Euroopa Liidu C 191/2012

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm, järg kuuendale keskkonnaalasele tegevusprogrammile” (ettevalmistav arvamus)

2012/C 191/01

Raportöör: Lutz RIBBE

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik Taani otsustas 11. jaanuaril 2012. aastal vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm, järg kuuendale keskkonnaalasele tegevusprogrammile”

(ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 10. aprillil 2012. aastal.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25. ja 26. aprillil 2012. aastal (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 129, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 6.

1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee järelduste ja soovituste kokkuvõte

1.1 Senised kuus keskkonnaalast tegevusprogrammi olid Euroopa keskkonnapoliitika kujundamisel olulised, kuid ei suutnud muuta asjaolu, et paljud keskkonnaprobleemid on Euroopas endiselt lahendamata. Põhjuseks ei ole siiski teadmiste puudumine probleemide põhjuste kohta või lahendusviiside puudumine, vaid rakendamiseks vajaliku poliitilise tahte puudumine.

1.2 Kuues keskkonnaalane tegevusprogramm (kestusega kuni 2012. aasta keskpaigani) kavandati konkreetse keskkonnapoliitilise vastusena ELi 2001. aasta säästva arengu strateegiale, mille majanduspoliitiline alus oli Lissaboni strateegia. Euroopa Komisjon on lasknud säästva arengu strateegial – nõukogu vastava otsuseta – märkamatult unustusse vajuda. Komisjon näeb strateegias „Euroopa 2020” uut poliitika- ja strateegiavahendit; keskkonnapoliitikat koordineeritaks selle raames juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” kaudu.

1.3 Komiteele jääb arusaamatuks, mis on selle mõte, kui juhtalgatuse kõrval võetakse nüüd kasutusele veel üks keskkonnapoliitika vahend seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi näol, millesse integreeritakse need keskkonnapoliitika sektorid, mida strateegias „Euroopa 2020” piisavalt ei käsitleta. Seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi seos strateegiaga „Euroopa 2020” ja juhtalgatusega „Ressursitõhus Euroopa” jääb selgusetuks.

1.4 Komitee soovitab komisjonil, nõukogul ja Euroopa Parlamendil säästva arengu strateegia uuesti elavdada, valida selle keskkonnapoliitiliseks rakendusstrateegiaks kõikehõlmav ja rakendamisele suunatud seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm ning integreerida sellesse juhtalgatus „Ressursitõhus Euroopa” koos kõikide üksikalgatustega ning tagada keskkonna- ja majanduspoliitiliste kaalutluste põhjalik ja koordineeritud kooskõlastamine. Oluline strateegia „Euroopa 2020” täidaks sealjuures tähtsat ülesannet valmistada ette ja rakendada ellu lühikese ja keskpika perspektiiviga majandus- ja rahanduspoliitilised suunad, mis on vajalikud pikaajalise säästva arengu suunas liikumiseks.

2. ELi seniste keskkonnaalaste tegevusprogrammide tähtsus

2.1 Euroopa Ülemkogu otsustas 1972. aastal Pariisi tippkohtumisel võtta meetmeid, mis peaksid parandama elatustaset, elutingimusi ja elukvaliteeti Euroopas. Seejärel võeti 1973. aastal vastu tollase Euroopa Majandusühenduse esimene keskkonnaalane tegevusprogramm (1974–1975). Esimese keskkonnaalase tegevusprogrammi erakordne edu seisnes selles, et eesmärgiks võeti nn ettevaatusprintsiibi kasutuselevõtt, mille kohaselt on keskkonnasaaste vältimine prioriteetsem kui hilisem tagajärgedega võitlemine.

2.2 Teine keskkonnaalane tegevusprogramm (1977–1981) jätkas esimese keskkonnaalase tegevusprogrammi eesmärke viie nn suunisega: a) keskkonnapoliitika järjepidevus, b) ennetustegevuse mehhanismide loomine eelkõige saastamise, ruumilise planeerimise ja jäätmemajanduse valdkonnas, c) elupaikade kaitse ja ratsionaalne kasutamine, d) siseveekogude ja mere kaitsmiseks, õhusaaste tõkestamiseks ning müraga võitlemiseks võetavate meetmete esikohale seadmine ja e) keskkonnaaspektide arvessevõtmine Euroopa Ühenduse ja arenguriikide vahelises koostöös.

2.2.1 Teise keskkonnaalase tegevusprogrammiga rajati seega keskkonnapoliitika ulatuslike valdkondade jaoks esmase olulise aluse, mis on ka tänapäeval asjakohane, näiteks veekogude kaitse, jäätmepoliitika ja rahvusvaheline koostöö.

2.3 Kolmandas keskkonnaalases tegevusprogrammis (1982–1986) lisati Euroopa keskkonnapoliitika eesmärkide hulka esmakordselt loodusvarade säästev kasutamine.

2.4 Neljas keskkonnaalane tegevusprogramm (1987–1992) kinnitati Euroopa keskkonnakaitse aasta raames, s.t 1987. aastal. Seda kujundas olulisel määral asjaolu, et veidi aega varem oli vastu võetud ühtne Euroopa akt, mis laiendas märkimisväärselt Euroopa Ühenduse keskkonnapoliitikaalaseid volitusi, piirates samal ajal Euroopa siseturu ellurakendamisega riiklikke keskkonnanorme ja piirväärtusi. Keskkonnapoliitika teemaline arutelu oli tollal väga hoogne, neljanda keskkonnaalase tegevusprogrammi perioodi lõpus toimus Rio ülemaailmse jätkusuutlikkuse konverents.

2.4.1 1992. aastal avaldatud keskkonnaseisundi aruandest ilmnes siiski, et kõikidest senistest jõupingutustest ja neljast keskkonnaalasest tegevusprogrammist hoolimata oli olukord enamikus keskkonnapoliitika valdkondades halvenenud või halvenemas; muu hulgas käsitleti veekogude ja õhu kvaliteeti ja bioloogilist mitmekesisust (sel ajal räägiti veel liikide mitmekesisusest).

2.5 Teatavat laadi vastusena Rio konverentsile ja üsna kainestavale keskkonnaseisundi kirjeldusele võeti 1993. aasta alguses vastu viies keskkonnaalane tegevusprogramm, mis kestis ametlikult aastatel 1992–2000.

2.5.1 Selles sõnastati Rio konverentsi aruteludega kokkusobivalt eesmärk „muuta ühenduse majanduskasvu mudelit nii, et toimuks liikumine säästvuse suunas” – kavatsus, mille poliitiline ajakohasus ei ole vähimalgi määral kahanenud. Viiendat keskkonnaalast tegevusprogrammi võib käsitleda ühena ELi esimestest algatustest säästva arengu valdkonnas, mis väljendus ka alapealkirjas „Säästvuse suunas”.

2.5.2 Viiendas keskkonnaalases tegevusprogrammis esitati seitsme valdkonna strateegiad:

—	globaalne soojenemine,

—	hapestumine,

—	liikide kaitse,

—	veemajandus,

—	linnakeskkond,

—	rannikualad ja

—	jäätmemajandus.

Mõnda nimetatud valdkonda käsitleti juba ka varasemates keskkonnaalastes tegevusprogrammides.

2.5.3 Viienda keskkonnaalase tegevusprogrammi läbivaatamisel 1996. aastal nimetas isegi Euroopa Komisjon programmi suurimate nõrkustena konkreetsete eesmärkide puudumist ja liikmesriikide tegevusetust. Ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee märkis oma 24. mai 2000. aasta arvamuses, „et programm on andnud mitmeid positiivseid tulemusi”, kuid kirjeldas samal ajal „sügava murega Euroopa keskkonna kvaliteedi jätkuvat halvenemist, mis on komitee arvates ainuke kriteerium järjestikuste keskkonnaalaste tegevusprogrammide ja üldise Euroopa keskkonnapoliitika tõhususe hindamiseks”.

2.5.4 Viies keskkonnaalane tegevusprogramm oli 2001. aastal Göteborgis riigi- ja valitsusjuhtide vastu võetud säästva arengu strateegia poliitiline ja strateegiline teerajaja.

2.6 Säästva arengu strateegiat pidi keskkonnapoliitika osas omakorda täpsustama kuues keskkonnaalane tegevusprogramm (2002–21.7.2012) ning majanduspoliitika osas Lissaboni strateegia.

2.6.1 Kuuendal keskkonnaalasel tegevusprogrammil oli samuti alapealkiri („Meie tulevik, meie valik”). Programmis nimetati Euroopa keskkonnapoliitika nelja temaatilist põhivaldkonda: 1) kliimamuutustega tegelemine, 2) looduse ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse, 3) keskkond, tervis ja elukvaliteet ning 4) loodusvarade ja jäätmete säästev kasutamine ja majandamine.

2.6.2 Peale selle – täpselt nagu ka viiendas keskkonnaalases tegevusprogrammis – kuulutati välja ja võeti vastu seitse temaatilist strateegiat:

—	õhusaaste,

—	merekeskkond,

—	jäätmetekke vältimine ja jäätmete ringlussevõtt,

—	loodusvarade säästev kasutamine,

—	linnakeskkond,

—	mullakaitse ja

—	pestitsiidide säästev kasutamine.

2.6.3 On tähelepanuväärne, et ka kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis käsitletakse jällegi n-ö vanu teemasid.

3. Keskkonnapoliitika ja säästva arengu teemalise arutelu seis Euroopas kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi kehtivusaja lõpus

3.1 Esmalt tuleb märkida, et ka kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi kehtivusaja lõpus ei ole piisavalt käsitletud või on jäetud täiesti käsitlemata paljud keskkonnapoliitika tegevusvaldkonnad, mis seisavad juba aastaid keskkonnaalaste tegevusprogrammide tegevuskavades. Toogem ainult kaks näidet:

—	mullakaitse on juba aastaid olnud erinevate keskkonnaalaste tegevusprogrammide prioriteetne teema, kuid tõelise tegevuseni ELi tasandil ei ole jõutud, muu hulgas seetõttu, et nõukogus ei ole suudetud saavutada konsensust komisjoni esitatud direktiivi eelnõu suhtes;

—

liikide kaitse/bioloogilise mitmekesisuse teema läbib keskkonnaalaste tegevusprogrammide ajalugu vaat et punase niidina. Euroopa Ülemkogu kohustus 2001. aastal peatama 2010. aastaks bioloogilise mitmekesisuse vähenemise, kuid isegi 160 meedet hõlmavast bioloogilise mitmekesisuse tegevusprogrammist ei piisanud eesmärgi saavutamiseks. 2011. aastal käivitati uus bioloogilise mitmekesisuse strateegia, mis sisaldab nüüd lubadust saavutada esialgne eesmärk 10-aastase viivitusega.

3.2 Kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi osaliselt taas kainestavate tulemustega on komitee tegelenud oma 18. jaanuari 2012. aasta arvamuses (NAT/528, CESE 152/201, „Kuues keskkonnaalane tegevusprogramm – lõpphinnang”). Arvamuses käsitletakse ka uut aruannet keskkonnaseisundi kohta, milles antav hinnang ELi keskkonnapoliitika olulisematele valdkondadele ei ole positiivne.

3.3 EL ei ole siiani tegelikult uurinud ega vastanud küsimusele, miks on paljud keskkonnaprobleemid paljudest pikaajalistest keskkonnaalastest tegevusprogrammidest hoolimata endiselt lahendamata. Komiteele on selge: põhjuseks ei ole teadmiste puudumine probleemide ja lahendusviiside kohta, vaid sageli puudub tahe otsustavaks tegutsemiseks. Puudu jääb teadmiste, osaliselt isegi poliitiliste otsuste ellurakendamisest. Põhjus võib seisneda selles, et keskkonnapoliitika seisukohast vajaliku tegutsemise ja lühiajaliste majandushuvide vahel tekivad kohati huvide konfliktid, mis lahendatakse majanduse kasuks.

3.4 Kuuenda keskkonnaalase tegevusprogrammi kehtivusaja lõpus on komitee jaoks keskse tähendusega järeldus, et Euroopa Komisjon on säästva arengu strateegia, mille keskkonnapoliitiline sammas oli kuues keskkonnaalane tegevusprogramm, ilmselt kõrvale jätnud.

3.5 Kui varem nimetasid komisjon ja nõukogu säästva arengu strateegiat üldstrateegiaks, millest ka näiteks Lissaboni strateegia peaks lähtuma, siis praegu valitseb selles osas mõtlemapanev vaikus. Komisjoni tööprogrammides seda enam ei esine (ehkki selle kohta ei ole tehtud Euroopa Ülemkogu ametlikku otsust). Komitee on seda korduvalt arvustanud, väljendab siinkohal jälle kriitikat ning selgitab taas, et peab valeks lasta säästva arengu strateegial strateegiasse „Euroopa 2020” just nagu ära hajuda. Komitee on oma seisukohta korduvalt põhjendanud, aga komisjon, nõukogu ega parlament ei ole sellele reageerinud.

3.6 ELi poliitiliste programmide kavandamise senisest arhitektuurist, mis tähendas püüdlust kooskõlastada säästva arengu strateegia katuse all majanduse, keskkonna ja sotsiaalvaldkonna kolm sammast, on seega loobutud. Tekib küsimus, millise ühenduslüli abil komisjon, nõukogu ja parlament säästvat arengut ja keskkonnapoliitikat tulevikus kooskõlastada tahavad.

4. Strateegia „Euroopa 2020” ja võimaliku seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi väljavaated

4.1 Strateegia „Euroopa 2020”, mida komisjon peab kõigutamatult poliitika kujundamise ja juhtimise keskseks elemendiks, annab enam-vähem selge vastuse vähemalt küsimusele, kuidas komisjon tundub olukorda nägevat.

4.2 Strateegias „Euroopa 2020” on teadaolevalt nimetatud seitse juhtalgatust:

—	innovatiivne liit,

—	noorte liikuvus,

—	digitaalarengu tegevuskava,

—	ressursitõhus Euroopa,

—	üleilmastumise ajastu uus tööstuspoliitika,

—	uute oskuste ja töökohtade tegevuskava ning

—	vaesuse vastu võitlemise Euroopa tegevusprogramm.

4.3 Ei ole kahtlustki, et juhtalgatus „Ressursitõhus Euroopa” on komisjoni arusaamise kohaselt nn uus keskkonnaalane tegevusprogramm, ning see on ilmselt ka põhjus, miks siiani ei ole esitatud uue, seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi projekti, kuigi kuues keskkonnaalane tegevusprogramm lõpeb 2012. aasta juulis.

4.4 Nii ei ole juhus, et Euroopa Komisjon alustas tegevust seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi väljatöötamiseks alles pärast seda, kui (keskkonna)nõukogu ja Euroopa Parlament kriitiliselt küsisid, kuhu jääb seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm.

4.5 Komisjon on oma poliitika ja programmide kavandamise uue arhitektuuri osana valinud üldstrateegiaks strateegia „Euroopa 2020”, mida on kavas rakendada seitsme juhtalgatuse kaudu, kusjuures keskkonnapoliitikat käsitletakse algatuse „Ressursitõhus Euroopa” raames.

4.6 Praegu ilmneb siiski üha selgemalt, et

—	ühelt poolt ei pöörata teatavatele peamistele sektoritele, mida seni hõlmas säästva arengu strateegia, (nt sellised teemad nagu õiglane jaotamine ja põlvkondadevaheline võrdsus kõikjal maailmas) strateegias „Euroopa 2020” piisavalt tähelepanu ja

—	teiselt poolt ei kajastu juhtalgatuses „Ressursitõhus Euroopa” teatavad keskkonnapoliitika valdkonnad.

4.7 Keskkonnapoliitika kokku 20 üksikalgatuse seast, mis peavad strateegia „Ressursitõhus Euroopa” uuesti elule aitama, leiab küll terve hulga vanu tuttavaid varasematest keskkonnaalastest tegevusprogrammidest, näiteks bioloogilise mitmekesisuse, vee- ja õhupuhtuse poliitika (k.a transpordipoliitika), aga näiteks keskkonna ja inimeste tervise teemat on sama ebapiisavalt arvesse võetud nagu kemikaalipoliitikat või nanotehnoloogiat.

4.8 Komitee on väljendanud arvamust nii juhtalgatuse „Ressursitõhus Euroopa” kui ka selle tegevuskava kohta ning juhtinud sealjuures selgelt tähelepanu vajakajäämistele, mis on keskkonnaalaseid tegevusprogramme seni iseloomustanud: palju kõlavaid eesmärke ja lubadusi, vähe konkreetseid meetmeid, peaaegu mitte ühtegi näitajat ja vähe konkreetset ellurakendamist.

4.9 Komitee palus komisjonilt muu hulgas, „et see kirjeldaks 20 väljakuulutatud algatuses väga täpselt järgmisi aspekte:

—	mida täpselt mõeldakse „ressursitõhususe” all;

—	mida on võimalik saavutada juba tehnoloogilise optimeerimisega ja/või

—	millistes sektorites peavad toimuma väljakuulutatud „suured muudatused”, kuidas need täpselt välja peavad nägema ja milliste vahenditega on need kavas saavutada;

—	millised muudatused tootjate ja tarbijate käitumises on konkreetselt vajalikud ning kuidas on võimalik neid kiirendada.” (1)

Komisjon sellele ei vastanud, vaid jäi taas kord ebakonkreetsete ja mittesiduvate seisukohtade juurde.

4.10 Komitee silmis on see kinnitus, et komisjon ei võta seni valitud lähenemisviisis arvesse kõiki keskkonnapoliitika, eelkõige aga säästva arengu jaoks tarvilikke eesmärke. Mida võiks seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammiga saavutada?

4.11 Ajad, kui keskkonnaalaseid tegevusprogramme oli vaja selleks, et välja selgitada ja kirjeldada, mida tuleks teha, on möödas. Euroopa liidrid teavad väga hästi, mida on vaja teha. Uusi valdkondi, kus ideed tuleb alles välja töötada, on väga vähe, nanotehnoloogiat võib pidada üheks nendest. Selleks ei ole aga tarvis eraldi keskkonnaalast tegevusprogrammi.

4.12 Euroopas jääb esmajoones vajaka teadmiste rakendamisest. Rakendamises on äärmiselt suured puudujäägid, millesse annavad oma panuse kõik tasandid (EL, liikmesriigid, piirkonnad, kohalikud omavalitsused ja kodanikud). Komitee soovib seetõttu selgeks teha, et komisjon võib koostada kui tahes häid programme ja neid välja kuulutada, aga elluviimise eest vastutavad põhiliselt liikmesriikide poliitilised kogud.

4.13 Komitee jaoks ei ole üks valikuvõimalus lihtsalt seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi käivitamine, et võtta selle tiiva alla need keskkonnapoliitika valdkonnad, mida juhtalgatus „Ressursitõhus Euroopa” ei hõlma. Seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi sidumine a) juhtalgatuse, aga ka b) strateegiaga „Euroopa 2020” jääb selgusetuks.

4.14 Komitee on sellele vaatamata seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi suhtes avatud seisukohal, kui oleks selge, 1) mida sellega saavutada tahetakse, 2) kuidas on võimalik tagada, et see osutub lõpuks eelkäijatest tulemuslikumaks ja – mis on väga oluline – 3) kui on selge, millisele üldisele poliitikasektorile see kasu peab tooma.

4.15 Komitee soovitab komisjonil, nõukogul ja Euroopa Parlamendil säästva arengu strateegia uuesti elavdada, valida selle keskkonnapoliitiliseks rakendusstrateegiaks kõikehõlmav ja rakendamisele suunatud seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm, integreerida sellesse juhtalgatus „Ressursitõhus Euroopa” koos kõikide üksikalgatustega ning tagada keskkonna- ja majanduspoliitiliste kaalutluste põhjalik ja koordineeritud kooskõlastamine. Oluline strateegia „Euroopa 2020” täidaks sealjuures äärmiselt tähtsat ülesannet valmistada ette ja rakendada ellu lühikese ja keskpika perspektiiviga majandus- ja rahanduspoliitilised suunad, mis on vajalikud pikaajalise säästva arengu suunas liikumiseks.

4.16 Niisuguses seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis tuleks komitee arvates pöörata põhitähelepanu ka kõigiti siduvate rakendamisotsuste kindlaksmääramisele valdkondades, mis on sageli palju aastaid lahtiseks jäänud.

4.17 Küsimus on selles, kas Euroopa on selleks valmis ja suuteline. Ei saa tähelepanuta jääda, et poliitikud kirjeldavad ikka ja jälle kõrgelennulisi eesmärke ja nõuavad silmapaistvaid algatusi. Kui nt Euroopa Komisjon need eesmärgid ja algatused seejärel esitab, leiavad needsamad poliitikud põhjuseid, miks neid ei ole võimalik vastu võtta või rakendada. Vastavate näidete loetelu on pikk. Olgu tegemist energiatõhususe direktiiviga, mida nõukogus blokeeritakse, või vana (säästva arengu strateegiast pärineva) lubaduse (keskkonnakahjulike toetuste loetelu koostamine ja seejärel nende kaotamine) rakendamata jätmisega – sõnade ja tegude vahel haigutab kuristik ning komisjoni, nõukogu ja parlamenti kutsutakse üles üldsusele selgitama, kuidas seda ületada.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Vt ELT C 376, 22/12/2011, lk. 97, pt 1.2.

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/6

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Säästva tootmise ja tarbimise edendamine ELis” (ettevalmistav arvamus)

2012/C 191/02

Raportöör: An LE NOUAIL MARLIÈRE

11. jaanuaril 2012 otsustas Euroopa Liidu eesistujariik Taani vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Säästva tootmise ja tarbimise edendamine ELis”

(ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 10. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.-26. aprillil 2012 (26. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 124, vastu hääletas 8, erapooletuks jäi 5.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Komitee hindas eesistujariigi Taani taotlusel säästva tootmise ja tarbimise viisidele üleminekuks vajalikke vahendeid ja meetmeid. Komitee tervitab jõupingutusi ja selle teema olulisuse teadvustamist ELi institutsioonides ning soovitab välja töötada uue ühise nägemuse majandusmudelist, kaasates organiseeritud kodanikuühiskonna kõik sidusrühmad ühisesse nõuandvasse erifoorumisse, et määratleda eesmärgid ja sihid ning luua ajakohane seireprotsess.

1.2 Kasulik oleks

—	siduda omavahel tihedalt säästvat tootmist ja tarbimist toetav poliitika ja teisalt ressursitõhusa Euroopa tegevuskava (1) elluviimine. Liikmesriike tuleks julgustada viima neid meetmeid ellu tegevuskava ja Euroopa poolaasta raames.

—

kasutada selliseid ulatuslikke rakendusmeetmeid ja stiimuleid, nagu näiteks mittesäästvate toodete järkjärguline kõrvaldamine, õiglasema fiskaalpoliitika väljatöötamine, roheliste riigihangete korraldamise edendamine, selliste toetuste järkjärguline ärakaotamine, milles ei võeta arvesse negatiivseid mõjusid keskkonnale, teadusuuringute ja ökoinnovatsiooni toetamine, keskkonnakulude sisestamine, muude turustiimulite väljatöötamine, tarbijate ja töötajate aktiivne osalemine üleminekuprotsessis.

1.3 Samuti tuleb püüelda selle poole, et panna finantssüsteem (2) säästval tootmisel ja tarbimisel põhineva majanduse teenistusse, keskendudes valdkondadele, mille ökoloogiline jalajälg on kõige tugevam, näiteks põllumajandus- ja toiduainesektor, põllumajandus, eluasememajandus, infrastruktuur ja transport.

1.4 Lisaks tuleks liikuda rangelt keskendumiselt energia ja kasvuhoonegaaside heite valdkondadele edasi ja käsitleda ka teisi ressursse ja keskkonnamõjusid, nagu näiteks veemajandust ja -kaitset, pinnasekasutust ja õhusaastet, ning võtta arvesse toodete üldist keskkonnamõju.

1.5 Toetades tootmisprotsessi ja toodete parandamist, on võimalik pakkuda tarbijatele ja kasutajatele tooteid ja teenuseid, mida nad soovivad kasutada tänu käitumise või arvamuse muutumisele.

1.6 Säästvate tarbimismudelite ja eluviiside edendamiseks tuleb seega tugevdada tarbijate liitude ja õiglase kaubanduse tootjate liitude rolli, propageerida ja kaitsta raiskavale tarbimisele alternatiivseid algatusi ning edendada parimaid tavasid.

2. Sissejuhatus

2.1 Taani valitsus taotles 2011. aasta detsembris komiteelt ettevalmistava arvamuse koostamist säästva tarbimise ja tootmise edendamise kohta, pidades silmas kriisist väljumise, majanduse elavdamise ja ELi kliimamuutuste vastaste meetmete kooskõlastamist. Tuginedes Euroopa Komisjoni ressursitõhusa Euroopa tegevuskavale ja selles säästva tarbimise ja tootmise kohta esitatud alustele (3), palus Taani valitsus komiteel hinnata vahendeid, mis on vajalikud Euroopa majanduse üleminekuks säästvale tarbimisele ja tootmisele ELis.

2.2 Seni põhines majandusareng mittetaastuvatel energiaallikatel ja loodusvaradel, järgides paradigmat „inimene kui looduse isand ja omanik”. Kaupade tootmisele ja teenuste pakkumisele on endiselt iseloomulik selliste kulude mittearvestamine, mille osas tuleks kehtestada maksud mittetaastuvate loodusvarade kasutamise ning kasvuhoonegaaside heite ja saasteainete keskkonda laskmise eest. Turumajanduses peavad siduvad õigussätted – mida tuleks võimalust mööda kohaldada üleüldiselt – kohustama majanduses osalejaid neid kulusid sisestama.

2.3 Säästev tarbimine ja tootmine tähendab selliste teenuste ja toodete kasutamist, mis hõlmavad suuremat väärtust ja kasutavad vähem loodusvarasid, ning see põhimõte on ressursitõhususe suurendamisele ja rohelise majanduse edendamisele suunatud strateegiate keskmes. 2008. aastal võttis komisjon vastu oma esimese säästva tarbimise ja tootmise tegevuskava, mis hõlmas säästvat tarbimist ja tootmist edendavaid tegevuspoliitikaid (4). Neid aluseid silmas pidades on komisjonil kavas vaadata oma säästva tarbimise ja tootmise poliitika läbi 2012. aastaks.

3. Säästev tarbimine ja tootmine: poliitika ja vajalikud vahendid

3.1 Majandusmudelist uue ühise nägemuse loomine

3.1.1 Üks põhjuseid, miks säästva tarbimise ja tootmisega seotud poliitika mõju on seni piiratud olnud, seisneb asjaolus, et ehkki säästvuse mõiste on strateegiasse „Euroopa 2020” asjakohaselt lisatud, jäetakse see poliitika praktilisel rakendamisel sageli kõrvale. Praeguse majandusmudeli põhieesmärk seisneb majanduskasvu loomises ja tarbimise ärgitamises ning selle üldist tulemuslikkust hinnatakse SKP alusel. Üleminek säästvale tarbimisele ja tootmisele eeldab avatud ja läbipaistva arutelu pidamist, mille käigus käsitletaks iseseisvat majandusmudelit, mille tulemuslikkust hinnataks selliste näitajate alusel, mis läheksid SKP-st kaugemale ja mõõdaksid ökoloogilist jalajälge, inimeste ja ühiskonna heaolu ja jõukust. Komitee on oma varasemates arvamustes esitanud komisjonile ettepaneku teha koostööd, et luua säästva tarbimise foorum, mis võimaldaks uurida selliseid küsimusi nagu säästva majanduse aluseks olla võivad väärtused ja tegurid, mis takistavad kodanikke valimast säästva tarbimise mudeleid, vähese keskkonnamõjuga eluviiside valdkonnas saadud kogemused jne (5).

3.2 Eesmärkide ja sihtide määratlemine ja seireprotsessi loomine

3.2.1 Teema on seotud mitmete poliitikavaldkondadega. Selleks, et jälgida säästva tarbimise ja tootmise eesmärkide elluviimisel saavutatud edu ja hinnata hetkeolukorda, on vaja luua tugev andmebaas tootmise ja tarbimise keskkonnatagajärgede kohta, et mõõta poliitikavahendite tõhusust, täiustada strateegiaid ja eesmärke, kohandada prioriteete ja luua seireprotsess.

3.3 Kodanikuühiskonna kaasamine

3.3.1 Kodanikuühiskonna kaasamine ülemaailmsel, riiklikul ja kohalikul tasandil on määrava tähtsusega, et tagada edukas üleminek keskkonnahoidlikule ja säästvale ja jätkusuutlikule majandusele. See üleminek õnnestub vaid juhul, kui ettevõtted, tarbijad ja töötajad näevad säästvat tarbimist ja tootmist soovitava võimaluse ja eesmärgina. Kõigil tasanditel tuleks luua asjakohased dialoogi- ja demokraatliku osalemise süsteemid (6).

3.3.2 Sellega seoses tuleb lõpetada tööstusinvesteeringute, ELi ettevõtete konkurentsivõime ja tarbijate ostuvõime vastandamine. Kõige kindlam viis ELi siseturu elavdamiseks on tõsta tarbijate nõudmiste taset. Nii väärtustatakse ka Euroopa teadusuuringute tulemusi ja täidetakse keskkonnakaitse eesmärke. See nõuab ka investeeringute jäämist Euroopasse.

3.4 Säästva tarbimise ja tootmise poliitika ning ressursitõhusa Euroopa tegevuskava otsene sidumine

3.4.1 Komisjon on oma juhtalgatusega ja ressursitõhusa Euroopa tegevuskavaga (7) muutnud ressursside tõhusa kasutamise edendamise Euroopa majanduste jaoks esmatähtsaks küsimuseks. Tegevuskava elluviimine on lisatud strateegiasse „Euroopa 2020” ja Euroopa poolaastasse. Komitee soovitab siduda säästva tarbimise ja tootmise tegevuskava läbivaatamise tihedalt ressursitõhusa Euroopa tegevuskava ja seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi (8) elluviimisega, et säästva tarbimise ja tootmise tegevuspoliitikad saaksid osa ressursitõhususe ja Euroopa poolaasta seireraamistiku kõrgendatud poliitilisest tähelepanust. Säästva tarbimise ja tootmise teatud näitajate lisamine ressursitõhususe näitajate hulka looks aluse säästva tarbimise ja tootmise eesmärkidele ja seiresüsteemidele.

3.5 Liikmesriikide innustamine

3.5.1 Säästva tarbimise ja tootmise eespool viidatud eesmärgid võiksid aidata kaasa liikmesriikide poliitika edendamisele selles valdkonnas. Riigid võiksid kasu saada säästvale tarbimisele ja tootmisele suunatud tegevuspoliitikate lisamisest tegevuskava elluviimisesse ja Euroopa poolaasta seireprotsessi.

3.6 Säästva tarbimise ja tootmise poliitika mitmesuguste vahendite kasutamine

3.6.1 Kuna säästva tarbimise ja tootmise tegevuspoliitikad on oma loomult valdkonnaülesed ja arvesse tuleb võtta mitmeid aspekte, oleks vaja eri tasanditel luua või koondada terve rida poliitilisi vahendeid, et suunata tootmis- ja tarbimismudeleid säästvuse poole. ELi, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil tuleb välja töötada aktiivsed poliitikameetmed. Eelistatud vahendites tuleks siduda regulatiivseid ja vabatahtlikke meetmeid, nagu näiteks regulatiivseid meetmed mittesäästvate toodete järkjärguliseks kõrvaldamiseks, õiglasema fiskaalpoliitika vahendid, roheliste riigihangete korraldamise edendamine, selliste toetuste järkjärguline kaotamine, milles ei võeta arvesse negatiivseid mõjusid keskkonnale, teadusuuringute ja ökoinnovatsiooni toetamine, keskkonnakulude sisestamine ja muud turul võetud stiimulid ning tarbijate ja töötajate aktiivne osalemine üleminekuprotsessis (9).

3.6.2 Euroopa Komisjoni 2008. aasta säästva tarbimise ja tootmise tegevuskava põhines sellel kombineeritud poliitilisel lähenemisel, mis tuleks läbivaatamisprotsessis säilitada. Siinkohal võiks siiski kavandada kõrgemaid sihte ja vahendite kohandamist, võttes arvesse seatud eesmärke, seni saavutatud vähest edu ning vähese CO2-heitega ja vähem taastumatuid loodusvarasid kasutavale majandusele ülemineku pakutavaid võimalusi kriisist väljumiseks.

3.6.3 Säästva tarbimise ja tootmise raames kasutatavad vahendid on suures ulatuses vabatahtlikud ja põhinevad teavitusel (ökomärgis, EMAS, tarbijate teadlikkuse suurendamise kampaaniad jne). Neid vahendeid kasutavad vähesed ettevõtted ja tarbijad, kes piirduvad teatud sektorite ja ühiskonnarühmadega. Seniste vahenditega on kasutajate arvu raske suurendada. Regulatiivsete vahendite kasutamine on vältimatu, et kõrvaldada järkjärgult mittesäästvad tooted ja tarbimismudelid.

3.7 Keskendumine valdkondadele, mille ökoloogiline jalajälg on tugevam

3.7.1 Suurem osa keskkonnale kahjulikest mõjudest tulenevad toiduainete ja jookide tarbimisest, elamumajandusest, infrastruktuurist ja liikuvusest ning energia- ja tööstustootmisest. Säästva tarbimise ja tootmise tulevane poliitika peaks seega keskenduma kõigile nendele valdkondadele. Arvestades asjaolu, et toiduainete ja jookide tarbimise kõrge keskkonnamõju on tihedalt seotud põllumajandussektoriga, peaksid asjakohased tegevuspoliitikad olema otseselt seotud säästvat põllumajandust edendava poliitikaga.

3.7.2 Säästev põllumajandus eeldab loodusvarade mõistlikku kasutamist, mahetootmise toetamist ning sellist põllumajandus- ja toiduainetööstust, mis tagaks tervisliku ja saastamata toidu pakkumise vahe- ja lõpptarbijatele. Komitee arvates peitub jätkusuutliku põllumajanduse võti sellise kvantitatiivselt piisava, kvalitatiivselt väärtusliku, piirkonniti erineva, ulatuslikult levinud ning loodussõbraliku toiduainete toomise säilitamises, mis kaitseb ja hoiab maapiirkondi, säilitab toodete mitmekesisuse ja erinevused ning edendab mitmekülgseid ja liigirikkaid kultuurmaastikke ja maapiirkondi (10).

3.8 Liikumine energia ja kasvuhoonegaaside kitsalt teemalt üldisema käsitluse poole, võttes arvesse ka muid ressursse ja keskkonnamõjusid

3.8.1 Viimastel aastatel on säästva tarbimise ja tootmise poliitikas erilist tähelepanu pööratud energiatarbimise ja kasvuhoonegaaside heite küsimustele. Ent tootmine ja tarbimine tekitavad ka muid tagajärgi, mida ei tasuks tähelepanuta jätta, näiteks sellistes valdkondades nagu veemajandus ja -kaitse, pinnasekasutus ja õhusaaste. Säästva tarbimise ja tootmise edendamise tulevase poliitika meetmed peaksid laienema ka muudele ressurssidele kui energia ja neis tuleks arvesse võtta üldist keskkonnamõju.

3.9 Tootmisprotsessi ja toodete parandamine

3.9.1 Selleks, et ärgitada tootjaid parandama oma toodete keskkonnatõhusust kogu elutsükli jooksul, tuleks tunnustada tootja laiendatud vastutuse põhimõtet, nagu see on kehtestatud teatud õigusaktides üldpõhimõttena ja ettevõtete juriidilise vastutuse alusena.

3.9.2 Oluline on toetada kahesuunalist lähenemisviisi, et oleks võimalik liikuda säästvate toodete poole. Vaja on toetada teadusuuringuid keskkonnasäästlike toodete ja nende arendamise kohta avaliku sektori teadusuuringutele suunatud rahastamise kaudu ning luua innovatsiooni toetuseks piisavaid stiimuleid. Teisalt tuleks kasutada ka selliseid regulatiivseid vahendeid, nagu näiteks ökodisaini direktiiv, et kõrvaldada järgjärgult mittesäästvad tooted. Selleks tuleks kõnealuse direktiivi kohaldamisala laiendada ja rakendamist kiirendada.

3.9.3 Kui soovitakse, et ettevõtted ja tarbijad teeksid üha säästvamaid valikuid, on ülioluline jälgida seda, et toodete ja teenuste keskkonnatõhusus oleks läbipaistev. Komisjoni ettepanek konsultatsioonides säästva tootmise ja tarbimise poliitika teemal kasutada selleks metoodikat, mis võimaldaks määrata toodete ökoloogilist jalajälge, tundub olevat sobiv lähenemisviis. Seda tuleks siiski täiendada muude vahenditega (näiteks sotsiaalsete näitajatega väljaspool SKP-d), et parandada säästvusega seotud teavitamist kogu tarneahela ulatuses.

3.9.4 Vaja on propageerida uusi kaubandusmudeleid, mis tõstaksid praeguse rõhuasetuse materjalide voolt väärtuse ja heaolu loomisele, soosides näiteks asjade rentimist nende ostmise asemel, ühisautode programme ja logistilisi lahendusi, millega vähendatakse veoautode tühjalt sõitmist tänu ettevõtete koostööle.

3.10 Säästvate tarbimismudelite ja elustiilide propageerimine

3.10.1 Tarbimisviiside muutusele tuleb varasemast enam tähelepanu pöörata. Eesmärk on edukalt kaotada seos tarbimise ja negatiivse keskkonnamõju vahel. Vaja on luua erinevaid poliitilisi vahendeid, et propageerida säästva tarbija käitumismudelit, võttes arvesse ressursside uuendustsüklite kestust, ressursside piiratust ning ELi siseturu üldist mõju (import ja eksport).

3.10.2 Säästvat tarbimist ja tootmist edendav poliitika peab arvesse võtma asjaolu, et tarbija säästvad valikud nõuavad säästvate toodete ja teenuste kättesaadavust turul taskukohase hinnaga, tarbijatele suunatud selget ja usaldusväärset teavet ning asjakohaseid majanduslikke stiimuleid. Eelkõige tuleks võtta meetmeid selleks, et parandada tarbijate teavitamist ja vältida segadusttekitavat teavet ja nn rohepesu.

3.10.3 Vastuvõetavad meetmed peaksid tugevdama tarbijate liitude rolli muutuste läbiviijatena ja soodustama dialoogi säästvate eluviiside üle kodanikuühiskonna tasandil, luues arutelufoorumeid, mis võimaldaksid arutada seisukohti ning jagada kogemusi ja parimaid tavasid.

3.10.4 Üleminek säästvatele eluviisidele nõuab ka asjakohast investeerimist avalikku infrastruktuuri. Näiteks vajab ühistranspordi edendamine auto alternatiivina ajakohase ühistranspordisüsteemi loomist, säästev transport vajab elektrienergia ja biokütuste infrastruktuuri ning ringmajandus vajab tõhusaid tagastamissüsteeme ja jäätmekogumiskeskusi oma kasutusea lõppu jõudnud toodete jaoks.

3.10.5 Komitee on tõstnud mitu korda esile haridusprogrammide osatähtsust säästva käitumise juurutamisel. Komitee kordab, et selliste programmide sihtrühm ei peaks olema ainult koolid ja noored – mis on mõistagi samuti olulised –, vaid need peaksid olema suunatud kõigile kodanikele olenemata nende vanusest ja sotsiaalsest olukorrast, pöörates erilist tähelepanu keskkonnaohtude ja -kahjude tulemusel tekkinud kumulatiivsele ebavõrdsusele.

3.10.6 Kaubavedajate, jaemüüjate ja tarneahela teiste osalejate mõju säästva tarbimise valikutele on märkimisväärne muu hulgas ülemaailmset tootmist ja logistikat puudutavate nõudmiste tõttu. Komisjon tegi varem Euroopa kõige suuremate jaemüüjatega koostööd jaemüügi ümarlauafoorumi raames. Seda strateegiat võiks laiendada teistele kaubavedajatele, logistikaettevõtjatele jne.

3.10.7 Rohelised riigihanked on säästvate toodete turgude arenguks oluline edasiviiv jõud. Vaja oleks käsitleda viise, kuidas suurendada roheliste riigihangete poliitika tõhusust.

3.11 Majanduslike stiimulite loomine fiskaalpoliitikas

3.11.1 Eespool nimetatud säästva tarbimise ja tootmise edendamise meetmeid on võimalik tugevdada, kui ettevõtteid ja tarbijaid julgustatakse säästva käitumise kasuks otsustama majanduslike stiimulite kaudu, mis – nagu me teame – ei seisne üksnes turuhindades. Säästva tarbimise ja tootmise poliitikaga peaks seega kaasnema maksusüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmine, mis tähendaks selliste majanduslike stiimulite loomist, mille eesmärk on jagada üleminekuga kaasnev koormus õiglaselt suurte ettevõtete ja VKEde, kodanike, ettevõtete ja tarbijate vahel ning kõrvaldada järkjärgult keskkonnale kahjulikud toetused. Sellegipoolest oleksid need jõupingutused asjatud, kui ohvriks tuuakse Euroopa sotsiaalmudeli rahastamine ja asendatakse see taastumatute loodusvarade uue maksustamisega, millest saadava maksutulu kasutamise kohta sotsiaalkaitse rahastamiseks puudub igasugune tagatis. See oleks ohtlik, kulukas ja ebavajalik. Igal juhul kuulub maksustamine liikmesriikide pädevusse, ent säästvuse ja jätkusuutlikkuse huvides ei tasu suurendada maksukonkurentsi liikmesriikide vahel.

3.12 Õiglase ülemineku tagamine

3.12.1 Üleminek rohelisele majandusele on säästev juhul, kui see tekitab keskkonnasäästlikke töökohti ja kui see muudab töökohti keskkonnasäästlikumaks keskkonnahoidlikumate tootmisprotsesside kaudu, nagu see on näiteks taastuvenergia tootmise, säästva transpordi ja energiatõhusate eluasemete puhul. Üleminekust kasu saamiseks tuleb aga siiski võtta sotsiaaldialoogil põhinevaid aktiivse poliitika meetmeid, mille eesmärk on luua töötajatele (palga, töötingimuste ja arenguvõimaluste seisukohast) inimväärseid ja kvaliteetseid töökohti. Vaja on aktiivselt arendada keskkonnasõbralikku majandustegevust ja rohelisi turge ning edendada vajatavaid kutseoskusi koolitus- ja tööalase ümberõppega seotud asjakohaste toetuste ja meetmete kaudu (11), mis soodustavad soolist võrdõiguslikkust ning meeste ja naiste võrdset osalemist selles üleminekus.

Brüssel, 26. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) COM(2011) 571 final.

(2) Komitee arvamus teemal „Finantsteenuste reguleerimine jätkusuutliku kasvu tagamiseks”, raportöör Edgardo Maria Iozia, ELT C 107, 6.4.2011, lk 21 ja „Majanduspoliitika parem koordineerimine aitab suurendada stabiilsust, elavdada majanduskasvu ja luua enam töökohti – ELi majandusjuhtimise tõhustamise hoovad”, raportöör Stefano Palmieri, ELT C 107, 6.4.2011, lk 7.

(3) COM(2011) 571 final, lk 6 ja 7.

(4) COM(2008) 0397 final

(5) Komitee arvamus teemal „Säästva majanduse ülesehitamine tarbimismudeli muutmise kaudu”, raportöör Anna Maria Darmanin, ELT C 44, 11.2.2012, lk 57 ja EMSK arvamus (ELT-s veel avaldamata) „SKP täiendamine – kodanikuühiskonna kaasamine täiendavate näitajate valimisse” (omaalgatuslik arvamus), raportöör Stefano Palmieri.

(6) ELT C 44, 11.2.2012, lk 57.

(7) COM/2011/0571 final ja komitee arvamus „Ressursitõhusa Euroopa tegevuskava”, raportöör Siobhán Egan (ELT-s veel avaldamata).

(8) Komitee arvamus „Seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm, järg kuuendale keskkonnaalasele tegevusprogrammile”, raportöör: Lutz Ribbe, (Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 1).

(9) Vt samuti komitee arvamus teemal „Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee seisukoht ÜRO säästva arengu konverentsi (Rio+20) ettevalmistamisel”, raportöör Hans-Joachim Wilms, ELT C 143, 22.05.2012, lk. 39.

(10) EMSK arvamus „Rio+20: rohelise majanduse ja juhtimise parandamise suunas”, raportöör Hans-Joachim Wilms, Vt, ELT C 376, 22.12.2011, lk 102-109

(11) Komitee arvamus teemal „Keskkonnahoidlike töökohtade edendamine ELi kliima- ja energiapaketi jaoks”, raportöör Edgardo Maria Iozia, ELT C 44, 11.2.2011, lk 110.

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/11

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Energiaalane kasvatus” (ettevalmistav arvamus)

2012/C 191/03

Raportöör: Edgardo Maria IOZIA

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujariik Taani otsustas 11. jaanuaril 2012 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Energiaalane kasvatus”

(ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 11. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25. ja 26. aprillil 2012. aastal (25. aprilli istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 ELi keskkonnavolinik Connie Hedegaard on öelnud, et „Globaalsete arenguväljakutsetega ei ole võimalik toime tulla, kui maailma majandusjõud oma kasvumudelit ümber ei kujunda”.

1.2 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on teadlik energiaalase kasvatuse strateegilisest osatähtsusest. Olulised muutused käitumismudelites on vajalikud üleminekuks vähese CO2-heitega majandusele, mis on ette nähtud ka Euroopa Komisjoni 2050. aasta tegevuskavas. Kodanikuühiskonna kaasamine on vältimatu, et saavutada ELi eesmärgid, eelkõige eesmärk vähendada keskpikas perspektiivis energiatarbimist 20 % võrra aastaks 2020.

1.3 Energiaalase kasvatuse peaeesmärgid seonduvad kliimamuutustevastase võitlusega ning inimese ja looduse harmoonilise suhte taastamisega. Meil on vastutus vaadata ettepoole, mõista ja ennetada tulevikuühiskonna vajadusi. Praegune hetk on erakordse ja otsustava tähtsusega: Euroopa Liit, riikide valitsused, kohalikud omavalitsused, koolid, ülikoolid, teaduskeskused, ettevõtted, tööstusharud, pangad, ametiühingute organisatsioonid, valitsusvälised organisatsioonid ja meedia on kaasatud integreeritud lähenemisviisi raames ja eri tasanditel.

1.4 Konkreetsed kogemused, mis valitsusvälised organisatsioonid on saanud energialase kasvatuse mudelite ja vahendite süvendamisel, on eriti olulised. Vahetus erinevatesse ühendustesse kuuluvate kutseorganisatsioonide ja eri koolitustasandi õpetajate vahel muudab energiaalase kasvatuse eriti tulemuslikuks. Parimate tavade õpetamiskogemustega ühendamisel on võtmeroll kvaliteetsete tulemuste saavutamise jaoks.

1.5 Komitee peab vajalikuks arendada uuenduslikke haridus-, õpetus- ja koolitusmeetmeid, mis tuleks ühendada olemasolevate läbiproovitud meetoditega. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogial on kõnealuses valdkonnas esmatähtis roll.

1.6 Komitee toetab SET-kava (energiatehnoloogia strateegiline kava) energiaalast kasvatust ja koolitust käsitlevat uut algatust, mille raames ühendatakse teadlaste, uurimisinstituutide ja tööstuse organisatsioonid. Era- ja avaliku sektori koostöö, eelkõige teadus- ja uuendustegevuse valdkonnas, on andnud suurepäraseid tulemusi ning seda tuleks toetada ka tulevikus. Komitee kutsub komisjoni üles toetama kõnealuseid algatusi.

1.7 Energiaalane kasvatus võib aidata vaesuse ja kütteostuvõimetusega seonduvate probleemide lahendamisel. Kõigil kodanikel peab olema õigus taskukohase hinnaga energiale.

1.8 Euroopa Liit peab vajalikul määral arvesse võtma energialase kasvatuse prioriteeti ning kavandama selle jaoks asjakohased vahendid järgmises mitmeaastases finantsraamistikus.

1.9 Käesolevas arvamuses peab komitee üha enam vajalikuks toetada programmi EDEN, riiklike energia- ja keskkonnaalase kasvatuse foorumite Euroopa võrgustikku, mis põhineb kohaliku, riikliku, Euroopa ja rahvusvahelise tasandi algatustel kõnealuses sektoris.

2. Sissejuhatus

2.1 Haridus on üks peamine jõud, mis aitab käitumist muuta. Käesolevas arvamuses tuuakse esile hariduse olulist rolli selles protsessis ja rõhutatakse põhimõtet „parim energia on kasutamata energia” (1).

2.2 2009. aastal koostas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee energiavoliniku taotlusel juba ettevalmistava arvamuse teemal „Haridus- ja koolitusvajadus süsinikuvaba energiavarustuse ühiskonnas” (2). Komitee kordab selles esitatud soovitusi ka praegu ning tõstatab uusi küsimusi järgnenud arengu valguses.

2.3 Suured muutused, mida me praegu läbi elame ja mille elavad läbi tulevased põlvkonnad kogu maailmas, seavad säästva energia küsimuse poliitilistes, tööstuslikes, kollektiivsetes ja individuaalsetes valikutes üha olulisemale kohale. See peaaegu revolutsiooniline üleminekuaeg viib välja sellise süsteemi loomiseni, milles meie hoiakud ja mõtteviis muutuvad täielikult. Meile ülemineku korraldamiseks antud aeg on piiratud ja seega tuleb pikaajalised programmid ja algatused käivitada esimesel võimalusel.

2.4 Energia ja keskkond

2.4.1 Energial on alati olnud oluline osa inimese elus. Energianõudluse kasvu on tugevalt suurendanud eelkõige radikaalsed muutused kodanike elustiilis ja tarbimisharjumustes. Järgmistel kümnenditel peab Euroopa toime tulema paljude energiaga seonduvate, sealhulgas järgmiste probleemidega:

—	kliimamuutuste mõjuga elamine,

—	elanikkonna suurenemine ja vananemine,

—

ränne,

—	energiavarustuse kindlus,

—	impordist sõltuvuse vähendamine,

—	energiatõhusus,

—	võitlemine vaesuse ja kütteostuvõimetuse vastu,

—	energia kättesaadavuse tagamine kõikidele tarbijatele (eratarbijatele ja tööstusele),

—	jätkusuutlik liikuvus,

—	loodusõnnetused (üleujutused, maavärinad, merevärinad jne),

—	ressursinappus (energia, vesi, tooraine),

—	ülemaailmne energianõudluse suurenemine,

—	taastuvate energiaallikate edendamine,

—	IKT (arukad energiavõrgud jne),

—	inimtegurid (haridus, käitumine/harjumused),

—	globaliseerumine,

—	julgeolek,

—	konkurentsivõimelisus.

2.5 Euroopa Liidu prioriteedid ja energiaalane kasvatus

2.5.1 Et saavutada energiapoliitika põhieesmärgid, nagu energiavarustuse kindlus, konkurentsivõimelisus ja jätkusuutlikkus, peab Euroopa Liit arvestama kõiki tulevaste väljakutsetega seonduvaid tegureid ja rakendama kõiki asjakohaseid muudatusi.

2.5.2 Seega on vaja anda sellele protsessile uut hoogu. Kõik kodanikud peaksid olema teadlikud energiaküsimustest ja seatud eesmärkide täitmata jätmisega kaasnevatest riskidest. Arukas energiaalane kasvatus on käitumise muutmise võti, näiteks inimesele ja keskkonnale potentsiaalselt kahjulikest radioaktiivsetest jäätmetest vabaneva ioniseeriva kiirguse valdkonnas (3) on tingimata vaja välja arendada konkreetsed energiaalase kasvatuse meetmed.

3. Energiaalane haridus: mõned kaalutlused

3.1 Energiaalane kasvatus on üks oluline vahend uue säästva arengu mudeli rajamisel ja uue kultuuri edendamisel. See läbivalt tähtis teema nõuab ühtlasi integreeritud käsitlusviisi, mis hõlmaks tänapäeva elu ja kodanikuühiskonna eri aspekte kõikides sektorites (põllumajandus, teenindus, tööstus, ehitus) ja kõiki kodanikke.

3.2 Vajadus alalise kasvatuse järele, näiteks kogu elu jooksul ennast arendava üksikisiku õpetamise protsessi järele, koolis ja pärast kooli, on täna suurem kui kunagi varem. Komitee rõhutab, kui tähtis on kujundada arukas energiaalase haridustee, milles oleksid ühendatud sotsiaalse elu eri küljed, nagu perekond, kool, töökoht, kultuuri- ja meelelahutusasutused.

3.3 Ratsionaalseks ja vastutustundlikuks käitumiseks on vaja sekkumismeetmeid, millega saab hõlbustada, motiveerida ja tugevdada tõhusamat energiakasutust. Selleks on tarvilik selge, arusaadav, usaldusväärne ja eelkõige kättesaadav teave tehnika kohta, mis nõuab energia kasutamist. Haridusel on vitaalne roll vajaliku põhielemendina üldsuse üksmeele saavutamisel energiasäästu alase õigustiku ja energiatõhususe meetmete küsimuses nii Euroopa Liidu kui liikmesriikide tasandil.

3.4 Energiaalane kasvatus peab algama lasteaiast ja algkoolist. Lapsed on energiateemadest hästi teadlikud ja nad on väga vastuvõtlikud uutele ideedele ja harjumustele. Nad võivad mõjutada vanemate ja ümbritsevate inimeste nägemust ja tegevust. Tänased õpilased on homsed töötajad, ametnikud, õpetajad, insenerid, arhitektid, poliitikud ja ettevõtjad. Otsused, mida nad oma elu jooksul teevad, mõjutavad tuntavalt meie ühiskonna ressursside kasutamist.

3.5 Kõikide liikmesriikide õppekavadesse peaksid kuuluma kõiki energia ja kliimamuutusega seotud aspekte puudutavad teemad alates alg- ja keskkoolist kuni ülikooli ja spetsialiseerumiseni välja. Põhitähtis on koolitada tänaseid noori uute elukutsete jaoks. Energiaalane kasvatus võib anda praktilisi oskusi, mis vastaksid energiasektori tulevastele nõuetele, ja seega hõlbustada töökohtade loomist lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis.

3.6 Energiaturu liberaliseerimine ja selle sektori uued tehnoloogiad seavad uusi väljakutseid tarbijatele, kes on seni ostnud energiat monopolidelt. Energiaalane kasvatus ja õpetus peaksid mh sisaldama näiteks selliseid teemasid: „Kuidas saab kasutada arukaid arvesteid nii, et energiat säästa?”, „Millised on tarbija õigused ja kohustused, kui ta sõlmib lepingu energiatarnijaga?”, „Kuidas arvutatakse meie CO 2 -jalajälge?”, „Mis on ökomärgised?”. Eriti olulised on Dolceta projekti (www.dolceta.eu) kogemused, mida komitee soovitab tungivalt mitte raisku lasta, vaid teavitada neist jätkuvalt avalikkust.

3.7 Energiaalane kasvatus jätkub ka väljaspool kooli. Lapsed ja noored suudavad perekonna ja sõprade kaudu mõjutada laiemat sotsiaalset kogukonda, parandades nii täiskasvanute teadlikkust õigest käitumisest. Märkimisväärsete tulemuste saavutamiseks on ülioluline seega kasvatustöö järjepidevus ja tagada see kõikidele kodanikele. Asjakohane on laiendada ja kindlalt tugevdada õpetust, laiendades selle paljudele inimestele, täiskasvanutele ja kutsealade esindajatele (nt insenerid, arhitektid, arvamuskujundajad). Ühtlasi on vaja koolitajate väljaõppele suunatud poliitikat.

3.8 Õppimisprotsess on mitmetahuline. Protsessi on aktiivselt kaasatud paljud ja neil kõigil on konkreetne võtmeroll. Komitee rõhutab, kui oluline on uurida, milline on iga sihtrühma puhul parim õppemeetod, ja seega seda, kuidas välja töötada asjakohased õppe- ja koolitusprogrammid, võttes arvesse inimeste vanust, sugu, kultuurilisi erinevusi ja haridustaset. Hoolikalt tuleks uurida ja arendada uusi vahendeid, sealhulgas näiteks suhtlusvõrgustikke.

4. Euroopa Liidu roll

4.1 Euroopa Liit võib kaasa aidata hariduse ja koolituse kvaliteedi parendamisele, ergutades liikmesriikidevahelist koostööd ja vajadusel toetades ja integreerides nende tegevust (ELi aluslepingu artiklid 149 ja 150). Lisaks pidevale vajadusele tõsta hariduse taset kõikides valdkondades peaks Euroopa Liit erilise rõhu asetama vajadusele teadmiste ja oskuste järele energiavaldkonnas. Veebilehelt www.energy.eu võib leida juba olulise tähtsusega panuseid. Euroopal on vaja keemikuid, kes töötaksid päikeseenergia kogumise vallas, ja insenere, kes projekteeriksid ja ehitaksid arukaid võrgustikke – ja mitte ainult. Ühtlasi tuleks Euroopa tasandil vältida üldise suundumusega kaasa minemist, näiteks biokütuste tootmise toetamine arenguriikides, mis on toonud kaasa soovimatuid tagajärgi, sealhulgas näiteks jatrofa, õli sisaldav kõrbetaim, mis kasvab looduslikult mõnedes Aafrika riikides.

4.1.1 Komitee jaoks on esmatähtis, et komisjon võtaks tulevase mitmeaastase finantsraamistiku väljatöötamisel arvesse energiaalast kasvatust ELi poolt 2020. aastaks ja 2050. aastaks seatud Euroopa energia- ja kliimaeesmärkide saavutamise strateegia lahutamatu osana.

4.2 Ametiasutuste roll

4.2.1 Subsidiaarsuse põhimõtte alusel on haridus iga liikmesriigi ainupädevusse kuuluv valdkond ning liikmesriikidel on täielik vastutus oma haridus- ja koolitussüsteemi sisu ja korralduse eest. Riikide valitsused peaksid soodustama kõikide ühiskonna osaliste kaasamist energiaprogrammide prioriteetide kindlaksmääramisse ja nende programmide loomisse. Ühtlasi peaksid nad jälgima teavet ja tegema tarbijatele kättesaadavaks mitmesugused vahendid, nagu veebisaidid, et võrrelda hindu ja/või saada ajakohastatud teavet energia eri aspektide kohta.

4.2.2 Ametiasutused peavad andma head eeskuju. Piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused peavad tagama tegevuse tõhusa kooskõlastamise, püüdes aidata üles ehitada energiasäästu ulatuslikku kultuuri. Teadlikkus vajalikust muutusest, energiatõhususe meetoditest ja taastuvate energiaallikate kasutamisest peavad saama kõigi kodanike pärisosaks. Seetõttu peavad institutsioonid normatiivsete ja tehniliste sekkumismeetmete kõrval ette nägema kõikidele kodanikele, ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele suunatud laialdased teavitus- ja teadlikkuse suurendamise meetmed. Kõnealuses kontekstis on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee heaks eeskujuks oma asutusesisese programmiga EMAS (Eco-Management and Audit Scheme), tänu millele on komitee saavutanud kõrgeima keskkonnasertifikaadi Brüsseli piirkonna keskkonnaagentuurilt (IBGE „Ecodynamic Enterprise label”).

4.3 Koolide roll

4.3.1 Paljud oma ideedest ja teadmistest saame kooliajal. Tänapäeva kool põhineb traditsioonilisel õppimissüsteemil, millesse on jäetud riigi tasandil mõned lüngad. Mõned erandid välja arvates, puuduvad konkreetsed energia- ja keskkonnaalase kasvatuse programmid ja nendel teemadel asjakohase formaalse hariduse omandanud personal. Nendel ja muudel põhjustel peab kool tulevikus pakkuma võimalust süvendada teadmisi energiakokkuhoiu, energia, teaduse, keskkonna ja kliima alal, aidates kaasa teadlikkuse suurendamisele energiatõhususe kohta ja andes õpilastele sotsiaalseid ja analüüsioskusi ratsionaalseks hindamiseks, mis viib tulevaste hoiakute muutmiseni. Energia ja keskkonna alased teadmised tuleks kaasata elukestva õppe Euroopa viiteraamistiku pädevuste hulka. Õpetajad omandavad otsustava tähtsusega rolli ja vajavad õppetasemele vastavat asjakohast ja teemakohast kasvatuslikku õppematerjali. Iga õppekava peaks sisaldama ajakohastatud ressursse ja asjakohaseid haridus- ja tugimeetmeid õpetajatele. Ülikoolide roll on otsustav, mis määrati kindlaks ka Bologna protsessi raames, mille eesmärk on muuhulgas luua haridussüsteem, mis on suurimal määral kooskõlas kiire arenguga globaliseeruvas maailmas ja ELi huvidega, eesmärgiga tagada diplomite parem kooskõla tööturuga kogu Euroopa Liidus.

4.4 Ettevõtjate roll

4.4.1 Haridusasutuste ja ettevõtete partnerlusel, mida komitee toetab juba 2009. aastast (4) alates, on määrav roll. Tänu kutseharidusele ja eelkõige VKEdele omasele paindlikkusele võib partnerlus olla üks peamine ressurss töökohtade loomisel kriisi ajal, andes märkimisväärse tõuke ettevõtlusvaimu ja loovuse arengule. Teadus- ja uuendustegevus peavad moodustama selle partnerluse lahutamatu osa, et soodustada kiiret tehnosiiret uute tehnoloogiate valdkonnas. Kutsealade esindajad (insenerid, arhitektid jne) peaksid saama pidevalt koolitust asjaomase sektori uute arengute küsimuses. Ühtlasi tuleks töökohas läbi viia energiasäästuteemalisi eriseminare.

4.5 Pankade roll

4.5.1 Pangandussektoril on eriti oluline roll majanduse ja ühiskonna jaoks. Pankadel on kindel koht elanikkonna igapäevaelu paljudel etappidel ning lisaks finantsvahendaja rollile peaksid nad olema ka usaldusväärsed nõustajad. Andes sihtotstarbelisi sooduslaene ning tagades asjakohase teavitustegevuse, on pangad võimelised toetama energia- ja keskkonnaalase kasvatusega seonduvat tegevust, innustades eri majandussektoritesse tehtavaid investeeringuid (ehitus, transport jms).

4.6 Ametiühingute roll

4.6.1 Töötajate organisatsioonid võivad anda suure panuse sellise protsessi teostamisse, kus haridus ja kutseõpe on ühiskonna ja säästva arengu ühtse mudeli kujundamise vahendid. Keskkonnahoidlik majandus näiteks vajab kvalifitseeritud töötajaid, kes on võimelised kohanema muutustega, mida eeldavad tehnoloogia areng, teadustegevus ja innovatsioon. Ka üksikisiku käitumise tasandil võib ametiühingu ülesanne olla strateegiline oma liikmete teadlikkuse suurendamise aktsioonide ning ka lepingulist laadi algatuste kaudu, mis premeerivad õiget käitumist ja saavutatud energiakokkuhoidu. Selles valdkonnas võib olulisi tulemusi anda ettevõtjate ja töötajate esindusorganisatsioonide koostöö.

4.7 Kodanikuühiskonna roll (valitsusvälised organisatsioonid)

4.7.1 Tarbijate organisatsioonidel ja keskkonnaorganisatsioonidel on väga oluline roll, arvestades oskuste ja teadmiste ülekandmise tähtsust. Nad tuleks kaasata energiatarbimise ja -tõhususe alase teadlikkuse suurendamisse kõikidel tasanditel: programmitöö, kavandamine, sisu otsustamine, teabe levitamine, soovitused, rakendamine, tulemuste hindamine.

4.7.2 Valitsusvälised organisatsioonid peaksid olema riigiasutuste loomulikud partnerid ja neid tuleks toetada nende teavitustöös, millest saab kasu kogu ühiskond. Vabaharidusprogrammid, suhted õppejõududega, õppekülastuste korraldamine kohapeal, eraldi miniülikoolilinnakud ja eri vanuserühmadele mõeldud väljaanded on ülesanded, mis tuleks usaldada energiaalase kasvatuse alal tegutsevatele organisatsioonidele ja ekspertidele.

4.8 Meedia ja suhtlusvõrkude roll

4.8.1 Korrektse teabe levitamisel ning igas eas elanikkonnarühmade kasvatustegevuse tagamisel on meedial strateegiline väärtus ja roll. Programmides, mille eesmärk on suurendada teadlikkust energia ja keskkonnaga seonduvate teemade kohta, peavad sõnumid alati olema teaduslikult põhjendatud ja kultuuri seisukohast neutraalsed. Tuleb vältida meediavahendite, eelkõige televisiooni kasutamist ilma, et infosisu oleks põhjalikult analüüsitud. Huvid, mis on mängus keskkonna- ja energiavaldkonnas, on erakordselt suured ning võimelised mõjutama ühes või teises suunas inimesi, kellel puuduvad teadmised ja kriitiline analüüsivõime, mis võimaldaksid neil saadud teavet asjakohaselt hinnata.

4.8.2 Suhtlusvõrgustikel on oluline, aga samas delikaatne ülesanne, arvestades asjaolu, et nad on suunatud eelkõige noortele, kelle jaoks emotsioonidel on oluline koht ning kes on võimelised kirglikku huvi üles näitama selliste oluliste teemade vastu. Kõik need, kes kasutavad kõnealuseid meediavahendeid, peaksid juhinduma käitumisjuhisest, nõustuma järelevalvega ning vajadusel muutma ebaselget ja tendentslikku teavet.

4.8.3 Selles puudub kahtlus, et nende vahendite tähtsus tulevikus pidevalt kasvab. (Praegu on suhtlusvõrgustikega ühinenud rohkem inimesi, kui oli elanikke kogu planeedil 20. sajandi alguses). Kättesaadava teabe erakordselt suur kogus muudab teabe keelt ja tüpoloogiat. Need muutused mõjutavad haridust ning tuleb osata tõlgendada mitmetahulisi ja keerukaid sõnumeid lihtsaiks ja kõigile arusaadavaiks mõteteks (http://en.wikipedia.org/wiki/List_of_social_networking_websites).

5. Komitee prioriteedid

Komitee leiab, et tähelepanu tuleb koondada järgmistele prioriteetidele:

5.1

Kliimamuutuste mõjuga arvestamine, kliimamuutustega kohanemine ja vajadus asjakohase ametialase pädevuse järele. Kliimamuutuste tegelikkust näitavad teaduslikud tõendid ja seda tunnistatakse laialdaselt maailmas. Teatud sündmused, nagu üleujutused, toimuvad üha sagedamini. Nende nähtustega kohanemine on meie ellujäämiseks otsustava tähtsusega. Peale selle võib asjaomaste kutsealade esindajate puudumine seada tõsiselt ohtu Euroopa Liidu eesmärkide saavutamise lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis.

5.2

Energiatõhusus. Energiatõhusus on Euroopa 2020. aasta strateegia keskmes. Uute ja olemasolevate meetmete täieliku rakendamise koosmõju muudab meie igapäevaelu ning Euroopa Komisjonile andmetel võib sellega igal aastal leibkonna kohta kokku hoida kuni 1 000 eurot, parandada Euroopa tööstuse konkurentsivõimet, luua kuni 2 miljonit töökohta ning vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastas 740 miljoni tonni võrra (5). Energiatarbijatel on oluline roll selle protsessi toetamisel. Kõik, sealhulgas täiskasvanud, peavad muutma oma käitumismudelit ning seega on vajalikud piisavad ja usaldusväärsed teadmised energia valdkonnas.

5.3

Võitlus vaesuse ja kütteostuvõimetuse vastu. Võitlus vaesuse ja kütteostuvõimetuse vastu on uus sotsiaalne prioriteet, millega tuleb tegeleda kõikidel tasanditel. Peamiste fossiilkütuste hinnad tõusevad jätkuvalt ja näib, et see tendents jätkub ka lähiaastail. Kui kiiresti ja tõhusalt ei tegutseta, võib märkimisväärselt suureneda energia eest tasumisega raskustes olevate tarbijate hulk (6).

5.4

Energia kättesaadavuse tagamine kõikidele tarbijatele (eratarbijatele ja tööstusele). Energia on ühine hüve ja täidab keskset rolli riigi majandusliku heaolu tagamises. Põhitähtis on tagada energia kättesaadavus mõistlike hindadega, mis ei muutu lähiaastail liiga palju ja ettenägematult, tagades energia kättesaadavuse kõikidele kodanikele ja tarbijatele.

5.5

Jätkusuutlik liikuvus. Kasvav vajadus reisijate- ja kaubaveo järele suurendab keskkonnasaastatuse ja liiklusummikute ohtu, eelkõige linnakeskkondades. On vaja arendada jätkusuutliku liikuvuse vorme, mis võtaksid arvesse keskkonda ja oleksid energiatarbimisel tõhusad. Koosmodaalsusel on sellest seisukohast erakordselt suur tähtsus.

5.6

Ressursinappus (energia, vesi, tooraine). Maailma rahvastiku arvu suurenemine kuuelt miljardilt üheksa miljardi inimesele suurendab üleilmset konkurentsi loodusvarade pärast ja survet keskkonnale (7). Põhitähtsate ressursside, nagu õhu, vee, maa, metsade ja toidu kaitsmine on seega väga oluline tegur jätkusuutliku majanduskasvu edendamiseks ja tänapäevase majanduse loomiseks.

5.7	IKT. Info- ja kommunikatsioonitehnoloogia on täna info- ja teadmistepõhise ühiskonna lahutamatu osa. Näiteks arukas ja majanduslikult jätkusuutlike hindadega energiavarustus aitab märkimisväärselt kaasa tulevaste põlvkondade käitumise muutumisele.

6. Mõned kogemused

6.1 Euroopas ja maailmas on palju haridusalaseid algatusi ja häid tavasid, et stimuleerida energiaalast ja keskkonnakaitsealast kasvatust, mis on väga sageli seotud heitgaaside vähendamisega.

6.2 Projekti „Défi Énergie” („Energiaväljakutse”), mida koordineerib asutus Bruxelles Environnement kampaania „Sustainable Energy Europe” raames, on kaasatud ligi 4 000 inimest 1 400 perekonnas ja selle tulemusel on CO2-heidet vähendatud ühe tonni võrra aastas, mis tähendab 380 euro võrra väiksemat energiaarvet (www.ibgebim.be).

6.3 Carlo Collodi nimelise Itaalia riikliku sihtasutuse (Fondazione Nazionale Carlo Collodi) projekt „Pinocchio ripensa il mondo” („Pinocchio muudab maailma”) on mõeldud algkooli lastele ning koosneb kolmest etapist: jäätmete sorteerimine, energiasääst, jätkusuutlikkusega seonduvad eetilised valikud. http://www.pinocchio.it/fondazionecollodi/

6.4 Rahvusvaheline Yehudi Menhuini sihtasutus arendab oma programmiga „MUS-E® Arts at School” kunsti – muusika, tantsu, laulu, teatri ja kujutava kunsti – kaudu uusi õppimisprotsesse. Projekt on käivitunud 11 riigis 1 026 artistiga, kes töötavad 59 189 lapsega 623 algkoolis: www.menuhin-foundation.com/.

6.5 Energiaallikate jaotust käsitlev Hispaania sotsiaalse dialoogi foorum (Spanish Energy Mix Forum, SEMF) on kõikidele energiavaldkonna osalistele avatud arutelu jaoks erinevate energiaallikate üle Hispaanias. http://www.semforum.org/

6.6 Vahemere suveülikool (UMET) säästva energia teemal Vahemere piirkonnas ühendab Prantsusmaa. Itaalia, Portugali, Hispaania, Kreeka ja ühtlasi ka Maroko, Alžeeria, Tuneesia, Egiptuse, Türgi ja teiste riikide ülikoolid. Lähiaastatel on suveülikoolil kavas laiendada oma tegevust teistele linnadele (http://www.ome.org/index.php).

6.7 „La Belle Verte” on Coline Serreau 1996. aastal välja lastud film, milles käsitletaks läänemaailma probleeme, sealhulgas näiteks pöörane kiirustamine, võimu kuritarvitamine, saastamine ning loodusvarade ja maa vastutustundetu kasutamine. http://www.youtube.com/watch?v=TTvoZkHugr0

6.8 Alates 2004. aastast toetab komisjoni programm „Arukas energeetika – Euroopa” energiaalase kasvatuse projekte. Sealhulgas on näiteks „KidsCorner”, „U4energy”, „Flick the Switch”, „Kids4future”, „Rainmakers”, „Youngenergypeople”, „My Friend Boo” jt. Ehitussektori kutsekoolituse valdkonnas võib esile tuua projekti „Build Up Skills”. http://ec.europa.eu/energy/intelligent/

6.9 „My Friend Boo” on Euroopas esimene omalaadne vahva multifilmisari, mida toetatakse programmi „Arukas energeetika – Euroopa” raames ja mille eesmärk on aidata noortel mõista selliseid teemasid nagu energia, kliimamuutused, keskkond, looduskaitse ja tervishoid: http://www.myfriendboo.com/.

6.10 Teised algatused Euroopa tasandil on linnapeade pakt, millele on alla kirjutanud üle kolme tuhande linna. Komitee on algusest peale innustanud selle vahendi levitamist võimalikult arvukates Euroopa omavalitsustes (8) ja selle tulemusel on komisjon strateegiat muutnud. Concerto, Civitas ja uus algatus „Euroopa arukad linnad ja ühendused” on heade tavade levitamise vahendid säästva transpordi ning energia asjakohase ja aruka kasutamise valdkonnas. SET-kava (energiatehnoloogia strateegiline kava) energiaalase kasvatuse ja koolituse algatus annab SET-kavale tervikuna olulise lisaväärtuse, seda samal ajal arendades.

6.11 Rahvusvahelisel tasandil on juba käivitatud erinevaid algatusi, nagu NEED (National Energy Education Development Project), üliõpilaste, õpetajate, ettevõtjate, valitsuse ja kogukonna võrgustik, mis algatati umbes 30 aastat tagasi Ameerika Ühendriikides http://www.need.org/; Ameerika Ühendriikide energeetikaministeeriumi programm „Energy Education and Workforce Development” http://www1.eere.energy.gov/education/ ja spetsiaalne energiaalase kasvatuse veebisait EnergyQuest http://www.energyquest.ca.gov/.

7. Avalik arutelu energiaalase kasvatuse teemal

7.1 Komitee korraldatud avaliku arutelu käigus tutvustati arvukaid huvipakkuvaid kogemusi energia- ja keskkonnaalase koolituse valdkonnas.

7.2 EACI, EU-ASE (European Alliance to save energy), Carlo Collodi sihtasutuse, Yehudi Menhuini sihtasutuse, Solvay, CIRCE, organisatsiooni Business Solutions Europa, ELISANi võrgustiku esindajad ning linnapeade pakti eest vastutav isik Euroopa Komisjoni energeetika peadirektoraadis tõid oma konkreetsest seisukohast selgelt esile kõnealuse teema keskse tähtsuse.

7.3 Hariduse ja kutseõppe osatähtsus, inseneride ja diplomeeritud teadustöötajate ettevalmistamine, vajadus tugevdada sidemeid ülikooli, teadusuuringute ja tööstuse vahel, ametiasutuste esmatähtis ülesanne võidelda vaesuse ja kütteostuvõimetusega, kohalike kogukondade osalus meetmete arendamisel ning teadlikkuse suurendamine energia aruka ja säästva kasutamise vallas, uuenduslikud vahendid õppekavavälise, informaalse või formaalse koolituse valdkonnas kuuluvad samuti käsitletud aruteluteemade hulka.

7.4 Konkreetne ettepanek tehti vajaduse kohta kohandada energia hindamise ühtset ja mõistetavat süsteemi, kus mõõtühikuna kasutataks näiteks EUR/MWh suhet kõigi energiat tarbivate toodete puhul, eesmärgiga mõõta otsekohe nende toodete tõhusust ja maksumust.

7.5 Teabe kvaliteet ja hariduse sisu on erakordselt suure tähtsusega. Tegemist on reaalse ohuga, et sellega on võimalik manipuleerida teatud huvide kaitsmise eesmärgil, selle asemel, et aidata teadlikke valikuid teha. Ametiasutused peaksid seetõttu pöörama erilist tähelepanu teavitus- ja kasvatusprotsessi sõltumatuse ja korrektsuse tagamisele.

7.6 Üks tähtsaimaid punkte seondub sellega, et energiaalase kasvatuse materjale on ajanappuse, liiga ülekoormatud programmide ja prioriteetide erinevuse tõttu raske kaasata korrapäraselt kooliprogrammidesse.

8. Euroopa energia- ja keskkonnaalase kasvatuse võrgustik EDEN. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ja Carlo Collodi riikliku sihtasutuse protokoll

8.1 Riiklike energia- ja keskkonnaalase kasvatuse foorumite Euroopa võrgustik EDEN võiks vastavalt komitee ettepanekule ettevalmistavas arvamuses „Haridus- ja koolitusvajadus süsinikuvaba energiavarustuse ühiskonnas” aidata täita lünki ELi vähemalt 20 %-lise energiakokkuhoiu eesmärgi saavutamisel ning aidata ellu viia Euroopa 2050. aasta nägemust tõhusal ressursikasutusel ja vähesel CO2-heitel põhinevast majandusest ning tugevdada energiasõltumatust ja energiavarustuse kindlust.

8.2 Selles arvamuses esitatud ettepanekute konkreetseks rakendamiseks ja Euroopa võrgustiku asutamise toetamiseks allkirjastasid komitee ja Collodi sihtasutus 26. märtsil 2010 koostööprotokolli, milles nad kohustusid vastastikku koostööd tegema. Algatuse maskotiks ja tegelaskujuks valiti Pinocchio, kes on Carlo Collodi raamatust üldtuntud tegelane.

8.3 See Euroopa võrgustik, mis tugineb energiatõhususe, taastuvenergia ja keskkonnaalase teavitustöö vallas tegutsevatele organisatsioonidele, toimiks sobivate programmide ja teabematerjalide levitamise kaudu riikide teabekanalina, hõlbustades keskkonnahoidliku energia integreerimist, kõikide loodusvarade tõhusamat kasutamist ja kõrgete keskkonnakaitsestandardite lisamist riikide õppekavadesse.

8.4 Tänaseks on võrgustikuga liitunud juba paljud organisatsioonid. Lisaks asutajaliikmetele Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Carlo Collodi sihtasutusele (IT) hõlmab võrgustik praegu veel järgmisi osalejaid: Foundation Terra Mileniul III (RO), Arene Île de France (FR), Le Péniche du Val de Rhône (FR), Gröönimaa omavalitsus (Gröönimaa), Climate Action Network (RO), Mosaic Art and Sound (UK), Art For Green Live (UK/BE), CECE (ES), Intercollege (CY), Business Solutions Europa (BE), EU-ASE (BE), CIRCE (ES), Menuhini sihtasutus (BE).

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) ELT C 77, 31.3.2009, lk 54-59.

(2) ELT C 277, 17.11.2009, lk 15.

(3) ELT C 218, 23.7.2011, lk 136.

(4) ELT C 228, 22.9.2009, lk 9-13.

(5) COM(2011) 109 final.

(6) ELT C 44, 11.2.2011, lk 53.

(7) COM(2010) 2020 final.

(8) ELT C 10, 15.1.2008, lk 22.

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (CCMI) arvamus „Raamatukirjastussektori areng” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 191/04

Raportöör: Grace ATTARD

Kaasraportöör: Hilde VAN LAERE

14. juulil 2011. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Raamatukirjastussektori areng”

(omaalgatuslik arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon (CCMI) võttis arvamuse vastu 12. aprillil 2012. Raportöör oli Grace Attard ja kaasraportöör oli Hilde Van Laere.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.–26. aprillil (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 156, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 1.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Raamatukirjastussektoris toimub üha muutuv moderniseerimisprotsess, millel on digitaalajastul olulised tagajärjed.

1.2 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee rõhutab, et ELi tasandil peaks esmatähtsaks ülesandeks olema analüüsida üldjoontes raamatukirjastustööstuse rolli Euroopa sotsiaalses, majanduslikus, kultuurilises, teaduslikus ja kunstilises arengus ning samas pöörata tähelepanu teiste sidusrühmade, sh raamatukaupmeeste, kirjanike, teadlaste, illustraatorite, trükitööstuse ja sellega seotud tööstusharude, raamatukogude, reprodutseerimisõiguste organisatsioonide ning tarbijate õigustele ja vajadustele. Euroopa Komisjon peab Euroopa digitaalse tegevuskava strateegiate kaalumisel lisama raamatukirjastussektori asjaomaste valdkondade hulka.

1.3 Komitee rõhutab, et oluline on juhtida tähelepanu vajadusele kirjastustööstust mõjutavate asjakohaste ELi õigusaktide ja poliitika järele sellistes valdkondades nagu intellektuaalomand (eelkõige autoriõigus) ja selle jõustamine, maksustamine, infoühiskond ja kultuuripoliitika.

1.4 Komitee kordab, et ELi tasandil on vaja kaotada diskrimineeriv kord, mis kehtib praegu nii ELis – kus ühe ja sama kultuuritoote võrguversioone maksustatakse praegu standardsete määradega, mis moonutab põhjendamatult võrreldava sisuga toodete konkurentsi – kui ka võrdlusena USAs, kus internetis avaldamine on maksuvaba ja tekitab seega ebavõrdseid võimalusi ja kõlvatut konkurentsi.

1.5 Komitee on seisukohal, et trükisektorit tuleks innustada suunda muutma nende majanduslike ja tehniliste mudelite valdkonnas, mis iseloomustavad selle sektori arengut, võttes kooskõlas trükisektorit hõlmava ELi kavaga enesele keskse rolli teabe käsitlemisel ja levitamisel, piirdumata seejuures üksnes teenusepakkuja rolliga.

1.6 Komitee toonitab, et vaja on luua Euroopa tasandi vaatluskeskus, et analüüsida trükitööstuse praegu ja tulevikus vajaminevaid oskusi, et soodustada kutseõpet, töötajate liikuvust ja ümberõpet, rahastades seda valdkonda avaliku sektori vahenditest, eelkõige Euroopa Sotsiaalfondist, Euroopa Regionaalarengu Fondist ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondist, samuti tuleb teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi ja raamprogrammi „Horisont 2020” kaudu toetada teadusuuringuid, et trükitööstus jääks konkurentsivõimeliseks.

1.7 Komitee rõhutab, et peale asjaolu, et intellektuaalomandi õiguste juhtimisviis on oluline tehnoloogilises ja kaubanduslikus innovatsioonis, on see väga tähtis ka Euroopa kultuuri, teaduse ja kunstide õitsenguks ning Euroopa kodanike elukvaliteedi parandamiseks.

1.8 Komitee leiab, et digitaalsed turud töötavad kasutaja kasuks, kui tarbijatele luuakse turvaline digitaalkeskkond ja antakse neile sealhulgas tõhus kontroll oma isikuandmete ja eraelu puutumatuse üle.

1.9 Komitee rõhutab sotsiaalseid ja majanduslikke kohustusi digitaalsel üleminekul, et kindlustada igas liikmesriigis kõigis vanuses võimalikult paljudele inimestele kasusaamine digitaalrevolutsioonist.

1.10 Komitee rõhutab, et töötajatele, sh füüsilisest isikust ettevõtjatele ja allhanke pakkujatele, tuleb tagada inimväärne töö ning see peab toimuma sotsiaaldialoogi ja kollektiivlepingute kaudu liikmesriikide ja ELi tasandil.

1.11 Avatud koostalitlusvõimeliste elektrooniliste standardite vastuvõtmine on äärmiselt oluline, et suurendada konkurentsi ning vältida turgude isoleerimist ja turgu valitseva seisundi teket.

1.12 Komitee rõhutab strateegias „Euroopa 2020” (1) ühtse integreerituma teenusteturu tähtsust, et aidata kõigil raamatukirjastustööstuse ettevõtjatel ja sidusrühmadel areneda ja töökohti luua.

1.13 Komitee soovib, et komisjon innustaks kirjastussektorit ja trükitööstust jätkama oma jõupingutusi suuremat osalust edendava mudeli arendamisel ning tegutsema ühises läbipaistvas raamistikus, mis võimaldaks majandus-, sotsiaal- ja tehnoloogia- ning keskkonnavaldkonna paremat kooskõlastamist.

1.14 Komitee kutsub komisjoni üles alustama strateegilist dialoogi Euroopa kirjastustööstusega, et jõuda järeldusteni, milliste konkreetsete strateegiatega vastata trükiraamatute ja e-raamatute vajadustele digitaalajastul ja nii ka tugevdada selle sektori ülemaailmset konkurentsivõimet. Komitee rõhutab komisjonile uuesti vajadust luua kõrgetasemeline töörühm, mis hõlmab eelkõige kirjastustööstuse, trükitööstuse ja paberitööstuse esindajaid, et analüüsida neid investeerimis- ja tööhõivevõimalusi, mida kõnealused sektorid võivad pakkuda multimeedia revolutsioonilise arengu raames.

2. Sissejuhatus ja taust

2.1 Raamatukirjastustööstus on Euroopa kultuuritööstuse suurim haru ja seega keskne osaleja Euroopa majanduslikus, sotsiaalses, poliitilises, eetilises, hariduslikus, kunstialases ja teaduslikus arengus. Euroopa kirjandus on Euroopa üks peamisi kunsti- ja kultuuripärandeid, mis kätkeb riikide tohutut mitmekesisust, kuna iga Euroopa keel, piirkond ja vähemus on esindatud ning tulevaste põlvede jaoks raamatutesse talletatud, samuti edendab see kultuuridevahelist dialoogi.

2.2 Euroopa kirjastajate (ELi liikmesriigid ning Norra ja Island) käive oli ligikaudu 23,5 miljardit eurot (2010), kokku avaldati umbes 525 000 uut teost ja täiskohaga tööd sai kokku umbes 135 000 inimest. Laos oli saadaval 7,5 miljonit teost. Raamatukirjastussektor aitab kaudselt kaasa ka töökohtade loomisele: Euroopas on üle 100 000 kirjaniku, illustraatori ja ilukirjanduse tõlkija ning rohkem kui 25 000 raamatupoodi. Et sektorist saada üksikasjalikum ülevaade, tuleb koguda täpsemaid andmeid.

2.3 Raamatute tootmise metoodika – tellimisest ja toimetamisest kuni trükkimise ja levitamiseni – on teostuselt, kuid mitte kontseptsioonilt, sajandite jooksul palju muutunud, kuigi raamat kui loometeos on jäänud olemuselt samaks. Metoodika on hakanud muutuma just digitaalse kirjastamise arenguga.

2.4 2008. aastal andsid peamised loomemajandusharud ELi SKPst 4,5 % ja hõlmasid 8,5 miljonit töökohta, (2) kusjuures kogu loomemajandus andis samal aastal ELi SKPst 6,9 %. Loomemajanduse raames andsid kirjastussektorid 2003. aastal 1,07 % ELi SKPst, samas kui raadio-, televisiooni-, filmi- ja videosektorid andsid 0,41 % ja muusikatööstus 0,06 %.

2.5 Rahvusvahelisel tasandil on Euroopa kirjastustööstus väärt rohkem kui USA kirjastustööstus, mille aastakäive on viimastel aastatel olnud 24–25 miljardit USA dollarit (17–19 miljardit eurot). Samuti on igal aastal kuus kuni kaheksa Euroopa ettevõtjatele kuuluvat ettevõtet kümne maailma suurima kirjastusgrupi hulgas. Ka toimuvad kolm suurimat rahvusvahelist raamatumessi ELi liikmesriikide linnades: Frankfurdis, Londonis ja Bolognas.

2.6 OECD on rõhutanud lugemise kasulikku mõju ühiskonnale, kuna lapse lugemus viitab kõige selgemini, millised võimalused tal edaspidi elus on. Kirjastamine soodustab ka arvamuste mitmekesisust, arvamusvahetust, dialoogi ja sõnavabadust, olles seega demokraatliku ühiskonna üks tugisambaid.

3. Digitaaltehnoloogiale üleminek

3.1 Digitaaltehnoloogiale üleminek kirjastussektoris muudab suurel määral raamatute kirjastamise arengut, suhteid ning majandus- ja kultuurimudeleid.

3.2 Euroopa e-raamatuturg on killustunud ja mitmekesine. Väljakujunenud turgude majanduskasv on väga kõrge, aga isegi nende puhul on digitaalse kirjastamise osakaal võrreldes trükiraamatute turuga kokkuvõttes väga väike (minimaalselt alla 1 % ja maksimaalselt 5 % raamatuturust). Sobilike kaasaskantavate lugemisseadmete puudumine on oluline põhjus, miks areng on kuni viimaste aastateni nii aeglane olnud.

3.3 Ometi pakub üha suurem hulk kirjastajaid oma raamatuid elektroonilises vormis teistes valdkondades. Mõneaastase tehnoloogia ja uuendustega katsetamise järel on tekkinud suur hulk erinevaid ärimudeleid digitaalraamatute pakkumiseks. Lugejatel on raamatutele juurdepääs personaalarvutite, lugemisotstarbeliste e-lugejate, tahvelarvutite ja ka nutitelefonide kaudu, mis muutuvad aina kõrgetasemelisemaks ja kasutajasõbralikumaks, ning mis kõige olulisem – majanduslikult kättesaadavaks. Oodatav e-lugejate hinnalangus laiendab tõenäoliselt turgu veelgi.

3.4 Turustusahelasse tuleb juurde uusi ettevõtjaid tänu nende suurele osatähtsusele seoses lõppkasutajatega teistes valdkondades: otsingumootorid ja portaalid, näiteks Google; interneti-ettevõtjad, sealhulgas muud laadi internetipoed, näiteks Amazon, mis toodab ka Kindle’i e-lugejat; elektrooniliste seadmete tootjad, näiteks Apple, kes sisenevad infosisu turule oma seadmete tõttu ja loovad ka oma e-raamatupoed; ning mobiilsidefirmad ja internetiteenuse pakkujad.

3.5 E-raamatud pakuvad lihtsat juurdepääsu teadmistele, kultuuri- ja vabaajategevusele ka lugemisraskustega haavatavatele elanikkonnarühmadele, näiteks eakamatele inimestele, füüsilise puudega inimestele või inimestele, kes ei loe teksti oma emakeeles.

3.6 Digitaalraamat muudab ka kirjastustööstuse keskkonnamõju. Kuigi teame, et paber on taastuv ja ringlussevõetav toormaterjal, tuleb elektrooniliste seadmete, sh toormetallide keskkonnamõju ja elektrikasutust veel edasi uurida.

3.7 Kirjastaja roll jääb ka digitaalajastul oluliseks: kvaliteedi tagamiseks on kirjastajate tegevuses keskne tähtsus käsikirjade valikul ja analüüsil, olenemata teose vormist. Tähtsad ülesanded, millega kirjastajate pädevuseta hakkama ei saa, on ka toimetamine ja turundus.

3.8 Internetis toimepandava autoriõiguste rikkumisega võitlemise, digiteerimissüsteemide, personali ja tehnoloogia investeeringute kulud ning failide konkreetsesse vormingusse teisendamise kulud on kõik elektroonilise kirjastamisega tekkinud uued kulud. Kulusid säästetakse trükkimiselt, füüsiliselt talletamiselt ja levitamiselt, mis on tavapäraselt moodustanud kogukuludest vähem kui ühe kuuendiku, kuna litsentsitasude, toimetamise, turunduse, levitamise, digitaalse talletamise ja arhiveerimise kulud jäävad alles ka digitaalses maailmas.

4. Raamatukirjastustööstuse proovilepanek digitaalsel ajajärgul

4.1 2009. aastal lõid nõukogu (3) ja komisjon (4) Euroopa võltsimis- ja piraatlusalase vaatluskeskuse, et paremini kursis olla intellektuaalomandi õiguste (5) rikkumisega.

4.2 Kirjastussektori kui kultuurisektori jaoks on autoriõigus loodava väärtuse õigusliku tunnustamise alus. Tasakaalus autoriõiguste kord on seetõttu ülimalt tähtis selle tööstuse investeeringute säilitamiseks ja julgustab samal ajal autoreid uusi teoseid looma.

4.3 Komitee rõhutab, et vajalik on intellektuaalomandi õiguste tõhus jõustamine, nii internetis kui ka muul juhul, sest piraatlus nõrgendab kultuuri, loovust ja uute ärimudelite teket ning takistab turu arenemist, kuna vähendab kirjastajate ja autorite kindlust, et nad oma rahalised ja intellektuaalsed investeeringud tagasi saavad (6).

4.4 Autoriõigust käsitlevad õigusaktid on pärit digitaalrevolutsioonieelsest ajast, aga tegelikkuses toimuvat allalaadimist, failivahetust ja digitaalõiguste haldamist sageli ei käsitleta, nagu tunnistatakse Euroopa digitaalses tegevuskavas, mille eesmärk on ajakohastada ELi ühtse turu eeskirju, et viia see digitaalsesse ajajärku (7). Terviklik ELi tasandil reguleerimine, mida praegu arutatakse, on vajalik, et tegeleda liikmesriigiti erinevate reguleerimis- ja jõustamistavadega.

4.5 Võltsimis- või piraatlussüüdistustega seotud vaidluste kiire ja järjekindel lahendamine tugeva jõustamise kaudu suurendaks tarbijausaldust. Euroopa õigusaktidega on jõustamine sätestatud autoriõiguse direktiivi (2001/29/EÜ) artikli 8 lõikega 3, mille kohaselt on õiguste valdajatel võimalik taotleda kohtu ettekirjutust vahendajatele, kelle teenuseid kolmandad isikud kasutavad autoriõiguse või sellega kaasneva õiguse rikkumiseks. Samuti käib siia juurde intellektuaalomandi õiguste jõustamise direktiivi (2004/48/EÜ) artikkel 8, millega antakse õiguste valdajale õigus saada teavet rikkuja isiku kohta.

5. Digiteerimise ja globaliseerumise probleemid Euroopa trükitööstuses

5.1 Euroopa trükitööstuse paneb tõsiselt proovile üha kasvav ja laialt levinud internetikasutus ning uute meedialiikide eelistamine, mis teabe- ja reklaamivahenditena muudavad järk-järgult turu ülesehitust.

5.2 Teised olulised konkurentsi mõjutavad tegurid on ühest küljest import väikeste tootmiskuludega riikidest (nt Hiina) raamatute puhul, mida on võimalik trükkida ilma eriliste ajaliste piiranguteta, ja teisest küljest paberi ja trükivärvi tootmisettevõtete suur koondumine, mis tekitab tihedat ülemaailmset konkurentsi, eriti Indiast ja Hiinast, kus pakutakse madalaimaid hindu. Komitee rõhutab vajadust järgida sarnaseid sotsiaal- ja keskkonnakriteeriumeid kõigis tootmisriikides.

5.3 Mainitud tegurite ja raske majandusolukorra tagajärjeks on mõnikord hinnalangus ja märkimisväärne mõju tööstuse tööhõivele.

5.4 Eurostati avaldatud 2009. aasta näitajate põhjal koosneb Euroopa trükitööstus 119 000 ettevõttest (2007. aastal oli neid 132 571), annab tööd rohkem kui 735 000 inimesele (2007. aastal oli töötajaid 853 672) ja selle käive on üle 88 miljardi euro (2007. aastal oli käive veel 110 miljardit eurot).

5.5 Samas on digitaaltrüki kasutuselevõtt uuendanud kirjastaja, trükkija ja kasutaja koostööd, sest raamatuid saab trükkida nõudluse korral, kas või siis, kui tellitakse vaid üks eksemplar.

5.6 Trükiettevõtted astuvad samme, et ühendada kogu väärtusahela teenuseid, nagu talletamine, andmebaaside haldus, veebi-, trükitud või e-raamatute kujundus ning oma trükieelse tegevuse osakonna arendamine.

5.7 Komitee toetab ettepanekuid, mis Euroopa Komisjon on esitanud oma 2007. aasta aruandes Euroopa trükitööstuse konkurentsivõime kohta. Samas palub komitee komisjonil luua trükitööstuse jaoks tervikuna Euroopa sotsiaaldialoogi komitee, kuna praegu toimub tööandjate ja ametiühingute vahel ametlik sotsiaaldialoog üksnes ettevõtja ja riigi tasandil.

5.8 Komitee nõustub Intergrafi soovitustega, eriti soovitusega viia läbi sõltumatu uuring tehnoloogia (trükitehnoloogia ning mobiil- ja internetitehnoloogia) arenemise, demograafilise mõju ja tarbijakäitumise kohta.

6. Raamatukaupmeeste probleemid

6.1 Raskused on tekkinud seetõttu, et jaemüüjad on kehtestanud oma internetimüügile territoriaalsed piirangud. Eriti kriitilise tähtsusega probleem on see, et loobutakse väljakujunenud levitussüsteemidest, kuna välja on kujunemas digitaalraamatute internetikaupmeeste uus ülemvõim.

6.2 Traditsioonilised raamatukaupmehed on kultuuri jaoks tähtsad, säilitades isikliku kontakti ja suhte tarbijaga ka veebis ning pakkudes teenuseid, mida internet pakkuda ei saa.

6.3 Tänapäeval kasutatakse raamatupoode kui näitust raamatutest, mille tarbija lõpuks internetist ostab, ja nii tehakse konkureerivatele internetikaupmeestele tasuta turundus- ja edendustööd. Mõned traditsioonilised raamatukaupmehed vajavad aga ümberõpet, sest neil puuduvad teadmised interneti sotsiaalmeediast ja nad peavad olema uuenduslikud turustamisel ja toodete valimisel. Digitaalmaailmas on standardid veel nõrgad: näiteks kuigi praktiliselt kõigil trükitud raamatutel on raamatu rahvusvaheline standardnumber ISBN, ei ole seda mitte kõigil e-raamatutel.

6.4 Euroopa raamatukogude liitude ja raamatukaupmeeste vahel on vaja luua ja tugevdada sünergiat. Digiteerimine tekitab teatud määral vastuolu ühelt poolt raamatukaupmeeste ja kirjastajate e-raamatute piraatlusega seotud mure ja teiselt poolt raamatukogude entusiasmi vahel edendada e-raamatute laenutamist. Tähelepanu tuleb juhtida õiguslikule erinevusele (trükitud raamatute) laenutamise ja e-laenutamise vahel ning seda tuleks teha ja jõustada kõigil osapooltel. Sidusrühmad peaksid uurima süsteemi, milles oleksid kombineeritud piraatlusevastased kaitsemeetmed ja e-laenutamise soodustamine seaduslikus raamatukogude laenutamisteenuses.

6.5 Tänu oma müügiplatvormile ja e-lugejale (Kindle ja iPad) kahes valdkonnas turgu valitseva seisundi saavutanud Amazon ja Apple on juhtrollis, mis võimaldab neil kõigile teistele tööstuse ettevõtjatele hindu ja tingimusi dikteerida. See Euroopast väljaspool toimiv valitsev seisund kahjustab ka väikekirjastusi, kel ei ole võimu Amazoni ja Apple’i kehtestatud tingimuste üle läbirääkimisi pidada.

6.6 Avatud koostalitlusvõimeliste standardite vastuvõtmisega hoitakse ära turgude isoleerimine ja turgu valitseva seisundi kujundamine mõne suure ettevõtja poolt, kes praegu kasutavad autoriõigusega kaitstud suletud tehnoloogiat, mis tagavad, et teatud seadmeid saab kasutada vaid nende endi kataloogidega või vastupidi. Kõnealuste standardite kehtestamine suurendab sel viisil konkurentsi.

7. Maksustamine ja hinnakujundus

7.1 Suuremas osas ELi ja maailma riikides kohaldatakse trükitud raamatute müügile vähendatud käibemaksumäära, tunnustades kasu, mida lugejad toovad kultuurile, haridusele, teadusele ja kogu ühiskonnale.

7.2 Sellest hoolimata kehtib ELis praegu diskrimineeriv kord, sest ühe ja sama kultuuritoote võrguversioone maksustatakse standardsete määradega, mis moonutab põhjendamatult võrreldava sisuga toodete konkurentsi.

8. Orbteoste ja lõppenud tiraažiga teoste säilitamine (8)

8.1 Komitee nõustub üldiselt kavandatud direktiiviga, millega luuakse õigusraamistik, et tagada seaduslik ja piiriülene veebijuurdepääs orbteostele (9).

8.2 Orbteostealaseid õigusakte on rakendanud väga vähesed liikmesriigid ja isegi kui need on olemas, annavad need juurdepääsu ainult riigi territooriumil elavatele kodanikele.

8.3 Autoriõiguse direktiivi artikli 5 lõike 2 punktis c lubatakse avalikel raamatukogudel, haridusasutustel, muuseumidel ja arhiividel reprodutseerida autoriõigusega kaitstud teoseid eelneva loata, juhul kui need asutused ei ole otseselt ega kaudselt ette nähtud majandusliku või kaubandusliku tulu saamiseks ja kui protsess vastab Berni konventsiooni kolmeastmelisele testile. Muul juhul on aga teose interneti kaudu üldsusele kättesaadavaks tegemiseks vaja eelnevalt hankida vastav õigus.

8.4 Kaubandusvõrgus puuduvate teoste kohta alustasid raamatukirjastajad dialoogi, mis tipnes sellega, et kõik asjaomased sidusrühmad kirjutasid alla vastastikuse mõistmise memorandumile „Digiteerimise juhtpõhimõtted ja kaubandusvõrgus puuduvate teoste kättesaadavaks tegemine”. Seni ei ole erinevate sidusrühmade sõlmitud ja kaubandusvõrgus puuduvaid teoseid käsitlevate vabatahtlike lepingute jaoks veel piiriüleselt tunnustatavat õiguslikku struktuuri loodud.

8.5 Selle dialoogi edukas lõpuleviimine hoogustab arendama digitaalseid raamatukogusid, nt Europeanat, ja teisi avaliku sektori asutusi, mis täidavad avalikke huvisid teenivaid ülesandeid.

8.6 Euroopa Komisjoni abiga raamatusektori sidusrühmade konsortsiumi loodud ARROW süsteem pakub praktilise lahenduse, sest selle raames on loodud kulutõhus vahend, mis võimaldab kasutajatel leida kiiresti ja tõhusalt teavet teose autoriõigusega seotud olukorra ja selle õiguste valdajate kohta.

8.7 Raamatukogude ja kirjastajate avaliku ja erasektori partnerlus võib suurendada digitaalsete raamatukogude kaudu juurdepääsu kaubandusvõrgus olemasolevatele raamatutele. Selliseid partnerlusi on juba mitu.

8.8 E-raamatute säilitamise kohustust tuleb kõigil sidusrühmadel omavahel arutada, et leida tasakaal raamatukogudes nende e-raamatute kogumise, säilitamise ja kättesaadavaks tegemise huvide ning kuritegeliku elektroonilise edastamise vastaste tagatiste vahel.

9. Keel ja liikuvus

9.1 Kuna keel on kirjastamise lahutamatu osa, on raamatukirjastustööstusele ja eriti VKEna tegutsevatele kirjastajatele omased liikuvusega seotud probleemid.

9.2 Raamatukirjastustel – v.a ingliskeelsete teoste kirjastajatel – ja töötajatel tekib ühest liikmesriigist teise kolimisel üsna suuri probleeme, sest enamik VKEna tegutsevaid kirjastajaid on keskmise suurusega ettevõtjad, kes avaldavad teoseid vaid ühes keeles (10).

9.3 Mõned uued arenemisjärgus e-raamatute platvormid takistavad keelealast liikuvust. Suurim e-raamatute lugejate tootja – Amazon, USA ettevõtja – keelab oma Kindle’i e-lugeja kaudu juurdepääsu kõigile vähemuskeeltele, sealhulgas 23-st ELi ametlikust keelest 18 keelele, ning keelab seega sisuliselt maailma suurimal e-raamatute platvormil ära 18 ELi keele kirjanduse.

10. Usaldava ja teadliku tarbija nimel

10.1 Tarbija ja raamatu suhe on muutumas, sest talletatud digiraamatust ei jää füüsilist jälge ja raamatu ost toimub hetkega.

10.2 Komitee on veendunud, et kõigis intellektuaalomandi õiguste poliitika algatustes tuleb tarbijaid intellektuaalomandi õiguste alases arutelus käsitleda asjaomase sidusrühmana.

10.3 Digitaalsete ja füüsiliste raamatute paralleelne areng peab toimuma järk-järgult ning täiendama trükiteoste kirjastamise jätkusuutlikkust. Märkimisväärsele arvule Euroopa kodanikele ei meeldi endiselt elektroonilised tehingud ja/või infosisuga digitaalses vormis tutvuda ja seda tarbida. Meetmed, millega saavutada selles vallas kindlustunne ja vähendada digitaalset lõhet, võivad suurendada sotsiaalset kaasatust.

10.4 Komitee toetab Euroopa Tarbijaliitude Ametit (BEUC), kes tunnustab võrgu neutraalsust kui reguleerimispõhimõtet. Euroopa Komisjon peaks tuginema elektroonilise side Euroopa reguleerivate asutuste ühendatud ameti (BEREC) tööle ja võtma vastu siduva õigusakti, mis tagaks võrgu neutraalsuse järjekindla ja tõhusa kaitse kogu Euroopas.

11. VKEde turulepääs

11.1 Raamatupoekettide turgu valitsev seisund kogu ELis on tekitanud väikekirjastajatele teatavaid piiranguid turulepääsul. Kirjastajatel, kellel puudub vajalik finantsmõju oma teoste müümiseks raamatupoeketti, on juurdepääs tarbijatele tõkestatud suures osas nende alaesindatuse tõttu raamaturiiulitel.

11.2 Traditsiooniliselt on väikekirjastajad olnud kirjastustööstuses innovatsiooni ja loovuse kasvulavaks, ning nende piiratud turulepääs võib tõsiselt mõjutada loomemajanduse elujõulisust.

11.3 Nišikirjastuste äritegevuse jätkumine sõltub sageli rahastamisest ja toetustest.

11.4 Ettevõtted, eelkõige VKEd peavad investeerima teadus- ja arendustegevusse ja innovatsiooni (11) ning seda tuleb toetada asjakohaste õiguslike, halduslike, maksualaste ja rahanduslike raamtingimuste kaudu.

11.5 Üksnes 8 % Euroopa VKEdest tegutsevad tänase seisuga teistes liikmesriikides. 92 % ettevõtetest on mikroettevõtted, (12) mis tegutsevad väga erinevatel turgudel. Seetõttu tuleb Euroopa väikeettevõtlusalgatuses „Small Business Act” nende erivajadustele rohkem tähelepanu pöörata.

11.6 Raamatukirjastustööstuse eripära on see, et selle rahaline sõltumatus oleneb suhteliselt väikesest arvust bestselleritest. Nende tulust omakorda subsideeritakse vähem kasu toovaid, aga kultuuriliselt ja sotsiaalselt olulisi kirjandusžanre.

11.7 VKEna tegutsevad kirjastajad vajavad rahalist ja korralduslikku abi, sest peavoolust erineva kirjanduse kulumudel on harva majanduslikult tasuv. Lisaks ei ole enamikul VKEdest kirjastajatel vahendeid, et koostada elluviidavaid ettepanekuid ELi teadus- ja arendustegevuse rahastamisele juurdepääsuks.

11.8 Komitee rõhutab strateegias „Euroopa 2020” ühtse integreerituma teenusteturu tähtsust (13). See on vajalik, et aidata raamatukirjastustööstuse ettevõtjatel, sh VKEdel areneda ja töökohti luua.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) COM(2010) 2020 final.

(2) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus intellektuaalomandi õiguste kaitse ja Siseturu Ühtlustamise Ameti kohta, ELT C 376, 22.12.2011, lk 62.

(3) Nõukogu resolutsioon, 25.9.2008 (ELT C 253, 4.10.2008).

(4) Komisjoni 11. septembri 2009. aasta teatis „Intellektuaalomandi õiguste jõustamise tõhustamine siseturul”, COM(2009) 467 final.

(5) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus intellektuaalomandi õiguste kaitse ja Siseturu Ühtlustamise Ameti kohta, ELT C 376, 22.12.2011, lk 62.

(6) Euroopa Komisjon, maksunduse ja tolliliidu peadirektoraat, „Report on EU Customs enforcement of intellectual property rights – 2009”, http://ec.europa.eu/taxation_customs/resources/documents/customs/customs_controls/counterfeit_piracy/statistics/statistics_2009.pdf. Technopolis (2007), „Effects of counterfeiting on EU SMEs”, http://ec.europa.eu/enterprise/enterprise_policy/industry/doc/Counterfeiting_Main%20Report_Final.pdf. http://counterfeiting.unicri.it/report2008.php. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus intellektuaalomandi õiguste kaitse ja Siseturu Ühtlustamise Ameti kohta, ELT C 376, 22.12.2011, lk 62.

(7) „Euroopa 2020. aastal. Aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”, 3.3.2010.

(8) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv orbteoste teatavate lubatud kasutusviiside kohta”, ELT C 376 22.12.2011, lk 66.

(9) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus intellektuaalomandi õiguste kaitse ja Siseturu Ühtlustamise Ameti kohta, ELT C 376, 22.12.2011, lk 62.

(10) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „VKEde toetamine maailmaturu muutustega kohanemisel”, ELT C 255, 22.9.2010, lk 24–30.

(11) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Investeeringud teadmistesse ja uuendustegevusse (Lissaboni strateegia)”, ELT C 256, 27.10.2007, lk 17.

(12) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” läbivaatamine”, ELT C 376, 22.12.2011, lk 51.

(13) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus ühtse teenusteturu kohta, ELT C 318, 29.10.2011, lk 109–112.

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/24

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ühistud ja ümberkorraldused” (omaalgatuslik arvamus)

2012/C 191/05

Raportöör: Marie ZVOLSKÁ

Kaasraportöör: Jan OLSSON

14. juulil 2011 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmisel teemal:

„Ühistud ja ümberkorraldused”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 12. aprillil 2012. Raportöör oli Marie ZVOLSKÁ ja kaasraportöör oli Jan OLSSON.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25. ja 26. aprillil 2012. aastal (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 148 ja erapooletuks jäi 1.

1. Järeldused ja soovitused

1.1

Ühistud annavad oma olemuse ja pakutava ärimudeli kaudu panuse strateegiasse „Euroopa 2020”. Nad juhivad muutusi majanduslikult tõhusalt ja sotsiaalse vastutustundega. Nad toetavad sotsiaalset ja piirkondlikku ühtekuuluvust. Ühistud loovad konkurentsivõime suurendamiseks uusi ja innovaatilisi ärimudeleid. Aastal 2012, mis on rahvusvaheline ühistute aasta, tuleks seda kõike rõhutada.

1.2

Kui välja arvata mõned sektorid, mis kujutavad endast märkimisväärset erandit, esindavad ühistud piiratud osa Euroopa majandusest. Ometi näitavad käesolevas arvamuses esitatud andmed, et kriisiajal on ühistud kergemini kohanduvad ja stabiilsemad kui muud ettevõtlusvormid ning nad arendavad uusi ettevõtlusalgatusi. Seda tingib eelkõige ühistute eripära: nende pikaajaline lähenemisviis, tugev piirkondlik seotus, liikmete huvide edendamine ja keskendumine omavahelisele koostööle. On tähtis, et ühistute ilmutatud pädevust levitataks ja arendataks liikmesriikide ja ELi poliitikas.

1.3	Ettevõtete mitmekesisust tunnustatakse aluslepingus ning ühistute mudelit tunnustati hiljuti Euroopa Kohtu (esimese koja) 8. septembri 2011. aasta otsusega (Liidetud kohtuasjad C-78/08 kuni C-80/08), mis seadustab sihipärase poliitika.

Soovitused ELi poliitikameetmeteks

1.4

Seega tuleks ühistud arvesse võtta kõigis ELi arukale, jätkusuutlikule ja kaasavale majanduskasvule kaasaaitavates poliitikameetmetes ning samuti strateegia „Euroopa 2020” asjaomastes juhtalgatustes. Ühistutele tuleks tagada muude ettevõtlusvormidega võrdsed tingimused, säilitades samas ühistute eesmärgid ja töömeetodid.

1.5	Pööramaks rõhku ühistute eriomasele ümberkorraldusalasele kogemusele, tuleb ühistud kaasata ELi tööstuspoliitika eesmärkidesse ja tegevusse, sealhulgas konkreetsesse juhtalgatusse.

1.6

Euroopa Komisjon, Euroopa Investeerimispank ja Euroopa Investeerimisfond peaksid tagama, et ELi tasandi rahastamismehhanismid, sealhulgas ühtse turu aktis pakutud VKEde rahastamise tegevuskava, oleksid ühistutele kättesaadavad ning nad peaksid selle tagamiseks tegema koos ühistupankadega erilisi jõupingutusi, sh määratlema konkreetsed vahendid. Samuti tuleb edendada Euroopa Investeerimispanga rahastamisvahendite vahendamist väiksematele ühistupankadele, eelkõige lihtsustada administratiivnõudeid.

1.7

Uued riigihanke ja riigiabi eeskirjad (Almunia pakett) peaksid jõustuma nii pea kui võimalik. Nimetatud eeskirju ning nende rakendamist liikmesriikides tuleks lihtsustada, eeskirjad peaksid hõlmama konkreetseid meetmeid selliste sotsiaalühistute võimaluste parandamiseks, kes pakuvad tööd puuetega isikutele või muudele ebasoodsas olukorras rühmadele. Samuti peaksid need hõlmama ebaseadusliku tegevuse tõttu konfiskeeritud valduste (nt maffia valdused Itaalias) haldamisega tegelevate ühistute kogemusi.

1.8

Vastavalt komitee ettepanekule töötajate finantsosaluse edendamise raamistiku kohta tuleks kasutusele võtta meetmed, mis hõlbustaksid ettevõtete üleminekut töötajatele. Tööühistuid ja/või töötajate poolt ülevõetud ettevõtteid peaks toetama spetsiaalne ELi eelarverida, mis sisaldaks ka rahastamisvahendeid.

1.9

ELi tulevase eelarveperioodi 2014–2020 jaoks loodud programmid ja fondid, eriti struktuurifondid, peavad muutuma oluliseks ühistute toetamise vahendiks. Rakenduskavade määratlemisel peaksid prioriteedid ja meetmed keskenduma säästva ettevõtluse arengu ja vastutustundliku ümberkorraldamise toetamisele ning hõlmama meetmeid, nagu ettevõtete üleminek töötajatele, sotsiaalühistud, kohalik areng ja sotsiaalne innovatsioon, kasutades üleilmset rahalist toetust ja muid rahastamisvahendeid.

1.10	Komitee palub 2012. aastal vastu võtta lihtsustatud määruse Euroopa ühistu kohta. Määrusele tuleks lisada ajakohastatud teave selle kohta, kuidas siseriiklikes õigusaktides ühistute põhimõtteid rakendatakse.

1.11	Komitee kutsub Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi ning eriti selle Euroopa Muutuste Järelevalvekeskust üles tegema koostööd ühistusektoriga, et uurida üksikasjalikult ühistute osa ümberkorraldustes.

1.12	ELi kavandatav uuringuprogramm Horisont 2020 peaks samuti sisaldama konkreetseid viiteid uurimustele selle kohta, millised tegurid tagavad kohanemise kriisiajal.

1.13

Oma eesmärkide ja juhtimismudeli poolest on ühistud hiljuti komisjonis käivitatud sotsiaalse ettevõtluse algatuse loomulik sidusrühm. Ettepaneku kesksed tegevused peaksid seetõttu samuti olema suunatud ühistusektorile. Üks kiireloomuline ülesanne on võtta ühistute kogemusi sihipäraste rahastamisvahenditega arvesse ka hiljutises Euroopa ettevõtlusfondide määruse ettepanekus.

Soovitused liikmesriikide poliitikameetmeteks

1.14

Kooskõlas ILO soovitusega 193/2002 ühistute edendamise kohta peaksid liikmesriigid tagama igas valdkonnas ja sektoris ühistute tunnustamist ja arendamist soodustava keskkonna ning vastu võtma ühistute ärimudelit toetava kõikehõlmava poliitika. Eriti peaksid nad arendama ühistuteteemalist haridust ja koolitusi nii üliõpilastele kui töötajatele, edendama statistikat, et ühistusektorit paremini kaardistada ning nähtavamaks muuta, kaasajastama ühistutele kehtestatud õigusloome, võtma kasutusele asjakohased rahastamisvahendid ning tunnustama ühistute rolli siseriiklikus sotsiaaldialoogis. Nad peaksid kaaluma võimalusi lisada oma õigusloomesse ühistutele mõeldud jagamatu ressursi (nn varade lukustamise) režiim, mis on mitmes liikmesriigis juba kasutusel ning end olulise arenguvahendina õigustanud.

1.15	Komitee soovitab riiklikel majandus- ja sotsiaalnõukogudel võtta rahvusvahelise ühistute aasta raames vastu arvamusi.

Soovitused ühistutele

1.16

Ühistud peaksid end nähtavamaks tegema ning tugevdama vastastikust kogemuste vahetust nii ühistute endi vahel kui ka muude osapooltega. Tuleks keskenduda ühistutevahelisele koostööle. Ühistud peaksid koostama suuniseid ning levitama aktiivselt häid tavasid, pöörates erilist tähelepanu muutustega toimetulekule. Lisaks ühistusektorile peaksid nad looma partnerlussuhteid teiste eraettevõtete, riigiasutuste ning muude osapooltega.

1.17	Ühistute sotsiaalse vastutuse (ettevõtte sotsiaalne vastutus ühistutele kohaldatuna) aruanded peaksid olema oluline vahend nähtavuse ja esitlemise parandamiseks. Samuti peaks ühistusektor kehtestama hea valitsemise ja range siseauditi eeskirjad, et vältida ühistu kui ettevõtlusvormi ärakasutamist.

2. Sissejuhatus

2.1

Käesoleva arvamuse eesmärk on tõsta esile, kuidas ühistud oma erilise majandusmudeli abil ennetavad ja haldavad tööstuse ning teenuste muutusi praeguse kriisi ajal, mil mõju tööhõivele on äärmiselt suur, nagu näitasid hiljutised ILO aruanded. Eesmärk on tõsta teadlikkust ühistust kui ettevõtlusvormist, mis toob kaasa uusi sotsiaalse innovatsiooni võimalusi ning toetab jõukuse jätkusuutlikku majandamist ja jaotamist.

2.2

Ühistu majandusmudel on inimesekeskne. Rahvusvahelise ühistute liidu poolt määratluse kohaselt, mida tunnustavad mitmed rahvusvahelised institutsioonid (ÜRO, ILO, EL), on ühistu „iseseisev liit, mille liikmed on vabatahtlikult ühinenud, et demokraatlikult juhitud ja ühisomanduses ettevõtte abil täita ühiseid majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurseid vajadusi ning püüdlusi”.

2.2.1

Arvamusega antakse ka panus tööstuse muutuse nõuandekomisjoni praegusesse töösse ümberkorralduste teemal (1).

2.3

Ühistute identiteeti tugevdavad demokraatia, võrdsuse, õigluse, solidaarsuse, läbipaistvuse ja sotsiaalse vastutuse väärtused. Rahvusvaheline ühistute liit on kehtestanud seitse põhimõtet, mida ühistud peavad järgima: „vabatahtlik ja piiramatu liitumine; liikmepoolne demokraatlik kontroll; liikmete majanduslik osalus; iseseisvus ja sõltumatus; haridus, koolitus ja teavitamine; koostöö teiste ühistutega ja hoolimine kogukonnast.”

2.4	Ühistute majandusmudel on täielikus kooskõlas Euroopa Liidu lepinguga ning strateegiaga „Euroopa 2020”. Kuna ühistute eesmärgid on nii majanduslikud kui ka sotsiaalsed, on nad sotsiaalse turumajanduse asendamatu osa.

2.5	Ühistutel on pikaajaline eesmärk saavutada inimeste kaasamise, muutuste ennetamise ja ressursside optimeerimise abil majanduslik ja sotsiaalne jätkusuutlikkus. Nende teenitud kasum ei ole mõeldud kapitalilt võimalikult suure tulu saamiseks, vaid jätkusuutlikeks investeeringuteks.

2.6	Ühistu on tugeva kohaliku suunitlusega, kuna ta on inimestele keskendunud ning liikmete poolt kontrollitud. See ei ole vastuolus ühistu suutlikkusega tegutseda riigisisesel ja rahvusvahelisel turul.

2.7	Ühistu paindlik ja loov menetlusviis võimaldas ühistutel tegutseda kõigis, nii traditsioonilistes kui ka uutes majandussektorites.

2.8	Euroopas on 160 000 ühistut, mis kuuluvad 123 miljonile liikmele ning annavad tööd 5,4 miljonile inimesele.

2.9

Ühistu ettevõtlusvorm ei ole kodanike ega eraettevõtjate hulgas ega ka avaliku halduse sektorites tuntud. Mõnes riigis, eriti Kesk- ja Ida-Euroopas, on sõnal „ühistu” lausa negatiivne kõrvaltähendus. Ühistuid ei tunnustata täisväärtuslike ettevõtetena nagu tavapäraseid ettevõtteid. Mõnes liikmesriigis on ühistute arengul viimastel aastatel üha enam takistusi (nt Poolas, kus uue ühistute seadusega üritati piirata ühistute autonoomiat ja sõltumatust, või Itaalias, kus ühistute ühiskondliku rolli hüvitamiseks seatavad maksueelised on märkimisväärselt vähenenud).

2.10	Ühistute juurdepääs riskikapitalile ja krediidile kapitaliturul on raskendatud.

2.11	Sageli puuduvad võrdsed konkurentsitingimused, kuna ühistute erijooni ei võeta liikmesriikide ja Euroopa õigusaktides ega ettevõtluse toetuskavades arvesse.

3. Ettevõtete ümberkorraldamise probleemid Euroopas

3.1

Oleme laiaulatuslike, Euroopa majanduskriisist tulenevate ümberkorralduste tunnistajaks. Sotsiaalselt vastutustundliku ümberkorraldamise strateegiad on keskse tähtsusega, et konkurentsivõime edendamise ja kohaliku arengu tugevdamise kaudu vältida ettevõtete edasist sulgemist ja pankrotistumist, säilitada ja edendada tööhõivet ning korraldada sotsiaalhoolekannet.

3.2

Euroopa Komisjon on arvamusel, et ümberkujundamine hõlmab laialdasemat ettevõtete innovatsiooni kontseptsiooni, mida „tuleb teostada pidades silmas Euroopa majanduse arengusuundi pikas perspektiivis, et kõnealused muudatused aitaksid tõesti kaasa Euroopa konkurentsivõime kasvule”, sealhulgas korralduslikud ja sotsiaalsed mustrid säästva piirkondliku arengu tagamiseks. Seda eesmärki silmas pidades leiab komisjon, et „innovatsiooni luuakse mitte ainult teaduse ja tehnoloogia valdkonnas, vaid ka uute lahenduste kaudu turunduse ja juhtimise valdkonnas”.

3.3	Komisjon on täheldanud, et „need ettevõtted, kes suudavad ümberkorraldusi juhtida sotsiaalses mõttes vastutustundlikult, saavutavad paremaid tulemusi ka konkurentsivõime ja turumuutustega kohanemise seisukohalt” (2).

3.3.1

Komisjon on ühtlasi avaldanud soovi, et vastutustundlik ümberkorraldamine hõlmaks töötajate kaasamist ja nende osalemist (3). ELi tasandi sotsiaalpartnerid on ühisdokumendis kehtestanud sotsiaalselt intelligentse ümberkorraldamise põhimõtted, milles rõhutatakse töökohtade loomise ja säilitamise tähtsust.

3.4

Komisjon soovib lihtsustada ettevõtte töötajatele ülekandmise tingimusi:

—

„Töötajad on eriti huvitatud oma ettevõtete jätkusuutlikkusest ja neil on sageli hea ülevaade ettevõttest, milles nad töötavad. Siiski puuduvad neil sageli asjaomased rahalised vahendid ja tugi, et ettevõte üle võtta ning seda juhtida. Ettevaatlik ja järkjärguline töötajatele ülemineku ettevalmistamine, mis on korraldatud tööühistute kaudu, võib parandada ettevõtete püsimajäämist” (4). „Kui oma perest pärijat ei leita, tagab üleminek töötajatele suures osas ettevõtte edasikestmise”. Ometigi „julgustavad vaid üksikud liikmesriigid selliseid üleminekuid spetsiaalsete tulumaksusoodustustega (…)” (5).

3.5

Komisjon kutsub liikmesriike üles kavandama ettevõtte töötajatele üleminekut käsitleva raamistikku, mis tugineks parimatele sulgemise vältimise tavadele. Näited selle kohta oleksid ühekordne toetus (pago unico) Hispaanias ja Legge Marcora Itaalias, mis võimaldavad ühistu loomise rahastamiseks kasutada töötushüvitisi.

4. Ühistupõhise majanduse eripära: vastupidavus ja areng ka kriisi ajal

4.1

Ühistud on kriisi ajal osutunud tavapärastest ettevõtetest vastupidavamaks. See kehtib eelkõige ühistupankade, tööstuse ja teenuste valdkonna töötajate ühistute, sotsiaalühistute ja VKEde loodud ühistute kohta. Lisaks levib ühistute majandusmudel uutes sektorites (energia, vabakutselised jne). Ümberkorraldamine on andnud ühistutele lisaruumi, et nad saaksid jätkusuutlikumaid tootmis- ja tarbimismudeleid otsides anda oma panuse majanduse tõelise mitmekesisuse saavutamiseks, seda eelkõige ettevõtete puhul.

4.2

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) aruande „Ühistute majandusmudeli kohanemisvõime kriisi ajal” kohaselt vastavad finantsühistud jätkuvalt finantsnõuetele; tarbijate ühistud näitavad suurenenud käivet; tööühistuid tekib juurde, sest inimesed valivad ettevõtlusvormina ühistud, et reageerida muutunud majandusoludele.

4.3

See avaldub ennekõike pangandussektoris. Ükski ühistupank ei ole ELis veel pankrotti läinud. Euroopa ühistupankade liidu andmetel on neile kuuluv turuosa 20 % hoiustest. Nad rahastavad ligikaudu 29 % Euroopa VKEdest. Viimastel aastatel on nende turuosa järjest kasvanud. Ühendkuningriigis on ühistupangad oma turuosa neljakordistanud 1,2 %-lt 2009. aastal 5 %-le 2010. aastal. Itaalias on BCC – Banche di credito cooperativo süsteem – viimase viie aastaga suurendanud oma hoiuseid 49 %, laene 60 % ja tööhõivet 17 % (samas kui Itaalia ülejäänud pangandussektoris on tööhõive langenud 5 %). Ühistute Järelevalve- ja Arendusameti andmeil tõusis Küprosel 2011. aastal ühistupankade turuosa (35 %-lt 38 %-le hoiuste arvestuses ning 27 %-lt 29 %-le laenude arvestuses), mis tõestab, et Küprose elanikud peavad ühistupanku kriisiajal kindlaks.

4.4

Rahvusvaheline Valuutafond („Tuleviku rahandussüsteemi piiride ümberkujundamine”, IMF staff position note, 16. august 2010, SPN/10/10) rõhutab ühistupankade olulist rolli: „Väiksemad ühistupangad või investeerimisasutused võivad samuti edukad olla. Sellised pangad, sõltudes vähem osanike ootustest, suutsid üldiselt vältida paljusid erasektori suuremate asutuste tehtud vigu. Kuigi neid ei peeta alati kõige tõhusamaks, paindlikumaks või innovaatilisemaks, rahuldavad nad paljudes riikides usaldusväärselt ja turvaliselt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ning leibkondade krediidivajadused”.

4.5

CECOP – Euroopa töö- ja sotsiaalühistute ning muude töötajatele kuuluvate tööstus- ja teenindusettevõtete ühendus jälgib alates 2009. aastast kriisi mõju oma võrgustikku kuuluvatele ettevõtetele. Nende riikide ühistud, kus ühistute traditsioon on tugevam ja kogemused suuremad (Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania), näivad olevat kriisile vastupidavamad kui samades sektorites ja samas piirkonnas tegutsevad tavapärased ettevõtted.

4.6

Erinevatel sotsiaalühistutel on oluline osa ümberkorraldusprotsessis ning just nemad on olnud sotsiaalsete uuenduste peamised algatajad. Tööalase integratsiooniga tegelevad ühistud annavad tööd paljudele töö kaotanud inimestele, kes ei saanud tavalisele tööturule naasta. Mõnes riigis on sotsiaalühistud puuetega inimeste peamised tööandjad (nt Bulgaarias, Tšehhis, Poolas, Itaalias ja mujal). Sotsiaalteenuseid osutavad ühistud tegelevad avaliku sektori ümberkorraldamisega. Uus erinähtus on Itaalia ühistud, mis tegelevad ebaseadusliku tegevuse tõttu konfiskeeritud valduste haldamisega.

4.7

Kriisi tõttu eriti tõsiselt kannatanud sektoris on ehitusühistud uute elamispindade loomisel tõestanud, et nad on kriisiga palju kiiremini kohanduvad kui erasektor. Samuti on nad palju enam pühendunud kasvuhoonegaaside heitkoguse vähendamisele energiatõhususe tõstmise kaudu. Nimetatud eesmärk on eriti oluline mõnes ELi riigis, näiteks Tšehhi Vabariigis ja Poolas, kus mahukaid ühistute renoveerimisprojekte teostab ning sageli ka rahastab Euroopa Regionaalarengu Fond.

4.8

Kiirülevaade olukorrast teatud Euroopa riikides näitab, et majanduskasvu, tööhõivet, püsimajäämise määrasid ja alustavaid ettevõtteid silmas pidades on ühistud näidanud paremaid tulemusi (vt täpsemalt: Zevi A., Zanotti A., Soulage F. ja Zelaia A. (2011), „Beyond the crisis: Cooperatives, Work, Finance”, Cecop Publications, Brüssel 2011).

4.8.1

2009. aastal tõusis Ühendkuningriigis ühistute käive 10 %, samas kui riigi majandus langes 4,9 %. 2010. aastal kasvas ühistute sektor 4,4 % võrreldes kogu Briti majanduse 1,9 % suuruse kasvumääraga. Ühistute arv Ühendkuningriigis kasvab stabiilselt, 2010. aastal kasvas see 9 %. Ühistute arv kasvab kõigis majandusharudes.

4.8.2

Saksamaal on ühistute sektor laienemas, seda eriti energia, VKEde ja arstiabi valdkonnas. Viimase kolme aasta jooksul on uute ühistute arv märkimisväärselt kasvanud: 2011. aastal oli see 370, 2010. aastal 289, 2009. aastal 241 (DZ-Bank, Genossenshaften in Deutschland). Lähtuvalt DGRV 2010. aasta aruandest, mis tugineb Creditreform-Datenbanki andmetele, oli vaid 0,1 % maksujõuetusest seotud ühistutega, mis on kõigi teiste ettevõtlusvormidega võrreldes madalaim näitaja. Samas on leidnud kinnitust, et ühistuga liitumine vähendab suuresti üksikute liitunud ettevõtete pankrotistumise riski.

4.8.3

Prantsusmaal on tööühistute püsimajäämise määr pärast kolme aastat 74 % võrreldes riigi keskmise määraga, mis on 66 %. Ajavahemikus 2000–2009 muudeti tööühistuteks 329 ettevõtet. Enam kui 250 neist on jäänud püsima. 2010. aasta andmed kinnitasid ülespoole liikuvat suundumust, mis on eriti ilmne viimase kolme aasta jooksul. Enam kui 50 ettevõtet muudeti ühistuteks (CG SCOP 2010. aasta aruanne).

4.8.4

Itaalias kasvas 2010. aastal tööhõive ühistutes 3 % ning seda erasektori tööhõive 1-protsendise languse taustal. Heaolukriis tähendab seda, et sotsiaalühistute arvukus on kiirelt tõusnud. Enamik uusi ühistuid on algusjärgus, kuid ligikaudu veerand on hargettevõtted, mida edendavad muud ühistud. Ühistutel on pikem eeldatav eluiga. Aastatel 1970–1989 loodud ühistutest on endiselt tegev kolmandik, muudest ettevõtetest vaid veerand. Sulgemise määr on madalam; aastatel 2006–2009 lõpetas tegevuse 4 % ühistuid, muudest ettevõtetest aga üle 6 %. Pankrot oli kõige tõsisem tegevuse lõpetamise põhjus, puudutades 2009. aastal 2 % ühistuid võrreldes 6 %-ga muudest ettevõtetest. Ühistute tööhõive on töölepingute tüüpe arvesse võttes vähem ebakindel. Hiljuti tööle võetud töötajatest on tähtajalised lepingud 6 %-l võrreldes 11 %-ga muudes ettevõtetes. Koolitust pakuti 40 %-le ühistute personalist võrreldes 26 % suuruse riikliku keskmisega.

4.8.5

Hispaanias, mis on kriisi tõttu eriti tugevalt kannatada saanud, vähenes töökohtade hulk ühistute sektoris 2008. ja 2009. aastal 4,5 % võrreldes 8 %-ga tavapärastes ettevõtetes. Aastal 2010 suurendasid töötajate ühistud oma töökohtade arvu 0,2 %, samas kui kogu tööhõive kahanes tavapärastes ettevõtetes 3,2 %.

4.8.6

Mõnes riigis on olukord samasugune nagu eelpool kirjeldatud. Näiteks Rootsis on alustavate ühistute hulk olnud proportsionaalselt suurem kui muude alustavate ettevõtete hulk. Ühistute sulgemise määr on madalam kui tavapäraste ettevõtete sulgemise määr. Ka Küprosel võib täheldada ühistute arvu kasvu. Valitsus rõhutab, et ühistute panus majanduse ja ühiskonna arengusse on elulise tähtsusega.

5. Kuidas ühistud muutusi juhivad

5.1

Ühistute eriline juhtimismudel, mis põhineb ühisomandil, demokraatlikul osalemisel ja liikmetepoolsel kontrollil, nagu ka võimalusel tugineda omaenda rahalistele vahenditele ja tugivõrgustikele, selgitab, mis muudab ühistud aja jooksul ümberkorralduste juhtimisel ning ühtlasi uute ärivõimaluste loomisel paindlikumaks ja innovaatilisemaks.

5.2	Ühistu peamine tunnusjoon on pikaajaline perspektiiv. Kriis on tugevdanud pikaajalist perspektiivi liikmete majandusliku ja sotsiaalse paindlikkuse saavutamiseks. Ühistu ohverdab tööhõive ja investeeringute säilitamise nimel kapitali tootlikkuse.

5.3	Teine ühistute juhtimise põhiline tunnusjoon on see, et ühistud on seotud piirkonnaga, kus nad tegutsevad. Erinevalt erasektori ettevõtetest ei saa ühistuid üle viia teistesse riikidesse, ometi ei ole see vastuolus üleilmastumisega.

5.4

Piirkondlik seotus on põhjus, miks üha enam suureneb ühistute osa kohaliku säästva arengu edendamisel, uute töökohtade loomisel ning sellest lähtuvalt üldist huvi pakkuvate eesmärkide saavutamisel. Kuna ümberkorraldusi tehakse kohalikul tasandil, on lahenduste leidmiseks oluline kasutada ühistute kogemusi. Maapiirkondades tagavad ühistud majandusliku ja ühiskondliku tegevuse ning seega aitavad kaasa rände vähendamisele.

5.5

Ühistupankade piirkondlik seotus ning keskendumine liikmete (leibkondade või väikeettevõtjate) huvidele seletab, miks neil on finantskriisi ajal hästi läinud. Ühistupangad keskenduvad ühtlasi tugevalt jätkusuutlikule ja sotsiaalselt vastutustundlikule rahastamisele. Nende tegutsemise mõju on tugevdanud klientide ületulek oma hoiuste ja laenudega erapankadest ühistupankadesse.

5.6

Ühistud kindlustavad tööhõive sellise mudeli abil, mis ühendab sisemise liikuvuse ja tööturu turvalisuse. Töötajate ühistud ja sotsiaalühistud eelistavad pigem kohandada oma palgataset või töötundide hulka kui kärpida töökohtade arvu. Võimalusel teevad nad ise ära toimingud, mida varem sisse osteti. Tööturu turvalisust on tugevdatud olemasolevate töökohtade jagamisega ühe ühistuvõrgustiku või rühma ettevõtete vahel. Töötajatele turvalisuse tagamise mudelit üleminekuprotsessi ajal toetatakse kutseõppega, sest ühistud keskenduvad inimressursi arendamisele.

5.7

Ühistud on pikka aega arendanud erinevaid võimalusi omavaheliseks pidevaks koostööks nii iga tasandi esindusorganite kui ka äriühenduste, nagu näiteks gruppide, konsortsiumite ja teise astme ühistute kaudu. Viimastel aastatel ja aastakümnetel võib täheldada selle suundumuse tähtsuse suurt kasvu ning tõestatud on seos ühistute kasvu ja neid ühendavate asutuste arengu vahel.

5.8

Esindusorganisatsioonide toimimisvõimet illustreerib eriti hästi Itaalia näide. Itaalias tegutsevad mitmed sektoritevahelised ühistute ühendused. Kõik ühistu liigid (töö-, tarbija-, põllumajandus- jm ühistud) kuuluvad mõnda sellisesse ühendusse. See on lihtsustanud ühiste majandusstruktuuride väljaarendamist sektorite vahel, mis on oluline tegur. Tänu võimalusele kanda inimressursse, rahalisi vahendeid ja kogemusi ühest sektorist teise, suudavad paljud ühistud ja sektorid toime tulla ka kõige raskematel aegadel.

5.9

Grupid, konsortsiumid ja teise astme ühistud võimaldavad üksikettevõtjatel jääda väikseks ning saada samas kasu mastaabisäästust. Itaalia on hea näide ehitus- ja teenindussektori konsortsiumitest ja sotsiaalühistutest, mis aitavad oluliselt kaasa väikeste ja uute ühistute arengule. Sotsiaalühistute väikeseid konsortsiumeid leidub ka teistes riikides, näiteks Rootsis. Tähtsaid ühistute rühmi leidub ka teistes valdkondades, näiteks põllumajanduses, tööstuses, panganduses ja turustuses, aga ka mitmes teises ELi riigis nagu näiteks Prantsusmaal, Saksamaal, Hispaanias, Madalmaades ja mujal.

5.10

Hispaania Mondragon grupp on silmapaistev näide sellest, kuidas iseseisvad ühistud ühinevad vabatahtlikult suuremastaabiliseks rühmaks, mis hõlmab tööstuse, põllumajanduse, turustuse, rahanduse, teadus- ja arendustegevuse ning kõrghariduse valdkonda. Mondragoni oluline omadus on võime tagada tööhõive globaliseerunud tööstusharudes ning osaleda toodete, protsesside ja müügijärgse teeninduse pidevas ümberkorraldamises oma ülemaailmsete tööstusplatvormide ning grupi tööstusettevõtteid, ülikoole ning teadus- ja arendustegevust ühendava innovatsioonikolmnurga kaudu.

5.11	Ka VKEd võivad luua ühistuid, lähtudes samast ettevõtlusmastaapide suurendamise loogikast. Nimetatud tegevus on eriti edukas olnud näiteks Saksamaal, kus väikeettevõtjate ühistud on olulised selliste ametite puhul nagu pagarid, lihunikud jne.

5.12

Teatud rühmade vajadustele vastamiseks tekivad uued vormid. Üks selline näide on eelpool mainitud arstide asutatud ühistud Saksamaal. Eelkõige Itaalias on kõrgelt spetsialiseerunud noorem põlvkond hakanud turuvõimaluste ärakasutamiseks kasutama ühistu mudelit. Nad kombineerivad füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise kollektiivse ettevõtluse vormiga. Hiljuti heaks kiidetud Itaalia seadus elukutsete kohta, mis oli üldiste majandusreformide paketi osa, toetab selliseid algatusi.

5.13	Prantsusmaal ning vähemal määral Belgias ja Rootsis on loodud nn aktiivsuse ja tööhõive ühistud, mis võimaldavad töötutel hakata tegutsema füüsilisest isikust ettevõtjana ning korraldavad ühistu raames mitte ainult nende äritegevust, vaid ka nende kutseõpet ja sotsiaalkindlustust.

5.14

Tavaliselt ei saa ühistud oma liikmetelt suuri summasid ning nende juurdepääs kapitaliturule ei ole lihtne. Ühistus on arendatud oma rahastamismehhanismid. Ühistuosakuid ei saa tavaliselt üle anda ning kasumit ei maksta kapitalihüvitiseks, vaid investeeritakse uuesti ettevõttesse reservi kujul, mis kujutab endast pikaajalist strateegiat: liikmete huvides on vältida liigseid riske ning investeerida tegevustesse, mis vastavad otseselt nende vajadustele.

5.15

Mõnes ELi riigis, nagu näiteks Prantsusmaal, Hispaanias ja Itaalias, on nimetatud reservid jagamatud, st neid ei tohi jagada liikmete vahel ka likvideerimise korral, vaid tuleb uuesti investeerida ühistuliikumisse. Jagamatud reservid on osutunud tõhusaks kaitseks ühistu aktsiaseltsiks muutumise vastu.

5.16

Mõnes riigis on kehtestatud õigusnormid, lubamaks nii hääleõiguslikke kui -õiguseta väliseid osapooli varustama ühistuid riskikapitaliga (nt Itaalia seadusega 59/1992 kehtestatud socio sovventore). Selle elluviimiseks on rajatud spetsiaalsed asutused (nt Itaalias ühistute arengu fondid (Fondi mutualistici) ja Cooperazione Finanza Impresa (CFI), Prantsusmaal IDES ning Hispaanias Mondragoni Korporatsiooni investeerimisstruktuurid). Lisaks võimaldab see ühistutel edendada dialoogi muude rahastamisasutustega.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) COM(2012) 7, „Restruktureerimine ja valmisolek muutusteks: mida on eelnev kogemus meile õpetanud?”

(2) COM(2005) 120, „Ümberkorraldused ja tööhõive: ümberkorralduste ennetamine ja nendega kaasaminek tööhõive arengut silmas pidades: Euroopa Liidu roll”.

(3) COM(2001) 366, „Ettevõtte sotsiaalse vastutuse raamistiku edendamine Euroopas”.

(4) COM(2004) 18, „Ühistute edendamisest Euroopas”.

(5) COM(2006) 117, „Ühenduse Lissaboni majanduskasvu ja töökohtade kava rakendamine, ettevõtete üleminek – järjepidevus läbi uue alguse”.

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/30

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006”

(KOM(2011) 615 (lõplik))

2012/C 191/06

Raportöör: Ioannis VARDAKASTANIS

25. oktoobril 2011 otsustas Euroopa Parlament ja 27.oktoobril 2011 nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 177 ja 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1083/2006”

COM(2011) 615 final – 2011/0276 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 3. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.–26. aprillil 2012 (25. aprilli 2012 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 162, vastuhääli oli 9 ja erapooletuks jäi 9.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et ELi praeguse majanduspoliitika eesmärgid (kokkuhoidlikkus, eelarve piiramine siseriiklikul tasandil, ELi eelarve piiramine, fiskaalkokkulepe, Euroopa Keskpanga piiramine jne) põhjustavad ettearvamatu mõjuga tagasilangust ajal, mil tegelikult on vaja vastupidist, st samaaegselt (kui mitte varem) tuleb julgemate ja tõhusamate ettepanekutega võtta samme majanduskasvu ja tööhõive toetamiseks. Märkimisväärse panuse selle eesmärgi saavutamiseks võiksid anda struktuurifondid (ning osaliselt ja ajutiselt ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) struktuurifondid), nagu soovitati juba 30. jaanuaril 2012 toimunut tippkohtumisel, kuigi piiratud kujul.

1.2 Euroopa majanduskasvu plaan (nn uus kokkulepe) tuleks algatada suurte sihtprojektidega, millesse on kaasatud ELi majanduse elavdamiseks olulised sektorid. Sellist plaani võiks rahastada, võttes viivitamatult kasutusele perioodist 2007–2013 järelejäänud vahendeid, ning neile võiks nii kiiresti kui võimalik lisanduda piiratud ajaks osa 2014.–2020. aastaks kavandatud vahendeist. Euroopa Investeerimispank (EIB) peaks sellist fondi toetama ja selle tegevust võimendama väärtpaberite emissiooni kaudu (1) (uue määruse artikkel 87). Sellel oleks mitmekordistav mõju investeeringutele, kuna see tõmbaks ligi väljast tulevat kapitali ning see avaldaks positiivset mõju euroala riigivõlale, mis muudaks euroala tugevamaks.

1.3 Komitee on sügavalt veendunud, et partnerlus, mis kaasab kõiki partnereid vastavalt ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 ELi ühtekuuluvuspoliitika raames elluviidavate projektide ettevalmistamisse, teostamisse ja järelhindamisse, aitab otseselt kaasa selle edule. Komitee tervitab Euroopa Komisjoni ettepaneku artiklis 5 saavutatud edasiminekut, millega muudetakse horisontaalne partnerlussuhe kohustuslikuks; komitee tuletab meelde, et osalemine peaks olema tõeline fondide rakendamise igas etapis, hõlmates ka kõnealuseid partnereid, andes neile õiguse hääletada järelevalvekomisjonides. Sellel taustal leiab komitee, et ühissätete määruse artikkel 5 tuleks läbi vaadata ja uuesti sõnastada selliselt, et seal, eelkõige lõikes 2 sisalduvaid sätteid partnerluse kohta kohaldataks tõhusalt kõigil haldustasandeil: riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul.

1.3.1 Komitee soovib artiklis 5 mainitud käitumisjuhendi kehtestamisele kaasa aidata ning on sügavalt mures nõukogust tulevate signaalide üle, mille kohaselt tahavad liikmesriigid piirata partnerluse põhimõtte rakendamist, ning kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamenti sellisele arengule vastu töötama. Käitumisjuhend peaks hõlmama valitsusväliste organisatsioonide, sealhulgas Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 10 ja 19 mõttes haavatavate ühiskonnagruppide (nt naised, vanurid, noored, teatava seksuaalse sättumusega inimesed, puuetega inimesed, teatava usu järgijad ja etnilised vähemused) esindusorganisatsioonide selget kaasavat määratlust. Samuti tuleks käitumisjuhendis määrata kindlaks projektide ja programmide ellurakendamise reeglid, nõuda õigeaegset töötlemist ja sätestada kaebuste esitamise menetlus, võimaldades seega ühtekuuluvuspoliitika programmide tõhusat ja mittebürokraatlikku ellurakendamist ja kasutamist. Komitee leiab, et täiendavaid, liikmesriikide kasutatavaid heakskiidukriteeriume tuleks esmalt avalikult kontrollida, et vältida bürokraatia lisandumist (ja liigpüüdlikku rakendamist riigi tasandil).

1.4 Komitee pooldab eel- ja järeltingimuste suuremat kasutamist ELi struktuurifondides, eesmärgiga saavutada sihipärasemaid ja tegelikke, jätkusuutlikke tulemusi; samas avaldab komitee vastuseisu makromajanduslikule tingimuslikkusele, kuna sellega karistataks piirkondi ja kodanikke, kes ei ole süüdi riiklikul või Euroopa tasandil vastu võetud makromajanduslikes otsustes.

1.5 Komitee tunnustab Euroopa Komisjoni jõupingutusi menetluste lihtsustamiseks, ent peab neid ebapiisavaks. Need on endiselt liiga keerukad. Nii riigisiseste kui ka ELi asutuste liigne rõhuasetus auditeerimisele ja menetlustele takistab endiselt VKEde ja valitsusväliste organisatsioonide lihtsat juurdepääsu ELi rahastamisele. Bürokraatiat tuleb vähendada – eelkõige riikides, kus föderaalsüsteemi tõttu moodustuvad erinevad bürokraatiatasandid.

1.6 Komitee pakub kaalumiseks välja idee rajada toetusesaajate jaoks „ühe akna süsteem”, et muuta ühtekuuluvuspoliitika toetusesaajaga rohkem arvestavaks (kliendipõhine lähenemine). Komitee on samuti seisukohal, et künnis, millest allapoole jäävaid projekte vastavalt artiklile 140 ei auditeerita üle ühe korra, tuleb tõsta 250 000 eurole. Seda summat tuleks reeglite jätkuva lihtsustamise huvides kohaldada selliste projektide rahastamise ühendusepoolse osise suhtes.

1.7 Komitee tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut kasutada temaatilist kontsentreerumist jõupingutuste killustatuse vähendamise vahendina; sellega seoses ergutab komitee tihedalt koordineerima jõupingutused erinevate struktuurifondide vahel, et luua ühtne ja ühendatud ühtekuuluvuspoliitika, mis võib suuresti kaasa aidata strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele. Komitee arvates peaks (1) juurdepääsu parandamisest ja (2) sidusrühmade (partnerid vastavalt ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1) suutlikkuse suurendamisest ühtekuuluvuspoliitikas saama konkreetsed temaatilised valdkonnad.

1.8 Komitee kordab ühissätete määruse artikli 7 muutmise olulisust, selleks et integreerida sinna juurdepääs fondidele ja puuetega inimeste juurdepääs vastavalt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsioonile.

1.9 Komitee toonitab suutlikkuse suurendamise olulisust ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 vastavate partnerite jaoks ning kutsub üles lisama artiklisse 2 suutlikkuse suurendamise mõiste. Suutlikkuse suurendamist tuleks käsitada ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 vastavate partnerite osaluse parandamisena struktuurifondide ettevalmistamise, ellurakendamise ja järelevalve kõikides etappides.

1.10 Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles esitama ühist strateegilist raamistikku, et võimaldada ELi institutsioonidel ja poliitilistel organitel osaleda selle läbirääkimistel ja vastuvõtmises.

1.11 Komitee soovitab selgitada sotsiaalmajanduses osalejate osalemist eri fondide eesmärkide täitmisel.

1.12 Komitee arvates ei tohiks tingimuslikkus õõnestada struktuurimeetmete paindlikkust, kuna ükski lahendus ei sobi kõigile piirkondadele, ent samas tuleb säilitada ühine eesmärk suurendada ühtekuuluvust ühiste eeskirjade kaudu.

1.13 Komitee avaldab tugevat toetust ettepanekule, et vähemalt 20 % kõigist ESFi riiklikest assigneeringutest oleksid suunatud sotsiaalsele kaasatusele ja vaesuse vastu võitlemisele.

1.14 Komitee tervitab jõupingutusi rohkem tulemustele orienteeritud ühissätete määruse koostamiseks ja leiab, et ainult makromajanduslikel näitajatel põhinevad näitajad (nt SKP) on ühtekuuluvuse taseme kindlaks määramiseks ilmselgelt ebapiisavad.

1.15 Komitee kutsub üles tugevdama ühissätete määruse artiklis 51 ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 vastavate partnerite suutlikkust. Kõnealuste partnerite kaasamine sellesse protsessi, mis koosneb toetusest, uuringutest, hindamistest, eksperdiabist kõrvuti muude, tehnilise abi raames toetatavate meetmetega, toob kaasa kõigi partnerite mõtestatuma osalemise struktuurifondides ja nende osalemissuutlikkuse paranemise ning aitab lõpptulemusena kaasa ühtekuuluvuspoliitika edukale ellurakendamisele. Komitee kahetseb, et on tehtud ettepanek välistada rakenduskavades tehniline abi keskkonnaalaste tegevuste, võrdsete võimaluste ja sugudevahelise võrdsuse puhul. Selline välistamine tuleks artiklist 87 välja jätta.

1.16 Komitee on veendunud, et olemaolevaid piiratud vahendeid tuleks aruka finantskorralduse kaudu kasutada parimal võimalikul viisil ning et igast ühtekuuluvuse rahastamiseks eraldatud eurost tuleks üritada saada maksimaalset kasu. Komitee rõhutab, kui oluline on eri struktuurifondide tegevuse hoolikas koordineerimine, samuti vajadust vaadata läbi kaasfinantseerimismäärad, et need peegeldaksid paremini toetusesaajate vajadusi praeguse kriisi ajal.

1.17 Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 174 on ühtekuuluvuspoliitika ELi tegevuses kesksel kohal, viies majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseni. Liikmesriikide jaoks, kelle SKP keskmine kasv ajavahemikul 2007–2009 on olnud negatiivne ja kes on näidanud toetusvahendite head kasutusmäära käimasoleval perioodil, seatakse eraldiste ülempiir vähemalt käimasoleva perioodi tasemele. Ühtekuuluvuspoliitika ülemmäära ei kohaldata kalandus- ega maaelu arengu fondile.

2. Kriisist põhjustatud väljakutse ELi jaoks: uued struktuurifondid väljakutseterohkeks ajaks

2.1 Töötuse määr ELis on majanduskriisi tõttu tõusnud 10,3 %-ni (sh enam kui viis miljonit noort – nn kadunud põlvkond) ning osas ELi riikides on sotsiaalse tõrjutuse riskiga inimeste osakaal suurenenud enam kui 4 % ja suures materiaalses puuduses elavate inimeste osakaal 3 %.

2.2 Hoolimata pingutustest, mida ELi ühtekuuluvus-, maaelu arengu ja kalanduspoliitikas on siiani tehtud, on piirkondadevaheline ebavõrdsus jälle suurenemas. Viienda ühtekuuluvusaruande kohaselt on ebavõrdsus üldiselt ning eelkõige riikidesisene ebavõrdsus (pealinnad muutuvad rikkamaks / vähemarenenud piirkonnad vaesemaks) suurenenud – ning seda mõnel juhul üsna märkimisväärselt. Aruanne näitab ka olulisi lahknevusi linnade ja maapiirkondade arengutasemes (2).

2.3 30. jaanuari 2012 tippkohtumisel kokkulepitu alusel palub komitee komisjoni ja nõukogu võtta vastu erimenetlus, millega peatataks 5 aastaks praeguse korra kehtivus, selleks et võimaldada fondide kohest ja kiirendatud kasutamist ja kõrvaldada ebavajalikud takistused ja halduslik kaalutlusõigus. See oleks eriti soodne VKEdele, kes osalevad tootmise uuendamises ja täiustamises, ning noori hõlmavatele projektidele.

2.4 Ühtekuuluvuspoliitika on ELi tegevuses kesksel kohal; vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 174 töötab liit välja ja rakendab meetmeid majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks. Iseäranis taotleb liit eri regioonide arengutaseme ühtlustamist ning mahajäämuse vähendamist kõige ebasoodsamates piirkondades.

2.5 Austades eelöeldut, rõhutab komitee, et liikmesriikide jaoks, kelle SKP keskmine kasv ajavahemikul 2007–2009 on olnud negatiivne ja kes on näidanud toetusvahendite head kasutusmäära käimasoleval perioodil, seatakse eraldiste ülempiir vähemalt käimasoleva perioodi tasemele. Ühtekuuluvuspoliitika ülemmäära ei kohaldata kalandus- ja maaelu arengu fondile

2.6 Komitee on pannud suurt rõhku struktuurifondide integreerimisele strateegiasse „Euroopa 2020”. Seetõttu peaksid selle eesmärgid ja sihid olema ranges kooskõlas ühtekuuluvuspoliitikaga (3) ning sisaldama selgemat ja paremini nähtavat viidet sellele, kuidas tulevased struktuurifondid aitavad kaasa strateegia „Euroopa 2020” juhtalgatustes kehtestatud eesmärkide saavutamisele. Need tuleb lähemas tulevikus läbi vaadata, kui EL tahab neid sügava kriisi kontekstis täita.

2.7 Mitmes komitee arvamuses (4) on rõhutatud asjaolu, et struktuurifondide eesmärgid on laiemad kui strateegia „Euroopa 2020” eesmärgid. Seega peaksid struktuurifondid olema mehhanismiks, mis aitab tagada, et ELi majandus tugevdab ELi tööhõive- ja hariduspoliitikat oma inimkapitali ja investeeringute säilitamiseks ja tugevdamiseks, mida on vaja majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse tagamiseks. See peaks kaasa aitama muude ELi strateegiate ja poliitikate, muu hulgas naiste ja meeste võrdõiguslikkuse strateegia 2010–2015, väikeettevõtlusalgatuse, Euroopa energiastrateegia, Euroopa puuetega inimeste strateegia 2010–2020, romasid käsitlevate riiklike strateegiate ELi raamistiku ja säästva arengu strateegia saavutamisele.

2.8 Komitee on sügavalt mures kriisi mõju pärast ja arvab, et struktuurifondid saavad kriisist väljumisele kaasa aidata eeldusel, et läbi vaadatakse ELi majanduse juhtimine, mis ei aita praegu kaasa majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalsele kaasatuse saavutamisele; rõhutab, et makromajandusliku stabiilsuse eesmärgil võetavad kokkuhoiumeetmed ei tohiks õõnestada ELis suurema ühtekuuluvuse saavutamiseks tehtavaid jõupingutusi; struktuurilised sekkumised peaksid andma tulemusi majanduskasvu, sotsiaalse kaasatuse ja suurema tööhõive alal.

2.9 Majanduskriisi tõsidust rõhutab asjaolu, et komisjoni praegu struktuurifondidele kavandatud summa (376 miljardit eurot) 2014.–2020. aastaks ei ole piisav, et edendada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust ELis. Seetõttu kutsub komitee Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamenti uuesti kaaluma praegust ettepanekut struktuurifondide kohta mitmeaastases finantsraamistikus ja kutsub institutsioone üles suunama Euroopa Liidu vahendeid vähemarenenud piirkondadele ning mitte suurendama bürokraatiat ja killustatust.

2.10 Kriis ei tohiks takistada ELi kinni pidamast oma rahvusvahelistest kohustustest ja konventsioonidest, nt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsioonist ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsioonist.

3. Tõhusad struktuurifondid nõuavad usaldusväärseid põhimõtteid

3.1 Strateegiline kavandamine

3.1.1 Komitee arvates on ühine strateegiline raamistik peamine areng, mis tagab selle, et eri struktuurifondide meetmed ühtekuuluvuspoliitika ellurakendamiseks on paremini koordineeritud.

3.1.2 Komitee tervitab ühist strateegilist raamistikku, kuid kutsub üles lähenemisviisile, mis arvestab toetusesaajat. Praegu puutuvad võimalikud toetusesaajad toetuste taotlemisel kokku erinevate menetlustega (nt erinevused ERFi ja EAFRD vahel), mis toob endaga kaasa võimalike toetusesaajate administratiivse koormamise. Praegu kavandatav ühine strateegiline raamistik on vaid halduskriteeriumite kogum, ent toetusesaajatele mõeldud ühe akna süsteemi idee puudub endiselt. Ühise strateegilise raamistikuga tuleks tagada ka selge dokumentatsioon ja kõigis liikmesriikides kohaldatavate eeskirjade ühtne tõlgendus. Viimasega tagataks, et ühisest strateegilisest raamistikust saab instrument, millega suurendatakse fondide kasutamise tõhusust, aga ei lisata halduskoormust.

3.1.3 Komitee arvates peaks ühine strateegiline raamistik esitama strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidest tulenevate investeerimisprioriteetide üksikasjad ning peaks selgitama eelkõige kanaleid, mille kaudu oleks võimalik saavutada tööturust kõige kaugemal olevate inimeste, sealhulgas naiste, noorte, sisserändajate, vanemate inimeste ja puuetega inimeste sotsiaalne kaasamine.

3.1.4 Lisaks leiab komitee, et ühises strateegilises raamistikus tuleks kokku leppida kõigi ELi institutsioonide ja nõuandeorganite osalusel, et tagada kõigi maksimaalne isevastutus.

3.1.5 Kõigi partnerluslepingute kaasamine on tervitatav, et tagada ühiste ELi, riiklike ja piirkondlike eesmärkide täitmine.

3.1.6 Komitee kutsub üles siduma iga partnerluslepingu ja selle kava riiklike reformikavadega. Riiklikud reformikavad peaksid peegeldama kõiki strateegias „Euroopa 2020” püstitatud eesmärke, nagu ka muid rahvusvahelisi kohustusi ja konventsioone, nt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni.

3.1.7 Ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 vastavate partnerite kaasamine partnerluslepingute koostamisse ja vastuvõtmisse, sealhulgas partnerluslepingute kavandatavad muudatused (artikkel 15) on struktuurifondide edukuse kõige olulisem element, mistõttu tuleks kavandatud ühissätete määrust vastavalt muuta.

3.1.8 Komitee soovib, et kavandatud ühissätete määruse artiklit 14 muudetaks Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 10 ja 19 valguses, et lisada selle lõikesse c vastavad viited haavatavatele ühiskonnagruppidele (nt naised, vanurid, noored, teatava seksuaalse sättumusega inimesed, puuetega inimesed, teatava usu järgijad ja etnilised vähemused).

3.2 Temaatiline kontsentreerumine ja lihtsustamine

3.2.1 Komitee tervitab kavandatud ühissätete määrust, milles on visandatud struktuurifondide suhtes kohaldatavad ühised eeskirjad; see annab ELi ühtekuuluvuspoliitikale ühise ELi perspektiivi ja rohkem sidusust ning tõhusust.

3.2.2 Komitee tervitab 11 temaatilist valdkonda. Siiski tuleks komitee arvates lisada ka muud temaatilised valdkonnad, nagu (1) juurdepääsu parandamine ja (2) sidusrühmade (partnerid vastavalt ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1) suutlikkuse suurendamine ühtekuuluvuspoliitikas. Komitee kutsub üles lisama need kavandatud ühissätete määruse artiklisse 9.

3.2.3 Komitee rõhutab, et kõik riigid peaksid sünergia ning sidusama ja kaasavama majanduskasvu tagamiseks keskenduma ühissätete määruses kindlaks määratud valdkondadele.

3.2.4 Komitee tuletab meelde, et on avaldanud poolehoidu haldus-, arvepidamise ja auditeerimise korra lihtsustamisele – „lihtsustamisest peaks saama ühtekuuluvuspoliitika peamine eesmärk” (5) –, ning tervitab seetõttu praeguse ettepanekuga tehtud jõupingutusi selle põhimõtte kaasamiseks. Vaja on vältida liigset bürokraatiat ning tuleks teha rohkem jõupingutusi, et lõplikud toetusesaajad saaksid meetmetest kasu. Lihtsustamise tulemusena peaks abikõlblikkuses, auditeerimises, maksetes ja IKT kasutamises tekkima rohkem selgust. See hõlmab määruse teksti lihtsustamist ja artiklite arvu vähendamist.

3.2.5 100 000 euro künnis lihtsustatud reeglite rakendamiseks tuleb nende projektide puhul, mida vastavalt ühissätete määruse eelnõu artiklile 140 ei auditeerita üle ühe korra, tõsta rahastamise ühendusepoolse osise suhtes 250 000 eurole. Enamiku projektide eelarved ületavad liigse halduskoormuse tõttu määruses kavandatud rahastamissummat. Nimetatud uue künnise puhul võib lihtsustamisel olla positiivne mõju selle eeskirja rakendamisele üldiste toetuste mehhanismide suhtes.

3.2.6 Komitee pakub kaalumiseks välja idee rajada toetusesaajate jaoks „ühe akna süsteem”, et muuta ühtekuuluvuspoliitika toetusesaajaga rohkem arvestavaks (kliendipõhine lähenemine).

3.2.7 Erinevat tüüpi hüvitiste ja e-valitsemise kasutamine on samuti tervitatavad. Komitee rõhutab, kui oluline on tagada, et e-valitsemise kasutamine hõlmaks juurdepääsu kõigi inimeste, sealhulgas vanemate inimeste, etnilisse vähemusse kuuluvate inimeste ja puuetega inimeste jaoks.

3.3 Tulemusraamistik ja tingimuslikkus

3.3.1 Komitee arvates on tingimuslikkuse hõlmamine ühissätete määrusesse asjakohane mehhanism ühiste ELi eesmärkide tegeliku saavutamise tagamiseks.

3.3.2 Komitee tervitab eeltingimuste kasutamist, nagu komitee on seda oma varasemates arvamustes (6) väljendanud, kuna leitakse, et see lähenemisviis aitab parandada ELi ühtekuuluvuspoliitika kulutuste kvaliteeti. Selline tingimuslikkus ei tohiks halduskoormust suurendada, vaid peaks tagama struktuurifondide sidusama ja tõhusama kasutamise.

3.3.3 Komitee ei nõustu siiski makromajandusliku tingimuslikkuse (7) kui meetodi kasutamisega, kuna sellega „karistatakse” valesid osapooli. Komitee ei toeta järgmises, kuuendas majandusjuhtimispaketis mistahes sunnivahendite kasutamist ühtekuuluvuspoliitika kaudu (sealhulgas maksete peatamist). Makromajandusliku tingimuslikkuse valdkonnas võetavad mistahes meetmed ei tohiks avaldada mõju struktuurifondidest toetuse saajatele.

3.3.4 Oluline on, et tulemuslikkuse hindamine hõlmaks osalemist ning ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 vastavate partnerite tunnustamist tõeliste osalejatena ühtekuuluvuspoliitika rakendamises.

3.4 Paindlikkus

3.4.1 Komitee arvates ei tohiks tingimuslikkuse põhimõtted õõnestada struktuurimeetmete paindlikkust, kuna ükski lahendus ei sobi kõigile piirkondadele.

3.4.2 Paindlikkus ei tohiks õõnestada kõikidele toetusesaajatele kohaldatavate ühiste eeskirjade abil taotletavaid ühiseid ühtekuuluvuse eesmärke.

3.5 Mitmetasandiline valitsemine

3.5.1 Komitee tervitab mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisi, kuna see tagab isevastutuse rahaliste vahendite ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkide suhtes. Partnerid vastavalt ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 peaksid vastavalt artiklile 5 täielikult osalema fondide rakendamise kõigis etappides, sealhulgas kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Komitee juhib taas tähelepanu territoriaalsete paktide varasemale tähtsusele kodanikuühiskonna kaasamisel.

3.5.2 Komitee rõhutab, kui oluline on tagada sünergia kõigi struktuurifondide abil loodud instrumentide vahel.

4. ELi ühtekuuluvuspoliitika põhimõtted vajavad ühtekuuluvuse tagamiseks asjakohaseid instrumente

4.1 Partnerlus kodanikuühiskonnaga – partnerlusleping

4.1.1 Komitee on toetanud partnerluse põhimõtte kohaldamist ühtekuuluvuspoliitikale (8). Kõik asjakohased sidusrühmad peaksid olema esindatud partnerluslepingute ja tehnilise abi ettevalmistamisel.

4.1.2 Seetõttu toetab komitee tugevalt praeguse kavandatud ühissätete määruse artiklit 5 ning ettepanekut töötada välja ELi tasandi käitumisjuhend partnerluse kohta, mis hõlmaks ka erinevaid kohustusi ja õigusi seoses ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 vastavate eri partnerite osalemisega. Käitumisjuhendi koostamine peaks tagama kõnealuste partnerite täieliku osalemise.

4.1.3 Komitee rõhutab, et kodanikuühiskonna osalemist tuleks tagada ka võrdse juurdepääsuga rahastamisele ja selgelt kaasava määratluse kaudu. Tõkete tõttu, mida loovad kaasrahastamise kord, halduskoormus, riikide rakenduskavade ebakohased eesmärgid ja vähene kaasamine fondide järelevalvesse, puudub kodanikuühiskonnal sageli ligipääs fondidele.

4.1.4 Samuti tuleks käitumisjuhendis määrata kindlaks selged reeglid rakendamiseks, nõuda õigeaegset töötlemist ja sätestada kaebuste esitamise menetlus, võimaldades seega ühtekuuluvuspoliitika programmide tõhusat ja mittebürokraatlikku ellurakendamist ja kasutamist. Komitee leiab, et täiendavaid, liikmesriikide kasutatavaid heakskiidukriteeriume tuleks esmalt kontrollida, et vältida bürokraatia lisandumist (ja liigpüüdlikku rakendamist riigi tasandil).

4.1.5 Käitumisjuhendis tuleks selgelt kehtestada erinevad kohustused ja õigused seoses ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 vastavate eri partnerite osalemisega.

4.1.6 Sellega seoses pooldas komitee partnerluslepingut iga liikmesriigi ning selle piirkondade ja kodanikuühiskonna vahel (9).

4.1.7 Komitee rõhutab vajadust luua ulatuslik partnerlus, mis peaks esindama suurt hulka erinevaid huve. Samuti tuleks luua selged viisid kõnealuste erinevate partnerite kohustuste ja funktsioonide kindlaks määramiseks.

4.1.8 Komitee kahetseb, et ühissätete määruses ei sätestata Euroopa mehhanismi partnerluseks Euroopa partneritega vastavalt ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1; seetõttu kutsub komitee lisama sellise mehhanismi kavandatud määrusesse.

4.1.9 Komitee tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut tugevdada ühenduse juhitud algatusi, mis põhinevad programmi LEADER kogemusel. Komitee kutsub tagama asjaomaste kodanikuühiskonna sidusrühmade esindatust programmi LEADER kohalikes algatusrühmades.

4.2 Järelevalvekomisjonid

4.2.1 Komitee toetab otsustavalt järelevalvekomisjonides hääletusõiguste andmist ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 vastavatele partneritele, nagu on sätestatud ühissätete määruse artiklis 42, ning rõhutab veelkord, kui oluline on tagada, et kõigil partneritel oleksid nendes komisjonides võrdsed õigused. Komitee on seisukohal, et kõik järelevalvemehhanismi osapooled tuleb kiiresti seada võrdsetesse tingimustesse, ja kutsub üles lisama ühisesse strateegilisse raamistikku konkreetsed juhised.

4.2.2 Komitee kordab, kui oluline on vahendite kasutamise usaldusväärne hindamine ja analüüs, ning rõhutab, et kõige olulisem on aru saada vahendite erinevast mõjust Euroopa piirkondi iseloomustavates erinevates kontekstides.

4.3 Tehniline abi

4.3.1 Komitee kutsub üles tugevdama ühissätete määruse artiklis 51 ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 vastavate partnerite suutlikkust. Kõnealuste partnerite kaasamine sellesse protsessi, mis koosneb toetusest, uuringutest, hindamistest, eksperdiabist kõrvuti muude, tehnilise abi raames toetatavate meetmetega, toob kaasa kõigi partnerite mõtestatuma osalemise struktuurifondides ja nende osalemissuutlikkuse paranemise. Komitee arvates peaks see olema osalemise eeltingimuseks.

4.3.2 Komitee kahetseb, et on tehtud ettepanek välistada rakenduskavades tehniline abi keskkonnaalaste tegevuste, võrdsete võimaluste ja sugudevahelise võrdsuse puhul. Selline välistamine tuleks artiklist 87 välja jätta.

4.3.3 Komitee juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Sotsiaalfond on artikli 5 lõikele 1 vastavate partnerite osalemise jaoks tehnilise abi kasutamise osas kaugemale jõudnud. Komitee kutsub üles rakendama partnerluse põhimõtet kõikide struktuurifondide puhul võrdselt.

4.4 Suutlikkuse suurendamine

4.4.1 Komitee kutsub üles lisama suutlikkuse suurendamise määratluse artiklisse 2. Seda tuleks käsitada ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 vastavate partnerite osaluse parandamisena struktuurifondide ettevalmistamise, ellurakendamise ja järelevalve kõikides etappides, sealhulgas muu hulgas koolitused, tehnilises abis osalemine, haavatavate ühiskonnagruppide esindusorganisatsioonide kaasamine, toetus fondide ellurakendamisel. See tuleks lisada ka ühisesse strateegilisse raamistikku.

4.4.2 Ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 vastavate partnerite suutlikkus peaks hõlmama ka juurdepääsu vahenditele, nagu on ette nähtud ühissätete määruse artiklis 87. Komitee kahetseb, et mittediskrimineerivat juurdepääsu vahenditele ei ole lisatud selle artiklisse 7.

4.5 Mittediskrimineerimine ja juurdepääs vahenditele

4.5.1 Komitee tervitab mittediskrimineerimise lisamist praegusesse kavandatud ühissätete määrusesse. Kuid kahetsusväärne on asjaolu, et praeguse üldmääruse artiklis 16 olevat puuetega inimestele juurdepääsetavuse põhimõtet ei ole säilitatud kavandatud tulevases ühissätete määruses.

4.5.2 Taotlejatel, toetusesaajatel ja partneritel peaksid olema kohustuslikult kehtivad õigused liikmesriikide asutuste suhtes, samuti õigus kasutada vastuväidete esitamiseks kaebuste esitamise mehhanismi.

4.5.3 Komitee tuletab meelde, et juurdepääs vahenditele nõuab jõupingutusi ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 vastavate partnerite suutlikkuse suurendamisel ning üldiste toetuste mehhanismide ulatuslikku kasutamist. Komitee kordab taas, et Euroopa Komisjoni koordineeritud koolitus võib juurdepääsu vahenditele oluliselt lihtsustada.

4.6 Toetus sotsiaalmajandusele

4.6.1 Komitee tervitab seoses sotsiaalmajanduses osalejatega kavandatud sätteid ning soovitab selgitada nende osalemist struktuurifondide eesmärkides. Need sätted ei tohiks piirata sotsiaalmajanduses osalejate osalemist sotsiaalse kaasatuse programmidega, vaid peaksid neid kaasama ka kõigi fondide muudesse olulistesse prioriteetidesse, nt tööhõive edendamine, võitlus vaesuse vastu ning haridustaseme parandamine, ettevõtete loomine, ettevõtlus, ettevõtete konkurentsivõime ja ettevõtluse toetamine, kohalik areng, teadustegevus ja innovatsioon, koolitus ja haridus.

4.7 Mitme fondi põhimõte (multifond) – finantskorraldus

4.7.1 Komitee tervitab võimalust kombineerida fonde, et saavutada fondide rakendamisel paremaid tulemusi.

4.7.2 Komitee usub, et struktuurifondidel peaks olema võimendav mõju, et edendada seda mõju kohalikul tasandil; komitee soovitab reserveerida sobiv osa vahenditest segafondidele, mis suudavad mobiliseerida kohalikke siseressursse erinevate kestvate kohalike rahastamisvahendite loomiseks, tagades ka ELi sekkumise jätkusuutlikkuse.

4.7.3 Komitee on veendunud, et finantskorraldust kasutades tuleks olemaolevaid piiratud vahendeid kasutada parimal võimalikul viisil ning et igast ühtekuuluvuse rahastamiseks eraldatud eurost tuleks üritada saada maksimaalset kasu. Strateegia „Euroopa 2020” projektivõlakirju tuleks paremini ära kasutada. Komitee soovitab põhjalikult uurida võimalust kasutada tulevasi sihtotstarbelisi struktuurifonde ning 2007–2013 programmiperioodist kasutamata jäänud vahendeid puhvertagatisena, et edasi laenata EIP tagasimakstavaid laene, tehes need vahendid kättesaadavaks VKEdele ja äriühingutele, eesmärgiga anda kohe Euroopa majandusele tõuge. Sellest aspektist tuleks uurida ka käibefonde ja mikrokrediite.

4.8 Eraldamine

4.8.1 Komitee avaldab tugevat toetust ettepanekule, et vähemalt 20 % kõigist ESFi riiklikest assigneeringutest oleksid suunatud sotsiaalsele kaasamisele ja vaesuse vastu võitlemisele. Komitee on selle eesmärgi vähendamise vastu. Praegust majanduskriisi silmas pidades on oluline tagada, et sotsiaalne Euroopa oleks kodanikele nähtav. Eelkõige sotsiaalasutused mängivad nende eesmärkide täitmisel olulist osa ja annavad märkimisväärse panuse eriti mõjutatud ühiskonnagruppide kaasamisse ühiskonda ja tööturule.

4.8.2 Komitee soovitab jääda praeguse tava juurde rahastada transpordiprojekte eraldi eelarverealt. Ühtekuuluvusfondi vahendite sihtotstarbeline eraldamine, nagu pakkus välja Euroopa Komisjon, tähendaks ühtekuuluvuse valdkonnas kasutada olevate vahendite vähenemist.

4.9 Kaasrahastamise määrad

4.9.1 Kaasrahastamise eeskirju tuleks muuta vastavalt olukorrale (10). Arvestada tuleks erinevate toetusesaajate kasutamissuutlikkust.

4.9.2 Komitee toetab komisjoni juba 2011. aastal esitatud ettepanekut suurendada finantsraskustes olevate liikmesriikide puhul kaasrahastamise määra maksimaalselt 95 %-ni (11), mis taasesitati ühissätete määruses. Komitee leiab, et kaasrahastamise võimalust tuleb pakkuda ka kohalikele asutustele, kellel puudub juurdepääs laenudele, kuna neil puudub oma sõltumatu eelarve, mistõttu nad ei saa pakkuda omaosalust.

4.9.3 Komitee toetab ideed, et projektidel, mis on suunatud haavatavate ja tõrjutuse riskiga ühiskonnagruppide vajadustele, peaksid olema kõrgemad kaasrahastamise määrad. Kokkuhoiumeetmetest tulenevate eelarvekärbete üha kasvavat ohtu riiklikele sotsiaalpoliitikatele arvesse võttes peaks nimetatud määr olema 100 % liikmesriikide puhul, mida majanduskriis on kõige rängemalt tabanud.

4.10 Teadlikkuse tõstmine

4.10.1 Komitee rõhutab vajadust teadlikkuse tõstmise strateegiate järele seoses ühissätete määruse nõuete ja peamiste kehtestatud põhimõtete ja mehhanismide tähendusega.

4.10.2 Tehnilist abi ja muid vahendeid tuleks kasutada selleks, et tagada, et kõikidel protsessi osalistel (sealhulgas eelkõige partnerid vastavalt ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1) korraldusasutustest projektide rakendajateni oleks piisavalt teadmisi käesoleva määrusega taotletud peamistest elementidest.

4.11 Sotsiaalelamumajandus

4.11.1 Komitee juhib tähelepanu sellele, kui oluline on kaasata sotsiaalelamumajandus ühissätete määrusesse ning kuidas see valdkond saaks kasu selgema määratluse esitamisest käesolevale määrusele lisatud ühises strateegilises raamistikus.

4.12 Makropiirkondlikud strateegiad – linnapoliitika

4.12.1 Komitee toetab sellist lähenemisviisi, millega nähakse ette makropiirkondlike koostööstrateegiate rolli suurendamine ühtekuuluvuspoliitikas. Makropiirkondade vahelisel koostööl on suur potentsiaal tagada nendesse piirkondadesse investeeritud raha otstarbekam kasutamine.

4.12.2 Komitee toetab suuremat reageerimist linnapiirkondade vajadustele: 5 % ERFi rahalistest vahenditest on kavandatud linnapiirkondade arendamiseks ja linnaarengu platvormi rajamiseks (12).

4.12.3 Linnastrateegiad peaksid keskenduma suurema jätkusuutlikkusega keskkonnale, tagades parema liikuvuse kõigile kodanikele, kodanikusõbraliku keskkonna ja keskkonnasõbralikud linnastrateegiad, eelkõige vanemate, piiratud liikumisvõimega ja puudega inimeste jaoks.

4.12.4 Komitee rõhutab ESPONi teostatud teadus- ja arendustegevuse olulisust Euroopa ruumiplaneerimise valdkonnas.

4.13 Näitajad

4.13.1 Komitee tervitab jõupingutusi rohkem tulemustele orienteeritud määruse koostamiseks. Tulemustele orienteeritud määrus nõuab usaldusväärseid näitajaid.

4.13.2 Komitee on veendunud, et ainult makromajanduslikel näitajatel põhinevad näitajad (nt SKP) on ühtekuuluvuse taseme kindlaks määramiseks ilmselgelt ebapiisavad. Ühtekuuluvuspoliitikas tuleks kasutada muid näitajaid (13). Mis tahes sellist tüüpi näitajate kasutamise puhul tuleks programmiperioodi keskel läbi viia vahehindamine.

4.13.3 Komitee soovitab komisjonil suhtuda täie tõsidusega kohalikul ja ühenduse tasandil kindlaks määratud tulemuslikkuse näitajatesse ning parandada lisaks kvantitatiivsetele näitajatele ka kvalitatiivsete näitajate kasutamist, et parandada eelkõige programmide ja toimingute loodud kohaliku sotsiaalse lisaväärtuse mõõtmist.

4.13.4 Näitajad peaksid mõõtma pikaajalist mõju. Nende aluseks ei tohiks olla ainult kuludel ja tuludel põhinev lähenemine, vaid arvesse tuleks võtta ka muid sotsiaalseid kaalutlusi. Oluline on ühekuuluvuspoliitika kõigi osalejate koolitamine uute näitajate valdkonnas.

4.14 Geograafiline ulatus (artikkel 89)

4.14.1 Komitee nõuab, et struktuurifondide kaudu tehtavad sotsiaalne kaasamise, hariduse ja tööhõive meetmed hõlmaksid kõiki haavatavaid ühiskonnagruppe (nt naised, sisserändajad ja puudega inimesed) ning et neid kavandataks ja rakendataks geograafilisest ulatusest sõltumatult.

4.15 Strateegilised edusammud

4.15.1 Komitee tuletab meelde, et eduaruanded peaksid sisaldama hinnangut selle kohta, millist edu on saavutatud meetmetega haavatavate ühiskonnagruppide kaasamiseks nendest tegevustest mõjutatud piirkondades.

4.15.2 Komitee leiab, et kavandatud ühissätete määruse artiklid 49 ja 101 peaksid sisaldama koos temaatiliste prioriteetide hinnanguga ka horisontaalsete prioriteetide hinnangut.

4.15.3 Artiklis 114 kehtestatud korraldusasutuste funktsioonid peaksid hõlmama tõrjutuse riskiga ühiskonnagruppidele jagatud teavet.

4.16 Ühised tegevuskavad

4.16.1 Komitee arvates peaksid ühised tegevuskavad selgelt kehtestama kõigi artikli 5 lõikes 1 viidatud partnerite osalemise.

4.16.2 Ühised tegevuskavad peaksid kaasama ka partnereid vastavalt ühissätete määruse artikli 5 lõikele 1 kui potentsiaalseid seda tüüpi meetmetest kasu saajaid.

5. Piiriülene koostöö

5.1 Komitee rõhutab vajadust täiendavalt toetada rakenduskavasid, millega edendatakse piiriülest koostööd kõigis fondides, kui vahendit Euroopa Komisjoni rolli tugevdamiseks kogemuste vahetamise ja asjakohaste algatuste rakendamise koordineerimise lihtsustamisel.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Lähemate üksikasjade kohta vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused teemal „Majanduskasvu elavdamine”, ELT C 143, 22.05.2012, lk. 10), ja „Ühtekuuluvusfond”, (Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 38).

(2) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Suurlinna- ja linnapiirkonnad: Euroopa 2020. aasta strateegia”ELT C 376/02, 22.12.2011, lk 7, ja „Põllumajandus ja käsitööndus”, ELT C 143, 22.05.2012, lk. 35.

(3) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Viies ühtekuuluvusaruanne”, ELT C 248/12, 25.8.2011, lk 68, „Ühtekuuluvuspoliitika roll ja prioriteedid ELi 2020. aasta strateegias”, ELT C 248/01, 25.8.2011, lk 1, ja „Suurlinna- ja linnapiirkonnad: Euroopa 2020. aasta strateegia”, ELT C 376/02, 22.12.2011, lk 7.

(4) „Regionaalpoliitika ja arukas majanduskasv”, ELT C 318/13, 29.10.2011, lk 82, ja „Viies ühtekuuluvusaruanne”, ELT C 248/12, 25.8.2011, lk 68.

(5) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Viies ühtekuuluvusaruanne”, ELT C 248/12, 25.8.2011, lk 68, ja „Tõhus partnerlus ühtekuuluvuspoliitikas”, ELT C 44/01, 11.2.2011, lk 1.

(6) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Viies ühtekuuluvusaruanne”, ELT C 248/12, 25.8.2011, lk 68.

(7) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Regionaalpoliitika ja arukas majanduskasv”, ELT C 318/13, 29.10.2011, lk 82.

(8) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Tõhus partnerlus ühtekuuluvuspoliitikas”, ELT C 44/01, 11.02.2011, lk 1, ja „Viies ühtekuuluvusaruanne”, ELT C 248/12, 25.8.2011, lk 68.

(9) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Viies ühtekuuluvusaruanne”, ELT C 248/12, 25.8.2011, lk 68, punktid 2.1.6, 6.1 ja 6.2.

(10) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Viies ühtekuuluvusaruanne”, ELT C 248/12, 25.8.2011, lk 68, punktid 2.2.1 ja 6.10.

(11) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused, ELT C 24, 28.1.2012: 2012/C/24/17, 2012/C/24/18 ja 2012/C/24/19.

(12) Kooskõlas varasemate arvamustega, nt „Suurlinna- ja linnapiirkonnad: Euroopa 2020. aasta strateegia”, ELT 376/02, 22.12.2011, lk 7, ja „Ühtekuuluvuspoliitika roll ja prioriteedid ELi 2020. aasta strateegias”, ELT C 248/01, 25.8.2011, lk 1.

(13) Gini koefitsienti on mainitud Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses teemal „Neljas aruanne majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta”, ELT C 120/17, 16.5.2008, lk 73, ja arvamuses teemal „Viies ühtekuuluvusaruanne”, ELT C 248/12, 25.8.2011, lk 68.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „SKP täiendamine: kodanikuühiskonna kaasamine täiendavate näitajate valimisse”, (ELT-s veel avaldamata) punkt 1.5.1: „Sellega seoses on selge vajadus asendada majanduskasvu mõiste ühiskondade progressi mõistega, soodustades arutelu progressi peamise tähenduse teemal. Lisaks arengu mõiste ümber määratlemisele peaks see arutelu käsitlema ka poliitilise vastutuse aspekte. See uus lähenemisviis nõuab, et progressi moodustavad erinevad mõõted määratakse kindlaks järgmiste tegurite alusel: i) rahvamajanduse arvepidamise süsteemi laiendamine keskkonna- ja sotsiaalküsimustele, ii) ühendnäitajate kasutamine, ning iii) peamiste näitajate loomine.”

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/38

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1084/2006”

(KOM(2011) 612 (lõplik))

2012/C 191/07

Raportöör: Carmelo CEDRONE

25. oktoobril 2011. aastal otsustas Euroopa Parlament ja 27. oktoobril 2011. aastal otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 177 ja artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1084/2006”

COM(2011) 612 final – 2011/0274 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 3. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.–26. aprillil 2012. aastal (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 180, vastu hääletas 9, erapooletuks jäi 7.

1. Järeldused ja ettepanekud

1.1 Üldises plaanis nõustub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Euroopa Komisjoni käsitusega Ühtekuuluvusfondi uue määruse ettepanekust. Eelkõige toetab komitee püüet ühtlustada eri fondide menetlused üldmääruses sätestatud menetlustega. Siiski tõstatab komitee alljärgnevalt mitmed kriitilised aspektid, mida tuleb põhjalikumalt arutada ja parandada, eriti arvestades praegust konteksti, kuhu EL on finants- ja riigivõla kriisi tõttu jõudnud.

1.2 Komitee väljendab siiski heameelt, et Ühtekuuluvusfondi saab kasutada taastuvenergia tootmise ja levitamise edendamiseks, energiatõhususe soodustamiseks, keskkonnakaitseks, kliimamuutustega kohanemise edendamiseks, bioloogilise mitmekesisuse taastamiseks ja linnakeskkonna uuendamiseks. Sellel võib olla positiivne mõju teistele sektoritele, näiteks turismile. Kõik see soodustab säästvat arengut.

1.3 Komitee peab oluliseks, et komisjon on praegusel kriisiperioodil võtnud suuna sekkumismeetmete vähendamisele, keskendudes temaatilistele valdkondadele. See on oluline viis raiskamise vähendamiseks, ressursside koondamiseks konkreetsetele meetmetele ning võimendava ja mobiliseeriva mõju suurendamiseks majanduskasvu ja tööhõive parandamise eesmärgil.

1.4 Komitee toetab ettepanekut rahastada Euroopa Ühendamise Rahastu projekti, ent leiab, et vältida tuleb selle muutumist spetsiifiliseks fondiks, sest sellega võivad kaasneda kattumised, milleks puudub vajadus.

1.5 Komitee väljendab suurt muret ja reservatsiooni esitatud ettepanekute suhtes, mis puudutavad tingimuslikkuse (eelkõige makromajandusliku tingimuslikkuse) põhimõtet. Tingimuslikkus ei tohiks tuleneda karistamisloogikast ega olla karistusvahendiks, vaid peaks tulenema vastutamisloogikast ja olema premeerimisvahendiks, vältides nii lähenemiseesmärgi õõnestamist ja ohtu seadmist.

1.6 Komitee arvates on vältimatult vajalik parandada eri liiki fondide koordineerimist, samuti kogu ühtekuuluvuspoliitika ja ELi teiste majanduspoliitikameetmete, sh ühise põllumajanduspoliitika koordineerimist ühise eelarvepoliitika tugevdatud raamistikus. See looks võimendavat mõju ja muudaks investeeringud tõhusamaks. Majanduspoliitikas, sh ühtekuuluvuspoliitikas tuleks jõuda tugevdatud koostööni, et tagada ühine majandusjuhtimine vähemalt euroalal, nagu komitee on korduvalt nõudnud. 2011. aasta detsembri tippkohtumisel aga kahjuks seda küsimust ei lahendatud.

1.7 Lisaks on äärmiselt vajalik parandada komisjoni, liikmesriikide ja piirkondade institutsionaalset partnerlust, mis praegu ei ole tasakaalus ja milles komisjon peaks võtma endale taas toetava ja suunava rolli. Selle partnerluse igas etapis peaks kaasnema ühiste sätete määruse ettepaneku artikli 5 lõikes 1 määratletud partnerlus, millele praegu on sageli jäetud nõuandev ja teavitav roll. Seejuures tuleb määratleda tegevusjuhis kogu ELi jaoks ja hindamisparameetrid partnerluse lisaväärtuse hindamiseks.

1.8 Komitee jaoks on äärmiselt prioriteetne nii Ühtekuuluvusfondi kui ka kõigi struktuurifondide lihtsustamine kõigis etappides ja eelkõige halduskoormuse vähendamine, mille raames võiks teatud liiki projektidele ette näha kindla summa. Igal juhul tuleks kohaldada ühekordsuse põhimõtet. Majanduskriisi all kõige enam kannatanud riikide jaoks on ühtekuuluvuspoliitika üks kõige olulisemaid vahendeid, mis on liikmesriikide käsutuses sotsiaalsete, majanduslike ja piirkondlike erinevuste vähendamiseks ning majanduskasvu taaselustamiseks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks.

1.9 Majanduskriisi all kõige enam kannatanud riikide jaoks on ühtekuuluvuspoliitika üks kõige olulisemaid vahendeid, mis on liikmesriikide käsutuses sotsiaalsete, majanduslike ja piirkondlike erinevuste vähendamiseks ning majanduskasvu taaselustamiseks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks.

1.10 Kaasrahastamine. Tähelepanelikumalt tuleks hinnata ja läbi vaadata kaasrahastamise kriteeriumid, mis peaksid olema seotud kohaliku ja piirkondliku omavalitsuste eelarve tegeliku olukorraga, vältimaks seda, et kõige nõrgematel puudub juurdepääs igasugusele rahastamisele.

1.11 Komitee arvates ei jäta praegune kaheetapilisel poliitikal (esmalt ähvardusena toimiv kokkuhoiupoliitika ja seejärel majanduskasvupoliitika) tuginev reformide ja võla saneerimisega seotud olukord mänguruumi investeerimis- ja majanduskasvu poliitikaks. Lisaks peaksid komitee arvates majanduskasv ja kokkuhoiumeetmed käima käsikäes. Seepärast tuleks ühtekuuluvuspoliitikat kujundada selles suunas, näiteks toetades ettevõtteid, mis põhinevad suurel määral tehnoloogial ja millel on suur mõju noorte tööhõivele.

1.12 Komitee hinnangul viib ELi praegune majanduspoliitika (kokkuhoiumeetmed, liikmesriikide rahalised kitsendused, ELi eelarve piirangud, fiskaalpakt, Euroopa Keskpanga piirangud jms) majanduslanguseni, millel on ettearvamatud tagajärjed, samas kui vajalik oleks hoopis vastupidine tegutsemine. See tähendab, et samaaegselt – kui mitte kõigepealt – tuleb toetada majanduskasvu ja tööhõivet, esitades julgema ja otsustavama ettepaneku. Selles osas võivad olulise panuse anda struktuurifondid (ja ajutiselt teatud määral ühise põllumajanduspoliitika fondid), nagu märgiti ka 30. jaanuari 2012. aasta tippkohtumisel, kuigi piiratud vormis.

1.12.1 Seega tuleb käivitada Euroopa majanduskasvu plaan (New Deal) (1) suurte sihipäraste projektidega, hõlmates teatud võtmesektorid, mis suudavad ELi majanduse suhteliselt lühikese ajaga taas käima lükata. Seda plaani tuleks vaadelda kui täiendust Euroopa 2020. aasta strateegiale, mis on rohkem suunatud keskpika perioodi eesmärkide saavutamisele. Seda plaani võiks

—	kohe rahastada perioodist 2007–2013 ülejäänud rahalistest vahenditest, millele tuleks esimesel võimalusel lisada teatud piiratud ajaks osa 2014.–2020. aastateks ettenähtud eraldistest;

—	rakendada kohe elluviidavate projektide näol, kasutades subsidiaarsuse põhimõttel põhinevat kiirendatud menetlust või tehes kehtivatesse määrustesse ajutiselt põhjaliku muutuse, et võimaldada kiiret rakendamist;

—	toetada ja tugevdada Euroopa Investeerimispanga sekkumisega võlakirjade emiteerimise kaudu (uue määruse artikkel 87). Sellel oleks võimendav mõju investeeringutele, sest see tõmbaks ligi väliskapitali ja mõjutaks positiivselt riigivõlga ja eurot, mis muutuks tugevamaks.

1.12.2 Vähemalt järgmise programmiperioodi esimesel kolmel aastal tuleks see majanduskasvu plaan rakendada samade kriteeriumide alusel.

2. Sissejuhatus

2.1 Komitee on korduvalt oma varasemates arvamustes rõhutanud majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitika ning solidaarsuse põhimõtteid ja tähtsust, nagu need on sätestatud aluslepingus ja nagu ka komisjoni dokumentides mitmeid kordi toonitatud.

2.1.1 Need põhimõtted ei ole kunagi olnud nii aktuaalsed kui nüüd ja võimalik, et nad ei ole kunagi olnud vastamisi nii suurte ohtudega nagu praegu, isegi võrreldes laienemispoliitikaga, mille puhul ELi vanad liikmesriigid kartsid kaotada rahalisi vahendeid, samas kui uued olid mures, et neil ei ole piisavalt vahendeid, et vastata kõigile ühtekuuluvusnõuetele.

2.2 Komitee peab ometi positiivseks, et komisjon püüab määruste muutmisel võtta arvesse erinevaid tausttegureid, nagu ELi tulevase eelarve ettepanek, Euroopa 2020. aasta strateegia ja riigivõlakriis, mis järgnes finantskriisile ja mis on raske proovikivi siseturu enda ja seega ka Euroopa Liidu olemasolule.

3. Uus ühtekuuluvuspoliitika: kontekst, küsimused, märkused ja strateegilised aspektid

3.1 Nagu teada, võttis komisjon 2011. aasta juunis vastu mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekute paketi, mis moodustab ELi tulevase, 2014.–2020. aasta rahastamise aluse. Raamistiku eesmärk on toetada peamiselt Euroopa 2020. aasta strateegiat ja tagada eelarve täiendav rahastamine, võimalik, et ka Euroopa Investeerimispanga kaudu (projektivõlakirjad ja/või eurovõlakirjad).

3.2 Samuti tuleb arvestada, et käimasoleva majanduskriisi tõttu peavad paljud liikmesriigid võtma väga karme saneerimismeetmeid ja seega peatama avaliku ja erasektori investeeringud infrastruktuuri, millel on rasked tagajärjed majanduskasvule ja tööhõivele. Lisaks asetavad liikmesriigid planeerimisel esikohale riiklikud projektid, mitte piiriülesed Euroopa lisaväärtusega projektid.

3.3 Ühtekuuluvuspoliitika uute määruste arutamise kontekst on seega väga spetsiifiline ja erandlik ning seda tuleb ka sellisena käsitleda. Näiteks tuleks kaaluda, kas säilitada ühtekuuluvuspoliitika nii killustatuna ning kas tingimuslikkuse abil saab piisavalt ja kasulikult parandada ühtekuuluvust ja aidata suuremas kriisis olevaid liikmesriike.

3.4 Arvestades äärmiselt suuri raskusi, millega Euroopa Liit praegu silmitsi seisab, ja majanduskasvule suunatud ressursside piiratust, oleks võib-olla hoopiski parem vältida uusi määrusi ja kontrolle, mida tuleks poole võrra vähendada, et oleks võimalik lõpule viia käimasolevad projektid. Ressursse tuleks paremini kasutada ja ratsionaliseerida Euroopa uue erakorralise majanduskasvu plaani kaudu, nn Euroopa uue kursi (New Deal) poliitika abil (2).

3.5 Kui ELi praegusesse strateegiasse ei tehta radikaalseid muutusi – mis jäid 8.–9. detsembri 2011. aasta tippkohtumisel käsitlemata – peab ka ühtekuuluvuspoliitika läbima põhjalikud muutused. Ent kõige rohkem tekitab muret see, et ühtekuuluvuspoliitika ei suuda enam täita oma prioriteetset ülesannet vähendada ELi piirkondade majanduslikku ja sotsiaalset lõhet, mis hakkab avaliku sektori eelarve puudujääkide piiramise poliitikast tuleneva majanduslangust soodustava mõju tõttu hoopis suurenema. ELil on seetõttu vaja radikaalset muutust ja ühtset majandusjuhtimist.

3.6 Komitee esitab järgmised peamised tähelepanekud metoodika kohta, mida komisjon soovitab 2014.–2020. aasta ühtekuuluvuspoliitika juhtimist käsitlevate määruste reformi ettepanekus, eelkõige seoses ühiste sätetega, mis reguleerivad ühise strateegilise raamistikuga hõlmatud fonde.

3.6.1 Ühise strateegilise raamistiku määratlus. Komitee soovib analüüsida uut ühise strateegilise raamistiku ettepanekut, mille komisjon esitab 2012. aastal. Ometi tuleb veel määratleda, sh toetudes Euroopa Ülemkogu 7. detsembri 2011. aasta kohtumisel toimunud ühtekuuluvuspoliitikateemalistele aruteludele, kuidas kavatseb komisjon muuta „liidu aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu eesmärgid ja sihid ERFi, Ühtekuuluvusfondi, ESFi, EAFRD ja EMKFi jaoks prioriteetideks” (3).

3.6.1.1 Komitee varasemates arvamustes rõhutati vajadust, et ühtekuuluvuspoliitika, mis on siiski kohandatud ja kindlasti kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkidega, säiliks samas täielikult sellise poliitikana, mille eesmärk on tugevdada ELi liikmesriikide sotsiaalset, majanduslikku ja territoriaalset ühtekuuluvust.

3.6.1.2 Euroopa 2020. aasta strateegia edu saavutamiseks on side nende eesmärkide vahel äärmiselt oluline. Ent komisjon ei ole veel selgitanud, kuidas siis tagada see side ühtses strateegilises raamistikus määratletud strateegiate ja riiklike reformikavade vahel toimival, kooskõlastatud ja rahaliselt jätkusuutlikul viisil.

3.6.2 Partnerlusleping. Komitee nõustub Euroopa Parlamendi ja Regioonide Komitee seisukohaga, mille kohaselt peavad lepingu üle läbi rääkima kõigepealt liikmesriigid ja piirkonnad ning seejärel peaks liikmesriigid seda komisjoniga arutama.

3.6.2.1 Komitee rõhutab, et liikmesriikidega alustatavates läbirääkimistes tuleb rakendada komisjoni soovitatud mitmetasandilist valitsemist. Ent samas kutsub komitee üles paremini määratlema institutsionaalsed osalejad (riiklikul ja kohalikul tasandil), kelle ülesanne on välja töötada ja allkirjastada partnerluslepingud komisjoniga, ja tagama nende dokumentide koostamisel kodanikuühiskonna esindajate ulatusliku osaluse.

3.6.3 Temaatiline kontsentreerumine. Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga vähendada ühtekuuluvuspoliitika raames rahastatavate meetmete arvu, koondades rahalised vahendid strateegilistele projektidele, mida peetakse vähem arenenud, ülemineku- ja rohkem arenenud piirkondades ühtekuuluvuse ja majandusarengu jätkusuutlikkuse seisukohalt äärmiselt oluliseks.

3.6.3.1 Nende teemavaldkondade valik, millesse järgmisel seitsmeaastasel programmiperioodil investeerida, tuleb jätta liikmesriikide otsustada, isegi kui otsus tuleb langetada koos komisjoniga pärast seda, kui on põhjalikult hinnatud ettepanekute kooskõla Euroopa 2020. aasta strateegiaga.

3.7 Tingimuslikkus. Olles teadlik, et see on üks teemadest, mille suhtes on ELi institutsioonid (parlament, nõukogu, Regioonide Komitee jt) komisjoni ettepanekuga kõige ulatuslikumalt erimeelel, leiab komitee, et tingimuslikkuse kontseptsiooni tähendust, eesmärke ja rakendusviisi ei ole piisavalt selgitatud. Kuigi mõningaid eeltingimuste ettepanekuid, millele tuleks lisada sotsiaalne tingimuslikkus, võib pidada sobivaks, ei nõustu komitee siiski makromajandusliku tingimuslikkusega selle praeguses vormis.

3.7.1 Ilma et see piiraks vajadust tagada komisjonile, et struktuurifondide vahendeid kasutatakse kooskõlas ELi määrustes sätestatud põhimõtete, eesmärkide ja tähtaegadega, on komitee arvamusel, et komisjon peaks oma ettepaneku läbi vaatama järgmiste tähelepanekute valgel:

—	tingimuslikkus on vahend, mida tuleb metoodiliselt kavandada ja välja töötada eesmärgiga aidata liikmesriikidel kasutada ressursse komisjoni ette nähtud viisil, mitte eesmärgiga seda kasutada liikmesriikide karistamiseks;

—	tingimuslikkuse (eeltingimused, makromajanduslikud tingimused) põhimõtetes tuleb tähelepanu pöörata seega esmalt meetmetele, millega saab ergutada liikmesriike ELi keskmisest kõige rohkem erinevatele piirkondadele eraldatud ressursse kulutama paremini (st tõhusamalt) ja kiiremini;

—

komisjon peab pöörama rohkem tähelepanu eelkõige programmide ettevalmistamise etapile, st strateegilise kavandamise etapile, kus määratletakse prioriteedid ning riiklike asutuste ja piirkondlike asutuste vastutus territoriaalarengu eesmärkide saavutamisel. Komisjon peaks aitama aktiivsemalt liikmesriikidel ja piirkondadel rahalisi vahendeid kasutada;

—

sama palju tähelepanu tuleks suunata eeltingimuslikkuse kontrollimise etapile, mil tuleb kindlaks teha, kas liikmesriikides on vajalikud tingimused, et tagada ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel proportsionaalsuse ja subsidiaarsuse põhimõtete järgimine. Ka siinkohal soovib komitee rõhutada, et tingimuslikkuse põhimõtet tuleks kasutada sobiva vahendina, et ergutada liikmesriike korrektselt kohaldama struktuurifonde käsitlevaid eeskirju. Karistusmeetmeid võiks kasutada ainult erandjuhtudel, kui liikmesriik selgelt ja korduvalt püüab komisjoni nõutud reformidega viivitada.

3.7.2 Nagu ka Euroopa Parlament ja mõni liikmesriik, väljendab komitee makromajandusliku tingimuslikkuse osas muret võimaluse pärast, et piirkondi ja ELi programmidest abisaajaid võidakse karistada keskvalitsuste puudujääkide ja ebatõhususe tõttu riigivõla vähendamisel. Tuleb leida alternatiivseid lahendusi, et vastutust riigieelarvepoliitika eest ei pandaks piirkondlikele asutustele ega osalejatele, kel ei ole mõju selliste otsuste üle. Sel eesmärgil oleks kasulik tagada parem kooskõlastamine liikmesriikide vahel ja liikmesriikides endis.

3.8 Lisaks tingimuslikkusele tuleb seetõttu ühtekuuluvuspoliitikas käsitleda mõningaid põhimõttelisi aspekte, mis puudutavad kõiki fonde. Need on eelkõige järgmised:

—	fondide koordineerimine ja nende vastastikune täiendavus, samuti fondide ja teiste Euroopa majanduspoliitiliste meetmete koordineerimine;

—	ühtekuuluvusmeetmete institutsionaalne koordineerimine, sh tugevdatud koostöö abil;

—	praegu keerulisemaks muutunud menetluste ja eeskirjade põhjalik lihtsustamine kõigis etappides;

—	tõeline ja toimiv sotsiaal-majanduslik partnerlus (lisaks institutsionaalsele partnerlusele);

—	kaasrahastamise kohandamine vastavalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tingimustele;

—	komisjoni rolli uuendamine ja Euroopa või makropiirkondliku väärtusega projektide prioriseerimine;

—	tulemusreserv (premeerimine) võib kujutada endast täiendavat halduskoormust ja aeglustada vahendite eraldamist ühtekuuluvusvaldkonna jaoks vältimatute projektide jaoks;

—	käibemaksu kohaldamine.

4. Ühtekuuluvusfondi peamised eesmärgid

4.1 1993. aastal asutatud Ühtekuuluvusfond riikidele, kelle kogurahvatulu jääb alla 90 % ELi keskmisest, on mõeldud eelkõige transpordi- ja keskkonnavaldkonna infrastruktuurile, energiatõhususele ja taastuvenergiale. Seega on investeeringud suunatud üleeuroopalistele transpordi- ja energiavõrkudele, energiatõhususe toetamisele, taastuvenergia kasutamisele ja ühistranspordi parandamisele.

4.2 Ühtekuuluvusfond moodustab umbes 18 % kõigist ühtekuuluvuspoliitika kulutustest ja aitab ühtekuuluvuspoliitikat rakendada vastavalt aluslepingule. Tuleb aga rõhutada, et tulemused on läinud sellest kaugemale, sest Ühtekuuluvusfond on toonud investeeringutelt lisaväärtust, soodustades abi saavates piirkondades majanduskasvu ja tööhõivet, hoolimata killustatusest rahastatud projektide liiga suure arvu tõttu (1 192 projekti aastatel 2000–2006).

4.3 Uus määrus toob üsna vähe juurde. Artikkel 2 piirdub sellega, et esitatakse Ühtekuuluvusfondist antavate toetuste ulatus kahe loetelu näol, millest üks on positiivne ja teine negatiivne, viidates seega kummalisel kombel tegevustele, mida fondist ei toetata, nagu tuumajõujaamade tegevuse lõpetamine ja eluhoonetega seotud kulud. Artiklis 3 esitatakse investeerimisprioriteedid, milleks on neli sekkumisvaldkonda koos vastavate üksikasjadega. Seejuures ei täpsustata, kas need on suunavad või hoopis kohustuslikud, kuigi need suunised muudavad fondide kasutamise paindlikumaks ja kergemaks. Artiklis 4 ja vastavas lisas on esitatud näitajad.

4.4 Majanduskriisi all kõige enam kannatanud riikide jaoks on ühtekuuluvuspoliitika üks kõige olulisemaid vahendeid, mis on liikmesriikide käsutuses sotsiaalsete, majanduslike ja piirkondlike erinevuste vähendamiseks ning majanduskasvu taaselustamiseks ja jätkusuutlikkuse tagamiseks.

5. Märkused määruse ettepaneku kohta

5.1 Lisaks punktis 3.3 esitatud tähelepanekutele puudutavad komitee märkused peamiselt projektide valimise kriteeriume, põhiliste transpordivõrgustike rahastamiseks mõeldud rahastamisvahendile „Euroopa ühendamine” suunatud eraldisi ning samuti näitajaid.

5.2 Ilma et see piiraks rahastatavate projektide valikul nõuet, et projektid oleksid sidusad ja kooskõlas parlamendi ja nõukogu vastuvõetud suunistega selles valdkonnas (üleeuroopalised transpordivõrgud, keskkonna- ja energiaprojektid), arvab komitee, et komisjon peaks määrama nii Ühtekuuluvusfondist rahastatavate tegevuste konkreetsed liigid kui ka kriteeriumid, mis aitavad abisaajariikidel valida projektid, mida peetakse kõige kohasemaks Ühtekuuluvusfondi eesmärkide – mida on aga liiga palju, nimelt üksteist – saavutamiseks.

5.3 Komitee leiab eelkõige, et Ühtekuuluvusfondist kasutatud vahendeid on varasematel fondide programmiperioodidel jagatud liiga paljude projektide vahel, mistõttu on transpordi infrastruktuuri parandamisele avaldunud kogumõju kavandatust väiksem. Et tähelepanelikumalt ja suunatumalt valida suurema ulatuse ja mõjuga projekte nii transpordi, keskkonna kui ka energeetika valdkonnas, oleks kasulik arvesse võtta iga liikmesriigi konkreetset olukorda See võib tõhusamalt aidata vähendada infrastruktuurierinevusi, mis praegu veel ELi piirkondade vahel eksisteerivad.

5.4 Rahastamisvahendile „Euroopa ühendamine” eraldatud vahenditega rahastatakse transpordi, energeetika ja kommunikatsiooni valdkonna projekte kogumahus 50 miljardit eurot, millest 10 % tuleb Ühtekuuluvusfondist, millega juba püütakse saavutada neid samu eesmärke (proportsionaalsuse põhimõte). Komitee arvates tuleb seda otsust veelgi põhjendada, sest komitee ei mõista, millistel põhjustel soovib komisjon

—

luua veel ühe fondi, mida juhib tsentraalselt rakendusamet, mis peab kindlasti oma tegevuse kooskõlla viima sektori kõigi teiste strateegiliste programmidega, olgu ELi või liikmesriikide tasandil, samuti ühtekuuluvuspoliitika ühise strateegilise raamistikuga ja liikmesriikide partnerluslepingutega. Seega on tegemist tegevuste ja pädevusvaldkondade kattumisega, mida vaja ei ole;

—

eraldada sellele fondile siiski märkimisväärsed ressursid – kuigi võrreldes komisjoni enda prognoosidega on need tagasihoidlikud –, mida on vaja tulevaste vajaduste täitmiseks kauba- ja reisijate transpordi (500 miljardit eurot 2020. aastani), energeetika (1,5 triljonit eurot perioodil 2010–2030) ja kommunikatsiooni (250 miljardit eurot) valdkonnas. Need vahendid võetakse struktuurifondidest või väiksemas mahus Ühtekuuluvusfondist. Nii vähendataks transpordi ja keskkonna infrastruktuuri jaoks saadaval olevat rahastamismahtu, tuues kaasa ebavajalikke takistusi. Arvestades, et paljudel piirkondadel on ligipääs sellele rahastamisele, siis näib, et neil ressurssidel ei saa olla komisjoni loodetud võimendavat mõju (uued projektid ja uued rahastamisvõimalused, k.a erasektorist) ja tekkida võib fondide veelgi suurem killustatus. Loodetava mõju saavutamiseks soovib komitee ka erasektori vahendite kaasamist ja killustatuse vältimist.

5.5 Komitee peab komisjoni esitatud näitajate kasutuselevõttu positiivseks, kuid peab neid liiga üldiseks ja ebapiisavaks. Näiteks ei räägita sugugi keskkonnamõjust, vaid mainitakse ainult kvantitatiivseid väärtusi (näitajad). Sama kehtib jäätmete, ehitatud teede kilomeetrite jm puhul.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Majanduskasv ja riigivõlg ELis: kaks uuenduslikku ettepanekut”, ELT C 143, 22.05.2012, lk. 10).

(2) Ibidem.

(3) COM(2011) 615 final – 2011/0276(COD).

LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamusele

Täiskogu lükkas järgmise muudatusettepaneku tagasi, aga see kogus hääletamisel siiski rohkem kui neljandiku häältest.

Muudatusettepanek 1, esitaja: Reet Teder

Punkt 1.11

Muuta järgmiselt:

—

„Komitee hinnangul tuleb toetada majanduskasvu ja tööhõivet, esitades julgema ja otsustavama ettepaneku. Selles osas võivad olulise panuse anda struktuurifondid (ja ajutiselt teatud määral ühise põllumajanduspoliitika fondid), nagu märgiti ka 30. jaanuari 2012. aasta tippkohtumisel, kuigi piiratud vormis.”

Motivatsioon

Ei saa nõustuda tõdemusega, nagu viiks riikidelt õige ja õiglase riigi rahanduse üle arvepidamise nõudmine majanduslanguseni. Komitee ei peaks oma arvamuses võitlema liikmesriikide rahanduse korrastamismeetmete vastu.

Hääletuse tulemus

Poolthääli	:	78
Vastuhääli	:	98
Erapooletuid	:	18

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/44

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse erisätteid Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006”

(KOM(2011) 614 (lõplik))

2012/C 191/08

Raportöör: Etele BARÁTH

Euroopa Parlament otsustas 25. oktoobril ja Euroopa Liidu Nõukogu 27. oktoobril 2011. aastal vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 178 ja 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse erisätteid Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006”

COM(2011) 614 final – 2011/0275 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 3. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.-26. aprillil 2012 (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 178, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 2.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 6. oktoobril 2011 võttis komisjon vastu ühtekuuluvuspoliitika õigusaktide ettepanekud aastateks 2014-2020 (ühtekuuluvuspakett), mis muudavad põhjalikult ühtekuuluvuspoliitika ülesehitamise ja rakendamise viise. Poliitika ja ühe selle põhivahendi, Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) põhieesmärk on investeeringute kasutamine strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamiseks. ERFi investeeringud peavad seega olema kasulikud kõigile ELi kodanikele.

1.2 Seega on oluline silmas pidada kavandatud määruse eeskirju, mis käsitlevad fondide üldsätteid (ühissätete määrus), millest osa on otseselt seotud ERFi kasutamisega. Nimetatud üldsätetel on suur mõju ERFi vahendite kasutamisele:

—	vahendite koondamine väiksemale arvule prioriteetidele,

—	nende prioriteetide tihedam sidumine strateegiaga „Euroopa 2020”,

—	tulemustele keskendumine,

—	kokkulepitud eesmärkide saavutamisel tehtud edusammude jälgimine,

—	tingimuslikkuse kasutamise suurendamine,

—	rakendamise lihtsustamine.

Aga ka enamik erisätteid, näiteks need, mis propageerivad integreeritumat lähenemist, või need, mis reguleerivad otseselt finantsvahendite kasutamist, mõjutavad ERFi.

1.3 Lisaks tuleb meeles pidada, et 29. juunil 2011 võttis komisjon vastu ettepaneku mitmeaastase finantsraamistiku (2014 - 2020) kohta, mis on Euroopa Liidu eelarve tulevaseks programmitöö perioodiks. Komitee esitas ka mitu arvamust ELi omavahendite kohta.

1.4 Struktuurifondide üldsätteid käsitlevas arvamuses (1) esitas komitee põhisõnumid terve ühtekuuluvuspaketi kohta. Käesolev arvamus toetab neid sõnumeid täielikult ja arendab neid edasi, pöörates eritähelepanu ERFile.

1.4.1 Partnerlus

1.4.1.1 Komitee on kindlal veendumusel, et ehtne partnerlus, mis kaasab kõiki ühissätete määruse artikli 5 lõikes 1 määratud partnereid ELi ühtekuuluvuspoliitika projektide ettevalmistamisse, täideviimisesse ja järelhindamisse, panustab otseselt nende õnnestumisesse. Seetõttu väljendab komitee heameelt selle üle, et komisjoni ettepaneku artikli 5 lõikes 1 on määratud mitmesugused partnerid ning et partnerlus muudetakse ELi ühtekuuluvuspoliitika kohustuslikuks osaks.

1.4.1.2 Komitee väljendab heameelt, et Lissaboni lepingu rakendamine võib muutuda tõhusamaks, mitte ainult Euroopa identiteedi rõhutamise tõttu, vaid ka tänu sellele, et ühissätete määruse artikli 5 lõikes 1 määratud partnerid on projekti kaasatud, aidates panustada tõhususe suurendamisse.

1.4.1.3 Komitee peab murettekitavaks nõukogu hoiatusi selle kohta, et mõned liikmesriigid soovivad partnerluspõhimõtet piirata, ja kutsub seepärast komisjoni ja Euroopa Parlamenti üles seda arengusuunda muutma.

1.4.1.4 Komitee leiab, et määruse eelnõus selle vastuvõetud kujul järgitakse subsidiaarsuspõhimõtet, kuna ERFi ülesanded on sätestatud aluslepingus ning poliitikat rakendatakse vastavalt halduskoostöö põhimõttele ning arvestades liikmesriikide ja piirkondade institutsioonilist pädevust.

1.4.2 Tingimuslikkus

1.4.2.1 Komitee usub, et tingimuslikkuse laiaulatuslikum kasutus ELi ühtekuuluvuspoliitikas annab sihipärasemaid ja tegelikke, jätkusuutlikke tulemusi. Komitee on paljudes analüüsides keskendunud rakendamise tingimuslikkusega seonduvatele teemadele, mis peaks käima käsikäes suurema tõhususe, parema kvaliteedi ja olulise lihtsustamisega.

1.4.2.2 Eeltingimused peaksid olema seotud partnerluspõhimõtte nõuetekohase rakendamisega.

1.4.2.3 Komitee ei ole nõus makromajandusliku tingimuslikkusega praegusel kujul, sest see saadab valesid signaale ja lõppkokkuvõttes karistab piirkondi ja kodanikke, kes ei ole vastutavad riiklikul tasandil tekkinud makromajanduslike ülejääkide eest.

1.4.3 Lihtsustamine

1.4.3.1 Komitee tunnustab komisjoni jõupingutusi ELi ühtekuuluvuspoliitika menetluste lihtsustamiseks. Sellele vaatamata säilib liigne keerukus.

1.4.3.2 Liialt palju pööratakse tähelepanu auditeerimisele ja menetlemisele, nii riiklikul kui ka Euroopa Liidu tasandil on VKEde ja VVOde ligipääs ELi rahastamisele pärsitud: liiga palju energiat kulub halduskoormusele. Tarbetute lisanõuete olemasolu taunitakse kõigil tasanditel.

1.4.3.3 Komitee annab täie toetuse jõupingutustele strateegia „Euroopa 2020” ja ELi ühtekuuluvuspoliitika koordineerimiseks ning põhiteemadele ja tulemustele veelgi enam keskendumiseks.

1.4.3.4 Komitee nõustub ka, et struktuurifondide kasutamise finants-, haldus-, seire- ja menetluseeskirju on vaja lihtsustada.

1.4.4 Poliitika kooskõlastamine

1.4.4.1 Komitee tervitab ka komisjoni ettepanekut temaatilise suunitluse kohta, mille eesmärk on vähendada jõupingutuste killustatust.

1.4.4.2 Komitee soovitab temaatilise suunitluse puhul ilmutada siiski suuremat paindlikkust, eelkõige territoriaalse lähenemise rakendamise lihtsustamiseks ja seega poliitika tõhususe parandamiseks.

1.4.4.3 Komitee leiab, et ühine strateegiline raamistik on tähtis vahend struktuurifondide sekkumiste koordineerimisel, ja väljendab kahetsust, et ta ei saa dokumendi praeguse sõnastuse puhul esitada oma arvamust ühise strateegilise raamistiku kohta.

1.4.5 Rahastamine, finantskorraldus

1.4.5.1 Komitee on kindlal veendumusel, et iga ühtekuuluvusvahenditesse paigutatud euro peaks avaldama maksimaalset mõju.

1.4.5.2 Viienda ühtekuuluvusaruande avaliku arutelu tulemused näitavad, et rahastamise koondamise osas valitseb üldiselt konsensus. Komitee leiab, et mitmed mureküsimused seoses teatud teemadega on põhjendatud, ning soovib vastuseid enne tulevase üldmääruse jõustumist.

1.4.5.3 Tuleb tagada, et ülemäärane kontsentreerumine, eriti 11 temaatilise eesmärgi jäik tõlgendamine ja rahastamisvahendite miinimumprotsent teatud prioriteetsete temaatiliste eesmärkide puhul (näiteks energiatõhusus ja taastuvenergia, teadus- ja uuendustegevus, VKEde toetamine) ei kahjustaks kohalikest ja piirkondlikest erinevustest tulenevalt arengualaste projektide toetust.

1.4.5.4 Komitee on mitmes arvamuses rõhutanud, et strateegia „Euroopa 2020” ja ühtekuuluvuspoliitika täiendavad üksteist. Stabiilsuspoliitika (mis nõuab struktuurireforme), ühtekuuluvuspoliitika (mis on suunatud lähenemisele) ja majanduskasvu strateegiate koordineerimiseks on liidul siiski vaja lisavahendeid.

1.4.5.5 Sellest lähtudes tuleks „Euroopa 2020” projekti võlakirju hiljutiste komitee arvamuste kohaselt laialdasemalt kasutada.

1.4.5.6 Komitee soovitab ka hoolikalt kaaluda võimalust kasutada tulevaste kohustuslike ühtekuuluvusvahendite ning käesoleval programmiperioodil kasutamata jäänud vahendeid Euroopa majanduskasvu taaskäivitamiseks juba TÄNA!

2. Üldised märkused ja soovitused

2.1 Komitee tunnustab väga põhjalikku ja rasket ettevalmistustööd, mille Euroopa Komisjon on läbi viinud ühtekuuluvuspoliitika ja strateegia „Euroopa 2020” sätete rakendamisel ajavahemikuks 2014-2020.

2.2 Komitee on mitmes uuringus ja arvamuses teinud soovitusi neljanda ja viienda ühtekuuluvusaruande sisu kohta, struktuurifondide kasutamise kohta viimasel kümnendil, struktuurifondide tõhususe ning eesmärgile vastavuse kohta. Neid soovitusi on arvestatud ühtekuuluvuspoliitika käsitluses aastateks 2014-2020.

2.3 Struktuurifondide haldamise üldsätteid ajavahemikuks 2014-2020 käsitlevad komisjoni ettepanekud on esitatud ajal, mil seisukohad Euroopas üha süveneva kriisi olemuse ja põhjuste suhtes on väga erinevad.

2.4 Komitee arvates on praeguse Euroopa majandus- ja finantskriisi ajaloolistest juurtest tulenevalt vajalik rakendada struktuurireforme institutsioonilises, sotsiaalses ja poliitilises süsteemis. ERF võib mängida olulist rolli sotsiaalhoolekandesüsteemi muutmisel kulutasuvamaks ja jätkusuutlikumaks. Kuid nendes süsteemides muutuste tegemiseks on ajutiselt vaja täiendavaid rahalisi vahendeid. Komitee tunnistab, et vahendite piiratud kättesaadavuse ja kontsentreerimise põhimõtte kasutamise tulemusena pöörati liiga vähe tähelepanu investeerimisprioriteetidele, mille eesmärk on struktuurimuutuste läbiviimine sotsiaalhoolekandesüsteemi taristus. Komitee rõhutab ka, et selliste investeeringuteta jääb ühtekuuluvuspoliitika mõju nendele süsteemidele piiratuks.

2.5 Nii avalike kui ka eravahendite kriisijärgse vähesuse tulemusena võivad tekkida raskused vajaliku kaasrahastamise leidmisel sekkumisteks, mis on väga olulised soovitud muutuste tegemiseks. Komitee on arvamusel, et paindlik ja vastutustundlik lähenemine kaasrahastamise määrale ja tingimuslikkuse klauslitele suurendaks tõenäosust, et fondidest rahastatavate sekkumiste mõju jääb püsima.

2.6 Strateegia „Euroopa 2020” ja sellest mõjutatud ERFi määruse eelnõu kajastavad majanduslikku lähenemist, mis vastab arenenud majanduse nõuetele ja vajadustele, mida iseloomustavad aeglane kasv ja märkimisväärne võimekus teadus- ja arendustegevuse valdkonnas. Arenenud riikide puhul pole kahtlustki, et teadus-, arendus-, ja uuendustegevus on majanduskasvuks olulised tegurid. Kuigi konkurentsivõime ei ole ühtekuuluvuspoliitika kui tervikuga vastuolus, on see vähem tähtis.

2.7 Ühtekuuluvuspoliitika on peamine investeerimisvahend, millega toetatakse strateegias „Euroopa 2020” sätestatud põhilisi ELi prioriteete. See saavutatakse neile riikidele ja piirkondadele keskendudes, kus vajadus on kõige suurem. Komitee on üldiselt selle lähenemisega nõus, kuid viitab samas mõnele määruse ettepaneku punktile, mis võib takistada strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamist.

2.7.1 ERF võib märkimisväärselt mõjutada nii lähenemiseesmärkide saavutamist kui ka üleeuroopalisi eesmärke konkurentsivõime valdkonnas. Kuna vahendeid ei saa märkimisväärselt suurendada, siis on komitee veendunud, et üks võimalus oleks määratleda selgemad eesmärgid ja kindlustada investeerimisprioriteetide tihedam seotus eesmärkidega. Territoriaalne lähenemine põhineb täpsemate eesmärkide määratlemisel, aga komitee soovib rohkem rõhutada üleeuroopalisi territoriaalseid strateegiaid, näiteks olemasolevaid või tulevasi makropiirkondlikke strateegiaid valdkonnapõhiste eesmärkide raames.

2.7.2 Makromajanduslik tingimuslikkus võib majanduskasvu pärssida ja seega vähendada olemasolevaid vahendeid ning viia toetuste tagasivõtmiseni ja vahendite ümberjaotamiseni arenenumate piirkondade kasuks. Suure tõenäosusega tekib suur vastuolu ühelt poolt konkurentsivõime taotlemise ja teiselt poolt ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide poole püüdlemise vahel. Üldsätete määruse IV lisas loetletud temaatilised ja institutsioonilised eeltingimused võivad ERFi tõhusust parandada.

2.7.3 Mõnes vähem arenenud liikmesriigis või piirkonnas võib kindlatel eesmärkidel eraldatud 50 %line ERFi toetus kaasa tuua tõhususe vähenemise. Selline vähenemine võib tuleneda asjaolust, et nn kohustuslikud investeerimiseesmärgid ei ole vast parim viis kõnealuse piirkonna või liikmesriigi optimaalse arengu saavutamiseks. Sellistel puhkudel väheneb vahendite kasutamise tõhusus. Lisaks on oht toetuse kasutamisega seotud probleemide tekkeks, kui ei ole võimalik saavutada kriitilist massi arengu tegelike kitsaskohtade tõhusaks kõrvaldamiseks. Ka võivad meetmed, mis ei vasta tegelikele arenguprobleemidele, vähendada avalikkuse usaldust. Kõik need punktid rõhutavad vajadust läheneda piirkondade konkreetsetele arengueesmärkidele ja vajadustele paindlikult Euroopa Regionaalarengu Fondi investeerimisprioriteetide raames.

3. Konkreetsed märkused ja soovitused

3.1 Territooriumide eripära (linnade areng, äärepoolseimad piirkonnad)

3.1.1 Komitee tervitab asjaolu, et lisatähelepanu on pööratud linnade säästva arengu ja äärepoolseimate piirkondadega seonduvate probleemide lahendamisele.

3.1.2 Komitee toetab selgelt väljendatud kohustust rakendada linnade arengu valdkonnas integreeritud lähenemist. Sellele vaatamata on komitee seisukohal, et partnerlusleping peaks sisaldama ainult soovituslikku nimekirja linnadest, mis saaksid sellel eesmärgil jagatud iga-aastast toetust, et igal liikmesriigil oleks võimalik projekte paindlikumalt juhtida, mis võib ka toetust saavatele linnadele tulemuste saavutamisel kasulik olla.

3.1.3 Integreeritud meetmete juhtimise küsimuses rõhutab komitee, et selliste keeruliste meetmete puhul on oht, et menetlused projektide valimiseks ja haldamiseks on liiga bürokraatlikud ja jäigad. See võib takistada liikmesriike ja toetusesaajaid mainitud võimalusi täies ulatuses ära kasutamast. Komitee soovitab seega komisjonil tagada, et iga liikmesriik oleks võimeline rakendama integreeritud meetmeid ja et nende bürokraatiakoormus oleks võimalikult väike.

3.1.4 Komitee soosib Euroopa linnade arenguplatvormi loomist linnade säästva arengu kontekstis. Komitee ei pea vajalikuks anda komisjonile õigust otsustada, millised linnad osalevad platvormil, kindlatest valikukriteeriumitest piisaks.

3.1.5 Linnade arenguplatvormi loomisega seoses arvab komitee, et uue organi loomine ei ole vajalik, sest juba olemasolevad Euroopa linnade ühendused võivad ülesanded enda kanda võtta. Komitee soovitab komisjonil uurida võimalusi olemasolevate liitude kaasamiseks platvormi tegevustesse nii palju kui võimalik.

3.1.6 Platvormiga toetakse ka võrgustike loomist kõigi linnade vahel, mis rakendavad komisjoni algatusel uuenduslikke meetmeid. Komitee on seisukohal, et lisaks komisjonile peaks ka liikmesriikide rühmadel olema võimalus uuenduslike meetmete osas või platvormi raames võrgustike loomisel ohjad enda kätte haarata.

3.1.7 Komitee tervitab ettepanekut eraldada vähemalt 5 % ERFi ressurssidest linnade säästva arengu integreeritud meetmete jaoks. See saadab ELilt liikmesriikidele ja nende piirkondadele tähtsa julgustava sõnumi. Kuid mainitud summa eraldamine ja seotus teiste vahendite kasutamisega ei ole veel selge.

3.1.8 Komitee arvates on põhjust territoriaalse arengu üleeuroopalise strateegia alusel kehtestada Euroopa tasemel väikeste, keskmiste ja suurte linnade süsteemide määratlus. Lisaks on oluline koostada suuniseid linnastute mitmekeskuselise võrgustiku arenguks kooskõlas strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidega.

3.2 Territoriaalne areng

3.2.1 Nagu eelmisteski komitee arvamustes rõhutatakse, on parim viis piirkondade järeleaitamiseks territoriaalsete sidemete tugevdamine ning kõikide liikuvuse vormide toetamine. Linnastute ja tootmise territoriaalsete võrgustike arenedes paraneb ka konkurentsivõime. Soovitud sidemed ei piirdu transpordi ja teabevahetusega, seonduvad eesmärgid erinevad piirkonniti.

3.2.2 Komitee soovitab määratleda uue Euroopa raamistiku Euroopale erihuvi pakkuvate integreeritud projektide ideede jaoks. Raamistikul oleksid konkreetsed territoriaalsed eesmärgid. Ühise strateegilise raamistiku ettepanekut peetakse sobivaks dokumendiks uuele Euroopa raamistikule viitamisel. Komitee soovitab uurida, kas vajadus ametliku „Euroopa territoriaalse arengu strateegia” jaoks on olemas. Lisaks makropiirkondlike strateegiate prioriteetidele tuleks eritähelepanu pöörata Euroopa linnade võrgustikku käsitlevatele eesmärkidele.

3.2.3 Tasuks uurida, kas integreeritud linnade arengu või makropiirkondlike strateegiate puhul oleks vaja seada ja edendada uusi eesmärke, milleta suuremahuliste projektide areng võib peatuda. (Eelistatult asukohapõhiste) eesmärkide määratlemisel on abiks ettevalmistustööl põhinevad hästikoostatud dokumendid, mis võivad olla osa nt ELi territoriaalse tegevuskava ettevalmistustest või Euroopa ruumilise planeerimise vaatlusvõrgu programmist.

3.2.4 Territoriaalse arengu strateegia määratleks eesmärgid, mis soodustaksid makropiirkondlikku majanduslikku ja sotsiaalset koostööd järgnevates valdkondades:

—	teadus- ja uuendustegevuse taristu suurendamine (uurimisvaldkonnad): Euroopa tippkeskuste ühendamine ja pädevuskeskuste arendamine Euroopa arengukeskuste tugevdamiseks;

—	investeerimine ettevõtete teadus- ja uuendustegevusse, toodete ja teenuste arengusse jm, kohalike tootmissüsteemide rahvusvahelistumine (klastrid) ja Euroopa võrgustike loomise toetamine;

—	transpordisüsteemid lisaks üleeuroopalisele transpordivõrgustiku infrastruktuurile (veeressursside haldamine, keskkonnakaitse, energia, side- ja infosüsteemid jne);

—	institutsiooniline võrgustik makropiirkondlike ja piiriüleste valitsemistasandite alt üles suunatud arenguks jne.

3.2.5 Seetõttu on komiteel komisjoni ühise strateegia raamistiku ettepanekutele suured ootused. Praegu ei ole ettepanekud veel kättesaadavad, kuid komitee loodab nende kohta peagi teavet saada ja nõu anda.

3.3 Euroopa ühendamine

3.3.1 Komitee on sageli kinnitanud, et käesolevate vahendite kontsentratsiooni arvestades on vaja tagada vahendid ja sätestada konkreetsed õigusraamistikud piiriülese koostöö süvendamiseks ja sidemete tugevdamiseks Euroopa Liidu piires. Komitee teeb komisjonile ettepaneku kaaluda Euroopa Ühendamise Rahastu võimalike sekkumiste kasutusala laiendamist nii, et rahastu saaks peale transpordi- ja teabevahetusprojektide rahastada ka Euroopale erihuvi pakkuvaid projekte. Lisaks soovitab komitee juurutada selliseid mehhanisme, mis kindlustaksid, et rahastatud projektid toimiksid Euroopa parema majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse huvides.

3.3.2 Komitee on veendunud, et Euroopa Ühendamise Rahastu arendamine finantsraamistikuks, mis rahastab Euroopale erihuvi pakkuvate projektide rakendamist, nagu käesoleva arvamuse punktis 3.2.2 on märgitud, on Euroopa Liidu toimimise lepinguga kooskõlas. Rahastusse peaksid olema kaasatud transpordi, energia ja IKT-ga seotud algatused.

3.4 Majandustegevus

3.4.1 Komitee pooldab esmatähtsa rolli andmist neljale eesmärgile, mis on eriti olulised seoses ERFi panusega üldsuse huvide teenimisel:

—	tööhõive, teadus-, arendus- ja uuendustegevuse parandamine ettevõtluse toetamise näol;

—	investeerimine põhitaristusse (nt transpordi-, energia-, keskkonna-, sotsiaal- ja tervishoiutaristusse);

—	ettevõtete loomine ning sama oluline ettevõtete ülekanne ja

—	VKEde konkurentsivõime arendamine eritoetustega mikroettevõtetele ja käsitööga seotud ettevõtetele.

3.4.2 Komitee leiab ka, et sellised valdkonnad, nagu haridus või turismi areng, on tähtsad ning peavad jääma ERFi sekkumise keskmesse vastavalt konkreetsete liikmesriikide või piirkondade konkreetsetele arenguvajadustele.

3.4.3 Mis puutub ettevõtluse toetamisse, siis nõustub komitee, et seda on eriti tagastamatu abi vormis kõige rohkem vaja väikeettevõtete ja uuendustegevuse jaoks ning valdkondades, mida iseloomustab tööstuse taandareng või kus leiavad aset struktuurimuutused. Komitee leiab, et ettevõtte määratlus ei peaks hõlmama ainult VKEsid teatud piirkondades, mis on arengus maha jäänud.

3.4.4 Hästitoimivate uuendustegevuse ahelate (klastrite) ja kohalike tootmissüsteemide puhul on küsimus selles, kas piirkonnas hästi juurdunud ettevõtted või tarnijad peaksid olema paindlikumad ning kas mitmepoolse ja mitmest allikast kombineeritud rahastamise puhul tuleks suurendada taastuvate ressursside kasutamist toetusteks (näiteks intressitoetusteks).

3.4.5 See tõstatab küsimuse, kas arenenud piirkondade põhitaristut on vaja toetada. Erandeid ja paindlikku lähenemist tuleks kaaluda näiteks olukordades, kus keskse arenenud piirkonna areng on vajalik seda ümbritsevate piirkondade arenguks.

3.4.6 Ettevõtete toetuse ja konkurentsivõime prioriteetide küsimuses kordab komitee taas, kuivõrd tähtis on sotsiaalmajanduslike ettevõtete panus territoriaalsesse ja piirkondlikkuse arengusse, nagu Euroopa institutsioonid on mitmes ametlikus dokumendis maininud. Komitee soovitab kaasata sotsiaalmajandus ettevõtluse konkurentsivõime, ettevõtluse, uute ettevõtlusvormide, koolituse, hariduse, teaduse, tehnoloogilise arengu ja uuendustegevuse, tööhõive edendamise, energiatõhususe parandamise ja sotsiaalse kaasatuse meetmete raamistikku.

3.5 Finantsraamistik

3.5.1 Komitee toetab komisjoni ettepanekut uue piirkondade liigitamise ja struktuurifondidest tuleneva rahastamise osakaalu kohta.

3.5.2 Komitee on arvamusel, et osa ERFi vahendist, mis on eraldatud Euroopa Ühendamise Rahastule, tuleks kasutada laiemaid piiriüleseid kontakte puudutavate eesmärkide saavutamiseks, nagu soovitatakse punktis 3.2.2.

3.5.3 Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga, milles kehtestatakse Euroopa Sotsiaalfondi miinimumosad iga piirkonnakategooria jaoks, eesmärgiga suurendada fondide osalust strateegia „Euroopa 2020” põhieesmärkide saavutamises. Komitee soovitab kasutada ESFile eraldatud vahendeid, mida saab investeerida haridusse ja sotsiaalsesse taristusse, esmajoones majanduskasvu edendavateks meetmeteks.

3.5.4 Komitee on seisukohal, et investeerimisprioriteetide koondamine kajastab strateegia „Euroopa 2020” eesmärke hästi, ja viitab sellega seoses käesoleva arvamuse punktidele 1.4.5.3, 2.4, 2.5, 2.6 ja 2.7.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Struktuurifondid – üldsätted (Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 30).

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/49

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus erisätete kohta, milles käsitletakse Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist seoses eesmärgiga „Euroopa territoriaalne koostöö” ”

(KOM(2011) 611 (lõplik))

2012/C 191/09

Raportöör: Viliam PÁLENÍK

25. oktoobril 2011 otsustas Euroopa Parlament ja 27. oktoobril 2011 nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 178 ja 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus erisätete kohta, milles käsitletakse Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist seoses eesmärgiga „Euroopa territoriaalne koostöö””

COM(2011) 611 final – 2011/0273 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 3. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25. ja 26. aprillil 2012. aastal (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 162, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 14.

1. Komitee järelduste ja soovituste kokkuvõte

1.1 Euroopa Komisjon võttis 29. juunil 2011 vastu ettepaneku järgmise mitmeaastase finantsraamistiku kohta aastateks 2014-2020: eelarve Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimiseks. Selles otsustas komisjon, et ühtekuuluvuspoliitika peaks jääma ka järgmise finantsperspektiivi oluliseks osaks ja toetama Euroopa 2020. aasta strateegiat.

1.2 Euroopa territoriaalne koostöö on üks ühtekuuluvuspoliitika eesmärkidest ning raamistik ühiste abinõude rakendamiseks ja erinevate liikmesriikide riiklike, piirkondlike ja kohalike otsustajate poliitikaalase arutelu jaoks.

1.3 Komisjon toob arvukaid näiteid lisaväärtusest ning majanduskasvu ja töökohti loovatest investeeringutest, mida ELi eelarve abita ei oleks olnud. Hindamise tulemused näitavad siiski kesksete eesmärkide ja prioriteetide puudumist. Investeerimine majanduskasvu on veelgi olulisem ajal, mil liikmesriikide avaliku sektori vahendid on napid.

1.4 Euroopa territoriaalse koostöö eriline tähtsus on tingitud nii tema olemusest kui ka rollist ühtekuuluvuspoliitikas, edendades koostööd piiriülesel, riikidevahelisel ja piirkondadevahelisel tasandil.

1.5 Finantsressursside kavandatud jaotus Euroopa territoriaalse koostöö eri elementide, st piiriülese, riikidevahelise ja piirkondadevahelise koostöö vahel tagab neist igaühe piisava finantssuutlikkuse.

1.6 Komitee toetab samuti suundumist temaatilise kontsentreerumise poole ja investeerimisprioriteetide määratlemist koostöö iga elemendi osas, ehkki oluline on arvesse võtta iga riigi ja piirkonna eripära ja vajadusi.

1.7 Komitee tervitab ja toetab katset lihtsustada eeskirju kõigil asjaomastel tasanditel: abisaajad, programmis osalevad asutused, osalevad liikmesriigid, kolmandad riigid ja komisjon.

1.8 Iseäranis hea meel on komiteel korraldus- ja sertifitseerimisasutuste ühendamise, kulude deklareerimise lihtsustamise ning elektroonilise aruandluse üle, samuti selle üle, et aastaaruanne tuleb esitada üksnes 2017. ja 2019. aasta kohta.

1.9 Ühisnäitajate (vt määruse lisa) sisseviimine eri programmide konkreetse panuse hindamiseks on samuti tähtis, võimaldades paremini hinnata asjaomase struktuurilise sekkumise tulemusi ja tõhusust.

1.10 Komitee toetab kodanikuühiskonna otsest kaasamist võrdväärse partnerina kogu programmitöö tsüklisse (kavandamine, rakendamine, jälgimine ja hindamine).

1.11 Kodanikuühiskonna sidusrühmade kaasamine on samuti oluline väikeste projektide puhul, millel on eeldus suurendada sekkumise lisaväärtust just piiriülese koostöö puhul.

1.12 Tehnilist abi tuleks kasutada esmajoones selleks, et suurendada Euroopa territoriaalse koostöö kõigi osaliste vastuvõtuvõimet ja tugevdada haldussuutlikkuse tõhusust, lisamata samas täiendavat halduskoormust.

2. Komitee arvamuse põhielemendid ja taust

2.1 Ühtekuuluvuspoliitika rakendamise õiguslik alus on Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 174.

2.2 ELi toimimise lepingu artikli 175 kohaselt peavad liikmesriigid teostama ja koordineerima oma majanduspoliitikat viisil, mis aitaks saavutada artiklis 174 seatud eesmärgid. Liidu poliitika ja meetmete kavandamisel ja rakendamisel ning siseturu rajamisel võetakse arvesse artiklis 174 seatud eesmärke ning aidatakse kaasa nende saavutamisele.

2.3 Euroopa Sotsiaalfondi, Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi eesmärgid on sätestatud artiklites 162, 176 ja 177.

2.4 ELi toimimise lepingu artiklis 174 on sätestatud, et erilist tähelepanu pööratakse maapiirkondadele, tööstuslikust üleminekust mõjutatud piirkondadele ja regioonidele, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, näiteks väga väikese rahvastikutihedusega põhjapoolseimatele piirkondadele, saartele, piiriülestele ja mäestikualadele.

2.5 ELi toimimise lepingu artikli 349 kohaselt tuleb kehtestada erimeetmed, et võtta arvesse äärepoolseimate piirkondade sotsiaalset ja majanduslikku olukorda, mida raskendavad teatavad erijooned, mis piiravad märkimisväärselt nende arengut.

2.6 29. juunil 2011 võttis komisjon vastu ettepaneku järgmise mitmeaastase finantsraamistiku (2014–2020) kohta: eelarve Euroopa 2020. aasta strateegia elluviimiseks. Selles otsustas komisjon, et ühtekuuluvuspoliitika peab jääma järgmise finantspaketi lahutamatuks osaks ning rõhutas selle tähtsust ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisel.

2.7 Ettepanek kuulub ühtekuuluvuspoliitika õigusaktide paketti aastateks 2014–2020 (1). Euroopa territoriaalne koostöö on üks ühtekuuluvuspoliitika eesmärke ja see pakub raamistikku ühistegevuste rakendamiseks ja tegevuspõhimõtete vahetamiseks eri liikmesriikide riigi-, piirkonna ja kohaliku tasandi osalistega.

2.8 Komisjoni hinnangus varasema ühtekuuluvuspoliitika alusel tehtud kulutustele on palju näiteid lisaväärtusest ning majanduskasvu ja töökohti loovatest investeeringutest, mida ELi eelarve abita ei oleks olnud. Tulemustest on siiski näha ka prioriteetide puudumise ja hajumise mõju. Ajal, mil avaliku sektori raha on vähe ja majanduskasvu soodustavaid investeeringuid on vaja rohkem kui kunagi varem, otsustas komisjon esitada tähtsad ühtekuuluvuspoliitika muudatused.

2.9 Euroopa territoriaalne koostöö on eriti väärtuslik järgmistel põhjustel:

—	piiriüleste probleemide lahendamine on väga tulemuslik, kui kõik asjaomased piirkonnad teevad koostööd selle nimel, et vältida ebaproportsionaalselt suuri kulutusi ja teiste seljas liugu laskmist (nt piiriülene keskkonnasaaste);

—	koostöö võib olla tulemuslik vahend heade tavade jagamiseks ja oskusteabe (nt konkurentsivõime parandamine) levitamise õppimiseks;

—	koostöö võib viia selleni, et ühe konkreetse probleemi lahendus on mastaabisäästu ja n-ö kriitilise massi saavutamise (teadus- ja uuendustegevust soodustavate klastrite loomise) tõttu tulemuslikum;

—	juhtimine võib paremaks muutuda valdkonna poliitika, meetmete ja investeeringute piiriülese ja riikidevahelise kooskõlastamise tulemusena;

—	ELi suhtlus naabritega koostööprogrammide kaudu ELi välispiiridel võib soodustada julgeolekut, stabiilsust ja vastastikku kasulikke suhteid;

—	mõnes kontekstis, näiteks mere- ja rannapiirkondade puhul, on koostöö ja rahvusvaheline tegevus hädavajalik majanduskasvu, tööhõive ja ökosüsteemipõhise majandamise toetamiseks;

—	see loob tingimused makropiirkondade arengustrateegiate rakendamiseks.

3. Üldised märkused

3.1 Komitee toetab komisjoni eesmärki tuua Euroopa territoriaalse koostöö eripära selgemini välja eraldi määruses, hõlbustades seega nii selle rakendamist kui ka ERFi kohaldamisala määratlemist Euroopa territoriaalse koostöö eesmärki silmas pidades (2).

3.2 Finantsressursside selge jaotus Euroopa territoriaalse koostöö eri elementide, st piiriülese, riikidevahelise ja piirkondadevahelise koostöö vahel tagab neist igaühe piisava finantssuutlikkuse. Kavandatud jaotusest selgub, et suurimat tähelepanu osutatakse piiriülesele koostööle (73,24 % piiriülesele koostööle, 20,78 % riikidevahelisele koostööle ja 5,98 % piirkondadevahelisele koostööle). Asjakohane on samuti äärepoolseimate piirkondade rahastamistase.

3.3 Äärepoolseimate piirkondadega (nt Prantsuse ülemeredepartemangud) seoses oleks mõttekas selgemini määratleda nende naabrid ehk võimalikud partnerid.

3.4 Komitee toetab samuti suundumist temaatilise kontsentreerumise poole ja investeerimisprioriteetide määratlemist koostöö iga elemendi osas (3). Samas on selles valdkonnas oluline ka paindlikkus; kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega tuleb arvesse võtta konkreetsete riikide vajadusi.

3.5 Konkreetsetele valdkondlikele prioriteetidele keskendumine ja nende valimine iga Euroopa territoriaalse koostöö programmi (projekti) vajadustest lähtuvalt võiks samuti aidata saavutada eesmärki – suurendada Euroopa territoriaalse koostöö pakutavat lisaväärtust.

3.6 Komitee tervitab ja toetab katset lihtsustada eeskirju kõigil asjaomastel tasanditel: abisaajad, programmis osalevad asutused, osalevad liikmesriigid, kolmandad riigid ja komisjon. Haldusmenetluste lihtsustamine aitaks märkimisväärselt suurendada lisaväärtust, mida ühtekuuluvuspoliitika Euroopa territoriaalse koostöö raames pakub (4).

3.7 Eeskirjade lihtsustamist tuleb riigi ja piirkonna tasandil viia siiski läbi järjekindlalt, et vältida ülemäärast halduskoormust. Komitee soovitab komisjonil teostada oma pädevuste ja võimaluste piires järelevalvet ülemäärase halduskoormuse tekitamise üle ja aidata aktiivselt kaasa selle vähendamisele nii riigi kui ka piirkonna tasandil.

3.8 Järelevalve ja hindamise oluline element on ühise raamistiku loomine 2017. ja 2019. aasta aruannete koostamiseks ning nende keskendumine selliste tulemuste saavutamisele, mis on määratletud määruse artikli 13 lõigu 3 erisätetes, milles käsitletakse Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist seoses eesmärgiga „Euroopa territoriaalne koostöö”.

3.9 Ühisnäitajate (vt määruse lisa) sisseviimine eesmärgil „Euroopa territoriaalne koostöö” elluviidavate eri programmide konkreetse panuse hindamiseks on samuti tähtis, võimaldades paremini hinnata asjaomase struktuurilise sekkumise tulemusi ja tõhusust.

4. Konkreetsed märkused

4.1 Komitee tervitab komisjoni katset eeskirju lihtsustada. Iseäranis hea meel on komiteel korraldus- ja sertifitseerimisasutuste ühendamise, kulude deklareerimise lihtsustamise ning elektroonilise aruandluse üle, samuti selle üle, et aastaaruanne tuleb esitada üksnes 2017. ja 2019. aasta kohta.

4.2 Liikmesriikide kogemused territoriaalse koostöö vallas näitavad, et kodanikuühiskonna laiem kaasamine on tähtis, eelkõige niiviisi, et kõnealuses valdkonnas sekkumiseks ettenähtud rahalised vahendid suunatakse otse kodanikuühiskonna projektidele.

4.3 Komitee toetab kodanikuühiskonna otsest kaasamist võrdväärse partnerina kogu programmitöö tsüklisse:

—	strateegilisse analüüsi ja kavandamisse,

—	projektide rakendamisse,

—	järelevalvesse ja hindamisse.

4.4 Sellega seoses oleks asjakohane kaaluda osa rahaliste vahendite kõrvalepanemist projektidele, mis on suunatud kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele (st omavalitsuste vajadustele) ning erinevatele kodanikuühiskonna sidusrühmadele. Teatud valdkondades võiksid kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kutsuda organiseeritud kodanikuühiskonda üles osalema projektipartnerlustes juba projektide ettevalmistamise ajal.

4.5 Partnerluspõhimõtte (5) kohaselt on oluline keskenduda kodanikuühiskonna sidusrühmade toetamisele konkreetsetes projektides (nt mikroprojektid), millel on potentsiaali suurendada territoriaalse koostöö käigus lisaväärtust (eelkõige piiriülese koostöö puhul) ja kaasata niiviisi väiksemad kodanikuühiskonna rühmitused koostöösse.

4.6 Komitee toonitab, et liikmesriikides on vaja tagada parem teave nende vahendite ja eekirjade kohta ja neid propageerida. Samuti on tähtis tutvustada heade tavade näiteid juba teostatud projektide varal.

4.7 Lisaks on tähtis kaaluda erasektori mittetulundusühingute kaasamist projektide juhtivate partneritena ja arutada nende rolli üle.

4.8 Tehnilist abi tuleks eesmärgi „Euroopa territoriaalne koostöö” raames kasutada selleks, et suurendada potentsiaalsete toetuse lõppsaajate vastuvõtuvõimet ja tõsta korraldusasutuste haldussuutlikkuse tõhusust, pöörates peatähelepanu ülemäärase halduskoormuse kõrvaldamisele.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus erisätete kohta, milles käsitletakse Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist seoses eesmärgiga „Euroopa territoriaalne koostöö” ” ning „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondi ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1083/2006” (COM(2011) 615 final) koos moodustavad peamise õigusraamistiku ja aluse aruteludeks tulevase ühtekuuluvuspoliitika (2014–2020) kujundamise üle.

(2) Vt ka EMSK arvamus teemal „Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus – muudatused” (Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 53).

(3) Temaatilise kontsentreerumise põhimõte kiideti heaks EMSK arvamuses viienda ühtekuuluvusaruande kohta, ELT C 248, 25.8.2011, lk 68, punktid 2.2.5 ja 6.14. Komitee on juba kaua toonitanud vajadust haldus- ja raamatupidamismenetluste lihtsustamise järele, nt arvamuses, milles käsitleti tõhusat partnerlust ühtekuuluvuspoliitikas, ELT C 44, 11.2.2011, lk 1 ning samuti eelnimetatud arvamuses, ELT C 248, 25.8.2011.

(4) Ühtekuuluvuspoliitika eeskirjade lihtsustamist on käsitletud mitmetes EMSK arvamustes, vt ELT C 248, 25.8.2011, lk 68 ja ELT C 44, 11.2.2011, lk 1.

(5) Sellele põhimõttele on avaldatud toetust arvamustes (vt ELT C 248, 25.8.2011, lk 68 ja ELT C 44, 11.2.2011, lk 1) ning EMSK esindajate avalikes sõnavõttudes Gödöllös 2011. aasta juunis ja Gdanskis sama aasta oktoobris.

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/53

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja kasutamist”

(KOM(2011) 610 (lõplik))

2012/C 191/10

Raportöör: Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS

25. oktoobril 2011 otsustas Euroopa Parlament ja 27. oktoobril 2011 otsustas nõukogu vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 175 lõikele 3 ja artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja kasutamist”

COM(2011) 610 final – 2011/0272 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioon võttis arvamuse vastu 3. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25. ja 26. aprillil 2012. aastal (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 172 ja erapooletuks jäi 4.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee jagab komisjoni pühendumist Euroopa territoriaalse koostöö rühmitusele (ETKR) ning toetab uue määruse lähenemisviisi, mis muudab ETKRi tõhusamaks, lihtsamaks ja paindlikumaks vahendiks, mis aitab edendada Lissaboni lepinguga tõhustatud territoriaalset koostööd. Käesolev arvamus täiendab arvamust teemal „Ettepanek: määrus erisätete kohta, milles käsitletakse Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist seoses eesmärgiga „Euroopa territoriaalne koostöö” ” (1).

1.2 Komitee toetab seda, et kõnealuse määrusega tugevdatakse ETKRi õiguslikku vahendit üleeuroopaliste ühtsete lahenduste abil, ning leiab, et ETKRid on tulevikus olulised koostöö ja territoriaalse ühtekuuluvuse vahendid.

1.3 ETKRide jätkumine tulevikus on tagatud ning tänu määrusega sisseviidavatele muudatustele võimaldab see õiguslik vahend suuremat paindlikkust territoriaalsete ja valdkondlike poliitikameetmete rakendamisel.

1.4 Suurendatakse Euroopa piirkondade poliitilist kaalu. Komitee toetab täielikult seda, et ELi territoriaalse koostöö poliitika võimaldab piirkondlikel ametiasutustel täita uut rolli. Nõukogus osalevad liikmesriigid ning komitee loodab, et ka Euroopa piirkonnad kaasatakse asjakohaselt. Regioonide Komiteel ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on oluline institutsiooniline roll, millega nõukogu peab arvestama.

1.5 Tuleviku väljakutse on kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning kodanikuühiskond strateegia „Euroopa 2020” rakendamisse, mis nõuab eri valitsustasandite suurt koostööd.

1.6 Komitee on alati arvestanud mitmetasandilise valitsemise süsteemide lisaväärtusega. Seepärast toetab komitee selliste ETKRide loomist, mis võimaldavad kaasata kõik makropiirkonna, euroregiooni või piiriülese piirkonna pädevad sidusrühmad.

1.7 Mitmetasandilist valitsemist tuleks siiski tugevdada majandus- ja sotsiaalvaldkonna osapoolteosalusel. Seepärast soovib komitee, et määruse muutmisega lihtsustataks sotsiaalpartnerite ja teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide asjakohast osalemist Euroopa territoriaalse koostöö rühmitustes. Tänu kodanikuühiskonna osalusele paraneksid seosed ETKRide ja strateegia „Euroopa 2020” ja valdkondlike poliitikmeetmete vahel.

1.8 ETKRides osalevate riiklike, piirkondlike ja kohalike haldusametnike koolitamine ja nende hulgas toimuvad vahetused on üliolulised. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles soodustama ühiste koolitusprogrammide korraldamist, et parandada poliitilist juhtimist ja halduskorraldust.

1.9 Komitee leiab, et kõnealune määrus, mis on väga spetsiifiline, tuleb kiiresti nõukogus ja parlamendis heaks kiita, ootamata ära kogu ühtekuuluvuspoliitika paketi vastuvõtmist. Nii saaks määrus varem jõustuda.

2. Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus (ETKR)

2.1 Euroopa territoriaalse koostöö rühmitus on juriidiline üksus, mida kasutatakse koostööstruktuuride loomiseks Euroopa Liidu ametiasutuste vahel. Rühmitus loodi määrusega (EÜ) nr 1082/2006 programmiperioodiks 2007–2013 kehtestatud ühtekuuluvuspoliitika sätete raames.

2.2 Nimetatud programmiperioodil antakse seni ELi algatusest INTERREG kaasrahastatud koostööprojektidele ühtekuuluvuspoliitika eesmärgi staatus, seda nii piiriülese kui ka riikide- ja piirkondadevahelise koostöö puhul. Neist saab kolmas, Euroopa territoriaalse koostöö nimeline eesmärk.

2.3 Territoriaalset koostööd peetakse ühtekuuluvuse eesmärkide saavutamise üheks peamiseks vahendiks. Seepärast antakse sellele uus hoog ja suurendatakse selle rahalisi vahendeid. Kuid samuti tuleb võtta paralleelseid meetmeid, mille eesmärk on eemaldada selle arengut raskendavad takistused.

2.4 Praegu peavad ELi liikmesriikide ametiasutused, eelkõige kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, oma koostöötegevuse elluviimisel ületama mitmeid õigusnormide ja menetluste mitmekesisusest tulenevaid õiguslikke ja praktilisi takistusi, mis avaldavad negatiivset mõju selle tegevuse korraldamisele.

2.5 ETKRi loomise (2) määrus võeti vastu, et anda territoriaalses koostöös osalejatele uued vahendid nende takistuste ületamiseks ja territoriaalse koostöö projektide paremaks elluviimiseks.

2.6 See juriidiline üksus võimaldab ühiste (kas Euroopa Liidu kaasrahastamisega või ilma) territoriaalse koostöö projektide ja algatuste ümber koondunud asutuste rühmal saada iseseisvaks, rühmituses osalevatest asutustest erinevaks juriidiliseks isikuks ning osaleda enda nimel ELi õigustehingutes.

2.7 Pärast määruse viieaastast toimimist on Euroopa Komisjon sellest saadud tulemuste valguses esitanud ettepaneku kõnealust määrust muuta, kavandades muudatusi, millega selgitatakse, lihtsustatakse ja parandatakse ETKRi kasutamist.

3. ETKRi käsitlevat määrust (EÜ) nr 1082/2006 muutva määruse ettepanek

3.1 Täites võetud kohustust esitada aruanne kehtiva määruse kohaldamise kohta ning koostöös Regioonide Komiteega toimunud institutsioonide ja olemasolevate ETKRidega konsulteerimise tulemusena kinnitas Euroopa Komisjon, et ETKRid on hästi sobiv struktuur pikaajalise territoriaalse koostöö jaoks (3).

3.2 ETKRi juriidiline vorm annab territoriaalsele koostööle „ametliku raamistiku koos suurema õiguskindlusega ning ametlikuma aluse ja kindlama institutsioonilise struktuuri”.

3.3 Olemasolevate rühmituste antud tagasiside oli positiivne. Loodud on 26 ETKRi 15 liikmesriigi osalusel, koondades enam kui 550 kohalikku ja piirkondlikku omavalitsust.

3.4 Siiski on ilmnenud ka mitmeid puudusi, võib isegi öelda, et ETKRi „kasutamine on hetkel palju tagasihoidlikum, kui oleks võimalik”, ning nimetatud puudused on takistanud enamate ETKRide võimalikku asutamist. Määruse muutmisega kavatsetakse need probleemid lahendada.

3.5 Probleemid on seotud ETKRide loomise ja toimimisega ning nende asutamise ja muutmise menetluste aegluse ja keerukusega. Samuti on tekkinud soovimatuid olukordi juhul, kui riigiasutused ja piirkondlikud asutused on tõlgendanud eeskirju erinevalt ning kujunenud on erinevad tavad.

3.6 Nendesse rühmitustesse kuuluvate asutuste õiguslik ja korralduslik mitmekesisus ning nende erinev pädevus muudab raskeks kõigile osalejatele sobiva vormi leidmise.

3.7 Samuti on erinev määruse sätete kohaldamine eri valdkondades: piiratud või piiramata vastutuse kontekstis, ETKRi töötajate töötingimustes ning tööde ja teenuste tellimise süsteemis.

3.8 Samuti esineb raskusi kolmandate riikide kaasamisel, juhul kui oleks vaja luua rühmitus ühe liikmesriigi ja ühe kolmanda riigi asutuste vahel.

3.9 Samuti on erinevalt tõlgendatud määruse sisu, näiteks eraõiguslike asutuste osalemise puhul, kes peavad olema riigihanke mõistes ostjad.

4. Üldised märkused

4.1 Nii nagu komitee juba märkis määruse (EÜ) nr 1082/2006 üle konsulteerimise (4) raames, on ETKR kasulik ja väärtuslik vahend, mis võib aidata kaasa tõhusamale, aktiivsemale ja nähtavamale territoriaalsele koostööle.

4.2 Kuigi esineb riikidevahelisi erinevusi, on piirkondadel Euroopa Liidu tulevases valitsemissüsteemis väga oluline roll, mida institutsioonid peavad toetama.

4.3 Komitee tervitab uut määruse ettepanekut, mis parandab ja lihtsustab selle kasutamist ning muudab ETKRi piirkondade jaoks kasulikumaks vahendiks. Rühmitused vajavad vahendit, mis annaks Euroopa piirkondlikule koostööle stabiilse, struktureeritud ning juriidiliselt tõhusa ja toimiva aluse.

4.4 Uus määrus hõlbustab uute ETKRide asutamist ja parandab nende toimimist, sest tugevdatakse struktureeritud raamistikku, millel on täielik talitlusvõime ja mis võimaldab ületada riikidevahelise koostöö ees seisvad õiguslikud ja praktilised takistused. Määrusega luuakse spetsiaalsed korraldusüksused, mis tegelevad planeerimise, koordineerimise ja haldamisega.

4.5 Komitee leiab, et määrus tähendab uut sammu piiriülese ning riikide- ja piirkondadevahelise koostöö innustamisel.

4.6 Nii edendatakse ambitsioonikamat koostööd. ELi fondidest territoriaalse koostöö raames kaasrahastatavatele meetmetele antakse strateegilisem suund ning nende aluseks saab Euroopa ühishuvist tulenev lisaväärtus ja püsivus.

4.7 On soovitav, et tulevikus toimuks piirkondadevaheline koostöö strateegia „Euroopa 2020” raames ning et rõhutataks eesmärke luua tööhõivet, tõsta konkurentsivõimet, suurendada säästvust ning edendada koostööd ettevõtete, sh VKEde, ülikoolide ja tehnoloogiakeskuste jms vahel.

4.8 Komitee pooldab ka seda, et territoriaalne koostöö tugevdaks temaatilisi ja valdkondlikke algatusi piirkondade ja linnade vahel.

4.9 Komitee märgib, et ETKR võimaldab juba teha piirkondlike omavalitsuste vahel koostööd sellistes majandus- ja tehnoloogiavaldkondades, mis on asjakohased ka strateegia „Euroopa 2020” jaoks. Selline koostöö peaks olema nähtavam.

4.10 Komitee tunnustab nende eri väljundite väärtust, mida sellised koostöövahendid nagu ETKR annavad, alates INTERREGi projektidest kuni piiriüleste avalike teenuste või strateegiliste mitut valdkonda hõlmavate kavade loomiseni.

4.11 Komitee toetab Regioonide Komitee institutsioonilist rolli ETKRide järelevalves ja heade tavade levitamisel. Regioonide Komitee ETKRi platvorm peab jätkama oma tegevust ka pärast uue määruse vastuvõtmist.

4.12 Komitee soovib teha koostööd Regioonide Komiteega, et tagada kodanikuühiskonna ja sotsiaalpartnerite osalemine ETKRide järelevalves ja hindamisel. Komitee kutsub komisjoni üles koostama aruande uue määruse kohaldamise kohta ning majandus- ja sotsiaalvaldkonna ja kodanikuühiskonna osapoolte osalemise kohta ETKRides (5).

4.13 Komitee toetab ka ETKRide asutamise menetluse lihtsustamist tulevikus, samuti kokkulepete heakskiitmist kuue kuu jooksul, kuigi valitsused ei ole andnud oma selgesõnalist heakskiitu.

4.14 Komitee leiab, et ETKRid peavad olema väga mitmekesised, et hallata üldist majandushuvi pakkuvaid taristuid ja teenuseid nende kodanike huvides, kes elavad mitme liikmesriigi territooriumil.

4.15 Komitee märgib, et territoriaalsel koostööl, mille üks peaeesmärk on parandada majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust, on koht ka kõrgetasemeliste, ambitsioonikate ja poliitiliselt keerukate koostööalgatuste raames, nagu makropiirkonnad, euroregioonid ning vesikondade strateegiad integreeritud merenduspoliitikas.

4.16 Komitee märgib, et makropiirkondlik ja piirkondadevaheline koostöö koos ETKRide asjakohase toimimisega võib samuti täita rolli ELi valdkondlike eesmärkide saavutamisel. Ka strateegia „Euroopa 2020” saab kahtlemata täiendava hoo. Määrus peaks aitama kaasa ETKRide tihedamatele sidemetele ELi poliitikavaldkondade poliitiliste ja finantsvahenditega.

4.17 Komisjon ja liikmesriigid peavad aitama äärepoolseimatel piirkondadel ja ülemereterritooriumidel kasutada ETKRe, sealhulgas koos oma naabriks olevate kolmandate riikidega.

4.18 Arvestades ETKRi kasutamise vabatahtlikkuse põhimõtet, kutsub komitee komisjoni üles tegutsema ettenägelikumalt, et soodustada, lihtsustada ja täiendada ETKRe, mis peavad olema seotud Euroopa Liidu strateegiliste eesmärkidega.

5. Konkreetsed märkused

5.1 Komitee peab asjakohaseks käsitlust, mida Euroopa Komisjon määruse muutmise ettepanekus kasutab. Komitee juhib tähelepanu sellele, et ETKRid peavad olema lihtsalt kasutatavad, nii et iga liikmete rühm saab kujundada ETKRi ja selle ülesanded vastavalt oma olemusele, sest igal liikmete rühmal on oma eriomane olukord ja tingimused. Samuti peab ETKR olema võimeline täitma rühmituse koostööeesmärke.

5.2 Praegu ei kasuta paljud Euroopa piirkonnad võimalusi, mida pakub Euroopa Liidu õigus ETKRide juriidilise üksuse kaudu koostööks piirkondade vahel ELi regionaalpoliitika raames. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles tegema suuremaid jõupingutusi kõnealuse vahendi tutvustamiseks ja edendamiseks piirkondlikes ametiasutuses ja kodanikuühiskonnas.

5.3 Lihtsustamise põhimõte, mida komisjon tahab juurutada tulevases ühtekuuluvuspoliitikas ja seeläbi ka Euroopa territoriaalses koostöös, peab kehtima ka selle eri vahendites, eelkõige ETKRis.

5.4 Komitee märgib, et õiguslik, halduslik ja menetluslik keerukus avaldab eemaletõrjuvat mõju territoriaalse koostöö osapooltele, eelkõige neile kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, kelle haldusvahendid on kasinamad ja ressursid väiksemad.

5.5 Aeglane haldusmenetlus ETKRi loomisel ja vajadus seda menetlust iga uue liikme lisandumisel korrata ei ole kooskõlas koostöö jaoks vajaliku dünaamilisusega ning takistab ETKRi kasutamist. Komitee väljendab heameelt selle üle, et need probleemid lahendatakse uue määrusega.

5.6 Paindlikkus on veel üks omadus, mida soovivad ja mille poole püüdlevad asutused, kes tahavad luua koostööstruktuuri, mis võimaldaks kohandada selle korraldust ja ülesandeid oma konkreetsete vajaduste ja omadustega.

5.7 Komitee teeb Euroopa Komisjonile ettepaneku käivitada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste töö lihtsustamiseks hindamis-, koolitus- ja kogemuste vahetuse süsteem, mis hõlbustaks kokkulepete ja põhikirjade koostamist.

5.8 Komitee peab ebapiisavaks meetmeid, mis on võetud ETKRide haldusasutuste vahelise digitaalse killustatuse vältimiseks. Oluline on tagada omavahel seotud, interaktiivsete ja ELi programmi ISA (6) kaudu ligipääsetavate piirkondlike haldusasutuste süsteem. Sellega toetataks mitmetasandilise valitsemise süsteemide lisaväärtust ning kõigi makropiirkonna, euroregiooni või piiriülese piirkonna asjaomaste osalejate kaasamist.

5.9 Komitee toetab ettepanekut, et ETKRi personalile kehtivad töönormid ja sotsiaalkindlustuse eeskirjad, samuti töötajate värbamise ja personalihalduse eeskirjad kehtestataks kokkuleppes.

5.10 Komitee juhib tähelepanu ETKRis toimuvale mitmetasandilisele valitsemisele, kus eri piirkondadest, riikidest ja asutustest pärit liikmed moodustavad koostöösuhtes valitsus- ja haldusorganid. Komitee soovitab siiski kaasata ka sotsiaalpartnerid ja teised kodanikuühiskonna osalejad.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 49.

(2) Vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 159, mis on nüüd ELi toimimise lepingu artikkel 175, milles sätestatakse fondideväliste erimeetmete vastuvõtmine, et saavutada majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärk.

(3) Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Määruse (EÜ) nr 1082/2006 (Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta) kohaldamine”, COM(2011) 462 final.

(4) Komitee arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa piiriülese koostöö rühmitus (EGCC)”, ELT C 255, 14.10.2005, lk 76.

(5) Komitee arvamus „Kuidas edendada tõhusat partnerlust ühtekuuluvuspoliitika programmide juhtimisel”, ELT C 44, 11.2.2011, lk 1.

(6) Euroopa haldusasutuste koostalitlusvõime alased lahendused.

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/57

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa pangakonto arestimise määrus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades”

(KOM(2011) 445 (lõplik))

2012/C 191/11

Raportöör: Jorge PEGADO LIZ

Nõukogu otsustas 14. septembril 2011 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa pangakonto arestimise määrus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades”

COM(2011) 445 final – 2011/0204 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.–26. aprillil 2012 (26. aprilli istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee väljendab heameelt esitatud määruse ettepaneku üle, mille juures on ainus halb seik, et see hilines võrreldes 2006. aasta rohelise raamatuga pangakontode arestimise kohta.

1.2 Sellegipoolest on komitee seisukohal, et ettepanekuga peaks kaasnema samaaegne – või loogiliselt esitatud ettepanekule eelnema pidanud – algatus võlgnike kontode läbipaistvuse kohta, nagu on sätestatud vastavas 2008. aasta rohelises raamatus võlgniku vara läbipaistvuse kohta.

1.3 Komitee väljendab rahulolu selle üle, kuidas komisjon suutis tehniliselt väga keerulises valdkonnas välja pakkuda õiguskorra, millega saavutatakse asjaomaste eri huvide õige tasakaal ja eri sidusrühmade õiguste õiglane tasakaalustatus.

1.4 Komitee on rahul, et komisjon võttis olulises osas vastu komitee soovitused arvamuses eespool viidatud rohelise raamatu kohta, nimelt soovituse laiendada eset pangakontodel hoiustatavalt rahalt ka teistele finantsinstrumentidele, näha ette selle kasutamine pärast täitedokumendi saamist, määrata kohtu pädevus kindlaks laialt, mitte arvestada nõude sisse muid summasid peale võlgnetava ja tagasi maksmata summa ja selle pealt kogunenud viiviseintressi ning täitedokumendis tunnustatud kulude ning ühtlasi määrata selgelt kindlaks selle meetme peale kaebamise ja selle vaidlustamise kord ja lubatud õiguskaitsevahendid, et tagada menetluse seaduslikkus ja hageja, kostja või kolmandate isikute õigused.

1.5 Komitee väljendab eelkõige heameelt, et on selgelt otsustatud alternatiivse või fakultatiivse korra kasuks, valitud ELi õigusaktiks määrus, mis tagab paremini siseturu väljakujundamise, selle rakendamise ainult piiriülestes olukordades ja lõpuks, et on õigesti valitud õiguslik alus (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõige 2), nagu komitee oli soovitanud. Peale selle soovitab komitee vastu võtta asjakohase, lihtsa ja kulude/kasumi suhtes proportsionaalse korra – neid nõudeid eeldavad mehhanismi piiriülene iseloom ja vahendid, mida nõutakse kõikidelt selle kasutajatelt või sellega vastandatud isikutelt.

1.6 Komitee ei ole pealegi täielikult veendunud, et see meede on tingimata vajalik, eriti arvestades, et Ühendkuningriik sellega ei ühine, ning arvestades tõsiasja, et ebakindlus menetluse kogukulu suhtes ja pädeva välismaise kohtu väljaselgitamine jäävad edaspidigi takistuseks iseäranis väikeettevõtete jaoks. Komitee ei ole samuti täielikult veendunud ettepaneku vastavuses subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, arvestades, et Brüsseli I määruse läbivaatamisel kavatsetakse kaotada välisriigi kohtuotsuste täidetavaks tunnistamise menetlus (exequatur), ja samuti, et mõjuhinnangust oodatavate tulemuste hinnangud ei ole täpsed.

1.7 Lõpuks on komitee seisukohal, et paljud sätted tuleb sisuliselt läbi vaadata ja neid saab parandada, muutes neid selgemaks, vähem mitmetähenduslikuks ja tõhusamaks selle osas, mis nendega ette nähakse ja mis sätestatakse, parandades ka tõlke- ja kirjavead, ning soovitab seega komisjonil võtta arvesse komitee erimärkusi.

2. Ettepaneku mõte ja taust

2.1 Esitatud määruse ettepaneku teeb komisjon jätkuks oma 2006. aasta rohelisele raamatule pangakontode arestimise kohta, (1) tehes ettepaneku luua ELi õiguskorras määruse abil alternatiivina riikides kehtivatele menetlustele õiguskaitsevahend – Euroopa pangakontode arestimise määrus, et saaks kiiresti ja väheste kuludega arestida rahaliste nõuete võlgnike pangakontosid tsiviil- ja kaubandusasjades, et vältida pangakontodel hoiustatavate vahendite väljavõtmist või raha ülekandmist mis tahes ELi territooriumi osas, kui ükskõik milline nende isiku- või varaelementidest asub enam kui ühes liikmesriigis (piiriülene toime artikli 3 tähenduses), igat liiki kohtutes.

2.2 See kord on kehtestatud fakultatiivsena (teine kord, mida üldiselt tuntakse „28. korrana”) alternatiivselt või paralleelselt liikmesriikides kehtivate sama laadi ja sama otstarbega ettevaatusmeetmetega.

2.3 Ettepanekus kavandatud korrast jäävad eri põhjustel välja:

a)	maksu-, haldus- ja tolliküsimused;

b)	pankrotimenetlused, äriühingute likvideerimismenetlused, kompromissi tegemise ja analoogsed menetlused;

c)	sotsiaalkindlustus;

d)	vahekohtumenetlused;

e)	konto asukoha liikmesriigi seaduste kohaselt arestimatuks tunnistatud pangakontod;

f)	väärtpaberiarveldused, mis on määratud kooskõlas direktiivi 98/26/EÜ (2) artikliga 10.

2.4 Seevastu kohaldatakse seda abieluvararežiimide, pärimisasjade ja registreeritud kooselust tulenevate varaliste tagajärgede suhtes (3).

2.5 Euroopa pangakonto arestimise otsust võib taotleda ja teha eri ajahetkedel:

a)	enne kostja vastu süüdimõistmiseks või otsuse täideviimiseks kohtumenetluse algatamist;

b)	kohtumenetluse igas etapis;

c)	pärast kostja vastu süüdimõistva kohtuotsuse või muu päritoluriigis täitmisele pööratava, aga konto asukohariigis veel mitte täitmisele pööratava dokumendi saamist;

d)	pärast täitedokumendi saamist, mis on konto asukohariigis juba täitmisele pööratav.

2.6 Kolmel esimesel juhul kohaldatakse I jao sätteid (artiklid 6–13); neljandal juhul kohaldatakse II jagu (artiklid 14 ja 15); III jagu (artiklid 16–22) sisaldab kõikidele juhtudele ühiseid menetluslikke sätteid.

2.7 3. peatükis sätestatakse põhimõte, et välisriigi kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise menetlus ei ole absoluutses tähenduses vajalik (artikkel 23) ja reguleeritakse üksikasjalikult, kuidas tagada Euroopa pangakonto arestimise otsuste tegelik täitmine, kehtestades eri osalejate (pangad, kohtud, asjaomased riikide ametiasutused, kostjad, hagejad, teised konkureerivad võlausaldajad ja kahjustatud kolmandad isikud) õigused ja kohustused.

2.8 4. peatükis (artiklid 34–40) reguleeritakse õiguskaitsevahendeid reageerimisest Euroopa arestimismääruse tegemisest keeldumise vastu (artikkel 22) Euroopa arestimismääruse läbivaatamiseni selle eseme muutmiseks/piiramiseks, arestimismääruse kustutamiseks, tühistamiseks või peatamiseks ja lõpuks edasikaebamiseni tavalise või erakorralise kaebusega, milleks pooltele säilivad muutumatuna kehtivate riiklike õigusaktidega antud õigused (artikkel 37). Selles reguleeritakse ka tagatisdeposiidi või samaväärse garantii andmist Euroopa arestimismääruse täitmise peatamiseks.

2.9 Lõpuks nähakse ettepaneku 5. peatükis ette kehtestatud korra üldsätted, millest võib esile tuua advokaadi kaudu esindamise mittekohustuslikkuse, kulud ja tähtajad.

2.10 Peale selle kehtestatakse arestimismääruse seosed teiste ELi õigusaktidega ja teiste vaikimisi kohaldatavate siseriiklike õigusnormidega, samuti liikmesriikide kohustused selleks, et tagada mehhanismi tõhus ja õigesti kohaldamine.

2.11 Komisjoni läbi viidud eelnevast (ex ante) mõjuhinnangust tuleneb kokkuvõttes, et

a)	piiriülesed lootusetud võlad ulatuvad 1 120 kuni 2 000 miljoni euroni aastas;

b)	õigusest elatisele tulenev võlgnevus võib hinnanguliselt olla 268 miljonit eurot aastas;

c)	piiriülestes äritehingutes hästi kindlaks määramata võlad on 55 tuhande miljoni euro ringis aastas;

d)	ainult 11,6 % ettevõtjatest üritas võlgu riigiväliselt sisse nõuda pangakonto arestimise riigisisese määruse kaudu;

e)	hinnanguliselt toimus aastas 34 000 pangakontode arestimist seoses piiriüleste võlgadega, mis moodustasid 640 miljonit eurot.

Sama hinnangu kohaselt võib Euroopa arestimismäärus

a)	tagada igal aastal täiendavalt lootusetute võlgade sissenõudmise summas 373 - 600 miljonit eurot;

b)	hinnanguline kulude kokkuhoid piiriüleses kaubanduses tegevate ettevõtjate jaoks on 81,9–149 miljonit eurot aastas.

3. Üldised märkused

3.1 Õigusküsimuste peadirektoraat on meid juba ammu harjutanud hästi vormistatud, kontseptuaalselt kvaliteetsete ja väga selgete tehnilis-juriidiliste tekstidega, andes nii oma panuse „paremasse õigusloomesse” ning õigusalasesse kindlustundesse ja õiguskindlusse.

3.2 Siin vaadeldav ettepanek ei ole erand ja seega väljendab komitee heameelt selle esitamise üle, mille ainsaks puuduseks on hilinemine.

3.3 Teiselt poolt suutis komisjon tehniliselt väga keerulises valdkonnas välja pakkuda õiguskorra, millega saavutatakse asjaomaste eri huvide õige tasakaal ja eri sidusrühmade õiguste õiglane tasakaalustatus, mis on pealegi hoolikalt kaalutud üksikasjalikus ja hästi struktureeritud ettepanekuga koos esitatud mõjuhinnangus ja mida komitee oli tungivalt palunud.

3.4 Lisaks võttis komisjon olulises osas vastu soovitused, mis komitee tegi oma arvamuses (4) eespool viidatud rohelise raamatu kohta võlgniku vara läbipaistvuse kohta (COM(2008) 128 final), ehk näiteks soovituse näha ette arestimismääruse kasutamine pärast täitedokumendi saamist (2. jagu) või määrata kohtu pädevus kindlaks laialt (artikkel 6), või mitte arvestada nõude sisse muid summasid peale võlgnetava ja tagasi maksmata summa ja sellelt kogunenud viiviseintressi ning täitedokumendis tunnustatud kulude (nagu advokaaditasud või muud kulud), või määrata selgelt kindlaks selle meetme peale kaebamise ja selle vaidlustamise kord ja lubatud õiguskaitsevahendid, et tagada menetluse seaduslikkus ja hageja, kostja või kolmandate isikute õigused.

3.5 Teiselt poolt võttis komisjon arvesse ka olulise osa selles valdkonnas hiljuti tehtud Euroopa Parlamendi soovitusi, (5) mis on samuti kiiduväärt.

3.6 Komitee väljendab eelkõige heameelt selle üle, et on selgelt otsustatud alternatiivse või fakultatiivse korra kasuks – nagu komitee oli soovitanud –, mis jätab hagejatele alles võimaluse soovi korral valida siseriiklikud õigusaktid; et on valitud ELi õigusaktiks määrus, mis tagab paremini õigusaktide ühtlustamise, mis on siseturu väljakujundamiseks tingimata vajalik, ja õigusaktide ühetaolisema rakendamise liikmesriikides, mis tagab suurema õigusalase kindlustunde ja õiguskindluse, nagu komitee oli samuti soovitanud; selle korra rakendamise ainult piiriülestes olukordades ja lõpuks, et on õigesti valitud õiguslik alus (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõige 2).

3.7 Komitee väljendab samuti heameelt selle üle, et meetme eset on laiendatud pangakontodel hoiustatavalt rahalt ka teistele finantsinstrumentidele, (6) nagu komitee oli soovitanud.

3.8 Üks aspekt, milles komitee ei ole siiski veendunud, on meetme tingimata vajalikkus ja vastavus subsidiaarsuse põhimõttele.

3.8.1 Kõigepealt nimelt seetõttu, et komisjon ise tunnistab, et teoreetiliselt saaks sama tulemuse saavutada teisiti.

3.8.2 Seejärel sellepärast, et kui arvestada, et Brüsseli I määruse läbivaatamine on kindel nii, nagu komisjon soovitas ja komitee pooldab, on sellega põhiküsimus välisriigi kohtuotsuse täidetavaks tunnistamisest lahendatud.

3.8.3 Lõpuks sellepärast, et ei ole kindel, et eespool nimetatud hästi väljatöötatud mõjuhinnangus on ikka täies ulatuses analüüsitud ja nõuetekohaselt hinnatud lisakulusid seoses uue kohtumenetluse kehtestamisega kõikide liikmesriikide õiguskorras selle menetluse rakendamise kõikides aspektides seoses ettevõtjate ja tarbijate teavitamisega; kohtunike, advokaatide, kohtutäiturite ja üldiselt teiste avalike haldusasutuste ja konkreetselt õiguskaitseasutuste töötajate väljaõpetamisega, lisaks täiendavatele kuludele seoses kohtustruktuuride toimimisega, mitmesuguste vormide käsitlemisega 23-s ELi keeles, mida ei ole seetõttu võimalik võrrelda kulude ja kasude seisukohast ettevõtjate kokkuhoiu prognoosiga ja eeldatava täiendavalt sissenõutava võlgade summaga, mis jääb hinnanguliselt vahemikku 373–600 miljonit eurot. Lisaks jäävad edaspidigi takistuseks ebakindlus menetluse kogukulu suhtes ja pädeva välismaise kohtu väljaselgitamine. Äriühingutele, iseäranis väikeettevõtetele võiks see mõjuda kahjulikult.

3.9 Teiselt poolt on komitee jätkuvalt seisukohal, et selle algatusega peaks igal juhul kaasnema paralleelne algatus, nagu soovitab ka Euroopa Parlament, kui isegi mitte loogiliselt praegusele algatusele eelnema pidanud algatus võlgnike vara läbipaistvuse kohta, ning komitee ei saa endiselt aru, miks komisjon esitab esmajärjekorras (või ainult) siin vaadeldava ettepaneku ja mitte teise.

3.10 Lõpuks ei saa komitee jätta avaldamata kahetsust mitte üksnes Taani seisukoha pärast, et tema selle mehhanismiga oma tuntud põhimõtteavalduse kohaselt ei ühine, vaid eelkõige Ühendkuningriigi väljakuulutatud otsuse pärast, et ka see riik ei ühine, kui on teada, et just sellel liikmesriigil puudub samasisuline kohtumehhanism, ja on teada, et üks peamisi mureküsimusi, mis tuli välja rohelise raamatu arutelus, oli just see lünk anglosaksi kohtusüsteemis.

4. Erimärkused

4.1 Artikli 2 lõike 2 punkt c

Vahekohtumenetluste väljajätmist tuleb selgitada, nii et see ei kahjustaks olukordi vahekohtutes, mis teevad paljudes liikmesriikides otsuseid, mis kujutavad endast samal tasemel täitedokumenti nagu üldkohtute kohtuotsused.

4.2 Artikli 2 lõige 3 ja artikkel 32

Ei ole olemas arestimisele mittekuuluvaid kontosid, vaid tulu- või sissetulekusummad, mis ei kuulu arestimisele.

4.3 Artikli 4 lõige 1 ja artikkel 29

Arvestades olukorra delikaatsust, tuleb mõisted „pangakonto, millel kolmas isik hoiab vahendeid kostja nimel” ja „pangakonto, millel kostja hoiab vahendeid kolmanda isiku nimel” paremini määratleda ja selgitada, et ei oleks kahtlusi nende ulatuses, mis võib kahjustada kolmandate isikute õigusi.

4.4 Artikli 7 lõike 1 punkt a

Selle punkti tõlge ei ole kõikides keeleversioonides kooskõlas.

4.5 Artikli 8 lõike 2 punkt f

Vähemalt portugalikeelses versioonis on viide „artikli 17 lõike 1 punktile b” vale; see tuleb parandada viiteks „artikli 7 lõike 1 punktile b”.

4.6 Artikkel 13

Sellise olemusega korras, mida tahetakse kehtestada, ei tohi jätta liikmesriikide otsustada erinevate tähtaegade kehtestamist, sest nii ei ole tagatud ühetaolisus ja see tekitab kindlusetust.

4.7 Artikli 20 lõige 1

„Võivad [need asjaomased kohtud] teha koostööd” asemel peab olema, et kohtud „peavad [need asjaomased kohtud] tegema koostööd”.

4.8 Artikli 25 lõige 1

Mõiste „põhjendamatu viivituseta” on ebamäärane ja ohtlik; see tuleb asendada kindla miinimumtähtajaga, näiteks „järgmisel tööpäeval”.

4.9 Artikli 27 lõige 3

Võimalust kasutada turvalisi elektroonilisi sidevahendeid tuleks laiendada kõikide mehhanismide toimimisele, sealhulgas kohtutevahelistele suhetele, komisjoni e-õiguse programmi raames. Sellega võidetakse menetluste kiiruses.

4.10 Artikkel 41

Lõppu tuleb lisada: „välja arvatud juhtudel, kus pädeva kohtu riigisisese õigusega on advokaadi kaudu esindamine kohustuslik”.

4.11 Artikkel 44

Seda artiklit võidakse tõlgendada erinevalt ja see võib tekitada kindlusetust menetluste toimimises. Artikkel tuleb välja jätta.

4.12 Tähtaegade kindlaksmääramine

Ettepaneku eri artiklites määratakse erinevalt kindlaks tähtajad. Räägitakse nii „kalendripäeva[dest]” (artikkel 21) kui ka „tööpäeva[dest]” (artikli 24 lõike 3 punkt c, artikkel 27) kui ka lihtsalt „päevadest” (artikli 35 lõige 4). Kindluse huvides tuleks tähtaegade määratlus ühtlustada.

4.13 Lisad ja artikkel 47

Lisade sisu ja eelkõige keeli, milles neid tuleb kasutada, ja vajadust lisad tõlkida, et tagada nendest õigesti arusaamine, tuleb põhjalikumalt uurida ja eelnevalt praktikas katsetada. Sama kehtib täiendavate tõendite ja suuliste ütluste kohta (artikkel 11).

Brüssel, 26. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) COM(2006) 618 final, 24.10.2006.

(2) EÜT L 166, 11.6.1998, lk 45.

(3) Vt määrust (EL) 1259/2010 (ELT L 343, 29.12.2010, lk 10) (ROOMA III) (abielulahutus ja lahuselu), määrust (EÜ) 44/2001 (EÜT L 12, 16.1.2001, lk 1) (tsiviil- ja kaubandusasjad), määrust (EÜ) 2201/2003 (ELT L 338, 23.12.2003, lk 1) (abielu), määruse ettepanekut COM(2011) 127 final, 16.3.2011 (registreeritud kooselu) ja määruse ettepanekut COM(2011) 126 final, 16.3.2011 (abieluvararežiimid); vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamusi: ELT C 325, 20.12.2006, lk 65 (lapse õigused), ELT C 325, 20.12.2006, lk 71 (abielu), ELT C 44, 11.2.2011, lk 148 (pärimine ja testamendid) ja ELT C 376, 22.12.2011, lk 87 (registreeritud kooselust tulenevad varalised tagajärjed).

(4) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamused: ELT C 10, 15.1.2008, lk 2 ja ELT C 175, 28.7.2009, lk 73.

(5) Omaalgatuslik raport A-7 0147/2011, 14.4.2011, raportöör Arlene McCarthy; Euroopa Parlamendi 10. mai 2011. aasta resolutsioon (TA (2011) 0193).

(6) Nagu on kindlaks määratud direktiivi 2004/39/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis 17 ja I lisa C jaos (ELT L 145, 30.4.2004, lk 1).

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/61

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit”

(KOM(2011) 778 (lõplik))

ja „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa avaliku huvi üksuste kohustusliku auditiga seonduvate erinõuete kohta”

(KOM(2011) 779 (lõplik))

2012/C 191/12

Raportöör: Peter MORGAN

13. detsembril 2011 otsustas Euroopa Parlament ja 26. jaanuaril 2012 Euroopa Liidu Nüukogu konsulteerida vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 50 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit”

COM(2011) 778 final – 2011/0389 (COD).

15. detsembril 2011 otsustas Euroopa Parlament ja 26. jaanuaril 2012 Euroopa Liidu Nõukogu konsulteerida vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa avaliku huvi üksuste kohustusliku auditiga seonduvate erinõuete kohta”

COM(2011) 779 final – 2011/0359 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.-26. aprillil 2012 (26. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 110, vastu hääletas 18, erapooletuks jäi 63.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ootas, et auditi poliitikavaldkonna rohelist raamatut käsitleva komitee arvamuse (1) järel ajakohastatakse kehtivat raamatupidamise aastaaruannete kohustuslikku auditit käsitlevat direktiivi 2006/43/EÜ (2). Antud juhul teeb komisjon ettepaneku uuendada direktiivi osaliselt ning võtta vastu ülejäänud osa reguleeriv määrus.

1.2 Komitee pooldab direktiivi eelnõu. Kõnealune direktiivi eelnõu on kooskõlas komitee arvamusega asjaomase rohelise raamatu kohta. Komitee toetab ka paljusid määruse aspekte.

1.3 Näib, et põhjusi, miks soovitakse valida just see õigusakti vorm, on kaks: põhjalike muutuste tegemine audititurul ning ettevõtjate audititesse ja ettevõtte juhatuse ja auditikomisjoni suhetesse puutuvate menetluste väga põhjalik kirjeldamine.

1.4 Vähe on arvesse võetud komitee soovitust viia auditi reform kooskõlla soovitustega äriühingute üldjuhtimise kohta. Puudub arutelu selle üle, kuidas vannutatud audiitorid või auditikomiteed peaksid parandama sidusrühmade ja aktsionäride suhtlust.

1.5 Komisjon teeb ettepaneku teha audititurul põhjalikke muudatusi, kehtestades vannutatud audiitorite kohustusliku rotatsiooni kuue aasta järel ja struktuurilised sätted, mis hõlmaksid kutsetegevusväliseid teenuseid, mille eesmärk on piirata teatud liikmesriikides teatud audiitorühingute turuosa.

1.6 Selle asemel, et reguleerida audititurgu määrusega, soovitas komitee viidata konkurentsiametitele. Kõnealustel asutustel on võimalik teha terviklikke majandushinnanguid ja pakkuda välja sobivaid abinõusid. Paari kuu eest anti Ühendkuningriigis üks juhtum üle sealse konkurentsiameti pädevusvaldkonda. Nagu on esile toodud komitee rohelise raamatu teemalistes arvamuses, julgustab komitee Saksamaad ja Hispaaniat samasuguseid samme astuma. Kuid sellele vaatamata on komitee arvamusel, et kõnealune määrus võimaldab suuremat sidusust Euroopa avaliku huvi üksuste kohustuslikus auditis, mis oleks komitee arvates finantsstabiilsuse ja siseturu tugevdamise seisukohalt väga oluline.

1.7 Rohelise raamatu teemalises arvamuses ei toetanud komitee vannutatud audiitorite kohustuslikku rotatsiooni. Selle asemel tegi komitee ettepaneku korraldada lepingule uus hankemenetlus kuue kuni kaheksa aasta järel. Pärast uute ettepanekute kaalumist jääb komitee oma seisukohale kindlaks, kuid kiidab heaks määruse muud aspektid. Kuna kõige olulisem auditeerimispartner peab roteeruma iga seitsme aasta järel, teeb komitee ettepaneku, et kohustusliku uue hankemenetluse periood peaks samuti olema seitse aastat.

1.8 Oma arvamuses rohelise raamatu kohta esitas komitee väga selgelt oma seisukoha kutsetegevusväliste teenuste kohta: vannutatud audiitorid ei tohiks pakkuda oma klientidele ühtegi teenust, mis võib põhjustada vannutatud audiitori huvide konflikti ehk teisisõnu olukorda, et audiitor kontrollib iseenda tööd. Samas peaks vannutatud audiitoritel olema võimalus pakkuda kõiki kutsetegevusväliseid teenuseid klientidele, kellele nad audititeenust ei paku. Audiitorite omandatud kogemused tuleksid kasuks nii neile klientidele, kellele osutatakse audititeenust, kui ka ülejäänud klientidele.

1.9 Komitee ei nõustu ettepanekuga ainult auditit teostavate ettevõtete kohta. Valemist, mille järgi otsustada, millal ei ole audiitorühingul luba pakkuda ühtegi kutsetegevusvälist teenust, tuleks loobuda. Komisjon tunneb muret võimalike ohtude pärast, mis tulenevad sellest, et kolmes piirkonnas domineerivad turul üksikud audiitorühingud. Komitee soovitab komisjonil tegeleda nende üksikute juhtumitega kas otse või vastavate pädevate asutuste ja/või konkurentsiametite kaudu.

1.10 Nagu igas komitee arvamuses, soovitatakse ka siin arvesse võtta väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate olukorda. Kui väikese või keskmise suurusega ettevõtjal on börsil noteeritud aktsiaid, tõlgendatakse ettevõtjat avaliku huvi üksusena ja seega tuleb tal täita määruse ulatuslikke ja rangeid sätteid, mis on selgelt mõeldud pankade auditeerimiseks. Punkt 4.1.1 sisaldab Londoni börsil noteeritud ettevõtete analüüsi. London on väikestele ettevõtetele omakapitali pakkumises enam arenenud kui teised ELi börsid. Omakapital on paindlikum kui pangalaenud. Pooled Londonis noteeritud ettevõtted tuleks selle määruse kohaldamisalast välja arvata või neile tuleks erand luua, sama kehtib mujal Euroopas noteeritud VKEde kohta.

1.11 Eelkõige rõhutab komitee, et artikli 14 lõige 2 piirab rangelt ülesanded, mille täitmist sidusrühmad muidu oleksid kohustusliku auditi läbiviijalt oodanud, ja seega tekib küsimus, missugune peaks olema auditi roll.

1.12 Määruses käsitletakse ka tööeetika, raamatupidamise ja kvaliteediga seonduvaid nõudeid, mis kõnealusel tegevusalal juba toimivad, ega viidata vastavate standardite arengule. Kas komisjon ei soovi nende organite tööd arvesse võtta?

1.13 Kokkuvõttes pooldab komitee täielikult direktiivi läbivaatamist ja leiab, et määruses on palju sellist, mida ta võib toetada. Komitee tunneb suurt muret määruse kohaldatavuse pärast VKEdele, soovitab radikaalsemad ettepanekud veel üle vaadata.

2. Sissejuhatus

2.1 Käesolevas arvamuses vastatakse komisjoni kahele paralleelsele ettepanekule: määrus avaliku huvi ettevõtete finantsaruannete auditite kvaliteedi parandamiseks ja direktiiv kohustuslike auditite ühtse turu tõhustamiseks. Kõnealused ettepanekud töötati välja pärast põhjalikku rohelisel raamatul „Auditi poliitikavaldkond: kriisi õppetunnid” (3) põhinevat konsultatsiooni. Komitee esitas komisjoni rohelise raamatu kohta põhjaliku seisukoha ja käesolevas arvamuses lähtutakse sellest seisukohast.

2.2 Olemas on auditidirektiiv (2006/43/EÜ) (4). Komisjon teeb ettepaneku muuta kõnealust direktiivi uue direktiiviga ja tõhustada avaliku huvi üksuste auditit uue määrusega. Seepärast teeb komisjon ettepaneku jätta direktiivist 2006/43/EÜ (5) välja avaliku huvi üksuste kohustuslikku auditit puudutavad sätted ja reguleerida avaliku huvi üksuste kohustuslikku auditit uue määrusega.

2.3 Kõik, mida komitee sooviks öelda auditi ühiskondliku rolli kohta, auditi rolli kohta finantskriisi ajal, audititeenuse turu kohta jne, on kirjas komitee rohelise raamatu teemalises arvamuses. Käesolevas arvamuses keskendutakse uute õigusaktide ettepanekutes esitatud üksikasjadele.

3. Komitee seisukoht direktiivi kohta

3.1 Peamised kohustusliku auditi direktiivi tehtavad muudatused on järgmised.

3.1.1

Jaotus kohustusliku auditi direktiivi ja täiendava õigusakti vahel, milles käsitletakse avaliku huvi üksuste kohustusliku auditi eritingimusi.

3.1.2

Mõiste „kohustuslik audit” määratlus, et võtta arvesse uut raamatupidamisarvestuse direktiivi.

3.1.3

Omandiõigust käsitlevate eeskirjade muutmine.

Liikmesriigid ei peaks enam nõudma, et teatav minimaalne osa kapitalist audiitorühingus oleks vannutatud audiitorite või audiitorühingute omanduses, tingimusel, et vaid vannutatud audiitoritel või audiitorühingutel on mõju auditi arvamuste väljastamisele. Siiski peaksid liikmesriigid olema võimelised otsustama, kas selline väline osalus kapitalis on asjakohane, võttes seejuures arvesse riigisiseseid asjaolusid.

3.1.4

Audiitorühingute pass.

3.1.5

Vannutatud audiitorite pass ja nende tingimuste „pehmendamine”, mille alusel tunnustatakse vannutatud audiitorit muus liikmesriigis.

3.1.6

Nõuded pädevatele asutustele teha koostööd haridusalaste nõuete ja sobivustesti puhul.

3.1.7

Auditeerimisstandardid ja auditi aruandlus.

3.1.8

Uued eeskirjad seoses pädevate asutustega.

Komitee pooldab liikmesriikide pädevate asutuste loomist, kes oleksid riiklikud sõltumatud reguleerijad ja järelevalve teostajad ning ESMA partnerid riiklikul tasandil. Siiski seal, kus pädevad sõltumatud järelevalveasutused (sh revidentide ja audiitorite kojad) liikmesriikides juba korralikult töötavad, peab komitee õigeks nende asutuste võrdväärse kaasamise uude järelevalvevõrgustikku selle asemel, et neid kõrvale heita.

3.1.9

Selliste lepinguklauslite keelustamine, mis mõjutavad vannutatud audiitorite või audiitorühingute ametisse nimetamist.

3.1.10

Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate kohustusliku auditi erieeskirjad.

3.2 Komitee toetab kõiki neid muudatusi. Enamik neist on kooskõlas komitee arvamusega rohelise raamatu kohta.

4. Komitee seisukoht määruse kohta

Selles osas järgitakse määruse ülesehitust. Esitatud on eelnõu teksti oluline osa või selle kokkuvõtte, millele järgnevad vajalikud selgitused komitee seisukoha kohta.

I JAOTIS: REGULEERIMISESE, REGULEERIMISALA JA MÕISTED

4.1 Artiklid 1 kuni 3 – Reguleerimisese, reguleerimisala ja mõisted

„Määrust kohaldatakse avaliku huvi üksuste kohustuslikku auditit teostavate audiitorite suhtes ning auditeeritavate avaliku huvi üksuste suhtes, nt eeskirjad, mis käsitlevad auditikomiteed, mis avaliku huvi üksuses peab olema. Finantssektori arenedes luuakse liidu õiguse alusel uusi finantseerimisasutuste kategooriaid ning seega on asjakohane, et avaliku huvi üksuse määratlus hõlmaks ka investeerimisühinguid, makseasutusi, vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeerimiseks loodud ettevõtjaid (edaspidi „eurofondid”), e-raha asutusi ning alternatiivseid investeerimisfonde.”

4.1.1 Lisaks krediidiasutustele, kindlustusandjatele ja kõikidele muudele finantsteenuste pakkujatele loetakse avaliku huvi üksuste hulka ka kõik ettevõtjad, kellel on börsil noteeritud aktsiaid. Komitee leiab, et määruse need sätted on VKEde jaoks ülemäärased. VKEsid määratletakse töötajate, tulu ja/või bilansi alusel. Määruses kasutatakse turukapitalisatsiooni suurte ettevõtete määratlemiseks ja komitee teeb ettepaneku, et turukapitalisatsiooni kasutataks ka VKEde määratlemiseks kohustusliku auditiga seoses. Vabastamisi või erandeid tuleks lubada ettevõtetele, kelle turukapital on kuni 120 miljonit eurot. Järgnevalt on toodud Londoni börsil noteeritud ettevõtete analüüs. Turukapitalisatsiooni jaotus on sarnane teistel ELi börsidel. Sama peaks kaaluma ka nende väikeste ja keskmise suurusega finantseerimisettevõtete osas, kelle tegevus ei ole tõenäoliselt süsteemse tähtsusega.

Ettevõtte omakapitali baas (Valuutakurss 1 £ = 1.20 EUR)
	Peamine turg: 985 ettevõtet Omakapitali väärtus: 2 336 055 mln EUR			Alternatiivne investeerimisturg:1 122 ettevõtet Omakapitali väärtus: 85 107 mln EUR
Suurus (mln EUR)	Ettevõtete arv	Protsenti ettevõtetest	Turuväärtus protsentides	Ettevõtete arv	Protsenti ettevõtetest	Turuväärtus protsentides
Üle 2 400	116	11,8	86,2	1	0,1	4,2
1 200 - 2 400	87	8,8	6,4	6	0,5	13,1
600 - 1 200	91	9,2	3,4	16	1,4	16
300 – 600	106	10,6	2	34	3	15,4
120 – 300	169	17,2	1,4	92	8,2	20,4
60 – 120	101	10,3	0,4	133	11,9	13
30 – 60	79	8	0,2	200	17,4	9,9
12 – 30	88	8,9	0,1	229	20,4	5,3
6 – 12	40	4,1	0	156	13,9	1,5
0 - 6	61	6,1	0	240	21,4	0,9
Muu	47	4,7		15	1,3
> 120	569	57,7	99,4	149	13,2	69,3
< 120	369	37,5	0,6	958	85,4	30,7
< 60	268	27,2	0,2	825	73,5	17,7
< 30	189	19,2	0,1	625	55,7	7,8
Allikas: Londoni börsi veebileht / statistika

4.2 Artikkel 4 – Suured avaliku huvi üksused

„a)	iga liikmesriigi kümme suurimat aktsiate emitenti, mõõdetuna aastalõpu noteeringu järgi arvutatud turukapitalisatsiooni alusel ning igal juhul kõik aktsiate emitendid, kelle keskmine turukapitulatsioon aastalõpu noteeringu alusel oli kolme eelneva kalendriaasta vältel üle 1 000 000 000 euro;

b) ja c)

kõik finantssektori üksused, mille bilansimaht kokku ületab bilansipäeval 1 000 000 000 eurot.”

4.2.1 Need määratlused on seotud artikli 10 lõike 5 sätetega.

II JAOTIS: AVALIKU HUVI ÜKSUSTE KOHUSTUSLIKU AUDITI LÄBIVIIMISE TINGIMUSED

I PEATÜKK: Sõltumatus ja huvide konflikti vältimine

4.3 Artiklid 5 kuni 8

4.3.1 Komitee toetab põhimõtteliselt neid nelja artiklit.

4.4 Artikkel 9 – Auditi tasud

„2. Juhul kui vannutatud audiitor või audiitorühing osutab auditeeritavale üksusele auditiga seotud finantsteenuseid, nagu osutatud artikli 10 lõikes 2, ei tohi nende teenuste tasud ületada 10 % tasudest, mis auditeeritav üksus maksab kohustusliku auditi eest.

3. Juhul kui avaliku huvi üksuselt kohustusliku auditi eest saadud tasud moodustavad kokku üle 20 % või kahe järjestikuse aasta eest üle 15 % kohustuslikku auditit teostava vannutatud audiitori või audiitorühingu poolt aasta jooksul saadud tasudest kokku, avalikustab see audiitor või ühing auditikomiteele vastava asjaolu.

Auditikomitee kaalub, kas mõni teine vannutatud audiitor peab enne auditi aruande väljastamist teostama audiitoriteenuse osutamise suhtes kvaliteedikontrolli.

Juhul kui avaliku huvi üksuselt kohustusliku auditi eest saadud tasud kahe järjestikuse aasta puhul kokku moodustavad 15 % või rohkem kohustuslikku auditit teostava vannutatud audiitori poolt aasta jooksul saadud tasudest kokku, teavitab kõnealune audiitor või ühing sellisest olukorrast pädevat asutust.”

4.4.1 Komitee toetab ettepanekut tagada läbipaistvus. Siiski on lõikes 2 toodud 10 % piir meelevaldne. Komitee teeb ettepaneku, et auditiga seotud teenused (vt punkt 10.2 allpool) oleksid osa auditikavast (vt punkt 4.16.2 allpool) ning et nende hinnad saaksid kujuneda ilma meelevaldsete piiranguteta auditi kui terviku raames.

4.5 Artikkel 10 – Keeld osutada kutsetegevuseväliseid teenuseid

„1. Avaliku huvi üksuse kohustuslikku auditit teostav vannutatud audiitor võib osutada auditeeritavale üksusele kohustusliku auditi teenuseid ja auditiga seonduvaid finantsteenuseid.

2. „Auditiga seonduvate finantsteenuste” all mõistetakse käesoleva artikli tähenduses järgmist:

a)	raamatupidamise vahearuannete audit või ülevaatus;

b)	kinnitava avalduse väljastamine ühingujuhtimise aruannete kohta;

c)	kinnitava avalduse väljastamine ettevõtja sotsiaalse vastutuse küsimuste kohta;

d)	kinnitava avalduse või tunnistuse väljastamine finantseerimisasutusi reguleerivatele asutustele aruandekohustuse täitmise kohta;

e)	kinnituse esitamine maksunõuete järgimise kohta;

f)	mis tahes muud audititööga seotud seadusjärgsed kohustused.

3. Avaliku huvi üksuse kohustuslikku auditit teostav vannutatud audiitor ei tohi osutada auditeeritavale üksusele otseselt ega kaudselt kutsetegevusväliseid teenuseid. Kutsetegevusvälised teenused tähendavad järgmist:

teenused, millega kaasneb kõigil juhtudel huvide konflikt:

(i)	auditiga mitteseotud eksperditeenused, maksunõustamine, üldjuhtimise ja muud nõuandeteenused;

(ii)	raamatupidamine ning raamatupidamisdokumentide ja finantsaruannete koostamine;

(iii)

sisekontrolli ja riskijuhtimise menetluse väljatöötamine ja rakendamine ning riskide alane nõustamine;

(iv)	hindamisteenused, arvamuse esitamine aususe kohta ning mitterahaliste maksete aruannete koostamine;

(v)	kindlustusmatemaatilised ja õigusteenused, sealhulgas kohtuasjade lahendamine;

(vi)	finantsteabe tehnoloogiasüsteemide väljaarendamine ja rakendamine avaliku huvi üksuste jaoks;

(vii)

osalemine auditikliendi siseauditis ja siseauditi funktsiooniga seonduvate teenuste osutamine;

(viii)

maakleri või vahendaja, investeerimisnõustaja või investeerimispanganduse teenused.

teenused, millega võib kaasneda huvide konflikt:

(i)	personalijuhtimise teenused;

(ii)	vastavuskirjad investoritele seoses ettevõtja väärtpaberite emiteerimisega;

(vi)	finantsteabe tehnoloogiasüsteemide väljaarendamine ja rakendamine;

(iv)	hoolsuskohustuse auditi teenused müüvale või ostvale osapoolele seoses võimalike ühinemiste ja ülevõtmistega.”

4.5.1 Komitee avaldas rohelise raamatu teemalises arvamuses seisukoha, et vannutatud audiitorid ei tohiks pakkuda oma kohustusliku auditi klientidele ühtegi teenust, mis põhjustaks huvide konflikti. Kuigi ülalnimetatud lõike 3 punktides a ja b nimetatud teenuste iseloomu üle peaks toimuma arutelu, toetab komitee määruse ideed.

4.5.2 Ei saa välistada võimalust, et võib esineda asjaolusid, mille puhul on eelkõige mõttekas, et vannutatud audiitor pakub nimekirjas a toodud punktides i–v loetletud teenust kliendile, kelle kohustuslikku auditit ta teostab. Tegemist võib olla vääramatu jõuga – force majeure– , ettevõtetes tuleb ette katastroofe. Nimekirjas b loetletud teenuseid võib pakkuda auditikomitee või pädeva asutuse loal. Sama luba peaks erandlikel tingimustel kehtima ka nimekirjas a loetletud teenustele.

„5. Juhul kui audiitorühing teenib suurtest avaliku huvi üksustest rohkem kui kolmandiku oma aastastest auditituludest ning kuulub võrgustikku, mille liikmete aastased audititulud Euroopa Liidus kokku ületavad 1 500 miljonit eurot, peab ta täitma järgmisi tingimusi:

a)	ta ei osuta ühelegi avaliku huvi üksusele otseselt ega kaudselt kutsetegevusväliseid teenuseid;

b)	ta ei kuulu võrgustikku, mis osutab ELis muid kutsetegevusväliseid teenuseid;

e)	selline audiitorühing ei tohi omada üheski üksuses, mis osutab lõikes 3 loetletud teenuseid, otseselt ega kaudselt rohkem kui 5 % kapitalist või hääleõigustest.”

4.5.3 Komitee mõistab, et nende sätete eesmärk on tegeleda Ühendkuningriigi, Saksamaa ja Hispaania (kõigil juhtudel erinevate ettevõtete) suure neliku domineeriva turupositsiooniga ja vältida selliste positsioonide kujunemist tulevikus. Rohelise raamatu teemalises arvamuses tegi komitee ettepaneku, et turul domineerimisega tuleb tegeleda, viidates konkurentsiametitele. Ühendkuningriigis juba tegeletakse vastava uurimisega. Komitee soovitab, et Saksamaa ja Hispaania peaksid kõnealuse määruse vastuvõtmise ootel seda eeskuju järgima.

4.5.4 Komitee ei poolda ainult auditeerimisega tegelevaid ettevõtteid. Komitee arvates mõjutaks selline muudatus tõenäoliselt negatiivselt auditit tegeva personali ja kohustuslike auditite kvaliteeti. Komitee jääb seisukohale, et audiitoritel peaks olema luba pakkuda kõiki kutsetegevusväliseid teenuseid üksustele, mis ei ole nende kohustusliku auditi kliendid.

4.5.5 Komitee toetas rohelise raamatu teemalises arvamuses korda, et teatud kutsetegevusväliseid teenuseid võib osutada VKEdest kohustusliku auditi klientidele. Väiksed ettevõtted saavad parema kvaliteedi, teenuse ja rohkem väärtust, kui neid nõustab üks ettevõte. Komitee jääb selle seisukoha juurde.

4.6 Artikkel 11 – Kohustuslikuks auditiks ettevalmistamine ja sõltumatust ohustavate ohtude hindamine

4.6.1 Komitee toetab neid sätteid.

II PEATÜKK: Konfidentsiaalsus ja kutsesaladuse hoidmise kohustus

4.7 Artiklid 12 ja 13

4.7.1 Komitee toetab neid sätteid.

III PEATÜKK: Kohustusliku auditi teostamine

4.8 Artikkel 14 – Kohustusliku auditi ulatus

„2. Ilma et see piiraks artiklites 22 ja 23 sätestatud aruandlusnõuete kohaldamist, ei hõlma kohustuslik audit kinnitava avalduse esitamist auditeeritava üksuse elujõulisuse kohta tulevikus ega selle kohta, kui tõhusalt või tulemuslikult üksuse juhtkond või haldusorgan üksuse tegevust on juhtinud või edaspidi juhib.”

4.8.1 Komitee juhib ülaltoodud lõikele tähelepanu, sest selles piiratakse rangelt ülesandeid, mille täitmist sidusrühmad muidu kohustusliku auditi läbiviijalt ootaksid, ja seega tekib küsimus, missugune peaks olema auditi roll.

4.9 Artikkel 15 – Kutsealane skeptitsism

„Vannutatud audiitor säilitab kogu auditi kestel kutsealase skeptitsismi. „Kutsealase skeptitsismi” all mõistetakse suhtumist, mis kätkeb kahtlevat meelt ning valvsust tingimuste suhtes, mis võivad viidata võimalikele väärkajastamistele seoses vigade või pettusega, ning auditi tõendusmaterjali kriitilist hindamist.”

4.9.1 Nii nagu on kirjas ka komitee rohelise raamatu teemalises arvamuses, toetab komitee kutsealase skeptitsismi rõhutamist.

4.10 Artiklid 16 kuni 20

4.10.1 Komitee toetab rahvusvaheliste auditeerimisstandardite kasutamist ja artiklite 16 kuni 20 ülejäänud sätteid.

IV PEATÜKK: Auditi aruandlus

4.11 Artikkel 21 – Kohustusliku auditi tulemused

„Vannutatud audiitor või audiitorühing esitab kohustusliku audititi tulemused järgmistes aruannetes:

—	auditi aruanne vastavalt artiklile 22;

—	täiendav aruanne auditikomiteele vastavalt artiklile 23.”

4.12 Artikkel 22 – Auditi aruanne

„2. Auditi aruanne on kirjalik. See sisaldab vähemalt järgmisi andmeid:

k)	raamatupidamise aastaaruandes või konsolideeritud raamatupidamise aastaaruandes esineda võivate oluliste väärkajastamiste riski peamised valdkonnad, sealhulgas kriitilise tähtsusega raamatupidamislikud hinnangud või mõõtmisest tuleneva ebakindluse valdkonnad;

l)	arvamus auditeeritud üksuse olukorra kohta, eelkõige hinnang üksuse suutlikkuse kohta täita lähitulevikus oma kohustusi ning seega jätkata tegevust jätkava üksusena;

m)	hinnang üksuse sisekontrolli süsteemi kohta, sealhulgas kohustusliku auditi käigus tuvastatud märkimisväärsed puudused sisekontrollis ning raamatupidamise ja arvestuse süsteemis;

o)	andmed ja selgitused raamatupidamiseeskirjade või õigusaktide või põhikirja mis tahes nõuete rikkumiste kohta ning raamatupidamisarvestuse põhimõtteid käsitlevad otsused ja muud üksuse juhtimise seisukohast märkimisväärsed küsimused;

q)	Juhul kui kohustusliku auditi teostas audiitorühing, peavad auditi aruandes olema märgitud kõik auditi töörühma liikmed ning deklareeritud, et kõik liikmed olid täielikult sõltumatud ja neil ei olnud auditeeritava üksusega seoses mingeid otseseid ega kaudseid huvisid;

t)	arvamus, milles on selgelt väljendatud vannutatud audiitori arvamus selle kohta, kas raamatupidamise aastaaruanded või konsolideeritud raamatupidamise aruanded annavad õige ja õiglase ülevaate üksuse majandustegevusest ning on koostatud vastavalt asjakohasele finantsaruandluse raamistikule;

u)	viited mis tahes küsimustele, millele vannutatud audiitor) soovib erilist tähelepanu juhtida, lisamata auditi arvamusele märkusi;

4. Auditi aruanne võib olla kuni neli lehekülge või 10 000 tähemärki (ilma tühikuteta) pikk.”

4.12.1 Kõnealune aruanne asendab auditi arvamust, mis avaldatakse praegu avaliku huvi üksuse raamatupidamise aastaaruande osana. Lõike 2 punktides a kuni w nimetatakse 23 elementi, mida kõnealune neljaleheline aruanne peab sisaldama. Rohelise raamatu teemalises arvamuses oli komitee kriitiline sisutute ja standardselt sõnastatud auditi arvamuste suhtes, mis varieeruvad ka erinevate ettevõtjate ja tegevusharude puhul vähe. Kõnealuses aruandes avalikustatakse rohkem, mis võib auditeeritavale üksusele ebamugav olla.

4.12.2 Kirjas on nõue nimetada auditi läbiviijad. Suuremate avaliku huvi üksuste puhul võib vastav nimekiri hõlmata sadu inimesi. Väga suure ettevõtte kohta koostatud aruannet peab kindlasti sisu ja mahu poolest eristama sellise ettevõtte arvamusest, mille suurus on sellest vaid sajandik. Terve rida nõudeid ei näi olevat kooskõlas rahvusvaheliste raamatupidamisstandarditega. Määruses ei viidata nendele standarditele.

4.13 Artikkel 23 – Auditikomiteele esitatav täiendav aruanne

„1. Täiendav aruanne avalikustatakse auditeeritava üksuse üldkoosolekul, kui auditeeritava üksuse juhtkond või haldusorgan nii otsustab.”

4.13.1 Komitee hinnangul on võimatu, et auditeeritavad üksused avalikustaksid vastava aruande täielikult. Komitee arvates tuleb see ettevõtte sotsiaalpartneritele teatavaks teha töötajate kaasamise erinevate riiklike süsteemidega kooskõlastatult.

„2. Auditikomiteele esitatav täiendav aruanne peab sisaldama üksikasjalikke ja sõnaselgeid selgitusi teostatud kohustusliku auditi tulemuste kohta ning vähemalt järgmisi andmeid:

f)	andmed olulise ebakindluse kohta, mis võib anda alust kahtlusteks, kas üksus suudab jätkata tegevust jätkava üksusena, ning vastavad selgitused;

g)	üksikasjalik järeldus, kas üksuse raamatupidamine, arvestus, kõik auditeeritud dokumendid, raamatupidamise aastaaruanded või konsolideeritud raamatupidamise aastaaruanded ja võimalikud täiendavad aruanded annavad tunnistust asjakohasusest;

h)	andmed kõigi mittevastavuse juhtumite kohta, sealhulgas ebaoluliste mittevastavuse juhtumite kohta, kui seda peetakse tähtsaks auditikomitee jaoks, et ta saaks täita oma ülesandeid, ning vastavad selgitused;

i)	hinnang raamatupidamise aastaaruannete või konsolideeritud raamatupidamise aastaaruannete eri kirjete hindamise meetodite kohta, sealhulgas nende muutmise mis tahes mõjude kohta;

j)	üksikasjalikud andmed kõigi garantiide, vastavuskirjade ja meetmete kohta, millele tegevust jätkava üksusena jätkamise suutlikkuse hinnangu andmisel toetuti;

k)	kinnitus inventuuri või füüsilise kontrolli juures osalemise kohta;

n)	andmed selle kohta, kas esitati kõik palutud selgitused ja dokumendid.”

4.13.2 Kõnealune aruanne põhineb pikas vormis aruandel, mida kasutavad audiitorühingud Saksamaal. Selle kasutamine terves ELis peaks parandama kohustusliku auditi kvaliteeti ja auditeeritava üksuse vastust auditile. Komitee toetab seda aruannet.

4.14 Artikkel 24 – Auditikomitee poolt teostatav kohustusliku auditi järelevalve. Artikkel 25 – Aruanne avaliku huvi üksuste järelevalveasutustele

4.14.1 Artiklid 24 ja 25 on kooskõlas komitee arvamusega rohelise raamatu kohta.

V PEATÜKK: Vannutatud audiitorite ja audiitorühingute poolne läbipaistvusaruandlus ning dokumentide säilitamine

4.15 Artiklid 26 kuni 30

4.15.1 V peatükk on kooskõlas komitee arvamusega rohelise raamatu kohta.

III JAOTIS: Vannutatud audiitorite või audiitorühingute ametisse määramine avaliku huvi üksuste poolt

4.16 Artikkel 31 – Auditikomitee

„1. Auditikomitee moodustatakse auditeeritava üksuse tegevjuhtkonda mittekuuluvatest haldusorgani liikmetest ja/või auditeeritava üksuse järelevalveorgani liikmetest ja/või liikmetest, kes on ametisse määratud auditeeritava üksuse aktsionäride või osanike üldkoosoleku poolt.

Vähemalt üks auditikomitee liige peab olema pädev auditeerimises ning veel üks liige raamatupidamisarvestuses ja/või auditeerimises. Komitee liikmeskond tervikuna peab omama pädevust vastavas valdkonnas, milles auditeeritav üksus tegutseb.

Enamik auditikomitee liikmetest peavad olema sõltumatud. Auditikomitee esimehe määravad komitee liikmed ning ta peab olema sõltumatu.”

4.16.1 Lõige 1 on täielikult kooskõlas komitee soovitustega rohelise raamatu teemalises arvamuses, eeldusel et „tervikuna” ei tähenda „kõik”.

4.16.2 Lõikes 5 kirjeldatakse üksikasjalikult auditikomitee ülesandeid. Komitee soovitab veel kaht ülesannet: auditikava heakskiitmine, sealhulgas auditiga seotud teenuste osutamine, ja vastava eelarve heakskiitmine.

4.17 Artikkel 32 – Vannutatud audiitorite ja audiitorühingute ametisse nimetamine

„2. Auditikomitee esitab vannutatud audiitorite ametisse nimetamiseks soovituse. Soovitus peab sisaldama vähemalt kaht valikut audiitorteenuse osutamise kohta ning auditikomitee peab väljendama neist ühe suhtes nõuetekohaselt põhjendatud eelistust.

3. Auditikomitee soovitus peab olema koostatud auditeeritava üksuse korraldatud valikumenetlust järgides, pidades kinni järgmistest kriteeriumidest:

auditeeritav üksus võib kutsuda mis tahes vannutatud audiitoreid esitama oma ettepanekuid kohustusliku auditi teenuse osutamiseks, tingimusel et vähemalt üks kutse saanud audiitor ei ole audiitor, kes teenis eelneval kalendriaastal asjaomases liikmesriigis üle 15 % oma audititasudest suurtelt avaliku huvi üksustelt;

b)	auditeeritav üksus võib vannutatud audiitori(te)le kutse saatmise meetodi ise vabalt valida;

c)	auditeeritav üksus koostab hankedokumendid, millest auditeeritav üksus vannutatud audiitorite esitatud pakkumuste hindamisel lähtub;

d)	auditeeritav üksus võib valikumenetluse vabalt valida ning pidada menetluse käigus huvitatud pakkujatega otseseid läbirääkimisi;

f)	auditeeritav üksus hindab vannutatud audiitorite esitatud ettepanekuid vastavalt hankedokumentides eelnevalt määratletud valikukriteeriumidele.

g)	auditeeritav üksus peab olema suuteline pädevale asutusele tõestama, et valikumenetlus viidi läbi õiglaselt.

5. Juhul kui haldus- või järelevalveorgani ettepanek lahkneb auditikomitee soovitusest, tuleb ettepanekus põhjendada, miks auditikomitee soovitust ei järgita.

6. Krediidiasutuse või kindlustusandja puhul esitab haldus- või järelevalveorgan oma ettepaneku kavandi pädevale asutusele.

10. Selleks et lihtsustada auditeeritaval üksusel tema vannutatud audiitori ametisse nimetamise valikumenetluse korraldamise kohustuse täitmist, annavad EBA, EIOPA ja ESMA välja avaliku huvi üksustele suunatud suunised.”

4.17.1 Ükskõik kui kauaks audiitor ametisse nimetatakse, on avaliku huvi üksustel nendest juhistest tõenäoliselt kasu, kuid määruse vormis on need VKEdele ülereguleerivad. VKEd ei järgi sageli menetlust a ja tellivad tavaliselt teise või kolmanda kategooria audiitorühinguid. VKEd tunnevad, et vastavalt punktidele b ja d on neil otsustamisvabadus. VKEd ei valmista tavaliselt ette ametlikke hankedokumente, ei kogu konkureerivaid taotlusi ega tunne endal kohustust konkurentsiametitele selgitusi anda. Lõige 5 ei käi VKEde kohta. Need sätted on mõeldud pankade, mitte VKEde jaoks. VKEd ei vaja oma äri korraldamiseks lõikes 10 loetletud arvukate institutsioonide abi.

4.17.2 Nõude kohaselt tuleb hanketeade saata vähemalt ühele teise kategooria audiitorühingule. See võib anda teise kategooria audiitorühingutele juurdepääsu suurematele klientidele, kuid on selge, et tuleb lahendada mitmed kõigi teise kategooria ühingutega seonduvad küsimused, sest neil on kokku vaid piiratud vahendid hangetes osalemiseks.

4.18 Artikkel 33 – Audiitorteenuse osutamise kestus

„1. Avaliku huvi üksus määrab vannutatud audiitori ametisse esimeseks audiitorteenuse osutamise perioodiks, mille kestus ei ole lühem kui kaks aastat. Avaliku huvi üksus võib seda audiitorteenuse osutamist pikendada ainult üks kord. Audiitorteenuse osutamise kahe perioodi kestus kokku ei tohi ületada kuut aastat. Kui kuus aastat kestva teenuse osutamise ajaks on määratud ametisse kaks vannutatut audiitorit, ei tohi kummagi vannutatud audiitori poolt teenuse osutamise kestus ületada üheksa aastat.”

4.18.1 Rohelise raamatu teemalises arvamuses ei toetanud komitee vannutatud audiitorite kohustuslikku rotatsiooni. Selle asemel tegi komitee ettepaneku uueks hankemenetluseks kuue kuni kaheksa aasta järel. Pärast uute ettepanekute kaalumist jääb komitee oma seisukohale kindlaks, kuid kiidab heaks määruse muud aspektid.

4.18.2 Kuna kõige olulisem auditeerimispartner peab roteeruma iga seitsme aasta järel (vt punkt 4 allpool), teeb komitee ettepaneku, et kohustusliku uue hankemenetluse periood peaks samuti olema seitse aastat. On veel küsimus, kas vannutatud audiitori tegevusajaks tuleks määrata seitse aastat. Mõningates liikmesriikides määratakse vannutatud audiitor igal aastal uuesti ning määrus peaks sisaldama sätet selle praktika jätkamise lubamiseks. Vastavalt oleks vaja ka paidlikkust seitsme aasta pikkust tegevusaja käsitlemisel, kuid pärast seitsme aasta pikkust pidevat ametiaega peaks olema kohustuslik uus hankemenetlus. Komitee rõhutab, et kui algatatakse uus kohustuslik hankemenetlus, siis peab menetlus olema läbipaistev ja krediidiasutuste puhul peab pädev asutus tulemuse heaks kiitma.

„4. Kohustusliku auditi eest vastutav(ad) võtmetähtsusega auditeerimispartner(id) lõpetab (lõpetavad) osalemise kohustusliku auditi läbiviimises, kui ametissemääramisest on möödunud seitse aastat. Vannutatud audiitor kehtestab kohustuslikku auditit teostavate kõige kõrgema tasandi töötajate suhtes asjakohase järkjärgulise rotatsiooni mehhanismi.”

4.18.3 Komitee toetas rohelise raamatu teemalises arvamuses rotatsiooni, kuid ülejäänud töötajate järkjärgulise rotatsiooni kohta peaks langetama otsuse vannutatud audiitor.

4.19 Artikkel 34 – Vannutatud audiitorite tagasikutsumine ja tagasiastumine

IV JAOTIS: AVALIKU HUVI ÜKSUSTE KOHUSTUSLIKKU AUDITIT TEOSTAVATE AUDIITORITE JA AUDIITORÜHINGUTE TEGEVUSE JÄRELEVALVE

I PEATÜKK: Pädevad asutused

4.20 Artiklid 35 kuni 39

4.20.1 Komitee toetab pädevate asutustega seotud sätteid.

II PEATÜKK: Kvaliteeditagamine, uurimised, turu jälgimine, situatsiooniplaneerimine ja pädevate asutuste ülesannete läbipaistvus

4.21 Artiklid 40 kuni 44

„Pädevate asutuste ülesanded hõlmavad järgmist:

—	teostatud kohustuslike auditite kvaliteeditagamise ülevaatuste läbiviimine;

—	uurimine eesmärgiga tuvastada ja heastada ebakvaliteetsed avaliku huvi üksuste auditid ning vältida neid edaspidi;

—	kohustusliku auditi teenuste osutamise turu arengu jälgimine;

—	suurte audiitorühingute tegevuse järjepidevust ohustavate võimalike ohtude korrapärane jälgimine, sealhulgas tugevast kontsentratsioonist tulenevate riskide jälgimine, ning selliseid ohtusid käsitleva situatsiooniplaani koostamise nõudmine suurtelt audiitorühingutelt.”

4.21.1 Ettepanek, et pädevad asutused peaksid koostama situatsiooniplaani koostöös iga jurisdiktsiooni suurimate audiitorühingutega, on kooskõlas komitee arvamusega rohelise raamatu kohta.

III PEATÜKK: Pädevate asutuste vaheline koostöö ning suhted Euroopa järelevalveasutustega

4.22 Artiklid 45 kuni 56

„a)

Määrusega nõutakse, et üleliiduline pädevate asutuste vaheline koostöö toimuks Euroopa Väärtpaberiturujärelvalve (ESMA) raames, mis muudab seega ära praeguse, audiitorite järelevalveasutuste Euroopa ekspertrühma (EGAOB) egiidi all toimuva üleliidulise koostöö mehhanismi.

ESMA peaks mitmes küsimuses välja andma suunised: nt auditiaruande ja auditikomiteele esitatava täiendava aruande sisu ja esitusviisi kohta, auditikomitee poolse järelevalvetegevuse kohta ja kvaliteeditagamise ülevaatuse läbiviimise kohta.

b)	ESMA egiidi all kehtestatakse „vabatahtlik” üleeuroopaline auditi kvaliteedi sertifitseerimine, et suurendada kõigi kvaliteetse avaliku huvi üksuste auditi läbiviimise võimekust evivate audiitorühingute nähtavust, tunnustada neid ja tõsta nende mainet.”

4.22.1 Komitee pooldab kõnealust ettepanekut.

IV PEATÜKK: Koostöö kolmandate riikide ametiasutustega ning rahvusvaheliste organisatsioonide ja organitega

4.23 Artiklid 57 kuni 60

„Pädevad asutused ja ESMA võivad sõlmida koostöölepinguid teabevahetuseks kolmandate riikide pädevate asutustega ainult juhul, kui avaldatava teabe suhtes kohaldatakse asjaomastes kolmandates riikides kutsesaladuse hoidmise tagatisi ning tingimusel, et järgitakse andmekaitse eeskirju.”

4.23.1 Komitee toetab IV peatükis tehtud ettepanekuid.

V JAOTIS: HALDUSKARISTUSED JA -MEETMED

4.24 Artikkel 61 – Halduskaristused ja -meetmed

4.25 Artikkel 62 Sanktsioonide kehtestamise volitused

„1. Käesolevat artiklit kohaldatakse käesoleva määruse sätete rikkumiste eest, mis on määratletud lisas.

2. Pädeval asutusel on õigus rakendada kooskõlas siseriikliku õigusega vähemalt järgmisi haldusmeetmeid ja -karistusi:

b)	avalik avaldus, milles on märgitud vastutav isik ja rikkumise olemus ning mis avaldatakse pädevate asutuste veebisaidil;

f)	rahaline halduskaristus, mis vastab kuni kahekordsele kasule, mis on saadud sellisest rikkumisest või mis on ära hoitud sellise rikkumise tulemusel;

g)	füüsilise isiku puhul rahaline halduskaristus suuruses kuni 5 000 000 eurot;

h)	juriidilise isiku puhul rahaline halduskaristus suuruses kuni 10 % tema aastasest kogukäibest eelneval majandusaastal.”

4.26 Artikkel 63 – Sanktsioonide tulemuslik kohaldamine

„1. Halduskaristuse või -meetme liigi üle otsustamisel võtavad pädevad asutused arvesse kõiki olulisi asjaolusid, sealhulgas:

a)	rikkumise tõsidus ja kestus;

b)	vastutava isiku vastutuse määr;

c)	vastutava isiku majanduslik tugevus;

d)	vastutatava isiku poolt saadud kasu või ärahoitud kahju suurus.”

4.27 Artikkel 64 – Kohaldatud halduskaristuste ja -meetmete avaldamine

„Kõik käesoleva määruse rikkumise eest kohaldatud haldusmeetmed ja -karistused avaldatakse ilma põhjendamatute viivitusteta, sealhulgas vähemalt andmed rikkumise liigi ja olemuse kohta ning selle eest vastutavate isikute nimed, välja arvatud juhul, kui selline avaldamine ohustaks tõsiselt finantsturgude stabiilsust.”

4.28 Artikkel 65 – Edasikaebamine

4.29 Artikkel 66 – Rikkumistest teatamine

4.29.1 Rohelise raamatu teemalises arvamuses pakkus komitee välja, et kõigis liikmesriikides luuakse professionaalne distsiplinaarmenetlust läbiviiv asutus. Komitee toetab kõnealuseid ettepanekuid. Tegelikult annavad need sätted aluse „nimeta ja häbista” lähenemisviisi kasutamiseks ametialase hooletuse puhul.

VI JAOTIS: DELEGEERITUD ÕIGUSAKTID, ARUANDLUS NING ÜLEMINEKU- JA LÕPPSÄTTED

4.30 Artiklid 68 kuni 72

4.30.1 Audiitorühingute kohustusliku rotatsiooni, audiitorühingu valimiseks valikumenetluse läbiviimise kohustuse ja ainult audititeenuseid osutavate audiitorühingute moodustamise kohustuse jõustumise suhtes kehtestatakse üleminekuperiood.

4.31 LISA: I. Eeskirjade rikkumine vannutatud audiitorite, audiitorühingute või võtmetähtsusega auditeerimispartnerite poolt

Välja pakutud võimalikud rikkumised on peamiselt menetluslikud ja administratiivsed ning hõlmavad järgmisi valdkondi: huvide konflikt, organisatsioonilised või tegevusnõuetega seotud rikkumised, kohustusliku auditi teostamine, auditiaruandlus, avalikustamissätted, vannutatud audiitorite või audiitorühingute ametisse määramine avaliku huvi üksuste poolt ja kvaliteedi tagamine. Ei ole selge, kuidas nende sätete alusel menetletakse audiitori viga (nagu näiteks hiljutist viga, kus ei avastatud JP Morgani poolset klientide raha väärkasutamist).

4.32 LISA: II Avaliku huvi üksuste rikkumised

Käsitletud rikkumised puudutavad vannutatud audiitoreid ja audiitorühinguid.

Brüssel, 26. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) ELT C 248, 25.6.2011, lk 92.

(2) ELT L 157, 9.6.2006, lk 87.

(3) COM(2010) 561 final.

(4) ELT L 157, 9.6.2006, lk 87.

(5) Vt allmärkus 4.

LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamuse

Sektsiooni arvamuse järgmist punkti muudeti vastavalt täiskogul vastu võetud muudatusettepanekule, kuigi selle säilitamist esialgses sõnastuses toetati enam kui veerandiga antud häälte arvust (kodukorra artikli 54 lõige 4).

Punkt 3.1.8

„ Uued eeskirjad seoses pädevate asutustega.

Komitee pooldab liikmesriikide pädevate asutuste loomist, kes oleksid riiklikud sõltumatud reguleerijad ja järelevalve teostajad ning ESMA partnerid riiklikul tasandil. Siiski seal, kus pädevad sõltumatud järelevalveasutused liikmesriikides juba korralikult töötavad, peab komitee õigeks nende asutuste toomist uude järelevalvevõrgustikku selle asemel, et neid kõrvale heita.”

Hääletuse tulemus:

Poolt	:	88
Vastu	:	60
Erapooletuid	:	37

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/72

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa riskikapitalifondide kohta”

(KOM(2011) 860 (lõplik))

2012/C 191/13

Raportöör: Anna NIETYKSZA

20. jaanuaril 2012 otsustas nõukogu ja 17. jaanuaril 2012 Euroopa Parlament vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa riskikapitalifondide kohta”

COM(2011) 860 final – 2011/0417 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.–26. aprillil 2012 (26. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 131, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 5.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Komitee tervitab Euroopa riskikapitalifondide määrust, millega tehakse ettepanek luua ühtse tegevusloa näol üleeuroopaline õiguslik investeerimisvahend, et aidata Euroopa riskikapitalifondidel ligi meelitada rahvusvahelisi investoreid ja hõlbustada innovaatiliste VKEde juurdepääsu rahastamisele. Määrusega kehtestatakse ühtsed eeskirjad investorite kategooriatele, ühtsed nõuded nimetuse „Euroopa riskikapitalifond” all tegutsevate /ühisettevõtjate valitsejatele, nõuded seoses investeerimisportfelli, investeerimistehnikate ja aktsepteeritavate ettevõtjatega, millesse kvalifitseeruvad fondid võivad investeerida.

1.2 Algatus on vastus strateegia „Euroopa 2020” eesmärkidele ja ühtse turu aktile, tagamaks, et 2012. aastaks saavad mis tahes liikmesriigis asutatud riskikapitalifondid kapitali kaasata ja vabalt investeerida kõikjal ELis ning rahastada jätkusuutlikul viisil ELi innovaatilisi ettevõtjaid ja töökohtade loomist.

1.3 Euroopa riskikapitalifondide määruse eesmärk on meelitada rahvusvahelisi erainvestoreid, sh üksikisikuid investeerima mis tahes ELi riigis paiknevatesse riskikapitalifondidesse. See on väga tähtis, kuna Euroopa riskikapitalisektor sõltub ülemäära riiklikust rahastamisest: avaliku sektori panus rahastamisse on üle 50 %. Komitee arvates peaks avalik sektor keskenduma hoopis stabiilse õigusraamistiku loomisele.

1.4 Määrusega kehtestatakse ühtsed eeskirjad investorite kategooriatele, keda loetakse kvalifitseeruvaks. Kavandatud meetmed peavad olema paindlikumad ja pidama silmas rahvusvaheliste erainvestorite vajadusi, et nad saaksid teha piiriüleseid investeeringuid. Komitee leiab, et meetmed peaksid olema atraktiivsed investoritele nii Euroopast kui ka väljastpoolt, kui soovitakse, et Euroopa VKEdele ühiselt kättesaadav kapital kapitalikogum suureneks.

1.5 Euroopa riskikapitalifondi tegevusluba on usaldatavusnõudeid käsitlevate määruste kontekstis (Basel III, CRD IV ja Solventsus) väga tähtis peamiste erakapitali pakkujate jaoks riskikapitali valdkonnas – pangad, pensionifondid ja kindlustusettevõtjad –, kes piiravad oma investeeringuid innovaatilistesse VKEdesse, mida loetakse kõrge riskiga varadeks.

1.6 Erilist heameelt valmistab komiteele Euroopa riskikapitalifondide kavandatud roll töökohtade loomise toetamisel Euroopa innovaatilistes kõrgtehnoloogia VKEdes. Fondid, mille valitsetavad varad ei tohi ületa 500 miljoni euro künnist, peavad eraldama vähemalt 70 % oma kapitali sissemaksetest otse VKEdele ning pakkuma viimastele omakapitali või kvaasiomakapitali investeerimisvahendeid.

1.7 Lisaks väljendab komitee rahulolu fondide registreerimise ühtsete nõuete üle kogu Euroopas ja üleliidulise turustusloa üle, mis peaks ühelt poolt lihtsustama piiriüleseid investeeringuid ja teiselt poolt Euroopa fondide valitsejate äritegevuse nõuetega vastavusse viimist ning korralduslikke ja eetilisi nõudeid.

1.8 Komitee juhib siiski tähelepanu mitmetele piirangutele, mis võivad oodatud mõju vähendada, näiteks kvalifitseeruvate riskikapitalifondide tegevusulatuse kitsendamine, piirates seda üksnes omakapitali või kvaasiomakapitali investeerimisvahenditega, mida ettevõtja on otse emiteerinud (nt uute aktsiate väljastamine või muud osaluse vormid). Komitee teeb ettepaneku laiendada kavandatud määrust, et see hõlmaks nii teiste Euroopa riskikapitalifondide kui ka fondifondide aktsiaid või osakuid, mis võib suurendada VKEdele kättesaadava kapitali kogusummat.

1.9 Sellised piirangud jätavad määruse reguleerimisalast välja võimaluse, et nn fondifondid võiksid saada ELis kehtiva tegevusloa.

1.10 Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et ühtne tegevusluba ei lahenda investeerimisvahendite maksude läbipaistvuse küsimust, mis on aga otsustava tähtsusega, kui eesmärgiks on tõhus investeerimine riskikapitali või börsivälisesse kapitali. Piiriülese maksustamisega seotud tõkete probleemi riskikapitali valdkonnas tuleks uurida ja pakkuda sellele lahendusi.

1.11 Komitee toonitab, et tõhusa investeerimisvahendi tingimus on see, et vahend peaks võimaldama eri liiki investoritel teha ühisinvesteeringuid, tagades samas maksude optimeerimise, eriti seoses topeltmaksustamise vältimisega (siinkohal on küsimuse all portfelliinvesteeringutelt makstud maks ning fondi investoritele vahendite tagasi jaotamisel kohaldatav maks).

1.12 Komitee taotleb üleminekuperioodi kehtestamist seoses künnisnõuete rakendamisega, et võtta arvesse sissetulekute erinevust ELi eri liikmesriikides.

1.13 Komitee leiab, et Euroopa riskikapitalifondid peaksid olema kinnise struktuuriga ettevõtjad, kes investeerivad vähemalt 70 % oma kapitali sissemaksete ja sissenõudmata märgitud kapitali kogusummast kvalifitseeruvatesse investeeringutesse, tagamaks, et nende osakuid ega aktsiaid ei saaks vahetada sularaha või väärtpaberite vastu enne nende likvideerimist. Lisaks peaksid Euroopa riskikapitalifondid asuma ELis, et vältida ELi fondivalitseja poolt valitsetavate fondide loomist maksuparadiisides maksustamise vältimise eesmärgil.

1.14 Investorite kaitsekava tuleks tugevdada määratud depositooriumiga, mis vastutaks varade hoidmise, rahavoogude järelevalve ja kontrolli eest. Eurofondide direktiivis nõutakse depositooriumi määramist ühisinvesteerimisettevõtjate jaoks. See põhimõte on integreeritud ka direktiivi alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta.

1.15 Komitee soovib juhtida tähelepanu sellele, milline eriline tähtsus on ELi fondide kasutamise arendamisel riskikapitalituru puhul ning rahastamise kättesaadavaks tegemisel seemne- ja idufirmadele, mida seonduvate riskide tõttu ei rahastata erakapitalist.

1.16 Kavandatud määruses esitatud ettepanek võtta kasutusele Euroopa riskikapitalifondi tegevusluba on samm õiges suunas. Seda ettepanekut tuleks täiendada ja turgutada, vältimaks, et selle mõju oleks ootustega võrreldes ebaproportsionaalselt väike.

2. Euroopa riskikapitali- ja erakapitaliturg

2.1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek koostati erihindamist arvesse võttes. Dokumendis kirjeldatakse Euroopa riskikapitaliturgu Ameerika Ühendriikide turuga võrreldes nõrga turuna. Euroopa turg on märgatavalt väiksem, see on killustatud riiklikeks turgudeks ja seda iseloomustab ühtsete eeskirjade puudumine. Vaid mõnel üksikul liikmesriigil on spetsiaalne riskikapitalifondi korraldus koos eeskirjadega portfelli struktuuri, investeerimistehnikate ja aktsepteeritavate investeerimisobjektide kohta. Kapitali pakkujate, nt üksikklientide, pensionifondide ja kindlustusandjate jaoks tähendab see seda, et investeeringute suunamine riskikapitali on keeruline ja kulukas.

2.2 Tavapäraselt on Briti fondivalitsejad kaasanud ja investeerinud enim Euroopa kapitali riskikapitalisektorisse ja börsivälistesse ettevõtetesse. Britid on järjekindlalt suutnud uute investeeringute turult hankida umbes 30 % rahalisi vahendeid ja 2009. aastal oli see näitaja 34 %. 2007. aastal võidulaine tipus investeerisid Briti fondivalitsejad 34 miljardit eurot, mis moodustab 46 % kõigist Euroopa investeeringutest Kriisiaastal (2009) oli see näitaja 9 miljardit eurot, mis teeb turuosaks peaaegu 40 %. Investeeringute tähenduses läks vaid 52 % sellest 9 miljardist Briti firmadele ning ülejäänud kapitalist enamik eksporditi teistesse Euroopa riikidesse.

2.3 Teised peamised osalejad Euroopa turul on Vana Maailma suurimad majandused Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia. Nende turupositsioon on stabiilne; 2009. aastal kaasasid nimetatud kolm riiki ligikaudu 31 % kogu uuest kapitalist ja investeerisid 6,7 miljardit eurot, mis moodustas 29 % kõigist investeeringutest. Nende puhul pärines enamik fonde riigisiseselt turult ja need jäid investeeringute näol oma riiki. Neile investeeringutele lisaks kasutasid Itaalia ja Saksamaa 2009. aastal imporditud kapitali.

2.4 Suured muutused on aset leidnud ka kapitali pakkujate struktuuris. 2008. aastal oli peamiseks kapitaliallikaks pensionifondid (28 %), samas vähenes pidevalt pankade osatähtsus (2000. aastal oli see 22 %, 2008. aastal aga 7 %). 2009. aastal toimus pööre ja pankade osakaal tõusis 18 %-ni. Nimetatud muutusi põhjustas äkiline finantsvoogude katkemine pensionifondide sektorist, mis püüdis piirata oma sõltumist riskantsetest varadest.

2.5 Fondide kaasamise keerukuse ulatust näitab aeg, mis fondivalitsejatel kulub fondi sulgemiseks (st tähendusliku investorite rühma koondamiseks). Aastatel 2005–2007 ei kulunud selleks keskmiselt rohkem kui aasta. 2009. aastaks võttis see aega 18 kuud ja 2010. aasta esimesel poolel kulus juba 20 kuud.

2.6 Euroopa riskikapitaliturgu on mitu aastat iseloomustanud selge langustendents: 2009. aastal ulatusid riskikapitali investeeringud 9 miljardi euroni, kuid seemne- ja idufirmadesse investeeriti vaid 2 miljardit eurot. 2010. aasta kolmes esimeses kvartalis ulatusid investeeringud 7 miljardi euroni.

2.7 Vähenenud investeeringute peamiseks tagajärjeks oli investeeringute keskmise väärtuse langus ettevõtja kohta 8,8 miljonilt eurolt 2008. aastal 4,7 miljoni eurole aasta hiljem. 2010. aasta esimese poole andmed osutavad, et seejärel kasvas see summa 7,9 miljoni euroni.

2.8 Investeeringud keskenduvad viiele sektorile: 2009. ja 2010. aastal tehti 19 % investeeringutest ettevõtlusega seotud kaupade ja teenuste sektorisse, 13 % tarbekaupade, jaemüügi- ja telekommunikatsioonisektorisse ning 15 % investeeriti bioteaduste sektorisse. Riskikapitali puhul läks 65 % investeeringutest bioteaduste sektorisse, IT-sektorisse ning elektroonika- ja telekommunikatsioonisektorisse.

3. Euroopa Komisjoni ettepaneku ülevaade

3.1 2008. ja 2009. aasta finantskriisi tagajärjel ja usaldatavusnõudeid käsitlevate määruste (Basel III, CRD IV ja Solventsus) kontekstis on oluliselt vähenenud pankade poolt krediidiliinide võimaldamine väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele ning nende pikendamine. Väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate alternatiivsete rahastamisallikate otsimine ja nõudlus on muutumas üha suuremaks probleemiks.

3.2 Seepärast on vaja pakkuda VKEde rahastamiseks alternatiivseid allikaid. Siin võib riskikapitalifondidel olla tähtis roll innovatsiooni investeerimise kaudu. Nad pakuvad omakapitali või kvaasiomakapitali vahendeid alustavatele firmadele ja väikeettevõtetele, millel on pikaajaline kasvupotentsiaal, peamiselt nende varajase turuarenduse rahastamiseks. Erinevalt börsivälistesse ettevõtetesse investeerivatest fondidest (mis keskenduvad peamiselt ülevõtmistele), investeerivad riskikapitalifondid ettevõtetesse pikaajaliselt koos ettevõtjatega.

3.3 Euroopa riskikapitali valdkond on killustatud ja hajutatud. See põhjustab statistiliselt märkimisväärse investorite vastumeelsuse investeerida riskikapitalifondidesse. Sellise õigusliku killustatuse tõttu peavad võimalikud riskikapitali investorid, näiteks varakad üksikisikud, pensionifondid või kindlustusandjad, oma investeeringutest teatud osa suunamist riskikapitali keeruliseks ja kulukaks.

3.4 Riskikapitali praegu suunatavate finantsressursside puudumine on otsene põhjus, miks Euroopa keskmine riskikapitalifond ei ole optimaalse suurusega. Riskikapital täidab väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate rahastamisel praegu väikest osa. Tõhusa riskikapitalisektori puudumise tõttu töötavad Euroopa innovaatorid ja uuenduslikud ettevõtjad alla oma kaubandusliku potentsiaali. See on omakorda halb Euroopa üldisele konkurentsivõimele.

3.5 See vähendab oluliselt investeerimispotentsiaali, st fonde, ning piirab kapitalivooge VKEdesse, eriti innovaatilistesse ettevõtetesse. See omakorda paneb VKEd sõltuma pangandussektorist. Olukord on VKEde jaoks veelgi raskem, arvestades, et uute, usaldatavusnõudeid käsitlevate määruste valguses on pangad oluliselt vähem huvitatud isegi innovaatiliste väikeettevõtete rahastamisest nende varajases arenguetapis.

3.6 Edukas Euroopa riskikapitaliturg on üks strateegia „Euroopa 2020” eesmärke. Euroopa Komisjon võttis ühtse turu aktis (1) kohustuse tagada, et 2012. aastaks saavad mis tahes liikmesriigis asutatud riskikapitalifondid kapitali kaasata ja vabalt investeerida kõikjal ELis.

3.7 7. detsembri 2011. aasta dokumendis esitas komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku Euroopa riskikapitalifondide kohta. Ettepaneku põhisisu on kehtestada riskikapitalifondidele Euroopa Majanduspiirkonnas võimalus saada nn Euroopa fondi staatus (tegevusluba), eeldusel, et nad täidavad teatud regulatiivseid nõudeid. Tegevusluba võimaldaks neil igas riigis vabalt tegutseda ning kaasata kapitali. Sellega tagataks investorite jaoks investeerimise üldine turvalisus ning vähendataks fondivalitsejate kulusid seoses õigusliku juurdepääsuga investorite ja turgude eri kategooriatele.

3.8 Kavandatud määruses käsitletakse neid probleeme järgmiselt:

—

võetakse kasutusele Euroopa riskikapitalifondi määratlus, mis hõlmab järgmisi olulisi nõudeid: i) fond investeerib vähemalt 70 % kapitali sissemaksete kogusummast VKEdesse; ii) fondi valitsetavate varade kogumaht ei ületa 500 miljoni euro künnist; iii) fond pakub VKEdele omakapitali või kvaasiomakapitali vahendeid („värsket kapitali”); ning iv) fond ei kasuta võimendust (st fond ei investeeri rohkem kapitali kui investorid on sisse maksnud ja seega ei ole tal võlgu). Lühiajaline laenamine peaks olema lubatud üksnes selleks, et fond saaks katta erakorralised likviidsusvajadused;

—

sätestatakse ühtsed eeskirjad investorite kategooriate kohta, kes on kõlblikud investeerima Euroopa riskikapitalifondidesse. Kvalifitseeruvate fondide osakuid või aktsiaid võib turustada üksnes nendele investoritele, keda tunnustatakse vastavalt direktiivile 2004/39/EÜ kutseliste investoritena, ning teatavatele muudele traditsioonilistele riskikapitaliinvestoritele (nt varakatele üksikisikutele ja äriinglitele);

—	kehtestatakse ühtsed registreerimise nõuded kõikidele riskikapitalifondide valitsejatele ning ELis kehtiv tegevusluba, mis võimaldab juurdepääsu kõigile aktsepteeritavatele investoritele kõikjal ELis ja aitab luua võrdseid võimalusi kõigile riskikapitaliturul osalejatele;

—	kehtestatakse minimaalsed läbipaistvuse, korralduslikud ja äritegevuse nõuded, mida fondivalitsejad peavad täitma.

4. Üldised ja konkreetsed märkused

4.1 Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanek Euroopa riskikapitalifondide kohta on osa õigusalastest jõupingutustest luua soodsamad tingimused riskikapitalituru toimimiseks ja avaldada suuremat mõju VKEdele. Komitee leiab, et see on väga hea esimene samm töökohtade loomist edendava Euroopa innovaatilise ja jätkusuutliku nüüdistehnoloogia sektori arendamise suunas, kus töötavad kvalifitseeritud, haritud Euroopa töötajad.

4.2 Komitee toonitab, et tõhusa investeerimisvahendi tingimus on see, et vahend peaks võimaldama eri liiki investoritel teha ühisinvesteeringuid, tagades samas maksude optimeerimise, eriti seoses topeltmaksustamise vältimisega (siinkohal on küsimuse all portfelliinvesteeringutelt makstud maks ning fondi investoritele vahendite tagasi jaotamisel kohaldatav maks). Näib, et viidete puudumine maksude läbipaistvuse küsimusele väljendab vähest huvi tegevusloa vastu.

4.3 Institutsiooniliste investorite riskikapitaliturule juurdepääsu saab aidata saavutada oluliselt kiiremini ja lihtsamalt, kasutades fondifondi mehhanismi, millega saavutatakse riski märkimisväärne hajutamine portfelliinvesteeringute tasandil. Fondifond on hea viis investeerida riskikapitali nende institutsiooniliste investorite jaoks, kelle eraldised riskikapitali jaoks on väikesed või kellel ei ole otseinvesteeringute osas veel ulatuslikku pädevust. Euroopa Era- ja Riskikapitali Assotsiatsiooni andmetel moodustasid fondifondid 2009. aastal ligikaudu 13,5 % riskikapitalifondidele ja börsivälistesse ettevõtetesse investeerivatele fondidele eraldatud uuest kapitalist, samas kui ajavahemikus 2005–2009 oli see keskmiselt 14,1 % (samal ajal olid fondifondid pensionifondide järel suuruselt teine kapitaliallikas).

4.4 Komitee taotleb üleminekuperioodi kehtestamist seoses künnisnõuete rakendamisega, et võtta arvesse sissetulekute erinevust ELi eri liikmesriikides.

4.5 Komitee leiab, et Euroopa riskikapitalifondid peaksid olema kinnise struktuuriga ettevõtjad, kes investeerivad vähemalt 70 % oma kapitali sissemaksete ja sissenõudmata märgitud kapitali kogusummast kvalifitseeruvatesse investeeringutesse, tagamaks, et nende osakuid ega aktsiaid ei saaks vahetada sularaha või väärtpaberite vastu enne nende likvideerimist. Lisaks peaksid Euroopa riskikapitalifondid asuma ELis, et vältida ELi fondivalitseja poolt valitsetavate fondide loomist maksuparadiisides maksustamise vältimise eesmärgil.

4.6 Investorite kaitsekava tuleks tugevdada määratud depositooriumiga, mis vastutaks varade hoidmise, rahavoogude järelevalve ja kontrolli eest. Eurofondide direktiivis nõutakse depositooriumi määramist ühisinvesteerimisettevõtjate jaoks. See põhimõte on integreeritud ka direktiivi alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta. Ühenduse raamistiku järjepidevuse tagamiseks tuleks depositoorium määrata ka Euroopa riskikapitalifondide jaoks.

4.7 Uue määrusega ei vähendata riskikapitaliturgude nominaalset nõrkust. Investeerimisfondide majandusaspekte reguleerivad kaks nähtust. Esiteks on pensionifondide sektori dünaamiline kasv toonud kaasa investorite poolt riskifondi, börsivälistesse ettevõtetesse investeeritud kapitali väärtuse süstemaatilise kasvu. Siiski tähendavad investeeringuportfelli investeerimisriskide liigitamist reguleerivad eeskirjad, et optimaalne riskikapitalifondi portfell koosneb 8–12 ettevõttest. Väiksem arv investeeringuid suurendab portfelli riski, samas suurendab suurem arv portfelli järelevalvekulusid. Kapitalipakkumise kasvu ja portfelli optimeerimise eeskirja kombineeritud mõjuga kaasneb paratamatult fondide püsiv kasvutendents, mis toob omakorda kaasa vajaduse suurendada portfelliettevõttesse tehtavate üksikinvesteeringute väärtust. (Pikaajaliste) pensionisäästude kasv on põhjustanud investeeringute liikumise riskikapitalisektorist börsivälistesse ettevõtetesse.

4.8 Teine nähtus on seotud fondivalitsejate tasustamise viisiga. Fondivalitsejatele makstakse teatud protsent nende hallatava kapitali väärtusest. Selline tasustamissüsteem tähendab, et mida suurem on fond, seda suurem on töötasu. See tähendab, et konkreetsete valitsejate jaoks on tasuvam (!) kasutada pigem börsivälistesse ettevõtetesse investeerivaid fonde (suured) kui riskikapitalifonde (väikesed), mille puhul on investeerimisrisk ja halduskulud märkimisväärselt suuremad. Need kaks nähtust tähendavad, et riskikapitaliturg on muutumas suhteliselt nõrgemaks (kasvab aeglasemalt), kuna kapitali suunatakse pigem suurematesse fondidesse ja investeeringutesse, mis võib samas vastata oportunistlike fondivalitsejate huvidele.

4.9 Kavandatud määrusega ei suudeta neid kahte käitumismudelit leevendada ning komitee kutsub komisjoni kõnealuse küsimuse üle täiendavalt järele mõtlema.

4.10 Riskikapitalifondi valitseja juhtidele tuleks võimaldada investeerimist kvalifitseeruvatesse riskikapitalifondidesse, mida nad valitsevad, tõestamaks oma pühendumust ja vastutustunnet.

4.11 Komitee toetab infoühiskonna tehnoloogiale, energiatõhususele ja taastuvatele energiaallikatele pühendunud riskikapitalifonde, mis saavad kaasa aidata kõigi strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide saavutamisele.

4.12 Komitee tervitab algatust anda komisjonile volitused võtta vastu delegeeritud õigusakte ning innustab komisjoni jätkama riskikapitaliturgudel toimuvaid arengute ja muutuste jälgimist.

Brüssel, 26. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) http://ec.europa.eu/internal_market/smact/docs/20110413-communication_en.pdf, 13. aprill 2011.

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/76

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus mootorsõidukite mürataseme kohta”

(KOM(2011) 856 (lõplik))

2012/C 191/14

Üksikraportöör: Virgilio RANOCCHIARI

Nõukogu otsustas 19. jaanuaril 2012 ja Euroopa Parlament 15. detsembril 2011 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus mootorsõidukite mürataseme kohta”

COM(2011) 856 final – 2011/0409 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25–26. aprillil 2012 (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 106, erapooletuks jäi 1.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 EMSK toetab komisjoni algatust mootorsõidukite mürataseme piirnormide ajakohastamise ja vähendamise kohta. Vaatamata sellele, et ettepanek on esitatud ajal, mil Euroopa autotööstuses valitseb 2008. aastal alanud turukriis, mille vaibumise märke ei ole näha, tuues teravalt päevakorrale Euroopa tehaste tootmise ülevõimsuse probleemi.

1.2 EMSK pooldab ka ettepaneku ambitsioonikaid eesmärke, mis komisjoni arvates vähendavad sõidukite mürasaastet ligikaudu 25 %. Liikluse tohutu kasv eelkõige viimasel kahekümnel aastal nõuab sekkumismeetmeid kodanike tervise ja heaolu kaitsmiseks.

1.3 EMSK märgib siiski, et ka kõnealuses küsimuses puudub probleemi terviklik käsitlus, mis hõlmaks teiste asjaomaste sektorite meetmeid ning mis oleks võimaldanud müra veelgi tõhusamalt vähendada, mida kodanikel oleks olnud lihtsam mõista ning mis oleks kahtlemata taganud parema kulude ja tulude suhte.

1.4 EMSK väljendab suuri kahtlusi seoses asjaoluga, et uued piirnormid kehtestatakse 1985. aastast pärineva sõidukite klassifikatsiooni alusel, milles seega ei võeta arvesse edasiarengut turul, kus on nüüd palju rohkem ja väga erinevaid mudeleid erinevaks otstarbeks. Klassifikatsiooni tuleb lisada uued klassid nende eripäradele kohandatud piirnormidega.

1.5 EMSK on lõpuks seisukohal, et ettepanekus ei võeta asjakohaselt arvesse aega, mis on vajalik sõidukite vastavusse viimiseks mürataseme piirnormidega. Autotootjad peavad kohe kogu sõidukiehituse läbi vaatama, püüdes leida raskesti saavutatavat kompromisslahendust müra vähendamise ja teiste juba kehtivate ohutus-, tarbimis-, heite- ja muude nõuete täitmise vahel.

1.6 Kõnealuses kontekstis loodab EMSK, et ettepanekus välja pakutud ajakava vaadatakse läbi, jättes sellest välja esimese etapi (kaks aastat pärast määruse heakskiitmist), kuna see toob endaga kaasa suuremaid kulusid uute tüübikinnituste saamiseks ja muid kulusid. Ajakava raames tuleks otseselt keskenduda, parema kulude ja tulude suhtega, sobiva teostusajaga (lead time) (1) lõpptulemusele, mis peaks uute tüübikinnituste puhul olema seega seitse aastat (viie asemel) ja uute registreerimiste puhul üheksa aastat (seitsme asemel).

2. Sissejuhatus ja õiguslik keskkond

2.1 Müra, mida tavaliselt määratletakse kui „soovimatut heli” või „ebameeldivat ja häirivat kuulmisaistingut”, on üks peamisi elukvaliteedi halvenemise põhjuseid linnades, võimalike kahjulike, ka tõsiste tagajärgedega linnaelanike tervisele (2).

2.2 Keskkonnamüra või mürasaastet mõõdetakse – teadagi – detsibellides A-skaalal (dB(A)) ning inimesele tajutavad helid jäävad vahemikku 0 dB(A) kuni 140 dB(A), milles valulävi on kindlaks määratud 120 dB(A) juures. Vastavalt Maailma Terviseorganisatsioonile on maksimaalne müratase väljaspool „kinniseid tsoone” (majad, kontorid) kuni 55 dB(A), aga Euroopa Keskkonnaamet on seisukohal, et linnapiirkondades puutub pool elanikest kokku kõrgema müratasemega. Võrdluseks võib nimetada, et elamurajooni teel on müratase 50 dB(A), reaktiivmootori müra on 120 dB(A), kiirrongil 100 dB(A), sõiduautol kuni 74 dB(A), aga tiheda liiklusega autoteel ulatub müra 80 dB(A) tasemele.

2.3 Konkreetsel juhul tähendab see, et inimeste kokkupuute jaoks liiklusmüraga, leidub erinevaid meetmeid olukorra parandamiseks, kuid esimene on kindlasti müra vähendamine selle tekkekohal, see tähendab üksikute sõidukite mürataseme alandamist.

2.4 Neljarattaliste mootorsõidukite mürataset reguleerib direktiiv 70/157/EMÜ, milles kehtestati juba 1970. aastal katsetamiskord ja müra piirnormid sõidukitele tüübikinnituse andmiseks. Aastate jooksul on alusdirektiivi tehtud palju muudatusi, alandades keskkonnmüra vähendamiseks mürataseme piirnorme. Viimane muudatus tehti 1996. aastal, mil kehtestati autode piirnormiks 74 dB(A) ja raskemate kaubaveokite piirnormiks 80 dB(A).

2.5 Selle pika protsessi tulemusel on saadud märkimisväärseid tulemusi, muuhulgas on sõiduautode müratase vähenenud 85 % võrreldes 1970. aasta direktiivis kehtestatud piirnormidega (– 8 dB(A)) ja üle 90 % raskeveokite puhul (– 11 dB(A)).

Mürasaaste vähenemine ei ole siiski proportsionaalne uute piirnormidega mitmetel põhjustel, eelkõige suurenenud liikluse tõttu, mis on 1970. aastatest tänaseni kolmekordistunud. Liikluse suurenemise tõttu on hakatud küsimuse alla seadma ka nende katsetamismeetodite kehtivust, mida on praeguseni kasutatud eelkõige sõiduautode mürataseme mõõtmiseks.

2.6 Selleks on ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) (3) müra töörühm välja töötanud uue katsemeetodi, mis avaldati 2007. aastal ja mida on viimasel kolmel aastal jälgitud paralleelselt olemasoleva meetodiga. See on võimaldanud koostada nii praeguse meetodiga (A) kui ka uue meetodiga (B) saadud katsetulemuste andmebaasi ning arvestada välja mõlema meetodiga saadud tulemuste erinevused.

2.7 Euroopa Komisjon tegi seega Hollandi uurimiskeskusele TNO ülesandeks võrrelda neid kahte katsemeetodit Töö viidi lõpule 2011. aasta märtsis, kui TNO esitas komisjonile aruande „VENOLIVA” (Vehicle noise limit values – sõidukimüra piirnormid). Käesolevas arvamuses käsitletav määruse ettepanek põhineb suures osas kõnealusel aruandel.

2.8 Sõiduautode osas viis TNO 653 sõidukil läbi kontrollid, mis näitasid, et keskmine erinevus katse B ja katse A vahel on – 2,1 dB(A). Konkreetselt näitavad tulemused, et 90 % kontrollitud autodest oli juba alla ettenähtud 74 dB(A) piirnormi, samas kui kommertsraskeveokitel oli katsemeetodi B kasutamisel raskusi praegustesse piirnormidesse jäämisega.

3. Euroopa Komisjoni ettepanek

3.1 Eelpool öeldut arvestades on komisjonil kavas 1970. aasta direktiiv ja selle hilisemad muudatused kehtetuks tunnistada, tehes ettepaneku võtta vastu määrus, milles nähakse kehtivate õigusaktidega võrreldes ette neli uut nõuet:

—	uued katseprotokollid;

—	uued piirnormid;

—	mürataset käsitlevad lisasätted;

—	elektri- ja hübriidelektrisõidukite minimaalne müratase.

3.1.1 . Nagu sissejuhatuses juba mainitud, on uue meetodiga (B) saadud tulemused sõidukikategooriate kaupa kuni 2 dB(A) madalamad kui meetodiga (A) saadud tulemused ligi 90 %-l tehtud katsetest. See asjaolu veenis komisjoni kehtestama algseks piirnormiks mitte enam 74 dB(A) nagu praeguses õigusaktis, vaid 72 dB(A).

3.1.2 . Esimeses etapis (kaks aastat pärast määruse avaldamist) vähendatakse piirnorme reisijateveo kergsõidukite tüübikinnituse saamiseks 2 dB(A) võrra ja kaubaveo raskeveokite puhul 1 dB(A) võrra. Teises etapis (viis aastat pärast avaldamist) nähakse ette täiendav vähendamine 2 dB(A) võrra nii kerg- kui ka raskesõidukite puhul. Seitse aastat pärast määruse avaldamist peavad kõik sõidukid vastama uutele piirnormidele, et neid oleks võimalik registreerida ja müüa.

3.1.3 . Uut katsemeetodit (B) loetakse realistlikuks normaalsetes liiklustingimustes, aga see võib komisjoni hinnangul olla vähem usaldusväärne väga intensiivse liikluse korral. Seetõttu soovib komisjon kehtestada täiendavad sätted katsetamise kohta lisaks sätetele, mida kasutati eelpool nimetatud kolmeaastasel jälgimisperioodil (katsetamine stabiilse kiirendusega 2,0 m/s2). Sellele lisandub ASEP-katse (maksimaalne kiirendus 3,0 m/s2), et lähendada tüübikinnitusel tuvastatud müra tegelikule müratasemele tiheda liiklusega autoteel.

3.1.4 . Nende sõidukite minimaalne helitase vähesel kiirusel võib kujutada ohtu vaegnägijatele ja mitte ainult neile, sest puudub sõiduki lähenemisest teavitav helimärguanne. Seetõttu teeb komisjon ettepaneku, ilma seaduslike kohustusteta autotootjatele, paigaldada helisüsteem (Acoustic Vehicle Alerting System– sõiduki helihoiatussüsteem) nendele sõidukitele ning kehtestab kõnealusele süsteemile teatud nõuded.

4. Üldmärkused

4.1 EMSK hindab ja jagab komisjoni algatust koostada määruse ettepanek, et ajakohastada mootorsõidukite mürataseme piirnormid, arvestades juba mainitud liikluse suurenemist Euroopas, eelkõige suuremates asustatud punktides.

4.2 EMSK avaldab siiski kahetsust, et probleemi ei ole uuritud sellise tervikliku käsitlusviisi arendamise eesmärgil, mis peaks olema kõikide Euroopa õigusmeetmete juhtpõhimõtteks nii selles kui ka teistes sektorites ning mis käesoleval juhul annaks kiiremaid, olulisemaid ja seega ka kodanikele tajutavamaid tulemusi, parema kulude ja tulude suhtega.

4.3 Uutele sõidukitele kavandatud müra vähendamise nõuded tooksid kasu alles keskpikas ja pikas perspektiivis, kui sõidukipargi uuendamine on lõpule viidud. Seevastu oleks võimalik müra vähendada veelgi suuremal määral, vaadates üle teepinna, kohalike taristute kvaliteedi ja kasutades liikluse arukat haldamist ning viies läbi liiklevate sõidukite regulaarsemaid ja hoolikamaid kontrolle. Adekvaatse teehoolduse tulemusel saab müra vähendada veel 5 dB(A) ning spetsiaalse asfaldi kasutamisega saaks sõiduteel liiklusmüra vähendada kuni 10 dB(A) võrra. Samuti saaks müra vähendada liiklusummikute kaotamisega ümbersõiduteede, eesõigusega sõiduradade, arukate transpordisüsteemide jms rajamisega. Seejuures ei maksa unustada seda, kui oluline on teavitada sõidukijuhte, kes on sageli vastutavad oma liiklusvahendi liigse müra eest.

4.4 Samuti ei tohi unustada, et vaatamata sellele, kui palju oleks tehniliselt võimalik sõidukimüra vähendada (mootor, õhu sissevõtt, heitgaasisüsteem jne) ei ole võimalik saavutada rehvide veeremisest teekattel tekkiva müra tasemest madalamat mürataset. See kehtib ka elektri- ja hübriidelektrisõidukite kohta, mis on kindlasti vaiksed madala pöörlemiskiiruse juures, isegi sel määral, et komisjon tegi ettepaneku varustada need sõidukid sõiduki helihoiatussüsteemiga. Nimelt näitas kuuel praegu turul oleval elektri- ja hübriidelektrisõiduki eri mudelil läbi viidud kontroll (4), et suuremal kiirusel (50 km/h) oli nende sõidukite keskmine müratase 68,3 dB(A) – seega kõrgem kui 68 dB(A), mida oodatakse uues määruses sisepõlemismootoriga autodelt.

4.5 Kavandatud määruse sisu suhtes on komiteel siiski mõned küsimused ja kahtlused, mida võiks arutada Euroopa Parlamendis ja nõukogus toimuva arutelu käigus.

4.6 Esimene küsimus puudutab sõidukite „kategooriatesse jaotamist” müra vähendamise eesmärgil. Ettenähtud klassid on „ajaloolised”, pärinedes aastast 1985. Ei ole arvestatud turu edasiarenguga, mis on toonud endaga kaasa erinevaks otstarbeks mõeldud mudelite mitmekesisuse. Üksikasjadesse laskumata leiab komitee, et kategooriad tuleks läbi vaadata ja lisada uued alakategooriad, mõistagi nende eripärale kohandatud piirnormidega, et saada parem ülevaade sõidukiparkide praegusest ja tulevasest olukorrast. Kui tuua vaid mõni näide, siis M3-alakategoorias ei eristata linna- ja turismibusse.

Veelgi kriitilisem on olukord seoses suure võimsusega sõiduautode ehk sportautodega. Tegemist on väikest turgu hõlmava sektoriga, kus Euroopa autotööstus omab maailma tasemel kompetentsi, kust innovatsioon jõuab ka masstoodangu autode arendusse. Kui M1-alakategooriat (sõiduautod) läbi ei vaadata on väga raske jätkata selliste autode tootmist ja seega ka müümist, sest nende mürataset tuleks vähendada 6/7 dB(A) võrra ainult viie aastaga.

4.7 Teine komiteele kõige enam nõutust tekitav aspekt on komisjoni poolt ette nähtud ajakava, millega püütakse viimastel aastatel tegemata jäänud ajakohastamist tasa teha, arvestamata seejuures piisavalt autotootjatele vajalikku teostusaega (lead time).

4.7.1 Müra vähendamine esimeses etapis 2 dB(A) võrra kõikide kergsõidukite puhul ja 1 dB(A) võrra raskeveokite puhul, eeldab sõiduki ehituse muutmist, mis nõuab tööstuselt suuri panuseid, et vähendada müra, tagades kinnipidamise teistest juba kehtivatest nõuetest (ohutus, heitkogused, kütusekulu jne). Näiteks tuleb vajalike meetmete võtmiseks suurendada sõidukite massi, mis on kohati väga suur (suureneb heitgaasisüsteemi maht, lisanduvad heliisolatsioonivahendid ja -materjalid), mis väljendub suuremas kütusekulus ja seega saastavate heitkoguste mahus. Vaja on endale aru anda, et igasugused meetmed selles valdkonnas hõlmavad sõidukit tervikuna kõikides aspektides, mida peetakse välismüra allikateks. Nimelt ei ole võimalik tulemusi saada lihtsalt üksikute seadmete paigaldamise abil.

4.7.2 Rehvide veeremismüra vähendamise eelised, vastavalt määruses 661/2009 sätestatule, ei aita samuti kaasa oodatud tulemuste saavutamisele esimeses etapis (nagu väidavad mõned, vähemalt kategooriate M1 ja N1 puhul). Sellised rehvid on turul juba saadaval ja muutuvad uute sõidukite jaoks kohustuslikuks alates 2013. aasta novembrist. Siiski on nende keskmine kasu müra vähendamise osas hinnanguliselt 0,5 dB(A) aastaks 2016.

4.7.3 Sõidukid tuleb seega uuesti läbi mõelda, uuesti projekteerida ja konstrueerida. Terve sõiduki ümberprojekteerimine nõuab kergsõidukite puhul, tüübist olenevalt, 5–7 aastat ja raskeveokite puhul kuni 10 aastat, kuna sõidukitele on vajalik saada uus tüübikinnitus.

4.8 Eelpool öeldut arvestades tekib komiteel küsimus, kas ei tuleks üle vaadata ajakava ja teostusviisid, et saavutada müra soovitud vähendamist. Seda oleks võimalik teha esimese etapi ärajätmisega, mis tähendab suuremaid kulusid uute tüübikinnituste saamiseks ja muid kulusid, keskendudes otse lõpptulemusele (parema kulude ja tulude suhtega), nähes ette alakategooriate läbivaatamise, vähemalt probleemsematel juhtudel, ja kehtestades sobivama teostusaja, mis uute tüübikinnituste puhul on seitse aastat ja uute registreerimiste puhul üheksa aastat.

4.9 See aspekt tooks siiski kaasa oluliselt suurenevaid investeeringuid ajal, mil peaaegu kõik Euroopa autotootjad seisavad silmitsi 2008. aastal alanud turukriisiga, mis näib üha süvenevat. Nende investeeringutega seonduvad kulud jääksid paratamatult tarbija kanda, mis võib sõidukipargi uuendamist veelgi aeglustada, eelkõige kaubaveoks mõeldud raskeveokite puhul, asjaolu, mis tervikuna kahjustaks uues määruses seatud eesmärki.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Lead time (teostusaeg) – tööstusele vajalik aeg, et juurutada uusi nõudeid, mis eeldavad struktuurilisi töid sõidukil.

(2) ELT C 317, 23.12.2009, lk 22.

(3) United Nations Economic Commission for Europe (ÜRO Euroopa Majanduskomisjon, Genf, www.unece.org).

(4) Allikas: ACEA (Euroopa Autotootjate Ühendus).

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/80

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv finantsinstrumentide turgude kohta, millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/39/EÜ (uuesti sõnastatud)”

(KOM(2011) 656 (lõplik))

2012/C 191/15

Üksikraportöör: Edgardo Maria IOZIA

Nõukogu otsustas 2. detsembril 2011 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv finantsinstrumentide turgude kohta, millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/39/EÜ (uuesti sõnastatud)”

COM(2011) 656 final – 2011/0298 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.–26. aprillil 2012 (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 115, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 6.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (komitee) hindab ettepanekut sõnastada uuesti direktiiv 2004/39/EÜ, mis on tuntud kui MiFID (finantsinstrumentide turgude direktiiv), millega kehtestatakse õigusraamistik finantsinstrumentide valdkonnas teenuste pakkumiseks, näiteks maaklerlus, nõustamine, portfellihaldus, uute emissioonide märkimine, tavaliste pankade ja investeerimispankade tegevus ja turuosaliste tehingud reguleeritud turgudel.

1.2 Direktiivi esmane eesmärk on suurendada kauplemise läbipaistvust ja tõhusust, piirata turgude ebastabiilsust, aga ka tugevdada vahendajate korrektsust ja investorite kaitset ning avada Euroopa turud tõelisele konkurentsile finantsteenuste pakkumises. Komitee toetab neid eesmärke ja on seisukohal, et ettepanek tervikuna läheb õiges suunas.

1.3 Komitee on uut lepingut arvestades seisukohal, et komisjoni valitud õiguslik alus võib olla ebapiisav ega kajasta täielikult direktiivi tagajärgi. Tarbijakaitse, siseturu konsolideerimine ja arendamine, mis moodustavad direktiivi põhiosa, tuginevad struktureeritumatele ja keerukamatele õiguslikele alustele ning tagavad paremad kaasamisprotsessid ja esindusorganite rolli.

1.4 Direktiivi uuesti sõnastamise ettepanekus võetakse arvesse seniseid õigusaktidesse tehtud muudatusi ja pakutakse välja uusi ja paremini määratletud lahendusi ettevõtjate vastutuse kohta. Komitee nõustub valikuga direktiiv uuesti sõnastada, mille muudavad vajalikuks finantsturu suurem keerukus, turu arengud ja kasutatavad tehnoloogilised instrumendid, mille tõttu on mõned varasemad määratlused aegunud, ja eelkõige vähene reguleeritus pigem instrumentide turgudel kui väärtpaberiturgudel, mida juhivad finantsettevõtjad.

1.5 Komitee on seisukohal, et ettepanek vastab eesmärgile kindlustada ühtsem, tõhusam ja konkurentsivõimelisem ELi finantsturg, suurendades nii läbipaistvust kui ka tarbijakaitset, vähendades kontrollimatu spekulatsiooni valdkondi, kus spekuleerimine on eesmärk iseenesest ja toimub väljaspool majanduslikku ja sotsiaalset konteksti, eelkõige börsiväliselt kaubeldavate instrumentide turul (OTC).

1.6 Komitee rõhutab ka käesoleval juhul vastuseisu sellele, et kasutatakse ülemääraselt ja ebaproportsionaalselt artiklis 94 ette nähtud delegeeritud õigusakte, millega tuleb käsitleda piiratud ja selgelt piiritletud küsimusi määratud ajaks kasutamiseks antud volitusega, ja loodab, et Euroopa seadusandlikes institutsioonides selgitatakse välja selle õigusakti õige kasutamine, mille suhtes kehtib järelkontroll ning kontroll sidususe üle aluslepingute sõnastuse ja mõttega.

1.7 Komitee toetab veendunult kavatsust tugevdada sõltumatu konsulteerimise põhimõtet, mis kohustab kauplejat eelnevalt teatama, kas ta pakub teenust sõltumatult või müügivõrgustikku ühendatult. Hoiustajatel on võimalus valida vastavalt oma vajadustele, mis tüüpi nõustamist nad soovivad saada.

1.8 Komitee on juba varem taotlenud, et nõustamise käigus müümise suhtes kehtestataks selge kord, see tähendab keeld finantsettevõtjatele avaldada toodete müümisel kauplejatele ja müügivõrgustikele ärilist survet. Analüüsitav ettepanek on esimene samm õiges suunas ja komiteel on hea meel, et komisjon on nõustunud, et on õige tagada suurem kaitse investoritele ja kauplejatele, kes peaksid tegutsema „ainult” kliendi huvides, nõustades teda asjakohaselt ja ilma igasuguseid tingimusi seadmata.

1.9 Komitee soovitab komisjonil lisada teabe loetellu veel ühe õigusnormi, mis reguleeriks andmepakkujate vahel vahetatavate andmete kvaliteeti. Selle teabe tundlikkust ja tähtsust arvestades on asjakohane muuta ka selle teabe esitamine kohustuslikuks, mis avaldab turu läbipaistvusele ilmselgelt positiivset mõju.

1.10 Komitee pooldab uute ülesannete määramist Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele (ESMA), kes peab muu hulgas välja andma terve hulga kohustuslikke tehnilisi standardeid, koostama arvamusi, keelustama tooteid ja tavasid hädaolukorras ja koordineerima riikide ametiasutuste tegevust, töötama välja suunised haldusmeetmete ja konkreetsetel juhtudel määratavate sanktsioonide alal.

2. Ettepaneku peamised uuendused

2.1 Kuigi ettepanekuga säilitatakse MiFID direktiivi struktuur muutumatuna, ajakohastatakse sellega direktiivi hiljem vastu võetud direktiivide sätete valguses ja lisatakse uusi sisuelemente, seades põhieesmärgiks:

—	edendada konkurentsi kauplejate ja turgude vahel;

—	suurendada turgude läbipaistvust ja tõhusust;

—	tugevdada investorite kaitset.

2.2 Nende eesmärkide saavutamiseks kasutatavate vahenditega käsitletakse riske, mida tuleb eri mehhanismide abil vähendada. Nimelt avaldusid minevikus mõned prognoositud riskid siiski tegelikkuses, paljastades varasemate ettenähtud riskiohjemehhanismide nõrkuse.

2.3 MiFID II direktiivi peamised uuendused puudutavad eelkõige järgmist:

—	reguleerimisala ja erandid;

—	uued kauplemisplatvormid;

—	ELi investeerimisühingute ja turu korraldajate tegevuse reglementeerimine;

—	kolmandate riikide investeerimisühingutele kohaldatavad eeskirjad;

—	ELi liikmesriikide järelevalveasutuste uued volitused;

—	delegeeritud õigusaktid.

3. Märkused

3.1 Reform koosneb kahest osast: esimene puudutab turu struktuuri, samas kui teine keskendub läbipaistvusküsimustele. Tekstis on selgelt väljendatud, et ettepaneku põhieesmärk on tagada, et kõik kauplemistehingud toimuksid reglementeeritult ja oleksid täiesti läbipaistvad.

3.2 Direktiivi üks määrava tähtsusega punkte puudutab sõltumatu nõustamise kehtestamist. Komitee on seisukohal, et sõltumatu nõustamise sätted on hästi sõnastatud. Uute eeskirjade järgi peavad vahendajad täpsustama hoiustajale, kas nad on valmis pakkuma sõltumatut nõustamist või mitte, mis laadi nõustamine see on ja andma muud teavet.

3.3 See säte võimaldab kõikidel investoritel nende majanduslikest võimalustest olenemata saada oma profiilile vastavat nõustamist. Komitee avaldab sellele sättele täielikku poolehoidu.

3.4 Kasutuselevõetud läbipaistvuse põhimõte võimaldab kliendil teada saada, kelle jaoks nõustaja töötab, ühtlustades praegu riigiti esinevaid erinevusi, suurendades läbipaistvust, suurendades osalevate kauplejate käitumise korrektsust ja seega lõpuks tugevdades investorikaitset.

3.5 Direktiiv võimaldab ühtlasi, v.a spetsiifilise portfellihalduse puhul, praegustel nõustajate võrgustikel (sõltuvatel ja sõltumatutel) koos eksisteerida, aga kohustab neid deklareerima, mis laadi võrgustikuga on tegemist. Komitee pooldab seda sätet nii konkurentsi kui ka investorite kaitseks, sest direktiiv võimaldab klientidel valida, millist teenusekorraldust nad nõustamise raames eelistavad.

3.6 Üldjoontes kaitseb komisjoni dokument klienti ja loob võimaluse finantsnõustamises osalejate mõjusaks kooseksisteerimiseks, pankadest finantstoodete reklaamimise võrgustike ja ainult tasupõhiselt tegutsevate nõustajateni välja.

3.7 Komitee soovitab täpsustada nõustamise määratlust ja kinnitada, et see peab kuuluma igasuguse (ka üldise) investeerimisteenuse juurde. Komitee arvates võib sätestatud nõue, et nõustamist peavad pakkuma ainult sektori spetsialistid, tagada investorikaitse põhimõtte täiendava kindlustamise.

3.8 On asjakohane täpsustada, et nõustamine on kliendi profiilile sobiva toote soovitamine ja et käitumise korrektsus seisneb selles, et see soovitus on adekvaatne. Komitee arvates on seega sellel sättel lisaks korraldusliku mudeli kehtestamisele ka „kasvatuslik” aspekt. Korrektsus ei sõltu, või vähemasti mitte täiesti, asjaolust, kas soovitus on antud vertikaalse integreerituse vormis või mitme kaubamärgi kohta, või ainult tasupõhiselt või maaklerluses. Asjaolu, et tooteid on üks, kümme või kolmkümmend, iseenesest ei taga, et kliendile antud soovitus oleks õige.

3.9 Ettepanekus jäetakse vana MiFID direktiiviga kehtestatud kliendi eneseklassifitseerimise kriteerium peaaegu muutmatuks (vahendajad klassifitseerivad oma kliente üksikasjalikult teadmiste ja kogemuste põhjal investeeringute alal, mida kliendid nende endi väitel omavad). ESMA annab suuniste loetelu klientidele esitatava küsimustiku koostamiseks. Täpsemalt eristatakse eri kliendikategooriaid järgmiste alajaotusega: jaekliendid, professionaalsed kliendid ja võrdse vastaspoole staatusega kliendid.

3.10 Komitee hindab direktiivi paremaks muutmist, kuna nüüd saavad vahendajad oma klientuuri tõhusalt segmenteerida, aga samal ajal leiab komitee, et direktiiv ei anna turule sobivaid vahendeid klientide kaitsmiseks igal tasandil.

3.11 Süsteemis luuakse tingimused kliendi koolitamiseks kohapeal, asjakohase väljaõppega töötajate abil. Komitee peab siiski pigem liiga ennatlikuks arvata, et jaeklient võiks anda tõese ja õige ettekujutuse iseenda finantsvaldkonna teadmistest, arvestades ka vähest finantsharidust ja viivitusi finantskoolituse programmide projekteerimisel Euroopa tasandil. Komitee soovitab seega direktiivis ette nähtud menetlus läbi vaadata, nähes vajaduse korral ette sellesse välise tugielemendi lisamise kliendi „harimiseks”.

3.12 Direktiiviga kehtestatakse uus sõltumatu nõustaja tasustamise mudel. Sõltumatu nõustamise eest tasub otse klient, samas kui mittesõltumatu nõustamise eest ei tasu otse klient.

3.13 Komitee on seisukohal, et see uus tasumisskeem annab pakutavale teenusele uue kvaliteedi, annab uue kaitse ja võib tagada kutseala esindajate aususe. Komitee soovitab selleks teha vahet nõustamisel (advice) ja müümisel (selling).

3.14 Pealegi, kui tõelisel ja asjakohasel nõustamisel on oma hind, on mõistlik arvata, et nõustamine keerukamate toodete alal on kulukam. Komitee tõstatab seega arutamiseks küsimuse, kas seetõttu võidakse soodustada ja rohkem turustada vähem keerukaid tooteid, sest need on ökonoomsemad.

3.15 Paljud uutest sätetest on mõeldud selleks, et tagada aus ja korrektne käitumine pankade poolt, kes on sunnitud ka oma äritavad põhjalikult läbi vaatama. Komitee pooldab seda ettenähtud nõuet, sest see võimaldab suuremat investorikaitset. Samas soovitab komitee komisjonil jätkata pigem finantsasutusele kui kliendile vastutuse panemise poliitikat.

3.16 Üks oluline uuendus on ka ettepanek näha ette spetsiaalne, väiksema regulatiivse koormusega börsisegment väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks. Komitee pooldab seda direktiivi lisatud sätet, sest see suurendab selle konkreetse turusegmendi nähtavust.

3.17 Komitee avaldab siiski kahtlust, kas seda sätet on võimalik rakendada. Tegemist ei ole tegelikult uue ettepanekuga. Juba üle 20 aasta püütakse välja arendada VKEdele avaramat turgu ja kunagi ei ole suudetud muuta seda tõhusalt toimivaks. Komitee soovitab seega ette näha meetmed ja erisätted, mis võimaldaksid seda turgu tõhusalt ja mõjusalt teoks teha.

3.18 Üldiselt kehtestatakse direktiivis selgemad toimimise eeskirjad kõikide kauplemistegevuse aspektide kohta. Kauplemisplatvormid peavad tagama, et kauplemistehingu raames on kõik andmed 15 minutit vabalt kasutatavad ja et andmed tehakse kättesaadavaks reaalajas komisjoni määratud hinnaga „mõistlikul ärilisel alusel”. See meede oleks samm edasi hinnakujunduse läbipaistvuses.

3.19 Komitee nõustub menetlusega, milles nähakse iga platvormi puhul ette kohustus kasutada kauplemistehingu andmete väljapoole kanaliseerimiseks teatud kindlaid vahendajaid. Komitee leiab siiski, et see säte näitab liigset usaldust kauplejatevahelise spontaanse teabevahetuse suhtes, ja soovitab komisjonil ette näha konkreetne punkt, mis reguleeriks andmepakkujate vahel vahetatavate andmete kvaliteeti.

3.20 Kauba tuletisinstrumentide suhtes on MiFID II eesmärk hoida ära pidurdamatut spekuleerimist ainult spekuleerimise enda pärast. Komisjon kavatseb selle eesmärgi saavutada, piirates ka nende lepingute hulka, mille üks investor võib teatud aja jooksul sõlmida. Nagu juba korduvalt öeldud, on komitee seisukohal, et spekuleerimine ei ole finantsturgude jaoks tingimata halb nähtus, sest see suurendab turgude likviidsust ja arengut. Kindlasti on vaja meetmeid väga spekulatiivsete tehingute vastu, mis kajastuvad lõpphindades tarbijatele, samas soovitab komitee neid meetmeid hoolikalt ja tasakaalukalt kaaluda, et vältida negatiivset mõju turule.

3.21 Komitee märgib ühtlasi, et kuigi uue regulatsiooniga taotletakse riikidevahelise ühtlustamise põhimõtet, näib, et selles ei nähta ette erilist kooskõlastamist Euroopa ja USA vahel. Komitee pooldab taotletavat ühtlustamise põhimõtet, aga samas soovitab pöörata tähelepanu lisakuludele, mis võivad eri turgudel osalejatele tekkida eri õigusnormide tõttu, näiteks tuletisinstrumentide turgudel.

3.22 Komitee pooldab läbipaistvuspõhimõtte laiendamist ka väärtpaberite ja struktureeritud toodetega kauplemisele eelnevatele etappidele. Sellegipoolest soovitab komitee võtta arvesse omakapitaliturgude ja muude kui omakapitaliinstrumentide turgude olulisi erinevusi. Kauplemiseelne läbipaistvus on oluline rohkem ostu- ja müügikorraldustel põhinevate turgude puhul (nagu aktsiaturg), samas kui kauplemisjärgne läbipaistvus on olulisem noteeringutekesksel turul (nagu võlakirjaturud). Komitee peab seega soovitavaks teha kauplemiseelse ja -järgse läbipaistvuse põhimõtte kohaldamisel turgudel vahet.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/84

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste hankeid”

(KOM(2011) 895 (lõplik)),

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv riigihangete kohta”

(KOM(2011) 896 (lõplik))

ja „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kontsessioonilepingute sõlmimise kohta”

(KOM(2011) 897 (lõplik))

2012/C 191/16

Raportöör: Miguel Ángel CABRA DE LUNA

19. jaanuaril 2012 otsustas Euroopa Parlament ja 10. veebruaril 2012 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 62, 114 ja artikli 53 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste hankeid”

COM(2011) 895 final – 2011/0439 (COD).

17. jaanuaril 2012 otsustas Euroopa Parlament ja 10. veebruaril 2012 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 62, 114 ja artikli 53 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv riigihangete kohta”

COM(2011) 896 final – 2011/0438 (COD).

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kontsessioonilepingute sõlmimise kohta”

COM(2011) 897 final – 2011/0437 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 17. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.–26. aprillil 2012 (26. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 179, vastu hääletas 33, erapooletuks jäi 12.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Riigihankedirektiivide läbivaatamine on osa laiahaardelisest programmist, mille eesmärk on Euroopa Liidu hankesüsteemi ulatuslik ajakohastamine ning mis hõlmab nii üldhankeid kui ka kitsamalt vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste hankeid. Samuti esitati uus direktiivi ettepanek kontsessioonilepingute sõlmimise kohta, mida on seni Euroopa Liidu tasandil reguleeritud vaid osaliselt.

1.2 Nagu on näha hääletustulemustest, kiideti komitee arvamus INT/570 teemal „Roheline raamat ELi riigihankepoliitika ajakohastamise kohta – Euroopa hanketuru tõhustamine” heaks peaaegu ühehäälselt, mistõttu peaks komitee võtma käesolevasse arvamusse üle eelmise arvamuse põhimõtted ja seisukohad. Lisaks on seda laiaulatuslikku konsensust aluseks võttes töötatud käesolevas arvamuses välja konkreetsete valdkondlike õigusakti ettepanekutega kooskõlas olevaid põhimõtteid ja seisukohti.

1.3 Komitee rõhutab, et riigihankemenetluste raames on oluline võtta arvesse strateegia „Euroopa 2020” innovatsiooni-, keskkonna- ja sotsiaalseid aspekte.

1.4 Edendada tuleks riigihankemenetluste kvaliteeti ja innovaatilisust, vähendada tarbetut halduskoormust, arvestada keskkonna- ja sotsiaalseid aspekte (töökohtade ja töötingimuste kaitse, samuti puuetega isikute ja muude ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade kaitse) ning eelistada pigem majanduslikult kõige soodsamaid pakkumusi kui madalaima hinnaga pakkumusi, mis peaks pigem olema erand kui reegel, et muuta riigihangete menetlemine arukamaks ja tõhusamaks. Samuti on vaja suuremat professionaalsust, VKEde, sealhulgas sotsiaalsete ettevõtete ulatuslikumat kaasamist, onupojapoliitika, pettuse ja korruptsiooni vastu võitlemist ning piiriülese komponendiga ELi riigihangete edendamist. Komitee pooldab omalt poolt seda, et arvesse võetaks olelusringi kulude põhimõtet, et edendada säästvat arengut.

1.5 Komitee usub, et ühiste Euroopa hankemenetluste olemasolu tagab suurema läbipaistvuse ja objektiivsuse. Igal juhul jätavad kõnealused ettepanekud igale liikmesriigile märkimisväärse haldusliku paindlikkuse menetluste ja mehhanismide kohandamiseks oma konkreetsete oludega. Nimetatud tegurid ning lisaks kvaliteedi ja professionaalsuse aspektid on kahtlemata kasulikud nii kodanikele kui ka kogu üldsusele.

1.6 Pärast pikka arutelu üldhuviteenuste üle jõuti järeldusele, et nende näol pole tegemist riigihankelepingutega sõna otseses tähenduses, vaid asutuste enda poolt või nende nimel osutatavate teenustega. Komitee kinnitab veel kord, et hankijad võivad täiesti vabalt täita ise kõiki oma ülesandeid või osa neist või valida allhanke korras teostaja ükskõik millise vabalt valitud ülesande täitmiseks.

1.7 Komitee kinnitab veel kord, et ta toetab lepingute sõlmimist puudega inimeste jaoks mõeldud kaitstud töökodadega ning muudele ebasoodsas olukorras olevatele elanikkonnarühmadele tööd pakkuvate sotsiaalsete ettevõtetega, et tagada võrdsed võimalused kõigile kodanikele ja soodustada sotsiaalset kaasatust.

1.8 Tuleb tugevdada eeskirju äriühingute pakkumustes sisalduva teabe konfidentsiaalsuse kohta.

1.9 Hankemenetluse tehnilise kirjelduse ulatust tuleb vajadusel laiendada, et see hõlmaks ka tootmise ja protsessi erijooni. See muudaks hankija jaoks lihtsamaks ja läbipaistvamaks oluliste otsuste tegemise selliste jätkusuutlike eesmärkide edendamiseks nagu keskkonnasäästlikkus, kollektiivlepingute sõlmimine, tööstandardid ja -tingimused ning võrdväärse töö eest võrdne palk.

1.10 Seoses tehniliste kirjeldustega peab komitee kiiduväärseks kohustust koostada need nii, et neis võetakse arvesse puuetega inimeste või kõigi kasutajate ligipääsemise nõuet, v.a nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel.

1.11 Seoses pakkumuste kõrvalejätmise põhjustega, mis on sätestatud riigihangete direktiivi ettepaneku artikli 55 lõikes 3, tervitab komitee asjaolu, et avaliku sektori hankijad võivad kõrvale jätta pakkujad, kes ei täida kohustusi, mis on kehtestatud liidu sotsiaal-, töö- või keskkonnaõiguse valdkonna õigusaktidega või rahvusvahelise sotsiaal- ja keskkonnaõiguse sätetega, mis on loetletud XI lisas. Kuid samuti on ilmselge, et peaks olema sõnaselgelt sätestatud, et nad võib kõrvale jätta ka siis, kui nad ei järgi asjaomase liikmesriigi sotsiaal-, töö- või keskkonnaõiguse valdkonna õigusakte ega kollektiivlepinguid, mis kehtivad kohas, kus tööd, teenust või tarnimist teostatakse. Igal juhul on komitee seisukohal, et sellistel põhjustel kõrvalejätmine peaks olema kohustuslik.

1.12 Nagu märgiti ka komitee varasemas arvamuses INT/570, oleks vaja, et riigihangete direktiivi ettepaneku artiklis 57 nõutaks pakkujatelt sõnaselget kinnitust selle kohta, et nad „järgivad igas riigis asjaomaseid õigusnorme, mis käsitlevad puudega inimeste tööalast integreerimist; näiteks kohustus värvata konkreetne arv või protsent puudega inimesi riikides, kus selline kohustus on õigusaktides kehtestatud”. Loomulikult poleks see vajalik riikides, kus selline kohustus puudub.

1.13 Samas arvamuses INT/570 meenutas komitee ka seda, et 1949. aastal vastu võetud ILO konventsioon nr 94 töönormide kohta riigihankelepingutes on praegu siduv kümnes ELi liikmesriigis, ehkki teised riigid, näiteks Iirimaa, kohaldavad konventsiooni riigihangetes vabatahtlikult. Komitee võtab teadmiseks konventsioonis sisalduvad põhimõtted ja teeb ettepaneku, et liikmesriike tuleks ärgitada konventsiooni ratifitseerima ja selle põhimõtteid järgima.

1.14 Komitee leiab, et lepingu sõlmimisel omistatakse endiselt lepingupartneri valikul liiga suurt tähtsust „väikseima kulu” või „madalaima hinna” kriteeriumile ja kasutatakse seda liiga sageli. Selle liigne kasutamine takistab innovatsiooni ning parema kvaliteedi ja hinna-kvaliteedi suhte saavutamist vastavalt strateegia „Euroopa 2020” nõuetele. Lisaks ei tähenda see ilmtingimata suuremat väärtust. Seepärast peaks madalaima hinna kriteeriumi kasutamine olema alati pigem erand kui reegel.

1.15 Komitee on seisukohal, et allhankeid puudutavaid sätteid tuleb tugevdada. Mitmed allhangete kihid teevad raskeks kollektiivlepingute, töötingimusi puudutavate eeskirjade ning tervist ja ohutust puudutavate menetluste rakendamise. Ametivõimudele peaks andma rohkem manööverdamisruumi, võimaldamaks neil mõjutada lepinguid nii, et need saavutaksid sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja kvaliteediga seotud eesmärke. Enne lepingu sõlmimist tuleks esitada peamiste alltöövõtjate üksikasjalik kirjeldus ning hankiv asutus peaks määrama kindlaks kõigi osapoolte kohustused ja ülesanded võimaldamaks lepingu täitmise tõhusat jälgimist ja järelevalvet. Tuleks luua mehhanism, mis võimaldab avaliku sektori hankijatel ära keelata ja kõrvale jätta teatud alltöövõtjad, kui on põhjust muretseda.

1.16 Komitee pooldab jätkuvat A- ja B-teenuste eristamist, eeldusel et on tagatud õiguskindlus, ning B-teenuseid hõlmavate piiriüleste hankelepingute võimalikku laiendamist. Juba arvamuses INT/570 soovitas komitee komisjonil B-teenuste nimekirja korrapäraselt üle vaadata eesmärgiga uurida, kas mõned B-teenused saaks võimaluse korral üle viia A-teenuste nimekirja. Komitee väljendab igal juhul muret seoses mitmesuguste varem B-teenuste nimekirja kuulunud riigihankelepingute väljajätmisega ettepanekute XVI või XVII lisast. Nimetatud lisades on loetletud teenused, mille suhtes on kohaldatavad mõlema ettepaneku artiklitega 74–76 või 84–86 reguleeritud menetlused. Teisest küljest on komitee arvamusel, et välja tuleks jätta praegu mõlema ettepaneku XVI ja XVII lisas sisalduvad usuorganisatsioonide teenused ja ametiühingute teenused.

1.17 Komitee juhib tähelepanu tõsistele kahtlustele seoses vajadusega kontsessioonilepingute sõlmimist reguleeriva ELi direktiivi järele ja tuletab meelde Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni riigihangete ajakohastamise kohta (2011/2048 (INI)), milles parlament oli arvamusel, et „teenuste kontsessioonide osas õigusakti ettepaneku esitamine oleks õigustatud vaid võimalike siseturu moonutuste kõrvaldamiseks”, ning rõhutas, „et tänaseks ei ole ühtki sellist moonutust tuvastatud”. Komitee soovitab algatada enne ettepanekute edasiarendamist põhjalikum ja täielikum mõjuhinnang.

1.18 Komitee on seisukohal, et üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid reguleerivad tihti konkreetsed ELi ja riiklikud õigusnormid, mille eesmärk on tagada nende teenuste kättesaadavus, jõukohane hind ja kvaliteet, samuti kasutajate võrdne kohtlemine ja üldine juurdepääs, turvalisus ja õigused – kõnealuses ettepanekus tuleks nimetatud aspektidele tähelepanu juhtida ja need tagada. Vastavalt Lissaboni lepingu protokollile üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta peab riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele asutustele jääma üldist huvi pakkuvate eesmärkide täitmiseks laiaulatuslik suvaõigus selliste teenuste määratlemisel, korraldamisel ja osutamisel.

1.19 Riigiasutustel peab olema õigustatult võimalik otsustada viia riigihange läbi asutusesiseselt (siseressursside abil) või koostöös muude riigiasutustega, järgides ELi aluslepinguid ja Euroopa Kohtu praktikat ning läbipaistvuse põhimõtet.

1.20 Komitee toetab riigihangete rakendamise ja järelevalvega tegelevate riiklike kontrollimehhanismide loomist liikmesriikides.

2. Ülevaade Euroopa Komisjoni ettepanekutest

2.1 Riigiasutused kulutavad igal aastal umbes 18 % SKPst kaupadele, teenustele ja ehitustöödele. Arvestades praegusi eelarvelisi piiranguid, peab riigihankepoliitika tagama rahaliste vahendite optimaalse kasutuse, et tugevdada majanduskasvu ja luua töökohti ning aidata seeläbi saavutada strateegia „Euroopa 2020” eesmärke.

2.2 Riigihankedirektiivide praegune põlvkond on pika arengu tulemus. See areng sai alguse 1971. aastal direktiivi 71/305/EMÜ (1) vastuvõtmisega. Põhjalik majandusanalüüs on näidanud, et hankedirektiivid on suures ulatuses oma eesmärgid saavutanud. Siiski on sotsiaalse ja keskkonnaalase jätkusuutlikkusega seotud eesmärkide saavutamiseks vaja minna veel oluliselt kaugemale. On tõsi, et direktiividega on saavutatud suurem läbipaistvus, suurem konkurents ja madalamad hinnad, kuid tähelepanu tuleb pöörata ka töökohtadele ning palga- ja töötingimustele, nii et ei satuks ohtu strateegia „Euroopa 2020” majanduskasvu ja töökohtade loomisega seotud eesmärgid ning Lissaboni lepingus sätestatud valdkonnaülesed sotsiaalsed ja keskkonnanõuded.

2.3 Samuti soovib komitee juhtida tähelepanu võimalusele analüüsida majanduslikult sõltuvate füüsilisest isikust ettevõtjate potentsiaali või tähtsust (2).

2.4 Sidusrühmad on taotlenud riigihankealaste direktiivide läbivaatamist, et lihtsustada eeskirju, suurendada nende tõhusust ja tulemuslikkust ning sobitada neid paremini poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku arenguga.

2.5 Riigihankedirektiivide läbivaatamine on osa laiahaardelisest programmist, mille eesmärk on Euroopa Liidu hankesüsteemi ulatuslik ajakohastamine ning mis hõlmab nii üldhankeid kui ka kitsamalt vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste hankeid. Riigihankealaste õigusaktide reform on üks kaheteistkümnest planeeritud meetmest komisjoni 2011. aasta aprillis vastu võetud teatises „Ühtse turu akt – kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks”.

2.6 Samuti esitati uus direktiivi ettepanek kontsessioonilepingute sõlmimise kohta, mida on seni Euroopa Liidu tasandil reguleeritud vaid osaliselt, teiseste õigusaktide kaudu. Siiski on mitmesugused nii ettevõtjate organisatsioonid kui ka ametiühingud, samuti poliitikud ja avaliku sektori asutused, avaldanud sellele ettepanekule juba selget vastuseisu, väljendades kahtlust ettepaneku suutlikkuses tõsta õiguskindlust ja austada täielikult riigiasutustele aluslepingutega antud otsustusõigust.

2.7 Üldiselt on komiteel hea meel selle üle, et nii riigihangete kui ka kontsessioonilepingutega seoses on komisjon võtnud arvesse sotsiaalteenuste omapära ja teinud ettepaneku kasutada lihtsustatud menetlust. Komitee väljendab siiski kahetsust, et komisjon ei kehtesta täpset eraldusjoont ühelt poolt „hangete” ja „kontsessioonide” ja teiselt poolt avalike ja eriti sotsiaalsete ülesannete täitmise muude viiside vahel. Seepärast teeb komitee ettepaneku teha mõlemas direktiivis lisandused, mille kohaselt kõiki liikmesriikide menetlusi, mille alusel kõigil eelnevalt kindlaksmääratud õiguslikele tingimustele vastavatel teenusepakkujatel on nende õiguslikust vormist sõltumata ning vastavalt läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtetele õigus osutada teenuseid, ei loetaks teenuste kontsessioonide andmiseks või lepingute sõlmimise menetlusteks.

3. Komitee arvamus INT/570 Euroopa hanketuru tõhustamise kohta

3.1 27. jaanuaril 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses: „Roheline raamat ELi riigihankepoliitika ajakohastamise kohta – Euroopa hanketuru tõhustamine”, COM(2011) 15 final.

3.2 Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 23. juunil 2011.

3.3 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis 13. juulil 2011 toimunud täiskogu istungil vastu arvamuse INT/570 nimetatud rohelise raamatu kohta. Poolt hääletas 164, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 4 komitee liiget.

3.4 Nagu näitavad hääletuse tulemused, oli toetus arvamusele peaaegu täielik ning seega peab komitee toetama samu põhimõtteid ja seisukohti ka käesolevas arvamuses, esiteks seepärast, et vahepeal pole juhtunud midagi, mis nõuaks nende muutmist, ja teiseks seepärast, et tuleks säilitada sama enamust ja koostöövaimu, mis motiveeris kogu komiteed eelmise arvamusega nõustuma. Lisaks võib seda laiaulatuslikku konsensust aluseks võttes esitada käesolevas arvamuses konkreetsete valdkondlike õigusakti ettepanekutega kooskõlas olevaid põhimõtteid ja seisukohti.

3.5 Arvamuses INT/570 tervitas komitee Euroopa Komisjoni algatatud arutelu komisjoni rohelise raamatu üle eesmärgiga ajakohastada ELi riigihankepoliitikat selle tõhustamiseks sellise paremini toimiva ühtse turu kontekstis, mis on uuenduslikum, keskkonnasõbralikum ja sotsiaalsem.

3.6 Samuti pooldati arvamuses muu hulgas riigihangete kvaliteedi ja innovaatilisuse edendamist, tarbetu halduskoormuse vähendamist, keskkonna- ja sotsiaalsete aspektide arvestamist (töökohtade ja töötingimuste kaitse, samuti puuetega isikute ja muude ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade kaitse), pigem majanduslikult soodsaimate kui madalaima hinnaga pakkumuste eelistamist, et muuta riigihangete menetlemine arukamaks ja tõhusamaks. Rõhutati ka vajadust muuta hanked professionaalsemaks, kaasata ulatuslikumalt VKEsid, sealhulgas sotsiaalseid ettevõtteid, võidelda onupojapoliitika, pettuste ja korruptsiooniga ning edendada piiriülese komponendiga ELi riigihankeid.

4. Riigihangete direktiivi ettepanek – COM(2011) 896 final – ja direktiivi ettepanek vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste hangete kohta – COM(2011) 895 final

4.1 Kavandatud reformi eesmärk on olemasolevaid mehhanisme ja õigusakte põhjalikult ajakohastada, sobitades neid paremini muutuva poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku olukorraga. Seepärast peeti vajalikuks koostada kooskõlas aluslepingutega eraldi direktiiv riigihangete kohta ning eraldi direktiiv vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste hankemenetluste kohta.

4.2 Euroopa Komisjoni väljapakutud reformil on kaks teineteist täiendavat eesmärki:

—

tõhustada avaliku sektori kulutusi, et saavutada parim võimalik hanketulemus ehk parim hinna ja kvaliteedi suhe. See tähendab eelkõige olemasolevate riigihanke eeskirjade lihtsustamist. Sujuvamatest ja tõhusamatest menetlustest saavad kasu kõik ettevõtjad ning need hõlbustavad nii VKEde kui ka piiriüleste pakkujate osalemist;

—

võimaldada hankijatel kasutada riigihankeid paremini selliste ühiste sotsiaalsete eesmärkide toetamiseks nagu keskkonnakaitse, suurem ressursi- ja energiatõhusus, võitlus kliimamuutuste vastu, innovatsiooni, tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse edendamine ning parimate võimalike tingimuste tagamine kvaliteetsete sotsiaalteenuste osutamiseks.

4.3 Komitee usub, et ühiste Euroopa hankemenetluste olemasolu tagab suurema läbipaistvuse ja objektiivsuse, mis omakorda raskendab onupojapoliitikast mõjutatud lepingute sõlmimist. Igal juhul jätavad kõnealused ettepanekud igale liikmesriigile märkimisväärse haldusliku paindlikkuse menetluste ja mehhanismide kohandamiseks oma konkreetse oludega. Nimetatud tegurid ning lisaks kvaliteedi ja professionaalsuse aspektid on kahtlemata kasulikud nii kodanikele kui ka kogu üldsusele.

4.4 Avalik-õiguslike isikute mõiste on ebaselge. Mõlema direktiivi ettepaneku (riigihangete kohta ning vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste hangete kohta) artiklis 2 sisalduv avalik-õiguslike isikute mõiste vajab täiendavat selgitamist.

4.5 Komitee on seisukohal, et ettepanekute artiklites 4 ja 12 sätestatud mõlema direktiivi kohaldamise piirmäärad on asjakohased.

4.6 Pärast pikka arutelu üldhuviteenuste üle jõuti järeldusele, et nende näol pole tegemist riigihankelepingutega sõna otseses tähenduses, vaid asutuste enda või nende nimel osutatavate teenustega. Komitee kinnitab veel kord, et hankijad võivad täiesti vabalt täita ise kõiki oma ülesandeid või osa neist või valida allhanke korras teostaja ükskõik millise vabalt valitud ülesande täitmiseks. Samuti tuleb silmas pidada liikmesriikide süsteeme, mis järgivad ELi esmases õiguses sätestatud võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse põhimõtteid ning milles on sätestatud üldine õigus teenuseid osutada. Seepärast ei peaks üldhuviteenused (3) ise direktiivi reguleerimisalasse kuuluma, kuid mis tahes nendega seotud alltöövõtt või leping, mille sõlmivad avaliku sektori hankijad või mis sõlmitakse nende nimel, peaks selgelt direktiivi reguleerimisalasse kuuluma.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 14 ja protokollis nr 26 üldhuviteenuste kohta tunnistatakse avalike teenuste eripära ja olulisust ning riiklike, piirkondlike ja kohalike ametiasutuste laiaulatuslikku suvaõigust nende teenuste osutamisel, tellimisel ja korraldamisel. See hõlmab teenuste osutamist asutuse enda või avaliku sektori koostöö kaudu. Esmatähtis on tagada kõrge kvaliteet, ohutus ja taskukohane hind, võrdne kohtlemine ning üldise juurdepääsu ja kasutajate õiguste edendamine. Nimetatud põhimõtteid tuleb kohaldada kõikide riigihankeid käsitlevate direktiivi ettepanekute puhul.

4.7 Direktiividega ei peaks ette kirjutama, mida avaliku sektori hankija peaks või ei peaks omandama või tellima, vaid need peaksid piirduma omandamise või tellimise menetluste sätestamisega. Komitee usub, et seda tegevusvabadust ei tohiks piirata. Igal juhul peaks see toimuma läbipaistvalt ja proportsionaalselt, ilma kuritarvitusi või pettusi põhjustamata.

4.8 Riigiasutustel peab olema õigustatult võimalik otsustada viia riigihange läbi asutusesiseselt (siseressursside abil) või koostöös muude riigiasutustega, järgides ELi aluslepinguid ja Euroopa Kohtu praktikat ning läbipaistvuse põhimõtet.

4.9 Kahe direktiivi ettepaneku artiklites 16 ja 30 sisalduvad ettevõtjate kohta käivad üldised eeskirjad on õiged, kuna soodustavad VKEde osalemist, kusjuures viimased peavad tingimata järgima sotsiaalseid ja keskkonnanorme.

4.10 Komitee kinnitab veel kord, et nagu on sätestatud arvamuses INT/570, toetab ta lepingute sõlmimist puudega inimeste jaoks mõeldud kaitstud töökodadega, et tagada võrdsed võimalused kõigile kodanikele ja soodustada sotsiaalset kaasatust. Komitee märgib, et ettepanekute artiklitega 17 ja 31 on laiendatud direktiivi 2004/18/EÜ põhjenduse 28 ja artikli 19 kohaldamisala, hõlmates nüüd ka ebasoodsas olukorras olevad isikud. Seepärast teeb komitee ettepaneku need kaks aspekti teineteisest järgmisel viisil eraldada: „Liikmesriigid võivad jätta hankelepingute sõlmimise menetluses osalemise õiguse:

a)	kaitstud töökodadele või sätestada selliste lepingute täitmise kaitstud töökohtade programmi raames, tingimusel et enamik asjaomastest töötajatest on puudega isikud, kes ei ole oma puude laadi või raskuse tõttu võimelised töötama tavatingimustes või kellel on raske leida tööd tavalisel tööturul;

sotsiaalsetele ettevõtetele või programmidele, mille peamine eesmärk on ebasoodsas olukorras olevate töötajate sotsiaalne ja kutsealane integreerimine, tingimusel et üle 30 % sellises ettevõttes või selliste programmidega hõivatud töötajatest on ebasoodsas olukorras olevad töötajad. Hanketeates viidatakse sellele tingimusele.”

Komitee usub, et ettepanekutes tuleb näha sõnaselgelt ette teatud arvu või teatud protsendi nimetatud lepingute kohustuslik sõlmimine neis liikmesriikides, kus olukord seda nõuab, näiteks juhul kui seal on arvestatav hulk puudega inimesi, kes suudavad küll töötada, kuid pole siiski aktiivsed.

4.11 Igal juhul on komitee seisukohal, et ettepanekutes peaks sisalduma säte reserveeritud hankelepingute kohta, mille kohaselt kaitstud töökojad ja ettevõtjad, kelle peamine eesmärk on puudega või ebasoodsas olukorras olevad töötajate sotsiaalne ja kutsealane integreerimine, „peaksid olema peamiselt kasumit mittetaotlevate üksuste juhtimise ja kontrolli all”. See annaks lisaõigustuse sellisele eesõigustatud ja eelistatud juurdepääsule valitsuse toetusele.

4.12 Kõnealuse kahe ettepaneku artiklites 18 ja 32 sisalduvaid eeskirju äriühingute pakkumustes sisalduva teabe konfidentsiaalsuse kohta tuleb tugevdada, eriti juhtudel kui kasutatakse võistleva dialoogi menetlust. Komitee peab äärmiselt oluliseks, et avaliku sektori hankijad ei avaldaks ettevõtjate esitatud teavet, mis on märgitud konfidentsiaalseks, kuid samuti ei peaks nad ilma mõjuva põhjuseta avaldama muud neile edastatud teavet. Samuti ei peaks avaliku sektori hankijad kasutama sellist ettevõtjatel saadud teavet muudes võistlevates menetlustes.

4.13 Konkurentsipõhist läbirääkimistega hankemenetlust puudutavad eeskirjad, mis on sätestatud riigihangete direktiivi ettepaneku artiklis 27, on ebaselged ja valitseb oht, et selliste läbirääkimiste varjus võib juurduda muu soovimatu praktika. Seepärast võib olla parem see menetlus direktiivi ettepanekust välja jätta või kui see ei ole võimalik, siis kehtestada vähemalt selged kriteeriumid, millega piiratakse menetluse kasutamist nii, et hoida ära selle igasugune kuritarvitamine.

4.14 Kõikide pakkumuste korral, kuid eriti võistleva dialoogi menetluse puhul, peab pakkujate intellektuaalomand igal juhul kaitstud olema.

4.15 Komitee on seisukohal, et arvestades, et riigihangete direktiivi ettepaneku artiklis 28 esitatud võistleva dialoogi menetlus on üldjuhul keerukas ja kestab kaua, peaks selle võimalik kasutamine piirduma juhtumitega, kus see on tõesti asjakohane – direktiivi 2004/18/EÜ artikli 29 kohaselt näiteks eriti keeruliste lepingute puhul, kui avatud või piiratud menetlus ei võimalda hankija arvates lepingut sõlmida; samuti tuleks kaaluda lepingu sõlmimise tähtajale ülempiiri kehtestamist.

4.16 Komitee nõustub innovatsioonipartnerluse menetluse eeskirjadega ettepanekute artiklites 29 ja 43, sest liiga karm reguleerimine raskendaks selle tegelikku kasutamist. Samal põhjusel peab see menetlus olema paindlik riigiabi eeskirjadega seoses.

4.17 Raamlepingute kasutamine (ettepanekute artiklid 31 ja 45) ei tohi kaasa tuua hinna põhjendamatut alanemist, mis võib kahjustada ehitustööde, toodete või teenuste kvaliteeti. Igal juhul tunnistab komitee samuti, et raamlepingute asjakohane reguleerimine võib investeeringute turvalisust tagavate sätete kaudu ka soodustada jätkusuutlikkuse ja kvaliteedi tõstmise eesmärkide arvessevõtmist.

4.18 Ettepanekute artiklites 33 ja 47 sisalduvad eeskirjad elektrooniliste oksjonite kohta soosivad madalaimat hinda liiga palju. Selle laialdane kasutamine on vastuolus komitee asjaomaste ettepanekutega, mis on esitatud nii käesolevas kui ka eelmises arvamuses INT/570. Samuti võib see olla väga kahjulik Euroopa äriühingutele, võrreldes kolmandate riikide äriühingutega, mille kulud on palju madalamad. Seepärast tuleks seda kasutada asjakohase ettevaatusega.

4.19 Nagu märgitakse arvamuses INT/570, tuleb hankemenetluste tehnilise kirjelduse ulatust vajadusel laiendada, et see hõlmaks ka tootmise ja protsessi erijooni. See muudaks hankija jaoks lihtsamaks ja läbipaistvamaks oluliste otsuste tegemise selliste jätkusuutlike eemärkide edendamiseks nagu keskkonnasäästlikkus, kollektiivlepingute sõlmimine, tööstandardid ja -tingimused ja võrdväärse töö eest võrdne palk. Taastuvenergia juhtum on selge näide selle kohta, kuidas ja miks tuleks tootmise erijooned lisada tehnilisse kirjeldusse ja mitte piirduda nende esitamisega vaid lepingu täitmise tingimustes (vt 4. detsembri 2003. aasta kohtuotsus EVN ja Wienstrom, C-448/01, EKL I-14527).

4.20 Samuti peab komitee seoses tehniliste kirjeldustega kiiduväärseks, et mõlema ettepaneku artikli 40 lõikes 1 ja artikli 54 lõikes 1 on sätestatud kohustus koostada need nii, et neis võetakse arvesse puuetega inimeste või kõigi kasutajate ligipääsemise nõuet, v.a nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel. Direktiivis 2004/18/EÜ kasutatud väljend „võimaluse korral” on asendatud väljendiga „välja arvatud nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel” ning komitee arvates rõhutatakse nüüdsest täiesti õigustatult puudega inimeste või kõigi kasutajate ligipääsemise nõude täitmise kohustuslikku olemust. Siiski peaks komitee arvates seda kohustuslikkust veelgi tugevdama ning sätestama, et isegi põhjendatud juhud peavad olema erandlikud. Seepärast tehakse ettepanek sõnastada artiklite 40 ja 54 vastavad väljendid järgmiselt: „välja arvatud erandjuhtudel, mis on nõuetekohaselt põhjendatud”.

4.21 Kõnealuse kahe ettepaneku artiklites 41 ja 55 ning põhjendustes 28 ja 36 osutatud märgistega seotud eeskirjad pole täiesti kooskõlas, sest põhjendustes 28 ja 36 nimetatakse avaliku sektori hankijaid, „kes soovivad osta teatavate keskkonna-, sotsiaalsete või muude näitajatega ehitustöid, asju või teenuseid (…)”, kuid hiljem nimetatakse sidusrühmade hulgas ainult keskkonnaorganisatsioone ja mitte sotsiaalorganisatsioone; lisada tuleks ka viimased. Sama kehtib ka artikli 41 lõike 1 punkti c ja artikli 55 lõike 1 punkti c teksti puhul, millest sotsiaalorganisatsioonid on jällegi välja jäetud.

4.22 Ettepanekute artiklitesse 41 ja 55 võiks lisada uue lõike, kus, arvestades nende märgiste omapära ja nende reguleerimisega saavutada soovitavat eesmärki, oleks märgitud, et „avaliku sektori hankijad võivad nõuda või eelistada märgiseid, mis kinnitavad, et on järgitud sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid üldiseid lepingupartnerite valiku kriteeriume, ehkki need pole tingimata otseselt seotud lepingu esemega”.

4.23 Seoses ettepanekute artiklites 43 ja 58 käsitletud alternatiivsete lahendustega usub komitee, et selle asemel, et lubada alternatiivseid lahendusi ainult siis, kui see on sõnaselgelt lubatud, oleks asjakohasem alternatiivsete lahenduste esitamist pakkumustes alati lubada, juhul kui see pole sõnaselgelt keelatud, sest see tõstaks hanked paremini esile ja muudaks nad innovaatilisemaks.

4.24 Nagu märgitud arvamuses INT/570, pooldab komitee riigihankeid võrdsetel konkurentsitingimustel, mis võimaldavad VKEdel saada riigihankelepingutest „õiglase osa”, kuid komitee ei poolda VKEde suhtes positiivse diskrimineerimise meetmete võtmist muu hulgas seepärast, et see võib põhjustada kavaldamist ja sellest tuleneda võivat korruptsiooni. Seevastu lepingute võimalik osadeks jaotamine, kui see on otstarbekas, nagu on sätestatud ettepanekute artiklites 44 ja 59, on positiivne samm, sest see annab VKEdele selgemaid ja kättesaadavamaid võimalusi.

4.25 Siiski peaksid lepingute osadeks jaotamise eeskirjad olema selged, et tagada, et kõik eri osade edukaks osutunud pakkujad järgivad sotsiaalseid ja keskkonnanorme, ning et vältida ettevõtete vahelist kõlvatut konkurentsi. Komitee on seisukohal, et nõue, mille kohaselt avaliku sektori hankijad peavad põhjendama oma otsust jätta lepingud osadeks jaotamata, ei ole praktiline ega kooskõlas eesmärgiga hankemenetlused sujuvamaks muuta. Samuti usub komitee, et eeskiri, millega piiratakse pakutavate või sõlmitavate lepingu osade arvu, on põhjendamatult keeruline ja soovitav oleks see ettepanekust välja jätta.

4.26 Seoses pakkumuste kõrvalejätmise põhjustega, mis on sätestatud riigihangete direktiivi ettepaneku artikli 55 lõikes 3, tervitab komitee asjaolu, et avaliku sektori hankijad võivad kõrvale jätta pakkujad, kes ei täida kohustusi, mis on kehtestatud liidu sotsiaal-, töö- või keskkonnaõiguse valdkonna õigusaktidega või rahvusvahelise sotsiaal- ja keskkonnaõiguse sätetega, mis on loetletud XI lisas. Kuid samuti on ilmselge, et peaks olema sõnaselgelt sätestatud, et nad võib kõrvale jätta ka siis, kui nad ei järgi asjaomase liikmesriigi sotsiaal-, töö- või keskkonnaõiguse valdkonna õigusakte ega kollektiivlepinguid, mis kehtivad kohas, kus tööd, teenust või tarnimist teostatakse. Igal juhul on komitee seisukohal, et sellistel põhjustel kõrvalejätmine peaks olema kohustuslik.

4.27 Vastasel korral võivad need kohustused, mille mittejärgimine võib olla kõrvalejätmise aluseks, jääda liiga üldiseks ja ebakonkreetseks, näiteks need, mis on sätestatud ettepaneku XI lisas või olemasolevates liidu õigusaktides.

4.28 Arvamuses INT/570 meenutas komitee seda, et 1949. aastal vastu võetud ILO konventsioon nr 94 töönormide kohta riigihankelepingutes on praegu siduv kümnes ELi liikmesriigis, ehkki teised riigid, näiteks Iirimaa, kohaldavad konventsiooni riigihangetes vabatahtlikult. Komitee võtab teadmiseks konventsioonis sisalduvad põhimõtted ja teeb ettepaneku, et liikmesriike tuleks ärgitada konventsiooni ratifitseerima ja selle põhimõtteid järgima.

4.29 Seoses sotsiaalsete ja keskkonnaalaste nõuete täitmise kontrollimisega tuleks riigihangete direktiivi ettepaneku artikli 57 lõikes 1 nõuda huvitatud osapooltelt nõuete täitmise esialgse tõendina kinnitust selle kohta, et nad on kõnealused sotsiaalsed ja keskkonnaalased nõuded täitnud. Eesmärk oleks muuta kõnealuste nõuete järgimine äriühingutele (eriti VKEdele) lihtsamaks, suurendamata nende halduskoormust.

4.30 Sellega seoses, nagu märgiti ka komitee varasemas arvamuses INT/570, oleks vaja, et riigihangete direktiivi ettepaneku artiklis 57 nõutaks pakkujatelt sõnaselget kinnitust selle kohta, et nad „järgivad igas riigis asjaomaseid õigusnorme, mis käsitlevad puudega inimeste tööalast integreerimist; näiteks kohustus värvata konkreetne arv või protsent puudega inimesi riikides, kus selline kohustus on õigusaktides kehtestatud”. Loomulikult poleks see vajalik riikides, kus selline kohustus puudub.

4.31 Samas arvamuses osutati ka sellele, et kui riigiasutused sõlmiksid lepingu õigusnorme mittejärgivate üksustega, siis oleks tegemist Euroopa ja riiklike eeskirjade rikkumisega. Vastasel korral oleks tegemist neid õigusnorme järgivate äriühingute diskrimineeriva ja ebaõiglase kohtlemisega ning see annaks kunstliku eelise neile, kes õigusnorme ei järgi. See annaks võimaluse isegi kõlvatu konkurentsi tekkimiseks eeskirju mittejärgivate ja järgivate äriühingute vahel.

4.32 Komitee tervitab asjaolu, et majanduslikult soodsaima pakkumuse valimise kriteeriumid on endiselt lepingu esemega seotud, kuid see seos tuleks muuta mõnevõrra paindlikumaks, hõlmamaks tõhusamalt sotsiaalseid ja keskkonnaalaseid kriteeriume strateegia „Euroopa 2020” egiidi all ning samuti jätkusuutlikuma majanduskasvu toetamise lubadusi.

4.33 Komitee usub, et mõlemas direktiivi ettepanekus (artiklid 66 ja 76) omistatakse endiselt lepingupartneri valikul liiga suurt tähtsust „väikseima kulu” või „madalaima hinna” kriteeriumile ja kasutatakse seda liiga sageli. Oma varasemas arvamuses väitis komitee, et selle liigne kasutamine takistab innovatsiooni ning parema kvaliteedi ja hinna-kvaliteedi suhte saavutamist vastavalt strateegia „Euroopa 2020” nõuetele. Lisaks ei tähenda see ilmtingimata suuremat väärtust. Seepärast peaks madalaima hinna kriteeriumi kasutamine alati olema pigem erand kui reegel.

4.34 Seepärast tuleb rohkem kasutada „majanduslikult soodsaima pakkumuse” kriteeriumi, et hinnata soodsaima pakkumuse jätkusuutlikkust nii majanduslikest kui ka keskkonnaalastest ja sotsiaalsetest aspektidest lähtuvalt. Selliselt on pakkumuse hindamise kriteeriumides võimalik arvestada ka neid aspekte laias, fantaasiarikkas ja mittepiiratud tähenduses, tunnistades laiemalt selle kriteeriumi seost lepingu esemega ja selle kaalutud väärtust võrreldes teiste kriteeriumidega.

4.35 Konkreetsemalt peavad lepingu esemega seotud kriteeriumid, mida võidakse kasutada majanduslikult soodsaima pakkumuse valimiseks, sõnaselgelt sisaldama järgmist kriteeriumi (ettepanekute artikli 66 lõige 2 ja artikli 76 lõige 2): „töötingimuste need parameetrid, mis on mõeldud töötajate tervise kaitseks või ebasoodsas olukorras olevate või puudega isikute sotsiaalseks integreerimiseks lepingu täitmisega hõivatud töötajate hulka”, arvestades, et see sisaldub hankedirektiivide ettepanekute põhjendustes (vastavalt 41 ja 47), kuid mitte järgnevas tekstis.

4.36 Direktiivis sätestatud ehitustööde, asjade või teenuste olelusringi kulude arvestamise kontseptsioon on samuti asjakohane. Igal juhul peaksid need ettepanekute artiklites 67 ja 77 määratletud olelusringi kulud hõlmama ka asjaomaseid sotsiaalseid kulusid. Olelusringi kulude arvestamise meetodi peab andma hankija ning see peab sobima VKEdele.

4.37 Avaliku sektori hankijad peavad olema eriti tähelepanelikud pakkumustega, milles ehitustööde, asjade või teenuste hind näib ebanormaalselt madal, ja selliseid juhtumeid asjakohaselt uurima. Komitee on varem märkinud, et avaliku sektori hankijatel peaks olema kohustus küsida pakkumuse hinna selgitust, kui see on teiste pakkujate küsitud hinnast märkimisväärselt madalam. Kui pakkuja ei suuda hinda piisavalt põhjendada, peaks avaliku sektori hankijal olema õigus pakkumus tagasi lükata. Komitee tervitab asjaolu, et vastavalt ettepanekute artikli 69 lõikele 4 ja artikli 79 lõikele 4 peavad avaliku sektori hankijad pakkumuse tagasi lükkama, kui see ei vasta sotsiaal-, töö- või keskkonnaõiguses sätestatud nõuetele, kuid on seisukohal, et siinkohal ei tuleks piirduda vaid liidu õigusega või sõltuvalt ettepanekust XI või XIV lisas esitatud loeteluga, vaid tuleks hõlmata ka nende valdkondade kohta käivad riigisisesed õigusaktid.

4.38 Komitee on seisukohal, et allhankeid puudutavaid sätteid tuleb tugevdada. Mitmed allhangete kihid teevad raskeks kollektiivlepingute, töötingimusi puudutavate eeskirjade ning tervist ja ohutust puudutavate menetluste rakendamise. Ametivõimudele peaks andma rohkem manööverdamisruumi, võimaldamaks neil mõjutada lepinguid nii, et need saavutaksid sotsiaalseid, keskkonnaalaseid ja kvaliteediga seotud eesmärke. Enne lepingu sõlmimist tuleks esitada peamiste alltöövõtjate üksikasjalik kirjeldus ning hankiv asutus peaks määrama kindlaks kõigi osapoolte kohustused ja ülesanded võimaldamaks lepingu täitmise tõhusat jälgimist ja järelevalvet. Tuleks luua mehhanism, mis võimaldab avaliku sektori hankijatel ära keelata ja kõrvale jätta teatud alltöövõtjad, kui on põhjust muretseda. Peale selle tuleb olla ettevaatlik seoses allhanke eeskirjadega, sest avaliku sektori hankijate võimalus sooritada ettenähtud maksed otse alltöövõtjatele võib äriühingute ja avaliku sektori hankijate vahel tekitada lisaprobleeme.

4.39 Komitee pooldab jätkuvat A- ja B-teenuste eristamist, eeldusel et on tagatud õiguskindlus, ning B-teenuseid hõlmavate piiriüleste hankelepingute võimalikku laiendamist. Juba arvamuses INT/570 soovitas komitee komisjonil B-teenuste nimekirja korrapäraselt üle vaadata eesmärgiga uurida, kas mõned B-teenused saaks võimaluse korral üle viia A-teenuste nimekirja. Komitee väljendab igal juhul muret seoses mitmesuguste varem B-teenuste nimekirja kuulunud riigihankelepingute väljajätmisega ettepanekute XVI ja XVII lisast. Nimetatud lisades on loetletud teenused, mille suhtes on kohaldatavad mõlema ettepaneku artiklitega 74–76 või 84–86 reguleeritud menetlused.

4.40 Välja tuleks jätta praegu mõlema ettepaneku XVI ja XVII lisas sisalduvad usuorganisatsioonide teenused ja ametiühingute teenused.

4.41 See-eest tervitab komitee lihtsustatud menetluse kohaldamist sotsiaalteenuste ja muude eriteenuste suhtes, piirmäärade tõstmist ning liikmesriikidele antud suuremat suvaõigust asjaomaste menetluste käivitamisel, sest just isikuteenuste valdkonnas peab kohaldatav menetlusõigus taotlema tasakaalu esmase õigusega reguleeritavate konkurentsipõhimõtete ja sotsiaalõiguse normide vahel.

4.42 Direktiivis sätestatud halduseeskirjadega seoses on komitee seisukohal, et kavas on liiga palju meetmeid, mida on raske praktikas kohaldada, ja see võib tähendada neist tulenevate heade kavatsuste teostumata jäämist.

4.43 Igal juhul on ettepanekute artiklites 84 ja 93 osutatud avaliku järelevalve ja sellega seotud aastaaruandega seoses oluline, et kõnealune aruanne sisaldaks ka esitatud hindade ja juba täidetud lepingute tegelike kulude aastast võrdlust ning samuti andmeid selle kohta, kui suur on Euroopas avaliku sektori hankijate igal aastal sõlmitavate hankelepingute hulgas kolmandate riikide tarnijate osakaal.

4.44 Komitee väljendab muret selle üle, et Euroopa Komisjon on välja jätnud kehtiva direktiivi artikli 27 töökohtade, töötingimuste ja keskkonna kaitse kohta. Kõnealuse kahe ettepaneku artiklid 87 ja 96 sisaldavad sätet, mis on selle tähtsa mõtte tugevalt lahjendatud versioon. Kehtiva artikli 27 tekst tuleks täies mahus taastada. Samuti tuleks seda kohaldada alltöövõtjate ja kogu tarneahela suhtes.

5. Direktiivi ettepanek kontsessioonilepingute sõlmimise kohta – COM(2011) 897 final

5.1 Ettepanek võtta vastu direktiiv kontsessioonilepingute sõlmimise kohta reguleerib partnerluslepinguid tavaliselt avalik-õiguslike juriidiliste isikute ja eraõiguslike äriühingute vahel, milles viimane võtab operatsiooniriski infrastruktuuri (sadamad, veejaotusvõrk, parklad, maksulised teed, jne) käitamise ja arendamise suhtes või üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise suhtes (energiavarustus, tervishoid, veevarustus ja kanalisatsioon, jäätmekäitlus jne). Ettepanek hõlmab kõiki – nii ehitustööde kui ka teenuste – kontsessioonilepinguid, neid siiski piisavalt omavahel eristamata. Käsitlemist leiavad ehitustöö- ja teenuslepingud laiemalt, kuid välja ei ole toodud üldhuviteenuste kontsessioonilepingute eripära, s.o asjaolu, et tegemist ei ole ei hanke- ega ostu-müügilepingutega, vaid üldist majandushuvi pakkuvate teenuste delegeerimisega ning sageli täiendava vahendiga avalik-õiguslike asutuste uute üldist huvi pakkuvate teenuste rahastamiseks.

5.2 Komitee juhib tähelepanu tõsistele kahtlustele seoses vajadusega kontsessioonilepingute sõlmimist reguleeriva ELi direktiivi järele ja tuletab meelde Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni riigihangete ajakohastamise kohta (2011/2048 (INI)), milles parlament oli arvamusel, et „teenuste kontsessioonide osas õigusakti ettepaneku esitamine oleks õigustatud vaid võimalike siseturu moonutuste kõrvaldamiseks”, ning rõhutas, „et tänaseks ei ole ühtki sellist moonutust tuvastatud”. Komitee soovitab algatada enne ettepanekute edasiarendamist põhjalikum ja täielikum mõjuhinnang. Komitee on seisukohal, et Euroopa Liidu Kohtu lahendid on suurel määral selgitanud Euroopa Liidu toimimise lepingu võrdse kohtlemise, mittediskrimineerimise ja läbipaistvuse põhimõtete kohaldamist kontsessioonilepingute sõlmimisel. Nagu kohus on selgitanud, kohaldatakse neid põhimõtteid piiriülest huvi, sh üldist majandushuvi pakkuvate mis tahes tüüpi teenuste kontsessioonilepingute sõlmimise suhtes.

5.3 Sellest hoolimata, et kontsessioon on direktiivis 2004/18/EÜ määratletud kui sama liiki leping kui riigihankeleping, välja arvatud asjaolu, et teostatavate tööde või teenuste eest antakse vastutasuks üksnes ehitise või teenuse ekspluateerimise õigus või see õigus koos tasuga, märgib komitee, et kontsessioonilepingud on riigihankelepingutest oluliselt erinevad, sest kontsessionäär võtab osutatava teenuses suhtes olulise operatsiooniriski ja satub turu kõikumiste meelevalda. See kehtib ka selliste teatud kontsessioonide, näiteks „varitollide” puhul, kus avaliku sektori hankija maksab kontsessionäärile vastavalt sellele, kui palju tarbijad on teenust kasutanud. Seega konkreetselt riigihankelepingute sõlmimiseks mõeldud eeskirjad pole sobivad kontsessioonilepingute sõlmimiseks ning võivad isegi avaliku sektori hankijaid ja ettevõtjaid selliste kokkulepete sõlmimisel tagasi hoida.

5.4 Komitee tuletab meelde Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 14 üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta, milles on sätestatud, et „ilma et see piiraks Euroopa Liidu lepingu artikli 4 ja käesoleva lepingu artiklite 93, 106 ja 107 kohaldamist ning arvestades kohta, mis liidu ühistes väärtustes kuulub üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele, nagu ka nende osa ühiskondliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisel, hoolitsevad liit ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste ja aluslepingute kohaldamisala piires, et niisugused teenused toimiksid põhimõtete ja tingimuste ning eelkõige majandus- ja rahandusalaste tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid”.

5.5 Komitee on seisukohal, et üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid reguleerivad tihti konkreetsed ELi ja riiklikud õigusnormid, mille eesmärk on tagada nende teenuste kättesaadavus, jõukohane hind ja kvaliteet, samuti kasutajate võrdne kohtlemine ja üldine juurdepääs, turvalisus ja õigused – kõnealuses ettepanekus tuleks nimetatud aspektidele tähelepanu juhtida ja need tagada. Vastavalt Lissaboni lepingu protokollile üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kohta peab riiklikele, piirkondlikele ja kohalikele asutustele jääma üldist huvi pakkuvate eesmärkide täitmiseks laiaulatuslik suvaõigus selliste teenuste määratlemisel, korraldamisel ja osutamisel, sealhulgas teenuse kvaliteedi või hinnaga seotud tingimuste kindlaksmääramisel. Kõnealused asutused peaksid samuti saama vabalt kindlaks määrata sellised pakkumuse hindamise sotsiaalsed, keskkonnaalased ja kvaliteedi kriteeriumid, mida nad lepingu esemega seoses kõige asjakohasemaks peavad. Mitte ühelgi juhul ei tohiks riiklikke, piirkondlikke või kohalikke asutusi sundida vastu nende parimat äranägemist üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamist liberaliseerima või sisse ostma. Komitee palub mitte unustada, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 kohaselt kehtivad ettevõtjate suhtes, kellele on usaldatud üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamine, konkurentsi- ja siseturueeskirjad niivõrd, kuivõrd nimetatud eeskirjade kohaldamine ei takista juriidiliselt ega faktiliselt nendele määratud eriülesannete täitmist.

5.6 Riigiasutustel peaks olema võimalik teha koostööd neile seatud avalikku huvi pakkuvate ülesannete täitmiseks, kasutades oma enda halduslikke, tehnilisi ja muid ressursse, ilma et nad oleksid kohustatud kasutama väliseid üksusi, mis ei kuulu nende endi struktuuri. Sellised kokkulepped ei kvalifitseeru kontsessioonidena ja seepärast tuleks kooskõlas Euroopa Kohtu lahenditega sätestada kontsessioonilepingute sõlmimise direktiivi ettepanekus selgelt nende välistamine direktiivi reguleerimisalast. Samuti ei peaks kavandatud eeskirjad hõlmama teatud kontsessioonilepinguid, mis sõlmitakse ettevõtetega, mis on hankijatega seotud ja mille põhitegevus on teenuste osutamine kontsernile, millesse nad kuuluvad, või kontsessioonilepingud, mille hankija sõlmib sellise ühisettevõttega, mille on moodustanud mitu hankijat eesmärgiga tegutseda kõnealuse direktiiviga reguleeritud tegevusaladel (näiteks veevarustuse või sadamateenused) ja mille osa hankija on.

5.7 Riigiasutustel peab olema õigustatult võimalik otsustada viia riigihange läbi asutusesiseselt (siseressursside abil) või koostöös muude riigiasutustega, järgides ELi aluslepinguid ja Euroopa Kohtu praktikat ning läbipaistvuse põhimõtet.

5.8 Nimetatud põhjustel tuleks seotud äriühingutega sõlmitavate kontsessioonilepingute suhtes kohaldada kitsendavaid eeskirju, selleks et hoida ära süsteemi kuritarvitamist ja tagada hankemenetluse läbipaistvus.

5.9 Euroopa Kohtu asjaomase praktika kohaselt võivad hasartmängusektoris kehtestatud üldise huvi ranged nõuded, millega kaasnevad liikmesriikide avaliku korra ja tarbijakaitse meetmed, õigustada aluslepingutes kontsessioonilepingute sõlmimist käsitlevate põhimõtete piiramist. Seepärast oleks kohane jätta kõnealuse direktiivi kohaldamisalast välja hasartmängu kontsessioonid, mille puhul on ettevõtjale aluslepingu või Euroopa Kohtu praktika alusel antud riigi õigus- või haldusnormiga reguleeritav ainuõigus, kuna see muudaks võimatuks kontsessiooni jaoks konkursi korraldamise. Seepärast usub komitee, et ettepaneku artikli 8 lõikesse 5, milles käsitletakse direktiivi kohaldamata jätmist teatavate teenuste kontsessioonide suhtes, tuleks lisada „hasartmängud ehk õnnemängud, milles osalemise õiguse eest tehakse rahaline panus, kaasa arvatud loteriid ja kihlveod”.

5.10 Direktiivi ettepanekus tuleb sellised aspektid, nagu kontsessioonide määratlemine, riski ülekandmine eraettevõtjale, kontsessioonilepingu muutmine enne kehtivusaja lõppu või kontsessioonilepingu lõpetamine, määratleda viisil, mis ei takista sellist liiki lepingute rahastamist ega edasiarendamist. Liikmesriikide praeguste kohandamiskavade ja avaliku sektori investeeringute piiramise valguses tuleb nimetatud lepinguid pidada oluliseks vahendiks majandusarengu elavdamisel ja töökohtade loomisel.

5.11 Õiguskindluse suurendamiseks tuleks kontsessioonilepingute väärtuse arvutamiseks sätestatud meetodeid kooskõlastada ja lihtsustada. Vaatamata sellele, et ehitustööde kontsessioonide väärtuse arvutamise meetod on kindlaks kujunenud ja tuttav, on komitee seisukohal, et igat liiki kontsessioonide väärtuse hindamisel tuleks kohaldada ainult üht meetodit. Sellega seoses nõuab komitee meetodit, mis võtaks aluseks kontsessionääri prognoositava käibe (maksudeta) kogu kontsessiooni kestuse jooksul, võttes arvesse nii tööde maksumust kui ka hankelepingu vältel teostatavate tööde jaoks vajalike materjalide hinnangulist väärtust.

5.12 Pakkujate konfidentsiaalsuse kaitseks teeb komitee ettepaneku sätestada direktiivis, et avaliku sektori hankijad vastutavad nende kohustuste igasuguse mittejärgimise eest.

Brüssel, 26. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) EÜT L 185, 16.8.1971, lk 5. Komitee arvamus EÜT 63, 13.4.1965, lk 929.

(2) ELT C 18, 19.1.2011, lk 44–52.

(3) Vt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklid 14 ja 106 ning selle protokoll nr 26.

LISA

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee Arvamuse

I. Alljärgnevad muudatusettepanekud, mis lükati arutelu käigus tagasi, said rohkem kui neljandiku häältest (kodukorra artikli 39 lõige 2):

a) Punkt 4.21

Asendada punkt järgmise tekstiga:

„”

Motivatsioon

Ei vaja selgitust.

Hääletustulemus:

Poolthääli	:	77
Vastuhääli	:	99
Erapooletuid	:	20

b) Punkt 4.26

Muuta järgmiselt:

„Seoses pakkumuste kõrvalejätmise põhjustega, mis on sätestatud riigihangete direktiivi ettepaneku artikli 55 lõikes 3, tervitab komitee asjaolu, et avaliku sektori hankijad võivad kõrvale jätta pakkujad, kes ei täida kohustusi, mis on kehtestatud liidu sotsiaal-, töö- või keskkonnaõiguse valdkonna õigusaktidega või rahvusvahelise sotsiaal- ja keskkonnaõiguse sätetega, mis on loetletud XI lisas. Kuid samuti on ilmselge, et peaks olema sõnaselgelt sätestatud, et nad võib kõrvale jätta ka siis, kui nad ei järgi asjaomase liikmesriigi sotsiaal-, töö- või keskkonnaõiguse valdkonna õigusakte . Igal juhul on komitee seisukohal, et sellistel põhjustel kõrvalejätmine peaks olema kohustuslik.”

Motivatsioon

Asjaomase liikmesriigi sotsiaal-, töö- või keskkonnaõiguse valdkonna õigusaktide järgimine on piisav, et tagada menetluste õiglus, sest see hõlmab ka kehtivaid üldisi kollektiivlepinguid. Sõnastus „kollektiivlepingud, mis kehtivad kohas, kus tööd, teenust või tarnimist teostatakse” on ebamäärane ja seda võib tõlgendada väga laialt. Tööandjate ja töötajate vahel ettevõttes sõlmitud kollektiivlepingud puudutavad neid kahte osapoolt ning nende täitmist ei saa nõuda väljaspool seisjatelt.

Samuti ei ole arvamus selles küsimuses järjepidev. INTi sektsioonis tehti kollektiivlepinguid puudutav ettepanek mitmes muudatusettepanekus. Punktis 4.38 seda muudatusettepanekut vastu ei võetud, kuid punktis 4.26 (ja sellest tulenevalt ka punktis 1.11) võeti.

Hääletustulemus:

Poolthääli	:	78
Vastuhääli	:	110
Erapooletuid	:	16

c) Punkt 4.32

Muuta järgmiselt:

„Komitee tervitab asjaolu, et majanduslikult soodsaima pakkumuse valimise kriteeriumid on endiselt lepingu esemega seotud. ”

Motivatsioon

On oluline säilitada otsene seos pakkumuse hindamise kriteeriumide ja lepingu eseme vahel, et tagada läbipaistvus ja vältida meelevaldsust.

Hääletustulemus:

Poolthääli	:	78
Vastuhääli	:	116
Erapooletuid	:	13

d) Punkt 4.35

Välja jätta:

„”

Motivatsioon

Puuetega inimeste tervist, turvalisust ja sotsiaalset integratsiooni puudutavad kehtivad õigusnormid on kohaldatavad ettevõtetele, kes on kohustatud neid järgima. Seepärast ei ole asjakohane käsitada neid aspekte lepingute sõlmimise kriteeriumidena.

Hääletustulemus:

Poolthääli	:	81
Vastuhääli	:	119
Erapooletuid	:	7

e) Punkt 4.38

Asendada punkt järgmise tekstiga:

„

Motivatsioon

Riigihangete alased ELi õigusaktid ei peaks reguleerima lepingute täitmisega seotud küsimusi, sest neid tuleb käsitleda riigi tasandil. Samuti ei ole riigihangete alaste õigusaktide ülesanne kehtestada allhankeid puudutavaid sätteid.

Hääletustulemus:

Poolthääli	:	80
Vastuhääli	:	114
Erapooletuid	:	21

f) Punkt 1.15

Asendada punkt järgmise tekstiga:

„”

Motivatsioon

Hääletustulemus:

Poolthääli	:	80
Vastuhääli	:	114
Erapooletuid	:	21

II. Järgmine sektsiooni arvamuses sisalduv tekst asendati täiskogu vastuvõetud muudatusettepanekuga, ent kogus üle veerandi häältest (kodukorra artikli 54 lõige 4):

a) Punkt 5.8

„Nimetatud põhjustel tuleks seotud äriühingutega sõlmitavate kontsessioonilepingute suhtes kohaldada kitsendavaid eeskirju, selleks et hoida ära süsteemi kuritarvitamist, et välistada turult kontsessioonilepingud, mis tuleks sõlmida täielikult konkursi korras.”

Hääletustulemus:

Poolthääli	:	126
Vastuhääli	:	71
Erapooletuid	:	22

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/97

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – ELi kriminaalpoliitika suunas: kriminaalõigus Euroopa Liidu poliitika rakendamise teenistuses”

(KOM(2011) 573 (lõplik))

2012/C 191/17

Raportöör: Edouard DE LAMAZE

20. septembril 2011 otsustas komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele ELi kriminaalpoliitika suunas: kriminaalõigus Euroopa Liidu poliitika rakendamise teenistuses”

COM(2011) 573 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 22. märtsil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25. ja 26. aprillil 2012. aastal (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 131 ja erapooletuks jäi 2.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni eesmärki anda Euroopa Liidule kriminaalõiguse alane pädevus uutes valdkondades, mida hõlmavad ühtlustamismeetmed, vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 punktile 2. See tagaks ELile tõhusa vahendi oma poliitikate täiustamiseks ja tugevdamiseks, kooskõlas Euroopa Kohtu 2005. aasta kohtupraktika alastele edusammudega ja kahe, 2008 ja 2009. aastal vastu võetud direktiiviga keskkonnakaitse kriminaalõiguse kohta.

1.2 Komisjoni teatis kujutab endast vaieldamatut edusammu, kuna esimest korda teeb Euroopa Liit ettepaneku määratleda oma tegevuse poliitilised suunised kriminaalõiguse valdkonnas. Kõnealusele poliitikale tuleks komitee arvates anda tugev poliitiline toetus.

1.3 Viidates ülalpool nimetatud arengutele õigusvaldkonnas, peab komitee esiteks vajalikuks meenutada, et soovist kontrollida ELi poliitikate rakendamist üksi ei piisa, et õigustada kriminaalõiguse rakendamist, kuna Euroopa kriminaalõiguse kohaldusala laiendamine on allutatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetele.

1.4 Arvestades kriminaalsanktsioonide karistuslikku ja vastuolulist mõju, peaks kuritegeliku käitumise karistamine jääma viimaseks vahendiks (ultima ratio), mida EL liikmesriikidele võib rakendada. Liikmesriikide raskustest teatud ELi poliitika rakendamisel, mis kahjustavad asjaomase poliitika tõhusust, üksi ei piisa, et õigustada kriminaalõiguse rakendamist. Samuti peab kõnealune kuritegelik käitumine tõsiselt kahjustama põhihuvisid.

1.5 Komitee arvates eeldatakse komisjoni kavas Euroopa Liidu tasandil määratletud üldhuvi mõiste kohaldusala paremat määratlemist. See mõiste, mis praegu veel õigustasandil puudub, on vajalik, et õigustada ELi tasandil kehtestatud karistusmeetmete rakendamist Euroopa kodanike puhul. Üksnes tarbijahuvidest ei piisa selleks, et õigustada asjaomaste meetmete võtmist.

1.6 Komitee kutsub üles laialdasemalt uurima seda, kuidas põhiõigusi, sealhulgas sotsiaalsed õigused, oleks tulevikus võimalik kaitsta ELi tasandil määratletud kriminaalkaristuste abil. See nõuaks sotsiaalsete õiguste puhul sellise vahendi leidmist, mis võimaldaks nende ühtlustamist eri liikmesriikides. Lähtudes asjaolust, et õigusrikkumiste ja sanktsioonide määratlus võib liikmesriigiti erineda sel määral, et see kahjustab põhiõigusi, rikkudes proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtteid, leiab komitee muuhulgas, et kõnealustel juhtudel oleks vajalik ühtlustamine kriminaalõiguse valdkonnas.

1.7 Otsust kohaldada uusi kriminaalõigusmeetmeid Euroopa tasandil peab õigustama eelnev mõjuhinnang, mis on välja töötatud koostöös eri liikmesriikide ekspertidega ning mis hõlmaks eelkõige nende süsteemide võrdleva õiguse uuringut, mille ülesandeks on asjaomaste eeskirjade rakendamine liikmesriikide tasandil, ning ühtlasi õigusriigi parandamise vajaduse analüüsi, mis tooks esile vajaduse selle uue õigusvaldkonna viimiseks Euroopa tasandile.

1.8 Teiste sõnadega peab olema analüüsi abil võimalik kinnitada vajadust kriminaalõigusnormide järele ELi tasandil, arvestades subsidiaarsuse põhimõtet, kriminaalkaristuse vajadust ja proportsionaalsust (ultima ratio nõuet) võrreldes asjaomase rikkumisega. Komitee tunneb heameelt selle üle, et komisjon lähtub ELi sekkumismeetmete laiendamisel kriminaalõiguse valdkonnas sellest seisukohast.

1.9 Komitee arvates tuleks teaduslikus ja sõltumatus uuringus analüüsida Euroopa tasandil määratletud kriminaalõiguse tõhusust ja mõju põhiõigustele. See uuring peaks kindlasti sisalduma eelnevas mõjuhinnangus.

1.10 Komitee peab vältimatult vajalikuks täpsustada ühtlustamispoliitika sisu kriminaalõigusvaldkonnas, eelkõige siis, kui ta eesmärk on karistuste ja kuritegude määratluste ühtlustamine.

1.11 Komitee leiab, et ELi tasandil kehtestatud miinimumeeskirjad ei peaks mõjutama kuritegude kategooriate määratlemist riiklike ametiasutuste poolt, mis on pealegi seotud nende õigussüsteemiga, ning et liikmesriikidele tuleks ranges kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega jätta võimalus määratleda karistusvaldkonnas oma strateegia.

1.12 Komitee rõhutab, et igal juhul saab oluliste kriminaalõiguse eeskirjade järkjärguline lähendamine toimuda süstemaatiliselt üksnes õiguskaitseorganite (justiitsministeeriumid ja prokuratuurid) ja kohtute tihedas koostöös. Selliseid koostöömeetmeid oleks võimalik tagada üksnes konkreetsete eelarvevahendite abil. See lähendamine ei kaotaks riikide kriminaalmenetluste erinevusi, eelkõige seoses õiguskaitsevahendite konkreetse tagamisega (sealhulgas nt edasikaebamisõigus). Menetlusõiguse küsimused ei kuulu teatise kohaldamisalasse. Sellest järeldub, et eri kriminaalmenetlused ja täitemenetlused ja –tavad sisaldavad erinevusi, mida Euroopa seadusandja ei saa arvesse võtta. Sellega seoses pöörab komitee erilist tähelepanu asjaolule, et tulevase Euroopa prokuratuuri ülesanne oleks jälgida oma pädevuste piires nende riiklike karistusõigustike järkjärgulist lähendamist, mille alusel ta õigusmeetmeid peab rakendama.

1.13 Lisaks sellele leiab komitee, et tuleks analüüsida juriidiliste isikute kriminaalvastutust, mida kõik liikmesriigid ei ole veel tunnustanud. Seoses sellise ebavõrdsusega seaduse ees, tuleks seda küsimust prioriseerida, kuna palju olulisi rikkumisi majandus-, sotsiaal- ja keskkonnavaldkonnas on toime pannud tööstus- ja kaubandusettevõtted.

1.14 Euroopa kriminaalõigusvaldkonna laiendamine nõuab eelkõige järgmiste küsimuste analüüsi:

—	kriminaalõiguse eelistamine kõigi teiste selliste ennetus- ja karistussüsteemide ees nagu haldussanktsioonid, sealhulgas finantssanktsioonid ning ühishagide (class action) ja lepitusmenetluste võimalus;

—	asjakohase sanktsiooni taseme määratlemine peab toimuma Euroopa tasandil, ilma milleta oleks kriminaalõiguse hoiatav mõju paljudel juhtudel nõrgem kui seadustel, mida ta asendab;

—	Eurojusti ja tulevase Euroopa Prokuratuuri osatähtsus.

1.15 Lõpetuseks leiab komitee, et Euroopa kriminaalõiguse laiendamise põhimõtte teemaline arutelu peaks toimuma samaaegselt nende kaitseõiguste teemalise aruteluga, mis on halvemini kaitstud väljaspool kriminaalmenetluse õigusraamistikku. Et Euroopa kriminaalruumi laiendamine oleks tõhus, tuleb kaitseõigusi tugevdada, eelkõige Eurojusti ja Europoli raames. Kaitseõigused tuleb tõhusalt tagada praktikas ja iga ELi kodaniku jaoks. Ainult nii suudab Euroopa kriminaalõigus vastata aluslepingutes sätestatud põhiõiguste austamise nõudmisele (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 67(1) ja artikkel 83(3)).

2. Teatise sisu

2.1 Komisjon kinnitab, et ELi sekkumine kriminaalvaldkonnas on vajalik, et tugevdada ELi poliitikate tõhusat rakendamist finantssektoris ning ELi finantshuvide kaitsmisel ja euro kaitsmisel võltsimise eest.

2.2 Ta kutsub üles hindama sekkumismeetmete sellistele valdkondadele laiendamise asjakohasust nagu maanteetransport, andmekaitse, tollieeskirjad, keskkonnakaitse, kalanduspoliitika, siseturuga seonduvad poliitikad (võltsimine, korruptsioon, riigihanked). See loetelu ei ole ammendav.

2.3 Selle ELi sekkumismeetme õiguslik alus on sätestatud ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 2, milles nähakse ette, et „kui kriminaalõiguse alaste õigus- ja haldusnormide lähendamine osutub möödapääsmatuks liidu poliitika tulemusliku elluviimise tagamisel valdkonnas, kus on rakendatud ühtlustamismeetmeid, võidakse direktiividega kehtestada asjaomases valdkonnas kuritegude ja karistuste määratlemise miinimumeeskirjad”.

2.4 Kuigi Lissaboni lepingus on sätestatud õiguslik alus, mis lihtsustab kriminaalõiguse alaste direktiivide vastuvõtmist, peavad kõnealused direktiivid rangelt järgima lisaks Euroopa Liidu põhiõiguste harta ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud põhiõigustele ka subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse aluspõhimõtteid, vastavalt millele tuleb kriminaalõigust kohaldada viimase abinõuna (ultima ratio), nagu on öeldud teatises.

2.5 Kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega võib EL, vastavalt teatisele, sekkuda üksnes juhul, kui liikmesriikidel ei õnnestu rakendada ELi õigust või kui selgub, et kõnealuses valdkonnas toovad liikmesriikide vahelised olulised erinevused kaasa vastuolusid selle rakendamisel.

2.6 Kooskõlas viimase abinõu (ultima ratio) nõudmisega sätestab komisjon, et valik kriminaal- ja halduskaristuse vahel põhineb süvendatud mõjuanalüüsil. Ekspertide rühm aitab komisjoni selle ülesande täitmisel, pühendudes eelkõige kriminaalõiguse järgmiste põhimõistete tõlgendamisele („tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad karistused”,„vähetähtsad juhtumid” ja „kaasaaitamine või kallutamine”).

2.7 Komisjon hindab ELi sekkumismeetmete lisaväärtust kriminaalõigusvaldkonnas nelja järgmise eesmärgi seisukohast:

—	edendada isikute vaba liikumist ja piiriüleseid oste (menetlusõiguse miinimumstandardite abil);

—	vältida „turvasaarekesi”;

—	süvendada kohtute vastastikust usaldust ja tõhustada õiguskaitseorganite koostööd;

—	ära hoida ja karistada ELi õiguse olulisi rikkumisi (muuhulgas keskkonnakaitse ja ebaseadusliku töötamise valdkonnas).

2.8 Teatises ei käsitleta meetmeid, mida võib võtta Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 punktis 1 loetletud kümne kuriteoliigi – nn „eurokuriteo” – suhtes, nende eriti ohtliku piiriülese mõõtme tõttu (1).

3. Üldmärkused

3.1 Kõnealuse teatise teema on eriti tundlik, kuna kriminaalpoliitika on pärit kuningriikide loomise algusaegadest ning kuna kriminaalõigusnormid mõjutavad otseselt iga kodaniku isikuvabadusi ja -õigusi.

3.2 Kuigi EL vaieldamatult soovib võtta kriminaalmeetmeid teatud valdkondades, eelkõige inimkaubandus ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine, vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 punktile 1, ei ole komitee veendunud, et samasugune soov kehtib ka valdkondade kohta, mida hõlmab kõnealuse lepingu artikli 83 punkt 2.

3.3 Euroopa kriminaalõigustiku alused

3.3.1 Vajadus piisava õigustatud huvi järele.

3.3.1.1 Komitee tunneb heameelt Lissaboni lepinguga sisseviidud uuenduste üle. Kõnealused uuendused lihtsustavad direktiivide vastuvõtmist kriminaalõigusvaldkonnas ja tagavad parema põhiõiguste kaitse.

3.3.1.2 Siiski sooviks komitee vältida võimalikku segadust: Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 83 punkt 2 ei tohi jätta sellist tõlgendusvõimalust, et üksnes soovist, tagada ELi poliitikate rakendamine, piisab kriminaalõiguse õiguspäraseks kasutamiseks.

3.3.1.3 Majanduse elavdamine, millele komisjon viitab, seoses ELi poliitikate kohaldamisala laiendamisega kriminaalõigusvaldkonnale (lk 10), mis on ühtlasi esmatähtis eesmärk ja kõigi poolt tunnustatud prioriteet, üksi ei taga piisavat õigustatud huvi kriminaalõiguse kasutamiseks. See eesmärk sõltub ka paljudest muudest aspektidest lisaks võitlusele „varimajanduse ja finantskuritegevusega”, millega komisjoni arvates ELi sekkumismeetmed kriminaalõigusvaldkonnas ei peaks piirduma.

3.3.1.4 Komitee leiab, et komisjonikavas eeldatakse eelkõige Euroopa Liidu tasandil määratletud üldhuvi mõiste kohandusala selget piiritlemist. See mõiste, mis praegu veel õigustasandil puudub, on vajalik selleks, et õigustada ELi tasandil määratletud kriminaalkaristuste määramist Euroopa kodanikele. Üksnes tarbijahuvidest ei piisa selleks, et õigustada selliste meetmete võtmist.

3.3.1.5 Komitee kutsub üles laialdasemalt uurima seda, kuidas tulevikus oleks võimalik kaitsta põhiõigusi ja sotsiaalõigusi ELi tasandil määratletud kriminaalkaristuste abil, asjaolu, mis viimaste puhul nõuaks sellise vahendi leidmist, mis võimaldaks nende ühtlustamist eri liikmesriikides. Lähtudes asjaolust, et süüdistuste ja karistuste määratlus võib liikmesriigiti erineda sel määral, et see kahjustab põhiõigusi, rikkudes proportsionaalsuse ja õiguskindluse põhimõtteid, leiab komitee muuhulgas, et kõnealustel juhtudel oleks vajalik ühtlustamine kriminaalõiguse valdkonnas.

3.3.2 Subsidiaarsuse metapõhimõte ja viimase abinõu „ultima ratio” nõudmine.

3.3.2.1 Euroopa kriminaalõigustiku raames pöörab komitee erilist tähelepanu subsidiaarsuse põhimõtte järgimisele: kõnealune põhimõte on eriti tähtis, kuna kriminaalõigusega kaitstud sotsiaalsed väärtused on tihedas seoses liikmesriikide sotsiaalse struktuuri ja identiteediga. See identiteet on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus, milles rõhutatakse, et liikmesriigid ei tohi kahelda oma eelisõiguste rakendamisel ja „hädapiduri” kasutamisel, kui nad leiavad, et seaduseelnõu mõjutab nende kriminaalõigussüsteemi aluseid (artikli 83 punkt 3).

3.3.2.2 Komitee leiab, et ELi tasandil kehtestatud miinimumeeskirjad ei peaks mõjutama nende kuritegude kategooriate määratlemist riiklike ametiasutuste poolt, mis on muuhulgas seotud nende õigussüsteemiga, ning et liikmesriikidele tuleks jätta võimalus määratleda karistusvaldkonnas oma strateegia, mis oleks ranges kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega.

3.3.2.3 Komitee sooviks juhtida tähelepanu sellele, et teatises täpsustatakse kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega seda, et ELi sekkumismeetmed kriminaalvaldkonnas on õigustatud üksnes siis, kui kõik liikmesriigid või enamus neist ei ole võimelised tagama oma õigusvahenditega ELi õiguse järgimist. ELi sekkumise küsimus väärib esitamist juhul, kui üks või mõned liikmesriigid ei suudaks ELi seadust nõuetekohaselt täita.

3.3.2.4 Kuna igasugune seadus Euroopa kriminaalõiguse valdkonnas võib kahjustada üksikisiku õigusi, peab see põhinema muuhulgas proportsionaalsuse põhimõttel ja eelkõige viimase abinõu nõudel, vastavalt millele tuleb eelnevalt tõestada, et soovitud eesmärgi saavutamiseks puuduvad teised leebemad meetmed.

3.3.2.5 Teatises rõhutatakse nende põhimõtete rakendamise tähtsust, asjaolu, mis eeldab selliste hinnangute teostamist, kus võetakse arvesse kõiki arvestatavaid alternatiivseid meetmeid.

3.3.2.6 Komitee on teadlik komisjoni soovist teostada asjaomased uuringud. Komisjon kinnitab, et ta „töötab […] välja kava, kuidas koguda täiendavaid statistilisi andmeid ja tõendeid artikli 325 lõikes 4 ja artikli 83 lõikes 2 osutatud valdkondade kohta”. (punkt 2.2.2).

3.3.2.7 Komisjon nendib, et viimase abinõu nõuet rakendades peab seadusandja toetuma mõjuhinnangule, milles tuleb „hinnata liikmesriikide sanktsioonide süsteemi, nende vastavust eesmärkidele ning raskusi, millega seisavad silmitsi ELi õigust rakendavad asutused liikmesriikides” (punkt 2.2.1).

3.3.2.8 Tuleb tunnistada, et praegu on olemas väga vähe hinnanguid Euroopa õigustike ülevõtmise ja rakendamise kohta liikmesriikides ning eri õigussüsteemide võrdlevaid uuringuid. Esimene ülesanne seisneb nende koostamises. Komitee arvates on üksnes nende hinnangute tulemuste abil võimalik otsustada ühtlustamismeetmete tegeliku vajaduse üle.

3.3.2.9 Komitee rõhutab asjaolu, et on vajalik esile tuua nii liikmesriikide õigusraamistike puudused kui ka ELi tasandil esinenud raskused mõistete eristamisel kuritegelikuks tunnistamise, sanktsioonide ja õiguskaitsemeetmete tulemuslikkuse valdkonnas.

3.3.2.10 Komitee leiab, et Euroopa kriminaalõigusvahendi kohta tuleks samuti koostada teaduslik ja sõltumatu analüüs, milles hinnatakse selle tõhusust ja mõju põhiõigustele. Üksnes selline analüüs võimaldaks tugevdada tõeliselt tõhusaid meetmeid, jättes kõrvale muud meetmed. See eeldab, et liikmesriikidel on konkreetsed finantsinstrumendid, mis võimaldavad nende eelarve raames eraldada selleks vajalikud finantsvahendid. See eeldab samuti ühise Euroopa metoodika määratlemist peamiste näitajate ja mõõteriistade jaoks.

3.3.2.11 Komitee on teadlik sellest, et subsidiaarsuse põhimõtte alane arutelu kriminaalõigusvaldkonnas on alles algusjärgus. Kohtupraktika on alles kujunemas. Komitee rõhutab sellega seoses edasiste arutelude vajadust kõnealuste mõistete paremaks määratlemiseks. Üldisemas mõttes kutsub ta üles süvendama nende põhimõtete analüüsi, millel põhineb kogu Euroopa kriminaalõigustik.

3.3.2.12 Komitee arvates vääriksid teatises esile toodud argumendid, ELi sekkumismeetmete lisaväärtuse rõhutamiseks kriminaalõigusvaldkonnas, (lk 4) süvendatud analüüsi.

3.3.2.12.1 Kuna seoses analüüsiga, milles käsitletakse sanktsioonide erinevust Euroopa Liidus, kerkib komitee arvates esile ELi kodanike diskrimineerimise küsimus põhiõiguste valdkonnas, tuleks kõnealust analüüsi relativiseerida: esiteks kohtu diskretsiooniõiguse tõttu paljudes liikmesriikides ning teiseks seetõttu, et hoiatav mõju sõltub eelkõige õiguskaitseorganite tõhususest.

3.3.2.12.2 Komitee rõhutab, et igal juhul eeldab oluliste kriminaalõiguseeskirjade järkjärguline lähendamine riiklike kohtuorganite koostööd, mille jaoks tuleks tagada konkreetsed eelarvevahendid. Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et taotletud ühtlustamine ei suuda täielikult kaotada kriminaalmenetluste erinevusi, eelkõige võistlevuse põhimõtte ja kaitseõiguse valdkonnas.

3.3.2.12.3 Kui kriminaalõigusmeetmete võtmine näib olevat vältimatu, juhib komitee tähelepanu tõendite kogumise ühtlustamise vajadusele.

3.3.2.13 Lõpetuseks soovib komitee juhtida tähelepanu asjaolule, et vastavalt viimase abinõu nõudele, tuleks uurida ennetusmeetmete võtmise võimalust, eelkõige meetmete võtmist sotsiaalvaldkonnas. Kõnealuseid meetmeid võib tõhusalt ühendada kriminaalkaristustega.

3.3.3 Teised põhimõtted

3.3.3.1 Komitee meenutab, et kooskõlas Euroopa Liidu põhiõiguste harta ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga on seadusandjal kohustus tagada kuritegelikuks tunnistamise selgus ja korrektsus, asjaolu, mis kajastab üksnes õiguskindluse tagamise üldist kohustust. See kohustus peaks komitee arvates hõlmama ka abistavat tegevust, nagu kuriteo toimepanemise katse ja kuriteole kaasaaitamine, mille määratlused liikmesriigiti erinevad.

3.3.3.2 Nagu komisjon märgib, ei ole õigustike ühtlustamise kava eesmärk tõsta liikmesriikides kohaldatavaid karistusmäärasid. Komitee rõhutab, et vastavalt (horisontaalse) ühtsuse põhimõttele ei tohiks ELi karistuste alammäärad tuua endaga kaasa liikmesriigi karistuste ülemmäära tõstmist, mis oleks vastuolus selle liikmesriigi õigussüsteemiga (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 67 punkt 1). Komitee kutsub üles eristama karistuste karmust ja tulemuslikkuse mõistet karistuste hindamisel.

3.3.3.3 ELi poolt heaks kiidetud karistuste puhul tuleks komitee arvates horisontaalse ühtsuse järgimise nimel samuti arvesse võtta Euroopa õigusaktides juba kindlaks määratud karistusmäärasid.

3.4 Selgitamist vajavad õigusmõisted

3.4.1 Komisjon soovis käivitada arutelu enne põhimõistete määratlemist. Sellest tuleneb teatud ebaselgus teatises. Olles teadlik dokumendi poliitilisest mõjust, kahetseb komitee siiski, et arutelu ei ole võimalik algatada stabiilsetel alustel, nagu komitee oleks soovinud. Ta rõhutab eelkõige kriminaal- ja halduskaristuste eristamise keerukust, kuid vajalikkust, ning püstitab küsimuse selle kohta, mida tuleks mõista ELi õiguse tõsise rikkumise all.

3.4.2 Ekspertrühmade töö peaks aitama kõrvaldada teatud ebaselgusi. Vastavalt varemöeldule jälgib komitee seda, et eksperdid oleksid määratud kindlasti juristide, advokaatide, kohtunike, kriminoloogide hulgast.

3.5 Millistele sektoritele tuleks laiendada ELi sekkumismeetmeid kriminaalõigusvaldkonnas?

3.5.1 Komisjon viitab õigustatult kriminaalõiguse alternatiividele, mõtlemata komitee arvates seejuures kõigile tagajärgedele: komitee arvates peaks ELi reaktsioon finants-, sotsiaal- ja majanduslike kuritegude korral hõlmama ka majanduslikku aspekti, ehk teiste sõnadega haldus- või tsiviilkorras määratavat karistust (sealhulgas nt keeld tegutseda teatud ametialal).

3.5.2 Üldstrateegia puudumise tõttu kriminaalõiguse valdkonnas Euroopa tasandil puudub üksikasjalik põhjendus nende sektorite nimestiku jaoks, kus komisjon võiks kavandada algatuste võtmist.

3.5.3 ELi sekkumismeetmed peaksid komitee arvates põhinema kolmel järgmisel kriteeriumil: kuritegude raskusaste (määratlemisel) ja rahvusvaheline mõõde, aga ühtlasi ka nende rikkumiste raskusastme ühine kriteerium, vastavalt huvide kahjustamise tasemele.

3.6 Milline ühtlustamise tase?

3.6.1 Komitee võtab teadmiseks komisjoni eesmärgi määratleda miinimumeeskirjad. Leping ei võimalda kaugemaleulatuvaid sätteid ja välistab igasuguse absoluutse ühtlustamise. Miinimumeeskirjad võivad siiski väljendada suuremal või vähemal määral ambitsioonikat ühtlustamissoovi. Komitee peab vajalikuks määratleda täpsemalt soovitud ühtlustamise tase, lähtudes asjaomastest sektoritest. Euroopa Parlament võiks anda vajaliku poliitilise tõuke, tagades seejuures demokraatliku õiguspärasuse, kuid riiklikul tasandil on oluline, et riikide parlamendid võtaksid kõnealuse teema käsitlusele ja väljendaksid oma seisukohta kõnealuses valdkonnas vastavalt oma uutele volitustele, et suurendada usaldust Euroopa kriminaalõiguse vastu.

3.6.2 Seda enam, et tohutu ja lõpmatu töö kuritegude ja karistuste määratluste ühtlustamisega – isegi kui see on ette nähtud miinimumtasandil – ei saa jätta komitee arvates mõjutamata iga riikliku õigussüsteemi identiteeti.

3.7 Kaitseõigus

3.7.1 Komitee juhib tähelepanu asjaolule, et isegi kui vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikale kehtivad kohtule alluvale isikule nii kriminaal- kui halduskaristuse korral samad tagatised (rakendades inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 6), siis võib praktikas esineda erinevusi kõnealuse isiku kaitseõiguse kaitsmisel vastavalt valitud karistuste liigile. Komitee arvates räägib see olukord praktikas haldus- ja kriminaalkaristuste kohaldamisala selge ja eelneva määratlemise kaitseks.

3.7.2 Et kaitseõigusi paremini kaitsta halduskaristuste korral, toetaks komitee selliste põhimõtete kehtestamist, mille eesmärk on selliste karistuste lülitamine kohtupraktikasse.

3.7.3 Komitee peab vajalikuks rõhutada asjaolu, et kaitseõiguse küsimus on aktuaalne ka kohtu- ja õiguskaitseorganite (eelkõige Eurojust ja Europol) koostöö raames.

3.8 Täiendavad küsimused

3.8.1 Juriidiliste isikute kriminaal- ja tsiviilvastutus.

3.8.1.1 Asjaolu, et teatud liikmesriigid praeguseni ei tunnista juriidiliste isikute kriminaalvastutust, tekitab lõhe võimalike karistuste tulemuslikkuse ja võimaluse vahel esitada hagi pädevale kohtule (kriminaal- või tsiviilkohus, vastavalt rahvusvahelisele eraõigusele, mis võib tekitada nn forum shopping'u riski (leebeima kohtu valik)). Näiteks puudub vajadus rõhutada, et karistuste määratlemisel suurte rahvusvaheliste keskkonnasaastamiste korral on tulemuslikum rakendada õigusmeetmeid rikkujatele, kelleks on reeglina ettevõtted, selle asemel, et esitada hagi üksnes asjaomase ettevõtte juhtkonna või töötajate vastu. Seda küsimust tuleks arutada põhjalikumalt, eelkõige seoses võimalusega delegeerida vastutust ettevõtte raames, vastasel juhul ei kehti võrdne kohtlemine seaduste ees ega ennetavate meetmete hoiatav mõju.

3.8.1.2 Kuna kriminaalõiguse ettevõtetele kohaldamise ühtlustamisega kerkivad esile mõistetega seotud probleemid eri liikmesriikides, jääb võitlus kuritegevuse vastu nende põhiõiguste rikkumise korral, millel Euroopa normid põhinevad, ka edaspidi üksnes haldusvaldkonda kuuluvaks, vaatamata sellele, kas on tegemist komisjoni, liikmesriikide ja/või sõltumatute asutuste algatusega. On oluline, et juriidilistel isikutel on sanktsioonide kehtestamise volitustega kohtuorganite ees samasugune kaitseõigus kui kriminaalkohtus.

3.8.2 Teatises tõstatatakse ka teisi küsimusi.

3.8.2.1 Kas ELi õigustikus tuleks määratleda raske hooletuse mõiste?

3.8.2.2 Kooskõlas põhimõttega nulla poena sine culpa leiab komitee, et isegi kui ELi kriminaalõigustikus oleks määratletud tahtlik rikkumine, kuulub siiski liikmesriikide pädevusvaldkonda karistusmeetmete võtmine raske hooletuse korral (tuleb arutusele).

3.8.3 Kas ELi õigustikku tuleks sisse viia konfiskeerimismeetmed?

3.8.3.1 Isegi kui ei näi leiduvat ühtegi põhimõtet, mis on vastuolus konfiskeerimismeetme sisseviimisega ELi õigustikku (mitte segamini ajada vara arestimisega), eelkõige ebaseadusliku uimastikaubanduse valdkonnas, väärib küsimus süvendatud arutelu, kui on tegemist vara konfiskeerimise üldmeetmega, kuna tegemist on paljudes õigussüsteemides tundmatu mõistega, mis võib tekitada karistuste proportsionaalsuse ja ebakindlusega seonduvaid küsimusi.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Terrorism, inimkaubandus ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine, ebaseaduslik uimastikaubandus, ebaseaduslik relvaäri, rahapesu, korruptsioon, maksevahendite võltsimine, organiseeritud kuritegevus.

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/103

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta ning määrust siseturu infosüsteemi kaudu tehtava halduskoostöö kohta”

(KOM(2011) 883 (lõplik))

2012/C 191/18

Pearaportöör: Arno METZLER

19. jaanuaril 2012 otsustas Euroopa Parlament ja 27. jaanuaril 2012 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 46 ja 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta ning määrust […] siseturu infosüsteemi kaudu tehtava halduskoostöö kohta”

COM(2011) 883 final – 2011/0435 (COD).

Komitee juhatus tegi 17. jaanuaril 2012 käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 480. istungjärgul 25.–26. aprillil 2012 (26. aprilli istungil) pearaportööriks Arno METZLERi ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 164, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Teiste liikmesriikide kutsekvalifikatsioonide tunnustamine on oluline vahend ELi kodanike liikuvuse edendamisel ja seega siseturu lõpuleviimisel. Sellega parandatakse liikmesriikide konkurentsivõimet, toetatakse jätkusuutlikku majanduskasvu ja vähendatakse töötust. Riikide majandused saavad kasu erinevatest kutsealastest kogemustest, mida nende kodanikud eri liikmesriikides töötades koguvad.

1.2 Teises liikmesriigis tööalaselt tegutseda soovivate ELi kodanike potentsiaali ei ole veel piisavalt ära kasutatud. Põhjuseks on erinevad takistused teiste liikmesriikide kutsekvalifikatsioonide tunnustamisel. ELi kodanikud peavad kehtivaid menetlusi liiga aeganõudvaiks ja vähe läbipaistvateks.

1.3 Komitee tervitab seega põhimõtteliselt direktiivi 2005/36/EÜ muutmise ettepanekut, mille abil peaks kõrvaldatama kirjeldatud probleemid kutsekvalifikatsioonide tunnustamisel, lihtsustades menetlusi ja suurendades läbipaistvust ELi kodanike jaoks. Strateegias „Euroopa 2020” sõnastatud eesmärgid ELi kodanike liikuvuse suurendamiseks saavad direktiivi ettepanekuga mõjusat toetust.

1.4 Komitee tervitab Euroopa kutsekaarti kui selget meedet menetluse lihtsustamiseks. Mõningad sätted võivad komitee arvates siiski ohustada tarbijate ja patsientide ohutust ja tervist. Eelkõige tuleks sellest seisukohast läbi vaadata Euroopa kutsekaarti käsitlevad pakutud sätted.

—	Üldised ja olulised kriteeriumid ja menetluseeskirjad Euroopa kutsekaardi kasutuselevõtuks tuleb sätestada direktiivis endas.

—	Paberkandjal Euroopa kutsekaardi väärkasutamine tuleb välistada piiratud kehtivusaja ja eelkõige võltsimiskindlusele suunatud erimeetmetega.

—	Komiteel on tugevaid kahtlusi korralduse osas, mille kohaselt loetakse Euroopa kutsekaart tunnustatuks juhul, kui vastuvõttev liikmesriik ei langeta otsust selle tunnustamise kohta. Tähtaja rikkumise suhtes tuleks kohaldada muid õiguskaitse võimalusi, nt ametliku otsuse õigust või kahju hüvitamist.

1.5 Komitee kardab, et isiklike kvalifikatsioonide valdkonnas kehtivate Euroopa süsteemide arvukus võib kaasa tuua kattuvuse, eeskirjade konkurentsi ja isegi vastuolud. Seega tuleb direktiivis selgitada kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi, Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku ja Euroopa standardite omavahelist hierarhiat. Lisaks sellele on vaja edendada Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise süsteemi (ECTS) elluviimist.

1.6 Komitee tervitab automaatse tunnustamise võimaluste laiendamist ühiste koolituspõhimõtete abil. Ent menetlustingimused, menetlus ja kriteeriumid, mille alusel komisjon ühised koolituspõhimõtted määratleb, tuleks sätestada direktiivis endas. Minimaalset kvoorumi tuleks tõsta 50 % + 1 liikmesriigini.

2. Komisjoni dokumendi põhisisu

2.1 Kvalifitseeritud kutsetöötajate liikuvus Euroopa Liidus on liiga väike. Suur potentsiaal seoses liikuvusega on kasutamata. Kutsekvalifikatsioonide tunnustamine on väga oluline selleks, et ELi kodanikud saaksid siseturu põhivabadusi tõhusalt kasutada. Samas ei peaks liikuvuse soodustamine tulema tarbijate, näiteks patsientide arvelt, kes eeldavad tervishoiutöötajatelt piisavat keeleoskust.

2.2 Direktiivi ajakohastamine vastaks ka selliste liikmesriikide vajadustele, kus kvalifitseeritud tööjõu puudus järjest suureneb. Sellega seoses on ELi kodanike liikuvus ühtsel turul oluline teemavaldkond. Tööjõu puudus jääb aktuaalseks ka tulevikus ning hinnangute kohaselt suureneb see eelkõige tervishoiu- ja haridussektoris, samuti kasvavates sektorites, nagu ehitus või äriteenused.

2.3 Kehtivate sätete pakutud ajakohastamisega järgitakse järgmisi eesmärke:

—	vähendada menetluste keerukust Euroopa kutsekaardi abil, mis kasutaks ära edukaks osutunud siseturu infosüsteemi (IMI) eeliseid;

—	reformida üldeeskirju seoses teises liikmesriigis tegevuse alustamisega või ajutise liikuvusega;

—	ajakohastada automaatse tunnustamise süsteemi, eelkõige seoses õdede, ämmaemandate, proviisorite ja arhitektidega;

—	pakkuda direktiivi õigusraamistikku osaliselt kvalifitseeritud kutsetöötajatele ning notaritele;

—	selgitada kaitsemeetmeid patsientidele, kes tunnevad muret keeleoskuse pärast, ning kajastada õigusraamistikus paremini kutsealaste rikkumiste ohte;

—	luua õiguslik nõue anda kasutajasõbralikku ja vastavasisulist teavet kvalifikatsioonide tunnustamist reguleerivate eeskirjade kohta, mida kogu tunnustamisprotsessi vältel toetavad e-valitsuse ulatuslikud rakendused;

—	vaadata süstemaatiliselt läbi kõik reguleeritud kutsealad liikmesriikides ja hinnata neid vastastikku.

3. Üldised märkused

3.1 Strateegias „Euroopa 2020” (1) sõnastati eesmärk lihtsustada ja edendada tööjõu liikuvust ELis. Teatises „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava. Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse” (2) nentis Euroopa Komisjon, et kvalifitseeritud tööjõu defitsiit takistab jätkusuutliku majanduskasvu eesmärkide saavutamist. Kvalifitseeritud tööjõu defitsiidile püsivalt suure majanduskasvuga piirkondades vastanduvad püsivalt kõrge töötusega piirkonnad. Geograafiline liikuvus on seega keskse tähtsusega piirkondliku tööpuuduse leevendamise seisukohalt. Ühena 12 vahendist majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks nimetas Euroopa Komisjon ühtse turu aktis „Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks” (3) samuti kodanike liikuvust. Kvalifitseeritud tööjõu suurem liikuvus muudaks Euroopa majanduse konkurentsivõimelisemaks. Selleks tuleb tööjõunappuse aegadel parandada võimalusi eri liikmesriikidest pärit tööandjate ja kvalifitseeritud töötajate kokkuviimiseks. Seega ootab komitee direktiivilt märkimisväärset majanduskasvu edendavat panust.

3.2 Kehtivas kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivis on veel terve rida puudusi. Nii näiteks on ELi kodanike käsutuses erinevad kutsekvalifikatsiooni tunnustamise viisid. Euroopa Liidu kodanike jaoks on siiski keeruline välja selgitada, milliseid menetlusi nad võivad kasutada, milliste ametiasutuste poole nad võivad pöörduda ja milliseid dokumente nad peavad esitama. Kõnealused kutsekvalifikatsioonide tunnustamist käsitleva kehtiva direktiivi puudused takistavad ELi kodanike liikuvust ja seega siseturu lõpuleviimist (4). Pikkade tunnustamismenetluste tõttu ei ole Euroopa Liidu kodanikel sageli võimalik tööpakkumisele kiiresti reageerida, kuna nad peavad enne tööpakkumise vastuvõtmist ära ootama oma kvalifikatsiooni tunnustamise. Seega on kutsekvalifikatsioonide tunnustamisel vajalik haldusmenetluste reform ja läbipaistvuse suurendamine. Samuti on ühisplatvormid osutunud ebapraktiliseks ja ebatõhusaks. Nende sisseviimisest alates ei ole loodud ühtegi ühisplatvormi.

3.3 Seega tervitab komitee direktiivi 2005/36/EÜ muutmise ettepanekut. Kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise lihtsustatud menetluste ja läbipaistvuse suurendamisega edendatakse veelgi teenuste osutamise ja asutamisvabadust ning siseturgu. Direktiivi ettepanekuga toetatakse Euroopa Komisjoni poolt strateegias „Euroopa 2020” ja selle alusel koostatud dokumentides sõnastatud eesmärke.

3.4 Reformi raames kavandatud menetluste lihtsustamist näeb komitee sobiva vahendina selleks, et edendada ELi kodanike liikuvust Euroopa Liidus. See võib käivitada uue dünaamika, mis pakub hiljutiste kriiside järgselt võimaluse suurendada majanduskasvu ja liikuvust ning luua uusi töökohti liikmesriikides.

3.5 Eriti nooremad töötajad on huvitatud tööalaste kogemuste saamisest eri liikmesriikides. Seejuures viivad nad asjaomastesse liikmesriikidesse hulgaliselt erinevaid tööalaseid kogemusi ja mõjutavad töötamist nii vastuvõtvates liikmesriikides kui kapärast tagasipöördumist ka oma koduriigis.

3.6 Liikuvuse positiivsed mõjud kaaluvad üles nn ajude äravoolust tulenevad võimalikud negatiivsed mõjud. Isegi kui nn ajude äravoolu ei saa välistada, on senised kogemused näidanud, et nimetatud nähtus on arvatust oluliselt tagasihoidlikum ning sageli pöörduvad Euroopa Liidu kodanikud pärast kutsealase liikuvuse etappi oma kultuuriliste ja perekondlike sidemete tõttu tagasi oma koduriiki.

3.7 Liikmesriikidevahelises tööalases liikuvuses tuleb järgida sotsiaalseid standardeid. Eelkõige ei tohi võimalikku ajutist rändesurvet ühes liikmesriigis ära kasutada sotsiaalsete standardite alandamiseks teises liikmesriigis.

3.8 Euroopa kutsekaart toob kaasa menetluse lihtsustamise, mis on tervitatav. Taotleja võib pöörduda oma päritoluliikmesriigi ametiasutuste poole. Neil on teiste liikmesriikide ametiasutustega võrreldes põhimõtteliselt paremad võimalused esitatud dokumentide kontrollimiseks. Kord kontrollitud ja siseturu infosüsteemi andmebaasi sisestatud dokumendid on saadaval edasisteks menetlusteks. Tarbijate ja patsientide ohutus peab aga jätkuvalt olema tagatud Euroopa kutsekaardi tunnustamise kaudu vastuvõtvas liikmesriigis.

3.9 Komitee tervitab asjaolu, et direktiivis keskendutakse siseturu infosüsteemile (IMI). Samal ajal esineb liikmesriikides juba riiklike kutsekaartide süsteeme. Ebavajaliku haldus- ja rahalise kulu ning bürokraatia vältimiseks tuleks need süsteemid kaasata Euroopa kutsekaardi väljastamise menetlusse. Eelkõige peaks olema võimalik ühendada tunnustatud paberkandjal Euroopa kutsekaart mõne olemasoleva riikliku kutsekaardiga. Direktiivis tuleb eelkõige sätestada artikli 58 raames (artikkel 4a lõige 6) esitatud kriteeriumid ja menetlusetapid, mille alusel määrab komisjon kindlaks kutsealad, mis tohivad kasutada Euroopa kutsekaarti. Sama kehtib vastutuse kohta vajalike menetluste ja dokumentide tõlgete eest.

3.10 Bologna protsess ja Euroopa kvalifikatsiooniraamistik edendavad riiklike haridust tõendavate dokumentide, eriti kõrgkoolide lõputunnistuste läbipaistvust ja võrreldavust. Ent need ei tohi kaasa tuua kattuvust kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi sätetega. Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivis peab seega olema selgelt sõnastatud, et kvalifikatsiooni tunnustamine toimub eranditult kõnealuse direktiivi või eridirektiivi sätete alusel. Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku sätted ei tohi kutsekvalifikatsiooni tunnustamist lihtsamaks ega keerulisemaks muuta. Sama kehtib kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi ja Euroopa standardite suhte kohta.

3.11 Kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiiv puudutab eranditult kutsekvalifikatsioone, mis on saadud mõnes liikmesriigis. Euroopa Komisjon seadis teatises „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava. Euroopa panus täieliku tööhõive saavutamisse” (5) eesmärgiks sisserändajate parema integreerimise tööturule. Kõnealune eesmärk tuleb muu hulgas saavutada nende tööhõivetakistuste kaotamise abil, mis tulenevad pädevuste ja kvalifikatsioonide mittetunnustamisest. Euroopa Komisjoni kutsutakse üles võtma meetmeid, mille abil lihtsustatakse kolmandates riikides omandatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamist.

4. Konkreetsed märkused

4.1 Euroopa kutsekaart

4.1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab Euroopa kutsekaardi loomist vastavalt artiklites 4a–4e esitatud ettepanekule. Euroopa kutsekaardi loomine seoses siseturu infosüsteemiga (IMI) lihtsustab ja kiirendab paljudel juhtudel märkimisväärselt tunnustamismenetlust.

4.1.2 Artikli 4a lõikega 7 võimaldatakse nõuda tasu Euroopa kutsekaardi väljastamise eest. Komisjonile antakse volitus määratleda tasude arvutamise ja jaotuse kriteeriumid vastavalt artiklis 58a sätestatud menetlusele. Ent kulud ei tohi ulatuda tasemele, mis takistavad taotlejatel menetlust kasutada.

4.1.3 Komiteel on tugevaid kahtlusi artikli 4d lõikes 5 pakutud korralduse suhtes, mille kohaselt loetakse Euroopa kutsekaart kinnitatuks, kui vastutav ametiasutus ei tee otsust artikli 4d lõigetes 2 ja 3 sätestatud tähtaja jooksul. Kõnealune väga napp tähtaeg on üldjuhul üks kuu, korvamismeetmete määramisel kaks kuud. See võib ajendada pädevaid ametiasutusi keelduma tunnustamisest ka juhul, kui neile tundub, et nad laekunud taotluste liiga suure hulga või veel puuduva täiendava teabe tõttu ei ole suutelised langetama asjakohast otsust. Tegelikkuses ei kiirenda see menetlust, vaid toob sellise otsuse vaidlustamiseks kehtivate õigusabivahendite tõttu kaasa menetluse pikenemise.

4.1.4 Kui tõepoolest tekib hulgaliselt juhtumeid, kus Euroopa kutsekaart loetakse tunnustatuks artikli 4d lõike 5 alusel, kujutab see endast ohtu tarbijate ja patsientide ohutusele ja tervisele, kuna ei saa välistada, et taotlejad võivad sel viisil õigustamatult saada Euroopa kutsekaardi omanikuks. Lisaks oleks keeruline ebaõiglaselt tunnustatuks loetud Euroopa kutsekaarte tagantjärele jälle kehtetuks tunnistada.

4.1.5 Taotlejate ja tarbijate huvide võrdväärseks rahuldamiseks tehakse ettepanek kasutada edasikaebamise menetlust siseriikliku õiguse alusel. Liikmesriike tuleks direktiiviga kohustada sellist edasikaebamise menetlust sisse viima. Võimalikud vahendid oleksid ametliku otsuse õigus ja kahjunõude õigus. Asjaomased õigused peaksid kehtima vaid juhul, kui vastutav ametiasutus ei ole etteantud tähtaja jooksul oma kohustusi rikkudes langetanud positiivset otsust või nõudnud korvamismeetmete võtmist.

4.1.6 Lisaks sellele tuleks otsustustähtajad seada selliselt, et kogu menetlus (taotluse kontrollimine päritoluliikmesriigis ja tunnustamine vastuvõtvas liikmesriigis) ei ületaks nelja kuud. Kui vastuvõtva liikmesriigi vastutav asutus taotleb teavet päritoluliikmesriigi vastavalt asutuselt, tuleks tähtaeg vastupidiselt artikli 4d lõike 3 kolmandale lausele peatada.

4.1.7 Muu hulgas nähakse artikli 4e lõikes 5 ette, et Euroopa kutsekaardi omanikule tuletatakse tema õigusi meelde iga kahe aasta järel pärast kaardi väljastamist vastavalt artikli 4e lõikele 5. Kõnealune meeldetuletus toob kaasa täiendava halduskoormuse, ilma et omanik sellest täiendavat kasu saaks. Ühekordne teavitamine on tavapärane ja piisav.

4.1.8 Nimetatud menetlustest ja tähtaegadest kinnipidamise eeldus on IMI-süsteemi sujuv toimimine. Arvestades laekuvate taotluste oodatavat suurt arvu, tuleb direktiivi jõustumisel tagada süsteemi tulemuslikkus. IMI-süsteemi häiretega saab siin pakutud õiguskaitsesüsteemi raames tegeleda oluliselt paremini kui komisjoni pakutud tunnustamissüsteemi korral, mis tuleks terviksüsteemiga ühildamatuse tõttu tagasi lükata.

4.1.9 Euroopa kutsekaart ei peaks olema ainuüksi fail IMI-süsteemis. Taotleja peab pärast kutsekaardi tunnustamist saama paberkandjal kaardi. Seda paberkandjal kaarti võiks õigustoimingutes kasutada kui legitiimsustunnistust. Seetõttu tuleb määratleda sellise paberkandjal kaardi võltsimiskindlusele esitatavad miinimumnõuded.

4.1.10 Lisaks ei tohi paberkandjal Euroopa kutsekaart olla piiramatu kehtivusajaga. Vastasel juhul võib kutsekaarti kui legitiimsustunnistust väärkasutada ka juhul, kui teave, mis artikli 56 lõike 2 punkt 1 kohaselt või artiklis 56a kirjeldatud hoiatusmehhanismi alusel liikmesriikidele edastati, keelab tööalase tegevuse. Paberkandjal kutsekaart peaks oma kehtivuse kaotama kümne aasta pärast – tervishoiutöötajate puhul viie aasta pärast – ja omanikud peavad seda uuesti taotlema. Ent paberkandjal kutsekaardi piiratud kehtivusaeg ei tohiks mõjutada Euroopa kutsekaardi piiramatut kehtivusaega IMI-süsteemis. Töökeelu korral tuleks ka paberkandjal versioon tagasi võtta.

4.2 Osaline juurdepääs

4.2.1 Osalise juurdepääsu kodifitseerimisega artiklis 4f võetakse üle Euroopa Kohtu poolt õigusasjas C-330/03 seatud tingimused. Mis tahes piiramine oleks vastuolus Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 45 ja 49.

4.2.2 Osalise juurdepääsu praktiline kohaldamisala on piiratud. Kodifitseerimine ei tohi kaasa tuua sotsiaalset dumpingut.

4.3 Ka artikli 5 lõike 1 punktis b esitatud juhtudel tuleb väärkasutamine mõjusalt välistada. Selleks teeb komitee ettepaneku luua rangem kontrollimehhanism.

4.4 Artikli 7 lõike 4 punktiga 5 võetakse üle varasemas direktiivis sätestatu, mille kohaselt tohib teenust osutada, kui vastutav ametiasutus sellele ei reageeri. Samuti nagu artikli 4d lõikes 5, tuleks ka siin eelistada teisi õiguskaitsevahendeid, millega saab ajendada ametiasutusi otsuseid vastu võtma (vt eespool punkt 4.1.3 ja järgnevad punktid).

4.5 Artiklis 11 määratletakse kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiivi kohaldamisala jaoks viis kvalifikatsioonitaset. Neil tasemetel ei ole mingit seost Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku (EQR) ja Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteemiga (EVCET). Miinimumnõuete määratlemisel viidatakse III jaotise III peatükis ECTS-ainepunktidele. Et tagada suurem läbipaistvus taotlejate ja vastutavate ametiasutuste jaoks, peaks komisjon välja töötama menetluse, mis võimaldaks paigutada viis kvalifikatsioonitaset EQRi, ECVETi ja Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistikku kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas (EQAVET, varem EQARF), samuti Bologna ja Kopenhaageni protsessi, ning välistaks erinevused ja kattuvused.

4.6 Artikli 14 lõikes 1 nimetatud sobivustesti korral peavad liikmesriigid artikli 14 lõike 7 kohaselt sooritama testi vähemalt kaks korda aastas. Kõnealune kohustus võib kaasa tuua koormuse eelkõige väikestele liikmesriikidele ja üldiselt nendele kutserühmadele, kus on väga vähe taotlejaid. Eelistada tuleks sätet, mille kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et ükski taotleja ei pea sobivustesti ootama rohkem kui kuus kuud pärast selle määramist.

4.7 Artikli 31 lõike 1 muutmisega muutub üldõdede koolitusele vastuvõtmisel kohustuslikuks 12aastase üldhariduse omandamine. Sama kehtib artikli 40 lõike 2 kohaselt vastuvõtu suhtes ämmaemandaõppesse. Komitee juhib tähelepanu sellele, et see ei tohi kaasa tuua vähem kvalifitseeritud noorte kõrvalejätmist koolituspakkumisest. Komitee kutsub Euroopa Komisjoni üles silmas pidama, et seatud kõrged kvaliteedinõuded oleksid vajalikus suhtes asjaomaste kutsealaste nõudmistega.

4.8 Artikli 24 lõikega 2 lühendatakse üldarsti minimaalse koolituse aega ühe aasta võrra – kuuelt aastalt viiele aastale, seejuures on vajalik vähemalt 55 000 tunnine teoreetiline ja praktiline koolitus. Minimaalse koolitusaja lühendamine viiele aastale toob isegi sama arvu õppetundide korral kaasa vahendatavate teoreetiliste ja praktiliste teadmiste hulga vähenemise paratamatu kontsentreerumise tõttu. Minimaalseks koolitusajaks peaks seega patsientide kaitse huvides jääma kuus aastat. Hambaarstid peavad kohaseks viit aastat ja 5 000 õppetundi.

4.9 Peatükk IIIA – Automaatne tunnustamine ühiste koolituspõhimõtete alusel

4.9.1 Tunnustamine ühise koolitusraamistiku või ühise lõpueksami alusel on tervitatav, kuna sellega edendatakse teenuseosutajate liikuvust ning tagatakse samas teenuste kvaliteet ühtse koolitustaseme kaudu.

4.9.2 Komisjon määratleb kooskõlas artiklis 58a sätestatud menetlusega teadmiste, oskuste ja pädevuste üldkogumi ning ühise koolitusraamistikuga seonduvad kvalifikatsioonid (artikli 49a lõige 3, artikli 49b lõige 3). See ei tohi kaasa tuua ühtlustumist Euroopa Liidus kehtiva madalaima kvalifikatsioonitaseme suunas. Menetlustingimused, menetlus ja kriteeriumid, mille alusel komisjon nimetatud üldkogumi üle otsustab, tuleb sätestada direktiivis.

4.9.3 Minimaalne kvoorum, mille kohaselt teadmiste, oskuste ja pädevuste üldkogumile peab vastama vähemalt üks kolmandik liikmesriikidest (artikli 49a lõige 2 punkt c), on liiga väike. See kätkeb endas ohtu, et koolituse kestuste ja kvaliteedi miinimumstandardid asetuvad madalaimale ühisele nimetajale. Minimaalset kvoorumi tuleks tõsta vähemalt 50 % + 1 liikmesriigini. Sellega välistatakse, et liikmesriikide vähemus moodustab suhtelise enamuse, ja tagatakse ühiste koolituspõhimõtete heakskiit.

4.9.4 Vastupidiselt varasemale ühiste platvormide süsteemile on komisjonil artiklis 58a sätestatud menetluse kohaselt algatamise ainuõigus. Ühiste koolituspõhimõtete algatusõigus peaks endiselt olema liikmesriikidel või riiklikul või Euroopa tasandil esindatud kutseliitudel või -organisatsioonidel.

4.9.5 Artikliga 55a lihtsustatakse välismaal läbitud tasustatud praktika tunnustamist päritoluliikmesriigis. Komitee tervitab seda sätet, kuna sellega edendatakse koolilõpetajate liikuvust liikmesriikide vahel.

4.10 Artikli 57a lõike 3 alusel on kõigi tähtaegade alguseks juba ühtsele kontaktpunktile elektroonilise taotluse esitamise hetk. Direktiivis sätestatud väga lühikeste tähtaegade tõttu (vt eespool punkt 4.1.3) tundub, et vastutavatel asutustel on äärmiselt keeruline taotlusi asjakohaselt käsitleda. Sellegipoolest mõistab komitee teenuste direktiiviga ühtlustamise soovi.

Brüssel, 26. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Vt Komisjoni 3. märtsi 2010. aasta teatis „Euroopa 2020. aastal – aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia”, COM(2010) 2020 final.

(2) Komisjoni 23. novembri 2010. aasta teatis, COM(2010) 682 final, punkt 2.

(3) Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtse turu akt. Kaksteist vahendit majanduskasvu edendamiseks ja usalduse suurendamiseks „Üheskoos uue majanduskasvu eest” ”, COM(2011) 206 final, 13.4.2011.

(4) Vt selle kohta Euroopa Komisjoni 2010. aasta aruanne ELi kodakondsuse kohta „ELi kodanike õigusi piiravate takistuste kõrvaldamine”, COM(2010) 603, final, 27.10.2010.

(5) Komisjoni 23. novembri 2010. aasta teatis, COM(2010) 682 final, punkt 2.5.

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/108

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014–2020 õiguste ja kodakondsuse programm”

(KOM(2011) 758 (lõplik))

2012/C 191/19

Pearaportöör: Seamus BOLAND

9. veebruaril 2012 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014–2020 õiguste ja kodakondsuse programm”

COM(2011) 758 final – 2011/0344 (COD).

29. veebruaril 2012. aastal tegi komitee juhatus käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 480. istungjärgul 25.–26. aprillil 2012. aastal (26. aprilli 2012. aasta istungil) pearaportööriks Seamus BOLANDI ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 127, erapooletuks jäi 4.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ettepanekut õiguste ja kodakondsuse programmi jätkamise kohta ja soovib, et see saaks kõigi programmi rakendamisse kaasatud sidusrühmade täieliku toetuse.

1.2 Komitee soovitab programmi pealkirja lisada sõna „võrdsus”. See kindlustab, et programm kaitseb ebavõrdsuse alusel diskrimineeritavate inimeste õigusi. Lisaks soovitatakse, et programmi eesmärkide hulgas oleks ka vägivalla (eriti koduvägivalla) vastu võitlemine.

1.3 Komitee leiab, et programmi eesmärkide hulgas tuleks jõulisemalt ja konkreetsemalt käsitleda võrdsuse, soolise võrdõiguslikkuse, vägivalla vastu võitlemise ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamise teemat.

1.4 Komitee kiidab heaks asjaolu, et kõnealusele programmile on ette nähtud eelarve. Komitee arvates tuleks eelarvet siiski märkimisväärselt suurendada, et see kataks ka programmi lisaaspektid.

1.5 Komitee soovitab õigusküsimuste peadirektoraadil kinnitada, et tal on piisav teave mõjude täpseks hindamiseks, ning koostada õiglased ja erapooletud näitajad programmi põhjalikuks analüüsiks.

1.6 Komitee täheldab programmi juhtimise ülekandmist tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kaasatuse peadirektoraadilt õigusküsimuste peadirektoraadile. Muutus on põhjendatud, kuid tuleks arvesse võtta, et sellega seoses võivad tekkida üleüldise juhtimise probleemid. Komitee soovitab teha põhjaliku riskianalüüsi, et vastutuse ülekandmine ühelt direktoraadilt teisele kulgeks võimalikult probleemivabalt.

1.7 Komitee arvates tuleks programmi rakendada kõikjal Euroopa Liidus nii, et see oleks kooskõlas põhiõiguste hartaga.

1.8 Komitee on seisukohal, et iga rakendatud programmi tuleb iga aasta tööprogrammis asjakohaselt rahastada. Seda arvesse võttes soovitab komitee vahendid eraldada nii, et ükski programm ei jääks ebavõrdsesse olukorda. Komitee soovitab komisjoni ettepanekule lisada lause, mis kindlustab, et iga aastane tööprogramm võimaldab vahendite sobivat ja õiglast jaotust valdkondade vahel ja et kõigi valdkondade puhul säilitatakse piisav rahastamine.

1.9 Sidusrühmadel on suuri kahtlusi seoses tarbijat käsitleva valdkonna lisamisega programmile. Probleem seisneb peamiselt selles, et uus valdkond võib paigalt nihutada olemasolevad programmid ja/või nõrgestada nendele eraldatud finantsvahendeid. Komitee mõistab tarbijat käsitleva valdkonna lisamise vajadust, sest see kuulub õigusküsimuste peadirektoraadi vastutusalasse, kuid samas soovitab tungivalt, et uue valdkonna lisamisega ei vähendataks programmile eraldatud eelarvet.

1.10 Sellega seoses tuleks kindlasti märkida, et programmid, mille eesmärk on parandada võrdsuse ja inimõiguste rikkumise alusel diskrimineeritud inimeste olukorda, tegelevad tihti vaesuse erinevate vormidega. Komitee nõustub väitega, et vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemiseks on ka muud programmid, kui on samas veendunud, et kõnealune programm peaks täies ulatuses arvestama vaesuse rolliga diskrimineerimise põhjustamisel.

1.11 Kodakondsuse selgepiiriline määratlemine ähvardab jätta välja osa isikutest, kellele programmi eesmärkides viidatakse. Komitee leiab, et seda probleemi saaks leevendada, kui rakendusprogrammide puhul toetataks kaasamispõhimõtete lisamist nende tegevuskavadesse. Komitee soovitab, et taotlejatele selgitataks, et sõna „isikud” kasutamine üldeesmärkides on vajalik täieliku kaasatuse tagamiseks.

1.12 Komitee toetab jõuliselt olemasolevate võrgustike abil tehtud tööd. Võrgustikud toetavad ja juhivad teabeprogramme, mis abistavad toetusesaajaid ja poliitikakujundajaid riiklikul ja ELi tasandil. Väga tähtis on see, et uue programmi raames rahastamist taotlevad programmid ei oleks halvemas olukorras, kuna eiratakse nende kogemusi inimõiguste ja võrdsuse valdkonnas. Komitee leiab ka, et selle töö põhjalik hindamine on juba käimas ning programmist saadud kogemusi saab inimõiguse ja võrdsuse valdkonna tegevuses seega edaspidi arvesse võtta.

1.13 Laialdaselt tuntakse muret selle üle, et igasugused lüngad käesoleva programmi (2007–2013) ja uue programmi (2014–2020) vahepeal kahjustaksid üldist programmi ning olulised kogemused läheksid kaduma. Komitee on kindlal veendumusel, et selliseid lünki tuleks vältida.

2. Taustteave

2.1 Komisjoni ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse kohta, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014-2020 õiguste ja kodakondsuse programm (1) võeti vastu 15. novembril 2011. Ettepanekus sätestatakse uue programmi muudatused, mis põhinevad käesolevast programmist ajavahemikuks 2007-2013 saadud kogemustel.

2.2 Pärast kõnealuse ettepaneku vastuvõtmist paluti Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada arvamus, mis võetakse vastu täiskogu 480. istungjärgul 25.-26. aprillil 2012.

2.3 Ettepanek põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 19 lõikel 2, artikli 21 lõikel 2 ning artiklitel 114, 168, 169 ja 197.

2.4 Õiguste ja kodakondsuse programmi rakendamise rahastamispakett ajavahemikuks 1. jaanuar 2014 kuni 31. detsember 2020 on 439 miljonit eurot (kehtivad hinnad).

2.5 See on mõeldud kõikidele ELi liikmesriikidele.

2.6 Kolmandatest riikidest saavad osaleda ainult Euroopa Majanduspiirkonna riigid, ühinemisläbirääkimisi pidavad riigid ja kandidaatriigid ning potentsiaalsed kandidaatriigid. Muud kolmandad riigid, eelkõige need, kelle suhtes kohaldatakse Euroopa naabruspoliitikat, võivad samuti programmist kasu saada.

2.7 Kõik sidusrühmad on arvamusel, et uue programmi algust ei tuleks edasi lükata ja et see peaks täies ulatuses käivituma 2014. aasta alguses.

3. Komisjoni ettepanek

3.1 Komisjoni ettepanekus antakse üksikasjalik ülevaade mainitud programmist ajavahemikuks 2014-2020.

3.2 Ettepanekuga kehtestatakse raamistik, mille eesmärk on lihtsustada ja ratsionaliseerida õiguste ja kodakondsuse programmi, mis on käimasoleva kolme programmi järeltulija.

3.3 Need kolm programmi on a) põhiõigused ja kodakondsus, b) Daphne III, c) tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programmi „Progress” osad „Mittediskrimineerimine ja mitmekesisus” ja „Sooline võrdõiguslikkus”.

3.4 Pärast käesoleva programmi (2007-2013) mõju hindamist otsustas komisjon liita praegused kuus programmi kokku kaheks programmiks. See võimaldab terviklikku rahastamise käsitust ja programmi tõhusamat juhtimist.

3.4.1 Programmi eesmärk on aidata arendada piirkonda, kus edendatakse ja kaitstakse isikute õigusi, nagu on sätestatud Euroopa Liidu toimimise lepingus ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartas.

3.4.2 Programmil on viis erieesmärki:

—	tugevdada õigusi, mis tulenevad Euroopa Liidu kodakondsusest;

—	edendada võitlust soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel toimuva diskrimineerimisega ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse ning puuetega inimeste ja eakate õiguste tõhusat kohaldamist;

—	tagada kõrgetasemeline isikuandmete kaitse;

—	edendada lapse õiguste austamist;

—	võimaldada tarbijatel ja ettevõtjatel siseturul kindlustundega kaubelda ja osta.

3.5 Ettepanekus kajastatakse vahehindamise üksikasju ja tehakse parandusettepanekuid.

4. Üldised märkused

4.1 Komitee on komisjoniga nõus, et vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamine on Euroopa Liidu jaoks endiselt prioriteet. Samas tunneb komitee muret selle üle, et põhiõiguste hartat ei rakendata kõikjal ELis võrdsetel alustel.

4.2 Uue programmi keskmes on vahendite eraldamine 439 miljoni euro suuruses summas ajavahemikuks 2014-2020. Eelmise eelarvega võrreldes on see veidi vähenenud ning komitee arvates väljendab see Euroopa Liidu üha nõrgemat pühendumist diskrimineeritavate inimeste olukorra parandamisele.

4.3 Komitee tunneb muret äärmuslike suundumuste tugevnemise pärast, mis võivad takistada põhiliste inimõiguste rakendamist, (2) ja seega on oluline, et selle olukorra parandamisega tegelevatele rühmadele eraldataks piisavalt vahendeid. Mainitud töö jätkamiseks on olemas eelarve, kuid komitee on kindal seisukohal, et eraldatud eelarve on allpool toetustaset, mis on vajalik eelmise programmi töö jätkamiseks.

4.4 Komitee tunneb muret, et prioriteetide määramine aastastes tööprogrammides, mida komisjon vastu võtab vastavalt komisjoni ettepaneku artiklile 8, võib mõnd projektielementi või -valdkonda kahjustada. Seda tuleks parandada, tagades kõigile tööprogrammidele vajalikud vahendid käimasoleva töö jätkamiseks.

4.5 Programmid peavad säilitama kõrge nähtavuse, et tuleks esile nende tõhusus diskrimineerimisvastase võitluse edendamises kõigis valdkondades.

4.6 Komitee tunneb muret, et õigusküsimuste peadirektoraadi võimekust mõju hindamisel õõnestab väide, et peadirektoraadil pole piisavalt teavet.

4.7 Komitee muretseb, et tarbijate õigusi käsitleva valdkonna lisamine võib tekitada programmile ebavajalikku lisasurvet. See võib tähendada otseselt põhiliste inimõigustega tegelevate programmide asendamist ning ohtu, et asjakohased rahalised vahendid suunatakse inimõiguste ja õigusprogrammide asemel mujale.

4.8 Komitee leiab, et programmi pealkiri ei kajasta programmi sisu täies ulatuses. Eelkõige peab komitee sõna „võrdsus” puudumist märgiks võrdsete õiguste programmide positsiooni nõrgenemisest.

4.9 Komitee soovib, et programmi eesmärkide hulgas oleks ka vägivalla (eriti koduvägivalla) vastu võitlemine.

4.10 Komitee on arvamusel, et kodakondsuse määratlus sellisel kujul, nagu seda määratletakse ühes viiest programmi erieesmärgist, jätab välja ELis elavad inimesed, kellel ei pruugi kodakondsust olla. Komitee kiidab heaks asjaolu, et programmi üldeesmärkides viidatakse „isikutele”. Samas soovib komitee ka eesmärkide parandamist nii, et programm oleks täies ulatuses kaasav.

4.11 Üldiselt soovitakse, et olemasolevad võrgustikud programmialase teabe toetamiseks ja levitamiseks ei oleks uues programmis osalemise taotlemisel ebavõrdses olukorras. Komitee on nõus, et neil on suur kogemustepagas inimõiguste ja võrdsuse valdkonnas. Lisaks on ta nõus, et võrgustike rolli ja programmi kõiki osi tuleb põhjalikult hinnata.

4.12 Programmi arendamisel peaks olulist rolli etendama vajadus programme kohandada, selleks et teiste kogemustest (nt suure reede lepingust) õppust võttes õigused olukorra muutudes ümber hinnata ja neid tugevdada.

4.13 Komitee märgib, et õiguste ja võrdsuse tagamisel tuleb alati leida tasakaal, nii et ka laiema üldsuse õigusi tunnustataks. Lisaks peaksid kõik pääsema ligi protsessidele, mis tagavad, et diskrimineerimist mitte kunagi ei esineks.

Brüssel, 26. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) COM(2011) 758 final – 2011/0344 (COD).

(2) Staffan Nilsson „Europe’s snail syndrome” („Euroopa teosündroom”), 10. mai 2011, http://www.eesc.europa.eu/?i=portal.en.news.18276

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/111

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus keskkonna ja kliimameetmete programmi (LIFE) kehtestamise kohta”

(KOM(2011) 874 (lõplik))

2012/C 191/20

Raportöör: Pedro NARRO

Euroopa Parlament otsustas 15. detsembril 2011 ja nõukogu otsustas 23. jaanuaril 2012 vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 192 ja 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus keskkonna ja kliimameetmete programmi (LIFE) kehtestamise kohta”

COM(2011) 874 final.

Komitee asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 10. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25. ja 26. aprillil 2012. aastal (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 127, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 4.

1. Järeldused ja soovitused

1.1 Programm LIFE on edukas ELi programm, mis on viimasel 20 aastal teiste vahendite ja algatustega täiendatuna andnud väga positiivseid tulemusi. Seepärast tuleb see programm säilitada ja seda tugevdada, et Euroopa keskkonna- ja kliimakaitses strateegiliselt ja järjekindlalt edasi minna.

1.2 Programmi LIFE (2014–2020) jaoks kavandatud eelarve suurendamine on hea märk, aga keskkonna tõhusaks Euroopa poliitikasse integreerimiseks on veel palju vaja ära teha. Komitee nõuab liikmesriikidelt, et nad teeksid sügavas majanduskriisis otsustavalt panuse keskkonna- ja kliimainvesteeringutele, et leevendada kriisi mõju.

1.3 Kliimameetmete allprogrammi loomine võib olla positiivne vahend kliimamuutustega kohanemisele ja muutuste leevendamisele suunatud algatuste nähtavuse suurendamiseks. Kliimameetmete allprogramm peab omalt poolt jätkuvalt kaasa aitama elurikkuse kaitsele ja eelkõige Natura 2000 võrgustiku rahastamisele, kahjustamata siiski teiste vahendite, nagu Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) osalemist selles.

1.4 Uut tüüpi laiaulatuslikud projektid (integreeritud projektid) tuleb käivitada, tagades VVOde ja VKEde osalemise, säilitades traditsiooniliste projektide järjepidevuse ja parandades koordineerimist riikide ja ELi asutuste vahel. Selleks teeb komitee komisjonile ettepaneku näha määruse ettepanekus ette selge eelarvejaotus nende kahte tüüpi projektide vahel, täpsustada, milliste kriteeriumide põhjal toimub integreeritud projektide geograafiline jagamine, ja selgitada, kuidas töötatakse välja mitmeaastased programmid programmi LIFE paindlikkust kahjustamata.

1.5 Komitee on selle poolt, et projektide jagamine toimub väärtuskriteeriumide põhjal, mitte geograafiliselt. Komitee tunnistab siiski, et paljude riikide puhul on osalemine programmis LIFE vähene, sest neil ei ole aktiivselt osalemiseks piisavaid kogemusi ega vahendeid. Seetõttu on väga oluline, et komisjon hõlbustaks nende juurdepääsu programmile ulatuslikuma nõustamise ja parema institutsioonilise koordineerimise abil.

1.6 Kaasrahastamismäära tõstmine traditsiooniliste ja integreeritud projektide puhul ei või mingil juhul õigustada seda, et käibemaksu ja alaliste töötajate kulusid ei loeta enam abikõlblikeks kuludeks. Nende kulude väljaarvamine abikõlblikest kuludest kahjustaks põhiliselt kodanikuühiskonna väikeorganisatsioone, kelle panus on väga väärtuslik, aga kelle osalemine võib sel juhul olla välistatud või piiratud.

1.7 Kindlasummaliste maksete kasutuselevõtmine on hea lihtsustamismeede. Komitee hinnangul peaks komisjon uurima võimalusi parandada nõustamisteenuseid, lihtsustada finantsvorme ja võtta traditsioonilistes projektides kasutusele eelhindamisetapp.

1.8 Komitee peab möödapääsmatult vajalikuks, et programm LIFE säiliks ELi programmina ja Euroopa lisandväärtusega. Selleks peab komisjon eelnevalt selgitama, milliseid meetmeid võetakse delegeeritud õigusaktidega, milline roll on liikmesriikidel LIFE-komitees ning millised on Konkurentsivõime ja Uuendustegevuse Täitevasutuse uued volitused.

1.9 Programmi LIFE märkimisväärsele edule vaatamata peab Euroopa Komisjon tegema täiendavaid jõupingutusi, et edendada programmi tuntust ja kodanikuühiskonna organisatsioonide aktiivset osalemist. Selleks on põhitähtis parandada teabelevikanaleid ja projektide väljavalimise läbipaistvust ning teadvustada Euroopa kodanikele sellise ELi töövahendi nagu programmi LIFE tähtsust ja lisandväärtust ühiskonna jaoks.

2. Taust

2.1 Euroopa Komisjon avaldas 12. detsembril 2011 ettepaneku võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus keskkonna ja kliimameetmete programmi (LIFE) kehtestamise kohta. Programmi LIFE kogu rahastamispakett aastateks 2014–2020 on jooksevhindades väljendatuna 3 618 miljardit eurot.

2.2 Programm LIFE on osa komisjoni mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekust aastateks 2014–2020, millega kehtestatakse strateegia „Euroopa 2020” eelarveraamistik ja põhisuunad. Komisjon otsustas käsitada keskkonda ja kliimameetmeid kõigi peamiste vahendite ja sekkumiste lahutamatu osana.

2.3 Programm LIFE on oma algusest peale 1992. aastal olnud üks peamisi Euroopa Liidu keskkonna rahastamise telgi. Komisjoni kavandatud uus määrus peaks õiguslikult järgnema praegu kehtivale Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. mai 2007. aasta määrusele (EÜ) nr 614/2007 keskkonna rahastamisvahendi (LIFE+) kohta.

2.4 Uue LIFE-määruse ettepanekus nähakse ette programm LIFE, millel on kaks allprogrammi: keskkonna allprogramm ja kliimameetmete allprogramm. Keskkonna allprogramm hõlmab kolme prioriteetset valdkonda: 1) „Bioloogiline mitmekesisus”, 2) „Keskkond ja ressursitõhusus” ning 3) „Juhtimine ja teave”.

2.5 Keskkonna allprogrammi eelarve on 2 713,5 miljardit eurot. Pool projektide toetamiseks konkreetsete meetmetega eraldatud vahenditest on mõeldud looduse ja bioloogilise mitmekesisuse toetamiseks. Kliimameetmete allprogrammi eelarve on 904,5 miljonit eurot ja see koosneb kolmest konkreetsest prioriteetsest valdkonnast: kliimamuutuste leevendamine, kliimamuutustega kohanemine ning kliimaalane juhtimine ja teave.

2.6 Komitee on alati pidanud programmi LIFE ELi keskkonnapoliitika arengus ja kujundamises väga tähtsaks. Viimases kolmes komitee arvamuses projekti LIFE kohta on taas kord kinnitatud selle projekti väärtuslikku, aga piiratud panust Euroopa keskkonnakaitsesse (1).

3. Üldmärkused

3.1 Eelarve

3.1.1 Mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekus programmile LIFE pühendatud eelarve tähendab aastateks 2007–2013 määratud vahendite märkimisväärset suurendamist. Programmi LIFE eelarve tõuseb 2 143 miljardilt eurolt 3,2 miljardile eurole 2011. aasta hindades (3 618 miljardit eurot jooksevhindades). Keskkonnameetmete allprogramm saab 2 713,5 miljardit eurot (pool bioloogilise mitmekesisuse ja looduse meetmete jaoks) ja kliimameetmed 904,5 miljonit eurot.

3.1.2 Ettenähtud vahendid on 0,3 % Euroopa kogueelarvest. Eelarve suurendamine on keskkonnaprobleemide jaoks positiivne märk, kuigi tuleb hinnata, kuidas mõjutab majanduskriis erasektori ja kohalike omavalitsuste poolse rahastamise võimalusi, eelkõige suurema ulatusega projektides, kus vajadus vahendite järele on suurem. Igal juhul rõhutab komitee, et kriisi mõjude leevendamiseks on vaja teha panus keskkonnakaitsele ja kliimale, ning on seisukohal, et programmi LIFE rahastamine ei tohi negatiivselt mõjutada teisi fonde, mis võivad samuti samas valdkonnas tegutseda, nagu EAFRD või struktuurifondid.

3.1.3 Komisjon peaks pöörama peatähelepanu sellele, et täiendavalt on vaja rahastada teavitustegevust, teadmiste levitamist ja oskusteabe siiret. Nõustamis- ja koolitusmeetmete konkreetne rahastamine ei aita mitte ainult programmi juhtimist lihtsustada, vaid peamiselt suurendada programmi mõjusust ja optimeerida ressursse.

3.2 Ettepaneku peamised uuendused

3.2.1 Pärast sidusrühmadega konsulteerimist ja mõjuhindamisi otsustas komisjon teha kehtivasse õigusnormi kolm olulist muudatust eesmärgiga parandada selle struktuuri, lihtsustada toimimist, suurendada paindlikkust ning määrata selgemini kindlaks eesmärgid ja strateegiad. Need muutused on järgmised:

1)	konkreetsemad prioriteedid;

2)	kaks allprogrammi: keskkond ja kliimameetmed;

3)	uut tüüpi projektid: integreeritud projektid.

3.3 Prioriteetide kehtestamine

3.3.1 Üks Euroopa Komisjoni eelnevalt korraldatud konsultatsioonil enim arutatud küsimus oli, kas uue programmi jaoks on kohane seada kindlaksmääratud prioriteedid. Komisjon jättis õigesti kõrvale iga-aastaste kindlate prioriteetide kehtestamise, sest need võiksid takistada taotlejatel ettepanekuid nõuetekohaselt planeerida, koostada ja esitada. Lõpuks otsustas komisjon, täpset teavet siiski andmata, koos liikmesriikidega vähemalt kaheaastaste tööprogrammide koostamise kasuks. Komitee ei saa praegu töökavade küsimust käsitleda, sest täpsed andmed selle kohta käesoleva arvamuse teemaks olevas määruse ettepanekus puuduvad. Andmete puudumisele vaatamata tuleb tööprogrammide kehtestamisel järgida programmi LIFE olemust selle paindlikkuse ja muutustega kohanemise osas.

3.3.2 Komitee toetab jõupingutuste koondamist keskkonna ja kliimaga seotud teatud poliitilistele prioriteetidele ja tegevusvaldkondadele. Komisjon peab andma rohkem teavet programmi LIFE komitee toimimise, riiklike kontaktpunktide reformimise ning delegeeritud õigusaktide kasutamise kohta integreeritud projektide puhul projektide vastuvõetavuse ja geograafilise tasakaalu kriteeriumide kehtestamiseks.

3.4 Kliimameetmete allprogramm

3.4.1 Kliimaküsimuste ja nende kolme prioriteedi (leevendamine, kohanemine ja juhtimine) käsitlemiseks spetsiaalse allprogrammi loomine peab andma tõuke ELi kliimaalaste õigusaktide rakendamise parandamiseks, juhtimise tugevdamiseks ning uute võrkude ja platvormide konsolideerimiseks. Uus allprogramm on tingimata vajalik selleks, et püüda saavutada strateegias „Euroopa 2020” (2) ja aastaks 2050 konkurentsivõimelise vähese CO2-heitega majanduse edenemise kavas (3) seatud eesmärke.

3.4.2 Uus allprogramm, millele eraldatud rahalised vahendid on küll piiratud, peab keskenduma tervele hulgale konkreetsetele eesmärkidele, mis võimaldaksid parandada kliimaküsimuste tundmist kohapeal ja muutma selle prioriteedi kõikide ELi vahendite ja meetmete lahutamatuks osaks. Keskkonna- ja kliimaeesmärkide koostoime on ilmne. Nagu märgib Euroopa Komisjon oma määruse ettepanekus, võivad kliimaprojektid täita mitut eesmärki.

3.4.3 Komitee arvates on otsus tõsta programmi LIFE+ keskkonnapoliitika ja juhtimise komponendi teemavaldkond „Kliimamuutused” tähtsuselt kõrgemale astmele asjakohane ja õige. See ei tähenda ainult selle küsimuse nähtavuse parandamist, vaid selle strateegilise ja valdkonnaülese tähtsuse mõistmist.

3.5 Integreeritud projektid

3.5.1 Integreeritud projekt on traditsiooniline programmi LIFE projekt, mis katab ühe piirkonna territooriumist laiemat valdkonda, kus taotleja püüab luua konkreetse sektori juhtimiseks vajalikku suutlikkust, mobiliseerides selleks programmi LIFE, aga ka teiste ELi fondide ning riiklikke ja piirkondlikke või erasektori rahastamisvahendeid.

3.5.2 Üldjuhul on need laiaulatuslikud projektid (ELi-poolne kaasrahastamine 5–10 miljonit eurot), mille eesmärk on lahendada keskkonnaprobleeme ja parandada keskkonnateema rakendamist ja integreerimist teistesse poliitikavaldkondadesse. Asjakohased on prioriteetsed tegutsemisvaldkonnad (Natura 2000 võrgustik, vesi, õhk, jäätmed jne), ehkki komisjon ei tohiks vähem tähtsaks pidada traditsioonilisi projekte, mis on toonud minimaalse kuluga loendamatut kasu. Integreeritud projektid on uus mitmeotstarbeline täitemehhanism keskkonna- ja kliimaalaste õigusaktide rakendamises, aga nende puhul on põhjendatud kahtlus, kas neid on praktikas keerulisem juhtida ja kas need tekitavad raskusi samaaegselt kasutatavate eri fondide koordineerimisel.

3.5.3 Integreeritud projektide geograafiline jagunemine tuleb alles kindlaks määrata. Komisjon kehtestab delegeeritud õigusaktidega geograafilised kriteeriumid, aga oleks hea, kui alusmäärusesse saaks lisada mõned põhisuunised, kuidas innustada tavaliselt programmis LIFE väheaktiivseid riike oma programmis osalemist parandama. Selleks on vaja pakkuda neile riikidele tõhustatud nõustamist ja parandada kooskõlastamist riikide pädevate asutustega. Komitee on seisukohal, et integreeritud projektide valimine peab toimuma eelkõige väärtuskriteeriumide, mitte geograafiliste või samalaadsete kriteeriumide põhjal. Kaasrahastamise suurendamine 80 %-ni abikõlblikest kuludest ei ole võib-olla piisav avaliku ja erasektori ettevõtjate osalemise soodustamiseks kriisioludes, kus on väga raske koondada piisavaid vahendeid niivõrd ambitsioonikate projektide jaoks.

3.5.4 Integreeritud projektidesse tuleks otsustavamalt kaasata kodanikuühiskonna organisatsioonid, et hõlbustada projektide arendamist ja rakendamist kohapeal, vältides nende muutumist ainult ametiasutuste käes olevateks vahenditeks. Põhitähtis on võimendada kodanikuühiskonna organisatsioonide osalemist ja toetada selliste võrgustike loomist, mis võimaldaksid heade tavade jagamist ja oskusteabe vahetamist oma liikmete vahel.

4. Erimärkused

4.1 Lihtsustamine

4.1.1 Komisjon asetab rõhku suuremale lihtsustamisele kindlaksmääratud summade ja kindlasummaliste maksete üldise kasutusele võtmisega. See meede on positiivne ja võib kaotada asjatut halduskoormust.

4.1.2 Komitee ei saa siiski nõustuda ettepanekuga muuta abikõlblike kulude koostist, jättes käibemaks ja alaliste töötajate kulud (üldjuhul 30 % ringis) nendest kuludest välja. Kui nimetatud kulusid arvesse ei võeta, raskendab see olukorda projektides, mida rakendavad põhiliselt väiksemad või kohalikud kodanikuühiskonna osalejad. Lihtsustamine peab põhinema vormide sisulisel muutmisel, paremal nõustamisel projektide koostamise etapis, ex post eelarvemuudatuste paindlikkusel ja eelhindamisetapil (screening). Komitee arvates tuleks mõnda spetsiaalselt integreeritud projektide jaoks mõeldud lihtsustamismeedet, näiteks projektide väljavalimise kaheastmelisust, laiendada ka traditsioonilistele projektidele.

4.1.3 Määruse ettepanek parandab tunduvalt rahastamisvahendite omavahelist täiendavust seoses kehtiva artikli 9 ebaselge sõnastusega. Komitee nõustub põhimõttega, et programm LIFE peab täiendama teisi liidu rahastamisprogramme (Euroopa Regionaalarengu Fond, Ühtekuuluvusfond, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfond, Horisont 2020 jne), parandades kooskõlastamist, et takistada topeltrahastamist.

4.1.4 Uute programmi toimimise ja juhtimise lihtsustamise meetmetega samaaegselt tuleb suurendada projektide valikukriteeriumide läbipaistvust ja tugevdada olemasolevaid vahendeid, et pakkuda võimalikele toetusesaajatele nõustamist ja suunamist.

4.2 ELi lähenemisviis / liiduväline tegevus

4.2.1 Riikide kohta indikatiivsete eraldiste kehtestamise (kehtiva määruse artikkel 6) kaotamise tagajärjel jäävad niinimetatud integreeritud projektide puhul alles ainult määramata geograafilise tasakaalu kriteeriumid. Eraldised riikide kohta ei andnud oodatud tulemust ega julgustanud väiksemaid või kõnealuste vahendite majandamises väiksema kogemusega riike. Kõnealune väljajätt näib loogiline ja komisjon kompenseerib seda suuremate projektide puhul (integreeritud projektid) geograafiliste kriteeriumidega. Praegu on suured toetusesaajad Itaalia, Saksamaa ja Hispaania, aga tuleb aktiivselt toetada nende riikide osalemist, kellel on vähem kogemusi või tehnilist ettevalmistust.

4.2.2 Programmi LIFE geograafilise kohaldamisala laiendamine näib asjakohane, aga see ei tohiks kaotada programmi LIFE ELi ulatusega olemust. Erandid üldreeglist peavad piirduma väga kindlate juhtudega konkreetsetes valdkondades, nagu mere- või rändliigid või organisatsioonide rahvusvaheline koostöö. Komitee toetab ettepanekut, et vähemalt 15 % programmi eelarvest suunatakse riikidevahelistele projektidele.

4.2.3 Komisjon on seni võtnud programmi LIFE juhtimise täielikult enda hooleks; uues ettepanekus jääb siiski selgusetuks, mis roll jääb traditsiooniliste projektide puhul täitevasutustele ja konkreetselt Konkurentsivõime ja Uuendustegevuse Täitevasutusele. Selles suhtes on kohane küsida Euroopa Komisjonilt, millised on täitevasutuse volitused projektide valimisel ja mis vahendeid kasutatakse riiklike kontaktpunktide tugevdamiseks.

4.3 Natura 2000 võrgustik

4.3.1 Programmi LIFE panus Natura 2000 võrgustiku arendamise rahastamisse on prioriteet, mis on andnud märkimisväärseid tulemusi. Programm LIFE peab järgmisel perioodil jätkuvalt kaasa aitama Natura 2000 võrgustiku paremale aktsepteerimisele kohalike osalejate ja ametiasutuste seas. Selleks on esmatähtis, et programm LIFE aitaks konsolideerida ühiseid Natura 2000 alade juhtimise ja haldamise kriteeriume. Seda tööd tuleks teha Euroopa Komisjoni koordineerimisel ja keskenduda tuleks riikidele, kus selle rakendamine on kõige uuem.

4.4 Kaasrahastamine

4.4.1 LIFE-projektide maksimaalne rahastamismäär on 70 % abikõlblikest kuludest, samas kui enne oli see 50 %. Integreeritud projektide puhul võib see ulatuda 80 %-ni, sama määr on kohaldatav ka eriprojektidele, millega toetatakse konkreetseid vajadusi liidu poliitika või õigusaktide rakendamise või väljatöötamise järele, arvestades nende projektide strateegilist väärtust. Kaasrahastamismäära suurendatakse selleks, et kompenseerida väga oluliste seni abikõlblike kulude rahastamisest väljajätmist, nagu käibemaks ja alaliste töötajate kulud. Praegusel perioodil on siiski mõne bioloogilise mitmekesisuse projekti puhul juba võimaldatud kaasrahastamist 75 % ulatuses. Seega on asjakohane, et komisjon analüüsiks, kas see kaarahastamine on kompenseerimiseks piisav või kas, vastupidi, tuleks maksimaalse määra asemel kehtestada kindel kaasrahastamismäär.

4.5 Ökoinnovatsioon

4.5.1 Praegusel perioodil on enamiku keskkonnapoliitika ja -juhtimise projektide esemeks olnud innovatiivsete ettevõtlus- või juhtimismeetodite rakendamine. Mõjuhinnangus on ökoinnovatsiooni edusamme hinnatud väga positiivselt. Sellele vaatamata kavandab komisjon erasektori innovatsiooni piiranguid, sest sellega tegeldakse a priori teistes erivahendites, nagu Horisont 2020.

4.6 VKEde ja VVOde osalemise toetamine

4.6.1 Programmi LIFE uues mudelis loobutakse selle puhtalt alt üles lähenemisviisist (bottom up) ja tehakse panus paindlikule ülevalt alla lähenemisviisile. Selle loogika tulemuseks on integreeritud projekti kontseptsioon. Komitee ei ole komisjoni uue vaatenurga vastu, ent soovib rõhutada, kui oluline on toetada neid kohalikul ja piirkondlikul tasandil rakendatavaid projekte, milles on tegevad väikeettevõtted ja VVOd, aga mis võivad anda minimaalse kuluga suuri tulemusi.

4.6.2 Komitee toetab põhimõtet, et programmiga LIFE rahastatud projektid edendaksid tulemuslikult keskkonnasäästlike riigihangete kasutamist.

4.7 Keskkonnaalaste VVOde rahastamine

4.7.1 Euroopa Komisjon kasutab LIFE-vahendit Euroopa otsustusprotsessis osalevate keskkonnaalaste VVOde rahastamiseks. Traditsiooniliselt on nendest vahenditest toetust saanud (komisjoni hinnangul väga positiivse tulemusega) ligikaudu kolmkümmend organisatsiooni. Komitee hindab kõrgelt nende organisatsioonide tööd, kuid oleks asjakohane muuta valikukriteeriumeid vahendite eraldamiseks nii, et toetust saaksid ka teised keskkonna- ja kliimavaldkonnas olulise osalusega organisatsioonid.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) CESE, (ELT C 80, 30.3.2004, lk 57); CESE, (ELT C 255, 14.10.2005, lk 52); CESE, (ELT C 132, 3.5.2011, lk 75).

(2) COM(2010) 2020 final.

(3) COM(2011) 112 final.

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/116

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad”

(KOM(2011) 625 (lõplik)),

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus (ÜTK määrus)”

(KOM(2011) 626 (lõplik)),

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta”

(KOM(2011) 627 (lõplik)),

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja järelevalve kohta”

(KOM(2011) 628 (lõplik)),

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 73/2009 seoses põllumajandustootjatele 2013. aastal makstavate otsetoetuste kohaldamisega”

(KOM(2011) 630 (lõplik))

ja „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1234/2007 seoses ühtse otsemaksete kava ja viinamarjakasvatajate toetamisega”

(KOM(2011) 631 (lõplik))

2012/C 191/21

Raportöör: Dilyana SLAVOVA

Kaasraportöör: Franco CHIRIACO

14. novembril 2011 otsustas nõukogu ja 25. oktoobril 2011 Euroopa Parlament kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 43 lõikega 2 ja artikliga 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad”

COM(2011) 625 final – 2011/0280 (COD)

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus (ÜTK määrus)”

COM(2011) 626 final – 2011/0281 (COD) (A-21)

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta”

COM(2011) 627 final – 2011/0282 (COD)

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja järelevalve kohta”

COM(2011) 628 final – 2011/0288 (COD)

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 73/2009 seoses põllumajandustootjatele 2013. aastal makstavate otsetoetuste kohaldamisega”

COM(2011) 630 final – 2011/0286 (COD)

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1234/2007 seoses ühtse otsemaksete kava ja viinamarjakasvatajate toetamisega”

COM(2011) 631 final – 2011/0285 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 10. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25.–26. aprillil 2012 (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 132, vastu hääletas 14, erapooletuks jäi 21.

1. Järeldused ja soovitused

Muutused ELi põllumajandusmudelis

1.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab huviga komisjoni seadusandlikke ettepanekuid ning märgib, et mõningaid – ehkki kaugeltki mitte kõiki – komitee varasemates arvamustes esitatud soovitusi on arvesse võetud. Eelkõige on komitee oma arvamustes NAT/449 ja NAT/481 korduvalt sedastanud, et tulevase ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) eesmärk peab olema otsusekindlalt kaitsta Euroopa põllumajandusmudelit, mis põhineb toiduga isevarustamise ja säästvuse põhimõtetel ning põllumajandustootjate ja tarbijate tegelikel vajadustel.

1.2 Komitee võtab teadmiseks, et komisjon on teinud märkimisväärseid jõupingutusi tulevase ÜPP valdkonnas, et pakkuda välja sügavalt euroopalik kaasava mitmekesisuse kontseptsioonil põhinev projekt. Vastukajaks komisjoni jõupingutustele luua Euroopa ja selle põllumajandustootjate vahel uus partnerlus on komitee seisukohal, et kuigi ettepanekute rõhuasetus on õige, vajavad need märkimisväärseid kohandusi veel mitmes valdkonnas.

1.3 Praeguse finants- ja majanduskriisi ning äärmuslike kliimamuutuste tõttu on vaja põhjalikult muuta viisi, kuidas vähendada erinevusi lubaduste ja põllumajandustootjate igapäevaelu vahel. Turud avaldavad põllumajandustootjatele järjest suuremat survet, mis on viinud tervete maa-alade mahajätmiseni. Euroopa põllumajandusmudel on nüüd vajalikum kui kunagi varem. Komitee peab äärmiselt oluliseks, et ÜPP 2014–2020 aitaks ületada põllumajandussektori arengut pidurdavad tohutud takistused. Komitee väljendab siiski kahetsust komisjoni selgema toetuse puudumise pärast Euroopa põllumajandusmudelile.

1.4 Komiteel on hea meel Euroopa Komisjoni kavatsuse üle suurendada multifunktsionaalse suunitlusega põllumajanduse konkurentsivõimet Euroopas kooskõlas Euroopa põllumajandusmudeliga mitmesuguste tegevuste abil nagu teadusuuringud, arendustegevus ja nõustamine, samuti selliste ühiskonnale pakutavate teenuste tasustamine, mis seni ei ole tarbijahindades kajastunud. Komitee leiab siiski, et väljapakutud meetmetest ei piisa kaugeltki selleks, et tagada tootmise ja tööhõive jätkuv kasv ja aidata vastata maailmas valitsevale üha suuremale vajadusele toiduainete järele. Komitee juhib tähelepanu sellele, et tulevases ÜPPs tuleb võtta arvesse, et kuuendik kõigist töökohtadest Euroopas on otseselt või kaudselt seotud põllumajandustootmisega. Mõnes liikmesriigis on see näitaja palju kõrgem. ÜPP peaks tööhõive tagamiseks ELis, eelkõige maapiirkondades, teatud rolli etendama, praegu aga aitab ta pigem kaasa töökohtade vähenemisele. Kui põllu- ja metsamajandustootmine piirkonnas katkeb, kaovad ka töökohad sellega seotud tööstussektorites, sealhulgas toiduainetööstuses ja puidutöötlemises. Tulevane ÜPP peab keskenduma põllumajandusega tegelevate perede ja põllumajandusühistute majandussuutlikkuse parandamisele, et aidata neil saavutada parem juurdepääs turule ja oma tooteid paremini turustada.

1.5 Uus ÜPP peaks aitama kaasa töötajate sotsiaal-majanduslike tingimuste, tööhõive ja ohutuse parandamisele põllumajandussektoris, tagades abi andmisel täieliku vastavuse sotsiaalklauslitele, seadustele ja töölepingutele. See peaks toimuma sellises kontekstis, mis asetaks põllumajandus- ja toiduainetööstuse ettevõtted süsteemi keskmesse, et toetada reaalmajandust, edendada teadus- ja uuendustegevust ja põlvkondade vahetust ning ergutada toiduainete tootmist, sh tuginedes piirkondlikule lisaväärtusele.

1.6 Komitee esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile taas üleskutse säilitada ÜPP tugev eelarve vähemalt samas mahus kui praegusel eelarveperioodil. Konkreetseid probleeme on praegu näha II samba arengu juures, kuna paljud liikmesriigid näiliselt ei taha või ei ole võimelised täitma vajalikku kaasrahastamiskohustust. See viib maaelu arengu poliitika, kaasa arvatud II samba kaudu rahastatavate keskkonnameetmete vastuvõetamatu nõrgestamiseni.

1.7 Komitee on seisukohal, et üks läbivaid põhieesmärke ÜPP reformi käigus peab olema menetluste lihtsustamine ja paindlik rakendamine, et võtta arvesse põllumajandustingimuste mitmekesisust liikmesriikides ning vähendada bürokraatiat põllumajandustootjate jaoks ja lihtsustada makseid haldavate asutuste tööd.

Otsetoetused

1.8 Komitee toetab loobumist ajaloolisest võrdlusperioodist, mida on kasutatud asjaomase riigi või piirkonna põllumajandustootjatele makstava toetuse kindlaksmääramisel. Siiski leiab komitee, et kindlasummaline toetus hektari kohta ei ole alati kõige tõhusam poliitikavahend, iseäranis siis, kui võtta arvesse sissetulekutoetuste argumenti (vt punkt 4.3.2). Seepärast peaks iga riigi või piirkonna sisene lähenemisviis võimaldama paindlikkust, pikemat üleminekuperioodi ja järkjärgulist muutust kogu perioodi vältel.

1.9 Komitee toetab püüdlusi vähendada erinevusi liikmesriikide põllumajandustootjatele antava toetuse suuruses. Seoses finantsvahendite ümberjagamisega liikmesriikide vahel peaksid tulevase ÜPP põhitunnused olema tasakaal, õiglus ja pragmaatilisus, võttes arvesse põllumajanduse mitmekesisust ELis. Siinkohal tuleks arvesse võtta põllumajandustegevuse kulu- ja tulustruktuuri eri liikmesriikides. On oluline, et toetuste ümberjaotamise protsessis arvestataks tundlikult nii vanade kui ka uute liikmesriikide põllumajandustootjate probleeme. Seepärast soovitab komitee riiklikud otsetoetused ümber jaotada, tuginedes objektiivsetele mittediskrimineerivatele kriteeriumidele, ning kehtestada tasakaalustatud ja asjakohast üleminekuperioodi kavandatud õiglase ühtlustamise elluviimiseks ning ajaloolise võrdlusperioodi põhimõtetest loobumiseks. Eesmärk on tagada, et finantsraamistiku aastateks 2014–2020 lõppedes ei oleks ühegi riigi otsetoetuste tase alla 90 % ELi 27 liikmesriigi keskmisest.

1.10 Komitee toetab otsust kehtestada lihtsustatud toetuskava väikepõllumajandustootjatele, kuid kahtleb selles, kas komisjoni pakutud toetusmäärad on piisavad väikepõllumajandustootjate arenguks. Ühtlasi palub komiteekomisjonil selgitada väikepõllumajandustootjate määratlemise nõudeid. Süsteem võiks olla vabatahtlik sõltuvalt liikmesriikides valitsevatest oludest.

1.11 Komitee toetab komisjoni ettepanekute aluseks olevat põhimõtet, et I samba raames makstavad ÜPP toetused peaksid olema suunatud aktiivsetele põllumajandustootjatele. Selleks et vältida piiratud eelarve kulutamist harimata maa või põllumajandusväliste tegevuste peale (v.a juhul, kui maa on nõuetekohaselt registreeritud tootmisest kõrvale jäetud maa-alana), tuleks selgelt määratleda mõisted „põllumajandustegevus”, „abikõlblik maa” ja „aktiivne põllumajandustootja” ning luua tihedam seos toetuste ja tegevuse vahel. See, kas selle põhimõtte tõhusat rakendamist on võimalik tagada, tuleb kooskõlastada liikmesriikidega. Samuti ei tohiks aktiivse põllumajandustootja määratlusest välja jätta alla 5 000 euro suuruste toetuste saajaid.

1.12 Komitee toetab hüvitise järkjärgulist vähendamist otsetoetuste piirmäära kehtestamise teel ning kutsub komisjoni tungivalt üles võtma vastu rakendusmeetodi, milles võetakse arvesse ühistutest ja põllumajandustootjate ühendustest koosnevate äriettevõtete iseärasusi (1). Kasutamata otsetoetused peaksid jääma liikmesriigile eraldatud eelarvesse ning neid saaks kasutada nõrgemate põllumajandussektorite toetamiseks riiklikul tasandil I või II samba kaudu vastavalt liikmesriigi otsusele. Komitee teeb ettepaneku, et sel viisil ülekantud vahendeid ei oleks vaja kaasrahastada.

1.13 Komitee on seisukohal, et põhitoetuskavasse pääsemiseks tuleks kehtestada kaks tingimust, mis põhinevad 2011. aasta tegelikul põllumajandustegevusel ja sellel, kuidas abikõlblikku maad 2014. aasta alguskuupäeval kasutatakse. Komitee arvates ei ole toetusõiguste aktiveerimine 2011. aastal ühtse otsemaksete kava alusel õiglane kriteerium.

1.14 Komitee tervitab komisjoni ettepanekus kavandatud sammastevahelist paindlikkust. Eelkõige on oluline, et liikmesriikidele, kus otsetoetuste tase on jätkuvalt alla 90 % ELi keskmisest, antaks võimalus kanda maaelu arenguks eraldatud rahastamisvahendeid üle oma I samba eelarvesse. See võimalus tuleks anda ka liikmesriikidele, kelle I samba eelarve on ebaproportsionaalselt väike või kus on ebasoodsad looduslikud tingimused. Komitee teeb ettepaneku, et sellist võimalust saaks kasutada kuni 10 % piires.

1.15 Komitee on järjepidevalt toonitanud, kui olulist rolli põllumajandustootjad võiksid etendada ja peaksid etendama pinnasekaitses ning bioloogilise mitmekesisuse, loodusmaastike ja keskkonna kaitses, kuid et nad praeguste raamtingimuste tõttu ei suuda seda piisavalt teha. Komitee on seetõttu alati toetanud „konkreetsete ülesannetega seotud otsemakseid” (vt NAT/449); keskkonnahoidlikkuse komponendid on samm just nimelt selles suunas. Komitee kutsub komisjoni üles hindama uute meetmete tagajärgi, sest kui need peaksid kahjustama põllumajandustootjate majanduslikku tasakaalu, tuleb see hüvitada. Võimaluse korral peaksid keskkonnahoidlikumaks muutmise meetmed põhinema lahendustel, mis on kasuks nii keskkonnale kui ka majanduskasvule. Komitee ei nõustu olukorraga, kus EL ühelt poolt suurendab Euroopa põllumajandustootjate kulusid nõuetele vastavuse saavutamiseks ning teiselt poolt nõustub kaubanduslepingute kaudu odava impordiga, mis ei pea vastama samadele eeskirjadele.

1.16 I samba keskkonnasäästlikkuse komponent on vahend, millega luua tugevam ja nähtavam seos otsetoetuste ja põllumajanduse toodetavate avalike keskkonnahüvede vahel. Komitee leiab, et see süsteem peaks olema lihtne ning tagama keskkonnatulemused kõigilt ELi põllumajandustootjatelt. Toetuste määramisel peab olema võimalik arvesse võtta vähem soodsate piirkondade iseärasusi. Ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade meedet tuleks rakendada viisil, millega välditakse põllumajanduspinnal tootmise lõpetamist. Seni võetud põllumajandus- ja keskkonnameetmeid tuleks tunnustada uutes keskkonnanõuetes (I sammas), nagu see on ette nähtud ka mahepõllumajanduse puhul üldiselt.

1.17 Komitee pooldab liikmesriikidele pakutud võimalust kasutada eriolukordades vabatahtliku tootmiskohustusega seotud toetuste kava. Sellegipoolest teeb komitee suurema paindlikkuse ja subsidiaarsuse huvides ettepaneku kaotada nende sektorite ja toodete suletud loetelu, millele tootmiskohustusega seotud toetust võib eraldada, ja lubada liikmesriikidel määrata ise abikõlblikud sektorid ja tooted.

Turuinstrumendid

1.18 Komitee on seisukohal, et komisjoni ettepanekud on ebapiisavad turu üha suurema volatiilsuse ja sellest tulenevate probleemide lahendamiseks. Lissaboni lepingutes fikseeritud ÜPP eesmärk tagada põllumajandusturgude stabiliseerimine õigusaktide ettepanekutes ei kajastu.

1.19 Komitee on kindlal veendumusel, et mõnes põllumajandussektoris võivad ka pakkumise juhtimise vahendid olla tõhusad. Seepärast soovitab komitee põhjalikult analüüsida turuarenguid, kaaludes võimalust viinamarjaistanduste õiguste süsteemi kaotamise edasilükkamiseks ja suhkrukvootide säilitamiseks pikema aja jooksul.

1.20 On eluliselt tähtis tugevdada põllumajandustootjate ja nende organisatsioonide positsiooni toidutarneahelas, et tagada suurem kasum turgudelt. Komitee pooldab toote määratluse laiendamist tootjaorganisatsioonide, nende ühenduste ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tunnustamiseks. Liikmesriikide erinevaid struktuure ja traditsioone arvestades peaksid uued eeskirjad olema vabatahtlikud. Komitee toetab ka piimasektorit puudutavaid komisjoni ettepanekuid, kuid soovitab komisjonil esitada mõiste „tootjaorganisatsioon” selge määratlus. Samuti on ülimalt oluline kohandada ELi konkurentsieeskirju nii, et need võimaldaksid tootjaorganisatsioonidel ja ühistutel tugevdada oma turupositsiooni. Põllumajandustootjate mõjuvõimu suurendamiseks toiduainete tootmisahelas peab komitee vajalikuks luua tingimused vahetult põllumajandustootjate poolt hallatavate lühikeste tarneahelate väljatöötamiseks.

Maaelu areng

1.21 Komitee tervitab ettepanekut kooskõlastada ÜPP maaelu arengu valdkonnas tihedamalt „Euroopa 2020” strateegia ja säästva arengu strateegiaga, pannes erilist rõhku teadus- ja uuendustegevusele ning koolitusele. Erilist tähelepanu tuleb pöörata kõige haavatavamate elanikkonnarühmade (sisserändajad ja väljaõppeta põllumajandustöötajad), samuti noorte ja naiste koolitamisele, sest nad on olulised tegurid oskuste parandamisel ja põllumajanduse konkurentsivõime tõstmisel. Selleks on vaja parandada info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kvaliteeti, kättesaadavust ja kasutust maapiirkondades. Maaelu arengu poliitika peaks olema suunatud esmajoones põllumajandusettevõtete uuendustegevusele ja konkurentsivõimele kooskõlas Euroopa põllumajandusmudeliga, eriti selleks, et toetada põllumajandusettevõtete investeeringuid, edendada põlvkondade vahetust, toetada meetmete väljatöötamist tarneahela integreerimiseks ja integreeritud piirkondlikke projekte, parandada põllumajandusettevõtete ja töötleva toiduainetööstuse vahelisi suhteid, toetada keskkonna- ja kliimasäästlikke meetmeid ja menetlusi ning konsolideerida protsessi põllumajandussektori töökohtade edendamise ja kvalifikatsiooni tõstmise abil.

1.22 Üks väga positiivne element komisjoni ettepanekus on Euroopa innovatsioonialaste partnerluste loomine eesmärgiga aidata parandada kontakte teadlaste, põllu- ja metsa majandustootjate ja nõustajate vahel, et tagada teadmistepõhine põllu- ja metsamajandus, milles kasutatakse erialaseid teabeleviteenuseid. Sellised uuringud peaksid sisaldama ka maapiirkondade majandustegevuse, sealhulgas turismi, käsitöönduse ja muude selliste tegevuste arendamist, mis võivad luua töökohti maapiirkondades.

1.23 Komitee väljendab heameelt selle üle, et maaelu arengu poliitika ettepanekutes liigutakse teljepõhiselt lähenemisviisilt temaatilisele lähenemisviisile. Komitee arvates annab see liikmesriikidele ja piirkondadele suurema paindlikkuse oma konkreetsete tingimustega arvestamiseks. Sellegipoolest tuleb jälgida, et II samba olulised aspektid ei jääks tähelepanuta. Seetõttu on oluline põhimõte suunata 25 % vahendeid keskkonna- ja kliimakaitsemeetmeteks. Ka Leaderi lähenemisviisile tuleks eraldada vähemalt minimaalne osa vahendeid.

1.24 Komitee hinnangul on esmatähtis see, et liikmesriigid tagaksid õigeaegselt II samba nõutava kaasrahastamise. Komitee ei nõustu sooviga kaasata riskiohjamise meetmed II samba meetmete hulka. Liikmesriigid peavad tagama piisava riikliku kaasrahastamise (2).

1.25 Komitee on seisukohal, et mahepõllumajanduse profiili tõstmiseks on vaja uut eraldi meedet, mille puhul võiks kaasrahastamismäär olla võrdne ettepanekus vähem arenenud piirkondade jaoks kavandatud määraga (85 %). Komitee ärgitab samuti edendama integreeritud tootmist ja keskkonda säästvat põllumajandust, rõhutades nende positiivset keskkonnamõju.

1.26 Võttes arvesse raskeid põllumajandustingimusi mägipiirkondades ja saarealadel, teeb komitee ettepaneku, et komisjon laiendaks 85 %-list kaasrahastamismäära mitte ainult vähem arenenud piirkondadele, vaid ka mägipiirkondadele ja saarealadele. See on ettepanekus vaikimisi sees, kuid seda ei ole otseselt täpsustatud. Ebasoodsamate tingimustega alade kontekstis kavandatud nn muude alade uuesti piiritlemine vajab veel läbivaatamist.

1.27 Komitee tuletab komisjonile, parlamendile ja nõukogule meelde, et veepuudus ja põuad on juba tõsine probleem paljudes Euroopa piirkondades ning tõenäoliselt halveneb olukord kliimamuutuste tagajärjel veelgi. Komitee rõhutab valdkondlike poliitikate integreerimisel põhineva integreeritud planeerimise ja jätkusuutliku arengu olulisust veekasutuse, veepuuduse ja põua käsitlemisel ning territoriaalse planeerimise olulisust aladel, mis tavapäraselt kannatavad veepuuduse ja põua all. Samas tuleks arvesse võtta ka Euroopa põhjapoolsemates liikmesriikides põllumajandusmaade kuivendamiseks tehtavaid lisakulutusi.

1.28 Komitee kutsub üles looma tasakaalustatud, prognoositava, elujõulise, vähem bürokraatliku, paindliku ja läbipaistva tulevase ÜPP, mille abil kaasata sektorisse nooremaid põlvkondi.

2. Sissejuhatus

2.1 Põllumajanduspoliitikal on ELis otsustav roll mitte üksnes seetõttu, et põllumajandusmaa ja metsad moodustavad enam kui 90 % maakasutusest ning etendavad põhirolli ressursside säästvas kasutuses ja looduslike elupaikade säilitamisel, vaid eelkõige seetõttu, et põllumajandus saab ÜPP kaudu aidata Euroopal vastata mitmetele suurtele väljakutsetele, nagu majandus- ja finantskriis, kliimamuutused, keskkonnakaitse, maapiirkondade elushoidmine ning tarbijate varustamine ohutute, taskukohaste ja kvaliteetsete toiduainetega.

2.2 Eelolevad aastad on otsustava tähtsusega, et panna alus tugevale põllu- ja metsamajandussektorile, mis on võimeline toime tulema kliimamuutuste ja rahvusvahelise konkurentsiga, täites samal ajal üldsuse ootusi. Euroopa vajab oma põllu- ja metsamajandustootjaid ja põllu- ja metsamajandustootjad vajavad Euroopa toetust. Arvestades majanduskriisi, on ka tööhõiveküsimus olulisem kui kunagi varem. Seepärast tegigi Euroopa Komisjon ettepaneku luua uus partnerlus Euroopa kodanike ja põllu- ja metsamajandustootjate vahel, et tulla toime toiduga kindlustatuse, loodusvarade säästva kasutamise, majanduskasvu ja tööhõivega seotud väljakutsetega.

2.3 Komitee on varasemates arvamustes avaldanud oma seisukohti selles, mis väljakutsed Euroopa põllumajanduse ees tõenäoliselt seisavad, mis peaksid olema ÜPP eesmärgid ja kuidas seda vastavalt reformida. 2010. aastal avaldatud komisjoni teatises oli arvesse võetud enamikku komitee varasemas selleteemalises arvamuses NAT/449 tehtud soovitusi (3). Pärast nimetatud teatise avaldamist tegi komitee veel ettepanekuid arvamuses NAT/481 (4). Lisaks käsitles komitee hiljuti selliseid ÜPPga seotud konkreetseid küsimusi nagu noortel põllumajandustootjatel esinevad probleemid (5) ja ebasoodsate looduslike tingimustega piirkonnad (6). Komitee rõhutab, et ettepanekute koostamisel on komisjon valinud hoopis erineva lähenemisviisi kui see, mida komitee on soovitanud. Komitee palus kõigepealt määratleda selgelt ÜPP eesmärgid, siis nimetada teostamise vahendid ja seejärel kirjeldada finantsvahendite vajadusi. Komitee pidas valeks määrata kõigepealt finantsvahendite hulk ja siis vahendid kuidagi jagada. Siiski täpselt nii komisjon tegi ja see tekitabki nüüd raskusi.

2.4 Komitee toonitab põllumajandussektori tähtsust tööhõive jaoks. ELi põllumajandus- ning põllumajandus- ja toiduainesektoris töötab ligikaudu 40 miljonit Euroopa maapiirkondade elanikku, kes moodustavad maapiirkondade selgroo ja tagavad kvaliteetse toidu 500 miljonile tarbijale. Sellest hoolimata on Euroopa põllumajandustootjate sissetulek üldiselt vaid pool ELi keskmisest sissetulekust. Eurostati 2011. aasta septembri andmetel moodustavad 27-liikmelise ELi põllumajandusettevõtete tööjõu 11,7 miljonit täistööajaga töötajat, kellest 10,8 miljonit (92 %) on alalised töötajad. Põllumajandus on enamikus liikmesriikides jätkuvalt väga perekeskne tegevus. Neli viiendikku (80 %) põllumajandusettevõtete kogutööjõust on põllumajandusettevõtjad või nende pereliikmed. Veidi üle kolmandiku (34 %) alalistest põllumajandustöötajatest 27-liikmelises ELis on naised. 27-liikmelise ELi põllumajandusettevõtjatest on suhteliselt väike osa (6 %) nooremad kui 35 eluaastat, samas kui suhteliselt suur osa (34 %) on 65-aastased või vanemad. Lisaks on märkimisväärne osa 30 miljonist võõrtöötajast ELis põllumajandussektori ajutised töötajad (7).

3. Taust

3.1 Seadusandlikud ettepanekud põhinevad ÜPP eelarveraamistikul, mis on sätestatud komisjoni ettepanekus mitmeaastase finantsraamistiku kohta aastateks 2014–2020. Selles ettepanekus jäeti ühisele põllumajanduspoliitikale eraldatud kogueelarve 2013. aastaga samale tasemele praeguste hindade juures, mis tegelikult tähendab ÜPP eelarve vähenemist.

3.2 Mitmeaastast finantsraamistikku käsitlevas ettepanekus soovitatakse suunata märkimisväärne osa ELi eelarvest jätkuvalt põllumajandusele, mis on strateegilise tähtsusega ühine poliitika. Seega soovitatakse, et ÜPP keskenduks oma põhitegevusele, mille tarvis eraldatakse 317,2 miljardit eurot I sambale (76 %) ja 101,2 miljardit eurot II sambale (24 %) ehk kokku 418,4 miljardit eurot aastateks 2014–2020 (praeguste hindade juures).

3.3 Komitee viitab sellele, et need assigneeringud põllumajandusele olid komisjonisiseselt võimalikud vaid koos viidetega põllumajanduse hädavajalikule keskkonnahoidlikumaks muutmisele. See peab nüüd kajastuma reaalpoliitikas.

3.4 Seadusandlikes ettepanekutes nähakse ette, et I ja II samba rahastamisvahendeid täiendatakse lisarahastamisvahenditega 17,1 miljardi euro ulatuses, millest 5,1 miljardit eurot on ette nähtud teadusuuringutele ja innovatsioonile, 2,5 miljardit eurot toiduohutusele ja 2,8 miljardit enim puudustkannatavatele isikutele toiduabi andmiseks mitmeaastase finantsraamistiku muudest rubriikidest ning 3,9 miljardit eurot põllumajandussektori uuele kriisireservile. Seega oleks 2014.–2020. aasta eelarve kogumaht 432,8 miljardit eurot.

4. Üldised märkused

4.1 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab komisjoni reformieesmärke tõsta konkurentsivõimet, parandada jätkusuutlikkust ja suurendada tõhusust.

4.2 ELi eelarve ja ÜPPle eraldatavad rahalised vahendid

4.2.1 Komitee esitab parlamendile, nõukogule ja komisjonile uuesti oma üleskutse säilitada ELi eelarvest ÜPP-le eraldatud vahendid (8). Seda on vaja selleks, et toetada Euroopa põllumajandusmudelit ja põllu- ja metsamajandustegevuse kaudu ühiskonnale osutatavaid erinevaid teenuseid, nagu elujõuliste maakogukondade ja taristu kaitse, tasakaalustatud piirkondlik areng ja maapiirkondade tööhõive, traditsioonilise maastiku, rahvusliku pärandi ja tavade säilitamine, bioloogiline mitmekesisus, keskkonnakaitse ning loomade heaolu ja toiduohutuse kõrgeimad standardid. Nende teenustega pakutakse lahendusi Euroopa tarbijate ja maksumaksjate muredele. Kuna Euroopa põllu- ja metsamajandustootjad osutavad nimetatud multifunktsionaalseid teenuseid ühiskonna kui terviku hüvanguks, mistõttu teevad nad sageli lisakulutusi, ilma et nad turult hüvitist saaksid, on nende toetamine avaliku sektori sekkumise teel vajalik ja õigustatud. Keskkonnahoidlikumaks muutmise komponendi eesmärk on määratleda need teenused, et põhjendada ja legitimeerida uusi maksenõudeid, mida põllumajandus ühiskonnale võiks esitada.

4.2.2 Euroopa ja maailma majandust kujundava finants- ja majanduskriisi tagajärjed ja tulevane mõju ning uue stabiilsuspakti osas tehtud otsused seavad kõik avaliku sektori eelarveread luubi alla. Komitee kordab, et Euroopa põllumajandusmudel ei saa toimida maailmaturu hindade ja tingimuste juures ega nulltariifiga. Seetõttu vajab seda põllumajandusmudelit toetav poliitika piisavalt finantsvahendeid. Seega on eriti oluline selgelt põhjendada iga vahendit, mis raha maksab (nt otsetoetusi). Siiski väheneksid liidu 2014.–2020. aasta eelarvet (9) käsitlevate praeguste ettepanekute kohaselt ÜPP-le eraldatud vahendid püsivhindades selgelt. Kuigi komisjon tunnistab ühise põllumajanduspoliitika strateegilist rolli strateegia „Euroopa 2020” jätkusuutliku majanduskasvu eesmärgi seisukohast, väheneb ÜPP kulude osa liidu eelarvest 39,2 % tasemelt 2014. aastal 33,3 % tasemele 2020. aastaks. Sellise valikuga eirab komisjon komitee üleskutset, et EL peaks ÜPP-le tagama vähemalt sama suure eelarveosa kui seni.

4.3 Otsetoetused

4.3.1 Komitee on varem komisjoniga nõustunud, et kõigis liikmesriikides tuleks toetuse kindlaksmääramisel loobuda ajaloolisest võrdluspunktist, sest põllumajandustootjatele hektari kohta antavate toetuste tasemete märkimisväärsed individuaalsed erinevused ei ole enam õigustatud (10), muu hulgas ka seetõttu, et need tekitavad konkurentsimoonutusi ühtsel turul.

4.3.2 Komitee leiab siiski, et otsetoetusi peaks edaspidi andma kolme hea argumendi puhul: teenuste osutamine Euroopa põllumajandusmudeli saavutamiseks (nt keskkonnahoidlikumaks muutmise komponendi kaudu), osalise sissetulekute ülekande võimaldamine või Euroopa kõrgete standardite tasakaalustamine. Kindlasummalised toetused hektari kohta ei ole alati kõige tõhusam poliitikavahend, sest miks peaks 1 000-hektarilisele ettevõttele võimaldama sissetulekute ülekannet 1 000 × ja 25-hektarilisele vaid 25 ×. Sissetulekute ülekanne peaks olema seotud töökohtade või isikutega ja mitte pindalaga. Samuti ei saa Euroopa loomakasvatajate ebasoodsat olukorda hüvitada hektaritoetustega, mida saavad ka mitteloomakasvatajad. Liikmesriikide tasandil võiks uurida ja lubada täiendavatel kriteeriumidel põhinevaid toetuste diferentseerimise viise. Mõnes liikmesriigis, kus on ikka veel kasutusel ajaloolised toetused, tekitab lisaks sisemisele lähenemisele raskusi ka riiklike eelarvete vaheline lähenemine. Neil juhtudel nõuab sisemine lähenemine paindlikkust, pikemat üleminekuperioodi ja järkjärgulist muutust kogu perioodi vältel (11).

4.3.3 Üks selle reformi olulisi ülesandeid on pakkuda välja meetod, kuidas eelarvevahendeid liikmesriikide vahel õiglasemalt jaotada. Komitee toetab püüdlusi vähendada erinevusi eri liikmesriikide põllumajandustootjatele antava toetuse suuruses. Komitee soovib, et maaelu arengu eelarve vaadataks läbi objektiivsemate kriteeriumite alusel, et poliitika eesmärke paremini saavutada, ning pooldab rahaliste vahendite sammastevahelise ülekandmise paindlikkust.

4.3.4 Komitee tunnistab vanade ja uute liikmesriikide äärmiselt ebavõrdset olukorda otsetoetuste jaotamisel. Komitee arvates tuleb põllumajandus- ja toiduainesektori konkurentsivõimet toetada ühtmoodi kõigis liikmesriikides, et säilitada Euroopa põllumajandusmudeli sidusus. Otsetoetuste igasuguse ümberjaotamise korral tuleks arvesse võtta põllumajandustegevuse kulu- ja tulustruktuuri eri liikmesriikides.

4.3.5 Komitee soovib vältida täiendavaid konkurentsimoonutusi, millel on sotsiaalsed tagajärjed mitmete liikmesriikide, eelkõige Balti riikide jaoks, võttes arvesse mitte üksnes põllumajandustootjate huve, vaid ka tarbijate ja üldsuse vajadusi üldiselt. Komitee soovitab jaotada I samba otsetoetused liikmesriikide vahel ümber nii, et tagatakse, et eelarveperioodi lõppedes ei oleks ühegi riigi otsetoetuste tase alla 90 % ELi keskmisest.

4.3.6 I samba keskkonnasäästlikkuse komponent on vahend, millega luua suurem ja nähtavam seos otsetoetuste ja põllumajandustootjate pakutud avalike keskkonnahüvede vahel. Samuti on see oluline samm põllumajandustegevusest tulenevate bioloogilise mitmekesisuse valdkonna probleemide lahendamisel. Komitee peab sellist lähenemisviisi kiiduväärseks, kuid esitab järgmised soovitused.

—	Komisjon on teinud jõupingutusi, et säilitada see süsteem lihtsana: on ainult kolm meedet, mida oleks lihtne satelliidi abil jälgida. Rakenduseeskirjad peaksid siiski tagama, et kõnealused meetmed ei tooks põllumajandustootjatele kaasa täiendavat halduskoormust.

—

On oluline, et keskkonnasäästlikkuse meetmed oleksid kõigi põllumajandustootjate jaoks kogu ELis ühtmoodi rakendatavad, et tagada ulatuslik keskkonnamõju ja vältida moonutusi eri piirkondade põllumajandustootjate vahel. Siiski võib vajalik olla mõningane paindlikkus riiklikul või piirkondlikul tasandil rakendamisel. Põllumajandus- ja keskkonnameetmeid, mis vastavad keskkonnasäästlikkuse komponendile, tuleks üldiselt arvesse võtta.

—

Muret tekitab keskkonnasäästlikkuse meetmete ning II samba põllumajandus- ja keskkonnameetmete kattumise oht (12). Tuleb teha selget vahet tagamaks, et põllumajandus- ja keskkonnaprogrammides juba osalevad põllumajandustootjad saavad nimetatud poliitikavahendist ka edaspidi kasu ega kaota sissetulekus. Põllumajandustootjaid, kes on kaasatud põllumajandus- ja keskkonnaprogrammi meetmetesse, mille eesmärk on täita keskkonnasäästlikkuse komponendi nõutud eesmärgid, võib käsitleda keskkonnasäästlikkuse komponenti täitvate põllumajandustootjatena. Seni võetud põllumajandus- ja keskkonnameetmeid tuleks tunnustada uutes keskkonnanõuetes (I sammas), nagu see on ette nähtud ka mahepõllumajanduse puhul üldiselt.

4.3.7 Keskkonnasäästlikkuse meetmeid tuleks kohandada ja rakendada järgmiselt.

—

Ettepanek kasutada 7 % maast ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladena ei ole vastuvõetav, kui suured põllualad jäetakse seepärast tootmisest kõrvale. See oleks kahjulik ka toiduainete ülemaailmselt kasvavat nõudlust arvestades. Komisjon peaks esimesel võimalusel esitama esialgse loetelu tunnustest ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala määratlemiseks. Seda tehes peaks komisjon selgitama, et see hõlmab eeskätt tunnuseid, mis on olulised bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks või parendamiseks, hõlmates selgelt olemasolevaid puid, astanguid, kaldavööndeid, niite jne. Nimetatud alasid tuleks käsitleda toetuskõlblike maa-aladena, sealhulgas riikides, kus need on riiklike õigusaktidega põllumajandusmaa määratlusest välja jäetud. Asjakohane loetelu tooks ka kiiresti selguse, et sageli väljendatud kartused, et komisjon tahab 7 % maast tootmisest täielikult kõrvale jätta, ei ole põhjendatud. Tuleks võimaldada peamiste püsikultuuride lugemist „ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade” hulka, et edendada nende märkimisväärset keskkonnaalast ja ökoloogilist väärtust.

—

Komisjon peab selgitama, et põllukultuuride mitmekesistamise meede ei tohiks kahjustada eelkõige vähese põllumaaga põllumajandustootjaid, loomakasvatusmajandeid, millel ei ole karjamaid, ning põllumajandustootjaid, kellel ei ole põllumajandus- ja kliima- ning mullastikutingimuste tõttu võimalik muid põllukultuure kasvatada. Sellistel juhtudel soovitab komitee võimaldada rakendamisel mõningast paindlikkust, mille kohta peaksid ettepaneku tegema liikmesriigid ja nõusoleku andma komisjon.

4.3.8 Komitee märgib, et bioloogilise mitmekesisuse olukord on väga erinev mitte ainult liikmesriigiti, vaid ka piirkonniti. Seepärast tundub kindlaksmääratud protsendimäär 7 % kasutuseesmärgiga maa-alast kõigis ELi piirkondades esialgu üsna bürokraatlik ja kohatu. Kui meetmete valikul suudetakse siiski arvesse võtta kõiki olemasolevaid põllumajanduslike majapidamiste struktuure, mis annavad liikide arengusse positiivse panuse, on liigendatud (ulatusliku bioloogilise mitmekesisusega) piirkondade põllumajandustootjatel palju lihtsam muutustega kohaneda ja neid ellu viia kui lagedate (vähese bioloogilise mitmekesisusega) piirkondade põllumajandustootjatel. Just seepärast on komisjoni jaoks õige lähenemisviis Euroopa põllumajandusmudeli edendamisel meetmete rakendamine põllumajandusettevõtte tasandil (välja arvatud väikeste põllumajandusettevõtete puhul).

4.3.9 Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga säilitada liikmesriikidele valikuvõimalus anda põllumajandustootjatele toetusi mägipiirkondades või teistel spetsiifiliste või muude looduslike piirangutega aladel, mis kuuluvad II samba meetmete alla. Komitee väljendab samamoodi heameelt liikmesriikidele antava võimaluse üle maksta lisaks I samba otsetoetuste korra alusel toetust ka piirkondades, kus esinevad looduslikud piirangud. Komitee kutsub komisjoni üles tagama lihtsustatud menetlused, et kõikidel potentsiaalsetel toetusesaajatel oleks võimalik neid uusi võimalusi kasutada. Ettepanekud ebasoodsamate tingimustega alade (nn muud alad) uuesti piiritlemiseks näivad veel mittetäielikud ning vajavad läbivaatamist. Teisalt kritiseerib komitee komisjoni ettepanekuid uuesti piiritleda looduslikust eripärast tingitud piirangutega alad kaheksa biofüüsikalise kriteeriumi alusel ja näha ette kasutatavast põllumajandusmaast 66 % miinimumosa. Praegusel kujul paneksid need reeglid mõned piirkonnad, kus piirangud on mitme teguri koosmõju tulemus, objektiivselt põhjendamatult halvemasse olukorda. Uus õiguslik raamistik peaks olema välja töötatud nii, et nende tegurite koosmõju oleks võimalik asjakohaselt arvesse võtta.

4.3.10 Komitee pooldab otsetoetuste piirmäära kehtestamist asjaomase riigi või piirkonna põllumajandusstruktuuri alusel. Komitee nõustub, et toetusi tuleks piirata paindlikult, järgides samas subsidiaarsuse põhimõtet. Kavandatud järkjärgulise piiramise kava on teretulnud, eeldusel, et vähendatud summa suunatakse igas riigis nõrgematesse põllumajandussektoritesse. Ettepanekus osutatud summa tuleks välja arvutada, lahutades maksimaalselt 50 % põllumajandustootja poolt eelneval aastal tegelikult makstud ja deklareeritud palkadest, sealhulgas tööjõuga seotud maksud ja sotsiaalkindlustusmaksed. Samuti tuleb arvesse võtta perekondlikku tööjõudu.

4.3.11 Komitee on vägagi teadlik raskustest aktiivse põllumajandustootja mõiste määratlemisel ning leiab, et selline määratlus peaks hõlmama põllumajandustoodete tootmise ja turustamise, ka kohapeal toimuva otseturustamise ning avalike hüvede loomise ja üldist huvi pakkuvate teenuste osutamise kriteeriume (13). Samuti tuleks arvestada piirkonna ebasoodsat olukorda ning osalise tööajaga põllumajandustegevuse vajalikkust, et säilitada pere keskmine sissetulek. Komitee on seisukohal, et üksikud liikmesriigid vajavad suuremat paindlikkust aktiivse põllumajandustootja määratluse üle otsustamiseks, et määrata kindlaks, kellel on õigus saada otsetoetusi. See peaks põhinema toetuskõlblikul pindalal. Samuti ei tohiks aktiivse põllumajandustootja määratlusest välja jätta alla 5 000 euro suuruste toetuste saajaid.

4.3.12 Komitee pooldab komisjoni ettepanekut käsitleda noorte põllumajandustootjate toetamist liidu maaelu arengu ühe prioriteedina, osaliselt maaelu arengu programmide temaatiliste allprogrammide rakendamise kaudu. Komitee peab samuti eriti positiivseks ettepanekut võtta I samba alusel kasutusele sissetulekutoetus põllumajandustegevust alustavatele noortele põllumajandustootjatele. Komitee kutsub komisjoni üles tagama lihtsustatud menetlused, et kõikidel potentsiaalsetel toetusesaajatel oleks võimalik neid uusi võimalusi kasutada.

4.3.13 Liikmesriikidele antakse nende maaelu arengu poliitika tugevdamist silmas pidades võimalus kanda vahendeid oma otsetoetuste eelarvest üle oma maaelu arengu eelarvesse. Samas tuleks liikmesriikidel, kus otsetoetuse tase jääb alla 90 % Euroopa keskmisest, lubada kanda vahendeid oma maaelu arengu eelarvest üle oma otsetoetuste eelarvesse. Selliseid võimalusi tuleks pakkuda teatud piirides, ühekorraga ja kõnealuse määruse kogu rakendusperioodiks. Komitee soovitab komisjonil suurendada vahendite II sambast I sambasse ülekandmise paindlikkust 5 % tasemelt 10 % tasemele.

4.3.14 Komitee kutsub komisjoni üles kaaluma uuesti keskkonnasäästlikkuse nõuete kavandatud laiendamist. Kui kõik Natura 2000 alade ja vee raamdirektiiviga seonduvad kohustused ja piirangud lisatakse keskkonnasäästlikkuse nõuetesse, võib see põllumajandustootjate seas tekitada ilmset ja põhjendamatut ebavõrdsust. Keskkonnasäästlikkuse nõuete hulka peaksid mõistagi kuuluma teatud põhikohustused, ent mitte kohustused, mis kehtivad veekaitsealade või muude erikaitsealade põllumajandustootjatele. Need kohustused peaksid andma õiguse eraldi toetuseks II sambast.

4.4 Turuinstrumendid

4.4.1 Peamine turujuhtimispoliitika ettepanek on seotud eelarvega (kriisireservi loomine) ja juhtimisega (komisjon saab suuremad volitused). Instrumentide endi osas on vähe uuendusi. EL peaks keskendama oma majandusuuringud sellele teemale, et leida uusi instrumente hindade volatiilsusega võitlemiseks. Neid instrumente tuleks kohaldada ELi turule, kuid ka rahvusvaheliste turgude reguleerimisele, mis on suur väljakutse, nagu toonitati juunis 2011 toimunud G20 kohtumise järeldustes.

4.4.2 Komitee tuletab komisjonile, parlamendile ja nõukogule meelde, et viimastel aastatel kogetud hindade äärmuslik volatiilsus viitab sellele, et vaja on tõhusamaid turujuhtimisinstrumente. Komitee leiab, et väljapakutud turuinstrumendid on ebapiisavad, ning kutsub üles nõudmise ja pakkumise paremale kooskõlastamisele ning turujõudude tasakaalustamisele toiduainete tarneahelas. Aluslepingu kohaselt on ÜPP üks eesmärk turgude stabiliseerimine. Turgude stabiilsus on oluline. Seepärast leiab komitee, et turuinstrumentide kogum peaks olema ambitsioonikam vältimaks suuri hinnakõikumisi.

4.4.3 Komisjon teeb ettepaneku jätkata pakkumise juhtimise vahendite järkjärgulist kaotamist, mida alustati 2009. aastal. Komitee leiab siiski, et nendest vahenditest loobumine oleks viga. Kõnealuste vahenditega soovitakse tagada hindade ja põllumajanduslike sissetulekute suurem stabiilsus, soodustades pakkumise paremat kohandamist nõudlusele. Need vahendid on paljudel juhtudel oma tõhusust tõestanud. Pakkumise juhtimise vahendeid on väga mitmesuguseid: eelkontroll (nt tootmisõiguste andmine), järelkontroll (nt saagi hävitamine), tootmistegurite kontroll (nt istutusõigused), lisatasu saamise õiguste piiritlemine (nt riiklikud ülemmäärad) jne.

4.4.4 Komitee soovitab, et 2015. aastaks viidaks läbi nõuetekohane analüüs kavandatud suhkrukvootide lõpetamise edasilükkamise mõju kohta. Seoses viinamarjaistanduste õigustega, mis peatuvad hiljemalt 2018. aastal, toetab komitee viinamarjaistanduste õiguste säilitamist, ent kiidab heaks ka komisjoni otsuse luua kõrgetasemeline töörühm eesmärgiga arutada veinisektoris vajaminevaid meetmeid ning rõhutab vajadust säilitada istutusõigused pärast 2018. aastat, et turgu paremini juhtida. Nimetatud kõrgetasemelise töörühma soovitusi on oodata enne 2012. aasta lõppu.

4.4.5 Kuna 27-liikmelises ELis kontrollivad vaid 15 kaubandusketti juba 77 % toiduaineturust, leiab komitee, et on vaja teha jõupingutusi kaubandusliku pakkumise tasakaalustamiseks vastukaaluks kaubanduskettide turuvõimsusele. Lisaks peab komitee vajalikuks uurida, kas konkurentsiõigus on piisav turgu valitsevate struktuuride ja kaheldava lepingupraktika vältimiseks. Oluline on, et sellesse oleksid kaasatud kõik sidusrühmad (14). See peaks viima põllumajandus- ja toiduainesektorit reguleerivate ELi konkurentsieeskirjade muutmiseni nii, et neis võetakse arvesse põllumajanduse eripära, kohandades eeskirju globaalsetel turgudel ELiga konkureerivate riikide konkurentsieeskirjadega, nagu on leidnud piimaküsimusi käsitlev kõrgetasemeline töörühm.

4.4.6 Hindade suur volatiilsus viimastel aastatel on tõstatanud küsimusi tulevase ÜPP kohta seoses täiendavate riskijuhtimise vahendite võimalike eelistega ning üldisema lähenemisviisiga kogu toiduaineahela toimimisele.

4.4.7 Tootjate jõudude tugevdamiseks toiduaineahelas peaks komisjon ette nägema ka töö- ja rahastamisvahendid, mille abil saadakse kõigis sektorites turgude ja marginaalide kohta paremaid, läbipaistvamaid ja ajakohastatumaid teadmisi. Komitee on oma varasemates arvamustes rõhutanud vajadust edendada kirjalikke lepinguid, konkurentsieeskirjade kohandamist, ebaausate ja konkurentsivastaste tavade keelustamist, tootjaorganisatsioonide turustusvõime parandamist ja tootmisharudevaheliste organisatsioonide tugevdamist (15). Senisest enam tuleks soodustada kohalikke ja piirkondlikke algatusi, taluturgusid, lühikesi tarneahelaid (ka sööklate, ühiskondliku toitlustuse jms raames) ja otsemüüki.

4.4.8 Selleks et tagada vajalik paindlikkus ootamatutele hädaolukordadele reageerimisel, teeb komisjon ettepaneku luua põllumajandussektori kriisireserv eelarvega ligikaudu 500 miljonit eurot. Oleks asjakohane, et komisjon lisaks selle vahendi mitmeaastasesse finantsraamistikku ja selgitaks paremini selle uue vahendi tööpõhimõtteid, täpsustades meetmete käivitamise menetlusi turutõrgete vältimiseks. See vahend peab tingimata olema piisavalt paindlik, et reageerida kiiresti ja õigeaegselt.

4.4.9 Komisjon edendab tootjate, ettevõtjate ja kaubandusorganisatsioonide rolli, laiendades nende tegevust kõikidele ühise turukorralduse alla kuuluvatele toodetele. Komitee peab – ka Euroopa Kontrollikoja varasemaid märkusi (16) meeles pidades – vajalikuks selgitada üksikasjalikult komisjoni juhendit selliste asutuste tunnustamise nõuete kohta ja meetmeid nende tegevuse järelevalveks. Seega tuleb uurida ka, mil määral kahjustaks ettepanek lubada kollektiivseid üldsiduvaid kokkuleppeid üksikute põllumajandustootjate otsustamisvabadust.

4.4.10 Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga kasutada poolte vahel kirjalikke lepinguid. Ühistute ja samalaadsete struktuuride puhul võiks teha siiski erandi. Komisjoni hinnangul on see samm vajalik ainult piimatoodete puhul, samas kui muudete toodete puhul võivad liikmesriigid selle aktiveerida vabatahtlikkuse alusel. Komitee arvates oleks asjakohane, et komisjon laiendaks seda nõuet kõikidele teistele ühise turukorralduse alla kuuluvatele põllumajandustoodetele, sealhulgas riknevatele toodetele.

4.4.11 Komiteel on kahtlusi seoses võimalusega kasutada Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi toetuse andmiseks põllumajandustootjatele, kes kannatavad rahvusvaheliste kaubanduslepingute tagajärgede tõttu. Komitee tuletab meelde, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi tuleks kasutada eeskätt selleks, et toetada töötajaid, kes on kaotanud töö maailma kaubanduses globaliseerumise tõttu toimunud oluliste struktuurimuutuste tagajärjel, kui nimetatud koondamistel on märgatav kahjulik mõju piirkonna või kohalikule majandusele (17). Komitee leiab, et Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi meetme maksimaalse mõju tagamiseks ei tohiks fondi kasutada kõigi Euroopa põllumajanduse toetamiseks.

4.4.12 Kõige uuemate arvutuste kohaselt elab ligikaudu 16,3 % ELi kodanikest vaesuspiiril või allpool vaesuspiiri. Komitee tuletab meelde panust, mille annab Euroopa toiduabi programm puudustkannatavatele isikutele, mille raames jagatakse igal aastal kümneid miljoneid eineid enim puudustkannatavatele inimestele (2009. aastal sai programmist abi üle 18 miljoni inimese). Komitee väljendab heameelt, et eelarveettepanekutes ajavahemikuks 2014–2020 on Euroopa abi enim puudustkannatavatele inimestele määratletud selgelt väljaspool I ja II sammast. Siiski tuleks parendada selle töömehhanisme Euroopa Kontrollikoja märkuste põhjal (18). Komitee leiab, et solidaarsus ebasoodsates tingimustes elanikkonnarühmadega on väärtus, mida EL on alati oma poliitikas kaitsnud ja mida ta peab tegema ka edaspidi.

4.5 Maaelu areng

4.5.1 Komitee näeb II sammast Euroopa põllumajandusmudeli säilitamise keskse elemendina. Paljude liikmesriikide tõsine majanduslik olukord tähendab, et paljusid meetmeid ei saa enam üldse või piisavalt kaasrahastada, mis nõrgestab põllumajandust olulisel määral. See on põhimõtteline probleem, mida finantsplaneerimisel ajavahemikuks 2014–2020 on vaja käsitleda.

4.5.2 II samba senisest põhimõttest (kolm minimaalsete finantsosadega telge pluss LEADER) loobumine kuue prioriteetse valdkonna kasuks tähendab idee poolest liikmesriikidele (veel) suuremat otsustamisvabadust. Komitee tervitab siiski seda, et keskkond ja kliimakaitsemeetmed peavad endiselt moodustama vähemalt 25 % finantsmahust ja soovitab kehtestada miinimumosa ka LEADER-programmile. Tegelikkuses tuleb takistada seda, et liikmesriigid kasutavad vaid investeerimistoetusi ja jätavad hooletusse näiteks toetused põllumajandus- ja keskkonnameetmetele, mahepõllumajandusmeetmetele ja alt-üles algatustele nagu LEADER.

4.5.3 Selleks et põllumajandustootmine muutuks konkurentsivõimelisemaks, teeb komisjon ettepaneku ühendada ÜPP ELi majanduskasvu- ja tööhõivestrateegiaga, keskendudes haridusele, innovatsioonile ja teadusuuringutele. Komitee on selle lähenemisviisi poolt.

4.5.4 Komitee nõustub Euroopa innovatsioonialase partnerluse kasutuselevõtuga maaelu arengu poliitika raames. Komitee leiab, et see vahend eeskätt edendab ja toetab teadustegevust, et soodustada põllu- ja metsamajanduse tootlikkust ja jätkusuutlikkust, tagada keskkonnaressursside tõhus kasutamine, suurendada põllu- ja metsamajanduse panust võitluses kliimamuutustega, parandada töökvaliteeti ja -ohutust põllu- ja metsamajanduses, tagada tarbijate ohutus ja tervishoid, ergutada uuenduslike viljelusmeetodite katsetamist, parandada toiduainete transporti ja logistikat ning propageerida keskkonnahoidlikke toidukaupade pakendeid. Komitee arvates tagab Euroopa innovatsioonialane partnerlus põllu- ja metsamajanduses piiriülese koostoime ja koostöö Euroopas mitmesuguste sellele pühendunud avaliku ja erasektori üksuste vahel, parandades teadus- ja uuendustegevuse tõhusust.

4.5.5 Komitee toetab maaelu arengu meetmeid puudutavaid ettepanekuid ning palub komisjonil anda liikmesriikidele võimalus ja vabadus luua erimeetmeid neile esmatähtsate sektorite jaoks, andes neile piirkondadele valikuvõimaluse. See on hädavajalik meie looduse korrashoiuks ja säilitamiseks ning meie kultuurimaastike kujundamiseks. Komitee on täheldanud, et komisjon tavatseb kohaldada rangemaid valikukriteeriume teatud meetmetele ligipääsuks. Komitee rõhutab, et need valikukriteeriumid ei tohiks takistada selliste põllumajandustootjate arengut, kes on konkurentsivõime teatud taseme juba saavutanud.

4.5.6 Komitee nõustub ÜPP raames rakendatavate riskijuhtimise vahendite tugevdamisega. Komitee leiab, et need vahendid peaksid aitama vähendada sissetuleku kõikumist ja turgude ebastabiilsust. Kindlustustoodete tugevdamine ja investeerimisfondide loomine peaksid aitama põllumajandustootjatel toime tulla probleemidega, mida põhjustavad turgude suurem volatiilsus, suurem kokkupuude uute looma- ja taimehaigustega ning sagedased halvad ilmastikutingimused. Komitee nõustub riskiohjamise meetmete kaasamisega II samba meetmete hulka, ent leiab, et liikmesriigid peaksid kõigepealt lahendama riikliku kaasrahastamise küsimuse.

4.5.7 Komitee tunneb heameelt otsuse üle säilitada eraldi poliitika ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade jaoks. Sellegipoolest avaldab ta kahetsust selle pärast, et komisjoni teatist COM(2009) 161 „Abi parem suunamine ebasoodsate looduslike tingimustega piirkondade põllumajandustootjatele” käsitlevas komitee arvamuses (19) esitatud soovitusi nende piirkondade piiritlemiseks ei ole arvesse võetud. Komisjoni väljapakutud kaheksa biofüüsikalist kriteeriumi ei ole piisavad selleks, et kehtestada kogu ELis asjakohane, õiguspärane ja vastuvõetav uus määratlus.

4.5.8 Komitee on juba väljendanud oma seisukohta, et bioloogilise mitmekesisuse säilitamine on väga vajalik ja keskne ülesanne, mis ei tulene mitte ainult eetilisest ja moraalsest kohustusest, vaid on ka pikas perspektiivis strateegilise tähtsusega. On ka piisavalt majanduslikke põhjuseid, miks kiiremini ja tõhusamalt tegutseda.

4.5.9 Komitee juhib tähelepanu sellele, et 2012. aastal läbiviidavad kontrollid kujutavad endast ainulaadset võimalust veepuuduse ja põualaadsete äärmuslike ilmastikutingimuste integreerimist veevarude majandamist käsitlevasse ühisesse poliitikaraamistikku.

4.5.10 Komitee on seisukohal, et II sambas tuleks kajastada tohutut põua, mullaerosiooni ja kõrbestumise probleemi ELi lõunapiirkondades ja Vahemere piirkonnas ning soovitab koostada selle probleemi käsitlemiseks erimeetme. Samas tuleks arvesse võtta ka Euroopa põhjapoolsemates liikmesriikides põllumajandusmaade kuivendamiseks tehtavaid lisakulutusi.

4.5.11 Komitee kutsub komisjoni, parlamenti ja nõukogu üles kaaluma integreeritud ELi valgustrateegia väljatöötamist, et tagada loomasöödaga varustatus ja vähendada sõltuvust valgu impordist.

4.5.12 Toiduga kindlustatuse ja varude tõhusama kasutamise seisukohast on järjest suurem probleem toidujäätmed. Komitee soovitab komisjonil uurida parimaid tavasid toidujäätmete vähendamisel sellistes riikides nagu Saksamaa ja toetada neid ELi tasandi õiguslike meetmetega.

4.5.13 Majandustegevuse ümberpaigutamine on eelseisvatel aastatel keskne küsimus. Põllumajanduse loodav lisaväärtus tuleks võimalusel hoida asjaomastes piirkondades. Lisaks ei ole LEADER-programmi raames tegutsevad kohalikud tegevusrühmad Euroopa Kontrollikoja andmetel piisavalt keskendunud oma kohalike strateegiate eesmärkide saavutamisele (20). Seepärast oleks kasulik, kui ÜPP 2014–2020 raames võetaks vastu parandusmeetmed uue poliitikavahendi abil, mis võimaldab piirkondlike projektide ulatuslikumat toetamist Leaderi lähenemisviisiga võrreldes.

4.5.14 Komitee leiab, et ÜPP peab olema esmane vahend liitlassuhete sõlmimiseks tarbijatega, edastades rohkem teavet selle kohta, kuidas toiduained on kogu oma väärtusahela või olelusringi jooksul toodetud. Toodete jälgitavus peab olema tarbijate jaoks läbipaistev, sest tarbija võib olla Euroopa säästvama, keskkonnahoidliku ja kvaliteetsemat tööhõivet loova põllumajandustootmise parim liitlane.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) CESE, ELT C 132, 3.5.2011.

(2) CESE, ELT C 132, 3.5.2011, lk 63, punkt 4.2.

(3) CESE, ELT C 354, 28.12.2010.

(4) CESE, ELT C 132, 3.5.2011, lk. 63.

(5) CESE, ELT C 376, 22.12.2011, lk. 19–24.

(6) CESE, ELT C 255, 22.9.2010, lk 87.

(7) Eurostat – põllumajandusettevõtete struktuuriuuring.

(8) CESE, ELT C 132, 3.5.2011, lk 63, punkt 1.10.

(9) COM(2011) 500 final, „Euroopa 2020. aasta strateegia aluseks olev eelarve”.

(10) CESE, ELT C 354, 28.12.2010, lk 35, punkt 5.6.11.

(11) CESE, ELT C 132, 3.5.2011, lk 63, punkt 1.4.

(12) CESE, ELT C 132, 3.5.2011, lk 63, punkt 3.4.3.

(13) CESE, ELT C 132, 3.5.2011, lk 63, punkt 1.5.

(14) CESE, ELT C 354, 28.12.2010, lk 35.

(15) CESE, ELT C 48, 15.2.2011, lk 145.

(16) Euroopa Kontrollikoda, „Kasvav edukus? Euroopa Liidu puu- ja köögiviljatootjate rakenduskavadele antud toetuse mõjusus”. Eriaruanne nr 8.

(17) Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1927/2006 Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi loomise kohta.

(18) Euroopa Kontrollikoda, „Euroopa Liidu toiduabi puudustkannatavatele isikutele: eesmärkide, vahendite ja meetodite hindamine”. Eriaruanne nr 6, 2009.

(19) CESE, ELT C 255, 22.9.2010, lk 87–91.

(20) Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 5/2011.

LISA I

komitee arvamusele

Arutelu käigus lükati tagasi järgmised muudatusettepanekud, mis kogusid hääletamisel enam kui veerandi häältest:

Punkt 1.25

Muuta järgmiselt:

„Komitee on seisukohal, et mahepõllumajanduse profiili tõstmiseks on vaja uut eraldi meedet, mille puhul võiks kaasrahastamismäär olla võrdne ettepanekus vähem arenenud piirkondade jaoks kavandatud määraga (85 %). ”

Hääletuse tulemus

Poolt	:	75
Vastu	:	81
Erapooletuid	:	8

Punkt 4.3.6

Muuta järgmiselt:

„I samba keskkonnasäästlikkuse komponent on vahend, millega luua suurem ja nähtavam seos otsetoetuste ja põllumajandustootjate pakutud avalike keskkonnahüvede vahel. Samuti on see oluline samm põllumajandustegevusest tulenevate bioloogilise mitmekesisuse valdkonna probleemide lahendamisel. Komitee peab sellist lähenemisviisi kiiduväärseks, kuid esitab järgmised soovitused.

—	Komisjon on teinud jõupingutusi, et säilitada see süsteem lihtsana: on ainult kolm meedet, mida oleks lihtne satelliidi abil jälgida. Rakenduseeskirjad peaksid siiski tagama, et kõnealused meetmed ei tooks põllumajandustootjatele kaasa täiendavat halduskoormust.

—

Muret tekitab keskkonnasäästlikkuse meetmete ning II samba põllumajandus- ja keskkonnameetmete kattumise oht (1) . Tuleb teha selget vahet tagamaks, et põllumajandus- ja keskkonnaprogrammides juba osalevad põllumajandustootjad saavad nimetatud poliitikavahendist ka edaspidi kasu ega kaota sissetulekus. ”

Hääletuse tulemus

Poolt	:	71
Vastu	:	90
Erapooletuid	:	11

Punkt 4.3.7

Muuta järgmiselt:

„Keskkonnasäästlikkuse meetmeid tuleks kohandada ja rakendada järgmiselt.

—

Ettepanek kasutada 7 % maast ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-aladena ei ole vastuvõetav, kui suured põllualad jäetakse seepärast tootmisest kõrvale. See oleks kahjulik ka toiduainete ülemaailmselt kasvavat nõudlust arvestades. Komisjon peaks esimesel võimalusel esitama esialgse loetelu tunnustest ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-ala määratlemiseks. Seda tehes peaks komisjon selgitama, et see hõlmab eeskätt tunnuseid, mis on olulised bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks või parendamiseks, hõlmates selgelt olemasolevaid puid, astanguid, , niite jne. Nimetatud alasid tuleks käsitleda toetuskõlblike maa-aladena, sealhulgas riikides, kus need on riiklike õigusaktidega põllumajandusmaa määratlusest välja jäetud. Asjakohane loetelu tooks ka kiiresti selguse, et sageli väljendatud kartused, et komisjon tahab 7 % maast tootmisest täielikult kõrvale jätta, ei ole põhjendatud. Tuleks võimaldada püsikultuuride lugemist „ökoloogilise kasutuseesmärgiga maa-alade” hulka.

—

Hääletuse tulemus

Poolt	:	64
Vastu	:	88
Erapooletuid	:	14

(1) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ÜPP tulevik” (ELT C 132, 3.5.2011, lk 63, punkt 3.4.3).

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/129

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta”

(KOM(2011) 877 (lõplik))

2012/C 191/22

Raportöör: Isabel CAÑO AGUILAR

17. jaanuaril 2012 otsustas Euroopa Parlament ja 18. jaanuaril 2012 nõukogu konsulteerida vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta”

COM(2011) 877 final – 2011/0430 (COD).

Transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 11. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25–26. aprillil 2012 (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt oli 133, vastu oli 2, erapooletuks jäi 2 liiget.

1. Järeldused

1.1 Komitee pooldab parlamendi ja nõukogu 17. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/98/EÜ (avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta) läbivaatamist, (1) kuivõrd see tugevdab märkimisväärselt võimalust kasutada avalikke andmeid tõhusamalt ja on üks paljudest meetmetest strateegia „Euroopa 2020” eesmärkide täitmiseks.

1.2 Komitee juhib tähelepanu sellele, et avaliku sektori teabe direktiivi on vaja muuta digitaalse revolutsiooni tõttu, ametiasutustes kogutava kasvava infohulga ja selle valdkonna majandusliku tähtsuse tõttu, mille väärtust kogu maailmas võib hinnata 140 miljardile eurole. Lisaks tuleb parandada praegustes eeskirjades täheldatud puudused ja integreerida OECD poolt 2008. aastal heaks kiidetud põhimõtted.

1.3 Uued eeskirjad – mis sisaldavad ühes komitee eelmises arvamuses välja pakutud aspekte – kuuluvad digitaalse tegevuskavas meetmete paketti, mis on üks ELi tähtsamaid strateegiaid.

1.4 Uutes eeskirjades on säilitatud avalikule teabele juurdepääsu õigus kui liikmesriikide ainupädevus, kuid nendega kaasneb üks oluline muudatus – teabe taaskasutamine on sätestatud liikmesriikide kohustusena.

1.5 Komitee on seisukohal, et avaliku teabe taaskasutamist tuleb reguleerida määrusega selleks, et saavutada ühtsus liikmesriikide õigusnormides ja kaotada avaliku sektori teabe direktiivi ülevõtmisel täheldatud lahknevused.

1.6 Muutmisega laiendatakse taaskasutamise kohaldamisala muuseumidele, raamatukogudele ja arhiividele, parandades ühtlasi praktilisi vahendeid andmeotsingu hõlbustamiseks.

1.7 Komitee arvates on avaliku sektori teabe direktiivi ümberkorraldamine põhjendatud ka avaliku teabe suure potentsiaaliga – mida ei ole piisavalt ära kasutatud – kolmes peatähtsas valdkonnas, sest see aitab:

—	edendada siseturgu, tugevdada Euroopa ettevõtteid ja luua töökohti;

—	soodustada kooskõla liidu teiste poliitikavaldkondadega;

—	suurendada valitsemissektori läbipaistvust, tõhusust ja aruandekohustust.

1.8 Uutes hinnakujunduseeskirjades on tasuta teenuse kohustus välja jäetud. Tasu kohaldamine või mittekohaldamine on jäetud iga liikmesriigi enda otsustada. Kui viimane otsustab tasu kohaldamise kasuks, peab tasu suhtes kehtima piirkulu põhimõte, olgugi et erandjuhtudel lubatakse kohaldada ka piirkulust kõrgemat tasu. Praegu kehtiv kulude hüvitamise põhimõte säilib teisejärgulisena. Komitee leiab, et tehtud muudatus on tervitatav.

1.9 Sõltumatu asutuse asutamise suhtes, mis tegeleks teabe avaldamisest keeldumise otsuste peale esitatud kaebuste lahendamisega, on komitee seisukohal, et ei ole tingimata vaja luua täiesti uut asutust, sest selleks võib määrata mõne juba olemasoleva asutuse, tingimusel et on tagatud selle asutuse erapooletus ja otsuste sõltumatus.

1.10 Uutes eeskirjades on nimetatud riigiasutuste töötajate majanduslikke või moraalseid õigusi, võttes arvesse liidu teatud liikmesriikides esineda võivaid eriolukordi.

1.11 Komitee rõhutab vajadust muuta isikuandmete kaitset käsitlev ettepaneku osa nõudlikumaks ning kehtestada kohustus hinnata iga üksikjuhtumit põhjalikult eraldi, mis võimaldaks leida õige tasakaalu eraelu puutumatuse õiguse ja üldsuse õiguse vahel pääseda juurde teabele.

2. Taust

2.1 Direktiiv 2003/98/EÜ (avaliku sektori teabe direktiiv) oli oluline samm selleks, et edendada avaliku sektori valduses oleva tohutu teabehulga taaskasutamist, sest sellega pandi alus Euroopa õiguskorrale taaskasutamise põhitingimuste ühtlustamiseks ja taaskasutamist takistavate tegurite kõrvaldamiseks.

2.2 Avaliku sektori teabe direktiivi artiklis 13 tehti Euroopa Komisjonile ülesandeks direktiiv enne 1. juulit 2008 läbi vaadata – „eelkõige direktiivi reguleerimisala ja mõju, sealhulgas avaliku sektori dokumentide taaskasutamise kasvu ulatus, tasu võtmise põhimõtete ja ametlike õigus- ja haldusdokumentide taaskasutamise mõju ning täiendavad võimalused siseturu nõuetekohase toimimise ja Euroopa infosisutööstuse arengu parandamiseks”. Läbivaatamise kohta avaldati teatis COM(2009) 212, kus märgitakse, et edusammudele vaatamata esineb veel suuri takistusi, sealhulgas: avaliku sektori asutuste katsed võtta taaskasutamise eest võimalikult suurt tasu, mitte püüelda üldisema majandusliku kasu poole; avaliku ja erasektori konkurents; taaskasutamise praktilist laadi takistused, nagu ebapiisav teave avaliku sektori valduses oleva teabe kättesaadavuse kohta ning avaliku sektori asutuste suutmatus mõista kõnealuse teabe taaskasutamise majanduslikku potentsiaali.

2.3 Komisjoni arvates õigustavad direktiivi läbivaatamist veel järgmised asjaolud:

—	andmehulga tohutu kasv;

—	kestev digitaalrevolutsioon, mis suurendab avaliku sektori info- ja sisupärandi väärtust;

—	avaliku sektori valduses oleva teabe kasvav majanduslik tähtsus, kuivõrd avaliku sektori teabe rakendustest ja kasutamisest saadav otsene ja kaudne majanduslik kogutulu kogu EL 27 riikide majanduses oleks ligikaudu 140 miljardit eurot aastas (2);

—	täheldatakse, et avaliku sektori teabe taaskasutamiseks on ikka veel suur potentsiaal. Kuigi mõned liikmesriigid on teinud suuri edusamme, on teabe taaskasutamise rahvusvaheliste kogemuste arengut arvesse võttes muu hulgas ikka veel palju teha.

2.4 Kõige olulisemad aspektid, mida kavatsetakse käesoleva direktiivi eelnõuga muuta, on kohaldamisala, taaskasutamise suhtes kehtiv üldpõhimõte, riigiasutuste töötajate majanduslikud või moraalsed õigused, hinnakujunduspõhimõtted ja päringut hõlbustavad praktilised tegurid.

3. Üldmärkused

3.1 Avaliku sektori valduses olev teave ja digitaalne tegevuskava

3.1.1 Komitee peab kavandatud muudatusi üldiselt õigeks, kuivõrd tegemist on avaliku sektori teabe direktiivi oluliste puuduste parandamisega. Lisaks sellele, et muudatus vastab ELi sidusrühmade nõudmisele, kellel on praeguse õigusnormi järgimisega suuri raskusi, on selles lähtutud OECD 17.–18. juuni 2008. aasta Sŏuli kohtumise soovituse põhimõtetest (3) avaliku teabe kasutamise parandamiseks ja tõhusamaks muutmiseks.

3.1.2 Komitee juhib samuti tähelepanu sellele, et läbivaatamine kuulub digitaalse tegevuskava meetmepaketti, mille kolm tegevussuunda on õigusraamistiku kohandamine andmete taaskasutamiseks, rahastamisvahendite leidmine ja liikmesriikidevahelise koordineerimise parandamine (4).

3.2 Taaskasutamise õigus

3.2.1 Uued eeskirjad toovad kaasa väga olulise muudatuse – taaskasutamise kehtestamine õigusena. Praegu kehtivas süsteemis on iga liikmesriigi otsustada, kas ta lubab taaskasutamist või ei luba. Kuna andmetele juurdepääsu õigus ja nende taaskasutamise õigus on mõne riigi õigusnormides omavahel selgelt seotud, aga teistes praktiliselt mitte, tekitab see õiguskindlusetust.

3.2.2 Seetõttu rõhutab komitee eriliselt ja toetab kavandatavat muutust, mis seisneb selles, et:

—	avalikule teabele juurdepääsu õigus jääb endiselt liikmesriikide ainupädevusse ega kuulu avaliku sektori teabe direktiivi kohaldamisalasse, (5)

—

kui teave on avalik ja riigi õigusnormide kohaselt kättesaadav, kehtestatakse avaliku teabe taaskasutamine tulunduslikel või mittetulunduslikel eesmärkidel liikmesriikide kohustusena (v.a sõnaselgelt ette nähtud erandite korral), kuivõrd artikli 3 uues redaktsioonis on sätestatud, et liikmesriigid „tagavad, et … kõnealused dokumendid [on] taaskasutatavad”. See on tingimata vajalik samm edasi ühtse Euroopa raamistiku väljakujundamise suunas.

3.2.3 Taaskasutamisõigus tähendab samuti edasiminekut suunas, mida on komitee propageerinud ühes eelmises arvamuses, ehk et andmete taaskasutamise kohustus ei ole „üksnes passiivne kättesaadavaks tegemine, vaid kohus taaskasutamist aktiivselt edendada” (6).

3.2.4 Arvestades avaliku sektori teabe direktiivi ülevõtmisel tekkinud lahknevusi, peab komitee vajalikuks suuremat ühtlustamist, mis peab väljenduma ettepanekus võtta vastu määrus.

3.3 Kohaldamisala laiendamine

3.3.1 Nagu komitee oma arvamuses avaliku sektori teabe direktiivi kohta juba välja pakkus, sisaldavad uued eeskirjad sätteid muuseumides, raamatukogudes ja arhiivides hoitavate dokumentide kohta. See kehtib ka ülikoolide raamatukogude kohta, välja arvatud intellektuaalomandi õigusega kaitstud dokumentide puhul (artikli 1 lõike 2 punkti e uus redaktsioon), mis tähendab, et suur hulk teavet arvatakse direktiivi kohaldamisalasse ja seega suurendatakse selle teabe tõhusust.

3.4 Päringumehhanismide parandamine

3.4.1 Komitee peab asjakohaseks ettepanekut reguleerida praktilisi mehhanisme teabeotsingu hõlbustamiseks (artikkel 9), mis hõlmab metaandmeid, teabe andmist „masinloetavas vormingus” ja detsentraliseeritud loenditega ühendatud portaale.

3.5 Muutmise vajalikkus lähtuvalt avaliku teabe potentsiaalist

3.5.1 Riigiasutustes hoitavat dokumentatsiooni saab rakendada paljudes, muu hulgas teadmiste, sotsiaaltingimuste, teaduse, majanduse ja kultuuriga seotud valdkondades. Nendeks võivad näiteks olla geograafilised, meteoroloogilised, keskkonna-, majandus-, liiklus- ja transpordi-, turismi-, põllumajandusandmed, õigus- ja kohtupraktikaväljaanded, statistika, andmed sotsiaaltingimuste kohta jne (7). Järelikult aitab nende kasutamine kaasa majandus- ja siseturu arengule, ettevõtete tugevdamisele ja töökohtade loomisele.

3.5.2 Avaliku teabe suuremal määral kasutamine on kooskõlas liidu muude tegevuspõhimõtetega, näiteks konkurentsipoliitika, integreeritud merenduspoliitika, ühise transpordipoliitikaga, vajadusega soodustada avatud juurdepääsu teadusandmetele ning digiteerimise ja kultuuripärandi poliitikaga.

3.5.3 Taaskasutamise edendamine aitab ka suurendada valitsemissektori läbipaistvust, tõhusust ja aruandekohustust.

4. Konkreetsed märkused

4.1 Hinnakujundus (8)

4.1.1 Praegu kehtivate eeskirjade kõige enam vaidlusi tekitanud aspekt on hind, mida peavad huvitatud isikud teabe saamiseks maksma. Liiga kõrge tasu ja tasude läbipaistmatus on toonud kaasa kasutajate kaebused ning takistavad tõsiselt avaliku teabe taaskasutamise edendamist.

4.1.2 Ümberkorraldamise ettepanekus jäetakse kõrvale tasuta (nullmaksumusega) teenuse kohustus, mille pakkusid välja teatud sidusrühmad. Seevastu otsustatakse järgmise üheksa hinnakujunduse põhimõtte kasuks:

—	iga liikmesriik otsustab, kas ta võtab tasu või ei;

—	kui tasu otsustatakse võtta, peab see piirduma dokumentide paljundamisest või levitamisest tulenevate piirkuludega;

—

piirkulu põhimõtet võib mitte kohaldada, mistõttu võetakse artikli 6 uues lõikes 2 ette nähtud erandjuhtudel suuremat tasu eelkõige juhul, kui avaliku sektori asutused katavad olulise osa oma tegevuskuludest oma intellektuaalomandi õiguste kasutamisega. Selle erandi suhtes kehtivad ranged nõuded: ümberkorraldatud direktiivi kohaselt tuleb tasud kehtestada „kooskõlas objektiivsete, läbipaistvate ja kontrollitavate kriteeriumidega, tingimusel et see on üldsuse huvides ja selle kiidab heaks sõltumatu asutus”;

—	piirkuludest suurema tasu võivad kehtestada ka raamatukogud (sealhulgas ülikoolide raamatukogud), muuseumid ja arhiivid;

—	tasude direktiivi nõuetele vastavuse tõendamise kohustus lasub avaliku sektori asutusel, kes kasutajale teavet annab.

4.1.3 Seega on piirkulu kehtestatud üldpõhimõttena ja kulude hüvitamise põhimõte säilib teisejärgulisena praeguses artiklis 6, vaatamata sellele, et seda peetakse „avalike andmete taaskasutamisel põhinevate tegevuste edendamiseks ebapiisavaks” (3. Ettepaneku õiguslik külg. 3.2. Subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõte, viies lõik).

4.1.4 Komitee peab muudatust tervitatavaks, ehkki leiab, et artikli 6 hinnakujunduspõhimõtete muutmiseks tehtud ettepaneku redaktsioon on vaja selgemaks muuta, märkides sõnaselgelt, et kulude hüvitamise põhimõte on erandlik.

4.1.5 Komitee arvates võiks täieliku tasuta teabe põhimõtte kehtestada vähemalt teatud juhtudel teabe mittetulundusliku taaskasutamise suhtes.

4.2 Sõltumatu asutus

4.2.1 Uued eeskirjad näevad ette, et õiguskaitsevahendid teabe taaskasutamise taotluse rahuldamata jätmise korral peavad sisaldama „läbivaatamise võimalust sellise sõltumatu asutuse poolt, kellele on antud reguleerimisalased erivolitused seoses avaliku sektori teabe taaskasutamisega ning kelle otsused on asjaomasele avaliku sektori asutusele siduvad” (lisatud artikli 4 lõikesse 4).

4.2.2 Ettepanekus ei ole täpsustatud selle „sõltumatu asutuse” tunnuseid ja koosseisu – aspektid, mis on õigustatult jäetud iga liikmesriigi otsustada. Komitee on seisukohal, et ei ole tingimata vaja luua täiesti uut asutust, vaid selleks võib määrata juba olemasoleva asutuse, tingimusel et on tagatud asutuse erapooletus ja otsuste sõltumatus. Arvestades aga alates avaliku sektori teabe direktiivi jõustumisest – mõnel juhul on avalikule teabele juurdepääsu ja selle levitamise korda tõlgendatud kitsendavalt – saadud kogemusi, tuleks uude lõiku sõnade „avaliku sektori teabe taaskasutamisega” järele lisada: „…, eriti seoses artiklis 3 sätestatud üldpõhimõtte kohaldamisalaga, ning kelle otsused …”.

4.2.3 Igal juhul rõhutab komitee, et arvesse tuleb võtta Euroopa Liidu Kohtu seisukohta sõltumatuse mõiste kohta, mis ei välista mitte ainult kontrollile allutatud asutuste mõju, vaid ka igasugused ettekirjutused ja muu otsese või kaudse välise mõju, mis võib seada kahtluse alla sõltumatute asutuste oma kohustuse täitmise (9).

4.3 Intellektuaalomand ning töötajate majanduslikud või moraalsed õigused

4.3.1 Olenevalt intellektuaalomandit reguleerivatest riiklikest ja rahvusvahelistest õigusnormidest kaitstakse läbivaatamisettepanekus „avaliku sektori asutuste töötajate majanduslikke või moraalseid õigusi, mis võivad tuleneda riiklikest eeskirjadest” (artikli 1 lõikesse 5 lisatud lõik). Seda aspekti ei ole avaliku sektori teabe direktiivis ette nähtud ja selle lisamine vastab mõnes liikmesriigis esinevatele konkreetsetele olukordadele seoses omandiõigustega avaliku sektori valduses olevatele andmetele.

4.3.2 Arvestades intellektuaalomandiga seonduvate aspektide keerukust ning subsidiaarsuse ja minimaalse sekkumise põhimõtteid, on mõistlik jätta võimalike vaidluste lahendamine iga riigi õigus- ja kohtusüsteemi ülesandeks, nagu on õigesti välja pakutud tekstis, mille kohta käesolev arvamus on koostatud.

4.4 Isikuandmete kaitse

4.4.1 Avaliku sektori teabe direktiiv hõlmab isikuandmete töötlemist (artikli 1 lõige 4), märkides, et „direktiiv ei kahjusta ega mõjuta üksikisikute kaitset isikuandmete töötlemisel, nagu see on ette nähtud (liidu) ja siseriiklike õigusaktidega, ning eelkõige ei muuda see direktiivis 95/46/EÜ sätestatud kohustusi ja õigusi” (10).

4.4.2 See on õige säte, aga teema tähtsus ja pidev tehnoloogia uuenemine nõuab sellele suuremat rõhu asetamist, kuna see tekitab palju küsimusi, näiteks: andmete avalikustamise õiguspärasus, delikaatsete andmete erikaitse, edastamine kolmandatele riikidele ja sihipärasuse põhimõte. Komitee jagab üksikisikute kaitse töörühma seisukohta seoses isikuandmete töötlemisega, mille kohaselt peaks riigiasutuste suhtes kehtima nõue viia igal üksikjuhul eraldi läbi üksikasjalik hindamine, mis võimaldaks tasakaalustada õigust eraelu puutumatusele ja avaliku juurdepääsu õigust (11).

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) EÜT L 345, 31.12.2003, lk 90.

(2) „Vickery aruanne” sisaldab selle kohta põhjalikku analüüsi. Vt „Review of Recent Studies on PSI Re-Use and Related Market Developments” – Final Version – Graham Vickery, 2010, http://ec.europa.eu/information_society/policy/psi/docs/pdfs/report/final_version_study_psi.docx.

(3) Vastu võetud Sŏulis, 17.–18. juunil 2008.

(4) Komisjoni teatis „Avatud andmed. Innovatsiooni, majanduskasvu ja läbipaistva juhtimise mootor”, COM(2011) 882 final, Brüssel, 12.12.2011.

(5) Artikkel 1.3.

(6) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Avaliku sektori dokumentide äriotstarbel kasutamine”, ELT C 85, 8.4.2003, lk 25.

(7) Vickery aruandes on nimetatud 13 valdkonda, mis omakorda sisaldavad mitmesuguseid teemasid.

(8) Vt „Deloitte Pricing of PSI Study”, Luksemburg 2011, http://ec.europa.eu/information_society/policy/psi/docs/pdfs/minutes_psi_group_meetings/presentations/15th/03_01_study_economic_deloitte.pdf.

(9) 9. märtsi 2010. aasta kohtuotsus C–518/07.

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiiv 95/46/EÜ üksikisiku kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta. EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31.

(11) http://ec.europa.eu/justice/policies/privacy/docs/wpdocs/2003/wp83_en.pdf

29.6.2012

Euroopa Liidu Teataja

C 191/134

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis” ”

(KOM(2011) 743 (lõplik))

2012/C 191/23

Raportöör: Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS

Kaasraportöör: Brenda KING

18. novembril 2011 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 304 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis””

COM(2011) 743 final.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav välissuhete sektsioon võttis arvamuse vastu 4. aprillil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 480. istungjärgul 25. ja 26. aprillil 2012. aastal (25. aprilli istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 125, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 7.

1. Järeldused

1.1 Komitee jagab rände ja liikuvuse suhtes võetud üldist lähenemisviisi, mis seob ELi sisserände- ja varjupaigapoliitika tihedalt liidu välispoliitikaga.

1.2 Komitee soovib, et ELi välispoliitikas võetaks tõsiseks kohuseks anda uut hoogu rahvusvahelise rände ülemaailmsele juhtimisele ÜRO raames, tuginedes muu hulgas kehtivatele rahvusvahelistele õigusaktidele, inimõiguste ülddeklaratsioonile, ÜRO võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelisele konventsioonile (komitee tegi ELile ettepaneku (1) see ratifitseerida), kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning ILO konventsioonidele.

1.3 Komitee palub Euroopa Komisjonil koostada aruande ÜRO konventsiooni käsitleva ELi arutelu edenemise kohta. Komisjonil tuleb valmistada ette tingimused konventsiooni ratifitseerimiseks, komitee saaks panustada uue omaalgatusliku arvamuse koostamisega.

1.4 Komitee teeb ettepaneku, et EL täidaks ÜRO kõrgetasemelise dialoogi arendamises rahvusvahelise rände ja arengu alal väga aktiivset rolli.

1.5 ELi rände- ja liikuvusdialoogis kolmandate riikidega peab põhieesmärk olema võimaldada, et ränne toimuks seaduslikult ja nõuetekohaselt, tagada rahvusvaheline varjupaigaõigus, vähendada ebaseaduslikku sisserännet ja võidelda kuritegelike inimkaubanduse võrgustike vastu.

1.6 Liikuvuspartnerlused, mis on poliitilised ühisavaldused, tuleb muuta rahvusvahelisteks lepinguteks. Komitee leiab, et EL võib anda olulise lisaväärtuse läbirääkimiste pidamisse kolmandate riikidega.

1.7 Komitee rõhutab vajadust edendada dialoogi piirkondlike institutsioonidega ning lisada praegustesse lepingutesse ka liikuvuse ja rände teema.

1.8 Komitee leiab, et liikuvuspartnerlus peaks sisaldama üldise lähenemisviisi nelja tugisammast, milleks on seadusliku rände ja liikuvuse korraldamine ja hõlbustamine, ebaseadusliku rände ja inimkaubanduse ennetamine ja vähendamine, rahvusvahelise kaitse edendamine, varjupaigapoliitika välismõõtme tugevdamine ning rände ja liikuvuse arengueeliste maksimeerimine.

1.9 Kõige suurem väljakutse on seotud tööjõu rännet käsitlevate lepingutega, mille väljatöötamises peavad saama osaleda nii Euroopa riikide kui ka kolmandate riikide sotsiaalpartnerid. Komitee toetab mittesiduvaid põhimõtteid ja juhiseid ILO tööjõu rände lähenemisviisis (2) ning teeb ettepaneku võtta neid arvesse liikuvuspartnerluses.

1.10 Komitee teeb ettepaneku arvestada liikuvuspartnerluses ka soolise perspektiiviga, sest naissoost rändajad on kohati haavatavamas olukorras ja langevad sageli äärmusliku väärkohtlemise, diskrimineerimise ja ärakasutamise ohvriks. Samuti mängivad naissoost rändajad tähtsat osa päritoluriigi majandus- ja sotsiaalarengus (3).

1.11 Selleks, et ränne ei mõjutaks negatiivselt päritoluriikide majandus- ja sotsiaalarengut, peab Euroopa Liit pöörama erilist tähelepanu ajude äravoolu halbadele tagajärgedele ning rajama vastavad hüvitismehhanismid.

1.12 EL peab toetama rändekogukondi, mistõttu teeb komitee ettepaneku asutada rändekogukondade tugiteenistus.

1.13 Piirikontrollis ja ebaseadusliku sisserände ennetamisel tuleb austada inimõiguste kaitset. Frontexile tuleb tagada rohkem rahalisi vahendeid, samuti peaks asutuse tegevuse üle pidama järelevalvet Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet ning teostama demokraatlikku kontrolli Euroopa Parlament.

1.14 ELi poliitika peab olema avatud sisserändajate vastuvõtmisele, võttes aluseks praegusest majanduskriisist kaugemale ulatuva lähenemisviisi keskpikas perspektiivis ja arvestades demograafilist olukorda. Tööjõu sisserände menetlused peavad olema seaduslikud ja läbipaistvad ning lihtsustada tuleb ELi ja päritoluriikide sotsiaalpartnerite koostööd.

1.15 Komitee arvates peavad Euroopa Liidu ja liikmesriikide sisserändealased õigusaktid tagama töö- ja sotsiaalõiguste valdkonnas võrdse kohtlemise põhimõttest kinnipidamise. Korduvsisserände süsteeme ei tohi kasutada diskrimineerimiseks ja vähendada sellega võrdset kohtlemist.

1.16 Liikuvuspartnerluse puhul tuleb ette näha, et tagasisaatmismenetluste raames eelistatakse vabatahtlikku tagasipöördumist, millega kaasnevad vastavad tugisüsteemid (4). Kui erandjuhul käivitatakse sunniviisilise tagasisaatmise menetlus, tuleb austada täielikult tagasisaadetavate inimõigusi ning võtta arvesse Euroopa Nõukogu soovitusi (5).

1.17 Komitee soovitab ELil luua ühise varjupaigasüsteemi, mis tugineb olulisel määral ühtlustatud õigusnormidele. Samuti toetab ta ELi koostööd kolmandate riikidega selleks, et nad parandaksid varjupaigasüsteeme ja rahvusvaheliste õigusnormide täitmist. ELi ja kolmandate riikide kokkulepped peavad hõlmama menetlusi, mis tagavad soovijatele tegelikud õigused rahvusvahelisele kaitsele.

1.18 Kolmandad riigid, kellega sõlmitakse liikuvuspartnerlus, peavad olema ühinenud Genfi pagulasseisundi konventsiooniga, neil peavad olema loodud heal tasemel varjupaigastruktuurid ja nad peavad olema inimõiguste kaitse seisukohalt turvalised riigid. Samuti peavad nad olema ratifitseerinud ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni ja selle protokollid inimkaubanduse ja rändajate salaja üle piiri toimetamise kohta (6).

1.19 EL peab tõhustama integratsioonipoliitikat, samuti võitlust rassismi, ksenofoobia ning sisserändajate- ja rahvusvähemustevastase diskrimineerimise vastu. Komitee teeb ELi institutsioonidele ettepaneku võtta aktiivselt osa võitlusest ksenofoobia, rassismi ja diskrimineerimise vastu, eelkõige olukordades, kus sellist käitumist soodustavad liikmesriikide valitsused ja seadusandjad (7).

1.20 Koostöös Euroopa Komisjoniga jätkab komitee Euroopa integratsioonifoorumi tegevuse edendamist ning leiab, et lähiaastatel muutub integratsioon strateegiliseks väljakutseks, millega tegelemine on nii Euroopa, sisserändajate kui ka kõigi kodanike huvides.

2. Üldmärkused

2.1 Teatis on Euroopa Komisjoni uus algatus selleks, et rändepoliitikas oleks üldisem ja teiste ELi poliitikavaldkondadega, eelkõige välispoliitikaga, sidusam lähenemisviis.

2.2 Komitee pooldab seda lähenemisviisi, milles võetakse arvesse komitee viimastel aastatel väljatöötatud ettepanekuid. Selle teatisega on otseselt seotud mitu arvamust (8).

2.3 Komitee tegi ettepaneku, et EL peab välja töötama ühise varjupaiga- ja sisserändepoliitika ühtlustatud õigusaktide abil, mis võimaldavad seaduslikku sisserännet ühiste ja läbipaistvate menetluste kaudu, milles võetakse arvesse Euroopa ja päritoluriikide huve, samuti põhiõiguste austamist.

2.4 Alates 2006. aastast edendatakse rände puhul uut rahvusvahelist lähenemisviisi, eriti ÜRO kõrgetasemelise rahvusvahelise rände ja arengu teemalise dialoogi kaudu (9). Komitee on osalenud ülemaailmse rände- ja arengufoorumi valitsustevahelistel konverentsidel, kus osalevad ka mitmesugused kodanikuühiskonna organisatsioonid (10). Komitee teeb ettepaneku, et EL täidaks ÜRO kõrgetasemelise dialoogi arendamises väga aktiivset rolli.

2.5 On üllatav, et ELi liikmesriigid ei ole ikka veel ratifitseerinud võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni, mis võeti vastu 18. detsembri 1990. aasta resolutsiooniga nr 45/158 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peaassambleel ja mis jõustus alates 1. juulist 2003. Komitee tegi juba omaalgatuslikus arvamuses (11) ettepaneku, et EL ja tema liikmesriigid ratifitseeriksid selle konventsiooni. Komitee palub komisjonil koostada aruande arutelude edenemise ja liikmesriikide seisukoha kohta, et valmistada ette ratifitseerimise tingimused.

2.6 Komitee teeb komisjonile, parlamendile ja nõukogule ettepaneku edendada välispoliitikas rände alal rahvusvahelist õigusraamistikku, tuginedes kehtivatele õigusaktidele, eriti inimõiguste ülddeklaratsioonile, ÜRO võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelisele konventsioonile, kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelisele paktile ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelisele paktile. Sellesse rahvusvahelisse õigusraamistikku peab kuuluma ka:

—	konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

—	konventsioon rassilise diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta;

—	lapse õiguste konventsioon;

—	ILO konventsioonid võõrtöötajate kohta (C 97 ja C 143);

—	konventsioon C100 mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise kohta

—	konventsioon C189 koduabilise töö kohta;

—	ILO deklaratsioon aluspõhimõtete ja -õiguste kohta tööl;

—	ILO mitmepoolne raamistik tööjõu rände kohta;

—	Durbani deklaratsioon ja ÜRO 2001. aasta rassismivastase maailmakonverentsi tegevusprogramm.

2.7 Viimastel aastatel on arendatud Euroopa Liidu ühist sisserände- ja varjupaigapoliitikat, aga õigusaktid ja poliitilised vahendid on endiselt ebapiisavad. Liikmesriikidel on oma poliitikameetmed ja vahel on need ELi lähenemisviisi ja kokkulepetega vastuolulised. Komitee kutsub kõiki liikmesriike üles järgima ühist poliitikat, nagu on määratletud aluslepingus ja Stockholmi programmis.

2.8 Meil peab olema lähenemisviis keskpikas perspektiivis, sest vaatamata praegusele majanduskriisile ja kasvavale tööpuudusele on ELil vaja avatumat poliitikat uute võõrtöötajate vastuvõtmiseks, nagu märkis komitee oma ettevalmistavas arvamuses (12)„Seadusliku sisserände roll demograafiliste väljakutsete kontekstis”, mille koostamist taotles ELi eesistujariik Belgia. Teatises on Euroopa Komisjon samuti seisukohal, et demograafilist olukorda ja tööturgu arvestades on vaja uusi sisserändajaid vastu võtta.

2.9 Komitee on arvamusel, et EL ei saa minna sellele uuele etapile vastu piirangulise ja seosetu rändepoliitikaga, mida liikmesriigid on minevikus järginud. Euroopa sisserändepoliitikas tuleb üle saada vanadest piirangutest ja see tuleb kohandada praegustele vajadustele.

2.10 Euroopa Komisjoni teatises tehakse ettepanek võtta rände ja liikuvuse suhtes üldine lähenemisviis, mis oleks kohandatud laiemale ja sidusamale poliitikale, mida tuleb arendada koostöös riikidega, kust ränne pärineb, samuti transiidiriikidega.

2.11 Selle teatise keskne telg ja lisandväärtus on liikuvuspartnerlused Euroopa Liidu ja kolmandate riikide või riikide rühmade vahel mõnes piirkonnas, nagu Vahemere lõunapiirkond, Ida-Euroopa, AKV, Ladina-Ameerika riigid jne, kellega ELil on naabrus- ja partnerlussuhted.

2.12 Komitee esitas juba ühes teises arvamuses (13) ettepanekud, mida tuleb arvesse võtta liikuvuspartnerluse puhul, näiteks sellistes küsimustes nagu paindlikkus viisapoliitikas, avatumad õigusaktid riiki lubamiseks, kutsetunnistuste tunnustamine, ajude äravoolu vältimine ja sotsiaalkindlustusõigused.

2.13 Komitee toetab seda üldist lähenemisviisi, sest ta peab vajalikuks luua rände- ja liikuvuspoliitika sise- ja välismõõtme vahel tugevam side. Lisaks on üldise lähenemisviisi tegevusalaste prioriteetide hulgas liidu rände- ja varjupaigapoliitika ning arengukoostööpoliitika sidusus.

2.14 Ränne ja liikuvus on kaks erinevat mõistet. Kolmandate riikide kodanike liikuvus Euroopa Liidu välispiiride ületamisel ei eelda tööalast liikuvust. Enamik nende piiride ületajaist ületavad piiri külastajate, turistidena ja äriasjus, see tähendab lühiajaliseks liidus viibimiseks, mis ei eelda rändekavatsust. Majanduslikel põhjustel ränne eeldab pääsu tööturule.

2.15 Komitee nõustub vajadusega tõhustada üldises lähenemisviisis rände ja liikuvusega seotud viisadialoogi. ELi viisadialoog kolmandate riikidega, nagu ka ELi ühine viisapoliitika, puudutavad nii lühiajalist liidus viibimist kui ka rännet.

2.16 Siiani on olnud lihtsam saavutada kokkuleppeid lühiajaliste viisade suhtes, aga kokkuleppeid on raske saavutada rännet hõlmavate viisade suhtes (elamis- ja tööload), mis on endiselt liikmesriikide pädevuses. Hiljuti jõuti nõukogus ja parlamendis kokkuleppele ühtse loa direktiivi suhtes, mis tähendab riiki lubamise menetluste teatavat õigusalast ühtlustamist. Samuti kavandatakse õigusakte teatavat eri liiki rändajate kohta (ajutised ja lähetatud töötajad).

2.17 Kui säilib endine olukord, on raske üldise lähenemisviisiga edasi minna. Oht seisneb selles, et liikuvuspartnerlusega saab parandada ainult lühiajaliste viisade haldamist, aga need parandavad vähe tööjõu rände menetlusi.

2.18 Kolmandate riikidega juba sõlmitud kahepoolsed rändealased lepingud (mis hõlmavad töötajate riiki lubamist, ebaseadusliku sisserände ennetamist, tagasivõtmist jne) on liikmesriikide valitsuste ja päritoluriikide vahel sõlmitud lepingud. EL on käivitanud ka mõned katseprojektid. Komitee loodab, et üldist lähenemisviisi arendatakse edasi ELi ja kolmandate riikide kahepoolsete suhete raames.

2.19 Komitee arvates on piirkondlik mõõde väga oluline, mistõttu tehakse ettepanek lülitada rände ja liikuvuse suhtes võetud üldisesse lähenemisviisi ka säte olemasolevate piirkondlike institutsioonide ja ennekõike selliste kohta, kellega on EL sõlminud partnerlus- ja koostöölepingud. Osa Lõuna-Ameerika, Aasia ja Aafrika piirkondlikke institutsioone on alustanud liikumisvabadust, sisserännet ja liikuvust käsitlevate omavaheliste siselepingute ettevalmistamist, mis võivad lihtsustada ka rände haldamist Euroopas.

2.20 Komitee toetab komisjoni geograafilistes prioriteetides ja pooldab, et piirkondlikud dialoogid põhineksid ELi naabruspoliitikal, eelkõige partnerlusel Vahemere lõunapiirkonnaga ja idapartnerlusel. Samuti peab esmatähtis olema ELi partnerlus Aafrikaga ja Praha protsessi 19 riigiga. Prioriteetne on ka suhe Rabati protsessi 27 riigiga, samuti Somaali poolsaarega.

2.21 Komitee teeb ettepaneku tugevdada dialoogi AKV riikidega rände- ja liikuvusküsimustes ning käivitada dialoog ka Kesk- ja Lõuna-Ameerika riikidega.

Kahepoolset dialoogi kandidaatriikide Türgi ja Balkani riikidega tuleb tõhustada. Samuti tuleb edendada dialoogi Venemaa, India ja Hiinaga.

Dialoogil Ameerika Ühendriikide, Kanada ja Austraaliaga on oma erijooned.

2.22 Komisjoni ettepanekus on esitatud üldise lähenemisviisi neli tugisammast:

—	seadusliku rände ja liikuvuse korraldamine ja hõlbustamine;

—	ebaseadusliku rände ja inimkaubitsemise ennetamine ja vähendamine;

—	rahvusvahelise kaitse edendamine ning varjupaigapoliitika välismõõtme tugevdamine;

—	rände ja liikuvuse arengueeliste maksimeerimine.

2.23 Komitee jagab seisukohta, et need on tugisambad, millele tuleb rajada üldine lähenemisviis, mis oleks sidus teiste poliitikavaldkondadega: inimõiguste kaitse, varjupaigapoliitika, arengukoostöö, inimkaubitsemise vastane võitlus jne.

3. Seadusliku rände ja liikuvuse korraldamine ja hõlbustamine

3.1 Kolmandate riikidega sõlmitava liikuvuspartnerluse põhieesmärk peab olema võimaldada, et ränne toimuks seaduslikult ja nõuetekohaselt. ELi-poolne sisserände pakkumine peab olema usutav ja korraldustoimingud peavad olema läbipaistvad, nii et päritoluriikides kujuneks arvamus, et seaduslik ränne on võimalik ja et ebaseaduslikest kanalitest tuleks loobuda.

3.2 Praegu on kolmandate riikidega peetavas dialoogis palju piiranguid, sest pädevus lubada uusi sissrändajaid riiki siseneda kuulub liikmesriikidele. Komitee teeb ettepaneku, et liikmesriigid ja nõukogu annaksid Euroopa Komisjonile nendes küsimustes suuremad volitused, võttes arvesse ELi olulist lisandväärtust.

3.3 Kolmandate riikide töötajate liitu lubamine on praegu väga piiratud liikmesriikide õigusaktidega. Euroopa õigusnormide väljatöötamisel esineb palju poliitilisi raskusi, vastuvõetud direktiivid tuleb riikide õigusaktidesse üle võtta ja muud direktiivid on alles nõukogu ja parlamendi vaheliste läbirääkimiste protsessis arutelu all.

3.4 Komitee järeldas ühes arvamuses, (14) et arvestades teatud riikidevahelisi erinevusi, peavad ELi käsutuses olema avatud õigusaktid, mis võimaldavad tööjõu sisserännet seaduslike ja selgete kanalite kaudu nii kõrget kui ka madalamat kvalifikatsiooni nõudva töö puhul. Paljud sisserändajad saavad pikaajalise tööloa ja osa saavad ajutise tööloa. Liikuvuspartnerlustes tuleb seda olukorda arvesse võtta.

3.5 Tuleb käivitada sisserändajate tugisüsteemid, mille raames jälgitakse sisserändajaid alates nende päritoluriigist väljumisest kuni sihtriigis tööle asumiseni ja ühiskonda integreerumiseni. Tugisüsteemi käivitaksid nii ametiasutused kui ka ametiühingud, tööandjate organisatsioonid, rändekogukondade ja teised kodanikuühiskonna organisatsioonid ning need süsteemid hõlmaksid teavitamist ja nõustamist kogu rändeprotsessi vältel, sh töö- ja sotsiaaltingimuste, seaduste ja kommete kohta, samuti keeleõpet.

3.6 Komitee kordab oma varasemates arvamustes tehtud ettepanekut parandada võõrtöötajate kvalifikatsioonide tunnustamise, diplomite ja oskuste valideerimise süsteeme, mida tuleks võtta arvesse ka liikuvuspartnerlustes.

3.7 Nagu komitee on soovitanud varasemates arvamustes, tuleb tõhusalt tagada sisserändajate sotsiaalkindlustusega seotud õiguste ülekantavus ELis ja päritoluriikides, mistõttu tuleb liikuvuspartnerlustesse kaasata sotsiaalkindlustusküsimused. Kuigi sisserändealased ELi õigusaktid piiravad sotsiaalkindlustusõigusi, võimaldavad asjaomased lepingud lahendada arvukaid probleeme. See on veel üks põhjus, miks tuleks muuta liikuvuspartnerlused õiguslikult siduvaks.

3.8 Komitee tahab rõhutada integratsioonipoliitika tähtsust. Komitee soovib anda integratsioonile tugeva tõuke ja tähtsustada kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli. Euroopa integratsioonifoorum, mis toimub komitee ruumides kord poole aasta jooksul, on ELi institutsioonide jaoks väga oluline töövahend. Väga oluline rahaline vahend on integratsioonifond, mida tuleks laiendada.

3.9 Integratsioonipoliitika käsitleb nii sisserändajaid kui ka vastuvõtvaid ühiskondi, edendab õiguste ja kohustuste võrdsust, kultuuride-, rahvuste- ja religioonidevahelist dialoogi ning on seotud põhiõiguste kaitsega ning rassismi, ksenofoobia ja diskrimineerimise vastu võitlemisega. Komitee tahab rõhutada, et Euroopa sisserändealased õigusaktid peavad tagama võõrtöötajate võrdse kohtlemise töökohas ja ühiskonnas (15).

3.10 Oma arvamustes on komitee teinud ettepaneku lisada ELi õigusaktidesse ka sätted võõrtöötajate töö- ja sotsiaalõiguste kohta, et tagada neile inimväärsed töötingimused ja hoida ära nende tööalast ärakasutamist.

3.11 Eriti keeruline on dokumentideta sisserändajate olukord. Tööalastest õigusaktidest kinnipidamise üle peab järelevalvet pidama tööinspektsioon koostöös sotsiaalpartneritega. Komitee juhib tähelepanu Viinis asuva Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruandele ELi ebaseaduslike võõrtöötajate olukorra kohta (16).

3.12 Komitee tegi ettepaneku muuta perekonna taasühinemise direktiivi, mis on ebapiisav. Komisjon on avaldanud sel teemal rohelise raamatu ning komitee koostab selle kohta praegu oma arvamust (17).

3.13 Viimastel aastatel on aset leidnud mitmed sündmused ning tehtud on mitmeid poliitilisi avaldusi ja otsuseid, mis tekitavad komitees tõsist muret, sest taas on levimas eurooplaste vana ja tuntud haigus: ksenofoobia ja teisi välistav natsionalism. Rahvusvähemused ja sisserändajad peavad taluma alandamist, solvamist ning agressiivset ja diskrimineerivat poliitikat.

3.14 Varem õhutasid ksenofoobiat ja populismi poliitilised äärmuslaste rühmad, kes olid vähemuses. Praegu seevastu kuulub selline poliitika mõne Euroopa riigi valitsuse tegevuskavva ja programmidesse, kuna valitsused kasutavad sisserännanute ja vähemuste vastast poliitikat valimisvõitluse vahendina. Komitee teeb ELi institutsioonidele ettepaneku, et nad väldiksid Euroopa tegevuskava rikkumist ksenofoobia ja populismiga.

4. Ebaseadusliku rände ja inimkaubitsemise ennetamine ja vähendamine

4.1 Komitee ühineb komisjoni seisukohaga, et ebaseadusliku sisserände ennetamine on väga tähtis.

4.2 Vaja on võidelda registreerimata töötamise vastu ja rakendada tõhusalt riikide õigusaktide kaudu sanktsioonide direktiivi tööandjatele, kes kasutavad ära ebaseaduslikult sisserännanuid (18). Ebaseaduslikku olukorda langenud sisserändajaid on väga kerge tööalaselt ära kasutada, mistõttu tuleb neid käsitleda ohvritena. Ebaseadusliku töö ja tööjõu ärakasutamise vähendamise nimel peavad pingutama sotsiaalpartnerid ühiselt ning koostöös tööinspektsiooniga.

4.3 Komitee on avaldanud arvamust, (19) et EL vajab usaldusväärset ja tõhusat välispiiride poliitikat, mis oleks legitiimne ja alluks tugevale demokraatlikule kontrollile ja sõltumatule hindamisele. Liikmesriigid peaksid tugevdama Frontexi tegevuspädevust ja autonoomiat nii meetmete kui ka ressursside (tehnilise varustuse) osas.

4.4 Ameti koordineeritud ühisoperatsioonid ja nende mõju piirieeskirjades sätestatud põhiõigustele ja haldustagatistele peavad siiski alluma demokraatlikule kontrollile, mida teostavad Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet. Sellele peab lisanduma pidev hindamine, milles käsitletakse eelkõige Frontexi tegevust ja kokkuleppeid kolmandate riikidega, ühisoperatsioonide tõhusust ning Frontexi riskianalüüside kvaliteeti.

4.5 Komitee peab esmatähtsaks, et Frontex täidaks oma kohustusi seoses varjupaigataotlejate juurdepääsuga rahvusvahelisele kaitsele ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõttega.

4.6 Komisjon märgib oma teatises, et „tõhusalt toimivate piirikontrollide, ebaseadusliku rände taseme vähendamise ja tõhusa tagasipöördumispoliitikata ei ole ELil võimalik seaduslikuks rändeks ja liikuvuseks täiendavaid võimalusi pakkuda” (20). Komitee märgib siiski, et tegemist on omavahel tihedalt läbipõimunud olukordadega.

4.7 Komitee on avaldanud juba mitmes arvamuses seisukohta, (21) et seadusliku ja ebaseadusliku sisserände vahel on selge seos, sest kui puuduvad sobivad, läbipaistvad ja paindlikud seadusliku sisserände kanalid, suureneb ebaseaduslik sisseränne.

4.8 Kuigi suurem osa inimesi, kes viibivad Euroopas ebaseaduslikult, sisenesid liitu seaduslikult, on teisi, kes on kuritegelike võrgustike ohvrid. EL peab liikuvuspartnerlustes tähelepanu pöörama võitlusele kuritegelike inimkaubitsemise ja ebaseadusliku inimeste vahendamise võrgustike vastu. Ohvritele peab kaitse olema tagatud.

4.9 Dialoogides tuleb kasutada ka tagasisaatmis- ja tagasivõtmismenetlusi, mis peavad alati põhinema inimõiguste austamisel. Komitee soovib, et põhiõiguste amet töötaks välja eetilise käitumise juhise sunniviisilise tagasisaatmise juhtudeks, lähtudes Euroopa Nõukogu ministrite komitee koostatud kahekümnest juhtpõhimõttest, (22) mida tuleks täita sunniviisilise tagasisaatmise korral.

4.10 Ebaseaduslikult riigis viibivate sisserändajate vahistamise ja kinnipidamise suhtes jagab komitee komisjoni käsitlusviisi, et „rakendada tuleks meetmeid rändajatele inimväärsete elutingimuste tagamiseks vastuvõtukeskustes ning nende omavolilise või määramatu ajaga kinnipidamise vältimiseks” (23). Komitee on seisukohal, et ilma vajalike haldusdokumentideta ei ole inimesed õiguserikkujad, ja taunib, et mõned riigid oma meetmetes kuritarvitavad tagasisaatmise direktiivi, mida tuleb komitee arvates põhiõiguste piisava kaitse tagamiseks muuta.

4.11 Komiteele on eriti vastuvõetamatu, et alaealisi võib paigutada samasse kinnipidamiskohta, kus on täiskasvanud, sest alaealised peavad elama avatud sotsiaalses keskkonnas ja võimaluse korral alati koos oma perega.

4.12 Inimkaubitsemise vastu tuleb võidelda esmajärjekorras ja see võitlus peab kuuluma kõikide dialoogide aruteludesse. Tuleb nõuda, et need riigid peavad enne ELiga liikuvuspartnerluse loomist ratifitseerima ja rakendama oma õigusaktide kaudu ÜRO rahvusvahelise organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise konventsiooni ja selle protokollid inimkaubanduse ja rändajate salaja üle piiri toimetamise kohta.

4.13 Komitee nõuab, et ametiasutused tugevdaksid võitlust kuritegelike organisatsioonide vastu, kes lõikavad inimkaubitsemise ja ebaseadusliku sisserändajate vahendamise pealt kasu. Nende võrgustike kätte sattunud inimesi tuleb käsitada ohvritena, keda tuleb kaitsta.

5. Rahvusvahelise kaitse edendamine ning varjupaigapoliitika välismõõtme tugevdamine

5.1 Paljudel juhtudel ei õnnestu varjupaigataotlejatel esitada oma taotlust Euroopa territooriumil, sest ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks kehtestatud kontroll ei võimalda neil Euroopasse siseneda. Ebaseadusliku sisserände vastu võitlemiseks vastu võetud meetmete ja varjupaigaõiguse vahel valitseb karjuv vastuolu.

5.2 Tuleb tagada piirilt tagasisaatmise lubamatuse põhimõte ja see, et kõik rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed saaksid esitada oma taotluse ELis ning et riikide pädevad asutused neid taotlusi menetleksid.

5.3 Komitee toetab komisjoni tööd varjupaigaõigust käsitlevate Euroopa õigusaktide parandamiseks, (24) mis peavad muutuma palju ühtsemaks, tagama kõigile varjupaigataotlejatele ühtse staatuse ning hõlmama läbipaistvaid ja tõhusaid menetlusi. ELi territooriumil asuvatel isikutel, kes on kaitse all või esitanud varjupaigataotluse, peab olema juurdepääs tööturule ja võrdsele kohtlemisele.

5.4 Komitee toetab ka koostööd kolmandate riikidega selleks, et nad tugevdaksid varjupaigasüsteeme ja rahvusvaheliste õigusnormide täitmist.

5.5 Teiselt poolt peavad kolmandad riigid, kellega luuakse liikuvuspartnerlus, olema ühinenud Genfi pagulasseisundi konventsiooniga, neil peavad olema loodud varjupaigastruktuurid ja nad peavad olema inimõiguste kaitse seisukohalt turvalised riigid. EL peab tegema nendega koostööd, et oma varjupaigasüsteeme parandada.

5.6 Komitee toetab piirkondlike kaitseprogrammide väljaarendamist ja on seisukohal, et kolmandate riikide varjupaigastruktuuride parandamine ei tohi takistada varjupaigataotlejatel, kellel on vaja esitada oma taotlus Euroopa riigis, seda teha.

5.7 Liikuvuspartnerlus ei või eeldada, et partnerriigid kannavad oma territooriumit läbivate inimeste varjupaigamenetluste kõik kulud. EL peab selles vallas tegema koostööd varjupaigafondidega.

5.8 EL peab endiselt jääma vastuvõtu- ja varjupaigakohaks ning tugevdama liikmesriikidevahelist solidaarsust ning laiendama ümberasustamisprogramme.

6. Rände ja liikuvuse arengueeliste maksimeerimine

6.1 EL peab tegema koostööd rändajate päritoluriikidega, et viimased suudaksid pakkuda kõigile inimväärset tööd, mis muudaks lihtsamaks vabatahtliku rände – praegu nimelt ei ole ränne enamiku inimeste jaoks vaba valik. Komitee toetab ILO tööd inimväärse töö propageerimisel.

6.2 Komitee väljendab heaolu selle üle, et komisjon on kehtestanud selge seose kõrge kvalifikatsiooniga erialatöötajate riiki lubamise poliitika ja arengukoostööpoliitika vahel, millega tahetakse muu hulgas ära hoida ajude äravoolu ja inimkapitali kaotamist päritoluriikides.

6.3 Komitee soovib siiski suuremat kohustuste võtmist. Komisjon tõstab esile vajadust teha pingutusi ajude väljavoolu leevendamiseks, kuid seoses töötajate vastuvõtu poliitikaga märgib „vajadust teha eriti suuri jõupingutusi, et meelitada üleilmses konkurentsis andekate töötajate nimel ligi kõrge kvalifikatsiooniga sisserändajaid”. Need kaks eesmärki on sageli vastuolulised. Ent teatises ei ole kindlaks määratud andekate liitu meelitamise piire selleks, et täita ajude äravoolu leevendamise eesmärki. Seda dilemmat on ainult nimetatud seoses tervishoiutöötajatega: toetatakse WHO tegevusjuhist ja panustatakse tervishoiutöötajate korduvrändele.

6.4 Ajude äravool ei toimu aga ainult tervishoiuvaldkonnas, seega on vaja ulatuslikumat heade tavade tegevusjuhist, mis piiraks kõrge kvalifikatsiooniga töötajate ärameelitamist mõnest riigist ja teatud kutsealadelt. Komitee teeb ettepaneku kehtestada liikuvuspartnerluse raames ajude äravoolu suhtes piirang, et rändeprotsessid oleksid kasulikud mõlema poole jaoks.

6.5 EL peab looma hüvitissüsteemid riikide jaoks, kes kaotavad Euroopasse suunduva rände tõttu inimkapitali. See hüvitis peab hõlmama muude meetmete hulgas toetust nende riikide haridussüsteemidele ning selliste tööturuorganite loomist, mille ülesanne on luua töökohti ja parandada töötingimusi.

6.6 Komitee tegi ettepaneku muuta direktiiv, mis käsitleb pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatust, paindlikumaks, et võimaldada paljude erialatöötajate korduvrännet ELi ja päritoluriikide vahel, ilma et nad kaotaksid oma püsielaniku staatuse, ning säilitada ja parandada sidemeid, mis võivad olla arengu jaoks väga kasulikud.

6.7 Praegused korduvrände mehhanismid toovad kaasa inimkapitali väljavoolu päritoluriigist, sest enamik rändeprotsesse toimub ilma igasuguse korraldamiseta. Komitee arvates on võimalik inimkapitali täiustada hästi struktureeritud menetluste näol, mis hõlmavad kombineeritud viisil koolitust, kõrgharidust, sotsiaal- ja tööõigusi.

6.8 Komitee jagab ILO muret seoses ohuga, et sisserännet kasutatakse eesmärgiga piirata töö- ja sotsiaalõigusi ning takistada püsielaniku staatuse tekkimist. Just sellepärast teeb komitee ettepaneku tagada ajutiste võõrtöötajate võrdne tasustamine ja võrdsed töötingimused.

6.9 Komitee on juba oma varasemates arvamustes märkinud sisserändajate kogukondade organisatsioonide tähtsust ja nende rolli arengus (25). EL peab toetama selliste kogukondade tegevust.

6.10 Samuti tuleb jätkata algatusi kodustele raha saatmisel rahaülekande kulude vähendamiseks ja nende rahasummade kasutamist arengu heaks. Komitee toetab iga-aastase ülekandefoorumi ja ühise veebiportaali loomist.

6.11 Komitee teeb ettepaneku luua rändekogukondade organisatsioonide tugiteenistus, mis hõlbustaks kõikide teatud riigis või piirkonnas arengu heaks tegutsevate organisatsioonide koordineerimist, samuti nende koordineerimist rahvusvaheliste arengukoostöö organisatsioonidega. See teenistus peaks suunama vahendeid käivitatavatele projektidele. EL peab rändekogukondade organisatsioone toetama ja hõlbustama esindusplatvormide loomist.

7. Rahastamine ja hindamine

7.1 Tulevane rahastamisvahendite programmitöö peab võimaldama kasutada üldist lähenemisviisi. Komitee koostab praegu komisjoni palvel vastavat arvamust.

7.2 Komitee teeb ettepaneku viia läbi sõltumatu uuring olemasolevate liikuvuspartnerluste tõhususe ja mõju kohta. Komitee toetab komisjoni algatust tagada, et liikuvuspartnerlust täiendaksid tõhusad hindamismehhanismid.

7.3 Seni sõlmitud kahepoolsed lepingud näitavad, et liikumispartnerlust kasutatakse lühiajaliste viisade ja tagasivõtulepingute lihtsustamiseks, samas kui üldise lähenemisviisi ülejäänud aspektid jäävad tagaplaanile. Liikumispartnerluse hindamisel tuleb arvestada üldise lähenemisviisi kõiki nelja tugisammast.

7.4 Teiselt poolt ei ole liikuvuspartnerlused, mis on poliitilised ühisavaldused, osalevatele riikidele õiguslikult siduvad, mistõttu teeb komitee ettepaneku muuta need rahvusvahelisteks lepinguteks.

Brüssel, 25. aprill 2012

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Staffan NILSSON

(1) Komitee 30. juuni 2004. aasta omaalgatuslik arvamus „Võõrtöötajate õiguste kaitse rahvusvaheline konventsioon” kohta (raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos), ELT C 302, 7.12.2004.

(2) ILO mitmepoolne raamistik tööjõu rände kohta, 2007.

(3) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee ettevalmistav arvamus „Tervishoid ja ränne”, ELT C 256/22, 27.10.2007.

(4) Koostöös Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooniga (IOM).

(5) Kakskümmend suunist sunniviisilise tagasisaatmise kohta, CM(2005)40.

(6) Palermo 2000. aasta protokoll.

(7) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ning ELi põhiõiguste harta alusel.

(8) ELT C 248, 25.8.2011, lk 135–137, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. juuni 2011. aasta arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – Rändeteatis” COM(2011) 248 final. Pearaportöör: Luis Miguel Pariza Castańos.

ELT C 120, 16.5.2008, lk 82–88, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 12. detsembri 2007. aasta arvamus teemal „Ränne ja areng: võimalused ja väljakutsed” (omaalgatuslik arvamus). Raportöör: Sukhdev Sharma.

ELT C 48, 15.2.2011, lk 6–13, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 15. septembri 2010. aasta arvamus teemal „Seadusliku sisserände roll demograafiliste väljakutsete kontekstis” (ettevalmistav arvamus). Raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos.

ELT C 44, 16.2.2008, lk 91–102, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 25. oktoobri 2007. aasta arvamus teemal „Euroopa Liidu sisserändepoliitika ja arengukoostöö päritoluriikidega” (omaalgatuslik arvamus). Raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos.

ELT C 128, 18.5.2010, lk 29–35, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 4. novembri 2009. aasta arvamus teemal „Põhiõiguste austamine ELi sisserändepoliitikas ja sellealastes õigusaktides” (omaalgatuslik arvamus). Raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos.

(9) 14. ja 15. september 2006.

(10) Brüsseli, Manila ja Ateena konverentsid.

(11) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 30. juuni 2004. aasta omaalgatuslik arvamus „Võõrtöötajate õiguste kaitse rahvusvaheline konventsioon” kohta (raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos), ELT C 302, 7.12.2004.

(12) ELT C 48, 15.2.2011, lk 6–13.

(13) ELT C 120, 16.5.2008, lk 82–88.

(14) ELT C 48, 15.2.2011, lk 6–13.

(15) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, mis käsitleb kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aastat”, ELT C 185/09, 8.8.2006.

(16) Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruanne „Koduabilistena töötavad ebaseaduslikud sisserändajad: põhiõigustega seotud väljakutsed Euroopa Liidu ja liikmesriikide jaoks” (juuli 2011), www.fra.europa.eu.

(17) Roheline raamat Euroopa Liidus elavate kolmandate riikide kodanike suhtes perekonna taasühinemise õiguse kohaldamise kohta (direktiiv 2003/86/EÜ) ja komitee arvamus Roheline raamat Euroopa Liidus elavate kolmandate riikide kodanike suhtes perekonna taasühinemise õiguse kohaldamise kohta (direktiiv 2003/86/EÜ) – ELTs veel avaldamata.

(18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/52/EÜ, 18. juuni 2009, millega sätestatakse ebaseaduslikult riigis viibivate kolmandate riikide kodanike tööandjatele kohaldatavate karistuste ja meetmete miinimumnõuded, ELT L 168/24, 30.6.2009.

(19) ELT C 248, 25.8.2011, lk 135–137.

(20) Teatise COM(2011) 743 final lehekülg 5 eestikeelses versioonis.

(21) ELT C 157, 28.6.2005, lk 86–91.

(22) „Kakskümmend suunist sunniviisilise tagasisaatmise kohta”, COM(2005)40.

(23) Teatis COM(2011) 743 final, lk 16.

(24) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Roheline raamat Euroopa ühise varjupaigasüsteemi tuleviku kohta”, ELT C 204/17, 9.8.2008.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Euroopa ühise varjupaigasüsteemi lisaväärtus nii varjupaigataotlejate kui ka ELi liikmesriikide jaoks”, ELT C 44, 11.2.2011.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu nõuded (uuesti sõnastatud)”, ELT C 24, 28.1.2012.

(25) ELT C 120, 16.5.2008, lk 82–88 ja ELT C 44, 16.2.2008, lk 91–102.

		ISSN 1977-0898 doi:10.3000/19770898.C_2012.191.est
Euroopa Liidu Teataja		C 191

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	55. köide 29. juuni 2012

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	ARVAMUSED
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
	Täiskogu 480. istungjärk 25. ja 26. aprillil 2012
2012/C 191/01	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Seitsmes keskkonnaalane tegevusprogramm, järg kuuendale keskkonnaalasele tegevusprogrammile (ettevalmistav arvamus)	1

2012/C 191/02	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Säästva tootmise ja tarbimise edendamine ELis (ettevalmistav arvamus)	6

2012/C 191/03	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Energiaalane kasvatus (ettevalmistav arvamus)	11

2012/C 191/04	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (CCMI) arvamus Raamatukirjastussektori areng (omaalgatuslik arvamus)	18

2012/C 191/05	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ühistud ja ümberkorraldused (omaalgatuslik arvamus)	24

	III Ettevalmistavad aktid
	EUROOPA MAJANDUS- JA SOTSIAALKOMITEE
	Täiskogu 480. istungjärk 25. ja 26. aprillil 2012
2012/C 191/06	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühissätted ühisesse strateegilisse raamistikku kuuluvate fondide – Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi, Ühtekuuluvusfondi, Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi ning Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi – kohta, nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ) nr 1083/2006(KOM(2011) 615 (lõplik))	30

2012/C 191/07	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb Ühtekuuluvusfondi ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1084/2006(KOM(2011) 612 (lõplik))	38

2012/C 191/08	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse erisätteid Euroopa Regionaalarengu Fondi ja majanduskasvu ja tööhõivesse investeerimise eesmärgi kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1080/2006(KOM(2011) 614 (lõplik))	44

2012/C 191/09	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus erisätete kohta, milles käsitletakse Euroopa Regionaalarengu Fondist toetuse andmist seoses eesmärgiga Euroopa territoriaalne koostöö (KOM(2011) 611 (lõplik))	49

2012/C 191/10	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta, et selgitada, lihtsustada ja parandada nende rühmituste asutamist ja kasutamist(KOM(2011) 610 (lõplik))	53

2012/C 191/11	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa pangakonto arestimise määrus, et hõlbustada võlgade piiriülest sissenõudmist tsiviil- ja kaubandusasjades(KOM(2011) 445 (lõplik))	57

2012/C 191/12	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit(KOM(2011) 778 (lõplik)) ja Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa avaliku huvi üksuste kohustusliku auditiga seonduvate erinõuete kohta(KOM(2011) 779 (lõplik))	61

2012/C 191/13	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa riskikapitalifondide kohta(KOM(2011) 860 (lõplik))	72

2012/C 191/14	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus mootorsõidukite mürataseme kohta(KOM(2011) 856 (lõplik))	76

2012/C 191/15	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv finantsinstrumentide turgude kohta, millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/39/EÜ (uuesti sõnastatud)(KOM(2011) 656 (lõplik))	80

2012/C 191/16	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste hankeid(KOM(2011) 895 (lõplik)),Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv riigihangete kohta(KOM(2011) 896 (lõplik)) ja Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv kontsessioonilepingute sõlmimise kohta(KOM(2011) 897 (lõplik))	84

2012/C 191/17	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele – ELi kriminaalpoliitika suunas: kriminaalõigus Euroopa Liidu poliitika rakendamise teenistuses(KOM(2011) 573 (lõplik))	97

2012/C 191/18	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta ning määrust siseturu infosüsteemi kaudu tehtava halduskoostöö kohta(KOM(2011) 883 (lõplik))	103

2012/C 191/19	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ajavahemikuks 2014–2020 õiguste ja kodakondsuse programm(KOM(2011) 758 (lõplik))	108

2012/C 191/20	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus keskkonna ja kliimameetmete programmi (LIFE) kehtestamise kohta(KOM(2011) 874 (lõplik))	111

2012/C 191/21	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames toetuskavade alusel põllumajandustootjatele makstavate otsetoetuste eeskirjad(KOM(2011) 625 (lõplik)),Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus (ÜTK määrus)(KOM(2011) 626 (lõplik)),Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta(KOM(2011) 627 (lõplik)),Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus ühise põllumajanduspoliitika rahastamise, haldamise ja järelevalve kohta(KOM(2011) 628 (lõplik)),Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 73/2009 seoses põllumajandustootjatele 2013. aastal makstavate otsetoetuste kohaldamisega(KOM(2011) 630 (lõplik)) ja Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse nõukogu määrust (EÜ) nr 1234/2007 seoses ühtse otsemaksete kava ja viinamarjakasvatajate toetamisega(KOM(2011) 631 (lõplik))	116

2012/C 191/22	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/98/EÜ avaliku sektori valduses oleva teabe taaskasutamise kohta(KOM(2011) 877 (lõplik))	129

2012/C 191/23	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Rände ja liikuvuse suhtes võetud üldine lähenemisviis (KOM(2011) 743 (lõplik))	134

2012/C 191/24	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse kontoriseadmete energiatõhususmärgistuse programmi ja millega muudetakse määrust (EÜ) nr 106/2008 ühenduse kontoriseadmete energiatõhususmärgistuse programmi kohta(COM(2012) 109 (final))	142