30.8.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 254/1

1.

Euroopa Pettustevastane Amet (OLAF) loodi 1999. aastal (2). OLAF on komisjoni peadirektoraat, kuid funktsionaalselt oma juurdlustegevuses sõltumatu. Määrus nr 1073/1999 (3) (edaspidi „OLAFi määrus”) nimetab OLAFi peamiseks eesmärgiks aidata kaasa ELi finantshuvide kaitsele ning annab OLAFile kaks peamist ülesannet: haldusjuurdluste tegemine ja liikmesriikide abistamine ELi eelarve kaitsmisel pettuste eest, mis hõlmab ka pettuste ja Euroopa Liidu finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse vastase võitluse meetodite välja töötamist ja arendamist.

2.

Lisaks on komisjon usaldanud OLAFile pettustevastase võitlusega seotud õigusnormide algatamise ettevalmistamise ja igasuguse komisjoni muu tegevuse seoses pettustevastase võitlusega, sealhulgas rahastamisprogrammide juhtimine.

3.

Pettuse, korruptsiooni ja ELi finantshuve kahjustava muu ebaseadusliku tegevuse vastase võitluse eesmärgil tehtavate haldusjuurdluste puhul ei saa amet toetuda ainult OLAFi määrusele. Selleks, et volitada ametit konkreetsetel juhtudel juurdlustoiminguid tegema (seda nii liikmesriikides teostatavate välisjuurdluste kui ka ELi institutsioonides tehtavate sisejuurdluse puhul),on alati vaja täiendavat õiguslikku alust (4).

4.

Lisaks volitab komisjon OLAFit uurima muid ELi õigusaktidega vastuolus olevaid tegevusi, sealhulgas liidu institutsioonide, organite ja asutuste liikmete ja töötajate ametikohustuste täitmisega seotud raskeid rikkumisi (5). OLAFi määrust ei kohaldata juhtudel, mis ei mõjuta liidu finantshuve. OLAF peab selle asemel toetuma personalieeskirjade artiklile 86 ja/või institutsioonide poolt vastu võetud otsustele, mis näevad ette selliseid juurdlusi.

5.

OLAFi määruse muutmist on arutatud alates 2003. aastast (6). Käesolev muudetud ettepanek on kolmas katse OLAFi määruse muutmiseks. Kahe eelneva ettepaneku puhul ei õnnestunud konsensust saavutada (7). Selleks, et valmistuda kolmanda muudetud ettepaneku esitamiseks, avaldati 2010. aasta juulis OLAFi reformi käsitlev aruteludokument (8).

6.

Esitati ka komisjoni otsuse esialgne kavand, (9) mille kohaselt säiliks OLAFi praegune komisjoni teenistuse staatus.

7.

Arvesse ei ole võetud komisjoni presidendi poliitilisi juhiseid (10) selle kohta, et OLAF peaks saama komisjonist täiesti sõltumatuks (11). Vastupidi, komisjoni otsuse kavand tugevdab komisjoni rolli OLAFi peadirektori valimise protsessis ning piirab peadirektori kui ametisse nimetava asutuse pädevust ameti personali puudutavates küsimustes (12).

8.

Järgnevad tähelepanekud võtavad arvesse nii kontrollikoja varasemates arvamustes (13) antud soovitusi kui ka eriaruandes nr 2/2011 (14) esitatut, mis võtab kokku kontrollikoja OLAFi auditi leiud.

9.

Kontrollikoda nõustub komisjoniga, et OLAFi tõhusust, mõjusust ja vastutust tuleb parandada, tagades samal ajal ameti iseseisvuse juurdluste teostamisel (15).

10.

Kontrollikoda avaldab kahetsust, et komisjon ei olnud järginud kontrollikoja korduvat soovitust (16) kehtivate pettustevastaste õigusaktide lihtsustamiseks ja konsolideerimiseks ning selles kontekstis OLAFi pädevuse ja menetluste puuduste parandamiseks (17). Selline uuesti sõnastamine peaks hõlmama OLAFi määrust, nõukogu määrust (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa Ühenduste finantshuvide kaitse kohta (18) ja nõukogu määrust (Euratom, EÜ) nr 2185/96 (mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest) (19).

11.

Uuesti sõnastamiseta jätmine õõnestab õiguskindlust, kuna üksteistega kattuvaid, ebajärjekindlaid ja isegi kokkusobimatuid sätteid on raske mõista ja rakendada (vt ka punktid 20–24 ja 35).

12.

Kontrollikoda tuletab meelde oma soovitust, (20) mille kohaselt tuleb selgelt määratleda pettustevastastes õigusaktides kesksel kohal olev mõiste „ELi finantshuvid”.

13.

Lisaks juhib kontrollikoda tähelepanu Euroopa Kohtu õiguspraktikale, (21) mis lükkas 2003. aastal tagasi „ELi finantshuvide” kitsa tähenduse, mis põhines nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 artikli 1 lõikes 2 sätestatud „eeskirjade eiramisel”. Komisjon ei ole kohtupraktika valguses aga teinud ettepanekut määruse muutmiseks.

14.

Nõukogu määruse (EÜ, Euratom) nr 2988/95 muutmine (22) on eriti tähtis seoses käibemaksupettuste vastase võitlusega (23). Käibemaksupettus on suureks ohuks nii liikmesriikide eelarvetele kui ELi omavahendite kogumisele (24).

15.

Kontrollikoda tervitab ettepanekut menetluslike tagatiste kohaldamiseks ja võtab arvesse ettepaneku sisemise läbivaatamise menetluse kehtestamiseks (vt ka punktid 37–40). Kontrollikoda avaldab siiski kahetsust, et komisjoni ettepaneku raames ei ole võimalik saavutada käimasolevate juurdluste seaduslikkuse objektiivset ja sõltumatut kontrolli. Sellise kontrolli mõjususe tagamiseks peab seda tegema OLAFist sõltumatu asutus või isik, kellel on pädevus siduvate arvamuste esitamiseks. Käimasolevate juurdluste sõltumatu kontroll on eriti vajalik juhtudel, kui asjassepuutuvad isikuid konfidentsiaalsuse säilitamise vajadusest tulenevalt ei teavitata nende kohta käivast juurdlusest.

16.

Kontrollikoda märgib, et endine Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 280 lõige 4 on ümbersõnastatud Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 325 lõikeks 4, milles selgelt nõutakse, et Euroopa Parlament ja nõukogu võtaksid vajalikud meetmed liidu finantshuve kahjustavate kelmuste ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks, pidades silmas tõhusa ja võrdväärse kaitse võimaldamist liikmesriikides ning liidu institutsioonides, organites ja asutustes. OLAFi juurdlused peavad praegu vastama erinevatele tingimustele, mis on sätestatud ELi institutsioonide, organite ja asutuste sisemistes otsustes (25). Kuigi kontrollikoda mõistab vajadust arvesse võtta teatud ELi institutsioonide, organite ja asutuste erivajadusi, usub ta samas, et sellised sisemised otsused ei pruugi olla alati ilmtingimata õigustatud ning nendega võib kaasneda OLAFi juurdlustöö ulatuse piiramine, mis omakorda ohustab liidu finantshuvide tõhusat ja võrdväärset kaitset.

17.

Kuna OLAFi määrus põhineb Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklil 325, on selle ulatus piiratud Euroopa Liidu finantshuve mõjutavate eeskirjade rikkumiste uurimisega. Vaja on selgeid eeskirju sisemiste raskete üleastumiste uurimiseks, mis ei puuduta ELi finantshuve, kuid millega võivad kaasneda distsiplinaar- või kriminaalmenetlused või Euroopa Kohtu kohtuasjad. Olemasolevad õigusaktid on antud küsimuses väga napisõnalised ning puudutavad vaid töötajaid, kelle kohta kehtivad personalieeskirjad ja Euroopa Liidu muude teenistujate teenistustingimused (26). Kontrollikoda on seisukohal, et seadusandja peaks kaaluma, milliseid võimalusi pakub alusleping selleks, et kõiki raskete üleastumiste juhtumeid asjakohaselt uuritaks.

18.

Kontrollikoda on seisukohal, et tervikuna ei taga muudatused OLAFi määruse lühidat, selget ja järjekindlat sõnastust. Näitena võib tuua terminid „amet” ja „ameti peadirektor”, mis ei tundu endas kandvat mingit konkreetset loogikat (27) ja mida muudavad veelgi keerulisemaks sätted, millega delegeeritakse peadirektori volitused ameti teistele töötajatele. Veel üks näide on uue artikli 46 lõike 6 sõnastus, kus sätestatakse, et juhul kui juurdlusega on seotud institutsiooni tippjuhtkond või kõige kõrgem poliitiline tase, „kasutab amet muid teavituskanaleid” institutsiooni teavitamiseks.

19.

Kontrollikoda soovitab, et OLAFi määruse artikkel rõhutaks selgelt OLAFi põhilise juurdlustegevuse prioriteetsust ameti teiste ülesannete ees. OLAFi tõhusus sõltub olulisel määral sellest, et suurem osa ameti ressurssidest oleks suunatud juurdlustegevusele.

20.

Kontrollikoda nõustub sooviga defineerida mitmed põhilised mõisted artikli 2 uues tekstis. Ettepanek on aga ebatäielik, kuna see käsitleb vaid mõisteid „haldusjuurdlus”, „juurdlusaluse isik” ja „personalieeskirjad”. Ettepanek peaks sisaldama ka teiste põhiterminite definitsioone või viiteid õigusaktidele, kus need juba määratletud on (28). Sellised terminid on nt „pettus”, „korruptsioon”, „raske kuritegu”, „eeskirjade eiramine”, „liikmesriigi pädev asutus”, „otseselt asjassepuutuv”, „kaudselt asjassepuutuv”, „tunnistaja”, „informaator”, „vestlus” ja „tunnistus”. Lisaks peaks määrus määratlema, mida mõistetakse mõiste „liikmesriikide haldusjuurdlused” all ja peaks sisaldama selget terminoloogiat juhtudel, kus isiku vastu esitatud esialgsed süüdistused ei leia kinnitust (29).

21.

Kontrollikoda pöörab tähelepanu asjaolule, et ettepaneku artiklis 2 toodud „haldusjuurdluse” definitsioon ei ole kooskõlas artikli 3 lõike 2 sõnastuse ettepanekuga. Artikli 2 kohaselt piirduvad OLAFi ülesanded vaid selle tuvastamisega, kas juurdlusaluse tegevuse puhul on tegemist eeskirjade eiramisega (30). Ametil ei ole kohustust tuvastada, kas eeskirjade eiramise põhjustas teadlik tegevus või tegevusetus. Artikli 3 lõikes 2 sätestatakse, et OLAFi eesmärk peaks olema tuvastada, kas tegu oli pettuse, korruptsiooni või muu õigusvastase tegevusega. Seega peaks OLAF uurima ELi institutsioonide, organite ja asutustega mitte seotud füüsiliste isikute isiklikke kohustusi tuvastamaks tegusid, millega võiks kaasneda kriminaalvastutusele võtmine.

22.

Praeguse OLAFi määruse artiklis 3 sätestatakse, et välisjuurdluste tegemiseks kasutab amet komisjonile määrusega (Euratom, EÜ) nr 2185/96 antud volitusi teostada ettevõtjate kohapealset kontrolli ja inspekteerimist. Ettepaneku uue artikli 3 lõige 2 ja artikli 4 lõike 3 muudatusettepanek laiendavad määruses (Euratom, EÜ) nr 2185/96 sätestatud menetluste kasutusvaldkonda mitmes olukorras, mida määrus ette ei näe (31).

23.

Samaaegselt piirab ettepaneku uue artikli 3 lõige 2 kohapealse kontrolli ja inspekteerimise vaid juhtumitega, mis on seotud põhjendamatu kuluga, samal ajal kui määrust (Euratom, EÜ) nr 2185/96 kohaldatakse ka juhtudel, kui on tegu otse ELi ülesandel kogutud vahenditest saadavat tulu puudutavate eeskirjade eiramisega.

24.

Kuna ettepanek ei hõlma ei pettustevastaste õigusaktide uuesti sõnastamist (vt punkt 11) ega määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 muutmist, ei ole kõnealuse määruse lugejale selge, et seda kohaldatakse ka teistel eesmärkidel ja tingimustel kui need, mis on määruses sätestatud. Kontrollikoda märkis juba oma arvamuses nr 7/2006, (32) et see on vastuolus 22. detsembri 1998. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppega ühenduse õigusaktide koostamise kvaliteedisuuniste kohta, mis nõuab, et aktide koostajad peaksid silmas isikuid, kelle suhtes akte kavatsetakse kohaldada, võimaldades viimastel oma õigustest ja kohustustest üheselt mõistetaval viisil aru saada (33). Kui uuesti sõnastamise suhtes kokkuleppele ei jõuta, peaks komisjon tegema kokkuleppe punktile 19 vastavad ettepanekud määruse (Euratom, EÜ) nr 2185/96 muutmiseks.

25.

Kontrollikoda meenutab, et Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatakse, et liikmesriigid abistavad üksteist aluslepingutest tulenevate ülesannete täitmisel. Kontrollikoda võtab teadmiseks ettepaneku uue artikli 3 lõike 3, mille eesmärk on tagada pädevate asutustega samadel tingimustel ja kooskõlas siseriiklike õigusaktidega ameti töötaja juurdepääs juurdlusaluse juhtumiga seotud mis tahes teabele ja dokumentidele, mis on vajalikud kohapealse kontrolli ja inspekteerimise tõhusaks ja tulemuslikuks teostamiseks. Kontrollikoda mõistab, et see säte ei käi vaid ettevõtjate (34) käsutuses oleva teabe ja dokumentide kohta, vaid ka ametkondade ja asutuste kohta, kes tegelevad ELi vahendite jagatud haldamisega.

26.

Ettepanekus on uus artikkel 3 lõige 4, mis kohustab igat liikmesriiki määrama kindlaks pettusevastase koordineerimistalituse, kes tagab tõhusa koostöö ja teabevahetuse ametiga. Kuigi parem koostöö on teretulnud, jääb koordineerimistalitusest üksi väheks, et lahendada probleemid, millega OLAF otseste kulutuste vallas tehtava kohapealse kontrolli ja inspekteerimise juures kokku puutub. Antud valdkonnas on probleemiks see, et mitte kõik liikmesriigid ei ole loonud vastavaid talitusi, millel oleks vajalikud volitused OLAFi tõhusaks abistamiseks ameti juurdluste läbiviimisel (35). Kontrollikoda teeb ettepaneku muuta uue artikli 3 lõiget 3 nii, et OLAFit võib kontrollimisel ja inspekteerimisel aidata mis tahes asjakohane täidesaatev asutus (36).

27.

Kontrollikoda soovitab, et tulenevalt personalieeskirjade tähtsusest OLAFi sisejuurdlustes peaks sisejuurdlusi käsitlev muudetud artikkel 4 sisaldama selget viidet personalieeskirjadele. Personalieeskirjade artikli 22a kohaselt peab OLAFile teatama igasugustest asjaoludest, mille alusel võib eeldada võimaliku ebaseadusliku tegevuse olemasolu, sealhulgas pettuse- või korruptsioonijuhtumid; ning personalieeskirjade lisas IX sätestatakse haldusjuurdluste eeskirjad, pidades silmas distsiplinaarmenetlusi.

28.

Artikli 5 ettepanek, mis käsitleb juurdluse algatamist, sisaldab keerulisi ja ebamääraselt sõnastatud sätteid. Artikli 5 lõiget 1 võib tõlgendada nii, et ametil on vabadus mitte algatada juurdlust, kui on kahtlusi, et ELi institutsioonide, organite ja asutuste sees on toime pandud pettus, korruptsioon või muu ELi finantshuve kahjustav ebaseaduslik tegu; seda isegi juhul, kui on küllaldaselt kahtlusi.

29.

Lisaks on muudatusi tehtud artikli 5 lõigetes 4 ja 5, mis täiendavad personalieeskirjade artiklites 22a ja 22b sätestatud menetlusi juhtudeks, kui töötaja annab ametile pettuse- või eeskirjade eiramise kahtluseks alust andnud teavet. Selguse mõttes tuleks need muudatused teha hoopis personalieeskirjades, võttes arvesse seda, et nende ulatus OLAFi määruse omast laiem (vt punkt 4).

30.

Kontrollikoda nõustub artikli 5 lõike 4 uue sõnastuse ettepanekuga, mille kohaselt peab peadirektor kahe kuu jooksul institutsioonilt, organilt, asutuselt või liikmesriigilt taotluse saamisest otsustama, kas juurdlus algatada või mitte. Kontrollikoda soovitab, et hinnangu maksimaalne kestus seataks ka juhtudel, kui ametile edastatud algne teave pärineb muudest allikatest.

31.

Artikli 6 lõike 6 uus sõnastus sätestab, et kui selgub, et juurdlust ei saa lõpetada 12 kuu jooksul alates selle algatamisest, teatab amet iga kuue kuu tagant järelevalvekomiteele selle põhjustest; praegu peab sellist teavet edastama iga üheksa kuu tagant. Uue sätte sõnastus ei ole selge ja seda saab tõlgendada nii, et järelevalvekomiteed peab esimest korda teavitama peale 18 kuu möödumist.

32.

Tegelemaks tõhusamalt OLAFi juurdluste pika kestuse probleemiga, (37) oleks kohane sätestada juurdluste ühtne 12 kuu pikkune kestus, mida saaks ameti peadirektori otsuse põhjal ja järelevalvekomiteed teavitades kuue kuu kaupa pikendada (38).

33.

Menetluslikke tagatisi käsitleva artikli 7a lõike 2 ettepanek käsitleb tunnistajate ja juurdlusaluste isikutega peetavaid vestluseid. Selgitamist vajab, et küsitletaval on õigus ameti koostatud vestluse protokolli allkirjastamisest keelduda. Lisaks tuleks selgesõnaliselt sätestada, kas ELi institutsioonide, organite ja asutustega mitte seotud isikud peavad OLAFi kutse korral vestlusele minema või vestluse protokolli allkirjastama. Enne kohapealse kontrollimise raames ütluste võtmist peaks küsitletavaid isikuid nende õigustest teavitama ja neile peaks võimaldama juurdepääsu ameti koostatud ütluste protokollile.

34.

Kontrollikoda on seisukohal, et artikli 7a lõike 4 ettepanek ei tohiks võimaldada erandeid reeglist, mille kohaselt on juurdlusalusel isikul ameti uurijatega vesteldes õigus väljendada end vabalt valitud ELi ametlikus keeles.

35.

Kontrollikoda täheldab, et artikli 7a lõike 4 ettepanek võimaldab suuremal määral vältida kohustuse täitmise edasi lükkamist, mille kohaselt juurdlusalusele isikule tuleb anda võimalus oma seisukohtade esitamiseks. Ettepaneku tekst sätestab, et sellise otsuse võib vastu võtta, kui on täidetud kaks tingimust: kui see on vajalik liikmesriigi õigusasutuse pädevusse kuuluvate juurdlusmeetmete võtmiseks ja kui see on vajalik „juurdluse konfidentsiaalsuse kaitsmiseks”. Selline sõnastus ei ole kooskõlas personalieeskirjade lisa IX artikli 1 lõikega 2, mis on selles küsimuses palju kitsam ning piirab selle võimaluse kasutamise vaid juhtudele, kus „juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus”.

36.

Kui OLAF otsustab kuulamise edasi lükata, ei ole ameti uurijatel tihti võimalust paluda juurdlusalusel isikul oma seisukohti esitada nii kaua, kui liikmesriigi õigusasutuse pädevusse kuuluvate juurdlusmeetmete võtmine ei ole lõpetatud. Seega ei saa OLAF juhtumit sulgeda isegi juhtudel, kui amet ei kavatse edasist juurdlustegevust teostada. Kuna taolised olukorrad ei ole kooskõlas OLAFi määruse artikli 6 lõikes 5 sätestatuga, mille kohaselt peab juurdlust toimetama katkestamata, tuleb probleemi lahendamiseks kehtestada asjakohased sätted.

37.

Uues artiklis 7b sätestatakse, et kõik juurdlusalused füüsilised isikud võivad taotleda läbivaatamismenetlust ameti uurijate poolsete menetluslike tagatiste järgimise kohta. Eesmärk on, et läbivaatamismenetlust teostavad OLAFi töötaja(d) ei võta oma kohustuste täitmisel vastu mitte kellegi juhiseid ning kui tema (nende) arvates seab peadirektori võetud meede kahtluse alla tema (nende) sõltumatuse, teavitab ta (teavitavad nad) sellest järelevalvekomiteed.

38.

Sellegipoolest leiab kontrollikoda, et ametikohal nõutav täielik sõltumatus ei ole tagatud, kuna läbivaatamismenetluse teostajad on endiselt peadirektori alluvad. Lisaks ei ole selge, kas ja millal saab järelevalvekomitee arvamuse koopia, mille juhtumi läbivaatamismenetlust teostav isik on saatnud peadirektorile; ning koopia juurdlusalusele isikule saadetud põhjendatud vastusest.

39.

Ettepaneku kohaselt alustatakse läbivaatamismenetlust ainult juurdlusaluse isiku taotlusel. See ei hõlma juhtumeid, kui juurdlusalused isikud ei tea, et OLAF nende suhtes juurdlust teostab, sest nende informeerimist on edasi lükatud põhjusel, et juurdluse huvides on vajalik täielik salajasus.

40.

Kontrollikoda soovitab selle asemel luua järelevalveametniku ametikoht. Peadirektor ei oleks ei tema ametisse nimetaja ega ülemus. Järelevalveametniku kohus ei oleks mitte ainult juurdlusaluste isikute taotlusel siduvate arvamuste avaldamine, vaid ta peaks olema pädev selliste arvamuste avaldamiseks kõikidel juhtudel, kui peadirektor kavatseb teavitada liikmesriikide õigusasutusi või kui juurdlused kestavad kauem kui kaks aastat. Selleks peaks järelevalveametnikul olema täielik juurdepääs kõigile OLAFi asjakohastele juurdlustoimikutele. Ta peaks esitama oma arvamused nii peadirektorile kui ka järelevalvekomiteele.

41.

Artikli 10a ettepanek sätestab ameti koostöö Eurojusti, Europoli ja rahvusvaheliste organisatsioonidega. Ebamääraselt on kirjeldatud OLAFi kohustust teavitada Eurojusti pettuse, korruptsiooni ja muu ebaseadusliku tegevuse kahtlustest. Kontrollikoda soovitab, et asjakohase koostöö võimaluste leidmiseks peab paika panema objektiivsed tingimused, mis oleksid sarnased Eurojusti ja OLAFi vahelise koostöö korda käsitlevas praktilises kokkuleppes (39) kirjeldatuile.

42.

Seoses järelevalvekomiteed käsitleva artikli 11 muutmise ettepanekuga nõustub kontrollikoda ettepanekuga, mille kohaselt jälgib järelevalvekomitee tulevikus ameti ning institutsioonide, organite ja asutuste teabevahetuse toimimist. Kontrollikoda soovitab, et järelevalvekomitee jälgimine peaks tulevikus laienema ka ameti ja liikmesriikide ametkondade vahelisele teabevahetusele ning hõlmama ka Eurojusti kaudu toimuvat teabevahetust.

43.

Artikli 11 lõike 1 ettepaneku kohaselt sõltuks järelevalvekomitee juurdepääs OLAFi juurdlustoimikutele peaaegu täiel määral ameti peadirektori äranägemisest. Kontrollikoda soovitab selgitada, et järelevalvekomitee vajab juurdepääsu OLAFi juurdlustoimikutele selleks, et avastada juhtumeid, kus ameti sõltumatus ei ole tagatud.

44.

Järelevalvekomitee sõltumatuse tugevdamiseks soovitab kontrollikoda, et artikli 11 lõike 6 ettepanek sisaldaks sätet, mille kohaselt tegutseks komitee sekretariaat üksnes komitee juhtnööride alusel ja OLAFist sõltumatult, ei oleks peadirektori ametisse nimetatud ega töötaks tema alluvuses (40).

45.

Kontrollikoda soovitab arvesse võtta Esimese Astme Kohtu 2008. aasta juuli otsust (41) mille kohaselt on järelevalvekomiteel tähtis ülesanne OLAFi juurdluse alla sattunud isikute õiguste kaitsmisel. Kontrollikoda märgib, et selles osas järelevalvekomitee roll pigem väheneb, kuna artikli 11 lõike 7 ettepaneku kohaselt ei ole OLAFi peadirektor enam kohustatud (42) konsulteerima komiteega enne siseriiklikele õigusasutustele informatsiooni edastamist. Kontrollikoda on seisukohal, et seda saab kompenseerida komiteele aru andva järelevalveametniku ametikoha loomisega (vt punkt 40).

46.

Artikli 11a ettepanekus kehtestatakse poliitilisel tasandil korrapärased mõttevahetused, et vahetada mõtteid ameti juurdluspoliitika üle, ja artikli 11a lõikes 4 pannakse ametile kohustus „võtta mõttevahetuse käigus esitatud arvamuste põhjal asjakohaseid meetmeid”. Sellist menetlust võib tõlgendada kui katset õõnestada peadirektori sõltumatust ameti juurdlustegevuse prioriteetide seadmisel (43). Lisaks võib selline menetlus muutuda ameti nö de facto juhtorganiks, ilma et selles osalejate vastutus oleks selgelt määratletud ning ilma et sellisel tegevusel oleks mingi kindel menetluslik raamistik.

47.

Kui uue artikli 11a ettepaneku eesmärk on teiste institutsioonide parem kaasamine ameti tegevusse, siis oleks mõistlikum muuta OLAF institutsioonidevaheliseks ametiks (44). Selline lahendus peegeldaks ka muutusi, mida tõi endaga kaasa Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 325 seoses ELi finantshuvide mõjusa ja asjakohase kaitsega kõigis liidu institutsioonides, organites ja asutustes.

48.

Kontrollikoda ei näe mõjuvat põhjust komisjoni ettepanekuks kustutada praeguse artikli 12 lõikest 3 kohustus teavitada kontrollikoda ameti toimetatud juurdluste tulemustest.

49.

Kontrollikoda võtab arvesse uue artikli 12 lõike 5, mille kohaselt on peadirektoril pädevus delegeerida teatud ülesanded ameti teistele töötajatele, see puudutab esmajoones juurdluste algatamise üle otsustamist ja juurdluste juhtimise pädevust. Kontrollikoda pöörab tähelepanu ohule, et ettepanek võib endaga kaasa tuua peadirektori põhipädevuse kitsenemise.

50.

Uue artikli 12 lõikes 6 sätestatakse, et peadirektorit abistab üksus, kellega ta konsulteerib juurdluse algatamisel ja enne selle lõpetamist ning kui ta leiab selle olevat vajalik. Kontrollikoda juhib tähelepanu ohule, et selline konsulteerimismenetlus võib takistada peadirektoril eriolukordades kiirelt tegutseda.