20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/47

1.1

Euroopa kodanike sanitaarohutus, mis moodustab tervishoiu ühe olulise haru, toob nende jaoks kaasa parema kollektiivse kohustuse rajamise pädevate ametivõimude poolt (isegi kui mõnikord on tegemist bioterrorismiga) ja sellest tulenevalt peavad nad teostama oma uut õigust olla läbipaistval moel informeeritud tehtavatest otsustest.

1.2

Ohutus ja hoolekandesüsteem: kaks mõistet, mida tavaliselt seostatakse, kuid mis on seotud nähtamatul moel, samal ajal kui tervishoiu mõiste on endiselt märklauaks sotsioloogilistele probleemidele ja meditsiinilistele harjumustele, mis on läbi imbunud individuaalsetest diagnostilistest ja terapeutilistest tulemustest.

1.3

Ajal, mil Euroopas läbi elatud vapustused näitavad selgelt, et tervishoiuriskid on väljunud puhtalt meditsiini vallast ning tunginud sotsiaalsesse ja poliitilisse valdkonda, on sanitaarohutuse strateegia määratlemine muutunud igaühe – ja eelkõige poliitiliste juhtide – kohuseks: nüüdsest peavad kodanikud olema kindlad nende tagatiste olemasolus.

1.4

Sanitaarohutus ei alga tühjalt kohalt, ta rikastab ja täiendab tervishoiu traditsioonilisi valdkondi, eelkõige epidemioloogiat, ta toetub ravimite ümber arenenud arutlustele ja kontrollisüsteemidele ja nõuab kõigi meditsiinipraktikate võimaliku iatrogeense mõju avastamist.

1.5

Sanitaarohutuse lähenemisviis ei erine meditsiinilisest lähenemisviisist. Ta liigub edasi etappide kaupa, olles ühel hetkel võimalike valikute jada, mida suunavad hinnangud kasu/kulu suhte ja esilekerkivate ohtude kohta. Sanitaarohutuse kvaliteet peegeldab hoolekandesüsteemi kvaliteeti.

1.6

Sanitaarohutus toetub meditsiinilisele lähenemisele ja vajab kiiresti ka sanitaarohutuse metodoloogiat, riiklike meetmete kaasamist. Sanitaarohutuse valdkond on muidugi palju laiem, kuna see on seotud pidevalt toimuvate meditsiiniliste uuendustega.

1.7

Sanitaarohutuse mõiste peab olema arenev, kuna karta võib eelkõige näiteks bioterrorismi rünnakuid ja seega ei või rahulduda fikseeritud sissetulekuga: tuleb leida tasakaal ebareaalse absoluutse turvalisuse otsimise ja hoolimatuse või konstruktiivse otsustamatuse vahel. Tervishoiusüsteemi efektiivsuse suurenemine toob kaasa vajaduse sanitaarohutuse järele, unustamata seejuures võrdlust vaeseimate riikidega, kelle jaoks on praegu ainsaks probleemiks hankida vahendeid tervishoiusüsteemi loomiseks.

1.8

Euroopa Liidus, mis on rikkam ja seotud riskide võrdse jagamise tehnikatega, tuleb praegu ellu viia sanitaarohutuse institutsionaalne arvesse võtmise etapp. Et arutada sanitaarohutust puudutavaid otsuseid ja eelkõige avalikkust neist teavitada, tuleb kasutada kõiki võimalikke vahendeid pakkumaks Euroopa Liidu kodanikele teisi alternatiive peale muretsemise ja varjamise, sest ainult nii saab Euroopa Liidust tervishoiu alal küps demokraatia.

2.1

Enne 7. veebruaril 1992 sõlmitud Maastrichti lepingut Euroopa Liidu kohta peatusid ühenduse tekstid tervishoiupoliitikal vaid möödaminnes. Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamisleping (25. märts 1957) sisaldab sätteid elanikkonna tervisalase kaitse kohta radiatsiooniohtude vastu.

2.2

Seevastu Rooma lepingus (25. märts 1957) ilmub mõiste “tervise kaitse” vaid lepingu artiklis 36, mis näeb ette:

2.2.1

“Artiklite 30 kuni 34 sätted ei välista keeldusid või kitsendusi ekspordi, impordi või transiitkaupade suhtes, kui need on õigustatud ühiskondliku moraali, poliitika või julgeoleku seisukohalt; inimeste, loomade või taimede elu ja tervise kaitse seisukohalt; kunstilist, ajaloolist või arheoloogilist väärtust omavate rahvuslike varade kaitse seisukohalt või tööstus- ja kommertsomandi kaitse seisukohalt. Sellised keelud või kitsendused ei kujuta endast siiski suvalise diskrimineerimise vahendit või liikmesriikidevahelise kaubanduse varjatud kitsendusi.”

2.3

Artikli 118A sisse viimine Ühtsesse Euroopa akti aastal 1986 laiendas ühenduse institutsioonide pädevusi, võimaldades Euroopa Komisjonil teha ettepanekuid tervishoiu valdkonnas, võttes aluseks “kõrgendatud kaitsetaseme”.

2.4

Teise kaudse viite tervisekaitsele võib leida Rooma lepingusse Ühtse Euroopa aktiga lisatud artiklist 130R, mis sätestas, et ühenduse keskkonnapoliitika eesmärgiks on eelkõige “kaasa aidata inimtervise kaitsmisele”.

2.5

Euroopa Liidu leping muutis sügavalt Euroopa ehituse perspektiive tervishoiu valdkonnas, kuna sisse viidi X jaotis pealkirjaga “Tervishoid”, mille kohaselt “Ühendus aitab kaasa kõrge taseme saavutamisele inimese tervise kaitsel”. Selle artikkel 129 4. punkt näeb ette, et nõukogu võib nende eesmärkide teostamiseks vastu võtta artiklis 189B ette nähtud stimuleerivaid meetmeid ja soovitusi.

2.6

Samuti ilmub tervisekaitse mõiste ka teistes Euroopa Liidu lepingu artiklites, kuna artikkel 129A, mis on pühendatud tarbijakaitsele, nimetab esmajoones ära tarbijate tervise ja ohutuse kaitsmise.

2.7

Täpne juriidiline raamistik võimaldab Euroopa institutsioonidel välja tuua oma tegevuse tervishoiu valdkonnas, seda raamistust parandatakse Euroopa Põhiseaduse lepingu eelnõu artikliga 179:

2.8

Uued loodud struktuurid (Euroopa Meditsiinitoodete Hindamise Amet…) võivad olla seda suurema tähtsusega, et Euroopa institutsioonid on alustanud tihedamat koostööd kolmandate riikide ja suurte rahvusvaheliste organisatsioonidega, - eelkõige koostöö Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni, Euroopa Nõukogu, Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooniga, Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuriga radiatsioonikaitse osas, ÜRO Uimastikontrolli ja Kriminaalpreventsiooni Bürooga narkomaania osas -, mida tuleks jätkata ja tugevdada.

3.1.1

Meditsiiniline otsus kuulub maailma, mida iseloomustab ebakindlus: ebakindlus patoloogiate, ravimõjude ja nendega kaasnevate ohtude tundmises, ebatäielik meditsiiniline informatsioon patsiendi, täiendavate uuringute valiku ja meditsiinitehnika kohta, ebatäpsused arstliku küsitluse osas, kus domineerivad emotsioonid või mure, ja kliinilise läbivaatuse osas, mis on loomult ligikaudne.

3.1.2

Meditsiiniline toiming on sageli tulemus ebakindlas olukorras vastuvõetud tõenäolistest otsustest: mida enam valikuid või otsuseid diagnoos või ravi eeldab, seda suurem on risk või isegi tõenäosus eksida, selline eksimus ei pruugi samas alati süüline olla.

3.1.3

Igas meditsiinilises otsuses või toimingus on üks kaalumatu osa, see teaduse praeguses arengujärgus hõlmamatu juhus, vältimatu statistiline risk, mis on arstiteaduse lahutamatu osa.

3.1.4

Tervishoiu ohtude algpõhjuseks võib tuua inimlikud põhjused: praktiseeriva arsti viga või mittesüüline eksimus, ja faktilised põhjused: tuntud, kuid teaduse praeguses arengujärgus vältimatud riskid ja alati võimalikud olevad tundmatud riskid.

3.1.5

Ei saa rääkida sanitaarohutusest, meenutamata meditsiinilise otsuse peamisi omadusi. Kui mängus on elu ja tervis, on sageli raske leppida, et nõuda saab vaid võimalikku. Ometi ei ole olemas riskivaba arstlikku tegevust, nagu ei ole ka riskivaba elu.

3.2.1

Sama kehtib kõigi tervishoiu- ja meditsiiniliste otsuste kohta, ja otsustamatus on samasugune otsus nagu tegutseminegi, otsustamatus võib osutuda süüdlaseks.

3.2.2

Tuleb kaaluda ravist tulenevat riski ja spontaanse arengu riski. Tervise valdkonnas on ebaratsionaalne riski võtmisest keeldumine sama vastutustundetu kui riski tähelepanuta jätmine.

3.2.3

See kasude ja riskide kultuur on väga kaugel euroopaliku ühiskonna muredest, kus on õnnestunud märgatavalt vähendada loomulikke riske.

3.2.4

Et hinnata toimingu või toote sanitaarohutust, tuleb see paigutada riskide skaalale, et määrata kindlaks väikseim risk, mitte null-risk. Selles kasude ja riskide tasakaalus tuleb arvestada viie kriteeriumiga:

3.2.5

Seega peavad võimuorganid avaliku arvamuse ja arstiabi pakkujate ühtse või vastuolulise surve all tegema valiku, kas ebakindlas olukorras pidada kinni tervishoiu mõistes kõige pessimistlikumast hüpoteesist, mis oleks kõige konservatiivsem, või võtta vastu kõige tõenäolisem hinnang.

3.2.6

Ja lisaks sellele tuleb tervishoiuotsus teha mõnikord kriisisituatsioonis. Niisiis on võimuorganid allutatud ühtaegu probleemide kuhjumisele, mõningate süsteemide mittetoimimisele ja sügavatele erinevustele tehtavate otsuste osas.

3.2.7

Et kriitilises olukorras ei peaks improviseerima, peab olema võimalik arvestada eelnevalt kindlaks määratud ja sissetöötatud hindamis-, kontrolli ja sekkumisprotseduuridega, kust tuleneb vajadus arutleda möödunud kriiside üle ja töötada välja sanitaarohutuse metodoloogia.

3.2.8

Millised ka ei ole teaduslikud ja meditsiinilised garantiid, kasu/riski suhte lõplikus hinnangus on sageli oma osa sisemisel veendumusel.

4.1.1

Nii nagu epidemioloogiline järelevalve on oluline osa rahva tervise kaitsest, tuleb tagada spetsiaalne sanitaarjärelvalve läbi Euroopa sanitarohutuse tagamise keskuse. (vt. punkt 6.3.)

4.1.2

Selle sanitarjärelvalve missioon oleks välja selgitada arstlikke õnnetusi ja iatrogeenseid patoloogiaid, kindlaks teha raviprotokollide kasutamisega seotud ettenägematuid või soovimatuid mõjusid, läbi viia kontrolle ja analüüsida tulemusi, hinnata tervishoiusüsteemide efektiivsust, sellised oleks ka sellest järelvalvest sõltuva sanitaarohutuse peamised funktsioonid.

4.1.3

See järelvalve funktsioon on arenenud rahvusvahelisel tasandil, sest WHO ja Euroopa Liidu egiidi all on paika pandud informatsioonivahetuse ja vastastikuse hoiatamise mehhanismid.

4.1.4

Mitmepoolsed tekstid korraldavad koostööd kõigil tasanditel, kõigil erialadel, kõigil mandritel. See võimaldab viivitamatult rakendada sanitaarmeetmeid, mis on kõige kohasemad sanitaarohutuse tagamiseks.

4.2.1

Ravistrateegiate valiku kvaliteet ja ohutus sõltuvad eelkõige teaduse arengujärgust, ja seega teadmistest, mis praktiseerival arstil sellest on.

4.3.1

Kohustuste järgimist kontrollivad kõik ametiasutused, ning rohke ja pidev kohtupraktika täpsustab vahendite kohustust, mis lasub tervishoiutöötajatel, ja teadliku, tähelepaneliku ja teaduse uutele andmetele vastava hoolitsuse mõistet.

4.3.2

On selge, et toimingute teostamine sõltub sanitaarohutuse režiimidest, mis on väga varieeruvad, sõltuvalt toimingute olemusest ja “loomulike” riskide olemasolust.

4.3.3

Ainult toimingute teostamise lahutamatute riskide võrdlemine, st jättes kõrvale statistiliselt välditavad riskid, isegi kui nad on marginaalsed, aitab määratleda sanitaarohutuse tingimused, mida tuleb järgida. Siin on selleks kasu/riski vahekord, mis võimaldab kindlaks määrata vastuvõetava ja oodatud sanitaarohutuse normaaltaseme.

—

Hoolekandestruktuuride korralduse ja toimimise kvaliteet mõjutab oluliselt sanitaarohutust.

—

Sanitarohutus paneb vahendite kohustuse kõigile avalik-õiguslikele ja eraasutustele, need vahendid on ette nähtud määrustega ja allutatud erilisele kontrollile. Tervishoiusüsteem peab suutma vastata elanikkonna vajadustele ja tagada tervishoiuteenuse võimalikult suur ohutus.

4.5.1

Tervisekaubad ja –tooted, mida kasutatakse ennetuseks, diagnostikaks ja raviks, on allutatud rangele juriidilisele režiimile, nn kohalikule määrustikule:

4.5.2

Sanitaarohutuse reeglid, mida neile toodetele ja kaupadele rakendatakse, moodustavad tõelise ohutusahela.

5.1.1

Tervishoiu valdkonnas ei ole Euroopa Liidu riikides veel võetud arvesse sanitaarohutuse põhimõtteid.

5.1.2

Sanitaarohutus ei ole ei võrrandi summa ega retseptide rakendamine, see toetub ettevaatlikkusele ja vastuoludele.

5.1.3

Sanitaarohutus eeldab piirideülest tutvustamist ja liigendust. Ei tohi luua illusiooni kaitseliinist, mis piiritleks raskusteta järgmise epideemiakolde. Sanitaarohud on mitmenäolised, lõputult varieeruvad, üldjuhul ootamatud. Käitumised haiguse suhtes arenevad, viirused muteeruvad, nakatunud osakesed uuenevad või peituvad.

5.2.1

Kuna rahva tervise kaitseks puuduvad spetsiaalsed juriidilised vahendid, on mõnikord, mõnes Euroopa Liidu riigis, võetud kasutusele kõrvalteed või ebakindlad võimalused, eelkõige sotsiaalkindlustuse korra liigne kasutamine, sest siis segatakse ühte debatti tervishoiualased ja majanduslikud teemad: kui tervise maksumuse hindamine ja sellele määratud piiratud ressursside võimalikult ratsionaalse kasutamiseni jõudmine on seaduspärane, siis seevastu nende kahe problemaatika kokku segamine on ohtlik.

5.2.2

Üks asi on hinnata toote või raviviisi efektiivsust, kvaliteeti ja ohutust, teine asi otsustada selle hüvitamise üle sotsiaalkindlustuse poolt. Probleeme tervishoiualaste otsuste tegemisel rõhutab konkurents mitme võimuorgani vahel.

5.2.3

Pädevuste määratlemine tähendab vastutuste määratlemist ja seeläbi kindlaks määramist, kes teostab tervishoiualast võimu ja kes kannab moraalset, administratiivset ja/või kohtulikku vastutust. Vastutust saab täiel määral rakendada vaid siis, kui tekstid oma lünkade või ebaselguse läbi ei soodusta konflikte ja vahelesegamisi, mis võiks moonutada tehtavaid valikuid.

5.3.1

Euroopa tasandil on sanitaarjuhtimine tervishoiu alal ebapiisav ja selle juriidiline toetus väga nõrk. Puudu on ka meditsiinilisest legitiimsusest, seda vahendite vähesuse tõttu. Kõike seda tuleks parendada.

5.3.2

Riiklikud meetmed on tõhusad vaid siis, kui neil on reaalne legitiimsus, ja sanitaarjuhtimine saab oma ülesannet täiel määral täita vaid selle topeltlegitiimsusega varustatult: tunnustatuna kõigi Euroopa Liidu riikide valitsuste ja muidugi avaliku arvamuse, st. tarbijate poolt.

5.3.3

Teaduslik ja meditsiinitehniline usutavus eeldab vahendite tõhustamist, kõrgetasemelise tehnilise personali värbamist, kuid ka koostööd kõigi Euroopa Liidu ja liikmesriikide institutsioonidega.

5.3.4

Kindlaks on määratud viis peamist funktsiooni: soovitada, jälgida, kontrollida, ekspertiise teha ja hinnata.

5.3.5

Euroopa tervishoiuvõrgustiku loomine annab tunnistust kõigi Euroopa riigivõimude soovist ühendada tervishoiuametkonnad ja anda igas Euroopa Liidu riigis tegutsevatele sanitaarjärelvalveorganitele järjepidevust ja uut efektiivsust.

5.4.1

Kuitahes suurepärane ka ei ole sanitaarohutuse teenistuste tehniline ja teaduslik tase, tuleb sanitaarohutuse ülesannete täitmisel tingimata rakendada traditsioonilist ja ärakontrollitud vasturääkivuste põhimõtet.

5.4.2

Sõltumatute ekspertide kasutamine vastab soovile anda Euroopa ametivõimudele kõige silmapaistvamad spetsialistide teadmised, ja see võimaldab dialoogi kaudu täpsustada ja täiendada otsuse tegemiseks vajalikku informatsiooni.

5.4.3

Kõige tundlikumates või teravamates valdkondades tundub vajalik isegi laiendada välisekspertide ringi ülemaailmselt tunnustatud välisriikide asjatundjatele. Selline rahvusvaheline avatus võimaldab jõuda konsensusele kõigi asjaosaliste riikide hulgas, ja vältida nii pikemas perspektiivis kõigile kahjulikuks osutuvaid lõhesid.

5.4.4

Ta võib ületada kultuurilistest harjumustest tulenevaid erinevusi eri riikide tervishoiujuhtimises ja praktikute koolitamise tingimustes.

5.5.1

Sanitaarpolitsei, kes tegelikult on otsustaja volitustega (lubada või mitte, keelata või mitte), saab oma võimu legitiimselt teostada vaid võttes arvesse kõnealuse tervishoiuprobleemi kõiki andmeid.

5.5.2

Alati on vaja hinnata kasu/riski vahekorda. See hinnang ei saa olla ainult teaduslik, seda ei tohi peale sundida majandaja või osaline, kellel on mängus materiaalsed või intellektuaalsed huvid.

5.5.3

Eksperdi ja otsustaja rollide eristamise tulemuseks on tagatud läbipaistvus eksperdi ja majandaja suhetes. Järgida tuleb ranget ekspertiisieetikat. See ei ole alati endastmõistetav, eriti kui kerkinud probleem on väga täpne, eksperte on siis vähe ja nad on sageli kõnealuste institutsioonide või ettevõtetega seotud.

5.5.4

Läbipaistvus, mis peab iseloomustama sanitaarohutuse alal tehtud otsuseid, eeldab, et iga ekspert deklareeriks sanitaarorganite juures sidemed, mis tal võivad olla asutuste, ettevõtete või isikutega, kelle suhtes ekspertiise teostatakse.

5.5.5

Euroopa ühendus on alustanud selliste protseduuride määratlemist: ekspertide endi poolt soovitud läbipaistvusprotseduuride üldiseks muutumine võimaldab kõige paremini garanteerida ekspertiiside objektiivsust.

5.6.1

On tekkinud uusi tervishoiualaseid ohte mis, nagu uuendused üldiselt, segavad ja seavad kahtluse alla fakte ja harjumusi.

5.6.2

Intellektuaalne suhtumine peab olema sama, asuda “kuulama vaikust”.

5.6.3

Milline ka ei oleks loodud järelvalvesüsteemi kvaliteet, eirata ei tohi kollektiivse pimestuse võimalust.

5.6.4

Avalik debatt on hädavajalik. Patsientidel ja ekspertide ringi mitte kuuluvatel arstidel peab olema võimalus teha oma hääl kuuldavaks, esitada küsimusi, teha hoiatusi.

5.6.5

Tuleb luua see väljendusvõimalus, et vältida ebavajalikke hoiatusi.

5.6.6

See “sanitaarne pluralism”, mis on hädavajalik suurendamaks võimalusi vältida uusi tragöödiaid, eeldab otsustusprotseduuri arengut läbipaistvuse suunas. Ekspertiiside tulemused ja sanitaarotsuste motiivid tuleb muuta avalikuks, välja arvatud meditsiinilist või tööstussaladust puudutav info.

5.7.1

Hoolimata lihtsustumisest, on tervishoiualasel teavitustööl põhimõttelisi erisusi, mis on sanitaarohutuse valdkonnas veel enam rõhutatud.

5.7.2

Neil teemadel puudutab teavitustöö sageli haigusi ja surma. Selle tervishoiusüsteemi delikaatse ameti korraldamist peavad juhtima läbipaistvus ja mõõdutunne.

5.7.3

Läbipaistvus on hädavajalik, tagamaks usaldus ja vältida murelikkust, mida tekitab puudulik informatsioon, mille sensatsioonilisusest tekib mulje seda ümbritsevast saladusest.

5.7.4

See lasub sanitaarvõimudel ja institutsioonidel, nagu arstil lasub kohustus patsienti informeerida. Kuna tegemist on riskidega, mis puudutavad igaühe tervist, kehtib “tõe kohustus”.

5.7.5

Kuid seda moraalset kohustust saadab ka mõõdutunde kohustus. Sageli kiireloomuline informatsioon peab hoiduma kakofoonia, sensatsioonijanu ja hirmutamise ohtudest. See eeldab meedia, tervishoiutöötajate, patsientideühenduste ja ametivõimude koostööd. Alternatiivid ei ole ainult muretsemine ja varjamine.

5.8.1

Tervishoiu alal võib informatsioon alati saada patsientide teravdatud tähelepanu osaliseks.

5.8.2

Arstidele ja laiale avalikkusele mõeldud informatsiooni vahel on olemuslik erinevus.

5.8.3

Esimese eeliseks on tema publiku teadualased eelteadmised. Selle suundadeks on kursused, konverentsid, kongressid, ametiliidud ja tööstusliidud.

5.8.4

Laiale avalikkusele mõeldud teave ei saa, kartmata halvakspanu või muret, eeldada kogu antud informatsiooni hindamiseks vajalike meditsiinialaste teadmiste olemasolu. Ta peab leidma tasakaalu uute ja traditsiooniliste raviviiside kohta informatsiooni andmise vajaduse ja selle informatsiooni vale tõlgendamisega seotud ohtude vahel.

5.8.5

Antud informatsioon võib põhjustada elanikkonna asjatut või ülepaisutatud muret, või vastupidi, terapeutiliselt põhjendamatute lootuste teket. See osaleb rahva tervishoiualases harimises, mis aitab otseselt kaasa hügieeni, riskiennetuse jms meetmete tõhustamisele tervishoiusüsteemi poolt.

5.9.1

Sanitaarkriisi või tõsise ohu korral rahva tervisele on teavitustöö vastamisi kolme vajadusega:

5.9.2

Kõigil juhtudel jääb pressi roll kriisisituatsioonis teavitamise õnnestumisel määravaks. Meedia peab mõnikord nõustuma mitte levitama infot laiale avalikkusele niikaua, kuni tervishoiutöötajad on täielikult informeeritud. Niisiis on vaja koolitada ajakirjanikke, kes oleksid võimelised sanitaarohutuse teemat mõistma ja korrektselt edastama.

5.9.3

Tegemist on keerulise ülesandega, sest näiteks ebasoovitavate mõjude kvantifikatsioon, nende vähendamine, meedia mõju teavitusmäärale, riski üldine hindamine on pikad ja keerukad analüüsid, kuid avalikkus ootab kiiret informatsiooni lihtsas ja emotsionaalses keeles.

6.1

Võttes arvesse järjestikuseid kriise, mis on raputanud maailma juba kaks aastakümmet (AIDSi plahvatuslik levik, nakatunud vere katastroofid, SARSi ja legionelloosiga seotud tervishoiukriisid, bioterrorism ja antraksi oht), soovitab Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee pidada regulaarselt kõrgetasemelisi tervishoiualaseid Euroopa istungjärke.

6.2

Nende konverentside eesmärgiks on arutada kollektiivsete meetmete üle, anda täpset informatsiooni nende kriiside kohta, pakkuda kooskõlastatud vastuseid, hinnata väliste ähvarduste riski, aidata kiire diagnostikaga ja pakkuda selles osas kohaseid vastuseid.

6.3

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovitab anda juba praegu loodavale Stockholmi Euroopa sanitaarjärelvalve keskusele ulatuslik ja tugevdatud mandaat oluliste ja pidevate tervishoiualaste aruannete koostamiseks ja lasta Euroopa Liidu riikidel lähimuse põhimõtet järgides vajalikud meetmed rakendada.

6.4

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee hinnangul on õige aeg soodustada Euroopa kodanikuühenduste aktiviseerimist ja hoiatamist.

6.5

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee soovib, et tervishoiu teema ärgitaks kõiki osalisi aktiivsele suhtumisele: tervishoiukriiside üldine nägemus peab sanitaarkriiside üleilmastumise ajastul võimaldama jagada kõigi kogemusi.

6.6

Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee hinnangul tuleb euroopa tasandil edendada suurt informatsioonipoliitikat, mis eeldab kõigi ajakirjanike ja pressiorganisatsioonide spetsiaalset koolitust, kuna neil on selles valdkonnas eriline vastutus.

6.7

Majandus ja sotsiaalkomitee meenutab, et tema soovitused on omavahel seotud ja eeldavad Euroopa Liidu riikide tugevat tahet nende teostamiseks, nimelt: