18.4.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 113/56

—

on selle poolt, et kuriteoohvrite olukorda ja õiguslikku seisundit parandada. Tegemist on olulise sammuga Stockholmi programmi ja tegevuskava elluviimisel, et luua tõeline vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis omakorda on oluline osa Euroopa integratsioonist ja ELi eesmärk;

—

pooldab kohalike omavalitsuste ja piirkondade kaasamist sellesse töösse. Neil on tähtis ülesanne pakkuda paljusid teenuseid ja struktuure kuriteoohvrite toetamiseks ning ELi tasandi miinimumnormid avaldavad vältimatult mõju ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil pärast komisjoni koostatud nn ohvrite paketi vastuvõtmist;

—

toonitab, et komisjoni pakutud ohvrite paketi ettepanek avaldab suurt mõju kohalikule ja piirkondlikule tasandile, eelkõige on sellel majanduslikud tagajärjed;

—

peab oluliseks leida lahendusi, kuidas tasakaalustatud viisil tagada kriminaalmenetlustes ühelt poolt ohvrite õigused ja teiselt poolt süütuse presumptsioon, aga ka kahtlustatavate ja süüdimõistetud kurjategijate individuaalsed õigused;

—

teeb ettepaneku, et ELi võtaks endale aktiivsema rolli ülesannete koordineerimisel eri liikmesriikides.

Raportöör

Per Bødker ANDERSEN (DK/PES), Koldingi aselinnapea ja linnavolikogu liige

Viitedokumendid

1.

on selle poolt, et kuriteoohvrite olukorda ja õiguslikku seisundit parandada. Tegemist on olulise sammuga Stockholmi programmi ja tegevuskava elluviimisel, et luua tõeline vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala, mis omakorda on oluline osa Euroopa integratsioonist ja Euroopa Liidu lepingu artikli 3 lõike 2 järgi ELi eesmärk. Ettepanekud parema kaitse kohta puudutavad eelkõige eriti kaitsetuid ohvreid, lapsi;

2.

märgib sellega seoses, et ühiste miinimumnormide väljatöötamine vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneval alal aitab ehitada ühtekuuluvat Euroopa Liitu, ning kutsub seepärast kõiki liikmesriike üles kõigi kodanike huvides selles poliitikavaldkonnas osalema;

3.

pooldab kohalike omavalitsuste ja piirkondade kaasamist sellesse töösse. Neil on tähtis ülesanne pakkuda paljusid teenuseid ja struktuure kuriteoohvrite toetamiseks ning ELi tasandi miinimumnormid avaldavad vältimatult mõju ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil pärast komisjoni koostatud nn ohvrite paketi vastuvõtmist;

4.

on veendunud, et ohvrite kõrgetasemeline kaitse on tähtis kuritegude üldise mõju vähendamiseks, kuna see aitab ohvritel üle saada kuriteo füüsilistest ja/või psühholoogilistest tagajärgedest;

5.

juhib tähelepanu sellele, et ohvrite õiguste reguleerimisel on mitmesugune sotsiaalne ja kriminoloogiline, kuid ka finantsmõju, mistõttu on hädavajalik leida tasakaalustatud lahendusi. Ohvrite olukorra parandamisel tuleb arvesse võtta tervet rida majanduslikke ja õiguslikke aspekte, eriti seoses kohaliku ja piirkondliku tasandiga;

6.

meenutab, et ohvrite õiguste reguleerimine võib mõjutada kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguslikku olukorda. Komitee peab vajalikuks leida lahendusi, mis kaitsevad ohvrite huve, ohustamata samas kahtlustatavate ja süüdistatavate õiguskindlust. Kahtlustatavate ja süüdistatavate inimväärikuse austamine isegi väga raskete kuritegude puhul on Euroopa integratsiooni ühe aluspõhimõtte – õigusriigi põhimõtte – oluline osa ja eeldus püsivate ja jätkusuutlike lahenduste väljatöötamiseks ka ohvrite jaoks. See hõlmab süütuse presumptsiooni kuni süü tõestamiseni ning õigust õiglasele kohtumenetlusele. Ilma süüdistatavate ja kahtlustatavate õiguste kaitsmiseta ei ole ELis võimalik luua vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala. Komitee tuletab sellega seoses meelde, et ka kohaliku ja piirkondliku tasandi esindajad on kohustatud selle tasakaalu nimel töötama;

7.

väljendab heameelt, et komisjoni nn ohvrite pakett kujutab endast sisuliselt miinimumnorme, millega kehtestatakse ühine õiguste miinimumtase, kuid antakse igale liikmesriigile ka võimalus neid norme karmistada. Komitee tuletab meelde, et ELi normide tulemusel ei tohi ohvrite õigused üheski liikmesriigis mitte mingil juhul väheneda. Iga riigi ja piirkonna jaoks on vaja leida tasakaalustatud lahendused, mis oleksid kohandatud nende konkreetsetele tingimustele, kultuurile ja traditsioonidele. See on kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 82 lõikega 2, kus sätestatakse, et arvesse tuleb võtta liikmesriikide õigustraditsioonide ja -süsteemide vahelisi erinevusi, ning kajastab Euroopa Liidu lepingu artikli 5 lõikes 3 sätestatud subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid;

8.

meenutab, et vaja on küll tasakaalustatud lahendusi, ent see tähendab ka, et ohvritele pakutav tugi ja menetlusõigused peavad vastama lahendatavate probleemide tõsidusele ja olulisusele. Ohvrite õiguste kaitse on väga lai teema, mis hõlmab nii mitmeid erinevaid kuriteoliike kui ka tervet rida mitmesuguseid õigusliku, sotsiaalse, majandusliku, meditsiinilise ja psühholoogilise iseloomuga meetmeid. Komitee kutsub üles leidma diferentseeritud lahendusi, mille puhul järgitakse järjepidevalt proportsionaalsuse põhimõtet, et töötada välja probleemidele vastavad mõistlikud lahendused;

9.

toonitab, et komisjoni pakutud ohvrite paketi ettepanek avaldab suurt mõju kohalikule ja piirkondlikule tasandile, eelkõige on sellel majanduslikud tagajärjed. See ei kehti mitte üksnes ELi liikmesriikide föderaalse ülesehitusega piirkondade, vaid ka kohaliku tasandi puhul, kuna paljudel juhtudel puutuvad kuriteoohvrid kõigepealt kokku just kohaliku politsei ja muude kohalike ametiasutustega. Just kohalikud omavalitsused tegelevad ka eriti kaitsetute ohvritega, nagu lapsed, alaealised ja puudega inimesed. Seepärast juhib komitee tähelepanu vajadusele leida eri riikides piisavad finantslahendused, et tagada ohvrite kaitse tugevdamine kooskõlas vaadeldavate komisjoni ettepanekutega ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suutlikkus oma kohustusi täita;

10.

rõhutab, et ohvrite kaitse tugevdamisel on tähtis eri ametiasutuste parem piiriülene koostöö. Selliseid koostöösüsteeme, kus kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on enesestmõistetavalt tähtis roll, on vaja tõhustada nii vertikaalselt (ühelt poolt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning teiselt poolt riigiasutuste vahel) kui ka horisontaalselt (eri kohalike ja/või piirkondlike omavalitsuste vahel). Sellised struktuurid on eriti tähtsad juhtudel, kui kriminaalmenetlusel on riigiülene aspekt või kui ohver elab teises liikmesriigis.

Seda arvestades avaldab komitee kahetsust, et kavandatud direktiivi artikli 25 sätted koostöö koordineerimise kohta ei ole 2001. aastast saadik muutunud ning on suunatud üksnes liikmesriikidele;

11.

leiab, et juba praegu on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel suured kogemused ja eksperditeadmised kuriteoohvrite toetamisest ja abistamisest. Sellise teadmistepagasi kasutamine ja jagamine – ka õigusloome käigus – aitaks saavutada komisjoni püstitatud eesmärke ning seepärast tuleks seda toetada;

12.

soovitab võtta ohvrite paketis konkreetsema seisukoha piirkondade, valdade ja linnade rolli osas. Kui ELi seadusandja arvates on ka kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel tähtis roll, peab see direktiivi ettepanekust, nt põhjendustest selgelt välja tulema (vt muudatusettepanek 2);

13.

nõuab, et kaalutaks, kas ja kuidas kaasata kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eksperdid ohvritele pakutava toe ja abi osutamisse. Sellistele jõupingutustele lisaks võiks rohkem rõhuda kohaliku tasandi politseinike, sotsiaaltöötajate ja teatud muude elualade esindajate koolitamisele, kuna just neil on sageli esimene kokkupuude ohvritega;

14.

peab oluliseks leida lahendusi, kuidas tasakaalustatud viisil tagada kriminaalmenetlustes ühelt poolt ohvrite õigused ja teiselt poolt süütuse presumptsioon, aga ka kahtlustatavate ja süüdimõistetud kurjategijate individuaalsed õigused. Seepärast teeb komitee ettepaneku seda direktiivi ettepaneku 7. põhjenduses selgesõnaliselt väljendada (vt muudatusettepanek 1);

15.

leiab, et piirkonnad, vallad ja linnad tuleb kaasata aruteludesse selle üle, kuidas tugevdada eri riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rahvusvahelist koostööd. Siinkohal on väga tähtis määrata piirkondade ja/või valdade jaoks kontaktpunktid, kellelt saab teavet eri omavalitsusüksuste tegevusest;

16.

teeb ettepaneku, et EL võtaks endale aktiivsema rolli ülesannete koordineerimisel eri liikmesriikides, ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Seda võib teha nt ELi koordineerimismehhanismi loomise kaudu, et edendada riikide kohalike omavalitsuste vahelist koordineerimist nii üldiste uuringute kui ka konkreetsete küsimuste puhul, nt aidates võtta ühendust asjaomase kohaliku või piirkondliku omavalitsusega teises liikmesriigis. See struktuur võiks ka luua andmebaasi heade tavade kohta ja seda hallata, nagu komitee pani ette oma arvamuses Stockholmi programmi rakendamise tegevuskava teemal (1);

17.

teeb ettepaneku kaaluda sobivaid vahendeid, mis annaks ohvritele endile juurdepääsu praktilisele teabele ja toele ELi tasandil. ELi tasandi nõustamisliin ohvritele parandaks märkimisväärselt nende ohvrite olukorda, kes on kuriteo ohvriks langenud teises liikmesriigis. See ei puuduta mitte üksnes etappi, mil nad on teises riigis ja vajavad mitmesugust abi, vaid ka etappi, mil nad on jõudnud koju ja peavad võtma ühendust selle riigi ametiasutustega, kus nad kuriteo ohvriks langesid;

18.

juhib tähelepanu ka selle valdkonna erasektori ja teiste osalejate suurtele kogemustele ja asjaomastele eksperditeadmistele. Seepärast nõuab komitee ohvrite olukorra parandamiseks mitte ainult mitmesuguste eraõiguslike, vaid ka juriidiliste isikute ja valitsusväliste ohvriabiorganisatsioonide kaasamist nii riiklikul kui ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil. See võiks toimuda ELi tasandi koordineerimise teel, milles osaleksid ka mitmesugused era- ja teised organisatsioonid, kes saaksid anda koostöö parandamisse oma panuse;

19.

peab eriti oluliseks pakkuda tuge ja abi eelkõige kuriteo ohvriks langenud lastele ja alaealistele. Komitee arvates tuleks kuriteo ohvriks langenud laste ja alaealiste abistamise miinimumeeskirjad sätestada ELi õigusaktides võimalikult üheselt mõistetavalt, piirdumata üksnes üldsõnaliste lubadustega;

20.

toonitab, et kriminoloogilised ja viktimoloogilised teadmised laste ja alaealiste kohta arenevad ning uusi teadmisi tuleb ELi õigusaktide koostamisel ja ajakohastamisel arvesse võtta. Eelkõige viitavad teaduslikud tõendid sellele, et laste erinevaid arengutasemeid ja vajadusi arvesse võttev käsitlus on eelistatav komisjoni valitud käsitlusele (2).

Diferentseeritum lahendus, mis võtab arvesse nii vanust kui ka kuriteoliiki, aitaks kehtestada karmimad ja sihipärasemad miinimumeeskirjad konkreetse ohvri suhtes, nt eriabi väikelastele või eriti ränga kuriteo ohvriks langenud alaealistele;

21.

juhib tähelepanu sellele, et direktiivi ettepaneku artiklis 2 määratletakse ohvreid väga laialt. Selle kohaselt on ohver iga inimene, kes satub mis tahes kuriteo – isegi pisikuritegude – ohvriks. Liiga laia määratluse tõttu on ka pisikuritegude ohvritel juurdepääs direktiiviga ettenähtud menetlusõigustele. See võib osutuda üsna kulukaks ja on kaheldav, kas nii ulatusliku reguleerimise puhul on tegemist tasakaalustatud ja sihipärase lähenemisega ohvrite olukorrale;

22.

tuletab sellega seoses meelde, et ka teiste justiits- ja siseküsimusi puudutavate ELi õigusaktide puhul on olnud valdkondi, kus koostöövahendite tegelik rakendamine on selgete eristamiskriteeriumite puudumise tõttu osutunud algselt kavandatust palju kulukamaks, näiteks Euroopa vahistamismääruse hiljutisel hindamisel hoiatas komisjon määruse kohaldamise eest pisirikkumistele, kuna mõned liikmesriigid on seda vahendit liigselt kasutanud;

23.

teeb seepärast komisjonile ettepaneku kaaluda diferentseeritumat käsitlust, milles arvestatakse iga probleemi eraldi, ning kehtestada asjakohased piirangud ohvrite õiguste suhtes, et viia need proportsionaalselt vastavusse kuriteo raskusega. Komitee teeb seepärast ettepaneku kaaluda proportsionaalsuse üldpõhimõtte sisseviimist direktiivi, et mõned direktiivi osad ei oleks kohaldatavad pisirikkumiste ohvrite puhul.