18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/1

1.

kinnitab oma täielikku pühendumust anda oma panus käimasoleva kriisi väljakutsetega tegelemisse ning toetab jõupingutusi arendada välja parem majandus- ja rahaliidu koordineerimine ja juhtimine, et toime tulla majanduslanguse ja riigivõla kriisiga, tagades usaldusväärse ja jätkusuutliku riigi rahanduse;

2.

rõhutab, et lisaks rangemale eelarvedistsipliinile ja võlakoormuse selgele vähendamisele on vaja kiiresti võtta majanduskasvu ja territoriaalset ühtekuuluvust edendavad meetmed, millega ergutada töökohtade loomist ja jätkusuutlikku tööhõivet, et luua tingimused Euroopa majanduse taastamiseks ja Euroopa integratsiooniprojekti tuleviku kindlustamiseks;

3.

avaldab kahetsust, et uus alusleping on koostatud väljaspool ELi kehtivat esmase õiguse raamistikku ning Euroopa Parlamendi minimaalse kaasamisega menetluses, milles domineerisid valitsustevahelised läbirääkimised ning mis toimus teemadel, mida on ELi õigusaktides tavapäraste demokraatlike menetluste kohaselt juba laialdaselt käsitletud;

4.

toetab jätkuvalt ühendusemeetodit kui kõige õiguspärasemat vahendit Euroopa Liidu kujundamisel ühise poliitilise ruumina;

5.

tuletab meelde kiireloomulist vajadust, et EL võidaks tagasi kodanike usalduse ning taastaks majanduskasvu, suurendades samas sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust;

6.

leiab, et uues lepingus tuleb selgelt viidata subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega arvestamisele. Komitee nõuab, et majandusjuhtimise küsimustes tunnustataks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õiguspädevust;

7.

rõhutab, et lepinguosaliste esitatud nn kuldreegli ettepanekud avaliku sektori eelarve tasakaalu kohta puudutavad mitte ainult riigi rahandust, mis on keskvalitsuste vastutuses, vaid mõjutavad ka kohaliku ja piirkondliku tasandi avaliku sektori eelarvet;

8.

toetab tihedamat majandusintegratsiooni ja suuremat koosmõju kohaliku, piirkondliku, riikliku ja ELi tasandi eelarvete vahel, arvestades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õiguspädevust majandusliku sõltumatuse osas;

9.

pooldab sõltumatu ja erapooletu Euroopa reitinguagentuuri loomist, et muuta reitinguagentuurid riigi rahanduse ja sealhulgas ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võlakohustuste analüüsimisel tõhusamaks, vastutustundlikumaks ja usaldusväärsemaks. Ühtlasi tasakaalustaks see üksikute reitinguagentuuride praegust domineerimist ja suurendaks reitingute läbipaistvust;

10.

kutsub komisjoni võtma oma iga-aastases Euroopa Liidu liikmesriikide rahanduse järelevalve aruandes ja iga-aastases majanduskasvu analüüsis, mille kohta saab Regioonide Komitee arvamust avaldada, arvesse kohaliku ja piirkondliku tasandi avaliku sektori eelarvete seisu;

11.

kutsub lepinguosalisi üles tagama Euroopa õiguse sidusust ja ülimuslikkust ning integreerima uue lepingu sisu ELi aluslepingutesse hiljemalt viis aastat pärast selle jõustumist;

12.

leiab, et uus valitsustevaheline leping ei tohiks sisaldada ühtki sanktsioonimehhanismi, mis oleks otseselt seotud ELi poliitikavaldkondade, näiteks ühtekuuluvuspoliitika eelarveeraldistega. Komitee kordab oma vastuseisu igasuguse makromajandusliku tingimuslikkuse seadmisele, millega karistatakse kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi majandus- ja eelarveotsuste eest, mille on teinud nende liikmesriikide valitsused;

13.

väljendab kahetsust, et ei olnud võimalik konsulteerida Euroopa Kohtuga selles, kas kavandatav rahvusvaheline kokkulepe on kooskõlas ELi aluslepingutega ja järgib subsidiaarsuse põhimõtet;

14.

rõhutab, et mitmed uues lepingus esitatud meetmed juba sisalduvad stabiilsuse ja kasvu pakti tugevdamiseks koostatud majanduse juhtimist käsitlevas kuue seadusandliku ettepaneku paketis või need oleks olnud võimalik vastu võtta selle pakti täiendusena;

15.

nõuab, et pärast uue lepingu jõustumist kutsutaks kokku konvent, et lisada uue lepingu sisu Euroopa Liidu õigusraamistikku, ning peab seega äärmiselt oluliseks, et Regioonide Komitee kaasataks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esinduskoguna tulevasse aluslepingute muutmise protsessi tavamenetluse kohaselt;

16.

tervitab eesmärki arendada veelgi tugevamat majanduspoliitika koordineerimist ning rõhutab tungivalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste keskset rolli Euroopa majanduses (2). Seetõttu kutsub komitee lepingupooli üles

17.

toonitab, et 94,5 % ELi eelarvest on peamiselt suunatud investeeringutele riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil, ning rõhutab vajadust tihedama fiskaalse ja majandusliku integratsiooni ning kohaliku, piirkondliku, riikliku ja ELi tasandi eelarvete koosmõju järele;

18.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika suurt lisaväärtust, eelkõige selle võimendavat mõju majanduskasvu ja töökohtadesse investeerimisel mahajäänud piirkondades. Komitee märgib, et struktuurifondide praeguseid prioriteete ei ole vaja muuta, vaid vaja on paremat menetlust, et rahaliste vahendite eraldamine ja maksmine toimuks kiiremini ja tõhusamalt, sh abisaajatepoolset suutlikkuse suurendamise tõhustamist;

19.

nõuab, et mis tahes otsus suunata sidumata struktuurifondide vahendid ümber peab olema kohandatud iga piirkonna sotsiaal-majandusliku olukorraga ning olema kooskõlas subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Sellest tulenevalt tuleb prioriteedid määratleda kõikide huvitatud partnerite, sealhulgas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, osalusel;

20.

kutsub Euroopa Komisjoni ja keskvalitsusi üles tagama, et ühtekuuluvuspoliitika vahendite ümbersuunamise korral kaasataks kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täiel määral töökohti ja majanduskasvu loovate uute poliitikameetmete väljatöötamisse ja elluviimisse, et vältida poliitika viimist tagasi riiklikule tasandile;

21.

tervitab Euroopa Komisjoni abi liikmesriikidele struktuurifondide sidumata vahendite võimalikult tõhusal ärakasutamisel ning kavatseb proaktiivselt seda algatust toetada poliitiliste soovitustega ja heade tavadega, mis on välja töötatud kohalikul ja piirkondlikul tasandil tööhõive, hariduse ja koolituse vallas, ning eksperditeadmistega struktuurifondide optimaalse kasutuse kohta;

22.

nõuab, et kõik täiendavad meetmed riiklike tööhõivekavade raames võetaks vastu koostöös kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. Komitee kiidab heaks komisjoni idee, et noortegarantii, millega tagataks kõigile noortele nelja kuu jooksul pärast kooli lõpetamist töökoht või koolituse või hariduse jätkamine, peaks olema iga riikliku tööhõivekava keskmes. Komitee soovitab rohkem propageerida noorte ettevõtlust karjäärivõimalusena noorte jaoks;

23.

rõhutab tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programmi „Progress” võimalikku lisaväärtust, eeldusel, et programmist teavitamine toimub tõhusalt, see on abisaajatele kergesti kättesaadav ning suunatud jätkusuutlikele pikaajalistele struktuurimeetmetele;

24.

väljendab heameelt Euroopa Ülemkogu võetud kohustuse üle viia ellu ühtset turgu käsitlevad komisjoni ettepanekud võimalikult kiiresti, eelkõige ELi avaliku hanke õigusraamistiku uuendamine kooskõlas Euroopa 2020. aasta eesmärkidega;

25.

kinnitab VKEde keskset rolli kohalikus ja piirkondlikus majanduses ning kutsub üles töötama välja täiendavaid meetmeid, millega toetada VKEde jaoks soodsat keskkonda Euroopas, eelkõige seoses VKEde ligipääsuga riskikapitalile;

26.

kutsub üles looma väikeettevõtlusalgatuse partnerlusi, et väikeettevõtlusalgatust piirkondlikul tasandil veelgi paremini ellu viia. Komitee toonitab 2010. aastal Regioonide Komitee algatatud Euroopa ettevõtluspiirkonna tiitli süsteemi tähtsust – tegemist on selliste piirkondade võrgustikuga, kes töötavad välja piirkondadele kohandatud strateegiaid, et edendada ettevõtlust ja kasutada ära ettevõtete innovatsioonivõimet;

27.

kutsub komisjoni üles tagama, et kõikide õigusaktide kohta koostatakse esmalt põhjalik territoriaalse mõju analüüs;

28.

tervitab komisjoni kavandatud katseprojekti käivitada Euroopa 2020. aasta projektivõlakirjade algatus, mida kasutataks Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamiseks;

29.

avaldab heameelt Euroopa Parlamendi sätte üle, mille kohaselt on avaliku halduse kvaliteet ELi, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil konkurentsivõime määrav element ja oluline tootlikkuse tegur, nagu on seda ka üldhuviteenuste tõhus osutamine;

30.

rõhutab, et Euroopa 2020. aasta strateegiasse tuleb lisada täielik territoriaalne mõõde, ning väljendab kahetsust, et Euroopa Komisjoni koostatavas iga-aastases majanduskasvu analüüsis mainitakse harva vajadust kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused riiklike reformikavade elluviimisse;

31.

toonitab, et Regioonide Komitee järelevalvearuannetes Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamise kohta tuuakse välja partnerluse puudujääk strateegia elluviimisel, ning avaldab kahetsust selle üle, et enamikus liikmesriikides ei ole piirkondi ja linnu riiklike reformikavade koostamisse õigeaegselt, piisavalt ja tõhusalt kaasatud;

32.

juhib tähelepanu oma ettepanekule, et igas liikmesriigis võetaks vastu territoriaalsed paktid, millega tagada mitmetasandiline valitsemine ja riiklike reformikavade partnerluspõhine rakendamine kõigi õiguslikult pädevate avalike asutuste kokkuleppe kaudu;

33.

kutsub komisjoni üles esitama kiiresti Euroopa tegevusjuhendit ühtekuuluvuspoliitika partnerluspõhimõtte kohta, et selle abil parandada Euroopa 2020. aasta strateegia tõhusust ja juhtimist;

34.

kavatseb käsitleda Euroopa Komisjoni koostatavaid 2012. aasta riigipõhiseid soovitusi ja 2013. aasta majanduskasvu analüüsi, et analüüsida kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemise määra, ning palub nõukogul võtta vastu eraldi riigipõhised soovitused strateegia juhtimise osa kohta;

35.

palub Regioonide Komitee presidendil saata käesolev resolutsioon ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele.

18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/5

1.

peab Europe Directi teabekeskusi Euroopa Liidu teabevahetuspoliitika tähtsaks elemendiks. Kodanike teabevajadus Euroopa Liidu küsimustes suureneb pidevalt ja ülimalt vajalik on selgitada Euroopa Liiduga seotud arenguid ja meetmeid võimalikult õigeaegselt ja laialdaselt;

2.

märgib, et hetkel on Euroopa Liidus umbes 480 Europa Directi teabekeskust, mis kuuluvad sageli kohalike ja piirkondlike omavalitsuste juurde, aga ka valitsusväliste organisatsioonide juurde;

3.

näeb Europe Directi eesmärki lisaks üldise Euroopa Liidu alase teabe vahendamisele ja kodanike päringutele vastamisele ka positiivse Euroopa-teadlikkuse loomises;

4.

pooldab, et seda eesmärki tahetakse saavutada teavitus- ja selgitusürituste, veebilehtede, publikatsioonide ja kohaliku meediaga suhtlemise kaudu;

5.

rõhutab Europe Directi teabekeskustega järgitavat detsentraliseeritud käsitust, mis pakub võimaluse tutvustada Euroopat kogu territooriumil, võttes arvesse piirkondlikke erinevusi, ja täita neist tulenevaid spetsiifilisi teabevajadusi;

6.

tervitab seetõttu väga Euroopa Komisjoni asepresidendi Viviane Redingi väljaastumist Europe Directi teabekeskuste säilitamise eest ja seniste toetusvahendite kärpimise vastu;

7.

viitab siiski sellele, et Euroopa Komisjoni poolt Europe Directile eraldatud vahendid katavad reeglina vaid väiksema osa Europe Directi teabekeskuste tegelikest kuludest;

8.

viitab suurele finants- personali- ja halduskoormusele, mida piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ELi avalike suhete töös kannavad;

9.

väljendab muret, et vastutavate asutuste pingul eelarveid silmas pidades on Europe Directi teabekeskuste allesjäämine kogu Euroopa Liidus ohustatud;

10.

kardab, et peatselt eelseisvas Europe Directi teabekeskuste pakkumismenetluses ajavahemikuks 2013–2016 ei suuda terve rida praegusi kohalikke ja piirkondlikke partnereid ilma Euroopa Liidu vahendite suurendamiseta oma tööd jätkata;

11.

näeb ohtu, et see viib oluliste tagasilöökideni kodanikuühiskonna teavitamisel Euroopa asjadest;

12.

ootab seega piisavaid ELi vahendeid, mis vastaksid sellele olulisele partnerluspõhisele eesmärgile;

13.

rõhutab, et teabevahetus on ELi institutsioonide loomulik ülesanne, sest põhiteadmiste levitamine Euroopa Liidu struktuuride ja poliitika kohta on nende esmane huvi. See ilmneb ka sellest, et õigusliku alusena kohaldatakse finantsmääruse artikli 49 lõiget 6. Europa Directi teabekeskuste töö allub seega komisjoni kehtestatud sisulistele ja haldusalastele raamtingimustele. See, et ka teabekeskuste eest vastutajad võtavad endale kohustuse selgitada Euroopa poliitikat ja sellest teavitada ja annavad sellesse suure panuse, on Europe Directi teabekeskuste edu määrava tähtsusega element. Sellega seoses näib praegustel toetusmahtudel olevat küllaltki palju arenguruumi;

14.

kutsub Euroopa Komisjoni üles Europe Directi teabekeskuste kogutoetust oluliselt suurendama ja põhisummat iga Europe Directi teabekeskuse kohta kahekordistama (praeguselt 12 000 eurolt 24 000 eurole).

15.

astub välja bürokraatlike nõuete vähendamise eest, et vabastada ressursse sisulise töö jaoks; siinkohal tuleks eelkõige lihtsustada teatud sihtotstarbeliste vahendite kasutamise moodulsüsteemi;

16.

rõhutab taas Europe Directi teabekeskuste täies mahus allesjätmise selget vajadust. See ei eelda mitte ainult toetuste säilitamist, vaid ka nende suurendamist;

17.

ei pea kolmandate osapoolte vahendite kasutamist sobivaks viisiks olukorra parandamisel, kuna see ohustaks teabevahetuse neutraalsust. Peale selle seob vahendite otsimine nii väikeste asutuste nagu Europe Directi teabekeskuste nappe ressursse suurel, kui mitte põhjendamatul määral;

18.

suhtub kriitiliselt ka avaliku sektori antavate rahaeraldiste suurendamisse, kuna ELi puudutava neutraalse teabe levitamisel, nagu eespool märgitud, on tegemist ELi institutsioonide põhiülesandega;

19.

kutsub lõpetuseks Euroopa Komisjoni tungivalt üles vajalike eelarvevahendite vähendamise või piiramise kaudu mitte ohustama head ja erakordselt edukat teavitusvahendit, nagu seda on Europe Directi keskused;

20.

teeb Regioonide Komitee presidendile ülesandeks esitada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, Euroopa Parlamendile, Euroopa Komisjonile ja Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariigile Taanile.

18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/7

—

tervitab komisjoni ettepaneku esitamist nõukogu direktiiviks finantstehingute maksu ühise süsteemi kohta, mida Regioonide Komitee nõudis oma 2011. aasta tööprogrammis;

—

peab Euroopa finantstehingute maksu süsteemi loomist oluliseks sammuks demokraatliku poliitika ülimuslikkuse hädavajalikuks taastamiseks seoses finantsturgude toimimises ilmnenud tõsiste puudustega;

—

rõhutab, et finantstehingute maks on oluline vahend, tagamaks et finantssektor täidab oma osa suurema solidaarsuse ja õigluse saavutamisel ja spekulatsioonide pidurdamisel, nagu märkis Regioonide Komitee oma arvamuses uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta pärast 2013. aastat;

—

toetab seatud eesmärki kehtestada kavandatav ühtlustamine kogu ELis ja nõuab, et juhul, kui seda ei ole võimalik vaatamata kõigile püüdlustele teostada, tehtaks viivitamatult jõupingutusi Euroopa finantstehingute maksu süsteemi loomiseks tugevdatud koostöö vahendi abil, mis peaks võimalusel hõlmama vähemalt euroala.

Raportöör

Brandenburgi liidumaa majandus- ja Euroopa asjade minister Ralf CHRISTOFFERS (DE/PES)

Viitedokument

„Ettepanek: nõukogu direktiiv, milles käsitletakse finantstehingute maksu ühist süsteemi ja millega muudetakse direktiivi 2008/7/EÜ”

COM(2011) 594 final

1.

tervitab komisjoni ettepaneku esitamist nõukogu direktiiviks finantstehingute maksu ühise süsteemi kohta, mida Regioonide Komitee nõudis oma 2011. aasta tööprogrammis;

2.

peab ettepanekut jõuliseks poliitiliseks signaaliks Euroopa Liidu tahtest ja suutlikkusest tulla toime globaliseerunud finantsturu väljakutsetega ja tugevdada jätkusuutlikult riikide rahvamajanduste potentsiaali liikmesriikide ja liidu kodanike heaks;

3.

peab Euroopa finantstehingute maksu süsteemi loomist oluliseks sammuks demokraatliku poliitika ülimuslikkuse hädavajalikuks taastamiseks seoses finantsturgude toimimises ilmnenud tõsiste puudustega;

4.

rõhutab, et finantstehingute maks on oluline vahend, tagamaks et finantssektor täidab oma osa suurema solidaarsuse ja õigluse saavutamisel ja spekulatsioonide pidurdamisel, nagu märkis Regioonide Komitee oma arvamuses uue mitmeaastase finantsraamistiku kohta pärast 2013. aastat;

5.

juhib tähelepanu 2011. aasta septembris avaldatud Euroopa Komisjoni mõjuhinnangule ja selles kasutatud äärmiselt ebatäpsetele stohhastilis-dünaamilistele tasakaalumudelitele (Dynamic Stochastic General Equilibrium (DSGE) models). Komitee rõhutab, et komisjoni mõjuhinnangus ei esitata kindlaid järeldusi, vaid peetakse pigem ebamäärast ja kõhklevat arutelu ning jäetakse mitmed valikuvõimalused lahtiseks. Komitee leiab, et Euroopa Komisjoni mõjuhinnang on kallutatud ja ebatäpne, ning väljendab rahulolu komisjoni võetud kohustusega koostada uus mõjuhinnang;

6.

toonitab ilmseid puudusi Ühendkuningriigi templimaksu süsteemis, eelkõige seoses süsteemi kaitsmisega tehingute geograafilise ümberpaigutamise eest ning samuti tugeva stiimuli andmisega tuletisinstrumentide poole liikumisele;

7.

jagab komisjoni seisukohta, et koordineerimata kehtestatud siseriiklike maksumeetmete paljusust arvestades on vaja kõnealust valdkonda ühtlustada, et vältida finantsteenuste siseturu killustatust. Seega on ühtlustamist vaja siseturu toimimise tagamiseks ja konkurentsimoonutuste vältimiseks;

8.

kiidab heaks komisjoni kavatsuse saavutada ühtlustamine,

9.

toetab seatud eesmärki kehtestada kavandatav ühtlustamine kogu ELis ja nõuab, et juhul, kui seda ei ole võimalik vaatamata kõigile püüdlustele teostada, tehtaks viivitamatult jõupingutusi Euroopa finantstehingute maksu süsteemi loomiseks tugevdatud koostöö vahendi abil, mis peaks võimalusel hõlmama vähemalt euroala;

10.

kutsub Euroopa Liidu seadusandlikke organeid finantstehingute maksu ühise Euroopa süsteemi loomise erakorralist kiireloomulisust arvestades üles tegema suurima hoolikuse ja poliitilise vastutustundega jõupingutusi seadusandliku menetluse kiireks lõpuleviimiseks;

11.

väljendab heameelt selle üle, et direktiivi kohaldamist jälgitakse pidevalt ja süstemaatiliselt tänu komisjoni korrapärasele aruandmiskohustusele. Sellega seoses avaldab komitee kahetsust selle üle, et komisjonil on kohustus aru anda üksnes nõukogule, kuna taolise piiranguga eiratakse Euroopa Parlamendile ettenähtud rolli direktiivi vastuvõtmiseks kohaldatavas seadusandlikus menetluses, mille kohaselt võtab direktiivi vastu nõukogu Euroopa Parlamendi osavõtul. Lisaks peab komitee kõnealust piirangut Regioonide Komitee kui Euroopa Liidu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poliitilise esinduskogu ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rolli alahindamiseks, kuna komiteede aluslepingutest tulenev ülesanne on nõustada seadusandlikke institutsioone;

12.

juhib tähelepanu vajadusele võtta luubi alla ka ühise finantstehingute maksu sisseviimise võimalik mõju piirkondade ja omavalitsusüksuste maksutuludele;

13.

toetab maksukohustuse sidumist finantsasustuse asukohaga. Kõnealune reguleerimismeetod vähendab maksudest kõrvalehoidmise võimlusi ning kajastab finantsturgude ja reaalmajanduse tihedaid seoseid paremini kui maksukohustuse sidumine tehingute tegemise kohaga. Komitee juhib tähelepanu vajadusele kehtestada reeglid selleks, et takistada või vähendada maksudest kõrvalehoidmist asukohamuutmiste või hargettevõtete kaudu;

14.

soovitab täpsustada mõistete „finantsasutused” ja „finantsvahendid” määratlust;

15.

toetab finantstehingute maksu laiaulatuslikku reguleerimisala, mis hõlmab põhimõtteliselt igat liiki finantsvahenditega tehtavaid tehinguid, k.a võimalikud asendustooted ja võimalikud börsivälised tehingud;

16.

toetab esmasturgudel tehtavate tehingute väljajätmist finantstehingute maksu reguleerimisalast, kuna selle abil vähendatakse maksu soovimatut mõju reaalmajandusele. Samas väljendab komitee kahetsust selle üle, et reguleerimisalast ei jäeta välja ka avaliku sektori poolt järelturul tehtavaid tehinguid, kuigi see näib olevat eelarvepoliitiliselt kohane, arvestades tõsiasja, et usaldusväärse finantsjuhtimise huvides peab avalik sektor kasutama ka järelturu finantsinstrumente;

17.

avaldab kahetsust selle üle, et mitte kõigi vääringutega tehtavate tehingute liikide puhul ei kohaldata finantstehingute maksu, kuna seetõttu lähevad kaotsi märkimisväärsed tuluvõimalused ja oluline reguleerimise mõju. Komitee on eelkõige seisukohal, et valuutatehingute maksustamine ulatusliku finantstehingute maksu raames ei ole vastuolus kapitali vaba liikumisega, kuna oma laia reguleerimisala tõttu ei mõjutakski finantstehingute maks valuutatehingute piiriülest mõõdet, vaid kohalduks neile üksnes kui finantstehingutele nagu mis tahes muu finantstehingu puhul;

18.

on seisukohal, et vaid avalikku sektorit rahastavad erikrediidiasutused tuleb finantstehingute maksu kohaldamisest välja arvata;

19.

kiidab põhimõtteliselt heaks kavandatud lähenemisviisi maksustatava väärtuse kindlaksmääramiseks, k.a eeldatava väärtuse kindlaksmääramine tuletisinstrumentide maksustatava väärtusena. Komitee leiab siiski, et selgitust vajab eriti veel see, kuidas kavatsetakse reageerida keeruliste tuletisinstrumentidega kaasnevale reaalsele ohule, et eeldatavat väärtust vähendatakse kunstlikult;

20.

väljendab heameelt selle üle, et maksumäärad määratakse kindlaks miinimummääradena, mida liikmesriigid võivad soovi korral ka ületada, kuna sellega järgitakse eriti subsidiaarsuse põhimõtet. Samas kutsub komitee üles direktiivi kohaldamisel täpselt kontrollima, kas liikmesriikide kõrgemad maksumäärad ei põhjusta liikmesriikide vahel kahjulikku maksukonkurentsi, mida kõnealuse direktiivi abil just ära peab hoidma;

21.

juhib tähelepanu vajadusele käsitada kõiki maksustamisele kuuluvaid finantsvahendeid kogu ulatuses olemuslikus osas võrdselt, võttes arvesse tegelikke erinevusi, et vältida soovimatute kõrvalehoidmise stiimulite tekkimist ning et võtta piisaval määral arvesse maksualase õigluse põhimõtet. Komitee kutsub seepärast just kõnealust aspekti arvestades üles uuesti kontrollima aktsiate ja võlakirjade, samuti tuletisinstrumentide maksumäärasid;

22.

suhtub kriitiliselt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 kohasesse komisjonile õiguse delegeerimisse võtta vastu delegeeritud õigusaktid, et määrata kindlaks liikmesriikide võetavad meetmed maksustamise vältimise, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise kuritarvitamise ärahoidmiseks. Sellised meetmed direktiivi tõhusa rakendamise tagamiseks kuuluvad põhimõtteliselt liikmesriikide pädevusse, kes Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 291 lõike 1 kohaselt võtavad vastu kõik meetmed, mis on vajalikud liidu õiguslikult siduvate aktide rakendamiseks, ning üksnes juhul, kui selleks oleks vaja ühetaolisi tingimusi, oleks võimalik delegeerida komisjonile vastavad volitused, kusjuures aluslepingutega ettenähtud vahend oleks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 291 kohane rakendusaktide vastuvõtmine. Ent põhimõttelise tähtsusega küsimused, eelkõige need, mis puudutavad kriminaalmenetlusi, peavad suures osas jääma siiski täielikult liikmesriikide pädevusse;

23.

rõhutab, et komisjoni korrapärane aruandmine direktiivi kohaldamise kohta peab kohustuslikus korras käsitlema ka volituste delegeerimise alusel komisjoni vastuvõetud meetmete vajalikkust ja tõhusust;

24.

toetab finantstehingute maksu lisamist uue kategooriana liidu omavahendite süsteemi ning selle kohaldamisel saadud tulu jagamist liidu ja maksu koguvate liikmesriikide vahel teatavas vahekorras. Seejuures võiks liikmesriikide osamakseid omavahendite süsteemi vähendada vastavalt liidu poolt kõnealuses kategoorias saadud tulu suurusele;

25.

peab vajalikuks, et lisaks finantstehingute maksu Euroopa süsteemi loomisele toimuks ELi finantsmajanduse raamtingimuste ulatuslikum reformimine, mille abil on võimalik takistada finantsturgude kõikvõimalikke negatiivseid mõjusid reaalmajandusele;

26.

märgib, et sellest tulenevalt oleks soovitav tagada finantstehingute maksuga seonduva teabe asjakohane kogumine ja haldamine;

27.

on veendunud selles, et toimivast siseturust ning toimivast, ühisraha kasutavast majandus- ja rahaliidust tulenevate väljakutsetega toimetulekuks on tingimata vaja täiendavaid meetmeid, mis lähevad finantspoliitika valdkonnast kaugemale, ulatudes liikmesriikide majandus- ja finantspoliitika kooskõlastamise tõhustamisest ELi tasandil tõhusa ja piisavalt demokraatlikult õiguspärase ELi tasandil toimuva majandusjuhtimise institutsioonilise kinnistumiseni;

28.

on seisukohal, et Euroopa perspektiivist kaugemale minnes on vaja ülemaailmselt kooskõlastatud tegutsemist, ning kutsub sellest tulenevalt ELi ja liikmesriike üles tegema välissuhetes kolmandate riikidega rahvusvahelisel tasandil jõupingutusi finantsturgude reguleerimise reformimiseks ja eelkõige veenma G-20 riike toetama finantstehingute ulatuslikku maksustamist.

18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/11

—

märgib, et sisserändajate igakülgne kaasamine vastuvõtvate linnade ja piirkondade majandus-, sotsiaal- ja poliitilisse ellu on Euroopa 2020. aasta strateegias sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamiseks hädavajalik;

—

leiab, et mitmetasandilise valitsemise meetod on sisserändajate integratsiooni valdkonnas tulemuste saavutamiseks kõige sobivam;

—

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni seisukoha üle, mille kohaselt tuleb integratsioonipoliitika meetmed välja töötada kohalikul tasandil, järgides alt-üles lähenemisviisi;

—

leiab, et territoriaalsed paktid pakuvad paindliku raamistiku integratsioonipoliitika elluviimiseks, kuna need võimaldavad rakendada meetmeid ja temaatilisi prioriteete, mis sobivad igale territoriaalüksusele, võtta arvesse pädevuste jagunemist eri valitsustasandite vahel ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

—

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni algatuse üle luua integratsiooni Euroopa moodulid;

—

peab asjakohaseks luua Regioonide Komitee, Euroopa Komisjoni ning Euroopa linnade ja piirkondade võrgustike strateegiline partnerlus;

—

sellise partnerluse võiks luua kohalike ja piirkondlike omavalitsuste integratsioonivõrgustiku moodustamise kaudu. Võrgustikus võiksid osaleda kõigi valitsustasandite poliitika väljatöötamise eest vastutavad osalejad ning kodanikuühiskonna organisatsioonid. Komitee jääb lootma Euroopa Komisjoni poliitilisele, majanduslikule ja tegevuslikule toetusele strateegilise partnerluse täielikul elluviimisel ning on seisukohal, et see võiks toimuda juba olemasolevate struktuuride ja algatuste raames.

Raportöör

Dimitrios KALOGEROPOULOS (Kreeka, EPP), Aigaleo linnavolikogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis „Kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa töökava”

COM(2011) 455 fin

1.

märgib, et immigratsiooniküsimus on tänaseks muutunud aktuaalseks kõigis ELi liikmesriikides ja on eriti päevakajaline nn araabia kevade valguses, millega on vallandunud uued rändevood Euroopa suunas;

2.

täheldab, et sisserändajate arvu tõusuga on viimase kümne aasta jooksul kaasnenud olulised muutused sisserändajate tüübis ning rändevoogude struktuuris ja vormis;

3.

rõhutab, et sisserändajate integratsioonistrateegiad on seotud ELi rändepoliitikaga, mis saab olla tõhus vaid siis, kui ta on asjakohane ja pakub arengutoetust sisserändajate päritolu- ja transiitriikide algatustele;

4.

on arvamusel, et rändevoogude suurenemine nõuab tõhusate poliitikameetmete kiiret rakendamist kolmandatest riikidest pärit seaduslike sisserändajate sotsiaalseks, majanduslikuks ja kultuuriliseks integreerimiseks;

5.

tuletab meelde, et sisserändajate integreerimine on eeskätt liikmesriikide pädevuses. Just riiklike, piirkondlike ja kohalike valitsuste ülesanne on viia integratsioonipoliitika meetmed ellu hariduse, tervishoiu, eluaseme ja tööturu valdkonnas. Lissaboni lepinguga suurendatakse küll ELi rolli kolmandatest riikidest pärit sisserändajate integreerimisel, kuid sellega ei püüta ühtlustada liikmesriikide õiguslikke ega reguleerivaid sätteid;

6.

meenutab, et nõukogu 2004. aastal vastu võetud üheteistkümnes ühises aluspõhimõttes ja komisjoni 2005. aastal avaldatud ühises integratsioonikavas kinnitatakse, et kolmandate riikide sisserändajate integratsioon on „kõigi sisserännanute ja liikmesriikide elanike dünaamiline, kahepoolne vastastikune omaksvõtt”;

7.

tuletab meelde, et 2008. aasta novembris Vichys toimunud kolmandal integratsiooniteemalisel ministrite konverentsil rõhutati vajadust tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalemine integratsioonipoliitika meetmete väljatöötamises, elluviimises ja hindamises ning toonitati nende olulist rolli sisserändajate kaasamises kohalikku ellu;

8.

meenutab, et 2010. aastal Hispaanias Zaragozas toimunud sisserändeteemalise ministrite konverentsi järeldustes rõhutatakse vajadust tuua esile sisserände positiivsed küljed Euroopa jaoks ning käsitada integratsiooni ja kultuurilist mitmekesisust arengu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tõukejõuna;

9.

märgib, et viimastel aastatel on EL loonud rea kasulikke vahendeid, mis võimaldavad liikmesriikidel paremini välja töötada integratsioonipoliitikat ja võtta edukamaid meetmeid. Loodud on Euroopa Integratsioonifond kolmandate riikide kodanike integreerimiseks ja Euroopa integratsioonifoorum, mis annab kodanikuühiskonna esindajatele ja sisserändajate ühendustele võimaluse osaleda poliitilises arutelus. Lisaks on juba käivitatud Euroopa integratsiooniportaal, kuhu on koondatud suur hulk teavet integratsiooni kohta; samuti on koostatud kolm juhendit, mis sisaldavad kasulikke näiteid ja heade tavade tutvustusi;

10.

leiab, et komitee läbiviidud konsulteerimine oli tõhus ja on rahul selle käigus saadud tulemuste ja esitatud ettepanekutega, mida Euroopa Komisjon võttis arvesse integratsiooni uue Euroopa töökava väljatöötamisel (1);

11.

täheldab, et uues kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa töökavas käsitleb Euroopa Komisjon integratsiooni kui arenevat protsessi, mis kuulub eri valitsemistasandite ühisesse vastutusalasse, ning kutsub asjassepuutuvaid pooli jätkama jõupingutusi ja tegema pidevat koostööd eesmärkide saavutamiseks;

12.

märgib, et käesoleva arvamuse lähtepunktiks on Regioonide Komitee omaalgatuslikus arvamuses „Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused integratsioonipoliitika eesliinil” määratletud raamistik ning sellega püüab komitee anda vastused eelseisvatele väljakutsetele, tuues esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panuse kolmandatest riikidest pärit seaduslike sisserändajate integratsioonipoliitika meetmete väljatöötamisse ja elluviimisesse. Lisaks sõnastatakse komitee seisukoht Euroopa Komisjoniga strateegilise partnerluse kujundamise kohta;

13.

leiab, et sotsiaalset integratsiooni tuleks käsitleda kui sellise protsessi tulemust, mis võimaldab kolmandate riikide kodanikel tegutseda sõltumatult ilma välise sekkumiseta ning saavutada ühiskonnas positsioon, mis oleks võrreldav vastuvõtjariigi ja teiste ELi riikide kodanike omaga;

14.

tuletab meelde, et integratsioon on kahepoolne protsess, mis nõuab vastastikust pühendumist ning sisaldab õigusi ja kohustusi nii vastuvõtjariigi kui ka sisserändajate jaoks. See eeldab sisserändajate valmisolekut võtta endale vastutus integreerumise eest vastuvõtjariigi ühiskonda, aga ka Euroopa kodanike valmisolekut aktsepteerida ja kaasata sisserändajaid;

15.

rõhutab, et integratsiooni tuleb mõista ja tunnustada kui jätkuvat protsessi, mitte aga vaheetappi enne sisserändajate assimilatsiooni vastuvõtvas ühiskonnas;

16.

toob esile, et integratsioonipoliitika peab olema kooskõlas ELi selliste põhiväärtustega nagu inimõiguste ja mitmekesisuse austamine, võitlus diskrimineerimise vastu, võrdsete võimaluste ja sallivuse edendamine. Samuti peab nimetatud poliitika olema kooskõlas ELi poliitikaga ühtekuuluvuse, tööhõive, arengu, välissuhete ning vabaduse, turvalisuse ja õiguse valdkonnas;

17.

leiab, et võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamisel on määrav tähtsus demokraatlike süsteemide kvaliteedil ning see on ELi kultuuri põhisaavutus ja selle lahutamatu osa;

18.

märgib, et sisserändajate igakülgne kaasamine vastuvõtvate linnade ja piirkondade majandus-, sotsiaal- ja poliitilisse ellu on Euroopa 2020. aasta strateegias sätestatud majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamiseks hädavajalik;

19.

leiab, et mitmetasandilise valitsemise meetod on sisserändajate integratsiooni valdkonnas tulemuste saavutamiseks kõige sobivam. Selline lähenemisviis peaks olema kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, millel põhineb koostöö ELi, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel;

20.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni seisukoha üle, mille kohaselt tuleb integratsioonipoliitika meetmed välja töötada kohalikul tasandil, järgides alt-üles lähenemisviisi;

21.

rõhutab vajadust sellise tervikliku lähenemisviisi järele, mille raames arvestataks mitte üksnes sotsiaalse integratsiooni majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte, vaid ka kultuurilist ja usulist mitmekesisust, kodakondsust, poliitilisi õigusi ja seaduslike sisserändajate ühiskonnaelus osalemisega seonduvaid küsimusi;

22.

rõhutab vajadust integreeritud lähenemisviisi järele ja leiab, et sisserändajate integreerimiseks tehtavad jõupingutused hõlmavad paljusid eri poliitikavaldkondi – haridus, tööhõive ja sotsiaalpoliitika, rahvatervis, majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus on vaid mõned neist;

23.

leiab, et tulemuste saavutamiseks on vajalik terviklik lähenemisviis, kus osalevad kõik sidusrühmad kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil. Oluline on kaasata ELi asjaomased institutsioonid, riiklikud ning piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused, valitsusvälised organisatsioonid, sotsiaalpartnerid, kodanikuühiskonna esindajad, sealhulgas sisserändajad ise, nii äsja saabunud kui ka esimese või teise põlvkonna integreerunud sisserändajate järeltulijad, ning kõik aktiivsed osalejad spordi, kultuuri ja sotsiaalse ühtekuuluvuse valdkonnas;

24.

leiab, et vaja on teha jõupingutusi kõigi sisserändajate heaks ja toonitab, et ebaõige oleks keskenduda integratsioonipoliitikas üksnes hiljuti linnadesse või piirkondadesse saabunud sisserändajatele. Integratsioonimeetmed peavad olema suunatud ka teise või koguni kolmanda põlvkonna sisserändajatele, kui see on vajalik tõhusaks diskrimineerimisega võitlemiseks;

25.

tuletab meelde, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad väga oluliseks sisserändajate võrdseid võimalusi juurdepääsul tööturule, avalikele teenustele, tervishoiuteenustele ja sotsiaalkaitsele. Selline lähenemisviis on tingimata vajalik diskrimineerimise, rassismi ja ksenofoobiaga võitlemisel;

26.

märgib, et integratsioonipoliitika väljatöötamisel tuleb arvestada teatavate kolmandatest riikidest pärit haavatavate rühmade eripära ja vajadusi. Sellised inimesed on näiteks rahvusvahelist kaitset taotlevad või saavad isikud, saatjata alaealised, naissoost sisserändajad, eakad ja puudega inimesed ning muudesse haavatavatesse rühmadesse kuuluvad isikud, nagu romad;

27.

tuletab siiski meelde, et ka teise liikmesriiki elama või töötama siirduvad ELi kodanikud võivad vajada integratsiooni toetavaid teenuseid, näiteks keeleõppevõimalusi;

28.

toetab nende meetmete tõhustamist, mille eesmärk on lihtsustada sisserändajate juurdepääsu tööturule ja kutsekvalifikatsiooni omandamisele. Sisserändajate jaoks on töö leidmine võtmeelement takistusteta integreerumiseks vastuvõtvas ühiskonnas;

29.

rõhutab hariduse osatähtsust integratsiooni jaoks ja eelkõige vastuvõtva ühiskonna keele õppimise tähtsust, säilitades seejuures emakeele omandamise õiguse;

30.

leiab, et sisserändajate laste kooliharidus peab olema esmatähtis ja kiidab heaks mitmekesisuse edendamise riiklikes haridussüsteemides. Selleks, et suurendada mitmekesisust haridussüsteemide sees, kutsub komitee liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles värbama õpetajaid sisserändajate päritoluriigist. Komitee loodab, et sel viisil toimib haridusprotsess kultuurisillana vastuvõtva ühiskonna ja kolmanda riigi kodanike vahel ning on samal ajal tootliku ja ühtse ühiskonna tõukejõuks;

31.

toetab sisserändajate päritoluriigis omandatud hariduse ja oskuste tunnustamiseks ja sertifitseerimiseks tehtud jõupingutusi. Tänu sellele on sisserändajatel lihtsam tööturule siseneda ning neil on rohkem võimalusi oma vastuvõtvas riigis edasi õppida või täienduskoolitustel osaleda;

32.

märgib, et sisserändajate võrdsete võimaluste edendamine hariduse-, koolituse-, ja tööhõive valdkonnas on hea lahendus sotsiaalse tõrjutuse vältimiseks. Komitee leiab, et positiivne väljavaade omandada vastuvõtvas ühiskonnas võrdne positsioon on parim lahendus nende vägivallailmingute ennetamiseks, millega paljud Euroopa linnad kokku on puutunud;

33.

toonitab, kui oluline on sisserändajate aktiivne osalemine vastuvõtva ühiskonna struktuurides ja institutsioonides ning leiab, et kui sisserändajatele anda võimalus osaleda täiel määral ja takistusteta kohaliku ja piirkondliku tasandi poliitilises elus, siis aitab see oluliselt kaasa usaldusliku õhkkonna loomisele sisserändajate ja vastuvõtvate ühiskondade vahel;

34.

leiab, et erilist tähelepanu tuleks pöörata naissoost sisserändajatele, mitte üksnes sellepärast, et neil on otsustav osatähtsus laste kasvatamisel ja kultuurimudelite edasikandmisel, vaid ka sellepärast, et just naissoost sisserändajaid ohustab kõige enam tõrjutus, vägivald ja diskrimineerimine;

35.

leiab, et kultuuridevaheline dialoog on integratsiooni seisukohalt väga oluline teema ning on tähtis, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused jätkaksid meetmete võtmist selle dialoogi edendamiseks. Komitee leiab, et sisserändajate kultuuri parem tundmine aitab tõhusalt võidelda rassismi ja ksenofoobia vastu;

36.

leiab, et meedial on otsustav tähtsus sisserände osatähtsust puudutava üldise teadlikkuse tõstmisel ja tõrjutuse, rassismi ja ksenofoobia vähendamisel;

37.

kiidab heaks Euroopa Komisjoni teatise, milles tunnustatakse rändepoliitika välismõõdet, samuti vajadust teha sisserändajate päritoluriikidega koostööd seoses nende integreerimise ettevalmistamiseks võetavate meetmetega;

38.

leiab, et territoriaalsed paktid pakuvad paindliku raamistiku integratsioonipoliitika elluviimiseks, kuna need võimaldavad rakendada meetmeid ja temaatilisi prioriteete, mis sobivad igale territoriaalüksusele, võtta arvesse iga liikmesriigi põhiseaduslikke eeskirju, pädevuste jagunemist eri valitsustasandite vahel ning subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

39.

tunneb heameelt Euroopa Komisjoni algatuse üle luua integratsiooni Euroopa moodulid. Komitee on seisukohal, et need aitavad kaasa heade tavade levitamisele ja kujutavad endast veel üht paindlikku vahendit riikliku, piirkondliku ja kohaliku tasandi integratsioonipoliitika väljatöötamiseks ning loodab, et praegust teadmiste süstematiseerimist kohandatakse vastavalt kohalikele vajadustele ja seda kasutatakse tulemuste parandamiseks;

40.

väljendab rahulolu sellega, et uues Euroopa töökavas käsitatakse integratsiooni kui kõigi asjaomaste valitsemistasandite ühist vastutust ning tunnustatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli integratsioonipoliitika meetmete elluviimisel;

41.

on rahul Euroopa Komisjoni otsusega tagada kohalike ja piirkondlike osalejate kaasatus integratsioonstrateegiate määratlemisse ELi programmide raames, kooskõlastada paremini ELi praeguste finantsvahendite kavandamist ja edendada meetmete võtmist kohalikul tasandil;

42.

tuletab meelde, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused etendavad otsustavat rolli selliste sobivate tingimuste loomisel, kus kolmandate riikide sisserändajatel oleks juurdepääs haridust puudutavale teabele ja asjaomastele teenustele, tervishoiuteenustele, tööhõivele, eluasemele ja muudele avalikele hüvedele, mis on ühenduslüliks, tänu millele sisserändajad saavad luua vastuvõtva ühiskonnaga tugevad ja konstruktiivsed sidemed. Selline ülesanne tekitab aga lisakulusid piirkondadele ja linnadele, kes peavad sageli integratsiooniprobleemidega tegelema;

43.

märgib, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused toimivad teenuseosutajatena ja teevad integratsioonipoliitika elluviimiseks otsest koostööd ettevõtete, organisatsioonide ja teiste valitsustasanditega. Selle rolli kaudu annavad nad panuse ettevõtete sotsiaalse vastutuse tugevdamisse kohalikul tasandil;

44.

juhib tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rollile Euroopa kogemuste ja tavade kasutamisel, seda eelkõige heade tavade vastastikuse tutvustamise ja ELi programmide rakendamises osalemisest (nt CLIP, ERLAIM, ROUTES, City2City, EUROCITIES-linnade integreerimine) saadud tulemuste levitamise kaudu ning riikidevaheliste piirkondlike võrgustike toimimise kaudu;

45.

leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused annavad otsustava panuse vajalike tingimuste loomisse, et kolmandate riikide kodanikel oleks juurdepääs teabele ning tööhõive-, haridus-, tervishoiu-, elamumajandus- ja kultuuriteenustele ning teistele avalikele hüvedele ja et neil oleks sel viisil võimalik luua stabiilne side vastuvõtva ühiskonnaga;

46.

märgib, et tänu oma vahetule lähedusele pööravad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused erilist tähelepanu koostööle ja teabevahetusele, sealhulgas kodanike, sisserändajate organisatsioonide ja valitsusväliste organisatsioonidega. Sel moel annavad nad olulise panuse usalduskliima loomisse, ühtekuuluvuse säilitamisse vastuvõtvas ühiskonnas ja seega sisserände kui arengu ja progressi tunnustamisse;

47.

väljendab heameelt Euroopa ühiste näitajate loomise üle, mille osas liikmesriigid jõudsid Zaragozas kokkuleppele, ning leiab, et neist võiks saada tõhus integratsioonipoliitika meetmete jälgimise ja hindamise vahend;

48.

peab eriti oluliseks Euroopa Pagulasfondi panust integratsioonipoliitika väljatöötamisse ja elluviimisesse ning tuletab meelde, et ehkki piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel on integratsioonipoliitika elluviimisel põhiroll, ei osale nad praegu aktiivselt ei rahastamise prioriteetide määratlemisel ega tulemuste hindamisel. Komitee leiab, et tema osalemisest tulemuste hindamisel võiks abi olla sihipärasemate lähenemisviiside määratlemisel ja sidusamate integratsioonistrateegiate toetamisel;

49.

väljendab oma rahulolu komisjoni seisukohaga, mille kohaselt moodustavad kohaliku tasandi meetmed integratsioonistrateegia olulise osa, ning subsidiaarsuse põhimõttele ja mitmetasandilise valitsemise meetodile toetudes leiab komitee, et asjakohane oleks võtta meetmeid Regioonide Komitee strateegilise partnerluse toetuseks Euroopa Komisjoni ning Euroopa linnade ja piirkondade võrgustikega, et väärtustada piirkondlike ja kohalike omavalitsuste olulist kogemust, soodustada heade tavade ja seisukohtade vahetust, tagada meetmete parem kooskõlastamine ja jõuda tulemuste parema levitamiseni;

50.

leiab, et sisserändajate integreerimine peab olema ELi põhiprioriteet ja toetab ELis võetud algatusi, mille eesmärk oli ettepanekute koostamine, uute vahendite loomine ja tõhusate poliitikate rakendamine;

51.

leiab, et majanduslik ja demograafiline areng nõuab ELi ühise strateegia väljatöötamist selleks, et tasakaalustatult toime tulla rändevoogudega ja tõhustada integratsiooni;

52.

rõhutab vajadust ühismeetme rakendamise ning koostöö ja dialoogi tõhustamise järele nende asjaomaste osapoolte vahel, kes on seotud integratsiooniga kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil;

53.

kutsub liikmesriike ning asjaomaseid piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles võtma meetmeid, mis soodustaksid sisserändajate kutseoskuste hindamist ja tunnustamist;

54.

teeb ettepaneku selliste keelekursuste programmide väljatöötamiseks, mis vastaksid konkreetsete sisserändajate rühmade vajadustele;

55.

soovitab ergutada piirkondlikul ja kohalikul tasandil innovaatiliste integratsioonimeetmete võtmist, et vastata tõhusalt demograafilistele väljakutsetele, millega teatud piirkonnad silmitsi seisavad;

56.

ärgitab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi julgustama kohalikke ettevõtteid tugevdama ettevõtete sotsiaalset vastutust kohalikul tasandil;

57.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles pakkuma poliitilist ja majanduslikku tuge piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele, kellel on integratsioonipoliitika elluviimisel määrav roll;

58.

leiab, et integratsioonimenetlus peab algama päritoluriigist ja soovitab väärtustada mõlemal pool ELi piiri asuvate kohalike ja piirkondlike omavalitsuste piiriülese koostöö käimasolevaid algatusi;

59.

teeb ettepaneku käsitleda tööjõu rännet ja integreerimist puudutavaid küsimusi piirkondlike ja kohalike omavalitsuste esindajatega Euroopa naabruspoliitika raames. Komitee on seisukohal, et Euroopa ja Vahemere piirkonna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) ning värskelt loodud idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste iga-aastane konverents (CORLEAP) on kasulikud vahendid nende teemade põhjalikumaks käsitlemiseks;

60.

leiab, et integratsioonipoliitika peab hõlmama nii ajutisi kui ka korduvrändajaid. Komitee tuletab sellegipoolest meelde, et korduvränne ei saa asendada alalise iseloomuga rännet ja teeb ettepaneku uurida võimalusi nii päritolu- kui ka vastuvõtva riigi piirkondlike ja kohalike omavalitsuste kaasamiseks liikuvuse partnerlustesse ja nende läbirääkimisprotsessi;

61.

kordab oma nõudmist kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused aktiivselt integratsioonistrateegiate väljatöötamise varases etapis ja kogu rakendamise vältel;

62.

palub kaasata Regioonide Komitee ELi prioriteetide määratlemisse integratsiooni finantsvahendite valdkonnas ning integratsiooniprogrammide tulemuste hindamisse;

63.

toetab sisserände- ja pagulasfondi loomist ning palub ette näha vajalikud vahendid piisava rahastamise tagamiseks ja sisserändajate integreerimise tõeliseks toetamiseks kohalikul ja piirkondlikul tasandil, sealhulgas kohaliku tasandi projektide rahastamine. Kuna tegemist on siseküsimuste valdkonna üldisemate kuludega, toob komitee välja vajaduse tagada õiglane tasakaal nende kulude vahel, mis suunatakse julgeolekutele ja piiridele, ning teisalt kulude vahel, mis suunatakse sellistele valdkondadele, nagu näiteks sisserändajate integreerimine ja varjupaigataotlejate vastuvõtutingimused, samuti valdkondadele, mille puhul kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad luua selget lisaväärtust;

64.

soovib endale aktiivsemat rolli meetmete kooskõlastamisel ELi tasandil. Selleks taotleb komitee enda aktiivset kaasamist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajana ELi ministrite konverentsidel, teeb ettepaneku tugevdada oma osalemist integratsioonifoorumi töös ning on valmis täitma põhirolli territoriaalsete paktide edendamisel;

65.

väljendab valmisolekut oma panuse andmiseks ELi süsteemi loomisesse integratsiooni valdkonnas saavutatud edusammude jälgimiseks, kasutades selleks ühiseid näitajaid;

66.

leiab, et vaja on edendada selliste uute vahendite kasutamist, nagu näiteks territoriaalsed paktid, ning kavandada uuel programmiperioodil nende rahastamine struktuurifondidest ja samuti tagada neile temaatiline rahastamine;

67.

teeb ettepaneku luua kolmandate riikide kodanikele integratsiooniauhinnad, mida jagatakse sisserändajatele ja/või sisserändajate integratsiooniprotsessis osalejatele (kohalikud või piirkondlikud omavalitsused, ettevõtted, asutused, liidud, fondid jms). See algatus võiks lisanduda olemasolevate ürituste raamistikku, nagu näiteks ÜRO egiidi all toimuv rahvusvaheline sisserändajate päev;

68.

soovib luua Euroopa Komisjoni ning Euroopa linnade ja piirkondadega strateegilise partnerluse, et aidata kaasa sisserändajate integreerimisele ja ärgitada tõhusa poliitika rakendamist. Sellise partnerluse võiks luua kohalike ja piirkondlike omavalitsuste integratsioonivõrgustiku moodustamise kaudu. Võrgustikus võiksid osaleda kõigi valitsustasandite poliitika väljatöötamise eest vastutavad osalejad ning kodanikuühiskonna organisatsioonid. Komitee jääb lootma Euroopa Komisjoni poliitilisele, majanduslikule ja tegevuslikule toetusele strateegilise partnerluse täielikul elluviimisel ning on seisukohal, et see võiks toimuda juba olemasolevate struktuuride ja algatuste raames.

18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/17

—

tunnistab, et Euroopa kultuuripealinna valimine on oluline sündmus, mis tõstab esile Euroopa kultuuride rikkust, mitmekesisust ja ühiseid jooni, ning täheldab, et Euroopa kultuuripealinna programm on aidanud silmapaistvalt kujundada Euroopa identiteeti Euroopa Liidu kiire kultuurilise kasvu ajal;

—

märgib, et kõnealuse tiitli aina parem maine on andnud kultuurile olulise koha liikmesriikide, piirkondade ja linnade poliitilistes tegevuskavades;

—

kinnitab taas oma veendumust, et kui kultuuridevaheline dialoog siduda sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvusega, võib see aidata levitada eraelu, ühiskondliku elu ja kodanikuühiskonna põhiväärtusi, nagu solidaarsus, vastutus, sallivus, austus. Samuti võib kultuuridevaheline dialoog parandada erineva kultuuritaustaga inimeste ja inimrühmade omavahelise suhtlemise ja solidaarselt koos elamise oskust;

—

märgib, et Euroopa kultuuripealinna tiitlit kandnud linnades on kultuurisektor märkimisväärselt edenenud ja püsivalt on kasvanud osalemine kultuurielus, eelkõige noorte seas;

—

rõhutab, et Euroopa kultuuripealinna programm peab olema protsess, kus kohalikku publikut kujundatakse haridusprogrammide, osalustegevuse ja teadlikkuse tõstmise abil kohalikes ja Euroopa küsimustes.

Raportöör

Anton ROMBOUTS (NL/EPP), 's-Hertogenboschi linnapea

1.

tervitab asjaolu, et komisjon töötab Euroopa kultuuripealinna algatuse jaoks välja uut õigusraamistikku ning korraldas 2010.–2011. aastal veebipõhise konsultatsiooni ja avaliku arutelu; kordab, et on pühendunud panuse andmisele aruteludesse, nagu märgiti arvamuses teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega muudetakse otsust 1419/1999/EÜ kultuurisündmusega „Euroopa kultuuripealinn” seotud ühenduse meetmete kohta aastateks 2005 kuni 2019” (1);

2.

rõhutab Euroopa kultuuripealinna programmi jätkamise olulisust ka pärast 2019. aastat;

3.

tunnistab, et Euroopa kultuuripealinna valimine on oluline sündmus, mis tõstab esile Euroopa kultuuride rikkust, mitmekesisust ja ühiseid jooni, ning täheldab, et Euroopa kultuuripealinna programm on aidanud silmapaistvalt kujundada Euroopa identiteeti Euroopa Liidu kiire kultuurilise kasvu ajal;

4.

märgib, et kõnealuse tiitli aina parem maine on andnud kultuurile olulise koha liikmesriikide, piirkondade ja linnade poliitilistes tegevuskavades. Lisaks on teadusuuringud ja investeerimine kultuuri valdkonnas oluline vahend heaolu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tagamiseks nii linnades ja piirkondades kui ka riigi ja Euroopa tasandil;

5.

leiab, et andes noortele võimaluse osaleda mitmesugustel kultuuriüritustel, avardub nende silmapiir. Samuti aitab see jätta seljataha eelarvamused ning hirmu võõra ja tundmatu ees, aidates seega edendada kultuuridevahelist dialoogi;

6.

kinnitab taas oma veendumust, et kui kultuuridevaheline dialoog siduda sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvusega, võib see aidata levitada eraelu, ühiskondliku elu ja kodanikuühiskonna põhiväärtusi, nagu solidaarsus, vastutus, sallivus, austus, sotsiaalse arengu poole püüdlemine ning sotsiaalse ja kultuurilise mitmekesisuse mõistmine. Samuti võib kultuuridevaheline dialoog parandada erineva kultuuritaustaga inimeste ja inimrühmade omavahelise suhtlemise ja solidaarselt koos elamise oskust (2);

7.

tunnistab, et Euroopa kultuuripealinna programmil on olnud kaugeleulatuv majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline mõju. Kõnealune tiitel annab tugeva tõuke loomemajandusele, millel endal on Euroopas oluline majanduslik tähtsus ning lisaks on ta majanduskasvu tõukejõuks ka teistele sektoritele;

8.

märgib, et Euroopa kultuuripealinna tiitlit kandnud linnades on kultuurisektor märkimisväärselt edenenud ja püsivalt on kasvanud osalemine kultuurielus, eelkõige noorte seas;

9.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused mõistavad kõige paremini Euroopa kultuuripealinnade (või sellele tiitlile kandideerijate) tegelikku olukorda ning on kõige sobivamad aitama kultuuripealinnade programmi kujundada ja rakendada täielikus kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega. Lisaks vastutavad enamikus liikmesriikidest kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused otseselt selle eest, et kultuuriüritused oleksid hästi korraldatud ja ellu viidud, ning seepärast on neil palju teadmisi ja kogemusi, mis aitavad leida uudseid ja loomingulisi lähenemisviise;

10.

nõustub Euroopa Komisjoni järeldusega, et Euroopa kultuuripealinna tiitel on jätkuvalt hinnatud, selle sündmuse raames korraldatakse suurel hulgal kultuuriüritusi ja selle mõju on märkimisväärne (3). Seepärast kutsub komitee üles jätkama seda algatust, mis peaks ka edaspidi edendama kodanike osalemist ja pikaajalist arengut. Komitee märgib, et pärast 2019. aastat tuleks Euroopa kultuuripealinna tiitliga püüda leida tasakaalustatud kultuurikäsitus, et kultuuri toetataks mitte ainult kui vahendit, millega tagada materiaalselt mõõdetav investeeringutasuvus, vaid ka selle sisemiste väärtuste pärast;

11.

leiab, et Euroopa kultuuripealinna programm võib aidata ehitada üles tuleviku Euroopat. Sellised suundumused nagu rahvuslus, individualism ja tarbimisbuum ning lagunev sotsiaalne infrastruktuur vajavad kõik tähelepanu. Globaliseerumine, suurem liikuvus ja avatud piirid laiendavad meie maailmavaadet. Kuigi eurooplased on ka maailmakodanikud, on samal ajal vaja kaitsta ja säilitada inimeste oma kohalikku kultuuri. Euroopa peab laskma kohalikul kultuuril õitseda ning samal ajal arendama kaasavat Euroopa identiteeti. Tööstus-, sotsiaalne ja keskkonnainnovatsioon on oluline jõud Euroopa konkurentsivõime suurendamisel, mis aitab omakorda edendada territoriaalset ühtekuuluvust;

12.

märgib, et Euroopa kultuuripealinna programm peab toetuma kohalikule ja piirkondlikule kultuurimaastikule. Seega on kodanike ja kõigi asjaomases piirkonnas tegutsevate avaliku ja erasektori osalejate osalus väga oluline projekti kõigis etappides; rõhutab, et Euroopa kultuuripealinna programm peab olema protsess, kus kohalikku publikut kujundatakse haridusprogrammide, osalustegevuse ja teadlikkuse tõstmise abil kohalikes ja Euroopa küsimustes. Euroopa kultuuripealinnad peavad olema rohkem kaasatud meetmetesse ja algatustesse, mida EL viib ellu oma praeguste ja tulevaste kultuuriprogrammide elluviimiseks, suurendades järk-järgult võimalust, et neist võivad saada koguni nende meetmete ja algatuste elluviimise kohad;

13.

tunnistab, et Euroopa kultuuripealinna programm on osutunud tõhusaks selliste projektide väljatöötamisel, mis innustavad kaasatust ja kultuuridevahelist dialoogi, ning märgib, et paljud varasematest kultuuripealinna üritustest on toimunud linnades, kus on probleeme sotsiaalse ühtekuuluvuse ja integratsiooniga. Juurdepääs kultuurile on oluline tegur suurema vastutustunde ja kodakondsuse, individuaalse ja kollektiivse heaolu, sotsiaalse liikuvuse, solidaarsuse jms arendamisel. Seepärast tuleb Euroopa kultuuripealinna programmi keskmesse seada kodanikud ja kodanikuühiskond;

14.

kinnitab taas oma veendumust, et kultuurisektor annab olulise panuse Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisse; juhib tähelepanu kultuuriturismi pakutavatele erilistele võimalustele majandusarenguks paljudes piirkondades, kuid hoiatab kultuuri kitsalt majandusliku tähenduse ühekülgse rõhutamise eest. Kultuur on sama oluline arengu eelduseks oleva hea ja dünaamilise elukeskkonna loomisel (4);

15.

toetab ideed, et Euroopa kultuuripealinna programm peaks jätkuma ka pärast 2019. aastat, ning leiab, et kõnealust programmi tuleks laiendada, et see keskenduks enam eurooplaste mitmetahulis(t)e kultuuriidentiteedi/-identiteetide otsimisele ja avastamisele. Seepärast peaks programmi sisu olema avatum teistele, Euroopa-välistele kultuuridele ja partneritele, et rõhutada veelgi tõhusamalt Euroopa kultuuride väärtust ja rikkust;

16.

märgib, et Euroopa kultuuripealinna algatus on arenenud viimase 25 aasta jooksul suvefestivalist aastaringseks kultuuriürituseks, mille osaks on olulised kultuuri-, sotsiaal- ja majandusarengu elemendid. Mõned linnad on laiendanud programmi haaret, hõlmamaks mitmeid aastaid enne ja pärast üritust. See lähenemisviis on väga edukalt julgustanud kohalikku elanikkonda osalema kultuuripealinna aasta üritustel, edendanud kultuuriarengut ja kultuuris osalemist ning arendanud rahvusvahelist teadlikkust ja koostööd;

17.

kordab, et mitmeaastane lähenemisviis on osutunud edukaks, sest see aitab kinnistada linnas ja piirkonnas saavutatud kasu ning uusi (Euroopa) võrgustikke, mis on seoses Euroopa kultuuripealinna tiitliga tekkinud. Samuti aitab see eelkõige praegusel finantssurve ajal tagada pikas perspektiivis kultuuriinvesteeringute püsimise poliitilises tegevuskavas. Praegune kriteerium „Linn ja kodanikud” nõuab, et kõnealune sündmus peab olema jätkusuutlik ning pikaajalise kultuurilise ja sotsiaalse arengu lahutamatu osa. Suurem osa Euroopa kultuuripealinna programmist keskendub siiski kultuuriürituste korraldamisele ühe aasta jooksul. Siinkohal annaks positiivse panuse struktureeritum koostöö endiste, praeguste ja tulevaste kultuuripealinnade vahel;

18.

kinnitab taas oma veendumust, et linnad peaksid kasutama kõnealust sündmust osana pikaajalisest arengustrateegiast, et soodustada kultuurilisele arengule jätkusuutlikumaid lähenemisviise ning tugevdada Euroopa kultuuripealinnade mõju ja pärandit, nagu komitee märkis arvamuses „Ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse kohta, millega luuakse ühenduse meede Euroopa kultuuripealinna sündmuseks aastateks 2007–2019”; kinnitab taas, et nende pikaajaliste strateegiate arendamiseks ning vastamaks niimoodi uutele kohaliku ja piirkondliku tasandi väljakutsetele, oleks kasulik kujundada ja ellu viia kooskõlastatud keskpikki ja pikaajalisi kultuuripoliitika meetmeid. See on teostatav ainult selgele institutsioonilisele tahtele ning avaliku ja erasektori sotsiaalpartnerite täielikule osalusele toetudes;

19.

tunnistab, et Euroopa kultuuripealinna tiitel antakse üheks konkreetseks aastaks, kuid meenutab, kui oluline on asetada üritused mitmeaastasesse konteksti ja muuta nad pikaajalise poliitika osaks nii kultuurilise, majandusliku, sotsiaalse kui ka ruumilise arengu mõttes;

20.

rõhutab, et liikmesriigid peavad pöörama Euroopa kultuuripealinna projektile asjakohast tähelepanu, eelkõige seoses selle jätkusuutlikkuse tagamisega. Iga asjaomane liikmesriik peab andma oma täieliku toetuse igale individuaalsele Euroopa kultuuripealinna projektile ning kaasama selle oma pikaajalisse poliitikasse ja strateegiasse;

21.

tunnistab, et Euroopa kultuuripealinna programm on edasi arenenud ka asjaosaliste linnade ja piirkondade laadi mõttes. Alguses olid liikmesriikide poolt määratud linnad enamasti pealinnad või muud suuremad linnad. Seejärel on tiitlit hakatud ajapikku andma üha enam väiksematele linnadele (teisesed linnad või piirkondade kultuurikeskused). Kandidaatlinna üha väiksem suurus muutis üha vajalikumaks kaasata üritustesse linna ümbritsev piirkond. Linnad on kohtumispaigad, nad on kaubandus-, tööstus-, haridus- ja juhtimiskeskused ning nad asuvad piirkonna südames, nad peegeldavad piirkonna olemust; märgib, et nimetatud arengusuunda tunnistati sellega, et pärast 2007. aastat lisati Euroopa kultuuripealinna programmi piirkondlik mõõde; rõhutab seega lisaväärtust, mida annab piirkondliku lähenemisviisi propageerimine Euroopa kultuuripealinna tiitlile, sh tasub kaaluda tiitli määramist piirkondlikule tasandile, kusjuures piirkond oleks peamise kultuuritähelepanu keskmes, jäädes samas kõnealuse piirkonna tähtsaima linna juhtimise alla;

22.

rõhutab, et tulevikus peaks veelgi enam julgustama kandidaatlinna kaasama ümbritsevat piirkonda või piirilinnade puhul isegi ümbritsevat euroregiooni Euroopa kultuuripealinna programmi, sõlmides selleks partnerluslepingud, mis tagavad algatuse kõikides etappides koostöö tegemise; tunnistab, kui oluline on kindel juhtimissüsteem, mis tagab poliitiliste ja rahaliste kohustuste jätkusuutlikkuse. Juhtimissüsteemi põhitegurid peaksid olema tugev parteideülene poliitiline toetus, sealhulgas eelarve tagamine, ning kunstiline sõltumatus ja kodanike kaasamine;

23.

juhib tähelepanu võrgustike ja loovate linnade olulisele rollile avatud ja innovaatilise ökosüsteemi raames tänapäeva majanduses, sest linnad, piirkonnad, ülikoolid, teadusasutused ja ettevõtted teevad strateegilistes küsimustes järjest enam koostööd, et saavutada mastaabi- ja mitmekülgsussäästu, levitada teadmisi ja koordineerida infrastruktuuride planeerimist; nõuab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused oleksid tihedalt kaasatud õigusraamistike ja rahastamiskavade ettevalmistusse;

24.

meenutab kõnealuse sündmuse Euroopa mõõtme olulisust (5); nõustub, et Euroopa kultuuripealinna programmi eesmärk on edendada Euroopa tasandi koostööd, juhtida tähelepanu Euroopa kultuuririkkusele ning kaasata kodanikke ja ärgitada neid osalema; rõhutab, et ümbritseva piirkonna aktiivne osalemine Euroopa kultuuripealinna programmis edendaks seda eesmärki ja tagaks positiivse mõju avaldumise (laiemas) piirkondlikus kontekstis;

25.

kordab, et Euroopa Komisjon peaks tähelepanelikult vaatlema, analüüsima ja toetama uusi arengusuundi Euroopa kultuuripealinna kontekstis; meenutab, et Euroopa Komisjon peaks võtma programme koostades arvesse linnade ja piirkondade partnerluste olulist kultuurialast potentsiaali ühiskonna jaoks tervikuna ning kaasama neisse uusi kvalitatiivseid arengusuundi (6);

26.

tunnistab, et Euroopa kultuuripealinna algatus on üks edukamaid ELi programme, kuna see pakub kultuuripealinnale, seda ümbritsevale piirkonnale ja isegi kandidaatlinnadele ainulaadse võimaluse teha kultuuriliselt, sotsiaalselt ja majanduslikult edusamme, saavutades mõne aastaga muutuse, milleks tavaliselt on vaja tervet põlvkonda;

27.

julgustab seega innustama paljude erinevate kandidaatide osalemist Euroopa kultuuripealinna tiitli valimisel; märgib, et viimaste aastate kogemus on näidanud, et ainuüksi konkursil osalemisel on kandidaatlinnale majandusliku tulu ja avaliku maine näol positiivne mõju. Kultuuripealinna tiitlile kandideerimine tekitab uusi (rahvusvahelisi) võrgustikke ja parandab piirkonnas tegutsevate partnerite koostööd;

28.

tunnistab liikmesriikide ja Euroopa žürii jaoks tekkinud probleeme, mis tulenevad järjest suurema arvu kandidaatlinnade taotluste läbivaatamisest, kasvavatest kandideerimiskuludest ja konkursiga seotud organisatsioonilistest küsimustest; kutsub Euroopa Komisjoni üles käsitlema kandidaatide arvu kasvu positiivse arengusuunana ning kohandama pärast 2019. aastat valikumenetlust sellele vastavalt;

29.

rõhutab, et Euroopa Komisjon, liikmesriigid ja kandidaatlinnad peaksid tegema tihedat koostööd, et tõsta linnades ja piirkondades üldsuse teadlikkust Euroopa kultuuripealinna tiitlist. Komisjon peaks jätkama Euroopa kultuuripealinna tiitli kui kaubamärgi väärtuse edendamist, liikmesriigid peaksid konkurssi riigi tasandil ulatuslikult reklaamima ning linnadel on eriline ülesanne kasutada oma otsekontakte kodanikega, et selgitada algatusest saadavat kasu ja anda selle kohta teavet. Kui kodanikel ei ole selget arusaama Euroopa kultuuripealinna tiitli eesmärkidest, on linnal raske selle algatuse elluviimisele üldsuse toetust leida. See võib takistada mõnel potentsiaalsel kandidaadil tiitlile kandideerimast;

30.

rõhutab, et konkursile oleks vaja tugevamat raamistikku. Komitee teeb ettepaneku korraldada konkurssi nii, et kõik kandidaatlinnad annaksid panuse kultuuri arendamisse Euroopa, riigi ja/või piirkonna tasandil. Taotluses kavandatud üritused võiksid olla kujundatud nii, et oleks näha, kuidas linn või piirkond annab oma panuse kultuuripoliitika eesmärkide saavutamisse, ning taotlus võiks sisaldada ka kõikide linnade võetud kohustust jätkata seda tööd Euroopa kultuuripealinna aastale eelnevatel aastatel (sõltumata sellest, kes võidab lõpuks tiitli). Selgem konkursiraamistik aitaks vähendada linnade ja piirkondade vahelisi pingeid ning aitaks kandidaatidel anda panuse ulatuslikematesse Euroopa ja riikide tegevuskavadesse. Kokkuvõttes aitab see toetada head koostöövaimus toimuvat konkureerimist;

31.

kutsub komisjoni üles innustama liikmesriike, et nad riiklike ametiasutuste ja institutsioonide kaudu pakuksid igakülgset toetust kultuuripealinnaks nimetatud linnale;

32.

toetab alates 2007. aastast toimuvat rotatsiooni liikmesriikide seas, mille ühele linnale kultuuripealinna tiitel antakse, sest see süsteem tagab väiksematele linnadele ja liikmesriikidele võrdsed võimalused kanda tiitlit eelarvepiirangutest hoolimata;

33.

kutsub Euroopa Komisjoni üles kaaluma Euroopa kultuuripealinna tiitli uude õiguslikku alusesse sellise võimaluse sisseviimist, et tiitlile võivad kandideerida ka mitteliikmesriigid. Selles suunas viitab 2010. aasta kogemus Istanbuliga (7);

34.

kinnitab taas, et Regioonide Komitee esindaja valikukomisjonis peab jätkuvalt olema üks komitee valitud liikmetest, nagu on seni tavaks olnud; tunnistab aga, et osalemine valikukomisjonis ei ole auamet, vaid see tähendab suurt töökoormust ja märkimisväärset vastutust kandideerivate linnade ees; palub komisjonil kinnitada Regioonide Komitee rolli järelevalvekomisjonis ning et kõnealusel komisjonil oleks jätkuvalt aktiivne roll selle tagamisel, et väljavalitud linnade kultuuriprogrammide vaheline koostoime tekiks juba ettevalmistamise etapis; (8) leiab, et oleks hea kehtestada linnade hindamiseks objektiivsemad hindamiskriteeriumid, mis võimaldavad kõrvale heidetud kandidaatidel vigadest õppida ning anda tulevastele kandidaatlinnadele suuniseid taotluste koostamiseks.

18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/22

—

avaldab heameelt, et Euroopa Komisjoni ettepanek on kooskõlas määruse (EÜ) nr 1082/2006 põhiideega ning aitab parandada Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste asutamist ja toimimist;

—

nõuab, et selgitataks kokkuleppe heakskiitmise või ETKRi asutamistaotluse tagasilükkamise kriteeriume;

—

soovib tugevdada Regioonide Komitee rolli, kes juba vastutab ETKRide registri haldamise ja ETKRi käsitleva teabeplatvormi korraldamise eest, et see hõlmaks teate esitamise ETKRi vormi kaudu ja Euroopa Liidu Teatajas avaldamise;

—

kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu asjaolule, et kokkuleppes on väga raske või isegi võimatu eelnevalt koostada täielikku nimekirja ELi, riigi ja piirkonna õigusaktidest, mida ETKRi tegevuse suhtes kohaldatakse;

—

teeb ettepaneku, et juba loodud ETKRide suhtes kohaldatakse uue määruse sätteid, mis on praegu kehtiva ETKRi määruse 1082/2006 sätetest soodsamad;

—

rõhutab, et ETKRis võiksid osaleda sellised ettevõtted, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste haldamise ülesanne.

Raportöör

Michel DELEBARRE (FR/PES), Dunkerque'i linnapea

Viitedokument

Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja kasutamist

COM(2011) 610 final – 2011/0272 (COD)

1.

avaldab heameelt, et Euroopa Komisjoni ettepanek on kooskõlas määruse (EÜ) nr 1082/2006 põhiideega ning aitab parandada Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste asutamist ja toimimist;

2.

kiidab seda, et komisjon on pööranud tähelepanu Lissaboni lepingus saavutatu, eelkõige territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi lisamisele määrusesse;

3.

avaldab heameelt, et komisjoni ettepanekus võeti arvesse mitmeid komitee varasemates arvamustes (1) tehtud soovitusi;

4.

soovib rõhutada, et vähem kui nelja aasta jooksul on loodud 25 ETKRi. Nad koondavad 15 liikmesriigis kokku üle 550 kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse ning puudutavad üle 22 miljoni eurooplase;

5.

avaldab heameelt selle üle, et 1. oktoobriks 2011 on üle poolte liikmesriikidest andnud loa ETKRi asutamiseks (Austria, Belgia, Hispaania, Itaalia, Kreeka, Küpros, Luksemburg, Madalmaad, Portugal, Prantsusmaa, Rumeenia, Saksamaa, Slovakkia ja Sloveenia);

6.

tuletab meelde, et kümned ETKRid on liikmesriikides kavandamisel või kaalumisel;

7.

leiab, et ETKRi asutamine peaks olema vabatahtlik: seda vahendit peaksid koostöö alaliseks ja ametlikuks muutmiseks kasutama ainult need piirkonnad või võrgustikud, kes saavad ETKRi asutamisest märkimisväärset kasu;

8.

on seisukohal, et Euroopa territoriaalse koostöö meetmeid peaks alati saama kasutada projekti koostööpartnerite poliitilise, tehnilise ja haldusalase kooskõlastamise alusel ning seda peaks suunama juhtiv partner;

9.

kutsub komisjoni üles võtma ETKRi rohkem arvesse kui Euroopa territoriaalse koostöö poliitika elluviimise peamist vahendit ja kaasama 2014.–2020. aastal ETKR paremini ühtekuuluvuspoliitika õiguslikesse meetmetesse;

10.

rõhutab loodud ja loomisel olevate ETKRi partnerluste, ülesannete ja tegevusvaldkondade mitmekesisust, mis näitab selle koostöövahendi suurt potentsiaali ja paindlikkust;

11.

leiab, et mitmetasandilise valitsemise projektide elluviimiseks ETKRi kasutamise üks eelis võib peituda selles, et see loob võimaluse kaasata kõik piiriülese piirkonna või euroregiooni juhtimises pädevad isikud;

12.

rõhutab ETKRi vahendi mitmeotstarbelisust ja potentsiaali infrastruktuuri ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste haldamisel Euroopa kodanike jaoks rohkem kui ühte liikmesriiki hõlmavates piirkondades;

13.

avaldab kahetsust, et ETKRi on ELi muudes valdkondlikes poliitikates kui ühtekuuluvuspoliitika veel vähe mainitud. Lisaks rõhutab ta ETKRi vahendi potentsiaali algatustele ja pakkumiskutsetele vastamisel ning Euroopa Liidu programmide elluviimisel, ning samuti vajadust tunnistada, et ETKRil on õigus neis algatustes ja pakkumismenetlustes osaleda;

14.

märgib, et ETKRi on vaid vähestel juhtudel ELi ja liikmesriikide õiguskorda lisatud;

15.

on teinud kindlaks 79 pädevat asutust, kes on 27 liikmesriigis määratud ETKRi asutamise taotlusi vastu võtma ja läbi vaatama;

16.

märgib, et need pädevad asutused võivad määruse (EÜ) nr 1082/2006 tõlgendamisküsimustele anda erinevaid vastuseid, nagu näitab ETKRi töötajate suhtes kohaldatava õiguse või nende ETKRide küsimus, mille liikmetel on piiratud vastutus;

17.

on nõus komisjoni järeldustega, mille ta esitas aruandes Euroopa territoriaalse koostöö rühmitust (ETKR) käsitleva määruse (EÜ) nr 1082/2006 kohaldamise kohta;

18.

on teadlik sellest, et määruse ettepanek peab võimaldama ETKRi territoriaalse koostöö tegemiseks atraktiivsemaks ja tõhusamaks muuta, piirama tulevaste ETKRi liikmete, töötajate ja lepingupartnerite õiguslikke ja rahalisi riske ning jääma samas ETKRi õigusrežiimi valiku osas neutraalseks;

19.

leiab, et Regioonide Komitee ETKRi käsitlev teabeplatvorm (2) (vt www.cor.europa.eu/egtc) peaks tööd jätkama, et oleks võimalik jälgida ETKRi tegevust, jagada parimaid tavasid ning arutada olemasolevate ja asutamisel olevate ETKRide ühiseid probleeme ning laiendada ETKRide kasutamist ELi valdkondlikes poliitikates. Komitee teeb ettepaneku, et ETKRi platvormil võiks alates 2014. aastast olla sarnane ülesanne kui linnade arenguplatvormil, mille komisjon pakkus välja Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitlevas määruse ettepanekus;

20.

loodab, et see töö kajastub Euroopa Komisjoni ja Regioonide Komitee koostöölepingus;

21.

rõhutab, et see konkreetne määrus, millel ei ole erilist mõju Euroopa Liidu eelarvele, tuleks vastu võtta viivitamata, ootamata ära 2013. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika teemaliste seadusandlike ettepanekute paketi tervikuna vastuvõtmist. See võimaldaks määruse võimalikult kiiret jõustumist ja uue hoo andmist uute ETKRi projektide loomisele turvalises õigusraamistikus;

22.

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekute taga olevat põhiideed, mis võimaldab määrust (EÜ) nr 1082/2006 kohandada olemasolevate ETKRide tavadega ning parandada nende toimimist;

23.

rõhutab, et ettepanekud võimaldavad ETKRide õiguslikku alust ELis tugevdada ning pakkuda samas ELi tasandil ühtseid lahendusi;

24.

tunneb heameelt ETKRi eesmärgi ja selle partnerluse ulatuse laiendamise üle, nt riigi osalusega äriühingutele direktiivi 2004/17/EÜ tähenduses;

25.

teeb sellega seoses ettepaneku, et ETKRis võiksid osaleda ka sellised ettevõtted, kellele on antud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste haldamise ülesanne Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 (3) kohaldamise kohta tehtava otsuse kohaselt (4);

26.

toetab komisjoni ettepanekut lihtsustada ETKRi asutamismenetlust, mis põhineks ainult kokkuleppe heakskiitmisel kohustusliku kuue kuu jooksul;

27.

on arvamusel, et mitmetasandilise valitsemise uute vormide levikut soodustaks selle reegli paindlikumaks muutmine, mille kohaselt ETKRi ülesandeid tuleb kohandada liikmete pädevusega;

28.

teeb sellega seoses ettepaneku selgitada kokkuleppe heakskiitmise või ETKRi asutamistaotluse tagasilükkamise kriteeriume;

29.

rõhutab, et ETKR täidab ülesandeid oma liikmete nimel, kuid ei kasuta nende volitusi. ETKR ei ole mitte liikmete volituste liitmise, vaid koostööprojektide või -programmide elluviimise vahend;

30.

tunneb heameelt, et määruse ettepanek sisaldab sätteid ETKRi töötajate töölepingute suhtes kohaldatavate liikmesriikide eeskirjade kohta, kujutades endast ülimuslikku õigusnormi, mis tehakse kohustuslikuks kõnealuses valdkonnas kehtivate riigi õigusaktide suhtes;

31.

avaldab heameelt ELi välispiire käsitlevate erisätete ja ülemereterritooriumide lisamise üle ETKRi partnerlusesse;

32.

toetab võimalust luua kahepoolne ETKR, mis koosneks liikmetest, kes asuvad ainult ühes liikmesriigis ja ühes kolmandas riigis või ülemereterritooriumil;

33.

peab vajalikuks mitte jätta seda tüüpi ETKRi asutamine iga liikmesriigi otsustada, vaid määrata asutamise tingimused määruses objektiivselt kindlaks, et kõnealust sätet oleks võimalik täiel määral ellu viia;

34.

peab edusammuks ettepanekut avaldada teave uute ETKRide kohta Euroopa Liidu Teataja C-seerias („Teave ja teatised”), kasutades selleks määruse ettepanekule lisatud näidisvormi ning mitte enam ELT S-seerias („Hanketeated”), nagu seda praegu tehakse;

35.

tuletab siiski meelde, et ETKRid ei saa selle teate avaldamist ise paluda;

36.

teeb seega ettepaneku, et selle avaldamise võtaks endale ülesandeks Regioonide Komitee, kes vastutab ETKRide registri haldamise ja ETKRi käsitleva teabeplatvormi korraldamise eest, mitte Euroopa Komisjon, nagu on kavandatud määruse ettepanekus;

37.

nõustub komisjoniga, et kasulik oleks näha ette sätted, mis võimaldaksid ETKRil kehtestada tema hallatava infrastruktuuri kasutamise eest tasud;

38.

leiab, et seda sätet tuleks laiendada üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, mida ETKRidel võidakse paluda hallata või osutada;

39.

soovib pakkuda kõigile ETKRidele ühist õiguslikku lahendust samal piiril või isegi samal piiriülese koostöö alal asuvate ETKRide ühisprojektide elluviimiseks sõlmitavate koostöölepingute allkirjastamiseks;

40.

leiab, et ETKRid peavad saama alla kirjutada ka koostöölepingutele juriidiliste isikutega, kes soovivad ühekordselt ühes projektis koostööd teha, ilma et nad osaleksid kõigis ETKRi töödes;

41.

kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu asjaolule, et kokkuleppes on väga raske või isegi võimatu eelnevalt koostada täielikku nimekirja ELi, riigi ja piirkonna õigusaktidest, mida ETKRi tegevuse suhtes kohaldatakse;

42.

toetab komisjoni ettepanekuid selgitada ETKRi vastutust käsitlevaid sätteid, sh kindlustusskeemi kasutuselevõtt;

43.

tuletab siiski meelde, et osaühingute (piiratud vastutusega ettevõtjad) süsteemist tuletatud mõiste „piiratud vastutus” eksisteerib vaid vähestes ELi liikmesriikides;

44.

leiab, et vaid potentsiaalsed ETKRide võlausaldajad võivad soovida ette teada ETKRi liikmete rahalisi kohustusi;

45.

teeb ettepaneku, et juba loodud ETKRide suhtes kohaldatakse uue määruse sätteid, mis on praegu kehtiva ETKRi määruse 1082/2006 sätetest soodsamad;

46.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma välja mittesiduva kokkuleppe ja põhikirja näidise, mis lisataks määruse lisasse, et lihtsustada ja kiirendada ETKRi asutamisele loa andmise menetlust.

18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/34

—

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on laste vaesuse ja ärakasutamise probleemiga tegelemisel esirinnas, ning tõstab esile nende suurt vastutust töös kõrvalejäetuse ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamisel; nõustub, et laste vaesus on mitmemõõtmeline nähtus, mis nõuab mitmemõõtmelist lahendust, ning arvab, et edusammud üksikutes põhivaldkondades, nt miinimumsissetuleku ja kvaliteedistandardite osas kokkuleppele jõudmine, võivad olla laste vaesusega võitlemisel eluliselt tähtsad;

—

rõhutab tasustatud töö tähtsust, ent märgib samas, et ainuüksi tööhõive ei taga väljapääsu vaesusest ja töölkäivate inimeste vaesumise tõkestamiseks on vaja jätkuvalt tegutseda;

—

rõhutab, et kõik liikmesriigid peaksid tunnistama, et laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on kesksed takistused, mis tuleb ületada, kui nad soovivad saavutada strateegia „Euroopa 2020”. tööhõivemäära, teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute ning energia ja säästva arenguga seotud eesmärgid;

—

väljendab muret, et majandus- ja finantskriis ning teatud liikmesriikide vastused sellele toovad kaasa suurema absoluutse vaesuse ja töötajate vaesuse ning noorte töötuse kasvu.

Raportöör

Doreen HUDDART (UK/ALDE), Newcastle’i linnavolikogu liige

1.

toetab komisjoni kavatsust avaldada 2012. aastal soovitus laste vaesuse vastase võitluse ja laste heaolu edendamise teemal ning väljendab heameelt võimaluse üle anda käesoleva perspektiivarvamuse näol oma panus vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogrammi eesmärkide saavutamisse; kiidab heaks soovituses määratletud kolm poliitikavaldkonda: piisavad ressursid, juurdepääs teenustele ning laste ja noorte aktiivne kaasamine; märgib, et kuigi ELi riigipead on teinud tugevaid poliitilisi avaldusi laste vaesuse küsimuse esmatähtsale kohale seadmise kohta, ei ole see alati kaasa toonud järjekindlaid vahendeid, meetmeid, sihte ja järelevalvet kõigis ELi liikmesriikides;

2.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on laste vaesuse ja ärakasutamise probleemiga tegelemisel esirinnas, ning tõstab esile nende suurt vastutust töös kõrvalejäetuse ja sotsiaalse tõrjutuse ennetamisel; nõustub, et laste vaesus on mitmemõõtmeline nähtus, mis nõuab mitmemõõtmelist lahendust, ning arvab, et edusammud üksikutes põhivaldkondades, nt miinimumsissetuleku ja kvaliteedistandardite osas kokkuleppele jõudmine, võivad olla laste vaesusega võitlemisel eluliselt tähtsad;

3.

juhib tähelepanu asjaolule, et laste vaesus ei ole kõrvaline ega ajutine probleem, mis majanduskasvu korral iseenesest laheneb (1); majanduskasvu suurenemine aastatel 2000–2008 ei avaldanud laste vaesuse tasemele kuigi märkimisväärset mõju; laste vaesuse probleem oli enne majanduskriisi ELi ühiskonna häbiplekk; on mures, et teatud liikmesriikide vastused kriisile võivad tahtmatult suurendada laste vaesuse määra; tunnistab, et teatud lasterühmi ähvardab suur sügava või äärmise vaesuse oht, ent rõhutab, et lapsed moodustavad erilise ühiskonnagrupi, mis on sageli suuremas vaesuseohus kui elanikkond üldiselt;

4.

Üks vaesuse määratlus on järgmine:

Üksikisikud, pered ja elanikerühmad kannatavad vaesuse all siis, kui neil puuduvad ressursid sellise toidu ostmiseks, sellistes tegevustes osalemiseks ning sellistes tingimustes elamiseks ja selliste mugavuste nautimiseks, mida peetakse asjaomases ühiskonnas normiks või mida vähemalt laialdaselt soositakse või hinnatakse. Nende ressursid on nii palju väiksemad keskmise üksikisiku või pere käsutuses olevatest ressurssidest, et nad on tavalistest harjumustest, tavadest ja tegevustest kõrvale jäetud  (2);

5.

juhib tähelepanu sellele, et liikmesriikides ja ELis kõige laiemalt kasutatav vaesuse näitaja on „leibkonna kogusissetulek, mis jääb alla 60 % keskmisest leibkonna sissetulekust”, ent märgib vajadust kasutada mitmeid eri kriteeriume absoluutse vaesuse mõõtmiseks ning hõlmata ka sellised näitajad nagu sotsiaalne kaasatus, teenuste kättesaadavus, haridustase ja oodatav eluiga sünnihetkel, nagu kehtestatakse inimarengu indeksis (3). Komitee tervitab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse nähtavamaks muutmist strateegias „Euroopa 2020” ning nõustub, et sotsiaalne mõõde peaks olema strateegia keskmes, tuletades samas meelde, et ELis elab vaesuse ohus 20 miljonit last;

6.

rõhutab, et vaesus võib mõjuda laastavalt lastele, nende lapsepõlvekogemusele ja tulevikuvõimalustele; tunneb heameelt asjaolu üle, et juhtalgatuses „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm” peetakse laste vaesusega võitlemist prioriteediks; väljendab siiski kahetsust, et pühendumus kõnealuse probleemi lahendamisele on väike ning et algatuses puuduvad laste vaesusega seotud konkreetsed eesmärgid;

7.

tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle avaldada 2012. aasta juunis soovitus ja teatis laste vaesuse ja laste heaolu kohta; toetab laste vaesust ja heaolu käsitleva soovituse raamistikku; tunnistab sellega seoses, kui tähtis on kaasata vaesuses elavaid lapsi endid, ning pooldab aktiivse kaasatuse lisamist sellesse raamistikku; teeb samas ettepaneku rõhutada soovituses ja teatises humanitaarorganisatsioonide (nt UNICEF) ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli teenuste pakkumisel, et tagada laste kaitse vaesuse ja sellega kaasneva materiaalse puuduse eest;

8.

nimetab, et praegune finantskriis tabas kõige rängemalt meie ühiskonna kõige haavatavamaid liikmeid ning on tõendeid selle kohta, et kriis mõjutas ebaproportsionaalselt rängalt lapsi ja eelkõige noori (4); tuletab lisaks meelde, et mõned haavatavatest elanikkonnarühmadest pärit lapsed, nt tänavalapsed, üksikvanemaga või suurtest või sisserännanute või rahvusvähemuse peredest pärit lapsed (nt romad) elavad sellest veelgi suuremas marginaliseerumise, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus; rõhutab, et kuigi globaliseerumine ja tihedam koostöö riikide vahel võib tuua üksikisikute ellu märkimisväärseid eeliseid, on need sageli ebavõrdselt jaotunud. Tuleks teha jõupingutusi selleks, et keegi ei jääks nimetatud eelistest üldse kõrvale;

9.

märgib, et viimaste aastate suur poliitiline tähelepanu laste vaesusele ELis ning ELi riigipeade poliitilised toetusavaldused ei ole laste vaesuse määra märkimisväärselt vähendanud, ning toonitab, et poliitiline toetus kõnealuse probleemi lahendamiseks peab väljenduma järjekindlates vahendites, meetmetes ja sihtides kõigis ELi liikmesriikides;

10.

rõhutab tasustatud töö tähtsust, ent märgib samas, et ainuüksi tööhõive ei taga väljapääsu vaesusest ja töölkäivate inimeste vaesumise tõkestamiseks on vaja jätkuvalt tegutseda (5);

11.

rõhutab, et kõik liikmesriigid peaksid tunnistama, et laste vaesus ja sotsiaalne tõrjutus on kesksed takistused, mis tuleb ületada, kui nad soovivad saavutada strateegia „Euroopa 2020” tööhõivemäära, teadus- ja arendustegevusse tehtavate investeeringute ning energia ja säästva arenguga seotud eesmärgid;

12.

nõustub, et XXI sajandi maailma ühes kõige rikkamas piirkonnas on vastuvõetamatu, et 20 miljonit last elab vaesuses või vaesuse ohus ning et (6) vaesus ei tähenda lihtsalt väikest sissetulekut või selle puudumist, vaid see tähendab ka inimeselt võimu, austuse, hea tervise, hariduse ja eluaseme, enesehinnangu ning ühiskondlikus elus osalemise võime äravõtmist;

13.

rõhutab, et ka ÜRO Peaassamblee tunnistab laste vaesuse erilist olemust. ÜRO toonitab samuti, et laste vaesus tähendab enamat kui lihtsalt rahapuudust. Laste vaesust tuleb käsitada mitmete ÜRO laste õiguste konventsioonis sätestatud õiguste rikkumisena. Konventsioonis tunnistatakse, et igal lapsel on õigus elatustasemele, mis vastab lapse kehalisele, vaimsele, hingelisele, kõlbelisele ja sotsiaalsele arengule (artikkel 27). Laste vaesus tähendab enamikul juhtudel konventsioonis sätestatud ellujäämis-, kaitse-, arengu- ja osalusõiguse rikkumist;

14.

täheldab, et mitmetest uuringutest nähtub, et tõhus poliitika ressursside ümberjagamiseks lastega peredele on laste vaesuse leevendamisel olulisel kohal. Kogu ELis vähendavad sotsiaalsiirded vaesust koguni 44 % võrra;

15.

juhib tähelepanu sellele, et paremini on vaja mõista, kuivõrd hästi tasuvad end ära investeeringud laste vaesuse (7), ärakasutamise, sotsiaalse tõrjutuse ja laiema sotsiaalse ebavõrdsuse probleemiga tegelemisse; märgib, et see toob laiema ühiskonna jaoks kaasa suurema võrdsuse ja väiksema tõrjutuse, kõrvalejäetuse ja vaesuse, ning rõhutab, et varakult lastesse ja peredesse investeerimine annab rahalist, majanduslikku ja sotsiaalset kasu (8);

16.

toetab laste vaesuse probleemi lahendamist ja laste heaolu edendamist käsitlevaid nõukogu 17. juuni järeldusi, milles kutsutakse üles seadma laste vaesusega võitlemine prioriteediks, ning sotsiaalkaitsekomitee 15. veebruari 2011. aasta arvamust, milles kutsutakse üles seadma laste vaesusega võitlemine kõigis asjaomastes valdkondades esmatähtsale kohale;

17.

nõustub, et laste vaesuse põhjuste kohta ELis on juba palju teavet; tunneb muret, et laste vaesuse tase liikmesriikides on 11–13 %, ning soovitab kasutada vahendeid selle teabekogumi lahtimõtestamiseks, levitamiseks ja kasutamiseks ning parimate tavade levitamiseks liikmesriikides;

18.

väljendab muret, et majandus- ja finantskriis ning teatud liikmesriikide vastused sellele toovad kaasa suurema absoluutse vaesuse ja töötajate vaesuse ning noorte töötuse kasvu (9);

19.

toonitab selliste poliitikameetmete tähtsust, mis on suunatud põlvest põlve edasikanduva vaesuse nõiaringi katkestamisele. Selleks on vaja valdkondadeülest poliitikat, mis sisaldab mitte üksnes lapsevanemate tööhõive tagamisele, vaid otse lastele suunatud haridus- ja sotsiaalmeetmeid;

20.

nõuab, et komisjon ja liikmesriigid tunnistaksid, et vaesus on jagatud vastutus ja väljakutse ühiskonnale tervikuna ning seda ei tohi vaadelda vaeseks või sotsiaalselt tõrjutuks osutuvate inimeste häbiasja või toimetulematusena;

21.

kordab üleskutset komisjonile tagada struktuurifondide võimalused sotsiaalelamumajanduse parandamiseks, et tugevdada selle rolli sotsiaalse kaasamise meetmetes, ning kinnitada, et sotsiaalsete eluasemete vallas osutatavad avalikud teenused määratletakse liikmesriikide tasandil;

22.

nõustub, et vaesuse leevendamiseks ja ärahoidmiseks on vaja terviklikku ja integreeritud lähenemisviisi, mille raames võetakse arvesse erinevate rühmade vajadusi ja konkreetseid probleeme, millega silmitsi seistakse;

23.

toetab seisukohta, et rahaline vaesus on üks sotsiaalse puuduse kõige märgatavamaid tunnusjooni ning mõjutab lapsi täiskasvanutest erinevalt (10). Siiski on see vaid üks paljudest käsitlemist vajavatest laste vaesust mõjutavatest teguritest; nõustub, et puudub arusaam laste õiguste kaitseks vajalikest miinimumnormidest ning innustab ELi ja liikmesriike hindama võimalusi kõnealuse probleemi lahendamiseks sellistes võtmevaldkondades nagu sissetulekutoetus, teenuste kättesaadavus ja laste osalemine;

24.

märgib, et riikides, kus kulutatakse sotsiaalhüvitistele kõige rohkem, on laste vaesuse näitajad kõige madalamad; nõustub, et liikmesriigid peaksid vajadusel kaaluma lapsetoetuste suurendamist nii põlvkondade solidaarsuse väljendusena – tunnustades lapsepõlve olemuslikku väärtust – kui ka investeeringuna Euroopa tulevikku;

25.

tervitab ettepanekut töötada välja raamistik, millega tagatakse üldine piisav miinimumsissetulek kõigile lastele, võttes arvesse kogu leibkonna, nii lapsevanemate kui ka laste sissetulekut;

26.

rõhutab, et riigi ennetuspoliitikas on oluline keskenduda laste heaolu edendavatele mõistlikele meetmetele, millega toetatakse motiveeritud üksikisikute (kes on võimelised integreeruma ühiskonda ja tööturule) kasvatamist, mitte ei keskenduta nende sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse tagajärgedele;

27.

rõhutab, et tähtis on muude kui rahaliste siirete olemasolu; vanemate osalemine tööturul aitab lapsed vaesusest välja vaid siis, kui töötasu on selleks piisav ning kui vanemad saavad oma töögraafikut kooskõlastada; kutsub liikmesriike avaldama poolehoidu ettepanekule lisada soovitus piisavat sissetulekutaset sätestava õigusakti kohta ja tagada inimväärne töö (11); teeb ettepaneku muuta töökaitsealased õigusaktid soovituse osaks; toonitab siiski, et mõned inimesed ei osale tööturul või ei ole võimelised töötama, ning rahaliste siirete puhul tuleb seda arvesse võtta;

28.

tunnistab, et üldised lastetoetused on tõhusaim viis lastega peredele sissetulekutoetuse pakkumiseks ning et need tuleks siduda eritoetustega nendele, kes vajavad kõige rohkem abi (12);

29.

kutsub üles täiendavalt selgitama, mida mõistetakse „piisava” all, ning innustab liikmesriike ja komisjoni leppima kokku ELi normide osas või töötama välja kokkulepitud metoodika lapsega seotud kulude kindlaksmääramiseks ning laste vaesuse ärahoidmiseks ja sellega võitlemiseks piisavate vahendite määratlemiseks; teeb ettepaneku kaaluda kõigi määratluse puhul järgmist: piisav kelle jaoks, piisav kui kauaks, piisav mille jaoks ja kes otsustab, mis on piisav (13);

30.

avaldab jõuliselt toetust ettepanekule innustada liikmesriike toimima toetuste süsteemi tingimuste karmistamisel ja sanktsioonide kasutamisel väga ettevaatlikult, et vältida laste karistamist ja vajalikest vahenditest ilmajätmist; märgib, et selline lähenemisviis võimendab sageli vaesuses elavate perede ja laste häbimärgistamist ja arusaama, et vaesust põhjustavad isiklikud ebaõnnestumised või puudused; märgib, et majanduskriis on märkimisväärselt suurendanud töötust, külmutanud leibkondade sissetuleku ja suurendanud elukallidust paljudes liikmesriikides; toonitab nõustamisteenuste võimalikku olulist rolli leibkonna sissetuleku suurendamisel ning märgib, et mõnedes liikmesriikides võivad asjaomased teenused ohus olla;

31.

nõustub, et vanemate töö- ja eraelu tasakaal on laste ja ühiskonna heaoluks ülima tähtsusega, kuna nii rahaline kui ka ajaline vaesus võivad pidurdada laste arengut; nõustub, et vanemate ebakindel töökoht, ebasoodne töögraafik ja madal töötasu mõjuvad täiskasvanute elukvaliteedile ja laste arengule negatiivselt (14);

32.

pooldab rõhuasetust selle tagamisele, et kõigil lastel oleks olulistes arenguetappides juurdepääs kvaliteetsetele teenustele, ning juhib tähelepanu sellele, et tervishoid, haridus, vanema- ja peretoetus, eluase ja turvalisus on põhilised teenustevaldkonnad, mida kõige sagedamini osutavad just kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

33.

tunnistab väikelaste hariduse ja hoolduse ning lapsehoiuteenuste kvaliteedi tähtsust; rõhutab, et tõhus ja õigeaegne sekkumine ning toetus lapsepõlves ja teismeeas (eelkõige kriitilistel hetkedel  (15)) võib lapse arengule märkimisväärselt kaasa aidata; märgib, et mõned kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pakutavad teenused, näiteks lasteaiad, koolid, raamatukogud ja koolivälised huvialaringid, on lapse heaolu parandamise seisukohalt väga tähtsad, kuid nende tegevus on kokkuhoiukavade tõttu paljudes liikmesriikides ohustatud (16);

34.

pooldab ettepanekut tugevdada hariduse rolli vaesuse tsükli ennetamisel ja sealt väljamurdmisel, kaotades kõik rahalised takistused hariduse omandamisel, tagades võrdsed võimalused ja andes vajalikku täiendavat abi mis tahes ebasoodsate asjaolude kompenseerimiseks; tunnistab, kui tähtis on võrdne juurdepääs haridusega seotud teenustele, mida pakuvad eranditult kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, nagu tasuta koolilõunad, tasuta õpikud ja koolitusmaterjalid, ning rahaline toetus väikese sissetulekuga ja vaesuse ohus elavate perekondade laste osalemiseks kooli väljasõitudel ja kultuuriüritustel;

35.

rõhutab, et lastehoiul võib olla oluline osa laste vaesuse vastu võitlemisel. Lastehoid pakub lapsele võimaluse suhelda teiste laste ja lastehoiu töötajatega ning saada nendest kontaktidest kasu. See võib parandada laste kognitiivset, keelelist, emotsionaalset ja sotsiaalset arengut ning selle mõjud paistavad olevat pikaajalised;

36.

toonitab, et vaesus võib mõjuda laste tervisele laastavalt (17); tunneb muret, et tervisealast ebavõrdsust käsitleva komisjoni teatise andmetel pööratakse vähe tähelepanu laste juurdepääsule tervishoiule, üldiselt puuduvad teadmised selle kohta ning poliitilised prioriteedid ei ole piisavad, puudulik on ka pühendumus tervisealase ebavõrdsuse probleemi lahendamisele; teeb ettepaneku rõhutada soovituses ja teatises laste tervise, sh vaimse tervise parandamise tähtsust; jagab arvamust, et lapsed peaksid olema konkreetne sihtrühm laiemates püüetes vähendada tervisealast ebavõrdsust, samuti tuleb tagada vaeste ja sotsiaalselt tõrjutud rühmade, k.a laste üldine juurdepääs tervishoiule;

37.

jagab muret, et keskkonnaprobleemid, nt keskkonnareostus, liiklus, saastunud maapind ja joogivesi mõjutavad sageli ebaproportsionaalselt vaesuses elavaid lapsi; tunneb heameelt ettepaneku üle teha kõikvõimalikke jõupingutusi, et vältida vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse all kannatavate laste getostumist ning edendada sotsiaalselt mitmekesist elamumajandust; toetab ettepanekut kaasata lapsed ning nende pered ja kogukonnad kavandamisse; soovitab kaaluda võimalust sätestada soovituses laste eluaseme miinimumnormid, võttes arvesse laste õiguste ülimuslikkust;

38.

nõustub, et liikmesriigid peavad tagama, et lapsi ei võeta oma perekondade juurest ära selle tõttu, et perel puuduvad vahendid laste eest hoolitsemiseks, ja märgib, et piisavad garanteeritud vahendid aitavad sellist olukorda vältida; hoiatab võimendamast vaesusega seonduvat häbimärgistamist, seostades seda liiga tihedalt perevägivallaga, ning toonitab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli lastekaitses;

39.

toetab jõuliselt kavandatava soovituse rõhuasetust laste ja noorte aktiivsele kaasatusele; nõustub, et on takistusi, mis ei lase kõigil lastel osaleda ja mis mitmekordistuvad ebasoodsas olukorras olevate laste puhul, ning on tõenäoline, et tavapäraste nõustamisviiside abil ei ole neid võimalik kaasata. Siiski tuleks aktiivset osalust edendavat lähenemisviisi innustada peredes, kogukonnas, valitsusvälistes organisatsioonides ja erasektoris, et tugevdada kogu ühiskonna pühendumust;

40.

teeb ettepaneku pakkuda laste kaasamisel neile võimalus anda oma osa ja kaasa rääkida nende elu mõjutavate otsuste kujundamisel, osaleda spordi- ja vabaajategevustes tervise, ühiskondliku elu ja isikliku arengu edendamiseks, kasutada kultuurilisi võimalusi oskuste õppimiseks ning tõsta teadlikkust kultuuride ja kultuurilise mitmekesisuse kohta, et luua kaasavam, vähem diskrimineeriv ühiskond;

41.

kutsub üles nii riike kui ka kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi tegema endast oleneva, tagamaks lastele ja noortele nende aktiivseks kaasamiseks vajalikud tingimused nii õpi-, arengu- kui ka vaba aja veetmise keskkonna ja mitmekülgsete võimaluste loomise kaasabil;

42.

nõustub, et üks takistus laste vaesusega tegelemisel on üldsuse ja poliitikute puudulik teadlikkus sellest probleemist ja selle mõjust nii lastele ja nende peredele kui ka ühiskonnale laiemalt; väljendab muret, et seda võimendab vaesuse vähene ja teatud juhtudel negatiivne meediakajastus, vähene laste õiguste tundmine või toetamine, pikaajalise visiooni puudumine ja liigse tähelepanu suunamine lühiajalistele valimisvõitudele (noored ei kuulu valijate hulka); märgib, et laste märkamine või lapse käsitamine täisinimesena ei kuulu paljude riikide poliitilisse kultuuri;

43.

toob esile töö, mida kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused teevad selleks, et kaasata lapsed enda elu mõjutavate küsimuste üle otsuste tegemisse. Kuid palju on veel teha, et tagada kõigi laste õigus avaldada arvamust neid puudutavates küsimustes kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooni artikliga 12;

44.

soovitab võtta juhtalgatuse „Vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm” prioriteediks konkreetne laste vaesuse valdkonna eesmärk ning võtta vastu laste vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse terviklik strateegia, mis hõlmab riiklikku, piirkondlikku ja kohalikku tasandit ning sobib üldisema strateegiaga „Euroopa 2020”, ning luua mõistlikel näitajatel rajanev järelevalveraamistik, mis oleks seotud ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni aruandlusmehhanismiga;

45.

kordab vajadust liikmesriikide spetsiaalse laste vaesust käsitleva aruandluse järele ning teeb ettepaneku – kui eelnevalt töötatakse välja kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele soovitatavad analüüsivahendid ohu- ja hädaolukordade tõsiduse hindamiseks – lisada see liikmesriikide strateegiaga „Euroopa 2020” seotud aruandluskohustuste hulka; toob esile, et Regioonide Komitee korraldas 19. aprillil 2011 kiirküsitluse, millest selgus, et paljud vastajad peavad kohustuslike prioriteetide võimalikku lisamist tulevastesse piirkondlikesse programmidesse positiivseks sammuks, mis võib suurendada vaesuse ja sotsiaalse tõrjutusega seotud küsimuste nähtavust kohalikul, piirkondlikul ja riigi tasandil;

46.

soovitab võtta struktuurifondide vahendite eraldamisel arvesse projekte ja teenuseid laste vaesusega võitlemiseks ning laste ja nende perede heaolu edendamiseks – eriti laste ja noorte puhul, kellel on füüsiline haigus või vaimne häire, kes on sattunud ärakasutamise ohvriks, kes on narkosõltuvuses, kel on sisserändaja staatus, kes puutuvad kokku kuritegevusega või keda iseloomustavad muud tegurid, mis suurendavad nende haavatavust –, samuti parandada laste ja nende perede osalust ning võidelda vaesuse suhtes kehtivate negatiivsete ja häbistavate hoiakutega;

47.

soovitab kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused aktiivselt nende otsuste ja poliitikameetmete väljatöötamisse, mis puudutavad toetust perekondadele, teenuste osutamist ning laste ja noorte aktiivset kaasamist, sest omavalitsused on otsustav lüli riikliku ja Euroopa poliitika rakendamisel kohalikul tasandil;

48.

soovitab komisjonil parimate tavade levitamise eesmärgil arendada ja toetada dialoogi jätkamist Regioonide Komiteega ning eraldada komiteele vahendid, mis võimaldaksid tal avaldada koostöös selliste organisatsioonidega nagu Eurocities ja Eurochild aruandeid, mis kajastavad kõigi liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste edukaid projekte laste vaesusega võitlemisel.

18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/40

—

väljendab rahulolu seoses direktiivist saadava tegeliku kasuga, ent märgib pettumusega, et ei keskkonnamüra direktiivis ega selle rakendamist käsitlevas aruandes ei ole ühtegi viidet kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ega nende määravale rollile liigse müra vastu võitlemisel;

—

märgib, et mürasaaste on eelkõige kohalik probleem, mis vajab aga peamiselt üleeuroopalist lahendust. Sellega seoses kutsub komitee ELi üles koostama ambitsioonika müraheite poliitika müraallikatele suunatud Euroopa meetmete kujul;

—

teeb ettepaneku, et pärast kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele avaldatava mõju põhjalikku hindamist seaks Euroopa Komisjon WHO tervisealaste soovituste alusel künnis- või sihtväärtused;

—

rõhutab vajadust seoste ja vastastikuse täiendavuse järele eri õigusvahendite vahel ja lünkade likvideerimise järele seadusandluses, millega reguleeritakse müra allikatega seonduvaid tegureid, sh sõidukid, eelkõige, autod ja veoautod, maanteed, raudteed ja lennujaamad, koostades selleks üldise õigusraamistiku;

—

toonitab, et oluline on pakkuda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele rahalist abi ja tehnilisi juhiseid ning täiendavaid meetmeid ka ELi ja riigi tasandil Euroopa Liidu mürasaaste poliitika rakendamiseks;

—

kutsub üles lisama mürasaastega seotud mureküsimused kõikidesse asjaomastesse poliitilistesse protsessidesse ja algatustesse, eelkõige ELi tulevasse seitsmendasse keskkonnaalasesse tegevusprogrammi ning ELi teise tervise ja keskkonna tegevuskavasse, samuti ELi regionaalarengu programmides sisalduvatesse säästva transpordi algatustesse ja maakasutuspoliitikasse;

—

soovitab Euroopa Komisjonil laiendada mitmetasandilise valitsemistava kontseptsiooni ka muudele valdkondadele, nt müraküsimustele. Siinkohal võiks võrdlusaluseks olla linnapeade pakt.

Raportöör

José MACÁRIO CORREIA (PT/EPP), Faro linnapea

Viitedokument

Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule keskkonnamüra direktiivi rakendamise kohta kooskõlas direktiivi 2002/49/EÜ artikliga 11

COM(2011) 321 final

1.

kinnitab mürasaaste vastase võitluse ja Euroopa mürapoliitika edasiarendamise tähtsust. Mürapoliitika võeti vastu 25. juunil 2002 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivina 2002/49/EÜ, mida tuntakse keskkonnamüra direktiivi nime all;

2.

väljendab rahulolu seoses direktiivist saadava tegeliku kasuga, nagu mürakaartide koostamine, ühiste näitajate kindlaksmääramine, ELi elanikkonna müraga kokkupuute hindamine ja tegevuskavade koostamiseks pädevate asutuste asutamine;

3.

pooldab Euroopa Komisjoni aruannet direktiivi rakendamise kohta sobiva lähtepunktina keskkonnamüra direktiivi vajalikule läbivaatamisele;

4.

väljendab kahetsust, et teatud liikmesriigid ei koostanud nõutud mürakaarte määratud tähtajaks ning et Malta puhul tuli algatada rikkumismenetlus;

5.

märgib pettumusega, et ei keskkonnamüra direktiivis ega selle rakendamist käsitlevas aruandes ei ole ühtegi viidet kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele; toonitab nende määravat rolli liigse müra vastu võitlemisel ja soovib seetõttu olla täielikult kaasatud edasise poliitika kavandamisse;

6.

märgib, et mürasaaste on eelkõige kohalik probleem, mis vajab aga peamiselt üleeuroopalist lahendust. Sellega seoses kutsub komitee ELi üles koostama ambitsioonika müraheite poliitika müraallikatele suunatud Euroopa meetmete kujul;

7.

kordab vajadust seada eemärgid, et võidelda keskkonnamüra vastu, millega inimesed puutuvad kokku eelkõige kompaktse hoonestusega aladel, avalikes parkides või linnastu muudes vaiksetes piirkondades, maal vaiksetes piirkondades, koolide, haiglate ja muude müratundlike hoonete ja piirkondade lähedal;

8.

märgib, et komisjoni koostatud müra tervisemõjude loetelus on jäetud selgelt mainimata mürakoormuse üks kõige tavapärasem mõju – tinnitus ja hüperkuusia (äärmine müratundlikkus), mille põhjuseks on sageli kõrge müratasemega kokkupuutest tulenev kuulmisvõime langus. Vähemalt 10 % elanikkonnast kannatab tinnituse ja/või hüperkuusia all ning kõrgete müratasemete tõttu puudutab see nähtus järjest enam noori. Seepärast on äärmiselt oluline anda üldsusele teavet mürakoormusest tulenevate terviseprobleemide kohta;

9.

märgib, et ELi asjakohaste seniste ja tulevaste algatuste loetelus ei leidu ühtki meedet kõrge mürataseme alandamiseks teatud avalikes kohtades, nt diskoteekides;

10.

toonitab vajadust võtta arvesse WHO viimaseid andmeid seoses mürakaartides kohaldatavate müratasemetega/sagedustega. WHO soovituste kohaselt tuleks indikaatori LNIGHT puhul nõuda aruandlust juba siis, kui müra tugevus on 40 dB, ning sinna sisse tuleks arvestada ka maantee -, raudtee- ja õhuliiklusest tulenevad sotsiaalsed kulud. Komitee soovitab tungivalt sisestada WHO viimased andmed ka müradoosi-kulu kõveratesse, mille alusel arvutatakse välja liiklusmüra sotsiaalsed kulud;

11.

kutsub üles lisama mürasaastega seotud mureküsimused kõikidesse asjaomastesse poliitilistesse protsessidesse ja algatustesse, eelkõige ELi tulevasse seitsmendasse keskkonnaalasesse tegevusprogrammi ning ELi teise tervise ja keskkonna tegevuskavasse, samuti ELi regionaalarengu programmides sisalduvatesse säästva transpordi algatustesse ja maakasutuspoliitikasse;

12.

rõhutab vajadust seoste ja vastastikuse täiendavuse järele eri õigusvahendite vahel ja lünkade likvideerimise järele seadusandluses, millega reguleeritakse müra allikatega seonduvaid tegureid, sh sõidukid, eelkõige, autod ja veoautod, maanteed, raudteed ja lennujaamad, koostades selleks üldise õigusraamistiku;

13.

peab oluliseks praeguse direktiivi mitmete puuduste parandamist ning leiab, et vajalik ja asjakohane on arendada välja võrdlev metoodika müra mõõtmiseks, künnis- või sihtväärtuste ning aruandlus- ja hindamismeetodite määratlemiseks ja direktiivi jõustamiseks ning kasutada müra mõõtmise ja järelevalve võrgustikke, sealhulgas standardkriteeriume;

14.

kinnitab vajadust võidelda müraga selle tekkekohas ning müra vältimise kulutõhusust, kui selleks kasutatakse ära tehnika arengut, ning jälgitakse mürasaaste kontrollimisele kohaldatavaid heitkoguste piirmäärasid, selle asemel et minimeerida selle mõjusid;

15.

toonitab liiklusmüra selle tekkekohas vähendamise eeliseid kui vahendit omavalitsuste ja maanteeametite kulutuste vähendamiseks, konkreetselt müratõkete ja isolatsiooni paigaldamisel;

16.

rõhutab mürasaaste piirangu poliitikameetmetesse kaasamise tähtsust maakasutuse ja linnaplaneerimise valdkonnas, eelkõige selleks, et piirata maanteetranspordi ja ümbruskonna müra selle tekkekohas;

17.

rõhutab, kui oluline on lisada müra vähendamise eesmärk Euroopa Komisjoni valges raamatus „Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas” määratletud konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi eesmärkide hulka ning soovitab kohandada ja hinnata seejuures säästvuse, energiatõhususe ja õhukvaliteedi valdkonnas võetavaid meetmeid, lähtudes müra vähendamise seisukohast. Komitee teeb ka ettepaneku koostada valge raamatu rakendamiseks tegevuskava, mis sisaldaks ajakava, meetmeid ja hindamisperioode;

18.

on arvamusel, et ambitsioonikas Euroopa müraheite poliitika peaks sisaldama vähemalt järgmisi meetmeid:

19.

kutsub transpordisektorit üles püstitama mürasaaste vähendamise eesmärgid, võimalusel selliste turupõhiste vahendite abil nagu lõivud (maantee-, raudtee-, vee- või õhutranspordi-) võrgule ligipääsu või selle kasutamise eest, et saastajad võtaksid enda kanda nende tekitatud mürasaaste kulud;

20.

soovitab mootorsõidukite müra käsitleva direktiivi 70/157/EMÜ läbivaatamisel, rehvimüra käsitleva direktiivi elluviimiseks 2001/43/EÜ ning direktiiviga 97/24/EÜ reguleeritud L-kategooria sõidukite müra käsitlevates ettepanekutes kasutada kooskõlastatud strateegiat ja seada ambitsioonikamad müra vähendamise eesmärgid, ning kutsub üles võtma meetmeid, et tagada lennuvälja lähedal elavatele inimestele unerahu põhimõtteliselt vähemalt 7 tunniks;

21.

tervitab hiljutisi arenguid seoses uue rehvimärgistussüsteemiga, mis annab tarbijatele, autoparkide haldajatele ja riigiasutustele võimaluse valida müra seisukohalt parimad rehvid Komitee teeb sellega seoses ettepaneku, et märgistus peaks andma tarbijatele võimaluse tasakaalustada rehvi mürataset ka selle kütusetarbimise viisiga. Lisaks soovitab komitee siduda nimetatud märgistuse selgete Euroopa standarditega sõidukite kohta, mis asjakohaste teekatte tehnoloogiate kasutamisega suudavad vähendada maanteemüra poole võrra (10 dB); kuid tuletab meelde põhjapoolsete liikmesriikide rehvikasutusvõimaluste erisusi liiklusohutuse tagamiseks eriolukordades, näiteks naastudega või naastudeta rehvide kasutamiseks talvistes või muudes ekstreemsetes tingimustes;

22.

vaiksete teekattematerjalide väljatöötamisel tuleb arvesse võtta kohalikke kliima- ja ilmastikutingimusi ning teekatte võimalikule libedatõrjele (soolatamine, naastrehvid) vastupidavamaks muutmist;

23.

rõhutab, et direktiivi 2000/14/EÜ välitingimustes kasutatavate seadmete müra kohta käivate liikmesriikide seaduste ühtlustamise kohta on äärmiselt oluline;

24.

tunnistab vajadust võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt aastaks 2020 välja vahetada olemasolevad veeremid või neid kohandada, ning pakkuda stiimuleid vaiksemate piduriklotside kasutamiseks. Turupõhiseid vahendeid, nagu rööbasteedele juurdepääsu tasud, tuleks kasutada tagamaks, et saastajad tasuvad endi põhjustatud mürakulud. Kui turupõhised vahendid osutuvad ebapiisavateks, tuleks keskpikas perspektiivis ette näha lisameetmed, näiteks keeld kasutada selliseid veeremeid, mis ei ole varustatud vähim müra tekitava tehnoloogiaga. Komitee soovib siinkohal eriti esile tõsta raudteemüra käsitleva ELi poliitika läbivaatamist ning Saksamaal ja Madalmaades juba käimalükatud katseprojekte;

25.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on parendada linnapiirkondi vaiksemate transpordiliikide, sealhulgas hübriid- ja elektriautode ning säästvama ühistranspordi kasutamise innustamise kaudu;

26.

soovitab kiita heaks sellised linnakeskkonna planeerimise meetmed nagu trammid ja teised ühissõidukid, sh maa-alused süsteemid, jalgrattasõidu ja kõndimise propageerimine, autoliikluse ja sõidukite kiiruse piiramine, avalike hangete keskkonnahoidlikumaks muutmine ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele õigete stiimulite ja ELi rahastamismehhanisme puudutava asjakohase teabe pakkumine;

27.

kutsub üles vaatama läbi direktiivi V lisa, milles kehtestatakse punktidena müra tegevuskava miinimumnõuded, ning VI lisa, milles määratakse kindlaks Euroopa Komisjonile sel eesmärgil edastatav teave. Läbivaatamise eesmärk on tagada ulatuslikum ja tõhusam direktiivile vastavus ning võimalus liikmesriike omavahel võrrelda;

28.

teeb ettepaneku otsustada selliste vahendite ja metoodikate ELi tasandil standardimise kasuks, mis lihtsustavad müra käsitlevate tegevuskavade koostamist ja/või elluviimist ning millega kaasatakse paljusid sidusrühmi alates teadusasutustest ja ülikoolidest kuni kohalike ja piirkondlike omavalitsusteni. Neid koordineeriks üks ELi amet;

29.

juhib siinkohal tähelepanu sellele, et mõnedel juhtudel ei ole müra tegevuskava koostamise eest vastutaval asutusel pädevust selle rakendamiseks, ning palub seepärast nimetatud küsimusele rohkem tähelepanu pühendada;

30.

soovitab Euroopa Komisjonil laiendada mitmetasandilise valitsemistava kontseptsiooni ka muudele valdkondadele, nt müraküsimustele. Siinkohal võiks võrdlusaluseks olla linnapeade pakt;

31.

kutsub üles viima kiiresti lõpule projekti CNOSSOS-EU (Common Noise Assessment Methods in Europe) eesmärgiga võtta kasutusele ühtlustatud hindamismeetod nii maantee-, raudtee- kui ka tööstusmüra ning lennukimüra kaardistamiseks;

32.

teeb ettepaneku, et pärast kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele avaldatava mõju põhjalikku hindamist seaks Euroopa Komisjon WHO tervisealaste soovituste alusel künnis- või sihtväärtused, kohustades liikmesriike võtma meetmeid niipea, kui saavutatakse teatud müratase;

33.

soovib väljendada mõningaid kahtlusi seoses Euroopa mürasaaste immissioonistandarditega, kui neid ei käsitleta koos tervikliku müraheitepoliitikaga: nendest Euroopa standarditest kinnipidamise eest vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, samas ei ole kohalikud ja piirkondlikud meetmed selleks sageli piisavad. Taoliste immissioonistandardite kehtestamine peaks toimuma üksnes üleeuroopalise mürapoliitika raames, mis toob välja selge seose müraheite- ja immissioonipoliitika vahel.. Komitee teeb ettepaneku järgmisteks meetmeteks:

34.

toonitab, kui oluline on taastada tulevast mürapoliitikat käsitlevas rohelises raamatus juba sisalduvad suunisväärtused, mis on praegusest direktiivist välja jäetud ning mis WHO uuemates uurimustes on leidnud kinnitust kaitse-eesmärkidena, ja märgib, et erinevatest allikatest pärinev müra mõjub kumulatiivselt ning et uute projektide kavandamisel tuleb võtta aluseks WHO pikaajalised sihtväärtused;

35.

soovitab luua suuremaid sünergiaid mürapoliitika ja õhukvaliteedi poliitika vahel (nii Euroopa Liidu õhukvaliteedi direktiivis kui ka keskkonnamüra direktiivis sisalduvad tegevuskavadega seotud kohustused). Sellega innustataks tõhusamaid ühiseid poliitikameetmeid;

36.

soovitab pärast kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele avaldatava mõju põhjalikku hindamist seada eesmärgid müraga kokkupuute vähendamisele, nagu on tehtud õhu- ja kliimasaaste puhul, sealhulgas eesmärk vähendada 55 dB müraga kokkupuutuvate inimeste arvu 2023. aastaks vähemalt 15 % võrra;

37.

leiab, et tulevaste mürakaartide koostamisel tasub kaaluda müra künnisväärtuse vähendamist LDEN 40 dB ja LNIGHT 35 dB tasemele;

38.

kutsub üles selgitama mõningaid direktiivis sisalduvaid käsitusi, eriti mõisteid „linnastud” ja „vaiksed piirkonnad”;

39.

toonitab, et oluline on pakkuda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele rahalist abi ja tehnilisi juhiseid ning täiendavaid meetmeid ka ELi ja riigi tasandil Euroopa Liidu mürasaaste poliitika rakendamiseks;

40.

kordab taas kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võrgustiku loomise väärtust teabe vahetamisel, kogemuste jagamisel ja parimate tavade kasutuselevõtul, eeldusel, et ajakohastatud teave on kõigis keeltes kättesaadav;

41.

soovitab anda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele rohkem ja täielikumat teavet ning toetusvahendeid ja juhiseid eri allikatest pärineva kumulatiivse müra visualiseerimiseks kombineeritud kaartidel. Subsidiaarsuse põhimõttest johtuvalt on igal omavalitsusel endal õigus otsustada, milline on parim viis teavituskampaaniate läbiviimiseks;

42.

teeb ettepaneku käivitada kohalikul ja piirkondlikul tasandil mürateemalisi teavitus- ja teabekampaaniaid ning korraldada avalikke konsultatsioone ja arutelusid, et mõista üksikasjalikumalt tegelikku olukorda ja selgitada temaatikat elanikele;

43.

soovitab luua arvukamaid partnerlussuhteid kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning kohalike valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikeühenduste vahel, andes eelkõige välja auhindu ja preemiaid, mis võiksid aidata esile tuua kogu ELis elluviidavaid loovaid ja kulutõhusaid meetmeid;

44.

rõhutab, et müra piirväärtuste kehtestamine on vajalik nii kõrge kaitsetaseme saavutamiseks kui ka mürakaitsest tulenevate konkurentsimoonutuste vältimiseks siseturul. Künnis- ja/või sihtväärtuste kehtestamisel, direktiivi jõustamisel ning müra piirväärtuste ületamise korral täiendavate meetmete kasutuselevõtu kaalumisel tuleb kindlasti järgida subsidiaarsuse põhimõtet, arvestades seejuures nende meetmete mõju kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning kliima ja muude tingimuste mitmekesisust Euroopas;

45.

toonitab proportsionaalsuse põhimõtte olulisust ettevõtete ja riigiasutuste täiendavate kulude ja halduskoormuse ning sellest saadava keskkonnakasu suhte hindamisel.

18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/45

—

tervitab Euroopa Komisjoni soovi olla aktiivsem kõrgharidusasutuste ja erinevate riiklike, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste toetamisel kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava elluviimisel;

—

nõustub Euroopa Komisjoni väitega, et kõrgharidusse tehtavate koguinvesteeringute maht Euroopas on liiga väike ja tunnistab seejuures, et mitte ainult liikmesriigid, vaid paljudel juhtudel ka piirkondlikud omavalitsused peavad võtma vastutuse investeeringute suurendamise eest kõrgharidusse, kasutades selleks avalikke vahendeid;

—

julgustab Euroopa Komisjoni pöörama konkreetsete programmide ja tegevussuundade kindlaksmääramisel veelgi enam tähelepanu ühele prioriteetidest, mida ta ise õigusega liikmesriikidele ja kõrgharidusasutustele kehtestab: osalustaseme tõstmine ja selleks vajaliku kõrghariduse „sotsiaalse mõõtme” tugevdamine;

—

on seisukohal, et kõrghariduse tähtsus võib väljenduda ka selles, mil määral arvestavad kõrgharidusasutused tüüpiliste piirkondlike või kohalike vajadustega ja võivad nii anda reaalse panuse kohalikku ja piirkondlikku arengusse;

—

täheldab siiski, et palju tuleb veel teha õppega seotud liikuvuse võimaluste ja piiriülese koostöö laiendamiseks ja samaaegseks edasiseks süvendamiseks ning seeläbi selle lisaväärtuse märkimisväärseks suurendamiseks;

—

märgib taaskord, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on olulised pädevused üldhariduse ja kutseõppe vallas, nii nagu see on ka noorsoopoliitika ja tööhõivepoliitika valdkonnas. Komitee rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on seeläbi võtmeroll kõnealuse ajakohastamise tegevuskava elluviimisel, austades seejuures täielikult subsidiaarsuse põhimõtet.

Raportöör

Mia DE VITS (BE/PES), Flaami parlamendi liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Majanduskasvu ja tööhõive toetamine – Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava”

COM(2011) 567 final

1.

tervitab teatist „Majanduskasvu ja tööhõive toetamine – Euroopa kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava”, milles Euroopa Komisjon toob välja peamised poliitilised ülesanded kõrghariduse reformimisel. Komitee hindab asjaolu, et Euroopa Komisjon soovib sel viisil anda täiendava tõuke reformidele, mida alustati Bologna protsessi ning Euroopa kõrgharidusruumi ja Euroopa teadusruumi loomisega, ent mis ei ole veel kaugeltki lõpule viidud, ning seda, et komisjon annab neile reformidele sellega ka olulise koha Euroopa 2020. aasta strateegia laiemas raamistikus ja selle raames käivitatud juhtalgatuste kontekstis;

2.

nõustub teatises valitud lähenemisviisiga, mille puhul Euroopa Komisjon loetleb ühelt poolt üles, millised on olulisemad poliitilised ülesanded, mida nii liikmesriigid kui ka kõrgharidusasutused peaksid täitma käesoleva kümnendi lõpuks, ning teiselt poolt annab teada, mil viisil saab komisjon liikmesriike ja kõrgharidusasutusi toetada kõnealuse ajakohastamise tegevuskava elluviimisel;

3.

kinnitab, et vastutus kõrghariduse reformimise eest lasub esmajoones liikmesriikidel ja haridusasutustel enestel, kuigi haridusalased väljakutsed ja nende poliitilised lahendused ei tunne riigipiire. Kõrgharidus on poliitikavaldkond, milles Euroopa Liidul on koordineeriv ja toetav pädevus. Lisaks märgib komitee taaskord, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on olulised pädevused üldhariduse ja kutseõppe vallas, nii nagu see on ka noorsoopoliitika ja tööhõivepoliitika valdkonnas. Komitee rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on seeläbi võtmeroll kõnealuse ajakohastamise tegevuskava elluviimisel, austades seejuures täielikult subsidiaarsuse põhimõtet;

4.

märgib, et väljapakutud strateegia kõrghariduse ajakohastamiseks ei näi tekitavat ühtki küsimust subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte järgimises;

5.

rõhutab, et haridus, k.a kõrgharidus, peab esmajärjekorras andma inimestele laiaulatusliku üldharidusliku aluse, millele toetudes saavad nende anded maksimaalselt õitsele puhkeda ning inimesed saavad areneda avatud, tugevateks ja mitmekülgseteks isiksusteks, kes suudavad täiel määral kanda ühiskondlikku vastutust. Haridusel on kahtlemata ka majanduslik väärtus, ent see ei ole tema ainus väärtus. Haridusele lähenemine majanduslikust vaatevinklist on seepärast alati ja vältimatult mittetäielik lähenemisviis. See aga ei tähenda, et majanduslik lähenemisviis ei või teatud kontekstis olla mõttekas ja lausa hädavajalik;

6.

toetab – ilma et see vähendaks eeltoodu kaalu – täielikult seisukohta, et haridus ja koolitus tuleb seada kesksele kohale Euroopas aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks ning rõhutab, et Euroopa kõrgkoolide võimalusi selle ühiskondliku ülesande täitmisel ei ole veel täielikult ära kasutatud;

7.

toetab analüüsi, mille kohaselt tuleb keskmist kvalifikatsioonide taset Euroopas tõsta selliselt, et kõrgkooli või samaväärseid õpinguid lõpetavate noorte osakaal jõuaks 2020. aastaks 40 % tasemele, et olla valmis teadmistepõhiste töökohtade arvu eeldatavaks ja hädavajalikuks suurenemiseks, et pakkuda noortele paremaid väljavaateid kvaliteetsete töökohtade leidmisel ja võidelda niisiis ka töötusega, seda eelkõige noorte hulgas;

8.

on veendunud, et innovaatiliste IKT lahenduste laiaulatuslik kasutamine kõrghariduse pakkujate poolt võib aidata muuta kõrghariduse hõlpsamini kättesaadavaks ning suurendada osalusmäärasid näiteks hõredalt asustatud piirkondades, saartel, mäestikualadel või äärepoolseimates piirkondades elavate üliõpilaste osas;

9.

on selgesõnaliselt nõus väitega, et kõrgharidus tuleb muuta ahvatlevaks kõikidest ühiskonnakihtidest pärinevatele inimestele ja avaldab kahetsust, et teatud elanikkonnarühmad ei ole kõrghariduses ikka veel märkimisväärselt esindatud. Komitee viitab sellele, et nimetatud alaesindatus, mis esineb muuseas vastutustundetu jäärapäisusega veelgi suuremal määral õppejõudude ridades, ei aseta meid silmitsi mitte üksnes sotsiaalsete probleemidega, vaid mille puhul on majanduslikust vaatevinklist lähtudes tegu ka annete mõttetu raiskamisega;

10.

teeb seepärast ettepaneku, et järelevalvet tuleks teostada mitte üksnes selle üle, mil määral teevad liikmesriigid edusamme alaesindatud rühmade kaasamisel kõrgharidusse ning – mis on vähemalt sama otsustav – nende edukuse üle kõrghariduses, vaid jälgida tuleb ka seda, mil määral liikmesriikidel ja kõrgharidusasutustel õnnestub ligi meelitada nimetatud rühmadesse kuuluvaid ja „ebatraditsioonilisi” üliõpilasi, ning seda viisil, mis murrab lisaks läbi klassikalistest rollimudelistest, tänu millele on võimalik võidelda stereotüüpsete õppevalikute ja sellest tuleneva tööturu segregatsiooni vastu. Pidades silmas demograafilisi arenguid, on komitee siiski veendunud, et osalustaseme vajalikku märkimisväärset suurendamist ei saa jätkusuutlikult teostada, kui liikmesriikidel ja kõrgharidusasutustel ei õnnestu viia seda „sotsiaalset mõõdet” oma kõrghariduspoliitika keskmesse. Komitee arvab seepärast, et spetsiifiliste eesmärkide sõnastamine on ka selles valdkonnas vältimatu, ent seda tuleb kindlasti kohandada iga liikmesriigi ja iga liikmesriigi erinevate piirkondade spetsiifilisest kontekstist lähtuvalt. Komitee rõhutab siiski, et kõrghariduse omandajate suurem arv eeldab ka Euroopa kõrgharidusasutuste suuremat rahastamist, et tagada tipptasemel teadustegevus ja õpe;

11.

toetab Euroopa Komisjoni üleskutset tagada rahalise toetuse jõudmine võimalike madalama sissetulekuga õppijateni. Selles kontekstis jälgib komitee murega eri liikmesriikide otsuseid või kaalutlusi õppemaksude tõstmiseks, seda vaatamata tõsiasjale, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid on ratifitseerinud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelise pakti, mille artiklis 13 sedastatakse muu hulgas järgmist: „Kõrgharidus peab olema kõigile, vastavalt igaühe võimetele, ühtviisi kättesaadav. Selleks tuleb rakendada kõiki vajalikke abinõusid, kaasa arvatud tasuta hariduse järkjärguline sisseseadmine.” Komitee kardab, et õppemaksude tõstmine toob kaasa ka kõrghariduses osalemise finantskünnise tõusu ja seda just hetkel, mil paljud üliõpilased ja nende perekonnad seisavad silmitsi finants- ja majanduskriisi tagajärgedega;

12.

viitab sellele, et kõrgharidusele juurdepääsul ja seal edu saavutamisel võib lisaks majanduslikele võimalustele olla määrav roll ka teistel asjaoludel (tähelepanu pööramine õppevalikutele, sobiv eelnev haridus ja abi selle puudumise korral, õpingute juhendamine ja kutsenõustamine, õigeaegne ümbersuunamine sobivamale elukutsele või õppesuunale, vältimaks kõrghariduse omandamise pooleli jätmist, kõrghariduse suurem suunatus üliõpilastele jne) ning palub liikmesriikidel ja kõrgharidusasutusel ka sellele vajalikku tähelepanu pöörata. Komitee väljendab kahetsust seoses sellega, et asjaomast poliitikat puudutavat teavet on veel liialt vähe süsteemselt kogutud ja liikmesriikidele jagatud, mida aga tehakse kõrghariduse teiste aspektide puhul, ning leiab, et seoses sellega väärib vajalikku toetust praegu Bologna protsessi raames välja arendatav kõrghariduse sotsiaalse mõõtme vaatluskeskus (Observatory on the Social Dimension in Higher Education);

13.

tervitab Euroopa Komisjoni esitatud meetmeid – selliste riiklike kvalifikatsiooniraamistike väljatöötamine, mis sisaldavad selgeid ja vajadusel täiendavaid edasiliikumisvõimalusi eri kvalifikatsioonitasemete vahel, ning õpitulemuste ja tegelikult omandatud teadmiste ja oskuste kesksele kohale asetamine (muu hulgas ka mujal omandatud kvalifikatsioonide ja varem omandatud pädevuste tunnustamine, ka formaalse ja mitteformaalse õppe valdkonnas) selliste traditsioonilisemate ja formaalsemate kriteeriumite asemel nagu õpingute kestvus ja õppeprogrammi tundide arv. Komitee arvab, et sellised meetmed võivad osutuda eesmärgipärasteks vahenditeks pädevuste väärtuse paremal hindamisel ja inimeste õigele kvalifikatsioonitasemele määramisel või selleks, et pakkuda neile sobivat ja läbitavat kutsesuunda kõrgema kvalifikatsiooni saavutamiseks;

14.

nõuab tungivalt, et Euroopa Komisjon järgiks ka ise järjepidevalt oma progressiivset lähenemisviisi paindlikele õppesuundadele ja õppevormidele, seda ka kutsekvalifikatsioonide tunnustamist käsitleva direktiivi praeguse versiooni ja uue direktiivi eelnõu väljatöötamisel;

15.

kinnitab, et kõrgharidusel on suur kasu tihedatest kontaktidest töömaailma ja tööturuasutustega, vähemalt selles osas, mis on suunatud kõrget kvalifikatsiooni eeldavatel töökohtadel edu saavutamiseks vajalike teadmiste ja oluliste edasiantavate pädevuste õpetamisele. Samas arvab komitee, et ka /töömaailm võiks võtta suurema vastutuse kõrghariduse osas, pakkudes üliõpilastele ja õppejõududele muu hulgas piisavalt ja kvaliteetseid praktikakohti, mõeldes dialoogis kõrgharidusasutustega tuleviku karjääride ja nendega seotud koolitusnõuete üle, väärtustades täiel määral doktoriõppe läbinute poolt edastatavaid üldisi pädevusi jne. Samuti tuleks ulatuslikumalt käivitada teaduspartnerlusi ettevõtete ja ülikoolide vahel;

16.

on veendunud, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on kõige sobivamad selle dialoogi edendamiseks ja suunamiseks, kuna reeglina on neil suurepärased sidemed nii kõrgharidusasutuste kui ka töömaailmaga;

17.

on seisukohal, et kõrghariduse tähtsus võib väljenduda ka selles, mil määral arvestavad kõrgharidusasutused tüüpiliste piirkondlike või kohalike vajadustega ja võivad nii anda reaalse panuse kohalikku ja piirkondlikku arengusse. Komitee näeb sellises piirkonnaga arvestamises ühte mõõdet, millele kõrgharidusasutused võivad oma eesmärkides ja strateegilistes prioriteetides suuna seada ning milles nad võivad pürgida tipptaseme saavutamise poole, ning rõhutab ja toetab seetõttu Euroopa kõrgkoolide mitmekesisust ja individuaalsust;

18.

kutsub üles kasutama kõigis Euroopa kõrgharidusasutustes ulatuslikult IKT lahendusi. Kõrgharidusasutuste ja asjaomaste üleriigiliste, piirkondlike ja kohalike asutuste ühise IT-platvormi rajamine võib suurendada kõrgkoolilõpetanute osakaalu;

19.

nõustub, et läbimõeldud liikuvus ja piiriülene koostöö on mitmes mõttes olulised hariduse kvaliteedi ja isikliku arengu seisukohalt nende inimeste jaoks, kellel on võimalus selles protsessis osaleda. Komitee märgib, et liikmesriigid ja kõrgharidusasutused on teinud selles valdkonnas hiiglaslikke edusamme, muu hulgas tänu Erasmuse programmi tõukejõule, mida veelgi tugevdab Bologna protsess. Komitee arvates on sellel hindamatu väärtus, et tänu nendele programmidele ja koostööle on „Euroopa” paljude inimeste jaoks midagi konkreetset ja positiivset;

20.

täheldab siiski, et palju tuleb veel teha õppega seotud liikuvuse võimaluste ja piiriülese koostöö laiendamiseks ja samaaegseks edasiseks süvendamiseks ning seeläbi selle lisaväärtuse märkimisväärseks suurendamiseks. Euroopa Komisjon nimetab õigusega rea erinevatel poliitilistel tasanditel esinevaid takistusi, mis tulenevad tihti spetsiifilisest riiklikust kontekstist. Komitee leiab, et sellised keerulised tingimused ei tohi takistada liikmesriike, kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ja kõrgharidusasutusi oma pädevuste piires nende probleemidega kiirelt tegelemast;

21.

kutsub üles võtma kõigis kõrgharidusasutustes kasutusele diplomilisad, kuna need on väga oluline samm diplomite võrreldavuse poole ja muudavad nende tunnustamise palju lihtsamaks;

22.

juhib tähelepanu üksikutele olemasolevatele piiriülese kvaliteedi tagamise algatustele kõrghariduse valdkonnas ning pidades silmas struktuurilist mõju asjaomaste liikmesriikide ja piirkondade kõrgharidusesüsteemidele, soovib komitee meelsasti neid esile tõsta kui piiriülese koostöö mudeleid;

23.

kutsub riikide asjaomaseid asutusi – kelleks on paljudel juhtudel piirkondlikud või kohalikud omavalitsused – üles muutma akadeemiliste kvalifikatsioonide tunnustamise lihtsamaks ja kiiremaks, et kõrvaldada oluline takistus õppurite ja teadlaste liikuvuselt. Kõnealused menetlused ei tohiks põhjustada taotlejale ületamatult kõrgeid kulusid ega menetlemine kesta rohkem kui neli kuud;

24.

toetab täielikult seisukohta, et hariduse, teaduse ja ettevõtluse vahelist teadmiste kolmnurka on vaja paremini arendada ja kasutada, ning nõustub täielikult Euroopa Komisjoni järeldustega, et kõrgharidusasutused ja teadusinstituudid võivad edendada oma piirkonna majandusarengut, kasutada piirkonna tugevaid külgi ülemaailmsel tasandil või olla ka kohaliku majanduse ja kogukonna teenistuses oleva teadmistevõrgustiku keskuseks;

25.

tunnistab, et eeltoodu kehtib veelgi enam, kui kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused rakendavad oma toetust strateegiliselt ja valivad teadlikult välja teatud hulga prioriteetseid valdkondi, mis lähtuvad nende piirkonna spetsiifilistest tugevatest külgedest või siis nende piirkonna spetsiifilistest vajadustest. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, ülikoolide ja kohalike, sh alustavate ettevõtete kaasamisel toimuvat teadmiste ja innovatsiooniklastrite moodustamist tuleks jõudsalt julgustada;

26.

mainib ääremärkusena, et Euroopa Komisjon keskendub kõnealuses teatises suhteliselt kitsalt ettevõtlusele, turustatavate toodete ja teenuste potentsiaalile ning teadmiste turustamisele. Komitee rõhutab, et ka kõrgharidusasutustel ja uurimisinstituutidel võib olla ühiskondlik kohustus riigiasutuste ja mittetulundussektori, nt (kohustuslik) haridus, meditsiini ja parameditsiini valdkond, sotsiaal- ja heaoluteenused jne suhtes;

27.

nõustub Euroopa Komisjoni väitega, et kõrgharidusse tehtavate koguinvesteeringute maht Euroopas on liiga väike ja tunnistab seejuures, et mitte ainult liikmesriigid, vaid paljudel juhtudel ka piirkondlikud omavalitsused peavad võtma vastutuse investeeringute suurendamise eest kõrgharidusse, kasutades selleks avalikke vahendeid. Komitee kutsub seepärast liikmesriike ja, kus asjakohane, ka piirkondlikke omavalitsusi üles, vaatamata eelarvesurvele, mitte seadma tulevikku ohtu ning investeerima pigem kasvu pikas perspektiivis, selle asemel, et teha kärpeid valdkondades, mis panevad aluse homsele kasvule. Komitee on arvamusel, et Euroopa Komisjon saab seda konkreetselt jälgida Euroopa poolaasta abil, tagades, et kärped ei puudutaks neid valdkondi, mis on otsustavad Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimise seisukohast;

28.

viidates oma lähenemisviisile, mille kohaselt on haridus avalik hüve, nõustub Euroopa Komisjoni väitega, et riiklik investeering on ja peab ilmtingimata ka edaspidi olema jätkusuutliku kõrghariduse peamine alustala;

29.

aktsepteerib püüdlemist rahastamisallikate mitmekesistamise suunas, nt avaliku ja erasektori partnerlused infrastruktuuri rahastamiseks, ent hoiatab selle eest, et vaid ühe võimaliku alternatiivse allika kasutamine – eelkõige erasektori rahastamise osa suurendamine õppemaksude tõstmise teel – võib panna täiendava koorma kodumajapidamistele. Komitee kardab, et selline koorem kodumajapidamistele võib muu hulgas viia osalustaseme vähenemiseni, soovimatute niheteni üliõpilaste sotsiaalses koosluses ning tasakaalustamata liikuvusvoogude tekke või suurenemiseni liikmesriikide või piirkondade vahel. Kõigile võrdsete võimaluste tagamiseks ja akadeemilise tipptaseme poole püüdlemiseks pooldab komitee aga stipendiumeid ja õppelaene puudutavat paremat poliitikat, mis lähtuks sellistest kriteeriumitest nagu sissetulekud ja õpitulemused;

30.

nõustub uute tulemuspõhiste rahastamismehhanismide väljaarendamise või olemasolevate täiendamisega, strateegiliste valikute mitmekesisuse ja asutuste profiili erisuse toetamisega ning tippsaavutustele innustamisega kõigis selle vormides. Komitee soovib samas juhtida tähelepanu sellele, et kogemused näitavad, et selliste mehhanismide rakendamine peab toimuma läbimõeldult ja vajaliku ettevaatusega muu hulgas selleks, et rakendatud valemid ja näitajad tõepoolest toetaksid soovitud eesmärkide realiseerimist ning arvestaksid täiel määral erisuse poole pürgimist nii asutuste siseselt kui ka nende vaheliselt;

31.

märgib, et kõrgharidusasutuste suurem autonoomia ei vabasta neid aruandekohustusest ega ka nende vastutusest ümbruskonna ees. Samas tunnistab komitee, et asutuste autonoomia suurendamine avaldab reeglina positiivset mõju erakapitali ligimeelitamisele ning aitab sel viisil kaasa kõrgharidusse tehtavate investeeringute soovitud suurendamisele;

32.

tervitab Euroopa Komisjoni soovi olla aktiivsem kõrgharidusasutuste ja erinevate riiklike, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste toetamisel kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava elluviimisel. Komitee peab seda toetust kõigis selle eri vormides otsustavaks eri valitsustasandite ja kõrgharidusasutuste tegevuskavade vajalikul ühtlustamisel ning samas soovitud mitmekesistamise ja spetsialiseerumise saavutamisel;

33.

julgustab Euroopa Komisjoni pöörama konkreetsete programmide ja tegevussuundade kindlaksmääramisel veelgi enam tähelepanu ühele prioriteetidest, mida ta ise õigusega liikmesriikidele ja kõrgharidusasutustele kehtestab: osalustaseme tõstmine ja selleks vajaliku kõrghariduse „sotsiaalse mõõtme” tugevdamine;

34.

täheldab, et muu hulgas Bologna protsessi jälgimisel on välja toodud, et kui reformikavade olukorra jälgimiseks kasutada suhteliselt lihtsaid võrreldavaid tulemustabeleid, siis võib sellel olla suur teavitav ja tugevalt mobiliseeriv jõud ning seepärast teeb komitee ettepaneku seda vahendit laiaulatuslikumalt kasutada. Komitee märgib seejuures siiski, et tulemustabelid ei ole tihti suutelised liikmesriigi tasandil välja tooma eri piirkondade sees esinevat erinevat dünaamikat ning ei arvesta seega alati kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poliitikaga, eelkõige just seal, kus on tegu valdkonnaga, mis on suures osas või isegi üksnes nende pädevuses;

35.

toetab Euroopa Komisjoni kava muuta „U-Mapi” abil kõrgharidusasutuste erinevad profiilid paremini mõistetavaks ning luua „U-Multirank” süsteemiga tulemustel põhinev, mitmemõõtmeline teabevahend ja paremusjärjestussüsteem. Seejuures tuleks hoolitseda selle eest, et kõrgkoolidele ei tekiks täiendavat ebavajalikku halduskoormust. Komitee peab iseenesestmõistetavaks, et piirkondlik seotus ja kaasatus kohalikku keskkonda on üks mõõde, mida arvestatakse kõrgharidusasutuste klassifitseerimisel ja nende paremusjärjestuse koostamisel;

36.

tervitab Euroopa Komisjoni kava teha Eurostatiga koostööd, et parandada andmete kogumist Euroopa kõrgharidusega seotud liikuvuse ja tööhõive tulemuste kohta. Komitee viitab sellele, et selline teave ei ole hinnatud mitte üksnes üliõpilaste ja kõrghariduse omandanud inimeste hulgas, vaid see võib aidata ka õppureid nende õppevalikute tegemisel;

37.

palub Euroopa Komisjonil enne uue vahendi loomisega alustamist põhjalikult kaaluda, milliseid eesmärke ta soovib täpselt saavutada Euroopa kõrghariduse registri loomisega ning mil määral teised algatused juba neid eesmärke täidavad;

38.

toetab täielikult liikuvuse edendamise tähtsust ja juhib selles kontekstis Euroopa Komisjoni tähelepanu endiselt päevakajalistele märkustele, mis on esitatud komitee 27. ja 28. jaanuari 2011. aasta täiskogu istungjärgul vastu võetud arvamuse „Noorte liikuvus” (1) peatükis „Liikuvusega seotud algatused”;

39.

on sellele lisaks veendunud, et panustamine paremale keelteoskusele ei suurenda mitte üksnes vahetuste võimalikkust, vaid tõstab ka nende kvaliteeti. Komitee on arvamusel, et Euroopa Komisjon võiks võtta selles valdkonnas toetava rolli, ning tuletab meelde Euroopa mitmekeelsuse poliitika eesmärki, mille kohaselt peaks iga Euroopa kodanik lisaks emakeelele oskama veel kahte keelt;

40.

nõustub Euroopa Komisjoni sooviga anda üliõpilastele nende sotsiaalsest taustast sõltumata parem juurdepääs magistriõpinguteks teises liikmesriigis ja kinnitab, et kõnealuse taustaga üliõpilased vajavad täiendavat rahalist toetust. Komitee võtab teadmiseks Euroopa Komisjoni ettepaneku luua koos Euroopa Investeerimispangaga üleeuroopaline õppelaenu garantiiprogramm. Komitee rõhutab, et kummagi ettepaneku tagajärjeks ei tohi olla see, et juurdepääs liikuvusele muutub kommertshüveks. Sellise programmi väljatöötamine peaks täiendama olemasolevaid, juba ammu oma väärtust tõestanud stipendiumisüsteeme nagu Erasmus (2);

41.

väljendab kahetsust seoses sellega, et riiklike õppelaenude liikuvuse puudumine takistab üliõpilaste liikuvust. Komitee rõhutab kohustust eraldada laenusid ja stipendiume ilma igasuguse diskrimineerimiseta kodakondsuse alusel;

42.

tunnistab, et mõned liikuvusvood võivad tekitada probleeme teatud riikidele ja veelgi enam teatud piirkondadele. Piirkondlikku tasandit arvesse võttes toetab komitee juurdepääsutingimuste kehtestamist erialadele, mis annavad õiguse teatud teenuseid osutada, nt meditsiiniõpingud, kuna see on vajalik arstiabi kättesaadavuse tagamiseks piirkonnas. Lisaks on komitee on valmis tegema kaastööd selle probleemi üksikasjalikul analüüsimisel ja aitama otsida jätkusuutlikke lahendusi, millega oleks rahul kõik osapooled ja mis oleks kooskõlas Euroopa õigustikuga;

43.

on sellest hoolimata veendunud, et tuleb võtta konkreetseid meetmeid tagamaks, et õpingutega seotud liikuvus oleks võrdsetel tingimustel võimalik kõigile õpilastele, sõltumata nende sotsiaalmajanduslikust olukorrast või nende päritolupiirkonna geograafilisest asukohast.

44.

tunnistab samuti, et valitseb mure frantsiisikokkulepete alusel pakutava piiriülese hariduse teatud liikide kvaliteedi pärast ning kutsub kõiki liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, tagamaks hariduse kvaliteeti näiteks neis õppesuundades, mida nende kõrgharidusasutused pakuvad väljaspool liikmesriigi piire, nii et säiliks liikmesriikidevaheline täielik usaldus üksteise haridusasutustesse;

45.

kinnitab, et teadustöö tegijate piiriülese liikuvuse teel on veel palju takistusi ning kutsub liikmesriike üles tegutsema aktiivselt teiseste töötingimuste ja sotsiaalsete õiguste paremaks korraldamiseks, nii et teadustöö tegijatel oleks välismaal viibimisel nende aspektide osas suurem kindlustunne ja et nad tunnetaksid vähem takistusi piiriüleses liikuvuses osalemiseks;

46.

ootab strateegilise innovatsioonikava vastuvõtmist ja loodab, et kiirelt tegeletakse prioriteetide seadmisega Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EIT) arendamisel ja uute teadmis- ja innovatsiooniühenduste loomisega;

47.

jälgib huviga kõrghariduse ja ettevõtluse vaheliste teadmusühenduste arengut, ent küsib ka samas endalt, kas samalaadsed ühendused kõrgkoolide ja kasumit mittetaotlevate institutsioonide ja organisatsioonide vahel ei oleks samuti mõttekad või lausa hädavajalikud.Komitee peab seejuures näiteks silmas Euroopa ees seisvaid probleeme – elanikkonna vananemine ja noorte osakaalu vähenemine, mitmekultuuriline ühiskond, kliimamuutused jne;

48.

tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut ametipraktika kvaliteediraamistiku koostamiseks ning on veendunud, et Euroopa Komisjon ning liikmesriikide üleriigilised, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused peaksid siis keskenduma raamistiku rakendamise aktiivsele jälgimisele. Tsentraliseeritud platvormi kavandatud loomine Euroopas pakutavate praktikakohtade jaoks võib kujuneda suurepäraseks vahendiks, millega tagatakse hõlbus juurdepääs pakutavatele praktikakohtadele ja ergutatakse noori kandideerima praktikakohtadele teistes liikmesriikides;

49.

jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et rahvusvahelisemaks muutmine ja piiriülene koostöö ei saa piirduda Euroopa Liiduga ja et väljaspool piire on võimalik võita terve maailm. Komitee rõhutab seejuures eelkõige seda, et tohutu potentsiaal peitub naaberpiirkondade koostöös, mis asuvad vastavalt ühel ja teiselpool ELi piiri. Selleks peaks EL edendama Euroopa ülikoolide koostööd kolmandate riikide kõrghariduskeskustega, et muu hulgas tugevdada nende juhtimist ja haridusprogramme, kasutades selleks meie keskustes saadud kogemusi. Seetõttu on vaja edendada piirialade ja nende kolmandatest riikidest naaberriikide ülikooliõpilaste ja -õpetajate liikuvus- ja vahetusprogramme, et aidata kaasa heade tavade ekspordile;

50.

ootab konkreetsemaid ettepanekuid selle kohta, kuidas Euroopa Komisjon plaanib toetada Euroopa kõrgharidusasutuste rahvusvahelisemaks muutmise strateegiate loomist ja arendamist ning arvestab sellega, et Euroopa Komisjon peab selleteemalist dialoogi kõigi huvitatud osapooltega. Komitee viitab sellele, et ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleb kaasata selleteemalisse dialoogi, pidades silmas, et kõrgharidusasutuste rahvusvahelisemaks muutmise strateegiad on tihti tihedas vastastikuses seoses selle piirkonna arengustrateegiatega, kus kõrgkoolid asuvad;

51.

tervitab ettepanekut suurendada alates 2014. aastast hariduse, koolituse ja noorsoopoliitika praeguse programmi rahastamist ja lihtsustada selle halduskorraldust programmi „Erasmus kõigi jaoks” raames. Komitee loodab, et see uus programm ei too endaga kaasa mitte ainult vahetuse ja koostöö eri vormide laienemist, vaid parandab ka nende kvaliteeti;

52.

on samavõrd entusiastlik Euroopa Komisjoni ettepaneku suhtes koondada praegused Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni programmid uude programmi „Horizon 2020”;

53.

pakub Euroopa Komisjonile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste toetust, pidades silmas nende lähedasi suhteid kõrgharidusasutustega, et innustada kõrgharidusasutusi kasutama täiel määral programmide „Erasmus kõigi jaoks” ja „Horizon 2020” pakutavaid võimalusi;

54.

viitab sellele, nagu ka eelnevates arvamustes märgitud, et olemasolevate programmide hõlmamine nendesse uutesse programmidesse peab toimuma vajaliku hoolikusega, nii et olemasolevate programmide väärtuslikud elemendid ei läheks selle ümberkorralduse käigus kaotsi;

55.

toetab seost, mille Euroopa Komisjon loob ühelt poolt (kõrg)hariduse ja teisel poolt ELi ühtekuuluvuspoliitika, Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Euroopa Sotsiaalfondi vahel. Selleks, et toetusesaajad kasutaksid neid vahendeid võimalikult tulemuslikult ja tõhusalt, palub komitee Euroopa Komisjonil määratleda ja laialt levitada häid tavasid eri liikmesriikidest ja piirkondadest;

56.

arvestab sellega, et Euroopa Komisjon jätkab konkreetsete programmide ja tegevussuundade kindlaksmääramisel väga kõrgelt hinnatud dialoogi kõigi asjaomaste sidusrühmadega, k.a kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

57.

võtab teadmiseks ettepaneku luua kõrgetasemeline töörühm, kelle ülesandeks on analüüsida olulisi kõrghariduse ajakohastamisega seotud teemasid ja loodab, et Euroopa Komisjon võtab selle töörühma koostamisel piisavalt arvesse kõnealuses teatises välja toodud spetsiifilisi probleeme. Regioonide Komitee soovib, et ta oleks kõnealuses kõrgetasemelises töörühmas esindatud;

58.

nõuab, et Euroopa Komisjon hoolitseks ajakohastamiskava väljatöötamisel vajaliku sünergia eest kõigi selle kava jaoks oluliste juhtalgatustega ja arvestaks seejuures muu hulgas komitee arvamusi, mis käsitlevad asjaomaseid juhtalgatusi.

18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/52

—

jagab komisjoni poliitilist tahet säilitada juhtpositsioon maailmas vaesusega võitlemisel, aidates eelkõige saavutada aastatuhande arengueesmärke majandus-, finants- ja sotsiaalsest kriisist hoolimata;

—

nõustub komisjoniga, et kuigi EL on andnud olulise panuse aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse, jääb nende täitmiseni käia veel pikk tee. Seepärast on vaja ümber hinnata ELi arengupoliitika tulevik;

—

kordab oma soovi, et ELi arengupoliitika läbivaatamisel ja Euroopa arengukonsensuses rõhutataks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kohta, rolli ja lisaväärtust kõnealuses valdkonnas ja poliitikas ning jätkab tihedat koostööd Euroopa Komisjoniga selliste vahendite kasutuse edendamisel nagu detsentraliseeritud koostöö atlas ja Interneti-portaal ning detsentraliseeritud koostöö iga-aastase konverentsi korraldamisel;

—

kutsub üles tsentraliseeritumalt ja diferentseeritumalt käsitlema kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ELi arengupoliitikas nii nende poliitiliste kogemuste alusel sellistes aspektides nagu pädevuse detsentraliseerimine, institutsiooniline tugevdamine ja kohalik valitsemine kui ka olulise lisaväärtuse tõttu, mida nad saavad tuua kolmandatele riikidele nimetatud valdkondades või sellistes strateegilistes sektorites nagu põllumajandus, kalandus ja vesiviljelus, mis on tähtsad algatuste puhul, mida EL soovib toetada seoses toiduga kindlustatusega;

—

nõustub komisjoniga, et EL peaks esmatähtsana jätkama oma naaberriikide ja Saharast lõunasse jäävate Aafrika riikide arengu toetamist. Seepärast palub komitee arvestada ARLEMi ja CORLEAPi potentsiaali.

Raportöör

Jesús Gamallo ALLER (ES/EPP), Galicia autonoomse piirkonna valitsuse välissuhete ja Euroopa Liidu asjade peadirektor

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks”

COM(2011) 637 final

1.

tunnistab hiljutise komisjoni teatise „Muutuste kava ELi arengupoliitika mõju suurendamiseks” väärtust. Teatises esitatakse mitmesuguseid ettepanekuid, kuidas parandada arengukoostööpoliitika mõju järgmisel aastakümnel, säilitades ELi eesmärgi kaotada vaesus säästva arengu raames ja saavutada aastatuhande arengueesmärgid;

2.

jagab komisjoni poliitilist tahet säilitada juhtpositsioon maailmas vaesusega võitlemisel, aidates eelkõige saavutada aastatuhande arengueesmärke majandus-, finants- ja sotsiaalsest kriisist hoolimata;

3.

nõustub komisjoniga, et kuigi EL on andnud olulise panuse aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse, jääb nende täitmiseni käia veel pikk tee. Seepärast on vaja ümber hinnata ELi arengupoliitika tulevik, et võidelda tõhusalt vaesusega, suunates tegevuse neile partnerriikidele, kus koostöö mõju on suurim, ja toetades arengukoostöö raames inimõigusi, demokraatiat ja muid hea valitsemistava aluseid kaasava ja säästva arengu kontekstis;

4.

kordab oma soovi, et ELi arengupoliitika läbivaatamisel ja Euroopa arengukonsensuses rõhutataks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kohta, rolli ja lisaväärtust kõnealuses valdkonnas ja poliitikas, nagu on märgitud arvamustes CdR 312/2008, (1) CdR 116/2010 (2) ja CdR 408/2010 (3). Sellega seoses võtab komitee teabevahetuse edendamiseks ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele arengukoostöö valdkonnas poliitilise seisukoha väljendamisel foorumi pakkumiseks endale kohustuse jätkata tihedat koostööd Euroopa Komisjoniga selliste vahendite kasutuse edendamisel nagu detsentraliseeritud koostöö atlas ja Interneti-portaal ning detsentraliseeritud koostöö iga-aastase konverentsi korraldamisel;

5.

tervitab komisjoni rõhuasetust sidusrühmade antavale panusele, ent väljendab kahetsust selle üle, et teatises ei viidata Euroopa kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele kui arengu jaoks olulistele osalejatele, vaid piirdutakse nende mainimisega koos teiste organitega;

6.

kutsub üles tsentraliseeritumalt ja diferentseeritumalt käsitlema kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli ELi arengupoliitikas nii nende poliitiliste kogemuste alusel sellistes aspektides nagu pädevuse detsentraliseerimine, institutsiooniline tugevdamine ja kohalik valitsemine kui ka olulise lisaväärtuse tõttu, mida nad saavad tuua kolmandatele riikidele nimetatud valdkondades või sellistes strateegilistes sektorites nagu põllumajandus, kalandus ja vesiviljelus, mis on tähtsad algatuste puhul, mida EL soovib toetada seoses toiduga kindlustatusega. Tuleb konkreetselt arvestada äärepoolseimate piirkondadega kui ELi aktiivsete piiride ja ELi maailmas esindavate platvormidega, kes võivad aidata muuta ELi arengupoliitika tõhusamaks, nagu märgitakse arvamuses CdR 408/2010;

7.

nõustub komisjoniga, et tuleb leida sobiv poliitika, vahendid ja ressursid, et võidelda tõhusalt ja tulemuslikult vaesusega, ning avaldab toetust ühistele kriteeriumitele ja juhistele, mis võimaldavad tuvastada, kuidas mõõta arengupoliitika meetmete tulemuslikkust ja mõju. EL peaks aitama seda ellu viia näiteks OECD arenguabi komitee ja teiste rahvusvaheliste sidusrühmade kaasabil;

8.

nõustub komisjoniga selles, et hea valitsemistava koos kõigi oma mõõtmetega on kaasava ja säästva arengu seisukohalt määrav, ning seega on kõigi arengustrateegiate põhiülesanne partnerriikide asutuste tugevdamine ning nende tõhususe, demokraatlikkuse, inimõiguste kaitse ja õigusriigi põhimõtte järgimise parandamine;

9.

rõhutab, et kogemused on näidanud, et demokraatlikumate, õigusriigi põhimõtet ja inimõigusi paremini järgivate, paremat valitsemistava kasutavate ning elanikkonna vajaduste ja huvidega paremini kooskõlas olevate asutuste saavutamisel on väga oluline osa detsentraliseerimisprotsessil, millesse peaksid olema aktiivselt kaasatud kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

10.

nõustub komisjoniga, et EL ei ole veel ammendanud kõiki võimalusi koostöö tihendamiseks kodanikuühiskonna organisatsioonide ning kohalike ja piirkondlike ametiasutustega, ning rõhutab, et sidemeid kodanikuühiskonna organisatsioonide ning kohalike ja piirkondlike ametiasutustega tuleb tugevdada korrapärase ja struktureeritud dialoogi abil. Komitee väljendab kahetsust, et selles küsimuses ei ole juhitud tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kesksele rollile, mida nad peaksid etendama demokraatlike ja representatiivsete osalejatena. Nad saaksid luua näiteks tipptaseme partnerlussuhteid arenguriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsustega. Selleks palub komitee komisjonil luua spetsiaalne rahastamisvahend, mis toetaks selliste partnerlussuhete loomist. Samuti innustab komitee komisjoni püstitama eesmärgid kohaliku tasandi toetamiseks konkreetsete programmide raames, et riigisisesed strateegiad annaksid tulemuseks mitmesuguseid detsentraliseerimist soodustavaid algatusi. Selles kontekstis toetab komitee ettepanekut detsentraliseerimise suurendamiseks kooskõlas nende meetmete ja eesmärkidega, mis on seotud sotsiaalse ühtekuuluvuse ja inimõigustega;

11.

toetab komisjoni eesmärki edendada kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu, keskendudes sellistele valdkondadele nagu sotsiaalkaitse, tervishoid ja haridus, mis tagavad kaasatuse, või keskkonnahoidlikule põllumajandusele ja energeetikale, mis tagavad jätkusuutlikkuse. Komitee väljendab siiski kahetsust, et selles küsimuses ei mainita vajadust parandada edusammudega saadud tulu jaotamist, mis tagaks sissetulekute võrdse jaotuse;

12.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on oluline roll kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu loomisel. Seepärast on nende kaasabi selle arengu elujõuliseks muutmisel väga oluline. Komitee toonitab Euroopa ja abi saavate riikide kohalike omavalitsuste vahel sõlmitud suhete olulisust Pariisi deklaratsioonis märgitud omavastutuse põhimõtte elluviimisel;

13.

nõustub sellega, et majanduspartnerluslepingute ja muude vabakaubanduslepingute meetmete raames antakse abi konkurentsivõime puuduste kõrvaldamiseks, kuid rõhutab vajadust järgida ELi kaubanduslepingute põhieeskirju seoses partnerriikidest pärit toodete suhtes kohaldatavate päritolureeglite rakendamisega, kuna teatud erandid eeskirjadest võivad kahjustada siseturu tõrgeteta toimimist;

14.

märgib, et komisjon peaks täpselt selgitama, mida mõeldakse „uute erasektori kaasamise viiside” all, arvestades et Euroopal on selles koostöövaldkonnas vähe kogemusi (võrreldes teiste mitmepoolsete abiandjatega, nagu Maailmapank) ning hinnangud, mis on antud projektide kaasrahastamisele erasektori poolt, on näidanud, et paljudele rahastatavatele algatustele on raske kehtestada selgeid arengutähiseid;

15.

nõustub komisjoniga, et on vaja toetada põllumajandust, et rajada jätkusuutliku arengu alusmüüri, kuid lisab, et maaelu arendamine ja toiduga kindlustamine on arenguprotsessis esmatähtsad, nagu märgitakse arvamuse CdR 408/2010 punktis 39;

16.

on komisjoniga ühel meelel, et EL peab toetama jätkusuutlikkust, eelistades kohalikke tavasid ja keskendudes väikepõllundusele ja maapiirkondade tuluallikate edendamisele, tootjate ühenduste ning tarne- ja turustusahela loomisele, ning jätkama tegevust toitumisalaste nõuete tugevdamiseks, toiduga kindlustatuse parandamiseks ja toiduainete hinna volatiilsuse vähendamiseks rahvusvahelisel tasandil, kuid palub sellega seoses arvestada ka Euroopa piirkondade suutlikkust ja kogemusi toiduabi põhiinfrastruktuuri kavandamises, pinnase viljakuse uurimisel, keskkonnatingimustega kooskõlas olevates kasvatusmeetodites, kohalike haavatavate ökosüsteemide haldamises ning elanikkonna toiduainetega varustamise tagamiseks mõeldud kavade kujundamisel;

17.

nõustub komisjoniga, et energeetikasektoris tuleb ELil pakkuda oma tehnoloogiat ja teadmisi ning rahastada arengut, edendades eelkõige taastuva energia intensiivsemat kasutust ja ühendades Euroopa kogemused osa partnerriikide eritingimustega selliste energiaallikate kasutamiseks;

18.

kordab, et oleks asjakohane allkirjastada rahvusvaheline linnapeade ja maavanemate pakt, mille eesmärk oleks ühiste programmide raames ning asjakohase erirahastamisvahendiga kõikidele kodanikele energiale juurdepääsu tagamine, nagu märgitakse arvamuse CdR 408/2010 punktis 37;

19.

nõustub komisjoniga, et EL peaks esmatähtsana jätkama oma naaberriikide ja Saharast lõunasse jäävate Aafrika riikide arengu toetamist. Seepärast palub komitee arvestada Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) ja idapartnerluse riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste iga-aastase konverentsi (CORLEAP) potentsiaali olla liikmesriikide ja partnerriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsusasutuste vahelise dialoogi platvormiks ja kohtumispaigaks;

20.

on komisjoniga ühel meelel kriteeriumide osas, mille alusel ELi arenguabi tuleks eraldada, kuid kutsub üles arvestama lisaks ka ajaloolist ja kultuurilist lähedust ning eelneva ühistöö traditsiooni;

21.

meenutab siiski, et 70 % allpool vaesuspiiri elavast maailma rahvastikust elab keskmise sissetulekuga riikides. Seepärast rõhutab komitee vajadust kohaldada uut abi kontsentreerimise poliitikat ettevaatlikult ja järkjärguliselt, kehtestades otsuste tegemise tarbeks läbipaistvad kriteeriumid ja eesmärgid;

22.

on komisjoniga nõus, et ELi ja liikmesriikide abi andmise ühine kavandamine võimaldaks vähendada killustatust ja suurendada tõhusust, kuid rõhutab, et pelgalt ühise planeerimise asemel on vaja muuta koordineerimist põhjalikumaks, arvestades seda, et abi koordineerimine on üks Pariisi tegevuskavas sätestatud põhimõtetest, osa Euroopa arengukonsensusest ja üks esmase õiguse normatiivsetest põhimõtetest (ELi toimimise lepingu artikkel 210);

23.

väljendab heameelt selle üle, et komisjon viitab vajadusele ülesannete parema jaotamise järele Euroopa abiandjate vahel, et saavutada parem kooskõla ja täiendavus. Komitee kordab siiski, nagu märgitakse arvamuses CdR 408/2010, et käsitleda ei tuleks ülesannete jaotust mitte ainult riiklike abiandjate vahel, vaid ka riiklike ja riigi tasandist allpool olevate (kohalike ja piirkondlike) abiandjate vahel, arvestades et viimastel on ELi koostööskeemides oluline roll. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles looma Euroopa ühise välisteenistuse ning arengu ja koostöö peadirektoraadi juurde kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kontaktpunktid nii ELis kui ka partnerriikides. Lisaks sellele peab komitee hädavajalikuks luua ELi kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele eraldi eelarverea;

24.

leiab, et abi andmisel on vaja otsida täiendavusi ja vältida dubleerimist, et aidata rikastada ja tõhustada arengukoostöö poliitikat. Selleks on vaja paremat vastutuse jaotust osaliste vahel, arvestades nende eriteadmisi ja kogemusi ning väärtustades kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähtsat tööd;

25.

väljendab heameelt selle üle, et komisjon tunnustab ja toetab eelarvetoetuse mehhanismi, mis aitab leida kooskõla partnerriikidega, nagu on soovitatud Pariisi deklaratsioonis. Komitee kutsub siiski üles arutama ja põhjalikult hindama eelarvetoetuse tingimusi, sh teatud osa toetuse detsentraliseerimise võimalust. Sellega seoses meenutab komitee, et komisjoni algatatud struktureeritud dialoogi käigus esilekerkinud soovituste seas oli ka soovitus lisada abiandjate ja riigivalitsuste vahel loodavate partnerluste tingimuste hulka kohaliku valitsemisega seotud näitajad;

26.

nõustub komisjoniga, et on vaja tagada arengupoliitika sidusus ja analüüsida jätkuvalt poliitika mõju arengueesmärkidele;

27.

on komisjoniga ühel meelel selles, et on vaja tagada sujuv üleminek humanitaarabi andmiselt ja kriisiohjamiselt pikaajalisele arengukoostööle.

28.

toetab komisjoni taotlust nõukogule võtta vastu muutuste tegemise kava, millega tagatakse Euroopa Liidule tõhusam ja mõjukam arengukoostöö poliitika ning toetatakse partnerriikides vajalike muudatuste elluviimist, et kiiremini vaesust vähendada ja aastatuhande arengueesmärke saavutada, mille puhul arvestatakse ka kohalike ja piirkondlike omavalitsuste osalusega.

18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/56

—

on selle poolt, et kuriteoohvrite olukorda ja õiguslikku seisundit parandada. Tegemist on olulise sammuga Stockholmi programmi ja tegevuskava elluviimisel, et luua tõeline vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis omakorda on oluline osa Euroopa integratsioonist ja ELi eesmärk;

—

pooldab kohalike omavalitsuste ja piirkondade kaasamist sellesse töösse. Neil on tähtis ülesanne pakkuda paljusid teenuseid ja struktuure kuriteoohvrite toetamiseks ning ELi tasandi miinimumnormid avaldavad vältimatult mõju ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil pärast komisjoni koostatud nn ohvrite paketi vastuvõtmist;

—

toonitab, et komisjoni pakutud ohvrite paketi ettepanek avaldab suurt mõju kohalikule ja piirkondlikule tasandile, eelkõige on sellel majanduslikud tagajärjed;

—

peab oluliseks leida lahendusi, kuidas tasakaalustatud viisil tagada kriminaalmenetlustes ühelt poolt ohvrite õigused ja teiselt poolt süütuse presumptsioon, aga ka kahtlustatavate ja süüdimõistetud kurjategijate individuaalsed õigused;

—

teeb ettepaneku, et ELi võtaks endale aktiivsema rolli ülesannete koordineerimisel eri liikmesriikides.

Raportöör

Per Bødker ANDERSEN (DK/PES), Koldingi aselinnapea ja linnavolikogu liige

Viitedokumendid

1.

on selle poolt, et kuriteoohvrite olukorda ja õiguslikku seisundit parandada. Tegemist on olulise sammuga Stockholmi programmi ja tegevuskava elluviimisel, et luua tõeline vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis omakorda on oluline osa Euroopa integratsioonist ja Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõike 2 järgi ELi eesmärk. Ettepanekud parema kaitse kohta puudutavad eelkõige eriti kaitsetuid ohvreid, lapsi;

2.

märgib sellega seoses, et ühiste miinimumnormide väljatöötamine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal aitab ehitada ühtekuuluvat Euroopa Liitu, ning kutsub seepärast kõiki liikmesriike üles kõigi kodanike huvides selles poliitikavaldkonnas osalema;

3.

pooldab kohalike omavalitsuste ja piirkondade kaasamist sellesse töösse. Neil on tähtis ülesanne pakkuda paljusid teenuseid ja struktuure kuriteoohvrite toetamiseks ning ELi tasandi miinimumnormid avaldavad vältimatult mõju ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil pärast komisjoni koostatud nn ohvrite paketi vastuvõtmist;

4.

on veendunud, et ohvrite kõrgetasemeline kaitse on tähtis kuritegude üldise mõju vähendamiseks, kuna see aitab ohvritel üle saada kuriteo füüsilistest ja/või psühholoogilistest tagajärgedest;

5.

juhib tähelepanu sellele, et ohvrite õiguste reguleerimisel on mitmesugune sotsiaalne ja kriminoloogiline, kuid ka finantsmõju, mistõttu on hädavajalik leida tasakaalustatud lahendusi. Ohvrite olukorra parandamisel tuleb arvesse võtta tervet rida majanduslikke ja õiguslikke aspekte, eriti seoses kohaliku ja piirkondliku tasandiga;

6.

meenutab, et ohvrite õiguste reguleerimine võib mõjutada kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguslikku olukorda. Komitee peab vajalikuks leida lahendusi, mis kaitsevad ohvrite huve, ohustamata samas kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguskindlust. Kahtlustatavate ja süüdistatavate inimväärikuse austamine isegi väga raskete kuritegude puhul on Euroopa integratsiooni ühe aluspõhimõtte – õigusriigi põhimõtte – oluline osa ja eeldus püsivate ja jätkusuutlike lahenduste väljatöötamiseks ka ohvrite jaoks. See hõlmab süütuse presumptsiooni kuni süü tõestamiseni ning õigust õiglasele kohtumenetlusele. Ilma süüdistatavate ja kahtlustatavate õiguste kaitsmiseta ei ole ELis võimalik luua vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Komitee tuletab sellega seoses meelde, et ka kohaliku ja piirkondliku tasandi esindajad on kohustatud selle tasakaalu nimel töötama;

7.

väljendab heameelt, et komisjoni nn ohvrite pakett kujutab endast sisuliselt miinimumnorme, millega kehtestatakse ühine õiguste miinimumtase, kuid antakse igale liikmesriigile ka võimalus neid norme karmistada. Komitee tuletab meelde, et ELi normide tulemusel ei tohi ohvrite õigused üheski liikmesriigis mitte mingil juhul väheneda. Iga riigi ja piirkonna jaoks on vaja leida tasakaalustatud lahendused, mis oleksid kohandatud nende konkreetsetele tingimustele, kultuurile ja traditsioonidele. See on kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 lõikega 2, kus sätestatakse, et arvesse tuleb võtta liikmesriikide õigustraditsioonide ja -süsteemide vahelisi erinevusi, ning kajastab Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikes 3 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

8.

meenutab, et vaja on küll tasakaalustatud lahendusi, ent see tähendab ka, et ohvritele pakutav tugi ja menetlusõigused peavad vastama lahendatavate probleemide tõsidusele ja olulisusele. Ohvrite õiguste kaitse on väga lai teema, mis hõlmab nii mitmeid erinevaid kuriteoliike kui ka tervet rida mitmesuguseid õigusliku, sotsiaalse, majandusliku, meditsiinilise ja psühholoogilise iseloomuga meetmeid. Komitee kutsub üles leidma diferentseeritud lahendusi, mille puhul järgitakse järjepidevalt proportsionaalsuse põhimõtet, et töötada välja probleemidele vastavad mõistlikud lahendused;

9.

toonitab, et komisjoni pakutud ohvrite paketi ettepanek avaldab suurt mõju kohalikule ja piirkondlikule tasandile, eelkõige on sellel majanduslikud tagajärjed. See ei kehti mitte üksnes ELi liikmesriikide föderaalse ülesehitusega piirkondade, vaid ka kohaliku tasandi puhul, kuna paljudel juhtudel puutuvad kuriteoohvrid kõigepealt kokku just kohaliku politsei ja muude kohalike ametiasutustega. Just kohalikud omavalitsused tegelevad ka eriti kaitsetute ohvritega, nagu lapsed, alaealised ja puudega inimesed. Seepärast juhib komitee tähelepanu vajadusele leida eri riikides piisavad finantslahendused, et tagada ohvrite kaitse tugevdamine kooskõlas vaadeldavate komisjoni ettepanekutega ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkus oma kohustusi täita;

10.

rõhutab, et ohvrite kaitse tugevdamisel on tähtis eri ametiasutuste parem piiriülene koostöö. Selliseid koostöösüsteeme, kus kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on enesestmõistetavalt tähtis roll, on vaja tõhustada nii vertikaalselt (ühelt poolt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning teiselt poolt riigiasutuste vahel) kui ka horisontaalselt (eri kohalike ja/või piirkondlike omavalitsuste vahel). Sellised struktuurid on eriti tähtsad juhtudel, kui kriminaalmenetlusel on riigiülene aspekt või kui ohver elab teises liikmesriigis.

Seda arvestades avaldab komitee kahetsust, et kavandatud direktiivi artikli 25 sätted koostöö koordineerimise kohta ei ole 2001. aastast saadik muutunud ning on suunatud üksnes liikmesriikidele;

11.

leiab, et juba praegu on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel suured kogemused ja eksperditeadmised kuriteoohvrite toetamisest ja abistamisest. Sellise teadmistepagasi kasutamine ja jagamine – ka õigusloome käigus – aitaks saavutada komisjoni püstitatud eesmärke ning seepärast tuleks seda toetada;

12.

soovitab võtta ohvrite paketis konkreetsema seisukoha piirkondade, valdade ja linnade rolli osas. Kui ELi seadusandja arvates on ka kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tähtis roll, peab see direktiivi ettepanekust, nt põhjendustest selgelt välja tulema (vt muudatusettepanek 2);

13.

nõuab, et kaalutaks, kas ja kuidas kaasata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eksperdid ohvritele pakutava toe ja abi osutamisse. Sellistele jõupingutustele lisaks võiks rohkem rõhuda kohaliku tasandi politseinike, sotsiaaltöötajate ja teatud muude elualade esindajate koolitamisele, kuna just neil on sageli esimene kokkupuude ohvritega;

14.

peab oluliseks leida lahendusi, kuidas tasakaalustatud viisil tagada kriminaalmenetlustes ühelt poolt ohvrite õigused ja teiselt poolt süütuse presumptsioon, aga ka kahtlustatavate ja süüdimõistetud kurjategijate individuaalsed õigused. Seepärast teeb komitee ettepaneku seda direktiivi ettepaneku 7. põhjenduses selgesõnaliselt väljendada (vt muudatusettepanek 1);

15.

leiab, et piirkonnad, vallad ja linnad tuleb kaasata aruteludesse selle üle, kuidas tugevdada eri riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahvusvahelist koostööd. Siinkohal on väga tähtis määrata piirkondade ja/või valdade jaoks kontaktpunktid, kellelt saab teavet eri omavalitsusüksuste tegevusest;

16.

teeb ettepaneku, et EL võtaks endale aktiivsema rolli ülesannete koordineerimisel eri liikmesriikides, ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Seda võib teha nt ELi koordineerimismehhanismi loomise kaudu, et edendada riikide kohalike omavalitsuste vahelist koordineerimist nii üldiste uuringute kui ka konkreetsete küsimuste puhul, nt aidates võtta ühendust asjaomase kohaliku või piirkondliku omavalitsusega teises liikmesriigis. See struktuur võiks ka luua andmebaasi heade tavade kohta ja seda hallata, nagu komitee pani ette oma arvamuses Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava teemal (1);

17.

teeb ettepaneku kaaluda sobivaid vahendeid, mis annaks ohvritele endile juurdepääsu praktilisele teabele ja toele ELi tasandil. ELi tasandi nõustamisliin ohvritele parandaks märkimisväärselt nende ohvrite olukorda, kes on kuriteo ohvriks langenud teises liikmesriigis. See ei puuduta mitte üksnes etappi, mil nad on teises riigis ja vajavad mitmesugust abi, vaid ka etappi, mil nad on jõudnud koju ja peavad võtma ühendust selle riigi ametiasutustega, kus nad kuriteo ohvriks langesid;

18.

juhib tähelepanu ka selle valdkonna erasektori ja teiste osalejate suurtele kogemustele ja asjaomastele eksperditeadmistele. Seepärast nõuab komitee ohvrite olukorra parandamiseks mitte ainult mitmesuguste eraõiguslike, vaid ka juriidiliste isikute ja valitsusväliste ohvriabiorganisatsioonide kaasamist nii riiklikul kui ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil. See võiks toimuda ELi tasandi koordineerimise teel, milles osaleksid ka mitmesugused era- ja teised organisatsioonid, kes saaksid anda koostöö parandamisse oma panuse;

19.

peab eriti oluliseks pakkuda tuge ja abi eelkõige kuriteo ohvriks langenud lastele ja alaealistele. Komitee arvates tuleks kuriteo ohvriks langenud laste ja alaealiste abistamise miinimumeeskirjad sätestada ELi õigusaktides võimalikult üheselt mõistetavalt, piirdumata üksnes üldsõnaliste lubadustega;

20.

toonitab, et kriminoloogilised ja viktimoloogilised teadmised laste ja alaealiste kohta arenevad ning uusi teadmisi tuleb ELi õigusaktide koostamisel ja ajakohastamisel arvesse võtta. Eelkõige viitavad teaduslikud tõendid sellele, et laste erinevaid arengutasemeid ja vajadusi arvesse võttev käsitlus on eelistatav komisjoni valitud käsitlusele (2).

Diferentseeritum lahendus, mis võtab arvesse nii vanust kui ka kuriteoliiki, aitaks kehtestada karmimad ja sihipärasemad miinimumeeskirjad konkreetse ohvri suhtes, nt eriabi väikelastele või eriti ränga kuriteo ohvriks langenud alaealistele;

21.

juhib tähelepanu sellele, et direktiivi ettepaneku artiklis 2 määratletakse ohvreid väga laialt. Selle kohaselt on ohver iga inimene, kes satub mis tahes kuriteo – isegi pisikuritegude – ohvriks. Liiga laia määratluse tõttu on ka pisikuritegude ohvritel juurdepääs direktiiviga ettenähtud menetlusõigustele. See võib osutuda üsna kulukaks ja on kaheldav, kas nii ulatusliku reguleerimise puhul on tegemist tasakaalustatud ja sihipärase lähenemisega ohvrite olukorrale;

22.

tuletab sellega seoses meelde, et ka teiste justiits- ja siseküsimusi puudutavate ELi õigusaktide puhul on olnud valdkondi, kus koostöövahendite tegelik rakendamine on selgete eristamiskriteeriumite puudumise tõttu osutunud algselt kavandatust palju kulukamaks, näiteks Euroopa vahistamismääruse hiljutisel hindamisel hoiatas komisjon määruse kohaldamise eest pisirikkumistele, kuna mõned liikmesriigid on seda vahendit liigselt kasutanud;

23.

teeb seepärast komisjonile ettepaneku kaaluda diferentseeritumat käsitlust, milles arvestatakse iga probleemi eraldi, ning kehtestada asjakohased piirangud ohvrite õiguste suhtes, et viia need proportsionaalselt vastavusse kuriteo raskusega. Komitee teeb seepärast ettepaneku kaaluda proportsionaalsuse üldpõhimõtte sisseviimist direktiivi, et mõned direktiivi osad ei oleks kohaldatavad pisirikkumiste ohvrite puhul.

18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/62

—

meenutab vajadust uuendatud ühenduse meetodi järele, mis hõlmaks kaasavama protsessi ja mitmetasandilise valitsemistava elluviimise;

—

tervitab poliitilist üksmeelt, mis tema Euroopa valitsemise kontseptsioonile osaks sai, ja Euroopa institutsioonide toetust tema sammule;

—

on teinud algatuse võtta kasutusele Euroopa Liidu tasandi mitmetasandilise valitsemise tulemustabel, mis võimaldaks aastapõhiselt hinnata, kuidas on Euroopa Liidu poliitilises protsessis võetud arvesse mitmetasandilise valitsemise peamisi põhimõtteid ja mehhanisme, keskendudes seejuures analüüsitavate poliitikameetmete ja strateegiate territoriaalsele mõõtmele;

—

leiab, et Regioonide Komitee järelevalvetegevuse tugevdamiseks võiks järgmisel subsidiaarsuse konverentsil pöörata erilist tähelepanu mitmetasandilisele valitsemisele;

—

töötab järgmistel kuudel välja Euroopa Liidu mitmetasandilise valitsemise harta, mis peaks tagama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suurema osaluse ELi demokraatlikus protsessis. Harta koostamise protsess põhineks kaasamise ja osalemise kontseptsioonil, mis peaks soodustama kohalike ja piirkondlike valitud esindajate omanikutunnet harta suhtes.

Raportöör

Luc VAN DEN BRANDE (BE/EPP), Flaami-Euroopa kontaktasutuse juhataja

1.

kinnitab oma 17. juunil 2009 (1) vastuvõetud valges raamatus mitmetasandilise valitsemise kohta endale võetud poliitilist kohustust. Olles pakkunud välja poliitilise projekti „Ehitagem Euroopat ühiselt partneritena”, kavatseb kõigi raskustega võideldes tagada selle eesmärgi saavutamise, sest see edendab Euroopa integratsiooni (2);

2.

käsitleb mitmetasandilist valitsemist kui põhimõtet, mis koosneb ELi, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste koordineeritud tegevusest, mis toetub subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele ning funktsionaalse ja institutsioonilise koostöö vormis partnerlusele, mille eesmärk on töötada välja ja viia ellu Euroopa Liidu poliitikameetmeid;

3.

meenutab sellest lähtuvalt vajadust uuendatud ühenduse meetodi järele, mis hõlmaks kaasavama protsessi ja mitmetasandilise valitsemistava elluviimise. See suurendaks ELi tegevuse tõhusust, luues uue institutsioonidevahelise ja poliitilise koostöö kultuuri, mis soodustaks kõigi tasandite valitud esindajate, seejuures kindlasti seadusandlike volitustega piirkondade esindajate osalemist ELi toimimises;

4.

tervitab poliitilist üksmeelt, mis tema Euroopa valitsemise kontseptsioonile osaks sai, ja Euroopa institutsioonide toetust tema sammule. Komitee on veendunud, et Euroopa mitmetasandilise valitsemise tõelise kultuuri konkreetsemaks muutmiseks on vaja kolme eeltingimust:

5.

meenutab, et Lissaboni lepinguga kinnistati mitmetasandiline valitsemine selgelt Euroopa Liidu toimimise raamistikku, eelkõige tugevdades selle staatust institutsioonilises struktuuris ning sätestades territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi ja subsidiaarsuse põhimõtte kohaliku ja piirkondliku mõõtme;

6.

on seisukohal, et praegu on kahtlemata parim viis Euroopa, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste üldiste huvide tagamiseks vaadelda subsidiaarsuse põhimõtet Euroopa lisaväärtuse tulemusena ning mitmetasandilist valitsemist paindliku ja osalust edendava valitsemisviisina, mis tugevdab Euroopa Liidu väärtusi ning ELi vastutus- ja solidaarsustunnet, et toime tulla üha tihedamalt seotud ja rohkem konkureeriva globaliseerunud maailma tegelikkusega;

7.

on seisukohal, et igasugune Euroopa valitsemistava üle arutamine aitab paigutada subsidiaarsuse põhimõtte järgimise kui olulise teema dünaamilise, mitmel tasandil toimuva poliitilise ja seadusandliku protsessi raamistikku. Samuti rõhutab komitee, et subsidiaarsuse põhimõte ja mitmetasandiline valitsemine on lahutamatud: üks viitab eri võimutasandite pädevusele, teine asetab rõhu nende koostööle;

8.

on arvamusel, et subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse asetamine mitmetasandilise valitsemise konteksti viib selle tunnustamiseni, et Euroopa poliitilist tegevust tuleb muuta valdkonnaülesemaks ja seotumaks. Praeguste ELi tegevuskava keskmes olevate üldiste strateegiate edu sõltub üha enam jagatud valitsemise kvaliteedist ning subsidiaarsuse põhimõtte järgimisest, mis hoiaks ära otsuste võtmise üksnes ühel valitsemistasandil ning tagaks poliitika väljatöötamise ja rakendamise selleks kõige asjakohasemal tasandil;

9.

esitab oma ettepanekud Euroopa integratsiooni protsessi praeguses kontekstis, mis nõuab Euroopa, riikide ja piirkondade poliitilistelt vastutajatelt suuremat pingutust vastutustunde ja solidaarsuse valdkonnas, järgides seejuures vastastikkuse põhimõtet  (3);

10.

rõhutab, et institutsioonilise tasakaalu põhimõte, (4) mis asub Euroopa Liidu struktuuri südames, on Euroopa demokraatia peamine tagatis. Komitee on seisukohal, et Lissaboni lepingu jõustumine, millega usaldati komiteele tugevam institutsiooniline ja õiguslik staatus seoses õigusega Euroopa Kohtus asjaomaseid õigusi kaitsta, eeldab selle põhimõtte täielikku järgimist komitee suhtes;

11.

on seisukohal, et sellise Euroopa Liidu mitmetasandilise valitsemise harta koostamine, mis aitaks integreerida ELi põhiväärtustesse ühise ja jagatud arusaama Euroopa valitsemistavast, kujutaks endast väga olulist etappi ELi poliitilise projekti konkreetsemaks muutmisel;

12.

märgib, et ei ole olemas ühtset Euroopa haldusõigust, mis tagaks miinimumnõuded konsultatsiooni-, koordinatsiooni- ja osalemismenetluste kohaldamisel piirkondadele ja linnadele. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni üles kavandama aegsasti Euroopa haldusmenetluste akti väljatöötamist, milles võetaks kaasavamatesse menetlustesse üle selle tulevase harta peamised väärtused ja põhimõtted;

13.

on seisukohal, et Euroopa Komisjoni ja Regioonide Komitee koostöölepingu praegusel läbivaatamisel tuleb võtta paremini arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste õiguspärasust ja vastutust Euroopa Liidu toimimises ning tagada kogu Euroopa otsustusprotsessi üldhuvides, et järgitakse kahte ELi tegevust juhtivat põhimõtet – subsidiaarsust ja proportsionaalsust – ning kinnitatakse mitmetasandilise valitsemise põhimõtet juhtiva põhimõttena;

14.

on arvamusel, et selle läbivaatamisega peaks kaasnema dünaamiline protsess, mille tulemusel võetakse koos Euroopa Komisjoniga vastu jooksev tegevuskava, kus tuvastatakse algatused, millel on kõige suurem territoriaalne mõju ning mille puhul võiks Regioonide Komitee aidata kaasa eel- ja järelanalüüsidega tänu eksperditeadmistele oma liikmetelt ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste platvormidelt, mida komitee juhendab (Euroopa 2020. aasta strateegia järelevalveplatvorm, subsidiaarsuse platvorm, ETKRi platvorm) (5);

15.

kutsub Euroopa Parlamenti üles tugevdama institutsioonide kaasatust, et viia ellu mitmetasandilise valitsemise ning integreeritud lähenemisviisi põhimõtted ja mehhanismid. Samuti toetab komitee parlamendi ettepanekut luua Euroopa mitmetasandilise valitsemise märgis (6);

16.

tervitab Euroopa Liidu Nõukogu algatust koguneda 2010. aasta märtsis (7) esimest korda mitmetasandilisele valitsemisele pühendatud mitteametlikule ministrite kohtumisele. Kohtumise järeldustes kutsuti Regioonide Komiteed selgesõnaliselt üles aitama pidevalt poliitiliselt hinnata Euroopa Liidu raames toimuva mitmetasandilise valitsemise edusamme. Komitee nõuab, et tulevased eesistujariigid jätkaksid seda suunda, ja märgib lisaks, et komitee korrapärasem osalemine nõukogu kohtumistel ja valitsustevahelistel koosolekutel annab märku edusammudest selle valitsemisviisiga arvestamisel;

17.

tervitab väljavaateid läheneda Euroopa Ülemkogu eesistujariigile ning selle valmidust kuulata, millist mõju avaldavad riigi- ja valitsusjuhtide tasandil võetud strateegilised otsused kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele. Komitee peab selles kontekstis sobivaks pidada ühe (asjakohase) kohtumise enne Euroopa Ülemkogu iga kevadist tippkohtumist;

18.

kavandab korrapärasema dialoogi sisseseadmist esiteks Euroopa Kohtuga subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi järgimise – mis puutub Euroopa õiguse nõuetekohast ülevõtmist ning selle mõju kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele – ja ka neljast vabadusest kinnipidamise teemal ning teiseks kontrollikojaga, et arutada Euroopa rahaliste vahendite hea valitsemise teemat ja nende haldamise mõju territoriaalsele ühtekuuluvusele ning linnade ja piirkondade konkurentsivõimele;

19.

toetab uut soovitatavat lähenemisviisi ja sellega kaasnevat aruka reguleerimise kontseptsiooni, mis põhineb Euroopa Liidu poliitilisel tsüklil, mille jooksul õigusakte kohandatakse pidevalt vastavalt probleemidele ja asjaoludele ning hinnatakse põhjalikult nende kohaldamist. Küll aga on komitee seisukohal, et sellega peab kaasnema territoriaalse mõju parem arvessevõtmine (8);

20.

kordab oma soovi, et institutsioonidevahelise kokkuleppe „Parem õigusloome” järgmisel läbivaatamisel lisataks kokkuleppele eriprotokoll teatavate sätetega, millega see täielikult seotud oleks, nt eelkõige õigusaktide mõjuanalüüse ja järelhindamist puudutavad sätted;

21.

kavatseb suurendada oma osalemist tegevuskava „Parem õigusloome” järelevalve protsessis, tagades eelkõige, et komitee iga-aastast aruannet subsidiaarsuse järelevalve kohta tunnustataks panusena komisjoni iga-aastases aruandes parema õigusloome kohta;

22.

kutsub üles vaatama läbi komisjoni väljapakutud mõjuanalüüside suunised, et need edendaksid territoriaalse mõju eel- ja järelanalüüsi ning territoriaalsete ja kaasava valitsemise näitajate väljatöötamist. Komitee esitab sellesuunalised eriettepanekud, mis põhinevad senisest koostööst Euroopa Komisjoniga saadud kogemustel;

23.

toetab täielikult halduskoormuse vähendamise kõrgetasemelise töörühma (Stoiberi rühm) eesmärki, mis peab nende töös esmatähtis olema, ja toob esile oma pühendumuse selle rühma töös osaledes vähendada kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi rõhuvat halduskoormust;

24.

avaldab kahetsust, et kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ei ole kaasatud komiteemenetluse teostamisse, ning kutsub Euroopa Komisjoni üles viivitamata kõrvaldama see puudus, mis takistab Euroopa õigusaktide head kohaldamist kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

25.

tervitab soovitusi analüüsirühmalt, millele Euroopa Ülemkogu andis ülesande aidata Euroopa Liidul tõhusamalt ennetada väljakutseid pikemas perspektiivis (2020–2030) ja nendega tulemuslikumalt tegeleda. Soovitustes esitatakse uut kokkulepet välja pakkudes põhjendatud seisukoht, mille kohaselt on mitmetasandilise valitsemissüsteemi puhul pädevus „erinevate võimutasandite vahel pigem jagatud kui lahutatud” ning et mitmetasandiline valitsemine „saab olla ning peab olema siduvaks põhimõtteks poliitika kujundamisel üldiselt ja kõigi tasandite suhetes – üksikisikute ja põlvkondade ning piirkondade ja liikmesriikide vahelistes suhetes”. Regioonide Komitee tervitab analüüsirühma soovitust edendada komiteega konsulteerimist ja komitee kaasamist, et tugevdada Euroopa poliitilist kodakondsust ning suurendada seeläbi Euroopa projekti väärtustamist kodanike seas (9);

26.

on seisukohal, et kasulik oleks igal aastal koostada ülevaade regionaliseerumise ja detsentraliseerimise olukorrast Euroopa Liidus, et luua vahend kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poliitilise, õigusliku ja maksualase autonoomia arengu uurimiseks. Eelkõige sobiks see hästi kokku komitee ülesandega teostada järelevalvet subsidiaarsuse üle ja seda tuleks kavandada tihendatud koostöö raames Euroopa Nõukogu Piirkondlike ja Kohalike Omavalitsuste Kongressiga;

27.

pooldab Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni institutsioonilise koostöö raames kavandatava kohalike ja piirkondlike valitud esindajate Erasmuse programmi loomist ning väljendab heameelt katseprojekti rahastamise üle Euroopa Parlamendi väljapakutud kujul;

28.

toob esile panuse, mille ta tahab anda otsedemokraatia uue vahendi, ELi kodanikualgatuse elluviimisesse ja eelkõige pakub võimalust kasutada oma ja oma liikmete teabekanaleid ja võrgustikke, et suurendada teadlikkust Euroopa kodanikualgatusest ja toetada komisjoni igal vajalikul viisil, näiteks kavandatud algatuste sobivuse eelkontrolli käigus, mil hinnatakse nende mõju subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele. Lisaks võib see kasulik olla kavandatud või käimasolevat Euroopa kodanikualgatust puudutava teabe kogumisel ja levitamisel ning osalusarutelude korraldamisel nii Brüsselis kui mujal (10). Lisaks sooviks komitee olla täielikult kaasatud Euroopa Parlamendi kuulamistesse, mis korraldataks vastusena edukale Euroopa kodanikualgatusele, ning pakub oma toetust neile;

29.

nõuab koostöö loomist Euroopa Komisjoniga selle protsessi edasiarendamisel samadel alustel nagu teised institutsioonid. Selle vahendi edendamine peab toimuma partnerluses, stimuleerides eelkõige arutelusid kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes ja piirkondlikes parlamentides ning koondades kohalikku ja piirkondlikku meediat;

30.

on seisukohal, et Euroopa Liidu põhiõiguste harta integreerimine Euroopa Liidu esmasesse õigusesse ja Euroopa Liidu väljavaated ühineda Euroopa inimõiguste konventsiooniga aitavad edendada põhiõiguste kaitset mitmel tasandil. Komitee nõuab sellest lähtuvalt enda kaasamist institutsioonidevahelisse dialoogi, mida Euroopa Liidu Nõukogu soovib pidada harta kohaldamist käsitleva Euroopa Komisjoni iga-aastase aruande teemal. Nõukogu on seisukohal, et „harta tulemuslikku kohaldamist tuleks toetada kõigi ELi institutsioonide, organite ja asutuste […] meetmetega” (11);

31.

kavatseb tugevdada oma koostööd põhiõiguste ametiga, korraldades eelkõige iga-aastast dialoogi, milles vaadeldakse põhiõiguste kaitset ja edendamist eri tasanditel, ning käivitades uusi algatusi seoses Euroopa kodakondsuse aastaga 2013;

32.

nõuab detsentraliseeritud teabevahetustegevust Euroopa kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes, et tutvustada Euroopa Liidu saavutusi ja nende mõju kodanikele, ning rõhutab kiireloomulist vajadust tagada piisavad rahalised vahendid oma tegevuse toetamiseks kohalikus ja piirkondlikus meedias, mis hõlmab kodanike hulgas laialdase kuulajaskonna;

33.

on seisukohal, et kavandatud struktuur Euroopa 2020. aasta strateegia juhtimiseks ning ühtekuuluvuspoliitika reformi suunamiseks peab tagama kaks paradigmamuutust:

34.

märgib, et praegu Euroopas toimuva eelarvekriisi taustal, mille majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed on kodanike esmamure, näib eriti oluline küsida, mis on Euroopa Liidu lisaväärtus ja millised on ELi olemasolevad vahendid tagajärgedega toimetulekuks;

35.

toetab Euroopa Parlamendi välja pakutud ning eesistujariigi Poola rakendatavat konvendipõhist lähenemisviisi, millesse komitee tuleb kaasata, et määratleda partnerluses Euroopa Liidu kulutuste poliitilised prioriteedid ja nende rahastamine perioodiks 2014–2020;

36.

soovib olla sellesse protsessi kaasatud, võttes arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist panust, mis moodustab 16 % Euroopa Liidu SKP-st ja 58 % Euroopa avaliku sektori investeeringutest ELi majanduse elavdamisse (12);

37.

juhib sellega seoses tähelepanu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste käsutuses olevate avaliku sektori vahendite muret tekitavale olukorrale, mis kahjustab Euroopa majanduse elavdamist ja seab seeläbi ohtu Euroopa 2020. aasta strateegia edu. Komitee on sellest lähtuvalt seisukohal, et seoses järgmise mitmeaastase finantsraamistikuga tuleks ette näha üldine arutelu, kus arutatakse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste avaliku sektori vahendite küsimusi;

38.

nendib, et kõik Euroopa institutsioonid tunnistavad selgelt vajadust kehtestada mitmetasandiline valitsemine, et saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia peamised eesmärgid ja selle seitse juhtalgatust;

39.

toetab sellega seoses eriliselt Euroopa Ülemkogu soovitust, kes tunnistas oma 25. märtsi 2011. aasta järeldustes, (13) et Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamine Euroopa poolaasta rakendamise raames nõuab muude oluliste poliitiliste ja majanduslike osalejate hulgas ka Regioonide Komitee ja piirkondade otsest kaasamist;

40.

tervitab asjaolu, et mõnes liikmesriigis võetakse riiklikes reformikavades paremini arvesse eri valitsustasandite partnerluse potentsiaali. Komitee avaldab siiski kahetsust, et ilmselgelt puuduvad usaldusväärsed mehhanismid ja menetlused mitmetasandilise valitsemise põhimõtte kohaldamiseks, et tagada poliitikameetmete tõhus integreerimine ning eri valitsustasandite tegevuskavade ja eelarvete kooskõlastamine subsidiaarsuse põhimõtet arvestades;

41.

kutsub sellest lähtuvalt liikmesriike üles kaasama kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused täielikult riiklike reformikavade koostamise ja elluviimise protsessi ning stabiilsus- või lähenemisprogrammidesse, kuna lünka Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide ja riiklikes reformikavades lubatud panuste vahel saab täita ainult partnerlusega eri valitsustasandite vahel (14);

42.

nõuab lisaks, et Euroopa Komisjon edendaks järelevalvet juhtimistava osa üle riiklikes reformikavades ja liikmesriikide iga-aastastes eduaruannetes, et Euroopa Liidu Nõukogu saaks võtta vastu selgesõnalisi soovitusi, millega ergutada liikmesriike laiendama ja tugevdama riiklike reformikavade elluviimisel partnerlusi eri valitsustasandite vahel;

43.

kinnitab taas mitmetasandiliste lepingute koostamise eesmärki, mis peaks kaasnema seitsme juhtalgatuse elluviimisega ja uuenduslike mehhanismide (15) loomisega kohalike digitaalsete tegevuskavade ja sidusrühmade kokkulepete raames, mis on välja pakutud Euroopa digitaalses tegevuskavas, (16) Euroopa Komisjoni käivitatud arukas spetsialiseerumise platvormis, või juhtalgatuste „Noorte liikuvus” ja „Innovatiivne Liit” eesmärkide elluviimisega, et tugevdada kõigi tasandite osalejate ja strateegiate sidusust (17);

44.

avaldab kahetsust, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ei ole otseselt kaasatud Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimisel kasutatava avatud koordineerimismeetodi kõikidesse etappidesse, ja nõuab tungivalt nende sinna protsessi kaasamist;

45.

meenutab integreeritud lähenemisviisi lisaväärtust, eelkõige koostoime tugevdamiseks – subsidiaarsuse põhimõttest kinni pidades – Euroopa säästva arengu strateegia ja Euroopa 2020. aasta strateegia vahel ning struktuurifondide kasutamiseks energiainvesteeringute jaoks, aga samuti kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise eesmärgi lisamiseks kõigisse olemasolevatesse ELi strateegiatesse, eelkõige põllumajanduse ja maaelu arengu poliitikasse;

46.

meenutab, et komisjoni viienda ühtekuuluvusaruande üle peetud konsultatsiooni tulemused kinnitavad komitee ning samuti kõigi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste veendumust, et partnerluse põhimõtet tuleb edendada. Selle lähenemisviisi on heaks kiitnud nõukogu, kes tunnistab mitmetasandilise valitsemise tähtsust Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel uue ühtekuuluvuspoliitika kaudu (18);

47.

märgib rahuldusega, et 2011. aasta mais nõukogu kinnitatud 2020. aasta territoriaalses tegevuskavas soovitatakse kasutada territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamiseks mitmetasandilist valitsemist, kutsudes eelkõige Euroopa Komisjoni üles võtma mõjuanalüüsides arvesse territoriaalset mõõdet ning Regioonide Komiteed edastama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste panust;

48.

märgib rahuldusega, et seoses 2013. aasta järgse ühtekuuluvuspoliitikaga on komisjon vastanud komitee ootustele, võttes omaks mõned mitmetasandilise valitsemise ning integreeritud ja multifunktsionaalse lähenemisviisi  (19) põhimõtted ja mehhanismid, võttes neid arvesse struktuurifondide ja Ühtekuuluvusfondi uue üldmääruse eelnõus, mille eesmärk on:

49.

tervitab komisjoni ettepanekut luua ühine strateegiline raamistik, kus koondatakse ELi erinevad territoriaalse arengu vahendid (Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, struktuurifondid: Euroopa Regionaalarengu Fond ja Euroopa Sotsiaalfond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Kalandusfond). Komitee nõuab sellega seoses samuti, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kaasataks praktilisel viisil partnerluslepingute väljatöötamisse;

50.

nõuab sellest lähtuvalt, et Euroopa seadusandja kinnitaks need sätted ja tugevdaks neid eelkõige selleks, et näha ette:

51.

käsitleb territoriaalset koostööd kui regionaalpoliitika lahutamatut osa ning leiab, et Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus (ETKR) on mitmetasandilise valitsemise (20) jaoks tõeline katselava;

52.

tervitab asjaolu, et ETKRi käsitleva määruse läbivaatamist puudutav Euroopa Komisjoni 2011. aasta oktoobri ettepanek peegeldab soovi rakendada territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärki ning sisaldab Regioonide Komitee varem esitatud ettepanekuid, eelkõige ettepanekut luua kahepoolseid ETKRe kolmandate riikide osalejatega (21). Komitee juhib tähelepanu sellele, et ETKRi saab koostööstruktuurina kasutada ka muudes ELi poliitikavaldkondades kui pelgalt regionaalpoliitikas;

53.

rõhutab Regioonide Komitee ETKRi platvormi osatähtsust ETKRi kui vahendi edendamisel ja operatiivse toe tagamisel uute ETKRide loomiseks, eelkõige tänu heade tavade vahetamisele;

54.

palub Euroopa Komisjonil seoses makropiirkondlike strateegiate arenguga osutada erilist tähelepanu järgmistele aspektidele:

55.

tervitab ühtse turu aktis välja pakutud kahtteist majanduskasvu, konkurentsivõime ja sotsiaalsete edusammude vahendit ning toetab nõukogu taotlust, milles rõhutatakse vajadust tugevdada ühtse turu valitsemist, kutsudes Euroopa Komisjoni üles jätkama oma tööd selles valdkonnas (22);

56.

märgib, et Euroopa Parlament teatas oma raportis valitsemise ja partnerluse kohta ühtsel turul, et „ühtse turu eeskirju rakendavad sageli kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused” ning et ta „kutsub komisjoni ja liikmesriike üles arendama edasi partnerlust kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ning laiendama seda ühtekuuluvuspoliitikast kuni ühtse turu poliitikani” (23);

57.

nõuab sellest lähtuvalt ühtse turu akti üldise rakendamise järelevalve tagamist, et kindlustada tegevuse sidusus ja viia ühtne turg lõpule partnerluses. Komitee on seisukohal, et see ülesanne peaks kuuluma Euroopa 2020. aasta strateegia järelevalveplatvormi ülesannete hulka, kuhu ühe komponendina kuulub ka ühtse turu edasine arendamine;

58.

rõhutab oma tiitli „Euroopa ettevõtluspiirkond” panust integreeritud territoriaalse arengu strateegilise visiooni arendamisse, toetudes eelkõige väikeettevõtlusalgatusele „Small Business Act” (24). Komitee nõuab, et lisaks loodaks ka väikeettevõtlusalgatuse partnerlused (Small Business Act Partnerships), et viia väikeettevõtlusalgatust ellu piirkondlikul tasandil. Samuti kutsub komitee üles looma riiklikul tasandil ja ka territoriaalsel tasandil nn VKEde saadikud (SME envoys) ning teeb ettepaneku, et komitee kaasataks loodava väikeettevõtlusalgatuse nõuanderühma töösse;

59.

kordab vajadust kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja eelkõige seadusandlike volitustega piirkonnad osalusmehhanismidesse, et ühtse turu eeskirjad optimaalselt üle võtta ja neid kohaldada;

60.

kutsub rahvusvahelisi institutsioone ja Euroopa Liitu üles võtma arvesse lisaväärtust, mida võivad pakkuda kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ülemaailmses keskkonna ja säästva arengu juhtimises, sh mitmepoolsete keskkonnakokkulepete rakendamisel, nt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioon ja bioloogilise mitmekesisuse konventsioon ning Rio+20 tegevuskava keskkonnahoidliku majanduse ja säästva arengu juhtimise hüvanguks (27);

61.

on seisukohal, et kohalikku ja piirkondlikku tasandit saab konstruktiivselt kaasata kliimamuutustega kohanemise meetmetesse tulemustele orienteeritud kokkulepete abil, mille kohaselt võib iga valitsemistasand vabatahtlikult võtta endale kohustuse saavutada konkreetne kliimakaitse eesmärk ning ühiselt hoolitseda ja vastutada oma panuse eest eesmärgi saavutamisel (28);

62.

toob välja üha suurema tähtsuse, mis on piirkondade ja ettevõtete vahelistel valdkondlikel või valdkonnaülestel energia- ja kliimakaitseliitudel. Neid tuleks sihipäraselt edendada, et võimalikult kiiresti vähese CO2-heitega tehnoloogaid edasi arendada ja rakendada partnerluses kohaliku ja piirkondliku tasandi otsustajate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete vahel;

63.

märgib, et linnapiirkonnad tekitavad 75 % süsinikdioksiidi heitkogustest, ning rõhutab, et tõhus globaalne tegutsemine eeldab mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi, mis hõlmab kohaliku, piirkondliku, riikliku ja riigiülese valitsemistasandi tegevuse kooskõlastamist subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt. Sellega seoses toob komitee esile oma ettepaneku Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitleva kohalike ja piirkondlike omavalitsuste territoriaalse pakti kohta kui tõhusa vahendi kliimamuutustega tegelemisel;

64.

rõhutab vajadust käsitleda hoolikalt 2020. aasta energiastrateegiaga seotud strateegiliste suuniste ja õigusnormide mõju kohalike ja piirkondlike omavalitsuste haldus- ja finantskoormusele ning jälgida subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtete järgimist. Komitee toetab tugevalt uuenduslike vahendite loomist selle strateegia (29) elluviimiseks;

65.

kinnitab taas oma pühendumust linnapeade paktile, mis tegutseb ühise eesmärgi – CO2 heitkoguste vähendamise nimel. Komitee soovitab laiendada pakti teemasid CO2 heitkoguste vähendamise eesmärgist kaugemale ja kaasata teised säästva majanduse valdkonnad, nagu veehaldus. Lisaks soovitab komitee laiendada pakti geograafiliselt Vahemere Liidu ja idapartnerluse raames koos komitee käivitatud poliitiliste platvormidega, nt Euroopa ja Vahemere piirkonna kohaliku ja piirkondliku assamblee (ARLEM) ning idapartnerluse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste iga-aastane konverents (CORLEAP), ja samuti maailma tasandil koos algatusega „Pacte des Maires Mundus” (maailma linnapeade pakt);

66.

on seisukohal, et mitmetasandilise valitsemise raamistiku loomine on hädavajalik eeltingimus 2013. aasta järgse ühise põllumajanduspoliitika edu saavutamisel, et tagada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine selle ühise poliitika suuniste ja rakendussätete valikusse ja haldamisse ning ka koostoime maaelu arengu poliitika ja teiste ELi poliitikameetmete, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika vahel (30);

67.

nõuab, et komitee oleks täielikult kaasatud Euroopa Komisjoni nõuanderühma ettevalmistavatesse töödesse, et saavutada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste varane kaasamine ühise põllumajanduspoliitika ja maaelu arengu poliitika väljatöötamisse;

68.

on arvamusel, et integreeritud lähenemisviis peab andma inspiratsiooni kalanduspoliitikale, et tagada kalanduse elujõulisus ja kalavarude jätkusuutlik majandamine. Komitee toetab otsuste tegemise detsentraliseerimist, et vähendada Euroopa mikrojuhtimisest tingitud ebakõlasid, kasutades teatud juhtudel komiteemenetlust ja usaldades ühenduse eeskirjade raames teatud kalandustegevuste haldamine liikmesriikidele, piirkondadele ja sektorile endale;

69.

kutsub üles kooskõlastama valdkonnavahelisi poliitikameetmeid, mida saab kasutada mereäärsetel aladel, ja looma merendus- ja kalandusalaste küsimuste ühtse Euroopa fondi, mis hõlmaks ühes raamistikus kõiki selle valdkonna olemasolevaid vahendeid. Sellest lähtuvalt toetab komitee Euroopa merendusplatvormi loomist: see koondaks kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning asjaomased osalised, et pakkuda vahendit, mis võiks aidata jagada vastutust ja levitada häid tavasid (31);

70.

meenutab, kui oluline on komitee kaasamine Stockholmi programmi tegevuskava elluviimisesse ja ka hindamiskriteeriumite väljatöötamisse, et tagada kohalikul ja piirkondlikul tasandil omandatud kogemuste parem arvessevõtmine;

71.

on eelkõige seisukohal, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine seaduslikku sisserännet reguleeriva Euroopa raamistiku koostamisse, ebaseadusliku sisserände vastu võitlemise meetmete määratlemisse, sisserännanute põhiõiguste kaitsmisse ja arengukoostöö elluviimisse pärituoluriikidega tugevdaks ELi tegevuse õiguspärasust, tingimusel et subsidiaarsuse põhimõttest oleks rangelt kinni peetud;

72.

nõuab, et teostatakse territoriaalse mõju analüüsid hindamaks Euroopa või riiklikul tasandil otsustatud õiguslike rakendusmeetmete raames kohalike ja piirkondlikele omavalitsustele kehtestatud nõudeid;

73.

märgib rahuldusega, et komitee osalemine iga-aastastel ministritevahelistel integratsiooniteemalistel kohtumistel ja komitee panused Euroopa integratsioonifoorumisse, komisjoni integratsiooni käsiraamatusse koos kohalike ja piirkondlike omavalitsuste heade tavade tutvustamisega ning Euroopa integratsioonifondi aastaste ja mitmeaastaste prioriteetide määratlemisse on viinud mitmetasandilise lähenemisviisi tunnustamiseni Euroopa teises integratsioonikavas, (32) kus sätestatakse:

74.

pooldab ühinemiseelse abi rahastamisvahendi kohandamist abisaajariikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vajadustele ja territoriaalse koostöö, eelkõige Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse vahendi arendamisele. Need on esmatähtsad vahendid mitmetasandilise valitsemise üleeuroopalise mõõtme tugevdamiseks;

75.

tuletab meelde, et Euroopa ja Vahemere piirkonna kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) ning idapartnerluse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste konverents (CORLEAP) toovad kokku ühelt poolt Euroopa Liidu ja Vahemere Liidu ning teiselt poolt idapartnerluse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste valitud esindajad, täiendades nii nende kahe protsessi institutsioonilist raamistikku;

76.

leiab, et nende edu eeltingimusteks on mitmetasandiline demokraatia ja kaasav lähenemisviis. Samuti märgib komitee, et need kaks poliitilist algatust, mis tugevdavad naabruspoliitika territoriaalset mõõdet, on vastus ilmsele vajadusele toetada kohalikul ja piirkondlikul tasandil alaliste poliitiliste ja haldusstruktuuride loomist, rahaliste vahendite tõhusat kasutust ning partnerriikide majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset arengut soodustavate mehhanismide rakendamist eelkõige piirkondadevahelise koostöö kaudu;

77.

tegutseb selle nimel, et ARLEM osaleks otse Vahemere Liidu juhtimises, võimaldamaks kolmel kaldal asuvatel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel osaleda ARLEMi eri organites toimuvas poliitilises dialoogis ning saada kasu juurdepääsust koostöö tugevdamiseks loodud mehhanismidele ja vahenditele;

78.

soovib, et CORLEAPiga loodud institutsioonilise platvormi tugevdamisel käivitataks Euroopa Komisjoni ja partnerriikidega alaline dialoog, et leida konkreetsed meetodid, mille kaudu saaksid idapartnerluse riikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused osaleda idapartnerluse nelja platvormi töös, olla kaasatud assotsieerimislepingute, strateegiliste dokumentide ja tegevuskavade ettevalmistamisse ning eelkõige rakendada ja hinnata riiklikke sihtprogramme;

79.

pooldab territoriaalset lähenemisviisi ELi arengupoliitika läbivaatamisel ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suuremat kaasatust aastatuhande arengueesmärkide saavutamisse (33). Seetõttu nõuab komitee, et parterriikide kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele antaks vajalikku toetust tehnilise ja rahalise suutlikkuse arendamiseks;

80.

toob välja detsentraliseeritud koostöö lisaväärtuse. Seejuures tuleks nimetada eelkõige selliseid algatusi nagu detsentraliseeritud arengukoostöö konverents – mille eesmärk on soodustada ELi ja arengumaade kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning ELi institutsioonide suhtlust ja poliitilist dialoogi –, detsentraliseeritud koostöö portaal ja detsentraliseeritud koostöö börs. Need on vahendid, mida tuleb ELi tasandil institutsioonilise koostöö raames tugevdada;

81.

väljendab rahuolu, et mitmete rahvusvaheliste organisatsioonide olulised panused mitmetasandilise valitsemise valge raamatu konsultatsiooniprotsessi (34) näitasid, kui palju see ELi tasandi lähenemisviis on tekitanud huvi arendada oma tegevuses territoriaalset mõõdet ja luua partnerlusi maailma teiste piirkondadega, soodustades nii poliitikavaldkondade vastastikust täiendavust;

82.

toob selles kontekstis esile kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli tugevnemise ülemaailmsetes juhtimismehhanismides: