I. Õiguslik raamistik

II. Kohtueelne menetlus ja menetlus Euroopa Kohtus

III. Hagi

A. Esimene etteheide, et erikaitsealasid ei ole määratud

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

B. Teine etteheide, et ei ole kindlaks määratud kaitse‑eesmärke

1. Poolte argumendid

2. Euroopa Kohtu hinnang

C. Kolmas etteheide, et on rikutud vajalike kaitsemeetmete kehtestamise kohustust

1. Poolte argumendid

a) Alad, mille suhtes komisjoni arvates ei kohaldata ühtegi kaitsemeedet või mille suhtes kohaldatakse kaitsemeedet osaliselt

b) Alad, mille suhtes kohaldatakse komisjoni arvates kaitsemeetmeid, mis ei põhine kaitse‑eesmärkidel

c) Püsiv ja süstemaatiline praktika kehtestada kaitsemeetmed, mis ei ole piisavalt täpsed ega võimalda toime tulla kogu olulise surve ja kõigi oluliste ohtudega

2. Euroopa Kohtu hinnang

a) Sissejuhatavad märkused

b) Alad, mille suhtes ei kohaldata kaitsemeetmeid või mille suhtes kohaldatakse mittetäielikke kaitsemeetmeid

c) Alad, mille suhtes kohaldatakse kaitsemeetmeid, mis ei põhine kaitse‑eesmärkidel

d) Püsiv ja süstemaatiline praktika kehtestada kaitsemeetmed, mis ei ole piisavalt täpsed ega võimalda toime tulla kogu olulise surve ja kõigi oluliste ohtudega

Kohtukulud

1

Euroopa Komisjon palub oma hagis Euroopa Kohtul tuvastada, et kuna Iirimaa

siis on ta rikkunud elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 4 ja artikli 6 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

2

Elupaikade direktiivi kolmandas ja kaheksandas põhjenduses on märgitud järgmist:

„kuna käesoleva direktiivi peamine eesmärk on edendada bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, võttes arvesse majanduslikke, sotsiaalseid, kultuurilisi ja piirkondlikke nõudeid, aitab käesolev direktiiv kaasa säästva arengu üldise eesmärgi saavutamisele; niisuguse loodusliku mitmekesisuse säilitamine võib teatavatel juhtudel eeldada inimtegevuse jätkamist või isegi soodustamist;

[…]

kui on asjakohane, tuleb igal määratud alal rakendada vajalikke meetmeid, mis on seotud looduskaitse eesmärkide täitmisega“.

3

Direktiivi artikli 1 punktis l on sätestatud:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

4

Direktiivi artikli 2 lõikes 2 on märgitud:

„Käesoleva direktiivi kohaselt võetud meetmed on kavandatud ühenduse tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.“

5

Direktiivi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 on ette nähtud:

„1.   Luuakse Euroopa erikaitsealade sidus ökoloogiline võrgustik Natura 2000. See võrgustik, mis koosneb aladest, kus esinevad I lisas loetletud looduslikud elupaigatüübid ja II lisas loetletud liikide elupaigad, võimaldab säilitada või vajaduse korral taastada asjaomaste looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade soodsat kaitsestaatust nende looduslikul levilal.

Natura 2000 võrgustikku kuuluvad ka liikmesriikide direktiivi 79/409/EMÜ kohaselt klassifitseeritud linnukaitsealad.

2.   Iga liikmesriik annab oma panuse Natura 2000 loomisse võrdeliselt sellega, mil määral tema territooriumil leidub lõikes 1 nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja liikide elupaiku. Selleks määrab liikmesriik artikli 4 kohaselt erikaitsealad, võttes arvesse lõikes 1 ettenähtud eesmärke.“

6

Elupaikade direktiivi artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Iga liikmesriik esitab III lisas (1. etapp) sätestatud kriteeriumide ja asjakohase teadusinfo alusel alade loetelu, kus märgitakse, millised kohalikke I lisas nimetatud looduslikke elupaigatüüpe ja II lisas nimetatud liike alal esineb. Suure levilaga loomaliikide puhul peavad need alad vastama niisuguste liikide loodusliku levila piires asuvatele paikadele, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused. Laia levilaga veeskasvatatavate liikide puhul tehakse nende alade kohta ettepanekuid ainult siis, kui on olemas selgelt piiritletud ala, kus on olemas nende liikide eluks ja paljunemiseks olulised füüsikalised või bioloogilised tingimused. Vajaduse korral teevad liikmesriigid artiklis 11 nimetatud järelevalve tulemuste alusel ettepanekuid loetelu muutmiseks.

Loetelu koos ala käsitleva teabega saadetakse komisjonile kolme aasta jooksul käesoleva direktiivi teatavakstegemisest. Teave peab sisaldama ala kaarti, nime, asukohta, suurust ja III lisas (1. etapp) ettenähtud kriteeriumide kohaldamisest tulenevaid andmeid, mis esitatakse komisjoni kehtestatud vormis artiklis 21 sätestatud korras.

2.   Komisjon kehtestab kokkuleppel kõikide liikmesriikidega III lisas (2. etapp) sätestatud kriteeriumide alusel ja artikli 1 punkti c alapunktis iii nimetatud kõigi viie biogeograafilise piirkonna ja artikli 2 lõikes 1 nimetatud kogu territooriumi kohta liikmesriikide esitatud loeteludel põhineva ühenduse jaoks oluliste alade esialgse loetelu, märkides alad, kust on üks või mitu esmatähtsat looduslikku elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki.

Liikmesriigid, kus ühe või mitme esmatähtsa loodusliku elupaigatüübi ja esmatähtsate liikide levilad moodustavad üle 5% riigi territooriumist, võivad oma territooriumil ühenduse jaoks oluliste alade valimisel kokkuleppel komisjoniga taotleda III lisas (2. etapp) nimetatud kriteeriumide paindlikumat kohaldamist.

Ühenduse jaoks olulisteks aladeks valitud alade loetelu kinnitab komisjon artiklis 21 sätestatud korras, märkides alad, kus esineb üks või mitu esmatähtsat elupaigatüüpi või esmatähtsat liiki.

3.   Lõikes 2 nimetatud loetelu kehtestatakse kuue aasta jooksul alates käesoleva direktiivi teatavakstegemisest.

4.   Kui ala on lõikes 2 sätestatud korras kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad asjaomased liikmesriigid ala erikaitsealaks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul, kehtestades prioriteedid lähtuvalt sellest, kui tähtis ala on I lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide või II lisas nimetatud liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast, ning pidades silmas ala ähvardavat kahjustamist või hävitamist.

5.   Niipea kui ala on kantud lõike 2 kolmandas lõigus nimetatud loetellu, kohaldatakse selle suhtes artikli 6 lõikeid 2, 3 ja 4.“

7

Direktiivi artiklis 6 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigid kehtestavad erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele.

2.   Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.

3.   Iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku arvamuse saamist.

4.   Kui hoolimata negatiivsest hinnangust kava või projekti tagajärgedele ala suhtes ja alternatiivsete lahenduste puudumisel tuleb kava või projekt üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsetel või majanduslikel põhjustel, siiski ellu viia, peab liikmesriik võtma kõik vajalikud asendusmeetmed, et tagada Natura 2000 võrgustiku üldise sidususe kaitse. […]

[…]“.

8

Komisjon võttis otsusega 2004/813 vastu loetelu Atlandi biogeograafilises piirkonnas asuvatest ühenduse tähtsusega aladest, millest 413 asuvad Iirimaa territooriumil. Elupaikade direktiivi artikli 4 lõikes 4 ette nähtud kuuekuuline tähtaeg nende alade erikaitsealadeks määramiseks möödus 7. detsembril 2010. Seda loetelu ajakohastati otsustega 2008/23 ja 2009/96, millega Iirimaal ühendati kaks ala ja lisati 11 ala, mistõttu selle liikmesriigi territooriumil asuvate alade koguarv suurenes 423‑ni.

9

Komisjon palus 23. aprilli 2013. aasta kirjas, et Iirimaa esitaks teavet elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 4 ja artikli 6 lõike 1 sätete täitmiseks võetud meetmete kohta ning eelkõige kõnealuste ühenduse tähtsusega alade erikaitsealadeks määramise hetkeseisu kohta ning kaitse-eesmärkide ja -meetmete ettevalmistamise kohta.

10

Iirimaa 11. septembri 2013. aasta vastust arvestades leidis komisjon, et see liikmesriik on rikkunud eespool nimetatud sätetest tulenevaid kohustusi, ning saatis talle 27. veebruaril 2015 ametliku kirja.

11

Olles analüüsinud Iirimaa 5. mai 2015. aasta kirjaga antud vastust ja selle liikmesriigi esitatud eduaruandeid, saatis komisjon 29. aprillil 2016 ELTL artikli 258 esimese lõigu alusel põhjendatud arvamuse, milles heitis sellele liikmesriigile ette, et viimane ei ole täitnud:

12

Seoses elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevate kohustustega rõhutas Iirimaa oma 27. juuni 2016. aasta vastuses ühenduse tähtsusega alade erikaitsealadeks määramise protsessi keerukust. See liikmesriik kavatses seega täita erikaitsealade määramise ülesande 2017. aastal. Ta leidis siiski, et asjaomased alad olid Iiri õiguse kohaselt juba kaitstud kui „alad, mida kavatsetakse määrata erikaitsealadeks“ (edaspidi „kandidaatalad“).

13

9. novembri 2018. aasta kirjaga, mille Iirimaa sai kätte samal päeval, saatis komisjon sellele liikmesriigile täiendava põhjendatud arvamuse. Komisjon palus Iirimaa ametiasutustel võtta põhjendatud arvamuse järgimiseks vajalikud meetmed ühe kuu jooksul alates arvamuse kättesaamisest. Ta leidis, et selle liikmesriigi kohustuste rikkumine puudutab:

14

Iirimaa märkis 11. jaanuari 2019. aasta kirjas, et kavatseb määrata veel määramata alad erikaitsealadeks ja kehtestada nende alade suhtes kaitse-eesmärgid hiljemalt 2020. aasta lõpuks ning et need alad on juba kandidaataladena kaitstud. Ta nimetas ka kaitsemeetmete rakendamise programmi.

15

Iirimaa teavitas 26. aprilli, 2. mai, 11. oktoobri ja 12. detsembri 2019. aasta kirjades ning 14. jaanuari ja 14. aprilli 2020. aasta e-kirjades komisjoni menetluste hetkeseisust seoses asjaomaste ühenduse tähtsusega alade erikaitsealadeks määramisega ja kaitse-eesmärkide kindlaksmääramisega.

16

Kuna komisjon leidis, et Iirimaa ei ole seega võtnud vajalikke meetmeid elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 4 ja artikli 6 lõikest 1 tulenevate kohustuste täitmiseks, esitas ta 16. juulil 2021 käesoleva hagi.

17

Euroopa Kohtu presidendi 6. detsembri 2021. aasta otsusega lubati Saksamaa Liitvabariigil astuda menetlusse Iirimaa nõuete toetuseks.

18

Komisjon esitab oma hagi põhjendamiseks kolm etteheidet, millest kaks esimest käsitlevad elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 4 rikkumist ja kolmas direktiivi artikli 6 lõike 1 rikkumist. Ta väidab esiteks, et 217 asjaomast ühenduse tähtsusega ala ei ole määratud erikaitsealaks, teiseks, et 140 asjaomase ühenduse tähtsusega ala suhtes ei ole kehtestatud kaitse-eesmärke, ning kolmandaks, et ühegi asjaomase ühenduse tähtsusega ala suhtes ei ole kehtestatud piisavaid kaitsemeetmeid.

19

Iirimaa palub jätta liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi rahuldamata. Saksamaa Liitvabariik, kes astus menetlusse tema nõuete toetuseks, võtab siiski seisukoha üksnes kolmanda etteheite osas.

20

Esimeses etteheites heidab komisjon Iirimaale ette elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevate kohustuste rikkumist, kuna Iirimaa ei määranud 217 asjaomast ühenduse tähtsusega ala erikaitsealadeks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul alates otsuste 2004/813 ja 2009/96 vastuvõtmise kuupäevadest.

21

See institutsioon leiab, et Euroopa Kohtu praktika, s.o 27. veebruari 2003. aasta kohtuotsus komisjon vs. Belgia (C‑415/01, EU:C:2003:118, punktid 22 ja 23) ning 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria (C‑535/07, EU:C:2010:602, punkt 64), mis käsitlevad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta direktiivis 2009/147/EÜ loodusliku linnustiku kaitse kohta (ELT 2010, L 20, lk 7), mida on muudetud direktiiviga 2013/17 (edaspidi „linnudirektiiv“), ette nähtud erikaitsealasid, on käesolevale asjale kohaldatav, arvestades elupaikade direktiivi ja linnudirektiivi kaitse‑eesmärke. Seda kohtupraktikat kohaldades tuleb selleks, et oleks täidetud õiguskindluse nõue, alade ja kaitstavate liikide piiritlemine seega vaieldamatu siduva jõu tekkimiseks avaldada.

22

Nagu nähtub komisjoni 14. mai 2012. aasta märkusest erikaitsealade määramise kohta, tuleb selgelt märkida selle ala, liikide ja elupaigatüüpide nimi ja asukoht, mille jaoks erikaitseala on määratud, nagu ka selle ala piirid, määramise eesmärk ning sellele alale kohaldatavad kaitsemeetmed.

23

Iirimaa teatas komisjonile, et selline erikaitseala määramine toimub teiseste õigusaktide abil. Ilma et ta oleks sellisele erikaitseala määramise meetodile vastu vaielnud, rõhutab ta siiski, et täiendavas põhjendatud arvamuses kehtestatud tähtaja lõppedes, millest alates tuli liikmesriigi kohustuste rikkumist hinnata, puudutas see meetod üksnes 206 asjaomast ühenduse tähtsusega ala. Iirimaa tunnistas, et ta on kaitsealaks määranud vaid 212 ala, sealhulgas kuus ala, nimelt Hempton’s Turbot Bank SAC, Porcupine Bank Canyon SAC, South-East Rockall Bank, Codling Fault Zone SAC, Blackwater Bank SAC ja West Connacht Coast SAC, mis ei kuulu 423 asjaomase ühenduse tähtsusega ala hulka. Hagiavalduse esitamise kuupäeval oli 154 ala ikka veel kaitsealaks määramata.

24

Kaitse andmine aladele alates nende kandmisest ühenduse tähtsusega alade loetellu ei sea kahtluse alla kohustust määrata alad erikaitsealadeks vastavalt elupaikade direktiivi artikli 4 lõikele 4.

25

Iirimaa tuletab kostja vastuses meelde, et elupaikade direktiivi artikli 6 üldine eesmärk on kehtestada liikmesriikidele rida kohustusi ning näha ette konkreetsed menetlused, mille eesmärk on Euroopa Liidu tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamine või taastamine, et saavutada selle direktiivi üldisem eesmärk tagada direktiivi alusel kaitstavate alade puhul keskkonnakaitse kõrge tase (17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Białowieża mets), C‑441/17, EU:C:2018:255, punkt 106, ning 7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Holohan jt, C‑461/17, EU:C:2018:883, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

26

See liikmesriik väidab esiteks, et komisjoni osutatud meetmed, mida on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 22, on võetud kõigi asjaomaste ühenduse tähtsusega alade suhtes Iiri õiguses antud kaitse kaudu kõikidele „Euroopa aladele“, mis on Iiri õiguse mõiste, mis hõlmab ka kandidaatalasid ja samas ka ühenduse tähtsusega alasid. Eesmärk, mis seisneb keskkonnakaitse kõrge taseme saavutamises ja Natura 2000 võrgustiku loomisele kaasaaitamises, on seega kõigi asjaomaste ühenduse tähtsusega alade osas täidetud.

27

Seega on kandidaatala kaitstud sama moodi nagu erikaitsealad.

28

Näiteks 2011. aasta määruses, millega võetakse üle Euroopa kogukondade linnu- ja elupaigadirektiiv (European Communities (Birds and Natural Habitats) Regulations 2011; edaspidi „ülevõtmismäärus“), on elamumajanduse, kohaliku omavalitsuse ja pärandiministrile (edaspidi „pädev minister“) kehtestatud teatud kohustused seoses tegevuste, kavade või projektidega, mis võivad Euroopa alasid mõjutada. Need kaitsevad seega võrdselt alasid, olenemata sellest, kas need on ametlikult erikaitsealadeks määratud või mitte.

29

Selles osas kohustab ülevõtmismääruse artikkel 28 pädevat ministrit juhul, kui ta leiab, et teatud tegevus võib avaldada Euroopa alale olulist mõju, põhimõtteliselt selle tegevuse keelama. Nimetatud määruses on selleks loetletud tegevused, mille jaoks on vaja luba. Lisaks peaksid ametiasutused võtma arvesse luba vajavate tegevuste loetelu, kui nad kontrollivad teostusloa taotlust mis tahes õigusliku korra alusel või teevad ettepanekuid oma kavade või projektide vastuvõtmiseks.

30

Lisaks on selle määruse viiendas osas ette nähtud menetlus, mille kohaselt ametiasutus hindab vajaduse korral asjakohaselt kava või projekti, mille kohta see ametiasutus on saanud loataotluse, või projekti, mida ta soovib alustada.

31

Nimetatud määruse artikli 11 kohaselt peab ala kindlaksmääramine ühenduse tähtsusega ala kandidaatalaks olema pädeva ministri kabinetile veebis kättesaadav ning sellest tuleb teatada määratletud organisatsioonidele, kinnisasjade omanikele ja kogu elanikkonnale. Sel viisil kättesaadav teave sisaldab eelkõige kaarti, milles on kindlaks määratud ala piir, selle nimetus, asukoht ja ulatus, ning põhjendust ala ühenduse tähtsusega alaks määramise kandidaatalana kindlaksmääramiseks.

32

Teiseks rõhutab Iirimaa, ilma et see piiraks eeltoodud kaalutlusi, et asjaomaste ühenduse tähtsusega alade ametliku erikaitsealadeks määramise menetlus on keeruline ning hõlmab enamasti kohustust teavitada sellest puudutatud omanikke ja võimaldada neil sellele määramisele vastu vaielda, mis on esmatähtis, selleks et oleks tagatud nende õiguskaitse. Seega oleks asjaomaste alade ametlik määramisega tähendanud, et tuleb suhelda 18516 omanikuga ja menetleda 674 omanike esitatud kaebust.

33

Lisaks on veel kaitsealaks määramata aladel 20 raba, mille kaitsealaks määramise menetluse lõpetamine sõltub komisjoniga sõlmitud kokkuleppest selliste rabade võrgustiku üldise haldamise kohta, mille üle käib nimetatud institutsiooniga põhjalik dialoog.

34

Komisjon vaidleb oma repliigis vastu sellele, et nende 20 raba kaitsealaks määramise protsess sõltub nende haldamise korra üle peetavate arutelude tulemusest, ning märgib, et mis puudutab Iiri õiguses kaitsealaks määramise ametliku protsessi võimalikku keerukust, näiteks vajadust menetleda kinnisasjade omanike kaebusi, siis ei saa liikmesriigid Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tugineda oma riigisisese õiguskorra sätetele, tavadele või olukordadele, et õigustada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuuleelektrijaam), C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

35

See institutsioon leiab, et elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 4 kontekstist tuleneb, et esineb kohustus viia selles artiklis ette nähtud menetlus lõpule, määrates ala erikaitsealaks. Iirimaa esitatud vastupidine tõlgendus võtaks selle artikli lõikelt 4 igasuguse soovitava toime.

36

Kohustus kaitsta alasid enne nende määramist erikaitsealadeks on pealegi ette nähtud elupaikade direktiivi artikli 4 lõikes 5.

37

Lisaks on Iirimaa õiguse alusel kandidaataladele pakutav kaitse nõrgem kui kaitse, mida antakse erikaitsealadele, mille jaoks on ette nähtud ainult kohustus kehtestada kaitsemeetmed vastavalt selle direktiivi artikli 6 lõikele 1.

38

Pealegi ei vasta see kaitse selguse ja õiguskindluse nõudele. Nimelt võib kandidaatalade loetelu muutuda vastavalt asjaomaste isikute esitatud vastuväidetele.

39

Oma vasturepliigis rõhutab Iirimaa, et käesoleva kohtuotsuse punktis 22 viidatud komisjoni teatisest nähtub, et erikaitsealade määramise menetlus kuulub liikmesriikide õiguse kohaldamisalasse. Oma kaalutlusõigust kasutades tegi Iirimaa valiku määrata erikaitsealad, kehtestades neil Euroopa aladena kogu vajaliku kaitse.

40

Selle liikmesriigi väitel ei ole põhjendatud väide, et alade ulatus oli enne ametlikku kaitsealaks määramist võimalikult muutunud. Erikaitsealadeks määramine ei muuda pealegi nende piire lõplikuks, kuna neid võidakse teadusliku vea korral pärast neiks määramist muuta.

41

Iirimaa esitatud tõlgendus ei võta elupaikade direktiivi artikli 4 lõikelt 4 soovitavat toimet. Iiri õigus vastab nimelt sellest lõikest tulenevatele kohustustele ja tagab seega asjaomaste alade kaitse, kohustades kohaldama ettevaatuspõhimõtet ja viima läbi selle direktiivi artikli 6 lõikes 3 ette nähtud hindamisi.

42

Iirimaa õigusnormidega kandidaataladele pakutav kaitse läheb kaugemale elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 5 tulenevast kaitsest, kuna need õigusnormid näevad ette, et tuleb avaldada asjaomase ala üksikasjad ja ulatus, erikaitsealaks määramise huvid ning nende tegevuste loetelu, mille elluviimiseks on vaja eelnevat luba.

43

Vasturepliigi esitamise kuupäeval märkis Iirimaa, et ta on lõpetanud asjaomase 423 ühenduse tähtsusega ala hulgast 339 ala ametliku erikaitsealaks määramise.

44

Kõigepealt tuleb meenutada, et elupaikade direktiivi artikli 3 lõige 2 kohustab liikmesriike aitama kaasa Natura 2000 võrgustiku loomisele vastavalt nende territooriumil esinevatele selle direktiivi I lisas loetletud looduslikele elupaigatüüpidele ja direktiivi II lisas loetletud liikide elupaikadele, ning määrama selleks vastavalt sama direktiivi artiklile 4 ja selles kehtestatud menetluse kohaselt alad erikaitsealadeks.

45

Elupaikade direktiivi artiklis 4 ette nähtud erikaitsealadeks määramise menetlus toimub neljas etapis. Artikli 4 lõike 1 kohaselt esitab iga liikmesriik alade loetelu, kus märgitakse, milliseid kohalikke looduslikke elupaigatüüpe ja liike alal esineb, ning see loetelu saadetakse komisjonile (esimene etapp). Nimetatud artikli 4 lõike 2 kohaselt koostab komisjon kokkuleppel iga liikmesriigiga liikmesriikide loeteludel põhineva ühenduse tähtsusega alade esialgse loetelu (teine etapp). Selle esialgse loetelu alusel koostab komisjon valitud alade loetelu (kolmas etapp). Kui ala on kinnitatud ühenduse jaoks oluliseks alaks, määravad asjaomased liikmesriigid artikli 4 lõike 4 kohaselt ala erikaitsealaks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul, kehtestades prioriteedid lähtuvalt sellest, kui tähtis ala on looduslike elupaigatüüpide või liikide soodsa kaitsestaatuse säilitamise või taastamise ja Natura 2000 sidususe seisukohast (neljas etapp) (vt selle kohta 12. juuni 2019. aasta kohtuotsus CFE, C‑43/18, EU:C:2019:483, punkt 37).

46

Iirimaa ei vaidlusta asjaolu, et täiendavas põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemise kuupäeval ei olnud kõiki 217 asjaomast ala ametlikult erikaitsealadeks määratud. Ta tugineb siiski asjaolule, et kaitse, mida ta annab kandidaataladele, on analoogne erikaitsealadele antava kaitsega, nii et elupaikade direktiivi eesmärgid on täidetud.

47

Sellega seoses tuleb meenutada, et Portugali Vabariik esitas tema vastu esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi raames enda kaitseks argumendi, mille kohaselt olemasolevad riiklikud kaitsemeetmed ja kaitseprogrammid, mis on ametiasutusele õiguslikult siduvad, on kohaldatavad asjaomastele ühenduse tähtsusega aladele alates kuupäevast, mil Portugali Vabariik edastas komisjonile elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 1 kohase loetelu (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (erikaitsealade määramine ja kaitse), C‑290/18, EU:C:2019:669, punkt 31).

48

Vastuseks sellele argumendile on Euroopa Kohus esiteks otsustanud, et õiguskindluse nõude täitmiseks tuleb direktiivi sätteid rakendada vaieldamatu sunnijõuga ning nõutava konkreetsuse, täpsuse ja selgusega (5. septembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (erikaitsealade määramine ja kaitse), C‑290/18, EU:C:2019:669, punkt 35).

49

Teiseks leidis Euroopa Kohus, et väites, et asjaomaste ühenduse tähtsusega alade ametlikuks erikaitsealaks määramise menetlused ei olnud veel lõpule viidud, ei vaidle Portugali Vabariik vastu sellele, et ta ei olnud neid alasid põhjendatud arvamuses kehtestatud tähtaja lõpuks veel erikaitsealadeks määranud (5. septembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (erikaitsealade määramine ja kaitse), C‑290/18, EU:C:2019:669, punkt 37).

50

Selline arutluskäik on kohaldatav ka Iirimaa vastuväitele, mille kohaselt Iiri õigusnormidega ühenduse tähtsusega aladele ja kandidaataladele antud kaitse on piisav, et täita elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevaid kohustusi.

51

Käesoleval juhul tuleb tõdeda, et liikmesriigi õigusnormid, millele Iirimaa vastuseks komisjoni hagiavalduse esimesele etteheitele tugineb ja mis selle liikmesriigi väitel annavad ühenduse tähtsusega aladele piisava kaitse, kui neid ei ole erikaitsealadeks määratud, ei täida elupaikade direktiivi artikli 4 lõikes 4 ette nähtud spetsiifilist kohustust määrata ühenduse tähtsusega alad ametlikult erikaitsealadeks.

52

Nimelt kujutab selline kohustus endast elupaikade ja liikide kaitse korra kohustuslikku etappi, mis on ette nähtud selles direktiivis.

53

Sellele kohustusele lisanduvad kohustused määrata vastavalt elupaikade direktiivi artikli 4 lõikele 4 kindlaks kaitse‑eesmärgid ja kehtestada vastavalt selle direktiivi artikli 6 lõikele 1 kaitsemeetmed (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑849/19, EU:C:2020:1047, punkt 50).

54

Liikmesriikide viimati nimetatud kohustus kehtestada erikaitsealade kaitseks vajalikud kaitsemeetmed, mis on ette nähtud elupaikade direktiivi artiklis 6, erineb liikmesriikidele selle direktiivi artikli 4 lõikes 4 ette nähtud formaalsest kohustusest määrata vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 45 viidatud kohtupraktikale ühenduse tähtsusega alad erikaitsealadeks.

55

Mis puudutab ametliku erikaitsealaks määramise menetluse keerukust, mida Iirimaa rõhutas ja mis tuleneb eelkõige asjaomaste alade omanike esitatavatest kaebustest sellise erikaitsealaks määramise vastu, siis tuleb märkida, et liikmesriigid ei saa tugineda oma õiguskorras kehtivatele sätetele, tavadele või olukordadele, et õigustada liidu õigusest tulenevate kohustuste täitmata jätmist (12. novembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa (Derrybrieni tuulepark), C‑261/18, EU:C:2019:955, punkt 89 ja seal viidatud kohtupraktika).

56

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et kuna Iirimaa ei määranud võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul 423 asjaomase ühenduse tähtsusega ala hulgast 217 ala erikaitsealaks, siis on Iirimaa rikkunud elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevaid kohustusi.

57

Järelikult tuleb esimese etteheitega nõustuda.

58

Komisjon heidab oma teise väitega Iirimaale ette elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevate kohustuste rikkumist, kuna viimati nimetatu jättis asjaomase 140 ühenduse tähtsusega ala suhtes üksikasjalikud kaitse‑eesmärgid kehtestamata.

59

See institutsioon tuletab kohustuse kehtestada kõige rohkem kuueaastase tähtaja jooksul iga ala suhtes üksikasjalikud kaitse‑eesmärgid elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 4, nagu Euroopa Kohus seda on tõlgendanud 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Kreeka (C‑849/19, EU:C:2020:1047, punktid 46–52).

60

Täiendavas põhjendatud arvamuses kehtestatud tähtaja lõppemise kuupäeval rikkus Iirimaa seda kohustust 423 asjaomase ühenduse tähtsusega alas hulgast 140 ala puhul.

61

Kostja vastuses tunnistab Iirimaa, et ta ei ole kõigi 423 ühenduse tähtsusega ala suhtes lõpetanud konkreetsete kaitse-eesmärkide kindlaksmääramise ja avaldamise menetlust.

62

See liikmesriik märgib, et ta on teinud märkimisväärseid jõupingutusi konkreetsete kaitse-eesmärkide kindlaksmääramiseks ja avaldamiseks. COVID‑19 pandeemia on aga tööde lõpuleviimist edasi lükanud. Iirimaa kostja vastuse esitamise ajal olid kaitse-eesmärgid kindlaks määratud 371 ala suhtes. Selle liikmesriigi vasturepliigi kuupäeval olid kaitse-eesmärgid kehtestatud kõigi alade suhtes.

63

Tehtud edusamme arvestades ei ole elupaikade direktiivi artikli 4 lõiget 4 oluliselt rikutud.

64

Mis puudutab elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 4 sõnastust, siis tuleb tõdeda, et kuigi selle sätte sõnastuses ei ole kaitse‑eesmärkide kehtestamise kohustust sõnaselgelt mainitud, nõuab see säte siiski, et asjaomase liikmesriigi pädevad asutused määraksid erikaitseala määramisel prioriteedid kindlaks lähtuvalt sellest, kui tähtis on ala elupaigatüübi soodsa kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks. Nende prioriteetide kindlaksmääramine eeldab aga, et need kaitse‑eesmärgid on juba kehtestatud (17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑849/19, EU:C:2020:1047, punkt 46).

65

Võttes arvesse ka elupaikade direktiivi artikli 4 lõike 4 konteksti ja eesmärki, leidis Euroopa Kohus, et kuigi sellest sättest tuleneb, et erikaitsealade määramine ja kaitseprioriteedid tuleb kindlaks määrata võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul alates hetkest, mil selle artikli lõikes 2 ette nähtud menetluse raames loodi ühenduse tähtsusega ala, kehtib see tähtaeg ka kaitse‑eesmärkide kindlaksmääramisele, kuna need on vajalikud nende prioriteetide kehtestamiseks ja peavad seega nende prioriteetide kehtestamisele eelnema (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑849/19, EU:C:2020:1047, punktid 47–53).

66

Tuleb lisada, et eesmärgid peavad olema spetsiifilised ja täpsed, et neid saaks pidada „kaitse‑eesmärkideks“ elupaikade direktiivi tähenduses (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑849/19, EU:C:2020:1047, punkt 59).

67

Käesoleval juhul möödus otsustes 2004/813 ja 2009/96 loetletud alade määramiseks Iirimaale antud kuueaastane tähtaeg vastavalt 7. detsembril 2007 ja 12. detsembril 2014.

68

Iirimaa möönab, et täiendavas põhjendatud arvamuses ette nähtud tähtaja möödumisel, st 9. jaanuaril 2019, ei olnud ta liikmesriigi õiguskorras kindlaks määranud nende 140 ühenduse tähtsusega ala kaitse-eesmärke, mille kohta komisjon on esitanud teise etteheite.

69

Neil asjaoludel tuleb sedastada, et kuna Iirimaa ei ole 423 ühenduse tähtsusega ala hulgast 140 ala suhtes kehtestanud üksikasjalikke kaitse-eesmärke, siis on Iirimaa rikkunud elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevaid kohustusi.

70

Järelikult tuleb teise etteheitega nõustuda.

71

Komisjon heidab oma hagiavalduses Iirimaale ette elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 1 tulenevate kohustuste rikkumist, kuna Iirimaa ei ole võtnud vajalikke kaitsemeetmeid. Kõigepealt ei võetud 230 ala suhtes ühtegi kaitsemeedet. Seejärel tuleb märkida, et 149 muul alal võetud kaitsemeetmed on üksnes osalised. Lisaks ei ole 44 ala, mille suhtes on võetud täielikke kaitsemeetmeid, meetmed kehtivad, kuna need võeti vastu enne kaitse‑eesmärkide kindlaksmääramist. Lõpuks heidetakse Iirimaale ette üldise praktika kehtestamist, mis seisnes ebatäpsete kaitsemeetmete kehtestamises.

72

Komisjon leiab, et nõutud kaitsemeetmed oleks tulnud vastu võtta kuueaastase tähtaja jooksul, mis on ette nähtud selle direktiivi artikli 4 lõikes 4, mida kohaldatakse erikaitsealade määramise suhtes. Ta väidab, et kaitsemeetmed tuleb vastavalt 5. septembri 2019. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Portugal (erikaitsealade määramine ja kaitse) (C‑290/18, EU:C:2019:669, punkt 52) ja 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Kreeka (C‑849/19, EU:C:2020:1047, punkt 76) elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 tähenduses kehtestada ja rakendada nende erikaitsealade raames ja seega nende määramise tähtaja jooksul.

73

Komisjon leiab, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 sõnastusest nähtub selgelt, et asjaomane liikmesriik peab kehtestama kaitsemeetmed kõigi oma territooriumil asuvate erikaitsealade jaoks.

74

Esiteks ei ole Iirimaa 423 ühenduse tähtsusega ala hulgast 230 ala puhul talle teatanud ühestki kaitsemeetmest.

75

Teiseks, mis puudutab ülejäänud 193 ala, mille suhtes kohaldatakse kaitsemeetmeid, siis väidab komisjon, tuginedes 5. septembri 2019. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Portugal (erikaitsealade määramine ja kaitse) (C‑290/18, EU:C:2020:1047, punkt 55) ja 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Kreeka (C‑849/19, EU:C:2020:669, punkt 86), et kaitsemeetmed tuleb kehtestada vastavalt igal asjaomasel alal esinevale igale liigile ja igale elupaigatüübile. Iirimaa on kehtestanud kaitsemeetmed vaid osa 149 alal kaitstud liikide ja/või elupaigatüüpide suhtes.

76

Komisjon märgib, et ta jõudis selle arvuni, võrreldes alade kaitsealaks määratavate koostisosade arvu, mida Iirimaa nimetas asjakohastel standardsetel andmevormidel, ja nende koostisosade arvu, mille suhtes Iirimaa väitis, et ta on kehtestanud kaitsemeetmed.

77

Meetmed, mida Iirimaa vastuseks komisjoni põhjendatud arvamusele nimetas, on ebapiisavad, et vähendada nende alade arvu, mille suhtes kohaldatakse osalisi kaitsemeetmeid. Enamik neist meetmetest on komisjoni arvates nimelt alles väljatöötamisel, täpsemalt ettevalmistavas etapis. Lisaks ei ole Iirimaa esitanud mingit teavet, mis võimaldaks järeldada, et nimetatud meetmed täiendavad kõiki kaitsemeetmeid ja hõlmavad seega asjassepuutuvate alade kõiki asjakohaseid koostisosi.

78

Kostja vastuses märgib Iirimaa, et ta on rakendanud üldisi ja üksikasjalikke kaitsemeetmeid kümne riikliku programmi kaudu. Need programmid töötatakse välja elupaigatüüpide ja liikide, mitte alade kaupa. Neid programme viiakse siiski konkreetselt ellu igal alal. Need asjaolud tõendavad mitte ainult seda, et see liikmesriik järgib elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 1, vaid ka tema tahet täita selle sätte nõudeid pragmaatiliselt, tagades asjaomaste liikide ja elupaikade piisava kaitse.

79

Täpsemalt märgib see liikmesriik, et ta võttis kostja vastuse lisas nimetatud 79 ala suhtes vastu täielikud kaitsemeetmed, ning esitab näitlikustamiseks kuuest alast koosneva valimi suhtes võetud meetmed. Paljudel aladel on kehtestatud vähemalt osalised kaitsemeetmed.

80

Iirimaa märgib, et ülevõtmismäärus sisaldab kaitsemeetmeid osas, milles see nõuab teatud tegevusega tegelemiseks eelnevat luba, ning selle eesmärk on seega vältida asjaomasele alale kahju tekitamist. Seega kohaldatakse iga asjaomase ala suhtes kaitsemeetmeid.

81

Iirimaa tunnistab, et komisjonile teabe edastamise viisis võib esineda puudusi. Kuna puudub keskne andmehaldussüsteemi asjaomaste alade sekkumiste ja majandamismeetmete sisestamiseks, oleks tema jaoks keeruline edastada riigi tasandi alade haldamisse tõendite alusel ammendavalt kohaliku tasandi tulemusi. Kaalutakse andmete tsentraliseeritud platvormi.

82

Komisjon märgib, et Iirimaa mainitud 10 riiklikku programmi ja loetelu 79 alast, mille suhtes kohaldatakse väidetavalt täielikke kaitsemeetmeid, puudutavad koos ainult 137 ala. Iirimaa möönab seega, et vähemalt 286 alal ei ole kaitsemeetmeid kehtestatud.

83

Mis puudutab neid 79 ala ja täiendavaid alasid, mille kohta on koostatud 10 riiklikku programmi, millele Iirimaa viitab oma kostja vastusele lisatud dokumentide sisu puudutavalt, siis komisjon kinnitab, et see liikmesriik ei ole kostja vastuses märkinud, millises lisa osas nende 79 alaga seotud kaitsemeetmete väidetavat „ammendavat ja täielikku“ laadi käsitletakse, ega viita kümnele programmile, mille ta on ühes neist lisadest kokku võtnud, et lükata ümber eelkõige kaitsemeetmete puudulikkus. Seega ei ole Euroopa Kohtu kodukorra artikli 124 lõike 1 punkti b kohaselt neis lisades esitatud teavet vaja arvesse võtta.

84

Lisaks võeti neli neist programmidest vastu pärast täiendavas põhjendatud arvamuses määratud tähtaega. Kostja vastuse lisast nähtub samuti, et mõni neist programmidest hõlmab alade erikaitsealaks määratavaid koostisosi vaid osaliselt.

85

Oma vasturepliigis väidab Iirimaa, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõikele 1 antud tõlgendus, mida toetab komisjoni ja mille kohaselt selles sättes on nõutud, et oleks tõendatud, et kõikidel aladel on rakendatud kaitsemeetmeid ja et need meetmed toimivad, on teostamatu ja eirab tegelikku konteksti. Sellist tõlgendust ei toeta ei direktiivi tekst ega Euroopa Kohtu praktika.

86

Kaitsemeetmed vajavad oma olemuselt kohandamist, mistõttu täiendavate või erinevate meetmete tuvastamisest ei piisa, et tõendada Iirimaa kohustuste rikkumist. Piisab sellest, kui Iirimaa teostab pidevat järelevalvet kogu Natura 2000 võrgustikus rakendatud kaitsemeetmete üle, et tagada, et võetakse arvesse ohte ja survet, mis erinevate alade suhtes on kindlaks tehtud. Seda tõlgendust toetavad elupaikade direktiivi artiklid 11 ja 17, mis näevad ette kaitsemeetmete hindamise ja vajaduse korral nende rakendamise kohandamise, et tagada nende tõhusus.

87

Asjaolu, et kaitseprogrammid ei ole konkreetselt seotud alade piiridega, ei sea kahtluse alla nende meetmete tõhusust. Vastupidi, üldiste programmide, mitte iga ala suhtes üksikmeetmete kehtestamine avaldab üldist mõju liikide ja elupaikade kaitsele ning peegeldab tegevuse kooskõlastamise vajadust, et reageerida kaitse‑eesmärgi keerukusele.

88

Iirimaa nimetab oma vasturepliigi lisas kaitsemeetmed, mis on võetud 6 täiendava ala suhtes, mis on kantud 79 ala loetellu, ja 21 ala suhtes, mis on seotud nahkhiire Rhinolophus hipposideros’ega, ning täiendavad andmed nende alade kohta, mille ta oli valinud kostja vastuses näitlikustamiseks.

89

Saksamaa Liitvabariik vaidleb menetlusse astuja seisukohtades vastu tõlgendusele, mille kohaselt kaitsemeetmed peavad puudutama iga asjaomastel aladel esinevat liiki või elupaigatüüpi.

90

Euroopa Kohtu praktika ei viita kohustusele võtta individuaalseid kaitsemeetmeid iga liigi või elupaigatüübi puhul, vaid kohustusele võtta kaitsemeetmeid, mis on kehtestatud vastavalt iga liigi ja elupaigatüübi ökoloogilistele vajadustele (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (erikaitsealade määramine ja kaitse), C‑290/18, ei avaldata, EU:C:2019:669, punkt 55).

91

7. detsembri 2000. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Prantsusmaa (C‑374/98, EU:C:2000:670, punkt 20), mis käsitles linnudirektiivi, kuid mis on kohaldatav elupaikade direktiivile, lükkas Euroopa Kohus tagasi Prantsuse Vabariigi vastu esitatud väite, mille kohaselt erimeetmed olid ebapiisavad, sest asjaomasel alal puudusid erisätted iga seal esineva loodusliku linnuliigi kohta, kuna asjaomased riigisisesed õigusnormid, mis nägid ette selliste tegevuste keelu, mis võivad kahjustada asjaomaste biotoopide terviklikkust, olid kasulikud kõigile linnuliikidele, mis külastavad nende õigusnormidega hõlmatud kõiki alasid.

92

Sõltuvalt kontekstist piisaks kas üldistest keeldudest, et vältida alal peamisi riske või ohte, või oleks vaja võtta diferentseeritud meetmeid. Seega oleks liiga formalistlik süstemaatiliselt nõuda, et igale piirkonnale kehtestatakse neile eriomased meetmed.

93

Vastuses Saksamaa Liitvabariigi menetlusse astuja seisukohtadele väidab komisjon oma seisukoha toetuseks, et tema lähenemine ei ole mitte mingil moel liialt formaalne.

94

See institutsioon nõustub Saksamaa Liitvabariigiga, et kaitsemeetmega võidakse silmas pidada mitut koostisosa, kui neile kehtivad sarnased ökoloogilised nõuded. Iga alal esineva elupaiga ja liigi puhul tuleks siiski kohaldada konkreetsetel kaitse‑eesmärkidel põhinevaid vajalikke kaitsemeetmeid. Käesoleval juhul see nii ei ole, kuna Iirimaa teatas meetmetest üksnes seoses asjakohaste koostisosade ühe alarühmaga.

95

Komisjon heidab oma hagiavalduses Iirimaale ette kaitsemeetmete võtmist hoolimata sellest, et 44 ala jaoks, mille suhtes on võetud täielikud kaitsemeetmed, ei olnud kaitse‑eesmärke veel kindlaks määratud.

96

Selle institutsiooni väitel nähtub Euroopa Kohtu praktikast, eelkõige 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Kreeka (C‑849/19, EU:C:2020:1047, punktid 46–52), et kaitsemeetmed peavad põhinema kaitse‑eesmärkidel.

97

Nimetatud institutsioon tuletab sellest seadusest tuleneva kohustuse põhistada kaitsemeetmed igale alale spetsiifilistele ja selgelt määratletud kaitse‑eesmärkidega, millel on materiaalne koostisosa (eesmärgid ja meetmed peavad olema seotud) ja üksteisele järgnevuse koostisosa (eesmärgid ei tohi olla meetmetest hilisemad). Seda lähenemist kinnitab elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 süstemaatiline tõlgendamine koostoimes selle artikli 6 lõikega 3, mis näeb ette, et erikaitsealale tõenäoliselt mõju avaldada võivaid projekte tuleb hinnata kaitse‑eesmärke arvestades.

98

Iirimaa vaidlustab kostja vastuses 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsusele komisjon vs. Kreeka (C‑849/19, EU:C:2020:1047) tõlgenduse, mida pooldas komisjon ja mis on liiga grammatiline ega võta arvesse elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 mõtet ja sõnastust. Kohtuasjas, milles see kohtuotsus tehti, ei olnud kindlaks määratud ühtegi kaitse‑eesmärki. Sellist juhtumit tuleb eristada juhtumist, kus kaitse‑eesmärgid on kindlaks määratud pärast kaitsemeetmete kehtestamist.

99

Komisjon lisab oma repliigis, et see, et kaitse‑eesmärgid peavad eelnema kaitsemeetmetele, on elupaikade direktiivi eset ja eesmärki arvestades kohustuslik. Nimelt on kaitse-eesmärkides kindlaks määratud tingimused, mis võimaldavad hinnata, kas kaitsemeetmetega neid eesmärke saavutatakse. Kui kaitse‑eesmärgid kehtestatakse pärast kaitsemeetmeid, tekib oht, et need eesmärgid üksnes peegeldavad eelnevalt määratletud kaitsemeetmeid.

100

Iirimaa rõhutab oma vasturepliigis, et komisjoni tõlgendus tooks kaasa selle, et liikmesriikide poolt elupaikade direktiivi kohaldamiseks võetud kaitsemeetmed jäetakse kõrvale seetõttu, et need on vastu võetud enne kaitse‑eesmärkide avaldamist.

101

Asjaomased kaitsemeetmed põhinevad aga kohandatud hinnangul ohtude ja surve kohta.

102

Ka Saksamaa Liitvabariik leiab menetlusse astuja seisukohtades, et liikmesriigi kohustuste rikkumine ei saa tuleneda pelgalt sellest asjaolust, et kaitsemeetmete kehtestamisele ei eelnenud kaitse‑eesmärkide kehtestamist. Selle hindmaisel, kas tegemist on liikmesriigi kohustuste rikkumisega, on määrava tähtsusega kaitsemeetmete tõhusus, sõltumata nende vastuvõtmise kuupäevast.

103

Teistsugune tõlgendus kehtestaks puhtalt formaalse kohustuse võtta uuesti kaitsemeetmeid, kuigi võetud meetmed on tõhusad ja vastavad täielikult elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 sisulistele kriteeriumidele. Sellise formaalse nõude kehtestamine läheks vastuollu Euroopa Kohtu praktikaga, eelkõige 17. aprilli 2018. aasta kohtuotsusega komisjon vs. Poola (Białowieża mets) (C‑441/17, EU:C:2018:255, punkt 213), mille kohaselt peamine tingimus on, et vajalikke kaitsemeetmeid rakendatakse tõhusalt.

104

Saksamaa Liitvabariik leiab lisaks, et komisjoni arutluskäik on vastuoluline. Esiteks leiab see institutsioon, et kaitse‑eesmärgid tuleks kindlaks määrata alates ala määramisest ühenduse tähtsusega alaks. Teiseks möönab ta, et nende eesmärkide kindlaksmääramisele kohaldatakse elupaikade direktiivi artikli 4 lõikes 4 ette nähtud 6-aastast tähtaega.

105

Komisjon väidab oma vastuses Saksamaa Liitvabariigi menetlusse astuja seisukohtadele, et selline eeldatav olukord, kus enne kaitse‑eesmärkide kehtestamist võetud kaitsemeetmed vastavad neile eesmärkidele, on puhtalt oletuslik. Seevastu esineb oht, et tagantjärele kindlaks määratud kaitse‑eesmärgid ei täida oma ülesannet määrata kindlaks ala võimalik panus Natura 2000 võrgustikku, kuna need kajastavad lihtsalt olemasolevate kaitsemeetmete ambitsiooni, mis ei põhine kaitse‑eesmärkidel ega keskendu seega elupaikade direktiivi üldisele eesmärgile, milleks on soodsa kaitsestaatuse säilitamine ja taastamine. See probleem süveneb siis, kui – nagu käesoleval juhul – meetmeid võetakse süstemaatiliselt enne eesmärkide kindlaksmääramist.

106

Nimetatud institutsioon eitab ka mis tahes vastuolusid oma tõlgenduses. Elupaikade direktiiviga kehtestatud korraldus järgib selle direktiivi artiklite 4 ja 6 sõnastust.

107

Komisjon väidab oma hagiavalduses, et kaitsemeetmed peavad olema selged ja täpsed. Üldised, suunavad või sellised meetmed, mille tõhusaks rakendamiseks on vaja täpsustavaid meetmeid, ei ole piisavad (17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑849/19, EU:C:2020:1047, punktid 77 ja 78 ning seal viidatud kohtupraktika).

108

Lisaks on elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 1 ette nähtud ka kvalitatiivne nõue, s.o nõue reageerida kogu olulisele survele ja kõigile olulistele ohtudele.

109

Käesoleval juhul ei ole Iirimaa kehtestatud kaitsemeetmed süstemaatiliselt ja püsivalt piisavalt täpsed ja üksikasjalikud, et reageerida kogu olulisele survele ja kõigile olulistele ohtudele.

110

Komisjon võib ELTL artikli 258 alusel nõuda, et tuvastataks, et direktiivi sätteid ei ole järgitud, kuna liikmesriigi ametiasutused on kasutanud üldist praktikat, mis on nendega vastuolus ja mille näiteks on vajaduse korral konkreetsed olukorrad (26. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, C‑494/01, EU:C:2005:250, punkt 27).

111

See institutsioon väidab olemasolevate kaitsemeetmetega hõlmatud suurele hulgale Iiri aladele antud kvalitatiivse hinnangu alusel, et Iiri aladel kehtestatud kaitsemeetmed olid süstemaatiliselt ja püsivalt ebapiisava kvaliteediga, kuna need ei olnud piisavalt täpsed ja üksikasjalikud, või ei olnud piisavad, et reageerida kogu olulisele survele ja kõigile olulistele ohtudele.

112

Komisjon näitlikustab seda süsteemset puudust üksikasjaliku hinnangu kaudu, mis keskendub kahele esmatähtsale elupaigatüübile, mis esinevad suurel hulgal Iiri aladel, nimelt ühelt poolt laguunid ja vaipsood ning teiselt poolt eriti ohustatud liik, ebapärlikarp.

113

Need näited on tüüpilised ja näitavad seega, et Iirimaa on üldiselt ja jätkuvalt rikkunud elupaikade direktiivi artikli 6 lõiget 1. Need puudutavad suurt hulka alasid, mis valiti eelkõige nende ebasoodsa või halva kaitsestaatuse tõttu, mis on välja toodud selle direktiivi artikli 17 alusel koostatud Iirimaa aruannetes, ning asjaomaste elupaikade ja liikide tähtsuse tõttu, eelkõige seetõttu, et Iirimaa on koduks suurele hulgale vaipsoodele ja ebapärlikarpidele. Lõpuks on uuritud alade geograafiline paiknemine representatiivne, arvestades ühenduse tähtsusega alade ja erikaitsealade geograafilist paiknemist Iirimaal.

114

Komisjon toob kõigepealt näiteks laguunid, mille kohta on edastatud eelkõige „mudastumise“ ja „kaadamise“ ning „veetaseme majandamise“ kaitsemeetmed. Need meetmed ei olevat piisavalt spetsiifilised ei kvantitatiivselt ega vastutajate või rakendatavate tegevuste nimetamise osas ega vasta eelkõige veereostusega seotud survele.

115

Laiaulatuslikku survet seda tüüpi elupaigale ja nende meetmete ebapiisavust kinnitab Iirimaa 2019. aastal elupaikade direktiivi alusel koostatud aruanne, mille kohaselt laguunide seisund on halb ja halveneb.

116

Seejärel toob komisjon vaipsoode näite. Kõnealuste alade kaitsemeetmed on tema väitel liiga üldised. Selles kontekstis viitab komisjon sellistele asjaoludele nagu „turba mehaaniline eemaldamine“, „turba kaevandamine“, „põletamine“, „raadamine“, „karjatamine“, „üldine metsamajandamine“, „veetaseme majandamine“, „muud turismi ja vaba aja veetmisega seotud tagajärjed“, „jaht“, „kraavide eemaldamine“, „taimeliikide väljaviimine/kontroll“ ning „piirete paigaldamine“.

117

Iirimaa 2013. aasta aruandest elupaikade direktiivi alusel nähtub, et need meetmed keskendusid ülekarjatamisest tulenevale ohule, kuid ei vastanud piisavalt muule olulisele survele ja ohtudele, mis ähvardavad vaipsoid, milleks on, nagu nähtub Iirimaa 2019. aasta aruandest tuuleparkide ja muude infrastruktuuride kohta, turba kaevandamine, erosioon, põletamine, metsastamine, lämmastikusaaste või kuivendamisega seotud põllumajandustegevus. Need aruanded näitavad, et nende soode seisund on halb ja halveneb.

118

Lõpuks käsitleb komisjon näitena ebapärlikarbi kaitsealasid ja leiab, et nende alade kaitsemeetmed on väga üldiselt seotud „heidete“, „kodumajapidamisjäätmete kõrvaldamise“, „veereostuse“ või „niisutamisega“, nägemata ette kvantitatiivseid kaitsemeetmeid, vastutavaid isikuid või ajakavasid.

119

Ta leiab lisaks, et need meetmed ei vasta survele, mille Iirimaa on kindlaks teinud ja mis tuleneb „põllu- ja metsamajandustegevusest tulenevast pinnavee hajureostusest“, „pinnavee võtmisest ühisveevarustuseks“, „põlengutest“ või „metsa istutamisest avatud maatükkidel“.

120

Projekti KerryLIFE meetmed, millele Iirimaa oma vastuses komisjoni täiendavale põhjendatud arvamusele viitab, on ebapiisavad eelkõige seetõttu, et need ei kõrvalda kõnealustele aladele metsanduse avaldatud survet. Iirimaa viitab ka Euroopa innovatsioonipartnerluse projektile, mis puudutab seitset ebapärlikarbi kaitseala, kuid ei anna teavet selle kohta, kuidas seotud meetmed vastavad igale peamisele survele ja ohule, mis asjaomasele liigile neil aladel avalduvad.

121

Aruanne, mille Iirimaa 2019. aasta kohta elupaikade direktiivi alusel koostas, kinnitab neile aladele avaldatud survet ja näitab kaitsemeetmete ebapiisavust, kuna üldist seisundit peetakse seal halvaks ja „halvenevaks“.

122

Iirimaa märgib kostja vastuses näitlikustamaks, et igale alale eriomased taastamis- ja kuivenduskavad töötati välja kogu Iirimaa turbavõrgustiku jaoks, mis on määratud erikaitsealadeks, sealhulgas 53 asjaomast ala, ning praegu rakendatakse kogu selles võrgustikus kaitsemeetmeid. Igas kavas ette nähtud kaitsemeetmed on mõeldud selleks, et saavutada iga erikaitseala puhul elupaikade direktiivi I lisas nimetatud „looduslikus seisus rabade“ jaoks ette nähtud eesmärgid. Neid kavasid rakendatakse praegu vastavalt rabade kaitse programmi erinevatele osadele.

123

Komisjon väidab oma repliigis, et kostja vastuses ja selle lisades esitatud kokkuvõtlikud selgitused ei tõenda, et võetud meetmed on käesolevas etteheites silmas peetud elupaigatüüpide ja liikide osas piisavalt täpsed ja üksikasjalikud. Iirimaa on jätnud täpsustamata, „kes teeb mida, kus ja millal“ ning kas võetud meetmed on piisavad, et toime tulla kogu oluliste surve ja kõigi oluliste ohtudega.

124

Lisaks on Carrownagappul Bog SAC käesoleva kohtuotsuse punktis 79 nimetatud kuue ala hulgas, mis kuuluvad 79 ala hulka, mille suhtes Iirimaa väidab olevat võtnud täielikud kaitsemeetmed, üks rabadest, mille kohta on alles projekti staadiumis olemas taastamiskavad, ning Slieve Bloom Mountainsi ala puudutab vaipsood, mis vajab aktiivset taastumist ja mille kohta ei ole taastamiskava veel välja töötatud.

125

Viimane teaduslik analüüs ebapärlikarpide ja selle liigi säilitamise kohta kinnitab omakorda asjaolu, et puuduvad kaitsemeetmed, mille eesmärk on lahendada metsanduse tekitatud probleeme nende alade valgalal, kus on selle liigi elupaik. Projekti KerryLIFE kritiseeritakse seetõttu, et see ei võimaldanud taastada metsanduse jaoks kuivendatud alasid.

126

Oma vasturepliigis rõhutab Iirimaa, et ta on töötanud kaitsemeetmete parandamise nimel. See liikmesriik leiab, et elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 1 ei nõua, et kaitsemeetmed peavad tingimata reageerima kõigile ohtudele ja survele, mis alale teataval ajahetkel avaldatakse.

127

Saksamaa Liitvabariik vaidlustab menetlusse astuja seisukohtades komisjoni nõutud täielikkuse ja täpsuse astme ning vaidleb vastu elupaikade direktiivi artikli 17 alusel Iirimaa koostatud aruannete arvessevõtmisele selle liikmesriigi kohustuste rikkumise tõendamiseks.

128

Mis puudutab meetmete ammendavust, siis mõnikord on juba lihtsalt kahjulike tegude üldise keeluga võimalik ära hoida kõiki peamisi riske ja ohtusid. Kui nõuda üldiselt, et iga ala suhtes või iga liigi või loodusliku elupaiga suhtes võetaks alati konkreetseid ja eriomaseid meetmeid, siis oleks tegemist puhtalt formaalse nõudega.

129

Täpsuse astme osas leiab see liikmesriik, et selgete ja täpsete kaitsemeetmete nõudest ei saa järeldada, et need peavad alati sisaldama kvantitatiivseid eesmärke, tegutsemise tähtaegu või täpsustama „kes teeb mida, kus ja millal“.

130

Nimelt tuleneb 10. mai 2007. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Austria (C‑508/04, EU:C:2007:274, punkt 76), et elupaikade direktiiv kohustab võtma vajalikke kaitsemeetmeid ja piirab liikmesriigi ametiasutuste võimalikke regulatiivseid või otsustusvõimalusi nende meetmete raames rakendatavate meetmete ja tehniliste valikutega. Lisaks leidis Euroopa Kohus 14. oktoobri 2010. aasta kohtuotsuses komisjon vs. Austria (C‑535/07, EU:C:2010:602, punkt 60), mis puudutas linnudirektiivi, et see direktiiv, mis on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv igale liikmesriigile, kellele see on adresseeritud, jätab riigi ametiasutustele pädevuse nimetatud direktiivi rakendamise vormi ja meetodite üle.

131

Elupaikade direktiivi artikli 17 alusel Iirimaa koostatud aruannete kasutamise kohta rõhutab Saksamaa Liitvabariik, et need aruanded ei viita konkreetselt olukorrale asjaomastel aladel, vaid kogu kõnealusel territooriumil. Seetõttu ei saa sellest teha järeldust asjaomastel aladel võetud meetmete tõhususe kohta.

132

Neis aruannetes täheldatud arengud võivad lisaks tuleneda asjaolust, et tegemist on looduslike populatsioonide ja ökosüsteemidega, mida vahel iseloomustab suur kõikumine, mis on tingitud loodusest või nende endi dünaamikast, mida võivad lisaks tugevdada, üle trumbata või takistada mitmesugused inimese tekitatud mõjud, mida ei saa alati kompenseerida kaitsealadele eriomaste meetmetega.

133

Komisjon kinnitab vastuses Saksamaa Liitvabariigi menetlusse astuja seisukohtadele, et on tõepoolest võimalik, et kaitsemeede puudutab mitut koostisosa, kui neil on sarnased ökoloogilised vajadused. Mitut Iirimaa ala puudutav probleem seisnes siiski selles, et Iirimaa oli paljude alade osas meetmetest teatanud ainult asjakohaste koostisosade mõne alarühma kohta.

134

Lisaks märgib komisjon, et liikmesriikidele kaitsemeetmete rakendamiseks jäetud kaalutlusruum on piiratud. Kõigepealt tuleneb elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 1, et kaitsemeetmed peavad vastama kogu peamistele survele või kõikidele peamistele ohtudele, mis võivad sellel alal esinevaid elupaigatüüpe ja liike mõjutada. Peale selle peaksid kaitsemeetmed olema selged ja täpsed. Lõpuks on Euroopa Kohus leidnud, et kaitsemeetmed ei ole piisavad, kui need on üldist laadi ja suunavad või kui nende tõhusaks rakendamiseks on vaja võtta täpsustavaid meetmeid (5. septembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (erikaitsealade määramine ja kaitse), C‑290/18, ei avaldata, EU:C:2020:669, punkt 55, ning 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑849/19, EU:C:2020:1047, punkt 82). Kaitsemeetmete kvaliteeti, sealhulgas nende täpsust, ei ole seega jäetud liikmesriikidele vabalt hinnata.

135

Lisaks on elupaikade direktiivi artikli 17 alusel koostatud aruandes märgitud, et elupaigatüüpidest „laguunide“ ja „vaipsoode“ ning ühe eriti ohustatud liigi, ebapärlikarbi kaitsestaatuses Natura 2000 võrgustikus on näha „halvenemise“ tendentsi. Seega viitab see sõnaselgelt olukorrale Natura 2000 aladel.

136

Kõigepealt tuleb märkida, et elupaikade direktiivi artikkel 6 seab liikmesriikidele rea kohustusi ning näeb ette konkreetsed menetlused, mille eesmärk on – nagu nähtub selle direktiivi artikli 2 lõikest 2 – liidu tähtsusega looduslike elupaikade ning looduslike looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamine või vajaduse korral taastamine, et saavutada selle direktiivi üldisem eesmärk tagada direktiivi alusel kaitstavate alade puhul keskkonnakaitse kõrge tase (7. novembri 2018. aasta kohtuotsus Holohan jt, C‑461/17, EU:C:2018:883, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika).

137

Täpsemalt peavad liikmesriigid elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt iga erikaitseala suhtes kindlaks määrama vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad asjaomasel alal esinevate direktiivi I lisas loetletud looduslike elupaigatüüpide ja direktiivi II lisas loetletud liikide ökoloogilistele vajadustele (17. aprilli 2018. aasta kohtuotsus komisjon vs. Poola (Białowieża mets), C‑441/17, EU:C:2018:255, punkt 207).

138

Elupaikade direktiivi artiklist 6 liikmesriikidele tulenevaid kohustusi, sealhulgas selle artikli lõikes 1 ette nähtud kohustust võtta vajalikke kaitsemeetmeid, tuleb rakendada tõhusalt ning täielike, selgete ja täpsete meetmetega (5. septembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (erikaitsealade määramine ja kaitse), C‑290/18, EU:C:2019:669, punkt 53 ja seal viidatud kohtupraktika).

139

Käesoleval juhul tuleb märkida, et nagu on sedastatud käesoleva kohtuotsuse punktis 56, ei määranud Iirimaa erikaitsealadeks võimalikult kiiresti, kuid hiljemalt kuue aasta jooksul asjaomasest ühenduse tähtsusega 423 ala hulgast 217 ala. Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 tähenduses vajalikud kaitsemeetmed tuleb aga kehtestada ja neid tuleb rakendada nende erikaitsealade raames (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (erikaitsealade määramine ja kaitse), C‑290/18, EU:C:2019:669, punkt 52).

140

Asjaolu, et on tuvastatud, et Iirimaa on rikkunud elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevat kohustust määrata asjaomased ühenduse tähtsusega alad erikaitsealadeks, ei võta temalt samade alade osas kohustust kehtestada vastavalt selle direktiivi artikli 6 lõikele 1 vajalikud kaitsemeetmed ning viimati nimetatud kohustuse rikkumise korral tuvastada, et esineb liikmesriigi kohustuste rikkumine (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (erikaitsealade määramine ja kaitse), C‑290/18, ei avaldata, EU:C:2019:669, punktid 52–54).

141

Pärast seda täpsustust tuleb meenutada, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale, mis käsitleb tõendamiskoormist ELTL artiklil 258 põhinevas liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise menetluses, on komisjonil kohustus tõendada, et väidetav rikkumine on aset leidnud. Nimelt peab komisjon esitama Euroopa Kohtule vajalikud tõendid, mis võimaldavad kohtul rikkumise tuvastada, ilma et toetutaks seejuures lihtsalt oletustele (2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi (reoveepuhastid), C‑22/20, EU:C:2021:669, punkt 143 ja seal viidatud kohtupraktika).

142

Liikmesriigid on ELL artikli 4 lõike 3 alusel siiski kohustatud kaasa aitama komisjoni ülesannete täitmisele, mis ELL artikli 17 lõike 1 kohaselt hõlmab muu hulgas kohustust tagada, et EL toimimise lepingu sätteid ja institutsioonide poolt selle alusel võetud meetmeid rakendatakse. Kui tegemist on selle kontrollimisega, kas riigisiseseid sätteid, mille eesmärk on tagada direktiivi tõhus rakendamine, on praktikas õigesti kohaldatud, tuleb eelkõige arvesse võtta, et komisjon, kellel puudub selles valdkonnas uurimispädevus, sõltub suures ulatuses teabest, mille võimalikud kaebuste esitajad ja asjaomane liikmesriik talle esitavad (vt 2. septembri 2021. aasta kohtuotsus komisjon vs. Rootsi (reoveepuhastid), C‑22/20, EU:C:2021:669, punkt 144 ja seal viidatud kohtupraktika).

143

Sellest tuleneb eelkõige, et kui komisjon on esitanud piisavalt tõendeid asjaolude kohta, peab liikmesriik sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustama selliselt esitatud asjaolud ja nende tagajärjed (26. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, C‑494/01, EU:C:2005:250, punkt 44).

144

Käesoleval juhul väitis komisjon, et Iirimaa ei ole 423 asjassepuutuva ühenduse tähtsusega ala hulgast 230 ala osas teatanud talle ühestki kaitsemeetmest. Lisaks kinnitab ta käesoleva kohtuotsuse punktis 71 viidatud võrdluse põhjal, et ülejäänud 193 ala hulgast, mille suhtes kehtivad kaitsemeetmed, ei ole 149 ala suhtes võetud täielikke meetmeid, mis hõlmaksid iga seal suures ulatuses esinevat liiki ja elupaigatüüpi.

145

Vastuseks sellele argumendile väidab Iirimaa esiteks, et kaitsemeetmeid rakendatakse kümne riikliku programmi kaudu, mis on välja töötatud elupaigatüüpide ja liikide põhjal, ning ülevõtmismäärusega, mis näeb ette eelneva loa tegevuseks, millel võivad olla ühenduse tähtsusega alale olulised või kahjulikud tagajärjed või mis võib seda kahjustada.

146

Teiseks märgib see liikmesriik, et ta võttis asjaomaste ühenduse tähtsusega alade hulgast 79 ala suhtes täielikud kaitsemeetmed.

147

Sellega seoses tuleb esiteks seoses ülevõtmismäärusega meelde tuletada, et elupaikade direktiivi artiklis 6 on meetmed jagatud kolme rühma, see tähendab kaitsemeetmed, ennetusmeetmed ja asendusmeetmed, mis on vastavalt ette nähtud selle artikli lõigetes 1, 2 ja 4 (21. juuli 2016. aasta kohtuotsus Orleans jt, C‑387/15 ja C‑388/15, EU:C:2016:583, punkt 33).

148

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõiked 2 ja 3 näevad vastavalt ette kohustuse vältida alade halvenemist ning alasid oluliselt mõjutada võivate kavade ja projektide asjakohase hindamise. Nende kahe lõike eesmärk on seega kaitsta alasid seisundi halvenemise eest.

149

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 2 rakendamiseks võib olla vajalik meetmete võtmine nii välise inimtegevusest tuleneva kahjuliku mõju ja häirimise vältimiseks kui ka erikaitsealadel looduslike liikide ja elupaikade kaitsestaatust halvendava loodusliku arengu ärahoidmiseks (20. oktoobri 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, C‑6/04, EU:C:2005:626, punkt 34).

150

Elupaikade direktiivi artikli 6 lõikes 1 ette nähtud kaitsemeetmed ei saa veelgi enam põhimõtteliselt piirduda meetmetega, mille eesmärk on vältida inimese põhjustatud välist kahjustamist ja häirimist, ning need peaksid vajaduse korral hõlmama positiivseid ennetavaid meetmeid ala kaitsestaatuse säilitamiseks või taastamiseks.

151

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et ülevõtmismäärus, mis piirdub eelneva loa nõude kehtestamisega tegevuseks, millel võib olla olulised või kahjulikud tagajärjed või mis võib kahjustada ühenduse tähtsusega ala, ei ole piisav, et täita elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 1 tulenevaid kohustusi.

152

Teiseks, mis puudutab 10 riiklikku programmi, mille Iirimaa on välja töötanud elupaigatüüpide ja liikide alusel, ning loetelu 79 alast, mille suhtes see liikmesriik väidab olevat võtnud täielikud kaitsemeetmed, siis tuleb esiteks tõdeda, et selle liikmesriigi Euroopa Kohtule esitatud teabest ei piisa, et lükata ümber komisjoni argumendid, mille kohaselt käesoleva etteheite esemeks oleval 230 alal puuduvad kaitsemeetmed.

153

Teiseks ei võimalda Iirimaa Euroopa Kohtule esitatud teave tuvastada, et selle liikmesriigi võetud meetmed hõlmavad iga käesoleva kohtuotsuse punktis 144 nimetatud 193 ala osas ja rohkem kui 44 alal, mille kohta komisjon seda kinnitab, süstemaatiliselt kaitsemeetmeid, mis on kehtestatud neil aladel vastavalt iga liigi ja iga elupaigatüübi ökoloogilistele vajadustele. Elupaikade direktiivi artikli 6 lõige 1 nõuab, et kaitsemeetmed tuleb kehtestada vastavalt igal asjaomasel ühenduse tähtsusega alal esineva iga liigi ja iga elupaigatüübi ökoloogilistele vajadustele (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal (erikaitsealade määramine ja kaitse), C‑290/18, EU:C:2019:669, punkt 55).

154

Järelikult tuleb asuda seisukohale, et nimetatud liikmesriik on rikkunud elupaikade direktiivi artikli 6 lõikest 1 tulenevaid kohustusi, kuna esiteks ei võtnud ta 423 asjaomase ala hulgast 230 ala suhtes kaitsemeetmeid ning teiseks ei võtnud ta ülejäänud 193 ala hulgast 149 ala suhtes täielikke kaitsemeetmed.

155

Nagu nähtub Euroopa Kohtu praktikast, on liikmesriigid kohustatud kehtestama vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad ökoloogilistele nõuetele, kusjuures nende kindlaksmääramine eeldab kaitse‑eesmärkide kindlaksmääramist (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑849/19, EU:C:2020:1047, punkt 49).

156

Euroopa Kohus on otsustanud, et kaitse-eesmärkide kindlaksmääramine on prioriteetide ja kaitsemeetmete kehtestamisel vajalik eeltingimus (vt selle kohta 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑849/19, EU:C:2020:1047, punkt 50).

157

Sellest tuleneb, et kaitse-eesmärkide kindlaksmääramine on kohustuslik ja vajalik etapp erikaitsealade määramise ja kaitsemeetmete rakendamise vahel (17. detsembri 2020. aasta kohtuotsus komisjon vs. Kreeka, C‑849/19, EU:C:2020:1047, punkt 52).

158

Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktidest 64–70 ja 17. detsembri 2020. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Kreeka (C‑849/19, EU:C:2020:1047, punktid 42–61), tuleb seda, et liikmesriik ei ole kehtestanud konkreetseid ja täpseid kaitse‑eesmärke, pidada selle riigi elupaikade direktiivi artikli 4 lõikest 4 tulenevate kohustuste rikkumiseks.

159

Samas, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktides 85–88 sisuliselt märkis, ei nõua selle direktiivi artikli 6 lõige 1, et kaitsemeetmed tuleb vastu võtta kohustuslikult pärast kaitse-eesmärkide vastuvõtmist.

160

Sellegipoolest on vaja, et need meetmed vastaksid neile eesmärkidele ka juhul, kui need eesmärgid on määratletud pärast kaitsemeetmete võtmist.

161

44 ala kohta, mille suhtes on komisjoni arvates võetud täielikud kaitsemeetmed, ei ole komisjon tõendanud, et Iirimaa võetud konkreetsed kaitsemeetmed ei vasta kaitse‑eesmärkidele, mis on kindlaks määratud pärast nende meetmete võtmist.

162

Neil asjaoludel tuleb tõdeda, et ainuüksi asjaolu, et asjaomastel ühenduse tähtsusega aladel võeti enne kaitse‑eesmärkide kindlaksmääramist vastu kaitsemeetmed, ei kujuta endast elupaikade direktiivi artikli 6 lõike 1 rikkumist, mistõttu komisjon ei ole 44 asjaomase ala osas tõendanud, et võetud kaitsemeetmed ei vasta nimetatud sätte nõuetele.

163

Olgu meenutatud, et elupaikade direktiiv kohustab võtma vajalikke kaitsemeetmeid, mis välistab liikmesriikide igasuguse kaalutlusõiguse ja kitsendab liikmesriikide ametiasustuste määrusandlikku- ja otsustuspädevust üksnes nende meetmete raames rakendatavatele meetmetele ja tehnilistele valikutele (10. mai 2007. aasta kohtuotsus komisjon vs. Austria, C‑508/04, EU:C:2007:274, punkt 76).

164

Käesolevas asjas esitab komisjon näitlikustamiseks kolm näidet, mis tema arvates hõlmavad suurt hulka alasid ja puudutavad kahte esmatähtsat elupaigatüüpi, nimelt laguune ja vaipsoid, samuti ühte esmatähtsat liiki, nimelt ebapärlikarpi, tõendamaks, et Iirimaal võetud ja rakendatud kaitsemeetmed on süstemaatiliselt ja püsivalt ebarahuldava kvaliteediga, kuna need ei ole piisavalt täpsed ja üksikasjalikud või kuna need ei ole piisavad, et reageerida kogu olulisele survele ja kõigile olulistele ohtudele.

165

Sellega seoses tuleb korrata, ilma et see mõjutaks komisjoni kohustust täita igal üksikul juhul temal lasuvat tõendamiskohustust, ei takista põhimõtteliselt miski komisjoni taotlemast, et samal ajal tuvastataks nii direktiivi sätetest tulenevate kohustuste rikkumine liikmesriigi ametiasutuste suhtumise tõttu täpselt määratletud konkreetsetel juhtudel kui ka kõnealuste sätete rikkumine seetõttu, et mainitud ametiasutustel on üldiselt tavaks tegutseda nendega vastuolus, mille näiteks on kõnealusel juhul eelmainitud konkreetsed juhtumid (26. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, C‑494/01, EU:C:2005:250, punkt 27).

166

Kui komisjon on esitanud piisavalt tõendeid selle kohta, et liikmesriigi ametiasutustel on välja kujunenud korduva ja kestva iseloomuga toimimistava, mis on vastuolus direktiivi sätetega, peab liikmesriik sisuliselt ja üksikasjalikult vaidlustama selliselt esitatud asjaolud ja nende tagajärjed (26. aprilli 2005. aasta kohtuotsus komisjon vs. Iirimaa, C‑494/01, EU:C:2005:250, punkt 47).

167

Samal ajal ei saa komisjon – arvestades tema kohustust väidetavat rikkumist tõendada – etteheite varjus, et asjaomane liikmesriik on üldiselt ja kestvalt rikkunud talle liidu õigusest tulenevaid kohustusi, end vabastada liikmesriigi kohustuste rikkumise tõendamise kohustusest, mida heideti ette konkreetsete asjaolude alusel, mis iseloomustavad komisjoni esile toodud konkreetsete sätete rikkumist, ja ta ei saa tugineda pelkadele eeldustele või skemaatilisele põhjuslikkusele (vt selle kohta 5. septembri 2019. aasta kohtuotsus komisjon vs. Itaalia (bakter Xylella fastidiosa), C‑443/18, EU:C:2019:676, punkt 80).

168

Käesolev hagi puudutab 423 ühenduse tähtsusega ala Atlandi biogeograafilises piirkonnas.

169

Kõnealust piirkonda iseloomustab suur hulk alasid, mille kohta komisjon etteheite esitas, ning nagu nähtub Euroopa Kohtu käsutuses olevast toimikust, nendel aladel esinevate liikide ja elupaikade oluline mitmekesisus.

170

Sellisel juhul tuleb komisjonil käesoleva kohtuotsuse punktis 167 viidatud kohtupraktikat arvestades tõendada, nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 106 sisuliselt märkis, et liikide ja elupaikade näited, mille see institutsioon esitas, et põhjendada väidet elupaikade direktiivist tulenevate kohustuste üldise ja kestva rikkumise tuvastamiseks, on kõigi asjaomaste ühenduse tähtsusega alade osas tüüpilised.

171

Käesolevas asjas ei ole komisjon täitnud eelmises punktis viidatud tõendamiskoormist.

172

Komisjon väitis oma hagiavalduses, et täiendavas põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppedes leidis ta olemasolevate kaitsemeetmetega hõlmatud suure hulga Iiri alade kvalitatiivse hindamise põhjal, et kehtestatud kaitsemeetmed on süstemaatiliselt ja püsivalt ebapiisava kvaliteediga, kuna need ei olnud piisavalt täpsed ja üksikasjalikud, või ei olnud piisavad, et reageerida kogu olulisele survele ja kõigile olulistele ohtudele.

173

Komisjon ei ole siiski ei hagiavalduses ega repliigis piisavalt täpsete, selgete ja üksikasjalike argumentide ja andmetega õiguslikult piisavalt tõendanud, et näited, mida ta näitlikustamiseks esitab, st käesoleval juhul laguunid, vaipsood ja ebapärlikarbid, esindavad kõiki asjaomaseid ühenduse tähtsusega alasid.

174

Mis puudutab eelkõige komisjoni järeldust, et uuritud alade geograafiline jaotus vastab ühenduse tähtsusega alade ja erikaitsealade geograafilisele paigutusele Iirimaal, siis tuleb märkida, et komisjon viitab selles osas oma hagiavalduse lisadele A.21 ja A.22, mis sisaldavad Iirimaa kaarte. Nende kaartide uurimine ei võimalda juhul, kui komisjon ei ole tõlgendanud neis olevaid andmeid, mis on hagiavalduses täpselt, üksikasjalikult ja ammendavalt esitatud, iseenesest teha järeldust selle kohta, millises ulatuses võib eelmises punktis nimetatud kolme näidet pidada representatiivseks kõigi ühenduse tähtsusega alade suhtes.

175

Neil asjaoludel ei saa nõustuda komisjoni argumendiga, et Iirimaa kehtestatud kaitsemeetmed olid üldiselt, süstemaatiliselt ja püsivalt ebapiisava kvaliteediga, kuna need ei olnud piisavalt täpsed ja üksikasjalikud, või ei olnud piisavad, et reageerida kogu olulisele survele ja kõigile olulistele ohtudele.

176

Järelikult on kolmas väide põhjendatud vaid osas, milles Iirimaa ei ole võtnud vajalikke kaitsemeetmeid, mis vastaksid 423 asjaomase ühenduse tähtsusega ala puhul elupaikade direktiivi I lisas loetletud looduslike elupaigatüüpide ja II lisas nimetatud liikide ökoloogilistele vajadustele.

177

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb sedastada, et:

178

Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

179

Kodukorra artikli 138 lõike 1 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud ja Iirimaa on kohtuvaidluse suures osas kaotanud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

180

Vastavalt kodukorra artikli 140 lõikele 1, mille kohaselt kannavad menetlusse astunud liikmesriigid ise oma kohtukulud, tuleb Saksamaa Liitvabariigi kohtukulud jätta tema enda kanda.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab: