2.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 296/1

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1638/2006, millega kehtestatakse üldsätted Euroopa naabrus- ja partnerlusinstrumendi loomise kohta (1);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. novembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1717/2006, millega kehtestatakse stabiliseerimisvahend (2);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1889/2006 rahastamisvahendi loomise kohta demokraatia ja inimõiguste edendamiseks kogu maailmas (3);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1905/2006, millega luuakse arengukoostöö rahastamisvahend (4);

—

võttes arvesse nõukogu 20. juuni 1996. aasta määrust (EÜ) nr 1257/96 humanitaarabi kohta (5);

—

võttes arvesse partnerluslepingut ühelt poolt Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riikide rühma liikmete ja teiselt poolt Euroopa Ühenduse ja selle liikmesriikide vahel, mis allkirjastati 23. juunil 2000. aastal Cotonous (6);

—

võttes arvesse nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsust 2010/427/EL, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (7);

—

võttes arvesse 18. detsembril 1990 vastu võetud ÜRO rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta;

—

võttes arvesse 28. juuli 1951. aasta Genfi pagulaste konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta protokolli pagulasseisundi kohta;

—

võttes arvesse üldist lähenemisviisi migratsioonile, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 13. detsembril 2005 ja milles määratletakse migratsioonipoliitika välismõõde ning selle kolm peamist prioriteeti, nimelt seadusliku rände edendamine, võitlemine ebaseadusliku rände vastu ning rände ja arengu vahelise seose tõhustamine;

—

võttes arvesse Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti, mille nõukogu võttis vastu 2008. aasta oktoobris, komisjoni esimest aastaaruannet sisserände- ja varjupaigaalaste küsimuste kohta (2009) (KOM(2010)0214) ning nõukogu 3. juuni 2010. aasta järeldusi Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti järelmeetmete kohta;

—

võttes arvesse 23. novembril 2006 Sirtes allkirjastatud Aafrika ja ELi ühisdeklaratsiooni rände ja arengu kohta, milles rõhutatakse, et Aafrika ja ELi riigid peavad arendama partnerlust päritolu-, transiit- ja sihtriikide vahel, et juhtida rännet tõhusamalt, võttes arvesse selle seost arenguga;

—

võttes arvesse 18. ja 19. juunil 2009 toimunud Euroopa Ülemkogu järeldusi ebaseadusliku rände kohta;

—

võttes arvesse Stockholmi programmi aastateks 2010–2014, Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti ning komisjoni esitatud Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava (KOM(2010)0171);

—

võttes arvesse kõrge esindaja ja komisjoni 14. märtsi 2008. aasta aruannet kliimamuutuse ja rahvusvahelise julgeoleku kohta, 18. detsembri 2008. aasta vastavateemalisi soovitusi ning nõukogu 8. detsembri 2009. aasta järeldusi;

—

võttes arvesse 27. ja 28. aprillil 2009. aastal Prahas toimunud ministrite konverentsi ühisdeklaratsiooni „Rändepartnerluste loomine”;

—

võttes arvesse ÜROs 2000. aasta detsembris sõlmitud rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni ja selle protokolle;

—

võttes arvesse ELi ja Liibüa vahelist kokkulepet, mis käsitleb koostööd migratsiooniküsimustes ning mille allkirjastasid 4. oktoobril 2010 Tripolis volinik Malmström ja volinik Füle ning Liibüa nimel hr Moussa Koussa, välissuhete ja rahvusvahelise koostöö eest vastutava üldise rahvakomitee minister ning hr Mr Yunis Al-Obeidi, avaliku julgeoleku eest vastutava üldise rahvakomitee minister;

—

võttes arvesse oma 20. jaanuari 2011. aasta soovitust nõukogule ELi ja Liibüa raamlepingu läbirääkimiste kohta (8);

—

võttes arvesse Liibüas Tripolis 29.–30. novembril 2010 toimunud Aafrika ja ELi kolmandal tippkohtumisel avaldatud Tripoli deklaratsiooni;

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja Catherine Ashtoni ÜRO Julgeolekunõukogus 4. mail 2010 peetud kõnet, milles ta toonitas vajadust tervikliku lähenemisviisi järele kriisiohjamisele ja rahu kindlustamisele ning rõhutas selgeid seoseid julgeoleku, arengu ja inimõiguste vahel;

—

võttes arvesse nõukogu 25. mai 2009. aasta direktiivi 2009/50/EÜ kolmandate riikide kodanikele kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta (sinise kaardi direktiiv) (9);

—

võttes arvesse 7. mail 2009 Prahas toimunud idapartnerluse tippkohtumise ühisdeklaratsiooni, millega pandi alus idapartnerlusele;

—

võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni edasiste sammude kohta vaesuse vähendamiseks ja töökohtade loomiseks arengumaades (10), eelkõige selle lõikeid 71, 72 ja 73;

—

võttes arvesse oma 16. detsembri 2010. aasta resolutsiooni Siinais pantvangis hoitavate Eritrea pagulaste kohta (11);

—

võttes arvesse eesistujariigi järeldusi 27. jaanuaril 2011 toimunud konverentsil „Multidistsiplinaarne lähenemisviis inimkaubanduse tõkestamiseks, kaubitsejate vastutuselevõtmiseks ja ohvrite kaitseks”;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 80, milles sätestatakse, et piirikontrolli-, varjupaiga- ja sisserändepoliitika puhul juhindutakse solidaarsuse ning vastutuse, sealhulgas finantskoormuse liikmesriikide vahelise õiglase jagamise põhimõtetest, ning et selle peatüki põhjal vastu võetud liidu õigusaktides sisalduvad vajaduse korral asjakohased meetmed nimetatud põhimõtete rakendamiseks;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse väliskomisjoni raportit ja arengukomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamusi (A7-0075/2011),

A.

arvestades, et poliitiline, sotsiaalne ja majanduslik ebastabiilsus, turvalisuse puudumine, poliitilised repressioonid ja autoritaarsed režiimid on rände suurimad põhjustajad, sest mõjutatud kogukondadel kaovad elujõulised väljavaated ja sissetulek kohapeal ning seega õigus valida, kas migreeruda või mitte, mistõttu nende elu on pidevalt ohus ja ainsaks väljapääsuks jääb ränne; arvestades, et kliimamuutus ja keskkonnaseisundi halvenemine on üha sagedamini rände põhjuseks;

B.

arvestades, et ebastabiilsusest tulenevat rännet põhjustavad eelkõige sõda ja relvastatud konfliktid või nende tekke oht, inimõiguste rikkumised – sealhulgas poliitiliste vastaste, vähemuste (kaasa arvatud usu-, rahvus- ning homo-, bi- ja transseksuaalide ning transvestiitide vähemuste) ja ebasoodsas olukorras olevate rühmade tagakiusamine või nende õiguste piiramine –, loodusõnnetused ja inimtekkelised katastroofid, elujõulisi majandusperspektiive ning demokraatiat ja head valitsemistava ning kodaniku-, poliitiliste, kultuuriliste, majanduslike ja sotsiaalsete õiguste austamist ja edendamist tagava kestliku struktuuri puudumine;

C.

arvestades, et ränne kui ülemaailmne nähtus on aidanud kaasa ideede vahetusele, kuid on kutsunud vastuvõtvates ühiskondades esile ka immigrantide integratsiooniprobleeme, rikastanud seetõttu Euroopa Liidu kultuuri- ja majanduselu ning tõstatanud sotsiaalse kaasatuse ja kohandumise küsimusi; arvestades, et EL vajab pidevat, kuid kontrollitud rännet, et toetada oma vananevat rahvastikku ning tegeleda muude sotsiaalsete ja majanduslike küsimustega;

D.

arvestades, et rändevood on minevikus muutnud suunda vastavalt sellele, millist rändevoogu on püütud kõige rohkem piirata, aga ei ole kunagi lakanud, ja arvestades, et rännet ei ole võimalik peatada, vaid selle maht ja keerukus muutub tõenäoliselt järgnevatel aastakümnetel ning sellega tuleb tegeleda viisil, mis aitab vältida inimkannatusi;

E.

arvestades, et seaduslik ränne on protsess, mis on optimaalne nii oma päritolumaalt lahkuda sooviva isikute kui ka vastuvõtva riigi jaoks,

F.

arvestades, et ebastabiilsusest tingitud ebaseaduslike rände voogude survet tunnevad suuremal määral need liikmesriigid, mis asuvad ELi välispiiril;

G.

arvestades, et ükski liikmesriik pole seni ratifitseerinud ÜRO rahvusvahelist konventsiooni kõigi võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitse kohta; arvestades, et konventsioon moodustab kõige laiema rahvusvahelise õigusliku raamistiku võõrtöötajate ja nende pereliikmete õiguste kaitseks ning suunab riike tööjõu sisserännet käsitleva poliitika väljatöötamisel ja rakendamisel rändajate õiguste kaitseks võetavate meetmete küsimuses;

H.

arvestades, et majanduslik ebastabiilsus mõjutab eriti tugevasti nooremaid põlvkondi, naisi ja vähemusi või ebasoodsas olukorras olevaid rühmi, kellel kaovad tööhõive väljavaated ja kes võivad seetõttu kergemini langeda vägivalla, radikalismi ja terroristlike rühmituste värbamise ohvriks;

I.

arvestades, et kliimamuutus on seotud toidu- ja veenappuse, metsade hävitamise ja pinnase seisundi halvenemisega ning kliimamuutuses nähakse üha suuremat ohtu rahvusvahelisele julgeolekule ja stabiilsusele;

J.

arvestades, et aidata ja kaitsta on vaja inimesi, keda on oma kodudest sundinud lahkuma kliimamuutusest tingitud ulatuslikud loodusõnnetused; arvestades, et pagulasi käsitlevad kehtivad õigusaktid ei tunnista kliimapõgenike õigust rahvusvahelisele kaitsele;

K.

arvestades, et mõnes kliimamuutusest ja sellest tulenevast bioloogilise mitmekesisuse kaost kõige enam mõjutatud piirkonnas, näiteks Saheli piirkonnas, on rändest saanud kliimamuutusega kohanemise ainus vorm;

L.

arvestades, et mõned sisserännanud võivad olla ka varjupaigataotlejad ning võivad saada ametlikult tunnustatud pagulase staatuse;

M.

arvestades, et ebaseadusliku rände ärakasutamine ohustab tõsiselt rändajate elusid ning on sageli seotud kõige hullemate inimõiguste rikkumistega, sealhulgas orjatöö, seksuaalne ärakasutamine, laste kuritarvitus ja soopõhine vägivald; arvestades, et ELi võetavaid meetmeid selliste rikkumiste ärahoidmiseks ja rändajate, kaasa arvatud ebaseaduslike rändajate kaitseks hädaolukordades tuleks parandada, et nad oleksid palju tõhusamad;

N.

arvestades, et migrantide salakaubavedu mõjutab peaaegu kõiki riike maailmas; arvestades, et ebaseadusliku rände ärakasutamisega (mis on kahjuks tulutoov äritegevus organiseeritud kuritegevusega seotud isikute jaoks) võib kaasneda relvade salakaubavedu ja uimastiäri; arvestades, et ebaseadusliku rände ärakasutamine võib olla üks radikaalsete ja terroristlike rühmituste rahastamisallikatest ning migrantidest võivad kergesti saada organiseeritud kuritegevuse rühmituste ja ekstremistide võrgustike ohvrid;

O.

arvestades, et ELi poliitikas tuleks pöörata erilist tähelepanu kõige haavatavamatele sisserännanutele, eelkõige saatjata alaealistele;

P.

arvestades, et ebaseaduslik ränne avaldab mõju rändevoogude juhtimisele ning vastuvõtvate ja transiitriikide integratsioonisuutlikkusele; arvestades, et transiitriikide puhul võib see mõnel juhul kahjustada kohaliku tööturu kestlikkust ja arenguväljavaateid ning suurendada ebastabiilsust;

Q.

arvestades, et eeldatav rahvastikukasv nii päritolu- kui ka transiitriikides (eelkõige Magribi, Mašriki ja laiemalt Põhja-Aafrika riikides) võib negatiivselt mõjutada majanduskasvu ja töökohtade loomise perspektiive, halvendades seeläbi sotsiaalset ja majanduslikku olukorda neis riikides, kui ei langetata vajalikke poliitilisi ja majandust puudutavaid otsuseid; arvestades, et eelnimetatud põhjused ja demokraatlike põhimõtete puudumine suurendavad riigisiseseid pingeid ja ebastabiilsust, mida on näidanud hiljutised meeleavaldused Tuneesias, Alžeerias, Egiptuses ja paljudes teistes araabia maades, ning et selle tagajärjel hakkavad suurenema rändevood, mis kurnavad veelgi enam vastuvõtvate riikide integratsioonisuutlikkust;

R.

arvestades, et EL, pidades silmas praegusi demograafilisi suundumusi, peaks mõtlema selle peale, millises ulatuses ta tahab järgmistel aastatel avada oma piirid päritolu- ja transiitriikide rändevoogudele, et leevendada nende riigisisest rahvaarvu suurenemist ja sellest tulenevaid sotsiaalseid pingeid ning aidata neil seeläbi säilitada riigisisest stabiilsust, ja millises ulatuses ta peab investeerima selliste riikide uuendatud majanduskavadesse, sealhulgas investeeringutele ja töökohtade loomisele pühendatud kavadesse;

S.

arvestades, et tuleks võtta meetmeid vältimaks rassismi ja ksenofoobia uusi laineid siht- ja transiitriikides;

T.

arvestades, et ränne ELi moodustab ainult osa palju laiemast lõuna-põhja ja lõuna-lõuna suunalisest rändenähtusest; arvestades, et geograafiline lähedus ELi naabruspoliitikas osalevate riikidega ning samal ajal märkimisväärsed erinevused nende riikide ja ELi rändealaste õigusaktide vahel võivad luua nendes riikides konkurentsieelise, mis tugevdab nende staatust transiitriikidena ning piirab nende riski ja vastutust potentsiaalsete vastuvõtvate riikidena;

U.

arvestades, et Euroopa naabruspoliitika peaks palju aktiivsemalt toetama ELi naaberriikide suutlikkust rännet juhtida;

V.

arvestades, et hiljutised dramaatilised sündmused Egiptuses ning teistes Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida riikides suurendavad tõenäoliselt nii seaduslike kui ka ebaseaduslike rändajate voogu Euroopasse;

W.

arvestades, et pinged päritolu- ja transiitriikide vahel ning vastuvõtvate riikide ja transiitriikide vahel seoses rändevoogude juhtimisega võivad edaspidi põhjustada konflikte ja vaidlusi, sest puudub ühtlustatum, koordineeritum ja tõhusam rändepoliitika; arvestades siiski, et kooskõlastatum ja terviklikum lähenemisviis rände juhtimisele võib parandada austavat suhtumist kõigisse rändajatesse, kes potentsiaalselt võivad kaasa aidata tööjõu vajaduste rahuldamisele transiit- ja sihtriikides ning elavdada arengut päritoluriikides; arvestades siiski, et kooskõlastatum ja terviklikum lähenemisviis rände juhtimisele peaks parandama austavat suhtumist kõigisse rändajatesse, kes võivad olla hädaolukorras;

X.

arvestades, et rändajate seaduslikud ja läbipaistvad rahaülekanded võivad nende päritoluriikide majandusarengu edendamisel etendada positiivset osa ning et eriti tuleks hoolitseda selle eest, et oleks tagatud rändajate õigus toetada oma perekonda ja investeerida oma riiki;

Y.

arvestades, et Euroopa Liit peab välja töötama tõhusa ja targa rändepoliitika, mis sarnaneb Kanadas, Austraalias või Uus-Meremaal rakendatava rändepoliitikaga; arvestades, et ELi naaberpiirkondade ebastabiilsus pärsib sellise rändepoliitika loomist;

Z.

arvestades, et ELi välispoliitika võib positiivselt täiendada ja tugevdada ELi rändepoliitikat ning et selles tuleb käsitleda kõiki päritoluriikide ebastabiilsuse põhjuseid ning püüelda aktiivse transiitriikidega peetava dialoogi poole, mis puudutab ühesuguseid, inimõigustepõhilisi norme nende siseriiklike rändealaste õigusaktide jaoks, mille abil luuakse võrdsed võimalused nii vastuvõtvatele kui ka transiitriikidele samade eeskirjade järgimiseks ning rändajatele samal tasemel kaitse pakkumiseks; arvestades, et transiitriikide arengu eri tasemete tõttu on vaja anda ELi finantsabi aitamaks neil jõuda ELiga võrreldavate standarditeni;

AA.

arvestades, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja on toonitanud, kui oluline on terviklik lähenemine julgeoleku ja stabiilsuse küsimustele, sest see võimaldab arengustrateegiatel ja kestlike majanduslike väljavaadete loomisel täiendada ja tugevdada rahuvalvet ja rahu kindlustamise alast tegevust, mis loob tingimused pikaajaliseks stabiilsuseks ja julgeolekuks;

AB.

arvestades, et Lissaboni lepinguga kasutusele võetud uus välispoliitika ülesehitus ja Euroopa välisteenistuse loomine annavad võimaluse töötada välja väga väärtuslik sünergia ühelt poolt välis- ja kaitsepoliitika ning teiselt poolt Euroopa naabruspoliitika ja arengukoostööpoliitika vahel, mis tugevdab ja ühendab vastastikku mõõtmeid ja strateegiaid; arvestades, et uus struktuur võimaldab ka kultuuridiplomaatial panustada ELi välistegevusse; arvestades, et sellist sünergiat tuleks arvesse võtta juba kavandamisetapis,

AC.

arvestades, et vahet tuleb teha rändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste vahel,

1.

väljendab heameelt komisjoni hiljutiste ettepanekute üle seadusliku rände võimaluste leidmise kohta nende jaoks, kes ei ole varjupaigataotlejad, ja nõuab tungivalt edasiste vahendite väljatöötamist, mis aitaksid luua ühise rändepoliitika, hallata majanduslikest põhjustest tulenevat rännet eesmärgiga edendada vastuvõtvate, transiit- ja päritoluriikide majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust, parandades sisserännanute integratsiooni; rõhutab vajadust asjakohase teabe andmise järele seadusliku rände võimaluste kohta ELi, et ennetada ebaseaduslikku rännet, kasutada paremini ELi seadusliku rände skeeme, selgitada praegusi väljavaated ja võimalusi ELis ning hajutada inimkaubitsejate antud valelubadusi, piirates sellega organiseeritud kuritegevust ja inimkaubandust, mis lõikavad kasu inimeste vajadusest mujale siirduda; kutsub komisjoni üles edendama kaitsetute rühmade ja isikute (peamiselt naised ja lapsed) kaitse meetmeid, sest just nemad langevad sageli inimkaubanduse ja seksuaalse ärakasutamise ohvriteks, ning nõuab tungivalt, et komisjon looks teabekeskused kolmandatest riikidest ELi suunduva rände võimaluste kohta; nõuab siiski lähenemist, kus on tasakaalus ELi suunduva seadusliku rände edendamine ning selle tagamine, et EL suudaks sisserändajaid vastu võtta ja edukalt integreerida;

2.

tuletab meelde, et hästi juhitud seaduslikust rändest võib olla kasu ka kolmandatel riikidel vahendite kaudu, mida sisserändajad saadavad oma päritoluriikidesse; rõhutab lisaks selliste toetavate algatuste tähtsust, mille eesmärk on edendada sisserändajate kaasatust nende päritolumaades läbiviidavatesse arengu- ja koolitusprojektidesse;

3.

palub liikmesriikidel teha koostööd ELi mittekuuluvate riikidega selle tagamiseks, et seadusliku rändega seotud teave oleks lihtsalt kättesaadav ning et seaduslikku rännet edendataks aktiivselt;

4.

usub, et sundrände põhjused on muu hulgas nõrk majandus, vaesumine, inimõiguste rikkumine, keskkonnaseisundi halvenemine, rikaste ja vaeste riikide vahelise lõhe suurenemine, kodusõjad, loodusvarade kontrollimise nimel peetavad sõjad ja poliitiline tagakiusamine;

5.

toetab komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja analüüsi ja poliitikasuunda, milles toonitatakse vajadust tervikliku ja ühtse lähenemisviisi järele, võttes aluseks sihipärased arengu- ja inimõigustealased strateegiad kui elujõulised vahendid, mis täiendavad ELi välispoliitikat, et lahendada stabiilsuse ja julgeolekuga seotud probleeme ning tõhustada rahuvalve ja rahu kindlustamise operatsioonide tulemuslikkust; nõuab sellega seoses FRONTEXi rolli tugevdamist, et ta suudaks rändevooge paremini kontrollida; on arvamusel, et seoses Lissaboni lepinguga kasutusele võetud uue välispoliitika ülesehituse ja Euroopa välisteenistuse loomisega oleks oluline ühendada edaspidine institutsioonidevaheline dialoog ja sellise tervikliku lähenemisviisi aluste ja eesmärkide läbimõtlemine, eelkõige sihtpärase kavandamise ja soodustatud riikidega loodavate partnerluste osas, mis võib kaasa tuua demokratiseerumise kestliku protsessi, hea valitsemistava, inimõiguste austamise ja majanduskasvu ning seega tugevdada julgeolekut ja stabiilsust;

6.

nõuab tungivalt, et komisjon looks alalise järelevalve süsteemi kogu FRONTEXi tegevuse üle, mis on seotud rändevoogude juhtimisega; on arvamusel, et FRONTEXi määruse muudetud versiooni tekstis peab selgelt väljenduma FRONTEXi operatsioonide inimõiguste mõõde, eelkõige isiku õigus riigist lahkuda, tagasi- ja väljasaatmise keeld ning varjupaiga taotlemise õigus; väljendab heameelt FRONTEXi tulemusliku tegevuse ja tema koostöö üle liikmesriikidega Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rakendamisel ning ka Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti (EASO) loomise üle; on seisukohal, et FRONTEXi ja EASO tegevus ja operatsioonid peaksid olema stabiilsed ja pidevad, et liikmesriikidele, keda ränne eriti tugevalt mõjutab, oleks võimalik anda vajalikku tuge; rõhutab vajadust suurema solidaarsuse järele kõigi ELi liikmesriikide, eeskätt kõige kaitsetumate vahel eesmärgiga tagada kõige tõhusam poliitika koordineerimine ja koormuse jagamine;

7.

märgib, et üha laieneva mitmepoolsuse taustal, mis hõlmab mitut rahvusvahelist osalejat ja suuri abiandjaid, nagu EL, USA, Jaapan, Hiina ja pikemas perspektiivis võib-olla ka teised BRIC-riigid, nagu Brasiilia ja India, on stabiilsus ja julgeolek ühised eesmärgid ning ülemaailmse majanduskasvu vajalikud eeltingimused; märgib lisaks, et stabiilsuse ja julgeoleku alased ülesanded on sellised, mis vajavad mitte üksnes asjakohaseid vahendeid – ja seda eelarvepiirangute ajal –, vaid ka majanduslikku mastaabisäästu ja koordineeritud jõupingutusi; on arvamusel, et tuleks hakata kaaluma aktiivset arutelu ELi, USA, Jaapani ja Hiina ning rahvusvaheliste finantsasutuste vahel koordineeritud geograafilise ja temaatilise julgeoleku, stabiilsuse ja abiandmise strateegiate küsimustes, mis pakuks suuremat kollektiivset võimendust ning vahendite tasakaalustatumat, sihipärasemat ja tõhusamat eraldamist, tagades samas koormuse õiglase jagamise; on samuti arvamusel – arvestades hiljutist Valge Maja välisabi läbivaatamist, milles toonitati, kui kasulik on abiandmist koordineerida teiste suuremate abiandjatega –, et esimene oluline samm sellise kaalumise suunas võiks olla ELi ja USA tippkohtumine, mille käigus käsitletaks tõhustatud koostööd humanitaar- ja arenguabi alal, et teha Atlandi-ülesest seisukohast lähtuvalt kindlaks ühised huvivaldkonnad ja poliitika koordineerimise alused;

8.

nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et kõikides ELi ja liikmesriikide allkirjastatud tagasivõtulepingutes austataks täielikult inimõigusi ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet ega seataks ohtu ühtegi isikut, kes vajab rahvusvahelist kaitset;

9.

märgib, et varjupaiga pakkumisel põgenikele naaberriikides on olulisi eeliseid, ning nõuab, et EL kaaluks seda esimese lahendusena;

10.

väljendab muret seoses sellega, et praegu on maailmas umbes 38 ebastabiilset riiki (2010. aasta läbikukkunud riikide indeks, Fund for Peace), kus ebastabiilsus mõjutab miljardit elanikku (Maailmapank); märgib, et ebastabiilsed riigid on nii sisemiste kui ka väliste poliitiliste ja majanduslike vapustuste suhtes kõige haavatavamad ning riikide ebastabiilsus soodustab rändeprotsessi;

11.

on arvamusel, et toetus poliitiliselt ja majanduslikult ebastabiilsetele riikidele, kes on ebaseadusliku rände ning julgeoleku ja stabiilsuse alaste pingete võimalikuks allikaks, peaks alati hõlmama lisaks eelarvekoormuse vähendamisele ja toetusele ning stabiilsuse loomise või tugevdamise strateegiatele ka otseinvesteeringuid ja ELi turulepääsu strateegiaid, maapiirkondade arengu ja toiduga kindlustatuse strateegiaid, toetust aastatuhande arengueesmärkidele, töökohtade loomise poliitikat, taristu arendamist, VKEde toetamist, mikrokrediidi võimaldamist ning strateegiaid, mille eesmärk on edendada demokratiseerumist ja head valitsemistava, sotsiaalset kaasatust, naistele, vähemustele ja ebasoodsamas olukorras olevatele rühmadele suurema mõjuvõimu andmist ning etnilist ja usulist sallivust, suurendades nii võimalike rändajate kohalikke väljavaateid ja alternatiive; on kindlalt veendunud, et sellised strateegiad peavad põhinema aktiivsel partnerlusel, mis lähtub abisaajate riikide omanditunde ja mõjuvõimu suurendamise põhimõtetest, ent samuti eesmärkidest, selgetest tegevuskavadest ja nende täitmiseks vajalikest tingimustest, mis on määratud koos abiandvate riikidega, ning võrdlusalustest ja rangetest aruandlusnormidest; juhib tähelepanu asjaolule, et sel viisil rahastatavate programmide põhikriteerium peab olema lisandväärtuse loomine nii piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil, tagades seeläbi, et nad aitavad oluliselt kaasa kohaliku majanduse arengule;

12.

toonitab, et kõikides uuringutes ja analüüsides migratsiooni tulevaste suundumuste ja vormide kohta, nagu lühiajaline, hooajaline ja ringmigratsioon, tuleks võtta arvesse migratsiooni võimalikke vallandajaid, nagu poliitiline ja majanduslik kriis või kliimamuutuse mõju päritoluriigis;

13.

palub Euroopa Liidul ja liikmesriikidel teha oma territooriumil ja rahvusvahelisel tasandil tööd selleks, et päritoluriigid võtaksid vastu ja rakendaksid selliseid meetmeid ja poliitikat, mis võimaldaksid neil sotsiaalselt, majanduslikult ja demokraatlikult areneda ning ei sunniks nende kodanikke välja rändama;

14.

kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles tegema täiendavaid pingutusi seoses päritoluriikide arengu ja demokratiseerumisega ning toetama õigusriigi põhimõtteid, et võidelda rändega kaasnevate probleemidega nende põhjuste tasandil;

15.

innustab looma rändealaseid teabe- ja juhtimiskeskuseid väljaspool ELi, et aidata kolmandatel riikidel, mis on päritolu- või transiitriigid, kehtestada rändepoliitika, mis on kooskõlas potentsiaalsete sisserändajate ja tagasipöörduvate sisserändajate probleemidega, pakkuda teavet seadusliku rände kohta ning samuti töövõimaluste ja elamistingimuste kohta nende sihtriigis ning aidata potentsiaalsetel sisserännanutel saada tööalast koolitust, lähtudes sealjuures Malis Bamakos läbiviidud katseprojekti (CIGEM) kogemustest; palub komisjonil esitada vastutavale EP komisjonile regulaarseid aruandeid uute algatuste kohta, mida kavandatakse selliste keskuste loomiseks;

16.

tuletab meelde, et oma 21. septembri 2010. aasta resolutsioonis edasiste sammude kohta vaesuse vähendamiseks ja töökohtade loomiseks arengumaades rõhutas parlament, et EL ei tohiks kõhelda karistuste kohaldamisel, kui arenguriigid ei suuda oma kaubanduslepingute raames võetud valitsemisalastest ja inimõiguste alastest kohustustest kinni pidada, palus ELi ametivõimudel tagada rangem järelevalve nõuetele vastavuse üle, nagu on sätestatud Cotonou lepingus, ja rõhutas, et nii Euroopa Arengufond kui ka arengukoostöö rahastamisvahend peavad vastama samadele nõuetele vastavuse kriteeriumitele; toonitab, et sarnaseid nõuetele vastavuse kriteeriumeid tuleks kohaldada lisaks ELi arengu- ja humanitaarabile ka muule abile, kaasa arvatud makromajanduslikule abile, mida antakse IMF laenudena, samuti EIB ja EBRD programmide laenutehingutena, ja et selline abi peaks põhinema partnerlusel, ühistel eesmärkidel ja väärtushinnangutel ja ustavusel ning see peaks võimaldama täita nii abiandva kui ka abisaaja riigi ootusi; rõhutab ka, et ELi aktiivne toetus abisaavatele riikidele peaks olema tõhus ja tulemustele orienteeritud ja et tuleb järgida ELi põhiväärtusi; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajal ja komisjonil püüelda ELile ja ELi põhiväärtuste järgimise poole ELi finantsabi ülesehituse kujundamisel ning kahepoolsetes suhetes sellist abi saavate riikidega; on arvamusel, et ELi tasandil tuleks alustada ELi finantsabi suhtes nõuetele vastavuse kriteeriumide kohaldamise aluste ja ulatuse kaalumist;

17.

tervitab inimõiguste klauslite lisamist kõikidesse ELi kahepoolsetesse kaubanduslepingutesse ja toetab tingimuslikkuse põhimõtte kasutuselevõttu kaubanduskorralduses arenguriikidega üldiste soodustuste süsteemi raames; tunnistab, et kõnealust tingimuslikkuse põhimõtet ei rakendata mitte alati, kuna komisjon ei kehtesta meelsasti sanktsioone arenguriikidele, kes ei täida inimõiguste, hea valitsemistava ja demokraatia juurutamise osas võetud kohustusi; nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks sanktsioonide kasutamist iga kord, kui selleks on vajadus, kuid palub, et ta uuriks enne sanktsioonide kehtestamist hoolikalt, missugused on nende tagajärjed abisaava riigi elanikkonnale;

18.

on arvamusel, et päritolumaade suhtes kasutatava poliitika sarnast poliitikat tuleb samuti kohaldada transiitriikidele, näiteks seoses vaesuse vähendamise strateegiate, otseinvesteeringute ja turule juurdepääsuga ning rõhuga tööhõivekavale, mis tagab tulemuslikud pikaajalised sotsiaalse kaasatuse väljavaated, stabiliseerib riigisisese tööturu ning tõhustab pikemas perspektiivis transiitriikide potentsiaali;

19.

on seisukohal, et EL ja liikmesriigid peavad ebaregulaarsete rändevoogude juhtimisel täielikult austama varjupaigataotlejate õigusi ja hoiduma võtmast mingeid meetmeid, mille tõttu potentsiaalsed pagulased hoiduksid kaitse taotlemisest;

20.

kutsub komisjoni üles töötama välja mehhanismi, et määrata kindlaks, kes vastutab varjupaigataotlejate majutamise ja nende taotluste läbivaatamise eest, ning võidelda ebaseadusliku rände vastu, kuna nimetatud kahes valdkonnas langeb teatavatele liikmesriikidele ebaproportsionaalselt suur koormus nende geograafilise asukoha või demograafilise olukorra tõttu;

21.

nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks järelevalvesüsteemi, et kontrollida pagulaste ja varjupaigataotlejate õiguste järgimist riiki sisenemisel (ja enne riiki sisenemist) vastavalt Schengeni piirieeskirjadele, nii et oleks võimalik kiiresti avastada võimalikud puudused;

22.

toonitab ELi valimiste vaatlusmissioonide väärtust, sest see on oluline samm mis tahes demokratiseerumisele ja heale valitsemistavale viivas protsessis, ja on arvamusel, et sellised missioonid peaksid kuuluma pikaajalise demokratiseerumisprotsessi laiema toetusraamistiku hulka; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja tugevdaks järelmeetmeid ja lähetusi, kontrollimaks, kas valimiste vaatlusmissioonide soovitusi täidetakse, ning rõhutab sellega seoses, et on ülimalt oluline tagada asjakohased järelmeetmed selliste soovituste elluviimiseks; rõhutab, kui olulised on vahendus ning konfliktide ennetamise ja lahendamise strateegiad ning institutsioonide ja suutlikkuse ülesehitamine selliste piirkondlike organisatsioonide nagu näiteks Aafrika Liidu jaoks, kes täidab tähtsat osa rahuvalve ja rahu kindlustamise operatsioonides; on arvamusel, et Aafrika Liidu toetamine peab hõlmama piirikontrolli alase suutlikkuse väljatöötamist ja kõikide rändajate abistamist hädaolukordades; leiab, et piirkondlike organisatsioonide, nagu Aafrika Liidu, Vahemere Liidu ja idapartnerluse kui piirkonnas rahu ja stabiilsuse suurendajate tõhus tugevdamine aitab kaasa piirkonna integratsioonile ning piiriüleste majanduspiirkondade tekkimisele;

23.

märgib, et on tehtud edusamme rände üldise lähenemisviisi rakendamisel, mille eesmärk on edendada terviklikke partnerlussuhteid päritolu- ja transiitriikidega ning mis tugevdab rände ja arengu sünergiat; rõhutab, et on vaja täiendada rände üldise lähenemisviisi peamisi vahendeid (mobiilsuspartnerlused, rändealased lähetused, rändeprofiilid, koostööplatvormid); rõhutab jätkuvat vajadust seada rändepoliitika eesmärgid päritolu- ja transiitriikidega peetava poliitilise dialoogi keskmesse, samuti vajadust edendada sellega seoses poliitika kooskõla, eriti arengupoliitika osas; on seisukohal, et erinevaid dialoogiprotsesse tuleks ratsionaalsemaks muuta ning migratsiooni ja arengu sünergiat tuleks tugevdada; peab vajalikuks toetada rohkem arenguprojekte päritolu- ja transiitriikides, et tõsta nende riikide elatustaset, suurendada regulatiivset ja institutsioonilist võimekust ning parandada nende taristut, et rändevoogusid edukalt juhtida, tagades samal ajal kaitset puudutavate rahvusvaheliste normide ja väljasaatmata jätmise põhimõtte järgimise;

24.

rõhutab ülemaailmse rände- ja arengufoorumi olulist rolli, sest see pakub struktuurset raamistikku riiklike ja valitsusväliste osaliste, sealhulgas kodanikuühiskonna vahelise tõhustatud dialoogi ja koostöö edendamiseks;

25.

mõistab hukka asjaolu, et praeguses olukorras oli ainsaks võimaluseks ELi–Liibüa koostöölepingu peatamine, ning on seisukohal, et peatamine tuleks tühistada kohe, kui on olemas uus valitsus, kellel on tahe demokraatlikult ja inimõigusi järgides rakendada lepingut, mille eesmärk on anda Aafrika riikidele rahalist abi, et luua rände kõrvale elujõulised alternatiivid ning aidata Liibüal välja töötada tõhusam tööalase rände juhtimise süsteem, suurendades selleks riigis juba viibivate rändajate oskusi, Liibüa suutlikkust rändajaid ligi tõmmata ning sotsiaalselt ja majanduslikult integreerida, eelkõige tema lõunapiiri taga olevatest riikidest, ning luua Liibüas tõhusa rändejuhtimise süsteemi alus; rõhutab sellega seoses, et ELil on vaja kasutada oma mõjujõudu, et veenda Liibüat lubama UNHCRil riiki naasta; on arvamusel, et ELi geograafilises naabruses asuvate muude riikidega tuleb jõuda kokkuleppele migratsiooniküsimuste koostöökavade osas, et vastavalt rahvusvahelistele kokkulepetele ühiselt toetada nende naabruses asuvaid ebastabiilseid riike;

26.

märgib seoses praeguse humanitaarkriisiga Põhja-Aafrikas, et Frontex ei saa olla peamiseks vahendiks piirkonnast pärit rändevoogudega tegelemises, ning kutsub ELi üles välja töötama kiiret ja kooskõlastatud reageeringut, mis oleks osa sidusast ja pikaajalisest poliitiliste muutustega ja ebastabiilsete riikidega tegelemise strateegiast, pöörates nii tähelepanu rändevoogude algpõhjustele; nõuab, et nõukogu kehtestaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 80 kohase koormuse jagamise tegevuskava, et aidata piirkonnast pärit pagulastel ümber asuda, ning annaks ümberasustatud isikutele abi vastavalt nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivile 2001/55/EÜ kolmandate riikide kodanikele kõrget kvalifikatsiooni nõudva töö eesmärgil riiki sisenemise ja seal elamise tingimuste kohta ning vastavalt meetmetele, mis tagavad tasakaalu liikmesriikide vahel seoses selliste isikute vastuvõtmise ja selle tagajärgedega; palub nõukogul kiiresti võtta vastu Euroopa ühine varjupaigasüsteem ja viia lõpule kaasotsustamismenetlused seoses ELi ühise ümberasustamisprogrammiga ja Euroopa Pagulasfondiga aastateks 2008–2013, nagu soovitas parlament 2010. aasta mais; tuletab meelde, et liikmesriigid peavad järgima tagasisaatmata jätmise põhimõtet;

27.

rõhutab Euroopa Parlamendi suurt tähtsust vabaduse ja demokraatia edendamisel naaberriikides; on sellega seoses veendunud, et Euroopa Parlament peaks pingsalt jälgima demokratiseerimisprotsessi Vahemere lõunarannikul asuvates riikides, ning soovitab seetõttu korrapärase struktuurse dialoogi pidamist komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindajaga, et hinnata selles piirkonnas toimunud muutusi ja teha kindlaks lühi- ja pikaajalised eesmärgid ning asjakohased vajalikud tugimeetmed;

28.

nõuab, et läbivaadatud Euroopa naabruspoliitikas pöörataks põhjalikku tähelepanu inimõiguste ja demokraatia teemalistele dialoogidele; on seisukohal, et demokraatiameelsed liikumised ja meeleavaldused ning nende brutaalne mahasurumine võimude poolt niisugustes riikides nagu Tuneesia ja Egiptus annavad tunnistust sellest, et Euroopa naabruspoliitika dialoogid demokraatia ja inimõiguste teemal ei ole olnud tõhusad;

29.

tunneb heameelt ELi–Türgi tagasivõtulepingu läbirääkimiste lõpetamise üle ning nõuab kõigi vajalike etappide tulemuslikku lõpuleviimist, et tagada lepingu täielik rakendamine kõigi osapoolte poolt niipea kui võimalik;

30.

kutsub komisjoni üles tegema ebaseaduslike rändajate transiit- ja päritoluriikidega tihedamat koostööd ELi poolt sõlmitud või sõlmitavate lepingute ning liikmesriikide ja kolmandate riikide vaheliste kahepoolsete lepingute raames, et ohjeldada ebaseaduslikku rännet ja edendada õigusaktide järgimist, et sellest saaksid kasu nii rändajad kui ka liikmesriikide ja päritoluriikide elanikud;

31.

on seisukohal, et rändealase statistika ühtlustamine koostöös liikmesriikidega on rändepoliitika tõhusal planeerimisel, vastuvõtmisel, rakendamisel ja hindamisel esmatähtis; rõhutab, kui tähtis on Euroopa rändevõrgustik, millest võiks selles valdkonnas suur kasu olla;

32.

rõhutab tungivat vajadust järjepidevate, laiapõhjaliste ja võrreldavate statistiliste andmete järele rändajate populatsiooni kohta, sest pidevad muutused rändajate populatsioonis ja praeguste rändevoogude olemus kujutavad endast reaalset probleemi poliitikakujundajate jaoks, kellel on vaja otsuste tegemiseks usaldusväärseid andmeid ja teavet;

33.

kutsub komisjoni üles kaaluma Euroopa naabruspoliitika käimasoleva läbivaatamise käigus konkreetset rahastamist Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikide uuendatud ja tugevate majanduskavade, sealhulgas tööhõivekava arendamiseks; on arvamusel, et Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikidega tuleks arutada tegevuskava, mis käsitleks nende siseriiklike rändealaste õigusaktide vastavusse viimist ELi normidega, sealhulgas inimõigustealaste normidega, nagu õigus asüülile, ebaseaduslike rändajate kaitsesüsteem ja kõigi rändajate võrdsed õigused; julgustab lisaks Moldova ja Gruusiaga sõlmitud kehtivatele lepingutele sõlmima Euroopa naabruspoliitikas osalevate riikidega rohkem liikuvust käsitlevaid partnerluslepinguid;

34.

nõuab, et kehtestataks terviklik rändepoliitika, mis on seotud kõikide arengustrateegiate ja -vahenditega ning põhineb kõrgetasemelisel poliitilisel ja tegevustasandi solidaarsusel, vastastikusel usaldusel, läbipaistvusel, partnerlusel, jagatud vastutusel ning ühistel jõupingutustel ühiste põhimõtete ja konkreetsete meetmete kaudu ning Lissaboni lepingus sätestatud väärtustel;

35.

kutsub komisjoni üles töötama välja terviklikku lähenemisviisi seaduslikule rändele, võttes arvesse Euroopa tööturu vajadust tööjõu järele, samuti iga liikmesriigi suutlikkust sisserändajaid vastu võtta ja integreerida; on seisukohal, et ELi ühine seadusliku rände poliitika võiks olla stiimuliks nii Euroopa kui ka päritoluriikide majandusele;

36.

on seisukohal, et paljusid ELi liikmesriike puudutavad lepingud kolmandate riikidega tuleks läbi rääkida Euroopa tasandil, järgides täielikult Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 218;

37.

kutsub ELi institutsioone ja ELi liikmesriike üles tõhusamalt kooskõlastama doonorabi andmist, et tagada terviklikum ja kestlikum lähenemisviis rändevoogude juhtimisele;

38.

nõuab tungivalt, et arenguabi ei seotaks rändevoogude juhtimisega ning tagasirännet ei seataks arenguabi andmise tingimuseks; rõhutab, et ELi arenguabi eesmärk peaks olema rände põhjuste, nagu vaesuse, kliimamuutuse ja nälja likvideerimine;

39.

rõhutab lisandväärtust, mida Vahemere Liit ja idapartnerluse algatus võivad anda rände ja selle mõjudega tegelemisel; palub komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal ja liikmesriikidel tugevdada jõupingutusi, et muuta Vahemere Liit täiesti tegutsemisvõimeliseks; on seisukohal, et rändevood peaksid olema Vahemere Liidu ja idapartnerluse algatuse raames peetavate arutelude ja võetavate meetmete prioriteediks;

40.

kutsub Euroopa Liitu üles kaaluma meetmeid arengukoostöö rahastamisvahendi, Euroopa Arengufondi ja humanitaarabi rahastamisvahendi kohandamiseks, et suurendada positiivset mõju, mida ränne avaldab ebastabiilsete riikide inimeste arengule ja demokraatiale;

41.

nõuab täiendavaid jõupingutusi, et edendada poliitikavaldkondade arengusidusust ELi rändepoliitika raames ning hoiduda ametliku arenguabi kasutamisest poliitika puhul, mille eesmärk on rännet takistada või piirata, rikkudes seejuures rändajate inimõigusi; on seisukohal, et ametlikku arenguabi tuleks siiski kasutada tõhusa arengu edendamiseks, vähendades seeläbi vaesusest, poliitilisest ebastabiilsusest ja poliitilisest rõhumisest põhjustatud rännet;

42.

kiidab heaks Aafrika ja ELi kolmanda tippkohtumise lõpul välja antud Tripoli deklaratsiooni, milles kinnitatakse veel kord, et rändega seotud praeguste ja tulevaste väljakutsete ning rände ja arengu vahelise seosega tegelemiseks tuleb teha ühiseid jõupingutusi;

43.

nõuab tulemuslikumate partnerluste loomist piirkondlikku ja majanduslikku integratsiooni soodustavate institutsioonidega, kuna see võib aidata leida kestva ja pikaajalise lahenduse lõunapoolsete riikide vahelisele rändele;

44.

rõhutab, et komisjon peaks tegema rohkem teadusuuringuid lõunapoolsete riikide vahelise kliimast põhjustatud rände, sealhulgas mõjutatud inimeste, ebasoodsas olukorras olevate piirkondade, rändevoogude ja vastuvõtvate riikide suutlikkuse kohta; nõuab samuti, et edendataks arenguriikide teadussuutlikkust;

45.

rõhutab, kui oluline on lisada rändeküsimused partnerriikide riiklikesse arengustrateegiatesse, et vähendada vaesust ja saavutada aastatuhande arengueesmärgid;

46.

tunneb heameelt asjaolu üle, et loodi AKV riikide rände vaatluskeskus, mis on AKV riikide poliitikakujundajatele kasulik vahend teabe ja vahendite hankimiseks, et parandada oma riiklikke rändestrateegiaid, samuti tunneb heameelt ettepaneku üle luua rändevaatluskeskus, mille ülesandeks on Euroopa – Ladina-Ameerika ja Kariibi mere riikide sihtasutuse järelevalve ja kooskõlastamise raames pidevalt ja põhjalikult jälgida kõiki rändevoogudega seotud küsimusi Ladina-Ameerikas;

47.

soovitab eraldada tõhusamalt rände ja arengu vahelise seose tugevdamiseks mõeldud rahalisi vahendeid; tunnustab vajadust parandada ELi erinevate rahastamisallikate täiendava ja õigeaegse kasutuselevõtu korda välistegevuses;

48.

rõhutab vajadust tugevdada pääste-, taastamis- ja arengutegevuse sidumise strateegiaid, et leida ümberasustatud isikute ja pagulaste probleemidele püsivad lahendused; tunnistab kooskõlastatud humanitaarabi andmise olulisust elujõulise arengupoliitika eeltingimusena konfliktijärgsetes riikides;

49.

kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles investeerima teadmistesse ja piiritlema selgelt nii peakorteri kui ka delegatsioonide töötajate volitused, et saavutada suurem kooskõla rände- ja varjupaigaalase temaatilise programmi ning arengukoostöö rahastamisvahendi geograafiliste programmide vahel;

50.

nõuab Euroopa välisteenistuse ning arengu ja koostöö peadirektoraadi EuropeAid ülesannete selgitamist ja koordineerimist; nõuab tungivalt, et arengu ja koostöö peadirektoraat EuropeAid võtaks rändepoliitika kavandamisetapis endale juhtrolli;

51.

rõhutab, kui tähtis on arvesse võtta teadmisi, mis on saadud rände- ja varjupaigaalasest temaatilisest programmist riigi tasandil toimuva poliitilise dialoogi kohta, et tagada riiklike ja piirkondlike strateegiadokumentide sidusam ja tõhusam kavandamine;

52.

nõuab tungivalt suuremaid jõupingutusi, et vähendada „ajude äravoolu” ja spetsialistide väljarände negatiivset mõju, mis puudutab eelkõige selliseid olulisi sektoreid nagu tervishoid ja haridus; rõhutab, kui oluline on soodustada „ajude sissevoolu”, toetust hõlmavaid tagasipöördumisprogramme ja korduvrännet, reguleerida värbamistavasid ja toetada suutlikkuse suurendamist selliste meetmete nagu kutsekoolituse arendamise kaudu; palub komisjonil uurida, kas korduvrände kavad on kasulik vahend ja milline korduvus (ühekordne/rekursiivne; pikaajaline/lühiajaline; spontaanne/juhitud) annaks parimaid tulemusi nii arengu- kui ka arenenud riikidele;

53.

kutsub komisjoni üles 2013. aasta järgse välistegevuse uute vahendite ettevalmistamisel tagama, et kavandatav ülesehitus võimaldab arengusamba ning julgeoleku- ja stabiilsussamba vahelist sünergiat ja vastastikust tugevdamist ning näeb ette kriisi- ja taastusfondide kiireloomulise eraldamise, hädaolukordades rändajatele – eeskätt väga kaitsetutele, nagu naised ja saatjata alaealised – kiireloomulise abi ja toetuse andmise, erikavad toetamaks aktiivselt ohustatud vähemusi, sealhulgas usu-, rahvus- ja homo-, bi- ja transseksuaalide ning transvestiitide kogukondi, kes võivad olla ohus, kaitset hädaolukorras olevatele inimõiguste kaitsjatele ELis, ning toetusmeetmed, et leevendada kliimamuutuse, metsade hävitamise, kõrbestumise ja bioloogilise mitmekesisuse kadumise tagajärgi ning säilitada sellest mõjutatud kogukondade majanduslikku ja sotsiaalset keskkonda;

54.

nõuab, et töötataks välja poliitika, milles võetakse arvesse haavatavate elanikkonnarühmade, nagu naiste, laste ja puudega inimeste eriolukorda, ning selle jaoks tagataks olulised taristud, näiteks haiglad ja koolid, lisaks tagataks pedagoogilised tarvikud ning vajalik sotsiaalne, psühholoogiline ja haldustoetus;

55.

juhib tähelepanu sellele, kui tähtsat rolli on mänginud piinamisohvrite rehabilitatsioonikeskused sisserännanute (nii põgenike kui ka varjupaigataotlejate) integreerimisel ELis; täheldab murelikult, et nende keskuste rahastamist hakatakse ELis demokraatia ja inimõiguste Euroopa rahastamisvahendi raames järk-järgult kaotama; kutsub komisjoni üles tagama, et nende keskuste rahastamist ei vähendataks ning et seda ei jäetaks üksnes liikmesriikide kanda;

56.

palub komisjonil avaldada piirkondlike kaitseprogrammide välishinnang ning algatada arutelu selle üle, kas neid tuleks jätkata;

57.

usub seoses ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonidega – nagu on rõhutanud ka komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja – et on oluline täiendada julgeoleku- ja stabiilsusstrateegiaid ajutise arenguabiga ja inimõiguste strateegiaga, et tagada ebakindluse ja ebastabiilsuse algsete põhjuste likvideerimine pikemas perspektiivis; juhib selles kontekstis tähelepanu asjaolule, et niisugune terviklik lähenemisviis ei nõua mitte ainult paremat koordineerimist Euroopa välisteenistuse kaudu, vaid ka täiendavaid ajutisi eelarveassigneeringuid tugistrateegiate jaoks;

58.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, Euroopa Liidu Nõukogu eesistujale, komisjoni presidendile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Investeerimispangale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ELi kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele, EURONESTi ja EUROMEDi liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, Ameerika Ühendriikide välisministeeriumile, Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangale, Maailmapangale, Rahvusvahelisele Valuutafondile, Aafrika Liidule, Üleaafrikalisele Parlamendile, Rahvusvahelisele Migratsiooniorganisatsioonile ning ÜRO pagulaste ülemvolinikule.

2.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 296/13

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut, eriti selle artikleid 2 ja 3, ning Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artikleid 8, 153 ja 157;

—

võttes arvesse nõukogu 20. veebruari 2006. aasta otsust 2006/144/EÜ ühenduse maaelu arengu strateegiasuuniste kohta (programmiperiood 2007–2013) (1);

—

võttes arvesse nõukogu 20. septembri 2005. aasta määrust (EÜ) nr 1698/2005 Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) eraldatavate maaelu arengu toetuste kohta (2);

—

võttes arvesse oma 12. märtsi 2008. aasta resolutsiooni naiste olukorra kohta ELi maapiirkondades (3);

—

võttes arvesse 27.–29. aprillini 2010 ELi eesistujariigi Hispaania algatusel Cácereses toimunud seminari „Naised maapiirkonna jätkusuutlikus arengus” järeldusi (4);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta direktiivi 2010/41/EL füüsilisest isikust ettevõtjatena tegutsevate meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamise kohta, millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 86/613/EMÜ (5);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A7-0016/2011),

A.

arvestades, et Euroopas on prioriteetne maapiirkondade majanduslikult säästev arendamine ning majandusüksuste pikaaegne ja säästlik toimimine, ning arvestades, et hõredamalt asustatud agraarpiirkondade erilist potentsiaali tuleks kasutada ja arendada väärtusi hoidvalt ning nii, et tagatakse niisuguste piirkondade jätkuv asustatus;

B.

arvestades, et sõltuvalt raamtingimustest suudavad majanduslikult ja kultuuriliselt iseseisvad, toimiva piirkondliku ringlusega piirkonnad stabiilsemalt reageerida ülemaailmsetele muutustele;

C.

arvestades, et konkurentsivõimeline, mitmeotstarbeliselt toimiv põllumajandus on hädavajalik alus säästva arengu strateegiatele ja kaugemale ulatuvale ettevõtlusalasele tegevusele paljudes piirkondades, ning arvestades, et seda potentsiaali ei kasutata veel majandustegevuse tugevama mitmekesistamise protsessi raames kõikjal täielikult ära;

D.

arvestades, et maapiirkondi mõjutavad eelkõige elanikkonna vananemine, väike rahvastikutihedus ja mõnes piirkonnas ka rahvastikukadu;

E.

arvestades, et demograafilised muutused, väljaränne ja elanikkonna hulgas naiste osakaalu üldine vähenemine paljudes maapiirkondades on viinud selleni, et maapiirkondades ei ole tulevikus enam olemasoleva infrastruktuuriga võimalik tagada piisavat kodukohalähedast varustamist esmatarbekaupade ja -teenustega, esmast arstiabi ja hoolust, koolieelset haridust, kooliharidust, kutsealast ning akadeemilist alus- ega täiendkoolitust või piisavaid kultuurilisi ja vabaaja sisustamise võimalusi, või et majanduslikel põhjustel tuleb vastavad asutused sulgeda;

F.

arvestades, et 26,7 miljonist Euroopa Liidus korrapäraselt põllumajanduses töötavast inimesest on 42% naised ning et vähemalt ühte viiest põllumajandusettevõttest (umbes 29%) juhib naine;

G.

arvestades, et naiste osalemine asjaomases otsustusprotsessis ei kajasta piisavalt nende olulist panust kohalikku ja kogukonna arengusse;

H.

arvestades, et soolise võrdõiguslikkuse põhimõte on Euroopa 2020. aasta strateegia põhinõue ning seda tuleks edendada, et suurendada naiste aktiivset osalemist majandus- ja sotsiaalses tegevuses ning tagada inimõiguste austamine;

I.

arvestades, et majanduslike ja ühiskondlike muutuste taustal on maanaise kuvand viimastel aastakümnetel muutunud ja mitmekesistunud ning et naised on ise selle muutuse algatanud ja kujundanud, kusjuures naiste sotsiaalne ja majanduslik olukord nii liikmesriikide siseselt kui ka eri liikmesriikides on väga erinev;

J.

arvestades, et nüüdisaja ühiskonna naistel on oma isiklike perekondlike ja tööalaste sidemete taustal täita multifunktsionaalne roll ja just selles rollide paljususes suudavad nad anda ka olulise panuse arengusse ja uuendustesse kõikidel ühiskondlikel tasanditel, samuti panuse elukvaliteedi tõstmisesse, eelkõige maapiirkondades;

K.

arvestades, et eelkõige maapiirkondades on pere ja eakate eest hoolitsemine sageli naiste ülesanne;

L.

arvestades, et aastatepikkuste pingutuste tulemusena naispoliitikas ja tänu avaliku sektori intensiivsele toetusele hariduse, nõustamise ja ettevõtte asutamise algatuste valdkonnas, muu hulgas ka ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) teise samba raames, on saavutatud silmapaistvaid tulemusi meeste ja naiste elu-olu parandamisel maapiirkondades;

M.

arvestades, et hoolimata elusituatsioonide märkimisväärsest individualiseerumisest püsib naiste ja meeste jaoks põhimõtteline väljakutse ühendada ühelt poolt oma töö ning sotsiaalne ja kultuuriline tegevus ja teisalt vastutus perekonna eest;

N.

arvestades, et seda „multifunktsionaalset väljakutset” on tänapäeva ühiskonna tingimustes võimalik teostada üksnes siis, kui kasutatakse toetavaid teenuseid, hoolekandeasutusi ja -struktuure, mis peavad olema vastuvõetava hinnaga ning kättesaadavad;

O.

arvestades, et naise multifunktsionaalne roll maapiirkondades võib oluliselt mõjutada nüüdisaegset naise kuvandit meie ühiskonnas;

P.

arvestades, et nii meeste kui ka naiste tööhõive määr on maapiirkondades madal ning paljud naised ei osale tõepoolest kunagi tööturul, mistõttu ei ole nad ei töötutena registreeritud ega töötuse statistikas kajastatud;

Q.

arvestades, et põllumajanduses töötavate naiste, k.a põllumajandusettevõtjate naisabikaasade puhul, kes saavad lisateenistust (kombineeritud sissetulekud, iseseisvad füüsilisest isikust ettevõtjad või osalise tööajaga füüsilisest isikust ettevõtjad), aga ka ajutiste ja võõrtöötajate puhul on sotsiaalkaitse maapiirkondade tänapäevase ja säästva arengu lahutamatu element;

R.

arvestades, et põllumajandusettevõtte omanik on ainus isik, kes on kirjas pangadokumentides, toetuste dokumentides ja omandatud õiguste dokumentides, ning on samuti põllumajandusettevõtte ainus esindaja ühendustes ja rühmitustes;

S.

arvestades, et maaturism, mis hõlmab ka kaupade ja teenuste pakkumist maal turismile orienteeritud pereettevõtete ja ühistute kaudu, on madala riskiga äri, loob töökohti, võimaldab ühendada perekondlikud kohustused ja töö ning motiveerib maaelanikke maale jääma,

1.

juhib tähelepanu asjaolule, et soolise võrdõiguslikkuse edendamine on ELi ja selle liikmesriikide põhieesmärk; rõhutab, kui oluline on kõnealuse põhimõtte inkorporeerimine ühisesse põllumajanduspoliitikasse jätkusuutliku majanduskasvu ja maaelu arengu edendamise viisina;

2.

märgib, et tuleb teha jõupingutusi, et luua maapiirkondades kohalikele oludele sobivad elutingimused, mis oleksid võrreldavad linnapiirkondade omadega, et pakkuda naistele ja nende peredele alus maale jäämiseks ja edukaks eluks seal;

3.

nõuab maapiirkonna kui mitmekülgse ning integratiivse töö- ja ettevõtluspiirkonna arendamist ning naiste võtmefunktsiooni, teadmiste ja kompetentsi kasutamist sel eesmärgil;

4.

kutsub seetõttu komisjoni üles järgmise mitmeaastase finantsraamistiku üle peetavatel läbirääkimistel mitte enam vähendama põllumajanduskulude osakaalu kogueelarves;

5.

rõhutab, et mitmesugused, k.a teenustele orienteeritud põllumajandusettevõtted (nt turismitalud, toodete otse turustamine, sotsiaalteenused, nagu eakate hooldus ning lastehoid, õppimine talus pikapäevarühma raames jne) on maapiirkondade teenuste osutamise olulised alustalad ja neid tuleks ühise ÜPP kaudu jätkusuutlikult toetada; nõuab seetõttu, et selliseid teenuseid edendataks ÜPP kaudu ning et seega avataks uusi perspektiive ja tasustatavaid töövõimalusi naistele ning hõlbustataks oluliselt ka pere- ja tööelu ühitamist;

6.

nõuab omaalgatuslike dünaamiliste arengustrateegiate edendamist maal elavatele meestele ja naistele omase loomingulisuse toetamise vahendina, kasutades iga maakogukonna konkreetseid traditsioonilisi ressursse;

7.

rõhutab elujõulise, dünaamilise ja mitmekesise elanikkonnaga maakeskkonna olulisust; toonitab sellega seoses noorte naiste jaoks asjakohaste arenguvõimaluste ja väljakutsete tähtsust;

8.

nõuab, et maapiirkondades kujundataks raamtingimused selliselt, et kõikide põlvkondade naised jääksid oma vahetusse keskkonda ning saaksid selle keskkonna taaselustamisele ja arengule kaasa aidata;

9.

rõhutab põllumajandusettevõtjate ja põllumajandusettevõtete töötajate ennetähtaegselt pensionile jäämise võimaluse tähtsust, arvestades maapiirkondade naiste elutingimusi; kutsub liikmesriike, kes ei ole neid võimalusi rakendanud, seda tegema;

10.

nõuab sellega seoses täiendavaid jõupingutusi kõikide maapiirkondade varustamiseks kaasaaegseima IT infrastruktuuriga, eelkõige piisava juurdepääsuga lairibaühendusele, ning meetmete võtmist hõlbustamaks juurdepääsu info- ja kommunikatsioonitehnoloogiale ning edendamaks võrdseid võimalusi niisuguse juurdepääsu osas ning selle kasutamise alase asjakohase koolituse osas; juhib tähelepanu asjaolule, et ebapiisav juurdepääs lairibaühendusele takistab väikeettevõtjate kasvu paljudes maapiirkondades üle kogu ELi; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid täidaksid oma kohustuse parandada lairibaühenduse pakkumist maapiirkondades konkurentsivõime edendamise viisina;

11.

nõuab, et maapiirkondade naiste hulgas edendataks ja toetataks elektroonilisi ettevõtlusvorme, nt e-ärisid, mis võimaldaksid teha äri sõltumata kaugusest suurtest linnakeskustest;

12.

juhib tähelepanu asjaolule, et sarnaselt linnapiirkondadega on ka maapiirkondades ülimalt oluline parandada igapäevaeluga seotud infrastruktuuri, asutuste ja teenuste kvaliteeti ja juurdepääsetavust, et võimaldada meestel ja naistel tasakaalustada oma pere- ja tööelu ja tagada elanikkonna püsimajäämine maapiirkondades; see hõlmaks lastehoidu põllumajandusettevõtte infrastruktuuri osana (näiteks nn põllumajandusettevõtte lastesõimed ja muud eelkooliasutused), tervishoiuteenuseid, haridusasutusi (sh elukestvaks õppeks), vanurite ja muude ülalpeetavate asutusi ja hooldust, asendusteenuseid haiguse või raseduse korral, kodukohalähedast varustamist esmatarbekaupadega ning vabaaja veetmise ja kultuuriasutusi; nõuab põllumajanduspoliitika raamtingimuste kujundamist nii, et maapiirkondade naistel oleks võimalik realiseerida oma võimeid mitmeotstarbelise ja jätkusuutliku põllumajanduse elluviimisel;

13.

nõuab liikmesriikidelt tungivalt, et nad kasutaksid struktuurifonde ja Ühtekuuluvusfondi maapiirkondades hea transpordi infrastruktuuri puudumise probleemi lahendamiseks ja rakendaksid positiivset poliitikat transpordi kättesaadavuse parandamiseks kõigi jaoks, eriti puudega inimestele, kuna transport on jätkuvalt kõige rohkem naisi mõjutavat sotsiaalset tõrjutust ja ebavõrdsust tekitav tegur ühiskonnas;

14.

nõuab maaelu arengu poliitika tugevamat suunatust uuenduslike ja jätkusuutlike elu- ja töötingimuste loomisele maapiirkondades;

15.

kutsub ELi institutsioone, liikmesriike ning piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles toetama edendamis- ja nõustamisprojekte seoses uuenduslike, peamiselt põllumajanduslike tootmisettevõtete loomisega maapiirkondades, mis on võimelised pakkuma uusi töökohti eelkõige naistele sellistes tegevusvaldkondades nagu põllumajandustoodetele väärtuse lisamine ning neile turustusvõimaluste otsimine, uute tehnoloogiate kasutamine ning piirkondliku majanduse mitmekesistamisse panustamine ja teenuste osutamine töö- ja pereelu ühitamise võimaldamiseks;

16.

juhib tähelepanu sellele, et seoses uuenduslike pakkumistega tuleks kasutada ÜPP teise samba naisteteemaliste projektidega (eelkõige 3. telg ja programm Leader+) seni omandatud positiivseid kogemusi ning teha kindlaks parimate tavade näited;

17.

nõuab, et maaelu arengu strateegiates pöörataks erilist tähelepanu naiste rollile Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel, eelkõige algatustele, mis keskenduvad innovatsioonile ning teadus- ja arendustegevusele;

18.

tervitab sellega seoses Euroopa Sotsiaalfondi / EQUALi projekte, mis püüavad rõhutada ja parandada naiste positsiooni põllumajanduses ja maapiirkondades;

19.

nõuab, et uues EAFRD määruses sätestataks konkreetsed meetmed naiste toetamiseks programmitöö perioodil 2014–2020, mis mõjuksid soodsalt naiste tööhõivele maapiirkondades;

20.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles aitama kaasa informatiivse andmebaasi loomisele naiste majandusliku ja sotsiaalse olukorra kohta, samuti naiste osalemise kohta maapiirkondade ettevõtluses, ning optimeerima olemasolevate andmete (nt Eurostati vahendusel saadud andmed) töötlemist, et oleks võimalik sihipäraselt välja töötada poliitilisi meetmeid;

21.

on veendunud, et maapiirkondade tingimusi arvesse võttes tuleb säilitada ja välja ehitada spetsiifilised maateemalised haridus- ja nõustamiskeskused, eelkõige seoses põllumajandusettevõtete finantsjuhtimisega;

22.

peab vajalikuks töötada Euroopa maapiirkondade naiste võrgustiku (või naisühenduste võrgustiku) loomise suunas ning juhib tähelepanu edule, mis saavutati ühise põllumajanduspoliitika teise samba meetmetega;

23.

tunnustab olemasolevate naisvõrgustike olulist rolli eri tasanditel, eriti maapiirkondade kohalikul tasandil edendamise ja üldsuse suhtumise osas nendesse piirkondadesse; juhib tähelepanu asjaolule, et kõnealused võrgustikud vajavad kohalikul, riiklikul ja Euroopa tasandil suuremat ühiskondlikku tunnustust ning rohkem poliitilist ja rahalist toetust, pidades silmas nende suurt panust suurema võrdõiguslikkuse saavutamisse, eelkõige naiste koolituse osas maapiirkondades ja kohaliku arengu projektide käivitamise osas, sealhulgas teavituskampaaniad sõeluuringute kohta, et tagada naistel esinevate vähktõve liikide (emakakaelavähk, rinnavähk jne) varane diagnoosimine; kutsub liikmesriike üles toetama naiste suuremat osalemist poliitilises protsessis, kaasa arvatud naiste nõuetekohast esindatust institutsioonide, äriühingute ja ühenduste juhatustes;

24.

nõuab, et sotsiaalsüsteem tagaks maapiirkondade naistele piisavad soodustused, mis arvestaksid naiste spetsiifilist olukorda tasustatava töö ja pensioniõiguste osas;

25.

tunneb sellega seoses heameelt direktiivi 2010/41/EL üle ja kutsub liikmesriike üles seda esimesel võimalusel ja tõhusalt rakendama, et tagada eelkõige, et

26.

juhib tähelepanu asjaolule, et iseäranis maapiirkondades on vaja jätkusuutlikke strateegiaid kutseoskuste säilitamiseks naiste puhul, kes otsustavad teha karjääripausi perekonna eest hoolitsemise või hooldusperioodi kasuks; nõuab töö ja pereelu ühitamise hõlbustamist, et naiste osalust eri töövormides võimaldada, säilitada ja edasi arendada;

27.

juhib tähelepanu asjaolule, et põllumajandusettevõtete mitmekesistamine on maamajanduses üha olulisem aspekt; märgib, et naiste roll põllumajandusettevõtete mitmekesistamise projektide algatamisel, arendamisel ja juhtimisel on oluline;

28.

nõuab naiste ettevõtlusvalmiduse ja algatuste edendamist, eelkõige edendades naiste omandit, naisettevõtjate võrgustikke ning töötades lisaks välja finantssektori raamtingimused, mis hõlbustaksid maapiirkonna naisettevõtjate puhul (kaasa arvatud iseseisvad füüsilisest isikust naisettevõtjad, osalise tööajaga füüsilisest isikust naisettevõtjad, kelle sissetulek on väike, ja noored naised) juurdepääsu investeeringutele ja laenudele, nii et nad muutuksid turul tegutsemisvõimelisemaks ja suudaksid rajada stabiilse majandusliku põhialuse; nõuab ka meetmete võtmist naiste ettevõtlusvalmiduse ja sellealaste oskuste parandamiseks, et edendada nende esindatust ettevõtete ja ühingute juhtorganites;

29.

kutsub asjaomaseid riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi üles innustama naisi osalema kohalikes tegevusrühmades, sõlmima programmi Leader raames kohalikke partnerlussidemeid ning tagama juhatustes sooliselt tasakaalustatud osalemise;

30.

nõuab, et ettevõtete ja piirkondade arengustrateegiates arvestataks rohkem naiste põllumajanduslikku ja põllumajandusvälist erialast kompetentsust, rõhutab, kui oluline on naispõllumajandusettevõtjatele ja muudele maapiirkondades tegutsevatele naistele tootjate ja ettevõtjatena kvalifikatsiooni ja koolituse saamine, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma koostöös piirkondlike ja kohalike omavalitsuste, maapiirkondade organisatsioonide ning naiste ja põllumajandustootjate ühendustega stiimuleid, et edendada naiste osalemist tööjõus, kõrvaldada naiste igasugune diskrimineerimine töökohal ning parandada naiste koolitust, sealhulgas täiendõppele ja erikursustele haridusasutustes parema juurdepääsu edendamise kaudu, teha asjakohaseid ettepanekuid maaelu arengu meetmete kohta maaelu arengu programmide 3. telje raames ning ergutada olemasolevaid algatusi; juhib tähelepanu asjaolule, et kõnealused meetmed aitavad kaasa maapiirkondades sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisele ning et naistel on suurem oht vaesusesse sattuda kui meestel;

31.

nõuab, et toetataks poliitilisi püüdlusi edendada naiste rolli põllumajanduses seeläbi, et nende jaoks muudetakse põllumajandusliku ettevõtlusega tegelemine faktiliselt ja õiguslikult lihtsamaks, seda ka ettevõtte omamise seisukohalt, et nad oma ettevõtlusalase kaasvastutuse alusel oleksid tihedamalt seotud ettevõtte õiguste ja kohustustega, mille hulka kuulub ka huvide esindamine põllumajanduslikes organites ja reaalne osasaamine kõikidest ettevõtlustuludest;

32.

nõuab, et toetataks nais- ja põllumajandusettevõtjate organisatsioone, mis etendavad olulist rolli uute arenguprogrammide edendamisel ja algatamisel ning mitmekesistamisel niisugusel viisil, et naised saavad rakendada uusi ideid maapiirkondades tootmise ja teenuste osutamise mitmekesistamiseks;

33.

on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika tulevase reformi raames tuleks arvesse võtta ja esmatähtsaks pidada maapiirkondades elavate naiste vajadusi ja põllumajanduses töötavate naiste rolli nii teatavatele teenustele juurdepääsul kui ka toetuste saamisel vastavalt iga liikmesriigi piirkondlikele vajadustele;

34.

on veendunud, et keskpikas perspektiivis peaksid naised olema asjakohaselt esindatud kõikides põllumajanduse sektori poliitilistes, majanduslikes ja sotsiaalsetes organites, et otsustusprotsessi jõuaksid nii naiste kui ka meeste vaatenurgad; rõhutab, kui tähtis on kehtestada erimeetmed naiste kasuks, et tagada naiste osalemine kõnealustes organites võrdsetel alustel;

35.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võimaldama naiste paremat juurdepääsu maale ja laenudele, et julgustada naisi seadma end sisse maapiirkondadesse ning osalema põllumajandussektoris;

36.

nõuab, et koondataks senised strateegiad, mis käsitlevad põllumajanduses töötavate naiste (põllumajandusettevõtjad, põllumajandusettevõtte töötajad, hooajatöötajad jne) sotsiaalset kaitset, sealhulgas direktiivi 2010/41/EL rakendamine, pidades silmas riikide omandi- ja maksuõigust, ning et need kogemused tehtaks liikmesriikides põllumajanduses töötavate naiste nõuetekohase sotsiaalse kaitse parandamise eesmärgil kättesaadavaks;

37.

rõhutab, et maapiirkondade naiste elutingimusi käsitlevas Euroopa poliitikas tuleb arvesse võtta ka põllumajandusettevõtetes hooajatöötajatena töötavate naistest sisserändajate elu- ja töötingimusi, eelkõige piisava majutuse, sotsiaalkaitse, tervisekindlustuse ja tervishoiu vajaduse osas; toonitab vajadust väärtustada kõnealuste naiste tööd võimalikult palju;

38.

kutsub komisjoni üles lisama oma 2011. aastal vastavalt nõukogu 20. septembri 2005. aasta määruse (EÜ) nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta) artikli 14 lõikele 1 esitatavale kokkuvõtvale aruandele süvaanalüüsi maapiirkondades naiste olukorra suhtes võetud meetmete mõju kohta;

39.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

2.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 296/19

—

võttes arvesse ühinemislepingu protokolli nr 4 Ignalina tuumaelektrijaama kohta Leedus ja protokolli nr 9 Bohunice V1 tuumaelektrijaama esimese ja teise reaktori kohta Slovakkias, samuti Bulgaaria Vabariigi ja Rumeenia Euroopa Liitu vastuvõtmise tingimusi ja korda käsitleva protokolli artiklit 30;

—

võttes arvesse nõukogu määrusi protokolli nr 4 (Ignalina tuumaelektrijaama kohta Leedus) rakendamise kohta (1), protokolli nr 9 (Bohunice V1 tuumaelektrijaama esimese ja teise reaktori kohta Slovakkias) rakendamise kohta (2) ja Bulgaaria Kozloduy tuumaelektrijaama esimese kuni neljanda reaktori tegevuse lõpetamiseks antava liidu rahalise abi kohta (Kozloduy programm) (3);

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Parlamendile ja nõukogule tuumarajatiste dekomisjoneerimiseks eraldatud rahaliste vahendite kasutamise kohta (KOM(2007)0794) ja sellega kaasnevat dokumenti dekomisjoneerimise rahastamise andmete kohta ELis (SEK(2007)1654);

—

võttes arvesse komisjoni 24. oktoobri 2006. aasta soovitust tuumarajatiste sulgemiseks ette nähtud rahaliste vahendite haldamise kohta (4);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse eelarvekontrollikomisjoni raportit ning tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni arvamust (A7-0054/2011),

A.

arvestades, et kolmes ELi kandidaatriigis – Leedus, Slovakkias ja Bulgaarias – tegutsesid vanad tuumaelektrijaamad, mille suhtes lepiti kokku, et nad suletakse, ning ühinemisläbirääkimistel pandi paika konkreetsed kuupäevad nende kolme tuumaelektrijaama reaktorite sulgemiseks lühikese aja jooksul;

B.

arvestades, et EL tunnistas, et kõnealuse kolme tuumaelektrijaama reaktorite lühikese aja jooksul sulgemise ja hilisema dekomisjoneerimisega kaasneb märkimisväärne rahaline ja majanduslik koormus, millega asjaomased liikmesriigid ise ei suuda täielikult toime tulla, ning seepärast nähti ühinemislepingutes ja hilisemates nõukogu määrustes nende lepingute rakendamise kohta ette rahaline abi asjaomastele liikmesriikidele; arvestades siiski, et puudus selge otsus selle kohta, kas abi peaks katma dekomisjoneerimise kõik kulud või hüvitama kõik majanduslikud tagajärjed; arvestades, et nii Bulgaaria kui ka Slovakkia on praegu endiselt elektri netoeksportijad;

C.

arvestades, et abiga nähakse ette meetmed järgmistes valdkondades:

D.

arvestades, et abi andmist alustati enne ühinemist ja enne asjaomaste reaktorite sulgemist ning rahaline toetus kogunes rahvusvahelistesse tuumaelektrijaamade dekomisjoneerimise toetusfondidesse, samas kui administratiivsed ettevalmistused jätkusid;

E.

arvestades, et tuumarajatiste dekomisjoneerimine ja nende jäätmete käitlemine on tehniliselt keerukas operatsioon, mis nõuab ulatuslikke rahalisi vahendeid ning toob kaasa keskkonnaalase, tehnilise, sotsiaalse ja rahalise vastutuse,

1.

märgib, et Leedu, Slovakkia ja Bulgaaria on täitnud ühinemislepinguga võetud kohustused sulgeda õigeaegselt reaktorid kolmes tuumaelektrijaamas: Ignalina tuumaelektrijaama esimene reaktor suleti 31. detsembril 2004 ja teine reaktor 31. detsembril 2009; Bohunice V1 tuumaelektrijaama esimene reaktor suleti 31. detsembril 2006 ja teine reaktor 31. detsembril 2008; Kozloduy tuumaelektrijaama esimene ja teine reaktor suleti 31. detsembril 2002 ning kolmas ja neljas reaktor 31. detsembril 2006;

2.

märgib samuti, et kõik kolm liikmesriiki püüdsid reaktorite sulgemist käsitlevate poliitiliste kohustuse uuesti läbi rääkida ja see tõi kaasa viivitusi;

3.

märgib, et rahalise abi eraldamiseks on olemas õiguslik alus; märgib, et summad määratakse igal aastal kindlaks komisjoni otsusega, lähtudes konkreetsetest iga-aastastest konsolideeritud programmdokumentidest, mis tagab kontrolli heakskiidetud projektide arengu ja rahastamise üle;

4.

märgib, et ELi piiratud kogemuste ja andmete tõttu dekomisjoneerimise valdkonnas lepiti rahalise abi osutamises kokku ilma rahalise ülempiiri kindlaksmääramise võimaluseta; märgib, et isegi pärast dekomisjoneerimiskavade ja -strateegiate väljatöötamist ei olnud ülempiiri tingimusi ikka veel täpsustatud, mis tähendas seda, et täiendava rahalise abi eraldamine tuli otsustada etapiviisiliselt ja juhtumipõhiselt;

5.

on seisukohal, et komisjoni abi eesmärk on toetada nimetatud kolme liikmesriiki kindlaksmääratud varajastest sulgemistähtaegadest tuleneva rahalise ja majandusliku koormusega toimetulekul ning katta paljude oluliste dekomisjoneerimistööde kulud, investeerida energeetikaprojektidesse, mille eesmärk on vähendada energiasõltuvust ning aidata leevendada tuumaelektrijaamade dekomisjoneerimise sotsiaalset mõju; märgib siiski, et kõigil kolmel juhul on tuumaelektrijaamade dekomisjoneerimise kulud ületanud ELi kavandatud abi ja tõenäoliselt ületavad ka esialgseid hinnanguid; märgib, et suur osa vahenditest on kulutatud energeetikaprojektidele ja mitte rahalise abi peamise eesmärgi jaoks, milleks on tuumaelektrijaamade dekomisjoneerimine;

6.

usub, et Euroopa Liidu solidaarsuse kontseptsioon aitab tõhusalt kaasa lühikese aja jooksul sulgemise majanduslike tagajärgede leevendamisele energiasektoris; märgib siiski, et käesoleva raporti ettevalmistamise ajal oli dekomisjoneerimine alles algusfaasis;

7.

märgib, et asjaomaste tuumaelektrijaamade dekomisjoneerimine tuleb seada kõikide eurooplaste ohutuse ja tervise seisukohalt prioriteediks;

8.

kardab, et dekomisjoneerimistöödeks vajalike rahaliste vahendite puudumine põhjustab viivitusi tuumaelektrijaamade dekomisjoneerimisel ning ohustab keskkonda ja inimeste tervist;

9.

rõhutab, et ohutuse küsimus on kõnealuse varakult suletud kolme tuumaelektrijaama reaktorite dekomisjoneerimise seisukohast põhilise tähtsusega; kutsub seepärast nõukogu, komisjoni ja liikmesriike üles pidama nimetatud asjaolu meeles mis tahes tulevaste otsuste langetamisel tuumaelektrijaamade dekomisjoneerimise kohta üldiselt ja kõnealuse kolme dekomisjoneerimisprogrammi osas konkreetselt; kutsub komisjoni üles tagama piisava kooskõlastamise liikmesriikidega ja kehtestama täpsed ajakavad projektide lõpetamiseks;

10.

märgib murega, et kolme kõnealuse programmi detailsed dekomisjoneerimiskavad ei ole veel valmis ja seetõttu ei ole piisavat teavet ei ajakavade, konkreetsete projektide maksumuse ega nende rahastamise allikate kohta; nõuab seetõttu tungivalt, et asjaomased riiklikud asutused viiksid kavade koostamise lõpule, komisjon annaks selle protsessi kohta aru ja esitaks dekomisjoneerimisprojektide üksikasjaliku pikaajalise finantsplaneeringu; kutsub komisjoni üles kirjeldama selgelt kõnealuste kavade lõpuleviimiseks vajaliku ELi rahastamise mahtu;

11.

kutsub komisjoni üles uurima viise, kuidas muuta ELi meetodeid dekomisjoneerimise rahastamiseks, pidades silmas liikmesriikide ja nende haldusstruktuuride rakendatavaid strateegiaid, ning lihtsustada rahaliste vahendite haldamise eeskirju nii, et need ei mõjutaks dekomisjoneerimise ohutust ja turvalisust;

12.

märgib, et dekomisjoneerimise rahastamises ja dekomisjoneerimisprotsessis osalejate vahel ei ole vastutus selgelt jagatud; usub, et ELi abi rakendamise eest peaks vastutama põhiliselt komisjon ning ette tuleks näha ühine juhtimine koos Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupangaga;

13.

on seisukohal, et hankelepingute puhul oleks soovitatav Euroopa ettevõtjate kasuks rakendada ühenduse vastastikkuse kriteeriumit, rakendades eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi nr 2004/17/EÜ (millega kooskõlastatakse muuhulgas energeetikasektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused) artiklis 58 sätestatud põhimõtteid;

14.

märgib, et Euroopa Liidu kogu rahaline abi nimetatud kolmele liikmesriigile kuni 2013. aasta lõpuni on 2 847,78 miljonit eurot; juhib tähelepanu asjaolule, et ehkki tuumaelektrijaamade vahel on erinevusi, eriti kütuse ladustamise osas, on programmide tehnoloogia põhimõtteliselt sama; märgib siiski, et eraldatud summades on aga märkimisväärseid erinevusi: Ignalina (2 reaktorit) 1 367 miljonit eurot, Bohunice (2 reaktorit) 613 miljonit eurot ja Kozloduy (4 reaktorit) 867,78 miljonit eurot,

15.

märgib, et vastavalt 2009. aasta lõpu andmetele oli olukord liikmesriikides välja makstud summade osas erinev, mis tulenes peaasjalikult erinevatest sulgemise tähtaegadest – Ignalina: kokku 1 367 miljonit eurot, kulukohustuste assigneeringud 875,5 miljonit eurot (64,04 %), välja makstud 760,4 miljonit eurot (55,62 %); Bohunice: kokku 613 miljonit eurot, kulukohustuste assigneeringud 363,72 miljonit eurot (59,33 %), välja makstud 157,87 miljonit eurot (25,75 %); Kozloduy: kokku 867,78 miljonit eurot, kulukohustuste assigneeringud 567,78 miljonit eurot (65,42 %), välja makstud 363 149 miljonit eurot (41,84 %);

16.

on seisukohal, et fondide haldamine ja nende vahendite kasutamine peab olema täiesti läbipaistev; tunnistab, et energiaturul ausa konkurentsi tagamiseks on oluline rahaliste vahendite usaldusväärne ja läbipaistev haldamine, millele lisandub asjakohane väliskontroll; soovitab läbipaistvust ja üldsuse osalemist selles valdkonnas;

17.

võtab teadmiseks järgmised läbiviidud auditid ja hindamised: Leedule ja Slovakkiale antava dekomisjoneerimise abi vahehindamine (2007), komisjoni siseauditid kõigi kolme programmi kohta 2007. aastal, Euroopa Kontrollikoja 2008. ja 2009. aasta auditid projektijuhtimise keskasutuse kohta seoses Ignalinaga, Euroopa Kontrollikoja audit kinnitava avalduse ettevalmistamise kohta 2008. aastal, Euroopa Kontrollikoja teostatavusuuring 2009. aastal, ning märgib ära koostamisel olevad dokumendid: komisjoni teatis, mida on oodata 2011. aasta alguses, komisjoni välisaudit Bohunice dekomisjoneerimise toetamise rahvusvahelise fondi (BIDSF) kohta, Euroopa Kontrollikoja täiemahuline tulemusaudit kõigi kolme programmi kohta;

18.

on seisukohal, et võttes arvesse suuri rahasummasid, fondide kasutamise uudsust, protsessi käigus esile kerkinud ootamatuid tegureid, millele järgnesid mitmed muudatused, kohandamised ja täiendavate summade eraldamine, tundub läbiviidud auditite arv ja ulatus olevat ebapiisav; peab kahetsusväärseks, et komisjoni 2007. aasta vahehindamise aruanne Leedu ja Slovakkia dekomisjoneerimise abi kohta ei hõlmanud Bulgaariat (kellele anti sellel ajal juba abi);

19.

peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole esitanud Euroopa Parlamendile igal aastal aruannet tuumaelektrijaamade dekomisjoneerimiseks eraldatud rahaliste vahendite kasutamise kohta; kutsub komisjoni seetõttu üles jälgima, kas tehakse edusamme vahendite kasutamisel ja kas peab paika ennustus, et kõnealuse kolme tuumaelektrijaama konkreetsete reaktorite dekomisjoneerimiseks kogunenud vahendid kasutatakse ära kolme järgmise aasta jooksul, ning esitama Euroopa Parlamendile igal aastal selle kohta aruande;

20.

kutsub komisjoni üles viima läbi analüüsi, et teha kindlaks, kas on olemas võimalus eraldada kuni aastani 2013 vahendeid eelseisvate dekomisjoneerimisprojektide jaoks, eriti kuna dekomisjoneerimise litsentsid väljastatakse Bohunicele 2011. aasta juulis ja Kozloduyle 2011. ja 2012. aasta lõpus;

21.

kutsub komisjoni üles esitama enne ELi rahaliste vahendite edasist eraldamist võrdlusandmed dekomisjoneerimisprotsessi eri etappide esialgsete ja muudetud ajakavade kohta, samuti meetmete kohta energeetika- ja sotsiaalvaldkonnas;

22.

kutsub komisjoni üles andma teada konkreetsetest edusammudest, mis tulenevad liikmesriikide korralduskomitee loomisest 2007. aastal, et toetada komiteed abiprogrammide rakendamisel, ning andma aru pärast seda aset leidnud menetluslikest muudatustest;

23.

märgib, et Euroopa Kontrollikoja audit on alles käimas; soovib, et see aitaks selgitada vahendite kasutamise eesmärke ja nende tõhusust, samuti otstarbekaid ettepanekuid tulevikuks, ning hinnata dekomisjoneerimise täiendava rahastamise vajadust; rõhutab, et kuna tegemist on täiemahulise tulemusauditiga, peaks see selgitama järgmist:

24.

teeb ettepaneku täpsustada ajavahemikul 2007–2013 eraldatavatest ELi vahenditest rahastatavate edasiste tegevuste puhul järgmist:

25.

märgib murega, et puudub kõigi kolme projekti ELi koordinaatorite ja ekspertide rühm, mis oleks võimaldanud käsitleda dekomisjoneerimisprogrammi ELi kogemustel põhineva tervikpaketina, võimaldades tekitada kolme juhtumi vahel koostoime;

26.

rõhutab, et tegevuse paremaks kavandamiseks ja üksteiselt saadud kogemuste jagamiseks on vaja paremat koordineerimist nende kolme programmi vahel; on arvamusel, et reaktorite kasutuselt kõrvaldamiselt nende majandusliku eluea lõpus ja sellealastest kogemustest võib kasu saada ka Euroopa Liit tervikuna; kutsub seetõttu kõiki asjaomaseid osalejaid arendama ja koguma parimaid dekomisjoneerimistavasid ning tagama saadud kogemuste ja andmete parima kasutamise riikides, kus on tuumaelektrijaamad;

27.

kutsub komisjoni üles moodustama koordineerimisrühma, mille ülesandeks on

28.

märgib, et dekomisjoneerimise rahastamisele tuleks kohaldada põhimõtet „saastaja maksab” ning tuumarajatise käitaja peaks tagama, et tuumarajatise tootliku perioodi vältel pannakse kõrvale piisavalt rahalisi vahendeid, et katta tulevasi dekomisjoneerimiskulusid;

29.

märgib, et kuna reaktorid suleti lühikese aja jooksul, ei olnud võimalik plaanikohaselt koguda vajalikke summasid asjaomastesse riiklikesse fondidesse, mille eesmärk oli katta kõik tuumaelektrijaamade dekomisjoneerimisega seotud kulud;

30.

palub komisjonil uurida võimalusi, võttes arvesse liikmesriikides rakendatavaid eri strateegiaid, kuidas ühtlustada lähenemisviise, mis käsitlevad dekomisjoneerimise rahastamist ELis, et tagada vajalike rahaliste vahendite õigeaegne kogunemine, mis ei kahjustaks dekomisjoneerimisprotsessi ohutust ega turvalisust;

31.

väljendab heameelt asjaolu üle, et enamikku Ignalina programmi projektidest energiatõhususe ja elektrienergia varustuskindluse suurendamiseks praegu kas rakendatakse või on juba rakendatud;

32.

märgib murega, et peamised jäätmete infrastruktuuri projektid (kasutatud kütuse ladustamine ja jäätmehoidla projekt) on ajakavast tõsiselt maha jäänud, mis on toonud kaasa täiendavaid kulusid võrreldes esialgsete hinnangutega; märgib, et mänguruum süsteemis on peaaegu ammendunud ja hilinemised võivad hakata mõjutama kogu dekomisjoneerimiskava kriitilist faasi, millega kaasnevad sellevõrra suuremad kulud; kutsub komisjoni üles andma teada projekti ajakava ümberhindamise tulemustest;

33.

märgib, et suur osa vahenditest eraldati energeetikaprojektidele, et dekomisjoneerimiseks on vaja veel märkimisväärseid summasid ning riiklikest vahenditest selleks ei piisa: riiklikku Ignalina tuumaelektrijaama dekomisjoneerimisfondi on kogunenud veidi üle 100 miljoni euro (samas kui ainuüksi dekomisjoneerimise tehnilised kulud ulatuvad 987 miljonist eurost 1 300 miljoni euroni), millest märkimisväärne osa on kasutatud muudele kui dekomisjoneerimisprojektidele; nõuab, et selles osas võtaks eelkõige liikmesriik asjakohaseid meetmeid;

34.

väljendab heameelt Bohunice programmi edusammude üle;

35.

märgib, et kui tuumarajatiste, eeskätt V1 reaktorite dekomisjoneerimiseks ja varustuskindluse tagamiseks on ette nähtud ühenduse abi, siis riiklikus tuumafondis ei ole käimasoleva A1 dekomisjoneerimisprojekti rahastamiseks ette nähtud ühtegi konkreetset allikat;

36.

märgib, et mõne dekomisjoneerimisprojekti rakendamisel (piirkonna füüsilise kaitsesüsteemi rekonstrueerimine, vanade jäätmete käitlemise projekt ja radioaktiivsete jäätmete ajutise hoidla rajamine Bohunices) on ajakavast oluliselt maha jäädud; nõuab tungivalt, et komisjon ja Slovakkia pool astuksid samme, et hoida ära hilinemisi, mis võivad ohtu seada dekomisjoneerimistööde ajakava;

37.

väljendab heameelt Kozloduy programmi üldiselt heade tehniliste ja finantstulemuste üle, samuti 1.–4. reaktori dekomisjoneerimise strateegia läbivaatamise üle – see muudeti algsest viivitatud lammutuse strateegiast kohese pideva lammutuse strateegiaks;

38.

märgib murelikult, et eraldatud riiklike vahendite jaotamisel on üsna suur osa eraldatud energeetikaprojektidele; kutsub komisjoni üles teostama järelevalvet ülejäänud energeetikaprojektide rakendamise üle ja andma aru selle tulemustest; nõuab, et Kozloduy programmi ülejäänud ajavahemikul suureneks dekomisjoneerimist ja jäätmeid käsitlevate projektide osakaal;

39.

rõhutab, et vaja on laiaulatuslikku haldusalast kooskõlastamist radioaktiivsete jäätmete riikliku ettevõtte (SERAW) ja Kozloduy tuumaelektrijaama vahel, kes vastutavad praegu vastavalt esimese ja teise reaktori ning kolmanda ja neljanda reaktori eest; kutsub Bulgaaria osapoolt üles analüüsima ja viivitamata rakendama vajalikke tõhustamismeetmeid jagatud haldamise valdkonnas ja/või viima 1.–4. reaktori ühise haldamise alla;

40.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning Bulgaaria, Leedu ja Slovakkia valitsustele.

2.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 296/26

—

võttes arvesse inimõiguste, eelkõige naiste õiguste alaseid sätteid ÜRO õigusaktides, nagu ÜRO põhikiri, inimõiguste ülddeklaratsioon, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt, majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt, inimkaubanduse ja kupeldamise keelustamise konventsioon, konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ja selle fakultatiivne protokoll, piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastane konventsioon, 1951. aasta pagulasseisundi konventsioon ning selles sätestatud tagasi- ja väljasaatmise lubamatus;

—

võttes arvesse teisi naistevastase vägivalla alaseid ÜRO dokumente, nagu 25. juuni 1993. aasta Viini deklaratsioon ja tegevuskava, mis võeti vastu inimõiguste maailmakonverentsil (A/CONF. 157/23), ning 20. detsembri 1993. aasta deklaratsioon naistevastase vägivalla likvideerimise kohta (A/RES/48/104);

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 12. detsembri 1997. aasta resolutsiooni kuritegude ennetamiseks ja naistevastase vägivalla likvideerimiseks võetavate kriminaalõiguse meetmete kohta (A/RES/52/86), 18. detsembri 2002. aasta resolutsiooni naistevastaste aukuritegude kaotamiseks meetmete võtmise kohta (A/RES/57/179) ja 22. detsembri 2003. aasta resolutsioon naistevastase koduvägivalla likvideerimise kohta (A/RES/58/147);

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku eriraportööride aruandeid naistevastase vägivalla kohta ja naiste diskrimineerimise likvideerimise komitee soovitust nr 19 (11. istungjärk, 1992);

—

võttes arvesse 15. septembril 1995. aastal toimunud neljandal ülemaailmsel naisteteemalisel konverentsil vastu võetud Pekingi deklaratsiooni ja tegevusplatvormi ning Euroopa Parlamendi 18. mai 2000. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusplatvormi järelmeetmete kohta (1), 10. märtsi 2005. aasta resolutsiooni neljanda ülemaailmse naisteteemalise konverentsi järelmeetmete kohta – tegevusplatvorm (Peking+10) (2) ja 25. veebruari 2010. aasta resolutsiooni Pekingi tegevusplatvormi järelmeetmete kohta (Peking+15) (3);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat;

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 19. detsembri 2006. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kõigi vormide kaotamiseks tehtavate jõupingutuste tugevdamise kohta (A/RES/61/143) ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325 ja 1820 naiste, rahu ja julgeoleku kohta;

—

võttes arvesse 2008. aasta detsembris tulevase Euroopa Nõukogu konventsiooni ettevalmistamiseks moodustatud Euroopa Nõukogu naistevastase ja koduvägivalla ennetamise ja sellega võitlemise ajutise komitee tööd;

—

võttes arvesse tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogu 8. märtsi 2010. aasta järeldusi vägivalla kohta;

—

võttes arvesse oma 14. detsembri 2010. aasta seisukohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu kohta, mis käsitleb Euroopa lähenemiskeeldu (4);

—

võttes arvesse oma 26. novembri 2009. aasta resolutsiooni naistevastase vägivalla kaotamise kohta (5);

—

võttes arvesse oma 21. aprilli 2009. aasta deklaratsiooni kampaania „Ütle EI naistevastasele vägivallale” kohta (6);

—

võttes arvesse oma 24. märtsi 2009. aasta resolutsiooni naiste suguelundite moonutamise vastase võitluse kohta Euroopa Liidus (7);

—

võttes arvesse naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegiat (2010–2015), mille komisjon esitas 21. septembril 2010;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni raportit (A7-0065/2011),

A.

arvestades, et üksiksekkumised ei kaota soolist vägivalda, kuid infrastruktuuri-, õigus-, kohtu-, õiguskaitse-, haridus-, tervishoiualaste ja muude teenustega seotud tegevuse ühendamine võib soolist vägivalda ja selle tagajärgi märgatavalt vähendada;

B.

arvestades, et kuigi mõistele „naistevastane vägivald” ei ole rahvusvaheliselt tunnustatud määratlust, on ÜRO määratlenud selle soopõhise vägivallaaktina, mille tulemuseks on või võivad olla naiste füüsiline, seksuaalne või psühholoogiline kahjustamine või neile selliste kannatuste tekitamine, sh nimetatud vägivallaaktidega ähvardamine, vabaduse omavoliline piiramine või sundus, hoolimata sellest, kas selline akt leiab aset avalikus või eraelus (8);

C.

arvestades, et vägivald on traumaatiline kogemus iga mehe, naise või lapse jaoks, kuid soolist vägivalda kasutavad naiste ja tütarlaste suhtes enamasti mehed ning see kajastab ja kinnistab ühtlasi meeste ja naiste vahelist ebavõrdsust ning seab ohtu vägivalla ohvrite tervise, väärikuse, turvalisuse ja iseseisvuse;

D.

arvestades, et soolise vägivalla uurimuste kohaselt on üks viiendik kuni üks neljandik kõikidest naistest Euroopas kogenud täiskasvanuna vähemalt ühe korra füüsilist vägivalda ja rohkem kui üks kümnendik on kogenud seksuaalset vägivalda, millega kaasneb füüsiline vägivald; arvestades, et uuringud näitavad ka seda, et 26 % lastest ja noortest on lapsepõlves kogenud füüsilist vägivalda;

E.

arvestades, et reklaamis ja pornograafias esitatakse sageli eri tüüpi soolist vägivalda, millega tunnistatakse naistevastane vägivald mitteoluliseks ja takistatakse soolise võrdõiguslikkuse strateegiate rakendamist;

F.

arvestades, et meeste vägivald naiste vastu kujundab naiste kohta ühiskonnas – nende tervist, juurdepääsu tööle ja haridusele, integreerumist sotsiaal- ja kultuuritegevusse, majanduslikku iseseisvust, osalemist avalikus ja poliitilises elus ja otsuste tegemist ning suhteid meestega;

G.

arvestades, et paljudel juhtudel jätavad naised nendevastaste soolise vägivalla aktide kohta kaebuse esitamata keerulistel ja erinevatel põhjustel, mille hulka kuuluvad psühholoogilised, majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised tegurid, kuid neil võib puududa ka usaldus politsei, õigussüsteemi ning sotsiaal- ja tervishoiuteenistuste vastu;

H.

arvestades, et sooline vägivald, mida peamiselt kasutavad mehed naiste vastu, on struktuuriline ja laialt levinud probleem kogu Euroopas ning maailmas, ja see on nähtus, mis hõlmab mis tahes vanuses, hariduse, sissetuleku või ühiskondliku positsiooniga ohvreid ja toimepanijaid, ning on seotud võimu ebavõrdse jagunemisega naiste ja meeste vahel meie ühiskonnas;

I.

arvestades, et majanduslik stress toob tihti kaasa sagedasema, vägivaldsema ja ohtlikuma kuritarvitamise; arvestades, et uuringud on näidanud, et vägivald naiste vastu kasvab, kui mehed kogevad majanduskriisi tõttu kõrvaletõrjumist või kaotusi;

J.

arvestades, et naistevastane vägivald hõlmab suurt hulka inimõiguste rikkumisi, sealhulgas: seksuaalne kuritarvitamine, vägistamine, koduvägivald, seksuaalne väärkohtlemine ja ahistamine, prostitutsioon, naiste ja tütarlastega kauplemine, naiste seksuaal- ja reproduktiivõiguste rikkumine, naistevastane vägivald tööl, naistevastane vägivald konfliktiolukordades, naistevastane vägivald vanglates või hooldusasutustes ning paljud traditsioonidel põhinevad kahjulikud tavad; arvestades, et iga nimetatud kuritarvitamise vorm võib jätta naistele ja tüdrukutele sügavad psühholoogilised armid ning rikkuda üldiselt nende tervist, sealhulgas reproduktiiv- ja seksuaaltervist, ning mõnel juhul põhjustab nende surma;

K.

arvestades, et meeste vägivalda naiste vastu vägistamise vormis ei peeta paljudes liikmesriikides kuriteoks, mis põhjustab ex officio vastutuselevõtmist (9);

L.

arvestades, et võrreldavaid andmeid Euroopa Liidus toime pandava naistevastase vägivalla eri vormide kohta ei koguta korrapäraselt ning see muudab probleemi tegeliku ulatuse kindlakstegemise ja asjakohaste lahenduste leidmise keeruliseks; arvestades, et usaldusväärsete andmete kogumine on väga raske, sest naised ja mehed ei taha hirmu või häbi tõttu asjaomaseid sidusrühmi oma läbielamistest teavitada;

M.

arvestades, et Euroopa Nõukogu liikmesriikide kohta tehtud uuringute kohaselt toob naistevastane vägivald igal aastal kaasa hinnanguliselt 33 miljardi euro ulatuses kulusid (10);

N.

arvestades, et liikmesriikide eri poliitikate ja õigusaktide tõttu ei ole naised meeste vägivalla eest Euroopa Liidus võrdselt kaitstud;

O.

arvestades, et Euroopa Liidul on Lissaboni lepingu kohaselt suurem pädevus kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö, sealhulgas kriminaalmenetlusõiguse ja kriminaalõiguse ning politseikoostöö valdkonnas;

P.

arvestades, et soolise vägivalla ohvriks langenud naiste arv on murettekitavalt suur;

Q.

arvestades, et emade ja rasedate ahistamine on veel üks vägivalla või kuritarvitamise vorm, mille all naised kannatavad ning mis toimub peamiselt perekonnas või kooselus, samuti ühiskondlikus ja tööelus, tuues kaasa vallandamise või vabatahtlikult töölt lahkumise ning diskrimineerimise ja depressiooni;

R.

arvestades, et komisjon rõhutas oma soolise võrdõiguslikkuse strateegias aastateks 2010–2015, et sooline vägivald on üks põhiprobleem, mis tuleb lahendada tõelise soolise võrdõiguslikkuse saavutamiseks;

S.

arvestades, et komisjon teatas, et esitab 2011. aastal ettepaneku naistevastase vägivalla vastu võitlemise strateegia kohta, kuid komisjoni 2011. aasta tööprogrammis ei ole sellele strateegiale selgesõnaliselt viidatud,

1.

väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon võttis oma Stockholmi programmi rakendamise tegevuskavas kohustuse esitada aastatel 2011–2012 teatis, mis käsitleb naistevastase vägivalla, koduvägivalla ja naiste suguelundite moonutamise vastu võitlemise strateegiat, ning millele järgneb ELi tegevuskava (11);

2.

teeb ettepaneku rakendada uut kõikehõlmavat soolise vägivalla vastast poliitilist lähenemisviisi, mis hõlmab järgmist:

3.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid tunnistaksid eeskätt abielusuhtes ja mitteametlikus lähisuhtes ilmneva ja/või meessoost sugulase poolt tarvitatud seksuaalse vägivalla ning vägistamise kuriteoks juhul, kui ohver ei andnud oma nõusolekut, ja tagaksid selliste kuritegude sooritajate automaatse vastutuselevõtmise, samuti lükkaksid tagasi kõik väited viidetega kultuuri, traditsioonide või usuga seonduvatele tavadele kui leevendavale asjaolule naistevastase vägivalla juhtumite, sealhulgas nn aukuritegude ja naiste suguelundite moonutamise puhul;

4.

tunnistab, et naistevastane vägivald on üks kõige tõsisem soopõhine inimõiguste rikkumise vorm ning koduvägivald – teiste ohvrite suhtes, nagu lapsed, mehed ja eakad – on samuti varjatud nähtus, millele tuleb tähelepanu pöörata, kuna see mõjutab väga paljusid peresid;

5.

rõhutab, et kokkupuutel füüsilise, seksuaalse või psühholoogilise vägivallaga ning vanemate- või teiste pereliikmete vahelisel kuritarvitamisel on lastele tõsine mõju;

6.

nõuab, et liikmesriigid töötaksid mis tahes vägivalla lapstunnistajate jaoks välja vanusele vastava psühholoogilise nõustamise, mis on spetsiaalselt suunatud sellele, et aidata lastel traumaatilise kogemusega toime tulla, võttes sealjuures arvesse lapse parimaid huve;

7.

rõhutab, et naissoost sisserändajad, eelkõige ebaseaduslikud naissoost sisserändajad ja naissoost varjupaigataotlejad, on soolise vägivalla suhtes eriti haavatavad;

8.

rõhutab, kui oluline on tagada asjakohane väljaõpe kõikidele, kes töötavad soolise vägivalla ohvriks langenud naistega, eriti nendele, kes esindavad kohtusüsteemi ja õiguskaitseorganeid, eelkõige politseitöötajad, kohtunikud, sotsiaal- ja tervishoiutöötajad;

9.

palub Euroopa Komisjonil kõiki olemasolevaid teadmisi kasutades arendada välja ja tagada iga-aastane statistika soolise vägivalla kohta, muu hulgas liikmesriikide andmetel põhinevad arvnäitajad selle kohta, kui palju naisi tapetakse aastas nende partneri või endise partneri poolt;

10.

rõhutab, et tulevane teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse kaheksas raamprogramm peaks multidistsiplinaarse uurimisvaldkonnana hõlmama ka laste, noorte ja naiste vastast vägivalda ning soolist ja seksuaalset vägivalda üldisemal tasandil;

11.

palub komisjonil kaaluda naistevastase vägivalla vaatluskeskuse rajamist, tuginedes teadetele kohtuasjadest, mis on seotud naistevastase vägivallaga;

12.

kutsub komisjoni üles jätkama jõupingutusi, et võidelda soolise vägivalla vastu ühenduse programmidega, pidades silmas eelkõige Daphne programmi, mis on juba aidanud kaasa võitlusele naistevastase vägivalla vastu;

13.

märgib, et Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet korraldab valikuuringu kõigi liikmesriikide naiste vägivallakogemuse kohta, ning palub uuringus keskenduda vastukajale, mille osaliseks naised saavad erinevate asutuste ja tugiteenuste poole pöördudes, et esitada kaebus vägivalla kohta;

14.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid tooksid oma riiklikus statistikas selgelt välja soolise vägivalla ulatuse ja võtaksid meetmeid, et tagada andmete kogumine soolise vägivalla, muu hulgas ohvrite soo, toimepanijate soo, nendevahelise suhte, vanuse, sündmuskoha ja vigastuste kohta;

15.

palub, et komisjon esitaks uuringu naistevastase vägivalla rahalise mõju kohta, lähtudes metoodikast, mis võimaldab rahaliselt hinnata niisuguse vägivallavormi mõju tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandesüsteemile ning tööturule;

16.

kutsub ELi Põhiõiguste Ametit ja Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituuti üles teostama uuringut vägivalla püsivuse kohta teismeliste suhetes ja selle mõju kohta nende heaolule;

17.

märgib, et jälitamine, mille ohvritest 87 % on naised, põhjustab psühholoogilist traumat ja tugevat emotsionaalset stressi ning seega tuleks jälitamist pidada naistevastase vägivalla vormiks ja käsitleda kõikide liikmesriikide õigusraamistikus;

18.

märgib, et traditsioonidel põhinevad kahjulikud tavad, nagu naiste suguelundite moonutamine ja nn aumõrvad on ülimalt kontekstipõhised naistevastase vägivalla vormid, ning nõuab seega tungivalt, et komisjon pööraks naistevastase vägivalla vastase võitluse strateegias traditsioonidel põhinevatele kahjulikele tavadele erilist tähelepanu;

19.

tunnistab tõsist probleemi seoses prostitutsiooniga, sealhulgas lasteprostitutsiooniga Euroopa Liidus, ning palub täiendavalt uurida asjaomase liikmesriigi õigusraamistiku ning prostitutsiooni vormi ja ulatuse omavahelist seost; juhib tähelepanu murettekitavale asjaolule, et inimkaubandus ELi riikidesse ja ELi siseselt on kasvanud (see tähendab eeskätt naiste ja lastega kauplemist) ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid karme meetmeid selle ebaseadusliku tegevuse vastu võitlemiseks;

20.

palub liikmesriikidel tunnistada tõsist probleemi seoses asendusemadusega, mis seisneb naise keha ja reproduktiivorganite ärakasutamises;

21.

rõhutab, et nii naised kui ka lapsed langevad ühesuguse ärakasutamise ohvriks ja mõlemaid võib pidada kaubaks uuel rahvusvahelisel reproduktiivturul, lisaks suurendab selline uus nähtus nagu asendusemadus naiste ja lastega kaubitsemist ja ebaseaduslikku piiriülest lapsendamist;

22.

märgib, et koduvägivald on osutunud raseduse katkemise, surnult sündide ja ema surmaga lõppenud sünnituste üheks peamiseks põhjuseks ning palub komisjonil pöörata rohkem tähelepanu rasedate vastasele vägivallale, kuna selline vägivald kahjustab rohkem kui ühte inimest;

23.

juhib tähelepanu sellele, et kodanikuühiskond, eelkõige valitsusvälised organisatsioonid, naiste ühendused ja muud vägivalla ohvreid toetavad avalikud ja eraõiguslikud vabatahtlikud organisatsioonid pakuvad väga vajalikku teenust, eeskätt abistades naissoost vägivallaohvreid, kes soovivad lõpetada vaikimist, millesse vägivald neid on sundinud, ning liikmesriigid peaksid neid toetama;

24.

kordab, et on vaja töötada nii ohvrite kui ka kurjategijatega, et suurendada viimaste teadlikkust ja aidata muuta stereotüüpe ning ühiskonnas valitsevaid uskumusi, mis aitavad kinnistada tingimusi, mis seda tüüpi vägivalda esile kutsuvad, ning selle aktsepteerimist;

25.

kutsub liikmesriike üles looma naiste jaoks varjupaikasid, et võimaldada neil elada iseseisvat elu ilma vägivalla ja vaesuseta, ning tagama, et varjupaigad pakuvad spetsialistide teenuseid, ravi, õigusabi, psühholoogilist ja teraapilist nõustamist, õigusalast tuge kohtumenetluse ajal, toetust vägivalda kogenud lastele jne;

26.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid naistevastase vägivalla ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks eraldama piisavalt vahendeid, kasutades selleks muu hulgas struktuurifonde;

27.

rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid ning piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused võtaksid meetmeid, et aidata soolise vägivalla all kannatanud naistel tööturule naasta, kasutades selleks niisuguseid vahendeid nagu Euroopa Sotsiaalfond ja programm „Progress”;

28.

palub ELil ja liikmesriikidel töötada välja õigusraamistik, mis tagab naissoost sisserändajatele õiguse omada isiklikku passi ja elamisluba ning võimaldab kohaldada kriminaalvastutust isikute suhtes, kes neilt dokumendid ära võtavad;

29.

kordab oma 25. veebruari 2010. aasta resolutsioonis väljendatud seisukohta, et Euroopa Liit peaks Lissaboni lepinguga sätestatud uue õigusraamistiku alusel ühinema naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimist käsitleva konventsiooni ja selle fakultatiivse protokolliga;

30.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegelema naistevastase vägivalla ning inimõiguste rikkumise soolise mõõtmega rahvusvahelisel tasandil, eelkõige kehtivate ja läbirääkimiste järgus olevate kahepoolsete assotsieerimis- ja rahvusvaheliste kaubanduslepingute raames;

31.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

2.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 296/34

—

võttes arvesse komisjoni 7. juuli 2010. aasta teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Euroopa kõikehõlmava rahvusvahelise investeerimispoliitika poole” (KOM(2010)0343), samuti komisjoni 7. juuli 2010. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse üleminekukord liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel sõlmitud investeeringuid käsitlevate kahepoolsete lepingute jaoks (KOM(2010)0344);

—

võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatist pealkirjaga „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020) ning komisjoni 9. novembri 2010. aasta teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele pealkirjaga „Kaubandus, majanduskasv ja maailmapoliitika. Kaubanduspoliitika – ELi 2020. aasta strateegia keskne teema” (KOM(2010)0612);

—

võttes arvesse nõukogu 25. oktoobri 2010. aasta järeldusi Euroopa kõikehõlmava rahvusvahelise investeerimispoliitika kohta;

—

võttes arvesse OECD ajakohastatud suuniseid rahvusvahelistele ettevõtetele;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu Kohtu kohtupraktikat liikmesriikide kohustuste rikkumise suhtes ja eelkõige 3. märtsi 2009. aasta otsust kohtuasjas komisjon v. Austria (C-205/06), 3. märtsi 2009. aasta otsust kohtuasjas komisjon v. Rootsi (C-249/06) ja 19. novembri 2009. aasta otsust kohtuasjas komisjon v. Soome (C-118/07);

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni raportit ning arengukomisjoni ja majandus- ja rahanduskomisjoni arvamust (A7-0070/2011),

A.

arvestades, et Lissaboni lepinguga anti välismaised otseinvesteeringud ELi ainupädevusse, nagu see on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 3 lõike 1 punktis e ning artiklites 206 ja 207;

B.

arvestades, et alates 1959. aastast on liikmesriigid kahepoolsel tasandil sõlminud rohkem kui 1 200 kahepoolset investeerimislepingut ja kokku on kahepoolseid investeerimislepinguid sõlmitud peaaegu 3 000;

C.

arvestades, et üldtunnustatud seisukoha kohaselt võivad sissepoole suunatud investeeringud parandada võõrustajariikide konkurentsivõimet, kuid väljapoole suunatud investeeringute korral võib osutuda vajalikuks anda abi madala kvalifikatsiooniga töötajate kohandamiseks; arvestades, et kõik valitsused on kohustatud soodustama investeeringute kasulikku mõju ja hoidma samal ajal ära kahjulikke mõjusid;

D.

arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklites 206 ja 207 välismaiseid otseinvesteeringuid ei määratleta; arvestades, et Euroopa Liidu Kohus (1) on täpsustanud oma arusaama välismaiste otseinvesteeringute mõistest kolme kriteeriumi alusel: neid tuleks käsitleda pikaajalise investeeringuna, mis moodustab vähemalt 10 % sidusettevõtja omakapitalist/aktsiatest ja annab investorile halduskontrolli sidusettevõtja tegevuse üle; arvestades, et see määratlus on kooskõlas Rahvusvahelise Valuutafondi ja OECD vastavate definitsioonidega ning vastandub eelkõige portfelliinvesteeringutele ja intellektuaalomandi õigustele; arvestades, et raske on teha selget vahet välismaistel otseinvesteeringutel ja portfelliinvesteeringutel ning et jäiga õigusliku määratluse kohaldamine reaalse investeerimistegevuse suhtes saab olema keeruline;

E.

arvestades, et mõned liikmesriigid kasutavad termini „välisinvestor” laia määratlust, mille kohaselt piisab ettevõtte riikkondsuse määramiseks lihtsalt postiaadressist; arvestades, et see on võimaldanud mõnedel ettevõtetel esitada kolmanda riigiga sõlmitud kahepoolse investeerimislepingu kaudu hagi oma riigi vastu; arvestades, et kõigil Euroopa äriühingutel peaks olema võimalik tugineda tulevastele ELi investeerimislepingutele või vabakaubanduslepingutele, mis sisaldavad investeerimispeatükke;

F.

arvestades, et uute suure investeerimisvõimega riikide tõusmine kohalikeks või üleilmseteks suurjõududeks on muutnud traditsioonilist arusaama, mille kohaselt olid investorid pärit üksnes arenenud riikidest;

G.

arvestades, et pärast esimesi vaidluste lahendamise juhtumeid 1990ndatel aastatel ja üldiselt positiivsetest kogemustest hoolimata ilmnesid mitmed probleemid lepingutes ebamäärase ja erinevaid tõlgendusi võimaldava sõnastuse kasutamise tõttu, eelkõige seoses võimaliku vastuoluga erasektori huvide ja riigiasutuste reguleerivate ülesannete vahel, näiteks juhtudel, kus uue õiguspärase õigusakti vastuvõtmise tõttu mõistsid rahvusvahelised vahekohtunikud riigi süüdi õiglase ja võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumises;

H.

arvestades, et Ameerika Ühendriigid ja Kanada, mis olid esimeste riikide hulgas, kellel tuli selliste otsustega silmitsi seista, on kohandanud oma kahepoolse investeerimislepingu mudelit nii, et see piirab vahekohtule jäetud tõlgendamisruumi ja tagab riikliku sekkumise valdkonna parema kaitse;

I.

arvestades, et komisjon on koostanud loetelu riikidest, kellega hakatakse esmajärjekorras pidama läbirääkimisi esimeste investeerimislepingute suhtes (Kanada, Hiina, India, Mercosur, Venemaa ja Singapur);

J.

arvestades, et hiljuti loodud Euroopa välisteenistus tugevdab ka ELi ülemaailmset kohalolekut ja rolli, sealhulgas ELi kaubanduseesmärkide edendamist ja kaitsmist investeerimisvaldkonnas,

1.

tunnistab, et Lissaboni lepingu kohaselt kuuluvad välismaised otseinvesteeringud nüüd ELi ainupädevusse; märgib, et kõnealune ELi uus pädevus esitab kahekordse väljakutse: ühelt poolt hallata olemasolevaid kahepoolseid investeerimislepinguid ja teiselt poolt määratleda Euroopa investeerimispoliitika, mis vastaks investorite ja sihtriikide ootustele, kuid ka ELi laiematele majandushuvidele ja välispoliitika eesmärkidele;

2.

tunneb heameelt ELi sellise uue pädevuse üle ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama võimalust, et koostada koos Euroopa Parlamendiga terviklik ja sidus investeerimispoliitika, millega edendatakse kvaliteetseid investeeringuid ja antakse positiivne panus ülemaailmsesse majanduslikku arengusse ja säästvasse arengusse; on arvamusel, et Euroopa Parlament peab olema nõuetekohaselt kaasatud tulevase investeerimispoliitika kujundamisse ning et see nõuab põhjalikku konsulteerimist tulevaste läbirääkimiste volituste üle ning korrapärast ja sisulist teavitamist käimasolevate läbirääkimiste seisust;

3.

märgib, et olulise majandusblokina on ELil läbirääkimistes märkimisväärne kaal; usub, et ühine investeerimispoliitika vastab nii investorite kui ka asjaomaste riikide ootustele ning aitab parandada ELi ja tema ettevõtete konkurentsivõimet ning suurendada tööhõivet;

4.

märgib, et vaja on koordineeritud Euroopa raamistikku, mille eesmärk on tagada kindlus ning soodustada ELi põhimõtete ja eesmärkide edendamist;

5.

tuletab meelde, et üleilmastumise praeguses etapis on välismaiste otseinvesteeringute maht järsult kasvanud, ulatudes 2007. aastal, st aasta enne seda, kui ülemaailmne majandus- ja finantskriis hakkas investeeringutele mõju avaldama, rekordilise ligikaudu 1 500 miljardi euroni, kusjuures EL on maailmamajanduses tervikuna suurim välismaiste otseinvesteeringute allikas; toonitab siiski, et 2008. ja 2009. aastal on investeeringute maht ülemaailmsest finants- ja majanduskriisist tulenevalt vähenenud; rõhutab samuti, et umbes 80 % ülemaailmsete välismaiste otseinvesteeringute kogumahust tuleneb piiriülestest ühinemistest ja omandamistest;

6.

tunneb heameelt komisjoni teatise „Euroopa kõikehõlmava rahvusvahelise investeerimispoliitika poole” üle, kuid rõhutab, et kuigi selles keskendutakse põhjalikult investorite kaitsele, tuleks selles pigem käsitleda õigust kaitsta avaliku võimu reguleerimispädevust ja suutlikkust täita ELi poliitikavaldkondade arengusidususe elluviimise kohustust;

7.

on seisukohal, et investeeringutel võib olla positiivne mõju majanduskasvule ja tööhõivele mitte ainult ELis, vaid ka arenguriikides, kui investorid aitavad aktiivselt kaasa vastuvõtva riigi arengueesmärkide täitmisele, st toetavad kohalikku majandust tehnosiirdega ning kasutavad kohalikku tööjõudu ja sisendeid;

8.

palub komisjonil meeles pidada mitme-, mõne- ja kahepoolsel tasandil saadud kogemusi, eelkõige seoses mitmepoolset investeerimislepingut puudutavate OECD läbirääkimiste ebaõnnestumisega;

9.

nõuab komisjonilt tungivalt ELi investeerimisstrateegia hoolikat ja koordineeritud väljatöötamist, võttes aluseks kahepoolsete investeerimislepingute parimad tavad; märgib, et liikmesriikide lepingute sisus esineb lahknevusi, ja kutsub komisjoni üles need lahknevused kõrvaldama, et luua kindel ELi näidisvorm investeerimislepingute jaoks, mida oleks ühtlasi võimalik kohandada vastavalt partnerriigi arengutasemele;

10.

palub komisjonil niipea kui võimalik koostada soovituslikud juhised, näiteks kahepoolsete investeerimislepingute näidisvormi kujul, et liikmesriigid saaksid neid kasutada kindluse suurendamiseks ja ühtsuse tagamiseks;

11.

palub komisjonil esitada kaitstavate investeeringute, sh nii välismaiste otseinvesteeringute kui ka portfelliinvesteeringute, selge määratluse; on siiski seisukohal, et komisjoni määratluse kohaselt spekulatiivse iseloomuga investeerimisvorme ei tuleks kaitsta; nõuab kindlalt, et juhul, kui investeerimislepingu (sh lepingud, mille puhul on esialgsed volitused juba esildatud) reguleerimisala hõlmab intellektuaalomandi õigusi, tuleks sätetega vältida negatiivse mõju avaldamist geneeriliste ravimite tootmisele ja tuleb järgida intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide erandeid rahvatervise osas;

12.

märgib murega, et läbirääkimised suure hulga erinevate investeeringute üle tooksid kaasa ainu- ja jagatud pädevuse segamise;

13.

nõuab, et kasutusele võetaks ELi investori mõiste, mis rõhutaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 tähenduses kõikide liikmesriikide investorite võrdse toetamise tähtsust, tagades neile võrdsel alusel tegutsemistingimused ja nende investeeringute kaitse;

14.

tuletab meelde, et ELi liikmesriigi tavapärases kahepoolses investeerimislepingus kasutatakse välisinvestori mõiste laia määratlust; palub komisjonil hinnata, kus see on põhjustanud kuritarvitusi; palub komisjonil esitada kõnealuse hindamise alusel ja OECD viimasele välismaiste otseinvesteeringute viitedefinitsioonile tuginedes välisinvestori selge määratluse;

15.

rõhutab, et investeerimislepingutes peab jätkuvalt jääma tähtsaimaks prioriteediks investorite kaitse kõikide ELi investorite puhul;

16.

märgib, et kahepoolsete investeerimislepingute läbirääkimised on aeganõudvad; kutsub komisjoni üles nii oma töötajate kui ka materiaalsete vahendite osas investeerima läbirääkimistesse ELi investeerimislepingute üle ja nende sõlmimisse;

17.

on seisukohal, et komisjoni teatist käsitlevates nõukogu järeldustes esitatud nõudega, et uus Euroopa õigusraamistik ei tohiks avaldada negatiivset mõju olemasolevate lepingute kohasele investorite kaitsele ega nende lepingutega antud tagatistele, võib kaasneda mis tahes uute lepingute tagasilükkamise oht ning see võib põhjustada investorite kaitse ja reguleerimise õiguse kaitse vahelise vajaliku tasakaalu ohtu seadmise ajal, mil tehakse üha rohkem sissepoole suunatud investeeringuid; on lisaks seisukohal, et hindamiskriteeriumi selline sõnastus võib olla vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 207 mõtte ja tähendusega;

18.

usub, et vajadus määrata kindlaks parimad tavad, millele viidatakse ka nõukogu järeldustes, on mõistlikum ja tulemuslikum valik, võimaldades välja töötada Euroopa ühtse investeerimispoliitika;

19.

on seisukohal, et ELi poolt tulevikus sõlmitavad investeerimislepingud peaksid tuginema liikmesriikide kogemustel põhinevatele parimatele tavadele ning sisaldama järgmisi standardeid:

20.

palub komisjonil hinnata katusklausli Euroopa tulevastesse investeerimislepingutesse lisamise võimalikku mõju ja esitada aruanne nii Euroopa Parlamendile kui ka nõukogule;

21.

palub komisjonil tagada, et peamiste arenenud riikidest kaubanduspartnerite ja olulisemate tärkava turumajandusega riikidega peetavatel läbirääkimistel turulepääsu kohta saavutataks vastastikune kasu, pidades samal ajal meeles vajadust jätta tundlikud sektorid kokkulepetest välja ja säilitada asümmeetria ELi kaubandussuhetes arenguriikidega;

22.

märgib, et eeldatav kindluse paranemine aitab VKEdel investeerida välisriikidesse, ning leiab seoses sellega, et läbirääkimistel tuleb VKEde seisukohti kuulda võtta;

23.

rõhutab, et ELi poolt tulevikus sõlmitavate investeerimislepingute puhul tuleb austada avaliku võimu sekkumisvõimalusi;

24.

väljendab sügavat muret rahvusvahelistele vahekohtunikele antud õiguste üle tõlgendada investorite kaitset käsitlevaid sätteid laialt, mis on kaasa toonud avaliku võimu poolse õigusjärgse reguleerimise välistamise; palub komisjonil investorite kaitse standardid selgelt määratleda, et selliseid probleeme uutes investeerimislepingutes vältida;

25.

kutsub komisjoni üles lisama kõikidesse tulevastesse lepingutesse eriklauslid, millega sätestatakse lepinguosaliste õigus reguleerida muu hulgas riigi julgeoleku, keskkonna, rahvatervise, töötajate ja tarbijate õiguste, tööstuspoliitika ja kultuurilise mitmekesisuse kaitse valdkonnas;

26.

rõhutab, et komisjon otsustab iga juhtumi puhul eraldi, milliseid valdkondi tulevased lepingud ei hõlma, näiteks sellised tundlikud valdkonnad nagu kultuur, haridus, rahvatervis ja valdkonnad, mis on riigikaitse jaoks strateegiliselt olulised, ning palub komisjonil teavitada Euroopa Parlamenti iga juhtumi puhul saadud volitustest; märgib, et EL peaks olema samuti teadlik arenguriikidest pärit partnerite muredest ja mitte nõudma edasist liberaliseerimist, kui partnerriik peab oma arengut silmas pidades vajalikuks kaitsta mõnda sektorit, eelkõige avalike teenuste valdkonda;

27.

rõhutab, et ELi tulevane poliitika peab edendama ka investeeringuid, mis on jätkusuutlikud, keskkonnasõbralikud (eriti kaevandustööstuses) ja edendavad investeeringute objektiks olevates ettevõtetes kvaliteetseid töötingimusi; palub komisjonil lisada kõigisse tulevastesse lepingutesse viite rahvusvahelisi ettevõtteid käsitlevatele OECD ajakohastatud suunistele;

28.

kordab – pidades silmas investeeringuid käsitlevaid peatükke laiemates vabakaubanduslepingutes – oma nõuet, et igasse ELi poolt sõlmitavasse vabakaubanduslepingusse lisataks ettevõtete sotsiaalse vastutuse klausel ning tulemuslikud sotsiaalvaldkonda ja keskkonda puudutavad klauslid;

29.

nõuab, et komisjon hindaks, kuidas sellised klauslid on lisatud liikmesriikide kahepoolsetesse investeerimislepingutesse ja kuidas oleks võimalik need lisada ka tulevastesse individuaalsetesse investeerimislepingutesse;

30.

väljendab heameelt asjaolu üle, et mitmed kehtivad kahepoolsed investeerimislepingud juba sisaldavadki klauslit, mis keelab investeeringute ligimeelitamiseks leevendada sotsiaalseid või keskkonnaalaseid õigusakte, ja palub komisjonil kaaluda sellise klausli lisamist tulevastesse lepingutesse;

31.

on seisukohal, et praegu kehtivat vaidluste lahendamise süsteemi on vaja muuta, et lisada sellesse rohkem läbipaistvust, poolte võimalus otsus edasi kaevata, kohustus kasutada ära kõik kohalikud õiguskaitsevahendid, kui need on piisavalt usaldusväärsed nõuetekohase menetluse tagamiseks, võimalus kasutada amicus curiae seisukohti ja kohustus valida üks ainus investori ja riigi vahelise vahekohtumenetluse koht;

32.

on seisukohal, et kõikehõlmava investeeringukaitse tagamiseks tuleb riikidevaheliste vaidluste lahendamise menetluste kõrval kohaldada ka investori ja riigi vaheliste vaidluste lahendamise menetlusi;

33.

on teadlik asjaolust, et EL ei saa kasutada Investeeringuvaidluste Lahendamise Rahvusvahelise Keskuse (ICSID) ja ÜRO Rahvusvahelise Kaubandusõiguse Komisjoni (UNCITRAL) vaidluste lahendamise mehhanisme, kuna EL kui selline ei ole kummagi organisatsiooni liige; palub, et EL lisaks igasse uude ELi investeerimislepingusse vaidluste lahendamist käsitleva peatüki kooskõlas käesolevas resolutsioonis pakutud muudatustega; nõuab, et komisjon ja liikmesriigid täidaksid neil oluliste rahvusvaheliste osalejatena lasuva kohustuse teha tööd ICSIDi ja UNCITRALi eeskirjadesse vajalike muudatuste tegemiseks;

34.

palub komisjonil esitada lahendusi, mis võimaldaksid väikestel ettevõtjatel parandada vaidluste lahendamise menetluste suurte kulude rahastamist;

35.

palub komisjonil esitada võimalikult kiiresti määrus selle kohta, kuidas tuleks jagada vastutus ELi ja liikmesriikide tasandi vahel eelkõige majanduslikus mõttes, kui EL jääb rahvusvahelises vahekohtus kaotajaks;

36.

toetab põhimõtet, mille kohaselt on ELi tulevaste investeerimislepingute sõlmimiseks prioriteetsed partnerid riigid, millel on suur turupotentsiaal, kuid kus välisinvesteeringud vajavad paremat kaitset;

37.

märgib, et arenguriikides ja vähim arenenud riikides on investeerimisrisk üldiselt suurem ning et investeerimislepingute kujul elluviidav tugev ja tulemuslik investorite kaitse on Euroopa investorite kaitsmise tähtsaim tegur ning võib parandada valitsemistava ja luua seega stabiilse keskkonna, mis on vajalik kõnealustesse riikidesse välismaiste otseinvesteeringute tegemise suurendamiseks; märgib, et selleks, et investeerimislepingud tooksid kõnealustele riikidele veelgi suuremat kasu, peaksid need ühtlasi põhinema investorite kohustustel pidada kinni inimõigustest ja korruptsioonivastastest normidest osana ELi ja arenguriikide vahelisest laiemast partnerlusest, mille eesmärk on vaesuse vähendamine; palub komisjonil anda hinnang võimalike partnerriikide kohta, tuginedes liikmesriikide parimatele tavadele kahepoolsete investeerimislepingute osas;

38.

väljendab muret selle pärast, et välismaised otseinvesteeringud vähim arenenud riikidesse on ülimalt piiratud ja kalduvad keskenduma loodusvaradele;

39.

on seisukohal, et arenguriikides tuleks tugevamalt toetada kohalikke ettevõtteid, eriti nende ettevõtete tootlikkust ja koostööd tugevdavate stiimulite ning töötajate oskuste täiustamise kaudu, kuna siin on tegemist märkimisväärse potentsiaaliga arenguriikide majandusarengu, konkurentsivõime ja majanduskasvu tõstmiseks; soovitab arenguriikidesse viia ka ELi uut keskkonnahoidlikku tehnoloogiat, sest see aitab kõige paremini edendada keskkonnasäästlikku ja püsivat majanduskasvu;

40.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid võtaksid parlamendi seisukohta täiel määral arvesse enne investeerimisläbirääkimiste alustamist ja ka selliste läbirääkimiste jooksul; tuletab meelde Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelisi suhteid käsitleva raamkokkuleppe sisu ja palub komisjonil konsulteerida Euroopa Parlamendiga esialgsete läbirääkimisvolituste asjus piisavalt aegsasti, et parlament saaks esitada oma seisukoha, mida komisjon ja nõukogu peavad omakorda nõuetekohaselt arvesse võtma;

41.

rõhutab vajadust lisada Euroopa välisteenistuse delegatsioonide roll tulevase investeerimispoliitika strateegiasse, tunnustades nende potentsiaali ja kohalikku oskusteavet strateegilise varana uute poliitiliste eesmärkide saavutamisel;

42.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele.

2.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 296/40

—

võttes arvesse oma resolutsioone komisjoni ja Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) varasemate aastaaruannete kohta;

—

võttes arvesse komisjoni 14. juuli 2010. aasta aruannet nõukogule ja Euroopa Parlamendile „Euroopa Liidu finantshuvide kaitse – pettustevastane võitlus – 2009. aasta aruanne” (KOM(2010)0382) ja sellega kaasnevaid dokumente (SEK(2010)0897 ja SEK(2010)0898);

—

võttes arvesse OLAFi kümnendat tegevusaruannet - 2010. aasta tegevusaruannet (1);

—

võttes arvesse kontrollikoja aastaaruannet 2009. aasta eelarve täitmise kohta koos institutsioonide vastustega (2);

—

võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja aastaaruannet kaheksandast, üheksandast ja kümnendast Euroopa Arengufondist (EAF) eelarveaastal 2009 rahastatud tegevuste kohta koos komisjoni vastustega (3);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 319 lõiget 3 ja artikli 325 lõiget 5;

—

võttes arvesse nõukogu 25. juuni 2002. aasta määrust (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (4);

—

võttes arvesse oma 18. mai 2010. aasta deklaratsiooni ELi jõupingutuste kohta korruptsiooni vastu võitlemisel (5), tagamaks, et ELi fondid ei kannata korruptsiooni tõttu;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvese eelarvekontrollikomisjoni raportit (A7-0050/2011),

1.

peab üldiselt kahetsusväärseks, et komisjoni poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõikele 5 esitatud 2009. aasta aruandes Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse kohta (KOM(2010)0382) ei anta teavet selle kohta, milline on eeskirjade eiramise ja pettuste hinnanguline ulatus liikmesriikide kaupa, sest aruandes on keskendutud aruandlustasandile, ning seetõttu ei ole võimalik saada ülevaadet eiramisjuhtumite ja pettuste tegelikust ulatusest üksikutes liikmesriikides ega teha kindlaks ja karistada riike, kus eiramist ja pettusi esineb kõige rohkem;

2.

rõhutab, et pettus on tahtlik õigusrikkumine ja kuritegu, ning et eeskirjade rikkumine on see, kui eeskirja ei täideta, avaldab kahetsust, et Euroopa Komisjon ei käsitle oma aruandes pettust põhjalikult ja puudutab eeskirjade rikkumisi väga üldiselt; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 325 käsitleb pettust, mitte eeskirjade rikkumisi, ning nõuab, et pettustel ja eksimustel või eeskirjade rikkumistel tehtaks vahet;

3.

juhib tähelepanu sellele, et viimastel aastatel on välja töötatud meetodid pettuste hindamiseks osana laiemast korruptsioonivastasest võitlusest, ja nõuab komisjonilt nende teadusuuringute edendamist ja esialgu katseprojektina koostöös liikmesriikidega asjakohaste uute meetodite rakendamist, mis on välja töötatud eiramisjuhtumite ja pettuste kui nähtuse hindamiseks;

4.

kutsub komisjoni üles tegutsema, tagamaks, et liikmesriigid peaksid aruandekohustuste täitmisest kinni ning esitaksid eiramisjuhtumite ja pettuste kohta usaldusväärsed ja võrreldavad andmed, isegi kui see nõuab komisjonilt karistuste süsteemi muutmist juhuks, kui aruandekohustused täitmata jäetakse;

5.

peab kahetsusväärseks, et suurt osa ELi rahalistest vahenditest kasutatakse ikka veel valesti, ja kutsub komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid nende vahendite viivitamatuks sissenõudmiseks;

6.

tunneb muret 2009. aasta lõpu seisuga Itaalias sissenõudmata või lootusetuks tunnistatud eiramisjuhtumite ulatuse pärast;

7.

kutsub komisjoni üles suurendama liikmesriikide aruandekohustust seoses eeskirjadevastaselt makstud summade sissenõudmisega;

8.

märgib, et ELi õigusaktide kohaselt peavad liikmesriigid teatama kõikidest eiramisjuhtumitest hiljemalt kahe kuu möödumisel selle kvartali lõpust, mil eiramisjuhtumi suhtes algatati haldus- või kohtukorras eeluurimine ja/või mil saadi uut teavet juba teatatud eiramisjuhtumi kohta; kutsub seepärast liikmesriike üles tegema kõik, et lühendada eiramisjuhtumi tuvastamise ja sellest teatamise vahelist ajavahemikku, sealhulgas muutma sujuvamaks siseriiklikku halduskorda; kutsub liikmesriike üles tegutsema pettustega võideldes esmajoones maksumaksjate raha kaitsjatena;

9.

tunneb huvi, milliseid meetmeid on komisjon võtnud, et tõkestada pettusekahtluste arvu ja summade suurenemine Poolas, Rumeenias ja Bulgaarias eiramisjuhtumite üldarvuga võrreldes;

10.

tunneb muret Hispaania ja Prantsusmaa kahtlaselt madala pettusekahtluste määra pärast, eelkõige nende suurust ja saadud rahalist abi arvestades, nagu on kirjeldatud komisjoni 2009. aasta aruandes Euroopa Liidu finantshuvide kaitse ja pettustevastase võitluse kohta, ja kutsub komisjoni seetõttu üles lisama üksikasjaliku teabe nendes riikides kasutatud aruandemeetodite ja pettuste avastamise suutlikkuse kohta;

11.

kutsub liikmesriike, kes ei ole veel ratifitseerinud kas 26. juuli 1995. aasta Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni (6) või selle protokolle (7), st Tšehhi Vabariiki, Maltat ja Eestit, neid õiguslikke vahendeid viivitamata ratifitseerima; nõuab, et liikmesriigid, kes on konventsiooni ja selle protokollid ratifitseerinud, suurendaksid jõupingutusi oma kriminaalõigusalaste õigusaktide tõhustamiseks, et kaitsta ELi finantshuvisid, eelkõige Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse konventsiooni ja selle protokollide rakendamist käsitlevas komisjoni teises aruandes (KOM(2008)0077) esile toodud puudujääkide kõrvaldamise abil;

12.

tunneb heameelt selle üle, et 2009. aastal võeti kasutusele OLAFi poolt väljatöötatud ja hallatav eiramisjuhtumite haldamise süsteem (IMS) ja see on andnud juba häid tulemusi; tunneb muret, kuna komisjon seletab teatatud juhtumite arvu suurenemist ja finantsmõju uue tehnoloogilise aruandluse kasutamisega; kutsub komisjoni üles esitama parlamendile hiljuti rakendatud tehnoloogilise aruandluse üksikasjalikud meetodid ja lisama need järgmiste aastate aruannetesse; kutsub liikmesriike üles IMSi täies mahus rakendama ning aruandekohustust paremini täitma;

13.

palub komisjonil lisada oma järgmise aasta aruandesse võrdluse uut tehnoloogilist aruandlust ja traditsioonilisi aruandlusmeetodeid kasutades teatatud eiramisjuhtumite arvu kohta; kutsub liikmesriike üles parandama eiramisjuhtumitest teatamise kiirust;

14.

kordab, et kuna liikmesriikide esitatud teabe kvaliteedi suhtes esineb tõsiseid kahtlusi, peab kahetsusväärseks, et komisjon püüab pigem veenda Euroopa Parlamenti selles, et kasutusele tuleb võtta „aktsepteeritav vigade esinemise risk”, selle asemel et veenda liikmesriike selles, kui vajalikud on kohustuslikud riiklikud haldusdeklaratsioonid, mida auditeerib nõuetekohaselt riigikontroll ja mille kinnitab Euroopa Kontrollikoda; palub Euroopa Komisjonil koostöös liikmesriikidega ja aluslepingule vastava asjakohase aruande koostamisega anda Euroopa Parlamendile mõistlik tagatis, et see eesmärk on saavutatud või et võitlus pettuste vastu toimub nõuetekohaselt;

15.

tunneb eiramisjuhtumitega võrreldes muret pettuste arvu pärast Austria, Hispaania, Itaalia, Rumeenia ja Slovakkia omavahendite sektoris, kuna pettused moodustavad kõikides nendes liikmesriikides üle poole eiramisjuhtumite üldarvust; kutsub liikmesriike üles rakendama kõiki vajalikke meetmeid, sealhulgas tegema tihedat koostööd Euroopa institutsioonidega, et tegeleda kõigi põhjustega, mis viivad ELi vahenditega seotud pettusteni;

16.

peab kahetsusväärseks kontrollikoja poolt riikide tollijärelevalvesüsteemis tuvastatud puudusi ja eelkõige neid puudusi, mis puudutavad riskianalüüsi seoses nende ettevõtjate ja imporditavate kaupade valimisega, kelle ja mille suhtes kohaldatakse tollikontrolli, sest nende puuduste tagajärjel suureneb oht, et osa eiramisjuhtumeid jääb tuvastamata ning et traditsioonilised omavahendid vähenevad; kutsub liimesriike üles tõhustama oma tollijärelevalvesüsteeme ning palub komisjonil selleks vajalikku abi anda;

17.

rõhutab asjaolu, et umbes 70 % kõigist impordi tolliprotseduuridest on lihtsustatud, mis tähendab seda, et neil on traditsiooniliste omavahendite kogumisele ning ühise kaubanduspoliitika tõhususele oluline mõju; peab sellega seoses lubamatuks, et liikmesriikide kontroll impordi lihtsustatud protseduuride üle on puudulik, nagu ilmnes kontrollikoja eriaruandest nr 1/2010, ning kutsub komisjoni üles selgitama, kui tõhusalt liikmesriigid lihtsustatud menetlusi kontrollivad ning milliseid edusamme on liikmesriigid teinud eelkõige järelauditites, ja esitama tulemused parlamendile 2011. aasta lõpuks;

18.

võtab teadmiseks OLAFi poolt omavahendite vallas teostatud juurdluste tulemused; on väga mures Hiinast imporditud kaupadega seotud pettuste ulatuse pärast ning nõuab, et liikmesriigid nõuaksid vastavad summad viivitamata tagasi;

19.

tunneb heameelt ühise tollioperatsiooni Diabolo II heade tulemuste üle, millest võtsid osa 13 Aasia riigi ja 27 ELi liikmesriigi tolliametnikud ning mida koordineeris OLAFi kaudu Euroopa Komisjon;

20.

tunneb heameelt kokkulepete üle, mille Euroopa Liit ja selle liikmesriigid on tubakatoodete tootjatega sõlminud ebaseadusliku tubakatoodetega kauplemise vastu võitlemiseks; on arvamusel, et ELi finantshuvid nõuavad töö jätkamist eesmärgiga tõkestada sigarettide salakaubandus, mille tõttu jääb ELi eelarvesse igal aastal laekumata hinnanguliselt 1 miljard eurot; nõuab, et OLAF jätkaks juhtiva osa täitmist rahvusvahelistel läbirääkimistel eesmärgiga sõlmida protokoll tubakatoodetega ebaseadusliku kauplemise tõkestamise kohta vastavalt Maailma Terviseorganisatsiooni tubakatoodete kontrolli raamkonventsiooni artiklile 15, mis aitaks liidus ebaseaduslikku kauplemist takistada; on arvamusel, et 500 miljonit eurot, mida kaks asjaomast ettevõtet, nimelt British American Tobacco ja Imperial Tobacco, on kohustatud maksma, peaksid komisjon ja asjasse puutuvad liikmesriigid kasutama pettusevastaste meetmete tõhustamiseks;

21.

tunneb heameelt komisjoni järelduse üle selle kohta, et selle poliitikavaldkonna üldine aruandlusdistsipliin on paranenud ja et eeskirju järgitakse nüüd 95 % ulatuses; palub liikmesriikidel, kes ikka veel ei esita aruandeid õigel ajal (Austria, Soome, Madalmaad, Slovakkia ja Ühendkuningriik), olukorda kiiresti parandada;

22.

kutsub komisjoni üles tähelepanelikumalt jälgima olukorda Hispaanias, kelle teatatud eiramisjuhtumite arv on suurim, ja Itaalias, kelle teatatud eiramisjuhtumitega seotud summad on suurimad, ning andma Euroopa Parlamendile aru konkreetsetest meetmetest, mida nende kahe liikmesriigi probleemide lahendamiseks on võetud;

23.

palub komisjonil kontrollida, kas suuremate kulutuste ja teatatud eeskirjade eiramise juhtumite miinimumnäitaja vaheline erinevus ning teatatud eeskirjade eiramise näitajate märkimisväärne erinemine (Eesti 88,25 %; Küpros, Ungari, Läti, Malta, Sloveenia ja Slovakkia 0,00 %) on seotud kontrollisüsteemide tõhususega, ning need kontrollisüsteemid järgnevalt läbi vaadata;

24.

on väga mures, et kontrollikoda tegi kindlaks, et selle poliitikavaldkonna 2009. aasta maksetes on tehtud suuri vigu ja et järelevalve- ja kontrollisüsteemid olid maksete korrektsuse tagamisel parimal juhul vaid osaliselt tulemuslikud; peab kahetsusväärseks, et kontrollikoda tegi kindlaks, et kuigi ühtne haldus- ja kontrollisüsteem (IACS) on üldiselt hästi kavandatud, vähendavad selle tõhusust andmebaasides olevad ebatäpsed andmed, puudulikud ristkontrollid ja häirete kõrvaldamiseks võetud ebakorrektsed või puudulikud järelmeetmed; kutsub komisjoni üles liikmesriikides kasutatavate järelevalve- ja kontrollisüsteemide tõhusust tähelepanelikumalt kontrollima, et iga liikmesriigi eiramismäär kajastaks õiget ja õiglast olukorda; kutsub komisjoni üles ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi tõhususe probleeme lahendama;

25.

võtab teadmiseks, et lõplikud arvnäitajad saab kindlaks määrata ainult eelarveaastate kohta, mida võib lugeda lõpetatuks, ja et seega on seni viimane eelarveaasta, mida võib lõppenuks lugeda, alles aasta 2004;

26.

peab kahetsusväärseks katastroofilist olukorda selle poliitikavaldkonna üldises tagastatavate maksete määras, mis 2009. aastal moodustas 42 % 2006. aasta lõpu seisuga tagasi saamata 1 266 miljonist eurost; on eriti mures kontrollikoja tähelepaneku pärast, et 2007.-2009. aastal abisaajatelt tagasi saadud 121 miljoni euro suurune summa moodustas vähem kui 10 % kõigist sissenõutud summadest; peab sellist olukorda lubamatuks ning kutsub liikmesriike üles selle probleemiga kiiresti tegelema; nõuab tungivalt, et komisjon teeks kõik selleks, et kehtestada tõhus sissenõudmiste süsteem, ning teavitaks ELi finantshuvide kaitset käsitlevas järgmise aasta aruandes Euroopa Parlamenti tehtud edusammudest;

27.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et 2009. aasta Euroopa Liidu finantshuvide kaitset ja pettustevastast võitlust käsitlevas aruandes sisalduvad andmed ei anna usaldusväärset pilti selle poliitikavaldkonna eiramisjuhtumite ja pettuste kohta, sest eiramisjuhtumite ja/või pettuste suur arv võib ka lihtsalt anda tunnistust tõhusast aruandlusest ja/või tõhusatest pettusevastastest süsteemidest;

28.

on väga mures selle pärast, et kontrollikoda tegi kindlaks, et suur hulk (rohkem kui 5 %) 2009. aasta maksetest on tehtud vääralt;

29.

märgib, et üks oluline põhjus, miks ühtekuuluvusfondide kasutamisel vead tekivad, seisneb avalike hangete eeskirjade vääras kohaldamises; palub seetõttu komisjonil teha viivitamata uue õigusakti ettepanek nende eeskirjade lihtsustamiseks ja ajakohastamiseks;

30.

on väga mures, et kontrollikoda tegi kindlaks, et vähemalt 30 % vigadest, mis kontrollikoda 2009. aasta valimis kindlaks tegi, oleks liikmesriigid pidanud neile kättesaadava teabe põhjal tuvastama ja parandama enne kuluaruannete esitamist komisjonile; kutsub liikmesriike üles parandama oma vigade tuvastamise ja parandamise mehhanisme;

31.

kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile teavet meetmete kohta, mida on võetud seoses liikmesriikide poolt selles poliitikavaldkonnas teada antud ning komisjoni poolt tuvastatud eiramisjuhtumitega;

32.

ei ole rahul, et programmitöö perioodi 2000–2006 sissenõutavate summade määr on üle 50 %; nõuab tungivalt, et liikmesriigid suurendaksid jõupingutusi eeskirjadevastaselt makstud summade sissenõudmiseks ning kutsub komisjoni üles võtma meetmeid kõrgema tagastamismäära saavutamiseks – arvestades, et komisjon täidab eelarvet omal vastutusel, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 317;

33.

on väga mures, et Bulgaarias oli põllumajanduse ja maaelu arendamise ühinemiseelse programmi (SAPARDi) pettusekahtluste määr 2009. aastal suur ning kogu programmitöö perioodi kohta arvestatuna on see 20 %, mis on kõigi analüüsitud ühtekuuluvus- ja põllumajandusvaldkonna rahaliste vahendite hulgas suurim; märgib, et väliskontrollide ja -meetmetega algatati rohkem pettusekahtlusi kui sisemiste ja siseriiklike kontrollide ja meetmetega; märgib, et komisjon täitis oma kohustusi nõuetekohaselt, kui peatas 2008. aastal maksed SAPARDi programmist ja tühistas peatamise 14. septembril 2009. aastal pärast põhjalikke kontrolle; kutsub komisjoni üles jätkama järelevalvet Bulgaaria ametivõimude üle selle olukorra parandamiseks;

34.

märgib, et Tšehhi Vabariik, Eesti, Läti ja Sloveenia on teatanud, et SAPARDiga seoses neil pettusi ei esinenud, ning kahtleb esitatud andmete usaldusväärsuses ja nende riikide suutlikkuses pettusi tuvastada; rõhutab, et pettuste määra selline null- või madal tase võib tähendada kontrollsüsteemide nõrkust ja vastupidi; nõuab komisjonilt tungivalt andmete esitamist kontrollimehhanismide tõhususe kohta ja koos OLAFiga rangema kontrolli rakendamist ELi raha kasutamise üle;

35.

peab lubamatuks ühinemiseelsetes vahendites kahtlustatavate pettustega seotud madalat tagastamismäära, mis oli kogu programmitöö perioodi ajal ainult 4,6 %, ja kutsub komisjoni üles kehtestama olukorra parandamiseks tõhusa süsteemi;

36.

kutsub komisjoni, liidu asjaomaseid ameteid ja liikmesriike üles võtma meetmeid ja eraldama vahendeid, tagamaks, et ELi fondid ei kannata korruptsiooni tõttu, kehtestama korruptsiooni ja pettuste avastamise korral heidutavaid karistusi, tõhustama pettuste, maksustamise vältimise ja rahapesukuritegudega seotud kuritegelikul teel saadud vara konfiskeerimist;

37.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kavandama ja rakendama ühtseid riigihankesüsteeme ja neid perioodiliselt hindama, et hoida ära pettused ja korruptsioon, määratlema ja rakendama selged riigihangetes osalemise tingimused ja kriteeriumid, mille alusel tehakse otsuseid riigihangete kohta, samuti vastu võtma ja rakendama riigihankeid käsitlevate otsuste läbivaatamise süsteemid riiklikul tasandil, et tagada riigi rahanduse läbipaistvus ja usaldusväärsus, ning võtma vastu ja rakendama riskijuhtimis- ja sisekontrollisüsteemid;

38.

tunnustab komisjoni rohelist raamatut „ELi riigihanke poliitika ajakohastamise kohta – Euroopa hanketuru tõhustamine”; kutsub nõukogu ja komisjoni üles kiitma hiljemalt 2012. aasta lõpuks heaks ELi riigihangete põhiliste eeskirjade reformi (direktiivid 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ);

39.

nõuab OLAFilt oma eelmise aasta aruandes ühenduse finantshuvide kaitse kohta esitatud nõudest lähtuvalt tungivalt järgmises aastaaruandes üksikasjaliku analüüsi esitamist igas liikmesriigis kehtestatud pettusevastase võitluse strateegiate ja meetmete kohta ning ELi rahaliste vahendite kasutamisel esinevate eiramisjuhtumite, sealhulgas korruptsioonist põhjustatud eiramisjuhtumite ennetamise ja tuvastamise kohta; on arvamusel, et erilist tähelepanu tuleb pöörata põllumajandus- ja struktuurifondide rakendamisele; on seisukohal, et 27 riiki käsitlevas aruandes tuleks analüüsida riikide kohtuasutuste ja uurimisorganite kasutatavat käsitusviisi ning teostatud kontrolli kvantiteeti ja kvaliteeti, samuti statistikat ja põhjusi nendel juhtudel, kui riikide ametiasutused ei ole OLAFi aruande põhjal süüdistusi esitanud;

40.

nõuab oma eelmise aasta raportis ühenduse finantshuvide kaitse kohta esitatud nõudest lähtuvalt nõukogult tungivalt Liechtensteiniga koostöölepingute sõlmimise lõpuleviimist võimalikult lühikese aja jooksul ja nõuab nõukogult tungivalt komisjonile volituste andmist, et pidada läbirääkimisi pettustevastaste lepingute sõlmimiseks Andorra, Monaco, San Marino ja Šveitsiga;

41.

nõuab komisjonilt tungivalt meetmete võtmist ELi vahendite saajate üldise läbipaistvuse tagamiseks; kutsub komisjoni üles kavandama õiguskorra läbipaistvuse suurendamise meetmed ja süsteemi, kus kõik ELi vahendite saajad avalikustatakse vahendite haldajast sõltumatult ühel veebilehel ja aluseks võetakse kõikide liikmesriikide poolt vähemalt ühes liidu töökeeles esitatavad tüüpandmed; kutsub liikmesriike üles tegema komisjoniga koostööd ja esitama komisjonile igakülgse ja usaldusväärse teabe liikmesriikide hallatavate ELi rahalistest vahenditest kasusaajate kohta; kutsub komisjoni hindama jagatud haldamisega süsteemi ja esitama parlamendile esmajärjekorras aruande;

42.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Ühenduste Kohtule, Euroopa Kontrollikojale, OLAFi järelevalvekomiteele ja OLAFile.

2.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 296/46

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõiget 4 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 224;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 12 lõiget 2;

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta määrust (EÜ) nr 2004/2003 Euroopa tasandi erakondi (Euroopa erakonnad ja nendega seotud sihtasutused artikli 2 lõigete 3 ja 4 tähenduses) reguleerivate määruste ja erakondade rahastamise eeskirjade kohta (1) (rahastamismäärus), eriti selle artiklit 12;

—

võttes arvesse oma 23. märtsi 2006. aasta resolutsiooni Euroopa tasandi erakondade kohta (2);

—

võttes arvesse vastavalt juhatuse 29. märtsi 2004. aasta otsuse (rahastamismääruse rakendamise kohta) (3) artiklile 15 esitatud peasekretäri 18. oktoobri 2010. aasta aruannet juhatusele Euroopa tasandi erakondade rahastamise kohta;

—

võttes arvesse juhatuse 10. jaanuari 2011. aasta teadet kui juhatuse 13. detsembril 2010. aastal vastu võetud otsuste muudetud versiooni;

—

võttes arvesse kodukorra artikli 210 lõiget 6 ja artiklit 48;

—

võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A7-0062/2011),

A.

arvestades, et Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõikes 4 on sätestatud, et „Euroopa tasandi erakonnad aitavad kaasa euroopaliku poliitilise teadvuse kujundamisele ja liidu kodanike tahte väljendamisele”, ning Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 224 vastu eeskirjad, mis reguleerivad kõnealuseid erakondi ja nendega seotud poliitilisi sihtasutusi ja eriti nende rahastamist;

B.

arvestades, et Euroopa Liidu põhiõiguste hartas on selgelt sätestatud, et liidu tasandi erakonnad aitavad kaasa liidu kodanike poliitilise tahte väljendamisele;

C.

arvestades, et vastavalt Euroopa Liidu lepingu artikli 10 lõikele 1 peab Euroopa Liit toimima esindusdemokraatia alusel;

D.

arvestades, et Euroopa tasandi erakondade sihtasutuste toimimise alused sätestati Maastrichti ja Nice’i lepingus, millega kehtestati nende rahastamise võimalus ja seega muudeti nende tegevus parlamendi fraktsioonidest sõltumatuks;

E.

arvestades, et 2007. aastal esitas komisjon parlamendi üleskutset (4) järgides ettepaneku Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste (Euroopa poliitilised sihtasutused) rahastamise kohta, mis võeti vastu 2007. aasta detsembris, selleks et toetada Euroopa erakondi avalikku poliitikat ja Euroopa integratsiooni käsitlevas arutelus;

F.

arvestades, et 2007. aastal muudetud määruse (5) eesmärk on soodustada Euroopa erakondade integratsiooni protsessi, aidates kaasa erakondade paremale struktureerimisele ja organiseerimisele liidus;

G.

arvestades, et 2007. aastal muudetud määrusega suurendati oluliselt Euroopa erakondade rolli Euroopa Parlamendi valimistel, lubades nende kuludesse kanda valimiskampaaniate rahastamise; arvestades siiski, et seda võimalust piirati tingimusega, et selliseid assigneeringuid ei tohiks kasutada siseriiklike erakondade või kandidaatide otseseks või kaudseks rahastamiseks;

H.

arvestades, et kõik rahastatavad Euroopa erakonnad on allkirjastanud käitumisjuhendi, mida juhatus peab kõigile erakondadele siduvaks ning milles on sätestatud eeskirjad, mida tuleb valimiskampaaniate ajal järgida;

I.

arvestades, et Euroopa erakondade rolli suurendamine on paratamatult seotud nende osalemisega Euroopa Parlamendi valimistel;

J.

arvestades, et 2007. aastal muudetud määruses nõutakse Euroopa erakondade suuremat ametlikku tunnustamist;

K.

arvestades, et 2007. aastal muudetud määruse eesmärk on luua Euroopa ja liikmesriikide tasandil institutsionaliseerimise tasakaalustatud protsessi kaudu täielikult organiseerunud ja tõhusalt toimivad erakonnad;

L.

arvestades, et 2007. aastal muudetud määruse eesmärk on ühtlustada Euroopa tasandi erakondade ja nende sihtasutuste struktuuri, tunnustades samas erakondade ja poliitiliste sihtasutuste eesmärkide erinevust;

M.

arvestades, et erakondade struktuuri ühtlustamist on võimalik saavutada ainult Euroopa erakondadele ühise poliitilise, õigusliku ja eelarvelise staatuse kehtestamise kaudu, mis ei tohi tuua kaasa Euroopa erakondade ja nendega seotud sihtasutuste organisatsiooni standardimist, sest selleks on ainupädevus Euroopa erakondadel ja nende sihtasutustel;

N.

arvestades, et Euroopa erakondadele ja nendega seotud poliitilistele sihtasutustele Euroopa Liidu õigusel põhineva põhikirja vastuvõtmise nõue on selge ja oluline samm demokraatia tugevdamiseks liidus;

O.

arvestades, et struktuuri ja funktsioonide ühtlustamine ja rahastamise korra parandamine on võimalik ainult siis, kui kõigi Euroopa erakondade ja nendega seotud poliitiliste sihtasutuste jaoks võetakse vastu Euroopa Liidu õigusel põhinev ühine ja ühtne põhikiri;

P.

arvestades, et Euroopa tasandi erakondi käsitlevas määruses ei tehta vahet erakondade tunnustamise ja rahastamise vahel;

Q.

arvestades, et juhatus soovitas oma 10. jaanuari 2011. aasta teates muuta Euroopa erakondade rahastamise kriteeriumid rangemaks; arvestades, et see piirab Euroopa tasandi erakondade konkurentsi, kuna erakondade õigusliku tunnustamise ja rahastamise kriteeriumid on identsed;

R.

arvestades, et 2007. aastal muudetud määruses on sätestatud selge õiguslik ja rahaline alus Euroopa Liidu tasandi integreeritud erakondade loomiseks, et suurendada Euroopa teadlikkust ja tulemuslikult väljendada Euroopa Liidu kodanike tahet;

S.

arvestades, et Euroopa erakondade rahastamist reguleerivad finantsmääruse (6) VI jaotise „Toetused” sätted ja määruse rakenduseeskirjad (7);

T.

arvestades, et juhatus kui parlamendis rahastamismääruse rakendamise eest vastutav organ võttis 2006. aastal vastu otsuse rakenduseeskirjade mitme olulise paranduse kohta, näiteks eelrahastamise piiri tõstmine 50 %-lt 80 %ni, et lihtsustada korda ja parandada abisaajate maksevõimet, ning abisaajate eelarvepeatükkide vahelisi ümberpaigutamisi käsitlevate eeskirjade lihtsustamine, et võimaldada neil oma eelarvet muutuva poliitilise olukorraga kohandada;

U.

arvestades, et Euroopa erakondade ja nendega seotud Euroopa poliitiliste sihtasutuste rahastamise kogemus on näidanud, et nad vajavad paindlikumaid võimalusi ja võrreldavaid tingimusi vahendite järgmisele eelarveaastale ülekandmiseks ja omavahendite reservide kogumiseks, mis ületaksid nende kulutuste kohustuslikku miinimummäära, mida nad peavad rahastama omavahenditest;

V.

arvestades, et Euroopa erakonnad kulutavad keskmiselt peaaegu poole oma eelarvest tsentraliseeritud haldusele (personal, rent jne) ja veerandi erakonna (põhikirjas sätestatud või sätestamata) organite koosolekutele ning ülejäänu kulub valimiskampaaniatele ja seotud organisatsioonide toetamisele;

W.

arvestades, et Euroopa poliitiliste sihtasutuste kulude struktuur erineb erakondade omast: keskmiselt 40 % nende eelarvest kulub tsentraliseeritud haldamisele ja koosolekutele ning veel 40 % sisseostetavatele teenustele, nagu küsitlused, teadusuuringud, trükiste avaldamine ja seminarid;

X.

arvestades, et Euroopa erakondade omavahendite peamine allikas on liikmeserakondadelt kogutavad liikmemaksud ning arvestades, et vähem kui 5 % nende kogutulust moodustavad isikute liikmemaksud ja annetused;

Y.

arvestades, et Euroopa poliitiliste sihtasutustega võrreldes on Euroopa erakondade kogutulus liidu eelarvest rahastamise osakaal suurem;

Z.

arvestades, et annetuste osakaal rahastamises pole seni veel märkimisväärselt suur, 2009. aastal said korrapäraselt annetusi ainult kolm erakonda ja kaks sihtasutust;

AA.

arvestades, et omavahel võivad sattuda vastuollu ühelt poolt eesmärk soodustada ja kiirendada rahastamist, muutes selle tulemuslikumaks, ning teisalt eesmärk vähendada rahalist riski liidu eelarvele;

AB.

arvestades, et käesolevas raportis käsitletaval ajavahemikul 2008–2011 ei ole ühegi erakonna ega sihtasutuse suhtes kohaldatud karistusi;

AC.

arvestades, et Euroopa erakonnad ja sihtasutused peavad end vastavalt oma asukohariigi õigusele juriidilise isikuna registreerima, selleks et neil oleks õigus rahastamisele, ning samas ei ole neil ühist õiguslikku seisundit;

AD.

arvestades, et Euroopa erakondadele ja sihtasutustele antavad toetused on toetused finantsmääruse VI jaotise ja finantsmääruse rakenduseeskirjade tähenduses, kuid oma spetsiifilise iseloomu tõttu ei ole need võrreldavad ühegi teise komisjoni poolt antava ja hallatava toetusega; arvestades, et see asjaolu kajastub paljudes rahastamismääruse sätetes, millega nähakse ette erandid; arvestades, et see lahendus ei ole rahuldav;

1.

märgib, et erakonnad – ja nendega seotud poliitilised sihtasutused – on parlamentaarse demokraatia olulised vahendid, sest need jälgivad parlamendiliikmete tegevust, aitavad kujundada kodanike poliitilist tahet, koostavad poliitilisi programme, koolitavad ja valivad kandidaate, peavad kodanikega dialoogi ja võimaldavad kodanikel oma seisukohti väljendada;

2.

rõhutab, et Lissaboni lepingus on see erakondade ja nende sihtasutuste roll sätestatud eesmärgiga luua Euroopa polis, ELi tasandi poliitiline ruum ja Euroopa demokraatia, mille üheks tähtsaks koostisosaks on Euroopa kodanikualgatus;

3.

märgib, et Euroopa erakonnad oma praegusel kujul ei ole võimelised seda rolli täielikult täitma, sest nad on kõigest siseriiklike erakondade katusorganisatsioonid ja ei suhtle otse valijaskonnaga liikmesriikides;

4.

märgib siiski rahuloluga, et Euroopa erakonnad ja poliitilised sihtasutused on ikkagi muutunud Euroopa Liidu poliitikaelu lahutamatuks osaks, eriti mitmesuguste poliitiliselt lähedaste rühmituste seisukohtade kujundamisel ja avaldamisel;

5.

rõhutab, et kõik Euroopa erakonnad peavad vastama kõrgeimatele sisedemokraatia nõuetele (erakonna organite demokraatlik valimine ja demokraatlik otsustamine, sealhulgas kandidaatide valimine);

6.

on seisukohal, et kui erakond vastab ELi tasandi erakonnana tunnustamise nõuetele, võib erakonda rahastada vaid juhul, kui ta on Euroopa Parlamendis esindatud vähemalt ühe liikmega;

7.

juhib tähelepanu asjaolule, et erakondadel on õigused, kohustused ja vastutus ning seepärast peaks neil olema võrreldav üldine ülesehitus; on seisukohal, et erakondade struktuuri ühtlustamist on võimalik saavutada ainult Euroopa erakondadele ja nendega seotud poliitilistele sihtasutustele ELi õigusel põhineva ühise õigusliku ja eelarvelise staatuse sätestamise kaudu;

8.

on veendunud, et Euroopa erakondade kindel õiguslik seisund ja just neile omane juriidilise isiku staatus, mis tugineb otse Euroopa Liidu õigusele, võimaldab Euroopa erakondadel ja nendega seotud poliitilistel sihtasutustel tegutseda Euroopa avalike huvide esindajatena;

9.

on seisukohal, et Euroopa erakonnad peaksid Euroopa ühiseid probleeme ning Euroopa Liitu ja selle arengut puudutavates küsimustes tegutsema ühiselt ja konkureerima kolmel tasandil: piirkondlikul, siseriiklikul ja Euroopa tasandil; peab ülimalt tähtsaks, et Euroopa erakondade tegevus oleks tõhus ja viljakas nii ELis kui ka liikmesriikides ja kaugemalgi;

10.

rõhutab, et Euroopa erakondade ees seisavad uued suured ülesanded organisatsioonilise suutlikkuse valdkonnas, pidades silmas Euroopa valimissüsteemi võimalikku reformi (täiendava valimisringkonna moodustamine, piiriüleste nimekirjade koostamine);

11.

märgib, et see on põhimõtteliselt kooskõlas Euroopa erakondade referendumikampaaniates osalemise ideega, juhul kui referendum on otseselt seotud Euroopa Liitu puudutavate küsimustega;

12.

otsustab seetõttu taotleda vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 225, et komisjon esitaks Euroopa erakondade põhikirja kavandi;

13.

märgib, et lähemas tulevikus on vaja parandada Euroopa erakondi ja sihtasutusi reguleerivaid õigusnorme, nähes esimese sammuna ette Euroopa erakondade põhikirja;

14.

on seisukohal, et piirkondlike parlamentide või esinduskogude liikmeks olekut tuleks rahastamise tingimusena arvesse võtta ainult siis, kui kõnealusel parlamendil või esinduskogul on seadusandlikud volitused;

15.

juhib tähelepanu asjaolule, et rahastamisotsuse tegemise ja Euroopa erakondade ja sihtasutustega kontode sulgemise kord on bürokraatlik ja kohmakas; on seisukohal, et see tuleneb paljuski asjaolust, et rahastamist peetakse toetuse andmiseks finantsmääruse tähenduses, mis sobib projektide või liitude, kuid mitte erakondade rahastamiseks;

16.

on seepärast arvamusel, et komisjon peaks tegema ettepaneku lisada finantsmäärusesse uue jaotise, mis oleks mõeldud ja kavandatud üksnes Euroopa erakondade ja sihtasutuste rahastamiseks; on seisukohal, et rahastamismääruse rakendamisega seoses tuleks finantsmääruses osutada kõnealusele uuele jaotisele;

17.

rõhutab, et erakondade ja sihtasutuste omapoolne iseseisev rahastamine näitab nende elujõudu; usub, et seda tuleks soodustada, suurendades praegust annetuste ülemmäära, milleks on 12 000 eurot aastas, 25 000 euroni aastas annetaja kohta, lisades sellele siiski nõude avaldada annetuse saamise ajal annetaja nimi vastavalt kehtivatele õigusaktidele ja läbipaistvuse huvides;

18.

on seisukohal, et rahastamise eeltingimusena erakondade nn aasta tööprogrammide nõudmine on erakondade jaoks sobimatu; juhib samuti tähelepanu asjaolule, et sellist nõuet ei ole üheski ELi liikmesriigis;

19.

rõhutab asjaolu, et oma eesmärgi täidab vaid õigeaegne rahastamine; nõuab, et erandina finantsmääruse rakenduseeskirjadest tuleks rahalised vahendid muuta eelarveaasta alguses kättesaadavaks 100 % ja mitte 80 % ulatuses; on seisukohal, et arvestades senist positiivset kogemust, on risk parlamendi jaoks tähtsusetult väike;

20.

juhib tähelepanu asjaolule, et finantsmääruses on sätestatud, et toetuse abil „ei või rahastada toetust saava asutuse tegevuskulusid täies ulatuses”; märgib, et seda nõuet on eriti raske täita sihtasutustel ja see toob kaasa raamatupidamismeetoditega keerutamise (näiteks nn mitterahalised panused); juhib tähelepanu asjaolule, et peaaegu üheski liikmesriigis ei nõuta rahastamiskorras osalist omapoolset panust, sest see võib kahjustada väiksemaid või hiljuti asutatud erakondi;

21.

juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa erakondade edasise arengu toetamiseks võiks omavahendite suurust, mille olemasolu Euroopa erakonnad peavad tõestama, vähendada 10 %ni kogu eelarvest; usub samal ajal, et nende omavahendite suurus mitterahaliste vahendite kujul ei tohiks ületada 7,5 % kogu eelarvest;

22.

märgib, et Euroopa poliitiliste sihtasutuste puhul tuleks määruse läbivaatamisel kasutada võimalust kaotada tõendatud omavahendite olemasolu nõue;

23.

juhib tähelepanu asjaolule, et selle läbivaatamise kontekstis tuleks kaotada Euroopa poliitilistele sihtasutustele kehtestatud piirang, mis nõuab vahendite kasutamist ainult Euroopa Liidu piires, võimaldades sellega sihtasutustel täita rolli nii ELis kui ka väljaspool seda;

24.

rõhutab siiski, et rahastamise korra lihtsustamist tuleks tasakaalustada, sätestades rahastamismääruses sanktsioonid valdkondades, kus need praegu puuduvad; sellisteks sanktsioonideks võiksid olla rahalised karistused, juhul kui rikutakse eeskirju, mis puudutavad näiteks annetuste läbipaistvust; rõhutab, et Euroopa erakondadele ja nendega seotud Euroopa poliitilistele sihtasutustele on vaja kehtestada ühesugused tingimused omavahendite reservide kogumiseks ja vahendite ülekandmiseks;

25.

juhib tähelepanu asjaolule, et alates 2008. aastast on Euroopa erakondadel olnud õigus kasutada toetusena saadud summasid kampaaniate rahastamiseks Euroopa Parlamendi valimiste puhul (rahastamismääruse artikli 8 kolmas lõik); osutab samuti asjaolule, et erakondadel on keelatud kasutada neid summasid nn referendumikampaaniate rahastamiseks; usub siiski, et kui soovitakse Euroopa erakondadele poliitilist rolli ELi tasandil, peaks neil olema õigus sellistes kampaaniates osaleda, juhul kui referendumi teema on otseselt seotud Euroopa Liitu puudutavate küsimustega;

26.

kutsub Euroopa erakondi käivitama protsessi, mille käigus vaadatakse läbi üksikisikute otsese liikmesuse tingimused ning üksikisikute otsese või kaudse osalemise kord erakonna sisetegevuses ja otsuste tegemisel;

27.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

2.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 296/51

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt. Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus: 50 ettepanekut ühise tööturu ja ettevõtlusmaastiku ning omavahelise kaubavahetuse parendamiseks” (KOM(2010)0608);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (KOM(2007)0724) ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti „Ühtne turg: ülevaade saavutustest” (SEK(2007)1521);

—

võttes arvesse oma 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni ühtse turu läbivaatamise kohta (1) ja komisjoni talituste töödokumenti „Ühtse turu läbivaatamine: üks aasta hiljem” (SEK(2008)3064);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Arukas reguleerimine Euroopa Liidus” (KOM(2010)0543);

—

võttes arvesse komisjoni 27. aastaaruannet ELi õiguse kohaldamise järelevalve kohta ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti „Eri sektorite olukord” (SEK(2010)1143);

—

võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2009. aasta soovitust ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta (2);

—

võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2010. aasta järeldusi ühtse turu akti kohta;

—

võttes arvesse professor Mario Monti aruannet komisjonile ühtse turu taaselustamise kohta;

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele (3);

—

võttes arvesse siseturu tulemustabelit nr 21 (2010) ning oma 9. märtsi 2010. aasta (4) ja 23. septembri 2008. aasta (5) resolutsiooni siseturu tulemustabeli kohta;

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Tulemuslik Euroopa – ühenduse õiguse kohaldamine” (KOM(2007)0502);

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 258–260;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikleid 7, 10 ja 15;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning õiguskomisjoni arvamusi (A7-0083/2011),

A.

arvestades, et ühtse turu edasiarendamine eeldab kõikide kodanike, Euroopa institutsioonide, liikmesriikide ja sidusrühmade aktiivset toetust;

B.

arvestades, et kõikide sidusrühmade aktiivse toetuse saavutamiseks on väga tähtis tagada kodanikuühiskonna ja VKEde tõhus esindamine konsultatsioonide ja dialoogi ajal komisjoniga ning eksperdirühmades;

C.

arvestades, et ühtse turu edukaks edasiarendamiseks on eriti oluline ELi erinevate institutsioonide konsultatsioonide ja aruannete (ELi 2010. aasta strateegia, 2010. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta, integreeritud tööstuspoliitika, Euroopa digitaalarengu tegevuskava, Monti aruanne, Euroopa Parlamendi resolutsioon ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele, Gonzalese ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportid jne) korralik levitamine, sõnastamine ja haldamine;

D.

arvestades, et ühtse turu eeskirjade ning selle vahel, millist kasu kodanikud ja ettevõtted nendest tegelikkuses saada võivad, on endiselt märkimisväärne lõhe;

E.

arvestades, et ELi keskmine ülevõtmise puudujääk on 1,7 %, kui võtta arvesse juhtumid, mille puhul direktiivi ülevõtmise aeg ületab tähtaega ja mille puhul komisjon on algatanud mittevastavuse tõttu rikkumismenetluse,

1.

väljendab heameelt komisjoni ühtse turu akti käsitleva teatise, eriti selle kolmanda peatüki ning selles esitatud üldise lähenemisviisi üle, mille eesmärk on taastada ühtsel turul tasakaal ettevõtete ja kodanike vahel ning suurendada otsustusprotsessi demokraatlikkust ja läbipaistvust; rõhutab, et sellise lähenemisviisiga püütakse tagada teatise kolme osa ettepanekute parimat tasakaalu;

2.

on seisukohal, et teatise kolm peatükki on võrdselt olulised ja omavahel seotud ning neid tuleks käsitleda ühtse lähenemisviisi alusel, erinevaid küsimusi üksteisest eraldamata;

3.

nõuab tungivalt, et komisjon ja nõukogu tugevdaksid ühtse turu edasiarendamise terviklikku lähenemisviisi, süvalaiendades ühtse turu prioriteete kõikides poliitikavaldkondades, mis on otsustava tähtsusega ühtse turu saavutamiseks Euroopa kodanike, tarbijate ja ettevõtete hüvanguks;

4.

usub, et Euroopa majanduse juhtimise tõhustamine, ELi 2020. aasta strateegia rakendamine ja ühtse turu edasiarendamine on Euroopa majanduse elavdamise jaoks võrdse tähtsusega ja neid tuleks käsitleda koos;

5.

on seisukohal, et tuleks viia lõpule takistusteta ja konkurentsivõimelise turu moodustamine, et tuua konkreetset kasu töötajatele, õppuritele, pensionäridele ja kodanikele üldiselt ning samuti ettevõtjatele, eriti VKEdele, nende igapäevases elus;

6.

palub komisjonil tutvustada ühtse turu akti rakendamise ajakava ja avalikustada regulaarselt konkreetsed edusammud, et teavitada Euroopa kodanikke akti rakendamisest ja viidata selle eelistele;

7.

on veendunud, et ühtse turu edasiarendamise üks peamine väljakutse seisneb poliitilise juhtimise, pühendumuse ja kooskõlastamise tagamises; usub, et kõrgeima poliitilise tasandi poolsetel ulatuslikel suunistel on otsustav tähtsus ühtse turu edasiarendamiseks;

8.

teeb ettepaneku, et komisjoni presidendile antaks volitus ühtse turu edasiarendamise kooskõlastamiseks ja järelevalveks tihedas koostöös Euroopa Ülemkogu eesistuja ja liikmesriikide pädevate asutustega; nõuab komisjoni presidendilt ja Euroopa Ülemkogu eesistujalt tungivalt, et nad kooskõlastaksid tihedalt oma tegevuse, mis on suunatud liidu majanduskasvu, konkurentsivõime, sotsiaalse turumajanduse ja jätkusuutlikkuse edendamisele;

9.

rõhutab Euroopa Parlamendi ja liikmesriikide parlamentide suurenenud rolli Lissaboni lepingu alusel; nõuab tungivalt Euroopa Parlamendi rolli tugevdamist ühtse turu seadusandlikus protsessis; julgustab liikmesriikide parlamente tegelema ühtse turu eeskirjadega kogu õigusloometsüklis ja võtma osa ühistegevusest Euroopa Parlamendiga, mis loob kahe parlamenditasandi vahel parema sünergia;

10.

tunneb heameelt komisjoni lähenemisviisi üle, millega asetatakse uuenenud ühtse turu keskmesse dialoog ja partnerlus, ning nõuab, et kõik sidusrühmad teeksid suuremaid jõupingutusi nimetatud lähenemisviisi rakendamiseks praktikas, et ühtne turg saaks etendada täit rolli majanduskasvu ja kõrge konkurentsivõimega turumajanduse edendamisel;

11.

kutsub komisjoni koos eesistujariigiga üles korraldama igal aastal ühtse turu foorumi, tuues kokku ELi institutsioonide, liikmesriikide, kodanikuühiskonna ja äriorganisatsioonide sidusrühmad, et hinnata ühtse turu edasiarendamisel tehtud edusamme, vahetada häid tavasid ning käsitleda Euroopa kodanike suuremaid muresid; ergutab komisjoni jätkama tegevust selle nimel, et teha kindlaks 20 kõige olulisemat ühtse turuga seotud rahulolematuse ja pettumuse põhjust, millega kodanikud kokku puutuvad; teeb ettepaneku, et komisjon võiks kasutada ühtse turu foorumit nende probleemide ja vastavate lahenduste esitlemiseks;

12.

nõuab tungivalt, et liikmesriikide valitsused võtaksid endale vastutuse ühtse turu edasiarendamise eest; tunneb heameelt liikmesriikide tehtud algatuste üle optimeerida viisi, kuidas nad käsitlevad ühtse turu direktiive kooskõlastamise parandamise, stimuleerimisstruktuuride loomise ja ülevõtmisele omistatava poliitilise tähtsuse suurendamise osas; on arvamusel, et uute õigusaktide prioriteetide arutamisel on ülioluline keskenduda rohkem ühtse turu õigusaktide õigeaegsele ja nõuetekohasele ülevõtmisele, korralikule rakendamisele ja paremale jõustamisele ja luua selleks enam stiimuleid;

13.

märgib, et ühtse turu eeskirju rakendavad sageli kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused; nõuab tungivalt piirkondlike ja kohalike omavalitsuste suuremat kaasamist ühtse turu ülesehitamisse kõigil otsustamisprotsessi etappidel, vastavalt subsidiaarsuse ja partnerluse põhimõtetele; teeb nimetatud detsentraliseeritud lähenemise rõhutamise eesmärgil ettepaneku koostada igas liikmesriigis Euroopa 2020. aasta strateegiat käsitlev kohalike ja piirkondlike omavalitsuste territoriaalne pakt, et tugevdada ELi 2020. aasta strateegia rakendamise omavastutust;

14.

on seisukohal, et ühtse turu hea valitsemistava puhul tuleb austada ja tugevdada Euroopa tasandil kahe olemasoleva nõuandva asutuse, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ning Regioonide Komitee ja samuti tööturu osapoolte rolli;

15.

rõhutab, et dialoog tööturu osapoolte ja kodanikuühiskonnaga on oluline ühtse turu vastu usalduse taastamisel; ootab komisjonilt uusi ja julgeid ideid selle kohta, kuidas seda dialoogi konkreetselt parandada; nõuab tööturu osapoolte kaasamist ja nendega konsulteerimist kõikide tööturgu mõjutavate asjakohaste ühtse turu õigusaktide puhul;

16.

tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle tõhustada avatud, läbipaistvat ja regulaarset dialoogi kodanikuühiskonnaga;

17.

palub komisjonil avaldada ELi institutsioonide ning esindusühenduste ja kodanikuühiskonna esindajate vahelisi konsultatsioone käsitlevate suuniste kohta rohelise raamatu, mis peaks tagama, et need konsultatsioonid on ulatuslikult ja interaktiivsed ning lisavad poliitikale väärtust;

18.

kutsub komisjoni üles kohandama arutelu ja suhtlemist tavakodaniku vajadustele suurimal võimalikul määral, näiteks tehes kõik oma avalikud konsultatsioonid kättesaadavaks kõikides ELi ametlikes keeltes või kasutades keelt tavakodanikule arusaaval viisil;

19.

nõuab tungivalt, et komisjon algataks teabe- ja õppekampaania ühtse turu olemuse ja eesmärkide kohta, et suurendada ühtse turu dünaamilisust, lisades sellele samas sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse mõõtme; rõhutab, et konkurentsinõuetele vastava, õiglase ja tasakaalustatud turu saavutamiseks on vaja, et selline teabekampaania aitaks kaasa iga kodaniku, töötaja ja tarbija suuremale osalemisele;

20.

on seisukohal, et Web 2.0 uute koostöövahendite ja lähenemisviiside kasutamine pakub võimalust saavutada ühtse turu avatum, vastutustundlikum, kiiremini reageeriv ja tõhusam juhtimine;

21.

on seisukohal, et üksikute liikmesriikide algatused ei saa olla tulemuslikud ilma koordineeritud tegevuseta ELi tasandil, mistõttu on äärmiselt tähtis, et Euroopa Liit tegutseks otsustavalt ja ühtselt ning rakendaks ühismeetmeid; on seisukohal, et Euroopa sotsiaalmajandusliku mudeli aluseks olev solidaarsus ning riiklike meetmete koordineerimine on olnud väga vajalikud, et vältida üksikute liikmesriikide lühiajalisi protektsionistlikke meetmeid; väljendab muret, et majandusliku protektsionismi uus esilekerkimine riikide tasandil tooks tõenäoliselt kaasa siseturu killustumise ja konkurentsivõime vähenemise, mistõttu tuleks seda vältida; tunneb muret selle üle, et praegust majandus- ja finantskriisi võidakse mitmes liikmesriigis kasutada selleks, et õigustada tagasipöördumist protektsionistlike meetmete juurde, kuigi majanduslanguse tingimustes on vaja kasutada hoopis ühiseid kaitsemehhanisme;

22.

on seisukohal, et siseturu edusammud ei tohiks põhineda madalaimal ühisnimetajal; ergutab seepärast komisjoni võtma juhtrolli ja esitama ambitsioonikad ettepanekud; ergutab liikmesriike kasutama tõhustatud koostöö meetodit valdkondades, kus kokkuleppele jõudmine 27 riigi vahel ei ole võimalik; märgib, et teistel riikidel on võimalus nende algatustega hiljem liituda;

23.

usub, et ühtse turu üldine tõhusus ja legitiimsus kannatavad ühtse turu juhtimise keerukuse tõttu;

24.

on seisukohal, et ELi õigusaktide kvaliteedile ja selgusele tuleks pöörata rohkem tähelepanu, et hõlbustada ühtse turu eeskirjade rakendamist liikmesriikides;

25.

on seisukohal, et määruste kasutamine direktiivide asemel aitaks luua selgema reguleeriva raamistiku ja vähendaks ülevõtmisega seotud kulusid; kutsub komisjoni üles töötama subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõttest kinni pidades välja sihipärasema lähenemise õigusaktide valikule, mis sõltub rakendatavate sätete õiguslikest ja sisulistest omadustest;

26.

ergutab komisjoni ja nõukogu suurendama jõupingutusi aruka reguleerimise strateegia rakendamisel, et parandada regulatsiooni kvaliteeti, austades täielikult subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtet;

27.

nõuab tungivalt, et komisjon jätkaks õigusaktide sõltumatut eel- ja järelhindamist sidusrühmade osalusel, et parandada õigusaktide kvaliteeti;

28.

teeb ettepaneku, et komisjon süstematiseeriks ja täiendaks VKEde testi nende olukorra mitmekesisust arvesse võttes, et anda hinnang õigusakti ettepanekute tagajärgedele nimetatud ettevõtete suhtes;

29.

usub, et vastavustabelid aitavad tagada parema ülevõtmise ning hõlbustavad ühtse turu eeskirjade jõustamist; nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid kõikide ühtset turgu käsitlevate õigusaktide vastavustabelid avalikult kättesaadavaks; juhib tähelepanu asjaolule, et kui vastavustabeleid ei esitata, ei pruugi parlament edaspidi nõukoguga kokku lepitud kompromisstekste käsitlevaid raporteid täiskogu istungite päevakorda lisada;

30.

toetab ühtse turu akti ettepanekuid, mille eesmärk on arendada edasi halduskoostööd liikmesriikide vahel, sealhulgas laiendada siseturu infosüsteemi muudele asjaomastele õigusvaldkondadele, võttes arvesse süsteemi turvalisust ja kasutajasõbralikkust; palub komisjonil toetada liikmesriike, pakkudes koolitust ja suuniseid;

31.

on seisukohal, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võiks kaasata siseturu infosüsteemi arendamisse ja laiendamisse pärast põhjalikku hinnangu andmist sellele, millist kasu ja probleeme selline süsteemi laiendamine võib põhjustada;

32.

rõhutab parema teavitamise ja siseturu infosüsteemi laiendamise tähtsust, kuna see on väga oluline eelkõige VKEdele siseturu kohta selge teabe edastamiseks;

33.

tervitab komisjoni kavatsust teha liikmesriikidega koostööd probleemide lahendamise mitteametlike vahendite, nt SOLVITi, projekti EU Pilot ja Euroopa tarbijakeskuste ühendamiseks ja tugevdamiseks; palub komisjonil esitada tegevuskava probleemide lahendamise erinevate vahendite arendamiseks ja sidumiseks, et tagada tõhusus ja kasutajasõbralikkus ning vältida mõttetut kattumist; kutsub liikmesriike üles varustama need probleemide lahendamise vahendid piisavate rahaliste vahenditega;

34.

kutsub komisjoni üles edasi arendama ja edendama veebilehte „Teie Euroopa”, nii et sellest saaks ühtne värav juurdepääsuks kogu teabele ja kõikidele abiteenustele, mida kodanikud ja ettevõtjad vajavad oma õiguste teostamiseks ühtsel turul;

35.

palub liikmesriikidel arendada teenuste direktiivi kohased ühtsed kontaktpunktid edasi kasutajasõbralikeks ja kergesti juurdepääsetavateks e-valitsuse keskusteks, kust ettevõtted saaksid asjaomastes liidu ametlikes keeltes kogu teabe, mida on vaja nende tegevuseks, ja võiksid täita kõik vorminõuded ning teostada vajalikud toimingud elektrooniliselt, et osutada teenuseid asjaomases liikmesriigis;

36.

tunnistab süsteemi EURES olulist rolli töötajate vaba liikumise hõlbustamisel ELis ning riikide tööturuasutuste tiheda koostöö tagamisel; kutsub liikmesriike üles tõstma üldsuse teadlikkust nimetatud kasulikust süsteemist, et võimaldada suuremal hulgal ELi kodanikel saada kasu töövõimalustest kogu ELis;

37.

kutsub liikmesriikide parlamente, piirkondlikke ja kohalikke asutusi ning tööturu osapooli üles osalema aktiivselt ühtse turu eeliste tutvustamisel;

38.

palub komisjonil kasutada kõiki volitusi, mis aluslepingud talle annavad, et parandada ühtse turu eeskirjade ülevõtmist, kohaldamist ja jõustamist, millest saavad kasu Euroopa kodanikud, tarbijad ja ettevõtjad; palub liikmesriikidel suurendada jõupingutusi, et tõeliselt ja korrektselt rakendada ühtse turu eeskirjad;

39.

usub, et rikkumismenetlus on jätkuvalt tähtis vahend ühtse turu toimimise tagamiseks, kuid rõhutab, et kaaluda tuleks ka vähem aeganõudvaid ja väiksemate kuludega täiendavaid vahendeid;

40.

kutsub komisjoni üles hoiduma mis tahes poliitilisest sekkumisest ning algatama viivitamata rikkumismenetlused, kui kohtueelsed probleemide lahendamise mehhanismid ei anna tulemust;

41.

märgib, et Euroopa Kohtu hiljutine kohtupraktika avab komisjonile uued võimalused võtta meetmeid ühtse turu eeskirjade „üldise ja struktuurse rikkumise” suhtes liikmesriikide poolt;

42.

kutsub komisjoni üles kasutama täielikult ära ELi toimimise lepingu artikliga 260 tehtud muudatusi, mis on ette nähtud rahaliste karistuste määramise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks rikkumismenetluste raames;

43.

usub, et komisjon peaks ühtse turu eeskirjade jõustamisel ilmutama süsteemsema ja sõltumatuma järelevalve kaudu suuremat aktiivsust, et kiirendada ja lihtsustada rikkumismenetlusi;

44.

avaldab kahetsust, et liiga paljude rikkumismenetluste puhul möödub palju aega enne, kui need lõpetatakse või viiakse Euroopa Kohtu ette; palub komisjonil seada rikkumisjuhtude maksimaalse keskmise menetlusaja sihttasemeks 12 kuud alates toimiku avamisest kuni avalduse saatmiseni Euroopa Kohtule; peab äärmiselt kahetsusväärseks, et sellistel menetlustel ei ole otsest mõju ELi kodanikele ja elanikele, kes on langenud ELi õiguse puuduliku jõustamise ohvriks;

45.

palub komisjonil anda paremat ja läbipaistvamat teavet käimasolevatest rikkumismenetlustest;

46.

kutsub komisjoni üles esildama liikmesriikide poolt Euroopa Kohtu otsuste järgimise sihttähtaja;

47.

toetab komisjoni algatusi parandada täiendavalt alternatiivse vaidluste lahendamise kasutamist, et pakkuda tarbijatele ja ettevõtjatele kiiret ja tõhusat kohtuvälise vaidluste lahendamise võimalust siseriiklike ja piiriüleste vaidluste ning tavapäraste ja elektrooniliste ostude puhul; väljendab heameelt komisjoni käivitatud konsultatsiooni üle; rõhutab, et kodanikke on vaja selliste mehhanismide olemasolust paremini teavitada;

48.

palub komisjonil keskenduda ka vaidluste ennetamisele, nt ebaausaid kaubandustavasid takistavate tugevamate meetmete abil;

49.

kiidab heaks komisjoni kavatsuse algatada avalik arutelu seoses kollektiivse hüvituse Euroopa lähenemisviisiga ning on vastu kollektiivsete hüvitusmehhanismide kasutuselevõtule USA mudeli järgi, milles leidub tugevaid majanduslikke stiimuleid kohtuvaidluse algatamiseks põhjendamatute nõuete osas;

50.

märgib, et iga tulevane konkurentsieeskirjade rikkumisega seotud kollektiivset hüvitusmehhanismi käsitlev ettepanek peab austama parlamendi seisukohta, mis on väljendatud 26. märtsi 2009. aasta resolutsioonis konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamise kohta; rõhutab, et parlament peab olema seadusandliku tavamenetluse raames iga sellise õigusakti vastuvõtmisse kaasatud, ning palub komisjonil kaaluda miinimumnormide kehtestamist seoses õigusega sellise kahju hüvitamisele, mis on tekkinud ELi õiguse rikkumisest laiemalt;

51.

toetab sihipärast ja tõenditel põhinevat lähenemisviisi turu järelevalvele ja hindamisele; kutsub komisjoni üles jätkama oma turujärelevalvevahendite, nt teenuste direktiivis sisalduva hoiatussüsteemi arendamist metoodika, näitajate ja andmekogumise parandamise abil, järgides samal ajal praktilisuse ja kulutasuvuse põhimõtteid;

52.

rõhutab, et ühtse turuga seotud kõikide õigusaktide liikmesriikides rakendamise olukorda tuleb kiiremini ja selgemalt hinnata;

53.

rõhutab teenuste direktiivis sätestatud vastastikust hindamist kui innovatiivset viisi kasutada vastastikust survet ülevõtmise kvaliteedi parandamiseks; toetab vajaduse korral vastastikuse hindamise kasutamist muudes valdkondades, nt kaupade vaba liikumise valdkonnas;

54.

ergutab liikmesriike vaatama korrapäraselt läbi siseriiklikud eeskirjad ja menetlused, mis mõjutavad teenuste ja kaupade vaba liikumist, et lihtsustada ja ajakohastada siseriiklikke eeskirju ja eemaldada kattuvusi; on arvamusel, et teenuste direktiivi rakendamiseks kasutatav siseriiklike õigusaktide läbivaatamise protsess võib olla teistes valdkondades tõhus vahend kattuvuste ja vabale liikumisele õigustamatult seatud riiklike tõkete eemaldamiseks;

55.

nõuab tungivalt, et komisjon toetaks avaliku sektori püüdeid innovatiivsete lähenemisviiside vastuvõtmisel, uute tehnoloogiate ja menetluste ärakasutamisel ning heade tavade levitamisel avalikus halduses, mis vähendab bürokraatiat ja toetab kodanikukeskset poliitikat;

56.

palub, et Euroopa Ülemkogu igakevadine kohtumine pühendataks ühtse turu olukorra hindamisele, mida toetab järelevalveprotsess;

57.

palub komisjonil avaldada ELi institutsioonide ning esindusühenduste ja kodanikuühiskonna esindajate vahelisi konsultatsioone käsitlevate suuniste kohta rohelise raamatu, mis peaks tagama, et need konsultatsioonid on ulatuslikult ja interaktiivsed ning lisavad poliitikale väärtust;

58.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid teeksid kõikide ühtset turgu käsitlevate õigusaktide vastavustabelid avalikult kättesaadavaks;

59.

kutsub liikmesriike üles vähendama 2012. aasta lõpuks ühtse turu direktiivide ülevõtmise puudujääki 0,5 %-ni nii lõpetamata kui ka ebaõige ülevõtmise osas;

60.

palub komisjonil esitada 2011. aasta lõpuks õigusakti ettepaneku alternatiivse vaidluste lahendamise kasutamise kohta ELis ning rõhutab selle kiire vastuvõtmise tähtsust;

61.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

2.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 296/59

—

võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat, nagu see on Euroopa Liidu lepingu artikliga 6 aluslepingutesse hõlmatud;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 26, milles sätestatakse, et siseturg hõlmab sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine vastavalt aluslepingu sätetele;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõiget 3, milles sätestatakse, et liit taotleb kõrge konkurentsivõimega sotsiaalset turumajandust, mille eesmärk on saavutada täielik tööhõive ja sotsiaalne progress, samuti kõrgetasemelist keskkonnakaitset ja keskkonna kvaliteedi parandamist;

—

võttes arvesse, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 9 on sätestatud, et,oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel võtab liit arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid;

—

võttes arvesse, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 11 kohaselt peab liidu poliitika ja tegevuse määratlemisse ja rakendamisse integreerima keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 12, milles sätestatakse, et liidu ülejäänud poliitika ja meetmete määratlemisel ning rakendamisel võetakse arvesse tarbijakaitse nõudeid;

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14 ja selle protokolli nr 26 üldhuviteenuste (üldist majandushuvi pakkuvate teenuste) kohta;

—

võttes arvesse komisjoni teatist Euroopa Ülemkogule pealkirjaga „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia” (KOM(2010)2020);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Ühtse turu akt. Kõrge konkurentsivõimega sotsiaalne turumajandus” (KOM(2010)0608);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Kodanikekeskne tegevuskava – Euroopa Liit tulemuslikuks” (KOM(2006)0211);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „21. sajandi Euroopa ühtne turg” (KOM(2007)0724) ja sellega kaasnevat komisjoni talituste töödokumenti „Ühtne turg: ülevaade saavutustest” (SEK(2007)1521), parlamendi 4. septembri 2007. aasta resolutsiooni ühtse turu läbivaatamise kohta (1) ja komisjoni talituste töödokumenti „Ühtse turu läbivaatamine: üks aasta hiljem” (SEK(2008)3064);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „Võimalused, juurdepääs ja solidaarsus: uus sotsiaalne visioon 21. sajandi Euroopast” (KOM(2007)0726), komisjoni teatist „Euroopa uus kohustus – üldhuviteenuste pakkumine” (KOM(2007)0725) ja parlamendi 27. septembri 2006. aasta resolutsiooni üldhuviteenuseid käsitleva komisjoni valge raamatu kohta (2);

—

võttes arvesse komisjoni 29. juuni 2009. aasta soovitust ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta (3) ja komisjoni 12. juuli 2004. aasta soovitust siseturgu mõjutavate direktiivide siseriiklikesse õigusaktidesse ülevõtmise kohta (4);

—

võttes arvesse 2009. aasta juuli siseturu tulemustabelit (SEK(2009)1007) ja parlamendi 9. märtsi 2010. aasta (5) ja 23. septembri 2008. aasta (6) resolutsioone siseturu tulemustabeli kohta;

—

võttes arvesse komisjoni teatist nõukogule, Euroopa Parlamendile ja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele „ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013. Tarbijate mõjukuse suurendamine, heaolu edendamine ja tõhus kaitse” ja parlamendi 20. mai 2008. aasta resolutsiooni ELi tarbijapoliitika strateegia 2007–2013 kohta (7);

—

võttes arvesse komisjoni 28. jaanuari 2009. aasta teatist „Ühtse turu seire tarbija seisukohast. Teine tarbijaturgude tulemustabel” (KOM(2009)0025) ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti „Teine tarbijaturgude tulemustabel” (SEK(2009)0076);

—

võttes arvesse komisjoni 2. juuli 2009. aasta teatist ühenduse tarbijaõigustiku jõustamise kohta (KOM(2009)0330) ja komisjoni 2. juuli 2009. aasta aruannet Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 2006/2004 (tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (tarbijakaitsealase koostöö määrus)) kohaldamise kohta (KOM(2009)0336);

—

võttes arvesse komisjoni teatist ettevõtja ja tarbija vahelise piiriülese e-kaubanduse kohta ELis (KOM(2009)0557);

—

võttes arvesse oma 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni tarbijakaitse kohta (8);

—

võttes arvesse professor Mario Monti aruannet komisjonile ühtse turu taaselustamise kohta;

—

võttes arvesse oma 20. mai 2010. aasta resolutsiooni ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele (9);

—

võttes arvesse oma 20. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni finants-, majandus- ja sotsiaalkriisi kohta (10);

—

võttes arvesse komisjoni teatist noorte liikuvuse kohta (KOM(2010)0477);

—

võttes arvesse oma 21. septembri 2010. aasta resolutsiooni e-kaubanduse siseturu väljakujundamise kohta (11);

—

võttes arvesse komisjoni teatist „2010. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta. ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine (KOM(2010)0603);

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsiooni aruannet „Takistused Euroopa ühtsele turule 2008 (Obstacles to the European single market 2008)” (12);

—

võttes arvesse SOLVITi 2008. aasta aruannet SOLVITi võrgustiku arengu ja toime kohta (SEK(2009)0142), komisjoni talituste 8. mai 2008. aasta töödokumenti „Tegevuskava tervikliku lähenemise kohta kodanikele ja ettevõtjatele pakutavate ühtse turu alase abi teenuste osutamisele” (SEK(2008)1882) ja parlamendi 9. märtsi 2010. aasta resolutsiooni SOLVITi kohta (13);

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega (14), ning mille eesmärk on kehtestada akrediteerimise ja turujärelevalve eeskirjade ja põhimõtete üldraamistik;

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48;

—

võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit ja majandus- ja rahanduskomisjoni, tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni, õiguskomisjoni, kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni ning petitsioonikomisjoni arvamusi (A7-0072/2011),

A.

arvestades, et ühtse turu toimimine on peamine mõjur, mis lubab Euroopa Liidul täielikult realiseerida oma potentsiaali konkurentsivõime, targa, kaasava ja jätkusuutliku majanduskasvu, rohkemate ja paremate töökohtade loomise, igat liiki ettevõtetele võrdsete konkurentsitingimuste võimaldamise, kõigile Euroopa kodanikele võrdsete õiguste kehtestamise ning suure konkurentsivõimega sotsiaalse turumajanduse tugevdamise alal;

B.

arvestades, et ühtse turu akt peab eurooplasi Euroopa majanduse aktiivseteks osalisteks;

C.

arvestades, et ühtset turgu ei saa käsitleda ainult majanduslikus mõistes, vaid osana laiemast õigusraamistikust, mis võimaldab kodanikele, tarbijatele, töötajatele, ettevõtjatele ning ettevõtetele, eeskätt mis tahes liiki VKEdele konkreetseid põhiõigusi;

D.

arvestades, et liiga palju on takistusi kodanike teel, kes tahavad teises liikmesriigis õppida või töötada, sinna kolida või piiri taga osturetkel käia, samuti VKEde teel, kes soovivad teise liikmesriiki asuda või piiriülese kaubandusega tegeleda; arvestades, et selliseid takistusi põhjustavad muu hulgas liikmesriikide seaduste ebapiisav ühtlustamine, sotsiaalkindlustusõiguste ülekandmise raskused ja liigne bürokraatia, mis segab isikute, kaupade, teenuste ja kapitali vaba liikumist liidus;

E.

arvestades, et nagu märgiti Monti aruandes ja resolutsioonis ühtse turu loomise kohta tarbijatele ja kodanikele, eeldab ühtse turu väljakujundamine terviklikku nägemust, mis ulatusliku integratsiooni saavutamiseks koondab kõik asjakohased poliitikad ühtse turu strateegiliseks eesmärgiks, mis hõlmab konkurentsipoliitika kõrval muu hulgas ka tööstus-, tarbija-, energia-, transpordi-, digitaal-, keskkonna-, kliimamuutus-, kaubandus-, regionaal-, justiits- ja kodakondsuspoliitikat;

F.

arvestades, et ühtne turg peaks võimaldama Euroopa kodanikele – eriti neile, kes elavad raskesti ligipääsetavates piirkondades, näiteks saartel, mägedes või hõredalt asustatud aladel, ning liikumispuudega isikutele – suuremat valikut ja odavamaid hindu;

G.

arvestades, et komisjoni avaldatud trükitud ja digitaalne materjal on tihti kas liiga abstraktne või keeruline, et kodanikke tõeliselt kaasata ja laiema kuulajaskonnani jõuda;

H.

arvestades, et on tähtis, et ühtse turu akt ei koosneks reast üksteisest eraldatud meetmetest ja et kõik ettepanekud peavad aitama saavutada ühtset eesmärki,

1.

peab tervitatavaks komisjoni teatist „Ühtse turu akt” ja eriti selle II peatükki „Euroopa kodanike usalduse suurendamine”, mis sisaldab 19 algatust Euroopa kodanike vajaduste rahuldamiseks;

2.

leiab, et teatises toodud ettepanekud üldiselt vastavad Euroopa Parlamendi ootustele, kuid neid tuleb veelgi tugevdada, et seada kodanikud ühtse turu projekti keskmesse;

3.

taunib teatise jagamist kolmeks eurooplasi, ettevõtteid ja juhtimist käsitlevaks peatükiks, selle asemel et kasutada temaatilist jaotust; märgib, et ühtse turu konkurentsivõimet ja selle omaksvõtmist kodanike poolt ei tuleks pidada vastuolulisteks, vaid pigem teineteist toetavateks eesmärkideks; leiab siiski, et teatise kolm peatükki on võrdselt tähtsad ja omavahel seotud ning neile tuleks läheneda ühtselt, võttes arvesse nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil tehtud ettepanekuid ja sidusrühmade mureküsimusi;

4.

on kindlalt veendunud, et ühtse turu akt peab olema ühtne ja tasakaalustatud meetmepakett ning kooskõlas Grechi aruande (A7-0132/2010) ja Monti aruandega, mis paneb aluse nii kodanike kui ka ettevõtete huve teenivale lisandväärtust andvale Euroopale;

5.

märgib, et ühtse turu elavdamine ja süvendamine on väga oluline nii finants- ja majanduskriisi tagajärgedega võitlemiseks mõeldud ELi poliitikameetmete raames kui ka ELi 2020. aasta strateegia osana;

6.

on seisukohal, et paljudes valdkondades, sh isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumise osas, ei ole eurooplased saanud veel ühtsest turust täielikku kasu, ning et on vaja uusi stiimuleid eriti tööjõu kogu Euroopat hõlmava tõhusa geograafilise liikuvuse tagamiseks;

7.

on seisukohal, et ühtse turu strateegia peaks tugevdama sotsiaalset heaolu ja töötajate õigusi ning tagama õiglased töötingimused kõigile Euroopa kodanikele;

8.

toetab komisjoni ideed algatada ühtse turu aktiga kogu Euroopas üldine ja pragmaatiline arutelu siseturu kasulikkuse ja kulukuse üle ning palub komisjonil tagada kodanike halduskoormust vähendavate siseturu eeskirjade tulemuslik kohaldamine;

9.

jagab veendumust, et Euroopa ühtse turu täielik väljaarendamine peaks looma aluse poliitilise ja majandusintegratsiooni protsessi lõpuleviimiseks;

10.

rõhutab eriti komisjoni käesolevas teatises võetud kohustust edendada uusi lähenemisviise jätkusuutlikule arengule;

11.

rõhutab, et liikmesriigid rakendavad ja kohaldavad puudulikult mitte ainult ühtse turu õigusakte, vaid ka muid õigusakte, mis mõjutavad Euroopa kodanike ja teiste siinsete seaduslike elanike õigusi; palub liikmesriikidel tagada eelkõige vaba liikumise direktiivi (2004/38/EÜ) parem rakendamine;