4.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 64/1

(1)

Rahvusvaheline Mereorganisatsioon (IMO) võttis 1993. aastal vastu laevade ohutu ekspluateerimise ja reostuse vältimise korraldamise rahvusvahelise koodeksi (edaspidi “ISM-koodeks”). 1994. aasta mais 1974. aasta rahvusvahelisse konventsiooni inimelude ohutusest merel (SOLAS) IX peatüki “Laevade ohutu käitamise korraldamine” lisamisega muutus nimetatud koodeks järk-järgult kohustuslikuks enamikule rahvusvahelisi meresõite tegevatele laevadele.

(2)

ISM-koodeksit muudeti IMO 5. detsembri 2000. aasta resolutsiooniga MSC.104(73).

(3)

Juhendi administratsioonidele ISM-koodeksi rakendamiseks võttis IMO vastu 23. novembril 1995. aastal resolutsiooniga A.788(19). Seda juhendit muudeti 29. novembril 2001. aastal vastu võetud resolutsiooniga A.913(22).

(4)

Nõukogu 8. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ) nr 3051/95 ro-ro-tüüpi reisiparvlaevade meresõiduohutuse korralduse kohta (3) muutis 1. juulist 1996 ISM-koodeksi ühenduse tasandil kohustuslikuks kõikidele liikmesriikide sadamate vahel liiklevatele ro-ro-tüüpi reisiparvlaevadele nii kohalikul rannasõidul kui rahvusvahelisel meresõidul ning olenemata nende lipuriigist. See oli esimene samm ISM-koodeksi ühetaolise ja ühtse rakendamise tagamise suunas kõikides liikmesriikides.

(5)

1. juulil 1998. aastal muutus ISM-koodeks SOLASi IX peatüki sätete alusel kohustuslikuks ettevõtjatele, kes käitavad rahvusvahelistel meresõitudel reisilaevu (sh kiirreisilaevu), naftatankereid, kemikaalitankereid, gaasitankereid, puistlastilaevu ja kiirkaubalaevu kogumahutavusega 500 tonni ja rohkem.

(6)

1. juulil 2002. aastal muutus ISM-koodeks kohustuslikuks ettevõtjatele, kes käitavad rahvusvahelisel meresõidul teisi kaubalaevu ja ujuvaid merepuurplatvorme kogumahutavusega 500 tonni ja rohkem.

(7)

Inimelude ohutust merel ja keskkonnakaitset on võimalik tõhusalt parandada ISM-koodeksi range ja kohustusliku kohaldamisega.

(8)

ISM-koodeksit on soovitatav kohaldada vahetult liikmesriikide lipu all sõitvate laevade suhtes ja lipuriigist olenemata ka laevade suhtes, mis teevad ainult kohalikku rannasõitu või liinivedu liikmesriikide sadamatesse või sadamatest.

(9)

Vahetult kohalduva uue määruse vastuvõtmine peaks tagama ISM-koodeksi täitmise selliselt, et liikmesriigid võivad ise otsustada koodeksi kohaldamise lipuriigist olenemata laevade suhtes, mida käitatakse vaid sadamaalal.

(10)

Sellest tulenevalt tuleks määrus (EÜ) nr 3051/95 kehtetuks tunnistada.

(11)

Kui liikmesriik leiab, et ettevõtjatel on praktikas raske saavutada ISM-koodeksi A-osa nõuetele vastavust teatud laevade või laevade kategooriate suhtes, mida kasutatakse ainult selle liikmesriigi kohalikul rannasõidul, võivad nad sätete kohaldamisest osaliselt või täielikult loobuda, kui võetakse meetmeid, mis tagavad koodeksi eesmärkide samaväärse saavutamise. Liikmesriik võib selliste laevade ja ettevõtjate jaoks luua alternatiivse tunnistuste väljastamise ja kontrolli korra.

(12)

Vajalik on arvestada nõukogu 19. juuni 1995. aasta direktiivi 95/21/EÜ, mis käsitleb sadamariigi kontrolli laevanduses (4).

(13)

Samuti tuleb arvesse võtta nõukogu 22. novembri 1994. aasta direktiivi 94/57/EÜ laevade kontrolli ja ülevaatusega tegelevate organisatsioonide ja veeteede ametite vastavat tegevust käsitlevate ühiste eeskirjade ja standardite kohta, (5) et määratleda tunnustatud organisatsioonid käesoleva määruse tähenduses, ja nõukogu 17. märtsi 1998. aasta direktiivi 98/18/EÜ reisilaevade ohutuseeskirjade ja -nõuete kohta, (6) et kehtestada käesoleva määruse kohaldamisala kohaliku rannasõiduga tegelevate reisilaevade suhtes.

(14)

Kõik II lisa muutmiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (7).

(15)

Kuna liikmesriigid ei saa täiel määral saavutada käesoleva määruse eesmärki, milleks on laevade meresõiduohutuse ja ohutu käitamise edendamine ning laevade põhjustatud reostuse vältimine ning mis on seetõttu paremini saavutatav ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

ettevõtjad loovad meresõiduohutuse korralduse süsteemi nii laevadel kui maal ning hoiavad seda asjakohaselt töös ning

b)

lipu- ja sadamariikide administratsioonid kontrollivad seda.

1.

ISM-koodeks – laevade ohutu ekspluateerimise ja reostuse vältimise korraldamise rahvusvaheline koodeks, mis on vastu võetud Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni (IMO) assamblee 4. novembri 1993. aasta resolutsiooniga A.741(18), muudetud meresõiduohutuse komitee 5. detsembri 2000. aasta resolutsiooniga MSC.104(73) ja mille ajakohastatud versioon on esitatud käesoleva määruse I lisas;

2.

tunnustatud organisatsioon – vastavalt direktiivile 94/57/EÜ tunnustatud isik;

3.

ettevõtja – laeva omanik või mõni muu organisatsioon või isik, näiteks haldaja või laevapereta laeva prahtija, kes vastutab laevaomaniku asemel laeva käitamise eest ja kes endale sellise vastutuse võtmisel on nõustunud üle võtma kõik ISM-koodeksiga kehtestatud kohustused ja vastutuse;

4.

reisilaev – laev, sealhulgas kiirlaev, mille pardal on rohkem kui kaksteist reisijat, või reisijate veoks kasutatav allveesõiduk;

5.

reisija – iga isik, kes ei ole

6.

kiirlaev – SOLASi ajakohastatud versiooni reeglis X-1/2 määratletud kiirlaev. Kiirreisilaevade suhtes kohaldatakse direktiivi 98/18/EÜ artikli 2 punktis f nimetatud piiranguid;

7.

kaubalaev – laev, sealhulgas kiirlaev, mis ei ole reisilaev;

8.

rahvusvaheline meresõit – meresõit liikmesriigi sadamast väljaspool seda liikmesriiki asuvasse sadamasse või vastupidi;

9.

kohalik rannasõit – meresõit liikmesriigi sadamast samasse või teise sadamasse selle liikmesriigi piires;

10.

regulaarne liinivedu – järjestikused laevade ülesõidud kahe või enama sama punkti vahel kas

11.

ro-ro-tüüpi reisiparvlaev – meresõitu tegev reisilaev, nagu on määratletud SOLASi ajakohastatud versiooni II-1 peatükis;

12.

reisijate veoks kasutatav allveesõiduk – reisijateveolaev, mida käitatakse eeskätt vee all ja mis sõltub pinnalt saadavast toetusest, näiteks pealveelaevalt või kaldal asuvatelt seadmetelt, mis on mõeldud jälgimiseks ja ühe või mitme järgmise toetuse tagamiseks:

13.

ujuv merepuurplatvorm – laev, millega saab teha puurimisoperatsioone, et uurida või kasutada merepõhja all olevaid maavarasid, näiteks vedelaid või gaasilisi süsivesinikke, väävlit või soola;

14.

kogumahutavus – vastavalt 1969. aasta rahvusvahelisele laevade mõõtmise konventsioonile mõõdetud laeva kogumahutavus või, ainult kohalikul rannasõidul kasutatavate laevade puhul, mida ei ole mõõdetud vastavalt nimetatud konventsioonile, vastavalt laevade mahutavuse mõõtmise siseriiklike eeskirjadele mõõdetud laeva kogumahutavus.

(a)

kaubalaevad ja reisilaevad, mis sõidavad liikmesriigi lipu all ja teevad rahvusvahelist meresõitu;

(b)

kaubalaevad ja reisilaevad, mis tegelevad ainult kohaliku rannasõiduga, olenemata nende lipuriigist;

(c)

kaubalaevad ja reisilaevad, mis teevad regulaarseid liinivedusid liikmesriikide sadamate vahel, olenemata nende lipuriigist;

(d)

ujuvad merepuurplatvormid, mis tegutsevad liikmesriigi võimupiirides.

a)

sõjalaevad ja sõjaväe-transpordilaevad ning muud laevad, mis kuuluvad liikmesriigile või mida käitab liikmesriik ja mida kasutatakse ainult riiklikel mitteärilistel eesmärkidel;

b)

mehaanilise jõuajamita laevad, primitiivse konstruktsiooniga puidust laevad, lõbusõidujahid ja -väikelaevad, välja arvatud juhul, kui need on mehitatud või mehitatakse laevaperega ning veavad ärilistel eesmärkidel üle 12 reisija;

c)

kalalaevad;

d)

kaubalaevad ja ujuvad merepuurplatvormid kogumahutavusega alla 500 tonni;

e)

reisilaevad, välja arvatud ro-ro-tüüpi reisiparvlaevad, direktiivi 98/18/EÜ artiklis 4 määratletud C- ja D-klassi merepiirkondades.

a)

asjaomane liikmesriik teavitab komisjoni eranditest ja meetmetest, mida kavatsetakse vastu võtta;

b)

kui kuue kuu jooksul pärast teatamist otsustatakse artikli 12 lõikes 2 osutatud korras, et ettepandud erand ei ole õigustatud või et meetmed ei ole piisavad, nõutakse kõnealuselt liikmesriigilt ettepandud sätete muutmist või nende sätete vastu võtmata jätmist;

c)

nimetatud liikmesriik avalikustab kõik vastuvõetud meetmed koos otseviitega lõikele 1 ja vajaduse korral lõikele 2.

4.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 64/37

(1)

Tuginedes komisjoni teatisele säästva arengu kohta, on Euroopa Ülemkogu välja toonud eesmärgid üldiseks juhindumiseks sellistes eelisvaldkondades nagu loodusvarad ja rahvatervis.

(2)

Vesi on piiratud loodusvara, mille kvaliteeti per se tuleb hinnata, hoida, juhtida ja kaitsta. Pinnavesi on uuenev ressurss, mille võime taastuda inimtegevuse halbadest mõjudest on eriti piiratud.

(3)

Ühenduse keskkonnapoliitika peaks püüdlema kaitstuse kõrge taseme poole ning aitama kaasa keskkonna kvaliteedi hoidmisele, kaitsmisele ja parandamisele ning inimese tervise kaitsmisele.

(4)

Detsembris 2000 võttis komisjon vastu teatise Euroopa Parlamendile ja nõukogule uue suplusvee alase poliitika väljatöötamise kohta ja algatas ulatuslikud konsultatsioonid kõigi huvitatud ja asjaomaste pooltega. Nende konsultatsioonide peamiseks tulemuseks oli üldine toetus viimastel teaduslikel tõenditel põhineva uue direktiivi väljatöötamisele ja erilise tähelepanu pööramisele üldsuse laiemale kaasamisele.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsus nr 1600/2002/EÜ, millega võetakse vastu kuues ühenduse keskkonnaalane tegevusprogramm, (5) sisaldab kohustust tagada suplusvee kõrge kaitstuse tase, sealhulgas nõukogu 8. detsembri 1975. aasta direktiivi 76/160/EMÜ (suplusvee kvaliteedi kohta) (6) läbivaatamise teel.

(6)

Vastavalt asutamislepingule peab ühendus keskkonnapoliitika ettevalmistamisel muu hulgas arvesse võtma kättesaadavaid teaduslikke ja tehnilisi andmeid. Käesolevas direktiivis tuleb kõrge kaitstuse taseme saavutamiseks ning mikrobioloogiliste terviseriskide prognoosimiseks lähtuma teaduslikest tõenditest ning kasutama kõige usaldusväärsemaid indikaator-näitajaid. Kiiresti tuleks läbi viia uusi epidemioloogilisi uuringuid, mis käsitleks suplemisega seotud riske, eriti magevees.

(7)

Et tõsta efektiivsust ja parandada ressursside mõistlikku kasutamist, peab käesolev direktiiv olema tihedalt kooskõlas muude vett käsitlevate ühenduse õigusaktidega nagu nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta, (7)12. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest (8) ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (9).

(8)

Huvirühmadele tuleb edastada asjakohast teavet kavandatavate meetmete ja nende rakendamise kohta. Üldsus peaks saama asjakohast ja õigeaegset teavet suplusvee kvaliteedi seirel ja riskijuhtimisel põhinevate meetmete tulemuste kohta, et vältida terviseriske, eriti prognoositava lühiajalise reostuse korral ja ebaharilikus olukorras. Rakendada tuleb uut tehnoloogiat, mis võimaldab üldsust tõhusalt ja võrreldavalt teavitada suplusveekogudest kogu ühenduse piires.

(9)

Seire eesmärgil tuleb rakendada analüüsi ühtlustatud meetodeid ja põhimõtteid. Suplusvee realistliku klassifikatsiooni koostamiseks on vaja pikaajalisi vaatlusi ja kvaliteedi hindamist.

(10)

Vastavus peaks põhinema asjakohastel haldusmeetmetel ja kvaliteedi tagamisel, mitte ainult mõõtmistel ja arvutustel. Seepärast on asjakohane, et paremaks riskidest arusaamiseks ja nendest tingitud kvaliteedijuhtimise meetmete rakendamiseks kasutatakse suplusvee profiilide süsteemi. Samal ajal tuleb erilist tähelepanu pöörata kvaliteedistandardite järgimisele ja sidusale üleminekule direktiivi 76/160/EMÜ nõuetelt.

(11)

17. veebruaril 2005 ratifitseeris ühendus ÜRO Euroopa Majandusorganisatsiooni keskkonnateabe kättesaadavuse, keskkonnaasjade üle otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (“Århusi konventsioon”). Seepärast on asjakohane, et käesolevas direktiivis sisalduvad sätted üldsuse juurdepääsu kohta teabele ja üldsuse osalemise kohta direktiivi rakendamisel, täiendamaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2003. aasta direktiivi 2003/4/EÜ keskkonnateabele avaliku juurdepääsu kohta (10) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiivi 2003/35/EÜ, milles sätestatakse üldsuse kaasamine teatavate keskkonnaga seotud kavade ja programmide koostamisse (11).

(12)

Kuna liikmesriigid ei suuda piisaval määral saavutada käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt ühtsetel standarditel põhineva suplusvee head kvaliteeti ja kõrget kaitstuse taset kogu ühenduses, mis on paremini saavutatav ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Vastavalt samas artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõttele ei minda käesolevas direktiivis kaugemale, kui on vajalik nende eesmärkide saavutamiseks.

(13)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleb vastu võtta kooskõlas nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusega 1999/468/EÜ, mis kehtestab komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (12).

(14)

Ühenduse suplusvee alase poliitika jätkuv tähtsus on ilmne igal suplushooajal, sest see kaitseb üldsust juhusliku ja pideva reostuse levimise eest ühenduse supluspiirkondades ja nende läheduses. Suplusvee üldine kvaliteet on märkimisväärselt paranenud alates direktiivi 76/160/EMÜ jõustumisest. See direktiiv peegeldab siiski kahekümnenda sajandi seitsmekümnendate aastate alguse teadmiste taset ja kogemusi. Suplusvee kasutamise viisid on sellest ajast muutunud, samuti teaduslike ja tehniliste teadmiste tase. Seetõttu tuleks nimetatud direktiiv tunnistada kehtetuks,

a)

suplusvee kvaliteedi seire ja klassifitseerimine;

b)

suplusvee kvaliteedi juhtimine ja

c)

üldsusele suplusvee kvaliteedi kohta teabe andmine.

a)

ujumisbasseinide ja terviseveebasseinide suhtes;

b)

survepõhjavee suhtes, mida töödeldakse või kasutatakse raviks;

c)

kunstlikult tekitatud survepõhjavee suhtes, mis on pinna- ja põhjaveest eraldatud.

1)

mõistetel pinnavesi, põhjavesi, maismaavesi, üleminekuvesi, rannikuvesi ja vesikond on sama tähendus nagu direktiivis 2000/60/EÜ;

2)

pädev asutus – asutus või asutused, mille liikmesriik on määranud vastutama käesoleva direktiivi nõuete elluviimise eest, või mõni muu asutus või organ, millele see roll on delegeeritud;

3)

alaline (seoses suplemiskeeluga või soovitusega mitte supelda) – vähemalt üks suplushooaeg;

4)

suur hulk (seoses suplejatega) – arv, mida pädev asutus peab küllalt suureks, võttes eelkõige arvesse varasemaid suundumusi või olemasolevat infrastruktuuri või ehitisi või teisi vahendeid suplemise soodustamiseks;

5)

reostus – mikrobioloogilise saaste või muude suplusvee kvaliteeti mõjutavate organismide või jäätmete olemasolu, mis ohustavad suplejate tervist ja mis on osutatud artiklites 8 ja 9 ning I lisa veerus A;

6)

suplushooaeg - ajavahemik, mil võib eeldada suurt hulka suplejaid;

7)

kvaliteedijuhtimisvahendid – järgmised suplusvee suhtes võetavad meetmed:

8)

lühiajaline reostus – I lisa veerus A nimetatud mikrobioloogiline saaste, millel on selgelt määratavad põhjused, mis ei mõjuta tavaliselt suplusvee kvaliteeti kauem kui umbes 72 tundi pärast suplusvee kvaliteedi esimest mõjutamist, ja mille prognoosimiseks ning käsitlemiseks on pädev asutus kehtestanud korra, nagu on sätestatud II lisas;

9)

ebaharilik olukord – sündmus või mitu sündmust, mis konkreetses asukohas mõjutavad suplusvee kvaliteeti ja mis eeldatavasti ei kordu tihemini kui keskmiselt üks kord iga nelja aasta jooksul;

10)

suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu – vastavalt artiklile 3 kogutud andmed;

11)

suplusvee kvaliteedi hindamine – suplusvee kvaliteedi hindamise protsess, milles kasutatakse II lisas määratletud hindamismeetodit;

12)

tsüanobakterite levik – tsüanobakterite akumulatsioon kirme, mati või ujumudana;

13)

mõistel asjaomane üldsus on sama tähendus nagu nõukogu 27. juuni 1985. aasta direktiivis 85/337/EMÜ teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta (13).

a)

on eeldatavasti kõige rohkem suplejaid või

b)

tulenevalt suplusvee profiilist eeldatakse kõige suuremat reostuse ohtu.

a)

igas suplusveekogus;

b)

pärast iga suplushooaja lõppu;

c)

suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu põhjal, mis on koostatud konkreetse suplushooaja ja kolme eelneva suplushooaja kohta ja

d)

vastavalt II lisas sätestatud menetlusele.

—

lõike 3 nõue on täidetud või

—

suplusveekogude puhul, milles suplushooaeg ei kesta üle 8 nädala ja hindamiseks kasutatav suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu koosneb vähemalt 8 proovist,

a)

suplusveekogu on hiljuti määratud suplusveekoguks;

b)

on toimunud muutused, mis tõenäoliselt mõjutavad suplusvee klassifikatsiooni vastavalt artiklile 5, mispuhul viiakse hindamine läbi ainult pärast muutuste toimumist kogutud proovidest koosneva suplusvee kvaliteeti iseloomustavate andmete kogu põhjal või

c)

suplusvee kvaliteeti on juba vastavalt direktiivi 76/160/EMÜ nõuetele hinnatud, mispuhul kasutatakse kõnealuse direktiivi kohaselt kogutud samaväärseid andmeid; sel juhul loetakse direktiivi 76/160/EMÜ lisa näitajad 2 ja 3 samaväärseks käesoleva direktiivi I lisa veeru A näitajatega 2 ja 1.

a)

külgnevad üksteisega;

b)

on vastavalt lõigetele 2, 3 ja lõike 4 punktile c saanud eelneva nelja aasta jooksul samasuguse hinnangu ja

c)

on suplusvee profiilidega, milles on määratletavad ühised riskifaktorid või riskifaktorite puudumine.

a)

“halb”;

b)

“piisav”;

c)

“hea” või

d)

“väga hea”.

a)

iga “halvaks” klassifitseeritud suplusveekogu suhtes tuleb võtta tarvitusele järgmisi meetmeid klassifitseerimisele järgnevast suplushooajast alates:

b)

kui suplusvesi on klassifitseeritud “halvaks” viie järjestikuse aasta jooksul, kehtestatakse alaline suplemiskeeld või antakse alaline soovitus mitte supelda. Liikmesriik võib siiski kehtestada alalise suplemiskeelu või anda alalise soovituse mitte supelda enne viieaastase perioodi lõppu, kui ta leiab, et “piisava” kvaliteedi saavutamine oleks võimatu või ebaproportsionaalselt kulukas.

—

teabe osalemisvõimaluste kohta ja

—

võimaluse esitada ettepanekuid, märkuseid ja kaebusi.

a)

suplusvee kehtiv klassifikatsioon ning iga käesolevas artiklis sätestatud suplemiskeeld või soovitus mitte supelda väljendatuna selge ja arusaadava märgi või sümboli abil;

b)

vastavalt III lisale koostatud suplusvee profiilil põhinev suplusvee üldine kirjeldus mittetehnilises keeles;

c)

suplusvee korral, milles esineb lühiajalist reostust:

d)

ebaharilike olukordade puhul nende olemus ja eeldatav kestus;

e)

kui suplemine on keelatud või mittesoovitatav, teade üldsusele koos põhjuste selgitamisega;

f)

alati kui kehtestatakse alaline suplemiskeeld või antakse alaline soovitus mitte supelda, teavitatakse sellest, et kõnealune ala ei ole enam suplusveekogu ning lisatakse ümberklassifitseerimise põhjused ja

g)

andmed allikate kohta, kust saab rohkem teavet kooskõlas lõikega 2.

a)

suplusveekogude nimekiri;

b)

kõigi suplusveekogude klassifikatsioon kolme viimase aasta jooksul ja nende suplusvee profiil, kaasa arvatud käesoleva direktiivi kohaselt pärast viimast klassifitseerimist läbi viidud seire tulemused;

c)

suplusveekogude puhul, mille vesi on klassifitseeritud “halvaks”, teave reostuse põhjuste kohta ja meetmed, mida võetakse suplejate reostusega kokkupuute vältimiseks ning artikli 5 lõikes 4 nimetatud reostuse põhjustega toimetulekuks võetavad meetmed ja

d)

suplusveekogude puhul, kus esineb lühiajalist reostust, üldine teave:

a)

komisjoni ja liikmesriikide koostööna läbi viidud asjakohaste Euroopa epidemioloogiliste uuringute tulemustele;

b)

teistele suplusvee kvaliteedinäitajatega seonduvatele teaduslikele, analüütilistele ja epidemioloogilistele arengutele, sealhulgas seoses viirustega, ning

c)

Maailma Terviseorganisatsiooni soovitustele.

a)

määratleda EN/ISO standard mikrobioloogiliste meetodite võrdväärsuse kohta artikli 3 lõike 9 rakendamisel;

b)

kehtestada üksikasjalikud eeskirjad artikli 8 lõike 1, artikli 12 lõike 1 punkti a ja artikli 12 lõike 4 rakendamiseks;

c)

kohandada I lisas toodud näitajate analüüsimeetodeid, pidades silmas teaduse ja tehnika arengut;

d)

kohandada V lisa, pidades silmas teaduse ja tehnika arengut;

e)

koostada juhend üksikute proovide hindamise ühtse metoodika kohta.

4.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 64/52

(1)

Nõukogu 4. mai 1976. aasta direktiivi 76/464/EMÜ teatavate ühenduse veekeskkonda lastavate ohtlike ainete põhjustatava saaste kohta (3) on korduvalt oluliselt muudetud (4). Selguse ja otstarbekuse huvides tuleks kõnealune direktiiv kodifitseerida.

(2)

Liikmesriikidel on vaja võtta üldisi ja samaaegseid meetmeid, et kaitsta ühenduse veekeskkonda reostuse, eriti aga püsivate, mürgiste ja bioakumuleeruvate ainete põhjustatud reostuse eest.

(3)

Mitmed konventsioonid on mõeldud kaitsma rahvusvahelisi vooluveekogusid ja merekeskkonda saaste eest. On oluline tagada nende konventsioonide kooskõlastatud rakendamine.

(4)

Mitmes liikmesriigis kohaldatavate teatavate ohtlike ainete veekeskkonda juhtimist käsitlevate sätete erinevused võivad luua ebavõrdseid konkurentsitingimusi ning seega otseselt mõjutada siseturu toimimist.

(5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsus nr 1600/2002/EÜ, millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm, (5) näeb ette hulga meetmeid magevee ja merevee kaitsmiseks teatavate saasteainete eest.

(6)

Selleks et tagada ühenduse veekeskkonna tõhus kaitse, on vaja koostada esimene nimistu, edaspidi “I nimistu”, kuhu tuleks aineid valida nende mürgisuse, püsivuse ja bioakumuleerumisvõime põhjal ja kust tuleks välja jätta bioloogiliselt ohutud või kiiresti bioloogiliselt ohututeks aineteks lagunevad ained, ning samuti teine nimistu, edaspidi “II nimistu”, kuhu kuuluksid ained, millel on veekeskkonnale kahjulik mõju, mida on siiski võimalik piirata konkreetsele alale ja mille ulatus sõltub suubla omadustest ja asukohast. Nende ainete juhtimine keskkonda peaks toimuma eelnevate lubade alusel, kus oleksid kindlaks määratud heitveenormid.

(7)

Keskkonna saastamine I nimistus nimetatud ohtlike ainetega tuleb lõpetada. Piirväärtused on kindlaks määratud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ (millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik) (6) IX lisas osutatud direktiivides. Direktiivi 2000/60/EÜ artikkel 16 näeb ette korra, millega kehtestatakse prioriteetsete ainete kontrollimise meetmed ja keskkonna kvaliteedistandardid.

(8)

II nimistusse kuuluvate ainete põhjustatud veereostust on vaja vähendada. Selleks peaksid liikmesriigid käivitama programme, mille lahutamatuks osaks on veekeskkonna kvaliteedi standardid, mis määratakse kindlaks kooskõlas nõukogu direktiividega, kui need on olemas. Kõnealuste saasteainete heitveenorme tuleks arvutada neid keskkonna kvaliteedi standardeid arvestades.

(9)

Üks või mitu liikmesriiki võivad eraldi või üheskoos võtta rangemaid meetmeid, kui on ette nähtud käesoleva direktiiviga.

(10)

Eriti ohtlike ainete heited ühenduse veekeskkonda tuleks nende päritolu väljaselgitamiseks inventeerida.

(11)

I lisa I ja II nimistut võib omandatud kogemuste põhjal olla vaja muuta või täiendada, vajaduse korral viies aineid II nimistust üle I nimistusse.

(12)

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud II lisa B-osas esitatud direktiivide siseriiklikku õigusesse ülevõtmise tähtaegadega,

a)

maismaa pinnavesi;

b)

territoriaalveed;

c)

riigisisesed rannikuveed.

a)

maismaa pinnavesi – kogu seisev või voolav pinnavesi ühe või mitme liikmesriigi territooriumil;

b)

riigisisesed rannikuveed – vesi maismaa pool lähtejoont, millest mõõdetakse territoriaalvete laiust, mis vooluveekogude korral ulatub magevee piirini;

c)

magevee piir – koht vooluveekogus, kus vee soolsus mõõna ajal ja vähese mageveevoolu korral merevee tõttu oluliselt suureneb;

d)

heide – I lisa I või II nimistusse kuuluvate ainete juhtimine artiklis 1 osutatud vetesse, välja arvatud järgmised heited:

e)

reostus – inimese poolt otsene või kaudne ainete või energia viimine veekeskkonda, mis ohustab inimeste tervist, elusressursse ja vee ökosüsteeme, halvendab keskkonna kasutamist puhkeaja veetmiseks või häirib teisi õiguspäraseid vee kasutamise viise.

a)

kõikide nende ainete artiklis 1 osutatud vetesse heitmiseks on vaja asjaomase liikmesriigi pädeva asutuse eelnevat luba;

b)

kõikide nende ainete artiklis 1 osutatud vetesse heitmiseks ning, kui see on käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalik, kanalisatsiooni laskmiseks määratakse kõnealuses loas kindlaks heitveenormid;

c)

lube antakse üksnes piiratud ajaks. Neid võidakse direktiivi 2000/60/EÜ IX lisas osutatud direktiividega sätestatud heite piirväärtuste muutusi arvestades pikendada.

a)

heites lubatud aine maksimaalne kontsentratsioon. Lahjendamise korral jagatakse direktiivi 2000/60/EÜ IX lisas osutatud direktiividega sätestatud heite piirväärtus lahjendusteguriga;

b)

heites lubatud aine maksimaalset kogust tohib vajaduse korral ühel või mitmel perioodil väljendada saasteaine kaaluühikuna saastava tegevuse iseloomuliku elemendi ühiku kohta (näiteks kaaluühik tooraine ühiku või tooteühiku kohta).

4.3.2006   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 64/60

(1)

Kuigi nõukogu 24. septembri 1998. aasta soovituse 98/561/EÜ Euroopa koostöö kohta kõrghariduse kvaliteedi tagamisel (3) rakendamine on olnud küllaltki edukas, nagu nähtub komisjoni 30. septembri 2004. aasta aruandest, on siiski vaja parandada Euroopa kõrghariduse toimivust eelkõige kvaliteedi osas, nii et see oleks läbipaistvam ja usaldusväärsem nii Euroopa kodanike kui ka teistelt kontinentidelt pärit üliõpilaste ja teadlaste jaoks.

(2)

Soovituses 98/561/EÜ kutsuti üles toetama ja vajadusel looma läbipaistvaid kvaliteeditagamise süsteeme. Peaaegu kõik liikmesriigid on sisse seadnud riiklikud kvaliteeditagamise süsteemid ja alustanud või võimaldanud alustada ühe või mitme kvaliteeditagamis- ja akrediteerimisasutuse loomist.

(3)

Soovituses 98/561/EÜ kutsuti üles rajama riiklikke kvaliteeditagamise süsteeme reale olulistele tunnustele, sealhulgas programmide või õppeasutuste atesteerimisele sisehindamise alusel, välisülevaatustele, üliõpilaste kaasamisele, tulemuste avalikustamisele ja rahvusvahelisele osalusele. Kvaliteeditagamise hindamiste tulemused aitavad oluliselt kaasa kõrgharidusasutuste tegevuse parandamisele.

(4)

Need 3. põhjenduses osutatud olulised põhimõtted on enamasti lülitatud kõigisse kvaliteeditagamise süsteemidesse ja on Bologna protsessi raames, Euroopa kõrgharidusruumi loomise eesmärgil heaks kiidetud Euroopa haridusministrite kohtumisel Berliinis 2003. aasta septembris.

(5)

Kõrghariduse kvaliteedi tagamise Euroopa võrgustik (ENQA) loodi 2000. aastal ja sellesse kuulub üha enam kvaliteeditagamis- ja akrediteerimisasutusi kõigist liikmesriikidest.

(6)

Bologna protsessi raames võtsid 45 riigi haridusministrid 2003. aasta septembri Berliini koosoleku järjena Bergeni kohtumisel 19.–20. mail 2005 vastu ENQA esitatud standardid ja suunised kvaliteedi tagamiseks Euroopa kõrgharidusruumis. Samuti toetasid nad riigisisesel läbivaatamisel põhineva Euroopa kvaliteeditagamise asutuste registri loomise ideed ja palusid ENQAl edasises koostöös Euroopa ülikoolide ühenduse (EUA), Euroopa kõrgharidusasutuste ühenduse (EURASHE) ja Euroopa üliõpilaste riiklike liitudega (ESIB) välja töötada rakendamispraktika ning anda Bologna protsessi jälgimise rühma kaudu sellest aru haridusministritele. Lisaks sellele rõhutasid nad riigisiseselt tunnustatud asutuste vahelise koostöö tähtsust, et tugevdada vastastikust akrediteerimise tunnustamist või kvaliteeditagamise otsuste tegemist.

(7)

ELi tegevus kvaliteeditagamise toetamisel tuleks kujundada kooskõlas tegevustega Bologna protsessi raames.

(8)

On soovitav koostada Euroopas tegutsevate (piirkondlike või riiklike, laiemalt või kitsamalt spetsialiseerunud, avaliku- või erasektori) sõltumatute ja usaldusväärsete kvaliteeditagamisasutuste register, et toetada läbipaistvust kõrghariduses ning aidata kaasa kvalifikatsioonide ja välismaiste õpingute tunnustamisele.

(9)

Lissaboni strateegia raames väljendas Euroopa Ülemkogu 2002. aasta märtsis Barcelonas lõppseisukohta, et Euroopa haridus- ja koolitussüsteemid peaksid saama “maailmakvaliteedi mõõdupuuks”,

1.

ergutada kõikide oma territooriumil tegutsevate kõrgemate õppeasutuste rangete kvaliteeditagamise süsteemide kehtestamist või väljaarendamist vastavalt kvaliteeditagamise standarditele ja suunistele Euroopa kõrgharidusruumis, mis võeti vastu Bologna protsessi raames Bergenis;

2.

ergutada kõiki oma territooriumil tegutsevaid kvaliteeditagamis- ja akrediteerimisasutusi, et nad oleksid hindamisel iseseisvad, rakendaksid hindamisel soovituses 98/561/EÜ esitatud põhimõtteid ning ühist üldiste standardite ja suuniste kogumit mis võeti vastu Bergenis. Standardeid tuleb välja töötada koostöös kõrgharidussektori esindajatega. Neid tuleb kohaldada viisil, mis kaitseb ja soodustab mitmekesisust ja uuendusi;

3.

ergutada liikmesriikide asutuste, kõrgharidussektori ning kvaliteeditagamis- ja akrediteerimisasutuste esindajaid nagu ka tööturu osapooli Euroopa kvaliteeditagamisasutuste registri (“Euroopa register”) sisseseadmisel, põhinedes lisas kirjeldatud põhimõtteid arvestaval riigisisesel läbivaatamisel, ning määratleda registreerimistingimused ja eeskirjad registri haldamiseks;

4.

võimaldada oma territooriumil tegutsevatel kõrgematel õppeasutustel valida Euroopa registrisse kantud kvaliteeditagamis- või akrediteerimisasutuste hulgast asutus, mis vastab nende vajadustele ja profiilile eeldusel, et see on kooskõlas asjaomase riigi õigusaktidega või lubatav vastava riigi asutuse loa alusel;

5.

toetada kõrgkoolide püüdlusi lasta Euroopa registrisse kantud mõnel teisel asutusel teha täiendav hindamine või akrediteerimine, et tõsta nende rahvusvahelist mainet;

6.

soodustada asutustevahelist koostööd selleks, et luua kvaliteeditagamise ja akrediteerimise hindamiste vastastikune usaldus ja tunnustamine, seega hõlbustada kvalifikatsioonide tunnustamist ka mõnes muus riigis õppimise või töötamise eesmärkidel;

7.

tagada avalikkuse juurdepääs Euroopa registris loetletud kvaliteeditagamis- või akrediteerimisasutuste tehtud hindamistele,

1.

jätkama tihedas koostöös liikmesriikidega kõrgemate õppeasutuste, kvaliteeditagamis- ja akrediteerimisasutuste ning asjaomases valdkonnas pädevate asutuste ja organisatsioonide vahelise koostöö toetamist;

2.

esitama Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele iga kolme aasta järel aruandeid edusammude kohta kvaliteeditagamise süsteemide väljaarendamisel eri liikmesriikides ning Euroopa tasandi koostööürituste kohta, sealhulgas edusammude kohta, mis on tehtud eespool osutatud eesmärkide osas.