—

Euroopa Komisjon, esindajad: F. Castillo de la Torre ja A.‑M. Rouchaud-Joët,

—

Belgia valitsus, esindajad: C. Pochet, J.‑C. Halleux ja T. Materne,

—

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja E. Ruffer,

—

Taani valitsus, esindaja: C. Thorning,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze ja J. Kemper,

—

Eesti valitsus, esindaja: K. Kraavi-Käerdi,

—

Iirimaa valitsus, esindajad: T. Joyce ja E. McPhillips,

—

Kreeka valitsus, esindaja: T. Papadopoulou,

—

Hispaania valitsus, esindajad: M. Sampol Pucurull ja N. Díaz Abad,

—

Prantsuse valitsus, esindajad: E. Belliard, N. Rouam, G. de Bergues ja D. Colas,

—

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistasid avvocato dello Stato M. Fiorilli ja avvocato dello Stato P. Garofoli,

—

Küprose valitsus, esindajad: I. Neophytou ja D. Kalli,

—

Läti valitsus, esindajad: I. Kalniņš ja D. Pelše,

—

Leedu valitsus, esindajad: K. Dieninis ja A. Svinkūnaitè,

—

Austria valitsus, esindaja: C. Pesendorfer,

—

Poola valitsus, esindajad: M. Arciszewski, B. Majczyna ja A. Miłkowska,

—

Portugali valitsus, esindajad: L. Fernandes ja S. Nunes de Almeida,

—

Rumeenia valitsus, esindajad: R.‑H. Radu, A.‑G. Vacaru ja A. Voicu,

—

Slovaki valitsus, esindaja: B. Ricziová,

—

Soome valitsus, esindaja: J. Heliskoski,

—

Rootsi valitsus, esindajad: A. Falk ja U. Persson,

—

Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: M. Holt, keda abistasid barrister J. Holmes ja barrister R. Palmer,

—

Euroopa Parlament, esindajad: A. Caiola ja A. Pospíšilová Padowska,

—

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: J. Monteiro ja A. De Elera,

1.

Euroopa Komisjoni esitatud taotlus Euroopa Kohtult arvamuse saamiseks on sõnastatud järgmiselt:

2.

Kõik liikmesriigid on Haagi 1980. aasta konventsiooni osalised. Liit ei ole selle konventsiooni osaline.

3.

Haagi 1980. aasta konventsiooni artiklis 1 on sätestatud:

„Konventsiooni eesmärgid on:

4.

Konventsiooni artiklis 3 on sätestatud:

„Lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane, kui:

[…]”.

5.

Haagi 1980. aasta konventsiooni 2. peatükk käsitleb keskasutusi. 2. peatükis sisalduva artikli 6 kohaselt määrab iga konventsiooniosaline (edaspidi „osalisriik”) temale konventsiooniga pandud kohustuste täitmiseks keskasutuse. Vastavalt artiklile 7 on keskasutused kohustatud omavahel koostööd tegema ja edendama oma riigi teiste pädevate asutuste koostööd. Täpsemalt peavad nad rakendama mis tahes sobivaid abinõusid, et tuvastada õigusvastaselt muusse riiki kui tema alalise elukoha riik ära viidud või seal kinni hoitava lapse (edaspidi „õigusvastaselt ära viidud laps”) asukoht ning jõuda kokkuleppele lapse vabatahtlikus tagastamises või tekkinud olukorrale rahumeelse lahenduse leidmises. Nad peavad samuti võtma või laskma võtta ajutisi meetmeid, et ära hoida lapse edasine traumeerimine. Nad algatavad kohtu- või haldusmenetluse või soodustavad selle algatamist lapse tagastamiseks ja vajaduse korral selleks, et korraldada või tagada võimalus kasutada külastamisõigust ehk õigust viia laps piiratud ajaks kohta, mis asub mujal kui lapse harilik viibimiskoht (edaspidi „suhtlusõigus”). Keskasutused võtavad vajaduse korral haldusmeetmeid lapse ohutuks tagasipöördumiseks.

6.

Konventsiooni 3. peatükk „Lapse tagastamine” sisaldab artikleid 8–20.

7.

Konventsiooni artikli 8 esimeses lõigus on sätestatud:

„Isik või asutus või muu institutsioon, kes teatab, et laps on ära viidud või kinni hoitud hooldamisõigust rikkudes, võib taotleda lapse alalise elukoha järgselt keskasutuselt või riigi muult asjaomaselt asutuselt abi lapse tagasipöördumiseks.”

8.

Haagi 1980. aasta konventsiooni artikkel 12 on sõnastatud järgmiselt:

„Kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane artikli 3 järgi ja kohtu- või haldusmenetluse alguseks lapse asukohariigis on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest möödunud alla aasta, nõuab asjaomane asutus lapse viivitamatut tagastamist.

Kui menetlust alustatakse pärast eelmises lõikes nimetatud aja möödumist, nõuab kohus või haldusasutus siiski lapse tagastamist, kui ei ole tõendatud, et laps on uue keskkonnaga kohanenud.

Kui taotluse saanud riigi kohtul või haldusasutusel on alust arvata, et laps on viidud kolmandasse riiki, võib menetluse peatada või taotluse tagasi lükata.”

9.

Konventsiooni artiklis 13 on sätestatud:

„Eelmise artikliga ei ole vastuolus taotluse saanud riigi kohtu või haldusasutuse kohustus nõuda lapse tagastamist, kui lapse tagastamisele vastu vaidlev füüsiline või muu isik või asutus tõendab, et

Kohus või haldusasutus võib keelduda lapse tagastamist nõudmast, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada, ning ta ei soovi tagasi tulla.

Selle artikli asjaoludest lähtudes peab kohus või haldusorgan arvestama lapse sotsiaalset tausta käsitlevat infot, mille on andnud lapse hariliku viibimiskoha keskasutus või muu pädev asutus.”

10.

Konventsiooni artiklis 16 on ette nähtud:

„Kui selle riigi kohus või haldusorgan, kuhu laps on viidud või kus teda kinni hoitakse, saab avalduse artikli 3 tähenduses lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise kohta, ei tohi ta otsustada lapse hoolduse üle senikaua, kuni on otsustatud, et last ei tagastata konventsiooni alusel, või kui konventsioonikohast taotlust pole esitatud teate kättesaamisest alates mõistliku aja jooksul.”

11.

Haagi 1980. aasta konventsiooni 4. peatükk „Külastamisõigus” sisaldab artiklit 21. Selle artikli esimeses lõigus on sätestatud:

„Külastamistaotlus esitatakse osalisriigi keskasutusele samal viisil kui lapse tagastamise taotlus.”

12.

Haagi 1980. aasta konventsiooni 5. peatükk „Üldsätted” sisaldab artikleid 22–36, milles on eelkõige täpsustatud õigusvastaselt ära viidud laste tagastamise ja suhtlusõiguse kasutamise tagatistega seotud ühiseid menetlusnorme.

13.

Haagi 1980. aasta konventsiooni 6. peatükis „Lõppsätted” sisaldub artikkel 38, milles on ette nähtud:

„Konventsiooniga võib ühineda iga riik.

Ühinemisdokument deponeeritakse Hollandi Kuningriigi Välisministeeriumi.

Konventsioon jõustub ühineva riigi suhtes kolmanda kuu esimesel päeval pärast ühinemisdokumendi deponeerimist.

Ühinemine kehtib ühineva riigi ja ühinemise heaks kiitnud konventsiooniosalise kohta. Konventsiooni ratifitseerinud, heaks kiitnud või vastuvõtnud liikmesriik teeb heakskiitmise kohta deklaratsiooni pärast seda, kui ta on konventsiooniga ühinenud. Deklaratsioon deponeeritakse Hollandi Kuningriigi Välisministeeriumi, kes diplomaatiliste kanalite kaudu saadab igale konventsiooniosalisele deklaratsiooni tõestatud koopia.

Konventsioon jõustub ühineva riigi ja riigi ühinemise heaks kiitnud riigi suhtes kolmanda kalendrikuu esimesel päeval pärast heakskiidudeklaratsiooni deponeerimist.”

14.

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruses (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), põhjenduses 17 on märgitud:

„Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral tuleks viivitamatult saavutada lapse tagastamine ja sel eesmärgil kohaldatakse jätkuvalt [Haagi 1980. aasta konventsiooni], mida täiendavad käesoleva määruse sätted, eriti artikkel 11. […]”

15.

Määruse artiklis 8 on sätestatud:

„1.   Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle alaline elukoht on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis.

2.   Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.”

16.

Määruse artikkel 10 reguleerib liikmesriikide kohtute pädevust lapseröövi korral. Selles on ette nähtud, et lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise korral säilitavad selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse alaline elukoht vahetult enne äraviimist või kinnipidamist, oma pädevuse, kuni laps on saanud alalise elukoha teises liikmesriigis, eeldusel et järgitakse punktides a või b loetletud täiendavaid tingimusi.

17.

Sama määruse artikkel 11 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on eestkosteõigus, taotleb liikmesriigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse tegemist [Haagi 1980. aasta konventsiooni] alusel, et saavutada lapse tagasitoomist, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni peetud liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist alaliselt elas, kohaldatakse lõikeid 2–8.

2.   1980. aasta Haagi konventsiooni artiklite 12 ja 13 kohaldamisel tagatakse, et lapsele antakse menetluse käigus võimalus saada ära kuulatud, kui see ei osutu lapse vanust või küpsusastet arvestades sobimatuks.

3.   Kohus, kellele on esitatud lõikes 1 nimetatud lapse tagasitoomise taotlus, tegutseb taotluse menetlemisel kiiresti, kasutades kõige kiiremat siseriiklikus õiguses sätestatud korda.

Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, teeb kohus otsuse hiljemalt kuus nädalat pärast taotluse esitamist, kui see ei ole erandlike asjaolude tõttu võimatu.

4.   Kohus ei saa keelduda lapse tagasitoomisest 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 13b alusel, kui ta on kindlaks teinud, et lapse kaitseks pärast tema tagasitoomist on tehtud piisavad korraldused.

5.   Kohus ei saa lapse tagasitoomisest keelduda, kui lapse tagasitoomist taotlenud isikule ei ole antud võimalust ära kuulatud saada.

6.   Kui kohus on teinud tagasitoomisest keeldumise otsuse 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 13 kohaselt, peab kohus viivitamatult otse või oma keskasutuse kaudu edastama tagasitoomisest keeldumise otsuse ja kõigi asjakohaste dokumentide koopiad, eeskätt kohtuistungi protokolli ärakirja, siseriikliku õigusega määratud pädevale kohtule või keskasutusele liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist alaliselt elas. Kohus peab kõik nimetatud dokumendid saama ühe kuu jooksul pärast tagasitoomisest keeldumise otsuse kuupäeva.

7.   Kui üks osapooltest ei ole juba pöördunud kohtusse liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või kinnipidamist alaliselt elas, peab lõikes 6 nimetatud teabe saanud kohus või keskasutus sellest osapooltele teatama ja kutsuma neid vastavalt siseriiklikule õigusele esitama kohtule oma seisukoht kolme kuu jooksul alates teatamise kuupäevast, et kohus saaks lapse eestkosteõiguse küsimuse läbi vaadata.

Ilma et see piiraks käesolevas määruses sisalduvate kohtualluvust käsitlevate eeskirjade kohaldamist, lõpetab kohus menetluse, kui talle pole tähtajaks seisukohti esitatud.

8.   1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 13 kohasest tagasitoomisest keeldumise otsusest olenemata on iga hilisem lapse tagasitoomist nõudev otsus, mille teeb vastavalt käesolevale määrusele pädev kohus, täitmisele pööratav vastavalt III peatüki 4. jaotisele lapse tagasitoomise tagamiseks.”

18.

Määruse nr 2201/2003 artikli 41 lõike 1 esimeses lõigus on ette nähtud:

„[…] suhtlusõigust, mis on antud ühes liikmesriigis tehtud täitmisele pööratava kohtuotsusega, tunnustatakse ja täidetakse teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada, kui kohtuotsus on päritoluliikmesriigis tõendatud […]”.

19.

Määruse artikli 42 lõike 1 esimeses lõigus on sätestatud:

„[…] liikmesriigis tehtud täitmisele pööratava kohtuotsusega nõutavat lapse tagasitoomist[, mis toimub vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõikele 8,] tunnustatakse ja täidetakse teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada, kui kohtuotsus on päritoluliikmesriigis tõendatud […]”.

20.

Määruse IV peatükk „Keskasutuste vaheline koostöö vanemliku vastutuse küsimustes” sisaldab artikleid 53–58.

21.

Vastavalt määruse artiklile 55 võtavad keskasutused kõik sobivad meetmed, selleks et muu hulgas anda teavet ja abi vanemliku vastutuse kandjatele, kes taotlevad nende territooriumil kohtuotsuste tunnustamist ja täitmisele pööramist, eeskätt suhtlusõiguse ja lapse tagasitoomise osas.

22.

Määruse nr 2201/2003 artiklis 57 on sätestatud:

„1.   Iga vanemliku vastutuse kandja võib esitada oma alalise elukoha liikmesriigi keskasutusele või lapse alalise elukoha või viibimise liikmesriigi keskasutusele artiklis 55 osutatud abitaotluse. Üldiselt peab taotlus sisaldama kogu kättesaadavat teavet, mis on selle täitmisele pööramiseks asjakohane. Kui abitaotlus käsitleb käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluva vanemlikku vastutust käsitleva kohtuotsuse tunnustamist või täitmisele pööramist, lisab vanemliku vastutuse kandja artiklis 39, artikli 41 lõikes 1 või artikli 42 lõikes 1 sätestatud asjakohased tõendid.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile muude [liidu] institutsioonide ametliku keele või keeled, milles keskasutused teateid vastu võtavad.

3.   Keskasutuste poolt vastavalt artiklile 55 antav abi on tasuta.

4.   Iga keskasutus kannab oma kulud ise.”

23.

Määruse artiklis 60 on sätestatud:

„Liikmesriikide vahelistes suhetes on käesolev määrus ülimuslik järgmiste konventsioonide suhtes, niivõrd kui need käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi:

[…]

24.

Määruse artiklis 62 on ette nähtud:

„1.   […] artiklis 60 ja artiklis 61 osutatud kokkulepped ja konventsioonid kehtivad edasi küsimustes, mida käesolev määrus ei reguleeri.

2.   Artiklis 60 osutatud konventsioonid, eeskätt 1980. aasta Haagi konventsioon, toimivad jätkuvalt nende liikmesriikide vahel, kes on selle lepinguosalised, kooskõlas artikliga 60.”

25.

Erinevatel kuupäevadel esitasid Armeenia Vabariik, Albaania Vabariik, Seišelli Vabariik, Maroko Kuningriik, Singapuri Vabariik, Gaboni Vabariik, Andorra Vürstiriik ja Venemaa Föderatsioon üksteise järel Haagi 1980. aasta konventsiooniga ühinemise dokumendid.

26.

Kuna komisjon leidis, et rahvusvahelise lapseröövi valdkond kuulub liidu ainupädevusse, tegi ta 21. detsembril 2011 kaheksa ettepanekut võtta vastu Euroopa Liidu Nõukogu otsused liikmesriikide kirjaliku nõusoleku kohta, millega nad liidu huvides annavad nõusoleku nende kaheksa kolmanda riigi ühinemiseks Haagi 1980. aasta konventsiooniga.

27.

Nõukogus asus enamik liikmesriikide esindajaid seisukohale, et nõukogul ei ole õiguslikku kohustust neid ettepanekuid vastu võtta, kuna liidul ei ole kõnealuses valdkonnas ainupädevust. Seetõttu ei võtnud nõukogu ettepanekuid vastu.

28.

Neil asjaoludel pidas komisjon sobivaks esitada Euroopa Kohtule ELTL artikli 218 lõike 11 alusel käesolev arvamuse taotlus.

29.

Tšehhi, Saksamaa, Eesti, Kreeka, Prantsuse, Küprose, Läti, Leedu, Austria, Poola ja Rumeenia valitsus ning nõukogu leiavad, et arvamuse taotlus on vastuvõetamatu, kuna see ei vasta tingimustele, mille korral liidu institutsioon võib algatada ELTL artikli 218 lõikes 11 ette nähtud menetluse.

30.

Esiteks on nad seisukohal, et taotlus ei puuduta selle sätte tähenduses „lepingu” sõlmimist, kuna selle esemeks on Haagi 1980. aasta konventsiooni artikli 38 neljanda lõigu alusel antud nõusolekud konventsiooniga ühinemiseks.

31.

Arvestades, et niisugused nõusolekud kujutavad endast konventsiooni rakendusakte, ei puuduta arvamuse taotlus mitte rahvusvahelise lepingu sõlmimist, vaid liidu ja liikmesriikide vahel pädevuse jaotamist konventsiooni rakendamise valdkonnas.

32.

Lisaks tähistab „leping” selle sõna otseses tähenduses alati kokkulepet, kuivõrd see mõiste eeldab kahte üksteisele vastavat tahteavaldust. Kolmanda riigi konventsiooniga ühinemine ja ühinemisele osalisriigi nõusoleku andmine ei kujuta aga endast kahte omavahel kooskõlas olevat tahteavaldust, kuna need ei kuulu vastastikusesse lepingulisse suhtesse. Tegemist ei ole ei ühinemislepingu raames tehtavate vastastikuste deklaratsioonidega ega lepingu muutmisega. Kõnealune nõusolek on pelgalt Haagi 1980. aasta konventsiooni süsteemisisene akt, mille eesmärk on laiendada selle territoriaalset kohaldamisala.

33.

Teiseks ei puuduta arvamuse taotlus liidu lepingut kolmandate riikidega ELTL artikli 218 lõigete 1 ja 11 tähenduses. Esiteks ei saa liit konventsiooniga ühineda, kuna selle artiklis 38 on selline võimalus ette nähtud ainult riikidele. Teiseks puudub liidul pädevus ühinemiseks nõusolekuid anda.

34.

Kolmandaks, kuivõrd nõukogu keeldus vastu võtmast käesoleva arvamuse punktis 26 mainitud otsuste ettepanekuid, otsustas ta jätta kinnitamata kõnealuste riikide ühinemiseks antud nõusolekud, mida need ettepanekud puudutasid, mistõttu ei ole nende riikidega ükski leping ELTL artikli 218 lõike 11 tähenduses „kavandatav”.

35.

Neljandaks soovib komisjon oma arvamuse taotluse varjus tegelikult teha lõpu teatud selliste liikmesriikide praegusele praktikale, kes on iseseisvalt andnud teatud ühinevate riikide ühinemiseks nõusoleku. Niisuguses olukorras oleks komisjon aga pidanud nende liikmesriikide vastu esitama ELTL artikli 258 alusel liikmesriigi kohustuste rikkumise hagid.

36.

Euroopa Parlament ja komisjon leiavad, et arvamuse taotlus on vastuvõetav.

37.

Nagu nähtub 23. mail 1969 sõlmitud rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artikli 2 lõike 1 punktist a, võib rahvusvaheline leping sisalduda ühes, kahes või mitmes omavahel seotud dokumendis. Need dokumendid võivad seega endast kujutada kahe või enama rahvusvahelise õiguse subjekti tahte kooskõla väljendust, mille need vormistavad.

38.

Käesoleval juhul on Haagi 1980. aasta konventsiooni artiklis 38 ette nähtud kaks omavahel seotud dokumenti, nimelt ühinemisdokument ja ühinemiseks antav nõusolek.

39.

Nendes kahes dokumendis väljendatud tahteavaldused on omavahel kooskõlas eesmärgi osas, mida taotleb nii konventsiooniga ühinev riik kui ka ühinemisega nõustuv riik ning milleks on võtta rahvusvahelise õiguse kohaselt vastastikune kohustus kohaldada konventsiooni omavahelistes kahepoolsetes suhetes.

40.

Lisaks tekitavad kõnealused dokumendid koostoimes tagajärgi, mille asjassepuutuvad riigid on ette näinud. Vastavalt Haagi 1980. aasta konventsiooni artikli 38 viiendale lõigule jõustub konventsioon ühineva riigi ja riigi ühinemise heaks kiitnud riigi suhtes kolmanda kalendrikuu esimesel päeval pärast ühinemiseks antud nõusoleku deponeerimist.

41.

Seega, kuigi ühinemisdokument ja ühinemiseks antud nõusolek esitatakse kumbki eraldi, väljendavad need koos asjassepuutuvate riikide tahte kooskõla ning moodustavad seega rahvusvahelise lepingu.

42.

Kuna liikmesriigi antud nõusolek ühinemiseks on kolmanda riigiga sõlmitud rahvusvahelise lepingu koostisosa, on see hõlmatud lepingu mõistega ELTL artikli 218 lõigete 1 ja 11 tähenduses, kuid seda siiski tingimusel, et tegemist on liidu kavandatava lepinguga nende samade sätete tähenduses.

43.

Mis puudutab argumenti, et liidul on võimatu Haagi 1980. aasta konventsiooniga ühineda, siis tuleb märkida, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud tõlgendusele võib Euroopa Kohtu arvamuse saada eelkõige küsimustes, mis käsitlevad kolmandate riikidega konkreetse lepingu sõlmimise pädevuse jaotust liidu ja liikmesriikide vahel. Euroopa Kohtu kodukorra artikli 196 lõige 2 kinnitab sellist tõlgendust (vt eelkõige arvamus 1/03, EU:C:2006:81, punkt 112, ja arvamus 1/08, EU:C:2009:739, punkt 109). Käesoleval juhul puudutab arvamuse taotlus lähtuvalt liidu õigusnormidest küsimust liidu pädevuse kohta sõlmida rahvusvahelisi lepinguid ühinemiseks nõusoleku andmise teel. Taotlus ei käsitle nende takistuste hindamist, mis liidul tekivad oma pädevuse teostamisel rahvusvaheliste õigusnormide tõttu, mis reguleerivad niisuguste lepingute sõlmimist.

44.

Igal juhul ei ole asjakohane küsimus, kas liidul võib olla võimatu formaalselt rahvusvahelise lepingu pooleks saada. Nimelt, juhul kui sellises lepingus osalemise tingimused välistavad selle sõlmimise liidu enda poolt, kuigi see kuulub liidu välispädevusse, saab kõnealust pädevust teostada liidu huvides tegutsevate liikmesriikide vahendusel (vt selle kohta arvamus 2/91, EU:C:1993:106, punkt 5).

45.

Kõigepealt võib ELTL artikli 218 lõigete 1 ja 11 kohaselt Euroopa Kohtule arvamuse taotluse esitada juhul, kui leping on liidu poolt kavandatav, mis tähendab, et seda kavandab üks või mitu liidu institutsiooni, kellel on volitused ELTL artiklis 218 ette nähtud menetluses osalemiseks. Nende institutsioonide hulka kuulub ka komisjon.

46.

Seejärel ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et arvamuse taotlus on vastuvõetav eelkõige juhul, kui komisjoni ettepanek lepingu kohta on esitatud nõukogule ja seda ei ole Euroopa Kohtusse pöördumise ajaks tagasi võetud. Seevastu ei ole vaja, et nõukogu oleks selles staadiumis juba väljendanud kavatsust selline leping sõlmida. Neil asjaoludel näib arvamuse taotlus nimelt lähtuvat asjassepuutuvate institutsioonide õigustatud huvist saada enne lepingu kohta otsuse tegemist teada, millise ulatusega on liidu ja liikmesriikide pädevus (vt selle kohta arvamus 2/94, EU:C:1996:140, punktid 11–18).

47.

Lisaks on ELTL artikli 218 lõike 11 alusel toimuva arvamuse menetluse eesmärk – nagu kohtujurist oma seisukoha punktis 44 märkis – vältida õiguslikke komplikatsioone, mille toovad kaasa olukorrad, kus liikmesriigid võtavad rahvusvahelisi kohustusi nõutava volituseta, samas kui neil ei ole liidu õiguse kohaselt enam vajalikku seadusandlikku pädevust nende kohustuste täitmiseks.

48.

Nimelt, kohtuotsus, milles pärast liikmesriike siduva rahvusvahelise lepingu sõlmimist on tuvastatud, et leping on vastuolus liidu ja liikmesriikide vahelise pädevuse jaotusega, võib tekitada mitte ainult liidusisesel tasandil, vaid ka rahvusvaheliste suhete tasandil tõsiseid raskusi ning võib kahjustada kõiki osapooli, sealhulgas kolmandaid riike (vt analoogia alusel arvamus 3/94, EU:C:1995:436, punkt 17, ja arvamus 1/09, EU:C:2011:123, punkt 48).

49.

Lõpuks olgu märgitud, et õiguse esitada arvamuse taotlus eeltingimus ei ole liidu institutsioonide vahel lõpliku kokkuleppe saavutamine liidu välispädevuse teostamise võimalikkuse või otstarbekuse küsimuses. Parlamendile, nõukogule, komisjonile ja liikmesriikidele antud õigust taotleda Euroopa Kohtult arvamust võib nimelt kasutada individuaalselt, ilma igasuguse kooskõlastamiseta (vt arvamus 1/09, EU:C:2011:123, punkt 55).

50.

Käesoleval juhul tegi komisjon nõukogule ettepanekud otsuste kohta, mis volitaksid liikmesriike andma nõusoleku kaheksa kolmanda riigi ühinemiseks. Nii toimides kavandas komisjon seega kõnealuste lepingute sõlmimist liidu poolt liidu huvides tegutsevate liikmesriikide vahendusel. Lisaks ei väidetud Euroopa Kohtus, et need ettepanekud oleks tagasi võetud. Pealegi, kuigi nõukogu oli ettepanekute vastu, põhineb tema vastuseis mitte asjassepuutuvate lepingute tegeliku sõlmimise otstarbekusel, vaid üksnes tema veendumusel, et liidul ei ole kõnealuses valdkonnas ainuvälispädevust. Neil asjaoludel võib rahvusvahelised lepingud, mille koostisosadeks nimetatud nõusolekud on, kvalifitseerida arvamuse taotluse esitamise seisuga „kavandatavateks” lepinguteks.

51.

Seda järeldust ei lükka ümber asjaolu, et ajaks, kui Euroopa Kohus lahendab käesoleva arvamuse taotluse, on mõningad liikmesriigid juba nõusoleku ühinemiseks Haagi 1980. aasta konventsiooni hoiulevõtjale esitanud. Nimelt, kuigi käesoleva arvamuse punktis 47 nimetatud eesmärgist tuleneb, et selleks, et lepingu saaks kvalifitseerida „kavandatavaks”, ei tohi see olla sõlmitud enne, kui Euroopa Kohus lahendab arvamuse taotluse, ei saa taotluse ese ainuüksi selle asjaolu tõttu täielikult ära langeda.

52.

Mis puudutab nõukogu ja mõne liikmesriigi argumente arvamuse menetluse väidetava moonutamise kohta, siis tuleb märkida, et komisjon leiab käesoleval juhul, et liit omandas Haagi 1980. aasta konventsiooni hoiulevõtjale ühinemiseks antud nõusolekute esitamiseks ainuvälispädevuse määruse nr 2201/2003 jõustumise päeval ehk 1. augustil 2004 ning et alates sellest kuupäevast ei võinud liikmesriigid enam seda liidult volitust saamata teha. Alates sellest kuupäevast kuni 21. detsembrini 2011 ehk kuupäevani, mil komisjon tegi käesoleva arvamuse punktis 26 nimetatud ettepanekud, andsid erinevad liikmesriigid aga kokku üle 300 nõusoleku ühinemiseks.

53.

Kuigi vastab tõele, et komisjon ei esitanud selles ajavahemikus nende liikmesriikide vastu ühtegi liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi seoses nende paljude tegudega, mis arvamuse taotluses kaudselt kahtluse alla on seatud, ei ole Euroopa Kohtul siiski mingeid konkreetseid ega objektiivseid andmeid, mille põhjal tal oleks võimalik järeldada, et arvamuse taotlust esitades tegutses komisjon ainult või vähemalt määravas ulatuses eesmärgiga ELTL artiklis 258 ette nähtud menetlusest kõrvale hoida.

54.

Asjaolu, et käesolevas arvamuse menetluses tõstatatud teatud küsimusi võiks käsitleda ELTL artikli 258 alusel esitatavates võimalikes liikmesriigi kohustuste rikkumise hagides, ei välista igal juhul seda, et Euroopa Kohtusse võib pöörduda ELTL artikli 218 lõike 11 alusel. Arvamuse menetlus peab nimelt võimaldama lahendada mis tahes küsimuse, millele kohus võib hinnangu anda, tingimusel et küsimused teenivad selle menetluse eesmärki (vt selle kohta arvamus 2/92, EU:C:1995:83, punkt 14).

55.

Kõike eespool toodut silmas pidades tuleb komisjoni taotlus arvamuse saamiseks tunnistada vastvõetavaks.

56.

Parlament ja komisjon väidavad, et liidul on ainuvälispädevus ühinemiseks nõusolekuid anda. Nimelt kõigepealt hõlmavad Haagi 1980. aasta konventsioon ja määrus nr 2201/2003 sama valdkonda, kuivõrd mõlemad reguleerivad õigusvastaselt ära viidud laste tagasitoomise menetluse, suhtlusõiguse ja keskasutuste vahelise koostööga seotud küsimusi vanemliku vastutuse valdkonnas.

57.

Lisaks moodustavad need õigusnormid omavahel lahutamatult seotud normide kogumi. Liidu seadusandja ei ole pidanud vajalikuks konventsiooni sätteid määrusesse ümber kirjutada. Neid sätteid täiendades ja tugevdades on ta need määrusesse siiski faktiliselt üle võtnud. Nii määruse nr 2201/2003 artiklil 11 kui ka määruse teistel artiklitel, mis käsitlevad õigusvastaselt ära viidud laste tagasitoomist, on sama kohaldamisala nagu konventsioonil. Neid saab kohaldada ainult konventsiooni vastavate sätetega korraga.

58.

Lõpuks hõlmab liidu ainuvälispädevus kogu Haagi 1980. aasta konventsiooni. Isegi kui oletada, et mõningad sätted on konventsioonist eraldatavad, tuleb kohaldada põhimõtet, mille Euroopa Kohus töötas välja oma arvamuses 2/91 (EU:C:1993:106) ja mille kohaselt juhul, kui valdkond on juba suures osas liidu eeskirjadega hõlmatud, peab välispädevus olema ainupädevus. Nii see käesoleval juhul ongi.

59.

Sarnaselt parlamendi ja komisjoniga leiab Itaalia valitsus, et kõik nõutavad tingimused on täidetud selleks, et liidul oleks ainuvälispädevus ühinemiseks nõusolekuid anda.

60.

Seevastu Belgia, Tšehhi, Saksamaa, Eesti, Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Prantsuse, Küprose, Läti, Leedu, Austria, Poola, Portugali, Rumeenia, Slovaki, Soome, Rootsi ja Ühendkuningriigi valitsus ning nõukogu väidavad kõik, et liidul ei ole selleks ainuvälispädevust. Lisaks väidavad Kreeka, Prantsuse ja Poola valitsus, et liidul ei ole selles valdkonnas üldse pädevust.

61.

Esiteks leiavad nad, et komisjon rõhutab arvamuse taotluses ekslikult määruse nr 2201/2003 ja Haagi 1980. aasta konventsiooni väidetavaid sarnasusi, selle asemel et analüüsida taotluses käsitletavat kohustuse võtmist ehk ühinemiseks antavat nõusolekut. Selline kohustuse võtmine ei saa kahjustada määruse ühetaolist ja järjepidevat kohaldamist, kuna nõusoleku eesmärk on teistsugune, kuivõrd see puudutab koostööd kolmandate riikide keskasutustega, samas kui määrus reguleerib ainult liikmesriikide keskasutuste vahelist koostööd.

62.

Konventsiooni kohaselt asutatud keskasutused teevad nimelt vastastikust koostööd autonoomselt, mistõttu asjaolu, et liikmesriigi keskasutus teeb koostööd ka kolmandate riikide keskasutustega, ei mõjuta kuidagi kahe liikmesriigi keskasutuste vahelist koostööd. Sellest järeldub, et liikmesriigi ühepoolse nõusoleku andmine teatud kolmandate riikide ühinemiseks selle sama konventsiooniga ei mõjuta kuidagi liidu õiguse ühetaolist ja järjepidevat kohaldamist liikmesriikide keskasutuste vahelise koostöö valdkonnas.

63.

Teiseks, isegi kui oletada, et arvamuse taotlust tuleks analüüsida lähtuvalt Haagi 1980. aasta konventsioonist, ei saa ainuvälispädevus tuleneda asjaolust, et konventsiooni kohaldamisala on väidetavalt suures osas liidu samaväärsete õigusnormidega hõlmatud. Kõigepealt ei ole see kriteerium asjakohane, kuna seda ei võetud üle ELTL artikli 3 lõikesse 2, milles kodifitseeriti rahvusvahelise lepingu sõlmimiseks liidul oleva ainupädevuse kriteeriume käsitlev Euroopa Kohtu praktika. Peale selle kattuvad konventsiooni ja määruse nr 2201/2003 kohaldamisala ainult osaliselt nii seoses reguleeritavate suhete laadiga kui ka isikutega, kelle suhtes need õigusaktid on kohaldatavad. Lõpuks ei anna määruse ja konventsiooni kattuvus alust liidu ainupädevusele, kuna see on abstraktne ja nende põhjal ei ole võimalik tuvastada konventsiooni mõju määrusele.

64.

Kolmandaks, isegi kui asjaolu, et osa liikmesriike annab ühineva riigi ühinemisele nõusoleku ja osa ei anna, võib tekitada ebasoovitavaid olukordi ja tuua kaasa selle, et tuginemine Haagi 1980. aasta konventsioonile sellega ühinenud riikide suhtes liikmesriigiti erineb, on see kõnealuse konventsiooni laadile omane ega takista määruse nõuetekohast kohaldamist.

65.

Kõigepealt tuleb tõdeda, et käesolevas asjas kuuluvad ühinemiseks antud nõusolek ja seega rahvusvaheline leping, mille koostisosa see on, Haagi 1980. aasta konventsiooni juurde, mis reguleerib nende kehtimist ja tagajärgi ning millest kõnealust nõusolekut ja lepingut ei saa seega lahutada. Nimelt, nagu käesoleva arvamuse punktis 39 on märgitud, on lepingu eesmärk võimaldada kohaldada kogu konventsiooni kahe asjassepuutuva riigi omavahelistes kahepoolsetes suhetes.

66.

Sellest järeldub, et käesoleva arvamuse taotluse analüüsimisel tuleb arvesse võtta kõiki konventsioonis ette nähtud õigusi ja kohustusi.

67.

Liidu pädevus sõlmida rahvusvahelisi lepinguid võib mitte ainult olla antud sõnaselgelt aluslepingutes, vaid see võib kaudselt tuleneda ka aluslepingute muudest sätetest ja õigusaktidest, mis liidu institutsioonid on nende sätete alusel vastu võtnud. Täpsemalt on iga kord, kui liidu õigusega on institutsioonidele antud liidusisene pädevus kindla eesmärgi saavutamiseks, liidul pädevus võtta selle eesmärgi saavutamiseks vajalikke rahvusvahelisi kohustusi, isegi kui sellekohane sõnaselge säte puudub (arvamus 1/03, EU:C:2006:81, punkt 114 ja seal viidatud kohtupraktika). Viimati nimetatud olukorda on silmas peetud ka ELTL artikli 216 lõikes 1.

68.

Käesoleval juhul tuleb märkida, et Haagi 1980. aasta konventsioon käsitleb tsiviilasjades tehtavat koostööd laste piiriülese äraviimise valdkonnas. See kuulub järelikult piiriülese toimega perekonnaõiguse valdkonda, milles liidul on ELTL artikli 81 lõike 3 kohaselt sisemine pädevus. Liit on seda pädevust ka teostanud, võttes vastu määruse nr 2201/2003. Neil asjaoludel on liidul konventsiooni reguleeritavas valdkonnas välispädevus.

69.

EL toimimise lepingu artikli 3 lõikes 2 on täpsustatud tingimused, mille esinemise korral on liidul ainuvälispädevus.

70.

Siinkohal on selge, et nõusoleku andmist kolmanda riigi ühinemiseks Haagi 1980. aasta konventsiooniga ei ole ette nähtud üheski liidu seadusandlikus aktis ja see ei ole liidu sisemise pädevuse teostamiseks vajalik. Järelikult tuleb arvamuse taotlust analüüsida lähtuvalt ELTL artikli 3 lõikes 2 sätestatud tingimusest, mille kohaselt kuulub rahvusvahelise lepingu sõlmimine liidu ainupädevusse, kui see „võib mõjutada ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala”.

71.

Selle tingimuse täitmise kontrollimisel tuleb lähtuda Euroopa Kohtu praktikast, mille kohaselt esineb liidu ainuvälispädevuseks põhjust andev oht, et liikmesriikide võetud rahvusvahelised kohustused võivad mõjutada liidu ühiseeskirju või muuta nende reguleerimisala, kui need kohustused kuuluvad kõnealuste eeskirjade kohaldamisalasse (vt selle kohta kohtuotsused komisjon vs. nõukogu, nn AETR, 22/70, EU:C:1971:32, punkt 30; komisjon vs. Taani, C‑467/98, EU:C:2002:625, punkt 82, ja komisjon vs. nõukogu, C‑114/12, EU:C:2014:2151, punktid 66–68).

72.

Niisuguse ohu tuvastamine ei eelda, et rahvusvaheliste kohustuste ja liidu õigusnormidega hõlmatud valdkonnad täielikult kattuksid (vt arvamus 1/03, EU:C:2006:81, punkt 126, ja kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, EU:C:2014:2151, punkt 69).

73.

Täpsemalt võivad rahvusvahelised kohustused liidu eeskirjade reguleerimisala mõjutada või muuta siis, kui need kohustused kuuluvad valdkonda, mis on juba suures osas selliste eeskirjadega hõlmatud (vt selle kohta arvamus 2/91, EU:C:1993:106, punktid 25 ja 26). Nagu Euroopa Kohus on juba leidnud ning vastupidi sellele, mida väidavad nõukogu ja osa seisukohti esitanud valitsustest, on see asjaolu ELTL artikli 3 lõike 2 kontekstis jätkuvalt asjakohane hindamisel, kas liidu ühiseeskirjade mõjutamise või nende reguleerimisala muutmise ohu esinemise tingimus on täidetud (kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, EU:C:2014:2151, punktid 70, 72 ja 73).

74.

Samas, kuna liidul on üksnes selline pädevus, mis on talle antud, peab pädevus, mis pealegi on ainupädevus, rajanema kavandatava rahvusvahelise lepingu ja kehtiva liidu õiguse vahelise suhte igakülgsest ja konkreetsest analüüsist tulenevatel järeldustel. Analüüsimisel tuleb arvesse võtta nii liidu õigusnormide kui ka kavandatava lepingu sätetega hõlmatud valdkonda, nende prognoositavaid arengusuundi ning nende normide ja sätete olemust ja sisu, selleks et kontrollida, kas kõnealune leping võib kahjustada liidu õigusnormide ühetaolist ja järjepidevat kohaldamist ning nendega kehtestatud süsteemi nõuetekohast toimimist (vt arvamus 1/03, EU:C:2006:81, punktid 126, 128 ja 133, ning kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, EU:C:2014:2151, punkt 74).

75.

Haagi 1980. aasta konventsioonis on täpsemalt ette nähtud kaks menetlust, millest esimene on õigusvastaselt ära viidud lapse tagasitoomise menetlus ja teine suhtlusõiguse kasutamise tagamiseks mõeldud menetlus.

76.

Mis puudutab kõigepealt õigusvastaselt ära viidud lapse tagasitoomise menetlust, siis reguleerivad konventsiooni artiklid 8–11 tagasitoomistaotluse esitamist osalisriigi keskasutusele, taotluse edastamist selle osalisriigi keskasutusele, kus laps viibib, ning taotluse käsitlemist viimati nimetatud riigi kohtutes või haldusasutustes. Konventsiooni artiklis 12 on ette nähtud tingimused, mille korral kohtud või haldusasutused nõuavad lapse tagasitoomist osalisriiki, kus vahetult enne tema äraviimist või kinnihoidmist oli tema alaline elukoht. Haagi 1980. aasta konventsiooni artiklites 13 ja 20 on täpsustatud olukorrad, milles ametiasutused võivad keelduda lapse tagasitoomist nõudmast ja teha tagasitoomisest keeldumise otsuse.

77.

Määrusega nr 2201/2003 ja eelkõige selle artikliga 11 on kõnealuseid konventsiooni sätteid täiendatud ja täpsustatud. Nii on määruse artikli 11 lõikega 2 kehtestatud põhimõte, mille kohaselt kuulatakse laps konventsiooni artiklites 12 ja 13 ette nähtud menetluses ära. Samamoodi on määruse artikli 11 lõikes 3 ette nähtud konkreetne tähtaeg, mille jooksul tuleb õigusvastaselt ära viidud lapse tagasitoomise otsus teha. Peale selle on määruse artikli 11 lõigetega 4–6 piiratud liikmesriigi kohtule konventsioonist tulenevat õigust keelduda lapse tagasitoomist nõudmast ning selle õiguse teostamisele on seatud täiendavad tingimused. Määruse nr 2201/2003 artikli 11 lõikes 8 koostoimes määruse artikliga 42 on täiendavalt Haagi 1980. aasta konventsioonis ettenähtule kehtestatud menetlus, mis hõlbustab õigusvastaselt ära viidud laste tagasitoomist. Nende sätete kohaselt võib vastavalt määrusele pädev kohus olenemata konventsiooni artikli 13 alusel tehtud tagasitoomisest keeldumise otsusest teha hilisema otsuse, milles nõutakse lapse tagasitoomist, ning see otsus on lapse viibimise liikmesriigis täitmisele pööratav, ilma et selle riigi asutused saaksid selle tunnustamisele vastu vaielda.

78.

Kõigi eelmises punktis viidatud määruse nr 2201/2003 sätete sisust ilmneb, et need kas põhinevad Haagi 1980. aasta konventsiooni eeskirjadel või näevad ette tagajärjed, mis peavad nende eeskirjade kohaldamisega kaasnema. Need kaks sätete kategooriat moodustavad seega jagamatu normatiivse terviku, mis on kohaldatav õigusvastaselt ära viidud laste tagasitoomise menetlustele liidus.

79.

Mis puudutab seejärel suhtlusõiguse kasutamise tagamiseks mõeldud menetlust, siis sellele on konventsioonis konkreetselt pühendatud ainult artikkel 21, milles on üksnes ette nähtud võimalus esitada vastav taotlus osalisriigi keskasutusele ja pandud nendele asutustele kohustused, mille eesmärk on tagada suhtlusõiguse rahumeelne kasutamine.

80.

Määruses nr 2201/2003 on suhtlusõiguse kasutamisele kehtestatud analoogsed alussätted. Täpsemalt nähtub artiklitest 55 ja 57, et iga vanemliku vastutuse kandja võib esitada oma alalise elukoha liikmesriigi keskasutusele või lapse alalise elukoha või viibimise liikmesriigi keskasutusele taotluse saada suhtlusõiguse kasutamiseks abi.

81.

Lõpuks on Haagi 1980. aasta konventsioonis kehtestatud üldnormid, mis on õigusvastaselt ära viidud lapse tagasitoomise menetluse ja suhtlusõiguse kasutamise tagamiseks mõeldud menetluse jaoks ühised. Nii ilmneb konventsiooni artiklitest 22 ja 26, et pädevad asutused ei või – välja arvatud teatud erandite korral – kehtestada seoses nende menetlustega lõivu maksmise või tagatise andmise kohustust. Konventsiooni artikli 23 kohaselt ei või nendes menetlustes nõuda dokumentide legaliseerimist ega muid sarnaseid formaalsusi. Haagi 1980. aasta konventsiooni artiklis 24 on täpsustatud keeled, milles konventsiooni kohaldamist puudutavaid taotlusi võib riikide keskasutustele esitada. Lisaks on konventsiooni artiklis 25 ette nähtud, et osalisriigis elaval isikul, kes esitab sellise taotluse, on õigus saada õigusabi mis tahes teises osalisriigis samadel tingimustel nagu selle riigi kodanikul või isikul, kelle alaline elukoht on selles riigis.

82.

Määruses nr 2201/2003 on õigusvastaselt ära viidud lapse tagasitoomise menetluse ja suhtlusõiguse kasutamise tagamiseks mõeldud menetluse läbiviimiseks ette nähtud sarnane kord. Täpsemalt tuleneb määruse artikli 57 lõikest 3, et keskasutuste antav abi on tasuta. Määruse artiklis 41 on sätestatud, et suhtlusõigust, mis on antud ühes liikmesriigis tehtud täitmisele pööratava kohtuotsusega, tunnustatakse ja täidetakse teises liikmesriigis ilma täitmisotsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vastustada. Määruse nr 2201/2003 artiklis 42 on ette nähtud analoogne tunnustamine määruse artikli 11 lõikes 8 nimetatud kohtuotsuste puhul, milles nõutakse lapse tagasitoomist. Vastavalt määruse artikli 57 lõikele 2 kehtib võimalus edastada liikmesriikide keskasutustele teateid muus keeles kui nende riigikeel. Lõpuks on määruse artiklis 50 sätestatud, et taotlejal, kes on kohtuotsuse teinud liikmesriigis saanud täielikult või osaliselt tasuta õigusabi või kes on vabastatud kulude kandmisest, on õigusvastaselt ära viidud lapse tagasitoomise menetluses ja suhtlusõiguse kasutamise tagamiseks mõeldud menetluses, mis on ette nähtud määruse artiklites 41, 42 ja 48, õigus saada sellist kõige soodsamat õigusabi või sellist kõige ulatuslikumat vabastust kuludest, mis on kohtuotsuse täitmise liikmesriigi õigusaktidega ette nähtud.

83.

Eespool toodut silmas pidades tuleb tõdeda, et määruse nr 2201/2003 sätted hõlmavad suures osas mõlemat Haagi 1980. aasta konventsioonis reguleeritud menetlust ehk õigusvastaselt ära viidud lapse tagasitoomise menetlust ja suhtlusõiguse kasutamise tagamiseks mõeldud menetlust. Seega tuleb kogu konventsiooni pidada liidu õigusnormidega hõlmatuks.

84.

Mis puudutab ohtu, et Haagi 1980. aasta konventsiooni sätted ja ühinemiseks antud nõusolekud võivad oma laadilt ja sisult liidu õigusnorme mõjutada, siis tuleb esiteks märkida, et määruses nr 2201/2003 on kehtestatud ühetaolised normid, mis on liikmesriikide asutustele siduvad.

85.

Teiseks tuleb märkida, et kuna määruse ja konventsiooni sätted – eelkõige määruse artiklis 11 ja konventsiooni 3. peatükis sätestatu – kattuvad ja nende vahel esineb tihe seos, võivad konventsiooni sätted mõjutada määruses nr 2201/2003 sisalduvate õigusnormide tähendust, reguleerimisala ja tõhusust.

86.

Sellist järeldust ei lükka ümber asjaolu, et määruse ja konventsiooni paljud sätted võivad näida omavahel kokku sobivat. Nimelt, nagu Euroopa Kohus on juba leidnud, võivad rahvusvahelised kohustused liidu õigusnorme mõjutada isegi juhul, kui nende vahel puudub vastuolu (vt selle kohta arvamus 2/91, EU:C:1993:106, punktid 25 ja 26, ning kohtuotsus komisjon vs. nõukogu, EU:C:2014:2151, punkt 71).

87.

Konkreetsemalt on Haagi 1980. aasta konventsiooni ja määruse nr 2201/2003 vahelist suhet täpsustatud eelkõige määruse artiklis 60, mille kohaselt on määrus konventsiooni suhtes ülimuslik, niivõrd kui nende kahe õigusaktiga reguleeritud küsimused kattuvad.

88.

Hoolimata määrusele nr 2201/2003 omistatud ülimuslikkusest võib tekkida oht, et liikmesriikide poolt ebaühtlaselt nõusolekute andmine kolmandate riikide ühinemiseks Haagi 1980. aasta konventsiooniga võib mõjutada määrusega kehtestatud ühiseeskirjade reguleerimisala ja tõhusust.

89.

Nagu parlament ja komisjon rõhutasid, kui liikmesriikidel, mitte liidul oleks pädevus anda nõusolek uue kolmanda riigi ühinemiseks Haagi 1980. aasta konventsiooniga või jätta see andmata, esineks oht kahjustada määruse nr 2201/2003 ja täpsemalt liikmesriikide asutuste koostööd reguleerivate normide ühetaolist ja järjepidevat kohaldamist, alati kui rahvusvaheline lapserööv puudutab kolmandat riiki ja kahte liikmesriiki, kellest üks on selle kolmanda riigi konventsiooniga ühinemiseks nõusoleku andnud, kuid teine mitte.

90.

Eespool toodut silmas pidades kuulub kolmanda riigi Haagi 1980. aasta konventsiooniga ühinemiseks nõusoleku andmine liidu ainupädevusse.