Euroopa Liidu C 128/2010

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/3

457. ISTUNGJÄRK 4. JA 5. NOVEMBRIL 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Lissaboni strateegia pärast 2010. aastat”

(ettevalmistav arvamus)

(2010/C 128/02)

Pearaportöör: Wolfgang GREIF

23. juulil 2009 saadetud kirjas palus Hispaania valitsuse liige, Euroopa Liidu asjade riigisekretär Diego López Garrido vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus teemal:

„Lissaboni strateegia pärast 2010. aastat”

Komitee juhatus tegi käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioonile (Lissaboni strateegia seireüksus).

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (4. novembri istungil) pearaportööriks Wolfgang Greifi ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 178, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 15.

1. Sissejuhatus

1.1. Käesolevas arvamuses esitletakse poliitilisi soovitusi, mis on komitee arvates esmatähtsad Euroopa uue strateegia jaoks pärast 2010. aastat algavaks perioodiks. Seejuures tuleb arvestada praegu valitseva finantsturgude ja majanduskriisi põhjustatud majanduslike, sotsiaalsete ja poliitiliste mõjudega, mis on väga kaugeleulatuvad. Arvamuses on kavas teha kindlaks poliitilise suunamuutuse nurgakivid, mis on vajalikud, et kindlustada vajalik dünaamika „kriisist väljumiseks” jätkusuutlikku tööhõive, majanduskasvu ja sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks ning tagada, et sellised kriisid ei saaks tulevikus enam korduda.

1.2. Käesoleva arvamuse valmistas ette komitee poolt loodud Lissaboni strateegia seireüksus ja selles töös osalesid aktiivselt riiklikud majandus- ja sotsiaalnõukogud. Ühistel koosolekutel esitatud mitmekülgsed – ja tihti vastuolulised – panused arutelusse rõhutavad nüüd esitatud soovituste poliitilist kvaliteeti ja nende olulisust kodanikuühiskonna vaatenurgast.

1.3. Käesolevas arvamuses esitatud üleeuroopalistele perspektiividele lisatakse riiklikud peatükid, mis koostati arvamusele lisatud küsimustiku alusel riiklike delegatsioonide (1) endi poolt. Küsimustik puudutas järgmisi teemasid: a) Lissaboni strateegia käesoleva tsükli (2008–2010) analüüs ja b) Lissaboni strateegia tulevik pärast 2010. aastat. Komitee poolt koos majandus- ja sotsiaalnõukogudega ning teiste võrreldavate partnerorganisatsioonidega loodud interaktiivne võrgustik esitab niisiis taaskord (2) integreeritud aruande, mis peaks andma panuse Euroopa institutsioonide otsustusprotsessi pidades silmas Euroopa Ülemkogu 2010. aasta kevadist tippkohtumist.

2. Lissaboni strateegia hindamine

2.1. Lissabon 2000 – laiapinnalist toetust leidnud terviklik lähenemine

2.1.1. 2000. aasta märtsis tutvustas Euroopa Ülemkogu ambitsioonikat Euroopa reformikava. Selle Lissaboni tegevuskava eesmärk oli muuta Euroopa Liit 2010. aastaks maailma kõige dünaamilisemaks ja konkurentsivõimelisemaks teadmistepõhiseks majandussüsteemiks, mida iseloomustaks säästev majanduskasv, rohkem paremaid töökohti ja suurem sotsiaalne ühtekuuluvus.

2.1.2. Täiendades seda säästva arengu mõõtmega (Göteborgi strateegia), loodi nii laiapõhjaline strateegia. Arvukates poliitikavaldkondades sõnastati mõõdetavad eesmärgid, milleni liikmesriigid pidid jõudma avatud koordinatsioonimeetodi abil.

2.1.3. Komitee on alati pidanud sellist terviklikku poliitilist lähenemist Lissaboni strateegia märkimisväärseks eeliseks ning on hoiatanud kitsendatud tõlgenduse eest ja rõhutanud kolme samba vahelise tasakaalustatud suhte olulisust.

2.2. Läbivaatamine 2005 – sisuline keskendumine ja rõhuasetus riiklikule rakendamisele

2.2.1. Mõningates valdkondades õnnestus paljudel ELi liikmesriikidel oma tulemusi parandada. Nii näiteks tõusid üldiselt tööhõivemäärad. Edasiminekuid võis täheldada ka lairibavõrgu väljaehitamisel, täiendõppes osalemisel, noorukite haridustaseme tõstmisel ja ka teistes valdkondades (3). Sellele vaatamata olid paljud riigid vahehindamise ajal nii mitmeteski valdkondades märkimisväärselt maas püstitatud eesmärkidest.

2.2.2. Kirjeldatud olukorras toimus 2005. aastal strateegia läbivaatamine, mille käigus nihutati tähelepanu keskmesse Euroopa ja riikliku tasandi tegutsejate partnerust puudutav lähenemine. Rõhk asetati riiklikele rakendusmeetmetele, millega kaasnes sisuline keskendumine „majanduskasvule ja tööhõivele”. Laiema eesmärkide nimistu osad, nt sotsiaalne sammas, lükkusid osaliselt tahaplaanile, loovutades koha suuremale tööhõivele ja rangemale majanduslikule lähenemisele. Lähenemisega, mille kohaselt oleks liikmesriikidele antud enam vastutust riikide spetsiifiliste kavade ja eesmärkide sõnastamisel ning mis oleks viinud seega rõhuasetuse riiklikele reformidele, ei kaasnenud aga siiski vajalik toetus Euroopa tasandil sobiva majandusliku ja sotsiaalse raamistiku näol.

2.2.3. Vaatamata viimase aja edusammudele (4) ei jõudnud paljud riigid siiski püstitatud eesmärkideni. Paljudes valdkondades saavutatakse 2010. aastaks eesmärgid parimal juhul ELi läbilõikes, ent siiski mitte kõigis liikmesriikides. See kehtib näiteks teadus- ja arendustegevuse valdkonna 3 % eesmärgi suhtes, mille osas ei ole enamikus ELi liikmesriikidest, ega ka ELis tervikuna, võimalik edasiminekuid täheldada, sama kehtib kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kohta. Ka tööhõive-eesmärkide osas on edu saavutatud vaid osaliselt, näiteks naiste tööhõive valdkonnas, kuna samas on märkimisväärselt kasvanud osalise tööajaga töökohtade (osaliselt mitte vaba valiku alusel) (5), ajutise töö ning ka (tihti mittestandardsete töölepingutega) madalapalgaliste töökohtade osakaal.

2.3. Kas edasi mööda sissetallatud rada või vajab Euroopa uut tegevuskava?

2.3.1. Lissaboni eesmärkide puudulik saavutamine on üldise arvamuse kohaselt tingitud eelkõige sellest, et liikmesriikidel puudub nende eesmärkide saavutamisele suunatud järjepidev poliitika ning et avatud koordinatsiooni meetodiga kaasnevad liialt väikesed stiimulid, et tagada riiklikul ja ühiskondlikul tasandil jõupingutuste tegemist. Samuti on põhjusteks see, et puudub nii makromajandus- kui sotsiaalpoliitikat käsitlev Euroopa raamistik, mis üleüldse võimaldaks ELi liikmesriikidel õigete reformide rakendamist koordineeritud viisil ja aitaks saavutada seatud eesmärke ning samas takistaks ka riiklike reformide vahelist konkurentsi. Sellele lisaks on komitee korduvalt täheldanud ühise vastutuse puudumist, mille ühe olulise põhjusena näeb komitee ka sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna puudulikku kaasatust.

2.3.2. Komitee toetab globaalse ja ühtse strateegia jätkamist pärast 2010. aastat. Komitee on aga ka seisukohal, et sobiv vastus praegustele probleemidele ei ole ei „tagasi Lissabon 2000 juurde” ega ka „rohkem sama, ent võimalusel veidi keskkonnasõbralikumalt”. Aja nõue seisneb selles, et tuleb kasutada jätkusuutlikke võimalusi, mis seovad konkurentsivõime, teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni sotsiaalselt ja jätkusuutlikult majandava Euroopa uuendusliku potentsiaali ning ka „hea töö” (6) kontseptsiooniga. Lisaks tähistab praegune kriis mitmes mõttes murrangut ja nõuab uusi lahendusi, nagu näiteks finantsturgude tõhus korraldamine, radikaalselt uue suuna võtmine ressursse säästva ja madalate CO2 heitkogustega tootmise ja tarbimise suunas, samuti ka investeeringud avaliku sektori uuendamisse, et tagada inimestele kindlustunne ja võita taas nende usaldus ELi vastu.

2.3.3. Praegused väljakutsed nagu finantsturgude ja majanduskriis ning sellest tulenevad sotsiaalsed probleemid, majanduse globaliseerumine, ühtse turu toimimisviisi parandamine, energiapoliitika ja kliimamuutused, demograafilised suundumused ja migratsioon nõuavad Euroopa tasandil uut ulatuslikku strateegiat pärast 2010. aastat algavaks perioodiks. See strateegia peaks: a) tulema toime eelnimetatud probleemidega, b) kõrvaldama selle rakendamise puudujäägid, c) lähtuma ühise üleeuroopalise vastutuse ideest ning d) ühendama sidusalt kõik ELi strateegiad (taastamisstrateegia, Lissaboni strateegia, säästva arengu strateegia, kliimamuutustega kohanemise strateegia). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee teeb ettepaneku muuta kõnealune uus suunitlus nähtavaks, andes uuele Euroopa strateegiale ka teise nime.

3. Poliitilised soovitused: mõelda ja tegutseda euroopalikult üleeuroopaliste projektide vahendusel

3.1. Luua Euroopa raamistik paljutõotavatele reformiprogrammidele. Kuigi rakendamise eest kannavad põhilist vastutust ELi liikmesriigid, on siiski tarvis asjaomast üleeuroopalist raamistikku, mis võimaldaks kavandatud struktuurireforme koordineeritult ja järjepidevalt ellu viia. Euroopa tasandil on vaja kiiresti hinnata riiklikke reforme ja nende mõju majanduslikule arengule, vara ja sissetuleku jaotumisele ning sotsiaalsele ühtekuuluvusele. Antud kontekstis tuleks ka põhjalikult läbi vaadata Euroopa Kohtu mõningad otsused (Vaxholm, Viking, Rüffert ja Luxembourg) ning võib-olla kehtestada sobivad ja konkreetsed meetmed töötajate kaitseks, näitamaks, et majanduslikud vabadused ja konkurentsireeglid ei tohi ohustada sotsiaalseid põhiõigusi.

Pöörata ELi poliitikas enam tähelepanu majanduskasvule, luues selleks sobiva majanduspoliitilise raamistiku. Eesmärgiks seatud ja strateegia aluseks olev 3 %-line aastane kasv on seni saavutatud kõigest kahel korral. Finantskriis ja ELi majanduse puudulik šokitaluvus näitavad, et tarvis on uut majanduspoliitilist suunitlust. Komitee arvates peab pärast 2010. aastat rakendatava strateegia lahutamatuks osaks olema tasakaalustatud makromajanduslik kombinatsioon, mis seob balansseeritud viisil pakkumisele orienteeritud majanduspoliitika nõudlusele orienteeritud majanduspoliitikaga. Oluline on ka eesmärgiks seatud kasvu kvaliteet. Põhieesmärk on heaolu kasv. SKP ei ole iseenesest kohane heaolu mõõt ning uue strateegia jaoks rahuldavama ja sidusama kasvueesmärgi määratlemiseks ja selle kalibreerimiseks tuleb kasutada paremat heaolu näitajat (või näitajate kogumit).

3.2.1. Lahendus finantskriisile ja sotsiaalsetele probleemidele. EL peab võtma tulevikus kriiside lahendamisel koordineeriva, otsustava ja juhtiva rolli ning seda eelkõige finantssüsteemi uuel korraldamisel. Uue korraldusega globaalne finantssüsteem (eelkõige pangandussüsteemi, ent ka riskifondide ja erakapitali investeerimisfondide tõhus korraldamine) peab võimaldama selliste kindlate finantsvahendite arendamist ja kättesaadavaks muutmist, mis toetavad reaalmajandust ja tulevad kasuks kodanikele. Praegune kriis ei ole aga üksnes finantsturu probleemide tulemus. Selle põhjuseks oli eelkõige Ameerika Ühendriikides üha suurenev tasakaalu puutumine makro- ja mikromajanduses, nagu näiteks sissetulekute erinevused. Seepärast peab kriisist välja viiva tee aluseks olema loobumine osaliselt „spekulatiivsel mullil” põhinevast majanduskasvust, tagasipöördumine majanduskasvu juurde, mille aluseks on investeeringud eelkõige reaalmajanduse uuenduslikesse valdkondadesse, õiglane jaotus, kõrge kvaliteediga ja tootliku tööhõive loomine ja keskkonnaalane jätkusuutlikkus.

3.3. Parandada siseturu toimimist tänu paremale tasakaalule majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase mõõtme vahel. Eesmärgi saavutamiseks on vaja siseturu sotsiaalse aquis ja parema õigusloome korrektset rakendamist ja võib-olla parandamist, samuti erasektori investeeringutele soodsa mikromajandusliku kliima ja piisava tegutsemisvabaduse loomist. Tuleb aga võtta ka abinõusid selleks, et konkurents ühisel turul oleks orienteeritud innovatsioonile ja mitte ELi liikmesriikide vahelisele pärssivale konkurentsile ning et see eitoimuks sotsiaalse ühtekuuluvuse ja keskkonnaalase jätkusuutlikkuse arvel.

Edendada sotsiaalset ühtekuuluvust kui stabiilse ja dünaamilise majanduse üht tegurit. Komitee arvates aitab hästi arenenud sotsiaalpoliitika muuhulgas kaasa ka „hea töö” loomise laiaulatuslikule poliitikale, mille hulka kuuluvad ka üldise ja kutsealase koolituse ja täiendkoolituse ning ka elukestva õppe valdkonna ambitsioonikad eesmärgid. See aitab kaasa ka majanduskasvu ja tootlikkuse suurenemisele. Kriisist välja viivaid teid tuleb toetada ka vastavaisuliste investeeringutega.

3.4.1. Võidelda suureneva ebavõrdsuse ja vaesusega üle kogu Euroopa . 2010. aastaks püstitati eesmärk langetada märkimisväärselt nende inimeste arvu, keda ohustab vaesus või sotsiaalne tõrjutus. Komisjoni aruandest sotsiaalse tegelikkuse kohta (2007) selgub aga, et paljudes Euroopa riikides ja piirkondades seistakse veel silmitsi veelgi tõsisemate sotsiaalsete probleemidega. Seepärast tuleb pärast 2010. aastat rakendatav strateegia suunata sotsiaalsele progressile, sotsiaalkindlustussüsteemide tugevdamisele ja nende jätkusuutlikkusele ning vaesusega võitlemisele, hoides selleks muuhulgas ära ebavõrdset jaotumist. Vaesuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) on ideaalne võimalus püstitada vaesuse vastu võitlemise valdkonnas tõhusaid eesmärke, mis hõlmaksid ka ajakava (nt miinimumsissetuleku ja asendussissetulekute süsteemid) (7). Selliste algatuste abil astutaks oluline samm sotsiaalse ühtekuuluvuse suunas, et taastada uuesti kodanike usaldus Euroopa integratsiooni vastu.

Luua võrdsete võimalustega tööturg . Edasiminekutele vaatamata ei saavutata ELi lõikes 2010. aastaks seatud tööhõiveeesmärke. See peaks andma põhjuse muretsemiseks seoses praeguse kriisiga (mis on küll saavutanud oma kõrgpunkti, ent mida ei ole üheselt ületatud), mis suurendab ebavõrdusi ja seab üha rohkem inimesi silmitsi oleluslike probleemidega. Võimalikult kiire majanduskasvu taassaavutamine tööturu stabiliseerimiseks vajab vastavalt Euroopa majanduse taastamise kavale (8) nõudluse suurenemist ühtsel turul, mida tuleb toetada struktuuri parandavate meetmetega. Olulised on koolituse ja täiendkoolituse tõhusate kavade loomine, tööhõive suurendamine, eelkõige töökohtade loomine nende jaoks, kes on tööturult kõrvale jäänud seoses puuduliku koolitusega, ning ka tõhusad jõupingutused diskrimineerimise kõrvaldamiseks tööturule juurdepääsul ja sinna jäämisel. Just sotsiaalmajanduse erinevad vormid liikmesriikides võivad omandada kriisi seljatamisel eeskuju andva rolli, eelkõige kui tegu on töökohtade loomisega sotsiaalteenuste valdkonnas. Komitee on seisukohal, et tööhõive ja tööviljakus peaksid kasvama paralleelselt. EL peab seejuures püüdlema asjakohaste eeskirjade loomise poole mittestandardse ja vähese sotsiaalse kindlustusega töökohtade tarvis, arvestades samas riiklike ja Euroopa sotsiaalpartnerite autonoomiat ja neid töösse kaasates (9).

3.4.2.1. Sotsiaalmajandusettevõtted, mis eksisteerivad kõigis tegevusvaldkondades ja ühendavad majandusliku kasumlikkuse üldhuvi ja sotsiaalsete kaalutlustega, on hea näide ettevõtluse ja ettevõtete üldjuhtimise erivormidest, mis aitavad kaasa muudetud Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamisele. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee palub Euroopa Ülemkogul, komisjonil ja liikmesriikidel kaaluda ettepanekuid, mis on suunatud Euroopa Parlamendi esitatud soovituste (10) rakendamisele, et tagada asjakohase poliitika abil, et sotsiaalmajandusettevõtted saavad konkureerida teiste ettevõtetega samadel tingimustel.

3.4.3. Turvaline paindlikkus peab pakkuma turvalisust muutuvas olukorras . Muutuvad majanduslikud raamtingimused nõuavad tööturul palju uuendusliku kohanemisvõimet. Kiiresti muutuvatele struktuuridele peab olema võimalik arukalt reageerida. Kooskõlas turvalise paindlikkuse kontseptsiooniga tuleb seejuures tagada, et töötajad oleksid valmis tööelu uuteks väljakutseteks. Turvalise paindlikkuse kontseptsioon peab pakkuma turvalisust muutuvas olukorras. Sealjuures tuleb praktikas ühtmoodi esmatähtsatena käsitada turvalisust tööturul, stabiilseid töösuhteid ja töökohti, töövõime säilitamist, sotsiaalset kindlust ja liikuvust tööturul heade ja produktiivsete töökohtade suunas (muutes üleminekud tasuvaks). Seejuures tuleb eelkõige tagada ühenduse sotsiaalsete õigusnormide ulatuslik ülevõtmine ja rakendamine ning seda laiendada, et takistada võimalikku ebaõiglast konkurentsi töönormide valdkonnas.

3.4.4. Maksupoliitikate parem koordineerimine . Kooskõlas ELi lepingutega tuleb liikmesriikides püüelda üleeuroopalise maksupoliitika rangema koordineerimise suunas (mh ühtlustatud maksubaasid ja miinimummäärad). Seda eelkõige nendes valdkondades, kus maksubaas on rahvusvaheliselt mobiilne ja maksudest kõrvalehoidmise risk ja liikmesriikide vaheline maksukonkurents on kõige suuremad. Sellise Euroopa koordineerimise eesmärk peab olema riigieelarvete kindlustamine ja ausate maksustamissüsteemide edendamine (tugevdades selleks mh maksubaasi, sulgedes maksuparadiise ning võttes meetmeid maksudest kõrvalehoidmise vältimiseks).

3.4.5. Euroopa Keskpank peab täitma oma üldmajanduslikke kohustusi . Seoses pärast 2010. aastat rakendatava strateegiaga peab õnnestuma (pidades silmas tulevasi põlvkondi) majanduskasvu ja stabiilsuse eesmärkide asjakohane ja samas jätkusuutlik tasakaalustamine. Euroopa Keskpank peab vastavalt lepingutele täiel määral täitma oma kohustust ja pidama seejuures lisaks hinnastabiilsuse prioriteedile silmas ka kõrge tööhõivemäära eesmärke, sotsiaalkaitset ja püsivat majanduskasvu.

3.4.6. Tagada investeeringutele eelarvepoliitiline mänguruum . Pidades silmas ja kasutades ära kriisile omaste arengute jaoks loodud stabiilsuse ja kasvu pakti paindlikkust, tuleb eelarves ümberpaigutamiste teel suurendada majanduspoliitilist mänguruumi, et suurendada Lissaboni eesmärkide saavutamiseks olulisi avaliku sektori investeeringuid (mh avaliku sektori tõhususse, uurimistegevusse, haridusse, innovatsiooni) ja erasektori tootlikke investeeringuid eelkõige madala CO2 heitkogustega tootmisesse. Sellega seoses tuleks edasi arendada ka Euroopa võlakirja ideed mõne Euroopa riigi fondist (11).

3.5. Edendada tööstuspoliitikat ja ettevõtlust ning luua sobivad raamtingimused väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Majanduskasv ja investeeringuid soosiv kliima on olulised eeldused uute töökohtade loomiseks ja olemasolevate säilitamiseks. Selles on oluline roll suurtel ettevõtetel, aga väga paljuski ka VKEdel. Just VKEd on need, kelle juured on sügavalt kohalikus majanduses ning nad saavad erilist kasu stabiilsest ja kasvavast sisemaisest nõudlusest. Komitee on juba korduvalt rõhutanud, et erilist tähelepanu tuleb pöörata Euroopa tööstuspoliitika edasiarendamisele, tehes seda nn roheliste tehnoloogiate – nanotehnoloogia ning info- ja sidetehnoloogia – suunas, sotsiaalselt vastutustundliku ettevõtluse tugevdamisele ning ettevõtete asutamise ja nende jätkamise edendamisele. Majanduse prioriteedid on ebaproportsionaalselt suure halduskoormuse ja administratiivsete takistuste vähendamine ning ettevõtete rahastamise parandatud raamistik, need on otsustava tähtsusega nii Euroopa konkurentsivõime kui ka tootlikke investeeringuid soodustava keskkonna seisukohalt. Seejuures ei tohi seada ohtu töötajate ja tarbijate huvide õiguspärast kaitset. Kuna majandustulemused, innovatsioon ja tööhõive sõltuvad üha rohkem VKE-dest, tuleb kesksele kohale seada ettevõtluse soodustamine noorte seas.

3.6. Tegeleda demograafiliste muutustega ja pakkuda lahendusi rännet puudutavatele küsimustele. Tulemaks toime vananeva ühiskonna probleemidega, peavad kesksel kohal olema nii praegu kui ka edaspidi majanduskasv ja tööhõive. See kehtib nii noorele kui ka vanemale põlvkonnale. Lisaks võitlusele tööpuudusega ning rohkemate ja paremate töökohtade loomisele tuleb sündimust arvesse võttes enam panustada töö- ja perekonnaelu ühitamisse. Rännet ja integratsiooni puudutavad edukad lahendused, mis toetavad Euroopa võimalikku majanduskasvu ega ohusta samaaegselt sotsiaalset ühtekuuluvust, kuuluvad kesksete väljakutsete hulka pärast 2010. aastat (12).

Enam väärtustada teadmiste kolmnurka (haridus-teadustegevus-innovatsioon). Euroopa peab jätkuvalt parandama oma potentsiaali sellistes valdkondades nagu kvalifitseeritud tööjõud, teadus, uurimistegevus ja tehnoloogia ning seeläbi suurendama oma innovatsioonivõimet kui konkurentsivõime olulist komponenti. Teadmiste kolmnurk peab kindlasti jääma pärast 2010. aastat rakendatava strateegia keskpunkti. Selles kontekstis tuleb innovatsiooni mõistet laiendada nii, et see hõlmaks ka „sotsiaalset innovatsiooni”, selleks et suurendada sotsiaalset kapitali, mis on oluline nii konkurentsivõime kui sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks.

3.7.1. Et tagada alus tulevastele uuendustele, tuleb majandustegevuses kõrgelt väärtustada teadust ja uurimistegevust ning nende rakendamist. Bologna protsessi eesmärk – Euroopa kõrgharidusruumi loomine – tuleb saavutada konkreetsete sammude abil ning selleks on tarvis rohkem poliitilist tahet poliitikavaldkondade koordineerimisel. Ebapiisavad investeeringud innovatsiooni ja täiendõppesse teravdavad majanduslikke probleeme ning avaldavad mõju tööviljakusele. Ülikoolid ja kõrgharidusasutused peavad kandma vastutust ning arendama välja senisest palju tugevama Euroopa mõõtme, sest neile langeb võtmeroll hariduse-teadustegevuse-innovatsiooni teadmiste kolmnurgas. Piiriülese tegevuse valdkonnas tuleb edendada mitmepoolset teaduskoostööd. Samuti on Euroopas puudus kõrgtehnoloogiaettevõtetest, kes investeeriksid teadus- ja arendustegevusse. Ettevõtetele tuleb luua stiimuleid, et nad investeeriksid veelgi enam teadus- ja arendustegevusse ning looks tootlikke töökohti.

3.7.2. Hea väljaõppega töötajad – eelkõige ka teaduslik-tehnilistes valdkondades – ja innovatsioonivõime on konkurentsivõime olulised komponendid ning heaolu eeldus. Nendele peaks lisanduma tootlike, kvaliteetsete ja hästi tasustatud töökohtade loomine. Ka kriisi ajal tuleb võimaldada noortel koolilõpetajatel siseneda tööturule vastavalt oma kvalifikatsioonile ning tagada neile erinevaid perspektiive pakkuv ametialane areng.

Kliimamuutustega tegelemine on pärast 2010. aastat rakendatava strateegia võtmeelement ning see nõuab muudatusi paljudes valdkondades. Energiatõhususe ja taastuvenergia edendamisel ning keskkonnaeeliste ärakasutamisel on pärast 2010. aastat rakendatavas strateegias keskne koht. Uuendatud strateegia peab hõlmama vähem CO2-heiteid tekitava majanduse tegevuskava. EL peaks nüüd, pärast ulatusliku õigusraamistiku kehtestamist energia ja kliimamuutuste valdkonnas, keskenduma selle praktilisele rakendamisele . Tõhusad poliitikameetmed tuleks hõlmata koondsuunistesse, riigipõhistesse soovitustesse ning riiklikesse reformikavadesse.

3.8.1. EL peab saama kõige energiatõhusamaks ja ressursisäästlikumaks majandusruumiks . Kliimapoliitikat ning kasvuhoonegaaside heitkoguste ja fossiilkütusest ja energia impordist sõltuvuse pidevat vähendamist tuleb teostada jätkusuutlikkuse seisukohast lähtudes, seega on tarvis piisavalt arvestada majanduslike, keskkonnaalaste ja sotsiaalsete eesmärkidega. Lisaks sellele tuleb ära kasutada kõik võimalused energia kokkuhoiuks, kasutades seejuures kohalikke ja piirkondlikke taastuvaid struktuure. Energiatõhususe ja ressursisäästlikkuse parandamine kuulub uue strateegia kesksete elementide hulka. ELi täiendav eesmärk peaks seega olema saada üheks kõige energiatõhusamaks ja ressursisäästlikumaks majandusruumiks. Kõnealuse muudatuseni jõudmiseks peab Euroopa võtma olulise vastutuse CO2-heitmete vähendamise eest. Koostöös erinevate valdkondadega tuleb välja töötada konkreetsed eesmärgid ja ajakavad.

3.8.2. Uus loodussäästlik kokkulepe (new green deal) . Uue loodussäästliku kokkuleppe raames tuleb ära kasutada keskkonnasektori potentsiaal majanduskasvu, uute töökohtade ja innovatsiooni mootorina. Samuti on tarvis pingutada juhtpositsiooni nimel loodussäästlike tehnoloogiate uuendamisel ning hoida kokku kulusid, loobumata heaolust, elukvaliteedist ja ülemaailmsest konkurentsivõimest. Vajaliku innovatsiooniprotsessi raames on oluline tähtsus teaduse ja tehnoloogia arendamisel ning nende rakendamisel turukõlblike toodete ja teenuste kaudu ning seeläbi töökohtade loomisel.

Parandada Lissaboni strateegia finantsalust. Tulevaste probleemidega toime tulemiseks on tarvis ELi tulevane eelarve uuesti läbi vaadata.

3.9.1. Reformida ELi eelarvet vastavalt Lissaboni strateegiale . Üldiselt rääkides tuleb erinevate poliitikavaldkondade eelarvete rahastamisele anda uus hinnang kooskõlas Lissaboni strateegiaga, keskendudes seejuures teadusele ja konkurentsivõimele, keskkonnale ja kliimale, investeeringutele säästlikusse energiakasutusse, avaliku sektori produktiivsetele kulutustele majandustegevuse asupaika, aktiivsele tööturupoliitikale, töö- ja perekonnaelu ühitamisele, sotsiaalsele ühtekuuluvusele, vaesuse vältimisele ning uute ja kvaliteetsete töökohtade loomisele. Lissaboni strateegiale vastav ja reformidele toetuv arutelu ELi eelarve üle tuleks kaasata ka järgmisesse finantsraamistikku ajavahemikuks 2014–2020 (13). Euroopa eesmärkide tõhusaks elluviimiseks on tarvis, et piirkondliku mõõtme tugevdamine kaasataks pärast 2013. aastat rakendatava struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika rahastamist käsitlevasse arutellu.

3.9.2. Uurida alternatiivseid võimalusi ELi poolseks rahastamiseks . On palju piiriüleseid probleeme, mis nõuavad Euroopa mõõtme tugevdamist poliitikas. Tarvis on arutada alternatiivseid rahastamisvõimalusi Euroopa projektidele ning ümberpaigutuste ja säästuvõimaluste kõrval tuleks käsitleda ka ELi laiendatud eelarve perspektiive. Komitee kutsub kõnealuses seoses üles uurima ka võimalusi kogu ELi hõlmavate rahastamismehhanismide loomiseks (sh maksuvaldkond). Sel viisil saaks nt finantstehingute maksustamise kehtestamisega ohjeldada spekulatiivseid tehinguid. Samuti tuleks kaaluda võimalust süsinikumaksu kehtestamiseks.

3.10. Välise mõõtme tugevdamine. Euroopa heaolu tuleneb mh tema avatusest ülejäänud maailma suhtes. Arvestades seda, et Euroopa Liit on maailma suurim majandusjõud, kes on esimesel kohal kaupade ja teenuste eksportimisel ja importimisel ning teisel kohal välismaiste otseinvesteeringute allika ja sihtkohana, ning ka seda, et EL on maailma suurim abirahade eraldaja, on Euroopa jaoks otsustava tähtsusega tema rahvusvahelise tegevuskava tugevdamine selgete ja pikaajaliste eesmärkide seadmise näol. Arvestades uute ülemaailmsete majandusjõudude esilekerkimist ja rahvusvahelise majanduskriisi mõjusid, on praegu olulisem kui kunagi varem, et EL koostaks uue ühtsema ja läbilöögivõimelisema välistegevuse raamistiku. Selle abil tuleb tagada piisav, õiglane ja jätkusuutlik turuavamine, karmistada normatiivseid standardeid lähtuvalt vastavasisulistest õigusaktidest, edendada mitmepoolsust ja struktureeritud dialoogi oluliste partneritega ning luua mõlemale poolele kasu toov, edul rajanev ala, mis hõlmaks Vahemere piirkonna ja Aafrika. Kui see on saavutatud, jääb Euroopa sotsiaalse turumajanduse mudel ka edaspidi ülejäänud maailmale eeskujuks ja Euroopal on võimalik end rahvusvahelisel tasandil kehtestada (eriti mis puudutab juurdepääsu turgudele ja toorainetele) ning tagada samaaegselt õiglased rahvusvahelised konkurentstingimused, jätkusuutliku arengu juurdumine ja kindlustada kõigile juurdepääs globaliseerumisest tulenevale kasule.

4. Lissaboni eesmärke puudutavad soovitused

4.1. Säilitada eesmärgid ja suurendada neid keskpikas perspektiivis. Hoolimata praeguse kriisiga seotud uutest probleemidest ja tagasilöökidest ei tohi 2010. aasta järgse perioodi tegevuskavas jätta hooletusse seniseid eesmärke. Komitee teeb ettepaneku säilitada praeguse strateegia ühised eesmärgid, kuid samaaegselt sõnastada neist veelgi ambitsioonikamad sihid, mis tuleks rakendada2015. aastaks. Vastavalt sellele tuleks tõsta teaduskvoot 3,5 %-le (võimalusel koos üldisemalt sõnastatud eesmärgiga innovatsiooni investeerimise valdkonnas) ning suurendada ka eesmärke rohkemate ja paremate töökohtade ning koolituse ja täiendkoolituse valdkonnas.

4.2. Liikmesriikide panuse juures tuleb arvestada iga riigi lähteolukorda. ELi liikmesriikide majandussuutlikkus on väga erinev. Komitee teeb ettepaneku sarnaselt Lissaboni kvantitatiivsete eesmärkide esialgse määratlemisega võtta arvesse iga liikmesriigi lähteolukorda ning vastavalt sellele välja arvestada ja kõne alla võtta ambitsioonikad riikidepoolsed rahalised panused strateegia eesmärkidesse, lähtudes 27-liikmelisest EList.

4.3. Pöörata taas tähelepanu ka kvalitatiivsetele eesmärkidele. Lisaks peaks tulevane tegevuskava sisaldama ka selliseid kvalitatiivseid eesmärke, mis on Lissaboni strateegia taaskäivitamise käigus viimastel aastatel kaduma läinud (nt nn Laekeni indikaatorid kvaliteetsete töökohtade loomise mõõtmiseks (14)).

4.4. Seada uued eesmärgid seal, kus praegu on puudujääke. Lisaks tuleks koondsuuniste raames langetada otsused uute ja konkreetsemate eesmärkide kohta valdkondades, kus on tehtud vähe edusamme või on puudujääke senises reformipoliitikas. Seetõttu soovitab komitee oma suuniseid, mis sisaldavad mõõdetavaid eesmärke sellistes valdkondades nagu sooline võrdõiguslikkus, võitlus ebapiisava sotsiaalse kindlustatusega töökohtade vastu, madalate CO2 heitkogustega majanduse edendamine, võitlus vaesuse vastu (ka töötavate inimeste hulgas) ning sotsiaalse tõrjutuse takistamine (nt piisav toetus töötuks jäämise või töövõimetuse korral ning abi juurdepääsul avalikele teenustele).

5. Valitsemist puudutavad soovitused

5.1. Tugevdada Euroopa institutsioonide rolli. Uus strateegia vajab rohkem särtsu. Euroopa institutsioonide rolli tugevdamisel on praeguses kriisis oluline tähtsus. Alates Lissaboni strateegia uuendamisest 2005. aastal on komisjoni tegevus muutunud palju nähtavamaks, seda eriti konkreetsele riigile mõeldud spetsiaalsete suuniste kui ka heade tavade avaldamise ja levitamise valdkonnas. Kogu protsessi toimimise jätkumiseks oli tarvis avalikku arutelu nõukogus. Uuendatud strateegias tuleks kõnealust temaatikat süvendada ja laiendada. Komisjon ja liikmesriigid peaksid elektroonilisi sidevahendeid kasutades tegema uusi jõupingutusi heade tavade piiriülese vahetamise ja edendamise parandamiseks. Kuid kõnealused meetodid lähtuvad sellest, et liikmesriikidele tagatakse sobiv raamistik, mille abil nad saavad ühiste eesmärkideni jõuda. Vajadusel tuleb kaaluda uusi uuenduslikke vahendeid.

5.2. Suurendada avatud koordinatsiooni meetodi tõhusust liikmesriikides. Avatud koordinatsiooni meetod kujutab endast Lissaboni strateegia nn metoodilist selgroogu ning Lissaboni lepingus on see ette nähtud ka teiste valdkondade tarvis. Komitee arvates on lisaks puudulikule nähtavusele kodanike hulgas avatud koordinatsiooni meetodi kõige nõrgem külg selle ebatõhusus riiklikul tasandil. Seetõttu on otsustava tähtsusega, et eesmärgiks seatud kuupäevi ei vaadeldaks kui tähtaegu, mil millegi teostamine on soovitav (nagu senini tihti juhtunud on), vaid kui konkreetseid poliitilisi kohustusi. Kõnealuses valdkonnas tuleb leida võimalused ja vahendid, mis aitaks suurendada eesmärkide siduvust ja luua tugevamaid stiimuleid liikmesriikidele, et seatud eesmärke tõhusamalt täita. Parema tasakaalu tagamiseks tuleks uue strateegia rakendamisse kaasata lisaks majandus- ja rahandusministritele aktiivsemalt ka teised nõukogu koosseisud, esmajoones aga tööhõive- ja sotsiaalministrid. Samuti soovitab komitee tugevdada Euroopa sotsiaalpartnerite rolli ja nähtavust, nt lisades kolmepoolse makromajandusliku dialoogi tulemused alati Euroopa Ülemkogu järelduste hulka.

5.3. Lissaboni eesmärkide jälgimine/seire liikmesriikide majandus- ja sotsiaalnõukogudes. Vastavate nõuandemenetluste ja liimesriikide sotsiaalpartnerite pädevuste raames tuleks tugevdada riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude või kodanikuühiskonna sarnaste organisatsioonide erilist rolli (15). Majandus- ja sotsiaalnõukogude poolt koostatavad vastavasisulised aruanded peaksid sisaldama analüüse Lissaboni eesmärkide rakendamise kohta. Need esitatakse valitsustele ja Euroopa institutsioonidele, keda omakorda kutsutakse üles tegema asjakohaseid järeldusi. Kõnealuses seoses võiksid majandus- ja sotsiaalnõukogud ning kodanikuühiskonna organisatsioonid kutsuda komisjoni esindajad osalema aruteludel, kus käsitletakse olukorda liikmesriikides. Samuti tuleks riiklikud majandus- ja sotsiaalnõukogud kaasata komisjoni iga-aastasesse konsulteerimisprotsessi. Siinkohal on erilise tähtsusega komitee ning riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude vahelise arvamuste ja kogemuste vahetamise jätkamine riiklike reformikavade ning Lissaboni tegevuskava teemal.

5.4. Õiguspärasuse suurendamine kodanikuühiskonna aktiivsema kaasamise ja piirkondliku mõõtme tugevdamise kaudu. Komitee on juba varem märkinud, et Lissaboni strateegiat on võimalik tõhusamalt rakendada vaid juhul, kui Euroopa institutsioonide täielikule vastutusele lisandub ka kõigi ühiskondlike huvide ulatuslik kaasamine ning tihedam koostöö valitsuse, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna vahel riiklikul ja Euroopa tasandil ning samuti ka liikmesriikide kohalikul ja piirkondlikul tasandil (16).

—	Lissaboni strateegia riiklikud koordinaatorid peaksid riiklike reformikavade koostamisel, rakendamisel ja hindamisel tegema süstemaatilist koostööd kõikide sidusrühmadega.

—

Tarvis on võtta täiendavaid meetmeid, et edendada vastavate nõuandemenetluste ja sotsiaalpartnerite pädevuste raames liikmesriikide vahelist käimasolevat dialoogi. Dialoogi on kaasatud ka riiklikud majandus- ja sotsiaalnõukogud ning vajadusel võib sellesse kaasata ka teisi kodanikuühiskonna sidusrühmi (valitsusvälised organisatsioonid, sotsiaalmajanduslikud organisatsioonid jt) ja kõrgkoolide või eksperdirühmade esindajaid.

—	Iga Lissaboni tsükli lõpus võiks toimuda konverents, millel osalevad juhtivad sidusrühmad ja kodanikuühiskonna organisatsioonid, et teha kokkuvõte edusammudest ja vajakajäämistest.

—

Tarvis on kõrvaldada struktuurilised tõkked, mis takistavad riiklike parlamentide tõhusat kaasamist ning tõelist dialoogi sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega. See tähendab, et tuleb vältida praegu juba traditsiooniks saanud väga lühikesi tähtaegu riiklike reformikavade koostamisel suvekuudel ning selliste isikute määramist Lissaboni strateegia eest vastutavaks, kes ei oska paljudes ELi liikmesriikides sotsiaalse dialoogi valdkonnas palju korda saata.

—	Liikmesriikide valitsused peaksid edastama rohkem teavet kodanikuühiskonna ja sotsiaalse dialoogi tulemuste kohta Lissaboni eesmärkide valdkonnas.

—	Territoriaalse, sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse tervikliku lähenemisviisi tagamiseks tuleb ELi liikmesriikides täielikult rakendada struktuurifondide partnerluse põhimõtteid ning ka kõnealuses valdkonnas tuleb aktiivsemalt kasutada avatud koordinatsiooni meetodi vahendeid.

Brüssel, 4. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELi siseselt esinevad märkimisväärsed erinevused institutsioonilise raamistiku osas, mille alusel kaasatakse kodanikuühiskond riiklikku poliitikakujundamisse. Paljudes ELi liikmesriikides on olemas majandus- ja sotsiaalnõukogud, enamikus „uutes” liikmesriikides nn kolmepoolsed komisjonid (sotsiaalpartnerid pluss valituse esindajad), osades riikides majandus- ja sotsiaalnõukogud puuduvad, mõningates neist on aga kodanikuühiskonna huvidega arvestamiseks leitud alternatiivsed lahendused. Komitee püüab kokku koguda võimalikult paljude nende esindusorganite panuseid.

(2) Vt CESE 1468/2005 rev. „Lissaboni strateegia elluviimine”, 23.–24. märtsil 2005 toimunud Euroopa Ülemkogu taotlusel koostatud koondaruanne, CESE 40/2008 „Uuendatud Lissaboni strateegia 2008–2010: Organiseeritud kodanikuühiskonna roll”, koondaruanne Euroopa Ülemkogule (13.–14. märts 2008)..

(3) Lissaboni strateegia eesmärkide saavutamise suhteliste edusammude ja vajakajäämiste osas vrd ülevaade väljaandes: M. J. Rodrigues, „Europe, Globalisation and the Lisbon Agenda”, (2009), lk 16.

(4) Vt allmärkus 2 ja EMSK arvamus „Uuendatud Lissaboni strateegia tõhus juhtimine”, ELT C 175, 28.7.2009, lk 13.

(5) Vt. http://www.eurofound.europa.eu/ewco/reports/TN0403TR01/TN0403TR01_3.htm, Part-time work in Europe, Dublin-Foundation, 2004.

(6) Vt Laekeni Ülemkogu poolt 2001. aastal vastu võetud töö kvaliteedi näitajad: KOM(2001) 313 lõplik, „Tööhõivepoliitika ja sotsiaalpoliitika: raamistik kvaliteeti investeerimiseks”.

(7) Vt ka Euroopa Parlamendi resolutsioon, PT_TA(2008)0467, 9.10.2008.

(8) Komisjoni teatis Euroopa Ülemkogule „Euroopa majanduse taastamise kava”, KOM(2008) 800 lõplik, 26.11.2008.

(9) Ülevaade asjaomastest sotisaalpartnerite kokkulepetest Euroopa tasandil: http://europa.eu/legislation_summaries/employment_and_social_policy/social_dialogue/c10132_en.htm.

(10) Euroopa Parlamendi 19. veebruari 2009. aasta resolutsioon sotsiaalmajanduse kohta (2008/2250(INI)).

(11) Vrd EMSK arvamus „Euroopa majanduse taastamise kava”, ELT C 182, 4.8.2009, lk 71, punkt 5.4.

(12) Kõnealuses seoses tuleb eelkõige tervitada ka Euroopa integratsioonifoorumi rajamist. Selle raames saavad komitee egiidi all kokku ELi institutsioonid, sidusrühmad ja valitsusvälised organisatsioonid.

(13) Vrd EMSK arvamus teemal „Euroopa Liidu eelarvereform ja tulevane rahastamine”, ELT C 204, 9.8.2008, lk 113.

(14) Vt KOM(2001) 313 lõplik „Tööhõivepoliitika ja sotsiaalpoliitika: raamistik kvaliteeti investeerimiseks”.

(15) Komitee märgib, et ei sekku mingil juhul toimivatesse nõuandemenetlustesse, liikmesriikide sotsiaalpartnerite pädevustesse ega kohustustesse.

(16) Vrd EMSK arvamus „Uuendatud Lissaboni strateegia tõhus juhtimine”, ELT C 175, 28.7.2009, lk 13.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/10

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Sotsiaalne kaasatus”

(ettevalmistav arvamus)

(2010/C 128/03)

Raportöör: Brenda KING

Rootsi Euroopa asjade eest vastutav minister Cecilia Malmström palus oma 18. detsembri 2008. aasta kirjas vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt ettevalmistava arvamuse koostamist järgmises küsimuses:

„Sotsiaalne kaasatus”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 15. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (4. novembri 2009 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 130, vastu hääletas 0, erapooletuks jäi 4 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Tulevikus tuleb Euroopa Liidu majanduskasvu ja tööhõive strateegias rohkem arvestada sotsiaalse ühtekuuluvuse eesmärkidega – nii rõhutatakse uues teemakohases aruandes, mida Euroopa Komisjon tutvustas 29. septembril 2009. aastal. Sotsiaalset kaitset käsitlevas komitee arvamuses tõdetakse, et sotsiaalkaitsest üksi ei piisa vaesuse ja tõrjutuse ennetamiseks ning kutsutakse üles pöörama suuremat tähelepanu sellistele eesmärkidele nagu laste vaesuse vastu võitlemine ja aktiivse kaasatuse meetmete edendamine.

Üldiselt kannatavad tõrjutuse all esmajärjekorras vaesed või madala kvalifikatsiooniga inimesed, sisserännanud, rahvus- või kultuurilised vähemused, puuetega inimesed ning eraldatud või halbades elutingimustes elavad või kodutud inimesed.

Isegi kui töö ei aita automaatselt tõrjutuse ja vaesuse riski ennetada, on see endiselt kõige parem sotsiaalse kaasatuse vahend.

1.2. Eesistujariik Rootsi on võtnud eesmärgiks võidelda negatiivse mõjuga, mida majanduskriis avaldab majanduskasvule ja tööhõivele nii ELi kui ka liikmesriikide tasandil. Rootsi soovib seada prioriteediks tööturumeetmed, millega muuta töötus minimaalseks, vähendada kõrvalejäävate inimeste arvu ning tuua tagasi tööle need, kes on hiljuti töötuks jäänud. Samas soovib eesistujariik luua aluse pikaajaliste ja jätkusuutlike töökohtade loomisele.

1.3. Hiljuti lõppenud G20 tippkohtumisel jõuti järeldusele, et liikmesriikidel, sh ELil, on õnnestunud sel aastal töökohti luua ja säilitada, mis on aidanud leevendada kriisi mõju paljude kodanike jaoks. Liikmesriikide jõupingutused on olnud eelkõige suunatud töökohtade säilitamise toetamisele ning majapidamiste sissetuleku kaitsmisele.

1.4. Sellegipoolest seisab EL silmitsi väljakutsega, mis seisneb selles, et paljudel tööealistel kodanikel puudub juurdepääs tööle, seda isegi hiljutise majanduskasvu perioodi ajal. Lisaks ei piisa osade kodanike sissetulekust selleks, et neid vaesusest välja aidata. Võime järeldada, et hoolimata sihikindlast tegevusest majanduse elavdamise toetamiseks on selliste inimeste arv viimase 18 kuu jooksul kasvanud ning majanduslanguse sotsiaalne mõju ei ole veel täielikult ilmnenud.

1.5. Komitee leiab, et senisest enam tuleks rõhku asetada nendele inimestele, kes asuvad tööturust kõige kaugemal, eelkõige suurendades jõupingutusi nõukogu 2008. aasta detsembris kinnitatud ühiste aktiivse kaasatuse põhimõtete rakendamiseks. Piiratum juurdepääs elukestvale õppele ja koolitusvõimalustele on just madala kvalifikatsiooniga inimestel, hoolduskohustusega inimestel (enamasti naistel), enneaegselt pensionile jäänutel, puuetega inimestel, vähemustel, sisserännanutel ja noortel inimestel.

1.6. Komitee soovitab rakendada avatud koordinatsiooni meetodit heade tavade määratlemiseks üleminekutel haridusest või koolitusest tööhõivesse ja majapidamis- või kodanikutegevusest tööhõivesse ning tööturu ja üldise sotsiaalse kaasatuse struktuuriliste tõkete kõrvaldamiseks.

1.7. Komitee on teadlik, et sotsiaalteenused ja -kaitse sõltuvad suurel määral avaliku sektori rahastamisest, mida mitmed liikmesriigid kavatsevad praeguse kriisi tõttu vähendada. Komitee on seetõttu iga algatuse vastu, mis võiks ohustada solidaarsust, millele sotsiaalkaitse tugineb ning mis on Euroopale niivõrd vajalik. Seega tuleks valida meetmed, mis säilitavad kaitse, lihtsustades samal ajal tööturule pääsu ja seal püsimist.

1.8. Komitee tunnustab elukestva õppe ja koolituse olulisust kodanike tööalase konkurentsivõime suurendamisel ning märgib paradoksi, et vähem haritutel on kõige piiratum juurdepääs elukestvale õppele ja koolitusele. Seepärast soovitab komitee tungivalt tagada kõigile kodanikele tegelik õigus ja juurdepääs elukestvale õppele ja koolitusele.

1.9. Komitee nõustub komisjoniga, et oluline on tegevuse kooskõlastamine ja koostöö riiklikul ja kohalikul tasandil, sh riigiasutuste, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna vahel, ning seda mitte ainult tööhõive, vaid ka eluaseme-, tervise- ja territoriaalse kaasatuse valdkonnas.

2. Taust ja kontekst

2.1. Euroopa majandused ja ühiskonnad seisavad silmitsi mitmete väljakutsetega, nagu näiteks kliimamuutused, tehnoloogiline areng, globaliseerumine ja rahvastiku vananemine. Viimaste aastakümnete jooksul on osalus tööturul kasvanud, mis iseenesest on positiivne. Samas on aga üldine vaeste arv ja tööl käivate vaeste arv pidevalt kasvanud, tööturg tugevalt segmenteerunud ning tööta leibkondade arv ei ole just märkimisväärselt vähenenud. Võttes arvesse seda, et kvaliteetne töökoht on parim kaitse vaesuse ja tõrjutuse vastu, keskendub käesolev arvamus eelkõige tööhõive ja kaasatuse seosele.

2.2. Ülemaailmne finantskriis on viimane reaalmajandust mõjutanud väljakutse, mille tagajärjel kahaneb tööturg märkimisväärselt, kuna nõudlus väheneb ja rahastamise tingimused karmistuvad (1). Hooajaliselt korrigeeritud töötuse määr 27-liikmelises ELis oli 2009. aasta märtsis 8,3 % võrreldes 6,7 %-ga 2008. aasta märtsis. See näitab muutust töötuse suundumuses, kuna eelnevatel aastatel langes töötuse määr 25-liikmelises ELis 8,9 %-lt 2006. aasta märtsis 7,3 %-le 2007. aasta märtsis. Ehkki riigiti on olukord erinev, mõjutab sügav majanduslangus kõiki liikmesriike ja enamikku sektoreid. Kõige enam on see mõjutanud Hispaaniat, Iirimaad ja Balti riike – nende töötuse määrad on kahekordistunud või Balti riikide puhul peaaegu kolmekordistunud. Prognooside järgi töötuse kasvu suundumus jätkub.

2.3. Praegu peaaegu kõikides riikides kehtestatud rahalise leevenduse ja maksustiimulite paketid on suunatud esmalt finantssüsteemi stabiliseerimisele, negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede pehmendamisele ja seejärel majanduskasvu taastamisele. Liikmesriikide meetmete ulatus erineb märkimisväärselt, ent olulist tähelepanu pööratakse poliitikale, mis on suunatud töötajate tööhõives hoidmisele, tööturule uuesti sisenemise edendamisele, inimeste sissetuleku toetamisele, laenusaajate kaitsmisele tagatise konfiskeerimise eest, laenule juurdepääsu toetamisele ning sotsiaal- ja tervishoiuinfrastruktuuridesse investeerimisele eesmärgiga elavdada tööhõivet ja parandada juurdepääsu teenustele (2). Sellegipoolest on eesistujariik Rootsi seisukohal, et kriisi ületamiseks vajaminevad meetmed peavad käima koos vajalike struktuuriliste reformidega ELi teiste väljakutsete vastu võitlemiseks (nt demograafilised muutused, globaliseerumine), kuna juba enne kriisi ei olnud liiga paljudel töövõimelistel ELi kodanikel juurdepääsu tööturule, seda vaatamata ELi võrdlemisi soodsale majandusolukorrale.

2.4. Eesistujariik Rootsi soovib keskenduda järgmistele aspektidele:

2.4.1. Kuidas saaksid ELi liikmesriigid ühiselt võidelda majanduskriisist tuleneva töötuse kiire kasvu vastu?

2.4.2. Milliste tõhusate reformide abil saaks suurendada liikuvust tööturul (sh meetmed inimeste tööle tagasituleku edendamiseks)?

Eesmärk on anda vastulöök kriisi lühiajalisele mõjule ning tagada, et liikmesriigid saavutaksid kõrge tööhõive taseme pikaajalise eesmärgi ELi uue majanduskasvu ja tööhõive strateegia raames.

3. Tööhõive ja sotsiaalne kaasatus

3.1. Turvaliste üleminekute edendamine

3.1.1. Üleminekud ja sotsiaalne liikuvus on alati olnud osa Euroopa elust. Globaliseerumisest tulenevad muutused toovad esile vajaduse selliste majanduslike ja sotsiaalsete juhtimissüsteemide järele, mis on aktiivselt suunatud nii üleminekutele kui ka sotsiaalsele liikuvusele. Poliitika eesmärk peaks olema aktiveerimise, rehabiliteerimise ja tööalase taasintegratsiooni strateegiate ühendamine sotsiaalkaitsega. Kirjanduses kõneldakse vähemalt viiest üleminekust (3): haridusest või koolitusest tööhõivesse, üleminekud eri tööhõivevormide vahel, sh füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine, üleminekud tööhõive ja majapidamis- või kodanikutegevuse vahel, tööhõive ja puude vahel, tööhõive ja pensionile jäämise vahel. Eesmärk peab olema veenda inimesi üleminekute tasuvuses ning motiveerida neid aktiivselt tööd otsima, pakkudes neile samal ajal vajalikku toetust ning kaitstes neid materiaalse puuduse eest.

3.1.2. Erilist tähelepanu tuleb pöörata üleminekutele hariduselt või koolituselt tööhõivesse, kuna paljud noored on majanduskasvu ajal ebaproportsionaalses ulatuses tööturult kõrvale jäänud ning on nüüd finants- ja majanduskriisist ebaproportsionaalsel määral mõjutatud (4). Ehkki tänapäeval on noorte kvalifikatsiooni tase eelmiste põlvkondadega võrreldes kõrgem, sisenevad nad tööturule hiljem, kogevad vähem tööhõivekindlust ning puutuvad rohkem kokku tööturu segmenteerituse ja töötusega. Komitee märgib ja tervitab komisjoni keskendumist „noorte aitamisele nüüd ja kohe”, (5) ent küsib endalt, kuidas korraldada kvaliteetse koolituse ja õppepraktika korrapärane hindamine ja läbivaatamine, nii et oleks tagatud selle jätkuv asjakohasus. Komitee esitas oma soovitused noorte töötuse vastu võitlemiseks arvamuses „Esmatähtsate kategooriate tööhõive” (6). Komitee tuletab meelde, et just eriti sisserännanud, rahvusvähemustesse kuuluvad inimesed, üksikvanemad ja madala kvalifikatsiooniga töötajad on tööturult väljajäämise ja sotsiaalse tõrjutuse ohus.

3.1.3. Üleminekud tööhõive ja majapidamis- või kodanikutegevuse vahel mõjutavad oluliselt naisi ja nende võimalusi seoses töölepingu tüübi ja tööturult eemal veedetud perioodi pikkusega. Seepärast soovitab komitee tugevdada soolise võrdõiguslikkuse tagamiseks vajalikke meetmeid.

3.2. Integreeritud poliitika kujundamine ja elluviimine, kohandatud meetmed ja parem valitsemine

3.2.1. Kogunevate üleminekupoliitika kogemuste põhjal on ilmnenud hea üleminekupoliitika mõned iseloomulikud jooned. Stiimulid ja toetus on muutunud möödapääsmatuteks. Tööturu üleminekupoliitikat tuleks käsitleda koos kaasatuse strateegiatega, eelkõige tööturust kõige kaugemale jäänute puhul, kelle jaoks on vaja pidevaid süsteemseid jõupingutusi. Komitee toetab seisukohta (7), et kriis muudab kõikehõlmavate aktiivse kaasatuse strateegiate rakendamise üha pakilisemaks ja vältimatumaks. Need strateegiad peaksid kombineerima ja tasakaalustama meetmeid, mis on suunatud kaasavatele tööturgudele, kvaliteetsetele teenustele juurdepääsule ja piisavale miinimumsissetulekule.

3.2.2. Kuna suur osa tööealistest elanikest peab siirduma tööhõivesse, toetab komitee komisjoni soovitust (8) tugevdada kaasatust ja parandada kooskõlastamist riiklikul tasandil. Siiski soovitab komitee konkreetsetele vajadustele kohandatud meetmeid. See on oluline, kuna reformimiseks on tähtsad nõuandvad asutused, mis asuvad inimestele lähedal ja mis pakuvad kohandatud võimalusi kui mitte üksikisikutele, siis vähemalt rühmadele. Sotsiaal-majanduse projektid ja organisatsioonid on sageli selliste lähenemisviiside eesotsas, mis propageerivad toetusmeetmeid tööhõivesse sisenemiseks ning töökohtade loomist inimestele, kes asuvad tööturult kõige kaugemal.

3.2.3. Seepärast soovitab komitee antud kontekstis täiendada sotsiaaldialoogi kodanike dialoogiga. Mõnedes liikmesriikides on selline dialoog teatud vormis juba käivitatud. Tänu sellele tekib kogemuste ja teadmistega kodanikuühiskonnaorganisatsioonidel, kes on sageli tihedas ühenduses haavatavate rühmadega – sh vaesuses elavad inimesed, lapsed, noored, ebakindlas olukorras perekonnad, sisserännanud ja rahvusvähemused, puuetega inimesed, eakad inimesed –, võimalus olla olulise komponendina kaasatud poliitika ümberkujundamisse, et suurendada sotsiaalset kaasatust Euroopas. Uurimused on näidanud, et selliseid teenuseid pakkuvate töötajate ja nende asutuste kvaliteet ja tase, sh teadmised ja võime ebasoodsas olukorras olevate rühmadega suhtlemiseks, on heade tavade oluline osa.

3.2.4. Komitee nõustub komisjoni teatise soovitusega, (9) et ebasoodsas olukorras olevate inimeste võimaluste parandamiseks tööturul on vaja paremat koostööd riigiasutuste, avaliku ja erasektori tööhõiveteenuste, sotsiaalteenuste, täiskasvanuhariduse teenuste, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna vahel. Lisaks soovitab komitee, et eri tüüpi teenustega (nt tervishoid, haridus ja eluase) seotud meetmed tuleks kooskõlastada, kuna see on osutunud heade tavade oluliseks osaks.

3.3. Lissaboni strateegia

3.3.1. ELi Lissaboni strateegia asetab suurema rõhu sotsiaalsele kaasatusele ELis. Selles seatakse üldeesmärk liikuda terviklikuma majanduse suunas, mis suudaks ühendada tõhususe ning enamate ja paremate töökohtade loomise kõrge sotsiaalkaitse taseme ning suurema sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvusega. See on Euroopa majandus- ja sotsiaalmudelite aluspõhimõte. ELi strateegia pärast 2010. aastat peab sisaldama selget visiooni ühiskonda mõjutavatest peamistest väljakutsetest ning tööhõive ja sotsiaalse kaasatuse valdkonna läbivaadatud vahendeid. Komitee koostab praegu arvamust Lissaboni strateegiat jätkava strateegia kohta.

3.3.2. Lissaboni strateegias rõhutati seda, kuidas töökohtade loomine sõltub oluliselt aktiivsest tööhõivepoliitikast, kindlast makromajanduslikust raamistikust, investeeringutest oskustesse, teadusesse ja infrastruktuuri ning ettevõtluse ja innovatsiooni paremast reguleerimisest ja toetamisest. Ent kuna majanduslanguse tagajärjel halveneb olukord tööturgudel jätkuvalt, on vaja täiendavaid meetmeid, kuna languse tagajärjed puudutavad eelkõige inimesi. Kriis toob Euroopa tööturgudele märkimisväärseid muutusi. Töötajatele ja ettevõtetele tuleb anda vajalikud vahendid, et nad suudaksid muutuvate oludega edukalt kohaneda: säilitada töökohti, parandada oskusi kõikidel tasanditel (eelkõige madala kvalifikatsiooniga inimeste puhul), tuua inimesed tagasi tööle ja luua tingimused uute töökohtade loomiseks.

3.4. Turvalise paindlikkuse rakendamise mõiste kriisi ajal (10)

Turvaline paindlikkus kui integreeritud strateegia ühtaegu nii tööturu paindlikkuse kui ka turvalisuse edendamiseks ja tööturult ajutiselt väljajäänute toetamiseks peaks komitee arvates arvestama järgmist:

3.4.1. turvaline paindlikkus on veelgi olulisem ja asjakohasem praeguses keerulises majanduskontekstis, mida iseloomustavad töötuse, vaesuse ja segmenteerituse kasv ning pakiline väljakutse stimuleerida majanduse kasvu, luua uusi ja paremaid töökohti ning tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust;

3.4.2. turvalise paindlikkuse rakendamine nõuab ühelt poolt sotsiaalkaitsemeetmeid ning teisalt selgeid tööstiimuleid avatud ja pädevustel põhineval tööturul, kombineerituna kaasatuse struktuuriliste tõkete kõrvaldamise ja töökohtade, sh kvaliteetsete töökohtade säilitamise ja loomise toetamise poliitikaga. See aitab kaasa sotsiaalse tõrjutuse ja vaesumisohu vähendamisele, avades tööturu kõikidele kodanikele ning eelkõige kõige haavatavamatele inimgruppidele;

3.4.3. turvalise paindlikkuse ühised põhimõtted Euroopa tööhõivestrateegia rakendamise vahendina pakuvad koos laiaulatuslike aktiivse kaasamise strateegiatega kõikehõlmavat poliitilist strateegiat, mille eesmärgiks on kooskõlastada jõupingutusi, et ohjata kriisi mõju tööhõivele ja ühiskonnale ning aidata kaasa majanduskasvu taastumisele.

3.4.4. Komitee tervitab ELi sotsiaalpartnerite nõusolekut jälgida ELi turvalise paindlikkuse ühiste põhimõtete rakendamist ning koguda kokku saadud kogemused. Komitee annab sellesse oma panuse, koostades arvamuse turvalise paindlikkuse kohta (11). Lisaks kutsub komitee liikmesriike üles hoogustama jõupingutusi aktiivse kaasatuse ühiste põhimõtete rakendamiseks ning ärgitab komisjoni rakendamise seisu korrapäraselt jälgima.

4. Sotsiaalkaitse- ja sotsiaalse kaasatuse poliitika

4.1. Sotsiaalkaitsesüsteemid võivad osutuda sotsiaalse kaasatuse peamiseks vahendiks, kuna nendes tunnustatakse turuväliseid lahendusi, need hõlmavad positiivseid riiklikke algatusi ja võitlevad kollektiivse vastutuse raames tingimuste vastu, mis piiravad üksikisikute ja ebasoodsas olukorras olevate rühmade võimalust elada väärikalt. Euroopa heaoluühiskonna edu, eelkõige võitluses ebavõrdsuse vastu, on hästi dokumenteeritud ja peegeldab solidaarsust, mida on põhiõiguste hartas tunnustatud peamise Euroopa väärtusena. Komitee arvates on praegu sotsiaalkaitse peamine väljakutse tagada, et inimeste põhivajadused – ehkki nende rakendamine võib riigiti erineda – oleksid tagatud ja kõigile kättesaadavad, ning samuti toetada sujuvaid üleminekuid, nagu eelpool nimetatud. Vaja on meetmeid, et suurendada üleminekute kasutegurit ja parandada juurdepääsu tööhõivele teatud rühmade jaoks, kellel on tööturul probleeme, säilitades samas liikmesriikide eelarvetulude taseme: vähendada tööandjate mittepalgalisi värbamiskulusid halduskoormuse vähendamise teel ning selgitada välja töökohtade loomise võimalused eriti madalama kvalifikatsiooniga töötajate puhul; vähendada tegureid, mis motiveerivad mitte töötama; parandada maksude ja hüvitiste struktuuri, et muuta töötamine tasuvaks, sealhulgas vähendada leibkonnas teist palka saava isiku maksukoormust; pakkuda töötutele stiimuleid moodustada omaenda ettevõte, nt ettevõtluskoolituse ja mikrokrediidi kaudu, tagades juurdepääsu osalemiseks vajalikele teenustele. Nendele, kes ei saa töötada, tuleb tagada piisav sissetulekutoetus.

4.2. Komitee soovib rõhutada, et globaliseerumisest tulenev tugev konkurents ja finantskriisi mõju muudavad veelgi olulisemaks vajaliku sotsiaalkaitse olemasolu sotsiaalsete riskide, sh töötuse vastu ning sotsiaalkaitse tugevdamise sotsiaalse investeeringuna nii majandusliku konkurentsivõime kui ka sotsiaalse kaasatuse heaks. Reform ei tohiks seada ohtu solidaarsuse põhimõtteid, mis on sotsiaalkaitse aluseks ja mis on Euroopas ennast õigustanud. Teisalt, ehkki muutust on vaja ning sotsiaalkaitsesüsteemid ei tohiks olla muutuste vastu, peaksid need juhinduma sidusast, kooskõlastatud ja pikaajalisest sotsiaalsest reformipoliitikast, mis suudaks pakkuda kaitset ja toetaks üleminekuid lühikeses ja pikas perspektiivis.

Seepärast on vaja kaaluda viise, kuidas sotsiaalkaitse eri meetmed saaksid tõhusamalt kaasa aidata sotsiaalsele ja majanduslikule kaasatusele. Komitee juhib antud kontekstis tähelepanu järgmistele küsimustele.

4.3.1. Demograafilise tasakaalu puudumise ja perekonna arenguga arvestamine

4.3.1.1. Enamike Euroopa riikide elanikkonna vananemise perspektiiv tõstatab seoses sotsiaalse kaasatusega tõsiseid küsimusi. Paljudes riikides on meetmetega juba alustatud. Küsimus, mis on kõige ilmsem, ent mitte alati kõige tõhusamalt lahendatud, seisneb pensioniealiste elanike suurenevas hulgas ning vajaduses tervise- ja sotsiaalhooldeteenuste järele. Komitee tervitab komisjoni soovitust (9) edendada eakamate töötajate tööhõivet ning suurendada nõudlust ja töökohtade arvu hooldusvaldkonnas, kehtestades maksupuhkusi või muid soodustusi. Komitee leiab, et komisjoni ettepanek kaotada enneaegse pensioni kavad nõuab intensiivset arutelu raamtingimuste, ulatuse, poliitiliste saatemeetmete jmt üle, et mitte luua vanemate inimeste jaoks sotsiaalseid probleeme. Komitee on selle kohta juba esitanud olulisi panuseid.

4.3.1.2. Demograafilise olukorra veel üks aspekt seisneb selles, et paljudes poliitikavaldkondades – eriti perepoliitikas – ei tehta piisavalt, et võimaldada inimestel rahuldada oma soovi laste järele (12). Komitee soovib eelkõige juhtida poliitikakujundajate tähelepanu perekonda ja demograafilist arengut käsitlevale arvamusele (13). Iga riik vajab perepoliitikat, mis austaks iga kodaniku (sh lapse) soove, väärtustaks perekonnaelu, tegeleks perekondade lagunemise, vägivalla, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse olulise mõjuga (eelkõige lastele) ning oleks lähedal kodanike eludele ja soovidele. Kõikehõlmav perepoliitika peaks seega olema iga Euroopa riigi peamine prioriteet, sidudes omavahel sissetuleku, lastehoiuvõimalused, vanemate ligipääsu täistööajaga kvaliteetsetele töökohtadele, soolise võrdõiguslikkuse, hariduse, sotsiaal- ja kultuuriteenused, tööhõive ning infrastruktuuri tagamise ja kavandamise.

4.3.2. Töötukindlustuse optimeerimine ja integratsiooni edendamine

4.3.2.1. Töötukindlustus on oluline sotsiaalne hüve, mis tagab koondatud või töötutele inimestele kaitse eelkõige languse kontekstis, mil majanduskriis ja konkurents nõuavad pidevat ümberstruktureerimist. Kui töötukindlustus on piisav, võib see isegi olla majandusliku sujuvuse teguriks ning lihtsustada tööalast liikuvust. Mõnedes riikides tähendab töötukindlustus aga üksnes passiivset hüvitiste jagamist ega paku asjakohast süsteemi töötajate tööturule tagasi toomiseks ega koolitust jätkusuutliku töö leidmiseks. Üldreeglina tuleb töötukindlustuse kulud muuta aktiivsemaks. Sel eesmärgil võiks töötukindlustus põhineda individuaalsetel „tagasi tööle” lepingutel – nagu see juba mõnedes riikides käigus on – mis on eeldus toetuse saamiseks. Sellisel juhul on ametiasutuste kohustus pakkuda asjakohast tuge, integratsioonivõimalusi ja koolitussüsteemi ning juurdepääsu teistele asjaomastele süsteemidele. Samuti on oluline ennetav lähenemine. Selleks on oluline varajane sekkumine, mis toob esile vajaduse võidelda laste vaesusega, ühendades selle tõhusa poliitikaga elukestva koolituse alal, mida tuleb jätkata ning mis võib hõlmata ka haridustee ümbersuunamist elu jooksul.

4.3.2.2. Üleminekud ja integratsioon on olulised ka teistele rühmadele, nt õnnetuse ohvritele, haiguse tõttu invaliidistunud inimestele (üleminekul tööhõivest töötusesse puude tõttu). See tõstatab esmalt küsimuse asendussissetuleku kohta ning seejärel tööhõivesse tagasi pöördumise või sellele juurdepääsu kohta. Sissetulek on iseseisva elu vajalik tingimus, ent sellest tingimata ei piisa. Paljudel juhtudel pööratakse endiselt liiga vähe tähelepanu asjaomaste inimeste tööellu integreerimisele, ehkki selleks on kehtestatud õiguslikud sätted. Praktilised korraldused töö leidmise või jätkamise suunamiseks või toetamiseks on tihti kohmakad ja ebapiisavad. Osalemise nõuded ega hüvitise suurus ei tohiks veenda asjaomaseid isikuid mitte läbima funktsionaalset või kutsealast ümberõpet või mitte tööd jätkama. Vastupidi, need peaksid inimesi selleks julgustama. Siiski ei tohiks passiivsetelt meetmetelt aktiivsetele meetmetele üle minevate reformide puhul kaotada silmist Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksis ja selle protokollides seatud eesmärke. Sobiva tööhõive mõiste peaks tähendama seda, et sellega püütakse tagada töötute isikute suunamine tööhõivesse, mis rakendab nende oskusi ja kvalifikatsiooni kõige tootlikumal ja tõhusamal viisil, millest saaks kasu ühiskond tervikuna. Siiski tuleb isikutele, kellel ei ole võimalik töötada, tagada väärikaks eluks piisav sissetulekutoetus.

5. Elukestva õppe ja koolituse edendamine

5.1. Liikmesriikides kehtivad töötavate inimeste kutsekoolituse ja hariduse korraldamiseks väga erinevad süsteemid ja tasemed. Praegusel globaliseerumise ja majanduslanguse ajal seisneb suur poliitiline väljakutse asjaolus, et ELi kodanike jätkuharidus ja koolitus on väga ebaühtlaselt jaotunud – parema haridusega inimesed saavad oma tööalase karjääri jooksul enam koolitust ja jätkuharidust kui halvema haridusega inimesed. Võttes arvesse asjaolu, et just vähem haritud inimestel on suurem oht töökohtade ümberpaigutamiseks ja töötuseks, peaks üks peamine poliitiline eesmärk olema tagada vähemharitud rühmadele parem juurdepääs koolitusele ja haridusele ning nende ulatuslikum osalemine selles. Sellest tulenevalt kutsub komitee üles tagama tegeliku õiguse koolituseks kõigile kodanikele, eelkõige aga kõige tõrjutumatele rühmadele, kes soovivad parandada oma väljavaateid tööturul.

5.2. Asjaolu, et sotsiaalse, majandusliku, poliitilise ja tehnoloogilise konteksti muutumine toob endaga kaasa ka oskuste vastava kohandamise, tähendab ka seda, et põhjalikult tuleb kaaluda üldise koolituse sisu, eriti kui haridust ja koolitust soovitakse tööturu vajadustega paremini ühitada. Seega on esmatähtis 1) anda kõigile noortele tugev alusharidus ja 2) määratleda praegused ja tulevased oskustega seotud vajadused, mida tuleks analüüsida kohalikul ja/või riiklikul tasandil, et need peegeldaksid erinevusi liikmesriikide vahel ja sees. Komitee märgib siinkohal komisjoni algatust „Uute töökohtade jaoks uued oskused” (14) ning kavatseb sellele üksikasjalikult vastata.

5.3. Komitee nõustub komisoni soovitusega, et tööalane karjäär ei tohiks alata töötuse kogemusega. Seetõttu on oluline, et igale soovi avaldavale ja võimelisele koolilõpetajale pakutaks jätkuharidust või kohta kutsekoolituses ning teda julgustataks seda vastu võtma. Seda teemat käsitletakse täpsemalt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses teemal „Esmatähtsate kategooriate tööhõive” (15).

6. Eluase kui sotsiaalse kaasatuse tegur

6.1. Kodutus on üks kõige tõsisemaid tõrjutuse vorme. Paljud ELi riigid on ratifitseerinud rahvusvahelised lepingud ja konventsioonid, milles tunnustatakse ja kaitstakse õigust eluasemele: inimõiguste ülddeklaratsioon (artikkel 25), majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvaheline pakt (artikkel 11), laste õiguste konventsioon (artikkel 27), konventsioon naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta (artiklid 14 ja 15), inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (artikkel 8), Euroopa sotsiaalharta (artiklid 15, 16, 19, 23, 30, 31) ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (artikli 34 klausel 3).

6.2. Euroopas mõjutab eluasemekriis 70 miljonit inimest, kes elavad ebapiisavates elamistingimustes – nendest on väljatõstmise ohus umbes 18 miljonit ja kodutud 3 miljonit. See näitaja kasvab veelgi ülemaailmse finantskriisi tõttu, mille tagajärjel kaotavad kodu umbes 2 miljonit perekonda, kuna nad ei suuda maksta oma eluasemelaenu makseid (16). Liikmesriigid peavad seadma antud küsimuse prioriteediks, et vähendada selle mõju oma kodanikele, eriti kõige haavatavamatele.

6.3. Kodu kaotus viib sotsiaalse kaasatuse vastandini ning tõenäoliselt kaasneb sellega taskukohaste korralike eluasemete nõudluse suurenemine, vähesem kaitse üürilepingu ülesütlemise eest, suurem oht hüpoteekide sundtäitmiseks ning suurem kohtuliku väljatõstmise oht. See puudutab eelkõige noori, eakaid, töötuid, vaeseid ja sisserännanuid, aga ka keskmise sissetulekuga perekondi. Komitee soovitab tungivalt, et eelkõige erinevatesse haavatavatesse rühmadesse kuuluvatele inimestele tagataks võrdne kohtlemine seoses eluasemega ning mehhanismid väljatõstmise vältimiseks.

Komitee tervitab avatud koordinatsiooni meetodi kasutamist heade tavade vahetamise raamistikuna ning kodutuse ja eluasemega seotud tõrjutuse valimist 2009. aasta sotsiaalse avatud koordinatsiooni meetodi keskseks teemaks. Komitee soovitab, et seda edendataks veelgi, tugevdades ELi olemasolevaid finantsinstrumente järgmiste programmide puhul:

6.4.1. programmid taskukohaste ja korralike eluasemete tagamiseks;

6.4.2. programmid, mis toetavad alternatiivseid eluasemelahendusi ja uut tüüpi sotsiaaleluasemete katseprojekte, võttes arvesse põlvkondade vahelise solidaarsuse, multikultuursuse ja sotsiaalse tõrjutuse küsimust, tehes koostööd kohalike omavalitsuste, kodanikuühiskonna ja sotsiaalinvestoritega.

6.5. Komitee nõustub nõukogu ja komisjoni avaldusega, (17) et rahaline kaasatus on eeltingimus eluasemeturule jätkusuutliku juurdepääsu võimaldamiseks ning vaja on tagada asjakohane toetus ja nõu nendele, kes on väljatõstmise ja omandi konfiskeerimise ohus.

7. Territoriaalpoliitika kui sotsiaalse kaasatuse tegur

7.1. Eluaseme tagamisele suunatud poliitikas tuleb arvestada territoriaalseid või geograafilisi piirkondi. Kõigis sotsiaalset kaasatust käsitlevates töödes juhitakse tähelepanu ebasoodsas olukorras olevate piirkondade ja paikkondade olemasolule. Paljudel juhtudel tuleneb nende ebasoodne olukord infrastruktuurist – sh vähene teenustepakkumine ning töökohtade puudus – ning võib viia keskkondliku ja sotsiaalse allakäiguni. Uutes teadmistes asetatakse suur rõhk kohalikule tasandile, näidates, kuidas probleemid ja ebapiisavus võivad kuhjuda ning moodustada piirkondi, kus mitte ainult ei ela haavatavad inimesed, vaid piirkonnad on seetõttu ja ka muudel põhjustel ise haavatavad. Ebasoodsat olukorda süvendab kohaliku, riikliku või välismaise investeerimiskapitali puudus nendes piirkondades.

7.2. Seega peaks poliitika eesmärk olema alade või piirkondade vahelise ebatasakaalu vältimine ning eriti ebasoodsas olukorras olevatele piirkondadele piisava toetuse tagamine. Selles osas on peamine roll kohalikel algatustel, nagu ka allakäinud ja vaesunud paikkondade või elurajoonide sotsiaalsele taaselavdamisele suunatud algatustel. See ei tähenda mitte ainult investeeringuid füüsilisse infrastruktuuri, vaid ka sotsiaalse ja kogukondliku infrastruktuuri ülesehitamise ja nende piirkondade sotsiaalse kapitali rõhutamist.

7.3. Tööhõive on piirkonnapõhise haavatavuse ületamiseks eriti oluline. Kohalik tööhõive aitab vähendada vaesust, edendada sotsiaalset kaasatust ja suurendada ühiskonnast tõrjutute eneseusku, enesekindlust ja ressursse. Samuti aitab see suurendada kohapealseid finants- ja muid ressursse. Samas on teenustele juurdepääs eeltingimus töökohtade loomisele kohalikul tasandil. Kohalike kogukondade osalemine nendes ja teistes algatustes, nt kohalike mikroettevõtete arendamises, on väga oluline.

7.4. Komitee on veendunud, et lisaks klassikalistele sotsiaalse kaasatuse poliitika valdkondadele tuleb määratleda uued poliitikavaldkonnad või probleemid. Rõhk peaks olema aktiivse ja integreeritud ühiskonna loomisel. Teatud ulatuses esineb poliitiliste struktuuride märkimisväärset kattumist (nt eluase, madal kvalifikatsioon), ent ka see on küsimus, millega poliitikas tuleks eraldi tegeleda.

7.5. Komitee tervitab komisjoni ettepanekut (18) rahastamise mobiliseerimiseks ja kiirendamiseks, kasutades tööhõive jaoks uut ELi mikrokrediidirahastut, et arendada mikroettevõtteid ja sotsiaal-majandust. Komitee leiab, et territoriaalpoliitika peaks olema prioriteet ja kaasama liikmesriigid, sotsiaalpartnerid, asjaomased kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ja kohalikud kogukonnad, sh sotsiaal-majandusvaldkonna.

8. Mitmekesisuse haldamine ja sisserännanute integreerimine

8.1. Kultuurilist mitmekesisust tunnustatakse laialdaselt kui Euroopa iseloomulikku joont, ent Euroopa ühiskondade valitsemine ei ole mitte alati multikultuurne. Komitee arvates tuleb sotsiaalse kaasatuse raames käsitleda seda, kuidas Euroopa ühiskonnad kohtlevad vähemusi (nt romisid (19)) ja sisserännanuid. Seda võib uurida ja parandada mitmel moel.

8.2. Komitee leiab, et tuleks uurida võimalust kombineerida sotsiaalse kaasatuse tingimustena paljusust ja võrdsust. Nii vastuvõtvale ühiskonnale, rahvusvähemustele kui ka sisserännanutele võib üksteise kultuuri ja väärtuste hindamine pakkuda väljakutset. Komitee soovitab selleks mitmeid põhimeetmeid. Vastuvõtva riigi jaoks hõlmavad need meetmed sisserännanute panuse määratlemist ning samuti nende tegurite määratlemist, mis viivad diskrimineerimise, ebasoodsamasse olukorda sattumise ja tõrjutuseni. Vähemused ja sisserännanud peaksid aga näitama üles soovi vastuvõtva riigi normide ja traditsioonidega kohaneda, loobumata seejuures oma identiteedist ja kultuurilistest juurtest. Seda teemat käsitletakse täpsemalt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses teemal „Esmatähtsate kategooriate tööhõive” (15).

8.3. Samuti tuleb rõhutada kultuuridevahelise dialoogi rolli, seda kas kodanikudialoogi osana või eraldi. Sellise tegevuse võimalikud poliitilised eesmärgid on järgmised:

—	algatada menetlusi, et ehitada usku ühisesse tulevikku ja kodanikuväärtustesse, nt õiglus, sallivus, vabaduse ja demokraatia austamine, sooline võrdõiguslikkus, solidaarsus ja sotsiaalne vastutus, ning tekitada kuuluvustunnet ja vastastikust tunnustamist;

—	suurendada sotsiaalset kaasatust sisserännanute majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise integratsiooni kaudu;

—	jälgida kõigi poliitikate puhul nende õiglust kultuurilises plaanis, sh stigmatiseerimist ja diskrimineerimist.

Brüssel, 4. november 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 11. juuni 2009. aasta arvamus „Tööhõive tippkohtumise tulemused”, punkt 2.1, raportöör Wolfgang Greif (ELT C 306, 16.12.2009).

(2) http://ec.europa.eu/social/keyDocuments.jsp?type=3&policyArea=750&subCategory=758&country=0&year=0&advSearchKey=&mode=advancedSubmit&langId=en. Järgmine täieulatuslik ajakohastamine on kavandatud novembriks 2009.

(3) Schmid, G. (2002) Wege in eine neue Vollbeschäftigung, Übergangsarbeitsmärkte und aktivierende Arbeitsmarktpolitik, Frankfurt: Campus Verlag.

(4) http://ec.europa.eu/youth/news/news1389_en.htm

(5) Sõnastus pärineb dokumendist „Ühine kohustus tööhõive tagamisel”, KOM(2009) 257 lõplik, lk 8.

(6) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 12. juuli 2007. aasta arvamus „Esmatähtsate kategooriate tööhõive (Lissaboni strateegia)” punkt 5, raportöör Wolfgang Greif (ELT C 256, 27.10.2007).

(7) Vt http://eur-lex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:L:2008:307:0011:0014:ET:PDF.

(8) Vt „Ühine kohustus tööhõive tagamisel” (KOM(2009) 257 lõplik), lk 13.

(9) Vt „Ühine kohustus tööhõive tagamisel” (KOM(2009) 257 lõplik), lk 9.

(10) Vt nõukogu järelduste eelnõu „Turvaline paindlikkus kriisi ajal”, SOC 374 ECOFIN 407, 10388/09.

(11) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 1. oktoobri 2009. aasta arvamus teemal „Paindlikkuse ja turvalisuse kasutamine globaalse arenguga seotud ümberkorraldustes”, raportöör Valerio Salvatore, kaasraportöör Enrique Calvet Chambon (ELT C 318, 23.12.2009, lk 1).

(12) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 30. septembri 2009. aasta arvamus teemal „Töö ja vaesus: hädavajaliku tervikliku lähenemisviisi väljatöötamine”, raportöör Nicole Prud'homme (ELT C 318, 23.12.2009, lk 52).

(13) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 14. märtsi 2007. aasta ettevalmistav arvamus teemal „Perekond ja demograafiline areng”, raportöör Stéphane Buffetaut (ELT C 161, 13.7.2007, lk 66).

(14) „Uute töökohtade jaoks uued oskused - Tööturu vajaduste ja vajaminevate oskuste prognoosimine ja ühitamine”, KOM(2008) 868 lõplik.

(15) Vt joonealune märkus 6.

(16) Viide: http://www.habitants.org/noticias/inhabitants_of_europe/european_platform_on_the_right_to_housing_2009.

(17) Vt Euroopa Komisjoni ja nõukogu 2009. aasta sotsiaalkaitse ja sotsiaalse kaasatuse ühisaruanne, 7309/09, punkt 2 lõige 8.

(18) Vt „Ühine kohustus tööhõive tagamisel” (KOM(2009) 257 lõplik), lk 11.

(19) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Vähemuste integreerimine – romid”, raportöör Anne-Marie Sigmund, kaasraportöör Madi Sharma (ELT C 27, 3.2.2009, lk 88).

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/18

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Säästva arengu strateegia tulevikuväljavaated”

(ettevalmistav arvamus)

(2010/C 128/04)

Raportöör: Ernst Erik EHNMARK

18. märtsil 2009 otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus-ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Säästva arengu strateegia tulevikuväljavaated”

(ettevalmistav arvamus).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 13. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (5. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 178, vastu hääletas 21, erapooletuks jäi 18.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni poolt kahe aasta tagant koostatavat eduaruannet Euroopa Liidu säästva arengu strateegia kohta (1). Komisjoni raport moodustab aluse edasisele arutelule selle kohta, kuidas EL peaks säästva arengu strateegiat rakendama.

1.2. Komitee toetab komisjoni ettepanekut seada järgmisel ajavahemikul strateegia prioriteetideks neli põhiteemat: vähem CO2-heiteid tekitav majandus, bioloogilise mitmekesisuse, vee ja teiste loodusvarade kaitse, sotsiaalse kaasatuse edendamine ning säästva arengu rahvusvahelise mõõtme tugevdamine. Komitee avaldab siiski kahetsust, et komisjon ei ole edasisi konkreetseid samme süvitsi analüüsinud ega teinud konkreetseid ettepanekuid eesmärkide, ajakavade ega meetmete kohta kõnealustes valdkondades.

1.3. Vaatamata vähestele positiivsetele suundumustele on selge, et ELi säästva arengu strateegia ei suuda praegusel kujul oma eesmärke saavutada.

1.4. Selleks, et olla tõhus, vajab ELi säästva arengu strateegia täiesti uut valitsemisstruktuuri, mis sisaldab piisavalt inim- ja rahalisi ressursse, samuti ka mehhanisme, millega on võimalik kontrollida strateegia rakendamist.

1.5. Komitee kutsub üles ka suuremaks komisjonisiseseks kooskõlaks. Võimalusel võiks seda tagada kooskõla eest vastutav volinik. Komitee soovitab samuti luua kõrgetasemelise sõltumatu komitee, mille ülesanne oleks jälgida korrapäraselt säästva arengu valdkonna edusamme ja esitada institutsioonidele avalikustatud soovitusi.

1.6. Komitee kutsub nõukogu ja komisjoni üles muutma ELi säästva arengu strateegia kõigi ELi poliitikate metastrateegiaks. Kõik teised, lühemaajalise kestusega ELi strateegiad peavad andma panuse ELi tulevase säästva arengu strateegia eesmärkide saavutamisse. Paljud tänased poliitilised otsused avaldavad mõju järgmiste kümnendite jooksul. Lühiajalise mõjuga meetmed ei tohi halvendada tulevaste põlvkondade arenguvõimalusi.

1.7. Komitee käsitleb oma arvamuses vajadust Lissaboni strateegia ja säästva arengu strateegia parema kooskõla järele. Komitee nõuab, et komisjon näitaks uue Lissaboni strateegia ehk 2020. aasta strateegia koostamisel selgelt, kuidas strateegias välja pakutud meetmed aitavad kaasa pikas üleminekuprotsessis säästvamale arengule. Komitee nõuab ka, et tulevaste finantsperspektiivide, struktuurifondide, ühise põllumajanduspoliitika, teadusuuringute ja tehnoloogiaarenduse raamprogrammide ning kõigi teiste peamiste Euroopa tasandi strateegiate ja programmide puhul näidataks, kuidas nad edendavad säästva arengu strateegia eesmärke.

1.8. SKP oma praegusel kujul ei tohi olla edaspidi poliitikakujundamise otsustavaks mõõdupuuks. Edusamme ja inimese heaolu tuleks mõõta muudel alustel kui seni. Komitee toetab kindlalt muude edusammude mõõtmise näitajate edasiarendamist ja kasutamist lisaks SKP-le. Antud kontekstis peab EL võtma ka seisukoha, milliseid väärtusi ta soovib edendada.

1.9. Säästev areng eeldab kohaliku tasandi kaasatust ja tööd. Sellise kaasatuse loomine nõuab nii sotsiaalpartnerite kui ka kõigi kodanikuühiskonna organisatsioonide aktiivset osalemist.

1.10. Selgel poliitilisel vastutusel on säästva arengu strateegia rakendamisel oluline roll. See kehtib nii ELi, riikliku kui ka kohaliku tasandi kohta ning määratleb selgelt ka Euroopa Parlamendi rolli. Komitee soovitab luua mehhanismi, mida komisjon saaks kasutada riikide edusammude hindamisel kokkulepitud näitajate alusel, ning pakkuda igale riigile suuniseid konkreetse riigi jaoks olulistes küsimustes. Seejuures võiks lähtuda Lissaboni strateegia edusammude jälgimisel edukaks osutunud mudelist.

1.11. Komitee avaldab kahetsust, et komisjon ei konsulteerinud aruande osas enne oma ettepanekute koostamist EMSK ega teiste organisatsioonidega, ehkki selleks kutsutakse üles nõukogu 2006. aasta järeldustes. Sama oluline oleks olnud võtta arvesse kodanikuühiskonna organisatsioonide seisukohad. Komitee tugevdas enda integreerimissuutlikkust säästva arengu valdkonnas, luues kolm aastat tagasi säästva arengu seireüksuse, mis omakorda algatas korrapärased konsultatsioonid riiklike säästva arengu nõukogudega. Komitee soovitab kasutada kõnealust mehhanismi süstemaatilisemalt, tagamaks, et kodanikuühiskond aitab loovalt kaasa säästva arengu edusammude ajakohastamisel ja jälgimisel Euroopas.

1.12. Eriti oluline on, et meil oleks enne järgmist ülemaailmset säästva arengu tippkohtumist Rio de Janeiros 2012. aastal korralikult toimiv ELi säästva arengu strateegia.

2. Komisjoni teatis

Euroopa Komisjoni teatis (KOM (2009) 400 lõplik, 24.7.2009) säästva arengu kaasamisest ELi poliitikavaldkondadesse on kahjuks kõigest tagasihoidlik samm edasi. See küll rõhutab ühelt poolt vajakajäämisi ELi säästva arengu strateegia eesmärkide rakendamisel, ent ei tee samas mingeid jõulisi ettepanekuid nende vajakajäämiste kõrvaldamiseks tulevikus.

2.1.1. Komitee soovib selles kontekstis meenutada, et just selgete poliitiliste signaalide küsimus on olnud komisjoni, nõukogu ja parlamendiga peetud dialoogides omamoodi juhtmotiiviks.

2.1.2. Otsus poliitiliste signaalide kohta nõuab head ettevalmistust. Komitee avaldab kahetsust, et komisjonil on olnud käesoleval aastal võimalik eraldada säästva arengu poliitika kujundamise toetuseks vaid marginaalseid ressursse.

2.2. Komisjoni dokumendis on lühidalt kirjeldatud tervet rida arenguid seitsmes prioriteetses valdkonnas ning valdkondadevahelistes küsimustes. Tegemist on väärtusliku ülevaatega, kus juhitakse tähelepanu nii teemadele, mida tuleks rohkem esikohale tõsta, kui ka teemadele, mis vajavad põhjalikumat analüüsi.

2.3. Dokumendist selgub, et kirjeldatud arengud on peaaegu eranditult negatiivsed. Viimastel aastatel on kliima- ja energiaküsimustele palju tähelepanu pööratud, kuid tulemused on siiani üldiselt kehvad. Ka transport on valdkond, kus suundumust heitkoguste suurenemisele ei ole suudetud poliitika abil muuta. Üldse võib positiivseid näiteid leida vaid üksikute meetmete puhul nagu näiteks mõni paljulubav õigusakti ettepanek või uuenduslik algatus, kuid puudub läbiv olukorda muutev suundumus.

2.4. Komitee ei soovi kommenteerida komisjoni skemaatilist hinnangut iga poliitikavaldkonna kohta, vaid nendib üksnes, et komisjoni analüüs ei ole kuigi julgustav. Selle tulemused rõhutavad vajadust suuremate poliitiliste jõupingutuste järele säästva arengu valdkonnas.

2.5. Säästev tootmine ja tarbimine on mitmeid aastaid olnud esmatähtis prioriteet. Veel üks näide oleks toormaterjalide kasutamine tootmisel. Statistika näitab, et EL ja USA kasutavad tooteühiku kohta kaks korda rohkem toormaterjali kui näiteks Jaapan. Siinkohal oleks võimalik saada ratsionaliseerimisest olulist kasu.

2.6. Komisjon on eriti prioriteetseks pidanud tööd sotsiaalse mõõtme ja sotsiaalküsimuste integreerimisel säästva arengu strateegiasse ja teistesse ajakohastesse ELi arengu strateegiatesse (Lissaboni strateegia jne). Selle töö tähtsust ilmestab asjaolu, et üle 70 miljoni eurooplase elab vaesuses (määratluse kohaselt, mida kasutab mh ELi statistikaüksus). Rändeküsimuste ja vaesuses elavate inimeste arvu vaheline seos on oluline teema.

3. Kas strateegia on kriisis?

3.1. Säästva arengu poliitika käivitati Rio de Janeiro konverentsil peaaegu 20 aastat tagasi. Tippkohtumise sõnum oli selge ja veenev: elage nii, et te ei kahjustaks järeltulevate põlvede elutingimusi. Kümme aastat hiljem toimunud Johannesburgi tippkohtumise (ÜRO ülemaailmne säästva arengu tippkohtumine, Johannesburg 2002) järeldused leidsid laialdase kõlapinna. Lõpuks ometi koostati põhjalik ettepanekute pakett õiglaseks ülemaailmseks sotsiaalseks arenguks.

3.2. Ühe osana Johannesburgi tippkohtumise ettevalmistustest võttis EL vastu esimese ELi säästva arengu strateegia (KOM(2001) 264 lõplik „Säästev Euroopa parema maailma heaks: Euroopa Liidu säästva arengu strateegia”).

3.3. ELi säästva arengu strateegia võeti 2001. aasta kevadel vastu rõõmujoovastusega. Olukord muutus keerukamaks mõned aastad hiljem.

3.4. Strateegial ei olnud iseenesest midagi viga. Samuti ei puudunud entusiastlikud toetajad kodanikuühiskonna, poliitikute ja arvamusliidrite seas.

3.5. Probleem seisnes pigem selles, et puudus tõeline tahe (või suutlikkus) muuta visioonid konkreetseteks tegevuskavadeks.

3.6. 2006. aastal toimus säästva arengu strateegia läbivaatamine dokumendi „Euroopa Liidu säästva arengu strateegia läbivaatamine – Uuendatud strateegia” abil. Läbivaatamine ei andnud suuremat selgust prioriteetide ega rakendamismeetodite osas. Samal ajal töötas EL välja uusi programme muu hulgas majanduskasvu edendamise ja töökohtade loomise eesmärgil.

3.7. Säästva arengu visiooni ning arengu- ja konkurentsivõime programmide vaheline pinge on viimastel aastatel teravnenud. Erinevus seisneb näiteks ajalises perspektiivis: kui Lissaboni strateegial on keskpikk perspektiiv, siis säästva arengu strateegial on pikem perspektiiv. See võib viia selleni, et eelis antakse Lissaboni strateegia raames lühiajaliselt mõjuvatele meetmetele, mis on vastuolus pikka perspektiivi omavate säästva arengu eesmärkidega.

3.8. Kõnealuse kahe strateegia tööjaotuse läbivaatamine kogub üha enam toetust. Üks võimalik meede oleks strateegiate liitmine, et saavutada eraldatud ressursside tõhusam kasutamine.

3.9. Aruande eesmärk on siiski juhtida selgelt tähelepanu säästva arengu strateegia taaselustamise vajadusele. See võib olla eeskujuks nii Euroopa tasandi kui ka ülemaailmses töös.

4. Mida oleme õppinud?

4.1. Komitee on viimaste aastate jooksul vastu võtnud vähemalt kümmekond arvamust strateegia eri aspektide kohta, lisaks sellele kokkuvõtvaid ülevaateid sellest, kuidas strateegiat edasi arendada. Ühine teema on olnud säästva arengu strateegia ja Lissaboni strateegia arendamine koostöös, isegi kui nad kannavad eri nimetust (2).

4.2. Komitee on täheldanud kolme tegurit, mis üheskoos selgitaksid, miks need kaks strateegiat on ebaühtlaselt käivitunud.

—

Üks põhjus on strateegiate . Lissaboni strateegia pakub vastuseid poliitiliselt aktuaalsetele probleemidele, säästva arengu strateegia aga pikaajalisi prioriteete puudutavatele küsimustele. Erinevust võib selgitada ka isikute kaudu: Lissaboni strateegiat toetavad valitsusjuhid, aga säästva arengu strateegiaga tegelevad tihti keskkonnaministrid. See erinevus rõhuasetuses peegeldub ka ressursside jaotuses: nii komisjonis kui ka liikmesriikides töötab säästva arengu strateegia valdkonnas märgatavalt vähem inimesi kui Lissaboni strateegia valdkonnas.

—	Kumbki strateegia on : ehkki ei saa öelda, et Lissaboni strateegia oleks tuntud, siis teatakse seda igal juhul mõnevõrra laiemalt. Säästvat arengut tajutakse millegi teoreetilisena, mida on keeruline seostada praktiliste poliitiliste meetmetega.

—

: Lissaboni strateegial on range planeerimis- ja jälgimissüsteem vastavalt ühistele normidele ja ajakavadele. Säästva arengu strateegial on ebamäärasem süsteem ühiste prioriteetide vastuvõtmiseks ja ühiseks hindamiseks. Selle tulemusel saab Lissaboni strateegia avaldada liikmesriikidele tugevamat survet, säästva arengu strateegia kajastab rohkem üldiseid kavatsusi.

4.3. Viimane laiaulatuslik hindamine teostati enne strateegia läbivaatamist 2006. aastal. Nõukogu toonitas strateegia läbivaadatud suunistes, et ülimalt oluline on tugevdada säästva arengu alast koostööd ja kooskõla riiklikul ja ELi tasandil. Eriti oluliseks peeti säästva arengu valdkonna selgete tegevusprioriteetide väljatöötamist. Komisjoni 2008. aasta kaheaastase aruande eelses hinnangus märgiti ära ka edusammud toote olelusringi ning jäätmete vähendamise valdkonnas, samuti paljud keskkonnakaitse algatused („Progress on EU Sustainable Development Strategy”, lõpparuanne, ECORYS).

4.4. Oluline on märkida, et struktuurifondide ja säästva arengu strateegia koostöö ei ole kuigivõrd arenenud. Just eelkõige neis valdkondades, kuhu EL paigutab palju rahalisi vahendeid, peab investeeringute jätkusuutlikkus olema kõige suurem prioriteet.

5. Säästva arengu strateegia taaselustamine: mõned lähtekohad

5.1. Euroopa Liidul on olnud kandev roll ülemaailmsetes säästva arengu püüetes. Paljud riigid ja riikide rühmad näevad ELis säästva arengu valdkonna teerajajat. Kui EL suudaks olla juhtpositsioonil ka säästva arengu strateegia taaselustamisel, oleks see suur samm edasi.

5.2. Praeguse strateegia üks paljudest probleemidest on prioriteetide suur arv: seitse peamist valdkonda ja neli valdkondadevahelist küsimust. Selgemate prioriteetidega strateegia oleks tõenäoliselt läbilöögivõimelisem. Läbilöögivõimelisuse seisukohast on otsustav ka see, et ELi säästva arengu strateegia saaks endale selged ja mõõdetavad eesmärgid.

5.3. Lisaks ei tohi edaspidi maha vaikida seda, et kuigi säästev areng toetub kolmele sambale, ei soosi kõik meetmed võrdselt nii keskkonda kui ka sotsiaal- ja majandusvaldkonda. Kõik olukorrad ei too alati kasu kõigile kolmele osapoolele. Sageli tuleb paika panna prioriteedid ning see protsess ei ole alati valutu. Minevikus on liiga tihti otsustatud prioriteetide kasuks, mis soosisid lühiajalisi majanduslikke huve. Kahjuks näib see korduvat nüüd ka praeguse majanduskriisi raames koostatavates ümberkorraldusprogrammides.

5.4. Avalik sektor peab säästva arengu edendamisel võtma enda kanda olulise liidrirolli. Otsustajad saavad anda olulisi impulsse suurema säästvuse suunas õigusaktide, maksusoodustuste ja toetuste (sh kahjulike toetuste kaotamise) ning riigihangete abil.

5.5. Uued finantsperspektiivid perioodiks alates 2014. aastast peavad lähtuma tulevase säästva arengu strateegia eesmärkidest.

5.6. ELi säästva arengu strateegia peab tegelema kahjulike toetuste problemaatikaga. Komitee kutsub komisjoni üles esitama lõpuks ometi kahjulike toetuste reformi rakenduskava, mida oleks pidanud tegema juba aastal 2008.

5.7. Säästva arengu strateegia taaselustamine ei tohiks tuua kaasa suuremat tsentraliseeritud kontrolli. Säästva arenguga peavad kaasnema uued lähenemisviisid otsuste langetamise delegeerimisele ja detsentraliseerimisele.

5.8. Säästev areng rajaneb kohaliku tasandi aktiivsel tegutsemisel. 1990ndatel aastatel andsid vabatahtlikud organisatsioonid, sh sotsiaalpartnerid, hoogu ELi tegevusele säästva arengu valdkonnas. Taaselustatud säästva arengu strateegias peaksid vabatahtlikud organisatsioonid etendama väga olulist rolli.

5.9. Olulised osalejad edasises töös on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, eelkõige kohalikud omavalitsused.

5.10. Räägitakse vajadusest ettevõtjate suurema kaasamise järele. Taaselustatud säästva arengu strateegias on ettevõtetel enesestmõistetav ja selge roll. Ettevõtjad tunnevad selgelt üha suuremat huvi kliimamuutusi ning säästvat arengut puudutavate küsimuste vastu.

6. Argumendid säästva arengu strateegia taaselustamise poolt

6.1. Kas säästva arengu strateegia taaselustamine on oluline? See küsimus võib tunduda kummaline. Arvestades igapäevast teavet kliima- ja energeetikaküsimustest, põllumajandusest ja bioloogilisest mitmekesisusest jne, on konkreetseks tööks säästva arengu küsimustega küllaldaselt alusmaterjali.

6.2. Kliimasoojenemine on konkreetne probleem, mida on ajakirjanduses märkimisväärselt kajastatud ning mis on põhjustanud ärevaks tegevaid teateid, nt Sterni aruanne. Lisaks tõsteti TEEB-projekti (The Economics of Ecosystems and Biodiversity) raames esile ohud, mis ähvardavad ökosüsteemide valdkonda, kui me jätkame bioloogilise mitmekesisuse vähendamist ja ökosüsteemide ülekoormamist.

6.3. Põllumajandus laiemas mõistes seisab temperatuuri tõusu tagajärjel uute probleemide ees. Edasise põllumajanduspoliitika olulisim küsimus kõlab järgmiselt: kuidas peaks põllumajandus kohanduma tootmisega uutes tingimustes?

6.4. Seda nimekirja võiks aina jätkata. Enamik küsimusi on tuttavad üldisest arutelust. Vähem tähelepanu pööratakse sellele, et mõju meie igapäevaelule hakkab arvatavasti ilmnema eeldatust varem.

6.5. Komitee kutsub komisjoni üles muutma ELi säästva arengu strateegia kõigi teiste ELi poliitikate metastrateegiaks. Kõik ELi strateegiad peavad andma panuse ELi tulevase säästva arengu strateegia eesmärkide saavutamisele ja suurendama säästvust.

6.6. Komitee toetab kindlalt muude edusammude mõõtmise näitajate edasiarendamist ja kasutamist lisaks SKP-le. Hiljuti avaldatud Stiglitzi komisjoni aruandes toonitatakse veelkord selgelt, et SKPst lähtumine ei ole piisav, et anda suuniseid kaugeleulatuvate otsuste tarvis, mida meil tuleb praegu langetada. Vastupidi, see tekitab meis segadust, kuna see näitaja ei too esile tõelisi probleeme ja nihutab lahendused seega tulevikku. Komitee võttis hiljuti vastu arvamuse, milles käsitleti mõju, mida avaldab uus lähenemisviis SKP mõistele (3). Antud arutelu peab aga minema kaugemale diskussioonist mõõtmise näitajate üle. Peamine küsimus peab olema, kuidas saavutada säästvalt ühiskonna jõukus ja heaolu ning muutuda majanduseks, kus vähese sisendiga saadakse märkimisväärseid tulemusi.

6.7. EL peab kodanikke paremini teavitama ka säästva arengu valdkonna küsimustes.

7. Poliitiline vastutus ja vajadus juhtimise järele

7.1. Komitee on terves reas aruannetes säästva arengu teemal rõhutanud, et säästev areng nõuab poliitilist juhtimist ning tahet arengut vedada. Tegemist ei ole üleskutsega tsentraliseerimiseks, vaid pigem tahtega teha algatusi, luua võrgustikke ja võtta vastutust.

7.2. Komitee märgib, nagu mitmes varasemaski arvamuses, et tõhusad jõupingutused säästvaks arenguks nõuavad aktiivset poliitilise vastutuse võtmist, seda ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Komitee rõhutab ka, et sotsiaalpartneritele ning kodanikuühiskonnale laiemas mõistes tuleb anda võimalus osaleda aktiivselt kavandamisel ja rakendamisel.

7.3. Seda silmas pidades on sobilik rõhutada vajadust mõlema olulise arengustrateegia – Lissaboni strateegia ja säästva arengu strateegia – koostööks. Ei ole oluline, millal need strateegiad ühendatakse. Tähtis on, et tehtaks tihedat koostööd. Igatahes peab olema selge, et Lissaboni tegevuskava meetmed peavad andma panuse ulatuslikuma ELi säästva arengu strateegia eesmärkide saavutamisse.

7.4. ELi säästva arengu strateegia eduka rakendamise seisukohast on hädavajalik jõulisema valitsemisstruktuuri loomine. Komitee kutsub nõukogu üles looma ELi säästva arengu strateegia tarvis sarnane valitsemistsükkel, nagu see on Lissaboni strateegial, mis sisaldab iga-aastast aruandlust, võrdlusanalüüsi ja avatud koordineerimise meetodit, nii et liikmesriike oleks lihtsam võrrelda ja et tekiks suurem konkurents säästvuse suunas pürgimisel. Lisaks tuleks nii liikmesriikides kui ka komisjonis eraldada enam ressursse ELi säästva arengu strateegia rakendamiseks.

8. Teadmised ja suhtumised

8.1. Komisjon eraldab haridusküsimustele palju ruumi ning teeb kokkuvõtte ELi selle valdkonna eri programmidest. Samas ei vaatle komisjon haridus- ning teadmiste alaseid küsimusi laiemast demokraatlikust vaatenurgast. Nagu ka kliimapoliitika, nõuab säästev areng otsuseid, mis ei tekita alati ovatsioone. Säästva arengu poliitikal nagu ka kliima- ja energiapoliitikal peab olema kindel seljatagune kohalikul tasandil.

8.2. Kuidas tagada seda kindlustatust ja toetust? Võtmetegur on siinkohal haridus, kuid haridus, mis sarnaneb pigem täiskasvanuõppega Põhjamaades (rahvaülikoolid), kus demokraatia mõõde on haridustöös olulisel kohal. Sotsiaalsest vaatenurgast aitab haridus jõuliselt kaasa demokraatlike struktuuride loomisele. Rahvaülikoolid on Põhjamaades etendanud olulist rolli mitmesugustesse kodanikuühiskonna organisatsioonidesse värbamisel.

8.3. See ei tähenda, et kool ning noorte haridus oleks vähem oluline. Tähtis on tugevdada nii noorte kui ka täiskasvanute haridust ning leida uusi pedagoogilisi meetodeid.

8.4. Komitee soovitab säästva arengu strateegias haridusküsimusi laiemalt määratleda.

9. Teadustegevus ja pikaajaline areng

9.1. Säästvat arengut puudutavates otsustes on algusest peale rõhutatud teadustegevuse tähtsust. Vastu on võetud palju konkreetseid poliitilisi otsuseid teadustegevuse ja teadlaste koolitamise pikaajalise arendamise kohta. Üks olulisemaid otsuseid võeti vastu Barcelonas ning sellega seati eesmärk, et liikmesriigid suurendavad oma kulusid teadustegevusele lähemas tulevikus või 2010. aastaks 3 %-ni SKPst.

9.2. Komitee soovib rõhutada, et on tähtis, et kõik liikmesriigid tagaksid Barcelona eesmärgi saavutamise ning suurendaksid oluliselt teadusuuringute rahastamist.

9.3. Teaduspoliitika ja Lissaboni strateegia tuleb ka selgemalt kooskõlla viia, et saavutada säästva arengu ja Lissaboni strateegia koostoime.

9.4. Uurimiskeskused teevad kliimaküsimuste valdkonnas head koostööd. Tõeliselt pikaajaliste teadusuuringute puhul võib olla keeruline konkureerida rahastamisele. Seetõttu soovitab komitee komisjonil viia ELi teadusuuringute raamprogrammi raames läbi uuring tegelike vajaduste kohta kliimamuutuste, energiaküsimuste ning säästva arengu valdkonna teadusuuringuteks.

10. Parem ettevalmistus

10.1. Komitee on mitmes kontekstis rõhutanud vajadust poliitilise juhtimise järele säästva arengu või kliima- ja energiapoliitika meetmete ettevalmistamisel. Komitee on korduvalt tsiteerinud endist Prantsusmaa peaministrit Michel Rocardi, kes sõnas ühel olulisel EMSK konverentsil, et säästev areng toob kindlasti päevakorda otsused, mis ei pruugi alati olla lihtsad ega populaarsed. Luksemburgi peaminister käsitles sama teemat, öeldes mõni aasta tagasi: „Nõukogu teab täpselt, milliseid meetmeid on vaja võtta. Probleem seisneb selles, et me ei tea, kuidas tagada, et meid pärast nende rakendamist uuesti oma riigi parlamentidesse valitaks.”

10.2. Lahendus on konsulteerimis- ja dialoogimenetluste väljatöötamine varakult ja süstemaatiliselt. Eelkõige peaks see toimuma alt-üles lähenemisviisi alusel. Võtmesõna on siinkohal kaasatus, kuid sellele peab lisanduma solidaarsus.

10.3. Komitee on korduvalt toonitanud vajadust tõhusama koostööstruktuuri järele komisjonis. Tänase olukorra valguses tähendaks see eraldi voliniku määramist, kellel oleks asepresidendi volitused ning kelle ülesanne oleks edendada suurte aktuaalsete strateegiate – säästva arengu strateegia, kliima- ja energiastrateegia ning Lissaboni strateegia – koostööd ja kooskõlastamist.

Brüssel, 5. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2009) 400 (lõplik).

(2) Vt nt ELT C 195, 18.8.2006, lk 29 ning ELT C 256, 27.10.2007, lk 76.

(3) ELT C 100, 30.4.2009, lk 53.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/23

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Keskkonnahoidliku majanduse suunas: majanduskriis kui võimalus uue energiaajastu alguseks”

(ettevalmistav arvamus)

(2010/C 128/05)

Raportöör: Frederic Adrian OSBORN

3. juunil 2009. aastal saadetud kirjas palus Euroopa Liidu Nõukogu tulevane eesistujariik Rootsi Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel koostada ettevalmistav arvamus järgmises küsimuses:

„Keskkonnahoidliku majanduse suunas: majanduskriis kui võimalus uue energiaajastu alguseks”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 12. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009. aastal (5. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 164, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 8 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Maailma peamised arenenud majandusega riigid on tunnistanud vajadust saavutada vähemalt 80 % kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine 2050. aastaks. See on osa ülemaailmsest jõupingutusest, mis on vajalik kliimamuutustega kaasnevate ohtude kontrolli all hoidmiseks. Seetõttu tuleb nüüd hakata arenenud majanduste energiabaasi ulatuslikult muutma.

1.2. Euroopa Liit on alustanud seda protsessi märkimisväärse kliima- ja energiaprogrammiga, milles nõukogu ja Euroopa Parlament leppisid kokku 2009. aastal ja mille kohaselt vähendatakse heitkoguseid 2020. aastaks 20–30 % võrra. Programm tuleb aga veel ellu viia ning varsti on vaja uusi meetmeid, et jõuda 2050. aasta eesmärgini.

1.3. Praegune majanduskriis kujutab endast nii ohtu kui ka võimalust. Oht seisneb selles, et jätkuvate majanduslike probleemidega toimetulek tõmbab endale kogu poliitilise tähelepanu ja kõik olemasolevad ressursid ning et meetmed keskenduvad ettevõtluse taastamisele endisel kujul, millega kaasneb heitkoguste pidev tõus. Võimalus seisneb selles, et on piisavalt mänguruumi endiste tavade muutmiseks ja mõlemast küljest kasuliku keskkonnahoidliku strateegia vastuvõtmiseks, mis aitaks elavdada majandust, parandada selle konkurentsivõimet ja luua uusi töökohti, muutes samal ajal energiabaasi ja vähendades märkimisväärselt heitkoguseid.

1.4. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee annab oma täieliku toetuse ja soosingu kõigile Euroopas juba käimasolevatele või tulevastele meetmele, mis edendavad keskkonnahoidlikkust, sh järgmised meetmed:

—	energiatõhususe meetmete tugevdamine uues energiatõhususe tegevuskavas;

—	taastuvate energiaallikate meetmete tugevdamine uues taastuvate energiaallikate tegevuskavas;

—	keskkonnahoidlikkuse nõuete kehtestamine kõigis avaliku sektori kulutuste programmides;

—	keskkonnasäästliku maksureformi edendamine ja soodustamine;

—	keskkonnasäästliku riigihankepoliitika julgustamine kõigis avalik-õiguslikes asutustes.

1.5. Ulatuslikumaks tegutsemiseks ja toetuse saamiseks ning Euroopa konkurentsivõimelise juhtpositsiooni säilitamiseks kutsub komitee komisjoni ja institutsioone üles keskenduma ka uutele jõupingutustele mõne konkreetse, põhimõttelist muutust toova väljakutse osas. Komitee on välja valinud kolm konkreetset valdkonda, mis võiksid saada üldsuse huvi ja toetuse osaliseks oluliste Euroopa algatuste ja programmidena:

—	üleminek päikeseenergiale ja teistele taastuvatele energiaallikatele;

—	üleminek täiselektrilisele autole;

—	üleminek süsinikdioksiidiheitevabale hoonele.

Elektriautode üldine kasutuselevõtt nõuaks loomulikult edasiliikumist selle suunas, et senisest suurem osa elektrist toodetaks allikatest, mis ise ei tekita märkimisväärseid süsinikdioksiidiheiteid, et vältida olukorda, kus autode tekitatavad süsinikdioksiidi heitkogused asendatakse lihtsalt elektrijaamade tekitatavate heitkogustega.

1.6. Komitee soovitab luua tõhusaid avaliku ja erasektori partnerlusi nende üleminekute kujundamiseks ja suunamiseks ning kaasata võimalikult palju toetust ettevõtetelt, teistelt asjaomastelt institutsioonidelt ja üldsuselt. Samuti soovitab komitee võtta kasutusele uut moodi keskkonnasäästliku eurovõlakirja, et võimaldada täiendavat rahastamist mõne kõnealuse muutuse toetamiseks.

1.7. Komitee kutsub üles panema uue Lissaboni strateegia keskmesse uue keskkonnahoidlikkuse algatuse käesolevas arvamuses esitatud punktide kohaselt, et see suunaks samme säästlikuma tuleviku suunas.

2. Taust

2.1. Üldised põhjused, miks liikuda kiiremini keskkonnahoidlikuma majanduse suunas, on hästi teada. Kasvuhoonegaaside heidete tekitatud kliimamuutused põhjustavad juba raskeid probleeme maailma mitmeis paigus ning on üsna kindel, et need probleemid muutuvad eelolevatel aastatel tõsisemaks.

2.2. Samal ajal kui kliimamuutuste probleem muutub muret tekitavamaks, suureneb ka oht, et maailma nafta- ja gaasivarud võivad otsa lõppeda, mis põhjustab tulevikus pakkumise vähenemist ning kõrgemaid ja kõikuvamaid hindu. Sellised piirkonnad nagu Euroopa, mis sõltuvad varude osas suurel määral impordist, peavad vähendama oma haavatavust ning suurendama oma julgeolekut, vähendades energia kogunõudlust ning kasutades energia saamiseks rohkem enda piirkonna olemasolevaid taastuvaid energiaallikaid.

2.3. Üheskoos tähendavad need kaks pikaajalist strateegilist väljakutset, et maailm peab jõudma kasvuhoonegaaside heitkoguste väga ulatusliku vähendamiseni ning muutuma oluliselt keskkonnahoidlikumaks. G8 riikide juhid on põhimõtteliselt nõustunud, et arenenud majandusega riigid peavad 2050. aastaks vähendama kasvuhoonegaaside heitkoguseid 80 %. Mõned muutused majanduse energiabaasis on selle saavutamiseks juba alanud, aga kui tahetakse eesmärgini jõuda, tuleb muutuste tempot märkimisväärselt tõsta.

2.4. Paljud meetmed, mida on vaja rakendada, on juba teada ja need on võimalik ellu viia tõestatud tehnoloogiate abil. Rahvusvahelise Energiaagentuuri energiaülevaates „World Energy Outlook 2008” esitatud hinnangute kohaselt on võimalik üle 50 % vähendamismeetmetest, mille abil langeks 2030. aastaks maailma süsinikdioksiidi kontsentratsioon alla 450 ppm, saavutada olemasolevate energiatõhusate tehnoloogiate kasutuselevõtmisega. Nii nõudluse poolel (hooned, tööstus, transport) kui ka pakkumise poolel (nt elektri ja soojuse koostootmine või kaugküte) on olemas kulutõhusad meetmed, mis on valmis rakendamiseks. Et turuosalejatel aidata neid kiiremini kasutusele võtta, on aga vaja rohkem tegutseda.

2.5. Lisaks olemasolevatele tehnoloogiatele peavad uued energiatõhusad ja vähe süsinikdioksiidiheiteid tekitavad energiatehnoloogiad olema valmis minema järgmistel aastakümnetel laiale turule, et saavutada heitkoguste vajalik edasine vähendamine. Rahvusvahelise Energiaagentuuri energiatehnoloogia väljavaate „Energy Technology Perspective 2008” (ETP 2008) analüüsis rõhutatakse, et tegutseda tuleb varakult, et mobiliseerida erasektori teadus- ja arendustegevust ja soodustada õppimist kogu tehnoloogia pakkujast tehnoloogia operaatori ja kasutajani ulatuvas ahelas, et tuua uued tehnoloogiad õppimiskõveras allapoole, viies need paljulubavate, aga liiga kallite näidisprojektide etapist usaldusväärse ja kulutõhusa, üldkasutuseks mõeldud tootmise etappi. Uusi tehnoloogiaid on vaja nii energiatõhususe jätkuvaks parandamiseks (nt süsinikdioksiidiheitevabad hooned, valgustus, tööstusprotsessid) kui ka süsinikdioksiidiheidete vähendamiseks energia pakkumise poole pealt (nt päikeseenergia, süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine, mittefossiilsed transpordikütused).

2.6. Kõik need muutused on käeulatuses. Ent muutuste tempot tuleb märkimisväärselt tõsta. Euroopa Liit ja liikmesriigid ning teised suure majandusega riigid peavad tegema senisest veelgi tugevamaid jõupingutusi, et välja töötada innovatsioonistrateegiad ja kasutusele võtta põhjalikud ümberkujundavad programmid asjaomastes põhivaldkondades.

2.7. Kasutuselevõtuprogrammid on äärmiselt tähtsad. Need võivad stimuleerida olemasolevate energiatõhususe meetmete potentsiaali realiseerima või vajalikku turuosa suurendama, et ergutada erasektori teadus- ja arendustegevust ja viia uus tehnoloogia õppimiskõverale. Neil on suurim potentsiaal anda kahekordseid dividende – luua töökohti ja aidata üle minna keskkonnahoidlikele energiasüsteemidele juba praegu ning samas investeerida haridusse, et tagada tõhusamad ja odavamad tehnoloogiad edaspidiseks. Ülesanne on luua kasutuselevõtuprogrammid, mis ergutavad konkurentsi ja stimuleerivad investeeringuid erasektori teadus- ja arendustegevusse ning soodustavad õppimist tootja-kasutaja ahelas.

2.8. Juba on mitmeid näiteid Euroopa edukatest jõupingutustest parandada tõhusust ja tuua turule vähe süsinikdioksiidiheiteid tekitavad tehnoloogiad. ELi energiamärgistuse süsteemi tõttu liikus külmutusseadmete turg märkimisväärselt suurema energiatõhususe suunas. Riiklikud programmid olemasolevate hoonete moderniseerimiseks on parandanud soojatõhusust. Riiklikud programmid tuuleenergia kasutuselevõtuks on tohutult suurendanud selle tehnoloogia kasutust ja vähendanud kulusid ning seega loonud selliste programmidega riikides mitme miljardi eurosed tööstusharud.

2.9. Ometi on edasised vajadused tõhustada ja kasutusele võtta uusi, vähe süsinikdioksiidiheiteid tekitavaid tehnoloogiad jätkuvalt äärmiselt suured. Neist jõupingutustest saadud kogemused tuleb kokku koguda ja üle kanda uude ühisesse kooskõlastatud jõupingutusse võtta võimalikult kiiresti ulatuslikult kasutusele järgmise põlvkonna vähe süsinikdioksiidiheiteid tekitavad tehnoloogiad kogu Euroopas.

2.10. Mõned vajalikud muutused võivad eeldada põhimõtteliselt teistsuguseid astmelisi muutusi lähenemisviisis ning neile tuleb eriliselt tähelepanu pöörata. Järgmised kolm näidet, millesse Euroopa üldsus võiks pooldavalt suhtuda ja mille abil keskkonnahoidlikkust astmeliselt parandada, näivad pakkuvat eriti häid võimalusi.

—

Energiatootmises tuleb taastuvatele energiaallikatele üleminekut veelgi kiirendada. Päikeseenergia on ikka veel liiga kallis ja marginaalne, ent selle kulusid vähendatakse üha enam. Nüüd on vaja veel üht suurt jõupingutust päikeseenergia edendamiseks palju laiemalt nii väikesemahulistes kohalikes rakendustes kui ka suuremates tootmisrajatistes. Tuuleenergiat kasutatakse nüüd lõpuks üsna laiaulatuslikult, ent kulusid tuleb veelgi vähendada. Geotermilistel soojuspumpadel on juba väga head tulemused ning need tuleks kiiresti arendada sinnamaale, et nad võiksid muutuda standardnõudeks kõigis uutes elamutes ja muudes hoonetes. Elektrivõrgu ja infrastruktuuritoe ning energia salvestussüsteemid tuleb ümber vaadata ja kujundada, et nad toetuksid palju rohkem taastuvatele energiaallikatele arukate lahenduste ja halduspõhimõtete kaudu.

—

Süsinikdioksiidiheitevaba auto: sisepõlemismootori süsinikdioksiidiheidete vähendamisel on teatud põhimõttelised füüsikalised piirid. Teatud punktis minnakse üle täiselektrilisele või kütuseelemendiga autole, mida laaditakse või tangitakse energiaallikatest, mis tekitavad vähe või üldse mitte kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Komitee arvates on nüüd aeg seada sellele üleminekule selged eesmärgid ja ajakavad ning panna paika vajalik infrastruktuur ja toetuskord.

—

Ehituse valdkonnas hakkab tõeliselt süsinikdioksiidiheitevabade hoonete ehitamine muutuma reaalseks võimaluseks. Nüüd on vaja suurt jõupingutust, et see kontseptsioon liiguks mõnest huvitavast prototüübist laiaulatusliku kasutuselevõtuni uutes ja olemasolevates elamutes ning muudes hoonetes. Sel eesmärgil tuleks kõigis ELi piirkondades rajada väikese energiatarbimisega näidishooned, mille projekteerimisel arvestataks piirkonna klimaatilisi ja geograafilisi olusid. Sellised hooned peaksid olema eeskujuks.

2.11. Samalaadsed meetmed oleksid kasulikud ka selleks, et edendada veelgi süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogiate arendamist ja kasutuselevõttu ning laiendada infotehnoloogia ja arukate süsteemide potentsiaali keskkonnahoidlikkuse suurendamiseks.

3. Valitsuste ja Euroopa Liidu roll

3.1. Euroopa Liidul on teatud vajalike meetmete mastaabi ja ulatuse tõttu eriti oluline roll. Laiaulatuslik ja piisavalt tempokas üleminek saab toimuda ainult ühise jõupingutuse kaudu, mis toob kokku avaliku ja erasektori partnerid kogu Euroopast ja mõnel juhul kogu maailmast. Euroopa Liit on juba alustanud mitmeid programme ja pakette, et edendada energiatõhusust, taastuvaid energiaallikaid ja üleminekut vähe süsinikdioksiidiheiteid tekitavale majandusele. Ent neid jõupingutusi tuleb tugevdada ja kiirendada. Alljärgnevates punktides käsitletakse mõningaid võtmevaldkondi, kus on vaja uut Euroopa tasandi sekkumist.

3.2. Teadus- ja arendustegevus. Teadus- ja arendustegevus on Euroopas seisma jäänud, püsides juba mitmendat aastat umbes 1,84 % juures SKPst, st kõvasti allpool kokkulepitud 3 % eesmärki. Vaja on suurt jõupingutust, et liikuda 3 % sihi suunas ja pühendada rohkem programmidest üleminekule vähe süsinikdioksiidiheiteid tekitavale majandusele. Mõned uued radikaalsemad vähe süsinikdioksiidiheiteid tekitavad tehnoloogiad vajavad teadus- ja arendustegevuseks rohkem avaliku sektori rahastamist, nt süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine, õhukesekilelised päikesepatareid, avamere-tuulenergia ja teise põlvkonna biokütused.

3.3. Tuleks välja töötada kasutuselevõtuprogrammid, et kasutada nišiturgusid uute tehnoloogiate jaoks ja stimuleerida turuosalejate investeerimist õppimisse. Tuleks ära kasutada koostoimet maksu- ja tööstuspoliitikaga. Euroopa Liit peaks eelkõige keskenduma kõige suurematele vajalikele ümberkujundamistele, nagu üleminek elektriautole või süsinikdioksiidiheitevabale ehitusele, mis eeldavad laiaskaalalist tehnoloogilist arendamist, suuremahulisi investeeringuid, ulatuslikku infrastruktuurituge ning tarbijate huvi, toetust ja stiimuleid. Energia tehnoloogiaplatvormide kogemusi tuleb laiendada ja nende põhjal tuleb välja töötada proaktiivsed kasutuselevõtuprogrammid kõige olulisemate vajalike ümberkujunduste jaoks.

3.4. Standardite kehtestamine. Toodete ja teenuste minimaalse energiatõhususe nõudeid reguleerivatel standarditel on keskne roll edasimineku juhtimises. Euroopa Liit on mõne põhitoote jaoks minimaalse energiatõhususe nõuded juba kehtestanud ja vastuvõetud ajakava kohaselt on tulevikus plaanis energiatõhusust veelgi parandada. Ent need programmid tuleb muuta veel ulatuslikumaks ning kehtestada tuleb ambitsioonikamad lühi- ja pikaajalised eesmärgid.

3.5. Muidugi on edasimineku tempol praktilised piirangud, mida tuleb arvestada. Ent samas on ka oluline, et säilitataks surve Euroopa tööstusele jagada maailmas juhtpositsiooni tõhususe standardite osas, et säilitada tugev konkurentsipositsioon, kuna kogu maailmaturg liigub suurema keskkonnahoidlikkuse suunas.

3.6. Riigihanked. Riigihangete programmid võivad olla äärmiselt võimas vahend oluliste sektorite standardite parandamisel, kui pakkumistingimustes ja lepingutes kehtestatakse asjaomased nõuded. Komitee arvates peaks Euroopa Liit jätkuvalt olema teejuhiks palju rangemate energiatõhususe standardite kehtestamisel standardnõuetena kõigi avaliku sektori kaupade, teenuste ja hoonete ostude puhul. Keskkonnahoidlikkuse kriteerium tuleks lisada kõikidesse projektide hindamise menetlustesse.

3.7. Mõned Euroopa kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on esirinnas keskkonnahoidlikkuse mõõtme lisamisega kõigisse oma tegevustesse, ent paljud omavalitsused seda ei tee. Välja võiks töötada Euroopa algatuse, mis ühelt poolt keskenduks parimatele tavadele ja nende järgimise stimuleerimisele ning teiselt poolt edendaks asjaomastele asutustele kehtestatud keskkonnahoidlikkuse nõuete süstematiseerimist ja ühtlustamist.

3.8. Stiimulid erasektorile. Siinjuures on keskse tähtsusega õige hinna kehtestamine süsinikdioksiidi heitkogustele. Komitee ootab, et komisjon jätkaks heitkogustega kauplemise süsteemi edasiarendamist asjaomastes sektorites ning julgustaks heitkoguste maksustamise laiendamist teistesse valdkondadesse. Samuti tuleks edendada täiendavaid meetmeid spetsiifilisemates algatustes, nt soodustariifide kasutamine investeeringute soodustamiseks taastuvatesse energiaallikatesse. Mõnel puhul võib olla vajalik, et ka avalik sektor teeb uute oluliste tehnoloogiate jaoks vajaliku infrastruktuuritoe väljaarendamisel erasektoriga koostööd, nt hajutatud elektritootmise ja aruka elektrivõrgu toetamine.

3.9. Tarbijakäitumine. Siiamaani ei ole tarbijad piisavalt teadlikud ega huvitatud suuremast tõhususest ei oma ostude ega elustiili otsuste tegemisel. Teisalt ei ole reguleerijad eriti teadlikud tarbijakäitumise teguritest ning sellest, kuidas kõige paremini suurendada nõudlust keskkonnahoidlike kaupade ja teenuste järele. Tuleb laiendada toetust haridusele, teadlikkuse tõstmisele ja kollektiivsele tegevusele. Samuti tuleb laiendada ja parandada energianäitajate märgistamist kaupadel ja toodetel.

3.10. Ametialane areng ja koolitus. Veelgi suuremat jõupingutust on vaja selleks, et ametialasesse ja tehnikaalasesse haridusse ja ümberõppesse kaasataks parem arusaamine energiatõhusa tootmise ja säästvuse vajadusest ja ulatusest.

4. Praeguse majanduskriisi võimalused ja ohud

4.1. On oht, et praegused majandusraskused maailmas võivad raskendada kiiret liikumist keskkonnahoidlikkuse suunas. Raha uuteks investeeringuteks on vähe nii avalikus kui ka erasektoris ning seda kasutatakse pigemini lühiajaliste prioriteetide rahastamiseks.

4.2. Kui maailmamajandus hakkab taastuma, võivad tekkida aga uued võimalused viia Euroopa majandus (ja teised suured majandused) säästvama arengu suunas. On äärmiselt oluline, et Euroopa võtaks need väljakutsed vastu ja vastaks neile positiivselt, kui ta tahab olla edukas eelseisvas ülemaailmses keskkonnahoidlikkuse ja säästva arengu konkurentsis.

Praeguse majandusliku olukorra juures tasub põhjalikult uurida eelkõige teatud konkreetseid valdkondi, mis kuuluvad peamiselt rahanduse, majanduse ja tööstuse alla.

4.3.1. . Majanduskriis on tekitanud taas huvi SKP kui üldise edu mõõtja puuduste vastu ning tõstnud esile vajaduse heaolu laiema määratluse järele, milles saaks arvestada ka sotsiaalseid ja keskkonnategureid lisaks rahamajanduse näitajatele. Komisjoni tööd selles valdkonnas tuleks jätkata Stiglitzi aruande kohaselt, mis hiljuti koostati Prantsuse valitsuse jaoks.

4.3.2. . Mitmed valitsused ja komisjon on käivitanud märkimisväärseid avaliku sektori kulutuste pakette, et stimuleerida majandust ja vältida majandusliku olukorra halvenemist. Komisjoni esitatud Euroopa majanduse elavdamise kava oli hea näide, kuidas stimuleerida majandust ja samal ajal edendada üleminekut keskkonnasäästlikumale majandusele, ent kava oli paratamatult piiratud, sest kasutada oli suhteliselt vähe vahendeid. Võimalik, et uute stimuleerimispakettide aeg on üldiselt möödas, aga siiski tuleb kõik avaliku sektori kulutuste programmid läbi vaadata keskkonnahoidlikkuse seisukohast, et tagada nii majanduslik kui ka keskkonnakasu. Avaliku sektori kulutuste programmide süstemaatiline hindamine säästva arengu seisukohalt peaks ELi ja liikmesriikide eelarvemenetlustes muutuma normiks.

4.3.3. . Järgmistel aastatel vaadatakse põhjalikult üle avaliku sektori kulutuste programmid, sest ametivõimud püüavad oma rahaliste vahendite taastamiseks kulutusi kokku hoida. Kärpimisvõimaluste otsimisel tuleks tähelepanu pöörata eelkõige suure energiatarbimisega või keskkonnahoidlikkuse vastu töötavatele kulutusprogrammidele. Eriti hoolikalt tuleks seejuures üle vaadata vastuolulised toetused, millega soodustatakse fossiilkütuste toomist või tarbimist (nt söetootmise toetused või kütusehindade toetamine teatud gruppide jaoks) ning seega kahekordistatakse kahju (teised, kasulikumad avaliku sektori investeeringud lükatakse kõrvale ning turutingimused kallutatakse taastuvaid energiaallikaid kasutavate tehnoloogiate jms vastu, mida peaksime hoopis edendama). Komisjoni kauaoodatud teatis toetuste reformi kohta võiks aidata Euroopal selles osas tegutsema hakata.

4.3.4. . Praeguseid maksuerinevusi mitmetes Euroopa riikides tuleb ilmselt kohandada maksustamise taseme ja tasakaalu osas. Selliste muutuste juures tuleb silmas pidada keskkonnasäästlikkuse mõõdet. Eelkõige tuleks praeguses majanduskeskkonnas eelistada (fossiilkütustest saadava) energia maksustamist tööjõu maksustamisele, kuigi tuleb tagada piisav kaitse vaesemate ja kõige haavatavamate rühmade jaoks. Komisjon võiks liikmesriikidega käivitada uue uurimuse, et julgustada ühistegevust, millega suunataks maksustrateegiad kirjeldatud suunas.

4.3.5. . Praeguse majanduskriisi tulemusel on valitsused märkimisväärselt sekkunud oluliste tööstusharude toetamisse või restruktureerimisse. Selliste sekkumiste juures peaks ressursitõhususe edendamine olema alati üks põhieesmärkidest. Võimalik, et mõned käesolevas arvamuses nimetatud konkreetsetest põhimõttelistest muutustest (elektriauto, süsinikdioksiidiheitevaba hoone ja päikeseenergia) vajavad eriliselt sekkumist ja toetust, et muutuda uue majanduse üheks tugisambaks, mille ümber tekivad uued investeeringud, uued ettevõtted ja uued töökohad.

4.3.6. . Komitee arvates on Euroopa Liidul võimalus võtta endale uus roll Euroopa uue invasioonistrateegia raames, aidates vähe süsinikdioksiidiheiteid tekitavate tehnoloogiate põhisektorites luua maailmatasemel Euroopa ettevõtteid. Konkreetsemalt teeb komitee ettepaneku luua avalikku ja erasektorit ühendavad töörühmad, et suunata järgmiseid ELi tasandi samme elektriauto, süsinikdioksiidiheitevaba hoone ja päikeseenergia valdkonnas. Igas nimetatud valdkonnas tuleks toetuda olemasolevate energiatehnoloogia teadus- ja arendustegevuse platvormide tööle ning laiendada tegevust turule toomise mastaabi ja kasutusulatuse osas.

4.3.7. Igal juhul peaksid töörühmad püüdma leida viise muutuste elluviimiseks ning määratleda, milline osa peaks olema avaliku ja erasektori teadus- ja arendustegevusel ja investeeringutel. Töörühmad peaksid uurima, millist infrastruktuurituge võib vaja minna (nt elektriautode laadimispunktide võrgustik nende laiaulatusliku kasutuselevõtu toetamiseks või munitsipaaltoetuste programm majapidamiste jaoks, kes parandavad oma kodu energiatõhusust). Samuti võiksid töörühmad uurida, kuidas teha sellised muutused kättesaadavaks ka arengumaadele (nt päikeseenergia Aafrikas), et aidata arengumaadel anda oma panus üleminekusse vähe süsinikdioksiidiheiteid tekitavale majandusele.

4.3.8. ? Praegustes majanduslikes tingimustes on järgmistel aastatel ilmselt avaliku sektori kulutustele (ja võimalik, et ka erainvesteeringute määrale) seatud mitmed piirangud kogu Euroopa Liidus. Komitee arvates oleks vaja uuenduslikke rahastamisvorme, et toetada investeeringuid, mis on vajalikud uute keskkonnahoidlike tehnoloogiate ulatuslikuks kasutuselevõtuks. Komitee arvates tuleks kaaluda keskkonnasäästliku eurovõlakirja loomist. Seda võiks turustada kui tagasihoidliku, aga kindla tuluga võlakirja, mille abil rahastatakse mõne olulise uue tehnoloogia, nt süsinikdioksiidiheitevaba auto ja hoone arendamist ja kasutuselevõttu. Nii vastataks laialt levinud soovile kombineerida turvaline säästmine panusega paremasse tulevikku.

5. Uus impulss Euroopa tasandil

5.1. Endale seatud eesmärkide ja kehtestatud meetmete kaudu on Euroopa Liit juba teinud hea alguse majanduse suunamisel keskkonnahoidlikkuse suunas. Ent on selge, et tegemist on vaid algusega. Maailmamajanduse jätkuvad probleemid viitavad püsivale vajadusele aktiivse juhtimise järele, et ei mindaks tagasi varasemate ebatõhusate ja kahjulike majanduskasvu ja arengu mustrite juurde. Parlamendi ja komisjoni uus koosseis pakub Euroopa Liidule hea võimaluse tõsta tempot ja anda uus impulss keskkonnahoidlikkusele ja säästvale arengule Euroopas.

5.2. Lühiajalises plaanis kutsub komitee komisjoni, eesistujariiki Rootsit ja järgmiseid eesistujariike varakult kasutama ära järgmiste meetmete kaudu pakutavad võimalused:

—	Lissaboni strateegia ja säästva arengu strateegia läbivaatamine ja uuendamine;

—	uue finantsperspektiivi kujundamine;

—	ehitiste energiatõhusust käsitleva direktiivi 2002/91/EÜ ümbersõnastamine;

—	komisjoni teatise „Takistuste ületamine taastuvenergia kasutamisel ELis” järelmeetmed;

—	säästva energia rahastamise algatuse edendamine komisjoni ja Euroopa Investeerimispanga ühisprojektina;

—	Euroopa uue energiapoliitika vastuvõtmine 2010. aastal, sh tegevuskava 2030. aastaks ning visioon 2050. aastaks.

5.3. Komitee tõstab esile riiklike energiatõhususe tegevuskavade ning riiklike taastuvate energiaallikate tegevuskavade potentsiaali. Pärast esimese etapi kavade analüüsi tuleb selle tulemusi kiiresti levitada ning anda tagasisidet ELi liikmesriikidele, samuti on vaja põhjalikke järelmeetmeid komisjoni ja institutsioonide poolt.

5.4. Tulevikku vaadates näeb komitee vajadust edendada keskkonnahoidlikkust, nii et see lisataks ja et seda laiendataks kõigisse käesolevas arvamuses käsitletud praegustesse või potentsiaalsetesse tegevusvaldkondadesse. Need on järgmised:

—	teadus- ja arendustegevuse toetamine;

—	ametialaste arenguprogrammide toetamine inseneriteaduses, ehituses ja teistes olulistes valdkondades, et neisse lisada kohustus arvestada kavandamisel keskkonnahoidlikkusega;

—	keskkonnahoidlikkuse nõuete lisamine kõigisse asjaomastesse raamatupidamisstandarditesse, reguleerimispraktikasse ja finantsosakonna hindamiseeskirjadesse;

—	keskkonnahoidlikkuse muutmine prioriteediks kõigis ELi ja liikmesriikide kulutuste programmides ja riigihangetes;

—	keskkonnasäästlikkuse arvestamise edendamine kõigis avaliku sektori kulutuste programmides ELi ja liikmesriikide tasandil, rakendades põhivahendina regulaarset säästvuse hindamist;

—	uute rahastamisvormide loomine oluliste üleminekuprogrammide jaoks;

—	keskkonnahoidliku maksureformi edendamine;

—	kahjulike toetuste kaotamine;

—	uue innovatsioonistrateegia edendamine, sh töörühmad konkreetsete oluliste muutuste jaoks;

—	heade tavade edendamine tarbijate harimises ja ühistegevuses.

5.5. Komitee leiab, et majandustel, kes suudavad keskkonnahoidlikkuse suunas kõige kiiremini liikuda, on märkimisväärne konkurentsieelis ning need, kes ei suuda, jäävad konkurentsis väga ebasoodsasse positsiooni. Seetõttu kutsub komitee üles asetama eesmärgi saada maailma üheks kõige keskkonnahoidlikumaks majanduseks uue Lissaboni strateegia keskmesse Euroopa majanduse tuleviku jaoks ning lisama selle kõigisse Euroopa poliitikavaldkondadesse ja programmidesse käesolevas arvamuses esitatud punktide kohaselt.

Brüssel, 5. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/29

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Põhiõiguste austamine ELi sisserändepoliitikas ja sellealastes õigusaktides”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 128/06)

Raportöör: Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS

26. veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Põhiõiguste austamine ELi sisserändepoliitikas ja sellealastes õigusaktides”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 15. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (4. novembri istungil) ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1. Sissejuhatus ja taust

1.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee otsustas koostada omaalgatusliku arvamuse, et teha ettepanek, et ELi sisserännet ja piiriküsimusi reguleerivas poliitikas ja sellekohastes õigusaktides järgitaks nõuetekohaselt inimõigusi ning asetataks tähelepanu keskpunkti kõigi inimeste vabadus ja turvalisus.

1.2. Euroopa Liit on kujundamas sisserände valdkonnas ühist õigusraamistikku, mis annab riigiülesed õigused ja tagatised ning mis läheb kaugemale liikmesriikide muutuvatest (ja vahel piiravatest) õigusaktidest, kuid sellega seoses esineb nõukogus palju poliitilisi raskusi. Komitee tervitab tehtud edusamme, sest 27 liikmesriigi jaoks ühiste õigusnormide kehtestamine niivõrd tundlikus valdkonnas kui sisseränne ei ole kerge ülesanne.

1.3. Siiski raskendab ja piirab paljude nende normide liiga vähene ühtlustav olemus inimõiguste kaitse täielikke ja piisavaid tagatisi. Samuti ei toimu mõnes liikmesriigis põhiõiguste kaitse seisukohalt nõuetekohaselt ELi direktiivide ülevõtmine riiklikku õigusesse.

1.4. Viimastel aastatel on komitee koostanud mitu arvamust selle nimel, et ühine sisserändepoliitika tugineks terviklikule lähenemisviisile, milles ei arvestata mitte ainult ELi liikmesriikide vajadusi ja koostööd päritoluriikidega, vaid austatakse ka sisserändajate inimõigusi.

1.5. Euroopa Ülemkogu võttis 16. oktoobril 2008 vastu Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti, millega EL võttis endale kindla kohustuse teha edusamme ühises sisserändepoliitikas. Rootsi eesistumise ajal võtab EL vastu Stockholmi programmi (1).

1.6. Samuti on ette nähtud Lissaboni lepingu jõustumine, mis võib anda uue hoo sisserändepoliitika meetmete arengule, sest neid võetaks vastu seadusandliku tavamenetlusega, ning millega muudetakse ELi põhiõiguste harta õiguslikult siduvaks.

1.7. Viimastel aastatel on komitee tihendanud koostööd kodanikuühiskonna organisatsioonidega ning loonud stabiilsed osalusvõimalused Euroopa integratsioonifoorumi (2) kaudu. Komitee on võtnud endale väga olulise kohustuse tagada, et kodanikuühiskond osaleks integratsioonipoliitika arendamisel.

1.8. Komitee täheldab murelikult, et Euroopas kasvab sisserändajate, nn teistsuguste vastane sallimatus, rassism ja ksenofoobia ning kardab, et finantskriisi sotsiaalsed mõjud võivad seda suurendada. Sellise käitumise vältimiseks peavad poliitikud, ühiskonna liidrid ja meedia tegutsema väga vastutustundlikult ning suure poliitilise ja sotsiaalse eeskujuna. Inimlikke väärtusi, põhiõigusi, võrdsust ja mittediskrimineerimist tuleb alg- ja keskhariduse õppekavades rohkem õpetada.

2. Põhilised inimõigused ja sisserändepoliitika

2.1. Mitmesuguste rahvusvaheliste dokumentide seas deklareeritakse inimõiguste ülddeklaratsioonis ühise põhimõtete ja väärtuste süsteemi universaalsust.

2.2. Euroopa inimõiguste konventsioon, mille on allkirjastanud kõik liikmesriigid, ning Euroopa Inimõiguste Kohus moodustavad nende õiguste ja vabaduste üleeuroopalise austamise aluse ja tagatise.

2.3. Euroopa Kohus on tunnistanud, et Euroopa inimõiguste konventsioon ning Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktika on osa ELi õiguskorrast ja nad moodustavad selle üldpõhimõtted.

2.4. Seda kinnitati ka Euroopa Liidu lepingu artiklis 6, millega tugevdati põhiõiguste kaitset ELi õigussüsteemis ja Euroopa Kohtu pädevust, et tagada põhiõiguste austamine ELi institutsioonide ja liikmesriikide tegevuses ühenduse õiguse raames.

2.5. Hoolimata sellest, et liikmesriikidel on suveräänne õigus kontrollida kolmandate riikide kodanike sisenemist oma territooriumile ja anda neile elamislubasid, meenutab komitee, et liikmesriigid peavad täitma kohustusi, mis nad on endale võtnud rahvusvaheliste ja Euroopa kokkulepete ja konventsioonidega põhiliste inimõiguste küsimuses, ning järgima pädevate kohtute sellekohaseid tõlgendusi (ja rakendusi).

2.6. Euroopa Liidu põhiõiguste harta (3) hõlmab uusi õigusi, mida Euroopa inimõiguste konventsioon ei sisalda. Lisaks on paljud neist õigustest sõltumatud inimeste rahvusest. Lissaboni lepingu ratifitseerimisel muutub harta siduvaks ja suurendab inimeste põhiõiguste kaitse õiguskindlust. Hartat hakatakse kohaldama ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele, eelkõige ühenduse õigusaktide rakendamisel, ning see tugevdab põhiõiguste austamist sisserändeküsimustes.

2.7. Lissaboni lepingu jõustumisel saab EL võimaluse järgida Euroopa inimõiguste konventsiooni, tugevdades seeläbi ELi pühendumist inimõiguste kaitsele.

2.8. Komitee väljendas toetust (4) ka Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti loomisele. Euroopa Ülemkogu võttis 2008. aastal vastu kõnealuse ameti mitmeaastase raamistiku, mis sisaldab üheksa teemavaldkonda, sh rassism ja ksenofoobia; diskrimineerimine; varjupaigaõigus; sisseränne ja sisserändajate integreerimine; viisaküsimused ja piirikontroll. Komitee soovib ameti töös osaleda, et tugevdada organiseeritud kodanikuühiskonna rolli selle tegevuses.

2.9. Kuid neist ELi dokumentidest ja struktuuridest hoolimata on paljud kodanikuühiskonna organisatsioonid ning sõltumatute uurijate ja teadlaste aruanded näidanud, et teatud riiklikes ja ELi poliitikameetmetes ja õigusaktides ei austata piisavalt põhiõigusi.

2.10. ELi eri poliitikavaldkondades on koostatud palju aruandeid, milles paljastatakse sisserändajate inimõiguste rikkumisi liikmesriikides. Samuti muudab ELi poliitika mõnel juhul seaduspäraseks teatud riiklikud tavad, mis ei ole kooskõlas inimõiguste ja õigusriigiga.

2.11. Komitee asus ühes hiljutises arvamuses (5) seisukohale, „et sisserändepoliitika ja selle õigusaktidega tuleks täies ulatuses tagada kõikide inimeste inimõigused, võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine. Selle eesmärgi saavutamiseks tuleks komitee arvates lähtuda kahest uuest ühisest põhimõttest” ELi tulevases sisserändepoliitikas, nagu see sätestatakse Stockholmi programmis. Need põhimõtted on „põhiõigused ning õigusriik ja põhivabadused”.

2.12. Põhiõigused tuleb omistada kõikidele inimestele, mitte ainult ELi kodanikele. Varjupaigataotlejad ja sisserändajad on kaitstud Euroopa inimõiguste konventsiooni ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga. Sisserännet ja piiriküsimusi reguleeriv ELi õigus ning Euroopa Kohtu kohtupraktika annavad lisaks tagatisi ja õigusi, mis on liikmesriikide kaalutlusõigusest ülemad.

2.13. Komitee on samuti teinud ELile ettepaneku (6) edendada välispoliitika raames rahvusvahelist rändealast õigusraamistikku, tuginedes inimõiguste ülddeklaratsioonile, kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktile ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste paktile. See rahvusvaheline õigusraamistik peab sisaldama ILO põhikonventsioone ning ÜRO võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni, mida ELi liikmesriigid ei ole veel ratifitseerinud sellest hoolimata, et komitee võttis vastu omaalgatusliku arvamuse, (7) milles soovitas konventsioon ratifitseerida.

2.14. Programmis Euroopale (8) teeb komitee samuti ettepaneku austada ELi poliitikas, eelkõige sisserände- ja varjupaigapoliitikas, põhi- ja inimõigusi.

2.15. Komitee leiab, et ELi väärtusi ja põhimõtteid ning inimõiguste ja -vabaduste kaitset tuleb ELi tasandil edendada mõjusa ja tugeva poliitilise asutuse kaudu. Seepärast toetab komitee komisjoni presidendi José Manuel Barroso ettepanekut luua Euroopa Komisjoni õigusasjade, põhiõiguste ja kodanikuvabaduste eest vastutava voliniku ametikoht. Komitee loodab, et sellele osakonnale antakse nii poliitilised vahendid kui ka korralduslikud ja rahalised ressursid kõnealuse niivõrd olulise ülesande täitmiseks.

2.16. Siiski väljendab komitee kahetsust selle üle, et sellesse portfelli ei lisata sisserände- ja varjupaigaküsimusi, vaid hõlmatakse need koos sisejulgeolekuga hoopis muu voliniku vastutusalasse. Sisserände seostamine julgeolekuga ja selle lahutamine põhiõiguste kaitsest saadab vale poliitilise sõnumi.

3. Inimõiguste universaalsus

3.1. Euroopa seisab tänapäeval suure väljakutse ees tagada ELi ja liikmesriikide õiguskordade raames kõikidele inimestele inimõigused. Need õiguskorrad tuginevad aga kodakondsuse traditsioonilisele mõistele, mis jätab nn mittekodanikud osast õigustest ilma, ning õiguslikule vahetegemisele kodaniku ja välismaalase, seadusliku ja ebaseadusliku sisserändaja vahel.

3.2. Euroopa sisserändealased õigusaktid ei taga piisavalt sisserändajate õigusi ja kaitset. Range õiguslik seos tööloa ja elamisloa vahel näitab seda, et sisserändajat ei vaadata kui inimest, vaid kui tööjõudu, st kui tööturu teenistuses olevat tööriista, kes kaotab võimaluse riigis seaduslikult viibida, kui teda enam vaja ei ole. Seega kaotab ta paljud oma õigustest, sest ta halduslik staatus muutub: temast saab nn dokumentideta isik.

3.3. Inimõigused on universaalsed ja võõrandamatud ning kaitsevad kõiki inimesi nende õiguslikust olukorrast ja staatusest sõltumata.

4. Inimõigused ja sisserändepoliitika: kümme tegevusprioriteeti, et Euroopa oleks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala

4.1. Õigustepõhine Euroopa

4.1.1. Viimastel aastatel on inimõiguste kaitse ja edendamine ELi tegevuskavas tagaplaanile taandunud. Poliitiline prioriteet on olnud liikmesriikide julgeolek, mida käsitletakse nii, nagu see oleks vabaduse edendamise ja põhiõiguste kaitsega ühtesobimatu.

4.1.2. Julgeolekuvaldkonnas vastu võetavad poliitikameetmed peavad kaitsma selliseid väärtusi nagu vabadus ja õigus. Komitee leiab, et nende poliitikameetmete lähtepunkt peab olema Euroopa inimõiguste konventsiooni ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõiguste kaitse.

4.1.3. Julgeoleku tugevdamine ei tohi kahjustada Euroopa ühiseid põhiväärtusi (inimõigused ja kodanikuvabadused) ega demokraatlikke põhimõtteid (õigusriik). Inimese vabadust ei tohi piirata kollektiivse ja riigi julgeoleku eesmärgil. Osa poliitilisi ettepanekuid kordavad varasematel aegadel tehtud viga: julgeoleku parandamiseks ohverdavad nad vabaduse.

4.1.4. Seepärast tervitab komitee komisjoni 2009. aasta juuni teatist „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses”, mille esmatähtis eesmärk on Euroopa kodanike põhiõiguste kaitse.

4.1.5. Komitee toetab komisjoni algatust edendada õigusloome esimestest etappidest alates nn põhiõiguste kultuuri, mis hõlmaks ka sisserändepoliitikat. Põhiõiguste austamine peab olema kõigi ELi institutsioonide ühine eesmärk (9). Sellega peaks kaasnema Euroopa ühine järelhindamissüsteem hindamaks korrapäraselt seda, kas riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil vastu võetud ELi poliitikameetmete rakendamine on kooskõlas põhiõigustega ja kas see on olnud tõhus (10). Ka komiteel ja organiseeritud kodanikuühiskonnal peaks olema kõnealuses hindamises oluline roll.

4.2. Õigusaktid riiki lubamise kohta

4.2.1. Komitee on juba avaldanud seisukohta, et ELil peab olema ühine sisserändepoliitika ja sellekohased ühtlustatud õigusaktid. ELi ja liikmesriikide käsutuses peavad olema avatud õigusaktid, mis võimaldavad tööjõu sisserännet seaduslike ja selgete kanalite kaudu nii kõrget kui ka madalamat kvalifikatsiooni nõudvate tööde puhul. Seeläbi kaitstakse nõuetekohaselt sisserändajate õigusi.

4.2.2. Komitee tegi ettepaneku võtta vastu horisontaalne õigusakt, kuid liikmesriigid, komisjon ja nõukogu otsustasid koostada eri direktiivid teatud sisserändajate rühmade jaoks. See võib põhjustada diskrimineerimist.

4.2.3. Komitee soovib komisjoni õigusloome algatuste kohta koostatavates arvamustes tagada üldise sidususe ja põhiõiguste kaitse, samuti võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise, ükskõik, milline on sisserännanud töötajate kutsealane seisund.

4.3. Sisserännanud töötajate ja nende perekonnaliikmete õigused

4.3.1. Aluseks peab olema mittediskrimineerimise põhimõte (harta artikkel 21). Ükskõik, kui pikk on ajavahemik, milleks sisserännanud töötajale elamis- ja tööluba on antud, peavad tal olema samad majanduslikud, tööalased ja sotsiaalsed õigused kui teistel töötajatel. See on ka kooskõlas harta artikli 15 lõikega 3, mille järgi „kolmandate riikide kodanikel, kellel on luba töötada liikmesriikide territooriumil, on õigus liidu kodanikega võrdsetele töötingimustele.”

4.3.2. Võrdne kohtlemine töökohal tähendab võrdseid töö-, palga-, töölt vabastamise, töötervishoiu ja tööohutuse tingimusi ning õigust liituda ametiühinguga ja streikida.

4.3.3. Komitee leiab, et võrdset kohtlemist tuleks edendada ka muude sotsiaalsete ja põhiõiguste alal, nagu komitee soovitas eelnevas arvamuses: „Komitee pakub välja konkreetsed õigused, mida peaks andma kolmandate riikide kodanikele, kes ELi liikmesriigis ajutiselt seaduslikult töötavad ja elavad” (11). Need on järgmised:

—	õigus sotsiaalkindlustusele, kaasa arvatud tervishoiule;

—	õigus pääseda juurde kaupadele ja teenustele, kaasa arvatud eluasemele (harta artiklid 34 ja 35);

—	juurdepääs haridusele ja kutseõppele (harta artikkel 14);

—	teaduskraadide, tunnistuste ja kvalifikatsioonide tunnustamine ühenduse õigustiku raames;

—	Euroopa Liitu lähetatud võõrtöötajate tööalaste ja sotsiaalsete õiguste tunnustamine (12);

—	alaealiste õigus haridusele, kaasa arvatud õpingute rahastamisele ja õppetoetustele;

—	õigus tasuta õigusabile hädavajalikel juhtudel (harta artikkel 47);

—	õigus kasutada tasuta tööhõiveteenuseid (avalik teenus);

—	õigus saada vastuvõtjariigi keele õpet;

—	kultuurilise, usulise ja keelelise mitmekesisusega arvestamine (harta artikkel 22);

—	õigus liikmesriigis vabalt liikuda ja elukohta valida.

4.3.4. Põhiõiguste kasutamise eelduseks on selliste avalike talituste olemasolu, mis suudavad neid õigusi austada (vahendid, personali koolitus) ning mille esindajad on seadusega kohustatud käituma nende inimeste suhtes sõltumatult ja neutraalselt. Lisaks on komiteel praegusel kriisiperioodil kahtlusi liikmesriikide ja ELi eelarvevahendite ja selle osas, kui palju vahendeid on nad valmis riigi ja Euroopa tasandil eraldama inimõiguste ja eelkõige sisserändajate õiguste tõhusaks kaitseks.

4.3.5. Komitee ei nõustu raamdirektiivi ettepanekuga, millega antakse liikmesriikidele volitus piirata õigust võrdsele kohtlemisele teatud töötingimuste puhul (palk ja töölt vabastamine, töötervishoid ja -ohutus, sotsiaalkaitse) ning kogunemis-, ühinemis- ja streikimisvabaduse (13) puhul ning anda see vaid neile, kellel on olemas reaalne töökoht. Need piirangud võivad kahjustada mittediskrimineerimise põhimõtet ja harta artiklit 12.

4.3.6. Komitee tervitab komisjoni algatust kehtestada Euroopa sisserände eeskiri, mis peaks käsitlema kõigi ELi sisserändajate põhiõigusi ja tagatisi.

4.4. Perekonna taasühinemine

4.4.1. Õigus perekonnaelule on üks inimõigustest, mida EL ja liikmesriigid peavad oma sisserändepoliitikas ja sellekohastes õigusaktides kaitsma ja tagama (14).

4.4.2. Perekonna taasühinemise õigust käsitlevas direktiivis 2003/86 käsitletakse vaid miinimumnõudeid, mistõttu ei taga osa riiklikke õigusakte täielikult kolmandate riikide kodanikele perekonna taasühinemise õiguse. Seda kinnitas direktiivi ülevõtmise kohta koostatud komisjoni aruanne, (15) milles väljendatakse kahtlusi, kas selliste meetmete kohaldamine, mille järgi territooriumile lubamise eeltingimus on integratsioon, on kooskõlas õigusega perekonnaelule (harta artikkel 7) ja proportsionaalsuse põhimõttega.

4.4.3. Komitee leiab, et ELi sinist kaarti käsitleva direktiivi lähenemisviis perekonna taasühinemisele on vähem piirav kui direktiivi 2003/86 oma. Seda lähenemisviisi tuleks laiendada kõikidele sisserändajate kategooriatele nende kõrgest või madalast kvalifikatsioonist hoolimata.

4.4.4. Seepärast teeb komitee komisjonile ettepaneku koostada 2010. aastal direktiivi 2003/86 muutmise ettepanek.

4.5. Piirid ja ebaseaduslik sisseränne

4.5.1. Komitee soovib, et tõhusa piirikontrolliga käsikäes tagataks ka põhiõigus varjupaigale (harta artikkel 18) ning tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte, mis ei luba saata inimest tagasi riiki, kus tema elu või vabadus on ohus (harta artikkel 19). Paljud rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed jõuavad ELi välispiiridele ebaseaduslike kanalite kaudu. Ametivõimud peavad tagama neile võimaluse esitada kaitse saamiseks taotlus ning selle taotluse eranditu analüüsimise vastavalt rahvusvahelistele ja Euroopa lepingutele ning ELi ja liikmesriikide õigusaktidele.

4.5.2. Komitee teeb ettepaneku, et enne Frontexi agentuuri tegevusvolituste suurendamist tuleks korraldada sõltumatu hindamine inimõiguste austamise kohta piirikontrolli ühisoperatsioonides ning tugevdada riigi ja Euroopa tasandil parlamendi kontrolli. Samuti tuleb hinnata kooskõla tagatistega, mis on sätestatud Schengeni piirieeskirjades, eelkõige selle artiklites 6 ja 13.

4.5.3. ELi ebaseadusliku sisserände kontrolli ja järelevalve meetmed on ka geograafiliselt laienemas, minnes Aafrikas toimuvate ühisoperatsioonide näol ELi välispiirist kaugemale. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja mitmed valitsusvälised organisatsioonid on juhtinud tähelepanu inimõiguste austamise tagatiste puudumisele väljaspool ELi territooriumi toimuval piirikontrollil.

4.5.4. ELi piirikontrolli strateegias kasutatakse palju julgeolekutehnoloogiat. Isikuandmete suuri hulki töötlevaid andmebaase (Schengeni infosüsteem (SIS II), viisainfosüsteem (VIS) jne) kasutatakse aga etniliste ja kultuuriliste-usuliste profiilide määratlemiseks. See muudab raskeks põhiõiguste harta artiklis 21 sätestatud mittediskrimineerimise õiguse tagamise.

4.5.5. Sarnaselt tekitab komisjoni 2008. aasta piirihaldusmeetmete paketis (16) kavandatud süsteem kahtlusi seoses proportsionaalsuse ja mõistlikkusega, mis on väga olulised ELi mis tahes uue õigusakti puhul. Suurt muret valmistab viis, kuidas on teatud tehnoloogiliste algatuste puhul (nt piirikontrolli automaatsete menetluste süsteem) võimalik täielikult tagada õigus isikuandmete kaitsele (harta artikkel 8) ja EÜ asutamislepingu artiklis 13 sätestatud mittediskrimineerimise põhimõte.

4.5.6. Komitee leiab, et põhiõiguste austamise tagamiseks tuleb parandada ELi solidaarsust liikmesriikidega, mis oma asukoha tõttu peavad tegelema suure hulga kuritegelike inimkaubanduse võrgustike ohvritega, kes on riiki saabunud ebaseaduslikke teid pidi. Komitee teeb ettepaneku panna tööle Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiamet.

4.5.7. Euroopa Liit peab edendama koostööd ka päritoluriikidega, et parandada inimõiguste kaitset, hoida ära ebaseaduslikku sisserännet, edendada seaduslikku sisserännet ja võidelda kuritegelike inimkaubanduse võrgustikega.

4.6. Tagasisaatmine ja tagasivõtmine

4.6.1. Tagasisaatmise direktiiv (17) pakub kaitse õiguslike ja menetluslike tagatiste Euroopa raamistiku, (18) mida komitee hindab, eelkõige näiteks reaalset õigust vaidlustada tagasisaatmisotsus pädevas kohtu- või haldusasutuses või muus sõltumatus pädevas organis; samuti võimalust saada tasuta õigusabi ja esindaja teenuseid, teatud tagatisi tagasisaatmise ootamisel, kinnipidamistingimusi jne.

4.6.2. Siiski jagab komitee paljude kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ÜRO inimõiguste nõukogu sõltumatute ekspertide seisukohta, (19) et esineb vastuolusid direktiiviga kehtestatud ühise korra ja sisserännanud inimeste põhiõiguste vahel. Hoolega tuleb jälgida väljasaatmis-, kinnipidamis- ja vaidlustamismeetmete ning kaitsetus olukorras olevate isikute kohtlemise meetmete ülevõtmist ja tegelikku täitmist riiklikul tasandil.

4.6.3. Komitee teeb ettepaneku, et ELi tagasisaatmispoliitika peaks suurendama vabatahtlikkust ja põhjalikku arvestamist inimväärtustega. Sellest sõltub ELi sisserändepoliitika õiguspärasus ja usaldusväärsus väljaspool Euroopat asuvate riikide silmis. Direktiivi artikli 7 lõikes 4 sätestatud erandid (nt põgenemise ohu mõiste) võivad liikmesriikidele antud kaalutlusõiguse tõttu direktiivi ülevõtmisel ja tõlgendamisel kaotada tagasisaatmise vabatahtlikkuse. Samuti ei taga direktiiv piisavat kaitset ei juriidilises rägastikus väljasaatmist ootavatele inimestele ega seoses tingimustega, mis õigustavad kinnipidamist, (20) mis võib kesta lausa kuus kuud (pikendamise võimalus veel 12 kuu võrra) (21).

4.6.4. Harta artikliga 19 keelatakse sõnaselgelt kollektiivne väljasaatmine ja tagatakse see, et kedagi ei tohi tagasi saata, välja saata või välja anda riiki, kus teda tõsiselt ohustab surmanuhtlus, piinamine või muu ebainimlik või alandav kohtlemine või karistus. See on tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõte (harta artiklid 4 ja 19). Direktiiviga tugevdatakse põhiõiguste kaitset. Siiski on ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet ja mitmed valitsusvälised organisatsioonid teatanud kollektiivse väljasaatmise juhtudest ning ebaseaduslike sisserändajate ja varjupaigataotlejate väljasaatmisest riikidesse, kus rikutakse inimõigusi.

4.6.5. Komitee meenutab, et Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklid 3, 5, 6, 8 ja 13 ning harta artiklid 3, 4, 19, 24 ja 47 sisaldavad sätteid, mida tuleb kohaldada ELi ebaseadusliku sisserände poliitikas, pöörates erilist tähelepanu kaitsele tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral. Paljud ebaseaduslikud sisserändajad on raskes humanitaarolukorras. Seepärast peavad rakendatavad eeskirjad ja tavad olema loodud ja kohaldatud rangeid inimõiguste kriteeriume järgides ja solidaarsuse moraalsete põhimõtetega kooskõlas olles.

4.6.6. Õigusriik kaitseb kõigi inimeste põhiõigust tõhusale õiguskaitsevahendile, nagu see on sätestatud harta artiklites 47 ja 48. Lisaks ei tohi piirivalveametnikud vastavalt Schengeni piirieeskirjade artikli 6 lõikele 2 diskrimineerida isikuid soo, etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel. Sarnaselt sätestatakse artiklis 13, et sisenemiskeelu saanud kolmandate riikide kodanikel on õigus otsus edasi kaevata ning neile esitatakse põhjendatud otsus, milles märgitakse keeldumise täpsed põhjused (22).

4.6.7. Raske füüsilise või vaimse haigusega isikuid ei tohi kinni pidada ega välja saata, sest nad vajavad ravi – nii on Euroopa Inimõiguste Kohus tõlgendanud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklit 3 (23). Ka alaealiste olukord nõuab erilist tähelepanu ja kaitset. Komitee toetab komisjoni algatust, mis on suunatud saatjata alaealiste olukorraga tegelemisele.

4.6.8. Komitee leiab, et inimõiguste austamine on kolmandate riikidega tagasivõtulepingute sõlmimise vältimatu eeltingimus, ning on selle vastu, et EL või liikmesriigid sõlmivad tagasisaatmis- või piirikontrollilepinguid riikidega, kes pole alla kirjutanud peamistele rahvusvahelistele inimõigusi kaitsvatele õigusaktidele või kelle kohta on tõendeid inimõiguste rikkumisest. Erilist tähelepanu tuleb pöörata varjupaigataotlejate põhiõiguse kaitsele tõhusale õiguskaitsevahendile (24).

4.7. Kinnipidamiskeskused

4.7.1. Komitee kinnitab taas oma vastuseisu varjupaigataotlejate ja ebaseaduslike sisserändajate kinnipidamisele, sest nende hoidmine kinnipidamiskeskustes peab olema igal juhul vaid erandlik meede (25).

4.7.2. Mõnes liikmesriigis praegu esinevad pikaaegse kinnipidamise juhud ja selle tingimused on vastuvõetamatud ja neid tuleks põhjalikult analüüsida inimõiguste seisukohast, arvestades sealhulgas põhiõiguste harta artiklis 41 sätestatud õigusega heale haldusele.

4.7.3. Komitee nõuab ELis ja väljaspool ELi asuvate kinnipidamiskeskustega seoses suuremat läbipaistvust, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti teavitamist kinnipeetavate isikute olukorrast ning seda, et valitsusvälised organisatsioonid saaksid neid nõuetekohaselt abistada.

4.7.4. Komitee leiab, et eriliselt tuleb kaitsta rasedaid ja alaealisi ning neid ei tohi kõnealustes keskustes kinni hoida.

4.8. Dokumentideta isikud

4.8.1. Komitee on seisukohal, et nn dokumentideta isik ei ole õigusteta isik. Seepärast peavad EL ja liikmesriigid kaitsma tema põhiõigusi.

4.8.2. Mõistet „ebaseaduslik sisseränne”, kui sellega viidatakse välja rändavatele inimestele, on vaja täpsustada. Kuigi ELi liikmesriiki sisenemine kehtivate dokumentide ja lubadeta ei ole seaduslik, ei ole asjaomased isikud siiski kurjategijad. Sageli meedias ja poliitilistes kõnedes loodud seos ebaseadusliku sisserände ja kuritegevuse vahel ei vasta tegelikkusele ning õhutab vastuvõtva riigi elanike seas kartlikke ja ksenofoobseid hoiakuid.

4.8.3. Komitee leiab, et osa liikmesriike peab parandama dokumentideta sisserändajate põhiõiguste kaitset ning et EL peaks neid käsitlema ühe kõige enam haavatava elanikkonnarühmana, takistades nende tööalast ärakasutamist ning tagades neile juurdepääsu tervishoiu- ja teistele sotsiaalteenustele ning alaealiste juurdepääsu haridusele.

4.8.4. Harta artikli 5 lõiget 3 järgides tuleb tugevdada võitlust alaealiste, naiste ja meeste tööalase ja seksuaalse ärakasutamise eesmärgil toimuva inimkaubandusega. Liikmesriigid peavad tõhusalt kaitsma ohvreid, lihtsustades nende koostööd õiguskaitseorganitega ja nende olukorra seadustamist.

4.9. Seadustamine

4.9.1. Komitee leiab, et riikide valitsused toimivad silmakirjalikult. Tagasisaatmispoliitika ei ole ainuke vastus ebaseadusliku sisserände olukorra lahendamiseks. Paljud liikmesriigid on töötanud välja menetlused ebaseaduslike sisserändajate olukorra seadustamiseks, leides, et põhiõiguste tagamiseks ning majanduslike ja sotsiaalsete vajadustega arvestades on kasulik nende olukord kindlatel tingimustel seadustada.

4.9.2. Komitee on nõus, et tuleb parandada seadustamist käsitleva teabe vahetamist liikmesriikide vahel ning koostada selle elluviimiseks ELi suunised, lähtudes kohustustest, mis nõukogu võttis Euroopa sisserände- ja varjupaigapakti (26) raames, milles lepiti kokku kasutada siseriiklike õigusnormide raames vaid üksikjuhtumipõhist seadustamist humanitaar- või majanduslikel põhjustel.

4.9.3. Inimeste puhul, kelle seaduslik elamisluba on kaotanud kehtivuse, tuleb väljasaatmiskorralduse alusel tagasisaatmist kasutada vaid äärmisel juhul. Enne seda on vaja arvesse võtta, kas need isikud on väljendanud soovi oma elamisluba pikendada.

4.9.4. Komitee leiab, et demokraatlikus ühiskonnas (proportsionaalsuse põhimõte) tuleb väljasaatmise vajadust hinnata kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikas tõlgendatuga (27). Komitee teeb liikmesriikidele ettepaneku kasutada võimalust selliste inimeste olukord seadustada tagasisaatmise direktiivi artikli 6 lõike 4 alusel.

4.9.5. Samuti tuleb arvestada mõjuga, mida väljasaatmine avaldab era- ja perekonnaelu austamise põhiõigusele, mis sätestatakse harta artiklis 7, ning samuti väljasaatmise teostatavusega.

4.10. Integratsioonipoliitika

4.10.1. Komitee on koostanud mitmeid omaalgatuslikke arvamusi, milles ta on kutsunud Euroopa Liitu üles edendama ettenägevat integratsioonipoliitikat, millel on kahesuunaline olemus, arvestades üheaegselt nii vastuvõtva ühiskonna kui ka sisserändajatega. Integratsioon on sotsiaalne protsess, mis kulgeb ühiskonnas nii sisserändajate poolt vastuvõtva ühiskonna poole kui ka vastuvõtva ühiskonna poolt sisserändajate poole.

4.10.2. Komitee toetab üleeuroopalist lähenemisviisi integratsioonile, arvestades sellega, et igal liikmesriigil on oma õigussüsteem, sotsiaalasutused ning eri kultuurisüsteemid ja -mudelid.

4.10.3. Euroopa ühine lähenemisviis annab integratsioonipoliitikale ja -protsessile väga olulise lisaväärtuse: valdkonnaülesed seosed teiste ELi poliitikavaldkondadega, sh Lissaboni strateegia, tööhõivepoliitika, sotsiaalmeetmete kava ja ühtekuuluvuspoliitikaga. Samuti tugevdab see integratsiooni seoseid põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste konventsioonis sätestatud ELi väärtuste ja põhimõtetega.

4.10.4. Komitee osales 2008. aastal kultuuridevahelise dialoogi Euroopa aasta üritustel, mille eesmärk oli aidata dialoogi kaudu Euroopa mitmekesistes ühiskondades soodustada integratsiooni ja edendada Euroopas tugevamat osalusühiskonda. Komitee on teinud ettepaneku (28) koostada käsiraamatuid.

4.10.5. Komitee teeb ettepaneku lähtuda integratsiooni valdkonnas positiivsest lähenemisviisist. Osa valitsusi suhtub aga integratsiooni negatiivselt, pidades seda uueks diskrimineerimise vahendiks ning uueks takistuseks võrdsusele ja põhiõigustele. Komitee leiab, et selline lähenemisviis on vastuolus harta artiklites 21 (diskrimineerimiskeeld) ja 22 (kultuuriline, usuline ja keeleline mitmekesisus) sätestatuga.

4.10.6. Üks hea tava näide on selliste nõuandvate foorumite ja platvormide loomine, kus kodanikuühiskond osaleb riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil, ning seepärast kutsub komitee kõiki liikmesriike üles neid looma. Euroopa integratsioonifoorum, mis loodi hiljuti komisjoni ja komitee koostöös, on väga oluline vahend integratsiooni tugevdamiseks üleeuroopalist lähenemisviisi kasutades.

5. Tugevam Euroopa osalusühiskond

5.1. Osa valitsusi, lähtudes mitmekesisust välistavast rahvuslusest, määratleb rahvuslikku identiteeti ja Euroopa identiteeti nii, et neist jäetakse välja Euroopa ühiskondade praegune mitmekesisus ning paljude inimeste teistsugusus, mis tuleneb nende etnilisest, rahvuslikust, usulisest või kultuurilisest päritolust.

5.2. Meie demokraatlikud ühiskonnad on oma mitmekesisuses väga mitmetahulised ja rikkad. Iga Euroopa kodanik on eri identiteetide sulatusahi. Euroopa demokraatlikud ühiskonnad on vabad ja avatud ning peavad toetuma kõigi kodanike kaasamisele nende identiteedilisest olemusest sõltumata.

5.3. Demokraatia kvaliteet võib väheneda, kui identiteeti kitsalt ja välistavalt vaadeldes piiratakse kodanikuõigusi. Integratsioonipoliitikat ja sisserändealaseid õigusakte ei tohi kunagi kasutada poliitilise ettekäändena, et jätta sisserändajad ja vähemused ilma kodanikuõigustest.

5.4. Komitee leiab, et tuleb laiendada meie demokraatia alust, kaasates sellesse uusi kodanikke, kellel on võrdsed õigused ja kohustused. Riikide ja Euroopa kodanikuõigusi tuleb diskrimineerimata kohaldada kõigile mitmekesistele inimrühmadele (29).

5.5. Komitee koostas omaalgatusliku arvamuse, (30) mis oli suunatud läbikukkunud Euroopa põhiseaduse lepingu välja töötanud konvendile ning milles komitee tegi ettepaneku, et Euroopa kodakondsus tuleks anda neile kolmandate riikide kodanikele, kellel on pikaajalise elaniku staatus. Komitee kutsub komisjoni ja Euroopa Parlamenti üles lisama see ettepanek oma uue ametiaja eesmärkide hulka.

Brüssel, 4. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2009) 262 lõplik, 10.6.2009.

(2) Euroopa integratsioonifoorum ja ELi integratsiooniteemaline veebileht.

(3) ELT C 303, 14.12.2007, lk 1.

(4) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 88, 11.4.2006, lk 37.

(5) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 218, 11.9.2009, lk 78.

(6) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 44, 16.2.2008, lk 91.

(7) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 302, 7.12.2004, lk 49.

(8) „Programm Euroopale”: http://eesc.europa.eu/documents/publications/pdf/booklets/EESC-2009-10-ET.pdf.

(9) Euroopa Komisjoni aruanne põhiõiguste harta järgimise kohta, KOM(2009) 205 lõplik, 29.4.2009.

(10) See oleks kooskõlas Lissaboni lepingu artikliga 70.

(11) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 286, 17.11.2005, lk 20.

(12) Direktiivi ettepaneku raames, mille komisjon võtab vastu lähikuudel.

(13) KOM(2007) 638, artikli 12 lõike 2 punktid e ja d. Ettepanekus sätestatu järgi võivad liikmesriigid kohaldada piiranguid ka õppetoetuste määramisel hariduse ja koolituse saamisel ning eraldada sotsiaalkortereid vaid neile, kellel on õigus elada liikmesriigis vähemalt kolm aastat.

(14) Seda kinnitas Euroopa Kohus kohtuasjas Euroopa Parlament vs. nõukogu C-540/03.

(15) KOM(2008) 610, 8.10.2008.

(16) KOM(2008) 69 lõplik, 13.2.2008.

(17) Direktiiv 2008/115/EÜ.

(18) Nt direktiivi artikli 12 lõiked 1 ja 2, artikli 13 lõiked 1, 2, 3, ja 4 ning artikli 14 lõiked 1 ja 2.

(19) ÜRO pressiteade „United Nations Experts express concern about the proposed European Union Return Directive”, 18. juuli 2008.

(20) Artikli 15 lõige 1.

(21) Artikli 15 lõiked 5 ja 6.

(22) Määrus (EÜ) nr 562/2006 (Schengeni piirieeskirjad), ELT L 105, 13.4.2006, lk 1.

(23) Põhiõiguste harta artiklis 19 võetakse arvesse Strasbourgi kohtu kohtupraktikat ja eelkõige 17. detsembri 1996. aasta kohtuotsust Ahmed vs. Austria, ECR, 1996, VI-2006 ning 7. juuli 1989. aasta Soeringi kohtuotsust.

(24) Nagu märkis Euroopa Kohus kohtuasjas Euroopa Parlament vs. nõukogu C-133/06.

(25) Vt Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 16. juuli 2009. aasta arvamus „Varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded”, raportöör An Le Nouail Marlière, vastu võetud täiskogu 15.–16. juuli 2009. aasta istungjärgul (ELT C 317, 23.12.2009, lk 110).

(26) ELi Nõukogu, 1344/08, 24. september 2008.

(27) Näiteks Boultif vs. Šveits, nr 54273/00, §§ 39, 41 ja 46, 2. november 2001, ECHR 2001-IX. Üner vs. Madalmaad [GC], nr 46419/99, 18. oktoober 2006, § 58.

(28) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus, ELT C 185, 8.8.2006, lk 42.

(29) EÜ asutamislepingu artikkel 13.

(30) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omaalgatuslik arvamus, ELT C 208, 3.9.2003, lk 76.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/36

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Energia ja kliimamuutused kui uuendatud Lissaboni strateegia lahutamatu osa”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 128/07)

Pearaportöör: Ulla SIRKEINEN

17. juunil 2008 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Energia ja kliimamuutused kui uuendatud Lissaboni strateegia lahutamatu osa”.

Komitee juhatus tegi käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioonile (Lissaboni strateegia seireüksus).

Arvestades töö iseloomu määras komitee täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril (4. novembri istungil) pearaportööriks Ulla Sirkeineni ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 164, vastu hääletas 6, erapooletuks jäi 12 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Kliimamuutused ja energiavarustuse kindlus on käesoleva sajandi kaks suurimat väljakutset. Tarbimis- ja tootmisstruktuurid peavad muutuma, et vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja energiatarbimist. Teatud tootmisviisid kaovad ning teised tekivad ja arenevad. Praegused töökohad kaovad ja asemele luuakse uued, vaja läheb toetusmeetmeid. Vajadused oskuste ja teadmiste järele muutuvad. Tuleb teha teadusuuringuid ja väga suuri investeeringuid.

1.2. Poliitiliste avalduste juurest lõpuks praktiliste meetmete juurde jõudmine on vajalik ja pakiline, kuid see ei ole lihtne. Poliitikud peavad selgitama inimestele kõnealuseid väljakutseid ja nende mõju ning hoolikalt kavandama vajalikke meetmeid. Kodanike ja kodanikuühiskonna toetuseta jäävad muutused toimumata. Paljud küsimused ELi poliitiliste otsuste tagajärgede kohta jäävad lahtiseks ning vajavad komisjonis põhjalikumat uurimist ja teabevahetust.

1.3. Konkreetseid samme vähem CO2-heiteid tekitava ühiskonna suunas ei tohi praeguse tõsise majanduslanguse pärast edasi lükata. Kriisi saab ja tuleb näha kui võimalust teha uus algus ja võtta majanduskasvu saavutamisel kasutusele uus lähenemisviis. Komitee rõhutab eelkõige, kui oluline on saavutada Kopenhaagenis rahvusvaheline kokkulepe.

1.4. Uuendatud Lissaboni strateegia peab sisaldama tegevuskava vähem CO2-heiteid tekitava majanduse saavutamiseks. See tuleb saavutada säästva arengu kolme sammast (majandus, keskkond ja ühiskond) arvesse võttes ning üldist konkurentsivõime, majanduskasvu ja töökohtade loomise eesmärki silmist kaotamata. Kliima- ja energiaeesmärkide saavutamise üks eeldus on konkurentsivõimeline majanduslik raamistik ning õige poliitilise lähenemisviisi korral aitab kliima- ja energiapoliitika luua majanduskasvu ja töökohti.

1.5. Olulisimad tegevusvaldkonnad on tehnoloogia areng ja investeeringud, teadlikkus ja käitumine, ühiskondlikud ja hariduslikud aspektid ning rahvusvaheline mõõde. Tegelike ja säästvate tulemuste saavutamine nõuab aega ja vahendeid.

1.6. Komitee soovitab järgmist.

—	EL peaks nüüd, pärast ulatusliku õigusraamistiku kehtestamist energia ja kliimamuutuste valdkonnas keskenduma selle praktilisele rakendamisele.

—	Energiavarustuse kindlustamiseks ja samas ka kliimaeesmärkide saavutamiseks on vaja energia tõhusust ja säästmist edendavaid meetmeid, investeeringuid piisavasse energiatootmisse ja -transporti, sh arukad võrgud, avatud energia siseturgu ning ELi tugevat positsiooni rahvusvahelisel areenil.

—	Tõhusad poliitikameetmed tuleks hõlmata tulevase Lissaboni strateegia koondsuunistesse, riigipõhistesse soovitustesse ning riiklikesse reformikavadesse.

—	EL ja liikmesriigid peavad keskenduma tehnoloogia arendamisele ning neil tuleb tugeva rahvusvahelise konkurentsi tingimustes investeerida puhaste tehnoloogiate valdkonnas rohkem teadus-, arendus- ja uuendustegevusse, sh võimalik ümberjaotamine ühenduse eelarvest.

—	Tuleb tagada raamtingimused, mis soodustavad investeeringuid uutesse tehnoloogiatesse ja nende kasutamist.

—	Komisjon ja teised asjakohased osalejad peavad levitama õiget teavet, koostama heade tavade nimekirja, andma konkreetset nõu ning võtma asjakohaseid toetusmeetmeid, et tarbijad saaksid oma käitumist kohandada.

—	Haridus ja koolitus, eriti elukestev õpe, peab olema kõigile kättesaadav, et kohaneda tootmis- ja tarbimisharjumuste muutustega.

—	Hoolikat tähelepanu tuleb pöörata energiahinna poliitika mõjule, et vältida energiavaesuse ja konkurentsivõime nõrgenemise ohtu, ning samuti taastuvenergia toetusskeemide kahjuliku mõju vältimisele.

—	EL peab tegema kõik endast oleneva, et saavutada kliimamuutusi käsitlev rahvusvaheline kokkulepe, mis loob kogu maailmas võrdsed võimalused, sh rahvusvaheline heitkogustega kauplemise süsteem või ühilduvad süsteemid.

—	Majanduse ümberkujundamise suurde töösse tuleb kaasata aktiivselt ka kodanikuühiskond ja sotsiaalpartnerid. Komitee on valmis oma osa täitma.

Põhjendused

2. Sissejuhatus: hetkeseis

Energiapoliitika

2.1. ELi energiapoliitikal on kolm paralleelset eesmärki: varustuskindlus, konkurentsivõime ning keskkonnakaitse, sh kliimamuutuste leevendamine. Vajadusel tuleb esmatähtsaks seada varustuskindlus. Energiapuudus, sh elektritootmises, on üha kasvav oht, eelkõige majandusolukorra paranedes.

2.2. Energia tootmise ja ulatusliku kasutamise keskkonna- ja kliimamõju püütakse vähendada ELi õigusaktidega. EL kiitis heaks heitkogustega kauplemise süsteemi uued piirmäärad energia tootmise, energiamahukate tööstusharude ja õhutranspordi kohta. Koondtasandil läbi viidud mõjuhinnangutest hoolimata ei ole nimetatud ettepanekute tegelik mõju veel teada.

2.3. Nii energia kasutamisel kui ka tootmisel on kõige olulisem tõhusus ja säästmine, mis aitab liikuda suurema energiajulgeoleku ja väiksemate heitkoguste suunas. EL on selleks kehtestanud juba mitu poliitikameedet ja valmistab neid ette veelgi enam. Praktilisi meetmeid võetakse liikmesriikides siiski veel harva.

2.4. Euroopa energiavarustuse allikaid ja tarnemarsruute tuleb mitmekesistada ning energialiikide komplekti tuleb suunata madala süsinikusisaldusega ja väheste heitkogustega alternatiivide poole, nt taastuv- ja tuumaenergia. Energialiikide optimeerimine ja sellekohased otsused on liikmesriikide kätes, kuid valikuid juhivad ELi taastuvenergia poliitika ning keskkonna- ja kliimaalased õigusaktid.

2.5. Euroopa peab jõulisemalt tegutsema rahvusvahelistes energiasuhetes ja rahvusvahelistel turgudel. 2009. aastal taas kogetud gaasitarne probleemid võivad lõpuks viia ammu oodatud otsuseni ühiselt tegutseda.

Kliimamuutuste poliitika

2.6. 2008. aasta kliima- ja energiapakett sisaldab kõigi valdkondade meetmeid, mille eesmärk on saavutada 2020. aastaks paljuräägitud 20-20-20-eesmärgid. Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise põhieesmärki tõstetaks piisavalt ambitsioonika ja ulatusliku rahvusvahelise kokkuleppe raames 30 %-ni.

2.7. Suure osa heitkoguste vähendamise meetmetest peavad kehtestama liikmesriigid. Paljud õigusnormide üksikasjad, eelkõige heitkogustega kauplemise süsteemi ja süsinikdioksiidi lekke probleemi osas, tuleb siiski otsustada ELi tasandil.

2.8. Pole aga teada, kuidas kogu süsteem praktikas toimib. Väga olulised küsimused on näiteks süsinikdioksiidi hind, energiahinna tõus taastuvenergiat toetava poliitika tulemusena ning heitkogustega kauplemise süsteemist välja jäävate majandusharude tegevuse kulu majapidamistele. Komisjon peab tellima rohkem uuringuid ja edastama rohkem teavet.

2.9. Läbirääkimised rahvusvahelise kliimakokkuleppe üle kulmineeruvad 2009. aasta detsembris Kopenhaagenis. Komitee on esitanud selle kohta oma seisukohad eraldi arvamuses. Euroopa Ülemkogu on kokku leppinud Kopenhaageni kohtumise ettevalmistamise põhijoontes, sh koormuse jagamine liikmesriikide vahel, et toetada kõige vaesemaid riike.

3. Uuendatud Lissaboni strateegia energia- ja kliimapoliitika küsimused

3.1. Vähem CO2-heiteid tekitav majandus tähendab suuri muutusi tööstuses. Heitkoguseid tuleb vähendada ning energia ja loodusvarade kasutus tuleb lahutada majanduskasvust. Tarbimis- ja tootmisstruktuurid peavad muutuma. Teatud tootmisviisid kaovad ning teised tekivad ja arenevad, töökohad kaovad ja asemele luuakse uued. Vajadused oskuste ja teadmiste järele muutuvad. Vaja on väga suuri investeeringuid ning asjakohaseid sotsiaalabimeetmeid.

3.2. Poliitikud peavad selgitama inimestele eelkirjeldatut ja selle mõju nende igapäevaelule. Valitsused peavad selgitama, mida on vaja – näiteks kui palju fossiilenergiat on vaja asendada ja millega või kui palju energiat peab iga inimene säästma. Kodanike toetuse ja tegudeta jäävad muutused toimumata. Kodanikuühiskonna roll on keskse tähtsusega.

3.3. Kliimamuutustega võitlemise ja Euroopa energiavarustuse kindlustamise meetmeid ei tohi praeguse majanduslanguse pärast edasi lükata. Majanduskriisi leevendamise meetmed peavad toetama vähem CO2-heiteid tekitava majanduse eesmärki ja ka vastupidi. Kriisi saab ja tuleb näha kui võimalust teha uus algus ja võtta majanduskasvu saavutamisel kasutusele uus lähenemisviis.

3.4. Suurem hulk lähiaastatel energia- ja kliimaküsimusi reguleerivaid meetmeid ja õigusnorme juba kehtivad, kuid ainsa olulise erandina on sõlmimata rahvusvaheline kokkulepe. Nüüd on vaja palju ära teha riiklikul tasandil, kuid me ei tea veel, kuidas see kõik toimima hakkab. Tuleb vältida eesmärkide või õigusnormide muutmist, et kõigil sidusrühmadel oleks võimalik oma meetmeid ette valmistada ja ellu viia võimalikult ettenägevalt ja kindlustundega. Nüüd tuleb jõupingutused suunata praktilisse rakendamisse.

3.5. Uuendatud Lissaboni strateegiasse tuleb lülitada tegevuskava vähem CO2-heiteid tekitava majanduse saavutamiseks. See tuleb saavutada säästva arengu kolme sammast (majandus, keskkond ja ühiskond) arvesse võttes ning üldist konkurentsivõime, majanduskasvu ja töökohtade loomise eesmärki silmist kaotamata.

3.6. Koondsuuniste, riigipõhiste soovituste ja riiklike reformikavade kohaldamisalasse kuuluvatesse poliitikavaldkondadesse tuleb lisada kohased poliitikameetmed, mida tuleb hoolikalt planeerida ja hinnata, et saavutada kulutõhusad ja tegelikud tulemused. Komisjon peaks tugevdama kontrolli meetmete rakendamise üle. Lisaks SKP-le tuleb kasutada ka teisi näitajaid, et hinnata arengut säästvuse suunas.

3.7. Muutusi juhivad ühelt poolt tehnoloogia areng ning teiselt poolt hoiakute ja käitumise muutumine. Mõlemad võtavad tegelike, kestvate tulemuste saavutamiseks aega. Teised olulised küsimused on investeeringud, sotsiaalsed ja hariduslikud aspektid ning rahvusvaheline mõõde.

Tehnoloogia

3.8. Tehnoloogiline konkurents on kogu maailmas tugev. USA on eraldanud märkimisväärseid vahendeid kliimamuutusi leevendava tehnoloogia teadus- ja arendustegevusele. Sama suundumust on näha teisteski arenenud majandusega riikides ning üha enam ka suurtes, kiiresti areneva majandusega riikides.

3.9. Euroopa peab suutma kasutada taastuvenergia ja kliimamuutuste valdkonna nn puhaste tehnoloogiate puhul esimese turule tulija eeliseid. See on väga pakiline ja paljunõudev ülesanne, sest näiteks Jaapan on Euroopast eespool hübriid- ja elektriautode tootmises ning Hiina võib peagi EList mööduda tuuletehnoloogia vallas ja USA fotogalvaanilise energia vallas. Ei tohi jääda lootma sellele, et süsinikdioksiidi maksustamine on piisav tehnoloogiliste muutuste innustamiseks.

3.10. Komisjon on käivitanud mitu algatust puhaste/taastuvate ja kliimamuutusi vähendavate tehnoloogiate edendamiseks. ELi eelarvest tuleb selleks eesmärgiks eraldada veelgi rohkem vahendeid.

3.11. Kõige tõhusamad tehnoloogiad sünnivad vaid mitmekesisusest ja elutervest konkurentsist eri lähenemisviiside, uuenduste ja meetodite vahel. See tähendab, et ühtegi kasulikku tehnoloogiat, nagu neljanda põlvkonna tuumalõhustumisenergia ja tuumasüntees, ei tohiks enneaegu kõrvale heita, vaid neid tuleb järjekindlalt edasi arendada.

3.12. Kasutusele tuleb võtta info- ja sidetehnoloogia arendamise ja kasutamise ülisuur potentsiaal.

3.13. Tasuvusest veel väga kaugel olevaid taastuvenergia tehnoloogiaid ei tohiks kulukate toetuste (või kunstlike ostuhindade) abil liiga vara turule suruda. Selle asemel tuleks uute tehnoloogiate turukõlbulikuks saamiseni suunata need vahendid teadus- ja arendustegevusse säästvate ja CO2-heiteid vältivate tehnoloogiate vallas.

3.14. Liikmesriikide vahenditega võrreldes on ELi osa teadus-, arendus- ja uuendustegevuse rahastamisel väike. Praegu tehakse jõupingutusi liikmesriigiti väga erineval tasemel. On väga oluline, et liikmesriigid suurendaksid teadus- ja arendustegevusse, eelkõige puhastesse tehnoloogiatesse suunatavaid vahendeid (sh heitkogustega kauplemise tuludest) ning püüdleksid tõhusa koostöö kaudu kriitilise massi ja maailma tipptaseme saavutamise poole. Need meetmed tuleb viia sisse uuendatud Lissaboni strateegia suunistesse ja riiklikesse tegevuskavadesse.

Investeeringud

3.15. Uued tehnoloogiad ja uuendused tulevad kasutusele vaid tänu majapidamistes, ettevõtetes ja avalikus sektoris tehtavatele investeeringutele. Investeeringud on vajalikud nii majandusarengu ja tööhõive jaoks kui ka kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks.

3.16. Vajalikud on suured ja kiireloomulised investeeringud energia tootmise ja transpordi infrastruktuuridesse. Näiteks isegi siis, kui nõudlus ei kasva, läheb toodetava elektrivõimsuse asendamiseks järgmise kümne aasta jooksul vaja umbes 1 000 miljardit eurot. On vaja ajakohastada transpordivõrke, eelkõige piiriüleseid võrke ja taastuvenergial põhineva elektrienergia ühendamist võrku. Tõsist muret valmistab investeerimise soikujäämine majanduslanguse ajal ja selle võimalik pikaajaline mõju.

3.17. Investeeringuteks on vajalikud teatud raamtingimused: hea majanduslik raamistik, turunõudlus ja ligipääs turgudele. Õigusraamistik peab olema stabiilne ja prognoositav ning vältima ettevõtete suurt haldus- ja finantskoormust. Vaid kasumlikud ettevõtted saavad investeerida tehnoloogia arendamisse ja uute tehnoloogiate kasutuselevõttu.

3.18. Järelikult on kliima- ja energiaeesmärkide saavutamise üks eeldus konkurentsivõimeline majanduslik raamistik. Õige poliitilise lähenemisviisi korral loob kliima- ja energiapoliitika ka majanduskasvu ja töökohti.

3.19. Kui teadus- ja arendustegevuse ning investeerimise vajadused ELis hakkavad võistlema vajadusega rahastada kliimamuutuste leevendamist ja nendega kohanemist arengumaades, satuvad rahalised vahendid suure surve alla. Liikmesriikide käsutuses on saastekvootide oksjoni käigus saadud tulud, kuid need ei suuda katta kõiki asjakohaseid vajadusi. Otsuste tegijad peavad olema ettevaatlikud, et nad ei suurendaks liigselt ettevõtete koormust ega ohustaks seeläbi nende investeeringuid uutesse tehnoloogiatesse.

Teadlikkus ja Käitumine

3.20. Selleks, et tegutseda ja oma käitumist muuta, peavad inimesed teadma, mis on kaalul ja mida on vaja muuta. Tuleb parandada inimeste teadmisi sellest, mida nad saavad ise ära teha, ja anda vastavasisulist õpet. See on nii valitsuste kui ka kodanikuühiskonna organisatsioonide ülesanne. Üks kasulik vahend oleks komisjoni esitatud heade tavade nimekiri.

3.21. Kuigi on kiiduväärt, et energiatarbimine ja kasvuhoonegaaside heited on tõusnud turunduses ja tarbijate nõustamisel esiplaanile, on samas laiduväärt, et jagatakse ka eksitavat teavet. Selle vastu peavad võitlema asjaomased sidusrühmad.

3.22. ELil on õigus, kui ta toetub oma kliimapoliitikas suures osas turumehhanismidele. Hinnasignaalid peaksid muutma nii inimeste kui ka ettevõtete käitumist. Kuid üksnes sellega ei ole võimalik realiseerida muutuste kogu potentsiaali. Mõnel juhul, nt ehitussektoris, on vaja reguleerimist ning mõnel teisel juhul on vaja toetamist.

3.23. Suurem energiatõhusus viib tavaliselt ka rahalise kokkuhoiuni. Stiimuleid on siiski vaja, eelkõige neil juhtudel, kui tasuvusperiood on üsna pikk või kui kulu kandja ja kasu saaja on erinevad. Komitee on varem teinud komisjonile ettepaneku uurida valdkondlike energiatõhususe eesmärkide teostatavust, eelkõige siseturule mõju avaldavates valdkondades.

3.24. Et vältida konkurentsi moonutamist siseturul, kohaldab EL riigi toetustele kohustuslikke ühiseid eeskirju.

Ühiskondlikud ja Hariduslikud aspektid

3.25. Tarbimisharjumused muutuvad aja jooksul ja seega muutub ka tootmine. Vastavalt uuringule, mille viisid ellu Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC) ja Sotsiaalse Arengu Instituut (SDA), (1) on kasvuhoonegaaside heiteid 2030. aastaks 40 % võrra vähendavate meetmete mõju tööhõivele kergelt positiivne. Seda tulemust ja lähenemisviisi peavad teised aga liiga optimistlikuks (2). Uuringus järeldatakse aga, et märkimisväärselt muutuvad töökohtade struktuur ja nõuded oskustele. Muutused on suuremad majandusharu sees kui nende vahel. Näiteks eeldatakse, et toimub töökohtade üleminek energia tootmisest energiatõhususega seotud aladele ning maanteetranspordist raudtee- ja veetransporti.

3.26. Suur nõudlus on hariduse ja koolituse järele, et ettevõtted, avalik sektor ja tööjõud oleksid suutelised muutustega kohanema. Haridus ja koolitus, sh elukestev õpe, oli komitee varasema kliimamuutusi ja Lissaboni strateegiat käsitlenud arvamuse põhiteema.

3.27. Komisjon tegi hiljuti ettepanekuid parandada oskustele esitatavate nõuete prognoosimist, mis on väga oluline, et neile haridus- ja koolitusvaldkonnas õigeaegselt reageerida. Parem prognoosimisvõime, oskuste nõudluse ja pakkumise parem kooskõla ning paremad elukestva õppe meetmed on uuendatud Lissaboni strateegia loomulik osa.

3.28. Kuna muutused mõjutavad peaaegu kõiki tööturul osalejaid, peab haridus olema kõigile kättesaadav, et inimesed saaksid muutunud tingimustega kohaneda. Neile, kes võivad siiski probleemide ees seista, peavad liikmesriigid looma kõikehõlmavad sotsiaalkaitsevõrgustikud.

3.29. Inimesi puudutavad ka energia- ja kliimapoliitika tõttu muutuvad kulustruktuurid. Eriti hoolikalt tuleb jälgida muutuvate energiahindade mõju. Paljudel eri põhjustel energiahinnad kõiguvad tugevalt ja üks ELi energiapoliitika eesmärk ongi võimalikult palju sellist kõikumist piirata.

3.30. Energiahindu tõstab keskkonna- ja eelkõige kliimapoliitika, et vähendada energiatarbimist. Sellise lähenemisviisi puudus on see, et seeläbi väheneb Euroopa tööstuse konkurentsivõime ja esineb energiapuuduse tekkimise oht inimeste seas. Kõrgetele hindadele reageerides on energiatarbimise vähendamiseks tavaliselt vaja investeeringuid uutesse seadmetesse, see aga võib võtta aega. Et saavutada häid, jätkusuutlikke tulemusi ja mitte luua majanduslikke ega sotsiaalseid probleeme, on vaja väga hästi tasakaalustatud lähenemist energiahindadele, võttes arvesse nimetatud ajavahemikke.

Rahvusvaheline Mõõde

3.31. Vaid Euroopa piires võetavad kliimamuutuste leevendamise meetmed avaldavad vähe mõju, sest Euroopa kasvuhoonegaaside heited moodustavad 14 % maailma heitkogustest ja see osakaal üha väheneb. Kui kõik juhtivad riigid ei tegutse, ei suudeta vähendada heitkoguseid nii palju, et piirata ülemaailmset soojenemist 2 °C võrra, ning Euroopa konkurentsivõime väheneb ja seetõttu satub ohtu ELi elanike heaolu. Seepärast on väga oluline saavutada Kopenhaagenis kokkulepe ning EL peab jätkuvalt võtma endale eestvedaja rolli.

3.32. Kopenhaageni eesmärk on komisjoni sõnade kohaselt „piisavalt ambitsioonikas ja ulatuslik rahvusvaheline kokkulepe, milles nähakse teiste arenenud riikide jaoks ette samaväärne vähendamise kohustus ning arengumaade jaoks asjakohased meetmed”. Üks oluline element on rahvusvaheline heitkogustega kauplemise süsteem või vähemalt ühilduvad süsteemid, et tagada nii heitkoguste tõhus vähendamine kui ka konkurentsil põhinevad võrdsed võimalused.

3.33. On selge, et vaestel arengumaadel on vaja kliimamuutuste leevendamiseks ja nendega kohanemiseks rahalist abi. Olulised elemendid on tehnoloogiasiirde arendamine ja selle selged reeglid, sh intellektuaalomandi õiguste kaitse, ning puhta arengu mehhanism.

3.34. Rahvusvaheline kokkulepe on vajalik ka selleks, et Euroopa saaks olla paremate kliima- ja energiatehnoloogiate tegelik eestvedaja. Nõudlus nende tehnoloogiate järele oleks vastasel korral palju väiksem.

3.35. EL peab tugevdama oma positsiooni ja tegevust rahvusvahelisel tasandil, et kindlustada Euroopa energiavarustus. ELi ette nähtud laiem välispoliitika kontekst oleks suureks abiks. Nagu komitee on varasemates arvamustes märkinud, peab EL võtma endale eestvedaja rolli ka vastutustundlikus ja jätkusuutlikus globaalses lähenemises energiale.

Brüssel, 4. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraadi tellitud uuringu kliimamuutuste ja tööhõive kohta viis ellu konsortsium, mida juhivad Euroopa Ametiühingute Konföderatsioon (ETUC) ja Sotsiaalse Arengu Instituut (SDA) ning kuhu kuuluvad firma Syndex, Wuppertali Instituut ning Hispaania Ametiühingute Liidu Töö, Keskkonna ja Tervise Instituut (ISTAS). Uuringuga on võimalik tutvuda veebilehel http://www.etuc.org/a/3676.

(2) Hans Werner Sinn, „Das Grüne Paradoxon”, Econ-Verlag, ISBN 978-3-430-20062-2.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/41

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Uuendatud Lissaboni strateegia väline mõõde”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 128/08)

Pearaportöör: Luca JAHIER

26. veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Uuendatud Lissaboni strateegia väline mõõde”.

Komitee juhatus tegi käesoleva arvamuse ettevalmistamise ülesandeks majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioonile (Lissaboni strateegia seireüksus).

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 pearaportööriks Luca Jahier' ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 177, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 7.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Järgmisel kümnendil seisab ees majanduskasvu ja töökohtade loomist käsitleva Lissaboni tegevuskava põhjalik läbivaatamine, mis hõlmab ka kaalutlusi selle välise mõõtme kohta.

1.2. Euroopa heaolu tuleneb eelkõige tema avatusest ülejäänud maailma suhtes. See puudutab nii majanduslikke eeliseid kui ka kultuuri- ja teadmistevahetust ning Euroopa väärtuste ülemaailmset tunnustamist. Euroopa Liit on kaupade ja teenuste olulisim eksportija ja importija, samuti on ta teisel kohal välismaiste otseinvesteeringute allika ja sihtkohana. Euroopa Liit on maailma suurim abirahade eraldaja ning euro on tähtsuselt teine valuuta maailmas. Seetõttu on Euroopa Liidu geostrateegilistes huvides edendada oma välispoliitilist tegevuskava, mis on suunatud 500 miljoni elaniku huvide edendamisele ja kaitsmisele, kuid mis samuti on kooskõlas ELi kaasvastutusega ülemaailmsete probleemide lahendamisel ning ülemaailmsele juhtimisele kehtivate kõrgete standardite väljatöötamisel.

1.3. Pürgimine auahne, tasakaalustatud ja õiglase mitmepoolse lepingu poole kaubanduse suurema liberaliseerimise valdkonnas ning turgude järkjärguline avamine reguleeritud raamistikus olid eelmise kümnendi prioriteetsed ülesanded. Eelkõige 2007. aastast pärinev algatus „Globaalne Euroopa” on tugevalt seotud uuendatud Lissaboni strateegiaga.

1.4. Uute ülemaailmsete majandusjõudude esitatud väljakutsed ning rahvusvaheline finants- ja majanduskriis toonitavad veelgi selgemalt globaliseerumise uut geopoliitilist iseloomu ning seega ka vajadust ELi uuendatud, järjekindlama ja tõhusama laiaulatusliku välisstrateegia järele. Euroopa vajab uut visiooni oma globaalsest rollist. Selline visioon peaks vastama Euroopa geostrateegilisele tegelikkusele, st ajalooline ja geograafiline roll, toorainet ja energiat puudutav varustuskindlus ning uute, kuid praegu veel ostujõuta turgude tekkimine. Teiselt poolt tuleks seejuures arvestada Euroopa suutlikkusega tegeleda selliste ülemaailmsete probleemidega nagu turvalisus, kliimamuutused, vaesus ja rahvusvaheline ränne ning aidata kaasa nende lahendamisele, arendades edasi Euroopa sotsiaalse turumajanduse eduni viinud väärtusi, mis muuseas on kogu maailmas suurt huvi äratanud.

1.5. ELi asjakohane tegevuskava peaks olema suunatud sellele, et tugevdada ja suurendada Euroopa ruumi ja rolli globaliseerumise uuel taustal:

—	ELi välispoliitilise tegevuse ning teiste poliitikavaldkondade välisaspektide arendamine struktuurilisest vaatepunktist lähtudes, tugevdades seejuures nende üldist sidusust ning parandades liikmesriikide meetmete ühtsust;

—	turgude tasakaalustatud avamise tagamine Doha vooru lõpuleviimise ning olulisimate partneritega peetava struktureeritud dialoogi kaudu;

—	ELi kui rahvusvahelise seadusandliku võimu rolli tugevdamine ning õiguste edendamist käsitleva rahvusvahelise poliitika jätkamine;

—	euro rahvusvahelise kasutamise suurendamine;

—	arengut ja majanduskasvu soosiva ulatusliku ala loomine. Selle nimi võiks olla „EurAafrika: vastastikuse edu ühendus” ning see võiks hõlmata ELi laienemise kiiret lõpuleviimist, naabruspoliitikat, Vahemere Liitu ning tugevamat partnerlust Aafrika riikidega.

1.6. Kõnealune Euroopa Liidu tegevuskava võidaks nii profiilis kui ka sidususes, kui seda järkjärgult arendada laiemas välispoliitilises raamistikus, nagu on ELil plaanis.

1.7. Välispoliitilise tegevuskava optimaalse arengu huvides ning laiaulatusliku poliitilise konsensuse tagamiseks sellises väga ambitsioonikas ja optimistlikus perspektiivis tuleb ELil oluliselt laiendada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide rolli nii Euroopa ühiskonnas kui ka kolmandates riikides.

1.8. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel on olemas kõik vahendid, et etendada üha olulisemat rolli ühiste järelevalvemehhanismide ning kodanikuühiskonna aktiivse kaasamise süsteemide tugevdamisel ja arendamisel pea kõigis maailmajagudes. Kõnealune aspekt kujutab endast Euroopa sotsiaalmudeli eripära, mida hinnatakse kogu maailmas.

2. Sissejuhatus

2.1. Euroopa on praegu oma 500 miljonit tarbijat hõlmava siseturuga maailma olulisim majandusjõud ning ainulaadne kaubandusjõud tänu eurole, mis on maailma tähtsuselt teine valuuta. ELi rahvusvahelistes suhetes kõigile kasuliku olukorra loomisel on lisaks selle kaalukusest tulenevatele ülesannetele oluline ka ELi väliste majanduslike ja geostrateegiliste huvide edendamise kindlustamine, mis on otsustava tähtsusega maailma kõige avatuma ning kõrgeimate sotsiaal- ja keskkonnanormidega mudeli edu seisukohalt.

2.2. Lissaboni strateegia eesmärkide – jätkusuutlik majanduskasv, kvaliteetsed töökohad ning säästev areng – kindlustamine muutub üha olulisemaks, seetõttu peab EL tugevdama oma välispoliitilist tegevuskava.

2.3. 2000. aasta Lissaboni tegevuskava ning selle 2005. aastal läbivaadatud versioon koondati alles 2007. aastal välise mõõtme üheks aspektiks. 2008. aasta kevadise Euroopa Ülemkogu järeldustes on kirjas et, „EL peaks seetõttu jätkama oma püüdlusi üleilmastumise kujundamiseks, tugevdades uuendatud Lissaboni strateegia välist mõõdet” (1).

2.4. Eesistujariigi järeldustes rõhutatakse ka järgnevaid prioriteetseid valdkondi:

—	edendada vaba kaubandust ja avatust ning olla jätkuvalt selles valdkonnas eestvedajaks;

—	parandada mitmepoolset kaubandussüsteemi, püüdes jätkuvalt jõuda Doha arengukava üle peetavas läbirääkimistevoorus ambitsioonika, tasakaalustatud ja laiaulatusliku kokkuleppeni;

—	sõlmida ambitsioonikad kahepoolsed kokkulepped oluliste kaubanduspartneritega ning suurendada jõupingutusi naaber- ja kandidaatriikide integreerumiseks, arendades edasi ühist majandusruumi;

—	kindlustada usaldusväärne juurdepääs energiale ja strateegilistele toormaterjalidele;

—	tugevdada olemasolevaid majandussuhteid, ning ausa konkurentsi põhimõtet järgides arendada välja vastastikku kasulikud strateegilised partnerlused areneva majandusega riikidega;

—	edendada regulatiivset koostööd, normide lähendamist ja eeskirjade ühtlustamist ning parandada võltsimisega võitlemiseks intellektuaalomandi õiguste kaitse jõustamise süsteemi tõhusust.

2.5. Pärast hiljutisi arutelusid ELi välispoliitilise tegevuse vahendite üle on ette nähtud järgmised meetmed (2):

—	ELi välistegevust käsitlev laiemalt määratletud kontseptsioon, mille raames ühendatakse tegevus ühise välis- ja julgeolekupoliitika, kaubanduse ja koostöö valdkonnas ELi sisepoliitikat käsitlevate valdkondade välismõju tugevdamisega (3);

—	uus põlvkond Euroopa koostöö- ja arenguprogramme, mis lähtuvad „Euroopa konsensusest” (4) ning 2007. aasta novembris sõlmitud ELi ja Aafrika vahelisest partnerlusest (5);

—	kaubanduspoliitika uus lähenemisviis, milles rõhutatakse ka kahepoolsete ja piirkondlike läbirääkimiste olulisust.

3. Lissaboni strateegia väline mõõde on juba olemas …

3.1. Viimase aastakümne prioriteedid olid jõupingutused ambitsioonika, tasakaalustatud ja õiglase mitmepoolse lepingu nimel, mis võimaldaks kaubanduse ulatuslikumat liberaliseerimist, ning turgude järkjärguline avamine, et pakkuda Euroopa ettevõtjatele rohkem konkurentsiruumi ning luua sel moel uued võimalused majanduskasvuks ja arenguks.

3.2. Maailma Kaubandusorganisatsioonile usaldati võtmeroll kaubanduse laiendamisel reguleeritud ja mitmepoolse süsteemi raames. Doha arengukava oli komisjoni jaoks üks peamisi prioriteete.

3.3. Seoses raskustega Doha läbirääkimistel ning eelkõige suluseisuga 2006. aasta juulis otsustas EL korraldada põhjaliku läbivaatamise, mille tulemusel kiitis nõukogu 2007. aasta aprillis heaks komisjoni teatise „Globaalne Euroopa: konkurentsivõime maailmas. Panus ELi majanduskasvu ja tööhõive strateegiasse” (6).

3.4. Kavandatud strateegias, mis on ühendatud 2005. aastal uuendatud Lissaboni strateegiaga, rõhutatakse ja kinnitatakse üldeesmärki liikuda üha globaalsema ja integreerituma väliskaubanduspoliitika suunas, mille eesmärk on ligi meelitada uusi investeeringuid ja edendada partnerlusi ning samuti tagada üha avatumad turud kogu maailmas. Strateegias on lisaks mitmepoolsetele läbirääkimistele kui klassikalisele põhivahendile ette nähtud ka uue põlvkonna kahepoolsed ja piirkondlikud kokkulepped, (7) mille abil on kavas kõrvaldada mittetariifsed ja õiguslikud kaubandustõkked ning jõuda eeskirjade järkjärgulise märkimisväärse ühtlustamiseni.

3.5. 2008. aasta detsembris avaldatud teatises (8) Lissaboni strateegia välispoliitilise mõõtme kohta jätkas komisjon tööd selliste eesmärkide nimel nagu mitmepoolsete kaubanduslepingute sõlmimine, õigusalase koostöö jätkamine ning partnerluse tugevdamine turgudele juurdepääsul.

3.6. EMSK on kõnealust teemat käsitlenud kahes arvamuses, (9) milles rõhutati järgmist:

—	Doha vooru lõpuleviimine peab ka edaspidi jääma strateegiliseks prioriteediks, mille raames saavad kahepoolsed lepingud täiendavat lisaväärtust anda;

—	tingimata tuleb rohkem tähelepanu pöörata turgude avamise tagajärgedele teatud piirkondades ja mõningate elanikkonnarühmade hulgas ning seega keskenduda enam sotsiaalsele õiglusele ja inimväärse töö edendamisele;

—	ka kahepoolsete lepingute raames tuleb käsitleda teisi, kuid üha olulisemaid aspekte rahvusvahelistes suhetes, nt keskkond, energia, kultuur, ränne ja ülemaailmne juhtimine.

4. … kuid sellest enam ei piisa

4.1. Uued väljakutsed

4.1.1. Euroopa Liit seisab silmitsi uute väljakutsetega:

—	tärkava majandusega riikidest lähtuv suurenev konkurents ja Aasia majandusjõudude kasv;

—	kliimamuutused ja energia;

—	Euroopa Liidu 27-liikmeliseks laienemise tagajärjed ELile ja selle naabritele;

—	toidukriisi taasavaldumine;

—	teadlikkus globaliseerumise suurenevast geopoliitilisest iseloomust, mis praegu ulatub kaugemale majanduslikust mõõtmest;

—	ning lõpuks rahvusvahelise finants- ja majanduskriisi puhkemine.

4.1.2. Nimetatud väljakutsetest selgub, et tarvis on välja töötada sidusam ja tõhusam välisstrateegia, ületamaks üha suurenevat lõhet Euroopa Liidu majandusliku kaalu ning ELi endiselt liiga tagasihoidliku mõju vahel globaliseerumise komplekssele ja kõikehaaravale arengule. Samaaegselt tuleb ELil seista oma huvide ja piirkonna eest, mille kaudu ta on kinnitanud oma väärtusi.

4.1.3. Ülemaailmse finants- ja majanduskriisi tagajärjed on kahtlemata tuntavad ka pärast 2010. aastat. Rahvusvahelised küsimused ja vahendid nende juhtimise toetamiseks on igas tulevases majanduskasvu- ja tööhõivestrateegias kogu maailmas olulisel kohal. Sama tähtis iga piirkonna tuleviku jaoks ja samuti kogu maailma tuleviku jaoks on see, millise rolli võtavad piirkonnad kõnealuses protsessis. See kehtib eelkõige Euroopa – maailma kõige avatuma ning seega impordist ja ekspordist kõige enam sõltuva majandusruumi – kohta.

4.1.4. Kõnealuse kriisi valguses näib täiesti iganenud hüpotees rahvusvahelisest tööjaotusest, vastavalt millele jääb peamiste tärkava majandusega riikide pädevusse tooraine ja töödeldud toodete pakkumine ning tööjõukuludel põhinev konkurents, samas kui Euroopa riikide ja teistele olulisimate tööstusriikide kanda jäävad suure lisaväärtusega tegevused, mis tuginevad eelkõige teadustegevusele, innovatsioonile, teenustele ja kvalifitseeritud tööjõule.

4.1.5. BRIC-riikide (Brasiilia-Venemaa-India-Hiina) uus majanduslik dünaamika, mis nähtub patenditaotluste kasvust, Euroopast tulevate välismaiste otseinvesteeringute olulisusest, tärkava majandusega riikidest pärit välismaiste otseinvesteeringute kasvust ELis või riiklike investeerimisfondide loomisest riikides, mis ei kuulu OECDsse, on märk kiiretest muutustest ülemaailmses majandusstruktuuris, ning kõnealustele muutustele peab Euroopa asjakohaselt reageerima.

4.1.6. Innovatsiooni- ja teadmistestrateegiale suunatud platvormide hiljutine areng teistes maailmajagudes näitab, et majanduskriisist väljatulek võib viia tulevikustsenaariumini, mis toetub palju konkreetsemalt jaotatud uutele, tugevalt integreeritud ja aktiivsemalt üksteisega konkureerivatele piirkondlikele blokkidele. Nimetatud blokkides võiksid välja kujuneda tööjaotuse ning majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse uued vormid.

4.2. Uuenduslik ja ambitsioonikas väljakutse

4.2.1. Euroopa Liit on korduvalt tõestanud, et on rahumeelsete vahendite ja konsensuse abil võimeline mõju avaldama rahvusvahelisel tasandil, kus astuvad üles üha erinevamad osalejad, ning sel moel on ELil aegajalt õnnestunud anda märkimisväärne panus maailma oluliste piirkondade heaolusse (nt 30-aastane koostöö AKV riikidega ning ELi laienemispoliitika).

4.2.2. Samuti on EL andnud panuse piirkondlike, valdkondlike ja üldiste koostöölepingute ülimalt kompleksse raamistiku väljatöötamisesse: varem toimus see WTO läbirääkimiste raames ning hetkel on käimas uus G8/14 ja G-20 protsess rahvusvahelisele finantssektorile, sh Rahvusvahelise Valuutafondi ja Maailmapanga roll, kehtivate eeskirjade ja kontrollimehhanismide rangema raamistiku uuesti sõnastamiseks.

4.2.3. Aruteluraamistik välise mõõtme käsitlemiseks, mis esialgselt hõlmas vaid kaubanduspoliitikat ning hiljem ka väljakutseid energia- ja kliimavaldkonnas, on vahepeal oluliselt laienenud ning katab üha enam valdkondi nagu nt rändepoliitika ning globaliseerumise mõõde sotsiaalses (kohanemisfondid ning töötajate põhiõigused ja -vabadused), keskkonnaalases (Kyoto, kuid samuti ka jätkusuutlik majandus), majanduslikus (intellektuaalomand, samuti riiklikud investeerimisfondid), poliitilises (ELi laienemine ja naabruspoliitika) ja diplomaatilises valdkonnas. Samuti tuleb viidata euro rollile, ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning Euroopa julgeoleku- ja kaitsepoliitika (EJKP) mõjule ELi suureneva rahvusvahelise rolli raames ning Euroopa jaoks strateegiliselt oluliste kaupade ja majandushuvide küsimuse võimalikule lisamisele Euroopa julgeolekustrateegiasse (teiste ülemaailmsete majandusjõudude eeskujul).

4.2.4. Ülalmainitust selgub, et üha keerulisem on lisada kõik nimetatud mõõtmed Lissaboni strateegiasse ilma seda moonutamata.

4.2.5. Samas on kõnealused mõõtmed väga otsustava tähtsusega Lissaboni strateegia esialgse eesmärgi täielikuks saavutamiseks, milleks on globaliseerumisele Euroopa vastuse väljatöötamine.

4.2.6. Teisest küljest toetub suurem osa Euroopa Liidu välispoliitilisest tegevusest ELi kõrgest integratsioonitasemest lähtuvatele headele tavadele. See kehtib nii ELi poliitika kui ka selliste poliitiliste meetmete kohta, mille eest EL ja liikmesriigid ühiselt vastutavad. Võib-olla ei ole need poliitikavaldkonnad omavahel veel piisavalt kooskõlastatud või puudub kõikehõlmav strateegiline nägemus, kuid nad on siiski arenemisvõimelised ning neil on oluline mõju, mis on kahtlemata suurem sellest, kui liikmesriigid üksi tegutseks, ja mis on tugevam kui ELi paljude muude sisepoliitiliste meetmete mõju.

4.3. Euroopa Liidu uuendatud välisstrateegia

4.3.1. Seega võiks rääkida Euroopa globaliseerumisstrateegia välisest mõõtmest pärast 2010. aastat. See on hoolikalt kooskõlastatud ja seotud sisemise mõõtmega – st majanduskasvu ja töökohtade loomist käsitleva praeguse Lissaboni strateegia edasiarendamisega, kuid samaaegselt võimaldatakse sellele rohkem iseseisvust ning antakse uus ja tõhusam strateegiline suunitlus (10).

4.3.2. Euroopal on tarvis uut visiooni oma rollist maailmas ja sobivat tegevuskava, mis oleks mõeldud 21. sajandi väljakutsetega toimetulekuks. Need tugineks ELi väärtustele ning neid oleks võimalik edastada ja mõistetavaks teha ELi kodanikele ja olulisematele sidusrühmadele, samuti oleks võimalik korraldada asjaomaseid arutelusid olulisemate ülemaailmsete partneritega ning neid saaks esitleda rahvusvahelistes foorumites.

4.3.3. Kõnealuses edusammudele ja inimväärsetele töökohtadele suunatud visioonis, mille eesmärk on arendada jätkusuutlikku arengut, osalusühiskonda, avatud rahvamajandusi ja rahumeelseid suhteid, tuleb aga arvestada ka ülemaailmsete pikaajaliste väljavaadetega. EL peab paremini kajastama oma geostrateegilist tegelikkust, st ajaloolist ja geograafilist rolli, tooraine ja energia varustuskindlust (11) ning uute, kuid praegu veel ostujõuta turgude vältimatut arengut.

4.3.4. Olulise panuse kõnealusesse visiooni annab ka lühike, kuid veenev dokument „Euroopa huvi: edukas toimetulek üleilmastumise ajajärgul”, (12) mille komisjon koostas 2007. aasta oktoobris Hampton Courtis toimunud tippkohtumiseks. Samal aastal avaldas ka EMSK oma sellesuunalise seisukoha (13).

4.3.5. Uuendatud Lissaboni strateegia 2010. aasta järgseks perioodiks peaks olema kooskõlas ELi välispoliitilise tegevuse uue ja strateegilisema kontseptsiooniga, mis on suunatud Euroopa ruumi ja rolli tugevdamisele ja suurendamisele uue globaliseerumisstsenaariumi raames.

4.3.6. Selleks tuleb 2008. aasta märtsis toimunud ülemkogu järeldustes esitatud tegevusliine tugevdada ja edasi arendada ning töötada välja konkreetne tegevuskava, mis hõlmaks nelja sünergilist ja üksteisega seotud tasandit:

—	turgude tasakaalustatud avamise kindlustamine ning kaupu ja teenuseid hõlmava ülemaailmse kaubanduse arendamine, tagades Euroopale samaaegselt stabiilse juurdepääsu strateegiliselt vajalikele ressurssidele;

—	dialoogi süvendamine kõigi oluliste partneritega mitmepoolse lähenemisviisi raames ning euro rahvusvahelise rolli jätkuv tugevdamine;

—

ELi kui „rahvusvahelise seadusandliku võimu” kujundamine, edendades kõrgemaid standardeid tööstus-, keskkonna- ja sotsiaalvaldkonnas, austades inimväärseid töötingimusi, riigihankeid ja intellektuaalomandit ning andes panuse uute eeskirjade väljatöötamisse finantsturgude ja maailma majanduse juhtimise valdkonnas nii mitmepoolsel kui ka piirkondlikul tasandil;

—

kolme kõige olulisema poliitikavaldkonna taaselustamine ELi välisarengu edendamiseks: laienemise lõpuleviimine, naabruspoliitika ja Vahemere Liit, uus partnerlus Aafrikaga AKV raames – st luua ulatuslik, igakülgseks majanduskasvuks soodne piirkond, mida juba praegu EurAafrikaks (14) nimetatakse ning milles ELil oleks juhtiv geostrateegiline roll.

4.3.7. Välisele mõõtmele antud tähendus näitab, et ELil on kavas astuda oma integratsiooniprotsessi uude poliitilisse etappi, mis on suunatud ELi suhete arendamisele kogu ülejäänud maailmaga, ammutades sellest uut energiat ja ressursse, et tagada sotsiaalset turumajandust puudutava Euroopa mudeli optimaalne lõpuleviimine ning selle käigus kindlustada oma kodanikele edule ja rahule suunatud tulevik. Tegemist on Euroopa Liidu asutamisprotsessi aluseks olnud eelduste teatud laadi täitumisega – alustades Schumani deklaratsioonist kuni Rooma lepingu preambulini –, milles Euroopa projekti mõlemad aspektid, nii väline kui ka sisene, olid teineteisega tihedalt seotud ja mõjutasid teineteist.

5. Mõningad konkreetsed ettepanekud

5.1. Sidusamad ja proaktiivsemad üldised poliitilised meetmed

—	Euroopa Liidu meetmed mitmepoolse süsteemi reformimisel ja globaliseerumise aluseks olevate standardite parandamine nõuavad kahetahulist lähenemist: ELi sise- ja välispoliitiliste meetmete sidusus ning palju tõhusam kooskõlastamine ELi ja liikmesriikide vahel.

—	Sotsiaalõiguslike eeskirjade edendamine – läbirääkimised sotsiaalpartnerite ja üldiste sotsiaalkaitsesüsteemide vahel peavad moodustama ELi arengupoliitika ja läbirääkimisvolituste keskse punkti.

—

Euroopa Liidu kõigisse välismeetmetesse tuleks prioriteetidena lisada haridus- ja koolitussüsteemide arendamine, töötajate põhiõigused, sotsiaalkaitse arendamine, meeste ja naiste võrdõiguslikkus ning ebasoodsas olukorras elanikkonnarühmade (puuetega inimesed, etnilised vähemused jt) integreerimine.

—

Euroopa Liit peab täitma endale võetud kohustused. See kehtib eelkõige eesmärgi osas kasutada 0,7 % SKPst arenguabiks ning sageli korratud lubaduse osas kasutada oma edusammude tulemusi ja vahendeid teiste rahvaste ja piirkondade heaks. Seejuures on otsustava tähtsusega erilised jõupingutused Aafrika ja Euroopa Liidu partnerluse taaselustamisel.

—

Arengumaadele mõeldud vahendite ja investeeringute märkimisväärne suurendamine 2009. aasta detsembriks kavandatud Kopenhaageni kokkuleppe raames oleks ainulaadne võimalus arenguks ning mõlemapoolseteks edusammudeks. Uus Lissaboni strateegia loob seega raamistiku teaduse, innovatsiooni, investeeringute ja teadmiste valdkonna otsusteks, mille kaudu saab edendada uut keskkonnasäästlikku majanduskasvu kogu maailmas.

—	Vajalik on suurem järelevalve ja läbipaistvus kaubandusläbirääkimistel ning kodanikuühiskonna aktiivsem kaasamine rahvusvaheliste suhete ja läbirääkimiste süsteemi.

—

EL peab edendama piirkondlikku integratsiooni ja ka edaspidi teistele eeskujuks olema. Tulevikus tekib üha rohkem ja paremini struktureeritud makropiirkondi ning Euroopa saab piirkonnasisese koostöö arendamisel olulist rolli etendada ja peab seda ka tegema. Kõnealune roll peab lisaks kaubanduse liberaliseerimisele hõlmama ka arengukoostööd, poliitilist dialoogi ja kultuurikoostööd.

—

Arvestades toiduga kindlustatuse eesmärgi väljakutset ning seoses peamise inimõiguse täieliku täitmisega (õigus tervislikule, ohutule, sobivale ja jätkusuutlikule toidule (15)) on tarvis üle vaadata praegu kehtivad läbirääkimisvolitused. Seejuures tuleks arvestada põllumajandustoodete eripära ning kavandada sobivad meetmed asümmeetriliste tootmistingimuste ja vastavate turgude kaitsmiseks, et majanduspartnerluslepingute abil aktiivselt edendada kõige olulisemate kaubanduslepingute sõlmimist teistes valdkondades.

—

Arvestades nn kaubanduspotentsiaali kriteeriumit, mis seob vastava piirkonna kasvumäära selle turgude suurusega, tuleks lisaks piirkondlikele kokkulepetele AKV riikidega jätkata või taasalustada kahepoolseid ja piirkondlikke kokkuleppeid Kagu-Aasia Rahvaste Assotsiatsiooni (ASEAN), Korea, India, Venemaa, Mercosuri ja Pärsia Lahe Koostöönõukogu riikidega.

—	Hiinat peaks käsitlema eriprioriteedina, sest ELil on Hiinas olulised ofensiivsed ja defensiivsed huvid, mis pakuvad märkimisväärset mänguruumi läbirääkimistel, ning lisaks sellele tuleb arvestada vastastikuse mõju olulist suurenemist ja kompleksseid geopoliitilisi põhjusi.

—

Rohkem tähelepanu tuleb pöörata ka kahepoolsetele suhetele Ameerika Ühendriikide, Jaapani ja Kanadaga, kes kujutavad endast maailma esimest, kolmandat ja kaheksandat kaubandusjõudu. Atlandiülesed suhted tuleb taasaktiveerida, et vähendada vastuolusid ning optimeerida institutsiooniliste struktuuride ja poliitiliste meetmete järjest suurenevast lähenemisest tulenevaid sünergiaid (16).

—	Arvestades majandus- ja rahaliidu ala kavandatud laienemist järgnevatel aastatel, võib euro olulisus tugeva valuuta ja ülemaailmse tähendusega võrdlusrahaühikuna veelgi tõusta, mis kahtlemata nõuaks ELi ühtsemat esindamist rahvusvahelistes majandus- ja rahandusorganites.

5.2. Rohkem vahendeid valdkondlike poliitikate juhtimiseks

—	Euroopa Liidu välistegevust käsitleva ulatusliku ja ühtse kontseptsiooni raames tuleb välise mõõtme alla kaasata ka sellised poliitikavaldkonnad nagu teadustegevus, keskkond, haridus ja tööhõive.

—

Praeguses olukorras tuleks selgemalt määratleda Euroopa Komisjoni liikmestest koosnev väike rühm, kelle ülesanne on juhtida kõiki ELi välispoliitilisi meetmeid (kaubandus, areng, ränne, konkurentsipoliitika ja siseturu välisaspektid, energiadiplomaatia jne). Kõnealune rühm võiks siis ka väljaspool ELi ja olulisemates rahvusvahelistes organites nähtavamal moel ELi kui ühtset tervikut esindada. Lissaboni lepingu kiire jõustumine ning välis- ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja uus roll tagavad positiivse arengu tulevikus.

—

Seni kuni EL ei ole tähtsamates rahvusvahelistes organites (Bretton Woods, G8/14, G20) ühtselt esindatud, peaksid ELi liikmesriigid moodustama sidusamad ja seega mõjukamad rühmitused erinevate institutsioonide juures või tippkohtumistel, et oma arvamusi süstemaatiliselt kooskõlastada ja võimalikult sageli ühtset seisukohta esindada.

—	Kindlasti on vajalik esindada ELi väljaspool selle piire ühistel kaubandusmissioonidel, mis aitaks tugevdada kogu Euroopa strateegilist kohalolekut, ning seda eelkõige suhetes ELi olulisimate kaubanduspartneritega.

—	EL peab tugevdama toetust oma ettevõtete rahvusvaheliseks muutmisel, eriti arvestades nende võimalusi rajada filiaale ning kohaneda erinevate turgude olukorra ja dünaamikaga.

—	ELil tuleb selle nimel võidelda, et WTO lisaks töötajate õigused, tööstuse arengu, inimväärsete töökohtade loomise ja keskkonnamõõtme oma eesmärkide hulka. Sellest lähtuvalt peavad ka rahvusvahelised finantsasutused prioriteediks seadma inimväärse töö ja jätkusuutliku arengu edendamise.

—

Euroopa kontserne tuleb motiveerida, et nad ettevõtete sotsiaalse vastutuse Euroopa kontseptsioonist lähtuvalt edendaks sotsiaalset dialoogi ettevõtetes ja valdkondades erinevates riikides, kus nad tegutsevad. Rohkem tähelepanu tuleb pöörata headele tavadele, mida paljudes Euroopa ettevõtetes OECD poolt vastuvõetud ja ILO sotsiaalsetele standarditele toetuvate juhtnööride alusel juba kasutatakse. Samuti on tarvis tähelepanu pöörata muudele algatustele, mida viib ellu suur rühmitus, kuhu kuuluvad valitsusvälised osalejad ning sotsiaalmajanduse esindajad hariduse, tervishoiu ning paremate elu- ja töötingimuste edendamise valdkonnas.

—

EL peab välja töötama proaktiivse ja ülemaailmse rändepoliitika, mis lihtsustaks sisserändajate päritoluriikide ja neid vastuvõtvate riikide ühist arengut, pöörates erilist tähelepanu inimkaubandusevastasele võitlusele, ajude äravoolule ning sisserändajate rahasaadetistele, mis praeguseks on saavutanud olulise koha rahavoogudes (17).

—

Riiklike investeerimisfondide suurenev tähtsus maailmamajanduses ja seega kõnealused fondid rajanud riikide olulisus areneva majandusega riikide rahvamajandustele kujutab endast kahtlemata head võimalust olulisimatele arenenud rahvamajandustele ning ka maailmamajanduse õitsengule. Samas on tegemist ka geopoliitilise riskiga suveräänsete õiguste võimaliku kaotamise tõttu ELile strateegilise tähtsusega valdkondades ja tehnoloogiates. EL peab kõnealuses valdkonnas tingimata jõudma kooskõlastatud seisukohani, milles arvestataks kehtivate lepingute nõuete ja sätetega, ning samuti võtma täpsema ja ühise seisukoha nn rahvusliku huvi kaitse küsimuses, mille all mõistetakse üha enam nn Euroopa huvi.

—

Rohkem tähelepanu tuleb pöörata Euroopa Tehnoloogiainstituudi konkreetsetele pädevustele vastavates partnerlustes, eriti mis puudutab erinevate koostööpiirkondade võimalikku laienemist väljaspool Euroopat asuvatesse riikidesse nn teadmis- ja innovatsioonikogukondade raames (tippkeskuste võrgustikud kõrgkoolide, uurimisinstituutide, ettevõtete ja teiste huvitatud osalejate vahel).

5.3. Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide aktiivsem kaasamine

—

Igal võimalikul moel tuleb edendada Euroopa kodanikuühiskonna ühiste strateegiate uurimist ja loomist, et tulla toime globaliseerumise väljakutsete ja võimalustega ELi olulisemate majandus- ja sotsiaalpartneritega toimuvas dialoogis. Riiklike majandus- ja sotsiaalnõukogude ja sarnaste organisatsioonide, samuti sotsiaalpartnerite olulisemate Euroopa võrgustike ja organisatsioonide, organiseeritud kodanikuühiskonna ja sotsiaalmajanduse suurem väärtustamine võib soodustada kodanike kaasamise ulatuslikku protsessi ning heade tavade levitamist.

—

EL peab edendama võimalikult ulatuslikku sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna kaasamist kolmandates riikides ning soodustama nendega dialoogi, et suurendada ELi poliitika nähtavust ja sidusust kaubanduse, arengu ja välissuhete valdkonnas üldiselt. Eelkõige on tarvis luua struktureeritud ja kestvad dialoogivormid organisatsioonidega, kes töötavad piirkondliku ja ülemaailmse integratsiooni heaks. Lisaks tuleb kaubandus- ja assotsiatsioonilepingute raames aktiivsemalt tunnustada organiseeritud kodanikuühiskonna nõustavaid esindusorganeid.

—	Mitmete aastate eest kaubanduse peadirektoraadi poolt edukalt moodustatud kodanikuühiskonna kontaktrühm on hea tava näide, mida tuleks edendada.

—

Komitee on järk-järgult üles ehitanud struktureeritud suhtesüsteemi (18) , mis kujutab endast institutsioonidevahelise dialoogi raames olulist vundamenti kodanikuühiskonna aktiivse osalemise jätkuvaks edasiarendamiseks pea kõikjal maailmas. Järelevalve teostamisel saab komitee täita aktiivset rolli, nagu ta seda juba mõnel juhul teinud on. Näiteks võiks mainida AKV riikidega sõlmitud Cotonou lepingus ettenähtud institutsioonilisi ülesandeid, ELi erinevate kandidaatriikidega moodustatud ühiseid nõuandekomiteesid. Euromedi ja Mercosuri raames tehtavat tööd. Dokumendid, arvamused ja lõppdeklaratsioonid, mida komitee selle raames korraldatud arvukatel kohtumistel välja töötab, on oluline allikas analüüsidele ja osalusdemokraatia ettepanekutele Euroopa Liidu välissuhete kogupanoraamis.

—

Lisaks sellele võiks komitee korraldada spetsiifilisi seminare või muid korrapäraseid kohtumisi, et konsulteerida asjaomaste riikide ja piirkondade majandus- ja sotsiaalvaldkonna huvirühmadega. See võiks vajadusel toimuda olemasolevate ümarlauaarutelude ja erinevate muude kohtumiste raames. See võimaldaks võrrelda maailma eri piirkondades järgitavaid erinevaid strateegiaid ja omavahel häid tavasid vahetada. Seeläbi oleks ka võimalik anda panus ELi välispoliitilise tegevuse paremasse määratlemisse ning 2010. aasta järgse Lissaboni strateegia edasisse arengusse ja asjaomaste partnerite strateegiate väljatöötamisse.

Brüssel, 4. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Eesistujariigi järeldused, punkt 12 (13.–14. märts 2008).

(2) Maria Joćo Rodrigues, Europe, Globalisation and the Lisbon Agenda [Euroopa, globaliseerumine ja Lissaboni tegevuskava], Institute for Strategic and International Studies, 2009.

(3) KOM(2006) 278 lõplik ja KOM(2007) 581 lõplik.

(4) KOM(2005) 311 lõplik.

(5) ELT C 77, 31.3.2009, lk 148.

(6) KOM(2006) 567 lõplik.

(7) Need olid ette nähtud juba AKV riikidega sõlmitud Cotonou lepingus, et viia ellu kuus piirkondlikku majanduspartnerluslepingut.

(8) KOM(2008) 874 lõplik.

(9) ELT C 175, 27.7.2007, lk 57 ja ELT C 211, 19.8.2008, lk 82.

(10) Vrd Laurent Cohen-Tanugi juhitud ekspertrühma järeldused. Kõnealune ekspertrühm koostas ettevalmistava aruande Prantsusmaa eesistumisperioodiks 2008. aasta teisel poolaastal (www.euromonde2015.eu).

(11) EÜT C 27, 3.2.2009, lk 82, ELT C 277, 17.11.2009, lk 92 ja EMSK arvamus „Energia ja kliimamuutused kui uuendatud Lissaboni strateegia lahutamatu osa” (vt Euroopa Liidu Teaja, lk 36).

(12) KOM(2007) 581 lõplik.

(13) ELT C 175, 27.7.2007, lk 57.

(14) Hiljutine A. Riccardi sõnavõtt Karl Suure auhinnatseremoonial Aachenis, 21. mail 2009.

(15) Vrd ÜRO eriraportöör Olivier De Schutteri aruannet õiguse kohta toidule „Doha voor ei takista uue toidukriisi tekkimist”, 9. märts 2009.

(16) ELT C 228, 22.09.2009, lk 32.

(17) ELT C 120, 16.5.2008, lk 82 ja ELT C 44, 16.2.2008, lk 91.

(18) Vt EMSK välissuhete sektsiooni tööprogramm http://eesc.europa.eu/sections/rex/overview/A_F_ces1545-2009_tcd_de.doc.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/48

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ülikoolid Euroopa jaoks”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 128/09)

Pearaportöör: Joost VAN IERSEL

5. märtsil 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse teemal

„Ülikoolid Euroopa jaoks”.

Käesoleva arvamuse ettevalmistamine tehti ülesandeks majandus- ja rahaliidu ning majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse sektsioonile (Lissaboni strateegia seireüksusele).

Arvestades töö kiireloomulisust, määras Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (4. novembri istungil) pearaportööriks Joost van Ierseli ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 158, vastu hääletas 8, erapooletuks jäi 12.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on seisukohal, et ülikoolidel on väga oluline roll teadmiste kolmnurgas, mille moodustavad haridus, teadusuuringud ja innovatsioon. Neid tuleks käsitleda Euroopa säästva sotsiaal- ja majandusarengu kesksete teguritena. Praeguses mitteoptimaalses ülikoolisüsteemis ei arendata piisavalt ülikoolide suurt potentsiaali. Kõnealuse olukorra parandamine peaks omandama kindla koha 2010. aasta järgset perioodi käsitlevas Lissaboni strateegias.

1.2. Alates 1999. aasta Bologna konverentsist ja hilisemast Lissaboni strateegiast on ülikoolidest saanud Euroopa Liidu tasandil järjest olulisem prioriteet. Hoolimata liikmesriikide ja ülikoolide seatud uutest eesmärkidest, kasvab akadeemilises ringkonnas ja ühiskonnas mure Euroopa kõrghariduse killustatuse ja vajalike reformide aegluse pärast.

1.3. Komitee rõhutab Eurooa ülikoolide reformimise vajadust, kuivõrd ülemaailmsed arengud majanduses, tehnoloogias ja hariduses ning praegune kriis eeldavad paremat hinna ja kvaliteedi suhet, paremat keskkonda ja suuremaid võimalusi üliõpilastele, õppejõududele ja teadlastele.

1.4. Vajalikud kohandused hõlmavad ülikoolide suuremat autonoomiat ja vastutust ühiskonna ees nende avaliku missiooni täitmisel, (piisavate) rahastamisviiside mitmekesistamist, suuremat läbipaistvust ja avatust, partnerlust ärimaailmaga, (maailmatasemel) tippväljaõppe ja -teaduse edendamist ning asjakohaseid personalijuhtimise tavasid.

1.5. Komitee rõhutab Euroopa metoodika vajadust tulemuslikkuse hindamiseks ja võrreldavate andmete kogumiseks. Euroopa tasandil hindamine peaks põhinema sõltumatute ekspertide poolt läbiviidud üksikasjalikul uurimisel ning minema oluliselt kaugemale tsitaatidest ja viidetest ja nn ühemõõtmelisest Shanghaï nimekirjast ning hõlmama tervet hulka mitmemõõtmelisi näitajaid (1).

1.6. Lisaks mitut valdkonda hõlmavaid arenguid ja uusi kombinatsioone lihtsustavale ulatuslikule alusele peaksid ajakohased ja võrreldavad haridus- ja teadusnormid edendama ülikoolide mitmekesisust ja spetsialiseerumist ühtluse ja sarnasuse asemel.

1.7. Komitee toetab ülikoolide sidusat integreerimist uuendatud Lissaboni strateegiasse Euroopa kõrgharidusruumi ja Euroopa teadusruumi raames (2).

1.8. Üliõpilastele ja teadlastele tuleks pakkuda rohkem võimalusi valdkonnaülese karjääri edendamiseks Euroopas. Muu hulgas tähendab see avatud töölevõtmise korda ja teadlaste hartat, mis on seotud nn viienda vabaduse ehk teadmiste vaba liikumise sisseviimisega, säilitades samas lähenemisviiside mitmekesisuse ja konkurentsi parimate tulemuste saavutamiseks.

1.9. Käsitleda tuleks üleeuroopalist avatud lähenemisviisi kolmandatest riikidest pärit ülikooliõppejõududele, teadlastele ja üliõpilastele ning teadusalal juhtivatele ülikoolidele.

1.10. Komitee toetab muu hulgas ka kodanikuühiskonna esindajatest koosnevaid nõuandvaid haridusplatvorme Euroopa Liidu ja riiklikul tasandil. Nii maailmatasemel kui ka piirkondlikud teaduskeskused peaksid osalema neid ümbritseva ühiskonna ja piirkonna igapäevaelus. See võimaldab ka edendada ülikoolide ettevõtlusvaimu ning toetada majandus- ja teadmisteklastreid.

1.11. Ülikoolide sõltumatu roll ja positsioon, nagu see oli kaua aega tagasi, edendab ja tugevdab neid kui Euroopa vaimset tõukejõudu. Euroopa lähenemisviisid haridusele ja loengute pidamisele, teadustegevusele ja tippteadusele ei peaks piirduma Euroopa teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ja õpetamise laiendamise ja süvendamisega. Neid tuleks laiendada ka teistele pädevus- ja teadusharudele, nt meditsiiniteadusele ja -praktikale, sotsiaalmajandusteadustele ja humanitaarteadustele.

1.12. Komisjon peaks jätkama oma toetust ja tal peaks olema nähtav ja aktiivne roll kõnealuses protsessis.

1.13. Komitee ei pea tihedamaid suhteid ülikoolide ja ELi vahel tehniliseks küsimuseks. Olulisusest hoolimata ei peaks need piirduma ainuüksi majandussektoriga. Kaalul on kaugemale ulatuv silmapiir, ülikoolide üldine tähendus elukestva õppe, hariduse ja intellektuaalse elu, ühiskonna ja tsivilisatsiooni seisukohalt.

1.14. ELi alusepanijatel ja nende järeltulijatel oli põhjust jätta haridus Rooma lepingutest välja, kuid ajad on muutunud. Riikide suveräänsus ja mitmekesisus peavad kulgema käsikäes tunnistusega, et Euroopa Liit peab olema ülemaailmselt võrdne partner ja konkurent. Ülikoolid on selles keskse tähtsusega partnerid.

1.15. Teisisõnu tuleb ülikoole kui institutsioone julgustada arenema Euroopa integratsiooni kõrvalseisjatest selles osalejateks. Nõukogu peaks selles osas väljendama selget ja tulevikku suunatud seisukohta.

2. Sissejuhatus

2.1. Kogu ajaloo vältel on ülikoolidel olnud silmapaistev roll Euroopa ühiskonna kujunemises. Nad asusid intellektuaalse elu keskpunktis ja nii mitmeski mõttes on nad olnud edu tõukejõud.

2.2. Õpetlased ja teadlased liikusid vabalt mööda kontinenti isemajandavates ülikoolides, mõjutades suuresti seisukohti kõikvõimalike sotsiaalsete nähtuste ja teaduse kohta. Nad vormisid ringkondade ja isiksuste põlvkondi, kelle tegevus oli otsustav Euroopa ühiskonna poliitilise, sotsiaalse ja majandusliku kujundamise seisukohalt.

2.3. Kui alates 18. sajandist hakkasid järk-järgult tekkima rahvusriigid, said ülikoolidest suures ulatuses institutsioonid, kes pakkusid riiklikku haridust ja teenisid riiklikke huve teadus- ja uurimistegevuse vallas. See areng juurdus sügavalt. Vaatamata muu hulgas ka teaduse kasvavale rahvusvaheliseks muutumisele, juhitakse kõrgharidust ning isegi teadust ja tehnoloogiat ülikoolides teatud ulatuses endiselt riiklikul tasandil.

2.4. Järk-järgult sai poliitilisest sekkumisest reegel. Nüüd tuginevad kõigi tasandite haridussüsteemid riiklikule poliitilisele otsustusprotsessile, mis neid ka juhib. Kõrgharidusest sai kõikjal selge riiklik tähis. Seda iseloomustavad mitmekülgsed ja keerukad riiklikud institutsioonilised erinevused ja sageli haridusalane sarnasus.

2.5. Kõnealuse mitmekülgse Euroopa pildi olulised elemendid on institutsioonilised raamistikud, rahastamiskord, juhtimine, autonoomia tase ning professorite ja teadlaste nimetamiskord ja nende karjääri areng.

2.6. Kuna teadus on piirideta, sai akadeemilise ringkonna esindajatest ja teadlastest järjest enam osa Euroopa ja ülemaailmsetest võrgustikest. Sellest tulenevalt on ka teadusprogrammidel kalduvus rahvusvaheliseks muutumisele, kuigi piiratud ulatuses. Märkimisväärne erand on siiski eriti ärikõrgkoolides antav erakõrgharidus, mis on oma määratluselt rahvusvahelisem nii ulatuse kui ka lähenemisviiside poolest.

2.7. Rooma lepingus ja sellele järgnenud lepingutes puudub haridust käsitlev peatükk. Sel ajal ei nähtud mingit seost majandusintegratsiooni ja hariduse vahel. Haridus jäi riiklikuks küsimuseks ja oli täielikult allutatud subsidiaarsuse põhimõttele. Mis tahes haridusalane otsus Euroopa tasandil sünnib valitsustevahelises raamistikus.

2.8. Sellest hoolimata ei ole haridussektori teatud osi enam võimalik käsitleda integratsiooniprotsessist sõltumatult. Sotsiaalpartnerite kindlal toetusel algas see nende haridusalaste aspektidega, mis olid kõige otsesemalt seotud majanduse ja tööturuga, st oskuste parandamise ja kutseharidusega.

2.9. 1986. aastast aitab üliõpilasvahetusprogramm Erasmus kaasa üliõpilaste õppekavade rahvusvaheliseks muutmisele. 2009. aastal laiendati seda programmiga Erasmus Mundus. Siinkohal tuleb mainida lisaks järgmisi eriprogramme: ülikoolide ja ettevõtete vaheline vahetusprogramm Comett tehnoloogia valdkonnas, teadlaste vahetusprogramm Marie Curie ja elukestvale õppele keskenduv Sokrates.

2.10. Suur samm edasi toimus ülikoolide jaoks 1999. aastal, kui 29 riigi haridusministrid võtsid vastu Bologna deklaratsiooni.

2.11. Praeguseks hõlmab Bologna protsess 46 liiget kogu Euroopast. Kõikehõlmav eesmärk on Euroopa kõrgharidusruumi loomine. Viimase aastakümne jooksul on märkimisväärselt kasvanud arutatavate teemade hulk (3). Bologna protsessi prioriteedid on: kolmetsüklilise teaduskraadisüsteemi (bakalaureus/magister/doktor) sisseviimine, mille raames pööratakse ulatuslikumat tähelepanu doktoriõppele ja teadustegevusele; kvaliteedi tagamine; kvalifikatsioonide ja teaduskraadide tunnustamine; õppeajad; Euroopa ainepunktide ülekandmise süsteem, elukestev õpe, kõrghariduse sotsiaalne mõõde, üliõpilaste ja personali liikuvus ning Euroopa kõrgharidusruumi välismõõtme uurimine.

2.12. Lissaboni strateegias pannakse suurt rõhku teadmiste ja konkurentsivõime seosele. See toimis katalüsaatorina ja aitas juhtida ülikoolid ühenduse mõtteviisi äärealalt keskpunkti. Komisjoni algatusel kavandatud teadus- ja innovatsiooniprojektide kasv tõi Euroopas kaasa ulatusliku rahvusvahelise koostöö.

2.13. Samal põhjusel esitas komisjon mitmes teatises aruteluks ülikoolide reformimise ja ajakohastamise küsimused (4).

2.14. Ülikoolide reformimine edeneb Euroopas erinevas tempos.

2.15. Uuendatud Lissaboni strateegia andis 2005. aastal samuti tõuke uuteks algatusteks ülikoolide mobiliseerimiseks. Neist kõige olulisemad on nõukogu otsused luua Euroopa Teadusnõukogu (ERC, 2007) ja Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut (EIT, 2008). Samas vaimus on koostatud ka roheline raamat „Euroopa teadusruum: uued perspektiivid” (5).

2.16. Erijuht selles küsimuses on 2005. aastal välja antud Euroopa teadlaste harta ning teadlaste liikuvust ja vaba turgu käsitlev tegevusjuhis (6). Kõnealuse harta ja tegevusjuhise allkirjastas 800 kõrgharidusasutust. Siiski näitab selle elluviimine, et mitmed institutsioonid ei kohalda kõnealust kokkulepet. Mõnikord domineerivad spetsiifilised ja edukad traditsioonid.

2.17. Komisjon töötab Euroopa märgise kallal, et julgustada lähenemisviiside teatud mitmekülgsust austava harta ja käitumisjuhise elluviimist.

2.18. Euroopa ülikoolide tõhus pühendumine Euroopa integratsioonile on pikaajaline protsess. Akadeemilised ringkonnad, teadlased ja üliõpilased osalevad järjest enam rahvusvahelises dünaamikas, ent ülikoolid kui institutsioonid takerduvad sageli traditsioonidesse ja riiklikesse korraldustesse. Arenguid aeglustab ka tõsiasi, et haridus ei ole jätkuvalt Euroopa lepingu teema.

2.19. Akadeemiliste ringkondade ja teadlaste ülemaailmne võrgustike loomine kasvab tänu ülikoolide, uurimisinstituutide ja rahvusvaheliste ettevõtete vastastikustele suhetele. Kõnealune suundumus kajastub ka ühenduse programmides.

2.20. Käesolevas arvamuses keskendutakse uutele suundumustele ja raamtingimustele ülikoolide tõhusamaks ja nähtavamaks kaasamiseks Euroopa integratsiooni. Ülikoole ei peaks vastavalt nende pikaajalisele ajaloolisele kutsumusele tagant tõukama mitte ainult Lissaboni tegevuskava, vaid nad ise peaksid olema protsessi olulised katalüsaatorid.

3. Üldised märkused

3.1. Viimastel aastakümnetel on sagenenud algatused ja programmid Euroopa kõrghariduse rahvusvaheliseks muutmise edendamiseks.

3.2. Komitee arvates tuleks ülikoolid uusi impulsse silmas pidades nähtavalt kaasata Lissaboni strateegia uude tsüklisse.

3.3. Rahvusvahelised analüüsid on üksmeelsed selles osas, et tehnoloogia ja innovatsiooni arengu kiirust ning tihedamat konkurentsi silmas pidades on Euroopa akadeemiline ringkond üldiselt ebapiisavalt ettevalmistatud selleks, et oma osa täies ulatuses täita, ja kipub suhtelises mõttes isegi oma kõlapinda kaotama (7).

3.4. Eesmärk peab olema ande optimaalne arendamine ja võrdne juurdepääs, sh üleminek (kõrg)hariduse eri tasandite vahel ja elukestev õpe kogu Euroopas, vältides seejuures igasugust diskrimineerimist. Eraldi probleem on ülikoolist väljalangevate üliõpilaste arv. Välja tuleks töötada tõhusamad juhendamismeetodid. Euroopa ülikoolide avalik missioon peab säilima ning see ei tohi takistada kvaliteedi ja tipptulemuste tagamist (8).

Hoolimata kõigist erinevustest, mis võivad samuti märkimisväärselt mõjutada akadeemiliste tulemuste kvaliteeti, tuleks vaadelda Euroopa ülikoolide ühiseid omadusi. Käesoleva arvamuse raames tasub rõhutada järgmist.

3.5.1. Autonoomia tase. Pilt on äärmiselt keerukas. Kuigi valitseb suundumus suurendada ülikoolide autonoomiat, jääb valdavalt domineerima riigiasutuste sekkumine (9). Piisava autonoomia ja vastutuse puudumine kipub kinnitama traditsioonilisi perspektiive ja ülereguleerimist. Avalik struktuur, mida toetab riigiasutuste osalemine, ei tohiks viivitada autonoomiat (10). Eesmärgid peaksid olema üliõpilaste parem ettevalmistamine tööturule sisenemiseks ja tõhusam suhtumine teadus- ja uuendustegevusse.

3.5.2. Rahastamisviis. Ka selles osas on pilt väga mitmekülgne, kuid tervikuna on otsustav riiklik rahastamine (11). See muudab kõrghariduse ja teaduse reeglina väga sõltuvaks muu hulgas poliitilistest prioriteetidest, mis toob sageli kaasa alarahastamise. Lisaks sellele on liiga vähe stiimuleid rahastamisallikate mitmekesistamiseks, nagu fondide ja ettevõtetepoolne rahastamine ning õppemaksude kehtestamine koos stipendiumide ja laenude lisamisega (12).

3.5.3. Läbipaistvuse puudumine. Usaldusväärsete võrreldavate andmete puudumisel ülikoolide kohta ei ole võimalik üliõpilastel ega ka teadlastel leida neile sobivaid pädevusi ja kursusi Euroopas. Euroopa klassifitseerimismetoodika on läbipaistvuse vahendina väga oluline aspekt. See innustaks teadmiste jagamist ja koostööd olemasolevates Euroopa haridus- ja teadusprogrammides, samuti piisavat teavet ja kvaliteeti. See võib suurendada nii üliõpilaste kui ka teadlaste üldist liikuvust.

3.6. Kuivõrd haridus ja kõrgharidus kuuluvad liikmesriikide ainupädevusse, ei julgusta see ülikoolides automaatselt hoiakut vaadata oma silmapiirist ja riigipiiridest kaugemale. Tulemuseks on kõrgharidusasutuste killustatud muster, mis paljudel juhtudel on rohkemal või vähemal määral suletud ümbritseva maailma dünaamikale.

3.7. Lisaks sellele säilib killustatus kvaliteedinõuete lahknevuse tõttu – ka bakalaureuse/magistri mudeli kohaldamisel –, väheatraktiivsete töötingimuste ja sageli puuduliku rahastamiskorra tõttu, mis takistab avatust, ühiste akadeemiliste väärtuste teket ja piiriülest liikuvust, välja arvatud tippude puhul.

3.8. Vähene autonoomia toob üldiselt kaasa ülikoolide sarnasuse ja ühtluse. Mitmes riigis edendab see pigem nn üldisi ülikoolikursusi ja teadusasutusi kui heterogeensust ja kvalifitseeritud spetsialiseerumist.

3.9. Teadus- ja innovatsiooniprogrammid, mis on sageli määratletud riiklike innovatsiooniplatvormide poolt, on peaasjalikult riiklikud ega kajastu reeglina laiemas perspektiivis. Dubleerimised ning erinevad ajakavad ja käsitletavad teemad suurendavad killustumist ja seega takistavad spetsialiseerumist.

3.10. See ei ole viljakas pinnas teadlaste ja tipplektorite meelitamiseks välismaalt, ei teistest liikmesriikidest ega ka mujalt maailmast. Lisaks sellele kujutab ajude äravool USAsse endast alalist mureallikat. Samal ajal propageerivad hiinlased oma hästi spetsialiseerunud tippülikoole. Neile järgneb India.

3.11. Mitmed Euroopa ülikoolide rühmitused kooskõlastavad järjest enam seisukohti vajaduse osas teadus- ja arendustegevuse tingimuste parandamise järele ning võimaliku teadmiste ja innovatsioonisuutlikkuse osas (13). Ühised teadusprogrammid on paljulubav koostöövahend killustatuse vastu võitlemisel (14).

3.12. 1999. aasta Bologna deklaratsioonile, mille eesmärk oli Euroopa kõrgharidusruumi loomine aastaks 2010, suurendades reformide kaudu selle konkurentsivõimet, järgnes 2006. aastal komisjoni uus äratav üleskutse (15). Komisjon märgib õigustatult, et „see oluline majandus- ja ühiskonnasektor vajab põhjalikku ümberstruktureerimist ja moderniseerimist, et Euroopa ei jääks ülemaailmses hariduse, teaduse ja uuendustegevuse alases konkurentsis kaotajaks (16)”.

3.13. Kohanemised toimuvad, ent liiga aeglaselt. Lisaks sellele erineb liikmesriigiti märkimisväärselt ülikoole reguleeriv riiklik poliitika.

3.14. Tänased arutelud akadeemilistes ringkondades tõestavad pettumust valmistavalt, et ka edusammude tempo Euroopa kõrgharidusruumi suunas on liiga ettevaatlik.

3.15. Euroopa meetmete puudumine võib osutuda väga kalliks. Kõnealuste märkuste kokkuvõtteks toetab komitee seda, et 2010. aasta Lissaboni strateegia uus tsükkel hõlmaks ülikoolide sihipärast ajakohastamist ja nendevahelist koostööd, paremat kooskõlastamist Euroopa tasandil ning klassifitseerimise kaudu saavutatavat tõelist läbipaistvust.

4. Uute perspektiivide vajadus

4.1. Lissaboni strateegia eesmärk on leida tasakaal lähenemise ja kooskõlastamise vahel Euroopa Liidu tasandil ja säilitada riiklikud pädevused, määratledes ühised eesmärgid ja edendades võrreldavaid programme ja poliitikaid kogu Euroopas. Komitee arvates peaks ülikoolidel kui hariduse, teadustegevuse ja innovatsiooni põhiosalejatel olema selgelt määratletud roll Lissaboni tegevuskavas.

4.2. Just praeguse kriisi tingimustes on vaja panna suuremat rõhku haridusele ja innovatsioonile selle laiemas tähenduses, kuna see peaks avama uusi teid ja võimalusi. Kogu Euroopas tuleb tagada teadus- ja arendustegevuse ja rakendustehnoloogia programmide jätkumine ning üliõpilaste ja õppejõudude suurem liikuvus (17).

4.3. Selle taustal rõhutab komitee, et läbipaistvuse suurendamiseks on tungivalt vajalik välja töötada võrreldavad andmed (18) ja usaldusväärne Euroopa metoodika, et hinnata ja võrrelda ülikoolide tulemuslikkust eri mõõtmetes, st hariduse, teadustegevuse ja innovatsiooni vallas. Tuleb mõista, et soovitud heterogeensust, spetsialiseerumist ja mitmekülgsust silmas pidades ei saa kõnealuseid andmeid koguda lihtsal viisil. Eri meetodite rakendamine võib parandada metoodikat ja kriteeriumide väljatöötamist. Soovitav oleks koostöö OECDga.

4.4. Peatükis 2 nimetatud programmid toetavad märkimisväärselt piiriülest vahetust. Euroopa Teadusnõukogu loomine on suur samm edasi. Teadusprojektide tõukejõuna peab Euroopa Teadusnõukogu toetama ülikoolide rahvusvaheliseks muutmist. Teadustöö rahastamine ja teostamine peavad jääma teineteisest rangelt eraldatud tegevusteks.

4.5. Euroopa Teadusnõukogu tähendab teadlaste suuremat piiriülest liikuvust niinimetatud viienda vabaduse sisseviimise kaudu, mis on tihedalt seotud teadlaste harta ja nende töölevõtmise juhendiga (19). Soovitud tulemusi silmas pidades on tungivalt vaja vastavalt kohandatud struktuure ülikoolides ning paremaid halduslikke ja fiskaalseid raamtingimusi.

4.6. Euroopa Tehnoloogiainstituudi loomine on veel üks oluline samm. Instituut peaks toetama ühendusi ja liite. Samal ajal tuleks tagada Euroopa ülikooliprogrammide parem kooskõlastamine. Komisjoni uus ettepanek luua ettevõtjate ja ülikoolide foorum on järgmine oluline samm.

4.7. Seni ei ole ülikoole ja teadusasutusi nõukogu poolt Euroopa teadusruumi arendamiseks loodud viies partnerlusalgatuses käsitletud. Tõepoolest jäetakse Euroopa teadusruumi arendamiseks rohelises raamatus (20) välja toodud kuue telje raames koostöö süvendamise kontekstis mainimata ainuüksi ülikoolid (ja teadusasutused üldiselt). See ei vasta komitee nägemusele ülikoolide rolli kohta Lissaboni strateegias (21).

4.8. Samas vaimus tuleks parandada Euroopa suurte teadusasutuste (CERN) ja teiste, ülikooliderühmi ühendavate ühiste teaduskeskuste tingimusi. Suured infrastruktuurid eeldavad kriitilist massi ja arvukaid pühendunud teadlasi, mis võib ligi meelitada täiendavaid rahalisi vahendeid.

4.9. Komitee arvates peaks praegune kriis olema sidusate ja jätkusuutlike perspektiividega uus lähtepunkt, et Euroopa võiks jätkata väärtusliku konkurendi ja partnerina teaduse ja tehnoloogia valdkonnas.

5. Vastus dünaamilisele kontekstile

5.1. Liikmesriikide ja ülikoolide pühendumine

5.1.1. Kolm sammast – haridus, teadustegevus ja innovatsioon – eeldavad liikmesriikide selget pühendumist. Teiseks eeldavad need ka ülikoolide täielikku osalemist. Vajalik on ka erasektori osalemine. Parimaid tulemusi saavutatakse paindliku ülalt-alla ja alt-üles protsessiga, milles osalevad mitmed sidusrühmad.

5.1.2. Tuleb arvesse võtta, et ülemaailmne võrgustike loomine, tehnoloogia ja teaduse dünaamika, sihipärane spetsialiseerumine ja vaba anne loovad (riiklikele) ülikoolidele uued tegutsemisvõimalused, mis võimaldavad neil otsida uusi silmapiire (22).

5.1.3. Selle eesmärk ei ole õõnestada kultuurilist mitmekesisust – otse vastupidi. Riiklikud ja piirkondlikud erinevused on Euroopa väärtuslik vara. Kuid on selge, et kõrgharidusmaastikku ja selle harude mitmekülgsust teenib paremini ühistel analüüsidel ja kokkulepitud eesmärkidel põhinev kõikehõlmav strateegia, mis aitaks kõrvaldada veel eksisteerivad takistused ning edendada kvaliteeti ja spetsialiseerumist.

5.1.4. Ennekõike on vajalik haridusasutuste ühine suund ja hoiak, sh ühised akadeemilised väärtused, kulutuuriline ja akadeemiline avatus, väiksem haldusbürokraatia, piiriülesed kanalid, professionaalse kvalifikatsiooni ja tulemuste läbipaistvus, piiriülesed tehnoloogiaprojektid ja piiriülene liikuvus. Kõik see on saavutatav kultuurilist mitmekülgsust säilitades.

5.1.5. Autonoomia ja isemajandamise suurendamine, suurem paindlikkus ja usaldusväärsus rahastamisel ning läbipaistvus edendavad ülikoolide endi ajakohastamisalgatusi. Need toovad kaasa alt-üles protsessi kõrgemate standardite, parema kvaliteedi ja spetsialiseerumise saavutamiseks.

5.1.6. Euroopa demograafiline areng peaks olema kindel stiimul kõrgharidussüsteemi kohandamiseks nii Euroopa üliõpilaste kui ka kolmandatest riikidest pärit andekate inimeste jaoks. Kohandamiseta oleks sellel tulevikus märkimisväärsed puudused. Euroopa vajab suurt hulka kvalifitseeritud inimesi, et edendada tootlikkust teaduse, teadmiste levitamise ja innovatsioonisuutlikkuse kaudu.

5.1.7. Tuleb meeles pidada, et isegi USA on suuteline säilitama oma juhtpositsiooni mitmes valdkonnas vaid seetõttu, et nende ülikoolid meelitavad ligi inimesi piiri tagant.

5.2. Läbipaistvad tegutsemisvõimalused ja kvaliteedi hindamine

5.2.1. Lissaboni strateegias kirjeldatud teadmistepõhine ühiskond eeldab suuremat interdistsiplinaarsust ja valdkonnaülest haridus- ja teadustegevust monodistsiplinaarsuse asendamiseks.

5.2.2. Läbipaistvate tegutsemisvõimaluste edendamine ülikoolide jaoks vastab ühtetaolisuse loomise asemel diferentseerumise ja spetsialiseerumise vajadusele. Viimane toob soovi korral kaasa erasektoripoolse kaasrahastamise (23).

5.2.3. Selle taustal tervitab komitee kindlalt komisjoni hiljutist algatust Euroopa metoodika koostamise kohta ülikoolide tulemuslikkuse hindamiseks.

5.2.4. Euroopa positsioon peaks olema valitud ekspertide üksikasjaliku hindamismenetluse tulemus ja see peaks lisaks tsitaatidele ja viidetele hõlmama teavet hariduse ja õpetamise kvaliteedi, teaduse ja innovatsiooni, suhete, spetsialiseerumiste kaardistamise, interdistsiplinaarsete pädevuste, ülikoolide ja sõltumatute teadusasutuste vaheliste institutsiooniliste suhete (24) ja ka üliõpilastele pakutavate logistikateenuste kohta. Ülikoolide tulemuslikkuse hindamiseks on vaja mitmemõõtmelisi Euroopa hindamismeetodeid.

5.2.5. Nn kaardistamine edendab tõenäoliselt üliõpilaste, õppejõudude, professorite ja teadlaste piiriülest liikuvust. See vastab üliõpilaste seas valitsevale suundumusele valida välja parimad kursused konkreetsel alal, edendades seeläbi võimalikke andeid.

5.2.6. Kaardistamine aitab ka parandada keskpärast teadustegevust, luues uusi võrgustikke ja tagades koostööalti ja konkurentsivõimelise hoiaku kogu Euroopas. Kõnealused võrgustikud ja tippkeskuste uued liidud aitavad luua rohkem kõrgema tasandi suhteid, sh piiriülest valdkondadevahelist teadustegevust, ja sillutavad seega teed uutele lahendustele.

5.3. Välismõjud ja vastastikused suhted

5.3.1. Praegustes tingimustes on riiklikud kulutused kõikjal surve all. Komitee toonitab vajadust säilitada hariduse ja ülikoolidega seotud eelarvevahendid, et toetada teadmiste infrastruktuuri ja elluviidavaid reformiprogramme.

5.3.2. Teaduse ja tehnoloogia tegelik dünaamika rõhutab ajakohastamise ja uute lahenduste vajadust. Lisaks ülikoolide endi vajalikele kohandustele tuleb innustada avaliku sektori ning avaliku ja erasektori partnerlusi. Erarahastamine võib kiirendada suundumust probleemidele suunatud teadustegevuseks, mis kogub meetodina populaarsust USAs.

5.3.3. Ülikoolide osalusel läbiviidavate riiklike innovatsiooniprogrammide Euroopa tasandil kooskõlastamine võib osutuda väga kasulikuks ja produktiivseks. Seni tuginevad kõnealused programmid, mille on sageli määratlenud riiklikud innovatsiooniplatvormid, peaasjalikult riiklikele erialadele ja neis keskendutakse riiklikele prioriteetidele. Seetõttu võetakse neis tavaliselt liiga vähe arvesse Euroopa ulatuslikumat tegevus- või ajakava ega arvestata dubleerimise või soovitavate kõrvalmõjudega Euroopa kontekstis.

Lisaks sellele on teatud erijuhtudel kõige soovitavamad piiriülesed ja üleeuroopalised lähenemisviisid ja projektid.

5.3.4. Kindlasti on selles osas toeks ka tehnoloogilised ühisalgatused – Euroopa tasandil määratletud ning avaliku ja erasektori kaasrahastatavad projektid.

5.3.5. Selles osas on üks edukas riiklik programm – Saksamaa 2005. aasta tippteadusalgatus – kasulik näide Euroopa rakendusteks ja üleeuroopaliste teadussaavutuste parandamiseks (25).

5.3.6. Lisaks juba olemasolevatele Euroopa programmidele, millel on oma stiimulid, suurendab Lissaboni ülikoolide tegevuskava kõrghariduse konkurentsivõimet laiemas ulatuses ja edendab tipptasemel teadustegevust.

5.3.7. Komitee arvates võib Euroopa tasandil nõuandvate haridusplatvormide kasutuselevõtt (26) – analoogselt tehnoloogiaplatvormidele – olla abiks Euroopa haridusprogrammide ja hariduse tegevuskava koostamisel. See hõlmab näiteks Euroopa tööturu vajadusi, soovitud pädevusi, akrediteerimist, elukestva õppega seotud praktilisi aspekte, kvalifikatsioone ja kutseprofiile, kaasaegseid õpetamismeetodeid jne.

5.3.8. Kõnealuseid nõuandeplatvorme tuleks lisaks akadeemilistele ringkondadele laiendada erasektori osalejatele, sotsiaalpartneritele ja kodanikuühiskonnale.

5.4. Liikuvuse lihtsustamine

5.4.1. Euroopa kui tervik on nooremate põlvkondade jaoks tegelikkus. Usaldusväärne ja läbipaistev, Euroopa mastaabis kättesaadav teave parimate kursuste kohta igas valdkonnas ja samuti ülikoolide ja teaduskondade spetsialiseerumise kohta vastab paljude noorte ootustele ja edendab piiriülest vahetust. Üliõpilastele ja teadlastele tuleks pakkuda rohkem võimalusi valdkonnaülese karjääri edendamiseks Euroopas. Kasulik on teadlaste suurem liikuvus ka riigiasutuste ja erasektori vahel.

5.4.2. Spetsialiseerumine on andekate noorteadlaste vahetusteks viljakas pinnas, mistõttu tuleks seda takistavaid aspekte Euroopa tasandil põhjalikult uurida. Teadlikkuse tõstmise ning Euroopa kõrgetasemeliste teadus- ja hariduskeskuste loomisega edendataks Euroopa ülikoolide seas konstruktiivseid tegutsemisvõimalusi.

5.4.3. Väga soovitav oleks tulevikule orienteeritud üleeuroopaline lähenemisviis kolmandatest riikidest pärit teadlastele ja üliõpilastele. Mõned riigid on juba selle poole teel (27).

5.4.4. Erinevad töölepingud ei kujuta iseenesest erilisi probleeme. Takistuseks võivad aga olla erinevad teisesed töötingimused, nt erinevad riiklikud sätted sotsiaalkaitse korraldamiseks. Väga tervitatav on teadlaste euroopaülese pensionifondi loomise võimaluste tegelik uurimine. Julgustada tuleks põhimõtteid, mida käsitleb Euroopa Komisjon oma teatises „Euroopa partnerlus teadlaste jaoks” (28).

5.4.5. Erijuhtu kujutavad siinkohal rahastamisprogrammid ja -projektid. Kuivõrd pädevused ja haldusmenetlused on riigiti erinevad, tuleks neid rahvusvaheliseks muutmise lihtsustamiseks põhjalikult uurida.

5.4.6. Liikuvuse lihtsustamine suurendab omakorda olemasolevate, aga ka uute teadmistekeskuste ja -klastrite atraktiivsust Euroopas. Need edendavad valdkondadevahelist tegevust ja tugevdavad hädavajalikke seoseid teaduse ja erasektori vahel, nagu rõhutab komisjon.

5.5. Piirkondlik mõõde

5.5.1. Ülikoole, teaduskeskusi ja erasektorit ühendavad majandusklastrid on reeglina tugevad piirkondlikud relvad. Klastrid võivad olla ka suureks abiks piirkondliku arengu edasisel arendamisel. Piirkondi ja ülikoole tuleks julgustada tõhusamalt koostööd tegema.

5.5.2. Praktiline kogemus näitab, et tippkeskuste laiendamine tippteaduse ja loengutega süvendab koostööd ettevõtetega piirkondades ja suurlinnaaladel (29). Ülikoolide ja nende erialade senisest nähtavam asetamine nende loomulikku keskkonda on kasulik suurte linnapiirkondade majanduskasvule ja tööhõivele.

5.5.3. Spetsialiseerumine ja mitmekülgsus loovad erinevaid teid tippkeskustele. Mõned ülikoolid konkureerivad ja teevad koostööd maailma tasemel, teised on piirkondlikud tippkeskused.

5.5.4. Kõiki ülikoole tuleb julgustada tegema koostööd ümbritseva ühiskonnaga. Lisaks oma põhiülesandele, milleks on harimine ja õpetamine, on vaja arendada kolmandaid tegevusi, nagu teadmiste ja uuenduste jagamine ühiskonnaga, kogukonna pühendumine, elukestev õpe, olulisus piirkondliku ja kohaliku arengu seisukohalt.

Brüssel, 4. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Vt ulatuslik nimekiri soovitavatest näitajatest punktis 5.2.4.

(2) Vt ka EMSK arvamus teemal „Tee Euroopa teadmistepõhise ühiskonnani”, ELT C 65, 17.3.2006, lk 94, nõue luua „Euroopa ühine teadmisteruum, mis tugineks süvendatud koostööl õppe, teadusuuringute ja innovatsiooni poliitika alal”.

(3) Erinevad akadeemilised struktuurid ja traditsioonid tõstatavad ulatusliku arutelu Bologna protsessi ja selle rakendamise üle. Vt näiteks Saksamaa osas Deutscher Hochschulenverbandi (Saksamaa Ülikoolide Liit) väljaandeid.

(4) Euroopa ajupotentsiaali aktiveerimine: kuidas ülikoolid saaksid anda oma täispanuse Lissaboni strateegia rakendamisse, KOM(2005) 152 lõplik; Ülikoolide uuendamiskava täitmine: haridus, teadus ja innovatsioon, KOM(2006) 208 lõplik; Uus partnerlus ülikoolide moderniseerimiseks: ELi foorum ülikoolide ja ettevõtjate dialoogiks, KOM(2009) 158 lõplik.

(5) Kõnealuses 2007. aastal avaldatud rohelises raamatus keskendutakse Euroopa teadusruumi arendamiseks kuuele valdkonnale: teadlased, rahvusvaheline koostöö, ühised uurimisprogrammid, teadustöö infrastruktuurid, teadmiste ülekandmine ja intellektuaalomand. Vt ka EMSK märkused dokumendis viitega ELT C 44, 16.2.2008, lk 1.

(6) Komisjoni 11. märtsi 2005. aasta soovitus, mille nõukogu vastu võttis.

(7) Vt muu hulgas „The future of European Universities, Renaissance or Decay”, Richard Lambert ja Nick Butler, Centre for European Reform, juuni 2006 ja „High Aspirations, Agenda for reforming Universities”, Breughel, august 2008. Leheküljel VII öeldakse, et autorid käsitlevad kõrgharidust ja koostavad selleks ambitsioonika tegevuskava veendumuses, et ülikoolide ajakohastamine on Euroopa majanduskasvu üks põhihoob. Selle taustal tervitab komitee Euroopa Ülikoolide Assotsiatsiooni hiljutist, 2009. aasta Praha deklaratsiooni, milles lisaks poliitilistele liidritele saadetud kindlale sõnumile määratletakse 10 väga olulist edutegurit Euroopa ülikoolide jaoks järgmisel aastakümnel.

(8) Seoses sellega tuleks mainida, et Berkeley Ülikool, mis on USA paremuselt kolmas ülikool, on riiklik ülikool.

(9) Mõnikord autonoomia isegi väheneb. Üks sellekohane näide on 2003. aastal Taanis vastu võetud ülikoolide seadus, millega vähendati poliitilise mõju suurendamise kaudu märkimisväärselt teadlaste ja ülikoolide autonoomiat.

(10) Lisaks autonoomiale tuleb tähelepanu pöörata ka ülikoolide isemajandamisele.

(11) Soovimatu kõrvalmõju on see, et vaid piiratud arvul ülikoolidel on täpne ülevaade oma kogukuludest.

(12) Komitee pöördub komisjoni poole: õppemaksu on võimalik kehtestada eeldusel, et sellega kaasnevad stipendiumid ja laenud võrdse juurdepääsu tagamiseks.

(13) Euroopa teadusülikoolide liit, Coimbra rühm, IDEA League, RISE.

(14) Kõnealune piiriülene koostöö kannab ka vilja alusuuringute vallas, mida teostatakse (ulatuslike) Euroopa Liidu projektide raames.

(15) Teatis „Ülikoolide uuendamiskava täitmine: haridus, teadus ja innovatsioon”, mai 2006, KOM(2006) 208 lõplik. Vt ka teatis „Euroopa ajupotentsiaali aktiveerimine: kuidas ülikoolid saaksid anda oma täispanuse Lissaboni strateegia rakendamisse”, aprill 2005, KOM(2005) 152 lõplik.

(16) KOM(2006) 208 lõplik, lk 11.

(17) Üliõpilaste liikuvuse olulisuse osas vt nõukogu 2009. aasta aprilli kommünikee Bologna protsessi kohta: 2020. aastaks peaks vähemalt 20 % üliõpilastest olema õppinud või praktikal käinud välismaal.

(18) Kõnealused andmed peavad hõlmama erinevaid rahastamis/toetusskeeme ning teadus- ja arendustegevuse agentuure. Samuti tuleb arvesse võtta väljaspool ülikoole asuvate teadusorganisatsioonide ja tööstusettevõtetega tehtava koostöö ja nende kaasamise rolli.

(19) Vt allmärkus 4.

(20) Vt allmärkus 2.

(21) Liikmesriikide seisukohad ja komitee lähenemisviis on toodud 2008. aasta aprillis rohelise raamatu kohta korraldatud avaliku arutelu tulemustes, lk 20 ja edasi.

(22) Vt muu hulgas professor H. Wissema „The Third Generation Universities”, mis kujutab endast ülikoolide kaasaegsete väljakutsete ja võimaluste kirjeldust. Seda on ilmestatud konkreetsete näidetega (Cambridge'i ja Leuveni ülikoolid).

(23) USA näitest ilmneb, et läbipaistvus, diferentseerumine ja spetsialiseerumine tingivad selle, et iga teadlane maailmas teab, milline USA ülikool on konkreetses valdkonnas kõige paremini varustatud. Alustingimuste täitmine soodustab ka erasektori- ja fondidepoolset kaasrahastamist.

(24) Mõnes Euroopa riigis, näiteks Prantsusmaal ja Saksamaal, tehakse suurem osa teadustööst teadusasutustes, kellel on tihedad suhted ülikoolidega. Selliseid suhteid tuleks jätkuvalt toetada.

(25) 2005. aasta tippteadusalgatuse eesmärk on propageerida Saksamaad kui atraktiivsemat teaduspiirkonda, muutes selle konkurentsivõimelisemaks ja pöörates põhitähelepanu Saksamaa ülikoolide ja teaduskogukonna suurepärastele saavutustele. Programmiga toetatakse tipptasemel teadustegevust. Ajavahemikul 2006–2011 rahastatakse programmi 1,9 miljardi euroga.

(26) Haridusplatvormide idee esitas 6. veebruaril 2009 toimunud ülikoolide ja ettevõtjate foorumil Twente ülikooli juhatuse endine esimees F.A van Vught. On huvitav märkida, et ülikoole puudutavad õigusaktid Soomes on piiratud, kuivõrd kolmepoolne järelevalve avaldab märkimisväärset mõju.

(27) Üks näide on Madalmaad, kus on ligikaudu 10 000 doktoranti, kellest 30 % ei ole hollandlased.

(28) „Paremad tööalased võimalused ja rohkem liikuvust: Euroopa partnerlus teadlaste jaoks” KOM(2008) 317 lõplik.

(29) Paljude näidete seas võib välja tuua Cambridge’i, Eindhoveni, Stuttgarti ja Öresundi piirkonna. Vt ka OECD käimasolevad projektid ja väljaanded kõrghariduse kohta regionaal- ja linnaarengus (http://www.oecd.org/document/16/0,3343,en_2649_35961291_34406608_1_1_1_1,00.html).

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/56

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Erakapitali investeerimisfondide, riskifondide ja riiklike investeerimisfondide mõju tööstuse muutustele”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 128/10)

Raportöör: Peter MORGAN

Kaasraportöör: Ion POP

26. veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Erakapitali investeerimisfondide, riskifondide ja riiklike investeerimisfondide mõju tööstuse muutustele”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööstuse muutuste nõuandekomisjon võttis arvamuse vastu 10. septembril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (5. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 167, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 3 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Käesoleva arvamuse eesmärk on käsitleda riiklike investeerimisfondide ja alternatiivsete investeerimisfondide mõju tööstuse muutustele. Alternatiivsed investeerimisfondid on erakapitali investeerimisfondid ja riskifondid. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tellis uuringu „Wilke Maack und Partner” (WMP) konsultantidelt, kes esitasid 87-leheküljelise aruande. Käesoleva arvamuse lugejate tähelepanu juhitakse nimetatud aruande üksikasjalikule analüüsile. Täiesti erineva nurga alt vaadeldakse alternatiivseid ja riiklikke investeerimisfonde aruandes „The New Power Brokers”, mis on avaldatud Mckinsey Global Institute'i veebilehel.

1.2. Käesolevas arvamuses käsitletavad fondid avaldavad tööstuse muutustele mõju mitmel viisil. Riiklikud investeerimisfondid on traditsioonilised turul ostvad ja müüvad investorid. Riskifondid ostavad ja müüvad osakuid, peamiselt kauplejatena, kuigi mõned riskifondid on ka aktiivsed investorid. Erakapitali investeerimisfondid kasutavad ettevõttejuhtimises osalemise strateegiat (hands on). Kõnealust kolme investeerimisliiki ei ole võimalik üldistada. Nad on küllaltki erinevad. „Wilke Maack und Partner” konsultantide koostatud SWOT-analüüs iga fondi kohta on esitatud vastavalt 3., 4. ja 5. peatüki lõpus.

1.3. Kogemustest ja uuringutest selgub üks väga selge ühine aspekt: kõigile sotsiaalsetele tagajärgedele, sealhulgas tööstuse muutustele, aitab suuresti kaasa teabe ja teavitamise ning eelkõige läbipaistvuse suurendamine. Komitee toetab kindlalt nimetatud kolme aspekti parandamist kõigil juhtudel.

1.4. Erakapitali investeerimisfondil on kolm olulist aspekti. See avaldab positiivset mõju riskikapitali kasutamisel, ümberkorralduste ja saneerimiste rahastamisel ning pereettevõtete kasvule. Teiselt poolt võib suuremate võimendusväljaostudega seotud hiljutine agressiivne finantskorraldus viia paljude ettevõtete pankrotini või peaaegu pankrotini, millel võivad olla tõsised tagajärjed kõigi sidusrühmade, sealhulgas töötajate jaoks. Erakapitali investeerimisfondil on ka oluline sotsiaalne mõõde, mis hõlmab nii tööhõivemäärade, sissetulekutaseme ja sotsiaalsete õiguste paranemist kui ka halvenemist. Andmetega seotud raskuste tõttu soovitab WMP olla äärmiselt ettevaatlik järelduste tegemisel, et erakapitali investeerimisfondide toetatavaid ettevõtteid koheldakse halvemini või pigistatakse rohkem viimase kahekümne aasta jooksul toimunud tööstuse muutuste üldise kiirenemise ja ümberstruktureerimiste kontekstis. Üle kogu Euroopa võib tuua palju näiteid töötingimuste ja töösuhete halvenemise kohta ettevõtetes, kus nimetatud fondidel ei ole mingit rolli.

1.5. Üldiselt ei mõjuta riskifondide tegevus tööstuse muutusi, kuid siiski on olulisi erandeid. Riskifondid on suured raskustes ettevõtete võlgade ostjad. Sellistena on nad viimast võimalust pakkuvad ostjad ning neil võib olla oluline roll raskustes ettevõtete päästmisel ja saneerimisel. Samuti on nad seotud ühinemiste ja ülevõtmiste mõlema poolega. Sellega luuakse väärtust, kuid selle mõju tööstuse muutustele ei ole alati positiivne. Lühiajalist suunitlust vaadeldakse võimaliku negatiivse mõjuna. Muud mureküsimused puudutavad läbipaistvuse puudumist ja võimalikku süsteemiriski, mida teravdab finantsvõimendus.

1.6. Riiklike investeerimisfondide tegevusel on kaks olulist aspekti. Positiivsete aspektide hulka kuuluvad nende pikemaajalise osaluse mudel ning nende valmidus olla viimast võimalust pakkuv ostja. Negatiivsete aspektide hulka kuuluvad läbipaistvuse puudumine ja nende panuste võimalik kasutamine strateegilis-poliitilistel eesmärkidel.

1.7. Kapitaliturgude rahvusvaheliseks muutumine on olnud märkimisväärne. Investeerivad organisatsioonid on kogunud ülemaailmsed omakapitaliportfellid ning soodustanud rahvusvahelisi ühinemisi ja ülevõtmisi. Ettevõtetele ja seadusandjatele on avaldatud survet hääleõiguse ülekandmiseks juhtkonnalt osanikele. Ühinemiste ja ülevõtmiste vari ning osanike aktiivse tegutsemise oht on andnud ELi ettevõtete juhtkondadele põhjuse algatada tööstuse laiaulatuslikud muutused. See on teatud määral kahjustanud juhtkondade ja osanike suhteid ning üldiselt lühendanud juhtkonna juhtimisaega. Selline on alternatiivsete ja riiklike investeerimisfondide toimimise kontekst.

1.8. Traditsiooniliste institutsiooniliste fondide haldurid, kes vastutavad pensioni-, kindlustus- ja investeerimisfondide eest, puutuvad igal sammul kokku alternatiivsete investeerimisfondide halduritega. Nad on alternatiivsete investeerimisfondide olulised investorid. Nad müüvad oma investeeringuid erakapitali investeerimisfondidele võimendusväljaostude jaoks ja ostavad erakapitali investeerimisfondi lahkudes portfelli kuuluvaid ettevõtteid, nende investeeringuid ettevõtetesse kasutatakse aktiivsete riskifondide sekkumisel ühinemistesse ja ülevõtmistesse ning nad on osanikud, kes laenavad riskifondidele osakuid, et viimased saaksid neid kasutada katteta müügiks. Lõpuks seisavad nad kõigi keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimismeetmete taga, mida alternatiivsed investeerimisfondid rakendavad. Traditsiooniliste institutsiooniliste fondide haldurite vaste on alternatiivsete investeerimisfondide haldurid.

1.9. Pärast WMP aruande ja teiste käesolevas arvamuses sisalduvate seisukohtade käsitlemist jagunevad komitee soovitused kolme kategooriasse: reguleerimine ja läbipaistvus, muudatused sotsiaalvaldkonna kehtivates õigusaktides ja traditsiooniliste institutsiooniliste fondide haldurite kohustused.

1.10. Alternatiivsete investeerimisfondide haldurite tegevuse reguleerimine on ELi direktiivi ettepaneku teema, mille kohta koostab komitee eraldi arvamuse. Komitee seisukohast on oluline märkida, et alternatiivsed investeerimisfondid ei põhjustanud kriisi, kuid see on neid tugevasti mõjutanud. Nende fondide roll on jätkuvalt suhteliselt ebakindel ning selles osas on selge vajadus suurema läbipaistvuse järele asjakohase reguleerimise kaudu.

1.11. Komitee toetab kuut kõrgetasemelist põhimõtet riskifondide reguleerimiseks, mille esitas Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon (IOSCO) juunis 2009 ning millest antakse ülevaade 4. peatükis. Komitee soovitab komisjonil juhinduda nimetatud põhimõtetest, et neid tugevdades luua alus alternatiivsete investeerimisfondide haldureid käsitlevale direktiivile. Kuigi IOSCO-l on valminud analüüs erakapitali investeerimisfondide pakutud finantssüsteemi riskide kohta, ei ole tehtud veel ühtegi õigusakti ettepanekut. Komitee soovitab komisjonil kohandada IOSCO pakutud riskifondide põhimõtteid erakapitali investeerimisfondide profiilile.

1.12. Nagu 5. peatükis käsitletakse, moodustavad riiklike investeerimisfondide kokkulepitud Santiago põhimõtted aluse riiklike investeerimisfondide paremale läbipaistvusele ja juhtimisele. Teha on siiski veel palju. Komitee kutsub komisjoni üles avaldama jätkuvalt survet riiklike investeerimisfondide rahvusvahelisele töörühmale vajalike arengute jätkamiseks.

1.13. Mõnes õigussüsteemis ei käsitleta ettevõtteid omavaid ja kontrollivaid riskifonde ja erakapitali investeerimisfonde tööandjatena ning seetõttu on nad vabastatud tööandjate õiguslikest kohustustest. Euroopa Ühenduse omandatud õiguste direktiivi, millega kaitstakse töötajate tingimusi ülevõtmiste korral, ei kohaldata alternatiivsete investeerimisfondide ülevõtmiste korral, sest nad võtavad üle üksnes osakud ning tööandja isik ei muutu. Komitee soovitab, et omandatud õiguste direktiivi 2001/23/EÜ (1) parandataks seoses riskifondide ja erakapitali investeerimisfondide ülevõtmistega, et

—	kaitsta asjaomaste töötajate õigusi, sealhulgas õigust teavitamisele ja nõustamisele;

—	tagada, et direktiivist ei jäetaks välja ettevõtete üleminekut osakute müügi teel;

—	tagada, et nimetatud tegevuste puhul järgitakse riiklikke ja Euroopa õigusakte.

1.14. Riskifondide ja erakapitali investeerimisfondide loodud olukorra kajastamiseks teeb komitee ettepaneku muuta nõukogu direktiivi 94/45/EÜ (2) Euroopa töönõukogude asutamise kohta ning direktiivi 2002/14/EÜ (3), millega kehtestatakse töötajate teavitamise ja nõustamise üldraamistik, et tagada tõhusamad õigused konsultatsioonidel osalemiseks, austades kõigi osapoolte seisukohta, enne erakapitali investeerimisfondide tehingute sõlmimist, igasuguse ümberstruktureerimisprotsessi ajal ja enne lahkumist.

1.15. Järjest suuremal arvul pensionifondidel ja kindlustusettevõtetel on osakud riskifondides ja erakapitali investeerimisfondides ning nende pankrot võiks mõjutada negatiivselt pensioniskeemi liikmete õigusi. Komitee palub komisjonil läbi vaadata direktiiv 2003/41/EÜ (4) tööandjapensioni kogumisasutuste tegevuse ja järelevalve kohta, et tagada:

—	tööandjate ja ametiühingute esindajate konsulteerimine seoses pensioni investeeringute ja nendega kaasnevate riskidega ning nende seisukohtade austamine;

—	parima tava kasutamine liikmesriikides, et tagada töötajate omandatud ettevõttepensioni kaitse pankroti eest.

1.16. Komitee kutsub komisjoni üles kehtestama järgmises direktiivis selged, üheselt mõistetavad eeskirjad, millega tagatakse fondide läbipaistev kasutamine, eelkõige töötajate ja ettevõtete esindajate otsese osaluse kaudu.

1.17. Komitee kutsub traditsiooniliste institutsiooniliste fondide haldureid üles kohaldama vastutustundlike investeeringute põhimõtteid kõigis alternatiivsete investeerimisfondide halduritega tehtavates tehingutes. Vastutustundlike investeeringute põhimõtted koostati institutsioonilise investori algatusel koostöös ÜRO keskkonnaprogrammi rahastamisalgatuse ja ÜRO globaalse partnerlusega ning need käsitlevad keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisküsimusi. Komitee soovitab riiklikel investeerimisfondidel järgida Norra pensionifondi eeskuju ning liituda vastutustundlike investeeringute põhimõtetega.

1.18. Lisaks toetab komitee vastutustundlike investeeringute põhimõtete algatuse nõukogu avaldatud põhimõtteid erakapitali investeerimisfondidesse tehtavate vastutustundlike investeeringute kohta. Põhimõtted on koostatud selleks, et aidata erakapitali investeerimisfondidesse investeerivatel traditsiooniliste institutsiooniliste fondide halduritel täita oma keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimisküsimustega seotud kohustusi portfelli kuuluvate ettevõtete ees, millesse nad investeerivad. Komitee tervitaks sarnase põhimõtete kogumi väljatöötamist riskifondide jaoks.

2. Omanikud, haldurid, investorid

2.1. Enamik ELi liikmesriikide ettevõtteid on eraomanduses olevad pereettevõtted. Kui perekond lõpuks kontrollist loobub, võib ettevõtte omandada teine ettevõte (ettevõtte müük), müüa erakapitaliettevõttele (väljaost) või muuta riigiettevõtteks esimese avaliku pakkumise kaudu väärtpaberibörsil. Pereettevõtte idee on tavaliselt pikaajalise suunitlusega, millega kaasneb omaniku kohustus sidusrühmade, eriti tööjõu ees.

2.2. Mõned ettevõtjad otsivad ettevõtte arengu algetappide toetamiseks erakapitali. Algkapital on rahastamisvahendid toote või teenuse algse kontseptsiooni uurimiseks, hindamiseks ja arendamiseks. Stardikapital on ette nähtud toote arendamiseks ja esimeseks turustusetapiks. Selle spekulatiivse kapitali leidmiseks peab ettevõtja toetuma tavaliselt perekonnale ja sõpradele, kuid investeerida võivad otsustada ka erainvestorid (business angels) ja riskikapitaliettevõtted. Arengukapitaliga toetatakse ettevõtte kasvu. Selles etapis ei ole ebatavaline ka riskikapitali kaasamine.

2.3. Erakapitali investeerimisfondid investeerivad eraettevõtetesse nende väljaostmise kaudu. See võib tähendada asutajaperekonna lahkumist või hõlmata ettevõtte väärtpaberibörsilt eemaldamist ja selle muutmist eraettevõtteks. Juhatuse väljaostu puhul on ostjad ettevõtte praegused juhid, kasutades erakapitali investeerimisfondide rahalist toetust. Selles kontekstis rahastavad erakapitali investeerimisfondid ka töötajate väljaostusid. Asenduskapital tähendab olemasoleva eraettevõtte osakute ostu teiselt erakapitali investeerimisfondilt. Sellist liiki tehing võimaldab esimesel fondil õigel ajal väärtust suurendada, kuna enamikule erakapitali investeerimisfondidele kehtib ajaline piirang.

2.4. Ühinemised ja ülevõtmised on ettevõtte elus oluline tegur. Kasvavad ettevõtted sõlmivad ülevõtmistehinguid, mida nad tavaliselt rahastavad võla või erakapitaliga. Ettevõtteid võetakse sageli üle seepärast, et neil on väärtuslikud varad, mida ametisolev juhtkond ei kasuta optimaalselt.

2.5. Kui ettevõtted hakkavad näitama läbikukkumise ja raskustes olemise märke, on neid võimalik päästa, kuid selleks võib vaja minna äärmuslikke meetmeid, kiirendades hilinenud tööstuse muutusi ning mõjutades osanike, töötajate ja teiste sidusrühmade sotsiaalseid ja majanduslikke huve. Selle tagajärg võib olla uue juhtkonna poolne ümberkorraldus, päästmine ülevõtmise, erakapitali investeerimisfondi väljaostu või isegi pankrotile järgneva saneerimise kaudu.

2.6. Enamik omakapitali investeeringuid on avaliku sektori kapitalis – väärtpaberibörsil noteeritud ettevõtete osakutes. Omakapitaliturgude rahvusvaheliseks muutumine on olnud väga märkimisväärne. Avaliku sektori kapitali investorid mõjutavad tööstuse muutusi väärtpaberibörsi kaudu, kus nad ostavad oma ootustele vastavaid ja müüvad pettumust valmistanud osakuid. Traditsiooniliste institutsiooniliste fondide osanikud ettevõtte juhtimises ei osale. Nad teavitavad juhtkonda oma seisukohtadest ning nad võivad esitada nõukogule taotluse juhtkonna väljavahetamiseks, kuid lõpuks mõjutavad nad tööstuse muutusi oma lahkumiste ja sisenemistega ning ühinemiste ja ülevõtmiste toetamise või tagasilükkamisega ning alternatiivsete investeerimisfondide tehingutega.

2.7. Investeerimine ettevõtete omakapitali on investeerimisvõimaluste hulgas teatud määral riskantne valik. Investorid ostavad osakuid lootuses, et nende väärtus kasvab. Kuigi portfellide keskmine väärtus aja jooksul kasvab, tõusevad ja langevad nii turud kui ka üksikud osakud. Traditsiooniliste institutsiooniliste fondide haldurid kauplevad vastavalt turutsüklitele, püüdes optimeerida oma osakute väärtust, kuid nende fondid sõltuvad väärtpaberibörsi kõikumistest.

2.8. Traditsiooniliste institutsiooniliste fondide haldurid juhivad pensioni-, kindlustus- ja investeerimisfonde. Lisaks on varakatel üksikisikutel märkimisväärsed varad, millest ligikaudu kolmandik on paigutatud allpool nimetatud teistesse fondidesse. Kõik traditsioonilised investorid otsivad viise väärtpaberibörsi varjukülgede leevendamiseks. Selleks pöörduvad nad muu hulgas alternatiivsete investeerimisfondide haldurite poole. Varakate üksikisikute toetuse kaudu on rahastatud riskifondide tohutut kasvu.

2.9. Londonis asuva rahvusvahelise finantsteenuste organisatsiooni avaldatud andmed aitavad hinnata fondide olulisust. Ülemaailmselt hallatavaid varasid hinnati 2007. aastal miljardites USA dollarites järgmiselt:

Pensionifondid	28,2	Riiklikud investeerimisfondid	3,3
Kindlustusfondid	19,9
Investeerimisfondid	26,2	Riskifondid	2,3
Varakad üksikisikud	40,0	Erakapitali investeerimisfondid	2,0

Riskifondide ja erakapitali investeerimisfondide suhtelist tähtsust suurendab nii kontsentratsioon kui ka finantsvõimendus. Riiklikel investeerimisfondidel on üldjoontes samad eesmärgid kui traditsiooniliste institutsiooniliste fondide halduritel, seega investeerivad ka nemad erakapitali investeerimisfondidesse ja riskifondidesse. Absoluutne enamus kõigist globaalsetest riskifondide hallatavatest varadest pärinevad traditsioonilistest institutsioonilistest fondidest ja ligikaudu kolmandik nimetatud varadest pärineb pensionifondidest.

2.10. Alternatiivsete investeerimisfondide haldurite tulud on järjepidevalt ületanud traditsiooniliste väärtpaberibörside investeeringuid. Nad on tavaliselt edukad kõrge riski / kõrge tulu strateegiate elluviimisel. Näiteks tegelevad riskifondide haldurid katteta müügiga. Riskifond laenab sihtettevõttelt osakuid. Need saadakse maakleri poolt osakute omanikule makstava tasu eest. Seejärel müüb riskifond osakud lootuses, et nende hind langeb. Teatud aja jooksul peab riskifond osakud tagasi ostma, et need omanikule tagastada. Kui osakute hind on langenud, saab fond kasu, mis on aga piiratud 100 %-ga mängus olnud summadest. Kui hind tõuseb, on võimalik kaotus piiramatu. Katteta müük on kõrge risk.

2.11. Riskifondid osalevad ka ühinemiste ja ülevõtmiste tehingutes, kus nad tavaliselt ostavad sihtettevõtte osakuid ja müüvad ostja omi. Tehingu blokeerimise riski tõttu võib riskifond selle riski vähendamiseks muutuda aktiivseks investoriks. Sarnaselt sekkumisele ühinemiste ja ülevõtmiste tehingutesse, võivad riskifondid osaleda ettevõtetes ka tehingu provotseerimiseks. See on kõrge risk.

2.12. Kui ettevõtted satuvad raskustesse, müüvad traditsiooniliste institutsiooniliste fondide haldurid nende osakud ära. Alternatiivsed investeerimisfondid on eriti huvitatud raskustes ettevõtete võlgadest, sest need on tavaliselt tugevasti allahinnatud. See annab alternatiivsetele investeerimisfondidele võimu mõjutada läbirääkimiste käiku. Likvideerimise korral saab fond tihti oma raha tagasi ja rohkemgi veel. Saneerimise korral võib fond ettevõtte võla omakapitali vastu kustutada, mis võib tuua kasu, juhul kui osakute väärtus seejärel taastub. Saneerimine on hea ettevõtte osanike seisukohalt, sest see võimaldab ettevõttel tegevust jätkata. Investeerimine raskustes ettevõtete võlgadesse on selgelt riskantne. Fondid võivad saada tulu, sest nad on valmis sekkuma siis, kui kõik teised lahkuvad.

2.13. Võimendusväljaost on kõrge riskiga erakapitali investeerimisfondide tehing. Investeerimisfond sõlmib ülevõtmise tehingu, ise suuremat osa tehinguks vajalikku kapitali eraldamata. Tehingut rahastatakse tavaliselt pangalaenu ja riskiobligatsioonidega, mille tagatisena kasutatakse sihtettevõtte varasid. Kogu tehing põhineb eeldusel, et intressimaksed ja laenu tagasimaksed kaetakse sihtettevõtte rahavoogudest. Praeguse kriisi käigus on paljud sellised tehingud osutunud puudulikuks.

2.14. Käesolevas peatükis valgustati alternatiivsete investeerimisfondide toimimist. Kuigi järgnevates peatükkides kirjeldatakse alternatiivsete investeerimisfondide haldurite ja riiklike investeerimisfondide tavapärast tegevust, ei kuulu fondid ise tingimata nendesse kategooriatesse. Erakapitali investeerimisfondid võivad tegutseda riskifondide tegutsemisalas ja vastupidi. Riiklikud investeerimisfondid investeerivad mõlemasse.

3. Erakapitali investeerimisfondid

3.1. Erakapitali investeerimisfondid on erasektori kapitali kogumid, mille eesmärk on investeerida eraettevõtetesse. Nad on tavaliselt struktureeritud usaldusühingutena. Erakapitali investeerimisfondide investeeringud on suunatud riskikapitalile, asenduskapitalile, raskustes ettevõtete väärtpaberitele ja väljaostudele. Erakapitali investeerimisfondi eluiga on 7–10 aastat. Selle eesmärk on saada fondi sulgemise ajaks kasumit. Tüüpilise investeeringu kestus on 3–5 aastat, kuid see võib pikeneda kuni kümne aastani. Asenduskapital võimaldab fondi sulgeda enne kõigi selle investeeringute kestuse lõppemist.

3.2. Kuna erakapitali investeerimisfondid eelistavad selgelt alg- ja riskikapitali pakkumist ning samuti raskustes ettevõtete väärtpaberite omandamist ja väljaostude rahastamist, on erakapitali investeerimisfondid tööstuse muutuste oluline tõukejõud. Komitee toetas riskikapitali rolli hiljutises arvamuses (5). Erakapitalivahendite järsk suurenemine aastatel 2004–2007 avaldas olulist mõju tööstuse muutustele Euroopas, eelkõige kapitali pakkumisega võimendusväljaostudeks, ühinemiste ja ülevõtmiste rahastamiseks ning raskustes ettevõtete võlgade ostmiseks.

3.3. Erakapitali investeerimisfondide peamine tegevusvaldkond on väljaostud. Erakapitali investeerimisfondide väljaostmiste mõju hindamisel tööstuse muutustele on palju metoodilisi probleeme. Nagu WMP märkis, on tegemist kontrafaktilisuse küsimusega. Mis oleks juhtunud asjaomase ettevõttega ilma erakapitali investeerimisfondide kaasamiseta? Kui on olemas andmed ettevõtte tulemuslikkuse kohta, siis milliste kriteeriumite järgi peaks neid mõõtma? Kuidas seletame tõsiasja, et erakapitali investeerimisfondide ülevõetud ettevõtted ei ole kaugeltki mitte juhuslik valik?

3.4. Tavapärane tegutsemisviis on võrrelda erakapitali investeerimisfondi väljaostude mõju rühma sarnaste ettevõtetega, keda pole välja ostetud. Siiski annaks tõesed võrdlustulemused võrdlemine ettevõtete rühmaga, kes on korporatiivselt üle võetud. Oleks üllatav, kui korporatiivne ülevõtmine tooks kaasa vähem radikaalsed tööstuse muutused kui erakapitali investeerimisfondide väljaostud, sest korporatiivse ülevõtmise eesmärk on alati suurendada ülevõtja tulusid. Sarnaselt on radikaalseid tööstuse muutusi oodata ka uue juhtkonna ametisseasumise tulemusena toimuva tavapärase ümberkorraldamise puhul.

3.5. Aastad 2005–2007 olid hiiglaslike võimendusväljaostude ajajärk. Pangad andsid laene äärmiselt leebetel tingimustel. Traditsiooniliselt on võla osakaal võimendusväljaostu puhul 60–90 %. Seda finantsvõimendust kohaldati pigem erakapitali investeerimisfondi portfelli kuuluvate ettevõtete bilansis kui erakapitali investeerimisfondides endas. Seega on finantsvõimendus laialdaselt jaotatud ega kujuta endast iseenesest süsteemiriski. Siiski on Rahvusvaheline Väärtpaberijärelevalve Organisatsioon kindlaks teinud, et paljud suure finantsvõimendusega erakapitali investeerimisfondi portfelli kuuluvad ettevõtted võivad ebaõnnestuda, mõjutades laenuandjaid, võlgade ostjaid ja erakapitali investeerimisfondide partnereid, nagu pensionifondid. Tööstuse muutuste seisukohast avaldub kõige suurem oht mõjutatud ettevõtete sidusrühmadele. Võimalusel tuleks nimetatud ettevõtete saneerimist ja ümberkorraldamist teostada osanike nõusolekul.

3.6. WMP analüüsis tõendeid erakapitali investeerimisfondide poolt tööstuse muutustele avaldatava mõju viie aspekti kohta ettevõtte tasandil. Metoodiliste probleemide ning muude analüüsipiirangute tõttu ei olnud WMP-l võimalik teha konkreetseid järeldusi.

3.7. Ettevõtete tulemuslikkuse, tulu ja väärtuse loomise osas on tulemus selgelt positiivne. Uuringutulemuste peamine järeldus erakapitali investeerimisfondide mõjude kohta sihtettevõtete keskmise väärtuse lisandumisele oli siiski see, et tulemused ei selgita, millises ulatuses tuleneb jälgitud väärtuse loomine pigem tõelisest väärtuse loomisest kui nn väärtuse omandamisest.

3.8. Tööhõive puhul on praeguses arutelus erakapitali investeerimisfondide üle äärmiselt vastuoluline küsimus mõju sihtettevõtete personalile. Tehtud on palju vastuolulisi uuringuid nii erakapitali investeerimisfondide sektori kui ka ametiühingute vaatepunktist. WMP tsiteeritavas Harvardi uuringus Maailma Majandusfoorumi jaoks leiti, et erakapitali investeerimisfondide investeeringud olid seotud suuremate töökohakaotustega kui kontrollrühm. Kuid kuna erakapitali investeerimisfondid võtavad sageli üle nõrgemaid ettevõtteid, kelle eelnev tööhõiveolukord ei olnud tõenäoliselt jätkusuutlik, siis võisid ümberstruktureerimised ja koondamised olla siiski vajalikud.

3.9. Harvardi uuringus leiti ka, et erakapitali investeerimisfondide kontrollitavad ettevõtted kalduvad nn loovale destruktiivsusele: ülevõtmiste, müükide, uute ettevõtete käivitamise ja sulgemise määr oli kaks korda suurem kui teistes ettevõtetes. Kaks aastat pärast ülevõtmist erakapitali investeerimisfondi poolt on see tegevus mõjutanud 24 % töötajaid. See ei ole üllatav, kui mängus on ümberstruktureerimine ja saneerimine.

3.10. Palkade arengu ja töötingimuste osas on erakapitali investeerimisfondide mõju samuti äärmiselt vastuoluline. Tõendeid on mõlema vaidluspoole kohta, kuid süstemaatilise andmekogumise puudumise tõttu ei ole WMP jõudnud kindlale järeldusele.

3.11. Sotsiaalse dialoogi, teabe ja konsulteerimise kohta ettevõtte tasandil ei ole läbi viidud peaaegu üldse olulisi uuringuid. Empiirilised tõendid näitavad, et mõnel juhul austatakse olemasolevaid kokkuleppeid ja ametiühingute suhteid, mõnel juhul mitte. Oluline küsimus on see, et asjaomased ELi sotsiaalvaldkonna direktiivid ei ole alati kohaldatavad erakapitali investeerimisfondide ülevõtmistele.

3.12. Haldustavade, ettevõttekultuuri ja juhtimise osas on aluseks võetud jällegi Harvardi panus. WMP järeldab sellest, et erakapitali investeerimisfondide peamine mõju seisneb tulemuslikkuse tugevdatud järelevalves ja tulemuslikkuse kriteeriumeid mitte täitvate töötajate ja ettevõtete kõrvaldamises. WMP tsiteerib ka Euroopa Ametiühingute Instituuti, et erakapitali investeerimisfondid oma kitsa suunitlusega tegevuslike eesmärkide täitmisele ei ole ei ideoloogilised ega sentimentaalsed oma lähenemises teemadele, nagu kollektiivläbirääkimised ja töötajate osalemine.

3.13. Alljärgnev on erakapitali investeerimisfondide SWOT-analüüs koos raportööri kommentaaridega.

Mikromõõde

Tugevad küljed

—	algkapital, riskikapital üldiselt

—	teadmised/võrgustike moodustamise teadmised

—	juhtimisstruktuur

—	finantsvahendid ühinemisteks ja ülevõtmisteks ning kasvustrateegiad

Nõrgad küljed

—	sageli liialdatud kasumiootused,kuid riskile vastavad

—	finantskulud / välised tegurid võimendusväljaostude puhul

—	üksnes keskpikk suunitlus

—	tugev finantsalane / osanike suunitlus

—	sageli kõrge riski strateegia tegemist on riski/tasuvuse äriga

Laiem mõõde

Võimalused

—	väärtuse loomine

—	konkurentsivõime suurenemine

—	kasvu ja töökohtade loomine

—	kohanemisvõime suurenemine

Ohud

—	finantsvõimenduse kasutamise strateegia – hiiglaslike võimendusväljaostude jaoks

—	finantsiline ümberkorraldamine – sama, mis eelmine

—	oht stabiilsele arengule – sama, mis eelmine

—	tööhõive ja töötingimused meeles tuleb pidada kontrafaktilisust

—	pikaajalise suunitluse puudumine

—	pankrot – hiiglaslike võimendusväljaostude puhul

4. Riskifondid

4.1. Riskifondid on usaldusühingud. Portfelli juhib investeerimishaldur, teised tegevused delegeeritakse peamaaklerile ja administraatorile. Paljud fondid luuakse offshore-finantskeskustes, nagu Kaimanisaared, et fondide väärtuse suurenemist ei maksustataks. Investorite tulu maksustatakse oma koduriigis. Investeerimishaldurid, kes paiknevad peamiselt USAs või Londonis, maksavad oma märkimisväärsete tasude pealt makse riigis, kus nad paiknevad.

4.2. Sveriges Riksbanki majandusülevaate ühes artiklis kirjeldatakse riskifondide turu kasvu 1996. aastast, kui 2 000 fondi üle maailma haldas umbes 135 miljardit USA dollarit, 2007. aastani, kui oli 10 000 fondi, kes haldasid 2 000 miljardit USA dollarit.

4.3. Eelisõigustega maaklerlus on üldine määratlus investeerimispankade ja väärtpaberiettevõtete pakutavate teenuste kohta, ilma milleta ei saaks riskifondid toimida. See hõlmab üldist järelevalvet fondi varade üle, väärtpaberite laenamist katteta müügiks, finantseerimist finantsvõimenduse saavutamiseks ja tehnoloogiateenuseid. Arvestades peamaaklerite rolli riskifondide turul, usuvad paljud vaatlejad, et süsteemiriski järelevalveks vajalikke andmeid oleks parem koguda piiratud arvult peamaakleritelt kui igalt riskifondilt eraldi.

4.4. Umbes 20 peamaaklerit katab 90 % kogu riskifondisektorist. 30–40 % kõigist peamaaklereist paikneb Londonis. Riskifondidest 60 % on USAs, 20 % Londonis ja 20 % mujal maailmas. Londonis asub 80–90 % ELi riskifondidest. Alternatiivsete investeerimisfondide haldurid Londonis alluvad Ühendkuningriigi finantsteenuste ametile.

4.5. Riskifondid pakuvad absoluutseid investeeringutulusid suhteliselt madala kõikuvuse juures, mis ei ole enamasti seotud sellega, kas konkreetne investeeringuturg tõuseb või langeb. See saavutatakse riskikindlustusega. Nad rakendavad strateegiaid tuletislepinguid kasutades ning tavaliselt võimendavad nad oma tulusid, laenates investeerimiseks lisavahendeid.

4.6. Neil on mitmekesine valik oskusi ja strateegiaid kõige igapäevasematest kõige riskantsemateni. Nad kasutavad mitmekesiseid strateegiaid, et saavutada ülemaailmsed positsioonid, pidades silmas turu arenguid, valuutasid, kaupu, intressimäärasid jne. Need fondid loovad suure osa vahetuste mahust, mõjutamata otseselt tööstuse muutusi. Mõned kasutavad tipptasemel turu-uuringu ja osakute valimise oskusi, et osta parimad ideed ning siis müüa need, mida nad peavad vähem tulemuslikuks. Teised kasutavad arvutisüsteeme, et arvutada ühe väärtpaberi õiglane väärtus võrreldes mõne teisega, ning et siis ühtesid müüa ja teisi osta.

4.7. Katteta müük on seega riskifondide tegevuse oluline osa. Ühendkuningriigi finantsteenuste amet ütles 2008. aasta septembris, et katteta müük on „õiguspärane investeerimisviis normaalsetes turutingimustes”. Katteta müüjad on majandusosalejad. Nad juhivad sageli tähelepanu ebamugavale tõele nende ettevõtete finantsolukorra kohta, kelle osakuid nad müüvad –, et need ei ole nii väärtuslikud, kui arvatakse. Selles mõttes on nad finantsmaailma vaste poisile, kes julges öelda, et keiser on alasti. Teatud tingimustel on võimalik, et katteta müük võib suurendada toimivate ettevõtete muidu lühiajalisi raskusi ning viia lõpuks ettevõtte tööstusliku ümberstruktureerimiseni. Samuti võib see süvendada börsikriise, tekitades süsteemseid tagajärgi turuväärtuse reegli mõju tõttu. Finantskriisi puhkedes kehtestasid ametiasutused keelu pangaaktsiate katteta müügile. Keelu kehtestamine on seadusandjate poliitiline võimalus juhuks, kui nad leiavad, et turutingimused ei ole normaalsed.

4.8. Sündmustepõhiste strateegiatega võivad riskifondid avaldada ja avaldavad suurt mõju tööstuse muutustele. Riskifondid otsivad võimalusi seoses ettevõtete sündmustega. Omamisperiood on sellistel puhkudel tavaliselt 1 kuni 3 aastat. Üks näide on ühinevate ettevõtete osakute arbitraaž. Mõnikord tegutsevad riskifondid proaktiivselt ja võtavad väikese spekulatiivse osa, et mõnda sündmust esile kutsuda, nagu juhtus ABN AMRO puhul. Kui investeeringud on suured ja fond astub üles aktiivse investorina, siis viib see vältimatult kiirendatud tööstuse muutustele. Kuigi on piisavalt tõendeid selle kohta, et riskifondide investeeringud suurendavad sihtettevõtte väärtust, on vähe või ei ole üldse uuringuid tööhõive ja sotsiaalse mõju kohta. Riskifondid on suurimad raskustes ettevõtete väärtpaberite ostjad, mis on täiendav sündmustepõhine võimalus.

4.9. Pärast LTCM riskifondi päästmist 1998. aastal põhjusel, et see oli „liiga suur, et ebaõnnestuda”, hakati riskifonde vaatlema kui potentsiaalset süsteemiriski, kuigi tagasi vaadates leitakse, et päästmine Föderaalreservi poolt oli mõtlematu. Sellest ajast on peamaaklerid olnud hoolikad riskide suhtes, mis kaasnevad nende suhetega riskifondidega, ning praegusel juhul oli Lehman Brothers'i – reguleeritud panga maksejõuetus see, mis põhjustas kokkuvarisemise. Riskifondid ei olnud kaugeltki nii suure finantsvõimendusega kui reguleeritud pangad.

4.10. Sveriges Riksbanki majandusülevaate (vt eespool) artiklis analüüsitakse riskifondide rolli finantskriisides, eriti arvamust, et nad tegutsevad koos, et nö laineid tekitada. Sellise käitumise kohta ei leitud tõendeid ei Euroopa valuutakriisi (1992), Aasia kriisi (1997) ega IT-mulli (2002) puhul. Praegune kriis on mõjutanud fonde rohkem kui fondid kriisi.

4.11. Nimetatud analüüsis uuriti ka, kas riskifondid kujutavad endast finantsstabiilsusele suuremat ohtu kui teised investorid. Analüüsis leiti, et eraldi üksikute fondide mõju kogu turule on piiratud, muu hulgas ka seepärast, et riskifondide varad jagunevad 10 000 fondi vahel. Siiski oli neil tõenäoliselt kriisi kujunemises oma roll koos kõigi teiste institutsiooniliste investoritega.

4.12. Kuigi riskifondide mõju tööstuse muutustele on vähem silmatorkav kui erakapitali investeerimisfondide mõju, siis püsib kartus nende võimaliku mõju pärast, muu hulgas nende strateegiate, investeeringute ja asukoha läbipaistvuse puudumise tõttu. Vastavalt sellele toetab Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kuut kõrgetasemelist põhimõtet, mis esitati Rahvusvahelise Väärtpaberijärelevalve Organisatsiooni hiljutises aruandes riskifondide järelevalve kohta (juuni 2009). Aruanne koostati G20 algatuse toetamiseks. Nimetatud põhimõtted on:

—	riskifondide haldurite/nõustajate kohustuslik registreerimine;

—	regulatiivsed nõudmised, mis hõlmavad organisatsioonilisi standardeid, huvide konflikte, avalikustamise ja usaldatavusnormatiive;

—	peamaaklerite kohustuslik registreerimine, reguleerimine ja järelevalve;

—	riskifondide/erakapitali investeerimisfondide poolt olulise teabe esitamine seoses süsteemiriskiga;

—	parimate tavade suunised seadusandjate poolt;

—	rahvusvaheline koostöö seadusandjate vahel.

Rahvusvahelise kokkuleppe eelis on, et see hoiab tagasi õiguslikku arbitraaži.

4.13. Alljärgnev on WMP riskifondide SWOT-analüüs koos raportööri kommentaaridega.

Mikromõõde

Tugevad küljed

—	börsiettevõtete väärtuse suurenemine

—	suunitlus tõhusatele turgudele

—	viimast võimalust pakkuv ostja

—	riskikapitali / raskustes ettevõtete väärtpaberite ostmine

Nõrgad küljed

—	lühiajaline suunitlus neil ei ole pikaajalist rolli

—	nn karjamentaliteet/karjas käitumine ei ole tõestatud ega täheldatud

—	riskide läbipaistvus

—	välised tegurid

Laiem mõõde

Võimalused

—	likviidsus finantsturgudel

—	turutõrgete ületamine (aktiivsete investorite puhul)

—	finantsinnovatsioon

Ohud

—	finantsvõimendus/süsteemiriskid

—	ei ole tõestatud

—	turgude manipuleerimine

—	kindlasti mitte

—	finantsreservide kurnamine pigem erakapitali investeerimisfondidega seotud mure

—	keskendumine finantskorraldusele

—	kõrge riski strateegia – koos kõrge tasuvusega

5. Riiklikud investeerimisfondid

5.1. Riiklik investeerimisfond ei ole alternatiivne investeerimisfond. See on riigi omanduses olev kapital, mis investeeritakse finantsvarade portfelli. Peamine ülesanne on stabiliseerida riigi majandust mitmekesistamise kaudu ja luua rikkust tulevaste põlvkondade jaoks. Praegu on 20 peamist fondi, mille koguvara väärtus on hinnanguliselt 3 triljonit USA dollarit. Riiklikke investeerimisfonde rahastatakse üldiselt kas tooraine müügist saadud kasumist, nagu nafta ja gaas Lähis-Idas, või jooksevkonto ülejäägist, nagu Hiina puhul. Globaalse majanduse makrotasandi vaatepunktist on riiklikel investeerimisfondidel täita selgelt kaks olulist rolli. Nad kannavad vahendid tagasi OECD riikide majandustele, korrigeerides seega globaalset tasakaalustamatust; ning hoides oma ülejääke väljaspool sisemajandust, vähendavad nad inflatsiooni ohtu oma riigis.

5.2. Vastavalt WMP-le on peamised riiklikud investeerimisfondid:

Riik:	Fond	Varad miljardites USA dollarites
Abu Dhabi	Abu Dhabi Investment Authority	627
Saudi Araabia	SAMA Foreign Holdings	431
Hiina	SAFE Investment Company	347
Norra	Gov’t Pension Fund Global	326
Singapur	Gov’t Investment Corporation	248
Venemaa	National Welfare Fund	220
Kuveit	Kuwait Investment Authority	203

5.3. Nende investeerimisperioodid on pikad ja enamikul juhtudel ilma finantsvõimenduseta. Nad kalduvad suuremale riskitolerantsile ja ootavad kõrgemaid tulusid kui traditsioonilised ametlikud reservid, mida haldavad rahandusasutused. Üldiselt on nad passiivsed investorid, kes võivad siiski olla mõjukad. Näiteks Norra pensionifondi investeeringuid kontrollitakse eetilisest vaatepunktist vastavalt vastutustundlike investeeringute põhimõtetele.

5.4. Riiklike investeerimisfondide kasv on märk suuremast nihkest globaalses finantsstruktuuris. Rahvusvahelise Valuutafondi prognooside kohaselt jõuavad riiklike investeerimisfondide varad viie aasta jooksul 6–10 triljoni USA dollarini. Riiklikud investeerimisfondid tegid kriisi ajal rea suuri investeeringuid raskustes olevatesse finantsinstitutsioonidesse. Nimetatud fondide esilekerkimine on rahvusvahelisel investeerimismaastikul keskne tegur ning kui regulatiivsed küsimused lahendatakse, siis saavad nad olulise rolli maailmamajanduse kujundamises.

5.5. Paljud OECD riikide valitsused on rõhutanud riiklike investeerimisfondide järelevalve ja võimaliku reguleerimise tähtsust. Kardetakse, et riiklike investeerimisfondide investeeringud ohustavad riiklikku julgeolekut ning nende läbipaistvuse puudumine on seda vaidlust õhutanud. See aga kutsub vastuvõtvates riikides esile protektsionismi ja majanduslikku natsionalismi. Täiendavat kartust tekitab aruandekohustuse puudumine, mille tõttu võivad riiklikud investeerimisfondid põhjustada finantsturgude moonutusi või ebastabiilsust. Seda kartust leevendaksid haldusalased avalikustamised. Enamikke kartusi vähendaks läbipaistva, usutava ja usaldusväärse avalikustamismeetodi loomine.

5.6. Puuduvad olulised tõendid selle kohta, et riiklikud investeerimisfondid teeksid investeeringuid poliitilistel või strateegilistel ajenditel.

Mõne arenguriigi strateegilist tegevust näivad teostavat pigem riigiettevõtted kui riiklikud investeerimisfondid. Tüüpilised näited siinkohal on Gazpromi poolsed ülevõtmised ning Chinalco ebaõnnestunud pakkumine, et saada Rio Tinto osanikuks. Hiina teeb jõupingutusi kogu maailma energiareservide sidumiseks, pakkudes valitsustele laenu oma kahe poliitiliselt juhitud panga kaudu – Hiina Arengupank ja Hiina Ekspordi-Impordipank.

5.7. Alates 2008. aastast viiakse ellu kahesuunalist rahvusvahelist algatust, et reguleerida suhteid fondide ja OECD riikide vahel. OECD on välja töötanud suunised vastuvõtvate riikide jaoks, samas on Rahvusvaheline Valuutafond teinud koostööd riiklike investeerimisfondide rahvusvahelise töörühmaga, et töötada välja Santiago põhimõtted, mis hõlmavad:

—	õigusraamistikku ja fondide eesmärke;

—	institutsioonilist raamistikku ja juhtimisstruktuuri;

—	investeerimise ja riskijuhtimise raamistikku.

5.8. Selleks, et riiklikud investeerimisfondid saaksid täita igakülgselt oma rolli OECD riikide majandustes, peavad nad suurendama läbipaistvust ja avalikustamist, eriti seoses juhtimise, strateegia ja investeerimiseesmärkidega. Nad peavad kinnitama uuesti oma kohustust turumajanduse ees, mis võimaldab neile investeerimisvabadust. Valitsused peavad olema valmis aktsepteerima vastastikuseid investeeringuid OECD riikide majandustest.

5.9. Aprillis 2009 Kuveidis toimunud riiklike investeerimisfondide rahvusvahelise töörühma kohtumisel rajasid riiklikud investeerimisfondid alaliste esindajate foorumi töörühma töö jätkamiseks. Põhimõtted on küll oluline samm edasi, kuid rohkem on vaja ära teha seoses:

—	suhetega vastuvõtvate riikidega;

—	avalikustamisnõuete ja -standarditega;

—	vastavusnõuete, hindamiste ja sanktsioonidega.

Läbipaistvuse suurendamiseta võivad riiklikud investeerimisfondid olla makromajanduse jaoks ebastabiilsuse tegur.

5.10. Ettevõtte tasandil ei mõjuta riiklikud investeerimisfondid otseselt tööstuse muutusi, kuigi kaudselt on nad olulised investorid alternatiivsetes investeerimisfondides. Siiski on neist tänu nende kasvavale majanduslikule jõule saamas olulised osanikud juhtivates ettevõtetes. Sellega seoses soovib Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, et riiklikud investeerimisfondid järgiksid Norra fondi eeskuju ning liituksid vastutustundlike investeeringute põhimõtetega.

5.11. Alljärgnev on WMP riiklike investeerimisfondide SWOT-analüüs koos raportööri kommentaaridega.

Mikromõõde

Tugevad küljed

—	pikaajaline suunitlus

—	viimast võimalust pakkuv ostja

—	finantsressursside suurenemine

—	sideme tugevdamine tööstusturgudega

Nõrgad küljed

—	riiklike osanike iseseisvuse puudumine

—	läbipaistvuse puudumine

—	mõlemat küsimust tuleb käsitleda Santiago põhimõtetest lähtuvalt

Laiem mõõde

Võimalused

—	suunitlus osanikele

—	tugev finantskorraldus

—	sisenemine uutele turgudele

—	võimalik mõju alternatiivsetele investeerimisfondidele

Ohud

—	keskendumine poliitilistele eesmärkidele –pikaajalised kavatsused on ebaselged

—	rikkuse koondumine väljaspool demokraatlikku kontrolli

—	käsitletakse osaliselt Santiago põhimõtetes

Brüssel, 5. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) EÜT L 82, 22.3.2001, lk 16.

(2) EÜT L 10, 16.1.1998, lk 22.

(3) EÜT L 80, 23.3.2002, lk 29.

(4) ELT L 235, 23.9.2003, lk 10.

(5) ELT C 100, 30.4.2009, lk 15. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis” Riskikapitalifondide piiriüleste investeeringute takistuste kõrvaldamine, KOM(2007) 853 lõplik.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/65

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Üldist majandushuvi pakkuvad teenused: kuidas peaksid jagunema pädevused ELi ja liikmesriikide vahel?”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 128/11)

Raportöör: Raymond HENCKS

26. veebruaril 2009 otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt oma kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Üldist majandushuvi pakkuvad teenused: kuidas peaksid jagunema pädevused ELi ja liikmesriikide vahel?”

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 8. septembril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4. ja 5. novembril 2009 (4. novembri 2009 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 155, vastu hääletas 1, erapooletuks jäi 9 liiget.

1. Omaalgatusliku arvamuse eesmärk

1.1. Tegevuskavas „Programm Euroopale: kodanikuühiskonna ettepanekud” (CESE 593/2009), rõhutas komitee üldist majandushuvi pakkuvate teenuste olulisust. Kõnealused teenused on kirja pandud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ja määratletud Lissaboni lepingule lisatud protokollis.

1.2. Kõnealune üldhuviteenuste protokoll on Lissaboni lepingu oluline uuendus, kuna see hõlmab kõiki üldhuviteenuseid ning esimest korda esineb lepingus mõiste „majandushuvi mitte pakkuvad üldhuviteenused”, vastandudes mõistele „üldist majandushuvi pakkuvad teenused”.

1.3. Protokoll ei ole mitte lihtsalt lepinguid ja ühenduse ühiseid väärtusi selgitav avaldus üldhuviteenuste küsimuses. See on Euroopa Liidule ja liikmesriikidele suunatud kasutusjuhis. Protokollis asetatakse kasutaja, tema vajaduste rahuldamine, tema eelistused ja õigused kindlalt sätete keskmesse ning kinnitatakse üldhuviteenuste ühised põhimõtted: kõrge kvaliteet, ohutus ja vastuvõetav hind, võrdne kohtlemine ning üldise juurdepääsu edendamine.

1.4. Komitee dokumendis „Programm Euroopale: kodanikuühiskonna ettepanekud” tehakse ettepanek valmistada ette ühenduse algatus, millega käivitada tõeline arutelu üldhuviteenuseid käsitlevate suuniste koostamise üle, kuna need on olulised Euroopa Liidu sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse seisukohalt, arvestades globaliseerumist ja Lissaboni lepingus sisalduvat kasutajaõiguste ja üldise juurdepääsuedendamise eesmärki.

1.5. Lissaboni lepinguga (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 14) loodi ühenduse õigusloojale esmakordselt üldist majandushuvi pakkuvate teenuste üldise kohaldamise õiguslik alus, mis on erinev siseturgu reguleerivast õiguslikust alusest, millega kehtestati üldist majandushuvi pakkuvate võrkude teenuste liberaliseerimist käsitlevad sektoridirektiivid (elektrooniline side, elekter, gaas, ühistransport, post).

1.6. Nimetatud artiklis 14 keskendutakse majanduslikele ja rahalistele tingimustele, mis on üldist majandushuvi pakkuvate teenuste eesmärkide korralikuks täitmiseks vajalikud, paludes nõukogul ja Euroopa Parlamendil kõnealust valdkonda määruste kaudu õiguslikult reguleerida.

1.7. Nagu dokumendis „Programm Euroopale: kodanikuühiskonna ettepanekud”, käsitleb komitee ka käesolevas arvamuses Lissaboni lepingu artikli 14 kohaldamise küsimust ja soovib analüüsida ELi institutsioonide õigusaktide algatuste lisaväärtust ja võimalikku sisu, et täpsustada järgmisi punkte:

—	kes määratleb üldhuviteenused, nende eesmärgid, ülesanded ja vastutusalad?

—	millised vormid võib see määratlus võtta?

—	millistes valdkondades võiksid ühenduse üldhuviteenused olla vajalikud ELi eesmärkide saavutamiseks?

2. Üldhuviteenuste määratlus, eesmärgid, ülesanded ja vastutusala

2.1. Lissaboni lepingule lisatud protokollis esineb esmakordselt mõiste „majandushuvi mitte pakkuvad üldhuviteenused”. Senini viidati lepingutes vaid üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele.

2.2. Lissaboni lepingule lisatud üldhuviteenuste protokollis kinnitatakse liikmesriikide ainupädevus majandushuvi mitte pakkuvate üldhuviteenuste valdkonnas (tingimusel, et järgitakse ühenduse õiguse üldpõhimõtteid) ning „riiklike, piirkondlike ja kohalike asutuste oluline roll ja laiaulatuslik suvaõigus osutada, tellida ja korraldada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid nii palju kui võimalik vastavalt kasutajate vajadustele”. Siiski ei täpsustata protokollis, mida käsitletakse majandusliku ja mida mittemajandusliku teenusena.

2.3. Alates Amsterdami lepingust (1997) on EÜ asutamislepingu artiklis 16 selgelt sätestatud, et EL ja liikmesriigid jagavad pädevust ja vastutust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste valdkonnas lepingu kohaselt sellises ulatuses, et EL ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste ja aluslepingute kohaldamisala piires, hoolitsevad, et ühist majandushuvi pakkuvad teenused toimiksid selliste põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid.

2.4. Pädevuste jaotumine on praegu siiski veel ebaselge ja tekitab ebakindlust kõigile asjaosalistele (riigiasutused, teenuste osutajad, reguleerivad ametiasutused, kasutajad, kodanikuühiskond), mille tulemusena suureneb Euroopa Kohtule esitatavate eelotsuste ja vaidluste hulk. Kohus teeb otsuse iga juhtumi puhul eraldi ning olemasoleva õiguse alusel, mis on majanduslike ja mittemajanduslike teenuste küsimuses vähe arenenud, ja varasemale kohtupraktikale toetudes. Seepärast kohaldatakse riigiasutuste ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suhtes üha enam ühenduse konkurentsiõigust, eelkõige siis, kui avalikku teenust osutatakse koos teiste partneritega.

2.5. Ometi peaks viide kasutajate vajadustele, nii era- kui ametialastele kasutajatele, olema kesksel kohal, millega tuleb arvestada, kuna üldist majandushuvi pakkuvate teenuste loomine on õigustatud vaid siis, kui see võimaldab täita üldhuviteenuste ülesandeid kõnealuste teenuste peamiste kasusaajate huvides.

2.6. Üldist majandushuvi pakkuva teenuse ülesande olemuse ja ulatuse määratlemine konkreetsetes tegevusvaldkondades, mis kas ei kuulu ühenduse pädevusse või põhinevad vaid piiratud või jagatud pädevusel, kuulub üldjuhul liikmesriikide vastutusalasse.

2.7. Protokollis kutsutakse ELi institutsioone, eelkõige Euroopa Komisjoni üles pidama silmas erinevate üldist majandushuvi pakkuvate teenuste „mitmekesisust” ning „kasutajate vajaduste ja eelistuste erinevusi, mis võivad tuleneda erinevatest geograafilistest, sotsiaalsetest või kultuurilistest olukordadest”.

2.8. Lepingu reeglite järgimise kontrollimisel küsimuses, kuidas liikmesriigid määratlevad üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, tuleks komisjonil edaspidi senisest enam arvestada iga liikmesriigi avaliku sektori toimimisloogikat ja demokraatlikke valikuid. Sellele vastavalt tuleb kohandada komisjoni teostatava „ilmse hindamisvea” hindamise ulatus, sisu ja läbiviimise kord, et võimaluste piires vältida konflikte ja vaidlusi.

2.9. Kõigi üldhuviteenuste ja üldist majandushuvi pakkuvate teenuste puhul püsib praegu kahetine ebakindlus, mis raskendab üldhuvi ülesannete täitmist ja puudutab

—	ELi, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusi ja vastutusala;

—	teenuste majanduslikku või mittemajanduslikku iseloomu, millega määratletakse neid reguleerivate õigusnormide kogum.

2.10. Nagu on sätestatud Lissaboni lepingu artiklis 14, on selgitamiseks ja vajalike tagatiste andmiseks oluline, et võetaks vastu õigusliku(d) algatus(ed), arvestades eri tüüpi üldist majandushuvi pakkuvate teenuste iseloomu ja spetsiifilisust (sotsiaalteenused, tööhõivesse integreerimise meetmed, abi ebasoodsas olukorras olevatele või puuetega inimestele, sotsiaalkorterid jne). See ei tähenda mitte üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ühtlustamist kogu ELis, vaid ühtsuse ja mitmekesisuse ühendamist – mõnede ühiste reeglite kaudu toimiv ühtsus olulistes valdkondades ning nii sektori- kui riigipõhine mitmekesisus.

3. Määratluse vormid

3.1. Kui liikmesriigid viitavad üldist majandushuvi pakkuva teenuse ülesande olemasolule ja vajadusele seda kaitsta, siis liikmesriikide laiaulatuslik suvaõigus üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel ei võta neilt kohustust tagada, et see ülesanne vastaks teatud miinimumnõuetele, mis on ühised kõigil üldist majandushuvi pakkuvate teenuste ülesannetel, vastavalt asutamislepingus määratletud tähendusele ja kohtupraktikale, ning tõendada, et see nendele tingimustele konkreetsel juhul vastab.

3.2. Eelkõige on vaja ametlikku riiklikku akti, millega volitatakse asjaomased ettevõtjad täitma üldist majandushuvi pakkuva teenuse ülesannet ning milles näidatakse ära ülesande ulatus ja laad. See ametlik akt, mille on väljastanud pädev riigiasutus, peab olema liikmesriigi õiguses õiguslikult siduva väärtusega: seadus, määrus, leping, kokkulepe jne.

3.3. Liikmesriik peab ühenduse õigusnormide alusel märkima konkreetsed üldhuvi ülesanded, mille alusel tuleks asjaomane teenus tema hinnangul oma eripära tõttu liigitada üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, mis eristub muust vabaturu majandustegevusest.

3.4. Kui liikmesriigil puuduvad tõendid nende tingimuste täitmise kohta või kui liikmesriik ei ole neid täitnud, võib see osutuda ilmseks hindamisveaks, mida komisjon peab karistama.

3.5. Liikmesriik võib lasta üldist majandushuvi pakkuva teenuse ülesannet täita valdkonna mitmel ettevõtjal, ilma et igale ettevõtjale eraldi oleks see ülesanne individuaalse akti või volitusega antud.

3.6. Kõik kõnealused sätted tulenevad Euroopa Kohtu kohtupraktikast, aga ei ole teisestes õigusaktides selgelt määratletud ega konsolideeritud. See olukord põhjustab eri sidusrühmadele õiguslikku ebamäärasust või siis tekitab paljudele neist sellise ebamäärasuse tunde.

3.7. Siseturu teenuste direktiivis tehakse sotsiaalteenuste puhul vahet ühelt poolt riigi volitatud teenuseosutajate ja riigi tunnustatud heategevusorganisatsioonide ning teiselt poolt nende teenuseosutajate vahel, kellel ametlik volitus või tunnustus puudub.

3.8. Töödokumendis SEK(2007) 1516 (saadaval ainult ingliskeelne versioon) märgib komisjon, et volitus on ametlik akt, millega volitatakse ettevõtet osutama üldist majandushuvi pakkuvat teenust. Dokumendis näidatakse ära asjaomase ettevõtte üldhuvi ülesanne, samuti üldist majandushuvi pakkuva teenuse ulatus ja toimimise üldtingimused.

3.9. Komisjoni tõlgenduse kohaselt kaasneb volitusega esmatähtis kohustus teenust osutada või teenus kättesaadavaks teha, eristamata ja arvestamata teenuse spetsiifilist laadi. Komisjoni sõnul ei kehti teenuse osutamise kohustus riigi tunnustatud heategevusorganisatsioonidele, samas ei ole määratletud selliseks tunnustamiseks vajalikud tingimused ja vorm.

3.10. Lisaks märgib komisjon, et „luba”, mille ametiasutus on teenuse osutajale omistanud, lubades tal osutada teatud teenuseid, ei vasta mõistele volitus ning ei kohusta teenuseosutajat asjaomaseid teenuseid osutama. Mõiste „luba” ei esine aga ei esmastes ega teisestes õigusaktides.

3.11. Ei ole võimalik, et vaidluste tekkimisel toetutakse iga juhtumi puhul eraldi lahenduste käigus toimuvale olukorra selgitamisele; õigusliku selguse ja kindluse loomiseks on vaja õiguslikku algatust, mis koostatakse sidusrühmadega konsulteerides.

3.12. Selline selgitamine, mida taotlevad asjaomased sidusrühmad, peaks võtma arvesse igale riigile omaseid olukordi, mis on seotud ajaloo, traditsioonide ja ühiskondliku elu korraldusviisidega ning tagama nende säilimise, kui üldhuvi eesmärgid ja teenuse kvaliteet seda õigustavad.

4. Ühenduse üldhuviteenused

4.1. Kahes hiljutises arvamuses (Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Transpordi ja energeetika tervikvaldkonna arengu sotsiaalsed tagajärjed”, CESE 1293/2008 ja „Roheline raamat: turvalise, säästva ja konkurentsivõimelise Euroopa energiavõrgu suunas”, CESE 1029/2009. Mõlema arvamuse raportöör: Laure Batut), väljendas komitee seisukohta, et oleks vaja analüüsida üldhuviteenuse teostatavust energia valdkonnas Euroopa tasandil, et seda kasutada ühise energiapoliitika huvides.

4.2. Rohelises raamatus „Turvalise, säästva ja konkurentsivõimelise Euroopa energiavõrgu suunas” toetab komisjon sõltumatu äriühingu järk-järgulist asutamist, mille kaudu luua Euroopa gaasitranspordivõrgu süsteem, et hallata ühtlustatud gaasitranspordivõrku kogu Euroopas.

4.3. Siiski tuleb tõdeda, et olles ühelt poolt riiklike erinevuste ja teiselt poolt Euroopa ühtse turu ühise väljaehitamise vajaduse surve all, on ELi institutsioonidel ja riikide valitsustel või liikmesriikidel raskusi ühenduse üldhuvi teenuste (majandusliku või mittemajandusliku iseloomuga) ideega kohanemisel. Seega ei ole idee luua Euroopa tasandi energiateenused poliitiliste otsustajate hulgas veel positiivset vastukaja leidnud.

4.4. Ühenduse üldhuviteenused on vajalikud, et jätkata Euroopa integratsiooni. Need teenused väljendavad Euroopa solidaarsust ELi ühiste probleemide lahendamisel sellistes olulistes rahvusvahelistes või riikidevahelistes valdkondades nagu energiavarustuse kindlus, veevarude kindlus, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, õhu kvaliteedi parandamine, sise- ja välisjulgeolek jne. Nende teenuste korraldamine ei saa toimuda riiklikul või kohalikul tasandil, kuna need ei puuduta lähikonna teenuseid, nagu sotsiaalteenused, või üksnes kohaliku, piirkondliku või riikliku tasandi üldhuviteenuseid.

4.5. Selles kontekstis toetab komitee avaliku ja erasektori partnerlust (EL ja liikmesriigid), et suurendada energiavarustuse kindlust ja saavutada ühendatud energiavõrkude (gaas, elekter, nafta) integreeritud juhtimine, samuti ka avamere tuuleparkide võrgu väljaarendamine ja nende ühendamine maismaal asuva võrguga, mis võiks oluliselt vähendada tegevus- ja investeerimiskulusid ning ergutada üha enam investeerima uutesse võrguprojektidesse.

4.6. Iga liikmesriigi pädevuste raames, näiteks energialiikide kombineerimise küsimuses, ületavad loodusvarade majandamise ja kasutamisega, tuumaenergiaga, kliimamuutustega, säästva majandamise ja julgeolekuga tekkivad sotsiaalsed ja ühiskondlikud küsimused riikide tavapärased piirid ning neid saab rahuldavalt lahendada vaid üldhuvi ja asjakohaseid teenuseid puudutava Euroopa käsitluse kaudu.

4.7. Asjaolu, et liikmesriigid omavad põhimõttelist pädevust üldist majandushuvi pakkuvate teenuste määratlemiseks, ei vähenda ELi pädevust määratleda ühenduse tasandil majandusliku või mittemajandusliku iseloomuga üldhuviteenused, kui see osutub vajalikuks ühenduse eesmärkide saavutamiseks ja on nende eesmärkidega proportsionaalne. Nii esmased kui teisesed õigusaktid ning kohtupraktika võimaldavad ühendusel kui ametivõimul selge pädevusega või isegi jagatud ja piiratud pädevusega valdkondades neid teenuseid osutada, tellida, korraldada ja rahastada liikmesriikidega samadel tingimustel ja samade reeglite järgi.

4.8. Asutamislepingu artiklis 16 sätestatakse selgelt, et EL ja liikmesriigid jagavad pädevust ja vastutust, täpsustades, et EL ja liikmesriigid, igaüks oma vastavate volituste piires, hoolitsevad, et ühist majandushuvi pakkuvad teenused toimiksid selliste põhimõtete ja tingimuste alusel, mis võimaldavad neil täita oma ülesandeid.

4.9. Ühist majandushuvi pakkuvad teenused on seotud mitmete Euroopa Liidu eesmärkidega (põhiõiguste austamine, kodanike heaolu edendamine, sotsiaalne õiglus, sotsiaalne ühtekuuluvus jne), mis on ühiskonnale asendamatud. Seepärast on ühendusel, kes vastutab elatustaseme ja elukvaliteedi edendamise eest kogu Euroopas, teatud kohustused ka põhiõiguste ja sotsiaalse ühtekuuluvuse edendamiseks kasutatavate vahendite osas.

4.10. Lepingutes määratletakse selgelt ELi pädevused. Subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt võib mõnede pädevustega kaasneda vajadus luua ELi tasandil teenuseid, asutusi, ameteid jne (transpordipoliitika, üleeuroopalised võrgud, keskkonnakaitse, tarbijakaitse, ELi majanduslik, sotsiaalne ja territoriaalne ühtekuuluvus, sise- ja välisjulgeolek, kliimamuutustevastane võitlus, energiavarustuse kindlus jne).

4.11. Ehkki õiguslikku viidet üldhuviteenustele või üldist majandushuvi pakkuvatele teenustele ei ole mõnede ühenduse ametite puhul loodud, näiteks meresõidu-, toiduainete- või raudteeohutuse ametid, välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise amet, ametid, mis tegelevad ühtse Euroopa taeva algatusega või Galileo projektiga, vastavad kõnealused teenused oma olemuselt Euroopa üldhuvi teenusele.

4.12. Selle asemel, et asuda kaitsepositsioonile, peaksid ELi institutsioonid – ettevõtjate staatust puudutamata – tunnistama ühenduse üldhuviteenuste olemasolu ja vajadust valdkondades, kus ELi tegevus eesmärkide saavutamisel on tõhusam kui liikmesriikide tegevus eraldi.

Brüssel, 4. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/69

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Suhtlusvõrkude mõju kodanikele/tarbijatele”

(omaalgatuslik arvamus)

(2010/C 128/12)

Raportöör: Jorge PEGADO LIZ

26. veebruaril 2009 toimunud täiskogu istungjärgul otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee vastavalt kodukorra artikli 29 lõikele 2 koostada omaalgatusliku arvamuse järgmises küsimuses:

„Suhtlusvõrkude mõju kodanikele/tarbijatele”.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutava transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsiooni arvamus võeti vastu 12. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (4. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 108, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 10.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. EMSK tunnustab Interneti-põhiste suhtlusvõrkude kultuurilist, poliitilist ja sotsiaalset mõju suhtlemis- ja interaktsiooni vahendina inimeste vahel, kes kasutavad oma sõnavabaduse põhiõigust.

1.2. Komitee märgib ka suhtlusvõrkude kasvuga seotud majanduslikke eeliseid, eriti just nende potentsiaali eri tüüpi kommerts- ja reklaamiteadete jaoks.

1.3. Komitee rõhutab suhtlusvõrkude kasvu positiivseid aspekte, eelkõige nende panust sõnavabaduse tagamisse ja lihtsustamisse teatud poliitilistes olukordades, Interneti-kogukondade loomisse ja arendamisse, sõprade ja pereliikmetega kohtumise või nende taasleidmise võimaldamisse, alaealiste ohusituatsioonidesse sattumise ennetamisse ja alaealistele võimaluse andmisse suhtlusvõrkude kaudu abi paluda ja jagada tervisealast teavet.

1.4. Samal ajal lisab komitee siiski oma hääle nende kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ühenduste, perekondade ja üksikisikute häälte hulka, kes on väljendanud põhjendatud muret suhtlusvõrkude ebaseadusliku kasutamise ja kuritarvitamise ohtude üle, mis rikuvad mitmeid põhilisi inimõigusi.

1.5. Komitee juhib tähelepanu eriti just ohtudele seoses suhtlusvõrkude kasutamisega alaealiste ja teiste haavatavate ühiskonna liikmete poolt, eelkõige vähese digitaalse kirjaoskusega inimeste poolt, kes satuvad tihti ohvriks teistele, kes kasutavad neid ära, selleks et kaasata nad ebaseaduslikesse tegevustesse, mis solvavad nende isiklikku väärikust ning ohustavad nende füüsilist ja vaimset heaolu ja isegi nende elu.

1.6. Komitee tervitab Euroopa Komisjoni hiljutisi algatusi, eriti infoühiskonna ja meedia peadirektoraadi ja õiguse peadirektoraadi käivitatud algatusi, suhtlusvõrkude operaatorite vaheliste kokkulepete hõlbustamiseks toimimisjuhendite ja heade tavade vormis.

1.7. Komitee leiab siiski, et EL ja liikmesriigid peavad parandama oma tegevust tagamaks, et üldsus oleks paremini informeeritud suhtlusvõrkudega seonduvatest ohtudest ja headest tavadest, mis tuleks tarvitusele võtta.

1.8. Samuti leiab komitee, et tuleks rohkem pingutada, selleks et anda noortele kõnealustes küsimustes ulatuslikum haridus alates kõige esimestest kooliaastatest, paremini toetada peresid, arvestades, kui oluline on, et vanemad jälgiksid ja kontrolliksid noorte Interneti-kasutust, töötada välja juurdepääsu blokeerivad või filtreerivad vahendid, tagada parem ohuennetus ja astuda tõsiselt ja tõhusamalt vastu selle valdkonna ebaseaduslikele või kahjulikele tavadele.

1.9. Komitee leiab seoses sellega, et noored peaksid olema otseselt kaasatud toimimismudelite määratlemisse ning suhtlusvõrkudega seotud küsimuste kokku leppimisse ja lahendamisse, kuna just nemad on tõenäoliselt võimelised kõige tõhusamalt ja kiiremini mõistma selles vallas kerkivaid küsimusi ja pakkuma sobivaid lahendusi.

1.10. Komitee soovitab komisjonil tungivalt jätkata tööd oma süvauuringuga suhtlusvõrkude nähtuse kohta, selleks et jõuda olukorra põhjaliku mõistmiseni ja eriti mõistmaks selle kultuurilist, sotsiaalset ja majanduslikku tähendust ning võimalikku kasutamist laiemate debattide edendamiseks olulistel teemadel nagu kliimamuutus või „Euroopa asjadest teavitamise” algatus.

1.11. Komitee soovitab komisjonil kaaluda lisaks iseregulatsiooni headele tavadele ka võimalust luua kaasregulatsiooni mehhanismid, mis võimaldaksid korralikult jälgida kõiki allkirjastatud hea tava lepinguid, selleks et hoida ära rikkumisi, juurida välja kuritarvitused ja karistada tõhusalt rikkujaid. Seoses IT-tehnoloogia abil samaaegselt kõigis liikmesriikides sooritatud kuritegudega võiks EL kaaluda ühtlustatud süüdistus- ja karistussüsteemi, mida haldavad kooskõlastatult asjaomased riiklikud ametiasutused.

1.12. Seepärast teeb komitee ettepaneku, et komisjon koostaks 2008. aasta juulis toimunud avaliku arutelu järelmeetmena rohelise raamatu suhtlusvõrkude kohta, milles visandataks tulevase töö põhivõimalused, analüüsides nende võrkude mõju. Koostamisprotsess peaks hõlmama ka erinevate asjaomaste kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ühenduste vaadete ärakuulamist.

1.13. Komitee soovitab, et kaalutaks võimalust ühenduse olemasolevate organite volituste laiendamiseks ja ühendamiseks, selleks et nimetada ühenduse tasandil ombudsman, kes vastutaks kõigi inimväärikuse kaitse, eraelu puutumatuse ja andmekaitse küsimuste eest elektroonilise kommunikatsiooni ja audiovisuaalsektoris ja kellel oleks eriline vastutus suhtlusvõrkude eest.

1.14. Komitee soovitab liikmesriikidel parandada oma poliitika kooskõlastamist riigi tasandil eesmärgiga luua nende olukordade käsitlemiseks järjepidev õigusraamistik, andes asjaomased volitused, mida rakendavad kooskõlastatult olemasolevad riiklikud reguleerijad, või luues asjakohased regulatiivsed mehhanismid.

1.15. Komitee kutsub eelkõige Euroopa Parlamendi liikmeid üles asetama need uued teemad oma poliitilistes tegevuskavades olulisele kohale, nii et see peegeldaks kodanikuühiskonna kasvavat muret.

2. Sissejuhatus

2.1. Käesoleva omaalgatusliku arvamuse teema on suhtlusvõrkude mõju kodanikele/tarbijatele. Need on põhiolemuselt Interneti-teenused sellistest inimestest kogukondade loomiseks ja omavahel ühendamiseks, kellel on sarnased tegevused ja huvid ning kes lihtsalt soovivad teada teiste inimeste huvidest ja tegevustest. Need pakuvad ka rida funktsioone, mis võimaldavad kasutajatel üksteisega suhelda (http://www.saferinternet.org/ww/en/pub/insafe/safety_issues/faqs/social_networking.htm.).

2.2. Suhtlusvõrkude kasutamine on kiiresti kasvanud: 211 miljonit inimest, s.o ligikaudu kolm neljandikku kõigist Interneti-kasutajatest, hinnanguliselt kokku 282,7 miljonit, kasutavad neid Interneti-teenuseid arvatavasti regulaarselt. Esmajoones kasutavad neid teenuseid noored alates 16. eluaastast; hoolimata sektori kasvust on mõnel teenusel suhteliselt madal lojaalsusmäär. Euroopa Komisjoni (1) hinnangul meelitavad suhtlusvõrgud ligi umbes 40 miljonit regulaarset kasutajat Euroopas, kuigi tuleb märkida, et viimasel aastal kasvas nende kasutamine ligikaudu 35 % ja 2012. aastaks ennustatakse kasutajate arvu enam kui kahekordistumist, nii et see tõuseb 107,4 miljonini.

2.3. Rahvusvahelised kaubamärgid on ühiselt kaasa toonud uue nähtuse, reklaamides oma tooteid ja teenuseid aeg-ajalt ebaausal viisil. Barack Obama kampaania põhjal otsustades on ka poliitilised parteid otsustanud kasutada uusi teenuseid, nagu näitasid hiljutised Euroopa Parlamendi valimised. Isegi Vatikan on liitunud Facebookiga (Pope2you.net).

2.4. Lühidalt on suhtlusvõrkude põhijooned üldiselt tasuta teenus, kiire ja eksponentsiaalne kasutajate arvu kasv, üllatav finantsväärtus, kasutuse lihtsus ja teenuse kasutajate vastastikust suhtlust võimaldavate funktsioonide olemasolu.

2.5. Käesolevas arvamuses uuritakse ühenduse kõige hiljutisemaid algatusi, antakse ülevaade praegusest õigusraamistikust, hinnatakse suhtlusvõrkude pakutavaid võimalusi ja nende kasutamisega seotud ohte ning esitatakse soovitusi ja ettepanekuid meetmete kohta, mille eesmärk on suurendada kasutajate turvalisust ja nende usaldust selliste kommunikatsioonivahendite vastu.

3. Suhtlusvõrkude mõju ja nendega seonduvad ohud

3.1. Interneti-põhised suhtlusvõrgud kujutavad endast küllalt uut ühiskondlikku nähtust, mille tehnoloogia areneb pidevalt, ja laialdast tunnustust on leidnud arvamus, et need muudavad viise, kuidas inimesed üksteisega Interneti kaudu suhestuvad ja suhtlevad.

3.2. Vastavalt ComScore'i uuringule ja selle nähtuse kogu skaala täielikuks mõistmiseks: ainuüksi Facebookis, mis on suhtlusvõrgu teenus ja külastatavuselt maailma 6. veebileht, tehakse kuus 275 miljonit klikki. Euroopas külastas Facebooki 2009. aasta veebruaris 100 miljonit inimest kokku umbes neli minutit igast 100st Internetis veedetud minutist, mis moodustab enam kui 30 % suhtlusvõrkudes veedetud koguajast, võrreldes vaid 12 %ga möödunud aastal.

3.3. Suhtlusvõrkude positiivsed aspektid on vaieldamatud, eriti nende panus alljärgnevasse:

i)	sõnavabaduse tagamine teatud sotsiaalsetes ja poliitilistes olukordades;

ii)	Interneti-kogukondade arendamine ja ühendamine;

iii)	sõprade ja pereliikmete leidmine ja nendega kohtumine ning neile võimaluse pakkumine üksteisega suhtlemiseks;

iv)	alaealiste ohusituatsioonidesse sattumise ennetamine ja alaealistele võimaluse andmine suhtlusvõrkude kaudu abi paluda;

v)	kaupade ja teenuste reklaamimine ja e-kaubanduse edendamine.

3.4. Hoolimata ülalkirjeldatud positiivsetest aspektidest on siiski oluline meeles pidada ohte, mis seonduvad suhtlusvõrkude kasutamisega ebaseaduslikul või kuritahtlikul eesmärgil, eriti seoses alaealiste arenguga (2), sealhulgas:

i)	selliste teenuste abil edastatud solvangutest põhjustatud psühholoogiline trauma;

ii)	laste ja noorte seksuaalne ahistamine;

iii)	alasti või poolalasti noorukite fotode või videote postitamine kas nende endi või teiste poolt;

iv)	selgesõnaline prostitutsiooni või „eskortteenuste” reklaam;

v)	sagedane eraelu puutumatuse, maine ja inimväärikuse rikkumine;

vi)	rünnakud lehekülje kasutajate kehalisele ja vaimsele heaolule;

vii)	vägivallale, rassismile ja ksenofoobiale õhutamine;

viii)

totalitaarsete, fašistlikku laadi või natsismi õigustavate ideoloogiate levitamine;

ix)	noorte enesetapud, arvatavasti kõnealuste võrkude kaudu teatud intiimsete detailide avalikustamise tagajärjel.

3.5. Arvesse tuleb võtta ka suhtlusvõrkudes kasutatavaid uue põlvkonna tehnoloogiaid, eelkõige rakendusi, mis võimaldavad selliste võrkude kasutajate geolokaliseerimist, näotuvastuse tehnoloogiaid kasutavaid rakendusi, mis võimaldavad saada ühenduse suhtlusvõrgu kontoga, ja uusi interaktsioonivõimalusi, mida pakuvad viimase põlvkonna mobiiltelefonid.

3.6. Lisaks sellele saab sedalaadi võrku kergesti kasutada viiruste levitamiseks: näiteks viirus, millega nakatus Twitter 11.–12. aprilli 2009 nädalavahetusel ja mis postitas automaatselt enam kui 100 000 sõnumit, kahjustades teadmata hulka kasutajakontosid.

3.7. Osana 2008. aasta turvalisema Interneti foorumist (3) esitas Euroopa Komisjon avalikuks konsulteerimiseks (4) suhtlusvõrke käsitleva küsimustiku, millele saadud vastustest (5) nähtub, et küberkiusamist, eraelu puutumatuse rikkumist ja laste ahvatlemist seksuaalsetel eesmärkidel tajutakse alaealiste jaoks põhiliste ja kõige tavalisemate ohtudena suhtlusvõrkude kasutamisel.

3.8. 54 % Euroopa lapsevanematest on mures, et nende laps võiks langeda küberkiusamise ohvriks (6). Enam kui 80 % lapsevanematest Prantsusmaal, Kreekas ja Portugalis on mures, et nende last võidaks Interneti või mobiiltelefoni kasutamisel kiusata. Teatud riikides, kus on tugev laste õiguste kaitsmise ja hariduse väärtustamise traditsioon, nt Taanis, Rootsis ja Soomes, näitavad lapsevanemad üles suuremat usku sellesse, et nende lapsed kasutavad Internetti turvaliselt ning 69 % neist ei muretse võimaliku küberkiusamise pärast.

3.9. Vastavalt hiljutise uuringu tulemustele, mis hõlmas 2 000 noort vanuses 11–18 aastat, on Ühendkuningriigis üks kolmest noorest langenud suhtlusvõrkude või tekstisõnumite kaudu küberkiusamise ohvriks. Seejuures on tüdrukutel neli korda suurem tõenäosus kui poistel kannatada sedalaadi kuritarvitamist.

3.10. Eraelu puutumatuse kaitse on üks peamistest suhtlusvõrkude kasutamisega seotud probleemidest. Andmekaitse ja eraelu puutumatuse kaitse alaste ametiasutuste 30. rahvusvahelisel konverentsil, mis toimus Strasbourgis 15.–17. oktoobril 2008. aastal, võeti vastu resolutsioon eraelu puutumatuse kaitse kohta suhtlusvõrkude teenustes (7), milles esitatud soovitused väärivad erilist kaalumist.

3.11. Euroopa peamiste suhtlusvõrkude operaatorite vahel sõlmitud iseregulatsiooni kokkulepe pealkirjaga „Safer Social Networking principles for the EU”„Turvalisemate suhtlusvõrkude põhimõtted ELi jaoks”) kirjutati alla 10. veebruaril 2009 (8) ning praeguseks on sellele antud 20 allkirja; selles kokkuleppes määratleti selgelt võimalikud ohud, millega nende veebilehtede alla 18aastased kasutajad võivad kokku puutuda: ahistamine (laste ahistamine Interneti-lehekülgedel või tekstisõnumite kaudu), psühholoogiline manipuleerimine (täiskasvanu võidab lapse sõpruse lapse seksuaalse kuritarvitamise eesmärgil) ja riskikäitumine, nt isikliku info levitamine seadusvastastel eesmärkidel.

4. Komitee edendatud avalik arutelu

4.1. Kõnealuse sotsiaalse nähtuse olemuse ja selle kiire arengu tõttu näis soovitav korraldada avalik arutelu osana käesoleva arvamuse koostamise protsessist. Avalik arutelu peeti komitees ja sellel osalesid mõned suhtlusvõrkude toimimise ja kasutuse alal kõige representatiivsemad sidusrühmad – valitsusvälised organisatsioonid ja tarbijad, samuti nõukogu, komisjoni, Euroopa Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA), Euroopa andmekaitseinspektori ja asjaomaste riiklike asutuste esindajad.

4.2. Eelnevalt laiali saadetud küsimustikule saadud vastused, erinevad väljendatud arvamused ning ideede ja ettepanekute elav vahetamine (asjaomane kokkuvõte on kättesaadav EMSK veebilehel aadressil: http://www.eesc.europa.eu/sections/ten/index_en.asp?id=7000tenen) andsid kõik määrava ja äärmiselt kasuliku panuse kõnealuse arvamuse koostamisse ja näitasid selgelt, kui oluline on sedalaadi üritus, mis põhineb otsesel konsulteerimisel asjaomaste kodanikuühiskonna sidusrühmadega, poliitiliste otsuste tegijaile ning samuti operaatoritele ja kasutajatele suhtlusvõrkude alal soovituste ja ettepanekute esitamisel.

4.3. Esiletõstmist väärib komisjoni esindajate ning Euroopa andmekaitseinspektori väljendatud vaadete ühtelangemine suurema enamuse käesolevas arvamuses esitatud soovitustega lisaks komisjoni märkimisväärsetele edusammudele mõnede eesmärkide selgemal määratlemisel ning teiste elluviimisel seoses juba töösolevate ja ka alles kavandamisjärgus algatustega, mis ennustab tulevikus äärmiselt produktiivset koostööd institutsioonide vahel.

5. Vajalikud meetmed ja oodatavad tulemused

5.1. Komitee tunnustab ja tervitab Euroopa Komisjoni tööd Internetti kasutavate laste kaitseks ja kordab oma põhiväiteid, mis esitati komitee 2008. aasta arvamuses tollal kaalumisel olnud ettepaneku kohta mitmeaastase ühenduse programmi kehtestamiseks Internetti ja teisi kommunikatsioonitehnoloogiaid kasutavate laste kaitseks (9).

5.2. Komitee märgib ka ülalmainitud iseregulatsiooni algatuse õigeaegsust ja väärtust, eelkõige seal sisalduvat vahendite kogumit ohtude minimeerimiseks.

5.3. Pilguga turvalisema Interneti programmi (2009–2013) rakendamisele rõhutab komitee vajadust algatada dialoog suhtlusvõrkude peamiste võtmeisikute, s.t noortega, julgustades neid osalema turvalisema Interneti tagamisega seotud lahenduste arutamises, kujundamises ja esitamises.

5.4. Komitee leiab, et noored peaksid olema otseselt kaasatud toimimismudelite kindlaksmääramisse ning suhtlusvõrkudega seotud küsimuste kokku leppimisse ja lahendamisse, kuna just neil on tõenäoliselt parimad eeldused mõista tõhusalt ja kiiresti selles vallas tekkivaid olukordi.

5.5. Komitee teeb ettepaneku uurida võimalust luua rahvusvaheline või Euroopa kursus nõustajate ja terapeutide koolitamiseks, kes on spetsialiseerunud võrgukeskkonna ohvrite abistamisele eelkõige kiusamise või laste seksuaalse ärakasutamise eesmärgil ahvatlemise situatsioonides. Komitee soovitab lisada turvalisema Interneti programmi algatused nõustamise kohta üldiselt ja eelkõige just e-nõustamise kohta ning programmid, mille eesmärk on aidata lastel ja noorukitel esmajoones ennetada selliste olukordade tekkimist.

5.6. Komitee rõhutab, et osana turvalisema Interneti programmi (2009–2013) rakendamisest on oluline käivitada algatused digitaalse kirjaoskuse parandamiseks, eelkõige seoses suhtlusvõrkude turvalise kasutusega, mis oleksid suunatud mitte ainult lastele ja noorukitele, vaid ka laiemale üldsusele, eriti lapsevanematele, kes vastutavad oma laste hariduse eest, ja ka eakatele kasutajatele.

5.7. Lisaks sellele leiab komitee, et suhtlusvõrkude operaatorid peaksid rakendama iseregulatsiooni, eelkõige alaealiste kaitseks, tingimusel, et toimuks sõltumatu järelevalve reeglitest kinnipidamise üle, kõrvuti võimalusega kehtestada seadusega minimaalsed kaitsestandardid.

5.8. Komitee pooldab iseregulatsiooni skeemide väljatöötamist pilguga kaasregulatsiooni tagamisele nii ühenduse kui riiklikul tasandil, kaasates reguleerivad asutused, selleks et tagada kõigist sõlmitud lepingutest kinnipidamine, hoida ära kuritarvitusi, määrata karistused rikkumiste eest ja lasta reeglite rikkujaile osaks saada karistus omasuguste poolt.

5.9. Komitee võtab nõustuvalt teadmiseks enamiku soovitustest, mis esitati 17. oktoobril 2008. aastal andmekaitse ja eraelu puutumatuse kaitse alaste ametiasutuste 30. rahvusvahelisel konverentsil vastu võetud resolutsioonis (10) ning artikli 29 alusel asutatud andmekaitse töörühma hiljutises arvamuses Interneti suhtlusvõrkude kohta (11), ning soovitab komisjonil tungivalt neid soovitusi arvesse võtta ja tagada, et operaatorid need omaks võtavad.

5.10. Komitee leiab ka, et informeerituse ja hariduse parandamiseks on tarvis edasisi jõupingutusi alates kõige esimestest kooliaastatest, et mitte ainult parandada ohuennetust, vaid ka suhtlusvõrkude kasutusviise. Sel eesmärgil tuleks ühenduse tasandil ja eri liikmesriikides käivitada teadlikkuse tõstmise kampaaniad. Sellega seoses ja turvalisema Interneti programmi raames teostatud algatuste täiendamiseks oleks kasulik luua veebilehekülg „eYouGuide”, mis oleks konkreetselt suunatud suhtlusvõrkude kasutajatele: see oleks tõeline suhtlusvõrkude kasutajate õiguste portaal, mis annab võimaluse teatada kuritarvitustest ja lahendada vaidlusi üleeuroopalisel tasandil. Teisisõnu oleks tegemist ühe veebilehega, kus saab hallata kasutajate õigusi, hinnata kooskõlastatust ühenduse tasandil, diskuteerida tegevusviiside ja poliitika üle ja hinnata koostööd riikide ametiasutuste vahel.

5.11. Komitee on ka seisukohal, et oleks vaja riikide ja ühenduse tasandi teadus- ja arendusprogrammide ja operaatorite endi edasisi investeeringuid arendamaks välja ja parandamaks tehnilisi vahendeid juurdepääsu blokeerimiseks või filtreerimiseks, mis võimaldaksid peredel rakendada ettenägelikult, ent järjekindlalt ettevaatuse põhimõtet.

5.12. Teadlikuna selle nähtuse pidevalt muutuvast, dünaamilisest olemusest tervitab komitee komisjoni rohelist raamatut, milles on 2008. aasta juulis toimunud avaliku konsulteerimise tulemusi arvesse võttes määratletud peamised valikud tulevaste arengute jaoks, analüüsides nende mõju ja korraldades laialdase konsulteerimise erinevate ettevõtete, ekspertide, akadeemikute ja kodanikuühiskonna organisatsioonide ning asjaomaste ühendustega.

5.13. Sellega seoses oleks kaalumist väärt võimalus luua tihedama koostöö ja riikide poliitika koordineerimise alusel kogu ELis kooskõlastatud õigusraamistik. Erilist tähelepanu vääriksid selliste võrkudega liitumise lepingutingimused, mille puhul on kuritarvituslikud klauslid tavapärased, eelkõige seoses rakendatava õiguse ja pädeva ametiasutusega.

Kuna tegemist on peamiselt rahvusvahelise nähtusega, mille puhul peamiste suhtlusvõrkude jurisdiktsioon jääb ELi piiridest väljapoole, peab komitee eluliselt tähtsaks edendada korralikult alljärgnevaid meetmeid.

5.14.1. Määratleda rahvusvahelisel tasandil suhtlusvõrkude, eelkõige alaealistele suunatud teenuste jaoks põhimõtted ja toimimisjuhis.

5.14.2. Institutsionaliseerida mehhanismid, mis võimaldavad jälgida neile nõuetele vastavust; arvestades nende teenuste olemust, tuleb seda vältimatult teha piiriülestel alustel.

5.14.3. Suurendada ja ratsionaliseerida ELi koostööd kolmandate riikidega nii Euroopas kui väljaspool Euroopat poliitilisel ja tegevustasandil, selleks et selgitada välja suhtlusvõrkude kasutamisega seotud ohud ja probleemid, leida parimad lahendused selliste olukordadega toimetulekuks ja – sedavõrd kui rahvusvaheline õigusraamistik seda lubab – kõrvaldada olukorrad, milles võidaks rikkuda inimeste/tarbijate õigusi.

5.15. Komitee toonitab ka vajadust tõhusa rahvusvahelise koostöö ja eri asjaomaste poolte vahelise koordineerimise järele, selleks et maksimeerida Interneti turvalisemaks kasutuseks vajalike meetmete mõju (12). See nõuab proaktiivsemat rahvusvahelist lähenemist, selleks et tagada teadmiste levitamine ja vahetamine, õigusaktide kooskõlastatud koostamine ja rakendamine ning vajalik rahastamine nõutavate meetmete rakendamiseks nii ELis kui väljaspool ELi piire.

5.16. Komitee juhib tähelepanu ka vajadusele, et liikmesriigid ratifitseeriksid Euroopa Nõukogu küberkuritegevuse vastase konventsiooni ja konventsiooni laste kaitsmise kohta seksuaalse ekspluateerimise ja kuritarvitamise eest (13), mis kujutaks endast suurt sammu selle poole, et EL oleks võimeline tegutsema rahvusvahelisel tasandil ühtselt.

5.17. Lõpetuseks küsib komitee, kas koos ülalkirjeldatud algatustega oleks mõtet kaaluda võimalust laiendada ja ühendada volitused, mis on praegu hajutatud eri organite vahel, selleks et määrata ühenduse tasandi ombudsman, kes tegeleks kõigi audiovisuaalvaldkonna küsimustega, nagu näiteks eraelu puutumatus, andmekaitse, inimväärikus, vastulause esitamise õigus, sõnavabadus jne, ning kelle pädevusse kuuluksid ka suhtlusvõrgud sarnaselt – võrdleva õiguse mõttes – Kanada mudeliga, kus on määratud eraelu puutumatuse kaitse volinik, kelle tegevus – tema laialdaste volituste raames – Facebooki vastu isikuandmete väidatavalt ebakorrektse käsitlemise tõttu jõudis hiljuti uudistesse (14).

Brüssel, 4. november 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) IP/09/232 Brüssel, 10. veebruar 2009.

(2) Selle kohta vt eelkõige Euroopa Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) avaldatud aruannet pealkirjaga „Security Issues and Recommendations for Online Social Networks” aadressil: http://www.enisa.europa.eu/act/res/other-areas/social-networks/security-issues-and-recommendations-for-online-social-networks.

(3) http://ec.europa.eu/information_society/activities/sip/events/forum/forum_sepet_2008/index_en.htm.

(4) http://ec.europa.eu/information_society/activities/sip/policy/consultations/ageverif_sns/index_en.htm.

(5) http://ec.europa.eu/information_society/activities/sip/docs/pub_consult_age_rating_sns/summaryreport.pdf.

(6) Flash Eurobarometer survey 2008: Towards a Safer Use of the Internet for children in the EU - a parents' perspective, http://ec.europa.eu/public_opinion/flash/fl_248_en.pdf.

(7) Resolutsioon eraelu puutumatuse kaitse kohta suhtlusvõrkude teenustes, http://www.privacyconference2008.org./adopted_resolutions/STRASBOURG2008/resolution_social_networks_en.pdf

(8) „Safer Social Networking principles for the EU”, kättesaadav internetiaadressilhttp://ec.europa.eu/information_society/activities/social_networking/docs/sn_principles.pdf.

(9) ELT C 224, 30.8.2008, lk 61.

(10) Soovituste tekst on kättesaadav järgmisel veebilehel: http://www.privacyconference2008.org./adopted_resolutions/STRASBOURG2008/resolution_social_networks_en.pdf.

(11) Arvamus (2009) Interneti suhtlusvõrkude kohta; vastu võetud 12. juunil 2009.

(12) EMSK TENi sektsiooni esimehe Janos Tothi kaitstud seisukoht EMSK algatuses „Avalik esitlus: Internetti kasutavate laste kaitse”, 5. mai 2009, (info on kättesaadav aadressil http://www.eesc.europa.eu/sections/ten/index_en.asp?id=4300003tenen.)

(13) http://conventions.coe.int/Treaty/Commun/QueVoulezVous.asp?NT=201&CL=ENG.

(14) Vt http://www.priv.gc.ca/aboutUs/mm_e.cfm#contenttop, Kanada eraelu puutumatuse kaitse voliniku sõltumatu kantselei kohta. Tema hiljutise tegevuse kohta Facebooki vastu vt http://www.priv.gc.ca/media/nr/-c/2009/nr-c_090716_e.cfm.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/74

TÄISKOGU 457. ISTUNGJÄRK 4. JA 5. NOVEMBRIL 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele – Uute töökohtade jaoks uued oskused. Tööturu vajaduste ja vajaminevate oskuste prognoosimine ja ühitamine”

KOM(2008) 868 lõplik

(2010/C 128/13)

Raportöör: Vladimíra DRBALOVÁ

16. detsembril 2008. aastal otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Uute töökohtade jaoks uued oskused. Tööturu vajaduste ja vajaminevate oskuste prognoosimine ja ühitamine.”

KOM(2008) 868 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 15. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (4. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 141, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 2.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Komitee arvates on teatis „Uute töökohtade jaoks uued oskused” õige ajastusega algatus. Komitee jagab seisukohta, et riiklikul ja ELi tasandil tuleb välja töötada tööturu vajadustele vastavate oskuste prognoosimise mehhanism ja suurendada sellekohast suutlikkust. Kutseoskuste täiendamine kõikidel tasanditel on majanduse taaselavdamise põhitingimus lühiajalises perspektiivis; pikaajalises perspektiivis on see ka arengu, tootlikkuse, konkurentsivõime, tööhõive parandamise, võrdsete võimaluste tagamise ja sotsiaalse ühtekuuluvuse oluline eeltingimus. Kuna tööturul tulevikus vajaminevaid oskusi saab prognoosida vaid piiratud ulatuses, on oluline pidevalt täiustada kasutatavaid mehhanisme ja vahendeid.

1.2. Komitee toetab Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuse (Cedefop) tehtud täiendavaid parandusi oskuse korrapäraseks prognoosimiseks Euroopa tasandil. Need hõlmavad meetodite ja andmebaaside täiustamist, samuti pakkumise ja nõudluse samaaegse prognoosimise ajakohastamist, mis võimaldab analüüsida erinevusi. Samal ajal soovitab komitee põhjalikumalt välja töötada määratluse „oskused”, võttes arvesse liikmesriikide tavade mitmekesisust.

1.3. Siiski tuleb nentida, et tulevaste vajaduste täpseks määratlemiseks puuduvad vahendid ning et globaliseerumise kontekstis ei ole ülemaailmne tööjaotus keskpikas perspektiivis stabiilne, samas kui koolituste kestvus vastab tõenäoliselt just keskpikale perioodile.

1.4. Komitee peab oluliseks parandada oskuste taset ja seada need vastavusse tööturu praeguste ja tulevaste vajadustega. Siiski kutsub komitee üles kasutama täielikult ära tööturul olemasolev potentsiaal, tugevdama töötajate kohanemisvõimet, suurendama olemasolevate töökohtade kvaliteeti, looma uusi tootlikke töökohti ning arendama uue keskkonnahoidliku turu potentsiaali.

1.5. Komitee toetab täielikult partnerluse ja koostöö põhimõtet kõikide sidusrühmade vahel. Komitee tunnustab tööturu peamiste osapoolte, eelkõige sotsiaalpartnerite, samuti kodanikuühiskonna panust. Samuti toetab komitee koostöö ja tegevuse kooskõlastamise edendamist rahvusvahelisel tasandil, eelkõige ILO ja OECD raames.

1.6. Komitee rõhutab eriti haridusasutuste ja ettevõtete vahelist tihedat ning tõhusat koosööd, mis võimaldab muuta haridussüsteemi konstruktiivsel viisil, vähendada koolist väljalangemist, muuta tehniline haridus populaarsemaks, tõsta tööpraktika kvaliteeti, prognoosida suundumusi liikmesriikide tööturgudel nõutavate kvalifikatsioonide ja seega oskuste osas, et tõsta tööhõive üldist määra ühenduses, ning kohandada need paremini ettevõtete tavadele. Samuti rõhutab komitee põhihariduse ja õpetajahariduse kvaliteedi ning nõustamissüsteemide parandamise olulisust karjääriarendamise seisukohast. Eelkõige tuleb määratleda väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete (VKEd) konkreetsed vajadused.

1.7. Sellega seoses juhib komitee tähelepanu Prahas 2009. aasta mais toimunud ELi tööhõive tippkohtumisel vastuvõetud soovitustele. Nende eesmärk on oskuste parandamine, investeeringud haridusse, liikuvuse edendamine ELis, kutseoskuste nõudluse prognoosimine ja nende oskuste parem kohandamine tööturu vajadustele, samuti tööpraktikate ja praktikate kvaliteedi parandamine.

1.8. Samuti tervitab komitee 2009. aasta mais toimunud haridusministrite kohtumisel liikmesriikide võetud kohustust. See käsitleb tugevdatud Euroopa raamistiku loomist, et tõhustada koostööd hariduse ja kutseõppe alal, samuti nelja strateegilise eesmärgi määratlemist, et suurendada tööhõivesuutlikkust ja kõikide haridust omandavate või kutseõppes osalevate isikute ettevõtluspotentsiaali. Sellega seoses on Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomine elukestva õppe valdkonnas (1) eriti oluline.

1.9. Komitee tervitab ka asjaolu, et eesistujariik Rootsi otsustas võtta oma tegevuste programmi konverentsi teemal „Uute töökohtade jaoks uued oskused”, mis toimub 22.–23. oktoobril 2009 ning kus keskendutakse tööturu tulevastele vajadustele ja riiklike tööhõiveametite rollile.

2. Sissejuhatus

2.1. Ülemaailmne finantskriis põhjustas ELis majanduslanguse, millel on suur mõju Euroopa tööturule ja tööhõivele. Vastavalt praegustele prognoosidele kasvab tööpuudus järgmiselt: 9,4 % 2009. aastal ja kuni 10,9 %-ni 2010. aastal.

2.2. Euroopa Komisjon reageeris olukorrale Euroopas Euroopa majanduse taastamise kavaga (2), milles keskenduti koordineeritud lähenemisviisile, määratleti strateegilised eesmärgid ja tehti ettepanek rakendada rida meetmeid, mis ühtivad Lissaboni strateegia nelja prioriteetse valdkonnaga.

2.3. Üks valdkondadest, kuhu ELi majanduse elavdamise meetmed suunati, on töökohtade ja inimressursside kaitsmine, samuti ettevõtlusele ergutamine. Komisjon kutsus üles käivitama ulatusliku Euroopa algatuse tööhõive ergutamiseks ja soovitas muu hulgas jälgida vabade töökohtade praegust ja oodatavat pakkumist ning kutsus üles oskuste arendamise ja laiendamise kaudu sellele pakkumisele paremini reageerima.

2.4. Majanduskasvu ja jõukuse edenemise peamine tegur on riigi suutlikkus luua võimalusi kvaliteetseteks töökohtadeks. Tööhõive ja majanduskasvu edendamise poliitikal on mitu olulist põhimõtet. Ajakohane, kaasav, paindlik ja konkurentsivõimeline tööturg hõlmab suurt hulka tegevusi ja ülesandeid. Lisaks on ELi üks alussambaid töötajate vaba liikumine. Eesmärk ei ole mitte ainult lihtsustada kodanike töötamist teises liikmesriigis ja parandada töökohtade pakkumist, vaid võimaldada ka ettevõtetele juurdepääs laiemale ja paindlikumale tööjõupakkumisele ning parandada kohandumist tööturu vajadustele.

2.5. 2009. aasta kevadel toimunud tippkohtumise järeldustes rõhutatakse selgelt vajadust tugevdada ELi suutlikkust täiendada oskusi kõigil tasanditel, prognoosida tööturu vajadusi ja ühitada kutseoskused nende vajadustega. Samuti esitasid tippkohtumisel osalejad liikmesriikidele jõulise üleskutse rakendada 24. suunist ja kohandada haridus- ja kutseõppesüsteemid vastavalt vajadustele uute oskuste järele.

2.6. Prahas 7. mail 2009. aastal toimunud ELi tööhõive tippkohtumisel võeti vastu kümme konkreetset meedet. Lühiajaliste ja pikaajaliste probleemidele suunatud meetmete eesmärk on rakendada neid riiklikul ja Euroopa tasandil koostöös sotsiaalpartneritega. Neli meedet puudutavad haridust, kutseõpet, elukestvat õpet, tööpraktikat, liikuvuse lihtsustamist, oskuste paremat prognoosimist ja nende vastavusse viimist tööturu vajadustega.

3. Üldised märkused

3.1. Komisjon avaldas 2008. aastal teatise teemal „Uute töökohtade jaoks uued oskused. Tööturu vajaduste ja vajaminevate oskuste prognoosimine ja ühitamine” (3), milles ta praeguse kriisi taustal rõhutas vajadust tugevdada inimkapitali ja tööalast konkurentsivõimet kutseoskuste tõstmisega. Komisjoni ettepaneku eesmärk on ELi suutlikkuse parandamine oskuste hindamisel ja prognoosimisel ja nende oskuste paremal ühitamisel uute loodavate töökohtadega.

3.2. Komisjon viib läbi esimese hindamise oskuste ja tööturu vajaduste kohta aastani 2020. Samuti teeb komisjon ettepaneku süstemaatilise protsessi kohta tööturu tulevaste vajaduste õigeaegseks kontrollimiseks, hindamiseks ja määratlemiseks. Programmi PROGRESS ja elukestva õppe programmide raames töötab komisjon oskuste uute hindamisviiside väljatöötamise nimel.

3.3. Komisjon mobiliseerib olemasolevaid vahendeid nende protsesside tõhusaks rakendamiseks ja loob praegu uusi vahendeid protsessi tugevdamiseks või lihtsustamiseks. Komisjon rõhutab turvalise paindlikkuse poliitikat ja oskuste tõstmiseks mõeldud meetmete aktiveerimist. Hiljuti väljapakutud vahendite hulgas on „Euroopa tööturu monitor” – standardne mitmekeelne ametite ja oskuste sõnastik, samuti süsteemi EURES kasutamist lihtsustav vahend „Match and Map”. Samuti mainitakse Euroopa Sotsiaalfondi (ESF) ja Euroopa Regionaalarengu Fondi võtmerolli. Tööturul tulevikus vajaminevaid oskusi saab prognoosida vaid piiratud ulatuses, seepärast on oluline pidevalt täiustada kasutatavaid mehhanisme ja vahendeid, jälgides seejuures eri liikmesriikide vastuvõtusuutlikkust.

3.4. Komisjon rõhutab õigustatult transversaalsete ja nn pehmete oskuste kasvavat tähtsust, nagu näiteks meeskonnatöö, keeleoskus, suhtlemisoskus. Erilist tähelepanu tuleb pöörata normide ja tasemete parandamisele seoses lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskusega (numeracy) juba väga noorest east alates.

3.5. Kvalifikatsiooniga tegelevate sektoriliste nõuandekogude loomine vastavalt sektori tasandil sõlmitud lepingutele tööandjate, haridusasutuste ja teiste sidusrühmade vahel tundub olevat hea tava. Nende nõuandekogude tegevuse võib siduda sektoriaalse sotsiaaldialoogi struktuuridega, kuna sotsiaalpartneritel on siinkohal oluline roll (4).

3.6. 12. mail 2009. aastal toimunud haridusministrite nõukogul võtsid liikmesriigid kohustuse teha hariduse ja kutseõppe valdkonnas tihedamat koostööd. Seatud prioriteetides keskendutakse hariduse ja kutseõppe olulisele rollile majandus- ning sotsiaalpoliitika laiemas arutelus. Ühised probleemid on järgmised: 1) tuleviku töökohtadele sobivate oskustega tööjõud, 2) kohanemine vananeva ühiskonna vajadustega ja 3) tugevam ülemaailmne konkurents.

3.7. Samuti võttis nõukogu vastu järeldused partnerluse tugevdamiseks haridusasutuste ja sotsiaalpartnerite vahel. Hariduse ja kutseõppe oluline ülesanne sotsiaalses ühtekuuluvuses on võime anda inimestele vajalikud teadmised, oskused ja kvalifikatsioon, et hõlbustada nende tööturule sisenemist ja seal püsimist. Seepärast on sotsiaalpartneritel kui tööturu peamistel osalejatel oluline roll.

4. Faktid ja arvud

4.1. 2008. aasta juunis toimunud Euroopa Ülemkogu järeldustes korrati taotlust koostada põhjalik hinnang Euroopas vajaminevate oskuste kohta kuni aastani 2020 – „Tööturu vajaduste ja vajaminevate oskuste prognoosimine ja ühitamine, arvestades eelkõige noori” (5).

4.2. Seepärast viis Cedefop läbi vajaminevate oskuste analüüsi ajavahemiku 2006–2020 kohta (6), milles käsitletakse 25 liikmesriiki, lisaks Norrat ja Šveitsi. Analüüsis oletatakse, et aastaks 2020 on loodud 20,3 miljonit täiendavat töökohta. Nn asendamised (vabanenud töökohad töötajate pensionile mineku või tööturult lahkumiste tõttu) võimaldavad luua 85 miljonit täiendavat töökohta, mida siiski ei saa uute loodud töökohtadena käsitleda. Eelduste kohaselt moodustavad teenusesektori töökohad aastal 2020 kolm neljandikku kõigist töökohtadest.

4.3. Ligi 40 % praegu tööturul hõivatud inimestest on ametikohtadel, mis nõuavad kõrget oskustaset, nagu näiteks juhtivad ametikohad, vabad elukutsed või tehnilised töökohad. Eeldatakse, et järgneva aastakümne jooksul jätkub kõrgema või keskmise haridustaseme oskusi nõudvate töökohtade kasv. Samuti prognoositakse, et suureneb teatud töökohtade arv, mis ei eelda mitte mingit või eeldab vaid madalat kvalifikatsiooni.

4.4. Sellise suundumuse jätkudes kaasneb kõnealuste muutustega polariseerumine töökohade kasvus. Selle tagajärjel väheneb nõudmine keskmist oskustaset eeldavate lihtsate rutiinsete ülesannete täitmise järele, ehkki tekib nõudlus sobiva ametialase ettevalmistusega uute töötajate järele, et asendada suurt hulka pensionile suunduvaid isikuid.

4.5. Praegu suureneb nõutav kvalifikatsioonitase kõigil ametikohtadel, sealhulgas ka oskustasemelt kõige madalamatel ametikohtadel. Pakutavad oskused mõjutavad nõutava kvalifikatsioonitaseme suurenemist. Üldiselt on elanikkonna haridustase viimase kümne aasta jooksul kasvanud, eelkõige seepärast, et mitmetes liikmesriikides on inimesed otsustanud omandada kõrghariduse, ja ka sel põhjusel, et vanemad töötajad, kellel on keskmiselt madalam kvalifikatsioon, on tööturult lahkunud ja pensionile jäänud.

4.6. Cedefopi järeldustes tuuakse selgelt esile pikaajaline üldine suundumus nõutava haridustaseme tõusu kohta suure osa/enamiku töökohtade puhul. Need prognoosid näitavad, et ajavahemikul 2006–2020 eeldab 91 % kõigist vabadest ametikohtadel kõrgemat või keskmist haridustaset. Järgmise aastakümne jooksul tuleb muuta tööjõu kvalifikatsiooni praegust struktuuri, kuna üha enam nõutakse vabadel ametikohtadel – kuni 55 miljonit ametikohta – keskmist haridustaset (sh kutseõpe). Vähem kui 10 miljonit töökohta on kättesaadavad neile, kel puudub igasugune haridus või kellel on madal haridustase.

4.7. Eurostati andmetest selgub, et alates aastast 2000 on EL loonud kvaliteetseid töökohti. Lisaks võib täheldada positiivset seost kõrgharidusega isikute ja töökohtade kasvu vahel. Enamikus ELi liikmesriikides on kõrgharidusega isikute tööhõive kasvanud kiiremini kui tööhõive keskmine määr. Näiteks Maltal on kõrgharidusega inimeste tööhõive alates 2000. aastast peaaegu kahekordistunud, samal ajal kui kogu tööhõive kasvas vaid 12 %. Samuti tuleb täheldada vastupidist suundumust, st ebakindlate töökohtade loomist.

4.8. Cedefopi uurimuses tuuakse välja nende suundumuste alljärgnevad tagajärjed.

—	Jätkub üldine nõudluse kasv oskuste järele.

—	Poliitikameetmetega tuleb tagada tööjõu kohanemine nende nõudmistega. Kasulik oleks teada, kas töökohtade puudus tööturul on üksnes ajutine ja mööduv nähtus või on tegu pikaajalise nähtusega, mille puhul on vaja sihipäraseid meetmeid.

—	Täiendõpe ja elukestev õpe peavad aitama kaasa sellele, et inimeste oskused on tööturu struktuuriliste muutustega pidevalt ühitatud.

—	Järgmise aastakümne jooksul tööturule jõudvate noorte arv ei vasta kõigile tööturu vajadustele. Sellel on mõju haridus- ja kutseõppe süsteemidele. Elukestev õpe on olulise tähtsusega.

—	Ehkki haridus ja kutseõpe on tähtsad, et tööturu vajadustele üha paremini reageerida, ei saa nende abil lahendada üle- või alakvalifitseerituse probleemi.

—	Oluline on oskusi korralikult hinnata, ennetada oskuste kadu ja kasutada ära olemasolevaid oskusi.

5. Konkreetsed märkused

5.1. Komisjoni eesmärk on ühitada pakutavad oskused ja tööturu vajadused. Tõkete kaotamine, sealhulgas haldustakistuste kaotamine, millega avatakse tee töötajate vabale liikumisele ELis, ning tööturu suundumuste kohta selgema teabe esitamine, aitavad edendada kutsealast, sektorilist ja geograafilist liikuvust (7) ning võimaldavad inimeste oskusi paremini ühitada vabade töökohtadega. Lisaks on oluline tugevdada nn üleminekuliikuvust, mis võimaldab töökoha kaotamisel lihtsamat üleminekut uuele kvaliteetsele töökohale ja nii, et nende turvalisus on tagatud (turvalise paindlikkuse põhimõte).

5.2. Komisjoni teatisele lisatud töödokumendis (8) pakutakse välja selliste mõistete määratlused nagu kvalifikatsioon, teadmised, oskused ja pädevused. Kuid praktika näitab, et liikmesriigiti on need mõisted seotud väga erinevate lähenemisviisidega. Komisjonil tuleks selgemalt määratleda, mida mõeldakse teatises mõiste „oskused” all.

5.3. Kutseoskuste probleem oli Euroopas ka enne praegust kriisi. Juba üle kümne aasta on ELi institutsioonid ja ettevõtete juhatused juhtinud tähelepanu asjaolule, et Euroopa ei tooda, ei meelita ligi ega hoia kinni Euroopa tööstusele vajalikul hulgal teadlasi, insenere ja arvutispetsialiste. Olukord muutub kriitiliseks ning arvud näitavad endiselt noorte huvi puudumist teadusalade vastu. Turul vajaminevate oskuste nappus Euroopas süveneb ning see on ajapomm Euroopa konkurentsivõimele. Õige tasemega oskustel, paremal juurdepääsul teabele ning struktuurilistel täiendustel on positiivne mõju, eelkõige VKEdele.

5.4. Kolmandatest riikidest pärit sisserändajad võivad samuti aidata kaasa ELi arengule, arvestades eelkõige tööjõu vähenemist mitmetes riikides. ELi uus lähenemisviis kolmandatest riikidest majanduslikel eesmärkidel toimuvale sisserändele ja mujalt maailmast pärit andekate inimeste sissevool saab olla vaid ajutine lahendus. Kogemus näitab, kas sinise kaardi süsteemi rakendamise abil õnnestub andekaid inimesi Euroopasse meelitada. Praegu on vaid 2 % Euroopa kõrge kvalifikatsiooniga töötajatest pärit kolmandatest riikidest.

5.5. Praegu, kui ajad Euroopas on ebastabiilsused, nõuab vajalike oskuste nappus senisest suuremat tähelepanu ja nähtavust. Lisaks on Euroopal keskpikas ja pikaajalises perspektiivis veelgi suurem töökohtade loomise potentsiaal, nii uute kui vabanevate töökohtade kaudu. Siiski näitavad töökohtade netokasvu käsitlevad hinnangud töökohtade polariseerumist, mille puhul suureneb kõrget oskustaset eeldavate töökohtade osakaal.

5.6. Töötajate arvu vähendamine vähenenud nõudluse perioodil on väga lühinägelik lahendus. Oskuste arendamine on kulukas ja pikaajaline protsess, olgu tegemist formaalse haridusega (alg-, kesk- või kõrgtase) või väljaõppega ettevõttes (ettevõtte kultuur, ettevõtte eripära, suhted klientidega). Majanduse taastumine oleks võimatu, kui ettevõtetel ei oleks piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu.

5.7. Ettenägelik ja tulevikku suunatud stsenaarium eeldab valitsuste ja erasektori ühist tegutsemist:

—	suunata ajavahemikul 2007–2013 Euroopa Sotsiaalfondi rahastamine ümber kutseõppele ja ümberõppele;

—	algatada ühistegevus ja partnerlus era- ja avaliku sektori vahel;

—	rakendada ühist poliitikat koolist väljalangemise vähendamiseks ja äratada noortes huvi matemaatika, teadusalade vastu ning karjääri vastu inseneriteaduse, info- ja sidetehnoloogia ja keskkonnakaitse valdkondades;

—	tugevdada ja arendada kõrgel tasemel partnerlust koolide ja ülikoolide vahel, korraldades praktikaid, mis võimaldavad õppijail, eriti õpingute viimastel kuudel puutuda otseselt kokku töökeskkonnaga, milleks neid õpingute ajal ette valmistati;

—	edendada kutseoskuste liikumist Euroopas;

—	tugevdada uuenduslikku lähenemisviisi haridusele, sealhulgas e-õpet ja kaugõpet;

—	kasutada nende tõrjutud (vaesuse, töötuse, puuete, diskrimineerimise jne tõttu) rühmade potentsiaali, kes on õppimisvõimelised ja kelle tööturule naasmise lihtsustamiseks on olemas olulised rahalised vahendid;

—	korraldada sisserändajate koolitust.

5.8. Euroopal tuleb parandada oma oskuste püramiidi (9): lugemist, kirjutamist, põhioskusi, kutsealaseid oskusi ning ülemaailmse teadmispõhise majanduse oskused (Global Knowledge Economy talents). Hetkel on ELi ambitsioonidele vastamiseks Euroopas veel mitmes riigis kutseoskuste püramiidi saavutamiseni pikk tee.

5.9. Kui Euroopa soovib arendada, tagada ja säilitada vajaminevaid oskusi, tuleb vastu võtta rida meetmeid, mis on seotud nii oskuste pakkumise kui nõudlusega. On selge, et nõudlust mõjutavad kasvavate sektorite vajadused ja nii ülemaailmsel kui ka kohalikul tasandil kiiresti arenevad pikaajalised prioriteedid Siia lisanduvad ülemaailmsete ressurssidega või demograafilise arenguga seotud suundumused. Euroopa tööjõupakkumist mõjutavad peamiselt demograafilised suundumused, vähene liikuvus ja Euroopa suutlikkus toota vajalikke oskusi.

5.10. Komitee rõhutab õpetajahariduse olulisust (10). Õpetajate haridus ja kutseõpe tuleb siduda peamiste poliitikameetmetega innovatsiooni, teadusuuringute ja ettevõtluse valdkonnas. Õpetajakoolitus peab hõlmama elemente, mis annavad õpetajatele teadmised sellest, kuidas paremini kohaneda muutustega töötutul ning arendada vajalikke oskusi kõigil haridustasanditel.

5.11. Sotsiaalpartneritel on siinkohal oluline roll. Koostööl ettevõtete ja haridusasutuste vahel peab olema konkreetne mõju, eelkõige õppeprogrammide koostamisele ning ametit ja kutseoskuste süsteemide loomisele riiklikul tasandil. Need peavad peegeldama ettevõtjate nõudmisi seoses konkreetsete ülesannete täitmisega ettevõtte tasandil. Olulised on praktikantide ettevalmistus, praktikad noortele töötajatele ja vajalike harude populariseerimine. Euroopa Komisjon peaks kõigepealt keskenduma ülesannetele, mis tuleb täita ettevõtte tasandil ja seejärel analüüsima oskusi. Tuleb selgelt eristada väikeste ja suurte ettevõtete vajadusi.

5.12. Samuti tuleb Euroopal arvestada kliimamuutustega kohanemisest tulenevat mõju tööhõivele. Kliimasoojenemine mõjutab tootmisega seotud aspekte ja protsessi. Euroopa Komisjon koostab juba praegu mitmeid analüüse uue kontseptsiooni kohta süsinikuvaesest majandusest ja sellega seotud keskkonnahoidlike töökohtade ja tööstuste loomise kohta. Esimestest tulemustest ilmneb andmete vähesus ning et prognoosid kliimamuutustega seotud mõju kohta tööturule on ebatäpsed ja erinevad üksteisest suurel määral. Üleminekut süsinikuvaesele majandusele tuleb käsitleda pikaajalise protsessina, mille jooksul tööturud järk-järgult kohanevad.

5.13. Komisjoni teatises keskendutakse eelkõige uute töökohtade loomisele ja nende tulevaste töökohtade jaoks vajalike oskuste suurendamisele. Samuti tuleb ELil tõhusalt ära kasutada tööturul olemasolevat potentsiaali ja parandada töö kaotanud või töökoha kaotusest ohustatud töötajate kutseoskusi ja kohanemisvõimet. Lisaks tuleb pöörata tähelepanu ümberõppele, kutsealasele täiendõppele ja elukestvale õppele. Teiselt poolt peab EL suutma tagada sobivad tingimused tootlike, kvaliteetsete ja hästi tasustatud töökohtade loomisele.

5.14. Oskuste parandamiseks tehtavates algatuses peavad peegelduma igaühe ambitsioonid ja vajadused. Haridusel on oluline roll kodanike valikuvabadusele ja isikliku arengu võimalustele. Tööturuga seoses seisneb hariduse roll ka inimestele teadmiste ja oskuste edasiandmises. Need on hädavajalikud, et vastata pidevalt muutuvatele nõudmistele ja tagada seeläbi kõrge tööhõive määr.

5.15. Oskuste ja tööjõu kohanemisvõime täiendamiseks mõeldud poliitikameetmed peavad põhinema kõigi kodanike vahelisel võrdsusel ja mittediskrimineerimisel. See eeldab kõikide takistuste eemaldamist haridus- ja kutseõppesüsteemides nii formaalses hariduses kui ka ettevõtetes. Need takistused mõjutavad eelkõige selliseid haavatavaid rühmi nagu eakad töötajad ja puuetega inimesed.

5.16. Ka haridusministrite nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldustes rõhutatakse sotsiaalpartnerite olulist rolli. Euroopa sotsiaaldialoogi raames keskenduvad Euroopa sotsiaalpartnerid tööturu vajadustega seotud küsimustes hariduse ja kutseõppe temaatikale. 2002. aastal töötasid nad välja pädevuste ja kvalifikatsioonide elukestva arendamise tegevuskava ning 2006. aastal koostati analüüs tööturu peamiste komponentide kohta. Nendel dokumentidel põhineb ühine tegevus kolmandas tööprogrammis aastatel 2009–2010: sõltumatu kokkulepe kaasavate tööturgude kohta ja aruanne tööhõive kohta.

5.17. Samuti esitas nõukogu oma järeldustes üleskutse tugevdada partnerlust kodanikuühiskonnaga ja koostööd kõigi asjaomaste sidusrühmadega: ettevõtted, haridusasutused, riiklikud tööhõiveametid jne. Koostöö asjaomaste valitsusväliste organisatsioonidega ja sotsiaalsed algatused võiksid sobivalt täiendada tavapärast sotsiaaldialoogi.

5.18. Avatud koordinatsiooni meetodi üks suuremaid panuseid hariduse ja kutseõppe valdkonnas Euroopa tasandil on Euroopa kvalifikatsiooniraamistik. See peaks kvalifikatsioonid läbipaistvamaks ja mõistetavamaks muutma ning parandama seeläbi liikuvust Euroopas.

5.19. Euroopa Sotsiaalfond on osutunud tõhusaks vahendiks Euroopa kutseharidusvajadustega seotud küsimustes. Paranemine tulevikus saab toimuda bürokraatia ning kattuvuste kõrvaldamise kaudu struktuurifondide algatustega, samuti sotsiaalpartnerite suurema kaasamise abil.

5.20. Nn Euroopa keskmise soorituse võrdlustasemete („Euroopa sihttasemed”) abil hakatakse mõõtma edusamme. Liikmesriigid leppisid kokku, et aastaks 2020

—	peaks vähemalt 15 % täiskasvanutest osalema elukestva õppe programmides;

—	peaks lugemise, matemaatika ja loodusteaduste alal madala õpiedukusega 15-aastaste õpilaste osakaal olema väiksem kui 15 %;

—	peaks 30–34 aastaste kõrgharidust omavate isikute osakaal olema vähemalt 40 %;

—	peaks haridus- või kutseõppe süsteemist väljalangevate noorte osakaal olema väiksem kui 10 %;

—	peaks vähemalt 95 % lastest, kes on nelja aasta ja koolikohustuse vahelises eas, saama osa koolieelsest haridusest.

Brüssel, 4. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Euroopa Parlamendi ja nõukogu soovitus Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku loomise kohta elukestva õppe valdkonnas (2008/C 111/01).

(2) Euroopa majanduse taastamise kava, KOM(2008) 800 lõplik, 26.11.08.

(3) Euroopa Komisjoni teatis „Uute töökohtade jaoks uued oskused. Tööturu vajaduste ja vajaminevate oskuste prognoosimine ja ühitamine”, KOM(2008) 868 lõplik, 16. detsember 2008.

(4) ELT C 277, 17.11.2009, lk 15

(5) CEDEFOP, PANORAMA Series 160 Skill needs in Europe (Euroopas vajaminevad oskused) (2008).

(6) Tuleb arvesse võtta, et kõnealune analüüs viidi läbi enne majandus- ja finantskriisi algust ja seetõttu ei arvestata analüüsis kriisi tagajärgi.

(7) ELT C 228, 22.9.2009, lk 14.

(8) SEC(2008) 3058 – teatisele KOM(2008) 868 lõplik lisatud Euroopa Komisjoni talituste töödokument.

(9) European Business Summit toimumiseks koostatud alusdokument, märts 2009, INSEAD (The business school for the World) koostöös Microsofti ja Belgia Ettevõtjate Liiduga (FEB).

(10) ELT C 151, 17.6.2008, lk 41.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/80

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses”

KOM(2009) 262 lõplik

(2010/C 128/14)

Raportöör: Luis Miguel PARIZA CASTAÑOS

Kaasraportöör: Cristian PÎRVULESCU

10. juunil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses””

KOM(2009) 262 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioon võttis arvamuse vastu 15. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.-5. novembril 2009 (4. novembri 2009 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 152, erapooletuks jäi 1.

1. Soovitused

1.1. Viimastel aastatel on inimõiguste kaitse ja edendamine ELi tegevuskavas tagaplaanile taandunud. Poliitiline prioriteet on olnud liikmesriikide julgeolek, mida käsitletakse nii, nagu see oleks vabaduse edendamise ja põhiõiguste kaitsega ühtesobimatu.

1.2. Julgeoleku- ja õigusalased poliitikameetmed peavad kaitsma vabaduse väärtusi. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et nende poliitikameetmete lähtepunkt peab olema Euroopa inimõiguste konventsiooni ning Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõiguste kaitse.

1.3. Julgeolekupoliitika ei tohi kahjustada Euroopa ühiseid põhiväärtusi (inimõigused ja kodanikuvabadused) ega demokraatlikke põhimõtteid (õigusriik). Inimese vabadust ei tohi piirata kollektiivse ja riigi julgeoleku eesmärgil. Osa poliitilisi ettepanekuid kordavad varasematel aegadel tehtud viga: julgeoleku parandamiseks ohverdavad nad vabaduse.

1.4. Põhiõiguste ja põhivabaduste kaitset tuleb tugevdada ELi tasandil mõjusa ja tugeva poliitilise asutuse kaudu. Seepärast toetab komitee Euroopa Komisjoni president José Manuel Barroso ettepanekut luua Euroopa Komisjoni õigusasjade, põhiõiguste ja kodanikuvabaduste eest vastutava voliniku ametikoht. Komitee loodab, et sellele osakonnale antakse nii poliitilised vahendid kui ka korralduslikud ja rahalised ressursid kõnealuse niivõrd olulise ülesande täitmiseks.

1.5. Ent komitee väljendab kahetsust, et sisserände- ja varjupaigaküsimused on lisatud sisejulgeoleku valdkonna alla, mis on teise voliniku vastutusalas. Sisserände seostamine julgeolekuga ja selle lahutamine õiguste kaitsest saadab vale poliitilise sõnumi. Komitee soovitab Euroopa Komisjoni uues koosseisus siduda sisserände- ja varjupaigapoliitika põhiõiguste kaitsega sama poliitilise lähenemisviisi raames.

1.6. Kui Lissaboni leping jõustub, toetub vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala poliitika laiemale õiguslikule alusele. Seetõttu leiab komitee, et Euroopa Liidul on võimalik saavutada komisjoni esitatud eesmärkidest ambitsioonikamaid eesmärke.

1.7. Komitee soovitab uuesti hinnata reisimisvabadust käsitlevaid õigusakte ja seega muuta määrust EÜ/2252/2004.

2. Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala

2.1. Euroopa Liidu vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala on jõudmas kriitilisse etappi. Alates 1999. aastast on nõukogu vastu võtnud kaks viieaastast programmi: Tampere programm (1999–2004) ja Haagi programm (2004–2009).

2.2. Kümme aastat pärast Tampere programmi vastuvõtmist ei ole algsed eesmärgid veel saavutatud. EL ei ole ikka veel vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala. Viimastel aastatel on edusammud olnud ebapiisavad (1) ja ebaühtlased. Stockholmis toimuv Euroopa Ülemkogu pakub uue võimaluse Tampere programmi vaimu elustada.

2.3. Ühises poliitikas on märkimisväärseid edusamme tehtud sisserände-, varjupaiga- ja piiriküsimustes, erandid on seaduslik ja tööjõu sisseränne, millele kehtib nõukogus jätkuvalt ühehäälsuse nõue.

2.4. Kriminaalasjades tehtava politsei- ja justiitskoostööga seotud poliitikavaldkondades on järgitud valitsustevahelist lähenemisviisi, seejuures toimub see selgelt usaldamatuse keskkonnas ja kooskõlas ühehäälsuse nõudega, mis on muutnud ühiste õigusaktide vastuvõtmise Euroopa tasandil äärmiselt keeruliseks.

2.5. Stockholmi programmi hakatakse ilmselt rakendama pärast Lissaboni lepingu jõustumist. Mitmed selle poliitikameetmetest võetakse seejärel nõukogus vastu tavamenetluse korras või parlamendi kaasotsustamismenetluse raames, võimaldades ELil seada ambitsioonikamad eesmärgid, kuigi ka praegune leping annab võimaluse Euroopa jaoks vajaliku vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala arendamiseks.

2.6. Stockholmi programmi vastuvõtmise ettevalmistamist on rikastanud mitmed panused, sh Euroopa sisserände- ja varjupaigapakt, (2) Euroopa sise- ja õigusküsimuste poliitika tulevikku käsitleva nõuanderühma aruanded (3) ning panused, mis on Euroopa Komisjonile esitatud avaliku konsulteerimise raames: „Vabadus, turvalisus ja õigus: Milline on tulevik? Konsultatsioon järgmise viie aasta prioriteetide kohta”, september ja november 2008 (4).

2.7. 2009. aasta juunis avaldas komisjon teatise „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistuses: suuremad kodanikuvabadused ja turvalisem ühiskond”, (5) millel põhinebki käesolev arvamus, milles esitatakse komitee seisukoht ja soovitused Stockholmi programmi ettevalmistamise kohta.

2.8. Komitee koostab praegu ka omaalgatuslikku arvamust, (6) milles soovitatakse ELil sisserände- ja piiripoliitikas ning asjaomastes õigusaktides täiel määral arvestada inimõigustega ning asetada keskmesse kõigi inimeste vabadus ja turvalisus. Kõnealune arvamus on osa komitee panusest Stockholmi programmi ettevalmistamisse.

3. Üldised märkused

3.1. Komitee tervitab ja toetab põhimõtet, mille järgi põhineb Stockholmi tegevuskava poliitiline prioriteet kodanike teenistuses oleva vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomisel. Üks kõige olulisemaid järgmise viie aasta väljakutseid, eriti pärast Lissaboni lepingu heakskiitmist, on kodanike Euroopa ehitamine, mistõttu peavad ELi poliitilised prioriteedid sellele ka keskenduma. Kolm aastat tagasi võttis komitee vastu omaalgatusliku arvamuse, mille eesmärk oli muuta Euroopa kodakondsus nähtavamaks ja tõhusamaks (7). Euroopa kodakondsuse kvaliteeti tuleb parandada, muutes selle avatumaks, õiglasemaks ja integreerivamaks ning vältides seejuures diskrimineerimise kõiki vorme.

3.2. Kuna põhiõiguste hartas sätestatud õiguste ja põhivabaduste kaitse on ELi oluline väärtus, tervitab komitee ka seda, et teatises on prioriteetsele kohale asetatud õigustepõhise Euroopa ülesehitamine (8).

3.3. Kuigi põhiõiguste kaitse süsteem Euroopas on hästi arenenud, ei austata neid õigusi kogu ELis täielikult, eelkõige seoses ühenduse õiguse rakendamise ja kohaldamisega riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Stockholmi programmis tuleks esitada selge, ambitsioonikas ja terviklik strateegia põhiõiguste kaitsmiseks ja tagamiseks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal ning tagada õigustepõhine Euroopa, mis on tugevalt juurdunud ja üldkehtiv kõigil valitsustasanditel.

3.4. Viimastel aastatel on EL pidanud julgeolekut inimõigustest, õigusest ja vabadusest tähtsamaks prioriteediks. Komitee leiab, et tõelise vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala loomiseks peab kõnealuse kolme aspekti vahel valitsema sobiv tasakaal. Julgeolekuvaldkonnas vastu võetud poliitikameetmed peavad kaitsma vabaduse ja õigusriigi väärtusi. Poliitikameetmed peavad lähtuma põhiõiguste kaitsest, mis on tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooni ja Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga.

3.5. Universaalseid ja jagamatuid inimõigusi tuleb kaitsta ja need tuleb tagada kõigile inimestele, mitte ainult ELi kodanikele. Õiguste- ja õiglusepõhist Euroopat ei saa piirata inimestega, kel on liikmesriigi kodakondsus, vaid see peab hõlmama kõiki ELi territooriumil elavaid inimesi. Vastasel juhul ei oleks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala üksikisikule kohaldamine kooskõlas väärtuste ja põhimõtetega, mittediskrimineerimise, võrdse kohtlemise ja solidaarsusega, millele Euroopa Liit rajati. Stockholmi programmis tuleb arvesse võtta asjaolu, et paljusid rahvusvahelistes ja Euroopa konventsioonides ja lepingutes kehtestatud õigusi ja vabadusi kohaldatakse kõigile, sõltumata rahvusest, kodakondsusest või sisserändaja staatusest.

3.6. Stockholmi programm peaks põhinema 1999. aasta Tampere programmil, mille raames võttis nõukogu vastu ELi kodanike ja kolmandate riikide kodanike võrdse kohtlemise ja mittediskrimineerimise juhtpõhimõtte. Seda põhimõtet võiks tugevdada uues lepingus, millega muudetakse ELi põhiõiguste harta õiguslikult siduvaks ning antakse ELile võimalus liituda Euroopa inimõiguste konventsiooniga.

3.7. Komitee leiab, et pärast 2011. aastat tuleks Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti rolli tugevdada, suurendades selle eelarvet, andes ametile uued pädevused hindamise valdkonnas ning parandades koostööd teiste Euroopa ametite ja organitega, nagu Euroopa Andmekaitseinspektor ja Euroopa Ombudsman. Samas tuleks suurendada põhiõiguste ameti sõltumatust valitsustest ning tuleks tagada komitee osalemine kodanikuühiskonna esindajana.

3.8. Komitee toetab komisjoni esitatud viiele põhimõttele tuginevat meetodit, mille abil tagada Stockholmi programmi edu: 1) justiits- ja siseküsimuste valdkonna poliitika harmooniline lõimimine ELi muude poliitikavaldkondadega; 2) mahajäämuse vähendamine ELi tasandi õigusaktide rakendamisel siseriiklikus õiguses ning praktiliste meetmete väljatöötamine; 3) ELi õigusaktide kvaliteedi ja mõju parandamine; 4) vastuvõetud õigusaktide ja loodud asutuste hindamise tulemuste parem kasutamine; 5) piisavate rahaliste vahendite tagamine prioriteetide elluviimiseks.

3.9. Institutsioonina kavatseb komitee jätkata väga aktiivset koostööd, et hinnata Euroopa poliitikameetmete kvaliteeti ja lisandväärtust, nende mõju põhiõigustele ja proportsionaalsuse põhimõttele, samuti nende eetilist, sotsiaalset ja majanduslikku mõju.

3.10. Seega peaks komitee jätkuvalt osalema Euroopa strateegias, mille raames parandatakse õigusloomet ja hinnatakse Euroopa õigussüsteemi kvaliteeti ja sobivat rakendamist ning õigussüsteemi raames vastu võetud õigusaktide kohaldamist ja mõju.

3.11. Stockholmi programmi kaudu peab EL tugevdama ja selgitama seatud eesmärkide ja sihtide osas endale võetud kohustusi. Komitee soovitab määratleda põhinäitajad ning esialgse eesmärkide nimekirja, mille alusel peaks olema võimalik objektiivselt hinnata tehtud edusamme nii programmi kestel kui ka lõpul.

3.12. Komitee tervitab vastu võetud tegevussuundi, ent leiab, et programmi prioriteedid tuleks määratleda selgemalt ja nende tagamiseks tuleks võtta finantskohustused.

3.13. Komitee tunnustab Euroopa Nõukogu paljudes resolutsioonides ja soovitustes antud väärtuslikku panust õigussüsteemi tõhususe ja sobiva rakendamise vallas ning kutsub komisjoni üles kaasama need tulevastesse arengutesse tsiviil- ja kriminaalõiguse valdkonnas Euroopa Liidus (9).

4. Konkreetsed märkused

4.1. Inimõiguste edendamine: õigustel ja õigusriigil põhinev Euroopa

4.1.1. 1948. aastal ÜRO Peaassamblees vastu võetud inimõiguste ülddeklaratsioonis deklareeritakse ühise põhimõtete ja väärtuste süsteemi universaalsust. 1950. aastal Roomas allkirjastatud Euroopa inimõiguste konventsioon, mille on allkirjastanud kõik liikmesriigid, ning Euroopa Inimõiguste Kohus moodustavad nende põhimõtete ja vabaduste üleeuroopalise austamise aluse ja tagatise.

4.1.2. Euroopa Liidu põhiõiguste harta hõlmab uusi õigusi, mida Euroopa inimõiguste konventsioon ei sisalda. Harta suurendab põhiõiguste kaitse õiguskindlust ning hartat hakatakse kohaldama ELi institutsioonidele ja liikmesriikidele, eelkõige ühenduse õigusaktide rakendamisel.

4.1.3. Isikute vaba liikumise õigus on üks Euroopa kodakondsuse põhiõigusi. Piirikontrolli kaotamine sisepiiridel ning liikumis- ja elukohavabadus Schengeni alal on Euroopa integratsiooni viimase kümne aasta peamised saavutused.

4.1.4. Komitee väljendab siiski muret asjaolu üle, et selle õiguse kasutamist piiravad praktikas mitmed takistused ja piirangud, mis eksisteerivad suuremas osas ELis. Komitee leiab, et direktiivi 2004/38/EÜ, mis käsitleb Euroopa Liidu kodanike ja nende pereliikmete õigust liikuda ja elada vabalt liikmesriikide territooriumil, ei ole riiklikusse õigusesse nõuetekohaselt üle võetud. Nii komisjon, (10) Euroopa Parlament kui ka mitmed eksperdiaruanded on pidanud direktiivi ülevõtmist mitterahuldavaks, peale selle ei rakendatud seda seatud tähtaegade raames (11).

4.1.5. Komitee tervitab komisjoni teatist suuniste kohta kõnealuse direktiivi ülevõtmise ja kohaldamise parandamiseks. Kõiki liikmesriikide ametiasutuste kohaldatavaid erandeid isikute vaba liikumise põhiõigusest tuleb tõlgendada rangelt ja täielikus kooskõlas Euroopa Ühenduste Kohtu kohtupraktikaga (12). Nagu komitee on mitmes arvamuses soovitanud, (13) tuleb suurendada piiriüleste töötajate tööõiguste ja sotsiaalsete õiguste kaitset.

4.1.6. Laste õiguste parema kaitsmise teemal on komitee vastu võtnud mitu arvamust, (14) kus ta on kutsunud ELi üles pidama kinni rahvusvahelistest lepingutest ning rakendama strateegia, millega tagada, et liikmesriigid täidavad kiiresti laste õiguste suhtes Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil võetud kohustused, eelkõige seoses ÜRO lapse õiguste konventsiooniga.

4.1.7. Komitee soovib rõhutada mitmekesisuse austamise ja kõige nõrgemate kaitsmise tähtsust. Mitmekesisusest tulenevad väljakutsed puudutavad mitmeid vähemusrühmi (näiteks romid) ja sisserändajataustaga inimesi.

4.1.8. Komitee on hiljuti vastu võtnud mitu arvamust, (15) mille eesmärk on tugevdada diskrimineerimisvastaseid õigusakte, pakkudes välja viise, kuidas parandada diskrimineerimis-, rassismi-, vägivalla-, homofoobia- ja ksenofoobiavastases võitluses kasutatavaid vahendeid. Kodanikuühiskonnal võib olla keskne roll selle tagamisel, et ühenduse õigusakte kohaldataks praktikas nõuetekohaselt.

4.1.9. Kui põhiõiguste harta jõustub, annab see Euroopa Liidule tööõiguste ja sotsiaalsete õiguste kaitseks uued õiguslikud alused. Komitee teeb tulevikus uusi algatusi, et EL rakendaks selliseid poliitikameetmeid, mis tugevdaksid nimetatud õiguste kaitset, ning kutsub Euroopa Komisjoni lisama oma prioriteetide hulka tööõiguste ja sotsiaalsete õiguste kaitse.

4.1.10. EL töötab praegu välja julgeoleku ja piirikontrolli poliitikameetmeid, mis põhinevad uute tehnoloogiate ja infosüsteemide kasutamisel. Seejuures tuleb arvesse võtta nende poliitikameetmete eetilisi ja õiguslikke tagajärgi isikuandmete kaitse ja eraelu puutumatuse osas.

4.1.11. Komitee arvates võiks organiseeritud kodanikuühiskond tihedas koostöös riiklikul ja ELi tasandil olevate andmekaitse eest vastutavate ametiasutuste ja ombudsmanidega osaleda hindamistes, tagamaks, et järgitakse eesmärgipärasuse, proportsionaalsuse, õiguspärasuse, turvalisuse ja konfidentsiaalsuse põhimõtteid.

4.1.12. Euroopa kodanikuühiskonna paljude konsultatsioonide käigus on ilmnenud, et liikumisvabadus sõltub ebaproportsionaalsetest julgeolekumeetmetest, nagu biomeetriliste elementide ja raadiosagedustuvastuse (RFID) tehnoloogia kasutamine reisidokumentides. Ühes oma arvamuses (16) on komitee leidnud, et RFID-tehnoloogia ei ole küps ning võib piirata inimeste põhiõigusi.

4.1.13. Stockholmi programmis tuleb arvesse võtta asjaolu, et asjaomaste tehnoloogiate kiire arengu tõttu tuleb põhiõiguste ja eelkõige isikuandmete kaitseks vastu võtta uusi poliitilisi ja õigusloomealgatusi. Komisjon peab käivitama teabe- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid infotehnoloogia kasutamisega kaasnevate õiguste ja riskide kohta.

4.1.14. Euroopa Parlamendi valimiste madal valimisaktiivsus näitas rahuolematust, mida tunnevad paljud eurooplased oma kodakondsuse kvaliteedi või ELi teatud poliitikavaldkondade suhtes. Komitee kiidab heaks komisjoni eesmärgi parandada demokraatia toimimist ja Euroopa kodanike aktiivset osalemist. Komitee soovitab, et vastuseks liikmesriikide kodanike üha suuremale huvipuudusele ELi poliitika vastu käivitataks meetmed, millega julgustada eurooplaste kodanikuaktiivsust. Komitee pooldab Euroopa Parlamendi valimiste korraldamist 9. mai nädalal ning seda, et kandidaadid, valimiskampaaniad ja valimisplatvormid esindaksid vähem liikmesriiki ja rohkem Euroopat.

4.1.15. Komitee arvates tuleb laiendada Euroopa demokraatia alust, kaasates uusi kodanikke, kellele antakse võrdsed õigused ja kohustused. Liikmesriigi ja ELi kodakondsusega kaasnevad õigused peaksid hõlmama kõik rahvuslikud, etnilised, religioossed ja kultuurilised päritolud, mis osaliselt tulenevad sisserändest.

4.1.16. Komitee koostas Euroopa Liidu tuleviku konvendi jaoks omaalgatusliku arvamuse, (17) milles toetas ELi kodakondsuse andmist kolmandate riikide kodanikele, kes on ELis pikaajaliselt elanud. Komitee kutsub ELi institutsioone üles kaaluma kõnealust ettepanekut Stockholmi programmis.

4.2. Kodanike elu lihtsustamine: õiguse- ja õiglusepõhine Euroopa Õigusriigi ja õiguskaitse tagamine maailmale avatud Euroopas

4.2.1. Kohtuotsuste vastastikune tunnustamine

4.2.1.1. Komitee tervitab jõupingutusi kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise suunas, mis moodustab Euroopa õiguskaitse valdkonna integratsiooni nurgakivi. Kõnealune valdkond peab eksisteerima paralleelselt kõigi liikmesriikide õigustraditsioonidega ning tugevdama vabaduse ja vastutuse valdkonda. EL peab kehtestama ühised standardid. Teisalt peab kogu kohustuslik süsteem nii ühiste standardite kui ka liikmesriikide õigusaktide osas alluma õiguspiirangutele, et täielikult vältida kuritarvitamise ohtu: õigusnormid ei tohi mingil viisil piirata vabadusi ega inimõigusi ning peaksid tagama kodaniku- ja sotsiaalsete õiguste kaitse.

4.2.1.2. Vastastikust tunnustamist võiks laiendada valdkondadele, mida see veel ei hõlma, näiteks pärimisküsimused ja testamendid, abielu või registreeritud partnerluse varalised suhted ja lahutuse varalised tagajärjed, samuti ELi kodanike igapäevelu puudutavad küsimused. Kohtuotsuste vastastikune tunnustamine peaks hõlmama kõik liikmesriikides ametlikult tunnustatud registreeritud partnerluste vormid.

4.2.1.3. Tsiviilasjades tuleks tühistada välisriigi kohtuotsuse tunnustamise menetlus, mida kasutatakse teises liikmesriigis tehtud tsiviil- ja kaubandusasju käsitlevate otsuste täitmiseks, ning vastastikust tunnustamist tuleks laiendada valdkondadele, mida see veel ei hõlma. Kriminaalõiguses tuleb vastastikuse tunnustamise põhimõtet järgida alati menetluse kõikides etappides. Vastastikust tunnustamist tuleks laiendada ka ohvrite ja tunnistajate kaitse meetmetele ning õiguste äravõtmisele.

4.2.2. Vastastikuse usalduse suurendamine

4.2.2.1. Kohtusüsteemide vastastikuse usalduse suurendamiseks tuleb tõhustada õigusalatöötajate koolitust ning toetada seda ühiste vahendite abil. Õigusalatöötajate vahetust tuleks innustada ja toetada mitte ainult õigusfoorumi ja erialatöötajate võrgustike tegevuse, vaid ka Erasmus-tüüpi süsteemi loomise kaudu. Teabevahetuse ja heade tavade tutvustamise parandamiseks soovitab komitee tugevdada Euroopa õigusfoorumit.

4.2.2.2. Peaksime jätkama vastastikuse usalduse tugevdamist, pakkudes kindlamat toetust, eriti rahalist toetust õigusalatöötajate koolitamiseks ja erialatöötajate võrgustike arendamiseks. Nimetatud tegevustega peaksid kaasnema heade tavade tutvustamine ja innovaatiliste projektide väljatöötamine õiguskaitse ajakohastamiseks.

4.2.3. Õiguskaitse kättesaadavuse parandamine: prioriteet

4.2.3.1. ELi meetmed kriminaalõiguse valdkonnas kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise parandamiseks ei tohiks keskenduda üksnes terrorismile, organiseeritud kuritegevusele ja ELi finantshuvide kahjustamise juhtumitele. Need peaksid hõlmama ka inimõiguste ja põhivabaduste rikkumisi. Liikmesriikide kodanike suurem liikuvus ELis muudab nad haavatavamaks diskrimineerimise ja kuritarvitamise suhtes era- ja tööelus.

4.2.3.2. Euroopa Liit peaks töötama olemasolevate õigusabimeetmete tõhustamise nimel, kasutama vajadusel elektroonilisi vahendeid (e-õiguskeskkond) (18) ja tegema erilisi jõupingutusi selleks, et võimaldada kodanikele juurdepääs kirjalikule ja suulise õigustõlkele. Samuti peaks EL astuma samme aktide ja dokumentide legaliseerimisega seotud formaalsuste lihtsustamiseks. On vaja parandada toetust õiguserikkumiste ohvritele, eriti piiriüleste tehingute puhul.

4.2.4. Õigusalatöötajate roll majandustegevuse toetamisel

4.2.4.1. Kohtuotsuste täitmist tuleb parandada, peamiselt ELi menetluse loomise kaudu pangakonto arestimiseks. Lepinguõigust käsitleva ühise tugiraamistiku loomisega seotud töö tulemusi saab kasutada tulevastes õigusloomeettepanekutes ning võimalik on välja töötada näidislepingud ja kasutusele võtta vabatahtlikud Euroopa süsteemid siseturu selgelt määratletud valdkondades (nn 28. tegevuskord). Jätkata tuleb äriühinguõiguse ja kindlustuslepingute suhtes kohaldatava õiguse ühtlustamist.

4.2.4.2. Euroopa õigusruum peab eriti kriisiajal mitte üksnes toetama aktiivset majandustegevust siseturul, vaid ka innustama ettevõtjaid kandma vastutust ühiskonna ja oma töötajate ees. Finants- ja majanduskriisi ajal on oluline tugevdada liikmesriikide, majandussubjektide ja kodanike vahelist solidaarsust ning austada kodanike väärikust ja õigusi.

4.2.5. ELi rahvusvahelise mõjujõu suurendamine õigusalal

Esmatähtsaks tuleb pidada õigusriigi arengu soodustamist kogu maailmas, eriti naaberriikides ja ELiga ühist majandus-, sotsiaal- ja julgeolekuprogrammi jagavates riikides. Sama oluline on oluliselt tugevdada õigusabi ja õiguskoostöö vahendeid, mida EL kasutab suhetes kolmandate riikidega.

4.3. Kaitsevalmis Euroopa: oma kodanikke kaitsva avatud Euroopa Liidu õigusraamistik ja põhimõtted

Komitee tervitab ELi sisejulgeoleku strateegia väljatöötamist. Kõnealusesse protsessi tuleb kaasata mitmeid erinevaid avaliku ja erasektori sidusrühmi (19). Kodanikuühiskonna osalusega tagatakse, et lähenemine põhineb tolerantsusel, dialoogil ja koostööl ning mitte tõrjutusel, hirmul ja usaldamatusel teiste liikmesriikide või kolmandate riikide kodanike vastu. Sellega tagatakse ka põhiõiguste ja -vabaduste kaitse, mis on kontrolli- ja jõustamismeetmete suhtes kõige haavatavamad. Demokraatliku kodanikuühiskonna puudumisel saab selliseid meetmeid kasutada diskrimineerival või kuritarvitaval viisil. Sisejulgeoleku strateegia toetuseks tuleb luua Euroopa strateegia Euroopa õigussüsteemide toimimise hindamiseks.

4.3.1. Tõhusamad meetmed

4.3.1.1. Politseikoostöö peab sisaldama politseitöötajate põhjalikku koolitust ja juhendamist. Põhiõiguste agentuuri sõnul on politseijõudude karm ja agressiivne käitumine oluline diskrimineerimisallikas. Selliste tavade piiramiseks tuleb astuda samme, et võidelda sellise käitumisega ja taastada üldsuse usaldus politsei korrektse käitumise vastu (20).

4.3.1.2. Sisejulgeoleku tagamiseks vajalikke tehnoloogilisi vahendeid ei saa mobiliseerida, tagamata nende läbipaistva ja vastutustundliku kasutamise koostöös kodanike ja kodanikuühiskonnaga.

4.3.2. Tõhus poliitika

4.3.2.1. Piiriüleste õiguserikkumistega seotud prioriteedid peavad parandama ka õigust kaitsele ühiste miinimumtagatiste laiendamisega süütuse presumptsiooni kaitsele ja eelvangistusele (kestus ja kinnipidamise põhjuste läbivaatamine). Kuritegevuse vastu võitlemise meetmed peavad olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. Neid algatusi tuleb arendada ja toetada sobivate vahendite kaudu, nimelt tegevuskava raames, ning tuleb võtta järelmeetmeid, eriti olukordades, mis siiani on olnud problemaatilised (terrorismis kahtlustatavate isikute kohtlemine).

4.3.2.1.1. Mis puutub kontrolli ja vaatlustegevusse merepiiridel ning eriti isikute ja haavatavate rühmade kaitsesse, siis peab liikmesriikide põhikohustus seoses päästetöödega merel olema tähtsam merepiiridel toimuva kontrolli ja vaatlustegevuse nõuetest.

4.3.2.1.2. Euroopa ühine Schengeni viisa, mida võiks võimaluse korral välja anda ühine konsulaarasutus, saaks tagada kõikide varjupaigataotlejate võrdse kohtlemise. Samas peaks viisa väljaandmine hakkama põhinema järk-järgult mitte enam kodakondsusest tuleneval eeldataval riskil, vaid konkreetse isikuga seotud riskitegurite hindamisel. See oleks positiivne samm edasi, mis takistaks kuritarvitavaid ja diskrimineerivaid tavasid varjupaigataotlejate kohtlemisel.

4.3.3. Ühised eesmärgid

4.3.3.1. Sisejulgeoleku strateegias tuleks keskenduda ohtudele, millele ei ole pööratud piisavat tähelepanu. Selgelt esmatähtsaks tuleb pidada kuritegevuse, rassismi, ksenofoobia ja antisemitismi vastu võitlemise meetmeid. Kasutatavad vahendid ei tohiks tugineda üksnes julgeolekueesmärkidele, vaid nad peaksid hõlmama ka majandus-, sotsiaal-, kultuuri- ja haridusvaldkonda, ning neid tuleks kasutada ennetavalt.

Sisejulgeoleku strateegias tuleks esmatähtsaks pidada läbipaistvust ja võitlust korruptsiooni vastu, mis õõnestab kodanike usaldust riigiasutuste ja demokraatliku protsessi vastu liikmesriikide ja ELi tasandil.

4.3.3.2. Terrorismiohu vähendamiseks peab EL tõhustama oma jõupingutusi, et edendada kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogi Euroopa mudeleid, mis aitavad võidelda kogukondade, isikute rühmade ja organisatsioonide isoleerituse ja radikaliseerumise vastu ELis ja väljaspool. Ükskõik kui tõhusad need ka on, tegelevad sisejulgeolekumeetmed üksnes terrorismi tagajärgede, mitte põhjustega. Seepärast on väga oluline käivitada üleeuroopaline dialoog kõnealuste mudelite kindlaksmääramiseks, et EL saaks neid koostöös liikmesriikidega aktiivselt edendada.

4.4. Paindlik sisserändepoliitika

4.4.1. Sisserändepoliitika rakendamine on järgnevate aastate peamine prioriteet, seejuures lähtutakse Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktis seatud eesmärkidest. Komisjoni määratletud prioriteetide hulka kuulub sisserännet käsitleva globaalse lähenemisviisi tugevdamine.

4.4.2. EL peab edendama dialoogi ja koostööd päritoluriikidega. Komitee on teinud ELile ettepaneku (21) edendada välispoliitika raames rahvusvahelist rändealast õigusraamistikku, tuginedes inimõiguste ülddeklaratsioonile, rahvusvahelisele kodaniku- ja poliitiliste õiguste paktile ning rahvusvahelisele majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste paktile. See rahvusvaheline õigusraamistik peaks hõlmama peamisi ILO konventsioone ning ÜRO kõigi võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste kaitse rahvusvahelist konventsiooni, mida ELi liikmesriigid ei ole veel ratifitseerinud, ehkki komitee võttis vastu vastavat ettepanekut sisaldava omaalgatusliku arvamuse (22).

4.4.3. Et Euroopa sisserändepoliitika saaks aidata kaasa päritoluriikide arengule, tuleks ELi kokkulepped kõnealuste riikidega sõlmida vastastikust huvi pakkuvatel tingimustel ning kooskõlas sisserändajate õigustega. Komitee leiab, et liikuvust käsitlevad kokkulepped peaksid takistama ajude äravoolu ning seda hüvitama. Et korduvränne avaldaks arengule positiivset mõju, tuleks riiki sisenemist ja pika-ajalist elamisluba käsitlevad õigusaktid paindlikumaks muuta, et lihtsustada vabatahtlikku tagasipöördumist, kaotamata sisserändajate õigust riiki jääda.

4.4.4. Koostöö kolmandate riikidega ei tohiks põhineda üksnes ebaseadusliku rände, tagasipöördumise ja piirikontrolli juhtimisel, vaatamata nende olulisusele. Kolmandate riikidega sõlmitavates kokkulepetes tuleks arvestada kõigi osapoolte huve: sisserändajate huve, et tagataks nende põhiõigused ja võrdne kohtlemine; päritoluriikide huve, et ränne tooks kasu nende tööturu ja sotsiaalsele arengule; ning Euroopa vastuvõtva ühiskonna huve.

4.4.5. Komitee leiab, et sisserännet käsitleva tervikliku lähenemisviisi üks nõrk külg tuleneb otse ELi raskustest liikuda üldpoliitilistelt aruteludelt edasi konkreetsete õigusloomealgatuste vastuvõtmisele vastavalt ühenduse meetodile ning asutamislepingutes sätestatud pädevuste jagunemisele.

4.4.6. Komitee ei jaga seisukohta, et Euroopa sisserändepoliitika peaks põhinema korduvrändel. On selge, et mõned rändeotsused on ajutised ja vahel korduvad, kuid kogemus on näidanud, et suur osa neist on alalised või pikaajalised. Seega peaksid Euroopa poliitikameetmed ja õigusaktid alati edendama inimõigusi, sisserändajate kindlat õiguslikku staatust, integratsiooni ja perede taasühinemist.

4.4.7. Oma hiljutises arvamuses (23) väljendas komitee seisukohta, et sisserändepoliitika ja õigusaktidega tuleks täies ulatuses tagada kõikide inimeste inimõigused, võrdne kohtlemine ja mittediskrimineerimine.

4.4.8. Komitee on vastu mõiste „ebaseaduslik ränne” kasutamisele ning jagab teiste ELi organite, sealhulgas Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee ja Euroopa Parlamendi seisukohta eelistada mõisteid „reguleerimata ränne” ja „registreerimata rändajad”, et vältida võimalikke valesid assotsiatsioone sisserände ja kuritegevuse vahel.

4.4.9. Kuigi riiki sisenemine ilma dokumentide ja vajalike lubadeta ei ole seaduslik, ei ole nii käituv isik kurjategija. Meedias ja poliitilistes aruteludes sageli esiletoodud seos ebaseadusliku rände ja kuritegevuse vahel ei peegelda tegelikkust ning kutsub vastuvõtvas riigis esile hirmu ja ksenofoobiat.

4.4.10. Komitee toetab komisjoni prioriteeti teostada järelevalvet 2010. aasta detsembris jõustuvas tagasisaatmist käsitlevas direktiivis (direktiiv 2008/115/EÜ) sätestatud õiguste ja tagatiste rakendamise üle liikmesriikides.

4.4.11. Samuti toetab komitee komisjoni ettepanekut kehtestada „ühised põhimõtted selliste ebaseaduslike sisserändajate vastuvõtmise kohta, keda ei ole võimalik välja saata” ning seadustamist puudutavat ettepanekut, et „nende rakendamiseks võiks töötada välja suunised”. Asjaomaste isikute olukorra seadustamisel tuleb võtta arvesse nende sotsiaalset ja tööturule integreerimist kooskõlas Euroopa sisserände- ja varjupaigapaktiga.

4.4.12. ELi ebaseaduslikult sisenevate saatjata alaealiste kaitseks tuleks luua spetsiaalne Euroopa poliitika.

4.4.13. Komitee nõustub komisjoniga, et EL peaks looma sisserändajate jaoks kehtestatud paindliku vastuvõtukorra vormis ühtse raamistiku, mis on suunatud riikide tööturu vajadustele. Siiski leiab komitee, et Euroopa õigusaktides peaks vältima poliitikameetmeid, mis põhinevad üksnes tööturgude vajadustel teatud olukorras või ajal ning milles sisserändajat käsitletakse pigem tööjõu ühiku kui isikuna, kellel on õigused ning kes vajab kaitset ja turvalisust.

4.4.14. Komitee toetab komisjoni ettepanekut luua Euroopa dialoogiplatvorm tööjõu sisserände paremaks juhtimiseks, kaasates sinna tööandjad, ametiühingud, liikmesriikide tööhõiveametid, tööturuametid ja muud sidusrühmad. Komitee võiks olla see Euroopa institutsioon, kes pakub oma ruume platvormi üritusteks sarnaselt Euroopa integratsioonifoorumi korraldusega.

4.4.15. Komitee on korduvalt rõhutanud, et riiki lubamist puudutav ühine Euroopa õigusakt oleks pidanud valdkondlike õigusaktide asemel sisaldama üldist horisontaalset õigusraamistikku (24).

4.4.16. Sellegipoolest koostab komisjon praegu erinevaid valdkondlike direktiivide ettepanekuid. Euroopa Ülemkogu võttis hiljuti vastu sinise kaardi direktiivi, (25) milles sätestatakse kiire ja paindlik vastuvõtusüsteem, mis kehtib üksnes kõrgelt kvalifitseerituks peetavate võõrtöötajate ja nende pereliikmete suhtes. See võib viia diskrimineerimiseni nende vahel, keda peetakse kõrgelt kvalifitseerituks, ja ülejäänute vahel (keda käsitletakse konkreetsetes direktiivides). Lisaks jäetakse direktiiviga liikmesriikidele liiga suur vabadus määratleda ja täpsustada sinise kaardi andmise tingimusi ja sellega kaasnevaid õigusi.

4.4.17. Komitee leiab, et sisserännet käsitlevate Euroopa õigusaktide valdkondlik lähenemisviis peab käima käsikäes ühtse horisontaalse õiguste raamistikuga (Euroopa staatus), millega tagatakse sisserändajate õiguste ja vabaduste austamine ja kaitse Euroopas, sõltumata nende tööst, õiguslikust staatusest või halduslikust olukorrast.

4.4.18. Komisjon on koostanud sisserändajate õiguste kohta raamdirektiivi ettepaneku, mida nõukogu ei ole veel vastu võtnud. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on ettepaneku kohta vastu võtnud arvamuse (26) ning loodab, et seda võetakse nõukogu töös arvesse.

4.4.19. Komitee arutab komisjoni ettepanekut võtta vastu sisserände-eeskiri, et tagada sisserändajate õiguste ühtne võrreldav kogum Euroopas, kuid avaldab kahetsust, et ettepanek sisaldab raamdirektiivi tagasivõtmist, ning kutsub seetõttu tulevasi nõukogu eesistujaid üles jätkama tööd, kuni kõnealune direktiiv vastu võetakse.

Perede taasühinemise osas nõustub komitee komisjoniga, et asjaomane direktiiv võidakse pärast laiaulatuslikku nõupidamist läbi vaadata.

4.4.20. Komitee loodab, et komisjon avaldab peagi rohelise raamatu eesmärgiga algatada arutelu direktiivis tehtavate muudatuste üle, kuna direktiivi 2003/86 minimalistlik olemus jätab teatud riiklikele õigusaktidele võimaluse jätta perede taasühinemise õigus täielikult tagamata kolmandate riikide kodanikele, nagu kinnitati komisjoni aruandes direktiivi riiklikesse õigusaktidesse ülevõtmise kohta (27).

4.4.21. Komitee teeb tõsist tööd integratsiooni edendamiseks ning on vastu võtnud mitu omaalgatuslikku arvamust, kutsudes üles rakendama ELis ettevaatavat kahesuunalist integratsioonipoliitikat, mis keskenduks nii vastuvõtvale ühiskonnale kui ka sisserändajatele. Tegemist on positiivse lähenemisega integratsioonile, vastupidiselt mõne valitsuse negatiivsele lähenemisele, kes näevad integratsiooni veel ühe takistusena võrdsusele ja täiendava diskrimineerimisvahendina.

4.4.22. Komisjoni sõnul on vaja mitte ainult ELi, liikmesriikide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suuremaid jõupingutusi, vaid ka nii vastuvõtva ühiskonna kui ka sisserändajate endi suuremat kaasatust. Komisjoni ja komitee koostöö tulemusena loodi hiljuti Euroopa integratsioonifoorum. Tegemist on platvormiga kodanikuühiskonna ja sisserändajate organisatsioonide kaasamiseks integratsiooni edendavasse Euroopa poliitikasse.

4.4.23. Komitee toetas ettepanekut luua integratsiooni avatud koordinatsiooni meetod ning on pühendunud uute arvamuste koostamisele, et anda panus selle rakendamisse. Komisjon leiab, et välja võiks töötada ühise kooskõlastamismehhanismi, mis võimaldaks toetada liikmesriikide meetmeid, lähtudes ühisest tugiraamistikust, sealhulgas ühiste tavade määratlemine, näitajate väljatöötamine, küsimuste sidumine muude poliitikavaldkondadega ning kodanikuühiskonna kaasamine Euroopa integratsioonifoorumi portaali kaudu.

4.4.24. Foorum saab anda ka panuse tavade hindamisse, näitajate väljatöötamisse ja integratsiooni sidumisse ELi muude poliitikavaldkondadega.

4.5. Varjupaigaküsimused: solidaarsusel põhinev ühise kaitse ala

4.5.1. Euroopa peab olema valmis varjupaigataotlejate inimväärikaks vastuvõtuks, tal peavad olema neid kaitsvad õigusaktid ja suuremat solidaarsust väljendav poliitika. Paljud rahvusvahelist kaitset vajavad inimesed saabuvad välispiirile ebaseaduslikke teid pidi. Asjaomased asutused peavad tagama, et sellised isikud saavad esitada oma kaitsetaotluse ning et nende taotlused vaadatakse läbi kooskõlas rahvusvaheliste ja Euroopa konventsioonide ning ühenduse ja liikmesriikide õigusaktidega.

4.5.2. Viimastel aastatel on komitee võtnud vastu mitmeid arvamusi, milles toetatakse ühise varjupaigasüsteemi väljatöötamist (28). Euroopa ühine varjupaigasüsteem tuleks rakendada viisil, millega tagatakse kõrge kvaliteet, alandamata kaitse rahvusvahelist taset. Ühtlustamist ei tohi mingil juhul kasutada liikmesriikides praegu pakutava kaitse taseme alandamiseks, vaid see peaks aitama parandada õigusakte neis liikmesriikides, kus kaitse on ebapiisav.

4.5.3. Euroopa ühise varjupaigasüsteemi rajamiseks on vaja, et õigusaktide ühtlustamisega kaasneks põhjalik koostöö liikmesriikide vahel. Niisugune koostöö ja solidaarsus paraneb Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti asutamisega komisjoni ettepanekul, mida toetab ka Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee.

4.5.4. Uus õigusakt peaks võimaldama varjupaigataotlejatele juurdepääsu tööturule ja koolitusele, tunnustama spetsialiseerunud valitsusväliste organisatsioonide tööd ning andma neile täieliku juurdepääsu nende tööga seotud menetlustele ja kohtadele.

4.5.5. Dublini määruses sätestatud menetlusi tuleks muuta, et jätta varjupaigataotlejatele vabadus valida riik, kus varjupaigataotlus esitada, võttes arvesse humanitaarkaalutlusi ning pere-, kultuuri- ja sotsiaalseid sidemeid.

4.5.6. Kõnealuste taotluste suhtes tehtud otsuseid on võimalik edasi kaevata ning kõnealused kaebused peavad olema peatava toimega kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtupraktikaga.

4.5.7. Varjupaigataotlejate ja ebaseaduslike sisserändajate kinnipidamine kinnipidamiskeskustes on jätkuvalt käibiv tava mitmes ELi liikmesriigis. Komitee on sellise praktika vastu ning leiab, et kinnipidamine kinnipidamisasutustes peaks olema erandlik meede.

4.5.8. Komitee leiab, et inimõiguste austamine on kolmandate riikidega sõlmitavate tagasivõtmise kokkulepete sõlmimise põhitingimus. Komitee ei poolda, et ELi või liikmesriigid sõlmiksid tagasisaatmis- või piirikontrollilepinguid riikidega, mis ei ole allkirjastanud peamisi rahvusvahelisi varjupaigaõigusi kaitsvaid õigusvahendeid.

4.5.9. Komitee leiab, et varjupaigataotlemise valdkonnas tuleks suurendada ELi-sisest finantssolidaarsust ning sellega seoses tuleks suurendada ja muuta Euroopa Pagulasfondi.

Brüssel, 4. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Euroopa Komisjoni endise asepresidendi Franco Frattini sõnul on saavutatud vaid 53 % eesmärkidest.

(2) Euroopa sisserände- ja varjupaigapakt, Euroopa Liidu Nõukogu, Brüssel, 13440/08, 24. september 2008.

(3) Euroopa sisepoliitika tulevikku käsitleva mitteametliku kõrgetasemelise nõuanderühma (nn tulevikurühm) aruanne „Liberty, Security, Privacy - European Home Affairs in an open world” („Vabadus, julgeolek, eraelu puutumatus – Euroopa siseküsimused avatud maailmas”), juuni 2008.

(4) http://ec.europa.eu/justice_home/news/consulting_public/news_consulting_0001_en.htm.

(5) KOM(2009) 262 lõplik.

(6) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 4. septembri 2009. aasta arvamus „Põhiõiguste austamine Euroopa immigratsioonipoliitikas ja -õigusaktides”, raportöör: Luis Miguel Pariza Castańos (vt Euroopa Liidu Teaja, lk 29).

(7) ELT C 318, 23.12.2006, lk 163.

(8) ELT C 218, 11.9.2009, lk 60.

(9) Vt „Euroopa Nõukogu asjakohased resolutsioonid ja soovitused õigussüsteemi tõhususe ja õigluse valdkonnas” (CEPEJ(2003)7 rev., 13. november 2003).

(10) KOM(2008) 840 lõplik.

(11) 30. aprill 2006.

(12) KOM(2009) 313 lõplik.

(13) ELT C 228, 22.9.2009; lk 14, ELT C 325, 30.12.2006, lk 43.

(14) ELT C 325, 30.12.2006, lk 65.

(15) ELT C 182, 4.8.2009, lk 19; ELT C 77, 31.3.2009, lk 102.

(16) ELT C 256, 27.10.2007, lk 66.

(17) ELT C 208, 3.9.2003, lk 76.

(18) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 30. septembri 2009. aasta arvamus „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele: „E-õiguskeskkonna Euroopa strateegia väljatöötamine””, raportöör Jorge Pegado Liz (ELT C 318, 23.12.2009, lk 69).

(19) ELT C 318, 23.12.2006, lk 147, ELT C 211, 19.8.2008, lk 61.

(20) Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet, 2009, „The Stockholm Programme: A chance to put fundamental rights protection right in the centre of the European Agenda” („Stockholmi programm: võimalus asetada põhiõigused Euroopa tegevuskava keskmesse”), lk 6 ja 7.

(21) ELT C 44, 16.2.2008, lk 91.

(22) ELT C 302, 7.12.2004, lk 49.

(23) ELT C 218, 11.9.2009, lk 69.

(24) ELT C 286, 17.11.2005, lk 20.

(25) Direktiiv EÜ/50/2009.

(26) ELT C 27, 3.2.2009, lk 114.

(27) KOM(2008) 610 lõplik.

(28) ELT C 204, 9.8.2008, lk 77; ELT C 218, 11.9.2009, lk 78, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 16. juuli 2009. aasta arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega sätestatakse varjupaigataotlejate vastuvõtu miinimumnõuded” (uuesti sõnastatud), raportöör: An Le Nouail Marličre (ELT C 317, 23.12.2009, lk 110); Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 16. juuli 2009. aasta arvamus „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku esitatud rahvusvahelise kaitse taotluse läbivaatamise eest” (uuesti sõnastatud), raportöör: An Le Nouail Marličre (ELT C 317, 23.12.2009, lk 115).

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/89

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: nõukogu soovitus suitsuvaba keskkonna kohta”

KOM(2009) 328 lõplik – 2009/0088 (CNS)

(2010/C 128/15)

Raportöör: Eugen LUCAN

8. juulil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: nõukogu soovitus suitsuvaba keskkonna kohta”

KOM(2009) 328 lõplik – 2009/0088 (CNS).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 15. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4. ja 5. novembril 2009 (5. novembri 2009 istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 81, vastu hääletas 68, erapooletuks jäi 9 liiget.

1. Konkreetsed soovitused

Peatüki „Soovitab liikmesriikidel”punkti 1 kohta:

1.1.1. Tõhus kaitse kokkupuute eest tubakasuitsuga peab piirduma viitega „töökohtadel”, eelkõige siseruumides, kus puudub eraldi suitsetamisruum.

1.1.2. Komitee soovitab, et „muude avalike kohtade” hulka, millele viidatakse Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) tubakatoodete tarbimise piiramist käsitleva raamkonventsiooni artikli 8 punktis 2, oleksid kaasatud kõik avalikud kohad, mida külastavad lapsed või alla 18-aastased noored.

1.1.3. Komitee kutsub nõukogu üles kaaluma võimalust lühendada komisjoni esitatud kolmeaastast tähtaega, et mitte kaotada praegust keskkoolinoorte (14–18-aastased) põlvkonda, keda ähvardab oht passiivselt suitsetamiselt üle minna aktiivsele suitsetamisele.

Peatüki „Soovitab liikmesriikidel”punkti 2 kohta:

1.2.1. „Euroopa tasandi kasvatus- ja nõustamisstrateegiatel on esmatähtis koht kõigis kasvatus- ja haridusasutustes.” Komitee soovitab täiendada seda punkti, rõhutades selgelt teavitus- ja nõustamisstrateegiate tähtsust Euroopa alg- ja keskharidusasutustes, eesmärgiga teavitada igat last või noorukit nõuetekohaselt, põhjalikult ja korrapäraselt tubaka tegelikust mõjust ja kahjulikest tagajärgedest ning kantserogeensest toimest kokkupuute korral keskkonnas leiduva tubakasuitsuga.

Peatüki „Soovitab liikmesriikidel”punkti 3 kohta:

1.3.1. täiendada suitsetamisvastast poliitikat lisameetmetega, sealhulgas:

c)	laiendada ka tubakasuitsule direktiivi 2004/37 (milles käsitletakse kokkupuudet kantserogeensete või mutageensete ainetega tööl) rakendusala;

d)	muuta karmimaks direktiivis 89/654/EMÜ kehtestatud nõuded töötajate kaitsmiseks tubakasuitsu vastu, kohustades kõiki tööandjaid tagama suitsetamise keelustamise töökohtadel;

muuta ohtlikke aineid käsitlevat direktiivi (67/548/EMÜ) (1991), et liigitada keskkonnas leiduv tubakasuits kantserogeenina. Seega kuuluks tubakasuits automaatselt tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuudet käsitleva direktiivi rakendusvaldkonda seoses tööohutuse ja töötervishoiu miinimumnõuetega töökohal;

f)	kutsuda liikmesriike ja komisjoni üles muutma ametlikult määratlust „keskkonnas leiduv tubakasuits” määratluseks „keskkonnas leiduv kantserogeenne tubakasuits”,

hariduse ja kultuuri peadirektoraadil ning tervise- ja tarbijaküsimuste peadirektoraadil töötada välja haridusstrateegiad, mis on rakendatavad ELi kõigi haridussüsteemide raames, eesmärgiga teavitada lapsi ja noori nõuetekohaselt, põhjalikult ja korrapäraselt tubakatoodete tarbimise ja keskkonnas leiduva tubakasuitsu mõjust.

Peatüki „Soovitab liikmesriikidel”punkti 4 kohta:

1.4.1. Samuti tuleks punkti lõppu muuta järgmiselt „tubakasuitsu eest kaitse küsimust nii avalikes kui ka eraruumides, mida külastavad lapsed ja noored” (vabas õhus asuvad laste mänguväljakud, vabaajakeskused, diskoteegid vabas õhus või suletud ruumides, klubid, kohvikud, mida külastavad lapsed või nooremad kui 18-aastased isikud, muud noortele mõeldud ruumid).

Peatüki „Soovitab liikmesriikidel”punkti 6 kohta:

1.5.1. Tubakatoodete tarbimise piiramise riiklike teabekeskuste määratlusse tuleks lisada järgmine tekst „ning kontrollida ja vältida elanikkonna kokkupuudet keskkonnas leiduva tubakasuitsuga”.

2. Järeldused

2.1. Komitee toetab komisjoni algatust tagada Maailma Tervishoiuorganisatsiooni tubakatoodete tarbimise piiramist käsitleva raamkonventsiooni artikli 8 tõhus rakendamine ELis, eesmärgiga luua 100 % suitsuvaba keskkond kooskõlas artikli 8 rakendamise suuniste 1. põhimõttega, nagu on sedastatud teatise KOM(2009) 328 lisa punktis 6 (1). Komitee leiab, et ELi soovitus on kasulik vahend sellesuunalise arengu jaoks, isegi kui tagatised puuduvad. Kui peaks selguma, et kõnealuste sätete rakendamisest ja tõhususest ei piisa, peaks komisjon tegema võimalikult kiiresti ettepaneku siduva õigusliku vahendi kohta.

2.2. Komitee on seisukohal, et Euroopa tasandil tuleks toestada teadusuuringuid, milles käsitletakse võitlust tubaka kahjulike mõjude vastu laste ja noorte hulgas ning nende kokkupuute taset keskkonnas leiduva tubakasuitsuga. Eesmärgiga töötada välja tõhusaid strateegiaid ja programme tuleviku jaoks, peaks teadlased uurima ka suitsetajaid, et selgitada välja millises eas suitsetasid nad oma esimese sigareti ning selle lapsepõlves või nooruses tehtud valiku põhjused.

2.3. Kuna Euroopa Parlament kutsus liikmesriike üles võtma endale kohustus vähendada 2025. aastaks 50 % ulatuses tubakatoodete tarbimist noorte hulgas, leiab komitee, et tuleks kindlaks määrata kahjustuste määr noorte suitsetajate hulgas, et seejärel töötada liikmesriikide jaoks välja Euroopa eesmärgid kõnealuse eesmärgi saavutamiseks. Komitee rõhutab, et see ei tähenda tubakavastaste meetmete rakendamise pikendamist 2025. aastani, vaid toetab pigem kõnealuste meetmete võimalikult kiiret rakendamist, arvestades tubaka kahjulikku mõju inimeste tervisele ning sellega kaasnevaid äärmiselt suuri kulusid.

2.4. Komitee peab igati vajalikuks keelustada tubakatoodete tarbimine ja selle tulemusel ka kokkupuude keskkonnas leiduva tubakasuitsuga kohtades, kus viibivad lapsed ja noored vanuses 0–18 aastat, sealhulgas vabaajakeskused, klubid, diskoteegid suletud ruumides, kohvikud, spordiväljakud, lastele mõeldud puhkerajatised jms. Sarnased meetmed võiksid säästa ühe osa praegusest laste ning 15–18-aastaste noorukite põlvkonnast, kelle puhul valitseb kõige suurem oht hakata suitsetama või puutuda kokku keskkonnas leiduva tubakasuitsuga. Tavaliselt just 15–18-aastased noorukid otsustavad suitsetada oma esimese sigareti ning passiivsetest suitsetajatest saavad seega aktiivsed suitsetajad.

2.5. Komitee arvates on esmase tähtsusega programmid, mille eesmärk on tutvustada alg- ja keskkoolis tervet ja harmoonilist eluviisi ning seda propageerida. Et teadvustada endale ohte, mis tulenevad tubakatoodete tarbimisest ja keskkonnas leiduva tubakasuitsuga kokkupuutest, peaks lastel ja noortel olema Euroopa tasandil juurdepääs korrapäraselt esitatavale, nõuetekohasele ja põhjalikule teabele kõnealuses valdkonnas. Sellist teavet on neile võimalik pakkuda koostöös valitsusväliste organisatsioonidega, kuid seejuures on oluline, et teave oleks kättesaadav, korrapäraselt esitatav, kohandatud laste ja noorte püüdlustele, interaktiivne ja uuenduslik, et nad võiksid oma vabal ja teadlikul valikul võtta vastutuse oma tervise eest.

2.6. Komitee peab vajalikuks käivitada kõigile vanuserühmadele ja sotsiaalsetele rühmadele suunatud tervete eluviiside teemalisi teavitus- ja koolituskampaaniaid, et inimesed võiksid võtta vastutuse oma valiku eest, olles igati teadlikud oma valiku tagajärgedest nii enese kui oma laste jaoks.

2.7. Komitee innustab valitsusväliseid organisatsioone ja kodanikuühiskonda rakendama ja toetama pühendumusega meetmeid, mille eesmärk on kaitsta suitsetamisega ja keskkonnas leiduva tubakasuitsuga kokkupuute eest, eelkõige ebasoodsas olukorras olevaid rühmi, mille liikmetel on tervisliku seisundi halvenedes ja teatud eluliste funktsioonide järkjärgulisel kadumisel oht ilma jääda mitte üksnes sotsiaalsest vaid ka isiklikust sõltumatusest. Keskkonnas leiduva tubakasuitsuga kokkupuutumise vastu tuleks eelkõige tagada spetsiaalne kaitse ebasoodsas olukorras olevatele lastele, kes puutuvad pidevalt kokku aktiivsete suitsetajatega, samuti ka tänavalastele ja -noortele ning teistele tänaval elavatele rühmadele.

3. Kontekst ja üldised märkused

3.1. Meditsiinilis-sotsiaalsed argumendid tubakatoodete tarbimise kohta ja keskkonnas leiduva tubakasuitsuga kokkupuute taseme kohta

3.1.1. Nagu täpsustatakse ühes uuringus, võib iga suitsetatud sigarett lühendada selle suitsetaja eluiga 8 minuti võrra (2). Tubakas on suurim välditavate surmade, haiguste ja puuete põhjus Euroopa Liidus, mille tagajärjel sureb umbes 650 000 inimest igal aastal (3).

3.1.2. Tubakasuits on kompleksne mürgisegu, mis sisaldab enam kui 4 000 ainet, sealhulgas selliseid mürke nagu vesiniktsüaniidhape, ammoniaak ja süsinikmonooksiid, ning enam kui 50 ainet, (4) mis on tõestatud kantserogeenid. Seega on tubakasuits haigestumise ja suremise laialt levinud põhjus Euroopa Liidus. Teaduslikul tasandil on põhjendatud määratluse „keskkonnas leiduv tubakasuits” asendamine määratlusega „keskkonnas leiduv kantserogeenne tubakasuits”.

3.1.3. On välja selgitatud, et pikaajaline kokkupuude passiivse suitsetamisega toob kaasa samu haigusi, mida põhjustab aktiivne suitsetamine, sealhulgas kopsuvähk, südame-veresoonkonna vaevused ja lastehaigused.

3.1.4. Kokkupuude keskkonnas leiduva tubakasuitsuga võib täiskasvanute puhul kutsuda esile südame südamepärgarteritõbe ja kopsuvähki. Täiskasvanute puhul võib see põhjustada ka ajurabandust, astmat või kroonilist obstruktiivset kopsuhaigust (5) ning halvendada olemasolevaid seisundeid, näiteks astmat ja kroonilist obstruktiivset kopsuhaigust (6).

3.1.5. Teadusuuringud ja määratlused keskkonnas leiduva tubakasuitsuga kokkupuute kohta on aja jooksul arenenud. Tuleb vältida selliste väljendite kasutamist nagu „passiivne suitsetamine” ja „tahtmatu kokkupuude tubakasuitsuga”, kuna kogemused on näidanud Prantsusmaal ja teistes riikides, et nende mõistete kasutamine teatud olukordades võib omandada kõrvaltähenduse, nagu oleks kokkupuude tubakasuitsuga vabatahtlik ning seega igati vastuvõetav. Uued teaduslikud tööd ajendavad kasutama mõiste „keskkonnas leiduv tubakasuits” asemel mõistet „keskkonnas leiduv kantserogeenne tubakasuits”.

3.1.6. Keskkonnas leiduv tubakasuits on eriti kahjulik lastele, põhjustades astmat, kopsupõletikku ja bronhiiti, hingamisteede haigusi, keskkõrvapõletikku ja imikute äkksurma (5).

3.1.7. Konservatiivsete hinnangute kohaselt suri 2002. aastal EL 25 liikmesriikides töökohal tubakasuitsuga kokkupuutumise tõttu 7 300 täiskasvanut, sh 2 800 mittesuitsetajat. Lisaks oli 72 000 inimese, sh 16 400 mittesuitsetaja surm põhjustatud tubakasuitsuga kokkupuutumisest kodus (7).

3.1.8. On tõestatud, et kopsuvähki haigestumise oht suureneb oluliselt kokkupuute korral tubakasuitsuga üldiselt ja töökohtadel ning et näiteks toitlustusettevõtetes, kus suitsetatakse, on see oht kaks korda suurem kui töötajate hulgas, kes ei puutu kokku tubakasuitsuga (8).

3.1.9. Kokkupuude tubakasuitsuga raseduse ajal võib kaasa tuua väärarengute, nurisünnituste suurenenud ohtu ning tõsta surnult või enneaegselt sündinud laste arvu.

3.2. Eurobaromeetris esitatud sotsioloogilised argumendid suitsetamisvastase poliitika ja keskkonnas leiduva tubakasuitsuga kokkupuute vastu

3.2.1. Eurobaromeetris rõhutatakse, et elanikkond on suitsetamisvastase poliitika väga hästi vastu võtnud. 84 % ELi kodanikest toetab nimelt suitsetamise keelustamist kontoriruumides ja teistes tööruumides, 77 % kodanikest toetab suitsetamise keeldu restoranides ning 61 % baarides ja muudes kogunemiskohtades.

3.2.2. Umbes 70 % Euroopa kodanikest on mittesuitsetajad (9) ning uuringud näitavad, et suurem osa suitsetajatest soovib suitsetamist maha jätta (10).

3.2.3. Vastavalt äsja läbi viidud Eurobaromeetri uuringule eurooplaste suhtumise kohta tubakasse on kolm neljandikku ELi elanikkonnast teadlikud sellest, et tubakasuits kujutab endast ohtu mittesuitsetajate tervisele, samal ajal kui 95 % elanikest teab, et suitsetamine raseda naise juuresolekul võib olla väga ohtlik lapsele.

3.2.4. 2006. aasta lõpus oli nende kontoriametnike arv, kes puutusid töökohal igapäevaselt kokku keskkonnas leiduva tubakasuitsuga, hinnanguliselt 28 %, samal ajal kui kohvikute ja restoranide personali puhul oli see näitaja 2008. aasta lõpus 39 %. Ühes teises hiljuti (2006) läbi viidud küsitluses rõhutati, et 7,5 miljonit töötajat Euroopas puutus igapäevaselt kokku keskkonnas leiduva tubakasuitsuga oma töökohal (11).

3.2.5. Igal aastal on ELi majandus sunnitud kulutama sadu miljardeid suitsetamise tagajärjel tekkinud kahjustuste ravile. Neid kulusid ei kanna üksnes need, kes kannavad vastutust tekkinud kahjude eest, vaid elanikkond tervikuna. Hinnanguliselt võib öelda, et EL-27s põhjustab üksnes kokkupuude tubakasuitsuga töökohtadel igal aastal (12) 2,46 miljardi euro ulatuses kulusid, millest 1,3 miljardit kulub suitsetamisega seonduvate haiguste raviks (sellest 560 miljonit mittesuitsetavate töötajate raviks) ning 1,1 miljardit kulub muudele, tervishoiuga mitte seotud kuludele (sellest 480 miljonit kulub mittesuitsetajatele).

3.3. Kohustus kaitsta keskkonnas leiduva tubakasuitsu eest tuleneb inimõigustest ja põhivabadustest (õigus elule ja tervisele)

3.3.1. WHO tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni artiklis 8 sisalduv kohustus kaitsta keskkonda tubakasuitsu eest põhineb inimõigustel ja põhivabadustel. Kuna teisese tubakasuitsu sissehingamisega kaasnevad ohud, siis sisaldub kohustus kaitsta tubakasuitsu eest muu hulgas ka õiguses elule ja õiguses võimalikult heale tervisele, nagu on sätestatud mitmetes rahvusvahelistes õigusaktides (k.a Maailma Tervishoiuorganisatsiooni põhikirjas, laste õiguste konventsioonis, konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelises paktis) ning ametlikult sätestatud ka WHO raamkonventsiooni preambulis ning mitmete riikide põhiseaduses.

3.3.2. Kohustus kaitsta inimesi tubakasuitsu eest on seotud valitsuste kohustusega võtta vastu õigusakte, mis kaitseksid inimesi nende põhiõigusi ja -vabadusi ähvardavate ohtude eest. Kohustus laieneb kõikidele inimestele, mitte ainult teatavatele elanikkonna rühmadele.

3.4. Rahvusvaheline ja Euroopa kontekst

3.4.1. Keskkonnas leiduva tubakasuitsu klassifitseeris teadaoleva inimesi ohustava kantserogeenina 1993. aastal USA keskkonnakaitseamet, 2000. aastal USA tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ministeerium ning 2002. aastal Maailma Tervishoiuorganisatsiooni Rahvusvaheline Vähiuurimiskeskus.

3.4.2. Rahvusvahelisel tasandil on WHO tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsioonile alla kirjutanud 168 ja ratifitseerinud 141 osalist, sh Euroopa ühendus, ning selles tunnistatakse, „et teaduslikult on ümberlükkamatult kinnitatud, et tubaka tarbimine ja tubakasuitsuga kokkupuude põhjustab surma, haigusi ja vaegurlust”. Konventsiooniga kohustatakse ühendust ja liikmesriike käsitlema probleemi, mida tekitab tubakasuitsuga kokkupuude siseruumides asuvatel töökohtadel, ühistranspordivahendites ja siseruumides asuvates avalikes kohtades. Raamkonventsiooni artikkel 8 kohustab tagama kaitse kokkupuute eest tubakasuitsuga.

3.4.3. WHO 2004. aasta Euroopa strateegias suitsetamise loobumise poliitika kohta leitakse, et pikaajalise suitsetamisest hoidumise saavutamisel on kõige edukam intensiivne raviarsti nõustamine kestusega rohkem kui 10 minutit.

3.5. Viiest võimalikust Euroopa poliitika stsenaariumist kõige parema lahenduse mõjuhinnang

3.5.1. Komisjon avas 30. jaanuaril 2007. aastal rohelise raamatu „Suund Euroopa vabastamisele tubakasuitsust: poliitikavalikud ELi tasandil” (KOM(2007) 27 lõplik) avaldamisega avaliku arutelu. Viis Euroopa poliitika võimalikku stsenaariumit on 1) püsiv status quo, 2) vabatahtlikud meetmed, 3) avatud koordineerimismeetod, 4) komisjoni või nõukogu soovitus ja 5) siduvad õigusaktid.

3.5.2. Komisjon täpsustab oma mõjuanalüüsis, et just 5. lahendusega (siduvad õigusaktid) suudetaks selle kohustuslikkuse tõttu keskkonnas leiduva tubakasuitsu kahju maksimaalselt vähendada, kuna sellega ei puututaks tubakasuitsuga siseruumides asuvatel töökohtadel üldse kokku. Samas võtaks selle stsenaariumi elluviimine palju rohkem aega kui 4. lahenduse (nõukogu soovitus) elluviimine. 1. lahendusega (mitte ühtegi muudatust võrreldes praeguse olukorraga) tehtaks kõige vähem edusamme, et vähendada tubakasuitsu keskkonnas ja sellega seotud tervisekahju. Sel juhul peaks pragune tubakavastase võitluse liikumine arvatavasti jätkuma, kuid aeglasemalt. 2. ja 3. lahendus avaldaks sarnast mõju ning võrreldes 1. lahendusega (status quo) vähendataks keskkonnas leiduvat tubakasuitsu vaid vähesel määral. 3. lahendus (avatud koordineerimismeetodi kohaldamine) võib osutuda aeglaseks ja mittesobivaks sellise probleemi lahendamiseks nagu keskkonnas leiduv tubakasuits. 4. lahenduse (komisjoni soovitus) mõju oleks piiratud, kuna see ei pruugi liikmesriikides tekitada kohustustunnet. 4. lahenduse positiivne mõju tervisele oleks arvatavasti sellega kaasneva omanditunde tekkimise tõttu suurem ning seda mõju oleks suhteliselt ruttu tunda.

4. Keskkonnas leiduva tubakasuitsuga kokkupuute suhtes kõige haavatavamad sihtrühmad ja probleemi lahendamise strateegiad

4.1. Keskkonnas leiduva tubakasuitsuga kokkupuute suhtes kõige haavatavamad rühmad on lapsed, noored, töötud, vähem soodsas olukorras olevad inimesed ning majutus- ja toitlustussektori töötajad.

4.2. Põhjustest rääkides tasuks käsitleda keskkonnas leiduva tubakasuitsuga kokkupuute seost tubakatarbimisega ja asjaomase sihtrühma eripärasid. 80 % Euroopa suitsetajatest ütlesid, et nad suitsetavad ka kodus. Tubakatarbimist ja keskkonnas leiduva tubakasuitsuga kokkupuudet vähendada soovivates strateegiates peaks erilist tähelepanu pöörama lastele, noortele ja lapsevanematele.

4.3. Üle 15 aastastest ELi kodanikest suitsetavad enda sõnul 31 % (26 % igapäevaselt ja 5 % aeg-ajalt (13)). Laste seas suureneb suitsetajate arv väga kiiresti alates 11 aastast. Alla 18 aastaste tubakatarbimise väga kõrge tase tõestab, et noored alustavad tubakatarbimist alaealisena (14). Eurobaromeetri küsitluses ei räägita küll tubaka esmakordsest tarbimisest, kuid mõnede riikide riiklikus statistikas (15)näidatakse, et „suur enamik suitsetajatest (53 %) alustasid suitsetamist lapsepõlves: 5,5 % suitsetasid esimest korda enne 15-aastaseks saamist ning 47 % 15–19-aastaselt”. Rohkem kui pooled meessoost suitsetajatest (51,4 %) alustasid suitsemist 15–19-aastaselt. Üks rühm kõige haavatavamatest elanikkonnarühmadest – tänavalapsed – suitsetasid oma esimese sigareti alla 5 aastaselt (16). Elu tänaval käib eriti ebasoodsas olukorras olevate laste, noorte või täiskasvanute jaoks käsikäes suure tubakatarbimise ja kokkupuutega keskkonnas leiduva tubakasuitsuga.

4.4. Puhkepaikades (vabaõhu või siseruumides asuvates klubides, kohvikutes, diskoteekides jne) on kokkupuude keskkonnas leiduva tubakasuitsuga suur ja ohtlik nii klientidele (noored ja teised elanikkonnarühmad) kui ka töötajatele (meelelahutustööstuse ning majutus- ja toitlustussektori personal). Neljatunnine kokkupuude tubakasuitsuga diskoteegis on sama kui kuuajase kooselu jooksul koos suitsetajaga (17).

4.5. Lisaks teadlikkuse tõstmise meediastrateegiatele on veelgi rohkem vaja ennetavaid haridusstrateegiaid. Valitsusvälised organisatsioonid on käivitanud uuenduslikud lastele ja noortele suunatud teavitamis-, haridus- ja koolitusteenused tubakatarbimise ja keskkonnas leiduva tubakasuitsuga kokkupuute ohtude kohta. Euroopa tasandil võiks üks lahendus olla heade tavade näidete laiem kasutus, lisades õppesüsteemidesse harivad programmid ja pakkudes Euroopa nõustamiskeskuste võrgustiku ning koolide poolt lapsevanematele ja lastele pakutavate nõustamispunktide kaudu nõustamisteenust. Lastele ja lapsevanematele mõeldud kogukonna klubid ning sellised haridusprogrammid nagu lapsevanemate kool või ülikool on heade tavade näited, mis võivad aidata suitsetamist ennetada ja vähendada kokkupuudet keskkonnas leiduva tubakasuitsuga nii koolis kui ka – ning eelkõige – kodus (kus ELi õigusaktide järgi austatakse inimeste õigust eraelu puutumatusele).

5. Positiivsed ja täpsel teabel tuginevad meediakampaaniad tervise edendamiseks vähendavad loomulikul teel suitsetamist ja kokkupuudet keskkonnas leiduva tubakasuitsuga

5.1. ELi tasandil on korraldatud kaks tubakavastast meediakampaaniat – „Julge öelda ei” (2001–2004) ja „HELP: elagem tubakata” (2005–2008). Nende sihiks oli passiivse suitsetamise ohtude rõhutamine ja tubakavaba eluviisi propageerimine, eriti noorte seas.

5.2. Komisjoni 5. septembri 2003. aasta otsuse 2003/641/EÜ muutmisega seoses leiab komitee, et hoiatamisel peaks selgelt ja täpselt kirjeldama ka sigareti sisaldust, mürgiste kantserogeensete ainete, eelkõige konservantide ja sigarettide tootmisel kasutatud materjalide olemust ning lisama teisi andmeid, nagu tasuta telefoniliini number või veebilehe aadress, mille eesmärk on aidata suitsetajatel loobuda suitsetamisest.

5.3. Kuigi 80 % ELi suitsetajatest või endistest suitsetajatest olid tubakavastasest kampaaniast kuulnud, teatas 68 %, et seda tüüpi meetmed ei pannud neid suitsetamisest loobuma (18). Komitee leiab, et tuleks käivitada teabe- ja teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, mis tugineksid järgmistele põhimõtetele:

—	rõhutada hingamist kui elamiseks vajalikku funktsiooni ning analoogset seost sissehingatava õhu kvaliteedi ja elukvaliteedi vahel (me oleme see, mida me sisse hingame!);

—	edendada õige ja täieliku teabe levitamist;

—	kasutada positiivse soovituse põhimõtet: tervislike eluviiside kujundamisele keskendudes ununeb suitsetamine ja suitsune keskkond;

—	kohandada sõnumit sõltuvalt sihtrühmast ja eri vanuserühmade motivatsioonidest (noorte jaoks on nt oluline sooritusvõime ja minapilt)

—

julgustada ja edendada teatud spordialasid ning sellist hariduslikku ja kultuurilist maailmapilti, mille puhul on oma olemuselt tubakatarbimine välistatud: tulemusele keskenduvad spordialad (ujumine, jalgpall, jalgrattasõit, käsipall), teatud treenimismeetodid, enesekaitse või enda tundma õppimine (karate, tai-chi, jooga (19), qicong jne) ning tubakat keelavad elufilosoofiad; kokkupuute tase keskkonnas leiduva tubakasuitsuga sellisteks tegevusteks kasutavates avalikes kohtades peab jätkuvalt nulli suunas liikuma;

—	tuua meedias eeskujuks sportlased, kultuuritegelased või poliitikud, kes elavad tasakaalustatud elu ja ei suitseta.

Brüssel, 5. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) „WHO raamkonventsiooni artiklis 8 ette nähtud tõhusad meetmed kaitseks tubakasuitsu eest eeldavad, et suitsetamine ja tubakasuits kaoksid teatavatest kohtadest ja keskkondadest täielikult, et tagada 100 % suitsuvaba keskkond. Ei ole olemas tubakasuitsuga kokkupuutumise ohutut taset ning arvamused teisese tubakasuitsu mürgisuse läve kohta tuleks kõrvale heita, sest nad on teaduslike tõenditega ümber lükatud.” (KOM(2009) 328 lõplik, lisa, 1. põhimõte, lk 11).

(2) „Suitsetamine”, Sorose Sihtasutus, 888 Seventh Avenue, New York 10106, 1992.

(3) „Tobacco or health in the European Union: Past, present and future” („Tubakas või tervis Euroopa Liidus: minevik, olevik ja tulevik”), Consortium ASPECT, oktoober 2004.

(4) Rand: mõjuhinnang, Rand Corporation.

(5) Surgeon General (2006), op. cit.

(6) Foreman, M. G., D. L. DeMeo, et al., „Clinical determinants of exacerbations in severe, early-onset COPD” („Tõsise, varase kroonilise obstruktiivse kopsuhaiguse süvenemise kliinilised tegurid”), European Respiratory Journal 30(6): 1124-1130.

(7) The Smoke free Partnership (2006). „Lifting the smokescreen: 10 reasons for a smoke free Europe” („Suitsukatte eemaldamine: 10 põhjust suitsuvaba Euroopa saavutamiseks”), European Respiratory Society, Brüssel, Belgia.

(8) Siegel M. „Involuntary smoking in the restaurant workplace. A review of employee exposure and health effects” („Restoranis töötajate passiivne suitsetamine. Ülevaade töötajate kokkupuutest ja mõjust tervisele”), Journal of the American Medical Association, juuli 1993, 28; 270(4), 490-493.

(9) Euroopa ühenduse tervishoiu näitajad, näitaja nr 23, „Pidevad suitsetajad”: http://ec.europa.eu/health/ph_information/dissemination/echi/echi_en.htm.

(10) Fong G.T., Hammond D., Laux F.L., Zanna M.P., Cummings K.M., Borland R., Ross H., „The near-universal experience of regret among smokers in four countries: findings from the International Tobacco Control Policy Evaluation Survey” („Kahetsus, peaaegu üldine kogemus nelja riigi suitsetajate puhul: rahvusvahelise tubakatarbimise piiramise poliitika hindamisaruande järeldused”), Nicotine and Tobacco Research, detsember 2004, 6 suppl. 3: S341-S351.

(11) Jaakkola M. Jaakkola J. (2006), „Impact of smoke-free workplace legislation on exposure and health: possibilities of prevention” („Suitsuvabade töökohtade alaste õiguaktide mõju tubakasuitsuga kokkupuutele ja tervishoiule: ennetamisvõimalused”), European Respiratory Journal 28, 397-408.

(12) SEK(2009) 895, lk 3, punkt 2.1.2.

(13) Tubakaalane Eurobaromeetri uuring nr 253, märts 2009 („Survey on Tobacco”), autor: The Gallup Organisation (Ungari), lk 7, punkt 1.

(14) Tubakavaba poliitika järelevalverühm. (2000), „Towards a tobacco free society: report of the Tobacco Free Policy Review Group” („Tubakavaba ühiskonna suunas: tubakavaba poliitika järelevalverühma aruanne”), Government Publication. Stationery Office, Dublin, (http://www.drugsandalcohol.ie/5337/), lk 29, punkt 1.

(15) Rumeenia riiklik statistikainstituut.

(16) „Terapii Asociate pentru Integrarea Copiilor Strãzii” („Tänavalaste integratsiooniga seotud teraapiad”), Eugen Lucani bakalaureusetöö, 1996.

(17) M. Nebot jt „Environmental tobacco smoke exposure in public places of European cities” („Keskkonnas leiduv tubakasuits Euroopa linnade avalikes kohtades”), Tobacco Control, veebruar 2005, 14(1), lk 60-63.

(18) Eurobaromeeter nr 239/2005, jaanuar 2006, lk 58–59.

(19) Ühes Internetis avaldatud uuringus rõhutati, et küsimustikule vastanud inimestest 37 % olid enne jooga harrastamist suitsetajad, kuid pärast joogaga tegelema hakkamist lõpetasid nad kõik suitsetamise. Peale selle ei tarbinud neist keegi narkootikume (vt http://yogaesoteric.net/content.aspx?item=3869&lang=EN).

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/97

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Roheline raamat: kollektiivse hüvitamise mehhanismid tarbija jaoks”

KOM(2008) 794 lõplik

(2010/C 128/18)

Raportöör: Edwin CALLEJA

27. novembril 2008 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Roheline raamat: kollektiivse hüvitamise mehhanismid tarbija jaoks”

KOM(2008) 794 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 9. septembril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (5. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 123, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 13.

1. Kokkuvõte soovitustest

1.1. Õiguskaitsevahendile tõhusa juurdepääsu tagamise põhimõtte alusel on kollektiivse hüvitusnõude esitamise võimalus tarbija põhiõigus. Jälgida tuleb siiski asutamislepingus sätestatud piiranguid ja erinevusi liikmesriikide menetlusõigustes ja põhiseadustes.

1.2. ELi õigusloome meetmed kollektiivse hüvitamise mehhanismide kohta edendaksid tarbijakaitset eelkõige piiriüleste tehingute puhul.

1.3. Luua tuleb piisav kaitse raha- ja kasuahnusest ajendatud tähtsusetute kaebuste ja kuritarvitamiste vastu, mis esitatakse muude isikute kui tarbijate poolt.

1.4. Peamise põhimõttena peab iga ELi meede andma kohase kaitse selliste elementide kasutuselevõtu vastu, mis on teistes jurisdiktsioonides osutunud altimaks rikkumistele. Iga kollektiivse hüvitusnõude puhul tuleb kohtunikule anda eelkõige volitused peatada igasugune kuritarvituslik hagi ja tagada, et iga esitatud hagi oleks põhjendatud.

1.5. Kollektiivse hüvitamise õigusliku mehhanismi vastuvõtmine ei tohi ühelgi juhul välistada tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise võimalusi.

1.6. Komitee soovitab komisjonil võtta edasisi samme, et julgustada ettevõtteid välja töötama asutusesiseseid kaebustega tegelemise süsteeme ning arendama edasi olemasolevaid vaidluste lahendamise alternatiivseid meetodeid ja avalikku järelevalvet. Tarbijad võivad kasutada nimetatud alternatiivseid vahendeid enne kohtusüsteemilt abi otsimist.

1.7. Komitee meenutab komisjonile, et kollektiivse hüvitamise õigusliku mehhanismi küsimust on arutatud 1985. aastast alates ning et on aeg võtta vastu otsuseid ja rakendada skeeme tarbijate nõudmiste viivitamatuks rahuldamiseks.

2. Sissejuhatus

2.1. Komisjoni tarbijapoliitika strateegia (1) eesmärk on arendada jaemüügi siseturgu nii, et aastaks 2013 muutuksid piiriülesed ostu-müügi tehingud tarbijate ja jaemüüjate jaoks sama usaldusväärseks kui kodumaised ostu-müügi tehingud. Oma strateegias rõhutas komisjon tõhusate hüvitamismehhanismide tähtsust tarbijate jaoks ja teatas kavatsusest kaaluda tarbijate kollektiivse hüvitamise mehhanisme käsitleva meetme võtmist.

2.2. Euroopa Parlament, nõukogu ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitasid komisjoni algatust täiustada tarbijate jaoks loodud hüvitamismehhanisme ja eelkõige seda, et kaalutakse kollektiivse hüvitamise mehhanisme käsitleva meetme võtmist (2). Oma soovituses tarbijavaidluste lahendamise ja kahju hüvitamise kohta (3) kutsus isegi OECD oma liikmesriike üles, et need teeksid tarbijatele kättesaadavaks mitmesugused hüvitamise vahendid, sealhulgas kollektiivsed hüvitamise mehhanismid.

2.3. Komisjoni 2008. aasta novembris avaldatud rohelises raamatus „Kollektiivse hüvitamise mehhanismid tarbija jaoks” (4) otsitakse viise hüvitamismehhanismide lihtsustamiseks olukordades, kus ühe ettevõtja tarbijakaitsega vastuolus oleva tegevuse tõttu on kannatanud suur hulk tarbijaid. Rohelises raamatus on pakutud neli võimalust.

2.4. Komisjon korraldas 29. mail 2009 avaliku arutelu oma rohelise raamatu teemal ja sõnastas seejärel dokumendi, mis esitati omakorda avalikuks aruteluks ja kuhu oli lisatud rohelises raamatus kirjeldatud neljale võimalusele täienduseks veel viies kollektiivse hüvitamise mehhanismi võimalus. Komitee ei saa seda komisjoni soovitust arutelu nii hilises etapis enam arvesse võtta. Eriti arvestades, et läbi tuleb veel viia mõjuhinnang. Ja eelkõige seetõttu, et komitee näeb juba nii varases staadiumis, et see viies võimalus toob rakendamisel kaasa olulisi probleeme.

2.5. Ei saa eitada, et hüvitamismehhanismide kättesaadavus tarbijate jaoks olukorras, kus ettevõtja on rikkunud tarbija õigusi, suurendab tarbijate rahulolu turgudega ning parandab ka turgudel valitsevat olukorda. Seda eesmärki on siiski võimalik saavutada üksnes siis, kui tarbijad teavad, et probleemide tekkimise korral tarbija õigusi kaitstakse ja tarbijale tekitatud kahju hüvitatakse.

2.6. Et tagada võrdsus kõigi sidusrühmade vahel, tuleb luua tasakaal kõigi huvide vahel.

3. Rohelise raamatu kokkuvõte

3.1. Kõnealuse rohelise raamatu eesmärk on „hinnata hüvitamismehhanismide praegust seisu, seda eelkõige juhtudel, kus paljud tarbijad kannavad kahju tõenäoliselt samade õigusrikkumiste tagajärjel, ning pakkuda välja võimalused, kuidas kõrvaldada tõhusaks hüvitamiseks vajalike mehhanismide toimes tuvastatud puudused (5)”. Komisjon ei pidanud otstarbekaks käsitleda kollektiivsete nõuete esitamise piiriüleseid mehhanisme eraldi ainult ühe riigi piires toimivatest mehhanismidest. Teise teemana püütakse rohelises raamatus määratleda, kas valitud meetmeid rakendataks ainult piiriüleste või ka riigisiseste juhtumite suhtes.

3.2. Rohelises raamatus keskendutakse kollektiivsete nõuetega seonduvate juhtumite lahendamisele ja püstitatakse eesmärk luua tõhusad kollektiivse hüvitamise vahendid kõigile ELi kodanikele, kes kannavad kahju ühe ja sama ettevõtja tegevuse tagajärjel, olenemata tehingu toimumiskohast. Määratletakse ka tõhusa kollektiivse hüvitamise peamised takistused tarbijate jaoks ja tegurid, mis aitavad kaasa kollektiivse hüvitamise mehhanismide tõhusale ja tulemuslikule toimimisele.

3.3. Komisjon märgib, et olemasolevad Euroopa vahendid (6) ei ole piisavad, ja toob välja neli võimalust kõnealuste teemadega tegelemiseks ning tarbijale asjakohaste ja tulemuslike vahendite andmiseks kollektiivse hüvitamise mehhanismide kaudu:

—	võimalus: järgitakse kehtivaid tarbijate kahju hüvitamiseks ettenähtud riiklikke ja EÜ meetmeid;

—	võimalus: koostöö arendamine liikmesriikide vahel, eesmärgiga tagada, et tarbijad kogu ELi piires saaksid kasutada kollektiivse hüvitamise mehhanisme, mis erinevates liikmesriikides kasutusel on;

—	võimalus: poliitiliste vahendite kombineerimine ehk siduvate ja mittesiduvate meetmete võtmine, mille koosmõjul on võimalik parandada tarbijatele tekitatud kahju hüvitamist eespool nimetatud peamiste takistuste kõrvaldamise teel;

—	võimalus: kollektiivse hüvitamise kohtulik mehhanism, mis seisneb ELi tasandi siduva või mittesiduva meetme võtmises.

4. Üldised märkused

4.1. Komitee on aastaid toetanud vajadust määratleda ühenduse tasandil kollektiivne tegevus, et tagada tõhus kompensatsioon kollektiivsete õiguste rikkumise eest.

4.2. 1992. aastal juhtis komitee kahe omaalgatusliku arvamusega komisjoni tähelepanu vajadusele määratleda piiriüleste vaidluste reguleerimise võimalused ja tunnustada tarbijakaitse organisatsioonide esindusvolitusi nii siseriiklikes kui ka piiriülestes vaidlustes (7). Samuti kutsus komitee oma täiskogu 1. juuni 1994. aasta istungjärgul ühehäälselt vastuvõetud arvamuses komisjoni sõnaselgelt üles looma ühtset menetlust kollektiivse hagi ja ühise esindushagi jaoks mitte ainult õigusvastase tegevuse lõpetamiseks esitatavate ettekirjutuste tegemiseks, vaid ka kahjunõuete esitamiseks (8). Seejärel on komitee kõnealust teemat käsitlenud mitmetes oma arvamustes (9). Oma 26. oktoobri 2006. aasta arvamuses (10) jagas komitee muret, mida komisjon väljendas oma rohelises raamatus EÜ konkurentsieeskirjade rikkumisest tekkinud kahjude hüvitamise meetmete kohta, ning kinnitas tõhusamate vahendite tähtsust konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu kannatanute jaoks oma 25. märtsi 2009. aasta arvamuses (11).

4.3. Kuna EL hoolitseb tarbija sisuliste õiguste ühtlustamise eest, siis nõustub komitee, et samal ajal tuleb ka tagada, et tarbijate jaoks oleks loodud kohased menetlused nende õiguste kasutamiseks. Seega peaks tarbijail olema kohtusse pöördumisel sarnaselt teiste äritehingutega võimalus esitada kollektiivne hagi. Nagu komitee on juba varasemates arvamustes rõhutanud, on kaebuse esitamine tarbija põhiõigus, mis peaks võimaldama kaitsta kohtus sarnaseid kollektiivseid või individuaalseid õigusi. ELi meetmed on vajalikud, sest sarnastel kollektiivsetel ja individuaalsetel õigustel puudub ELis kohtulik vahend nende tõhustamiseks ja jõustamiseks. Kollektiivse hüvitamise mehhanismid on vajalikud, et anda tarbijale realistlik ja tõhus võimalus saada kompensatsiooni selgepiiriliste, arvukate ja sarnase iseloomuga kahjude puhul.

4.4. Lisaks on konkurentsivõime edendamine Euroopa Liidu peamine poliitikavaldkond. Tarbijakaitse valdkonnas on EL loonud materiaalõiguslikud normid. EL peab nüüd tagama, et neid seadusi kohaldataks selliselt, et majanduslikku mootorit saaks tõhustada kasvava piiriülese kaubanduse kaudu, mis põhineb teadmisel, et kõik vaidlused saab lahendatud kiiresti, väheste kuludega ning kogu ühtsel turul ühtede ja samade eeskirjade ja menetluste alusel. Tarbijad võivad sattuda suuremahulise ebaausa äritegevuse ohvriks ja seega on vaja sellise kuritahtliku tegevuse ennetamiseks ja peatamiseks meetmeid. Jõustamine, ennetamine, parandamine ja kompensatsioon on kõik olulised. Kompensatsioonisummad on üksikisiku jaoks harilikult väikesed, aga kokkuvõttes võib tegemist olla suurte summadega.

4.5. Komitee on seisukohal, et kollektiivse hüvitamise taotlemine peab olema kättesaadav ja tõhus. Kohtuvälised kokkulepped, mis võivad pakkuda vähem ametlikku ja vähem kulukat menetlust, peavad olema vaid kohtumenetlusele täienduseks. See eeldab mõlemalt vaidlusesse kaasatud osapoolelt tõelist tahet koostööd teha. Kohtuvälised meetmed võivad aidata jõuda õiglase lahenduseni ning samal ajal hoida kohtuasjade arvu kontrolli all.

4.6. Komitee rõhutab sellest hoolimata kohaste mehhanismide kehtestamise tähtsust, järgides Euroopa kultuuri- ja õigustraditsioone.

4.7. Komitee on samuti arvamusel, et kõnealust ELi kohtumenetluse vahendit tuleks kasutada peamiselt vaid selliste kollektiivsete õiguste puhul, kus on tegemist tarbijakaitse seaduste ja konkurentsieeskirjade rikkumisega.

5. Konkreetsed märkused seoses rohelise raamatuga

5.1. Kollektiivse hüvitamise õiguslikud mehhanismid

5.1.1. Komitee tunnistab, et kui kohus peab teenima nii tarbija kui ka ettevõtja huve, siis tuleks luua kollektiivse hüvitamise Euroopa õiguslik mehhanism, mis oleks kooskõlas rohelise raamatu 4. võimalusega. Sellise mehhanismi loomine tagaks ligipääsu õigusemõistmisele kõigile tarbijatele olenemata nende rahvusest, rahalistest võimalustest või individuaalse kahju suurusest. Lisaks tegeleks selline mehhanism probleemiga, mida OECD ministrite nõukogu tunnistas soovituses tarbijavaidluste lahendamise ja kahju hüvitamise kohta (12): enamik olemasolevaid raamistikke tarbijavaidluste lahendamiseks ja hüvitamiseks eri liikmesriikides on loodud siseriiklike juhtumitega tegelemiseks ega sobi alati teisest liikmesriigist pärineva tarbija aitamiseks.

5.1.2. Komitee tunnistab siiski, et ühtlustatud kollektiivse kohtupõhise menetluse määratlemisel võib omakorda esineda raskusi ja kitsaskohti, mis tulenevad selle loomupärasest keerukusest, kuludest, kestusest ja muudest väljakutsetest. Vaidlusest tuleneva olulise kuritarvitamisohu minimeerimine kujutab endast ühte nimetatud väljakutsetest, nagu ka kõnealuste meetmete rahastamisviis. Tuleb otsustada, kas valida osalemis- (opt-in) või loobumisvõimalusega (opt-out) menetlus. Mõlemal on oma vead nagu komitee on juba kindlaks teinud (13).

5.2. Euroopa kollektiivse hagi peamised tunnused

5.2.1. Nagu komisjon oma rohelises raamatus tunnistab, on kollektiivse hüvitamise õiguslikud mehhanismid praegu kasutusel vaid 13 liikmesriigis. Lisaks võib kõnealuseid süsteeme kasutavates liikmesriikides märgata kolme erinevat tüüpi mehhanisme, mida saab lugeda nn kollektiivse hüvitamise mehhanismideks.

5.2.2. „Kollektiivne hüvitamine” on tõesti lai mõiste, mis keskendub mehhanismide asemel pigem tulemusele. See hõlmab kõiki mehhanisme, millega suudetakse parandamise või kompensatsiooni abil peatada või ennetada mittevastavust ja/või saavutada hüvitamine laiemas tähenduses. Arvestades, et võimalike menetluste vohamine on kasvanud või kasvab koos liikmesriikide arvuga ja et enamik menetlusi on uuenduslikud ja katselised, on väga raske määratleda ühte eelistatuimat mudelit teiste seas.

5.2.3. Pidades meeles õigussüsteemide lahknevusi ja võttes arvesse erinevaid uuritud võimalusi ning eelnevates arvamustes sellel teemal tehtud ettepanekuid (14), soovitab komitee järgmist:

—	ELi direktiiv, et tagada põhitasemel ühtlustamine ja jätta samal ajal piisavalt manööverdamisruumi neile riikidele, kellel ei ole praegu kollektiivse hüvitamise õiguslikke mehhanisme loodud. Lisaks oleks selline direktiiv järelmeede kohtu ettekirjutust käsitlevale direktiivile;

—

kaitsemeetmed selle vastu, et kollektiivse hüvitamise mehhanismid ei muutuks Ameerika Ühendriikides kasutusel oleva kollektiivhagi sarnaseks. Igasugune ELi vastuvõetud õigusmeede peaks kajastama Euroopa kultuuri- ja õigustraditsioone, võtma ainsaks eesmärgiks hüvitamise ning looma õiglase tasakaalu osapoolte vahel, jõudes nii ühiskonna kui terviku huve kaitsva süsteemini. Komitee toetab täielikult komisjoni soovitust, et ükskõik milline meede vastu võetakse selleks, et seada kõigis liikmesriikides sisse kollektiivse hüvitamise õiguslik mehhanism, „tuleb (…) vältida mõnedes mitte-Euroopa riikides väidetavalt kasutusel olevate meetmete sarnaseid elemente, mis eeldatavalt peaks tõstma kohtuvaidluse kultuuri, nagu karistusliku eesmärgiga kahjunõuded, kohtunike tingimuslike tasude süsteem (contingency fees) jne”;

—

kollektiivsete meetmete kombineeritud süsteem, kus ühendatakse osalemis- (opt-in) ja loobumisvõimalusega (opt-out) süsteemide eelised, sõltuvalt parasjagu käsilolevate huvide loomust, rühmaliikmete määramisest või mittemääramisest ja individuaalse kahju ulatusest; osalemisvõimalusega süsteemi puhul võivad osapooled ühendada oma eraldiseisvad kahjunõuded üheks hagiks, kui nad otsustavad loobumisvõimalusega mehhanismi kasuks, siis peaks hagi esitama volitatud esindusorganid;

—

anda üksikisikutele õigus vaidlusprotsessiga liituda, mitte eeldada, et ta osaleb, kui ei ole avaldanud soovi loobuda. Komitee viitab oma 13. veebruari 2008. aasta arvamuses (15) kirjeldatud mehhanismide eelistele ja puudustele. Seda võimalust tuleks eelistada, et leevendada kollektiivsete hagide mõju eelkõige nendes liikmesriikides, kes ei ole praegu vastavaid menetlusi loonud;

—

komisjoni seisukoht, et kõik ELi mehhanismid peaksid ennetama põhjendamata kaebusi ja et kohtunikul võib olla oluline roll selle sätestamisel, kas kollektiivne hagi on põhjendatud või põhjendamata. Komitee tuletab meelde oma varasemates arvamustes kohtuniku olulise rolli kohta esitatud soovitusi. Kohtunikule tuleb anda volitused, mis võimaldavad tal varakult peatada põhjendamatul kaebusel põhineva vaidlusprotsessi. Kohtud uurivad hageja kaebuse põhjendatust ja kaebuse sobivust kollektiivse lahendi jaoks. Kohtunik peab eelkõige tagama, et määratletaks teatud hulgal identsetel juhtumitel põhineva rühma identiteet ja et nõutav kahju pärineks samast allikast selles mõttes, et see tuleneb ühe ja sama ettevõtja lepinguliste kohustuste rikkumisest või nende ebapiisavast täitmisest;

—

tagada kannatanutele igal juhul kantud kahju tegeliku väärtuse täielik hüvitamine. See hõlmab lisaks tegelikule kahjule ehk materiaalsele ja moraalsele kahjule ka saamata jäänud tulu ja õigust intressidele. Kui konkurentsieeskirjade täitmise tagamine avalikus sektoris keskendub eeskirjade järgimisele ja rikkumiste ärahoidmisele, siis kahjunõuete eesmärk on kannatatud kahju täielik hüvitamine, mis peab sel juhul hõlmama tegelikku kahju, saamata jäänud tulu ja intresse;

—	sellisele kollektiivsele õiguslikule mehhanismile tuleb tagada ka jätkusuutlikud ja asjakohased rahalised vahendid;

—	süsteemi tuleb kavandada ka apelleerimisvõimalus.

5.2.4. Kõnealuse mehhanismi kõik ülejäänud aspektid tuleb vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele jätta liikmesriikide enda otsustada. Iga ELi tasandil esitatud kollektiivne hagi peaks igal juhul kinni pidama subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtetest ning mitte minema kaugemale, kui on vajalik asutamislepingu eesmärkide saavutamiseks, tingimusel et liikmesriikides ei saa neid eesmärke saavutada ning seetõttu on parem neid saavutada Euroopa Liidu tasandil. Õigusaktide ühtlustamisel võivad takistuseks osutuda või vastuseisu tekitada mitmed riiklikud, õiguslikud ja põhiseaduslikud nõuded, eelkõige EÜ asutamislepingu artikkel 5.

5.3. Tarbija hüvitamise mehhanismide kaitsmine muude olemasolevate vahenditega

5.3.1. Komitee on juba tunnistanud, et kollektiivse õigusliku hüvitamise mehhanismi vastuvõtmine ELi tasandil ei tohi ühelgi juhul välistada tarbijavaidluse kohtuvälise lahendi kasutamist. Komitee toetab kohtuvälise lahendi rakendamist täielikult ning leiab, et antud meetme potentsiaali tuleks veelgi uurida ja arendada, (15) nagu on pakutud komisjoni rohelise raamatu 3. võimaluses. Samas on komisjoni 3. võimaluses pakutud meetmed kiiduväärsed, aga ei asenda eelpool kirjeldatud ELi õigusliku vahendi vastuvõtmist.

5.3.2. Vaidluste lahendamisel on märkimisväärne rõhk asetatud kohtuvälistele mehhanismidele. Tervishoiu ja tarbijakaitse peadirektoraat tellis tarbijavaidluste lahendamise alternatiivsete meetodite uuringu. Hiljuti on heaks kiidetud ka direktiivid väiksemate kohtuvaidluste menetluse (16), vahendusmenetluse (17) ning tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa kohtute võrgu laiendamise (18) kohta. Tarbijakaitse alastes Euroopa õigusaktides on tulnud luua nii avalik kui ka erasüsteem. 2004. aastal toimus poliitiline suunamuutus, millel võib olla märkimisväärseid tagajärgi. See seisnes nõudes, et kõigil liikmesriikidel peab olema keskne siseriiklik asutus piiriülese jõustamise koordineerimiseks (19).

5.3.3. Kaebuste asutusesisese lahendamise menetlused

Komitee usub, et ettevõtjate tõhus kaebustega tegelemine on otsustav samm tarbija usalduse suurendamisel siseturu vastu. Ta peab ülimalt oluliseks, et komisjon edendaks vajalikke algatusi kodanikuühiskonna ja eelkõige ettevõtjate esindusorganisatsioonide vältimatul osalusel, et tagada ettevõttesisest kaebustega tegelemist reguleeriva sidusa õigusliku raamistiku olemasolu, mis keskendub peamiselt tarbijakaebuste tõhusale käsitlemisele.

5.3.4. Avalik järelevalve

Komitee nõustub komisjoni ettepanekuga laiendada ja edendada tarbijakaitse alase koostöö määrusega pädevate asutuste, sealhulgas liikmesriikide ombudsmanide jõustamisvolitusi. Ta pooldab tugevalt, et kõnealuse mehhanismi üksikasjalikku toimimist käsitletaks direktiivis, nii tagatakse ühtlustamise miinimumtase kõigis ELi liikmesriikides. Iga selline ettepanek peaks piirama kahjukulude olemasolevaid parandamismeetmeid ja pakkuma tugevat menetluskaitset jõustamisprotsessis osalevate organite jaoks. Komitee on seisukohal, et avalik järelevalve võib arendada kõiki liikmesriike hõlmavaks koostalitlusvõimeliseks töövõrgustikuks ja see võib osutuda väga tõhusaks viisiks selliste ELi ettevõtjate tuvastamiseks, kes tarbija õiguste vastu patustavad. Kohased avalike suhete kampaaniad tarbijate teadlikkuse tõstmiseks ja teabe jagamiseks võivad julgustada tarbijaid oma õiguste rikkumisest teatama.

5.3.5. Alternatiivsed vaidluste lahendamise meetodid

Komisjon tunnistab, et tarbijavaidluste lahendamise alternatiivsed skeemid on liikmesriigiti väga erinevad ja et isegi neis jurisdiktsioonides, kus kõnealused meetodid kasutusel on, esineb puudusi konkreetsetes valdkondades ja geograafilises kaetuses. Enamikku neist meetoditest kasutatakse ELi piires peamiselt individuaalsete nõuete puhul. Mis puudutab olemasolevaid ELi vahendeid (20), siis paljastab komisjoni tellitud aruanne „Tarbija hüvitamise alternatiivsete, tavalisest kohtuprotsessist erinevate vahendite analüüs ja hindamine”, et isegi EEC-Neti andmebaasis ei ole kinni peetud nimetatud vahendites sätestatud põhimõttest vahendamisprotsessi kaasatud kolmandate osapoolte sõltumatuse ja erapooletuse kohta. Sellega seoses on komitee seisukohal, et vaidluste lahendamise alternatiivseid meetodeid käsitlevad soovitused peaksid muutuma siduvateks õigusaktideks. Tarbijate juurdepääsu laiendamine vaidluste alternatiivse lahendamise meetoditele ja väiksemate kohtuvaidluste menetlustele võib viia kiire, õiglase, tõhusa ja suhteliselt madalate kuludega lahendusteni tarbijakaitse valdkonnas.

Brüssel, 5. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) KOM(2007) 99 lõplik.

(2) Oma resolutsioonides tarbijapoliitika strateegia kohta palus Euroopa Parlament komisjonil hoolikalt hinnata tarbijatele mõeldud hüvitamise mehhanisme liikmesriikides ning seejärel „(…) vajaduse korral esitada Euroopa tasandil selge lahendus, pakkudes kõikidele tarbijatele piiriüleste kaebuste lahendamiseks juurdepääsu kollektiivsetele hüvitusmehhanismidele” (A6-0155/2008); ning nõukogu kutsus komisjoni üles „(…} kaaluma hoolega kollektiivse hüvitamise mehhanisme ja esitama käimasolevate asjakohaste uuringute tulemused, et teha vajadusel ettepanekuid või võtta meetmeid”, ELT C 166, 20.7.2007, lk 1-3.

Euroopa Parlament kordas oma nõudmist resolutsioonis „Roheline raamat jaefinantsteenuste kohta ühtsel turul” (A6-0187/2008). Ka Euroopa Parlamendi Equitable Life Assurance Society kriisi uurimiskomisjon palus komisjonil „(…) täiendavalt uurida ühtsete tsiviilõiguslike menetlusnõuetega õigusliku raamistiku loomist ELi siseste piiriüleste kollektiivsete meetmete võtmiseks (…)” (A6-0203/2007). Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee omaalgatuslikus arvamuses (ELT C 162, 25.6.2008, lk 1) esitati ettepanekud kollektiivsete hüvitamise mehhanismidega seonduvate õiguslike eeskirjade kohta.

(3) http://www.oecd.org/dataoecd/43/50/38960101.pdf

(4) KOM(2008) 794 lõplik.

(5) KOM(2008) 794 lõplik, lk 3.

(6) Komisjoni soovitus 98/257/EÜ tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise eest vastutavate asutuste suhtes kohaldatavate põhimõtete kohta (EÜT L 115, 17.4.1998, lk 31) ja komisjoni soovitus 2001/310/EÜ, milles käsitletakse põhimõtteid kohtuvälistele organitele, mis on kaasatud tarbijavaidluste konsensuslikule lahendamisele (EÜT L 109, 19.4.2001, lk 56); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 1998. aasta direktiiv 98/27/EÜ tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste kohta (EÜT L 166, 11.6.1998, lk 51); Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrus (EÜ) nr 2006/2004 tarbijakaitseseaduse jõustamise eest vastutavate siseriiklike asutuste vahelise koostöö kohta (ELT L 364, 9.12.2004, lk 1).

(7) EÜT C 339, 31.12.1991, lk 16, vt punkt 5.4.2 ja EÜT C 19, 25.1.1993, lk 22, vt punkt 4.12 ja arvamusele lisatud huvipakkuva uurimuse IV jagu, mille koostasid Eric Balate, Pierre Dejemeppe ja Monique Goyens ning mis on avaldatud komitee dokumendis CES 93/003, lk 103 jj.

(8) EÜT C 295, 22.10.1994, lk 1.

(9) Olulisimad neist on omaalgatuslik arvamus „Ühtne turg ja tarbijakaitse: võimalused ja takistused” (EÜT C 39, 12.2.1996, lk 55), kus sedastatakse, et Majandus- ja Sotsiaalkomitee eelmises rohelist raamatut käsitlevas arvamuses esitatud soovitused ja ettepanekud ei toonud kaasa vähimaidki järelmeetmeid; arvamus „Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Ühisturg 1994. aastal”” (KOM(1995) 238 lõplik), milles toodi välja viivitused siseturu tõhusal elluviimisel, eelkõige piiriüleseid suhteid käsitlevate õigusaktide puhul tarbijakaitse valdkonnas (EÜT C 39, 12.2.1996, lk 70); arvamus „Komisjoni teatis: tarbijakaitsepoliitika prioriteedid (1996-1998)”, milles komitee avaldas heameelt direktiivi ettepaneku üle tarbijate huve kaitsvate ettekirjutuste ja komisjoni tegevuskava kohta, mis käsitleb õiguskaitse kättesaadavust tarbijatele. Komitee teatas samas, et ootab huviga selles valdkonnas toimuvaid arengusuundi, ja tõdes, et ühtset turgu ei ole siin veel saavutatud ning et tarbijate usalduse võitmise eelduseks on „teadlik arvestamine tarbijate õigustega” (EÜT C 295, 7.10.1996, lk 64). Samasuguseid kitsaskohti toodi välja ka komitee arvamuses „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule: ühtse turu mõju ja tõhusus” (KOM(1996) 520 lõplik, 23. aprill 1997) (EÜT C 206, 7.7.1997). Kollektiivse hüvitamise mehhanisme käsitletakse järgmistest arvamustes: omaalgatuslik arvamus „Tarbijapoliitika ELi laienemise järel” (punkt 11.6) (ELT C 221, 8.9.2005); „Ühenduse tervise ja tarbijakaitse tegevusprogramm aastateks 2007–2013” (punkt 3.2.2.2.1) (ELT C 88, 11.4.2006) ja „Tarbijapoliitika õigusraamistik” (ELT C 185, 8.8.2006).

(10) ELT C 324, 30.12.2006. Komitee avaldas oma arvamuses komisjoni kõnealusele algatusele toetust ning kinnitas vajadust kollektiivsete kaebuste järele olukordades, kus need on „suurepärane näide mõnest peamisest eesmärgist: a) kahjude tõhus hüvitamine, mis lihtsustab kahju kannatanud tarbijate poolt organisatsioonidele esitatavaid kahjunõudeid, aidates sel moel tagada tõelise juurdepääsu õigusele; b) konkurentsieeskirju rikkuva tegevuse vältimine ja ennetamine, arvestades sellise tegevuse suuremat ühiskondlikku mõju”.

(11) ELT C 228, 22.9.2009, lk 40.

(12) KOM(2007) 74, 12.7.2007.

(13) ELT C 162, 25.6.2008.

(14) ELT C 162, 25.6.2008, lk 31ja ELT C 228, 22.9.2009, lk 40.

(15) ELT C 162, 25.6.2008, lk 1.

(16) Määrus 861/2007, ELT L 199, 31.7.2007, lk 1.

(17) Direktiiv 2008/52/EÜ, ELT L 136, 24.5.2008, lk 3.

(18) KOM(2008) 380 lõplik – EMSK arvamus: ELT C 175, 28.7.2009, lk 84.

(19) Määrus 2006/2004, ELT L 364, 9.12.2004, lk 1.

(20) Soovitus 1998/257 ja soovitus 2001/310.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/103

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtse turu eeliste ärakasutamine tõhusa halduskoostöö kaudu””

KOM(2008) 703 lõplik

(2010/C 128/19)

Raportöör: Bernardo HERNÁNDEZ BATALLER

6. novembril 2008 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtse turu eeliste ärakasutamine tõhusa halduskoostöö kaudu””

KOM(2008) 703 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 9. septembril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (5. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 128, erapooletuks jäi 2 liiget.

1. Järeldused

1.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab siseturu infosüsteemiga (IMI) loodavat detsentraliseeritumat ja võrgustikukesksemat lähenemisviisi piiriülesele koostööle ühtsel turul. Komitee leiab, et kõnealune süsteem aitab tagada ühtse turu eeskirjade tõhusa järgimise ning võtta sobivaid meetmeid kodanike ja ettevõtjate probleemide lahendamiseks.

1.2. Kodanikuühiskonna organisatsioonid saavad oma koduriigis aktiivselt ja väljapaistvalt osaleda IMI toimimises. Samuti saavad nad aidata levitada teavet IMI olemasolu ja toimimise kohta.

1.3. Arvestades seda, et IMI-süsteemiga määratakse kindlaks teenuste direktiivi ja kutsekvalifikatsioonide direktiivi nõuetekohase rakendamise raskused riikides ning võimalik, et laiendatakse süsteemi kasutusvaldkonda ka teistele sektoritele, peaks komisjon määratlema võimaliku hoiatusmehhanismi ja/või sanktsioonid nimetatud raskuste kõrvaldamiseks.

1.4. Sõltuvalt sellest, et IMI-süsteemist andmete edastamine allub ühenduse õiguses sätestatud isikuandmete kaitse korrale, soovitab komitee kehtestada kohustuse teavitada andmete omanikke, et võimaldada kõnealuses korras sätestatud juurdepääsuõiguse kasutamist kooskõlas Euroopa Kohtu kohtupraktikaga.

2. Sissejuhatus

2.1. EÜ asutamislepingu artiklis 10 kehtestatakse liikmesriikide ja ühenduse vahel lojaalsuse üldpõhimõte, mida on märkimisväärselt edasi arendatud Euroopa Kohtu kohtupraktikaga (1). Selle järgi peavad liikmesriigid:

—	võtma kõik vajalikud riiklikud õigusmeetmed, et tagada ühenduse eeskirjade ja õigusaktide järgimine;

—	tegema omavahel ja ühendusega koostööd, et saavutada asutamislepingu ja teiseste õigusaktide eesmärgid.

2.2. Liikmesriikide ja ELi vahelist halduskoostööd on seni arendatud konkreetsetes valdkondades, näiteks maksustamine (2) (luues igas liikmesriigis keskasutuse ja kehtestades liikmesriikide vahelise abi osutamise kohustuse), tollivaldkond, konkurents (liikmesriikide asutuste võrgustik) või isegi varjupaiga-, sisserände ja välispoliitika (ARGO-2002 programm).

2.3. Komitee on käsitlenud riikide ja ELi asutuste halduskoostööd omaalgatuslikus arvamuses, (3) kus jõuti järeldusele, et ELi hea valitsemistava moodustavad ühelt poolt selgelt määratletud ja tõhusad poliitilised ja haldusmenetlused ning teiselt poolt õigusaktide, nende elluviimise ja järgimise parandamine.

2.4. 21. aprilli 2004. aasta otsusega 2004/387/EÜ (4) loodi üleeuroopaliste e-valitsuse teenuste koostalitusvõimelise osutamise programm Euroopa riiklikele haldusasutustele, ELi institutsioonidele ja teistele asutustele ning samuti Euroopa ettevõtetele ja kodanikele (programm IDABC). Selles otsuses sätestatakse nn ühist huvi pakkuvad projektid ja horisontaalmeetmed, mille teostamisel kannab ühendus kulusid võrdeliselt kasuga, mida ta nendest saab (artikkel 10).

2.5. 17. märtsil 2006 kiitsid liikmesriikide esindajad siseturu nõuandekomitees heaks siseturu infosüsteemi (IMI) üldise rakenduskava ja selle arendamise, et saavutada liikmesriikidevahelise teabevahetuse paranemine. Komisjoni otsuses 2008/49/EÜ (5) siseturu infosüsteemi (IMI) rakendamise kohta seoses isikuandmete kaitsega määratletakse see süsteem ühist huvi pakkuva projektina IDABC-programmi mõistes.

2.6. IMI loodi kui vahend, mis lihtsustab nende siseturgu puudutavate õigusaktide rakendamist, mis nõuavad teabevahetust liikmesriikide haldusasutuste vahel.

3. Komisjoni teatis

Asjaolu tõttu, et teiste liikmesriikide õigusraamistikku ja järelevalvet ei usaldata, on tekkinud eeskirjade paljusus ja piiriülese tegevuse mitmekordne kontrollimine. See on praegu üks peamine probleem, millega tuleb tegeleda ühtse turu sujuva toimimise tagamiseks. Seepärast peavad liikmesriikide pädevad asutused tegema tihedat koostööd ja usaldama üksteise süsteeme.

3.1.1. IMI võimaldab liikmesriikidel täita nende juriidilist kohustust vahetada teavet. Ühtlasi annab süsteem võimaluse uute halduskoostöövormide tekkimiseks, mis oleksid ilma elektroonilise infosüsteemi toetuseta mõeldamatud.

Liikmesriikide pädevad asutused saavad IMI näol lihtsa abivahendi teistes liikmesriikides pädevate asutuste leidmiseks ning neile korrastatud küsimustiku abil ELi õiguse konkreetsete valdkondadega seotud päringute esitamiseks.

3.2.1. Süsteemi eesmärk on vähendada tõhusalt ja tulemuslikult siseturu õigusaktide nõuetekohaseks rakendamiseks vajaliku liikmesriikidevahelise teabevahetuse ühiku hinda. Siiski on peetud sobivaks käivitada süsteemi rakendus kahes piiratud valdkonnas: kutsekvalifikatsioonide tunnustamisega seotud süsteem, mis on juba käivitatud, ning teenuste direktiiviga seotud süsteem. Neis kahes valdkonnas saadud kogemused aitavad hiljem kõnealust süsteemi laiendada ka teistele siseturu toimimise seisukohalt olulistele valdkondadele.

3.2.2. IMI aitab luua usaldusliku keskkonna, mida on vaja, et ühtne turg toimiks sujuvalt ja tooks kasu.

3.3. IMI on mitmekeelne vahend, mis on loodud ELi jaoks, kus on 27 liikmesriiki ja 23 ametlikku keelt, kuid seda kohaldatakse kõigile Euroopa Majanduspiirkonnaga (EMP) ühinenud 30 riigile. Mitmekeelsus on rikkuse allikas. Kasutades uusi tehnoloogiaid, mida toetavad inimtöö ja masintõlketeenused, on IMI heaks näiteks konkreetsest ELi meetmest, millega vähendatakse takistusi ning parandatakse haldusasutuste vahelist suhtlust Euroopas.

3.4. Seoses ühtse turu juhtimise ajakohastamisega toetab IMI tõhusamat, detsentraliseeritumat ja võrgustikukesksemat lähenemisviisi piiriülesele koostööle.

3.5. IMI annab liikmesriikidele võimaluse teha tõhusamat igapäevast koostööd siseturu õigusaktide rakendamisel, aidates pädevatel asutustel ületada selliseid olulisi praktilisi probleeme suhtlemisel nagu eri keeled ja kindlate partnerite puudumine teises liikmesriigis. IMI eesmärk on suurendada liikmesriikidevahelise igapäevase koostöö tulemuslikkust ja tõhusust.

3.6. IMI väljatöötamine tugineb kolmele põhimõttele:

—	asjaomastes siseturu õigusaktides juba sisalduvatele kohustustele lisaks ei seata IMI raames liikmesriikidele täiendavaid halduskoostöö kohustusi;

—	süsteemiga tagatakse paindlikkus, võttes arvesse Euroopa erinevaid haldusstruktuure ja -kultuuri;

—	ühtne süsteem põhineb korduvat kasutust võimaldavatel komponentidel. IMI on loodud nii, et ta toetaks paljusid siseturu õigusaktide elemente. Seega välditakse süsteemi kasutuselevõtuga erinevate infosüsteemide teket.

Komisjoni teatises tõstetakse õigustatult esile seost IMI ja isikuandmete kaitse vahel, allutades süsteemi täielikult asjaomastele sätetele, eelkõige direktiivile 95/46/EÜ ja määrusele (EÜ) nr 45/2001.

3.7.1. IMI-süsteemis töödeldavatele andmetele on juurdepääs ainult riiklikel asutustel ja üksustel, mis on määratletud pädevate asutustena direktiivides, millele praegu kõnealust süsteemi kohaldatakse.

3.8. Komisjon leiab, et soovitud tulemuse saavutamiseks tuleb koolitusse ja teadlikkuse tõstmisse praegu tehtavaid investeeringuid suurendada. Komisjon analüüsib erinevaid võimalusi ning hindab vajadusel koolitus- ja vahetusprogrammi.

3.9. Komisjon avaldas 29. juunil 2009 soovituse ühtse turu toimimise tõhustamise meetmete kohta (6). Selles märgib komisjon, et on vaja võtta kasutusele kooskõlastatud ja koostööl põhinev lähenemisviis, mis ühendaks komisjoni ja liikmesriigid ning mille ühine eesmärk oleks parandada ühtse turu eeskirjade ülevõtmist, rakendamist ja järgimist. See tähendab, et liikmesriigid võtavad endale ühtse turu juhtimisel jagatud vastutuse ja seega ettenägevama rolli.

4. Üldised märkused

IMI käivitamisega kaasnev detsentraliseeritum ja võrgustikukesksem lähenemisviis piiriülesele koostööle suurendab õigust heale haldusele, mis toob kasu kodanikele, asutustele ja ettevõtetele. Tuleb järgida peamisi põhimõtteid, milleks on paindlikkus, taaskasutus ja liikmesriikidele täiendavate kohustuste mittepanemine.

4.1.1. Õigust heale haldusele määratletakse siinkohal kui kodanikele täpse ja konkreetse teabe andmist kiiresti ja tingimustel, mis kehtestatakse neis liikmesriikides, kus need tuleb kehtestada, ning teenuste osutamist või töö tegemist ning samuti pädevaid asutusi, kuhu kodanikud oma taotlustega pöörduvad. Lisaks annab süsteem kaudselt teavet riikide põhjendamatute takistuste kohta, mis vähendavad ühenduse õigusaktidega tagatud õiguste tõhusust. See võimaldab komisjonil vastavalt reageerida.

4.2. Siseturu sujuva toimimise tagamiseks peavad liikmesriigid tegema tihedat koostööd ja sisendama vastastikku usaldust IMI-süsteemi vastu, aidates nii suurendada läbipaistvust ja head valitsemistava. Liikmesriikide pädevate asutuste tiheda piiriülese koostöö tagamiseks ühtse turu küsimustes peavad liikmesriigid võtma vajalikke meetmeid, et tagada piiriüleste võrgustike töö või komisjoni loodud elektrooniliste teabesüsteemide (nagu IMI) toimimine.

4.3. Komisjoni otsuses 2004/387/EÜ (IDABC) sätestati plaani koostamine, milles määratletakse üleeuroopaliste e-valitsuse teenuste ja infrastruktuuriteenuste käitus- ja hoolduskulude õiglane jaotus ühenduse ja liikmesriikide vahel (artikli 7 lõige 3). Seega peavad liikmesriikide asutused hakkama tegema vajalikke investeeringuid IMI-süsteemi asjakohaseks toimimiseks. Komitee leiab, et kuna tegemist on jagatud pädevusega ja järelikult jagatud vastutusega, peaksid ka liikmesriigid tegema täiendavaid jõupingutusi.

Kõnealuse süsteemi edukas elluviimine tähendaks halduskoostöö tugevdamist liikmesriikide ja komisjoni asutuste vahel. Tulevikus tuleb laiendada IMI kohaldamisala, mis praegu piirdub siseturu valdkonnas kutsekvalifikatsioonide direktiivi ja teenuste direktiiviga.

4.4.1. Kõnealust halduskoostöö eesmärki silmas pidades kehtestati otsusega 2004/387/EÜ selline teabe vahetamise ja töötlemise süsteem, mis teabe tundlikkuse tõttu jagatakse osalevate eri haldusüksuste vahel nii, et igale neist määratakse teabe ühe osa haldamine. Nii nõuab IMI-süsteem lisaks komisjonile veel järgmiste riiklike osalejate sekkumist: ühelt poolt koordinaator ja teiselt poolt süsteemi kasutajad. Viimaseid tuvastatakse kas riikliku asutuse või koordinaatori kontrollimisel eri rollide alusel, mida teabenõude käsitleja, ülesannete jaotaja, vastutav teabenõude käsitleja ja kohalik andmehaldur on neile määranud.

4.4.2. Seda süsteemi on kindlasti vaja kooskõlastada neis direktiivides sätestatud halduskoostöö mehhanismidega, millele süsteemi hakatakse kohaldama, st teabevahetuse mehhanismidega, asjaomaste riigiasutustega ning teenuste direktiiviga ja kutsekvalifikatsioonide direktiiviga. Sellega seoses on vaja arvesse võtta võimalikke otseseid või kaudseid suhteid IMI kasutajate ja nimetatud direktiividega määratud riiklike asutuste vahel, eelkõige suhteid, mis võivad otseselt või kaudselt mõjutada siseturgu.

4.4.3. IMI-süsteemiga kooskõlastamiseks oleks vaja käsitleda teenuste direktiivi järgmisi aspekte:

a)	„pädeva asutuse” lai määratlus (artikkel 4);

b)	ühtsete kontaktpunktide (artikkel 6) ja koostööpunktide loomine (artikkel 28);

c)	ülimalt ühtlustatud autoriseerimis- ja teabevahetusmenetluste loomine taotlejatega suhtlemiseks (artikkel 13);

d)	hoiatusmehhanismide loomine (artikkel 32), mis võib viia liikmesriikide ametiasutuste üleeuroopalise võrgustiku moodustamiseni.

4.4.4. Seoses kutsekvalifikatsioonide tunnustamise direktiiviga tuleks käsitleda järgmisi koostöömehhanisme:

a)	„pädeva asutuse” lai määratlus ning kutseorganisatsioonide väljastatud kutsetunnistuste võrdsustamine (artikkel 3);

b)	liikmesriikide halduskoostöö, et tagada teenuste vaba osutamine (artikkel 8);

c)	kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise korra ühtlustamine (artikkel 51) teises liikmesriigis elamise õiguse kasutamiseks;

halduskoostöö süsteem, mis määratleb distsiplinaarmeetmete ja kriminaalkaristuste kohta toimuva teabevahetuse tingimused; pädevate asutuste ja nende koordinaatorite nimekiri (artikkel 56); ning selliste riiklike kontaktpunktide loomine, mille ülesanne on konkreetse teabe edastamine direktiivi rakendamise eesmärgil (artikkel 57).

4.4.5. Komitee leiab, et IMI-süsteemi peatsel ja viivitamata kohaldamisel tuleb arvestada ka sotsiaalseid aspekte (makseperioodid, pensioniõigused jne), mis on seotud kõnealuses esimeses etapis ettenähtud valdkondadega. See lähenemisviis ei ole tulene mitte ainult komitee tavapärasest poliitilisest seisukohast, vaid selle tingib ka otsene ja vajalik seos kutse- ja tööalase tegevuse majandusliku ja sotsiaalse mõõtme vahel.

4.4.6. Komitee on korduvalt sellele seosele tähelepanu juhtinud, hiljuti näiteks 14. jaanuari 2009. aasta arvamuses „Siseturu sotsiaalne ja keskkonnamõõde”, (7) kus komitee märkis, et ELi institutsioonid peavad võtma arvesse ettevõtete seaduslikke huve ja asjaolu, et majanduslikud vabadused peavad olema allutatud regulatsioonile nii, et nende kasutamine ei õõnestaks Euroopa Liidu õiguses tunnustatud sotsiaalseid põhiõigusi; samuti tuleb arvesse võtta rahvusvahelisi töönorme ja liikmesriikide õigust, sh õigust läbirääkimistele ning õigust sõlmida ja täita kollektiivlepinguid.

4.4.7. Eelkõige on komitee toetanud selles valdkonnas ühtlustamismeetmeid, st nii sotsiaalkindlustusskeemide kooskõlastamist kui ka pensioniõiguste nn kaasaskantavuse algatusi (8).

4.5. Komitee soovib, et kogu ELi õigus toimiks tõhusalt, siseturg kasutaks ära kogu oma potentsiaali ja et võetaks sobivaid meetmeid pädevate asutuste teadlikkuse tõstmiseks ja nende koolitamiseks.

4.6. Halduskoostöö tugevdamiseks on ühelt poolt vaja kindlustada IMI-süsteemi ja selles osalevate organisatsioonide toimimist ning teiselt poolt peavad komitee ja kodanikuühiskonna organisatsioonid etendama olulist rolli, eelkõige IMI olemasolust teavitavates kampaaniates ja teadlikkuse tõstmisel selle süsteemi olulisusest siseturu toimimise jaoks.

4.7. Komitee leiab, et IMI-süsteemi toimimisel ja ühenduse õiguse arendamisel saadud kogemusi arvestades võiks koostada üldpõhimõtted, et tulevikus oleks võimalik ühenduse tasandil koostada täielikum ja üksikasjalikum õigusakt halduskoostöö kohta, võttes vastu määruse, mis hõlmab üldisemaid aspekte.

4.8. Seega moodustab IMI selle protsessi esimese etapi. Siinkohal reguleeritavas vormis ratsionaliseerib see liikmesriikide endi vahelise ning liikmesriikide ja komisjoni vahelise halduskoostöö süsteemid kõnealustes valdkondades, mis tuginevad vastastikusele tunnustamisele ja mittediskrimineerimise põhimõttele, mis on siseturu toimimiseks hädavajalikud. Samal ajal säilitatakse üks ELi kodanike jaoks oluline valdkond, st isikuandmete kaitse, arvestades ülesannete üksikasjalikku jaotust IMI-süsteemi juhtimises osalejate vahel, mis on välja kujunenud komisjoni sellekohase tegevuse alusel.

4.9. Seoses IMI-süsteemi mõjuga isikuandmete kaitse korrale on sobiv tuua esile kohtujurist Dámaso Ruiz-Jarabo Colomeri (9) hiljuti avaldatud ettepanekud, milles ta tõlgendab kõnealuse korra loova õigusakti teatud ettekirjutusi, mis on siinkohal täielikult asjakohased. Kõnealust tõlgendust kinnitati Euroopa Kohtu 7. mai 2009. aasta otsuses, mis käsitleb kohustust tagada juurdepääs teabele andmete saajate või saajate kategooriate kohta ja saadetud andmete sisu kohta mitte ainult seoses oleviku, vaid ka minevikuga, ning mis käsitleb samuti kõnealuste andmete säilitamise tähtaja kehtestamist, säilitades õiglase tasakaalu asjaomase isiku soovi vahel kaitsta oma eraelu ning koorma vahel, mille kõnealuste andmete säilitamise kohustus paneb andmete töötlejale.

4.10. Kõnealune tõlgendus puudutab eelkõige kahte direktiiviga 95/46/EÜ tunnistatud eri õigust, mis on reguleeritud nii, et neist ühe õiguse kasutamine (õigus andmete kustutamisele ühe aasta jooksul) raskendab teise õiguse kasutamist (huvitatud isiku õigus tutvuda teda käsitlevate töödeldavate andmetega): andmete kustutamine direktiivi alusel ei võimalda kasutada õigust andmetega tutvuda, sest ei saa paluda näha teavet, mida enam ei eksisteeri. Ühenduse õiguses tunnustatud nimetatud kahe õiguse kooseksisteerimise ja kasutamise võimaldamiseks näib olevat mõistlik võtta kasutusele Euroopa Kohtu kohtujuristi tõlgendus, mille kohaselt tuleb huvitatud isikut andmete edastamisest teavitada, lisades saaja andmed ja teabe andmetega tutvumiseks määratud üheaastasest tähtajast. Selle möödumisel andmed kustutatakse ja seega ei ole nendega enam võimalik tutvuda.

Brüssel, 5. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) 15. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-392/02 ja kohtujurist L. A. Geelhoedi ettepanekud.

(2) ELT L 264, 15.10.2003.

(3) ELT C 325, 30.12.2006.

(4) ELT L 181, 18.5.2004.

(5) ELT L 13, 16.1.2008.

(6) ELT L 176, 7.7.2009, lk 17.

(7) ELT C 182, 4.8.2009, lk 1.

(8) ELT C 228, 22.9.2009.

(9) 22. detsembri 2008. aasta ettepanekud kohtuasjas C-553/07.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/107

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa põllumajandusliku teadustegevuse ühtse strateegia suunas””

KOM(2008) 862 lõplik

(2010/C 128/20)

Raportöör: Franco CHIRIACO

Komisjon otsustas 15. detsembril 2008. aastal vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa põllumajandusliku teadustegevuse ühtse strateegia suunas”

KOM(2008) 862 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 13. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (4. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 155 ja erapooletuks jäi 3.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (edaspidi komitee) tervitab komisjoni algatust käivitada protsess põllumajandusliku teadustegevuse tulevase programmi koostamiseks, mille eesmärk on luua Euroopa põllumajanduses teadusruum. Selleks et põllumajandustoodete pakkumine suudaks sammu pidada ülemaailmse nõudluse suundumustega, tuleb kõnealuses valdkonnas rohkem teadustegevuse ja innovatsiooniga tegeleda (1).

1.2. Komitee jagab komisjoni lähenemisviisi, mis tugineb ühise kavandamise mõiste katsetamisel, mille eesmärk on liikmesriikide programmide nõudeid ja eripärasid arvestades tagada, et algatusi kooskõlastatakse ühenduse tasandil ning vahendeid jagatakse tõhusalt ja konkreetselt. (2). Eelkõige kutsub komitee komisjoni üles koostööd tugevdama ja seda mitte ainult riiklike põllumajanduslike teadusuuringute programmide, vaid ka teiste algatuste vahel, mida eri peadirektoraadid (nt keskkonna, põllumajanduse ja ettevõtluse peadirektoraadid) edendavad. Seetõttu kutsub komitee komisjoni üles pakkuma rohkem teavet tulevases teatises pakutavate algatuste vahendite ja kasutusviisi, sh finantsvahendite kohta, kaasates samas kõik huvitatud pooled konsulteerimisprotsessi ja võttes arvesse ühise kavandamise katseprojekti tulemusi.

1.3. Ühise kavandamise eesmärk põllumajandusliku teadustegevuse valdkonnas on uurida ühiskonna võimet seista vastu väljakutsetele, mis kaasnevad bioloogilisel alusel põhinevate toodete arenguga Euroopa tasandil. Väljakutseid esitavad näiteks kliimamuutused, inimeste tervisekaitse ja toiduohutuse küsimused. Neid probleeme on arutanud ja analüüsinud põhjalikumalt – ka Euroopa Komisjoni korraldatud põllumajandusuuringute ühist kavandamist käsitleva seminari tulemuste valguses – alaline põllumajandusuuringute komitee (SCAR) (3), kes tegi asjakohase kokkuvõtte 2009. aasta juunis avaldatud arvamuses ühise kavandamise kohta. Ühine kavandamine eeldab selles osalevate riikide ulatuslikku kaasatust ja suuri jõupingutusi, mille tulemusel on võimalik saavutada kodanikele mõju avaldamisel ja Euroopa konkurentsivõime suurendamisel lisaväärtust ja eeliseid. Komitee teeb seetõttu juba praeguses etapis ettepaneku näha ette asjakohaseid mehhanisme kõikide sidusrühmade, sh erasektori, kuid eelkõige ettevõtete kaasamiseks peamiselt uuringute eesmärkide kindlaksmääramisse, hinnata vajaminevaid vahendeid ning teha hoolikalt kindlaks süsteemi toimimiseks vajalikud finantsvahendid, tagades tegeliku juurdepääsu rahastamisele. Täpsemalt soovitab komitee komisjonil ja nõukogul koostada määruse ettepanek, mis oleks uue alalise põllumajandusuuringute komitee töö korraldamise ja toimimise õiguslikuks aluseks kooskõlas 2004. aastal algatatud poliitilise protsessiga ja mis asendaks määrust (EMÜ) nr 1728/74.

1.4. Komisjoni kavandatud uue valitsemismudeli järgi oleks alalisel põllumajandusuuringute komiteel ühisalgatuste edendamisel Euroopa tasandil ja toetatavate teadusalgatuste pädevuste kaardistamisel kooskõlastav roll. Komitee usub, et alaline põllumajandusuuringute komitee peaks põhinema paindlikkuse põhimõttel, et toetada juba ellu viidud (4) või tulevikus ellu viidavaid reforme ühise põllumajanduspoliitika pidevalt arenevas õiguslikus raamistikus.

1.5. Ühise kavandamise raames on eelarvestamise ja uurimise protsess tihedalt seotud kaardistamise protsessiga, mis annab olulisi andmeid ja statistikat põllumajandusliku teadustegevuse korraldamise puudujääkide, suundumuste ja nõuete kohta riiklikul tasandil ning aitab saada ülevaadet ELi põllumajandusliku teadustegevuse arengutest. Siiamaani on taolist teavet pakutud EU-AGRI-MAPPING projektiga (Euroopa teadusuuringute 6. raamprogrammi algatus). Projekti käigus ette tulnud raskusi arvesse võttes leiab komitee, et kaardistamine ei tohiks tugineda ajutistel algatustel, vaid peaks olema pidev ja regulaarselt ajakohastatud protsess.

2. Teatise kokkuvõte

2.1. Euroopa põllumajandusteaduse uus taust

2.1.1. Euroopa põllumajandus peab seisma vastu sellistele uutele väljakutsetele nagu põllumajandusdemograafia ja -struktuuri muutumine, ajakohaste põllumajandustavade mõju tööhõivele, ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) areng ja üldised tegurid, mis kõnealust sektorit mõjutavad.

2.1.2. On üldteada, et nende probleemide lahendamiseks tuleb Euroopa põllumajanduses luua tugev teadusruum. Põllumajandusteadus peaks looma teadmisi, mis võimaldavad mõista süvitsi maaelu arengut ning jätkusuutlikkust soodustavaid ja takistavaid tegureid, toetama põllumajandussektori arengut uue tehnoloogia ja innovatsiooniga ning võimaldama omandada teadmisi turudünaamika paremaks mõistmiseks. Põllumajandusteadus on tihti killustatud ja vähe kooskõlastatud, puuduvad piisavad investeeringud ja vajalik kriitiline mass. Euroopa Liidus on loodud mitu mehhanismi koostöö edendamiseks liikmesriikide teadlaste vahel, eelkõige ELi raamprogrammide kaudu. Euroopa teadusruumi võrgustike (ERA-NET) süsteemi kaudu rahastatakse koostöövõrgustike loomist liikmesriikide programmide, ministeeriumide ja teadustööd rahastavate asutuste vahel kõigis teadussektorites. Euroopa Liidu Nõukogu leppis (2004. aasta novembris) kokku, et selles valdkonnas tuleks kasutada struktureeritumat lähenemisviisi. Selles suhtes läheb hiljuti välja töötatud teadusprogrammide ühise kavandamise mõiste ERA-NET kavast veelgi kaugemale, edendades otsest koostööd liikmesriikide riiklike programmide vahel ühiste tulevikuperspektiivide ja strateegiliste teadusprogrammide kindlaksmääramiseks ning ressursside koondamiseks, et teatavates valdkondades jõud ühendada. Alalist põllumajandusuuringute komiteed (SCAR) tõsteti esile kui hea võrgustiku eeskuju teadusprogrammide edasiseks ühiseks kavandamiseks.

2.2. Alalise põllumajandusuuringute komitee juhtiv roll

2.2.1. 2005. aastal andis nõukogu mitu aastat varjusurmas olnud alalisele põllumajandusuuringute komiteele uued volitused põllumajandusliku teadustegevuse kooskõlastamiseks Euroopas. Uus SCAR koosneb 27 ELi liikmesriigist ning kandidaat- ja assotsieerunud riikide esindajatest vaatlejatena. SCARi edendavate algatuste seas Euroopa põllumajandusliku teadusruumi toetamiseks on lisaks ühisele kavandamisele veel visiooniuuringud Euroopa põllumajanduse võimalike pikaajaliste stsenaariumide välja töötamiseks ning kaardistamise protsess ELi põllumajandusliku teadustegevuse vajaduste ja arengusuundade kindlaks tegemiseks.

2.2.2. SCAR võttis edasise süvendatud koostöö jaoks teadusuuringute teemade prioriseerimisel kasutusele struktureeritud lähenemisviisi, luues mitu koostöörühma, milles osalevad liikmesriigid ja assotsieerunud riigid. Sarnaselt ERA-NET võrgustikega järgivad koostöörühmad oma töös sammsammulist lähenemist, keskendudes tegevuse algstaadiumis teabevahetusele, tehes kindlaks teadustöös esinevaid lünki ja määrates prioriteetseid koostöövaldkondi ning võimaluse korral algatades ühistegevust ja/või osaledes ühiselt projektikonkurssidel.

2.3. Euroopa põllumajanduslike teadusuuringute ühtse programmi väljaarendamise eeldused

2.3.1. Äärmiselt tähtis on paremini mõista kliimamuutustega seotud protsesse mõjutavaid tegureid, et leevendada kliimamuutuse mõju ja kaitsta vett, pinnast ja bioloogilist mitmekesisust, et toetada ja edendada nii Euroopa kui ka maailma tasandil jätkusuutlikumat põllumajandust. Selles kontekstis on prioriteetsed teadusvaldkonnad kliimamuutused ja energiavarud.

2.3.2. Teadustegevuse tähtsust saaks suurendada, kui eri osalejad oleksid innovatsioonivõrkude ja muude sarnaste meetmetega teadusuuringute protsessi tihedamalt kaasatud. Seepärast kavatseb komisjon parandada põllumajanduslike teadmiste loomist ja jagamist alalise põllumajandusuuringute komitee ja Euroopa maaelu arengu võrgustiku abil (5). Nimelt saaks Euroopa põllumajanduse ja toidutootmise süsteemi haldamise parandamiseks teadusuuringute ühise kavandamise abil SCARi strateegilist rolli veelgi tugevdada, nii et sellest saaks strateegiline järelevalveorgan, mis jälgib kõigi Euroopa avalik-õiguslike teadusasutuste põllumajanduslikku teadustööd.

2.3.3. Ühisel visioonil ja jagatud eesmärkidel põhinevate pikaajaliste teadusprogrammide väljatöötamiseks on vaja välja töötada järelevalvesüsteem, mis hõlmab selliste analüüsivahendite kombinatsiooni nagu visiooniuuringud ja teaduspotentsiaali kaardistamine.

2.3.4. Euroopa vastutusest globaliseerunud maailmas ei saa mööda vaadata: põllumajanduse jätkusuutlikkus on küsimus, mis mõjutab nii ELi kui ka maailma kõiki teisi piirkondi nii otse (nt toiduhindade kaudu) kui ka kaudselt (nt rände kaudu). Seetõttu tuleb suurendada sünergiat ELi ja liikmesriikide põllumajandusliku teaduspoliitika ning välispoliitika (nt arenguabi ja naabruspoliitika) vahel.

3. Üldised märkused

3.1. Euroopa põllumajandusteaduse uus taust

3.1.1. Viimasel viiekümnel aastal on Euroopa põllumajanduse roll ja ülesanded Euroopa ühiskonna ja majanduse arenguid peegeldades radikaalselt muutnud, kaasates üksikisikuid ja tarbijaid ning muutudes maapõllumajandusest postindustriaalseks põllumajanduseks. Selle tulemusel on jõutud kindlale seisukohale, et põllumajandussektorit tuleks Euroopa põllumajandusmudeli järgi käsitleda multifunktsionaalsuse ja põllumajanduse territoriaalsuse, mitte enam ainult tootmise seisukohast. Sama kriteerium peaks seega kehtima põllumajandusliku teadustegevuse määratlemisel. See kinnitab igal juhul põllumajandustootmise peamist rolli, mille on toonud esile ka rahvusvaheline toidukriis. Konkurentsivõime ja toiduga varustatuse küsimused on nimelt lähituleviku väljakutsed.

3.1.2. Sellega seoses tervitab komitee lähenemisviisi töötada välja põllumajandusliku teadustegevuse laiem määratlus, milles võetakse arvesse väljakutseid, mille esitavad Euroopa põllumajandusele eelkõige kliimamuutustega kohanemine ja nende leevendamine, põllumajandusest saadava taastuvenergia arendamine, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, veevarude säästev majandamine, kuid ka info- ja sidetehnoloogiate ning tootmiskvaliteedi edendamine.

3.2. Ühised teadusuuringute programmid

3.2.1. Komisjoni teatises lähtutakse ühise kavandamise hiljuti välja töötatud mõistest, (2) mille kohaselt seisneb põllumajandusliku teadustegevuse uus lähenemine piiratud rahaliste vahendite optimaalses kasutuses koostöö suurendamise kaudu. Ühist kavandamist katsetatakse praegu alzheimeri tõve käsitleva uurimistöö katseprojektis. Lisaks on kavas, et nõukogu teeb 2010. aastaks täiendavaid algatusi teistes olulistes uurimisvaldkondades ning nendel juhtudel, kui saavutatakse positiivseid tulemusi, võib ühisel kavandamisel olla määrav mõju teadustöö kooskõlastamise tulevastele mehhanismidele Euroopa tasandil.

3.2.2. Ühisesse kavandamisse kaasatakse liikmesriigid vabatahtlikkuse ja muutuva koosseisu alusel, arendades ja kohaldades strateegilist teadustegevuse ajakava, mis põhineb ühisel seisukohal sellest, kuidas peaks peamistele sotsiaalsetele väljakutsele lähenema. Kõnealune mõiste võib hõlmata liikmesriikide olemasolevate programmide vahelist strateegilist koostööd või täiesti uute programmide ühist kavandamist ja loomist. Mõlemal juhul on eesmärk ressursse ühendada, valida või töötada välja kõige asjakohasemad vahendid, neid kohaldada ning koos edusamme kontrollida ja jälgida.

3.2.3. Arvestades asjaolu, et põllumajanduslik teadustegevus on tihtipeale killustatud ja vähe kooskõlastatud, investeeringuid napib, tulemusi ei levitata ega jagata sihipäraselt ning puudub kriitiline mass, siis kiidab komitee heaks ühise kavandamise lähenemisviisi, pidades seda ambitsioonikaks eesmärgiks, mis koos pragmaatilise ja paindliku hoiakuga võib algatada põllumajandusliku teadustegevuse strateegilise ja struktureeritud protsessi.

3.3. Alalise põllumajandusuuringute komitee (SCAR) juhtiv roll

3.3.1. Komisjoni teatises ja sellele lisatud komisjoni talituste töödokumendis esitatakse üksikasjalik kirjeldus SCARi komitee analüüsi-, järelevalve-, hindamis- ja konsultatsioonifunktsioonist ning korralduslikest ja töömeetoditest kooskõlas 19. juuli 2004. aasta põllumajanduse ja kalanduse nõukogu suunistega. Täpsemalt öeldes oleks SCARi komitee ülesanne jälgida liikmesriikide põllumajandus- ja toiduainetööstuse teadusalgatusi, kooskõlastada neid ühenduse tasandil ning koostada kõnealuse sektori uurimistöö prioriteetide pikaajalise arengu kohta ratsionaalseid prognoose.

3.3.2. Komitee leiab, et ühenduse tasandil on ühistele väljakutsetele vastu seismiseks kindlasti vaja tegevust kooskõlastada ning EL peab rahvusvahelistel foorumitel ühel häälel rääkima, vältides kordusi, arendades programme edasi, parandades rahastamisvõimaluste leidmiseks konkurentsivõimet ning tehes tänu kõigele sellele paremaid uurimisettepanekuid. Samas peab siiski meeles pidama, et teadustegevuse olukord on liikmesriigiti väga erinev ning riigid peaksid kavandamisel arvestama konkreetsete vajaduste ja prioriteetidega, mistõttu koostöö Euroopa tasandil ei paku alati olulisel määral ja sisulisi eeliseid. Seepärast peavad SCARi komiteel olema vahendid, millega on võimalik tagada kontroll järjepideva ja ajakohastatud järelevalve üle.

4. Konkreetsed märkused

4.1. Euroopa ühtse põllumajandusliku teadustegevuse nimel võetavate peamiste meetmete seas peetakse komisjoni teatises prioriteetseks kliimamuutuse negatiivse mõju vähendamist ning vee, pinnase ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsmist. Komitee usub, et arvestama peaks ka sotsiaalse mõjuga, nagu on rõhutatud ka ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni 2008. aasta aruandes „Gender and Equity Issues in Liquid Biofuels Production” („Soolise võrdõiguslikkuse ja õigluse küsimused vedelate biokütuste tootmises”), milles käsitletakse ettevõtete, tööhõive ja piirkonna vahelisi kõikvõimalikke seoseid.

4.2. Nagu hiljuti (2008. aasta novembris) ühise põllumajanduspoliitika reformi „tervisekontrollis” välja toodi, peaks Euroopa põllumajandusliku teadustegevuse uute prioriteetsete valdkondade kindlaks määramisel lisaks kliimamuutustele ja teistele põllumajandusega seotud energiaprobleemidele arvestama ka bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks peetava võitlusega, vee säästva kasutusega, GMOde kasutamise ja turustamise keskkonnamõju ja inimeste tervisele avaldatava mõju hindamisega ning põllumajandus- ja toiduainetööstusega seotud küsimustega, pöörates erilist tähelepanu töötlemisetapile ja biotehnoloogiatele ning igasugusele innovatsioonile, mida saab kasutada uute väljakutsetega tekkivate probleemide lahendamiseks.

4.3. Teadustegevuse tähtsust saaks suurendada, kui eri osalejad oleksid teadusuuringute protsessi tihedamalt kaasatud. Eriti oluline on kaasata ettevõtteid, eelkõige väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid uuringute eesmärkide kindlaks määramisse, mille puhul võetakse arvesse ettevõtete tegelikke vajadusi, ning edendada rakendusuuringuid ja tehnoloogilist siiret, millega tagatakse tegelik juurdepääs rahastamisele. Seega tervitab komitee komisjoni ettepanekut tugevdada ettevõtete ja üksikisikute huvide ühildamiseks seoseid teadmiste ja innovatsiooni vahel ning kutsub komisjoni üles nägema selleks tarbeks ette asjakohaseid koolitusprogramme.

4.4. Eelkõige seoses Euroopa maaelu arengu võrgustikuga (5) peaks erimeetmete kasutusele võtmise asemel tegema algatusi heade tavade tutvustamiseks, sest erimeetmed võivad tekitada kooskõlastamisprobleeme võrgustiku reguleerimisülesannetega. Euroopa maaelu arengu võrgustik – Euroopa tehnoloogiaplatvorm – koos teiste teadmiste jagamise vahenditega pakuvad strateegilisi lahendusi Euroopa tasandil heade ideede, usaldusväärse teabe ja praktilise kogemuse jagamiseks ja arendamiseks, struktureerides ja parandades sel moel tootmist ja teadmiste jagamist.

4.5. Kui Euroopa teadustegevust soovitakse võrgustikus ühendada rahvusvahelise teadustegevusega (eriti arenguriikides), siis on vaja näha ette asjakohased mehhanismid, millega suudetakse tagada edendavate algatuste tõhusus, seda eelkõige tänu kohaliku juhtimisvõime parandamisele ja asjaomase inimressursi kvaliteedi tõstmisele.

Brüssel, 4. november 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Komitee arvamus teemal „Toiduainete hinnad Euroopas” (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk 00).

(2) ELT C 228, 22.9.2009, lk 56.

(3) Määruse (EMÜ) nr 1728/74 artikkel 7.

(4) Määrus nr 72/2009/EÜ, määrus nr 73/2009/EÜ, määrus nr 74/2009/EÜ ja nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta otsus nr 61.

(5) Määruse (EÜ) nr 1698/2005 artikkel 67.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/111

KOM(2008) 821 lõplik

(2010/C 128/21)

Raportöör: József KAPUVÁRI

9. detsembril 2008 otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: „Toiduainete hinnad Euroopas””

KOM(2008) 821 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 2. septembril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009. aastal (5. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 75, vastu hääletas 5, erapooletuks jäi 3.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Toiduainete tarneahela parandamise ning tõhusamaks ja konkurentsivõimelisemaks muutmise keskpunktis ei tohi olla madalate toiduainehindade saavutamine. See jätaks toiduainete ahela praegusele valele teele. Tuleb tagada, et hinna ja kvaliteedi suhe püsib realistlikul tasemel. Madalate hindade eeldamine tootmisahelas piirab lõpuks põllumajandustoodete ja toiduainetarnijate investeeringu- ja uuendussuutlikkust ning tarbijate valikut. Komisjon peab neid tegureid ja nende kõrvalmõjusid keskpikas ja pikas perspektiivis arvesse võtma ning loobuma oma ühesest keskendumisest madalate hindade vahetutele eelistele. Oleks vale väita, et madalad toiduainete hinnad teenivad tarbijate huve. Pigem saavad tarbijad kasu realistlikest hindadest, mis tagavad tarbijate ootustele vastava kvaliteedi, kvantiteedi ja teenuse. Siiski on asjakohane lähenemisviis, mille eesmärk on vähendada hindade kõikuvuse ulatust, tagades seeläbi toiduainete tarneahela suurema usaldusväärsuse ja ennustatavuse.

1.2. Euroopa Liidu huvides on tagada, et tarbijad võiksid pikas perspektiivis nautida ohutuid toiduaineid. Selle saavutamiseks on vajalik ulatuslik omavarustatus. Säästvat põllumajandust on võimalik tagada vaid teadus- ja arendustegevuse, uuenduste ja tehnoloogilise arengu abil ja selleks on omakorda olulised ühise põllumajanduspoliitika vahendid. Siiski tuleb juurdepääs kõnealustele vahenditele korraldada selliselt, et soodustatakse kohandumist turutingimustega, tehes kohustuslikuks teabe edastamise ja koostöö ning võttes üksikasjaliku kaalumise alla maapiirkondade arengu küsimused.

1.3. Tegevusulatust on võimalik laiendada vaid juhul, kui sotsiaalpartnerite konsulteerimine toimub kõige laiemal võimalikul alusel. Igas meetmeid vajavas valdkonnas tuleb läbi viia taustaanalüüs, koostada täpne tegevuskava ja määratleda selgelt pädevused ja kohustused. Kõik see on oluline arvestades, et iga toiduainehindadega seotud meede mõjutab keerukat teguritesüsteemi. Toiduained on peamine ühiskonda kooshoidev jõud: need on strateegiliselt olulised ja neid saadab tarbijate märkimisväärne usaldus. Seda silmas pidades tuleb tootmistingimused korraldada selliselt, et need ei ohustaks pikaajalist jätkusuutlikkust.

1.4. Tavaliselt börsi vahendusel toimuvaid investeeringuid toorainetesse ei ole võimalik piirata. Siiski tuleb leida võimalused, millega leevendatakse nende tegurite mõjusid, mis ei kajasta tegelikku nõudlust, kuna need häirivad põllumajandustoodete tarneahela toimimist Kuigi Euroopa Liit on teadlik oma kohustustest seoses toiduainete tarnetega arengumaadesse, ei tohi unustada, et tema peamine ülesanne on tagada ELi enda kodanike täielik varustatus ohutute toiduainetega, vähendades sõltuvust maailmaturgudest ja säilitades autonoomia.

1.5. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee toetab põllumajandus- ja toiduainetetööstuse konkurentsivõimega tegeleva kõrgetasemelise töörühma loomise algatust. Töörühm loodi komisjoni 28. aprilli 2008. aasta otsusega (2008/359/EÜ). Komitee ootab huviga kõrgetasemelise töörühma töö tulemusi. Töörühma töö kõige olulisemate eesmärkide hulka peaks kuuluma ka võimalikult suure stabiilsuse saavutamine põllumajandus- ja toiduaineturgudel.

2. Komisjoni teatis

2.1. Seoses põllumajandustoodete hindade kiirema kasvuga 2007. aasta teisel poolel kerkisid märkimisväärselt ka toiduainete jaehinnad. Komisjon reageeris sellele teatisega „Toimetulek toiduainete kerkivate hindade probleemiga – ELi tegevussuunad” (KOM(2008) 321 lõplik).

2.2. Komisjon on seisukohal, et toiduainete tarneahela regulatiivsete ja konkurentsivõimega seotud probleemide määratlemine ja lahendamine on selle eesmärgi saavutamisel võtmetähtsusega. Viiest jaost koosnevas teatises analüüsitakse olukorda ja pakutakse välja meetmeid probleemide lahendamiseks.

2.3. Komitee arvates oli põllumajandustoorme hinnatõus tingitud struktuursete ja ajutiste tegurite koosmõjust. Struktuursed tegurid, nt maailma elanikkonna suurenemine, sissetuleku suurenemine kiiresti areneva majandusega riikides ning uute turuväljundite edendamine, on suurendanud nõudlust maailmas.

2.4. „Alates 2007. aasta augustist kuni 2008. aasta juulini moodustas toiduainete inflatsioon (v. a alkohol ja tubakas) ligikaudu 1,0 % kogu inflatsioonist.” Hinnasuundumusi iseloomustasid muu hulgas erinevused töödeldud ja töötlemata toiduainete hinnas, mida mõjutasid mitmed komponendid.

2.5. Komisjoni prognoosi kohaselt väheneb järgmisel kahel aastal toiduainehindade inflatsioon ja toiduainehindade mõju üldisele inflatsioonile.

2.6. Komisjon on seisukohal, et põllumajandustoodete ekspordipiirangud, mille mõned liikmesriigid eelmisel aastal kehtestasid, tegid pigem kahju kui kasu, kuna enam ei olnud võimalik juhinduda turusignaalidest.

2.7. Alates 2006. aasta algusest on investeeringute vood nendele turgudele järsult suurenenud, millest annab tunnistust turuosaliste hoitavate kehtivate futuurilepingute koguhulk.

2.8. Teatis hõlmab tabelit alljärgnevatest tegevusviisidest, mis võivad moonutada konkurentsi:

—	kartellid;

—	ostukokkulepped;

—	edasimüügihinna säilitamine;

—	ühe kaubamärgi pealesurumine;

—	jaemüüja kaubamärgiga tooted;

—

sidumine;

—	ainuõiguslikud tarnelepingud;

—	sertifitseerimiskavad.

2.9. Analüüsi alusel esitab komisjon neljast peamisest komponendist koosneva tegevuskava ettepaneku, mille eesmärk on parandada toiduainete tarneahela toimimist.

2.10. Komisjon loodab, et 2008. aasta kevadel moodustatud põllumajandus- ja toiduainetetööstuse konkurentsivõimega tegeleva kõrgetasemelise töörühma soovitused peaksid aitama suurendada toiduainete tarneahela konkurentsivõimet.

2.11. Selleks et tegeleda neljandas jaos nimetatud võimalike konkurentsi kahjustavate tegevusviisidega, jätkab komisjon Euroopa konkurentsivõrgustiku raames dialoogi riiklike konkurentsiametitega, et tagada konkurentsieeskirjade ühtlane ja hästikoordineeritud jõustamine kogu ELis, mis on kasulik Euroopa tarbijatele.

2.12. Seoses riiklikul ja/või ühenduse tasandil läbivaadatavate õigusaktidega, mis võivad negatiivselt mõjutada toiduainete tarneahela toimimist, nimetatakse teatises järgmisi õigusakte ja tegevusviise:

—	õigusaktid, millega piiratakse uute äriühingute sisenemist turule,

—	õigusaktid, millega piiratakse ettevõtete võimet osaleda hinnakonkurentsis,

—	tarnijate ja jaemüüjate suhet moonutavad tegevusviisid, mille kasutamist tuleks takistada.

2.13. Komisjon uurib koos teiste toormeturgude reguleerijatega ning tihedas koostöös ELi-väliste reguleerivate asutustega (eelkõige Ameerika Ühendriigi, kus asuvad kõige olulisemad börsid), milliseid meetmeid saaks võtta põllumajandustoorme turgude hinnakõikumise vähendamiseks.

2.14. Komisjon uurib selle tööprogrammi ja asjaomaste meetmete alusel võimalust võtta täiendavaid meetmeid ning teeb ettepaneku, et Euroopa Ülemkogu käsitleb kõnealust küsimust uuesti 2009. aasta detsembris.

3. Üldised märkused

3.1. Põllumajandustoodete hinnatõusu kaasa toonud struktuursed tegurid jäävad keskpikas perspektiivis püsima. Siiski võib viimase kahe aasta kõikumiste põhjal arvata, et põllumajandustoodete turg peab kohanduma hindade suureneva kõikumisega. Praegune majanduskriis on üksnes kahjustanud maailmaturgude nõudlust, mille tulemusel võivad mis tahes hetkel korduda 2007. aasta keskel alanud protsessid, mis muudavad põllumajandusturgude arengu veelgi vähem prognoositavaks. Lisaks on võimatu kohanduda nõudlusega, mis põhineb hindade spekulatiivsel manipuleerimisel ega kajasta nõudluse tegelikku taset, kuna see eeldaks teatud paindlikkust, mis ei ole kooskõlas põllumajandusliku tootmise omaduste ja võimalustega.

3.2. Euroopa Liit on teadlik sellest, et põllumajandushindade kõikumised mõjutavad mitte ainult kogu põllumajandussektorit, vaid toiduainehindade kaudu ka kõiki tarbijaid. Järsud ja suured kõikumised tähendavad, et Euroopa Liidu põllumajandussektori positsioon tuleb ümber vaadata. Põllumajandus- ja toiduainetetööstuse konkurentsivõimega tegelev kõrgetasemeline töörühm on selleks sobiv foorum. Antud kontekstis tuleb selgitada 1) Euroopa Liidu põllumajanduse tulevikku, 2) põllumajanduse tulevast positsiooni Euroopa Liidu poliitikas, 3) seda, kuidas toime tulla turgude avamise tagajärgedega ja 4) kuidas taastada tasakaal toiduainete tarneahelas esinevates suhetes.

3.3. Kuigi territoriaalse spetsialiseerumise osas ei ole Euroopa Liidus alates ühise põllumajanduspoliitika sisseviimisest edusamme tehtud, võib sellest rahvusvahelistel turgudel täheldada selgeid märke. Euroopa Liidu turgude järkjärgulisele avamise tõttu kolmandate riikide kaupadele on Euroopa Liidu põllumajandustootjad sunnitud konkureerima ebavõrdsetes tingimustes. Selle tulemusel kaotavad Euroopa tootjad turuosa. Keskpikas perspektiivis võib see areng tõsiselt ohustada Euroopa maapiirkondade majandust. Seda silmas pidades saab Euroopa Liit avatud kaubanduspoliitikat jätkata vaid juhul, kui erinevad rahalise toetuse vormid põllumajandustootjatele säilivad ja motiveerivad neid piisavalt oma tootmismahtu säilitama.

4. Konkreetsed märkused

4.1. Põllumajandustoorme ja toiduainehindade arengud

4.1.1. Kriisijärgsel perioodil ületab põllumajandustoodete nõudluse kasv tõenäoliselt järjekordselt pakkumise kasvu. Selle tulemusel muutuvad kõnealused tooted tõenäoliselt jällegi atraktiivsemaks riskikapitali jaoks. Kui põllumajandustoodete hinnaerinevused toovad suuremat tulu kui teised finantsturu võimalused, võib see kaasa tuua viimase kahe aasta jooksul kogetuga sarnased hinnakõikumised. Kriisijärgseid majandustingimusi arvestades on selle toimumise tõenäosus väiksem kui 2007. aastal. Sellest hoolimata peame keskpikas perspektiivis olema valmis hindade jätkuvaks kõikumiseks.

4.1.2. Nagu Euroopa Parlament 26. märtsi 2009. aasta resolutsioonis (2008/2175 (INI)) rõhutas, läheb põllumajandustootjatele ja toiduainete töötlejatele üha väiksem osa toidukaupade jaehinnast. Seda silmas pidades on selge, et hinnakõikumistel tarneahela algul on vaid piiratud ja viivitusega mõju jaehindadele.

Toidukaupade jaehindade tõus mõjutab eriti neid, kes kulutavad suure osa oma sissetulekust toidule. Kõnealune nähtus on tihedalt seotud konkreetse riigi majandusarengu tasemega, mistõttu mõjutab toiduainete hinnatõus kõige enam Euroopa Liidu uute liikmesriikide inflatsiooni. Kõnealustes madalama sissetulekuga riikides võivad kulutused toiduainetele ulatuda 40–50 %ni majapidamise kogusissetulekust.

4.1.3. Järgmisel paaril aastal püsivad toiduainete hinnad tõenäoliselt kõrgemal 2002.–2006. aasta keskmistest hindadest, kuid jäävad siiski allapoole 2007. aasta lõpu taset. Samal ajal jäävad hinnad äärmiselt kõikuvaks. Üks viimase kahe aasta soovimatu muutus on see, et hinnad on muutunud tundlikumaks turuteabe suhtes. Kuna tõenäoliselt kasvab teabe hulk nii pakkumise kui ka nõudluse tegurite poolel, kõiguvad hinnad ka edaspidi. Ka meedial on siin oluline roll, kuivõrd tõhus meedia annab turgudele kohest teavet kõige maailmas toimuva kohta.

4.1.4. Euroopa Liidu põllumajandustootjad peavad valmistuma vastama pidevalt kasvavale toiduainete nõudlusele. Parandada tuleb nii Euroopa Liidu põllumajandustoodangu kvantiteeti kui ka kvaliteeti. Siiski kannab ühine põllumajanduspoliitika märkimisväärset vastutust selle eest, et Euroopa Liidu turgude järkjärguline avamine ei õõnestaks Euroopa põllumajandus- ja toiduainesektori konkurentsivõimet. Euroopa Liit vajab pikaajalist põllumajandusstrateegiat, milles oleks määratletud see, millises ulatuses peaks ühendus püüdlema eri toodete omavarustatuse poole. Siiski tuleb leppida sellega, et keskpikas perspektiivis tuleb Euroopa Liitu arvukalt tooteid importida.

4.2. Spekuleerimise mõju toiduainete toormehindadele

4.2.1. Erinevatest pensioni-, investeerimis- ja riiklikest fondidest pärit kapitali hulk rahvusvahelistel finantsturgudel kasvab pidevalt vahetuslepingute, pankade ja rahvusvaheliste konglomeraatide tõttu. Suurusest tulenevalt avaldavad viimatinimetatud märkimisväärset mõju turgudele, kus nad tegutsevad. Kuna neil ei õnnestunud saada rahuldavat tulu traditsioonilistest investeeringutest, on nad muutunud toormeturgudeks.

4.2.2. Arvestades kõrge riskitasemega investeeringute spekulatiivset olemust, mõjutavad nad hindu lühiajalises, ent mitte pikas perspektiivis. Põllumajandus peab kõnealust arengut, samuti nagu finantsturgude üldisi arenguid arvesse võtma. Finantsturgude tooted, mis toovad kaasa olulised kõikumised põllumajandustoodete hindades ja ei kajasta tegelikke tootevooge, avaldavad ebasoodsat mõju hinnamuutustele füüsilistel turgudel.

4.3. Toiduainete tarneahela toimimine

4.3.1. Nagu komisjon selleteemalises töödokumendis (SEC(2008) 2972) ka märgib, valitseb tihe seos viimasel kahel aastal põllumajandusturgudel toimunud sündmuste ja toiduainete tarneahela toimimise häirete vahel. Põllumajandustoodete hindade jaotus tarneahelas kajastab vahetult iga lüli suutlikkust kaitsta oma huve.

4.3.2. Konkurentsiametid, kes peavad hindama toiduainete tarneahela konsolideerumisprotsessi konkurentsi kahjustavat mõju, võivad leida end väga keerulisest olukorrast. Oluline on tegeleda teatud juhtudel esinevate konkurentsi kahjustavate tegevusviiside ja konkurentsiõiguslike probleemidega suhetes toiduainetarnijate ja tootmisahela kaubandusetapi osade vahel, et kohandada tingimusi vastavalt tegelikele majandus- ja turutingimustele. Nagu komisjon esile tõstab, tuleb kogu ELis tagada konkurentsieeskirjade ühtlane ja hästikoordineeritud jõustamine. Toiduainete tarneahel on piisavalt killustatud tagamaks, et üksikutel tehingutel ei näi ühtse turu vaatepunktist olevat konkurentsi kahjustavat mõju. Dokumendis käsitletud tegevusviisid näitavad, et konkreetse riigi või toote puhul võib teatud kontsentreerumistasemel olla tõsiselt konkurentsi kahjustav mõju. Sellise töötlemisvõimsuse tekkimine, mis võib mastaabisäästu silmas pidades saavutada juhtiva positsiooni teatud toote turul, võib vähendada tarbija valikuvõimalusi ja sundida väikesi ja keskmise suurusega ettevõtteid turult lahkuma. See kehtib veelgi enam hetkest, mil jaemüüja kaubamärgiga tooted hakkasid avaldama märkimisväärset mõju. Samal ajal võib praegune hinna konkurentsivõime domineerimine ettevõtete kaubanduspoliitikas kaasa tuua madalama toiteväärtusega tooted. Kuigi toiduohutuse tase kasvab, tähendab looduslike koostisosade asendamine madalama toiteväärtusega kunstlike koostisosadega seda, et järjest enam ei täida toiduained tarbijate nõudmisi kvaliteetse toidu osas.

4.3.3. Komitee teeb ettepaneku, et tabelis 1 toodud konkurentsi kahjustavate tegevusviiside hulka lisataks ka suurte jaemüüjate poolt kasutatav tagasimaksemeetodid. Kõnealused meetodid võimaldavad ühest küljest lahutada tarnijate hinnad ja tegelikud kulud ja teisest küljest jaemüüjate ja tarbijate poolt makstavad hinnad. Selle tulemusel on võrdlushinnad seatud ebareaalselt madalale tasemele, mis on oluliselt madalam sellest, mille võiks saavutada suurema tõhususega. Konkurentsi kahjustavad tegevusviisid, nagu kartellid ja ainuõiguslikud tarnelepingud on selgelt vastuvõetamatud, nagu ka juhtpositsiooni kasutamine tarnijatele ühepoolsete tingimuste pealesurumiseks. Samal ajal varjutab kõnealune topeltkasumi tehnika – jaemüüjad saavad tänu tagasimaksetele märkimisväärset kasumit mitte ainult ostjate, vaid ka tarnijate arvelt – kaubanduslikku kasumit ja aitab moonutada sissetulekute jaotumist toiduainete tarneahelas. Tegemist on konkurentsi kahjustava tegevusviisiga, kuna see nõuab, et tarnijad kohanduksid hinnaga, millel on vähe seost tootmiskuludega.

4.3.4. Komitee nõustub täielikult komisjoni väljendatud murega seoses mõningate konkurentsi kahjustavate tegevusviisidega, mis võivad muuta toiduainete tarneahela toimimist. Seoses sellega näib selge, et tootjate, töötlejate ja jaemüüjate vahelise jõudude tasakaalu puudumine vajab rohkem tähelepanu. Jõudude koondumine allapoole asetab jaemüüjad tootjate ja töötlejatega võrreldes juhtpositsioonile, võimaldades rakendada soovimatuid kuritarvituslikke tegevusviise. Seda silmas pidades peaks lähenemisviis tarbijate heaolule keskenduma madalamate hindade saavutamisele mitte ainult lühiajalises, vaid ka pikas perspektiivis, võttes samas arvesse nii otseseid kui ka kaudseid mõjusid, et ennetada tarnijate rahalisi raskusi, teabe puudumist, piiratud valikuvõimalust ja pikas perspektiivis isegi kõrgemaid hindu.

5. Tarneahela paremaks muutmise tegevuskava

Hüvitiste korrektse jaotuse tagamine tarneahela üksikutel etappidel on väga keeruline ülesanne, mille paljud aspektid nõuavad ulatuslikku sekkumist turuprotsessidesse. Sellised meetmed on siiski vältimatud, et parandada Euroopa toiduainete konkurentsivõimet tegelikul alusel.

5.1.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni jõupingutusi turu läbipaistvuse suurendamisel. Alati on kasulik paremini mõista, kuidas turg toimib ja milline roll on ahela erinevatel lülidel. Kõnealuse ahela üksikasjalik analüüs on väga oluline, et ametiasutused saaksid vigade või katkestuste esinemisel võtta asjakohaseid meetmeid. Seega toetab komitee täielikult komisjoni poolt teatises pakutud tegevusssuunda ning teeb täielikult koostööd selle elluviimisel.

Sellest hoolimata peab komisjon silmas pidama, et tingimused on valdkonniti ja riigiti väga erinevad ja seetõttu on hindade erinevust põhjustavad tegurid pigem dünaamilised kui staatilised.

Kõik komisjoni jõupingutused luua alaline vahend toiduainehindade ja sissetulekute jaotuse jälgimiseks ahelas tuleks üles ehitada neile tõsiasjadele ning selle tulemusi tuleks käsitleda pigem võrdlusaluse kui vääramatu tõena.

5.1.2. Toiduainete tarneahelat on võimalik konkurentsivõimelisemaks muuta vaid juhul, kui ahelas toimub märkimisväärselt tihedam koostöö. Tõepoolest tähendab mõiste „ahel”, et iga lüli teeb koostööd vaid vahetult naaberlülidega, samas kui tõeline efektiivsus on tagatav vaid juhul, kui kõik teevad ühiselt tööd ühistes huvides. Kui tõesti ollakse seisukohal, et tarbijate vajadused peaksid toodete kaudu määratlema tingimused, mille alusel toiduainete tarneahel töötab, peavad ahelaosalised selle üle tõsiselt järele mõtlema.

5.1.3. Euroopa Liit peab mõistma, et mitmete komisjoni teatises käsitletud teguritega ei ole võimalik tegeleda konkurentsipoliitika meetmega. Konkurentsialaste õigusaktide ühtlustamine ja koostöö konkurentsiametite vahel on tõhus vaid traditsiooniliste konkurentsi kahjustavate tegevusviiside puhul (nagu kartellid ja eksitav reklaam). Kogemus näitab, et konkurentsieeskirjad ei sobi asjaosaliste keeruka vastastikse sõltuvuse tõttu tabelis 1 loetletud olukordade lahendamiseks. Teatud jaemüügikettide mõju turul ei õigusta konkurentsiametite sekkumist ühenduse tasandil, kuigi tarnijate vaatepunktist on oluline, et sõltuvus üksikutest jaemüüjatest ja sisseostukeskustest on muutunud nende turul püsimise otsustavaks teguriks. Selle tulemusel on jaemüüjate ja tarnijate koostöö muutunud ühepoolseks.

Samal ajal võivad konkurentsieeskirjade kohased rangemad sanktsioonid aidata tõhusalt vältida tegevusviise, mis hõlmavad tarbijate eksitamist.

Järgmise paari aasta jooksu jätkub töö tarbijakaitse läbivaatamise vallas. See on seotud toiduainete kvaliteediga, mis tänu avatumatele turgudele saabuvad ühtsele turule kolmandatest riikidest, ning sellega, millistes tingimustes on need toiduained toodetud. Muu hulgas kajastab impordi kasv keskendumist hindadele ja toiduainete odavnemisele. See on siiski seotud suurenevate ohtudega seoses madalama toiduohutuse ja tarbijakaitse tasemega, võttes arvesse, et suur osa impordist pärineb piirkondadest, kus toiduainete tootmise kultuur on märksa madalamal tasemel kui Euroopas.

5.1.4. Jaemüüjate kaubanduspoliitikasse sekkumine on võimalik vaid piiratud ulatuses. Sellest hoolimata tuleks määratleda kõik võimalikud sammud, mis aitavad suunata suurte jaemüüjate kaubanduspoliitika tähelepanu keskpunkti eemale hindade alandamiselt (või mõnel juhul madalaima hinna saavutamiselt). Kõnealune tähelepanu keskpunkt on põhjustanud praeguse ebaühtlase sissetulekute jaotumise toiduainete tarneahelas ja see mõjutab ka tarbijate suhtumist.

5.1.5. Euroopa Liit võib vaid tõhusamalt tegutseda toiduainete tarneahela häirete korrigeerimisel ja teha seda tõhusamalt, kui tal on võimalik tugineda vajalikule teabele. Euroopa Liidu üks järjekordne oluline ülesanne on suurendada Euroopa tarbijate teadlikkust nii, et neil oleks võimalik teha teadlikumaid otsuseid. Tarbijad on Euroopa põllumajandus- ja toiduainetööstuse püsimise ja säästva arengu võti. Tarbijate teadlikkus Euroopas võib aidata ellu viia ühenduse üht aluspõhimõtet – ühenduse toodete eelistamist. See on põhimõte, mis on GATTi ja WTO läbirääkimiste käigus paratamatult kõrvale jäetud.

Järelevalvevahendi väljatöötamisel tuleb sellesse kaasata stiimuleid turul tegutsevate ettevõtete jaoks, et nad varustaksid süsteemi usaldusväärse teabega. Näiteks võiks see hõlmata maksukontrolle, maksuvabastusi ja toetusi. Läbipaistvuse tagamine vabatahtlikkuse alusel ei ole reaalne võimalus.

5.1.6. Selleks et leevendada spekulatsiooni negatiivseid mõjusid, tuleb kaaluda regulatiivsete sammude võimalust tagamaks, et börsil oleks lubatud vaid need tehingud, mille tagatiseks on reaalsed kaubagarantiid. See oleks vastukaaluks praegustele turutavadele, mis võimaldavad väga piiratud kaubavoogudel avaldada märkimisväärset mõju turuhindadele, mis omakorda muutuvad hinnakõikumisteks füüsilisel turul.

5.1.7. Lühemad toiduainete tarneahelad

Põllumajandustootjate ja tarbijate vaheliste vahendajate arvu vähendamine võiks aidata ahelal tõhusamalt toimida. Julgustada tuleks tootjate ja tarbijate vahetuid suhteid, võttes eeskuju koolilastele piima ja puuviljade jagamise programmidest. Üks kõige ilmsem viis seda teha, on soodustada traditsioonilisi taluturge. See aitaks lisaks arvukatele muudele eeslitele säilitada maapiirkondade elustiili ning hoida turul väikesi ja keskmise suurusega talusid.

Brüssel, 5. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/116

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ulatuslik kliimakokkulepe – eesmärk Kopenhaagenis””

KOM(2009) 39 lõplik

(2010/C 128/22)

Raportöör: Thomas McDONOGH

28. jaanuaril 2009 otsustas komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ulatuslik kliimakokkulepe – eesmärk Kopenhaagenis””

KOM(2009) 39 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 2. septembril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009. aastal (5. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 168, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 3.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on väga pettunud, et Euroopa Liidu riigipead ja valitsusjuhid ei ole endiselt jõudnud kokkuleppele kliimamuutustevastaste meetmete oluliste rahastamisotsuste osas.

1.2. Teaduslike avastuste kohaselt soovitab komitee seada pikaajaliseks eesmärgiks (aastaks 2050) ligikaudu 2 tonni süsinikdioksiidi ekvivalenti inimese kohta aastas, et hoida globaalne soojenemine alla 2 °C tasemel.

1.3. Komitee leiab, et Euroopa Liit peaks ambitsioonikaks vahe-eesmärgiks seadma kasvuhoonegaaside heitkoguste vähemalt 30 % vähendamise ajavahemikus 1990–2020 eeldusel, et teised arenenud riigid ning majanduslikult rohkem arenenud arengumaad võtavad samaväärseid vähendamiskohustusi.

1.4. Arenenud riigid peaksid võtma kohustuse vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 80 protsenti 1990. aasta tasemega võrreldes.

1.5. Komitee nõustub komisjoniga, et arengumaad rühmana (välja arvatud Aafrika kõige vähem arenenud riigid) peaksid piirama oma heitkoguste suurenemist nii, et tegelikud kogused oleks 2020. aastal 15–30 % väiksemad kui praeguse tegevuse jätkumise korral.

1.6. Kopenhaageni läbirääkimistesse tuleks kaasata lennundusest ja meretranspordist pärit heitkogused.

1.7. Komitee kordab vajadust vähendada 2020. aastaks troopiliste metsade raadamist vähemalt 50 % võrreldes praeguste tasemetega. Samal ajal tuleb tagada metsade, rohumaade, märgalade ja turbarabade säästev majandamine mujal arenenud riikides ja tulevikus ka arengumaades.

1.8. Komitee on rahul tõsiasjaga, et komisjon toetab rahvusvahelist kokkulepet, et lisada teised fluoritud gaasid Kyoto protokolli kohaldamisalasse.

1.9. Tagada tuleb kliimamuutusi puudutavate ülemaailmsete (ja piirkondlike) teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse asjakohane rahastamine.

1.10. Komitee toetab aktiivset haridus- ja teavituspoliitikat, et edendada kliimamuutuste ja nende mõjude paremat mõistmist nii Euroopa kodanike seas kui ka kaugemal.

1.11. Praegust ülemaailmset majanduslangust ei tohiks kasutada takistusena otsustavate ja kiireloomuliste sammude astumisel kliimamuutuste valdkonnas.

2. Sissejuhatus

2.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande järgsete hiljutiste teaduslike avastuste valguses veendunud, et praegu on ja vahetu tegutsemine vajalikum kui kunagi varem.

2.2. Euroopa Liidu liikmesriikide valitsused seadsid 1996. aastal maksimaalseks vastuvõetavaks tasemeks 2 °C soojenemise eesmärgi industriaalühiskonna eelse tasemega võrreldes ning sellest ajast on seda seisukohta kinnitanud Euroopa Ülemkogu, keskkonnaministrite nõukogu ja hiljuti Euroopa Liidu kliimamuutuste ekspertrühm. Suurem temperatuuri tõus põhjustaks tõenäoliselt suuri ühiskondlikke pingeid, avaldades mõju tervisele ja tuues kaasa veepuuduse, toiduga kindlustatuse probleemid ja sunnitud rände. Siiski ei ole kliima 2 °C soojenemine mingil juhul ohutu, kuna näiteks Põhja-Jäämere jää taandub ootamatult kiiresti juba praeguse ülemaailmse keskmise temperatuuri juures, mis ulatub 0,8 °C üle industriaalühiskonna eelse taseme.

2.3. Hiljutised teaduslikud avastused on veelgi murettekitavamad kui valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande omad. Rahvusvaheline süsinikutaset jälgiv uurimisühendus Global Carbon Project kinnitas, et süsinikdioksiidi heitkoguste kasv suureneb. Kasvumäärad (keskmiselt 3,5 % aastatel 2000–2007, mis on ligikaudu neljakordistunud 1990.–1999. aasta 0,9 % võrreldes) ületavad isegi valitsustevahelise kliimamuutuste rühma heitkoguste stsenaariumite eriaruande kõige mustema stsenaariumi.

3. Heitkoguste vähendamise eesmärgid

3.1. Taustteave

Arenenud tööstusriigid, kus 2008. aastal elas ligikaudu üks miljard maailma 6,7 miljardist elanikust, on põhjustanud umbes 70 % kõigist alates 1950. aastast tekkinud heidetest. Tulevikus on suurema osa heitkoguste tekitajad praegu arengumaadeks peetavad riigid.

Nii 1990. kui ka 2000. aasta heitkogused olid ülemaailmselt ligikaudu 40 gigatonni (Gt) süsinikdioksiidi ekvivalenti aastas; 2008. aastal oli vastav näitaja 50 Gt CO2 ekvivalenti. Ülemaailmsed aastased heitkogused inimese kohta aastatel 1990 ja 2000 olid 7–7,5 tonni inimese kohta, 2008. aastal ulatus vastav näitaja peaaegu 8 tonnini inimese kohta. Kliimamuutuste mõju uurimisrühma juhtimisel Saksamaal Potsdamis tehtud tööst nähtub, et kliima soojenemise 2 °C ületamise riski vähendamiseks 25 %-ni (mis ei ole ikkagi tühine risk) tuleb kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastaks 2050 ülemaailmselt vähendada rohkem kui 50 % 1990. aasta tasemega võrreldes.

3.2. Teaduslike avastuste kohaselt ja üldise teadusliku konsensuse alusel soovitab komitee seada pikaajaliseks eesmärgiks (aastaks 2050) ligikaudu 2 tonni süsinikdioksiidi ekvivalenti inimese kohta aastas, mis võrdub kasvuhoonegaaside heitkoguste stabiliseerimiseesmärgiga, milleks on 500 ppm CO2 ekvivalenti. Eesmärki 2 tonni inimese kohta aastas tuleks propageerida riiklikul tasandil.

3.3. Komitee nõustub komisjoni nimetatud heitkoguste vähendamise eesmärkidega, mille kohaselt tuleb 2050. aastaks vähendada heitkoguseid ülemaailmselt vähemalt 50 protsenti 1990. aasta tasemest.

3.4. Komitee nõustub valitsustevahelise kliimamuutuste rühma neljanda hindamisaruande ning hilisemate avastustega, et arenenud riigid peaksid võtma kohustuse vähendada 2050. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 80 protsenti 1990. aasta tasemega võrreldes.

EL on võtnud iseseisva kohustuse vähendada 2020. aastaks oma heitkoguseid 20 % võrreldes 1990. aasta tasemetega ning on sellega eeskujuks teistele riikidele.

3.5. Samuti nõustub komitee komisjoniga selles osas, et Euroopa Liit peaks vastavalt väljapakutule seadma 2020. aastaks kõrgema – heitkoguste 30 % vähendamise – eesmärgi eeldusel, et teised arenenud riigid võtavad samaväärse vähendamiskohustuse ning majanduslikult rohkem arenenud arengumaad annavad asjakohase panuse. Sellele eesmärgile peaksid pühenduma mitte ainult Kyoto protokolli I lisas nimetatud riigid, vaid kõik OECD liikmesriigid ja Euroopa Liidu liikmesriigid, kandidaatriigid ja võimalikud kandidaatriigid. Arenenud riikide pühendumine on eluliselt vajalik – kui mitte vältimatu –, et ka arengumaad saaksid eeskuju järgida ja oma eesmärke seada. Aja jooksul tuleks need eesmärgid läbi vaadata seoses tegevuskavaga, milles on välja toodud kümne aasta eesmärgid aastateks 2030 ja 2040, pidades seejuures silmas viimaseid kättesaadavaid teadusuuringute tulemusi.

3.6. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on väga mures, kuna teiste peamiste arenenud riikide (nagu USA ja Jaapan) ettepanekud ei ole piisavalt ambitsioonikad, jäädes kaugelt maha eelpoolnimetatud eesmärkidest aastaks 2020. USA kongressi energia- ja kaubanduskomisjon kiitis 21. mail 2009 heaks energiat ja globaalset soojenemist käsitleva seaduseelnõu, mis kohustab vähendama heitkoguseid 2020. aastaks 17 % ja 2050. aastaks 83 % 2005. aasta tasemega võrreldes (ja mitte märkimisväärselt madalama 1990. aasta tasemega võrreldes!). Siiski vajab see 930-leheküljeline eelnõu USA valitsuse heakskiitu, mis on õigeaegselt enne detsembris toimuvat Kopenhaageni kohtumist ebatõenäoline. Komitee tunneb muret mõju pärast, mida see võib avaldada Kopenhaageni läbirääkimiste õnnestumisele.

3.7. Samuti kritiseerib komitee tõsiasja, et G8, kaheksa muud riiki ja Euroopa Liit, kes osalesid 9. juulil 2009 L’Aquilas Itaalias juhtivate majandusriikide energia- ja kliimafoorumil (Major Economies Forum on Energy and Climate), ei võtnud ühtegi konkreetset rahalist kohustust. Samal ajal, kui nad leppisid kokku ülemaailmses pikaajalises eesmärgis, milleks on heitkoguste ülemaailmne vähendamine vähemalt 50 % ulatuses aastaks 2050 ja ühe osana heitkoguste 80 % või enama vähendamise eesmärgis arenenud riikidele aastaks 2050, ei viidatud seejuures ühelegi võrdlusaastale ega lepitud kokku üheski vahe-eesmärgis (2020).

3.8. Komitee nõustub komisjoniga, et arengumaad rühmana (välja arvatud Aafrika kõige vähem arenenud riigid) peaksid samal ajal piirama oma heitkoguste suurenemist nii, et tegelikud kogused oleks 2020. aastal 15–30 % väiksemad kui praeguse tegevuse jätkumise korral.

Komitee on arvamusel, et kõnealuste eesmärkide saavutamine eeldab varast ja kooskõlastatud tegutsemist.

3.9. Komitee on seisukohal, et heitkoguste mass inimese kohta on õiglane näitaja arenenud riikide ja arengumaade heitkoguste vähendamise eesmärkide hindamiseks, kuivõrd igal inimesel siin maailmas peaks olema võrdsed saasteõigused.

3.10. Selliseid suhtarve nagu süsinikumahukus [süsinikuheited / SKP ühik] võiks kasutada heitkoguste vähendamiseesmärgina. Ent komitee hoiatab selle kasutamise eest, kuna kõnealune parameeter võib väheneda tänu riigi SKP kasvule ja mitte antud riigi üldiste heitkoguste vähenemise tõttu.

4. Lennundusest ja meretranspordist pärit heide

4.1. Heitkogused

4.1.1. Rahvusvahelisest (ja riiklikust) lennundusest ning meretranspordist pärit heitkogused on kasvav ülemaailmsete heitkoguste allikas. Rahvusvahelisest lennundusest pärit kasvuhoonegaaside heide kasvas ajavahemikul 1990–2004 4,5 % aastas, rahvusvahelisest meretranspordist pärit heitkoguste kasv oli samal perioodil 2,75 % aastas. Sellest hoolimata ei kuulu kõnealused heitkogused ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni ja selle Kyoto protokolli kohaldamisalasse. Tuginedes 2007. aastal lennundusest pärinevatele CO2 heitkogustele, on lennundus vastutav ligikaudu 2 % heitkoguste eest maailmas; lähitulevikus on tõenäoliselt oodata nende kasvu. Rahvusvaheline Lennutranspordi Assotsiatsioon (IATA) võttis 2009. aasta juunis vastu eesmärkidekogumi lennundusest pärit kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramiseks. Samuti tegi IATA ettepaneku, et heitkoguseid arvestataks (nende eest tasutaks) ülemaailmsel, mitte piirkondlikul või kohalikul tasandil. Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) hiljutistest aruannetest nähtub, et rahvusvahelise meretranspordi heitkoguste hulk on ligikaudu 843 Mt CO2 aastas (ca 3,5 % kasvuhoonegaaside heitkoguste ülemaailmsest kogumahust), mis vastab Saksamaa-taolise suure tööstusmaa heitkoguste tasemele.

4.2. Eesmärgid

4.2.1. Komitee jagab komisjoni arvamust, et rahvusvahelisest lennundusest ja meretranspordist pärit heitkogused tuleb lisada Kopenhaageni kokkuleppesse. Eesmärk peaks olema vähendada heitkoguseid „2020. aastaks allapoole 2005. aasta tasemeid ning 2050. aastaks märkimisväärselt allapoole 1990. aasta tasemeid.” Lisaks sellele nõustub komitee komisjoniga, et kui 2010. aasta lõpuks ei jõuta Rahvusvahelises Tsiviillennundusorganisatsioonis ja Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis kokkuleppele heitkoguste eesmärkide osas, lisatakse rahvusvahelisest lennundusest ja meretranspordist pärit heite vähendamine Kopenhaageni kokkuleppe alusel riikidele kehtestatavate eesmärkide hulka. Komitee kordab, et heitkogustega kauplemise süsteemid meretranspordis on oluliselt keerukamad kui lennunduses ning et alternatiivne ülemaailmne süsteem võib osutuda palju tõhusamaks kui Euroopa Liidu või muu piirkondlik süsteem (vt ka EMSK arvamus teemal „Keskkonnahoidlik meretransport ja siseveetransport”.

5. Maakasutusest ja maakasutuse muutumisest pärit heide

5.1. Maakasutuse muutumine (enamasti raadamine, turba põletamine ja muu samalaadne) annab 17,4 % praegustest ülemaailmsest heitest.

5.2. Pidades silmas maakasutuse muutumisest pärit heitkoguste suurt osakaalu, kordab komitee vajadust vähendada 2020. aastaks troopiliste metsade raadamist vähemalt 50 % praeguste tasemega võrreldes (vt EMSK arvamus teemal „Toimetulek metsade raadamisest ja metsade seisundi halvenemisest tulenevate probleemidega, et võidelda kliimamuutuste ja bioloogilise mitmekesisuse hävimise vastu”).

5.3. Samal ajal tuleb tagada metsade, rohumaade, märgalade ja turbarabade säästev majandamine esmalt arenenud riikides (ja hiljem arengumaades), et tagada ka nendes riikides süsinikdioksiidi ladustamine. Kõik riigid peaksid võtma meetmeid metsade raadamise ohjeldamiseks.

5.4. Euroopa peaks andma head eeskuju metsade säilitamise edendamisega, nõudes näiteks säästvalt majandatud metsadest pärit puittoodete sertifitseerimist.

5.5. Kuna põllumajanduse ja kliimamuutuste seosed on komitee eraldi arvamuse (1) teema, siis käesolevas arvamuses seda pikemalt ei käsitleta.

6. Sektoripõhine lähenemisviis kliimamuutuste läbirääkimiste kontekstis

6.1. Komitee teeb ettepaneku kaaluda sektoripõhist lähenemisviisi rolli täiendusena kliimaläbirääkimistele. Näiteks võiks lisaks riiklikele heitkoguste eesmärkidele Kyoto protokolli töörühma aruande eeskujul kokku leppida vabatahtlikes/kohustuslikes, kvantitatiivsetes/kvalitatiivsetes eesmärkides konkreetses sektorites (näiteks elekter, raud ja teras, tsement). Sektoripõhist lähenemisviisi kirjeldatakse täpsemalt seoses ülemaailmse kliimamuutuste kokkuleppe vähendamisvõimalustega.

7. Fluoritud gaasid

7.1. Komitee toetab ettepanekut lisada tulevasse kliimalepingusse mitmed uued tööstuskemikaalid. Üks selline ühend on lämmastiktrifluoriid (NF3), mille kasutamine on laialtlevinud lauaarvutite ja laiekraaniga LCD televiisorite valmistamisel ning mis on umbes 17 000 korda võimsam kui CO2. Näiteks ei ole fluorosüsivesinikud (HFC) hõlmatud Montreali konventsiooniga ja neid kasutatakse klorofluorosüsivesinike (HCFC) asendamiseks. Teised vaatluse all olevad uued kemikaalid on uut tüüpi perfluorosüsivesinikud (PFC) ja fluorosüsivesinikud, trifluorometüülväävelpentafluoriid (SF5CF3), fluoritud eetrid, perfluoropolüeetrid (PFPE) ja süsivesinikud (HC). Keemiatööstus peaks välja arendama aseained suure globaalset soojenemist põhjustava potentsiaaliga uute tööstusgaaside jaoks.

7.2. Eesmärgid

7.2.1. Komitee on rahul tõsiasjaga, et komisjon toetab rahvusvahelist kokkulepet lisada järgmised fluoritud gaasid (F-gaasid) Kyoto protokolli kohaldamisalasse: uut tüüpi fluorosüsivesinikud ja perfluorosüsivesinikud, trifluorometüülväävelpentafluoriid, fluoritud eetrid, perfluoropolüeetrid ja süsivesinikud, mille osas tuleks kõigepealt kehtestada piirmäärad ja siis kokku leppida nende järkjärguline kasutuselt kõrvaldamine.

7.2.2. Komitee soovitab, et uute F-gaaside kontsentratsioonitaseme järelevalve ja kontrollimine moodustaks rahvusvahelise kokkulepe olulise osa.

8. Vähendamismeetmed

8.1. Komitee on veendunud, et riikide valitsused peaksid arendama jõuliselt selliseid odavaid energiakasutuse vähendamise viise nagu energiatõhususe meetmed hoonetes, võttes vastu asjakohaseid eeskirju ja kehtestades standardeid. Vastu võib võtta õigusakte jäätmete vähendamise ja ringlussevõtu edendamiseks. Inimestele võib pakkuda toetusi, et ärgitada neid varustama oma kodusid päikesepaneelidega, suurendama oma kodude isolatsiooni taset jne.

8.2. Toetada tuleb taastuvaid energiaallikaid. Näiteks tuleks eraldada toetusi energiatootmiseks tuuleturbiinide püstitamise jaoks, võimalusega lülitada need elektrivõrku. Toetada võib ka energiatootjaid, mis toidavad elektrivõrke ja töötavad biogaasil, mis on toodetud rohu, taimede, rukki jms segu kääritamisel saadud metaanist, nagu on see õnnestunud Saksamaal taastuvate energiaallikate seaduse raames, mille tulemusena pärineb rohkem kui 14 % riigi elektrist taastuvatest energiaallikatest.

8.3. Soosida tuleb vähem CO2-heidet tekitavaid ja keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid. Arenenud riike ja arengumaid tuleb ärgitada uuendusmeelsusele ja võtma seal, kus võimalik, kasutusele uued energiatõhususe tehnoloogiad.

8.4. Olemasolevate ja uute elektrijaamade parendamist taotletakse eri meetmete kaudu: vähem CO2-heidet tekitavatele kütustele üleminek; taastuv- või tuumaenergia osakaalu suurendamine; elektrijaamades tõhusamate tehnoloogiate kasutamine.

8.5. Komitee on selle poolt, et algsed investeeringud vähem arenenud riikidesse tuleks suunata parimate kohalikul turul saadaolevate või kohalikele tingimustele kohandatud tehnoloogiate ostmiseks.

9. Kohanemismeetmed

9.1. Bali tegevuskavas tunnistatakse vajadust lisada kohanemine sõnaselgelt 2012. aasta järgsesse kliimakokkuleppesse. Kliimamuutustega kohanemine, tänu millele tõuseb ühiskonna võime tulla toime kliimamuutuste mõjuga, on hiljuti esile toodud rahvusvahelisel teadlaste konverentsil kliimamuutuste kohta. 1. aprillil 2009 esitles komisjon oma valget raamatut (KOM(2009) 147 lõplik) kohanemismeetmete kohta. Selle abil võivad EL ja tema liikmesriigid valmistada end paremini ette kliimamuutuste mõjudeks.

9.2. Komitee toetab komisjoni mõtet luua Kopenhaageni kokkuleppe raames kohanemise raamistik, milles oleks esindatud järgmised elemendid:

—	strateegiline lähenemine kohanemisele;

—	kohanemine tuleks lisada ELi peamistesse poliitikavaldkondadesse;

—	kohanemine peab toimuma kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

—	kohanemist tuleks vähimarenenud riikides ja arengumaadest väikestes saareriikides toetada ülemaailmse kliimamuutuste liidu kaudu ja ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames kohanemismeetmete raamistiku kaudu.

9.3. Kohanemispoliitika edu tagamiseks on oluline, et koormus jaguneks võrdselt ning et võetaks arvesse mõju tööhõivele ja madala sissetulekuga elanikkonnarühmade elukvaliteedile. Jälgida tuleb ka kohanemispoliitika sotsiaalset mõõdet ja kaasata kõik sotsiaalpartnerid.

10. Ülemaailmsed teadusuuringud, tehnoloogiaarendus ja tutvustamistegevus

Komitee on veendunud, et ülemaailmsetele teadusuuringutele, tehnoloogiaarendusele ja tutvustamistegevusele tuleb – viivitamatult – tagada rahastamine. Teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse programmid on vajalikud, et kiirendada elektrijaamades kasutatavate taastuvate energiaallikate ning elektri- ja soojusenergia koostootmise arengut, tehnilist parandamist ning turuletoomist.

10.1.1. Komitee toetab komisjoni mõtet (SEK(2008) 3104 lõplik) teostada praegu seitsmenda raamprogrammi raames integreeritud kliimamuutuste teadusuuring. Komitee soovitab tihedamat koostööd Euroopa Komisjoni ja ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste ekspertrühma vahel seitsmenda raamprogrammi ja sellega seotud ning tulevaste teadusprogrammide raames.

10.1.2. Komitee toetab otsustava hoo andmist Rahvusvahelise Energiaagentuuri määratletud energiatõhususe ja vähem CO2-heidet tekitava tehnoloogia valdkonna teadusuuringutele, tehnoloogiaarendusele ja tutvustamistegevusele ning neile tehnoloogiatele, mis on määratletud ELi energiatehnoloogia strateegilises kavas, et käivitada ja kiirendada strateegiliselt oluliste energiatõhususe ja vähem CO2-heidet tekitava tehnoloogiate kasutusele võtmist.

10.1.3. Kogu intellektuaalse omandi kaitse ja arengumaade valdkond on märkimisväärselt muutunud 1995. aastast alates, kui jõustus Maailma Kaubandusorganisatsiooni intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide leping. Selle lepingu raames võtavad arengumaad endale kohustuse pidada kinni välismaistest patentidest. Intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu kehtestamisest alates leiavad ettevõtted, et kasulikum on esitada patenditaotlus arenguriikides.

10.2. Komitee toetab komisjoni järgmisi eesmärke:

—	teostada teadusuuringuid kliimamuutuste mõju, kohanemis- ja vähendamisvõimaluste kohta riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil;

—	edendada rahvusvahelist teadus- ja tehnoloogiaalast koostööd kõigi kliimaga seotud teadusuuringute puhul, sh vähem CO2-heidet tekitavad tehnoloogiad ja taastuvad energiaallikad üle kõigi sektorite;

—	2012. aastaks tuleks energiaga seotud teadusuuringute, tehnoloogiaarenduse ja tutvustamistegevuse mahtu vähemalt kahekordistada ja 2020. aastaks neljakordistada ning panna oluliselt rohkem rõhku vähem CO2-heidet tekitavale tehnoloogiale, eelkõige taastuvatele energiaallikatele.

11. Rahalised vahendid

11.1. Ulatuslikku Kopenhaageni kokkulepet tuleb toetada kohaste rahaliste vahenditega. Arenenud riikide ettepanekud tuleb peatselt lauale lüüa, et motiveerida ja ärgitada ka arengumaid tegevusse astuma. Kopenhaageni kokkuleppe edu või ebaõnnestumise võti on rahastamine ning arenenud riikide ja arengumaadega kokkulepitud eesmärgid.

11.2. ELi kohustus Kopenhaageni konverentsil näib olevat üsna leige, nagu näitab asjaolu, et ELi riigipead lükkasid 18.–19. juunis 2009 toimunud kohtumisel edasi otsustavad otsused kliimamuutuste rahastamise kohta, v.a. märkimine, et kliimamuutustega tegelemise rahastamise aluse peaks moodustama riigi maksevõime ja „saastaja maksab” põhimõtted.

11.3. Kuna Euroopa Ülemkogu ei ole seni rahastamise kohta ühtegi otsust teinud, siis on komitee väga mures selles valdkonnas puuduvate kiirete sammude pärast. On väga murettekitav, et siiani ei ole arenenud riigid, sh EL, andnud piisavalt rahalisi tagatisi ega võtnud kohustusi.

11.4. Selliste valdkondade investeeringud nagu energiatõhususe tehnoloogiad ja lai valik vähem CO2-heidet tekitavad tehnoloogiaid suurendavad majanduskasvu ja energiasäästu.

11.5. Arengumaade vähendamismeetmete rahastus peaks tulema riikide oma vahenditest ja välisvahenditest, ülemaailmselt süsinikuturult ja arenenud riikide toetustest:

—

: enamik investeeringuid kuni aastani 2020 ja energiakasutuse vähendamine peaks olema suhteliselt odav, nt energiakasutuse tõhustamise meetmete kaudu kodudes ja hoonetes ning erasektoris. Seda rahalist kohustust võib toetada valitsuste poliitika keskkonna- ja energiavaldkonnas. Lisaks võib veel üheks potentsiaalseks rahastamisallikaks olla riiklike, rahvusvaheliste ja kahepoolsete programmide raames eraldatavate toetuste ja laenude kasutamine.

—

: kulukate või lühiajaliselt kasu kaasa mitte toovate vähendamismeetmete puhul, mis nõuavad suuremaid investeeringuid, kui asjaomane arengumaa suudab teha, peavad vahendid tulema erinevatest allikatest ja uuenduslikest rahastamismehhanismidest, sealhulgas riiklikest vahenditest ja rahvusvahelistest CO2 krediidimehhanismidest. Komitee toetab komisjoni pingutusi luua 2015. aastaks OECD riike hõlmav süsinikuturg – sidudes ELi kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi võrreldavate piiramise ja kauplemise süsteemiga – ning isegi veel laiem turg 2020. aastaks.

11.6. Euroopa Ülemkogu on rõhutanud vajadust uurida üksikasjalikumalt rahvusvahelisi rahastamismehhanisme. Teema on taaskord Euroopa Ülemkogu päevakavas oktoobris. Komitee on kindlal arvamusel, et niiviisi jäetakse küsimus viimasele silmapilgule, arvestades, et Kopenhaageni konverents toimub detsembris.

Komitee toetab komisjoni seisukohta, et arenenud riigid peaksid oma toetused eraldama riiklikest vahenditest ja CO2 krediidimehhanismide kasutades. Riikide rahaline panus peab olema võrreldav ja lähtuma põhimõttest, et saastaja maksab, ning arvestama iga riigi majandussuutlikkust. Rahaliste panuste suuruse osas tuleks pidada läbirääkimisi ning nende summa tuleks lisada Kopenhaageni kokkuleppesse:

i)	määrates arenenud riikide rahalise kohustuse aasta kohta kokkulepitud valemi alusel (põhineb „saastaja maksab” põhimõtte ja riigi maksevõime kombineerimisel);

ii)	pannes iga arenenud riigi saastekvoodist teatud protsent reservi. Kõnealused saastekvoodid müüakse seejärel riikidele kokkulepitud rahvusvahelise enampakkumise teel.

11.7.1. Komitee tervitab eelkõige Mehhiko ettepanekut, et iga maailma riik peaks andma oma panuse „ühisesse patta”. Panuste suurused põhineksid valemil, mis võtaks arvesse iga riigi rahvaarvu, SKP-d ja kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Ühine pada jagatakse seejärel riikide vahel vastavalt nende vajadustele vähendada heitkoguseid, arendada keskkonnasäästlikke tehnoloogiaid ja kohaneda kliimamuutustest tulenevate mõjudega.

11.8. Komitee

—	toetab komisjoni ettepanekut arendada edasi piiramise ja kauplemise süsteemi alustuseks arenenud riikide seas ja siis, aja jooksul, arengumaade hulgas;

—

toetab samuti puhta arengu mehhanismi reformimist, mis on projektispetsiifilise loomu tõttu viinud suurte ülekande- ja halduskuludeni. Positiivne samm edasi oleks liikumine praeguselt projektipõhiselt puhta arengu mehhanismilt valdkonnaülesele puhta arengu mehhanismile. Teine tee oleks tehnoloogiaareng ja puhta arengu ülekanne, mis täidaks Bali tegevuskava nõuded.

11.9. Pikaajaliste eesmärkideni jõudmiseks 2050. aastal kavandatud kulud ei ole väikesed, ligikaudu 2 % praegusest SKP-st, kuid need kulud oleksid märkimisväärselt suuremad, kui otsustavalt ei tegutseta.

12. Üldsuse teadlikkus ja selle tõstmine

12.1. On oluline, et tõstetaks üldsuse teadlikkust praeguse globaalse soojenemise olukorra tõsidusest ja selle tagajärgedest, kui kliimamuutuste osas kiiresti midagi ette ei võeta.

12.2. Kodanikke tuleb ärgitada ja õhutada võtma oma vastutus energia keskkonnasäästlikumate vormide kasutamise, energiatõhusamate toodete ja teenuste ostmise ning oma ökoloogilise jalajälje vähendamise kaudu.

12.3. Komitee on arvamusel, et riigid peaksid hoiatama meedia kaudu oma kodanikke viivitamatust vajadusest meetmete järele ning vajadusest säilitada energiat ja kasutada alternatiivseid (mitte fossiilkütuseid) energiaallikaid, aidates nii vähendada kasvuhoonegaaside heidete tekitatud kahju. Kliimamuutuste teema tuleks pikemaajalise strateegia raames lisada ka alg- ja keskkoolide õppekavadesse.

Komitee toetab vajadust komisjoni pakutud aktiivse hariduspoliitika järele, et arendada paremat arusaamist kliimamuutuste mõjust.

12.4. Komitee on veendunud, et Euroopa Ülemkogu peaks ärgitama liikmesriike toetama ja lihtsustama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste, ärisektori, ametiühingute ja teiste organiseeritud kodanikuühiskonna esindajate kaasamist oma riiklikes valdkondades kliimamuutuste strateegia ja algatuste edendamisel.

12.5. Komitee usub samuti, et kohalikud, piirkondlikud ja riiklikud ametiasutused peaksid tegema tihedamat koostööd, et aidata luua tugev teadmiste alus kliimamuutuste mõju ja tagajärgede kohta oma kodanike ja erasektori mobiliseerimise kaudu. Näiteks on ELi algatuse linnapeade pakt raames võtnud umbes 500 omavalitsust endale kohustuse alandada oma CO2 heitkoguseid 2020. aastaks rohkem kui 20 % võrra.

13. Läbivaatamissäte

13.1. Komitee rõhutab vajadust, et kokkulepe sisaldaks kohustust hinnata korrapäraselt üldist edasiminekut ja kohustuste piisavust, sealhulgas 2015. aastal toimuva ulatusliku läbivaatamise nõuet.

Brüssel, 5. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 27, 3.2.2009, lk 59–65.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/122

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Valge raamat „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik””

KOM(2009) 147 lõplik

(2010/C 128/23)

Raportöör: Frederic Adrian OSBORN

1. aprillil 2009 otsustas komisjon vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 262 lõikele 1 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Valge raamat „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik””

(KOM(2009) 147 lõplik).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioon võttis arvamuse vastu 13. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (5. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 183, vastu hääletas 3, erapooletuks jäi 6 liiget.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Kliimamuutused on üks tõsisemaid 21. sajandil maailma ees seisvaid väljakutseid. Meetmed kliimamuutuste leevendamiseks kasvuhoonegaaside hulga piiramise teel on esmase tähtsusega. Siiski on sama oluline aegsasti kavandada kohanemist muutustega, mis on praegu juba vältimatud.

1.2. Komisjon võttis 2007. aastal vastu rohelise raamatu kliimamuutustega kohanemise kohta. Selle dokumendi üle peetud laiaulatuslike konsultatsioonide ja täiendava analüüsi järel on komisjon nüüd avaldanud valge raamatu „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik”, mille kohta soovitakse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust.

1.3. Komitee varasemas arvamuses rohelise raamatu kohta (1) soovitas komitee välja töötada kogu Euroopat hõlmava kohanemisstrateegia, mis moodustaks raamistiku meetmetele, mida on tarvis võtta Euroopa ja liikmesriikide tasandil ning ka muude sidusrühmade poolt. Valges raamatus pakutakse nüüd välja just selline raamistik ning komitee tervitab selle üldist lähenemisviisi.

1.4. Komitee leiab aga, et mõned komisjoni meetmete ettepanekud ei ole piisavalt kiireloomulised ega konkreetsed. Komitee kutsub eelkõige üles tagama järgmist:

—	tugevam roll kooskõlastavale ELi strateegiale, mis koondab endas riiklikud kohanemisstrateegiad;

—	strateegia edasise arendamise tihedam ajakava, pöörates erilist tähelepanu probleemidele või valdkondadele, mis võivad vajada kõige kiireloomulisemaid kohanemismeetmeid;

—	sõltumatu kõrgetasemelise komisjoni või organi loomine, et jälgida kliimamuutuste leevendamisel ja nendega kohanemisel Euroopas tehtavaid edusamme ning juhtida avalikult tähelepanu valdkondadele, kus edusammud on ebapiisavad;

—	varane püüe arvutada kokku nende kohanemiskulude maht, mida Euroopas tõenäoliselt vaja läheb (sarnaselt kiiduväärt jõupingutustele, mida komisjon on juba teinud arengumaade sellekohaste vajaduste kokkuarvutamisel);

—	tihedam koostöö vähemalt OECD tasandil või veelgi parem üle kogu maailma, sest kohanemine peab toimuma ülemaailmselt;

—	suuremad jõupingutused kaasamaks üldsust ja kodanikuühiskonda kliimamuutustega kohanemise kavade ja meetmete väljatöötamisse.

2. Valge raamat ja selle taust

2.1. Kliimamuutused on üks tõsisemaid 21. sajandil maailma ees seisvaid väljakutseid. Meetmed kliimamuutuste leevendamiseks kasvuhoonegaaside heitkoguste piiramise teel peavad olema esmase tähtsusega kogu maailmas ning samuti peagi Kopenhaagenis toimuval ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni koosolekul. Siiski on sama oluline aegsasti kavandada kohanemist muutustega, mis on praegu juba vältimatud.

2.2. Komisjon võttis 2007. aastal vastu rohelise raamatu kliimamuutustega kohanemise kohta. Selle dokumendi üle peetud laiaulatuslike konsultatsioonide (sh komitee arvamus) järel on komisjon nüüd avaldanud valge raamatu „Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistik”, mille kohta soovitakse komitee arvamust. Paljud komitee varasemas arvamuses väljendatud aspektid on leidnud valges raamatus märkimisväärset kajastust.

2.3. Valge raamat algab tunnistusega, et maailmas leiavad juba praegu aset märkimisväärsed kliimamuutused ning edaspidi suurenevad muutused veelgi, mis põhjustab paljudele majandusharudele tõsiseid tagajärgi, milleks peab juba praegu valmistuma. Kõnealuste mõjude ulatuse ja nende geograafilise jaotumise osas on palju ebakindlust. See sõltub osaliselt sellest, kui edukad on maailma jõupingutused leevendada kliimamuutusi kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendades. Kuid isegi kõige optimistilikuma stsenaariumi korral tuleb kohaneda suurte muutustega ja seda tuleb hakata kavandama juba nüüd.

2.4. Valges raamatus määratletakse Euroopa jaoks mitu valdkonda, millele avaldub tõenäoliselt eriti suur mõju:

—	põllumajandus ja metsandus;

—	kalandus ja vesiviljelus, ranniku- ja mereökosüsteemid;

—	infrastruktuur ja selle haavatavus äärmuslike olude ja tõusva merepinna ees;

—

turism;

—	inimeste ja taimede tervis;

—

veevarud;

—	ökosüsteemid ja bioloogiline mitmekesisus.

2.5. Valges raamatus leitakse, et tõenäoliselt on kõige tõhusamad need strateegiad, mis füüsilisele infrastruktuurile keskendumise asemel kasutavad looduse võimet neutraliseerida ning piirata kliimamuutuste mõju. Selles viidatakse keskkonnasõbralikul infrastruktuuril põhinevale lähenemisviisile, mis kehtestati mõjuhinnangus.

2.6. Valges raamatus väidetakse, et kõnealustest mõjudest puudutatud üksikisikute ja ettevõtete iseseisev kohanemine ei saavuta tõenäoliselt optimaalseid tulemusi. Väljendatakse selget vajadust ennetavate poliitikameetmete järele, et vältida ebasobivat tegevust (halvasti kohanemine) ning tagada pigem varasema kui hilisema tegevuse majanduslikud, sotsiaalsed ja keskkondlikud eelised.

2.7. Valges raamatus tunnistatakse, et enamik kohanemismeetmeid tuleb võtta riiklikul, piirkondlikul või kohalikul tasandil, kuid vajadust Euroopa tasandil sekkumise järele nähakse valdkondades, kus probleemid ületavad riigipiire, ja majandusharudes, kus on juba välja arendatud Euroopa tasandi pädevused ja meetmed, mis võivad märkimisväärselt mõjutada kliimamuutustega kohanemist.

2.8. Valges raamatus pakutakse välja kaheetapiline tegevusraamistik. Esimeseks etapiks (2009–2012) luuakse neli tegevuseesmärki (ning nende all rida meetmeid ELi ja liikmesriikide jaoks):

—	luua korralik teadmistebaas;

—	kaasata kliimamuutustega kohanemine ELi tähtsaimatesse poliitikavaldkondadesse;

—	kasutada üheaegselt eri poliitikameetmeid kohanemise tõhususe tagamiseks;

—	tugevdada kohanemisalast rahvusvahelist koostööd.

2.9. Teiseks etapiks, mis algab 2013. aastal, nähakse ette kõikehõlmavam kohanemisstrateegia, kuid valges raamatus ei kirjeldata praegu selle võimaliku ulatuse üksikasju.

3. Üldised märkused

3.1. Komitee varasemas arvamuses rohelise raamatu kohta (NAT/368) soovitas komitee välja töötada kogu Euroopat hõlmava kohanemisstrateegia, mis moodustaks raamistiku meetmetele, mida on tarvis võtta Euroopa ja liikmesriikide tasandil ning ka muude sidusrühmade poolt. Valges raamatus pakutakse nüüd välja just selline raamistik, mis sisaldab paljusid komitee varasemas arvamuses soovitatud aspekte. Komitee loomulikult tervitab seda ja valges raamatus kirjeldatud üldist lähenemisviisi.

Paljudes valge raamatu peatükkides on aga kavandatud tegevuse vorm üsna ebakindel. Mitmeid kavandatud meetmeid tuleb uurida, kaaluda, hinnata või julgustada. Midagi ei tule nõuda ega millekski kohustada ning näib, et lähitulevikus ei ole kavas kehtestada kõnealuses valdkonnas õigusakte. Arvestades kliimamuutuste tagajärgede üha kasvavat tõsidust ning Euroopa juhirolli olulisust selles vallas, leiab komitee, et Euroopa peaks liikuma kiiremini normatiivsema, konkreetsemate eesmärkidega strateegia suunas. Käesolevas arvamuses kirjeldatakse mõnda tahku, mis on olulised rangema strateegia jaoks, mille nimel Euroopa peaks komitee arvates töötama.

3.2.1. . Kuigi paljud praktilised kliimamuutustega kohanemise meetmed tuleb võtta kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil, nõustub komitee komisjoniga, et vaja on ka märkimisväärset sekkumist Euroopa tasandil. Sellel on mitu põhjust:

—	tõenäoliste muutuste ja tagajärgede analüüsimiseks läheb vaja ulatuslikku teadustööd ja seiret, millele tuleks kasuks kooskõlastamine Euroopa tasandil;

—	osa tekkivaid probleeme ületab riigipiire ja vajab ühtset vastust;

—	kliimamuutuste tagajärjed on Euroopa eri osades väga erinevad ning mõnele vaesemale piirkonnale võib avalduda kõige suurem mõju, mistõttu tekib vajadus koormuse jagamise järele ühtekuuluvuse või muude mehhanismide kaudu;

—	paljusid komisjoni peamisi poliitikavaldkondi ja programme, sh ühine põllumajanduspoliitika ja struktuurifondid, tuleb kliimamuutuste valguses kohandada, et muuta nad eesmärgipärasemaks;

—

Euroopast kaugemale vaadates on vaja teha suuri rahvusvahelisi jõupingutusi, et abistada lõunas asuvaid vähim arenenud riike, mis tõenäoliselt kannatavad kliimamuutuste all rohkem, sest nende suutlikkus kliimamuutustega piisavalt kohaneda on väiksem. EL oleks kõige sobivam koordineerima Euroopa sellealaseid jõupingutusi;

—	eelkõige on tulevaste kliimamuutustega piisavaks kohanemiseks vaja, et Euroopa poliitikud töötaksid koos ühise, riigipiire ületava ettevõtmise nimel.

Neist põhjustest lähtudes toetab komitee täielikult vajadust töötada välja tugev Euroopa kohanemisstrateegia ning kutsub komisjoni üles võimalikult kiiresti kõnealust strateegiat otsustavamalt arendama ja lisama sellele rohkem konkreetseid eesmärke.

Arvestades kliimamuutuste ülemaailmset loomu peavad ka kohanemiskavad järgima ülemaailmset lähenemisviisi, seda enam, et muutused mõjutavad kõige enam just vähem arenenud ja praegu kõige ebasoodsamas olukorras olevaid riike. OECD on sellega seoses käivitanud laiaulatusliku algatuse ning ka Euroopa raamistikke ja programme tuleks sel tasandil täielikult kooskõlastada.

Üheaegselt Euroopa tasandi meetmete väljatöötamisega on väga oluline innustada jõulisemat tegevust ka riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Valge raamatu taustteabest ilmneb, et riiklikul tasandil on praegu palju erinevaid lähenemisviise ning osa liikmesriike on oma olukorra analüüsimisel ja sobivate kohanemisstrateegiate väljatöötamisel olnud palju edukamad kui teised. Komitee leiab, et kohanemisprotsessi hoogustamiseks oleks nüüd kasulik luua Euroopa algatus, mis sätestab ühised parameetrid ja ajakavad riiklike kohanemisstrateegiate kehtestamiseks.

3.2.2. . Komisjon pakub välja kaheetapilise protsessi. Esimese etapi (2009–2012) ajal tugevdatakse teadmistebaasi, kaasatakse kliimamuutustega kohanemine ELi tähtsaimatesse poliitikavaldkondadesse, töötatakse välja meetmeid ning tugevdatakse kohanemisalast rahvusvahelist koostööd. Alles 2013. aastal algavas teises etapis töötatakse välja kõikehõlmav kohanemisstrateegia.

3.2.3. Komitee mõistab selle kaheetapilise lähenemisviisi loogikat, kuid tunneb muret, et see võib probleemi kiireloomulisust arvestades olla liiga aeglane. Kliimamuutuste tagajärjed hakkavad juba ilmnema nii Euroopas kui ka teravamalt mujal maailmas. Isegi kui pärast Kopenhaageni kohtumist võetakse kogu maailmas edukalt kasutusele leevendamismeetmed, kasvab kasvuhoonegaaside kontsentratsioon õhus veel mitu aastakümmet, põhjustades üha tõsisemaid kliimamõjusid. Kohanemismeetmetega tuleb algust teha nüüd ja kohe, mitte ebamäärases keskpikas perspektiivis. Samuti tuleb pigem varem kui hiljem alustada meetmetega, mis aitavad ära hoida sobimatuid arengusuundi ja investeeringuid (halvasti kohanemise vältimine).

3.2.4. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles pöörama oma järgmise kolme aasta analüüsivas töös erilist tähelepanu lähitulevikus (1–5 aastat) esinevate mõjude prognoosimise meetodite parandamisele, sest need mõjud võivad sel ajavahemikul vajada kõige kiiremaid kohanemismeetmeid. Millised on kõige haavatavamad rannikualad, mis vajavad väga kiiresti kaitsemeetmeid? Kus võib veepuudus kujuneda kõige suuremaks ja milliseid lahendusi saab sellele pakkuda? Millised tervisemõjud võivad varsti ilmneda ja kuidas nendeks kõige paremini valmistuda?

3.2.5. Samuti peaks komisjon tegema kiiresti kindlaks, kus varitseb kõige suurem sobimatute investeeringute oht (halvasti kohanemine) ja kuidas selliseid vigu kõige paremini vältida. Üks näide sellistest vigadest on jätkuv elamuarendus piirkondades, kus tulevikus kasvab tõsiste üleujutuste tõenäosus.

3.2.6. Peamiste asjakohaste asutuste analüüsi- ja prognoosisuutlikkust tuleb kiiresti arendada nii, et nad oleksid võimelised andma otstarbekat nõu selles kriitilises valdkonnas otsuste tegijatele. Lisaks tuleb pidevalt kontrollida CO2 kontsentratsiooni ELi ja ka kogu maailma tüüpilistes kohtades ning jälgida kliimamuutusi ja atmosfääri süsinikdioksiidisisalduse mõju kliimale.

3.2.7. . Valges raamatus tehakse ettepanek luua kaks uut üleeuroopalist mehhanismi: kliimamuutuste mõju ja sellega kohanemise juhtrühm, et hoogustada kohanemisalast koostööd, ning teabevõrgustik kui kliimamuutuste mõju, haavatavust ja kohanemisega seotud häid tavasid hõlmav infotehnoloogiline vahend ja andmebaas. Mõlemad ettepanekud näivad iseenesest kasulikud, kuid komitee arvates ei loo nad üksi tõenäoliselt sellist nähtavust ja poliitilist jõudu, mis on vajalik kohanemismeetmete elluviimiseks vajalikus ulatuses ja vajaliku kiirusega.

3.2.8. Seepärast meenutab komitee siinkohal rohelise raamatu kohta koostatud arvamuses esitatud soovitust, et EL peaks looma sõltumatu järelevalveorgani, millel oleks sõltumatu juhataja ning mille ülesanne oleks jälgida kogu kliimamuutuste strateegia arengut (nii kliimamuutustega kohanemist kui ka nende leevendamist). Selline sõltumatu organ avaldaks korrapäraselt avalikke aruandeid kõnealuse valdkonna arengu kohta Euroopas ning hoiataks varakult, kui teatud tegevus ei näi vastavat kohustustele või kui kohanemise vallas ei suudeta piisavalt valmistuda kliimamuutuste peatseteks tagajärgedeks.

3.2.9. Pärast seda, kui komitee esimest korda selle soovituse esitas, on Ühendkuningriigis loodud sõltumatu kliimakomitee teinud mitmeid väljakutset esitavaid soovitusi, mis on selles riigis innustanud võtma täiendavaid meetmeid, näidates nõnda hästi sellise organi kasulikkust. Sarnane organ Euroopa tasandil võiks etendada väärtuslikku rolli sellel tasandil tegutsemise ärgitajana.

3.2.10. . Kopenhaageni läbirääkimiste kontekstis tuleb Euroopal kiirelt kindlaks määrata, milliseid vahendeid on vaja kliimamuutustega kohanemise ja nende leevendamise meetmete toetamiseks arengumaades ning millise panuse peaks sellesse andma Euroopa. Teatises KOM(2009) 475/3 esitas komisjon hinnangu, et 2020. aastaks on arengumaade kohanemis- ja leevendamiskulude rahastamise vajadus ligikaudu 100 miljardit eurot aastas. Samuti esitatakse teatises soovitusi, kui suur osa sellest summast tuleks katta Euroopa avalikest rahastamisallikatest. Komitee tervitab neid aegsasti tehtud ettepanekuid ning kutsub institutsioone üles neid kiiresti kaaluma, et nad aitaksid tõepoolest saavutada Kopenhaagenis edukat tulemust.

3.2.11. See, et kliimamuutustega kohanemise võimalike kulude osas on Euroopa Liidus endas palju vähem selgust, on Kopenhaageni kontekstis mõistetav, kuid siiski pettumust valmistav. Pettumust valmistab ka asjaolu, et valges raamatus ei esitata Euroopa tõenäoliste kohanemiskulude summasid, selles räägitakse vaid kohanemismeetmete kulude hindamisest esimesel võimalusel. Komitee leiab, et pakiline ülesanne peab olema anda esialgne hinnang Euroopas tõenäoliselt vaja minevate ressursside ulatusele. See üldine hinnang tuleks seejärel jagada osadeks: esmatähtsad meetmed, mis vajavad kulutusi esimesel viiel aastal, ning vähem pakilised kulutused, mille võib jätta hilisemaks. Hinnangus tuleks kaaluda seda, millised kulutused saab jätta erasektori kanda, millise osa saab eeldatavalt katta kindlustus ning kus on tõenäoliselt vaja avaliku sektori vahendeid. Samuti oleks vaja kaaluda, kuidas on kõige parem jagada avaliku sektori poolset rahastamist riigieelarvete ja ELi eelarve vahel.

3.2.12. Selliste arvestuste tegemine ei ole muidugi lihtne. Ent kui neid on võimalik teha arengumaade kohta, on neid kindlasti võimalik teha ka Euroopa enda kohta. Komitee arvates on sellega vaja tegeleda kiiremini ja eesootavate probleemide võimalikku ulatust rohkem arvestades, kui valge raamatuga praegu eeldatakse. Maailm liigub tundmatusse ning ettevaatuspõhimõttel ja kohanemiseks tehtavate kulutuste kavad ei saa toetuda varasematele kogemustele või sellistele vananenud kriteeriumidele nagu piisava kaitse tagamine iga loodusõnnetuse eest, välja arvatud need, mis esinevad kord saja aasta tagant. Tulevikus esinevad loodusnähtused, mis varem toimusid vaid saja aasta tagant, palju sagedamini. Situatsiooniplaneerimise kriteeriume ja suuniseid ning neist tulenevaid ettevaatuspõhimõttest lähtuvaid kulutusi tuleb vastavalt kohandada ning lülitada need asjaomastesse eelarvetesse.

3.2.13. Kuna kliimamuutuste tagajärjed muutuvad järgnevatel aastatel üha tõsisemaks, suurenevad kindlasti ka nendega kohanemiseks tehtavad kulutused. Samuti suureneb selliste kulutuste osakaal avaliku ja erasektori eelarvetes ning nendega arvestamine kindlustusmaksetes ja -hüvitistes. Kõik seni tehtud teadusuuringud näitavad, et nagu kliimamuutuste leevendamisel, nii on ka nendega kohanemisel tõenäoliselt kasulikum tegutseda kiiresti ja võtta asjakohaseid meetmeid, selle asemel, et reageerida liiga hilja, kui tõsine kahju on juba tekkinud.

3.2.14. Kui tegutsetakse õigel ajal ja see tegevus integreeritakse tõhusalt teiste poliitikameetmetega, peaks siiski vähemalt mõnel juhul olema võimalus võtta kõigile kasu toovaid meetmeid, mis parandavad teatud valdkonna või tegevuse vastupanuvõimet kliimamuutustele ning aitavad samas saavutada ka teisi poliitikaeesmärke. Selliseid võimalikke koostoimeid tuleb hakata otsima võimalikult kiiresti ning samuti tuleb hakata avaldama kohanemiskulude kogusummasid, et nende üle arutleda ja neid parandada.

3.2.15. . Kliimamuutused mõjutavad paljusid majandusharusid ning paljusid ettevõtteid ja üksikisikuid. On oluline, et seda mõju laialdaselt mõistetaks ning et igaüks tunneks end kaasatuna nende muutuste elluviimisesse, mis on vajalikud kõnealuse mõjuga toimetulekuks. Praegu keskendub avalikkuse huvi kliimamuutuste küsimuse osas eelkõige sellele, mida üksikisikud, inimrühmad ja organisatsioonid saavad teha kliimamuutuste leevendamiseks, võttes oma igapäevaelus ja äritegevuses vastu asjakohaseid otsuseid.

3.2.16. Kuid samas on laiemal üldsusel varsti vaja tegeleda ka neid puudutada võivate kohanemisküsimustega, nagu:

—	kus muutuvat kliimat arvesse võttes elada, töötada ja puhata;

—	kuidas peaks pikaealiste puude ja metsade majandamisel toime tulema pidevalt muutuvate kliimatingimustega;

—	millised taimed ja puud kasvavad muutuvates tingimustes hästi aedades ning kuidas on võimalik säilitada kultuurmaastikke kõikjal ELis;

—	kuidas võib muutuda terviseriskide levik ja milliseid ettevaatusabinõusid tuleks võtta;

—	kuidas võib olla vaja muuta meie toitu ja toitumisharjumusi.

Üldsus ja kõige enam mõjutatud inimrühmad tuleb hoida täielikult kursis kliimamuutuste seda liiki tagajärgede kohta saadud uusimate analüütiliste teadmistega ning muude eesootavate muutustega. Samal ajal vajavad üldsus ja eelkõige kõige enam mõjutatud inimrühmad abi, et suuta mõelda läbi, milliste kohanemismeetmete võtmine on nende endi võimuses. Euroopa Liit saab etendada suurt osa sellise avaliku dialoogi innustamisel ja mõistmise levitamisel. Komitee palub komisjonil sellele aspektile edaspidi rohkem tähelepanu pöörata.

Brüssel, 5. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT C 120, 16.5.2008, lk 38.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/127

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa ettepanek Kopenhaageni kokkuleppeks: kliimamuutuste vastu võitlemise rahvusvahelise rahastamise suurendamine””

KOM(2009) 475 lõplik

(2010/C 128/24)

Pearaportöör: Lavinia ANDREI

10. septembril 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa ettepanek Kopenhaageni kokkuleppeks: kliimamuutuste vastu võitlemise rahvusvahelise rahastamise suurendamine””

KOM(2009) 475 lõplik.

Komitee juhatus tegi 29. septembril 2009 kõnealuse arvamuse ettevalmistamise ülesandeks põllumajanduse, maaelu arengu ja keskkonna sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust määras komitee täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (5. novembri istungil) pearaportööriks Lavinia Andrei ja võttis vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 179, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 11.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Komitee tervitab neid aegsasti tehtud ettepanekuid ning kutsub institutsioone üles neid kiiresti kaaluma, et nad tõepoolest aitaksid saavutada Kopenhaagenis edukat tulemust. Teatis on hea algus, sest siiani ei ole tööstusriigid tahtnud mingit konkreetset summat välja pakkuda.

1.2. Kliimamuutuste vastu võitlemise rahastamist ei käsitleta mitte vabatahtliku abi, vaid ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni artiklites sätestatud kohustusena eraldada arengumaadele uusi, täiendavaid, kohaseid ja prognoositavaid rahastamisvahendeid. Tööstusriikide vajalik kohustus on järgida konventsioonis sedastatud ühise, aga erineva vastutuse põhimõtet.

1.3. Nagu Euroopa Liit ÜRO kliimamuutuste konventsiooni raames nõustus, vajavad arengumaad kliimamuutuste vastu võitlemisel märkimisväärset abi. Järgnevatel aastakümnetel seisavad nad leevendamis- ja kohandamispüüdluste tõttu tõenäoliselt silmitsi sadadesse miljarditesse eurodesse ulatuvate kuludega aastas.

1.4. Komitee toetab ELi ettepanekut tööstusriikide avaliku sektori poolse kiire rahastamise kohta, mis on kuni 2013. aastani ligikaudu 5–7 miljardit aastas. See on hea algus, arvestades praegust õhkkonda ning usalduse puudumist lõuna ja põhja vahel.

1.5. Komitee kiidab heaks ka komisjoni positiivse lähenemise meetmetele rahastamisvahendite saamiseks rahvusvahelisest lennundusest ja meretranspordist.

1.6. Teiselt poolt on juba tugevaid signaale arengumaadest, eriti Aafrika riikidest, et ELi pakkumine on liiga väike ning tähendaks tegelikult, et arengumaad peaksid paljude aastate jooksul maksma teiste põhjustatud kahjude eest. Paljud valitsusvälised organisatsioonid ja ÜRO majandusteadlased on väitnud, et arenenud riikidelt arengumaadele antava vajaliku rahastamise tagasihoidlik kalkulatsioon ulatub piirkonnas 150 miljardi USA dollarini aastas (ligikaudu 110 miljardit eurot) perioodil 2013–2017.

1.7. Seoses CO2-turult saadava tuluga eeldab komisjon, et sealsete osalejate tohutu kasum läheb täielikult arengumaadele ning kasutatakse seejärel vähem CO2-heiteid tekitavatele tegevustele. On tõenäolisem, et tegelikult saavad selle kasumi hoopis eraettevõtjad, kellest paljud asuvad arenenud riikides.

1.8. Komiteele teeb muret ka ELi visioon kodumaistest erainvesteeringutest arengumaadesse, arvestades, et EL ei ole leidnud viisi tagamaks, et liikmesriigid kasutavad oma heitkogustega kauplemise süsteemi kaudu saadud tulusid puhtasse energiasse investeerimiseks.

1.9. Komisjon peaks koostama muudetud, elujõulise kava oma juhtrolli säilitamiseks rahvusvahelises kliimamuutuste vastu võitlemise poliitikas. Samuti peaks EL jätkama surve avaldamist Ameerika Ühendriikidele ning teistele, et nad avaldaksid oma seisukohad kliimamuutuste vastu võitlemise rahastamise küsimuses.

1.10. Suuremate rahvusvaheliste või riigisiseste rahastamisvahendite kohta antud lubaduste suhtes tuleks kohaldada mõõdetavaid, aruandes esitatavaid ja kontrollitavaid sätteid.

2. Sissejuhatus

2.1. 10. septembril 2009 esitas Euroopa Komisjon teatise „Euroopa ettepanek Kopenhaageni kokkuleppeks: kliimamuutuste vastu võitlemise rahvusvahelise rahastamise suurendamine”.

2.2. Kõnealuse teatisega püütakse läbirääkimised välja tuua praegusest ummikseisust, kus arenenud riigid ootavad, et enamarenenud arengumaad annaksid üldistesse jõupingutustesse oma panuse, kuid arengumaad soovivad samas kuulda arenenud riikide selget seisukohta kohandamis- ja leevendamismeetmete rahastamise küsimuses.

2.3. Kõnealune ettepanek ei ole siiski piisav tulemusrikka kokkuleppe tagamiseks Kopenhaagenis. Meil on vaja, et kõik arenenud riigid vähendaksid märkimisväärselt heiteid, et arengumaad võtaksid kohaseid leevendamismeetmeid ning et töötataks välja tõhus ülemaailmne finantsarhitektuur, mis aitaks võtta kohaseid meetmeid vähem CO2-heiteid tekitavasse majandusse tehtavate investeeringute suurendamiseks.

2.4. 2020. aastaks seisavad arengumaad tõenäoliselt silmitsi ligikaudu 100 miljardi euro suuruste kuludega kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ja kliimamuutuste mõjudega kohanemiseks. Suurem osa vajalikust rahastamisest peaks tulema riigisisestest allikatest ja laienenud rahvusvaheliselt CO2-turult, kuid vajalik on rahvusvahelise avaliku sektori poolne rahastamine summas ligikaudu 22–50 miljardit eurot aastas.

2.5. Euroopa Komisjon teeb ettepaneku, et tööstusriikide ja majanduslikult enamarenenud arengumaade avaliku sektori poolne rahastamine peaks olema jaotatud vastavalt maksevõimele ja vastutusele heitkoguste eest. See võiks 2020. aastaks tähendada ELi panust vahemikus 2–15 miljardit eurot aastas.

3. Komisjoni dokument

3.1. Komisjoni hinnangul on kohandamis- ja leevendamismeetmete rakendamiseks arengumaades vaja 2020. aastaks ligikaudu 100 miljardit eurot aastas. Rahastamisse oleksid hõlmatud arengumaade riigisisesed vahendid (avalik ja erasektor), ülemaailmne CO2-turg ning rahvusvahelise avaliku sektori finantsvood. Riigisisene avalik ja erasektor kataksid 20–40 %, CO2-turg kuni 40 % ja rahvusvaheline avalik sektor ülejäänud osa.

3.2. Rahvusvaheline CO2-turg võiks 2020. aastaks tagada neile 38 miljardit eurot aastas. Kopenhaageni kokkuleppega tuleks määrata kindlaks uus sektoripõhise CO2-turu krediidimehhanism ning pöörata tähelepanu puhta arengu mehhanismile vähim arenenud riikides.

3.3. 2020. aastaks peaks olema tagatud rahvusvahelise avaliku sektori poolne osalus suurusjärgus 22–50 miljardit eurot aastas. Alates 2013. aastast peaks avaliku sektori poolne rahastamine olema jaotatud vastavalt maksevõimele ja vastutusele heitkoguste eest ning selles peaksid osalema ka majanduslikult enamarenenud arengumaad. Nende prognooside kohaselt jääks ELi kanda kas ligikaudu 10 % või ligikaudu 30 % olenevalt nende kahe kriteeriumi osatähtsusest. Ambitsioonika tulemi puhul Kopenhaagenis jääks ELi õiglane osamakse 2020. aastal vahemikku 2–15 miljardit eurot aastas sõltuvalt üldisest kokkulepitud rahastamissummast ja kummalegi kriteeriumile määratud osatähtsusest.

3.4. Kohandamise toetamine peaks andma eelise kõige haavatavamatele ja vaesematele arengumaadele.

3.5. Rahvusvaheline lennundus ja meretransport võib osutuda uueks oluliseks rahastamise allikaks.

3.6. Tulevase rahvusvahelise finantsarhitektuuri juhtimine peaks olema detsentraliseeritud ja lähtuma alt-üles põhimõttest. Uus kõrgetasemeline foorum kliimamuutuste vastu võitlemise rahvusvahelise rahastamise teemal peaks kontrollima kohandamis- ja leevendamismeetmete rakendamist ja tooma korrapäraselt välja neis esinevad puudused ja tasakaalustamatuse.

3.7. Kõik riigid (v.a vähim arenenud riigid) peaksid 2011. aastaks koostama vähem CO2-heiteid tekitava majanduskasvu kava, mis sisaldab usaldusväärseid keskpikki ja pikaajalisi eesmärke, ning valmistama ette iga-aastase riikliku andmekogu, mis käsitleb kõikide kasvuhoonegaaside inimtekkelisi heiteid allikate kaupa ja nende sidumist neeldajate abil.

3.8. Aastatel 2010–2012 võiks vaja minna 5–7 miljardi euro suurust kiiret rahastamist aastas, mille abil korraldada arengumaades kohandamist, leevendamist, uuringuid ja suutlikkuse suurendamist. Selle saavutamiseks peaks EL alates 2010. aastast hakkama viivitamatult maksma 0,5–2,1 miljardi euro suurust osamakset. Nii EL kui ka liikmesriigid peaksid olema valmis oma eelarvetega selles rahastamisskeemis osalema.

3.9. Ajavahemikuks pärast 2012. aastat ning osana ettepanekute paketist finantsraamistikule teeb komisjon ettepaneku selle kohta, kas alates 2013. aastast rahastada osamakset eelarvest või asutada selle jaoks eraldiseisev kliimafond, mis oleks osa ettepanekute paketist 2013. aasta järgsele finantsraamistikule, või kasutada nende kahe kombinatsiooni. Oluliseks allikaks ELi poolses üldises jõupingutuses võiks olla ka iga üksiku liikmesriigi otsene panus rahastamises.

3.10. Kui ELi eelarvet ei kasutata, peaksid ELi siseselt makstavad osamaksed jagunema sama põhimõtte alusel kui rahvusvahelisel tasandil ja nende puhul tuleks arvesse võtta erinevaid olukordi liikmesriikides.

4. Üldised märkused

4.1. Komitee tervitab komisjoni teatist, millega esitatakse kliimamuutuste vastu võitlemise rahastamist käsitlev ettepanek ning rõhutatakse vajadust ambitsioonikate eesmärkide järele heitkoguste vähendamisel, püüdes nii Kopenhaagenis sõlmitava uue kliimakokkuleppe üle peetavad rahvusvahelised läbirääkimised praegusest ummikseisust välja tuua.

4.2. G77 (arengumaade rühm) on teinud selgeks, et ÜRO kliimakokkuleppe kontekstis on rühma liikmete jaoks keskne küsimus kliimamuutuste vastu võitlemise piisav rahastamine. Laialdaselt tunnistatakse, et esimesena ja kõige rohkem kannatavad muutuvate kliimatingimuste all arengumaad (ning sellise ühiskonna vaeseimad liikmed).

4.3. Nagu Euroopa Liit ÜRO kliimamuutuste konventsiooni raames nõustus, vajavad arengumaad kliimamuutuste vastu võitlemisel ka meie abi. Järgnevatel aastakümnetel seisavad nad tõenäoliselt silmitsi sadadesse miljarditesse eurodesse ulatuvate kuludega aastas.

4.4. Komitee hindab komisjoni tehtud esimest sammu erinevate võimalike rahastamisallikate analüüsimisel ning soovi innustada iga allika uurimist nii ressursside määratlemise kui ka kulutamisvõimaluste ja suunamise osas. Siiski on paljud valitsusvälised organisatsioonid ja ÜRO majandusteadlased järjepidevalt väitnud, et arenenud riikidelt arengumaadele antava vajaliku rahastamise tagasihoidlik kalkulatsioon ulatub piirkonnas 150 miljardi USA dollarini aastas (ligikaudu 110 miljardit eurot).

4.5. Suuremat tähelepanu tuleks pöörata uue paindliku mehhanismi (sektoripõhine CO2-turg) uurimisele, et tagada praktilised viisid mehhanismi rakendamiseks ja ebaõnnestumise ohu minimeerimiseks. Segaduse vältimiseks tuleb puhta arengu mehhanismide ja sektoripõhise CO2-turu puhul tähelepanu pöörata täiendavuse kriteeriumile.

4.6. Kliimamuutuste vastu võitlemise kõik rahastamisvahendid peaksid olema uued ja täiendama arenenud riikide arenguabi osas võetud ametlikke kohustusi (st 0,7 % SKPst), sest kliimamuutused toovad lisaks sihtide seadmisel algselt arvestatud kohustustele kaasa märkimisväärseid lisakulusid. Peame arvestama sellega, et vaid mõned riigid on täitnud oma lubaduse suurendada ametlikku arenguabi 0,7 %-ni SKPst. Viimase kümne aasta suundumus näitab, et väljavaated selle eesmärgi saavutamiseks on kehvad.

4.7. Rohkem kui kunagi varem peaks EL säilitama oma meetmed ja juhtrolli rahvusvahelises kliimamuutuste vastu võitlemise poliitikas Kopenhaageni ulatusliku kliimakokkuleppe üle peetavate läbirääkimiste ajal. Enneolematu finantskriis on lühiajaline ja läheb lõpuks mööda. Kliimamuutused jäävad.

4.8. Majanduse elavnemine sõltub kliimamuutuste vastu võitlemisest. Kui juhid ei suuda võtta sel aastal hädavajalikke meetmeid, lähevad kliimamuutuste mõjud maksma tõenäoliselt üle 20 % ülemaailmsest SKPst. Maailmapanga endise peaökonomisti Lord Sterni andmetel on see rohkem kui 1930ndate aastate majanduskriis ja mõlemad maailmasõjad kokku, seda lisaks inimeste surmajuhtumitele ja liikide väljasuremisele.

4.9. Euroopa Liit peaks jätkama surve avaldamist Ameerika Ühendriikidele ja teistele, et nad avaldaksid oma seisukohad kliimamuutuste vastu võitlemise rahastamise küsimuses. Suuremate rahvusvaheliste või riigisiseste rahastamisvahendite kohta antud lubaduste suhtes tuleks kohaldada mõõdetavaid, aruandes esitatavaid ja kontrollitavaid sätteid.

5. Konkreetsed märkused

5.1. Kohaste finantsvoogude loomine

5.1.1. Riikide oma vahendite kasutuselevõtmine

5.1.1.1. Nii arenenud kui ka arengumaades peaks suure osa vajalikest investeeringutest katma riigi enda erasektori poolne rahastamine. Suurem osa investeeringutest on juba praegu majanduslikult tasuvad, kuna investeeringute kasvu tasakaalustab energiatarbimise vähenemine.

5.1.1.2. Kõige vaesematel, eelkõige vähim arenenud riikidel, samuti arengumaade rahvastiku kõige vaesemal osal ei ole piisavalt vahendeid, et rahastada kliimamuutuste negatiivse mõju kohandamismeetmeid. Nad sõltuvad suures osas avaliku sektori abist, olgu siis tegemist riigisisese või rahvusvahelise abiga.

5.1.2. CO2-turu täielik ärakasutamine

5.1.2.1. Komitee nõustub, et rahvusvaheline CO2-turg on üks vahend erasektori investeeringute edendamiseks arengumaades, kuigi turg ei ole veel küps ning tasaarvestuste kvaliteedi osas on tõstatatud mitmeid küsimusi. CO2-turu tõhusust suurendatakse saastekvootide nappuse tekitamisega ambitsioonika Kopenhaageni kokkuleppe kaudu.

5.1.2.2. Turuga seotud rahastamine riiklike saastekvootide (heitkoguste ühikud) teatud protsendiga kauplemise vormis rahvusvahelises süsteemis (siinkohal mitte ELi saastekvootidega kauplemise süsteem) või nende fikseeritud hinnaga ostmine peaks olema peamine vahend ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni jaoks uute rahastamisvahendite kogumiseks. Seda võiks täiendada näiteks lennunduse ja meretranspordi maksuga või nimetatud sektorite saastekvootidega kauplemisega piirkondlikes ja riiklikes süsteemides (nt ELi saastekvootidega kauplemise süsteem), samuti CO2-turu tehingute maksustamisega.

5.1.2.3. Tuleb meeles pidada, et CO2-turg on tuletisinstrumentide turg, mis võimaldab suurtel investoritel spekuleerida heitkoguste vähendamise eeldatava (tulevase) hinnaga. See turg näitab juba oma nõrku külgi ning võib muuta rahvusvahelise finantsturu ebastabiilseks. Arengumaad väitsid Bangkokis, et turumehhanismidele toetumine suurendaks nende lõunapoolsete riikide haavatavust, mis juba kannatavad toidu-, finants- ja kliimakriisi tõttu.

5.1.2.4. Vaja on luua valideerimis-/kontrollimenetlused, et võimaldada kiiremaid protsesse nii puhta arengu mehhanismides kui ka valdkondlike CO2-turgude mehhanismides.

5.1.2.5. Rohkem tuleb investeerida suutlikkuse suurendamisse ja ekspertide koolitamisse CO2-turu kõigis valdkondades nii arenenud kui ka arengumaades.

5.1.2.6. Valdkondlike CO2-turgude elluviimiseks tuleb kehtestada läbipaistev määratlus „majanduslikult enamarenenud arengumaad”. Komitee toetab ideed luua valdkondlik CO2-turg väga konkurentsivõimeliste majandussektorite jaoks, kuid hoiatab ka, et kui mehhanism ei ole võimalikult tugev, on ebaõnnestumise oht väga suur.

5.1.3. Rahvusvahelise avaliku sektori poolse rahastamistaseme kindlaksmääramine

5.1.3.1. Komitee nõustub väitega, et „mida vähem vahendeid annab CO2-turg, seda rohkem taotletakse avaliku sektori poolset leevendamismeetmete rahastamist”.

5.1.3.2. Tuleb luua mehhanismid, et korrapäraselt kontrollida vajadust avaliku sektori poolse rahastamise järele. Siiski peab komisjon olema teadlik avaliku sektori poolse rahastamise pakkumise kaudu tekkida võivate CO2-turu moonutuste ohust, juhul kui rahastamisvahendid ei ole suunatud sektoritele, kus CO2-turul puudub juurdepääs/huvi/algatus (st suutlikkuse suurendamine, koolitus).

5.1.4. Rahvusvahelise avaliku sektori poolne kiire rahastamine aastatel 2010–2012

5.1.4.1. Komitee nõustub, et rahvusvahelise avaliku sektori poolne kiire rahastamine on oluline ulatusliku, tasakaalustatud ja ambitsioonika Kopenhaageni kokkuleppe kontekstis. Rahastamine peaks olema suunatud eelkõige suutlikkuse suurendamisele, sealhulgas vähem CO2-heiteid tekitava majanduskasvu kavade koostamiseks, leevendamismeetmeteks valmisolekuks, katseprojektideks ning vahetuteks kohandamisküsimusteks. Sellise kiire toetuse eesmärk peaks olema valmistumine tulemuslike ja tõhusate keskpikkade ja pikaajaliste meetmete võtmiseks ning ambitsioonikate meetmetega viivitamise vältimiseks.

5.1.5. Uuenduslik rahastamine rahvusvahelisest lennundusest ja meretranspordist

5.1.5.1. Rahvusvahelise lennunduse ja laevanduse heitkogused on suured ja kasvavad üsna kiiresti. Atmosfääri kasvuhoonegaaside sisalduse reguleerimiseks tuleb need stabiilseks muuta. Kõnealuse valdkonna reguleerimine võiks tekitada kliimakokkuleppe jaoks olulisi rahastamisvahendeid. Neid kulusid kannaksid peamiselt arenenud riikide lennureisijad ja tarbijad. Selleks on aga vajalik koostöö Rahvusvahelise Tsiviillennundusorganisatsiooni ja Rahvusvahelise Merendusorganisatsiooni vahel, kes on viimase aastakümne vältel takistanud jõupingutusi kõnealuste heitkogustega tegelemisel.

5.1.6. Rahvusvahelise avaliku sektori poolse rahastamise osamaksete kindlaksmääramine

5.1.6.1. Komitee nõustub, et „heitkogustele SKPst suurema kaalu andmine annaks täiendava stiimuli vähendada heitkoguseid ning kinnitaks varajase meetme heitkoguste vähendamiseks”. Selleks et Kopenhaagenis jõutaks kokkuleppele, tuleb siiski toetada korrektset kaalu andmise mehhanismi.

5.2. ELi panus avaliku sektori poolsesse kliimamuutuste vastu võitlemise rahastamisesse

5.2.1. Komitee toetab komisjoni otsust osaleda läbirääkimistes ühe organina, tehes ühe üldise osamakse pakkumise.

5.2.2. Rahastamise suunamisega seoses soovitab komitee kasutada olemasolevaid struktuure, kuid samas tuleks luua selged järelevalve- ja aruandlusmenetlused, et minimeerida kulusid ning tagada raha õige kasutamine.

5.3. Euroopa ettepanek kliimamuutuste vastu võitlemise detsentraliseeritud, alt-üles rahastamise juhtimiseks

5.3.1. Mudelina võib kasutada ELi haldusstruktuuri, mis võib edasiste võetavate meetmete osas anda Euroopa Liidule olulise eelise.

5.3.2. Komitee leiab, et vähem CO2-heiteid tekitava majanduskasvu kava esitamise tähtaeg kõikidele riikidele (2011) on ebareaalne, kui EL tahab tugevaid ja kohaldatavaid kavasid, arvestades eksperditeadmiste puudumist isegi teatud ELi liikmesriikides.

Brüssel, 5. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/131

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse ühenduse liikmesriikide sadamatesse sisenevate ja neist väljuvate laevade teavitusformaalsusi ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/6/EÜ”

KOM(2009) 11 lõplik – 2009/0005 (COD)

„Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Teatis ja tegevuskava, mille eesmärk on luua Euroopa piirideta meretranspordiruum””

KOM(2009) 10 lõplik

(2010/C 128/25)

Raportöör: Edgardo Maria IOZIA

27. veebruaril 2009. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 80 lõikele 2 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse ühenduse liikmesriikide sadamatesse sisenevate ja neist väljuvate laevade teavitusformaalsusi ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/6/EÜ”

KOM(2009) 11 lõplik – 2009/0005 (COD).

21. jaanuaril 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

KOM(2009) 10 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 8. septembril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (4. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 159, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 1.

1. Ettepanekud ja soovitused

1.1. Komitee annab kokkuvõttes positiivse hinnangu komisjoni teatisele Euroopa meretranspordiruumi loomise kohta ja ettepanekule võtta vastu direktiiv, milles käsitletakse ühenduse liikmesriikide sadamatesse sisenevate ja neist väljuvate laevade teavitusformaalsusi ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/6/EÜ.

1.2. Esitatud töökava on ambitsioonikas ja hästi struktureeritud ning selles sisalduv sidus tegevuskava sobib kavandatud eesmärkidega. Kahepoolse sadamaliikluse parandamise seisukohast on ülioluline vähendada ja ratsionaliseerida haldusformaalsusi, säilitades samas vajalike kontrollide ohutuse ja kvaliteedi praeguse taseme.

1.3. Sadamas aset leidva tegevuse parandamine võib viia kaubaveo ratsionaliseerimiseni ja tagada parema ülemineku maismaatranspordilt meretranspordile, tugevdades intermodaalsust mere, raudtee, sisevee ja maismaa vahel, vastavalt transpordi valges raamatus tehtud ning selle vahekokkuvõttes rõhutatud ettepanekutele.

1.4. Mitmeid teatises esitatud spetsiifilisi ettepanekuid tuleb lähemalt vaadelda ja komitee kutsub komisjoni üles korraldama kõigi sidusrühmade jaoks foorumeid, kus käsitletaks järgmisi teemasid: lootsitasõidu load, ohtlike kaupade veo lihtsustamisega seotud formaalsused, taimsete ja loomsete toodete vedu ning sadamakontrollide koordineerimine (one-stop shop).

1.5. Komitee on eelnevalt mitmel korral selgitanud oma seisukohti seoses sadamalootsiteenuste spetsiifilise loomuga (1) ja nimetatud seisukohad kehtivad praeguseni.

1.6. Komisjon tõi oma teatises „Strateegilised eesmärgid ja soovitused seoses ELi meretranspordipoliitikaga kuni 2018. aastani” välja, et „merendustöötajate, ohvitseride ja madruste kasvava nappusega kaasneb oht kaotada inimressursi kriitiline mass, mis hoiab alal Euroopa meretööstuse üldist konkurentsivõimet”.

1.7. Lootsitasõidu lubasid käsitlev ettepanek võib seda tegevust veelgi vähendada ja muuta selle ameti paljude noorte inimeste jaoks veelgi vähem külgetõmbavaks. Potentsiaalsete positiivsete mõjude näitamiseks tuleb viia läbi usaldusväärsed uuringud ja analüüsid, samas kui negatiivne mõju tööhõivele ja ohutusele näib olevat juba selge. Ühe võimalusena tuleks kaaluda kauglootsimise laiendamist tehnoloogiliste uuenduste kaudu, säästes nii aega ja raha ning tagades kõrgetasemelise ohutuse. Kokkupõrke või mõne muu ohtliku meresõidu juhtumi korral, mis võib tekitada materiaalset kahju või viia inimelude kaotuseni, on kindlustusettevõtetel õigus keelduda maksmast kahjunõudeid, kui laeva eest vastutajate (laevakapten ja peamehhaanik) merendusload ei ole kehtivad. Komitee soovitab komisjonil luua kõigi sidusrühmade (laevaomanikud, lootsid, valdkondlikud organisatsioonid ja sadamavõimud) foorum, et hinnata kõnealuse ettepaneku tegelikku mõju ohutusele ja tööhõivele.

1.8. Komitee toetab Euroopa piirideta meretranspordiruumi (2) projekti, mis on lähimerevedude edendamise programmi lahutamatu osa. Ülioluline on määratleda edukalt ühenduse õiguslik alus, nii et kahe ELi sadama vahel (nt Lissabon ja Napoli) nn ühenduse kaupu tarnivaid laevu saaks käsitleda samamoodi nagu teisi transpordiliike.

1.9. Komitee oleks eelistanud, et see võimalus oleks lisatud ühenduse uude tolliseadustikku. Kuna komisjon ei kavatse nimetatud ettepanekut järgida, kutsub komitee üles lisama selle võimaluse vähemalt seadustiku tulevastesse rakendussätetesse enne 2009. aasta lõppu, et seda saaks rakendada võimalikult kiiresti.

1.10. Komitee toetab tuliselt algatust luua nn ühtne liides (single window), mis tegeleks kõigi praktiliste küsimustega ja muude ratsionaliseerimismeetmetega nagu eri sadama- ja tollitöötajate kontrollide kavandamine, ning võimaldaks edastada haldusdokumente elektrooniliselt, ilma et see piiraks piirivalve tegevust kuritegevuse vastu võitlemisel.

1.11. Komitee kutsub komisjoni üles uurima võimalust anda samad õigused laevadele, mis sõidavad kahe ELi sadama vahel, tehes vahepeatuse EList väljaspool asuvas sadamas. Laevaomanike liidu sõnul puudutab see suurt hulka laevu, mis võiksid saada kasu Euroopa piirideta meretranspordiruumist.

1.12. Inglise keele muutmine meretranspordis kasutavaks ühiseks keeles, nagu lennutranspordis, lihtsustaks tunduvalt haldusformaalsusi ja -tavasid.

2. Komisjoni teatis ja tegevuskava

2.1. Isikute ja kaupade vaba liikumine tuleb tagada võrdselt kõigis transpordiliikides. Ühtse turu eelised tuleb konkretiseerida, võttes meetmeid, mis lihtsustavad nimetatud eesmärgi elluviimist. Meretranspordil ei ole praegu samu eeliseid kui maismaatranspordil. Formaalsuste, halduskoorma ja kontrollide vohamine ei ajenda otsustama kaupade tarnimisel Euroopa Liidu piires meretranspordi kasuks.

2.2. Komisjoni dokumendis käsitletakse meretranspordi menetlusi: isegi nn ühenduse kaupade vedamisel kahe ELi sadama vahel kehtivad spetsiifilised tolli- ja transpordieeskirjad, veterinaar- ja taimekaitse eeskirjad ning muud formaalsused.

2.3. Teatises tuletatakse meelde, et nõukogu ärgitas 2006. aastal kasutama lähimerevedusid, seda üleskutset korrati 2007. aastal. Teatises viidatakse samuti komitee 2006. aasta lõpus koostatud arvamusele, milles kutsuti üles lõpetama meretranspordi puhul sisepiiride kontrollimine.

2.4. Transpordipoliitika valge raamatu vahekokkuvõttes teatas komisjon Euroopa piirideta meretranspordiruumi loomise kavast. Seda seisukohta kinnitati Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika sinises raamatus. Antud lähenemine sobib õigusaktide lihtsustamise strateegiaga ja parema õigusloome poliitikaga.

2.5. Lähimereveod võivad teenuse kvaliteeti parandada, kuna laevad saastavad iga transporditud tonni kohta vähem keskkonda ja toovad kaasa vähem väliskulusid ning vähendavad liiklusummikuid.

2.6. Lähimerevedude sagedasem kasutamine võib aidata ELil saavutada Kyoto protokolli järgseid CO2 heiteid puudutavaid eesmärke.

2.7. Automaatset identifitseerimissüsteemi kasutavad laevaliiklusteenindused / laevaliikluse korraldamis- ja teabesüsteem (VTS/VTMIS) koos kaugtuvastus- ja seiresüsteemiga moodustavad lahutamatu osa tulevasest e-merenduse keskkonnast kaubaveo ja navigeerimise jaoks. Selle tehnoloogia kasutamine integreeritud seire- ja järelevalvesüsteemi osana tõstab tulevikus mereliikluse järelevalve võimekust.

2.8. Komisjon tegevuskava sisaldab 11 meedet: kolm lühiajalist, neli keskmise tähtajaga meedet ja neli soovitust liikmesriikidele.

2.9. 2009. aasta lõpuks tuleb ellu viia järgmised lühiajalised meetmed:

—	tolliformaalsuste lihtsustamine laevade puhul, mis sõidavad üksnes ELi sadamate vahel;

—	suunised ELi sadamate vahel veetavate loomsete või taimsete toodetega seotud dokumentide kontrolli kiirendamiseks;

—	direktiivi koostamine, mis aitaks ratsionaliseerida erinevate õigusaktide alusel nõutavaid dokumente.

2.10. 2010. aastaks esitatavad keskmise tähtajaga meetmed:

—	haldusformaalsuste lihtsustamine laevade puhul, mis sõidavad ELi sadamate vahel, kuid millel on vaja külastada sadamat kolmandas riigis või vabatsoonis;

—	elektroonilise andmeedastuse täiustamine;

—	haldusalane ühtne liides;

—	ohtlike kaupade merevedu käsitlevate eeskirjade lihtsustamine.

2.11. Neli pikaajalist meedet soovituste vormis:

—	halduskontrollide kooskõlastamine eesmärgiga lühendada laevade käitlusaega;

—	haldusalase suhtlemise lihtsustamine;

—	lootsitasõidu loa väljaandmine;

—	sadama liiklusvoo ja ruumikasutuse ratsionaliseerimine.

3. Üldised märkused

3.1. Komitee tervitab üldiselt komisjoni esialgset tegevuskava, ent lisab sellele käesolevas arvamuses mõned kriitilised tähelepanekud. Komitee on juba toetanud Euroopa piirideta meretranspordiruumi loomise ideed ja soovib veelkord sellele algatusele oma toetust avaldada.

3.2. Kava mõjutavad siiski liikmesriikide loodud takistused kõikehõlmavate ja selgete eeskirjade esitamisel siseturu lõpuleviimiseks. Suurimad takistused seisnevad ebavajalikes tollimenetlustes, asjaomase liikmesriigi ametiasutuse inspektsioonide ja kontrollide koordineerimise puudumises ning elektroonilise teabevahetuse ja koostalitlevate süsteemide puudumises. Komitee palus komisjonil kiiremas korras lihtsustada üksnes ELi sadamate vahel sõitvate laevade tolliformaalsusi ja –menetlusi – see on võtmetegur Euroopa piirideta meretranspordiruumi loomisel.

3.3. Üksnes ELi sadamate vahel sõitvate laevade tolliformaalsuste lihtsustamine on Euroopa piirideta meretranspordiruumi loomisel väga oluline. Ühenduse tolliseadustiku kohandamine oleks probleemid lahendanud, ent arvestades selle hiljutist muutmist, tehakse ettepanek, et sisemise mereruumi õiguslik alus lisataks uue tolliseadustiku rakendusdokumendile. Nimetatud dokumendis tuleb – üksnes ühenduse kaupade vaba liikumise eesmärgil – täpsustada, et sisemine mereruum kehtib ka ühenduse kaupadele, mida veetakse kahe ELi sadama vahel liikuva laeva pardal.

3.4. Enamiku pakutud meetmete puhul piirdub komisjon liikmesriikide üles kutsumisega, et nood võtaksid vastu eesmärgipärased meetmed haldusraamistiku parandamiseks ja sujuvamaks muutmiseks. Vaja oleks aga palju rangemaid ja siduvamaid algatusi.

3.5. Komisjoni dokumendis keskendutakse liialt ühele Lissaboni strateegia kolmest sambast – majandussambale. Komitee on seisukohal, et majanduslikke huvisid tuleks tasakaalustada teiste oluliste aspektidega: sotsiaalse ja keskkonnamõõtmega.

3.6. Komitee toetab algatust parandada ühtset turgu reguleerivat õiguslikku ja regulatiivset raamistikku, eeldades, et sellised meetmed ei mõjuta üldsuse ja töötajate või keskkonnaohutust ega ohusta tööhõivet. See näib olevat reaalne oht teatud meetmete puhul nagu näiteks lootsitasõidu lubasid puudutav meede.

3.7. Meretransport võimaldab vedada väga suuri kaubakoguseid suhteliselt madalate süsinikdioksiidi heitkoguste juures transporditud tonni/kilomeetri kohta. Lisaks on selles sektoris märkimisväärne arenguruum uute tehnoloogiate arendamisel mootorite jaoks, puhtama kütuse kasutamisel ja navigeerimiskiiruse piiramisel. Vähendades tarbetust bürokraatiast tingitud ooteaega sadamates, võib kiirendada laevade liikumist sadamates, suurendades tõhusust ja alandades kulusid ning andes panuse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise ning ohutu ja keskkonnahoidliku liikumise eesmärkide saavutamisse (3). Seeläbi muudetaks atraktiivsemaks kaubavedu piirideta mereruumis ja edendataks ühtlasi keskkonnasõbralikku transpordiviisi.

3.8. Komitee on juba avaldanud oma poolehoidu Marco Polo II programmile, mille eesmärk on vähendada liiklusummikuid, tõhustada kaubaveosüsteemi keskkonnakaitsemeetmeid ja edendada intermodaalset transporti suunates rahvusvaheliste maanteekaubavedude prognoositava aastase kogukasvu lühimere-, raudtee- ja siseveetranspordile. Tegevuskava täiendab laiemat strateegiat, sisaldades merekiirteede projekti rakendamist. Euroopa satelliitpositsioonimissüsteemi Galileo kasutuselevõtuga lihtsustatakse kõnealust strateegiat veelgi.

3.9. Pakutud haldusliku lihtsustamise meetmed järgivad ELi nüüdseks konsolideeritud ja positiivset praktikat, mille puhul kontrollitakse ühenduse iganenud eeskirjade vajadust ja tõhusust ning analüüsitakse asutamislepinguga vastuolusolevaid riiklikke meetmeid ja õigusakte.

4. Konkreetsed märkused. Lühiajalised meetmed.

4.1. Direktiiv

4.1.1. Pakutud direktiiv ei ole kindlasti kõige olulisem tegevuskavas sätestatud meetmetest. Sellega tunnistatakse kehtetuks praegune direktiiv 2002/6/EÜ ja võimaldatakse lihtsustada menetlusi kolme peamise uuenduse kaudu: olemasoleva Euroopa mudeli kasutamine Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni 9. aprilli 1965. aasta (läbi vaadatud 2005. aasta juulis) rahvusvahelises mereliikluse hõlbustamise konventsioonis sätestatud mudeli asemel, et vältida liigset paberitööd; elektrooniliste ülekandesüsteemide kasutamine ning üheainsa ametiasutuse määramine, kellele tuleb saata kõik nõutud deklaratsioonid ja dokumendid.

4.1.2. Komitee pooldab ettepanekut, mis võimaldab lihtsate sammudega lihtsustada laevakaptenite ja -omanike tööd. Komitee soovitab jälgida seda, et lihtsustamine ei mõjutaks negatiivselt praegu kehtivaid tervishoiu- ja keskkonnakaitsemeetmeid, eelkõige neid, mis käsitlevad laevaheitmeid ja lastijäätmeid.

4.2. Komitee on seisukohal, et suunised ELi sadamate vahel veetavate loomsete või taimsete toodetega seotud dokumentide kontrolli kiirendamiseks vajavad edasist selgitamist. Selliste pandeemiate levimine nagu linnu- ja seagripp alarmeerib ülemaailmset avalikkust ning nõuab täiendavate ohutusmeetmete võtmist. Võimalike haiguskollete isoleerimisel on ülioluline toodete päritolu jälgitavus. Seega tuleb selgelt näidata, et esitatud meetmed ei kahjusta mingil juhul praegu kehtivaid eeskirju.

5. Konkreetsed märkused. Keskmise tähtajaga meetmed.

5.1. Osa meretranspordist hõlmab laevu, mis liiguvad kahe või enama ELi sadama vahel, tehes ühe või mitu vahepeatust kolmandas riigis või vabatsoonis. Komitee on seisukohal, et selliste laevade haldusformaalsusi tuleb lihtsustada. Lennunduse tuvastamise ja jälgimise tehnoloogiate areng ning ühenduse kaupade tuvastamise elektrooniliste süsteemide järkjärguline areng võivad samal ajal tagada päritolukindluse ning vähendada märkimisväärselt laevaomanike ajakulu ja kulusid.

5.2. Uue ühenduse tolliseadustiku kavandatud e-tolli süsteemiga perfektselt ühilduva elektroonilise andmeedastuse ehk e-merenduse süsteemi parandamine (mis nähti ette otsusega 70/2008/EÜ), on üks komitee poolt väljapakutud lahendustest, et parandada kodanike elusid ning piirata tarbetut ja kahjulikku bürokraatiat.

5.3. Samuti oodatakse pikisilmi haldusalase ühtse liidese kasutuselevõttu. Küsimus on, et miks ei ole seda siiani loodud. Komitee toetab väga seda ettepanekut ja ärgitab liikmesriike peatselt vajalikke samme võtma.

5.4. Ohtlike kaupade vedu käsitlevate eeskirjade lihtsustamine. Praegu kehtivate eeskirjadega kehtestatakse eri transpordiliikide vahendusel veetavate ohtlikele kaupadele palju enam kohustusi kui üksnes ühte transpordiliiki kasutavale veosele. Üha sagedamini moodustab meretransport osa multimodaalsest transpordiahelast ja seda „karistatakse” võrreldes alternatiivsete monomodaalsete lahendustega, nagu maanteetransport – ning see peletab laevade kasutamisest eemale. Komitee on arvamusel, et vastu võiks võtta hulga meetmeid (mis on täpsuselt kooskõlas meretranspordis nõutud spetsiifilise ohutustasemega) eelkõige seoses ro-ro tüüpi laevadega (roll-on/roll-off), mis veavad sõidukeid, mis on ise juba kooskõlas ohtlike kaupade veo direktiivi ja 30. septembri 1957. aasta ohtlike kaupade rahvusvahelise autoveo Euroopa kokkuleppes sätestatud eeskirjadega.

6. Konkreetsed märkused. Täiendavad soovituslikud meetmed.

6.1. Halduskontrollide kooskõlastamine Kasutades sama lähenemist, mis haldusalase ühtse liidese puhul, peaksid sadama-, tolli- ja politseiasutused koordineerima ja kavandama ühiseid kontrolle, mis toimuksid võimaluse korral ühel ajal või kiiresti üksteisele järgnevalt. See kahandaks olulisel määral mahalaadimise aega, pidades silmas, et mõnedes liikmesriikides on mahalaadimine lubatud alles siis, kui kõik kontrollid on teostatud. Komitee toetab seda ettepanekut.

6.2. Haldusalase suhtlemise lihtsustamine. See ettepanek puudutab väga tundlikku teemat: ühise keele kasutamist meretranspordis. Komisjon soovitab kasutada naaberriigis räägitavat keelt või inglise keelt. Jättes kõrvale tavapärase diplomaatilise tagasihoidlikkuse, rõhutab komisjon selle küsimuse tähtsust praktilistel põhjustel. Kõnealune ettepanek on mõistlik ja eesmärgiga proportsionaalses suhtes. Komitee on arvamusel, et samamoodi nagu õhutranspordi puhul, tuleks ka meretranspordis võtta kasutusele ühine keel, seda mitte vaid majanduslikel põhjustel, vaid ka ohutuse tagamiseks. „Mayday” on rahvusvaheline hädasõnum ja rahvusvahelistes raadiokanalites tuleks reeglina kasutada inglise keelt. Mõistmise lihtsustamiseks võib kasutada elektroonilist tõlketarkvara, et tõlkida asjaomasesse keelde kõik dokumendid, mis tuleb esitada igas vahesadamas.

6.3. Lootsitasõidu loa väljaandmine. Komitee kutsub üles selle ettepaneku üle hoolikalt järele mõtlema, kuna peab seda kasutuks ja ebaproportsionaalseks. Sadamalootsid täidavad suurt professionaalsust nõudvat ülesannet, mis on tihedalt seotud igapäevase tegevusega nende kodusadamates, kus teatavasti võivad navigatsioonitingimused muutuda väga kiiresti merehoovuse, tõusu ja mõõna, ilmatingimuste ning liikluse tõttu. Seega ei toimu märkimisväärset aja kokkuhoidu ja kulud vastavad vajalikele ohutusmeetmetele. Komitee kutsub üles vaatama komisjoni ettepaneku läbi ja konsulteerima lootse esindavate organisatsioonidega parimate viiside üle, kuidas oleks võimalik lootsiteenust parandada ilma seejuures ohutuses järeleandmisi tegemata.

6.4. Sadama liiklusvoo ja ruumikasutuse ratsionaliseerimine. Komitee peab seda „konkureerivaks” meetmeks eri merendus- ja sadamaasutuste vahel. Sadamaasutused peaksid tõsiselt kaaluma vajadust vältida keskmiste ja väikeste laevade ebaõiglast kohtlemist. Parem teenus meelitab ligi rohkem liiklust ja seega peab komitee ilmselgeks, et iga asutus peaks kavandama investeeringuid, et muuta oma sadam tõhusamaks. Igal juhul on tegemist kasuliku soovitusega!

6.5. Lõpetuseks on komitee seisukohal, et komisjoni ettepanek tuleks ellu viia kiiremini. Ta kutsub üles eraldama vajalik täiendav personal neile ametitele, kelle ülesandeks saab olema lähimereveo programmi elluviimine. Arvestades küsimuse olulisust ei ole mõistetav, miks töötab praegu antud ametites niivõrd vähe inimesi.

Brüssel, 4. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) EÜT C 48, 21.2.2002, lk 122; ELT C 294, 25.11.2005, lk 25; ELT C 168, 20.7.2007, lk 50.

(2) ELT C 27, 3.2.2009, lk 45-48.

(3) Keskkonnahoidlik meretransport ja siseveetransport (TEN/365), raportöör Anna Bredima.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/136

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu käsitlev arenguaruanne: komisjoni aruanne vastavalt direktiivi 2001/77/EÜ artiklile 3, direktiivi 2003/30/EÜ artikli 4 lõikele 2 ja ELi biomassi tegevuskava rakendamise kohta, KOM(2005) 628”

KOM(2009) 192 lõplik

(2010/C 128/26)

24. aprillil 2009 otsustas Euroopa Komisjon vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 262 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu käsitlev arenguaruanne: komisjoni aruanne vastavalt direktiivi 2001/77/EÜ artiklile 3, direktiivi 2003/30/EÜ artikli 4 lõikele 2 ja ELi biomassi tegevuskava rakendamise kohta, KOM(2005) 628”

KOM(2009) 192 lõplik.

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 12. oktoobril 2009. Raportöör: Lavinia ANDREI

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009. aastal (4. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 97, vastu hääletas 2, erapooletuks jäi 4.

1. Järeldused ja soovitused

1.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee leiab, et kliimamuutused kujutavad endast maailma ühte tõsisemat ökoloogilist, sotsiaalset ja majanduslikku ohtu ning vaid kõigi riikide kiired ja vastutustundlikud meetmed suudavad neid mõjusid leevendada. Ent Euroopa Liit ja tema liikmesriigid peaksid ka edaspidi olema ambitsioonika kliimapoliitika tõukejõud. Taastuvate energiaallikate kasutamine võib olla üks peamisi kasvuhoonegaaside vähendamise vahendeid ja samuti keskne vahend energiasõltumatuse ja varustuskindluse tagamiseks Euroopas.

1.2. Komitee on mures, et Euroopa Liit ei saavuta tõenäoliselt direktiividega 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ aastaks 2010 seatud eesmärke, ning kutsub liikmesriike üles võtma vastutustundlikke meetmeid ja tegema kõikvõimaliku, et kokkulepitud eesmärgid 2010. aastaks täita.

1.3. Komitee rõhutab vajadust Euroopa Liidu ühtse pikaajalise energiastrateegia järele. Lisaks vajab elektriturg stabiilset ja ennustatavat pikaajalist õigusraamistikku.

1.4. Taastuvenergia sektor pakub mitmeid võimalusi töökohtade loomiseks Euroopas ja regionaalarenguks.

1.5. Lisaks tuleks paremini hinnata perekondade eelarvele avalduvat täiendavat rahalist survet.

1.6. Põllumajandustootjatel ja väikestel ja keskmise suurusega ettevõtetel võiks olla taastuvenergia sektoris võtmeroll.

1.7. Komitee kordab, et transpordisektoris peaks energiatõhusus olema esimene prioriteet, millele võiks järgneda biokütuste kasutamine, kui selline tootmismeetod on jätkusuutlik.

1.8. Eesmärkide täitmiseks peaksid liikmesriigid uute mootorite kasutuselevõtu kaudu transpordisektoris mitmekesistama kasutatavat tehnoloogiat, investeerima rohkem alternatiivkütustesse nagu teise ja kolmanda põlvkonna biokütused, ning julgustama ja toetama täiendavat teadus- ja arendustegevust.

1.9. Biokütuse potentsiaali integreeritud hindamiseks, samuti selleks, et vältida väärtusliku põllumajandusmaa ja kallite bioloogiliselt mitmekesiste alade kasutamist, teeb komitee ettepaneku, et iga liikmesriik koostab ja teeb kättesaadavaks riigi kaardi, millel on näidatud energiakultuuride kasvatamiseks sobivad maa-alad.

1.10. Seoses muredega, mis puudutavad survet metsade kasutamisele, soovitab komitee astuda olulisi samme ja võtta vastu otsuseid energiatootmiseks kasutatava biomassi osas alles pärast asjakohase järelevalvesüsteemi kasutuselevõttu.

1.11. Komisjon peaks kaaluma asjakohaste rahaliste vahendite eraldamist, et tõsta üldsuse teadlikkust ja harida Euroopa Liidu kodanikke energiaküsimuses. Eraldada tuleks täiendavad vahendid, et tagada energiatõhususe ja taastuvenergia tootmise ekspertide olemasolu.

Vaja on teha korduvaid ettepanekuid taastuvate energiaallikate teadus- ja arendustegevuse eelarve säilitamiseks ja suurendamiseks vaatamata liikmesriikide ja ELi mõjutavale finantskriisile, kuna vastasel juhul võidakse lühikese aja jooksul kaotada kogu autonoomia suhetes teiste jõududega.

1.12. Järgmisteks arenguaruanneteks peaks Euroopa Komisjon kaaluma ka olelusringi lõpule jõudnud taastuvenergia seadmete käitlemise ja taaskasutamise jälgimise ning sellest teavitamise võimalusi.

2. Sissejuhatus

2.1. 24. aprillil 2009. aastal võttis komisjon vastu teatise „Taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu käsitlev arenguaruanne” (KOM(2009) 192 lõplik), millega kaasneb üksikasjalikum personali töödokument SEK(2009) 503 lõplik. Nagu töödokumendis kirjas, tuuakse teatises esile Euroopa taastuvenergia poliitikaraamistik: taastuvenergia olulisus meie kliimamuutuste ja jätkusuutlikkuse eesmärkide saavutamise seisukohalt, energiavarustuse tagamise seisukohalt ning uuendusliku Euroopa taastuvenergiatööstuse arendamise seisukohalt, et luua Euroopas uusi töökohti ja majanduslikku heaolu.

2.2. Direktiividega 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ seadis komisjon 2010. aastaks eesmärgid taastuvatest energiaallikatest toodetava elektri osakaalule ja nende kasutamise osakaalule transpordisektoris. Kõnealuste direktiivide kohaselt peavad ELi liikmesriigid esitama iga-aastaseid aruandeid, milles analüüsitakse edusamme riikide soovituslike eesmärkide valguses, samuti peab Euroopa Komisjon arengu iga kahe aasta tagant läbi vaatama. Lisaks võeti 2005. aastal vastu biomassi tegevuskava (1), et juhtida liikmesriikide tähelepanu vajadusele osaleda aktiivselt Euroopa biomassiressursi arendamises.

2.3. Liikmesriigid said vabalt valida eelistatud toetusmehhanismi oma eesmärkide saavutamiseks.

2.4. Kõnealuses viimases arenguaruandes toodi välja viimase kahe aasta tagasihoidlik areng – vaid kaks liikmesriiki on oma eesmärgid juba saavutanud. See kinnitab varasemat analüüsi, mille kohaselt on väga ebatõenäoline, et Euroopa Liit suudab täita 2010. aastaks seatud eesmärgid. Euroopa Liit võib saavutada taastuvate energiaallikate 19 % osakaalu elektritarbimises 21 % asemel ja 4 % osakaalu taastuvenergia kasutamise osas transpordisektoris 5,75 % asemel.

2.5. Aruandes uuritakse põhjuseid ja selgitatakse, et energia- ja kliimapaketi raames vastuvõetud uues taastuvenergia direktiivis (2009/28/EÜ) (2) käsitletakse kõiki aruandes rõhutatud probleeme ja sellega luuakse kindel alus tõkete eemaldamisele ja taastuvenergia kasvu suurenemisele järgmisel 10 aastal.

3. Komisjoni dokumendid

3.1. Taastuvenergia elektrisektoris

3.1.1. Komisjoni teatises antakse teavet arenguaruannete kohta, keskendudes 2004.–2006. aasta andmetele elektri ja 2007. aasta andmetele biokütuse osas.

3.1.2. Andmetest nähtub, et 2006. aastal oli taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri osakaal Euroopa Liidu lõpptarbimises 15,7 %, 2004. aastal oli vastav näitaja 14,5 %. 2010. aastaks seatud 21 % eesmärki ei õnnestu saavutada ilma oluliste täiendavate jõupingutusteta. Vaid kaks riiki – Ungari ja Saksamaa – saavutasid oma 2010. aasta eesmärgi, kuue liikmesriigi edusammud 2010. aasta eesmärgi saavutamisel olid suuremad kui Euroopa keskmine, ent seitsmes riigis püsis taastuvenergia osakaal muutumatuna või isegi vähenes.

3.1.3. Kasutatud tehnoloogiate mitmekesisus on olnud piiratud. Kõige rohkem on kasvanud tahke biomassi ja tuuleenergia kasutamine.

3.1.4. Registreeriti erinevad edenemiskiirused, mis tulenevad 27 erinevast toetuskavast, mis hõlmavad erinevaid poliitikavahendeid, sh: soodustariifid, preemiasüsteemid, rohelised sertifikaadid, maksuvabastused, kütusetarnijatele pandud kohustused, riigihankepoliitika ning teadus- ja arendustegevus. Järjekindlusetus ning kiired muutused poliitikas ja eelarves pidurdavad taastuvatel allikatel põhineva elektritootmise arengut.

3.1.5. Peamised rakendusprobleemid on haldustakistuste alal ja jaotusvõrgule juurepääsul: võrgu ebapiisav võimsus, läbipaistmatud menetlused võrguga liitumisel, suured liitumiskulud ja pikad ooteajad lubade võrguühenduslubade saamisel. Kõnealused suured takistused tulenevad sagedamini haldus- ja muude ressursside piiratusest kui tehnoloogilistest piirangutest.

3.1.6. Lisaks sellele eelistavad mõnes liikmeriigis liitumis- ja laienduskulud ning mõne põhi- ja jaotusvõrguettevõtja tariifisüsteemid endiselt oma koha kindlustanud tootjaid ja diskrimineerivad uusi, sageli hajutatud ja väiksemaid taastuvenergia tootjaid. See takistab töökohtade loomist ja majanduskasvu kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

3.1.7. Päritolutagatisega seotud süsteemi ei ole kõik liikmesriigid veel täiel määral rakendanud ning see põhjustab probleeme usaldusväärsuse ja topelt arvestamisega, samuti ohtu viidata kahe erineva tarbijarühma puhul ühele ja samale energiakogusele. See on üldiselt nõrgendanud taastuvenergia turgu.

3.2. Taastuvenergia elektrisektoris

3.2.1. Taastuvenergiat transpordisektoris käsitlevas direktiivis (direktiiv 2003/30/EÜ) on sätestatud, et liikmesriikidel tuleb kehtestada taastuvallikatest pärit kütuse osakaalu sihtmäär, mille võrra asendatakse transpordis kasutatav bensiin ja diislikütus aastatel 2005 ja 2010, võttes aluseks kontrollväärtused vastavalt 2 % ja 5,75 %. 2007. aasta jaanuaris avaldatud arenguaruande (3) kohaselt oli biokütuste osakaal ELis 1 % ning vaid Saksamaa ja Rootsi olid saavutanud oma ettenähtud eesmärgid.

3.2.2. Liikmesriikide aruannete kohaselt moodustas 2007. aastal biokütuste osakaal kogu ELi transpordis tarbitavast kütusest 8,1 miljonit naftaekvivalenttonni (2,6 %). 2007. aastal moodustas biodiiselkütus 6,1 miljonit naftaekvivalenttonni ehk 75 % transpordisektoris kasutatud taastuvkütustest, millest 26 % imporditi. Bioetanooli osa transpordisektoris kasutatavast taastuvkütusest oli 1,24 miljonit naftaekvivalenttonni ehk 15 %, millest 31 % imporditi. Ülejäänud 10 % oli Saksamaal, Iirimaal ja Madalmaades kasutatud puhas taimeõli ja Rootsis kasutatud biogaas.

3.2.3. Saksamaa, Prantsusmaa, Austria, Rootsi ja Ühendkuningriik püsisid 2006. ja 2007. aastal biokütuste tarbimise esiviisikus, tarbides vastavatel aastatel 87 % ja 81 % Euroopa Liidu kogu biokütustest. Muud tüüpi taastuvatest allikatest toodetud energia kasutuse kohta transpordisektoris andmeid ei ole. Erinevatest allikatest pärineva vesiniku osa on väga väike ja taastuvatest energiaallikatest toodetavat elektrit kasutatakse maanteetranspordis vähe.

3.2.4. Bioetanooli koguimport kasvas 171-lt tuhandelt naftaekvivalenttonnilt 2005. aastal 397-ni 2007. aastal ja kohaliku biodiisli tootmise osakaal on langenud. ELi biodiisli kaubandusbilanss oli 2005. aastal positiivne (eksporditi 355 tuhat naftaekvivalenttonni), kuid muutus negatiivseks 2007. aastal (imporditi 1,8 miljonit naftaekvivalenttonni). Selle muutuse peamine põhjus oli USA odavam sojaõli metüülester ning Brasiilias ja Argentiinas suhkruroost valmistatud etanool.

3.2.5. Maksusoodustused ja biokütuse osalise kasutamise kohustus on olnud kaks peamist vahendit, mida liikmesriigid kasutavad biokütuste kasutamise suurendamiseks. Ajavahemikul 2005–2006 kasutasid kõik liikmesriigid peale Soome põhilise toetusmeetmena aktsiisimaksuvabastust, samas kui biokütuse kasutamise kohustust rakendas vaid kolm riiki. Alates 2007. aastast on rohkem kui pooled liikmesriikidest muutnud tavakütuste kombineerimise teatud biokütustega kohustuslikuks, ühitades selle enamikul juhtudel osalise, kuid kasvava maksustamisega. Mõned riigid kasutavad kvoodimehhanismi ja pakkumismenetlust.

3.2.6. Lisaks sellele toetavad mõned liikmesriigid biokütuseid erimeetmetega. Kõnealused poliitikavahendid hõlmavad meetmeid, mis on seotud põllumajandusega, nagu näiteks lähteaine tootmine, ja tööstusega, kus viiakse läbi vajalikke toiminguid vahe- ja lõpptoodete valmistamiseks, samuti biokütuste jaotusega seotud meetmeid ning biokütuseid kasutavate sõidukite ostu ja hooldust.

3.3. Majandus- ja keskkonnamõju

3.3.1. Majanduslikust seisukohast on biokütuste laienenud kasutamine aidanud suurendada varustuskindlust, vähendades sõltuvust fossiilkütustest ja mitmekesistades kütusetarbimist ELis.

3.3.2. Biomassi- ja biokütusesektor on toetanud ELi majandust ka täiendavate töökohtade loomisega. 2005. aastal andis biomassi kasutamine väljaspool elektrivõrku tööd 600 000 inimesele, biomassi ja biokütuste kasutamine seoses elektrivõrguga andis tööd enam kui 100 000 ja biogaas umbes 50 000 inimesele. Lisaks on põllumajandus ja metsandus olulised kütuseallikad biomassitehnoloogia jaoks.

3.3.3. ELis 2006. ja 2007. aastal turule lastud ja tarbitud biokütuste tõttu saavutatud kasvuhoonegaasiheite vähenemine oli vastavalt 9,7 ja 14,0 miljonit CO2-ekvivalenttonni. See viitab asjaolule, et ELi biokütusetarbimine on seotud hiljuti kasutusest välja jäetud põllumajandusmaa taaskasutamisega või maa kasutusest välja jäämise aeglustumisega ELis.

3.3.4. Biokütuste kasutuselevõtt on jätkuvalt kulukam kui teised CO2 vähendamise tehnoloogiad teistes sektorites, kuid tänaste tehnoloogiate juures jääb see üheks kättesaadavaks lahenduseks, mille abil piirata transpordisektoris kasvavaid CO2 heiteid.

3.4. Rikkumismenetlused

3.4.1. Alates 2004. aastast on komisjon algatanud liikmesriikide suhtes 61 kohtumenetlust direktiivi 2001/77/EÜ sätete rikkumise tõttu. Kõnealuses direktiivis käsitletakse taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamist elektrienergia siseturul. Kõnealustest menetlusest ei ole 16 puhul veel lahenduseni jõutud. Taastuvenergiat transpordisektoris käsitleva direktiivi 2003/30/EÜ sätete rikkumise alusel on komisjon alates 2005. aastast algatanud 62 kohtumenetlust liikmesriikide vastu. Paljude rikkumiste puhul oli tegemist aruandluskohustuse rikkumise või eiramise ja suutmatusega kehtestada riiklikud eesmärgid vastavalt direktiivi kontrollväärtustele.

3.5. Taastuvenergia kasutamine kütmiseks ja jahutamiseks

3.5.1. Sellele sektorile langeb ligikaudu 50 % kogu energia lõpptarbimisest ja 60 % kogu taastuvenergia lõpptarbimisest. Kõige rohkem kasutatakse seal biomassi, kuid oma osa on ka päikeseenergial ja maasoojusenergial.

3.5.2. Biomassi kasutatakse nii soojusenergia ja elektri tootmiseks kui ka biokütuse liigina, st transpordisektoris. Sel põhjusel koostati ELis 2005. aastal biomassi tegevuskava 33 meetmega, milles juhitakse tähelepanu vajadusele koordineerida asjaomast poliitikat, ning seepärast käsitletakse ka komisjoni aruandes edusamme biomassisektoris.

3.5.3. Biomassi kasutamise laienemist takistavad halduslikud ja turuvälised tegurid, näiteks vajadus määratleda selgemalt ja ühtlasemalt mõisted ning kitsaskohad, mille põhjuseks on lubadega seotud pikaajalised ja õiguslikult keerulised menetlused.

3.5.4. On veel mitmeid halduslikke takistusi, mis piiravad bioenergiarajatiste arengut Euroopa Liidu liikmesriikides. Komisjon viis läbi uurimuse bioenergia lubade võrdlusuuringute kohta, analüüsides ELis loa saamiseks kuluvat aega ja tegureid, mis mõjutavad loa saamise edukust või ebaõnnestumist.

4. Üldised märkused

4.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni teatist, rõhutades jätkuvat vajadust uue ja tugevama õigusraamistiku, sh jätkuva kontrolli ja aruandluse järele. Mõningaid määratletud takistusi juba võeti arvesse uue taastuvenergia direktiivi ja riikliku tegevuskava suuniste koostamisel.

4.2. Komitee rõhutab, et ta pooldab täielikult taastuvenergia arendamist ja on teadlik sellest, et keskmises ja pikas perspektiivis on ülemkogu ambitsioonikate eesmärkide (CO2 heitkoguste vähendamine 60–80 % ning energiasektori suurem isemajandamisvõime) saavutamiseks vaja palju suuremat osakaalu kui 2020. aastaks soovitatud 20 % (4).

4.3. Komitee rõhutab vajadust Euroopa Liidu ühtse pikaajalise energiastrateegia järele.

4.4. Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia laiendamisega seotud ühenduse eesmärkide saavutamiseks on vajalik avalikkuse suurem teadlikkus ja harimine, et tagada avalikkuse toetus. Seetõttu võib oluline roll olla riiklikel programmidel, millega toetatakse taastuvenergia sektori arendamist.

4.5. Taastuvenergia sektor pakub Euroopas mitmeid töökohtade loomise võimalusi. Maailma Looduse Fondi (WWF) uurimusest „Low carbon jobs for Europe” („Vähem süsinikuheidet tekitavad töökohad Euroopale”) (5) nähtub, et vähemalt 3,4 miljonit Euroopa töökohta on otseselt seotud taastuvenergia, säästva transpordi ning energiatõhusate kaupade ja teenustega.

4.6. Taastuvenergia tootmine sõltub sageli kohalikest ja piirkondlikest väikese ja keskmise suurusega ettevõtetest ja põllumajandustootjatest. Olulised on võimalused, mida piirkondlikud ja kohalikud energiainvesteeringud liikmesriikides ja nende piirkondades majanduskasvu ja tööhõive seisukohalt pakuvad. Komitee soovitab võtta piirkondlikke arengumeetmeid, julgustab taastuvenergia tootmises parimate tavade levitamist kohalike ja piirkondlike algatuste raames ning toetab Euroopa Liidu rahaliste vahendite kasutamist kõnealuses valdkonnas.

4.7. Viimastel aastatel on komisjon 6. ja 7. raamprogrammi raames eraldanud märkimisväärseid rahalisi ressursse teise põlvkonna biokütuse tehnoloogiate arendamiseks (6). Ka Euroopa aruka energiakasutuse II programmi raames määratleti head tavad bioenergia kasutamise edendamiseks Euroopa Liidu liikmesriikides. Praegu peaks Euroopa Liit liikuma uuenduslikelt näidetelt parimate tavade mitmekordistamise suunas (7) kõige tõhusamal viisil.

4.8. Vajalik on uute mootorite ja teise põlvkonna biokütuste ning muude taastuvkütuste alase teadustegevuse rahastamine, samuti soovitatakse võtta meetmeid alternatiivkütuste turulepääsu tõhustamiseks (8).

4.9. Järgmisteks arenguaruanneteks peaks Euroopa Komisjon ka näitlikustama võimalusi taastuvenergia seadmete käitlemise ja taakasutamise kohta nende olelusringi lõpus. Kõnealuse valdkonna hea näide on assotsiatsiooni PV Cycle tegevus. Assotsiatsioon koostas kasutuselt kõrvaldatud päikesepaneelide tagasi- ja ringlussevõtu vabatahtliku programmi ja võttis vastutuse päikesepaneelide eest kogu nende väärtusahela vältel, luues vahendid järelevalveks, aruandluseks ja parimate tavade arendamiseks kõnealuses valdkonnas.

5. Konkreetsed märkused

5.1. Taastuvenergia elektrisektoris

5.1.1. Komitee on mures, et Euroopa Liit ei saavuta tõenäoliselt kahe direktiiviga aastaks 2010 seatud eesmärke. Seetõttu kutsub komitee liikmesriike üles võtma vastutustundlikke meetmeid ja pühendama kõik vajalikud jõupingutused kokkulepitud eesmärkide saavutamisele, kuigi need ei ole siduvad. Nagu Sterni aruandes rõhutati, osutub tegevusetus pikas perspektiivis märksa kallimaks.

5.1.2. Täna eksisteerib 27 erinevat riiklikku toetuskava ja valitseb oht, et liikmesriigid hakkavad oma eesmärkide saavutamiseks üksteist üle pakkuma, muutes selle vajalikust kallimaks. Eesmärkide saavutamiseks peaksid liikmesriigid mitmekesistama kasutatavat tehnoloogiat ning edendama ja toetama ulatuslikumat teadus- ja arendustegevust (9) ning asjakohast haridust ja koolitust (10). Hea näide riigi rahalisel toetusel toimuvast teadus- ja arendustegevuse edendamisest on Belgias asuv IMECi keskus (www.imec.be).

5.1.3. Komitee rõhutab jällegi, et energiapoliitikas on vaja liikmesriikidepoolset ühist strateegiat, mis tugineks kulutasuvusanalüüsil. Mitmed osapooled, sh komitee, on kutsunud Euroopa Liitu üles väljendama ühist seisukohta. Ent seni, kuni mõned liikmesriigid lähtuvad peaasjalikult oma huvist, jääb Euroopa energiasektor nõrgemaks, haavatavamaks ja vähem tõhusaks, kui see võiks potentsiaalselt olla. Mida suurem on liikmesriik, seda suurem on tema mõju (11). Seoses sellega esitles Euroopa Komisjon juuni lõpus taastuvenergiat käsitleva riikliku tegevuskava koostamise suuniseid, (12) millega lihtsustatakse ühist arusaama taastuvenergia kasutamisest.

5.1.4. Ületamaks aruandes määratletud peamised tõkked võrgule juurdepääsul, on vajalik kindel toetus taastuvenergia teenusvõrgu integreerimisele ning ajutiste energiasalvestussüsteemide (nt akud) kasutamisele integreeritud taastuvenergia tootmiseks. Haldustõkete osas peaksid liikmesriigid tõsiselt kaaluma komisjoni soovitust luua üks haldusasutus, kes vastutab kõigi vajalike lubade eest, töötades läbipaistvamal viisil (13). Lisaks vajab elektriturg stabiilset ja ennustatavat pikaajalist õigusraamistikku ja liikmesriikide stiimuliprogrammide paremat ühtlustamist.

5.1.5. Päritolutagatisega seotud süsteemi nõuetekohane elluviimine kõigis liikmesriikides aitaks kaasa eesmärgi kulutõhusamale saavutamisele Euroopa tasandil.

5.2. Taastuvenergia elektrisektoris

5.2.1. Komitee nõustub komisjoni väitega, et „biokütuste kasutuselevõtt on jätkuvalt kulukam kui teised CO2 vähendamise tehnoloogiad teistes sektorites”, ent ei saa nõustuda, et „see jääb üheks kättesaadavaks lahenduseks, mille abil piirata transpordisektoris kasvavaid CO2 heiteid”, niikaua kui säästvaid transpordiprogramme ei viida nõuetekohaselt ellu kõigis liikmesriikides.

5.2.2. Energiatõhususe vajadus transpordisektoris on hädavajalik: kui üldise energianõudluse kasv transpordisektoris jätkub, muutub taastuvenergia siduva protsentuaalse eesmärgi jätkusuutlik saavutamine tõenäoliselt järjest keerulisemaks. Komitee on korduvalt viidanud sellele, et antud küsimusega tuleks võidelda transpordi vältimise poliitika ja transpordiliikide osakaalu muutmisega, samuti turustiimulite abil, eelistades kliimasõbalikumaid transpordiliike, nagu kohalik ühistransport ja laevad (4).

5.2.3. Praegu tähendab taastuvenergia tootmine Euroopa transpordisektorile peaaegu eranditult biokütuste tootmist, mis katab kõigest 2,6 % Euroopa transpordisektori energiavajadusest. Biokütuste eduaruande kohta vastu võetud arvamuses (14) toetas komitee vajadust vaadata üle senine poliitika ja keskenduda otsustavalt teise põlvkonna biokütustele. Samas tuleks edendada ja toetada teise põlvkonna muundamistehnoloogiaid, et kasutada nn kiiresti kasvavat toorainet, mida saadakse üldiselt taime- ja metsasaagist või põllumajanduse kõrvaltoodetest, vältides nii väärtuslikemate põllumajanduslike toiduainete seemnete kasutust (15).

5.2.4. Et vältida põllumajandusmaa ja bioloogilise mitmekesisuse alade kasutamist biokütuste tootmiseks, teeb komitee ettepaneku, et iga liikmesriik teeb kättesaadavaks riigi kaardi, millel on näidatud energiakultuuride kasvatamiseks eraldatud maa-alad. Kõnealune meede aitab samuti kaasa biokütuste potentsiaali paremale hindamisele Euroopa tasandil.

5.3. Majandus- ja keskkonnamõju

5.3.1. Komisjoni dokument majandus- ja keskkonnamõju kohta on üsna optimistlik, keskendudes suures osas positiivsele mõjule ja jättes tähelepanuta biokütuste mõju toiduainete hindadele. Seetõttu soovitab komitee, et põllumajanduse kasutamine kvaliteetsete toiduainete tootmiseks oleks ülimuslik selle kasutamise ees energiatootmise eesmärgil, et oleks võimalik reageerida toiduainete hindade kallinemisele. Euroopa Liit peaks astuma samme biokütuste säästlikkuse kriteeriumide edendamise tõhustamiseks ning teise ja kolmanda põlvkonna biokütuste arendamiseks. Biokütuste sertifitseerimissüsteemi käivitamisega asub Euroopa Liit juhtpositsioonile säästvate taimekasvatustavade edendamisel (sh maakasutuse muutus ja bioloogilise mitmekesisuse kaitse) Euroopa Liidu sees ja väljaspool piire.

5.3.2. Komisjoni dokumendis ei hinnata taastuvate energiaallikate kasutamise majanduslikku ja sotsiaalset mõju lõpptarbija eelarvele.

5.4. Taastuvenergia kasutamine kütmiseks ja jahutamiseks

5.4.1. Tulenevalt biomassi kasutamisest soojusenergia ja elektri tootmiseks ning ka biokütuse liigina kardab komitee tugevat survet metsadele. Tõsiasi, et Euroopa Komisjoni poolt rahastatud enam kui 70 uurimust (16) 2020. aastaks prognoositavate tootmisvõimaluste kohta 27-liikmelises Euroopa Liidus erinevad üksteisest märkimisväärselt (76–480 miljonit naftaekvivalenttonni), suurendab samuti komitee muret seoses metsamajanduse ja survega, mis saab osaks metsade kasutamisele. Energiatootmiseks kasutatava biomassi osas astutakse olulisi samme ja võetakse vastu olulisi otsuseid alles pärast asjakohase järelevalvesüsteemi kasutuselevõttu. Seega ootab komitee huviga komisjoni kavandatud aruannet biomassi säästlikkuse kohta (17).

Brüssel, 4. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) „Biomassi tegevuskava”, KOM(2005) 628 lõplik.

(2) ELT L 140, 5.6.2009, lk 16.

(3) „Biokütuste arendamise aruanne”, KOM(2006) 845 lõplik.

(4) EMSK arvamus „Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamine”, ELT C 77, 31.3.2009, lk 43-48.

(5) http://assets.panda.org/downloads/low_carbon_jobs_final.pdf.

(6) Aruande kohaselt enam kui 109 miljonit eurot.

(7) BAP Driver – European Best Practice Report, saadaval veebilehel http://www.bapdriver.org/.

(8) EMSK arvamus teemal „Maanteetranspordiks kasutatavate alternatiivsete kütuste arendamine ja edendamine Euroopa Liidus”, ELT C 195, 18.8.2006, lk 75-79.

(9) EMSK arvamus teemal „Silmitsi naftaprobleemidega”, CESE 46/2009 (punkt 5.8).

(10) ELT C 277, 17.11.2009, lk 15-19.

(11) ELT C 228, 22.9.2009, lk 84-89.

(12) Komisjoni otsus C(2009) 5174 – 1/30.6.2009.

(13) ELT C 182, 4.8.2009, lk 60-64.

(14) EMSK arvamus teemal „Biokütuste arendamise aruanne”, ELT C 44, 16.2.2008, lk 34-43.

(15) ELT C 162, 25.6.2008, lk 52-61.

(16) Status of Biomass Resources Assessments Version 1, detsember 2008, http://www.eu-bee.com/.

(17) Direktiivi 2009/28/EÜ artikkel 17.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/142

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv lennundusjulgestustasude kohta”

KOM(2009) 217 lõplik – 2009/0063 (COD)

(2010/C 128/27)

Raportöör: Marius Eugen OPRAN

20. juulil 2009. aastal otsustas nõukogu vastavalt EÜ asutamislepingu artikli 80 lõikele 2 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv lennundusjulgestustasude kohta”

KOM(2009) 217 lõplik – 2009/0063 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav transpordi, energeetika, infrastruktuuri ja infoühiskonna sektsioon võttis arvamuse vastu 12. oktoobril 2009.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009 (5. novembri istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 130, vastu hääletas 4, erapooletuks jäi 2.

1. Soovitused ja ettepanekud

1.1. Komitee soovitab parlamendil ja nõukogul komisjoni direktiivi ettepaneku lennundusjulgestustasude kohta vastu võtta, et kõik liikmesriigid saaksid võimalikult kiiresti rakendada pakutud uudse metoodika ja ettepanekud .

Samas teeb komitee ettepaneku viia sisse järgmised parandused ja muudatused suurema selguse huvides ning komisjoni pakutud uudse metoodika ja lahenduste rakendamise hõlbustamiseks.

1.2.1. Seoses seletuskirja punkti 3 („Ettepaneku õiguslik külg”) alalõiguga „Mittediskrimineerimine”, teeb komitee ettepaneku võtta arvesse lennukitootjate panust (sealhulgas teadusuuringute ja arenduskulude osas) õhusõiduki julgestustaseme tõstmisel. Seega peaks nimetatud lõik kõlama järgmiselt: „ Lennundusjulgestustasude kulud peaksid olema õiglased ega tohiks diskrimineerida lennuettevõtjaid, reisijaid ega lennundustööstust ”.

1.2.2. Seoses direktiivi ettepaneku artikliga 1 („Sisu”) teeb komitee ettepaneku muuta lõiget 1 järgmiselt: „ Käesolevas direktiivis sätestatakse ühenduse lennuväljadel julgestustasude arvutamise ja kehtestamise ühised põhimõtted ELi tasandil ”.

1.2.3. Seoses artikliga 4 („Konsulteerimine”), teeb komitee ettepaneku muuta lõiget 2 järgmiselt: „ Liikmesriigid tagavad, et igal lennuväljal luuakse lennuvälja käitajate komitee. Komitee osaleb kohustuslikus ja korrapärases konsulteerimises lennuvälja juhtorganiga seoses julgestustasude süsteemi toimimise ja selliste tasude määradega. Sellised konsultatsioonid toimuvad vastavalt vajadusele ning vähemalt kord aastas. Lennureisijate huve kaitsvate kodanikuühiskonna organisatsioonide esindajad kutsutakse alaliselt osalema komitee töös sõltuvalt juhtumist täisliikmete või vaatlejatena. ”

Võttes arvesse liikmesriikide kanda jäetud finantsalaseid jõupingutusi, et toetada uute organite loomist, leiab komitee, et komisjon, parlament ja nõukogu peaksid lõpuks valima ühe kahest järgmisest võimalusest .

1.2.4.1. Nõustuma riiklike lennundusjulgestuskomiteede sekretariaatide professionaalsete ja koolitatud struktuuride kasutamisega sõltumatute tegevusüksuste rolli täitmiseks, vältides rahalist toetust.

1.2.4.2. Jääma algse otsuse juurde luua uued sõltumatud struktuurid.

1.2.5. Komitee on veendunud, et üldiselt on riikliku julgeoleku pakkumisega ja konkreetselt terrorismiohu vastase võitlusega seotud tegevus liikmesriikide oluline kohustus, ning leiab samuti, et valitsuste finantsosalus lennundusjulgestuskulude katmisel tuleks läbi vaadata ning nende panust kulude katmisel, mida praegu kannavad lennuväljad, õhusõiduki käitajad ja reisijad, tuleks oluliselt suurendada.

2. Järeldused ja märkused

2.1. Komisjoni pakutud uus metoodika tsiviillennunduse julgestusteenuste osutajate tasude arvutamiseks põhineb sellel, et valitakse ja määratletakse üldpõhimõtted, mida kõik lennuväljade käitajad peavad järgima ühelt või mitmelt võimalikult kasutajarühmalt (riigid, lennuväljade juhtorganid, lennuettevõtjad ja reisijad) nõutavate tasude määra kehtestamisel:

—	subsidiaarsus;

—	riigi vastutus;

—	tasud/tariifid;

—	teave ja teabevahetus;

—	ühtlustamine;

—	läbipaistvus;

—	riikliku sõltumatu järelevalveasutuse loomine igas liikmesriigis.

2.2. Pärast komisjoni esitatud üldpõhimõtete hoolikat hindamist leiab komitee, et nende praktiline rakendamine võib kaotada praegused menetluslikud moonutused, tagades uue innovaatilise metoodika eduka rakendamise.

Seoses vajadusega luua igas liikmesriigis riiklik sõltumatu järelevalveasutus, rõhutab komitee järgmist.

2.3.1. Igas liikmesriigis on juba loodud ministeeriumidevahelise struktuurina riiklik lennundusjulgestuskomitee.

2.3.2. Riikliku lennundusjulgestuskomitee sekretariaat saab tegutseda järelevalveüksusena, kelle käsutuses on kõik vajalikud professionaalsed, inim- ja finantsressursid, tagades direktiivi sätete nõuetekohase ja tõhusa kohaldamise, hoolimata asjaolust, et teda ei saa pidada täiesti sõltumatuks organiks. Komitee leiab, et üldiselt ei tohiks liikmesriigi kodanike julgeolekuga seotud küsimusi muuta täielikult sõltumatuks, vaid lõpuks peaksid need alluma demokraatlikule parlamentaarsele kontrollile.

Komitee kiidab komisjoni professionaalset tööd, eriti arvutimodelleerimise kasutamist lennundusjulgestustasude eri võimaluste hindamisel kehtivate rahvusvaheliste põhimõtete alusel.

2.4.1. Euroopa Liit ei ole seotud ei nimetatud protsessiga ega selle tagajärgedega.

2.4.2. Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni ja lennundustööstuse poolt heakskiidetud iseregulatsioonimeetmete kasutamine võiks kaitsta reisijate huve ja tõhusamalt edendada lennundusjulgestusteenuseid lennuettevõtjate ja lennuväljade vahelise otsekonsulteerimise kaudu.

2.4.3. Sarnane punktis 2.4.2 esitatud võimalusega, kuid reguleeritakse ELi direktiiviga.

2.4.4. Liikmesriigid kannavad kõik lennuväljade julgestuskulud , mis kaotaks kõik julgestuskulud kolmandatele osapooltele ja igasuguse diskrimineerimise. Nii tehtaks õige valik optimaalse lahenduse kasuks, millest võidavad nii reisijad, lennuvälja juhtorganid, lennuettevõtjad kui ka valitsused.

2.5. Komitee toetab komisjoni otsust, järeldades samuti, et kolmas võimalus teenib tarbijate huve kõige paremini ning edendab lennuväljade julgestusteenuste tõhusust, rõhutades ka, et kõnealuse võimaluse haldamist riiklikul tasandil ja sellest tulenevat kulude suurenemist võib pidada tühiseks juhul, kui komisjon nõustub kooskõlas lennujaamatasusid käsitleva direktiivi sätetega (1) kasutama juba loodud riiklike lennundusjulgestuskomiteede sekretariaate selle ülesande täitmiseks.

2.6. Samas leiab komitee, et komisjoni valitud võimalusega saavutatakse loodetud eesmärk vaid juhul, kui valitsused nõustuvad omakorda oluliselt suurendama oma osalust sellega seonduvates kuludes.

2.7. Läbipaistvust käsitlevate direktiivi sätetega seoses leiab komitee, et need peaksid selgelt sedastama, et kõnealune aspekt on seotud mitte üksnes lennundusjulgestuskuludega seotud probleemidega, vaid samal määral ka olemasolevate rahastamismehhanismidega. Õhusõidukite käitajatel ja reisijatel on võimalik õigesti mõista seda, kuidas lennuväljade juhtorganid julgestustasusid arvutavad, vaid juhul, kui nimetatud rahastamismehhanismid on avatud ja läbipaistvad. Samamoodi peavad olema avalikkusele kättesaadavad julgestuse personalikulud ja nendega seotud peamised tulemuslikkuse näitajad.

Seoses seletuskirja punkti 3 („Ettepaneku õiguslik külg”) alalõikudega „Konsulteerimine ja parandusmeetmed” ning „Läbipaistvus” leiab komitee, et lennureisijate organisatsioonide esindajad peaksid osalema lennuväljade juhtorganite ja lennuettevõtjate asjaomases dialoogis vähemalt vaatlejatena, sest lennureisijad on lennundusjulgestusele eraldatud eelarve peamised rahastajad. Nii oleks võimalik vältida selliste turvamenetluste kehtestamist või õigustamatut jätkamist, mis on kulukad ja reisijate jaoks alandavad ning ei aita terrorismiohtu märkimisväärselt vähendada. Reeglina lisavad selliseid meetmeid standardmenetlustele USA ja/või Iisraeli ametivõimud. Neid rakendatakse teatud olukordades sõltuvalt ohutasemest. Samas püüavad mõned ELi julgeolekuasutused muuta neid alaliseks tavaks liigse innukuse ning vahel hirmu tõttu vastutada ohutaseme ebaõige hindamise eest. Seepärast lükkavad nad tavaliselt tagasi organiseeritud kodanikuühiskonna esitatud arvukad ettepanekud ühise arutelu algatamiseks kõnealustes küsimustes.

2.8.1. Nii palutakse Brüsseli lennujaamas reisijatel enne metallidetektori läbimist kingad jalast võtta, et nende jalanõusid eraldi skaneerida. Reisijate kõndimine paljajalu läbi turvakontrolliala, kus võib olla miljoneid viirusi (näiteks inimese aevastusest, kellel on veel diagnoosimata seagripp), loob nakatumisohu. Samal ajal on lennujaama juhtkond avalikke vahendeid kasutades soetanud olulise arvu tipptehnoloogilisi skaneerimis- ja avastamisseadmeid, et kontrollida reisijate jalanõusid, ilma neid reisijate jalast eemaldamata. Nimetatud seadmed on turvakontrollialasse paigaldatud, kuid reisijate turvakontrolli käigus neid ei kasutata.

2.8.2. Teine vaidlusalune teema on keeld võtta lennuki pardale kaasa rohkem kui lubatud naeruväärne kogus vedelikke. Naeruväärselt väike ülempiir – 100 ml reisija kohta – tuleneb peamiselt liigsest ja põhjendamatust innukusest.

2.9. Vaatamata vastuolule direktiivi eelnõus sisalduva keelu teenida tegevuskasumit lennundusjulgestusteenuste osutamise tegevustest ning eraettevõtete toimimist ja tegevust juhtiva, kasumi optimeerimisele suunatud põhimõtte vahel ning püüdes samas vältida direktiivi ettepaneku artikli 7 edasist valestitõlgendamist, soovitab komitee tungivalt komisjonil heaks kiita eraettevõtete kasutamine julgestusteenuste osutajana lennujaamades, välja arvatud skaneerimis- ja avastamistoimingud.

2.10. Komitee leiab, et komisjoni ettepaneku nõuetekohane rakendamine koos kodanikuühiskonna esindajate rolli tugevdamisega võib tuua olulist kasu nii inimestele Euroopas ja mujal maailmas kui ka lennundustööstusele ja ELi lennuväljade käitajatele.

3. Üldised märkused

3.1. Komisjoni direktiivi ettepanek – ulatusliku konsulteerimise tulemus

3.1.1. Direktiivi koostamise käigus konsulteeris energeetika ja transpordi direktoraat liikmesriikide ning tööstust ja tarbijaid esindavate kutseorganisatsioonidega, kasutades üheteistkümnelt liikmesriigilt, üheksalt lennuväljade juhtkondade ja lennuettevõtjate ametialaselt organisatsioonilt ning samuti ühelt lennureisijaid esindavalt assotsiatsioonilt saadud andmeid.

3.1.2. Mitte ükski liikmesriik ei toetanud ettepanekut, mille kohaselt peaksid julgestuskulud kandma täielikult liikmesriikide valitsused, väites, et nimetatud kulud on lennundussektori äritegevuskulude lahutamatu osa ning et need kulud peaks kandma lennundussektor sarnaselt autotööstuse investeeringutega autode ohutuse suurendamisse. Kõik liikmesriigid kutsusid üles kehtestama täieliku keelu tegevuskasumi teenimisele kõnealustest tegevustest, rõhutades vajadust tagada kõnealuses valdkonnas läbipaistvuse kõrge tase.

3.2. Probleemi määratlus

3.2.1. Lennundusjulgestuskulude jaotus

3.2.1.1. Lennundusjulgestuskulud koosnevad kolmest peamisest osast: lennuvälja julgestuskulud, lennuettevõtja kulud ning liikmesriigi kantavad kulud. Suure osa nimetatud kuludest moodustavad reisijate ja lasti (pagas) turvakontrollid.

3.2.1.2. Turvakontrollide kulud koosnevad kahest osast: töötasud ning kulud infrastruktuurile ja seadmetele. Julgestusteenuseid osutavad tavaliselt pädevad riiklikud organisatsioonid või need delegeeritakse lennuvälja juhtkonnale või spetsialiseerunud eraettevõttele.

3.2.2. Kui suured need kulud on ja kes nende eest lõpuks maksab?

2007. aastal ulatusid lennundusjulgestusteenuste osutamisega seotud kulud ELis hinnanguliselt 1,6 miljardi euroni, moodustades ligikaudu 1 % lennukipileti keskmisest maksumusest, mille eest maksis üle 636 miljoni ühenduse lennuväljadelt lennanud reisija. Suur osa liikmesriikide ja tööstuse kantavatest kuludest saadakse tagasi lennureisijate makstavatest tasudest ja lisakuludest. Kokku katavad lennuettevõtjad, reisijad ja õhukaubaveod üle 90 % lennundusjulgestusteenustega seotud kuludest, samas kui liikmesriikide valitsused katavad oma eelarvevahenditest vaid 6–7 % nimetatud kuludest.

3.2.3. Diskrimineerivad tavad lennundusjulgestusteenustega seotud kulude valdkonnas

Lennureisijad peavad läbima sama turvakontrolli, sõltumata nende lennu sihtkohast ELis, sealhulgas riigisiseste lendude puhul. Seega peaksid julgestuskulud olema ühesugused. Kahjuks kannavad lennuettevõtjad oma kulude vähendamiseks reisijatele üle turvakontrollide kulud, mis nad peaksid tegelikult ise kandma. Üldiselt tugevdavad riiklikud ettevõtted oma riigi lennuväljadel oma positsiooni, kallutades hinnastruktuuri riigisiseste lendude kasuks ning suurendades piletihinda välisriigist saabuvatel lendudel.

Tabel 1. Lennundusjulgestuse hind reisija kohta ELi-sisestel lendudel ja riigisisestel lendudel

Riik / Lennujaam	ELi sees	Riigisisene
Rumeenia – Bukaresti lennujaam	7,50 eurot	3,81 eurot
Hispaania – kõik lennujaamad	1,39 eurot	1,18 eurot
Leedu – Vilniuse lennujaam	2,32 eurot / õhusõiduki maksimaalne stardimass (tonnides)	Maksimaalselt 1,16 eurot / õhusõiduki maksimaalne stardimass (tonnides)
Küpros – Larnaca lennujaam	0,39 eurot	0

Tabelis 1 on toodud näited selle kohta, kuidas paljud riiklikud ettevõtted kohaldavad rahvusvaheliste ja riigisiseste lendude suhtes erinevaid julgestusteenuste kulusid. Selline toimimine on täielikult vastuolus lennundusjulgestuse raammääruse 300/2008 (2) artikliga 5.

3.3. Eri võimaluste modelleerimine ja simuleerimine / optimaalse lahenduse valimine

Komisjon kasutas direktiivi koostamisel matemaatilist simulatsiooni, et hinnata nelja eri võimalust lennundusjulgestustasude suhtes kehtivate rahvusvaheliste põhimõtete alusel.

3.3.1. 1. võimalus. Euroopa Liit ei ole seotud ei nimetatud protsessiga ega selle tagajärgedega

Kohaldatavad maksud viiksid lennuettevõtjate ja reisijate olulise diskrimineerimiseni.

3.3.2. Võimalus 2. Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni ja lennundustööstuse poolt heakskiidetud iseregulatsioonimeetmete kasutamine võiks kaitsta reisijate huve ja tõhusamalt edendada lennundusjulgestusteenuseid ettevõtjate ja lennuväljade vahelise otsekonsulteerimise kaudu.

Sarnane raamistik on kehtinud 1981. aastast Rahvusvahelise Tsiviillennunduse Organisatsiooni eeskirja kujul, kuid isereguleerimine ei ole märkimisväärseid tulemusi andnud.

3.3.3. Võimalus 3. Sarnane võimalusega 2, kuid reguleeritakse ELi direktiiviga.

Kui tasud on diskrimineerivad või neid kasutatakse muul eesmärgil kui julgestuskulude katmiseks, võivad lennuettevõtjad lennuvälja kohtusse kaevata. Seda lahendust toetavad mitmed teemaga seonduvad ELi poliitikameetmed ning see on kooskõlas kõnealuse valdkonna riiklike õigusaktidega.

3.3.4. Võimalus 4. Liikmesriigid kannavad kõik lennuväljade julgestuskulud, mis kaotaks kõik julgestuskulud kolmandatele osapooltele ning igasuguse diskrimineerimise.

See lahendus pärsib julgestusteenuste kvaliteedi tõstmist, sest sellega ei innustata kõnealuse sektori ettevõtjaid mingil viisil oma kulusid kontrollima. Lisaks on sellele lahendusele tuliselt vastu kõik liikmesriigid.

3.4. Komitee hinnang komisjoni valitud põhimõtetele uue metoodika määratlemiseks

3.4.1. Subsidiaarsus

3.4.1.1. Subsidiaarsuse põhimõtet kohaldatakse siis, kui ettepanek ei kuulu ühenduse ainupädevusse ning kui selle eesmärke ei suuda iga liikmesriik üksi täielikult saavutada, sest julgestus- ja lennujaamatasude kindlaksmääramise süsteeme ei reguleerita ELi territooriumil ühtselt.

3.4.1.2. Tasude süsteemid on liikmesriikides jätkuvalt erinevad, mis takistab lennuväljadele ja lennuettevõtjatele võrdsete võimaluste loomist.

3.4.1.3. Ühiste põhireeglite kohaldamine julgestustasudele kogu ELi territooriumil tagab lennunduspartneritele võrdsed võimalused lennuvälja julgestuskulude jaotamise parameetrite kehtestamisel.

3.4.1.4. Kuna puuduvad ühtselt kohaldatavad juhtpõhimõtted julgestustasude arvutamiseks, kasutatakse ELis mitmeid erinevaid julgestustasude süsteeme. Direktiiviga kaotatakse ebamäärasused kõnealuses valdkonnas, sest selles määratletakse kõnealuste tasude arvutamise meetod, tehes nii võimalikuks ühtse kohaldamise.

3.4.1.5. Ettepanekus kehtestatakse vaid minimaalsed reeglid, mida liikmesriigid ja/või lennuvälja käitajad peavad julgestustasude kindlaksmääramisel järgima. Direktiivis ei kehtestata ühte julgestustasude süsteemi, süsteemi valimine on jäetud liikmesriikide otsustada.

Järeldus : subsidiaarsuse põhimõtte valimine ja kohaldamine on õige ja vajalik uue direktiivi rakendamiseks.

3.4.2. Riigi vastutus

3.4.2.1. Sarnaselt subsidiaarsuse põhimõttega rakendatakse seda siis, kui ettepanek ei kuulu ühenduse ainupädevusse. Direktiivi koostamisel vastu võetud mõlema põhimõtte osas tekivad sarnased probleemid.

3.4.2.2. Ettepanekus kehtestatakse vaid minimaalsed reeglid, mida liikmesriigid ja/või lennuvälja käitajad peavad julgestustasude kindlaksmääramisel järgima. Direktiivis ei kehtestata ühte julgestustasude süsteemi, süsteemi valik on jäetud liikmesriikide otsustada.

Järeldus : riigi vastutuse põhimõtte valimine ja kohaldamine on õige ja vajalik uue direktiivi rakendamiseks, kui võetakse asjakohaselt arvesse võimalikke ebaühtlaseid, vastandlikke tingimusi ja erinevusi liikmesriikide antavate terrorismihoiatuste tasemete vahel ning samuti lennuettevõtja rahvust. Valitsuste rahalist osalust lennundusjulgestuse osutamises tuleb uuesti hinnata ja oluliselt suurendada, kuna täideviija on riigiorgan, mis on suures osas vastutav terrorismiga võitlemise eest.

3.4.3. Maksustamine

3.4.3.1. Aeronavigatsiooni- ja maapealse käitluse teenuste osutamisega seotud tasude kogumine on juba kaetud komisjoni 6. detsembri 2006. aasta määrusega (EÜ) 1794/2006, milles sätestatakse aeronavigatsiooniteenuste ühine maksustamiskava, (3) ja nõukogu 15. oktoobri 1996. aasta direktiiviga 96/67/EÜ juurdepääsu kohta maapealse käitluse turule ühenduse lennujaamades (4).

3.4.3.2. Julgestusega seotud õiguslikke kulusid ei saa kehtestada ühise julgestustasude süsteemiga, sest liikmesriigid panustavad lennundusjulgestussüsteemide väljatöötamisse, sisseviimisse ja praktilisse kasutamisse riiklikes lennujaamades oluliselt erineval määral.

Järeldus : tasude põhimõtte valimine ja kohaldamine on õige ja vajalik direktiivi rakendamiseks. Erinevate tingimuste tõttu kogu ELi territooriumil ei ole siiski võimalik koostada ühist maksustamiskava.

3.4.4. Teave ja teabevahetus

3.4.4.1. Üldiselt on lennujaamade kasutajad Euroopas ja teistel mandritel organiseerunud lennuvälja käitajate komiteedesse, mis peavad alalist dialoogi lennuvälja juhtkonnaga.

3.4.4.2. Kõnealune raamistik võimaldab vahetada teavet menetluse ja julgestustasude arvutamise aluse kohta, konkreetselt kasutajate tegevusprognooside, arenguprojektide, erinõuete ja erisoovide kohta.

Järeldus : teabe ning julgestusteenuse teostajate ja lennuvälja juhtorganite vahelise otsese teabevahetuse põhimõte on valitud õigesti ning sobib uue direktiivi rakendamiseks. Põhimõte oleks veelgi olulisem, kui sellesse kaasataks ka suhtekorraldustegevus.

3.4.5. Ühtlustamine

3.4.5.1. Julgestuskulude baasmäära võiks ühtlustada ühenduse lennuväljadel, kus nimetatud kulud kaetakse täielikult julgestustasudest.

3.4.5.2. Nimetatud tasude kohaldamisest saadav tulu ei tohi ületada julgestusteenuste osutamisega tekkinud kogukulu, kõik avalikud vahendid kaasa arvatud. Lühidalt öeldes ei tohi seda liiki tegevusest tegevuskasumit saada.

3.4.5.3. Seepärast ei ole julgestustasusid üldiselt võimalik täielikult ühtlustada.

Järeldus : baasmäära ühtlustamise põhimõtte valimine ja kohaldamine on õige ja vajalik direktiivi rakendamiseks, kuigi tähelepanu tuleb pöörata tegevuskasumi teenimise keelule ning sellele, et kõigi tasude ühtlustamine ei ole võimalik.

3.4.6. Läbipaistvus

3.4.6.1. Läbipaistvus tuleb tagada siis, kui siseriiklikud julgestusmeetmed, mis on rangemad kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. märtsi 2008. aasta määruses (EÜ) nr 300/2008, mis käsitleb tsiviillennundusjulgestuse ühiseeskirju ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) 2320/2002, kehtestatud ühised põhistandardid, avaldavad mõju majandusele.

3.4.6.2. Tuleb märkida, et mõnda nimetatud meetmetest võib alaliselt või ajutiselt kohaldada üksnes ühe või mitme lennuvälja käitaja selgesõnalisel taotlusel.

Järeldus : läbipaistvuse põhimõtte valimine ja kohaldamine on õige ja vajalik direktiivi rakendamiseks, kui riiklikud julgestusmeetmed on piiravamad kui ühenduse meetmed, või lennuvälja käitajate selgesõnalisel taotlusel. Seda tuleb täiendada üksikasjaliku teabega rahastamisallikate ja eraldatud vahendite kogumise eest vastutavate organite kohta juhul, kui see ei ole lennuvälja juhtorgan.

3.4.7. Vajadus luua igas liikmesriigis riiklik sõltumatu järelevalveasutus

3.4.8. Igas liikmesriigis on juba loodud ministeeriumidevahelise struktuurina riiklik lennundusjulgestuskomitee.

3.4.9. Valitsusstruktuurina ei saa riiklike lennundusjulgestuskomiteede sekretariaadid toimida täiesti sõltumatu järelevalveasutusena, kuid komitee leiab, et nad oskavad teostada neutraalsel viisil järelevalvet direktiivi sätete nõuetekohase ja tõhusa kohaldamise üle, arvestades nende professionaalsust ja nende spetsialistide rahvusvahelist mainet ning nende käsutuses olevaid finantsvahendeid.

Järeldus : sõltumatu järelevalveasutuse loomine on õige ja vajalik uue direktiivi sätete edukaks rakendamiseks. Vaatamata nende integreerimisele valitsusstruktuuridesse leiab komitee, et riiklike lennundusjulgestuskomiteede sekretariaadid saavad oma rolli täita neutraalsel ja professionaalsel viisil, viies miinimumini liikmesriikide rahalise panuse uute struktuuride loomisel ja nende toimima hakkamise toetamisel.

Brüssel, 5. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) ELT L 70, 14.3.2009, lk 11.

(2) ELT L 97, 9.4.2008, lk 72.

(3) ELT L 341, 7.12.2006, lk 3.

(4) EÜT L 272, 25.10.1996, lk 36.

18.5.2010

Euroopa Liidu Teataja

C 128/149

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011”

KOM(2009) 254 lõplik – 2009/0072 (CNS)

(täiendav arvamus)

(2010/C 128/30)

Pearaportöör: Soscha zu EULENBURG

29. septembril 2009. aastal otsustas Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee juhatus vastavalt oma kodukorra rakenduseeskirja artikli 29 lõikele a) koostada täiendava arvamuse järgmisel teemal:

„Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011”

KOM(2009) 254 lõplik – 2009/0072 (CNS)

ja tegi selle ettevalmistamise ülesandeks tööhõive, sotsiaalküsimuste ja kodakondsuse sektsioonile.

Arvestades töö kiireloomulisust, määras komitee täiskogu 457. istungjärgul 4.–5. novembril 2009. aastal (5. novembri istungil) pearaportööriks Soscha zu Eulenburgi ning võttis ühehäälselt vastu järgmise arvamuse.

1. Järeldused

1.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab ettepanekut Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011 kohta. Sellega tunnustatakse paljude kodanike panust, kes tegutsevad vabatahtlikult eri valdkondades Euroopa ühiskonna ja sotsiaalse ühtekuuluvuse nimel.

1.2. Komitee peab aastale seatud eesmärke sobivaks Euroopa lisaväärtuse saavutamiseks kodanike jaoks.

1.3. Komitee rõhutab, et vabatahtlikku tegevust ei tohi kasutada muude eesmärkide saavutamise vahendina.

1.4. Jätkusuutlike sünergiate loomiseks tuleks kasutada tihedat seost teiste Euroopa aastatega, s.o vaesusevastase võitluse aastaga 2010 ning aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aastaga 2012.

1.5. Komitee teeb ettepaneku koostada poliitiline tegevuskava vabatahtliku tegevuse ja selle infrastruktuuri edendamiseks Euroopa Liidu liikmesriikides.

1.6. Komitee peab oluliseks soodustavaid raamtingimusi, et tagada vabatahtlikule tegevusele vajalik toetus ja infrastruktuur kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil ning võimaldada kodanikel selles osaleda.

1.7. Komitee toetab jätkusuutlike struktuuride loomist Euroopa tasandil. Selle eesmärgi saavutamisele võiks kaasa aidata vabatahtliku tegevuse sidusrühmade platvorm.

1.8. Komitee arvates tuleb tingimata märkimisväärselt suurendada rahalisi vahendeid, et saavutada seatud eesmärgid ja võtta asjakohaselt arvesse kohalikku mõõdet.

1.9. Osapooltel peab olema aega aasta ettevalmistamiseks ja tõhusaks elluviimiseks. Seetõttu peaksid nõukogu ja parlament langetama võimalikult kiiresti vajalikud sisulised ja rahalised otsused.

1.10. Hindamisaruande põhjal tuleks koostada valge raamat, et tagada järelmeetmed ning määratleda Euroopa tasandil edasised sammud ja meetmed.

2. Komisjoni ettepaneku eesmärgid

2.1. 2009. aasta juunis esitas komisjon nõukogu otsuse ettepaneku Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta kohta (2011). Euroopa aasta eesmärk on suurendada vabatahtlikust tegevusest saadavat kasu ja selle tähendust Euroopa ühiskonna jaoks.

2.2. Komisjon seab Euroopa vabatahtliku tegevuse aastale neli eesmärki.

—	Soodustava keskkonna loomine peab kinnistama vabatahtlikku tööd kui kodanikuosaluse ja inimeselt inimesele suunatud tegevuse edendamise vahendit.

—	Vabatahtlikus töös osalemise lihtsustamiseks ning suhtluse, liikuvuse ja koostöö soodustamiseks tuleb tugevdada vabatahtlike organisatsioone ja parandada vabatahtliku tegevuse kvaliteeti.

—	Vabatahtliku tegevuse toetamist ja tunnustamist tuleb edendada üksikisikutele, ettevõtjatele ja organisatsioonidele asjakohaste stiimulite loomisega.

—	Tuleb suurendada üldist teadlikkust vabatahtliku tegevuse väärtusest ja tähtsusest.

2.3. Eesmärkide saavutamiseks kasutatakse kogemustevahetust, uuringutulemuste levitamist, konverentse ja üritusi ning teabe- ja tutvustuskampaaniaid. Selleks on 2011. aastal ettenähtud 6 miljonit eurot, millele lisandub 2 miljonit eurot 2010. aastal tehtava ettevalmistava töö tarvis.

3. Üldised märkused

3.1. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tervitab komisjoni ettepanekut Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta kohta. See on komisjoni vastus komitee, teiste kodanikuühiskonna organisatsioonide ja Euroopa Parlamendi soovidele ja ettepanekutele.

3.2. Komitee tunnustab selgelt komisjoni valmisolekut pidada aktiivset dialoogi kodanikuühiskonna organisatsioonidega. Tegutseda tuleb selles suunas, et kodanikuühiskonna organisatsioonid kaasataks kavandatud koordineerimisasutuste raames tegevuste kavandamisse ja elluviimisse ka riiklikul tasandil ning et töötataks välja vastavad riiklikud ja Euroopa poliitilised tegevuskavad. Näitena võiks siin tuua avatud koordinatsiooni meetodi.

3.3. Nimi „Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta” (European Year of Volunteering) on hästi valitud, kuna see hõlmab kõnealuse nähtuse kogu ulatust. Nimi on piisavalt konkreetne, nii et kõik eurooplased saavad end sellega suhestada, ja jätab piisavalt mänguruumi tegevuse kõigi eri külgede käsitlemiseks. Seega vastab nimi vabatahtliku tegevuse mitmeid valdkondi hõlmavale iseloomule ning vabatahtlike arvututele tegevusaladele ning see tuleb säilitada.

3.4. Komitee tervitab vabatahtliku tegevuse kui kodanikuosaluse, Euroopa väärtuste, solidaarsuse ning Euroopa ühiskonna arengu väljenduse tähtsuse esiletõstmist. Komitee on sellele tähtsusele viidanud erinevates arvamustes.

3.5. Mingil juhul ei tohiks vabatahtlikku tegevust kasutada muude eesmärkide saavutamise vahendina. Vabatahtlikud ei ole poliitikavahend, vaid kodanikuaktiivsuse väljendus või element. Oma tegevusega viivad nad ellu vaimseid väärtusi, nagu sotsiaalne kaasatus, sotsiaalne ühekuuluvus, solidaarsus ja elukestev õpe paljudes valdkondades, nende hulgas keskkonna, spordi, inimõiguste ja kultuuri valdkonnas.

3.6. Komisjoni ettepaneku mõnes punktis ilmneb oht kasutada vabatahtliku tegevust muude eesmärkide saavutamise vahendina, näiteks seoses tööturu või tööalase konkurentsivõimega. Näiteks rõhutatakse kolmandas põhjenduses, et vabatahtlik tegevus on mitteametlik õppimise allikas, mis võimaldab arendada kutsealaseid oskusi ja pädevusi, ja ka aktiivse kodanikuosaluse peamine vorm. Mitteametlik õppimise allikas, mis võib tõesti parandada nii tööturule sisenemist kui ka tööalast konkurentsivõimet, on väga positiivne kõrvalmõju.

3.7. Sageli viidatakse komisjoni dokumendis praegusele majandus- ja finantskriisile, et näitlikustada vajadust mõtteviisi muutmise järele eri valdkondades. Seejuures tuleb eriti silmas pidada seda, et kriisist meie ühiskonnale tulenevate negatiivsete mõjudega võitlemisel ei pöördutaks abi saamiseks automaatse reageeringuna vabatahtlike poole. Vabatahtliku tegevuse vallas näitab kriis veelgi enam, milline on kodanike tegevuse väärtus meie ühiskonna jaoks. Nimelt teeb see võimalikuks solidaarsuse ja annab inimestele võimalus üksteise heaks midagi ära teha, aga ka ise tegevusest kasu saada, muu hulgas oskuste parandamise ja/või sotsiaalsete võrgustike loomise kaudu. Seega on vabatahtliku tegevuse abil võimalik pehmendada kriisi mõjusid ja võidelda ühiskonnast eemaldumise vastu. See aga ei ole kriisi tagajärg, vaid osa vabatahtliku tegevuse tõelisest väärtusest, mida siin nö uuesti avastatakse.

4. Konkreetsed märkused

4.1. Raamtingimuste loomine

4.1.1. Vajalik on õigusraamistik, et tagada tarvilik infrastruktuur vabatahtlikule tegevusele kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil ning võimaldada kodanikel selles hõlpsamalt osaleda. Lisaks sellele tuleb rahalised ja poliitilised raamtingimused kujundada selliselt, et nende abil oleks võimalik kaotada takistused vabatahtlikult tegevuselt (1).

4.2. Organisatsioonide tugevdamine

4.2.1. Oluline on vabatahtlike organisatsioonide edendamine tegevuspaikade ja katalüsaatoritena. Kõnealused organisatsioonid on enamasti vabatahtlike esimesed ja ainukesed ühenduspunktid ja sageli on need loodud vabatahtlike endi poolt. Kodanikuühiskonna ja vabatahtliku tegevuse selgroona peab vabatahtlike organisatsioonide kogemustevahetusel, suutlikkuse parandamisel ning töö kvaliteedil olema 2011. aastal eriline roll.

4.2.2. Eesmärk peab olema jätkusuutlike struktuuride loomine ka Euroopa tasandil. Vabatahtliku tegevuse sidusrühmade platvormiga oleks võimalik tagada, et aastal oleks ka 2011. aastast kaugemale ulatuv mõju ning et töötataks nn tegevussõbraliku poliitika loomise suunas.

4.2.3. Euroopa vabatahtliku tegevuse aastat 2011 tuleks kasutada parimate tavade määratlemiseks ja tutvustamiseks.

4.3. Kvaliteedi parandamine

4.3.1. Kvaliteedi parandamise kontekstis räägitakse komisjoni ettepanekus muu hulgas vabatahtlike sektori professionaalsemaks muutmisest. Mõiste on eksitav ja seda tuleks vältida. Peaasjalikult tähendab see vabatahtliku tegevuse kvaliteedi tagamist. Vabatahtlikel on õigus tegutseda valdkonnas, mis neile rõõmu valmistab. Nad tegutsevad ühiskonna, üksikisiku, aga ka iseenda hüvanguks. Tagada tuleb rahalised ja isiklikud eeldused kvalifikatsiooni saavutamiseks ning edasi- ja täiendõppeks, samuti nende toetamine vabatahtliku tegevuse ajal.

4.4. Tegevuse tunnustamine

4.5. Komitee tervitab nn tunnustuskultuuri arengut. Siiski ei peaks rääkima vabatahtlike honoreerimisest. See on eksitav, kuna jutt ei ole tegevuse rahalisest toetamisest. Lisaks sellele on mõiste „honoreerimine” vastuoluline (2). Erinevus tasustatud tegevuse ja tasustamata vabatahtliku tegevuse vahel ei tohi Euroopa aasta 2011 raames mitte ähmastuda, vaid esile tuleb tuua nende vastastikune täiendavus.

4.6. Teadlikkuse suurendamine vabatahtliku tegevuse väärtusest ja tähtsusest

4.7. Üldise teadlikkuse suurendamine on oluline ja tervitatav eesmärk. Ent tuleb silmas pidada, et selle tarvis oleks kasutada piisavalt vahendeid. Euroopa Liidu tasandil korraldatav tõhus ja edukas teadlikkuse tõstmise kampaania, mis toob välja vabatahtliku tegevuse võimalused ja väärtuse, ning mille sõnum peab inimestele kohale jõudma, eeldab ligikaudu 3,5 miljoni euro suurust eelarvet, mis on rohkem kui pool kõnealuse Euroopa aasta eelarvest. See näib ebapiisav. Võrdluseks olgu öeldud, et Euroopa aasta 2004 „Haridus spordi kaudu” eelarve oli 12,3 miljonit eurot. Komisjoni enda tellimusel koostatud hindamisaruandest aga selgus, et eurooplased olid aastast kas vähe või peaaegu üldse mitte teadlikud ning et aasta olulised sõnumid ei jõudnud inimesteni.

4.8. Rahastamine

4.8.1. Ettepanekus nähakse ette 6 miljonit eurot 2011. aasta meetmeteks ja 2 miljonit eurot 2010. aasta ettevalmistavaks tööks. Kui tahetakse saavutada seatud eesmärgid ja arvesse võtta eurooplaste vabatahtliku tegevuse eelkõige kohalikku mõõdet, peab Euroopa Liit koostama realistliku eelarve. Komiteele näib 6 miljonit eurot kõigi Euroopa ja liikmesriikide tasandil võetavate meetmete elluviimiseks ebapiisav. Oleks äärmiselt halb, kui aasta 2011, millele eraldatakse vähem kui pool eelnimetatud 2004. aasta eelarvest, viiks samasuguste tulemusteni, ja kui suuri eesmärke ei suudetaks täita ebapiisavate rahaliste vahendite tõttu.

4.8.2. Suurbritannia valitsus eraldas 2005. aastal ainuüksi briti vabatahtlike aasta tarvis 10 miljonit naela ning Valencia piirkonna vabatahtlike aasta eelarve oli 4,2 miljonit eurot. ELi tasandi reaalse eelarve hea näitena võib tuua kavandatud Euroopa aasta 2010, milleks on ette nähtud 17 miljonit eurot, millest 9 miljonit eraldatakse tegevustele liikmesriikides. Liikmesriigid võtsid omalt poolt kohustuse eraldada täiendavad 9 miljonit eurot.

4.9. Valge raamat

4.9.1. Järelevalve ja hindamise eesmärgil kavatseb komisjon koostada aruande algatuste läbiviimise ja tulemuste kohta koos üldhinnanguga. Komitee meenutab siinkohal oma ettepanekut ja kutsub üles määratlema valges raamatus täiendavad sammud ja meetmed, et Euroopa aasta tulemustel oleks jätkusuutlik mõju.

4.10. Sünergiate kasutamine

4.10.1. Tingimata tuleks välja tuua ja ära kasutada vaesusevastase võitluse aasta 2010, vabatahtliku tegevuse aasta 2011 ning aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse aasta 2012 sünergia. Kõnealused kolm aastat loovad enneolematu võimaluse anda kodanike vabatahtlikku tegevust käsitlevatele Euroopa Liidu institutsioonide ja liikmesriikide meetmetele kolmeks aastaks ühine juhtmõte ning saavutada seeläbi jätkusuutlikke tulemusi. Euroopa Liidu ja riiklike institutsioonide nimetatud kolme aasta korraldustiimid peaksid tihedat koostööd tegema.

4.11. Institutsioonidevaheline protsess

4.11.1. Et anda kõigile osapooltele aega Euroopa aastat ette valmistada ja ellu viia, tuleks nõukogu ja Euroopa Parlamenti üles kutsuda sellekohast otsust viivitusteta vastu võtma. Sihiks peaks olema 2009. aasta lõpp, et oleks võimalik ametlikult alustada ettevalmistusetappi ja eraldada asjaomaseid rahalisi vahendeid.

Brüssel, 5. november 2009

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee president

Mario SEPI

(1) Näide muu hulgas esinevatest takistustest on see, et mõnes liikmesriigis on ilma tasustatud tööta inimestel võimalik vabatahtliku tegevusega tegeleda vaid väga piiratud arvul tundidel.

(2) Tõlkija märkus: komisjoni dokumendi eestikeelses versioonis ei ole kasutatud mitmetähenduslikku sõna „honoreerimine”, vaid antud kontekstis (Honorieriung und Anerkennung) kasutatakse sõnapaari „toetamine ja tunnustamine”, kus toetamisel ei pruugi olla mingit seost rahalise tasuga.

		ISSN 1725-5171 doi:10.3000/17255171.C_2010.128.est
Euroopa Liidu Teataja		C 128

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	53. köide 18. mai 2010

Teatis nr	Sisukord	Lehekülg
	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	RESOLUTSIOONID
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
	Täiskogu 457. istungjärk 4. ja 5. novembril 2009
2010/C 128/01	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee resolutsioon teemal Kliimamuutused seoses ÜRO kliimamuutuste alase konverentsiga Kopenhaagenis 7.–18. detsembril 2009	1

	ARVAMUSED
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
	Täiskogu 457. istungjärk 4. ja 5. novembril 2009
2010/C 128/02	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Lissaboni strateegia pärast 2010. aastat (ettevalmistav arvamus)	3

2010/C 128/03	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Sotsiaalne kaasatus (ettevalmistav arvamus)	10

2010/C 128/04	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Säästva arengu strateegia tulevikuväljavaated (ettevalmistav arvamus)	18

2010/C 128/05	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Keskkonnahoidliku majanduse suunas: majanduskriis kui võimalus uue energiaajastu alguseks (ettevalmistav arvamus)	23

2010/C 128/06	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Põhiõiguste austamine ELi sisserändepoliitikas ja sellealastes õigusaktides (omaalgatuslik arvamus)	29

2010/C 128/07	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Energia ja kliimamuutused kui uuendatud Lissaboni strateegia lahutamatu osa (omaalgatuslik arvamus)	36

2010/C 128/08	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Uuendatud Lissaboni strateegia väline mõõde (omaalgatuslik arvamus)	41

2010/C 128/09	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ülikoolid Euroopa jaoks (omaalgatuslik arvamus)	48

2010/C 128/10	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Erakapitali investeerimisfondide, riskifondide ja riiklike investeerimisfondide mõju tööstuse muutustele (omaalgatuslik arvamus)	56

2010/C 128/11	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Üldist majandushuvi pakkuvad teenused: kuidas peaksid jagunema pädevused ELi ja liikmesriikide vahel? (omaalgatuslik arvamus)	65

2010/C 128/12	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Suhtlusvõrkude mõju kodanikele/tarbijatele (omaalgatuslik arvamus)	69

	III Ettevalmistavad aktid
	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee
	Täiskogu 457. istungjärk 4. ja 5. novembril 2009
2010/C 128/13	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ja Regioonide Komiteele – Uute töökohtade jaoks uued oskused. Tööturu vajaduste ja vajaminevate oskuste prognoosimine ja ühitamineKOM(2008) 868 lõplik	74

2010/C 128/14	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike teenistusesKOM(2009) 262 lõplik	80

2010/C 128/15	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu soovitus suitsuvaba keskkonna kohtaKOM(2009) 328 lõplik – 2009/0088 (CNS)	89

2010/C 128/16	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse Euroopa Regionaalarengu Fondi käsitlevat määrust (EÜ) nr 1080/2006 seoses marginaliseerunud kogukondadele ette nähtud elamumajandusmeetmete abikõlblikkusegaKOM(2009) 382 – 2009/0105 (COD)	94

2010/C 128/17	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1083/2006, millega nähakse ette üldsätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfondi ja Ühtekuuluvusfondi kohta, seoses teatavate nõuete lihtsustamise ja finantsjuhtimise teatavate sätetegaKOM(2009) 384 – 2009/0107 (AVC)	95

2010/C 128/18	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Roheline raamat: kollektiivse hüvitamise mehhanismid tarbija jaoksKOM(2008) 794 lõplik	97

2010/C 128/19	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Ühtse turu eeliste ärakasutamine tõhusa halduskoostöö kauduKOM(2008) 703 lõplik	103

2010/C 128/20	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis nõukogule, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa põllumajandusliku teadustegevuse ühtse strateegia suunasKOM(2008) 862 lõplik	107

2010/C 128/21	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele: Toiduainete hinnad EuroopasKOM(2008) 821 lõplik	111

2010/C 128/22	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Ulatuslik kliimakokkulepe – eesmärk KopenhaagenisKOM(2009) 39 lõplik	116

2010/C 128/23	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Valge raamat Kliimamuutustega kohanemine: Euroopa tegevusraamistikKOM(2009) 147 lõplik	122

2010/C 128/24	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Euroopa ettepanek Kopenhaageni kokkuleppeks: kliimamuutuste vastu võitlemise rahvusvahelise rahastamise suurendamineKOM(2009) 475 lõplik	127

2010/C 128/25	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse ühenduse liikmesriikide sadamatesse sisenevate ja neist väljuvate laevade teavitusformaalsusi ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2002/6/EÜKOM(2009) 11 lõplik – 2009/0005 (COD) ja Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele Teatis ja tegevuskava, mille eesmärk on luua Euroopa piirideta meretranspordiruumKOM(2009) 10 lõplik	131

2010/C 128/26	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Taastuvate energiaallikate kasutuselevõttu käsitlev arenguaruanne: komisjoni aruanne vastavalt direktiivi 2001/77/EÜ artiklile 3, direktiivi 2003/30/EÜ artikli 4 lõikele 2 ja ELi biomassi tegevuskava rakendamise kohta, KOM(2005) 628KOM(2009) 192 lõplik	136

2010/C 128/27	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv lennundusjulgestustasude kohtaKOM(2009) 217 lõplik – 2009/0063 (COD)	142

2010/C 128/28	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus üleeuroopalise transpordivõrgu arendamist käsitlevate ühenduse suuniste kohta (uuesti sõnastatud) KOM(2009) 391 lõplik – 2009/0110 (COD)	147

2010/C 128/29	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv …/…/EÜ, […], ohtlike kaupade autoveo kontrollimise ühtse korra kohta (kodifitseeritud versioon) KOM(2009) 446 lõplik – 2009/0123 COD	148

2010/C 128/30	Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal Euroopa vabatahtliku tegevuse aasta 2011KOM(2009) 254 lõplik – 2009/0072 (CNS)	149