(1)

29. märtsil 2017 esitas Ühendkuningriik Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 50 kohase teate oma kavatsuse kohta liidust välja astuda. Aluslepingute kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes lõpeb väljaastumislepingu jõustumise kuupäeval või lepingu puudumise korral kahe aasta möödumisel teate esitamisest, st alates 30. märtsist 2019, kui Euroopa Ülemkogu ei otsusta kokkuleppel Ühendkuningriigiga ühehäälselt seda perioodi pikendada. Kõnealust perioodi on pikendatud kaks korda, viimati Euroopa Ülemkogu otsusega (EL) 2019/584, (2) millega seda pikendati kuni 31. oktoobrini 2019. Kui Ühendkuningriigiga ei ole väljaastumislepingut sõlmitud ega ELi lepingu artikli 50 lõikes 3 osutatud perioodi uuesti pikendatud, tuleb Ühendkuningriigi liidu liikmesusest tulenevate finantskohustustega seotud finantsarvelduses kokku leppida tulevases liidu ja Ühendkuningriigi vahelises rahvusvahelises lepingus.

(2)

Käesolev määrus ei piira liidu ja Ühendkuningriigi vastavaid kohustusi, mis tulenevad kogu perioodist, mil Ühendkuningriik on liidu liige.

(3)

Nõukogu määruses (EL, Euratom) 2019/1197 (3) on sätestatud õigusnormid, mis reguleerivad ühelt poolt liidu ning teiselt poolt Ühendkuningriigi ja tema toetusesaajate suhteid 2019. aastal liidu üldeelarve („eelarve“) rahastamise ja täitmise kontekstis. Vaja on kehtestada õigusnormid, mis reguleerivad ühelt poolt liidu ning teiselt poolt Ühendkuningriigi ja tema toetusesaajate suhteid ka 2020. aastal eelarve rahastamise ja täitmise kontekstis.

(4)

Aluslepingutes ei nähta 2020. aastal eelarve täitmise ja rahastamisega seotud meetmete vastuvõtmiseks seoses Ühendkuningriigi liidust kokkuleppeta väljaastumisega ette muid volitusi peale nende, mis on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklis 352 ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklis 203.

(5)

Ühendkuningriik ning Ühendkuningriigis asuvad isikud ja üksused osalevad Ühendkuningriigi liidu liikmeks olemisest tulenevalt mitmes liidu programmis ja meetmes. Osalemine toimub selliste Ühendkuningriigiga või Ühendkuningriigis asuvate isikute või üksustega sõlmitud lepingute või Ühendkuningriigi või Ühendkuningriigis asuvate isikute või üksuste kasuks tehtud otsuste alusel, mille puhul on tegemist juriidiliste kohustustega.

(6)

Paljude selliste lepingute ja otsuste puhul on rahastamiskõlblikkuse nõuetes ette nähtud, et toetusesaaja peab olema liikmesriik või liikmesriigis asuv isik või üksus. Ühendkuningriigi või Ühendkuningriigis asuvate isikute või üksuste rahastamiskõlblikkus on sellisel juhul seotud sellega, et Ühendkuningriik on liikmesriik. Ühendkuningriigi liidust väljaastumislepinguta väljaastumise tõttu ei ole sellised toetusesaajad seega enam lepingute ja otsuste alusel liidu rahastamise saamiseks rahastamiskõlblikud. Siiski ei kehti see juhtudel, kui Ühendkuningriigis asuvad isikud või üksused osaleksid meetmes kolmandas riigis asuvaid isikuid või üksuseid käsitlevate liidu vastavate õigusnormide alusel ja neis sätestatud tingimustel.

(7)

Kokkuleppeta väljaastumise korral oleks nii liidule ja selle liikmesriikidele kui ka Ühendkuningriigile ja Ühendkuningriigis asuvatele isikutele ja üksustele kasulik tagada 2020. aastal Ühendkuningriigi ja Ühendkuningriigis asuvate toetusesaajate kõlblikkus saada rahastust liidu vahenditest ning Ühendkuningriigi osalemine 2020. aasta eelarve rahastamises. Samuti oleks kasulik, kui enne väljaastumise kuupäeva või 2019. aastal määruse (EL, Euratom) 2019/1197 artikli 4 kohaldamisel alla kirjutatud ja vastu võetud juriidiliste kohustuste täitmine saaks jätkuda kogu 2020. aasta jooksul.

(8)

Seepärast on asjakohane kehtestada tingimused, mille alusel 2020. aastal oleksid Ühendkuningriik ning Ühendkuningriigis asuvad isikud ja üksused jätkuvalt rahastamiskõlblikud seoses lepingute ja otsustega, mis on nendega alla kirjutatud või nende kohta tehtud, kuni kuupäevani, mil lõpeb aluslepingute kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis („väljaastumise kuupäev“), või, kui see on asjakohane, 2019. aastal määruse (EL, Euratom) 2019/1197 artikli 4 kohaldamisel. Käesoleva määruse kohaldamiseks peavad olema täidetud järgmised tingimused: i) Ühendkuningriik on komisjonile kirjalikult kinnitanud, et kohustub jätkuvalt tasuma osamaksu, mis on arvutatud 5. juulil 2019 esitatud 2020. aasta eelarveprojektis kindlaks määratud kujul Ühendkuningriigi prognoositavate omavahendite alusel ning mida on korrigeeritud, et võtta arvesse vastuvõetud 2020. aasta eelarves esitatud maksete assigneeringute kogusumma; ii) Ühendkuningriik on tasunud esimese osamakse; iii) Ühendkuningriik on komisjonile kirjalikult kinnitanud, et kohustub lubama kõiki liidu auditeid ja kontrolle kooskõlas kohaldatavate õigusnormidega; iv) ning komisjon on võtnud vastu määruse (EL, Euratom) 2019/1197 artikli 2 lõike 2 kohase otsuse ega ole vastu võtnud kõnealuse määruse artikli 3 lõike 2 kohast otsust. Viimane tingimus on kohaldatav üksnes niivõrd, kuivõrd määrus (EL, Euratom) 2019/1197 muutub kohaldatavaks enne 2019. eelarveaasta lõppu. Õiguskindlust silmas pidades on asjakohane tingimuste täitmise aega piirata. Komisjon peaks võtma vastu otsuse tingimuste täitmise kohta.

(9)

Ühendkuningriigi osamaksuga seotud tingimuse aluseks peaks olema 28 liikmesriigile esitatud 2020. aasta eelarveprojekt ning seda tuleks korrigeerida, et võtta arvesse vastuvõetud eelarve maksete assigneeringute kogusumma. On mõistlik, et ükski liikmesriik ei oleks pärast käesoleva määruse vastuvõtmist oma suhtelise osamaksu osas vähemsoodsas olukorras kui see, mis on sätestatud 2020. aasta eelarves. Et käesoleval määrusel oleks kasulik toime kõikidele liikmesriikidele, on seetõttu asjakohane arvata eelarvesse Ühendkuningriigi poolt tehtava osamaksu summast maha konkreetne summa. Selline konkreetne summa peaks tooma kasu liikmesriikidele, kes oleksid muidu pärast käesoleva määruse vastuvõtmist ebasoodsas olukorras, nagu on täpsemalt kindlaks määratud sihtotstarbelises praktilises korras, millega kehtestatakse tasumisele kuuluvate maksete jaotus ja tehakse komisjonile ülesandeks konkreetse summa väljamaksmine.

(10)

Eeldusel et käesoleva määrusega kehtestatud rahastamiskõlblikkuse tingimused on Ühendkuningriigi ja Ühendkuningriigis asuvate isikute ja üksuste puhul jätkuvalt täidetud, on samuti asjakohane ette näha, et nad võivad 2020. aastaks kokku lepitud tingimustel osaleda projektikonkurssidel, pakkumismenetlustes, auhinnakonkurssidel või muudes menetlustes, mille tulemuseks võib olla rahastamine liidu eelarvest, välja arvatud konkreetsetel julgeolekuga ja Ühendkuningriigi Euroopa Investeerimispanga liikmesuse lõppemisega seotud juhtudel, ning nad on kõlblikud liidu vahendeid saama. Selline liidupoolne rahastamine peaks piirduma 2020. aastal kantud rahastamiskõlblike kuludega, välja arvatud enne 2020. aasta lõppu allkirjastatud riigihankelepingud, mille puhul kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (4) („finantsmäärus“) VII jaotist ning mida rakendatakse jätkuvalt vastavalt neis sätestatud tingimustele, samuti välja arvatud Ühendkuningriigi 2020. taotlusaasta põllumajanduse otsetoetuste kava, mis tuleks rahastamiskõlblikkuse nõuetest välja arvata. Samuti on asjakohane, et Ühendkuningriik ning Ühendkuningriigis asuvad isikud või üksused ei ole rahastamiskõlblikud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1309/2013 (5) (mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/1796) (6) alusel meetmete puhul, mis hõlmavad koondatud töötajaid ning kokkuleppeta väljaastumise tõttu tegevuse lõpetanud füüsilisest isikust ettevõtjaid, ning nõukogu määruse (EÜ) nr 2012/2002, (7) mida on muudetud meetmete puhul, mis hõlmavad liikmesriikide suurt finantskoormust, mis tekib vahetult kokkuleppeta väljaastumise tõttu. Kooskõlas finantsmäärusega tuleb Ühendkuningriigiga või Ühendkuningriigis asuvate isikute või üksustega seotud projektikonkurssidel, pakkumismenetlustes, auhinnakonkurssidel või muudes menetlustes ja kõikides neist tulenevates lepingutes ning Ühendkuningriigi või Ühendkuningriigis asuvate isikute või üksuste kasuks tehtud otsustes sätestada rahastamiskõlblikkuse ja selle jätkumise tingimused, osutades käesolevale määrusele.

(11)

Samuti on asjakohane ette näha, et Ühendkuningriigi ja Ühendkuningriigis asuvate isikute ja üksuste rahastamiskõlblikkus jätkuks tingimusel, et Ühendkuningriik jätkab osamaksu tasumist 2020. aasta eest, ja kui see on asjakohane, 2019. aasta eest määruse (EL, Euratom) 2019/1197 alusel, ning kontrolle ja auditeid saab teha tulemuslikult. Kui need tingimused ei ole enam täidetud, peaks komisjon vastu võtma otsuse, millega selline tingimuste mittetäitmist sedastatakse. Sellisel juhul ei peaks Ühendkuningriik ega Ühendkuningriigis asuvad isikud ja üksused enam olema liidupoolse rahastamise jaoks kõlblikud.

(12)

Samuti on asjakohane ette näha, et 2020. aastal on jätkuvalt rahastamiskõlblikud meetmed, mille puhul liikmesriigid või liikmesriikides asuvad isikud või üksused saavad liidu vahendeid ja mis on seotud Ühendkuningriigiga. Kui Ühendkuningriik peaks kontrollidest ja audititest keelduma, tuleks seda asjaolu kõnealuste meetmete rakendamise hindamisel arvesse võtta finantsjuhtimise usaldusväärsuse seisukohast.

(13)

Meetmeid tuleks jätkuvalt rakendada kooskõlas selliseid meetmeid reguleerivate asjakohaste normidega, sealhulgas finantsmäärusega. Seetõttu on selliste normide kohaldamise eesmärgil vaja Ühendkuningriiki käsitada liikmesriigina.

(14)

Kuna käesoleva määruse eesmärke ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid paremini saavutada liidu tasandil, sest need puudutavad liidu eelarvet ning liidu poolt rakendatavaid programme ja meetmeid, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(15)

Teatava paindlikkuse võimaldamiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte seoses artikli 2 lõike 1 esimese lõigu punktides a, b ja c sätestatud tähtaegade võimaliku pikendamisega ning maksegraafikus tehtavate muudatustega. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (8) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige, selleks et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist. Kui 2020. aastal liidu eelarve täitmise ja rahastamise tõsise häire ohu korral on see olukorra kiireloomulisuse tõttu vajalik, peaks delegeeritud õigusakt jõustuma viivitamatult ja seda tuleks kohaldada seni, kuni Euroopa Parlament ega nõukogu ei esita selle suhtes vastuväidet.

(16)

Et vältida suurimaid häireid liidu kuluprogrammide ja muude meetmete toetusesaajate jaoks Ühendkuningriigi liidust väljaastumise kuupäeval, peaks käesolev määrus jõustuma kohe järgmisel päeval pärast selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamist ja seda tuleks kohaldada alates järgmisest päevast pärast seda, mil lõpeb aluslepingute kohaldamine Ühendkuningriigi suhtes ja Ühendkuningriigis, välja arvatud juhul, kui Ühendkuningriigiga sõlmitud väljaastumisleping on selleks kuupäevaks jõustunud. Kuna käesoleva määrusega kehtestatakse liidu eelarve täitmist ja rahastamist käsitlevad meetmed 2020. aastaks, tuleks seda kohaldada üksnes 2020. aastat käsitleva rahastamiskõlblikkuse suhtes,

(1)

Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ (3) kohaselt vabastatakse teatavatel tingimustel käibemaksust Põhja-Atlandi lepingu osalisriigi relvajõududele tarnitud kaubad või osutatud teenused ning kõnealuste relvajõudude poolt imporditud kaubad, kui need relvajõud osalevad ühises kaitsetegevuses väljaspool oma riiki.

(2)

Nõukogu direktiivi 2008/118/EÜ (4) kohaselt vabastatakse aktsiisikaup aktsiisist, kui see on ette nähtud kasutamiseks Põhja-Atlandi lepingu osalisriigi relvajõudude poolt, välja arvatud relvajõud selles liikmesriigis, kus aktsiis on sissenõutav, nende enda või nendega kaasas oleva tsiviilpersonali tarbeks või nende messide või sööklate varustamiseks, järgides asukohaliikmesriigi kehtestatud tingimusi ja piiranguid.

(3)

Neid maksuvabastusi ei kohaldata, kui liikmesriigi relvajõud osalevad ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) kohastes meetmetes vastavalt Euroopa Liidu lepingu V jaotise 2. peatüki 2. jaole. Prioriteediks tuleks seada vajadus suurendada Euroopa kaitse- ja kriisiohjevõimeid ning tugevdada liidu julgeolekut ja kaitset. Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning komisjon tunnistasid sõjaväelise liikuvuse tegevuskava käsitlevas 28. märtsi 2018. aasta ühisteatises üldist vajadust ühtlustada liidu raames ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) egiidi all ette võetavate kaitsealaste jõupingutustega kaasnevat käibemaksustamist.

(4)

Kaitsetegevus, millega rakendatakse ÜJKP raames liidu meetmeid, hõlmab sõjalisi missioone ja operatsioone, lahingugruppide tegevust, vastastikust abi, alalise struktureeritud koostöö (PESCO) projekte ning Euroopa Kaitseagentuuri (EDA) meetmeid. Sinna hulka ei peaks aga kuuluma Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 222 sätestatud solidaarsusklausli alusel võetavad meetmed ega muu liikmesriikide vaheline kahe- või mitmepoolne tegevus, mis ei ole seotud ÜJKP raames liidu meetmete rakendamiseks elluviidava kaitsetegevusega.

(5)

Seega tuleks vabastada käibemaksust kaubad ja teenused, mis on mõeldud kas liikmesriigi relvajõudude või nendega kaasas oleva tsiviilpersonali tarbeks või nende messide ja sööklate varustamiseks, kui need relvajõud osalevad väljaspool oma liikmesriiki kaitsetegevuses, millega rakendatakse ÜJKP raames liidu meetmeid. Käibemaksuvabastusest tuleks välja jätta kaubatarned või teenuste osutamine selle liikmesriigi relvajõududele, kus neid kaupu tarnitakse või teenuseid osutatakse.

(6)

Lisaks on vaja käibemaksust vabastada kaubad, mida liikmesriigi relvajõud impordivad kas enda või nendega kaasas oleva tsiviilpersonali tarbeks või nende messide ja sööklate varustamiseks, kui need relvajõud osalevad väljaspool oma liikmesriiki kaitsetegevuses, millega rakendatakse ÜJKP raames liidu meetmeid.

(7)

Samuti tuleks vabastada aktsiisist kaup, mida tarnitakse kasutamiseks mis tahes liikmesriigi relvajõudude poolt, välja arvatud relvajõud selles liikmesriigis, kus aktsiis on sissenõutav, kui need relvajõud osalevad väljaspool oma liikmesriiki kaitsetegevuses, millega rakendatakse ÜJKP raames liidu meetmeid.

(8)

Nagu NATO kaitsetegevusega seotud käibemaksu- ja aktsiisivabastuse puhul, peaks ÜJKP raames liidu meetmete rakendamiseks elluviidava kaitsetegevusega seotud maksuvabastuste kohaldamisala olema piiratud. Neid maksuvabastusi tuleks kohaldada üksnes siis, kui relvajõud täidavad ÜJKP kaitsetegevusega otseselt seotud ülesandeid ja need ei tohiks hõlmata ÜJKP tsiviilmissioone. Seetõttu võib maksuvabastust tsiviilpersonali tarbeks tarnitud kaupade või neile osutatud teenuste suhtes kohaldada üksnes siis, kui tsiviilisikud on kaasas relvajõududega, kes täidavad ÜJKP kaitsetegevusega otseselt seotud ülesandeid väljaspool oma liikmesriiki. Ülesandeid, mida täidab üksnes tsiviilpersonal või mida täidetakse üksnes tsiviilvõimeid kasutades ei tohiks käsitada kaitsetegevusena. Maksuvabastus ei tohiks mingil juhul hõlmata kaupu või teenuseid, mida relvajõud hangivad nendele relvajõududele või nendega kaasas olevale tsiviilpersonalile kasutamiseks oma liikmesriigis.

(9)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt liidu ja NATO kaitsetegevuse raames käibemaksuga ja aktsiisiga maksustamise ühtlustamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(10)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (5) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate siseriiklike õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(11)

Direktiive 2006/112/EÜ ja 2008/118/EÜ tuleks seega vastavalt muuta,

(1)

Aluslepingu artikli 43 lõike 3 kohaselt võtab nõukogu komisjoni ettepaneku põhjal vastu meetmed kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise kohta.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (1) kohaselt tuleb kaitsemeetmete vastuvõtmisel võtta arvesse kättesaadavaid teadus-, tehnilisi ja majandusnõuandeid, sealhulgas asjakohasel juhul kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee koostatud aruandeid.

(3)

Nõukogul on kohustus võtta vastu kalapüügivõimaluste kehtestamise ja eraldamise meetmed, sealhulgas määrata asjakohasel juhul kindlaks teatavad püügivõimalustega funktsionaalselt seotud tingimused. Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 4 kohaselt tuleks kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel järgida kõnealuse määruse artikli 2 lõike 2 kohaseid ühise kalanduspoliitika eesmärke. Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõikes 1 on sätestatud, et kalapüügivõimalused eraldatakse liikmesriikidele selliselt, et iga kalavaru või kalapüügi puhul oleks tagatud kõikide liikmesriikide püügitegevuse suhteline stabiilsus.

(4)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 16 lõike 4 kohaselt tuleks nende kalavarude püügivõimalused, mille suhtes kohaldatakse mitmeaastast kava, kehtestada kooskõlas sellises kavas sätestatud eeskirjadega.

(5)

Vahemere lääneosa põhjalähedaste kalavarude püügi mitmeaastane kava kehtestati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/1022 (2) ning see jõustus 16. juulil 2019. Vastavalt kõnealuse määruse artikli 4 lõikele 1 tuleks kõnealuse määruse artiklis 1 loetletud varude püügivõimalused kehtestada nii, et kalastussuremus saavutataks maksimaalse jätkusuutliku saagikuse juures võimaluse korral järk-järgult 2020. aastaks, ent hiljemalt 1. jaanuariks 2025. Kalapüügivõimalused tuleks esitada maksimaalse lubatud püügikoormusena ja kindlaks määrata vastavalt nimetatud määruse artiklis 7 sätestatud püügikoormuse reguleerimise korrale. Seega tuleks 2020. aastaks vähendada maksimaalset lubatud püügikoormust 10 % võrreldes kõnealuse määruse artikli 7 lõike 4 kohaselt arvutatud lähtetasemega.

(6)

Vahemere üldine kalanduskomisjon (GFCM) võttis oma 2018. aastal toimunud 42. aastakoosolekul vastu soovituse GFCM/42/2018/1 Vahemerel kohaldatava euroopa angerja püügi mitmeaastane majandamiskava kohta, millega kehtestatakse euroopa angerja (Anguilla anguilla) majandamismeetmed Vahemeres (GFCMi geograafilised alapiirkonnad 1–27). Nimetatud meetmete hulka kuulub ka iga-aastane kolme järjestikuse kuu pikkune keeluperiood, mille iga liikmesriik peab kindlaks määrama kooskõlas nõukogu määruses (EÜ) nr 1100/2007 (3) sätestatud kaitse-eesmärkidega, oma angerjavarude riikliku majandamiskavaga (riiklike majandamiskavadega) ning angerja hooajalise rändega asjaomases liikmesriigis. Kooskõlas nimetatud soovitusega kohaldatakse keeluperioodi Vahemere kõigil merealadel ning riimvetes, nagu estuaarid, laguunid ja üleminekuveed. Seda meedet tuleks rakendada liidu õiguses.

(7)

GFCM võttis 2018. aastal toimunud 42. aastakoosolekul vastu ka soovituse GFCM/42/2018/8 Aadria merel kohaldatavate väikeste pelaagiliste liikide erakorraliste meetmete kohta aastatel 2019–2012 (geograafilised alapiirkonnad 17 ja 18), millega kehtestatakse väikeste pelaagiliste liikide püügi piirnormid ja püügikoormuse piirangud GFCMi geograafilistes alapiirkondades 17 ja 18 (Aadria meri) aastateks 2019, 2020 ja 2021. Neid meetmeid tuleks rakendada liidu õiguses. Maksimaalsed püügi piirnormid on kindlaks määratud vaid üheks aastaks ning need ei piira muude tulevikus võetavate meetmete ega võimaliku liikmesriikide vahelise eraldamise kava kohaldamist.

(8)

GFCM võttis 2019. aastal toimunud 43. aastakoosolekul vastu soovituse GFCM/43/2019/5, millega kehtestatakse Aadria merel põhjalähedaste kalavarude säästva püügi mitmeaastane majandamiskava (geograafilised alapiirkonnad 17 ja 18) ja millega võetakse kasutusele teatavate põhjalähedaste kalavarude püügikoormuse reguleerimise kord. Neid meetmeid tuleks rakendada liidu õiguses.

(9)

Võttes arvesse Sloveenia laevastiku eripära ja selle marginaalset mõju väikeste pelaagiliste ja põhjalähedaste liikide varudele, on asjakohane säilitada olemasolevad püügitavad ja tagada Sloveenia laevastiku juurdepääs väikeste pelaagiliste liikide miinimumkogusele ning minimaalne püügikoormus põhjalähedastele kalavarudele.

(10)

GFCM võttis 2019. aastal toimunud 43. aastakoosolekul vastu soovituse GFCM/43/2019/3, millega muudetakse soovitust GFCM/41/2017/4, millega kehtestatakse Mustal merel hariliku kammelja püügi mitmeaastane majandamiskava (GFCMi geograafiline alapiirkond 29). Selle soovitusega võetakse kasutusele hariliku kammelja ajakohastatud piirkondlik lubatud kogupüük (TAC) ja kvoodi eraldamise kava ning täiendavad kaitsemeetmed kõnealuse varu jaoks, eelkõige kahekuune keeluperiood ja püügipäevade arvu piiramine 180 päevani aastas. Neid meetmeid tuleks rakendada liidu õiguses.

(11)

GFCMi teadusliku nõuande kohaselt on vaja kalastussuremus hoida praegusel tasemel, et Musta mere kiluvarude jätkusuutlikkus oleks tagatud. Seepärast on asjakohane kehtestada jätkuvalt kõnealuse kalavaru autonoomne kvoot.

(12)

Kalapüügivõimalused tuleks kehtestada olemasolevate teaduslike nõuannete põhjal ning arvestades bioloogilisi ja sotsiaal-majanduslikke aspekte, tagades samal ajal eri kalandussektorite õiglase kohtlemise ja pidades ka silmas arvamusi, mis on esitatud sidusrühmadega toimunud konsultatsioonide käigus.

(13)

Nõukogu määrusega (EÜ) nr 847/96 (4) on kehtestatud lubatud kogupüükide haldamise täiendavad tingimused ühest aastast teise ülekandmisel, sealhulgas nimetatud määruse artiklite 3 ja 4 kohased paindlikkussätted ettevaatusprintsiibil põhineva ja analüütilise lubatud kogupüügi kohta. Kõnealuse määruse artikli 2 kohaselt tuleb nõukogul lubatud kogupüügi kehtestamisel otsustada, milliste kalavarude suhtes ei kohaldata nimetatud määruse artiklit 3 või 4, võttes aluseks eelkõige kalavarude bioloogilise seisundi. Hiljuti kehtestati määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 9 ühest aastast teise ülekandmise paindlikkuse mehhanism kõikide lossimiskohustusega hõlmatud varude jaoks. Seega, et vältida liigset paindlikkust, mis kahjustaks mere bioloogiliste ressursside mõistliku ja vastutustundliku kasutamise põhimõtet, takistaks ühise kalanduspoliitika eesmärkide saavutamist ja halvendaks kalavarude bioloogilist seisundit, tuleks sätestada, et määruse (EÜ) nr 847/96 artikleid 3 ja 4 kohaldatakse analüütilise lubatud kogupüügi suhtes ainult siis, kui määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 9 kohast paindlikku ühest aastast teise ülekandmist ei kasutata.

(14)

Käesolevas määruses sätestatud ning liidu kalalaevadele eraldatud kalapüügivõimaluste kasutamine toimub vastavalt nõukogu määrusele (EÜ) nr 1224/2009, (5) eelkõige vastavalt nimetatud määruse artiklitele 33 ja 34, milles käsitletakse saagi ja püügikoormuse registreerimist ning andmete edastamist kalapüügivõimaluste ammendumise kohta. Seetõttu on vaja täpsustada koodid, mida liikmesriigid peavad kasutama käesoleva määrusega hõlmatud kalavarude lossimiste kohta komisjonile andmete saatmisel.

(15)

Selleks et vältida püügitegevuse katkemist ja tagada liidu kaluritele elatusvahendid, tuleks käesolevat määrust kohaldada alates 1. jaanuarist 2020. Olukorra kiireloomulisuse tõttu peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist.

(16)

Kalapüügivõimalusi tuleks kasutada täielikus kooskõlas liidu õigusega,

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Euroopa Parlamendi ja komisjoni määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 9 on sätestatud asjaomases geograafilises piirkonnas teatavate liikide püügi suhtes kohaldatavaid kaitsemeetmeid sisaldavate mitmeaastaste kavade vastuvõtmine.

(3)

Sellistes mitmeaastastes kavades täpsustatakse lossimiskohustuse täitmise üksikasjad ning võidakse anda komisjonile õigus täpsustada neid üksikasju liikmesriikide välja töötatud ühiste soovituste alusel.

(4)

Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 19. märtsil 2019 vastu määruse (EL) 2019/472, millega kehtestatakse läänepiirkonna vetes püütavate kalavarude majandamise ja nende kalavarude püügi mitmeaastane kava. Kõnealuse määruse artikliga 13 on antud komisjonile õigus võtta kõikide läänepiirkonna vetes esinevate liikide puhul, mille suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 kohast lossimiskohustust, liikmesriikide koostatud ühiste soovituste alusel vastu kõnealust määrust täiendavad delegeeritud õigusaktid, täpsustades lossimiskohustust puudutavad üksikasjad, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punktides a–e.

(5)

Belgial, Hispaanial, Prantsusmaal, Madalmaadel ja Portugalil on otsene huvi kalavarude majandamiseks edelapiirkonna vetes. Delegeeritud määrusega (EL) 2016/2374 (3) kehtestas komisjon tagasiheitekava teatava põhjalähedase püügi puhul edelapiirkonna vetes, see kava tunnistati kehtetuks ja asendati komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2018/2033 (4) pärast seda, kui Belgia, Hispaania, Prantsusmaa, Madalmaad ja Portugal esitasid 2018. aastal ühise soovituse.

(6)

Pärast edelapiirkonna vete nõuandekomisjoniga ja pelaagiliste liikide nõuandekomisjoniga konsulteerimist esitasid Belgia, Hispaania, Prantsusmaa, Madalmaad ja Portugal komisjonile 31. mail 2019 uue ühise soovituse, mida muudeti 9. augustil 2019. Asjaomased teadusasutused andsid teadusliku panuse, (5) mille vaatas läbi kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF). Komisjon esitas asjaomased meetmed kirjalikuks konsulteerimiseks eksperdirühmale, millesse kuulub 28 liikmesriiki ja Euroopa Parlament vaatlejana.

(7)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/2033 on lisatud erand, millega vabastati lossimiskohustusest norra salehomaar, mis oli püütud põhjatraalidega Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) 8. ja 9. alapiirkonnas ning besuugo, mis oli püütud käsitööndusliku püügivahendiga voracera ICESi 9a rajoonis, kuna olemasolevad teaduslikud tõendid osutasid liikide võimalikule kõrgele ellujäämismäärale, võttes arvesse nende liikide püüdmiseks kasutavaid vahendeid, meetodeid ja ökosüsteemi. STECF esitas oma hindamises (6) järelduse, et uusimad, aastatel 2016–2018 läbi viidud eksperimendid ja uuringud osutavad samas ulatuses norra salehomaari ellujäämismäärale, mida täheldati varasemate uuringute puhul. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid besuugo tagasiheite ellujäämismäärade kohta STECFile, kes jõudis järeldusele, (7) et erand on hästi põhjendatud. Seega arvestades, et asjaolud ei ole muutunud, tuleks aastatel 2020–2021 säilitada edelapiirkonna vete põhjalähedase püügi tagasiheitekavas kõnealused ellujäämismääral põhinevad erandid.

(8)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/2033 kehtestati ICESi 8. ja 9. alapiirkonnas kõigi püügivahenditega püütud railaste ellujäämismääral põhinev erand, kuni esitatakse üksikasjalikud teaduslikud tõendid ellujäämismäärade kohta kõigi laevastikuosade ning püügivahendite, püügipiirkondade ja liikide kombinatsioonide lõikes. STECF on seisukohal, et liikmesriigid on kogunud eluvõimelisuse alast teavet, mis annab mõningat teavet ellujäämuse kohta, (8) kuid on vaja täiendavaid andmeid. Asjakohaste andmete kogumiseks tuleb kalapüüki jätkata. Erandi võib seega teha, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Otsese majandamishuviga liikmesriigid peavad esitama iga aasta 1. maiks a) ellujäämuse suurendamiseks koostatud kava ja puuduolevad STECFi poolt osutatud andmed, mida STECF igal aastal hindab; b) tehtud tööd kajastavad aastaaruanded ning ellujäämuse suurendamise kavas tehtud mistahes muudatused või kohandamised.

(9)

Railaste ellujäämismäära uurimisel ilmnes, et käguraide (Leucoraja naevus) ellujäämismäär on teiste liikide omast märgatavalt madalam. Lisaks näib teaduslik arusaam kõnealuse liigi ellujäämismustritest vähem selgena. Liikmesriigid esitasid tõendid käguraide eluvõimelisuse ja otsese tagasiheite ellujäämuse kohta. STECF vaatas need tõendid läbi ja jõudis järeldusele, (9) et andmed tõendavad käguraide eluvõimelisuse kõikuvust, kuid andmed ei esinda kaubanduslikke püügitingimusi ega välista seda, et kägurai ellujäämus on nullilähedane. Seepärast tuleks kõnealust erandit lubada üksnes kaheks aastaks ICESi 8. ja 9. alapiirkonnas abaratega püütud käguraide puhul ja üheks aastaks ICESi 8. alapiirkonnas traalidega püütud käguraide puhul. Võimalikult kiiresti tuleks kokku koguda käimasolevate uuringute tulemused ja välja töötada paremad ellujäämust soodustavad meetmed ning esitada need STECFile hindamiseks niipea kui võimalik, kuid hiljemalt 1. maiks 2020 ICESi 8. alapiirkonnas traalidega püütud käguraide puhul ning hiljemalt iga aasta 1. maiks ICESi 8. ja 9. alapiirkonnas abaratega püütud käguraide puhul.

(10)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/2033 lisati määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punkti c kohaselt lossimiskohustuse suhtes tehtavad vähese tähtsusega erandid hariliku merikeele puhul, mida püütakse piimtraalide ja põhjatraalidega ICESi 8a ja 8b rajoonides, ning hariliku merikeele puhul, mida püütakse abarate ja nakkevõrkudega ICESi 8a ja 8b rajoonides. STECF vaatas läbi liikmesriikide poolt nende eranditega seoses esitatud tõendid (10). STECF jõudis järeldusele, et ühine soovitus sisaldab põhjendatud argumente selektiivsuse suurendamise raskuste ja juhupüügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta. Seega võttes arvesse, et asjaolud ei ole muutunud, tuleks kõnealused vähese tähtsusega erandid edelapiirkonna vete põhjalähedase püügi tagasiheitekavas aastatel 2020–2021 säilitada.

(11)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/2033 lisati esialgselt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punkti c kohaselt lossimiskohustusest tehtav vähese tähtsusega erand euroopa merluusi puhul, mida püütakse traalide ja nootadega ICESi 8. ja 9. alapiirkonnas. STECF vaatas läbi uues ühises soovituses kõnealuse erandi kohta liikmesriikide poolt esitatud tõendid ja tegi järelduse, (11) et valikuliste katsetustega ei ole kindlaks tehtud praeguses etapis kättesaadavaid selektiivsemaid vahendeid. STECF märkis, et olemasolevast teabest nähtub soovimatu saagi käitlemise kulude oluline suurenemine. Liikmesriigid teevad täiendavaid uuringuid ebaproportsionaalsete kulude kohta, sealhulgas merluusisaagi puhul. Asjakohaste andmete kogumiseks tuleb kalapüüki jätkata. Erandi võib seega teha, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui iga aasta 1. maiks.

(12)

Lisaks olemasolevale erandile ICESi 10. alapiirkonnas püütud besuugo suhtes tehakse uues ühises soovituses ettepanek laiendada ellujäämismääral põhinevat erandit ICESi 8. alapiirkonnas ja 9a rajoonis õngekonksude ja -nööridega püütud besuugole. Liikmesriigid on esitanud teaduslikud tõendid besuugo kõrgete ellujäämismäärade kohta sellise püügitegevuse korral ICESi 8. alapiirkonnas ning ICESi 9a rajoonis. STECFile esitati täiendavad tõendid ellujäämismäärade kohta ICESi 8. alapiirkonnas ja ICESi 9a rajoonis, milles järeldati, (12) et kasutatud meetod on piiratud, eelkõige seoses lühike seireperioodiga, mille tulemusel hinnatakse ellujäämismäärasid tõenäoliselt üle. Usaldusväärsete ellujäämismäära hinnangute koostamiseks on vaja täiendavaid uuringuid. Erandi võib seega teha, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Otsese majandamishuviga liikmesriigid peavad esitama iga aasta 1. maiks a) STECFi poolt kord aastas hinnatavate ellujäämuse suurendamise kavade edusamme käsitlevad aastaaruanded ning neisse tehtavad muudatused ja kohandused.

(13)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/2033 nähti ette ICESi 10. alapiirkonnas õngekonksude ja -nööridega püütud limapeade suhtes tehtud vähese tähtsusega erand. STECF vaatas liikmesriikide esitatud tõendid läbi ning jõudis järeldusele, (13) et esitatud teave sisaldas põhjendatud argumente selle kohta, et selektiivsust parandada on keeruline või et juhupüügi käitlemine tooks kaasa ebaproportsionaalselt suured kulud. Kuna asjaolud ei ole muutunud, on asjakohane lisada need vähese tähtsusega erandid uude, aastateks 2020–2021 ettenähtud tagasiheitekavasse.

(14)

Uus ühine soovitus hõlmab vähese tähtsusega erandit seoses järgmise püügiga:

(15)

STECF vaatas läbi ICESi 8. ja 9. alapiirkonnas traalide ja nootadega püütud stauriidi ja hariliku makrelli puhul tehtavate uute vähese tähtsusega erandite kohta liikmesriikide poolt esitatud tõendid ja tegi järelduse, (14) et vastavatest katsetest ei ilmnenud, et kaaspüüki oleks võimalik vähendada. STECF märkis, et liikmesriigid on kavandanud lisatööd erandite toetamiseks ebaproportsionaalsete käitlemiskulude alusel. Arvestades selektiivsuse saavutamise keerukust, võib kõnealuse kalapüügipiirkonna puhul tehtavaid erandeid teha üksnes üheks aastaks ning liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealuseid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(16)

STECF vaatas läbi ICESi 8. ja 9. alapiirkonnas traalide ja nootadega püütud megrimi, atlandi merilesta, merikuradi, merlangi ja pollaki puhul tehtavate uute vähese tähtsusega erandite kohta liikmesriikide poolt esitatud tõendid ja tegi järelduse, (15) et ebaproportsionaalseid käitlemiskulusid käsitleva Hispaania uuringu valmimine võib anda täiendavaid tõendeid merikuradit ja megrimit käsitleva erandi toetuseks. STECF märkis, et liikmesriigid peaksid kohustuma tegema täiendavat tööd, et põhjendada merlangi ja pollaki puhul tehtavaid erandeid. Arvestades selektiivsuse saavutamise keerukust, võib erandeid teha üksnes üheks aastaks, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealuseid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(17)

STECF vaatas läbi ICESi 8. ja 9. alapiirkonnas ning CECAFi piirkondades 34.1.1, 34.1.2, 34.2.0 nakkevõrkudega püütud stauriidi ja hariliku makrelli puhul tehtavate uute vähese tähtsusega erandite kohta liikmesriikide poolt esitatud tõendid ja tegi järelduse, (16) et kalapüügi iseloomu arvestades on teave selektiivsuse parandamise raskuste kohta usaldusväärne. STECF märkis, et Hispaanias nakkevõrkudega püügi ebaproportsionaalseid kulusid käsitlev uuring on pooleli ja et selle uuringu hindamine peaks toimuma pärast selle lõppu. Võttes arvesse selektiivsuse saavutamise keerukust, võib kõnealuse kalapüügipiirkonna puhul tehtavaid erandeid teha üksnes üheks aastaks ning liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata nende erandite põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealuseid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(18)

STECF vaatas läbi ICESi 8. ja 9. alapiirkonnas nakkevõrkudega püütud megrimi, atlandi merilesta, merikuradi, merlangi ja pollaki puhul tehtavate uute vähese tähtsusega erandite kohta liikmesriikide poolt esitatud tõendid ja tegi järelduse, (17) et nende liikide püügil selektiivsuse suurenemisest tulenevate võimalike müügikahjude potentsiaalne ulatus ei ole kvantifitseeritud ning et ei ole selge, kuidas see võimalik vahemik varieeruks konkreetsete nakkevõrkudega püügitoimingute lõikes. STECF märkis, et liikmesriigid peaksid esitama konkreetse teabe kõigi nakkevõrkudega püügitoimingute kohta. Arvestades selektiivsuse saavutamise keerukust, võib kõnealuseid erandeid teha üksnes üheks aastaks, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealuseid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(19)

Selleks et tagada tagasiheite määra usaldusväärne hindamine lubatud kogupüügi kehtestamiseks, peavad liikmesriigid juhtudel, kui vähese tähtsusega erand põhineb ebapiisavate andmete ja kalalaevastike osalise teabe ekstrapoleerimisel, esitama täpsed ja kontrollitavad andmed kogu kõnealuse erandiga hõlmatud kalalaevastiku kohta.

(20)

Uues ühises soovituses väljapakutud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 4, artikli 15 lõike 5 punktiga c ja artikli 18 lõikega 3 ning need võib seega lisada käesolevasse määrusesse.

(21)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 kohaselt kaalus komisjon nii STECFi hinnangut kui ka seda, et liikmesriigid peavad tagama lossimiskohustuse täieliku rakendamise. Mitmel juhul peab jätkama kalapüüki ja andmekogumist, et STECFi poolt tehtud märkusi arvesse võtta. Sellistel juhtudel on asjakohane järgida pragmaatilist ja konservatiivset lähenemisviisi kalavarude majandamisele, tehes erandeid ajutiselt. Selliste erandite tegemata jätmine takistaks andmete kogumist, mis on hädavajalik saagi tagasiheite nõuetekohaseks ja teadlikuks haldamiseks, et täielikult täita lossimiskohustust.

(22)

Seepärast tuleks delegeeritud määrus (EL) 2018/2033 kehtetuks tunnistada ja asendada uue määrusega.

(23)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooaja ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2020,

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (3) eesmärk on järk-järgult kaotada tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 9 on sätestatud asjaomases geograafilises piirkonnas teatavate liikide püügi suhtes kohaldatavaid kaitsemeetmeid sisaldavate mitmeaastaste kavade vastuvõtmine.

(3)

Sellistes mitmeaastastes kavades täpsustatakse lossimiskohustuse täitmise üksikasjad ning võidakse anda komisjonile õigus täpsustada neid üksikasju liikmesriikide välja töötatud ühiste soovituste alusel.

(4)

Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 4. juulil 2018 vastu määruse (EL) 2018/973, millega kehtestatakse Põhjamere põhjalähedaste kalavarude ja nende püügi mitmeaastane kava (4). Kõnealuse määruse artikliga 11 on antud komisjonile õigus võtta kõikide Põhjameres esinevate liikide puhul, mille suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 kohast lossimiskohustust, liikmesriikide koostatud ühiste soovituste alusel vastu kõnealust määrust täiendavad delegeeritud õigusaktid, täpsustades lossimiskohustust puudutavad üksikasjad, nagu on sätestatud kõnealuse määruse artikli 15 lõike 5 punktides a–e.

(5)

Tuginedes Põhjamere kalavarude majandamise otsese huviga liikmesriikide – Belgia, Madalmaade, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Taani ja Ühendkuningriigi – ühisele soovitusele, täpsustati komisjoni delegeeritud määruses (EL) 2018/2035 (5) Põhjamerel teatavate põhjalähedaste liikide püügi suhtes kehtiva lossimiskohustuse täitmise üksikasjad ajavahemikuks 2019–2021.

(6)

Pärast Põhjamere nõuandekomisjoniga ja pelaagiliste varude nõuandekomisjoniga konsulteerimist esitasid need liikmesriigid 29. mail 2019 komisjonile uue ühise soovituse, mis käsitleb Põhjamere põhjalähedaste liikide suhtes kehtiva lossimiskohustuse täitmise üksikasju. Kõnealust ühist soovitust muudeti 7. augustil 2019.

(7)

Liikmesriikide esitatud uues ühises soovituses tehakse ettepanek jätkata mitut liidu ja Norra vahel 2011 (6). ja 2012 (7). aastal kokku lepitud täiendavat tehnilist meedet ning lubada kasutada SepNepi sortimisseadet. Nende meetmete eesmärk on suurendada selektiivsust ja vähendada lossimiskohustusega hõlmatud kalavarude või liikide soovimatut püüki ning need kehtestati aastateks 2019–2021 delegeeritud määrusega (EL) 2018/2035 määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punkti a kohaselt.

(8)

14. augustil 2019 jõustus uus määrus (EL) 2019/1241, mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil. Selle V lisas on esitatud erisätted, milles käsitletakse Põhjamerel piirkondlikul tasandil kehtestatud tehnilisi meetmeid, mille hulka kuuluvad ka eeskirjad võrgusilma suuruste, seonduvate tingimuste ja kaaspüügi kohta. Kõnealuse määruse artikliga 15 on komisjonile antud õigus vastu võtta delegeeritud õigusakte, et määruse (EL) 2019/1241 lisades sätestatud tehnilisi meetmeid muuta, täiendada, kehtetuks tunnistada või nendest erandit kehtestada, sealhulgas lossimiskohustuse rakendamisel.

(9)

Määrusega (EL) 2019/1241 ei ole ette nähtud üleminekumeetmeid. Selleks et tagada kooskõla käesoleva delegeeritud määruse ja määrusega (EL) 2019/1241, on vaja kohaldada määruses (EL) 2019/1241 sätestatud tingimusi, võttes samas arvesse kaasnevaid erakorralisi asjaolusid. Liikmesriikide esitatud teabe põhjal andis kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) positiivse hinnangu (8) piirkondliku rühma esitatud teabele, millega toetati ühises soovituses esitatud tehnilisi meetmeid. Selle ühise soovituse koostasid ja esitasid liikmesriigid ning STECF hindas seda enne uue tehnilisi meetmeid käsitleva määruse vastuvõtmist ja määruse (EL) 2019/1241 jõustumist, mistõttu selles kõnealusele määrusele ei viidatud. Erakorralisi asjaolusid arvesse võttes leiab komisjon siiski, et praeguses etapis ühises soovituses ja STECFi hinnangus esitatud teabe kohaselt ei ole mingit elementi, mis näitaks, et täiendavad kavandatud tehnilised meetmed ei vasta määruse (EL) 2019/1241 artiklis 15 sätestatud tehnilistele meetmetele kehtestatud nõuetele.

(10)

Püügivahendite selektiivsuse suurendamiseks ja soovimatu püügi vähendamiseks Skagerrakis on seetõttu asjakohane lisada liikmesriikide esitatud tehnilised meetmed. Neid meetmeid tuleks kohaldada ajavahemikul 2020–2021.

(11)

Nagu on sätestatud määruses (EL) 2018/973, jaguneb Põhjameri ICESi (9) 2a ja 3a rajooniks ja 4. alapiirkonnaks.

(12)

Asjaomastelt teadusasutustelt saadi teaduslikud seisukohad ja STECF vaatas need läbi (10). Komisjon esitas asjaomased meetmed kirjalikuks konsulteerimiseks eksperdirühmale, kuhu kuulub 28 liikmesriiki ja Euroopa Parlament vaatlejana.

(13)

Teatava, näiteks atlandi merilesta varu puhul tegi STEFC kindlaks, et üksikute kalade ellujäämismäär ei pruugi olla nii stabiilne kui mõne teise liigi puhul. Komisjon pidas aga silmas selle erandi suhtelist mõju kogu kalavarule (võrreldes üksikute kaladega) ning tasakaalustas selle mõju vajadusega püügitegevust jätkata, et oleks võimalik koguda andmeid, mis on vajalikud STECFi poolt esitatud märkustele reageerimiseks. Juhtudel, mil surnult tagasiheite suhtarv on suhteliselt madal, leiab komisjon, et pragmaatiline ja mõistlik lähenemisviis kalavarude majandamisele on see, kui erandid kehtestatakse ajutiselt, sest neid mitte tehes ei oleks võimalik koguda olulisi andmeid tagasiheite nõuetekohaseks ja teadlikuks majandamiseks lossimiskohustuse täielikuks jõustamiseks.

(14)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2035 hõlmas ellujäämismääral põhinevaid erandeid kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate hariliku merikeele isendite traalpüügi suhtes ICESi 4c rajoonis, tuginedes tagasiheite kõrge ellujäämismäära teaduslikele tõenditele. Neid teaduslikke andmeid hinnati varasematel aastatel ja STECF jõudis järeldusele, (11) et tõendid on piisavad. STECF juhtis tähelepanu sellele, et uusi tõendeid noorkala kasvuala asukoha kohta ei esitatud (12). Kuna noorkala kasvualasid ei ole praegu kindlaks tehtud, võib selle erandi lisada käesolevasse määrusesse, kuid liikmesriigid peavad kasvualade kindlakstegemisel kohe esitama asjaomase teabe. Kuna asjaolud ei ole muutunud, tuleks käesoleva määruse kohase kõnealuse erandi kohaldamist jätkata.

(15)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/2035 nähti määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 4 punkti b kohaselt ette ellujäämismääral põhinev erand norra salehomaari lõkspüünistega püügi suhtes ICESi 2a ja 3a rajoonis ja 4. alapiirkonnas, tuginedes tagasiheite kõrge ellujäämismäära teaduslikele tõenditele. Neid teaduslikke andmeid hinnati varasematel aastatel ja STECF jõudis järeldusele, (13) et tõendid on piisavad. Kuna asjaolud ei ole muutunud, tuleks käesoleva määruse kohase kõnealuse erandi kohaldamist jätkata.

(16)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/2035 nähti ette ellujäämismääral põhinev erand norra salehomaari teatavate püügivahenditega püügi suhtes ICESi 4. alapiirkonnas ning ICESi 2a ja 3a rajoonis tingimusel, et kasutatakse sortimisvõrega sortimisseadet. Kõnealune erand kehtestati tingimusel, et liikmesriigid esitavad andmed Põhjamere läänekalda kalavarude kohta. STECFile ei ole esitatud uusi tõendeid kõrge ellujäämismäära kohta. Liikmesriigid teatasid, et täiendavaid andmeid ei olnud vaja, sest 2018. aastal märkis STECF, et Põhjamere läänerannikut hõlmavaid ellujäämismäära hinnanguid toetavad teaduslikud andmed olid usaldusväärsed (14). STECF pööras aga tähelepanu idaranniku norra salehomaari ja liigi Pandalus varudega seotud probleemidele, (15) kuna see teave on puudu ning kõnealuste varude põhjal ei saa hinnata Norra salehomaari ellujäämismäära. Neil tingimustel võib erandit kohaldada kuni 31. detsembrini 2020 ja otsest majandamishuvi omavad liikmesriigid peavad esitama andmed Põhjamere idaranniku kalavarude kohta STECFile hindamiseks niipea kui võimalik, kuid hiljemalt 1. maiks 2020.

(17)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/2035 nähti tagasiheite kõrge ellujäämismäära teaduslikele tõenditele tuginedes ette ellujäämismääral põhinev erand selliste liikide lõkspüüniste ja mõrdadega kaaspüügi puhul, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme. Neid tõendeid hinnati varasematel aastatel ja STECF jõudis järeldusele, (16) et olemasolevate andmete põhjal on vette tagasi lastud kalade suremus tõenäoliselt väike, kuigi tegelik püük piirkonnas on väheoluline. Kuna püük ei ole märkimisväärne ja asjaolud ei ole muutunud, tuleks käesoleva määruse kohase erandi kohaldamist jätkata.

(18)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2035 hõlmas ellujäämismääral põhinevat erandit atlandi merilesta nakkevõrkude ja abaratega püügi suhtes ICESi 3a rajoonis ja 4. alapiirkonnas. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks atlandi merilesta tagasiheite kõrget ellujäämismäära kõnealuses piirkonnas. Tõendid esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (17) et esitatud põhjendatud teave näitab märkimisväärselt kõrget ellujäämismäära. Seetõttu tuleks see erand lisada käesolevasse määrusesse.

(19)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2035 hõlmas ellujäämismääral põhinevat erandit atlandi merilesta põhjanoodaga püügi suhtes ICESi 3a rajoonis ja 4. alapiirkonnas. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks atlandi merilesta tagasiheite kõrget ellujäämismäära kõnealuses piirkonnas. Tõendid esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (18) et ellujäämismäära uuringu andmed on usaldusväärsed, kuigi ellujäämismäära suurendamiseks võiks kasutada täiendavaid meetmeid, sest ellujäämismäär langeb märgatavalt, kui atlandi merilesta sortimisaeg on pikem kui 30 minutit. Seetõttu tuleks see erand lisada käesolevasse määrusesse.

(20)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2035 hõlmas ellujäämismääral põhinevat erandit talvekuudel atlandi merilesta kaaspüügi suhtes lestaliste ja tursklaste traalpüügil ICESi 3a rajoonis ja 4. alapiirkonnas. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks atlandi merilesta tagasiheite kõrget ellujäämismäära kõnealuses piirkonnas. Tõendid esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (19) et toetava uuringu kohaselt vähenes ellujäämismäär suvekuudel, kui sortimisaeg oli pikem kui 60 minutit, ja seega õigustab atlandi merilesta madal ellujäämismäär suvel erandi kohaldamist talvekuudel. Seetõttu tuleks see erand lisada käesolevasse määrusesse.

(21)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/2035 kehtestati ellujäämismääral põhinev erand railaste kõigi püügivahenditega püügi suhtes ICESi 2a ja 3a rajoonis ning 4. alapiirkonnas, hoolimata sellest, et kõigi laevastikuosade ning püügivahendite, püügipiirkondade ja liikide kombinatsioonide kohta puudusid üksikasjalikud teaduslikud tõendid ellujäämismäärade kohta. Kui paar erandit välja jätta, peab STECF ellujäämismäärasid siiski üldiselt stabiilseks, (20) kuid on vaja täiendavaid üksikasju. Arvestades, et püügitegevust peab vajalike andmete kogumise tagamiseks jätkama, tuleks kõnealune erand kehtestada, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Otsese majandamishuviga liikmesriigid peavad esitama iga aasta 1. maiks a) ellujäämuse suurendamiseks koostatud kava ja STECFi poolt osutatud puuduolevad andmed, mida STECF igal aastal hindab; b) tehtud tööd kajastavad aastaaruanded ning ellujäämuse suurendamise kavas tehtud mistahes muudatused või kohandamised.

(22)

Railaste ellujäämismäära uurimisel ilmnes, et käguraide (Leucoraja naevus) ellujäämismäär on teiste liikide omast märgatavalt madalam. Lisaks näib teaduslik arusaam kõnealuse liigi ellujäämismustritest vähem selge. Kui aga see liik erandi kohaldamisalast välja jätta, siis püügitegevus katkeks ning andmeid ei kogutaks järjepidevalt ega korrektselt. Vastavad tõendid esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (21) et kägurai ellujäämist käsitlevate eksperimentide kohta on algatatud kaks uut uuringut, kuid selleks, et teha ühe või kahe aasta pärast ellujäämismäära kohta lõplik otsus, on vaja rohkem vaatlusi. Seega peaks kõnealune erand kehtima kaks aastat ning kiiremas korras tuleks välja töötada uued uuringud ja täiuslikumad ellujäämust soodustavad meetmed ja esitada need STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks.

(23)

Uues ühises soovituses tehakse ettepanek kohaldada ellujäämismääral põhinevat erandit kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksemate atlandi merilesta isendite 80–119 mm võrgusilma suurusega piimtraaliga (BT2) püügi suhtes ICESi 2a rajoonis ning 4. alapiirkonnas ajavahemikul 2020–2021:

(24)

Uues ühises soovituses tehakse ettepanek kohaldada ellujäämismääral põhinevat erandit hariliku kammelja TBB-tüüpi püügivahenditega (noodapäraga, mille võrgusilma suurus on suurem kui 80 mm) püügi suhtes ICESi 4. alapiirkonnas. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks hariliku kammelja tagasiheite kõrge ellujäämismäära kõnealuses piirkonnas. Tõendid esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (23) et uusi tõendeid ei esitatud ning varem esitatud uuringud põhinesid piimtraalilist erineval püügivahendi tüübil, mistõttu tulemused ei ole representatiivsed. Liikmesriigid on siiski kohustunud teostama täiendavaid uuringuid, et jälgida piimtraalidega püütud ja tagasi heidetud hariliku kammelja ellujäämismäära ning esitada ellujäämuse kohta üksikasjalikumat teavet uue projekti raames, mis on kavas läbi viia 2021. aastani. Võttes arvesse, et püügitegevust peab vajalike andmete kogumise tagamiseks jätkama, tuleks kõnealune erand kehtestada, kuid liikmesriigid peaksid ette nähtud ajaraamistikus esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Kõnealust erandit tuleks kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(25)

Uues ühises soovituses tehakse ettepanek pikendada ellujäämismääral põhineva erandi kohaldamist atlandi merilesta puhul, mis on püütud traaliga, mille võrgusilma suurus on vähemalt 120 mm, kui sihtliikideks on lestalised ja tursklased ICESi 3a rajoonis ja 4. alapiirkonnas suvekuudel. Delegeeritud määrusega (EL) 2018/2035 kehtestati sama erand ainult talvekuudeks (1. novembrist 30. aprillini). Uue ühise soovituse kohaselt tuleks kehtestada ka uued ellujäämismääral põhinevad erandid seoses järgmise püügiga:

(26)

Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks atlandi merilesta tagasiheite kõrget ellujäämismäära kõnealuses piirkonnas. STECF täheldas, (24) et ellujäämismäära prognoosimise meetodid on uuringute lõikes erinevad ning märkis, et väiksema atlandi merilesta puhul, mida sagedamini püütakse väiksema noodapäraga võrkudega, täheldatakse madalamat ellujäämismäära. Atlandi merilesta ellujäämismäära suvekuudel oleks aga võimalik representatiivselt hinnata tervet piirkonda hõlmava täieliku teadusliku aruandega. Seega on komisjon seisukohal, et kõnealune erand peaks kehtima vaid üks aasta ning et kiiremas korras tuleks välja töötada uued uuringud ja täiuslikumad ellujäämust soodustavad meetmed, need tuleks esitada STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020.

(27)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2035 hõlmas vähese tähtsusega erandit seoses järgmise püügiga:

(28)

Liikmesriigid esitasid vähese tähtsusega erandi toetuseks tõendid. STECF (25) vaatas tõendid läbi ja jõudis järeldusele, (26) et liikmesriikide esitatud tõendid sisaldasid põhjendatud argumente selle kohta, et selektiivsuse edasine suurendamine on keeruline või soovimatu püügi käitlemise kulud on ebaproportsionaalselt suured. Kuna asjaolud ei ole muutunud, on asjakohane jätkata vähese tähtsusega erandite kohaldamist vastavalt uues ühises soovituses kavandatud protsendimäärale ja soovitatud muudatustele kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punktiga c.

(29)

Uue ühise soovitusega esitati täiendavaid teaduslikke tõendeid järgmiste vähese tähtsusega erandite kohaldamise pikendamiseks:

(30)

Uue ühise soovituse kohaselt tuleks kehtestada vähese tähtsusega erand seoses järgmise püügiga:

(31)

Liikmesriigid esitasid olemasolevate ja uute vähese tähtsusega erandite toetuseks teaduslikud tõendid selektiivsuse suurendamisel esinevate raskuste ja püügi käitlemise ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta. STECF vaatas need tõendid läbi 1.–5. juulil 2019 toimunud täiskogul (27).

(32)

STECF vaatas läbi liikmesriikide esitatud täiendavad tõendid vähese tähtsusega erandite kohta, mis puudutavad stauriidi ja hariliku makrelli püüki põhjatraalide ja piimtraalidega, ning jõudis järeldusele, et suurem osa liikmesriike peavad esitama täiendavat teavet. Arvestades, et püügitegevust peab vajalike andmete kogumise tagamiseks jätkama, et asjaomast teavet saada, tuleks eraldi iga liigi puhul tehtavaid erandeid võimaldada üksnes üheks aastaks ning liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema vajalike andmete kogumiseks ja töötlemiseks vajalikku tööd või täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealuseid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(33)

STECF vaatas läbi liikmesriikide poolt traale kasutavate kalalaevade poolt põhjalähedaste liikide kombineeritud segapüügina püütud kilu, tobia, norra tursiku ja põhjaputassuu vähese tähtsusega erandi kohta esitatud tõendid ja jõudis järeldusele, et puuduvad kvantitatiivsed tõendid, mis toetaksid väikese tagasiheite eeldust ja selektiivsuse suurendamise võimaluste ammendumist. STECF märkis, et selektiivsuse edasine suurendamine oleks sellise püügi puhul keeruline ning vähese tähtsusega erandit on vaja ülejäänud soovimatu saagi hõlmamiseks. Arvestades, et püügitegevust peab vajalike andmete kogumise tagamiseks jätkama, et asjaomast teavet saada, tuleks kombineeritud vähese tähtsusega erandeid võimaldada üksnes üheks aastaks ning liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealuseid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(34)

STECF vaatas läbi liikmesriikide poolt (piimtraalidega püütud, kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema) merlangi vähese tähtsusega erandi kohta esitatud tõendid ja jõudis järeldusele, et tõenditest, mille kohaselt soovimatu püügi lossimisega kaasneb kulu, iseenesest ei piisa selle tõendamiseks, et see kulu on ebaproportsionaalne. STECF märkis, et asjaomaste kalavarude puhul peaks prioriteediks olema selektiivsuse suurendamine, kuna see vähendab soovimatu püügi käitlemise kulu. Arvestades, et püügitegevust peab vajalike andmete kogumise tagamiseks jätkama, et asjaomast teavet saada, tuleks vähese tähtsusega erandeid võimaldada üksnes üheks aastaks ning liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Lisaks oodatakse liikmesriikidelt, et nad annaksid aru täiendavate selektiivsusmeetmete kasutuselevõtust. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama kogu asjaomase teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealust erandit tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(35)

STECF vaatas läbi liikmesriikide poolt (põhjatraalidega püütud, kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema) merlangi ja tursa vähese tähtsusega erandi kohta esitatud tõendid ja jõudis järeldusele, et puudub võimalus selle hindamiseks, kas ebaproportsionaalse kulu prognoosid on õiged. STECF märkis, et asjaomaste kalavarude puhul peaks prioriteediks olema selektiivsuse suurendamine, kuna see vähendab soovimatu püügi käitlemise kulu. Arvestades, et püügitegevust peab vajalike andmete kogumise tagamiseks jätkama, et asjaomast teavet saada, tuleks vähese tähtsusega erandeid võimaldada üksnes üheks aastaks ning liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Lisaks oodatakse liikmesriikidelt, et nad annaksid aru täiendavate selektiivsusmeetmete kasutuselevõtust. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealust erandit tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(36)

STECF vaatas läbi liikmesriikide poolt (õngejadadega püütud, kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema) hariliku molva vähese tähtsusega erandi kohta esitatud tõendid ja jõudis järeldusele, et selektiivsuse edasine suurendamine oleks sellise püügi puhul keeruline. Lisaks märkis STECF, et võttes arvesse asjaolu, et vähese tähtsusega erandi maht on tõenäoliselt väike, ei mõjutaks see üldist kalastussuremust, tingimusel et vette tagasi lastav püük registreeritakse. Arvestades selektiivsuse saavutamise keerukust, tuleks kõnealuse kalapüügipiirkonna puhul tehtavaid erandeid võimaldada üksnes üheks aastaks ning liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil see läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealuseid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(37)

Selleks et tagada tagasiheite määra usaldusväärne hindamine lubatud kogupüügi kehtestamiseks, peavad liikmesriigid juhtudel, kui vähese tähtsusega erand põhineb ebapiisavate andmete ja kalalaevastike osalise teabe ekstrapoleerimisel, esitama täpsed ja kontrollitavad andmed kogu kõnealuse erandiga hõlmatud kalalaevastiku kohta.

(38)

Uues ühises soovituses kavandatud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 4, artikli 15 lõike 5 punktiga c ja artikli 18 lõikega 3 ning määrusega (EL) 2018/973, eelkõige selle artikliga 11, ning need võib seega lisada käesolevasse määrusesse.

(39)

Määruse (EL) 2018/973 artikli 16 lõike 2 kohaselt antakse komisjonile alates 5. augustist 2018 viieks aastaks õigus vastu võtta lossimiskohustust käsitlevaid delegeeritud õigusakte. Seetõttu on asjakohane vaadata lossimiskohustusest tehtava, ellujäämismääral põhineva vähese tähtsusega erandi mõju läbi käesoleva määruse teisel kohaldamisaastal.

(40)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2035 tuleks kehtetuks tunnistada ja asendada uue määrusega.

(41)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt liidu laevade kalapüügihooaja kavandamist ja seonduvat majandustegevust, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2020,

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1380/2013 (3) eesmärk on kaotada järk-järgult tagasiheide kogu liidu kalanduses, kehtestades selliste liikide püügi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Euroopa Parlamendi ja komisjoni määruse (EL) nr 1380/2013 artiklis 9 on sätestatud asjaomases geograafilises piirkonnas teatavate liikide püügi suhtes kohaldatavaid kaitsemeetmeid sisaldavate mitmeaastaste kavade vastuvõtmine.

(3)

Sellistes mitmeaastastes kavades täpsustatakse lossimiskohustuse täitmise üksikasjad ning võidakse anda komisjonile õigus täpsustada neid üksikasju liikmesriikide välja töötatud ühiste soovituste alusel.

(4)

Pärast seda kui Belgia, Hispaania, Prantsusmaa, Iirimaa, Madalmaad ja Ühendkuningriik esitasid ühise soovituse, kehtestas komisjon delegeeritud määrusega (EL) 2018/2034 (4) tagasiheitekava teatava põhjalähedase püügi puhul loodepiirkonna vetes ajavahemikuks 2019–2021.

(5)

Euroopa Parlament ja nõukogu võtsid 19. märtsil 2019 vastu määruse (EL) 2019/472, millega kehtestatakse läänepiirkonna vetes püütavate kalavarude majandamise ja nende kalavarude püügi mitmeaastane kava. Kõnealuse määruse artikliga 13 on antud komisjonile õigus võtta kõikide läänepiirkonna vetes esinevate liikide puhul, mille suhtes kohaldatakse määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 kohast lossimiskohustust, liikmesriikide koostatud ühiste soovituste alusel vastu kõnealust määrust täiendavad delegeeritud õigusaktid, täpsustades lossimiskohustust puudutavad üksikasjad, nagu on sätestatud määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punktides a–e. Belgial, Hispaanial, Prantsusmaal, Iirimaal, Madalmaadel ja Ühendkuningriigil on otsene huvi kalavarude majandamiseks loodepiirkonna vetes. Pärast loodepiirkonna vete nõuandekomisjoni ja pelaagiliste liikide nõuandekomisjoniga konsulteerimist esitasid kõnealused liikmesriigid 6. juunil 2019 komisjonile uue ühise soovituse, milles käsitletakse aastate 2020–2021 tagasiheitekava teatava põhjalähedase püügi puhul loodepiirkonna vetes. Kõnealust ühist soovitust muudeti 22. augustil 2019.

(6)

Liikmesriikide esitatud uues ühises soovituses tehti ettepanek jätkata mitut täiendavat tehnilist meedet, mille eesmärk on suurendada selektiivsust ja vähendada lossimiskohustusega hõlmatud kalavarude või liikide soovimatut püüki, ja mis kehtestati aastateks 2019–2021 delegeeritud määrusega (EL) 2018/2034 määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 5 punkti a kohaselt.

(7)

14. augustil 2019 jõustus uus määrus (EL) 2019/1241, mis käsitleb kalavarude ja mereökosüsteemide kaitsmist tehniliste meetmete abil. Selle VI lisas on esitatud erisätted, milles käsitletakse loodepiirkonna vete tehnilisi meetmeid, mille hulka kuuluvad ka eeskirjad võrgusilma suuruste, seonduvate tingimuste ja kaaspüügi kohta. Lisaks viidatakse kõnealuse määruse VI lisa punktis 3 delegeeritud määrusele (EL) 2018/2034. Määruse (EL) 2019/1241 artikliga 15 on komisjonile antud õigus vastu võtta delegeeritud õigusakte, et määruse (EL) 2019/1241 lisades sätestatud tehnilisi meetmeid muuta, täiendada, kehtetuks tunnistada või nendest erandit kehtestada, sealhulgas lossimiskohustuse rakendamisel.

(8)

Määrusega (EL) 2019/1241 ei ole ette nähtud üleminekumeetmeid. Selleks et tagada kooskõla käesoleva delegeeritud määruse ja määrusega (EL) 2019/1241, on vaja kohaldada määruses (EL) 2019/1241 sätestatud tingimusi, võttes samas arvesse kaasnevaid erakorralisi asjaolusid. Liikmesriikide esitatud teabe põhjal hindas kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) ühist soovitust ning jõudis järeldusele, (5) et kavandatud muudatused loodepiirkonna vetes toimuva püügitegevuse selektiivsuse suurendamiseks on mõistlikud ja suurendavad eelnevalt kindlaks määratud püügivahenditega võrreldes selektiivsust. Selle ühise soovituse koostasid ja esitasid liikmesriigid ning STECF hindas seda enne määruse (EL) 2019/1241 jõustumist, mistõttu selles kõnealusele määrusele ei viidatud. Erakorralisi asjaolusid arvesse võttes leiab komisjon siiski, et praeguses etapis ühises soovituses ja STECFi hinnangus esitatud teabe kohaselt ei ole mingit elementi, mis näitaks, et täiendavad kavandatud tehnilised meetmed ei vasta määruse (EL) 2019/1241 artiklis 15 sätestatud tehnilistele meetmetele kehtestatud nõuetele.

(9)

Selleks et suurendada püügivahendite selektiivsust ja vähendada soovimatu kaaspüügi osakaalu Keldi meres, Iiri meres ja Šotimaa lääneranniku vetes, on seega asjakohane lisada põhjalähedase püügi selektiivsust suurendavaid meetmeid. Kõnealuseid tehnilisi meetmeid tuleks seega kohaldada ajavahemikul 2020–2021.

(10)

Asjaomased teadusasutused andsid teadusliku panuse, mille vaatas läbi kalanduse teadus-, tehnika- ja majanduskomitee (STECF) (6). Komisjon esitas asjaomased meetmed kirjalikuks konsulteerimiseks eksperdirühmale, kuhu kuulub 28 liikmesriiki ja Euroopa Parlament vaatlejana.

(11)

Juhtudel, mil surnult tagasiheite suhtarv on suhteliselt madal, leiab komisjon, et pragmaatiline ja mõistlik lähenemisviis kalavarude majandamisele on see, kui erandid kehtestatakse ajutiselt, sest neid mitte tehes ei oleks võimalik koguda olulisi andmeid tagasiheite nõuetekohaseks ja teadlikuks majandamiseks lossimiskohustuse täielikuks jõustamiseks.

(12)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2034 hõlmas teaduslikult põhjendatud kõrgete ellujäämismäärade alusel lossimiskohustusega seonduvat ellujäämismääral põhinevat erandit (nagu on osutatud määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 4 punktis b) lõkspüüniste, püüniste või mõrdadega ICESi (7) 6. ja 7. alapiirkonnas püütud norra salehomaari suhtes. Neid teaduslikke andmeid hinnati varasematel aastatel ja STECF jõudis järeldusele, (8) et erand on põhjendatud. Uue ühise soovituse kohaselt tuleks selle erandi kohaldamist jätkata. Kuna asjaolud ei ole muutunud, tuleks kõnealuse erandi kohaldamist jätkata ajavahemikul 2020–2021.

(13)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2034 hõlmas teaduslikult põhjendatud tagasiheite kõrgete ellujäämismäärade alusel ellujäämismääral põhinevat erandit kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema hariliku merikeele jaoks, mis on püütud 80–99 mm võrgusilma suurusega traallaudadega põhjatraaliga ICESi 7d rajoonis kuue meremiili piires rannikust ja väljaspool kindlaks tehtud noorkala kasvualasid. Neid teaduslikke andmeid hinnati varasematel aastatel ja STECF on jõudnud järeldusele, (9) et tõendid on piisavad. Uue ühise soovituse kohaselt tuleks erandi kohaldamist jätkata. Kuna asjaolud ei ole muutunud, tuleks kõnealuse erandi kohaldamist jätkata ajavahemikul 2020–2021.

(14)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2034 hõlmas ellujäämismääral põhinevat erandit norra salehomaari jaoks, mis on püütud ICESi 7. alapiirkonnas põhjatraalidega, mille võrgusilma suurus on 100 mm või üle selle, ning norra salehomaari jaoks, mis on püütud põhjatraalidega, mille võrgusilma suurus on 70–99 mm ja millele lisaks kasutatakse valikuliselt ka muid püügivahendeid (TRI ja TR2 rühma kuuluvad püügivahendid). Liikmesriigid on esitanud kõnealuse püügitegevuse korral norra salehomaari tagasiheite kõrget ellujäämismäära tõendavad teaduslikud andmed. Need andmed esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (10) et selektiivtraaliga tehtud ellujäämusuuring andis piisavalt andmeid, kuid et raske on hinnata üldmõju, mida avaldab norra salehomaari ulatuslik püük muude püügivahenditega. STECF märkis, et oletades, et suhteliselt kõrge ellujäämismäär kehtib kõigi püügivahendite korral, kohaldatakse selle püügiviisi suhtes suhteliselt madalat tagasiheitemäära. Kõnealust erandit tuleks seega kohaldada ajavahemikul 2020–2021.

(15)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2034 hõlmas ellujäämismääral põhinevat erandit norra salehomaari jaoks, mis on püütud kuni 12 meremiili kaugusel rannikust ICESi 6a rajoonis traallaudadega traalidega, mille võrgusilma suurus on 80–110 mm. Liikmesriigid on esitanud kõnealuse püügitegevuse korral norra salehomaari tagasiheite kõrget ellujäämismäära tõendavad teaduslikud andmed. Need andmed esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, et kõnealune ellujäämusuuring on kindlapõhjaline ja osutab suhteliselt kõrgele ellujäämismäärale. Kõnealust erandit tuleks seega kohaldada ajavahemikul 2020–2021.

(16)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2034 hõlmas ICESi 6. ja 7. alapiirkonnas kõigi püügivahenditega püütud railaste ellujäämismääral põhinevat erandit, kuni esitatakse üksikasjalikud teaduslikud tõendid ellujäämismäärade kohta kõigi laevastikuosade ning püügivahendite, püügipiirkondade ja liikide kombinatsioonide lõikes. Kui paar erandit välja jätta, peab STECF ellujäämismäärasid siiski üldiselt stabiilseks, (11) kuid märgib, et on vaja täiendavaid andmeid. Asjaomaste andmete kogumiseks peab kalapüük jätkuma. Erandi võib seega teha, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil selle läbi vaadata. Otsese majandamishuviga liikmesriigid peavad esitama iga aasta 1. maiks a) ellujäämuse suurendamiseks koostatud kava ja puuduolevad STECFi poolt osutatud andmed, mida STECF igal aastal hindab; b) tehtud tööd kajastavad aastaaruanded ning ellujäämuse suurendamise kavas tehtud mistahes muudatused või kohandused.

(17)

Pidades silmas railaste ellujäämismäära leiti, et käguraide (Leucoraja naevus) ellujäämismäär on teiste liikide omast märgatavalt madalam. Lisaks näib teaduslik arusaam kõnealuse liigi ellujäämismustritest vähem selgena. Kui aga see liik erandi kohaldamisalast välja jätta, siis püügitegevus katkeks ning andmeid ei kogutaks järjepidevalt ega korrektselt. Vastavad tõendid esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (12) et kägurai ellujäämist käsitlevate eksperimentide kohta on algatatud kaks uut uuringut, kuid selleks, et teha ühe või kahe aasta pärast ellujäämismäära kohta lõplik otsus, on vaja rohkem vaatlusi. Seega peaks kõnealune erand kehtima kaks aastat ning kiiremas korras tuleks välja töötada uued uuringud ja täiuslikumad ellujäämust soodustavad meetmed ja need STECFile hindamiseks esitada niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks.

(18)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2034 hõlmas ellujäämismääral põhinevaid erandeid atlandi merilesta jaoks, mis on püütud abarate või traallaudadega traalidega ICESi 7d, 7e, 7f ja 7 g rajoonis. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks atlandi merilesta tagasiheite kõrget ellujäämismäära kõnealuses piirkonnas. Need andmed esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, et kõnealune ellujäämusuuring on kindlapõhjaline ja osutab suhteliselt kõrgele ellujäämismäärale. Kõnealust erandit tuleks seega kohaldada ajavahemikul 2020–2021.

(19)

Delegeeritud määrus (EL) 2018/2034 sisaldas ellujäämismääral põhinevat erandit liikide jaoks, mis on püütud lõkspüüniste, püüniste või mõrdadega loodepiirkonna vetes (ICESi 5., 6. ja 7. alapiirkond). Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks kõnealuses piirkonnas püütud liikide tagasiheite kõrget ellujäämismäära. Need andmed esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, et püüniste ja mõrdadega toimuva püügitegevuse korral on tagasiheidetud liikide ellujäämismäär tõenäoliselt kõrge. Kõnealust erandit võib seega kohaldada ajavahemikul 2020–2021.

(20)

Uues ühises soovituses pakutakse välja pikendus ellujäämismääral põhinevale erandile ICESi 7a–7k rajoonis atlandi merilesta jaoks, mis on püütud piimtraale kasutavate kalalaevadega, mille mootori võimsus on maksimaalselt 221 kW ja mille pikkus on maksimaalselt 24 meetrit ning millega püütakse kala kuni 12 meremiili kaugusel rannikust lühiajaliselt, st mitte üle 1,5 tunni jooksul, ja piimtraale kasutavate kalalaevadega, mille mootori võimsus on üle 221 kW ja millel kasutatakse ülesveetavaid võrgutrosse või merepõhjaorganismide väljalaske paneeli. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks atlandi merilesta tagasiheite kõrget ellujäämismäära kõnealuses piirkonnas. Need andmed esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (13) et teaduslikud andmed on hea kvaliteediga. Sellegipoolest märkis STECF, et andmed ei hõlma kõiki asjaomaseid liikmesriike ja et selle püügitegevuse korral sõltub ellujäämus paljudest teguritest ning on vägagi varieeruv. STECF märkis, et atlandi merilesta eluvõimelisuse kohta esitati uusi tõendeid, mis pärinesid Inglismaa edelapüügipiirkonna piimtraalpüügil saagi vette tagasi laskmise punktist. Liikmesriigid on välja töötanud kolmeaastase projekti, mille eesmärk on saada atlandi merilesta kohta vahetult kogutud ellujäämismäära hinnanguid ICESi 7d, 7f ja 7 g rajoonides, kuid 7h, 7j ja 7k rajoonid on katmata. Kõnealuse projektiga aidatakse kaasa tegevuskava eesmärkide saavutamisele ja soovitatud erandi hindamiseks vajalike tõendite kogumisele. STECF märkis, et liikmesriigid peaksid kirjeldama, kuidas soovitatud erand on seotud atlandi merilesta varude kaaspüügi vähendamise kavaga ICESi 7h, 7j ja 7k rajoonis. Sellistel asjaoludel peaks ICESi 7h, 7j ja 7k rajoonis atlandi merilesta suhtes kehtestatud erand piirduma ühe aastaga, et võimaldada veel andmeid koguda, ning liikmesriikidelt tuleks nõuda asjakohaste andmete esitamist, mille alusel saaks STECF täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjon erandi põhjendatuse läbi vaadata. Kõnealust erandit võib seega ICESi 7h, 7j ja 7k rajoonis atlandi merilesta suhtes kohaldada 31. detsembrini 2020 ning asjaomased liikmesriigid peaksid tegema veel katseid ja esitama STECFile hindamiseks teabe niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020.

(21)

Uues ühises soovituses pakutakse välja ellujäämismääral põhinev erand atlandi merilesta jaoks, mis on püütud põhjanoodaga ICESi 7d rajoonis. Liikmesriigid esitasid teaduslikud tõendid, näitamaks atlandi merilesta tagasiheite kõrget ellujäämismäära kõnealuses piirkonnas. Tõendid esitati STECFile, kes jõudis järeldusele, (14) et ellujäämismäära uuringu andmed on usaldusväärsed ja tagavad kõnealuste kalavarude puhul ellujäämismäära usaldusväärse hinnangu. Seega tuleks kõnealune erand lisada uude, aastateks 2020–2021 koostatud tagasiheitekavva.

(22)

Delegeeritud määrusega (EL) 2018/2034 lisati teatud püügitegevuse jaoks lossimiskohustusega seonduvad vähese tähtsusega erandid. STECF vaatas liikmesriikide poolt esitatud tõendid läbi ja jõudis järeldusele, (15) et liikmesriikide esitatud dokumendid sisaldasid põhjendatud argumente selektiivsuse suurendamise raskuste ja soovimatu saagi käitlemise ebaproportsionaalsete kulude kohta, mida mõnel juhul toetas ka kulude kvalitatiivne hinnang. Võttes arvesse, et asjaolud ei ole muutunud, on asjakohane jätkata vastavalt uues ühises soovituses kavandatud protsentidele kõnealuste vähese tähtsusega erandite kohaldamist:

(23)

Uues ühises soovituses on välja pakutud lossimiskohustusega seonduvad vähese tähtsusega erandid:

(24)

STECF vaatas ICESi 6. alapiirkonnas ning 7b–7k rajoonis põhjatraale, nootasid ja piimtraale kasutavate laevadega püütud stauriidi ja hariliku makrelli puhul tehtavate uute vähese tähtsusega erandite kohta liikmesriikide poolt esitatud tõendid läbi ja kes jõudis järeldusele, (16) et tõenditest, mille kohaselt soovimatu püügi lossimisega kaasneb kulu, ei piisa selle tõendamiseks, et see kulu on ebaproportsionaalne. Asjaomaste kalavarude puhul peaks prioriteediks olema selektiivsuse suurendamine, kuna see vähendab soovimatu püügi käitlemise kulu. STECF märkis ka seda, et Keldi mere kaitsealal põhjatraalide või nootadega püüdvate laevade suhtes tehniliste erimeetmete kehtestamine võib vähendada stauriidi, hariliku makrelli ja muude liikide soovimatut püüki. Nende meetmete tõhusust tuleks jälgida. Võttes arvesse, et püügitegevust peab vajalike andmete kogumise tagamiseks jätkama, võib kõnealused erandid kehtestada üheks aastaks, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil selle läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealuseid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(25)

STECF vaatas ICESi 7d, 7e, 7f, 7 g ja 7h rajoonis flaami paneeliga piimtraale kasutavate laevadega püütud hariliku merikeele puhul tehtava uue vähese tähtsusega erandi kohta liikmesriikide poolt esitatud tõendid läbi ja jõudis järeldusele, (17) et lisaks Belgia ja Iirimaa andmetele oleks vaja ka teisi liikmesriike käsitlevaid andmeid. Samuti võib liikmesriikide läbiviidavates katsetes kasutatava flaami paneeli tõhusus olla piiratud, ning see ei pruugi tagada kõnealustel katsetel täheldatud soovimatu püügi vähenemist. STECF märgib, et kasu oleks seda tõendavast täiendavast teabest, ja on nõus, et praegu kasutatav flaami paneel parandab hariliku merikeele puhul selektiivsust. Võttes arvesse, et püügitegevust peab 7h, 7j ja 7k rajooni kohta vajalike andmete kogumise tagamiseks jätkama, võib uue erandi kehtestada üheks aastaks, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil selle läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealust erandit tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(26)

STECF vaatas ICESi 7a rajoonis piimtraalidega põhjalähedaste liikide segapüügina püütud põhjamere garneeli puhul tehtava uue vähese tähtsusega erandi kohta liikmesriikide poolt esitatud tõendid läbi ja jõudis järeldusele, (18) et erandit õigustab see asjaolu et selektiivsuse märkimisväärset suurenemist on väga keeruline saavutada ja et soovimatu saagi käitlemise kulu on ebaproportsionaalne. STECF märgib aga, et erandi toetamiseks esitatud kvalitatiivne teave on piiratud ning esitatud teave ei pruugi olla representatiivne. Võttes arvesse esitatud teavet, võib tagasiheide olla väga väike ning selle puhul ei pruugi vähese tähtsusega vähendamine vajalik olla. Kõnealust erandit võib seega kohaldada ajavahemikul 2020–2021.

(27)

STECF vaatas põhjatraali ja piimtraaliga püütud, kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema megrimi ning põhjatraaliga püütud hirvkala ja põhjaatlandi hõbekala uue vähese tähtsusega erandi kohta liikmesriikide poolt esitatud tõendid läbi ja jõudis järeldusele, (19) et liikmesriigid esitasid andmeid piiratud ulatuses ja et tõenditest, mille kohaselt soovimatu püügi lossimisega kaasneb kulu, ei piisa selle tõendamiseks, et see kulu on ebaproportsionaalne. STECF märgib, et asjaomaste kalavarude puhul peaks prioriteediks olema selektiivsuse suurendamine, kuna see vähendaks soovimatu püügi käitlemise kulu. Võttes arvesse, et püügitegevust peab vajalike andmete kogumise tagamiseks jätkama, võib kõnealused erandid kehtestada üheks aastaks, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil selle läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealuseid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(28)

STECF vaatas ICESi 7b–7c ja 7e–7k rajoonis põhjatraalidega (võrgusilma suurus 80 mm või üle selle) püütud kilttursa puhul tehtava uue vähese tähtsusega erandi kohta liikmesriikide poolt esitatud tõendid läbi ja jõudis järeldusele, (20) et esitatud teabest ilmneb, et kilttursa puhul on selektiivsust keeruline suurendada, kuna sellega kaasneb turustatava saagi märkimisväärne lühiajaline kadu. STECF märgib, et Keldi mere kaitseala tehniliste erimeetmetega eeldatavalt vähendatakse kilttursa soovimatut püüki, kuid võimalikke saavutusi on veel vara hinnata. Võttes arvesse, et püügitegevust peab vajalike andmete kogumise tagamiseks jätkama, võib kõnealuse erandi kehtestada üheks aastaks, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil selle läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid tegema täiendavaid katseid ja esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealuseid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(29)

STECF vaatas ICESi 6a rajoonis Šotimaa lääneranniku vete homaari püügil kuni 119 mm võrgusilma suurusega põhjatraalidega püütud, kalavarude kaitseks kehtestatud alammõõdust väiksema kilttursa puhul tehtava uue vähese tähtsusega erandi kohta liikmesriikide poolt esitatud tõendid läbi ja jõudis järeldusele, (21) et analüüs on põhjendatud soovimatu saagi käitlemise ebaproportsionaalse kulu analüüsiga. STECF märgib, et kulud tunduvad mõistlikuna, ehkki puuduvad objektiivsed võimalused hindamaks, kas kulud on realistlikud või tuleb neid pidada ebaproportsionaalseteks. Võttes arvesse, et püügitegevust peab vajalike andmete kogumise tagamiseks jätkama, võib kõnealuse erandi kehtestada üheks aastaks, kuid liikmesriigid peaksid esitama asjakohased andmed, mis võimaldaksid STECFil täielikult hinnata erandi põhjendatust ja komisjonil selle läbi vaadata. Asjaomased liikmesriigid peaksid esitama teabe STECFile hindamiseks niipea kui võimalik ning mitte hiljem kui 1. maiks 2020. Kõnealuseid erandeid tuleks seega kohaldada ajutiselt 31. detsembrini 2020.

(30)

Selleks et tagada tagasiheite määra usaldusväärne hindamine lubatud kogupüügi kehtestamiseks, peavad liikmesriigid juhtudel, kui vähese tähtsusega erand põhineb ebapiisavate andmete ja kalalaevastike osalise teabe ekstrapoleerimisel, esitama täpsed ja kontrollitavad andmed kogu kõnealuse erandiga hõlmatud kalalaevastiku kohta.

(31)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 kohaselt kaalus komisjon nii STECFi hinnangut kui ka seda, et liikmesriigid peavad tagama lossimiskohustuse täieliku rakendamise. Mitmel juhul peab jätkama kalapüüki ja andmekogumist, et STECFi poolt tehtud märkusi arvesse võtta. Sellistel juhtudel on asjakohane järgida pragmaatilist ja konservatiivset lähenemisviisi kalavarude majandamisele, tehes erandeid ajutiselt. Selliste erandite tegemata jätmine takistaks andmete kogumist, mis on vajalik saagi tagasiheite nõuetekohaseks ja teadlikuks haldamiseks, et täielikult täita lossimiskohustust.

(32)

Kuna on esitatud uus ühine soovitus, on asjakohane tunnistada delegeeritud määrus (EL) 2018/2034 kehtetuks ja see asendada uue õigusaktiga.

(33)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt liidu laevade kalapüügihooaja kavandamist ja seonduvat majandustegevust, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast selle avaldamist. Seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2020,

(1)

Et tagada tööjõu valdkonnas valikuuringu nõuetekohane elluviimine, tuleks komisjonil täpsustada andmekogumite tehnilised üksikasjad, teabe edastamiseks vajalikud tehnilised vormingud ning kvaliteediaruannete üksikasjad ja sisu.

(2)

Liikmesriigid ja liidu institutsioonid peaksid kasutama territoriaalüksuste, hariduse, ametialade ja majanduse valdkonna puhul statistilisi liigitusi, mis on kooskõlas NUTS, (2) ISCED, (3) ISCO (4) ja NACE (5) liigitustega.

(3)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas Euroopa statistikasüsteemi komitee arvamusega,