21.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 162/1

(1)

Määruses (EÜ) nr 1580/2007 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel komisjon kehtestab kindlad impordiväärtused kolmandatest riikidest importimisel käesoleva määruse lisas sätestatud toodete ja ajavahemike puhul.

(2)

Kooskõlas eespool nimetatud kriteeriumidega tuleb kehtestada kindlad impordiväärtused käesoleva määruse lisas sätestatud tasemetel,

21.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 162/3

(1)

Määruse (EÜ) nr 2160/2003 eesmärk on tagada õigete ja tõhusate meetmete võtmine salmonella ja muude zoonoositekitajate avastamiseks ja tõrjeks tootmise, töötlemise ja turustamise kõikides asjaomastes etappides ning eriti esmatootmistasandil, et vähendada nende esinemissagedust ja nendega seotud ohtu rahvatervisele.

(2)

Määruse (EÜ) nr 2160/2003 kohaselt tuleb kehtestada ühenduse eesmärk kõikide rahva tervise seisukohast oluliste salmonella serotüüpide esinemissageduse vähendamiseks kalkunite esmatootmistasandil. Vähendamine on oluline seepärast, et kõnealuse määruse kohaselt kehtestatakse alates 12. detsembrist 2010 ranged meetmed nakatunud karjast pärit värske kalkuniliha suhtes. See puudutab värsket linnuliha, sealhulgas ka kalkuniliha, mida tohib turustada inimtoiduks ainult järgmisel juhul: „Salmonella: 25 grammis ei leidu”.

(3)

Määruses (EÜ) nr 2160/2003 on sätestatud, et ühenduse eesmärk peab hõlmama positiivsete epidemioloogiliste ühikute maksimumprotsenti ja/või positiivsete epidemioloogiliste ühikute väikseima protsentuaalse vähenemise arvandmeid, suurimat lubatud tähtaega, mille jooksul tuleb eesmärk saavutada, ja eesmärgi saavutamise tõendamiseks vajalike kontrollikavade kehtestamist. Samuti peab see vajaduse korral hõlmama rahva tervisele oluliste serotüüpide kindlaksmääramist.

(4)

Määruses (EÜ) nr 2160/2003 on sätestatud, et ühenduse eesmärkide kehtestamisel võetakse arvesse olemasolevate siseriiklike meetmete rakendamisel saadud kogemusi ning olemasolevate ühenduse nõuete alusel komisjonile või Euroopa Toiduohutusametile edastatud teavet, eriti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. novembri 2003. aasta direktiivis 2003/99/EÜ (zoonooside ja zoonootilise toimega mõjurite seire kohta) (2) ning eriti selle artiklis 5 sätestatud teabe raames.

(5)

Määruses (EÜ) nr 2160/2003 on sätestatud, et ühenduse iga eesmärgi määratlemisel esitab komisjon selle eeldatavate kulude ja tulude analüüsi. Erandina võib kalkuneid käsitleva ühenduse eesmärgi kehtestamisel, mis on seotud Salmonella enteritidis’e või Salmonella typhimurium’iga, kohaldada üleminekuperioodi ilma sellise analüüsita.

(6)

Vastavalt komisjoni 29. septembri 2006. aasta otsusele 2006/662/EÜ (ühenduse rahalise toetuse kohta salmonella levimust kalkunite hulgas käsitleva alusuuringu teostamiseks liikmesriikides) (3) koguti võrdlusandmeid salmonella serotüüpide levimuse kohta liikmesriikide kalkunikarjades.

(7)

Määruses (EÜ) nr 2160/2003 on sätestatud kolmeaastane üleminekuperiood, mille kestel järgitakse kalkunite suhtes seatud ühenduse eesmärki üksnes Salmonella enteritidis’e või Salmonella typhimurium’i puhul. Pärast nimetatud üleminekuperioodi võidakse käsitleda ka muid rahva tervise seisukohast olulisi salmonella serotüüpe.

(8)

Selleks et tõendada ühenduse eesmärgi täitmist, on käesolevas määruses vaja sätestada korrapäraste proovide võtmine kalkunikarjades.

(9)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 2160/2003 artiklile 15 konsulteeriti Euroopa Toiduohutusametiga seoses kalkuneid käsitleva ühenduse eesmärgi seadmisega.

(10)

Euroopa Toiduohutusameti zoonoosiandmete kogumise töörühm kinnitas 28. aprillil 2008. aastal aruande aastatel 2006–2007 ELis kalkunikarjades salmonelloosi levimust käsitleva alusuuringu analüüsi kohta „Report on the Analysis of the baseline survey on the prevalence of Salmonella in flocks of turkeys in the EU, 2006-2007, Part A: Salmonella prevalence estimates.”

(11)

Vastavalt komisjoni 12. juuni 2007. aasta määrusele (EÜ) nr 646/2007 (millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2160/2003 seoses ühenduse eesmärgiga vähendada Salmonella enteritidis’e ja Salmonella typhimurium’i esinemissagedust broileritel ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1091/2005) (4) tuleb salmonella proovi võtmiseks kalkunikarjast proove võtta vähemalt kahe paari proovivõtujalatsite/-sokkidega. Uued teaduslikud uuringud tõendavad, et ühe paari proovivõtujalatsite/-sokkide kasutamine koos tolmuproovi võtmisega on proovivõtumeetodina vähemalt sama tundlik kui kahe paari proovivõtujalatsite/-sokkide kasutamine. Seetõttu tuleks sellist proovivõtumeetodit lubada kasutada alternatiivsena ning määrust (EÜ) nr 646/2007 tuleks vastavalt muuta.

(12)

Käesolevas määruses sätestatud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

a)

vähendada 31. detsembriks 2012Salmonella enteritidis’e või Salmonella typhimurium’iga nakatunud broilerkalkunite karjade suurimat lubatud esinemissagedust kuni 1 %ni või alla selle;

b)

vähendada 31. detsembriks 2012Salmonella enteritidis’e või Salmonella typhimurium’iga nakatunud täiskasvanud aretuskalkunite karjade suurimat lubatud esinemissagedust kuni 1 %ni või alla selle.

1)

Punkti 2 lõppu:

„Alternatiivina võib pädev asutus otsustada kasutada ühte paari proovivõtujalatseid/-sokke, millega käiakse läbi 100 % kasvatushoonest, kombineerituna tolmuprooviga, mis on võetud kasvatushoone mitmest eri kohast, pindadelt, millel on nähtav kogus tolmu.”

2)

Punkti 3 lõike 1 teise lõigu järel:

„Võimalusel tuleks tolmuproovi analüüsida eraldi. Siiski võib pädev asutus analüüsimise eesmärgil otsustada selle liita proovivõtujalatsite või -sokkidega.”

21.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 162/9

(1)

Nõukogu 16. jaanuari 2008. aasta määruses (EÜ) nr 40/2008, millega määratakse 2008. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügivõimalused ning lisatingimused, mida kohaldatakse ühenduse vetes ning ühenduse kalalaevade suhtes püügipiirangutega vetes, (3) on sätestatud 2008. aasta kvoodid.

(2)

Komisjonile esitatud teabe kohaselt on käesoleva määruse lisas osutatud kalavaru püük samas lisas osutatud liikmesriigi lipu all sõitvate või kõnealuses liikmesriigis registreeritud laevade puhul ammendanud 2008. aastaks eraldatud kvoodi.

(3)

Seetõttu on vaja keelata kõnealuse kalavaru püük, pardal hoidmine, ümberlaadimine ja lossimine,

21.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 162/11

(1)

Nõukogu direktiivis 95/50/EÜ (3) on sätestatud, et teatavad meetmed tuleb vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused. (4)

(2)

Otsust 1999/468/EÜ on muudetud otsusega 2006/512/EÜ, millega kehtestati kontrolliga regulatiivmenetlus üldmeetmete vastuvõtmiseks, mille eesmärk on muuta asutamislepingu artiklis 251 osutatud korras vastu võetud põhiakti vähemolulisi sätteid, muu hulgas mõningaid selliseid sätteid välja jättes või täiendades seda uute vähemoluliste sätetega.

(3)

Et kontrolliga regulatiivmenetlus oleks kohaldatav õigusaktide suhtes, mis on vastu võetud asutamislepingu artiklis 251 osutatud korras ja mis on juba jõustunud, peab neid õigusakte vastavalt otsust 2006/512/EÜ käsitlevale Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni avaldusele (5) kohandama kooskõlas kehtivate menetlustega.

(4)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus kohandada direktiivi 95/50/EÜ lisasid teaduse ja tehnika arenguga. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta direktiivi 95/50/EÜ vähemolulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(5)

Seepärast tuleks direktiivi 95/50/EÜ vastavalt muuta.

(6)

Kuna direktiivi 95/50/EÜ käesoleva direktiiviga tehtavad muudatused on tehnilist laadi ja käsitlevad üksnes komiteemenetlust, ei pea liikmesriigid neid üle võtma. Seetõttu ei ole vaja kehtestada ülevõtmissätteid,

21.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 162/13

(1)

Viimastel aastatel on üha olulisemaks muutunud bioloogilise mitmekesisuse ja taimede geneetiliste ressursside säilitamise küsimus, nagu näitavad mitmesugused rahvusvahelised ja ühenduse tasandi sündmused. Olgu näitena mainitud nõukogu 25. oktoobri 1993. aasta otsus 93/626/EMÜ bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni sõlmimise kohta, (7) nõukogu 24. veebruari 2004. aasta otsus 2004/869/EÜ toidu ja põllumajanduse taimede geneetilisi ressursse käsitleva rahvusvahelise lepingu sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel, (8) nõukogu 24. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 870/2004, millega kehtestatakse ühenduse programm põllumajanduse geneetiliste ressursside säilitamise, kirjeldamise, kogumise ja kasutamise kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1467/94, (9) ja nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta. (10) Kõnealuste küsimuste arvessevõtmiseks tuleks kehtestada erinõuded vastavalt põllukultuuride seemnete turustamist reguleerivatele ühenduse õigusaktidele, täpsemalt direktiividele 66/401/EMÜ, 66/402/EMÜ, 2002/53/EÜ, 2002/54/EÜ, 2002/56/EÜ ja 2002/57/EÜ.

(2)

Et tagada taimede geneetiliste ressursside säilitamist in situ, tuleks kasvatada ja turustada rahvaselektsioonsorte ja sorte, mis on kohanenud kohalike ja piirkondlike oludega ning mida ohustab geneetiline erosioon (edaspidi „säilitussordid”) isegi siis, kui need ei vasta sortide heakskiitmise ning seemnete ja seemnekartuli turustamise üldnõuetele. Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks tuleb kehtestada erandid säilitussortide heakskiitmiseks, riiklikesse põllukultuuride kataloogidesse kandmiseks ning nimetatud sortide seemnete ja seemnekartuli tootmiseks ja turustamiseks.

(3)

Kõnealused erandid peaksid käsitlema olulisi sordi heakskiitmise nõudeid ja menetlusnõudeid, mis on sätestatud komisjoni 6. oktoobri 2003. aasta direktiivis 2003/90/EÜ, millega kehtestatakse rakendusmeetmed nõukogu direktiivi 2002/53/EÜ artikli 7 kohaldamiseks teatavate põllumajandustaimesortide kontrollimisel minimaalselt hõlmatavate tunnuste ja kontrollimise miinimumtingimuste osas. (11)

(4)

Liikmesriikidele tuleks eelkõige anda õigus võtta ise vastu sätteid, mis käsitlevad eristatavust, püsivust ja ühtlikkust. Kõnealused eristatavust ja püsivust käsitlevad sätted peaksid põhinema vähemalt omadustel, mis on loetletud tehnilises küsimustikus, mille taotleja täidab, kui ta esitab sordi heakskiitmise taotluse, nagu on sätestatud direktiivi 2003/90/EÜ I ja II lisas. Kui ühtlikkust hinnatakse mittesordiehtsate taimede põhjal, peaksid sätted ühtlikkuse kohta põhinema kindlaks määratud normidel.

(5)

Tuleks kehtestada menetlusnõuded, mille kohaselt võib sordi heaks kiita ametliku kontrollita. Lisaks on seoses sordinimedega vaja sätestada teatud erandid nõuetest, mis on sätestatud direktiivis 2002/53/EÜ ja komisjoni 4. mai 2000. aasta määruses (EÜ) nr 930/2000, millega kehtestatakse rakenduseeskirjad seoses põllumajandustaimesortide ja köögiviljasortide nimede sobivusega. (12)

(6)

Seoses säilitussortide seemnete ja seemnekartuli tootmise ning turustamisega tuleks kehtestada erand ametlikust sertifitseerimisest.

(7)

Tagamaks, et säilitussortide seemnete ja seemnekartuli turustamine toimuks taimede geneetiliste ressursside säilimise kontekstis, tuleks ette näha piirangud, eelkõige seoses päritolupiirkonnaga. Et aidata kaasa nende sortide säilitamisele in situ ja jätkusuutlikule kasutamisele, peaks liikmesriikidel olema võimalus kiita heaks täiendavaid piirkondi, kus võib turustada seemnekoguseid, mis on jäänud üle asjaomase sordi säilimiseks tema päritolupiirkonnas vajalikust kogusest, tingimusel, et need täiendavad piirkonnad on looduslike ja poollooduslike kasvukohtade poolest päritolupiirkonnaga võrreldavad. Tagamaks, et säiliks seos päritolupiirkonnaga, ei tohiks seda võimalust kohaldada, kui liikmesriik on heaks kiitnud täiendavad seemnetootmispiirkonnad.

(8)

Tuleks määrata turustamise maksimumkogused iga säilitussordi kohta liigi piires ja kõikide säilitussortide üldkogus liigi piires. Et tagada kõnealustest kogustest kinnipidamine, peaksid liikmesriigid nõudma, et tootjad teataksid säilitussortide kogused, mida nad kavatsevad toota, ja eraldama tootjatele kogused.

(9)

Asjakohaste pitseerimis- ja märgistusnõuete abil tuleks tagada seemnete ja seemnekartuli jälgitavus.

(10)

Et tagada käesolevas direktiivis sätestatud eeskirjade nõuetekohane kohaldamine, tuleks korraldada seemnekasvatuse seiret, analüüsida seemneid ja teha ametlikku järelkontrolli. Tarnijad peaksid teatama liikmesriikidele ja liikmeriigid omakorda komisjonile turuleviidud säilitussortide seemnete kogused.

(11)

Kolme aasta pärast peaks komisjon hindama, kas käesolevas direktiivis ette nähtud meetmed, eelkõige koguselisi piiranguid käsitlevad sätted, on tõhusad.

(12)

Käesoleva direktiiviga ette nähtud meetmed on kooskõlas alalise põllumajanduse, aianduse ja metsanduse seemnete ja paljundusmaterjali komitee arvamusega,

a)

kohalike ja piirkondlike oludega kohanenud ja geneetilisest erosioonist ohustatud rahvaselektsioonsortide ja sortide heakskiitmisel riiklikesse põllukultuuride kataloogidesse kandmiseks vastavalt direktiivile 2002/53/EÜ;

b)

kõnealuste rahvaselektsioonsortide ja sortide seemnete ning seemnekartuli turustamiseks.

a)

„säilitamine in situ” – geneetilise materjali säilitamine tema loomulikus keskkonnas ja kultuurtaimeliikide puhul põllumajanduskeskkonnas, kus on välja kujunenud nende eriomadused;

b)

„geneetiline erosioon” – sama liigi populatsioonide või sortide geneetilise mitmekesisuse kadumine aja jooksul või liigi geneetilise baasi kitsenemine inimtegevuse või keskkonnamuutuste tõttu;

c)

„rahvaselektsioonsort” – taimeliikide populatsioonid või kloonid, mis on kohanenud oma piirkonna keskkonnaoludega;

d)

„seemned” – seemned ja seemnekartul, v.a juhul, kui seemnekartul on sõnaselgelt välja jäetud.

a)

tehnilised küsimustikud, mis on seotud direktiivi 2003/90/EÜ I lisas nimetatud Ühenduse Sordiameti (CPVO) suunistega, mida kohaldatakse kõnealuse liigi suhtes, või

b)

direktiivi 2003/90/EÜ II lisas nimetatud Rahvusvahelise Uute Taimesortide Kaitse Liidu (UPOV) suuniste tehnilised küsimustikud, mida kohaldatakse kõnealuse liigi suhtes.

a)

säilitussordi kirjeldus ja sordinimi;

b)

mitteametlike katsete tulemused;

c)

kasvatamise, paljundamise ja kasutamise käigus omandatud praktiliste kogemuste põhjal saadud teadmised, millest taotleja on liikmesriigile teatanud;

d)

muu teave ja eelkõige see, mis on pärit taimede geneetiliste ressurssidega tegelevatelt asutustelt või liikmesriigis selleks tunnustatud organisatsioonidelt.

a)

see on juba kantud ühisesse põllukultuuride kataloogi muu kui „säilitussordina” või on välja arvatud ühisest põllukultuuride kataloogist viimase kahe aasta jooksul või viimase kahe aasta jooksul pärast direktiivi 2002/53/EÜ artikli 15 lõikes 2 ette nähtud aja möödumist või

b)

see on võetud nõukogu määruses (EÜ) nr 2100/94 (13) sätestatud ühenduse sordikaitse alla või riikliku sordikaitse alla või kõnealuse kaitse alla võtmise taotlus on läbivaatamisel.

a)

need on toodetud oma päritolupiirkonnas või artiklis 11 nimetatud piirkonnas;

b)

turustamine toimub seemnete päritolupiirkonnas.

a)

sõnad „EÜ eeskirjad ja standardid”;

b)

etiketi paigaldamise eest vastutava isiku nimi ja aadress või tunnusmärk;

c)

pitseerimise aasta järgmisel viisil: „pitseeritud …” (aasta) või, v.a seemnekartuli puhul, idanevuse analüüsi eesmärgil tehtud viimase proovivõtu aasta järgmisel viisil: „proov võetud …” (aasta);

d)

liik,

e)

säilitussordi nimi;

f)

sõna „säilitussort”;

g)

päritolupiirkond;

h)

kui seemnetootmispiirkond erineb päritolupiirkonnast, märgitakse ka seemnetootmispiirkond;

i)

partii viitenumber, mille annab etiketi paigaldamise eest vastutav isik;

j)

deklareeritud neto- või brutomass või (v.a seemnekartuli puhul) deklareeritud seemnete arv;

k)

juhul, kui on märgitud mass ning on kasutatud granuleeritud pestitsiide, puhtimisaineid või muid tahkeid lisandeid, keemilise töötluse või lisandi laad ning ligikaudne puhaste seemnete massi ja kogumassi suhe, v.a seemnekartuli puhul.

21.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 162/20

(1)

Komisjoni 16. mai 1988. aasta direktiivi 88/301/EMÜ konkurentsi kohta telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete turgudel (1) on oluliselt muudetud. (2) Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune direktiiv kodifitseerida.

(2)

Telekommunikatsioon oli kõigis liikmesriikides kas osaliselt või tervikuna riiklik monopol, mis anti eri- või ainuõigusena ühele või mitmele võrgu infrastruktuuri ja sellega seotud teenuste pakkumise ja käitamise eest vastutavale asutusele. Kõnealused õigused olid sageli siiski ulatuslikumad kui võrgukasutusteenuste pakkumine ja hõlmasid ka võrguühenduseks vajalike kasutajate lõppseadmete pakkumist. Viimastel aastakümnetel on võrkude tehniline areng olnud märkimisväärne ning eriti kiire on olnud lõppseadmete areng.

(3)

Vastuseks tehnilisele ja majanduslikule arengule on liikmesriigid vaadanud läbi eri- ja ainuõiguste andmise telekommunikatsioonisektoris. Lõppseadmete liikide kiire lisandumine ja lõppseadme mitmel otstarbel kasutamise võimalus tähendab, et kasutaja peaks saama vabalt valida olemasolevate eri liiki seadmete vahel, et täielikult ära kasutada kõnealuses valdkonnas toimunud tehnoloogia arengut.

(4)

Ainuõiguste olemasolu piirab telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete vaba liikumist selliste seadmete (sealhulgas satelliitseadmete) importimisel ja turustamisel, sest teatavaid tooteid ei turustata, või ühendamisel, kasutuselevõtmisel või hooldamisel, sest turu omadusi ning toodete mitmekesisust ja tehnilist omapära arvesse võttes ei ole monopolil motivatsiooni pakkuda neid teenuseid toodete puhul, mida ta ei ole ise turustanud või importinud, ega viia oma hindu vastavusse kuludega, sest puudub oht, et uued turule tulijad tekitaksid konkurentsi. Võttes arvesse asjaolu, et suurel osal seadmeturgudel on suur valik telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmeid, võib eriõigusel, mis kas otseselt või kaudselt piirab selliste seadmete importimise, turustamise, ühendamise, kasutuselevõtmise ja hooldamise õigusega ettevõtjate arvu, olla sama mõju kui ainuõiguste andmisel. Selliste ainu- ja eriõiguste näol on tegemist meetmetega, mille mõju on samaväärne asutamislepingu artikliga 28 vastuolus olevate koguseliste piirangutega. Seega tuleb kaotada kõik telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete importimise, turustamise, ühendamise, kasutuselevõtmise ja hooldamise olemasolevad ainuõigused ja võrreldava mõjuga õigused, st kõik eriõigused peale nende, mis seisnevad ühele või mitmele ettevõtjale antud õiguslikes või halduslikes eelistes ja mis mõjutavad teiste ettevõtjate suutlikkust tegelda eespool nimetatud toimingutega samas geograafilises piirkonnas ainult märkimisväärselt samasuguste tingimuste korral.

(5)

Lõppseadmetega seotud eri- või ainuõigusi kasutatakse sel viisil, et tegelikult seatakse teistest liikmesriikidest pärit seadmed ebasoodsamasse olukorda, eriti sellega, et kasutajatel ei lasta vabalt valida seadmeid, mis olenemata päritolust oma hinna ja kvaliteedi poolest sobiksid kõige paremini nende vajadustega. Seega ei ole nimetatud õiguste kasutamine artikliga 31 kooskõlas üheski liikmesriigis.

(6)

Lõppseadmete ostmise ja laenutamise puhul on otsustavaks teguriks paigaldus- ja hooldusteenuste pakkumine. Ainuõiguste säilitamine selles valdkonnas oleks samaväärne turustamise ainuõiguse säilitamisega. Seepärast tuleb ka sellised õigused kaotada, et impordi ja turustamise ainuõiguste kaotamisel oleks praktiline mõju.

(7)

Lõppseadmete hooldus on teenus asutamislepingu artikli 50 tähenduses. Kõnealust teenust, mida kaubanduslikust seisukohast võttes ei saa lahutada lõppseadmete turustamisest, tuleb pakkuda vabalt vastavalt asutamislepingu artiklile 49, eriti juhul, kui seda teevad kvalifitseeritud käitajad.

(8)

Turu olukord põhjustab jätkuvalt asutamislepinguga kehtestatud konkurentsieeskirjade rikkumist ja kahjustab kaubanduse arengut niivõrd, et see on vastuolus ühenduse huvidega. Tihedam konkurents lõppseadmete turul eeldab, et kehtestatakse läbipaistvad tehnilised spetsifikaadid, mis vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 1999. aasta direktiivis 1999/5/EÜ (raadioseadmete ja telekommunikatsioonivõrgu lõppseadmete ning nende nõuetekohasuse vastastikuse tunnustamise kohta) (3) osutatud olulistele nõuetele ja võimaldavad lõppseadmete vaba liikumist. Selline läbipaistvus omakorda eeldab kindlasti tehniliste spetsifikaatide avaldamist.

(9)

Lõppseadmete importimiseks ja turustamiseks antud eri- või ainuõigused on tekitanud olukorra, mis on vastuolus asutamislepingu artikli 3 lõike g eesmärgiga, millega nähakse ette sellise süsteemi kehtestamine, mis tagab, et konkurentsi ühisturul ei moonutata, ning nõutakse a fortiori, et konkurentsi ei tohi kaotada. Vastavalt asutamislepingu artiklile 10 on liikmesriikidel kohustus hoiduda mis tahes meetmetest, mis võiksid seada ohtu asutamislepingu eesmärkide, sealhulgas artikli 3 lõike g eesmärkide saavutamise. Seepärast tuleb lõppseadmete ainuõigust käsitada koos artikliga 3 kohaldatava asutamislepingu artikli 82 sätetega vastuolus olevatena ning selliste õiguste andmine või säilitamine liikmesriigi poolt on keelatud asutamislepingu artikli 86 lõike 1 kohaselt.

(10)

Selleks, et kasutaja saaks kasutada enda valitud lõppseadmeid, on vaja teada üldkasutatava võrgu lõpp-punktide omadusi, millega lõppseadmed tahetakse ühendada, ja muuta need omadused läbipaistvaks. Seepärast peavad liikmesriigid tagama, et need omadused avaldatakse ja kasutajatel on juurdepääs üldkasutatava võrgu lõpp-punktidele.

(11)

Et suuta oma tooteid turustada, on lõppseadmete valmistajatel vaja teada, milliseid tehnilisi nõudmisi nad peavad täitma. Seepärast peaksid liikmesriigid vormistama ja avaldama spetsifikaadid ning esitama komisjonile vastavasisulise eelnõu kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiiviga 98/34/EÜ, millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest teatamise kord. (4) Spetsifikaate võib laiendada teistest liikmesriikidest imporditud toodetele ainult niivõrd, kuivõrd see on vajalik tagamaks, et järgitakse direktiivi 1999/5/EÜ artiklis 3 sätestatud olulisi nõudeid, mille täitmist võib ühenduse õiguse alusel õiguspäraselt nõuda. Liikmesriigid peavad igal juhul järgima asutamislepingu artikleid 28 ja 30, mille kohaselt peab importiv liikmesriik lubama teises liikmesriigis õiguspäraselt valmistatud ja turustatud lõppseadmete importimist oma territooriumile.

(12)

Spetsifikaatide läbipaistvaks, objektiivseks ja diskrimineerimiseta rakendamiseks ei saa nende rakendamise järelevalvet ilmselge huvide konflikti tõttu usaldada lõppseadmete turul konkureerivale isikule. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama, et järelevalve tehakse ülesandeks võrgu käitajast ja teistest nimetatud turul konkureerijatest sõltumatule asutusele.

(13)

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud II lisa B osas esitatud direktiivide ülevõtmise tähtaegadega,

1)

„lõppseade” –

2)

„satelliitside maajaamaseadmed” – seadmed, mida saab kasutada ainult raadiosidesignaalide edastamiseks või edastamiseks ja vastuvõtmiseks („edastus/vastuvõtt”) või ainult vastuvõtmiseks („ainult vastuvõtt”) satelliitide või muude kosmosepõhiste süsteemide vahendusel;

3)

„ettevõtja” – avalik-õiguslik ettevõtja või eraettevõtja, kellele liikmesriik annab eri- või ainuõigused telekommunikatsiooni lõppseadmete importimiseks, turustamiseks, ühendamiseks ja kasutuselevõtmiseks ja/või selliste seadmete hooldamiseks;

4)

„eriõigused” – õigused, mis liikmesriik annab piiratud arvule ettevõtjatele mis tahes õigus- või haldusaktiga, mis teatavas geograafilises piirkonnas

a)

piiravad ettevõtjate arvu kahe või enamaga muul viisil kui objektiivsete, proportsionaalsete ja mittediskrimineerivate kriteeriumide põhjal või

b)

määravad mitu konkureerivat ettevõtjat muu kui punktis a näidatud kriteeriumide põhjal.

a)

satelliitside maajaamaseadmete puhul mitte lubada selliste seadmete ühendamist üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga või nende kasutuselevõtmist, kui need ei vasta direktiivi 1999/5/EÜ kohaselt vastu võetud asjaomastele ühistele tehnilistele eeskirjadele või nende puudumise korral nimetatud direktiivi artiklis 3 osutatud olulistele nõuetele; ühiste tehniliste eeskirjade või ühtlustatud regulatiivsete tingimuste puudumise korral peavad siseriiklikud eeskirjad olema vastavuses nende oluliste nõuetega ja neist teatatakse komisjonile kooskõlas direktiiviga 98/34/EÜ, kui see on kõnealuse direktiivi kohaselt vajalik;

b)

muude lõppseadmete puhul mitte lubada selliste seadmete ühendamist üldkasutatava telekommunikatsioonivõrguga, kui nad ei vasta direktiivi 1999/5/EÜ kohaselt vastu võetud asjaomastele ühistele tehnilistele eeskirjadele või nende puudumise korral nimetatud direktiivi artiklis 3 osutatud olulistele nõuetele;

c)

nõuda, et ettevõtjatel oleks objektiivsete, mittediskrimineerivate ja üldsusele kättesaadavate kriteeriumide põhjal olemas lõppseadmete ühendamiseks, kasutuselevõtmiseks ja hooldamiseks vajalik tehniline kvalifikatsioon.

21.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 162/27

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 896/2006/EÜ (2) kehtestatakse ühised eeskirjad teatavate Šveitsi ja Liechtensteini välja antud elamislubade ühepoolseks tunnustamiseks liikmesriikide poolt, võimaldades lihtsustada nimetatud dokumentidega kolmandate riikide kodanike välispiiridel kontrollimise korda.

(2)

Schengeni acquis’ kaheetapilise rakendamismenetluse tulemusena nõuti liikmesriikidelt, kes ühinesid Euroopa Liiduga 1. mail 2004. aastal, alates ühinemise kuupäevast riigi viisade väljaandmist nendele kolmandate riikide kodanikele, kellel on Šveitsi ja Liechtensteini välja antud elamisload ja kelle suhtes kohaldatakse nõukogu 15. märtsi 2001. aasta määruse (EÜ) nr 539/2001 (milles loetletakse kolmandad riigid, kelle kodanikel peab välispiiride ületamisel olema viisa, ja need kolmandad riigid, kelle kodanikud on sellest nõudest vabastatud) (3) kohast viisanõuet. See kohustus tekitas täiendava halduskoormuse nende liikmesriikide konsulaatidele Šveitsis ja Liechtensteinis.

(3)

Vajadust, et liikmesriigid nõuaksid selle kategooria isikutelt transiitviisat, ei ilmnenud, sest nad kujutavad endast liikmesriikidele üksnes vähest ebaseadusliku immigratsiooni ohtu.

(4)

Võttes arvesse, et sama põhjendus kehtib ka Bulgaaria ja Rumeenia kohta, tuleks otsusega nr 896/2006/EÜ kehtestatud lihtsustatud korda laiendada ka Bulgaariale ja Rumeeniale.

(5)

Otsuse nr 896/2006/EÜ selline muutmine peaks võimaldama Bulgaarial ja Rumeenial, kui nad peaksid otsustama kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta otsust nr 582/2008/EÜ (millega kehtestatakse välispiiridel isikute kontrollimise lihtsustatud kord, mille alusel Bulgaaria, Küpros ja Rumeenia tunnustavad ühepoolselt teatavaid dokumente võrdväärsena oma riigi viisadega, mille nad on välja andnud oma territooriumilt läbisõiduks), (4) tunnustada ühepoolselt Šveitsi ja Liechtensteini välja antud elamislubasid, mis on loetletud otsuse nr 896/2006/EÜ lisas, võrdväärsena oma riigi transiitviisadega.

(6)

Tunnustamine peaks piirduma vaid Bulgaaria ja Rumeenia territooriumilt läbisõidu eesmärgiga, piiramata nende kahe liikmesriigi võimalust anda välja viisasid lühiajaliseks viibimiseks.

(7)

Võimalus, et Bulgaaria ja Rumeenia otsust nr 896/2006/EÜ ei rakenda, peaks piirduma üleminekuperioodiga kuni kuupäevani, mille nõukogu määrab 2005. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 2 teise lõigu kohaselt.

(8)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 562/2006 (millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad)) (5) artikli 5 lõikes 1 sätestatud sisenemistingimusi, välja arvatud artikli 5 lõike 1 punktis b ette nähtud tingimust, tuleb täita selles ulatuses, mil käesoleva otsusega kehtestatakse Bulgaaria ja Rumeenia välja antud transiitviisade ning teatavate Šveitsi ja Liechtensteini välja antud elamislubade võrdväärsuse kord.

(9)

Kuna käesoleva otsuse eesmärki ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, sest see mõjutab otseselt ühenduse acquis’d välispiiridel, ning meetme ulatuse ja mõju tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev otsus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(10)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev otsus endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahel sõlmitud lepingu tähenduses, mis käsitleb nende kahe riigi ühinemist Schengeni acquis’ sätete rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega, (6) mis on seotud nimetatud lepingu teatavaid rakenduseeskirju käsitleva nõukogu 17. mai 1999. aasta otsuse 1999/437/EÜ (7) artikli 1 punktis A nimetatud valdkonnaga.

(11)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva otsuse vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole tema suhtes siduv ega kuulu tema suhtes kohaldamisele. Kuna käesolev otsus arendab edasi Schengeni acquis’d Euroopa Ühenduse asutamislepingu kolmanda osa IV jaotise sätete alusel, otsustab Taani kõnealuse protokolli artikli 5 kohaselt kuue kuu jooksul pärast käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäeva, kas ta rakendab seda oma siseriiklikus õiguses.

(12)

Käesolev otsus kujutab endast Schengeni acquis’ nende sätete edasiarendamist, milles Ühendkuningriik ei osale vastavalt nõukogu 29. mai 2000. aasta otsusele 2000/365/EÜ (Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis’ sätetes), (8) seetõttu Ühendkuningriik otsuse vastuvõtmisel ei osale ning see ei ole talle siduv ega kuulu tema suhtes kohaldamisele.

(13)

Käesolev otsus kujutab endast Schengeni acquis’ nende sätete edasiarendamist, milles Iirimaa ei osale vastavalt nõukogu 28. veebruari 2002. aasta otsusele 2002/192/EÜ (Iirimaa taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis’ sätetes), (9) seetõttu Iirimaa otsuse vastuvõtmisel ei osale ning see ei ole talle siduv ega kuulu tema suhtes kohaldamisele,

21.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 162/30

(1)

Euroopa Liit on loonud Euroopa Liidu Solidaarsusfondi (edaspidi „fond”), et näidata üles solidaarsust katastroofide tagajärjel kannatanud piirkondade elanikega.

(2)

17. mai 2006. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe kohaselt on fondi kasutamise ülemmäär 1 miljard eurot aastas.

(3)

Määrus (EÜ) nr 2012/2002 sisaldab sätteid, mille alusel on võimalik fondi kasutada.

(4)

Kreeka esitas taotluse fondi vahendite kasutamiseks seoses 2007. aasta augustis metsatulekahjudest põhjustatud katastroofiga.

(5)

Sloveenia esitas taotluse fondi vahendite kasutamiseks seoses 2007. aasta septembris üleujutustest põhjustatud katastroofiga,

21.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 162/31

(1)

Komisjoni 22. aprilli 1998. aasta otsusega 98/293/EÜ geneetiliselt muundatud maisi (Zea mays L. liin T25) turuleviimise kohta otsustati vastavalt nõukogu direktiivile 90/220/EMÜ (2) anda luba kõnealuse toote turuleviimiseks.

(2)

Prantsusmaa ametiasutused andsid vastava nõusoleku 3. augustil 1998. Nõusolek hõlmab toote kõiki kasutusviise, eelkõige importi, toiduks või loomasöödaks töötlemist ja viljelust.

(3)

Vastavalt direktiivi 2001/18/EÜ (millega asendati nõukogu direktiiv 90/220/EMÜ) (3) artikli 35 lõikele 1 kohaldatakse nende geneetiliselt muundatud organismide turuleviimise taotluste suhtes, mille menetlemine ei olnud lõpetatud 17. oktoobriks 2002, direktiivi 2001/18/EÜ.

(4)

Austria teavitas 8. mail 2000 komisjoni oma otsusest keelata ajutiselt maisi Zea mays L. liin T25 mis tahes kasutamine ja müük ning põhjendas seda direktiivi 90/220/EMÜ artikli 16 lõike 1 kohaselt.

(5)

Maisist Zea mays L. liin T25 saadud toodetele (tärklis ja kõik selle derivaadid, toorõli ja rafineeritud õli, kõik kuumtöödeldud või fermenteeritud tooted, mis on saadud maisist Zea mays L. liin T25, samuti sellest toodetud loomasööt) on antud luba vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 258/97. (4) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003. (5) Kõnealuste kasutusalade suhtes ei kohaldata kaitseklauslit, millest Austria on teatanud.

(6)

Taimede teaduskomitee järeldas 20. juulil 2001, et Austria esitatud teave ei sisaldanud uusi asjakohaseid teaduslikke tõendeid, mida ei oldud arvestatud toimiku esialgsel hindamisel ja mis annaksid põhjust selle toote suhtes esialgselt tehtud otsuse läbivaatamiseks.

(7)

9. jaanuaril 2004 ning 9. ja 17. veebruaril 2004 esitas Austria komisjonile lisateavet oma riiklike meetmete toetuseks seoses liini T25 maisiga.

(8)

Direktiivi 2001/18/EÜ artikli 28 lõike 1 kohaselt pidas komisjon nõu Euroopa Toiduohutusametiga (EFSA), mis asutati Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 178/2002, (6) mille kohaselt vastavad teaduskomiteed asendati Euroopa Toiduohutusametiga.

(9)

EFSA märkis 8. juulil 2004, (7) et Austria esitatud teave ei sisaldanud uusi teaduslikke tõendeid, mis oleksid muutnud kehtetuks liini T25 maisi keskkonnaohu hinnangu ning õigustanud kõnealuse toote kasutamise ja müügi keelustamist Austrias.

(10)

Kuna kõnealustel asjaoludel ei ole põhjust arvata, et see toode ohustaks inimeste tervist või keskkonda, esitas komisjon 29. novembril 2004 vastavalt direktiivi 2001/18/EÜ artikli 30 lõikes 2 osutatud korrale sama direktiivi artikli 30 alusel moodustatud komiteele otsuse eelnõu, milles paluti Austrial tunnistada kehtetuks oma ajutise kaitseklausli meetmed.

(11)

Kuna komitee ei esitanud oma arvamust nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsuse 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) (8) artikli 5 lõike 4 kohaselt, esitas komisjon nõukogule ettepaneku võetavate meetmete kohta.

(12)

Kooskõlas nõukogu otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikega 6 lükkas nõukogu 24. juunil 2005 ettepaneku kvalifitseeritud häälteenamusega tagasi.

(13)

Nõukogu teatas oma avalduses, et „geneetiliselt muundatud maisiliigi […] T25 turuleviimisega seotud riiklike kaitsemeetmete suhtes valitseb endiselt ebakindlus”, ning kutsus komisjoni üles „koguma kõnealuse GMO kohta täiendavaid tõendeid ja hindama, kas [Austria] võetud meede, mille eesmärk oli ajutise ettevaatusabinõuna peatada [kõnealuse toote] turuleviimine, on õigustatud ning kas kõnealuse organismi lubamine vastab endiselt direktiivi 2001/18/EÜ ohutusnõuetele”.

(14)

2005. aasta novembris küsis komisjon uuesti EFSA arvamust, kas on teaduslikku põhjust arvata, et maisi T25 jätkuv turuleviimine võiks loaandmise tingimusi täites mõjuda kahjulikult inimeste tervisele või keskkonnale. Eelkõige paluti EFSA-l võtta arvesse võimalikku uut teaduslikku teavet, mis on saadud pärast eelmist kõnealuse GMO ohutust hindavat teaduslikku arvamust.

(15)

Oma 29. märtsi 2006. aasta arvamuses (9) järeldas EFSA, et ei ole põhjust arvata, et T25 maisi turuleviimise jätkamine võiks vastavate nõusolekute tingimusi täites mõjuda kahjulikult inimeste ja loomade tervisele või keskkonnale.

(16)

Vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikele 6 esitas komisjon nõukogule ettepaneku, milles nõutakse, et Austria tühistaks oma kaitsemeetme.

(17)

Kooskõlas otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikega 6 väljendas keskkonnanõukogu 18. detsembril 2006 oma vastuseisu ettepanekule kvalifitseeritud häälteenamusega.

(18)

Oma otsuses osutas nõukogu keskkonnaohu hindamisele, nagu on sätestatud direktiivis 2001/18/EÜ, ning märkis, et „keskkonnaohu hindamisel tuleb süsteemsemalt arvesse võtta Euroopa Liidu eri põllumajandusstruktuure ja piirkondlikke ökoloogilisi iseärasusi”.

(19)

Komisjon esitas vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikele 6 muudetud ettepaneku, et võtta arvesse nõukogu 18. detsembri 2006. aasta otsust, mis osutab ainult Austria kaitseklausli keskkonnaaspektidele, nimelt viljelusele.

(20)

Austria on alustanud mis tahes oluliste teaduslike tõendite kogumist kõnealuste aspektide kohta, mis Austria arvates õigustavad kaitseklausli ajutist säilitamist, eelkõige seoses „eri põllumajandusstruktuuride ja piirkondlike ökoloogiliste omadustega”, nagu on märgitud eespool osutatud nõukogu otsuse 3. põhjenduses. Direktiivi 2001/18/EÜ artikli 23 kohaselt kutsutakse Austriat üles esitama komisjonile kõik kogutud teaduslikud tõendid, samuti kõik uued keskkonnaohu hindamised kohe pärast nende valmimist ning nendest teavitama kõiki liikmesriike.

(21)

Austria taotluse ja tema teadusliku hindamise alusel tegutseb komisjon seoses Austria meetme kõnealuste aspektidega direktiivi 2001/18/EÜ artikli 23 kohaselt.

(22)

Maisi Zea mays L. liin T25 toidu ja loomasööda ohutuse aspektid, mida hõlmab direktiivi 90/220/EMÜ kohane nõusolek (sealhulgas import ja töötlemine), on kogu Euroopas samad ning neid on hinnanud EFSA, kes jõudis järeldusele, et kõnealusel tootel ei ole tõenäoliselt kahjulikku mõju inimeste ega loomade tervisele.

(23)

Komisjoni ettepanekus võetakse arvesse üksnes Austria keelu toidu ja loomasööda aspekte, nimelt keeldu importida ja töödelda töötlemata maisi, mis on järgneva töötlemise lähtematerjal või mida kasutatakse otse toiduks või loomasöödaks.

(24)

Kõnealuste asjaolude korral peaks Austria tühistama oma kaitsemeetmed vähemalt seoses maisi Zea mays L. liin T25 impordi ning töötlemisega toiduks ja loomasöödaks.

(25)

Käesoleva direktiiviga ette nähtud meetmed ei ole kooskõlas direktiivi 2001/18/EÜ artikli 30 kohaselt loodud komitee arvamusega ning komisjon esitas seetõttu nõukogule ettepaneku seoses kõnealuste meetmetega. Kuna direktiivi 2001/18/EÜ artikli 30 lõikes 2 sätestatud tähtaeg on möödas ning kuna nõukogu ei ole kavandatud meetmeid vastu võtnud ega väljendanud neile vastuseisu, peaks vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artikli 5 lõikele 6 meetmed vastu võtma komisjon,

21.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 162/34

(1)

Määruse (EMÜ) nr 793/93 raames on järgmised ühendid loetud eritähelepanu vajavateks ühenditeks, mida tuleb hinnata vastavalt komisjoni määrustele (EÜ) nr 1179/94 (2) ja (EÜ) nr 2364/2000, (3) milles käsitletakse määruses (EMÜ) nr 793/93 ettenähtud eritähelepanu vajavate ainete esimest ja neljandat nimekirja:

(2)

Kõnealuste määrustega referendiks määratud liikmesriigid on lõpetanud asjaomastest kemikaalidest inimesele ja keskkonnale tuleneva ohu hindamise vastavalt komisjoni 28. juuni 1994. aasta määrusele (EÜ) nr 1488/94, milles kehtestatakse registreeritud kemikaalide poolt inimesele ja keskkonnale põhjustatava ohtlikkuse hindamise põhimõtted vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) nr 793/93, (4) ja on soovitanud strateegia ohu vähendamiseks.

(3)

Toksilisuse, ökotoksilisuse ja keskkonna teaduskomiteega (SCTEE) ning tervise- ja keskkonnariskide teaduskomiteega (SCHER) on konsulteeritud ja komiteed on esitanud arvamuse referentide tehtud ohuhindamise kohta. Kõnealused arvamused on avaldatud teaduskomiteede veebilehel.

(4)

Ohuhindamise ja ohu piiramise strateegia kohta saadud täiendavad tulemused on esitatud asjaomases komisjoni teatises. (5)

(5)

Kõnealuse hindamise põhjal on asjakohane soovitada teatavaid ohu vähendamise meetmeid teatavate ainete puhul.

(6)

Töötajatele soovitatud ohu vähendamise meetmeid tuleks vaadelda töötajate kaitse õigusaktide raames, mida käsitatakse sobiva raamistikuna kõnealustest ainetest lähtuva ohu piiramiseks vajaliku määrani.

(7)

Käesoleva soovitusega ette nähtud meetmed on kooskõlas määruse (EMÜ) nr 793/93 artikli 15 lõike 1 alusel loodud komitee arvamusega,

1.

Tuleks arvesse võtta vabatahtlikku kokkulepet, mille on sõlminud Euroopas asuvaid kõnealuse aine tootjaid ja müüjaid esindav Euroopa klooritud lahustite ühendus ning tarbijad, ning millega kõnealuse aine müük on piiratud üksnes selliste tarbijatega, kes järgivad hartat, mis käsitleb trikloroetüleeni ohutut kasutamist metallide puhastamiseks. Hartaga nõutakse, et tarbijad võivad kasutada trikloroetüleeni metallide puhastamiseks ainult hermeetilistes või suletud süsteemides vastavalt Euroopa standardi EN 12921 4. osas esitatud määratlusele, ning selle nõude täitmist jälgib kolmas osaline.

2.

Benseeni tootmis- ja/või töötlemiskohtades reoveepuhastusseadmeid ähvardava võimaliku ohu kõrvaldamiseks soovitatakse järgmist, et asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused kehtestavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/1/EÜ (6) (saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta) alusel benseeni kohta väljaantavates lubades tingimused, heitkoguste piirväärtused või samaväärsed parameetrid või tehnikameetmed, et kõnealust ainet kasutataks vastavalt parimale võimalikule tehnikale, võttes arvesse asjaomaste käitiste tehnilisi näitajaid, geograafilist asukohta ja kohalikke keskkonnatingimusi.

3.

Liikmesriigid peaksid hoolikalt jälgima benseenialase parima võimaliku tehnika rakendamist ja teatama komisjonile parimat võimalikku tehnikat käsitleva teabevahetuse raames kõigist olulistest muudatustest.

4.

Lubade andmise ja järelevalve hõlbustamiseks direktiivi 2008/1/EÜ (saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta) alusel tuleks benseen võtta parima võimaliku tehnika suuniste väljatöötamise kavasse.

5.

Riigi eeskirjadega tuleks vajaduse korral piirata tööstuslikes reoveepuhastites kasutatavate mikroorganismide kokkupuudet ainega, et mikroorganisme ja keskkonda ei ähvardaks oht.

6.

Ühenduse praeguse õigustiku (7) üks tähtsamaid eesmärke on põhjavee igasuguse inimtekkelise reostuse, kaasa arvatud TAMEga, ärahoidmine. Seepärast soovitatakse vajaduse korral seireprogrammide käivitamist, et avastada varakult TAME sattumine põhjavette.

7.

Lisaks soovitatakse bensiinijaamade maa-aluste tankide ja müügiseadmete ehitamisel ja kasutamisel laialdaselt kasutada parimat võimalikku tehnikat. Liikmesriigid peaksid seoses sellega kaaluma kohustuslike nõuete kehtestamist eelkõige kõigi selliste bensiinijaamade jaoks, mis asuvad põhjaveetoitealadel.

8.

Asjaomaste liikmesriikide pädevad asutused peaksid esitama direktiivi 2008/1/EÜ alusel TAME kohta väljaantavates lubades tingimused, heite piirväärtused või samaväärsed parameetrid või tehnikameetmed, et kõnealustes käitistes töötataks vastavalt parimale võimalikule tehnikale, võttes arvesse kõnealuste ettevõtete tehnilisi näitajaid, geograafilist asukohta ja kohalikke keskkonnatingimusi.

9.

Liikmesriigid peaksid hoolikalt jälgima TAME-alase parima võimaliku tehnika rakendamist ja teatama komisjonile parima võimaliku tehnika alase teabevahetuse raames kõigist olulistest muudatustest.

10.

Kohalikke heiteid pinnavette tuleks vajaduse korral piirata riiklike eeskirjadega, millega tagataks, et keskkonda ei ähvarda oht.

11.

Põhjavee kaitsmiseks ettenähtud ohuvähendusmeetmeid loetakse piisavaks, et hoida ära inimesi keskkonna kaudu ähvardav oht.

12.

Käesolev soovitus on suunatud kõigile sektoritele, kus tegeldakse kõnealuste ainete impordi, tootmise, transpordi, säilitamise, valmistiseks kokkusegamise või muu töötlemise, kasutamise, lõppladustamise või taaskasutusse võtmisega, ja liikmesriikidele.

21.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 162/37

(1)

Määruse (EMÜ) nr 793/93 raames on järgmised ühendid loetud eritähelepanu vajavateks ühenditeks, mida tuleb hinnata vastavalt komisjoni määrustele (EÜ) nr 143/97 (2) ja (EÜ) nr 2364/2000, (3) milles käsitletakse määruse (EMÜ) nr 793/93 kohaselt eritähelepanu vajavate ainete kolmandat ja neljandat nimekirja.

(2)

Kõnealuste määrustega referendiks määratud liikmesriigid on lõpetanud asjaomastest ainetest inimesele ja keskkonnale tuleneva ohu hindamise vastavalt komisjoni 28. juuni 1994. aasta määrusele (EÜ) nr 1488/94, milles kehtestatakse registreeritud kemikaalide poolt inimesele ja keskkonnale põhjustatava ohtlikkuse hindamise põhimõtted vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) nr 793/93, (4) ja on soovitanud strateegia ohu vähendamiseks.

(3)

Tervise- ja keskkonnariskide teaduskomiteega (SCHER) on konsulteeritud ja komitee on esitanud arvamused referentide läbiviidud ohuhindamise kohta. Kõnealused arvamused on avaldatud teaduskomitee veebilehel.

(4)

Ohuhindamise ja ohu piiramise strateegia kohta saadud täiendavad tulemused on esitatud asjaomases komisjoni teatises. (5)

(5)

Kõnealuse hindamise põhjal on asjakohane soovitada teatavaid ohu vähendamise meetmeid teatavate ainete puhul. Konkreetselt nimekirja kandmata ainete kohta ei ole käesoleva soovituse adressaatidele esitatud soovitusi.

(6)

Töötajatele soovitatud ohu vähendamise meetmeid tuleks vaadelda töötajate kaitse õigusaktide raames, mida käsitatakse sobiva raamistikuna kõnealustest ainetest lähtuva ohu piiramiseks vajaliku määrani.

(7)

Käesoleva soovitusega ette nähtud meetmed on kooskõlas määruse (EMÜ) nr 793/93 artikli 15 lõike 1 alusel loodud komitee arvamusega,

1.

Ettevõtjad, kes kasutavad tootmises ja tärkliste katioonimisel katiooniva vahendina EPTAC-d, peaksid arvestama kõiki asjaomase sektori juhiseid, mis on riigi tasandil välja töötatud praktiliste mittekohustuslike suuniste põhjal, mille on koostanud komisjon vastavalt nõukogu direktiivi 98/24/EÜ (6) (nn keemiliste mõjurite direktiiv) artikli 12 lõikele 2.

2.

EPTAC kohalikke heiteid keskkonda tuleks vajadusel piirata riiklike eeskirjadega, millega tagatakse, et keskkonda ei ähvardaks oht.

3.

Ettevõtjad, kes kasutavad tärkliste katioonimisel katiooniva vahendina CHPTAC-d, peaksid arvestama kõiki asjaomase sektori juhiseid, mis on riigi tasandil välja töötatud praktiliste mittekohustuslike suuniste põhjal, mille on koostanud komisjon vastavalt direktiivi 98/24/EÜ artikli 12 lõikele 2.

4.

CHPTAC kohalikke heiteid keskkonda tuleks vajadusel piirata riiklike eeskirjadega, millega tagatakse, et keskkonda ei ähvardaks oht.

5.

Käesolev soovitus on suunatud kõigile sektoritele, kus tegeldakse kõnealuste ainete impordi, tootmise, transpordi, säilitamise, valmistiseks kokkusegamise või muu töötlemise, kasutamise, lõppladustamise või taaskasutusse võtmisega, ja liikmesriikidele.

21.6.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 162/39

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiiviga 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ, (1) on ette nähtud kohustuslikule auditile esitatavate nõuete minimaalne ühtlustamine. Vastavalt kõnealuse direktiivi artiklile 31 peab komisjon esitama aruande vastutust käsitlevate riigisiseste eeskirjade mõju kohta kohustuslikele audititele Euroopa kapitaliturgudel ning kutseliste audiitorite ja audiitorühingute kindlustustingimuste kohta ning kui ta leiab selle olevat asjakohase, siis esitama soovitusi.

(2)

Kapitaliturgude sujuvaks toimimiseks on vaja jätkusuutlikku auditeerimisvõimekust ja audiitorteenuste konkurentsivõimelist turgu, kus on piisaval hulgal audiitorühinguid, kes suudavad teha ja on valmis tegema nende äriühingute kohustuslikke auditeid, kelle väärtpaberitega on lubatud kaubelda liikmesriigi reguleeritud turul. Äriühingute turukapitalisatsiooni suurenev volatiilsus on aga toonud kaasa palju suurema vastutusriski, samal ajal kui kindlustuskatte kättesaadavus niisuguste audititega seotud riskide vastu on muutunud järjest piiratumaks.

(3)

Kuna piiramatu solidaarvastutus võib heidutada audiitorühinguid ja nende võrgustikke sisenemast ühenduse börsil noteeritud äriühingute rahvusvahelisele audiitorteenuste turule, on vähe tõenäoline selliste uute audiitorühingute võrgustike teke, kes suudaksid teha asjaomaste äriühingute kohustuslikke auditeid.

(4)

Seetõttu tuleks piirata börsil noteeritud äriühingute kohustuslikke auditeid tegevate audiitorite ja audiitorühingute, k.a kontsernide vastutust. Audiitori kutsekohustuste tahtliku rikkumise juhtudel ei ole vastutuse piiramine siiski õigustatud ega tohiks neil juhtudel kehtida. Samuti ei tohiks selline piiramine mõjutada kahjukannatanu õigust saada õiglast hüvitist.

(5)

Arvestades märkimisväärseid erinevusi tsiviilvastutust käsitlevate riigisiseste õigusnormide vahel, on praeguses etapis asjakohane anda igale liikmesriigile võimalus valida vastutuse piiramiseks meetod, mida ta peab oma tsiviilvastutuse normide jaoks sobivaimaks.

(6)

Seetõttu peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada riigisiseste õigusnormidega audiitorite vastutuse ülempiir. Teise variandina peaks liikmesriikidel olema võimalik kehtestada siseriiklikes õigusnormides proportsionaalne vastutuse süsteem, mille kohaselt oleksid kutselised audiitorid ja audiitorühingud vastutavad ainult enda tekitatud kahju ulatuses, jagamata solidaarvastutust kolmandate isikutega. Liikmesriikides, kus kutseliste audiitorite vastu saab nõudeid esitada ainult auditeeritud äriühing ja mitte üksikaktsionärid ega kolmandad isikud, peaks liikmesriik võimaldama äriühingul, tema aktsionäridel ja audiitoril kindlaks määrata audiitori vastutuse ülempiiri, rakendades piisavaid tagatisi auditeeritava äriühingu investorite jaoks,

1.

Käesolevas soovituses käsitletakse nende audiitorite ja audiitorühingute tsiviilvastutust, kes teevad konsolideeritud või aastaaruannete kohustuslikku auditit liikmesriigis registreeritud äriühingutele, mille väärtpaberitega on lubatud kaubelda liikmesriigi reguleeritud turul.

2.

Audiitorite ja audiitorühingute kutsekohustuste rikkumisest tulenevat tsiviilvastutust tuleks piirata, v.a kui audiitor või audiitorühing on oma kohustusi rikkunud tahtlikult.

3.

Vastutuse piiramist tuleks kohaldada auditeeritud äriühingu ja kolmandate isikute suhtes, kellel on liikmesriigi õiguse kohaselt hüvitisnõude esitamise õigus.

4.

Tsiviilvastutuse piiramine ei tohiks mõjutada kahju kannatanule õiglase hüvitise maksmist.

5.

Liikmesriigid peaksid võtma meetmeid vastutuse piiramiseks. Selleks soovitatakse kasutada üht või mitut järgmistest konkreetsetest meetoditest:

6.

Kui vastutust piiratakse lepingus, nagu on osutatud punkti 5 alapunktis c, peaksid liikmesriigid tagama, et täidetud oleksid kõik järgmised tingimused:

7.

Enne punkti 5. alapunktides a, b või c kirjeldatud meetodit või mis tahes muud punktidele 2, 3 ja 4 vastavat vastutuse piiramise meetodit rakendavate meetmete vastuvõtmist peaks liikmesriik võtma arvesse finantsturgudele ja investoritele ning börsil noteeritud äriühingute kohustuslike auditite turule juurdepääsu tingimustele avaldatavat mõju, samuti mõju auditite kvaliteedile ning riskide ja auditeeritavate äriühingute kindlustamisele.

8.

Liikmesriike kutsutakse üles teatama komisjonile 5. juuniks 2010 käesoleva soovituse alusel võetud meetmetest.

9.

Käesolev soovitus on adresseeritud liikmesriikidele.