62020CJ0064

EUROOPA KOHTU OTSUS (esimene koda)

17. märts 2021 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – ELTL artikkel 288 – Direktiiv 2001/82/EÜ – Veterinaarravimeid käsitlevad ühenduse eeskirjad – Artiklid 58, 59 ja 61 – Teave, mis peab olema esitatud veterinaarravimite välispakendil, esmapakendil ja pakendi infolehtedel – Kohustus esitada teave selle liikmesriigi kõigis ametlikes keeltes, kus ravimit turustatakse – Liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette teabe esitamise vaid ühes selle liikmesriigi ametlikest keeltest – Liikmesriigi kohus, kellele on esitatud kaebus, milles palutakse tuvastada, et liikmesriik ei ole direktiivi 2001/82/EÜ nõuetekohaselt üle võtnud ja pädevad asutused peavad muutma riigisiseseid õigusnorme

Kohtuasjas C‑64/20,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Ard-Chúirti (kõrge kohus, Iirimaa) 20. jaanuari 2020. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 6. veebruaril 2020, menetluses

versus

An tAire Talmhaíochta, Bia agus Mara,

Éire,

An tArd-Aighne,

EUROOPA KOHUS (esimene koda),

koosseisus: koja president J.‑C. Bonichot, kohtunikud L. Bay Larsen, C. Toader, M. Safjan (ettekandja) ja N. Jääskinen,

kohtujurist: M. Bobek,

kohtusekretär: A. Calot Escobar,

arvestades kirjalikku menetlust,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	UH, esindajad: abhcóide D. Mac Cárthaigh ja abhcóide sinsir S. Ó Tuathail,

–	Iirimaa, esindajad: M. Browne, M. Teahan ja A. Joyce, keda abistasid abhcóide sinsir C. Ó hOisín ja abhcóide T. O’Malley,

–	Poola valitsus, esindaja: B. Majczyna,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: C. Cunniffe, L. Haasbeek ja F. Erlbacher,

olles 14. jaanuari 2021. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada ELTL artiklit 288 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/82/EÜ veterinaarravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT 2001, L 311, lk 1; ELT eriväljaanne 13/27, lk 3) (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/28/EÜ (ELT 2004, L 136, lk 58; ELT eriväljaanne 13/34, lk 286)) artikli 58 lõiget 4, artikli 59 lõiget 3 ja artikli 61 lõiget 1.

Taotlus on esitatud kohtuvaidluses ühelt poolt UH ning teiselt poolt Aire Talmhaíochta, Bia agus Mara (Iiri põllumajandus-, toidu- ja merendusminister), Éire (Iirimaa) ja Ard-Aighne (Iiri peaprokurör) vahel seoses sellega, kas Iiri õigusnormid veterinaarravimite märgistuse ja pakendi infolehe kohta on kooskõlas direktiivis 2001/82 ette nähtud keelenõuetega.

Õiguslik raamistik

Liidu õigus

Direktiiv 2001/82

3	Direktiivi 2001/82 V jaotisesse „Märgistamine ja pakendivaheleht“ kuuluvad muu hulgas artiklid 58, 59 ja 61.

Direktiivi artikli 58 lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:

„1. Pädev asutus kinnitab veterinaarravimite esma- ja välispakendi, välja arvatud artikli 17 lõikes 1 nimetatud ravimite korral. Pakendile on loetava tekstiga märgitud järgmine teave, mis vastab artiklite 12–13d kohaselt esitatud andmetele ja dokumentidele:

a)	ravimi nimetus, seejärel toimeainekogus ja ravimivorm. Üldnimetus lisatakse, kui ravim sisaldab ainult üht toimeainet ja kui selle nimetus on tehislik;

b)	andmed toimeainete kvalitatiivse ja kvantitatiivse koostise kohta annustusühiku või konkreetse ruumala või massi kohta olenevalt annustamisviisist, kasutades üldnimetusi;

c)	tootja partii number;

d)	müügiloa number.

e)	müügiloa omaniku ning vajaduse korral müügiloa omaniku määratud esindaja nimi või ärinimi ja alaline aadress või registreeritud tegevuskoht;

f)	loomaliigid, kellele veterinaarravim on ette nähtud; manustamisviis ja vajaduse korral manustamistee. Jäetakse ruumi ettenähtud annuse näitamiseks;

g)	toiduloomadele manustatava veterinaarravimi puhul keeluaeg kõikide asjaomaste liikide ja mitmesuguste asjaomaste toiduainete (liha ja rups, munad, piim, mesi) osas isegi juhul, kui keeluaeg võrdub nulliga;

h)	kõlblikkusaeg, lihtsas ja arusaadavas keeles;

i)	eriettevaatusabinõud ladustamisel, kui need on olemas;

j)	vajaduse korral kasutamata veterinaarravimite või nende jääkide kõrvaldamisega seotud eriettevaatusmeetmed koos viitega kõikidele kohastele olemasolevatele kogumissüsteemidele;

k)	artikli 26 lõike 1 kohaselt nõutavad andmed, kui need on olemas;

l)	märge „Üksnes veterinaarseks kasutamiseks“ või artiklis 67 nimetatud ravimite korral märge „Üksnes veterinaarseks kasutamiseks veterinaarretsepti alusel“.

[…]

4. Lõike 1 punktides f–l nimetatud andmed märgitakse ravimi pakendile selle riigi keeles või keeltes, mille turule ravim lastakse.“

Direktiivi 2001/82 artiklis 59 on sätestatud:

„1. Ampullide puhul märgitakse artikli 58 lõike 1 esimeses lõigus loetletud andmed välispakendile. Esmapakendil on vaja esitada ainult järgmised andmed:

–	veterinaarravimi nimetus,

–	toimeainete kogus,

–	manustamistee,

–	tootja partii number,

–	kõlblikkusaeg,

–	märge „üksnes veterinaarseks kasutamiseks“.

2. Väikeste ühekordset annust sisaldavate esmapakendite korral, välja arvatud ampullid, millele ei ole lõikes 1 nimetatud andmeid võimalik kanda, kohaldatakse artikli 58 lõigete 1, 2 ja 3 nõudeid ainult välispakendi suhtes.

3. Lõike 1 kolmandas ja kuuendas taandes mainitud andmed märgitakse ravimi välis- ja esmapakendile selle riigi keeles või keeltes, kus ravimit turustatakse.“

Selle direktiivi artikli 61 lõikes 1 on sätestatud:

„Pakendi teabeleht veterinaarravimi pakendis on kohustuslik juhul, kui kogu käesolevas artiklis ettenähtud teavet ei saa märkida esma- ja välispakendile. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et pakendi teabeleht kehtib üksnes selle veterinaarravimi kohta, millega see kaasneb. Pakendi teabeleht sõnastatakse üldsusele arusaadavalt selle liikmesriigi, kus ravimit turustatakse, ametlikus keeles või ametlikes keeltes.“

7	Teave, mis peab sellel teabelehel olema esitatud, on loetletud direktiivi artikli 61 lõike 2 punktides a–i.

Määrus (EL) 2019/6

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määruse (EL) 2019/6, mis käsitleb veterinaarravimeid ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/82 (ELT 2019, L 4, lk 43), põhjendustes 52, 53 ja 96 on märgitud:

„(52)

Et vähendada halduskoormust ja teha veterinaarravimid liikmesriikides võimalikult kättesaadavaks, tuleks kehtestada lihtsustatud normid nende pakendil ja märgistusel esitatava teabe kohta. Tekstina esitatava teabe mahtu tuleks vähendada […]. Tuleks hoolitseda selle eest, et nende normidega ei ohustataks rahva- ega loomatervist ega keskkonda.

(53)	Peale selle peaks liikmesriikidel olema võimalik valida nende territooriumil antud müügiloaga veterinaarravimi ravimi omaduste kokkuvõttes, märgistusel ja pakendi infolehel esitatava teksti keel.

[…]

(96)

Võttes arvesse peamisi muudatusi, mis tuleks teha kehtivates normides, ning eesmärki parandada siseturu toimimist, on määrus sobiv õiguslik vahend direktiivi 2001/82/EÜ asendamiseks ning selgete, üksikasjalike ja vahetult kohaldatavate normide sätestamiseks. Peale selle tagatakse määrusega õigusnormide üheaegne ja ühtlustatud kohaldamine kõikjal liidus.“

Määruse artiklis 7 „Keeled“ on sätestatud:

„1. Märgistusel ja pakendi infolehel olev teave ja ravimi omaduste kokkuvõte on selle liikmesriigi keeles või keeltes, kus veterinaarravim turul kättesaadavaks tehakse, välja arvatud juhul, kui liikmesriik otsustab teisiti.

2. Veterinaarravimi märgistus võib olla mitmes keeles.“

10	Kõnealuse määruse artikli 149 esimeses lõigus on sätestatud: „Direktiiv 2001/82/EÜ tunnistatakse kehtetuks.“

11	Määruse artiklis 160 „Jõustumine ja kohaldamine“ on sätestatud: „Käesolev määrus jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas. Seda kohaldatakse alates 28. jaanuarist 2022.“

Iiri õigus

Direktiiv 2001/82 võeti Iiri õiguskorda üle Euroopa ühenduste 2007. aasta määrusega (veterinaarravimid) (S. I. nr 144/2007) (Rialacháin na gComhphobal Eorpach (Leigheasanna Ainmhithe) 2007 (I. R. Uimh 144, 2007)) ja pärast selle määruse kehtetuks tunnistamist Euroopa ühenduste 2007. aasta määrusega (veterinaarravimid) nr 2 (S. I. nr 786/2007) (Rialacháin na gComhphobal Eorpach (Leigheasanna Ainmhithe) (Uimh. 2), 2007 (I. R. Uimh. 786, 2007)).

13	Viimati nimetatud määrus näeb ette, et veterinaarravimite välispakendil, esmapakendil ja pakendi infolehtedel esitatav teave „on esitatud inglise või iiri keeles“.

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

Põhikohtuasja kaebaja on Iiri kodanik, kelle emakeel on iiri keel ja kes on pärit Gaeltacht Galwayst (Galway piirkond, Iirimaa). Ta räägib iiri keelt kodus ja tööl. Ta kasutab iiri keelt kogu oma ametlikus asjaajamises niipalju kui võimalik. Tal on koer ja seetõttu vajab ta veterinaarravimeid. Ta kaebab selle üle, et veterinaarravimitele lisatud teave on esitatud ainult inglise keeles ja mitte – nagu nõuab direktiiv 2001/82 – mõlemas Iirimaa ametlikus keeles, milleks on inglise ja iiri keel.

Põhikohtuasja poolte vahelise kirjavahetuse järel esitas põhikohtuasja kaebaja 14. novembril 2016 Ard-Chúirtile (kõrge kohus, Iirimaa) kaebuse, milles palus luba kohtulikuks kontrolliks (judicial review) seoses sellega, et põllumajandus-, toidu- ja merendusminister ei ole direktiivi 2001/82 keelenõuete osas õigesti üle võtnud. See luba anti ja kohtuistung peeti eelotsusetaotluse esitanud kohtus 24. ja 25. juulil 2018.

Põhikohtuasja kaebaja palus eelotsusetaotluse esitanud kohtul tuvastada, et direktiiv 2001/82 on Iiri õiguskorda ebaõigesti üle võetud, ning tuvastada, et Iirimaa peab muutma oma riigisiseseid õigusnorme nii, et selles direktiivis ette nähtud teave oleks selles riigis turustatavatel veterinaarravimitel esitatud selle riigi mõlemas ametlikus keeles, see tähendab nii inglise kui ka iiri keeles; mõlemad keeleversioonid peavad olema samas kirjatüübis ja seadma iirikeelse versiooni selgelt esikohale, kuna tegemist on rahvuskeelega ja esimese ametliku keelega.

Pärast seda, kui eelotsusetaotluse esitanud kohus oli 26. juulil 2019 tunnustanud põhikohtuasja kaebaja põhjendatud huvi põhjendusel, et direktiivis 2001/82 esitatud keelenõuded on selged, täpsed ja tingimusteta, ning tuvastas, et riigisisesed õigusnormid ei ole nende sätetega kooskõlas, märkis eelotsusetaotluse esitanud kohus siiski, et alates 28. jaanuarist 2022, kui vastavalt määruse 2019/6 artiklile 160 see määrus jõustub, võib olla teave, mis peab olema veterinaarravimi välispakendil, sisepakendil või pakendi infolehel, esitatud inglise või iiri keeles. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul tekkis seetõttu küsimus, kas vaatamata sellele, et kõnealuses asjas on tegemist liidu õiguse rikkumisega, on tal kaalutlusõigus, mis võimaldab tal vajaduse korral jätta kaebuses esitatud nõuded rahuldamata, sarnaselt sellega, mida liikmesriigi kohtul on lubatud teha riigisisese õiguse rikkumise korral, ning palus põhikohtuasja pooltel esitada selle kohta kõik seisukohad.

18	Põhikohtuasja kaebaja väitis, et liidu õiguse rikkumise korral ei saa selline kaalutlusõigus olla lubatud, lähtudes vahetu õigusmõju ja esimuse põhimõtetest, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ette nähtud õigusest tõhusale kohtulikule kaitsele ja õigusriigi põhimõtte austamisest.

Põhikohtuasja vastustajad Iiri põllumajandus-, toidu- ja merendusminister, Iirimaa ja Iiri peaprokurör tõid omalt poolt esile, et isegi kui kaebuse esitaja on edukalt vaidlustanud ametivõimude otsuse kohtuliku kontrolli kaudu, võib asja läbivaatav kohus kaalutlusõiguse alusel kaebaja taotletud meetme määramisest keelduda, kui esinevad teatud asjaolud, näiteks kui need meetmed ei ole vajalikud või võivad tekitada kahju kolmandatele isikutele.

Käesoleval juhul oleks aga kasu, mida põhikohtuasja kaebaja võib taotletud meetmetest saada, väga piiratud, kuna määrust 2019/6 hakatakse kohaldama 28. jaanuaril 2022. Lisaks võib nende meetmete määramine, arvestades raskusi, mida tekitab kohustus esitada teave inglise ja iiri keeles, viia veterinaarravimite tarnijate ja turustajate Iirimaa turult lahkumiseni, mis tooks kaasa rasked tagajärjed loomatervisele ning majanduslikule ja sotsiaalsele olukorrale.

21	Võttes arvesse talle esitatud argumente, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollida, kas põhikohtuasja kaebaja taotletud meetmete kohaldamisest keeldumine rikub liidu õigust.

Neil asjaoludel otsustas Ard-Chúirt (kõrge kohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas liikmesriigi kohtul on kaalutlusõigus jätta õiguskaitse kohaldamata, kuigi ta on tuvastanud, et liikmesriigi õiguses on jäetud rakendamata teatav Euroopa Liidu direktiivi aspekt, ja kui sellel kohtul on niisugune kaalutlusõigus, siis millised on olulised asjaolud, mida tuleb seoses selle kaalutlusõigusega arvesse võtta, ja/või kas liikmesriigi kohtul on õigus võtta arvesse neidsamu asjaolusid, mida ta võtaks arvesse liikmesriigi õiguse rikkumist käsitledes?

Kas liidu õiguses kehtivat vahetu õigusmõju põhimõtet riivaks see, kui liikmesriigi kohus ei kohaldaks käesoleval juhul õiguskaitset seetõttu, et jõustub [määruse 2019/6] (mille kohaldamine on edasi lükatud 28. jaanuarini 2022) artikkel 7, olgugi et liikmesriigi kohus on otsustanud, et liikmesriigi õiguses on jäetud rakendamata direktiivi 2001/82 artikli 61 lõikes 1, artikli 58 lõikes 4 ja artikli 59 lõikes 3 sätestatud kohustus, mille kohaselt veterinaarravimite pakendil ja etiketil peab olema tekst liikmesriigi ametlikes keeltes, st Iirimaal nii inglise kui ka iiri keeles?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Vastuvõetavus

23	Iirimaa ja Poola valitsus seavad oma kirjalikes seisukohtades kahtluse alla eelotsuse küsimuste vastuvõetavuse.

24	Iirimaa väidab esiteks, et ta on nõuetekohaselt üle võtnud põhikohtuasjas käsitletavad direktiivi 2001/82 sätted, mille sõnastus on niivõrd mitmeti mõistetav, et tal on kaalutlusõigus otsustada neid rakendada viisil, mis võimaldab kasutada ainult ühte selle liikmesriigi ametlikku keelt.

Teiseks toob ta esile, et selle direktiivi sõnaselgest eesmärgist nähtub, et sellest tulenevad õigused ei ole mitte keelelised ega kultuurilised õigused, vaid hoopis õigused, mis puudutavad tutvumist veterinaarravimeid käsitleva teabega. Selliseid õigusi rikutaks vaid juhul, kui tarbija ei saaks pakendist või märgistusest täielikult aru. Põhikohtuasja kaebaja aga ei ole väitnud, et ta on puutunud kokku pakendi või märgistusega, millest ta ei saanud täielikult aru.

Poola valitsus märgib, et liidu õigus ei kohusta liikmesriikide kohtuid kohaldama meetmeid, millega antakse pädevatele riigisisestele ametiasutustele korraldus muuta riigisisest õigust nii, et see oleks liidu õigusega kooskõlas. Tema väitel on kaebus põhikohtuasjas igal juhul edutu. Nimelt, isegi kui eeldada, et direktiivi 2001/82 tingimusteta ja piisavalt täpsetest sätetest tuleneb õigus tutvuda veterinaarravimiga kaasas oleva teabega iiri keeles, ei ole see olemuslikult õigus, millele saaks tugineda Iirimaa ametiasutuste vastu. Nende toodete iiri keeles märgistamise kohustus lasub eraõiguslikel isikutel, see tähendab nende toodete tootjatel ja turustajatel, kelle vastu ei saa kaebaja direktiivi sätetele tugineda.

Nagu kohtujurist selle kohta oma ettepaneku punktis 26 märkis, puudutavad nii Iirimaa kui ka Poola valitsuse esitatud argumendid põhikohtuasjas esitatud kaebuse sisu. Samas ei saa kaebuse sisulisi aspekte puudutavad asjaolud kuidagi mõjutada esitatud küsimuste vastuvõetavust (vt selle kohta 19. novembri 2019. aasta kohtuotsus A.K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus), C‑585/18, C‑624/18 ja C‑625/18, EU:C:2019:982, punkt 111).

Peale selle nähtub Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et liidu õiguse tõlgendamise küsimused, mille liikmesriigi kohus on esitanud faktilises ja seadusandlikus raamistikus, mille ta on määratlenud omal vastutusel ja mille paikapidavust Euroopa Kohus ei pea kontrollima, eeldatakse olevat asjakohased (2. veebruari 2021. aasta kohtuotsus C‑481/19, EU:C:2021:84, punkt 29). Seda asjakohasuse eeldust ei saa kummutada võimalus, et kaebaja võib lõpuks liikmesriigi kohtus vaidluse kaotada, eelkõige tuginedes tõlgendusele, mille Euroopa Kohus liidu õigusele annab.

29	Eeltoodut arvestades tuleb eelotsuse küsimused tunnistada vastuvõetavaks.

Sisulised küsimused

Nende kahe küsimusega, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus Euroopa Kohtul sisuliselt selgitada, kas ELTL artiklit 288 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus – kes riigisiseses õiguses selleks ette nähtud menetluses tuvastab, et liikmesriik, mille jurisdiktsiooni alla ta kuulub, ei ole täitnud oma kohustust võtta nõuetekohaselt üle direktiiv 2001/82 – keeldub põhjendusel, et tema arvates on riigisisene õigus kooskõlas määrusega 2019/6, millega tunnistatakse see direktiiv kehtetuks ja mida hakatakse kohaldama alates 28. jaanuarist 2022, kohtulikult tuvastamast, et see liikmesriik ei ole seda direktiivi nõuetekohaselt üle võtnud ja on kohustatud seda tegema.

Selle kohta tuleb märkida, et direktiivist tulenev liikmesriigi kohustus saavutada direktiivis ette nähtud tulemus ning ELL artikli 4 lõikest 3 ja ELTL artiklist 288 tulenev kohustus võtta kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada sellise kohustuse täitmine, on siduv kõigile liikmesriigi ametiasutustele, kaasa arvatud kohtutele nende pädevuse piirides (19. aprilli 2016. aasta kohtuotsus DI, C‑441/14, EU:C:2016:278, punkt 30 ja seal viidatud kohtupraktika; 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus Link Logistik N&N, C‑384/17, EU:C:2018:810, punkt 57, ning 13. detsembri 2018. aasta kohtuotsus Hein, C‑385/17, EU:C:2018:1018, punkt 49).

Käesoleval juhul nähtub eelotsusetaotlusest, et Iiri õigus võimaldab eraõiguslikel isikutel saavutada kohtulik tuvastus, et Iirimaa ei ole liidu direktiivi nõuetekohaselt üle võtnud ja peab selle üle võtma, jättes samas selle liikmesriigi kohtutele võimaluse liikmesriigi õiguses sätestatud põhjustel selline tuvastus tegemata jätta.

Sellega seoses tuleb siiski korrata, et kui eelotsusetaotluse esitanud kohus on tuvastanud direktiivi 2001/82 ebaõige ülevõtmise, peab ta võtma kõik vajalikud üld- või erimeetmed, et tagada direktiivis ette nähtud tulemuse saavutamine (vt selle kohta 24. oktoobri 1996. aasta kohtuotsus Kraaijeveld jt, C‑72/95, EU:C:1996:404, punkt 55).

34	Asjaolu, et Iiri õigusnormid on juba praegu kooskõlas määrusega 2019/6, mida hakatakse kohaldama alates 28. jaanuarist 2022, ei saa kahtluse alla seada järeldust, et need õigusnormid on kuni selle kuupäevani liidu õigusega vastuolus, ega ammugi õigustada sellist vastuolu.

Tegelikult säilitavad direktiivi 2001/82 sätted oma siduvuse kuni hetkeni, mil direktiiv selle määrusega kehtetuks tunnistatakse, kui Euroopa Kohus ei tuvasta nende kehtetust (vt selle kohta 13. veebruari 1979. aasta kohtuotsus Granaria, 101/78, EU:C:1979:38, punkt 5, ja 21. septembri 1989. aasta kohtuotsus Hoechst vs. komisjon, 46/87 ja 227/88, EU:C:1989:337, punkt 64).

Üksnes Euroopa Kohus võib erandlikel juhtudel ja õiguskindlusest tulenevatel ülekaalukatel põhjustel peatada ajutiselt mõju, mis on liidu õigusnormil sellega vastuolus oleva riigisisese õiguse suhtes (vt selle kohta 28. juuli 2016. aasta kohtuotsus Association France Nature Environnement, C‑379/15, EU:C:2016:603, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

Neil asjaoludel on ELTL artikliga 288 vastuolus see, kui liikmesriigi kohus võib eirata liikmesriigile, mille jurisdiktsiooni alla ta kuulub, pandud kohustust võtta direktiiv üle, põhjusel et selle ülevõtmine on väidetavalt ebaproportsionaalne, kuna see võib osutuda kulukaks või tarbetuks, kuna peatselt hakatakse kohaldama määrust, millega see direktiiv asendatakse ja millega selle liikmesriigi õigus on täielikult kooskõlas.

38	Sellest järeldub, et eelotsusetaotluse esitanud kohus, kes tuvastas riigisiseste õigusnormide vastuolu direktiiviga 2001/82, on ELTL artikli 288 alusel kohustatud rahuldama taotluse tuvastada, et Iirimaal on kohustus kõrvaldada selle direktiivi ebaõige ülevõtmine.

Eeltoodust tuleneb, et ELTL artiklit 288 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus – kes riigisiseses õiguses selleks ette nähtud menetluses tuvastab, et liikmesriik, mille jurisdiktsiooni alla ta kuulub, ei ole täitnud oma kohustust võtta nõuetekohaselt üle direktiiv 2001/82 – keeldub põhjendusel, et tema arvates on riigisisene õigus kooskõlas määrusega 2019/6, millega tunnistatakse see direktiiv kehtetuks ja mida hakatakse kohaldama alates 28. jaanuarist 2022, kohtulikult tuvastamast, et see liikmesriik ei ole seda direktiivi nõuetekohaselt üle võtnud ja on kohustatud seda tegema.

Kohtukulud

40	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab:

ELTL artiklit 288 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus – kes riigisiseses õiguses selleks ette nähtud menetluses tuvastab, et liikmesriik, mille jurisdiktsiooni alla ta kuulub, ei ole täitnud oma kohustust võtta nõuetekohaselt üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/82/EÜ veterinaarravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiviga 2004/28/EÜ) – keeldub põhjendusel, et tema arvates on riigisisene õigus kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrusega (EL) 2019/6, mis käsitleb veterinaarravimeid ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/82 ja mida hakatakse kohaldama alates 28. jaanuarist 2022, kohtulikult tuvastamast, et see liikmesriik ei ole seda direktiivi nõuetekohaselt üle võtnud ja on kohustatud seda tegema.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: iiri.