5.6.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 140/1

(1)

Käesoleva määruse eesmärk on kehtestada osana ühenduse terviklikust lähenemisviisist väikesõidukite süsinikdioksiidiheite vähendamiseks ühenduses registreeritavate uute sõiduautode heitenormid, tagades samal ajal siseturu nõuetekohase toimimise.

(2)

Euroopa Ühenduse poolt nõukogu otsusega 94/69/EÜ (3) heaks kiidetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni kohaselt tuleb kõigil osalistel sõnastada ja rakendada riiklikke ning vajaduse korral piirkondlikke programme, mis hõlmavad kliimamuutuste leevendamise meetmeid. Sellega seoses tegi komisjon 2007. aasta jaanuaris ettepaneku, et Euroopa Liit püüaks rahvusvahelistel läbirääkimistel saavutada eesmärki, et 2020. aastaks vähendataks arenenud riikide kasvuhoonegaaside heidet 30 % võrra (võrreldes 1990. aasta tasemega) ja et liit võtaks endale olenemata teiste arenenud riikide poolt saavutatud vähendamisest iseseisva kindla kohustuse vähendada 2020. aastaks kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 20 % võrra (võrreldes 1990. aasta tasemega). Euroopa Parlament ja nõukogu toetasid seda eesmärki.

(3)

Kõnealused kohustused tähendavad muu hulgas, et kõik liikmesriigid peavad oluliselt vähendama sõiduautode süsinikdioksiidiheidet. Vajaliku märkimisväärse vähendamise saavutamiseks tuleks poliitikaid ja meetmeid rakendada liikmesriikide ja ühenduse tasandil kõigis ühenduse majandussektorites, mitte ainult tööstus- ja energiasektoris. Maanteetranspordisektor on suuruselt teine kasvuhoonegaase õhku paiskav sektor liidus ja selle heidete maht suureneb jätkuvalt. Kui maanteetranspordisektori kliimamõju kasv jätkub, õõnestab see oluliselt heidete vähendamise mõju, mida muud sektorid on kliimamuutuste vastu võitlemisel saavutanud.

(4)

Ühenduse sihttasemed uute sõiduautode puhul annavad tootjatele suurema plaanimiskindluse ja paindlikkuse süsinikdioksiidiheite vähendamise nõuete järgimiseks, kui oleks nõutud heitkoguste vähendamise erinevate riigisiseste eesmärkidega. Heitenormide kehtestamisel on tähtis arvesse võtta nende mõju turgudele ja tootjate konkurentsivõimele, ettevõtetel tekkivaid otseseid ja kaudseid kulusid ning kasu, mis tekib uuenduste stimuleerimise ja energia tarbimise vähenemise näol.

(5)

Käesolev määrus tugineb ühenduses registreeritud sõidukite süsinikdioksiidiheite mõõtmise ja seire hästi toimival skeemil vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 2000. aasta otsusele nr 1753/2000/EÜ (millega kehtestatakse uute sõiduautode keskmiste süsinikdioksiidi eriheitmete seire kava) (4). On oluline, et süsinikdioksiidiheite vähendamise nõuete kehtestamine annaks ühenduse autotootjatele prognoositavuse ja plaanimiskindluse seoses nende uute autoparkidega kogu ühenduses.

(6)

Komisjon võttis autode süsinikdioksiidiheite vähendamist käsitleva ühenduse strateegia vastu 1995. aastal. Strateegia põhines kolmel sambal: autotööstuse vabatahtlikult võetud kohustused heidete vähendamiseks, tarbijate parem teavitamine ja kütusesäästlike autode müügi edendamine fiskaalmeetmete abil.

(7)

1998. aastal võttis Euroopa Autotootjate Ühendus (ACEA) endale kohustuse vähendada müüdavate uute autode keskmist heitkoguste taset 140 g-ni CO2/km 2008. aastaks ja 1999. aastal võtsid Jaapani Autotootjate Ühendus (JAMA) ja Korea Autotootjate Ühendus (KAMA) endale kohustuse vähendada müüdavate uute autode keskmist heitkoguste taset 140 g-ni CO2/km 2009. aastaks. Komisjon tunnustas neid kohustusi oma 5. veebruari 1999. aasta soovitusega 1999/125/EÜ sõiduautode süsinikdioksiidiheite vähendamise kohta (5) (ACEA), 13. aprilli 2000. aasta soovitusega 2000/303/EÜ sõiduautode süsinikdioksiidiheite vähendamise kohta (KAMA) (6) ja komisjoni 13. aprilli 2000. aasta soovitusega 2000/304/EÜ sõiduautode süsinikdioksiidiheite vähendamise kohta (JAMA) (7).

(8)

7. veebruaril 2007 võttis komisjon vastu kaks paralleelset teatist: „Sõiduautode ja väikeste tarbesõidukite süsinikdioksiidiheidete vähendamist käsitleva ühenduse strateegia läbivaatamise tulemused” ning „21. sajandi konkurentsivõimelise mootorsõidukitööstuse reguleeriv raamistik” (CARS 21). Teatistes toonitati, et kuigi on tehtud edusamme teel 140 g-se CO2/km sihttaseme saavutamisele 2008.–2009. aastaks, ei õnnestu saavutada ühenduse eesmärki, milleks on heitkoguste tase 120 g CO2/km 2012. aastaks, ilma täiendavate meetmeteta.

(9)

Teatistes esitati terviklik lähenemisviis ühenduse sihttaseme (120 g CO2/km) saavutamiseks 2012. aastaks ja teatati, et komisjon esitab ettepaneku kõnealuse eesmärgi saavutamiseks vajaliku õigusraamistiku kohta, keskendudes kohustuslikule süsinikdioksiidiheidete vähendamisele, et saavutada sihttase – uue autopargi heitkoguste keskmine tase 130 g CO2/km – sõidukite mootoritehnoloogia parandamise abil. Kooskõlas tootjate võetud vabatahtlike kohustustega hõlmab kõnealune lähenemisviis aspekte, mida on võetud arvesse sõiduautode süsinikdioksiidiheite mõõtmisel vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta määrusele (EÜ) nr 715/2007 (mis käsitleb mootorsõidukite tüübikinnitust seoses väikeste sõiduautode ja kommertsveokite (Euro 5 ja Euro 6) heitmetega ning sõidukite remondi- ja hooldusteabe kättesaadavust) (8). Süsinikdioksiidiheidet vähendatakse veel 10 g CO2/km või samaväärse koguse võrra, kui see on tehniliselt vajalik, muude tehnoloogiliste täiustuste ja säästvate biokütuste suurenenud kasutamise abil.

(10)

Õigusraamistik, mida rakendatakse uue autopargi keskmiste heidete sihttasemete suhtes, peaks tagama konkurentsi seisukohast neutraalsed ning sotsiaalselt võrdsed ja jätkusuutlikud heitkoguste vähendamise sihttasemed, mis arvestavad erinevaid Euroopa autotootjaid ja millega välditakse nende vahel põhjendamatuid konkurentsimoonutusi. Õigusraamistik peaks olema kooskõlas üldise eesmärgiga saavutada ühenduse Kyoto sihttasemed ja seda peaksid täiendama muud kasutamisega seotud meetmed, näiteks diferentseeritud auto- ja energiamaksud.

(11)

Euroopa Liidu üldeelarves tuleks tagada piisavad rahalised vahendid selleks, et edendada maanteesõidukite süsinikdioksiidiheidet radikaalselt vähendavate tehnoloogiate väljatöötamist.

(12)

Selleks et säilitada autoturu mitmekesisus ja võime rahuldada tarbijate erinevaid vajadusi, tuleks sõiduautode süsinikdioksiidiheite sihttasemed määratleda lineaarselt, sõltuvana auto nn kasulikkusest. Kasulikkuse kirjeldamiseks sobiv parameeter on sõiduki mass, mis on praeguste heitkogustega vastavuses ning annab sellest tulenevalt realistlikumad ja konkurentsi seisukohast neutraalsed sihttasemed. Pealegi on andmed sõidukite massi kohta kergesti kättesaadavad. Tuleks koguda andmeid teiste kasulikkust määravate parameetrite kohta, näiteks sõiduki jalajälg (rööbe korda teljevahe), et hõlbustada kasulikkusel põhineva lähenemisviisi pikemaajalist hindamist. Komisjon peaks andmete kättesaadavuse 2014. aastaks läbi vaatama ja vajaduse korral esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku kasulikkust määrava parameetri kohandamiseks.

(13)

Käesoleva määruse eesmärk on innustada autotööstust investeerima uutesse tehnoloogiatesse. Käesolevas määruses edendatakse aktiivselt ökoinnovatsiooni ja võetakse arvesse tulevast tehnoloogia arengut. Eelkõige tuleks edendada uuenduslike käivitustehnoloogiate väljatöötamist, kuna need tekitavad märkimisväärselt vähem heiteid kui tavapärased sõiduautod. Sel viisil edendatakse Euroopa tööstuse pikaajalist konkurentsivõimet ja luuakse rohkem kvaliteetseid töökohti. Komisjon peaks kaaluma ökoinnovatsiooni meetmete lisamist määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 14 lõike 3 kohaste katsemenetluste läbivaatamisel, võttes arvesse sellise lisamise tehnilist ja majanduslikku mõju.

(14)

Tunnistades pärast käesoleva määruse jõustumist turule viidavate väga madala süsinikdioksiidiheitega sõidukite tehnoloogiate varajaste põlvkondade väga kõrgeid teadus- ja arendustöö ning ühiku tootmise kulusid, püütakse käesolevas määruses ajutiselt kiirendada ja hõlbustada väga madala süsinikdioksiidiheitega sõidukite ühenduse turule viimist nende turustamise esialgsetes etappides.

(15)

Teatud alternatiivkütuste kasutamine võib võimaldada märkimisväärset süsinikdioksiidi vähendamist kogu olelustsükli mõistes. Seepärast lisatakse käesolevasse määrusesse erisätted, mille eesmärk on edendada teatud alternatiivkütuseid kasutavate sõidukite edasiarendamist ühenduse turul.

(16)

Tagamaks kooskõla komisjoni autode süsinikdioksiidiheidet käsitleva strateegia raames vastu võetud lähenemisviisiga, eelkõige seoses autotootjate ühenduste võetud vabatahtlike kohustustega, tuleks sihttasemeid kohaldada ühenduses esmakordselt registreeritavate uute sõiduautode suhtes, mida ei ole varem, välja arvatud piiratud ajavahemikuks kuritarvituste vältimiseks, registreeritud väljaspool ühendust.

(17)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. septembri 2007. aasta direktiiviga 2007/46/EÜ (millega kehtestatakse raamistik mootorsõidukite ja nende haagiste ning selliste sõidukite jaoks mõeldud süsteemide, osade ja eraldi seadmestike kinnituse kohta) (9) on kehtestatud ühtlustatud raamistik, mis sisaldab haldusnorme ja üldisi tehnilisi nõudeid tüübikinnituse andmiseks kõigile selle reguleerimisalasse kuuluvatele uutele sõidukitele. Käesoleva määruse rakendamise eest vastutav asutus peaks olema sama asutus, kes vastutab kõnealuse direktiivi kohaselt kõigi tüübikinnitusprotsessi aspektide eest ning toodangu vastavuse tagamise eest.

(18)

Direktiivi 2007/46/EÜ II lisas määratletud eriotstarbelistele sõidukitele kohaldatakse seoses tüübikinnitusega erinõudeid, seetõttu tuleks need käesoleva määruse reguleerimisalast välja jätta. Sõidukid, mis liigitatakse enne käesoleva määruse jõustumist kategooria M1 sõidukiteks ja mis on ehitatud spetsiaalselt kaubanduslikel eesmärkidel ja kohandatud ratastooli kasutamiseks sõidukis ning mis vastavad direktiivi 2007/46/EÜ II lisas sätestatud eriotstarbeliste sõidukite määratlusele, tuleks samuti käesoleva määruse reguleerimisalast vastavalt puuetega inimeste abistamise ühenduse poliitikale välja jätta.

(19)

Tootjal peaks olema võimalus otsustada, kuidas ta käesoleva määruse kohase sihttaseme saavutab, ja süsinikdioksiidiheite keskmine tase tuleks saavutada kogu tema uue autopargi arvestuses, mitte iga üksiku auto puhul. Seetõttu peaks tootja tagama, et kõigi selliste ühenduses registreeritavate uute autode eriheite keskmine tase, mille eest tootja vastutab, ei ületa selliste autode jaoks kehtestatud heite keskmist sihttaset. Ülemineku hõlbustamiseks tuleks see nõue kehtestada järk-järgult aastatel 2012–2015.

(20)

Sama meetodit ei ole asjakohane kasutada heite vähendamise sihttasemete määratlemisel suurtootjate ja käesolevas määruses sätestatud kriteeriumide alusel sõltumatuteks loetavate väiketootjate suhtes. Sellistel väiketootjatel peaksid olema alternatiivsed heite vähendamise sihttasemed, mis on seotud antud tootja sõidukite tehnoloogilise potentsiaaliga vähendada oma süsinikdioksiidi eriheidet ning oleks kooskõlas asjaomaste turusegmentide näitajatega. See erand tuleks kaasata I lisas sätestatud eriheite sihttasemete läbivaatamisse, mis tuleks lõpule viia hiljemalt 2013. aasta alguseks.

(21)

Nišitootjatel tuleks lubada kasutada alternatiivset sihttaset, mis on 25 % madalam kui nende süsinikdioksiidi eriheite keskmine tase 2007. aastal. Andmete puudumisel tootja eriheite keskmise taseme kohta 2007. aastal tuleks määrata võrdväärne sihttase. See erand tuleks kaasata I lisas sätestatud eriheite sihttasemete läbivaatamisse, mis tuleks lõpule viia hiljemalt 2013. aasta alguseks.

(22)

Kõigi selliste ühenduses registreeritavate uute autode süsinikdioksiidi eriheite keskmise taseme määratlemisel, mille eest tootja vastutab, tuleks arvesse võtta kõiki autosid, sõltumata nende massist või muudest omadustest. Kuigi määrus (EÜ) nr 715/2007 ei hõlma sõiduautosid, mille tuletatud mass on suurem kui 2 610 kg ja millele ei laiene tüübikinnitus määruse (EÜ) nr 715/2007 artikli 2 lõike 2 kohaselt, tuleks kõnealuste autode heitkoguseid mõõta vastavalt määruses (EÜ) nr 692/2008 (10) sätestatud sõiduautode mõõtmisprotseduurile. Saadud süsinikdioksiidi heite väärtused tuleks kanda sõiduauto vastavustunnistusse, et võimaldada nende lisamist seirekavasse.

(23)

Käesoleva määruse kohaste sihttasemete paindlikuks saavutamiseks võivad tootjad avatud, selgel ja mittediskrimineerival alusel kokku leppida autoparkide ühendamises. Autoparkide ühendamise lepingu kestus ei tohiks ületada viit aastat, kuid lepingut võib uuendada. Kui mitu tootjat ühendavad oma autopargid, loetakse kõnealused tootjad oma käesoleva määruse kohased sihttasemed saavutanuks, juhul kui kogu ühendatud autopargi heitkoguste keskmine tase ei ületa sellele ette nähtud heitkoguste sihttaset.

(24)

Käesoleva määruse kohastest sihttasemetest kinnipidamise tagamiseks on vajalik tõhus vastavuse tagamise mehhanism.

(25)

Uute sõiduautode süsinikdioksiidi eriheiteid mõõdetakse ühenduses ühtlustatult vastavalt määruses (EÜ) nr 715/2007 sätestatud metoodikale. Käesolevast määrusest tuleneva halduskoormuse vähendamiseks tuleks nõuetele vastavust mõõta, tuginedes liikmesriikide kogutud ja komisjonile edastatud andmetele ühenduses registreeritud uute autode kohta. Vastavuse hindamiseks kasutatavate andmete järjekindluse tagamiseks tuleks võimaluste piires ühtlustada kõnealuste andmete kogumise ja esitamise eeskirjad.

(26)

Direktiivis 2007/46/EÜ on sätestatud, et tootjad peavad igale uuele sõiduautole väljastama vastavustunnistuse ja et liikmesriigid võivad uue sõiduauto registreerimist ja kasutuselevõttu lubada ainult sel juhul, kui sellel on kehtiv vastavustunnistus. Liikmesriikide kogutavad andmed peaksid vastama tootja poolt sõiduautole väljastatud vastavustunnistusele ja põhinema ainult sellel allikal. Kui liikmesriigid põhjendatud juhtudel ei kasuta uue sõiduauto registreerimiseks ja kasutuselevõtuks vastavustunnistust, peaksid nad võtma vajalikud meetmed järelevalvemenetluse piisava täpsuse tagamiseks. Vastavustunnistuste andmete jaoks tuleks luua ühenduse standardandmebaas. Seda tuleks kasutada ühtse allikana, mis võimaldab liikmesriikidel lihtsamalt hallata oma registreerimisandmeid uute sõidukite registreerimisel.

(27)

Tootjate kinnipidamist käesoleva määruse kohastest sihttasemetest tuleks hinnata ühenduse tasandil. Tootja, kelle süsinikdioksiidi eriheite keskmine tase ületab käesoleva määruse kohaselt lubatud taset, peaks alates 2012. aastast iga kalendriaasta kohta tasuma ülemääraste heitkoguste maksu. Maksu summat peaks kohandama sõltuvalt sellest, mil määral tootja oma heitkoguste sihttaset ületas. Aja jooksul peaks see summa suurenema. Et innustada tootjaid võtma meetmeid sõiduautode süsinikdioksiidi eriheidete vähendamiseks, peaks ülemääraste heitkoguste maks peegeldama tehnoloogilisi kulutusi. Ülemääraste heitkoguste maksude summad peaksid Euroopa Liidu üldeelarves kajastuma tuludena.

(28)

Arvestades käesolevas määruses sätestatud eesmärki ja menetlusi, ei tohiks siseriiklikud meetmed, mida liikmesriigid võivad säilitada või kehtestada vastavalt asutamislepingu artiklile 176, kehtestada täiendavaid või rangemaid sanktsioone tootjatele, kes ei täida käesolevas määruses sätestatud sihttasemeid.

(29)

Käesolev määrus ei tohiks piirata ühenduse konkurentsieeskirjade täielikku kohaldamist.

(30)

Pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks peaks komisjon kaaluma uusi meetodeid, eelkõige kõvera kallet, kasulikkuse parameetrit ja ülemääraste heitkoguste maksu kava.

(31)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (11).

(32)

Komisjonile tuleks eelkõige anda volitus muuta seire ja aruandluse nõudeid, arvestades käesoleva määruse kohaldamisel saadud kogemusi, kehtestada meetodid ülemääraste heitkoguste maksu sissenõudmiseks, võtta vastu üksikasjalikud sätted teatavate tootjate suhtes kohaldatavate erandite kohta ning kohandada I lisa, et võtta arvesse ühenduses registreeritud uute sõiduautode massi arengut ja süsinikdioksiidi eriheite mõõtmist reguleeriva katsemenetluse muudatusi. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähem olulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähem oluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(33)

Otsus nr 1753/2000/EÜ tuleks lihtsustamise ja õigusselguse huvides kehtetuks tunnistada.

(34)

Kuna käesoleva määruse eesmärki, nimelt uute sõiduautode süsinikdioksiidi heitenormide kehtestamine, et tagada siseturu nõuetekohane toimimine ja saavutada ühenduse üldeesmärk kasvuhoonegaaside vähendamiseks, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning kavandatud meetme ulatuse ja mõju tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

„süsinikdioksiidi eriheite keskmine tase” – tootja puhul kõigi tootja toodetud uute sõiduautode süsinikdioksiidi eriheidete keskmine tase;

b)

„vastavustunnistus” – direktiivi 2007/46/EÜ artiklis 18 nimetatud tunnistus;

c)

„tootja” – isik või asutus, kes kooskõlas direktiiviga 2007/46/EÜ vastutab tüübikinnitusasutuse ees kõigi tüübikinnitusprotsessi aspektide eest ning toodangu vastavuse tagamise eest;

d)

„mass” – vastavustunnistusel esitatud ning direktiivi 2007/46/EÜ I lisa punktis 2.6 määratletud töökorras auto mass koos kerega;

e)

„sõiduki jalajälg” – sõiduki rööbe korrutatuna teljevahega vastavalt vastavustunnistuses esitatule ning direktiivi 2007/46/EÜ I lisa punktide 2.1 ja 2.3 määratlustele;

f)

„süsinikdioksiidi eriheide” – vastavalt määrusele (EÜ) nr 715/2007 mõõdetud ning vastavustunnistusel süsinikdioksiidi heitkogusena (kombineeritult) märgitud sõiduauto süsinikdioksiidi heitkogus. Sõiduautode osas, mille tüüp ei ole määruse (EÜ) nr 715/2007 kohaselt kinnitatud, tähendab „süsinikdioksiidi eriheide” süsinikdioksiidi heitkoguseid, mis on mõõdetud määruses (EÜ) nr 692/2008 määratletud mõõtmisprotseduuri kohaselt või selliste sõiduautode süsinikdioksiidi heitkoguse kindlaksmääramiseks vastu võetud komisjoni menetluste kohaselt;

g)

„eriheite sihttase” – tootja puhul kõigi tootja toodetud uute sõiduautode I lisa kohaselt lubatud süsinikdioksiidi eriheidete keskmine või, kui tootja suhtes kohaldatakse artikli 11 kohast erandit, kõnealuse erandi kohaselt kindlaks määratud eriheite sihttase.

a)

ettevõtjad, kelle puhul tootjal on otseselt või kaudselt

b)

ettevõtjad, kellel otseselt või kaudselt on tootja suhtes punktis a loetletud õigused või volitused;

c)

ettevõtjad, kelle suhtes punktis b osutatud ettevõtjal on otseselt või kaudselt punktis a loetletud õigused või volitused;

d)

ettevõtjad, kelle suhtes tootjal koos ühe või mitme punktis a, b või c osutatud ettevõtjaga või kahel või enamal kõnealustes punktides osutatud ettevõtjal ühiselt on punktis a loetletud õigused või volitused;

e)

ettevõtjad, kelle puhul punktis a loetletud õigused või volitused kuuluvad ühiselt tootjale või ühele või mitmele punktides a kuni d osutatud temaga seotud ettevõtjale ja ühele või enamale kolmandale isikule.

—

65 % 2012. aastal;

—

75 % 2013. aastal;

—

80 % 2014. aastal;

—

100 % alates 2015. aastast.

—

3,5 autole 2012. aastal;

—

3,5 autole 2013. aastal;

—

2,5 autole 2014. aastal;

—

1,5 autole 2015. aastal;

—

1 autole alates 2016. aastast.

a)

tootjad, kes oma autopargid ühendavad;

b)

ühendatud autopargi haldajaks määratud tootja, kes on ühendatud autopargi kontaktpunkt ja kes vastutab ühendatud autopargi suhtes artikli 9 kohaselt kohaldatava ülemääraste heitkoguste maksu maksmise eest, ning

c)

tõendid selle kohta, et ühendatud autopargi haldaja on suuteline täitma punktis b nimetatud kohustusi.

a)

süsinikdioksiidi eriheite keskmine tase;

b)

süsinikdioksiidi eriheite sihttase;

c)

registreeritud sõidukite koguarv.

a)

süsinikdioksiidi eriheite keskmise taseme eelneval kalendriaastal;

b)

tootja eriheite sihttaseme eelneval kalendriaastal ning

c)

erinevuse tootja eelneva kalendriaasta süsinikdioksiidi eriheite keskmise taseme ja kõnealuse aasta eriheite sihttaseme vahel.

a)

aastatel 2012 kuni 2018:

b)

alates 2019. aastast:

(ülemäärane heitkogus × 95 EUR/g CO2/km) × uute sõiduautode arv.

a)

tootja eriheite sihttase eelnevaks kalendriaastaks;

b)

tootja süsinikdioksiidi eriheite keskmine tase eelneval kalendriaastal;

c)

erinevus tootja eelneva kalendriaasta süsinikdioksiidi eriheite keskmise taseme ja kõnealuse aasta eriheite sihttaseme vahel;

d)

uute sõiduautode süsinikdioksiidi eriheite keskmine tase ühenduses eelneval kalendriaastal ning

e)

kõigi uute sõiduautode keskmine mass ühenduses eelneval kalendriaastal.

a)

tootja ei kuulu seotud tootjate rühma või

b)

tootja kuulub seotud tootjate rühma, kelle poolt kokku valmistatud uusi sõiduautosid on ühenduses registreeritud vähem kui 10 000 iga kalendriaasta kohta, või

c)

tootja kuulub seotud tootjate rühma, kuid tal on oma tootmisüksused ja projekteerimiskeskus.

a)

tootja nimi ja kontaktisik;

b)

tõendid selle kohta, et tootja vastab lõike 1 kohase erandi tegemise tingimustele;

c)

üksikasjalik teave tootja valmistatavate sõiduautode kohta, sealhulgas mass ja kõnealuste sõiduautode süsinikdioksiidi eriheidete tasemed, ning

d)

eriheite sihttase, mis on kooskõlas tootja heite vähendamise potentsiaaliga, sealhulgas majandusliku ja tehnoloogilise potentsiaaliga vähendada oma süsinikdioksiidi eriheidet ja võttes arvesse toodetava autotüübi turu eripära.

a)

kogu lõike 2 punktides a ja c osutatud teave ja vajaduse korral teave seotud ettevõtjate kohta;

b)

sihttase, milleks on 25 % võrra vähendamine süsinikdioksiidi eriheite keskmisest tasemest 2007. aastal või kui mitu seotud ettevõtjat esitavad ühe avalduse, 25 % võrra vähendamine nende ettevõtjate süsinikdioksiidi eriheite keskmisest tasemest 2007. aastal.

a)

tarnija või tootja peab olema vastutav uuenduslike tehnoloogiate kasutamisega saavutatud süsinikdioksiidisäästu eest;

b)

uuenduslikud tehnoloogiad peavad tõestatult vähendama süsinikdioksiidiheidet;

c)

uuenduslikud tehnoloogiad ei või kuuluda süsinikdioksiidi mõõtmise standardsesse katsetsüklisse või kohustuslike sätete alla, mis tulenevad artiklis 1 nimetatud täiendavatest meetmetest, mis vastavad vähendamisele 10 g CO2/km võrra, ega saa olla kohustuslikud muude ühenduse õigusaktide alusel.

—

viisid, kuidas saavutada 2020. aastaks pikaajaline eesmärgiks olev 95 g CO2/km kulusäästlikult, ning

—

nimetatud sihttaseme rakendamise aspektid, sealhulgas ülemääraste heitkoguste maks.

5.6.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 140/16

(1)

Euroopa energiatarbimise kontrollimine ja taastuvatest energiaallikatest saadud energia ulatuslikum kasutamine moodustavad koos energiasäästu ja suurema energiatõhususega tähtsa osa meetmepaketist, mis on ette nähtud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ning Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni Kyoto protokolli täitmiseks ja pärast 2012. aastat võetavate edasiste ühenduse ja rahvusvaheliste kohustuste täitmiseks. Nendel faktoritel on oluline osa ka energiavarustuse kindluse tugevdamisel, tehnoloogilise arengu ja uuendustegevuse edendamisel ning tööhõivevõimaluste loomisel ja regionaalarengus, eriti maapiirkondades ja eraldatud piirkondades.

(2)

Eelkõige on ulatuslikumad tehnoloogilised täiustused, stiimulid ühistranspordi laiendamiseks ja kasutamiseks, energiatõhusate tehnoloogiate ning taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamine transpordis ühed mõjusamad vahendid, mille abil ühendus saab vähendada transpordisektoris sõltuvust imporditud naftast, mille puhul on energia varustuskindluse probleemid kõige teravamad, ja mõjutada transpordisektori kütuseturgu.

(3)

Majanduskasvu saavutamise võimalused innovatsiooni ja säästva konkurentsivõimelise energiapoliitika kaudu on leidnud tunnustamist. Taastuvatest energiaallikatest energia tootmine sõltub sageli kohalikest või piirkondlikest väikestest ja keskmise suurusega ettevõtjatest (VKEd). Olulised on majanduskasvu ja tööhõive võimalused, mille piirkondlikud ja kohalikud investeeringud taastuvenergiasse liikmesriikides ja piirkondades kaasa toovad. Komisjon ja liikmesriigid peaksid seetõttu toetama riiklikke ja piirkondlikke arengumeetmeid kõnealustes valdkondades, julgustama taastuvatest energiaallikatest energia tootmise heade tavade vahetamist kohalike ja piirkondlike arengualgatuste vahel ning edendama struktuurifondide vahendite kasutamist selles valdkonnas.

(4)

Taastuvate energiaallikate turu arengut soodustades tuleb arvesse võtta selle positiivset mõju piirkondliku ja kohaliku arengu võimalustele, ekspordiväljavaadetele ning tööhõive- ja sotsiaalse ühtsuse saavutamise võimalustele VKEde ja sõltumatute energiatootjate jaoks.

(5)

Kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks ühenduses ja ühenduse sõltuvuse vähendamiseks energiaimpordist peaksid taastuvatest energiaallikatest toodetava energia arendamine ja energiatõhususe suurendamine olema omavahel tihedalt seotud.

(6)

On vaja toetada detsentraliseeritud taastuvenergia tehnoloogiate tutvustamis- ja turustamisetappi. Liikumisel detsentraliseeritud energiatootmise suunas on mitu eelist, näiteks kohalike energiaallikate kasutamine, suurem kohalik energiavarustuse kindlus, lühemad transpordivahemaad ning vähenenud energia ülekandekaod. Samuti tugevdab selline detsentraliseerimine koha peal sissetulekuallikate ja töökohtade loomise abil ühiskonna arengut ja ühtekuuluvust.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. septembri 2001. aasta direktiivis 2001/77/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kasutamise edendamise kohta elektrienergia siseturul (4) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. mai 2003. aasta direktiivis 2003/30/EÜ, millega edendatakse biokütuste ja muude taastuvkütuste kasutamist transpordisektoris, (5) on kehtestatud eri liiki taastuvatest energiaallikatest toodetud energia määratlused. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2003. aasta direktiivis 2003/54/EÜ (mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju) (6) on kehtestatud määratlused elektrisektori jaoks üldiselt. Õiguskindluse ja selguse huvides on asjakohane kasutada samu või sarnaseid määratlusi ka käesolevas direktiivis.

(8)

Komisjoni 10. jaanuari 2007. aasta teatis pealkirjaga „Taastuvenergia tegevuskava. Taastuvenergia 21. sajandil: jätkusuutlikuma tuleviku rajamine” on näidanud, et eesmärk suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu üldises energiatarbimises 20 %ni ja transpordisektoris 10 %ni on asjakohane ja saavutatav ning et kohustuslikke eesmärke sisaldava raamistikuga tuleks äriringkondadele tagada pikas perspektiivis stabiilsus, mida nad vajavad selliste säästvate investeeringute tegemiseks taastuvenergiasektoris, mis suudavad vähendada sõltuvust imporditavatest fossiilkütustest ning ergutada uute energiatehnoloogiate kasutamist. Kõnealused eesmärgid on püstitatud seoses energiatõhususe tõstmisega 20 % võrra aastaks 2020, nagu see on kehtestatud komisjoni 19. oktoobri 2006. aasta teatises „Energiatõhususe tegevuskava: potentsiaali realiseerimine”, mille kiitis heaks Euroopa Ülemkogu 2007. aasta märtsis ning Euroopa Parlament oma 31. jaanuari 2008. aasta kõnealust tegevuskava käsitlevas resolutsioonis.

(9)

2007. aasta märtsis kokkutulnud Euroopa Ülemkogu kinnitas ühenduse pühendumust taastuvatest energiaallikatest toodetava energia arendamisele kogu ühenduses ka pärast 2010. aastat. Ülemkogu kinnitas kohustusliku eesmärgi suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetava energia osakaalu ühendusesiseses energia kogutarbimises 2020. aastaks 20 %ni ja kohustusliku miinimumeesmärgi 10 %, mille kõik liikmesriigid peavad saavutama aastaks 2020 seoses biokütuste osakaaluga transpordis kasutatava bensiini ja diislikütuse tarbimisest, tehes seda kulutõhusal viisil. Ülemkogu märkis, et biokütusealase eesmärgi siduv olemus on asjakohane eeldusel, et tootmine on säästlik, müügile jõuavad teise põlvkonna biokütused ning tehakse muudatused Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 1998. aasta direktiivis 98/70/EÜ (bensiini ja diislikütuse kvaliteedi kohta), (7) et lubada kütusesegude sobivaid tasemeid. 2008. aasta märtsis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel korrati, et oluline on töötada välja ja täita tõhusaid biokütuste säästlikkuse kriteeriumeid ning tagada teise põlvkonna biokütuste kättesaadavus kaubanduses. 2008. aasta juunis toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel nimetati taas säästlikkuse kriteeriumeid ja teise põlvkonna biokütuste väljaarendamist ning rõhutati vajadust hinnata biokütuste tootmise võimalikku mõju toiduks mõeldud põllumajandussaadustele ja võtta vajaduse korral meetmeid puuduste kõrvaldamiseks. Lisaks sellele märgiti, et täiendavalt tuleks hinnata biokütuste tootmise ja tarbimise mõju keskkonnale ja selle sotsiaalseid tagajärgi.

(10)

Euroopa Parlament kutsus oma 25. septembri 2007. aasta resolutsioonis Euroopa taastuvenergia tegevuskava kohta (8) komisjoni üles esitama 2007. aasta lõpuks ettepaneku taastuvatest energiaallikatest toodetud energia õigusliku raamistiku kohta, osutades sellele, kui oluline on seada eesmärgid taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu jaoks ühenduse ja liikmesriikide tasandil.

(11)

Tuleb sätestada läbipaistvad ja üheselt mõistetavad reeglid taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu arvutamiseks ja selliste allikate määramiseks. Seoses sellega tuleb hõlmata ookeanides ja muudes veekogudes lainete, hoovuste, loodete ja ookeani temperatuuri või soolsuse vahe vormis sisalduv energia.

(12)

Põllumajandusliku tooraine, näiteks sõnniku, läga ja teiste loomset ning taimset päritolu jäätmete kasutamine biogaasi tootmiseks pakub tänu suurele kasvuhoonegaaside heitkoguste säästvuspotentsiaalile märkimisväärseid keskkonnaeeliseid nii soojus- kui muu energia kui ka biokütuste tootmisel. Biogaasi tootmisrajatised võivad tänu oma detsentraliseeritud olemusele ja piirkondlikule investeerimisstruktuurile anda märkimisväärse panuse maapiirkondade säästvasse arengusse ning pakkuda põllumajandusettevõtjatele uusi sissetulekuallikaid.

(13)

Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni võetud seisukohti silmas pidades on asjakohane seada kohustuslikud siseriiklikud eesmärgid, mis on kooskõlas eesmärgiga suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu 20 %ni ja transpordisektoris 10 %ni ühenduse energiatarbimises aastaks 2020.

(14)

Kohustuslike riiklike eesmärkide peamine eesmärk on tagada investoritele kindlustunne ja julgustada neid jätkuvalt arendama tehnoloogiaid, mis toodavad energiat igat liiki taastuvatest energiaallikatest. Seega ei ole asjakohane lükata kohustuslikku otsust edasi kuni teatava tulevikus toimuva sündmuseni.

(15)

Liikmesriikide lähtekohad, taastuvenergia võimalused ja energiakasutus on erinevad. Seepärast on vaja muuta ühenduse eesmärk – 20 % – iga liikmesriigi individuaalseks eesmärgiks, pidades nõuetekohaselt silmas õiglast ja adekvaatset jaotamist ning võttes arvesse liikmesriikide erinevaid lähtekohti ja võimalusi, sealhulgas taastuvate energiaallikate ja energiakasutuse struktuuri olemasolevat taset. Seda on asjakohane teha nii, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise nõutav kogukasv jagatakse liikmesriikide vahel ära, võttes aluseks iga liikmesriigi osa võrdse suurenemise, mida on kaalutud nende sisemajanduse kogutoodanguga (SKT) ja kohandatud nende lähtekohtade kajastamiseks, kasutades arvutamisel summaarset energia lõpptarbimist, võttes arvesse liikmesriikide seniseid jõupingutusi taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise osas.

(16)

Samas on asjakohane, et eesmärk suurendada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu transpordisektoris 10 %ni tuleks seada kõikide liikmesriikide puhul samale tasemele, et tagada transpordikütuste spetsifikaatide vastavus ja kättesaadavus. Kuna transpordikütustega kauplemine on lihtne, saavad liikmesriigid, kelle käsutuses on piiratud määral ressursse, biokütuseid mujalt. Kuigi tehniliselt oleks ühendusel võimalik saavutada transpordisektoris taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise alane eesmärk üksnes ühendusesisese tootmise abil, on siiski tõenäoline ja soovitatav, et eesmärk saavutatakse tegelikult ühendusesisese tootmise ja impordi ühendamisel. Selleks peaks komisjon jälgima biokütuste tarnimist ühenduse turule ja vajaduse korral tegema asjakohaste meetmete ettepanekuid, et saavutada tasakaalustatud lähenemisviis ühendusesisese tootmise ja impordi vahel, võttes muu hulgas arvesse mitme- ja kahepoolseid kaubandusläbirääkimisi, keskkonnaalaseid, sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte ning energiavarustuse kindlust.

(17)

Energiatõhususe parandamine on ühenduse üks peamisi eesmärke, mille sihiks on saavutada aastaks 2020 energiatõhususe parandamine 20 % võrra. Nimetatud eesmärk koos kehtivate ja tulevaste õigusaktidega, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2002. aasta direktiiv 2002/91/EÜ ehitiste energiatõhususe kohta, (9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. juuli 2005. aasta direktiiv 2005/32/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiat tarbivate toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks, (10) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiiv 2006/32/EÜ, mis käsitleb energia lõpptarbimise tõhusust ja energiateenuseid, (11) on kõige olulisem kliima- ja energiaeesmärkide saavutamiseks vähimate kuludega ja see võib pakkuda ka uusi võimalusi Euroopa Liidu majandusele. Energiatõhususe ja energiasäästu poliitikad on liikmesriikide jaoks ühed kõige tõhusamad meetodid taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu suurendamiseks ja seetõttu saavutavad liikmesriigid kergemini käesolevas direktiivis sätestatud taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat käsitleva riikliku üldeesmärgi ja transpordivaldkonna eesmärgi.

(18)

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaga seotud eesmärkide, mida väljendatakse protsendina summaarsest energia lõpptarbimisest, hõlpsamaks saavutamiseks peavad liikmesriigid energiatõhusust kõigis sektorites märkimisväärselt parandama. Transpordisektoris on energiatõhusus ülimalt vajalik, kuna taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kohustuslikku eesmärki on säästval moel tõenäoliselt järjest raskem püsivalt saavutada, kui transpordi üldine energianõudlus jätkuvalt kasvab. Kõigile liikmesriikidele kohustuslik transpordivaldkonna eesmärk 10 % tuleks seetõttu määratleda mitte ainult biokütuste, vaid taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaaluna energia lõpptarbimisest transpordisektoris.

(19)

Kohustuslike riiklike üldeesmärkide saavutamise tagamiseks peaksid liikmesriigid püüdma välja töötada kohustuslikud minimaalsed vahe-eesmärgid oma kohustuslike lõppeesmärkide saavutamiseks. Samuti peaksid nad kehtestama taastuvenergia riikliku tegevuskava, mis sisaldab teavet valdkondlike eesmärkide kohta, võttes arvesse, et biomassi kasutatakse eri otstarbel ja seepärast on oluline võtta kasutusele uued biomassiressursid. Lisaks peaksid liikmesriigid võtma meetmeid nimetatud eesmärkide saavutamiseks. Iga liikmesriik peaks oma riiklikus taastuvenergia tegevuskavas esitatud eeldatava summaarse energia lõpptarbimise hindamisel hindama energiatõhususe ja energiasäästumeetmete võimalikku panust oma riiklike eesmärkide saavutamisse. Liikmesriigid peaksid võtma arvesse energiatõhusust suurendavate ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tehnoloogiate optimaalset kombineerimist.

(20)

Selleks et saada kasu tehnoloogia arengust ja mastaabisäästust, tuleks soovitusliku kujunemiskõvera puhul arvesse võtta võimalust, et tulevikus kasvab taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamine kiiresti. Nii saab eritähelepanu pöörata valdkondadele, kus puudub tehnoloogiline areng ja mastaabisääst ning mida seetõttu piisavalt ei arendata, kuid mis tulevikus annaksid märkimisväärse panuse aastaks 2020 seatud eesmärkide saavutamisse.

(21)

2005. aasta tuleks võtta soovitusliku kujunemiskõvera lähtepunktiks, kuna see on hiliseim aasta, mille kohta on olemas usaldusväärsed andmed riikide taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaalu kohta.

(22)

Käesoleva direktiivi eesmärkide saavutamine nõuab, et ühendus ja liikmesriigid eraldaksid arvestaval hulgal rahalisi vahendeid taastuvenergia tehnoloogiatega seotud teadus- ja arendustegevuseks. Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituut eelkõige peaks pidama taastuvenergia tehnoloogiate uurimist ja arendamist esmatähtsaks.

(23)

Liikmesriigid võivad julgustada kohalikke ja piirkondlikke asutusi seadma riiklikest eesmärkidest rangemaid eesmärke ning kaasata kohalikke ja piirkondlikke asutusi taastuvenergia riiklike tegevuskavade koostamisse ja teadlikkuse tõstmisse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasulikkusest.

(24)

Biomassi potentsiaali täielikuks ärakasutamiseks peaksid ühendus ja liikmesriigid edendama olemasoleva puiduvaru suuremat kasutuselevõtmist ja uute metsandussüsteemide väljatöötamist.

(25)

Liikmesriikidel on erinevad taastuvenergia võimalused ja nad rakendavad riigi tasandil erinevaid kavasid taastuvatest energiaallikatest toodetud energia toetamiseks. Enamus liikmesriike rakendab selliseid toetusmehhanisme, mis soodustavad vaid taastuvatest energiaallikatest nende territooriumil toodetud energiat. Siseriiklike toetuskavade nõuetekohaseks toimimiseks on väga oluline, et liikmesriigid saaksid juhtida oma siseriiklike toetusmehhanismide mõju ja kulusid vastavalt oma erinevatele võimalustele. Üks tähtsaid vahendeid käesolevas direktiivis ette nähtud eesmärgi saavutamisel on kindlustada siseriiklike toetuskavade nõuetekohane toimimine vastavalt direktiivile 2001/77/EÜ, et säiliks investori usaldus ja et võimaldada liikmesriikidel töötada välja tõhusad siseriiklikud meetmed eesmärkide saavutamiseks. Käesoleva direktiivi eesmärk on hõlbustada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia piiriülest toetamist ilma, et see mõjutaks siseriiklikke toetusmehhanisme. See näeb ette liikmesriikide vahelise koostöö vabatahtlikud mehhanismid, mis võimaldavad neil kokku leppida, millises ulatuses toetab üks liikmesriik energiatootmist teises liikmesriigis ja millises ulatuses tuleks taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat käsitada ühe või teise liikmesriigi eesmärkide arvestuses. Et tagada eesmärkide saavutamiseks võetud mõlema meetme tõhusus, st siseriiklike toetuskavade ja koostöömehhanismide tõhusus, on oluline, et liikmesriigid saaksid määrata kindlaks, kas ja millises ulatuses rakendatakse nende siseriiklikku toetuskava teistes liikmesriikides taastuvatest energiaallikatest toodetud energiale ning et neil oleks võimalus selles kokku leppida, kohaldades käesolevas direktiivis ette nähtud koostöömehhanisme.

(26)

On soovitav, et energia hind kajastaks energia tootmise ja tarbimise väliskulusid, sealhulgas asjakohaseid keskkonna-, sotsiaal- ja tervishoiukulusid.

(27)

Avaliku sektori toetus on vajalik, et täita ühenduse eesmärke taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri kasutamise laiendamiseks, eriti seni, kui siseturu elektrienergia hinnad ei kajasta täielikult kasutatud energiaallikate keskkonna- ja sotsiaalkulusid ning -tulusid.

(28)

Ühendus ja liikmesriigid peaksid püüdma vähendada energiatarbimist ja suurendada energiatõhusust transpordisektoris. Peamised vahendid energiatarbimise vähendamiseks transpordisektoris hõlmavad transpordi planeerimist, ühistranspordi toetamist, elektriautode osakaalu suurendamist toodangus ning energiatõhusamate, väiksemate mõõtmete ja väiksema mootorivõimsusega autode tootmist.

(29)

Liikmesriigid peaksid püüdma mitmekesistada taastuvatest energiaallikatest toodetud energiakasutuse struktuuri kõikides transpordisektorites. Komisjon peaks 1. juuniks 2015 esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles kirjeldatakse kõigi transpordisektorite potentsiaali taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ulatuslikumaks kasutamiseks.

(30)

Hüdroenergia ja tuuleenergia osatähtsuse arvutamisel käesoleva direktiivi eesmärkidel tuleks ilmastikutingimuste mõju tasakaalustamiseks kasutada normaliseerimisvalemit. Samuti ei tohiks elektrit, mis on toodetud eelnevalt mäe otsa pumbatud vett kasutavates pumpelektrijaamades, käsitada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrina.

(31)

Soojuspumbad, mis võimaldavad aerotermilise, geotermilise või hüdrotermilise soojuse kasutamist kasulikul temperatuuril, vajavad toimimiseks elektrit või muud tavapärast energiat. Seetõttu tuleks soojuspumpade kasutamiseks kasutatav energia maha arvestada kogu kasutatavast soojusest. Arvesse tuleks võtta ainult soojuspumpasid, mille tulemus ületab oluliselt nende kasutamiseks vajalikku tavapärast energiat.

(32)

Passiivsete energiasüsteemide puhul kasutatakse energia rakendamiseks ehituskonstruktsioone. Seda käsitatakse kui säästetud energiat. Selliselt rakendatud energiat ei tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisel arvesse võtta, et vältida topeltarvestust.

(33)

Mõnes liikmesriigis on lennundusel nende summaarses energia lõpptarbimises suur osakaal. Arvestades praeguseid tehnoloogilisi ja regulatiivseid piiranguid, mis takistavad biokütuste kasutamist lennunduses kaubanduslikul eesmärgil, on asjakohane sätestada niisuguste liikmesriikide puhul osaline erand, jättes siseriikliku õhutranspordi osas nende summaarse energia lõpptarbimise arvutamisest välja koguse, mille võrra nad poolteist korda ületavad ühenduse summaarse energia lõpptarbimise keskmist taset lennunduses 2005. aastal, nagu seda hindas Eurostat, s.t 6,18 %. Küpros ja Malta sõltuvad oma saarelise ja äärealase asukoha tõttu lennundusest kui transpordiliigist, millel on oluline tähtsus nende kodanikele ja majandusele. Seetõttu on riikliku lennunduse osakaal Küprose ja Malta summaarses energia lõpptarbimises ebaproportsionaalselt kõrge, st üle kolme korra suurem kui ühenduse 2005. aasta keskmine ja nad on seetõttu praegustest tehnoloogilistest ja regulatiivsetest piirangutest ebaproportsionaalselt mõjutatud. Nende liikmesriikide puhul on seetõttu asjakohane sätestada, et see erand kataks kogust, mille võrra nad ületavad ühenduse summaarse energia lõpptarbimise keskmist taset lennunduses 2005. aastal, nagu seda hindas Eurostat, s.t 4,12 %.

(34)

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat toetava energiamudeli saavutamiseks on vaja ergutada strateegilist koostööd liikmesriikide vahel, kaasates vajaduse korral piirkondi ja kohalikke asutusi.

(35)

Võttes nõuetekohaselt arvesse käesoleva direktiivi sätteid, tuleks julgustada liikmesriike rakendama kõiki käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkidega seotud asjakohaseid koostöövorme. Selline koostöö võib toimuda kõigil tasanditel kahe- või mitmepoolselt. Lisaks ainult käesoleva direktiiviga ette nähtud mehhanismidele, mis mõjutavad eesmärkide arvutamist ja saavutamist, nimelt liikmesriikidevahelised statistilised ülekanded, ühisprojektid ja ühised toetuskavad, võib koostöö toimuda ka näiteks teabe ja parimate tavade vahetamise, nagu on eelkõige ette nähtud käesolevas direktiivis sätestatud läbipaistvusplatvormis, ja igat liiki toetuskavade kooskõlastamise vormis.

(36)

Selleks et luua võimalusi käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamise kulude vähendamiseks, on asjakohane hõlbustada teistes liikmesriikides taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tarbimist ning võimaldada liikmesriikidel võtta oma riiklike eesmärkide puhul arvesse teistes liikmesriikides tarbitud taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat. Selleks on vaja paindlikke meetmeid, kuid need jäävad liikmesriikide järelevalve alla, et mitte mõjutada nende võimet saavutada oma riiklikke eesmärke. Neid paindlikke meetmeid rakendatakse statistiliste ülekannete, liikmesriikide vaheliste ühisprojektide või ühiste toetuskavade vormis.

(37)

Taastuvatest energiaallikatest väljaspool ühendust toodetud imporditud elektrit peaks olema võimalik arvesse võtta liikmesriikide eesmärkide saavutamisel. Selleks et vältida kasvuhoonegaasi heitkoguste netokasvu olemasolevate taastuvate energiaallikate varieerimise tõttu või nende täielikku või osalist asendamist tavapäraste energiaallikatega, tuleks siiski arvesse võtta üksnes nendes taastuvenergiat tootvates käitistes toodetud elektrit, mis käivitatakse pärast käesoleva direktiivi jõustumist või pärast seda kuupäeva renoveeritud käitistes suurendatud võimsuse läbi toodetud elektrit. Et tagada nii ühenduses kui kolmandates riikides tavapärase energia taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaga asendamise piisav mõju, on asjakohane tagada, et sellist importi saaks usaldusväärsel viisil jälgida ja arvestada. Kaaluda tuleb kolmandate riikidega sõlmitavaid lepinguid, milles käsitletakse sellise taastuvatest energiaallikatest toodetud elektriga kauplemise korraldust. Kui energiaühenduse asutamislepingu (12) alusel tehtud sellekohase otsuse kohaselt kohustuvad nimetatud lepingu osalised järgima käesoleva direktiivi asjakohaseid sätteid, kohaldatakse nende suhtes käesolevas direktiivis ette nähtud liikmesriikidevahelise koostöö meetmeid.

(38)

Kui liikmesriik algatab ühe või mitme kolmanda riigiga ühisprojekte, mis on seotud taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootmisega, peaksid nimetatud ühisprojektid olema seotud ainult käitistega, mis on äsja ehitatud või mille võimsust on äsja suurendatud. See aitab tagada, et taastuvatest energiaallikatest toodetud energia osakaal kolmanda riigi energia kogutarbimises ei väheneks taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ühendusse importimise arvel. Asjaomased liikmesriigid peaksid lisaks hõlbustama asjaomasel kolmandal riigil ühisprojektiga hõlmatud käitiste elektrienergia toodangu osalist sisemaist kasutamist. Lisaks sellele peaksid komisjon ja liikmesriigid ühisprojektidesse kaasatud kolmandaid riike julgustama arendama taastuvenergiapoliitikat, sealhulgas ambitsioonikaid eesmärke.

(39)

Kuna suurt üleeuroopalist huvi pakkuvad projektid kolmandates riikides, näiteks Vahemere päikeseenergia kava, võivad vajada pikka käivitusaega enne nende täielikku ühendamist ühenduse territooriumiga, on asjakohane hõlbustada nende arendamist seeläbi, et liikmesriikidel võimaldatakse nende riiklikes eesmärkides arvesse võtta niisuguse elektrienergia piiratud kogust, mis on toodetud selliste projektide raames ühenduse rajamise ajal.

(40)

Menetlus, mida taastuvenergiajaamade lubade väljastamise, sertifitseerimise ja litsentseerimise kontrollimise eest vastutav asutus kasutab eeskirjade kohaldamiseks konkreetsete projektide suhtes, peaks olema objektiivne, läbipaistev, mittediskrimineeriv ja proportsionaalne. Eelkõige on asjakohane vältida igasuguseid lisakohustusi, mis võiksid tuleneda taastuvenergiaprojektide liigitamisest käitistena, mis kujutavad endast suurt ohtu tervisele.

(41)

Läbipaistvate eeskirjade ja kooskõla puudumine erinevate lube andvate asutuste vahel takistab teatavasti taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist. Seepärast tuleks taastuvenergiasektori erilist struktuuri arvesse võtta, kui riiklikud, piirkondlikud ja kohalikud ametiasutused vaatavad läbi oma haldusmenetlusi, et anda luba ehitada ja käitada ettevõtteid, kus toodetakse taastuvatest energiaallikatest elektri-, soojus- ja jahutusenergiat või transpordikütuseid, ning nendega seotud edastamise ja jagamise infrastruktuuride võrgustikku. Heakskiitmisega seotud haldusmenetlusi tuleks tõhustada, seades taastuvenergiat kasutavatele käitistele selged tähtajad. Planeerimiseeskirju ja -juhiseid tuleks kohandada, et võtta arvesse kulutõhusaid ja keskkonnasõbralikke taastuvenergiat kasutavaid soojus-, jahutus- ja elektriseadmeid.

(42)

Taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kiireks kasutuselevõtuks ning pidades silmas selle üldist kõrget säästvat ja keskkonnaalast kasulikku kvaliteeti peaksid liikmesriigid niisuguste halduseeskirjade, kavandamisstruktuuride ja õigusaktide kohaldamisel, mis näevad ette käitistele loa andmist lähtudes saaste vähendamisest tööstusettevõtetes ja nende kontrollimisest, õhusaaste vastu võitlemist ning ohtlike ainete keskkonda paiskamise vältimist ja minimeerimist, võtma arvesse taastuvate energiaallikate panust keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmisel, eriti võrreldes mittetaastuvaid energiaallikaid kasutavate käitistega.

(43)

Et edendada kodanike panust käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide täitmisesse, peaksid asjaomased asutused kaaluma väikeste detsentraliseeritud taastuvatest energiaallikatest energiat tootvate seadmete paigaldamise suhtes loa andmise asemel lihtsat teatamist pädevale asutusele.

(44)

Tuleks tagada käesoleva direktiivi eesmärkide ja ühenduse teiste keskkonnaalaste õigusaktide ühtsus. Eelkõige taastuvenergiat tootvate käitiste hindamis-, kavandamis- või litsentsimismenetluste täitmisel peaksid liikmesriigid võtma arvesse kõiki ühenduse keskkonnaalaseid õigusakte ning taastuvate energiaallikate panust keskkonna- ja kliimaeesmärkide täitmisesse, eriti võrreldes mittetaastuvaid energiaallikaid kasutavate käitistega.

(45)

Riiklikud tehnilised kirjeldused ja muud nõuded, mis jäävad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuni 1998. aasta direktiivi 98/34/EÜ (millega nähakse ette tehnilistest standarditest ja eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord) (13) reguleerimisalasse ning mis on seotud näiteks kvaliteedi, katsemeetodite või kasutustingimustega, ei tohiks tõkestada taastuvenergia kasutamisega seotud seadmete ja süsteemidega kauplemist. Seepärast ei tohiks taastuvatest energiaallikatest toodetud energia toetuskavadega ette näha riiklikke tehnilisi kirjeldusi, mis erinevad olemasolevatest ühenduse standarditest, või nõuda toetatavate seadmete ja süsteemide sertifitseerimist või katsetamist kindlas kohas või kindla asutuse poolt.

(46)

Liikmesriikidel on asjakohane kaaluda taastuvatest energiaallikatest toodetud kaugkütte ja -jahutuse edendamise mehhanisme.

(47)

Riiklikul ja piirkondlikul tasandil on uutes ja renoveeritud ehitistes taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise miinimumnõudeid käsitlevad eeskirjad ja kohustused suurendanud märkimisväärselt taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist. Neid meetmeid tuleks ühenduses rohkem soodustada, toetades taastuvatest energiaallikatest toodetud energia tõhusamat rakendust ehitusalaste õigusaktide ja eeskirjade kaudu.

(48)

Ehitiste puhul taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise miinimumtasemete kehtestamise hõlbustamiseks ja kiirendamiseks võib liikmesriikide jaoks olla asjakohane sätestada selliste tasemete saavutamine direktiivi 2002/91/EÜ kohaste energiatõhususe miinimumnõuete täitmisse taastuvenergia teguri kaasamise abil, mis on seotud kuluoptimaalse süsinikuheitmete vähendamisega ehitiste puhul.

(49)

Tuleks kõrvaldada teabe- ja koolituslüngad, eelkõige soojus- ja jahutussektoris, et julgustada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist.

(50)

Kuna paigaldaja kutsealal tegutsema asumine või tegutsemine on reguleeritud kutseala, on kutsekvalifikatsioonide tunnustamise eeltingimused sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiivis 2005/36/EÜ (kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta) (14). Seetõttu ei tohiks käesoleva direktiivi kohaldamine piirata direktiivi 2005/36/EÜ kohaldamist.

(51)

Kuigi direktiiviga 2005/36/EÜ on kehtestatud kutsekvalifikatsioonide, sealhulgas arhitektide kutsekvalifikatsioonide vastastikuse tunnustamise nõuded, tuleb lisaks tagada, et arhitektid ja planeerijad võtavad oma plaanides ja projektides nõuetekohaselt arvesse taastuvate energiaallikate ja kõrge kasuteguriga tehnoloogiate optimaalset kombinatsiooni. Liikmesriigid peaksid seepärast selles valdkonnas andma selgeid juhiseid. Seda tuleks teha piiramata direktiivi 2005/36/EÜ sätteid ning eelkõige selle artikleid 46 ja 49.

(52)

Käesoleva direktiivi kohaldamisel välja antud päritolutagatiste ainus ülesanne on tõendada lõpptarbijale, et asjaomane energia osakaal või energiakogus on toodetud taastuvatest energiaallikatest. Päritolutagatist võib anda sellega seotud energiast sõltumatult edasi ühelt valdajalt teisele. Kuid tagamaks, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia ühikut saaks tarbijale esitada vaid ühel korral, tuleks vältida päritolutagatiste topeltarvestust ja topeltesitamist. Taastuvenergiat, mille juurde kuuluva päritolutagatise müüs tootja eraldi, ei tohiks esitada või müüa lõpptarbijale taastuvatest energiaallikast toodetud energiana. Oluline on teha vahet toetuskavade jaoks kasutatavate roheliste sertifikaatide ja päritolutagatiste vahel.

(53)

Asjakohane on lubada kiirelt areneval taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tarbijaturul panustada uute taastuvatest energiaallikatest toodetud energia käitiste ehitamisse. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema võimalik nõuda, et elektritarnijad avaldaksid lõpptarbijatele oma energiakasutuse struktuuri vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikele 6, lisaksid hiljuti ehitatud käitistes taastuvatest energiaallikatest toodetud energia päritolutagatiste miinimumprotsendimäära, tingimusel et see nõue on kooskõlas ühenduse õigusega.

(54)

Oluline on esitada teave, mis käsitleb toetust saanud elektri jaotust lõpptarbijate vahel vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikele 6. Kõnealuse tarbijatele antava teabe, eelkõige uutes käitistes taastuvatest allikatest toodetud energia kogust käsitleva teabe kvaliteedi parandamiseks peaks komisjon hindama liikmesriikide võetud meetmete tõhusust.

(55)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta direktiiviga 2004/8/EÜ (soojus- ja elektrienergia koostootmise stimuleerimiseks siseturu kasuliku soojuse nõudluse alusel) (15) kehtestatakse elektri päritolutagatised koostootmisjaamade suure tõhususe tõendamiseks. Selliseid päritolutagatisi ei tohiks kasutada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise esitamiseks vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikele 6, kuna sellega seoses võiks tekkida topeltarvestuse ja topeltesitamise oht.

(56)

Päritolutagatised ei anna iseenesest õigust saada kasu riiklikest toetuskavadest.

(57)

On vaja toetada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia edastamise ja jaotamise võrkude integratsiooni ning energia salvestussüsteemide kasutamist integreeritud katkendlikul taastuvatest energiaallikatest energia tootmisel.

(58)

Tuleks kiirendada taastuvenergiaalaste projektide, sealhulgas üleeuroopaliste energiavõrkude (TEN-E) programmi raames Euroopa huvides taastuvenergiaalaste projektide arendamist. Selleks peaks komisjon samuti analüüsima, kuidas saaks selliste projektide rahastamist parandada. Erilist tähelepanu tuleks pöörata neile taastuvenergiaalastele projektidele, mis aitavad märkimisväärselt suurendada ühenduse ja naaberriikide energiavarustuse kindlust.

(59)

Riikidevahelised ühendused lihtsustavad taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri integreerimist. Lisaks mitmekesistamise hõlbustamisele saab kõnealuste ühenduste abil vähendada tasakaalustamiskulusid, soodustada tõelist konkurentsi, mis toob kaasa madalamad hinnad, ja toetada võrkude arendamist. Samuti aitaks ülekandevõimsuse jagamine ja optimaalne kasutamine vältida üleliigset vajadust täiendava võimsuse järele.

(60)

Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia eelistatud juurdepääs ja tagatud juurdepääs on oluline taastuvate energiaallikate integreerimiseks elektrienergia siseturgu kooskõlas direktiivi 2003/54/EÜ artikli 11 lõikega 2 ja arendades edasi selle artikli 11 lõiget 3. Võrgusüsteemi usaldusväärsuse ja ohutuse säilitamise ja dispetšjuhtimise nõuded võivad erineda vastavalt riigi elektrivõrgu ja selle ohutu toimimise omadustele. Eelistatud juurdepääs elektrivõrku tagab, et taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia tootjad saavad müüa ja edastada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiat vastavalt ühenduse eeskirjadele alati, kui allikas on kättesaadav. Juhul, kui taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia on ühendatud kiirtehingute turuga, garanteerib tagatud juurdepääs, et kogu müüdud ja toetatud elektrienergial on juurdepääs võrgule, mis võimaldab võrguga ühendatud käitistel taastuvatest energiaallikatest toodetud maksimaalse hulga elektrienergia kasutamist. Kuid sellega ei kohustata liikmesriike ühelgi viisil toetama või kehtestama taastuvatest energiaallikatest toodetud energia ostukohustusi. Teistes süsteemides on taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergiale määratud kinnitatud hinnad, tavaliselt koos süsteemihaldurile pandud ostukohustusega. Sellisel juhul on eelistatud juurdepääs juba antud.

(61)

Teatavatel asjaoludel ei ole võimalik täielikult tagada taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia edastamist ja jaotamist, ilma et see mõjutaks võrgusüsteemi usaldusväärsust või ohutust. Sel juhul võib olla asjakohane maksta nendele tootjatele rahalist hüvitist. Käesoleva direktiivi eesmärgid nõuavad siiski taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia ülekande ja jaotamise pidevat suurendamist, ilma et see mõjutaks võrgusüsteemi usaldusväärsust või ohutust. Liikmesriigid peaksid selleks võtma asjakohased meetmed taastuvatest allikatest toodetud elektrienergia turuosa suurendamiseks, võttes muu hulgas arvesse muutuvate ressursside ja veel mitte salvestatavate ressursside iseärasusi. Uute taastuvenergiat tootvate käitiste liitmist tuleks lubada nii kiirelt kui võimalik ulatuses, mis on vajalik käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide täitmiseks. Et selleks võrguga liitumise menetlust kiirendada, võivad liikmesriigid taastuvatest energiaallikatest elektrit tootvatele uutele käitistele tagada eelisjärjekorras liitumise või reserveeritud ühendusvõimsuse.

(62)

Taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri- ja gaasienergia uute tootjate elektri- ja gaasivõrkudega liitumise kulud peaksid olema objektiivsed, läbipaistvad ja mittediskrimineerivad ning nõuetekohaselt tuleks arvesse võtta tulu, mida elektri- ja gaasivõrkudele tekitavad taastuvatest energiaallikatest elektrienergia tootjad ja taastuvatest energiaallikatest kohapeal gaasi tootjad, kes on võrguga liitunud.

(63)

Elektritootjatele, kes soovivad ära kasutada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia potentsiaali ühenduse äärealadel, eelkõige saartel ning madala rahvastikutihedusega piirkondades, tuleks võimaluse korral alati võimaldada mõistlikud liitumiskulud tagamaks, et nad ei oleks ebasoodsamas olukorras võrreldes tootjatega kesksematel, tööstuslikumatel ja tihedama asustusega aladel.

(64)

Direktiivis 2001/77/EÜ on sätestatud raamistik taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri integreerimiseks võrku. Tegelik integreerumise tase on aga liikmesriigiti väga erinev. Seepärast on vaja raamistikku tugevdada ja vaadata selle kohaldamine riigi tasandil korrapäraselt läbi.

(65)

Biokütuse tootmine peaks olema säästev. Seepärast tuleks nõuda, et biokütused, mida kasutatakse käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide saavutamiseks, ja biokütused, mis saavad kasu riiklikest toetuskavadest, vastaksid säästlikkuse kriteeriumidele.

(66)

Ühendus peaks käesoleva direktiivi raames võtma asjakohaseid samme, edendades sealhulgas biokütuste säästlikkuse kriteeriume ning teise ja kolmanda põlvkonna biokütuste arengut nii ühenduses kui ka kogu maailmas ning tugevdades põllumajanduslikke teadusuuringuid ja teadmiste pagasi loomist nimetatud valdkondades.

(67)

Säästlikkuse kriteeriumide kehtestamine biokütustele ei täida oma eesmärki, kui need tooted ei vasta kriteeriumidele ja kui neid oleks muidu kasutatud biokütustena, kuid kasutatakse hoopis soojus- ja elektrisektoris vedelate biokütustena. Sel põhjusel tuleks säästlikkuse kriteeriume kohaldada ka kõigi vedelate biokütuste puhul.

(68)

2007. aasta märtsis kokkutulnud Euroopa Ülemkogu kutsus komisjoni üles esitama ettepanekut ülddirektiivi kohta, milles käsitletakse kõigi taastuvate energiaallikate kasutamist ning mis sisaldaks kriteeriume ja sätteid bioenergia jätkusuutliku pakkumise ja kasutamise tagamiseks. Need säästlikkuse kriteeriumid peaksid moodustama ühtse osa ulatuslikumast kavast, hõlmates mitte üksnes biokütuseid, vaid ka kõiki vedelaid biokütuseid. Seepärast tuleks sellised säästlikkuse kriteeriumid lisada käesolevasse direktiivi. Selleks et tagada energia- ja keskkonnapoliitikas ühtne lähenemine ning et vältida täiendavaid ärikulusid ja keskkonnalaseid vastuolusid, mis võivad kaasneda ebajärjekindla lähenemisviisiga, on oluline, et ühelt poolt käesolevas direktiivis sätestatud biokütustega seotud säästlikkuse kriteeriumid oleksid vastavuses teiselt poolt direktiivis 98/70/EÜ sätestatutega. Samadel põhjustel tuleks selles kontekstis vältida topeltaruandlust. Peale selle peaksid komisjon ja pädevad riiklikud asutused koordineerima oma tegevust spetsiaalselt jätkusuutlikkuse aspektide eest vastutava komitee raames. Komisjon peaks lisaks sellele 2009. aastal kontrollima vajadust biomassi muude kasutusviiside võimaliku lisamise järele ja sellekohast korda.

(69)

Käesolevas direktiivis biokütuste ja vedelate biokütuste jaoks sätestatud soodustused ning kasvav ülemaailmne nõudlus biokütuste ja muude vedelate biokütuste järele ei tohiks anda tõuget bioloogiliselt mitmekesise maa hävitamiseks. Selliseid taastumatuid ressursse, mis on mitmes rahvusvahelises dokumendis tunnistatud inimkonnale väärtuslikuks, tuleks säilitada. Ühenduse tarbijatele oleks lisaks sellele moraalselt vastuvõetamatu, et nende poolne suurenev biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamine tooks kaasa bioloogiliselt mitmekesise maa hävitamise. Seepärast on vaja sätestada säästlikkuse kriteeriumid, millega tagatakse, et biokütuste ja vedelate biokütuste suhtes saab kohaldada soodustusi üksnes juhul, kui on tagatud, et need ei pärine bioloogiliselt mitmekesistelt maa-aladelt või kui looduskaitsealadeks või haruldaste, ohustatud või väljasuremisohus ökosüsteemide või liikide kaitsmiseks määratud maa-alade puhul on asjakohane pädev asutus tõendanud, et asjaomase tooraine tootmine ei ole looduskaitse eesmärgiga vastuolus. Valitud säästlikkuse kriteeriumide puhul tuleks käsitada metsa bioloogiliselt mitmekesisena, kui tegemist on looduslikult tekkinud metsaga, järgides määratlust, mida ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon (FAO) kasutab oma ülemaailmse metsaressursside hindamise (Global Forest Resource Assessment) puhul, mille alusel maailma riigid esitavad andmeid oma looduslikult tekkinud metsade ulatuse kohta, või kui see on siseriiklike õigusaktide alusel looduskaitse all. Siia hulka peaksid kuuluma ka maa-alad, kus leiab aset mittepuiduliste metsasaaduste korjamine, tingimusel et inimtegevuse mõju on väike. Teisi FAO määratletud metsaliike, nagu inimtegevusest mõjutatud looduslikud metsad, poollooduslikud metsaistandused ja istandikud, ei tuleks käsitada looduslikult tekkinud metsana. Lisaks sellele on teatavate parasvöötme ja troopiliste rohumaade, sealhulgas suure bioloogilise mitmekesisusega savannide, steppide, võsastike ja preeriate suurt bioloogilist mitmekesisust arvestades asjakohane, et sellistelt maa-aladelt pärit toorainest saadud biokütuste suhtes ei tohiks kohaldada käesolevas direktiivis sätestatud soodustusi. Komisjon peaks kehtestama asjakohased kriteeriumid ja geograafilise ulatuse, et määratleda sellised bioloogiliselt mitmekesised rohumaad vastavalt parimatele kättesaadavatele teaduslikele tõenditele ja asjakohastele rahvusvahelistele standarditele.

(70)

Kui pinnases või taimedes leiduva suure süsinikuvaruga maa-ala võetakse kasutusele biokütuste või vedelate biokütuste tooraine viljeluseks, eraldub teatav osa talletatud süsinikust atmosfääri, mis toob kaasa süsinikdioksiidi moodustumise. Selle tulemuseks olev kasvuhoonegaaside negatiivne mõju võib vähendada biokütuste ja vedelate biokütuste kasvuhoonegaaside positiivset mõju ja seda mõnel juhul oluliselt. Seepärast tuleks sellisest maakasutuse muutusest tingitud täielikku süsinikumõju võtta arvesse biokütustest ja vedelatest biokütustest tuleneva kasvuhoonegaasi vähenemise arvutamisel. See on oluline tagamaks, et kasvuhoonegaasi vähenemise arvutamisel võetakse arvesse biokütuste ja vedelate biokütuste kasutamisega seotud süsinikumõju tervikuna.

(71)

Maakasutuse muutmisest tulenevate kasvuhoonegaaside mõju arvutamisel peaks ettevõtjatel olema võimalik kasutada tegelikke andmeid süsinikuvarude kohta, mis on seotud maa võrdluskasutusega ja maakasutusega pärast maakasutuse muutmist. Neil peaks olema võimalik kasutada ka standardväärtuseid. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma töö on nendele standardväärtustele asjakohaseks aluseks. Kõnealusel tööl puudub praegu selline väljendusviis, mis oleks ettevõtjatele viivitamatult kasutatav. Komisjon peaks seega koostama juhendi, mis tugineb kõnealusele tööle ning moodustaks aluse süsinikuvaru muudatuste arvutamisele käesoleva direktiivi tähenduses, sealhulgas seoses 10–30 % ulatuses võrastikuga kaetud metsaaladega, savannidega, võsaga kaetud maadega ja preeriatega.

(72)

Komisjonil on asjakohane töötada välja meetodid, et hinnata kuivendamata turbarabade mõju kasvuhoonegaaside heitkogustele.

(73)

Maad ei tohiks biokütuste tootmiseks kasutusele võtta, kui maakasutuse muutmise käigus toimuvat süsinikuvaru vähenemist ei saa kliimamuutustega võitlemise kiireloomulisust arvesse võttes mõistliku ajavahemiku jooksul kompenseerida biokütuste ja vedelate biokütuste tootmisest tuleneva kasvuhoonegaasi vähenemisega. Sellega väldiksid ettevõtjad tarbetuid ja koormavaid uuringuid ning sellist suure süsinikusisaldusega maa kasutuse muutmist, mis osutuks biokütuste ja vedelate biokütuste tooraine viljelemiseks ebasobivaks. Ülemaailmse süsinikuvaru ülevaated osutavad, et sellesse kategooriasse tuleks lisada märgalad ja püsivalt metsaga kaetud alad, mille võrade liitus on üle 30 %. Lisada tuleks ka metsaga kaetud alad, mille võrade liitus on 10–30 %, välja arvatud juhul, kui on tõendatud, et nende süsinikuvaru on piisavalt madal, et õigustada nende alade maakasutuse muutmist vastavalt käesolevas direktiivis sätestatud eeskirjadele. Märgaladele osutamise puhul tuleks võtta arvesse 2. veebruaril 1971. aastal Ramsaris vastu võetud rahvusvahelise tähtsusega märgalade, eriti veelindude elupaikade konventsioonis esitatud määratlust.

(74)

Käesolevas direktiivis sätestatud soodustused edendavad biokütuste ja vedelate biokütuste suurenenud tootmist kogu maailmas. Kui biokütused ja vedelad biokütused valmistatakse ühenduses toodetud toorainest, peaksid need vastama ka ühenduse põllumajandusalastele keskkonnanõuetele, sealhulgas põhjavee kaitse ja pinnavee kvaliteedi tagamiseks kehtestatud nõuetele, ning sotsiaalsetele nõuetele. Samas tekitab muret asjaolu, et teatud kolmandates riikides võib biokütuste ja vedelate biokütuste tootmine mitte vastata minimaalsetele keskkonna- ja sotsiaalsetele nõuetele. Seetõttu on asjakohane julgustada olulisi keskkonna- ja sotsiaalseid kaalutlusi arvessevõtvate mitme- ja kahepoolsete kokkulepete ja vabatahtlike rahvusvaheliste või riiklike kavade väljatöötamist, et edendada biokütuste ja vedelate biokütuste säästvat tootmist kogu maailmas. Selliste kokkulepete või kavade puudumisel peaksid liikmesriigid ettevõtjatelt nõudma aruandeid nimetatud küsimuste kohta.

(75)

Komisjon peaks 2009. aastal analüüsima biomassi energiaalase kasutusega (välja arvatud biokütused ja vedelad biokütused) seotud säästlikkuskava nõudeid, võttes arvesse vajadust kasutada biomassiressursse säästlikult.

(76)

Säästlikkuse kriteeriumid on tõhusad üksnes siis, kui tänu neile muutub turuosaliste käitumine. Need muutused leiavad aset ainult juhul, kui kriteeriumidele vastavaid biokütuseid ja vedelaid biokütuseid müüakse kõrgema hinnaga kui kriteeriumidele mittevastavaid kütuseid. Kriteeriumidele vastavuse kontrollimisel kasutatava massibilansimeetodi kohaselt on olemas konkreetne seos säästlikkuse kriteeriumidele vastavate biokütuste ja vedelate biokütuste tootmise ning biokütuste ja vedelate biokütuste tarbimise vahel ühenduses, mis tagab asjakohase pakkumise ja nõudluse tasakaalu ning kõrgema hinna, kui see on süsteemides, kus selline seos puudub. Selleks et säästlikkuse kriteeriumidele vastavaid biokütuseid ja vedelaid biokütuseid saaks müüa kõrgema hinnaga, tuleks kriteeriumidele vastavuse kontrollimiseks kasutada massibilansi meetodit. See peaks säilitama süsteemi terviklikkuse ja vältima samal ajal tarbetut koormust tööstusele. Tuleks läbi vaadata ka muud kontrollimeetodid.

(77)

Vajaduse korral peaks komisjon võtma nõuetekohaselt arvesse aastatuhande ökosüsteemi hinnangut, mis sisaldab kasulikke andmeid vähemalt niisuguste alade säilitamiseks, mis pakuvad kriitilistes olukordades peamisi ökosüsteemi teenuseid, näiteks valgalade kaitse ja kaitse erosiooni eest.

(78)

Asjakohane on kontrollida biomassi viljeluse mõju, mis avaldub näiteks maakasutuse muutuste, sealhulgas maa-alade põllumaaks muutmise kaudu, invasiivsete võõrliikide sissetoomise ja muude bioloogilist mitmekesisust mõjutavate tegurite mõju ning toiduainete tootmisele ja kohalikule jõukusele avalduvat mõju. Komisjon peaks seejuures arvesse võtma kõiki asjakohaseid teabeallikaid, sealhulgas FAO koostatud kaarti näljahäda leviku kohta maailmas. Biokütuseid tuleks edendada viisil, mis ergutab põllumajanduse tootlikkuse suurendamist ja rikutud maa kasutamist.

(79)

Ühenduse huvides on soodustada mitme- ja kahepoolsete lepingute ning selliste vabatahtlike rahvusvaheliste või riiklike kavade väljatöötamist, millega kehtestatakse standardid säästlike biokütuste ja vedelate biokütuste tootmisele ning millega kinnitatakse, et biokütuste ja vedelate biokütuste tootmine vastab nendele standarditele. Sel põhjusel tuleks ette näha kõnealuste lepingute või kavade tunnustamine usaldusväärsete tõendite ja andmete tagajatena, tingimusel et need vastavad asjakohastele usaldusväärse, läbipaistva ja sõltumatu auditi standarditele.

(80)

On vaja sätestada selged eeskirjad biokütustest ja vedelatest biokütustest ning nendega võrreldavatest fossiilkütustest tulenevate kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamiseks.

(81)

Kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamisel tuleks arvesse võtta kütuste tootmise ja kasutamise kaassaaduseid. Poliitika analüüsimisel on kohane kasutada asendusmeetodit, kuid üksikute ettevõtjate ja üksikute transpordikütuse saadetiste reguleerimisel ei ole asendusmeetodi kasutus kohane. Sellisel juhul on kõige asjakohasem energia jaotamise meetod, kuna seda on lihtne kohaldada, see on ajaliselt prognoositav ja see vähendab vastupidise mõjuga soodustusi ning annab tulemusi, mis on üldiselt võrreldavad asendusmeetodi abil saadud tulemustega. Poliitika analüüsimisel peaks komisjon esitama oma aruandes asendusmeetodi abil saadud tulemused.

(82)

Selleks et vältida ebaproportsionaalset halduskoormust, tuleks levinud biokütuse tootmisviiside jaoks sätestada vaikeväärtuste loetelu, mida tuleks täiendavate usaldusväärsete andmete kättesaadavaks muutumisel ajakohastada ja laiendada. Ettevõtjatel peaks alati olema õigus kasutada nimetatud loetelus kehtestatud biokütuste ja vedelate biokütuste kasvuhoonegaasi heitkoguse vähendamise taset. Kui tootmisviisidest tuleneva kasvuhoonegaasi vähenemise vaikeväärtus on väiksem kui kasvuhoonegaasi vähendamise nõutav miinimumtase, peaksid tootjad, kes soovivad tõendada, et nad järgivad nimetatud miinimumtaset, näitama, et nende tootmisprotsessist tulenevad tegelikud heitkogused on vaikeväärtuste arvutustes eeldatutest väiksemad.

(83)

Nimetatud vaikeväärtused tuleb arvutada sõltumatutest teaduslikest ekspertallikatest pärinevate andmete alusel ja vajadusel tuleb neid andmeid ajakohastada, kui nimetatud allikad teevad oma töös edusamme. Komisjon peaks kutsuma neid allikaid üles, et nad ajakohastamisel käsitleksid viljelusest tulenevaid heitkoguseid, piirkondlike ja kliimatingimuste mõju, säästva põllumajanduse ja mahepõllumajanduslike meetoditega viljeluse mõju ning ühenduse ja kolmandate riikide tootjate ning kodanikuühiskonna teaduslikku panust.

(84)

Selleks et mitte soodustada biokütuste ja vedelate biokütuste jaoks vajaliku tooraine viljelust kohtades, kus see tooks kaasa suure kasvuhoonegaasi heitkoguse, tuleks viljelusega seotud vaikeväärtusi kohaldada üksnes nende piirkondade suhtes, kus sellise mõju saab täielikult välistada. Ebaproportsionaalse halduskoormuse vältimiseks peaksid liikmesriigid siiski kehtestama viljelusest, sealhulgas väetiste kasutamisest tulenevate heitkoguste keskmised riiklikud või piirkondlikud tasemed.

(85)

Nõudlus põllumajandusliku tooraine järele kasvab kogu maailmas. Osaliselt rahuldatakse seda nõudlust põllumajandusmaa pindala suurendamise abil. Sellise tõsiselt rikutud või tugevalt saastunud maa taastamine, mida ei ole praeguses seisus võimalik põllumajanduse tarvis kasutada, oleks üks võimalus viljelusmaa pindala suurendamiseks. Kuna biokütuste ja vedelate biokütuste edendamine suurendab nõudlust põllumajandusliku tooraine järele, tuleks säästlikkuskavaga edendada taastatud rikutud maa kasutamist. Isegi kui biokütused ise on valmistatud toorainest, mis on kasvatatud juba põllumajanduslikult kasutataval maal, võib biokütuste edendamisest tingitud teravilja nõudluse netosuurenemine põhjustada haritava maa netosuurenemise. See võib toimuda suure süsinikuvaruga maa-alal, misjuhul toimuks kahjulik süsinikuvaru vähenemine. Nimetatud ohu leevendamiseks on asjakohane kehtestada kaasnevad meetmed, et julgustada juba põllumajanduslikult kasutatava maa tootlikkuse suurendamist, rikutud maa kasutamist, ning selliste säästvusnõuete kehtestamist, mis oleksid võrreldavad käesolevas direktiivis ühenduse biokütuse kasutamise kohta sätestatud nõuetega, muudes biokütuseid tarbivates piirkondades. Komisjon peaks välja töötama konkreetsed meetodid, et vähendada miinimumini maakasutuse kaudsetest muutustest tingitud kasvuhoonegaaside heitkoguseid. Seda tehes peaks komisjon analüüsima parimate olemasolevate teaduslike tõendite põhjal muu hulgas eelkõige maakasutuse kaudsete muutuste teguri lisamist kasvuhoonegaaside heitkoguste arvutamisse ning vajadust stimuleerida säästlikke biokütuseid, mis vähendavad miinimumini maakasutuse muutuse mõju ja parandavad biokütuste säästlikkust seoses maakasutuse kaudse muutusega. Meetodite väljatöötamisel peaks komisjon muu hulgas käsitlema selliste biokütuste tootmisest tingitud maakasutuse kaudse muutuse võimalikku mõju, mis on toodetud toiduks mittekasutatavatest tselluloosmaterjalidest ja lignotselluloosist.

(86)

Biokütuste piisava turuosa saavutamiseks on vaja tagada, et turule tuuakse diislikütus, milles on biodiislit rohkem kui standardiga EN590/2004 ette nähtud.

(87)

Selleks et kasutatavaid lähteaineid mitmekesistavad biokütused muutuksid kaubanduslikult elujõuliseks, tuleks anda neile eriline kaalukus riiklikes biokütuse alastes kohustustes.

(88)

On vaja regulaarset aruandlust, et keskenduda jätkuvalt edusammudele taastuvatest energiaallikatest toodetud energia arendamisel riiklikul ja ühenduse tasandil. Liikmesriikide esitatavate riiklike taastuvenergia tegevuskavade jaoks on asjakohane nõuda ühtlustatud näidisvormi kasutamist. Nimetatud kavad võiksid sisaldada kavandatud meetmete hinnangulisi kulusid ja tulusid, olemasoleva võrgusüsteemi infrastruktuuri vajaliku laiendamise või tugevdamisega seotud meetmeid, soovitusliku kujunemiskõveraga nõutavast kõrgema taastuvatest energiaallikatest toodetud energia taseme väljaarendamise hinnangulisi kulusid ja tulusid, teavet siseriiklike toetuskavade kohta ja teavet taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise kohta uutes või renoveeritud hoonetes.

(89)

Toetussüsteemide kavandamisel võivad liikmesriigid soodustada selliste biokütuste kasutamist, mis annavad lisakasu – sealhulgas mitmekesistamisega seotud kasu, mida saadakse biokütuste tootmisel jäätmetest, jääkidest, toiduks mittekasutatavatest tselluloosmaterjalidest, lignotselluloosist ja vetikatest ning kuivade piirkondade kõrbestumise tõkestamiseks kasvatatavatest taimedest, mis ei vaja niisutamist –, võttes nõuetekohaselt arvesse ühelt poolt traditsioonilistest biokütustest toodetud energiaga ja teiselt poolt lisakasu andvate biokütustega seotud erinevaid kulusid. Liikmesriigid võivad soodustada investeerimist kõnealuste ja selliste muude taastuvenergiatehnoloogiate uurimisse ja arendamisse, mis vajavad konkurentsivõime saavutamiseks aega.

(90)

Käesoleva direktiivi rakendamisel tuleks vajaduse korral arvesse võtta keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni sätteid, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiiviga 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta (16) rakendatud sätteid.

(91)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (17).

(92)

Komisjonile tuleks anda eelkõige volitus kohandada metoodilisi põhimõtteid ja väärtusi, mis on vajalikud hindamaks, kas säästlikkuse kriteeriumid on biokütuste ja vedelate biokütuste puhul täidetud, kohandada transpordikütuste energiasisaldust tehnika ja teaduse arenguga, kehtestada suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa määramise kriteeriumid ja geograafilised alad ning kehtestada tõsiselt rikutud või saastatud maa-ala üksikasjalikud määratlused. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid, muu hulgas täiendades seda uute vähemoluliste sätetega, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(93)

Direktiivi 2001/77/EÜ ja direktiivi 2003/30/EÜ sätted, mis kattuvad käesoleva direktiivi sätetega, tuleks välja jätta enne käesoleva direktiivi kõige hilisemat võimalikku siseriiklikusse õigusesse ülevõtmise aega. Sätted, milles käsitletakse eesmärke ja aruandlust 2010. aastal, peaksid jääma jõusse kuni 2011. aasta lõpuni. Seepärast on vaja direktiivi 2001/77/EÜ ja direktiivi 2003/30/EÜ vastavalt muuta.

(94)

Kuna artiklites 17–19 sätestatud meetmed mõjutavad ka siseturu toimimist, ühtlustades säästlikkuse kriteeriume, millele biokütused ja vedelad biokütused peavad käesolevas direktiivis sätestatud eesmärkide kohaselt vastama, ja hõlbustades sellega artikli 17 lõike 8 kohaselt liikmesriikidevahelist kaubandust kõnealustele tingimustele vastavate biokütuste ja vedelate biokütustega, põhinevad need asutamislepingu artiklil 95.

(95)

Säästlikkuskava ei tohiks takistada liikmesriikidel oma toetussüsteemide puhul arvesse võtta kavas kehtestatud miinimumtasemetest suuremat kasu toovate biokütuste ja vedelate biokütuste suuremaid tootmiskulusid.

(96)

Kuna käesoleva direktiivi üldeesmärke, nimelt saavutada taastuvatest energiaallikatest toodetud energia 20 % osakaal ühenduse summaarsest energia lõpptarbimisest ja kõikides liikmesriikides 10 % taastuvenergia osakaal transpordis kasutava energia tarbimisest aastaks 2020, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning meetme ulatuse tõttu on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(97)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (18) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult põhjalikult esitatud käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vastavus, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks,

a)

„taastuvatest energiaallikatest toodetud energia” – taastuvatest mittefossiilsetest allikatest pärit energia, nimelt tuuleenergia, päikeseenergia, aerotermiline energia, geotermiline energia, hüdrotermiline energia, ookeanienergia, hüdroenergia, biomass, prügilagaas, reoveepuhasti gaas ja biogaasid;

b)

„aerotermiline energia” – õhusoojusena salvestunud energia;

c)

„geotermiline energia” – soojusenergiana maapinna all salvestunud energia;

d)

„hüdrotermiline energia” – pinnavees soojusena salvestuv energia;

e)

„biomass” – põllumajandusest (kaasa arvatud taimsed ja loomsed ained), metsatööstusest ja sellega seotud tootmisest, sealhulgas kalandusest ja vesiviljelusest pärit bioloogilise päritoluga toodete, jäätmete ja jääkide bioloogiliselt lagunev fraktsioon ning tööstus- ja olmejäätmete bioloogiliselt lagunev fraktsioon;

f)

„summaarne energia lõpptarbimine” – energiatooted, mida tarnitakse energia saamise eesmärgil tööstusele, transpordisektorile, majapidamistele, teenuste-, sealhulgas avalike teenuste sektorile, põllumajandus-, metsandus- ja kalandussektorile, sealhulgas elektri ja soojuse tarbimine energiasektoris elektri ja soojuse tootmiseks ning elektri- ja soojuskaod jaotamisel ja edastamisel;

g)

„kaugküte” või „kaugjahutus” – soojusenergia jaotamine võrgu kaudu auru, kuuma vee või jahutatud vedelikena kesksest tootmisallikast mitmesse hoonesse või kohta, et kasutada seda kütteks või jahutamiseks ruumis või protsessides;

h)

„vedelad biokütused” – energia, sealhulgas elektri-, soojus- ja jahutusenergia (välja arvatud transpordi jaoks kasutatava energia) saamiseks kasutatav vedelkütus, mis on toodetud biomassist;

i)

„biokütused” – transpordis kasutatav vedel- ja gaaskütus, mis on toodetud biomassist;

j)

„päritolutagatis” – elektrooniline dokument, mille ainus eesmärk on tõendada lõpptarbijale, et teatav osakaal energiast või energiakogus toodeti taastuvatest energiaallikatest, nagu on nõutud direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikes 6;

k)

„toetuskava” – liikmesriigi või liikmesriikide rühma rakendatav vahend, kava või mehhanism, mille abil edendatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamist, vähendades nimetatud energiaga seotud kulusid, tõstes selle võimalikku müügihinda või suurendades taastuvenergiaalase kohustuse abil või muul viisil sellise energia ostumahtu. See hõlmab investeeringutoetust, maksuvabastusi või maksuvähendusi, maksutagastusi, toetuskavasid taastuvenergia kasutamise kohustuse täitmiseks, sealhulgas toetuskavasid, milles kasutatakse rohelisi sertifikaate, ja otseseid hinnatoetuskavasid, sealhulgas soodustariifimakseid ja lisamakseid, kuid ei pea nendega piirduma;

l)

„kohustus kasutada taastuvenergiat” – riiklik toetuskava, millega nõutakse, et energiatootjad võtaksid oma tootmisesse teatava osa taastuvatest energiaallikatest toodetavat energiat, et energiatarnijad võtaksid oma tarnimisse teatava osa taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat ja energiatarbijad võtaksid oma tarbimisse teatava osa taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat. See hõlmab kavasid, mille alusel võidakse nimetatud nõudeid täita roheliste sertifikaatide kasutamisega;

m)

„tegelik väärtus” – V lisa C osas sätestatud metoodika kohaselt arvutatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemine konkreetse biokütuse tootmisprotsessi mõnes etapis või kõikides etappides;

n)

„tüüpiline väärtus” – kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemise hinnanguline väärtus konkreetse biokütuse tootmisviisi puhul;

o)

„vaikeväärtus” – tüüpilisest väärtusest eelnevalt kindlaksmääratud tegurite abil tuletatud väärtus, mida võib käesolevas direktiivis kindlaks määratud tingimustel kasutada tegeliku väärtuse asemel.

a)

toetuskavad;

b)

meetmed erinevate liikmesriikide vaheliseks koostööks ja koostööks kolmandate riikidega, et saavutada oma riiklikud üldeesmärgid kooskõlas artiklitega 5–11.

a)

nimetaja, see tähendab esimese lõigu kohaldamisel transpordisektoris tarbitud koguenergia arvutamiseks võetakse arvesse ainult bensiini, diislikütust, maantee- ja raudteetranspordis tarbitud biokütust ja elektrienergiat;

b)

numeraatori, see tähendab esimese lõigu kohaldamisel transpordisektoris tarbitud taastuvatest energiaallikatest toodetud energia koguse arvutamiseks võetakse arvesse kõikides transpordiliikides tarbitud igat liiki taastuvatest energiaallikatest toodetud energiat;

c)

punktide a ja b kohaldamisel taastuvatest energiaallikatest toodetud ja kõikides elektrisõidukite liikides tarbitud elektrienergia panuse arvutamiseks võivad liikmesriigid kasutada valikuliselt kas taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia keskmist osakaalu ühenduses või taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia osakaalu oma riigis, nagu seda on mõõdetud kaks aastat enne kõnesolevat aastat. Taastuvatest energiaallikatest toodetud ja elektriliste maanteesõidukite tarbitud elektrienergia arvutamiseks arvestatakse seda tarbimist 2,5 korda suuremana taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia sisendkogusest.

a)

soovitusliku kujunemiskõveraga võrreldes tema hinnanguline ülemäärane taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogus, mille võiks vastavalt artiklitele 6–11 teistele liikmesriikidele üle kanda, ning ühisprojektide võimalused kuni aastani 2020; ja

b)

tema hinnanguline nõudlus taastuvatest energiaallikatest toodetud energia järele kuni aastani 2020, mida ei rahuldata kodumaise toodanguga.

a)

taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne elektrienergia lõpptarbimine;

b)

taastuvatest energiaallikatest toodetud summaarne soojus- ja jahutusenergia lõpptarbimine ning

c)

taastuvatest energiaallikatest toodetud energia lõpptarbimine transpordisektoris.

a)

arvatakse maha taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogusest, mida võetakse arvesse ülekandva liikmesriigi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete järgimise hindamisel; ning

b)

lisatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogusele, mida võetakse arvesse ülekannet vastuvõtva liikmesriigi artikli 3 lõigetes 1 ja 2 sätestatud nõuete järgimise hindamisel.

a)

kirjeldatakse kavandatavat käitist või nimetatakse renoveeritud käitis;

b)

täpsustatakse käitises toodetud elektri-, soojus- ja jahutusenergia osakaalu või kogust, mida tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi üldeesmärkide arvestuses;

c)

nimetatakse liikmesriik, kelle kasuks teatis on tehtud; ja

d)

täpsustatakse tervetes kalendriaastates ajavahemikku, mille jooksul käitises taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergiat tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi üldeesmärkide arvestuses.

a)

aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud kogu elektri-, soojus- või jahutusenergia nende käitiste kaupa, mille kohta esitati artikli 7 kohane teatis; ning

b)

aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia selliste käitiste kaupa, mida tuleb käsitleda teise liikmesriigi üldeesmärkide arvestuses vastavalt teatises esitatud tingimustele.

a)

lahutatakse sellest taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia kogusest, mida võetakse arvesse, kui hinnatakse lõike 1 kohase teatise välja andnud liikmesriigi poolset nõuete järgimist; ning

b)

liidetakse sellele taastuvatest energiaallikatest toodetud elektri-, soojus- või jahutusenergia kogusele, mida võetakse arvesse, kui hinnatakse lõike 2 kohaselt teatise saanud liikmesriigi poolset nõuete järgimist.

a)

elektrienergia on tarbitud ühenduses, kui on täidetud järgmine tingimus:

b)

elektrienergia on toodetud hiljuti ehitatud käitises, mis käivitati pärast 25. juuni 2009, või suurendatud võimsuse abil käitises, mis renoveeriti pärast seda kuupäeva lõikes 1 osutatud ühisprojekti raames; ning

c)

toodetud ja eksporditud elektrienergia ei ole kolmanda riigi toetuskava kaudu saanud muud toetust, kui käitisele antud investeeringutoetus.

a)

ühenduse ehitamist alustatakse enne 31. detsembrit 2016;

b)

ühendust ei ole võimalik käivitada enne 31. detsembrit 2020;

c)

ühendust on võimalik käivitada enne 31. detsembrit 2022;

d)

pärast ühenduse käivitamist toimub selle kaudu taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia eksport ühendusse vastavalt lõikele 2;

e)

taotlus on seotud ühisprojektiga, mille puhul täidetakse lõike 2 punktides b ja c osutatud kriteeriume ning mille raames kasutatakse ühendust pärast selle käivitamist, ja elektrienergia kogusega, mis ei ületa pärast ühenduse käivitamist ühendusse eksporditavat kogust.

a)

kirjeldatakse kavandatavat käitist või nimetatakse renoveeritud käitis;

b)

täpsustatakse käitises toodetud elektrienergia protsendimäära või kogust, mida tuleb võtta arvesse teise liikmesriigi eesmärkide arvestuses, ning ka sellele vastavad rahastamiskorrad, mille kohta kehtivad konfidentsiaalsusnõuded;

c)

täpsustatakse tervetes kalendriaastates ajavahemik, mille jooksul elektrienergiat tuleb võtta arvesse liikmesriigi üldeesmärkide arvestuses; ja

d)

lisatakse punktide b ja c kohta ning käitises toodetud ja siseturul kasutatava elektrienergia osakaalu või koguse kohta selle kolmanda riigi kirjalik tõend, kelle territooriumil käitis käivitatakse.

a)

kõnealuse aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud kogu elektrienergia nende käitiste kaupa, mille suhtes esitati artikli 9 kohane teatis;

b)

aasta jooksul taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia selliste käitiste kaupa, mida tuleb käsitleda tema riiklike üldeesmärkide arvestuses vastavalt artiklis 9 osutatud teatises esitatud tingimustele; ning

c)

tõend artikli 9 lõikes 2 sätestatud tingimuste järgimise kohta.

a)

teeb ühes liikmesriigis taastuvatest energiaallikatest toodetud energia teatud koguse statistilise ülekande teise liikmesriiki kooskõlas artikliga 6; või

b)

kehtestab osalevate liikmesriikide vahel kokku lepitud jaotuseeskirja, millega eraldatakse taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kogused osalevate liikmesriikide vahel. Sellisest eeskirjast tuleb teavitada komisjoni hiljemalt kolm kuud pärast selle jõustumise esimese aasta lõppu.

a)

võttes arvesse liikmesriikide haldusstruktuuride ja -organisatsiooni erinevust, on riiklike, piirkondlike ja kohalike haldusasutuste asjakohased kohustused loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimismenetluste täitmisel selgelt kooskõlastatud ja määratletud, sealhulgas ruumilise planeerimise suhtes, ning planeerimis- ja ehitustaotluste menetlemiseks on läbipaistvad tähtajad;

b)

sobival tasemel tehakse kättesaadavaks mitmekülgne teave taastuvenergiat tootvate käitiste loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimistaotluste menetlemise kohta ja taotlejatele kasutada oleva abi kohta;

c)

haldusmenetlusi on asjakohasel haldustasandil tõhustatud ja kiirendatud;

d)

lubade andmist, sertifitseerimist ja litsentsimist käsitlevad eeskirjad on objektiivsed, läbipaistavad, proportsionaalsed, need ei tee vahet taotlejate vahel, ning nende puhul võetakse täiel määral arvesse iga üksiku taastuvenergiatehnoloogia eripära;

e)

tarbijate, planeerijate, arhitektide, ehitajate ning seadmete ja süsteemide paigaldajate ja tarnijate makstavad haldustasud on läbipaistvad ja kulupõhised; ning

f)

väiksemate projektide ja taastuvatest energiaallikatest energia tootmise detsentraliseeritud seadmete jaoks kehtestatakse vajadusel lihtsustatud ja vähem koormavad loamenetlused, sh lihtne teatamine juhul, kui seda võimaldab kohaldatav õigus.

a)

energiaallikas, mille abil energia toodeti, ning tootmise algus- ja lõppkuupäev;

b)

kas see on seotud:

c)

selle käitise nimi, asukoht, liik ja võimsus, kus energia toodeti;

d)

kas ja kui suures ulatuses oli käitis saanud investeeringutoetust, ning kas ja kui suures ulatuses oli energiaühik saanud muul viisil toetust riikliku toetuskava kaudu, ja toetuskava liik;

e)

käitise käivitamise kuupäev; ja

f)

väljaandmise kuupäev ja riik ning kordumatu identifitseerimisnumber.

a)

tagavad, et põhi- ja jaotusvõrguettevõtjad garanteerivad oma territooriumil taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia edastamise ja jaotamise;

b)

sätestavad ka taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia kas eelistatud või tagatud juurdepääsu võrgusüsteemile;

c)

tagavad, et elektri tootmisseadmete dispetšjuhtimisel seavad põhivõrguettevõtjad esikohale taastuvaid energiaallikaid kasutavad tootmisseadmed, niivõrd kui riigisisese elektrisüsteemi turvaline toimimine seda võimaldab ning tuginedes läbipaistvatele ja mittediskrimineerivatele kriteeriumidele. Liikmesriigid tagavad, et võetakse asjakohaseid võrgu ja turuga seotud operatiivmeetmeid, et minimeerida taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia piirangud. Kui võetakse olulisi meetmeid taastuvate energiaallikate piiramiseks, et tagada riigisisese elektrisüsteemi turvalisus ja varustuskindlus, tagavad liikmesriigid, et vastutav põhivõrguettevõtja annab pädevale reguleerivale asutusele kõnealuste meetmete kohta aru ning teatab, missuguseid parandusmeetmeid ta kavatseb võtta, et hoida ära ebakohaseid piiranguid.

a)

ammendava ja üksikasjaliku liitumiskulude kalkulatsiooni;

b)

võrguga liitumise taotluse vastuvõtmise ja menetlemise mõistliku ja täpse ajakava;

c)

kavandatava võrguga liitumise mõistliku soovitusliku ajakava.

a)

käesolevas direktiivis sätestatud riiklike eesmärkide kohta sätestatud nõuete järgimise hindamine;

b)

taastuvenergiaga seotud kohustuste täitmise hindamine;

c)

biokütuste ja vedelate biokütuste tarbimise eest rahalise toetuse saamise tingimustele vastamine.

a)

looduslikult tekkinud mets ja muu metsamaa, st looduslike liikidega mets ja muu metsamaa, kus ei ole selgeid märke inimtegevusest ja kus ökoloogilised protsessid ei ole olulisel määral häiritud;

b)

maa-alad, mis on määratud:

kui ei esitata tõendeid, et asjaomase tooraine tootmine ei olnud nende looduskaitse-eesmärkidega vastuolus;

c)

suure bioloogilise mitmekesisusega rohumaa, mis on:

a)

märgalad, see tähendab pidevalt või suurema osa aastast veega kaetud või veest küllastunud maa-alad;

b)

püsivalt metsastatud alad, see tähendab üle ühe hektari suurused maa-alad, millel on üle viie meetri kõrgused puud, mille võrade liitus on üle 30 %, või mis suudavad in situ kõnealuste künnisteni jõuda;

c)

üle ühe hektari suurused maa-alad, millel on üle viie meetri kõrgused puud võrade liitusega 10–30 %, või puud, mis suudavad in situ kõnealuste künnisteni jõuda, juhul kui ei esitata tõendeid selle kohta, et maa-ala süsivesinikuvaru enne ja pärast kasutuselevõttu on niisugune, et kui kasutada V lisa C osas sätestatud metoodikat, on käesoleva artikli lõikes 2 esitatud tingimused täidetud.

—

sunniviisilise või kohustusliku töö konventsioon (nr 29);

—

ühinemisvabaduse ja organiseerumisõiguse kaitse konventsioon (nr 87);

—

organiseerumisõiguse ja kollektiivse läbirääkimisõiguse kaitse konventsioon (nr 98);

—

konventsioon mees- ja naistöötajate võrdse tasustamise kohta võrdväärse töö eest (nr 100);

—

sunniviisilise töö kaotamise konventsioon (nr 105);

—

töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitlev konventsioon (nr 111);

—

töölevõetava isiku vanuse alammäära konventsioon (nr 138);

—

lapsele sobimatu töö ja muu talle sobimatu tegevuse viivitamatu keelustamise konventsioon (nr 182).

—

Cartagena bioohutuse protokolli;

—

ohustatud looduslike looma- ja taimeliikidega rahvusvahelise kauplemise konventsiooni.

a)

võimaldab omavahel segada saadetisi, mis sisaldavad erinevate säästlikkuse näitajatega toorainet või biokütust;

b)

nõuab, et seguga oleks seotud teave punktis a osutatud saadetise säästlikkuse näitajate ja suuruste kohta; ning

c)

näitab, et segust eemaldatud kõigi saadetiste summat kirjeldatakse nii, nagu sellel oleks samad säästlikkuse näitajad ja samad kogused kui segule lisatud kõigi saadetiste summal.

a)

säästlikkuse kriteeriume käsitleva teabe esitamiseks loodud süsteemi tõhusust ning

b)

kas õhu, pinnase ja vee kaitseks on võimalik ja asjakohane kehtestada kohustuslikke nõudeid, võttes arvesse uusimaid teaduslikke tõendeid ja ühenduse rahvusvahelisi kohustusi.

a)

kui tootmisviisidest tuleneva kasvuhoonegaaside heitkoguse vähenemise vaikeväärtus on sätestatud V lisa A või B osas ja kui kõnealuste biokütuste või vedelate biokütuste V lisa C osa punkti 7 kohaselt arvutatav el väärtus on võrdne nulliga või nullist väiksem, kasutades seda vaikeväärtust; või

b)

kasutades V lisa C osas sätestatud metoodika kohaselt arvutatud tegelikku väärtust või

c)

kasutades väärtust, mis on arvutatud V lisa C osa punktis 1 esitatud valemi tegurite summana, milles mõne teguri puhul võib kasutada V lisa D või E osa summeerimata vaikeväärtusi, ning kõigi teiste tegurite jaoks V lisa C osas sätestatud metoodika kohaselt arvutatud tegelikke väärtusi.

a)

viljeletud väljaspool ühendust;

b)

viljeletud ühenduses aladel, mis on lisatud lõikes 2 osutatud loeteludesse või

c)

põllumajandusest, vesiviljelusest ja kalandusest pärit jääkidest erinevad jäätmed ja jäägid.

—

jäätmete ja jääkide arvestamise meetodile;

—

kaassaaduste arvestamise meetodile;

—

koostootmise arvestamise meetodile ning

—

põllumajanduskultuuride jääkidele antud kaassaaduste seisundile.

a)

kui teguri panus üldisesse heitkogusesse on väike või kui muutus on piiratud või kui tegelike väärtuste kindlakstegemine on väga kulukas või keerukas, on vaikeväärtused tavapäraste tootmisprotsesside tüüpilised väärtused;

b)

kõikidel muudel juhtudel on vaikeväärtused tavapäraste tootmisprotsessidega võrreldes konservatiivsed.

a)

taastuvatest energiaallikatest toodetud energia valdkondlik (elektrienergia, soojus ja jahutus ning transport) ja üldine osakaal vastavalt artiklile 5 kahe eelneva kalendriaasta jooksul ning riigi tasandil võetud või kavandatavad meetmed taastuvatest energiaallikatest toodetud energia suurendamise edendamiseks, pidades silmas I lisa B osas esitatud soovituslikku kujunemiskõverat;

b)

toetuskavade ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia edendamisega seotud muude meetmete kehtestamine ja toimimine ning liikmesriikide riiklikes taastuvenergia tegevuskavades sätestatud meetmetes toimunud arengud ning teave toetust saanud elektri jaotuse kohta lõpptarbijate vahel vastavalt direktiivi 2003/54/EÜ artikli 3 lõikele 6;

c)

kuidas liikmesriik on oma toetuskavad struktureerinud, et võtta arvesse taastuvenergiarakendusi, mis annavad muude sarnaste rakendustega võrreldes lisakasu, kuid millel võivad olla ka suuremad kulud, sealhulgas biokütuste tootmine jäätmetest, jääkidest, toiduks mittekasutatavatest tselluloosmaterjalidest ja lignotselluloosist;

d)

taastuvatest energiaallikatest toodetava elektri-, soojus- ja jahutusenergia päritolutagatiste süsteemi toimimine ning süsteemi usaldusväärsuse ja pettustevastase kaitse tagamiseks võetud meetmed;

e)

taastuvatest energiaallikatest toodetud energia arengut takistavate regulatiivsete ja muude tõkete eemaldamisega seotud haldusmenetluste hindamisel ja parandamisel tehtud edusammud;

f)

meetmed, mis on võetud taastuvatest energiaallikatest toodetud elektrienergia edastamise ja jaotuse tagamiseks ning artikli 16 lõikes 3 osutatud kulude kandmist ja jagamist käsitlevate raamistike ja eeskirjade parandamiseks;

g)

energia saamiseks vajalike biomassiressursside kättesaadavuse ja kasutusega seotud arengud;

h)

liikmesriigis toimunud tarbijahinna ja maakasutuse muudatused, mis on seotud biomassi ja muude taastuvatest energiaallikatest toodetud energiavormide suurenenud kasutusega;

i)

jäätmetest, jääkidest, toiduks mittekasutatavatest tselluloosmaterjalidest ja lignotselluloosist toodetud biokütuste areng ja osakaal;

j)

bioloogilisele mitmekesisusele, veevarudele ning vee ja pinnase kvaliteedile biokütuste ja vedelate biokütuste tootmisest tulenev hinnanguline mõju liikmesriigis;

k)

taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamisest tulenev kasvuhoonegaasi heitkoguste hinnanguline netovähenemine;

l)

liikmesriigi hinnanguline ülemäärane taastuvatest energiaallikatest toodetava energia kogus võrreldes soovitusliku kujunemiskõveraga, mille võiks teistesse liikmesriikidesse üle kanda, ning ühisprojektide hinnangulised võimalused kuni aastani 2020;

m)

liikmesriigi hinnanguline nõudlus taastuvatest energiaallikatest toodetud energia järele kuni aastani 2020, mida ei rahuldata kodumaise toodanguga; ning

n)

teave selle kohta, kuidas on prognoositud biolagunevate jäätmete osakaalu energia tootmiseks kasutatavates jäätmetes ning milliseid meetmeid on võetud selliste prognooside parandamiseks ja kontrollimiseks.

a)

luua ühe haldusasutuse, kes vastutaks taastuvenergiat tootvate käitiste loa-, sertifitseerimis- ja litsentsimistaotluste menetlemise eest ning osutaks taotlejatele abi;

b)

näha ette taastuvenergiat tootvate käitiste planeerimis- ja loataotluste automaatse heakskiitmise, kui lube andev asutus ei ole ettenähtud tähtaja jooksul vastanud; või

c)

osutada geograafilistele asukohtadele, mis sobivad taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamiseks maakasutuse planeerimise raames ning kaugkütte ja -jahutuse võrgustike loomiseks.

a)

erinevate biokütuste suhteline keskkonnatulu ja -kulu, ühenduse impordipoliitika mõju kõnealusele tulule ja kulule, mõju varustuskindlusele ning kodumaise toodangu ja impordi vahel tasakaalustatud lähenemisviisi saavutamise võimalused;

b)

biokütuste kasvava nõudluse mõju jätkusuutlikkusele ühenduses ja kolmandates riikides, võttes arvesse majanduslikku ja keskkonnamõju, sealhulgas mõju bioloogilisele mitmekesisusele;

c)

artikli 17 lõikega 3 hõlmamata suure bioloogilise mitmekesisusega geograafiliste alade teaduslikult objektiivne kindlaksmääramine;

d)

biomassi kasvava nõudluse mõju biomassi kasutavatele valdkondadele;

e)

jäätmetest, jääkidest, toiduks mittekasutatavatest tselluloosmaterjalidest ja lignotselluloosist toodetud biokütuste kättesaadavus ning

f)

kaudsed maakasutuse muudatused seoses kõikide tootmisviisidega.

a)

struktuurifondide ja raamprogrammide parem kasutamine;

b)

Euroopa Investeerimispanga ja teiste avalike finantsinstitutsioonide vahendite parem ja suurem kasutamine;

c)

parem juurdepääs riskikapitalile, eelkõige analüüsides ühenduses taastuvatest energiaallikatest toodetud energiasse investeerimise riskijagamisrahastu teostatavust; selline riskijagamisrahastu sarnaneks ülemaailmse energiatõhususe ja taastuvenergia fondi algatusega, mis on suunatud kolmandatele riikidele;

d)

ühenduse ja riikliku rahastamise ning muud liiki toetamise parem kooskõlastamine ning

e)

parem kooskõlastamine selliste taastuvenergia algatuste toetamiseks, mille edu sõltub osaliste tegevusest mitmes liikmesriigis.

a)

artikli 17 lõike 2 teises lõigus osutatud kuupäevadest kohaldatava kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise miinimumkünniste läbivaatamine, võttes aluseks mõjuhinnangu, milles võetakse arvesse eelkõige tehnoloogilist arengut, olemasolevaid tehnoloogiaid ja suure kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise võimega esimese ja teise põlvkonna biokütuste kättesaadavust;

b)

ülevaade seoses artikli 3 lõikes 4 nimetatud eesmärgiga, milles käsitletakse järgmisi aspekte:

c)

hinnang käesoleva direktiivi rakendamisele, eelkõige seoses koostöömehhanismidega, tagamaks, et koos liikmesriikide võimalusega jätkata artikli 3 lõikes 3 osutatud riiklike toetuskavade kasutamist, võimaldaksid need mehhanismid liikmesriikidel saavutada I lisas kindlaks määratud tehnoloogilise arengu riiklikud eesmärgid parima kulude ja tulude suhtega, ning järeldused taastuvatest energiaallikatest toodetud energia 20 % osakaalu eesmärgi saavutamiseks ühenduse tasandil.

—

punkti a elemendi osas kõnealuses punktis viidatud kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise miinimumtaseme muutmist; ja

—

punkti c elemendi osas käesolevas direktiivis sätestatud koostöömeetmete asjakohaseid kohandusi, et parandada nende tõhusust 20 % eesmärgi saavutamisel. Need ettepanekud ei mõjuta 20 % eesmärki ega liikmesriikide kontrolli riiklike toetuskavade ja koostöömeetmete üle.

a)

prognooside ja riiklike taastuvenergia tegevuskavade ettevalmistamise protsess;

b)

koostöömehhanismide tõhusus;

c)

taastuvatest energiaallikatest toodetud energiaga seotud tehnoloogiline areng, sealhulgas biokütuste kasutamise arendamine kaubanduslikus lennunduses;

d)

riiklike toetuskavade tõhusus ja

e)

komisjoni lõigetes 8 ja 9 osutatud aruannete järeldused.

a)

liikmesriikide taastuvenergia tegevuskavad;

b)

artikli 4 lõikes 3 nimetatud liikmesriikide prognoosidokumendid, mida täiendatakse nii kiiresti kui võimalik komisjoni kokkuvõttega ülemäärase toodangu ja hinnangulise impordinõudluse kohta;

c)

liikmesriikide koostööpakkumised statistiliste ülekannete või ühisprojektide kohta vastavalt asjaomase liikmesriigi taotlusele;

d)

artikli 6 lõikes 2 osutatud teave liikmesriikidevaheliste statistiliste ülekannete kohta;

e)

artikli 7 lõigetes 2 ja 3 ning artikli 9 lõigetes 4 ja 5 osutatud teave ühisprojektide kohta;

f)

artiklis 22 osutatud liikmesriikide riiklikud aruanded;

g)

artikli 23 lõikes 3 osutatud komisjoni aruanded.

5.6.2009   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 140/63

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2003/87/EÜ (4) kehtestati ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem (edaspidi „ühenduse süsteem”), et vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid kulutõhusal ja majanduslikult tõhusal viisil.

(2)

Euroopa Ühenduse poolt nõukogu otsusega 94/69/EÜ (5) heaks kiidetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni (ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon) lõppeesmärk on saavutada kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni stabiliseerumine atmosfääris tasemeni, mis väldiks inimtegevusest tulenevaid ohtlikke häireid kliimasüsteemis. Kõnealuse eesmärgi saavutamiseks ei tohiks maailma maapinna keskmise temperatuuri tõus võrreldes industriaalse ajajärgu eelse temperatuuriga ületada 2 °C. Valitsustevahelise kliimamuutuste rühma viimasest aruandest nähtub, et kõnealuse eesmärgi saavutamiseks peavad ülemaailmsed kasvuhoonegaaside heitkogused saavutama oma kõrgeima taseme 2020. aastaks. See tähendab, et tuleb tugevdada ühenduse jõupingutusi ja kiirelt kaasata arenenud riigid ning samuti julgustada arengumaid osalema heitkoguste vähendamises.

(3)

Euroopa Ülemkogu võttis 2007. aasta märtsis kindla kohustuse vähendada 2020. aastaks ühenduse kasvuhoonegaaside heitkoguseid kokku vähemalt 20 % võrra võrreldes 1990. aasta tasemega, ja 30 % võrra tingimusel, et teised arenenud riigid võtavad endale võrreldavaid heitkoguste vähendamise kohustusi ning majanduslikult enam arenenud arengumaad panustavad piisavalt vastavalt oma kohustustele ja võimalustele. Aastaks 2050 tuleks ülemaailmseid kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendada vähemalt 50 % võrra võrreldes 1990. aasta tasemega. Kõik majandusharud, kaasa arvatud rahvusvaheline meretransport ja lennundus, peaksid heitkoguste vähendamisele kaasa aitama. Lennundus aitab kõnealusele heitkoguste vähendamisele kaasa, liitudes ühenduse süsteemiga. Kui 31. detsembriks 2011. aastaks ei ole liikmesriigid heaks kiitnud rahvusvahelist lepingut, mis kaasaks rahvusvahelisest meretranspordist tekkivad heitkogused lepingu heitkoguste vähendamise eesmärkidesse Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) raames, või kui ühendus ei ole ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni raames sellist lepingut heaks kiitnud, peaks komisjon tegema ettepaneku kaasata rahvusvahelisest meretranspordist tekkivad heitkogused ühtlustatud korra kohaselt ühenduse heitkoguste vähendamise kohustusse, et ettepanekus sisalduv õigusakt jõustuks 2013. aastaks. Selline ettepanek peaks piirama kahjulikku mõju ühenduse konkurentsivõimele, võttes arvesse võimalikku kasu keskkonnale.

(4)

Euroopa Parlament tuletas 31. jaanuari 2008. aasta resolutsioonis Bali kliimamuutuse konverentsi (COP 13 ja COP/MOP 3) tulemuste kohta (6) meelde oma seisukohta, et tööstusriigid peaksid vähendama oma kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 30 % võrra aastaks 2020 ning 60–80 % võrra aastaks 2050, võrreldes 1990. aasta tasemega. ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni 2009. aastal Kopenhaagenis toimuva 15. osaliste konverentsi positiivseid tulemusi oodates peaks Euroopa Liit alustama rangemate heitkoguste vähendamise eesmärkide ettevalmistamist aastaks 2020 ja selle järgselt ning peaks püüdma tagada, et pärast 2013. aastat võimaldaks ühenduse süsteem ELi-poolse panusena tulevases rahvusvahelises kliimamuutuste lepingus (edaspidi „rahvusvaheline kliimamuutuste leping”) vajaduse korral rangemaid heitkoguste piirmäärasid.

(5)

Kõnealuste pikaajaliste eesmärkide saavutamisele kaasaaitamiseks on kohane näha ette prognoositav kava, millele vastavalt tuleks vähendada ühenduse süsteemiga hõlmatud käitiste tekitatavaid heitkoguseid. Selleks et saavutada kulutõhusalt ühenduse eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähemalt 20 % võrreldes 1990. aasta tasemega, peaksid kõnealustele käitistele eraldatud saastekvoodid olema 2020. aastaks 21 % võrra väiksemad nende 2005. aasta heitkoguste tasemest.

(6)

Ühenduse süsteemi kindluse ja prognoositavuse parandamiseks tuleks ette näha sätted, millega suurendatakse ühenduse süsteemi raames ette nähtud panust, et saavutada üldine heitkoguste vähendamine rohkem kui 20 % võrra, pidades eelkõige silmas Euroopa Ülemkogu eesmärki saavutada 2020. aastaks heitkoguste vähendamine 30 % võrra, mida peetakse teaduslikult vajalikuks, et ära hoida tõsiseid kliimamuutusi.

(7)

Pärast seda kui ühendus ja kolmandad riigid on sõlminud rahvusvahelise kliimamuutuste lepingu, mille kohaselt võetakse asjakohaseid üleilmseid meetmeid pärast 2012. aastat, tuleks märkimisväärselt toetada ühikute eraldamist kõnealustes riikides toimunud heitkoguste vähendamise eest. Kuni sellise lepingu sõlmimiseni tuleks siiski tagada suurem kindlus väljaspool ühendust omandatud ühikute jätkuvale kasutamisele.

(8)

Kuigi esimesel kauplemisperioodil saadud kogemused annavad tunnistust ühenduse süsteemi võimalustest ja siseriiklike saastekvootide eraldamise kavade väljatöötamine teiseks kauplemisperioodiks toob kaasa heitkoguste märkimisväärse vähendamise 2012. aastaks, on süsteemi 2007. aastal toimunud läbivaatamine kinnitanud seda, et saastekvootidega kauplemise ühtlustatum süsteem on hädavajalik, et paremini ära kasutada saastekvootidega kauplemise eeliseid, vältida siseturu moonutusi ning hõlbustada saastekvootidega kauplemise süsteemide sidumist. Lisaks sellele tuleks tagada parem prognoositavus ja laiendada süsteemi ulatust, lisades sellesse uusi majandusharusid ja gaase, selleks et tugevdada süsinikuhinnaga antavat signaali, mis on vajalik investeeringute stimuleerimiseks, pakkudes samas uusi vähendamisvõimalusi, mis omakorda toovad kaasa heitkoguste vähendamise väiksemad kulud ja süsteemi suurema tõhususe.

(9)

Kasvuhoonegaaside määratlus tuleks viia kooskõlla ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonis sisalduva määratlusega ning üksikute kasvuhoonegaaside globaalset soojenemist põhjustava potentsiaali kindlaksmääramist ja ajakohastamist tuleks paremini selgitada.

(10)

Ühenduse süsteemi tuleks laiendada muudele käitistele, mille puhul on heitmeid võimalik jälgida, aruandeid esitada ja koguseid tõendada samaväärse täpsusega nagu praegu kohaldatavate seire-, aruandlus- ja tõendamisnõuete puhul.

(11)

Juhul kui väikeste käitiste suhtes, mille heitkogused ei ületa 25 000 tonni süsinikdioksiidi ekvivalendi piirmäära aastas, kohaldatakse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks samaväärseid meetmeid, eelkõige maksustamist, tuleks ette näha kord, mille abil liikmesriigid saaksid kõnealused käitised saastekvootidega kauplemise süsteemist välja arvata seniks, kuni kõnealuseid meetmeid kohaldatakse. Välja võidakse arvata ka haiglad, kui nad võtavad samaväärseid meetmeid. Nimetatud piirmäär pakub tänu halduslikule lihtsusele suhteliselt suurimat säästu halduskulude vähendamisel iga süsteemist välja arvatud süsinikdioksiidi ekvivalendi tonni kohta. Viieaastaste heitkoguste eraldamisperioodide kaotamisest tulenevalt ja selleks, et suurendada kindlust ja prognoositavust, tuleks ette näha kasvuhoonegaaside heitmelubade läbivaatamise sagedust käsitlevad sätted. Liikmesriikide pädevuses on teha ettepanekuid väikeste käitiste suhtes kohaldatavate meetmete kohta, millega saavutatakse samaväärne panus heitkoguste vähendamisse kui ühenduse süsteemiga. Sellised meetmed võiksid hõlmata maksustamist, kokkuleppeid tööstusega ja reguleerimist. Võttes arvesse vajadust vähendada vähem heitkoguseid tekitavate käitiste halduskoormust, võivad liikmesriigid käesoleva direktiivi täitmiseks kohaldada lihtsustatud korda ja meetmeid.

(12)

Teave käesoleva direktiivi kohaldamise kohta peaks olema kergesti kättesaadav, eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEdele).

(13)

Ühenduse saastekvootide üldkogust tuleks vähendada lineaarselt, tehes arvutusi alates ajavahemiku 2008–2012 keskelt, millega tagatakse, et saastekvootidega kauplemise süsteemi abil vähendatakse heitkoguseid aja jooksul järk-järgult ja prognoositavalt. Saastekvootide iga-aastane vähendamine peaks võrduma 1,74 %-ga kvootidest, mille liikmesriigid on eraldanud vastavalt komisjoni otsustele liikmesriikide saastekvootide eraldamise kavade kohta ajavahemikuks 2008–2012, selleks et ühenduse süsteem aitaks kulutõhusalt täita ühenduse kohustust vähendada heitkoguseid 2020. aastaks vähemalt 20 % võrra.

(14)

See panus vastab heitkoguste vähendamisele ühenduse süsteemi raames 2020. aastaks 21 % võrra võrreldes 2005. aasta tasemega, hõlmates muu hulgas mõju, mis tuleneb süsteemi ulatuse laiendamisest ajavahemikuks 2008–2012 võrreldes ajavahemikuga 2005–2007, ning Bulgaaria ja Rumeenia siseriiklike saastekvootide eraldamise kavade hindamisel ajavahemikuks 2008–2012 kasutatud kauplemissektori 2005. aasta heitkoguste andmeid, mille tulemusel eraldatakse 2020. aastal maksimaalselt 1 720 miljonit saastekvooti. Täpsed heitkogused arvutatakse välja pärast seda, kui liikmesriigid on eraldanud saastekvoodid vastavalt komisjoni otsustele siseriiklike saastekvootide eraldamise kavade kohta ajavahemikuks 2008–2012, kuna mõnede käitiste saastekvootide heakskiitmine sõltus nende heitkoguste põhjendatusest ja tõendatusest. Kui saastekvoodid ajavahemikuks 2008–2012 on eraldatud, avaldab komisjon ühenduse saastekvootide üldkoguse. Ühenduse üldkogust tuleks kohandada, võttes arvesse käitisi, mis kuuluvad ühenduse süsteemi või on sellest välja arvatud ajavahemikul 2008–2012 või alates 2013. aastast.

(15)

Ühenduse majanduse täiendav jõupingutus eeldab muu hulgas, et läbivaadatud ühenduse süsteem toimib majanduslikult võimalikult tõhusalt ja põhineb ühenduses täielikult ühtlustatud saastekvootide eraldamise tingimustel. Seepärast peaks saastekvootide eraldamise peamiseks meetodiks olema enampakkumised, kuna kõnealune meetod on lihtsaim ning seda peetakse üldiselt majanduslikult kõige tõhusamaks. Samuti peaks see kaotama juhusliku kasumi võimaluse ning looma uutele osalejatele ja keskmisest kiirema majanduskasvuga riikidele olemasolevate käitistega võrdsed võimalused.

(16)

Ühenduse süsteemi keskkonnaalase ja haldussuutlikkuse säilitamiseks ning konkurentsimoonutuste ja uute osalejate reservi varase ammendumise vältimiseks tuleks ühtlustada uusi osalejaid käsitlevad eeskirjad, tagamaks, et kõik liikmesriigid kasutaksid sama lähenemisviisi, eelkõige seoses käitiste märkimisväärse laiendamise mõistega. Seepärast tuleks lisada käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalike ühtlustatud eeskirjade vastuvõtmist käsitlevad sätted. Nendes eeskirjades tuleks märkimisväärset laiendamist vajaduse korral määratleda kui käitise olemasoleva tootmisvõimsuse vähemalt 10-protsendilist suurendamist või käitise heitkoguste olulist kasvu seoses tootmisvõimsuse suurenemisega. Uute osalejate reservist tuleks saastekvoote eraldada üksnes seoses käitise märkimisväärse laiendamisega.