(1)

Liit on seadnud endale eesmärgiks säilitada ja arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala.

(2)

Kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö liidus põhineb kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttel, mida on liidus 15.–16. oktoobril 1999 Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisest alates üldiselt nimetatud kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks.

(3)

Kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimine ja konfiskeerimine on ühed kõige tulemuslikumad kuritegevusega võitlemise vahendid. Liit on võtnud kohustuse tagada kuritegeliku vara tõhusam kindlakstegemine, konfiskeerimine ja taaskasutamine kooskõlas dokumendiga „Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel“ (2).

(4)

Kuna kuritegevus on sageli rahvusvaheline, on tulemuslik piiriülene koostöö kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimisel ja konfiskeerimisel esmatähtis.

(5)

Liidu kehtiv õigusraamistik arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise kohta koosneb nõukogu raamotsustest 2003/577/JSK (3) ja 2006/783/JSK (4).

(6)

Komisjoni rakendamisaruanded raamotsuste 2003/577/JSK ja 2006/783/JSK kohta näitavad, et olemasolev arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise kord ei toimi täies ulatuses. Kõnealuseid raamotsuseid ei ole liikmesriikides ühetaoliselt rakendatud ega kohaldatud, mille tõttu ei ole vastastikune tunnustamine piisav ega piiriülene koostöö optimaalne.

(7)

Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist käsitlev liidu õigusraamistik ei ole pidanud sammu liidu ja liikmesriikide viimaste seadusandlike muudatustega. Võttes eriti arvesse, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/42/EL (5) on sätestatud vara arestimise ja konfiskeerimise miinimumnormid. Kõnealused miinimumnormid puudutavad kuriteovahendite ja kriminaaltulu konfiskeerimist, muu hulgas kahtlustatava või süüdistatava haiguse või menetlusest kõrvalehoidumise korral, kui seoses kuriteoga on kriminaalmenetlust juba alustatud, laiendatud konfiskeerimist ning konfiskeerimist kolmandalt isikult. Nimetatud miinimumnormid puudutavad ka vara arestimist selle võimaliku hilisema konfiskeerimise eesmärgil. Vastastikuse tunnustamise õigusraamistik peaks hõlmama ka kõnealuse direktiiviga reguleeritud arestimis- ja konfiskeerimisotsuste liike.

(8)

Direktiivi 2014/42/EL vastuvõtmisel teatasid Euroopa Parlament ja nõukogu avalduses, et arestimise ja konfiskeerimise toimiv süsteem liidus on lahutamatult seotud arestimis- ja konfiskeerimisotsuste hästi toimiva vastastikuse tunnustamisega. Võttes arvesse vajadust kehtestada liidus kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise terviklik süsteem, kutsusid Euroopa Parlament ja nõukogu komisjoni üles esitama seadusandlik ettepanek arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise kohta.

(9)

Komisjon märkis oma 28. aprilli 2015. aasta teatises „Euroopa julgeoleku tegevuskava“, et kriminaalasjades tehtav õiguskoostöö tugineb tõhusatele piiriülestele vahenditele ning et kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikune tunnustamine on julgeolekuraamistiku keskne element. Samuti tuletas komisjon meelde vajadust parandada arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist.

(10)

Komisjon rõhutas oma 2. veebruari 2016. aasta teatises terrorismi rahastamise vastase võitluse tõhustamise tegevuskava kohta vajadust tagada, et terrorismi rahastavad kurjategijad jäetaks oma varast ilma. Komisjon märkis, et sellise organiseeritud kuritegevuse tõkestamiseks, mille abil rahastatakse terrorismi, on oluline asjaomased kurjategijad kriminaaltulust ilma jätta. Komisjon märkis, et selleks on vaja tagada, et iga liiki arestimis- ja konfiskeerimisotsused pöörataks maksimaalses ulatuses täitmisele kogu liidus, rakendades vastastikuse tunnustamise põhimõtet.

(11)

Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste tulemusliku vastastikuse tunnustamise tagamiseks tuleks nende otsuste tunnustamise ja täitmise normid kehtestada õiguslikult siduva ja vahetult kohaldatava liidu õigusaktiga.

(12)

Tähtis on hõlbustada arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist ja täitmist selliste normide kehtestamise abil, mis kohustavad liikmesriike täiendavate formaalsusteta tunnustama teise liikmesriigi poolt kriminaalasjades läbiviidavate menetluste raames tehtud arestimis- ja konfiskeerimisotsuseid ning neid oma territooriumil täitma.

(13)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada kõikide arestimis- ja konfiskeerimisotsuste suhtes, mis on tehtud kriminaalasjades läbiviidavate menetluste raames. „Kriminaalasjades läbiviidavad menetlused“ on liidu õiguse autonoomne mõiste, nii nagu seda on tõlgendanud Euroopa Liidu Kohus, olenemata Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast. Seetõttu hõlmab mõiste iga liiki arestimis- ja konfiskeerimisotsuseid, mis on tehtud kuriteoga seotud menetlustes, mitte üksnes direktiiviga 2014/42/EL hõlmatud otsuseid. Ühtlasi hõlmab see muud liiki otsuseid, mis on tehtud ilma lõpliku süüdimõistva otsuseta. Kuigi sellised otsused ei pruugi liikmesriigi õigussüsteemis olla ette nähtud, peaks asjaomane liikmesriik saama tunnustada ja täita sellist otsust, mille on teinud mõni teine liikmesriik. Kriminaalasjades läbiviidav menetlus võiks samuti hõlmata politsei ja muude õiguskaitseasutuste kriminaaluurimisi. Käesoleva määruse kohaldamisalast tuleks välja jätta tsiviil- või haldusasjades läbiviidavate menetluste raames tehtud arestimis- ja konfiskeerimisotsused.

(14)

Käesolev määrus peaks hõlmama nii direktiiviga 2014/42/EL reguleeritud kuritegudega seotud arestimis- ja konfiskeerimisotsuseid kui ka muude kuritegudega seotud arestimis- ja konfiskeerimisotsuseid. Käesoleva määrusega hõlmatud kuritegude osas ei tohiks seetõttu piirduda eriti ohtlike, piiriülese mõõtmega kuritegudega, kuna Euroopa Liidu toimimise lepingu (edaspidi „ELi toimimise leping“) artiklis 82 ei nõuta sellist piirangut meetmetele, millega kehtestatakse normid ja menetlused kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise tagamiseks.

(15)

Liikmesriikidevaheline koostöö, mis rajaneb vastastikuse tunnustamise põhimõttel ja kohtuotsuste viivitamatul täitmisel, eeldab veendumust, et otsused, mida tuleb tunnustada ja täita, tehakse alati kooskõlas õiguspärasuse, subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega. Samuti eeldab selline koostöö, et arestimis- või konfiskeerimisotsusest puudutatud isikute õigused peaksid olema tagatud. Nende puudutatud isikute hulka, kes võivad olla füüsilised või juriidilised isikud, peaksid kuuluma isikud, kelle suhtes arestimis- või konfiskeerimisotsus tehti, või isikud, kellele kuulub kõnealuses otsuses käsitletav vara, ning kõik kolmandad isikud, kelle õigusi selle varaga seoses kõnealuse otsusega otseselt piiratakse, sealhulgas heausksed kolmandad isikud. See, kas arestimis- või konfiskeerimisotsus mõjutab otseselt selliseid kolmandaid isikuid, tuleks otsustada kooskõlas täitva riigi õigusega.

(16)

Käesolev määrus ei muuda kohustust austada Euroopa Liidu lepingu (edaspidi „ELi leping“) artiklis 6 sätestatud põhiõigusi ja õiguspõhimõtteid.

(17)

Käesolevas määruses järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „ELi põhiõiguste harta“) ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis (edaspidi „Euroopa inimõiguste konventsioon“) tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid. See hõlmab ka põhimõtet, et diskrimineerimine soo, rassilise kuuluvuse või etnilise päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, rahvuse, keele, poliitiliste vaadete või puude alusel on keelatud. Käesolevat määrust tuleks kohaldada kooskõlas nimetatud õiguste ja põhimõtetega.

(18)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2010/64/EL, (6) 2012/13/EL, (7) 2013/48/EL, (8) (EL) 2016/343, (9) (EL) 2016/800 (10) ja (EL) 2016/1919 (11) sätestatud menetlusõigusi tuleks nimetatud direktiivide kohaldamisala piires kohaldada käesoleva määrusega hõlmatud kriminaalmenetluste suhtes nende liikmesriikide puhul, kelle suhtes nimetatud direktiivid on siduvad. Igal juhul tuleks ELi põhiõiguste hartast tulenevaid kaitsemeetmeid kohaldada kõigi käesoleva määrusega hõlmatud menetluste suhtes. Eelkõige tuleks ELi põhiõiguste hartas sätestatud olulisi kriminaalmenetluste kaitsemeetmeid kohaldada käesoleva määrusega hõlmatud selliste kriminaalasjades läbiviidavate menetluste puhul, mis ei ole kriminaalmenetlused.

(19)

Arestimis- ja konfiskeerimisotsuste edastamise, tunnustamise ja täitmise normid peaksid tagama kuritegeliku vara sissenõudmise protsessi tõhususe, ent seejuures tuleb austada põhiõigusi.

(20)

Topeltkaristatavuse kindlakstegemisel peaks täitva riigi pädev asutus kontrollima, kas kõnealuse kuriteo aluseks olevad faktilised asjaolud, mis on kajastatud taotleva riigi pädeva asutuse esitatud arestimis- või konfiskeerimistunnistuses, annaksid sellistena alust kohaldada kriminaalkaristust ka täitvas riigis, kui need esinenuks selles riigis arestimis- või konfiskeerimisotsuse tunnustamise otsuse tegemise ajal.

(21)

Taotlev asutus peaks tagama, et arestimis- või konfiskeerimisotsuse tegemisel järgitakse vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. Käesoleva määruse kohaselt tuleks arestimis- või konfiskeerimisotsus teha ja edastada teise liikmesriigi täitvale asutusele üksnes juhul, kui selle oleks saanud teha ja seda oleks saanud kasutada üksnes riigisisese juhtumi puhul. Taotlev asutus peaks vastutama kõikidel juhtudel selliste otsuste vajalikkuse ja proportsionaalsuse hindamise eest, kuna arestimis- ja konfiskeerimisotsuste tunnustamisest ja täitmisest ei tohiks keelduda muudel kui käesolevas määruses sätestatud alustel.

(22)

Mõnel juhul võib arestimisotsuse teha asutus, kelle taotlev riik on selleks määranud ja kes on kriminaalasjades pädev tegema või täitma arestimisotsust kooskõlas liikmesriigi õigusega ning kes ei ole kohtunik, kohus või prokurör. Sellisel juhul peaks kohtunik, kohus või prokurör arestimisotsuse kinnitama enne selle edastamist täitvale asutusele.

(23)

Liikmesriigid peaksid saama teha avalduse, milles nad teatavad, et kui neile edastatakse arestimis- või konfiskeerimistunnistus arestimis- või konfiskeerimisotsuse tunnustamiseks ja täitmiseks, peaks taotlev asutus edastama koos arestimis- või konfiskeerimistunnistusega ka arestimis- või konfiskeerimisotsuse originaali või selle kinnitatud ärakirja. Liikmesriigid peaksid komisjoni teavitama, kui nad sellise avalduse teevad või selle tagasi võtavad. Komisjon peaks tegema sellise teabe kättesaadavaks kõikidele liikmesriikidele ja nõukogu otsuses 2008/976/JSK (12) sätestatud Euroopa õigusalase koostöö võrgustikule. Euroopa õigusalase koostöö võrgustik peaks tegema kõnealuse teabe kättesaadavaks kõnealuses otsuses osutatud veebisaidil.

(24)

Taotlev asutus peaks edastama arestimis- või konfiskeerimistunnistuse koos arestimis- või konfiskeerimisotsusega, kui see on asjakohane, kas otse täitvale asutusele või täitva riigi keskasutusele, kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja tingimustel, mis võimaldavad täitval asutusel teha kindlaks tunnistuse või otsuse ehtsuse, näiteks tähitud kirja või turvatud e-posti teel. Taotleval asutusel peaks olema võimalik kasutada kõiki asjakohaseid edastuskanaleid või -vahendeid, sealhulgas Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku turvalist telekommunikatsioonisüsteemi, Eurojusti või muid kanaleid, mida õigusasutused kasutavad.

(25)

Kui taotleval asutusel on põhjendatult alust arvata, et isik, kelle suhtes on tehtud rahasummat käsitlev arestimis- või konfiskeerimisotsus, omab mõnes liikmesriigis vara või sissetulekut, peaks ta edastama selle otsusega seotud arestimis- või konfiskeerimistunnistuse kõnealusele liikmesriigile. Sellest tulenevalt võiks tunnistuse näiteks edastada liikmesriigile, kus füüsiline isik, kelle suhtes otsus on tehtud, elab või, kui sellel isikul puudub alaline aadress, sellele liikmesriigile, kus ta tavaliselt elab. Kui otsus on tehtud juriidilise isiku suhtes, võiks tunnistuse edastada liikmesriigile, kus juriidiline isik asub.

(26)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik määrata arestimis- ja konfiskeerimisotsustega seotud tunnistuste edastamise ja vastuvõtmise haldamiseks üks või mitu keskasutust, kui see on nende riigisisese õigussüsteemi ülesehituse tõttu vajalik. Sellised keskasutused võivad samuti pakkuda haldustuge, neil võib olla koordineeriv roll ning nad võivad aidata koguda statistikat, hõlbustades ja edendades nõnda arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist.

(27)

Kui rahasummat käsitleva konfiskeerimisotsusega seotud konfiskeerimistunnistus edastatakse rohkem kui ühele täitvale riigile, peaks taotlev riik püüdma vältida olukorda, et konfiskeeritakse vajalikust rohkem vara ja otsuse täitmisest saadud koguväärtus ületab selles täpsustatud maksimumsummat. Selleks peaks taotlev asutus muu hulgas märkima konfiskeerimistunnistusele vara väärtuse, kui see on teada, igas täitvas riigis, et täitvad asutused saaksid seda arvesse võtta, hoidma täitvate asutustega vajalikku ühendust ja pidama vajalikku dialoogi konfiskeeritava vara üle ning teavitama viivitamata asjakohast täitvat asutust või täitvaid asutusi, kui ta leiab, et võib olla oht konfiskeerimisel ületada maksimumsummat. Vajaduse korral võiks Eurojust täita oma pädevuse piires koordineerivat rolli, et vältida ülemäärast konfiskeerimist.

(28)

Liikmesriike tuleks julgustada tegema avaldust, milles nad märgivad, et täitvate riikidena aktsepteerivad nad arestimis- või konfiskeerimistunnistusi või mõlemaid ühes või mitmes liidu ametlikus keeles, mis ei ole nende riigi ametlik(ud) keel(ed).

(29)

Täitev asutus peaks arestimis- ja konfiskeerimisotsuseid tunnustama ja võtma nende täitmiseks vajalikud meetmed. Arestimis- või konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsus tuleks teha ning arestimine või konfiskeerimine tuleks läbi viia sama kiiresti ja omistades sellele samasugust tähtsust kui sarnasele riigisisesele juhtumile. Selleks et tagada, et arestimis- või konfiskeerimisotsuse tunnustamise otsus tehakse kiiresti ja tõhusalt ning et arestimis-või konfiskeerimisotsust kiiresti ja tõhusalt täidetakse, tuleks kehtestada tähtajad, mida tuleks arvutada kooskõlas nõukogu määrusega (EMÜ, Euratom) nr 1182/71 (13). Arestimisotsuse puhul peaks täitev asutus alustama asjaomase otsuse täitmiseks vajalike konkreetsete meetmete võtmist hiljemalt 48 tunni möödumisel selle tunnustamise ja täitmise otsuse tegemisest.

(30)

Arestimisotsuse täitmisel peaksid taotlev asutus ja täitev asutus võtma nõuetekohaselt arvesse menetluse konfidentsiaalsust. Eelkõige peaks täitev asutus tagama arestimisotsuse asjaolude ja sisu konfidentsiaalsuse. See ei piira kohustust teavitada puudutatud isikuid arestimisotsuse täitmisest kooskõlas käesoleva määrusega.

(31)

Arestimis- või konfiskeerimisotsuse tunnustamisest ja täitmisest ei tohiks keelduda muudel kui käesolevas määruses sätestatud alustel. Käesoleva määrusega peaks täitval asutusel olema lubatud jätta konfiskeerimisotsus tunnustamata või täitmata ne bis in idem põhimõtte, puudutatud isikute õiguste või kohtulikul arutelul isiklikult kohalviibimise õiguse alusel.

(32)

Käesoleva määrusega peaks täitval asutusel olema lubatud jätta konfiskeerimisotsus tunnustamata või täitmata juhul, kui isik, kelle suhtes konfiskeerimisotsus tehti, ei ilmunud isiklikult kohtulikule arutelule, mille tulemusena tehti lõpliku süüdimõistva otsusega seotud konfiskeerimisotsus. See peaks olema konfiskeerimisotsuse tunnustamata või täitmata jätmise alus üksnes juhul, kui kohtuliku arutelu tulemusena tehakse lõpliku süüdimõistva otsusega seotud konfiskeerimisotsus, ent mitte siis, kui menetluse tulemusena tehakse konfiskeerimisotsus ilma süüdimõistva kohtuotsuseta. Siiski peaks selleks, et seda alust saaks kohaldada, toimuma üks või mitu kohtuistungit. Kõnealust alust ei peaks saama kohaldada, kui asjaomased riigisisesed menetlusnormid ei näe ette kohtuistungi läbiviimist. Sellised riigisisesed menetlusnormid peaksid olema kooskõlas ELi põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste konventsiooniga, eelkõige selles osas, mis puudutab õigust õiglasele kohtulikule arutamisele. Nii on see näiteks juhul, kui menetlus viiakse läbi lihtsustatud korras, täielikult või osaliselt kirjaliku menetlusega või menetlusega, mille puhul kohtuistungit ei ole ette nähtud.

(33)

Üksnes erakorralistel asjaoludel peaks olema võimalik jätta arestimis- või konfiskeerimisotsus tunnustamata või täitmata, kui selline tunnustamine või täitmine takistaks täitval riigil kohaldada oma põhiseadusest tulenevaid norme, mis on seotud ajakirjandusvabadusega või väljendusvabadusega muudes meediakanalites.

(34)

Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomine liidus põhineb vastastikusel usaldusel ja eeldusel, et teised liikmesriigid järgivad liidu õigust ja eelkõige põhiõigusi. Erandjuhtudel, kui konkreetsete ja objektiivsete tõendite põhjal on põhjendatult alust arvata, et tulenevalt asja konkreetsetest asjaoludest tooks arestimis- või konfiskeerimisotsuse täitmine kaasa asjakohase ELi põhiõiguste hartas sätestatud põhiõiguse ilmselge rikkumise, peaks täitval asutusel olema võimalik teha otsus jätta asjaomane otsus tunnustamata või täitmata. Põhiõigused, mis peaksid sel juhul asjakohased olema, on eelkõige õigus tõhusale õiguskaitsevahendile, õigus õiglasele kohtulikule arutamisele ja õigus kaitsele. Õigus omandile ei peaks põhimõtteliselt asjakohane olema, kuna vara arestimine ja konfiskeerimine tähendab sekkumist isiku omandiõigusesse ning sellega seoses on vajalikud kaitsemeetmed liidu õiguses, sealhulgas käesolevas määruses, juba ette nähtud.

(35)

Enne kui mis tahes tunnustamata või täitmata jätmise aluse esinemisel tehakse arestimis- või konfiskeerimisotsuse tunnustamata või täitmata jätmise otsus, peaks täitev asutus konsulteerima taotleva asutusega, et hankida vajalikku lisateavet.

(36)

Kui vaadatakse läbi täitva asutuse taotlust piirata ajavahemikku, mille vältel peaks vara olema arestitud, peaks taotlev asutus võtma arvesse juhtumi kõiki asjaolusid, eelkõige seda, kas arestimisotsuse täitmise jätkamine võib põhjustada täitvas riigis põhjendamatut kahju. On soovitatav, et täitev asutus konsulteeriks taotleva asutusega selles küsimuses enne ametliku taotluse esitamist.

(37)

Taotlev asutus peaks teavitama täitvat asutust, kui taotleva riigi asutus saab rahasumma, mille asjaomane isik on seoses konfiskeerimisotsusega maksnud, kusjuures eeldatakse, et täitvat riiki tuleks teavitada üksnes siis, kui otsuse alusel makstud summa mõjutab järele jäävat summat, mis tuleks otsuse kohaselt konfiskeerida.

(38)

Täitval asutusel peaks olema võimalik arestimis- või konfiskeerimisotsuse täitmist edasi lükata, eriti juhul, kui otsuse täitmine võib kahjustada käimasolevat kriminaalmenetlust. Niipea kui edasilükkamise aluseid enam ei esine, peaks täitev asutus võtma otsuse täitmiseks vajalikud meetmed.

(39)

Pärast arestimisotsuse täitmist ning pärast konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsuse tegemist peaks täitev asutus võimaluse korral sellisest täitmisest või sellisest otsusest teavitama talle teada olevaid puudutatud isikuid. Selleks peaks täitev asutus tegema kõik mõistlikud jõupingutused, et teha kindlaks puudutatud isikud, kuidas nendega ühendust võtta ja teavitada neid arestimisotsuse täitmisest või konfiskeerimisotsuse tunnustamise ja täitmise otsusest. Kõnealuse kohustuse täitmisel võib täitev asutus küsida taotlevalt asutuselt abi, näiteks kui puudutatud isikud tunduvad elavat taotlevas riigis. Käesoleva määruse kohane täitva asutuse kohustus esitada puudutatud isikutele teavet ei piira taotleva asutuse kohustust esitada isikutele taotleva riigi õiguse kohaselt teavet näiteks arestimisotsuse tegemise või taotleva riigi õiguse kohaselt olemasolevate õiguskaitsevahendite kohta.

(40)

Taotlevat asutust tuleks viivitamata teavitada, kui arestimis- või konfiskeerimisotsust on võimatu täita. Täitmine võib osutuda võimatuks, sest vara on juba konfiskeeritud, kadunud, hävitatud, seda ei ole võimalik leida taotleva asutuse osutatud kohast või vara asukoht ei ole piisavalt täpselt osutatud vaatamata täitva asutuse ja taotleva asutuse vahelistele konsultatsioonidele. Sellisel juhul ei peaks täitev asutus olema enam kohustatud otsust täitma. Kui täitev asutus saab aga hiljem teavet, mis võimaldab tal teha kindlaks vara asukoha, peaks tal olema võimalik otsust täita, ilma et oleks vaja edastada uus tunnistus kooskõlas käesoleva määrusega.

(41)

Kui täitva riigi õigus muudab arestimis- või konfiskeerimisotsuse täitmise õiguslikult võimatuks, peaks täitev asutus võtma ühendust taotleva asutusega, et arutada olukorda ja leida lahendus. Lahendus võib seisneda selles, et taotlev asutus võtab asjaomase otsuse tagasi.

(42)

Niipea kui konfiskeerimisotsus on täidetud, peaks täitev asutus teavitama taotlevat asutust täitmise tulemustest. Kui see on praktiliselt võimalik, peaks täitev asutus sel ajal teavitama taotlevat asutust ka sellest, milline vara või rahasumma konfiskeeriti ja muud üksikasjad, mida ta peab asjakohasteks.

(43)

Arestimis- või konfiskeerimisotsuse täitmist peaks reguleerima täitva riigi õigus ning üksnes täitva riigi asutused peaksid olema pädevad otsustama täitmise korra üle. Taotlev ja täitev asutus peaksid asjakohasel juhul saama paluda, et Eurojust või Euroopa õigusalase koostöö võrgustik abistaksid neid oma pädevuse piires küsimustes, mis on seotud arestimis- ja konfiskeerimisotsuste täitmisega.

(44)

Käesoleva määruse nõuetekohane toimimine eeldab asjaomaste pädevate riiklike asutuste vahelist tihedat suhtlemist, eriti juhul, kui konfiskeerimisotsust täidetakse samaaegselt enam kui ühes liikmesriigis. Pädevad riiklikud asutused peaksid seepärast üksteisega konsulteerima iga kord, kui see on vajalik, kas otse või asjakohasel juhul Eurojusti või Euroopa õigusalase koostöö võrgustiku kaudu.

(45)

Kannatanute õigust hüvitise maksmisele ja vara tagastamisele ei tohiks piiriüleste juhtumite puhul piirata. Arestitud või konfiskeeritud vara käsutamise normides tuleks eelistada hüvitise maksmist ja vara tagastamist kannatanutele. Kannatanu mõistet tuleb tõlgendada taotleva riigi õiguse kohaselt, milles peaks samuti olema võimalik ette näha, et käesoleva määruse kohaldamisel võib kannatanu olla ka juriidiline isik. Käesolev määrus ei tohiks piirata riigisisese menetluse raames kannatanutele hüvitise maksmise või vara tagastamise suhtes kohaldatavaid norme.

(46)

Kui täitvat asutust on teavitatud otsusest, mille taotlev asutus või taotleva riigi muu pädev asutus on teinud arestitud vara kannatanule tagastamise kohta, peaks täitev asutus võtma vajalikud meetmed selle tagamiseks, et asjaomane vara arestitakse ja tagastatakse kannatanule niipea kui võimalik. Täitval asutusel peaks olema võimalik anda vara üle taotlevale riigile, et viimati nimetatu saaks vara kannatanule tagastada, või taotleva riigi nõusolekul otse kannatanule. Kohustus tagastada arestitud vara kannatanule peaks sõltuma järgmistest tingimustest: kannatanu õigus varale ei tohiks olla vaidlustatud, st tunnistatakse, et kannatanu on vara seaduslik omanik ja puuduvad tõsised väited selle kahtluse alla seadmiseks; vara ei peaks olema vaja kasutada tõendina täitvas riigis läbiviidavas kriminaalmenetluses; ning see ei tohiks piirata otsusest puudutatud isikute, eriti heausksete kolmandate isikute õigusi. Täitev asutus peaks arestitud vara kannatanule tagastama üksnes juhul, kui need tingimused on täidetud. Kui täitev asutus leiab, et need tingimused ei ole täidetud, peaks ta konsulteerima taotleva asutusega, näiteks küsima lisateavet või arutama olukorda, et leida lahendus. Kui lahendust ei leita, peaks täitval asutusel olema võimalik teha otsus jätta arestitud vara kannatanule tagastamata.

(47)

Iga liikmesriik peaks kaaluma riikliku keskasutuse loomist, mis vastutab arestitud vara haldamise eest, pidades silmas selle võimalikku hilisemat konfiskeerimist, samuti konfiskeeritud vara haldamise eest. Arestitud ja konfiskeeritud vara võiks suunata eelkõige õiguskaitse alastesse ja organiseeritud kuritegevuse ennetamise projektidesse ning muudesse üldist huvi pakkuvatesse ja ühiskondlikult kasulikesse projektidesse.

(48)

Iga liikmesriik peaks kaaluma riikliku fondi loomist, et tagada asjakohane hüvitis kuriteoohvritele, näiteks tööülesannete täitmisel hukkunud või püsiva puude saanud politseiametnike ja riigiteenistujate perekondadele. Liikmesriigid võiksid sel eesmärgil suunata sellesse fondi osa konfiskeeritud varast.

(49)

Liikmesriikidel ei tohiks olla võimalik nõuda üksteiselt käesoleva määruse kohaldamisest tulenevate kulude hüvitamist. Kui aga täitev riik on kandnud suuri või erandlikke kulusid, näiteks kuna vara on olnud arestitud pikka aega, peaks taotlev asutus kaaluma täitva asutuse ettepanekut kulude jagamiseks.

(50)

Selleks et tulevikus saaks võimalikult kiiresti käsitleda kindlaks tehtud probleeme, mis puudutavad käesoleva määruse lisades esitatud tunnistuste sisu, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte nende tunnistuste muutmiseks. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (14) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(51)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt arestimis- ja konfiskeerimisotsuste vastastikune tunnustamine ja täitmine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda selle ulatuse ja mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(52)

Raamotsuse 2003/577/JSK tõendite arestimist käsitlevad sätted on juba asendatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/41/EL (15) liikmesriikide puhul, kelle suhtes nimetatud direktiiv on siduv. Raamotsuse 2003/577/JSK sätted, mis käsitlevad vara arestimist, tuleks asendada käesoleva määrusega nende liikmesriikide vahel, kelle suhtes käesolev määrus on siduv. Käesolev määrus peaks nende liikmesriikide vahel, kelle suhtes see on siduv, asendama ka raamotsuse 2006/783/JSK. Raamotsuse 2003/577/JSK sätteid, mis käsitlevad vara arestimist, ning raamotsuse 2006/783/JSK sätteid tuleks seepärast jätkuvalt kohaldada mitte üksnes nende liikmesriikide vahel, kelle suhtes käesolev määrus ei ole siduv, vaid ka käesoleva määrusega mitte seotud liikmesriigi ja liikmesriigi vahel, kelle suhtes käesolev määrus on siduv.

(53)

Käesoleva õigusakti õigusliku vormiga ei tohiks luua pretsedenti liidu tulevaste õigusaktide jaoks kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise valdkonnas. Liidu tulevaste õigusaktide õigusliku vormi valikut tuleks igal üksikjuhul eraldi hoolikalt hinnata, võttes muu hulgas arvesse õigusakti tõhusust ning proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtteid.

(54)

Liikmesriigid peaksid tagama, et vastavalt nõukogu otsusele 2007/845/JSK (16) teevad nende kriminaaltulu jälitamise talitused omavahel koostööd, et hõlbustada sellise kriminaaltulu ja kuritegevusega seotud muu vara jälitamist ja tuvastamist, mille kohta võidakse teha arestimis- või konfiskeerimisotsus.

(55)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 ning artikli 4a lõike 1 kohaselt on Ühendkuningriik teatanud oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(56)

Protokolli nr 21 artiklite 1 ja 2 ning artikli 4a lõike 1 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(57)

ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

(1)

Nõukogu määrust (EÜ) nr 539/2001 (2) on korduvalt oluliselt muudetud (3). Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks nimetatud määrus kodifitseerida.

(2)

Käesoleva määrusega nähakse ette täielik ühtlustamine nende kolmandate riikide puhul, kelle kodanikel peab liikmesriikide välispiiride ületamisel olema viisa („viisanõue“), ja nende puhul, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud.

(3)

Kolmandad riigid, kelle kodanikele kohaldatakse viisanõuet või kelle kodanikud on viisanõudest vabastatud, tuleks määrata kindlaks, tuginedes kaalutletud juhtumipõhisele mitmesuguste kriteeriumide hindamisele. Kõnealune hindamine peaks toimuma perioodiliselt ja selle tulemusena peaks saama esitada seadusandlikke ettepanekuid, et muuta käesoleva määruse I lisa, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab liikmesriikide välispiiride ületamisel olema viisa, ja II lisa, milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikud on liikmesriikide välispiiride ületamisel viisanõudest vabastatud sellise viibimise puhul, mis ei ületa 90 päeva mis tahes 180-päevase ajavahemiku jooksul, olenemata võimalusest esitada teatud juhtudel nimetatud lisade muutmiseks riigipõhiseid ettepanekuid, näiteks viisanõude kaotamise tõttu või viisanõudest vabastamise („viisavabastus“) ajutise peatamise tagajärjel.

(4)

I ja II lisas esitatud kolmandate riikide loetelud peaksid praegu ja edaspidi vastama kriteeriumidele, mis on sätestatud käesolevas määruses. Kolmandad riigid, kelle puhul on olukord seoses kõnealuste kriteeriumidega muutunud, tuleks kanda ühest lisast teise.

(5)

I ja II lisas tuleks arvesse võtta rahvusvahelise õiguse arengut, mille tulemusel on muutunud teatavate riikide või üksuste staatus või nimetus.

(6)

Euroopa Majanduspiirkonna leping (4) vabastab Islandi, Liechtensteini ja Norra kodanikud viisanõudest, mistõttu kõnealuseid riike ei tuleks kanda II lisas esitatud loetellu.

(7)

Kuna Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide ning Šveitsi Konföderatsiooni vaheline kokkulepe isikute vaba liikumise kohta (5) sätestab Šveitsi ja liikmesriikide kodanike vaba liikumise ilma viisadeta, ei tuleks Šveitsi kanda II lisas esitatud loetellu.

(8)

Pagulaseks tunnistatud isikute ja kodakondsuseta isikute suhtes peaks viisanõude või sellest nõudest vabastamise kohta tehtava otsuse aluseks olema see kolmas riik, kus on kõnealuste isikute elukoht ja kes on neile väljastanud reisidokumendid, ilma et see piiraks liikmesriikide poolt allakirjutatud rahvusvahelistest kokkulepetest ja eelkõige 20. aprillil 1959 Strasbourgis allakirjutatud Euroopa Nõukogu pagulaste viisanõude kaotamise Euroopa lepingust tulenevaid kohustusi. Arvestades erinevusi pagulaseks tunnistatud isikute ja kodakondsuseta isikute suhtes kohaldatavas liikmesriigi õiguses, peaks liikmesriikidel olema võimalik otsustada, kas kõnealustesse kategooriatesse kuuluvad isikud tuleks viisanõudest vabastada, kui kolmas riik, kus on nende isikute elukoht ja kes on väljastanud neile reisidokumendid, kuulub selliste kolmandate riikide hulka, kelle kodanikud on viisanõudest vabastatud.

(9)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1931/2006 (6) kohaselt tuleks sätestada kohaliku piiriliikluse loa kasutajate vabastamine viisanõudest.

(10)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik näha ette erandeid viisanõudest vabastamiseks teatavate muude kui tavaliste passide kasutajate suhtes.

(11)

Teatud üksikjuhtudel, mil viisa erinormid on õigustatud, peaks liikmesriikidel olema võimalik vabastada teatava kategooria isikud viisanõudest või kehtestada nende suhtes viisanõue vastavalt rahvusvahelisele avalikule õigusele või tavale.

(12)

Liikmesriikidel peaks olema võimalik viisanõudest vabastada pagulaseks tunnistatud isikud, kõik kodakondsuseta isikud, nii Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni 28. septembri 1954. aasta kodakondsuseta isikute seisundi konventsiooni kohaldamisalasse kui ka sellest väljapoole jäävad kodakondsuseta isikud, ning kooliõpilased, kes reisivad kooliekskursiooni raames, juhul kui kõnealuste kategooriate isikute elukoht on kolmandas riigis, kes on kantud käesoleva määruse II lisas esitatud loetellu.

(13)

Viisanõudest vabastamise kord peaks täiel määral peegeldama tegelikkust. Teatavad liikmesriigid vabastavad viisanõudest selliste kolmandate riikide kodanikud, kellel peab liikmesriikide välispiiride ületamisel olema viisa ja kes on relvajõudude liikmed ning reisivad Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) või programmi „Partnerlus rahu nimel“ raames. Õiguskindluse kaalutlustel peaksid sellised väljaspool liidu õigust võetud rahvusvahelistest kohustustest tulenevad vabastused siiski kajastuma käesolevas määruses.

(14)

Liit peaks oma suhetes kolmandate riikidega tegema aktiivselt jõupingutusi, et saavutada viisaküsimustes täielik vastastikkus, suurendades seeläbi liidu välispoliitika usaldusväärsust ja tagades selle järjepidevuse.

(15)

Tuleks ette näha liidu mehhanism, mis võimaldab rakendada vastastikkuse põhimõtet, kui II lisas loetletud kolmas riik otsustab kehtestada ühe või mitme liikmesriigi kodanike suhtes viisanõude. Kõnealune mehhanism peaks tagama, et liit reageerib solidaarse tegutsemisega, kui selline kolmas riik kohaldab vähemalt ühe liikmesriigi kodanike suhtes viisanõuet.

(16)

Juhul kui liikmesriik on teatanud, et II lisas loetletud kolmas riik kohaldab viisanõuet kõnealuse liikmesriigi kodanike suhtes, peaksid kõik liikmesriigid tegutsema ühiselt ning tagama seega liidu reageerimise olukorras, mis mõjutab liitu tervikuna ning mille tõttu liidu kodanikele langeb osaks erinev kohtlemine.

(17)

Selleks et tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu asjakohane osalemine vastastikkuse põhimõtte kohaldamise teises etapis ning arvestades, et II lisas loetletud kolmanda riigi kõigi kodanike viisanõudest vabastamise peatamine on poliitiliselt eriti tundlik ja see avaldab horisontaalset mõju liikmesriikidele, Schengeni lepinguga ühinenud riikidele ja liidule endale, eelkõige nende välissuhetele ja Schengeni ala üldisele toimimisele, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte teatavate vastastikkuse põhimõtte elementide kohta. Komisjonile sellise õiguse andmisega võetakse arvesse vajadust poliitilise arutelu järele liidu viisapoliitika üle Schengeni alal. Selles kajastub ka vajadus tagada vastastikkuse põhimõtte kohaldamisel kõigile asjaomase kolmanda riigi kodanikele piisav läbipaistvus ja õiguskindlus, eelkõige käesoleva määruse II lisa vastava ajutise muutmise abil. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes (7) sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(18)

Käesoleva määrusega tuleks kehtetada II lisas loetletud kolmanda riigiga kehtestatud viisanõudest vabastamise ajutise peatamise kord (edaspidi „peatamise kord“), juhul kui erakorralise olukorra tõttu ja vähemalt ühe liikmesriigi abistamiseks on tarvis kiiresti reageerida, ning võttes arvesse erakorralise olukorra üldist mõju liidule tervikuna.

(19)

Peatamise korra ja teatavate vastastikkuse põhimõtte sätete tõhusa kohaldamise tagamiseks ning eelkõige selleks, et võimaldada piisavalt arvesse võtta kõiki asjaomaseid tegureid ja nimetatud korra ja põhimõtte kohaldamise võimalikku mõju, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et määrata kindlaks nende asjaomase kolmanda riigi kodanike kategooriad, kelle suhtes tuleks vastastikkuse põhimõtte kohaselt kohaldada viisanõudest vabastamise ajutist peatamist, ja nimetatud peatamise kestus ning peatamise kord. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (8). Selliste rakendusaktide vastuvõtmiseks tuleks kasutada kontrollimenetlust.

(20)

On vaja vältida mis tahes kuritarvitusi ja võidelda mis tahes kuritarvitustega, mis tulenevad sellest, et teatavate kolmandate riikide kodanikele, kes kujutavad endast ohtu asjaomase liikmesriigi avalikule korrale ja sisejulgeolekule, antakse viisanõudest vabastus lühiajaliseks riigis viibimiseks.

(21)

Peatamise kord peaks võimaldama liikmesriikidel teatada peatamiseni viia võivatest asjaoludest ja komisjonil käivitada peatamise kord omal algatusel.

(22)

Peatamise korra kasutamist tuleks hõlbustada lühikeste vaatlusperioodide ja tähtaegadega ning kiire menetlusega ning peatamise võimalikud alused peaksid hõlmama tagasivõtmise valdkonnas koostöö tegemise vähenemist ning liikmesriikide avalikule korrale ja sisejulgeolekule avalduvate ohtude olulist kasvu. Selline koostöö vähenemine peaks hõlmama selliste tagasivõtutaotluste rahuldamisest keeldumise määra olulist kasvu, mis on muu hulgas esitatud läbi asjaomase kolmanda riigi liikunud kolmandate riikide kodanike kohta, kui tagasivõtukohustus on ette nähtud liidu või liikmesriigi ja asjaomase kolmanda riigi vahel sõlmitud tagasivõtulepinguga. Samuti peaks komisjonil olema võimalik käivitada peatamise kord juhul, kui kolmas riik ei tee tagasivõtuküsimustes koostööd, eriti kui asjaomase kolmanda riigi ja liidu vahel on sõlmitud tagasivõtuleping.

(23)

Peatamise korra kohaldamisel tähendab oluline kasv 50 % künnise ületamist. See võib tähendada ka väiksemat kasvu, kui komisjon peab seda kohaldatavaks konkreetsel juhul, millest asjaomane liikmesriik on teatanud.

(24)

Peatamise korra kohaldamisel tähendab madal heakskiitmise määr, et ligikaudu 3 kuni 4 % varjupaigataotlustest kiidetakse heaks. See võib tähendada ka suuremat heakskiitmise määra, kui komisjon peab seda kohaldatavaks konkreetsel juhul, millest asjaomane liikmesriik on teatanud.

(25)

On vaja vältida viisanõudest vabastamise kuritarvitamist ja võidelda selle vastu, kui see toob kaasa rändesurve suurenemise, mis tuleneb näiteks põhjendamatute varjupaigataotluste arvu suurenemisest, ning kui see toob samuti kaasa põhjendamatute elamisloataotluste esitamise.

(26)

Selle tagamiseks, et konkreetseid nõudeid, mida kasutati viisanõude kaotamise üle peetud dialoogi eduka lõpuleviimise tulemusena antud viisanõudest vabastamise asjakohasuse hindamiseks, täidetakse ka edaspidi, peaks komisjon jälgima olukorda asjaomastes kolmandates riikides. Komisjon peaks pöörama erilist tähelepanu inimõiguste olukorrale asjaomastes kolmandates riikides.

(27)

Komisjon peaks andma Euroopa Parlamendile ja nõukogule regulaarselt aru vähemalt kord aastas seitsme aasta jooksul pärast viisanõude kaotamise jõustumist asjaomase kolmanda riigi suhtes ja sellele järgneval ajal, kui komisjon peab seda vajalikuks, või kui Euroopa Parlament või nõukogu seda taotleb.

(28)

Komisjon peaks enne, kui ta teeb otsuse peatada ajutiselt teatava kolmanda riigi kodanike viisanõudest vabastamine, võtma arvesse inimõiguste olukorda asjaomases kolmandas riigis ning viisanõudest vabastamise peatamise võimalikke tagajärgi sealsele inimõiguste olukorrale.

(29)

Viisanõudest vabastamise peatamine rakendusaktiga peaks hõlmama asjaomase kolmanda riigi teatavaid kodanike kategooriaid, võttes aluseks reisidokumentide asjakohased liigid ja vajaduse korral lisakriteeriumid, näiteks liikmesriikide territooriumile esimest korda reisivad isikud. Rakendusaktis tuleks kindlaks määrata nende kodanike kategooriad, kelle suhtes peatamist tuleks kohaldada, võttes arvesse konkreetseid asjaolusid, millest on teatanud üks või mitu liikmesriiki või komisjon, ning proportsionaalsuse põhimõtet.

(30)

Selleks et tagada Euroopa Parlamendi ja nõukogu asjakohane osalemine peatamise korra rakendamises ning arvestades, et käesoleva määruse II lisas loetletud kolmanda riigi kõigi kodanike viisanõudest vabastamise peatamine on poliitiliselt tundlik ja see avaldab horisontaalset mõju liikmesriikidele ja liidule endale, eelkõige nende välissuhetele ja Schengeni ala üldisele toimimisele, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte asjaomaste kolmandate riikide kodanike viisanõudest vabastamise ajutise peatamise kohta. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.

(31)

Pidades silmas vajadust tagada viisasüsteemi juhtimise avatus ja asjaomaste isikute informeeritus, peaksid liikmesriigid teatama komisjonile ja teistele liikmesriikidele meetmetest, mida nad käesoleva määruse alusel võtavad. Samal põhjusel tuleks nimetatud teave avaldada ka Euroopa Liidu Teatajas.

(32)

Liikmesriigi territooriumile sisenemise või viisade väljaandmise tingimused ei tohiks mõjutada reisidokumentide kehtivuse tunnustamist reguleerivaid norme.

(33)

Vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 kehtestatud proportsionaalsuse põhimõttele on sellise määruse vastuvõtmine, milles loetletakse need kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud, ühtaegu vajalik ja asjakohane abinõu tagamaks, et ühtne viisapoliitika toimiks efektiivselt.

(34)

Käesolev määrus ei tohiks piirata selliste rahvusvaheliste lepingute kohaldamist, mille Euroopa Ühendus on sõlminud enne määruse (EÜ) nr 539/2001 jõustumist ja mille täitmiseks on vaja kalduda ühtsest viisapoliitikast kõrvale, võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu praktikat.

(35)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis' sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) (9) tähenduses, mis kuuluvad nõukogu otsuse 1999/437/EÜ (10) artikli 1 punktis B osutatud valdkonda.

(36)

Šveitsi puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis' rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (11) tähenduses, mis kuuluvad nõukogu otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktides B ja C osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavaid punkte tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2008/146/EÜ (12) artikliga 3.

(37)

Liechtensteini puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis' rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) (13) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktides B ja C osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavaid punkte tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2011/350/EL (14) artikliga 3.

(38)

Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist, milles Ühendkuningriik ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2000/365/EÜ (15); seetõttu ei osale Ühendkuningriik käesoleva määruse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.

(39)

Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2002/192/EÜ (16); seetõttu ei osale Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel, see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

(1)

Majanduse digiteerimine on kiirenemas. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ei ole enam pelgalt üks konkreetne sektor, vaid kõigi tänapäevaste innovaatiliste majandussüsteemide ja ühiskondade alustala. Nende süsteemide keskmes on elektroonilised andmed, mis analüüsimisel või muude teenuste ja toodetega kombineerimisel võimaldavad luua suurt väärtust. Samal ajal tekitab andmepõhise majanduse ja kujunemisjärgus tehnoloogia (nagu tehisintellekt, asjade interneti tooted ja teenused, autonoomsed süsteemid ning 5G) kiire areng uusi õigusküsimusi seoses andmetele juurdepääsu ja nende taaskasutamise, vastutuse, eetika ja solidaarsusega. Tuleks kaaluda eelkõige vastutuse küsimuse käsitlemist, iseäranis iseregulatsiooni tegevusjuhendite rakendamise ja muude parimate tavade kaudu, võttes arvesse ilma inimsuhtluseta tehtud soovitusi, otsuseid ja võetud meetmeid kogu andmetöötluse väärtusahela ulatuses. Ühtlasi võiks see hõlmata vastutuse kindlaksmääramise asjakohaseid mehhanisme, vastutuse ülekandmist koostööd tegevate teenuste vahel, kindlustust ja auditeerimist.

(2)

Andmete väärtusahelad koosnevad mitmesugustest andmetega seotud tegevustest: andmete loomine ja kogumine; andmete koondamine ja organiseerimine; andmete töötlemine; andmete analüüsimine, turustamine ja levitamine; andmete kasutamine ja taaskasutamine. Tulemuslik ja tõhus andmete töötlemine on iga andmete väärtusahela nurgakivi. Andmete tulemuslikku ja tõhusat töötlemist ning andmepõhise majanduse arendamist liidus takistavad aga eelkõige kaht liiki tõkked andmete liikuvuse ja siseturu ees: liikmesriikide kehtestatud andmete asukoha nõuded ning erasektoris tekitatud sõltuvus ühest teenusepakkujast.

(3)

Asutamisvabadus ja teenuste osutamise vabadus kehtivad Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) alusel andmetöötlusteenuste suhtes. Nende teenuste osutamist aga takistavad ja vahel ka keelavad teatavad riiklikud, piirkondlikud või kohalikud nõuded andmete paiknemise kohta konkreetsel territooriumil.

(4)

Sellised takistused andmetöötlusteenuste vabale liikumisele ning teenuseosutajate asutamisvabadusele tulenevad liikmesriikide õigusaktides sisalduvatest nõuetest, mille kohaselt peavad andmed nende töötlemiseks paiknema konkreetsel geograafilisel alal või territooriumil. Muudel õigusnormidel ja haldustavadel on samaväärne mõju erinõuete kehtestamise kaudu, mis raskendab andmete töötlemist väljaspool teatavat liidu geograafilist piirkonda või territooriumi; näiteks nõuded kasutada teatavas liikmesriigis sertifitseeritud või kinnitatud tehnorajatisi. Õiguslik ebakindlus seaduslike ja ebaseaduslike andmete asukohanõuete ulatuse kohta piirab veelgi turuosaliste ja avaliku sektori käsutuses olevaid valikuid seoses andmete töötlemise asukohaga. Käesolev määrus ei piira mingil viisil ettevõtjate vabadust sõlmida kokkuleppeid, millega määratakse kindlaks andmete asukoht. Käesoleva määruse eesmärk on üksnes kaitsta kõnealust vabadust, tagades, et kokkulepitud asukoht võib olla igal pool liidus.

(5)

Samal ajal pärsivad andmete liikumist liidus ka eraviisilised piirangud: õiguslikud, lepingulised ja tehnilised küsimused, mis takistavad andmetöötlusteenuste kasutajatel andmete portimist ühelt teenuseosutajalt teisele või tagasi nende oma infotehnoloogiasüsteemidesse (IT-süsteemid), sealjuures teenuseosutajaga sõlmitud lepingu lõpetamise korral.

(6)

Nende takistuste kombinatsioon on liidus kaasa toonud pilveteenuste osutajate vahelise konkurentsi puudumise, mitmesuguseid teenuseosutajast sõltumisega seotud probleeme ja andmete liikuvuse tõsiseid puudusi. Samuti on andmete asukoha nõuded kahjustanud teadus- ja arendusettevõtete suutlikkust hõlbustada äriühingute, ülikoolide ja teiste teadusorganisatsioonide koostööd innovatsiooni edendamiseks.

(7)

Õiguskindluse tagamiseks ja vajaduse tõttu tagada võrdsed tingimused liidus on ühtse õigusnormide kogumi kohaldamine kõigi turuosaliste suhtes ühtse turu toimimise keskne osa. Selleks et kõrvaldada liikmesriikide õigusaktide erinevustest tingitud kaubandustõkked ja konkurentsimoonutused ning takistada uute tõkete ja märkimisväärsete moonutuste teket, tuleb võtta vastu ühtsed normid, mida kohaldatakse kõigis liikmesriikides.

(8)

Käesolev määrus ei mõjuta õigusraamistikku, mis käsitleb füüsiliste isikute kaitset isikuandmete töötlemisel, eraelu puutumatuse austamist ja isikuandmete kaitset elektroonilise side puhul ning eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2016/679 (3) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive (EL) 2016/680 (4) ja 2002/58/EÜ (5).

(9)

Isikustamata andmete olulised allikad on laienev asjade internet, tehisintellekt ja masinõpe, näiteks kui neid kasutatakse automatiseeritud tööstuslikes tootmisprotsessides. Konkreetsed isikustamata andmete näited hõlmavad suurandmete analüüsiks kasutatavaid koond- ja anonüümitud andmekogusid, täppispõllumajanduse andmeid, mis võivad aidata jälgida ja optimeerida pestitsiidide ja vee kasutamist, ning andmeid tööstuslike masinate hooldusvajaduste kohta. Kui tehnoloogia areng võimaldab muuta anonüümitud andmed isikuandmeteks, on vaja selliseid andmeid käsitleda isikuandmetena ning kohaldada vastavalt määrust (EL) 2016/679.

(10)

Määruse (EL) 2016/679 kohaselt ei tohi liikmesriigid piirata ega keelata isikuandmete vaba liikumist liidus põhjustel, mis on seotud füüsiliste isikute kaitsega isikuandmete töötlemisel. Käesoleva määrusega kehtestatakse samasugune vaba liikumise põhimõte liidus ka isikustamata andmete suhtes, v.a kui piirangu või keelu alus on avalik julgeolek. Määruses (EL) 2016/679 ja käesolevas määruses on ette nähtud sidusad õigusnormid, mis võimaldavad eri liiki andmete vaba liikumist. Lisaks ei kehtestata käesoleva määrusega kohustust säilitada eri liiki andmeid eraldi.

(11)

Selleks et luua raamistik isikustamata andmete vabaks liikumiseks liidus ning panna alus andmepõhise majanduse arendamisele ja liidu tööstuse konkurentsivõime tugevdamisele, on vaja kehtestada selge, põhjalik ja prognoositav õigusraamistik muude andmete kui isikuandmete töötlemiseks siseturul. Põhimõtteline lähenemisviis, millega nähakse ette liikmesriikidevaheline koostöö ja iseregulatsioon, peaks tagama raamistiku piisava paindlikkuse, et võtta arvesse liidu kasutajate, teenuseosutajate ja riigiasutuste muutuvaid vajadusi. Vältimaks kattumist olemasolevate mehhanismidega ja seega suuremat koormust liikmesriikidele ja ettevõtjatele, ei tuleks kehtestada üksikasjalikke tehnilisi norme.

(12)

Käesolev määrus ei tohiks mõjutada andmetöötlust, mille puhul andmeid töödeldakse tegevuse raames, mis jääb väljapoole liidu õiguse kohaldamisala. Eelkõige tuleks meelde tuletada, et riigi julgeolek kuulub vastavalt Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklile 4 iga liikmesriigi ainuvastutusse.

(13)

Andmete vabal liikumisel liidus on oluline roll andmepõhise majanduskasvu ja innovatsiooni saavutamisel. Nagu äriühingud ja tarbijad, saavad ka liikmesriikide ametiasutused ja avalik-õiguslikud isikud kasu suuremast valikuvabadusest seoses andmepõhiste teenuste osutajatega, konkurentsivõimelisematest hindadest ja tõhusamast teenuste osutamisest kodanikele. Arvestades suurt andmehulka, mida ametiasutused ja avalik-õiguslikud isikud käitlevad, on ülimalt tähtis, et nad näitaksid eeskuju andmetöötlusteenuste kasutuselevõtuga ning hoiduksid andmetöötlusteenuste kasutamisel andmete asukoha piirangute seadmisest. Ametiasutused ja avalik-õiguslikud isikud peaksid seetõttu kuuluma käesoleva määruse kohaldamisalasse. Sellega seoses tuleks käesolevas määruses sätestatud isikustamata andmete vaba liikumise põhimõtet kohaldada ka üldiste ja järjepidevate haldustavade ning muude andmete asukoha nõuete suhtes riigihangete valdkonnas, ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (6) kohaldamist.

(14)

Nagu direktiiv 2014/24/EL ei piira ka käesolev määrus liikmesriikide sisemist korraldust käsitlevaid õigus- ja haldusnorme, millega nähakse ametiasutustele ja avalik-õiguslikele isikutele ette andmete töötlemise volitused ja kohustused ilma eraõiguslike isikute lepingulise tasustamiseta ning liikmesriikide õigus- ja haldusnorme, mis käsitlevad nende volituste ja kohustuste rakendamist. Kuigi ametiasutustel ja avalik-õiguslikel isikutel soovitatakse kaaluda allhanke korras teenuseosutajate kasutamise majanduslikku ja muud kasu, võivad neil olla õigustatud põhjused teenuseid ise osutada või korraldada teenuste osutamine sisemiselt. Seetõttu ei kohustata liikmesriike käesoleva määrusega andma selliste teenuste osutamise ülesannet kolmandatele isikutele või sisse ostma selliste teenuste osutamist, mida nad soovivad ise osutada või korraldada muul viisil kui riigihankelepingutena.

(15)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada füüsiliste ja juriidiliste isikute suhtes, kes osutavad andmetöötlusteenuseid kasutajatele, kelle elu- või tegevuskoht on liidus, sealhulgas isikute suhtes, kes osutavad liidus andmetöötlusteenuseid ilma et nende tegevuskoht oleks liidus. Käesolevat määrust ei tuleks seetõttu kohaldada väljaspool liitu osutatavate andmetöötlusteenuste ja asjaomaste andmete asukoha nõuete suhtes.

(16)

Käesolevas määruses ei sätestata õigusnorme, mis käsitlevad kohaldatava õiguse kindlaksmääramist kaubandusasjades, ning seetõttu ei piira käesolev määrus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 593/2008 (7) kohaldamist. Eelkõige, kui lepingu suhtes kohaldatavat õigust ei ole vastavalt kõnealusele määrusele valitud, kohaldatakse teenuste osutamise lepingu suhtes põhimõtteliselt selle riigi õigust, mis on teenuseosutaja alaline elu- või asukoht.

(17)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada andmetöötluse suhtes kõige laiemas tähenduses, mis hõlmab mis tahes tüüpi IT-süsteemide kasutamist, sõltumata sellest, kas need asuvad kasutaja ruumides või on tegemist allhankega teenuseosutajalt. Määrus peaks hõlmama eri intensiivsusega andmetöötlust, alates andmete säilitamisest (taristu teenusena (IaaS)) kuni andmete töötlemiseni platvormidel (platvorm teenusena (PaaS)) või rakendustes (tarkvara teenusena (SaaS)).

(18)

Andmete asukoha nõuded takistavad vaieldamatult andmetöötlusteenuste vaba osutamist liidus ja siseturu toimimist. Sellisel kujul tuleks nõuded ära keelata, v.a juhul, kui need on põhjendatud avaliku julgeoleku kaalutlustel vastavalt liidu õigusele, eelkõige ELi toimimise lepingu artikli 52 tähenduses, ning vastavad proportsionaalsuse põhimõttele ELi lepingu artikli 5 kohaselt. Isikustamata andmete vaba piiriülese liikumise põhimõtte elluviimiseks, andmete asukoha kehtivate nõuete kiireks kaotamiseks ja andmetöötluse võimaldamiseks praktilistel kaalutlustel eri asukohtades üle liidu ning kuna käesolevas määruses on sätestatud meetmed andmete kättesaadavuse tagamiseks õigusliku kontrolli eesmärgil, peaks liikmesriikidel olema võimalik põhjendada andmete asukoha nõudeid üksnes avaliku julgeolekuga.

(19)

Avaliku julgeoleku mõiste ELi toimimise lepingu artikli 52 tähenduses ja Euroopa Kohtu tõlgenduses hõlmab nii liikmesriigi sise- kui ka välisjulgeolekut ning ühiskonna turvalisuse küsimusi, selleks, et eelkõige hõlbustada kuritegude uurimist, avastamist ja nende eest vastutusele võtmist. Selle puhul eeldatakse tõelise ja piisavalt tõsise ohu olemasolu, mis mõjutab ühte ühiskonna põhihuvi, nagu oht institutsioonide ja oluliste avalike teenuste toimimisele ning elanike ellujäämisele, samuti välissuhete või rahvaste rahumeelse kooseksisteerimise tõsise häirimise oht või oht sõjalistele huvidele. Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele peaksid andmete asukoha nõuded, mis on põhjendatud avaliku julgeoleku kaalutlustega, sobima taotletava eesmärgi saavutamiseks ega tohiks minna selle eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(20)

Isikustamata andmete vaba piiriülese liikumise põhimõtte tulemusliku rakendamise tagamiseks ja selleks, et vältida uusi takistusi siseturu sujuvale toimimisele, peaksid liikmesriigid edastama komisjonile viivitamata mis tahes õigusakti eelnõu, millega nähakse ette uus andmete asukoha nõue või muudetakse kehtivat andmete asukoha nõuet. Need õigusaktide eelnõud tuleks esitada ja neid hinnata kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga (EL) 2015/1535 (8).

(21)

Lisaks sellele peaksid liikmesriigid võimalike olemasolevate takistuste kõrvaldamiseks 24 kuu pikkuse üleminekuperioodi jooksul alates käesoleva määruse kohaldamise alguskuupäevast vaatama läbi kehtivad üldist laadi õigus- ja haldusnormid, millega nähakse ette andmete asukoha nõuded, ja edastama komisjonile koos põhjendusega iga sellise andmete asukoha nõude, mis on nende arvates käesoleva määrusega kooskõlas. See peaks võimaldama komisjonil uurida andmete asukoha allesjäänud nõuete kooskõla määrusega. Komisjonil peaks olema võimalik esitada asjakohasel juhul asjaomasele liikmesriigile märkusi. Sellised märkused võivad sisaldada soovitust andmete asukoha nõuet muuta või see kehtetuks tunnistada.

(22)

Käesoleva määrusega kehtestatud kohustust edastada komisjonile kehtivad andmete asukoha nõuded ja õigusaktide eelnõud tuleks kohaldada õigusnormidega kehtestatud andmete asukoha nõuete ja üldist laadi õigusaktide eelnõude suhtes, mitte konkreetsele füüsilisele või juriidilisele isikule adresseeritud otsuste suhtes.

(23)

Selleks et tagada liikmesriikides üldist laadi õigus- või haldusnormidega ette nähtud andmete asukoha nõuete läbipaistvus füüsilistele ja juriidilistele isikutele, nagu teenuseosutajad ja andmetöötlusteenuste kasutajad, peaksid liikmesriigid avaldama vastavaid nõudeid käsitleva teabe liikmesriigi ühtses veebipõhises teabepunktis ja seda teavet regulaarselt ajakohastama. Teise võimalusena peaksid liikmesriigid esitama ajakohase teabe selliste nõuete kohta muu liidu õigusakti alusel loodud kesksele teabepunktile. Selleks et füüsilisi ja juriidilisi isikuid andmete asukoha nõuetest üle liidu nõuetekohaselt teavitada, peaksid liikmesriigid teatama komisjonile sellised ühtsete teabepunktide aadressid. Komisjon peaks selle teabe avaldama oma veebisaidil koos regulaarselt ajakohastatava koondloeteluga kõikidest liikmesriikides kehtivatest andmete asukoha nõuetest, sealhulgas kokkuvõtliku teabe nende nõuete kohta.

(24)

Andmete asukoha nõuded tulenevad sageli usaldamatusest andmete piiriülese töötlemise vastu, mis on tingitud andmete eeldatavast kättesaadamatusest liikmesriikide pädevatele asutustele, näiteks inspekteerimiseks või auditeerimiseks õigusliku kontrolli või järelevalve eesmärgil. Kõnealust usaldamatust ei saa kõrvaldada üksnes selliste lepingutingimuste kehtetuks tunnistamisega, millega keelatakse pädevate asutuste seaduslik juurdepääs andmetele nende ametikohustuste täitmiseks. Seetõttu tuleks käesolevas määruses selgesti sätestada, et see ei mõjuta pädevate asutuste volitusi andmetele juurdepääsu taotlemisel või saamisel liidu või liikmesriigi õiguse kohaselt ning juurdepääsu võimaldamisest ei saa keelduda põhjusel, et andmeid töödeldakse teises liikmesriigis. Pädevad asutused võivad andmetele juurdepääsu toetamiseks kehtestada toimimisnõudeid, näiteks nõue säilitada süsteemikirjeldusi asjaomases liikmesriigis.

(25)

Füüsilised ja juriidilised isikud, kellel on kohustus esitada pädevatele asutustele andmeid, võivad selle kohustuse täitmiseks anda ja tagada pädevatele asutustele toimiva ja õigeaegse elektroonilise juurdepääsu nimetatud andmetele, olenemata liikmesriigist, kelle territooriumil andmeid töödeldakse. Sellise juurdepääsu võib tagada konkreetsete tingimuste lisamisega juurdepääsu andma kohustatud füüsilise või juriidilise isiku ja teenuseosutaja vahel sõlmitud lepingutesse.

(26)

Kui füüsiline või juriidiline isik on kohustatud andmeid esitama, aga ei täida seda kohustust, peaks pädeval asutusel olema võimalus taotleda abi teiste liikmesriikide pädevatelt asutustelt. Sellistel juhtudel peaksid pädevad asutused kasutama liidu õiguses või rahvusvahelistes kokkulepetes ette nähtud spetsiifilisi koostöövahendeid, sõltuvalt asjaomase juhtumi valdkonnast; näiteks politseikoostöö valdkonnas tuleks lähtuda kriminaal- või tsiviilõigusest, haldusasjades aga nõukogu raamotsusest 2006/960/JHA, (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2014/41/EL, (10) Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse konventsioonist, (11) nõukogu määrusest (EÜ) nr 1206/2001, (12) nõukogu direktiivist 2006/112/EÜ (13) ja nõukogu määrusest (EL) nr 904/2010 (14). Kui sellised spetsiifilised koostöömehhanismid puuduvad, peaksid pädevad asutused tegema üksteisega koostööd, et tagada juurdepääs soovitud andmetele määratud ühtsete kontaktpunktide kaudu.

(27)

Kui abitaotlus hõlmab taotluse saanud asutuse juurdepääsu saamist füüsilise või juriidilise isiku ruumidesse, sealhulgas andmete töötlemise seadmetele, peab selline juurdepääs olema kooskõlas liidu õigusega või liikmesriigi menetlusõigusega, sealhulgas nõudega saada kohtu eelnev luba.

(28)

Käesolev määrus ei tohiks võimaldada kasutajatel püüda kõrvale hoida liikmesriigi õiguse kohaldamisest. Seepärast tuleks sätestada, et liikmesriigid kehtestavad tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused nendele kasutajatele, kes takistavad pädevate asutuste juurdepääsu oma andmetele, mis on vajalikud pädevate asutuste ametikohustuste täitmiseks liidu ja liikmesriigi õiguse alusel. Kiireloomulistel juhtudel, kui kasutaja kuritarvitab oma õigust, peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada rangelt proportsionaalseid ajutisi meetmeid. Ajutised meetmed, mis nõuavad andmete asukoha muutmist pikemaks ajaks kui 180 päeva pärast seda, kui andmete asukohta muudetakse, kalduvad andmete vaba liikumise põhimõttest märkimisväärse aja jooksul kõrvale ning neist tuleks seepärast teavitada komisjoni, et uurida nende vastavust liidu õigusele.

(29)

Andmete takistamatu portimise võimalus on peamine tegur, mis tagab kasutajatele valikuvõimaluse ja reaalse konkurentsi andmetöötlusteenuste turul. Andmete piiriülese portimise tegelikud või kujuteldavad raskused vähendavad ka kutseliste kasutajate usaldust piiriüleste pakkumiste vastuvõtmise ja seega siseturu vastu. Kui üksiktarbijatele on kehtiv liidu õigus kasulik, siis äris ja kutsealases tegevuses ei ole kasutajatel teenuseosutajate vahetamine lihtne. Kogu liidus kehtivad ühtsed tehnilised nõuded, nii tehnilist ühtlustamist, vastastikust tunnustamist kui ka vabatahtlikku ühtlustamist puudutavad nõuded aitavad kaasa ka andmetöötlusteenuste konkurentsivõimelise siseturu väljakujundamisele.

(30)

Konkurentsitingimuste igakülgseks ärakasutamiseks peaks kutselistel kasutajatel olema võimalus teha teadlikke valikuid ja kergesti võrrelda mitmesuguste siseturul pakutavate andmetöötlusteenuste eri komponente, sealhulgas lepingutingimusi, mis käsitlevad andmete portimist lepingu lõpetamise korral. Arvestamaks turu innovaatiliste võimalustega ning teenuseosutajate ja andmete kutseliste kasutajate kogemuste ja oskusteabega, peaksid turuosalised määrama andmete portimise üksikasjad ja käitamisnõuded kindlaks iseregulatsiooni teel, mida komisjon peaks soodustama, hõlbustama ja seirama liidu tegevusjuhenditega, mis võivad sisaldada lepingute näidistingimusi.

(31)

Selleks et sellised tegevusjuhendid oleksid tõhusad ja muudaksid teenuseosutajate vahetamise ja andmete portimise lihtsamaks, peaksid need olema põhjalikud ja käsitlema vähemalt põhiaspekte, mis on andmete portimisel olulised, nagu andmete varundamise protsessid ja asukoht; olemasolevad andmevormingud ja -kandjad; nõutav IT-konfiguratsioon ja võrgu minimaalne ribalaius; portimisprotsessi käivitamiseks nõutav aeg ja aeg, mille jooksul andmed on portimiseks kättesaadavad; ning tagatised, mis võimaldavad teenuseosutaja pankroti korral andmetele juurde pääseda. Tegevusjuhendites tuleks ka selgitada, et sõltumine ühest teenuseosutajast ei ole vastuvõetav äritava, ning nendes tuleks ette näha usaldust suurendava tehnoloogia kasutamine ja neid tuleks pidevalt ajakohastada, et pidada sammu tehnoloogia arenguga. Komisjon peaks tagama, et kogu protsessi käigus konsulteeritakse kõikide asjaomaste sidusrühmade, sealhulgas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) ning idufirmade ühendustega, kasutajate ja pilveteenuse osutajatega. Komisjon peaks hindama selliste tegevusjuhendite väljatöötamist ja rakendamise tõhusust.

(32)

Kui ühe liikmesriigi pädev asutus taotleb teise liikmesriigi abi, et saada andmetele käesoleva määruse alusel juurdepääsu, peaks ta määratud ühtse kontaktpunkti kaudu esitama selle liikmesriigi määratud ühtsele kontaktpunktile nõuetekohaselt põhjendatud taotluse, mis peaks sisaldama kirjalikku selgitust andmetele juurdepääsu saamise põhjuste ja õigusliku aluse kohta. Abitaotluse saanud liikmesriigi määratud ühtne kontaktpunkt peaks lihtsustama taotluse edastamist taotluse saanud liikmesriigi asjaomasele pädevale asutusele. Tulemusliku koostöö tagamiseks peaks taotluse saanud asutus osutama põhjendamatu viivituseta kõnealusele taotlusele vastavat abi või teavitama raskustest abitaotluse rahuldamisel või põhjendama taotluse tagasilükkamist.

(33)

Usalduse suurendamine andmete turvalise piiriülese töötlemise vastu peaks vähendama turuosaliste ja avaliku sektori kalduvust kasutada andmete asukohta andmete turvalisuse tagatisena. Samuti peaks see parandama ettevõtjate õiguskindlust seoses kohaldatavate turvanõuete järgimisega andmetöötlusteenuste tellimisel teenuseosutajatelt, sealhulgas teiste liikmesriikide teenuseosutajatelt.

(34)

Kõik andmete töötlemisega seotud turvanõuded, mida kohaldatakse põhjendatud ja proportsionaalsel viisil liidu või liikmesriigi õiguse alusel, mis on kooskõlas andmesubjektiks oleva füüsilise isiku elukoha või juriidilise isiku tegevuskoha liikmesriigis kehtiva liidu õigusega, peaksid olema jätkuvalt kohaldatavad kõnealuste andmete töötlemise suhtes teises liikmesriigis. Nimetatud füüsilised või juriidilised isikud peaksid olema suutelised täitma selliseid nõudeid ise või teenuseosutajatega sõlmitud lepingute tingimuste kaudu.

(35)

Liikmesriigi tasandil kehtestatud turvanõuded peaksid olema vajalikud ja proportsionaalsed andmete töötlemise turvariskidega selle liikmesriigi õiguse kohaldamisalas, kus kõnealused nõuded on kehtestatud.

(36)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2016/1148 (15) on sätestatud õiguslikud meetmed küberturvalisuse üldise taseme tõstmiseks liidus. Andmetöötlusteenused on ühed nimetatud direktiiviga hõlmatud digitaalsetest teenustest. Kõnealuse direktiivi kohaselt on liikmesriigid kohustatud tagama, et digitaalse teenuse osutajad teevad kindlaks enda kasutatavatele võrgu- ja infosüsteemidele avalduvad riskid ning võtavad nende maandamiseks asjakohased ja proportsionaalsed tehnilised ja korralduslikud meetmed. Selliste meetmetega peaks olema võimalik tagada asjaomasele riskile vastav turvatase ning neis tuleks võtta arvesse süsteemide ja rajatiste turvalisust; intsidentide käsitlemist; talitluspidevuse haldamist; seiret, auditeerimist ja katsetamist; ning vastavust rahvusvahelistele standarditele. Neid elemente täpsustab komisjon kõnealuse direktiivi alusel rakendusaktidega.

(37)

Komisjon peaks esitama käesoleva määruse rakendamise kohta aruande eelkõige selleks, et teha kindlaks, kas seda on vaja muuta seoses tehnoloogia arengu ja turutingimuste muutumisega. Kõnealuses aruandes tuleks eelkõige hinnata käesolevat määrust, eriti selle kohaldamist selliste andmekogude suhtes, mis sisaldavad nii isikuandmeid kui ka isikustamata andmeid, ning samuti tuleks hinnata avaliku julgeoleku erandi rakendamist. Komisjon peaks enne käesoleva määruse kohaldamise algust avaldama ka informatiivsed suunised selle kohta, kuidas käidelda andmekogusid, mis sisaldavad nii isikuandmeid kui ka isikustamata andmeid, et ettevõtjad, sealhulgas VKEd, mõistaksid paremini käesoleva määruse ja määruse (EL) 2016/679 koostoimet ning et tagada mõlema määruse täitmine.

(38)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid ning seda määrust tuleks tõlgendada ja kohaldada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega, sealhulgas õigus isikuandmete kaitsele, sõna- ja teabevabadus ning ettevõtlusvabadus.

(39)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, milleks on muude andmete kui isikuandmete vaba liikumine liidus, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

(1)

Viimane oluline muudatus nõukogu direktiivis 89/552/EMÜ, (4) mis hiljem kodifitseeriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2010/13/EL, (5) tehti 2007. aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/65/EÜ (6) vastuvõtmisega. Alates sellest ajast on audiovisuaalmeedia teenuste turg televisiooni- ja internetiteenuste jätkuva sulandumise tõttu märkimisväärselt ja kiiresti arenenud. Tehniline areng võimaldab uut liiki teenuseid ja kasutajakogemusi. Vaatamisharjumused on eelkõige nooremate põlvkondade puhul märkimisväärselt muutunud. Kuigi teleriekraanid on jätkuvalt olulised vahendid audiovisuaalsete kogemuste jagamiseks, on paljud vaatajad hakanud audiovisuaalse sisu vaatamiseks kasutama muid, kaasaskantavaid seadmeid. Tavapärased telesaated moodustavad siiani olulise osa keskmisest igapäevasest vaatamisajast.

Samas omandab üha suuremat tähtsust uut liiki sisu, näiteks videoklipid või kasutaja loodud sisu ning uued osalejad, sealhulgas nõudevideo teenuse osutajad ja videojagamisplatvormide teenuste osutajad on nüüdseks välja kujunenud. Meedia sellise sulandumise tõttu on vaja ajakohastatud õigusraamistikku, et võtta arvesse turu arengut ning saavutada tasakaal võrgusisuteenuste kättesaadavuse, tarbijakaitse ja konkurentsivõime vahel.

(2)

Komisjon võttis 6. mail 2015 vastu teatise „Euroopa digitaalse ühtse turu strateegia“, milles ta teatas direktiivi 2010/13/EL läbivaatamisest.

(3)

Direktiivi 2010/13/EL tuleks jätkuvalt kohaldada ainult nende teenuste suhtes, mille peamine eesmärk on edastada saateid teavitamise, meelelahutuse või harimise eesmärgil. Peamise eesmärgi nõue tuleks lugeda täidetuks ka siis, kui teenuse audiovisuaalne sisu ja vorm on eristatavad teenuseosutaja põhitegevusest, nagu veebiajalehtede omaette osad, mis sisaldavad audiovisuaalseid saateid või kasutaja loodud videoid, kui neid osi võib pidada teenuseosutaja põhitegevusest eristatavaks. Teenust tuleks pidada ainult põhitegevuse eristamatuks täienduseks juhul, kui on seos audiovisuaalsisu pakkumise ja põhitegevuse, näiteks uudiste kirjalikus vormis edastamise, vahel. Seega võivad teenuseosutaja toimetusvastutuse alla kuuluvad kanalid või muud audiovisuaalteenused olla iseenesest audiovisuaalmeedia teenused, isegi kui neid pakutakse videojagamisplatvormil, millele on iseloomulik toimetusvastutuse puudumine. Neil juhtudel peavad toimetusvastutusega teenuseosutajad järgima direktiivi 2010/13/EL.

(4)

Videojagamisplatvormi teenused pakuvad audiovisuaalset sisu, mida üldsus ja eriti noored kasutavad üha rohkem. See kehtib ka sotsiaalmeediateenuste suhtes, millest on saanud teabe jagamise, meelelahutuse ja harimise oluline vahend, sealhulgas pakkudes ligipääsu saadetele ja kasutaja loodud videotele. Kõnealused sotsiaalmeediateenused peaksid kuuluma direktiivi 2010/13/EL kohaldamisalasse, sest need konkureerivad audiovisuaalmeedia teenustega sama vaatajaskonna ja tulude pärast. Lisaks on neil teenustel märkimisväärne mõju, kuna nad annavad kasutajale võimaluse kujundada ja mõjutada teiste kasutajate arvamusi. Et kaitsta alaealisi kahjuliku sisu eest ja kõiki kodanikke vihkamisele, vägivallale või terrorismile õhutava sisu eest, peaksid kõnealused teenused olema seetõttu direktiiviga 2010/13/EL reguleeritud niivõrd, kui need vastavad videojagamisplatvormi teenuse määratlusele.

(5)

Kuigi direktiivi 2010/13/EL eesmärk ei ole reguleerida sotsiaalmeediateenuseid, peaks see hõlmama sotsiaalmeediateenust juhul, kui saadete ja kasutaja loodud videote pakkumine on selle teenuse põhiline otstarve. Saadete ja kasutaja loodud videote pakkumist võib pidada sotsiaalmeediateenuse põhiliseks otstarbeks, kui audiovisuaalne sisu ei ole üksnes selle sotsiaalmeediateenuse kõrvaltoode või on väga väike osa sellest sotsiaalmeediateenusest. Rakendamise selguse, tõhususe ja järjepidevuse tagamiseks peaks komisjon vajaduse korral andma pärast kontaktkomiteega konsulteerimist välja suunised mõiste „videojagamisplatvormi teenus“ määratluse põhilise otstarbe kriteeriumi praktilise rakendamise kohta. Nende suuniste koostamisel tuleks võtta nõuetekohaselt arvesse avaliku huvi eesmärke, mis saavutatakse videojagamisplatvormi teenuse osutajate võetavate meetmetega, ja õigust sõnavabadusele.

(6)

Kui teenuse eristatav osa on videojagamisplatvormi teenus direktiivi 2010/13/EL tähenduses, tuleks nimetatud direktiivi kohaldada üksnes selle teenuse osa ning üksnes saadete ja kasutaja loodud videote suhtes. Direktiiv 2010/13/EL ei peaks reguleerima videoklippe, mis on põimitud ajalehtede ja ajakirjade elektrooniliste versioonide toimetatavasse sisusse, ning animeeritud kujutisi, näiteks graafikafaile (GIFid). Videojagamisplatvormi teenuse määratlus ei tohiks hõlmata mittemajanduslikku tegevust, nagu isiklikel veebisaitidel audiovisuaalse sisu pakkumine ja mitteäriliste huviringkondade audiovisuaalne sisu.

(7)

Direktiivi 2010/13/EL tõhusa rakendamise tagamiseks on määrava tähtsusega, et liikmesriigid looksid registrid oma jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate ja videojagamisplatvormi teenuse osutajate kohta, ajakohastaksid neid registreid ning jagaksid neid andmeid korrapäraselt oma pädevate sõltumatute regulaatorasutuste või -organite ning komisjoniga. Kõnealused registrid peaksid sisaldama teavet selle kohta, millistele kriteeriumidele jurisdiktsioon tugineb.

(8)

Jurisdiktsiooni kindlaksmääramiseks on vaja faktilise olukorra hindamist direktiivis 2010/13/EL sätestatud kriteeriumide alusel. Faktilise olukorra hindamine võib anda vastuolulisi tulemusi. Direktiiviga kehtestatud koostöömenetluste kohaldamisel on oluline, et komisjon saaks tugineda oma järelduste tegemisel usaldusväärsetele faktidele. Seega tuleks audiovisuaalmeedia teenuste Euroopa regulaatorasutuste rühmale (ERGA) anda volitus esitada komisjoni taotluse korral arvamusi jurisdiktsiooni kohta. Kui komisjon otsustab nimetatud koostöömenetluste kasutamisel konsulteerida ERGAga, peaks ta teavitama kontaktkomiteed, sealhulgas koostöömenetluste raames liikmesriikidelt saadud teadetest ja ERGA arvamusest.

(9)

Audiovisuaalmeedia teenuste osutamise ja saamise vabaduse piiramise menetlused ja tingimused peaksid olema nii lineaarsete kui ka mittelineaarsete teenuste puhul samad.

(10)

Vastavalt Euroopa Liidu Kohtu (edaspidi „Euroopa Kohus“) praktikale võib aluslepinguga tagatud teenuste osutamise vabadust piirata ülekaalukatel avaliku huviga seotud põhjustel, näiteks kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks, tingimusel et sellised piirangud on õigustatud, proportsionaalsed ja vajalikud. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema võimalik võtta teatavaid meetmeid, et tagada selliste tarbijakaitset käsitlevate liikmesriigi õigusnormide järgimine, mis ei kuulu direktiivi 2010/13/EL koordineeritud valdkondadesse. Meetmed, mida liikmesriigid võtavad oma tarbijakaitse korra rakendamiseks, sealhulgas seoses hasartmängude reklaamiga, peaksid olema õigustatud, taotletava eesmärgi seisukohalt proportsionaalsed ja vajalikud, nagu nõuab Euroopa Kohtu praktika. Mingil juhul ei tohi vastuvõtjaliikmesriik võtta meetmeid, mis takistaks selliste teleülekannete taasedastamist oma territooriumil.

(11)

Liikmesriik, kes teavitab komisjoni, et meediateenuse osutaja on asutatud jurisdiktsiooni omavas liikmesriigis eesmärgiga hoida kõrvale direktiiviga 2010/13/EL koordineeritud valdkondades kehtestatud rangematest õigusnormidest, mis oleksid asjaomase meediateenuse osutaja suhtes kohaldatavad juhul, kui ta oleks asutatud teate esitanud liikmesriigis, peaks esitama selle kohta usaldusväärsed ja nõuetekohaselt põhjendatud tõendid. Nimetatud tõendites tuleks üksikasjalikult välja tuua mitmeid kinnitavaid asjaolusid, mille alusel kõnealust kõrvalehoidmist saab mõistlikult tuvastada.

(12)

Oma teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Parem õigusloome paremate tulemuste saavutamiseks – ELi tegevuskava“ rõhutas komisjon, et poliitikaalaste lahenduste kaalumisel võtab ta arvesse nii regulatiivseid kui ka mitteregulatiivseid võimalusi, mis on välja töötatud paremate enese- ja kaasreguleerimist käsitlevate põhimõtete ning vastava ühenduse tava alusel. Mitmed direktiiviga 2010/13/EL koordineeritud valdkondades kehtestatud tegevusjuhendid on osutunud hästi koostatuks, olles kooskõlas parema enese- ja kaasreguleerimise põhimõtetega. Seadusandliku kaitsemeetme olemasolu on peetud tähtsaks edu võimaldavaks teguriks, et edendada enese- või kaasreguleerimise tegevusjuhendi järgimist. Sama oluline on, et tegevusjuhendites kehtestataks konkreetsed sihtmärgid ja eesmärgid, mis võimaldavad tegevusjuhendites seatud eesmärke regulaarselt, läbipaistvalt ja sõltumatult jälgida ning hinnata. Samuti peaksid need ette nägema tõhusa nõuete täitmise tagamise. Neid põhimõtteid tuleks järgida direktiiviga 2010/13/EL koordineeritud valdkondades vastu võetud enese- ja kaasreguleerimise tegevusjuhendite puhul.

(13)

Kogemused on näidanud, et liikmesriikide erinevate õigustraditsioonide kohaselt rakendatavatel nii kaas- kui ka enesereguleerimise vahenditel võib olla tähtis roll kõrgetasemelise tarbijakaitse saavutamisel. Meetmed, mis on suunatud avaliku huvi eesmärkide saavutamisele arenevas audiovisuaalmeedia teenuste sektoris, on tõhusamad siis, kui teenuseosutajad ise neid aktiivselt toetavad.

(14)

Enesereguleerimine on teatavat liiki vabatahtlik algatus, mis võimaldab ettevõtjatel, tööturu osapooltel, valitsusvälistel organisatsioonidel ja ühendustel võtta ise ja enda jaoks vastu ühiseid suuniseid. Nad vastutavad nimetatud suuniste väljatöötamise, järelevalve ning täitmise tagamise eest. Liikmesriigid peaksid kooskõlas oma erinevate õigustraditsioonidega tunnustama tõhusat rolli, mis tulemuslikul enesereguleerimisel võib olla kehtivate seadusandlike, kohtu- ja haldusmehhanismide täiendamisel, samuti enesereguleerimise kasulikku panust direktiivi 2010/13/EL eesmärkide saavutamisse. Kuigi enesereguleerimine võib olla direktiivi 2010/13/EL teatavate sätete rakendamise täiendav meetod, ei tohiks see siiski asendada liikmesriigi seadusandja kohustusi. Kaasreguleerimine oma vähimal kujul loob õigusliku seose enesereguleerimise ja riikliku seadusandja vahel vastavalt liikmesriikide õigustraditsioonidele. Kaasreguleerimise puhul jagavad reguleerija rolli sidusrühmad ja valitsus või riiklikud regulaatorasutused või -organid. Asjaomaste avaliku sektori asutuste roll on ka tunnustada kaasreguleerimise süsteeme, auditeerida selle menetlusi ja süsteemi rahastada. Kaasreguleerimine peaks võimaldama riigil sekkuda juhul, kui selle eesmärke ei saavutata. Ilma et see piiraks liikmesriikide ametlikke ülevõtmisega seotud kohustusi, julgustatakse direktiiviga 2010/13/EL kaas- ja enesereguleerimise kasutamist. See ei peaks kohustama liikmesriike looma kaas- või enesereguleerimise süsteeme ega takistama või seadma ohtu tehtud kaasreguleerimise algatusi, mis on liikmesriikides juba olemas ja toimivad tõhusalt.

(15)

Meediateenuseid osutavate isikute omandi läbipaistvus on otseselt seotud sõnavabadusega, mis on demokraatlike süsteemide nurgakivi. Teave meediateenuse osutajate omandistruktuuri kohta, kui sellise struktuuri tulemuseks on kontroll osutatavate teenuste sisu üle või märkimisväärne mõju sellele, võimaldab kasutajatel sellist sisu teadlikult hinnata. Liikmesriigid peaksid suutma kindlaks määrata, kas ja millises ulatuses tuleks teave meediateenuse osutaja omandistruktuuri kohta teha kasutajatele kättesaadavaks, tingimusel et austatakse asjaomaste põhiõiguste ja -vabaduste olemust ning et sellised meetmed on vajalikud ja proportsionaalsed.

(16)

Audiovisuaalmeedia teenuste eripära ning eriti selle mõju tõttu, mida need avaldavad inimeste arvamuste kujunemisele, on kasutajatel õigustatud huvi teada, kes vastutab nende teenuste sisu eest. Et edendada sõnavabadust ning seeläbi soodustada meedia mitmekesisust ja hoida ära huvide konflikte, on oluline, et liikmesriigid tagaks kasutajatele igal ajal lihtsa ja vahetu ligipääsu audiovisuaalmeedia teenuse osutajat käsitlevale teabele. Iga liikmesriik otsustab, millist teavet, eelkõige seoses omandistruktuuri ja tegelike tulusaajatega võib esitada.

(17)

Järjepidevuse tagamiseks ning ettevõtjatele ja liikmesriikide ametiasutustele õiguskindluse tagamiseks tuleks mõistet „vägivallale või vihkamisele õhutamine“ mõista asjakohasel määral nõukogu raamotsuses 2008/913/JSK (7) esitatud tähenduses.

(18)

Arvestades elektroonilise side võrkude kaudu sisu levitamiseks kasutatavate vahendite arengut, on oluline kaitsta üldsust terrorismile õhutamise eest. Seepärast tuleks direktiiviga 2010/13/EL tagada, et audiovisuaalmeedia teenused ei sisalda avalikku üleskutset panna toime terroriakt. Järjepidevuse tagamiseks ning ettevõtjatele ja liikmesriikide ametiasutustele õiguskindluse tagamiseks tuleks mõistet „avalik üleskutse panna toime terroriakt“ mõista Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/541 (8) artiklis 5 esitatud tähenduses.

(19)

Et vaatajatel, sealhulgas lapsevanematel ja alaealistel, oleks võimalik teha vaadatava sisu kohta teadlikke otsuseid, on vaja, et meediateenuse osutajad esitaksid piisavalt teavet sellise sisu kohta, mis võib kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut. Seda saab teha näiteks sisukirjelduste süsteemi abil, akustilise hoiatuse, visuaalse sümboli või muude vahendite abil, mis kirjeldavad sisu olemust.

(20)

Televisiooniteenuste suhtes alaealiste kaitseks kohaldatavaid asjakohaseid meetmeid tuleks samuti kohaldada tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste suhtes. See peaks tõstma kaitse taset. Minimaalse ühtlustamise põhimõte võimaldab liikmesriikidel kehtestada kõrgema kaitse taseme sisule, mis võib kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut. Kõige kahjulikumale sisule, mis võib kahjustada alaealiste füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut, kuid mis ei ole tingimata kuritegu, tuleks kohaldada kõige rangemaid meetmeid, nagu krüpteerimine ja tõhus vanemakontroll, ilma et see piiraks liikmesriikide võimalust võtta veel rangemaid meetmeid.

(21)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/679 (9) tunnistatakse, et lapsed väärivad isikuandmete töötlemise kontekstis erilist kaitset. Sellega, et meediateenuse osutajad loovad lapsi kaitsvad süsteemid, kaasneb vältimatult alaealiste isikuandmete töötlemine. Võttes arvesse, et selliste süsteemide eesmärk on lapsi kaitsta, ei tohiks laste kaitsmisele suunatud tehniliste meetmete raames töödeldavaid alaealiste isikuandmeid kasutada ärilistel eesmärkidel.

(22)

Audiovisuaalse sisu ligipääsetavuse tagamine on ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni alusel võetud kohustuste seisukohalt oluline nõue. Direktiivi 2010/13/EL kontekstis tuleks mõiste „puuetega inimene“ tõlgendamisel võtta arvesse nimetatud direktiiviga reguleeritud teenuste, st audiovisuaalmeedia teenuste laadi. Puuetega ja eakate inimeste õigus osaleda liidu sotsiaal- ja kultuurielus ning olla sellesse kaasatud on seotud ligipääsetavate audiovisuaalmeedia teenuste osutamisega. Seetõttu peaksid liikmesriigid põhjendamatu viivituseta tagama, et nende jurisdiktsiooni alla kuuluvad meediateenuse osutajad otsiksid aktiivselt võimalusi, et teha sisu ligipääsetavaks puuetega inimestele, eelkõige nägemis- ja kuulmispuudega inimestele. Ligipääsetavuse nõudeid tuleks täita järk-järgult pideva protsessina, võttes samal ajal arvesse praktilisi ja vältimatuid piiranguid, mis võivad takistada täielikku ligipääsetavust, nagu reaalajas ülekantavad saated või üritused. Selleks et hinnata meediateenuse osutajate edusamme oma teenuste nägemis- ja kuulmispuudega inimestele järkjärgulisel ligipääsetavaks tegemisel, peaksid liikmesriigid nõudma, et nende territooriumil asutatud meediateenuse osutajad annaksid neile korrapäraselt aru.

(23)

Vahendite hulgas, millega saavutada direktiivi 2010/13/EL kohane ligipääsetavus audiovisuaalmeedia teenustele, peaksid olema muu hulgas viipekeel, subtiitrid kurtidele ja vaegkuuljatele, subtiitrite pealelugemine ja kirjeldustõlge. Nimetatud direktiiv ei hõlma siiski audiovisuaalmeedia teenustele ligipääsu võimaldavaid elemente või teenuseid ega elektrooniliste saatekavade ligipääsetavuselemente. Seetõttu ei piira nimetatud direktiiv sellise liidu õiguse kohaldamist, mille eesmärk on ühtlustada audiovisuaalmeedia teenustele ligipääsu tagavate teenuste ligipääsetavus, näiteks veebisaidid, võrgurakendused ja elektroonilised saatekavad, või teabe andmine ligipääsetavuse kohta ja sellise teabe esitamine ligipääsetavas vormis.

(24)

Mõnel juhul ei ole võimalik edastada hädaohuteateid puuetega inimestele ligipääsetaval viisil. Sellised erandjuhud ei tohiks takistada hädaohuteadete avaldamist audiovisuaalmeedia teenuste kaudu.

(25)

Direktiiviga 2010/13/EL ei piirata liikmesriikide võimalust kehtestada kohustusi, millega tagatakse üldist huvi pakkuva sisu sobiv esiletoomine, järgides kindlaksmääratud üldhuvieesmärke – näiteks meedia mitmekesisus, sõnavabadus ja kultuuriline mitmekesisus. Selliseid kohustusi tuleks kehtestada ainult juhul, kui need on vajalikud liikmesriigi poolt kooskõlas liidu õigusega selgelt kindlaks määratud üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamiseks. Kui liikmesriigid otsustavad kehtestada sobivat esiletoomist käsitlevaid õigusnorme, peaksid nad seoses avaliku poliitika õigustatud huvidega kehtestama ettevõtjatele ainult proportsionaalseid kohustusi.

(26)

Meediateenuse osutajate toimetusvastutuse ja audiovisuaalse väärtusahela kaitsmiseks on oluline, et oleks võimalik tagada meediateenuse osutajate pakutavate saadete ja audiovisuaalmeedia teenuste terviklus. Saateid ja audiovisuaalmeedia teenuseid tuleks edastada ilma neid asjaomase meediateenuse osutaja selge nõusolekuta lühendamata, muutmata, katkestamata või üle katmata. Liikmesriigid peaksid tagama, et teenuse vastuvõtja tehtud või lubatud ja üksnes eratarbeks mõeldud ülekatmised, näiteks isiklikuks teavituseks mõeldud teenustest tulenevad ülekatmised ei vaja meediateenuse osutaja nõusolekut. See ei tohiks puudutada seadme tööks või programmide valimiseks vajalike kasutajaliideste kontrollrakendusi, näiteks helitugevuse regulaatorit, otsingufunktsioone, navigeerimismenüüsid või kanalite loetelusid. Samuti ei tohiks see puudutada õigustatud ülekatmisi, näiteks hoiatusteateid, avalikes huvides pakutavat teavet, subtiitreid või äriteateid, mida pakub meediateenuse osutaja. Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2015/2120 (10) artikli 3 lõike 3 kohaldamist, ei tohiks see samuti puudutada andmetihenduse meetodeid, millega sisu muutmata vähendatakse andmefaili suurust, ning teisi meetodeid, millega teenust kohandatakse selle levitamise viisidele (näiteks eraldusvõime ja kodeerimine).

Saadete ja audiovisuaalmeedia teenuste tervikluse kaitsmise meetmeid tuleks rakendada ainult juhul, kui need on vajalikud liikmesriigi poolt kooskõlas liidu õigusega selgelt kindlaks määratud üldhuvieesmärkide saavutamiseks. Seoses avaliku poliitika õigustatud huvidega tuleks selliste meetmetega kehtestada ettevõtjatele proportsionaalseid kohustusi.

(27)

Tellitavate audiovisuaalmeedia teenustena edastatavad alkohoolseid jooke käsitlevad audiovisuaalsed äriteated, välja arvatud sponsorlus ja tootepaigutus, peaksid vastama direktiivis 2010/13/EL sätestatud alkohoolsete jookide telereklaami ja otsepakkumise suhtes kohaldatavatele kriteeriumidele. Alkohoolsete jookide telereklaami ja otsepakkumise suhtes kohaldatavad üksikasjalikumad kriteeriumid puudutavad üksnes reklaamilõike, mis on laadilt saatest eraldiseisvad ega sisalda seetõttu teisi saatega seotud või saate lahutamatuks osaks olevaid äriteateid, nagu sponsorlus ja tootepaigutus. Sellest tulenevalt ei tohiks neid kriteeriume kohaldada tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste kontekstis sponsorluse ja tootepaigutuse suhtes.

(28)

Liikmesriikide ja rahvusvahelisel tasandil on olemas teatavad üldtunnustatud toitumisjuhised, näiteks Maailma Terviseorganisatsiooni Euroopa piirkondliku büroo toitainete profiili näidis, mille abil on võimalik eristada toitu selle toitainelise koostise alusel lastele televisioonis toidu reklaamimise kontekstis. Liikmesriike tuleks ärgitada tagama, et enese- ja kaasreguleerimist, sealhulgas tegevusjuhendite kaudu, kasutataks selleks, et tegelikult vähendada laste kokkupuutumist audiovisuaalsete äriteadetega, mis käsitlevad suure soola-, suhkru- rasva-, küllastunud rasvade või transrasvhapete sisaldusega toite ja jooke või ei ole muul viisil kooskõlas nimetatud riiklike või rahvusvaheliste toitumisjuhistega.

(29)

Sarnaselt tuleks liikmesriike ärgitada tagama, et enese- ja kaasreguleerimise tegevusjuhendeid kasutataks selleks, et tegelikult vähendada laste ja alaealiste kokkupuutumist alkohoolseid jooke käsitlevate audiovisuaalsete äriteadetega. Liidu ja liikmesriikide tasandil on olemas teatavad kaas- või enesereguleerimise süsteemid alkohoolsete jookide vastutustundlikuks turustamiseks, sealhulgas audiovisuaalsetes äriteadetes. Kõnealuseid süsteeme tuleks veelgi soodustada ja eelkõige tuleks soodustada selliseid süsteeme, mille eesmärk on tagada, et alkohoolseid jooke käsitlevate audiovisuaalsete äriteadetega kaasneks teave vastutustundliku alkoholitarbimise kohta.

(30)

On oluline, et alaealisi kaitstaks tõhusalt hasartmänge reklaamivate audiovisuaalsete äriteadetega kokkupuutumise eest. Selles kontekstis on liidu ja liikmesriikide tasandil olemas mitmed kaas- või enesereguleerimise süsteemid vastustundliku hasartmängude mängimise propageerimiseks, sealhulgas audiovisuaalsete äriteadete raames.

(31)

Selleks et kõrvaldada liidus piiriüleste teenuste vaba liikumist takistavad tõkked, on vaja tagada selliste enese- ja kaasreguleerimise meetmete tõhusus, mille eesmärk on eelkõige tarbijate või rahvatervise kaitse.

(32)

Televisiooniteenuste turg on muutunud ja audiovisuaalsete äriteadete suhtes on vaja olla paindlikum, eelkõige lineaarsete audiovisuaalmeedia teenuste ja tootepaigutuse kvantitatiivsete normide puhul. Uute teenuste, sealhulgas reklaamita teenuste tekkimine on andnud vaatajatele rohkem valikuid ja nad saavad kergesti hakata kasutama alternatiivseid teenuseid.

(33)

Tootepaigutuse liberaliseerimine ei ole kaasa toonud seda liiki audiovisuaalse äriteate eeldatud kasutuselevõttu. Eelkõige ei ole tootepaigutuse üldine keeld teatavate eranditega andnud meediateenuse osutajatele õiguskindlust. Seega tuleks tootepaigutust lubada kõigi audiovisuaalmeedia teenuste ja videojagamisplatvormi teenuste puhul, kohaldades teatavaid erandeid.

(34)

Tootepaigutust ei tohiks lubada uudistesaadetes ja aktuaalseid poliitilisi sündmusi käsitlevates saadetes, tarbijaküsimusi käsitlevates saadetes, religioosse sisuga saadetes ja lastesaadetes. Tõendid näitavad eeskätt seda, et tootepaigutus ja saatesse põimitud reklaamid võivad mõjutada laste käitumist, kuna lapsed sageli ei suuda ärialast sisu ära tunda. Seetõttu on vaja jätkuvalt keelata tootepaigutus lastesaadetes. Tarbijaküsimusi käsitlevad saated on saated, mis annavad vaatajatele nõuandeid või sisaldavad ülevaateid toodete ja teenuste ostmise kohta. Sellistes saadetes tootepaigutamise lubamine raskendaks vaatajatel reklaami eristamist toimetatavast sisust ja nad võivad eeldada, et kõnealustes saadetes esitatakse tegelik ja aus ülevaade toodetest või teenustest.

(35)

Tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste osutajad peaksid edendama Euroopa päritolu teoste tootmist ja levitamist, tagades, et nende kataloogid sisaldavad teatavas minimaalses osakaalus Euroopa päritolu teoseid ja neid tuuakse piisavalt esile. Tuleks julgustada metaandmetes sellise audiovisuaalse sisu märgistamist, mis kvalifitseerub Euroopa päritolu teoseks, nii et sellised metaandmed oleksid meediateenuse osutajatele kättesaadavad. Esiletoomine tähendab Euroopa päritolu teoste edendamist sellistele toodetele ligipääsu hõlbustamise abil. Esiletoomist saab tagada eri vahenditega: näiteks Euroopa päritolu teostele pühendatud osa, millele pääseb ligi teenuse kodulehelt, võimalus otsida Euroopa päritolu teoseid kõnealuse teenuse osana kättesaadavas otsingumootoris, Euroopa päritolu teoste kasutamine kõnealuse teenuse kampaaniates või Euroopa päritolu teoste minimaalse osakaalu edendamine kataloogides, näiteks kasutades reklaamiribasid või sarnaseid vahendeid.

(36)

Selleks et tagada piisavad investeeringud Euroopa päritolu teostesse, peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada oma territooriumil asutatud meediateenuse osutajatele rahalisi kohustusi. Need kohustused võivad seisneda otseses panuses Euroopa päritolu teoste tootmisse ja õiguste omandamisse. Liikmesriigid võiksid samuti kehtestada teatavasse fondi tasutavad maksed, võttes aluseks nende territooriumil osutatud ja nende territooriumile suunatud audiovisuaalmeedia teenustest saadud tulud. Käesolevas direktiivis selgitatakse, et arvestades otsest seost rahaliste kohustuste ja liikmesriikide erineva kultuuripoliitika vahel, lubatakse liikmesriikidel kehtestada selliseid rahalisi kohustusi ka nende territooriumile suunatud meediateenuse osutajatele, kes on asutatud teises liikmesriigis. Sel juhul tuleks rahalised kohustused sisse nõuda ainult sihtliikmesriigi vaatajaskonna kaudu saadud tuludelt. Meediateenuse osutajatel, kellelt nõutakse panustamist filmide rahastamise süsteemidesse sihtliikmesriigis, peaks isegi juhul, kui neil ei ole selles liikmesriigis asukohta, olema võimalus saada mittediskrimineerival viisil toetust, mis on kättesaadav vastavate meediateenuse osutajatele suunatud filmide rahastamise süsteemide kaudu.

(37)

Televisiooniteenuste osutajad investeerivad praegu Euroopa päritolu audiovisuaalteostesse rohkem kui tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste osutajad. Kui sihtliikmesriik otsustab kehtestada rahalise kohustuse teise liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvale televisiooniteenuse osutajale, tuleks seetõttu nõuetekohaselt proportsionaalsuse põhimõtet järgides arvesse võtta selle televisiooniteenuse osutaja otsest panust Euroopa päritolu teoste, eelkõige ühistoodangu tootmisse ja õiguste omandamisse. See ei piira liikmesriikide pädevust kehtestada kooskõlas oma kultuuripoliitikaga ning vastavalt riigiabi normidele nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate meediateenuse osutajate poolt makstavate rahaliste kohustuste taset.

(38)

Hinnates igal üksikjuhul eraldi, kas teises liikmesriigis asutatud tellitavate audiovisuaalmeedia teenuste osutaja suunab oma teenuseid tema territooriumil asuvale vaatajaskonnale, peaks liikmesriik osutama sellistele näitajatele nagu reklaam või muu müügiedendus, mis on otseselt suunatud tema territooriumil asuvatele tarbijatele, teenuse põhikeel või sellise sisu või äriteadete olemasolu, mis on otseselt suunatud vastuvõtjaliikmesriigi vaatajaskonnale.

(39)

Kui liikmesriik kehtestab meediateenuse osutajatele rahalisi kohustusi, tuleks nende täitmisest teenitud tuluga piisavalt edendada Euroopa päritolu teoseid, vältides samal ajal meediateenuse osutajatele topeltkohustuste kehtestamise ohtu. Nii peaks liikmesriik, kus meediateenuse osutaja on asutatud, võtma rahalise kohustuse kehtestamisel arvesse mis tahes rahalisi kohustusi, mille on kehtestanud sihtliikmesriigid.

(40)

Tagamaks, et Euroopa päritolu teoste edendamisega seotud kohustused ei kahjusta turu arengut, ning võimaldamaks uute osaliste turule sisenemist, ei tohiks neid nõudeid kohaldada teenuseosutajate suhtes, kellel ei ole märkimisväärset turuosa. See kehtib eelkõige väikese käibega ja väikese vaatajaskonnaga teenuseosutajate puhul. Väikese vaatajaskonna saab olenevalt teenuse laadist kindlaks teha näiteks vaatamisaja või müügi põhjal, ent väikese käibe kindlakstegemisel tuleks võtta arvesse liikmesriikide audiovisuaalturgude erinevat suurust. Samuti oleks sobimatu kehtestada selliseid nõudeid juhul, kui need oleksid audiovisuaalmeedia teenuste laadi või teema tõttu ebaotstarbekad või põhjendamatud.

(41)

On oluline, et televisiooniteenuse osutajatel oleks rohkem paindlikkust ja nad saaksid otsustada, millal näidata reklaame reklaamijate nõudluse ja vaatajate voo maksimeerimiseks. Sellega seoses on aga vaja ka tarbijaid endiselt piisavalt kaitsta, sest sellise paindlikkuse korral võidakse vaadatavuse tippajal vaatajatele ülemäära palju reklaami näidata. Seetõttu tuleks kellaaegadel 06.00–18.00 ning 18.00–24.00 kohaldada eripiiranguid.

(42)

Neutraalsed kaadrid eraldavad toimetatava sisu telereklaami või otsepakkumiste lõikudest ning samuti eraldavad need üksikuid reklaamlõike. See võimaldab vaatajal selgelt aru saada, millal üht liiki audiovisuaalne sisu lõppeb ja teine algab. On vaja täpsustada, et neutraalsed kaadrid ei kuulu telereklaamile ette nähtud mahupiirangu hulka. Sellega tagatakse, et neutraalsetele kaadritele kasutatud aeg ei mõjuta aega, mida kasutatakse reklaamiks, ning et sellel ei ole negatiivset mõju reklaamist saadud tulule.

(43)

Saateaega, mis eraldatakse televisiooniteenuse osutaja enda saadetega ja neist saadetest otseselt tulenevate kõrvaltoodetega seotud teadaannetele ning ametlikele teadaannetele ja heategevusega seotud üleskutsetele, mida edastatakse tasuta (välja arvatud selliste üleskutsete edastamise kulud), ei tohiks arvata maksimaalse saateaja hulka, mida võib eraldada telereklaamile ja otsepakkumistele. Peale selle kuuluvad mitmed televisiooniteenuse osutajad suurematesse televisiooniteenuste kontsernidesse ja esitavad teadaandeid mitte ainult oma saadete ja neist saadetest otseselt tulenevate kõrvaltoodete kohta, vaid ka samasse televisiooniteenuste kontserni kuuluvate teiste ettevõtjate saadete ja audiovisuaalmeedia teenuste kohta. Saateaega, mis eraldatakse sellistele teadaannetele, ei tohiks samuti arvata saateaja hulka, mida võib eraldada telereklaamile ja otsepakkumistele.

(44)

Direktiiviga 2010/13/EL hõlmatud videojagamisplatvormi teenuse osutajad osutavad infoühiskonna teenuseid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/31/EÜ (11) tähenduses. Kui need teenuseosutajad on asutatud liikmesriigis, kohaldatakse neile sellest tulenevalt kõnealuses direktiivis sätestatud siseturgu käsitlevaid õigusnorme. On asjakohane tagada, et samu õigusnorme kohaldataks ka neile videojagamisplatvormi teenuse osutajatele, kes ei ole asutatud liikmesriigis, et tagada direktiivis 2010/13/EL sätestatud alaealiste ja üldsuse kaitsmiseks võetavate meetmete tõhusus ning võimalikult võrdsed võimalused, kui kõnealustel teenuseosutajatel on kas emaettevõtja või tütarettevõtja, mis on asutatud liikmesriigis, või kui kõnealused teenuseosutajad kuuluvad kontserni ja teine kõnealusesse kontserni kuuluv ettevõtja on asutatud liikmesriigis. Seetõttu peaksid direktiivis 2010/13/EL esitatud määratlused rajanema põhimõtetel ning tagama, et ettevõtjal ei ole võimalik ennast nimetatud direktiivi kohaldamisalast välja arvata, luues mitmekihilise struktuuriga kontserni, kuhu kuuluvad liidus või väljaspool liitu asutatud ettevõtjad. Komisjoni tuleks teavitada iga liikmesriigi jurisdiktsiooni alla kuuluvatest teenuseosutajatest, kohaldades direktiivides 2000/31/EÜ ja 2010/13/EL sätestatud asukohta käsitlevaid õigusnorme.

(45)

Esile on kerkinud uued probleemid, eelkõige seoses videojagamisplatvormidega, kus kasutajad, eelkõige alaealised, tarbivad üha enam audiovisuaalset sisu. Selles kontekstis on üha enam muret tegev videojagamisplatvormi teenuste kaudu edastatav kahjulik sisu ja vihakõne. Alaealiste ja üldsuse kaitsmiseks sellise sisu eest on vaja nendes küsimustes kehtestada proportsionaalsed õigusnormid.

(46)

Videojagamisplatvormi teenusena edastatavate äriteadete suhtes kohaldatakse juba Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2005/29/EÜ, (12) millega keelatakse ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausad kaubandustavad, sealhulgas eksitavad ja agressiivsed tavad infoühiskonna teenuste raames.

Videojagamisplatvormidel edastatavate tubakat ja sellega seotud tooteid käsitlevate äriteadete puhul tagatakse tarbijate piisav kaitse tubaka- ja seonduvate toodete puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/33/EÜ (13) kehtestatud keeldudega ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/40/EL (14) kohaselt elektroonilisi sigarette ja täitepakendeid käsitlevate äriteadete suhtes kohaldatavate keeldudega. Kuna audiovisuaalset sisu kasutatakse järjest enam videojagamisplatvormi teenuste kaudu, on vaja tagada piisav tarbijakaitse, viies kõigile teenusepakkujatele kehtivad audiovisuaalsete äriteadete suhtes kohaldatavad normid asjakohasel määral omavahel vastavusse. Seetõttu on oluline, et videojagamisplatvormidel edastatavad audiovisuaalsed äriteated oleksid selgesti eristatavad ning vastaksid kvaliteedi miinimumnõuetele.

(47)

Märkimisväärne osa videojagamisplatvormi teenuste kaudu edastatavast sisust ei kuulu videojagamisplatvormi teenuse osutaja toimetusvastutuse alla. Samal ajal määravad need teenuseosutajad üldjuhul kindlaks sisu, eelkõige saadete, kasutaja loodud videote ja audiovisuaalsete äriteadete korralduse, sealhulgas automaatsete vahendite või algoritmide abil. Seetõttu tuleks kõnealustelt teenuseosutajatelt nõuda, et nad võtaksid asjakohaseid meetmeid alaealiste kaitseks sellise sisu eest, mis võib kahjustada nende füüsilist, vaimset või kõlbelist arengut. Samuti tuleks neilt nõuda, et nad võtaksid asjakohaseid meetmeid, et kaitsta üldsust sisu eest, mis sisaldab konkreetse isikute rühma või rühma liikme vastu suunatud vägivallale või vihkamisele õhutamist Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklis 21 osutatud alustel või mille levitamine on liidu õiguse kohaselt kuritegu.

(48)

Võttes arvesse teenuseosutajate seotust videojagamisplatvormi teenuste kaudu edastatava sisuga, peaksid kõnealused alaealisi ja üldsust kaitsvad asjakohased meetmed olema seotud sisu korralduse, mitte sisu kui sellisega. Seetõttu tuleks kohaldada direktiivis 2010/13/EL sätestatud nõudeid, ilma et see piiraks direktiivi 2000/31/EÜ artiklite 12–14 kohaldamist, mis näevad ette vastutusest vabastamise teatavate infoühiskonna teenuste osutajate poolt edastatud või automaatselt, vahepeal või ajutiselt talletatud või muul viisi talletatud ebaseadusliku sisu puhul. Samuti tuleks neid nõudeid kohaldada direktiivi 2000/31/EÜ artiklitega 12–14 reguleeritud teenuste osutamisel, ilma et see piiraks kõnealuse direktiivi artikli 15 kohaldamist, millega välistatakse, et asjaomastele teenuseosutajatele kehtestatakse üldine kohustus jälgida sellist teavet ning otsida aktiivselt illegaalsele tegevusele viitavaid fakte ja asjaolusid, mõjutamata siiski jälgimiskohustust konkreetsetel juhtudel ning eelkõige piiramata liikmesriikide ametiasutuste poolt liikmesriigi õiguse alusel esitatud korraldusi.

(49)

Direktiivi 2010/13/EL kohaselt võetavate asjakohaste meetmete rakendamisel on asjakohane kaasata võimalikult suures ulatuses videojagamisplatvormi teenuse osutajaid. Seetõttu tuleks julgustada kaasreguleerimist. Samuti peaks videojagamisplatvormi teenuse osutajatele jääma võimalus võtta vabatahtlikult rangemaid meetmeid kooskõlas liidu õigusega ning austades õigust sõna- ja teabevabadusele ja meedia mitmekesisuse põhimõtet.

(50)

Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele on põhiõigused, mis on sätestatud harta artiklis 47. Direktiivi 2010/13/EL sätteid ei tohiks seetõttu tõlgendada viisil, mis takistaks pooltel kasutamast õigust pöörduda kohtusse.

(51)

Direktiivi 2010/13/EL kohaselt võetavad asjakohased meetmed alaealiste kaitsmiseks kahjuliku sisu eest ning üldsuse kaitsmiseks vägivallale, vihkamisele või terrorismile õhutava sisu eest tuleks viia hoolikalt tasakaalu kohaldatavate hartas sätestatud põhiõigustega. See on olukorrast lähtuvalt eelkõige seotud õigusega era- ja perekonnaelu austamisele ning isikuandmete kaitsega, sõna- ja teabevabaduse, ettevõtlusvabaduse, diskrimineerimiskeelu ja lapse õigustega.

(52)

Kontaktkomitee eesmärk on hõlbustada direktiivi 2010/13/EL tõhusat rakendamist ning kontaktkomiteega tuleks korrapäraselt konsulteerida direktiivi kohaldamisel tekkivate praktiliste probleemide osas. Kontaktkomitee töö ei tohiks piirduda praeguste audiovisuaalpoliitika teemadega, vaid peaks hõlmama ka asjakohast arengut selles valdkonnas. Komiteesse kuuluvad liikmesriikide asjaomaste asutuste esindajad. Oma esindajate nimetamisel julgustatakse liikmesriike edendama kontaktkomitee koosseisus soolist tasakaalu.

(53)

Liikmesriigid peaksid tagama, et nende riiklikud regulaatorasutused või -organid on valitsusest juriidiliselt eraldiseisvad. See ei tohiks aga takistada liikmesriike tegemast oma riigiõiguse kohast järelevalvet. Riiklikke regulaatorasutusi või -organeid tuleks käsitada nõutava sõltumatuse taseme saavutanuna siis, kui need asutused või -organid, sealhulgas need, mis on asutatud avaliku sektori asutuste või organitena, on funktsionaalselt ja tegelikult sõltumatud oma vastavast valitsusest ja mis tahes muust avalik-õiguslikust või eraõiguslikust asutusest. Seda peetakse oluliseks, et tagada riiklike regulaatorasutuste või -organite tehtud otsuste erapooletus. Nimetatud sõltumatuse nõue ei tohiks piirata liikmesriikide võimalust asutada regulaatorasutusi, kes teevad järelevalvet eri sektorite, näiteks audiovisuaalsektori ja telekommunikatsioonisektori üle. Riiklikel regulaatorasutustel või -organitel peaksid olema nõuete täitmise tagamise volitused ning oma ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid, st personal, oskusteave ja rahalised vahendid. Direktiivi 2010/13/EL alusel asutatud riiklike regulaatorasutuste või -organite tegevusega tuleks tagada meedia mitmekesisuse, kultuurilise mitmekesisuse, tarbijate kaitse, siseturu nõuetekohase toimimise ja ausa konkurentsi edendamise eesmärkide austamine.

(54)

Kuna audiovisuaalmeedia teenuste üks eesmärk on teenida üksikisikute huve ning kujundada avalikku arvamust, on väga oluline, et sellised teenused võimaldaksid üksikisikute ja kogu ühiskonna võimalikult täielikku ja mitmekesist teavitamist. Seda eesmärki on võimalik saavutada üksnes juhul, kui riik ega riiklikud regulaatorasutused ega -organid toimetuslikesse otsustesse kuidagi ei sekku ega mõjuta neid viisil, mis läheb kaugemale õiguse rakendamisest ning mille eesmärk ei ole kaitsta seadusjärgset õigust, mida tuleb kaitsta konkreetsest arvamusest sõltumata.

(55)

Liikmesriigi tasandil peaks olemas olema toimivad edasikaebamise mehhanismid. Asjaomane edasikaebusi menetlev asutus peaks olema kõigist osalevatest pooltest sõltumatu. Selline asutus võib olla kohus. Kaebuse esitamine ei tohiks piirata pädevuse jagunemist riiklikes kohtusüsteemides.

(56)

Et tagada liidu audiovisuaalvaldkonda reguleeriva raamistiku järjepidev kohaldamine kõigis liikmesriikides, lõi komisjon oma 3. veebruari 2014. aasta otsusega ERGA (15). ERGA ülesanne on pakkuda komisjonile tehnilisi eksperditeadmisi direktiivi 2010/13/EL järjepideval rakendamisel kõigis liikmesriikides ja hõlbustada koostööd riiklike regulaatorasutuste või -organite vahel ning riiklike regulaatorasutuste või -organite ning komisjoni vahel.

(57)

ERGA on andnud positiivse panuse reguleerimistavade järjepidevuse edendamisse ning andnud komisjonile kõrgetasemelist nõu rakenduslikes küsimustes. Seetõttu tuleb ERGAt ametlikult tunnustada ja tema osatähtsust direktiiviga 2010/13/EL tugevdada. Seetõttu tuleks ERGA luua nimetatud direktiivi alusel.

(58)

Komisjon peaks saama ERGAga vabalt konsulteerida mis tahes küsimustes, mis on seotud audiovisuaalmeedia teenuste ja videojagamisplatvormidega. ERGA peaks abistama komisjoni, pakkudes tehnilisi eksperditeadmisi ja andes tehnilist nõu ning hõlbustades parimate tavade jagamist, sealhulgas enese- ja kaasreguleerimise tegevusjuhenditega seoses. Eelkõige peaks komisjon ERGAga konsulteerima direktiivi 2010/13/EL kohaldamisel, et hõlbustada selle direktiivi ühtset rakendamist. ERGA peaks komisjoni taotluse korral esitama mittesiduvaid arvamusi jurisdiktsiooni kohta ning vastuvõtmise vabadusest erandit tegevate meetmete ja jurisdiktsioonist kõrvalehoidmist käsitlevate meetmete kohta. ERGA peaks samuti suutma anda tehnilist nõu igas audiovisuaalmeedia teenuste raamistikuga seotud regulatiivses küsimuses, sealhulgas vihakõne ja alaealiste kaitse valdkonnas ning suure rasva-, soola-/naatriumi- või suhkrusisaldusega toite käsitlevate audiovisuaalsete äriteadete sisu kohta.

(59)

Meediakirjaoskus tähendab oskusi, teadmisi ja arusaamu, mis võimaldavad kodanikel meediat tulemuslikult ja ohutult kasutada. Et kodanikel oleks ligipääs teabele ning nad saaksid meediasisu vastutustundlikult ja turvaliselt kasutada, kriitiliselt hinnata ning luua, peab neil olema väga hea meediakirjaoskus. Meediakirjaoskus ei tohiks olla piiratud vahendite ja tehnoloogia tundmaõppimisega, vaid selle eesmärk peaks olema anda kodanikele kriitilise mõtlemise oskused, mida on vaja hinnangute andmiseks, keeruliste olukordade analüüsimiseks ning arvamuste faktidest eristamiseks. Seetõttu on vajalik, et nii meediateenuse osutajad kui ka videojagamisplatvormi teenuste osutajad koostöös kõigi asjaomaste sidusrühmadega edendaksid meediakirjaoskust ühiskonna kõigis rühmades, igas vanuses kodanike seas ja kogu meediat hõlmates ning et tehtud edusamme jälgitaks tähelepanelikult.

(60)

Direktiiv 2010/13/EL ei piira liikmesriikide kohustust austada ja kaitsta inimväärikust. Sellega austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige püütakse direktiiviga 2010/13/EL tagada, et austataks täielikult õigust sõnavabadusele, ettevõtlusvabadusele ja kohtulikule kontrollile ning õigust edendada hartas sätestatud lapse õiguste kohaldamist.

(61)

Liikmesriikide poolt direktiivi 2010/13/EL alusel võetavate meetmete puhul tuleb austada sõna- ja teabevabadust ning meedia mitmekesisuse põhimõtet, samuti kultuurilise ja keelelise mitmekesisuse põhimõtet kooskõlas UNESCO kultuuri väljendusvormide mitmekesisuse kaitse ja edendamise konventsiooniga.

(62)

Poliitilistele uudistesaadetele ligipääsu õigus on väga oluline, et kaitsta põhivabadust saada teavet ja et tagada liidu vaatajate huvide täielik ja nõuetekohane kaitse. Võttes arvesse audiovisuaalmeedia teenuste üha suurenevat tähtsust ühiskonna ja demokraatia seisukohast, tuleks poliitiliste uudiste ülekanded teha liidus piiriüleselt võimalikult laialdaselt kättesaadavaks, piiramata sealjuures autoriõigust käsitlevaid õigusnorme.

(63)

Direktiivis 2010/13/EL ei käsitleta rahvusvahelise eraõiguse norme, eelkõige kohtute pädevust reguleerivaid õigusnorme ega lepinguliste ja lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust.

(64)

Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta (16) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate riigisiseste õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide esitamine on põhjendatud.

(65)

Seepärast tuleks direktiivi 2010/13/EL vastavalt muuta,