Kohtuasi C‑3/05

Gaetano Verdoliva

versus

J. M. Van der Hoeven BV jt

(eelotsusetaotlus, mille on esitanud Corte d’appello di Cagliari)

Brüsseli konventsioon – Teises osalisriigis tehtud kohtuotsuse täitmist lubav määrus – Kättetoimetamata jätmine või kättetoimetamise korra rikkumine – Teadasaamine – Kaebuse esitamise tähtaeg

Kohtuotsuse kokkuvõte

Konventsioon kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta – Täitmine – Täitmist lubav otsus – Tähendus

(Brüsseli 27. septembri 1968. aasta konventsioon, artikkel 36)

27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mida on muudetud 1978., 1982. ja 1989. aasta ühinemiskonventsioonidega, artiklit 36 tuleb tõlgendada selliselt, et see nõuab kohtuotsuse täitmist lubava määruse nõuetekohast kättetoimetamist vastavalt selle osalisriigi menetlusnormidele, milles kohtuotsuse täitmist taotletakse, ja seetõttu ei piisa kohtuotsuse täitmist lubava määruse kättetoimetamata jätmise või kättetoimetamise korra rikkumise korral antud artiklis sätestatud tähtaja kulgema hakkamiseks üksnes sellest, et pool, kelle vastu täitmist taotletakse, on sellest määrusest teada saanud.

Esiteks on kohtuotsuse täitmist lubava määruse kättetoimetamise nõude ülesanne ühelt poolt kaitsta selle poole õigusi, kelle vastu täitmist taotletakse ja teiselt poolt võimaldada selles sättes kehtestatud rangelt kohustusliku tähtaja täpset arvutamist tõendite alusel. Selline kaksikülesanne koos eesmärgiga lihtsustada nõudeid, mis kehtivad teistes osalisriikides tehtud kohtuotsuste täitmise suhtes, seletab, miks on konventsioonis kohtuotsuse täitmist lubava määruse sellele poolele, kelle vastu täitmist taotletakse, edastamisele kehtestatud rangemad tingimused kui sama määruse edastamisel taotlejale. Teiseks tuleb märkida, et tähtsuse omistamine üksnes sellele, kas täitemenetluse võlgnik on kohtuotsuse täitmist lubavast määrusest teada saanud, võib muuta kättetoimetamise nõude sisutühjaks ja selles sättes kehtestatud sätestatud tähtaja täpse arvutamise palju raskemaks, takistades niiviisi konventsiooni sätete ühetaolist kohaldamist.

(vt punktid 34–38 ja resolutiivosa)

EUROOPA KOHTU OTSUS (teine koda)

16. veebruar 2006(*)

Brüsseli konventsioon –Teises osalisriigis tehtud kohtuotsuse täitmist lubav määrus – Kättetoimetamata jätmine või kättetoimetamise korra rikkumine – Teadasaamine – Kaebuse esitamise tähtaeg

Kohtuasjas C‑3/05,

mille esemeks on 3. juuni 1971. aasta protokolli 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades tõlgendamise kohta Euroopa Kohtus alusel Corte d’appello di Cagliari (Itaalia) 12. novembri 2004. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. jaanuaril 2005, menetluses

Gaetano Verdoliva

versus

J. M. Van der Hoeven BV,

Banco di Sardegna,

San Paolo IMI SpA,

menetluses osales:

Pubblico Ministero,

EUROOPA KOHUS (teine koda),

koosseisus: koja esimees C. W. A. Timmermans, kohtunikud R. Schintgen, R. Silva de Lapuerta, G. Arestis ja J. Klučka (ettekandja),

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

–        G. Verdoliva, esindajad: avvocato M. Comella ja avvocato U. Ugas,

–        Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato A. Cingolo,

–        Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: E. de March ja A.‑M. Rouchaud‑Joët,

olles 24. novembri 2005. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Eelotsusetaotlus puudutab 27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (EÜT 1972, L 299, lk 32), mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta (EÜT L 304, lk 1, ja muudetud tekst lk 77), 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 388, lk 1) ja 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta (EÜT L 285, lk 1, edaspidi „Brüsseli konventsioon”), artikli 36 tõlgendamist.

2        Taotlus esitati G. Verdoliva ja J. M Van der Hoeven BV (edaspidi „Van der Hoeven”), Banco di Sardegna ning San Paolo IMI SpA, varem Instituto San Paolo di Torino, vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Arrondissementsrechtbank ’s­Gravenhage (Madalmaad) tehtud kohtuotsuse, millega G. Verdolivalt mõisteti Van der Hoeveni kasuks välja 365 000 Hollandi kuldnat, täitmist Itaalias.

 Õiguslik raamistik

 Brüsseli konventsioon

3        Brüsseli konventsiooni artikli 26 esimene lõik sätestab, et osalisriigis tehtud kohtuotsust tunnustatakse teistes osalisriikides, nõudmata ühegi erimenetluse järgimist.

4        Nimetatud konventsiooni artikli 27 punkt 2 täpsustab, et otsust ei tunnustata, kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat või võrdväärset dokumenti nõuetekohaselt kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta.

5        Sama konventsiooni artikli 31 esimene lõik näeb ette, et osalisriigis tehtud ning selles riigis täitmisele pööratavat otsust täidetakse teises osalisriigis, kui see on kuulutatud huvitatud isiku taotlusel selles riigis täitmisele pööratavaks.

6        Brüsseli konventsiooni artikli 34 kohaselt:

„Kohus, kellele taotlus esitatakse, teeb oma määruse viivitamata; poolel, kelle vastu täitmist taotletakse, ei ole menetluste selles staadiumis õigust teha taotluse kohta mingeid esildisi.

Taotluse võib tagasi lükata vaid mõnel artiklites 27 ja 28 nimetatud põhjusel.

[...]”

7        Kõnealuse konventsiooni artikkel 35 sätestab, et asjaomane kohtuteenistuja teatab taotlejale taotluse kohta tehtud määrusest viivitamata selles riigis sätestatud korras, kus kohtuotsuse täitmist taotletakse.

8        Konventsiooni artikkel 36 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui kohtuotsuse täitmiseks on antud luba, võib täitemenetluse võlgnik kaevata määruse edasi ühe kuu jooksul alates selle kättesaamisest.

Kui kõnealuse isiku alaline asukoht on muus liikmesriigis kui selles, kus anti kohtuotsuse täitmist lubav määrus, on kaebuse esitamise tähtaeg kaks kuud alates kuupäevast, mil määrus edastati isikule või tema elukohta. Olenemata kaugusest ei või tähtaega pikendada.”

9        Brüsseli konventsiooni artikli 40 esimene lõik näeb ette, et kui kohtuotsuse täitmise taotlus on jäetud rahuldamata, võib taotleja esitada kaebuse.

 Itaalia menetlusõigus

10      Itaalia tsiviilkohtumenetluse koodeksi (Codice di procedura civile, edaspidi „CPC”) artikli 143 kohaselt toimetatakse isikutele, kelle alaline asukoht ja elukoht on teadmata, dokument kätte kohtutäituri kaudu, kes esitab dokumendi ühe koopia isiku viimase elukoha valla- või linnavalitsusse ja paneb teise koopia üles oma ametlikule teadetetahvlile.

11      CPC artikkel 650 sätestab, et maksekäsu adressaat võib selle täitmise vaidlustada ka peale selles sätestatud tähtaja möödumist, kui ta tõendab, et ta ei saanud sellest piisavalt aegsasti teada eelkõige kättetoimetamise korra rikkumise tõttu. Selline kaebus ei ole aga vastuvõetav, kui esimesest täitetoimingust arvates on möödunud kümnepäevane tähtaeg.

 Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

12      Arrondissementsrechtbank ’s­Gravenhage mõistis 14. septembri 1993. aasta otsusega G. Verdolivalt Van der Hoeveni kasuks välja 365 000 Hollandi kuldnat, millele lisandusid intress ja kõrvalkulud.

13      Corte d’appello di Cagliari pööras 24. mail 1994 selle kohtuotsuse Itaalia territooriumil täitmisele, lubades preventiivselt arestida G. Verdoliva vara 220 000 000 Itaalia liiri suuruse summa ulatuses.

14      Esimene katse toimetada täitmisele pööramise määrus kätte G. Verdoliva elukohas Capoterras (Itaalia) jäi tulemuseta. 14. juulil 1994 koostatud kättetoimetamise protokolli kohaselt oli G. Verdoliva enam kui aasta eest kolinud mujale, kuid oli endiselt jäänud registreerituks selles omavalitsuses.

15      Vastavalt CPC artiklile 143 asuti seega teise kättetoimetamise juurde. 27. juuli 1994. aasta kättetoimetamise protokolli järgi esitas kohtutäitur dokumendi koopia Capoterra linnavalitsusse ja pani teise koopia üles oma ametlikule teadetetahvlile.

16      Kuna G. Verdoliva 30 päeva jooksul arvates selliselt läbiviidud kättetoimetamisest kaebust ei esitanud, asus Van der Hoeven G. Verdoliva vastu täitmisele ja liitus juba käimasoleva täitemenetlusega, mille olid tema vastu algatanud Banco di Sardegna ja San Paolo IMI SpA.

17      G. Verdoliva vaidlustas täitmise 4. detsembril 1996 Tribunale civile di Cagliarile (Itaalia) esitatud kaebusega põhjendusel, et täitmisele pööramise määrust ei olnud ei talle kätte toimetatud ega esitatud Capoterra linnavalitsusele, millest tulenevalt on 27. juuli 1994. aasta kättetoimetamise protokoll võltsing.

18      Tribunale civile di Cagliari jättis selle kaebuse 7. juuni 2002. aasta otsusega rahuldamata, kuna vaidlustamise tähtaeg oli möödunud. Selle kohtu arvates oleks mõistagi võimalik sarnaselt CPC artikliga 650 ka hilisem vaidlustamine juhul, kui täitmisele pööramise määrusest ei saadud piisavalt aegsasti teada või kui oli rikutud kättetoimetamise korda. Sellise kaebuse esitamise tähtaeg ei oleks aga mingil juhul saanud ületada 30 päeva arvates esimesest täitetoimingust, mis võimaldas G. Verdolival sellest määrusest teada saada.

19      G. Verdoliva esitas selle otsuse peale Corte d’appello di Cagliarile apellatsioonkaebuse, milles ta kordas esimeses astmes esitatud väiteid, lisades, et kättetoimetamine on tühine ka seetõttu, et on rikutud CPC artiklit 143 nii nagu seda on tõlgendanud Corte suprema di cassazione. Kohtutäitur ei olnud tegelikult läbi viinud vajalikke otsinguid, et teha kindlaks, kas adressaati ei ole tõesti võimalik leida, ega kajastanud neid otsinguid 27. juuli 1994. aasta kättetoimetamise protokollis.

20      Olles arvamusel, et kohtuvaidluse lahendamine sõltub Brüsseli konventsiooni artikli 36 tõlgendusest, otsustas Corte d’appello di Cagliari menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.      Kas [Brüsseli] konventsioon sätestab „kohtudokumentidest teadasaamise” iseseisva mõistena või viitab ta selle mõiste sisustamisel siseriiklikele õigusnormidele?

2.      Kas [Brüsseli] konventsiooni sätetest, eriti artiklist 36, võib järeldada, et [selles artiklis] sätestatud täitmisele pööramise määruse kättetoimetamine võib toimuda muul samaväärsel viisil?

3.      Kas täitmisele pööramise määrusest teadasaamine põhjustab olukorras, kus kättetoimetamist ei ole toimunud või kus seda on tehtud ettenähtud korda rikkudes, siiski selles artiklis sätestatud tähtaja kulgema hakkamise või, juhul kui see nii ei ole, kas [Brüsseli] konventsioonist tuleb järeldada, et täitmisele pööramise määrusest teadasaamise tingimused on selles reguleeritud ammendavalt?”

 Eelotsuse küsimused

21      Siseriiklik kohus küsib nende küsimustega, mida tuleb käsitleda koos, sisuliselt seda, kas kohtuotsuse täitmist lubava määruse kättetoimetamata jätmise või kättetoimetamise korra rikkumise korral piisab Brüsseli konventsiooni artiklis 36 sätestatud tähtaja kulgema hakkamiseks üksnes asjaolust, et täitemenetluse võlgnik on sellest määrusest teada saanud.

22      Kohe alguses tuleb tõdeda, et nendele küsimustele ei ole võimalik vastata üksnes Brüsseli konventsiooni artikli 36 sõnastuse põhjal.

23      Kuigi see artikkel sätestab, et kaebuse esitamise tähtaeg hakkab kohtuotsuse täitmist lubava määruse puhul kulgema alates selle määruse kättesaamisest, ei määratle see säte kättetoimetamise mõistet ega täpsusta tingimusi, millele see peab nende tagajärgede tekkimiseks vastama, välja arvatud juhul, kui poole, kelle vastu täitmist taotletakse, alaline asukoht on muus liikmesriigis kui selles, kus anti kohtuotsuse täitmist lubav määrus, mille puhul tuleb määrus kaebuse esitamise tähtaja kulgema hakkamiseks kätte toimetada isikule või tema elukohta.

24      Veelgi enam, vastupidiselt Brüsseli konventsiooni artikli 27 punktile 2 ei sisalda artikkel 36 mingit sõnaselget tingimust kättetoimetamise nõuetekohasuse kohta.

25      Seetõttu tuleb Brüsseli konventsiooni artiklit 36 tõlgendada selle konventsiooni ülesehituse ja eesmärkide valguses.

26      Tulenevalt Brüsseli konventsiooni preambulist on konventsiooni eesmärk tagada kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise ja täitmisega seotud formaalsuste lihtsustamine. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole see eesmärk siiski saavutatav kaitseõigusi ükskõik millisel viisil nõrgendades (vt eelkõige 11. juuni 1985. aasta otsus kohtuasjas 49/84: Debaecker ja Plouvier, EKL 1985, lk 1779, punkt 10 ja 13. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C‑522/03: Scania Finance France, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 15).

27      Konkreetsemalt kohtuotsuste täitmise valdkonnas on kõnealuse konventsiooni põhieesmärk tagada kohtuotsuste vaba liikumine, sätestades selleks lihtsa ja kiire täitmisele pööramise menetluse, kuid andes siiski poolele, kelle vastu täitmist taotletakse, kaebuse esitamise võimaluse (vt eelkõige 2. juuli 1985. aasta otsus kohtuasjas 148/84: Deutsche Genossenschaftsbank, EKL 1985, lk 1981, punkt 16, ja 28. märtsi 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑7/98: Krombach, EKL 2000, lk I‑1935, punkt 19).

28      Tunnustamise ja täitmise valdkonnas Brüsseli konventsiooniga kehtestatud korra kohta tuleb esile tuua, et peale kõnealuse konventsiooni artikli 36 on ka selle teistes sätetes ette nähtud, et dokumendid ja määrused tuleb kostjale kätte toimetada.

29      Nõnda tuleneb antud konventsiooni artikli 27 punktist 2 ja artikli 34 teisest lõigust, et kohtuotsuseid ei tunnustata ega täideta teises osalisriigis, kui otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat või võrdväärset dokumenti nõuetekohaselt kätte toimetatud piisavalt aegsasti, et ta oleks saanud end kaitsta. Euroopa Kohus on selle kohta otsustanud, et kui kostjale ei olnud nõuetekohaselt kätte toimetatud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti, siis ei või osalisriigis tehtud tagaseljaotsust teises osalisriigis tunnustada, olgugi et kostja oli tehtud otsusest hiljem teada saanud ja jätnud olemasolevad kaebevõimalused kasutamata (3. juuli 1990. aasta otsus kohtuasjas C‑305/88: Lancray, EKL 1990, lk I‑2725, punkt 23, ja 12. novembri 1992. aasta otsus kohtuasjas C‑123/91: Minalmet, EKL 1992, lk I‑5661, punkt 21).

30      Täitmise valdkonnas Brüsseli konventsiooniga kehtestatud korra kohta tuleb aga tõdeda, et selles osas on taotleja ja isiku, kelle vastu täitmist taotletakse, huvide kaitse korraldatud erinevalt.

31      Poole suhtes, kelle vastu täitmist taotletakse, tuleb antud konventsiooni artiklist 36 lähtuvalt kasutada ametlikku kohtuotsuse täitmist lubava määruse „kättetoimetamise” mehhanismi. Seevastu konventsiooni artiklist 35 tuleneb, et taotluse kohta tehtud määrusest tuleb taotlejale üksnes „teatada”.

32      Lisaks on poolel, kelle vastu täitmist taotletakse, Brüsseli konventsiooni artikli 36 kohaselt sõltuvalt sellest, kas ta alaline asukoht on või ei ole osalisriigis, kus kohtuotsuse täitmist lubav määrus on tehtud, selle kättesaamisest alates ühe- või kahekuuline tähtaeg selle peale kaebuse esitamiseks. Sellel tähtajal on rangelt kohustuslik iseloom (4. veebruari 1988. aasta otsus kohtuasjas 145/86: Hoffmann, EKL 1988, lk 645, punktid 30 ja 31). Seevastu taotleja õiguse kohta esitada kaebus määruse peale, millega ei antud luba täitmiseks, selgub nii kõnealuse konventsiooni artikli 40 lõike 1 sõnastusest kui ka Jenardi aruandest Brüsseli konventsiooni kohta (EÜT 1979, C 59, lk 1, 53), et selle suhtes ei ole kehtestatud mingit aegumistähtaega.

33      Seda, kas kohtuotsuse täitmist lubava määruse kättetoimetamata jätmise või kättetoimetamise korra rikkumise korral piisab Brüsseli konventsiooni artiklis 36 sätestatud tähtaja kulgema hakkamiseks üksnes sellest, et täitemenetluse võlgnik on sellest määrusest teada saanud, tuleb otsustada eelnevaid kaalutlusi arvestades.

34      Esiteks on üheselt selge, nagu tõdeb ka kohtujurist oma ettepaneku punktis 56, et kohtuotsuse täitmist lubava määruse kättetoimetamise nõude ülesanne on ühelt poolt kaitsta selle poole õigusi, kelle vastu täitmist taotletakse ja teiselt poolt võimaldada Brüsseli konventsiooni artiklis 36 kehtestatud rangelt kohustusliku tähtaja täpset arvutamist tõendite alusel.

35      Selline kaksikülesanne koos eesmärgiga lihtsustada nõudeid, mis kehtivad teistes osalisriikides tehtud kohtuotsuste täitmise suhtes, seletab, miks on Brüsseli konventsioonis, nagu nähtub käesoleva otsuse punktist 32, kohtuotsuse täitmist lubava määruse sellele poolele edastamisele, kelle vastu täitmist taotletakse, kehtestatud rangemad tingimused, kui sama määruse edastamisel taotlejale.

36      Teiseks tuleb märkida, et tähtsuse omistamine üksnes sellele, kas täitemenetluse võlgnik on kohtuotsuse täitmist lubavast määrusest teada saanud, võib muuta kättetoimetamise nõude sisutühjaks. Kokkuvõttes oleksid taotlejad selle tagajärjel rohkem altid loobuma nõuetekohasest kättetoimetamisest (vt selle kohta Brüsseli konventsiooni artikli 27 punkti 2 kontekstis eespool viidatud Lancray kohtuotsus, punkt 20).

37      Lisaks muudaks see antud konventsiooni artiklis 36 sätestatud tähtaja täpse arvutamise palju raskemaks, takistades niiviisi Brüsseli konventsiooni sätete ühetaolist kohaldamist (vt selle kohta eespool viidatud Lancray kohtuotsus, punkt 20).

38      Esitatud küsimustele tuleb seega vastata, et Brüsseli konventsiooni artiklit 36 tuleb tõlgendada selliselt, et see nõuab kohtuotsuse täitmist lubava määruse nõuetekohast kättetoimetamist vastavalt selle osalisriigi menetlusnormidele, milles kohtuotsuse täitmist taotletakse, ja seetõttu ei piisa kohtuotsuse täitmist lubava määruse kättetoimetamata jätmise või kättetoimetamise korra rikkumise korral antud artiklis sätestatud tähtaja kulgema hakkamiseks üksnes sellest, et isik, kelle vastu täitmist taotletakse, on sellest määrusest teada saanud.

 Kohtukulud

39      Et põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, v.a poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

27. septembri 1968. aasta konventsiooni kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades, mida on muudetud 9. oktoobri 1978. aasta konventsiooniga Taani Kuningriigi, Iirimaa ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi ühinemise kohta, 25. oktoobri 1982. aasta konventsiooniga Kreeka Vabariigi ühinemise kohta ja 26. mai 1989. aasta konventsiooniga Hispaania Kuningriigi ja Portugali Vabariigi ühinemise kohta, artiklit 36 tuleb tõlgendada selliselt, et see nõuab kohtuotsuse täitmist lubava määruse nõuetekohast kättetoimetamist vastavalt selle osalisriigi menetlusnormidele, milles kohtuotsuse täitmist taotletakse, ja seetõttu ei piisa kohtuotsuse täitmist lubava määruse kättetoimetamata jätmise või kättetoimetamise korra rikkumise korral antud artiklis sätestatud tähtaja kulgema hakkamiseks üksnes sellest, et isik, kelle vastu täitmist taotletakse, on sellest määrusest teada saanud.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: itaalia.