2.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 351/1

A.

arvestades, et pärast Euroopa Liidu laienemist 2004. aastal on Läänemerest saanud liidu sisemeri, mis on samal ajal nii riike ühendav tegur kui ka konkreetne ülesanne, ning et selle piirkonna riigid on suurel määral üksteisest sõltuvad ning nende ees on samalaadsed probleemid;

B.

arvestades, et Läänemere piirkonna strateegia on katseprojekt tulevaste makropiirkondadega seotud strateegiate jaoks, ning et selle strateegia edukuse korral võib seda kasutada mudelina tulevaste strateegiate rakendamiseks;

C.

arvestades, et mõte luua funktsionaalsed piirkonnad, millel on ühised arengueesmärgid või -probleemid, võib aidata suurendada Euroopa Liidu regionaalpoliitika tulemuslikkust;

D.

arvestades, et regionaalpoliitika tõhususe suurendamiseks, eelkõige pidades silmas selle 2013. aasta järgset reformi, tuleb toetada ja edendada ühtse lähenemisviisi põhimõtet ning arendada makropiirkondadega seotud strateegiaid, mida saab kohaldada kogu Euroopa Liidus, aga arvestades, et nende rakendamine ei tohi tuua kaasa ühtekuuluvuspoliitika taasnatsionaliseerimist;

E.

arvestades, et Läänemeri on Euroopa Liidu kõige reostatum meri ning selle keskkonnaseisund ei tohiks halveneda ulatuslike infrastruktuuriprojektide elluviimise pärast Läänemeres ja selle ümbruses (kaasa arvatud ELi mittekuuluvates riikides),

1.

väljendab heameelt selle üle, et komisjon on vastu võtnud Läänemere strateegia ja nõukogu toetab seda, mida Euroopa Parlament on alates 2006. aastast soovinud;

2.

avaldab eelkõige heameelt asjaolu üle, et see strateegia on sidusrühmade ulatusliku konsulteerimise tulemus liikmesriikides, mitte ainult riigi-, piirkondlike ja kohalike asutuste tasandil, aga ka akadeemilistes ja ettevõtlusringkondades ning vabaühenduste seas; on veendunud, et konsultatsiooniprotsess ja partnerite kaasamine kohe alguses selle strateegiaga seotud töö raames on tähtis tegur selle edu tagamisel; tunneb sellega seoses heameelt sellise kodanikuühiskonna foorumi nagu Läänemere tegevuskava tippkohtumine loomise üle Läänemere piirkonnas ning nõuab sellega sarnaseid algatusi, et tuua kokku tulevaste makropiirkondade avaliku ja erasektori osalejad, et võimaldada neil osaleda makropiirkondlike strateegiate väljatöötamises;

3.

soovitab selles kontekstis suurendada kohaliku kogukonna kaasatust, luues laiaulatuslikumad ja täpsemad suhtlus- ja konsultatsioonivahendid, sealhulgas kohalikus meedias (kohalikud TV-jaamad, raadiojaamad ning prinditud ja võrguväljaanded); kutsub komisjoni üles looma Läänemere strateegiale pühendatud eriotstarbelist veebiportaali, mis toimiks Läänemere piirkonna kesk- ja kohalike omavalitsuste, vabaühenduste ning muude osaliste poolt praegu ja tulevikus täideviidud projektide kogemuse vahetuse foorumina;

4.

tunneb heameelt ELi 2020. aasta strateegia üle, mis on kooskõlas Läänemere strateegias sätestatud eesmärkidega, ning märgib, et ELi 2020. aasta strateegia võib toimida Läänemere strateegia rakendamise ja tugevdamise tõhusa raamistikuna;

5.

on veendunud, et integreeritud lähenemisviisil põhineva uue koostööraamistiku loomine strateegia osana sillutab teed ratsionaalsemaks ja tõhusamaks selliste vahendite kasutamiseks, mille eesmärk on rahastada keskkonnakaitset ja arengut Läänemere piirkonnas nii ühenduse fondidest ja riikide eelarvetest kui ka eri finantsasutuste poolt;

6.

juhib tähelepanu asjaolule, et Läänemere piirkonnas on suured majandusalased ja innovatsioonilised erinevused ning et on vaja suurendada kõigi alade, sealhulgas arenenumate alade potentsiaali, sest viimased suudavad kõige ebasoodsamate tingimustega alasid järele aidata; rõhutab vajadust toetada arengu- ja innovatsioonipotentsiaaliga uusi alasid ning kasutada Läänemere strateegia ja muude tulevaste makropiirkondlike strateegiate lisandväärtuse kasutamisega pakutavat võimalust uuel tasemel sünergia saavutamiseks, mis võib praegusi erinevusi vähendada, et luua ühise õitsenguga väga konkurentsivõimeline ala, mis on elanikkonna vananemise ja uute globaliseerumismustrite oludes vältimatult vajalik;

7.

rõhutab, et siseturu tugevdamisega seotud Euroopa Liidu varasemate õigusaktide, näiteks teenuste direktiivi kohene ja järjepidev rakendamine on vajalik, et tõsta Läänemere piirkonna atraktiivsust majanduspiirkonnana;

8.

kutsub liikmesriike ja nende piirkondi üles kasutama struktuurifonde, mis on kavandatud ajavahemikuks 2007–2013, et toetada strateegia rakendamist võimalikult suures ulatuses, eelkõige aidata töövõimaluste loomisel ja majanduskasvu soodustamisel majanduskriisist enim mõjutatud aladel, ning soovitab samal ajal teha vajaduse korral muudatusi praeguse programmitöö perioodi rakenduskavades; rõhutab, et piirkondade iseloomulikud omadused võivad kaasa aidata struktuurifondide efektiivsemale kasutamisele ja lisandväärtuse loomisele piirkondlikul tasandil;

9.

võtab teadmiseks ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tugeva mõju kõigile piirkonna riikidele ja eriti Balti riikidele; palub kõiki sidusrühmi, et nad kriisi tõttu ei vähendaks oma ELi Läänemere strateegia osas võetud kohustusi;

10.

on veendunud, et kõik meetmed, mis on võetud vastu mis tahes territoriaalse mõõtmega valdkondliku poliitika raames, eelkõige ühise põllumajanduspoliitika, kalanduspoliitika, transpordipoliitika, tööstuspoliitika, teadusuuringute poliitika ja kooskõlastatud infrastruktuuripoliitika raames, ning kättesaadavate vahendite ühendamine, mis põhineb ühiselt kokku lepitud eesmärkidel vastavas piirkonnas, on äärmiselt oluline eeltingimus, et see strateegia oleks edukas ning et tulevaste makropiirkondlike strateegiate puhul oleks võimalik saavutada kõrgeid eesmärke; kutsub seoses sellega tungivalt üles vaatama läbi poliitikapõhimõtted, arvestades neid uusi ülesandeid, töötama välja asjakohased organisatsioonistruktuurid ELi institutsioonide tasandil ning määrama kindlaks selle, milline peaks olema nende suhe olemasolevate riiklike ja kohalike struktuuridega;

11.

usub, et strateegia territoriaalne mõõde aitab kujundada selgepiirilist arusaama territoriaalsest ühtekuuluvusest, mis Lissaboni lepingus asetatakse võrdväärsele kohale majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvusega, ja eelnevat arvestades soovitab komisjonil alustada aktiivset dialoogi 2013. aasta järgse ELi makro-piirkondade poliitikate rolli ja mõjude kohta;

12.

ergutab välja töötama tulevase struktuurifondide üldmääruse erisätteid, mis lähtuvad territoriaalse koostöö eesmärgist, on selged, võtavad arvesse erinevat halduskultuuri ja ei tekita abisaajatele uut halduskoormust, et tugevdada riikide ja piirkondade vahelist koostööd ning edasiste tegevusstrateegiate väljatöötamist, mis võivad tugevdada piirkonna ligitõmbavust Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil ning võivad hiljem luua Euroopa piiriülese koostöö mudeli;

13.

rõhutab, et Läänemere piirkonna strateegiat tuleb vaadelda protsessina, mille tegevus- ja koostööpõhimõtted muutuvad pidevalt, mis muudavad vajalikuks strateegia uuendamise, ning et põhieesmärk on töötada välja optimaalsed mehhanismid, mida saab kohaldada tulevaste makropiirkondlike strateegiate suhtes; rõhutab sellega seoses edukate algatuste ja nende tulemuste kogumise, kokkuvõtmise ning toetamise tähtsust; toetab komisjoni kava koostada parimate tavade andmebaas, et kasutada neid tavasid tulevaste makropiirkondlike strateegiate väljatöötamiseks;

14.

leiab, et makropiirkondlike strateegiate raames arendatav territoriaalne koostöö võib aidata oluliselt tugevdada lõimumisprotsessi tänu kodanikuühiskonna suuremale osalemisele otsustusprotsessis ning konkreetsete meetmete rakendamisele; rõhutab seoses sellega, et makropiirkondlikes strateegiates tuleks võtta arvesse eelkõige sotsiaalset, kultuurilist ja turismi mõõdet, ning peab tähtsaks makropiirkondlike strateegiate edendamist, et tugevdada kohalikku kodanikuühiskonna osalemist ja subsidiaarsust, asutades Euroopa territoriaalse koostöö rühmitusi;

15.

rõhutab, kui oluline on jätkuvalt toetada kultuuri, hariduse, teadusuuringute ja innovatsiooni arengut, ning julgustab liikmesriike tegema iseäranis viimases valdkonnas rohkem koostööd; tunnistab, et koostöö hariduse valdkonnas võib olla vägagi kasulik, aga vastav pädevus peaks edaspidi jääma liikmesriikidele; soovitab tugevdada strateegilist lähenemist ja makropiirkondade pikaajalist planeerimist;

16.

rõhutab, võttes arvesse subsidiaarsuse põhimõtet ja väga suuri koostöövõimalusi kohalikul ja piirkondlikul tasandil, et on äärmiselt oluline luua tõhus koostööraamistik eri tasanditel, edendades selleks sektoripõhiseid partnerlusi, mis hõlmavad pädevate poliitiliste otsuste tegijate regulaarsete kohtumisi, mis tugevdab eri partnerite vahelist jagatud vastutust ning kaitseb liikmesriikide ja piirkondade organisatsioonilist suveräänsust; nõuab sellega seoses kohalikul ja piirkondlikul tasandi olevate piiriülese koostöö mehhanismide parandamist, arendamist ja tugevdamist;

17.

rõhutab asjaolu, et uut makropiirkondlikku koostööraamistikku iseloomustab tugev ülalt-alla lähenemine, mille arendamisel on liikmesriikidel otsustav roll ja see loob koostöömudeli raames uue juhtimistasandi; uue koostöömudeli raames tuleb tagada, et ääremaade loomulikud puudused muudetakse eelisteks ja võimalusteks ning nende piirkondade arengut stimuleeritakse;

18.

on seisukohal, et makropiirkondadel on potentsiaal ühendada optimaalsed lahendused oma piirkonnas esilekerkivatele probleemidele võimalusega kasutada iga piirkonna spetsiifilisi võimalusi ja ressursse tulemuslikult ja tõhusalt;

19.

kutsub Euroopa Komisjoni üles analüüsima Läänemere strateegia rakendamisega seotud esialgseid tulemusi ja kogemusi, mis aitab kindlaks määrata võimalikke allikaid ja meetodeid makropiirkondlike strateegiate rahastamiseks, ning kasutada strateegiate katseprojekti näitena järgmiste makropiirkondlike strateegiate jaoks, et tõestada nende funktsionaalsust; rõhutab samal ajal siiski, et makropiirkondade arendamine on iseloomult täiendav meede, mille eesmärk ei ole asendada kohalikele ja piirkondlikele programmidele antavaid ELI rahalisi vahendeid, mis on prioriteetseks sekkumismeetmeks;

20.

märgib, et Läänemere strateegia rakendamine on siiani olnud väga aeglane; on seisukohal, et ELi 2010. aasta eelarves eraldatud assigneeringuid võib kasutada rakendamise parandamiseks; avaldab seetõttu kahetsust, et neid assigneeringuid ei ole veel välja makstud, ja tuletab komisjonile meelde, et on oluline, et see raha eraldataks niipea kui võimalik Läänemere strateegiaga kooskõlas olevate eesmärkide täitmiseks;

21.

juhib tähelepanu asjaolule, et tulevaste makropiirkondlike strateegiate head toimimist silmas pidades on Euroopa Komisjonil vaja lahendada omavahendite küsimus, et ta saaks koostada makropiirkondlikud strateegiad asjaomaste piirkondade territoriaalsest omapärast lähtuvalt, andes osalevatele liikmesriikidele värskeid ideid Euroopale huvi pakkuvate küsimuste kohta ja toetades neid strateegia koostamisel; kutsub Euroopa Komisjoni üles jälgima koordinaatori rollis nende strateegiate rakendamist, vaatama läbi uued prioriteedid ja eraldama vahendeid vastavalt erivajadustele ja oskusteabe alastele nõudmistele, vältides samal ajal töö dubleerimist;

22.

kutsub Euroopa Komisjoni üles, arvestades vajadust koostada Läänemere strateegia rakendamise vahehinnang, töötama hoolikalt välja kindlad vahendid ja kriteeriumid projektide hindamiseks võrdlemist võimaldavate näitajate põhjal;

23.

kutsub komisjoni, liikmesriike ja oma liikmeid üles määrama kindlaks, milline peaks olema makropiirkondadega seotud poliitikavaldkondade olemus ja kuidas oleks võimalik neid võrdselt kohelda (kas eraldi programmidena või ühtekuuluvuspoliitika osana), kes vastutab nende strateegiate rakendamise eest, millist meetodit tuleks selleks kasutada ning millistest fondidest tuleks eraldada nende rahastamiseks vajalikke vahendeid, ilma et see tooks kaasa ELi rahastamise mittevajaliku dubleerimise ja killustamise, eriti ELi 2020. aasta strateegia, ELi eelarve läbivaatamise ja tulevase ühtekuuluvuspoliitika kontekstis;

24.

rõhutab, et makropiirkondade Euroopa lisandväärtus seisneb riigi- ja piirkonnaülese koostöö tugevdamises, mispärast Euroopa territoriaalse koostöö programmid piiriülese, riikidevahelise ja piirkondadevahelise koostöötegevuse jaoks on makropiirkondade eesmärkide rakendamisel olulise tähtsusega; teeb ettepaneku, et Läänemere piirkonna strateegiat tuleks käsitleda mitmel ELi poliitikal põhineva Euroopa Liidu strateegiana, millel peaks olema kindlaks määratud ajakava ja eesmärgid; kuna strateegia on horisontaalne, tuleks seda käsitleda makropiirkondliku strateegiana ja selle kooskõlastamine peaks toimuma regionaalpoliitika raames;

25.

usub, et ulatuslike strateegiate, näiteks makropiirkondlike strateegiate arendamine peaks panustama kohaliku ja piirkondliku tasandi rolli parandamisse ELi poliitika üldisemal rakendamisel;

26.

nõuab, et Läänemere strateegia ja tulevaste makropiirkondlike strateegiate raames parandataks Euroopa Liidu ja ELi mittekuuluvate riikide suhteid, eelkõige suure keskkonnamõjuga ulatuslike projektide rakendamise puhul; nõuab lisaks, et EL ja ELi mittekuuluvad riigid teeksid koostööd julgeoleku tugevdamiseks piirkonnas ning võitluseks piiriülese kuritegevuse vastu;

27.

juhib tähelepanu vajadusele püüelda energiavõrkude väljaehitamisel parema koostöö poole, eelkõige Venemaa ja Valgevene vahel Balti riikide suhtes, ning kasutada selleks intensiivsemalt ELi ja Venemaa energeetikadialoogi, mis samal ajal avab ka võimalusi siduda Venemaa Läänemere strateegiasse; ootab, et kõik Läänemere- äärsed osalised ühineksid rahvusvaheliste kokkulepetega, nagu Espoo konventsioon ja Helsingi konventsioon, järgiksid Helsingi komisjoni (HELCOM) suuniseid ja teeksid selles raamistikus koostööd;

28.

palub komisjonil tagada tõhus koostöö ja kooskõlastamine HELCOMi ning Läänemere piirkonna liikmesriikidega, et kindlustada HELCOMi 2007. aasta Läänemere tegevuskava rakendamise ning ülalnimetatud ELi strateegia ja tegevuskava puhul ülesannete ja vastutuse selge piiritlemine ning tagada sellega piirkonnale tõhus üldstrateegia;

29.

märgib eriti ära ELi liikmesriikidest ümbritsetud Kaliningradi oblasti seisundi; rõhutab vajadust stimuleerida sotsiaalset ja majandusarengut selles piirkonnas, mis võiks olla ELi ja Venemaa vaheliste suhete tihendamise „värav” või „katsepiirkond”, mille toimimisse kaasataks VVOd, kultuuri- ja haridusasutused ning kohalikud ja piirkondlikud asutused;

30.

arvab, et Venemaaga sõlmitavas uues partnerlus- ja koostöölepingus tuleks võtta arvesse Läänemere piirkonna koostööd; tervitab komisjoni ja piirkonnas asuvate liikmesriikide püüdeid teha Venemaaga koostööd arvukates valdkondades, näiteks transpordiühendused, turism, piirülesed terviseohud, keskkonnakaitse ja kliimamuutusega kohanemine, keskkond, tolli- ja piirkontroll ning eelkõige energeetikaküsimused; usub, et selleks loovad hea raamistiku ELi ja Venemaa ühisruumid ning kutsub Venemaad üles kandma sellises koostöös võrdväärset osa;

31.

rõhutab vajadust vähendada piirkonna sõltuvust Venemaa energiast; tervitab komisjoni avaldust, milles käsitletakse vajadust suurendada piirkonna liikmesriikide võrkude vastastikust sidumist ja mitmekesistada energiavarustust; sellega seoses nõuab suuremat toetust veeldatud maagaasi terminalide rajamisele;

32.

usub, et tulemusliku keskkonnakaitse ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse saavutamiseks tuleks sõlmida lepingud strateegia huvipiirkonnas asuvatel funktsionaalsetel aladel asuvate kolmandate riikidega, et nad jagaksid asjaomastes Euroopa Liidu õigusaktides sisalduvatega samu väärtusi, õigusi ja kohustusi;

33.

on seisukohal, et Läänemere piirkonna koostöö peaks olema prioriteet ja see peaks toimuma kõrgeimal riigi-ja valitsusjuhtide poliitilisel tasandil, kuna see on otsustavalt tähtis Läänemere riikide koostöö edendamiseks ja poliitiliste eesmärkide saavutamiseks; ootab, et selleks korraldatakse Läänemere piirkonna riigi-ja valitsusjuhtide korrapäraseid kohtumisi;

34.

rõhutab vajadust hinnata (praegu ehitatavate ja tulevaste) energiainfrastruktuuri projektide keskkonnamõju, võttes eelkõige arvesse rahvusvahelisi konventsioone; kutsub komisjoni üles töötama välja sobiv tehnilistele õnnetustele ja mistahes muudele võimalikele katastroofidele reageerimise kava, nähes samuti ette, kuidas neile sündmustele majanduslikust vaatepunktist reageeritakse; rõhutab, et sama lähenemisviisi tuleb rakendada mistahes samalaadse projekti korral tulevikus, nii et ei satuks ohtu tulevastes makropiirkondlikes strateegiates osalevad Läänemere-äärsed riigid, keskkond ja meretranspordi tingimused; on seisukohal, et säästva arengu ja keskkonnaohutu kasvu huvides on tähtis saavutada nii tugev keskkonnakaitse kõikides makropiirkondades kui ka keskkonnakaitse, reisimisvõimaluste ja muude aspektide arvesse võtmine;

35.

rõhutab vajadust luua Läänemere keskkonna järelevalvekeskus, õnnetuste ja raske piiriülese reostuse varajase hoiatuse süsteem ning selliste situatsioonide ühistöörühm;

36.

juhib tähelepanu Läänemere piirkonna strateegilisele tähtsusele niisuguste energia infrastruktuuride ühisprojektide väljatöötamisel, mis aitavad mitmekesistada energia tootmist ja tarneid, pöörates erilist tähelepanu taastuvenergia kasutamise projektidele, nagu tuulepargid (maismaal või merel asuvad), geotermiline energia või biogaasitehased, mis kasutavad selles piirkonnas olemas olevat biomassi;

37.

juhib tähelepanu Läänemeremaade Nõukogu ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu põhjamõõtme raames tehtud positiivsele koostööle energia ja kliima valdkonnas;

38.

rõhutab, et arvestades kavandatavat tuumaenergia ulatuslikumat kasutuselevõttu Läänemere piirkonnas, peavad ELi riigid järgima kõige rangemaid ohutus- ja keskkonnastandardeid ning Euroopa Komisjon peab jälgima ja kontrollima, kas naaberriikides, eriti neis, mis kavatsevad ehitada tuumajaamu ELi välispiiride lähedale, järgitakse sama lähenemisviisi ja rahvusvahelisi konventsioone;

39.

rõhutab, et ELil ja Läänemere-äärsetel liikmesriikidel tuleb viivitamata tegeleda piirkonda mõjutavate tõsiste keskkonnaprobleemidega, millest peamised on eutrofeerumine, merepõhja ladestunud ohtlike ainete mõju ning oht veeorganismide bioloogilisele mitmekesisusele, eelkõige seoses ohustatud kalapopulatsioonidega; tuletab meelde, et Läänemere piirkond on maailmas üks saastatumaid;

40.

rõhutab vajadust kehtestada kõikide liikmesriikide jaoks ühine meetod saaste allikate kaardistamiseks ja koostada nende järkjärgulise kõrvaldamise kava;

41.

väljendab heameelt keskkonnasäästlikkuse kui keskse põhimõtte lisamise üle ELi Läänemere piirkonna strateegiasse ja selle juurde kuuluvasse tegevuskavasse;

42.

on seisukohal, et üks suuremaid takistusi Läänemere strateegia eesmärkide saavutamisel on järjepidevuse puudumine teiste ELi poliitikavaldkondadega, näiteks ühise põllumajanduspoliitikaga, mis süvendab eutrofeerumist, ja ühise kalanduspoliitikaga, mis ei ole keskkonnasäästlik; on seisukohal, et ühise põllumajanduspoliitika ja ühise kalanduspoliitika reformid tuleb koostada nii, et nad aitaksid kaasa keskkonnasäästliku Läänemere piirkonna loomise eesmärgile;

43.

rõhutab, et esmatähtis on luua tõhus ja keskkonnasõbralik transpordi- ja sidevõrk merel, maismaal ja sisemaal (mille puhul annab merevõrgustik tähtsa rolli kaubatranspordile), mis suudab õigeaegselt ette näha ja reageerida praegustele ja tulevastele ülesannetele, võttes arvesse Natura 2000 dokumendi ajakohastatud versiooni sätteid ning pöörates erilist tähelepanu Läänemere piirkonna ja Euroopa muude piirkondade vahelistele ühendustele Lääne- ja Aadria mere vahelise koridori ning Kesk-Euroopa transpordikoridori kaudu;

44.

on seisukohal, et paremini toimiv ja kõiki transpordiliike hõlmav transpordiühendus aitab oluliselt kaasa tugevama, ühtsema majanduse arengule Läänemere piirkonnas;

45.

rõhutab erilist olukorda Baltimaades, mis suuremalt jaolt ei ole ühendatud Euroopa transpordivõrguga; on seisukohal, et see strateegia peaks muu hulgas aitama kõrvaldada tehniliste süsteemide erinevusest ja haldustõketest tulenevaid puudusi, mille hulka kuuluvad näiteks ebapiisav infrastruktuur, halb juurdepääs ja vähene koostalitlusvõime eri riikide transpordivõrkude vahel, et rajada Läänemere piirkonnas ulatuslik mitmeliigiline transpordisüsteem;

46.

rõhutab, et oluline on integreerida Läänemere piirkonda tihedamalt TEN-T prioriteetsetesse suundadesse, eelkõige mis puudutab meremagistraale (TEN-T 21), Berliinist Läänemere rannikuni ulatuva raudteetelje pikendamist ja parandamist (TEN-T 1) kombinatsioonis Rostocki ja Taani vahelise mereühendusega ning kiiremaid edusamme Rail Baltica telje rajamisel ja kasutuselevõtul (TEN-T 27); rõhutab samuti vajadust rajada ühendused Läänemere piirkonna ja Euroopa muude piirkondade vahel Lääne- ja Aadria mere vahelise koridori kaudu;

47.

rõhutab vajadust suurendada Läänemere piirkonna transpordivõimsusi ida suunal, eelkõige eesmärgiga edendada transpordi koostalitusvõimet, eeskätt raudteel, ning kiirendada kauba transiidivedu Euroopa Liidu piiril;

48.

on veendunud, et erilist tähelepanu tuleks pöörata transpordiühendusele sadamate ja sisemaa vahel, sealhulgas siseveeteede kaudu, tagamaks, et kõik piirkonna osad saaksid kasu merekaubaveo kasvust;

49.

rõhutab seetõttu, et vaja on tõhusat piiriülest kooskõlastamist ja koostööd raudtee-ettevõtete, meresadamate, sisesadamate, sisemaaterminalide ja logistikaparkide vahel, et arendada säästvamat mitmeliigilist transpordisüsteemi;

50.

rõhutab lähimereveo tähtsust Läänemerel ja selle panust tõhusasse, keskkonnasäästlikku transpordivõrku; juhib tähelepanu sellele, et lähimereveo ühenduste konkurentsivõimet tuleb edendada, tagamaks mere tõhusat kasutust; peab seetõttu vajalikuks, et komisjon esitaks Euroopa Parlamendile võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt 2010. aasta lõpuks mõjuhinnangu MARPOLi konventsiooni läbivaadatud VI lisa kohta, kus on alates 2015. aastast ette nähtud laevakütuse väävlisisalduse 0,1 % piirmäär väävliheite seirepiirkondades Põhja- ja Läänemeres;

51.

tunneb heameelt, et komisjoni tegevuskavva on kaasatud eesmärk muuta Läänemeri puhta meretranspordi näidispiirkonnaks ja viia ta meretranspordi ohutuselt ning turvalisuselt maailmas juhtkohale; on seisukohal, et need eesmärgid on piirkonna turismivõimaluste säilitamiseks ja tugevdamiseks väga olulised;

52.

tunnistab, et kõnealuse eesmärgi toetuseks on vaja erimeetmeid, sealhulgas merelootside või tõendatud kogemustega meremeeste kasutamist kõige keerukamates väinades ja sadamates ning usaldusväärsete rahastamisskeemide loomist teadusuuringuteks ja arendustegevuseks laevade säästliku käitamise kohta;

53.

on teadlik Läänemere piirkonna erilisest geograafilisest asukohast, mis võimaldab aktiivsemalt luua suhteid ELi riikidega ja naabruses asuvate kolmandate riikidega, ning rõhutab ühtlasi, kui tähtis on piirkonna majandusele turismi ja selle laiendamisvõimalused; tunneb heameelt teisel Läänemere turismifoorumil vastuvõetud deklaratsiooni üle, milles pööratakse tähelepanu ühisele reklaamile, jõupingutustele uute rahvusvaheliste turgude leidmiseks ja infrastruktuuri arendamisele;

54.

rõhutab ainulaadset säästva turismi võimalust, mis on seotud Läänemere piirkonna hansalinnade suure atraktiivsusega; toetab lisaks piiriülese jalgrattaturismi soodustamist, mis tuleks kasuks nii keskkonnale kui ka väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele;

55.

on seisukohal, et teemad nagu veespordi-, tervisespordi- ja sanatooriumiturism, kultuuripärand ja maastikud pakuvad suuri võimalusi piirkonna arendamiseks turismisihtkohana; rõhutab seetõttu vajadust kaitsta rannikualasid, maastikke ja kultuuripärandit, kuna need on Läänemere piirkonna säästva majanduse tagamise üheks sambaks tulevikus;

56.

on seisukohal, et transpordiühenduste parandamine ja kitsaskohtade kõrvaldamine on samavõrd tähtis, ning märgib, et piiriületuspunktides ELi idapiiril Venemaa Föderatsiooniga on piiriületusraskusi, mis põhjustavad pikki veoautode järjekordi ja ohustavad keskkonda, sotsiaalset rahulolu, liiklusohutust ja autojuhtide turvalisust ning mida oleks võimalik selle strateegia abil lahendada, et tagada sujuv kaubavedu läbi Läänemere piirkonna;

57.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikide parlamentidele ning Venemaa Föderatsiooni, Valgevene ja Norra valitsustele.

2.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 351/8

A.

arvestades, et 2000.–2006. aastal elas 15,2 % eurooplastest (69,8 miljonit) eesmärgi 2 aladel ning neid toetati rahaliselt kokku 22,5 miljoni euroga (9,6 % koguressurssidest) ja 730 000 brutotöökoha loomisega, enamiku näitajate tulemused olid head (tööhõive, innovatsioon, teadus- ja arendustegevus, inimkapitali intensiivsus, haridus ja koolitus, elukestev õpe), samas kui muud näitajad (otsesed välisinvesteeringud, tootlikkus) on kehvemate tulemustega kui lähenemiseesmärgi piirkondades, ning kui võrrelda SKT kasvu elaniku kohta ELi keskmisega, siis on kõnealused piirkonnad kaugel ees (122 %) lähenemiseesmärgi piirkondadest (59 %), kuid kasv langes kõnealuse perioodi jooksul siiski 4,4 %;

B.

märkides, et 2006. aasta reformiga keskendutakse eesmärgi 2 puhul nüüd regionaalse konkurentsivõime ja tööhõive suurendamisele 19 liikmesriigi 168 piirkonnas, kus elab 314 miljonit elanikku, kusjuures neid rahastatakse aastatel 2007–2013 kokku 54,7 miljardi euro ulatuses (veidi alla 16 % koguressurssidest), lisaks väärib märkimist, et ligi 74 % sellest summast on ette nähtud teadmiste ja innovatsiooni täiendamisele (33,7 %) ja rohkemate ning paremate töökohtade loomisele (40 %);

C.

arvestades, et komisjoni uusimate prognooside (2009–2011) põhjal jääb tööjõuturu olukord ELis ebasoodsaks ja töötuse määr jõuab 10,25 %-ni, kusjuures töökohti kadus 2009. aastal 2,25 % ja 2010. aastal kaob 1,25 % ning liikmesriikides suureneb ühiskonna killustatus; ELi piirkonna peamistest tegevusharudest nähtub, et: a) kogu ELi tööstusmaastikul suureneb uute tellimuste hulk ja usk paranemisse, kuigi tootmismäär on 20 % väiksem kui 2008. aasta alguses, b) jätkuvalt väheneb tootmissektori tegevuste hulk, c) VKEde juurdepääs mikrolaenudele/-rahastamisele on jätkuvalt keeruline;

D.

arvestades, et kuigi alguses puudutas kriis kindlasti rohkem mehi, siis praegu on töökohtade kadumise tempo ühesugune nii meeste kui ka naiste puhul, kes on tööturul meestest vähem esindatud enamikus ELi liikmesriikides; arvestades, et teistest kriisidest oleme õppinud, et naisi ähvardab suurem oht, et nad töö kaotades ei leia uut tööd, ning et meeste ja naiste võrdõiguslikkus mõjutab positiivselt tööviljakust ja majanduskasvu ning naiste osalemine tööturul on sotsiaalselt ja majanduslikult mitmeti kasulik;

E.

rõhutades asjaolu, et 2009. aasta riiklike strateegiaaruannete ning ühtekuuluvuspoliitikat ja 2007.–2013. aasta programmide rakendamist käsitleva komisjoni 2010. aasta strateegiaaruande põhjal näivad liikmesriigid olevat üpris teistmoodi kasutanud komisjoni soovitatud ühtekuuluvuspoliitikat hõlbustavaid instrumente, vahendeid ja meetodeid kriisiga võitlemiseks ja tegelike kulude suurendamiseks (näiteks muudatused strateegilistes suunistes, rakenduskavade teljed ja rahastamine ning reageerimine rakendusmenetluste lihtsustamisele);

F.

rõhutades, et 2008. aasta oktoobrist alates on komisjon pakkunud välja terve rea meetmeid 2007.–2013. aasta ühtekuuluvuspoliitika programmide kiiremaks rakendamiseks, et mobiliseerida kõik selle ressursid ja vahendid ning pakkuda viivituseta ja tõhusat toetust taastumispingutustele nii riiklikul kui piirkondlikul tasandil;

G.

arvestades, et komisjoni strateegia investeeringute kiirendamiseks ja ühtekuuluvuspoliitika programmide lihtsustamiseks liikmesriikidele antavate soovituste ning õigusloomealaste ja õigusloomeväliste meetmete abil tugineb kolmele teljele: a) ühtekuuluvusprogrammide suurem paindlikkus, b) piirkondadele edumaa andmine ja c) nutikad investeeringud ühtekuuluvusprogrammidesse; arvestades, et 2010. aastal tööhõivele ja konkurentsivõimele ette nähtud 64,3 miljardist eurost on ühtekuuluvuse alal kasutamiseks mõeldud 49,4 miljardit eurot (2 % rohkem kui 2009. aastal) ja konkurentsivõimele 14,9 miljonit eurot (7,9 % rohkem kui 2009. aastal),

1.

rõhutab, et ülemaailmse rahandus- ja majanduskriisi ning majanduse praeguse aeglustumise kontekstis on ELi regionaalpoliitika peamine saavutamise vahend, mis annab otsustava panuse Euroopa majanduse taastamise kavasse, mis on ühenduse suurim reaalmajandusse investeerimise allikas ja mis pakub märkimisväärset toetust avaliku sektori investeeringutesse nii piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil; märgib, et pikaajalise püsiva arengu saavutamisel on keskse tähtsusega tagada edukas kriisist väljumine konkurentsivõime, tööhõive ja Euroopa piirkondade tugevdamise kaudu;

2.

märgib, et struktuurifondid on võimsad vahendid, mille eesmärk on aidata kaasa piirkondade majanduslikule ja sotsiaalsele ümberstruktureerimisele ning majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse edendamisele, samuti Euroopa majanduse taastamise kava rakendamisele ning eeskätt konkurentsivõime arendamisele ja töökohtade loomisele, toetades fondide süsteemset ja tulemuslikku kasutamist; rõhutab, et konkurentsivõime eesmärki ei ole võimalik saavutada, kui puudub piirkondadevaheline koostöö ja solidaarsus;

3.

märgib rahuloluga kriisieelsel perioodil täheldatud positiivseid tulemusi eesmärgi 2 alade enamiku näitajate puhul, nimelt head tulemused tööhõive, innovatsiooni, teadus- ja arendustegevuse, inimkapitali intensiivsuse, hariduse ning koolituse ja elukestva õppe puhul; rõhutab, et kriisi mõju majandusele ei tohi põhjustada rohkemate ja paremate töökohtade toetamise vähenemist, ning nõuab, et neid suhtelisi eeliseid säilitataks eesmärgi 2 vahendite tugevdamise abil;

4.

toetab kindlalt ELi 2020. aasta strateegia prioriteete, nimelt arukat, jätkusuutlikku ja kaasavat majanduskasvu, mille saavutamiseks võetakse muu hulgas kasutusele digimajandusest tulenevad uued püsiva majanduskasvu saavutamise viisid, täiendatakse kõigi piirkondade territoriaalset ja sotsiaalset ühtekuuluvust tugevdavat reguleerivat raamistikku ja edendatakse kõigis piirkondades paremaid tingimusi ja paremat ettevõtluskeskkonda, kuhu kuuluvad aus konkurents, töökohtade loomine, ettevõtlikkus ja innovatsioon, ning arendatakse VKEsid ja toetatakse nende kasvupotentsiaali; toetab lisaks püüdlusi rohkemate ja paremate töökohtade suunas, kus valitsevad sobivad töötingimused ja mis on mõeldud nii meestele kui ka naistele, kusjuures tagatud peab olema ka juurdepääs välja- ja täiendõppele; nõuab, et neid poliitikasuundi tugevdataks veelgi, muu hulgas Euroopa ühtse turu eeliste väärtustamise abil ELi 2020. aasta strateegia eelseisva täpsustamise raames, tagades samas, et eesmärk 2 on jätkuvalt suunatud ELi territoriaalse ühtekuuluvuse saavutamisele;

5.

märgib murega kriisi negatiivset sotsiaalset mõju eesmärgi 2 piirkondadele, mille tulemuseks on tööpuuduse, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse kasv ning mis mõjutab kõige haavatavamaid ühiskonnarühmi (töötud, naised, eakad), ning kutsub komisjoni üles astuma samme VKEde toetamiseks, et tagada olemasolevate töökohtade püsimajäämine ja luua võimalikult palju uusi töökohti;

6.

rõhutab, et majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus on ELi 2020. aasta strateegia keskmes; ühtekuuluvuspoliitika ja struktuurifondid on põhivahend liikmesriikides ja piirkondades aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu saavutamiseks;

7.

rõhutab programmide riikliku kaasrahastamise vähenemisest tekkinud märkimisväärset probleemi, mis mõjutab ka eesmärki 2, kuna paljudel liikmesriikidel on tekkinud suured rahaprobleemid, ja toetab ühenduse abi kasutamise alast komisjoni poliitikat; peab vajalikuks kiiresti rakendada määruse (EÜ) nr 1083/2006 muudatus selle praegusel, parlamendi poolt vastu võetud kujul, kuid leiab, et 100 %-line rahastamine on liig, sest see kaotab liikmesriikide motivatsiooni tagada toetatavate meetmete tõhusus ja tulemuslikkus riikliku kaasfinantseerimise teel, ning ühineb nõukogu seisukohaga lükata niinimetatud ettemaks esitatud sõnastuses tagasi;

8.

märgib, et Euroopa Sotsiaalfondist rahastatud 117-st rakenduskavast muudeti 13 (Austria, Saksamaa, Ungari, Iirimaa, Läti, Leedu, Madalmaade, Poola, Portugali ning kaks Ühendkuningriigi ja kaks Hispaania oma) eesmärgiga tegeleda kriisist tulenevate konkreetsete vajadustega, ja kutsub komisjoni üles abistama liikmesriike selle paindliku võimaluse kasutamisel oma rakenduskavade ümberorienteerimiseks ning teavitama sellest laialdaselt ja esimesel võimalusel asjaomaseid piirkondlikke ja kohalikke osalejaid, pakkudes lühiajalist abi konkreetsetele riskirühmadele ja -kategooriatele;

9.

märgib, et majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kuues aruanne kajastab kolme tüüpi piirkondade erinevat sotsiaal-majanduslikku olukorda eelkõige nende piirkondade loovuse, innovatsiooni- ja ettevõtlusvõime osas; nii praegune majanduskriis kui ka piirkondlikke arenguvõimalusi mõjutavad eri tegurid (demograafia, juurdepääs, innovatsioonisuutlikkus jne) annavad tunnistust oluliste andmete olemasolust, mida tuleb arvestada kohaliku ja piirkondliku majanduse olukorra hindamisel ning tõhusa ühtekuuluvuspoliitika kujundamisel;

10.

toetab nõukogu ettepanekut tõsta 2010. aasta hüvitise ettemakseid Euroopa Sotsiaalfondis 4 % ja ühtekuuluvusfondides 2 %, kuid ainult nende liikmesriikide jaoks, kelle SKP on vähenenud kahekohalise näitaja võrra või kes on saanud Rahvusvaheliselt Valuutafondilt maksebilansiabi; kutsub komisjoni üles uurima rakendamisviivitusi ning leidma n+2/n+3 reeglite paindlikke lahendusi, et liikmesriigid ei jääks vahenditest ilma;

11.

avaldab kahetsust, et komisjoni majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust käsitlev kuues aruanne ei hõlma konkreetseid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid andmeid rahandus- ja majanduskriisi lühi- ja pikaajaliste mõjude kohta ELi regioonides, eeskätt seoses olulisemate majanduslike ja sotsiaalsete näitajatega; kutsub komisjoni seetõttu üles esitama eriaruannet/-uurimust rahandus- ja majanduskriisi mõju kohta ELi piirkondadele, eelkõige eesmärgi 2 piirkondadele ja piirkondadele, millele antavat abi järk-järgult vähendatakse, ning piirkondlike erinevuste võimaliku suurenemise või vähenemise kohta kriisi raames; märgib, et vastavad hinnangud tuleb anda viivitamata, et vältida negatiivseid arenguid, ning et neid saab kasutada eesmärgi 2 laiendamist käsitleva ettepaneku alusena valdkondade puhul, kus see võib riigi rahalistele vahenditele lisandväärtust tuua;

12.

tervitab ühtekuuluvuspoliitika alla kuuluvaid ettevõtete toetusmeetmeid (ligikaudu 55 miljardit eurot aastateks 2007–2013), millest enamik on mõeldud VKEde innovatsiooni, tehnoloogiasiirde ja moderniseerimise tugevdamiseks, rõhutab edustsenaariumide edendamise olulisust kõnealuses valdkonnas ning mõistab, et väljapakutud ettevõtteid soosivad meetmed peaksid keskenduma nende pikaajalise restruktureerimise tulemustele ja jätkusuutlikumale majandusele üleminekule, mitte aga nn tulekahjude kustutamisele majanduslikuks püsimajäämiseks, mis on paljudel juhtudel riigiabipoliitikaga kokkusobimatu;

13.

rõhutab, et kriisiga toimetulemiseks on vaja investeerida teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni, haridusse ja ressursitõhusasse tehnoloogiasse; see investeering toob kasu nii traditsioonilistele sektoritele, maapiirkondadele kui ka kõrget kvalifikatsiooni nõudvatel teenustel põhinevatele majandussüsteemidele, ning toetab seega majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalset ühtekuuluvust; juhib tähelepanu, et on vaja tagada taskukohane ja kättesaadav rahastamine, milles on põhiroll struktuurifondidel;

14.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pidevalt jälgima kriisi mõju erinevatele struktuuri- ja arenguvaldkondadele ning eelkõige eesmärgi 2 ettevõtluse, VKEde ning sotsiaalse ja kaasava majanduse heaks töötavate organite toetamiseks ette nähtud rahastamisvahenditega pakutavate võimaluste kasutamist, et tugevdada VKEde konkurentsivõimet ja seega töökohtade kasvu potentsiaali ning lihtsustada nende juurdepääsu finantskorraldusvahenditele (Jaspers, Jeremie, Jessica, Jasmine); kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama kogutud andmeid ELi ühtekuuluvuse eesmärgi 2 edasiseks ettevalmistamiseks ja suunamiseks piirkondlikul ning kohalikul tasandil sellistele valdkondadele, kus ELi meetmetel on ilmne lisandväärtus (eelkõige algatused turismi-, teenindus-, infotehnoloogia- ja tööstussektorites, sealjuures keskkonna kaitsmine ja parandamine ning taastuvenergia ja sellise tehnoloogia võimalik arendamine, mis oluliselt täiustaks tavapäraseid energiaettevõtteid, seades eesmärgiks väikesed heitkogused ja jäätmetekke minimeerimise, ning innovatsioon primaarsektoris);

15.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hindama ja edendama ühtekuuluvus- ja konkurentsivõime poliitika vahendite vahelist koostoimet nii piirkondlikul, riigi, piiriülesel kui ka Euroopa tasandil;

16.

tervitab komisjoni poliitikat a) 2000.–2006. aasta rakenduskavade abikõlbliku perioodi pikendamisel, võimaldamaks kõigi ühtekuuluvuspoliitika ressursside maksimaalset kasutuselevõttu, b) kavade haldusnõuete ja -menetluste ning finantsjuhtimise lihtsustamisel, tagades samas aga vajaliku kontrolli vigade või pettusejuhtumite suhtes; on sellega seoses seisukohal, et tuleb luua tingimused mõistlike projektide toetamiseks ja ennetada ebaseaduslikku käitumist;

17.

toetab ühtekuuluvuspoliitika 2007.–2013. aasta programmide eelrahastamist, mis võimaldas 2009. aastal igal liikmesriigil kohe investeerida kokkulepitud rahastamispakettide raames 6,25 miljardit likviidset eurot;

18.

märgib, et linnapiirkondades ja linnakeskustes tekivad nende eripära tõttu spetsiifilised ja olulised sotsiaalsed probleemid (kõrge tööpuuduse määr, sotsiaalne tõrjutus jne), mis kriisi mõjul suurenevad, ning et on vaja läbi viia põhjalikud uuringud asjakohaste lühi- ja pikaajaliste meetmete võtmiseks;

19.

toetab piirkondade puhul peamiste projektide (kavandatud kogukulu 50 miljonit eurot või rohkem) abipoliitikat ja uusi rahastamisvahendeid, mille komisjon 2009. aastal kasutusele võttis, väärtustab finantskorraldusvahendite tähtsust ja koostööd Euroopa Investeerimispangaga, eriti projektide Jaspers, Jeremie ja Jessica raames, ning nõuab Jaspersi (ühisabi Euroopa piirkondade projektide toetuseks) kaudu pakutava sellise rahastamise edasist suurendamist üle 25 %, mis on eelkõige ette nähtud eesmärgi 2 piirkondade jaoks, et edendada praegu küll veel väheste suurprojektide täielikku ettevalmistamist ja oluliselt kiirendada nende rakendamist; loodab, et Jaspersi kaudu toimuva rahastamise eelmisel suurendamisel on keskmise kestusega ja pikaajaline mõju Euroopa piirkondade majanduse konkurentsivõime suurenemisele, ning toetab ettepanekut, et perioodiliselt viidaks läbi saadud tulemuste ja seatud eesmärkide ning toimunud rahastamise ja eesmärkide elluviimiseks vajaliku rahastamise võrdlusanalüüs;

20.

rõhutab, et ELi, riiklikul ja piirkondlikul tasandil võetavad meetmed saavad olla tõhusad ja mõjukad vaid juhul, kui kohalike, piirkondlike, riiklike, piiriüleste ja ELi tasandi ametiasutuste vaheline juhtimine on tõepoolest integreeritud ja mitmetasandiline; palub komisjonil hinnata iga ühtekuuluvuspoliitika eesmärgi puhul nii riiklikke kui ka rahvusvahelisi innovaatika alase territoriaalse koostöö võimalusi ning analüüsida Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi soodustamise võimalusi piirkondadevahelise innovaatika alase koostöö tugevdamise kaudu; samal ajal territoriaalse koostöö eesmärgi (eesmärgi 3) soodustamisega tuleb ühtlasi tugevdada rahvusvahelise territoriaalse koostöö meetmete väljatöötamise võimalusi eesmärgi 2 raames; märgib, et kõnealune võimalus on nüüd olemas määruse (EÜ) nr 1083/2006 artikli 37 lõike 6 punkti b alusel; on seisukohal, et ilma ühtekuuluvuse eesmärkide üldeelarvet muutmata peaks territoriaalse koostöö tugevdamisega kaasnema kõnealuse laiendatud territoriaalse koostöö eelarve järk-järguline suurendamine;

21.

toetab rakenduseeskirjades kavandatavaid muudatusi, mille eesmärk on tugevdada erandliku majandusolukorra puhul struktuurifondide paindlikkust ja nende kohandamist 455 ühtekuuluvuspoliitika programmi, eelkõige eesmärgi 2 programmide koheseks rakendamiseks, võttes samas arvesse riiklike ja piirkondlike asutuste ning ametiasutuste vajadust kohaneda selle uue olukorraga, hoides ära võimalikke kuritarvitusi või halba juhtimist ja tagades võimaluse paigutada saadud rahalised vahendid ümber teistesse käimasolevatesse või uutesse projektidesse; nõuab, et haldusasutused teeksid ettepanekuid eesmärgiga 2 ette nähtud rakenduskavade rakendamise tõhususe suurendamiseks;

22.

nõuab kindlalt, et eriolukorras (näiteks majanduskriisi puhul) võib erakorraliselt olla vaja muuta n+2 reeglit paindlikumaks, võttes arvesse ühtekuuluvuspoliitika eesmärke ja majanduse tsüklilise muutumise mõju riigi rahandusele ja erainvesteeringutele;

23.

soovitab suunata kõik n+2 ja n+3 reeglite alusel piirkonnas kasutamata jäänud rahalised vahendid taas piirkondlike projektide ja ühenduse algatuste rahastamiseks;

24.

kutsub komisjoni üles hindama väikeettevõtete seaduse tegevuskava ja õigusaktide ettepanekute esitamise algatust aasta pärast selle rakendamist (detsembris 2008), eeskätt seoses väikeettevõtete konkurentsivõime tugevdamisega ning nende juurdepääsuga rahastamisele ja käibekapitalile, samuti uuenduslike ettevõtete edendamisega, halduskoormuse vähendamisega jne;

25.

rõhutab meeste ja naiste võrdõiguslikkuse positiivset mõju majanduskasvule; juhib sellega seoses tähelepanu asjaolule, et mõnes uuringus on tehtud arvutus, et kui naiste tööhõivemäär, osalise tööajaga tööhõive ja tööviljakus oleksid samasugused nagu meestel, kasvaks SKP ligikaudu 30 % programmitöö perioodil pärast aastat 2013; palub seega pöörata erilist tähelepanu struktuurifondidest rahastatavatele projektidele, mis edendavad naiste võrdõiguslikkust ja kaasamist tööturule;

26.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele.

2.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 351/13

A.

arvestades, et transpordisektor on Euroopa Liidu ja selle piirkondade ja linnade arengu tähtis element ning mõjutab otseselt piirkondade ja linnade konkurentsivõimet ja sotsiaalset ühtekuuluvust ning annab seega olulise panuse Euroopa ühtse turu väljakujundamisse;

B.

arvestades, et transport täidab kolmekordset funktsiooni: majanduslikku, sotsiaalset ja territoriaalse ühtekuuluvuse alast funktsiooni, millest kõik on Euroopa integratsiooni jaoks väga olulised;

C.

arvestades, et transpordisektoril on majanduses ja tööhõives väga oluline roll, kuna transpordisektorist tuleneb sisemajanduse koguprodukti seisukohast vaadatuna 10 % ELi jõukusest ja see loob rohkem kui kümme miljonit töökohta ning seetõttu on tal otsustav roll ELi 2020. aasta strateegia elluviimisel;

D.

arvestades, et transport on Euroopa poliitika oluline osa ning arvestades, et seetõttu vajab EL finantsraamistikku, mis vastab transpordipoliitika väljakutsetele lähiaastail, stimuleerib lühikeses perspektiivis majandust, suurendab keskpikas ja pikas perspektiivis tööviljakust ning suurendab Euroopa tugevust teadusuuringute läbiviimise kohana;

E.

arvestades, et transpordisektoril on märkimisväärne mõju keskkonnale ning inimeste tervisele ja elukvaliteedile, ning et kuigi transpordisektor lihtsustab inimeste eraeluga seotud ja tööalast liikuvust, põhjustas transpordisektor tervikuna 2008. aastal 27 % kogu süsinikdioksiidi heitkogusest ja see näitaja on sellest ajast peale veelgi kasvanud; arvestades, et 2007. aastal põhjustas maanteetransport 70,9 %, lennundus 12,5 %, mere- ja siseveetransport 15,3 % ja raudteetransport 0,6 % kogu transpordisektori süsinikdioksiidi heitkogusest;

F.

arvestades, et Euroopas on kõigi transpordiliikide puhul tehtud jõupingutusi ohutuse suurendamiseks; arvestades, et 2008. aastal hukkus liiklusõnnetustes siiski 39 000 inimest ning 300 000 inimest sai raskelt vigastada, mis tähendab, et täiendavaid jõupingutusi on vaja teha kõigis ohutusega seotud valdkondades, eelkõige liiklusohutuse alal;

G.

arvestades, et kliimapaketi raames võttis EL kohustuse vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2020. aastaks 1990. aastaga võrreldes 20 % võrra, mis on endiselt siduv eesmärk;

H.

arvestades, et 2001. aasta valges raamatus seatud eesmärgid saavutati üksnes osaliselt ja seega tuleb kontrollida, kas kõnealused eesmärgid tuleks säilitada või tuleb need uuesti sõnastada, ning et vajaduse korral tuleb suurendada jõupingutusi nende saavutamiseks;

I.

arvestades, et ülevõtmisel esinevad probleemid, nagu hiline või ebaõige ülevõtmine, mõjutavad oluliselt Euroopa õigusaktide tulemuslikkust; arvestades, et seetõttu tuleb selles osas kiiresti tegutseda;

J.

arvestades, et parlamendi töö peab olema järjekindel, eelkõige valdkondades, mis on transpordipoliitikaga vahetult seotud, nagu näiteks keskkonna- ja sotsiaalpoliitika, linnaplaneerimine ja maakasutuse planeerimine ning tööhõive- ja majanduspoliitika;

K.

arvestades, et finants- ja majanduskriis tabas transpordisektorit rängalt, kuid et seda tuleks kasutada kui võimalust transpordivaldkonda tulevikule suunatult toetada ja edendada, eriti edendades transpordiliikide jätkusuutlikkust ja investeerides muu hulgas raudtee- ja veetransporti; arvestades, et see tagab turul võrdsemad võimalused;

L.

arvestades, et eelseisva ametite läbivaatamise osana tuleb analüüsida ametite lisaväärtust, samuti vajadust luua Euroopa transpordiamet;

M.

arvestades, et transpordisektori jaoks on väga oluline seada mõõdetavad eesmärgid, et ühelt poolt paremini kontrollida transpordipoliitika tõhusust ning teiselt poolt luua ühiskondliku ja majandusliku kavandamise suunised, samuti näidata, et kavandatud meetmed on vajalikud kehtestatud transpordipoliitika elluviimiseks;

N.

arvestades, et olulised teadusuuringute ja infrastruktuuriga seotud ning tehnoloogilised edusammud nõuavad rahaliste ressursside ja rahastamisvahendite kohandamist;

O.

arvestades, et ühiskonna ja paljude majandusharude areng on toonud transpordisektoris kaasa suurema nõudluse, mille tulemusena on olulised kõik transpordiliigid; arvestades, et neid tuleks siiski hinnata nende majandus-, keskkonna-, sotsiaal- ja tööhõivepoliitilise tõhususe alusel;

P.

arvestades, et tulevikus on vajalik kõikide reisijate- ja kaubaveoliikide jätkusuutlik koostöö, et saavutada ohutud, jätkusuutlikud, logistiliselt otstarbekad ja seega tõhusad transpordiahelad, sealhulgas mitmeliigilised lahendused ning kohaliku ja kaugtranspordi ühendamine,

1.

on veendunud, et ELi üldine poliitika vajab selget ja sidusat nägemust transpordi tulevikust ühtse turu keskmes asuva sektorina, mis kindlustab isikute ja kaupade vaba liikumise ning tagab territoriaalse ühtekuuluvuse kogu Euroopas; on seisukohal, et omades tähtsat osa Euroopa jätkusuutlikus arengus ja konkurentsivõimes, peab transpordisektor olema majanduslikult tõhus ja arenema vastavalt kõrgetele sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele standarditele;

2.

on veendunud, et demograafilised muutused, eriti linnapiirkondades, tekitavad transpordile ja liikuvusele ohutuse ja läbilaskevõimega seotud probleeme, ning et sellest seisukohast vaadatuna on üliolulised põhiõigus liikuvusele, mille tagavad muu hulgas ligipääsetavuse parandamine ja puuduvate infrastruktuurilülide loomine, ning selle õiguse kohaldatavus; toonitab, et selles kontekstis on linnapiirkondade tuleviku suhtes paljutõotavad hästi integreeritud mitmeliigilised transpordiahelad, mis hõlmavad jalgsiliiklemist, jalgrattasõitu ja ühistransporti; juhib sellega seoses tähelepanu, et linnapiirkondades määrab kõige sobivama liigi kindlaks eelkõige olemasolev struktuur; on seisukohal, et hea ühistranspordiühendus maapiirkondades vähendab eraautode kasutamist; nõuab, et sidusate linna- ja linnalähitranspordisüsteemide loomise ja maaelanikkonna säilitamise huvides loodaks funktsionaalsed linnapiirkonnad;

3.

palub, et komisjon võtaks üle 100 000 elanikuga linnades kasutusele säästva linnalise liikumiskeskkonna kavad (SUMP) ja – järgides nõuetekohaselt subsidiaarsuse põhimõtet – ergutaks linnasid koostama liikluskavasid, milles pakutakse välja integreeritud transpordi kontseptsioon eesmärgiga vähendada keskkonnakahjustusi ja muuta liikuvus tervislikumaks ja tõhusamaks;

4.

on seisukohal, et ka kaubavedude valdkonnas toob kasvav nõudlus infrastruktuuriprobleemidest tulenevalt endaga muu hulgas kaasa läbilaskevõime probleeme või tõhususe vähenemise, et seetõttu tuleks suurendada eelkõige transpordiliikide kooskasutust ning transpordi kasutajate ja kaupade ohutust ning et vajalik on infrastruktuuri põhjapanev parandamine, eelkõige aastaid teadaolevate kitsaskohtade kaotamine;

5.

rõhutab, et transpordi süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine on ELi tulevase transpordipoliitika üks olulisemaid ülesandeid, ning et selle saavutamiseks tuleks kasutada kõiki olemasolevaid jätkusuutlikke vahendeid, nagu energiaallikate kogum, mis edendab keskkonnasõbralikumate tehnoloogiate ja transpordiliikide alast teadus- ja arendustegevust, hinnakujundusmeetmed ja kõikide transpordiliikide väliskulude sisestamine, eeldusel et ELi tasandil saadavat tulu kasutatakse transpordi jätkusuutlikkuse parandamiseks ning võetakse meetmeid, et kohandada era- ja kutseliste transpordikasutajate käitumist (teadlikkuse tõstmine, keskkonnasõbralik käitumine jms); rõhutab, et selleks tuleks arendada eelisjärjekorras finantsstiimuleid, mis välistavad mis tahes konkurentsimoonutused transpordiliikide ja liikmesriikide vahel;

6.

tõdeb, et Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) andmetel on meretranspordi CO2 heitkogused 3 kuni 5 korda väiksemad kui maanteetranspordi heitkogused, kuid tunneb muret meretranspordis prognoositud SOx ja NOx heitkoguste pärast, mis 2020. aastaks jõuavad umbkaudu maismaatranspordiga võrdsele tasemele, ning IMO ebakindla katse pärast kehtestada CO2 heitkoguste vähendamise süsteem;

7.

rõhutab vajadust teavitada üldsust paremini puhkusereiside tagajärgedest ja kutsub komisjoni üles mõtlema oma poliitilises lähenemisviisis ka puhkusereiside teemale;

8.

kinnitab, et ohutus peab jääma üheks tulevase transpordipoliitika prioriteetseks eesmärgiks ja et garanteerida tuleb kõigi transpordiliikide aktiivsete ja passiivsete kasutajate ohutus; peab äärmiselt oluliseks transpordi tervisemõjude vähendamist, eriti kaasaegsete tehnoloogiate kasutamise kaudu, ja kõigi transpordiliikide reisijate, eriti piiratud liikumisvõimega reisijate õiguste tagamist selgete ja läbipaistvate eeskirjade abil; toetab Euroopa Liidu reisijate õiguste harta loomist;

9.

palub komisjoni esitada lähiajal uuring, mis käsitleb liikmesriikide parimaid tavasid seoses kiiruspiirikute mõjuga igat liiki sõidukitele ja teedele, nii linnades kui ka linnadevahelistel teedel, et esitada seadusandlikud meetmed, mille eesmärk on vähendada heitkoguseid ja suurendada liiklusohutust;

10.

rõhutab vajadust garanteerida nii transpordisektori töötajate isikukaitse kui ka õiguskindlus muu hulgas piisava arvu ohutute ja turvaliste parkimiskohtade loomise ning maanteetranspordi eeskirjade jõustamise ja nendes sätestatud sanktsioonide ühtlustamise kaudu; rõhutab samuti, et sanktsioonide piiriülese jõustamise kasutuselevõtt parandab liiklusohutust kõigi liiklejate jaoks;

11.

juhib tähelepanu tõsiasjale, et veoautode parkimiskohtade pakkumine üleeuroopalises teedevõrgus (TERN) ei ole sammu pidanud maanteevedude arvu suurenemisega, mis tähendab, et tõsiselt on ohustatud elukutseliste juhtide sõidu- ning puhkeajast kinnipidamine, eriti öötundidel, aga ka liiklusohutus üldiselt, kui ELi liikmesriikides ei parandata puhkerajatiste kvaliteeti ja kvantiteeti;

12.

on seisukohal, et reisijate- ja kaubaveo areng tervikuna sõltub suuresti erinevate transpordiliikide tulemuslikust kasutamisest, ning et seetõttu peaks Euroopa transpordipoliitika eesmärk olema transpordiliikide tõhus koostalitlus, mis on tihedalt seotud transpordi süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamise, ohutusalaste ja majanduslike aspektidega; usub, et see toob kaasa optimaalse ümberjaotamise erinevate transpordiliikide vahel ja nihke säästvamate transpordiliikide suunas ning tagab koostalitlusvõime transpordiliikide piires ja nende vahel, edendab säästvamaid transpordi- ja logistikaahelaid ja transpordiliike ning soodustab kõigi transpordiliikide sujuvaid liiklusvoogusid sõlmkohtades;

13.

rõhutab, et transpordiliikide tõhusat koostalitlust ei tuleks hinnata üksnes kulutasuvuse aspektist, vaid ka keskkonnakaitse, sotsiaalsete ja töötingimuste, ohutuse ja territoriaalse ühtekuuluvuse alaste kriteeriumite alusel, pöörates tähelepanu ka eri transpordiliikide ning Euroopa riikide, piirkondade ja linnade erinevatele tehnilistele võimalustele ja lähtetasemetele;

14.

rõhutab, et transpordiliikide tõhus koostalitlus tähendab infrastruktuuri parandamist – muu hulgas roheliste koridoride arendamise, transpordi kitsaskohtade vähendamise ning raudtee- ja veetranspordi täiustamise kaudu –, ohutuse suurendamist uute tehnoloogiate abil ja töötingimuste parandamist;

15.

nõuab Euroopa õigusaktide korrapärast läbivaatamist ning nende ülevõtmist ja rakendamist, et garanteerida nende tulemuslikkus; kutsub komisjoni üles kõrvaldama järjekindlalt tõkked, mis tulenevad Euroopa õigusaktide ebaõigest või hilisest ülevõtmisest liikmesriikides;

16.

teeb ettepaneku, et uues Lissaboni lepingu raamistikus ja komisjoni nõusolekul peetaks igal aastal vähemalt üks ühine koosolek liikmesriikide parlamentide transpordi valdkonna eest vastutavate esindajatega, eesmärgiga jagada kogemusi ja teha koostööd, et tagada ELi transpordialaste õigusaktide parem ja tõhusam rakendamine;

17.

on seisukohal, et transport etendab Euroopa ühtse turu väljakujundamisel ning isikute ja kaupade vabas liikumises olulist rolli ning et eelkõige raudteetranspordi sektoris tuleks kõigis ELi liikmesriikides saavutada turu reguleeritud avamine; on seisukohal, et turu täielik avamine on tarbijatele kasulik ja et sellega peaksid kaasnema meetmed avalike teenuste kvaliteedi tagamiseks ning infrastruktuuri ja tehnilisse koostalitlusvõimesse tehtavate investeeringute pikaajaline kava, et parandada tõhusust ja ohutust, ning meetmed, mille eesmärk on vältida ühe transpordiliigi piires toimuva ja transpordiliikide vahelise konkurentsi moonutusi muu hulgas sotsiaal-, fiskaal-, ohutus- ja keskkonnavaldkonnas; väliste sotsiaal- ja keskkonnakulude sisestamine peaks toimuma järk-järgult, alustades rohkem saastavatest maantee- ja õhutranspordi liikidest;

18.

palub komisjonil ja liikmesriikide ametivõimudel lihtsustada kabotaažvedude liberaliseerimise lõpuleviimist, vähendada tühisõitude mahtu ja tagada jätkusuutlikum maantee- ja raudteevõrgustik kaubaveosõlmede arvu suurendamise näol;

19.

usub, et tõhusa ja teisi transpordiliike täiendava meretranspordisüsteemi saavutamiseks on oluline keskenduda uuesti selgele liberaliseerimisprotsessile, mis võimaldab meretranspordil olla tõeliselt konkurentsivõimeline;

20.

rõhutab majanduslikke vajadusi silmas pidades transpordi infrastruktuuri (raudtee reisijate- ja kaubaveo koridorid, ühtne Euroopa taevas, sadamad ja nende ühendused transpordivõrguga, piirideta mereruum, siseveeteed) tõeliselt Euroopa tasandil haldamise olulisust, et kaotada piiride mõju kõigi transpordiliikide puhul ning tugevdada ELi konkurentsivõimet ja atraktiivsust;

21.

nõuab Euroopa ühise broneerimissüsteemi loomist, et suurendada eri transpordiliikide efektiivsust ning lihtsustada ja suurendada nende koostalitlusvõimet;

22.

rõhutab, et transpordil on mõju sotsiaal-, tervishoiu- ja julgeolekupoliitikale ning et ühtse transpordipiirkonna loomise raames tuleb tööhõive- ja töötingimusi ning haridust ja koolitust kõrgel tasemel ühtlustada ja pidevalt parandada Euroopa tasemel toimuva tulemusliku sotsiaalse dialoogi alusel; toonitab, et muu hulgas Euroopa koolituskeskuste ja ELi tippkeskuste loomine asjaomastes liikmesriikides võib aidata edendada transpordivaldkonna töötajate koolituse mõõdetavat kvaliteeti ja nende staatust ning koolituskursuste vastastikust tunnustamist;

23.

on seisukohal, et transpordipoliitika parema tulemuslikkuse saavutamiseks tuleb hinnata programme (nagu Galileo ja arukad transpordisüsteemid kõigile transpordiliikidele) ning et lähtuvalt tulemustest tuleks vajaduse korral muuta strateegia ja programmitöö suunitlust; seetõttu tuleb muu hulgas koostada uus liiklusohutusprogramm, taaselavdada üleeuroopalised transpordivõrgud, koostada programmi NAIADES vahekokkuvõte, viia kiiresti ja täielikult ellu ühtse Euroopa taeva programm, SESAR ja teadusuuringute kaheksas raamprogramm ning jätkata lihtsustatud kujul programmi Marco Polo;

24.

on seisukohal, et tehniline koostalitlusvõime ja selle rahastamine, Euroopa tasandil toimuv sertifitseerimine, standardimine ja vastastikune tunnustamine on hästi toimiva ühtse turu olulised elemendid ning et nende jõustamine peaks olema erinevate ametite ülesannete hulgas olulisemal kohal; toonitab, et kõik ametid peaksid püüdma saavutada ja saavutama kiiresti ühesuguse kõrgetasemelise vastutuse ja pädevuse ning et neid tuleks korrapäraselt hinnata; soovitab eelkõige arendada täielikult välja Euroopa Raudteeagentuuri potentsiaal, sealhulgas andes talle järk-järgult vastutuse kõigi uute veeremite ja raudteeinfrastruktuuri sertifitseerimise ning liikmesriikide ohutusküsimustega tegelevate riiklike asutuste või nendega võrdväärsete organite regulaarse auditeerimise eest, nagu on sätestatud 29. aprilli 2004. aasta direktiivis 2004/49/EÜ;

25.

rõhutab, et 75 % transpordist on maanteetransport ning palub kaaluda, kas oleks vaja luua maanteetranspordiamet, et parandada eelkõige liiklusohutust ja tagada samuti kodanike põhiõigus ohutule liikuvusele, toetades uusi rakendusi (nagu Galileo või samaväärselt sobivad tehnoloogiad arukate transpordisüsteemide jaoks) ja viies ellu teadusuuringute programme; on lisaks seisukohal, et see amet peaks olema võimeline võtma regulatiivmeetmeid, kui tekib vajadus kõrvaldada takistusi jätkusuutliku ühtse turu teel;

26.

juhib tähelepanu, et siseveetranspordil on siiani põhjalikult erinev institutsiooniline raamistik, ning nõuab, et loodaks alaline ja struktureeritud koostöö pädevate asutuste vahel, et kasutada täielikult ära selle transpordiliigi potentsiaali;

27.

nõuab teadusuuringute ja tehnoloogia kava koostamist transpordisektori jaoks; on seisukohal, et see kava tuleks koostada koostöös kõigi asjaomaste sidusrühmadega, et mõista sektori vajadusi ja seega parandada ELi vahendite eraldamist; on seisukohal, et prioriteediks peaksid olema projektid, mille eesmärk on transpordi süsinikdioksiidi heitkoguste vähendamine, tarneahela läbipaistvuse ja transpordi ohutuse ning turvalisuse suurendamine, liikluskorralduse parandamine ja halduskoormuse vähendamine;

28.

rõhutab, et teadus- ja arendustegevus ning innovatsioon vajavad toetust, kuna nad parandavad kõigi transpordiliikide heitgaaside ja liiklusmüra vähendamise abil märgatavalt keskkonda, suurendavad ohutust, luues lahendusi, et tagada olemasoleva infrastruktuuri läbilaskevõime parem kasutamine ja vähendada liikluse kitsaskohti, ning toovad kaasa ka kogu transpordivõrgu kõigi transpordiliikide suurema energiasõltumatuse; rõhutab seoses sellega, et arukad, koostalitlevad ja ühendatud transpordikorraldus- ja ohutussüsteemid, nagu ERTMS, Galileo, SESAR, arukad transpordisüsteemid ja samaväärselt sobivad tehnoloogiad, vajavad toetust nii teadus- ja arendustegevuse kui ka nende rakendamise osas; kutsub liikmesriike üles tagama, et arukatest transpordisüsteemidest saaksid kasu kõik Euroopa kodanikud; märgib, et paljutõotavate tehnoloogiate jaoks tuleb kehtestada raamtingimused ja avatud standardid, andmata ühelegi konkreetsele tehnoloogiale põhjendamatut eelist;

29.

rõhutab, et kliimakaitse ja ELi energiasõltumatuse raames peaks iga transpordiliik vähendama oma CO2 heitkoguseid ja seda peaks toetama innovatiivsete, energiatõhusate ja keskkonnasäästlike tehnoloogiate ning taastuvenergia alane teadus- ja arendustegevus, mis toob muu hulgas kaasa säästvate sõidukite arvu suurenemise kõigi transpordiliikide puhul; on seisukohal, et see suurendaks samal ajal Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet;

30.

rõhutab vajadust liiklusohutuse ja õnnetusjuhtumite uurimisega seotud asjaomaste mõistete ühtsete definitsioonide järele, et tagada tulemuste ja vajadusel rakendatavate meetmete võrreldavus;

31.

rõhutab, et veodokumentide ühtlustamine vastavalt kõige uuematele teabevahetuse standarditele ning nende multimodaalne ja rahvusvaheline kohaldatavus võivad kaasa tuua ohutuse ja logistika märkimisväärse paranemise ning halduskoormuse olulise vähenemise;

32.

rõhutab, et tõhus transpordipoliitika nõuab finantsraamistikku, mis vastab tekkivatele probleemidele, ning et selleks tuleks praegu transpordile ja liikuvusele eraldatavaid vahendeid suurendada; peab vajalikuks järgmist:

33.

nõuab sidusat ja integreeritud transpordipoliitikat, mis edendaks rahalise toetuse abil, mida ei mõõdeta konkurentsivõime kriteeriumite alusel, muu hulgas raudtee- ja laevaliiklust, sadamapoliitikat ning ühistransporti kooskõlas ELi riigiabi eeskirjadega;

34.

on seisukohal, et finants- ja majanduskriisi tuleb kasutada kui võimalust transpordivaldkonda sihipäraselt toetada ning edendada finantsabi pakkumise kaudu investeeringuid eelkõige ohutusse, keskkonnasõbralikku ja seega jätkusuutlikku transporti; on seisukohal, et ELi investeeringuid transpordiprojektidesse tuleks võtta arvesse ELi 2020. aasta strateegia kontekstis, kuna transpordi ja liikuvuse süsteemid pakuvad unikaalset võimalust stabiilsete töökohtade loomiseks;

35.

on veendunud, et Euroopa põhivõrgu määratlemist üleeuroopalise võrgu raames – mis jääb ELi transpordipoliitika üheks prioriteediks – tuleks hinnata vastavalt säästva arenguga seotud kriteeriumitele nii Euroopa kui ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning et mitmeliigilised platvormid ja kuivdokid on jätkuvalt oluline osa infrastruktuuri pakkumistest, kuna need võimaldavad toimivate ühenduste loomist eri transpordiliikide vahel;

36.

on seisukohal, et TEN-T projektid peaksid jääma ELi transpordipoliitika üheks prioriteediks ning et kiiresti on vaja tegeleda infrastruktuuride puudumisega ja kõrvaldada piiridel ikka veel esinevad ajaloolised ja geograafilised takistused; rõhutab, et TEN-T võrgud tuleks integreerida ühte üleeuroopalisse võrku, millel on ühendused väljapoole ELi piire, ning on seisukohal, et seda protsessi saab kiirendada rahastamist suurendades;

37.

nõuab, et siseveetranspordi infrastruktuurile, sisesadamatele ja meresadamate mitmeliigilisele ühendamisele sisemaaga ja raudteeühendusega antaks Euroopa transpordipoliitikas suurem roll ning neid toetataks rohkem, et aidata vähendada ELi transpordi keskkonnamõjusid ja suurendada selle ohutust; leiab, et siseveelaevade keskkonnatoimet saab tunduvalt parandada, kui neile paigaldada uusima heitmete kontrolltehnoloogiaga varustatud mootorid;

38.

tõstab esile vajadust vaadelda lähimerevedusid ja mere-maantee projekte laiemas kontekstis, mis hõlmab Euroopa vahetus geograafilises keskkonnas asuvaid riike; juhib tähelepanu asjaolule, et see eeldab parema sünergia saavutamist regionaalpoliitika, arengupoliitika ja transpordipoliitika vahel;

39.

tunnistab, et kõrvaliste ja äärepoolseimate piirkondade arengus on otsustav osa piirkondlikel lennujaamadel, mis parandavad nende ühendust sõlmlennujaamadega; peab eriti kasulikuks rakendada võimaluse korral mitmeliigilisi transpordilahendusi; on seisukohal, et lennujaamadevaheline (kiir-)raudteeühendus on ideaalne võimalus erinevate transpordiliikide säästvaks ühendamiseks;

40.

rõhutab, et Euroopa transpordipiirkonna loomine on oluline prioriteet, mis sõltub suurel määral rahvusvahelisest tunnustamisest kokkulepete alusel, mille üle tuleb veel läbi rääkida kõigi transpordiliikide osas, eriti seoses lennu- ja meretranspordiga, ja et EL peaks vastavates rahvusvahelistes organisatsioonides etendama üha enam kujundavat rolli;

41.

nõuab selgematest ja mõõdetavamatest eesmärkidest kinnipidamise saavutamist 2020. aastaks võrreldes 2010. aasta olukorraga ning teeb seetõttu ettepaneku:

42.

kutsub komisjoni üles jälgima nende eesmärkide saavutamise suunas tehtavaid edusamme ja esitama parlamendile selle kohta kord aastas aruannet;

43.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

2.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 351/23

A.

arvestades, et petitsioonikomisjoni tegevusele 2009. aastal jättis jälje üleminek parlamendi kuuendalt koosseisult seitsmendale, ning et komisjoni koosseis muutus märkimisväärselt, kusjuures kaks kolmandikku liikmetest kuuluvad komisjoni esimest korda;

B.

arvestades, et 2009. aastal lõppes Euroopa ombudsmani ametiaeg ja et petitsioonikomisjon oli otseselt kaasatud sellele ametikohale kandideerijate kuulamistesse;

C.

arvestades, et 1. detsembril 2009 jõustus Lissaboni leping, mis lõi vajaliku aluse kodanike laialdasemaks osalemiseks ELi otsuste tegemise protsessis, püüdes tugevdada selle legitiimsust ja aruandekohustust;

D.

arvestades, et ELi kodanikke esindab otseselt Euroopa Parlament ja et lepingus sätestatud petitsiooni esitamise õigus annab neile vahendi pöörduda oma esindajate poole alati, kui nad tunnevad, et nende õigusi on rikutud;

E.

arvestades, et Euroopa õigusaktide jõustamisel on otsene mõju kodanikele, kes suudavad kõige paremini hinnata selle tulemuslikkust ja kitsaskohti ning anda märku säilinud puudustest, mis tuleb kõrvaldada, et tagada liidu eesmärkidest kinnipidamine;

F.

arvestades, et Euroopa kodanikud pöörduvad nii individuaalselt kui kollektiivselt Euroopa Parlamendi poole õiguskaitse saamiseks, kui Euroopa õigust on rikutud;

G.

arvestades, et petitsioonikomisjoni kaudu on parlamendil kohustus selliseid muresid uurida ja anda oma parim selliste õiguserikkumiste lõpetamiseks; arvestades, et kodanikele kõige asjakohasemate ja kiiremate parandusmeetmete pakkumiseks on petitsioonikomisjon jätkanud koostöö tugevdamist Euroopa Komisjoni, teiste parlamendikomisjonide, Euroopa organite, asutuste ja võrgustikega ning liikmesriikidega;

H.

arvestades, et parlamendile saadetud petitsioonide arv oli 2009. aastal veidi suurem kui 2008. aastal (vastavalt 1924 ja 1849), ning et täheldati suundumust esitada järjest suurem hulk petitsioone elektroonilisel teel (2009. aastal esitati sellisel viisil umbes 65 %, samas kui 2008. aastal oli see näitaja 60 %);

I.

arvestades, et 2009. aastal saadud vastuvõetamatute petitsioonide arv näitab, et täiendavat rõhku tuleks pöörata kodanike paremale teavitamisele liidu pädevustest ning selle eri institutsioonide rollist;

J.

arvestades, et paljudel juhtudel esitavad kodanikud parlamendile petitsioone liikmesriikide pädevate haldus- või kohtuorganite tehtud otsuste kohta, ning arvestades, et kodanikud vajavad mehhanisme, mille abil panna riigi ametiasutusi andma aru nende panuse kohta Euroopa õigusloomeprotsessi ning õigusaktide jõustamisse;

K.

arvestades, et kodanikke tuleks eelkõige teavitada sellest, et – nagu Euroopa ombudsman tunnistas 2009. aasta detsembri otsuses, millega lõpetatakse komisjoni vastu esitatud kaebuse 822/2009/BU uurimine – liikmesriikide kohtute menetlused on osa Euroopa õigusaktide rakendamise protsessist liikmesriikides ja et petitsioonikomisjon ei saa tegeleda küsimustega, mis kuuluvad liikmesriikide kohtute menetluste alla ega selliste menetluste tulemusi läbi vaadata;

L.

arvestades, et kohtumenetlustega seonduvad eriti mõnedes liikmesriikides kõrged kulud, mis võivad kodanikke takistada kaebuste esitamisel liikmesriigi pädevatele kohtutele, kui nad on seisukohal, et riigi ametiasutused ei ole neile ELi õigusega antud õigusi austanud;

M.

arvestades, et Euroopa Parlament seisab silmitsi keerulise probleemiga petisioonide puhul, mille esitamise põhjuseks on, et liikmesriigi kohus jättis väidetavalt Euroopa Liidu Kohtult eelotsuse taotlemata, eirates Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 267, eriti juhtudel, mil Euroopa Komisjon ei kasuta talle artikliga 258 antud volitusi asjassepuutuva liikmesriigi vastu meetmete võtmiseks;

N.

arvestades, et oma töömehhanismide kaudu, ja kuna lepingu sätetega on petitsiooni esitamise õigus tagatud kõigile ELi kodanikele ja elanikele, erineb petitsiooniprotsess muudest kodanikele ELi tasandil kättesaadavatest õiguskaitsevahenditest, nagu kaebuste esitamine Euroopa Ombudsmanile või komisjonile;

O.

arvestades, et kodanikel on õigus kiirele ja lahenduste leidmisele suunatud hüvitusprotsessile ning kõrgele läbipaistvuse ja selguse tasemele kõigi Euroopa institutsioonide puhul ning arvestades, et parlament on korduvalt taotlenud, et komisjon kasutaks oma õigusi asutamislepingu täitmise järelevalvajana ja võtaks meetmeid petitsioonide esitajate poolt avalikuks tehtud Euroopa õigusaktide rikkumiste vastu, eriti kui ELi õigusaktide ülevõtmine liikmesriikide tasandil toob kaasa nende rikkumise;

P.

arvestades, et paljudes petitsioonides väljendatakse jätkuvalt muret siseturu- ja keskkonnaalaste Euroopa õigusaktide ülevõtmise ja rakendamise üle, ning pidades silmas petitsioonikomisjoni varasemaid üleskutseid komisjonile tõhustada jõustamise kontrolli nendes valdkondades ja muuta see tulemuslikumaks;

Q.

arvestades, et kuigi komisjon saab ELi õigusaktide järgimist täielikult kontrollida üksnes pärast seda, kui riigi ametiasutus on teinud lõpliku otsuse, on eriti seoses keskkonnaküsimustega ning juhtudel, mil ajateguril on eriti tähtis osa, oluline kontrollida varajases etapis, et kohalikud, piirkondlikud ja riigi ametiasutused kohaldaksid õigesti kõiki asjakohaseid ELi õiguse protseduurinõudeid, ning viia vajaduse korral nõutavate andmete saamiseks läbi üksikasjalik uuring kehtivate õigusaktide kohaldamise ja mõju kohta;

R.

arvestades, et on oluline takistada bioloogilise mitmekesisuse edasist pöördumatut kadu, eriti Natura 2000 aladel, ning et liikmesriigid on võtnud kohustuse tagada elupaikade direktiivi (92/43/EMÜ) ning linnudirektiivi (79/409/EMÜ) kohaste erikaitsealade kaitse;

S.

arvestades, et petitsioonides rõhutatakse Euroopa õigusaktide mõju ELi kodanike igapäevaelule, ning tunnistades vajadust teha kõik vajalik selleks, et konsolideerida kodanike ELi õiguste tugevdamisel saavutatud edu;

T.

arvestades, et oma eelmises tegevusaruandes ja arvamuses ühenduse õiguse kohaldamise järelevalvet käsitleva komisjoni aastaaruande kohta nõudis petitsioonikomisjon, et talle esitataks regulaarset teavet selle kohta, millisesse järku on jõutud rikkumismenetlustes, mille sisu puudutavad ka petitsioonid;

U.

arvestades, et esmane vastutus Euroopa õigusaktide õigesti ülevõtmise ja jõustamise eest lasub liikmesriikidel, ning tunnistades, et 2009. aastal on paljud neist olnud järjest rohkem kaasatud petitsioonikomisjoni töösse,

1.

väljendab heameelt sujuva ülemineku üle parlamendi uuele koosseisule ja märgib, et erinevalt teistest parlamendikomisjonidest kandus suur osa petitsioonikomisjoni tööst üle uuele koosseisule, kuna märkimisväärse arvu petitsioonide läbivaatamine ei olnud lõpule viidud;

2.

väljendab heameelt Lissaboni lepingu jõustumise üle ja on veendunud, et parlament osaleb tihedalt uue kodanikualgatuse väljaarendamises, nii et see vahend saavutab täielikult oma eesmärgi ning tagab ELi otsuste tegemise protsessi suurema läbipaistvuse ja aruandekohustuse, võimaldades kodanikel teha ettepanekuid ELi õiguse parandamiseks või täiendamiseks;

3.

väljendab heameelt 2009. aasta lõpus komisjoni avaldatud rohelise raamatu üle Euroopa kodanikualgatuse kohta (1), pidades seda esimeseks sammuks kontseptsiooni elluviimise suunas;

4.

juhib tähelepanu sellele, et parlament on saanud kampaania-tüüpi petitsioone, millel on üle miljoni allkirja, ning toonitab vajadust selgitada kodanikele põhjalikult sellist tüüpi petitsiooni ja kodanikualgatuse erinevusest;

5.

tuletab meelde oma resolutsiooni kodanikualgatuse kohta (2), mille kohta petitsioonikomisjon esitas arvamuse; nõuab tungivalt, et komisjon sätestaks arusaadavad rakenduseeskirjad, milles määratletakse selgelt läbivaatamise ja otsuste tegemise protsessis osalevate institutsioonide rollid ja kohustused;

6.

väljendab heameelt selle üle, et Lissaboni lepingu jõustumisega omandas põhiõiguste harta õiguslikult siduva jõu, ja rõhutab harta olulisust põhiõiguste selgemaks ja kõigile kodanikele nähtavamaks muutmisel;

7.

on seisukohal, et nii liidul kui ka selle liikmesriikidel on kohustus tagada hartas sisalduvate põhiõiguste täielik järgimine, ning on veendunud, et harta aitab arendada liidu kodakondsuse kontseptsiooni;

8.

on veendunud, et viiakse läbi kõik vajalikud menetlustoimingud, et tagada ELi Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga ühinemise institutsiooniliste aspektide kiire selgitamine, ning võtab teadmiseks petitsioonikomisjoni kavatsuse anda oma panus parlamendi töösse selles küsimuses;

9.

tuletab meelde oma varasemat nõudmist, et parlamendi ja komisjoni asjaomased teenistused vaataksid põhjalikult läbi ELi kodanikele kättesaadavad kaebemenetlused, ning rõhutab, kui oluline on jätkata läbirääkimisi Euroopa Parlamendi ja komisjoni vahelise muudetud raamlepingu üle, et võtta täiel määral arvesse ELi kodanike suurenenud õigusi, pidades eelkõige silmas Euroopa kodanikualgatust;

10.

on rahul komisjoni tegevusega praeguste avalike abiteenuste sujuvamaks muutmisel, et teavitada kodanikke nende õigustest ELis ja rikkumisjuhtudel kasutatavatest õiguskaitsevahenditest, viies asjakohased veebilehed (näiteks SOLVIT ja ECC-Net) ELi veebisaidil peatüki „Kodanike õigused ELis” alla;

11.

rõhutab, et parlament on korduvalt palunud komisjonil välja töötada süsteem, kus antakse selged juhised kodanikele kättesaadavate kaebuste esitamise mehhanismide kohta, ja on veendunud, et tuleb võtta täiendavaid meetmeid, mille lõppeesmärk on muuta veebileht „Kodanike õigused ELis” kasutajasõbralikuks keskseks online-nõuandepunktiks; ootab 2008. aasta tegevuskava (3) rakendamise esialgseid hindamisi, mis kava kohaselt tehakse 2010. aastal;

12.

tuletab meelde oma resolutsiooni Euroopa Ombudsmani 2008. aasta tegevuse kohta ja soovitab äsja tagasi valitud ombudsmanil jätkata tööd Euroopa haldussüsteemi läbipaistvuse ja aruandekohustuse tõhustamisega ning tagada, et otsused tehakse nii avalikult kui võimalik ja kodanikele võimalikult lähemal tasandil;

13.

kinnitab veel kord oma kindlat toetust ombudsmani jõupingutustele tõsta avalikkuse teadlikkust oma tegevusest ning kindlaks teha haldusomavoli juhtumid Euroopa institutsioonides ja nendele reageerida; on veendunud, et Euroopa haldussüsteemi üldise parandamise seisukohast on ombudsman väärtuslik infoallikas;

14.

märgib, et 2009. aastal esitatud petitsioonides, millest ligikaudu 40 % tunnistati mittevastuvõetavaks, keskendutakse endiselt keskkonnale, põhiõigustele, õigusküsimustele ja siseturule; geograafiliselt oli enamik avaldusi liidu kui terviku kohta – seejärel Saksamaa, Hispaania, Itaalia ja Rumeenia kohta –, mis tõestab, et kodanikud jälgivad valvsalt liidu tegevust ja pöörduvad liidu poole, kui on vaja tegutseda;

15.

tunnistab petitsioonide esitajate ja petitsioonikomisjoni töö tähtsust ELi keskkonna kaitsmisel; tunneb heameelt komisjoni algatuse üle tellida bioloogilise mitmekesisuse rahvusvaheliseks aastaks valmistumisel uuring elupaikade direktiivi kohaldamise kohta ja peab seda sobivaks vahendiks kehtiva ELi bioloogilise mitmekesisuse strateegia hindamiseks ja uue strateegia väljatöötamiseks;

16.

täheldab, et üha rohkem on petitsioone probleemide kohta, mis kodanikel tekivad vaba liikumise õiguse kasutamisel; sellistes petitsioonides viidatakse liiga pikale ajale, mis vastuvõtval liikmesriigil kulub elamisloa andmiseks kolmandast riigist pärit olevatele pereliikmetele, ja raskustele hääleõiguse kasutamisel ja kvalifikatsiooni tunnustamisel;

17.

kordab oma varasemaid üleskutseid komisjonile esitada praktilisi ettepanekuid tarbijakaitse laiendamiseks väikeettevõtetele, et kaitsta neid ebaausate kaubandustavade eest, nagu on ette nähtud Euroopa Parlamendi resolutsioonis eksitavate „kataloogiettevõtete” kohta (4), sest komisjon saab jätkuvalt petitsioone kataloogiettevõtete pettuste ohvritelt;

18.

tunnistab keskset rolli, mis komisjonil on petitsioonikomisjoni töös, sest petitsioonide kontrollimisel, Euroopa õigusaktide rikkumise kindlakstegemisel ja heastamise taotlemisel tugineb petitsioonikomisjon komisjoni asjatundmisele, ning tunnustab jõupingutusi, mida komisjon on teinud petitsioonikomisjoni uurimistaotlustele vastamise aja lühendamiseks, et kodanike esitatud juhtumeid saaks lahendada võimalikult kiiresti;

19.

ergutab Euroopa Komisjoni alati varakult sekkuma, kui petitsioonidega antakse märku võimalikest kahjudest erikaitsealadel, tuletades selleks asjaomastele riiklikele asutustele meelde nende kohustust tagada direktiivi 92/43/EMÜ (elupaigad) alusel Natura 2000 võrgustikku kuuluvaks liigitatud paikade puutumatus ning võttes vajadusel ennetavaid meetmeid, et tagada ELi õigusaktide järgimine;

20.

tervitab äsja valitud Euroopa Komisjoni volinikke, eelkõige institutsioonidevaheliste suhete ja haldusküsimuste volinikku, ning usub, et volinikud teevad petitsioonikomisjoniga võimalikult tihedat ja tõhusat koostööd ning austavad seda kui ühte kõige olulisemat suhtlusviisi kodanike ja Euroopa Liidu institutsioonide vahel;

21.

peab kahetsusväärseks, et komisjon ei ole veel täitnud petitsioonikomisjoni korduvaid nõudmisi ametlikult ja korrapäraselt ajakohastada lahendamisel olevate petitsioonidega seotud rikkumismenetlusi; märgib, et rikkumismenetlusi käsitlevate komisjoni otsuste igakuine avaldamine kooskõlas asutamislepingu artiklitega 258 ja 260 ei ole piisav vastus sellistele nõudmistele, kuigi läbipaistvuse osas on see kiiduväärt;

22.

on veendunud, et komisjoni pressiteadetes avaldatud rikkumismenetluste leidmine ja nende sobitamine kindlate petitsioonidega raiskaks tarbetult petitsioonikomisjoni aega ja ressursse, eelkõige horisontaalsete rikkumiste puhul, ning palub komisjonil teavitada petitsioonikomisjoni kõikidest asjakohastest rikkumismenetlustest;

23.

kordab oma veendumust, et komisjon peaks ELi kodanikele tagama samal tasemel läbipaistvuse, hoolimata sellest, kas nad esitavad ametliku kaebuse või petitsiooni parlamendile, ja palub veel kord komisjonil tagada, et rohkem tunnustataks petitsioonimenetlust ja selle rolli Euroopa õigusaktide rikkumiste päevavalgele toomisel, mille kohta on seejärel algatatud rikkumismenetlus;

24.

tuletab meelde, et paljudel juhtudel tulevad petitsioonides ilmsiks probleemid, mis on seotud Euroopa õigusaktide ülevõtmise ja kohaldamisega, ja tunnistab, et rikkumismenetluste algatamine ei anna alati kodanike probleemidele vahetuid lahendusi nende menetluste keskmise pikkuse tõttu;

25.

märgib rahuloluga, et komisjon püüab arendada alternatiivseid vahendeid Euroopa õigusaktide tõhusama rakendamise edendamiseks, ja tunneb heameelt nende liikmesriikide positiivse suhtumise üle, kes võtavad vajalikke meetmeid rikkumiste heastamiseks rakendamisprotsessi varajases etapis;

26.

väljendab heameelt selle üle, et liikmesriikide osalemine petitsioonikomisjoni tegevuses on suurenenud ja nende esindajad võtavad koosolekutest osa; on veendunud, et koostööd tuleks tugevdada, sest pärast Euroopa õigusaktide ülevõtmist liikmesriikide õigussüsteemi vastutavad nende rakendamise eest peamiselt riikide ametiasutused;

27.

rõhutab, et tihedam koostöö liikmesriikidega on petitsioonikomisjoni töö jaoks äärmiselt oluline; usub, et üks viise selle saavutamiseks võiks olla intensiivsem koostöö riikide parlamentidega, eriti Lissaboni lepingu raames;

28.

ergutab liikmesriike valmistuma läbipaistvama ja ennetavama rolli mängimiseks sellistele petitsioonidele vastamisel, mis on seotud Euroopa Liidu õigusaktide rakendamise ja jõustamisega;

29.

on seisukohal, et Lissaboni lepingut arvesse võttes peaks Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjon püüdlema tihedamate töösuhete loomise poole liikmesriikide riiklike ja piirkondlike parlamentide sarnaste komisjonidega, et edendada vastastikust mõistmist Euroopa teemasid puudutavate petitsioonide küsimustes ning tagada kiire kodanikele vastamine kõige sobivamal tasandil;

30.

juhib tähelepanu Hispaania ulatusliku linnaehituse mõju käsitlevas resolutsioonis esitatud järeldustele ja palub Hispaania asutustel jätkata hinnangute esitamist võetud meetmete kohta, nagu nad on siiani teinud;

31.

võtab teadmiseks selliste petitsioonide arvu kasvu, milles pöördutakse parlamendi poole küsimuste lahendamiseks, mis ei kuulu ELi pädevusse, näiteks pensionihüvitiste arvutamine, riikide kohtuotsuste täitmine ja valitsuste passiivsus; petitsioonikomisjon on teinud kõik endast oleneva selliste kaebuste tagasisaatmisel lahendamiseks pädevatele riigiasutustele;

32.

on veendunud, et kuigi interneti laialdast kasutamist tuleks julgustada, sest see hõlbustab kodanikega suhtlemist, tuleks leida lahendus, kuidas vältida komisjoni koormamist petitsioonidega, milles esitatud küsimused ei kuulu komisjoni pädevusse; on seisukohal, et lahenduse võiks pakkuda parlamendi registreerimismenetluse läbivaatamine ja soovitab asjaomastel töötajatel kõnealused dokumendid suunata kodanike kirjade üksusele, mitte petitsioonikomisjonile;

33.

rõhutab vajadust jätkata tööd petitsioonide käsitlemise läbipaistvuse suurendamiseks: parlamendisiseselt e-petitsioonide rakenduse pideva parandamisega – mis annab parlamendiliikmetele vahetu juurdepääsu petitsioonidokumentidele – ja parlamendiväliselt kasutajasõbraliku ja interaktiivse portaali loomisega, mis annab parlamendile võimaluse kodanikele tõhusamat abi pakkuda ning samuti teha komisjoni hääletamismenetlused ja kohustused avalikkusele selgemaks;

34.

soovitab luua portaal, milles on mitmeastmeline interaktiivne vorm petitsioonide jaoks ja milles antakse kodanikele teavet selle kohta, mida võib parlamendile petitsiooni esitamisega saavutada ning millised on parlamendi volitused, ja kus oleksid lingid alternatiivsetele õiguskaitsevahenditele Euroopa ja liikmesriigi tasandil; nõuab võimalikult üksikasjaliku kirjelduse koostamist Euroopa Liidu vastutuse kohta eri valdkondades, et kaoks ebaselgus liidu pädevuse ja liikmesriikide pädevuse vahel;

35.

tunnistab, et sellise algatuse elluviimine toob kaasa kulutused, kuid soovitab tungivalt asjaomastel haldusteenistusel töötada koos petitsioonikomisjoniga kõige sobivamate lahenduste leidmiseks, sest sellisel portaalil on väga suur tähtsus mitte üksnes parlamendi ja ELi kodanike kontaktide parandamisele, vaid ka vastuvõetamatute petitsioonide arvu vähendamisele;

36.

rõhutab, et oodates rahuldava lahenduse leidmist vahendite küsimusele, on olemasolevat veebisaiti vaja viivitamata parandada;

37.

on rahul parlamendi uue kodukorra heakskiitmise ja petitsioonide käsitlemisega seotud sätete läbivaatamisega; toetab sekretariaadi ja fraktsioonide esindajate tööd, mida nad teevad parlamendiliikmetele mõeldud petitsioonikomisjoni eeskirjade ja sisemenetluste teatmiku läbivaatamiseks, sest selline dokument ei abista ainult parlamendiliikmeid nende töös, vaid suurendab ka petitsioonimenetluse läbipaistvust;

38.

kordab üleskutset asjaomastele haldusosakondadele võtta meetmeid elektroonilise registri loomiseks, milles kodanikud võivad kodukorra artikli 202 kohaselt petitsioonile toetust avaldada või sellest loobuda;

39.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja petitsioonikomisjoni raport nõukogule, komisjonile, Euroopa Ombudsmanile, liikmesriikide valitsustele, nende petitsioonikomisjonidele ja riikide ombudsmanidele või vastavatele pädevatele asutustele.

2.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 351/29

A.

arvestades, et majanduskriis on põhjustanud järsu tõusu ELi liikmesriikide töötuse määrades; arvestades, et noored inimesed on selles trendis ebaproportsionaalselt esindatud; arvestades, et töötuse määr noorte hulgas tõuseb üldise töötuse määraga võrreldes tunduvalt järsemalt; arvestades, et detsembris 2009 oli Euroopa Liidus rohkem kui 5,5 miljonit alla 25-aastast töötut, mis on 21,4 % kõikidest noortest inimestest, mis tekitab paradoksaalse olukorra, kus rahvastiku vananemise tõttu sotsiaaltagatiste süsteemi tugisambaks olevad noored etendavad samal ajal majanduses marginaalset osa;

B.

arvestades, et noortel on püsiva ja korrapärase töö leidmiseks vähe võimalusi; arvestades, et noored sisenevad tööturule peamiselt ebatüüpilise, väga paindliku, ebakindla ja juhusliku töösuhtega (vähese tähtsusega osalise tööajaga, ajutine või tähtajaline töösuhe jm) ning tõenäosus, et see viib püsiva töökohani, on väike;

C.

arvestades, et tööandjad näivad kasutavat praktikaprogramme ja internatuure sagedamini püsivate töökohtade asendamiseks, kasutades seejuures ära takistusi, millega noored tööturule sisenedes silmitsi seisavad; arvestades, et liikmesriigid peavad noorte ärakasutamise selliste vormidega tegelema ja neid tulemuslikult likvideerima;

D.

arvestades, et neli kümnest 2009. aastal Prahas toimunud erakorralisel ELi tööhõive tippkohtumisel vastuvõetud meetmest puudutavad haridust, kutseõpet, elukestvat õpet, väljaõppeperioodi, liikuvuse edendamist ja tööturu vajaduste paremat prognoosimist ning oskuste vastavusse viimist;

E.

arvestades, et noorte töötus ja vaeghõive põhjustavad olulisi sotsiaalseid ja majanduslikke kulutusi ühiskonnale, mille tulemuseks on majanduskasvu võimaluste kaotus, maksustamisbaasi kadumine, mis õõnestab investeeringuid infrastruktuuri ja avalikesse teenustesse, suurenenud sotsiaalkulud, haridus- ja koolitusinvesteeringute alakoormus ning pikaajalise töötuse ning sotsiaalse tõrjutuse risk;

F.

arvestades, et nooremad põlvkonnad peavad vähendama hiiglaslikku valitsemissektori võlga, mille on tekitanud praegune põlvkond;

G.

arvestades, et majanduslike ning demograafiliste prognooside põhjal tekib järgmise kümnendi jooksul Euroopa Liidus 80 miljonit vaba töökohta, millest suurem osa on oskustöölistele; arvestades, et kõrge oskustasemega inimeste tööhõivemäär Euroopa Liidus tervikuna on ligikaudu 85 %, keskmise oskustasemega inimeste hulgas 70 % ja madala oskustasemega inimeste hulgas 50 %;

H.

arvestades, et majanduskasv on töökohtade loomisel otsustava tähtsusega, kuna sellega kaasnevad suuremad tööhõivevõimalused; tuletab meelde, et enam kui 50 % uutest töökohtadest Euroopas loovad väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad;

I.

arvestades, et liikumine hariduse omandamiselt tööle ning töökohtade vahel on noortele inimestele üle Euroopa Liidu strukturaalne väljakutse; arvestades, et tööpraktikal on suuresti positiivne mõju noorte inimeste tööturule sisenemisele, seda eriti juhul, kui see võimaldab asutusesisest kutseoskuste ja kogemuste omandamist;

J.

arvestades, et haridusprogramme tuleks märkimisväärselt parandada ja samal ajal tuleks ergutada kõrgkoolide ja ettevõtjate vahelist partnerlust, tõhusaid praktikaskeeme, õppelaene ning tööandjate investeeringuid koolitusse;

K.

arvestades, et tihti kogevad noored tööturule sisenedes ja töökohtade koondamisel diskrimineerimist vanuse alusel; arvestades, et noortel naistel on suurem tõenäosus jääda töötuks ning puutuda kokku vaesusega või tegeleda juhutöö või deklareerimata tööga kui noortel meestel; arvestades, et praeguse majanduskriisi tõttu on kõige rohkem tööpuudust just noorte meeste seas; arvestades, et puuetega noored kogevad tööturule sisenemisel veelgi suuremaid takistusi;

L.

arvestades, et korralik töökoht muudab noored inimesed iseseisvamaks ning sotsiaalselt vähem sõltuvaks, aitab neil vältida vaesust ning võimaldab aktiivselt ühiskonnas osaleda, nii majanduslikult kui sotsiaalselt; arvestades, et osades liikmesriikides on vanuseline diskrimineerimine kehtestatud seadustega, piirates noorte inimeste õigusi üksnes nende vanuse alusel, näiteks väiksem miinimumpalk noortele UKs, piiratud juurdepääs Revenu de solidarité active’ile Prantsusmaal ning noorte väiksem töötu abiraha Taanis, kuigi kõigi nende meetmete eesmärk on noorte kaasamine tööturule, on need lubamatud ning võivad olla vastupidise toimega, takistades noortel alustamast majanduslikult iseseisvat elu, eriti just kriisi ajal, mil noorte töötus on kõrge;

M.

arvestades, et Lissaboni strateegia eesmärke noorte ja kutseõppe kaasajastamise osas ei ole täies ulatuses saavutatud;

N.

arvestades, et turvaline paindlikkus (flexicurity) on olnud ELi tööturgude üldstrateegia, mille eesmärk on olnud paindlikud ja usaldusväärsed lepingud, elukestev õpe, aktiivne tööturupoliitika ning sotsiaalkindlustus; arvestades, et kahjuks on paljudes riikides asjaomast strateegiat tõlgendatud kitsendavalt kui „paindlikkust” (flexibility) ning kõrvale on seejuures jäetud terviklik lähenemisviis ning tööhõivekindlus ja sotsiaalkindlustus;

O.

arvestades, et elanikkonna vananemise tõttu mõjutab massiline kvalifitseeritud tööjõu puudus alates 2020. aastast tõsiselt Euroopa majanduspiirkonda ning sellele trendile saab vastu astuda vaid piisava hariduse, koolituse ja ümberõppega;

P.

arvestades, et väikestel ja keskmise suurusega ettevõtjatel on oma osa Euroopa majanduses nii oma arvukuse kui ka strateegilise rolli tõttu töötuse vastu võitlemisel,

1.

ergutab komisjoni ja liikmesriike käsitlema noorte töötuse küsimust õigustepõhiselt; noortele inimestele korraliku töö tagamise kvalitatiivset aspekti ei tohi ohtu seada ja peamised tööstandardid ning muud töökvaliteediga seotud standardid, nt tööaeg, miinimumpalk, sotsiaaltagatised ning töötervishoid ja -ohutus, peavad olema tehtavate jõupingutuste puhul kesksel kohal;

2.

palub nõukogul ja komisjonil töötada välja Euroopa Liidu tööstrateegia, mis sisaldab finantsinstrumente ning tööhõivepoliitikaid, millega välditakse majanduskasvu töökohtade arvu suurenemiseta ja seatakse noorte inimeste tööhõivele ambitsioonikad lähtekohad; soovitab tungivalt, et tööhõive strateegia pööraks erilist tähelepanu „roheliste” töökohtade ja sotsiaalse ettevõtlusega seotud töökohtade loomisele, tagades samal ajal parlamendi kaasatuse otsustusprotsessis;

3.

rõhutab, kui tähtis on liikmesriikidel arendada keskkonnasõbralikke töökohti, näiteks keskkonnatehnoloogiate alase koolituse pakkumise kaudu;

4.

kutsub liikmesriike üles looma efektiivseid stiimuleid noorte palkamiseks, näiteks tööhõivetoetusi või kindlustusmakseid, mis tagaksid piisavad elu- ja töötingimused; et innustada avalik-õiguslikke ning eraõiguslikke tööandjaid palkama noori inimesi, investeerima nii noortele mõeldud uute kvaliteetsete töökohtade loomisesse kui ka nende jätkuvasse koolitusse ja oskuste parandamisse töötamise ajal, ning toetama ettevõtlust noorte seas; juhib tähelepanu väikeste ettevõtete erilisele rollile seoses teadmiste ja traditsioonilise oskusteabega; soovitab tagada noorte juurdepääs hiljuti loodud Euroopa mikrokrediidirahastule;

5.

rõhutab ettevõtlusalase hariduse olulisust, mis on lahutamatu osa uute tööhõiveliikide jaoks vajalike oskuste omandamise protsessist;

6.

kutsub liikmesriike üles seadma kõrgeid poliitilisi eesmärke seoses noorte koolitusega;

7.

palub komisjonil koolide, ülikoolide, ettevõtete ja tööturu osapoolte vahelisi kasu toovaid riiklikke partnerlusi silmas pidades edendada ja toetada katseprojekte uutes strateegilise arengu valdkondades, mis pakuvad noortele ja eelkõige naistele vastavat teaduslikku, tehnilist ja tööhõivele suunatud koolitust, kasutades selleks õppetoetusi, kõrghariduse tasandil väljaõppeperioodi ja tüüpilisi töölepinguid, eesmärgiga toetada ettevõtete innovatsiooni ja konkurentsivõimet;

8.

palub ülikoolidel astuda varases staadiumis ühendusse tööandjatega ning pakkuda üliõpilastele võimalust omandada tööturul vajaminevad oskused;

9.

kutsub liikmesriike üles algatama majanduse elavdamisele suunatud laiaulatuslikke meetmeid, nagu maksude alandamine ja väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete halduskoormuse vähendamine, et suurendada majanduskasvu ning luua uusi töökohti, eriti noortele inimestele;

10.

loodab, et noored inimesed hakkavad mikrolaene edukalt kasutama; on arvamusel, et alustavatele ettevõtjatele peab pakkuma asjakohast ja erialast nõustamist;

11.

palub liikmesriikidel töötada välja kaasava ja eesmärgistatud tööturupoliitika, mis kindlustaks noortele inimestele väärika osaluse ning mõtteka töö, näiteks innustavate võrgustike rajamise ja praktikakorralduse abil, millega kaasneb rahaline toetus, mis võimaldab praktikandil asuda elama praktikakoha lähedal, rahvusvaheliste karjäärikeskuste ja noortenõuandlate loomise abil, milles antakse individuaalset nõu sellistes küsimustes nagu praktikaga seotud organisatsiooniline korraldus ja õiguslikud aspektid;

12.

tunnistab raskusi, mida noored inimesed kogevad oma ettevõtete loomiseks ja arendamiseks rahalistele vahenditele juurdepääsul; palub liikmesriikidel ja komisjonil võtta meetmeid, mis hõlbustavad noorte juurdepääsu rahalistele vahenditele, ning luua koostöös ettevõtetega noortele mõeldud mentorprogrammid ettevõtjate loomise ja arendamise valdkonnas;

13.

palub liikmesriikidel edendada koolist väljalangenute oskusi ning valmistada nad innovaatiliste projektide abil tööks ette;

14.

palub liikmesriikidel lisada oma koolituskavade ümbertöötamise plaanidesse varajase koostöö koolide ja tööandjate vahel; on arvamusel, et hariduse ja koolituse kavandamisse tuleb kaasata omavalitsusüksused ja kohalikud ametiasutused, kuna nad omavad sidemeid tööandjatega ning teavad, mida tööandjad vajavad;

15.

palub komisjonil suurendada Euroopa Sotsiaalfondi finantssuutlikkust, et tagada selle parem kasutamine ja eraldada minimaalselt 10 % sellest fondist projektidele, mis on suunatud noortele inimestele, ning lihtsustada juurdepääsu fondile; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid ei seaks liigse kontrolli ja bürokraatiaga ohtu väikeste ja innovaatiliste projektide juhtimist ja vaataksid läbi selliste programmide nagu „Aktiivsed noored” tõhususe ja lisandväärtuse noorte inimeste töövõimaluste suhtes; soovitab liikmesriikidel tõhustada noortetööd;

16.

nõuab, et liikmesriigid seaksid esikohale ettevõtete ja hariduse pakkujate koostöö kui õige vahendi võitluses struktuurse töötuse vastu;

17.

palub liikmesriikidel tõhustada pingutusi koolitee katkestamise vähendamiseks, et saavutada ELi 2020. aasta strateegias seatud eesmärk viia aastaks 2012 koolitee katkestajate protsent alla 10 %; kutsub liikmesriike üles kasutama eri meetmeid, et võidelda koolitee katkestamise ja kirjaoskamatuse vastu, nt õpilaste arvu vähendamine klassis, abi pakkumine õpilastele, kes ei saa rahalistel põhjustel kohustuslikku haridust omandada, suurema rõhu asetamine õppekava praktilistele aspektidele, koolinõuandjate kättesaadavus õpilastele, kooli pooleli jätnute kohese jälgimise sisseseadmine; toob eeskujuks Soome, kus on suudetud vähendada kooli pooleli jätnute arvu, uurides koos nendega uue suuna leidmise võimalust; kutsub komisjoni üles koordineerima heade tavade projekti;

18.

palub liikmesriikidel parandada haridussüsteemi ja tööturu vahelist sidet ning töötada välja oskuste ja võimete nõudluse ettenägemise vahendid;

19.

nõuab pingutuste tegemist kõigile lastele algusest peale piisava toetuse tagamiseks, ning eriti keeleprobleemide või muude puuetega laste eesmärgistatud toetamise kindlustamiseks neile võimalikult kõrge hariduse ja heade karjäärivõimaluste pakkumise näol;

20.

nõuab, et loodaks rohkem ja tõhusamaid väljaõppeprogramme; viitab positiivsele kogemusele kaheosalise süsteemiga kutsehariduse ja -koolituse raames näiteks Saksamaal, Austrias ja Taanis, kus süsteemi nähakse noorte inimeste haridusest tööhõivesse ülemineku olulise osana; palub liikmesriikidel toetada väljaõppeperioodi skeeme ja õhutada ettevõtteid tagama noortele väljaõppevõimalusi isegi kriisi ajal; rõhutab piisava väljaõppe olulisust, et tagada kõrgelt kvalifitseeritud tööjõud, mida ettevõtted tulevikus vajavad; rõhutab, et väljaõppeperiood ei tohi asendada kutsetööd;

21.

nõuab, et loodaks tõhusamaid ning tagatud internatuure; kutsub komisjoni ja nõukogu üles, võttes arvesse komisjoni teatises KOM(2007)0498 võetud kohustust teha ettepanek „praktikaid käsitleva Euroopa kvaliteediharta kohta”, koostada praktikaid käsitlev Euroopa kvaliteediharta praktika miinimumstandardite kohta, mis kindlustaks praktika haridusväärtuse ja aitaks vältida ekspluateerimist, võttes arvesse, et internatuurid on haridussüsteemi osa ning nendega ei tohi asendada tegelikke töökohti; nende miinimumstandardite seas peaks olema töö või saadava kvalifikatsiooni kirjeldus, internatuuri maksimumperiood, minimaalne toetus, mille aluseks on internatuuri toimumiskoha elamiskulude standard, mis on kooskõlas riiklike traditsioonidega, töövaldkonnaga seotud kindlustus, sotsiaalkindlustushüvitised, mis on kooskõlas kohalike standarditega ning on selgelt seotud kõnealuse õppeprogrammiga;

22.

kutsub komisjoni üles tagama igas liikmesriigis internatuuride statistika, mis hõlmab:

ning koostama võrdlev uurimus ELi liikmesriikide erinevate internatuuriprogrammide kohta;

23.

palub kõigil liikmesriikidel kontrollida eeskirjade järgimist;

24.

palub liikmesriikidel luua Euroopa süsteem tunnistuste väljastamiseks ning väljaõppeperioodi ja praktika jooksul omandatud teadmiste ning oskuste tunnustamiseks, see aitaks suurendada noorte tööalast liikuvust;

25.

palub noorte inimeste kaitsmist selliste avalik-õigusliku ja erasektori tööandjate eest, kes võivad töökogemuse omandamise, väljaõppeperioodi või praktikaprogrammide kaudu väga vähese kuluga või tasuta rahuldada oma esmased ja põhilised vajadused, ekspluateerides noorte inimeste õppimise soovi, võimaldamata neil tulevikus ettevõttes püsivalt töötama hakata;

26.

rõhutab noorte inimeste töö- ja koolituse alase liikuvuse edendamise tähtsust kõigis liikmesriikides ning kvalifikatsioonide, oskuste ja diplomite tunnustamise ja läbipaistvuse parandamise vajadust ELis; nõuab pingutuste kahekordistamist Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomiseks hariduse ja elukestva õppe valdkonnas ja Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistiku loomiseks kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas ning Leonardo da Vinci Programmi tugevdamist;

27.

kutsub liikmesriike kiirendama riiklike kvalifikatsiooniprofiilide ja Euroopa kvalifikatsiooniprofiilide ühtlustamist, et jätkuvalt suurendada noorte liikuvust hariduse ja töö valdkonnas;

28.

rõhutab erasektori hariduse pakkujate osatähtsust, kuna erasektor on enamasti kursuste loomisel uuenduslikum ning nende pakkumisel paindlikum;

29.

soovitab liikmesriikidel pakkuda praktika, töökogemuse omandamise või väljaõppeperioodi programmides osalevatele noortele täistöökohta ja sotsiaalseid tagatisi, subsideerides vajadusel nende osamakseid teatud ulatuses;

30.

palub komisjonil ja liikmesriikidel lisada väljaõppeperioodi, praktika ja töökogemuse omandamise programmid sotsiaaltagatiste süsteemi;

31.

palub liikmesriikidel tugevdada oma haridusalase nõustamise süsteeme alg- ja keskkooli tasemel, eesmärgiga aidata noortel inimestel ja nende peredel valida hariduse ja koolituse viisid, mis vastavad tõhusalt tegelikele huvidele, võimetele ja pürgimustele, vähendades sellega välja langemise ja ebaõnnestumise ohtu;

32.

tõdeb, et kriisi ajal soovivad noored inimesed haridust omandada ja neid peaks selles julgustama; palub kõikidel liikmesriikidel kindlustada kõigile võrdne juurdepääs haridusele, tagades õiguse vähemalt lasteaiast kuni ülikoolini kestvale tasuta haridusele ning kindlustades finantstoetused noortele õpilastele; kutsub liikmesriike üles investeerima rohkem haridusse ja koolitusse, isegi kui eelarvevahendid on piiratud, kohaldama Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku ja looma vajadusel riiklikud oskuste raamistikud;

33.

tuletab meelde, et Kopenhaageni protsessi eesmärk on julgustada üksikisikuid kasutama mitmesuguseid olemasolevaid kutseõppe võimalusi (nt koolis, kõrghariduses, töökohal või erakursustel);

34.

palub komisjonil laiendada ELi programme, mis toetavad haridust ja oskuste täiendamist, nt elukestev õpe, Euroopa Sotsiaalfond, Marie Curie ja Erasmus Mundus Meetmed ja teadushariduse algatus;

35.

nõuab, et liikmesriigid moodustaksid riiklikud noorte töörühmad, et tagada tugevam ühtsus haridussüsteemi ja tööturu vahel ning edendada tugevamat ja jagatud vastutust valitsuse, tööandjate ja üksikisikute vahel oskustesse investeerimisel; nõuab, et liikmesriigid tagaksid kõikides koolides nõuandjad haridusest tööturule ülemineku leevendamiseks ning avaliku ja erasektori vahelise koostöö edendamiseks;

36.

on seisukohal, et haridus- ja koolitussüsteemi kohandamine kiirelt muutuva tööturu ja nõudlusega uute kutsealade järele on äärmiselt oluline;

37.

on seisukohal, et keeleõpe on äärmiselt oluline noorte tööturule juurdepääsu soodustamisel ja nende liikuvuse ja võrdsete võimaluste edendamisel;

38.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles pakkuma noortele teavet tööturu nõudluste kohta, tingimusel, et kasutusele võetakse asjakohased läbivaatamismehhanismid, mida kasutatakse ametitega seotud arengute jälgimiseks; palub komisjonil ja liikmesriikidel arendada välja elutsüklitel põhinevad poliitikad ning strateegiad, millesse haridus ja tööhõive on paremini integreeritud, kus võtmeteguriks on turvaline üleminek ning mis näevad ette tööjõu oskuste pideva täiendamise, mis annab peamised tööturul nõutavad pädevused;

39.

palub komisjonil tugevdada tööd kutsekvalifikatsioonide, sealhulgas vabahariduse ja töökogemuse, tunnustamise nimel, eesmärgiga toetada noorte inimeste liikuvust;

40.

kutsub liikmesriike edendama mitteametliku ja vabahariduse raames omandatud haridustulemuste tunnustamist, et noortel oleks võimalik edaspidi näidata oma haridust ja pädevust, mida nõutakse tööturul tööd otsides;

41.

nõuab kutseõppe suuremat toetamist ja selle maine tõstmist;

42.

palub komisjonil koos tööturu osapooltega vaadata üle turvalise paindlikkuse strateegia, et seada ülemineku turvalisus päevakorras esikohale, toetades samas noorte liikuvust ja muutes juurdepääsu lihtsamaks; rõhutab, et paindlikkus ei ole ilma sotsiaalsete tagatisteta jätkusuutlik viis noorte inimeste tööturuprobleemide lahendamiseks, vaid vastupidiselt nõrgendab noorte inimeste töö- ja sotsiaalsete tagatiste alaseid õigusi;

43.

palub liikmesriikidel hõlmata riiklikesse noorte tööhõivestrateegia kavadesse kõik neli turvalise paindlikkuse komponenti:

44.

palub liikmesriikidel ja tööturu osapooltel kindlustada kvaliteetne töö, et vältida noorte inimeste sattumist „ebakindluse lõksu”; kutsub liikmesriike ja tööturu osapooli üles looma ja rakendama liikmesriikide kehtivate õigusaktide alusel ja koostöös komisjoniga paremat standardit neile, kes töötavad ebakindlatel või madala kvaliteediga töökohtadel;

45.

palub komisjonil hinnata noorte töötuse pikaajalisi tagajärgi ja põlvkondade vahelise olukorra õiglust;

46.

rõhutab vajadust tugeva ja struktureeritud sotsiaaldialoogi järele kõikides töökohtades, et kaitsta noori töötajaid ekspluateerimise ja juhutööde eest, mis ajutise tööga sageli kaasnevad; rõhutab vajadust selle järele, et sotsiaalpartnerid pöörduksid noorte töötajate poole ning arvestaksid nende erivajadustega;

47.

palub komisjonil ja liikmesriikidel rohkem pingutada, et tagada tööhõivealase võrdõiguslikkuse direktiivi, mis keelab diskrimineerimise töökohas vanuse alusel, korrektne ülevõtmine ja tõhus rakendamine; usub, et palju rohkem on vaja tegutseda selle nimel, et tagada nii töövõtjate kui tööandjate suurem teadlikkus oma õigustest ja kohustustest vastavalt kõnealusele õigusaktile;

48.

palub liikmesriikidel ja tööturu osapooltel rakendada noorte inimeste teavitamise ja harimise strateegiad nende tööalaste õiguste kohta ja tööturuga ühinemise erinevate võimaluste kohta;

49.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tugevdama tööturu ja hariduse lähenemisviisi, mis võimaldab välja töötada duaalse koolitussüsteemi laadsed koolitusvormid, mis seovad teoreetilised teadmised praktilise kogemusega, andes noortele inimestele vajalikud üldoskused ja erialase pädevuse; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles investeerima kampaania toetamisse, mis tõstab teadlikkust kutseõppe ja tehniliste ning ettevõtlusalaste õpingute kohta, nii et kõnealuseid karjäärivalikuid ei peetaks enam diskvalifitseerivaks, vaid võimaluseks täita turu tühimikud tehniliste töökohtade osas, mille nõudlus kasvab oluliselt, ning aidata Euroopa majandus uuesti tõusule;

50.

palub liikmesriikidel ja tööturu osapooltel kavandada ja rakendada tõhusamalt programme, mis parandavad noorte inimeste tööturule pääsemist aktiivse tööhõivepoliitika kaudu, seda eelkõige nendes piirkondades ja valdkondades, kus noorte töötus on kõrge;

51.

palub liikmesriikidel hüvitada noorte töötuse mõju kõnealuse põlvkonna pensioniõigustele ning anda noortele inimestele stiimul oma haridust veel pika aja jooksul jätkata, võttes suurel määral arvesse hariduse omandamisele kulutatud aega;

52.

palub tööturu osapooltel tugevdada oma pingutusi noorte inimeste teavitamisel nende õigusest osaleda sotsiaalses dialoogis, ning suurendada kõnealuse majanduslikult aktiivse ulatusliku rahvastikurühma osalemist neid esindavates organites;

53.

palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et riiklikku noori mõjutavat seadusandlust ja eriti riiklikku seadusandlust, mille aluseks on tööhõive võrdsuse direktiiv (2000/78/EÜ), ei kasutata noorte töötajate sotsiaalsetele hüvedele juurdepääsu diskrimineerimiseks; usub, et palju rohkem on vaja tegutseda selle nimel, et tagada nii töövõtjate kui tööandjate suurem teadlikkus oma õigustest ja kohustustest vastavalt kõnealusele õigusaktile;

54.

palub liikmesriikidel luua algatused, mis tagavad noortele sisserändajatele asukohariigi keele õppimise võimaluse, kodumaal omandatud kvalifikatsioonide tunnustamise ning juurdepääsu põhilistele oskustele, võimaldades sellega nende sotsiaalse integreerimise ja tööturul osalemise;

55.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võimaldama noortele lapsevanematele paremaid lapsehooldusvõimalusi, näiteks pikapäevarühmadega koole taskukohase hinna eest, hõlbustades seeläbi noorte lapsevanemate, eelkõige emade osalemist tööturul;

56.

nõuab, et liikmesriigid pakuksid noortele vanematele kas lapsehooldusvõimaluste või sõimede kujul piisavat tuge, et neid tööturult mitte välja tõrjuda;

57.

nõuab, et liikmesriigid teeksid lühiajalisi jõupingutusi, mis on suunatud noortele töötutele meestele kriisi poolt mõjutatud valdkondades, hoides samal ajal silma peal pikaajalistel probleemidel seoses noorte naiste tööturule sisenemisega;

58.

nõuab, et liikmesriigid rakendaksid nendele noortele inimestele võrdsete võimaluste loomise meetmeid, kes tegutsevad tööturu nendes osades, kus noored on alaesindatud, et seeläbi saada üle varasema vanuse alusel diskrimineerimise tagajärgedest ning saavutada mitmekülgne tööjõud, tehes vajadusel mõistlikke kohandusi puuetega noortele inimestele; juhib tähelepanu headele kogemustele võrdsete võimaluste loomisel diskrimineerimisega võitlemisel;

59.

rõhutab vajadust töötada välja eraldi kavad puuetega inimeste jaoks, eesmärgiga suurendada nende tööturule juurdepääsu võimalusi;

60.

rõhutab, et oluline on julgustada loomingulisi erialasid – näiteks kino, muusika, tants, teater või tsirkus – õppivate või koolis sellega tegelevate noorte ametipraktikat ja liikuvust;

61.

on seisukohal, et rohkem tuleks toetada vabatahtlike programme erinevates valdkondades, sealhulgas sotsiaal-, kultuuri- ja spordivaldkonnas;

62.

palub tööstusharu erinevate osade esindajatel asutada ettevõtetes ja organisatsioonides põlvkondade partnerlused, tekitades sellega aktiivse oskusteabe vahetuse ja ühendades tulemuslikult erinevate põlvkondade kogemused;

63.

märgib noorte inimeste majandusliku iseseisvuse tähtsust ning palub liikmesriikidel tagada, et kõigil noortel inimestel oleks õigus korralikule sissetulekutasemele, mis tagab neile võimaluse luua majanduslikult iseseisev elu;

64.

palub liikmesriikidel tagada, et noored inimesed saavad soovi korral tõhusat abi karjääri valikul, oma õiguste tundmaõppimisel ning oma minimaalse sissetuleku haldamisel;

65.

soovitab nõukogul ja komisjonil algatada Euroopa noortegarantii, et kindlustada iga ELi noorele õigus, et talle pakutakse tööd, praktikakohta, lisakoolitust või kombineeritud töö- ja koolitusprogrammi pärast maksimaalselt neljakuulist töötuse perioodi;

66.

tervitab edusamme EL 2020. aasta strateegia määratlemisel, kuid kahetseb, et Lissaboni strateegia ja eriti Euroopa Noortepakti osas ei ole läbi viidud avalikku ning läbipaistvat hindamist, sealjuures noorte lähtekohtade osas, ning et tööturu osapooli, kodanikuühiskonda ja noorteorganisatsioone ei kaasatud piisaval määral arutellu EL 2020. aasta strateegia välja töötamisel;

67.

kutsub liikmesriike üles seadma noortepoliitika uusi siduvaid sihteesmärke ja neid hindama; kutsub komisjoni üles paremini osadeks jaotatud statistilise teabe põhjal, eriti soo ja vanuse järgi, hindama igal aastal olemasolevaid noortepoliitika sihteesmärke ja noorte garantiid, et saavutada tulemusi ja edusamme;

68.

kutsub nõukogu ja komisjoni üles leppima kokku uutes, tõhusamates noorte tööhõivet puudutavates juhtimis- ning teavitamismeetmetes ning neid rakendama;

69.

teeb ettepaneku luua alaline ELi noortega tegelev rakkerühm, mis kaasab noorteorganisatsioone, liikmesriike, komisjoni, parlamenti ja tööturu osapooli, et jälgida noorte tööhõive arengut, võimaldada võtta sektoritevahelisi poliitilisi meetmeid, jagada parimate tavade näiteid ja algatada uusi poliitilisi abinõusid;

70.

rõhutab, et oluline on kaasata noori haridus- ja koolituspoliitika koostamisse, et oleks võimalik paremini nende vajadustega arvestada; soovitab komisjonil sellega seoses konsulteerida noorte prioriteetide teemal liikmesriikide noortekogude esindajatega;

71.

kutsub liikmesriike üles hindama poliitika mõju noortele, kaasama noori kõikidesse protsessidesse ning looma noortenõukogusid, mis jälgiksid noortega seotud poliitikat;

72.

palub Euroopa institutsioonidel anda head eeskuju, eemaldades oma vastavatelt veebilehekülgedelt tasustamata praktika kuulutused ja maksta:

73.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

2.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 351/39

A.

arvestades, et mittestandardne tööhõive on alates 1990. aastast märkimisväärselt kasvanud ning praeguse majanduskriisi tulemusena on kõige rohkem töökohti kadunud nn ebatüüpilise tööhõive sektoris; arvestades, et nn ebatüüpilisteks töölepinguteks on uued lepinguvormid, mis vastavad ühele või mitmele järgmistest tunnustest: osalise tööajaga, juhuslik või ajutine töö, töö tähtajalise töölepingu alusel, kodus töötamine, kaugtöö, osaline tööaeg 20 või vähem tundi nädalas;

B.

arvestades, et mitu korda on rõhutatud vajadust paindlike töösuhete järele;

C.

arvestades, et globaliseerumine ja tehnoloogia kiire areng põhjustavad ulatuslikku majanduse ümberkorraldamist, tuues kaasa muutusi töösuhetes ja tehtava töö olemuses ning ka selliseid uusi nähtusi nagu iseseisvad ühe inimese ettevõtted kõigis sektorites ja vanuserühmades, mis tekitab vajaduse töösuhete uuesti määratlemise järele, et vältida moonutusi (nt „valede” füüsilisest isikust ettevõtjate nähtus);

D.

arvestades, et finants- ja majanduskriis, mis on muutunud tõsiseks tööhõivekriisiks ja toonud kaasa tohutu töökohtade kadumise, on põhjustanud ebakindlust tööturul ja kasvavat vaesust ja sotsiaalset tõrjutust, eelkõige juba niigi haavatavate isikute ja ebasoodsas olukorras olevate elanikkonnarühmade jaoks;

E.

arvestades, et nende inimeste arv, kes elavad töötamisest hoolimata vaesuses, üha kasvab, olles jõudnud 8 %-ni Euroopa tööjõust, ja madalapalgaliste töötajate arv on praegu umbes 17 %;

F.

arvestades, et tuleks välja töötada ulatuslik täiendav ELi lähenemisviis, mis keskenduks jõuliselt tõhusale juhtimisele ja üksteist täiendavatele poliitikameetmetele majandus-, keskkonna-, tööhõive ja sotsiaalpoliitika ning ettevõtluse valdkonnas ning oleks kooskõlas Euroopa tööhõivestrateegia põhimõtetega, mille eesmärk on panna liikmesriigid järgima neljal põhimõttel – tööalane konkurentsivõime, ettevõtlus, kohanemisvõime ja võrdsed võimalused – põhinevaid ühiseid eesmärke;

G.

arvestades, et töötuse määr 27-liikmelises ELis on tõusnud 10 %-ni (2009) ning et tööpuuduse tipptase ei saabu ilmselt enne 2011. aasta esimest poolt;

H.

arvestades, et tööhõivemuutuste jaotus haridustaseme järgi näitab, et viimastel aastatel on vähenenud tööga hõivatud madala kvalifikatsiooniga isikute arv;

I.

arvestades, et aastas vahetab töökohta viiendik kuni neljandik kõikidest Euroopa töötajatest;

J.

arvestades, et tööpuuduse ja tööhõive vaheline üleminekumäär on kõrge, sest kolmandik töötutest ja 10 % mitteaktiivsest elanikkonnast leiab töö ühe aasta jooksul, kuid paljud töötajad, eelkõige ebatüüpiliste töösuhete korral kaotavad töö ega leia uut;

K.

arvestades, et 27-liikmelises ELis kestab 45 % kõikidest töötuse perioodidest kauem kui üks aasta, võrreldes umbes 10 %-ga USAs;

L.

arvestades, et tööjõu käive on naiste hulgas kõrgem kui meestel (erinevus on viis protsendipunkti), samuti on see kõrge noorte (alla 24-aastaste) töötajate hulgas ning väheneb seoses kõrgema haridustasemega, mis näitab, et muutused on pigem pealesunnitud kui valikulised ning seotud lühiajaliste ebakindlate töölepingutega ning et sageli ei leia noored oma akadeemilisele kvalifikatsioonile vastavat töökohta;

M.

arvestades, et hinnanguliselt on ühel töötajal kuuest kohustus hoolitseda eaka või ülalpeetava sugulase või sõbra eest;

N.

arvestades, et mõnedes liikmesriikides on sagenenud mitteametliku töötamise juhtumid, mis võib põhjustada tõsiseid majanduslikke (eelkõige maksualaseid), sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme;

O.

arvestades, et turvalise paindlikkuse hindamine on keerukas ja et oluline on kasutada terviklikku lähenemisviisi, eelkõige pidades silmas muutusi, mida praegune kriis võib kaasa tuua ka ettevõtete käitumises, ajendades neid sõlmima üha vähem kaitstud ja väga ebakindlaid töösuhteid;

P.

arvestades, et tööhõivepoliitika kontekstis tuleb aktiivselt edendada naiste ja meeste võrdseid võimalusi, tööelu, õpingute ja pereelu ühitamist ning mittediskrimineerimise põhimõtteid;

Q.

arvestades, et kuigi sotsiaalne dialoog on Euroopa riikides arenenud erinevalt, on kuhjuvad majandus- ja finantsprobleemid viinud kõikjal intensiivistatud kolmepoolse dialoogini,

R.

arvestades, et kollektiivläbirääkimised kujutavad endast kõige levinumat töötasu kindlaksmääramise viisi Euroopas: kolmest töötajast kahe töötasu on reguleeritud kollektiivse palgalepinguga kas ettevõtte või kõrgemal tasandil;

S.

arvestades, et 19. jaanuaril 2007. aastal Berliinis toimunud ELi tööhõive- ja sotsiaalministrite mitteametlikul kohtumisel järeldati, et Euroopa vajab rohkem ühiseid jõupingutusi, et edendada nn head tööd; hea töö tähendab töötajate õigusi ja kaasatust, õiglast palka, tööohutuse ja töötervishoiu kaitset ja ka peresõbralikku töökorraldust; head ja õiglased töötingimused ja ka asjakohane sotsiaalne kaitse on hädavajalikud selleks, et Euroopa Liit leiaks tunnustust oma kodanike silmis;

T.

arvestades, et hea töö mõiste peaks andma Euroopa tööhõivestrateegia järgmise etapi jaoks põhilised suunised;

1.

kutsub 2010. aasta kevadist Euroopa Ülemkogu üles esitama selgeid suuniseid ja konkreetseid meetmeid eesmärgiga kindlustada inimväärset tööd ja kvaliteetset tööhõivet ning luua püsiva töö võimalusi ambitsioonika ELi 2020. aasta strateegia raames, võttes seejuures arvesse kriisi mõju majandusele, ühiskonnale ja tööturule;

2.

kutsub komisjoni üles hindama turvalise paindlikkuse missiooni jõupingutusi, kutsub liikmesriike üles tasakaalustatumalt ja õiglasemalt rakendama turvalise paindlikkuse põhimõtteid ning juhib tähelepanu asjaolule, et vastastikku õppimine ja heade tavade vahetamine, nii nagu ka avatud koordinatsiooni meetod on olulised vahendid liikmesriikide erinevate poliitikate kooskõlastamisel; märgib siiski, et avatud koordinatsiooni meetodit võiks parandada ja et selle juhtimist tuleks tõhususe suurendamise eesmärgil tugevdada;

3.

märgib tööturgudel eksisteerivate töötavade, lepinguliste vormide ja ärimudelite suurt mitmekesisust, rõhutades mitmekesisuse taustal vajadust pidada esmatähtsaks Euroopa mudelite ja kehtestatud tööõiguse kaitset; soovitab uute tööhõivestrateegiate väljatöötamisel võtta vastu alt-üles lähenemisviis, et lihtsustada dialoogi ning poliitilise ja sotsiaalse asutuste kaasamist kõigil tasanditel;

4.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tunnustama ja toetama iseseisvate vabakutseliste töötajate erilist rolli majanduse elavdamise olulise jõuna, võimalusena tööturule sisenemiseks või selle alternatiivina; märgib, et iseseisev töötamine muutub üha populaarsemaks, eelkõige noorte töötajate ja naiste seas ning üleminekuna töötamiselt pensionile jäämisel; on veendunud, et iseseisvaid vabakutselisi töötajaid tuleks kohelda kui mikroettevõtjate ainulaadset alajaotust, ning nõuab meetmete võtmist, et minimeerida reguleerimisest tulenevat koormust, ergutada ja toetada iseseisvaid vabakutselisi töötajaid oma iseseisva vabakutselise ettevõtluse alustamisel ja laiendamisel ning edendada selle rühma elukestvat õpet;

5.

rõhutab füüsilisest isikust ettevõtjana töötamise, eriti mikro- ja väikeettevõtete tähtsust ning toonitab, kui olulised on nn vabad elukutsed oma eripäraga; rõhutab, et vabade elukutsete mõiste seostub üksnes teatud oskustega ametiga, mida saab ka iseseisvalt pidada;

6.

on seisukohal, et kõigile töötajatele, olenemata nende tööalasest staatusest, tuleks tagada teatavad põhilised õigused; soovitab, et tööõiguse reform, kui see on vajalik, keskenduks oma prioriteetides järgmistele küsimustele: ebatüüpiliste töösuhetega hõivatud töötajate kaitse hädavajalik laiendamine; ebatüüpiliste lepingute rühmitamine nende lihtsustamise eesmärgil; normaalsete töösuhete jätkusuutlik loomine; sõltuva töösuhte selgem määratlemine, sh ennetusmeetmed seoses ebatüüpiliste lepingutega töötajate tervishoiu ja ohutusega; meetmete võtmine mitteametliku töötamise vastu; toetus uute, sh ebatüüpiliste lepingutega reguleeritud töökohtade loomiseks ning ülemineku hõlbustamine tööhõive ja töötuse erinevate vormide vahel, edendades selleks poliitikameetmeid, nagu konkreetsed tööhõivetoetused, elukestev õpe, ümberõpe ja töökohal toimuv väljaõpe; toetab meetmeid sõltuva töösuhte olukorra selgitamiseks ja kutsub komisjoni üles välja töötama selged suunised töösuhete kohaldamisala kohta, nagu ILO on oma 2006. aasta soovitustes ettepaneku teinud;

7.

tervitab selliste sätete kehtestamist mõnes liikmesriigis, mis võimaldavad hoolduskohustustega töötajatel oma kohustusi paindlikuma töökorralduse abil kutsetööga ühitada; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles aktiivselt toetama hooldajaid töökohal paindlike töötingimustega, sh õigus töölt puududa, paindlik tööaeg, osaline tööaeg ja kodus töötamise korraldamine, mis võimaldaks rohkematel hooldajatel kõigis liikmesriikides palgatööle jääda või naasta;

8.

võtab teadmiseks Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fondi poolt tehtud eristamise ebatüüpiliste ja väga ebatüüpiliste töösuhete vahel; usub, et paljud ebatüüpiliste töösuhete vormid on olulised hooldajate, üliõpilaste ja teiste jaoks, kes sõltuvad lühiajalistest lepingutest ja osalise tööajaga tööst, näiteks selleks, et lisasissetulekut teenida; rõhutab, et ebatüüpilistes töösuhetes olevatel töötajatel peaksid kindlasti olema minimaalsed õigused ja nad peaksid olema kaitstud ärakasutamise eest;

9.

ergutab liikmesriike edendama üleminekuid produktiivsetele ja tasuvatele kvaliteetsetele töökohtadele ning välja töötama tööõiguse sätteid, mis tõhusalt kaitsevad ebatüüpiliste töövormidega hõivatud inimeste õigusi ning tagavad täistööajaga, standardlepingutega töötajatega võrdse kohtlemise töötajate kaitse maksimaalsest tasemest lähtuvalt;

10.

soovitab, et ebatüüpiliste lepingutega töötajad oleksid hõlmatud kehtivate ELi direktiividega, mis hõlmavad ELi töötajate kategooriaid, sh tööajadirektiiv (93/104/EÜ), direktiiv renditöö kohta (2008/104/EÜ), osalist tööaega käsitlev direktiiv (97/81/EÜ) ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb raamkokkulepet tähtajalise töö kohta (1999/70/EÜ);

11.

märgib, et mittestandardsete ja ebatüüpiliste töölepingute osakaalu tõusu suundumusel on tugev sooline ja põlvkondadevaheline mõõde, kuna naised, vanemad ja samuti nooremad töötajad on mittestandardses tööhõives esindatud ebaproportsionaalsel määral; märgib, et mõnedes sektorites toimuvad kiired struktuurimuutused; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles uurima sellise suundumuse põhjuseid ning võtma asjakohaseid, eesmärgistatud meetmeid vastavates valdkondades, et võidelda selle tasakaalustamatusega, sel eesmärgil tuleks hõlbustada üleminekut alalisele tööhõivele ja eelkõige edendada meetmeid töö-, pere- ja eraelu ühitamiseks nii meeste kui naiste puhul, ühtlasi tuleks suuremat tähelepanu pöörata sotsiaalsele dialoogile töötajate esindajatega ettevõtetes ning jälgida ja avalikustada nende meetmete tulemusi; kutsub lisaks komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et ebastandardsete ja ebatüüpiliste lepingute kasutamise eesmärk ei oleks varjata ebaseaduslikku tööhõivet, vaid pigem edendada oskuste vahetamise kaudu noorte ja töötute tõhusat integreerumist tööturule, see annaks Euroopa töövõtjatele ja ettevõtetele turvalisuse ja paindlikkuse, mis tugevdab nii nende tööalast kui ka ärilist konkurentsivõimet;

12.

kutsub liikmesriike üles tagama, et tõhusamalt rakendataks direktiivi 97/81/EÜ osalise tööaja kohta ja direktiivi 1999/70/EÜ tähtajalise töö kohta, võttes seejuures eelkõige arvesse mittediskrimineerimise aluspõhimõtet; rõhutab, kui olulised on koolitus ja elukestev õpe, et hõlbustada töökoha vahetust, mis on eriti oluline tähtajaliste töötajate jaoks;

13.

rõhutab, et ebatüüpiliste töösuhete vormide kasutamine peaks olema isiklik valik ja mitte kohustus, mille dikteerivad üha suurenevad takistused tööturule sisenemisel teatud rühmade puhul või kvaliteetsete töökohtade puudus; märgib, et individuaalselt kohandatud ebatüüpilised lepingud, mille on koostanud tööintegratsiooni sotsiaalsed ettevõtted, võivad olla eelkõige mitmekordselt ebasoodsas olukorras olevate töötajate jaoks üks valikuvõimalus, kuna need pakuvad alustuseks esimest töökohta;

14.

tervitab renditööd käsitleva direktiivi 2008/104/EÜ vastuvõtmist ja nõuab selle kiiret rakendamist;

15.

märgib, et tööhõive ebatüüpilised vormid peavad tagama töötajatele lepingulise õiguse koolitusele, ning rõhutab, et mittestandardsed töövormid, kui need on nõuetekohaselt kaitstud ja sisaldavad sotsiaalkindlustust, töötajate õigusi ja üleminekut stabiilsele kaitstud töökohale, võivad kujutada endast võimalust, kuid nendega peab kaasnema sihipärase aktiivse tööhõivepoliitika abil toetus töötajatele, kes on minemas üle ühelt töölt teisele või ühest tööalasest staatusest teise; taunib asjaolu, et seda tihti ignoreeritakse;

16.

julgustab liikmesriike välja töötama varaseid ja aktiivseid sekkumispoliitikaid, mis annaks tööturule naasvatele töötajatele, eelkõige naistele õiguse isiklikuks toetuseks perioodil, mis on talle vältimatult vajalik koolituseks ja/või (ümber)kvalifitseerumiseks; töötuid tuleks toetada nii kindla sotsiaalkindlustussüsteemi kui ka tõhusa aktiivse poliitikaga, nii et nad saaksid naasta tööturule võimalikult kiiresti, isegi kui nende eelnevad töölepingud olid ebatüüpilised, sest tähtsaimaks kaalutluseks peab olema inimeste hoidmine tööturul ning selle lihtsustamine, et nad saaksid üle minna korraliku, stabiilsele, kaitstud ja kvaliteetsele tööhõive vormile; kui tööturule naasmine toimub ebatüüpiliste töölepingutega, peavad need lepingud tagama töötajatele hästi reguleeritud ja turvalised töötingimused;

17.

kutsub komisjoni üles analüüsima ja jälgima koostöös sotsiaalpartneritega eri tüüpi vahendeid, mis on välja töötatud liikmesriikide aktiveerimispoliitika raames;

18.

kutsub liitu ja liikmesriike üles võitlema koos sotsiaalpartneritega aktiivselt ebaseadusliku tööhõive vastu, eeskätt ennetuse ja hoiatavate sanktsioonide abil, ja on veendunud, et ebaseadusliku tööhõive vastaste strateegiate kindlaksmääramine, sealhulgas Euroopa tasandil, aitab võidelda ebaseadusliku tööhõivega ning vähendada ebakindlaid, iseäranis ebatüüpilisi töösuhteid; on seisukohal, et ebaseadusliku tööhõive vastase võitlusega peaksid kaasnema meetmed elujõuliste ja jätkusuutlike tööhõivealternatiivide loomiseks ning inimeste toetamiseks avatud tööturule juurdepääsul;

19.

rõhutab tarvidust luua, vajaduse korral pärast vastavat koolitust, kvaliteetseid, püsivaid ja kindlaid töökohti, mis tagaksid edaspidi püsiva, täistööajaga töö, sealhulgas tuleks luua rohelisi ja tervishoiusektori töökohti, ning rõhutab vajadust tagada sotsiaalne ühtekuuluvus;

20.

rõhutab, et mitte kõik ebatüüpilise tööhõive vormid ei too tingimata kaasa ebastabiilset, ebakindlat, juhuslikku tööd, millega kaasneb madal sotsiaalkindlustuse tase, madalamad palgad ja piiratud juurdepääs täienduskoolitusele ja elukestvale õppele; juhib siiski tähelepanu sellele, et sellised ebakindlad tööhõivevormid on tihti seotud ebatüüpiliste lepinguliste suhetega;

21.

juhib tähelepanu sellele, et kõrgest tööpuuduse tasemest ja tööturu killustatusest tuleb üle saada kõigile töötajatele võrdsete õiguste andmisega ning töökohtade loomisesse, oskustesse ja elukestvasse õppesse investeerimisega; kutsub seepärast liikmesriike üles kaotama järk-järgult kõik ebakindla tööhõive vormid;

22.

juhib tähelepanu sellele, et ebakindla tööhõive järkjärguliseks kaotamiseks on vaja liikmesriikide jõulist kohustust tagada oma tööturupoliitika kaudu piisav alus, millele tuginedes minna ebakindlalt töösuhtelt üle korrapärasele alalisele töösuhtele koos tõhusamate töötajate õiguste ja sotsiaalse kaitsega;

23.

rõhutab asjaolu, et Euroopa Liit on seadnud endale eesmärgiks võimaldada inimestel ühitada töö- ja eraelu; kritiseerib siiski asjaolu, et komisjonil ja liikmesriikidel ei ole õnnestunud võtta mõttekaid ja tõhusaid meetmeid, et seda kohustust ellu viia;

24.

juhib tähelepanu sellele, et töö- ja eraelu paremat ühitamist on võimalik kõige paremini saavutada standardse tööhõivemudeli ajakohastamise teel: alalised lepingud lühema täistööajaga, kui näeb ette üldnorm, ja normide kehtestamine osalise tööajaga tööhõive jaoks, nii et neile, kes soovivad töötada osalise tööajaga, pakutakse üksnes põhjendatud ja sotsiaalselt kaitstud osalise tööajaga tööd (15–25 tundi nädalas); rõhutab, et täistööajaga ja osalise tööajaga tööhõive tuleb panna võrdsele alusele, mis puudutab tunnipalka, õigust haridusele ja elukestvale õppele, karjäärivõimalusi ja sotsiaalset kaitset;

25.

on veendunud selle tähtsuses, et praegust lähenemist turvalisele paindlikkusele tuleb praegust kriisi arvestades Euroopa tasandil ajakohastada, nii et see aitaks suurendada nii tootlikkust kui ka töökohtade kvaliteeti, tagades turvalisuse ning tööhõive ja töötajate õiguste kaitse, samuti erilise toetuse tööturul ebasoodsas olukorras olevatele inimestele, ning võimaldades samal ajal ettevõtetele töökohtade loomiseks või vähendamiseks vajalikku korralduslikku paindlikkust vastusena turu muutuvatele vajadustele; on arvamusel, et turvalise paindlikkuse põhimõtte õiglane ja tasakaalustatud rakendamine aitab struktuurimuutuste puhul kaasa tööturu paindlikumaks muutmisel; lisaks on arvamusel, et paindlikkuse ja turvalisuse nõuded ning aktiivne tööturupoliitika ei ole vastandlikud, vaid vastastikku toetavad, kui need on kehtestatud sotsiaalpartnerite, valitsuste ja Euroopa institutsioonide seisukohti õiglaselt võrreldes ning üksteiselt õppimise ja heade tavade vahetamise käigus; on veendunud, et need nõuded ei ole piisavalt kajastust leidnud Euroopa tööhõive viimaste aastate kasvu tulemustes;

26.

märgib, et üha suureneb probleem seoses nn valede füüsilisest isikutest ettevõtjatega, keda tööandjad tihti sunnivad viletsates tingimustes töötama; tööandjatele, kes kasutavad vale-FIEna tegutsejate tööjõudu, tuleks samuti karistused kehtestada;

27.

usub, et turvaline paindlikkus ei saa toimida nõuetekohaselt ilma tugeva sotsiaalse kaitseta ja tööturule naasvate inimeste toetamiseta, mis on olulised elemendid üleminekul hariduselt tööhõivele, ühelt töölt teisele ja tööelult pensionile;

28.

kutsub komisjoni üles jätkama oma jõupingutusi, et saavutada turvalise paindlikkuse poliitika tasakaalustatud rakendamine, ning esitama selleks analüüsi rakendamise praeguse olukorra kohta liikmesriikides ja kontrollima, et turvalise paindlikkuse meetmetega kaasneksid nõuetekohased töötajate ohutusmeetmed, samuti palub komisjonil aidata liikmesriike ja sotsiaalpartnereid turvalise paindlikkuse põhimõtete rakendamisel, nii et neid kohaldatakse Euroopa tasemel kehtestatud sotsiaalõigusi järgides ja kooskõlas eri tööturgude eripära ja erinevate traditsioonidega, mis puudutab tööpoliitikat, kollektiivläbirääkimisi ja sotsiaalkindlustussüsteemide struktuure, ning juhib tähelepanu sellele, et üksteiselt õppimine, heade tavade vahetamine ja avatud koordinatsiooni meetod on esmatähtsad vahendid liikmesriikide erinevate strateegiliste lähenemiste kooskõlastamiseks;

29.

on veendunud, et eriti seoses praeguse majandusliku olukorraga on liikmesriikides turvalise paindlikkuse rakendamise hindav jälgimine veelgi vajalikum ning et sotsiaalpartnerid toetavad tööõiguse ja tööturu reforme üksnes juhul, kui nende eesmärgiks on ka tõhusalt vähendada eri tüüpi lepingute erinevat käsitlemist, juhib tähelepanu sellele, et paindlikkuse põhimõtte rakendamine eeldab piisavat sotsiaalset kaitset, mis tagab inimestele elatusallika ja arenguvõimalused, lisaks eritoetuse tööotsijatele ja kõigi tööhõivevormide kindlad tööseadused, mis põhinevad selgel institutsioonilisel raamistikul, ning sellega peavad raskuste vältimiseks kaasnema suuremad kaitsemehhanismid;

30.

toonitab, et töökohal suure paindlikkuse nõue ei tohiks jõuda punkti, kus see hakkab ülemäära piirama inimeste elu ja arengut ning kus see muudab perekonna loomise ja ülalpidamise, lähedaste eest hoolitsemise ning ühiskondlikus elus osalemise väga raskeks;

31.

rõhutab, kui oluline on turvalises paindlikkuses turvalisuse aspekt, mis peab üleminekuolukorras töötajaid tööotsingutel toetama ja tagama nende inimväärsed elutingimused; see toetus peab hõlmama asjakohaseid koolitusmeetmeid, mis annavad inimestele võimaluse kohaneda tööturu vajadustega;

32.

on arvamusel, et äriühingud kardavad püsivat lahknevust oma vajaduste ja tööotsijate pakutavate pädevuste vahel, neil puudub juurdepääs laenudele, mis võimaldaks neil töötajaid tööle võtta ja investeerida, ja nad ei investeeri piisavalt tööturgu, ning rõhutab, kui oluline on praeguse majanduskriisi tingimustes Euroopa tootmissüsteemi raames välja töötada pikaajaline nägemus; vaja on luua soodne ettevõtluskeskkond, piisavad finantsvahendid ja tagada head töötingimused; ning suurendada tuleb õiguskindlust ja läbipaistvust nii tööandjate kui töötajate jaoks seoses tööõigusaktide kohaldamisala, hõlmatuse ja jõustamisega;

33.

rõhutab ebaseadusliku tööhõive ennetamise, avastamise ja karistamise tähtsust; kutsub komisjoni üles välja töötama konkreetsed algatused, sh erieeskirjad, et tegelda riiulifirmadega, solidaarvastutuse eeskirjad alltöövõtuahelates ja ELi ameti loomine ebaseadusliku tööhõive ärahoidmiseks ja avastamiseks;

34.

usub, et majandus- ja finantskriisi tõttu ei suuda ettevõtted mõnedes liikmesriikides leida tööturul lepinguvorme, mis oleksid kõige paremini vastavuses nende nõuetega seoses paindlikkusega, mida on vaja reageerimaks ettenägematutele kõikumistele turunõudluses, aga ka seoses kulude vähendamise ja töötajate turvalisuse kaitsega;

35.

nõuab tänapäevase töökorralduse kontekstis paindlike ja turvaliste lepinguliste suhete loomist, millega tagatakse võrdne kohtlemine; on kindlalt veendunud, et määramata tähtajaga töölepingud peavad jääma peamiseks tööhõive vormiks, ja on arvamusel, et tänapäevase töökorralduse kontekstis tuleks sätestada lepingud, mis on töökorralduse koha pealt paindlikud ning seoses töökoha kaitse ja õigustega turvalised; möönab samas, et määramata tähtajaga töölepingute õigusliku raamistiku kindlaksmääramine ja nende seotus turvalise paindlikkuse kontseptsiooniga riiklikus tööõiguses on otsustava tähtsusega, et ettevõtted ja töötajad nad omaks võtaksid;

36.

mõistab teravalt hukka tavapäraste töökohtade asendamise ebatüüpiliste töölepingutega, mis toob kaasa kehvemad ja ebakindlamad töötingimused kui tavapäraste töösuhte puhul ja mis kahjustab üldsust, töötajaid ja konkurente; rõhutab, et selline kuritarvituslik tegevus kahjustab ja destabiliseerib Euroopa sotsiaalset mudelit, ning kutsub liikmesriike ja komisjoni üles kõigi olemasolevate vahenditega võitlema pidevalt sellise kuritarvitusliku tegevuse vastu nt karmimate karistuste kehtestamisega;

37.

on kindlalt veendunud, et liikmesriikide erinevaid traditsioone arvesse võttes peavad mis tahes töösuhte vormiga kaasnema põhilised õigused, sh inimväärsed palgad ning soolise ja etnilise palgavahe välistamine; piisav sotsiaalkaitse; mittediskrimineerimine ja võrdne kohtlemine töö saamisel ja tööl olles, koolitus ja karjäärivõimalus; töötajate tervise ja turvalisuse kaitse ning sätted töö- ja puhkeaja kohta, pensioniõigused, ühinemis- ja esindatusvabadus, kollektiivläbirääkimised, kollektiivne tegutsemine, koolituse ja karjäärivõimaluste kättesaadavus ning kaitse töö kaotamise korral;

38.

nõuab, et Euroopa Liit ja liikmesriigid suurendaksid stabiilse ja jätkusuutliku tööhõive toetamiseks jõupingutusi oskustesse ja koolitusse investeerimisel; kutsub seetõttu liikmesriike üles investeerima inimestesse ning sel eesmärgil jõuliselt rakendama ja rahastama õppe strateegiaid kooskõlas turu nõuetega ning tunnustama mitteformaalseid oskusi ja pädevusi, järgides seejuures elutsüklipõhist lähenemist; kutsub lisaks liikmesriike üles kehtestama riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil meetmed tagamaks, et noorele koolilõpetajale oleks kättesaadavad töö või kõrgharidus või et ta saaks kutsealast koolitust;

39.

kutsub liikmesriike üles rakendama poliitikat, mis võimaldab kõikidel inimestel, sh kõige nõrgematel ja kõige ebasoodsamas olukorras olevatel inimestel tõhusalt pääseda tööturule ja paremini tasakaalustada paindlikku tööaega ja lähedaste eest hoolitsemist, era- ja pereelu, tagades samas võrdsetele võimalustele ja kõikidele sellel eesmärgil vajalikele teenustele ulatusliku toetuse, nt selliste kõrvalmeetmetega nagu sünnitus- ja raseduspuhkus ja vanemapuhkus, paindlik tööaeg ning hinnalt vastuvõetavad ja kättesaadavad lastehoiuteenused;

40.

kutsub liikmesriike üles tulema välja poliitikameetmetega, mille eesmärk on luua uusi töövõimalusi; on teadlik nende inimeste vastutusest ja riskidest, kes loovad selliseid töökohti, kaasa arvatud ebatüüpiliste lepingutega töökohti;

41.

kutsub liikmesriike üles rakendama meetmeid, mis võimaldaksid töötajatel pärast vanemapuhkust tööle tagasi pöörduda, kui nad on vajaduse korral esmalt läbinud täienduskoolituse;

42.

soovitab tungivalt, et ELi tööhõivealgatus peaks sisaldama ka varajast sekkumist töötute toetamiseks hetkel, mil töökohad tegelikult kaotatakse, eelkõige selleks, et vähendada inimeste tööturult väljatõrjumise ohtu ja sellega kaasnevat inimkapitali kaotust;

43.

kutsub liikmesriike üles tõhustama eelkõige madala kvalifikatsiooniga töötajate ja puuetega inimeste toetuskavasid, nähes ette ühtsed lähenemisviisid, individuaalse nõustamise, töötajate intensiivse koolituse või ümberõppe, subsideeritud töökohad ning toetuse töö alustamiseks füüsilisest isikust ettevõtjana või ettevõtte asutamiseks; rõhutab siiski eriti, et need toetused peavad olema korraldatud nii, et ei asendataks tavapäraseid töökohti;

44.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles vähendama halduskoormust, juhul kui see ei ole töötajate huvide kaitse teenistuses, et parandada ettevõtluskeskkonda, eriti VKEde jaoks, kuid rõhutab, et kindlasti on vaja tagada see, et muutused ei mõjutaks töötajate ohutust ja tervist; juhib tähelepanu sellele, et VKEd on oma arvukuse tõttu peamised mõjutegurid võitluses töötuse vastu ELis; rõhutab, et VKEsid puudutava tööhõivepoliitika kujundamisel tuleb kindlasti arvesse võtta nende erinõudeid ja nende asukoha piirkonna nõudeid;

45.

kutsub liikmesriike aru andma, milline on hetkeseis seoses turvalise paindlikkuse saavutamisteede kavandamise ja rakendamisega;

46.

peab kahetsusväärseks, et nõukogu ja komisjoni lähenemisviis turvalisele paindlikkusele on liiga ühekülgne; kutsub komisjoni ja nõukogu üles pühenduma hea töö tegevuskavale ja lisama see järgmistesse koondsuunistesse ja Euroopa tööhõivestrateegiasse: töötajate töö- ja tööhõivealase turvalisuse edendamine, õigustel põhinev lähenemisviis aktiivsele tööturupoliitikale ja elukestvale õppele, ulatuslik töötervishoid ja tööohutus, üldised ja võrdsed sotsiaalsed ja töötajate õigused kõigile, töö- ja eraelu tasakaal ning töö- ja töövälise elu ühitamine, tööhõive kvaliteedi ja tööheaolu suurendamine;

47.

kutsub liikmesriike üles mitte lubama koondamisi üksnes majanduslikel põhjustel, kuni kõik jõupingutused on tehtud, et töötajaid (ümber) koolitada;

48.

on veendunud, et tööturu osapoolte rolli tunnustamine uues aluslepingus kujutab endast edasiminekut, sest sellega tunnistatakse nende autonoomiat ja kinnitatakse nende osatähtsust sotsiaalse dialoogi edendamisel, ning rõhutab siinkohal, et eriti oluline on valdkondlik sotsiaalne dialoog, mis praeguseks toimib juba 40 valdkonnas;

49.

tunneb siiski muret Euroopa Kohtu hiljutiste otsuste pärast (kohtuasjas Laval, Rüffert, Viking ja Luxembourg), milles käsitletakse ühinemisvabadust ja tegevusvabadust töötingimuste parandamiseks;

50.

on seisukohal, et majanduskasvu- ja tööhõivealase kolmepoolse tippkohtumise tunnustamine institutsioonilise organina annab oma panuse tööturu osapoolte kaasamisele ELi majanduspoliitikasse;

51.

on veendunud, et Euroopa ja riikide tööturu osapoolte ja kodanikuühiskonna organisatsioonide panus ELi 2020. aasta strateegia täitmisel on eriti tähtis seoses tööhõive eesmärkide saavutamise ja turvalise paindlikkuse tegevuskava ajakohastamise ja rakendamisega;

52.

kutsub komisjoni ja liikmesriikide valitsusi üles vastutama „autsaiderite” olukorra eest (s.o töötajad, kellel on ebatüüpilised või „väga ebatüüpilised” töölepingud) ning tagama, et nende õigused ja sotsiaalkaitse nõuded oleksid tasakaalus „insaiderite” omadega;

53.

kutsub tööturu osapooli nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil üles toetama investeeringuid õppe strateegiatesse, mis on kooskõlas turu nõuetega, ning toob positiivselt esile tööturu osapoolte läbirääkimiste tulemusel valminud „Pädevuste ja kvalifikatsioonide elukestva arendamise tegevuskava”;

54.

usub, et inimesed, kes osalevad tööturule kaasamise meetmetes või meetmetes nende ettevalmistamiseks tööturule sisenemiseks (naasmiseks), aga ka kodanikuühiskonna organisatsioonid, kes neile kõnealuseid teenuseid osutavad või kes neid esindavad, peaksid osalema neid mõjutavate poliitikavaldkondade väljakujundamisel, rakendamisel ja täitmisel;

55.

märgib, et tööturu osapoolte ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasatus poliitika kujundamisse ja rakendamisse erineb liikmesriigiti tunduvalt, kuid et üldiselt on tendents kasutada poliitiliste eesmärkide saavutamiseks laiemat vahendite valikut; usub, et tööturu osapoolte poolt kogetava sotsiaalse ja institutsioonilise toetuse kvaliteeti peaks riiklikul tasandil veelgi parandama ja see peaks olema veelgi sisukam, sest see on nendepoolse panuse kvaliteedi oluline määraja; tõstab siiski eriliselt esile, et sotsiaalse dialoogi kvaliteet riikide ja sektorite vahel erineb märkimisväärselt, ning kutsub tööturu osapooli tungivalt üles arendama tõelist sotsiaalpartnerlust kõikidel tasanditel;

56.

usub, et kollektiivläbirääkimised on osutunud tõhusaks vahendiks tööhõive säilitamisel ning et see lubab tööandjatel ja töötajatel leida tõhusaid lahendusi majandusliku langusega toimetulemiseks; märgib seoses sellega, kui oluline on kindel konsensus tööturu osapoolte vahel riiklikes süsteemides, kus tööõiguse kaitset reguleeritakse minimaalsel tasemel;

57.

on veendunud, et töökohas toimuva eduka sotsiaalse dialoogi määravad suures osas ära vahendid, mis on töötajate esindajatel seoses kvaliteetse teavitamise, korrapärase koolituse ja piisava ajaga;

58.

on veendunud, et valitsustel on otsustav roll eeltingimuste loomisel kaasavateks ja tulemuslikeks kollektiivläbirääkimisteks ning kolmepoolsete struktuuride hõlmamiseks, et kaasata tööturu osapooled institutsionaalselt ametlikul ja sisulisel moel ning võrdsel alusel avaliku poliitika kujundamisse vastavalt riikide tavadele ja traditsioonidele;

59.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsiooni nõukogule, komisjonile, sotsiaalkaitsekomiteele, Euroopa tööhõivekomiteele ning liikmesriikide ja kandidaatriikide valitsustele ja parlamentidele.

2.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 351/48

A.

arvestades, et komisjoni rohelise raamatuga käivitatud algatus annab võimaluse võtta ühenduse tasandil meetmeid biojäätmete käitluseks;

B.

arvestades, et biojäätmete korralik majandamine ei tule kasuks mitte ainult keskkonnale, vaid annab ka sotsiaalset ja majanduslikku kasu;

C.

arvestades, et jäätmete raamdirektiivi artikli 2 lõikes 4 sätestatakse, et üksikdirektiivides võib ette näha erijuhtusid käsitlevaid eeskirju või täiendada antud direktiivi eeskirju teatava jäätmekategooria käitluse osas;

D.

arvestades, et direktiiviga 1999/31/EÜ prügilate kohta ei ole ette nähtud piisavaid vahendeid orgaaniliste jäätmete säästvaks majandamiseks;

E.

arvestades, et biojäätmete käitluseeskirjad on killustatud ning olemasolevad õigusaktid ei ole biojäätmete tõhusa käitluse valdkonnas püstitatud eesmärkide saavutamiseks piisavad; arvestades, et seetõttu on vaja võtta vastu eridirektiiv biojäätmete käitluse kohta; arvestades, et kõikide biojäätmete käitluseeskirjade koondamine ühte õigusakti tähendaks juba iseenesest kõrgetasemelist ja paremat õigusloomet, ning samal ajal tagaks selline õigusakt suurema lihtsuse ja selguse ning parema järelevalve eeskirjade rakendamise üle ja rakendamise tõhustamise ning õiguskindluse, millega kindlustataks avaliku ja erasektori investorite pikaajaline usaldus;

F.

arvestades, et 15. veebruaril 2010 Barcelonas nõukogu, komisjoni ja Euroopa Parlamendi osalusel toimunud Euroopa biojäätmete ringlussevõttu käsitleva konverentsi (13) järeldustes nenditakse, et vaja on tegutseda, et luua biojäätmeid käsitlev Euroopa õigusraamistik, kuna käes on otsustav hetk sellise raamistiku täiustamiseks;

G.

arvestades, et biojäätmeid käsitlev eridirektiiv peaks olema piisavalt paindlik, et hõlmata kõiki erinevaid olemasolevaid biojäätmete käitlusmeetodeid, ning sealjuures tuleb arvesse võtta suurt hulka muutujaid ja kohalikke asjaolusid;

H.

arvestades igas liikmesriigis suures osas isemoodi meetmetega korraldatud jäätmekäitluse kasutamata potentsiaali; arvestades, et ressursside tõhusa ja säästva majandamiseni jõudmiseks on vaja biojäätmete käitlust parandada; arvestades, et ringlussevõtu ja taastuvate energiaallikate alaste eesmärkide saavutamiseks tuleks suurendada biojäätmete eraldi kogumist ning sellega kaasa aidata ELi 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamisele, eelkõige strateegia ühes peamises, ressursside tõhusat kasutamist rõhutavas osas;

I.

arvestades, et jäätmete liigiti kogumine võimaldab eelkõige teatavat tüüpi biojäätmete, näiteks tarbijate ja toitlustusettevõtete köögijäätmete ning ühekordseid toidunõusid kasutatavatest restoranidest pärit biolagundatavate ja kompostitavate jäätmete optimaalset käitlemist;

J.

arvestades, et orgaaniliste jäätmete kompostimine võimaldab selliste biolagundatavate ja kompostitavate toodete ringlussevõttu, mis on juba hõlmatud ühenduse algatusega (juhtivate turgude algatus);

K.

arvestades, et biojäätmete käitlusele ning komposti kvaliteedile tuleb kehtestada ELi tasandi kvaliteedistandardid; arvestades, et komposti kvaliteedinäitajate kindlaksmääramine, mille osaks on integreeritud lähenemisviis, mis tagab jälgitavuse, kvaliteedi ja turvalise kasutuse, aitab tugevdada tarbija usaldust selle toote vastu; arvestades, et komposti tuleks liigitada vastavalt selle kvaliteedile tingimusel, et komposti kasutamine ei mõju kahjulikult pinnasele ja põhjaveele ja eelkõige põllumajandustoodetele, mis selles pinnases kasvavad;

L.

arvestades asjaolu, et eesmärke, mis on kehtestatud biojäätmete prügilatesse viimise vältimiseks, on halvasti täidetud, tuleb nende eesmärkide saavutamiseks vastu võtta täiendavaid õiguslikke suuniseid;

M.

arvestades, et vajalikuks võivad osutada kaitsemeetmed, tagamaks, et kompostimise tagajärjel ei saastuks pinnas ega põhjavesi;

N.

arvestades, et tuleks uurida ja hinnata võimalusi, kuidas kasutada viletsa kvaliteediga komposti nii, et see ei kahjustaks keskkonda ega inimeste tervist, ning arvestades, et liikmesriikidel oleks lihtsam teha komposti kasutamisega seotud otsuseid, kui ELi tasandil määrataks nõuetekohaselt kindlaks viletsa kvaliteediga komposti kasutamise võimalused ning see, millistel tingimustel peetakse komposti tooteks ja millistel jäätmeteks;

O.

arvestades, et säästvalt ressursse kasutav Euroopa on Euroopa 2020. aasta strateegia üks peamisi elemente ning seega tuleks soodustada ressursside tõhusat kasutamist; arvestades, et biojäätmete ringlussevõtt aitab kaasa ressursside tõhusamale kasutamisele;

P.

arvestades, et niisked biojäätmed vähendavad põletamise tõhusust; arvestades, et kaudselt soovitatakse biojäätmete põletamist taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamist käsitlevas direktiivis; arvestades, et biojäätmete kasutamine võib aidata kliimamuutuste vastu paremini võidelda, juhul kui need võetakse ringlusse kompostina, et parandada pinnase kvaliteeti ja saavutada süsiniku sidumine, mida aga taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamist käsitlev direktiiv praegu ei soodusta;

Q.

arvestades, et jäätmete anaeroobne kääritamine biogaasi tootmise eesmärgil on tõhus jäätmete energiakasutuse moodus, kuna kääritussaadust saab kasutada komposti tootmiseks;

R.

arvestades, et biojäätmete asjakohase käitluse peamine eesmärk peab olema tulemus, mis tähendab, et avatuna saab hoida kõiki tehnoloogilisi võimalusi biojäätmete käitluseks, et soodustada samas innovatsiooni, teadusuuringuid ja konkurentsivõimet;

S.

arvestades, et omavahel on tugevasti seotud üleminek jäätmeid ringlussevõtvale ühiskonnale, milles arendatakse välja vähese CO2-heitega majandus, ja keskkonnasõbralike töökohtade loomise võimalus selles valdkonnas ning nendest asjaoludest tulenev vajadus eraldada vahendeid selleks, et uurida töökeskkonna mõju biojäätmete kogumisele ja käitlemisele;

T.

arvestades, et komisjon ja liikmesriigid peaksid toetama keskkonnateadlikust suurendavat tegevust selles valdkonnas, eelkõige koolides, et edendada tahkete olmejäätmete säästvat käitlust ning suurendada üldsuse teadlikkust jäätmete liigiti kogumise kasulikkusest; arvestades, et kohalikel omavalitsustel ja kommunaalettevõtetel on täita oluline roll üldsuse nõustamisel ja teavitamisel jäätmete tekke vältimise asjus;

U.

arvestades, et biojäätmed moodustavad tahketest olmejäätmetest rohkem kui 30 %; arvestades, et Euroopa Liidus suureneb biojäätmete hulk, mis on prügilatesse ladestatuna kasvuhoonegaaside heite ning muu kahjuliku keskkonnamõju oluline allikas; seetõttu on jäätmemajandus praegu suuruselt neljas kasvuhoonegaaside tekitaja;

V.

arvestades, et tegelikult ei käidelda säästvalt mitte üksnes kodumajapidamistest pärit biojäätmeid;

W.

arvestades, et selliste jäätmete käitlust tuleks korraldada kooskõlas „jäätmete hierarhiaga”, pidades silmas järgmist: jäätmetekke vältimine ja vähendamine, jäätmete taaskasutamine, ringlussevõtt ja muud jäätmete taaskasutusviisid, eelkõige energia saamiseks, ning viimase võimalusena jäätmete prügilatesse ladestamine (vastavalt jäätmete raamdirektiivi artiklile 4), kuna biojäätmete ringlussevõttu tuleb selgelt eelistada nende põletamisele, sest sellega mitte ainult ei väldita metaani teket, vaid aidatakse ka süsiniku sidumise ja pinnase kvaliteedi parandamise abil võidelda kliimamuutuste vastu; arvestades, et jäätmetekke vältimine on biojäätmemajanduse esmatähtis eesmärk, mida järgides saab ära hoida toidu- ja haljasjäätmete tekkimist, näiteks avalike parkide parema kavandamisega, kasutades seal vähe hooldust vajavate taimi ja puid;

X.

arvestades, et kui tahame jõuda biojäätmete keskkonnasäästliku käitluseni, tuleb seda probleemi vaadelda üheskoos energia- ja pinnasekaitsepoliitikaga ning kooskõlas kliimamuutuste leevendamise eesmärkidega; arvestades, et täiendavalt saadavaks kasuks on bioloogilise mitmekesisuse säilitamine – kui töödeldud biojäätmeid kasutatakse turba asemel, millega kaitstakse märgalade ökosüsteeme;

Y.

arvestades, et anaeroobne kääritamine biogaasi tootmiseks biojäätmetest võib oluliselt kaasa aidata ressursside ja jäätmete säästlikule käitlemisele ELis ning ELi taastuvenergia-alaste eesmärkide säästlikule saavutamisele;

Z.

arvestades, et biojäätmeid tuleks käsitada väärtusliku loodusressursina, mida saab kasutada kõrgekvaliteedilise komposti tootmiseks ning mille kasutamine aitab võidelda mulla degradatsiooni vastu Euroopas, säilitada mulla viljakust, vähendada keemiliste, eelkõige fosforil põhinevate väetiste kasutamist põllumajanduses ning suurendada mulla veemahutavust;

AA.

arvestades, et liikmesriigid kasutavad üksteisest erinevaid jäätmekäitlussüsteeme ja prügilatesse ladestamine on Euroopa Liidus siiani kõige enam kasutatav tahkete olmejäätmete kõrvaldamise meetod, kuigi see on keskkonnale kõige kahjulikum;

AB.

arvestades, et transpordikütuse tootmine biojäätmetest on keskkonnale väga kasulik;

AC.

arvestades, et tuleb ergutada teadusuuringud ja innovatsiooni biojäätmete käitluse valdkonnas;

AD.

arvestades, et praegune jäätmete liigiti kogumine võimaldab vältida saastamist ning aitab saavutada kõrgekvaliteedilise komposti saamise eesmärki; sellega tagatakse kvaliteetsed materjalid biojäätmete ringlussevõtuks ning parandatakse energiakasutust;

AE.

arvestades, et olemasolevad uurimused ja liikmesriikide kogemus näitavad, kui oluline on jäätmete liigiti kogumine, kuna see on praktiliselt teostatav ning keskkonnasäästlik ja majanduslikult jätkusuutlik ning tuleks teha kohustuslikuks; arvestades, et jäätmete liigiti kogumine peaks olema kõrge kvaliteediga komposti tootmise eelduseks;

1.

nõuab tungivalt, et komisjon vaataks läbi biojäätmeid käsitlevad olemasolevad õigusaktid, et koostada vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele enne 2010. aasta lõppu ettepanek võtta vastu eridirektiiv, mis hõlmaks muu hulgas järgmist:

2.

palub komisjonil kindlaks teha jäätmete ringlussevõtust ja kompostimisest tulenev CO2 heitkoguste vähenemine riikide heitkoguste vähendamise kavade raames;

3.

märgib, et Euroopa Liidu tulevane raamistik annaks paljudele liikmesriikidele õiguslikud suunised ja õigusselguse ning motiveeriks neid tegema biojäätmete käitlusesse investeeringuid; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike jäätmete sortimise süsteemide kasutuselevõtmisel ning seadma biojäätmete käitlemiseks siduvaid ja ambitsioonikaid eesmärke;

4.

tuletab meelde, et 22. juuli 2002. aasta ühenduse kuuendas keskkonna tegevuskavas aastateks 2001-2010 pandi artikli 8 lõike 2 punktis iv komisjonile kohustus koostada õigusaktid biolagundatavate jäätmete kohta, mis on üks kõige olulisemaid meetmeid, et saavutada loodusressursside ja jäätmete säästva kasutamise ja käitlemise eesmärk, kuid isegi kaheksa aastat hiljem ei ole esitatud ühtegi õigusakti ettepanekut, mis on lubamatu;

5.

kutsub komisjoni üles täpsustama oma mõjuhinnangus biojäätmete käitlemise parandamist seoses eraldi kogutavate biojäätmete ringlussevõtuga, kompostimise kasutamisega põllumajanduse ja keskkonna heaks, mehaaniliste/bioloogiliste töötlusvõimalustega ning biojäätmete kasutamisega energiatootmise allikana; on seisukohal, et see mõjuhinnang peaks olema aluseks Euroopa Liidu uue biojäätmete õigusliku raamistiku koostamisel;

6.

nõuab, et komisjon kehtestaks koostöös liikmesriikidega kõrgekvaliteedilise komposti tootmise ja kasutamise kriteeriumid ning võtaks vastu miinimumnõuded lõpptoodetele kooskõlas jäätmete raamdirektiivi artikliga 6, mis võimaldaks hinnata biojäätmete käitlusel saadud komposti eri liikide kvaliteeti integreeritud lähenemisviisil põhineva strateegia raames ning millega tagataks mitte ainult kvaliteet, vaid ka toote jälgitavus ja turvaline kasutus;

7.

peab biojäätmete puhul eriti kasulikuks anaeroobset kääritamist, sest selle tulemusena tekivad toitainerikas mullaparandusaine, kääritamissaadus ning ka biogaas, mis on taastuvenergia, mida saab muundada biometaaniks või kasutada baaskoormuselektri tootmiseks;

8.

peab biojäätmete põletamist jäätmehierarhias kasutatavaks alternatiiviks vaid eeldusel, et põletamine toimub koos energia tootmisega;

9.

rõhutab, et biojäätmete taaskasutamisel energia tootmiseks tuleb jälgida energiatõhusust ja säästvat arengut, seepärast tuleb neid tooteid esmajoones kasutada kõige tõhusamal moel; rõhutab seetõttu, et biojäätmete liigiti kogumine on väga tähtis, et täita prügiladirektiivi (14), pakkuda biojäätmete ringlussevõtuks kvaliteetset materjali ja parandada energiakasutuse tõhusust;

10.

märgib, et jäätmete vähendamiseks, ringlussevõtu ja biogaasi tootmise suurendamiseks tuleks jätta avatuks kõik tehnoloogilised vahendid ja võimalused, mis aitavad suurendada loodusressursside ringlussevõttu või biogaasi tootmist;

11.

on seisukohal, et biojäätmed on väärtuslik taastuv ressurss elektrienergia ja sõidukitele biokütuse tootmiseks ning gaasivõrku suunamiseks, kui biogaas muundatakse biometaaniks (peamiselt metaan (50 %–75 %) ja süsinikdioksiid), ning kutsub komisjoni üles analüüsima ja edendama võimalusi biojäätmete kasutamiseks biogaasi tootmise eesmärgil;

12.

rõhutab, et biojäätmete prügilatesse toimetamist tuleb vähendada; märgib sellega seoses, et biojäätmed võivad aidata kaasa ELi eesmärgi täitmisele – saavutada aastaks 2020 vähemalt 20-protsendiline taastuvenergia osakaal, ning ka ELi kütusekvaliteedi direktiivis seatud eesmärkide täitmisele; tuletab meelde, et taastuvenergia direktiivis toetatakse kõikide biomassi liikide kasutamist, sealhulgas biojäätmete kui taastuva energiaallika kasutamist energia saamiseks, ning et jäätmetest saadavad biokütused lähevad 10 % taastuvenergia eesmärgi saavutamisel transpordisektoris arvesse kahekordselt; kutsub seetõttu liikmesriike üles võtma oma siseriiklikes õigusaktides integreeritud jäätmehierarhia poliitika osana arvesse jäätmete biolagunevate osade energiakasutust ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid jagaksid parimatest tavadest tulenevaid ideid;

13.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid soodustaksid ja toetaksid teadusuuringuid ja tehnoloogilist innovatsiooni biojäätmete käitluse valdkonnas;

14.

kutsub komisjoni üles jätkama aktiivset osalemist biojäätmete töötlusmeetodite alastes teadusuuringutes, et paremini selgeks teha biojäätmete töötluse kasulikkus seoses mullaga ning energiakasutus ja keskkonnamõju;

15.

nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid keskkonnateadlikust suurendavat tegevust biojäätmete valdkonnas, eelkõige koolides ja kõrgharidusasutustes, et propageerida jäätmeteket vältivaid paremaid käitumisharjumusi, edendada biojäätmete ja tahkete olmejäätmete säästvat käitlust ning suurendada üldsuse teadlikkust jäätmetetekke vältimisest ja jäätmete ringlussevõtust ning biojäätmete liigiti kogumise ja bioloogilise käitluse kasust; rõhutab sellega seoses linnade, valdade ja kommunaalettevõtete tähtsat osa kodanike nõustamises ja neile jäätmetekke vältimise kohta teabe jagamises;

16.

on seisukohal, et töödeldud biojäätmeid tuleks kasutada orgaanilise ainese säilitamiseks ja toiteelementide, eelkõige fosfaadi ringluse lõpuleviimiseks, võttes need ringlusesse pinnases, ning kutsub seetõttu komisjoni üles tunnustama, et tuleks uurida, kuidas poliitilised meetmed aitavad pidurdada maailma fosfaadivarude lubamatult kiiret kahanemist;

17.

rõhutab, et saastevabu biojäätmeid tuleb pidada väärtuslikuks looduslikuks ressursiks kõrgekvaliteedilise komposti tootmisel;

18.

on seisukohal, et põllumajanduse tulevik sõltub ka pinnase säilitamisest ja taastamisest; märgib, et kvaliteetse komposti kasutamine põllumajanduses võib aidata säilitada mulla viljakust, suurendada pinnase veemahutavust, parandada süsinikdioksiidi sidumise võimet ja vähendada sünteetiliste väetiste kasutamist; rõhutab liikmesriikide osa põllumajandusmaadel kvaliteetse komposti kasutamise tagamisel;

19.

juhib tähelepanu sellele, et kompostimisel on raske kontrollida ladestatud ainete vahelt eralduvaid gaase, mis võib osutuda tõsiseks ohuks keskkonnale ja atmosfäärile; tuletab meelde, et nõuetekohase kompostimise – ja eriti bioloogiliste olmejäätmete kompostimise – juurde kuulub ka põhjavee kaitse kompostimisettevõtte nõrgvee eest;

20.

rõhutab, et eri tasandite eesmärkide (võitlus kliima soojenemise, mulla degradeerumise ja erosiooni vastu, taastuvate energiaallikate eesmärgi täitmine) saavutamise seisukohast on valikkogutud biojäätmete kompostimisel ja kääritamisel tasuvuse korral kahtlemata eeliseid ning seda tuleks ergutada;

21.

kutsub komisjoni üles esildama riiklikke biojäätmete ringlussevõtu eesmärke, et piirata kõige ebasoovitavamates jäätmekäitluse lahendustes, näiteks prügilates ja põletamisel, kasutatavat biojäätmete kogust;

22.

tuletab meelde, et biojäätmete käitlemine peab toimuma vastavalt üldisele jäätmekäitlusmeetodite hierarhiale järgmiselt: jäätmete tekke vältimine, ringlussevõtt, muud jäätmete taaskasutamise viisid, sealhulgas energia saamise eesmärgil, ja viimase võimalusena ladestamine prügilatesse (direktiivi 1999/31/EÜ artikkel 5 ja direktiiv 2008/98/EÜ (15)); palub komisjonil veelgi rangemalt jälgida kogu ELis prügilatesse ladestamise nõuete täitmist ja rakendamist;

23.

võtab teadmiseks asjaolu, et eri liikmesriikides kehtivad erinevad õiguslikud meetmed ja kasutatakse erinevaid jäätmekäitlusviise ning et prügilatesse ladestamine on endiselt Euroopa Liidus kõige levinum tahkete olmejäätmete kõrvaldamise meetod; kutsub liikmesriike üles tõhustama koostööd parimate tavade vahetamisel biojäätmete käitluse valdkonnas;

24.

on seisukohal, et mehhaanilis-bioloogiline töötlus on tõhus võimalus vältida suure koguse kõdunevate jäätmete prügilatesse ladestamist ning selle asemel kasutada kompostimist, anaeroobset kääritamist ja jäätmete energiakasutust;

25.

on seisukohal, et biojäätmete kõnelause liigiti kogumise ja muude käsitlusviiside laiendamiseks on vaja rahalisi stiimuleid;

26.

rõhutab, et biojäätmete käitluse paranemine ja komposti kvaliteedistandardite ühtlustamine on vajalikud selleks, et ergutada kompostituru arengut Euroopas;

27.

on seisukohal, et põhimõte, mille kohaselt saastaja maksab, peab olema aluseks saasteainetest põhjustatud lisakulude hüvitamisel, nii et põllumajandus ei peaks maksma biojäätmete põllule laotamise negatiivsete kõrvalmõjude eest;

28.

rõhutab asjaolu, et paljudes liikmesriikides on mõningane infrastruktuur juba olemas, kuid biojäätmetega seotud võimalike komposti-, setete-, bioenergia- ja biokütuseturgude loomiseks ja sisseseadmiseks on vaja rahalisi soodustusi;

29.

rõhutab biojäätmetest toodetud transpordikütuste keskkonnakasu; nõuab, et liikmesriigid võtaksid seda jäätmehierarhiat silmas pidades arvesse läbivaadatud jäätmete raamdirektiivi rakendamisel ja et komisjon kajastaks seda oma rakendussuunistes;

30.

nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks kõiki olemasolevaid või tulevasi mõjuhinnanguid, et teada saada, milliseid majanduslikke stiimuleid, fonde või abivahendeid võiks kasutada või luua, et arendada ja rakendada tehnoloogiaid, mis võimaldavad nõuetekohast biojäätmete käitlust;

31.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

2.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 351/56

A.

arvestades, et finantssektoris ja mõnedes noteeritud äriühingutes on nende töötajate kategooriate puhul, kelle ametialane tegevus mõjutab oluliselt ettevõtte või äriühingu riskiprofiili, tasustamine lähtunud lühikese aja jooksul kasumit toovate tehingute tegemise soodustamisest, luues üha riskantsemaid ärimudeleid, mis on töötajatele, hoiustajatele, investoritele ja jätkusuutlikule majanduskasvule tervikuna kahjulikud;

B.

arvestades, et komisjoni rohelises raamatus, mis käsitleb äriühingu üldjuhtimist finantsasutustes ja tasustamispoliitikat, rõhutatakse, et tõhusate kontrollimehhanismide puudumine mängis olulist osa selles, et finantsasutused kaldusid liialt riskima ning et äriühingu juhtimisel tuleks arvestada finantssüsteemi stabiilsusega, mis sõltub paljude osaliste tegevusest;

C.

arvestades, et mõnede finantsasutuste kohatu tasustamiskorraldus, mis soodustab ülemäärast ja ettevaatamatut riskide võtmist, on mänginud rolli riskide kogunemisel, mis viisid praeguse finants-, majandus- ja sotsiaalkriisini, ja on seega suurt muret põhjustav küsimus poliitikakujundajate ja reguleerivate asutuste jaoks;

D.

arvestades, et finantsasutused peavad osana nende äriühingu sotsiaalsest vastutusest arvesse võtma nii ühiskondlikku keskkonda, milles asutus töötab, kui ka integreeritult kõigi osapoolte (kliendid, osanikud ja töötajad) huvisid;

E.

arvestades, et ülemaailmsel, Euroopa ja riigi tasandil on tehtud arvukaid algatusi, et tegeleda probleemi valmistavate tasustamistavadega, ja arvestades, et ülemaailmselt koordineeritud lähenemine on oluline selleks, et tagada mitte ainult võrdne konkurentsiolukord, vaid ka Euroopa ülemaailmne konkurentsivõime ja edendada jätkusuutlikku ja õiglast konkurentsi turgude vahel;

F.

arvestades, et finantsstabiilsuse foorumi usaldusväärsete tasustamistavade põhimõtetes, mille kiitsid heaks G20 juhid, esitatakse usaldusväärsete tasustamistavade viis elementi ja võttes arvesse, kui tähtis on edendada nende põhimõtete samaaegset rakendamist;

G.

arvestades, et tasustamispoliitikat puudutavaid kokku lepitud põhimõtteid ja juba võetud meetmeid tuleb pidevalt kontrollida ning vajaduse korral kohandada, et luua kogu Euroopas ühesugused tingimused ja tagada Euroopa finantssektori konkurentsivõime kogu maailmas;

H.

arvestades, et mitu teaduslikku uuringut ja praktilised kogemused on näidanud, kui piiratud mõju avaldavad mittekohustuslikud soovitused tasustamispoliitikale, mis toonitab vajadust võtta kasutusele rangem meede, et tagada põhimõtete järgimine;

I.

arvestades komisjoni aruandes esitatud tähelepanekuga, et vaatamata kriisi tekitatud kiirele liikumisele tasustamispoliitika olulise ümberkujundamise suunas on ainult 16 liikmesriiki täielikult või osaliselt komisjoni soovitust kohaldanud,

1.

väljendab rahulolu komisjoni ja finantsstabiilsuse foorumi tehtud algatusega, mis käsitleb finantssektori tasustamispoliitikat ja noteeritud äriühinguid üldiselt; samas leiab, et finantsasutustele tasustamispoliitika ja kapitalivajadustega seotud lisaeeskirjade kehtestamisel tuleks proportsionaalselt arvesse võtta ka finantsettevõtja suurust ja seega tema tegevuse panust süstemaatilisse riski;

2.

võtab teadmiseks raporti ettepanekuid kapitalinõuete direktiivide kohta, milles esitatakse finantssektori tasustamispoliitikat käsitlevad siduvad põhimõtted;

3.

toonitab, et järelevalveasutused peaksid otsustama, kas finantsasutusel või noteeritud äriühingul peaks olema tasustamiskomitee; nad peaksid otsuse tegema viisil, mis on finantsasutuse või noteeritud äriühingu suurust, sisemist korraldust ja tegevuse olemust, ulatust ning keerukust arvestades asjakohane; on arvamusel, et kui järelevalveasutus peab seda asjakohaseks, määrab tasustamiskomitee kindlaks tasustamispoliitika – tasustamiskomitee peab olema sõltumatu, andma aru osanikele ja järelevalveasutustele ning tegema tasustamissüsteemi raames loodud stiimulite hindamisel tihedat koostööd äriühingu;

4.

toonitab, et tasustamiskomiteel peab olema ligipääs lepingutingimustele, mille alusel kujundatakse komitee poolt kontrollitavad lepingud nii, et rasket hooletust on võimalik karistada tasu vähendamisega; Raske hooletus esineb eelkõige juhul, kui ei järgita nõuetekohast hoolsust ning sel juhul määrab tasustamiskomitee mahaarvamise, mis pole lihtsalt sümboolne, vaid aitab olulisel määral kaasa tekitatud kahju hüvitamisele; lisaks sellele tuleks finantsasutustel tungivalt soovitada tulemustasu tagasinõudmise kasutamist, st tulemustasu tagastamist halbade töötulemuste hilisema avastamise korral;

5.

on arvamusel, et töötasukomisjoni esimees ja hääleõiguslikud liikmed peavad olema juhtimisorgani liikmed, kes ei täida asjaomases finantsasutuses või noteeritud äriühingus ühtegi täidesaatvat funktsiooni; on seisukohal, et haldus-, juhtiv- või järelevalveorgani liikmed ja juhatuse liikmed peaksid vältima samaaegselt teiste äriühingute juhatuse töös osalemist, kui on võimalus huvide konflikti tekkimiseks;

6.

on arvamusel, et vajaduse korral peaks osanikele olema antud võimalus kaasa aidata säästva tasustamispoliitika kindlaksmääramisele ning neil võiks seepärast olla võimalik väljendada oma arvamust tasustamispoliitika kohta äriühingu üldkoosolekul, kasutades selleks tasustamist käsitlevate aruannete puhul mittesiduvat hääletamist;

7.

toonitab, et nende juhatuse liikmete tasu, kes ei täida juhtivülesandeid, peab koosnema ainult kindlaksmääratud töötasust ning ei tohi sisaldada tulemushüvitist ega aktsiapõhist tasu;

8.

rõhutab, et riskijärelevalvega tegelevad liikmed peavad olema sõltumatud nende järelevalve all asuvatest äriüksustest, neil peavad olema asjakohased volitused ning neid tuleb tasustada sõltumata kõnealuste äriüksuste tulemuslikkusest;

9.

toonitab, et tasustamine peaks olema kohandatud igat tüüpi riskidele, vastavuses riskide realiseerumise tulemustega ning reageerima ajalises mõõtmes praegustele ja võimalikele riskidele, millel on mõju äriühingu üleüldisele tulemuslikkusele ja stabiilsusele;

10.

märgib, et haldus-, juhtiv- või järelevalveorgani liikmete tegevust ei tohiks ajendada noteeritud äriühingu juhtimisega seotud isiklik finantshuvi; on seisukohal, et haldus-, juhtiv- või järelevalveorgani liikmete muutuvtasuga seotud isiklik finantshuvi on paljudel juhtudel vastuolus äriühingu, ka töötajate ja sidusrühmade pikaajaliste huvidega;

11.

on arvamusel, et tasustamissüsteemid peaksid olema proportsionaalses suhtes finantsasutuste suuruse, sisemise korralduse ja keerukusega ning peaks peegeldama erinevate finantssektorite, nagu pangandus, kindlustus ja fondide juhtimine, vahelist mitmekesisust;

12.

rõhutab, et järelevalveasutus peaks läbi vaatama ja põhjalikult kontrollima juhtkonna, riskivõtjate ja kontrollfunktsiooni täitjate operatsiooniriski juhtimise korra; on arvamusel, et selliseid menetlusi tuleks rakendada ka nende töötajate suhtes, kelle kogutasu, kaasa arvatud pensionitingimused, on samas suurusjärgus, nagu eespool nimetatud personalirühmadel;

13.

on arvamusel, et muutuvate töötasude tase peaks põhinema ette kindlaks määratud ja mõõdetavatel tulemuslikkuse kriteeriumitel, mis peaksid edendama äriühingu pikaajalist jätkusuutlikkust;

14.

toonitab, et tulemuslikkusega seotud tasustamisel tuleks preemiafondi suurus siduda äriühingu üldise tulemuslikkusega ja kapitalibaasiga ning töötajate individuaalse tulemuslikkusega seotud tasustamine peaks põhinema üksikisiku, asjaomase äriühingu üksuse ja asutuse üldiste tulemuste kombineeritud hindamisel;

15.

on seisukohal, et haldus-, juhtiv- või järelevalveorgani liikmete muutuvtasuga seotud isiklik finantshuvi on paljudel juhtudel vastuolus äriühingu pikaajaliste huvidega; rõhutab, et haldus-, juhtiv- või järelevalveorgani liikmeid ja teisi riskantsete otsuste eest vastutavaid töötajaid puudutav tasustamispoliitika oleks kooskõlas tasakaalustatud ja toimiva riskijuhtimisega; seejuures peaksid kindlad ja muutuvad tasuosad olema sobivas vahekorras; nõuab tungivalt, et võetaks üldiselt kasutusele vahendid, mis võimaldavad vähendada või koguni tühistada töötasu muutuvosa nende töötajate kategooriate puhul, kelle tegevus tingib äriühingu tulemuste halvenemise;

16.

on arvamusel, et mitte ainult kvantitatiivseid meetmeid vaid ka tulemuslikkuse kriteeriumeid, mis on seotud kvaliteediga, ja inimlikku kaalutlusvõimet tuleks võtta arvesse, et teha kindlaks muutuvate töötasude tase;

17.

leiab, et tagatud preemiad ei tohi olla tasustamisplaanide osa;

18.

on arvamusel, mis ei lähtu ainult eetilistest põhjustest, vaid ka sotsiaalse õigluse ja majandusliku jätkusuutlikkuse seisukohast, et vahe äriühingu kõrgeima ja madalaima töötasu vahel peaks olema mõistlik;

19.

toonitab, et äriühingud peavad kehtestama sisemenetluse, mis on heaks kiidetud järelevalveasutuse poolt, et käsitleda võimalikke konflikte nende riskijuhtimise üksuste ja tegevusüksuste vahel;

20.

rõhutab, et neid põhimõtteid tuleb laiendada kõikide töötajate töötasudele, kelle kutsetöö avaldab olulist mõju neid palganud äriühingu riskiprofiilile, sealhulgas juhtidele, riskivõtjatele, kontrollfunktsiooni täitjatele ning kõigile töötajatele, kelle kogutasu, kaasa arvatud pensionimaksed on samas suurusjärgus;

21.

toonitab, et haldus-, juhtiv- või järelevalveorgani liikmete vastutuskindlustus, mis peaks kaitsma haldus-, juhtiv- või järelevalveorgani liikmeid ja tippjuhtkonda nõuete eest, mis tulenevad riskantsetest või hooletutest otsustest ja tegevusest, mida nad on rakendanud äriühingu juhtimisel, ei ole vastavuses jätkusuutliku riskijuhtimisega tasustamise valdkonnas;

22.

toonitab, et muutuvad ja kindlaksmääratud töötasud peavad olema sobivalt tasakaalustatud;

23.

teeb ettepaneku maksta muutuvat töötasu ainult sel juhul, kui see on säästev asutuse finantsolukorra ja kapitalibaasi seisukohast ja põhjendatud äriühingu pikaajalise tulemuslikkuse seisukohast; leiab, et pädeval järelevalveasutusel peaks olema õigus piirata muutuva töötasu üldist summat finantsasutustes, et tugevdada omakapitali;

24.

rõhutab, et oluline osa töötasude muutuvkomponendist tuleks piisava ajavahemiku võrra edasi lükata; selle osa suurus ja edasilükkamisperioodi pikkus tuleks kehtestada vastavalt konjunktuuritsüklile, äri olemusele, selle riskidele ning kõnealuse töötaja tegevusele; õigus saada töötasu vastavalt väljamaksmise edasilükkamise korrale ei tohiks kujuneda tagatud õiguseks kiiremini kui õigus saada pro-rata baasil väljamakstavat töötasu; vähemalt 40 % muutuvtasust tuleks edasi lükata; kui töötasude muutuvkomponent moodustab eriti suure summa, peaks sellest edasi lükkama vähemalt 60 % ning edasilükkamisperiood peaks olema vähemalt viis aastat;

25.

on arvamusel, et suurem osa muutuvast töötasust tuleks maksta mitterahaliste vahenditena, nagu allutatud laenude või tingimusliku kapitali kaudu, aktsiates või nendega seotud instrumentides, kui need instrumendid pakuvad stiimuleid, mis on kooskõlas pikaajalise väärtuse loomisega ja ajamõõtme riskidega;

26.

on arvamusel, et tasustamispoliitikat tuleks kohaldada kogu töötasule, sh pensionile ja palkadele, et vältida nn preemiate arbitraaži; lisaks sellele usub, nn pensionipreemiad peaksid olema määratud mitterahalistes vahendites, nagu allutatud laenude või tingimusliku kapitali kaudu, aktsiates või aktsiatega seotud vahendites, et kooskõlastada pikaajalisi stiimuleid;

27.

teeb ettepaneku kehtestada haldus-, juhtiv- või järelevalveorgani liikmete lahkumishüvitise (nn kuldne langevari) ülempiiriks varase töökohalt lahkumise korral kuni kahe aasta töötasu püsikomponent ja keelata lahkumishüvitise maksmine kohustuse rikkumise või omal soovil lahkumise puhul;

28.

nõuab, et tasustamispoliitika kujundamisel võetaks arvesse meeste ja naiste võrdõiguslikkust;

29.

kordab, et tuleb karistada igasugust diskrimineerimist äriühingutes, eriti mis puudutab tasustamispoliitika kujundamist, ametialast edutamist ja juhtivtöötajate töölevõtmist;

30.

on arvamusel, et äriühingud peaksid avaldama selget, ülevaatlikku ja ajakohast teavet nende tasustamistavade kohta ja et järelevalveasutused peavad pääsema juurde kogu teabele, mida nad vajavad kohaldatavate põhimõtete järgimise hindamiseks;

31.

nõuab ka riigi osalusega äriühingutelt sarnaselt teiste äriühingutega täielikku läbipaistvust nende tasustamis- ja preemiapoliitika valdkonnas;

32.

nõuab lisaks, et äriühingute, sealhulgas riigi osalusega äriühingute pensioni- ja lisapensionisüsteemid avalikustataks;

33.

kutsub komisjoni üles tugevdama oma 30. aprilli 2009. aasta soovitusi töötasu struktuuri ja riskide maandamise kohta, nagu nõuavad 2009. aasta septembris toimunud G20 tippkohtumisel kinnitatud põhimõtted;

34.

palub komisjonil võtta vastu ranged, finantssektoris täitmiseks kohustuslikud tasustamispoliitika põhimõtted, tuginedes pangandusega seotud ettepanekutele kapitalinõuete direktiivi käsitlevas raporti projektis, ning „täida-või-selgita” menetluse alusel avalikustama selliste noteeritud äriühingute nimed, kes kõnealuseid põhimõtteid ei järgi;

35.

nõuab tungivalt, et finantsteenuste sektor rakendaks Baseli pangajärelevalve komitee poolt 2010. aasta jaanuaris soovitatud hüvitamise põhimõtteid ja standardite hindamise metoodikat;

36.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama ühtset rahvusvahelist süsteemi nende üksikisikute arvu avalikustamiseks, kes teenivad üks miljon eurot või üle selle, sh töötasu põhielemendid, preemiad, pikaajalised hüvitised ja pensionimaksed;

37.

kutsub komisjoni üles võtma arvesse nii sise- kui välisaudiitorite rolli äriühingu tõhusa üldjuhtimise kõigis aspektides;

38.

kutsub komisjoni üles uurima mittejuhtivate haldus-, juhtiv- või järelevalveorgani liikmete rollide tugevdamist, sealhulgas tagama, et äriühingud pakuksid pidevat koolitust ja sõltumatuid töötasupakette, mis peegeldavad mittejuhtivate haldus-, juhtiv- või järelevalveorgani liikmete sõltumatut rolli, ning andma järelevalveasutustele volitused teostada küsitlusi tunnustatud isikute abil;

39.

palub komisjonil täpsustada õigusaktide ettepanekutes järelevalveasutuste rolli tasustamispoliitika valdkonnas;

40.

rõhutab, et muutuvtasusid ei tohiks maksta selliste vahendite kaudu või meetodite kohaselt, mis hõlbustavad nimetatud töötasult tulumaksu maksmisest kõrvalehoidmist;

41.

nõuab, et tagataks, et tasustamise reguleerimisega ei kahjustata aluslepingutega tagatud põhiõigusi, eelkõige sotsiaalpartnerite õigust sõlmida ja jõustada kollektiivlepinguid vastavalt riigi seadustele ja tavadele;

42.

nõuab, et komisjon looks uue finantskriisi ärahoidmiseks ELi kriisijuhtimisraamistiku, võttes arvesse rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu G20 ja IMF, algatusi;

43.

palub komisjonil ergutada liikmesriike tuletama noteeritud äriühingutele ja finantsteenuseid osutavatele äriühingutele meelde nende sotsiaalset vastutust, nende kaubamärgi kuvandi halvenemist ja vajadust olla edukas rahvusvahelises ühiskonnas eeskujuks;

44.

on arvamusel, et koostööd mittetegevates riikides tegevuse või filiaalide säilitamine läheb vastuollu äriühingute ja kogu ühiskonna pikaajaliste huvidega, ning nõuab, et töötataks välja maksuparadiiside vastu võitlemise Euroopa strateegia eesmärgiga anda konkreetne sisu G20 tippkohtumistel Londonis ja Pittsburghis tehtud avaldustele;

45.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning ELi ja liikmesriikide reguleerivatele asutustele.

2.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 351/61

A.

arvestades, et liidus toimib pangateenuste siseturg, mitte üksteisest sõltumatute teenuste sulam, ja arvestades, et see siseturg on liidu ülemaailmse konkurentsivõime seisukohast otsustava tähtsusega;

B.

arvestades, et rahvusvahelisel tasandil on kriisijuhtimist pangandussektoris praegu ebapiisavalt reguleeritud;

C.

arvestades, et olemasolevad ELi ja rahvusvahelised finantssektori järelevalvemehhanismid on osutunud ebatõhusaks, et hoida ära kriisi ja selle levikut piisavalt tõkestada;

D.

arvestades, et kriisiohjamise kulud jäid liiga tugevalt maksumaksjate kanda ning mõjutasid majanduskasvu ja tööhõivet;

E.

arvestades, et kui tahetakse minimeerida finantsturgude ja finantseerimisasutuste mis tahes kriisist maksumaksjatele tekkivaid kulusid, on väga oluline, et selle koormuse jagamisel osaleksid aktsionärid ja seejärel võlausaldajad;

F.

arvestades, et liidu õigusaktide ja järelevalve puudumine või nõrkus on toonud kaasa liikmesriikide ametiasutuste kooskõlastamata meetmed ning suurendanud protektsionismiohtu ja konkurentsimoonutusi (sealhulgas riigiabi kaudu) ning ohustab finantsteenuste siseturu loomist;

G.

arvestades, et ühtne lähenemisviis panganduskontsernide krahhi ennetamisele oleks rohkem kooskõlas siseturu olemusega;

H.

arvestades, et tugev finantsteenuste siseturg on liidu ülemaailmse konkurentsivõime seisukohast ülimalt oluline;

I.

arvestades, et pangandussektoris osalejatele tuleks panna vastutus, ning arvestades, et see vastutus peaks aitama saavutada peamist eesmärki – taastada finantsturud majanduse rahastamiseks;

J.

arvestades, et kriisi tõttu on vaja ja kodanikud ootavad, et G20 ja teiste rahvusvaheliste foorumitega koostöös tegutsevad ELi institutsioonid looksid viivitamatult nõuetekohase raamistiku, millega säilitakse kriisiolukordades finantsstabiilsus, minimeeritakse kulusid maksumaksjatele, tagatakse peamiste pangateenuste osutamine ja kaitstakse hoiustajaid;

K.

arvestades, et finantsstabiilsus ja integreeritud finantsturud eeldavad piiriülest järelevalvet rahvusvaheliste ja süsteemselt oluliste finantseerimisasutuste üle;

L.

arvestades, et ELi piiriülese kriisijuhtimisraamistiku eesmärk on anda ametiasutustele volitused meetmete vastuvõtmiseks, mille hulka kuulub ka panganduskontsernide juhtimisse sekkumine, kui see on vajalik (ja eelkõige, kuid mitte ainult, hoiuseid võtvate pankade puhul, juhul kui võib tekkida süsteemne risk);

M.

arvestades, et ELi piiriülese kriisijuhtimisraamistiku eesmärk on ka reguleerida piiriüleste panganduskontsernide ja selliste üksikute pankade tegevust, mille piiriülene tegevus toimub ainult filiaalide kaudu; arvestades, et piiriüleste panganduskontsernide reguleerimine peaks olema ühtlustatud;

N.

arvestades, et otsustav reageerimine kriisile eeldab sidusaid ja ulatuslikke meetmeid, näiteks järelevalve parandamist (ELi uue järelevalvestruktuuri rakendamine), paremat õigusloomet (näiteks direktiividega 2006/48/EÜ, 2006/49/EÜ ja 94/19/EÜ seotud käimasolevad algatused ja juhtkonna tasustamine) ning tõhusat ELi kriisijuhtimisraamistikku finantseerimisasutuste jaoks;

O.

arvestades, et põhimõtet „saastaja maksab” tuleks laiendada rahandussektorile, kuna pankrotil on laastav mõju eri riikidele, sektoritele ja kogu majandusele üldiselt;

P.

arvestades, et varajast sekkumist panganduskriisidesse ja nende lahendamist tuleks alustada selgelt kindlaksmääratud kriteeriumide alusel, mis hõlmavad alakapitaliseeritust, vähenenud likviidsust ning varade kvaliteedi ja väärtuse langust; arvestades, et sekkumine peaks olema seotud hoiuste tagamise skeemidega;

Q.

arvestades, et ELis on vaja kehtestada äriühingute juhtkondadele suunatud range eetikakoodeks, samuti mehhanismid sobimatu käitumise tõkestamiseks, mis tuleks töötada välja kooskõlas sarnaste rahvusvaheliste algatustega;

R.

arvestades, et on oluline, et komisjon teostaks täielikud mõju-uuringud, juhul kui ta kaalub seda, kas äriühingute juhtimise uute suuniste väljatöötamine oleks asjakohane;

S.

arvestades, et kolme aasta jooksul pärast Euroopa Pangandusjärelevalve Asutuse (EPJA), ELi panganduskriisi lahendamise korra, ELi finantsstabiilsuse fondi ja kriisiohjamisüksuse toimima hakkamist peaks komisjon uurima, kas kriisijuhtimisraamistiku valdkonna laiendamine muudele kui pangaasutustele, sealhulgas (kuid mitte ainult) kindlustusseltsidele ja vara- ning fondihalduritele, on asjakohane, samuti peaks ta uurima, kas riikide stabiilsusfondide võrgustiku loomine kõigile neile asutustele, kes ei osale ELi finantsstabiilsuse fondis, on teostatav ja asjakohane, nagu soovitatakse lisas esitatud soovituses nr 3;

T.

arvestades, et vältida tuleks moraalset ohtu, et takistada ülemääraste riskide võtmist, ning vaja on raamistikku, mis kaitseb süsteemi ja mitte süüdlasi selles süsteemis, kusjuures eriti ei tohiks kriisilahendamisfonde kasutada pankade aktsionäride väljaaitamiseks ega juhtkonna tasustamiseks tema enda ebaõnnestumise eest; arvestades, et sellega seoses peaksid ELi panganduskriisi lahendamise korda kasutavad asutused leppima ka tagajärgedega, nt haldus- ja parandusmeetmetega; arvestades, et seetõttu peaks finantsjärelevalve üks juhtpõhimõte edaspidi olema nn moraalse ohu kaotamine;

U.

arvestades, et praegused majandus-, finants- ja sotsiaalprobleemid ning mitmed uued õigusaktidest tulenevad nõuded pankadele vajavad järk-järgulist ja arukat lähenemist, kuid need ei tohiks takistada ambitsioonikat ja kiireloomulist tegevuskava;

V.

arvestades, et pangakontserni sisene varade üleandmine ei tohiks mingil juhul ohustada vara loovutaja likviidsust ja finantsstabiilsust ja peaks toimuma õiglase turuväärtuse või hinnaga; arvestades, et välja tuleks töötada selged põhimõtted langenud väärtusega varade hindamiseks ja filiaalide ning tütarettevõtjate käsitlemiseks asukohariikides;

W.

arvestades, et liidus tuleks kujundada ühine arusaam sellest, kes peaks mida, millal ja kuidas finantseerimisasutuste kriisi korral ette võtma;

X.

arvestades, et pangandussektori suhtes kohaldatavad meetmed peaksid edendama reaalmajandust lühi- ja pikaajalise rahastamise võimaldamiseks ja investeerimisvajaduste täimiseks;

Y.

arvestades, et suured erinevused õigusloomealaste ja maksejõuetust käsitlevate riiklike meetmete vahel tuleks ületada ühtlustatud raamistiku abil ning tõhustades riiklike järelevalveorganite ja asutuste vahelist dialoogi piiriülestes stabiilsust käsitlevates töörühmades;

Z.

arvestades, et kasvavad suurused, keerukus ja omavaheline seotus nii piirkondlikul kui ülemaailmsel tasandil on näidanud, et asutuste pankrotistumine võib nende suurusest sõltumatult avaldada ülekanduvat mõju kogu finantssüsteemile, mistõttu on nõutav tulemusliku kriisilahendamisraamistiku kehtestamine kõigile pankadele järk-järgult ja etapiviisiliselt, kusjuures soovitatav on võtta algselt sihikule suurima riskikontsentratsiooniga pangad; arvestades, et sellise kriisilahendamisraamistiku puhul tuleks võimalikult ulatuslikult arvesse võtta sarnaseid pingutusi rahvusvahelisel tasandil;

AA.

arvestades, et väike arv panku (süsteemselt olulised piiriülesed pangad) kujutavad endast oma suuruse, keerukuse ja kogu liitu hõlmavate seoste tõttu väga suurt süsteemiriski, nii et nende jaoks on vaja viivitamatult suunatud erikorda, muude piiriüleste finantseerimisasutuste jaoks on vaja üldisemat õiglast kriisilahenduskorda;

AB.

arvestades, et ELi kriisijuhtimisraamistik eeldab sekkumiste tulemuslikuks toetamiseks ühiseid eeskirju, vajalikke eriteadmisi ja rahalisi vahendeid, mis peaksid seetõttu ühtlasi olema süsteemselt oluliste piiriüleste pankade jaoks esitatud prioriteetrežiimi peamised tugisambad;

AC.

arvestades, et järelevalvet, varase sekkumise pädevust ja kriisi lahendamise meetmeid tuleks lugeda ühtse raamistiku kolmeks omavahel seotud etapiks;

AD.

arvestades, et süsteemselt olulistele piiriülestele pankadele kiirelt kohaldatavat erirežiimi tuleks keskpikas või pikas perspektiivis arendada edasi kõiki liidu piiriüleseid finantseerimisasutusi hõlmavaks terviklikuks süsteemiks ning see peaks hõlmama ka ELi ühtlustatud maksejõuetuskorda;

AE.

arvestades, et igasugune väljatöötatav kogu liitu hõlmav stabiilsusfond peaks olema reserveeritud vaid tulevaste kriiside lahendamiseks ning seda ei või kasutada 2007.-2008. aasta finantskriisist tingitud varasemate sekkumiste või probleemide rahaliseks hüvitamiseks,

1.

palub komisjonil esitada Euroopa Parlamendile hiljemalt 31. detsembriks 2010 Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 50 ja 114 alusel üks või mitu õigusakti ettepanekut seoses ELi kriisijuhtimisraamistiku, ELi finantsstabiilsuse fondi (fond) ja kriisiohjamisüksuse kohta, järgides lisas esitatud üksikasjalikke soovitusi, võttes arvesse rahvusvaheliste organite, näiteks G20 ja Rahvusvahelise Valuutafondi algatusi ülemaailmselt võrdsete tingimuste tagamiseks ning lähtudes kõigi võimalike alternatiivide põhjalikust analüüsist koos mõju hindamisega;

2.

kinnitab, et soovitused on kooskõlas subsidiaarsuse põhimõtte ja kodanike põhiõigustega;

3.

on seisukohal, et taotletava ettepaneku finantsmõju tuleks katta asjaomastest eelarveassigneeringutest (välja arvatud fondi osamaksed, mis peaksid jääma osalevate pankade kohustuseks);

4.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon koos üksikasjalike soovitustega komisjonile, nõukogule ning liikmesriikide parlamentidele ja valitsustele.