Euroopa Liidu L 218/2013

14.8.2013

Euroopa Liidu Teataja

L 218/1

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2013/38/EL,

12. august 2013,

millega muudetakse direktiivi 2009/16/EÜ, mis käsitleb sadamariigi kontrolli

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 100 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

pärast konsulteerimist Regioonide Komiteega,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Rahvusvaheline Tööorganisatsioon (ILO) võttis 23. veebruaril 2006 vastu 2006. aasta meretöönormide konventsiooni (edaspidi „meretöönormide konventsioon”), soovides luua ühtse ja sidusa instrumendi, mis hõlmab võimalikult suurel hulgal kehtivate rahvusvaheliste meretöönormide konventsioonide ja soovituste ajakohaseid standardeid ning samuti muudes rahvusvahelistes tööd käsitlevates konventsioonides sisalduvaid aluspõhimõtteid.

(2)	Nõukogu otsusega 2007/431/EÜ (3) volitati liikmesriike ratifitseerima Euroopa Ühenduse huvides meretöönormide konventsiooni. Seetõttu peaksid liikmesriigid ratifitseerima meretöönormide konventsiooni nii kiiresti kui võimalik.

(3)

Sadamariigi kontrollide puhul, mida tehakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/16/EÜ, mis käsitleb sadamariigi kontrolli (4), peaksid liikmesriigid seoses nende poolt seni veel ratifitseerimata konventsioonide sätetega, mis näevad ette, et teise konventsiooniosalise riigi või konventsiooniosalise sadamas kontrollivad igat laeva nõuetekohaselt volitatud ametnikud, tegema kõik nendest oleneva, et järgida kõnealuste konventsioonide kohaseid menetlusi ja tavasid, ning peaksid seega hoiduma sadamariigi kontrolli raportite tegemisest Rahvusvahelisele Mereorganisatsioonile ja/või ILO-le. Liikmesriigid, kes ei ole direktiiviga 2009/16/EÜ hõlmatud rahvusvahelist konventsiooni selle jõustumise ajaks veel ratifitseerinud, peaksid tegema kõik nendest oleneva, et luua oma laevadel tingimused, mis on kooskõlas kõnealuse konventsiooni nõuetega.

(4)

Selleks et tagada lipuriigi ja sadamariigi kontrollide puhul ühtlustatud lähenemisviis rahvusvaheliste standardite tõhusaks jõustamiseks liikmesriikides ning vältida rahvusvahelise ja liidu õiguse vastuolusid, peaks liikmesriikide eesmärk olema konventsioonid nende jõustumise kuupäevaks ratifitseerida või ratifitseerida vähemalt need konventsioonide osad, mis kuuluvad liidu pädevusse.

(5)	Meretöönormide konventsiooniga kehtestatakse meretööstandardid kõigi meremeeste jaoks, sõltumata nende kodakondsusest ja nende töökohaks oleva laeva lipuriigist.

(6)

Direktiivi 2009/16/EÜ kohaldamiseks on eelistatav mõisteid „meremees” ja „laevapere” mitte määratleda, vaid käsitada kõnealuseid mõisteid pigem igal üksikjuhul viisil, nagu neid on määratletud või nagu neid käsitatakse asjaomases rahvusvahelises konventsioonis. Eelkõige tuleks meretöönormide konventsiooni jõustamisega seotud küsimustes mõistet „laevapere” käsitada meretöönormide konventsiooni mõistena „meremees”.

(7)

Kõikides käesoleva direktiiviga reguleeritud meretöönormide konventsiooni jõustamisega seotud küsimustes, sealhulgas laevade puhul, mille suhtes ei kohaldata meresõiduohutuse korraldamise rahvusvahelist koodeksit, tuleks direktiivi 2009/16/EÜ mõistet „laevaühing” käsitada meretöönormide konventsiooni asjaomases sättes määratletud mõistena „laevaomanik”, kuna see sobib paremini meretöönormide konventsiooni konkreetsete vajadustega.

(8)

Oluline osa meretöönormide konventsiooni standarditest on liidu õiguses rakendatud nõukogu 16. veebruari 2009. aasta direktiiviga 2009/13/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (ETF) sõlmitud kokkulepet 2006. aasta meretöönormide konventsiooni kohta (5), ja nõukogu 21. juuni 1999. aasta direktiiviga 1999/63/EÜ, milles käsitletakse Euroopa Ühenduse Reederite Ühingu (ECSA) ja Euroopa Liidu Transporditööliste Ametiühingute Liidu (FST) sõlmitud kokkulepet meremeeste tööaja korralduse kohta (6). Need meretöönormide konventsiooni standardid, mis jäävad direktiivi 2009/13/EÜ või direktiivi 1999/63/EÜ reguleerimisalasse, tuleb liikmesriikidel rakendada kooskõlas nimetatud direktiividega.

(9)	Üldpõhimõtte kohaselt ei tohiks käesoleva direktiivi ülevõtmise meetmed mitte ühelgi tingimusel anda liikmesriikidele alust liikmesriigi lipu all sõitvatel laevadel töötavate meremeeste üldise kaitstuse taseme alandamiseks allapoole kohaldatava liidu sotsiaalõigusega ettenähtud taset.

(10)

Meretöönormide konventsioon sisaldab õigusnormide täitmise tagamise sätteid, milles on kindlaks määratud sadamariigi kontrolli kohustusi täitvate riikide ülesanded. Turvalisuse kaitseks ja konkurentsi moonutamise vältimiseks peaks liikmesriikidel olema lubatud kontrollida, et kõik nende sadamates või ankrukohtades peatuvad laevad, sõltumata sellest, millise riigi lipu all need sõidavad, järgivad meretöönormide konventsiooni sätteid.

(11)	Sadamariigi kontrolli reguleeritakse direktiiviga 2009/16/EÜ, millesse peaks lisama meretöönormide konventsiooni teiste selliste konventsioonide hulka, mille rakendamist kontrollivad liikmesriikide ametiasutused oma sadamates.

(12)

Direktiivi 2009/16/EÜ kohaste sadamariigi kontrollide puhul tuleks liikmesriikidel võtta arvesse meretöönormide konventsiooni sätteid, mis näevad ette, et meretöö sertifikaati ja meretöö nõuete järgimist tõendavat deklaratsiooni tuleb aktsepteerida esmapilgul usutavate tõenditena meretöönormide konventsiooni nõuete järgimise kohta.

(13)	Liidu õigus peaks kajastama ka meretöönormide konventsioonis sätestatud korda maismaal esitatud kaebuste käsitlemiseks meretöönormide konventsiooniga reguleeritud küsimustes.

(14)

Selleks et tagada direktiivi 2009/16/EÜ ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendusvolitused. Komisjonil peaks olema õigus võtta vastu rakendusaktid selleks, et rakendada selliste üldiste ohuparameetrite arvessevõtmise meetodit, mis käsitlevad eelkõige lipuriigi kriteeriume ja laevaühingu tegevusnäitajate kriteeriume; selleks, et tagada ühetaolised laiendatud kontrolli mahu tingimused, sealhulgas hõlmatavad ohualad; selleks, et tagada laevakontrolli korra ja julgeolekukontrollide ühetaoline kohaldamine; selleks, et kehtestada meretöönormide konventsiooniga seotud kaebustest aruandmiseks ühtne elektrooniline vorm; selleks, et rakendada ühtlustatud menetlust lootside ja sadamate valdajate või asutuste avastatud ilmsetest kõrvalekalletest teatamise ning liikmesriikide võetud järelmeetmete kohta; selleks, et kehtestada halbade ja väga halbade tegevusnäitajatega laevaühinguid käsitleva teabe avaldamise üksikasjalik kord, asjaomaste andmete kokkuvõtmise kriteeriumid ja ajakohastamise sagedus. See on väga tehniline ülesanne, mis tuleb täita kõnealuse direktiiviga kehtestatud põhimõtete ja kriteeriumide alusel. Neid volitusi tuleks teostada vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendusvolituste teostamise suhtes (7).

(15)

Rakendusakte, mis on seotud selliste üldiste ohuparameetrite arvessevõtmise meetodiga, mis käsitlevad eelkõige lipuriigi kriteeriume ja laevaühingu tegevusnäitajate kriteeriume, lootside ja sadamate valdajate või asutuste ettekannetega, sealhulgas ühtlustatud menetlusega lootside ja sadamate valdajate või asutuste avastatud ilmsetest kõrvalekalletest teatamise ning liikmesriikide võetud järelmeetmete kohta, ning halbade või väga halbade tegevusnäitajatega laevaühingute kohta teabe avaldamise üksikasjaliku korraga, ei tohiks komisjon vastu võtta juhul, kui käesolevas direktiivis osutatud komitee ei esita arvamust komisjoni esitatud rakendusakti eelnõu kohta.

(16)

Rakenduseeskirjade kehtestamisel peaks komisjon võtma konkreetselt arvesse liidu kontrollisüsteemiga seoses omandatud ekspertteadmisi ja kogemusi ning tuginema 26. jaanuaril 1982 Pariisis alla kirjutatud sadamariigi kontrolli käsitleva vastastikuse mõistmise memorandumi (selle ajakohastatud versioonis) („Pariisi memorandum”) ekspertteadmistele.

(17)	Rakenduseeskirjad, sealhulgas viited Pariisi memorandumi juhenditele ja suunistele, ei tohiks negatiivselt mõjutada inspektorite või pädeva asutuse ametialast arvamust ega direktiivis 2009/16/EÜ sätestatud paindlikkust.

(18)	Direktiivis 2009/16/EÜ osutatud kontrolliandmebaasi tuleks kohandada ja edasi arendada kooskõlas käesolevas direktiivis ettenähtud või Pariisi memorandumi raames vastu võetud muudatustega.

(19)

Pariisi memorandumi eesmärk on kõrvaldada kasutuselt standarditele mittevastavad laevad, rakendades sadamariikide ühtset kontrollisüsteemi, mis hõlmab kooskõlastatud kontrolle laevade üle, mis peatuvad sadamates, sealhulgas liikmesriikide sadamates, Pariisi memorandumi piirkonnas. Nimetatud kontrollide eesmärk on teha kindlaks, et asjaomased laevad vastavad rahvusvahelistele ohutus-, turvalisus- ja keskkonnastandarditele ning et meremeestel on nõuetekohased elamis- ja töötingimused, kooskõlas kehtivate rahvusvaheliste konventsioonidega. Kontrollide tegemisel ning viitamisel Pariisi memorandumi juhenditele ja suunistele tuleks võtta arvesse asjaolu, et kõnealused juhendid ja suunised on välja töötatud ja vastu võetud järjepidevuse tagamiseks ning kontrollide suunamiseks, et hõlbustada võimalikult suurel määral lähenemist.

(20)

Selleks et kontrollida laeval töötavate meremeeste elamis- ja töötingimuste ning nende väljaõppe ja kvalifikatsiooni vastavust meretöönormide konventsiooni nõuetele, on vaja inspektorite piisavat väljaõpet. Euroopa Meresõiduohutuse Amet ja liikmesriigid peaksid edendama inspektorite väljaõppe läbiviimist meretöönormide konventsiooni nõuete järgimise kontrollimise eesmärgil.

(21)

Selleks et komisjon saaks kiiresti ajakohastada asjakohaseid menetlusi, aidates seeläbi kaasa võrdsete võimaluste saavutamisele kogu maailma laevanduses, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu õigusakte seoses muudatustega direktiivi 2009/16/EÜ VI lisas, mis hõlmab Pariisi memorandumiga vastu võetud juhendite loetelu, et tagada asjaomaste menetluste kohaldatavus ja jõustamine liikmesriikide territooriumil kooskõlas rahvusvahelisel tasandil kokku lepitud menetlustega ja asjaomaste konventsioonidega. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil. Delegeeritud õigusaktide ettevalmistamisel ja koostamisel peaks komisjon tagama asjaomaste dokumentide sama- ja õigeaegse ning asjakohase edastamise Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

(22)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning tegevuse ulatuse ja toime tõttu on neid parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(23)	Seetõttu tuleks direktiivi 2009/16/EÜ vastavalt muuta.

(24)

Meretöönormide konventsioon jõustub selle artikli VIII kohaselt 12 kuud pärast kuupäeva, mil on registreeritud vähemalt 30 ILO liikme, kelle laevade kogumahutavus moodustab vähemalt 33 % kogu maailma laevade kogumahutavusest, ratifitseerimised. Nimetatud tingimus täideti 20. augustil 2012 ja meretöönormide konventsioon jõustub 20. augustil 2013.

(25)	Käesolev direktiiv peaks jõustuma samal kuupäeval kui meretöönormide konventsioon,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Direktiivi 2009/16/EÜ muudatused

Direktiivi 2009/16/EÜ muudetakse järgmiselt.

Artiklit 2 muudetakse järgmiselt:

punkti 1 muudetakse järgmiselt:

i)	punkt g jäetakse välja;

ii)

lisatakse järgmised alapunktid:

„i)	2006. aastal vastu võetud meretöönormide konventsioon;

j)	2001. aastal vastu võetud laevade kahjulike kattumisvastaste süsteemide kontrolli rahvusvaheline konventsioon;

k)	2001. aastal vastu võetud punkrikütuse reostuskahjude tsiviilvastutuse rahvusvaheline konventsioon.”;

lisatakse järgmised punktid:

„23)	„Meretöö sertifikaat” – meretöönormide konventsiooni reeglis 5.1.3 osutatud sertifikaat.

24)	„Meretöö nõuete järgimist tõendav deklaratsioon” – meretöönormide konventsiooni reeglis 5.1.3 osutatud deklaratsioon.”;

lisatakse järgmine lõik:

„Kõiki käesolevas direktiivis leiduvaid viiteid konventsioonidele, rahvusvahelistele koodeksitele ja resolutsioonidele, sealhulgas sertifikaatidele ja muudele dokumentidele, käsitatakse viidetena asjaomaste konventsioonide, rahvusvaheliste koodeksite ja resolutsioonide ajakohastatud versioonidele.”

Artiklit 3 muudetakse järgmiselt:

lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3. Liikmesriigid tagavad, et kontrollides laeva, mis sõidab sellise riigi lipu all, kes ei ole konventsiooniosaline, ei kohtle nad kõnealust laeva ja laevapere soodsamatel tingimustel kui laeva, mis sõidab konventsiooniosaliseks oleva riigi lipu all. Sellise laeva puhul rakendatakse üksikasjalikumat kontrolli Pariisi memorandumiga kehtestatud menetluste kohaselt.”;

lisatakse järgmine lõige:

„5. Käesoleva direktiivi ülevõtmismeetmed ei põhjusta meremeeste üldise kaitstuse taseme alandamist allapoole liidu sotsiaalõigusega ettenähtud taset valdkondades, mille suhtes käesolevat direktiivi kohaldatakse, võrreldes liikmesriigis valitseva olukorraga. Kui sadamariigi pädev asutus avastab kõnealuste meetmete rakendamisel liidu õiguse selge rikkumise liikmesriigi lipu all sõitval laeval, teavitab ta vastavalt siseriiklikule õigusele ja tavale viivitamata teisi asjaomaseid pädevaid asutusi, et võtta vajaduse korral edasisi meetmeid.”

3)	Artikli 8 lõige 4 jäetakse välja.

Artikli 10 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3. Komisjonile antakse rakendusvolitused selliste üldiste ohuparameetrite arvessevõtmise meetodi rakendamiseks, mis käsitlevad eelkõige lipuriigi kriteeriume ja laevaühingu tegevusnäitajate kriteeriume. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 31 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.”

Artikli 14 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4. Laiendatud kontrolli maht, sealhulgas hõlmatavad ohualad, on sätestatud VII lisas. Komisjon võib võtta vastu üksikasjalikud meetmed, et tagada VII lisa ühetaolised kohaldamistingimused. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 31 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.”

Artikli 15 lõige 4 asendatakse järgmisega:

„4. Komisjon võib võtta vastu üksikasjalikud meetmed, et tagada käesoleva artikli lõikes 1 osutatud menetluste ja lõikes 2 osutatud julgeolekukontrollide ühetaolised kohaldamistingimused. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 31 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.”

Artiklile 17 lisatakse järgmised lõigud:

„Kui üksikasjalikuma kontrolli käigus leitakse, et elamis- ja töötingimused laevas ei vasta meretöönormide konventsiooni nõuetele, juhib inspektor viivitamata laeva kapteni tähelepanu puudustele ning nõutavatele tähtaegadele nende parandamiseks.

Kui inspektor leiab, et sellised puudused on märkimisväärsed või kui need on seotud V lisa A osa punkti 19 kohase võimaliku kaebusega, juhib inspektor ka asjakohaste meremeeste ja laevaomanike organisatsioonide tähelepanu puudustele liikmesriigis, kus kontroll läbi viiakse, ning võib:

a)	teatada sellest lipuriigi esindajale,

b)	anda järgmise külastatava sadama pädevatele asutustele asjakohast teavet.

Meretöönormide konventsiooni käsitlevates küsimustes on liikmesriigil, kus kontroll läbi viiakse, õigus edastada Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile inspektori aruande koopia, millele lisatakse lipuriigi pädevatelt asutustelt ettenähtud tähtaja jooksul saadud vastus, et asjakohaseks ja otstarbekaks peetava menetluse alusel pidada sellise teabe üle arvestust ja edastada see teadmiseks isikutele, kellel võib olla huvi asjaomase vaidlustuskorra vastu.”

Artikli 18 neljas lõik asendatakse järgmisega:

„Kaebuse esitanud isikut ei tehta asjaomase laeva kaptenile või omanikule teatavaks. Inspektor võtab asjakohased meetmed, et kaitsta meremeeste esitatud kaebuste konfidentsiaalsust, tagades sealhulgas meremeestega toimunud vestluse konfidentsiaalsuse.”

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 18a

Meretöönormide konventsiooni kord maismaal esitatud kaebuste lahendamiseks

1. Meremees võib esitada kaebuse meretöönormide konventsiooni nõuete, sealhulgas meremeeste õiguste väidetava rikkumise kohta inspektorile sadamas, mida meremehe laev külastab. Sellisel juhul viib inspektor läbi esialgse uurimise.

2. Kaebuse iseloomu arvestades võetakse vajaduse korral esialgse uurimise käigus arvesse, kas on järgitud meretöönormide konventsiooni reeglis 5.1.5 sätestatud kaebuste lahendamise korda pardal. Samuti võib inspektor käesoleva direktiivi artikli 13 kohaselt läbi viia üksikasjalikuma kontrolli.

3. Vajaduse korral püüab inspektor kaasa aidata kaebuse lahendamisele laeva tasandil.

4. Kui uurimise või kontrolli käigus ilmneb mittevastavus, mis jääb artikli 19 reguleerimisalasse, kohaldatakse nimetatud artiklit.

5. Kui lõiget 4 ei kohaldata ja meremehe kaebust meretöönormide konventsiooniga reguleeritavas küsimuses ei ole lahendatud laeva tasandil, siis teatab inspektor sellest viivitamata lipuriigile, paludes lipuriigil ettenähtud tähtaja jooksul esitada soovitused ja parandusmeetmed. Kõikide kontrollide aruanne edastatakse elektrooniliselt artiklis 24 osutatud kontrolliandmebaasi.

6. Kui kaebust ei ole lahendatud lõike 5 kohaselt võetud meetmete abil, saadab sadamariik Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile inspektori aruande koopia. Aruandele lisatakse lipuriigi pädevalt asutuselt ettenähtud tähtajaks saadud vastus. Samuti teavitatakse sadamariigi asjaomaseid meremeeste ja laevaomanike organisatsioone. Lisaks esitab sadamariik Rahvusvahelise Tööbüroo peadirektorile korrapäraselt statistilisi andmeid ja teavet lahendatud kaebuste kohta.

Need esitatakse selleks, et asjakohaseks ja otstarbekaks peetava menetluse alusel pidada sellise teabe üle arvestust ja edastada see teadmiseks isikutele, kellel võib olla huvi asjaomase vaidlustuskorra vastu, sealhulgas meremeeste ja laevaomanike organisatsioonidele.

7. Et tagada käesoleva artikli ühetaolised rakendamistingimused, antakse komisjonile rakendamisvolitused liikmesriikide võetud järelmeetmetest aruandmise ühtlustatud elektroonilise vormi ja korra kehtestamiseks. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 31 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.

8. Käesoleva artikliga ei piirata artikli 18 kohaldamist. Artikli 18 neljandat lõiku kohaldatakse ka kaebustele meretöönormide konventsiooniga reguleeritud küsimustes.”

10)

Artiklit 19 muudetakse järgmiselt:

lisatakse järgmine lõige:

„2a. Kui elamis- ja töötingimused laeval ohustavad selgelt meremeeste ohutust, tervist või julgeolekut või kui esinevad puudused, mis kujutavad endast meretöönormide konventsiooni nõuete, sealhulgas meremeeste õiguste tõsist või korduvat rikkumist, tagab laeva kontrolliva sadamariigi pädev asutus laeva kinnipidamise või peatab toimingu, mille käigus puudused ilmnesid.

Kinnipidamiskorraldus või toimingu peatamine kehtib seni, kuni kõnealused puudused on kõrvaldatud või kui pädev asutus on heaks kiitnud tegevuskava kõnealuste puuduste kõrvaldamiseks ja on veendunud, et tegevuskava rakendatakse kiiresti. Enne tegevuskava heakskiitmist võib inspektor konsulteerida lipuriigiga.”;

lõige 6 asendatakse järgmisega:

„6. Laeva kinnipidamise korral teatab pädev asutus kirjalikult ja koos kontrollaktiga viivitamata kõikidest sekkumist nõudvatest asjaoludest lipuriigi ametiasutusele, või kui see ei ole võimalik, konsulile või tema puudumisel riigi lähimale diplomaatilisele esindajale. Lisaks teavitatakse vajaduse korral selleks määratud inspektoreid või tunnustatud organisatsioone, kes vastavalt konventsioonidele vastutavad klassifikatsioonitunnistuste või seadusjärgsete tunnistuste väljaandmise eest. Lisaks, kui laeva ei lubata merele meretöönormide konventsiooni nõuete, sealhulgas meremeeste õiguste tõsise või korduva rikkumise tõttu või kui elamis- ja töötingimused laeval ohustavad selgelt meremeeste ohutust, tervist või julgeolekut, siis teatab pädev asutus sellest viivitamata lipuriigile ja kutsub võimalusel kohale lipuriigi esindaja, paludes lipuriigil vastata ettenähtud tähtajaks. Pädev asutus teavitab viivitamata ka kontrolli läbi viinud sadamariigi asjaomaseid meremeeste ja laevaomanike organisatsioone.”

11)

Artikli 23 lõige 5 asendatakse järgmisega:

„5. Komisjonile antakse volitus võtta vastu käesoleva artikli rakendusmeetmed, sealhulgas ühtlustatud menetlus lootside ja sadamate valdajate või asutuste avastatud ilmsetest kõrvalekalletest teatamise ning liikmesriikide võetud järelmeetmete kohta. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 31 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.”

12)

Artikli 27 teine lõik asendatakse järgmisega:

„Komisjonile antakse rakendamisvolitused, et kehtestada esimeses lõigus osutatud teabe avaldamise üksikasjalik kord, asjaomaste andmete kokkuvõtmise kriteeriumid ja ajakohastamise sagedus. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 31 lõikes 3 osutatud kontrollimenetlusega.”

13)

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 30a

Delegeeritud õigusaktid

Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 30b vastu delegeeritud õigusakte seoses VI lisa muudatustega, et lisada kõnealuses lisas esitatud loetellu sadamariigi kontrolliga seotud täiendavad juhendid, mille on vastu võtnud Pariisi memorandumi organisatsioon.

Artikkel 30b

Delegeeritud volituste rakendamine

1. Komisjonile antakse õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte käesolevas artiklis sätestatud tingimustel.

2. Artiklis 30a osutatud õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte antakse komisjonile viieks aastaks alates 20. augustist 2013. Komisjon esitab delegeeritud volituste kohta aruande hiljemalt üheksa kuud enne viieaastase tähtaja möödumist. Volituste delegeerimist pikendatakse automaatselt samaks ajavahemikuks, välja arvatud juhul, kui Euroopa Parlament või nõukogu esitab selle suhtes vastuväite hiljemalt kolm kuud enne iga ajavahemiku lõppemist.

3. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad artiklis 30a osutatud volituste delegeerimise igal ajal tagasi võtta. Tagasivõtmise otsusega lõpetatakse otsuses nimetatud volituse delegeerimine. Otsus jõustub järgmisel päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas või otsuses nimetatud hilisemal kuupäeval. See ei mõjuta juba jõustunud delegeeritud õigusaktide kehtivust.

4. Niipea kui komisjon on delegeeritud õigusakti vastu võtnud, teeb ta selle samal ajal teatavaks Euroopa Parlamendile ja nõukogule.

5. Artikli 30a alusel vastu võetud delegeeritud õigusakt jõustub üksnes juhul, kui Euroopa Parlament ega nõukogu ei ole kahe kuu jooksul pärast õigusakti teatavakstegemist Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitanud selle suhtes vastuväidet või kui Euroopa Parlament ja nõukogu on enne selle tähtaja möödumist komisjonile teatanud, et nad ei esita vastuväidet. Euroopa Parlamendi või nõukogu algatusel pikendatakse seda tähtaega kahe kuu võrra.”

14)

Artikkel 31 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 31

Komitee

1. Komisjoni abistab laevade põhjustatud merereostuse vältimise ja meresõiduohutuse komitee (COSS), mis on loodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2099/2002 (8) artikliga 3. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 5.

Kui komitee vastavalt artikli 10 lõike 3, artikli 23 lõike 5 ja artikli 27 teise lõigu kohaselt vastu võetava rakendusakti eelnõu kohta arvamust ei esita, ei võta komisjon rakendusakti eelnõu vastu ja kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artikli 5 lõike 4 kolmandat lõiku.

15)	Artikkel 32 jäetakse välja.

16)

Artikkel 33 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 33

Rakenduseeskirjad

Artikli 10 lõikes 3, artikli 14 lõikes 4, artikli 15 lõikes 4, artikli 18a lõikes 7, artikli 23 lõikes 5 ning artiklis 27 nimetatud rakenduseeskirjade kehtestamisel vastavalt artikli 31 lõikes 3 osutatud menetlustele kannab komisjon eelkõige hoolt, et nimetatud eeskirjades võetakse arvesse liidu kontrollisüsteemiga seoses saadud ekspertteadmisi ja kogemusi ning tuginetakse Pariisi memorandumi ekspertteadmistele.”

17)

I lisa II osa punkti 2B muudetakse järgmiselt:

viies taane asendatakse järgmisega:

„—

Laevad, mille kohta kapten, laevapere liige või isik või organisatsioon, kellel on õigustatud huvi laeva ohutu toimimise, laevapardal elamis- ja töötingimuste või merereostuse vältimise vastu, on esitanud ettekande või kaebuse, sealhulgas maismaal esitatud kaebuse, kui asjaomane liikmesriik ei loe ettekannet või kaebust selgelt alusetuks.”;

lisatakse järgmine taane:

„—	Laevad, mille puhul on kokku lepitud tegevuskava puuduste kõrvaldamiseks vastavalt artikli 19 lõikele 2a, kuid inspektor ei ole kõnealuse tegevuskava täitmist kontrollinud.”

18)

IV lisa muudetakse järgmiselt:

punktid 14, 15 ja 16 asendatakse järgmistega:

„14.	Arstitõendid (vt meretöönormide konventsioon).

15.	Laeva töökorraldust käsitlev tabel (vt meretöönormide konventsioon ja STCW 78/95).

16.	Meremeeste töö- ja puhketundide protokoll (vt meretöönormide konventsioon).”;

lisatakse järgmised punktid:

„45.	Meretöö sertifikaat.

46.	Meretöö nõuete järgimist tõendava deklaratsiooni I ja II osa.

47.	Rahvusvaheline kattumisvastase süsteemi tunnistus.

48.	Tõend kindlustuse või muu rahalise tagatise kohta seoses tsiviilvastutusega punkrikütusereostusest tulenevate kahjude eest.”

19)

V lisa A osasse lisatakse järgmised punktid:

„16.	Meretöönormide konventsiooniga nõutavaid dokumente ei esitata või ei peeta või peetakse neid valesti, või ei sisalda esitatud dokumendid meretöönormide konventsiooniga nõutavat teavet või on muul viisil puudulikud.

17.	Elamis- ja töötingimused laeval ei ole kooskõlas meretöönormide konventsiooni nõuetega.

18.	On põhjendatud alus arvata, et laev on vahetanud lippu, et mitte järgida meretöönormide konventsiooni.

19.	On esitatud kaebus, milles väidetakse, et konkreetsed elamis- ja töötingimused laeval ei ole kooskõlas meretöönormide konventsiooni nõuetega.”

20)

X lisa punkti 3.10 muudetakse järgmiselt:

a)	pealkiri asendatakse järgmisega: „Meretöönormide konventsiooni alla kuuluvad valdkonnad”;

lisatakse järgmised punktid:

„8.	Laeval valitsevad tingimused ohustavad selgelt meremeeste ohutust, tervist või julgeolekut.

Mittevastavus kujutab endast meretöönormide konventsiooni meremeeste laevapardal elamise ja töötamise tingimusi käsitlevate ning meretöö sertifikaadis ja meretöönormide konventsiooni nõuete järgimist tõendavas deklaratsioonis ette nähtud nõuete, sealhulgas meremeeste õiguste tõsist või korduvat rikkumist.”

Artikkel 2

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 21. novembril 2014. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile. Kui liikmesriigid need sätted vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste siseriiklike õigusnormide teksti.

Artikkel 3

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub 20. augustil 2013, mil jõustub meretöönormide konventsioon.

Artikkel 4

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 12. august 2013

Euroopa Parlamendi nimel

president

M. SCHULZ

Nõukogu nimel

eesistuja

L. LINKEVIČIUS

(1) ELT C 299, 4.10.2012, lk 153.

(2) Euroopa Parlamendi 2. juuli 2013. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 22. juuli 2013. aasta otsus.

(3) ELT L 161, 22.6.2007, lk 63.

(4) ELT L 131, 28.5.2009, lk 57.

(5) ELT L 124, 20.5.2009, lk 30.

(6) EÜT L 167, 2.7.1999, lk 33.

(7) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

(8) EÜT L 324, 29.11.2002, lk 1.”

14.8.2013

Euroopa Liidu Teataja

L 218/8

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV 2013/40/EL,

12. august 2013,

milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2005/222/JSK

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 83 lõiget 1,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (2)

ning arvestades järgmist:

(1)

Käesoleva direktiivi eesmärkideks on ühtlustada liikmesriikide kriminaalõigust infosüsteemide vastu suunatud rünnete valdkonnas, kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude määratlemise ja asjakohaste sanktsioonide kohta ning tõhustada koostööd pädevate asutuste, sealhulgas liikmesriikide politsei- ja muude spetsialiseeritud õiguskaitseasutuste ning liidu pädevate spetsialiseeritud asutuste ja organite (näiteks Eurojust, Europol, Europolis asuv ELi küberkuritegevuse keskus ning Euroopa Võrgu- ja Infoturbeamet (ENISA)) vahel.

(2)

Infosüsteemid on liidu poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku koostoimimise oluline osa. Ühiskond sõltub sellistest süsteemidest suurel määral ja üha enam. Kõnealuste süsteemide tõrgeteta toimimine ja turvalisus liidus on siseturu ning konkurentsivõimelise ja innovaatilise majanduse arengu seisukohalt äärmiselt oluline. Infosüsteemide kaitse asjakohase taseme tagamine peaks olema osa tulemuslikust ja terviklikust ennetusmeetmete raamistikust, mis toetab kriminaalõiguslikku reageerimist küberkuritegevusele.

(3)

Infosüsteemide vastu suunatud, eelkõige organiseeritud kuritegevusega seonduvate rünnete oht nii liidus kui ka kogu maailmas aina suureneb ning seega mure infosüsteemide kui liikmesriikide ja liidu elutähtsa infrastruktuuri osa vastu suunatud võimalike terrori- või poliitiliselt ajendatud rünnakute pärast kasvab. See ohustab nii infoühiskonna turvalisemaks muutmist kui ka vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala saavutamist ning nõuab seega liidu tasandi meedet ning tõhusamat koostööd ja koordineerimist rahvusvahelisel tasandil.

(4)

Liidus on hulk elutähtsaid infrastruktuure, mille kahjustada saamisel või hävimisel oleks olulised piiriülesed mõjud. Vajadusest suurendada liidus elutähtsate infrastruktuuride kaitsevõimet on muutunud ilmseks, et küberrünnakute vastaseid meetmeid tuleks täiendada rangete kriminaalkaristustega, mis kajastavad selliste rünnakute raskusastet. Elutähtsa infrastruktuurina võib käsitada liikmesriikides asuvat vara, süsteemi või selle osa (näiteks elektrijaamad, transpordivõrgud ja valitsusvõrgud), mis on hädavajalik eluliselt tähtsate ühiskondlike toimingute, rahvatervise, turvalisuse, julgeoleku, majandusliku ja sotsiaalse heaolu toimimiseks ning mille kahjustada saamine või hävimine mõjutaks nimetatud funktsioonide häirumise tulemusena oluliselt liikmesriiki.

(5)

On tõendeid, et üha ohtlikumaid ja korduvaid suuremahulisi küberründeid suunatakse järjest enam infosüsteemide vastu, mis on sageli liikmesriikidele või avaliku või erasektori toimimise seisukohalt äärmiselt olulised. Selle tendentsiga kaasneb üha keerukamate meetodite arendamine, nagu näiteks nn robotivõrkude loomine ja kasutamine, mis hõlmab kuriteo mitmeid etappe, mis ka eraldiseisvalt kujutavad endast tõsist riski üldistele huvidele. Käesoleva direktiivi üheks eesmärgiks on kehtestada kriminaalkaristused seoses „robotivõrgu” loomisega, kus luuakse kaugkontroll märkimisväärse arvu arvutite üle sel teel, et nakatatakse eesmärgipäraste küberrünnakute abil kõnealused arvutid kurivaraga. Pärast „robotivõrgu” loomist saab moodustuva nakatatud arvutite võrgu aktiveerida arvutikasutaja teadmata, et panna toime suuremahulise küberrünnaku, mis üldjuhul võib põhjustada suurt kahju, nagu sellele on osutatud käesolevas direktiivis. Liikmesriikidel peaks vastavalt oma riiklikule õigusele ja praktikale olema võimalik määratleda suure kahju mõiste, nagu märkimisväärse tähtsusega avalike teenuste osutamise häirimine või suure rahalise kahju või isikuandmete või tundliku teabe kaotsimineku põhjustamine.

(6)

Suuremahulised küberründed võivad tekitada märkimisväärset majanduslikku kahju nii infosüsteemide ja sidevõrkude töö katkemise kui ka oluliste ärialaste salajaste andmete või muude andmete kadumise või muutumise näol. Erilist tähelepanu tuleks pöörata suuremahuliste küberrünnetega seonduvate ohtude alase teadlikkuse suurendamisele uuenduslike väike- ja keskmise suurusega ettevõtjate seas, kelle sõltuvus infosüsteemide nõuetekohasest toimimisest ja kättesaadavusest on suurem ning kellel on sageli vähem võimalusi panustada infoturbesse, ja nende nõrkade kohtade kohta selliste küberrünnetega seoses.

(7)	Ühised eeskirjad selles valdkonnas on olulised tagamaks liikmesriikides järjekindlat lähenemisviisi käesoleva direktiivi kohaldamisel.

(8)	Tuleb tagada ühine lähenemisviis kuriteokoosseisu suhtes, kriminaliseerides selleks kõikjal liidus ebaseadusliku infosüsteemi sisenemise, ebaseadusliku süsteemi häirimise, ebaseadusliku andmetesse sekkumise ja teabe ebaseadusliku pealtkuulamise.

(9)

Pealtkuulamine hõlmab teabe sisu kuulamist, jälgimist või seiret ning andmete sisu hankimist kas vahetult – infosüsteemidesse sisenemise ja nende kasutamise teel – või kaudselt – tehniliste vahendite abil elektrooniliste pealtkuulamisseadmete kasutamise teel –, kuid ei pea tingimata eeltooduga piirduma.

(10)	Liikmesriigid peaksid kehtestama karistused infosüsteemide vastu suunatud rünnete eest. Need karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning peaksid hõlmama vabadusekaotust ja/või rahalisi karistusi.

(11)

Käesoleva direktiiviga sätestatakse kriminaalkaristused vähemalt oluliste juhtumite puhul. Liikmesriikidel peaks olema vastavalt oma riiklikule õigusele ja praktikale võimalik määratleda vähem olulise juhtumi mõiste. Juhtumit võidakse käsitada vähem olulisena näiteks siis, kui kuriteoga põhjustatud kahju ja/või oht avalikele või erahuvidele, näiteks arvutisüsteemi või arvutiandmete puutumatusele, või isiku puutumatusele, õigustele või muudele huvidele, ei ole märkimisväärne või ei ole sellise iseloomuga, et kriminaalkaristuse kohaldamine õigusaktidega sätestatud piirmäärade raames või kriminaalvastutuse kohaldamine oleks vajalik.

(12)

Küberrünnakutest tulenevate ohtude ja riskide ning nendega seonduvate infosüsteemide nõrkade kohtade identifitseerimine ja nendest teatamine on oluline osa tulemuslikust küberrünnakute ärahoidmisest ja neile reageerimisest ning infosüsteemide küberturbe parandamisest. Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks võiks anda stiimuleid turvaaukudest teatamiseks. Liikmesriigid peaksid püüdma luua võimalusi turvaaukude seaduslikuks tuvastamiseks ja nendest teatamiseks.

(13)

Asjakohane on näha ette keskmisest rangemad karistused juhuks, kui infosüsteemide vastu suunatud ründe on toime pannud kuritegelik ühendus, nagu see on määratletud nõukogu 24. oktoobri 2008. aasta raamotsuses 2008/841/JSK (organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse kohta), (3) kui küberrünne on suuremahuline ja mõjutab märkimisväärset arvu infosüsteeme, sealhulgas kui selle eesmärgiks on luua „robotivõrk”, või kui küberrünne põhjustab suurt kahju, sealhulgas kui see pannakse toime „robotivõrgu” abil. Samuti on asjakohane näha ette keskmisest rangemad karistused juhuks, kui selline rünne on suunatud liikmesriikide või liidu elutähtsa infrastruktuuri vastu.

(14)

Küberkuritegevuse vastase võitluse integreeritud lähenemisviisi täiendavaks oluliseks elemendiks on tõhusate meetmete kehtestamine identiteedivarguse ja teiste identiteediga seonduvate kuritegude vastu. Kõnealuse kriminaalse käitumise suhtes liidu tasandil meetmete võtmise vajadust tuleks samuti analüüsida ulatusliku horisontaalse liidu vahendi loomise vajaduse hindamise kontekstis.

(15)

Nõukogu 27.–28. novembri 2008. aasta järeldustes märgiti, et liikmesriigid ja komisjon peaksid välja töötama uue strateegia, võttes arvesse Euroopa Nõukogu 2001. aasta küberkuritegevuse konventsiooni. Nimetatud konventsiooniga on kehtestatud küberkuritegevuse, sealhulgas infosüsteemide vastu suunatud rünnete vastase võitluse õiguslik raamistik. Käesolev direktiiv tugineb nimetatud konventsioonile. Tuleks pidada esmatähtsaks, et kõik liikmesriigid viiksid võimalikult kiiresti lõpule konventsiooni ratifitseerimise protsessi.

(16)

Arvestades rünnete erinevaid toimepaneku viise ning tark- ja riistvara kiiret arengut, viidatakse käesolevas direktiivis vahenditele, mille abil on võimalik käesolevas direktiivis loetletud kuritegusid toime panna. Nende vahendite all mõistetakse näiteks kurivara, sealhulgas sellist kurivara, mille abil on võimalik luua robotivõrke, mida kasutatakse küberrünnete toimepanemiseks. Juhul kui selline vahend on käesolevas direktiivis sätestatud kuritegude toimepanemiseks sobiv või eriti sobiv, võib ta siiski olla toodetud õiguspärasel eesmärgil. Et vältida kriminaliseerimist juhul, kui sellised vahendid on toodetud ja turule viidud õiguspärastel eesmärkidel, näiteks infotehnoloogiatoodete usaldusväärsuse või infosüsteemide turvalisuse testimiseks, ei ole piisav, kui isikul on üldine kavatsus, tal peab olema otsene tahtlus kasutada neid vahendeid ühe või mitme käesolevas direktiivis sätestatud kuriteo toimepanemiseks.

(17)

Käesoleva direktiiviga ei nähta ette kriminaalvastutust juhul, kui on täidetud käesolevas direktiivis loetletud kuritegude objektiivsed kriteeriumid, kuid tegu on sooritatud kuritegeliku kavatsuseta, näiteks kui isik ei ole teadlik, et infosüsteemi sisenemine ei ole lubatud, või infosüsteemide volitatud testimise või kaitsmise korral, näiteks kui ettevõte või müüja on teinud isikule ülesandeks testida oma turbesüsteemi tugevust. Käesoleva direktiiviga ei nähta ette kriminaalvastutust, mis tuleneks lepingulistest kohustustest või kokkulepetest infosüsteemidesse sisenemise piiramiseks kasutajapoliitika või teenuste tingimuste abil või töövaidlustest, mis tulenevad tööandja infosüsteemidesse sisenemisest ja nende kasutamisest eraotstarbel, ning tekiks juhul kui sellistele tingimustele vastavat sisenemist käsitatakse mittelubatuna, mis oleks ka kriminaalmenetluse alustamise ainus alus. Käesoleva direktiiviga ei piirata siseriiklike ja liidu õigusaktidega sätestatud juurdepääsuõigust teabele, samas ei saa direktiivi käsitada õigustusena ebaseaduslikule või omavolilisele juurdepääsule teabele.

(18)	Küberrünnakuid võivad hõlbustada erinevad asjaolud, näiteks kui kuriteo toimepanijal on tööülesannete täitmisel juurdepääs mõjutatud infosüsteemidele omastele turbesüsteemidele. Selliseid asjaolusid tuleks asjakohaselt arvesse võtta siseriikliku õiguse kontekstis ja kriminaalmenetluse käigus.

(19)

Liikmesriigid peaksid oma siseriiklikus õiguses nägema ette raskendavad asjaolud kooskõlas nende õigussüsteemis raskendavaid asjaolusid reguleerivate eeskirjadega. Liikmesriigid peaksid tagama, et kõnealused raskendavad asjaolud on kohtunikele kaalumiseks teada õigusrikkujatele karistuse määramisel. Kohtuniku kaalutlusõigusse jääb kõnealuste asjaolude hindamine koos konkreetse juhtumi teiste faktidega.

(20)

Käesoleva direktiiviga ei sätestata tingimusi jurisdiktsiooni teostamiseks selles viidatud kuritegude üle, näiteks ohvri avaldus õigusrikkumise toimepanemise asukohas, õigusrikkumise toimepanemise asukohariigi avaldus, või asjaolu, et õigusrikkumise toimepanijale ei ole esitatud süüdistust õigusrikkumise toimepanemise asukohas.

(21)	Käesoleva direktiivi raames on liikmesriigid ja kolmandad riigid ning nende avalik-õiguslikud organid jätkuvalt kohustatud täielikult tagama inimõiguste ja põhivabaduste austamise vastavalt kehtivatele liidu ja rahvusvahelistele kohustustele.

(22)

Käesoleva direktiiviga tugevdatakse võrgustike, näiteks G8 või teabevahetuseks loodud Euroopa Nõukogu seitse päeva nädalas ööpäev läbi töötavate kontaktpunktide võrgustiku tähtsust. Sellised kontaktpunktid peaksid suutma anda tõhusat abi, millega lihtsustatakse näiteks olemasoleva asjakohase teabe vahetamist ja tehnilist nõustamist või õigusteabe andmist seoses infosüsteemide ja seonduvate andmetega seotud kuritegude uurimise või menetlusega, kaasates taotlevaid liikmesriike. Võrgustike sujuvaks toimimiseks peaks iga kontaktpunkt olema suuteline pidama sidet teise liikmesriigi kontaktpunktiga, tehes seda muu hulgas koolituse läbinud ja asjakohase varustusega töötajate abil. Arvestades suuremahuliste küberrünnakute leviku võimalikku kiirust, peaksid liikmesriigid olema võimelised viivitamata vastama nimetatud kontaktpunktide võrgustiku kaudu esitatud kiireloomulistele taotlustele. Sellistel juhtudel võib olla otstarbekas, et koos teabenõudega luuakse telefonikontakt tagamaks, et nõude saanud liikmesriik menetleb seda kiiresti ja et tagasisidet antakse kaheksa tunni jooksul.

(23)

Ühelt poolt riigiasutuste ning teiselt poolt erasektori ja kodanikuühiskonna vaheline koostöö on infosüsteemide vastu suunatud rünnete vältimiseks ja nende vastu võitlemiseks väga oluline. Tõhustada ja parandada tuleb koostööd teenuseosutajate, tootjate, õiguskaitseasutuste ja kohtuorganite vahel, järgides samas täielikult õigusriigi põhimõtteid. Selline koostöö võib hõlmata teenuseosutajate poolset toetust, mida antakse, et aidata säilitada võimalikke tõendeid, anda õigusrikkumise toimepanijate tuvastamisele kaasa aitavat teavet ning viimase võimalusena, et täielikult või osaliselt sulgeda või lõpetada infosüsteemid või funktsioonid, mis on kas nakatatud või mida on kasutatud ebaseaduslikel eesmärkidel, tehes seda kooskõlas siseriikliku õiguse ja tavadega. Liikmesriigid peaksid samuti kaaluma koostöö- ja partnerlusvõrgustike loomist teenuseosutajate ja tootjatega, et vahetada teavet, mis seondub käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluvate kuritegudega.

(24)

Olemas on vajadus koguda võrreldavaid andmeid käesolevas direktiivis osutatud kuritegude kohta. Selleks et saada parem ülevaade küberkuritegevuse probleemist ning võrgu- ja infoturbe olukorrast liidus ning aidata seeläbi kaasa senisest tõhusamate lahenduste väljatöötamisele, tuleks pädevatele spetsialiseeritud liidu asutustele, näiteks Europolile ja ENISA-le, edastada asjakohane teave, võttes arvesse nende ülesandeid ja teabevajadusi. Liikmesriigid peaksid Europolile ja Europolis asuvale ELi küberkuritegevuse keskusele edastama teavet õigusrikkumiste toimepanijate töömeetodite kohta, et viia läbi küberkuritegevuse ohtude hindamised ja strateegilised analüüsid vastavalt nõukogu 6. aprilli 2009. aasta otsusele 2009/371/JSK (millega asutatakse Euroopa Politseiamet (Europol)) (4). Teabe edastamine võib hõlbustada teadmiste suurendamist praegustest ja tulevastest ohtudest ning seeläbi toetada otsustusprotsessi asjakohasemaks ja sihipärasemaks muutmist infosüsteemide vastu suunatud rünnete vastu võitlemise ja nende vältimise valdkonnas.

(25)

Komisjon peaks esitama aruande direktiivi kohaldamise kohta ning vajalikud seadusandlikud ettepanekud, mille tõenäoliseks tulemuseks on käesoleva direktiivi reguleerimisala laienemine, võttes arvesse arenguid küberkuritegevuse valdkonnas. Sellised arengud võivad hõlmata tehnoloogilist arengut, näiteks mis võimaldab tõhusamat tegevust infosüsteemide vastu suunatud rünnete tõrjumise valdkonnas või võimaldab selliseid ründeid ära hoida või viia nende mõju miinimumini. Sel eesmärgil peaks komisjon võtma arvesse olemasolevaid analüüse ja aruandeid, mille on koostanud asjaomased osapooled, eelkõige Europol ja ENISA.

(26)

Tulemuslikuks võitluseks küberkuritegevuse vastu on vaja suurendada infosüsteemide vastupidavust, et neid paremini küberrünnakute vastu kaitsta, ning võtta selleks sobivad meetmed. Liikmesriigid peaksid võtma vajalikke meetmeid, et kaitsta infosüsteeme, mis on osa nende elutähtsatest infrastruktuuridest, küberrünnakute eest; kõnealuste meetmete osaks peaks olema liikmesriikide infosüsteemide ja nendega seotud andmete kaitsmine. Küberkuritegevuse vastase tulemusliku võitluse tervikliku lähenemisviisi oluline osa on see, et juriidilised isikud tagavad infosüsteemide kaitse ja turvalisuse piisava taseme, näiteks seoses avalikult kättesaadavate elektrooniliste sideteenuste osutamisega, tehes seda kooskõlas liidu kehtivate õigusaktidega, mis käsitlevad eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet ning andmekaitset. Tuleks tagada asjakohane kaitsetase mõistlikult tuvastatavate ohtude ja puuduste puhul, tehes seda vastavalt viimastele suundumustele konkreetsetes sektorites ning konkreetsetele andmetöötluse olukordadele. Sellise kaitse kulud ja koormus peaksid olema proportsionaalsed mõjutatud süsteemidele küberrünnaku poolt põhjustatavate tõenäoliste kahjustustega. Liikmesriike innustatakse võtma asjakohaseid meetmeid, millega kehtestatakse nende siseriiklikus õiguses vastutus, mida kohaldatakse nende juriidiliste isikute suhtes, kes ilmselgelt ei ole taganud kaitse asjakohast taset küberrünnakute eest.

(27)

Märkimisväärsed lüngad ja erinevused liikmesriikide infosüsteemide vastu suunatud rünnete valdkonna õigusaktides ja kriminaalmenetlustes võivad takistada organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastast võitlust ning raskendada tõhusat politsei- ja õigusalast koostööd kõnealuses valdkonnas. Tänapäevaste infosüsteemide riikidevahelise ja piirideta olemuse tõttu on selliste süsteemide vastu suunatud rünnetel piiriülene mõõde, mis rõhutab kiireloomulist vajadust asjaomase valdkonna kriminaalõiguse edasise ühtlustamise järele. Lisaks sellele peaks nõukogu 30. novembri 2009. aasta raamotsuse 2009/948/JSK (kohtualluvuskonflikti vältimise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses) (5) nõuetekohane rakendamine ja kohaldamine hõlbustama infosüsteemide vastu suunatud rünnete eest süüdistuse esitamise kooskõlastamist. Samuti peaksid liikmesriigid koostöös liiduga püüdma parandada rahvusvahelist koostööd infosüsteemide, arvutivõrkude ja arvutiandmete turvalisuse valdkonnas. Kõikide andmevahetust käsitlevate rahvusvaheliste lepingute puhul tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta andmete edastamise ja säilitamise turvalisust.

(28)

Pädevate õiguskaitseasutuste ja kohtuorganite vahelise koostöö parandamine üle kogu liidu on ülioluline, et tulemuslikult võidelda küberkuritegevuse vastu. Selles kontekstis tuleks innustada suuremaid jõupingutusi asjakohaste asutuste piisava koolitamise alal, et suurendada küberkuritegevusest ja selle mõjust arusaamist ning tõhustada koostööd ja parimate tavade vahetamist, näiteks pädevate spetsialiseeritud liidu asutuste ja organite kaudu. Sellise koolituse eesmärgiks peaks muu hulgas olema teadlikkuse suurendamine erinevate riikide õigussüsteemidest, võimalikest eeluurimise käigus tekkida võivatest õiguslikest ja tehnilistest probleemidest ning pädevuste jaotusest asjakohaste siseriiklike asutuste vahel.

(29)

Käesoleva direktiiviga austatakse inimõigusi ja põhivabadusi ning järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis tunnustatud põhimõtteid, sealhulgas isikuandmete kaitset, eraelu puutumatust, sõna- ja teabevabadust, õigust õiglasele kohtulikule arutamisele, süütuse presumptsiooni ja kaitseõigust ning kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtet. Eelkõige on käesoleva direktiivi eesmärk tagada nimetatud õiguste ja põhimõtete täielik austamine ja sellest tuleb direktiivi järgimisel ka lähtuda.

(30)	Isikuandmete kaitse on ELi toimimise lepingu artikli 16 lõike 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 8 kohaselt põhiõigus. Seetõttu peab käesoleva direktiivi rakendamise raames aset leidev isikuandmete töötlemine olema täielikus vastavuses asjakohaste andmekaitsealaste liidu õigusaktidega.

(31)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 kohaselt on kõnealused liikmesriigid teatanud oma soovist osaleda käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(32)	Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva direktiivi vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(33)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt infosüsteemide vastu suunatud rünnete eest tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristuste kehtestamist kõikides liikmesriikides ning kohtuasutuste ja muude pädevate asutuste koostöö parandamist ja soodustamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning neid on nende ulatuse või mõju tõttu parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(34)

Käesoleva direktiivi eesmärk on muuta ja laiendada nõukogu 24. veebruari 2005. aasta raamotsuse 2005/222/JSK (infosüsteemide vastu suunatud rünnete kohta) (6) sätteid. Kuna tehtavad muudatused on arvukad ja sisulised, siis tuleks raamotsus 2005/222/JSK selguse huvides täielikult asendada käesoleva direktiivi vastuvõtmises osalevate liikmesriikide suhtes,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Sisu

Käesoleva direktiiviga kehtestatakse miinimumeeskirjad infosüsteemide vastu suunatud rünnete valdkonna kriminaalkuritegude ja karistuste määratlemise kohta. Samuti on direktiivi eesmärk hõlbustada selliste kuritegude ärahoidmist ja arendada koostööd kohtuorganite ja muude pädevate asutuste vahel.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

a) „infosüsteem”– seade või omavahel ühendatud või seotud seadmete rühm, mille hulgast üks või mitu seadet töötlevad vastavalt programmile automaatselt arvutiandmeid; samuti nimetatud seadme või seadmete rühma salvestatud, töödeldud, välja võetud või edastatud arvutiandmed, mis on vajalikud kõnealuse seadme või seadmete rühma toimimiseks, kasutamiseks, kaitseks ja hoolduseks;

b) „arvutiandmed”– faktide, teabe või mõistete esitamine infosüsteemis töötlemiseks sobivas vormis, sealhulgas programm, mille abil saab infosüsteemi panna ülesannet täitma;

c) „juriidiline isik”– üksus, millel on vastavalt kohaldatavale õigusele juriidilise isiku staatus, välja arvatud liikmesriigid, kolmandad riigid või riigivõimu teostavad avalik-õiguslikud asutused või avalik-õiguslikud rahvusvahelised organisatsioonid;

d) „õigusliku aluseta”– toiming, mis ei ole lubatud süsteemi või selle osa omaniku või selle suhtes muu õiguse valdaja poolt, või millega rikutakse riiklikke õigusakte.

Artikkel 3

Ebaseaduslik sisenemine infosüsteemi

Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et tahtlikult ja õigusliku aluseta sisenemine infosüsteemi või selle osasse, kui selline sisenemine rikub mõnda turvameedet, on vähemalt raskemate juhtumite puhul kriminaalkorras karistatav.

Artikkel 4

Ebaseaduslik süsteemi häirimine

Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et tahtlikult ja õigusliku aluseta infosüsteemi töö tõsine takistamine või katkestamine arvutiandmete sisestamise, edastamise, kahjustamise, kustutamise, rikkumise, muutmise või sulustamise või ligipääsmatuks muutmise teel on vähemalt raskemate juhtumite puhul kriminaalkorras karistatav.

Artikkel 5

Ebaseaduslik andmetesse sekkumine

Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et tahtlikult ja õigusliku aluseta infosüsteemis olevate arvutiandmete kustutamine, kahjustamine, rikkumine, muutmine või sulustamine või ligipääsmatuks muutmine on vähemalt raskete juhtumite puhul kriminaalkorras karistatav.

Artikkel 6

Teabe ebaseaduslik pealtkuulamine

Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et infosüsteemi, sellest infosüsteemist või selle infosüsteemi piires, sealhulgas infosüsteemi elektromagnetkiirguse abil mitteavalikult edastatavate arvutiandmete tahtlik ja õigusliku aluseta pealtkuulamine tehniliste vahendite abil on vähemalt raskemate juhtumite puhul kriminaalkorras karistatav.

Artikkel 7

Kuriteo toimepanemisel kasutatud vahendid

Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et järgmiste seadmete tahtlik tootmine, müük, kasutamiseks hankimine, importimine, levitamine või muul viisil kättesaadavaks tegemine õigusliku aluseta ja kavatsusega kasutada seda eesmärgiga panna toime mõni artiklites 3–6 osutatud kuritegu, on vähemalt raskemate juhtumite puhul kriminaalkorras karistatav:

a)	arvutiprogramm, mis on loodud või kohandatud eelkõige artiklites 3–6 osutatud kuritegude toimepanemiseks;

b)	arvuti salasõna, juurdepääsukood või samalaadsed andmed, mille abil on võimalik siseneda infosüsteemi või selle osasse.

Artikkel 8

Kuriteole kihutamine, kaasaaitamine ja kuriteokatse

1. Liikmesriik tagab, et artiklites 3–7 osutatud kuritegude toimepanemisele kihutamine või kaasaaitamine on kriminaalkorras karistatav.

2. Liikmesriik tagab, et artiklites 4 ja 5 osutatud kuriteokatse on kriminaalkorras karistatav.

Artikkel 9

Karistused

1. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–8 osutatud kuritegude eest karistatakse tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate kriminaalkaristustega.

2. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 3–7 osutatud kuritegude eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kaheaastane vangistus, seda vähemalt raskemate juhtumite puhul.

3. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 4 ja 5 osutatud kuritegude tahtliku toimepanemise eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt kolmeaastane vangistus, kui arvestatavat hulka infosüsteeme on mõjutatud sellise artiklis 7 osutatud vahendi kasutamise teel, mis on loodud või kohandatud eelkõige kuriteo toimepanemiseks.

4. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artiklites 4 ja 5 osutatud kuritegude eest määratakse karistus, mille maksimummäär on vähemalt viieaastane vangistus, kui

a)	need on toime pandud raamotsuses 2008/841/JSK määratletud kuritegeliku ühenduse raames, sõltumata selles sätestatud karistusmäärast;

b)	need põhjustavad rasket kahju või

c)	need on toime pandud elutähtsa infrastruktuuri infosüsteemi vastu.

5. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et kui artiklites 4 ja 5 osutatud kuriteod pannakse toime teise isiku isikuandmete väärkasutamise teel, eesmärgiga võita kolmanda isiku usaldus, ning tekitatakse seeläbi kahju tegeliku identiteedi omanikule, võib seda siseriikliku õiguse kohaselt käsitada raskendava asjaoluna, välja arvatud juhul, kui need asjaolud kuuluvad teise siseriikliku õiguse alusel karistatava kuriteo koosseisu.

Artikkel 10

Juriidilise isiku vastutus

1. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta artiklites 3–8 osutatud kuritegude eest, mille on tema kasuks toime pannud eraisikuna või juriidilise isiku organi liikmena tegutsenud isik, kes on juriidilise isiku juures juhtival kohal ühel järgmistest alustest:

a)	õigus esindada juriidilist isikut;

b)	õigus teha juriidilise isiku nimel otsuseid;

c)	õigus kontrollida juriidilist isikut.

2. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilist isikut saab vastutusele võtta juhul, kui lõikes 1 osutatud isiku järelevalve või kontrolli puudumine võimaldas kõnealuse juriidilise isiku alluvuses oleval isikul panna tema kasuks toime mõne artiklites 3–8 osutatud kuriteo.

3. Juriidilise isiku lõigete 1 ja 2 kohane vastutus ei vabasta kriminaalmenetlusest füüsilist isikut, kes on mõne artiklites 3–8 osutatud kuriteo täideviija, sellele kihutaja või sellele kaasaaitaja.

Artikkel 11

Juriidilise isiku suhtes kohaldatavad karistused

1. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 10 lõike 1 kohaselt vastutusele võetud juriidilise isiku suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi, mille hulka kuuluvad kriminaalõiguslikud või muud trahvid ning võivad kuuluda näiteks:

a)	riiklike hüvitiste või abi saamise õigusest ilmajätmine;

b)	ajutine või alaline ettevõtluskeeld;

c)	kohtuliku järelevalve alla võtmine;

d)	sundlõpetamine;

e)	kuriteo toimepanekuks kasutatud üksuste ajutine või lõplik sulgemine.

2. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed tagamaks, et artikli 10 lõike 2 kohaselt vastutusele võetud juriidilise isiku suhtes kohaldatakse tõhusaid, proportsionaalseid ja hoiatavaid karistusi või muid meetmeid.

Artikkel 12

Jurisdiktsioon

1. Liikmesriik kehtestab oma jurisdiktsiooni artiklites 3–8 osutatud kuritegude suhtes, kui kuritegu on pandud toime:

a)	osaliselt või tervikuna tema territooriumil või

b)	asjaomase liikmesriigi kodaniku poolt, vähemalt juhtudel, kui seda käsitatakse toimepanemise asukohas kuriteona.

2. Jurisdiktsiooni kehtestamisel kooskõlas lõike 1 punktiga a tagab liikmesriik, et tal on jurisdiktsioon, kui

a)	teo toimepanija viibib kuriteo toimepanemise ajal füüsiliselt tema territooriumil, olenemata sellest, kas kuritegu on suunatud selle liikmesriigi territooriumil asuva infosüsteemi vastu või mitte, või

b)	kuritegu on suunatud tema territooriumil asuva infosüsteemi vastu, olenemata sellest, kas teo toimepanija viibib kuriteo toimepanemise ajal selle liikmesriigi territooriumil või mitte.

3. Liikmesriik teatab komisjonile, kui ta otsustab kehtestada jurisdiktsiooni artiklites 3–8 osutatud kuriteo suhtes, mis pannakse toime väljaspool tema territooriumi, sealhulgas kui

a)	kuriteo toimepanija peamine elukoht asub tema territooriumil või

b)	kuritegu on toime pandud tema territooriumil asutatud juriidilise isiku kasuks.

Artikkel 13

Teabevahetus

1. Liikmesriik tagab, et artiklites 3–8 osutatud kuritegudega seotud teabe vahetamiseks on liikmesriigis olemas toimiv riiklik kontaktpunkt ning et liikmesriik kasutab olemasolevat operatiivsete kontaktpunktide võrgustikku, mis töötab seitse päeva nädalas ööpäev läbi. Samuti tagab liikmesriik menetlused, mis võimaldavad pädeval asutusel kiireloomuliste abitaotluste puhul teatada hiljemalt kaheksa tunni jooksul taotluse kättesaamisest vähemalt seda, kas abitaotlusele vastatakse, ning selle vastuse vormi ja eeldatava vastamise aja.

2. Liikmesriik teatab komisjonile oma määratud lõikes 1 osutatud kontaktpunktist. Komisjon edastab selle teabe teistele liikmesriikidele ning liidu pädevatele spetsialiseeritud asutustele ja organitele.

3. Liikmesriik võtab vajalikud meetmed, millega tagatakse asjakohaste aruandlusmooduste olemasolu, millega lihtsustatakse artiklites 3–6 osutatud kuritegude kohta aruannete esitamist pädevatele siseriiklikele asutustele põhjendamatu viivituseta.

Artikkel 14

Järelevalve ja statistika

1. Liikmesriik tagab süsteemi artiklites 3–7 osutatud kuritegusid käsitlevate statistiliste andmete salvestamiseks, koostamiseks ja esitamiseks.

2. Lõikes 1 osutatud statistika hõlmab vähemalt olemasolevaid andmeid liikmesriikide poolt registreeritud, artiklites 3–7 osutatud kuritegude arvu kohta ja selliste isikute arvu kohta, kellele on esitatud süüdistus ja kes on süüdi mõistetud artiklites 3–7 osutatud kuritegude eest.

3. Liikmesriik edastab käesoleva artikli kohaselt kogutud andmed komisjonile. Komisjon tagab statistiliste aruannete koondülevaate avaldamise ja esitamise liidu pädevatele spetsialiseeritud asutustele ja organitele.

Artikkel 15

Raamotsuse 2005/222/JSK asendamine

Raamotsus 2005/222/JSK asendatakse käesoleva direktiivi vastuvõtmises osalevate liikmesriikide suhtes, ilma et see piiraks liikmesriikide kohustusi, mis on seotud raamotsuse liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtajaga.

Käesoleva direktiivi vastuvõtmises osalevate liikmesriikide suhtes käsitatakse viiteid raamotsusele 2005/222/JSK viidetena käesolevale direktiivile.

Artikkel 16

Liikmesriigi õigusesse ülevõtmine

1. Liikmesriik jõustab käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 4. septembriks 2015.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile meetmete teksti, millega võetakse riiklikku õigusse üle käesolevast direktiivist tulenevad kohustused.

3. Kui liikmesriigid need meetmed vastu võtavad, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

Artikkel 17

Aruandlus

Komisjon esitab hiljemalt 4. septembriks 2017 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles hinnatakse, millises ulatuses on liikmesriigid võtnud käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikke meetmeid, ning millele vajaduse korral lisatakse seadusandlikud ettepanekud. Komisjon võtab ka arvesse tehnilisi ja õiguslikke arenguid küberkuritegevuse valdkonnas, eelkõige käesoleva direktiivi reguleerimisala osas.

Artikkel 18

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 19

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele kooskõlas aluslepingutega.

Brüssel, 12. august 2013

Euroopa Parlamendi nimel

president

M. SCHULZ

Nõukogu nimel

eesistuja

L. LINKEVIČIUS

(1) ELT C 218, 23.7.2011, lk 130.

(2) Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 22. juuli 2013. aasta otsus.

(3) ELT L 300, 11.11.2008, lk 42.

(4) ELT L 121, 15.5.2009, lk 37.

(5) ELT L 328, 15.12.2009, lk 42.

(6) ELT L 69, 16.3.2005, lk 67.

14.8.2013

Euroopa Liidu Teataja

L 218/15

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU OTSUS nr 778/2013/EL,

12. august 2013,

täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta Gruusiale

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikli 212 lõiget 2,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt ja vastavalt lepituskomitees 26. juunil 2013 heakskiidetud ühistekstile, (1)

ning arvestades järgmist:

(1)

Gruusia ja Euroopa Liidu vaheliste suhete aluseks on Euroopa naabruspoliitika. 2006. aastal leppisid ühendus ja Gruusia kokku Euroopa naabruspoliitika tegevuskavas, milles on seatud ELi ja Gruusia vaheliste suhete arengu keskpika perioodi eesmärgid. 2010. aastal alustasid liit ja Gruusia läbirääkimisi, et sõlmida assotsieerimisleping, mis asendaks praeguse ELi ja Gruusia vahelise partnerlus- ja koostöölepingu (2). ELi ja Gruusia vahelisi suhteid tugevdab veelgi hiljuti algatatud idapartnerluse projekt.

(2)	1. septembril 2008 toimunud Euroopa Ülemkogu erakorralisel kohtumisel kinnitati liidu valmisolekut tihendada Gruusia ja Vene Föderatsiooni vahel 2008. aasta augustis toimunud relvakonflikti järel ELi ja Gruusia suhteid.

(3)	Gruusia majandust on alates 2008. aasta kolmandast kvartalist mõjutanud rahvusvaheline finantskriis, mille tagajärjeks on SKP vähenemine, eelarvetulu kahanemine ja suurem vajadus välisrahastuse järele.

(4)	2008. aasta 22. oktoobril toimunud rahvusvahelisel rahastajate konverentsil lubas rahvusvaheline üldsus toetada Gruusia majanduse elavdamist vastavalt ÜRO ja Maailmapanga ühise abivajaduste hindamise tulemustele.

(5)	Liit andis teada, et annab Gruusiale finantsabi kuni 500 miljonit eurot.

(6)	Gruusia majanduse kohandamine ja elavdamine toimub Rahvusvahelise Valuutafondi (IMF) finantsabi toel. 2008. aasta septembris sõlmisid Gruusia ametiasutused IMFiga 750 miljoni USA dollari suuruse tugilaenu lepingu, et aidata Gruusia majandusel finantskriisi tingimustes kohaneda.

(7)

Gruusia majanduse süveneva surutise ja IMFi programmi aluseks olevate majandusprognooside vajaliku läbivaatamise tagajärjel ning Gruusia kasvanud välisrahastamisvajaduse tõttu jõudsid Gruusia ja IMF kokkuleppele tugilaenu suurendamises 424 miljoni USA dollari võrra, mille IMFi juhatus 2009. aasta augustis heaks kiitis.

(8)	Liit eraldas aastatel 2010–2012 Gruusiale Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi raames eelarvetoetusi keskmiselt 24 miljonit eurot aastas.

(9)	Gruusia on palunud liidult oma halveneva majandusolukorra ja -väljavaate tõttu makromajanduslikku finantsabi.

(10)	Et Gruusia maksebilansis on endiselt olemas vajadus lisarahastamise järele, tuleb makromajanduslikku finantsabi pidada praeguses eriolukorras asjakohaseks vastuseks Gruusia taotlusele, et koostoimes IMFi käimasoleva programmiga toetada majanduse stabiliseerumist.

(11)	Liidu makromajanduslik finantsabi Gruusiale („liidu makromajanduslik finantsabi”) ei peaks mitte üksnes täiendama IMFi ja Maailmapanga programme ja vahendeid, vaid tagama ka liidu osaluse lisandväärtuse.

(12)	Komisjon peaks tagama, et liidu makromajanduslik finantsabi oleks õiguslikult ja olemuslikult kooskõlas liidu välistegevuse eri valdkondade ja muu asjaomase poliitikaga.

(13)	Liidu makromajandusliku finantsabi konkreetsete eesmärkidega tuleks suurendada tõhusust, läbipaistvust ja aruandekohustust. Kõnealuste eesmärkide üle peaks komisjon korrapäraselt järelevalvet tegema.

(14)	Liidu makromajandusliku finantsabi andmise aluseks olevad tingimused peaksid kajastama liidu Gruusia-poliitika peamisi põhimõtteid ja eesmärke.

(15)

Et tagada liidu makromajandusliku finantsabi puhul liidu finantshuvide tõhus kaitse, on Gruusial vaja vastu võtta asjakohased meetmed kõnealuse finantsabi puhul pettuste, korruptsiooni ja muude rikkumiste ärahoidmiseks ja tõkestamiseks. Samuti peaks abi kasutamist asjakohaselt kontrollima komisjon ja auditeerima kontrollikoda.

(16)	Liidu makromajandusliku finantsabi andmisega ei piirata eelarvepädevate institutsioonide volitusi.

(17)

Liidu makromajandusliku finantsabi andmist peaks korraldama komisjon. Tagamaks, et Euroopa Parlament ning majandus- ja rahanduskomitee saaksid jälgida käesoleva otsuse rakendamist, peaks komisjon neid korrapäraselt teavitama liidu makromajandusliku finantsabiga seotud arengutest ja esitama neile asjakohaseid dokumente.

(18)

Et tagada käesoleva otsuse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks rakendamisvolitused anda komisjonile. Komisjon peaks neid volitusi rakendama vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusele (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbi viidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (3).

(19)

Selles kontekstis tuletatakse meelde, et nimetatud määruse kohaselt peaks üldreeglina kohaldama nõuandemenetlust kõikidel juhtudel, välja arvatud nendel, mis on selles määruses sätestatud. Võttes arvesse 90 miljoni euro lävendit ületavate tehingute võimalikku olulist mõju, on asjakohane, et nende tehingute puhul kasutatakse kontrollimenetlust. Võttes arvesse Gruusiale antava liidu makromajandusliku finantsabi summat, tuleks vastastikuse mõistmise memorandumi vastuvõtmisele või abi vähendamisele, peatamisele või tühistamisele kohaldada nõuandemenetlust,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

1. Liit annab Gruusiale maksimaalselt 46 miljonit eurot makromajanduslikku finantsabi, et toetada Gruusia majanduslikku stabiliseerumist ning katta maksebilansi vajadusi, nagu need on kindlaks määratud IMFi käimasolevas programmis. Nimetatud maksimumsummast antakse kuni 23 miljonit eurot toetusena ja kuni 23 miljonit eurot laenuna. Liidu makromajandusliku finantsabi väljamaksmine eeldab, et eelarvepädevad institutsioonid kiidavad 2013. aasta eelarve heaks.

2. Liidu makromajandusliku finantsabi laenukomponendi rahastamiseks volitatakse komisjoni vajalikud vahendid liidu nimel laenama. Laenu maksimaalne tähtaeg on 15 aastat.

3. Liidu makromajandusliku finantsabi väljamaksmist korraldab komisjon kooskõlas IMFi ja Gruusia vahel sõlmitud kokkulepete või ühiste arusaamadega ning ELi ja Gruusia partnerlus- ja koostöölepingus sätestatud peamiste põhimõtete ja eesmärkidega. Komisjon teavitab liidu makromajandusliku finantsabi haldamise arengutest korrapäraselt Euroopa Parlamenti ning majandus- ja rahanduskomiteed ning esitab neile asjakohased dokumendid.

4. Liidu makromajanduslikku finantsabi on võimalik saada kahe aasta ja kuue kuu pikkuse ajavahemiku jooksul alates esimesest päevast pärast artikli 2 lõikes 1 osutatud vastastikuse mõistmise memorandumi jõustumist.

Artikkel 2

1. Komisjon võtab kooskõlas artikli 6 lõikes 2 osutatud nõuandemenetlusega vastu vastastikuse mõistmise memorandumi, milles sätestatakse liidu makromajandusliku finantsabi andmisega seotud majanduspoliitilised ja finantstingimused, sealhulgas nende täitmise ajakava. Vastastikuse mõistmise memorandumis sätestatud majanduspoliitilised ja finantstingimused on kooskõlas artikli 1 lõikes 3 osutatud kokkulepete ja ühiste arusaamadega. Nende tingimuste eesmärk on eelkõige suurendada liidu makromajandusliku finantsabi ja sealhulgas Gruusia riigi rahanduse juhtimise tõhusust ja läbipaistvust ning sellega seotud aruandekohustusi. Kõnealuste eesmärkide saavutamisel tehtavate edusammude üle teostab komisjon korrapärast järelevalvet. Liidu makromajandusliku finantsabi üksikasjalikud finantstingimused sätestatakse toetuslepingus ja laenulepingus, mille komisjon ja Gruusia ametiasutused sõlmivad.

2. Liidu makromajandusliku finantsabi rakendamise ajal kontrollib komisjon abi seisukohast oluliste Gruusia finantseeskirjade, haldusmenetluste ning sise- ja väliskontrollimehhanismide usaldusväärsust ning samuti Gruusia-poolset kinnipidamist kokkulepitud ajakavast.

3. Komisjon kontrollib korrapäraselt Gruusia majanduspoliitika sobivust liidu makromajandusliku finantsabi eesmärkidega ning kokkulepitud majanduspoliitiliste tingimuste rahuldavat täitmist. Selleks teeb komisjon tihedat koostööd IMFi ja Maailmapangaga ning vajaduse korral majandus- ja rahanduskomiteega.

Artikkel 3

1. Kui lõikes 2 ei ole sätestatud teisiti, teeb komisjon liidu makromajandusliku finantsabi kättesaadavaks kahes osas, millest mõlemad sisaldavad toetus- ja laenukomponenti. Mõlema osamakse suurus määratakse kindlaks vastastikuse mõistmise memorandumis.

2. Komisjoni teeb otsuse osamaksed välja maksta eeldusel, et vastastikuse mõistmise memorandumis kokku lepitud majanduspoliitilised ja finantstingimused on rahuldavalt täidetud. Teine osamakse tehakse kõige varem kolm kuud pärast esimese osamakse tegemist.

3. Liidu vahendid makstakse Gruusia Keskpanka. Vastavalt vastastikuse mõistmise memorandumis kokkulepitavatele tingimustele ja sealhulgas eeldusel, et täiendav eelarve rahastamise vajadus leiab kinnitust, võib liidu vahendid maksta Gruusia riigikassasse, keda käsitatakse lõppabisaajana.

Artikkel 4

1. Liidu makromajandusliku finantsabi laenukomponendiga seotud laenuvõtmis- ja laenuandmistehingud tehakse eurodes sama väärtuspäevaga ning need ei too liidu jaoks mingil viisil kaasa laenutähtaegade muutumist, valuuta- või intressimäärariske ega muid kommertsriske.

2. Komisjon võtab Gruusia taotluse korral vajalikke meetmeid, et tagada laenulepingu tingimustesse varasema tagasimaksmise klausli lisamine ning vastava klausli lisamine ka komisjoni laenuvõtmise tehingute tingimustesse.

3. Kui asjaolud võimaldavad laenu intressimäära parandamist ja Gruusia taotluse korral võib komisjon oma esialgse laenu täielikult või osaliselt refinantseerida või asjaomased finantstingimused ümber korraldada. Refinantseerimine ja tingimuste ümberkorraldamine toimub kooskõlas lõikes 1 sätestatud tingimustega ega põhjusta võetud laenu keskmise kestuse pikenemist ega refinantseerimise või tingimuste ümberkorraldamise kuupäevaks laekumata põhisumma suurenemist.

4. Gruusia kannab kõik liidu kulud seoses käesoleva otsuse alusel laenu võtmise ja andmise tehingutega.

5. Komisjon teavitab lõigetes 2 ja 3 osutatud tehingute edenemisest Euroopa Parlamenti ning majandus- ja rahanduskomiteed.

Artikkel 5

Liidu makromajandusliku finantsabi rakendamine toimub vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrusele (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju (4) ja selle rakenduseeskirjadele (5). Gruusia ametiasutustega kokkulepitavas vastastikuse mõistmise memorandumis, laenulepingus ja toetuslepingus sätestatakse spetsiaalsed meetmed pettuse, korruptsiooni ja mis tahes muude rikkumiste ärahoidmiseks ja tõkestamiseks seoses liidu makromajandusliku finantsabiga. Selleks et tagada rahaliste vahendite haldamise ja väljamaksmise parem läbipaistvus, nähakse vastastikuse mõistmise memorandumis, laenulepingus ja toetuslepingus ühtlasi ette komisjoni, sealhulgas Euroopa Pettustevastase Ameti kontrollitegevus, sealhulgas õigus teostada kohapealseid kontrolle ja inspekteerimisi. Samuti nähakse nendes dokumentides ette Euroopa Kontrollikoja võimalus viia läbi auditeid, sealhulgas vajaduse korral kohapealseid auditeid.

Artikkel 6

1. Komisjoni abistab komitee. Nimetatud komitee on komitee määruse (EL) nr 182/2011 tähenduses.

2. Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse määruse (EL) nr 182/2011 artiklit 4.

Artikkel 7

1. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule iga aasta 30. juuniks aruande käesoleva otsuse rakendamise kohta eelnenud aastal ja hinnangu sellele. Aruandes käsitletakse seoseid vastastikuse mõistmise memorandumis sätestatud majanduspoliitiliste ja finantstingimuste, Gruusia aktuaalsete majandus- ja eelarvetulemuste ning komisjoni otsuste vahel liidu makromajandusliku finantsabi osamaksed välja maksta.

2. Komisjon esitab Euroopa Parlamendile ja nõukogule hiljemalt kaks aastat pärast artikli 1 lõikes 4 osutatud abiperioodi lõppu järelhindamisaruande.

Artikkel 8

Käesolev otsus jõustub selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.

Brüssel, 12. august 2013

Euroopa Parlamendi nimel

president

M. SCHULZ

Nõukogu nimel

eesistuja

L. LINKEVIČIUS

(1) Euroopa Parlamendi 10. mai 2011. aasta seisukoht (ELT C 377 E, 7.12.2012, lk 211) ja nõukogu 10. mai 2012. aasta esimese lugemise seisukoht (ELT C 291 E, 27.9.2012, lk 1). Euroopa Parlamendi 11. detsembri 2012. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata). Euroopa Parlamendi 4. juuli 2013. aasta seadusandlik resolutsioon (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 9. juuli 2013. aasta otsus.

(2) Euroopa ühenduste ja nende liikmesriikide ning Gruusia vaheline partnerlus- ja koostööleping (EÜT L 205, 4.8.1999, lk 3); eestikeelne eriväljaanne: peatükk 11, köide 55, lk 3.

(3) ELT L 55, 28.2.2011, lk 13.

(4) ELT L 298, 26.10.2012, lk 1.

(5) Komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 kohaldamise eeskirju (ELT L 362, 31.12.2012, lk 1).

Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühisdeklaratsioon, mis võeti vastu koos otsusega anda Gruusiale täiendavat makromajanduslikku finantsabi

Euroopa Parlament ja nõukogu

—	nõustuvad, et otsust anda Gruusiale täiendavat makromajanduslikku finantsabi tuleks näha laiemas kontekstis, milleks on vajadus kujundada välja raamistik, mille abil tagada kolmandatele riikidele makromajandusliku finantsabi andmise otsuste usaldusväärsus ja tõhusus;

—

nõustuvad, et makromajandusliku finantsabi andmist käsitlevate tulevaste otsuste vastuvõtmine peaks põhinema alltoodud põhjendustel ja põhimõtetel, mis on juhiseks liidu makromajandusliku finantsabi andmisel abikõlblikele kolmandatele riikidele ja territooriumidele, ilma et seejuures piirataks seadusandlikku algatusõigust ja neid põhjendusi ja põhimõtteid kajastava tulevase õigusakti võimalikku juriidilist vormi;

—	kohustuvad võtma neid põhjendusi ja põhimõtteid liidu makromajandusliku finantsabi andmist käsitlevate tulevaste üksikotsuste puhul täielikult arvesse.

OSA A – PÕHJENDUSED

(1)

Euroopa Liit annab kolmandatele riikidele olulisel määral majanduslikku, finants- ja tehnilist abi. Liidu makromajanduslik finantsabi („makromajanduslik finantsabi”) on osutunud sellist abi saavate riikide ja territooriumide jaoks („abisaajad”) tõhusaks majandusliku stabiilsuse saavutamise ja struktuurireformide toetamise vahendiks. Kooskõlas oma üldise poliitikaga kandidaatriikide, potentsiaalsete kandidaatriikide ja naabruspoliitikaga hõlmatud riikide suhtes peaks Euroopa Liidul olema võimalik anda neile riikidele makromajanduslikku finantsabi eesmärgiga luua ühine stabiilsuse, julgeoleku ja heaolu piirkond.

(2)

Makromajandusliku finantsabi andmine peaks põhinema Euroopa Parlamendi ja nõukogu ühekordsetel riigipõhistel otsustel. Käesolevate põhimõtete eesmärk on tõhustada ja parandada selliste otsuste tegemist ja rakendamist, tugevdada makromajandusliku finantsabi andmise poliitiliste eeltingimuste täitmist abisaajariikides ning suurendada kõnealuse abi läbipaistvust ja demokraatlikku järelevalvet.

(3)

Euroopa Parlament nõudis oma 3. juuni 2003. aasta resolutsioonis kolmandatele riikidele antava makromajandusliku finantsabi rakendamise kohta makromajandusliku finantsabi raammääruse kehtestamist, et kiirendada otsustamisprotsessi ja luua asjaomase rahastamisvahendi kasutamiseks ametlik ja läbipaistev kord.

(4)

Nõukogu kehtestas oma 8. oktoobri 2002. aasta järeldustes kriteeriumid (nn Genvali kriteeriumid), millest makromajandusliku finantsabi tehingute puhul juhinduda. Neid kriteeriume, muu hulgas asjakohase abi liigi (laen, toetus või nende kombinatsioon) määramise kriteeriume, tuleks aga ajakohastada ja täpsustada.

(5)	Nende põhimõtete alusel peaks liidul olema võimalik anda kiiret makromajanduslikku finantsabi, eelkõige viivitamatut tegutsemist nõudvate asjaolude korral, ning suurendada makromajandusliku finantsabi kasutamisel kohaldatavate kriteeriumide selgust ja läbipaistvust.

(6)	Komisjon peaks tagama makromajandusliku finantsabi kooskõlastatuse välistegevuse eri valdkondade peamiste põhimõtete, eesmärkide ja meetmetega ning liidu muude asjaomaste poliitikavaldkondadega.

(7)	Makromajandusliku finantsabi andmisega tuleks toetada liidu välispoliitikat. Komisjoni talitused ja Euroopa välisteenistus peaksid tegema makromajandusliku finantsabi andmise käigus tihedat koostööd, et kooskõlastada liidu välispoliitikat ja tagada selle järjepidevus.

(8)

Makromajandusliku finantsabiga peaks toetama abisaajate pühendumist liiduga ühistele väärtustele, sealhulgas demokraatiale, õigusriigi põhimõtte järgimisele, heale valitsemistavale, inimõiguste austamisele, säästvale arengule ja vaesuse vähendamisele, aga ka avatud, eeskirju järgiva ja õiglase kaubanduse põhimõtetele.

(9)	Makromajandusliku finantsabi andmise eeltingimuseks peaks olema see, et abikõlblik riik järgib tõhusaid demokraatlikke mehhanisme, nagu parlamentaarne mitmeparteisüsteem ja õigusriigi põhimõte, ning tagab inimõiguste austamise. Komisjon peaks nende eeltingimuste täitmist korrapäraselt jälgima.

(10)	Makromajandusliku finantsabi andmise riigipõhise otsuse konkreetne eesmärk peaks olema muu hulgas abisaajariigi rahanduse juhtimise tõhususe, läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurendamine. Komisjon peaks nende eesmärkide saavutamist korrapäraselt jälgima.

(11)

Makromajandusliku finantsabi eesmärk peaks olema toetada jätkusuutliku välisrahastamise taastamist kolmandates riikides ja territooriumidel, kus on välisvaluuta lisavajadusest tingitult raskusi välisrahastusega. Makromajandusliku finantsabi raames ei tohiks anda korrapärast finantsabi ning selle esmane eesmärk ei tohiks olla abisaajate majandusliku või sotsiaalse arengu toetamine.

(12)	Makromajanduslik finantsabi peaks täiendama Rahvusvahelise Valuutafondi ja muude mitmepoolsete finantseerimisasutuste antavat abi ning koormus peaks liidu ja muude rahastajate vahel jagunema õiglaselt. Makromajandusliku finantsabiga tuleks tagada liidu osalemisest tingitud lisandväärtus.

(13)

Selleks et tagada makromajandusliku finantsabiga seotud liidu finantshuvide tõhus kaitse, peaksid abisaajad võtma asjakohased meetmed kõnealuse abiga seotud pettuste, korruptsiooni ja muude rikkumiste ärahoidmiseks ja tõkestamiseks, samuti tuleks ette näha tingimus, et abi kasutamist kontrollib komisjon ja auditeerib kontrollikoda.

(14)

Vastastikuse mõistmise memorandumite vastuvõtmise kord tuleks valida vastavalt määruses (EL) nr 182/2011 sätestatud kriteeriumidele. Sellega seoses tuleks üldjuhul kasutada nõuandemenetlust, kuid arvestades B-osas sätestatud lävendit ületavate tehingute võimalikku suurt mõju, on asjakohane kasutada nende puhul kontrollimenetlust.

OSA B – PÕHIMÕTTED

1. Abi eesmärk

Makromajanduslik finantsabi peaks olema erandlik rahastamisvahend, millega antakse abikõlblikele kolmandatele riikidele ja territooriumidele sidumata ja mittesihtotstarbelist maksebilansi toetust. Selle eesmärk peaks olema taastada nende abikõlblike riikide ja territooriumide jätkusuutlik välisrahastamine, kel on välisrahastusega raskusi. Sellega peaks kaasnema sellise poliitilise programmi rakendamine, mis hõlmaks programmitöö perioodil maksebilansi olukorra parandamiseks võetavaid tugevaid kohandamis- ja struktuurireformimeetmeid, ning asjaomaste lepingute ja programmide tugevam rakendamine liidus.

Makromajandusliku finantsabi andmise tingimuseks peaks olema see, et komisjon teeb koos mitmepoolsete finantseerimisasutustega eelnevalt kindlaks, et riigil on pärast Rahvusvahelise Valuutafondi ja teiste mitmepoolsete institutsioonide poolset vahendite eraldamist endiselt suur ja püsiv vajadus välisrahastuse järele, kuigi asjaomane riik või territoorium on juba rakendanud jõulisi majanduse stabiliseerimis- ja reformikavasid.

c)	Makromajanduslik finantsabi peaks olema põhimõtteliselt lühiajaline ning selle andmine tuleks lõpetada kohe, kui olukord välisrahastuse osas on stabiliseerunud.

2. Abikõlblikud riigid ja territooriumid

Makromajanduslikku finantsabi võivad saada järgmised abikõlblikud kolmandad riigid ja territooriumid:

—	kandidaatriigid ja potentsiaalsed kandidaatriigid;

—	Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riigid ja territooriumid;

—	erandkorras ja nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel muud kolmandad riigid, kellest sõltub kogu piirkonna stabiilsuse tagamine, kes on liidu jaoks strateegiliselt olulised ning kes asuvad geograafiliselt liidu naabruses ja jagavad liidu poliitilisi ja majanduslikke seisukohti.

3. Abi vorm

Makromajanduslikku finantsabi tuleks üldjoontes anda laenuna. Erandkorras võib abi anda ka toetusena või toetuse ja laenu kombinatsioonina. Toetuse asjakohase osa kindlaksmääramisel peaks komisjon oma ettepanekut koostades arvestama võimaliku abisaaja majandusarengut, mille mõõtmisel lähtutakse sissetulekust elaniku kohta ning vaesuse määrast, samuti abisaaja tagasimaksevõimet, mille puhul lähtutakse võla jätkusuutlikkuse analüüsist. Samal ajal tuleks tagada, et koormus jaguneks liidu ja muude rahastajate vahel õiglaselt. Seetõttu peaks komisjon arvesse võtma ka seda, mil määral kohaldavad rahvusvahelised finantseerimisasutused ja muud rahastajad kõnealusele riigile soodustingimusi.

b)	Kui makromajanduslikku finantsabi antakse laenuna, tuleks komisjonile anda volitused laenata vajalikud rahalised vahendid liidu nimel kapitaliturgudelt või finantseerimisasutustelt ning laenata need seejärel edasi abisaajale.

c)	Laenu võtmise ja andmise tehingud tuleks teostada eurodes, kasutades samu väärtuspäevi, ning need tehingud ei tohiks liidu jaoks kaasa tuua laenutähtaegade muutumist ega mis tahes valuuta- või intressiriski.

d)	Abisaaja peaks kandma kõik laenutehingutega seotud liidu kulud.

Abisaaja taotluse korral ja juhul, kui asjaolud võimaldavad laenu intressimäära vähendamist, võib komisjon otsustada esialgse laenu täielikult või osaliselt refinantseerida või vastavad finantstingimused restruktureerida. Refinantseerimine ja restruktureerimine peaksid toimuma kooskõlas punkti 3 alapunktis d sätestatud tingimustega ega tohiks põhjustada laenu keskmise tagasimaksetähtaja pikenemist ega refinantseerimise või restruktureerimise kuupäevaks laekumata põhisumma suurenemist.

4. Finantssätted

a)	Toetusena antava makromajandusliku finantsabi suurus peaks olema kooskõlas mitmeaastases finantsraamistikus sätestatud eelarveassigneeringutega.

b)	Laenu vormis antav makromajanduslik finantsabi tuleks eraldada vastavalt määrusele välistegevuse tagatisfondi asutamise kohta. Eraldiste suurus peaks olema kooskõlas mitmeaastases finantsraamistikus sätestatud eelarveassigneeringutega.

c)	Eelarvepädevad institutsioonid peaksid kinnitama iga-aastased assigneeringud mitmeaastase finantsraamistiku piirides.

5. Abi suurus

Abi suuruse kindlaksmääramisel tuleks lähtuda abikõlbliku riigi või territooriumi välisrahastamise vajadusest ning arvesse tuleks võtta ka riigi või territooriumi suutlikkust finantseerida end omavahenditest, eelkõige tema käsutuses olevatest rahvusvahelistest reservidest. Need rahastamisvajadused peaks kindlaks määrama komisjon koostöös rahvusvaheliste finantseerimisasutustega, võttes aluseks täielikud kvantitatiivsed hinnangud ja läbipaistvad tõendavad dokumendid. Eelkõige peaks komisjon lähtuma Rahvusvahelise Valuutafondi poolt asjakohase riigi või territooriumi kohta koostatud viimastest maksebilansi prognoosidest ning võtma arvesse mitmepoolsete rahastajate eeldatavat rahalist panust, aga ka abikõlblikus riigis või asjaomasel territooriumil juba kasutatavaid liidu muid välisrahastamisvahendeid.

Komisjoni dokumendid peaksid sisaldama teavet ka välisvaluutareservide prognoositava suuruse kohta ilma makromajandusliku finantsabita – seda tuleks võrrelda piisavaks peetava tasemega ning mõõtmisel tuleks tugineda sellistele asjakohastele näitajatele nagu abisaajariigi reservide ja lühiajalise välisvõla suhe ning reservide ja impordi suhe.

c)	Makromajandusliku finantsabi suuruse kindlaksmääramisel tuleks arvesse võtta vajadust tagada koormuse õiglane jagunemine liidu ja muude rahastajate vahel, samuti tuleks arvestada liidu osalemisega saavutatavat lisandväärtust.

Kui abisaaja rahastamisvajadus väheneb makromajandusliku finantsabi väljamaksete perioodil olulisel määral (võrreldes algsete prognoosidega), peaks komisjon vähendama antava abi summat või peatama või tühistama abi andmise, kasutades nõuandemenetlust juhul, kui abi suurus on maksimaalselt 90 miljonit eurot, ning kontrollimenetlust, kui abi suurus ületab 90 miljonit eurot.

6. Tingimused

Makromajandusliku finantsabi andmise eeltingimuseks peaks olema see, et abikõlblik riik või -territoorium järgib tulemuslikke demokraatlikke mehhanisme, sh parlamentaarne mitmeparteisüsteem ja õigusriigi põhimõte, ning tagab inimõiguste austamise. Komisjon peaks esitama selle tingimuse täitmise kohta üldsusele kättesaadava hinnangu (1) ning jälgima tingimuse täitmist kogu makromajandusliku finantsabi andmise perioodi jooksul. Selle punkti kohaldamine peaks olema kooskõlas otsusega, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine.

Makromajandusliku finantsabi andmise tingimuseks peaks olema ka mitte-ennetav krediidikokkulepe abikõlbliku riigi või territooriumi ja Rahvusvahelise Valuutafondi vahel, kusjuures see peab vastama järgmistele tingimustele:

—	kokkuleppe eesmärk on leevendada lühiajalisi maksebilansi raskusi, mis on ühtlasi kooskõlas makromajandusliku finantsabi andmise eesmärgiga;

—	rakendatakse jõulisi kohandamismeetmeid, mis on kooskõlas punkti 1 alapunktis a määratletud makromajandusliku finantsabi eesmärkidega.

Abi väljamaksed peaksid sõltuma Rahvusvahelise Valuutafondi poolt heaks kiidetud poliitilise programmi jätkuvast rahuldavast elluviimisest ning käesoleva punkti alapunktis a osutatud eeltingimuse täitmisest. Samuti peaks abisaaja rakendama teatava ajavahemiku jooksul mitmeid täpselt kindlaks määratud ning struktuurireformidele ja usaldusväärsele avaliku sektori finantsjuhtimisele keskenduvaid majanduspoliitilisi meetmeid, mis lepitakse kokku komisjoni ja abisaaja vahel ning sätestatakse vastastikuse mõistmise memorandumis.

d)	Pidades silmas vajadust kaitsta liidu finantshuve ja parandada abisaajariikide või -territooriumide juhtimist, peaks vastastikuse mõistmise memorandum hõlmama meetmeid, mille eesmärk on riigi rahanduse juhtimissüsteemide tõhususe, läbipaistvuse ja usaldusväärsuse suurendamine.

e)	Poliitikameetmete väljatöötamisel tuleks nõuetekohaselt arvestada ka turgude vastastikusel avamisel tehtavaid edusamme, eeskirjadel põhineva ja õiglase kaubanduse arengut ning liidu välispoliitika muid prioriteete.

f)	Poliitikameetmed peaksid olema kooskõlas liidu ja abisaaja vahel sõlmitud kehtivate partnerlus-, koostöö- või assotsieerimislepingutega ning makromajanduslike kohandamis- ja struktuurireformikavadega, mida abisaaja rakendab Rahvusvahelise Valuutafondi toel.

7. Menetlus

a)	Makromajanduslikku finantsabi sooviv riik või territoorium esitab selleks komisjonile kirjaliku taotluse. Komisjon kontrollib, kas punktides 1, 2, 4 ja 6 esitatud tingimused on täidetud, ning võib seejärel teha ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus.

Laenuandmise otsuses tuleks täpsustada makromajandusliku finantsabi suurus, laenu keskmine maksimaalne tagasimaksetähtaeg ja osamaksete maksimaalne arv. Kui otsus hõlmab toetust, tuleks täpsustada ka toetuse suurus ning maksimaalne osamaksete arv. Toetuse andmise otsusega peaks kaasnema ka toetuse (või osalise toetuse) andmise põhjendus. Nii laenu kui ka toetuse andmise korral tuleks kindlaks määrata makromajandusliku finantsabi andmise ajavahemik. Reeglina ei ületa see ajavahemik kolme aastat. Kui komisjon teeb ettepaneku võtta vastu uus makromajandusliku finantsabi andmise otsus, peaks ta esitama punkti 12 alapunktis c osutatud teabe.

Makromajandusliku finantsabi andmise otsuse vastuvõtmise järel peaks komisjon leppima abisaajaga vastastikuse mõistmise memorandumis kokku poliitikameetmetes, millele on osutatud punkti 6 alapunktides c, d, e ja f, kasutades nõuandemenetlust juhul, kui abi suurus on maksimaalselt 90 miljonit eurot, ning kontrollimenetlust, kui abi suurus ületab 90 miljonit eurot.

d)	Pärast makromajandusliku finantsabi andmise otsuse vastuvõtmist peaks komisjon leppima abisaajaga kokku abi üksikasjalikud finantstingimused. Need üksikasjalikud finantstingimused sätestatakse toetus- või laenulepingus.

e)	Komisjon peaks teavitama Euroopa Parlamenti ja nõukogu konkreetsele riigile antava abiga, sh abi väljamaksetega, seotud arengutest ning esitama nendele institutsioonidele õigeaegselt asjakohased dokumendid.

8. Rakendamine ja finantsjuhtimine

a)	Komisjon peaks rakendama makromajanduslikku finantsabi vastavalt liidu finantseeskirjadele.

b)	Makromajandusliku finantsabi rakendamisel tuleks kasutada otsest tsentraliseeritud haldamist.

c)	Eelarvelised kulukohustused tuleks võtta käesoleva punktiga kooskõlas tehtud komisjoni otsuste alusel. Kui makromajanduslikku finantsabi antakse mitme eelarveaasta jooksul, võib selle eelarvelised kulukohustused jagada iga-aastasteks osamakseteks.

9. Abi väljamaksmine

a)	Makromajandusliku finantsabi väljamaksed tuleks teha abisaaja keskpangale.

b)	Makromajanduslik finantsabi tuleks välja maksta järjestikuste maksetena, mis sõltuvad punkti 6 alapunktis a osutatud eeltingimuse ja punkti 6 alapunktides b ja c osutatud tingimuste täitmisest.

c)	Komisjon peaks korrapäraste ajavahemike järel kontrollima, et punkti 6 alapunktides b ja c osutatud tingimused on jätkuvalt täidetud.

Kui punkti 6 alapunktis a osutatud eeltingimust ja punkti 6 alapunktides b ja c osutatud tingimusi ei täideta, peaks komisjon makromajandusliku finantsabi väljamaksed ajutiselt peatama või tühistama. Sellisel juhul peaks komisjon esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule peatamise või tühistamise põhjendused.

10. Toetusmeetmed

Liidu eelarvevahendeid võib kasutada makromajandusliku finantsabi rakendamiseks vajalike kulude katteks.

11. Liidu finantshuvide kaitse

Kõigis riigipõhiste otsuste põhjal sõlmitud lepingutes peaksid sisalduma sätted, millega tagatakse, et abisaajad kontrollivad korrapäraselt liidu eelarvest eraldatud vahendite nõuetekohast kasutamist, võtavad asjakohaseid meetmeid rikkumiste ja pettuste ärahoidmiseks ning vajaduse korral ka õiguslikke meetmeid, et nõuda tagasi kõik riigipõhise otsuse alusel antud ebaseaduslikult omastatud rahalised vahendid.

b)	Riigipõhiste otsuste põhjal sõlmitud lepingutes tuleks ette näha liidu finantshuvide kaitse vastavalt liidu asjaomastele õigusaktidele, eelkõige seoses pettuste, korruptsioonijuhtude ja muude rikkumistega.

Punkti 6 alapunktis c osutatud vastastikuse mõistmise memorandumiga tuleks komisjonile ja kontrollikojale anda selgesõnaliselt õigus teostada makromajandusliku finantsabi andmise perioodil ja selle järel auditeid, sealhulgas dokumentide auditeid ja kohapealseid auditeid (näiteks tegevuse hindamine). Memorandumis tuleks samuti anda komisjonile või tema esindajatele selgesõnalised volitused kohapealsete kontrollide ja uurimiste läbiviimiseks.

d)	Makromajandusliku finantsabi rakendamise ajal peaks komisjon viima läbi tegevuse hindamisi, et kontrollida abisaaja finantskorra, haldusmenetluste ning sise- ja väliskontrollimehhanismide usaldusväärsust, kui see on abi andmise seisukohast oluline.

Riigipõhiste otsuste põhjal sõlmitud lepingutes tuleks sätestada, et liidul on õigus nõuda toetuse täielikku tagasimaksmist ja/või laenu ennetähtaegset tasumist, kui on kindlaks tehtud, et abisaaja on makromajandusliku finantsabi haldamise kontekstis olnud seotud mis tahes pettuse või korruptsioonijuhtumiga või mõne muu ebaseadusliku tegevusega, mis kahjustab liidu finantshuve.

12. Aastaaruanne

a)	Komisjon peaks kontrollima makromajandusliku finantsabi kasutamisel tehtavaid edusamme ning peaks esitama selle kohta iga aasta 30. juuniks Euroopa Parlamendile ja nõukogule aastaaruande.

b)	Aastaaruandes tuleks hinnata abisaajate majanduslikku olukorda ja väljavaateid ning punkti 6 alapunktis c osutatud poliitikameetmete rakendamisel tehtud edusamme.

c)	Samuti tuleks aruandes esitada ajakohastatud teave laenuks ja toetusteks ette nähtud eelarvevahendite kohta, pidades silmas kavandatavaid tegevusi.

13. Hindamine

a)	Komisjon peaks saatma Euroopa Parlamendile ja nõukogule järelhindamise aruanded, milles hinnatakse makromajandusliku finantsabi viimatiste tehingute tulemusi ja tulemuslikkust, samuti seda, mil määral on need aidanud kaasa abi eesmärkide saavutamisele.

Komisjon peaks korrapäraselt ja vähemalt iga nelja aasta järel hindama makromajandusliku finantsabi andmist ning esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule selle kohta üksikasjaliku ülevaate. Sellise hindamise eesmärk peaks olema kontrollida, kas makromajandusliku finantsabi eesmärgid on täidetud ning kas makromajandusliku finantsabi tingimused, sh punkti 7 alapunktis c kehtestatud normid, on jätkuvalt täidetud, samuti peaks sellise hindamise eesmärk olema võimaldada komisjonil teha soovitusi tulevaste tehingute täiustamiseks. Ühtlasi peaks komisjon hindama makromajandusliku finantsabi andmisel Euroopa või mitmepoolsete finantseerimisasutustega tehtavat koostööd.

(1) See hinnang põhineb aastaaruandel, milles käsitletakse inimõigusi ja demokraatiat kogu maailmas ning mille esitamise kohustus nähti ette ELi inimõiguste ja demokraatia strateegilises raamistikus ja tegevuskavas (nõukogu 25. juuni 2012. aasta järeldused inimõiguste ja demokraatia kohta).

		ISSN 1977-0650 doi:10.3000/19770650.L_2013.218.est
Euroopa Liidu Teataja		L 218

Eestikeelne väljaanne	Õigusaktid	56. köide 14. august 2013

Sisukord		I Seadusandlikud aktid	Lehekülg
		DIREKTIIVID
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/38/EL, 12. august 2013, millega muudetakse direktiivi 2009/16/EÜ, mis käsitleb sadamariigi kontrolli ( 1 )	1
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/40/EL, 12. august 2013, milles käsitletakse infosüsteemide vastu suunatud ründeid ja millega asendatakse nõukogu raamotsus 2005/222/JSK	8
		OTSUSED
	*	Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr 778/2013/EL, 12. august 2013, täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta Gruusiale	15

	II Muud kui seadusandlikud aktid
	MÄÄRUSED
	Komisjoni rakendusmäärus (EL) nr 779/2013, 13. august 2013, millega kehtestatakse kindlad impordiväärtused, et määrata kindlaks teatava puu- ja köögivilja hind piiril	24
	OTSUSED
	2013/430/EL
*	Komisjoni rakendusotsus, 12. august 2013, milles käsitletakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1234/2007 kohaselt veinisektori riiklikest toetusprogrammidest ühtsesse otsemaksete kavasse eelarveaastaks 2014 ümber paigutatavaid summasid (teatavaks tehtud numbri C(2013) 5180 all)	26
	2013/431/EL
*	Komisjoni rakendusotsus, 12. august 2013, millega lubatakse liikmesriikidel pikendada toimeainete benalaksüül-M-i ja valifenalaadi jaoks antud ajutisi kasutuslubasid (teatavaks tehtud numbri C(2013) 5184 all) ( 1 )	28


*	Teade lugejatele – Nõukogu 7. märtsi 2013. aasta määrus (EL) nr 216/2013 Euroopa Liidu Teataja elektroonilise avaldamise kohta (vt tagakaane sisekülge)	s3
*	Teade lugejale – aktidele viitamise viis(vt tagakaane sisekülge)	s3

(eurot 100 kg kohta)
CN-kood	Kolmanda riigi kood (1)	Kindel impordiväärtus
0709 93 10	TR	138,1
0709 93 10	ZZ	138,1
0805 50 10	AR	89,8
	CL	100,4
	TR	70,0
	UY	107,6
	ZA	102,4
	ZZ	94,0
0806 10 10	EG	185,9
	MA	161,8
	MX	263,5
	TR	156,3
	ZZ	191,9
0808 10 80	AR	188,5
	BR	106,6
	CL	134,6
	CN	74,0
	NZ	136,5
	US	164,7
	ZA	110,9
	ZZ	130,8
0808 30 90	AR	177,3
	CL	146,4
	NZ	194,4
	TR	153,8
	ZA	110,4
	ZZ	156,5
0809 30	TR	146,5
0809 30	ZZ	146,5
0809 40 05	BA	47,7
	MK	61,9
	TR	83,7
	ZZ	64,4

(Tuhandetes eurodes)
Majandusaasta	2014
Kreeka	16 000
Hispaania	142 749
Luksemburg	588
Malta	402
Ühendkuningriik	120


	(1) EMPs kohaldatav tekst