23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/1

Raportöör:

Jonathan PEEL

Kaasraportöör:

Dumitru FORNEA

1.1.

Komitee avaldab siirast heameelt ELi tulevase eesistujariigi palve üle koostada ettevalmistav arvamus Kesk-Aasiaga loodavat uut partnerlust käsitleva ELi strateegia eelseisva, iga kahe aasta tagant toimuva läbivaatamise (1) kohta ja eelkõige tema ettepaneku üle arendada ühe oma peamise välispoliitilise prioriteedina ELi suhted viie Kesk-Aasia riigiga (2) tõhusaks partnerluseks.

1.1.1.

Seejuures juhib komitee veel kord tähelepanu oma 2011. aastal koostatud Kesk-Aasiat käsitlevas arvamuses esitatud järeldustele ja soovitustele (3), mis jäävad jõusse.

1.2.

Komitee märgib ära eelmise läbivaatamise ajal vastu võetud nõukogu järelduse, et ELi strateegia on ennast tõestanud ja jääb jõusse (4). ELi kõik katsed parandada suhteid viie Kesk-Aasia riigiga peavad jääma pragmaatilisele alusele ja neid tuleb kohandada piirkonna muutuva poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse olukorraga, jätmata samal ajal tähelepanuta peamisi inimõigustega seotud väärtusi ja põhimõtteid ning näidates võimaluse korral üles piisavat paindlikkust, et aidata kaasa vastastikku kasulike suhete arendamisele.

1.2.1.

Eelkõige ei ole vaja ELile meelde tuletada, et erinevalt Euroopast puudub nende riikide vahel tõeline piirkondlik vastastikune side ja nendega tuleb tegeleda individuaalselt ning et ELi kaasatuse mis tahes suurendamine või laiendamine neis riikides mõjutab vältimatult ELi üldisemaid suhteid Venemaaga. EL peab võtma arvesse piirkonnas olemasolevaid jõustruktuure, jättes endale samas õiguse tegutseda sõltumatult. Et nimetatud viis riiki olid endise Nõukogude Liidu osa, peab Venemaa neid, nagu ka Ukrainat, oma mõjusfääri kuuluvaks. Seetõttu on väga oluline, et kõnealuses läbivaatamises võetaks ühtviisi arvesse nii ELi üldist lähenemisviisi Venemaa suhtes kui ka tema suhteid Venemaaga.

1.3.

Komitee märgib, et Kesk-Aasia tähtsus strateegilise asukohana on alates 2011. aastast, eriti Ukraina kriisi kontekstis, suurenenud. Komitee märgib samuti, et Hiina seotus piirkonnaga kasvab märgatavalt. Seetõttu on see piirkond ELi–Hiina suhete jaoks oluline ja kujutab endast peamist võimalust tugevdada ELi–Hiina strateegilist partnerlust, eeskätt suurema koostöö kaudu energia ja transpordi valdkonnas. Komitee soovitab seda põhjalikult uurida.

1.3.1.

Partnerlusstrateegias nimetatakse prioriteetsete valdkondadena energiat ja transporti. Komitee kordab oma 2011. aasta soovitust, et ELi ja Kesk-Aasia märkimisväärse potentsiaaliga energiavarudega seotud suhete elujõulisus peab põhinema praktilistel ja majanduslikel kaalutlustel. EL teeb õigesti, osaledes energiasektori arendamises nendes riikides, eelkõige seetõttu, et nende varud pakuvad Euroopale lisa- ja täiendavaid energiaallikaid (vastukaaluks alternatiivsetele allikatele), kuigi see on keeruline transiidi- ja transpordiprobleemide tõttu. Meie vastastikuse huvi puhul suurendada energiatarneid Kesk-Aasiast on aga tähtis vältida mis tahes võimalikke ebakõlasid Hiinaga.

1.3.2.

Soovitame tungivalt kasutada ELi arvestatavaid teadmisi ja kogemusi koostöö tõhustamisel energiatõhususe parandamise ja taastuvate energiaallikate kasutamise vallas, sest piirkonnas on olemas oluline kasutamata potentsiaal; üks peamisi eesmärke on ka EITI (5) raames tehtava piirkondliku koostöö laiendamine.

1.3.3.

Komitee kordab samuti oma 2011. aasta soovitust, et Hiina ja ELi kavandatud transpordikoridorid tuleb täielikult kooskõlastada, võimaluse korral eelkõige raudteetaristus. Samuti soovitame pingutada rohkem, et saavutada tulemusi VVK TRACECA komisjonis (6) (Euroopa, Kaukaasia ja Kesk-Aasia vahelise transpordikoridori valitsustevaheline komisjon), et kiirendada säästva taristuketi väljaarendamist, tagades mitmeliigilise transpordi (iseäranis raudtee- ja maanteetaristu) ja ühendades transpordikoridori üleeuroopaliste võrkudega (TENid).

1.4.

EL ei võida aga Kesk-Aasias poolehoidu vaid majanduslike eesmärkide poole püüeldes. Partnerlusstrateegias pannakse rõhku ka inimõigustele, õigusriigile, heale valitsemistavale ja demokratiseerimisele. Liit peab aitama kaasa usalduse loomisele olemasolevates võimustruktuurides. Selles valdkonnas on piirkonnal veel keerulisi probleeme, mis on tingitud valulikust üleminekust käsumajanduselt riiklikule turumajandusele, mida takistavad piirkonda haaravad etnilise, keskkonnaalase ja majandusliku ebastabiilsuse perioodid.

1.4.1.

Partnerlusstrateegias rõhutatakse iseäranis ELi suutlikkust pakkuda „poliitilise stabiilsuse ja jõukuseni viivat piirkondliku integratsiooni kogemust”, viidates konkreetselt liikmesriikidele, kes ühinesid ELiga 2004. aastal või hiljem. Komitee soovitab seepärast tungivalt, et eesistujariik Läti julgustaks kaasliikmesriike jagama oma kogemusi seoses käsumajanduselt ülemineku juhtimise, e-valitsuse (ja eeskätt nn e-siiditee (e-silk-highway)) arendamise ning toetuse teiste valdkondadega, mis võiksid pakkuda lisaväärtust, eeskätt siis, kui need on ühendatud jõupingutustega õigusriigi tugevdamiseks.

1.4.2.

Siinkohal on olulised ka komitee arvamuses „Jätkusuutlikud muutused üleminekuühiskondades” (7) esitatud soovitused. Lisaks juhiksime tähelepanu sellele, et äriühingutel ja ametiühingutel, nii eraldi kui ka sotsiaalpartneritena, on samuti mängida tähtis osa, kasutades olemasolevaid suhteid, et eelkõige julgustada Kesk-Aasia valitsusi tunnustama suuremal määral positiivset rolli, mida kodanikuühiskond täidab. Selle edendamiseks ja investeerimise edendamiseks soovitame, et komitee delegatsioon külastaks Kesk-Aasiat esimesel võimalusel.

1.4.3.

Komitee tunneb iseäranis muret teadete pärast, et ELi eriesindaja rolli ei ole uuendatud, ja soovitab tungivalt ennistada see ametikoht niipea kui võimalik.

1.5.

Eriti tähtsad on noored ja haridus. Siinkohal avaldab komitee heameelt muudetud ja väga oodatud ELi programmi Erasmus+ üle, mis aitab arendada veelgi tugevamaid haridussidemeid ja liikuvust kolmanda taseme hariduse vallas ning millega peavad kaasnema viisade saamise lihtsustamine ja tasudest vabastamine piirkonna kõige andekamatele õpilastele.

1.5.1.

Pool Kesk-Aasia elanikkonnast on alla 25-aastased. Seetõttu on teise astme haridus vähemalt sama oluline kui kolmanda astme haridus. Komitee palub siinkohal tungivalt ELi tegevust ja toetust, eelkõige õpikute pakkumise kaudu (seal, kus neist on teise astme hariduses puudu), ja rohkem teavet ELi kohta kohalikes keeltes. Kaaluda tuleks ka suuremat toetust õpetajatele, võib-olla osana laiemast maaelu arengu programmist, ja suuremat ulatust lapsevanemate kaasamiseks. Üldise haridustaseme tõus peaks samuti aitama vähendada võimalikku radikalismi kohalike noorte hulgas.

1.5.2.

Samuti soovitab komitee panna suuremat rõhku nii loodusteaduste õpetamise toetamisele Kesk-Aasias, kus see on olnud ajalooliselt oluline ja kus on olnud sidemeid eeskätt Balti riikidega, kui ka meedia tugevamale kohalolekule piirkonnas, pakkudes Euroopa tele- ja raadiovõrkude (näiteks Euronews või Euranet) kaudu saateid kohalikes keeltes.

1.6.

Komitee on siiski sügavalt veendunud, et inimõigusi saab kõige paremini edendada, arendades ja soodustades kontakti kohaliku kodanikuühiskonnaga ning suurendades selle võimekust areneda valitsuste tõhusaks partneriks ja dialoogi osapooleks, tugevdades seeläbi ka õigusriiki ja sõltumatut kohtuvõimu.

1.6.1.

Erapooletu avaliku teenistuse ja kohaliku kodanikuühiskonna rolli suurendamine on endiselt otsustava tähtsusega, eriti seetõttu, et kummagi tegelik traditsioon on kesine. ELi osalemine kohalikus kodanikuühiskonnas laiemal ja sügavamal tasandil osana inimõigustealasest dialoogist on oluline ja seda tuleb tugevdada, kasutades eelkõige rohkem internetti ja asjakohaseid veebisaite.

1.6.2.

ELi Kesk-Aasia strateegia üks esimesi tulemusi 2007. aastal oli ELi inimõigustealase dialoogi protsessi käivitamine. Iga riigiga on viidud läbi keskmiselt umbes kuus selliste dialoogide vooru. Kuigi komitee avaldab siirast heameelt Brüsselis toimuvate Euroopa välisteenistuse kodanikuühiskonna organisatsioonidele mõeldud infotundide üle, soovitab komitee siiski tungivalt suurendada oluliselt Kesk-Aasia kodanikuühiskonna organisatsioonidega kohapeal toimuvate kohtumiste arvu. Näib, et need on toimunud vaid vajaduse korral ja enamikul juhtudel ainult enne dialoogi ning nendel ei käsitleta alati küsimusi, mida kodanikuühiskonna organisatsioonid peavad kõige olulisemaks.

1.6.3.

Komitee avaldab kahetsust, et EL, kes näib rahastavat vaid juba väljakujunenud professionaalseid valitsusväliseid organisatsioone, on jätnud seni üldiselt tähelepanuta rolli, mida täidavad traditsiooniliste, kogukonna/vastastikuse abi ühenduste rohkem maaeluga seotud ashar/hashar-vormid, mis on sügavalt juurdunud nii Kesk-Aasia rändrahvaste kui ka paikse asustusega piirkondades. Ka see viga tuleb kiiresti parandada.

1.7.

Komiteel ei ole selle arvamuse mahu piiratuse tõttu võimalik siinkohal kommenteerida partnerluse strateegias hõlmatud paljusid konkreetseid valdkondi, kuid peamise tähtsusega on endiselt keskkonnasäästlikkus ja vesi. Komitee soovitab tungivalt panna suuremat rõhku energiatõhususele, toiduga kindlustatusele ja toiduohutusele, kuid eelkõige veekasutuse tõhususele, ning keskendada jõupingutused vee väga suure raiskamise vähendamisele. Vesi on piirkonna elutähtis põhitarbeaine ja peaks olema aluseks mis tahes toetusele, mida EL suudab kohalikule põllumajandusele pakkuda.

1.7.1.

Komitee kordab oma 2011. aasta soovitust toiduga kindlustatuse, veega kindlustatuse ning energiatarne omavahel seotud, kuid keerukate probleemide kohta. Taas kord soovitab komitee tungivalt, et EL mängiks suuremat rolli kõnealuse viie riigi koostööle ergutamises, et lahendada need probleemid terviklikult, eelkõige praktilise kogemuse varal, mis ELil juba on teiste aitamisel selles valdkonnas, ja suurendada vastastikust kaubavahetust põllumajanduslike toiduainete osas.

2.1.

ELi järgmine eesistujariik Läti on seadnud suhete laiendamise nende viie Kesk-Aasia riigiga üheks oma peamiseks välispoliitiliseks prioriteediks. 2015. aasta alguses võetakse pärast Euroopa välisteenistuse iga kahe aasta järel toimuvat ELi Kesk-Aasia strateegia läbivaatamist vastu nõukogu järeldused. Komiteel on palutud käsitleda eelkõige praegusest geopoliitilisest ja strateegilisest olukorrast lähtuvaid peamisi küsimusi, eriti siis, kui on olemas selge võimalus ELi ja Kesk-Aasia riikide tõelise partnerluse arendamiseks.

2.1.1.

Need küsimused hõlmavad julgeolekut, haridust, energiat, transporti, keskkonnateemasid, maaelu areng kaasa arvatud, säästva arengu laiemaid aspekte ja ettevõtluskeskkonda, sealhulgas VKEd, kaubandus ja investeerimine.

2.1.2.

Ei ole vajadust siinkohal korrata paljusid 2011. aasta arvamuse taustteabe üksikasju. Ometi on tähtis meelde tuletada, et kuigi need viis riiki hõlmavad väga suurt maa-ala, moodustab nende rahvastik kokku (2013. aasta andmetel) vaid umbes 66 miljonit. Need suhteliselt uued riigid on alles kujunemisjärgus. Alles 1991. aastal pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist iseseisvaks saanud riikidest üheski ei ole varem olnud rahvuslikku vabadusliikumist. Enamikul neist on oma naabritega pingelised suhted, eeskätt piiride tõttu, millel on sageli vähe ühist etniliste piiridega, ja see võib viia vägivallani. Allesolev vähene ühtekuuluvustunne võib aga samuti olla negatiivne tegur, sest see meenutab nõukogude aega. Keerukad probleemid püsivad ka valuliku ülemineku tõttu riiklikule turumajandusele. Valitseva ladviku suhtumine ei ole samuti kuigi palju muutunud: vanad nõukogude nomenklatuuri aegsed haldusstruktuurid on muutunud oligarhiliseks, klanni- või perekonna-põhiseks bürokraatiaaparaadiks.

2.1.3.

Viis riiki on ka väga erinevas arengustaadiumis. Kasahstan on tõusmas piirkonna tähtsaimaks osaliseks, kellega Euroopa Liidu suhted edenevad jõudsalt. Kõrgõzstan ja Tadžikistan on palju vaesemad, kuid on suhteliselt avatud, kaasates mõningal määral kodanikuühiskonda. Arenevad ka ELi suhted Usbekistaniga, kuid Turkmenistan on endiselt piirkonna kõige suletum riik, kus puudub tõhus sõltumatu kodanikuühiskond.

3.1.

Vaatamata ebasõbralikule ümbrusele on Kesk-Aasia kui olulise strateegilise risttee tähtsus alates 2011. aastast suurenenud. Asukoht muudab piirkonna rahvusvahelistele turgudele juurdepääsul väga sõltuvaks naaberriikide transporditeedest.

3.1.1.

Venemaa mõju on tugev ja see on muutunud pärast Ukraina kriisi ja Venemaa rahvusvahelistest lepingutest lahtiütlemist veelgi suurema piirkondliku ja rahvusvahelise tähelepanu objektiks. Laialt levinud arusaama kohaselt soovib Venemaa president taastada oma endist mõjusfääri. See omakorda toob kaasa süvenenud mure külma sõja aegadesse tagasipöördumise pärast ja mitte ainult endistele nõukogude liiduvabariikidele, vaid ka seoses laiemate huvidega tekkida võiva ohu suurenemise pärast. Lisaks on tähtis mitte alahinnata Vene nn pehme jõu raadio ja televisiooni kaudu täidetavat olulist rolli, millele on kaasa aidanud asjaolu, et vene keel on piirkonna peamine suhtlusvahend ja suur osa piirkonna väljarändajaid töötab praegu Venemaal.

3.1.2.

Eelkõige on suurenenud rahvusvaheline keskendatus ja tähelepanu energiale (ning loodusvaradele), kuigi Hiina seotus piirkonnaga oli juba niigi väga suur. Lisaks võib Afganistani sõja lõpetamise väljavaade ja Ameerika Ühendriikide osalemise vähenemine julgustada võitlevat islamit ja aidata kaasa nn Islamiriigi tõusule.

3.2.

Paljud näevad Kesk-Aasiat Hiina-Vene uuenenud vastasseisu peaareenina ja ELi selles kõrvalseisjana. 2008. aasta finantskriis andis Hiinale Venemaa arvel hoogu juurde. Energia seisukohast ei ole kahe riigi partnerlus olnud lihtne ja mängides aktiivsemat rolli Kesk-Aasias, on Hiina tulemuslikult vaidlustanud Vene ülemvõimu seal. Samas võib see aja jooksul osutuda piisavaks, et panna Venemaad praegustele pingetele vaatamata ELiga tihedamaid sidemeid otsima. Omalt poolt on Hiina (nagu ka India) olnud Ukraina kriisi suhtes märkimisväärselt vaikne, kusjuures paljud ei nõustu täielikult Euroopa murega.

3.2.1.

Hiina on ka juhtiv jõud Šanghai Koostööorganisatsioonis (SCO), kuhu kuuluvad ka Kesk-Aasia riigid, Venemaa ja Iraan. Algselt piiriküsimuste lahendamiseks loodud organisatsioon on olnud Hiinale kasulik nii enda reklaamimisel uutes riikides kui ka oma positsiooni tugevdamisel enda riigi piiridesse jäävas Xinjiangis. Venemaa jaoks on SCO olnud oluline oma mõju säilitamiseks vastukaaluks Hiina mõjuvõimule, kuid samuti pakub see ühist alust julgeolekuküsimuste, sealhulgas terrorismi, äärmusluse ja separatismi (nn kolm kurja jõudu) arutamiseks.

3.2.2.

Hiina üha olulisem roll piirkonnas tuli esile 2013. aastal, kui president Xi käivitas oma „Siiditee majandusvööndi” algatuse, mida toetab 16,3 miljardi USA dollari suurune rahastamisvahend ja mille eesmärk on luua tihedamaid sidemeid Euroopaga, ent kaasata ka teele jäävaid riike. Hiina majanduslikku aktiivsust piirkonnas on kannustanud tema energiavajadus; Hiina on ehitanud nii teid kui ka torustikke, tehes suuri investeeringuid eelkõige Turkmenistani gaasi – võib-olla suuremaid, kui see riik suudab praegu kaevandada, kuid kooskõlas selle suurte varudega. Kui Vene uudisteagentuur Novosti teatas (8), et Venemaa on pakkunud Tadžikistanile 6,7 miljonit USA dollarit abi maaelu ümberkorraldamiseks, ütles üks Tadžiki minister pärast seda Financial Timesile, et Hiina investeerib 2017. aastaks riiki vähemalt 6 miljardit USA dollarit (ligi 70 % Tadžikistani 2013. aasta SKPst ja üle 40 korra rohkem, kui moodustavad selle iga-aastased välismaised otseinvesteeringud) (9).

3.2.3.

Nagu Aafrikaski, hõlmab Hiina sisend Hiina tööjõu ja tsiviilehituse oskuste massilist importi, mis on põhjustanud mõningast ebapopulaarsust, mida on Tadžikistanis võib-olla süvendanud nii paljude Venemaal töötavate kohalike meeste puudumine.

3.3.

1. jaanuaril 2015 asub Venemaa juhtimisel tegutsema varasemast tolliliidust välja kasvanud Euraasia Majandusliit. Kasahstanist saab selle liidu liige, nagu ka suure tõenäosusega Kõrgõzstanist, kuigi see võib tekitada probleeme riigi õitsvale kaubandusele Hiina ekspordi vahendajana. Samuti ei pruugi Tadžikistanil olla muud valikut kui ühineda, eelkõige seetõttu, et 52 % tema SKPst moodustavad Venemaal töötavate tadžikkide koduriiki tehtud rahaülekanded. Ent nagu varemgi, jäävad nii Usbekistan kui ka Türkmenistan Venemaaga sidemete taasloomise suhtes ettevaatlikumaks.

3.3.1.

Kasahstan aga peab seda liitu põhimõtteliselt pigem majanduslikuks kui poliitiliseks. Kasahstan soovib väga säilitada tasakaalu erinevate väljastpoolt tulevate rahvusvaheliste huvide vahel. Kasahstan on huvitatud hiljuti ELiga sõlmitud tõhustatud partnerlus- ja koostöölepingu parafeerimisest niipea kui võimalik ja on ühinenud esimese Kesk-Aasia riigina Aasia–Euroopa kohtumisega (ASEM) (10). On kahetsusväärne, et Kasahstani WTOga ühinemise taotluse käsitlemist ei lõpetatud WTO ministrite 2013. aasta kohtumisel, mida paljud panevad tema suure Euraasia naabri tekitatud viivituste süüks.

3.4.

Kuigi islamivõitlejad on vähemusnähtus (religioosne ind oli Tadžikistani 1990ndatel toimunud kodusõjas peamine tegur), järgib iga režiim agressiivset ilmalikku poliitikat, mis on tulemuselt vastupidine, arvestades üha suurenevat nõudlust – ka naiste hulgas – moslemi hariduse järele. Enamik elanikkonnast on sunniidid ja Süürias on tuvastatud sellest piirkonnast pärit võitlejaid. Iraan on huvitatud oma sidemete tugevdamisest piirkonnas mitte ainult transpordi- ja energiataristu (ja Hiinaga ühenduse) mõttes, vaid ka kultuuri ja keele valdkonnas. Tadžikistanis ja Usbekistani olulistes osades (nt Samarkand, Buhhaara) räägitakse pärsia keelt. Kuna turgi keel on teine peamine kohalik keel, on ka Türgil piirkonnas olulised huvid.

4.1.

Komitee 2011. aasta arvamuses mööndi, et ELi roll piirkonnas on suhteliselt nõrk. EL käivitas oma Kesk-Aasia strateegia 2007. aasta juulis, mille perioodilise läbivaatamise aeg on nüüd jälle käes. Kuigi kaubavahetuse tasemed on madalad, on EL iga riigi, eriti aga Kasahstani oluline kaubanduspartner. 2013. aastal oli ELi osakaal Kasahstani üldises kaubavahetuses 38 %, moodustades kaks kolmandikku riigi ekspordist (peamiselt energia). Siiski küündis ELi koguimport piirkonnast vaid 24,9 miljardi euroni ja eksport 10,6 miljardi euroni, st 1 %ni ELi kogukaubavahetusest.

4.1.1.

Igal võimalusel tuleb suurendada kaubavahetuse mahtu iga riigiga ja igasse riiki tehtavaid investeeringuid ning arendada sotsiaalpartnerite kui peamiste kodanikuühiskonna osalejate rolli ja tegevust.

4.1.2.

Kõrgõzstan on abikõlblik üldiste tariifsete soodustuste kava (GPS) (11) rakendamiseks, kuid Usbekistan ja Tadžikistan ei ole veel taotlenud säästva arengu ja hea valitsemistava edendamiseks kohaldatavat stimuleerivat erikorda (GSP+), mille põhjuseks on kahtlemata selle tingimused. 2016. aastal ei ole Turkmenistan „keskmise sissetulekuga riigiks” ümberliigitamise tõttu enam abikõlblik üldiste tariifsete soodustuste kava rakendamiseks. Et ainult Kõrgõzstan ja Tadžikistan on WTO liikmed, ei ole vabakaubanduslepinguid, eriti nende lepingute eeskujul, mis EL on sõlminud Ukraina, Gruusia või Moldovaga, ette näha. Võimaluse korral peab EL siiski vaatama Kesk-Aasiat palju tähelepanelikumalt seoses oma idapartnerluse ja Musta mere strateegiatega.

4.2.

Kesk-Aasia kujutab endast peamist võimalust tugevdada ELi ja Hiina strateegilist partnerlust tihedama koostöö kaudu, eriti sellistes valdkondades nagu energia ja transport. Seda tuleb põhjalikult uurida, sest mõlema poole eesmärk on suurendada oma energiatarneid piirkonnast.

4.2.1.

Arvestades Kesk-Aasia suuri süsivesinike, eelkõige maagaasi varusid, ei peeta neid eesmärke praegu tihedalt konkureerivaks. Piirkonna rahvastiku arvu kasv ja majanduskasv loomulikult suurendavad sisemist energiavajadust, kuid siin on olemas ka oluline kasutamata potentsiaal energiatõhususe parandamiseks ja taastuvate energiaallikate kasutamiseks. Alus koostöö tugevdamiseks nendes valdkondades on väga tugev, sest EL on välja arendanud märkimisväärsed teadmised selle poliitika valdkonnas ja tugeva säästva energiatööstuse, samuti piirkonnas koostöö laiendamiseks mäetööstuse läbipaistvuse algatuse (12) raames, mis hõlmab valitsuse energiaallikatest saadavate tulude suuremat läbipaistvust ja tugevdab kodanikuühiskonna rolli.

4.3.

ELi jaoks on Euroopa, Kaukaasia ja Kesk-Aasia vaheline transpordikoridor (TRACECA) jätkuvalt oluline algatus. See on rahvusvaheline programm eesmärgiga tugevdada poliitilise tahte ja algatuse 13 liikmesriigi, sealhulgas vastavad endised nõukogude liiduvabariigid ja Kesk-Aasia riigid (v.a Türkmenistan), Türgi, Bulgaaria ja Rumeenia, ühiste pürgimuste kaudu majandussuhteid ning kaubandust ja transpordiühendusi Musta mere basseini ning Lõuna-Kaukaasia ja Kesk-Aasia vahel, tuginedes olemasolevatele transpordisüsteemidele.

4.3.1.

Nüüdisaegse ja koostalitlusvõimelise teede ja strateegilise raudteetaristu ehitamine piki Siiditee marsruuti on Hiina, ELi ja samuti Venemaa peamine huvi. Selle piirkonna edukas lõimimine nüüdisaegse ja usaldusväärse taristu kaudu peaks pakkuma olulist võimalust mitte ainult suuremaks piirkondlikuks majandusintegratsiooniks, vaid ka inimeste liikuvuse ja kultuuridevahelise teabevahetuse edendamiseks, mis omakorda loob parema keskkonna õigusriigi ja demokraatia edendamiseks. Komitee tervitab seega eesistujariik Läti erilist rõhuasetust mitmeliigilise transpordi ühenduste arendamisele Euraasias.

4.4.

Kasahstanil on suured loodusvarade ja fossiilkütuse ressursid, millest suur osa on kasutamata, ning tootmine mäetööstuses on kaugel selle täieliku potentsiaali ärakasutamisest (13). Kasahstanil ja Usbekistanil on rikkalikud nafta- ja gaasivarud, kusjuures Türkmenistanile üksi kuulub üle 9 % maailma maagaasi varudest (14). Teisest küljest peavad Kõrgõzstan ja Tadžikistan oma hüdroenergia ja väärtuslike maavarade potentsiaali alles välja arendama (15). Usbekistan ja Türkmenistan kuuluvad puuvilla tootvate riikide esikümnesse, kuigi neil ei ole piisavalt veevarusid selle väga palju vett tarbiva põllukultuuri jaoks.

4.5.

EL ei võida aga Kesk-Aasias poolehoidu vaid majanduslike eesmärkide poole püüeldes. Üks kolmandik Kõrgõzstani ja Tadžikistani elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri. Kõrgõzstanis töötab rohkem kui kaks kolmandikku tööealisest elanikkonnast mitteametlikus sektoris. Eelkõige noorte tööpuuduse tõttu kodumaal töötab üle miljoni tadžiki ja pool miljonit kirgiisi välismaal, peamiselt Venemaal ja Kasahstanis. Vaatamata naiste juriidilisele võrdõiguslikkusele on püsiv sooline ebavõrdsus palkades osaliselt seotud naiste madala tööhõive ja ka madalapalgalistel erialadel töötamisega. Samuti vähenevad naiste haridusvõimalused.

4.6.

Seepärast esitatakse käesolevas arvamuses hulk olulisi soovitusi, mis käsitlevad energia- ja veekasutamise tõhusust ning toiduga kindlustatust (mis on endiselt Tadžikistani peamine mure), veega kindlustatust ja energiavarustust, kajastades 2011. aasta arvamuses antud soovitusi.

5.1.

Komitee põhiveendumus on, et kontaktide arendamine kohaliku kodanikuühiskonnaga on EL tõhususe seisukohast üks parimaid viise. Oluline on ka see, et seda tehakse positiivselt, proovides eelkõige tõrjuda piirkonna valitsuste suurenenud muret kodanikuühiskonna rolli pärast (16). Noorte laiemate kontaktide ja vahetuste edendamine peaks sellele kaasa aitama. Komiteel on siiralt hea meel selle üle, et Kesk-Aasias püütakse saavutada kõrgetasemelist toetust ELi laiendatud programmi Erasmus+ raames, mis edendab sügavamaid haridussidemeid ja suurendab liikuvust kolmanda taseme hariduses, millega ideaalis kaasneb viisade saamise lihtsustamine piirkonna kõige andekamatele õpilastele ja nende tasudest vabastamine.

5.1.1.

Teise astme haridus on teine oluline valdkond ELi tegevuse ja toetuse suurendamiseks, eelkõige ELi kohta kohalikes keeltes rohkema teabe pakkumise ja tegevuse suurema ulatuse kaudu, et kaasata ka lapsevanemad. Mõnes riigis haridussüsteem halveneb; keskkooli astmes on puudu õpikutest ja head haridust peetakse üldiselt elitaarseks eelkõige ülikooliõpingute kõrge hinna tõttu. Investeerimine õpetajakutse edendamisse rohujuure tasandil võib samuti olla kasulik, võib-olla osana maaelu laiemast arengust. Samuti tuleks tõsiselt kaaluda meedia parema kohaloleku tagamist piirkonnas Euroopa tele- ja raadiovõrkude (näiteks Euronewsi või Euraneti) kaudu, kus näidatakse saateid kohalikes keeltes.

5.2.

Oma 2011. aasta arvamuses vaatles komitee laiema, sõltumatult organiseeritud kodanikuühiskonna rolli ja tegevust Kesk-Aasias. Kahjuks ei näi olukord üheski viiest riigist sellest ajast alates kuigi palju paranenud olevat. Valitsuste suurenenud mure tõttu on kasvanud surve valitsusvälistele organisatsioonidele, meediale ja opositsioonile. Kasahstanis 2011. aasta lõpus toimunud naftatööliste protestid lõppesid 14 surnu ja paljude vigastatutega. See suurendas valitsuse kahtlusi sõltumatute ametiühingute suhtes, tõi kaasa peamiste opositsioonijuhtide vangistamise ja mitme meediaväljaande keelustamise.

5.2.1.

Kõrgõzstan ja Kasahstan, ärksama kodanikuühiskonnaga riigid, asusid tugevdama survet rahvusvahelistele valitsusvälistele organisatsioonidele. Kasahstan algatas uuringu „teiste riikide” (st Venemaa) kogemuse kohta, samal ajal algatasid Kõrgõzstani parlamendiliikmed uuesti sellest õigusaktist innustust saanud seaduseelnõu.

5.3.

2011. aasta arvamuses pöörati erilist tähelepanu traditsioonilistele, kogukonna/vastastikuse abi ühenduste rohkem maaeluga seotud ashar/hashar-vormidele (suunatud nt kogukonna taristu parandamisele), mis on sügavalt juurdunud nii Kesk-Aasia rändrahvaste kui ka paikse asustusega piirkondades. Nende taassünd 1990ndatel järgnes sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemisele, eelkõige sotsiaalsektoris. Kuigi ashar’il puuduvad tavaliselt ametlikud struktuurid, on mõned neist institutsionaliseeritud ja valitsusvälise organisatsioonina registreeritud. Rahvusvahelistele rahastajatele pakuvad need rühmad alust projektideks, mis suurendaksid maapiirkondade võimalusi.

5.3.1.

Komitee avaldab kahetsust, et EL kaldub rahastama vaid juba väljakujundatud valitsusväliseid organisatsioone, kuid märgib, et ashar/hashar-ühendused tuginevad nõukogude aja eelsetele traditsioonidele, mis on sageli vastuolus rahastajate väärtustega, eelkõige siis, kui otsuseid teevad aksakal’id (targad vanemad). Kui nad peavad projekti ebavajalikuks, järgib kogukond seda otsust rangelt, takistades rakendamist.

5.4.

ELi 2007. aasta Kesk-Aasia strateegiale järgnes ELi inimõigustealase dialoogi protsessi sisseseadmine. Sellest ajast saadik on enamiku riikidega peetud kuus selliste dialoogide vooru (kaheksa Usbekistaniga, viis Kõrgõzstaniga).

5.4.1.

Enne ja pärast iga dialoogivooru peab Euroopa välisteenistus kodanikuühiskonna organisatsioonidele Brüsselis infotunni. Kohapealseid kohtumisi Kesk-Aasia kodanikuühiskonna organisatsioonidega on peetud aga ainult vajaduse korral, enamasti enne dialoogi. Need kohalikud seminarid pakuvad Kesk-Aasia ja Euroopa kodanikuühiskonnale foorumit riigipõhiste inimõigustealaste probleemide arutamiseks ELi esindajate ja valitsusametnikega, kes otsustavad omavahel tegevuskava. Nendel seminaridel koostatud kodanikuühiskonna soovitused tuleb täielikult hõlmata inimõigustealastesse dialoogidesse.

5.4.2.

Inimõigustealaste dialoogide ja nendega kaasnevate kodanikuühiskonna seminaride olulisus ja mõju on erinevad. Ainult Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis on seminaridel olnud veidi mõju inimõiguste tegelikule olukorrale ja dialoogile valitsustega, millele järgnesid mõned konkreetsed seadusandlikud muudatused (17), nimelt piinamise kasutamise kohta. ELi algatatud dialoogid mängisid siiski mõlemal juhul täiendavat ja abistavat rolli, sest küsimused olid juba varem ÜRO foorumitel tõstatatud. Kahjuks on mõju olnud mujal väga piiratud, Usbekistanis peeti 2008. aastal vaid üks kodanikuühiskonna seminar ja Türkmenistanis mitte ühtegi.

5.4.3.

Kasahstani kodanikuühiskond jäeti aga 2011. aasta kodanikuühiskonna teemade valimisest kõrvale; seminaril käsitleti puuetega inimeste õigusi ja sooküsimusi, kuid mitte naftatööliste käimas olnud streiki Lääne-Kasahstanis. 2012. aasta seminaril keskenduti teemale „Kodanikuühiskonna panus Kasahstani kohtureformidesse”, kuid Kasahstani valitsus ei tundnud ürituse vastu mingit huvi, ning samuti ei ole selge, kas seminari soovitused lisati hiljem inimõigustealastesse dialoogidesse.

5.5.

Viiel riigil on palju ühist tööturu osas, vaatamata erinevale majanduslikule olukorrale: inimväärsest tööst on puudu kõikjal, varimajandus mängib olulist rolli, korruptsioonitase on kõrge – keskkond, mis ei soodusta ühinemisvabadust.

5.5.1.

Igas riigis on piiravaid õigusnorme, mis mõjutavad töövaidlusi ja eelkõige õigust streikida. Valitsused sekkuvad tihti, eelkõige, esitades soositud kandidaate ametiühingu ametkohtadele, ning ametiühingu struktuuride, menetluste ja tegevuse õiguslike piirangutega. Kasahstani uus seadus võib viia ametiühingu monopoliseerimiseni, mis on juba juhtunud Tadžikistanis ja Usbekistanis. Riigi tasandi (kolmepoolsetes) sotsiaaldialoogi süsteemides domineerib tugevalt valitsus: sotsiaalpartnerite roll on peamiselt nõuandev ja juhtivad ametiühingutegelased on ametiasutustega lähedalt seotud.

5.5.2.

2011. aasta arvamuses uuriti lähemalt olukorda seoses ILO peamiste konventsioonidega. Kasahstan, Kõrgõzstan ja Tadžikistan on aastaid teinud ILOga koostööd, eelkõige inimväärse töö tagamise riiklikes programmide raames, millele Usbekistan kirjutas alla 2014. aasta aprillis. ILO rahvusvaheline programm laste töö kasutamise lõpetamise kohta toimib eelkõige Kõrgõzstanis ja Tadžikistanis, kuigi EL on tunnustanud ka Usbekistani selles küsimuses astutud positiivseid samme (18). Nende konventsioonide täielik rakendamine on jätkuvalt väga tähtis eesmärk.

23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/9

1.1.

Selleks et rakendada ellu strateegiat „Euroopa 2020” ja kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa töökava sellistes valdkondades nagu naiste juurdepääs tööle ja sisserändajate integreerimine, ning arvestades asjaolu, et Euroopa vajab sisserändajaid – hoolimata vaenulikest kõnedest, mille levik on murettekitav ja mis kahjustavad pikas perspektiivis Euroopa elanike huve –, kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ELi institutsioone üles:

1.2.

Lisaks meetmetele, mis peaksid kehtima kõigile sisserändajatele – nii naistele kui meestele –, kutsub komitee liikmesriike üles:

1.3.

Lõpetuseks kutsub komitee sotsiaalpartnereid üles:

2.1.

Viimastel aastakümnetel on suurenenud naiste osakaal sisserändes. Naised saabuvad Euroopasse oma perekonnaga taasühinemiseks või nad on pagulased ja taotlevad varjupaika. Paljud neist tulevad, et teenida elatist, jättes pere oma päritoluriiki ning nii saavad neist pere peamised ülalpidajad.

2.2.

Nad saabuvad kas elamisloaga või ilma ning neil on väga erinev haridustase. Nad tulevad vabatahtlikult või on selleks sunnitud ning mõned neist on inimkaubanduse ohvrid. On selge, et see elanikkonnarühm on suur ja mitmekesine.

2.3.

Arvestades elanikkonna vananemist, sündimuse vähenemist ja vajadust kvalifitseeritud töötajate järele paljudes valdkondades, seisab Euroopa silmitsi ulatusliku väljakutsega tööturul.

2.4.

Kõnealuses kontekstis tähendavad sisserändajatest naised praegu alakasutatud allikat oskuste ja kreatiivsuse valdkonnas. Nende kaasamine tööturule on esmatähtis. See aitab täielikult ära kasutada rände potentsiaali nii sisserändajatest naiste kui ka ELi seisukohast. Samuti tugevdab see integratsiooni ning aitab kaasa majanduskasvule ja sotsiaalsele ühtekuuluvusele.

2.5.

Komitee on juba mitmel korral väljendanud oma seisukohti rände ja integratsiooni küsimustes ning avaldanud hulgaliselt soovitusi, mis puudutavad nii mehi kui naisi (4). Käesolevas arvamuses ei hakata neid soovitusi kordama.

2.6.

Kuid komitee ei ole senini teinud sisserändajatest naisi puudutavaid ettepanekuid. Kuna kusagil maailmas ei ole veel saavutatud meeste ja naiste võrdõiguslikkust ning üles on kerkinud naisi puudutavad konkreetsed küsimused, mida ei saa lahendada üldisest seisukohast lähtudes, on käesolev arvamus pühendatud sisserännanud naiste tööturule kaasamise küsimusele.

3.1.

Naiste ja sisserändajate tööhõivemäära suurendamine on ELi üks prioriteete, nagu on toodud strateegias „Euroopa 2020”, kolmandate riikide kodanike integratsiooni Euroopa töökavas (5) ning Euroopa Ülemkogu mitmeaastastes programmides (6).

3.2.

Strateegias „Euroopa 2020” on seatud eesmärk suurendada 2020. aastaks tööhõivemäära 75 %-le ning seetõttu on oluline parandada sisserändajatest naiste kaasamist tööturule. Kõnealuses kontekstis võib Euroopa poolaasta olla väärtuslikuks abivahendiks. Liikmesriigid peaksid esitama meetmeid, mis on suunatud sisserändajatest naiste integreerimisele, ning komisjon peaks koostama konkreetsed soovitused kõnealuses valdkonnas.

3.3.

Sisserändajatest naiste erilisele olukorrale tuleks pöörata rohkem tähelepanu ka 2015. aasta järgse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse uue strateegia ettevalmistamisel. See strateegia peaks aitama parandada sisserändajatest naiste positsiooni tööturul, tugevdades muu hulgas ka ettevõtlust.

3.4.

ELi tasandil on sisserändajatest naiste olukord väga erinev sõltuvalt neile kohaldatavast direktiivist.

3.5.

Sinist kaarti (7) omavatel naistel on lihtsam pääseda kõrget kvalifikatsiooni nõudvatele töökohtadele, samuti on sinist kaarti omavate meeste abikaasadel õigus automaatsele ja viivitamatule juurdepääsule tööturule neid vastuvõtvas riigis.

3.6.

Teisalt peavad perekonna taasühinemise õiguse (8) alla kuuluvad abikaasad mõnikord ootama aasta (selle perioodi võib kehtestada liikmesriik), enne kui neile võimaldatakse õigus töötada või tegutseda füüsilisest isikust ettevõtjana. See ooteaeg tähendab, et naine on abikaasast sõltuv, kaugeneb tööturust ning võib kaotada osa oma kutseoskustest. Olukorra parandamiseks peaks komisjon kaaluma perekonna taasühinemise õigust käsitleva direktiivi läbivaatamist, selle asemel et lihtsalt jälgida selle rakendamist liikmesriikides.

3.7.

Varjupaigataotlejate puhul tähendab töötamise keelustamine mitteametliku töö soodustamist. Seetõttu tuleks kõrvaldada juriidilised tõkked nende juurdepääsule tööturule. Lisaks peaks töökoha omamine võimaldama riigis viibimise seaduslikuks muutmist. See on juba toonud positiivseid tulemusi liikmesriikides, kus on läbi viidud ulatuslikud seadustamised.

3.8.

Kokkuvõttes tuleb mainida, et Euroopa vahendid on tarvis ühtlustada, tagamaks, et kõigil Euroopa territooriumil seaduslikult elavatel isikutel oleks vahetu juurdepääs tööhõivele ja isiklik elamisõigus, sõltumata nende perekonnaseisust.

4.

4.1.1.

Tööturg ei soosi naisi, olgu nad siis eurooplased või sisserändajad. ELi õigusraamistikust hoolimata on pere- ja tööelu ühitamine, juurdepääs sotsiaalsetele õigustele ja vastutavatele töökohtadele ning osalemine avalikus elus naiste jaoks jätkuvalt keerulisem kui meeste jaoks.

4.1.2.

Naised on koondunud teatud sektoritesse (9) (tervishoid, haridus, avalik haldus, majutus ja toitlustus, peredele suunatud teenused, majapidamistööd jne). Nad töötavad sagedamini osalise tööajaga, samuti on naised enamuses ebakindla lühikese töölepinguga töökohtadel. 2014. aastal oli meeste ja naiste keskmise palga lõhe ELis ikka veel 16,4 % (10) ning pensionite puhul on see erinevus veelgi suurem.

4.1.3.

Sisserändajatest naiste puhul on olukord veelgi murettekitavam: nende tööhõive määr on madalam kui põliselanikest naistel. Enamik neist on koondunud üksikutesse sektoritesse. Samuti saavad neile enam osaks ebakindlad töösuhted ja osalise ajaga töö, madal töötasu ja halvad töötingimused. Kultuurilised takistused nende peres või kogukonnas võivad muuta keeruliseks nende juurdepääsu tööle. Lisaks võidakse neid diskrimineerida tööturule juurdepääsul.

4.2.1.

Eelnimetatut silmas pidades on vajalikud positiivsed meetmed. Eelkõige tuleb nende meetmete puhul arvesse võtta naiste olukorda, nende kvalifikatsioonitaset, neid vastuvõtva riigi keele oskust ning seda, kas nad on esimese või järgneva põlvkonna sisserändajad.

4.2.2.

Teatud pere- ja tööelu ühitamisega seotud meetmed ühtivad põliselanikest naistele kohaldatavate meetmega. Juurdepääs kvaliteetsetele lastehoiuteenustele, mis on kättesaadavad nii rahalisest kui ka geograafilisest vaatepunktist, on sisserändajatest naiste jaoks keskse tähtsusega, kuna reeglina puudub neil kohapeal perekond, kes neid aitaks.

4.2.3.

Teised meetmed on konkreetsemalt suunatud sisserändajatest naistele: rassismivastane võitlus; parem juurdepääs eluasemele, tervishoiu- ja sotsiaalteenustele; võitlus sundabielude ja polügaamia vastu jne. Soov elada inimõigusi järgivas ning meeste ja naiste võrdõiguslikkust austavas Euroopas, põgeneda naistevastase vägivalla ja ebavõrdse olukorra eest on põhjused, mis sunnivad naisi nende kodumaalt lahkuma. Nad ei peaks Euroopas samade väljakutsetega silmitsi seisma, siiski eksisteerib probleeme ka siin ja need puudutavad isegi sisserändajate teist põlvkonda, takistades nende juurdepääsu tööhõivele.

4.2.4.

Euroopa Liidus on kodanikuühiskond, sisserändajatest naiste ühendused ja ülikoolid käivitanud kohalikul tasandil hulgaliselt tulemuslikke algatusi naiste kaasamiseks tööturule. Asjaomaseid algatusi tuleks toetada, samuti tuleks edendada parimate tavade levitamist riigi tasandil ja liikmesriikide vahel.

4.3.1.

Sisserändajatest naiste vajaduste ulatuslikumaks mõistmiseks ja kohandatud poliitikameetmete väljatöötamiseks on hädavajalik parim statistika, mis on liigendatud soo ja rahvuse või päritolu alusel nii riigi kui ka Euroopa tasandil.

4.4.1.

Edendamaks sisserändajatest naiste teadmisi vastuvõtvast ühiskonnast ja selle tööturust, tuleks neile kättesaadavaks teha teave, mis puudutab nende õigusi ja olemasolevaid teenuseid. See peab toimuma mitmes keeles ja koostöös kodanikuühiskonna ja sisserändajate võrgustikega, kelle panust tuleb tunnustada ja toetada.

4.5.1.

Integratsiooni ja tööhõivele juurdepääsu eelduseks on esmajoones vastuvõtva riigi keele oskus. Ebapiisav keeleoskus hoiab naised isolatsioonis, ei võimalda neil tundma õppida nende õigusi ega pääseda ligi avalikele teenustele, samuti mõjutab see nende laste integreerumist. Tõepoolest jäävad rändetaustaga noorte tulemused koolis alla põliselanikest eakaaslaste omadele.

4.5.2.

Seega peavad ametiasutused tagama sisserändajatest naistele keelekursused, mis on kättesaadavad oma maksumuse, asukoha ja toimumisaja poolest (kursustel käimine peab olema ühitatav kodus olevate väikelaste kasvatamisega). Sisu osas peaks kursustest kasu olema töö otsimisel ja ametiasutustega suhtlemisel.

4.6.1.

Sisserändajatest naistel on väga erinev ametiprofiil ja meetmete kujundamisel tuleb neid erinevusi arvesse võtta. Samal ajal kui teatud osal neist naistest on madal haridustase ja vähe kogemusi, võib teistel olla ülikooliharidus või märkimisväärne erialane kogemus.

4.6.2.

Paljude naiste suurimaks probleemiks on välismaal saadud kvalifikatsiooni ja kogemuste tunnustamine, mis on paradoksaalne, arvestades et Euroopa vajab kvalifitseeritud töötajaid paljudes valdkondades. Kutsekvalifikatsiooni tunnustamiseks kuluv aeg võib olla pikk ning põhjustada heitumist ja oskuste kadu, samuti võib see sundida neid naisi võtma vastu töökohti, mille jaoks nad on ülekvalifitseeritud. Töötud ja oma kvalifikatsioonist madalamal töökohal töötavad sisserändajatest naised on kasutamata ressurss ja inimkapitali raiskamine.

4.6.3.

Tuleks luua teenused päritoluriigis omandatud kvalifikatsioonide tunnustamiseks. Ka sotsiaalpartneritel on oluline roll nende kvalifikatsioonide tunnustamise lihtsustamisel kollektiivlepingute kaudu.

4.6.4.

Teatud sektorid, nt koristamine, lastehoid, eakate hooldamine, toitlustus ja majutus, põllumajandus ja sotsiaalmajandus, võivad pakkuda võimalusi vähem kvalifitseeritud sisserändajatest naistele, olgu siis töötajate või füüsilisest isikust ettevõtjatena. Siiski tuleks neid sektoreid professionaalseerida ja väärtustada ja naisi neis küsimustes koolitada ning tunnustada märkimisväärset panust, mille neis valdkondades töötavad naised annavad, et asjaomaste sektorite tööhõivesse saaks kaasata nii põliselanikest kui ka sisserändajatest naisi.

4.6.5.

Selline töö võib olla ka üleminekuetapp, mistõttu on oluline pakkuda koolitusi sel ajal, kui naised neis valdkondades töötavad, et nad saaksid oma karjääri arendada või siis teistesse valdkondadesse suunduda.

4.6.6.1.

Kuigi mitte kõik sisserändajatest naised ei tööta selles sektoris, on see väga sageli valdkond, millesse nad esialgu suunduvad, ühest küljest sealse suure nõudluse tõttu ja teisest küljest seepärast, et asjaomases valdkonnas on võimalik töötada mitteametlikult.

4.6.6.2.

Need naised satuvad surnud ringi: nad saavad töötada vaid ebaseaduslikult ja ilma kaitseta. Kuna nad ei saa oma töötamist tõestada, ei saa nad oma olukorda seadustada ega ametlikku elamisluba taotleda. See asetab nad omakorda väga haavatavasse olukorda – üksi arvukate tööandjate vastu või elades üheainsa tööandja juures.

4.6.6.3.

Teatud Euroopa riigid on kehtestanud meetmeid kõnealuse ebaseadusliku töö seadustamiseks (maksustiimulid Rootsis, teenustetšekid Belgias ja Prantsusmaal jmt), mis muudavad registreerimise tööandjate jaoks lihtsamaks ja võimaldavad palgatöötajatel pääseda ligi sotsiaalsetele õigustele ja tõendada oma ametialast tegevust, luues seeläbi võimaluse nende riigis viibimine seadustada.

4.6.6.4.

Liikmesriigid peaksid ratifitseerima Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni konventsiooni nr 189 (11), millega võimaldatakse koduabilistele teiste töötajatega võrdsed õigused ja mis peaks seda sektorit struktureerima, nagu soovitab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee oma arvamuses „Peredele suunatud teenuste arendamine tööhõivemäära suurendamiseks ja soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks töökohal” (12).

4.7.1.

Uuringud on näidanud, et sisserändajad on innovaatilisemad ja ettevõtlikumad kui põliselanikud. Paljudes riikides on nad asunud tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana või loonud uusi ettevõtteid, värvates sageli teisi sisserändajaid. Komitee on vastu võtnud arvamuse teemal „Sisserändajatest ettevõtjate panus majandusse” (13).

4.7.2.

Edu suurendamiseks vajavad need ettevõtjad toetust, mis võimaldaks neil pääseda ligi rahastamisele, omandada äriplaani koostamise oskuse ja tundma õppida vastuvõtva riigi ärikeskkonda. Arendada tuleks erialgatusi naisettevõtjate abistamiseks ja erilist tähelepanu tuleks pöörata sotsiaalsele ettevõtlusele.

4.7.3.

Sisserändajatest naistel peaks samuti olema võimalik kasu saada kogenumate ettevõtjate mentorlusest, ka tuleks toetada sisserändajatest naisettevõtjate võrgustikke. Sisserändajatest naistele tuleks samuti pakkuda ettevõtlusalast koolitust, mis tuleks välja töötada tihedas koostöös sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonnaga.

4.8.1.

Samal ajal kui iseseisvalt sisserändavate ja sageli kvalifitseeritud naiste arv kasvab, muutub sisserändajatest naiste kui naiste õigusi vähe väärtustava kultuuri ohvrite sotsiaalne kuvand vaid väga aeglaselt. Sisserändajatest naistele tuleb luua positiivsem kuvand, mis võiks olla sisserännanute kogukondades eeskujuks. Kuvandi loomisele peaksid kaasa aitama teabekampaaniad.

4.9.1.

Tõhus integratsioon on saavutatav ainult kõigi asjaomaste sidusrühmade – Euroopa Liidu institutsioonid, liikmesriigid ning üleriigilised, piirkondlikud ja kohalikud osalejad – partnerluse kaudu.

4.9.2.

Organiseeritud kodanikuühiskond – ja eelkõige sisserändajatest naiste ühendused – tuleb kaasata poliitikaloome kõigisse neisse etappidesse, mis on seotud sisserändajatest naiste kaasamisega tööturule. Kõnealused sidusrühmad võivad luua tõelist lisaväärtust, kuna nad on kursis sisserändajatest naiste tegeliku elu-oluga. See võib samuti lihtsustada ühisvastutuse tunde teket, mis suurendab heakskiitu ja edendab poliitikameetmete sujuvat rakendamist.

5.1.

Osalemine tööturul on üks tõhusamaid ja konkreetsemaid viise ühiskonda integreerumiseks. Sisserändajatest naisi tuleb nende integreerumise protsessis toetada ja abistada. Neid tuleb teavitada nende õigustest ja kohustustest vastuvõtvas ühiskonnas, nad peavad saama kasutada neile kuuluvaid õigusi, neil peab olema juurepääs haridusele, nende oskusi tuleb väärtustada ja neid tuleb tunnustada panuse eest, mille nad Euroopa majandusse ja ühiskonda annavad.

23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/15

Raportöör:

Kaul NURM

1.1.

Käesolevas arvamuses käsitletakse nii globaalsel kui ka ELi tasandil maade hõivamist, sh maade koondumist, mis kujutab endast ohtu peretaludele.

1.2.

Põllumajandusmaa on toidu tootmise fundamentaalne alus ja seega eeldus toiduga kindlustamisele vastavalt ÜRO majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste konventsiooni artiklile 11 ja inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklile 25.

1.3.

Maade hõivamise protsessi käivitajateks on järgmised tegurid: järjest enam globaliseeruv maailm ja sellega seotud kapitali vaba liikumise põhimõtted, rahvastiku juurdekasv ja linnastumine, toidu ja bioenergia nõudluse jätkuv kasv, kasvav vajadus looduslike toormaterjalide järele, rakendatud põllumajandus- ja keskkonnapoliitika varjuküljed, võimalus spekuleerida maa väärtuse tõusuga.

1.4.

EMSK näeb tõsist ohtu maade suuremahulises koondumises mittepõllumajanduslike ettevõtete ja suurte agrotööstuskontsernide kätte, mis puudutab muu hulgas Euroopa Liidu mõningaid piirkondi. See on vastuolus euroopaliku, valdavalt peretaludel põhineva jätkusuutliku ja multifunktsionaalse põllumajanduse mudeliga ja seab ohtu aluslepingute artiklites 39 ja 191 nimetatud eesmärkide täitmise. See töötab vastu põllumajandusliku omandi hajutatusele, kahjustab pöördumatult maapiirkondade majandust ja viib põllumajanduse industrialiseerituseni, mida ühiskond ei soovi.

1.5.

Tööstusliku põllumajanduse tulemusena suurenevad toiduohutuse ja muldade vaesumisega seotud riskid ja väheneb toiduga kindlustatus.

1.6.

Põllumajanduslikul pereettevõttel on lisaks toidu tootmisele veel mitmeid ühiskonna ja keskkonna jaoks olulisi funktsioone, mida tööstuslik ja korporatiivne põllumajandusmudel ei suuda pakkuda. Selleks et peretalud oleksid elujõuline alternatiiv tööstuslikule põllumajandusele ja maade hõivamisele, mida see kehastab, tuleb võtta aktiivseid meetmeid peretalude kaitseks.

1.7.

Maa ei ole tavaline kaup, mida saab juurde toota. See on piiratud ressurss, seega ei peaks kehtima maa puhul tavapärased turureeglid. Maa omandisuhteid ja kasutust on vaja reguleerida senisest jõulisemalt. Ilmnenud soovimatute arengute tõttu peab EMSK vajalikuks sõnastada nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil üheselt selge põllumajandusstruktuuride juhtmudel. Selle põhjal tuleb teha järeldused maakasutuse ja maaseaduse kohta.

1.8.

Põllumajandusmaa turg on Euroopa Liidu liikmesriikides väga erinevalt reguleeritud. Piirangute olemasolu ühes riigis ja puudumine teises riigis tekitab ise ebavõrdse olukorra liikmesriikide vahel.

1.9.

Kuigi maapoliitika on liikmesriikide pädevuses, seab aluslepingutes sätestatud kapitali ja kaupade vaba liikumise põhimõte sellele piiranguid. Seetõttu kutsub EMSK Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles vahetama mõtteid selle üle, kas kapitali vaba liikumine peab olema tagatud põllumajandusmaade ja põllumajandusettevõtjate ostu-müügi tehingute puhul, seda eelkõige suhetes kolmandate riikidega, kuid ka ELi sees.

1.10.

EMSK kutsub liikmesriike üles juhtima maakasutust, kasutades olemasolevaid võimalusi, nagu maksud, toetused ja ÜPP, et kindlustada peretaludel põhinev põllumajandusmudel kogu ELi territooriumil.

1.11.

Liikmesriikidel tuleb lubada kehtestada maade ostmisel ülempiir ning kasutada ostueelistuste süsteemi nende suhtes, kellele kuulub sellest ülempiirist vähem maad.

1.12.

EMSK kutsub Euroopa Komisjoni ja parlamenti üles korraldama ühtse metoodika alusel ulatuslikke uuringuid eri riikides rakendatud poliitikavaldkondade mõju (toetused ja piirangud) kohta põllumajandusmaade ja põllumajandustootmise koondumisele. Samuti tuleks uurida koondumise riske toiduga kindlustatusele, tööhõivele, keskkonnale, mulla kvaliteedile ja maaelu arengule.

1.13.

EMSK kutsub kõiki ELi liikmesriike üles rakendama omandi vastutustundlikku haldamist käsitlevaid vabatahtlikke suuniseid ning andma Euroopa Komisjonile ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonile teada kõnealuste suuniste kasutamisest ja kohaldamisest oma maa haldamise poliitikas.

1.14.

Tuleb rakendada poliitikat, mis toetaks maade koondumise asemel tööstuslike suurtootjate üleminekut väiksematele tootmisüksustele põllumajandusliku pereettevõtluse mudeli tugevdamise kaudu ning mis tagaks toidusõltumatuse.

1.15.

EMSK jälgib ka tulevikus tähelepanelikult maade koondumise kulgu, uurib selle mõju ja osaleb protsesse pidurdavate ettepanekute väljatöötamises.

2.1.

Käesolevas arvamuses käsitletakse maade hõivamist ja maade koondumist, mille tulemusena seatakse ohtu peretalude eksistents.

2.2.

Rahvusvaheliselt tunnustatud ühtset definitsiooni maade hõivamise kohta ei ole. Üldiselt mõistetakse maade hõivamise all suuremahulist maa omandamise protsessi, mis on läbi viidud kohaliku kogukonnaga konsulteerimata või nende nõusolekuta. Selle tulemusel vähenevad kohaliku kogukonna võimalused iseseisvaks talupidamiseks ja toiduga varustamiseks. Ka ressursikasutuse (maa, vesi, mets) õigus ja tulu ressursi kasutamisest koondub selle omanikule. Võib kaasneda olukord, kus senine põllumajanduslik maakasutus muutub mittepõllumajanduslikuks.

2.3.

Põllumajandusmaa ja vee kättesaadavus on toidu tootmise alus. Riikide toiduga isevarustamise võime sõltub mitmetest teguritest, kuid selle peamine eeldus on piisava põllumajandusmaa olemasolu ja riigi õigus reguleerida põllumajandusmaa omandi- ja kasutussuhteid.

2.4.

Kui jagada maailmas leiduv haritav maa inimeste arvuga planeedil, saame iga inimese kohta keskmiselt 2  000 m2. Põllumajanduseks sobiva maa jaotumine elaniku kohta maailma eri riikides on siiski väga erinev ning seetõttu püüavad mitmed riigid oma põllumajanduslikuks tootmiseks sobivat maad laiendada teistes riikides maade hõivamise kaudu.

2.5.

Maade hõivamise protsessi käivitajad on alljärgnevad tegurid.

2.5.1.

Järjest enam globaliseeruv maailm ja sellega seotud kapitali vaba liikumise põhimõtted;

2.5.2.

rahvastiku juurdekasv ja linnastumine;

2.5.3.

toidu nõudluse jätkuv kasv;

2.5.4.

bioenergia nõudluse kasv;

2.5.5.

kasvav vajadus looduslike toormaterjalide (kiud ja muud puidutooted) järele;

2.5.6.

rakendatud põllumajandus- ja keskkonnapoliitika varjuküljed;

2.5.7.

võimalus spekuleerida toidukaupadega rahvusvahelisel või vähemalt Euroopa turul;

2.5.8.

võimalus spekuleerida maa väärtuse tõusu ja tulevaste toetuste arvelt;

2.5.9.

suurinvestorite soov paigutada 2008. aasta finantskriisi järgselt tekkinud vaba raha põllumajandusmaasse kui stabiilsemasse investeerimisobjekti.

2.6.

Maade hõivamine on toimunud suures ulatuses Aafrikas, Lõuna-Ameerikas ja teistes piirkondades, sh Euroopa neis piirkondades, kus maa hind on suhteliselt odavam kui arenenud riikides ja maailmas keskmiselt.

2.7.

Usaldusväärsete andmete leidmine maade hõivamise ulatuse kohta on raske, kuna kõik maatehingud pole alati registreeritud ning juriidiliste maaomanike omavahelised tehingud pole sageli piisavalt läbipaistvad, nagu näiteks maade ostmine läbi tütar- ja sidusettevõtete. Siiski on uurimistööd teinud mitmed valitsusvälised organisatsioonid ja uurimisinstituudid. Aastatel 2008–2009 langes Maailmapanga hinnangul maade hõivamise subjektiks maailma eri piirkondades 45 miljonit hektarit põllumaad. Land Matrixi aruandes (1) on kirjeldatud suuremahulisi maatehinguid arengumaades 1  217 juhtumil 83,2 miljoni hektari ulatuses, mis moodustab 1,7 % maailma põllumajandusmaast.

2.8.

Kõige enam on maade hõivamist toimunud Aafrikas (56,2 mln ha ehk 4,8 % Aafrika põllumajandusmaast), Aasias (17,7 mln ha) ja Ladina-Ameerikas (7 mln ha), kusjuures eelistatud on hea asukoha ja ligipääsuga, veega varustatud ja suure saagipotentsiaaliga teravilja- ja köögiviljakasvatuseks sobivad maad. Investorite huviobjektiks on ka metsaga kaetud alad. Geograafiliselt pärinevad investeeringud põhiliselt Hiinast, Indiast, Koreast, Egiptusest, Pärsia lahe riikidest, Brasiiliast ja Lõuna-Aafrikast, kuid ka USAst ja Euroopa Liidu riikidest. Riigid, kus maa hind on kõrge, on väljaspool maade haarajate huvivälja. Neis maades toimub pigem maade koondumine, kus suuremad põllumajanduslikud majapidamised ostavad üles väikepõllumajandustootjate maa.

2.9.

Vastavalt Madariaga raportile (2)10. juulist 2013 mõjutavad mitmed ELi poliitikavaldkonnad otseselt või kaudselt maade hõivamist nii globaalsel kui ka ELi tasandil, sh näiteks biomajandus-, kaubandus- ja põllumajanduspoliitika. Oma osa mängib ka liberaalne maapoliitika ja üldiselt aktsepteeritud kapitali ja kaupade vaba liikumise põhimõte.

2.10.

Põhiliselt tuuakse esile ELi poolt kehtestatud biokütuste osakaalu suurendamise nõuet, samuti tariifi- ja kvoodivaba suhkrukaubanduse võimaldamist, mis käivitasid mitmed maade hõivamisega seotud projektid Aasias ja Aafrikas.

3.1.

Euroopa on osa globaalsetest protsessidest ja seetõttu leiavad need protsessid aset ka Euroopas, kusjuures mõnes piirkonnas silmnähtavalt ja teistes hiilivalt. Maade hõivamine Euroopas on toimunud põhiliselt Ida- ja Kesk-Euroopa riikides.

3.2.

Lisaks klassikalisele maade omandamisele toimub maaressursi üle kontrolli saavutamine nende ettevõtete ülesostmise või selles osaluse omandamise kaudu, kellel on maaomand või rendilepingud maade kasutamiseks. Tulemuseks on maaressursi koondumine järjest väiksema arvu suuremate ettevõtjate kätte ja tööstusliku põllumajanduse domineerimine mitmes Ida- ja Kesk-Euroopa riigis.

3.3.

Samal ajal kui kogu põllumajandusmaa hulk Euroopas väheneb, koondub see järjest suuremateks maavaldusteks üksikute suurte äriettevõtete kätte. 1 % põllumajandusettevõtetest kontrollib 20 % ELi põllumajanduslikku maad. 3 % põllumajandusettevõtetest kontrollib 50 % ELi põllumajanduslikku maad. Samas kontrollib 80 % põllumajandusettevõtetest 14,5 % maast.

3.4.

Euroopas on seos põllumajanduslike tootmisüksuste arvu vähenemise ja põllumajanduses hõivatute arvu vähenemise vahel. Näiteks vähenes aastatel 2005–2010 Ida-Euroopa riikides, eriti Balti riikides (Eestis, Lätis ja Leedus), tootmisüksuste arv kõige suuremal määral ja samas piirkonnas on ka tööjõuvajadus vähenenud kõige suuremal määral (Bulgaarias ja Rumeenias 8,9 % aastas ja Balti riikides 8,3 % aastas). Iirimaal ja Maltal on talude arv suurenenud ja seoses sellega on suurenenud ka tööjõuvajadus põllumajandussektoris.

3.5.

Maade kokkuost ja koondumine toimub põhiliselt kolme investorite rühma poolt. Need on kolmandate riikide, ELi liikmesriikide ning riigisisesed investorid.

3.6.

Maade koondumisest Euroopas, sh Euroopa Liidus, annab kõige põhjalikuma ülevaate raport „Concentration, land grabbing and people’s struggles in Europe”  (3), mille koostasid Via Campesina ja võrgustik Hands off the Land 2013. aasta aprillis. Raporti kohaselt toimub Euroopa Liidus hiiliv maade hõivamise protsess ja maaomandi koondumine, mis avaldab mõju inimõigustele ja eriti õigusele piisavale toidule. Kõige laiaulatuslikum on maade hõivamine olnud Ungaris ja Rumeenias. See protsess toimub ka teistes Ida- ja Kesk-Euroopa maades.

3.6.1.

Erinevate allikate kohaselt on Rumeenia põllumajanduslikust maast läinud kuni 10 % kolmandatest riikidest pärit investorite ja 20–30 % Euroopa Liidust pärit investorite kontrolli alla. Ungaris on salalepingute kaudu läinud 1 miljon hektarit maad peamiselt ELi liikmesriikidest pärit kapitali kontrolli alla. Kuigi Poolas ei ole välismaalastel lubatud kuni 2016. aasta maini maad osta, on teada, et 2 00  000 ha maad on ostnud ära välismaised ettevõtjad, peamiselt ELi liikmesriikidest. Prantsusmaa Bordeaux’ piirkonnas on Hiina investorid kokku ostnud ligikaudu 100 veinimõisa. Saksamaa ühendamise järgselt asendati endised Saksa DV põllumajandustootmiskooperatiivid nii peretalude kui ka juriidiliste isikutega. Sestsaadik on seal näha suurenevat trendi, et juriidilised isikud on haavatavad mittepõllumajanduslike investorite poolt.

3.7.

Koondumise ulatust ettevõtetes ilmestavad järgmised näited: Rumeenias on suurima põllumajandusettevõtte kasutuses ligikaudu 65  000 ha, Saksamaal 38  000 ha maad. Eesti suurimas piimafarmis on 2  200 lehma ja seda arvu planeeritakse suurendada 3  300 ni.

3.8.

Euroopas on maade koondumise üheks põhjustajaks ÜPP esimese samba ühtne pindalatoetus, kuna see annab suurtootjatele suurema finantsvõimenduse, seega eelised ja rohkem vaba kapitali maade juurdeostmiseks. EL-15 riikides kasutatakse peamiselt ühtseid otsemakseid ja EL-12 riikides peamiselt ühtset pindalatoetust. Samas on maade koondumise tempo EL-15 riikides oluliselt madalam kui EL-12 riikides.

3.9.

Põllumajandusmaa koondumine toob omakorda kaasa ka ÜPP toetuste koondumise. Näiteks said 2009. aastal 2 % põllumajandusettevõtetest 32 % ELi ÜPP toetustest. Erinevus on Lääne- ja Ida-Euroopa riikide vahel. Näiteks said 2009. aastal suured põllumajandusettevõtted, kes moodustavad Bulgaarias kokku 2,8 % kõikidest ettevõtetest, 66,6 % toetustest. Eestis on vastavad arvud 3 % ja 53 %, Taanis aga 3 % ja 25 % ning Austrias 5,5 % ja 25 %.

4.1.

Neis riikides, kus toimub maade koondumine ja hõivamine, asendub peretaludel põhinev Euroopa multifunktsionaalne põllumajandusmudel suurtootmisel põhineva tööstusliku põllumajandusega.

4.2.

Olemasolevate uuringute põhjal võib väita, et hõivatud maadel toodetud toit või muud toiduks kasutatavad kultuurid veetakse valdavas osas välja nendesse riikidesse, kust pärinevad investeeringud. Üksnes marginaalne osa sellest jääb kohalikule turule. See vähendab sõltuvalt maade hõivamise ulatusest proportsionaalselt kohalikku toiduga kindlustatust.

4.3.

Maade hõivamise ja koondumise tulemusel jäävad maakasutusest eemale seda seni harinud talumajapidamised. Selle tagajärg on töö- ja elukohtade kadumine maapiirkonnas. See protsess on üldjuhul pöördumatu, kuna väiketootjatel või uutel alustajatel (sh noortel) on väga raske maad omandada ja sellesse tegevusvaldkonda siseneda, kuna neil ei ole piisavalt kapitali.

4.4.

Kuigi Maailmapank on püüdnud esile tuua maade hõivamise positiivset poolt, nagu tõhususe kasv, innovatsioon ja areng, kritiseerivad maade hõivamist paljud kodanikuühiskonna organisatsioonid ja liikumised. Viimaste arvates on selle tagajärjeks kahju keskkonnale, muldade degradeerumine ja maaelu hääbumine ning säästva põllumajanduse üldise arengu asemel monokultuuridel põhinev laiaulatuslik põllumajandustööstus.

4.5.

Maade hõivamisel on negatiivne mõju maakogukondade arengule. Kontsentreeritud suurtootmise negatiivne külg on töötuse suurenemine maapiirkondades, millega kaasnevad sotsiaalvaldkonna kulud.

4.6.

Minnesota Ülikooli analüütiku Willis Petersoni väitel on väiksed peretalud vähemalt sama efektiivsed kui suured tootjad. Tõele ei vasta ka väide, et maaüksuste koondumise tagajärjel tõuseb saagikus (4). FAO andmed kinnitavad vastupidist, kuna kogu maailma põllumajanduslikest majapidamistest on 90 % peretalud, nende käes on 75 % maast ja nad toodavad 80 % toidust maailmas.

4.7.

Hoiatav näide maade hõivamise tagajärjest on Šotimaalt, kus 200 aastat tagasi jaotati Hollandi suurune maa-ala 8  000 – 20  000 ha suurusteks maaüksusteks ning müüdi investoritele. Selles piirkonnas elas 1,5–2 miljonit inimest. Tänaseks on see piirkond muutunud tööstusliku põllumajanduse tagajärjel inimtühjaks. Šoti parlament tegeleb praegu selle piirkonna taasasustamisega, aga see tegevus on tunduvalt kulukam, kui oleks olnud taludel põhineva põllumajandusmudeli säilitamine.

5.1.

EMSK tunnustab ÜROd, et ta kuulutas 2014. aasta põllumajandusliku pereettevõtluse aastaks. See on aidanud järjepidevalt väärtustada ja avaliku arutelu keskmesse tõsta peretalude strateegiliselt tähtsat rolli toiduga kindlustamisel ja maaelu arengus.

5.2.

Kuna rahvusvaheliselt, samuti Euroopa Liidu tasandil puudub seni peretalu üldtunnustatud definitsioon, kutsub EMSK Euroopa Komisjoni, parlamenti ja nõukogu üles sätestama peretalu mõiste. EMSK pakub välja järgmised tunnused, millele põllumajanduslik majapidamine peaks vastama, et olla peretalu.

5.2.1.

Juhtimisotsused tehakse talupere liikmete poolt;

5.2.2.

olulise osa tööst teevad pereliikmed;

5.2.3.

nii omand kui ka põhiline osa kapitalist kuulub perele või maa on kohaliku kogukonna kasutuses;

5.2.4.

kontroll majapidamise majandamise üle on perekonna käes;

5.2.5.

majapidamine antakse perekonnas edasi ühelt põlvkonnalt teisele;

5.2.6.

pere elab põllumajanduslikule majapidamisele kuuluval maa-alal või selle läheduses.

5.3.

Sotsiaalselt ja ökoloogiliselt sobivat pereettevõtetel põhinevat maaelu ja põllumajandusmudelit on valdavas osas maailmas kasutatud aastatuhandeid. Seal, kus valitseb õigusriik ja poliitiline etteaimatavus, on peretalud näidanud oma stabiilsust ja üleolekut võrreldes teiste põllumajanduslike süsteemidega.

5.4.

Põllumajanduslikul pereettevõttel on lisaks toidu tootmisele veel mitmeid ühiskonnale kasulikke funktsioone, mida tööstuslik ja korporatiivne, põhiliselt palgatööjõule orienteeritud põllumajandusmudel ei suuda pakkuda.

5.4.1.

Peretaludel ja ka põllumajandusühistutel on aktiivne osa maaelu majanduses. Nende stabiilsuse ja paindlikkuse seisukohalt on liikmesus ühistutes ja kutseorganisatsioonides äärmiselt oluline. Talud säilitavad maakultuuripärandit ja elu maapiirkondades, elavdavad maapiirkondade ühiskondlikku elu, toodavad väärtuslikke tooteid, kasutavad loodusressursse säästlikult ja tagavad laia omanikeringi maapiirkondades.

5.4.2.

Peretalud ei kurda töökohtade puuduse üle, nad loovad neid ise ning on avatud innovatsioonile.

5.4.3.

Talu on hea kasvukeskkond lastele. See võimaldab anda vajalike teadmisi ja oskusi edasi põlvest põlve ning tagab talude järjepidevuse.

5.4.4.

Peretaludel põhinev põllumajanduslik tootmine on hajutatud ja detsentraliseeritud. See tagab konkurentsi turul ning vähendab koondumisega seotud riskitegureid.

5.4.5.

Talude arvukus on inimkonna kestmajäämise seisukohalt väärtus iseenesest, kuna see tagab suurema hulga inimeste oskused ja teadmised toidu tootmisest, pannes aluse vajalikele ellujäämise teadmistele ja oskustele ka kriisi olukordades hakkama saamiseks. Selleks et peretalud oleksid elujõuline alternatiiv tööstuslikule põllumajandusele ja maade hõivamisele, mida see kehastab, tuleb võtta kasutusele aktiivseid meetmeid peretalude kaitseks, sh meetmed tootjaorganisatsioonide edendamiseks ja ebaausate kauplemistavade vastu võitlemiseks. Tegevus nii ELi kui ka riikliku poliitika tasandil aitab kaasa säästliku ja sidusa peretalude sektori säilimisele (5).

6.1.

Maa on toidu tootmise fundamentaalne alus. Vastavalt ÜRO rahvusvahelise majandus-, sotsiaal- ja kultuuriõiguste konventsiooni artiklile 11 (6) ja inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklile 25 (7) on iga riik kohustatud oma jurisdiktsiooni all elavale isikule tagama miinimumhulgal toitu, mis oleks piisav ja ohutu, ning see on otseselt seotud maale juurdepääsuga.

6.2.

Kuna ELis on vähe naftat ja gaasi, siis kaasneb sellega oht toidujulgeolekule. Seetõttu on vaja säilitada säästlik põllumajandus ja peretalud.

6.3.

Maa ei ole tavaline kaup, mida saab juurde toota. See on piiratud ressurss, seega ei peaks kehtima maa puhul tavapärased turureeglid. EMSK on veendunud, et liikmesriikides ja ELis peab toimuma põhjalik arutelu üheselt selge põllumajandusstruktuuride juhtmudeli üle. Poliitilised järeldused ja meetmed võivad lähtuda ja peavadki lähtuma ainuüksi sellelt aluselt. Üks näide selle kohta on õiguslik hinnang põllumajandusettevõtete osakute omandamisele (nn share deals). Maa omandisuhteid ja kasutust on vaja reguleerida senisest jõulisemalt.

6.4.

Eri poliitilise orientatsiooniga organisatsioonid on tegelenud maaküsimuste reguleerimise ja poliitika väljatöötamisega ning on märkinud maaküsimuste hea juhtimise olulisust. FAO on töötanud välja vabatahtlikud suunised „The Voluntary Guidelines of the Responsible Governance of Tenure of Land, Fisheries and Forestry”  (8). Nende suunistega soovitakse kaasa aidata turvaliste kasutusõiguste tagamisele, et tagada võrdne juurdepääs ressurssidele (maale, kaladele, metsale), et seeläbi vähendada nälga ja vaesust ning toetada säästlikku arengut ja rikastada keskkonda. UNCTAD, FAO, IFAD ja Maailmapank on ühiselt välja töötanud vastutustundliku põllumajandusse investeerimise põhimõtted (9), mis tunnustavad õigusi, elatusvahendeid ja ressursse. OECD on välja andnud põllumajanduse investeeringute poliitilise raamistiku (Policy Framework for Investment in Agriculture (PFIA)) (10), mille eesmärk on toetada riike töötamaks välja poliitika, et mobiliseerida erainvesteeringuid põllumajandusse.

6.5.

EMSK leiab, et FAO/ÜRO maakasutusõiguste juhised on talupidajatele nagu teetähised, ja kutsub üles kõiki liikmesriike neid kehtestama ja täpselt rakendama. Ebaselge omandiõiguste süsteem on halva juhtimise tunnus ja ka maade hõivamise ajend.

6.6.

Factor Markets'i 2012. aastal avaldatud dokumendis (11) on analüüsitud põllumajandusmaa müügi regulatsioone ELi liikmesriikides ja kanditaatriikides. Sellest nähtub, et mitmed liikmesriigid kasutavad riigisiseseid regulatsioone maaomandi jõulise koondumise ja välisomandisse sattumise ärahoidmiseks, nt ostueesõiguste võimaldamine. On riike, kus kõik põllumajandusmaa müügitehingud peavad sõltumata ostja päritolumaast olema kinnitatud valitsusasutuste poolt. Nii on see näiteks Prantsusmaal, Saksamaal ja Rootsis. Veel on riike (Ungari ja Leedu), kus on kehtestatud põllumajandusmaa maksimumpindala, mis võib olla ühe isiku omandis.

6.6.1.

Prantsusmaal on kontroll maade ostu-müügi tehingute üle antud piirkondlike maakomisjonide kätte (Sociėtės d’Amėnagement Foncier et d’Etablissement Rural ehk SAFERs). SAFER on ametiasutus, mille ülesandeks on toetada põllumajandustootjaid, eriti noori, maade ümberkruntimisel ja tagada maaturu läbipaistvus.

6.6.2.

Rootsis on vaja luba põllumajandusmaa omandamiseks hajaasustusega aladel. Luba antakse vastavalt haridusele või varasemale kogemusele ja mõningal juhul nõutakse ka, et maaomanik elaks oma kinnisasjal. Rootsis saab põllumajandusmaad osta üksnes füüsiline isik.

6.6.3.

Leedus võib juriidiline isik maad omandada juhul, kui tema põllumajanduslikust tegevusest saadav sissetulek moodustab vähemalt 50 % kogu sissetulekust. Kodumaisele füüsilisele isikule ja ka juriidilisele isikule võib kuuluda kuni 500 ha maad.

6.6.4.

Belgias, Itaalias ja Prantsusmaal on põllumajandusmaade rentijatel maade väljaostul eelisõigus.

6.7.

Nagu eelnevast näha, on põllumajandusmaa turg reguleeritud Euroopa Liidu liikmesriikides väga erinevalt. Piirangute olemasolu ühes riigis ja puudumine teises riigis tekitab ise ebavõrdse olukorra liikmesriikide vahel. Seetõttu võib mõista Bulgaaria parlamendi otsust – tajudes otsest ohtu oma põllumajandusmaadele – pikendada 22. oktoobrini 2013 kehtinud moratooriumi põllumajandusmaa ostmisele aastani 2020, hoolimata ELi hoiatustest, kuna Bulgaarias on maa hinnad ja põllumajandustootjate ostujõud oluliselt madalamad kui rikastes riikides.

6.8.

Factor Markets’i 2012. aasta analüüsis (12) märgitakse, et suurte korporatiivsete põllumajandustootjate domineerimine maaturul häirib ka normaalset maaturu toimimist. Maid hõivavad suured korporatsioonid kasutavad oma jõudu nii kohaliku kui ka regionaalse maaturu mõjutamiseks maa hindade ja rendilepingute tingimuste osas.

6.9.

Maapoliitika on liikmesriikide pädevuses ja neil on võimalus seada tehingutele piiranguid, kui ohus on riigi energia- või toidujulgeolek ning kui piirangute seadmiseks on ülekaalukas avalik huvi. Piirangud on lubatud spekulatsiooni ennetamiseks, kohalike traditsioonide ja sobiva maakasutuse säilitamiseks. Samas on selliste piirangute seadmine aluslepingutes sätestatud kapitali ja kaupade vaba liikumise põhimõtte kohaselt siiski üsna piiratud. Seetõttu kutsub EMSK Euroopa Parlamenti ja nõukogu üles arutama, kas kapitali vaba liikumine peab ikka olema tagatud põllumajandusmaade ja põllumajandusettevõtete ostu-müügi tehingute puhul, seda eelkõige suhetes kolmandate riikidega, kuid ka ELi sees. Siinkohal tuleb arvestada asjaoluga, et liikmesriikide põllumajandusmaa hinnad ja inimeste sissetulekud on erinevad. Tuleb leida vastus küsimusele, kas kapitali vaba liikumine ja vabaturg loovad kõikidele kodanikele ja juriidilistele isikutele võrdsed võimalused põllumajandusmaa omandamiseks.

6.10.

EMSK arvates tuleb toiduga kindlustamiseks ja muudel legitiimsetel eesmärkidel säästva põllumajandusmudeli alusel anda liikmesriikidele rohkem võimalusi reguleerida ja piirata oma maaturgu. Samas kutsub EMSK kõiki ELi liikmesriike üles kasutama seadusandluse koostamisel ära kõik neile kättesaadavad võimalused. On selge, et mõnes riigis puuduvad selged poliitilised eesmärgid või siis sisaldavad need eesmärgid diskrimineerivaid lähenemisviise.

6.11.

Kui Euroopa Parlament ja ELi Nõukogu jõuavad järeldusele, et piirangud kapitali vabale liikumisele toidujulgeoleku kindlustamise eesmärgil on põhjendatud, siis tuleb vastav arutelu viia rahvusvahelisele tasandile, kuna kapitali vaba liikumine on tagatud mitmete rahvusvaheliste kokkulepetega.

6.12.

Nii ELi kui ka liikmesriikide olemasolev õiguslik ruum ja poliitika võimaldavad maakasutuse suunamist toetuste või maksude kaudu. Põllumajanduspoliitika vahendite oskusliku juhtimise ja maapoliitika kaudu on võimalik kujundada olukord, kus tootmine oleks võimalik ja majanduslikult motiveeritud ka väiksemates põllumajanduslikes majapidamistes, mis omakorda hoiaks ära maade koondumise.

6.13.

Uuendatud ÜPP annab küll võimaluse piiranguteks, otsetoetuste mõningaseks ümbersuunamiseks esimestele hektaritele ja lihtsustatud investeeringu- ja otsetoetuste andmiseks väikepõllumajandustootjatele, kuid EMSK kahtleb, kas olemasolevatel piirangutel on oluline mõju maade koondumise ärahoidmisel ning kas neid võimalusi kasutatakse piisavalt nendes liikmesriikides, kus põllumajanduslike majapidamiste struktuursed erinevused ja maade koondumise intensiivsus on kõige suuremad. EMSK soovitab liikmesriikidel neid võimalusi jõuliselt kasutada ja kutsub Euroopa Liidu institutsioone üles kehtestama jõulisem toetuste ümberjagamise mehhanism.

6.14.

Põllumajandusmaa on piiratud loodusressurss ja seega ohustab maade hõivamine aluslepingute artiklites 39 ja 191 sätestatud eesmärkide täitmist. Seega kutsub EMSK komisjoni ja parlamenti üles tegelema aktiivselt maakasutuse juhtimise küsimustega.

6.15.

EMSK soovitab kõikidel ELi liikmesriikidel kehtestada põllumajandusmaa omandamisele ülempiir nii füüsilistele kui ka juriidilistele isikutele ning kasutada eelisostuõiguste süsteemi nende suhtes, kellele kuulub sellest ülempiirist vähem maad. Pädevad asutused võivad eelisostuõigust kasutada vaid selliste põllumajandustootjate puhul, kellele kuulub sellest ülempiirist vähem maad.

6.16.

Kohalikud kogukonnad tuleks kaasata maakasutuse otsustusprotsessi, sh andes neile suuremad õigused ja võimalused.

6.17.

Tuleks prioriseerida põllumajandusmaa kasutus toidu tootmiseks biokütuste ees.

6.18.

Tuleks rakendada poliitikat, mis toetaks maade koondumise asemel tööstuslike suurtootjate üleminekut väiksematele tootmisüksustele ning mis tagaks toidusõltumatuse. ELi riikides peaksid olema riiklikud asutused, kellel on ülevaade põllumajandusmaa omanikest ja kasutajatest. Selleks on vaja riigi tasandil koguda riiklikusse andmebaasi teave lisaks maa omanikele ka maa kasutajate kohta. Selliste andmete olemasolu võimaldaks läbi viia vajalikke uuringuid ja reageerida muutustele.

6.19.

EMSK kutsub Euroopa Komisjoni ja parlamenti üles korraldama ühtse metoodika alusel ulatuslikke uuringuid erinevate riikide poliitikavaldkondade ja kasutatavate piirangute mõju kohta maade koondumisel. Samuti tuleks uurida koondumise riske toiduga kindlustatusele, tööhõivele, keskkonnale ja maaelu arengule.

6.20.

EMSK kutsub kõiki ELi liikmesriike üles andma Euroopa Komisjonile ja ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioonile teada omandi vastutustundlikku majandamist käsitlevate vabatahtlike suuniste (FAOs vastu võetud 2012. aastal) kasutamisest ja kohaldamisest oma maa haldamise poliitikas. Suunised on ülemaailmse ulatusega (artikkel 2.4), hõlmates ka Euroopat. Suunistes kutsutakse riike üles looma mitut sidusrühma hõlmavaid platvorme, kuhu oleksid kaasatud ja kus osaleksid need, keda suunised kõige otsesemalt puudutavad, et jälgida suuniste rakendamist ja viia oma poliitika nendega kooskõlla (13).

6.21.

EMSK jälgib ka tulevikus tähelepanelikult maade koondumise kulgu, uurib selle mõju ja osaleb protsesse pidurdavate ettepanekute väljatöötamises. Ühtlasi toetab EMSK ka globaalset WFAL (World Forum on Access to Land and Natural Resources) algatust ning kutsub ka Euroopa Komisjoni ja Parlamenti üles seda tegevust toetama.

23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/24

Raportöör:

Padraig WALSHE

1.1.

2008. aastal otsustatud piimakvoodisüsteemi kaotamine 31. märtsiks 2015 on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee hinnangul põhjalik muudatus. Alates selle kõikehõlmava tootmise suunamise meetodi kasutuselevõtust 1. aprillil 1984 on aja jooksul saanud üha selgemaks, et piimahindu ja põllumajandustootjate sissetuleku taset ei suudetud piisavalt mõjusalt kaitsta ja stabiliseerida ning et piimatootmine ELis on vähenenud, samal ajal kui maailmas on piimatootmine märkimisväärselt suurenenud.

1.2.

Komitee leiab, et piimakvootide süsteemi aegumise järgne ELi piimanduspoliitika (st pärast 2015. aastat) peaks lisaks majanduskasvu ja laienemise võimaldamisele olema kohustatud vältima ka piimandustegevuse lõpetamist ning pakkuma toetust väiksematele põllumajandustootjatele, eriti ebasoodsas olukorras olevates ja mägipiirkondades. Piimanduspoliitika peab võimaldama ELi põllumajandustootjatel ja lõppkokkuvõttes kogu ELi majandusel kasu saada kasvavatest ülemaailmsetest piimaturgudest, samaaegselt tunnustades ja edendades väärtuslikku majanduslikku ja sotsiaalset panust paljude Euroopa piirkondade väikesemahulistelt ebasoodsas olukorras olevatelt piimatootjatelt.

1.3.

Komitee on veendumusel, et selleks on tarvis täielikult ära kasutada 2014.–2020. aasta ühise põllumajanduspoliitika teise samba ja piimapaketi sätteid, et tagada piimatootjate perede toetamine kogu territooriumil. Tuleb julgustada osalemist tootjaorganisatsioonides, mis võivad aidata põllumajandustootjatel parandada oma positsiooni tarneahelas, ning teadmussiirde meetmeid, mis on suunatud sellele, et aidata põllumajandustootjatel suurendada tehnilist ja majanduslikku tõhusust.

1.4.

Siiski on komitee kindel, et II samba eelarvest ja meetmetest või piimapaketi meetmetest, mis praegu moodustavad osa ajavahemiku 2014–2020 ühisest põllumajanduspoliitikast, ei piisa haavatavate piimatootjate kaitsmiseks ebasoodsas olukorras olevates ja mägipiirkondades ning väljaspool. Vaja võib minna täiendavaid meetmeid, et tagada nendele põllumajandustootjatele elujõuline sissetulek ja õiglane osa turu kasumist. Nad peaksid samuti kasu saama tootmistõhususele, mitmekesistamisele ja ümberkorraldamisele suunatud nõustamisteenustest, et aidata neil langetada parimaid otsuseid enda ja oma järeltulijate tuleviku osas, pidades silmas nende ebasoodsas olukorras olevate ettevõtete piiranguid seoses sissetuleku loomise võimega.

1.5.

Komitee peab sama oluliseks vajadust tagada, et kaubandusliku põllumajandusega tegelevatel ja konkurentsivõimelistel piimatootjatel kõigis piirkondades, ka nendes, mis jätkusuutlikuks ja konkurentsivõimeliseks ekspordiks mõeldud piimatootmiseks paremini sobivad, oleks võimalik laiendada oma ettevõtteid, et reageerida kiiresti kasvavale ülemaailmsele nõudlusele ning seeläbi suurendada tööhõivet ja majanduslikku tulu ELi maapiirkondades. Siiski jääb nende põllumajandustootjate peamiseks väljakutseks sissetulekute tohutu kõikumine. See on seotud piima toorainehinna (ja seetõttu piima tootjahinna) volatiilsuse ja sisendikuludega. On oluline, et EL hõlbustaks liikmesriikide ja tööstuse kaudu maksulahendusi ja et lihtsad riskimaandamisinstrumendid (nt kindla protsendimääraga lepingud) oleksid põllumajandustootjatele kergesti kättesaadavad.

1.6.

Komitee kutsub tungivalt üles vaatama läbi uude ühisesse põllumajanduspoliitikasse hõlmatud „turvavõrgu” sätete ebapiisava taseme ning tagama selle pideva jälgimise, et kindlustada suurem vastavus tegelikele tootmiskuludele.

1.6.1.

Piimatoodete reklaamimist nii ELi siseturgudel kui ka ELi ekspordi tarvis tuleb veelgi edendada. EL peab toetama uute turgude leidmist ja arengut ning tagama, et rahvusvahelised kaubanduslepped oleks tasakaalustatud ja annaksid õiglase juurdepääsu ELi eksportijatele.

1.6.2.

Siseturul peab EL edendama piimatoodete tarbimise hiljutiste teadusuuringute kaudu kinnitust leidnud tervislikkuse reklaamimist.

1.6.3.

Samuti peab EL karmistama jaemüügituru reguleerimist, et kontrollida jaemüügikettide kasumeid ja parandada põllumajandustootjate suutlikkust oma kulusid katta.

1.7.

Lisaks sellele mängivad piimandussektoris olulist rolli ühistud ning neid tuleb tunnustada ja toetada. Ühistud etendavad juhtivat rolli ülemaailmses piimatööstuses. Rabobanki 2014. aasta juulis läbiviidud uuringu kohaselt kuuluvad neli ühistut piimandusettevõtete maailma esikümnesse (1). Ühistutel võib olla palju olulisem osa piimatootjate kaitsmisel volatiilsusest tingitud ettenägematute olukordade eest kui erasektorist pärit piima kokkuostjatel ja -töötlejatel, sest ühistute piimatarnijad on üldiselt ka nende osanikud. Seega võtavad nad jätkusuutlikumaid pikaajalisi kohustusi, ostes oma põllumajandustootjatest liikmetelt piima mõistliku hinna eest.

2.1.

Keskmine piimahind Euroopa Liidus oli 2014. aasta septembris 37,47 senti kilogrammi eest (allikas: LTO milk review) (2), mis on 8,2 % võrra madalam 2014. aasta veebruari hinnatasemest, mille edastas sama allikas.

2.2.

Kuni eelmise kevadeni toetas tugev ülemaailmne nõudlus kindlat hinnataset. Siiski algas hindade korrigeerimine, sest tootmise kasv suurte eksportijate hulgas (+ 4,3 % aastas ajavahemikus 2014. aasta jaanuarist septembrini) ületab elutervet nõudluse kasvu (+2–2,5 % aastas), mis peamiselt tuleb tärkava turumajandusega turgudelt. Hiina hiljutine ajutine turult lahkumine seoses eelnevate kuude liiga suure kokkuostuga ning Venemaa impordikeeld ELi piimatoodetele (eksport Venemaale moodustas 33 % ELi piimatoodete ekspordist) on veelgi mõjutanud esmatarbekaupu ja seeläbi ka tootjahindu 2014. aasta teisel poolel.

2.2.1.

Piimahindade langus 2014. aasta lõpus põhjustab ELi piimatootjate õigustatud muret võimalike mõjude pärast nende elatisele järgnevate kuude jooksul, kuna ELi kvoodisüsteem lõpetatakse ning tootmine teistes maailma piirkondades kasvab jätkuvalt (vähemalt lühiajaliselt). Neil on põhjendatud kahtlused ka selles, kas EL on valmis ja võimeline aitama neil hakkama saada tulevaste kriiside pärast paratamatult tekkida võiva madala piimahinna/väikese sissetulekuga.

2.3.

Piimal ja piimatoodetel on nii maailma- kui riigisisesel turul jätkuvalt väga soodsad väljavaated keskpikas ja pikas perspektiivis. Nõudlus maailmas on endiselt dünaamiline, eriti tärkava majandusega riikides, ning on hästi põhjendatav demograafiliste suundumustega. Traditsiooniliselt ja kõrge kvaliteediga käsitsi valmistatud kaupade puhul, millest paljud on toodetud ebasoodsas olukorras olevate piirkondade haavatavates põllumajandusettevõtetes toodetud piimast ning mis on tarbijate poolt kõrgelt hinnatud, on nõudlus suurenemas isegi juba väljakujunenud Euroopa turgudel. Uuenduslikud piimatooted, nt vadaku- ja muude piimasaaduste põhised spordi või meditsiinilisel eesmärgil kasutatavad toidud ja väikelaste toidud kuuluvad kõrgekvaliteediliste kiiresti kasvavate tooteliikide hulka nii sise- kui ka rahvusvahelistel turgudel.

2.4.

Tootmise suurenemist pärast piirangute kaotamist on oodata eelkõige nendes liikmesriikides, kus praegu kehtivad kvoodid, nagu Iirimaa, Saksamaa, Madalmaad, Taani, Austria, Poola ja Prantsusmaa.

2.5.

Siiski on kahtlusi selles, kas ELi õiguslik raamistik suudab hõlmata turu äärmuslikku volatiilsust või kriisiolukorda, eelkõige eesmärgiga aidata põllumajandustootjatel toime tulla kõikuva kasumi ja sissetulekuga ning tagada piimatootmise tasakaalustatud areng kogu Euroopa Liidus.

2.6.

Venemaa sanktsioonid ja nende järelmõjud kõigile ELi piimatoodete turgudele oli esimene test ELi uuele kriisiohjekorrale. Piiratud mõju on turgudele avaldanud juustu eraladustustoetuste taastamine (enne selle äkilist lõpetamist), samuti eraladustustoetused võile ja lõssipulbrile ning laiendatud sekkumiskokkuost ja suuremad kulutused reklaamile – sellest kõigest selgub, et kahtlused on põhjendatud. Turukriisidega toimetulekuks tuleb välja töötada täiendavad meetmed, kuid ennekõike peab EL olema valmis neid meetmeid kiiresti ja otsustavalt rakendama.

2.6.1.

ELi kogemus toimetulekul piimatoodete nõudluse vähenemise ja sellega seotud hinnalangusega 2008.–2009. aasta finantskriisi tulemusel andis õppetunni. Toona oli Euroopa Komisjoni aeglase tegutsemise tulemuseks see, et 2009. aastal oli kuue kuu jooksul tarvis või sekkumisostu ja kaheksa kuu jooksul lõssipulbri sekkumisostu, enne kui turuhinnad hakkasid tõusma üle sekkumisostu määra. Või eraladustamine kestis suurema osa aastast (märtsist detsembrini) ja jätkus 2010. aastal, lõppedes alles 2010. aasta augustis. 2009. aastal kulutati kõigile sekkumismeetmetele turgude toetamiseks kokku 370 miljonit eurot, millest 181 miljonit eurot läks eksporditoetuseks. 2010. aastal kulutati kõigile sekkumismeetmetele turgude toetamiseks kokku 529 miljonit eurot, millest 186 miljonit eurot läks eksporditoetuseks. 2010. aastal teenis Euroopa Komisjon 31 miljonit, müües sekkumisvarudest lõssipulbrit ja võid, ning täiendavad 73 miljonit eurot lõssipulbri müügi eest 2011. aastal. Märkimisväärsed kogused ladustatud toodet kasutati ka puudust kannatavate isikute programmi raames, mis vastasel korral oleks vajanud rahalist toetust ELi eelarvest (3).

2.6.2.

Samuti hääletas Euroopa Parlament 2009.–2010. aastal selle poolt, et ELi piimatootjatele makstakse otsetoetustena 300 miljonit eurot. See tähendas veidi alla 600 euro põllumajandustootja kohta (Iirimaa andmetest lähtuvalt) ning see maksti 2010. aasta alguses suure hilinemisega, samal ajal kui hinnad olid juba taastumas. Ei ole teada, kui suured olid selle meetme halduskulud. Sellest kogemusest tuleb õppida, et sedalaadi otsetoetused aitavad vähe kaasa turgude elavdamiseks ning väike toetus põllumajandustootja kohta toob kaasa suure hulga kulusid.

2.6.3.

2009. aasta piimakriisi ajal olid tootmiskulud oluliselt väiksemad kui praegu. Iirimaa tootmiskulud olid 2009. aastal 19 senti liitri eest ning need on tõusnud 25,6 sendile liitri eest 2014. aastal. „Turvavõrgu” kaudu sekkumisel, nagu nt praegune sekkumisost lõssipulbri ja või puhul, on tootjahind umbes 20 senti liitri eest, ning seega on täielikult kadunud igasugune vastavus põllumajandustootjate tootmiskuludele.

2.7.

On esitatud ideid selle kohta, kuidas luua ELile vahendid, mis võimaldaksid säilitada elujõulise piimatootmise kriisiolukordades, ning paremini toime tulla kahjulike tagajärgedega piimatootmisele ebasoodsate tingimustega piirkondades. Oluline on see, et esitatud meetmed oleksid asjakohased ja sobiksid Euroopa piimatoodete turule, kus piimatoodete hindasid mõjutavad nüüd ülemaailmsed arengud isegi nende riikide puhul, kes ei tegele ekspordiga. ELi piimatootmise igasugune ühepoolne juhtimine (ka vabatahtlikkuse alusel) ei muuda kõnealust tõsiasja.

3.1.

ÜRO prognoos ülemaailmsete demograafiliste ja sotsiaalmajanduslike arengute kohta näitab, et maailma rahvastik kasvab 2030. aastaks praeguselt 7 miljardilt 8,4 miljardini ja 2050. aastaks 9,6 miljardini (4). Suurem osa, kui mitte kogu see prognoositud kasv toimub tärkava turumajandusega riikides ning sellega kaasneb keskklassi samaväärne kasv. Ühes 2012. aastal ilmunud dokumendis leiavad HSBC Globali analüütikud (5), et 2050. aastaks on vähemalt keskmist sissetulekut teeniva elanikkonna hulk 2,6 miljardit, st rohkem kui kolmandik praegusest maailma elanikkonnast. Nimetatud rühm ei ole mitte ainult väga arvukas, vaid jõukam ja nõudlikum oma tarbimisharjumustes. Nad soovivad üha enam tarbida valke loomses, mitte taimses vormis.

3.2.

Selles kontekstis on piimatoodetel oluline koht, sest valitsused ja kodanikud peavad neid tervislikuks ja soovitavaks panuseks rahvastiku toitumisse ning neid toetatakse sageli ametliku poliitika kaudu (nt koolipiima kava Hiinas).

3.3.

OECD ja FAO põllumajanduse väljavaateid käsitleva viimase aruande (6) kohaselt kasvab ülemaailmne nõudlus piimatoodete, eelkõige lõssipulbri, vadaku ja juustu järele umbes 2 % aastas kuni 2023. aastani, samas kui või puhul moodustab see veidi alla 1 %. 2014. aasta oktoobris avaldatud seitsmendas piimatoodete indeksis (Dairy Index) prognoosis rahvusvaheline piimatoodete pakendamise ettevõtja Tetra Pak, et iga-aastane nõudlus võib kõnealuses ajavahemikus suureneda koguni 3,6 %. Eelnimetatud ja teised eksperdid, nt GIRA, IFCN, CNIEL (7) jt, on märkinud, et tootmise kasv järgneb nõudluse suurenemisele peamiselt pikas perspektiivis, sest keskkonnasäästlikuks ja majanduslikult konkurentsivõimeliseks tootmiseks hästi sobivaid piirkondi on suhteliselt vähe. Nende hulka kuuluvad teatud piirkonnad ELis, eriti liidu põhja- ja lääneosas.

4.1.

Kuigi ootused on üldiselt väga positiivsed, avaldavad juhuslikud tasakaalustamatused pakkumise ja nõudluse vahel (nagu nt praegu) ajutiselt survet hindadele ja seeläbi põllumajandusettevõtte sissetulekule. Sellele lisanduvad samalaadsed muutlikud ülemaailmsed suundumused teraviljade ja teiste söödakomponentide valdkonnas. Kõnealused sündmused on demograafiliste põhisuundumuste valguses tõenäoliselt lühiajalised, kuid need võivad olla väga häirivad, kui puuduvad uued toimetulekustrateegiad.

4.2.

Piimahindade ja seeläbi sissetulekute volatiilsus on suhteliselt uus kogemus kõigile Euroopa piimatootjatele, mis järgnes turutoetuste olulisele kõrvaldamisele ja imporditariifide vähendamisele 2005. aastast kuni 2007. aastani eelmise ÜPP reformi alguses.

4.3.

Kuigi turutoetuste asendamine otsemaksetega põllumajandustootjatele mängib teatavat osa põllumajandustootjate aitamisel toimetulekul sissetuleku volatiilsusega, nõuavad maksete ümberjaotamise tase ja turupõhiste sissetulekute tohutud erinevused täiendavaid strateegiaid.

5.1.

GATTi (praegune WTO) ajavahemikul 1986–1994 tegutsenud Uruguay vooru lepe oli esimene kord, kui põllumajandus kaasati rahvusvahelistesse kaubanduslepetesse. See tõi kaasa olulised muudatused ELi poliitikasuundades. Impordivõimalused suurenesid seoses tollimaksude alandamise ja tollimaksuvabade impordikvootide kehtestamisega. Uue GATTi lepinguga algas üleminek turutoetustelt otsemaksetele põllumajandustootjatele, sidudes need hiljem üha enam lahti tootmistegevusest. Vaid kaks aastat varem kehtestatud Euroopa piimakvootide süsteemi see ei puudutanud ja süsteemi pikendati mitmeid kordi.

5.2.

2003. aastal nõustusid ELi liikmesriigid ÜPP vahekokkuvõttes lõpetama kvoodirežiimi alates 31. märtsist 2015. Pärast kõnealuse otsuse tegemist järgnesid nn pehme maandumise meetmed 2008. aastal, et kergendada üleminekut kvootidelt. Selline poliitiline muutus, mis kaldub selgelt kõrvale tootmise piiramisest või juhtimisest, toimub ajal, mil ülemaailmne turg kiiresti kasvab. Seetõttu on mõttekas võimaldada Euroopa piimatootjatel ja piimatööstusel ning lõppkokkuvõttes ka ELi majandusel tarnida kõnealustele turgudele, korvates seeläbi mõnede suurte turuosade kaotamist, mis on tekkinud 30 aasta pikkuse kvootide stagnatsiooni tulemusel.

5.3.

2009. aastal põhjustas uus hinna volatiilsus, mis järgnes eelmise ühise põllumajanduspoliitika rakendamisele, suure sissetulekukriisi piimasektoris. Seetõttu on tootmise piiramise eeliseid Brüsseli erinevates ringkondades paari viimase aasta jooksul uuesti läbi arutatud ja tehtud hulk tootmise juhtimisele toetuvaid ettepanekuid.

5.4.

Üks selline näide on „Dantini ettepanek”, mille Euroopa Parlament võttis vastu läbirääkimistel 2014.–2020. aasta ühise põllumajanduspoliitika üle 2013. aasta suvel. Selles soovitati, et turuhäirete korral tuleks põllumajandustootjaid innustada vabatahtlikult tootmist vähendama (nn väljaostmine), rakendades samaaegselt sanktsioone nende suhtes, kes tootmist suurendavad. Kõnealust ettepanekut analüüsisid Euroopa Piimandusassotsiatsiooni (EDA) tellimusel dr Michael KEANE ja dr Declan O’CONNOR (8).

5.5.

Lisaks käsitles Ernsti ja Youngi (9) eksperdirühm Euroopa Komisjoni tellimusel piimatoodete tulevasi poliitikavalikuid uuringutes „Turu tasakaal ja konkurentsivõime” ning „Jätkusuutlik piimatootmine ja selle territoriaalne mõõde”.

5.6.

Mõlemas uuringus märgiti, et tootmise juhtimine ja kvoodid ei ole enam tõhusad piimahindade ja sissetulekute hoidmisel ja stabiliseerimisel. Samuti toodi mõlemas uuringus välja, et soovitatud nn väljaostmist või muid selliseid tootmise juhtimise meetmeid on keeruline rakendada kogu ELis, sest hinnatase, mis võib põhjustada sissetulekukriisi, varieerub riigiti tohutult. See oleks asjatu ka seetõttu, et toimib väga aeglaselt, ning kulukas, sest tootjad vajavad hüvitisi, innustamaks neid vabatahtlikult tootmist vähendama. Dr Keane ja dr O’Connor rõhutavad ka, et selle rakendamine võib kaasa tuua tohutu hulga prognoositavaid ja ettenägematuid negatiivseid tagajärgi piimaturgude normaalsele toimimisele ning see muudaks investeeringud ja planeerimise põllumajandusettevõtte ja töötlemise tasandil peaaegu võimatuks.

5.7.

Eelkõige aga rõhutatakse dr Keane’i ja dr O’Connori uuringus asjaolu, et kavandatav meede saab olla tõhus vaid siis, kui seda kasutatakse suletud majanduses või sellise poliitika on kehtestanud kõik suured rahvusvahelised tarnijad avatud majanduses. Kui see kehtestada ühepoolselt, nagu välja pakutud, oleks selle poliitikavaldkonna peamised kasusaajad meie rahvusvahelised konkurendid, samal ajal kui ELi piimatootjad kaotaks konkurentsivõimes, kuid nad tunnetaksid jätkuvalt USA ja Uus-Meremaa konkurentide langetatud tootmisotsuste mõjusid oma piimahinnal.

5.8.

Samal ajal kui ELi tootmine oli kvootidega piiratud, kasvas piima tootmine maailmas hüppeliselt – 22 % viimase kümne aasta jooksul. Samal ajavahemikul kasvas meie konkurentide, eelkõige tugeva ekspordisuunitlusega USA ja Uus-Meremaa tootmine väga olulisel määral, aga tootmine ELis kahanes ning kvoodipiirangud ei kaitsnud ELi piimatootjaid suurte hinnakõikumiste eest aastatel 2007–2009.

5.9.

Samuti on alust eeldada, et nende riikide ekspordi kasvu strateegiad, mis toetuvad väga laialdaselt avalikustatud investeerimiskavadele Uus-Meremaal ja eelkõige USAs, jätkuvad pärast 2015. aastat. Kui EL kaasa ei mängi, jääme kõrvale peamistest ülemaailmsetest ekspordivõimalustest, ja seda ELi piimatootjate märkimisväärsete kahjumite ja üldisemalt ka töökohtade ja ELi maapiirkondade majanduse sissetuleku hinnaga.

6.1.

Ernsti ja Youngi uuringus soovitati tungivalt tugevdada „turvavõrku” turukriiside korral. Selles rõhutati, kui oluline on aidata piimatootjatel toime tulla sissetulekute uue kõikumisega, mida põhjustavad tugevalt varieeruvad piimahinnad ja sisendikulud, ning viidati riskijuhtimise vahenditele, riskide maandamisele, futuuriturgude kasutamisele jne.

6.2.

EL peab võimaldama liikmesriikidel pakkuda maksudel põhinevaid lahendusi, mis aitavad põllumajandustootjatel headel aastatel raha kõrvale panna. See raha suunatakse tagasi majandustsüklisse ja maksustatakse halbadel aastatel ning see võib samuti kaasa aidata investeeringute võimaldamisele nende jaoks, kes soovivad tegevust laiendada.

6.3.

EL peab samuti innustama, edendama ja võimaluse korral ka reguleerima seda, et tööstus pakuks välja võimalusi hindade ja kasumi riskide maandamiseks, mis võimaldab põllumajandustootjatel neid kasutada kõige lihtsamal võimalikul viisil, fikseerimaks piimahinna/kasumi teatud protsendimäärale piimast kindlaksmääratud ajaks, ilma et sellega kaasneks futuuriturgude tehingute keerukus. USA põllumajandustootjatel on juba praegu piimaühistute kaudu juurdepääs seda liiki vahenditele ning mõned piima kokkuostjad (Glanbia Iirimaal ja Fronterra Uus-Meremaal) on kehtestanud põllumajandustootjatele kindlaksmääratud hinna/kasumi kavad. Selliste võimaluste parem kättesaadavus kogu Euroopas on määrava tähtsusega.

6.3.1.

Glanbia indeksiga seotud kindlaksmääratud piimahindade süsteem võimaldab põllumajandustootjatel vabatahtlikult siduda osa oma piimast kindlaks määratud hinnaga kolmeks aastaks. Hindu korrigeeritakse igal aastal vastavalt sisendikulude inflatsioonile, nii et põllumajandustootjad seovad ka suure osa oma kasumist. Alates 2010. aastast on kasutatud nelja sellist kolmeaastast kava ja kõik on olnud üle märgitud, sest need pakuvad põllumajandustootjatele suurt kindlust sissetuleku osas, mida nad saavad oma piima ühe osa eest. Hinnanguliselt 22 % Glanbia poolt ostetud piimast on ostetud selle kava alusel ning enamik esimeses kavas osalenud põllumajandustootjaid soovis osalemist jätkata.

6.4.

Majanduslikust seisukohast on oluline, et EL vaataks läbi oma „turvavõrgu” sätete alused. Alates 2008. aasta keskpaigast on muutumatuna püsinud piimatoodete sekkumishinnad, mis pakuvad toetust umbes 19 senti liitri eest töötlemiskulude osas. Sellel ei ole enam mingit seost ülemaailmsete ja ELi piimatoodete praeguse palju laiema hinnaskaalaga, ega ka märkimisväärselt suurenenud tootmiskuludega. EL peab oma „turvavõrgu” taset ülespoole korrigeerima, suurendades lõssipulbri ja või sekkumishinda vähemalt vastavalt tootmiskulude suurenemisele, ning samuti tuleb pidevalt jälgida „turvavõrgu” vastavust tootmiskuludele.

6.5.

Kõnealuses sektoris tuleb kaaluda, kas töötada välja täiendav kriisivahend. Eriti just tugevate hinnakõikumiste korral, mis ohustavad põllumajandustootjate eksistentsi.

6.6.

Põllumajandustootjate seisukohast on ühistud kõige edukamad õiguslikud struktuurid piimatootmises. Ühistute prioriteediks on tasuvus osanikele (põllumajandustootjatele) dividendide või piimahinna näol. Oma liikmete heaolu ja parimad ärihuvid on nende tegevuse aluseks.

6.7.

Ühistutel on ainulaadne positsioon tegutseda ühenduslülina, pakkudes põllumajandustootjatele volatiilsuse juhtimise võimalusi, näiteks võimalus kindlaksmääratud hinnaga lepinguteks või piimahinna sidumine ja/või piiritlemine kindlaks ajavahemikuks.

6.8.

Tulevane piimapoliitika peab nõuetekohaselt arvesse võtma ühistute olulisust ega tohi põhjustada raskusi selles struktuuris, mis on ideaalne põllumajandustootjate seisukohast.

6.9.

Samuti tuleb tegeleda põllumajandustootjate suutmatusega katta jaemüügiahelaga seonduvad kulud. Tarbijad saavad vähe kasu piima toorainehindade tohutust alandamisest, kuid jaemüüjad püüavad alati kindlustada võimalikult suure kasumi, avaldades survet tarnijatele, kui ülemaailmsed piimatoodete hinnad langevad, nagu see toimub praegu. Jaemüüjate survel – kohati vähemalt moraalselt, kui mitte õiguslikult küsitaval viisil – alandatud hulgihinnad võrduvad jaemüüja suurema kasumiga ja liigkasu saamisega ülejäänud tarneahela ja tarbijate arvelt. Põllumajandustootjad on tarneahelas kõige lõpus ning neil ei ole võimalik kaitsta oma kasumit perekonna sissetuleku säilitamiseks. Euroopa Komisjoni poolne kohene turusekkumine aitaks turukriise kiiremini kõrvaldada ning vähendaks jaemüüjate survet, mida kirjeldati käesolevas punktis.

7.1.

Piimakarjakasvatus moodustab olulise sotsiaalmajandusliku ja keskkonnaalase panuse kõigis ELi piirkondades. Ühise põllumajanduspoliitika üheks eesmärgiks on juba kaua olnud selle panuse tunnustamine ja toetamine, mis paljudes piirkondades sõltub väikestest, haavatavatest põllumajandusettevõtetest. Ühise põllumajanduspoliitika teine sammas hõlmab mitmeid meetmeid, mis on kõnealuses kontekstis asjakohased, nt uued sätted, mis on nüüd lisatud ühisesse põllumajanduspoliitikasse ja põllumajandusturgude ühisesse korraldusse, mis võeti esimest korda kasutusele „Piimapaketina”.

7.1.1.

Siiski on mõeldav, et kvootide ärakaotamine võib kiirendada ELi piires piimatootmise liikumist põhja ja lääne suunas, kus on võimalik piima kõige tõhusamalt toota. See võib tootmist vähendada või sundida tootmist lõpetama Euroopa kallimates (ja samuti vaesemates) piirkondades, süvendades majanduslikku lõhet kõnealuste piirkondade vahel.

7.1.2.

Enamikul ELi liikmesriikide põllumajandusettevõtetest on väga väike arv lehmi. 75 %-l ettevõtetest on vähem kui üheksa lehma (10). Kahtlemata toodavad paljud piima oma perekondade isiklikuks tarbimiseks ning seetõttu on selliste põllumajandusettevõtete majanduslik haavatavus ilmne, seda enam, et paljud asuvad mägistes või muul moel ebasoodsas olukorras olevates piirkondades.

7.1.3.

Euroopa Komisjon peab algatama maaelu ja piimasektori arengu sidusa projekti mägipiirkondade, ebasoodsas olukorras olevatele piimatootmispiirkondade ja nende liikmesriikide tarvis, kus piima tootmine põhineb väga väikestel karjadel.

7.1.4.

Lisaks teadmussiirde paketile, või osale sellest, on äärmiselt oluline, et nimetatud põllumajandusettevõtetele võimaldatakse juurdepääs nõuande- ja haridusteenustele, et aidata neil langetada arukaid otsuseid oma ettevõtete ja järeltulijate tuleviku kohta. Neid võiks nõustada mitmekesistamise, tõhususe suurendamise ja laiendamise (kui see on majanduslikult võimalik) valdkonnas ning kui asjakohane, anda nõu selle kohta, milliseid alternatiivseid elukutseid võiksid praegused põllumajandustootjad või nende järeltulijad kaaluda (kutsealane ümberõpe).

7.2.

Piirkondades, kus on maa kasutamata jätmise, alakarjatamise või muu negatiivse keskkonnamõju oht, tuleks teatavate kriteeriumide alusel kasutada II samba keskkonnatoetusi piimatootjate heaks.

7.3.

Kõigi piirkondade haavatavaid piimatootjaid tuleb innustada koostööle tootjaorganisatsioonide ja tootmisharudevaheliste organisatsioonidega, et edendada kvaliteetset toodangut ja suurendada nende osakaalu ja mõju tarneahelas.

7.4.

Noorte põllumajandustootjate toetust võiks kasutada ka selleks, et innustada põlvkondade vaheldumist maal, kui lahkumine maapiirkondadest on probleem tulenevalt piiratud võimalustest sissetuleku tagamiseks. Selliste põllumajandustootjate puhul saab investeeringuid innustada soodsate laenude või muude selliste skeemide abil.

23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/31

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab murelikult elektromagnetilise ülitundlikkuse levimust. Komitee tervitab käimasolevaid täiendavaid olulisi teadusuuringuid probleemi ja selle põhjuste mõistmiseks. Ta märgib ka, et tekkivate ja hiljuti avastatud terviseriskide teaduskomitee (Scientific Committee on Emerging and Newly Identified Health Risks – SCENIHR) on kõnealust küsimust viimastel aastatel põhjalikult uurinud ja peagi valmib teaduskomitee värskeim arvamus, mille ettevalmistamiseks toimus laiaulatuslik avalik arutelu (teaduskomitee esialgne arvamus elektromagnetväljadega kokkupuutest tulenevate võimalike tervisemõjude kohta (inglise keeles), 29. november 2013 – http://ec.europa.eu/health/scientific_committees/emerging/docs/scenihr_o_041.pdf).

1.2.

Komitee arusaama järgi ei erine kõnealuse aruande peamised järeldused oluliselt 2013. aastal koostatud esialgsest arvamusest, mille kohaselt „on üldiselt tõendeid selle kohta, et kokkupuude raadiosagedusväljadega ei põhjusta inimestes sümptomeid ega mõjuta nende kognitiivset funktsiooni. Teaduskomitee eelmises arvamuses jõuti järeldusele, et alla kehtivate piirnormide jäävate kokkupuutetasemete puhul ei ole raadiosagedusväljadel kahjulikku mõju paljunemisvõimele ja arengule. Viimasel ajal inimeste ja loomade kohta kogutud andmete kaasamine kinnitab kõnealust hinnangut”. (SCENIHRi esialgne arvamus elektromagnetväljadega kokkupuutest tulenevate võimalike tervisemõjude kohta (inglise keeles), 29. november 2013 – http://ec.europa.eu/health/scientific_committees/emerging/docs/ scenihr_o_041.pdf).

1.3.

SCENIHRi esialgses arvamuses märgitakse ka seda, et uute, pärast eelmise arvamuse avaldamist 2009. aastal esile kerkinud teadusandmete valguses saab veelgi enam kaalu järeldus, et kokkupuude raadiosagedusväljadega ei ole põhjuslikus seoses sümptomitega. Märgitakse, et sageli on katseisiku juures sümptomite ilmnemiseks piisav juba usk, et ollakse kokkupuutes raadiosagedusväljaga, kui tegelikult see nii ei ole.

1.4.

Siiski kutsub komitee üldsuse jätkuvate murede hajutamiseks ja ettevaatuspõhimõtte järgimiseks komisjoni üles jätkama oma tööd selles valdkonnas, iseäranis vajaduse tõttu täiendavate teadusuuringute järele, et koguda tõendeid pikaajalise kokkupuute tulemusel, näiteks mobiiltelefoni kasutamine rohkem kui 20 aasta jooksul, avalduda võiva mis tahes mõju kohta tervisele.

1.5.

Tegeleda tuleb ka üldsuse hoiakute küsimusega. Mõned inimesed peavad elektromagnetväljade levimust ohuks oma töökohal, oma perekondadele ja avalikes kohtades. Sarnased inimrühmad on mures ka sagedase kokkupuute pärast kemikaalidega, laialt levinud toidutalumatuse või kokkupuute pärast keskkonnas olevate osakeste, kiudude või bakteritega. Sellised inimesed vajavad toetust – mitte ainult tegelike haigussümptomite, vaid ka selliste mureküsimustega tegelemisel, mis neil tekivad seoses nüüdisaegse ühiskonnaga.

1.6.

Komitee märgib, et elektromagnetilise ülitundlikkuse all kannatavad inimesed tajuvad tegelikke sümptomeid. Tuleb teha jõupingutusi nende inimeste tervislike tingimuste parandamiseks, keskendudes töövõimetuse vähendamisele, nii nagu seda kirjeldatakse biomeditsiini ja molekulaarsete bioteaduste algatuses COST Action BM0704 (Euroopa teaduse ja tehnika alase koostöö algatus COST Action BM0704 „Emerging EMF Technologies and Health Risk Management”).

2.1.

Käesoleva arvamuse eesmärk on uurida mureküsimusi, mida väljendavad kodanikuühiskonna rühmad tööstuses ja kodudes kasutatavate raadiosageduslikke laineid kiirgavate seadmete ning traadita sidele tuginevate teenuste kasutuse ja mõju kohta. Seda peavad oluliseks inimesed, kes kannatavad mitmesuguste terviseprobleemide all ning kes on elektromagnetilise ülitundlikkuse sündroomi mõiste kasutusele võtnud nende sümptomite määratluse ja oletatava põhjusena.

3.1.

Kahjuks – nende seisukohast – valitseb meditsiinis ja teaduses valdavalt arvamus, et puuduvad vaieldamatud tõendid selle kohta, et elektromagnetilise ülitundlikkusena kirjeldatud väga mitmesuguseid sümptomeid saaks seostada kokkupuutega elektromagnet- või raadiokiirgusega. Sellega seoses on Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) märkinud, et kõigis seni teostatud uuringutes on jõutud järeldusele, et kokkupuude, mis jääb alla kogu sagedusspektrit 0 Hz kuni 300 GHz hõlmavates rahvusvahelise mitteioniseeriva kiirguse eest kaitsmise komisjoni (ICNIRP) 1998. aasta suunistes (elektromagnetkiirgusega kokkupuute piiramiseks) soovitatud piirmäärade, ei avalda mitte mingisugust teadaolevat kahjulikku mõju inimtervisele (WHO: http://www.who.int/peh-emf/research/en/). Sellegipoolest nõutakse mitmes riigis aktivistide organisatsioonide korraldatavate kampaaniate raames jätkuvalt täheldatud probleemi senisest ulatuslikumat tunnistamist ning senisest tõhusamate ennetus- ja abimeetmete rakendamist seoses elektromagnetkiirguse allikate tugevuse ja levimusega. Sellised organisatsioonid peavad ametiasustuste tegutsematust parimal juhul järeleandlikkuseks või halvemal juhul osaks laiemast, valitsuste, äri- ja välisriikide huvidest mõjutatud vandenõust, sest ametiasutused on tõrksad tegelema ulatuslike kohandustega, mida on vaja teha seal, kus WiFi (või muude elektritoitel töötavate seadmete) kasutust tuleb vähendada või piirata.

3.2.

Euroopa Liit on nii enne kui ka pärast avalikkuse kokkupuudete piiramist elektromagnetväljadega (0 Hz kuni 300 GHz) käsitleva nõukogu soovituse (nõukogu soovitus 1999/519/EÜ) vastuvõtmist 1999. aastal jätkuvalt aktiivselt tegelenud kõnealuse küsimusega ning üritanud saada parimaid teaduslikke ja meditsiinilisi nõuandeid mitmesuguste töörühmade ning Euroopa Komisjoni juures tegutseva tekkivate ja hiljuti avastatud terviseriskide teaduskomitee (SCENIHR) abil. Selle tulemusena kajastub pidevalt arvukates analüüsides, seisukohavõttudes ja arvamustes, kuivõrd tõsiseks peavad kõnealust probleemi ametiasutused ning arstid, teadurid ja teadlased.

3.3.

See ei ole üksnes Euroopat puudutav küsimus. 2014. aasta novembris võõrustas Euroopa Komisjon 18. iga-aastast GLORE (Global Coordination of Research and Health Policy on RF Electromagnetic Fields – raadiosageduse elektromagnetväljade alaste teadus- ja tervishoiupoliitiliste meetmete ülemaailmse koordineerimise) konverentsi, kus arutati üleilmseid ulatuslikke teadusuuringuid kõnealuses küsimuses. Praeguseni ei ole kõnealustes teaduslikes arvamustes esitatud teaduslikku põhjendust, mille alusel oleks põhjendatud nõukogu soovitusega 1999/519/EÜ kehtestatud kokkupuute piirmäärade (põhiliste piirangute ja võrdlustasemete) läbivaatamine. Komisjon tunnistab siiski, et põhiandmed teatavate ohtude hindamiseks on endiselt piiratud, iseäranis pikaajalise madalatasemelise kokkupuute puhul, mistõttu on vajadus täiendavate teadusuuringute järele põhjendatud.

3.4.

Elektromagnetilise ülitundlikkuse all kannatavad inimesed on jätkuvalt seisukohal, et ei liikmesriikide ega ELi võetavad meetmed nende probleemi lahendamiseks ei vasta kaugeltki sellele, mida nad peavad vajalikuks. Ent enamik rahvatervisega tegelevaid asutusi ei ole sellega nõus (nt Ühendkuningriigi riiklik tervishoiuteenistus – vt http://www.nhs.uk/Conditions/Mobile-phone-safety/Pages/QA.aspx#biological-reasons). Enamikul seni sõltumatult läbiviidud katsetel on leitud, et ennast elektromagnetilise ülitundlikkuse all kannatavaks nimetavad inimesed ei oska vahet teha tegelike ja näiliste (st null-) elektromagnetväljadega kokkupuute vahel. Nn topeltpimeuuringuna läbiviidud katsed näitavad, et elektromagnetilise ülitundlikkuse üle kurtvad inimesed ei suuda tuvastada elektromagnetväljade olemasolu ning et on sama tõenäoline, et nad kurdavad terviseprobleemide üle pärast näilist kokkupuudet kui pärast kokkupuudet tegelike elektromagnetväljadega (British Medical Journal 332 (7546): 886–889).

3.5.

Ent sellega ei taheta eirata selliste sümptomite tegelikku olemasolu, mille põhjuseks peetakse elektromagnetilist ülitundlikkust. Kahtlemata panevad paljud inimesed endale ise diagnoosi, et nad kannatavad mitmesuguste omavahel sidumata terviseprobleemide all, mida nad seostavad elektromagnetväljadega. Sellist diagnoosi esitava elanikkonna osakaal on liikmesriigiti väga erinev. Maailma Terviseorganisatsioon on sedastanud, et „puuduvad selged diagnostilised kriteeriumid elektromagnetilise ülitundlikkuse tuvastamiseks ning puudub teaduslik alus elektromagnetilise ülitundlikkuse sümptomite seostamiseks kokkupuutega elektromagnetväljadega. Lisaks ei ole elektromagnetiline ülitundlikkus meditsiiniline diagnoos ega ole selge, kas see kujutab endast ühtlast meditsiinilist probleemi”. (WHO: Elektromagnetväljad ja rahvatervis, http://www.who.int/peh-emf/publications/facts/fs296/en/)

3.6.

Seevastu tõestati elektromagnetväljade termilist mõju inimorganismile juba üle saja aasta tagasi ning, nagu märgitud, on kehtestatud ELi nõukogu soovitused elektromagnetväljade kohta ja rahvusvahelised kiirguse ohutusstandardid ning neid vaadatakse korrapäraselt läbi. ELi tasandil on vastu võetud järgmised elektromagnetvälju reguleerivad õigusaktid:

3.7.

Teadusuuringute osas märgib komitee, et 2000. aastast alates on Euroopa Komisjon lisaks kõnealuses valdkonnas aktiivsele osalemisele pakkunud elektromagnetilist ülitundlikkust ja mobiiltelefone käsitlevatele teadusuuringutele rahalisi vahendeid 37 miljoni euro suuruses summas.

3.8.

Komitee väljendas muret kõnealuste küsimuste pärast asjaomaste õigusaktide kohta koostatud arvamustes ja nende väljatöötamise käigus ning pooldas mitteioniseeriva kiirgusega kokkupuute minimeerimist. Siiski iseloomustab elektromagnetilise ülitundlikkuse all kannatavaid inimesi see, et nad peavad nende sümptomite põhjuseks elektromagnetvälju, mille tugevus on lubatud piirmääradest tunduvalt madalam.

23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/34

1.1.

Komitee julgustab Türgi valitsust ja riigiasutusi tunnistama, et kodanikuühiskonna organisatsioonid on ühiskonna oluline osa ja keskne osaline protsessis, mille käigus Türgi läheneb ELi väärtustele ja õigustikule. Eesmärk peab olema luua selline ühiskond, milles kõigil sotsiaalsetel rühmadel võib olla ülitähtis osa. Osana ühistest pingutustest peab Türgi tegutsema selle nimel, et luua institutsioonilised ja õiguslikud raamtingimused vastastikuse tunnustamise ja vahetuse pluralistliku, osaluspõhise kultuuri kujunemiseks.

1.2.

Kodanikuühiskonna organisatsioonide toimimise põhilise eeltingimusena tuleb igas valdkonnas tagada võimude lahususe ja õigusriigi põhimõtete täitmine. Riigi ebaproportsionaalne sekkumine, mis põhjendamatult takistab asjaomaste organisatsioonide toimimist, nagu nt spetsiaalsete auditite puhul, on selle põhimõttega vastuolus. Tuleb tagada nende organisatsioonide juurdepääs õiguskaitsele. Korruptsiooniga tuleks otsustavalt võidelda.

1.3.

Erilist tähelepanu tuleks pöörata ELi ja Türgi dialoogile mh järgmiste põhiõiguste ja -vabaduste tõhusaks järgimiseks:

1.4.

Seadusandliku, kohtuvõimu ja täidesaatva võimu selge lahusus, iseäranis valitsuse tegevuse ja haldustegevuse – mis peab tuginema õigusaktidele – selge eraldamine ja eristatavus on keskne eeltingimus tagamaks, et kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad toimida. Õigusriigi alus on eelkõige sõltumatu kohtuvõim.

1.5.

Komitee kutsub Euroopa Liidu Nõukogu üles tegutsema Türgi ühinemiseks ELiga peetavate läbirääkimiste peatükkide 23 („Kohtusüsteem ja põhiõigused”) ning 24 („Õigus, vabadus ja turvalisus”) avamiseks, et jälgida protsessi kulgu Türgis.

1.6.

Samal ajal tuleks säilitada vertikaalse võimude lahususe põhimõte, s.o kohalik omavalitsus.

1.7.

Kasuks tuleks see, kui Türgi kodanikuühiskonna organisatsioonidele antaks ligipääs valitsuse (otsustus-)protsesse puudutavale teabele. Sel eesmärgil tuleks läbipaistvate eeskirjade kohaselt korrapäraselt korraldada arutelusid ja konsultatsioone, mis võimaldaks kodanikuühiskonna organisatsioonide töös saadud kogemuste ja sotsiaalsete rühmade esindatavate huvide kajastamist poliitilistes ja haldusotsustes. Türgi valitsust ja riigiasutusi julgustatakse kaasama kodanikuühiskonda ametlikku aruteluprotsessi (majandus- ja sotsiaalnõukogu) ja sätestama selle põhiseaduse reformi protsessi kaudu põhiseaduses.

1.8.

Teatud ametirühmadel – eeskätt vabadel elukutsetel – on komitee hinnangul täita eriti tähtis roll, et muuta tegelikkuseks õigusriigi põhimõtetel toimiv vaba ühiskond. Õiguskaitse või arstiabi kättesaadavust on võimalik tagada üksnes sõltumatute, kvalifitseeritud spetsialistide abil, kellega avalikkusel on usalduslik suhe, mis on kaitstud välise sekkumise või vägivalla eest. Usalduspõhised teenused, mida osutavad advokaadid, arstid, maksunõustajad jne, nõuavad ametisaladuse täielikku tagamist.

1.9.

Seega vajavad need elukutsed tõhusat eneseregulatsiooni nt kutseorganisatsioonide poolt, mis tagavad, et poliitilise sekkumiseta suudetakse täita oma erikohustusi ühiskonna ja üksikisikute suhtes. Komitee teabekogumisvisiidi käigus tuvastati selle põhimõtte rikkumisi.

1.10.

Soovitav oleks sotsiaaldialoog riigi, valdkonna ja ettevõtte tasandil Türgis, et töötajatest ja tööandjatest võiksid saada võrdsetel alustel partnerid. Eesmärk peaks olema ka töötingimuste ning töötervishoiu ja -ohutuse parandamine, mis peab väljenduma töötajate ulatuslike õigustena (1).

2.1.

Komitee 9. ja 10. septembril 2013 toimunud visiit Istanbuli ja Ankarasse näitas, et kodanikuühiskonna organisatsioonide töötingimused Türgis on mõnikord tuntavalt piiratud. Mõnel juhul on kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatele ja kaastöötajatele osaks saanud karmid isiklikud piirangud või lausa füüsiline vägivald riiklike asutuste poolt.

2.2.

1.–3. juulil 2014 Ankarasse ja Diyarbakıri toimunud jätkukülastuse eesmärk oli uurida praegust olukorda ja kodanikuühiskonna töö tingimuste arengut Türgis. Aruteludes Türgi kodanikuühiskonna esindajatega uuriti, kas kodanikuühiskonna organisatsioonid on täheldanud muutusi oma tegutsemistingimustes alates 2013. aasta septembrist.

2.3.

Need külastused olid täienduseks Türgi ühinemisprotsessi ELiga jälgiva ELi ja Türgi ühise nõuandekomitee korralistele koosolekutele. Komitee liikmetel oli võimalus rääkida kodanikuühiskonna esindajatega, keda ei olnud ELi ja Türgi ühisele nõuandekomiteele arutelupartneriteks esitatud.

2.4.

Need arutelud kodanikuühiskonna paljude eri organisatsioonide esindajate ja valitsuse (k.a ühe kohaliku omavalitsuse) esindajatega aitasid mõista Türgi kodanikuühiskonna organisatsioonide tegutsemistingimusi ja nende tingimuste võimalikke muutusi. Eesmärk oli kujundada erinevate kodanikuühiskonna osalejate isiklike kogemuste ja tõlgenduste põhjal üldpilt, mis ei kajastaks mitte niivõrd õigusraamistikku, kui pigem tegelikult kogetud olukorda, millel on otsustav tähtsus selleks, et inimesed osaleksid isiklikult kodanikuühiskonna organisatsioonide töös.

2.5.

Seejuures eeldatakse, et ka optimaalsetel tingimustel ei ole võimalik saavutada kõigi kodanikuühiskonna sidusrühmade täielikku rahulolu oma tegutsemistingimustega. Pigem peab eesmärgiks olema pidev töö kodanikuühiskonna kaasamise keskkonna optimeerimise nimel, tasakaalustades selleks eri huvisid, pidades silmas demokraatliku ja pluralistliku ühiskonna lakkamatut arendamist selliseks, nagu see on aktiivse protsessi kaudu kujunenud kõigis ELi liikmesriikides.

2.6.

Komitee kutsub nii Türgit kui Euroopa Liitu üles käsitama kodanikuühiskonna dialoogi asjaomaste ühiskondade lähenemise absoluutse eeltingimusena ning andma endast kõik selle edendamiseks. See protsess saab osutuda edukaks üksnes juhul, kui see on pideva avatud dialoogi raames toimuv kahepoolne õppimisprotsess.

3.1.

Võimude lahususe ja omavalitsuse sõltumatuse aluspõhimõtete alal on Türgi kindlasti edusamme teinud, ent nende põhimõtete rakendamiseks on siiski vaja teha märkimisväärseid lisapingutusi. Kodanikuühiskonna organisatsioonid peaksid saama oma töös toetuda usaldusväärsele õigusraamistikule. See tähendab muu hulgas, et kohaldatav õigus peab pakkuma neile töös piisavalt tegutsemisruumi ning et riik ja valitsusasutused peavad õigusakte asjakohaselt järgima ja kohaldama. Kodanikuühiskonna organisatsioonide ja nende kaastöötajate tegutsemistingimuste õiguskindlus peab olema läbipaistev ja tuleb neile tagada.

3.2.

Kriitika keskendus peamiselt põhiseaduslikule tegelikkusele, millega peetakse silmas kindlustunnet selle suhtes, et riigiasutused austavad üksikisiku õigusi. Sõltumata sellest, kas konkreetne haldustoiming oli formaalselt õiguspärane või läks õigussätetega vastuollu, jäi mõnel juhul valitsuse toimingu aluse või põhjenduse puhul puudu kindlusest ja läbipaistvusest, mistõttu riiklikke meetmeid tajuti meelevaldsetena.

3.3.

Meetme õiguslik alus, selle algatamise eest vastutav osapool ja otsuse või meetme põhjendus tuleks alati avalikustada sellisest, et asjaosalised seda mõistaksid. Tegelikkuses tuleb tagada ka kohene juurdepääs õiguskaitsele ja see asjakohaselt dokumenteerida.

4.1.

Kõik kodanikuühiskonna organisatsioonide töötajad vastutavad oma tegevuse eest samuti nagu kõik teisedki kodanikud. Nad ei tohi oma osaluse tõttu ebaõiglaselt sattuda ebasoodsasse olukorda või kogeda ebaõiglasi piiranguid. Iseäranis nende endi ja nende perekondade eraelu väärib täielikku kaitset.

4.2.

Komitee on teadlik, et kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajaid on mõnel juhul ähvardatud sõnades ja kohtumenetluse teel, mõnikord ka isiklikult, samuti on nad kogenud põhjendamatuid piiranguid oma kodanikuühiskonna alases tegevuses. Mõnd kirjeldatud piirangutest on rakendatud 2013. aasta mais ja juunis Gezi pargis toimunud protestide ja nendega seotud kohtumenetluste kontekstis.

4.3.

Komitee delegatsioon oli äärmiselt šokeeritud kuuldes, et pärast Gezi pargi proteste keelati arstidel haavatute ravimine ja et patsientide haiguslood nõuti uurimiseesmärkidel välja. Mõned arstid sattusid väidetavalt uurimise alla selliste kuritegude eest nagu valitsuse eeskirjade täitmatajätmine, sest nad ei järginud riigiasutuste juhiseid. Konfidentsiaalne, sõltumatu arstiabi on inimõigus, sõltumata poliitilisest sündmusest ja isikust, ja seda tuleb osutada Hippokratese vande kohaselt. Nii arstiabi kui ka õigusliku esindamise puhul on usaldusel põhineva tegevuse nurgakivi ja õigusriigi tunnus see, et kõik asjaomased pooled hoiavad ametisaladust. Nende põhimõtete kõigi ametnike poolt järgimise tähtsus ulatub üksikjuhtudest kaugemale, küündides demokraatia ja õigusriigi üldise toimimise ning üldsuse usuni sellesse, et nende õigusi austatakse.

4.4.

Komitee soovitab, et Türgi ametivõimud teeksid pingutusi ja võidaksid tagasi kodanikuühiskonna organisatsioonide kaotatud usalduse, tagades, et kõigil valitsustasanditel tehtud otsused on läbipaistvad ja vastavad õigusriigi põhimõtetele ning et seadusandlike, kohtu- ja täidesaatvate organite otsused on täiesti sõltumatud.

4.5.

Kodanikuühiskonna kaasamist demokraatlikku otsustusprotsessi võiks toetada ELiga ühinemise protsessi raames, avades peatükid 23 („Kohtusüsteem ja põhiõigused”) ning 24 („Õigus, vabadus ja turvalisus”) ja rakendades proaktiivselt neisse hõlmatud põhiõigusi ja -vabadusi.

4.6.

Komitee rõhutab, et kohtute, sh kohtunike sõltumatus on demokraatia tingimustes toimiva vaba kodanikuühiskonna põhielement. Iseäranis peab kohtunikel olema võimalik mõista õigust sõltumatult ja seaduse kohaselt, kaudsete juhisteta teistelt organitelt, individuaalset survet kogemata ja isiklikult ebasoodsasse olukorda sattumise ähvardusi saamata.

5.1.

Komitee tunneks heameelt selle üle, kui Türgi valitsus ja riigiasutused kasutaksid poliitiliste otsuste väljatöötamisel ja neist teavitamisel suuremal määral ära kodanikuühiskonna organisatsioonide potentsiaali, konsulteerides nendega korrapäraselt enne otsuste tegemist ja andes neile ligipääsu teabele valitsuse otsustusprotsesside kohta, pidades seejuures silmas dialoogi. Paljud Türgi kodanikuühiskonna organisatsioonid on kaevanud ebapiisavate võimaluste üle valitsuse otsustusprotsessidele ligi pääseda. ELi liikmesriikides konsulteeritakse enne otsuste tegemist korrapärastel alustel kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et hõlmata protsessi kollektiivsed arvamused ja nende organisatsioonide liikmete huvid ning parandada tehtud otsuste kvaliteeti ja suurendada nende sotsiaalset elujõulisust. Asjaomaste või asjast puudutatud sotsiaalsete rühmadega konsulteerimine seadusandliku või regulatiivse protsessi osana võimaldab riigiasutustel esiteks ette näha, millised valdkonnad võivad parandamist vajada, ja teiseks kasutada asjaomaseid organisatsioone otsuste edastamiseks nende mõjusfäärides.

5.2.

Türgi valitsust ja riigiasutusi julgustatakse kaasama kodanikuühiskonda, vähemused kaasa arvatud, ka ametlikult struktureeritud poliitilisse, arvamuse kujundamise protsessi, luues majandus- ja sotsiaalnõukogu, ning sätestama selle põhiseaduse reformi protsessi kaudu põhiseaduses.

5.3.

Teabekogumisvisiidi ajal näis kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajatele, et neile kehtivad teabevahetuses liikmete ja avalikkusega suured piirangud. Nad ütlesid, et on raske või isegi praktiliselt võimatu pääseda ligi ajakirjandusele, sest meediastruktuurid on kohati oligopolistlikud ja toimetajate seisukohad sageli täiesti ühepoolsed, samuti andsid nad teada märkimisväärsest majanduslikust sõltuvusest ja meedia otsesest mõjutamisest. Nad ütlesid ka, et see põhjustab piiranguid nii seoses kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevusest teavitamise kui ka võimalusega korraldada avatud poliitilisi debatte, milles võidaks väljendada valitsuse suhtes kriitilisi seisukohti.

5.4.

Komitee leiab, et vaba ja mitmekülgse meediamaastikuni jõudmiseks on veel küllalt teha. Ajakirjanike represseerimine kriitiliste reportaažide tõttu, sh nende vahistamine, tuleb viivitamata lõpetada.

5.5.

Komitee suhtub kriitiliselt mikroblogimisteenuse Twitter ajutisse blokeerimisse. Türgi valitsus peaks toetama arvamusvabadust, sh sotsiaalmeedias, ning seda tuleks lubada elava mõttevahetuse osana, mis kuulub demokraatia juurde.

6.1.

Sotsiaalvähemuste kaitset tuleks võtta tõsiselt, sest see on toimiva demokraatia proovikivi. Süstemaatiliselt tuleks kaotada riigiasutuste poolne diskrimineerimine ja kolmandate isikute poolsele diskrimineerimisele tuleks leida õiguslik lahendus ning seda avalike teavituskampaaniate abil ennetada. Kodanikuühiskonna kaasamist demokraatlikesse otsustusprotsessidesse võiks lihtsustada ELiga ühinemise protsessi raames, avades peatükid 23 („Kohtusüsteem ja põhiõigused”) ning 24 („Õigus, vabadus ja turvalisus”) ja rakendades viivitamatult neisse hõlmatud põhiõigusi ja -vabadusi.

6.2.

Isegi kui naisi ei saa põhjendatult vähemuseks nimetada, kutsub komitee Türgit üles kasutama vähemuste kaitse vahendeid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks. Sel eesmärgil peaks Türgi kohaldama ÜRO naiste õiguste konventsiooni. Naiste ja tüdrukute olukorra parandamine kõigis ühiskonna valdkondades – iseäranis seoses ligipääsuga tööturule, avalik teenistus kaasa arvatud, – tuleks Türgis seada poliitiliseks eesmärgiks, mille poole aktiivselt pürgida. Türgi riik peaks toetama raskes olukorras emasid, pakkudes sõltumatut erialast nõustamist, et vähendada ebaseaduslikult katkestatud raseduste hulka. Järeleproovitud võimalusi koostööks naiste õiguste organisatsioonide ja Türgi riigi vahel tuleks jätkata ja laiendada.

6.3.

Türgi peaks jätkama tööd kurdi vähemuse integreerimiseks Türgi ühiskonda ning kurdi kultuuri ja keele edendamiseks.

6.4.

Komitee kutsub Türgit üles kaitsma teistsuguse seksuaalse sättumuse või soolise identiteediga inimesi diskrimineerimise eest ja integreerima nad ühiskonda.

6.5.

Komiteele on teada antud, et Türgi põhiseaduse ilmaliku riigi põhimõtet on mõnel juhul rikutud, iseäranis nõudega anda ametlikes isikut tõendavates dokumentides teavet usutunnistuse kohta. Usuvähemuste liikmetele, nt aleviitidele, saavad ühiskonnaelus ja tööväljavaadete seisukohast osaks ebasoodsad tingimused. Türgit kutsutakse üles tegema edasisi pingutusi, et integreerida usuvähemused diskrimineerimiseta ühiskonda.

7.1.

Komitee on tuvastanud puudujääke seoses töötajate süstemaatilise kaasamise rakendamisega oluliste otsuste tegemisse. Ametiühingutelt on teateid sellest, et piiratakse kogunemis- ja ühinemisvabadust, mis on ametiühingu liikmesuse esmatähtsad tingimused. Lisaks sellele on komiteele teatatud, et ametiühinguliikmetele, iseäranis töönõukogude liikmetele, on ühinemisvabadust rikkudes avaldatud individuaalset survet.

7.2.

Komitee märkis jahmatusega, et puudujääke on tööohutuse meetmete väljatöötamises ja rakendamises, mis on teabekogumisvisiidi eel viinud õnnetusjuhtumiteni, nt 2014. aasta mais Somas aset leidnud kaevandusõnnetus. Komitee kutsub Türgi valitsust ja riigiasutusi üles tegutsema koos töötajatega ettevaatusabinõude väljatöötamise nimel, et kaitsta tööliste elu ja ohutust ning tagada selliste meetmete rakendamine kõikjal.

8.1.

Türgis on kohaliku omavalitsuse põhimõte mõnel pool ikka veel jäänud kahepoolseks õppimisprotsessiks, mille käigus tuleb määratleda ja järk-järgult täpsustada eri ametiasutuste rollid ja volitused. Komitee märgib, et ka Türgis on vertikaalne võimude lahusus kasutusel kui vahend, mille abil luua riigi ja sotsiaalsete rühmade vaheliste seoste võrgustik, samuti seda, et demokraatlikud protsessid tuleks kohalikul ja piirkondlikul tasandil kindlamalt kinnistada. See oleks veel üks võimalus kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid, kellel on otsene seos kohalike oludega, poliitilisse otsustusprotsessi nt asjatundlike kodanike või sõltumatute nõustajatena.

9.1.

Riik ja meedia võiksid teha veelgi rohkem selleks, et edendada avalikkuse arusaama ühiskonnarühmade mitmekesisusest ja vajadusest kodanikuühiskonna organisatsioonide ja huvide esindamise järele, et vähemusi tunnustataks Türgi ühiskonna õiguspärase ja rikastava osana.

9.2.

Selleks et kodanikuühiskonna organisatsioonid areneksid ja toimiksid professionaalselt, vajavad nad sotsiaalset struktuuri, mis oleks tegelikkuses pluralistlik ja osaluspõhine. See ei sõltu mitte ainult selliste institutsiooniliste mehhanismide olemasolust, mis võimaldaksid kodanikuühiskonna organisatsioonidel toimida seaduse alusel, vaid ka kodanikuühiskonna kaasamise praktiliste raamtingimuste säilitamisest. Vabatahtlik töö sõltub lisaks isikliku pühendumisega taotletavatele huvidele ja väärtustele ka tunnustusest, mis inimestele osalemise eest osaks saab.

9.3.

Mõnest arutelust kodanikuühiskonna sidusrühmadega ilmnes, et nad tajuvad oma tegevust pigem ebavõrdse võitlusena ametivõimude vastu kui huvide õiguspärase esindamisena. Murettekitav oli mõnel puhul sotsiaalsetele või valitsusjõududele vastandumist, nende suhtes usaldamatust ja neile vastupanu väljendav retoorika. See hoiak ei aita kaasa vastastikusele mõistmisele või mõlemapoolse muutuse teel olulise edu saavutamisele ning peidab endas ohtu tekitada Türgi sotsiaalsete rühmade vahel lõhesid.

9.4.

Usaldamatuse ja hirmu õhkkonna ületamiseks kutsutakse ametiasutusi ja kodanikuühiskonna organisatsioone üles astuma dialoogi ja triloogi oma Euroopa partnerorganisatsioonidega, et edendada vastastikuse austuse ja usalduse õhkkonda.

23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/39

Raportöör:

Renate HEINISCH

1.

1.1.

Määruse (EÜ) nr 726/2004 (1) muutmine on osa määruste paketist, mille abil korraldatakse ümber Euroopa veterinaarravimiõigus. Eelnimetatud määrusest jäeti välja viited veterinaarravimitele ja seoti nii üksteisest täielikult lahti veterinaar- ja inimravimeid puudutavad sätted. See on mõlema valdkonna erinevaid raamtingimusi silmas pidades mõistlik ja komitee toetab seda. Eelnimetatud määrusesse kavandatud muudatused on komitee arvates otstarbekad. Konkreetseid ettepanekuid eelnimetatud määruse muutmiseks ei esitatud ja see ei näi ka vajalik olevat. Komitee on määruse ettepanekuga sellisel kujul nõus.

1.2.

Palju olulisem kui viidete kaotamine veterinaarravimitele kõnealuses määruses on siiski määruse ettepanekuga COM(2014) 558 final – 2014/0257 (COD) samal ajal kavandatud veterinaarravimite uute sätete kehtestamine.

1.3.

Kõnealuse dokumendi esmasel vaatlusel on tervitatavad ka need ettepanekud veterinaarravimite määruse kohta, määruse (EÜ) nr 726/2004 muutmise kohta, milles sätestatakse liidu kord, ning ravimsööda tootmist, turulelaskmist ja kasutamist käsitleva määruse kohta. Ent terve rea punktide osas tuleks komitee arvates veel parandusi teha, et reaalselt saavutada seatud eesmärgid, milleks on veterinaarravimite kättesaadavuse parandamine, halduskoormuse vähendamine, innovatsiooni ja konkurentsivõime edendamine ning siseturu parem toimimine.

1.4.

Euroopa Liidu institutsioonid peavad arvestama, et veterinaarravimite jaoks müügiloa andmisel on mõju toiduahelale ja inimtervisele, eelkõige näiteks tingituna maasseimbumisest ja mis tahes viisil vette kandumisest, mis on põhjustatud nanotehnoloogiast, reovee ringlussevõtust, teatud põhjaveesüsteemide uutest läbilaskvusteedest jne. Komitee on oma varasemates arvamustes juba väljendanud muret selle asjaolu pärast.

1.5.

Selle menetluse põhjalikum kommenteerimine ei kuulu aga komitee pädevuse alla.

2.1.

2001. aastal kodifitseeriti veterinaarravimite tootmist, müüki ja kasutamist käsitlevad sätted (määrus 2001/82/EÜ) (2). Sellega paralleelselt muudeti ka määrust, millega reguleeritakse tsentraliseeritud loaandmismenetlust ja Euroopa Ravimiametit (määrus (EÜ) nr 726/2004). Nimetatud dokumentides käsitletakse veterinaarravimite müügiloa andmist, nende tootmist, turustamist, ravimiohutuse järelevalvet ja nende kasutamist kogu nende kasutusea vältel. Määruse 2001/82/EÜ lisades täpsustatakse andmeid, mida on vaja esitada müügiluba taotledes. Ka määruses (EÜ) nr 726/2004 on kehtestatud muu hulgas sätted veterinaarravimite kohta (lisaks inimravimitele) ning koostöö kohta Euroopa Ravimiametiga.

2.2.

Sätted veterinaarravimite müügilubade andmise ja säilitamise kohta jäetakse nüüd määrusest (EÜ) nr 726/2004 välja ja viiakse üle uude määrusesse veterinaarravimite kohta. See uus määrus peab hõlmama kõiki veterinaarravimitele müügiloa andmise menetlusi ELis nii liidu kui ka liikmesriikide tasandil.

2.3.

Selle määrusega seotud menetluse ja teenuste kulud jäävad vastavate toodete tootjate ja müüjate või siis taotluse esitajate kanda. Selleks kehtestatakse põhimõtted Euroopa Ravimiametile makstavate lõivude suhtes. Need hõlmavad ka sätteid, milles võetakse arvesse VKEde konkreetseid vajadusi vastavalt Lissaboni lepingu sätetele.

2.4.

Lissaboni lepinguga, mis jõustus 1. detsembril 2009, sätestati erinevus kahe volitusliigi vahel: ELi toimimise lepingu artikli 290 kohaselt komisjonile delegeeritav õigus võtta vastu muid kui seadusandlikke akte, mis on üldkohaldatavad, mis täiendavad või muudavad seadusandliku akti teatavaid mitteolemuslikke osi (delegeerimismenetlus), ning artikli 291 kohane õigus võtta vastu rakendusakte (täitemenetlus).

2.5.

Nende kahe õiguse suhtes kohaldatakse erinevaid õigusraamistikke.

2.5.1.

Delegeerimisvolituse rakendamine on ette nähtud õigusaktides, mis ei ole siduvad:

2.5.1.1.

Komitee võttis hiljuti vastu delegeerimismenetlust käsitleva põhjaliku teabearuande, mille lugemine on vägagi soovitav käesoleva arvamuse mõistmiseks (5).

2.5.2.

ELi toimimise lepingu artiklis 291 ette nähtud rakendamisvolituste elluviimine on omakorda reguleeritud siduvate õigusaktidega:

2.5.3.

Kontrolliga regulatiivmenetlust kasutati selliste rakendusmeetmete vastuvõtmiseks, millega muudeti aktide vähem olulisi sätteid. See komiteemenetluse otsuse artiklis 5a ette nähtud sõnastus (8) on väga lähedane delegeeritud aktide määratlusele. Tegelikult on delegeeritud akt, nagu see on määratletud ELi toimimise lepingu artiklis 290, seadusandliku iseloomuga akt, mille komisjon võtab vastu, et täiendada või muuta seadusandliku akti mitteolemuslikke osi.

2.5.4.

Selle sarnasuse tõttu jäävad aastatel 2009–2014 ajutiselt jõusse komiteemenetluse otsuse artikkel 5a ja kontrolliga regulatiivmenetlus, sest komisjoni eesmärk on kasutada seda piiratud perioodi, et viia kehtivad sätted, mis näevad ette kontrolliga regulatiivmenetluse, vastavusse delegeeritud aktide korraga.

2.5.5.

Euroopa Parlamendi nõudel (9) võttis komisjon nõukogu toetusel ette teatud määruste, direktiivide ja otsuste vastavalt kooskõlla viimise (10).

3.1.

Komisjon on esitanud kolm määruse ettepanekut:

3.2.

Kõnealuse paketiga seotakse üksteisest täielikult lahti veterinaarravimeid ja inimravimeid puudutavad sätted.

3.3.

Selle saavutamiseks jäetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusest, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 726/2004, milles sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa Ravimiamet, välja kõik viited veterinaarravimitele.

3.4.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega veterinaarravimite kohta (COM(2014) 558 final) muudetakse siis veterinaarravimitele kohaldatavaid sätteid. Muu hulgas avatakse tsentraalne loaandmismenetlus ka veterinaarravimitele, muud müügiloa andmise menetlused (riiklik menetlus, detsentraalne menetlus ja vastastikuse tunnustamise menetlus) jäävad veterinaarravimitele avatuks ka edaspidi. Sätete muutmise teine eesmärk on vähendada halduskoormust seoses veterinaarravimite müügilubade muutmisega.

3.5.

Kõnealuse määruse eesmärk on mõistlik ja komitee toetab seda. Selle määruse ettepaneku üksikasjalikum analüüsimine ei kuulu aga komitee pädevusse.

3.6.

Ravimsööda tootmist, turulelaskmist ja kasutamist käsitleva kolmanda määruse ning nõukogu määruse 90/167/EMÜ (COM(2014) 556 final) abil on kavas kehtestada lõpuks üleeuroopalised ühtsed sätted ravimsööda tootmise ja kasutamise kohta. Selles osas täpsustatakse ja muudetakse siduvaks määruse 90/167/EMÜ siiani üldised sätted ravimsööda liidus valmistamise, turuleviimise ja kasutamise tingimuste kohta. Sellega saavutatakse konkurentsivõimelise ja innovatiivse ravimsööda siseturu sujuv toimimine, tagades inimeste ja loomade tervise kaitse kõrge tase.

3.7.

Euroopa Liidu institutsioonid peavad arvestama, et veterinaarravimite jaoks müügiloa andmisel on mõju toiduahelale ja inimtervisele, eelkõige näiteks tingituna maasseimbumisest ja mis tahes viisil vette kandumisest, mis on põhjustatud nanotehnoloogiast, reovee ringlussevõtust, teatud põhjaveesüsteemide uutest läbilaskvusteedest jne. Komitee on oma varasemates arvamustes juba väljendanud muret selle asjaolu pärast.

3.8.

Kokkuvõttes tervitab komitee põhimõtteliselt inim- ja veterinaarravimite kohta kehtivate sätete üksteisest lahtisidumist ning veterinaarravimite sätete kavandatud muutmist. Positiivsena tuleks näha eelkõige tsentraalse müügilubade andmise menetluse avamist ning ettepanekuid haldustoimingute lihtsustamiseks veterinaarravimite müügilubade taotlemisel ja haldamisel.

23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/43

1.1.

Komitee tervitab komisjoni teatist majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande kohta, kuid väljendab siiski teatud kahtlusi ja kartust seoses selle äärmiselt tähtsa teemaga.

1.2.

Ühtekuuluvuspoliitika peab jätkama pürgimist oma algeesmärgi suunas, mis on samuti kirjas Euroopa Liidu toimimise lepingus, st edendada sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust, seades koostöö ja solidaarsuse harmoonilise arengu teenistusse, ning luua jõukaid kogukondi. Keskendumine sellele poliitikale strateegias „Euroopa 2020” on tähtis, kuigi praeguste probleemide valguses ebapiisav.

1.3.

Aruandes tunnistatakse Euroopa Liidu jõupingutusi muutmaks Euroopat paremaks kohaks, kuid osutatakse ka selle saavutamisel esinevatele raskustele. Praegune kriis on teravdanud majanduslikku ja sotsiaalset ebavõrdsust, suurendades erinevusi liikmesriikide vahel (ja ka nende sees) ning koondades majanduskasvu ja arengu teatud piirkondadesse. Kriis mitte ainult ei katkestanud juba saavutatud lähenemist, vaid mõnel juhul olukord isegi halvenes ja majanduslangus on saanud tegelikkuseks peaaegu kogu euroalal.

1.4.

Praegusega sarnaste kriiside ajal ei suuda enamik – eelkõige euroalasse kuuluvaid – liikmesriike investeeringuid edendada ning ääremaade ja keskuse vahelised erinevused (nii liikmesriigi sees kui ka liikmesriigiti) suurenevad veelgi. Sellega kaasnevad negatiivsed tagajärjed rändele ja investeeringud koonduvad rohkem arenenud piirkondadesse, jättes muud alad tühjaks ja langusesse.

1.5.

Rakendatavad kokkuhoiumeetmed ei ole üldiselt andnud soovitud tulemusi. Eelarvetasakaal on eesmärk, mis tuleb saavutada, kuigi mitte iga hinna eest, kuna sel võib olla kahjulik mõju, mis võib hävitada ühtekuuluvuspoliitika positiivsed saavutused.

1.6.

Ühtekuuluvuspoliitika, mis on paljudel juhtudel peamine investeerimisallikas, peaks olema ambitsioonikam või tuleks põhjalikult läbi vaadata majanduskasvu ja tööhõive seisukohast. Seni saavutatud tulemuste põhjal võib öelda, et ühtekuuluvuspoliitika vahendid on ilmselgelt ebapiisavad tegelike probleemide lahendamiseks. Seega tuleb lähenemispüüdluste jaoks leida alternatiivseid rahastamise vorme, et viia ühtekuuluvuspoliitika uuele tasandile, mis ei rajane üksnes Euroopa solidaarsusel, mis on praegu vägagi tundlik teema. Euroopa teeb suuri jõupingutusi solidaarsuse nimel, kuid kaasatud vahenditest ei piisa tegeliku lähenemise saavutamiseks, pidades silmas majandus- ja sotsiaalarengus maha jäänud piirkondades valitseva puuduse ulatust.

1.7.

Globaliseerunud majanduses on eri piirkonnad kannatanud globaliseerumise erisuguste mõjude all. Piirkonnad reageerivad investeeringutele erinevalt ja tuleb uurida, miks mõni piirkond jõuab teistele arengus järele, mõni aga mitte. Ühtekuuluvuspoliitika abil tuleb luua uued valitsemisviisid, mis võimaldavad piirkondadel toime tulla nende ees seisvate probleemidega. Riigi roll peaks olema aidata kasutada piirkondade konkreetseid võimalusi, järgida aruka reguleerimise põhimõtet, tagada ettevõtluse dünaamika, toetada (eelkõige VKEde) arengut ning suurendada innovatsioonisuutlikkust, edendada heaolu, elukvaliteeti, sotsiaalset ühtekuuluvust ja keskkonnasäästlikkust.

1.8.

Jätkuvalt peab ühtekuuluvuspoliitika eesmärk olema majanduskasvu ja konkurentsivõime edendamine, unustamata seejuures sotsiaalseid eesmärke, mis toetavad arukat ja kaasavat majanduskasvu. Komitee toetab ühtekuuluvust käsitleva kuuenda aruande motot „investeerimine töökohtadesse ja majanduskasvu”.

2.1.

Ühtekuuluvuspoliitika peab suunama ja investeerima oma vahendid põhieesmärki: edendada majanduskasvu ja töökohtade loomise erakorralist investeerimiskava. Lisaks Jean-Claude Junckeri väljakuulutatud ja heakskiidu saanud kavale tuleks seada esikohale Euroopa riigiüleste struktuuriprojektide rahastamine (nt mitmed transpordi- ja lairibavõrgud) ja rahastada otse ettevõtteid (eriti VKEsid), mis tegutsevad sotsiaalse arengu ja sotsiaalmajanduse jaoks elulise tähtsusega sektorites.

2.2.

Hiljuti vastuvõetud Junckeri kavaga luuakse uus Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fond, mida rahastatakse ELi olemasolevate fondide ja Euroopa Investeerimispanga kaudu. Selle väga ambitsioonikas eesmärk on saavutada avaliku ja erasektori investeerimisfondide optimaalne kasutamine, valides välja projektid, mida saab viivitamatult rakendada. Kava põhineb oletusel, et selliste investeeringute järele on tohutu kasutamata nõudlus. Vaid aeg näitab, kas seda kroonib edu.

2.3.

Laiemat eesmärki silmas pidades võimaldaks ühtekuuluvuspoliitika leida lisaks olemasolevatele vahenditele selliseid autonoomseid rahastamisvorme nagu Euroopa Investeerimispanga osalus või eurovõlakirjad, mis ei mõjuta eelarve konsolideerimist ega stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärkide saavutamist.

2.4.

Tagamaks investeeringute mitmekordistavat mõju tuleks oluline osa eelmise programmiperioodi (2007–2013) struktuurifondide kasutamata vahenditest koos uue perioodi vahenditega eraldada Euroopa Investeerimispangale, et võimaldada rekapitaliseerimist ning turul saadaoleva riskikapitali ligimeelitamist, mis võiks hoogustada ühtekuuluvuspoliitikat (1).

2.5.

Ühtekuuluvuspoliitika peab olema kooskõlastatud ELi teiste algatustega, eelkõige majandus- ja rahaliidu edendamisega, et üheskoos saavutada üksteist seatud eesmärki ning investeerida majanduskasvu ja töökohtadesse.

2.6.

Ühtekuuluvuspoliitika ei tohi seada küsimärgi alla eelarve konsolideerimise eemärke. Vaeseimatel riikidel puuduvad praegu vahendid avaliku sektori investeeringute edendamiseks, ning seega ei paku nad atraktiivseid tingimusi erainvestoritele. Täiendavuse põhimõtet tuleb rakendada ettevaatusega ja seda kohandada liikmesriikides, kes selles valdkonnas jõupingutusi teevad, kuna nimetatud põhimõtte täitmata jätmine mõjutab nende vahendite eraldamist, mis mõnel juhul on ainus investeeringute rahastamise allikas. Komitee toetab tasakaalus eelarve nõude rakendamist, et jätta fiskaalkokkuleppest (ja/või stabiilsuspaktist) ajutiselt välja struktuurifondide kaasrahastamine piirkondades ja liikmesriikides, millele majanduslangus on andnud suurima hoobi (2).

2.7.

Saavutatud tulemuste jälgimine on ülitähtis. Komitee kordab veendunult, et vahe- ja lõpptulemusi peaksid jälgima dünaamilised töörühmad, kes võiksid esitada oma järeldused Euroopa tippkohtumisel (3), mis pakub võimalust arutelude innustamiseks ja asjakohaste parandusmeetmete vastuvõtmiseks.

2.8.

Ühtekuuluvuspoliitika tuleb ellu viia tihedas koostöös sotsiaalpartneritega. Ühtekuuluvuspoliitika programmide juhtimismudeli raames tuleks kavandada üldiste toetuste eraldamine organiseeritud kodanikuühiskonnale, et pakkuda kogukonnalähedast ja konkreetsete probleemide lahendamisele suunatud toetust. Komitee on seda eesmärki juba pikka aega soovitanud, kuid kahjuks ei ole ELi organid tema ettepanekuid arvesse võtnud.

2.9.

Et sotsiaalpartneritel oleks võimalik edusamme jälgida, tuleb luua asjakohased jälgimismehhanismid, tagamaks, et nad saavad tõelist ja aktiivset rolli mängida, olemata pelgalt pealtvaatajad (nagu sageli juhtub). Organiseeritud kodanikuühiskonna esindajate panus on oluline mitte ainult rakenduskavade koostamisel, vaid ka tulemuste jälgimisel ja hindamisel. Partnerite kaasamine soodustab arutelusid raskuste üle ning parandus- ja lihtsustamisettepanekute esitamist, et parandada ELi rahastamise kättesaadavust ja kasutada vahendeid tõhusamalt.

2.10.

Kavasid reguleerivate eeskirjade lihtsustamine ja ühtlustamine ning menetluse ja vormide standardimine on esmatähtsad tulemuste parandamise seisukohalt. Komisjon võib lihtsustada teatud menetlusi, kuid juhtroll kuulub liikmesriikidele, kuna ELi eeskirjad pakuvad kohustuste asemel pigem võimalusi. Liikmesriike tuleks toetada ja innustada menetlusi radikaalselt lihtsustama, aga mitte lisama ebavajalikke detaile. Liikmesriikide sellesuunalist tegevust võiks jälgida komisjon, eelistades võimaluse korral tulemuste täpset kontrolli pelgalt haldusjärelevalvele. Lihtsustamine võiks toimuda nõukogu erakorralise meetme (uue määruse) abil (4).

2.11.

On mitmeid olukordi, kus võib rakendada investeeringute eraldamise ja kulutuste abikõlblikkuse hindamise põhimõtet koos lihtsustatud kuludel põhineva tagasimaksmisega (kindlamääralise summa põhimõte), näiteks seoses üldiste tegevuskuludega. Sel juhul sõltuvad rahastamiskõlblikud kulud tulemustest, mitte jaotamispõhimõtete alusel eraldamisest. Liikmesriike tuleb innustada rakendama seda süsteemi igal võimalusel, lihtsustades menetlusi.

2.12.

Lisaks haldusmenetluste lihtsustamisele, mis ei lisa midagi tulemustele, tuleks ettevõtjatele (eelkõige VKEdele), nende töötajatele ja ametiisikutele pakkuda koolitust. Koolitus on peamine vahend rahastamismehhanismide mõistmiseks ja olemasolevate fondide korrektseks kasutamiseks. Eriti oluline on ametiisikute koolitamine, et saavutada parema avaliku halduse temaatiline eesmärk.

2.13.

Bürokraatia vähendamise teel kokkuhoitud vahendeid võiks kasutada sellise töörühma loomiseks Euroopa Komisjonis, mis toetaks ja aitaks liikmesriike ja piirkondi projektide koostamisel ja elluviimisel ühtekuuluvuspoliitika valdkonnas. See riike ja piirkondi abistav töörühm võiks viimases hädas asendada majandusraskustesse sattunud riikides Euroopa fondide juhtimisega tegelevaid ametiasutusi kavade ja ajagraafikute planeerimisel ja rakendamisel.

2.14.

Ühtekuuluvuspoliitika eesmärke ei saa mõõta üksnes kvantitatiivsete näitajate alusel. Ühtekuuluvuspoliitika keskmes oleva sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamine hõlmab eesmärke, mida peab saama mõõta kvalitatiivsete näitajate alusel, mis tuleks koostada selliselt, et nende abil saaks lisaks majanduskasvule mõõta ka arengut. Näiteks ei piisa sellest, kui teatakse nende töötute arvu, kes on saanud koolitust või tööd – mõõtma peab ka selle koolituse mõju elutingimuste parandamisele.

2.15.

Eeltingimustes tuuakse ära mitmed tingimused, mis peavad olema täidetud, enne kui on võimalik vahendeid eraldada. Nende abil ei saa kõrvale lükata kõige suurema võlakoormusega piirkondi, kelle majandustingimused ei luba neil asjaomaste tingimuste loomiseks investeerida või investeeringuid ligi meelitada. Eeltingimusi tuleb rakendada väga läbimõeldult või tuleks need teatud perioodiks isegi peatada – kui tegemist on kriisi või deflatsiooni ohuga –, et mitte halvendada asjaomaste piirkondade olukorda veelgi, välistades nende jaoks kõik võimalused saada majanduskasvu ergutavat rahastamist ning raskendades seega nende olukorda veelgi.

2.16.

Makromajanduslikku tingimuslikkust ei tohiks kasutada piirkondade ja nende elanike karistamiseks riiklikul või ELi tasandil võetud halbade makromajanduslike otsuste eest (5).

3.1.

Ühtekuuluvuspoliitika reformide sisseviimist kaalutleti juba majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust käsitlevas viiendas aruandes ning komiteel oli võimalik üldine lähenemine heaks kiita.

3.2.

Ühtekuuluvuspoliitikat esitletakse majanduskasvu peamise hoovana. Kuid tuleb siiski meeles pidada, et ta saab oma rolli täita vaid kooskõlas teiste ELi poliitikameetmetega. Ühtekuuluvuspoliitika keskmes peaksid olema strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid, kuid sellest ei piisa: tuleb luua ühised rakendusstrateegiad, et tagada kooskõla teiste ühiste, majanduslike, sotsiaalsete ja piirkondlike instrumentide ja poliitikatega.

3.3.

Ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel tuleb pöörata erilist tähelepanu kriisist kõige rohkem mõjutatud riikidele, kus tehakse eelarve konsolideerimiseks jõupingutusi, mis mõjutavad avaliku sektori investeeringuid. Tasakaal täiendavuse põhimõtte rakendamise ja eelarve konsolideerimise vajaduse vahel on habras; võimetus eesmärke ja nende saavutamiseks vajalikke vahendeid koordineerida võib avaldada mõju eelarve konsolideerimisele ja/või ühtekuuluvuspoliitika võimalikud mõjud nullida.

3.4.

Ehkki tunnistatakse ühtekuuluvuspoliitika tähtsust kõige ebasoodsamas olukorras olevate piirkondade arendamisel, oleks mõnes piirkonnas saanud majanduskasvu veelgi tugevdada, kui arenguks oleksid olnud soodsamad tingimused. Komitee tervitab ja toetab asjaolu, et näidatakse üles muret hea juhtimistava pärast, millega püütakse luua paremat arengukeskkonda kooskõlas OECD esitatud suunistega.

4.1.

Veel on käia pikk maa, enne kui Euroopa saavutab kriisieelse arengu-, tööhõive- ja heaolutaseme. Arukat, kaasavat ja jätkusuutlikku majanduskasvu – strateegia „Euroopa 2020” prioriteeti – tugevdatakse nüüd ühtekuuluvuspoliitika kohandamise teel.

4.2.

Kuuendas aruandes ei esitata veel hinnangut ühtekuuluvuspoliitika mõju kohta aastatel 2007–2013, kuna järelhindamine algab alles 2015. aastal. Esitatud andmetest nähtub siiski, et kriis avaldas märkimisväärset mõju ja et ühtekuuluvuspoliitika ei suutnud kriisi mõjusid pareerida; seega jäid erinevused püsima ja mõnel juhul isegi võimendusid.

4.3.

Esmatähtis on toetada selgelt piiritletud strateegiaid iga investeerimisvaldkonna jaoks, võttes seejuures arvesse iga piirkonna spetsiifikat. Teatises märgitakse, et „projektid [peaksid] lähtuma strateegiatest, mitte vastupidi”. Kuid strateegiate määratlemisest üksi ei piisa. Tuleb luua asjakohane õigusraamistik, mis oleks range, kuid ei sunniks peale mõttetuid ja heidutavaid bürokraatlikke menetlusi. Nagu teatises märgitakse, on soodus tegevuskeskkond oluline. Komisjon peab tegutsema kindlalt nende riikide suhtes, kes ei suuda sätteid täita, et vältida vahendite raiskamist, mis ei ole vastuvõetav liikmesriikidele, kes on peamised rahastajad.

4.4.

Ühtekuuluvuspoliitikasse tuuakse sisse uus lähenemine, mis seondub väikese arvu prioriteetide toetamise eelistega, arvestades vahendite nappust, mis ei võimalda vastata vähem arenenud piirkondade kõigile vajadustele. Vahendite keskendamisel selliste tulemuslike projektide toetamiseks, millel on püsiv sotsiaal-majanduslik mõju, on eeliseid konkreetsete probleemide lahendamisel, kuid selline lähenemisviis võib mõnel juhul osutuda kahjulikuks. Eri arengutasemega piirkondadest koosnevates riikides, mida iseloomustab erainvesteeringute vähesus, jätab vahendite liiga piiritletud kontsentreerimine majanduskasvu- ja arenguvõimalustest ilma piirkonnad ja sektorid, mis muidu võiksid ühtekuuluvuspoliitika vahenditest kasu saada ja mis aitaks neil järele jõuda ning anda positiivse panuse integreeritud arengusse.

4.5.

Ehkki ühtekuuluvuspoliitika mõju kohta esitatakse mitmeid näitajaid, on investeeringute tegelikku mõju raske kvantifitseerida, millest nähtub, et näitajate valik ei ole olnud kõige kohasem. Komiteel on heameel näha, et selles vallas toimuvad muutused, mis väljenduvad kavatsuses määratleda selged, mõõdetavad eesmärgid ja tulemused. Partnerluslepingutes sätestatud prioriteete, näitajaid ja sihte tuleb pidevalt jälgida, et vajaduse korral saaks võtta parandusmeetmeid, millega tagatakse, et liikmesriigid vastutavad tulemuste eest ja et võetakse järelmeetmeid.

4.6.

Kuid näitajate valikul ei peaks piirduma üksnes kvantitatiivsete näitajatega. Ehkki kvantiteet on majanduskasvu mõõtmiseks ideaalne, on arengu puhul vaja ka kvalitatiivseid näitajaid, mida ei tohi unarusse jätta.

4.7.

Teatises nimetatakse linnu majanduskasvu mootoriks. Nemad saavad umbes poole olemasolevatest ERFi vahenditest. Linnadesse investeerimist ja linnade hoogustavat potentsiaali tuleb tervitada, kuid mitte pimesi. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et nende investeeringutega peab olema ettevaatlik, et vältida ebasoovitava tsentraliseerimise suundumuse intensiivistumist. Kuigi linnade tõmbejõud võib tõepoolest ergutada arengut, vastab tõele ka see, et ülerahvastus süvendab vaesust ja sotsiaalset tõrjutust. Lisaks ohustab ebapiisav investeerimine äärepoolsematesse piirkondadesse sealsete elanike elukvaliteeti, mille tagajärjel üha enam inimesi suundub suurlinnadesse ja hääbub tegevus ELi arengu seisukohalt olulistes põllumajandus-, kalandus- või tööstussektorites.

4.8.

Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide suurema kaasamise tähtsus tõstetakse esile, kuna see on ühtekuuluvuspoliitika aluspõhimõte. Seda silmas pidades avaldas komisjon 2014. aasta jaanuaris delegeeritud määruse, millega sätestatakse Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondidega seotud Euroopa partnerluse käitumisjuhend (6). Nimetatud dokumendi analüüsist nähtub, et see ei sisalda ühtegi olulisemat uuendust kehtivate tavadega võrreldes. Loetletakse partnerite valimise ja kaasamise aluspõhimõtted ning mõned head tavad, kirjeldamata ühtegi siduvat mehhanismi, mille abil sotsiaalpartnerid saaksid jälgimist teostada. Tegelikult on paljudes liikmesriikides sotsiaalpartneritel otsustamisel vaid sümboolne roll: toimuvad konsultatsioonid, kuid kohalikku olukorda tundvate ja probleemidega kõige paremini kursis olevate poolte arvamust ei võeta kuulda. Neile raskustele vaatamata kinnitab komitee oma toetust Euroopa partnerluse käitumisjuhendi laialdasele rakendamisele.

4.9.

Komitee on juba varem väljendanud oma veendumust, et kõigi partnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna sidusrühmade kaasamine programmide ja projektide ettevalmistamisse, teostamisse ja järelhindamisse aitab parandada nende kvaliteeti ja tõhusat rakendamist (7).

4.10.

Bürokraatiat tuleb vähendada. Rakendades auditis esitatud soovitusi, peaksid programmid keskenduma pigem saavutatud tulemuste järelevalvele kui saavutamise viisile, kasutades selleks keerukat haldusmenetlust, mis nõuab tohutuid ja kulukaid nii avaliku kui ka erasektori struktuure. Bürokraatia on tõeline takistus paljude ettevõtjate osalemise, aga ka tõhusa avaliku halduse seisukohast. Menetluste, eekirjade ja vormide lihtsustamine ja standardimine ei ole mitte üksnes võimalik, vaid ka soovitav.

5.1.

Ehkki hea juhtimistava tähtsust ja mõju majanduskasvule käsitletakse kahte moodi, on üha enam inimesi veendumusel, et tugeva majanduskasvu eeltingimusteks on hea juhtimistava ja tõhusad ametiasutused. Komitee jagab seda seisukohta.

5.2.

Õiguskindluse ja sõltumatu kohtusüsteemi tagamine ning kohane ja stabiilne reguleerimine vähendavad ebatõhusat haldust ja loovad stabiilsustunde, soodustades investeeringuid, millel on ühtekuuluvuspoliitikale otsene mõju.

5.3.

Komitee toetab seisukohta, et ühtekuuluvuspoliitika peaks sisaldama hea juhtimistava põhimõtet, nagu see on kajastatud OECD esitatud tõhusate avalike investeeringute aluspõhimõtetes, sest seda on kõigil vaja. Projektide rakendamine ja uute ettevõtete loomine on mõnes liikmesriigis lihtsam kui teises. Erinevused tuleb kaotada, kuna nõrk juhtimine ei mõjuta pelgalt siseturgu, vaid ka ELi ühtset turgu, luues takistusi teistest liikmesriikidest pärit ettevõtjatele.

5.4.

Mõnes liikmesriigis on vaja paremat kooskõlastamist piirkondlikul tasandil või hoopis tõhusat piirkondlikku valitsust, mis oleks sillaks riigi ja kohaliku tasandi vahel ja suudaks visandada piirkondlikke strateegiaid, mis on piirkondliku arengu ja lähenemise jaoks olulised. Sageli ei suuda keskvalitsus piirkondade vajadusi ja prioriteete väljendada ja mõnikord ei anna ta piirkondlikele asutustele vajalikku võimutäiust. Viimased on vaid riigi poliitilise võimu hääletorud, pakkumata piirkonna jaoks lisaväärtust.

5.5.

Hea juhtimistava puhul ei tohi unustada, et tõhusam avalik haldus saavutatakse ainult siis, kui ametiisikute koolitamine käib käsikäes poliitilise tahtega viia läbi vajalikud regulatiivsed muutused.

23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/48

Raportöör:

José Isaías RODRÍGUEZ GARCÍA-CARO

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni teatist, tehes selle kohta käesolevas dokumendis esitatud tähelepanekud. Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema kooskõlastatult ja võimalikult kiiresti käesolevas arvamuses käsitletavas dokumendis välja pakutud strateegiliste suunistega.

1.2.

Komitee leiab, et ELi kodanikele suurema heaolu tagamiseks peavad ELi liikmesriikide tervishoiusüsteemid tuginema sellistele põhimõtetele ja väärtustele nagu universaalsus, kättesaadavus, võrdsus ja solidaarsus. Nende aluspõhimõteteta ei ole võimalik kasvatada Euroopa sotsiaalmõõdet. Seepärast tuleb neid tagada ja kaitsta kõigis ELi poliitikavaldkondades, mis puudutavad kodanike tervist.

1.3.

Komitee on veendunud, et Euroopa Liidus üldiselt ja teatud liikmesriikides eriti levinud majanduskriisi ei ole võimalik lahendada meetmetega, mis lõppkokkuvõttes kahjustavad ELi kodanike õigust tervisekaitsele. Hoolimata tervishoiuteenuste kuludest ja hinnast ei ole tervis kaup ja seepärast ei tohi see sõltuda inimeste ostujõust.

1.4.

Tervishoiusüsteemide tulemuslikkuse parandamiseks tuleb tagada ressursside väärtus, kasutades neid võimalikult tõhusalt ja mõjukalt, seostades omavahel teaduslik-tehnilise kvaliteedi ning tõhususe ja jätkusuutlikkuse ideed kui üliolulise lähtepunkti tervishoiukorralduses ja professionaalses praktikas, austades seejuures alati täielikult patsienti.

1.5.

Komitee leiab, et 21. sajandi alguses on vastuvõetamatu, et endiselt tuleb tunnistada, et puuduvad võrreldavad andmed. Õigete ja asjakohaste andmeteta ei ole võimalik edasi minna ega võtta kasutusele ühtlustatud näitajaid, mis annavad tuge otsuste tegemisel ja teadusanalüüsis. Komitee kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kiirendama usaldusväärsete näitajate süsteemi vastuvõtmist, mis võimaldab analüüsida ja vastu võtta ELi tasandi meetmeid.

1.6.

Komitee peab esmatähtsaks võitlust tervishoius esineva ebavõrdsusega. Sotsiaal-, majandus- ja poliitikavaldkonnas esinevad erinevused on määravad tegurid haiguste levikul. Seepärast peavad liikmesriigid võtma endale ülesandeks tagada tervishoiuteenuste võrdne osutamine, sõltumata geograafilisest asukohast, soost, puudest, sissetuleku suurusest, majanduslikust seisundist, vanusest, rassist või mis tahes muust erijoonest. Samuti tuleb tagada tervishoiuteenuste osutamise rahastamine avaliku sektori vahenditest (maksud ja tervisekindlustus) kui solidaarne vahendite ümberjagamise element. Komitee peab vajalikuks säilitada võimalikult ulatuslik teenuste kataloog, millel on mõistlikud hinnad, nii et omaosalus ei kujuneks kõige ebasoodsamas olukorras olevatele inimestele takistuseks teenuste kasutamisel.

1.7.

Komitee peab tervishoiusüsteemide oluliseks elemendiks tervishoiutöötajaid. Kvaliteetne teaduslik-tehniline haridus on vältimatu, et tagada selliste hästi koolitatud töötajate olemasolu, kes suudavad edukalt rahuldada ELi kodanike abivajadusi. Samuti leiab komitee, et liikmesriikides tuleb tähelepanelikult edendada ka töötajate koolituse eetilisi aspekte.

1.8.

Komitee leiab, et esmatasandi arstiabi (mis on tervishoiusüsteemide osutatava arstiabi põhielement) edendamine võib olla viis, kuidas parandada kõnealuste süsteemide tervisealaseid tulemusi, ning kulude korrigeerimise element, mis aitab muuta need süsteemid majanduslikult jätkusuutlikumaks. Komisjon peab võtma endale koordineerija ülesande, et aidata liikmesriikidel omavahel kogemusi jagada.

1.9.

Komitee peab vajalikuks teha jõupingutusi ravimi- ja kõrgtehnoloogiakulude piiramiseks, sest need elemendid avaldavad otsustavat mõju tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkusele. Liikmesriikide ja ELi ametiasutused peavad täitma olulist rolli turule toodavate ravimite ja kasutusele võetava tehnoloogia tulemuslikkuse ja ohutuse hindamisel tervishoiu seisukohast.

1.10.

Info- ja kommunikatsioonitehnoloogial peab olema aina suurem osa liikmesriikide tervishoiusüsteemides, unustamata sealjuures asjaolu, et e-tervise keskmes peab olema inimmõõde.

1.11.

Selleks et edendada kogu ELis tervishoiusüsteemide head valitsemistava ning tagada patsientide seisukohtade nõuetekohane arvessevõtmine, tuleb tervishoiusüsteemide kättesaadavust, tulemuslikkust ja paindlikkust käsitlevate andmete kogumisel, seirel ja hindamisel kasutada täielikult ära patsientide tagasisidet ning tagada patsientide ühenduste, kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite täielik aktiivne osalemine.

2.1.

ELi toimimise lepingu artiklis 168 sätestatakse, et ELi rahvatervise alased meetmed võtavad arvesse liikmesriikide vastutust oma tervishoiupoliitika määratlemisel ning tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel. Samuti kehtestatakse nimetatud artikli lõikes 7, et liikmesriikide vastutus hõlmab tervishoiu juhtimist ning tervishoiule määratud vahendite jaotamist.

2.2.

Neis raamides piirdub ELi tegevus liikmesriikide tervishoiusüsteemide valdkonnas rahvatervise alaste küsimustega, millele viidatakse ELi toimimise lepingu nimetatud artiklis. Siiski saab komisjon oma toetavas ja rahastavas ning jõupingutusi koordineerivas rollis tuua suurt lisaväärtust teistele arstiabiga seotud aspektidele, mis võimaldavad liikmesriikidel teha edusamme oma tervishoiusüsteemide konsolideerimisel ja parandamisel. Need tervishoiusüsteemid peavad tuginema Euroopa ühistele väärtustele, nagu universaalsus, kvaliteetse ravi kättesaadavus, võrdsus ja solidaarsus, nagu märkis Euroopa Liidu Nõukogu 2006. aasta juunis (1). Oma avalduses märgivad liikmesriikide tervishoiuministrid kokkuvõtteks, et nende tervishoiusüsteemid on Euroopa sotsiaalse infrastruktuuri põhimõttelise tähtsusega koostisosa.

2.3.

Komisjoni teatises nimetatakse rida raskusi, millega Euroopa tervishoiusüsteemid on pidanud rinda pistma ja mida majanduskriis veelgi süvendab. Need raskused on kokkuvõtvalt järgmised: tervishoiukulude kasv, rahvastiku järkjärguline vananemine ja seetõttu krooniliste haiguste suurem esinemine ja suurem nõudlus tervishoiuteenuste järele, tervishoiutöötajate ebavõrdne jaotumine, mis põhjustab mõnes liikmesriigis nende puudust, ning ebavõrdsus arstiabi kättesaadavusel.

2.4.

Sellest lähtudes ja tuginedes Euroopa Liidu Nõukogu 2011. aasta juuni (2) ja 2013. aasta detsembri (3) järeldustele, koostas komisjon teatise, mille kohta taotleti komiteelt käesolevat arvamust. Euroopa Liidu Nõukogu kiitis kõnealuse teatise heaks 2014. aasta juunis vastu võetud järeldustes majanduskriisi ja tervishoiuteenuste kohta (4).

2.5.

Teatises pakutakse välja Euroopa Liidu tegevuskava tulemuslike, kättesaadavate ja paindlike tervishoiusüsteemide tagamiseks, arvestades seejuures liikmesriikide pädevusega. EL pakub suuniseid ning järelevalve ja hindamise vahendeid. Tegevuskava koosneb järgmistest elementidest.

2.5.1.

Tervishoiusüsteemide tulemuslikkuse parandamise toetamine kolmes aspektis: süsteemi toimimise hindamine, arstiabi kvaliteet ja patsientide ohutus ning tervishoiuteenuste integreeritud osutamine. Arstiabi kättesaadavuse parandamine, milleks tuleb võtta tervishoiutöötajaid puudutavaid meetmeid, kasutada ravimeid kulutõhusalt ja rakendada optimaalselt direktiivi 2011/24/EL. Tervishoiusüsteemide paindlikkuse parandamine järgmiste meetmete abil: tervishoius kasutatava tehnoloogia hindamine, tervishoiu teabesüsteemid ning e-tervis.

3.1.

Sellised raskused nagu tervishoiukulude kasv, rahvastiku üha kiirem vananemine ja teatud haiguste muutumine krooniliseks, mis puudutab peamiselt vanemat elanikkonda, ei ole tekkinud viimasel kümnendil, vaid need olukorrad pärinevad juba varasematest aastakümnetest ning praegune majanduskriis on neid süvendanud, kuna on piiratud vahendite eraldamist selle valdkonna poliitikale. Seepärast peab strateegiline lähenemisviis keskenduma sellele, kuidas vastata tõhusalt ja tulemuslikult tervishoiusüsteemides lähiaastatel esinevale pidevale nõudlusele ressursside järele, mis on vajalikud tegelemaks üha vananeva ja aina suuremate abivajadustega elanikkonnaga, kuna keskmine eluiga kasvab.

3.1.1.

Tervise edendamisel ja haiguste ennetamisel kui põhilistel tervisekaitsemeetmetel peab olema riiklikes tervishoiusüsteemides oluline roll. Tervishoiukulusid saab oluliselt vähendada investeeringutega tervisealasesse selgitustöösse, innustades aktiivsemaid ja tervislikumaid eluviise, et vähendada rasvumist, suitsetamist ja alkoholitarbimist. Korrapärased vähktõve sõeluuringud ja tervisekontrollid võimaldavad suuremal arvul eakatel nautida pikka ja tervena elatud pensioniiga.

3.2.

Komitee nõustub, et ELi liikmesriikide tervishoiusüsteemid peavad tuginema sellistele põhimõtetele ja väärtustele nagu universaalsus, kättesaadavus kõigi jaoks, võrdsus ja solidaarsus. Need on põhimõtted, mille alusel tuleb tagada kõigi Euroopa Liidu kodanike õigus terviskaitsele ja arstiabile, tervishoiuteenuste asjakohane ja õigeaegne osutamine, et saavutada parimad tervisealased tulemused, tervishoiuteenuste võrdne osutamine, sõltumata inimese geograafilisest asukohast, soost, puudest, sissetuleku suurusest, vanusest, rassist või mis tahes muust erijoonest, ning tervishoiuteenuste osutamise rahastamine avaliku sektori vahenditest (maksud ja tervisekindlustus) kui solidaarne vahendite ümberjagamise element.

3.3.

Komitee on veendunud, et Euroopa Liidus üldiselt ja teatud liikmesriikides eriti levinud majanduskriisi ei tohi tuua vabanduseks, mis lubab kõikide inimeste õiguse puhul tervisekaitsele tekitada esimese ja teise klassi inimesed. Sellega seoses juhib komitee tähelepanu ka sellele, et eri liikmesriikide erineva suutlikkuse ja kvaliteediga tervishoiuteenused peavad hõlmama ka ELi kodanikke, kes ei tööta mitte oma päritoluriigis, vaid ajutiselt välismaal. Süsteemide tõhusust ja jätkusuutlikkust ei ole võimalik saavutada süsteemi sihtrühma unustades. Hoolimata tervishoiuteenuste kuludest ja hinnast ei ole tervis kaup ning seepärast ei tohi see mingil moel sõltuda inimeste ostujõust.

3.4.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märkis oma arvamuses (5) teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Solidaarsus ja tervishoid: tervisealase ebavõrdsuse vähendamine Euroopa Liidus”” (6) järgmist: „Komitee arvates peaks komisjon kasutama võimalikult hästi olemasolevaid vahendeid (nt avatud koordinatsiooni meetod, mõjuhinnangud, teadusuuringute programmid, näitajad, koostöö rahvusvaheliste organisatsioonidega) ning kaaluma liikmesriikidega uusi meetodeid, mille kaudu tagada, et ELi poliitika ja meetmed tegelevad nende teguritega, mis tekitavad või soodustavad ELis tervisealast ebavõrdsust.” Komitee kinnitab taas nimetatud arvamuses märgitut ja kõiki oma esitatud soovitusi tervisealase ebavõrdsuse vähendamiseks.

3.5.

Komitee arvamuses (7) teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse programm „Tervis majanduskasvuks”, ELi kolmas mitmeaastane tegevusprogramm tervishoiu valdkonnas aastateks 2014–2020” (8) oli komiteel võimalus esitada oma seisukoht mõne teatises nimetatud aspekti kohta. Selles osas kinnitab komitee taas nimetatud arvamuses tehtud tähelepanekuid tervishoiutehnoloogia hindamise, tervishoiutöötajate koolitamise, tõenduspõhise ravi kasutuselevõtu ja heade tavade vahetamise kohta.

3.6.

Komitee peab väga oluliseks tervishoiusektori hõlmamist Euroopa poolaastasse. Kõnealuse sektori osakaal liikmesriikide sisemajanduse koguproduktist, selle loodavate töökohtade suur arv ja selle arendatav innovatsioonisuutlikkus on piisavad põhjused sektori hõlmamiseks Euroopa poolaastasse. Siiski tuleb tagada, et Euroopa poolaasta hinnangutest tulenevad soovitused esitatakse eeldusel, et ei tohi kahjustada põhimõtteid ja väärtusi, millele tuginevad ELi liikmesriikide tervishoiusüsteemid.

3.7.

Tervishoiusüsteemide tulemuslikkuse parandamine vaid heade tulemuste saavutamise vaatepunktist jätab kõrvale teised aspektid, millega tuleb arvestada ressursside nappuse ja eelarvepiirangute kontekstis. Tõhus ja väärtuslik tervishoiusüsteem aitab seega maksimeerida arstiabi kvaliteeti ja olemasolevate ressurssidega saavutatud tulemusi. See tähendab, et tervishoiusüsteemi tulemuslikkust ei ole võimalik parandada selle tõhusust arvesse võtmata. Ressursside väärtuse tagamine tähendab, et neid kasutatakse võimalikult tõhusalt ja mõjukalt, seostades omavahel teaduslik-tehnilise kvaliteedi ning tõhususe ja jätkusuutlikkuse ideed kui üliolulise lähtepunkti tervishoiukorralduses ja professionaalses praktikas.

3.8.

Komitee toetab mõtet, et komisjon ja liikmesriigid teevad jõupingutusi rakendamaks ELi tasandi näitajaid, mis võimaldavad mõõta tervishoiualaste meetmete tulemuslikkust. Selleks peavad kõik liikmesriigid looma ja tööle panema valideeritud teabekogumise süsteemid, mis on läbipaistvad ja objektiivsed ning võimaldavad esitada üldanalüüse, mis soodustavad koostöömeetmeid vähendamaks tervisealast ebavõrdsust nii liikmesriikide vahel kui ka liikmesriikide endi sees. 21. sajandi alguses on vastuvõetamatu, et endiselt tuleb tunnistada, et puuduvad võrreldavad andmed. Õigete, asjakohaste ja õigeaegsete andmeteta ei ole võimalik edasi minna ega võtta kasutusele ühtlustatud näitajaid, mis annavad tuge otsuste tegemisel ja teadusanalüüsis.

3.9.

Tervisenäitajate kasulikkus sõltub nende usaldusväärsusest – see tingimus peab olema täidetud enne, kui on võimalik hakata võrdlusi esitama. Komisjon tunnistab oma teatises selle usaldusväärsuse puudumist, mistõttu on saadud tulemusi raske omavahel võrrelda. Seepärast toetab komitee Euroopa tervisealaste põhinäitajate süsteemi, mis annab võrreldavaid andmeid tervise ja seda mõjutava käitumise kohta, samuti haiguste ja tervishoiusüsteemide kohta, ning võib aidata teatud liikmesriikidel parandada oma teabesüsteeme ja võtta kasutusele puuduvaid näitajaid, soodustades seeläbi üldisemalt heade tavade vahetamist. Samuti hindab komitee ühist tervisealast hindamisraamistikku, mille töötas välja sotsiaalkaitsekomitee näitajate alltöörühm.

3.10.

Komitee leiab, et arstiabi universaalsuse tegelikku tunnistamist võivad kahjustada tervishoiusüsteemide kättesaadavusega seonduvad probleemid. Kättesaadavuse probleemide korral kannatavad kõige enam elanikkonnarühmad, kellel on vähem omavahendeid. Selleks et vähendada tervisealast ebavõrdsust, tuleb kõigepealt tegeleda kättesaadavusega. Esmatasandi arstiabi tõhus tagamine maapiirkondades, lähedal asuvad hädaabiteenistused, asjakohane transpordi- ja teabevahetustaristu, eriabi teenuste kättesaadavus ning mõõdukus omaosaluse vormide kasutamisel (arvestades sissetuleku suurust) – need on mõned olulised komponendid, mille abil tagada kodanike juurdepääs tervishoiuteenustele ja mille osas liikmesriikides tuleb meetmeid võtta.

3.11.

Komitee jagab komisjoni kartusi ja tunnistab, et ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni allkirjastamisega peame võtma ka kõik asjakohased meetmed selleks, et tagada puuetega inimeste juurdepääs tervishoiuteenustele, tagades sealjuures, et kõik tervishoiuasutused on ligipääsetavad ka puudega inimeste jaoks.

3.12.

Komitee nõustub komisjoniga, et on vaja tagada stabiilsed tervishoiuteenuste rahastamise mehhanismid. Selles osas võib tervisekindlustusmaksetest ja maksudest koosnev kombineeritud rahastamine anda tervishoiusüsteemidele stabiilse finantsraamistiku. Komitee on veendunud, et kõnealuste süsteemide vastupanuvõime ja paindlikkuse suurendamine on samuti seotud väga professionaalse juhtimisega, mis toetub tõhusatele teabesüsteemidele ja mille puhul on võimalik täpselt välja arvutada arstiabi kulud. Kõik see koos hästi kvalifitseeritud ja motiveeritud töötajatega võib panna kindla ja stabiilse vundamendi jätkusuutlikule tervishoiusüsteemile.

3.13.

Komitee nõustub komisjoni seisukohaga, et üks peamisi probleeme, millele osa liikmesriikide tervishoiusüsteeme peab vastu astuma, on tervishoiutöötaja puudus. Seda puudust süvendab veelgi tervishoiutöötajate ulatuslik ränne teistesse ELi liikmesriikidesse ja väljapoole ELi. Kuna selle põhjused on erinevad ja keerulised, leiab komitee, et komisjoni välja pakutud tegevuskava peaks sisaldama meetmeid, mis aitaksid muuta tervishoiuvaldkonna elukutsed noorte jaoks atraktiivsemaks, nii et nende elukutsete omandamiseks ei oleks mitte ainult üha rohkem kandidaate, vaid et need ametid oleksid samuti mainekad nii elukutse kui ka töökohana.

4.1.

Tänapäeval peetakse kõige enam arenenud ühiskondades tervishoiusüsteemide tulemuslikkuse hindamise all silmas muu hulgas mehhanismi tervishoiuteenuste osutajate vastutuse tagamiseks nende teenuste saajate ees ning tuleviku planeerimise vahendit. Selleks et kinnistada Tallinna hartaga kehtestatud kohustusi, toetab komitee selliste mehhanismide ja meetodite andmist liikmesriikide käsutusse, mis võimaldavad tervishoiusüsteeme omavahel lähendada ning vähendada nende süsteemide sisemist ja välist ebavõrdsust.

4.2.

Patsientide ohutuse tagamiseks on vaja minimeerida patsiendile kahju tekitamise ebavajalikku riski, mis tähendab, et patsiendile ei tekitata kogemata vigastusi, mis tulenevad arstiabi osutamisest või meditsiinilisest veast. Patsiendi ohutuse edendamiseks on vaja vahejuhtumite riskijuhtimist, neist teavitamist, nende analüüsimist ja jälgimist ning lahenduste sisseviimist nende taastekkimise riski minimeerimiseks. Komitee kinnitab taas oma soovitusi, mille ta esitas arvamuses (9) teemal „Ettepanek: nõukogu soovitus, mis käsitleb patsiendi ohutust, sealhulgas tervishoiuteenustega seotud nakkuste ennetamist ja tõrjet” (10), ning laiendab neid soovitusi kõigile ohtudele, mis ei ole seotud nakkustega, juhtides eelkõige tähelepanu vajadusele kõrvaltoimetest teada anda ja võtta meetmeid nende kõrvaldamiseks. Võetavad meetmed peaksid keskenduma just sellele tegevussuunale.

4.3.

Komitee leiab, et patsiendile antav arstiabi peab olema kõigi tervishoiutasandite vahel koordineeritud, nii et esmatasandi arstiabi roll oleks terviseprobleemide avastamisel ja ravimisel suurem. Esmatasandi arstiabi hästi väljaarendatud ja väga professionaalne võrgustik võimaldab olla terviseprobleemidele lähemal, väldib eriarstide kasutamist, kui see on ebavajalik, ja vähendab tervishoiukulusid, sest vähem sõltutakse haiglas pakutavast arstiabist. Komisjon peab võtma endale koordineerija ülesande, et aidata liikmesriikidel omavahel kogemusi jagada.

4.4.

Tervishoiutöötajate osakaal ELi liikmesriikide kogu aktiivsest elanikkonnast on piisavalt suur, et pidada nende töötajate puudust tervishoiualaseks probleemiks. Selliste olukordade vältimiseks peab Euroopa Liit jälgima ja analüüsima tervishoiualase koolituse kavandamist (kuigi see on jätkuvalt liikmesriikide pädevuses), et teha liikmesriikidega koostööd selle nimel, et säiliks tervishoiutöötajate kriitiline mass, mis võimaldab anda arstiabi üha enam tervisealast hooldust vajavale elanikkonnale. Komitee leiab, et vajaliku suutlikkuse arendamiseks hariduse ja ülikoolide valdkonnas on samuti vaja anda rahalist tuge.

4.5.

Komitee leiab, et kvaliteetne teaduslik-tehniline haridus on vältimatu, et tagada selliste hästi kvalifitseeritud tervishoiutöötajate olemasolu, kes suudavad edukalt rahuldada ELi kodanike abivajadusi. Samuti leiab komitee, et liikmesriikides tuleb tähelepanelikult edendada ka töötajate koolituse eetilisi aspekte.

4.6.

Ravimikulud on üks põhielement, mis mõjutab tervishoiuteenuste hinda ja jätkusuutlikkust. Retsepti kirjutamine toimeainele (Maailma Tervishoiuorganisatsiooni rahvusvaheline mittekaubanduslik nimetus) on üks võimalus, mis võib aidata vähendada ravimikulusid, sest retsept kirjutatakse toimeainele, mitte kaubanduslikule nimetusele. Euroopa Liidus on näiteid selliste retseptide kirjutamisest teatud tervishoiuasutustes, mis võivad anda selle kogemusega eeskuju ka teistele liikmesriikidele. Siiski tuleb mis tahes meetmete võtmisel arvestada vajadusega viia ellu teadusuuringuid uute ravimite kohta ja seda tegevust rahastada.

4.7.

Komitee nõustub sellega, mis komisjon märkis kõnealuses arvamuses käsitletavas teatises direktiivi 2011/24/EL (11) optimaalse rakendamise kohta, kuid leiab, et see ei ole riikide tervishoiusüsteemide kättesaadavuse põhiprobleem. Samuti ei parandaks direktiivi optimaalne rakendamine riiklike süsteemide kättesaadavust kodanike jaoks. Komitee mõistab, et teatise kohaldamisalas tuleb kättesaadavuse parandamiseks keskenduda peamiselt elanikkonna katmisele tervishoiuteenustega, muutes kaetuse lõpuks universaalseks, teenuste kataloogi muutmisele võimalikult ulatuslikuks koos mõistlike hindadega ja selle tagamisele, et omaosalus ei kujuneks kõige ebasoodsamas olukorras olevatele inimestele takistuseks teenuste kasutamisel. Ohutu ja kvaliteetse piiriülese arstiabi tagamine ei taga, et kodanikud saavad oma päritoluriigis põhilisi tervishoiuteenuseid.

4.8.

Meditsiinialase teadustöö ja innovatsiooniga kaasneb uute tervishoiutehnoloogiate ilmumine, millega soovitakse anda vastuseid diagnostilistele ja terapeutilistele küsimustele, millega meditsiinis tuleb tegeleda. Kõnealuste tehnoloogiate kõrge hinna ja eeldatava tulemuslikkuse tõttu on vaja tõhusat süsteemi nende tehnoloogiate hindamiseks. Komitee peab väga oluliseks, et tervishoiutehnoloogia hindamise Euroopa võrgustik pakuks lisaväärtust liikmesriikide riiklikele ja piirkondlikele ametitele, edendades koostoimet ja soodustades hinnangute levitamist.

4.9.

Edusamme on tehtud infotehnoloogia kasutamisel seoses patsientide terviseandmetega, mis ei peaks jääma vaid asjaomase tervishoiuasutuse kasutusse. Üks eesmärk, mis tuleks saavutada, on patsiendi elektrooniline haiguslugu, millele pääsevad ligi kõik teda ravivad meditsiinitöötajad, kuigi praegu näib see eesmärk veel väga kauge olevat. Euroopa Liit peab toetama tervise ja tervishoiu alaseid veebipõhiseid teabesüsteeme, mis tähendab, et inimese haiguslugu on võimalik lugeda kõikjal, kuhu ta läheb. Elektrooniline haiguslugu on väga kasulik vahend patsiendi jaoks, kuid samal ajal on see ka väljakutse haldusasutuste jaoks, sest nad peavad oma tervishoiusüsteemides koordineerima ühilduvaid rakendusi, mis võimaldavad kõigil meditsiinitöötajatel saada andmeid konkreetse inimese terviseprobleemide kohta, sõltumata tema asukohast. See on suur ülesanne, kuid komitee leiab, et selle saavutamine tooks kaasa ELi kodanike tervise paranemise.

4.10.

Komitee peab väga oluliseks, et inimestel oleks juurdepääs digitaalsetele tervisealastele teabesüsteemidele. Selle üks näide oleks juurdepääs teabele inimtervishoius kasutatavate meditsiiniseadmete kohta, mille reguleerimisasutused on heaks kiitnud. See teave peab olema mõistetav, täpne, ajakohane ja ohutu, et teavet otsiv inimene saaks sellega täiendada teda ravivalt tervishoiutöötajalt saadud teavet.

4.11.

Arvamuses (12) teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: „E-tervise 2012.–2020. aasta tegevuskava: innovatiivne tervishoid 21. sajandil”” (13) sai komitee võimaluse väljendada oma seisukohti e-tervise kohta. Nimetatud arvamusest kinnitab komitee taas järgmist: „E-tervis peab äratama patsientide ja tervishoiutöötajate vastastikust usaldust, vältides „ebaisikulisuse” riski ja psühholoogiliste tegurite tähelepanuta jätmist. E-tervise keskmes peab olema inimmõõde.” Sellega seoses kinnitab komitee lõpetuseks, et tervishoiusüsteemi keskmes on inimene.

23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/54

1.1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peab vajalikuks ja otstarbekaks ajakohastada ravimsööta reguleerivaid Euroopa Liidu õigusnorme, et tagada ravimsööda tootmise, turustamise ja kasutamise ühesugused tootmistingimused, kaitstes samaaegselt loomade tervist ja heaolu ning täites tarbijate ootusi.

1.1.2.

Komitee toetab ravimsööda kasutamist kui täiendavat vahendit, mille abil tagada tervete loomade kasvatamine ja parandada ka rahvatervist.

1.1.3.

Komitee kiidab heaks, et hõlmatakse muude kui toiduloomade puhul kasutatava ravimsööda tootmine, turulelaskmine ja kasutamine, kuna tegemist on ravimisel alternatiivse manustamisvormiga, eriti krooniliste haiguste puhul.

1.1.4.

Komitee nõuab, et vähem tähtsate liikide ja vesiviljeluse puhul, kus on probleem veterinaarravimite kättesaadavusega, oleks võimalik saada juurdepääs ravimsöödale, ning et nii palju kui võimalik vähendataks sujuva tootmise ja levitamise takistusi. Samuti tervitab komitee ette tootmise sisseviimist, et tootmist oleks võimalik paremini planeerida ja et viia miinimumini võimalikud ülekandumised. Sel viisil ei saa mingil juhul kujuneda olukorda, kus laovarud on ebapiisavad, kuna ravimitele märgitud kõlblikkusaeg on lõppenud.

1.1.5.

Komitee kutsub üles omistama määruses suurema väärtuse veterinaararsti või kvalifitseeritud ja akrediteeritud spetsialisti rollile, kes tunneb kehtivaid eeskirju ja on suuteline panema diagnoose ja määrama kõige sobivama ravi, mis tagab tervishoiu, heaolu ja rahvatervise.

1.1.6.

Komitee on seisukohal, et oma ametiülesandeid täitev veterinaararst või kvalifitseeritud ja akrediteeritud spetsialist on ainus, kes saab määrata ravi vajaliku kestuse, kuna tulenevalt liikide, nende füsioloogilise seisundi, manustamistingimuste, haiguse tõsiduse jms vahelistest erinevustest ei saa teha üksnes jäiga reegli alusel.

1.1.7.

Komitee on teadlik sellest, et toimub ravimsöödas sisalduvate toimeainete ülekandumine mitte-sihtsöödasse, kuid see ülekandumine peab vastama nn ALARA põhimõttele (nii madal, kui on mõistlikult võimalik saavutada).

1.1.8.

Komitee juhib tähelepanu erinevatele tootmissüsteemidele ja peab oluliseks, et tekkivate ülekandumiste puhul võetaks arvesse asjaomase tööstussektori tehnoloogiaid ja et need seataks sisse viisil, millega ei kaasne antimikroobikumiresistentsuse tekkimise ohtu.

1.1.9.

Komitee peab vajalikuks luua süsteem kasutamata jäänud või aegunud toodete üldiseks haldamiseks, et piirata riske, mis võivad tekkida seoses loomade ja inimeste tervise või keskkonnakaitsega.

1.1.10.

Komitee rõhutab ka vajadust kehtestada ravimsööda piisava homogeensuse kriteeriumid, näiteks sihtväärtused.

1.1.11.

Komitee arvab, et kõnealune õigusakti ettepanek võib kahjustada liidusisest kaubandust, ja leiab, et see tuleks muuta paindlikumaks, et parandada sektori konkurentsivõimet.

1.1.12.

Komitee täheldab, et veterinaararstid ja kvalifitseeritud ja akrediteeritud spetsialistid peavad täitma oma kohustust mitte viia läbi rutiinset ennetavat ravi antimikroobikumidega, kuid on ka juhtumeid, kus (samuti nagu inimeste ravigi puhul) ennetav ravi antimikroobikumidega on vajalik, et tagada loomatervishoid ja loomade heaolu ja lõpuks ka rahvatervis.

1.1.13.

Komitee on seisukohal, et antimikroobikumidega tehtava ennetava ravi määratlemist tuleb analüüsida iga liikmesriigi tasandil, võttes arvesse iga riigi tootmissüsteemide erijooni ja iseärasusi, loomaliike, tervisealast olukorda, ravimite kättesaadavust jne.

1.1.14.

Komitee arvates tuleks kõnealuses õigusakti ettepanekus esitada loetelu töötajate jaoks vajalikest isikukaitsevahenditest, et vältida nende kokkupuudet keemiliste ainetega tootmisprotsessi käigus tekkiva tolmu kaudu ja sellest tulenevat riski neid sisse hingata.

1.1.15.

Komitee soovitab liikmesriikides välja töötada spetsiaalsed koolitusprogrammid keemiliste mõjuritega kokku puutuvate töötajate jaoks.

1.1.16.

Komitee on seisukohal, et määrusega tuleks jätta liikmesriikidele võimalus võtta vastu rakendusakte, millega vältida halduskoormust ja bürokraatiat oma tarbeks tootvate väikepõllumajandustootjate jaoks, kahjustamata ravimsööda konkreetseid ohutus- ja hügieenieeskirju.

1.2.1.

Loomatervishoiul on strateegiline tähtsus, kuna see avaldab mõju loomade tervisele ja heaolule, rahvatervisele ja toiduohutusele, keskkonnale ja maapiirkondade majandusele. Seepärast on müügiloa saanud veterinaarravimite kättesaadavusel otsustav tähtsus selleks, et veterinaararstide ja kvalifitseeritud ja akrediteeritud spetsialistide käsutuses oleks piisavalt vahendeid loomahaiguste kontrolliks, ennetuseks ja raviks.

1.2.2.

Nagu ka muud veterinaarravimid, on antibiootikumid vajalikud loomade bakteriaalsete nakkustega võitlemiseks. Komitee on seisukohal, et juurdepääs ohututele ja tõhusatele antibiootikumidele on oluline osa vahenditest, mis on veterinaararstide käsutuses loomade tervise ja heaolu, aga samuti rahvatervise säilitamiseks ja taastamiseks.

1.2.3.

Seepärast kiidab komitee heaks kõnealuse õigusakti ettepaneku eesmärgid töötada välja ajakohane proportsionaalne õigusaktide kogum ja tagada veterinaarravimite kättesaadavus lõppeesmärgiga kaitsta loomatervist, rahvatervist, tagada toiduohutus ja kaitsta keskkonda. Seda põhimõtet tuleks järgida ka selleks, et tagada antibiootikumide kättesaadavus veterinaarmeditsiinis.

1.2.4.

Veterinaarravimite turul on inimtervishoius kasutatavate ravimite turuga võrreldes teatavad erijooned ja iseärasused, mistõttu on komitee arvates väga asjakohane, et kõnealuses õigusakti ettepanekus keskendutakse üksnes veterinaarravimitele. Sellest tulenevalt peavad põhimõtted olema ühtsed, kuid nende põhimõtete rakendamise viis peab olema täielikult kohandatud asjaomase sektori tingimustega.

1.2.5.

Komitee on seisukohal, et praeguste õigusnormidega kaasnevad tööstuse jaoks suured haldustakistused, millel on negatiivne mõju vajalikule innovatsioonile. Seepärast kiidab komitee heaks, et kõnealuste haldustakistuste vähendamiseks kehtestatakse lihtsustatud eeskirjad müügiloa andmise menetlustes, hilisemal järelevalvel, müügiloa muutmisel jne. Siiski on ettepanekus aspekte, mida tuleks parandada.

2.1.1.

Ettepanekus kehtestatakse ravimsööda tootmise, turustamise ja kasutamise tingimused Euroopa Liidus.

2.1.2.

Seepärast tuuakse ettepanekus välja mõisted, mida tuleb kasutada, sealhulgas järgmised:

2.1.3.

Komitee kiidab heaks, et ravimsööt klassifitseeritakse määruse (EÜ) nr 767/2009 ja segasöötasid käsitleva määruse (EÜ) nr 183/2005 kohaldamisalasse kuuluvaks, käsitledes seda seega segasöödana.

2.1.4.

Ravimsöötade ulatust laiendatakse, et hõlmata mitte-toiduloomad, nt lemmikloomad.

2.1.5.

Kavandatud õigusaktiga kinnitatakse ravimsöötade kasutamine kui põhjendatud ja väga kasulik vahend loomatervise ja rahvatervise käsitamisel. Samuti juhitakse tähelepanu selle väärtusele teatud tootmissüsteemide jaoks, mis on Euroopas väga konkurentsivõimelised.

2.1.6.

Loomakasvatusel Euroopa Liidus ning samuti eri liikmesriikide erinevatel tootmissüsteemidel on oluline roll, ja seepärast on vaja kasutada selliseid vahendeid nagu ravimsööt, et parandada kõnealuse sektori konkurentsivõimet.

2.1.7.

Kõnealuse määruse lisades tuuakse välja kõik vajalikud nõuded, et tööstused toodaksid ohutut ja ühtlaste omadustega ravimsööta ja et oleks tagatud ristsaastumise hoidmine võimalikult madalal.

2.1.8.

Kõnealuses õigusakti ettepanekus peetakse vajalikuks, et Euroopa Liitu imporditud ravimsööt vastaks samadele, kõnealuses määruses sätestatud regulatiivsetele nõuetele.

2.1.9.

Tulevases määruses tuuakse välja vajadus, et ravimsööta toodetakse ainult lubatud veterinaarravimitest, ning toote ohutuse ja tõhususe tagamiseks tuleks kindlaks teha, et kõik kasutatavad komponendid sobivad üksteisega.

2.2.1.

Õigusakti ettepanekuga hõlmatakse nii veterinaarravimite andmenõudeid kui ka müügiloa andmise menetlusi. Samuti hõlmatakse pakendamise ja märgistamise, turustamise ja turuohutuse järelevalve (ravimiohutuse järelevalve) ning veterinaarravimite kontrollimise ja kasutamisega seotud küsimusi.

2.2.2.

Uue aspektina laiendatakse ettepanekuga müügiloa andmise tsentraliseeritud menetluse kohaldamisala, et selle raames oleks võimalik esitada müügiloa taotlusi mis tahes veterinaarravimi kohta. Samal ajal sedastatakse, et hoidmaks ära tarbetut haldus- ja finantskoormust, tuleks veterinaarravimi müügiloa taotluse hindamine viia läbi vaid ühe korra.

2.2.3.

Kõnealuse ettepanekuga lihtsustatakse oluliselt taotlemise korda, vähendades kohustusliku teabe mahtu märgistamisel ja pakenditel ning pakkudes võimalust kasutada ühtlustatud piktogramme ja lühendeid.

2.2.4.

Samuti reguleeritakse kaitseperioodi tehniliste dokumentide puhul, mis esitatakse müügiloa saamiseks või selle muutmiseks, ning pikendatakse kaitseperioodi piiratud turgude ja uute antibiootikumide puhul.

2.2.5.

Euroopa Komisjoni volitatakse kehtestama nõudeid teatud veterinaarravis kasutatavate antibiootikumide keelamiseks või piiramiseks.

2.2.6.

Veterinaarravimid peavad saama enne turulelaskmist müügiloa, samuti nagu inimtervishoius kasutatavad ravimid. Selleks tuleb esitada andmed, et kontrollida tootmise kvaliteeti, ohutust (loomadele, kasutajatele ja keskkonnale) ning kliinilist tõhusust. Lisaks tuleb toiduloomade ravimeetodite puhul esitada andmed, mis tagavad tarbijaohutuse.

2.2.7.

Mõnede muudatustega säilitatakse veterinaarravimi müügiloa andmise neli menetlust (tsentraliseeritud menetlus, detsentraliseeritud menetlus, vastastikuse tunnustamise menetlus ja siseriiklik menetlus). Samuti sätestatakse müügiloa tingimuste muutmise süsteem, milles võetakse arvesse asjaomast riskitaset. Samuti võetakse ravimiohutuse järelevalves kasutusele riskipõhine lähenemisviis. Luuakse menetlus ravimi omaduste kokkuvõtete ühtlustamiseks.

2.2.8.

Määrus sisaldab nõudeid homöopaatiliste veterinaarravimite kohta ning muu hulgas käsitletakse tootmise, turustamise ja kasutamisega seotud küsimusi.

3.1.1.

Komitee toetab määruse ettepanekut ning komisjoni kavatsust ühtlustada ravimsöödale esitatavad nõuded kõigis liikmesriikides.

3.1.2.

Komitee rõhutab, et kehtestatavad tootmisnõuded ei tohi olla nii kõrged, et söödatootjatel oleks raske neid täita. Ristsaastumine on kõnealuses sektoris tõsiasi ning ei tohi kehtestada tehniliselt saavutamatuid nõudeid, mis ei vasta loomatervise valdkonna riskile.

3.1.3.

Komitee arvates on loomakasvatusel ELi põllumajanduses oluline koht ning seepärast tuleb ühendada loomapidajatele ja söödatootjatele sobivad vahendid, et saavutada turul kõrge konkurentsivõime. Ravimsööda kasutuse ja tootmise reguleerimine on vajalik, ent sealjuures tuleb kohanduda sektori praeguse tehnoloogia järgi.

3.1.4.

Komisjoni läbiviidud mõjuhinnangu kohaselt oleks ravimsööta reguleerival õigusaktil positiivne mõju ravimsööda tootmise sektori tulususele ja majanduskasvule, pidades silmas ka veterinaarravimite innovaatilist kasutust.

3.1.5.

Oluline on kehtestada komisjoni teadmiste põhjal ravimsöödale ülekandumise piirmäärad, mis vastaksid ALARA põhimõttele ning sektori parimatele tootmistehnoloogiatele.

3.1.6.

Komitee on seisukohal, et kõnealune õigusakt hõlmab teatud tootmisvorme, nagu liikuvad segamisüksused, mis peavad vastama toiduohutuse ning ravimsööda homogeensuse põhimõtetele, et vältida ülekandumise kõrgeid määrasid, mistõttu tuleb neid paremini kontrollida.

3.1.7.

Komitee peab asjakohaseks, et kõnealuse määruse nõuetega ei takistataks ELi-sisest kauplemist. Seepärast tuleks kõnealust kaubavahetust paindlikumaks muuta.

3.1.8.

Komitee tuletab meelde, et eri liikmesriikides on vähem tähtsaid loomaliike, kelle jaoks on praegu vähe ravivõimalusi. Seepärast ei tohi seda probleemi süvendada sellega, et tekitatakse suuremaid takistusi seoses ravimsööda ette tootmisega neile liikidele.

3.2.1.

Komitee on seisukohal, et veterinaarravimite müügiloa andmise menetlused tuleb määratleda nii, et nendega välditaks ebavajalikke viivitusi toodete tegelikus turuletoomises eri liikmesriikides, kes tahavad kõnealuseid ravimeid lubada, ning et hõlbustataks pädevate asutuste vaheliste erimeelsuste kiiret lahendamist.

3.2.2.

Komitee arvates peaks õigusraamistik edendama veterinaarravimite valdkonnas teadusuuringuid, tehnoloogia arengut ja innovatsiooni, et leida vastused tervisealastele vajadustele ja väljakutsetele eri liikide ja tootmismudelite jaoks Euroopas.

3.2.3.

Läbi aegade on olnud probleemiks veterinaarravimite puudumine teatud loomaliikide, nn vähem tähtsate liikide jaoks, ja konkreetsete andmete puudumine teiste liikide kohta (väheoluline kasutus), mis on Euroopas sotsiaal-majanduslikult eriti olulised.

3.2.4.

Seda olukorda arvestades on vaja Euroopa tasandi poliitikat, mis võimaldaks edendada veterinaarravimite tegelikku kättesaadavust vähem tähtsate liikide jaoks ja väheolulise kasutuse puhul, tagades kõnealuste ravimite kvaliteedi, ohutuse ja tõhususe ning kindlustades samas, et nende väljatöötamine oleks loomatervishoiu sektori ettevõtjate jaoks majanduslikult tulus.

3.2.5.

Komitee kiidab heaks meetmed halduskoormuse vähendamiseks, lihtsustades märgistamisnõudeid, veterinaarravimite ohutuse järelevalvet, müügiloa tingimuste muutmist ja müügiloa andmist piiramata ajaks.

3.2.6.

Komitee on nõus sellega, et viiakse sisse taotluste elektroonilise esitamise süsteem, samuti ideega Euroopa keskse andmebaasi loomiseks, millega edendatakse teabevahetust tööstuse ja agentuuride vahel ja aidatakse kaasa halduskoormuse vähendamisele.

3.2.7.

Samuti aitavad halduskoormust vähendada veterinaarravimite ravimiohutuse järelevalve süsteemi toimimise parandamiseks kavandatud meetmed, tagades nii ravimite ohutuse. Seepärast peab komitee riskipõhist lähenemisviisi väga asjakohaseks.

3.2.8.

Õigusnormide läbivaatamise üks eesmärke on parandada siseturu toimimist. Sealjuures ei tohi kahjustada teisi eesmärke, nagu halduskoormuse vähendamine ja ravimite kättesaadavuse parandamine. Kõnealuste eesmärkide saavutamiseks peab toodete omaduste kokkuvõtete ühtlustamise menetlus olema tõhus ja järgima proportsionaalsuse ja vastastikuse tunnustamise põhimõtteid.

3.2.9.

Uue õigusraamistikuga tuleb ergutada innovatsiooni ja uute ravimite, eriti antibiootikumide väljatöötamist. Seepärast on vaja õigusraamistikku, mis oleks prognoositav ja põhineks teaduslikel andmetel, võttes alati arvesse ettevaatuspõhimõtet.

3.2.10.

Õigusakti ettepanekuga tuleb edendada ravimilünkade korral ELis registreeritud veterinaarravimite, mitte inimtervishoius kasutatavate ravimite kasutamist. Veterinaarravimite ohutus ja tõhusus on praktikas kinnitust leidnud. Sellel variandil on märkimisväärne eelis võrreldes inimtervishoius kasutatavate ravimitega, mille ohutus ja tõhusus loomade puhul kasutamisel ei ole tõestatud. Lisaks on see aspekt eriti oluline seoses antimikroobikumiresistentsusega, kuna praeguses ettepanekus lubatakse ravimilünga korral kasutada esimese valikuna inimtervishoius kasutatavaid antibiootikume.

4.1.1.

Artiklis 2 – „Mõisted” – on vaja selgitada järgmisi dokumendis kasutatavaid mõisteid: „toimeaine”, „mitte-sihtsööt”, „liikuv segamisüksus” ja „põllumajandusettevõttes kohapeal segaja”. Nimetatud mõisted on olulised õigusakti kujundamise seisukohast. Samuti tuleb tähelepanu pöörata sellele, et terminoloogia oleks piisavalt täpne, et ei tekiks vastuolusid olemasolevate ja riikide õigusaktides kasutatud mõistetega.

4.1.2.

Veterinaarravimi retseptidele on vaja määrata mõistlikum kehtivusaeg, et ravi oleks võimalik muuta tõhusaks, kahjustamata loomade turvalisust. Seepärast oleks asjakohane pikendada see kolmelt nädalalt asjakohase pikkusega ajavahemikule.

4.1.3.

Oma ametiülesandeid täitev veterinaararst või kvalifitseeritud ja akrediteeritud spetsialist peab määrama ravi kestuse, ravimi doseerimise, keeluajad jne, võttes aluseks ravimi omaduste kokkuvõttes esitatud andmed. Need juhised on osa ravimsööda retseptist, mille väljastab pädev veterinaararst. Loomapidaja peab järgima retsepti, tehes kindlaks, et nimetatud juhised on kooskõlas ravimi omaduste kokkuvõttes esitatud teabega. Vastuolude korral on tootja vastutusest vabastatud. Loomade ravimine on veterinaararsti pädevuses, kes tunneb nende olukorda ja vastutab selle eest. Loomapidaja kohustamine rangelt järgima ravimi omaduste kokkuvõttes esitatud teavet tähendab tegelikult seda, et talle pannakse veterinaararsti kohustused ja vastutus.

4.1.4.

Asjakohane on lubada antimikroobikumide ennetavat kasutamist, kuigi see peaks olema piiratud rangelt vajalikele ja põhjendatud juhtudele. Mingil juhul ei tohi lubada nende rutiinset ennetavat kasutamist ning edendada tuleb hügieeni ja kasutamise häid tavasid.

4.1.5.

Komitee nõuab, et toodaks välja, millistele õigusaktidele tuginetakse vee kvaliteeti ja veetorude materjali puudutavate nõuete puhul. Märgistamise puhul lubatud kõrvalekalde osas ei tohiks toodete vahel vahet teha, kuna kõik need tooted peavad eranditult läbima samade nõuetega sama müügiloa saamise menetluse.

4.1.6.

Kõrvalekalded märgistuses võivad tekkida tehnilise või analüütilise vea tõttu (meetme ebakindlus analüütilise meetodi ja toimeaine tüübi või sisalduse osas), mida tuleb ette nii antimikroobikume sisaldava kui ka mitte sisaldava ravimsööda puhul. Lisaks on analüüsimeetodite veamäär söödas antimikroobikumide tuvastamisel suurem kui muude ainete puhul, mis tähendab, et korratavus on väiksem. Seetõttu ei ole põhjendatud, et lubatud on nii väiksed kõrvalekalded.

4.1.7.

Lisaks märgib komitee, et toote homogeensus on juba tagatud müügiloa andmise käigus võetud proovidega.

4.1.8.

Nõue, et veterinaarravimi päevast annust sisaldav ravimsööt tuleb segada vähemalt 50 % päevase söödaratsiooni hulka, osutub praktikas koormavaks ja seda tuleks täiendada järgmiselt: „Veterinaarravimi päevast annust sisaldav ravimsööt peab moodustama vähemalt 50 % täis- või täiendsööda (kuivaine) päevasest söödaratsioonist”.

4.2.1.

Kuuekuuline ooteaeg riikliku menetluse ja vastastikuse tunnustamise taotluse esitamise vahel võib põhjustada probleeme, kui loomatervishoiu või rahvatervise valdkonnas tekib tõsine kriis. Seepärast tuleks eriolukordades lubada erandeid kõnealusest kuuekuulisest minimaalsest ooteajast. Samuti tuleks menetlustes viivituste vältimiseks määrata asjaomasele liikmesriigile detsentraliseeritud menetluse ja vastastikuse tunnustamise menetluse lõpetamise tähtaeg.

4.2.2.

Edendada tuleks veterinaarravimite väljaarendamist kõigile loomaliikidele, laiendades investeeringute ja innovatsioonikaitset mitte ainult vähem tähtsatele liikidele, vaid kõigile liikidele. Seepärast on soovitav laiendada andmekaitseperioodi kõigile liikidele, sh juhul kui müügilubade tingimusi laiendatakse rohkem kui ühele liigile asjaomases rühmas.

4.2.3.

Eri loomaliigid ja eri haigused nõuavad erinevaid manustamisteid, mis omakorda nõuavad erinevaid ravimivorme (nt vedelad, tahked, geeljad, süstitavad jne ravimid). Ravimivormi muutmine nõuab peaaegu kogu toote väljaarendamist, mistõttu tuleks seda investeeringut kaitsta.

4.2.4.

Esmapakendi ja välispakendi märgistamisnõuded tuleks muuta paindlikumaks, et hõlmata lisaks kohustuslikule teabele muud, fakultatiivset teavet, mis võib sihtrühmale huvi pakkuda.

4.2.5.

Elektrooniliste vahendite kasutamine võib eeliseid tuua ainult siis, kui kõigis liikmesriikides on kasutusel üksainus ühtlustatud menetlus, milles kasutatakse ühte ja sama formaati kõikide menetluste puhul.

4.2.6.

Ravimi omaduste kokkuvõtte ühtlustamise menetlus peab olema puhtalt administratiivne menetlus, välistades uuesti hindamise toodete puhul, mille ohutus ja tõhusus on turul juba paljude aastate jooksul tõestust leidnud, vältides nii ebavajalikku lisatööd.

4.2.7.

Õigusakti ettepanekul võib olla negatiivne mõju uute veterinaarsete antibiootikumide väljatöötamisele, kuna ei ole tagatud prognoositav, stabiilne ja läbipaistev turg, mis stimuleeriks ettevõtjaid.

4.2.8.

Soovitav oleks välja töötada klassifikatsioon ravimite kasutamiseks ravimilünga korral. Esikohal peaks olema ELis lubatud veterinaarravimite kasutamine ning inimtervishoius kasutatavate ravimite kasutamine peaks olema lubatud vaid juhul, kui veterinaarravimite hulgas ei ole alternatiivi.

23.7.2015   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 242/61

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võtab hoolega teadmiseks komisjoni teatise, milles kutsutakse üles rajama Euroopa Liidus eduka andmepõhise majanduse, seega ka infotehnoloogiat kasutava digitaalmajanduse. Sellealane kooskõlastatud tegevuskava peab aitama ellu viia Euroopa digitaalarengu tegevuskava eesmärke.

1.2.

ELi programmil „Horisont 2020” ning riiklikel teadusuuringute, innovatsiooni ja rakendamise rahastamisprogrammidel või ettevõtluse ja valdkondliku innovatsiooni edendamise programmidel on nende eesmärkide saavutamisel oluline roll.

1.3.

Komitee rõhutab, et infotehnoloogia laialdane levitamine kõigis ühiskondliku ja majanduselu valdkondades, ka kultuuri ja hariduse alal, pakub tohutuid arenguvõimalusi. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia pakub arenguvõimalusi mitte ainult Euroopa kontsernidele ja suurettevõtetele, vaid ka innovaatilistele ettevõtetele: väikestele, keskmise suurusega ja mikroettevõtjatele.

1.4.

Nende võimaluste täielikuks ärakasutamiseks on vaja toetada infotehnoloogiaga seotud teadus- ja arendustegevust nii tehnilistes kui ka majandus- ja sotsiaalteadustes. Euroopa Komisjon ja ELi liikmesriigid peavad välja töötama tõhusad mehhanismid teadusuuringute rahastamiseks avaliku sektori vahenditest ning stiimulid selliste teadusuuringute rahastamiseks erasektori vahenditest. Komitee väljendab kahetsust, et oluliselt on vähendatud vahendeid digitaalsele taristule Euroopa ühendamise rahastu raames, ning soovitab tungivalt teha vastavaid järeldusi. Uus investeerimiskava, mida komisjoni president Jean-Claude Juncker 2014. aasta detsembris esitles ja milles oli võetud eesmärgiks suunata vähemalt 315 miljardit eurot täiendavate avaliku ja erasektori investeeringute kujul põhivaldkondadele, nagu digitaalne taristu, on sellega seoses teretulnud poliitiline meede.

1.5.

Tagamaks, et andmepõhine majandus saab takistusteta areneda, tuleks sätestada asjakohane õigusraamistik ning isikuandmete kaitse ja teabeturbe strateegiad ja vahendid, ning rakendada Euroopa küberjulgeoleku strateegia. Andmekaitse ja teabeturve suurendavad tarbijate usaldust ja ettevõtjate õiguskindlust.

1.6.

Komitee rõhutab, et andmekaitse ja teabeturbe tagamiseks on vaja koostööd riiklike ja Euroopa tasandi haldusasutuste, elektroonilist sidet reguleerivate asutuste ning tarbijakaitse- ja konkurentsiasutuste vahel.

1.7.

Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles toetama kõiki Euroopa digitaalarengu tegevuskava eesmärkide elluviimisele suunatud tegevusi kui andmepõhisele majandusele aluse loomise vahendeid. Nende tegevuste hulka kuuluvad kiire lairibataristu ja kõigile kättesaadavate koostalitlusvõimeliste ja usaldusväärsete pilveteenuste väljaarendamine, suurandmete töötlemine, asjade internet (IoT) ja elektroonilise side järgmise põlvkonna võrgud (NGN), sealhulgas need, mis kasutavad praegu väljatöötamisel olevat 5G ja edasisi tehnoloogiaid.

1.8.

Digitaaltehnoloogiat tekib juurde ja see loob uusi väärtusi mitte ainult majanduses, vaid kõigis ühiskonna- ja kultuurielu valdkondades. Seepärast on väga oluline innustada digitaalsete oskuste parandamist kogu ühiskonnas, kaasa arvatud eakad ja need, kes on tervislikel, majanduslikel või hariduslikel põhjustel sotsiaalse, majandusliku või kultuurilise tõrjutuse ohus. Tuleks laialdaselt kasutusele võtta uus haridussisu ja meetodid, eelkõige selleks, et võimaldada töötajatele ümberõpet ja uute oskuste omandamist.

1.9.

Haldusasutused peavad lähiaastatel õppima optimaalselt kasutama digitaalseid andmeid ja elektroonilisi sidekanaleid, et tõhustada oma tegevust ja arendada laialdast koostööd kodanikega, kasutades ära nende aktiivset osalust. Sellise osaluse eelduseks on hoolikalt kavandatud avalikud teenused ja avatud masinloetavad andmed majanduse ja halduse kõigis valdkondades. Komitee soovitab avaliku sektori asutuste töötajatel ulatuslikult täiendada digitaalseid oskusi, sealhulgas oskusi, mis on seotud kõrgetasemeliste teenuste ja hangete määratlemise ning ekspertide ja spetsialistide teenuste kasutamisega.

1.10.

Valitsused peavad tagama, et avalik teave on taaskasutatav, tehes avaliku teabe kättesaadavaks avatud ja masinloetavate andmete kujul, rakendades samas vajalikke ettevaatusabinõusid. Taaskasutatavale avalikule teabele juurdepääs on eriti oluline Euroopa väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks.

2.1.

Andmepõhine majandus ja üldisemalt digitaalmajandus on ELi liikmesriikide jaoks strateegilise majandustähtsusega valdkond. Digitaalsed andmed on tänapäeval kõigi majandus-, avaliku halduse, kultuuri-, sotsiaal- ja tervishoiuteenuste valdkondade tegevuse alus. Nende andmete innovaatiline kasutamine on ELi majanduse tootlikkuse suurendamise peamine allikas.

2.2.

Digitaalsete ja digiteeritud andmete laialdane kasutamine ning nende edastamise ja töötlemise lihtsus muudavad need andmed uueks ja eriti väärtuslikuks ressursiks ühiskonnas ja majanduses.

2.3.

Nüüdisajal toodetakse, kogutakse ja töödeldakse digitaalseid andmeid kõigis majandus- ja ühiskonnaelu valdkondades. Üha rohkem on selliseid innovaatilisi ettevõtteid, mille äritegevuse alus ja kese on digitaalsed andmed. Andmepõhise majanduse eriti väärtuslik element on ruumilised ja geolokaliseerimise andmed.

2.4.

Infotehnoloogiaturu kõige kiiremini kasvav sektor on suurandmed. IDC andmetel kasvab see sektor aastatel 2012–2017 keskmiselt ligikaudu 27 % aastas (kuus korda kiiremini kui IKT-turg tervikuna) ning selle tulemusel kasvab suurandmete tehnoloogiate ja teenuste väärtus maailmaturul 2017. aastaks 23,7 miljardi USA dollarini. Väga kiiret kasvu oodatakse ka pilveteenuste valdkonnas.

2.5.

Võttes arvesse asjade interneti lahenduste ja rakenduste, sealhulgas aruka linnataristu arengut, näeme lähiaastatel tõenäoliselt asjade interneti arenguga seotud andmete mahu tohutut kasvu. Uuringufirmad prognoosivad 2020. aastaks asjade interneti arukate seadmete arvu kasvu kogu maailmas 26 miljardini. See arv ületab mitmekordselt internetiga ühendatud arvutite arvu. Nii ettevõtjatel kui ka valitsusasutustel tuleb õppida andmete mahu tohutu kasvuga toime tulema – ja neid loovalt kasutama.

2.6.

Eriti oluline on tagada, et ELi liikmesriikide majandus suudab vallandada suurandmete ja asjade interneti tohutu majandusliku potentsiaali, sealhulgas kõnealustes valdkondades lahendusi pakkuvad innovaatilised ettevõtted ja kõigi muude ELi majandusvaldkondade ettevõtted, mis neid lahendusi oma tegevusvaldkondades rakendavad.

2.7.

Euroopa Komisjoni teatises juhitakse tähelepanu vajadusele luua tingimused, mis hõlbustavad pilvandmetöötluse, kõrgjõudlusega andmetöötlusinfrastruktuuri ning neid lahendusi kasutavate platvormide ja teenuste toimimist. Euroopa Komisjoni hinnangul (1) võivad pilveteenused tuua 2020. aastaks Euroopas kaasa töökohtade arvu kasvu 2,5 miljoni võrra ja suurendada ELi liikmesriikide SKPd 160 miljardi euro võrra.

2.8.

Komisjoni arvates on teine võtmeelement andmepõhine innovatsioon, st ettevõtjate ja valitsusasutuste suutlikkus loovalt kasutada süvaanalüüsist saadud andmeid, sealhulgas taaskasutamiseks kättesaadavaks tehtud avalikku teavet. Andmete kättesaadavaks tegemise ja nende taaskasutamise võimaldamise protsess võib tuua ELi liikmesriikidele majanduslikku kasu ligikaudu 40 miljardit eurot aastas, samas kui avaliku sektori teabe rakendamisest ja kasutamisest EU-27 riikide majanduses saadav otsene ja kaudne majanduslik kogukasu ulatub hinnanguliselt 140 miljardi euroni aastas (2).

2.9.

Komisjon rõhutab, et selleks on vaja eriti pädevaid asjatundjaid, avatud andmete laialdast kasutamist ning asjakohase õigusraamistiku loomist seoses andmete omandiõigusega, nende kaitsmisega ja kättesaadavaks tegemise vahenditega.

2.10.

Nende kavade rakendamisel on oluline osa ELi programmil „Horisont 2020” ning riiklikel teadusuuringute ja innovatsiooni rahastamisprogrammidel, samuti ettevõtluse ja valdkondliku innovatsiooni edendamise meetmetel.

2.11.

Euroopa Komisjon kasutab digitaalse ettevõtluse toetamiseks Euroopas mitmesuguseid vahendeid, eelkõige edendades avatud juurdepääsu andmetele, hõlbustades juurdepääsu pilvandmetöötlusele, tugevdades sidemeid ja koostööd kohalike andmeinkubaatorite vahel ning arendades digitaalseid oskusi ja pädevusi, sealhulgas digitaalvaldkonna töökohtade edendamise suure koalitsiooni raames.

3.1.

Komitee nõustub üldjoontes komisjoni teatises välja toodud eduka andmepõhise majanduse erijoontega ja toetab neid. Nagu teatises sedastatakse, tähendab andmete analüüsimine paremaid tulemusi, protsesse ja otsuseid, mis stimuleerib innovatsiooni ja uute lahenduste arendamist, võimaldades samas prognoosida suundumusi ja valmistuda tulevasteks sündmusteks. Sellest hoolimata juhib komitee tähelepanu asjaolule, et teatises ei sätestata selgelt komisjoni tegevusstrateegiat, mida on vaja seda liiki majanduse arendamiseks ELis.

3.2.

Komitee juhib tähelepanu sellele, kui tähtsad on teatises kavandatud teatud tegevused taristu arendamiseks laiemas mõttes, mis on vajalik andmepõhise majanduse jaoks eelkõige seoses järgmisega:

4.1.

Komitee toetab programmis „Horisont 2020” sätestatud mehhanismide ja ressursside arendamist ja kasutamist. See puudutab eeskätt neid, mis muudavad kättesaadavaks sellised teenuseplatvormi lahendused nagu PaaS (Platform as a Service – platvorm kui teenus), SaaS (Software as a Service – tarkvara kui teenus), IaaS (Infrastructure as a Service – taristu kui teenus), ja ka muid riiklikel, era- ja hübriid-pilvelahendustel põhinevaid mehhanisme ja ressursse.