C_2018458ET.01000901.xml

P8_TA(2018)0004

Ookeanide rahvusvaheline majandamine: meie ookeanide tulevikku hõlmav kava 2030. aastaks seatud kestliku arengu eesmärkide kontekstis

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2018. aasta resolutsioon ookeanide rahvusvahelise majandamise kohta: meie ookeanide tulevikku hõlmav kava 2030. aastaks seatud kestliku arengu eesmärkide kontekstis (2017/2055(INI))

(2018/C 458/02)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 10. novembri 2016. aasta ühisteatist „Rahvusvaheline ookeanide majandamine: meie ookeanide tulevikku hõlmav kava“ (JOIN(2016)0049),

—	võttes arvesse nõukogu 24. märtsi 2017. aasta järelduste projekti pealkirjaga „Rahvusvaheline ookeanide majandamine: meie ookeanide tulevikku hõlmav kava“,

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 29. märtsi 2017. aasta arvamust Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele esitatud ühisteatise „Rahvusvaheline ookeanide majandamine: meie ookeanide tulevikku hõlmav kava“ (JOIN(2016)0049) (1) kohta,

—	võttes arvesse 25. septembril 2015. aastal vastu võetud ÜRO Peaassamblee dokumenti pealkirjaga „Transforming our World: the 2030 agenda for sustainable development“ („Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 – muudame oma maailma“) ja selles sisalduvat 17 kestliku arengu eesmärki,

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskavas aastani 2030 esitatud kestliku arengu eesmärki nr 14, mis ergutab ookeane, meresid ja mereressursse kestliku arengu huvides kaitsma ja säästvalt kasutama,

—	võttes arvesse ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni 2015. aasta Pariisi kokkulepet, mis jõustus 4. novembril 2016, ja selles sätestatud kavatsetavaid riiklikult kindlaksmääratud panuseid, mille eesmärk on piirata kasvuhoonegaaside heidet,

—	võttes arvesse 29. detsembril 1993 jõustunud bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni ning Aichi bioloogilise mitmekesisuse eesmärke, mis on esitatud 2010. aasta oktoobris vastu võetud bioloogilise mitmekesisuse strateegilise kavas aastateks 2011–2020,

—

võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni (UNCLOS), mida täiendavad Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kaitset ja majandamist käsitlevate sätete rakenduskokkulepe, ÜRO vastutustundliku kalapüügi juhend ning Euroopa Liidu ühine kalanduspoliitika,

—	võttes arvesse ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni (CITES) 3. märtsist 1973,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimise leping) artiklit 191,

—	võttes arvesse 9. juunil 2017 New Yorgis ÜRO ookeanikonverentsil vastu võetud dokumenti „Our ocean, our future: call for action“ („Meie ookean, meie tulevik: kutse tegudele“),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuni 2013. aasta direktiivi 2013/30/EL, milles käsitletakse avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsesside ohutust,

—	võttes arvesse komisjoni 2. detsembri 2015. aasta teatist „ELi ringmajanduse loomise tegevuskava“ (COM(2015)0614),

—

võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta läbirääkimisvolitusi jäätmealaste õigusaktide paketi läbirääkimisteks (2) (ettepanekud muuta Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. novembri 2008. aasta direktiivi 2008/98/EÜ (3), mis käsitleb jäätmeid ja millega tunnistatakse kehtetuks teatud direktiivid, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 1994. aasta direktiivi 94/62/EÜ (4) pakendite ja pakendijäätmete kohta, nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ (5) prügilate kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiivi 2000/53/EÜ (6) kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta direktiivi 2006/66/EÜ (7), mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 91/157/EMÜ, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta direktiivi 2012/19/EL (8) elektri- ja elektroonikaseadmetest tekkinud jäätmete kohta),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1380/2013 ühise kalanduspoliitika kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta direktiivi 2008/56/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse merekeskkonnapoliitika-alane tegevusraamistik (merestrateegia raamdirektiiv),

—	võttes arvesse 2007. aastal kehtestatud Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitikat (COM(2007)0575) ja seda käsitlevat 2012. aasta eduaruannet (COM(2012)0491),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2011. aasta määrust (EL) nr 1255/2011 (9), millega kehtestatakse integreeritud merenduspoliitika edasiarendamist toetav programm,

—	võttes arvesse komisjoni 15. oktoobri 2009. aasta teatist „Euroopa Liidu integreeritud merenduspoliitika rahvusvahelise mõõtme laiendamine“ (COM(2009)0536),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. septembri 2016. aasta määrust (EL) 2016/1625 (10), millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1406/2002, millega luuakse Euroopa Meresõiduohutuse Amet,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiivi 2014/89/EL (11), millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik,

—	võttes arvesse 24. juunil 2014. aastal Euroopa Ülemkogu poolt vastu võetud Euroopa Liidu merendusjulgeoleku strateegiat,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrust (EL) 2015/757 (12), mis käsitleb meretranspordist pärit süsinikdioksiidi heitkoguste seiret, aruandlust ja kontrolli ning millega muudetakse direktiivi 2009/16/EÜ,

—

võttes arvesse oma 15. veebruari 2017. aasta läbirääkimisvolitusi seoses ettepanekuga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ eesmärgiga hoogustada heitkoguste kulutõhusat vähendamist ja investeeringuid, mis toetavad süsinikdioksiidiheite vähendamist (13),

—	võttes arvesse oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu integreeritud Arktika-poliitika kohta (14),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. novembri 2012. aasta direktiivi 2012/33/EL, millega muudetakse nõukogu direktiivi 1999/32/EÜ seoses laevakütuste väävlisisaldusega, ja käimasolevat mõjuhindamist väävliheite kontrolli piirkondade laiendamise üle Euroopa vetes,

—	võttes arvesse Läänemere ja Põhjamere äärsete riikide poolt Rahvusvahelisele Mereorganisatsioonile (IMO) esitatud ettepanekut kehtestada lämmastikoksiidide heite piiramise ala,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/59/EÜ laevaheitmete ja lastijäätmete vastuvõtmise seadmete kohta sadamates,

—	võttes arvesse oma 1. detsembri 2016. aasta resolutsiooni avamere nafta- ja gaasiammutamisprotsessidega seotud vastutuse, hüvitamise ja finantstagatiste kohta (15),

—	võttes arvesse Euroopa Akadeemiate Teadusnõukoja 28. jaanuari 2016. aasta poliitikaaruannet „Marine sustainability in an age of changing oceans and seas“ („Merede jätkusuutlikkus muutuvate merede ja ookeanide ajastul“),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni taotlusel koostatud ning 2015. aasta novembris valminud uuringut rahvusvahelise lennunduse ja laevanduse heitkoguste piiramise eesmärkide kohta (PE 569.964),

—	võttes arvesse komisjoni teatise „Puhas energia kõikidele eurooplastele“ (COM(2016)0860) lisa „Meetmed puhtale energiale ülemineku hoogustamiseks“,

—	võttes arvesse neljandat konverentsi „Meie ookean“, mille Euroopa Liit korraldas 5.–6. oktoobril 2017 Maltal,

—	võttes arvesse oma 21. oktoobri 2010. aasta resolutsiooni „Integreeritud merenduspoliitika – edusammude hindamine ja uued ülesanded“ (16),

—	võttes arvesse komisjoni 20. veebruari 2014. aasta teatist „Euroopa ranniku- ja mereturismi majanduskasvu ja töökohtade strateegia“ (COM(2014)0086),

—	võttes arvesse nõukogu järeldusi teemal „ELi meretranspordipoliitika prioriteedid 2020. aastani: konkurentsivõime, CO2-heite vähendamine, digiteerimine ülemaailmse ühenduvuse, tõhusa siseturu ja maailmatasemel merendusklastri tagamiseks“ (9976/17),

—	võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti aruannet Euroopa merede kaitsealuste merealade kohta (EEA 3/2015),

—	võttes arvesse komisjoni 2017. aasta novembris valminud uuringut „Realising the potential of the outermost regions for sustainable blue growth“ („Äärepoolseimate piirkondade jätkusuutliku meremajanduse alase potentsiaali realiseerimine“),

—

võttes arvesse 1992. aastal vastu võetud ja 17. jaanuaril 2000. aastal jõustunud Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsiooni (Helsingi konventsioon ehk HELCOM), HELCOMi Läänemere tegevuskava, mille kiitsid 2007. aastal heaks kõik Läänemere-äärsed riigid ja EL, ning ELi Läänemere piirkonna strateegiat,

—	arvestades, et juunis 2015 võttis ÜRO Peaassamblee vastu resolutsiooni 69/292 sellise rahvusvahelise siduva õigusakti väljatöötamise kohta, milles käsitletakse merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse säilitamist ja säästvat kasutamist riikliku jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades;

—	võttes arvesse komisjoni 13. septembri 2012. aasta teatist „Meremajanduse kasv: jätkusuutliku majanduskasvu võimalused mere- ja merendusvaldkonnas“ (COM(2012)0494),

—	võttes arvesse komisjoni 20. jaanuari 2014. aasta teatist „Sinine energia. Meetmed, mis on vajalikud Euroopa merede ja ookeanide energiapotentsiaali arendamiseks 2020. aastaks ja pärast seda“ (COM(2014)0008),

—	võttes arvesse oma 2. juuli 2013. aasta resolutsiooni sinise majanduskasvu – jätkusuutliku majanduskasvu soodustamise kohta ELi merendussektoris, meretranspordis ja turismisektoris (17),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

—	võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni raportit ning transpordi- ja turismikomisjoni ja kalanduskomisjoni arvamusi (A8-0399/2017),

A.	arvestades, et üldise arvamuse kohaselt on ookeanide ökoloogiline tervis väga suures ohus ning nende kahjustused võivad muutuda pöördumatuks, kui ülemaailmne kogukond ei võta kooskõlastatud ja sihipäraseid meetmeid;

arvestades, et mereprügi kogunemine ja levik võib olla üks kõige kiiremini arenev maailma ookeanide seisundit ohustav tegur; arvestades, et erilist muret tekitavad plastist mikroosakesed, sest nende väiksuse tõttu ohustavad need mitmesuguseid organisme (merelinde, kalu, karpe, hulkharjasusse ja zooplanktonit); arvestades, et maailma ookeanidesse on kogunenud hinnanguliselt 150 miljonit tonni plasti, mis põhjustab tõsist keskkonna- ja majanduslikku kahju, sh rannikukogukondadele ning turismi-, laevandus- ja kalandussektorile;

arvestades, et surve merekeskkonnale avaldub näiteks elupaikade ja ökosüsteemide kahjustamise, püsivalt settekihtidesse ja veekogudesse ladestuvate ohtlike ainete, korallrahude hävinemise, invasiivsete liikide, keskkonna saastamise ja toitainetega rikastamise, mereliikluse, toorainete kaevandamise, meres elavate liikide intensiivse üleekspluateerimise, hapestumise ja kliimamuutustest tingitud veetemperatuuri tõusu näol;

D.	arvestades, et ainuüksi 2010. aastal uhuti kaldale 4,8–12,7 miljonit tonni plastprügi, nagu toidupakendid ja plastpudelid (18), ning see moodustab 1,5–4,5 % kogu maailmas toodetud plastist, kusjuures jäätmemahu kumuleerumine põhjustab 2020. aastaks merre sattuva plasti koguse kümnekordistumise;

E.	arvestades, et prügi all peetakse silmas selliseid väiksemõõdulisi jäätmeid avalikult juurdepääsetavates kohtades (maa peal, mageveekogudes ja meredes), mis on viidud tahtlikult või ettevaatamatusest ebaseaduslikult keskkonda;

F.	arvestades, et ookeanides on neid saastamas ja ohustamas enam kui 100 tonni plastjäätmeid ja plastist mikroosakesi;

G.	arvestades, et kui me ei tee arvestatavaid jõupingutusi, võib aastaks 2100 olla üle poole maailma mereliikidest väljasuremise äärel;

arvestades, et plasti kasutamine tarbekaupade tootmiseks on muutunud väga levinuks ning plasti tootmine on alates materjali esmakordsest üldisest kasutuselevõtust pool sajandit tagasi pidevalt kasvanud, nii et 2015. aastal toodeti maailmas juba ligikaudu 322 miljonit tonni plasti; arvestades, et üha hoogustuv tootmine ning plasti kasutusviiside ja demograafiliste suundumuste muutumine on toonud kaasa ookeanidesse visatava plastprügi mahu suurenemise; arvestades, et kui seda suundumust ei peatata, on ÜRO Keskkonnaprogrammi (UNEP) hinnangul 2050. aastaks ookeanidesse kogunenud peaaegu 33 miljardit tonni plasti;

I.	arvestades, et 80 % mereprügi on pärit maismaalt ning seetõttu ei ole võimalik mereprügi probleemi pikemas perspektiivis tõhusalt lahendada ilma esmalt maal tekkiva prügi vähendamist ja haldamist puudutavaid tõhusaid poliitilisi otsuseid ja meetmeid võtmata;

arvestades, et kõige levinumateks jäätmeteks on sigaretifiltrid, kilekotid, kalapüügivahendid (näiteks võrgud) ja igasugused pakendid; arvestades, et vahemikus 60–90 % mereprügist on toodetud ühest või mitmest plastpolümeerist, nagu polüetüleen, polüetüleentereftalaat, polüpropüleen ja polüvinüülkloriid, mis on kõik äärmiselt aeglaselt lagunevad ained; arvestades, et seetõttu võtab tänapäeval toodetud plasti lagunemine enamasti aastakümneid või isegi sajandeid;

arvestades, et plastprügi põhjustab mereloomade haigestumist ja surma lämbumise, prügisse takerdumise ja mürgistuste tõttu; arvestades, et lained ja päikesevalgus lõhuvad plastmaterjalid mikroosakesteks, mille läbimõõt on väiksem kui 5 mm ning mis jõuavad mereloomade (karbid, ussid ja zooplankton) seedesüsteemi, samas kui vaevu poolemillimeetrised nanoosakesed tungivad väikeste mereloomade rakumembraanidesse ja -tuumadesse; arvestades, et palja silmaga nähtamatu plastprügi jõuab nii toiduahelasse kohe selle alguses;

L.	arvestades, et UNEPi hinnangul on plastist mereprügiga looduskapitalile põhjustatud kahju maksumus hinnanguliselt 8 miljardit USA dollarit aastas (19) ning meresaaste mõjutab sektoritest näiteks kalandust, meretransporti, turismi ja puhkemajandust, kui nimetada vaid mõned;

arvestades, et kuni ei eksisteeri rahvusvaheliselt tunnustatud (merekeskkonnas) biolagunevuse määratlust, ei too biolagunevaks tituleeritud plasttoodete kasutamine kaasa olukorra arvestatavat paranemist ei ookeanidesse jõudva plasti koguse ega ka merekeskkonnale avaldatava füüsilise ja keemilise mõju osas;

arvestades, et toitainetega saastumine (eutrofeerumine), millel on palju põhjuseid, sh põllumajandusjääkide äravool, kanalisatsioonivõrgu ja reovee lekked, viib merekeskkonda suures koguses lämmastikku, fosforit ja muid toitaineid, mis võivad põhjustada vetikate suurt vohamist, kuid pärast nende surma on vetikate lagunemiseks vaja palju hapnikku, mis põhjustab hapnikuvaeste nn surnud alade teket, kus kalad ja muud mereorganismid enam elada ei saa; arvestades, et maailmas on praeguseks ligikaudu 500 surnud ala ning veel paljudes kohtades on tunda suure toitainetega saastumise kahjulikku mõju;

arvestades, et kuna meres elavate olendite esmased funktsioonid (näiteks söögi ja partnerite otsimine) sõltuvad suurel määral veealustest helidest ning neil ei ole laevanduse, seismiliste uuringute ja tavalistel õppustel kasutatavate mereväe hüdrolokaatorite tekitatava müra eest mingit kaitset, on nad tööstusmüra tõttu ohus – see põhjustab neil kuulmiskahjustusi ning varjab nende kommunikatsiooni- ja navigeerimissignaalid, põhjustades samuti füsioloogilisi häireid ja reproduktiivprobleeme;

arvestades, et mere bioloogilise mitmekesisuse vähenemine nõrgendab ookeanide ökosüsteemi ja nende suutlikkust seista vastu häiretele, kohaneda kliimamuutustega ning täita oma ülemaailmse keskkonna- ja kliimaregulaatori ülesandeid; arvestades, et inimtegevuse põhjustatud kliimamuutused mõjutavad meres elavaid liike otseselt, muutes nende populatsiooni, mitmekesisust ja levikut ning mõjutades nende toitumist, arengut ja sigimist, aga ka liikidevahelisi suhteid;

arvestades, et kuna ookeanid on piiriülesed, tekitavad inimtegevus ja sellest tingitud surve vajaduse teha merealasid hõlmavat valitsustevahelist koostööd, et tagada ühiste ressursside jätkusuutlikkus; arvestades, et ookeanide majandamise meetmete paljusus ja keerukus nõuab laialdasi valdkondadevahelisi erialateadmisi ning piirkondlikku ja rahvusvahelist koostööd;

arvestades, et Euroopa Liidu liikmesriikide majandusvööndid hõlmavad 25,6 miljonit ruutkilomeetrit ning peaaegu kogu selle ala näol on tegemist äärepoolseimate piirkondade või ülemeremaade ja -territooriumidega, nii et Euroopa Liit on maailma suurim merepiirkond; arvestades, et seetõttu on ELil kohustus asuda ookeanide tõhusa ja ambitsioonika rahvusvahelise majandamise sisseseadmisel liidrirolli;

arvestades, et uurimistulemustest nähtub, et naftareostuse otsene mõju mereorganismidele ning bioloogilistele süsteemidele ja protsessidele võib hõlmata ka meres elavate liikide käitumishäireid ja surma, mikroobide vohamist, hüpoksiat (hapnikusisalduse vähenemine vees), nafta laialiajamiseks kasutatavatest kemikaalidest põhjustatud mürgistusi ning süvamerekorallide surma;

T.	arvestades, et meretransport mõjutab maailma kliimat ja õhukvaliteeti nii CO2 heite kui ka muude saasteainete, näiteks lämmastikoksiidide, vääveloksiidide, metaani, tahkete osakeste ja musta süsiniku (tahma) heitkoguste kaudu;

arvestades, et maailma eri paigus toimuv merepõhjaaluste nafta- ja gaasivarude uurimine, puurimine ja transport võib tõsiselt kahjustada tundlikke merepiirkondi ja häirida meres elavaid liike; arvestades, et paljudel juhtudel on nafta- ja gaasi leiukohtade uurimine ja puurimine lubatud ka merekaitsealadel või nende läheduses;

V.	arvestades, et Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 191 on liit võtnud kohustuse järgida äärmiselt kaitsvat keskkonnapoliitikat ning rakendada selleks muu hulgas ettevaatusprintsiipi ja põhimõtet „saastaja maksab“;

arvestades, et Arktika meretranspordis raske kütteõli kasutamisest tulenevaid ohte on palju: reostuse korral raske kütteõli emulgeerub (suure tiheduse tõttu), vajub vee alla ja võib jää sisse lõksu jäädes kanduda äärmiselt kaugele; merre valgunud raske kütteõli on väga suureks ohuks nende Arktika põlisrahvaste kogukondade toiduga kindlustatusele, kelle elatis sõltub kalapüügist ja jahipidamisest; raske kütteõli põlemisest tekivad väävlioksiidid, raskmetallid ning samuti suur kogus tahma, mis soodustab Arktika jääle ladestudes soojuse neeldumist jäämassiivi ning kiirendab seega selle sulamist ja kliimamuutusi; arvestades, et Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) on keelustanud raskete kütteõlide transpordi ja kasutamise Antarktikat ümbritsevates vetes;

arvestades, et lämmastikoksiidi heide on eriti sadamalinnades ja rannikualadel suurel määral laevandussektori tekitatud ning see on Euroopa rahvatervise ja keskkonnakaitse seisukohast tõsine probleem; arvestades, et laevandussektori põhjustatavad lämmastikoksiidide heitkogused on ELis valdavalt reguleerimata ning kui selle küsimusega ei tegeleta, ületavad need hinnangute kohaselt juba 2020. aastaks maal tekkinud lämmastikoksiidide heidet (20);

arvestades, et sadamas ankrus seisvad laevad toodavad tavaliselt abimootorite abil elektrit side-, valgustus-, ventilatsiooni- ja muude pardaseadmete jaoks; arvestades, et selline kütusepõletamine põhjustab mitmesuguste saasteainete, nagu vääveldioksiidi (SO2), lämmastikoksiidide (NOx), tahma ja tolmuosakeste heidet;

arvestades, et kaldaäärne elektritoide tähendab sadamas ankrus olevate laevade ühendamist sadama elektrivõrku; arvestades, et enamikes kohtades põhjustab kaldaäärse elektritoite jaoks kasutatav energiaallikate valik vähem heidet kui laeval kütuse põletamine (21); arvestades, et kehtivates õigusaktides, nagu väävlisisalduse direktiiv (direktiiv (EL) 2016/802), nimetatakse kaldaäärse elektritoite kasutamist selgesõnaliselt alternatiiviks madala väävlisisaldusega laevakütuse kasutamisele, samas kui direktiiviga 2014/94/EL (alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta) kohustatakse liikmesriike tagama võimalikult kiiresti kaldaäärse elektritoite võimaluse rajamine põhivõrku kuuluvatesse sadamatesse ning 31. detsembriks 2025 ka teistesse sadamatesse;

AA.

arvestades, et valitsustevahelise kliimamuutuste rühma viiendas hindamisaruandes (AR5, 2014. aasta kohta) esitatud teaduslike tõendite kohaselt ei ole kliima soojenemises kahtlust, kliima muutub, inimtegevus on 20. sajandi keskpaigast alates täheldatud soojenemise peamine põhjustaja ning kliimamuutuste laialdased ja olulised tagajärjed on ilmnenud juba kõigil mandritel ja ookeanidel nii looduslikus kui ka inimtekkelises keskkonnas;

AB.

arvestades, et peaaegu 90 % ülemaailmsest tuuleenergiast on koondunud maailma ookeanide kohale turbulentsitsoonidesse ning tuul, lained ja hoovused annaksid koos 300 korda rohkem energiat kui inimesed praegu ära kasutavad; arvestades, et Euroopa Ookeanienergia Ühenduse (EU-OEA) 2010. aasta aruande kohaselt võib ookeanienergia installeeritud võimsus jõuda 2030. aastaks 3,6 GW-ni, sajandi keskpaigaks 188 GW-ni ning samaks võiks 2050. aastal maailmas juhtpositsioonil olev Euroopa ookeanienergia tööstus hoida ära 136,3 miljoni tonni CO2 õhkupaiskamise aastas ja luua 470 000 uut keskkonnahoidlikku töökohta;

AC.	arvestades, et 2015. aastal ütles valitsustevaheline kliimamuutuste rühm IPCC, et selleks, et mitte lasta kliimamuutustel selle sajandi lõpuks ületada 2o C piiri, tuleb jätta kasutamata kolmandik naftareservidest, pool gaasireservidest ja enam kui 80 % söereservidest;

AD.

arvestades, et Pariisi kokkuleppes seatakse eesmärgiks saavutada võimalikult kiiresti maailma kasvuhoonegaaside heitkoguste lagi, et maakera keskmise temperatuuri tõus jääks tööstusrevolutsiooni eelse ajastuga võrreldes tublisti alla 2o C, ning ühtlasi püütakse piirata temperatuuri tõusu 1,5 kraadiga, ning arvestades, et Maailma Meteoroloogiaorganisatsioon teatas hiljaaegu, et 2016. aastal oli maailma keskmine temperatuur tööstuseelse ajastuga võrreldes 1,1o C kõrgem;

AE.

arvestades, et kui Pariisi kokkuleppe eesmärki hoida keskmise temperatuuri tõus tublisti alla 2o C ei õnnestu saavutada, põhjustaks see väga ulatuslikku keskkonnamõju ja tohutuid majanduslikke kulusid ning muu hulgas kasvaks tõenäosus jõuda nii kõrgete tasemeteni, et kõrge temperatuur hakkab piirama ookeanide looduslikku süsiniku sidumise võimet;

AF.

arvestades, et tuleb märkida puhta energia potentsiaali, mida pakub meretuulte ja ookeanienergia (laineenergia, tõusu-mõõnaenergia ja mere soojusenergia), tingimusel et austatakse keskkonda ja olemasolevaid ökosüsteeme; arvestades, et see puhas energia annab ELile võimaluse stimuleerida majanduskasvu ja luua kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti ning samuti parandada energiavarustuskindlust ja tehnoloogiliste uuenduste abil ka konkurentsivõimet;

AG.	arvestades, et ookeanide majandamise tõhustamine loob ettevõtetele, sh Euroopa ookeanienergia sektorile maailmas võrdsed võimalused;

AH.

arvestades, et merereostus – näiteks jäätmete, ainete või energia otsene või kaudne keskkonda laskmine ja sh allveelaevade põhjustatud inimtekkeline müra – kahjustab või võib kahjustada elusressursse ja mere ökosüsteeme, vähendab või võib vähendada bioloogilist mitmekesisust, ohustab või võib ohustada inimeste tervist, takistab või võib takistada merendustegevust ning muudab või võib muuta veekvaliteeti;

AI.	arvestades, et EL peaks täitma juhtrolli rahvusvahelistel foorumitel peetavatel aruteludel ja läbirääkimistel, et kõik osalejad võtaksid vastutuse kasvuhoonegaaside heite või saasteainete vähendamise eest ning et tulla toime kasvavate probleemidega ressursside säästva majandamise valdkonnas;

AJ.	arvestades, et taastuva mereenergia kasutamine võib aidata saavutada ELi väikesaarte energiaautonoomsuse eesmärke;

AK.	arvestades, et rahvusvaheliste organisatsioonide töö läbipaistvus on peamine element, mis aitab tagada demokraatlikku vastutust ja kaasamist;

AL.

arvestades, et mered ja ookeanid võiksid saada oluliseks puhta energia allikaks; arvestades, et see taastuv mereenergia annab ELile võimaluse stimuleerida majanduskasvu ja luua kvalifikatsiooni nõudvaid töökohti ning samuti parandada energiavarustuskindlust ja tehnoloogiliste uuenduste abil ka konkurentsivõimet; arvestades, et sellise kohaliku ressursi ärakasutamine on eriti oluline saareriikidele ja -piirkondadele, eelkõige äärepoolseimatele piirkondadele, kus ookeanienergia võib aidata saavutada energiasõltumatuse ja vahetada välja diiseljaamades toodetava kalli energia;

Ookeanide majandamise rahvusvahelise raamistiku täiustamine

tuletab meelde ookeanide ja merede tähtsust Maal elu alalhoidmise, kestliku arengu, tööhõive ja innovatsiooni tagamise, aga ka meelelahutuslike tegevuste ja -võimaluste seisukohalt; jagab kasvavat muret selle pärast, et ookeanid vajavad paremat ja integreeritumat kaitset ja majandamist;

tunneb heameelt rahvusvahelist ookeanide majandamist käsitleva ühisteatise ja välja pakutud meetmete üle, milles juhitakse tähelepanu ELi kohustusele saavutada ookeanide, merede ja mereressursside kaitse ja säästev kasutamine vastavalt kestliku arengu eesmärgile nr 14 (ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030); tuletab meelde, et see teema on valdkondadeülene ning ookeanide parema majandamise tagamiseks on vaja kooskõlastatud ja integreeritud lähenemisviisi; nõuab, et EL haaraks ülemaailmse toimijana juhtrolli ookeanide rahvusvahelise majandamise tõhustamisel ja lünkade kõrvaldamisel, sest ookeanide majandamise jätkusuutliku lähenemisviisi väljatöötamise käigus on omandatud piisavalt eksperditeadmisi;

tuletab meelde, et kestliku arengu eesmärgid on integreeritud ja jagamatud ning nad on omavahel seotud ja tekitavad sünergiat, ning kordab, kui tähtis on, et kõikide ELi meetmete puhul lähtutaks 2030. aasta tegevuskavast, sh selles esitatud põhimõtetest;

palub komisjonil kehtestada selged tähtajad, esitada vajaduse korral õigusakti ettepanekud ning teha koostööd liikmesriikidega, et parandada koostööd sellistes valdkondades nagu ookeanide uurimine, suutlikkuse suurendamine ja tehnosiire, ning luua ELi tasandil mehhanismid, mille abil tõhustada koordineerimist, jälgimist ja hindamist, et ühisteatises loetletud meetmeid edukalt rakendada; tõstab esile aluslepingu sätteid ettevaatusprintsiibi ja põhimõtte „saastaja maksab“ kohta ning rõhutab, kui oluline on järgida kõigis ookeanide majandamist puudutavates ELi meetmetes ökosüsteemist lähtuvat käsitlust;

kordab, et kestliku arengu eesmärkidel on tugev merenduslik mõõde, mis väljendub muu hulgas (aga mitte ainult) eesmärgis nr 14 (kaitsta ja kasutada säästvalt ookeane, meresid ja mereressursse);

peab tervitatavaks ÜRO ookeanikonverentsil 2017. aasta juunis vastu võetud dokumenti „Meie ookean, meie tulevik: kutse tegudele“, millega toetatakse kestliku arengu eesmärgi nr 14 rakendamist ookeanide, merede ja mereressursside kaitsmiseks ja säästlikuks kasutamiseks säästva arengu huvides, ning kiidab selle täielikult heaks; võtab suure rahuloluga teatavaks, et valitsused ning valitsustevahelised ja kodanikuühiskonna organisatsioonid, erasektor, akadeemilised ja uurimisasutused ning teadusringkonnad on võtnud vabatahtlikult kokku 1 328 kohustust, mis seonduvad ookeanide kaitsmisega ja teadlikkuse suurendamisega selle kohta, kui vajalikud on ookeanid inimkonna ellujäämiseks;

tuletab meelde, et Euroopa Liidul on terviklik kogu õigusakte ja haldusvahendeid, mille keskmes on ookeanide majandamise eri elemendid, kuid sellegipoolest on ELi piirkondlikud merealad kriitilises olukorras ning nende ressursse ekspluateeritakse üle, ookeani tervist ja tootlikkust kahjustavad orgaanilised ja mitteorgaanilised saasteained, bioloogiline mitmekesisus väheneb, elupaikade kvaliteet kannatab, lokkavad invasiivsed võõrliigid, rannikukogukonnad hääbuvad ja merendussektorid on omavahel konfliktis;

palub komisjonil võtta ookeanide majandamist käsitleva ühisteatise osas järelmeetmeid ning avaldada eduaruanne läbivaadatud meetmete kohta ja tulevaste meetmete ajakava kohta ning viia vastavusse nimetatud meetmed, olemasolevad Euroopa algatused ja rahvusvahelised instrumendid;

ergutab komisjoni esitama vajaduse korral nõukogule ettepanekuid algatuste kohta ookeanipartnerluste sõlmimiseks peamiste rahvusvaheliste partneritega, et teha edusamme parema ülemaailmse majandamise ja poliitikasidususe eesmärkide täitmisel, ning võtta aluseks olemasolevad kahepoolsed koostööraamistikud, nagu kõrgetasemelised dialoogid kalandus- ja merenduspoliitika üle;

10.

tunnistab ÜRO mereõiguse konventsiooni (UNCLOS) keskset tähtsust peamise õigusraamistikuna, mille põhjal tegevust kooskõlastada ning saavutada ookeanidega seotud üleilmsete probleemide sidus käsitlemine; nõuab, et mereäärsed liikmesriigid täidaksid neile UNCLOSist tulenevat kohustust kaitsta ja säilitada merekeskkonda ja selle elusressursse ning ennetada ja kontrollida merereostust; märgib, et liikmesriigid vastutavad reostuse vastu võitlemise osas võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmatajätmisest tuleneva kahju eest;

11.

kutsub riike üles parandama oma õigussüsteeme, et säilitada meie ookeanid; nõuab ökoloogilise kahju mõiste rahvusvahelist tunnustamist merereostuse korral, nii et tuvastatud rikkumise korral oleks võimalik taotleda hüvitist; nõuab, et kasutusele võetaks vastutusahela põhimõte, mille eesmärk on määrata kindlaks keskkonnakahju põhjustajad kogu vastutusahela ulatuses;

12.

rõhutab, et EL peaks püüdma tagada, et kalandust käsitlevatel sätetel oleks oluline roll ÜRO mereõiguse konventsiooni alusel loodavas tulevases õiguslikult siduvas instrumendis, milles käsitletakse merekeskkonna elurikkuse kaitset ja säästvat kasutamist väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni olevatel aladel;

13.

kutsub tungivalt kõiki riike ühinema asjakohaste kalandusalaste instrumentidega, milleks on eelkõige ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) eeskirjade järgimise kokkulepe, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kokkulepe piirialade kalavarude ja pika rändega kalavarude kohta, ning leping, milles käsitletakse sadamariigi meetmeid ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (ETR-kalapüügi) vältimiseks, ärahoidmiseks ja lõpetamiseks (PSMA), samuti rakendama täielikult kõnealuste instrumentide sätteid ja muid ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni rahvusvahelisi tegevuskavasid;

14.

tunneb heameelt ELi edusammude üle seoses ühise kalanduspoliitika välismõõtmega; rõhutab, et see mõõde, sealhulgas rahvusvahelised ja partnerluslepingud, on oluline vahend, mille abil edendada ELi keskkonna- ja sotsiaalseid standardeid ning selle sätted on olulised ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi vastu võitlemiseks rahvusvahelisel tasandil;

15.

märgib, et kalanduse läbipaistvuse algatus (FITI) on hiljuti vastu võtnud ülemaailmse standardi; julgustab riike taotlema FITI liikmeks astumist; kutsub ELi ja liikmesriike üles seda algatust toetama;

16.

on seisukohal, et võrdsete tingimuste tagamine ELi kalalaevastiku jaoks on väga oluline, võttes eriti arvesse ELi kõrgeid keskkonnastandardeid ja kestlikkuse norme, mida tema laevad peavad järgima;

17.

nõuab, et EL edendaks rahvusvahelisel tasandil ja kogu kahepoolses koostöös kalandusvaldkonna puhul samu keskkonnastandardeid, mida ELi enda laevad peavad järgima, et mitte panna oma laevastikku keskkonna jätkusuutlikkuse seisukohast ebasoodsasse olukorda;

18.

tuletab meelde ÜRO 17. detsembri 1970. aasta resolutsiooni 2749 (XXV), milles tunnistatakse, et „mere- ja ookeanipõhi ja selle aluspinnas piirkonnas, mis ei kuulu riiklikku jurisdiktsiooni, ning selle territooriumi ressursid on inimkonna ühine pärand“, ning Montego Bay konventsiooni artiklit 136, milles sätestatakse, et „rahvusvahelisest jurisdiktsioonist välja jäävate alade mere- ja ookeanipõhi ja -ressursid on inimkonna ühine pärand“;

19.

palub komisjonil ärgitada liikmesriike, et nad ei toetaks enam uuringute ja kaevandamise litsentside andmist väljaspool riiklikku jurisdiktsiooni asuvate territooriumide jaoks ja lõpetaksid kaevandamislubade väljastamise omaenda territooriumidel asuvate mandrilavade jaoks;

20.

märgib lisaks seoses õhusaaste alaste rahvusvaheliste õigusaktidega, et UNCLOSi kohaselt ei tohi liikmesriigid isegi rikkumisele viitavate selgete tõendite korral laevu kontrollida; kutsub seepärast ÜRO osapooli üles UNCLOSi õigusraamistikku tõhustama, et kaotada kõik senised juhtimise puudujäägid ning kehtestada usaldusväärne rahvusvahelise keskkonnaõiguse jõustamise mehhanism;

21.

nõuab rahvusvaheliste eeskirjade vastuvõtmist tuumajäätmete ja -saaste vastu võitlemiseks ookeanides ja merepõhjas, et rakendada praktilisi meetmeid nende keskkonna- ja tervisemõju piiramiseks ning merepõhja reostuse kõrvaldamiseks;

22.

rõhutab, et juhtimisraamistiku praeguste puudujääkide likvideerimiseks on esmatähtis tagada läbipaistvus, sh üldsuse juurepääs teabele, sidusrühmade kaasamine, üldsuse osalemine otsuste tegemisel, Århusi konventsiooni kohane keskkonnaasjades kohtu poole pöördumise õigus ja ÜRO organisatsioonide õiguspärasus, sealhulgas osalevate riikide esindajate avalik aruandekohustus rahvusvahelistes organites, nt Rahvusvahelises Mereorganisatsioonis (IMO) ja Rahvusvahelises Süvamerepõhja Organisatsioonis (ISA); kutsub liikmesriike ja komisjoni üles tegema ISA kaudu jõupingutusi selleks, et tagada selle töömeetodite läbipaistvus ja tõhus suutlikkus hinnata keskkonnamõju, samuti tagama merekeskkonna tõhus kaitse kahjuliku mõju eest ning merekeskkonna kaitse ja säilitamine vastavalt ÜRO mereõiguse konventsiooni XI ja XII osale;

23.

kutsub liikmesriike üles tegutsema rahvusvahelistes organites ennetavalt ja progressiivselt, et viia läbi läbipaistvusreformid ja suurendada võetavate meetmete keskkonnahoidlikkuse eesmärke;

24.

rõhutab, et ookeanide majandamise raamistiku parandamine hõlmab ka tõhusamat tegevust piirkondlikul ja ülemaailmsel tasandil, mille jaoks tuleb edendada juba kokku lepitud mitmepoolseid instrumente, samuti strateegiaid ja nende paremat rakendamist; soovitab komisjonil tihendada rahvusvahelist koostööd merenduse ning eelkõige merendusteaduse ja -tehnoloogia valdkonnas, nagu seda soovitab OECD;

25.

rõhutab vajadust tõhusama koostöö, poliitikavaldkondade sidususe ja koordineerimise järele kõikide valitsuste ja institutsioonide vahel ja kõikidel tasanditel, sh rahvusvaheliste, piirkondlike ja subregionaalsete organisatsioonide ja institutsioonide, mehhanismide ja programmide raames ja vahel; märgib sellega seoses, kui olulist rolli mängivad tõhusad ja läbipaistvad mitmepoolsed partnerlused ja valitsuste aktiivne tegevus ülemaailmsetes, piirkondlikes ja subregionaalsetes organites, aga ka koostöö teadusringkondade, erasektori, rahastajate, valitsusväliste organisatsioonide, kogukonnarühmade, akadeemiliste institutsioonide ja teiste asjakohaste osalistega;

26.

nõuab piirkondlike mehhanismide karmistamist merekeskkonna majandamise vallas, eelkõige pidades silmas kestliku arengu eesmärgi nr 14 saavutamist; kutsub ELi ja rahvusvahelisi organisatsioone üles suurendama piirkondlikele organisatsioonidele ja kolmandatele riikidele kestliku arengu eesmärgi nr 14 saavutamiseks antavat toetust, eelkõige ametliku arenguabi näol;

27.

rõhutab, kui oluline on kaasata rannikualade ja äärepoolseimate piirkondade kohalikud omavalitsused protsessi, mille eesmärk on tuua rahvusvaheline ookeanide majandamine ELi kodanikele lähemale;

28.

toonitab vajadust töötada välja terviklikud strateegiad, mille abil suurendada teadlikkust ookeanide looduslikust ja kultuurilisest tähtsusest;

29.

toonitab, et Arktika piirkonnas tegutsemiseks vajab EL konkreetset ja realistlikku tegevuskava, mis lähtub eesmärgist säilitada piirkonna õrna ökosüsteemi ja suurendada selle kliimamuutustele vastupanemise võimet;

30.

juhib tähelepanu sellele, et Põhja-Jäämere keskosa ei ole rahvusvaheliste kaitse- või majandamissüsteemidega hõlmatud; rõhutab, et Euroopa Liit ja liikmesriigid peavad tegema koordineeritud jõupingutusi reguleerimata kalapüügi vältimiseks Põhja-Jäämerel;

31.

kordab oma 16. märtsi 2017. aasta resolutsioonis Euroopa Liidu integreeritud Arktika-poliitika kohta komisjonile ja liikmesriikidele esitatud üleskutset teha aktiivselt kõik, mis tarvis, et aidata rahvusvaheliselt keelustada raske kütteõli kasutamist laevadel ja ka selle vedu arktilistel meredel seilavatel laevadel, lähtudes rahvusvahelise laevade põhjustatava merereostuse vältimise konventsiooni (MARPOL) sätetest, mida rakendatakse praegu Antarktikat ümbritsevatel meredel; palub, et komisjon lisaks oma rahvusvahelist ookeanide majandamist käsitlevasse seisukohta ohud, mida raske kütteõli kasutamine põhjustab keskkonnale, ühiskonnale, tervisele ja kliimale; palub komisjonil piisavate rahvusvaheliste meetmete puudumisel esitada ettepaneku kehtestada enne Arktika vete läbimist ELi sadamatesse sisenevate laevade jaoks eeskirjad, millega keelustatakse raske kütteõli kasutamine ja vedu;

32.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema aktiivselt tööd, et kiiresti kinnitada kauaräägitud IMO tööplaan Arktikas sõitvatelt laevadelt pärinevate musta süsiniku heitkoguste vähendamiseks, et aeglustada temperatuuri kiiret tõusu ja polaarjää üha kiiremat sulatamist selles piirkonnas;

33.

palub komisjonil edendada tööturul merenduse vallas võrdseid tingimusi ja tagada õiglane kohtlemine, kohaldades tulemuslikult asjaomaseid rahvusvahelisi konventsioone, nagu ILO kalandustöö konventsioon ja meretöönormide konventsioon, ning rajades ühenduse vetes toimuva merendustegevuse jaoks ühtlustatud sotsiaalraamistiku;

34.

nõuab merendussektori töötingimusi käsitleva uue rahvusvahelise kokkuleppe kehtestamist; tuletab meelde vajadust lõpetada orjanduse kõik vormid, mis laevadel endiselt esinevad, ning rõhutab nõuetele mittevastavate töötingimuste mõju üksikisikutele, ettevõtjatele ja merekeskkonnale;

35.

palub komisjonil töötada välja ookeanialaseid partnerlusi oluliste toimijatega, näiteks kultuurideüleste koostöömehhanismide või selliste kahepoolsete dialoogide vormis, mille eesmärk on tagada parem koordineerimine ja koostöö ookeane puudutavate kestliku arengu eesmärkide edukaks täitmiseks, ning edendada jätkusuutlikku sinist majanduskasvu, aga ka mere ökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamist, hoidmist ja taastamist, vähendades samal ajal ookeanidele ja meredele avaldatavat survet ja luues jätkusuutlikku sinist majanduskasvu soosivaid tingimusi;

36.

nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks merendusalast koostööd ja suutlikkuse suurendamist ka oma välispoliitika raamistikus, pidades silmas selliseid valdkondi nagu arengukoostöö ja kaubanduslepingud, eriti säästva kalapüügi partnerluslepingud, et suurendada kliimamuutuste ja mereprügi põhjustatavate tagajärgedega toime tulemise suutlikkust ja edendada ookeanide paremat majandamist ja jätkusuutlikku sinist majanduskasvu;

37.

kutsub ELi üles järgima põhimõtet, et kalavarude jaotamisel tuleb võtta arvesse arenguriikidele avaldatavat keskkonna- ja sotsiaalset mõju ja nende toiduga kindlustatuse vajadusi, aga ka nende püüdlusi arendada oma kalandust, kuid samal ajal tuleb tagada kalapüügi jätkusuutlik tase, mis ei põhjusta liigset püügivõimsust, kooskõlas kestliku arengu eesmärgis nr 14 seatud eesmärkidega;

38.

kutsub ELi üles vähendama kooskõlas ühise kalanduspoliitika eesmärkidega vesiviljeluse mõju keskkonnale, tagades sööda säästva hankimise ning selliste uuringute edendamise, mille eesmärk on vähendada survet sööda tootmiseks kasutatavatele looduslikele kalavarudele;

39.

märgib, et EL on maailma suurim kalandustoodete importija ja et osa saagist imporditakse piirkondadest, kus kalapüük on palju vähem jätkusuutlik kui ELi vetes; ergutab ELi kasutama selles küsimuses ära oma positsiooni, et edendada jätkusuutlikkust kõigis merepiirkondades;

40.

nõuab tungivalt, et komisjon kutsuks liikmesriike üles lõpetama süvamerekaevandamise uurimise toetamise ja ekspluateerimislitsentside andmise riiklikust jurisdiktsioonist väljaspool asuvate alade jaoks, samuti lubade väljastamise veealuse kaevandamise jaoks liikmesriikide mandrilavadel;

41.

kutsub komisjoni üles toetama rahvusvaheliste algatuste tõhustamist, et võidelda meritsi toimuva inimkaubanduse vastu;

42.

palub komisjonil ja liikmesriikidel toetada rahvusvahelise moratooriumi kehtestamist süvamerekaevandamise kaubanduslike litsentside andmisele, kuni veealuse kaevandamise mõju merekeskkonnale, elurikkusele ja merendusalasele inimtegevusele on piisavalt uuritud ja käsitletud ja kõik riskid on selged;

43.

rõhutab Euroopa Liidu merendusjulgeoleku strateegia tähtsust ja palub komisjonil lisada merendusjulgeoleku mõõde ka välispoliitikasse, pidades silmas, et suur osa kaubavahetusest toimub meritsi, rohkem kui 70 % ELi välispiirist on merepiir ning et on oluline tagada läbi liidu meresadamate liikuvate reisijate turvalisus;

44.

rõhutab, kui tähtis on jätkata Euroopa Meresõiduohutuse Ameti (EMSA), Frontexi ja Euroopa Kalanduskontrolli Ameti (EFCA) vahelise koostöö edendamist nende vastavate volituste piires, et toetada liikmesriikide riiklikke ametiasutusi, kes täidavad rannavalve ülesandeid, ning edendada merendusjulgeolekut ja -turvalisust, võidelda piiriüleste kuritegude vastu ning kaitsta keskkonda, vältides ja vähendades avamere gaasi- ja naftatootmisrajatiste põhjustatud reostust; on seisukohal, et kõnealused asutused peaksid vajaduse korral saama rohkem ELi rahalisi vahendeid, et neil oleks võimalik neid uusi ülesandeid täita; rõhutab, kui oluline on jätkata digitaalsete lahenduste väljatöötamist – näiteks toetada laevandussektorit, luues teavitusformaalsuste jaoks ühtlustatud korra, ning suurendada investeeringuid kogu Euroopat hõlmavasse ühisesse andmete jagamise taristusse, millest saaksid kasu kõik liikmesriikide ametiasutused, kes teostavad rannavalveülesandeid – ning arendada kõrgetasemelist meretehnoloogiat, nagu EMSA integreeritud merendusteenused, et täiustada meretegevuste seire- ja järelevalvesüsteeme ning muid programme, nagu ühine teabejagamiskeskkond (CISE) mereseire jaoks;

45.

rõhutab, et säästva meremajanduse rajamine ning merekeskkonna koormuse vähendamine eeldab meetmeid kliimamuutuste, maismaal tekkiva prügi merre ja ookeani jõudmise ning merede saastamise ja eutrofeerumise piiramiseks, mereökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks, kaitsmiseks ja taastamiseks ning mereressursside säästvaks kasutamiseks;

46.

peab murettekitavaks, et parlamendi hiljutise uuringu kohaselt võib sinisel majandusel olla küll positiivne sotsiaal-majanduslik mõju (tööhõive, sissetulekute ja kogulisandväärtuse osas), kuid selle keskkonnamõju on enamasti negatiivne rannikualade dünaamika muutuste, merereostuse, eutrofeerumise ning merepõhja morfoloogia, elupaikade, ökosüsteemi ja bioloogilise mitmekesisuse muutumise osas; väljendab muret selle pärast, et keskkonnamõju kumulatiivne koormus on kalandusele kahjulik;

47.

nõuab sinise majanduse suunamist rannakogukondade vastupanuvõime ülesehitamisele, et taastada kalanduse tootmispotentsiaal, toetades seeläbi toiduga kindlustatust, vaesuse vähendamist ja vee-elusressursside säästvat majandamist; tuletab meelde, et enne mis tahes tegevust sinise majanduse sektorites, tuleb tagada mõjuhinnangu koostamine ja kõiki sidusrühmi puudutav täielik teave ja osalemisprotsess; rõhutab, et sinine majandus peab aitama saavutada kestliku arengu eesmärki nr 14, st säilitada ookeane ja mereressursse ning kasutada neid jätkusuutlikult;

48.

on veendunud, et sinisesse majandusse investeerimisel ei tohiks aluseks võtta taastumatuid ressursse, vaid tuleks keskenduda ökoinnovatsioonile, loomuliku taastootmisrütmi mitteületamisele, looduse säilitamisele ning kliimamuutuste tagajärgede leevendamisele ja nendega kohanemisele;

49.

nõuab liikmesriikidelt suuremaid pingutusi merestrateegia raamdirektiivi õigeaegseks rakendamiseks, et saavutada aastaks 2020 merealade hea keskkonnaseisund, püüdes seejuures eelkõige hoiduda ranniku- ja merekeskkonda mis tahes reostusega (sh toitainete ja mereprügiga) kahjustamast, kaotada kahjulikud toetused, mis soodustavad jätkusuutmatut kalapüüki, ning tugevdada kogu maailmas võitlust mereprügi ja plastjäätmete vastu;

50.

peab merre jõudva plastprügi vältimist, koristamist ja ringlussevõttu oluliseks rahvusvaheliseks väljakutseks ning palub komisjonil võtta meetmeid, näiteks suurendada uurimistoetusi ja käsitleda seda teemat jätkusuutliku sinise majanduse kontekstis, et teha EList uuenduslike lahenduste algataja ja haarata selles küsimuses ülemaailmsel tasandil juhtohjad;

51.

palub, et liikmesriigid rakendaksid kiiresti raamdirektiivi, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistik, et võimaldada mitmesugustel merendustegevustel täielikult ja harmooniliselt areneda;

52.

nõuab tungivalt, et komisjon integreeriks ookeanide majandamise küsimused kindlalt oma abi- ja arengupoliitikasse;

53.

tuletab meelde kalanduse kui ühe peamise merekeskkonnaga seotud traditsioonilise tegevusala suurt tähtsust, mis muudab selle integreeritud merenduspoliitika põhielemendiks; juhib tähelepanu asjaolule, et mitmed merega seotud tegevused ja kasutusviisid, nagu meretransport ja -turism, linna- ja rannikuarendus, tooraine ja energiaallikate kasutamine, merepõhja kaevandamine ning keskkonnanähtused, nagu merekeskkonna saastamine (plastprügi, vette tagasi lastud kalavõrgud, naftalekked, mürasaaste, ballastvee vette juhtimine, kontrollimatu nafta- ja gaasivarude otsimine ja kaevandamine jne) ja kliimamuutused (meretaseme tõus, merepinna temperatuuri tõus, üleujutused rannikualadel, ookeani happesuse tõus jne), mõjutavad just kalandussektorit kõige rohkem;

54.

rõhutab, et naiste osatähtsus mereannitööstuses on suur, võttes arvesse, et ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) hinnangul on pool selle tööstusharu töötajatest naised; kutsub ELi üles edendama ja kaitsma – muu hulgas kolmandate riikidega säästva kalapüügi partnerluslepingutes valdkondliku toetuse kasutamise üle peetavatel läbirääkimistel, oma arenguabi vahendite kavandamisel ja erinevatel rahvusvahelistel foorumitel – naiste osalust kalandustegevuses ja kalandusega seotud tööstuses, edendades õiglaseid hindu töödeldud kalatoodete puhul ning kalandusvaldkonnas töötavate naiste paremat juurdepääsu avaliku sektori toetustele ja rahalistele vahenditele;

55.

ootab komisjonilt strateegiat plasti kohta, samuti muid meetmeid, sealhulgas hiljuti väljakuulutatud tegevuskava mereprügi kõrvaldamiseks; nõuab, et strateegia plasti kohta ringmajanduses oleks ambitsioonikate eesmärkidega, et kõrvaldada edukalt mereprügi probleemi algpõhjused, ning nõuab tungivalt, et komisjon esitaks selles valdkonnas konkreetseid seadusandlikke ja siduvaid meetmeid, eelkõige plasti ja mikroplasti ökodisaini osas, samuti meetmeid, et vähendada kasutatud toodete äraviskamist, eeskätt jõgede ja muude veekogude ning ranniku lähedal; on tõsiselt mures probleemi ulatuse pärast; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ühinema rahvusvahelise koalitsiooniga kilekottide saaste vähendamiseks, mille moodustas 2016. aasta novembris Marrakechis COP 22, ning seda koalitsiooni toetama;

56.

kordab, et on vaja hästi läbimõeldud tootepoliitikat, mis suurendaks toodete eeldatavat kasutusaega, vastupidavust, korduskasutatavust ja ringlussevõetavust, nagu on rõhutatud Euroopa Parlamendi 9. juuli 2015. aasta resolutsioonis ressursitõhususe ja ringmajandusele ülemineku kohta (22), ning rõhutab, et tulevases strateegias plasti kohta tuleb seda ühekordsete plasttoodete ja -pakendite osas kiiresti rakendada, arvestades, kui suurt keskkonnakahju need tooted mereprügina tekitavad;

57.

nõuab tungivalt, et komisjon aitaks välja töötada piirkondlikke lahendusi ja edendada riiklikke meetmeid mereprügi kõrvaldamiseks; samuti nõuab tungivalt, et komisjon aitaks luua katseprojekte mereprügi kogumiseks randade koristamise ja mereprügi püügi kampaaniate abil ning annaks Euroopa kaluritele mereprügi kogumiseks rahalist toetust;

58.

palub komisjonil esildada uusi õigusakte, et tegeleda mikroplastireostuse probleemiga kõigis selle vormides, ja eelkõige keelustada mikroplasti sisaldavad koostisosad kõikides isikliku hügieeni toodetes, tagades, et kõik ettevõtted, mis kasutavad plastitootmise graanuleid, rakendaksid nõuetekohaseid protokolle graanulite lekke minimeerimiseks;

59.

on seisukohal, et ühekordsed plastpudelid on meresaaste üks peamisi põhjuseid, ning nõuab tungivalt, et komisjon kaaluks ühekordsete jooginõude deposiidi üleeuroopalise süsteemi kehtestamist, võttes eeskuju Saksamaast;

60.

nõuab, et EL ja liikmesriigid ühineksid rahvusvahelise koalitsiooniga kilekottide saaste vähendamiseks ning toetaksid seda koalitsiooni;

61.

tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle edendada rahvusvaheliselt tunnustatud kava ookeanide soojenemise, keskmise merepinna tõusu ja ookeanide hapestumise tagajärgedega toimetulekuks;

62.

kutsub liikmesriike üles edendama ressursitõhusust, ringlussevõttu ja teadlikkuse suurendamist mereprügist, kasutades selleks riiklikke teadlikkuse tõstmise kampaaniaid, haridusprogramme ning koolide ja ülikoolide vahelist koostööd nendel teemadel;

63.

tuletab meelde, et pooldab kaugeleulatuvat ringmajanduse paketti, mille kohaselt peaks EL mereprügi vähendama 2025. aastaks 30 % ja 2030. aastaks 50 % ning suurendama plastpakendijäätmete ringlussevõttu;

64.

palub, et liikmesriigid järgiksid mereprügi vähendamisel samal tasemel eesmärke nagu EL;

65.

nõuab tungivalt, et komisjon tugevdaks jõupingutusi mereprügi vastu võitlemiseks nii Euroopas kui ka kogu maailmas, tegeledes nii maismaa- kui merepõhiste saasteallikatega, peatades jäätmete (nt püügivahendite) ebaseadusliku vetteviskamise ning andes mereprügi kogumise eest rahalist toetust; nõuab tungivalt, et komisjon vähendaks laevandusest pärit mereprahti, eelkõige sellega, et toetab direktiivi 2000/59/EÜ (laevaheitmete ja lastijäätmete vastuvõtmise seadmete kohta sadamates) läbivaatamisel ühtlustatud kulude katmise süsteemi prügi jaoks kõigis Euroopa sadamates; nõuab rohkem rahalisi vahendeid teadusuuringutele mereprügi leviku ja mõju kohta, samuti mereprügi ja muude saasteainete vastu võitlemise rahvusvaheliste, piirkondlike ja allpiirkondlike strateegiate tõhususe kohta;

66.

rõhutab, et tulevase võimaliku merepõhjast kaevandamise uurimisel tuleb kohaldada liidu ettevaatuspõhimõtet; on mures, et komisjon peab veealust kaevandamist meremajanduse kasvu seisukohalt liidu prioriteetseks sektoriks, arvestades, et on teaduslikke tõendeid selle märkimisväärsete ja pöördumatute keskkonnaohtude kohta; on mures võimaluse pärast, et veealuse kaevandamise edendamine võib kahjustada meetmeid, mis on vajalikud säästva arengu eesmärgi nr 12 saavutamiseks (üleminek säästvale tarbimisele ja tootmisele);

67.

rõhutab, et arenevas veealuse kaevandamise sektoris tuleb kohaldada ettevaatuspõhimõtet, ning arvestades teadlaste hoiatusi sellega kaasneva olulise ja võib-olla pöördumatu keskkonnakahju kohta, on seisukohal, et EL ei peaks selle tööstusharu arengut toetama, vaid peaks selle asemel investeerima kestlikesse alternatiividesse, eelkõige üleminekusse säästvale tarbimisele ja tootmisele, nagu nõutakse kestliku arengu tegevuskava 2030 eesmärgis nr 12;

68.

rõhutab, et nafta ja gaasi leiukohtade uurimist ja puurimist ei tohiks lubada merekaitsealadel või nende lähedal ega suure kaitseväärtusega tundlikel aladel;

69.

tervitab ELi ringmajanduse loomise tegevuskava ning kutsub komisjoni üles soovitama jõulisi meetmeid, et vältida mikro- ja makroosakeste sattumist merekeskkonda, sealhulgas vähendada jäätmete leket 2020. aastaks 50 %, võtta seadusandlikke meetmeid tööstuse jaoks, nt keelustada ühekordsed plasttooted (kui on olemas looduslikud alternatiivid) ja võimalik, et võtta vastu rahvusvaheline õigusakt;

70.

palub liikmesriikidel ning kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel toetada ookeanide ja mere reostust käsitlevaid innovaatilisi tehnoloogilisi ja finantsalgatusi, et propageerida sadamates laevandusest pärinevate jäätmete, eriti plastjäätmete töötlemiseks tõhusaid taaskasutussüsteeme, suurendada laevandussektoris teadlikkust plastjäätmete merreviskamise tagajärgede kohta ning ületada MARPOLi konventsiooni rakendamise peamised takistused;

71.

rõhutab, et EL peaks täitma juhtrolli ülemaailmses algatuses, mille eesmärgiks on mereprahi seire ja selle hulga märkimisväärne vähendamine ookeanides; märgib, et liikmesriigid on kohustunud täitma direktiivi 2008/56/EÜ (merestrateegia raamdirektiiv) eesmärke, milles sätestatakse, et mereprügi omadused ja kogus ei tohi kahjustada ranniku- ja merekeskkonda (tunnus 10);

72.

innustab tegema jõupingutusi, et võidelda ookeanide ja merepõhja kõikidest allikatest pärit reostuse, sh mürareostuse vastu, ning viia ellu praktilisi rahvusvahelisi meetmeid ookeanide ja merepõhja reostuse kaotamiseks;

73.

tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle korraldada rahvusvahelist tegevust, et jälgida ookeanide soojenemise, meretaseme tõusu ja veekogude hapestumise mõju; nõuab, et täiendataks ja arendataks rahvusvahelisi teadusprogramme ookeanide temperatuuri, soolsuse ja soojusneelduvuse jälgimiseks ning loodaks ülemaailmne ookeanide jälgimise võrgustik, et parandada ookeanide üldiste muutuste jälgimist ning võimaldada paremini ennustada kliimamuutuse mõju ookeanide toimimisele, süsiniku neeldumisele ja mere bioloogiliste ressursside majandamisele;

74.

rõhutab, kui oluline on käsitada plasttooteid olelusringipõhiselt, sh võtta arvesse eri polümeeride lagunemist ja (merekeskkonda) fragmenteerumise määra; selleks tuleb võtta arvesse toodete kekskonna- ja sotsiaalseid kulusid (kulude arvessevõtmine), edendada toote- ja tehnoloogiaarenduse ja tootmise ahela sulgemist, samuti plasttoodete olelusringi ahela sulgemist, pikendada toodete eluiga, edendada keskkonnahoidlikke riigi- ja erahankeid, propageerida muu hulgas keskkonnasäästliku kavandamise põhimõtteid ja raamistikke, ökodisaini ja ökomärgist ning suurendada eraettevõtjate, sh VKEde suutlikkust minna üle keskkonnahoidlikumale tootmisele;

75.

tunneb heameelt ookeanide majandamise tegevuskavas esitatud komisjoni lubaduste üle võitluseks ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügi (ETR-kalapüügi) vastu; julgustab komisjoni jätkama võitlust ETR-kalapüügiga kõigis piirkondlikes kalavarude majandamise organisatsioonides ja muudes asjaomastes foorumites; on arvamusel, et ELi lipu all sõitvad laevad, mis tegelevad ebaseadusliku, teatamata ja reguleerimata kalapüügiga, tuleks avalikustada, nagu ETR-kalapüügi määruses ette nähtud; nõuab tungivalt, et EL avaldaks kolmandatele riikidele survet võtta meetmeid, et takistada ebaseaduslikult püütud kala jõudmist turgudele;

76.

nõuab suuremat koostööd piirkondlike kalandusorganisatsioonide vahel ja ärgitab nende osalisi tagama, et organisatsioonidel oleks piisavalt vahendeid ja et neid tugevdataks;

77.

kutsub piirkondlikke kalandusorganisatsioone üles:

a)	viima jätkuvalt regulaarselt läbi sõltumatuid tulemuslikkuse hindamisi ning rakendama täielikult sellistes hindamistes antud soovitused;

b)	rakendama täielikult piirialade kalavarusid ja pika rändega kalavarusid käsitleva Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kokkuleppe teise läbivaatamiskonverentsi soovitusi;

c)	ühtlustama meetmeid, eelkõige seiret, kontrolli, järelevalvet ja täitmise tagamist puudutavaid meetmeid, sealhulgas leppides kokku hoiatavate karistuste ja sanktsioonide määramises;

78.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu olulise ettepanekute paketi, mille Euroopa Parlament ja komisjon esitasid direktiivi 2008/98/EÜ (jäätmete kohta) läbivaatamise kontekstis; see pakett kujutab endast uut sidusat ELi poliitikat, mille kohaselt kõik sidusrühmad jagavad vastutust prügi ja prügistamise vältimise eest, nii maismaal kui ka merekeskkonnas;

79.

ergutab komisjoni looma tõhusa poliitika kliimamuutustega kohanemiseks ranniku- ja merealadel, võttes eelkõige konkreetseid meetmeid ranniku- ja mereökosüsteemide kaitseks;

80.

tuletab meelde, et alates 2016. aasta jaanuarist nõutakse ETR-kalapüügi vastu võitlemiseks laevade identifitseerimise parandamist, st Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) numbrit kõikidelt ELi vetes kalastavatelt ELi laevadel kogupikkusega üle 24 meetri ja kogumahutavusega 100 tonni või rohkem ning väljaspool ELi vesi kalastavatelt ELi laevadelt kogupikkusega üle 15 meetri; soovitab ELil kehtestada kolmandate riikide laevadele samasugune IMO-numbri nõue nagu kehtib ELi laevadele (kogupikkusega üle 15 meetri), mis tuleb kanda püügi impordi tunnistusele, et tagada võrdsed konkurentsitingimused ja aidata liikmesriikidel importi kontrollida;

81.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama kulutõhusaid tegevusi ja vahendeid, samuti tegema kõikidel tasanditel koostööd, et jõgesid, rannikualasid ja meresid riskipõhiselt ja keskkonnahoidlikult prügist puhastada, võttes arvesse kohalikke olusid; palub komisjonil ja liikmesriikidel sellega seoses hõlbustada rahastamist, avaliku ja erasektori partnerlusi ning suutlikkuse suurendamist, samuti töötada välja ja rakendada rahvusvahelisi kriteeriume ühisteks prügi kogumise aktsioonideks, puhastamiseks ja taastamiseks, sealjuures arvestades koguseid, elanikkonda, ökosüsteemi tundlikkust ja teostatavust;

82.

rõhutab, et üleilmsesse ookeanide majandamisse tuleb integreerida tööõiguse ja inimõiguste arvessevõtmine merenduses; kutsub komisjoni üles võtma sihipäraseid meetmeid, et edendada ülemaailmses kalandussektoris inimväärse töö standardeid, tunnistades, et töö- ja inimõiguste rikkumised ning mittesäästlik ja hävitavate tagajärgedega kalapüük, eelkõige ETR-kalapüük, on omavahel seotud; kutsub komisjoni üles võtma meetmeid, et hoida ära selliste kalatoodete jõudmine ELi turule, mille tootmisel on kasutatud inimkaubanduse ohvreid või töötajaid, kelle töö- ja inimõigusi rikutakse, ning julgustada selle tööstusharu osalisi kasutama hoolsuskohustuse süsteeme, et sellised tooted ei satuks tarneahelasse; kutsub liikmesriike üles tagama ILO konventsiooni C188 (kalandustöö konventsioon) ülevõtmise siseriiklikusse õigusesse ja rakendamise;

83.

rõhutab, et mereprügi probleemi lahendamiseks tuleb eelkõige parandada tahkete jäätmete kogumist ja ringlussevõttu maismaal, kuna enamik mereprügist pärineb maismaalt; on samuti veendunud, et EL peaks edendama sidusa jäätmekäitluse põhimõtet kõikvõimalikel rahvusvahelistel foorumitel, lepingutes ja asutustes; palub seetõttu, et liikmesriigid viiksid töö ringmajanduse paketiga võimalikult kiiresti lõpule ning rakendaksid ambitsioonikaid ringlussevõtu eesmärke ja järgiksid viivitamata ELi eesmärke mereprügi vähendamise osas;

84.

kutsub komisjoni üles tegutsema rahvusvahelistel foorumitel, et töötada välja selge kestlikkuse raamistik biolaguneva plasti jaoks kõikides looduskeskkondades, sh definitsioonid ja standardid;

85.

on veendunud, et plastijäätmete ebaseadusliku ekspordiga ja prügilasse ladestamisega võitlemiseks peavad nii liikmesriigid kui ka komisjon astuma julgemaid samme, sealhulgas jäätmesaadetisi puudutavate ELi õigusaktide karmim jõustamine, samuti rangem järelevalve ja kontrolliskeemid sadamates ja kõikides jäätmekäitluskohtades, et tegeleda oletatavasti ebaseaduslike jäätmesaadetistega ja võidelda korduskasutamise alusel jäätmete eksportimise vastu (peamiselt romusõidukid ja elektroonikaromud), ja tagama, et eksportimine toimub üksnes nende kohtade kaudu, mis täidavad jäätmeveo määruse artiklis 49 sätestatud keskkonnaohutu jäätmekäitluse nõudeid;

86.

kutsub liikmesriike üles edendama haridust ja teadlikkuse suurendamist mereprügist, plasti kasutamisest ja tarbijakäitumise mõjust keskkonnale, lisades vastavaid elemente kõikide tasandite õppekavadesse, pakkudes konkreetsetele huvi- ja vanuserühmadele õppe- ja teabematerjale, et ärgitada inimesi käitumist muutma, ning korraldama kõikidele kodanikele suunatud suuremahulisi teavituskampaaniaid;

87.

toonitab, et on vaja vähendada lämmastiku ja fosfori leket ookeanidesse, vähendades nii inimtekkelist eutrofeerumist põhjalike muutustega Euroopa põllumajandusmudelis, selleks tuleb muu hulgas piirata väetiste kasutamist, optimeerida toitainete kasutamist vastavalt põllumajanduskultuuri vajadustele, väetiste kasutamist hoolikalt planeerida ning luua rohkem kestlikke põllumajanduse vorme, samuti vähendada atmosfääriallikatest pärit lämmastikku, reovett paremini puhastada, paremini kontrollida toitainete levimist linnakeskkonna allikatest, nt äravool tänavatelt ja vihmavee kollektoritest, tegeledes samal ajal ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamise raames ka survega mereökosüsteemidele;

88.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma kõik sobivad meetmed, et hõlbustada rahvusvaheliste eeskirjade vastuvõtmist tööstusliku müra piiramiseks, mis pärineb näiteks laevandusest ja seismilistest uuringutest, eriti bioloogiliselt tundlikes elupaikades, näiteks võiks teha ettepaneku võtta vastu MARPOLi konventsiooni lisa mürasaaste kohta, sarnaselt äsjase lisaga õhusaaste kohta;

89.

märgib, et Pariisi kokkuleppe alusel võetud kohustusi arvestades ei ole mõistlik ega kasulik võtta kasutusele uusi fossiilkütuste allikaid, eriti neid, mis paiknevad ökoloogiliselt tundlikes piirkondades;

90.

rõhutab, et kõik veed on fossiilkütuste avamerepuurimise suhtes tundlikud; rõhutab, et fossiilkütuste kasutamine soodustab ja kiirendab veelgi meie planeeti ohustavaid kliimamuutusi; on arvamusel, et EL peab tegema koostööd rahvusvaheliste partneritega, et liikuda avamerepuurimiselt õiglaselt eemale ja aidata seeläbi kaasa süsinikuvaese majanduse eesmärgi saavutamisele;

91.

toonitab, et iga uue nafta või gaasi uurimisloa andmisel tuleb järgida rangeid ettevaatusabinõusid nafta ja gaasi otsimise, uurimise ja tootmisega seotud keskkonnakaitse ja ohutuse valdkonnas, ning load peaksid sisaldama siduvaid kohustusi uurimistööde infrastruktuuri hävitamise osas, mis on reeglina piiratud kasutusajaga;

92.

rõhutab, et merede ja ookeanide lainete, tõusu ja mõõna või soolsus- ja temperatuurigradiendi energia tootmisel on suur potentsiaal; märgib, et pikas perspektiivis võib ookeanienergia saada üheks kõige konkurentsivõimelisemaks ja kulutõhusamaks energiatootmise vormiks;

93.

väljendab heameelt liikmesriikide edusammude üle mereruumi planeerimise kasutuselevõtul; kordab, et direktiivi 2014/89/EL ühtseks rakendamiseks on vaja teha täiendavaid jõupingutusi, mis näitaks eeskuju sellise planeerimise kasutuselevõtuks ülemaailmsel tasandil; palub seetõttu liikmesriikidel koostada oma mereruumi planeerimise kavad hiljemalt 31. märtsiks 2021; rõhutab rahvusvahelise ja riikidevahelise mõõtme tähtsust ning palub komisjonil alustada tööd rahvusvaheliste suuniste koostamiseks, võttes arvesse maa- ja merealade sünergia ja koostoime tähtsust ja sellega seotud protsesse, nagu rannikualade integreeritud haldamine, ning asuda juhtima mereruumi planeerimise rahvusvahelist foorumit, millesse on kaasatud asjaomased sidusrühmad ja kolmandad riigid, et edendada seda ülemaailmselt ja töötada välja parimad tavad, eesmärgiga tõhustada rahvusvahelist koostööd, parandada ookeanide majandamist, säilitamist ja kasutamist, suurendada läbipaistvust ning tõhustada haridust ja koolitust;

94.

märgib, et tegevuse suurenemine ranniku- ja merevetes nõuab üha enam mereala ruumilise planeerimise rakendamist; palub komisjonil edendada mereala ruumilist planeerimist käsitlevate rahvusvaheliste suuniste väljatöötamist ja aidata merekaitsealade laiendamist kogu maailmas programmi „Horisont 2020“ ja programmi „Life“ raames eraldatavate vahendite kaudu;

95.

nõuab, et komisjon toetaks rahvusvahelisi meetmeid merede elurikkuse kaitseks, eriti käimasolevatel läbirääkimistel uue õiguslikult siduva akti üle, mille eesmärk on merede elurikkuse kaitse ja säästev kasutamine riikide jurisdiktsiooni alt välja jäävatel aladel; kutsub komisjoni üles kavandama rangemaid õigusakte, et säilitada ja tagada merekeskkonna bioloogilise mitmekesisuse säästev kasutamine liikmesriikide jurisdiktsiooni alla kuuluvates piirkondades;

96.

väljendab heameelt komisjoni toetuse üle bioloogilise mitmekesisuse konventsioonile ja ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsioonile (CITES) ning rõhutab, et mereelustiku ja merede elurikkuse kaitsmiseks on nende konventsioonide raames vastu võetud otsuste elluviimisel vaja kooskõlastatud lähenemist ning Euroopa tasandi tegevus peab olema rahvusvahelisega paremini kooskõlas; rõhutab, kui oluline on teha rohkem, et kaitsta CITES-konventsiooniga mereliike, ning selle konventsiooniga juba kaitstud mereliikide jaoks on oluline konventsiooni rangelt järgida;

97.

märgib, et bioloogiline mitmekesisus on meie ookeanide jaoks väga tähtis, kuna sellel on mereökosüsteemide tootlikkuse ja talitlusvõime säilitamisel oluline roll;

98.

märgib, et ühine kalanduspoliitika peaks tagama, et kalastussuremus kehtestatakse tasemel, mis võimaldaks kalavarude taastamise ja nende püsimise tasemel, mis on kõrgem maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust; rõhutab, et kalavarusid tuleb majandada säästvalt, ja selleks on vaja majandamismeetmete rakendamist ning jälgimist, kontrolli ja jõustamist, tuginedes parimatele kättesaadavatele teaduslikele nõuannetele; usub, et edasised meetmed võiksid toetada sellise kala tarbimist, mis pärineb säästlikult majandatud püügipiirkondadest ning on püütud ökosüsteemi lähenemisviisi ja ettevaatusprintsiipi järgides; tunneb heameelt kalandussektori kestliku innovatsiooni üle, samuti investeeringute üle selektiivsetesse püügimeetoditesse, nende arendamise ja kasutuselevõtu üle;

99.

tuletab meelde, et selleks, et võidelda tõhusalt ETR-kalapüügi vastu, on oluline tagada, et ükski sellisel viisil püütud meresaadus ei jõuaks turgudele; julgustab ELi edendama kõigi oma partnerluste kaudu ja kõigil rahvusvahelistel foorumitel ebaseaduslikult, teatamata ja reguleerimata püütud meresaaduste keelamist võimalikult paljudel turgudel, vähendades sellega sellise tegevuse kasumlikkust;

100.

rõhutab, kui oluline on jätkata ja laiendada kahepoolset partnerlust, kui tahetakse, et võitlus ETR-kalapüügi ja kalavarude ülepüügi vastu oleks tõhus, vastasel juhul on ELi meetmetel praegusele olukorrale piiratud mõju;

101.

soovitab liikmesriikidel ja kolmandatel riikidel olla püügidokumentatsiooni (püügisertifikaadid) ja kaubasaadetiste kontrollimisel järjekindlamad ja tõhusamad, tagamaks, et kala on püütud seaduslikult; julgustab riike võtma meetmeid, et tagada parem kooskõlastamine ETR-kalapüügi vastase võitluse ning kaubandus- ja turupoliitika vahel; rõhutab, et EL peaks edendama, toetama ja rakendama kõigis rahvusvahelistes valdkondades meetmeid ETR-kalapüügi likvideerimiseks;

102.

tunnustab ELi rahvusvahelist juhtpositsiooni konkreetse edu saavutamisel ETR-kalapüügi vastu võitlemisel ning ELi suurt pühendumust sellise püügi vastaste tõhusate meetmete rakendamisel; tuletab meelde ELi jõupingutusi ETR-kalapüügi vastaste rahvusvaheliste meetmete tugevdamisel kahepoolsel, piirkondlikul ja mitmepoolsel tasandil, sealhulgas jätkates kahepoolseid dialooge kolmandate riikidega, kasutades laevade jälgimise mehhanisme ja tagades peamistele rahvusvahelistele asutustele, näiteks Interpol, suurema rolli; kutsub liikmesriikide ametiasutusi üles toetama aktiivselt komisjoni tööd elektroonilise püügisertifikaatide haldamise vahendi loomisel;

103.

märgib, et ELi määrusega ETR-kalapüügi vältimise, ärahoidmise ja lõpetamise kohta on tehtud edusamme, kuid määruse rakendamist tuleks parandada kõigis liikmesriikides ja vaja oleks paremat kooskõlastamist kolmandate riikidega, tagamaks, et kala ei jõuaks ELi turule ebaseaduslikult; nõuab samuti tungivalt, et EL avaldaks kolmandatele riikidele survet võtta meetmeid, et takistada ebaseaduslikult püütud kala jõudmist turgudele;

104.

rõhutab, kui tähtis on varajane reageerimine, et võidelda invasiivsete liikide vastu, arvestades nende kasvavat mõju ja nendega seotud ohtu kalavarudele, ookeanide tootlikkusele ja bioloogilisele mitmekesisusele ning nende rolli looduslike ökosüsteemide kahjustamisel; kutsub liikmesriike üles tugevdama koostööd omavahel ja kolmandate riikidega, sealhulgas sünkroniseeritud ja koostöömeetmete ning teabe, andmete ja parimate tavade vahetamise kaudu;

105.

märgib, et ballastvee vahetamine võib aidata vältida invasiivsete võõrliikide sissetoomist; rõhutab, et kuigi peatselt jõustub IMO ballastvee konventsioon, mille eesmärk on selle probleemi kontrolli all hoidmine ja sellega toimetulek, sõltub selle edukas rakendamine konventsiooni laialdasemast ratifitseerimisest;

106.

julgustab komisjoni võtma liidrirolli ja edendama maailma tasandil mereruumi ökosüsteemipõhist planeerimist, et vähendada survet merekeskkonnale ning hõlbustada kestliku meremajanduse arendamist;

107.

nõuab tungivalt, et komisjon tõhustaks tööd ning tugevdaks koostööd ja koordineerimist koostalitlevate püügidokumentatsiooni skeemide väljatöötamise ja kalandustoodete jälgitavuse valdkonnas;

108.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles keelustama otsustavalt teatud kalandustoetuste vormid, mis soodustavad ülemäärast võimsust ja ülepüüki, kaotama ETR-kalapüüki soodustavad toetused, ning hoiduma selliste uute toetuste kehtestamisest, sealhulgas kiirendama WTO läbirääkimiste lõpuleviimist sellel teemal, tunnistades samal ajal, et arenguriikide ja vähimarenenud riikide asjakohane ja tõhus erikohtlemine peaks olema nende läbirääkimiste lahutamatu osa;

109.

väljendab heameelt seoses komisjoni lubadusega leida võimalusi merekaitsealade rajamise ja parimate tavade vahetamise rahastamiseks, millega toetataks ülemaailmset eesmärki muuta 2020. aastaks 10 % mere- ja rannikualadest merekaitsealadeks, nagu on sätestatud kestliku arengu eesmärgis nr 14.5; märgib, et merekaitsealadel on ökoloogilisi ja majanduslikke eeliseid ning need on oluline vahend kalandustegevuse haldamisel ja kudemiskohtade kaitse tagamisel; tuletab meelde bioloogilise mitmekesisuse konventsioonis määratletud ökoloogiliselt ja bioloogiliselt oluliste alade tähtsust ja nende säilitamise vajadust, et toetada terveid ja toimivaid ookeane ja nende pakutavaid paljusid teenuseid; tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle edendada ja intensiivistada meetmeid merekaitsealade haldamiseks, eelkõige selliste alade sidusate ja ühendatud võrgustike arendamise kaudu;

110.

kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma kohustuse investeerida sotsiaalsesse kapitali, et tagada ookeanide ja rannikualade parem haldamine; soovitab eelkõige tungivalt kaasata merealase kirjaoskuse programmidesse ja merealaste huvirühmade konsultatsioonidesse naisi ja noori;

111.

rõhutab, et komisjon peab esildama meetmeid, et tugevdada mere- ja merendusalaseid teadusuuringuid ja innovatsiooni programmi „Horisont 2020“ ja selle jätkuprogrammi raames;

112.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama jõupingutusi, et viia ellu ja tagada terviklik lähenemisviis, tagamaks merekaitsealade võrgustike ökoloogiline sidusus ja ühilduvus ning nende tõhus kavandamine, haldamine ja hindamine tõhusa ruumilise hindamise protsessis, nii et nad saavutaksid merede ja rannikualade bioloogilise mitmekesisuse kaitsmisel oma täieliku potentsiaali; peab kahetsusväärseks, et praegu on täielikult kaitstud merekaitsealadeks määratud vähem kui 3 % maailma ookeanidest; kutsub liikmesriike üles suurendama merekaitsealade arvu kooskõlas kestliku arengu eesmärgiga nr 14, et tagada vähemalt 10 % mere- ja rannikualade kaitse; kutsub liikmesriike üles töötama välja sidusa ja ühendatud merekaitsealade võrgustiku; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama bioloogilise mitmekesisuse teadusuuringute tulemusi (seoses kriteeriumitega merekaitsealade loomiseks) läbirääkimistes looduskaitse ja bioloogilise mitmekesisuse kestliku kasutamise üle riikide jurisdiktsiooni alt välja jäävates piirkondades; lisaks innustab liikmesriike tagama, et vahendid täiendaksid üksteist, ning arendama mereruumi planeerimist, et merekaitsealasid ja teisi tõhusaid kaitsemeetmeid tõhusamalt kombineerida;

113.

rõhutab, kui oluline on kaitsta bioloogilist mitmekesisust, tagades merekaitsealade, kaitsepiirkondade ja Natura 2000 merealade tõhusalt juhitud ja ökoloogiliselt sidusa võrgustiku, mis hõlmaks 2020. aastaks vähemalt 10 % kõikidest Euroopa meredest ja merealadest ning vastaks kestliku arengu eesmärgile nr 14.5; innustab võimaluse korral täitma IUCNi ja maailma parkide teemalisel kongressi suuniseid, mis puudutavad 30 % merekaitsealasid aastaks 2030;

114.

nõuab, et suurendataks jõupingutusi Natura 2000 võrgustiku loomiseks merekeskkonnas, määrates kindlaks ja majandades selliseid alasid, eelkõige avamerel; nõuab veel kord, et Prantsusmaa äärepoolseimates piirkondades kehtestataks bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks samaväärsel alusel spetsiifiline ja alaline kord;

115.

nõuab suuremaid jõupingutusi, et suurendada Euroopas merealast kirjaoskust, kasutades selleks tihedamat koostööd ja kontakte teadlaste, huvirühmade, otsustajate ja avalikkuse vahel, keskendudes õppekavades jõuliselt ookeanide ja merede tähtsusele ning teabele karjäärivõimaluste kohta meremajanduses;

116.

ärgitab liikmesriike parandama mere- ja rannikualade ökosüsteemide, eeskätt korallrahude ja mangroovide kaitset ja vastupanuvõimet ning sellega seoses võtma kohustuse täita rahvusvahelist korallrahude algatust;

117.

palub liikmesriikidel aidata vähimarenenud riikidel, eelkõige väikestel arenevatel saareriikidel rakendada paremini MARPOLi konventsiooni ning sellega kaitsta keskkonda ja inimeste elatist sadamapiirkondades;

118.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama mitmesuguseid ühenduse fonde ja tegema investeeringuid, et luua taastuva mereenergia arendamiseks soodne keskkond ja Euroopa merede potentsiaal täielikult ära kasutada;

119.

palub, et komisjon tegutseks rahvusvahelisel tasandil tõhusamalt selle nimel, et luua sidus õigusraamistik süvamere mineraalide uurimiseks ja kaevandamiseks, lähtudes ettevaatusprintsiibist;

120.

palub komisjonil ja liikmesriikidel rakendada prioriteetsed meetmed, mis võeti vastu bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste konverentsil mere ja ranniku bioloogilise mitmekesisuse valdkonnas;

121.

usub, et käivitada tuleks meresõiduohutuse pakett „Erika IV“ suurte merekatastroofide edasiseks vältimiseks, ning et selles paketis tuleks arvesse võtta ökoloogilist kahju, mida tekitatakse merevetele ELi kehtivate õigusaktide tõttu;

122.

palub komisjonil tagada, et ELi õigusaktides tunnistataks majandusliku, materiaalse ja mittemateriaalse kahju kõrval eraldi ka ökoloogilist kahju, ning püüelda selle poole, et seda tunnistataks ka rahvusvahelisel tasandil;

123.

kutsub komisjoni üles suurendama loodusvarade, bioloogilise mitmekesisuse ja ookeanide majandamise ja kaitsmise valdkonnas kooskõla oma sise- ja välispoliitika vahel;

124.

rõhutab, et taastuva mereenergia arendamine saartel on nende piirkondade jaoks tõeline kestliku arengu võimalus, kuid ka arvestatav võimaluste allikas ELi ja ülejäänud maailma jaoks; kutsub komisjoni üles haarama initsiatiivi ja algatama ülemaailmse saarealade strateegia, et töötada välja uus majandusmudel, mis sobiks nende eripäraga ja põhineks energiasõltumatusel ja taastuva mereenergia arendamisel;

125.

palub, et liikmesriigid ja komisjon kasutaksid mitmesuguseid ühenduse fonde ja toetaksid vajalikke investeeringuid saartel ja äärepoolseimates piirkondades, et hõlbustada üleminekut taastuvale mereenergiale ning aidata sellega kaasa nende alade energiasõltumatusele;

126.

palub komisjonil toetada koolitust ja väljaõpet uutel tegevusaladel, mis on seotud kestliku meremajandusega, ning propageerima neid eelkõige suure potentsiaaliga piirkondades, nagu merepiirkonnad, saared ja äärepoolseimad piirkonnad;

127.

nõuab, et võetaks kasutusele kõikehõlmav integreeritud Euroopa ookeanipoliitika, millel oleks nii sise- kui ka välismõõde ja mis hõlmaks kõiki ookeanidega seotud poliitikavaldkondi (teadusuuringud, keskkond, energia, transport, kalandus, ühtekuuluvuspoliitika, naabruspoliitika, rahvusvaheline kaubandus jne) ning mis lähtuks põhieesmärgist – kaitsta merekeskkonda ja tagada kestlik areng;

Merevedude kasvavate heitkoguste probleem

128.

märgib, et isegi 2014. aasta IMO kolmanda kasvuhoonegaaside uuringu andmetel kasvavad merenduse CO2 heitkogused majanduse ja energeetika edasistest arengutest sõltuvalt 2050. aastaks 50 kuni 250 % ning Euroopa Parlamendi 2015. aasta uuringus „Rahvusvahelise lennunduse ja laevanduse heitkoguste piiramise sihteesmärgid“ väidetakse, et kui IMO kliimamuutuste vastase võitluse tegevuskava veelgi edasi lükata, võivad merenduse CO2 heitkogused 2050. aastaks küündida 17 %-ni maailma kasvuhoonegaaside heitkogustest; rõhutab seepärast, et laevandus üksi kasutaks ära suure osa ülejäänud kasvuhoonegaaside eelarvest, mille eesmärk on piirata temperatuuri tõusu tunduvalt alla 2 oC;

129.

rõhutab, et on vaja kiireloomulisi ülemaailmseid meetmeid, et leevendada kahjulikku mõju, mida süsinikdioksiidi kasvav sisaldus atmosfääris avaldab ökosüsteemidele ja tervisele, eriti arvestades Pariisi kokkulepet, mis võeti vastu ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel; juhib tähelepanu sellele, et negatiivse mõju hulka kuulub ka ookeanide temperatuuri tõus, ranniku ja ookeanide hapestumine, meretaseme tõus, muutused ookeani tsirkuleerimises ja rannikuala erosioon, samuti äärmuslikud ilmastikunähtused, polaarjää kahanemine, muutused soolsuses, toitainete kättesaadavuses ja hapnikusisalduse vähenemine, ning need võivad olla kumulatiivsed; rõhutab, et hästitoimivad ökosüsteemid aitavad suurendada ookeani vastupanuvõimet; kordab, et on kiiresti vaja tegeleda nende mõjudega, mis kahjustavad ookeani ülitähtsat rolli kliima reguleerijana, CO2 sidujana, bioloogilise mitmekesisuse allikana ning peamise toitainete, elatise, energia ja ökosüsteemi teenuste pakkujana;

130.

rõhutab, et Pariisi kokkuleppe kohaselt peavad kõik majandussektorid aitama CO2 heitkoguseid vähendada; nõuab tungivalt, et Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) võtaks 2018. aastaks vastu selged heitkoguste eesmärgid ja lähiperioodiks viivitamatud vähendamise meetmed, et vähendada ülemaailmselt rahvusvahelisest meretranspordist pärit CO2 heitkoguseid vastavalt Pariisi kokkuleppes sätestatud eesmärkidele; märgib lisaks, et IMO raames toimiva võrreldava süsteemi puudumisel võetakse liidu sadamates ning külastatavatesse liidu sadamatesse suunduvatel ja sealt lahkuvatel reisidel tekkivaid süsinikdioksiidi heitkoguseid arvesse ELi heitkogustega kauplemise süsteemis või võrreldavas usaldusväärses hinnamehhanismis, mis hakkab toimima võimalikult kiiresti ja hiljemalt 2023. aastal;

131.

kordab, et tuleks edendada veeldatud biomaagaasi kasutamist kui laevandussektori CO2-heite vähendamise vahendit, ning biogaasi tuleks transpordisektoris kasutada peamiselt laevanduses, kus veeldatud biomaagaas on kaasaegne taastuvkütus; on seisukohal, et direktiivis 2014/94/EL märgitud infrastruktuuri arendamist tuleks kohandada veeldatud biomaagaasi kasutamisega merendussektoris, kus on praegu vähe muid taastuvkütuse võimalusi;

132.

rõhutab, et maagaasil, eriti veeldatud maagaasil võib olla oluline roll üleminekul transpordisektori dekarboniseerimisele, eriti laevanduse osas, kuna see aitab vähendada CO2-heidet ja õhusaastet;

133.

palub komisjoni ja liikmesriike heitkoguste vähendamise eesmärgil hinnata ja propageerida IMO tasandil kiirusepiirangute kohaldamist laevadele, võttes arvesse energiatõhususe indeksit (EEDI) ja laevade energiatõhususe juhtimiskava (SEEMP) ning asjaolu, et teede- ja raudteesektoris on kiirusepiirangud tavalised; rõhutab, et laevade madalamast kiirusest saadav sisemine ja väline majanduskasu on suurem, kui sellest tulenevad kulud; märgib, et laevade kiiruse vähendamist on suhteliselt lihtne kontrollida ja jõustada, ning sidusrühmadele toob see kaasa vaid vähese halduskoormuse;

134.

rõhutab, et kaldaäärsel energial on laevanduse keskkonnahoidlikumaks muutmisel oluline roll, kuna see võimaldab sadamakai ääres seisvatel laevadel mootorid välja lülitada ja lülituda elektrivõrku, et varustada end lasti pealevõtmiseks või mahalaadimiseks või reisijate majutamiseks elektriga; palub, et komisjon ja liikmesriigid julgustaksid kõiki Euroopa sadamaid külastavaid laevu rohkem kasutama kaldaäärset energiat ja toetaksid selle kasutamist, et kaotada laevamootorite heited sadamavetes, vähendada saastet ja kasvuhoonegaaside heitkoguseid ning müra, vibratsiooni ja mootorite kulumist;

135.

nõuab, et kehtestataks ülemaailmne turupõhine mehhanism, näiteks Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni heitkoguste hinnakujundusmehhanism, mis tegeleks rahvusvahelise meretranspordi heitkogustega, pöörates erilist tähelepanu meretranspordist täielikult sõltuvatele piirkondadele, eelkõige äärepoolseimatele ning saarepiirkondadele ja -riikidele;

136.

arvestades, et teaduslikud teadmised laevanduse CO2 ja muude saasteainete heitkoguste mõjust maailma kliimale kiiresti kasvavad, taotleb, et valitsustevaheline kliimamuutuste rühm (IPCC) hindaks koos Rahvusvahelise Mereorganisatsiooniga merevedude mõju samamoodi, nagu IPCC eriaruandes „Lennundus ja maailma atmosfäär“ hinnati lennundussektori mõju;

137.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema aktiivselt tööd, et kiiresti kinnitada kauaräägitud IMO tööplaan Arktikas sõitvatelt laevadelt pärineva tahma heitkoguste vähendamiseks, et aeglustada temperatuuri kiiret tõusu polaaraladel;

138.

palub, et komisjon esitaks hiljemalt 2020. aastaks ettepaneku, mis käsitleb kaldaäärse energia kasutamist ja paigaldamist ELi sadamates seisvate laevade poolt, et vähendada sadamapiirkondades heitkoguseid;

139.

rõhutab, et on vaja vaadata läbi sadama vastuvõtuseadmete direktiiv (2000/59/EÜ) ning kutsub liikmesriike ja komisjoni üles partnerluses Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni, kolmandate riikide ja tööstusega võtma vastu merendussektori CO2-heite vähendamise strateegia, milles võetakse arvesse Pariisi kokkuleppe eesmärke ja vajadust luua rahvusvaheline kasvuhoonegaaside seire-, aruandlus- ja kontrollisüsteem;

140.

nõuab tungivalt, et komisjon edendaks vajalikke maksustamistigimusi, et motiveerida ELi sadamates seisvaid laevu tarbima kaldalt tulevat elektrienergiat ja kasutama merendussektoris taastuvenergial põhinevaid tehnoloogiaid, nt purjeid, patareisid ja kütuseelemente, eriti lähimerevedudes;

141.

kutsub asjaomaseid asutusi üles looma kogu ELis vääveloksiidide ja lämmastikoksiidide heitkoguste osas võrdsed tingimused, alandades vastavaid piirmäärasid madalaimale olemasolevale tasemele;

142.

palub, et komisjon uuriks, kuidas märkimisväärselt vähendada olemasoleva laevastiku lämmastikoksiidide heitkoguseid ja esildaks vastavad meetmed, sealhulgas koostaks mõjuhinnangu võimaliku lämmastikoksiidi maksu- ja fondisüsteemi kehtestamise kohta, et heitkoguseid kiiresti ja tõhusalt oluliselt vähendada;

143.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles esildama õiguslikke ja tehnilisi meetmeid, et veelgi vähendada tahkete osakeste ja musta süsiniku heitkoguseid;

144.

rõhutab äärepoolseimate piirkondade tähtsust merenduses, eelkõige võttes arvesse nende asukohta Atlandi ja India ookeanis, sest need piirkonnad täidavad laboratooriumi ülesannet, kuna võimaldavad uurida kliimamuutuste mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja mereökosüsteemidele ning selle vastu võidelda, ning pakuvad suuri võimalusi taastuvate energiaallikate ja sinise biotehnoloogia arendamiseks; rõhutab, et äärepoolseimate piirkondade uurimis- ja arenduskeskuste rajamiseks on vaja käivitada uuenduslikke programme ja tagada piisav rahastamine; nõuab, et sellel eesmärgil loodaks äärepoolseimate piirkondade merendusklaster;

Rahvusvaheliste ookeaniuuringute ja vastava andmestiku täiustamine

145.

rõhutab, kui oluline on töötada avaliku ja erasektori jaoks välja innovaatilised teenused, nt teadmuskeskused ja -võrgustikud, et saada häid teadmisi merevete keskkonnaseisundist, edendada teadusandmete, parimate tavade ja oskusteabe jagamist ning rakendada täielikult algatus „Merealased teadmised 2020“ (SWD(2014)0149); väljendab seejuures heameelt asjaolu üle, et Copernicuse merekeskkonnaseire teenistus ning valitsustevaheline Maa Jälgimise Grupp (Group on Earth Observations – GEO) on nüüd täielikult toimivad; nõuab tungivalt, et komisjon looks viivitamata Copernicuse programmile tugineva kasvuhoonegaaside, sealhulgas CO2 heitkoguste seire võime, mis annaks võitluses kliimamuutuste vastu olulist lisaväärtust;

146.

ootab huviga komisjoni ettepanekuid eesmärgiga koordineerida ELi teadusuuringuid ja seiretegevust rahvusvaheliste partneritega ning leida viise, kuidas parandada teadusuuringute kvaliteeti, laiendades selleks muu hulgas olemasolevaid ELi uurimis- ja seirevahendeid ja -tegevusi, sealhulgas Euroopa merevaatlus- ja andmevõrku (EMODnet), et luua jagatud andmebaas, Maa seire Euroopa programmi (Copernicuse programm), maailmamere jälgimise Euroopa süsteemi (EuroGOOS) ja ühise kavandamise algatust „Terved ja tulutoovad mered ja ookeanid“ (JPI Oceans), mis kõik teenivad eesmärki luua rahvusvaheline mere- ja merendusandmete võrk;

147.

nõuab Euroopa tasandil innovatiivsete, tõendatud ja selektiivsete püügitehnikate täielikku lubamist ja integreerimist liidu õigusaktidesse, et neid jälgida tihedas koostöös teadusasutustega ja ilma riikliku protektsionismita;

148.

nõuab suuremaid investeeringuid teadusuuringutesse, et saavutada parem arusaam meie ookeanidest; märgib, et 95 % sellest valdkonnast on siiani uurimata;

149.

rõhutab, kui tähtis on mereteaduse ja -tehnoloogia alaste teadusuuringute ja andmete jagamine kolmandate riikide teadusringkondadega; rõhutab, et mereteadusesse tehtavate täiendavate investeeringute edendamine muudes kolmandates riikides ja selliste rahvusvaheliste võrgustike loomine, kus saab jagada teavet ja tulemusi, on jätkusuutlikuma kalapüügi arendamise, merede parema majandamise ja ookeanidega seotud ühiste probleemide lahendamise seisukohalt väga tähtis;

150.

märgib murega, et väikesaared on ranniku erosiooni suhtes väga tundlikud, kuna merevee taseme tõus, veeringlus ja kliimamuutustest tulenevad mereökosüsteemide suundumused võivad nende rannikukeskkonda tugevasti mõjutada; rõhutab, et Euroopa suurtes andmekeskustes ei ole andmekogumeid settemassi tasakaalu kohta, mida oleks vaja, et mõista rannikumuutusi ja erosiooni väikesaarte mõõtkavas; rõhutab seega tungivat vajadust töötada välja ja kasutada innovaatilisi tipptasemel tehnoloogiaid, et koguda, hinnata ja jälgida andmeid ELi väikesaarte ranniku erosiooni, ranniku ja mere seisundi ning keskkonnanäitajate kohta; palub, et komisjon ja liikmesriigid toetaksid selliseid projekte;

151.

rõhutab, kui tähtis on aidata kaasa teadmiste kasvule merepõhja, mereliikide ja elupaikade kohta ning koguda ookeanide kohta geoloogilisi, batümeetrilisi, seismilisi, vulkaanilisi, keemilisi, hüdroloogilisi, atmosfäärilisi ja meteoroloogilisi andmeid, eriti selleks, et arendada taastuvat mereenergiat ja luua kaitstud merealasid; julgustab sellega seoses viima läbi ookeanide teaduslikke vaatlusi ja uurimisi, pidades silmas keskkonda ja mereökosüsteeme ning kestliku arengu eesmärki;

152.

märgib, et täpsete andmete tagamine kalandussektoris on otsustava tähtsusega, kuna see on ookeanide hea majandamise hädavajalik eeldus; rõhutab, et selle eesmärgi saavutamiseks tuleb eraldada asjakohaseid ja realistlikke rahalisi vahendeid; peab vajalikuks parandada koostööd ja kooskõlastamist rahvusvaheliste partneritega EMODnet näite alusel ja kooskõlas G7 Tsukuba kommünikeega;

153.

ärgitab eraldama rohkem vahendeid selleks, et suurendada teadmisi meredest ja ookeanidest, pöörates erilist tähelepanu mere teaduslikule uurimisele, uute andmete ja teadmiste kogumisele ning andmete jagamise platvormidele, samuti edendades poliitikakujundamist ja otsuste tegemist parimate kättesaadavate teadusandmete põhjal; kordab, kui tähtis on piisavate teadusandmete puudumise korral ettevaatuspõhimõte;

154.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles edendama teaduslikke teadmisi, andmete vahetust ja tehnosiiret, et aidata kaasa ookeanide kaitsmisele ja kestlikule kasutamisele; nõuab, et maailmatasandil järgitaks ja tõhustataks algatusi, koostööd ja investeeringuid, et edendada merealaseid teadusuuringuid ja innovatsiooni;

155.

rõhutab, et ookeanide majandamine peaks tuginema parimatele kättesaadavatele teadmistele ja nõuab seepärast teadusuuringute ja innovatsiooni hoogustamist ookeanide ja nende ressursside majandamise eesmärgil, et tagada mereökosüsteemide kaitsmine ja taastamine, sealhulgas ookeanide ressursside kestlik kasutamine;

156.

rõhutab, et on vaja jätkata teadusuuringuid katastroofiliste naftareostuste ohu ja sagenenud reostuste kumulatiivse mõju kohta ookeanikeskkonnale, tagamaks, et otsused alustada avamerel toimuvaid uuringuid ja tootmist põhineksid täpsetel ja uusimatel teaduslikel andmetel;

157.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama teadusuuringuid ning julgustama valdkonnaülest lähenemisviisi ja partnerlusi ettevõtjate ja avaliku sektori vahel, et süvendada teaduslikke teadmisi ookeanide kohta;

158.

rõhutab, et on vaja eraldada rohkem vahendeid mere teaduslikeks uuringuteks, näiteks interdistsiplinaarseteks teadusuuringuteks ning ookeanide ja rannikualade püsivaks seireks, samuti andmete ja teadmiste kogumiseks ja jagamiseks, sealhulgas traditsioonilises vormis, et suurendada teadmisi ookeanidest, paremini mõista ookeanide seisundi ja tootlikkuse ning kliima vastasmõju, tugevdada äärmuslike ilmastikunähtuste koordineeritud varajase hoiatamise süsteeme, edendada parimatel kättesaadavatel teadusandmetel põhinevat otsuste tegemist, ergutada teaduslikku ja tehnoloogilist innovatsiooni ning edendada merede bioloogilise mitmekesisuse panust arenguriikide, eeskätt väikeste arenevate saareriikide ja vähimarenenud riikide arengusse;

159.

palub, et komisjon algataks Euroopa tasandil vulkaaniliste saarte, nende sidemete ookeanidega ja ookeanivulkaanide tegevuse uurimise, vaatlemise ning nende kohta andmete kogumise ja vahetamise ning edendaks seda ka rahvusvahelisel tasandil; rõhutab, et äärepoolseimatel piirkondadel võiks olla selles valdkonnas juhtiv roll;

160.

juhib tähelepanu asjaolule, et taastuval mere- ja ookeanienergial on suur potentsiaal aidata täita kliima- ja energiaeesmärke ning mitmekesistada energiaallikaid; rõhutab, et on vaja edasisi teadusuuringuid lainete, hoovuste ja soolsuse kohta, samuti tuleb välja töötada kohased keskkonnasäästlikkuse kriteeriumid;

161.

tuletab meelde, et meremajanduse kasvu strateegia üks eesmärk on parandada okeanograafilisi teadmisi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema ettepanekuid mere- ja merendusuuringutealaste teadus- ja uurimispartnerluste arendamiseks rahvusvaheliste osalejatega ning edendama juba olemasolevaid partnerlusi, nagu BlueMed;

162.

tunneb heameelt ELi toetuse üle mere- ja merendusuuringute ja innovatsiooni programmide kaudu, mida rahastatakse raamprogrammist; palub, et komisjon jätkaks seda toetust;

163.

nõuab piisavat rahastamist, et toetada mere- ja merendusalaseid teadusuuringuid ja innovatsiooni, eelkõige valdkondadeüleseid sihtotstarbelisi missioone ookeanide uurimiseks ja innovatsiooniks;

164.

toetab 2013. aasta Galway avalduse rakendamise jätkamist ning julgustab looma samasugust koostööd kolmandate riikidega;

165.

rõhutab, et on väga tähtis edendada vastavalt 2013. aasta Galway avaldusele koos kolmandate riikidega investeeringuid mereteadusesse, samuti investeerida ühistesse uurimisprojektidesse arenguriikidega ning luua rahvusvahelisi võrgustikke, mille kaudu jagada tulemusi ja teavet, sest see aitab kalandust ja mereökosüsteemide majandamist parandada ja kestlikumaks muuta ning lahendada ühiseid probleeme seoses ookeanidega;

166.

kordab, kui oluline on teha koostööd rahvusvaheliste partneritega, et tõhustada Vahemere, Musta mere ja Atlandi ookeani kaardistamist, vaatlust ja teadusuuringuid kooskõlas BlueMed algatuse ning Belémi ja Galway avaldustega ning koos ülemaailmsete või piirkondlike liitudega nagu Belmonti foorum;

167.

tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle esitada 2018. aastaks ettepanek viia EMODnet kooskõlla teiste rahvusvaheliste merendusalaste andmete kogumisalgatustega; tuletab meelde, kui oluline on selles kontekstis liidu lubadus täita ÜRO kestliku arengu eesmärgid, eriti eesmärgid nr 14.A ja nr 14.A.1, samuti pühendumus G7 teadus- ja tehnoloogiaministrite Tsukuba kommünikeele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tuletama rahvusvahelistele partneritele meelde kohustust edendada ligipääsetavat, koostalitlusvõimelist ja avatud teadust; palub, et komisjon esitaks parlamendile korrapäraselt aruandeid edusammude kohta, mida on tehtud tõeliselt ülemaailmsete ookeanide vaatluse platvormide suunas;

168.

nõuab kooskõlas ÜRO deklaratsiooniga „Meie ookean, meie tulevik: kutse tegudele“, et viidaks läbi ookeanide seisundi põhjalik hindamine, tuginedes nii teadusele kui ka traditsiooniliste teadmiste süsteemidele;

169.

rõhutab, et Tsukuba kommünikee kohaselt on vaja liikuda selles suunas, et ookeanide vaatluse süsteemid oleksid eesmärgipärased ning mereandmed ja suurte andmekoguste käitlemine (sh sinine pilv) oleksid kättesaadavad;

170.

171.

kutsub liikmesriike, piirkondlikke ja kohalikke asutusi ning eraõiguslikke asutusi üles keskenduma peamiselt innovatsiooniprojektidele, sinistele biotehnoloogiatele ja puhta energia kasutamisele keskkonnasõbraliku taristu ja meretranspordi edendamiseks ja kohandamiseks, ning mereökosüsteemide ja bioloogilise mitmekesisuse kaitsele Euroopa Strateegiliste Investeeringute Fondi (EFSI), programmi „Horisont 2020“ ja Euroopa ühendamise rahastu (CEF) kaudu; palub lisaks liikmesriikidel pöörata rohkem tähelepanu alternatiivsetetele ja ebatraditsioonilistele laevakütustele, nt veeldatud maagaasile, ning saari ühendavate veeldatud maagaasi siniste koridoride projektile, et edendada ja kohandada üleminekutehnoloogiatena taristuid, nt veeldatud maagaasi terminale, ning kasutada selleks eespool nimetatud olemasolevaid rahastamisvahendeid; palub komisjonil arendada ookeani valdkonna tähtsamate osalejatega ookeanide alaseid partnerlussuhteid, et edendada koostööd, poliitika sidusust ja kooskõlastamist ühist huvi pakkuvates ja ookeanide majandamise seisukohalt kesksetes küsimustes, nagu meremajanduse kasv ja parimate tavade vahetamine;

172.

märgib, et merendussektori automatiseerimiseks ja digiteerimiseks on vaja paremaid digitaalseid oskusi ja kvalifikatsioone, ning toonitab, et see annab võimaluse meelitada ligi noori; kutsub komisjoni üles esitama selles valdkonnas algatusi ning töötama välja ühised algatused kvalifikatsioonide tunnustamiseks ja erinevate mere- ja merendustegevuste edendamiseks;

173.

peab kahetsusväärseks, et ühisteatises rahvusvahelise ookeanide majandamise kohta ei viidata kordagi ranniku- ega mereturismile, kuigi sellel on arvestatav mõju ranniku-, saare- ja äärepoolseimatele piirkondadele, ning kohalikule turismisektorile, mis hõlmab eelkõige VKEsid; nõuab, et rahvusvahelise ookeanide foorumi raames tuleb rakendada Euroopa turismistrateegiat ning kaasata piirkonnad ja rannikualade kohalikud omavalitsused üleeuroopalisse dialoogi parimate tavade vahetamiseks ranniku- ja mereturismi aruka juhtimise üle; nõuab tungivalt, et komisjoni strateegias plastmaterjalide ja muude merejäätmete kohta ei tohiks tähelepanuta jätta rannikualasid, sest mis tahes häired merekeskkonnas mõjutavad äärmiselt negatiivselt nende alade külgetõmbavust turismi jaoks, samuti avaldab see vältimatut majanduslikku ja kliimamõju kõigile tegevustele äärepoolseimates piirkondades;

174.

nõuab suuremaid jõupingutusi, et edendada teadusuuringuid ja innovatsiooni, mis võimaldaks parandada ookeanide juhtimist viisil, mis tagab mereökosüsteemide säilimise ja taastamise, sealhulgas nende ressursside kestlikkuse ning paremad merealased teadmised nii Euroopas kui ka kogu maailmas teadlaste, sidusrühmade, otsustajate ja üldsuse vahelise tihedama koostöö ja teabevahetuse kaudu, eesmärgiga parandada ookeanide alast haridust ja karjäärivõimalusi sinise majanduse valdkonnas; nõuab teaduse ja traditsiooniliste teadmiste süsteemide põhjal ookeani seisundi põhjalikku hindamist kooskõlas ÜRO dokumendiga „Meie ookean, meie tulevik: kutse tegudele“;

175.

rõhutab, kui oluline on kaasata rannikualade ja äärepoolseimate piirkondade kohalikud omavalitsused protsessi, mille eesmärk on tuua rahvusvaheline ookeanide majandamine ELi kodanikele lähemale;

o o

176.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 209, 30.6.2017, lk 60.

(2) Vt vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0069, P8_TA(2017)0070, P8_TA(2017)0071 ja P8_TA(2017)0072.

(3) ELT L 312, 22.11.2008, lk 3.

(4) EÜT L 365, 31.12.1994, lk 10.

(5) EÜT L 182, 16.7.1999, lk 1.

(6) EÜT L 269, 21.10.2000, lk 34.

(7) ELT L 266, 26.9.2006, lk 1.

(8) ELT L 197, 24.7.2012, lk 38.

(9) ELT L 321, 5.12.2011, lk 1.

(10) ELT L 251, 16.9.2016, lk 77.

(11) ELT L 257, 28.8.2014, lk 135.

(12) ELT L 123, 19.5.2015, lk 55.

(13) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0035.

(14) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2017)0093.

(15) Vastuvõetud tekstid, P8_TA(2016)0478.

(16) ELT C 70 E, 8.3.2012, lk 70.

(17) ELT C 75, 26.2.2016, lk 24.

(18) „Plastic waste inputs from land into the ocean“, Jenna R. Jambeck, Roland Geyer, Chris Wilcox, Theodore R. Siegler, Miriam Perryman, Anthony Andrady, Ramani Narayan, Kara Lavender Law, Science, vol 347, nr 6223, 13. veebruar 2015, lk 768–771.

(19) Plastist mereprügi ja mikroosakesed, UNEP: https://wedocs.unep.org/rest/bitstreams/11700/retrieve

(20) Euroopa Keskkonnaamet, „The impact of international shipping on European air quality and climate forcing“ („Rahvusvahelise laevanduse mõju Euroopa õhukvaliteedile ja kliimamuutustele“), 2013.

(21) R. Winkel, U. Weddige, D. Johnson, V. Hoen ja S. Papaefthimiou, (2015), „Shore Side Electricity in Europe: Potential and environmental benefits“ („Kaldaäärne elektritoide Euroopas: potentsiaal ja keskkonnakasu“), Energy Policy, DOI: http://www.sciencedirect.com/science/article/pii/S0301421515300240

(22) ELT C 265, 11.8.2017, lk 65.