3.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 315/1

(1)

Asutamislepingu artikliga 16 kinnitatakse üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kuulumist liidu ühiste väärtuste hulka.

(2)

Asutamislepingu artikli 86 lõikega 2 sätestatakse, et ettevõtjad, kellele on antud üldist majandushuvi esindavate teenuste osutamine, alluvad asutamislepingu eeskirjadele, eriti konkurentsieeskirjadele niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine juriidiliselt ega faktiliselt ei takista nendele määratud eriülesannete täitmist.

(3)

Asutamislepingu artikkel 73 on erisäte artikli 86 lõike 2 suhtes. Sellega kehtestatakse riigisiseses transpordis avaliku teenindamise kohustuste hüvitamisele kohaldatavad eeskirjad.

(4)

Komisjoni 12. septembri 2001. aasta valge raamatu „Euroopa transpordipoliitika aastani 2010: aeg otsustada” peamisteks eesmärkideks on tagada turvaline, tõhus ja kvaliteetne reisijateveoteenus reguleeritud konkurentsi abil, mis tagab samas ka avaliku reisijateveoteenuse läbipaistvuse ja tõhususe nii sotsiaalsest, keskkonnakaitselisest kui piirkondliku arengu aspektist lähtudes ning võimaldab pakkuda teatavatele reisijatekategooriatele, näiteks pensionäridele, teatavaid kindlaid sõidutariifide määrasid ning kaotada erinevused eri liikmesriikide transpordiettevõtjate vahel, mis võiksid konkurentsi oluliselt moonutada.

(5)

Käesoleval ajal ei paku mitmete üldise huvi seisukohalt vajalike riigisiseste reisijateveoteenuste osutamine majanduslikku huvi. Liikmesriikide pädevad asutused peavad suutma tagada selliste teenuste osutamise. Avalike reisijateveoteenuste osutamise tagamiseks saavad nad kasutada järgmisi mehhanisme: avaliku teenuse osutajatele ainuõiguste andmine, avaliku teenuse osutajatele rahalise hüvitise eraldamine ja kõikidele teenusepakkujatele kohaldatavate üldeeskirjade määratlemine avaliku transporditeenuse osutamise kohta. Kui liikmesriigid otsustavad vastavalt käesolevale määrusele jätta teatavad üldeeskirjad määruse reguleerimisalast välja, tuleks kohaldada riigiabi andmise üldist korda.

(6)

Mitmetes liikmesriikides on vastu võetud õigusaktid, millega sätestatakse läbipaistvate ja ausal konkurentsil põhinevate menetluste teel ainuõiguste andmine ja avaliku teenindamise lepingute sõlmimine vähemalt osa nende ühistranspordi turu ulatuses. Selle tulemusena on teenuste vahetus liikmesriikide vahel märkimisväärselt arenenud ning mitmed avaliku teenuse osutajad osutavad nüüd avalikku reisijateveoteenust rohkem kui ühes liikmesriigis. Siiski on liikmesriikide õigusaktide areng toonud kaasa väga erisuguste menetluste rakendamise ning loonud teatava õigusliku ebakindluse avaliku teenuse osutajate õiguste ja pädevate asutuste kohustuste suhtes. Nõukogu 26. juuni 1969. aasta määrus (EMÜ) nr 1191/69 (liikmesriikide tegevuse kohta seoses avalike teenuste hulka kuuluvate kohustustega raudtee-, maantee- ja siseveetranspordis) (4) ei käsitle avaliku teenindamise lepingute sõlmimise korda ühenduses ning eelkõige tingimusi, mille korral nende sõlmimine peaks toimuma võistleva pakkumismenetluse alusel. Seega tuleb ühenduse õigusraamistikku ajakohastada.

(7)

Uuringud, mis on läbi viidud liikmesriikides, kus juba aastaid on ühistranspordi sektoris võimaldatud konkurentsi, ning nendes liikmesriikides saadud kogemused näitavad, et asjakohaste kaitsemeetmete olemasolul muudab teenusepakkujate vahelise reguleeritud konkurentsi lubamine teenused atraktiivsemaks, uuenduslikumaks ja odavamaks ning ei takista avaliku teenuse osutajatel täita neile määratud eriülesandeid. Sellist lähenemist toetas Euroopa Ülemkogu 28. märtsil 2000 nn Lissaboni protsessi raames, kutsudes komisjoni, nõukogu ja liikmesriike üles oma vastava pädevuse piires „kiirendama selliste valdkondade, nagu […] transport, liberaliseerimist”.

(8)

Piirangutest vabastatud reisijateveoturgudel, mille suhtes ei ole ainuõigusi antud, peaks võimaldama asutamislepingu nõuetega vastavas ulatuses säilitada oma eripära ja toimimisviis.

(9)

Oma avalike reisijateveo teenuste üldsuse vajaduste suhtes kõige kohasemal viisil korraldamiseks peavad kõik pädevad asutused saama oma avaliku teenuse osutajad käesoleva määrusega sätestatud tingimustel vabalt valida, võttes arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate huve. Läbipaistvuse, konkureerivate ettevõtjate võrdse kohtlemise ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise tagamiseks on hüvitiste määramisel või ainuõiguste andmisel oluline määratleda pädeva asutuse ja valitud avaliku teenuse osutaja vahelises avaliku teenindamise lepingus avaliku teenindamise kohustuste laad ja makstav tasu. Lepingu vorm või nimetus võivad erineda vastavalt liikmesriikide õigussüsteemidele.

(10)

Vastupidiselt määrusele (EMÜ) nr 1191/69, mille reguleerimisala laienes ka avalikule reisijateveoteenusele siseveeteedel, ei peetud käesoleva määruse puhul soovitatavaks reguleerida avaliku teenindamise lepingute sõlmimist selles konkreetses sektoris. Avalikku reisijateveoteenust siseveeteedel ja riikide territoriaalvetes niivõrd, kui seda ei hõlma konkreetsed ühenduse õigusaktid, korraldatakse seega asutamislepingu üldpõhimõtete kohaselt, kui liikmesriigid ei otsusta käesolevat määrust kõnealustes sektorites kohaldada. Käesoleva määruse sätted ei takista siseveeteedel ja riikide territoriaalvetes osutatavate teenuste kaasamist laiemasse linnasisesesse, linnalähisesse või piirkondlikku ühistranspordivõrku.

(11)

Vastupidiselt määrusele (EMÜ) nr 1191/69, mille kohaldamisala laieneb ka kaubaveoteenustele, ei peetud käesoleva määruse puhul soovitatavaks reguleerida avaliku teenindamise lepingute sõlmimist selles konkreetses sektoris. Kolm aastat pärast käesoleva määruse jõustumist korraldatakse kaubaveoteenuseid seega asutamislepingu üldpõhimõtete kohaselt.

(12)

Ühenduse õiguse seisukohalt ei ole oluline, kas neid avalikke reisijateveoteenuseid osutavad riiklikud või eraettevõtjad. Käesolev määrus põhineb asutamislepingu artiklis 295 osutatud omandivormiga seotud neutraalsuspõhimõttel, asutamislepingu artiklis 16 osutatud liikmesriikide vabadusel määratleda üldist majandushuvi pakkuvad teenused ning asutamislepingu artiklis 5 osutatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetel.

(13)

Mõnda teenust, mis sageli on seotud konkreetse infrastruktuuriga, osutatakse peamiselt nende ajaloolise huviväärsuse või turismiväärtuse tõttu. Kuna sellise tegevuse eesmärk erineb selgelt avaliku reisijateveoteenuse osutamisest, ei peaks nendele laienema avalikule teenindamisele kohaldatavad eeskirjad ja menetlused.

(14)

Kui pädevad asutused vastutavad ühistranspordivõrgu korraldamise eest, võib see lisaks transporditeenuse tegelikule osutamisele hõlmata ka mitmeid teisi tegevusi ja ülesandeid, mida pädevad asutused võivad täita ise või teha need täielikult või osaliselt kolmanda osapoole ülesandeks.

(15)

Pikaajaliste lepingute sõlmimine võib põhjustada turu sulgemist tarbetult pikaks ajavahemikuks, vähendades seega konkurentsisurvest tulenevat kasu. Konkurentsimoonutuste minimeerimiseks teenuste kvaliteeti säilitades peaksid avaliku teenindamise lepingud olema piiratud kestusega. Kõnealuste lepingute pikendamine tuleks seada sõltuvusse kasutajate positiivsest tagasisidest. Selles kontekstis on vaja ette näha ka võimalus avaliku teenindamise lepingute pikendamiseks maksimaalselt poole võrra nende esialgsest kestusest, kui avaliku teenuse osutaja peab investeerima varadesse, mille amortisatsiooniaeg on ebatavaliselt pikk, samuti ka äärepoolseimate piirkondade puhul, tingituna nende eripärast ja piirangutest, nagu on osutatud asutamislepingu artiklis 299. Lisaks juhul, kui avaliku teenuse osutaja teeb infrastruktuuri või veeremisse ja sõidukitesse investeeringuid, mis on selles mõttes erandlikud, et seonduvad suurte summadega, ning juhul, kui leping on sõlmitud ausa võistleva pakkumismenetluse teel, peaks olema võimalik lepinguid veelgi rohkem pikendada.

(16)

Kui avaliku teenindamise lepingu sõlmimisega võib kaasneda avaliku teenuse osutaja vahetus, peaks pädevatel asutustel olema võimalik nõuda valitud avaliku teenuse osutajalt nõukogu 12. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/23/EÜ (ettevõtjate, ettevõtete või nende osade üleminekul töötajate õigusi kaitsvate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (5) sätete rakendamist. See direktiiv ei takista liikmesriike tagamast töötajate muude õiguste kui nende, mis on hõlmatud direktiiviga 2001/23/EÜ, üleviimise tingimusi, võttes seejuures vajadusel arvesse siseriiklike õigusaktide, eeskirjade, haldussätete, kollektiivlepingute või tööturu osapoolte vahel sõlmitud kokkulepetega kehtestatud sotsiaalseid standardeid.

(17)

Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega võivad pädevad asutused kehtestada sotsiaalsed ja kvaliteedikriteeriumid, et säilitada ja tõsta avaliku teenindamise kohustuste kvaliteedistandardeid, näiteks seoses minimaalsete töötingimuste, reisijate õiguste, liikumispuudega isikute vajaduste, keskkonnakaitse, reisijate ja töötajate ohutuse ning kollektiivlepingust tulenevate kohustuste ja teenuse osutamise kohas töökohti ja sotsiaalkaitset käsitlevate muude eeskirjade ja kokkulepetega. Selleks, et tagada teenusepakkujate vahel läbipaistvad ja võrreldavad konkurentsitingimused ning vältida sotsiaalse dumpingu ohtu, võivad pädevad asutused kehtestada spetsiaalsed sotsiaalsed ja teenuse kvaliteedinõuded.

(18)

Järgides siseriiklike õigusaktide asjaomaseid sätteid, võib iga kohalik pädev asutus või selle puudumisel iga riiklik asutus valida, kas osutada oma halduspiirkonnas avalikku reisijateveoteenust ise või teha see ilma pakkumismenetluseta ülesandeks sõltuvale teenusepakkujale. Ausa konkurentsi tagamiseks tuleb sellist transporditeenuse omapoolse osutamise võimalust rangelt kontrollida. Integreeritud ühistransporditeenuseid osutav pädev asutus või pädevate asutuste rühm kollektiivselt või oma liikmete kaudu peaks teostama nõutavat kontrolli. Lisaks peaks ise oma veoteenuseid osutaval pädeval asutusel või sõltuval teenusepakkujal olema keelatud osaleda väljaspool selle pädeva asutuse haldusterritooriumi korraldatavates pakkumismenetlustes. Sõltuvat teenusepakkujat kontrollival asutusel peaks samuti olema lubatud keelata sellel teenusepakkujal osaleda tema haldusterritooriumil korraldatavatel võistlevates pakkumismenetlustes. Sõltuva teenusepakkuja tegevusega seotud piirangud ei takista võimalust sõlmida avaliku teenindamise otselepinguid raudteetransporti kohta, välja arvatud siis, kui teenust osutatakse muudel rööbasteedel, nagu metroo või trammid. Lisaks ei mõjuta otselepingute sõlmimine teenuste osutamiseks raudteel pädevate asutuste võimalust sõlmida sõltuva teenusepakkujaga avaliku teenindamise lepinguid reisijateveoteenuste osutamise kohta muudel rööbasteedel, nagu metroo ja trammid.

(19)

Allhange võib muuta avalikku reisijatevedu tõhusamaks ning võimaldab ka teiste ettevõtjate osalemist peale avaliku teenuse osutaja, kellega oli avaliku teenindamise leping sõlmitud. Siiski peaksid pädevad asutused riiklike vahendite parima kasutamise eesmärgil olema võimelised kindlaks määrama oma avalike reisijateveoteenuste allhanke tingimused, eelkõige juhul, kui teenuseid osutab sõltuv teenusepakkuja. Lisaks ei tohiks alltöövõtjat takistada osalemast mis tahes pädeva asutuse haldusterritooriumil korraldatavas võistlevates pakkumismenetlustes. Pädev asutus või tema sõltuv teenusepakkuja peavad valima alltöövõtja kooskõlas ühenduse õigusega.

(20)

Kui pädev asutus otsustab teha üldhuviteenuse osutamise ülesandeks kolmandale osapoolele, peab ta valima avaliku teenuse osutaja vastavalt riigihankelepinguid ja kontsessioone käsitlevale ühenduse õigusele, nagu on sätestatud asutamislepingu artiklitega 43–49, ning läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtetele. Eelkõige ei piira käesoleva määruse sätted ametiasutuste riigihankelepingute sõlmimist käsitlevatest direktiividest tulenevaid kohustusi, kui avaliku teenindamise lepingud kuuluvad nimetatud direktiivide reguleerimisalasse.

(21)

Lisaks lepingutele, mis sõlmitakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/17/EÜ (millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused) (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ (ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta) (7) alusel, tuleks tulemuslik õiguskaitse tagada ka teistele käesoleva määruse alusel sõlmitavatele lepingutele. Vajatakse tulemuslikku läbivaatamismenetlust, mis peaks olema võrreldav nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiiviga 89/665/EMÜ (riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta) (8) ja nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiiviga 92/13/EMÜ (veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta) (9) kehtestatud asjaomaste menetlustega.

(22)

Mõned pakkumiskutsed nõuavad pädevatelt asutustelt keeruliste süsteemide määratlemist ja kirjeldamist. Seega peaks neil asutustel pärast pakkumiste laekumist olema õigus pidada selliste lepingute sõlmimisel üksikasjade üle läbirääkimisi kõigi võimalike avaliku teenuse osutajatega või mõnega nendest.

(23)

Pakkumiskutsed avaliku teenindamise lepingute sõlmimiseks ei peaks olema kohustuslikud, kui lepinguga hõlmatavad summad või vahemaad on mõõdukad. Sellega seoses peaks pädevatel asutustel suuremate summade või vahemaade korral olema võimalus võtta arvesse väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate erihuvisid. Pädevatel asutustel ei tohiks olla lubatud pakkumise vältimiseks lepinguid või transpordivõrke osadeks jagada.

(24)

Teenuse osutamise katkemise ohu puhul peaks pädevatel asutustel olema õigus rakendada lühiajalisi erakorralisi meetmeid kuni uue avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseni, mis on kooskõlas kõigi käesoleva määruse lepingute sõlmimist puudutavate tingimustega.

(25)

Avalik reisijatevedu raudteel tõstatab investeeringute suuruse ja infrastruktuuri maksumusega seotud eriküsimused. Komisjon esitas 2004. aasta märtsis ettepaneku nõukogu 29. juuli 1991. aasta direktiivi 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta (10) muutmiseks, et tagada ühenduse kõikidele raudtee-ettevõtjatele kõikide liikmesriikide infrastruktuuride kasutusõigus rahvusvaheliste reisijateveoteenuste osutamiseks. Käesoleva määruse eesmärk on kehtestada õiguslik raamistik avaliku teenindamise lepingute hüvitamiseks ja/või ainuõiguste andmiseks, mitte aga raudteeteenuste turu edasine avamine.

(26)

Avaliku teenuse puhul lubatakse käesoleva määrusega igal pädeval asutusel avaliku teenindamise lepingu raames valida oma avaliku reisijateveoteenuse osutaja. Võttes arvesse liikmesriikide territoriaalse korralduse erinevusi kõnealuses valdkonnas, võib pädevatel asutustel olla õigustatult lubatud sõlmida avaliku teenindamise otselepinguid raudteevedudeks.

(27)

Pädevate asutuste eraldatud hüvitis avaliku teenindamise kohustuse täitmisega seotud kulude katmiseks tuleks arvutada selliselt, et vältida ülekompenseerimist. Kui pädev asutus kavatseb sõlmida avaliku teenindamise lepingu ilma võistleva pakkumismenetluseta, peaks ta kinni pidama ka üksikasjalikest eekirjadest, millega tagatakse hüvitissummade asjakohasus ning mille eesmärgiks on teenuste tõhusus ja kvaliteet.

(28)

Kaaludes asjakohaselt avaliku teenindamise kohustuste avaliku reisijateveoteenuste nõudlusega vastavusseviimise igakülgset mõju lisas esitatud arvestusskeemi abil, saavad pädev asutus ja avaliku teenuse osutaja tõestada ülekompenseerimise vältimist.

(29)

Avaliku teenindamise lepingute sõlmimiseks (välja arvatud erakorraliste meetmete ja lühikesi vahemaid puudutavate lepingute puhul) peaksid pädevad asutused võtma vajalikke meetmeid, et teatada sellest vähemalt üks aasta ette, et anda võimalikele avaliku teenuse osutajatele võimalus reageerida.

(30)

Avaliku teenindamise otselepingutele tuleks kohaldada suuremat läbipaistvust.

(31)

Kuna pädevad asutused ja avaliku teenuse osutajad vajavad aega käesoleva määruse sätetega kohandumiseks, tuleks sätestada üleminekukord. Pidades silmas avaliku teenindamise lepingute järkjärgulist sõlmimist vastavalt käesoleva määruse sätetele, peaksid liikmesriigid esitama komisjonile eduaruande kuue kuu jooksul pärast üleminekuperioodi esimese poole lõppu. Komisjon võib nimetatud aruannete alusel soovitada kohaseid meetmeid.

(32)

Üleminekuperioodi ajal kohaldavad pädevad asutused käesoleva määruse sätteid tõenäoliselt eri aegadel. Seega on võimalik, et üleminekuperioodi ajal osalevad reguleeritud konkurentsile kiiremini avanenud turgude avaliku teenuse pakkumismenetlustes avaliku teenuse osutajad turgudelt, mida käesoleva määruse sätted veel ei mõjuta. Selleks, et proportsionaalse tegevuse kaudu vältida ühistranspordituru avamise tasakaalu häirimist, peaks pädevatel asutustel olema üleminekuperioodi teisel poolel õigus tagasi lükata nende ettevõtjate pakkumised, kelle osutatavate ühistransporditeenuste maksumusest on rohkem kui pool kaetud lepingutega, mis ei ole sõlmitud kooskõlas käesoleva määrusega, tingimusel, et seda nõuet kohaldatakse mittediskrimineerivalt ja see otsustatakse enne pakkumismenetluse väljakuulutamist.

(33)

Euroopa Ühenduste Kohus osutas Altmark Trans GmbH 24. juuli 2003. aasta otsuses kohtuasjas C-280/00, (11) punktid 87–95, et avaliku teenindamise hüvitis ei ole eelis asutamislepingu artikli 87 tähenduses, tingimusel, et täidetud on neli kumulatiivset tingimust. Kui nimetatud tingimused ei ole täidetud, kuid täidetud on EÜ asutamislepingu artikli 87 lõikega 1 sätestatud üldised kohaldatavuse tingimused, on avaliku teenindamise hüvitis riigiabi, mille suhtes kehtivad asutamislepingu artiklid 73, 86, 87 ja 88.

(34)

Avaliku teenindamise hüvitis võib osutuda vajalikuks riigisisese reisijateveo sektoris, et teenust osutavad ettevõtjad toimiksid nende ülesannete täitmist võimaldavate põhimõtete alusel ja tingimuste kohaselt. Selline hüvitis võib teatud tingimustel olla vastavuses asutamislepingu artikliga 73. Esiteks tuleb kõnealust hüvitist anda selliste teenuste osutamise tagamiseks, mis on üldhuviteenused asutamislepingu tähenduses. Teiseks ei tohi see hüvitis põhjendamatute konkurentsimoonutuste vältimiseks ületada avaliku teenindamise kohustuse täitmise netokulusid, võttes arvesse sellest tulenevaid tulusid ja mõistlikku kasumit.

(35)

Vastavalt käesoleva määruse sätetele pädevate asutuste poolt eraldatavad hüvitised võivad seega olla vabastatud asutamislepingu artikli 88 lõikega 3 sätestatud eelneva teatamise kohustusest.

(36)

Käesolev määrus asendab määruse (EMÜ) nr 1191/69, mis tuleks seetõttu tunnistada kehtetuks. Kaubavedude avalike teenuste puhul aitab kolmeaastane üleminekuperiood järk-järgult kaotada hüvitise, mida komisjon asutamislepingu artiklite 73, 86, 87 ja 88 alusel ei luba. Iga avalike reisijateveoteenuste osutamisega seoses antud hüvitis, mis ei ole hõlmatud käesoleva uue määrusega ning mida võiks käsitleda riigiabina EÜ asutamislepingu artikli 87 lõike 1 tähenduses, peaks olema vastavuses asutamislepingu artiklite 73, 86, 87 ja 88 sätetega, sealhulgas kõik Euroopa Ühenduste Kohtu asjaomased tõlgendused ning eelkõige otsus kohtuasjas C-280/00 Altmark Trans GmbH. Selliseid juhtumeid läbi vaadates peaks komisjon seega kohaldama põhimõtteid, mis on sarnased käesoleva määrusega sätestatud põhimõtetega või vajadusel üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonda käsitlevate muude õigusaktidega.

(37)

Käesolev määrus hõlmab nõukogu 4. juuni 1970. aasta määruse (EMÜ) nr 1107/70 raudtee-, maantee- ja siseveetranspordile antava abi kohta (12) reguleerimisala. Varasemat määrust peetakse vananenuks, kuna sellega piiratakse asutamislepingu artikli 73 kohaldamist, andmata asjakohast õiguslikku alust käibelolevate investeerimiskavade lubamiseks, eelkõige seoses transpordi infrastruktuuri investeerimisega avaliku ja erasektori partnerluse raames. Seega tuleks nimetatud määrus kuulutada kehtetuks, et kõnealuse sektori pideva arengu huvides saaks kohasel viisil rakendada asutamislepingu artiklit 73, ilma et see piiraks käesoleva määruse või nõukogu 26. juuni 1969. aasta määruse (EMÜ) nr 1192/69 raudtee-ettevõtjate finantskohustuste ja soodustuste tasandamise ühisreeglite kohta (13) kohaldamist. Asjakohaste ühenduse eeskirjade kohaldamise hõlbustamise eesmärgil esitab komisjon 2007. aasta jooksul ettepaneku riigiabi suuniste kohta seoses raudteeinvesteeringute, sealhulgas infrastruktuuri tehtavate investeeringutega.

(38)

Komisjon peaks esitama aruande, et hinnata käesoleva määruse rakendamist ja avalike reisijateveoteenuste osutamises ühenduses toimuvaid arenguid, eelkõige avalike reisijateveoteenuste kvaliteeti ja avaliku teenindamise otselepingute sõlmimise mõju. Vajadusel võib nimetatud aruandega koos esitada asjakohased ettepanekud käesoleva määruse muumiseks,

a)

„avalik reisijatevedu” – üldist majandushuvi pakkuvad reisijateveoteenused, mida osutatakse avalikkusele mittediskrimineerivalt ja pidevalt;

b)

„pädev asutus” – liikmesriigi või liikmesriikide mis tahes ametiasutus või ametiasutuste rühm, kelle pädevuses on sekkuda avaliku reisijateveo korraldamisse antud geograafilises piirkonnas, või mis tahes selleks volitatud asutus;

c)

„kohalik pädev asutus” – mis tahes pädev asutus, kelle territoriaalne pädevusala ei hõlma kogu riiki;

d)

„avaliku teenuse pakkuja” – mis tahes riiklik või eraõiguslik ettevõtja või ettevõtjate rühm, kes osutab avalikku reisijateveoteenust või mis tahes riiklik organ, kes osutab avalikku reisijateveoteenust;

e)

„avaliku teenindamise kohustus” – pädeva asutuse määratletud või kindlaksmääratud nõue üldist huvi pakkuva avaliku reisijateveoteenuse osutamise tagamiseks, mida teenusepakkuja oma majanduslikest huvidest lähtuvalt ilma hüvituseta ei osutaks, või ei osutaks samas mahus või samadel tingimustel;

f)

„ainuõigus” – õigus, millega antakse ühele avaliku teenuse osutajale õigus teatud avalike reisijateveoteenuste osutamiseks teataval liinil, teatavas võrgus või teatavas piirkonnas, välistades sealjuures mis tahes teise võimaliku teenusepakkuja;

g)

„avaliku teenindamise hüvitis” – mistahes eelis, eelkõige rahaline, mida pädev asutus riiklikest vahenditest otseselt või kaudselt eraldab avaliku teenindamise kohustuse täitmise perioodi jooksul või selle perioodiga seoses;

h)

„otselepingu sõlmimine” – avaliku teenuse lepingu sõlmimine konkreetse avaliku teenuse pakkujaga ilma eelneva võistleva pakkumismenetluseta;

i)

„avaliku teenindamise leping” – üks või mitu õiguslikult siduvat õigusakti, mis kinnitavad kokkulepet pädeva asutuse ja avaliku teenuse osutaja vahel, mille kohaselt avaliku teenuse osutajale tehakse ülesandeks avaliku teenindamise kohustusest tulenevate avaliku reisijateveoteenuste haldamine ja osutamine; liikmesriigi õigussüsteemist olenevalt võib lepinguks olla ka pädeva asutuse poolt vastuvõetud otsus:

j)

„sõltuv teenusepakkuja” – õiguslikult eraldiseisev üksus, kelle üle kohalik pädev asutus, või pädevate asutuste rühma korral vähemalt üks kohalik pädev asutus, teostab kontrolli, mis on sarnane tema enda osakondade üle teostatava kontrolliga;

k)

„maksumus” – avaliku reisijateveoteenuse, liini, lepingu või hüvitiskorra maksumus, mis vastab avaliku teenuse osutaja või osutajate kogutasule ilma käibemaksuta, sealhulgas ametiasutuste poolt makstavad mis tahes liiki hüvitised ning sõidupiletite müügist saadav tulu, mida ei maksta välja kõnealusele pädevale asutusele;

l)

„üldeeskiri” – meede, mida kohaldatakse diskrimineerimata kõikidele samalaadsetele reisijateveoteenustele pädeva asutuse vastutusalasse kuuluvas konkreetses territoriaalses piirkonnas;

m)

„avalik integreeritud reisijateveoteenus” – ühendatud transporditeenus kindlaksmääratud geograafilises piirkonnas ühtse infoteenuse, piletisüsteemi ja sõiduplaaniga.

a)

määratlevad selgesõnaliselt avaliku teenindamise kohustused, mida avaliku teenuse osutaja peab täitma ning asjaomased territoriaalsed piirkonnad;

b)

kehtestavad eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil

selliselt, et välditakse ülekompenseerimist. Kooskõlas artikli 5 lõigetega 2, 4, 5, ja 6 sõlmitud avaliku teenindamise lepingute puhul määratakse need näitajad kindlaks sellisel viisil, et ükski hüvitis ei või ületada avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate netokulude ja -tulude finantsmõju katmiseks nõutavat summat, võttes arvesse avaliku teenuse osutaja sellega saadavat tulu ning mõistlikku kasumit;

c)

määratletakse teenuse osutamisega seotud kulude jaotuskord. Need kulud võivad sisaldada eelkõige personalikulusid, energiakulusid, infrastruktuuriga seotud kulusid, ühistranspordisõidukite, veeremite ja reisijateveoteenuste osutamiseks vajalike rajatiste hooldus- ja remondikulusid ning püsikulusid ja asjakohast kapitalitulu.

a)

selleks, et määratleda, kas kohalik pädev asutus teostab sellist kontrolli, tuleb arvesse võtta selliseid tegureid nagu pädeva asutuse esindatuse tase teenusepakkuja haldus-, juht- või järelevalveorganites, teenusepakkuja põhikirjas esinevad sellekohased andmed, omandisuhe, pädeva asutuse tegelik mõju ja kontroll teenusepakkuja strateegiliste ja üksikute juhtimisotsuste üle. Kooskõlas ühenduse õigusega ei ole käesoleva lõike tähenduses kontrolli tuvastamiseks kohustuslik nõue, et pädeval riiklikul asutusel (eelkõige avaliku ja erasektori partnerluse korral) oleks 100 % omandiõigus, tingimusel, et valdav avaliku sektori mõju on olemas ja et kontrolli võib tuvastada muude kriteeriumite põhjal;

b)

käesoleva lõike kohaldamise tingimuseks on, et sõltuva teenusepakkuja ja iga üksuse, kelle üle sellel teenusepakkujal on kasvõi minimaalne mõju, avaliku reisijateveoga seotud tegevus toimub kohaliku pädeva asutuse haldusterritooriumil, olenemata väljuvatest liinidest või selle tegevuse muudest kõrvalelementidest, mis sisenevad naabruses asuva kohaliku pädeva asutuse territooriumile, ning et nad ei osale väljaspool kohaliku pädeva asutuse haldusterritooriumi korraldatavates pakkumismenetlustes avaliku reisijateveoteenuse osutamise kohta;

c)

hoolimata punktist b võib sõltuv teenusepakkuja osaleda ausas võistlevas pakkumismenetlustes kaks aastat enne temaga sõlmitud avaliku teenindamise otselepingu lõppemist, kui on vastu võetud lõplik otsus algatada sõltuva teenusepakkuja lepinguga hõlmatud avalike reisijateveoteenuste suhtes aus võistlev pakkumismenetlus ning sõltuv teenusepakkuja ei ole sõlminud ühtegi teist avaliku teenindamise otselepingut;

d)

kohaliku pädeva asutuse puudumisel kohaldatakse punkte a, b ja c riiklikule asutusele mitteüleriigilise territoriaalse piirkonna kasuks, kui sõltuv teenusepakkuja ei osale võistlevas pakkumismenetluses seoses avaliku reisijateveoteenuse osutamisega väljaspool piirkonda, mille kohta avaliku teenindamise leping oli sõlmitud;

e)

kui kaalutakse artikli 4 lõike 7 kohase allhankelepingu sõlmimist, on sõltuv teenusepakkuja kohustatud osutama suurema osa avalikest reisijateveoteenustest ise.

a)

pädeva asutuse nimi ja aadress;

b)

kavandatav lepingu sõlmimise laad;

c)

lepingu sõlmimisega potentsiaalselt seotud teenused ja territooriumid.

a)

lepingu sõlminud üksus, selle omandiline kuuluvus ja vajaduse korral juriidilist kontrolli teostava(te) osapool(t)e nimi või nimed;

b)

avaliku teenindamise lepingu kestus;

c)

osutatavate reisijateveoteenuste kirjeldus;

d)

rahalise hüvitise näitajate kirjeldus;

e)

kvaliteediga seotud eesmärgid nagu näiteks täpsus ja usaldusväärsus ning kohaldatavad preemiad ja trahvid;

f)

põhivaradega seotud tingimused.

a)

ausa võistleva pakkumismenetluse alusel enne 2000. aasta 26. juulit;

b)

muu menetluse kui võistleva pakkumismenetluse alusel enne 2000. aasta 26. juulit;

c)

võistleva pakkumismenetluse alusel alates 2000. aasta 26. juulist ja enne 3. detsembrit 2009;

d)

muu menetluse kui võistleva pakkumismenetluse alusel alates 2000. aasta 26. juulist ja enne 3. detsembrit 2009.

a)

kuni infrastruktuurikulutuste jagamist reguleerivate ühiste eeskirjade jõustumiseni juhul, kui toetusi antakse ettevõtjatele, kes peavad kandma nende poolt kasutatava infrastruktuuriga seotud kulutusi, mida teistel ettevõtjatel ei ole. Sel viisil antavate toetuste suuruse määramisel võetakse arvesse neid infrastruktuurikulutusi, mis konkureerivatel transpordiliikidel puuduvad;

b)

juhul kui toetuste eesmärgiks on edendada kogu ühendusele soodsamate transpordisüsteemide ja -tehnoloogiate uurimist või arendamist.

3.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 315/14

(1)

Ühise transpordipoliitika raames on oluline tagada rongireisijate kasutajaõigused ning parandada raudtee reisijateveo teenuste kvaliteeti ja tõhusust, et aidata suurendada raudteeveo osakaalu võrreldes teiste transpordiliikidega.

(2)

Komisjoni teatises „Tarbijapoliitika strateegia aastateks 2002–2006” (4) seatakse eesmärgiks kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamine transpordi alal asutamislepingu artikli 153 lõike 2 kohaselt.

(3)

Kuna rongireisija on veolepingu nõrgem osapool, tuleb reisija vastavaid õigusi kaitsta.

(4)

Raudteeteenuste kasutaja õiguste hulka kuulub õigus saada teavet teenuste kohta nii enne reisi kui ka reisi ajal. Võimaluse korral peaksid raudtee-ettevõtjad ja piletimüüjad andma seda teavet ette ja võimalikult kiiresti.

(5)

Reisiteabe andmist käsitlevad üksikasjalikumad nõuded esitatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta direktiivi 2001/16/EÜ (tavaraudteevõrgustiku koostalitlusvõime kohta) (5) tehnilistes koostalitusnõuetes.

(6)

Rongireisijate õiguste tugevdamine peaks tuginema olemasoleval sellekohasel rahvusvahelise õiguse süsteemil, mis sisaldub 9. mai 1980. aasta rahvusvahelise raudteevedude konventsiooni (COTIF) (nagu seda on muudetud rahvusvaheliste raudteevedude konventsiooni 3. juuni 1999. aasta muutmisprotokolliga) lisas A — reisijate ja pagasi rahvusvahelise raudteeveo lepingu ühtsed eeskirjad (CIV). Kuid soovitatav on laiendada käesoleva määruse reguleerimisala ja kaitsta mitte ainult rahvusvahelisi, vaid ka riigisiseseid reisijaid.

(7)

Raudtee-ettevõtjad peaksid tegema koostööd, et hõlbustada rongireisijate üleminekut ühe operaatori juurest teise juurde, pakkudes võimaluse korral otsepileteid.

(8)

Rongireisijatele teabe ja piletite andmist tuleks hõlbustada arvutipõhiste süsteemide üldnõuetele kohandamisega.

(9)

Reisi teabe- ja broneerimissüsteemide edasine rakendamine peaks olema kooskõlas tehniliste koostalitusnõuetega.

(10)

Raudtee reisijateveo teenused peaksid olema kodanikele üldiselt kasulikud. Sellest tulenevalt peaksid puudega isikutel ja liikumispuudega isikutel (puude, vanuse või muu teguri tõttu) olema rongireisideks sellised võimalused, mis on võrreldavad teiste kodanike võimalustega. Puudega isikutel ja liikumispuudega isikutel on kõigi teiste kodanikega võrdsed õigused vabale liikumisele, valikuvabadusele ja mittediskrimineerimisele. Sealhulgas tuleks erilist tähelepanu pöörata puudega isikute ja liikumispuudega isikute teavitamisele seoses raudteeveoteenustele juurdepääsuga, veeremile juurdepääsu tingimustega ja rongis olevate võimalustega. Meelelise puudega reisijatele hilinemiste kohta parima teabe andmiseks tuleks vajaduse korral kasutada visuaal- ja helisüsteeme. Puudega isikutel ja liikumispuudega isikutel peaks olema võimalus osta rongis pileteid ilma lisatasuta.

(11)

Raudtee-ettevõtjad ja jaamaülemad peaksid liikumispuudega isikutega seotud tehnilisi koostalitlusnõudeid järgides võtma arvesse puudega isikute ja liikumispuudega isikute vajadusi selliselt, et kooskõlas ühenduse riigihanke-eeskirjadega tagatakse uute materjalide hankimisel või ehitus- või suurte renoveerimistööde teostamisel kõigi hoonete ja veeremite juurdepääsetavus, eemaldades järk-järgult füüsilised ja funktsionaalsed takistused.

(12)

Raudtee-ettevõtjatel peaks olema kohustus ennast kindlustada või võtta samaväärseid meetmeid seoses nende vastutusega rongireisijate eest õnnetusjuhtumi korral. Raudtee-ettevõtjate minimaalset kindlustussummat tuleks edaspidi läbi vaadata.

(13)

Suuremad õigused hüvitisele ja abile hilinemise, ühendusreisist mahajäämise või teenuse tühistamise korral peaks muutma rongireisijateturu motiveeritumaks reisijate kasuks.

(14)

On soovitav, et käesolev määrus looks reisijate jaoks raudtee-ettevõtja vastutusega seotud hüvitiste süsteemi hilinemise korral samadel alustel nagu COTIFiga sätestatud rahvusvaheline süsteem ja eriti selle CIV lisa reisijate õiguste kohta.

(15)

Kui liikmesriik annab raudtee-ettevõtjatele erandi käesoleva määruse sätete suhtes, julgustab ta raudtee-ettevõtjaid, reisijaid esindavate organisatsioonidega konsulteerides, võtma meetmeid hüvitise maksmiseks ja abi osutamiseks raudtee reisijateveo teenuse olulise katkemise korral.

(16)

Ühtlasi on soovitav leevendada õnnetuses kannatanute ja nende ülalpeetavate lühiajalisi rahamuresid vahetult pärast õnnetust.

(17)

Rongireisijate huvides on asjakohaste meetmete võtmine kokkuleppel avalik-õiguslike asutustega, et tagada reisijate turvalisus nii jaamades kui rongis.

(18)

Rongireisijad peaksid saama esitada kaebuse igale asjaomasele raudtee-ettevõtjale seoses käesoleva määrusega sätestatud õiguste ja kohutustega ning saama neilt mõistliku aja jooksul vastuse.

(19)

Raudtee-ettevõtjad peaksid määratlema, reguleerima ja kontrollima teenuste kvaliteedistandardeid rongireisijatele.

(20)

Käesoleva määruse sisu tuleks uuesti läbi vaadata seoses inflatsioonist tuleneva rahasummade kohandamisega, teabe ja teenuste kvaliteedinõuetega turu arengusuundi silmas pidades ning käesoleva määruse mõjuga teenuste kvaliteedi suhtes.

(21)

Käesolev määrus ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) (6) kohaldamist.

(22)

Liikmesriigid peaksid kehtestama karistused käesoleva määruse rikkumise eest ja tagama nende karistuste rakendamise. Karistused, mille hulka võib kuuluda ka asjaomasele isikule hüvitise maksmine, peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(23)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt ühenduse raudteede arendamist ja reisijate õiguste kehtestamist ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(24)

Käesoleva määruse eesmärgiks on raudtee reisijateveo teenuse parandamine ühenduses. Seepärast peaks liikmesriikidel olema võimalus teha erandeid teenustele piirkondades, kus olulist osa teenuseid kasutatakse väljaspool ühendust.

(25)

Mõnes liikmesriigis võib raudtee-ettevõtjatel käesoleva määruse jõustumisel olla raskusi kõigi selle sätete rakendamisel. Seetõttu peaks liikmesriigid saama teha riigisisestele pikamaa raudtee reisijateveo teenustele ajutisi erandeid käesoleva määruse sätete suhtes. Ajutine erand ei peaks siiski kehtima nende käesoleva määruse sätete suhtes, mis annavad puudega isikutele ja liikumispuudega isikutele juurdepääsu raudteetranspordile ja mis käsitlevad nende isikute õigusi, kes soovivad osta rongiga reisimiseks pileteid ilma põhjendamatute takistusteta, samuti sätted mis käsitlevad raudtee-ettevõtjate vastutust seoses reisijate ja nende pagasiga, nõude suhtes, et ettevõtjatel peab olema kohane kindlustus, ja nõude suhtes, et ettevõtjad peavad võtma kohaseid meetmeid, et tagada reisijate turvalisus raudteejaamades ja rongides ning ohjata riske.

(26)

Linna- või linnalähiliinide ja piirkondlikel raudtee reisijateveo teenustel on pikamaa teenustest erinev iseloom. Seetõttu peaks liikmesriigid saama teha linna- või linnalähiliinide ja piirkondlikele raudtee reisijateveo teenustele ajutisi erandeid käesoleva määruse sätete suhtes, välja arvatud teatud sätete osas, mis peaks kehtima kõigi raudtee reisijateveo teenuste suhtes kogu ühenduses.

(27)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) (7).

(28)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus vastu võtta rakendusmeetmeid. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid või täiendada käesolevat määrust, lisades uusi vähem olulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele,

a)

raudtee-ettevõtjate poolt antav teave, veolepingute sõlmimine, piletite väljastamine ning raudteeveo arvutipõhise teabe- ja broneerimissüsteemi rakendamine;

b)

raudtee-ettevõtjate vastutus ning nende kindlustuskohustused reisijate ja nende pagasi suhtes;

c)

raudtee-ettevõtjate kohustused reisijate ees hilinemise korral;

d)

rongiga reisivate puudega isikute ja liikumispuudega isikute kaitse ning abistamine;

e)

veoteenuste kvaliteedistandardite määratlemine ja järelevalve, reisijate ohutuse riskide ohjamine ja kaebuste käsitlemine ning

f)

täitmise tagamise üldeeskirjad.

1.

„raudtee-ettevõtja” — raudtee-ettevõtja direktiivi 2001/14/EÜ (10) artiklis 2 määratletud tähenduses ning igasugune avalik-õiguslik või eraõiguslik ettevõtja, kelle tegevuseks on raudtee kauba- ja/või reisijateveo teenuste osutamine, tingimusel et ettevõtja tagab ka veduriteenuse; mõiste hõlmab ka üksnes veduriteenust osutavaid ettevõtjaid;

2.

„vedaja” — lepinguline raudtee-ettevõtja, kellega reisija on sõlminud veolepingu, või üksteisele järgnevad raudtee-ettevõtjad, kes on vastutavad nimetatud lepingu alusel;

3.

„asendusvedaja” — raudtee-ettevõtja, kes ei ole sõlminud reisijaga veolepingut, kuid kellele lepingu sõlminud raudtee-ettevõtja on täielikult või osaliselt usaldanud raudteeveo läbiviimise;

4.

„raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja” — mis tahes organ või ettevõtja, kes vastutab eelkõige raudteeinfrastruktuuri või selle osa loomise ja hooldamise eest, nagu on sätestatud direktiivi 91/440/EMÜ artiklis 3, mis võib tähendada ka raudteeinfrastruktuuri kontrolli- ja ohutussüsteemide haldamist; raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ülesandeid seoses raudteevõrgu või selle osaga võib edasi anda erinevatele organitele või ettevõtjatele;

5.

„jaamaülem” — organisatsiooniline üksus liikmesriigis, kes vastutab raudteejaamade juhtimise eest ning kes võib olla raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja;

6.

„reisikorraldaja” — korraldaja või vahendaja direktiivi 90/314/EMÜ (11) artikli 2 lõigetes 2 ja 3 määratletud tähenduses, välja arvatud raudtee-ettevõtja;

7.

„piletimüüja” — raudteeveoteenuste vahendaja, kes sõlmib veolepinguid ja müüb pileteid nii raudtee-ettevõtja nimel kui enda arvel;

8.

„veoleping” — tasulist või tasuta vedu käsitlev leping raudtee-ettevõtja või piletimüüja ja reisija vahel ühe või mitme veoteenuse osutamiseks;

9.

„broneering” — reisimisõigust andev dokument või elektrooniline luba, kui isiklik veokokkulepe on eelnevalt kinnitatud;

10.

„otsepilet” — pilet või piletid, mis tõendavad veolepingu olemasolu, mis on sõlmitud järjestikusteks raudteeveoteenusteks ühe või mitme raudtee-ettevõtja poolt;

11.

„riigisisene veoteenus” — raudtee reisijateveo teenus, mille puhul rong ei ületa liikmesriigi piiri;

12.

„hilinemine” — ajaline erinevus selle kellaaja vahel, millal reisija pidi avaldatud sõiduplaani kohaselt saabuma, ning tema tegeliku või oodatava saabumisaja vahel;

13.

„reisikaart” või „perioodipilet” — piiramata reiside arvuga pilet, mis võimaldab selle volitatud omanikul rongiga reisida kindla ajavahemiku jooksul kindlal marsruudil või kindla ettevõtja liinidel;

14.

„raudteeveo arvutipõhine teabe- ja broneerimissüsteem (CIRSRT)” — arvutipõhine süsteem, mis sisaldab teavet raudtee-ettevõtjate poolt reisijatele pakutavate teenuste kohta; CIRSRTis leiduv teave raudtee reisijateveo teenuste kohta sisaldab järgmist:

15.

„puudega isik” või „liikumispuudega isik” — isik, kelle liikumisvõime on reisi ajal füüsilise (meelelise või liikumisega seotud, püsiva või ajutise) või vaimse puude või kahjustuse või muu puude või vanuse tõttu piiratud ning kelle seisund nõuab asjakohast tähelepanu ning kõikidele reisijatele kättesaadavate teenuste kohandamist tema erivajadustele;

16.

„üldised veotingimused” — vedaja tingimused üldtingimuste või igas liikmesriigis seaduslikult kehtivate tariifide kujul, mis saavad veolepingu sõlmimisel selle lahutamatuks osaks;

17.

„sõiduk” — mootorsõiduk või haagis, mida veetakse seoses reisijateveoga.

a)

piletikassad või müügiautomaadid;

b)

telefon, Internet või muu laialdaselt kättesaadav infotehnoloogiavahend;

c)

rong.

a)

piletikassad või müügiautomaadid;

b)

rong.

a)

võimalusest osta pileteid telefoni teel või Internetis või rongis ja ostu sooritamise korraldusest;

b)

lähimast raudteejaamast või kohast, kus on olemas piletikassad ja/või müügiautomaadid.

a)

pileti maksumuse täieulatuslik tagasimaksmine vastavalt selle ostmise tingimustele reisi juba läbitud osa või osade ning alles läbimata osa või osade eest, juhul kui reis ei täida enam ühtegi eesmärki reisija algse reisikava suhtes, vajaduse korral koos tagasisõidu teenusega algsesse lähtekohta esimesel võimalusel. Tagasimakse toimub samadel tingimustel kui artiklis 17 osutatud hüvitise maksmine; või

b)

esimesel võimalusel reisi jätkamine või marsruudi muutmine sihtkohta jõudmiseks võrdväärsetel transporditingimustel; või

c)

reisi jätkamine või marsruudi muutmine sihtkohta jõudmiseks võrdväärsetel transporditingimustel hilisemal kuupäeval vastavalt sellele, kuidas reisijale sobib.

a)

25 % piletihinnast 60- kuni 119-minutilise hilinemise korral;

b)

50 % piletihinnast 120-minutilise või enama hilinemise korral.

a)

einet ja karastusjooke ootamisajale vastaval hulgal, kui need on rongis või jaamas kättesaadavad või neid on võimalik mõistlikul viisil muretseda;

b)

hotelli või muud majutust ning transporti raudteejaama ja majutuskoha vahel, kui on vajalik üks või mitu ööbimist või kui on vajalik lisaööbimine, kui see on füüsiliselt võimalik;

c)

kui rong on raudteel blokeeritud, siis transporti rongist raudteejaama, teise võimalikku lähtekohta või veoteenuse sihtkohta, kui see on füüsiliselt võimalik.

a)

abi antakse tingimusel, et raudtee-ettevõtjale, jaamaülemale, piletimüüjale või reisikorraldajale, kelle käest pilet osteti, on asjaomase isiku abivajadustest vähemalt 48 tundi enne abi vajamist ette teatatud. Kui pilet kehtib mitme reisi jaoks, piisab ühest teatest, tingimusel et järgnevate reiside kohta on antud piisavalt teavet;

b)

raudtee-ettevõtjad, jaamaülemad, piletimüüjad ja reisikorraldajad võtavad teadete vastuvõtmiseks kõik vajalikud meetmed;

c)

juhul kui abivajadusest vastavalt punktile a ei ole teatatud, teevad raudtee-ettevõtja ja jaamaülem kõik mõistlikud pingutused, et anda puudega isikule või liikumispuudega isikule reisimist võimaldavat abi;

d)

ilma et see piiraks teiste üksuste volitusi väljaspool raudteejaama territooriumi paiknevate alade suhtes, määrab jaamaülem või muu volitatud isik kindlaks kohad raudteejaama sees ja väljas, kus puudega isikud ja liikumispuudega isikud saavad teatada oma saabumisest raudteejaama ning vajaduse korral abi paluda;

e)

abi osutatakse tingimusel, et puudega isik või liikumispuudega isik ilmub kindlaksmääratud kohta raudtee-ettevõtja või sellist abi osutava jaamülema poolt määratud ajaks. Määratud aeg ei ole rohkem kui 60 minutit enne avaldatud väljumisaega või aega, mil kõigil reisijatel palutakse end reisile registreerida. Kui puudega isiku või liikumispuudega isiku ilmumise aega ei ole määratud, peab isik ilmuma kindlaksmääratud kohta hiljemalt 30 minutit enne avaldatud väljumisaega või aega, mil kõigil reisijatel palutakse end reisile registreerida.

3.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 315/42

(1)

Kooskõlas Lissaboni strateegiaga ja nagu kinnitas selle vahepealne läbivaatamine 2005. aastal, tuleb Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamiseks suunata Euroopa poliitika põhirõhk majanduskasvule ja tööhõivele.

(2)

Ühenduse areng ja siseturul toimuv suurendavad selliste võrreldavate andmete vajadust, mille abil uurida palga struktuuri ja jaotumise mõju tööturule, eelkõige majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamise analüüsivahendina.

(3)

Selleks et välja töötada sellega seonduvad ülesanded vajab komisjon andmeid palkade järjestuse kohta sotsiaalmajanduslike karakteristikute kaupa ja ka seoses tasulise töö erinevate vormidega, mis on olulised tööturu ning tööjõu struktuuris toimuvate muutuste analüüsimiseks ja mõistmiseks. Sellega seoses on laialdaselt tunnustatud eelised, mida annab andmete omamine detsiilide kaupa seoses teiste tööhõive karakteristikutega.

(4)

Ühenduse tööjõu-uuring on olulisuselt esimene ja kõige autoriteetsem tööturualase võrdleva teabe allikas Euroopa Liidus ning seetõttu peaksid palgaandmed olema tööturu toimimist selgitava põhimuutujana tööjõu-uuringu standardkoostises, et võimaldada tööturu täiuslikumat analüüsimist.

(5)

Nõukogu otsusega 89/382/EMÜ, Euratom (2) loodud statistikaprogrammi komiteega on konsulteeritud vastavalt kõnealuse otsuse artiklile 3,

(6)

Nõukogu määrust (EÜ) nr 577/98 (3) tuleks seetõttu vastavalt muuta,

1)

Artikli 4 lõike 1 punkt l asendatakse järgmisega:

2)

Artikkel 6 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 6

Tulemuste edastamine

Liikmesriigid edastavad Euroopa Ühenduste Statistikaametile (Eurostat) vaatlustulemused ilma otseste identifitseerimisandmeteta kaheteistkümne nädala jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu.

Vaatluskarakteristiku „palk põhitöökohast” alla kuuluvad andmed võib edastada Euroopa Ühenduste Statistikaametile kahekümne ühe kuu jooksul pärast vaatlusperioodi lõppu, kui nende andmete saamiseks kasutatakse haldusandmeid.”

3.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 315/44

(1)

Nõukogu 29. juuli 1991. aasta direktiiv 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta (4) koostati eesmärgiga hõlbustada ühenduse raudteede kohandamist ühisturu vajadustega ja suurendada nende tõhusust.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiiv 2001/14/EÜ raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta (5) käsitleb põhimõtteid ja menetlusi, mida kohaldatakse raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kindlaksmääramisele ja sissenõudmisele ning raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamisele.

(3)

Komisjon teatas oma valges raamatus „Euroopa transpordipoliitika aastani 2010: aeg otsustamiseks” kavatsusest jätkata raudteeveoteenuste siseturu arendamist ettepanekuga avada rahvusvaheliste reisijateveo teenuste turg.

(4)

Käesoleva direktiivi eesmärk on turu avamine raudtee rahvusvahelistele reisijateveo teenustele ühenduse siseselt ning see ei peaks seetõttu puudutama liikmesriigi ja kolmanda riigi vahelist teenust. Lisaks peaks liikmesriikidel olema võimalik jätta käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja ühendust läbivad teenused.

(5)

Rahvusvahelised raudteeveoteenused pakuvad praegu väga vastandlikku pilti. Pikamaasõidu veoteenused (näiteks öörongid) on raskustes ning paljusid neist on raudtee-ettevõtjad kahjude piiramiseks viimasel ajal käigust maha võtnud. Teisest küljest on rahvusvaheliste kiirühendusteenuste turuosa liikluses märgatavalt kasvanud ning see areng jätkub jõudsalt, kui üleeuroopalised kiirvõrgud kahekordistuvad ja liidetakse omavahel 2010. aastaks. Siiski on mõlemal juhul tugev konkurentsisurve odavate lennuliinide poolt. Seetõttu on oluline ergutada uusi algatusi soodustades raudtee-ettevõtjate vahelist konkurentsi.

(6)

Rahvusvahelise reisijateveo teenuste turu avamine on võimalik üksnes siis, kui sätestatakse üksikasjalikult infrastruktuuri kasutusõigus, koostalitlusvõimes saavutatakse olulisi edusamme ja raudteeohutusele luuakse range raamistik nii siseriiklikul kui Euroopa tasandil. Kõik nimetatud tegurid on nüüd paigas pärast järgmiste direktiivide ülevõtmist: Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiiv 2001/12/EÜ, (6) millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/440/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/51/EÜ, (7) millega muudetakse nõukogu direktiivi 91/440/EMÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiiv 2001/13/EÜ, (8) millega muudetakse nõukogu direktiivi 95/18/EÜ, direktiiv 2001/14/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/49/EÜ ühenduse raudteede ohutuse kohta (9). Uue reguleeriva raamistiku jaoks on vaja turu rahvusvahelisteks reisijateveo teenusteks avamise kavandatud tähtajaks kehtestatud ja konsolideeritud tegevuse toetust. Selleks kulub teatud aeg. Turu avamiseks kavandatav tähtaeg peaks seetõttu olema 1. jaanuar 2010.

(7)

Vahepeatusteta raudteeveoteenuste arv on väga piiratud. Vahepeatustega reiside puhul on oluline kogu marsruudi vältel lubada uutel turule sisenejatel reisijaid rongile peale võtta ja lasta neil maha minna, et tagada sellise tegevuse realistlik võimalus olla majanduslikult elujõuline ning vältida võimalike konkurentide ebasoodsamat olukorda võrreldes olemasolevate ettevõtetega, kellel on õigus kogu marsruudi vältel reisijaid rongile peale võtta ja lasta neil maha minna. Selline õigus ei tohiks piirata konkurentsipoliitikat käsitlevaid ühenduse ja siseriiklikke õigusnorme.

(8)

Uut vahepeatustega avatud rahvusvaheliste veoteenuste kasutuselevõtmist ei tohiks kasutada siseriikliku reisijateveo teenuste turu avamiseks, vaid see peaks puudutama üksnes rahvusvahelisel marsruudil olevaid peatusi. Selle põhjal peaks nende kasutuselevõtmine puudutama veoteenuseid, mille põhiliseks eesmärgiks on reisijatevedu rahvusvahelisel reisil. Selleks et kindlaks määrata, kas see on veoteenuse peamine eesmärk, tuleks arvesse võtta selliseid kriteeriume nagu siseriikliku või rahvusvahelise reisijateveo käibe osatähtsus ja maht ning veoteenuse pikkus. Selle otsuse peaks huvitatud poole taotlusel tegema vastav siseriiklik reguleeriv organ.

(9)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1370/2007 (mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel) (10) lubab liikmesriikidel ja kohalikel võimudel kindlaks määrata avaliku teenindamise lepingute töövõtja. Need lepingud võivad sisaldada teatud teenuste osutamise ainuõigusi. Seepärast on vaja tagada, et nimetatud määruse sätted oleksid kooskõlas rahvusvaheliste reisijateveo teenuste konkurentsile avamise põhimõttega.

(10)

Rahvusvaheliste reisijateveo teenuste konkurentsile avamine, mis sisaldab õigust võtta reisijaid rongile igas rahvusvahelise veoteenuse marsruudil paiknevas jaamas ning lasta neil teises jaamas maha minna, sealhulgas samas liikmesriigis asuvates jaamades, võib mõjutada avaliku teenindamise lepingu alusel osutatavate reisijate raudteeveo teenuste korraldust ja rahastamist. Liikmesriikidel peaks olema võimalus piirata turule juurdepääsuõigust, kui nimetatud õigus ohustaks nende avaliku teenindamise lepingute majanduslikku tasakaalu ning kui selle on heaks kiitnud direktiivi 2001/14/EÜ artiklis 30 osutatud asjakohane reguleeriv organ objektiivse majandusanalüüsi alusel ja avaliku teenindamise lepingu töövõtja kindlaks määranud pädeva asutuse taotlusel.

(11)

Mõned liikmesriigid on juba võtnud meetmeid raudteel osutatavate reisijateveo teenuste turu avamiseks läbipaistva ja avatud pakkumismenetluse kaudu mõnede selliste teenuste osutamiseks. Nad ei peaks turgu rahvusvahelistele reisijateveo teenustele täielikult avama, kuna selline konkurents teatud raudteede kasutamise õiguse eest tõestab piisavalt nende teenuste osutamise turuväärtust.

(12)

Hinnangu andmisel, kas avaliku teenindamise lepingu majanduslik tasakaal võiks olla ohustatud, tuleks võtta arvesse eelnevalt kindlaksmääratud kriteeriume nagu mõju avaliku teenindamise lepinguga hõlmatud teenuste tasuvusele, sealhulgas mõju omahinnale lepingu töövõtja kindlaks määranud pädeva avalik-õigusliku asutuse jaoks, reisijatepoolne nõudlus, piletihindade kindlaksmääramine, piletimüügikorraldus, peatuste asukoht ja arv mõlemal pool piiri ning kavandatud uue teenuse ajakava ja sagedus. Sellist hinnangut ja asjakohase reguleeriva organi otsust austades võivad liikmesriigid anda taotletava rahvusvahelise reisijateveo teenuse kasutusõiguse või selle andmisest keelduda või seda muuta, sealhulgas kehtestades uue rahvusvahelise reisijateveo teenuse ettevõtjale kasutustasu vastavalt majandusanalüüsile ning kooskõlas ühenduse õigusaktide ja võrdsuse ja mittediskrimineerimise põhimõtetega.

(13)

Selleks, et toetada reisijateveo teenuste osutamist liinidel, mis täidavad avaliku teenindamise kohustust, peaks liikmesriikidel olema võimalik volitada nende teenuste eest vastutavaid ametiasutusi nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatele reisijateveo teenustele maksu kehtestama. See maks peaks aitama rahastada avaliku teenindamise kohustusi, mis on sätestatud kooskõlas ühenduse õigusega sõlmitud avaliku teenindamise lepingutes. Maks tuleks kehtestada kooskõlas ühenduse õigusega ja eelkõige õigluse, läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtetega.

(14)

Reguleeriv organ peab toimima viisil, millega välditakse igasugust huvide konflikti ja võimalikku sekkumist asjaomase avaliku teenindamise lepingu töövõtja kindlaksmääramisel. Tuleks tagada tema funktsionaalne sõltumatus, eelkõige juhul, kui ta on korralduslikel või õiguslikel eesmärkidel tihedalt seotud asjaomase pädeva asutusega, kes on kaasatud avaliku teenindamise lepingu töövõtja kindlaksmääramisse. Reguleeriva organi pädevust tuleks laiendada, et võimaldada tal hinnata rahvusvahelise teenuse eesmärki ja, kui see on asjakohane, võimalikku majanduslikku mõju olemasolevatele avaliku teenindamise lepingutele.

(15)

Käesolev direktiiv on raudteeturu avamise uueks etapiks. Mõned liikmesriigid on enda territooriumil rahvusvaheliste reisijateveo teenuste turu juba avanud. Sellega seoses ei peaks käesolevat direktiivi käsitlema kõnealustele liikmesriikidele kohustusi loovana enne 1. jaanuari 2010 kasutusõigust raudtee-ettevõtjatele, kes on litsentsitud liikmesriigis, kus selliseid kasutusõigusi ei anta.

(16)

Investeeringute edendamiseks spetsiaalseid infrastruktuure, näiteks kiirraudtee liine, kasutavatesse teenustesse vajavad taotluse esitajad planeerimise võimalust ja õiguskindlust, mis vastaks mahukatele pikaajalistele investeeringutele. Seetõttu peaks neil ettevõtjatel olema võimalik sõlmida reeglina kuni 15aastase kestusega raamlepinguid.

(17)

Siseriiklikud reguleerivad organid peaksid kooskõlas direktiivi 2001/14/EÜ artikliga 31 vahetama teavet ja, kui see on üksikjuhtudel asjakohane, kooskõlastama hindamispõhimõtete ja -praktika alusel, kas avaliku teenindamise lepingu majanduslik tasakaal on ohustatud. Liikmesriigid peaksid järk-järgult välja arendama oma kogemustel põhinevad suunised.

(18)

Käesoleva direktiivi kohaldamist peaks hindama aruande alusel, mille komisjon esitab kaks aastat pärast rahvusvaheliste reisijateveo teenuste turu avamise tähtpäeva. Antud aruanne peaks samuti hindama turu arengut, sealhulgas reisijate raudteeveo turu edasise avamise ettevalmistuste seisu. Nimetatud aruandes peaks komisjon samuti analüüsima erinevaid turu korraldamise mudeleid ja käesoleva direktiivi mõju avaliku teenindamise lepingutele ning nende finantseerimisele. Seda tehes peaks komisjon võtma arvesse määruse (EÜ) nr 1370/2007 rakendamist ja liikmesriikide vahelisi loomuomaseid erinevusi (võrkude tihedus, reisijate arv, sõidu keskmine pikkus). Oma aruandes peaks komisjon esitama vajaduse korral täiendavaid meetmeid turu avamise hõlbustamiseks ning peaks hindama nende meetmete mõju.

(19)

Direktiivide 91/440/EMÜ ja 2001/14/EÜ rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (11).

(20)

Eelkõige tuleks komisjonile anda volitus kohandada nende direktiivide lisasid. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta nimetatud direktiivide vähemolulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(21)

Liikmesriik, kellel ei ole raudteesüsteemi ega peatset väljavaadet selle saamiseks, kannataks ebaproportsionaalse ja tarbetu kohustuse pärast, kui ta peaks üle võtma ja rakendama direktiive 91/440/EMÜ ja 2001/14/EÜ. Seetõttu tuleks sellised liikmesriigid vabastada seni, kuni neil raudteesüsteem puudub, nimetatud direktiivide ülevõtmise ja rakendamise kohustusest.

(22)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt ühenduse raudteede arendamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, arvestades vajadust tagada infrastruktuuri õiglased ja mittediskrimineerivad juurdepääsuvõimalused ning vajadust võtta arvesse raudteevõrkude oluliste osade töökorralduse selgelt rahvusvahelist mõõdet ja samuti vajadust riikidevahelise kooskõlastatud tegevuse järele, ning seetõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(23)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (12) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(24)

Seepärast tuleks direktiive 91/440/EMÜ ja 2001/14/EÜ vastavalt muuta,

1)

artiklile 2 lisatakse järgmine lõige:

„4.   Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja jätta raudteeteenuse, mida osutatakse ühendust läbiva transiidina ning mille lähte- ja sihtkoht asub väljaspool ühenduse territooriumi.”;

2)

artikli 3 neljas taane jäetakse välja;

3)

artikli 3 viienda taande järele lisatakse järgmine taane:

4)

artikli 3 kuuenda taande järele lisatakse järgmine taane:

5)

artikli 5 lõike 3 esimene taane jäetakse välja;

6)

artikli 8 lõikes 1 jäetakse välja sõnad „rahvusvahelised rühmitused”;

7)

artikli 10 lõige 1 jäetakse välja;

8)

artiklile 10 lisatakse järgmised lõiked:

„3a.   Artikli 2 reguleerimisalasse kuuluvatele raudtee-ettevõtjatele peab 1. jaanuariks 2010 andma kõikide liikmesriikide infrastruktuuri kasutusõiguse rahvusvahelise reisijateveo teenuste osutamise eesmärgil. Raudtee-ettevõtjatel on rahvusvahelise reisijateveo teenuse vältel õigus reisijaid peale võtta igast rahvusvahelisel marsruudil paiknevast jaamast ja lasta neil maha minna teises jaamas, sealhulgas samas liikmesriigis paiknevates jaamades.

1. jaanuariks 2012 peab andma nende liikmesriikide infrastruktuuri kasutusõiguse, kelle jaoks rahvusvahelise reisijate raudteeveo turuosa on rohkem kui pool selle liikmesriigi raudtee-ettevõtjate reisijateveo käibest.

Selle, kas teenuse peamiseks eesmärgiks on reisijatevedu kahe erinevas liikmesriigis asuva jaama vahel, peab kindlaks määrama direktiivi 2001/14/EÜ artiklis 30 osutatud asjakohane reguleeriv organ või reguleerivad organid pädevate asutuste ja/või asjaomaste raudtee-ettevõtjate taotlusel.

3b.   Liikmesriigid võivad piirata lõikes 3a sätestatud kasutusõigust lähte- ja sihtkoha vaheliste teenustega, mis on hõlmatud ühe või mitme avaliku teenindamise lepinguga kooskõlas ühenduse kehtivate õigusaktidega. Sellisel piiramisel ei tohi olla kitsendavat mõju õigusele võtta reisijaid peale igast rahvusvahelise veoteenuse marsruudil paiknevast jaamast ning lasta neil maha minna teises, sealhulgas samas liikmesriigis paiknevas jaamas, välja arvatud seal, kus selle õiguse kasutamine ohustaks avaliku teenindamise lepingu majanduslikku tasakaalu.

Selle, kas majanduslik tasakaal on ohustatud, peab kindlaks määrama direktiivi 2001/14/EÜ artiklis 30 osutatud asjakohane reguleeriv organ või organid objektiivse majandusanalüüsi alusel ja eelnevalt kindlaksmääratud kriteeriumite põhjal järgmiste osapoolte taotlusel:

Pädevad asutused ja avalikku teenust osutavad raudtee-ettevõtjad peavad andma asjakohasele reguleerivale organile või organitele põhjendatult nõutud teavet otsuse vastuvõtmiseks. Reguleeriv organ vaatab või reguleerivad organid vaatavad esitatud teabe läbi, arutades seda vajadusel kõigi asjaomaste pooltega ning teavitades viimaseid oma põhjendatud otsusest eelnevalt kindlaksmääratud mõistlikuks tähtajaks ning igal juhul kahe kuu jooksul pärast asjaomase teabe saamist. Asjakohane reguleeriv organ põhjendab oma otsust ja täpsustab tähtaega ja tingimusi, mille alusel

võivad taotleda otsuse ümbervaatamist.

3c.   Liikmesriigid võivad piirata ka õigust võtta reisijaid peale ja lasta neil maha minna samas liikmesriigis rahvusvahelise reisijateveo teenuse marsruudil paiknevates jaamades, juhul kui reisijateveo ainuõigus nende jaamade vahel on antud lepingu alusel, mille töövõtja määrati kindlaks enne 4. detsembrit 2007 õiglase pakkumismenetluse alusel ja kooskõlas ühenduse õiguse asjakohaste põhimõtetega. Nimetatud piirang võib kesta kuni algse lepinguperioodi lõpuni või 15 aastat, sõltuvalt sellest, kumb tähtaeg on lühem.

3d.   Käesoleva direktiivi sätted ei nõua, et liikmesriigid peaksid enne 1. jaanuari 2010 andma lõikes 3a osutatud kasutusõiguse raudtee-ettevõtjatele ja nende poolt otseselt või kaudselt kontrollitud tütarettevõtetele, kes on litsentsitud liikmesriigis, kus selliseid kasutusõigusi ei anta.

3e.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed lõigetes 3b, 3c ja 3d osutatud otsuste kohtuliku läbivaatamise tagamiseks.

3f.   Ilma et see piiraks lõiget 3b, võivad liikmesriigid käesolevas artiklis sätestatud tingimustel lubada reisijate raudteetranspordi eest vastutaval asutusel kehtestada reisijateveo teenuseid osutavatele raudtee-ettevõtjatele maks selle asutuse jurisdiktsiooni alla kuuluvate raudteede kasutamise eest kahe antud liikmesriigis asuva jaama vahel.

Sel juhul tuleb siseriiklikke või rahvusvahelisi reisijate raudteetranspordi teenuseid osutavatel raudtee-ettevõtjatel selle asutuse jurisdiktsiooni alla kuuluvatel raudteedel liiklemise eest tasuda samasugust maksu.

Nimetatud maks on mõeldud kõnealusele asutusele kooskõlas ühenduse õigusega sõlmitud avaliku teenindamise lepingutes sätestatud avaliku teenindamise kohustuste täitmise hüvitamiseks. Sellisest maksust saadud ja hüvitamisena makstud tulu ei või ületada asjakohaste avaliku teenindamise kohustuste täitmisel tehtud kulude täielikuks või osaliseks katmiseks vajalikku määra, võttes arvesse asjakohast tulu ning mõistlikku kasumit nende kohustuste täitmise eest.

Maks kehtestatakse kooskõlas ühenduse õigusega ning see on eelkõige kooskõlas õigluse, läbipaistvuse, mittediskrimineerimise ja proportsionaalsuse põhimõtetega, eriti teenuse keskmise hinna reisija kohta ja maksu suuruse vahel. Vastavalt käesolevale lõikele ei ohusta maksude kogusumma selle reisijate raudteetranspordi teenuse majanduslikku elujõudu, millele need on kehtestatud.

Asjaomased asutused hoiavad alles informatsiooni, mis on vajalik, et tagada maksude päritolu ja nende kasutusviisi tuvastamise võimalikkus. Liikmesriigid edastavad selle teabe komisjonile.”;

9)

artikli 10 lõige 8 asendatakse järgmisega:

„8.   Komisjon esitab 1. jaanuariks 2009 Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta.

Aruandes käsitletakse:

10)

artiklile 10 lisatakse järgmine lõige:

„9.   Komisjon esitab 31. detsembriks 2012 Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele aruande lõigete 3a kuni 3f rakendamise kohta.

Käesoleva direktiivi kohaldamist hinnatakse aruande alusel, mille komisjon esitab kaks aastat pärast rahvusvaheliste reisijateveo teenuste turu avamise tähtpäeva.

Nimetatud aruandes hinnatakse ka turu arengut, sealhulgas raudteeveo turu edasise avamise ettevalmistuste seisu. Nimetatud aruandes analüüsib komisjon samuti erinevaid turu korraldamise mudeleid ja käesoleva direktiivi mõju avaliku teenindamise lepingutele ning nende finantseerimisele. Seda tehes võtab komisjon arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007 määruse (EÜ) nr 1370/2007 (mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel) (13) rakendamist ja liikmesriikide vahelisi loomuomaseid erinevusi (võrkude tihedus, reisijate arv, sõidu keskmine pikkus). Oma aruandes esitab komisjon vajaduse korral täiendavaid meetmeid turu avamise hõlbustamiseks ning hindab nende meetmete mõju.

11)

artikli 11 lõige 2 asendatakse järgmisega:

„2.   Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid ja mis käsitlevad lisade kohandamist, võetakse vastu vastavalt artikli 11a lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.”;

12)

artikli 11a lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.”;

13)

artiklile 15 lisatakse järgmine lõik:

„Käesoleva direktiivi ülevõtmise ja rakendamise kohustust ei kohaldata Küprosele ja Maltale, kuni nende territooriumil puudub raudteesüsteem.”.

1)

artikli 1 lõikele 3 lisatakse järgmine punkt:

2)

artiklile 2 lisatakse järgmine punkt:

3)

artiklile 13 lisatakse järgmine lõige:

„4.   Kui taotluse esitaja kavatseb paluda raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsust eesmärgiga osutada direktiivi 91/440/EMÜ artiklis 3 määratletud rahvusvahelist reisijateveo teenust, teavitab ta sellest asjaomaseid infrastruktuuri-ettevõtjaid ja reguleerivaid organeid. Selleks, et saaks anda hinnangu rahvusvahelise veoteenuse eesmärgi kohta vedada reisijaid kahe erinevas liikmesriigis asuva jaama vahel ning võimaliku majandusliku mõju kohta olemasolevatele avaliku teenindamise lepingutele, peavad reguleerivad organid tagama, et oleks teavitatud kõiki avaliku teenindamise lepingus määratletud reisijate raudteeveo teenuse töövõtja kindlaks määranud pädevaid asutusi, kõiki teisi asjaomaseid pädevaid asutusi, kellel on direktiivi 91/440/EMÜ artikli 10 lõike 3b alusel õigus piirata kasutusõigust ja avaliku teenindamise lepingu alusel kõnealusel rahvusvahelisel reisijateveo teenuse marsruudil tegutsevaid raudtee-ettevõtjaid.”;

4)

artikli 17 lõige 5 asendatakse järgmisega:

„5.   Raamkokkulepped sõlmitakse põhimõtteliselt viieaastaseks perioodiks, mida saab uuendada algse kestvusega võrdse pikkusega perioodide kaupa. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja võib erijuhtudel nõustuda lühemate või pikemate perioodidega. Pikem kui viieaastane tähtaeg peab olema põhjendatud ärilepingute, eriotstarbeliste investeeringute või riskidega.

5a.   Veoteenusteks, mis kasutavad artiklis 24 osutatud spetsiaalset infrastruktuuri ja nõuavad taotluse esitaja poolt nõuetekohaselt põhjendatud olulisi ja pikaajalisi investeeringuid, võib raamkokkuleppeid sõlmida 15 aastaks. Pikem kui 15 aastane periood on lubatud üksnes erandjuhtudel, eelkõige suurte pikaajaliste investeeringute korral ning eelkõige juhul, kui kõnealusele investeeringule laienevad mitmeaastast amortisatsiooniplaani sisaldavad lepingulised kohutused.

Sellisel juhul võib taotluse esitaja nõuda läbilaskevõimsuse omaduste, sealhulgas rongiliinide kasutussageduse, mahu ja kvaliteedi üksikasjalikku määratlemist, mis kokkuleppe raames taotluse esitaja kasutusse antakse. Infrastruktuuri-ettevõtja võib reserveeritud läbilaskevõimsust vähendada, kui selle kasutus vähemalt ühekuulisel ajavahemikul on olnud väiksem artiklis 27 sätestatud tasuvuslävest.

Alates 1. jaanuarist 2010 võib sõlmida viieks aastaks ühe korra uuendatava esialgse raamkokkuleppe teenust enne 1. jaanuari 2010 osutavate taotluse esitajate poolt kasutatud läbilaskevõimsuse omaduste alusel, et võtta arvesse spetsiaalseid investeeringuid või olemasolevaid ärilepinguid. Artiklis 30 osutatud reguleeriv organ vastutab sellise kokkuleppe jõustumiseks loa andmise eest.”;

5)

artikli 30 lõikes 1 lisatakse viimase lause ette järgmine lause:

„Lisaks on organ funktsionaalselt sõltumatu igast pädevast asutusest, kes on seotud avaliku teenindamise lepingu töövõtja kindlaksmääramisega.”;

6)

artikli 34 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Meetmed, mille eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid ja mis käsitlevad lisade kohandamist, võetakse vastu vastavalt artikli 35 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.”;

7)

artikli 35 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Käesolevale lõikele viitamisel kohaldatakse otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikeid 1–4 ja artiklit 7, võttes arvesse selle otsuse artikli 8 sätteid.”;

8)

artiklile 38 lisatakse järgmine lõik:

„Käesoleva direktiivi ülevõtmise ja rakendamise kohustust ei kohaldata Küprosele ja Maltale, kuni nende territooriumil puudub raudteesüsteem.”.

3.12.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 315/51

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/49/EÜ (ühenduse raudteede ohutuse kohta) (4) sätestatakse, et infrastruktuuri-ettevõtjad ja raudtee-ettevõtjad kehtestavad oma ohutuse juhtimissüsteemid sellisel viisil, et raudteesüsteem suudaks täita vähemalt üldiseid ohutuseesmärke ning vastaks siseriiklikele ohutuseeskirjadele ja koostalitluse tehnilistes kirjeldustes (KTK) määratletud ohutusnõuetele ning et rakendatud oleksid üldiste ohutusmeetodite asjakohased osad. Nende ohutuse juhtimissüsteemidega nähakse muu hulgas ette personali koolitusprogrammid ja personali kestvat pädevust ning tööülesannete kohasel viisil täitmist kontrollida võimaldavad mehhanismid.

(2)

Direktiiviga 2004/49/EÜ sätestatakse, et raudtee-infrastruktuuri kasutusõiguse saamiseks peab raudtee-ettevõtjal olema ohutussertifikaat.

(3)

Kooskõlas nõukogu 29. juuli 1991. aasta direktiiviga 91/440/EMÜ ühenduse raudteede arendamise kohta (5) on litsentsitud raudtee-ettevõtjatel alates 15. märtsist 2003 õigus kasutada üle-euroopalist kaubaveovõrku rahvusvaheliste raudtee kaubaveoteenuste osutamiseks ning hiljemalt alates 2007. aastast kogu võrgu kasutusõigus riigisiseste ja rahvusvaheliste kaubaveoteenuste osutamiseks. See järkjärguline kasutusõiguste laiendamine toob vältimatult kaasa vedurijuhtide suurenenud liikumise üle riigipiiride. Selle tulemusena suureneb nõudlus rohkem kui ühes liikmesriigis töötamiseks koolitatud ja sertifitseeritud vedurijuhtide järele.

(4)

Komisjoni 2002. aasta uuring tõi esile asjaolu, et liikmesriikide seadused vedurijuhtide sertifitseerimise tingimuste kohta on märkimisväärselt erinevad. Seega tuleks nende erinevuste kõrvaldamiseks vastu võtta ühenduse eeskirjad vedurijuhtide sertifitseerimise kohta, säilitades samal ajal ühenduse raudteesüsteemi ohutuse praeguse kõrge taseme.

(5)

Sellised ühenduse eeskirjad peaksid kaasa aitama ka töötajate liikumisvabaduse, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabadusega seotud ühenduse poliitikate eesmärkidele ühise transpordipoliitika raames, vältides samas mis tahes konkurentsimoonutusi.

(6)

Käesolevate ühiste sätete eesmärgiks peaks eelkõige olema lihtsustada vedurijuhtide liikumist ühest liikmesriigist teise, aga samuti lihtsustada nende liikumist ühe raudtee-ettevõtja juurest teise juurde ning üldiselt vedurijuhiloa ja ühtlustatud lisasertifikaadi tunnustamine kõigi raudteesektori sidusrühmade poolt. Sel eesmärgil on vaja sätestada miinimumnõuded, millele taotlejad peaksid vedurijuhiloa või ühtlustatud lisasertifikaadi saamiseks vastama.

(7)

Käesolev direktiiv järgib Euroopa Transporditöötajate Föderatsiooni (ETF) ja Euroopa Raudteede Ühenduse (CER) vahel sõlmitud piiriüleseid koostalitlusteenuseid osutavate liikuvate töötajate töötingimuste mõningaid aspekte käsitlevat ajaloolist ühiskokkulepet (6) ning suures osas põhineb sellel.

(8)

Isegi juhul, kui liikmesriik jätab käesoleva direktiivi reguleerimisalast välja vedurijuhid, kes töötavad üksnes teatud raudteesüsteemi-, võrgustiku- ja infrastruktuurikategooriates, ei tohiks see ühelgi viisil piirata selle liikmesriigi kohustust tunnustada vedurijuhilubade kehtivust kogu Euroopa Liidu territooriumil või ühtlustatud lisasertifikaatide kehtivust asjaomases infrastruktuuris.

(9)

Nõuded peaksid hõlmama vähemalt vedurijuhtimiseks nõutavat miinimumvanust, taotleja füüsilist ja tööalast psühholoogilist sobivust, töökogemust ja teadmisi vedurijuhtimisega seotud teatud küsimustes, samuti nende infrastruktuuride tundmist, kus tal tuleb töötada ning nendes kasutatavate keelte oskust.

(10)

Koolituse tasuvuse suurendamiseks peaks ühtlustatud lisasertifikaadi saamiseks vedurijuhtidelt nõutaval koolitusel keskenduma ohutuse seisukohast võimalikus ja soovitavas ulatuses vedurijuhi erilistele tööülesannetele, nagu näiteks manööverdamine, hooldusteenused, reisijate- või kaubaveoteenused. Käesoleva direktiivi rakendamise hindamisel peaks Euroopa Raudteeagentuur (edaspidi nimetatud „agentuur”) otsustama, kas uue turustruktuuri paremaks kajastamiseks on vaja muuta lisas esitatud koolitusnõudeid.

(11)

Ühtlustatud lisasertifikaate väljastavad raudtee-ettevõtjad ja infrastruktuuri-ettevõtjad võivad ise korraldada koolitust üldiste kutsealaste oskuste, keelteoskuse ning veeremi ja infrastruktuuride tundmise kohta. Siiski tuleks eksamitega seoses vältida igasugust huvide konflikti, välistamata võimalust, et eksamineerija võib kuuluda ühtlustatud lisasertifikaati väljastava raudtee-ettevõtja või infrastruktuuri-ettevõtja juurde.

(12)

Vastavalt direktiivi 2004/49/EÜ artikli 13 lõikele 4 vastutavad raudtee-ettevõtjad ja infrastruktuuri ettevõtjad oma teenistuses olevate vedurijuhtide koolitustaseme eest. Sel eesmärgil peaksid raudtee-ettevõtjad ja infrastruktuuri ettevõtjad võtma arvesse kõnealuste vedurijuhtide varem omandatud koolitust ja kogemusi vastavalt nimetatud direktiivi artikli 13 lõikele 3. Samuti on oluline tagada piisava arvu vedurijuhtide koolitamine. Samuti on vajalik võtta meetmed tagamaks, et raudtee-ettevõtja või infrastruktuuri ettevõtja investeeringud oma vedurijuhtide koolitusse ei tooks alusetult kasu teisele raudtee-ettevõtjale või infrastruktuuri ettevõtjale, kelle värvatud vedurijuht on omal algatusel esimese raudtee-ettevõtja või infrastruktuuri ettevõtja juurest lahkunud. Need meetmed võivad olla erinevat laadi, näiteks siseriiklikud õigusaktid, kollektiivlepingud, vedurijuhtide ja tööandjate vahel sõlmitud töölepingud või lepingud, mis reguleerivad vedurijuhtide ülevõtmist ühelt ettevõtjalt teisele, tingimusel et vedurijuhid on nende lepingute osapooled.

(13)

Personali pädevust ning tervishoiu- ja ohutustingimusi arendatakse seoses koostalitlusvõime juhistega, eelkõige „liikluskorralduse ja opereerimise” KTKde osana. On vaja tagada nende KTKde ja käesoleva direktiivi lisade vaheline sidusus. Komisjon saavutab selle, muutes või kohandades asjakohast KTKd vastavalt käesolevale direktiivile ja selle lisadele, kasutades nõukogu 23. juuli 1996. aasta direktiivis 96/48/EÜ üle-euroopalise kiirraudteevõrgustiku koostalitlusvõime kohta (7) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2001. aasta direktiivis 2001/16/EÜ üleeuroopalise tavaraudteevõrgustiku koostalitlusvõime kohta (8) sätestatud menetlusi.

(14)

Töötajate vaba liikumise ja ühenduse raudteede ohutuse parandamiseks tuleks erilist tähelepanu pöörata vedurites ja rongides töötavale ja ohutuse seisukohalt olulisi üleandeid täitvale muule rongipersonalile. Seetõttu peaksid liikmesriigid tagama, et ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid täitev muu rongipersonal vastaks „liikluskorralduse ja opereerimise” KTKdes sätestatud miinimumtingimustele. Võttes arvesse siseriiklikke rakendamiskavasid, millest liikmesriigid seoses nimetatud KTKde rakendamisega teatavad, peaks agentuur määrama kindlaks erinevad võimalused ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid täitva muu rongipersonali sertifitseerimiseks ja hindama nende erinevate võimaluste mõju. Nimetatud aruande põhjal peaks komisjon vajadusel esitama ettepaneku vedurites ja rongides töötava ning ohutuse seisukohalt olulisi üleandeid täitva muu rongipersonali sertifitseerimise tingimuste ja korra kohta.

(15)

Käesolevas direktiivis esitatud vedurijuhiluba ja ühtlustatud lisasertifikaati käsitlevad nõuded peaksid seonduma üksnes juriidiliste tingimustega, mis annavad vedurijuhile rongijuhtimise õiguse. Enne kui vedurijuht võib juhtida rongi konkreetses infrastruktuuris, peaks ta täitma ka kõiki teisi õigusnõudeid, mis on kooskõlas ühenduse õigusaktidega ja mida kohaldatakse mittediskrimineerival viisil ning mis käsitlevad raudtee-ettevõtjat, infrastruktuuri-ettevõtjat, infrastruktuuri ja veeremit.

(16)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta) (9) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2000. aasta määruse (EÜ) nr 45/2001 (üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ühenduse institutsioonides ja asutustes ning selliste andmete vaba liikumise kohta) (10) kohaldamist.

(17)

Vajaliku ühtsuse ja läbipaistvuse tagamiseks peaks ühendus kehtestama liikmesriikide poolt vastastikku tunnustatud ühtse sertifitseerimise mudeli, mis tõendaks nii vedurijuhtide vastavust teatud miinimumnõuetele kui ka nende kutsealast kvalifikatsiooni ja keelteoskust, jättes liikmesriikide pädevate asutuste ülesandeks vedurijuhilubade väljaandmise ning raudtee-ettevõtjate ja infrastruktuuri-ettevõtjate ülesandeks ühtlustatud lisasertifikaatide väljaandmise.

(18)

Agentuur peaks uurima ka kiipkaardi kasutamise võimalust vedurijuhiloa ja ühtlustatud lisasertifikaatide asemel. Sellise kiipkaardi eeliseks oleks nende kahe dokumendi ühendamine ning samal ajal saaks seda kasutada teistel eesmärkidel kas ohutusvaldkonnas või vedurijuhtide töö korraldamiseks.

(19)

Kõiki vedurijuhilubadel, ühtlustatud lisasertifikaatidel ning vedurijuhiloa ja ühtlustatud lisasertifikaatide registrites sisalduvaid andmeid peaksid järelevalve asutused kasutama direktiivi 2004/49/EÜ artiklitega 10 ja 11 sätestatud personali sertifitseerimise hindamise hõlbustamiseks ning nende artiklitega sätestatud ohutussertifikaatide väljastamise kiirendamiseks.

(20)

Käesoleva direktiivi kohaselt sertifitseeritud vedurijuhtide töölevõtmine ei tohiks vabastada raudtee-ettevõtjaid ja infrastruktuuri-ettevõtjaid kohustusest kehtestada järelevalve- ja sisekontrollisüsteem vedurijuhtide pädevuse ja ülesannetega toimetuleku üle direktiivi 2004/49/EÜ artikli 9 ja III lisa kohaselt ning peaks olema selle süsteemi osa. Ühtlustatud lisasertifikaat ei tohiks vähendada ei raudtee-ettevõtjate ega infrastruktuuri-ettevõtjate vastutust ohutuse ja eelkõige oma personali koolitamise eest.

(21)

Mõned äriühingud pakuvad raudtee-ettevõtjatele ja infrastruktuuri-ettevõtjatele vedurijuhiteenuseid. Sellisel juhul peaks vedurijuhiga lepingu sõlminud raudtee-ettevõtja või infrastruktuuri-ettevõtja vastutama selle eest, et vedurijuhil oleksid käesolevale direktiivile vastavad vedurijuhiluba ja sertifikaadid.

(22)

Raudteetranspordi tõhusa toimimise jätkumiseks peaksid juba enne käesoleva direktiivi jõustumist sellel kutsealal töötavad vedurijuhid oma õigused üleminekuperioodi ajal säilitama.

(23)

Enne käesoleva direktiivi asjaomaste sätete kohaldamist vedurijuhtidele väljastatud lubade asendamisel käesolevale direktiivile vastavate ühtlustatud lisasertifikaatide ja vedurijuhilubadega tuleks vältida ebavajalikku haldus- ja finantskoormust. Seepärast tuleks vedurijuhtidele eelnevalt antud juhtimisõigus võimalusel säilitada. Juhul kui peab need load asendama, peaksid väljastavad asutused arvesse võtma iga vedurijuhi või vedurijuhtide rühma kvalifikatsiooni ja kogemust. Väljastav asutus peaks kvalifikatsiooni ja/või kogemuste põhjal otsustama, kas vedurijuhil või vedurijuhtide rühmal on enne asendavate vedurijuhilubade ja ühtlustatud lisasertifikaatide omandamist vaja läbida täiendav eksam ja/või koolitus. Seega peaks olema väljastava asutuse otsustada, kas kvalifikatsioon ja/või kogemus on piisav nõutavate vedurijuhilubade ja ühtlustatud lisasertifikaatide väljastamiseks täiendava eksami või koolituseta.

(24)

Kui vedurijuhid vahetavad tööandjat, tuleks samuti ebavajalikku haldus- ja finantskoormust vältida. Raudtee-ettevõtja, kes vedurijuhi tööle võtab, peaks arvestama varem omandatud oskusi ning võimalusel vabastama vedurijuhi täiendavatest eksamitest ja koolitustest.

(25)

Käesolev direktiiv ei peaks andma mingeid vastastikuse tunnustamise õigusi juhtimisõiguse kohta, mille vedurijuhid on omandanud enne käesoleva direktiivi kohaldamist, ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivi 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) (11) alusel kehtestatud üldist vastastikuse tunnustamise skeemi, mida tuleks jätkuvalt kohaldada kuni üleminekuperioodi lõpuni.

(26)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks võtta vastu vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (12).

(27)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kehtestada käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikke tingimusi ja kriteeriume. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid või täiendada käesolevat direktiivi, lisades uusi vähemolulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(28)

Kui tungiva kiireloomulisuse tõttu ei ole võimalik kinni pidada kontrolliga regulatiivmenetluse tavatähtaegadest, peaks komisjon saama kohaldada otsuse 1999/468/EÜ artikli 5a lõikes 6 sätestatud kiirmenetlust käesolevas direktiivis sätestatud eksamineerijate ja eksamite valiku ühenduse kriteeriumide vastuvõtmiseks ja käesoleva direktiivi lisade tehnika ja teaduse arenguga kohandamiseks.

(29)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (13) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama enda jaoks ja ühenduse huvides tabelid, kus on võimaluste piires näidatud käesoleva direktiivi ja selle ülevõtmise meetmete vaheline vastavus, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(30)

Liikmesriigid peaksid ette nägema kontrolli käesoleva direktiivi järgimise üle ning asjakohased meetmed juhuks, kui vedurijuht käesoleva direktiivi sätteid rikub.

(31)

Liikmesriigid peaksid ette nägema kohased karistused käesoleva direktiivi rakendamiseks kehtestatud siseriiklike sätete rikkumise eest.

(32)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt reguleeriva raamistiku kehtestamist reisijate- ja kaubaveoks kasutavaid vedureid ja ronge juhtivate vedurijuhtide sertifitseerimiseks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seda on käesoleva direktiivi ulatuse ja toime tõttu parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(33)

Tasuvuse seisukohalt võiks osutuda asjakohaseks vabastada piiratud ajavahemikuks üksnes ühe liikmesriigi territooriumil töötavad vedurijuhid käesoleva direktiivi nende sätete kohaldamisest, mis seonduvad selliste vedurijuhtide kohustusega omada käesolevale direktiivile vastavaid vedurijuhilube ja ühtlustatud lisasertifikaate. Sellise vabastamise tingimused peaksid olema selgelt määratletud.

(34)

Liikmesriik, kellel ei ole raudteesüsteemi ega peatset väljavaadet selle saamiseks, kannaks ebaproportsionaalset ja tarbetut kohustust, kui ta peaks käesoleva direktiivi üle võtma ja rakendama. Seetõttu tuleks sellised liikmesriigid vabastada seni, kuni neil raudteesüsteem puudub, käesoleva direktiivi ülevõtmise ja rakendamise kohustusest,

a)

metrood, trammid ja muud linnasisesed raudteesüsteemid;

b)

võrgud, mis on ülejäänud raudteesüsteemist funktsionaalselt eraldatud ning mõeldud üksnes kohalike, linna- või linnalähiliinide reisijate- ja kaubaveoteenuste osutamiseks;

c)

eraomandis olev raudteeinfrastruktuur, mis on ette nähtud üksnes infrastruktuuri omanike isiklikeks kaubavedudeks;

d)

raudteesüsteemi hoolduse, uuendamise või ajakohastamise eesmärgil tavapärase liikluse jaoks ajutiselt suletud trassid.

a)

„pädev asutus” – direktiivi 2004/49/EÜ artiklis 16 osutatud ohutusasutus;

b)

„vedurijuht” – isik, kes oskab ja kellel on luba juhtida iseseisvalt, vastutustundlikul ja ohutul viisil ronge, sealhulgas vedureid, manöövervedureid, tööronge, raudtee eriveeremeid või reisijate- või kaubaveoronge;

c)

„ohutuse seisukohalt olulisi ülesandeid täitev muu rongipersonal” – rongis viibivad teenistujad, kes ei ole vedurijuhid, kuid kes aitavad tagada rongi ja transporditavate reisijate ning kauba ohutust;

d)

„raudteesüsteem” – raudtee infrastruktuuridest koosnev süsteem, mis hõlmab raudteesüsteemi liine ja maarajatisi ning sellel infrastruktuuril liikuvaid kõikide kategooriate ja igasuguse päritoluga veeremeid, nagu on määratletud ja direktiivides 96/48/EÜ ja 2001/16/EÜ;

e)

„raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja” – mis tahes organ või ettevõtja, kes vastutab eelkõige raudteeinfrastruktuuri või selle osa loomise ja hooldamise eest, nagu on sätestatud direktiivi 91/440/EMÜ artiklis 3, mis võib tähendada ka raudteeinfrastruktuuri kontrolli- ja ohutussüsteemide haldamist. Raudteeinfrastruktuuri-ettevõtja ülesandeid seoses raudteevõrgu või selle osaga võib edasi anda erinevatele organitele või ettevõtjatele;

f)

„raudtee-ettevõtja” – igasugune raudtee-ettevõtja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2001. aasta direktiiviga 2001/14/EÜ (raudteeinfrastruktuuri läbilaskevõimsuse jaotamise, raudteeinfrastruktuuri kasutustasude kehtestamise kohta) (14) määratletud tähenduses ning igasugune avaliku või erasektori ettevõtja, kelle tegevuseks on raudtee kauba- ja/või reisijateveo teenuste osutamine tingimusel, et ettevõtja tagab ka veduriteenuse. Mõiste hõlmab ka üksnes veduriteenust osutavaid ettevõtjaid;

g)

„koostalitluse tehniline kirjeldus” – nõuded, mille iga alasüsteemi või selle osa eesmärgiks on peamistele nõuetele vastavuse ning üle-euroopaliste kiirete ja tavaliste raudteesüsteemide koostalitluse tagamine direktiivis 96/48/EÜ ja direktiivis 2001/16/EÜ määratletud kujul;

h)

„agentuur” – Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrusega (EÜ) nr 881/2004 (15) asutatud Euroopa Raudteeagentuur;

i)

„ohutussertifikaat” – pädeva asutuse poolt kooskõlas direktiivi 2004/49/EÜ artikliga 10 raudtee-ettevõtjale väljastatud sertifikaat;

j)

„sertifikaat” – ühtlustatud lisasertifikaat, mis osutab, millises infrastruktuuris selle omanikul on lubatud sõita ja millist veeremit tal on lubatud juhtida;

k)

„ohutusluba” – pädeva asutuse poolt kooskõlas direktiivi 2004/49/EÜ artikliga 11 infrastruktuuri-ettevõtjale väljastatud luba;

l)

„koolituskeskus” – koolituskursuste andmiseks pädeva asutuse poolt akrediteeritud või tunnustatud asutus.

a)

vedurijuhiluba, mis tõendab, et vedurijuht täidab miinimumnõuded meditsiiniliste nõuete, baashariduse ja üldiste kutseoskuste osas. Vedurijuhiloale märgitakse vedurijuhi nimi, vedurijuhiloa väljaandnud asutus ja selle kehtivusaeg. Kuni lõikes 4 osutatud sertifitseerimismudeli vastuvõtmiseni vastab vedurijuhiluba I lisaga sätestatud nõuetele;

b)

üks või mitu sertifikaati, mis näitavad, millistes infrastruktuurides on selle omanikul lubatud sõita ja millist veeremit tal on lubatud juhtida. Iga sertifikaat vastab I lisa nõuetele.

a)

kui infrastruktuuri-ettevõtja arvates on raudteeteenuse häire tõttu vaja ronge kõrvale juhtida või trassidel teha hooldustöid;

b)

erandlike ühekordsete teenuste puhul, mille jaoks kasutatakse vanu ronge;

c)

erandlike ühekordsete kaubaveoteenuste puhul infrastruktuuri-ettevõtja nõusolekul;

d)

uue rongi või veduri kohaletoimetamisel või tutvustamisel;

e)

vedurijuhtide koolituse ja eksamineerimise eesmärkidel.

a)

A-kategooria: manöövervedurid, töörongid, raudtee eriveeremid ja kõik muud vedurid, kui neid kasutatakse manööverdamiseks;

b)

B-kategooria: reisijate- ja/või kaubavedu.

a)

vedurijuhilubade väljaandmine ja ajakohastamine ning nende duplikaatide väljastamine kooskõlas artiklitega 6 ja 14;

b)

artikli 16 lõikes 1 sätestatud perioodiliste eksamite ja/või/katsete läbiviimise tagamine;

c)

vedurijuhilubade peatamine ja tühistamine ning väljastava asutuse teavitamine sertifikaatide peatamise põhjendatud taotlustest kooskõlas artikliga 29;

d)

kooskõlas artiklitega 23 ja 25 isikute või organite tunnustamine, juhul kui liikmesriik on nii otsustanud;

e)

kooskõlas artikliga 20 akrediteeritud või tunnustatud isikuid ja organeid käsitleva registri avaldamise ja ajakohastamise tagamine;

f)

artikli 16 lõikes 1 ja artikli 22 lõikes 1 sätestatud vedurijuhilubade registri pidamine ja ajakohastamine;

g)

artiklis 26 sätestatud vedurijuhtide sertifitseerimisprotsessi järelevalve teostamine;

h)

artiklis 29 sätestatud kontrollide teostamine;

i)

artikli 25 lõikes 5 sätestatud eksamineerijatele kohaldatavate siseriiklike kriteeriumite kehtestamine.

a)

raudtee-ettevõtja annab vedurijuhilube välja ainult oma vedurijuhtidele;

b)

raudtee-ettevõtjal ei ole asjaomasel territooriumil ainuõigust ühegi ülesande suhtes, mille täitmiseks ta kolmandaid isikuid volitas või nendega lepingu sõlmis.

a)

pidama registrit kõigi vedurijuhilubade kohta, mis on väljaantud, ajakohastatud, uuendatud, muudetud, mille kehtivusaeg on lõppenud, mis on peatatud, tühistatud või mille kadumisest, vargusest või hävitamisest on teatatud. See register sisaldab I lisa punktis 4 osutatud andmeid iga vedurijuhiloa kohta, mis on kättesaadav igale vedurijuhile antud riikliku numbri järgi. Registrit ajakohastatakse korrapäraselt;

b)

andma põhjendatud taotluse korral teise liikmesriigi pädevatele asutustele, agentuurile või vedurijuhtide igale tööandjale teavet kõnealuste vedurijuhilubade kohta.

a)

pidama registrit või tagama registri pidamise kõigi sertifikaatide kohta, mis on väljaantud, mida on ajakohastatud, uuendatud, muudetud, mille kehtivusaeg on lõppenud, mis on peatatud, tühistatud või mille kadumisest, vargusest või hävitamisest on teatatud. See register sisaldab I lisa punktis 4 osutatud andmeid iga sertifikaadi kohta, samuti artikliga 16 sätestatud perioodiliste kontrollidega seonduvad andmed. Registrit ajakohastatakse korrapäraselt;

b)

tegema koostööd oma asukohajärgse liikmesriigi pädeva asutusega, et vahetada teavet ning anda pädevale asutusele juurdepääs vajalikele andmetele;

c)

andma teiste liikmesriikide pädevatele asutustele nende taotluse korral teavet kõnealuste sertifikaatide sisu kohta, kui see on vajalik nende riikidevahelise tegevuse tõttu.

a)

asjaomaste KTKdega, mis on vastu võetud vastavalt direktiivile 96/48/EÜ või direktiivile 2001/16/EÜ. Sel juhul tagab komisjon KTKde ja ning IV, V ja VI lisa vahelise sidususe, või

b)

kriteeriumidega, mida agentuur esitab määruse (EÜ) nr 881/2004 artikli 17 alusel. Kuna nende kriteeriumide eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, täiendades seda, tuleb need võtta vastu vastavalt artikli 32 lõikes 3 osutatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

a)

vedurijuhiloaga seotud osa jaoks: pädeva asutuse poolt vedurijuhiloa saamise menetluse kehtestamisel vastavalt artikli 14 lõikele 1;

b)

sertifikaadiga seotud osa jaoks: raudtee-ettevõtja või infrastruktuuri-ettevõtja poolt sertifikaadi saamise menetluse kehtestamisel vastavalt artiklile 15.

a)

pädeva asutuse väljastatud vedurijuhiloa puhul: pädev asutus peatab vedurijuhiloa. Peatamine on kas ajutine või lõplik, sõltuvalt raudteeohutusele tekitatud probleemide ulatusest. Pädev asutus teavitab oma põhjendatud otsusest viivitamata asjaomast vedurijuhti ja tema tööandjat, ilma et see piiraks artikliga 21 sätestatud otsuse läbivaatamise õigust. Pädev asutus määrab kindlaks menetluse vedurijuhiloa tagasisaamiseks;

b)

teise liikmesriigi pädeva asutuse väljastatud vedurijuhiloa puhul esitab pädev asutus sellele asutusele põhjendatud taotluse kas täiendava kontrolli teostamiseks või vedurijuhiloa peatamiseks. Taotlust esitav pädev asutus teavitab oma taotlusest komisjoni ja teisi pädevaid asutusi. Kõnealuse vedurijuhiloa väljastanud asutus vaatab taotluse nelja nädala jooksul läbi ning teatab teisele asutusele oma otsusest. Vedurijuhiloa väljastanud asutus teavitab oma otsusest ka komisjoni ja teisi pädevaid asutusi. Iga pädev asutus võib vedurijuhiloa väljastanud asutuse otsuse tegemiseni keelata vedurijuhil oma jurisdiktsiooni alla kuuluval territooriumil sõitmise;

c)

sertifikaadi puhul pöördub pädev asutus selle väljastanud asutuse poole ning esitab põhjendatud taotluse kas täiendava kontrolli teostamiseks või sertifikaadi peatamiseks. Sertifikaadi väljastanud asutus võtab kohaseid meetmeid ja esitab pädevale asutusele nelja nädala jooksul aruande. Pädev asutus võib sertifikaadi väljastanud asutuse aruannet oodates keelata vedurijuhil oma jurisdiktsiooni alla kuuluval territooriumil sõitmise ning teavitab sellest komisjoni ja teisi pädevaid asutusi.

a)

vedurijuhilubade ja sertifikaatide väljastamise korda;

b)

koolituskeskuste ja hindajate akrediteerimist;

c)

pädevate asutuste poolt kehtestatavat kvaliteedisüsteemi;

d)

sertifikaatide vastastikust tunnustamist;

e)

IV, V ja VI lisas osutatud koolitusnõuete vastavust artikli 4 lõike 2 punktis a osutatud turustruktuurile ja kategooriatele;

f)

registrite vastastikust sidusust ja tööturu liikuvust.

1.

Artiklis 22 sätestatud registrid koostatakse kahe aasta jooksul artikli 22 lõikes 4 sätestatud põhiliste parameetrite vastuvõtmisest.

2.

3.

Vedurijuhid, kellel on juhtimisõigus sätete alusel, mida kohaldati enne punkti 2 alapunktide a või b kohaldamist, võivad jätkata oma kutsealast tööd neile antud juhtimisõiguse alusel ning ilma käesoleva direktiivi sätteid kohaldamata kuni seitsme aasta jooksul punktis 1 sätestatud registrite koostamisest.

Praktikantide puhul, kes alustasid heakskiidetud haridus- ja koolitusprogrammi või heakskiidetud koolituskursust enne punkti 2 alapunktide a või b kohaldamist, võivad liikmesriigid need praktikandid sertifitseerida vastavalt olemasolevatele siseriiklikele sätetele.

Käesolevas punktis osutatud vedurijuhte ja praktikante võib asjaomane pädev asutus või asjaomased pädevad asutused erijuhtudel vabastada II lisaga sätestatud meditsiinilistest nõuetest. Sellise erijuhul väljastatud vedurijuhiloa kehtivus on piiratud asjaomase liikmesriigi territooriumiga.

4.

Pädevad asutused, raudtee-ettevõtjad ja infrastruktuuri-ettevõtjad tagavad, et artikliga 16 sätestatud perioodilistele kontrollidele vastavaid kontrolle kohaldatakse järk-järgult neile vedurijuhtidele, kellel ei ole käesolevale direktiivile vastavaid vedurijuhilube ja sertifikaate.

5.

Komisjon nõuab agentuurilt liikmesriigi taotlusel ja asjaomase liikmesriigiga konsulteerides tasuvusanalüüsi koostamist käesoleva direktiivi sätete kohaldamise kohta üksnes selle liikmesriigi territooriumil töötavatele vedurijuhtidele. Tasuvusanalüüs hõlmab kümneaastast ajavahemikku. Kõnealune tasuvusanalüüs esitatakse komisjonile kahe aasta jooksul punktis 1 ettenähtud registri koostamisest.

Kui tasuvusanalüüs näitab, et käesoleva direktiivi sätete kohaldamise kulud sellistele vedurijuhtidele kaaluvad üles sellest tuleneva tulu, võtab komisjon vastu otsuse vastavalt artikli 32 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele kuue kuu jooksul pärast tasuvusanalüüsi tulemuste esitamist. Otsusega võib ette näha, et käesoleva artikli punkti 2 alapunktide b ja c sätteid ei kohaldata sellistele vedurijuhtidele asjaomase liikmesriigi territooriumil kuni kümne aasta jooksul.

Mitte hiljem kui 24 kuud enne ajutise vabastuse lõppemist võib komisjon asjaomase liikmesriigi raudteesektori asjakohaseid arenguid arvestades paluda agentuuril koostada vastavalt artikli 32 lõikes 2 osutatud regulatiivkomitee menetlusele uus tasuvusanalüüs, mille agentuur esitab komisjonile mitte hiljem kui 12 kuud enne ajutise vabastuse lõppemist. Komisjon teeb otsuse vastavalt käesoleva punkti teises lõigus kirjeldatud menetlusele.