31.3.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 77/29

1.1

Kõnealuse ettepanekuga soovitakse muuta nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ, lisades piiranguid diklorometaani turustamisele ja kasutamisele, kui seda kasutatakse värvieemaldite peamise koostisosana tööstusliku, professionaalse ja tavakasutuse korral.

1.2

Tegemist on nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ viimase sellise muutmisega enne selle asendamist määrusega (EÜ) 1907/2006 (REACH) 1. juunil 2009.

1.3

Komitee tunnistab komisjoni ees seisvaid märkimisväärseid teaduslikke ja poliitilisi raskusi sellise proportsionaalse ja kulutõhusa muudatusettepaneku tegemisel ja selles kokkuleppele jõudmisel, millega säilitatakse vastavalt direktiivi 76/769/EMÜ nõudmistele siseturg ning tagatakse samal ajal inimeste tervise ja keskkonna kõrgetasemeline kaitse.

1.4

Komitee nõustub, et on olemas veenev tõendusmaterjal selle kohta, et diklorometaani suure lenduvuse tõttu võivad diklorometaani aurud kõrges kontsentratsioonis põhjustada teadvuseta olekut ja surma. Aurude kõrge kontsentratsiooni põhjus on halvad tööstustavad, sealhulgas ebapiisav ventilatsioon. Tõendusmaterjal tõsise pideva ohu kohta tarbijatele harva koduse kasutuse korral ei ole nii veenev. Seepärast on müügi keelamise ettepanek ebaproportsionaalne ning alternatiivsete toodete ja protsesside teadaolevaid, kuid siiani kvantitatiivselt määratlemata ohtusid arvestades näib ebatõenäoline, et see tooks kaasa registreeritud õnnetusjuhtumite üsna madala määra üldise vähenemise.

1.5

Komitee märgib sarnaselt komisjoni nõustanud konsultandile, et diklorometaani erilised ohud ei ole täielikult kaetud olemasolevate piktogrammide või riski- ja ohutuslausetega. Sama märkus kehtib ohtude kohta lastele, mis on kodumajapidamises rohkem levinud. See on märgistamissüsteemi puudujääk, mitte asjaomaste toodete või inimeste puudujääk. Seepärast tehakse olukorra parandamiseks soovitusi pakendamise ja märgistamise kohta.

1.6

Arvamuses on tuvastatud ka muid probleeme, eelkõige kokkulepitud piirväärtuste puudumine kokkupuutele töökeskkonnas ja hea tööstustava suuniste või eeskirja puudumine. Selles kontekstis peetakse suurepäraseks mudeliks Saksa tehnilisi reegleid ohtlike ainete käsitsemisel TRGS 612.

1.7

Kokkuleppe saavutamise lootuses esitatakse arvamuses komisjonile, Euroopa Parlamendile ja liikmesriikidele kaalumiseks rida muid üldisi aspekte. Kui kokkulepet saavutada ei suudeta, viib see siseturu killustumiseni. Oht kasutajatele töökohas ja väljaspool töökohta jääb alles.

2.1

Nagu eespool märgitud, jõustub Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH), 1. juunil 2009. Sellega tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse terve rida olemasolevaid nõukogu ja komisjoni määrusi ja direktiive, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiiv 76/769/EMÜ teatavate ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutuse kohta.

2.2

Nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ I lisas on ära toodud spetsiifilised piirangud teatud ohtlike ainete ja valmististe turustamisele ja kasutamisele, milles on kokku lepitud ja mis on kehtestatud viimase 30 aasta jooksul. 1. juunil 2009 saavad need määruse (EÜ) nr 1907/2006 (REACH) XVII lisa nurgakiviks.

2.3

Nõukogu direktiivi 76/769/EMÜ eelmised muudatused (uute piiravate meetmete lisamise kohta) on tehtud direktiivide kujul, mis vajavad rakendamist liikmesriikide poolt. Kõnealune komisjoni ettepanek ei ole siiski mitte direktiivi, vaid otsuse ettepanek, millel on vahetu mõju. Seetõttu ei vaja see ülevõtmist riiklikesse õigusaktidesse, mis tuleks samuti kehtetuks tunnistada 1. juunil 2009, kui jõustub määrus EÜ nr 1907/2006 (REACH).

2.4

Kõik järgnevad ettepanekud ohtlike ainete ja valmististe turustamise ja kasutamise piirangute kohta tehakse vastavalt määrusele (EÜ) nr 1907/2006 (REACH).

2.5

Ained (ja neid sisaldavad valmistised), mille suhtes turustamise ja kasutamise piiranguid on peetud vajalikuks, on üldjuhul määratletud teatud nn prioriteetsete ainete hinnangute alusel. Ained on nimetanud liikmesriigid ning need on avaldatud aastatel 1994–2000 neljas erinimekirjas vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) nr 793/93.

2.6

Terve rida aineid, mida ei ole kantud algsesse nelja erinimekirja, on analüüsitud nende mõju osas inimeste tervisele ja keskkonnale ja/või on tehtud ettepanekuid piirata nende turustamist ja kasutamist, kuna liikmesriikide taotlusel on käsitletud uusi probleeme. Diklorometaan kuulub nende ainete hulka. Mitmed liikmesriigid on eri põhjustel juba kehtestanud või püüdnud kehtestada piirangud diklorometaani kasutamisele eelkõige värvieemaldite koostisosana. Teised liikmesriigid peavad nimetatud meetmeid ebaproportsionaalseks, kulukaks ja kasutajaid tõenäoliselt vähemrahuldavateks lahendusteks. On tõendeid (või tõendite puudus) nii mõlema seisukoha poolt kui ka vastu.

2.7

Ettepaneku esimene täielik läbivaatamine nõukogus toimus juuni alguses. Kui järgnevate kuude jooksul suudetakse jõuda kompromissile, minnakse ettepanekuga tõenäoliselt edasi, nagu kavandatud. Kui nii ei lähe, kukub ettepanek läbi. Sellisel juhul jääb diklorometaanil põhinevate värvieemaldite siseturg killustatuks ning võib muutuda veelgi killustatumaks. Diklorometaani hinnataks siis aja jooksul vastavalt määrusele EÜ nr 1907/2006 (REACH), kuna selle kasutus värvi eemaldamisel on üks paljudest kokkupuutevõimalustest, millega tuleb arvestada. On ilmselt ebaselge, milline võiks olla selle tulemus või millal oleks võimalik teha lõplikke soovitusi.

3.1

Diklorometaan on värvitu, madala keemistemperatuuriga halogeenitud alifaatne kergelt magusa lõhnaga süsivesinik. Seda on palju aastaid laialdaselt kasutatud madala süttivusega tugeva lahustina farmaatsiatoodete, aerosoolide ja liimide tootmisel ning muudes protsessides, nagu värvi eemaldamine ja metalli rasvaärastus, ning toiduainete ekstrahendina.

3.2

Kuigi diklorometaani peetakse üheks ohutumaks madala molekulmassiga halogeenitud süsivesinikuks, tuleb seda siiski kasutada ettevaatlikult. Diklorometaan on Euroopas liigitatud 3. kategooria kantserogeenide hulka, st see on „aine, mis põhjustab inimestele muret selle võimaliku kantserogeense mõju tõttu, kuid mille kohta kättesaadav teave ei ole piisav rahuldava hinnangu andmiseks”. Seepärast peab see olema varustatud R40 riskilausega („osaliselt tõestatud kantserogeenne mõju”). Diklorometaan on prioriteetne aine ka vastavalt vee raamdirektiivile.

3.3

Suuremat muret põhjustab siiski see, et diklorometaan on ka tugev narkootiline aine, mis mõjutab kesknärvisüsteemi ning võib põhjustada teadvuseta olekut või surma. See on viinud rea õnnetus- ja surmajuhtumiteni, mis on üldiselt seotud ohtlike töötavade ja kokkupuutega väga suurte koguste diklorometaaniga, tavaliselt avatud mahuti tööstusliku või laiaulatusliku professionaalse kasutuse käigus. Kõnealused ohud kõrvaldab kasutamine suletud süsteemides, kus see on võimalik.

3.4

Diklorometaani tootmistasemed Euroopas (käitistes Saksamaal, Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias, Madalmaades, Ühendkuningriigis ja Rumeenias) langevad tasapisi muude toodete kättesaadavaks muutumisel. Praegu Euroopas toodetavast umbes 240 000 tonnist diklorometaanist eksporditakse umbes 100 000 tonni. Ülejäänud kogusest läheb 30–50 % farmaatsiatööstusele ja 10–20 % müüakse esmase diklorometaanina värvieemaldites. Farmaatsiatööstusest saadava taaskasutatud diklorometaani kogus tonnides on sama suur. Kõnealuses ettepanekus tegeletakse üksnes diklorometaani kasutusega värvieemaldites.

3.5

Värvi eemaldamine on tuttav enamikus kodumajapidamistes kui vajalik protsess puit-, metall-, kivi- ja kipsesemete ja -pindade säilitamiseks ja kaunistamiseks nii hoonetes sees kui väljas. On olemas ka mitmed rohkem spetsialiseerunud turud, sealhulgas kunstiteoste restaureerimine, grafiti eemaldamine ning selliste suurte sõidukite värvimine nagu rongid või lennukid.

3.6

Värvieemaldid on veidi meelevaldselt jagatud kolme kategooriasse: tööstuslik kasutus (st pidev suuremahuline kasutus käitises); professionaalne kasutus (mitmes asukohas töötavad spetsialistid, ehitajad, kujundajad) ning tavakasutus (aeg-ajalt koduremondiga tegelevad üksikisikud).

3.7

Õnnetusjuhtumite tegelikku arvu igas kategoorias on raske kindlaks määrata. Arvestades, et diklorometaani üledoosi tunnused sarnanevad südamepuudulikkusega, on võimalik (kuid mitte kindel), et kõiki juhtumeid ei ole registreeritud. RPA konsultantide poolt komisjonile esitatud andmetel on Euroopas viimase 20 aasta jooksul registreeritud diklorometaanipõhiste värvieemaldite kasutamisest tulenenud 3–4 õnnetusjuhtumit aastas, millest üks aastas on lõppenud surmaga. Surmajuhtumid leidsid aset peamiselt Prantsusmaal (6), Saksamaal (6) ja Ühendkuningriigis (5). Õnnetusjuhtumid, mis ei lõppenud surmaga, leidsid aset peamiselt Ühendkuningriigis (36), Rootsis (12) ja Prantsusmaal (6). RPA uuritud perioodil (1930–2007) registreeriti Lõuna-Euroopas vaid üks õnnetusjuhtum — surmajuhtum tööstusettevõttes Hispaanias 2000. aastal. Oluline osa võib selles olla ka kohalikel kliimatingimustel ja töötavadel. Sooja ilmaga on aknad alati avatud, saavutatakse hea ventilatsioon ning ohud on tühised. Külmemas kliimas võib olukord olla vastupidine.

3.8

Surmajuhtumid jagunesid võrdselt tööstuslike ja professionaalsete kasutajate vahel. Suur osa õnnetusjuhtumitest, mis ei lõppenud surmaga, registreeriti professionaalideks liigitatud ettevõtjate kasutuses. Surmajuhtumite põhjustena registreeriti peamiselt ebapiisav ventilatsioon ja isikukaitsevahendite ebasobiv kasutamine, eriti suurte avatud mahutite olemasolu korral.

3.9

Üht tavakasutaja (või professionaali) võimalikku surmajuhtumit Prantsusmaal 1993. aastal ei ole praegu võimalik tõestada ning seepärast on see oluline teave kahtluse alla seatud. Vaid üks tavakasutaja surmajuhtum registreeriti veel Madalmaades 1960. aastal. Juhtumit võisid mõjutada ka muud tegurid.

3.10

Diklorometaanipõhistele värvieemalditele on muidugi olemas ka alternatiivid. Need jagatakse tavaliselt kolmeks: värvi füüsiline või mehaaniline eemaldamine (liivajoaga puhastamine, kraapimine, survepuhastus), pürolüütiline ja/või termiline eemaldamine (ahjude, keevkihi, leeklampide või kuumaõhupüstolite kasutamine) ning keemiline eemaldamine (tugevate lahustite, sealhulgas diklorometaan, või söövitavate, tavaliselt väga leeliseliste vedelike või pastade või siis sipelghappel või vesinikperoksiidil põhinevate segude kasutamine). Kõik nimetatud meetodid võivad toimida ning olla eelistatud valik konkreetsetel tingimustel. Kõikide meetoditega kaasnevad ühed või teised ohud, kas osakeste mõju, kuumuse, tule, plahvatuse, silma- või nahaärrituse või eemaldatavate kihtide koostise, eelkõige enne 1960. aastaid värvile lisatud plii tõttu. Vanades, kuid kasutatavates või isegi atraktiivsetes elamutes, kus võib leida mitu kuni 100 aasta vanust värvikihti, või tundlike pindade puhul, mida ei tohi kahjustada, on vaja kasutada mitut lähenemisviisi ja mõningal määral katsetamist.

3.11

Andmeid ei ole esitatud ei nimetatud kolme liiki eri alternatiivide üldise turuosa ega värvi eemaldamise kulude kohta ühe ruutmeetri kohta. Diklorometaani peetakse ikka veel kõige laialdasemalt kasutatavaks lahustiks, eelkõige tavakasutuse sektoris, kuid populaarsed on ka kaustilisel soodal põhinevad rakendused. Isegi kemikaalide rühma sees on kulude võrdlemine keeruline. Üldiselt ollakse arvamusel, et koguse alusel on diklorometaanipõhised värvieemaldid odavamad kui konkureerivad tooted. See eelis tõenäoliselt kaob, kui võtta arvesse kaitsevahendite täishinda (kui neid kasutatakse) ja jäätmete kõrvaldamist (kui see on vajalik).

3.12

Kogukulud sõltuvad ka soovitu tegemiseks vajaminevast ajast. Aeglasem tegutsemine, kuid tervist vähem kahjustavad tooted ja protsessid suurendavad tehtava töö kulusid ja vähendavad kasumit. Kõrgema keemispunktiga lahustid võimaldavad korraga katta suuremaid pindu, kuid vajavad toimimiseks rohkem aega. Tarbija jaoks tähendab see lühema kokkupuute asendamist pikema kokkupuutega ning kodumajapidamise võimalikku pikemat häirimist. (RPA oletus, et tavatarbijad peavad ajakulu vähemoluliseks, kuna nad tegelevad värvi eemaldamisega tavaliselt vabal ajal, tuleks kindlasti kahtluse alla seada.) Uued töömeetodid ja muutused tööprotsessis muutuvad oluliseks kõikide kasutajate jaoks. Tööstusliku kasutaja jaoks tähendab üleminek vee baasil toodetele ventilatsioonikulude vähenemist, kuid mahutite ja torude korrosiooni vähendamiseks tehtavate tööde kulude järsku suurenemist. Kõiki nimetatud muutujaid arvestades on äärmiselt raske prognoosida, milline mõju ükskõik millise valiku ükskõik millisel piirangul võiks olla. Kõnealustes tingimustes on ohus eelkõige tavatarbijad ning eri valitsustasandite vastuolulisi seisukohti arvestades on vähe tõendusmaterjali selle kohta, et alternatiivseid tooteid või protsesse puudutavad tarbijate valikud oleksid nende endi huvides.

3.13

Diklorometaani kui lahusti üks populaarne alternatiiv metüül-2-pürrolidoon liigitati hiljuti reproduktsiooni mõjutava toksilise toimega 2. kategooria aineks, mis toob kaasa nimetatud ainet sisaldavate segude müügi keelamise üldsusele (kuid mitte professionaalsetele või tööstuslikele kasutajatele). Muud lahustid, nagu 1,3-dioksolaan, on kergesti süttivad.

3.14

Hetkel näivad kõige kindlamate alternatiividena kahealuselistel estritel põhinevad süsteemid — dimetüüladipaadi, suktsinaadi ja glutaraadi segud, mille puhul on vähe põhjust muretsemiseks, et need võiksid inimeste tervist või keskkonda märkimisväärselt kahjustada. Suhteliselt turvalised tunduvad olevat ka dimetüülsulfoksiid ja bensüülalkohol. Kas nende kasutajad neid ka kulutõhusaks peavad või mitte, sõltub siiski paljudest teguritest ning nende lõplikku valimist laialdaseks kasutuseks ohutute alternatiividena ei ole võimalik tagada.

3.15

Üldjoontes on selge, et ühte täielikult vastuvõetavat lähenemisviisi ei ole ning et ebasobiv tegevus võib viia praeguste suhteliselt väheste registreeritud juhtumite arvu suurenemiseni. Põhiraskus on määratleda lahendus, mis rahuldaks kõiki osapooli, eelkõige liikmesriike, kellel on erinevad kogemused ning kes hoiavad üsna põhjendatult kinni oma kindlatest seisukohtadest.

4.1

Kõnealuse ettepanekuga soovitakse kaitsta inimeste tervist ja keskkonda ning säilitada diklorometaani siseturg, eelkõige siis, kui diklorometaani kasutatakse värvieemaldite peamise koostisosana tööstusliku, professionaalse ja tavakasutuse korral.

4.2

Ettepanekuga soovitakse keelata kõigi diklorometaanipõhiste värvieemaldite müük üldsusele ja professionaalidele, välja arvatud spetsiaalse väljaõppega ja liikmesriikide pädevate ametiasutuste poolt loa saanud isikutele. Müük tööstuskäitistele oleks võimalik vaid rea kaitsemeetmete, eelkõige tõhusa ventilatsiooni ja sobivate isikukaitsevahendite olemasolul ja kasutamisel. Kõik diklorometaanipõhised segud tuleb tähistada kustumatu kirjaga „Tööstuslikuks või professionaalseks kasutuseks” (ning seejärel eeldatavalt ainult vastava loa omamise alusel).

4.3

Üldsuse või professionaalsete kasutajate jaoks ei tohiks esimest korda turule viia ühtegi uut diklorometaanipõhist värvieemaldit 12 kuud pärast otsuse jõustumist. Kõik tarned kõnealuse kahe rühma jaoks keelataks pärast veel 12 kuu möödumist.

4.4

Kõnealune otsus jõustuks eeldatavasti kolmandal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

4.5

Ettepanekule on lisatud seletuskiri ja komisjoni töödokument (mõjuhindamise aruanne). Lisamaterjali saab väliskonsultantide (RPA, TNO) poolt komisjoni jaoks koostatud mõjuhinnangutest ja teatud teemadel koostatud aruannetest (ETVAREAD aurustumist takistavate ainete tõhususe kohta). Need on omakorda läbi vaadanud asjaomane teaduskomitee (SCHER). Ametlikku ELi riskihindamisaruannet ei ole, kuna ükski sidusrühm ei määratlenud diklorometaani prioriteetse ainena, vaatamata juba tekkinud küsimustele.

4.6

Mõned ELi liikmesriigid (ning teised olulised majandus- ja kaubanduspartnerid, nagu Šveits ja USA) on samuti koostanud uuringuid, et toetada teatud regulatiivseid ja poliitilisi seisukohti, mis on tihti väga vastuolulised. Asjaomased tööstused on kogunud suure hulga andmeid eri toodete ja protsesside võimalikke ohtude ja võrreldavate eeliste kohta ning ei ole üllatus, et ka need on vastuolulised. Teiste sidusrühmade märkused pandi kirja 2004. aastal toimunud tervishoiu ja ohutuse Euroopa nädalal „Building in Safety” pärast Taani maalrite liidu korraldatud spetsialistide konverentsi. RPA andmetel ei olnud BEUC, EMCEF ja ETUC 2007. aasta aprillis veel ametlikku seisukohta avaldanud.

5.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab komisjoni ees seisvaid raskusi proportsionaalse ja kulutõhusa ettepaneku tegemisel direktiivi 76/769/EMÜ diklorometaani kasutamise kohta lahustina värvi eemaldamisel muutmiseks. Selle kohta on suhteliselt vähe registreeritud ja tõestatud juhtumeid. On võimalik (kuid mitte kindel), et kõiki juhtumeid ei ole registreeritud. Kehtivaid õigusakte ei ole alati järgitud ning märgistamine näib olevat ebapiisav. Alternatiivsed tooted ja protsessid on olemas, kuid neid ei ole hinnatud ning kõigi nendega kaasnevad ohud. Liikmesriikide erinevad seisukohad on põhjendatud. Ei ole tagatist, et lõpptulemus on soodsam ühelegi rühmadest, keda see kõige tõenäolisemalt mõjutab.

5.2

Komitee tunnistab ka, et selge ajalise piirangu tõttu on see viimane võimalus meetmete kehtestamiseks kõnealuse direktiivi raames. Kui liikmesriigid ja Euroopa Parlament ei suuda ühises seisukohas kokku leppida ning väljapakutud otsust (või mõnda selle versiooni) vastu võtta ja rakendada, ei võeta ühtegi edasist meedet seni, kuni hinnatakse diklorometaani kõiki kasutusi vastavalt määrusele (EÜ) nr 1907/2006 (REACH).

5.3

Komitee on kindlal seisukohal, et selline viivitus ei ole vajalik ega soovitav, arvestades keskkonna ja kõikide kasutajate tervise kaitset töökohas ja väljaspool töökohta. Komitee tunneks sügavat kahetsust ka siseturu igasuguse killustumise üle kas kõnealuses või ükskõik millises muus valdkonnas. Vajadus kokkuleppe aluse leidmiseks peaks olema selge kõigile asjaosalistele. Sellega tuleks leida võimalusi riskijuhtimiseks, mitte ühe ohu teisega asendamiseks.

5.4

Siinkohal märgib komitee, et diklorometaani saab ohutult toota, säilitada, transportida ja kasutada suletud süsteemides. Diklorometaan on süttimatu ning ei aita kaasa maapinnalähedase osooni moodustumisele. Siiski tekitab diklorometaani kasutamine avatud süsteemides, nagu värvi eemaldamisel, probleeme selle lenduvuse (aurustub kiiresti), sellest tuleneva auru tiheduse (koguneb kõige madalamasse ebapiisava ventilatsiooniga punkti) ning oma narkootiliste omaduste (põhjustab teadvuseta olekut ja surma) tõttu. Kõik see toob kaasa suurema ohu lastele. Diklorometaan on liigitatud ka 3. kategooria kantserogeeniks ning see on võimalik oht, mis domineerib igasuguse diklorometaani sisaldava toote märgistamisel.

5.5

RPA ja ka teised on kõik märkinud, et see on ekslik ja ebapiisav kasutajate sobivaks kaitsmiseks töökohas ja väljaspool töökohta. Kehtivates õigusaktides ega muudetud ÜRO ühtses ülemaailmses kemikaalide klassifitseerimis- ja märgistamissüsteemis puuduvad riski- ja ohutuslaused ja piktogrammid või siis nende ekvivalendid, mis hoiataksid piisavalt kas narkootiliste ainete mõju (ning sellest tuleneva surmaohu) või, mis veelgi üllatavam, tõsise ohu eest lastele (mis kehtib muidugi paljude kodumajapidamises kasutatavate toodete ja protsesside kohta).

5.6

Eksitav on ka keskendumine võimalikule, kuid siiani tõestamata vähiohule. SCHER märkis oma arvamuses aurustumist takistavaid aineid käsitleva ETVAREADi aruande kohta, et hiirte ainevahetuse mehhanism ei ole mõjutusobjekti testimisel samasugune kui inimestel ning seepärast ei ole diklorometaan esitatud tõendusmaterjali alusel tõenäoliselt kantserogeen. Tegelikul kasutusel põhinevaid tõendeid on vähe. Praegu oodatakse kahe suure epidemioloogilise uuringu tulemusi, milles käsitletakse diklorometaaniga kokkupuutuvaid rühmi teistes tööstustes USAs. ELi rühmad võivad olla kokku puutunud teiste tuntud kantserogeenidega, nagu stüreen. RPA ei esitanud kõnealuses rubriigis ühtegi tõendit tegelike ohtude kohta, mis tulenevad kokkupuutest värvieemaldites kasutatava diklorometaaniga. Nõutud R68 riskilause („võimalik pöördumatu mõju”) ei ole nimetatud tingimustes kõige kasulikum.

5.7

Samuti tuleks märkida, et RPA esitatud õnnetusjuhtumite statistika ajavahemikus 1930–2007 näitas selget ohtu puutuda kokku väga suurte diklorometaani kogustega, tavaliselt äärmiselt halbade töötavade kaudu. Vastavaid andmeid alternatiivsete protsesside ja toodete kohta ei kogutud. On siiski küsitav, kuivõrd nimetatud andmeid saab laiendada professionaalsele või tavakasutusele kodumajapidamises. Krooniliste (pikaajaliste) tööstuslike tervisemõjude näitajad võivad (kuid ei pruugi) viidata kasutajate tugevale (lühiajalisele) kokkupuutele; õnnetusjuhtumite statistikat, mis ka viimased võivad olla, on keerulisem võrdeliselt jagada.

5.8

Uuringud tõid välja ka selle, et puuduvad ühtsed töökeskkonnas kokkupuute piirväärtused töökohtadele kogu ELis. Ühe aine (diklorometaan) piirväärtused erinevad märkimisväärselt nii liikmesriigiti kui ka aineti (nt diklorometaan, kahealuselised estrid või dimetüülsulfoksiid). Tootjad peavad tunnistama kohustust oma töötajate eest hoolt kanda; reguleerivad asutused peavad pakkuma selge, järjepideva, andmetepõhise õigusraamistiku selle saavutamiseks.

5.9

Siinkohal võttis komitee teadmiseks eelkõige Saksamaa Liitvabariigi töö- ja sotsiaalministeeriumi koostatud diklorometaanipõhiseid värvieemaldeid puudutavad tehnilised reeglid (tehnilised reeglid ohtlike ainete käsitsemisel TRGS 612, 2006. aasta veebruaris dateeritud versioon). Tegemist näib olevat mudeliga, mida teised võiksid järgida, et aidata tagada töökoha ohutus, ning mis on märkimisväärselt üksikasjalikum kui kõnealune komisjoni ettepanek.

5.10

Eespool nimetatut arvestades tuleks enamikul juhtudel vastata küsimustele selles hierarhilises järjestuses: a) kas protsesse on võimalik asendamise teel ohutumaks muuta? b) kui ei, siis miks? ning c) kas olete võtnud kõik asjakohased meetmed töökoha ohutumaks muutmiseks? Tuleks täielikult tunnistada nii alternatiivsete protsesside ja toodete potentsiaalseid ohte kui ka eeliseid. Eelkõige tuleb hinnata turult märkimisväärse koguse materjali kõrvaldamise otsuse tõenäolisi tagajärgi — kuidas kasutajad tegelikkuses reageerivad ning kas nende valikud parandavad nende isiklikku ohutust?

5.11

Siinkohal võib tuua ühe liikmesriigi näite, kus on juba rakendatud keeldu diklorometaanipõhistele toodetele, mida kohaldatakse ühtmoodi nii tööstuslikule kui ka professionaalsele kasutusele. Tegemist on diklorometaani sisaldavate toodete, mitte diklorometaani enda müügi keelamisega. Tugevatoimelist värvieemaldit on ikka võimalik valmistada, segades diklorometaani metanooliga kasutuskohas. Tulemus on odavam, kuid ei sisalda tensiide ega aurustumist takistavaid aineid, mis suurendavad nii korrektselt valmistatud toote tõhusust kui ka ohutust. Seega ei ole see soovitav tulemus.

5.12

Nagu RPA ja komisjon on märkinud, on eri kasutajate kategooriate eristamist reaalses elus raske põhjendada või säilitada. Ainus tõeline erinevus on see, et ühes käitises teostatavad suuremahulised, pidevad värvieemaldustoimingud vajavad suuri avatud keemiliste mõjurite mahuteid, millesse tooteid kastetakse; väljaspool käitist teostatavad toimingud ei sõltu tavaliselt kastmisest ning ei hõlma seetõttu suuri avatud mahuteid. Käitises teostatavad toimingud on kaetud teiste direktiividega, nt direktiiv lahustite heitkoguste kohta ja direktiiv heitvee kvaliteedi kohta, mida tuleks rangelt jõustada; väljaspool käitist teostatavad toimingud sõltuvad rohkem üksikisiku hoolikusest ja tervest mõistusest. Tööandja olemasolu korral on kohustus hoolt kanda võimalikult hea töökeskkonna tagamise eest kõigile asjaomastele töötajatele muidugi tööandjal.

5.13

Professionaalse kasutuse kategooria tuleks samuti jagada vajadusel eripuhastustoimingute alalisteks teostajateks (nt grafiti eemaldamine, fassaadide restaureerimine, rongide ja lennukite värvimine) ja nendeks, kellel esineb aeg-ajalt vajadus värvi eemaldamise järele (ehitajad, kujundajad ja „tarbijad”) Nimetatud viimase rühma vajadused, oskused ja haavatavus näivad olevat ühesugused ning neid tuleks käsitleda ühtmoodi.

5.14

Ettepanekus on kehtestatud võimalik erand teatud käitajate koolitamiseks ja neile lubade andmiseks, et saavutada kompromiss eri seisukohtade vahel. Siiski on diklorometaanipõhiste värvieemaldite kasutust raske võrdsustada näiteks asbesti eemaldamise või tuumajäätmete käitlemisega, milleks on kindlasti luba vaja. Arvestades sellise süsteemi paigaldamise ja järelevalve suuri kulusid, ei ole tõenäoline, et kõnealune ettepanek vastaks igaühe vajadustele.

6.1

Eespool toodut arvesse võttes on komitee seisukohal, et kõnealune ettepanek ei ole proportsionaalne ega aita iseenesest kaasa õnnetusjuhtumite vähendamisele töökohas või väljaspool töökohta. Arvestades laialdasi erinevusi liikmesriikide tegevuses ja poliitikas, tuleb kaaluda ja viivitamatult rakendada teisi lähenemisviise.

6.2

See hõlmaks diklorometaanipõhiste värvieemaldite pakendite ja märgistuste muutmist, et viia õnnetusjuhtumite oht miinimumini ning tuua välja tegelikud ohud. Müüki kõigile, kes ei ole alaliselt seotud värvi eemaldamisega käitises või väljaspool käitist, sõltumata sellest, kas nad on professionaalsed või tavakasutajad, tuleks piirata maksimaalselt 1 liitriga anuma ja ostu kohta. Anumad peaksid olema lapsele avamatute kinnitustega, nagu on määratletud asjakohastes kehtivates või uutes ELi määrustes ja direktiivides ja/või vastavalt EN-ISO standarditele 8317:2004 ja 862:2005. Mahavoolamise piiramiseks oleksid kasulikud ka kitsa kaelaga anumad, kuigi sellest tulenev dekanteerimise vajadus enne vedeliku kasutamist harjaga vähendab nende mõju. Tootjad peaksid tegema aktiivselt tööd uute ja ohutumate tarnesüsteemide arendamise suunas, kui nad soovivad säilitada toodete elujõulisust pikas perspektiivis. Hulgimüük kõigile teistele kasutajatele tööstuslikuks või pidevaks professionaalseks kasutuseks peaks toimuma kogustes vähemalt 20 liitrit. Tootjad ja tarnijad peaksid tunnistama oma vastutuskohustust sellistel tingimustel ning tagama piisava teabe ja koolituse, tagamaks ohutu käsitsemise ja jäätmete kõrvaldamise kõigil kasutustingimustel.

6.3

Tuleks kiiresti välja töötada uued piktogrammid ning riski- ja ohutuslaused narkootilistele ainetele ning hoiatamaks ohu eest lastele, et täiendada juba olemasolevaid. Diklorometaanipõhiste värvieemaldite (ja teiste sarnase mõjuga toodete) kasutajatele sobiv sõnastus võiks olla midagi sellist: „Narkootiline aine: kõrges kontsentratsioonis võib põhjustada teadvuseta olekut ja surma”; „Mitte kasutada laste või haavatavate täiskasvanute juuresolekul”; „Mitte kasutada suletud ruumis: tugevad aurud võivad põhjustada lämbumist”. Tõendusmaterjali arvestades näivad need õigustatud ning vastavad tegelikele vajadustele. Lauseid ei tohi varjutada vähemolulised hoiatused. Laste kaitsmise vajadusele viitaval tõhusal hoiatusel ja üheselt mõistetaval piktogrammil on tõenäoliselt suurem mõju kui mitmel keerukamal nõuandel. Kehtiv S2 ohutuslause („hoida lastele kättesaamatus kohas”) ei ole selles mõttes piisav.

6.4

Samuti on selge vajadus üleeuroopalise standarditud ja sidusa kogu Euroopa Liitu hõlmava piirväärtuste kogumi järele kokkupuutele töökeskkonnas, et veelgi parandada töökoha ohutust. Seda tuleks käsitada REACH programmi kasuliku tulemina tulevatel aastatel.

6.5

On selge, et riskijuhtimise võti töökohas ja väljaspool töökohta on head töötavad ja kehtivate kontrollide tähelepanelik jälgimine. Tootjad ja jaemüüjad vastutavad ühiselt heade nõuannete eest ning selle tagamise eest, et üldsuse liikmed ning ohtlike materjalide või protsesside harvad kasutajad saavad soovitusi järgida. Ohutusnõuandeid ja kaitsevahendeid tuleks edendada samasuguse entusiasmi ja stiimulitega nagu materjale, millega seoses neid on vaja.

6.6

Kogu ELi hõlmavate kontrollide alus peaksid olema Saksa tehnilised reeglid TRGS 612. Vajadusel võib lisada täiendavaid tehnilisi nõuandeid ventilatsiooni või jäätmekäitluse kohta. Parimaid tavasid tuleks avaldada ja jagada.

6.7

USAs käimasolevad uuringud pikaajalise diklorometaaniga kokkupuute mõjude kohta tuleks lõpetada võimalikult kiiresti ning tulemused tuleks esitada hindamiseks SCHER teaduskomiteele. Tuleks uurida võimalusi määratleda sobivad rühmad uuringu korraldamiseks Euroopas.

6.8

Samuti tuleks süstemaatiliselt hinnata värvieemalditega seotud ohtusid, et kõiki tooteid ja protsesse saaks hinnata võrreldaval alusel. See aitaks paremini mõista nende suhtelisi toimimise omadusi ja ohte ning annaks lõpuks kasutajatele töökohas ja väljaspool töökohta võimaluse teha teadlikumaid valikuid. Ükski nimetatud ettepanekutest ei peaks siiski edasi lükkama eespool käsitletud kontrollimeetmete vastuvõtmist.