–

Belgia valitsus, esindajad: C. Van Lul, C. Pochet ja J.‑C. Halleux,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Ruiz García ja P. Vanden Heede,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta (ELT 2007, L 315, lk 14) artikli 9 lõiget 4 ning nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288) artikli 2 punkti a ning artikleid 3 ja 6.

2

Taotlused on esitatud kohtuvaidlustes, milles üheks pooleks on Nationale Maatschappij der Belgische Spoorwegen (NMBS) (Belgia riiklik raudtee‑ettevõtja, edaspidi „NMBS“) ning teiseks pooleks Mbutuku Kanyeba (kohtuasi C‑349/18), Larissa Nijs (kohtuasi C‑350/18) ja Jean‑Louis Anita Dedroog (kohtuasi C‑351/18) ning mis puudutavad lisatasu, mida neilt isikutelt rongis sõidudokumendita sõitmise eest nõutakse.

3

Direktiivi 93/13 kolmeteistkümnendas põhjenduses on märgitud:

„eeldatakse, et liikmesriikide põhikirjasätted või õigusnormid, millega vahetult või kaudselt määratakse kindlaks tarbijalepingute tingimused, ei sisalda ebaõiglasi tingimusi; seetõttu tundub, et käesoleva direktiiviga ei ole vaja reguleerida tingimusi, mis tulenevad kohustuslikest põhikirjasätetest või õigusnormidest või rahvusvahelistest konventsioonidest, millega liikmesriigid või [Euroopa Liit] on ühinenud; sõnastus „kohustuslikud põhikirjasätted või õigusnormid“ artikli 1 lõikes 2 hõlmab ka lepinguosaliste suhtes seadusega ettenähtud korras kohaldatavaid eeskirju, kui ei ole kokku lepitud teisiti“.

4

Direktiivi artikkel 1 sätestab:

„1.   Käesoleva direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi müüja või teenuste osutaja ning tarbija vahel sõlmitud lepingutes.

2.   Lepingutingimused, mis põhinevad kohustuslikel põhikirjasätetel või õigusnormidel ning nende rahvusvaheliste konventsioonide sätetel või põhimõtetel, millega liikmesriigid või [liit] on ühinenud, eelkõige transpordi valdkonnas, ei kuulu käesoleva direktiivi reguleerimisalasse.“

5

Selle direktiivi artikli 2 punkt a näeb ette:

„Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

6

Sama direktiivi artiklis 3 on sätestatud:

„1.   Lepingutingimus, mille suhtes ei ole eraldi kokku lepitud, loetakse ebaõiglaseks, kui see on vastuolus heausksuse tingimusega ning kutsub esile lepinguosaliste lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste olulise tasakaalustamatuse, mis kahjustab tarbijat.

2.   Tingimust ei loeta kunagi eraldi kokkulepituks, kui see on eelnevalt koostatud ning tarbija ei ole seetõttu saanud tingimust sisuliselt mõjutada, eriti eelnevalt koostatud tüüplepingute puhul.

[…]

3.   Lisa sisaldab soovituslikku ja mittetäielikku loetelu tingimustest, mida võib pidada ebaõiglasteks.“

7

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt:

„Liikmesriigid sätestavad, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille müüja või teenuste osutaja on […] tarbijaga sõlminud, ei ole [siseriiklikes õigusaktides sätestatud tingimustel] tarbijale siduvad ning [et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta].“ [täpsustatud sõnastus]

8

Selle direktiivi artikli 7 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid tagavad, et tarbijate ja konkurentide huvides oleksid olemas piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mis müüjad või teenuste osutajad tarbijatega sõlmivad.“

9

Määruse nr 1371/2007 põhjendustes 1–3 on märgitud:

10

Selle määruse artikli 1 punkt a näeb ette:

„Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad järgneva kohta:

11

Sama määruse artiklis 3 on toodud järgmised määratlused:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]

[…]

[…]

[…]“.

12

Määruse nr 1371/2007 II peatükk „Veoleping, teave ja piletid“ hõlmab artikleid 4–10. Artiklis 4 „Veoleping“ on ette nähtud:

„Kui käesoleva peatüki sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse veolepingu sõlmimist ja täitmist, teabe andmist ja piletite väljastamist I lisa II ja III jaotise sätetega.“

13

Selles määruses piletite, otsepiletite ja broneeringute kättesaadavust reguleeriva artikli 9 lõigetes 2–4 on sätestatud:

„2.   Ilma et see piiraks lõike 4 kohaldamist, levitavad raudtee-ettevõtjad reisijatele pileteid vähemalt ühe järgmise kanali kaudu:

3.   Ilma et see piiraks lõigete 4 ja 5 kohaldamist, levitavad raudtee‑ettevõtjad avaliku teenindamise lepingu alusel osutatavate teenuste pileteid vähemalt ühe järgmise kanali kaudu:

4.   Raudtee-ettevõtjad pakuvad võimalust osta vastavaks veoteenuseks pileteid ka rongis, juhul kui see ei ole piiratud ega keelatud turvalisuse või pettustevastase poliitika, kohustusliku broneeringu või mõistlike äriliste motiividega seonduvatel põhjustel.“

14

Määruse nr 1371/2007 I lisa „Väljavõte reisijate ja pagasi rahvusvahelise raudteeveo lepingu ühtsetest eeskirjadest (CIV)“ hõlmab 9. mai 1980. aasta rahvusvahelise raudteevedude konventsiooni (COTIF), nagu seda on muudetud rahvusvaheliste raudteevedude konventsiooni 3. juuni 1999. aasta muutmisprotokolliga (edaspidi „COTIF“), liite A II–VII jaotist. Kõnealuses I lisas asub II jaotis „Reisijaveolepingu sõlmimine ja täitmine“, mis sisaldab nimetatud liite artikleid 6–11.

15

COTIF‑i liite A artikkel 6 „Reisijaveoleping“ sätestab:

„1.   Reisijaveolepingu alusel kohustub vedaja toimetama sihtkohta reisija, vajaduse korral ka pagasi ja sõidukid ning sihtkohas pagasi ja sõidukid reisijale väljastama.

2.   Reisijaveoleping peab olema fikseeritud ühes või mitmes sõidudokumendis, mis tuleb reisijale väljastada. Jättes kehtima artikli 9 sätted, ei puuduta sõidudokumendi puudumine, selle vigastus ega kaotsiminek lepingu olemasolu ega kehtivust, leping allub endiselt käesolevatele ühtsetele eeskirjadele.

3.   Sõidudokument on tõendiks reisijaveolepingu sõlmimise ja selle sisu kohta, kuni pole tõestatud vastupidist.“

16

Liite A artikli 7 „Sõidudokument“ lõigetes 1 ja 2 on sätestatud:

„1.   Üldised veotingimused määravad kindlaks sõidudokumentide vormi ja sisu, samuti keele ja kirjamärgid, mida nende trükkimisel ja täitmisel tuleb kasutada.

2.   Sõidudokumendile tuleb kindlasti kanda:

[…]

17

Liite A artikli 8 lõikes 1 on täpsustatud, et „[k]ui reisija ja vedaja vahel ei ole teisiti kokku lepitud, tuleb sõidutasu ette ära maksta“.

18

Liite A artikli 9 pealkiri on „Sõiduõigus. Vedamisest keeldumine“. Selle artikli lõige 1 sätestab:

„Reisijal peab olema sõitu alustades kehtiv sõidudokument, mille ta on kohustatud sõidudokumentide kontrollimisel esitama. Üldised veotingimused võivad ette näha,

19

2015. aastal koostati M. Kanyebale neli protokolli, millest selgub, et ta sõitis neljal korral ilma sõidudokumendita (C‑349/18), millega ta rikkus toona kehtinud NMBS‑i veotingimuste artikleid 156–160. Aastatel 2013 ja 2015 koostati viis samasugust protokolli L. Nijsile (kohtuasi C‑350/18). Aastatel 2014 ja 2015 koostati üksteist samasugust protokolli ka J.‑L. A. Dedroogile (kohtuasi C‑351/18).

20

NMBS pakkus kõigile nimetatud isikutele võimaluse oma olukord nõuetega kooskõlla viia, kas makstes kohe piletihinna, millele lisandub nn rongis ostmise tariif, või makstes 14 päeva jooksul pärast rikkumise tuvastamist 75 euro suuruse summa või enne 2015. aastat toimunud rikkumiste korral kõrgendatud määraga sõidutasu 60 eurot. Pärast 14‑päevase tähtaja möödumist oli põhikohtuasja kostjatel veel võimalus maksta 225 euro suurune summa või enne 2015. aastat toimunud rikkumiste korral kõrgendatud määraga sõidutasu 200 eurot.

21

Kuna ükski põhikohtuasja kostja neile pakutud võimalusi ei kasutanud, kaebas NMBS nad eelotsusetaotlused esitanud kohtusse, s.o vredegerecht te Antwerpeni (Antwerpeni rahukohus, Belgia), paludes neilt kohtuasjades C‑349/18–C‑351/18 tema kasuks välja mõista vastavalt 880,20 eurot, 1103,90 eurot ja 2394 eurot koos kohtukuludega. NMBS väitis oma nõuete raames, et tema ja põhikohtuasja kostjate vahelised õigussuhted ei ole lepingulised suhted, vaid tulenevad õigusaktist, kuna nad ei ostnud sõidupiletit. Põhikohtuasja kostjad eelotsusetaotlused esitanud kohtusse ei ilmunud.

22

Eelotsusetaotlused esitanud kohus leiab, et Euroopa Kohtu praktikat arvestades on ta kohustatud omal algatusel analüüsima, kas ebaõiglasi tingimusi käsitlevad õigusnormid on kohaldatavad, kui tarbijale osutatakse teenust. Ta märgib, et tema menetluses olevates kohtuasjades on kõne all esiteks „tarbijad“ ebaõiglaste tingimuste doktriini tähenduses, kuna see mõiste hõlmab tema hinnangul „füüsilist isikut, kes tegutseb väljaspool oma kaubandus‑, majandus‑, ameti‑ või kutsetegevust“, ja teiseks „ettevõtja“ sama doktriini tähenduses, viidates siinkohal Hof van Cassatie (Belgia kassatsioonikohus) kohtuotsusele. Ta märgib, et seetõttu tuleb tal hinnata kõnealuse doktriini kohaldatavust ning sellega seoses tekib küsimus, missugust laadi on NMBS‑i ja põhikohtuasja kostjate vaheline õigussuhe, ja kas veoleping sõlmiti või mitte.

23

Ta märgib sellega seoses, et NMBS‑i ja reisijate vastavaid õigusi ja kohustusi sätestavate NMBS‑i üldiste veotingimuste õiguslik alus ei ole selge. Ühe seisukoha järgi on tegemist puhtalt lepinguliste tingimustega. Teise seisukoha järgi on tegemist regulatiivsete normidega haldusõiguse mõistes. Belgia õiguses ollakse ka erinevatel seisukohtadel selles osas, mis puudutab NMBS‑i ja reisija vahelise õigussuhte laadi. Ühe seisukoha järgi on niisugune suhe alati lepinguline – isegi juhul, kui reisijal ei ole kehtivat sõidudokumenti. Ainuüksi asjaolu tõttu, et isik siseneb alasse, kus peab omama sõidudokumenti, loetakse veoleping sõlmituks, mis oleks seega puhtakujuline ühinemisleping. Teise seisukoha järgi on suhe lepinguline juhul, kui reisijal on sõidudokument, kuid kui sõidudokument puudub, on tegemist õigusaktist tuleneva suhtega. Nimelt ei oleks sellisel juhul pooltevahelist kokkulepet, kuna reisijal puudub tahe sõidu eest maksta ja veoettevõtjal puudub tahe sõidu eest tasu saamata veoteenust osutada. Eelotsusetaotlused esitanud kohus märgib, et see arutelu ei tundu enam Belgia õiguses aktuaalne olevat, kuivõrd Grondwettelijk Hof (Belgia konstitutsioonikohus) ja Hof van Cassatie (kassatsioonikohus) on asunud seisukohale, et ebaõiglaste tingimuste doktriin on kohaldatav ka õigusaktist tulenevale õigussuhtele.

24

Eelotsusetaotlused esitanud kohus nendib siiski, et ebaõiglaste tingimuste doktriin eeldab lepingu olemasolu, ja leiab, et mõiste „leping“ on liidu õiguse mõiste. Ta viitab sellega seoses määruse nr 1371/2007 artikli 9 lõikele 4 ja otsib vastust küsimusele, mis hetkel veoleping sõlmitakse, ja täpsemalt sellele, kas veoleping sõlmitakse hetkest, kui sisenetakse alasse, kus peab üldjuhul omama sõidudokumenti, või hetkest, kui omandatakse sõidudokument.

25

Ta leiab veel, et veolepingu sõlmimise küsimust tuleb käsitleda direktiivi 93/13 artikli 2 punkti a ja artikli 3 kontekstis. Tema menetluses olevates kohtuasjades tuleb NMBS‑i üldiseid veotingimusi, olenemata sellest, kas need on lepingulised või õigusaktist tulenevad, pidada tingimusteks, mille suhtes ei ole viimati nimetatud sätte mõttes eraldi kokku lepitud.

26

Neid kaalutlusi arvestades soovib ta teada, kas veoettevõtja ja reisija vahel tekib alati lepinguline õigussuhe, seda isegi juhul, kui reisija kasutab vedaja teenuseid ilma sõidudokumendita. Kui see nii ei ole, siis tahab ta teada, kas ebaõiglaste tingimuste doktriin on kohaldatav reisija suhtes, kes sõidab ühissõidukis ilma sõidudokumendita.

27

Juhul kui Euroopa Kohus peaks leidma, et NMBS‑i üldisi veotingimusi tuleb analüüsida ebaõiglaste tingimuste doktriinist lähtudes, märgib eelotsusetaotlused esitanud kohus, et Belgia õiguses on ebaõiglane tingimus tühine ning Euroopa Kohtu praktika kohaselt on liidu õigusega sisuliselt vastuolus, kui liikmesriigi kohus, kes tuvastab ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus ebaõiglase tingimuse, täiendab seda lepingut nimetatud tingimuse sisu muutes. Belgia õigusteoorias on sellist üldnormide dispositiivse mõju keeldu siiski kritiseeritud, kuna seda ei ole piisavalt nüansseeritud. Eelotsusetaotlused esitanud kohtul on niisiis tekkinud küsimus, kas võib esineda asjaolusid, mille korral on ettevõtja huvitatud tingimuse kehtima jäämisest, kuid tarbija on huvitatud sellest, et kohus selle ulatust leevendaks, ning kas sellisel juhul võib niisuguseid asjaolusid abstraktselt määratleda.

28

Neil asjaoludel otsustas vredegerecht te Antwerpen (Antwerpeni rahukohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused, mis on kõikides liidetud kohtuasjades identsed:

29

Euroopa Kohtu presidendi 11. juuli 2018. aasta otsusega liideti kohtuasjad C‑349/18–C‑351/18 ühiseks kirjalikuks menetlemiseks ja ühise kohtuotsuse tegemiseks.

30

Alustuseks tuleb esiteks märkida, et oma esimese küsimusega palub eelotsusetaotlused esitanud kohus tõlgendada määruse nr 1371/2007 artikli 9 lõiget 4, võttes arvesse direktiivi 93/13. Nimetatud määruses ei ole aga ühtegi viidet direktiivile 93/13. Lisaks näitab mõlema artikli 1 võrdlus, et sellel määrusel ja direktiivil on erinevad eesmärgid. Seega ei ole direktiivi 93/13 sätted määruse nr 1371/2007 tõlgendamisel asjakohased (vt analoogia alusel 9. septembri 2004. aasta kohtuotsus Meiland Azewijn, C‑292/02, EU:C:2004:499, punkt 40; 15. detsembri 2011. aasta kohtuotsus Møller, C‑585/10, EU:C:2011:847, punktid 37 ja 38, ning 11. septembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Saksamaa, C‑525/12, EU:C:2014:2202, punkt 40).

31

Teiseks, kuigi eelotsusetaotlused esitanud kohus kahtleb esimeses küsimuses, kuidas tõlgendada määruse nr 1371/2007 artikli 9 lõiget 4, tuleb märkida, et see säte puudutab vastavaks veoteenuseks piletite rongis ostmise võimalust, mida raudtee‑ettevõtjad peavad üldjuhul pakkuma. Eelotsusetaotlustest ilmneb siiski, et põhikohtuasjades ei arutata mitte eelnimetatud võimaluse üle, vaid selle üle, kas reisija, kes sõidab rongis ilma piletita, on rongi sisenemise tõttu astunud raudtee‑ettevõtjaga lepingulisse suhtesse selle määruse mõttes. Seega ei tule põhikohtuasjade lahendamiseks artikli 9 lõiget 4 kui sellist tõlgendada.

32

Samas ilmneb Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikast, et ELTL artiklis 267 sätestatud liikmesriigi kohtute ja Euroopa Kohtu vahelises koostöömenetluses on Euroopa Kohtu ülesanne anda liikmesriigi kohtule tarvilik vastus, mis võimaldaks viimasel poolelioleva kohtuasja lahendada. Seda arvestades peab Euroopa Kohus talle esitatud küsimused vajaduse korral ümber sõnastama. Asjaolu, et liikmesriigi kohus on eelotsuse küsimuses vormiliselt viidanud liidu õiguse teatavatele sätetele, ei takista Euroopa Kohut esitamast sellele kohtule kogu tõlgenduslikku teavet, mis võib viimasel aidata menetletavat kohtuasja lahendada, olenemata sellest, kas liikmesriigi kohus on neile aspektidele oma küsimustes viidanud või mitte. Sellega seoses on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud asjaolude kogumist ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (27. juuni 2017. aasta kohtuotsus Congregación de Escuelas Pías Provincia Betania, C‑74/16, EU:C:2017:496, punkt 36 ja seal viidatud kohtupraktika).

33

Neid kaalutlusi ja eelotsusetaotluste põhjendusi arvestades tuleb esimest küsimust mõista nii, et eelotsusetaotlused esitanud kohus palub sellega sisuliselt selgitada, kas määruse nr 1371/2007 artikli 3 punkti 8 tuleb tõlgendada nii, et olukord, kus reisija siseneb reisimiseks rongi ilma piletita, kuulub mõiste „veoleping“ alla selle sätte mõttes.

34

Määruse nr 1371/2007 artikli 3 punkti 8 kohaselt tähendab mõiste „veoleping“ selle määruse kohaldamisel „tasulist või tasuta vedu käsitlevat lepingut raudtee‑ettevõtja või piletimüüja ja reisija vahel ühe või mitme veoteenuse osutamiseks“.

35

On oluline mainida, et liidu õiguse sätte tõlgendamisel tuleb arvestada lisaks sätte sõnastusele ka selle konteksti ning eesmärke, mida taotleb õigusakt, mille osa see säte on (7. juuni 2005. aasta kohtuotsus VEMW jt, C‑17/03, EU:C:2005:362, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 22. novembri 2012. aasta kohtuotsus Westbahn Management, C‑136/11, EU:C:2012:740, punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Määruse nr 1371/2007 artikli 3 punkti 8 sõnastuse kohta tuleb esiteks märkida, et mõiste „leping“ selle tavatähenduses on vastastikuste tahteavalduste kaudu saavutatud kokkulepe, mille eesmärk on tekitada õiguslikke tagajärgi. Teiseks, arvestades asjaomase sätte sõnastust, seisneb selle mõju kõnealuse määrusega reguleeritavas valdkonnas peamiselt selles, et raudtee‑ettevõtja on kohustatud osutama reisijale ühte või mitut veoteenust ja reisija on kohustatud tasuma piletihinna, kui ei osutata tasuta veoteenust.

37

Eelmises punktis sedastatust järeldub seega, et esiteks, lubades rongi vabalt sisse pääseda, ja teiseks, sisenedes reisimiseks rongi, väljendavad nii raudtee-ettevõtja kui ka reisija oma vastastikust tahet astuda lepingulisse suhtesse, mistõttu on veolepingu olemasolu tuvastamiseks vajalikud tingimused põhimõtteliselt täidetud. Määruse nr 1371/2007 artikli 3 punkti 8 sõnastus ei võimalda siiski kindlaks teha, kas reisijal pileti olemasolu on selle sätte mõttes „veolepingu“ olemasolu tuvastamiseks vältimatu tingimus.

38

Mis puudutab konteksti, kuhu määruse nr 1371/2007 artikli 3 punkt 8 kuulub, siis tuleb kõigepealt märkida, et mõiste „veoleping“ esineb selle määruse mitmes teises sättes.

39

Nii on selle määruse artikli 3 punktis 10 määratletud mõiste „otsepilet“ kui „pilet või piletid, mis tõendavad veolepingu olemasolu, mis on sõlmitud järjestikusteks raudteeveoteenusteks ühe või mitme raudtee‑ettevõtja poolt“.

40

Sama määruse artiklis 4, mis käsitleb konkreetselt „veolepingut“, on selle kohta sätestatud, et „[k]ui [määruse nr 1371/2007 II peatüki] sätetest ei tulene teisiti, reguleeritakse veolepingu sõlmimist ja täitmist, teabe andmist ja piletite väljastamist I lisa II ja III jaotise sätetega“.

41

Määruse nr 1371/2007 I lisas on muu hulgas toodud COTIF‑i liite A II jaotis, mis käsitleb veolepingu sõlmimist ja täitmist. Selle liite artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et „[r]eisijaveolepingu alusel kohustub vedaja toimetama sihtkohta reisija, vajaduse korral ka pagasi ja sõidukid ning sihtkohas pagasi ja sõidukid reisijale väljastama“, samas kui artikli 6 lõikes 2 on täpsustatud, et reisijaveoleping peab olema fikseeritud ühes või mitmes sõidudokumendis, mis tuleb reisijale väljastada, ning jättes kehtima kõnes oleva liite artikli 9 sätted, ei puuduta sõidudokumendi puudumine, selle vigastus ega kaotsiminek lepingu olemasolu ega kehtivust, leping allub endiselt COTIF‑iga kehtestatud ühtsetele eeskirjadele. Sama liite artikli 6 lõikes 3 on lisatud, et sõidudokument on tõendiks reisijaveolepingu sõlmimise ja selle sisu kohta, kuni pole tõendatud vastupidist.

42

Peale selle on COTIF‑i liite A artikli 7 lõikes 1 sätestatud, et üldised veotingimused määravad muu hulgas kindlaks sõidudokumentide vormi ja sisu, ning lõike 2 punktis c on sätestatud, et sõidudokumendile tuleb kindlasti kanda igasugune muu teave, mis on vajalik reisijaveolepingu sõlmimise ja sisu tõendamiseks ning mis võimaldab reisijal antud lepingust tulenevaid õigusi maksma panna.

43

Siinkohal on samuti oluline rõhutada, et määruse nr 1371/2007 artikli 9 lõigetest 2 ja 3 tuleneb, et ilma et see piiraks selle artikli lõike 4 kohaldamist, levitavad raudtee‑ettevõtjad reisijatele pileteid vähemalt ühe müügikanali kaudu kolmest – või kahest, kui on tegemist avaliku teenindamise lepingu alusel osutatavate teenuste piletitega – nimetatud sätetes loetletud kanalitest, mille hulgas mainitakse piletite müüki rongis.

44

Seejärel tuleb märkida, et COTIF‑i liite A artikli 8 lõikest 1 tuleneb, et kui reisija ja vedaja vahel ei ole teisiti kokku lepitud, tuleb sõidutasu ette ära maksta.

45

On tõsi, et liite A artikli 9, mida arvestatakse artikli 6 kohaldamisel, lõike 1 esimeses lauses on sätestatud, et reisijal peab olema sõitu alustades kehtiv sõidudokument, mille ta on kohustatud sõidudokumentide kontrollimisel esitama. Kuid artikli 9 teise lause punktides a ja b on vastavalt sätestatud, et üldised veotingimused võivad ette näha, et reisija, kes ei esita kehtivat sõidudokumenti, peab lisaks sõidutasule maksma lisatasu, ning et võidakse keelduda sellise reisija edasisest vedamisest, kes sõidutasu või lisatasu kohe ära ei maksa.

46

Määruse nr 1371/2007 artikli 3 punktis 16 on mõiste „üldised veotingimused“ määratletud kui „vedaja tingimused üldtingimuste või igas liikmesriigis seaduslikult kehtivate tariifide kujul, mis saavad veolepingu sõlmimisel selle lahutamatuks osaks“, samas kui „vedaja“ on selle määruse artikli 3 punktis 2 määratletud kui „lepinguline raudtee‑ettevõtja, kellega reisija on sõlminud veolepingu, või üksteisele järgnevad raudtee‑ettevõtjad, kes on vastutavad nimetatud lepingu alusel“.

47

Juhul kui reisija ei esita kehtivat sõidudokumenti või keeldub sõidudokumendi eest kohe maksmast, võib tema vastu tugineda üldistele veotingimustele vastavalt määruse nr 1371/2007 I lisas asuva COTIF‑i liite A artiklile 9, ning kuivõrd need tingimused saavad vastavalt selle määruse artikli 3 punktile 16 koostoimes artikli 3 punktiga 2 raudtee‑ettevõtja ja reisija vahelise veolepingu sõlmimisel selle lepingu lahutamatuks osaks, siis tuleb ettevõtjat, kes lubab rongi vabalt siseneda, ja reisijat, kes reisimiseks rongi siseneb, järelikult käsitada „veolepingu“ poolena selle määruse tähenduses alates hetkest, kui reisija asub rongis. Vastasel juhul ei saa määruse nr 1371/2007 alusel tugineda asjaomase reisija vastu üldistele veotingimustele.

48

Seega ilmneb neist asjaoludest antud kontekstis, et pilet, mille kohta kasutatakse liites A ka mõistet „sõidudokument“, on üksnes vahend, millega antakse veolepingule määruse nr 1371/2007 mõttes aineline kuju.

49

Määruse nr 1371/2007 artikli 3 punkti 8 sõnastus ja kontekst, kuhu see säte kuulub, viivad seetõttu järelduseni, et mõistet „veoleping“ selle sätte tähenduses tuleb kõnealuse määruse kohaldamisel käsitleda sõltumatuna sellest, kas reisijal on pilet, ning mõista nii, et see hõlmab olukorda, kus reisija siseneb reisimiseks rongi, mis on vabalt sissepääsetav, ilma piletita.

50

Sellist tõlgendust toetavad määruse nr 1371/2007 eesmärgid. Esiteks on selle määruse artikli 1 punkti a kohaselt määruse eesmärk muu hulgas kehtestada eeskirjad veolepingute sõlmimiseks. Teiseks on määruse põhjenduses 1 muu hulgas rõhutatud, et ühise transpordipoliitika raames on oluline tagada rongireisijate kasutajaõigused. Lisaks tuleneb määruse põhjendusest 2, et tuleb saavutada kõrgetasemeline tarbijakaitse transpordi alal, ning põhjenduses 3 on öeldud, et kuna rongireisija on veolepingu nõrgem osapool, tuleb tema vastavaid õigusi kaitsta.

51

Määruse eesmärkidega ei oleks kooskõlas seisukoht, et mõistet „veoleping“ määruse nr 1371/2007 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et see ei hõlma olukorda, kus reisija siseneb reisimiseks rongi, mis on vabalt sissepääsetav, ilma piletita. Kui lubataks nimelt asuda seisukohale, et niisugust reisijat ei saa üksnes seetõttu, et tal ei ole rongi sisenedes piletit, lugeda pooleks lepingulises suhtes raudtee‑ettevõtjaga, kes lubab rongi vabalt sisse pääseda, võib see reisija temast mitteolenevatel põhjustel jääda ilma õigustest, mis selle määruse kohaselt seoses veolepingu sõlmimisega tekivad, ning see kahjustaks rongireisijate kaitsmise eesmärki, mida määruse põhjendustes 1–3 taotletakse.

52

Pealegi, vastavasisuliste sätete puudumisel määruses nr 1371/2007 ei mõjuta antud tõlgendus lepingu kehtivust või tagajärgi, mis võivad kaasneda, kui üks pool ei täida oma lepingulisi kohustusi, mis on vastavasisulise sätte puudumisel kõnealuses määruses endiselt reguleeritud kohaldatava riigisisese õigusega.

53

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1371/2007 artikli 3 punkti 8 tuleb tõlgendada nii, et olukord, kus reisija siseneb reisimiseks rongi, mis on vabalt sissepääsetav, ilma piletita, kuulub mõiste „veoleping“ alla selle sätte tähenduses.

54

Arvestades esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele küsimusele vaja vastata.

55

Kolmandas ja viiendas küsimuses, mida tuleb analüüsida koos, palub eelotsusetaotlused esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus, kes on tuvastanud, et ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv leppetrahvi tingimus on ebaõiglane, vähendab tarbijalt nõutavat leppetrahvi või kohaldab selle tingimuse asemel riigisisest dispositiivset normi. Selles kontekstis otsib eelotsusetaotlused esitanud kohus vastust ka küsimusele, kas direktiivi 93/13 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus, kui liikmesriigi kohus kohaldaks sellistel asjaoludel nagu on põhikohtuasjas lisaks veel lepinguvälise vastutuse suhtes kohaldatavaid riigisiseseid õigusnorme.

56

Sellega seoses tuleb kõigepealt märkida, et vastavalt eelotsusetaotlustes märgitule kuulub käesoleval juhul leppetrahvi tingimus, mille eelotsusetaotlused esitanud kohus võib vajaduse korral tunnistada ebaõiglaseks, NMBS‑i üldiste veotingimuste alla, mille kohta asjaomane kohus täpsustab, et neid „peetakse nende normatiivse laadi tõttu üldiselt kohaldatavaks“ ja „need avaldatakse riigi ametlikes teadaannetes“.

57

Neid täpsustusi arvestades tuleb täheldada, et vastavalt direktiivi 93/13 artikli 1 lõikele 2 ei kuulu selle direktiivi reguleerimisalasse lepingutingimused, mis põhinevad muu hulgas kohustuslikel õigus‑ või haldusnormidel.

58

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt nähtub direktiivi 93/13 kolmeteistkümnendast põhjendusest, et artikli 1 lõikes 2 sätestatud väljajätmine laieneb sellistele liikmesriigi õigusnormidele, mida kohaldatakse lepingupooltele nende tahtest olenemata või seaduse alusel, st juhul, kui pooled ei ole selles osas teisiti kokku leppinud, ning lepingutingimustele, mis sellistel õigusnormidel põhinevad (vt selle kohta 21. märtsi 2013. aasta kohtuotsus RWE Vertrieb, C‑92/11, EU:C:2013:180, punkt 26; 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Barclays Bank, C‑280/13, EU:C:2014:279, punktid 30, 31 ja 42, ning 7. detsembri 2017. aasta kohtumäärus Woonhaven Antwerpen, C‑446/17, ei avaldata, EU:C:2017:954, punkt 25).

59

Selline kohaldamisalast väljajätmine on põhjendatud asjaoluga, et üldjuhul on õiguspärane eeldada, et liikmesriigi seadusandja on kehtestanud teatud lepingute poolte kõigi õiguste ja kohustuste vahel tasakaalu, mida liidu seadusandja on sõnaselgelt soovinud säilitada (vt selle kohta 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Barclays Bank, C‑280/13, EU:C:2014:279, punkt 41 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 7. detsembri 2017. aasta kohtumäärus Woonhaven Antwerpen, C‑446/17, ei avaldata, EU:C:2017:954, punkt 26).

60

Direktiivi 93/13 kohaldamisalast väljajätmiseks peab Euroopa Kohtu praktika kohaselt olema seega täidetud kaks tingimust. Esiteks peab lepingutingimus põhinema õigus‑ või haldusnormil ning teiseks peab asjaomane norm olema kohustuslik (10. septembri 2014. aasta kohtuotsus Kušionová, C‑34/13, EU:C:2014:2189, punkt 78, ning 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Andriciuc jt, C‑186/16, EU:C:2017:703, punkt 28).

61

Lisaks nähtub sisuliselt Euroopa Kohtu praktikast, et selline kohaldamisalast väljajätmine hõlmab muid kohustuslikke õigus‑ või haldusnorme kui need, mis puudutavad liikmesriigi kohtu pädevuse ulatust hinnata lepingutingimuse ebaõiglast laadi (vt selle kohta 30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Barclays Bank, C‑280/13, EU:C:2014:279, punktid 39 ja 40 ning seal viidatud kohtupraktika, ning 7. augusti 2018. aasta kohtuotsus Banco Santander ja Escobedo Cortés, C‑96/16 ja C‑94/17, EU:C:2018:643, punkt 44).

62

Seda, kas need tingimused on täidetud, peab iga üksikjuhtumi puhul kontrollima liikmesriigi kohus (vt selle kohta 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 33, ning 20. septembri 2017. aasta kohtuotsus Andriciuc jt, C‑186/16, EU:C:2017:703, punkt 29 ja seal viidatud kohtupraktika).

63

Kontrollimisel peab liikmesriigi kohus võtma arvesse asjaolu, et arvestades eeskätt direktiivi 93/13 eesmärki, milleks on tarbijate kaitse ettevõtjate ja tarbijate vahelistesse lepingutesse lisatud ebaõiglaste tingimuste eest, tuleb direktiivi artikli 1 lõikes 2 ette nähtud erandit tõlgendada kitsalt (vt selle kohta 10. septembri 2014. aasta kohtuotsus Kušionová, C‑34/13, EU:C:2014:2189, punkt 77, ning 20. septembri 2018. aasta kohtuotsus OTP Bank ja OTP Faktoring, C‑51/17, EU:C:2018:750, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

64

Sellest tulenevalt peab Euroopa Kohus analüüsima kolmandat ja viiendat küsimust lähtuvalt eeldusest – mille paikapidavust peab kontrollima eelotsusetaotlused esitanud kohus –, kas tingimus, mille see kohus kavatseb ebaõiglaseks tunnistada, kuulub direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 2 kohaselt direktiivi kohaldamisalasse.

65

Direktiivi 93/13 artikli 6 lõike 1 kohaselt sätestavad liikmesriigid, et ebaõiglased tingimused lepingus, mille ettevõtja on tarbijaga sõlminud, ei ole liikmesriigi õigusaktides sätestatud tingimustel tarbijale siduvad ning et leping jääb muus osas pooltele siduvaks, kui see saab kehtida ka ilma ebaõiglaste tingimusteta.

66

Euroopa Kohus on seda sätet tõlgendanud nii, et liikmesriigi kohus peab välja selgitama kõik tagajärjed, mis riigisisese õiguse kohaselt tulenevad lepingutingimuse ebaõigluse tuvastamisest, tagamaks et kõnesolev tingimus ei ole tarbijale siduv. Euroopa Kohus on siinjuures täpsustanud, et kui liikmesriigi kohus leiab, et lepingutingimus on ebaõiglane, on ta kohustatud selle kohaldamata jätma, et see ei tekitaks tarbijale siduvaid tagajärgi, välja arvatud juhul, kui tarbija vaidleb sellele vastu (vt selle kohta 30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 49 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punkt 52).

67

Euroopa Kohus on samuti asunud seisukohale, et kui liikmesriigi kohus tuvastab ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingu ebaõiglase tingimuse tühisuse, tuleb direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tõlgendada nii, et sellega on vastuolus riigisisene õigusnorm, mis võimaldab liikmesriigi kohtul täiendada seda lepingut nimetatud tingimuse sisu muutes (30. aprilli 2014. aasta kohtuotsus Kásler ja Káslerné Rábai, C‑26/13, EU:C:2014:282, punkt 77 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punkt 53). Euroopa Kohus on asunud seisukohale, et eelkõige ei või seda sätet tõlgendada nii, et see lubab liikmesriigi kohtul, kes on tuvastanud, et ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv leppetrahvi tingimus on ebaõiglane, vähendada tarbijalt nõutavat leppetrahvi selle asemel, et jätta kõnesolev tingimus tarbija suhtes täielikult kohaldamata (30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 59, ning 21. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Unicaja Banco ja Caixabank, C‑482/13, C‑484/13, C‑485/13 ja C‑487/13, EU:C:2015:21, punkt 29).

68

Seega peab leping üldjuhul kehtima jääma ilma ühegi muudatuseta peale selle muudatuse, mis tuleneb ebaõiglaste tingimuste tühistamisest, kui riigisiseste õigusnormide kohaselt on lepingu selline jätkamine õiguslikult võimalik (30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 57 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 21. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Unicaja Banco ja Caixabank, C‑482/13, C‑484/13, C‑485/13 ja C‑487/13, EU:C:2015:21, punkt 28).

69

Kui liikmesriigi kohtul oleks lubatud muuta sellises lepingus sisalduvate ebaõiglaste tingimuste sisu, võiks selline õigus kahjustada direktiivi 93/13 artikli 7 pikaajalist eesmärki. Nimelt aitaks niisugune õigus kaasa hoiatava mõju kõrvaldamisele, mida avaldatakse ettevõtjatele pelgalt sellega, et tarbija suhtes selliseid ebaõiglaseid tingimusi ei kohaldata, kuna ettevõtjad üritavad endiselt kasutada viidatud tingimusi, teades, et isegi kui need tunnistatakse kehtetuks, võib liikmesriigi kohus lepingut siiski vajaduse piires täiendada, tagades seega nende ettevõtjate huvid (30. mai 2013. aasta kohtuotsus Asbeek Brusse ja de Man Garabito, C‑488/11, EU:C:2013:341, punkt 58, ning 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika).

70

On tõsi, et Euroopa Kohus on teinud sellest põhimõttest ühe erandi, leides, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ei ole vastuolus, kui liikmesriigi kohus jätab lepinguõiguse põhimõtteid kohaldades ebaõiglase tingimuse välja, asendades selle riigisisese dispositiivse normiga, tingimusel et see toimub kooskõlas direktiivi 93/13 artikli 6 lõikega 1 ja võimaldab taastada lepingupoolte õiguste ja kohustuste vahel tegeliku tasakaalu, mis taastab nendevahelise võrdsuse. Euroopa Kohus on sellist võimalust lubanud kasutada siiski vaid olukordades, kus ebaõiglase tingimuse tühisuse tuvastamine kohustaks liikmesriigi kohut lepingut tervikuna tühistama, tuues tarbijale kaasa eriti kahjulikud tagajärjed, millega teda seeläbi karistatakse (vt selle kohta 21. jaanuari 2015. aasta kohtuotsus Unicaja Banco ja Caixabank, C‑482/13, C‑484/13, C‑485/13 ja C‑487/13, EU:C:2015:21 punkt 33 ja seal viidatud kohtupraktika, ning 26. märtsi 2019. aasta kohtuotsus Abanca Corporación Bancaria ja Bankia, C‑70/17 ja C‑179/17, EU:C:2019:250, punktid 56 ja 57).

71

Eelotsusetaotlused esitanud kohus peab seda küll veel kontrollima, kuid põhikohtuasjades ei ilmne, et kõnesoleva leppetrahvi võimaliku tühisusega kaasneks lepingute tervikuna tühistamine, mis tooks tarbijatele kaasa eriti kahjulikud tagajärjed.

72

Mis puudutab küsimust, kas sellistel asjaoludel nagu põhikohtuasjades oleks eelotsusetaotlused esitanud kohtul võimalik kohaldada lisaks veel lepinguvälise vastutuse suhtes kohaldatavaid riigisiseseid õigusnorme, tuleb vaid märkida, et direktiivi 93/13 artikli 1 lõike 1 kohaselt on direktiivi eesmärk ühtlustada liikmesriikide õigus‑ ja haldusnormid, mis käsitlevad ebaõiglasi tingimusi ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingutes, ning see ei sisalda lepinguvälise vastutuse kohta ühtegi sätet.

73

Seega küsimus, kas selliste asjaolude suhtes, nagu on kõne all põhikohtuasjades, võib kohaldada lepinguvälise vastutuse õigusnorme, ei kuulu direktiivi 93/13 reguleerimisalasse, vaid seda reguleerib riigisisene õigus. Järelikult ei ole seda küsimust vaja käesolevate eelotsusetaotluste raames analüüsida.

74

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb kolmandale ja viiendale küsimusele vastata, et direktiivi 93/13 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et esiteks on sellega vastuolus, kui liikmesriigi kohus, kes on tuvastanud, et ettevõtja ja tarbija vahel sõlmitud lepingus sisalduv leppetrahvi tingimus on ebaõiglane, vähendab tarbijalt nõutavat leppetrahvi, ning teiseks on sellega vastuolus, kui liikmesriigi kohus asendab sellise tingimuse lepinguõiguse põhimõtteid kohaldades riigisisese dispositiivse normiga, välja arvatud juhul, kui kõnealune leping ei saa ebaõiglase tingimuse tühistamise korral kehtima jääda ja kui lepingu tervikuna tühistamine toob tarbijale kaasa eriti kahjulikud tagajärjed.

75

Arvestades kolmandale ja viiendale küsimusele antud vastust, ei ole neljandale küsimusele vaja vastata.

76

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab: