12.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 187/1

(1)

Süsinik-musta kasutamine on lubatud kosmeetikas värvainena määruse (EÜ) nr 1223/2009 IV lisas viitenumbri 126 all. Tarbijaohutuse komitee teostas süsinik-musta (nano) riskihindamise ja võttis 12. detsembril 2013 vastu arvamuse, (2) milles järeldas, et nanostruktuurses vormis süsinik-musta (primaarosakese suurus 20 nm või suurem) kasutamine kontsentratsioonis kuni 10 massiprotsenti kosmeetikatoodetes värvainena ei oma tervele vigastamata nahale kandmisel mingit inimestele kahjulikku mõju.

(2)

Lisaks leidis tarbijaohutuse komitee oma 23. septembri 2014. aasta täiendavas arvamuses, milles selgitatakse mõiste „pihustatavad valmistised/tooted“ tähendust süsinik-musta CI 77266, titaandioksiidi ja tsinkoksiidi nanovormide puhul, (3) et süsinik-musta (nano) käsitlevat arvamust ei kohaldata selliste valmististe suhtes, mis võivad sissehingamisel kaasa tuua tarbija kopsude kokkupuute süsinik-musta nanoosakestega.

(3)

Tarbijaohutuse komitee järeldused kehtivad konkreetse puhtuse ja lisandite sisaldusega süsinik-musta (nano) kohta. Lisaks ei ole mitte-nanovormis süsinik-musta suhtes kehtestatud puhtuse kriteeriumid enam ajakohased ja need tuleks eemaldada, sest komisjoni direktiiv 95/45/EÜ (4) tunnistati kehtetuks direktiiviga 2008/128/EÜ (5). Need kriteeriumid tuleks asendada süsinik-musta (nano) suhtes kehtestatud kriteeriumidega.

(4)

Pidades silmas tarbijaohutuse komitee eespool nimetatud arvamusi, on komisjon seisukohal, et süsinik-musta (nano) (vastavalt tarbijaohutuse komitee spetsifikatsioonidele) kasutamist tuleks lubada kosmeetikatoodetes värvainena kontsentratsioonis kuni 10 massiprotsenti, välja arvatud valmististes, mille puhul võib sissehingamisel kaasneda kokkupuude lõppkasutaja kopsudega.

(5)

Komisjon on seisukohal, et määruse (EÜ) nr 1223/2009 IV lisa tuleks muuta, et kohandada seda teaduse ja tehnika arenguga.

(6)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas alalise kosmeetikatoodete komitee arvamusega,

12.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 187/4

(1)

Aine etüül-N-alfa-dodekanoüül-L-arginaatvesinikkloriid, millele kosmeetikatoodete koostisainete rahvusvahelises nomenklatuuris (INCI) on määratud nimetus Ethyl Lauroyl Arginate HCl, on praegu reguleeritud määruse (EÜ) nr 1223/2009 III lisa kandega 197 ja V lisa kandega 58. V lisa kande 58 kohaselt lubatakse Ethyl Lauroyl Arginate HCl-i kontsentratsiooniga kuni 0,4 massiprotsenti kasutada kosmeetikatoodetes säilitusainena, v.a huulehooldustoodetes, suuhügieenitoodetes ja aerosoolides.

(2)

Tarbijaohutuse komitee (SCCS) võttis Ethyl Lauroyl Arginate HCl-i ohutuse kohta suuhügieenitoodetes 19. septembril 2013 vastu teadusliku arvamuse (vaadati läbi 12. detsembril 2013) (2) ning selle arvamuse addendum'i 16. detsembril 2014 (vaadati läbi 25. märtsil 2015) (3).

(3)

Tarbijaohutuse komitee järeldas, et Ethyl Lauroyl Arginate HCl-i kasutamine on ohutu, kui seda kasutatakse suuloputusvedelikes säilitusainena kontsentratsiooniga kuni 0,15 massiprotsenti, kuid mitte suuhügieenitoodetes üldiselt. Tarbijaohutuse komitee leidis ka, et kokkupuute hindamised viitavad aktsepteeritava päevadoosi võimalikule ületamisele kolme- kuni üheksaaastaste laste puhul, kui lisada kokkupuude toidu ja kosmeetikaga. Tarbijaohutuse komitee järeldas seega, et Ethyl Lauroyl Arginate HCl-i pidev suuloputusvedelikes säilitusainena kasutamine ei ole sellise kontsentratsiooni juures lastele ohutu.

(4)

Tarbijaohutuse komitee arvamust silmas pidades leiab komisjon, et Ethyl Lauroyl Arginate HCl-i suuloputusvedelikes säilitusainena kasutamine peaks olema lubatud kuni 0,15 massiprotsendile vastava kontsentratsiooni juures, v.a alla kümneaastaste laste puhul.

(5)

Seetõttu tuleks määrust (EÜ) nr 1223/2009 vastavalt muuta.

(6)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas alalise kosmeetikavahendite komitee arvamusega,

12.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 187/7

(1)

Rakendusmääruses (EL) nr 543/2011 on sätestatud vastavalt mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru tulemustele kriteeriumid, mille alusel kehtestab komisjon kolmandatest riikidest importimisel kõnealuse määruse XVI lisa A osas sätestatud toodete ja ajavahemike kohta kindlad impordiväärtused.

(2)

Iga turustuspäeva kindel impordiväärtus on arvutatud rakendusmääruse (EL) nr 543/2011 artikli 136 lõike 1 kohaselt, võttes arvesse päevaandmete erinevust. Seetõttu peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise kuupäeval,

12.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 187/9

(1)

Kooskõlas nõukogu otsusega 97/836/EÜ (1) ühines liit Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni (UNECE) kokkuleppega, milles käsitletakse ratassõidukile ning sellele paigaldatavatele ja/või sellel kasutatavatele seadmetele ja osadele ühtsete tehnonõuete kehtestamist ja nende nõuete alusel väljastatud tunnistuste vastastikust tunnustamist („1958. aasta muudetud kokkulepe“).

(2)

Nõukogu otsusega 2000/125/EÜ (2) ühines liit kokkuleppega, mis käsitleb ratassõidukile ning sellele paigaldatavatele ja/või sellel kasutatavatele seadmetele ja osadele üldiste tehniliste normide kehtestamist („paralleelne kokkulepe“).

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2007/46/EÜ (3) asendati liikmesriikide tüübikinnitussüsteemid liidu tüübikinnitusmenetlusega ning kehtestati ühtlustatud raamistik, mis sisaldab haldusnorme ja üldisi tehnilisi nõudeid kõigile uutele sõidukitele, süsteemidele, osadele ja eraldi seadmestikele. Nimetatud direktiiviga inkorporeeriti 1958. aasta muudetud kokkuleppe alusel vastuvõetud eeskirjad („ÜRO eeskirjad“) ELi tüübikinnituse süsteemi kas tüübikinnituse nõuetena või alternatiivina liidu õigusaktidele. Alates asjaomase direktiivi vastuvõtmisest on üha sagedamini hakatud ELi tüübikinnituse raames lõimima liidu õigusaktidesse ÜRO eeskirju.

(4)

Pidades silmas kogemusi ja tehnika arengut, on vaja kohandada tehnika edusammudega nõudeid, mis on seotud teatavate elementide või joontega, mida reguleeritakse ÜRO eeskirjadega nr 9, 11, 13, 13-H, 14, 16, 30, 41, 44, 49, 54, 55, 60, 64, 75, 78, 79, 83, 90, 106, 113, 115, 117, 129 ja 134 ning ÜRO üldiste tehniliste normidega nr 15 ja 16.

(5)

Selleks, et sätestada ühtsed nõuded pidurivõimendisüsteemi (BAS), elektroonilise stabiilsuskontrolli (ESC), rehvirõhu seiresüsteemi (TPMS) ja rehvide paigaldamise tüübikinnitusele, tuleks vastu võtta neli uut ÜRO eeskirja.

(6)

Selleks, et sätestada ühtsed tehnilised nõuded seoses kahe- või kolmerattaliste mootorsõidukite teatavate heitkoguste mõõtmise korraga, tuleks vastu võtta uus ÜRO tehniline norm.

(7)

Selleks, et parandada 1998. aasta üldkokkuleppe rakendamist, tuleks vastu võtta uus erakorraline resolutsioon nr 2 (S.R.2).

(8)

On asjakohane määrata kindlaks seisukoht, mis võetakse liidu nimel UNECE asjaomastes komiteedes, nimelt 1958. aasta muudetud kokkuleppe halduskomitees ja paralleelse kokkuleppe täitevkomitees eespool osutatud ÜRO dokumentide vastuvõtmise küsimuses,

12.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 187/13

(1)

Nõukogu otsuses (EL) 2015/2394 (1) kehtestati liidu seisukoht seoses tsentraliseeritud teenuseid käsitleva otsusega, mis oli kavas vastu võtta Eurocontroli alalise komisjoni („alaline komisjon“) poolt 9. detsembril 2015. Kõnealuse tsentraliseeritud teenuseid käsitleva otsuse eesmärk oli võimaldada Eurocontrolil arendada rahastamist, hangete korda ja tehnilisi spetsifikatsioone Euroopa õhk-maa andmesideteenuste õigeaegseks kasutuselevõtuks.

(2)

Otsusega (EL) 2015/2394 kehtestatud seisukoha järgi tuli alalise komisjoni tsentraliseeritud teenuseid käsitleva otsuse tegemine edasi lükata, sest liidu käsutuses ei olnud tsentraliseeritud teenuseid käsitleva otsuse sisu hindamiseks piisavalt teavet ja kuna kõnealune otsus võinuks mõjutada Eurocontroli edasist tegevust viisil, mis oleks võinud olla vastuolus liidu tegevusega asjaomases valdkonnas.

(3)

Tulenevalt otsusega (EL) 2015/2394 kehtestatud liidu seisukohast ei võtnud alaline komisjon 9. detsembril 2015 vastu otsust Euroopa õhk-maa andmesideteenuste kohta ning palus, et Eurocontroli agentuur jätkaks tööd muudetud ettepaneku kallal tihedas koostöös tööstusharu sidusrühmadega ja annaks hinnangu Euroopa õhk-maa andmesideteenuste majanduslike kulude kohta.

(4)

Eurocontroli agentuur ja lennundussektori sidusrühmad esitasid 9. veebruaril 2016 muudetud ja ühise toetuse leidnud ettepaneku Euroopa õhk-maa andmesideteenuste kohta ning Eurocontroli agentuur tagas, et selle majanduslike kulude hinnang on olemasolevate teostatavusuuringute raames täielikult kättesaadav.

(5)

Eurocontroli agentuur tegi 6. aprillil 2016 alalisele komisjonile ettepaneku võtta Euroopa õhk-maa andmesideteenuste ettepanekul põhinev otsus vastu kirjaliku menetluse teel.

(6)

Kõnealune otsus käsitleb Euroopa õhk-maa andmesideteenuste väljaarendamist. See tekitab õiguslikke tagajärgi, sest see käsitleb liidu õigusega reguleeritud valdkondi ja sisust sõltuvalt võib sellel olla konkreetne mõju kõnealustele valdkondadele. See võib mõjutada kasu, mida saadakse ühisettevõtte SESAR teostatavast tehnilisest tööst andmevahetusteenuste alal, mõjutada võimalikke vastuolusid sertifitseerimise ja järelevalve valdkonnas, arvestades Euroopa Lennundusohutusameti (EASA) rolli kõnealuses valdkonnas, ning seega ohtu kulutada ebatõhusalt marsruudi navigatsioonitasudest tulenevaid vahendeid ning ka liidu toetust, samuti liidu poolt projekti SESAR raames juhitud ja teenuste kasutuselevõtuga seotud tegevuste kulutõhusust.

(7)

Arvestades eeliseid, mida tehniliste lahenduste, näiteks näidisprojekti, väljatöötamine võib anda, tuleks asjaomast koostööd soodustavat otsust põhimõtteliselt toetada. Siiski tuleks otsuses esitada tingimused, millega kaitstakse liidu huve eespool nimetatud punktides.

(8)

On asjakohane määrata kindlaks liikmesriikide poolt liidu nimel alalises komisjonis võetav seisukoht seoses kõnealuses komisjonis tsentraliseeritud teenuste kohta vastuvõetavate otsustega,

liidu seisukoht seoses Eurocontroli agentuuri poolt 6. aprillil 2016 välja saadetud ettepanekuga on toetada Eurocontroli agentuuri jätkuvat koostööd aeronavigatsiooniteenuste osutajatega ja asjakohasel juhul õhusõiduki käitajatega Eurocontroli liikmesriikides projekti SESAR raames, sealhulgas vajaliku juhtimise, rahastamise ja hangete korra väljatöötamist, ning töötada välja tehnilised spetsifikatsioonid Euroopa õhk-maa andmesideteenuste õigeaegseks kasutuselevõtuks. Nimetatud kord ning tehnilised lahendused esitatakse teadmiseks ajutisele nõukogule/alalisele komisjonile ja seda enne võimaliku hanke tegemist. Seejuures peaks tuginema ka tõenditele tehnilise ja talitusliku toimivuse kohta ning põhjaliku majandusliku mõju hinnangu väljatöötamisele.

—

ühisettevõtte SESAR poolt teostatud andmevahetusteenuste alase tehnilise töö lõpptulemust võetaks täielikult arvesse,

—

kõnealuse otsusega reguleeritud tegevused viiakse ellu koostöös EASAga niivõrd, kui kõnealune otsus puudutab EASA ettevalmistavaid töid seoses Euroopa õhk-maa andmesideteenuste tulevase sertifitseerimise ja järelevalvega,

—

see ei piira Euroopa õhk-maa andmesideteenuste kasutuselevõttu ja toimimist ega sellega seotud hankeid, mille üle teevad edasisi otsuseid Eurocontroli liikmesriigid,

—

kõnealuse otsusega reguleeritud tegevused tuginevad aeronavigatsiooniteenuse osutajatega sõlmitud kokkuleppel, ning

—

nii rahastamine ja hangete kord kui ka tehnilised spetsifikatsioonid ei mõjuta liidu liikmesriikide aeronavigatsiooniteenuste osutajate ja õhusõiduki käitajate poolt juba tehtud investeeringuid ja kantud seotud kulusid, mis tulenevad komisjoni määruses (EÜ) nr 29/2009 (2) sätestatud nõuete järgimisest.

12.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 187/15

(1)

Nõukogu võttis 18. septembril 2015 ja 1. oktoobril 2015 vastu otsused (EL, Euratom) 2015/1600 (1) ja (EL, Euratom) 2015/1790, (2) millega nimetatakse ametisse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee liikmed ajavahemikuks 21. septembrist 2015 kuni 20. septembrini 2020.

(2)

Seoses Lino DA SILVA MAIA ametiaja lõppemisega on Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitees vabanenud liikmekoht,

12.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 187/16

(1)

Euroopa Komisjon (edaspidi „komisjon“) palus 28. novembri 2011. aasta ja 27. veebruari 2012. aasta kirjaga Saksamaalt täiendavat teavet põllumajandussektoris antava riigiabi hõlmava 2010. aasta aruande kohta, mille Saksamaa esitas vastavalt nõukogu määruse (EL) 2015/1589 (2) artiklile 26. Saksamaa vastas komisjoni küsimustele 16. jaanuari 2012. aasta ja 27. aprilli 2012. aasta kirjaga. Saksamaa vastusest ilmnes, et Saksamaa on andnud riigiabi oma piimandussektorile, lähtudes 1952. aasta piima- ja rasvaseadusest (Gesetz über den Verkehr mit Milch, Milcherzeugnissen und Fetten, edaspidi „piima- ja rasvaseadus“).

(2)

Komisjon teatas Saksamaale 2. oktoobri 2012. aasta kirjaga, et kõnealune abi registreeriti teatamata abina registreerimisnumbri SA.35484 (2012/NN) all. Saksamaa esitas lisateavet 16. novembri 2012. aasta ning 7., 8., 11., 13., 14., 15. ja 19. veebruari, 21. märtsi, 8. aprilli, 28. mai, 10. ja 25. juuni ja 2. juuli 2013. aasta kirjaga.

(3)

17. juuli 2013. aasta kirjaga (C(2013) 4457 (final)) teatas komisjon Saksamaale, et on otsustanud teatavate piima- ja rasvaseaduses sätestatud osameetmete suhtes alustada Euroopa Liidu toimimise lepingu (3) artikli 108 lõikes 2 sätestatud menetlust (edaspidi „algatamisotsus“). Samas kirjas jõudis komisjon järeldusele, et ülejäänud osameetmed on siseturuga kokkusobivad kas ajavahemikul 28. novembrist 2001 kuni 31. detsembrini 2006 või 1. jaanuaril 2007 alanud ajavahemikul või mõlemal ajavahemikul või et edasised osameetmed ei kujutanud endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses või et need jäid riigiabi eeskirjade reguleerimisalast välja.

(4)

Seoses käesolevas otsuses käsitletud osameetmetega, täpsemalt üldise tervisekontrolli osameetmetega, mida algatamisotsuses nimetatakse saasteainete seire osameetmeteks, (4) BW 9, BY 5, HE 8, NI 2, NW 1, RP 3, SL 4 ja TH 8 [edaspidi „osameetmed“], väitis komisjon, et kõnealustel meetmetel näivad olevat kõik riigiabi tunnused ning palus Saksamaal esitada märkused ja kogu teabe, millest võib olla abi 28. novembrist 2001 algava ajavahemikuga seotud abi hindamisel.

(5)

Oma 20. septembri 2013. aasta kirjaga esitas Saksamaa algatamisotsust käsitlevad märkused.

(6)

Algatamisotsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas  (5). Komisjon kutsus huvitatud isikuid üles esitama meetme kohta oma märkusi ühe kuu jooksul. Komisjon sai huvitatud isikutelt põhjenduses 4 osutatud osameetmete kohta kümme märkust. Saadud märkused edastati 27. veebruari, 3. märtsi ja 3. oktoobri 2014. aasta kirjaga Saksamaale. Saksamaa ei vastanud nendele märkustele.

(7)

Piima- ja rasvaseadus on Saksamaa föderaalseadus, mis jõustus 1952. aastal. See kujutab endast osameetmete õigusraamistikku ja kehtib tähtajatult.

(8)

Piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõikes 1 antakse Saksamaa liidumaadele (edaspidi „liidumaad“) õigus koguda meiereidelt neilt tarnitavatel piimakogustel põhinevat piimamaksu.

(9)

Piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõikes 2 on ette nähtud, et piimamaksust laekuvat tulu kasutatakse üksnes:

(10)

Piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõikes 2a on ette nähtud, et erinevalt lõikest 2 võib piimamaksust saadud tulu kasutada ka:

(11)

Baden-Württembergi, Baieri, Hesseni, Alam-Saksi, Nordrhein-Westfaleni, Rheinland-Pfalzi, Saarimaa ja Tüüringi liidumaal kasutati piimamaksu põhjenduses 4 osutatud osameetmete rahastamiseks.

(12)

Osameetmed hõlmavad kontrollimist, kas piimas ja piimatoodetes leidub eri saasteaineid, nagu dioksiin, polükloorbifenüülid, aflatoksiin, detergendid, pestitsiidid, polüklooritud vesinik, mis võivad kahjustada inimeste tervist. Kontrolli korraldasid selleks mõeldud kontrolliorganid, kellele andsid need ülesanded osameetmeid võtnud liidumaade vastutavad avaliku sektori asutused. Kontrollproovid võeti piimaveokitest juhuslikkuse alusel ja anonüümselt. Kontrolliga taheti analüüsida saasteainete sisaldust piimas, et vältida ohtu inimeste tervisele ja kaitsta tarbijaid. Kõnealuseid toiminguid nimetatakse käesolevas otsuses „saasteainete seireks“. Ajavahemikul 2001–2011 ulatus toimingute kogueelarve (kõik osameetmeid võtnud liidumaad kokku arvatuna) ligikaudu 9 miljoni euroni.

(13)

Algatamisotsuses kirjeldatud komisjoni hinnangu kohaselt ei osutanud Saksamaa riiklikele ega liidu õigusnormidele, mis kinnitaksid seisukohta, et saasteainete seiret ei saa lugeda abiks. Pealegi kahtlustas komisjon, et osameetmetega antakse meiereidele eelis, sest komisjoni arvates taheti kontrolliga tagada piimatoodete kvaliteet ja seega pidid sellise kontrolli kulu kandma üldjuhul asjaomased piimatootmisettevõtjad. Pealegi tekkis komisjonil kahtlus, et kõnealust kvaliteedikontrolli korraldatakse rutiinselt.

(14)

Saksamaa kirjeldas saasteainete seire õiguslikku alust. Kohaldati kaht eri liiki eeskirju. Esimest liiki õigusnormidega reguleeriti kontrolli korraldamist saasteainete seire osana. See hõlmas metoodika ettevalmistamist ja kontrollikava koostamist, proovivõtu viisi, kontrollimeetodit ja tulemuste kasutamist. Neid toiminguid käsitleti põhjalikult toiduohutuse seaduses.

(15)

Teist liiki õigusnormid käsitlesid kõnealuste toimingute rahastamist. Nagu algatamisotsuses juba selgitatud, rahastati neid toiminguid meiereide tasutud piimamaksust. Õiguslik alus oli piima- ja rasvaseaduse paragrahvi 22 lõige 2. Piirkondlikul tasandil kohaldati täiendavaid rakendussätteid, sealhulgas eelarve-eeskirju.

(16)

Saksamaa andis ülevaate kehtivast toiduohutuse seadusest:

(17)

Saksamaa esitas statistika toiduohutuse ametliku kontrolli, jääkide kontrolli ja saasteainete seire kohta, samuti nende kontrollide eest vastutavate üksuste nimekirja.

(18)

Saksamaa peamine märkus oli, et saasteainete seire on ametliku toiduohutuse seiresüsteemi lisakomponent ega anna meiereidele eelist. Sellega seoses selgitas Saksamaa järgmist.

(19)

Saasteainete seire on ametliku toiduohutuse seiresüsteemi lisakomponent, põhinedes liidu ja liikmesriigi õigusel ning teenides ennetava ja tervishoiualase tarbijakaitse ning riskipõhise kriisijuhtimise eesmärke.

(20)

Saasteainete seiret ei saa lugeda rutiinseks. Saasteainete sisaldust kontrolliti piimaproovides pärast seda, kui piimaveoautod olid piima kokku kogunud. Proovivõtu graafiku koostasid spetsiaalselt ametlikult selle ülesande saanud kontrolliorganid. Nimetatud organid otsustasid, millistest autodest ja millal proovid võetakse ja kui kaua kontroll kestab. Määratud organid otsustasid ka selle üle, milliste saasteainete sisaldust analüüsitakse.

(21)

Kontrolligraafikut ja analüüsitavaid saasteaineid määratledes võtsid määratud organid arvesse eelnevaid analüüse, varem kogutud tulemusi, teadaolevaid tervise- ja toiduohutusriske, piirkondlikke eripärasid, keskkonnategureid, vahejuhtumeid ja muid sarnaseid põhjuseid. Kontrolligraafik ja saasteained võisid piirkonniti erineda ja neid võis aeg-ajalt muuta. Kontroll ei hõlmanud kõiki saasteaineid, mille puhul kehtivad piirnormid. Teisalt võidi kontrollida teiste saasteainete sisaldust, mille suhtes ei ole kehtestatud piirnorme, kuid mis võivad analüüside kohaselt olla tervisele ohtlikud. Seepärast seati kontrolli käigus aja jooksul erinevaid prioriteete – mõnel juhul oli esikohal radioaktiivsete saasteainete kontroll, mõnel teisel juhul aflatoksiini või dioksiini kontroll; samuti võis kontrolli korraldada vastavalt piirkondlikele prioriteetidele.

(22)

Kontrolli käigus saadud teavet kasutati konkreetse piimapiirkonna staatuse määratlemiseks, võttes arvesse selle kokkupuudet konkreetsete tervist ohustavate saasteainetega. Kõnealust teavet kasutasid edaspidi pädevad avaliku sektori asutused, et võtta ametliku toiduohutuse ja tervisekontrolli, seadusandlike meetmete, teabe levitamise ja muu näol tervishoiualaseid ennetusmeetmeid. Seda liiki kontroll hõlmas „ametlikku kontrollisüsteemi ning muid asjaoludele vastavaid meetmeid, kaasa arvatud üldsuse teavitamine küsimustes, mis on seotud toidu ja sööda ohutusega ning nendega seotud riskidega, toidu ja sööda ohutuse järelevalvega ja muu seirega kõigil tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappidel“, millele on viidatud määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 17 lõikes 2.

(23)

Eelkõige kasutati kontrolli käigus kogutud teavet ametlike kontrollikavade kohandamiseks vastavalt määrusele (EÜ) nr 882/2004. Üldjoontes nõuti määrusega (EÜ) nr 178/2002, et liikmesriigid võtaksid toiduohutuse meetmete aluseks riskihindamise, mille puhul kasutatakse objektiivseid, läbipaistvaid ja sõltumatuid teadusandmeid. Nõuet täpsustati määrustega (EÜ) nr 852/2004 ja (EÜ) nr 854/2004. Saksamaa pädevad toiduohutusasutused kasutasid saasteainete seire käigus saadud tulemusi sellise riskihindamise ja meetmete alusena.

(24)

Määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 17 lõike 2 kohaselt on liikmesriigid kohustatud toiduohutuse tagamiseks kasutama koos ametliku kontrollisüsteemiga muid asjaoludele vastavaid meetmeid. Ehkki selliseid toiminguid ei olnud kõnealuses sättes konkreetselt loetletud, väitis Saksamaa, et liikmesriikide organid, kes kasutavad lisaks ametlikule kontrollile selliseid asjaoludele vastavaid meetmeid, ei riku riigiabi eeskirju. Selle alusel väitis Saksamaa, et saasteainete seire kujutab endast kontrollimeedet, millega täiendatakse toiduohutuse ametlikku kontrolli.

(25)

Sama lähenemist on kasutatud teistes toiduohutuse valdkonda käsitlevates liidu õigusaktides. Määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 3 lõikega 1 on nähtud ette ametliku kontrolli korrapärane tegemine ja kõnealuse artikli lõikega 2 täiendava ametliku kontrolli tegemine ad hoc põhimõttel; kontroll oleks pidanud olema riskipõhine. Sellist struktuuri on kasutatud ka direktiivis 96/23/EÜ: selle artikliga 11 on nähtud tavalisele proovide kontrollile lisaks ette täiendav ametlik proovide kontroll. Peale selle on komisjoni soovituses dioksiinide, furaanide ja polüklooritud bifenüülide sisalduse vähendamise kohta söödas ja toiduainetes sätestatud häiretasemed, mis jäävad allapoole määruses (EÜ) nr 1881/2006 sätestatud kehtivaid piirnorme ning mille abil pädevad asutused ja ettevõtjad said teha kindlaks juhtumid, mille puhul oli vaja välja selgitada saasteallikas ja rakendada meetmeid selle vähendamiseks või kõrvaldamiseks.

(26)

Peale selle on sätestatud liidu õigusaktides, mille eesmärk oli tagada inimeste tervise ja tarbijate huvide kaitse kõrge tase toiduvaldkonnas (määruse (EÜ) nr 178/2002 artikkel 1), et toiduohutuse meetmed peavad olema põhjendatud sõltumatu, erapooletu ja läbipaistva riskihindamisega olemasolevate teaduslike andmete alusel. Saasteainete seire tulemused võeti aluseks määruses (EÜ) nr 852/2004 ja määruses (EÜ) nr 854/2004 täpsemalt sätestatud põhimõtete järgimisel. Peale selle viitab Saksamaa dioksiini ja polüklooritud bifenoolide kontrolliga seoses komisjoni soovitusele dioksiinide, furaanide ja polüklooritud bifenüülide sisalduse vähendamise kohta söödas ja toiduainetes.

(27)

Veelgi enam, kontrolli tulemusi kasutati ka pikaajaliste suundumuste väljaselgitamiseks, riskitegurite ja -põhjuste analüüsiks ning teadusalaste ja kriisiennetusega seotud andmebaaside pidamiseks. Kogutud teave oli kasulik allikas, et teha edaspidi juhtumite kohta poliitilisi ja haldusotsuseid ja levitada neutraalset teavet.

(28)

Kontrollproovid võeti piimapartiist (üks partii koosneb mitmelt piimatootjalt kogutud piimast, mis on kokku kogutud piimaveoauto abil, mistõttu piimatootjate arv võib erineda). Piimatootmisettevõtetele proovide võtmisest ja kontrollist ette ei teatatud. Samuti ei teavitatud neid kontrolli tulemustest. Seega ei kasutatud kontrolli nende jaoks ja kontroll ei olnud ettevõtjatele kasulik oma toodete turule laskmisel ega toodete kvaliteedi või toodete hinna määramise vahendina. Vaid juhul, kui kontroll näitas saasteaine kõrget sisaldust või kehtivate piirnormideni jõudmist või nende ületamist, alustasid kontrolliorganid eraldi uurimist ja teavitasid asjaomaseid piimatootmisettevõtjaid uurimisest.

(29)

Kui saasteainete seire käigus tuvastas määratud organ väärtusi, mis olid kõrged, kuid allapoole kehtivaid piirnorme, alustas ta hindamist, et selgitada välja saaste allikas – näiteks sööt, desinfitseerimisvahendid, keskkonnaavariid ja muu. Saaste põhjustanud ettevõtja (ettevõtjad) pidi(d) võtma meetmeid saasteallika kõrvaldamiseks omal kulul. Selline hindamine oli kasulik ennetamise seisukohast.

(30)

Kui saasteainete seire käigus tuvastas määratud organ kehtivaid piirnorme ületavaid väärtusi või seadusega keelatud aine sisalduse, algatati täismahus lisakontroll. Seejärel väljastas pädev asutus piimaveokeelu ja andis korralduse võtta täiendavaid proove. Kogu saastunud piima kogus hävitati. Kui kehtivatest piirnormidest suuremaid saasteväärtusi tuvastatakse veel kord, kohaldab pädev asutus vastavalt Saksa haldus- või vajaduse korral kriminaalõigusele sanktsioone. Seega oli saasteainete seire piimatootmisettevõtjate suhtes kas neutraalne (kui probleeme ei tuvastatud) või seotud negatiivsete tagajärgedega (kui tuvastati saasteainete kehtivate piirnormide ületamine). Piimaveokeelu võis tühistada vaid siis, kui kontroll näitas, et piim ei ole saastatud.

(31)

Saksamaa arvates ei olnud saasteainete seire piimatööstusele omane ülesanne, vaid tarbijate ning eelkõige tarbijate tervise kaitse meede. Tarbijakaitse oli Euroopa Liidu toimimise lepingu eesmärk, eelkõige vastavalt artikli 4 lõikele 2 seoses lepingu artikli 169 lõikega 1 ja vastavalt Euroopa Liidu põhiõiguste hartale, (15) eelkõige vastavalt selle artiklile 38.

(32)

Peale selle vastas saasteainete seire liikmesriikide selgele kohustusele tagada ametliku toiduohutuse kontrolli korraldamine ja seega tuli kontrolli kulud kanda liikmesriigil.

(33)

Saksamaa väidab, et piimatootmisettevõtjad korraldasid enesekontrolli, et kontrollida piima vastavust saasteainete kehtivatele piirnormidele. Enesekontrolli kulud katsid piimatootmisettevõtjad ise. Enesekontrolli kohustus tulenes määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 17 lõikest 1. Piimatootmisettevõtjate ohtlike ainetega seotud toiduohutuse kohustusi täpsustati muudes õigusaktides, näiteks määruses (EÜ) nr 1881/2006, määruses (EÜ) nr 396/2005 ja komisjoni määruses (EL) nr 37/2010 (16).

(34)

Riiklikku õigusnormi, et piimatootmisettevõtjad peaksid ametlike kontrollide kulusid ise kandma, ja kohustust kontrollide eest tasuda ei olnud kehtestatud. Piimatootmisettevõtjad pidid ise tasuma kulud, kui kontrolliti toiduohutuse õigusaktide ning saasteainete ja jääkide kehtivate piirnormide järgimist, mis erineb saasteainete seire kaudu teostatavast riiklikust kontrollist.

(35)

Saksamaa põhjendas liikmesriikide õigust võtta kontrollmeetmeid, nagu näiteks saasteainete seire. See tulenes aluslepingutega (Euroopa Liidu leping ja Euroopa Liidu toimimise leping) liidu institutsioonidele ja liikmesriikidele liidu õiguse rakendamisel antud pädevuste piiritlemisest. Viidati Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitele 290 ja 291, kus määratleti vastavalt liidu institutsioonide ja liikmesriikide roll. Kooskõlas sellega vastutasid liikmesriigid eelkõige liidu õigusaktide rakendamise tagamise eest. Sellised ülesanded nagu kontroll kuulusid nende kohustuste hulka. Samuti viidati liidetud kohtuasjadele 205–215/82, (17) mille puhul kohus leidis, et kooskõlas üldpõhimõtetega, millele tugineb liidu institutsiooniline süsteem ja millega reguleeritakse liidu ja liikmesriikide vahelisi suhteid, peavad liikmesriigid tagama liidu õigusnormide rakendamise oma territooriumil.

(36)

Seega väitis Saksamaa, et ta oleks rikkunud Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 291 vaid siis, kui oleks teinud määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 17 lõikega 2 ette nähtust vähem kontrolle ja mitte praegusel juhul, kui ta korraldas ametliku toiduohutuse kontrolli täiendavaid kontrolle, mis järgisid määruse (EÜ) nr 178/2002 nimetatud sätet.

(37)

Vastuseks komisjoni küsimusele üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevate eeskirjade võimaliku kohaldamise kohta väitis Saksamaa, et saasteainete seire ei ole selline, nagu on sätestatud komisjoni teatises Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes (18). Vastupidi, Saksamaa väitis, et saasteainete seire näol on tegemist mittemajandusliku tegevusega. Sellega seoses viitas Saksamaa kohtuasjadele C-364/92, C-343/95 ja C-288/11 P, (19) kus sedastati, et avalike reguleerimisvolituste kasutamine rahvatervise tagamiseks ei ole majanduslik tegevus, sest kõnealuse tegevusega täidetakse avaliku huvi eesmärki, millega kaitstakse kogu elanikkonda. Veelgi enam, sellise ülesande andmine eraasutusele ei muutnud selle avalikku olemust. Praeguse saasteainete seire puhul täitsid määratud kontrolliorganid avalikku ülesannet, mis aitas tõhustada tervishoiusüsteemi. Riik oli kohustatud tagama kõrgetasemelise tervisekaitse nii kooskõlas liidu õiguse (20) kui ka Saksamaa föderaalse konstitutsiooniõigusega ning riigil oli selles suhtes kaalutlusõigus.

(38)

Vastuseks komisjoni küsimusele, kas määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 17 lõike 2 sättega on kehtestatud liikmesriikidele selge ja täpne kohustus kohtuasja T-351/02 tähenduses sel määral, et riigiga seostatavuse võib kõrvale jätta, vastas Saksamaa, et kohtuasjas T-351/02 käsitleti riigiga seostatavuse küsimust, samal ajal kui praegusel juhul on küsimus eelise olemasolus piimatootmisettevõtjatele.

(39)

Peale selle väitis Nordrhein-Westfalen, et osameede NW1 ei olnud valikuline, kuna see puudutas kogu selle liidumaa piimatööstust. Nordrhein-Westfalen oli õiguslikult suveräänne, mis võimaldas tal määratleda osameetme materiaalne ja piirkondlik ulatus. Nordrhein-Westfalen rõhutas taas kord, et meetme eesmärk oli korraldada üldist tervisekontrolli ja see oli avalikes huvides.

(40)

Ajavahemikul 6. kuni 18. veebruarini 2014 sai komisjon huvitatud isikutelt kokku kümme kirja märkustega osameetmetega seoses antud toetuste kohta (21).

(41)

Komisjonis 6. veebruaril 2014 registreeritud kirjas väitis ühendus Milchwirtschaftlicher Verein Allgäu-Schwaben e.V., et jääkide ja saasteainete piimatoodetes kontrollimise programme tuleb käsitleda riikliku seireprogrammi täiendusena ja see on mõeldud tarbijate kaitseks ja kriisiennetuseks. Ühendus viitas, et ülevaate saamiseks Baieri eri piirkondadest võeti proovid erinevatelt ettevõtjatelt. Tulemusi levitati. Sel moel oli võimalik välja töötada ennetusstrateegiad ja -meetmed, mille tulemusena saasteainete tase lõpuks väheneks. Seetõttu ei antud meetmega kontrollitud piimatootmisettevõtetele eelist.

(42)

Komisjonis 10. veebruaril 2014 registreeritud kirjaga teatas Gewerkschaft Nahrung-Genuss-Gaststätten Region Allgäu, et saasteainete ja radioaktiivsete ainete taseme kontroll piimatoodetes on tarbijakaitse väga oluline osa. Lisaks konkreetsetele piimatootmisettevõtjatele on meede väga väärtuslik ka kõikidele piimatarbijatele.

(43)

Komisjonis 10. veebruaril 2014 registreeritud kirjas ütles Landeskontrollverband Nordrhein-Westfalen e.V., et toetab Nordrhein-Westfaleni liidumaa arvamust (mis esitati komisjonile Saksamaa 20. septembri 2013. aasta läkituse osana).

(44)

Komisjonis 10. veebruaril 2014 registreeritud kirjaga teatas Landesvereinigung der Milchwirtschaft NRW e.V., et toetab Nordrhein-Westfaleni liidumaa arvamust (mis esitati komisjonile Saksamaa 20. septembri 2013. aasta läkituse osana).

(45)

Komisjonis 11. veebruaril 2014 registreeritud kirjaga teatas Landesvereinigung Thüringer Milch e.V., et toetab Freistaat Thüringeni arvamust (mis esitati komisjonile Saksamaa 20. septembri 2013. aasta läkituse osana).

(46)

Komisjonis 13. veebruaril 2014 registreeritud kirjaga teatas Genossenschaftsverband Bayern, et jääkide ja saasteainete piimas ja piimatoodetes avastamise seirekava ei anna piimatootmisettevõtjatele konkurentsieeliseid. Kavaga tekitati kõigepealt suutlikkus reageerida kriisiolukorras, kaitsta tarbijaid ohtlike toodete eest ning sel moel teenis kava avalikku huvi. Proove võeti juhuslikkuse alusel, piimatootmisettevõtjad ei registreerinud seda ning neid teavitati tulemustest vaid kehtivate piirnormide ületamise korral. Vastupidi, piimatootmisettevõtjad kasutasid ise ulatuslikumat ja põhjalikumat kvaliteediohutussüsteemi, mida ei saanud saasteainete seirega võrrelda.

(47)

Komisjonis 14. veebruaril registreeritud kirjaga teatas Milchwirtschaftliche Arbeitsgemeinschaft Rheinland-Pfalz e.V., et osameedet RP 3 ei saa lugeda riigiabiks, sest ettevõtjatele ei antud eelist ning tootmissektor ei kahjustanud ega ähvardanud kahjustada konkurentsi ega mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust. Ühendus väitis, et maksu ei kasutatud kulude tasumiseks seoses kontrolliga, mida piimatootmisettevõtjad pidid korraldama vastavalt määrusele (EÜ) nr 852/2004, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 853/2004 (22) ja määrusele (EÜ) nr 854/2004. Vastupidi, see kontroll korraldati avaliku sektori asutuste nimel proovide võtmisena ja kontroll ei olnud rutiinne. Seega moodustas kõnealune kontroll osa avalikust kriisiennetusest ja -juhtimisest vastavalt määruse (EÜ) nr 178/2002 artikli 17 lõikele 2. Sellepärast järeldab ühendus, et kontrolli eest tasumine ei vabastanud piimatootmisettevõtjaid kulutuste tegemisest, vaid tegemist oli kuludega, mida tasuvad avaliku sektori asutused oma avaliku toiduohutuse tagamise kohustuse tõttu.

(48)

Samas väitis Milchwirtschaftliche Arbeitsgemeinschaft Rheinland-Pfalz e.V., et kui osameede RP 3 loetakse riigiabiks, tuleb nende kokkusobivust ajavahemikul alates 2007. aastast hinnata vastavalt ühenduse suuniste (riigiabi kohta põllumajandus- ja metsandussektoris aastateks 2007–2013) (23) peatükile IV.J.

(49)

Komisjonis 18. veebruaril 2014 registreeritud kirjaga teatas DHB-Netzwerk Haushalt e.V., et saasteainete seirekava, radioaktiivsuse hindamise kava ja toitainete analüüsi näol on tegemist olulise panusega tarbijakaitsesse ja tarbijate teadlikkusse. Ühendus rõhutas kontrolli tulemuste (mida piimatööstus ei mõjutanud) neutraalsust, ohtlike ainete kiiret tuvastamist piimatoodetes ning võimalust kriisiolukordades kiiresti reageerida.

(50)

Komisjonis 18. veebruaril 2014 registreeritud kirjaga teatas Landesvereinigung der Bayerischen Milchwirtschaft e.V., et piimas ja piimatoodetes ohtlike ainete tuvastamiseks korraldatav kontroll on oluline, et tarbijad usaldaksid piimatoodete ohutust. Kontroll toimis varajase avastamise süsteemina, et tuvastada ja kõrvaldada riskid või võtta vajalikke ennetusmeetmeid.

(51)

Algatamisotsuses on komisjon asunud seisukohale, et osameetmetel on kõik riigiabi tunnused. Komisjon väitis, et Saksamaa ei suutnud näidata, et toiduohutuse ametliku kontrolli ja saasteainete seire valdkonnas kohaldatava õigusega usaldatakse see ülesanne riigile. Komisjoni hinnangul puudutab saasteainete seire korraldamise kohustus meiereisid, nii et kui kontrolli korraldas ja selle eest tasus riik, said meiereid eelise.

(52)

Ametliku uurimismenetluse käigus väitsid Saksamaa ja huvitatud isikud, et saasteainete seire ei andnud meiereidele eelist. Saksamaa esitas osameetmete õiguslike, haldus- ja faktiliste aspektide kohta põhjalikku teavet. Seepärast on vaja riigiabi olemasolu ja eelkõige meiereidele eelise andmise küsimus uuesti läbi vaadata.

(53)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt „on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust“.

(54)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 esitatud tingimused on kumulatiivsed. Seega, et otsustada, kas meede kujutab endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses, peavad täidetud olema kõik eespool nimetatud tingimused. Järelikult, kui üks tingimustest ei ole täidetud, ei saa asjaomast meedet lugeda riigiabiks.

(55)

Abi olemasolu tingimust uuritakse enne Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud muid tingimusi, sest Saksamaa ja huvitatud isikute peamine argument oli, et osameetmetega ei antud meiereidele eelist.

(56)

Saksamaa ja huvitatud isikute väited põhinevad liidu ja riiklikus toiduohutusseaduses ette nähtud erinevatel kontrolliülesannetel ning eelkõige pädevate asutuste korraldatava ametliku kontrolli ja piimatootmisettevõtjate korraldatava enesekontrolli erinevusel. Saksamaa väitel täiendab määratud organite korraldatav ja riiklikult piimamaksust rahastatav saasteainete seire ametlikku toiduohutuse kontrolli ning erineb piimatootmisettevõtjate korraldatavast enesekontrollist, mille kulud nad tasuvad ise. Seepärast ei saa meiereid riigipoolse saasteainete seirega eelist.

(57)

Nende põhjenduste kehtivuse kontrollimiseks on vaja analüüsida, 1) kuhu paigutada saasteainete seire liidu ja riikliku toiduohutuse seadusega kehtestatud kontrolliülesannete süsteemis, nimelt kas kontroll korraldatakse riigile või eraomanduses olevatele toidutootjatele (meiereidele) antud kohustusena ning 2) kas tulemuse põhjal annab saasteainete kontroll piimatootmisettevõtjatele Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses eelise.

(58)

Nagu algatamisotsuses sätestatud, algab uurimisperiood 28. novembril 2001 (vt algatamisotsuse põhjendus 152). Toiduohutuse seaduse asjaomaste sätete analüüs hõlmab selle kuupäevaga algavat ajavahemikku.

(59)

Nõukogu määrusega (EMÜ) nr 315/93 (24) on kehtestatud toidus sisalduvate saasteainetega seoses teatavad põhimõtted, eelkõige et 1) toiduaineid, mis sisaldavad rahva tervise seisukohast ja eelkõige toksikoloogilise taseme poolest lubamatus koguses saasteainet, turule ei lasta ning 2) rahva tervise kaitseks tuleb teatavate saasteainete puhul sätestada piirnormid.

(60)

Saasteainete piirnormid toidus sätestatakse komisjoni määrusega (EÜ) nr 466/2001 (25) ja määrusega (EÜ) nr 1881/2006. Need hõlmavad eelkõige järgmisi piimas sisalduvaid saasteaineid: aflatoksiinid, plii (Pb), dioksiin, polüklooritud dibensofuraanid ja polüklooritud bifenüülid (PCB).

(61)

Põhjendustes 59 ja 60 osutatud õigusaktide kohaselt on keelatud lasta turule teatavaid toiduaineid (sealhulgas piima), kui kõnealused toiduained sisaldavad teatavaid saasteaineid nendes õigusaktides sätestatud piirnorme ületavas koguses. Kõnealuste õigusaktidega nõutakse ka liikmesriikidelt asjakohaste saasteainete sisaldust toiduainetes kindlaks tegevate järelevalvemeetmete vastuvõtmist.

(62)

Peale selle soovitab komisjon oma soovituses dioksiinide, furaanide ja polüklooritud bifenüülide sisalduse vähendamise kohta söödas ja toiduainetes (26) toiduainete, sealhulgas piima puhul häiretasemeid ja sihttasemeid, et vähendada ennetavalt dioksiinide ja dioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülide sisaldust toiduainetes. Häiretasemed on eelkõige pädevate asutuste ja ettevõtjate töövahend, et tuua esile neid juhtumeid, mille puhul on kohane teha kindlaks saaste allikas ja võtta meetmeid selle vähendamiseks või kõrvaldamiseks. Lisaks soovitab komisjon liikmesriikidel korraldada vastavalt oma toiduainete, sealhulgas piima tootmisele, kasutamisele ja tarbimisele dioksiinide ja dioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülide ja – võimaluse korral – mittedioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülide sisalduse pistelist seiret. Kui määruse (EÜ) nr 466/2001 sätteid ei järgita ja kui leitud dioksiinide ja/või dioksiinilaadsete polüklooritud bifenüülide hulk ületab häiretaset, soovitab komisjon liikmesriikidel algatada koostöös ettevõtjatega uurimisi saasteallika väljaselgitamiseks ja võtta meetmeid saasteallika vähendamiseks või kõrvaldamiseks.

(63)

Kokkuvõtteks võib öelda, et toidus, sealhulgas piimas sisalduvaid saasteaineid käsitlevad liidu õigusaktid hõlmavad 1) teatavate toidus sisalduvate saateainete kehtivaid piirnorme, mis on adresseeritud otse toidutootjatele, kellel ei lubata turule lasta toitu, sealhulgas piima, mis ei järgi neid piirnorme, ja 2) liikmesriikide kohustust kontrollida kõnealuste kehtivate piirnormide järgimist. Peale selle on liidu tasandil antud liikmesriikidele soovitus (komisjoni soovitus) kontrollida dioksiini ja sarnaste saasteainete häiretasemeid ja võtta ennetusmeetmeid.

(64)

Direktiiviga 96/23/EÜ on kohustatud liikmesriike võtma meetmeid kõnealuse direktiivi I lisas loetletud ainerühmade ja nende ainete jääkide kontrollimiseks. Piima puhul on nendeks kontrollitavateks ainerühmadeks ja nende jääkideks teatavad ühendid, antibakteriaalsed ained. anthelmintikumid, mittesteroidsed põletikuvastased ravimid, organokloorid, orgaanilised fosforiühendid, keemilised elemendid, mükotoksiinid.

(65)

Direktiiviga 96/23/EÜ on kohustatud liikmesriike kontrollima jääkide ja ainete sisaldust teatavates loomsetes toodetes, sealhulgas piimas. Seepärast esitavad liikmesriigid komisjonile kinnitamiseks seirekavad. Peale selle võivad liikmesriigid lasta korraldada ette teatamata ametliku pistelise kontrolli kogu loomse tooraine, sealhulgas piima tootmisahelas.

(66)

Lisaks on direktiiviga 96/23/EÜ nähtud ette ettevõtjate enesekontroll ja kaasvastutus. Loomset päritolu esmatoodete (täpsemalt piima) esialgse töötlemise ettevõtete omanikud või töötlemise eest vastutavad isikud võtavad eelkõige enesekontrolli rakendades kõik vajalikud meetmed veendumaks, et ettevõttesse toodud tooted ei sisalda lubatud piirnormidest rohkem jääke ega keelatud aineid.

(67)

Kokkuvõttes võib öelda, et liidu loomsetes toodetes, sealhulgas piimas sisalduvaid jääke käsitlevad õigusaktid hõlmavad 1) piimas sisalduvate ja kontrollimist vajavate ohtlike ainete ja jääkide nimekirja; 2) liikmesriikide kohustust kontrollida nende ainete ja jääkide sisaldust piimas ja korraldada lisakontrolli; 3) piima tootmise ja töötlemisega tegelevate ettevõtjate enesekontrolli kohustust.

(68)

Määrusega (EÜ) nr 178/2002 on sätestatud toidu ohutust käsitlevad üldised põhimõtted ja kohustused. Kohustustega seoses on määruse (EÜ) nr 178/2002 artikliga 17 nähtud ette järgmine:

(69)

Vastavalt määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklile 2 hõlmab toit töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata piima, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed.

(70)

Määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 17 kirjeldatud kohustused viitavad nii toidukäitlejatele kui ka liikmesriigi pädevatele asutustele. Määruse (EÜ) nr 178/2002 artiklis 17 tehakse selget vahet toidukäitlejatel (täpsemalt piimatootmisettevõtjatel), kes vastutavad enesekontrolli eest oma asutustes toidualaste õigusnormide nõuete järgimiseks, sealhulgas kohustus järgida ühelt poolt saasteainete ja jääkide kehtivaid piirnorme, ja teiselt poolt liikmesriikide ametiasutustel, kes vastutavad toidualaste õigusnormide nõuete järgimise kontrolli eest. Liikmesriikide ametiasutustel on sellega seoses kahte liiki ülesandeid: liikmesriigid peavad korraldama rangelt võttes ametlikku kontrolli, samuti peavad liikmesriigid korraldama asjakohast lisategevust, nagu näiteks toiduohutuse kontroll ja muu seiretegevus, mis hõlmab kõiki tootmis-, töötlemis- ja turustamisetappe.

(71)

Määruses (EÜ) nr 882/2004 on sätestatud muu hulgas täpsemad eeskirjad liikmesriikide ametliku kontrolli kohta loomse toidu, sealhulgas piima puhul. Sellega kohustatakse liikmesriike koostama ametlikke riiklikke kontrollikavasid ja neid vastavalt olukorrale regulaarselt ajakohastama. Kontrollikavasid võib ajakohastada, pidades silmas või võtmaks arvesse tegureid, sealhulgas uute haiguste või muude terviseriskide kujunemine või teaduslikud avastused, nagu on nähtud ette määruse (EÜ) nr 882/2004 artikli 42 lõikega 3.

(72)

Kokkuvõttes võib öelda, et liidu toiduohutuse (sealhulgas piima ohutuse) kontrolli käsitlevate sätetega nähakse ette kaks erinevat vastutuse taset, mis peavad eksisteerima paralleelselt: toidukäitlejate (piimatootmisettevõtjate) kohustus järgida toiduohutuse nõudeid ja liikmesriikide kohustus kontrollida, et toidukäitlejad järgivad toidualaste õigusnormide asjaomaseid nõuded. Peale selle vastutavad liikmesriigid rangelt võttes ametliku toiduohutuse kontrolli korraldamise eest ja asjakohase lisategevuse, nagu seire, sealhulgas terviseriskide seire eest, mis võib hõlbustada kontrollide kohandamist uute edusammudega.

(73)

Enne määruse (EÜ) nr 178/2002 jõustumist sisaldas Saksa toiduseadus (seaduse Lebensmittel- und Bedarfsgegenständegesetz paragrahv 8) inimeste tervisele ohtliku toidu tootmise ja turule laskmise keeldu. Keeld oli mõeldud kõikidele toidutootjatele, sealhulgas piimatootjatele. Ametlikku kontrolli reguleeriti Saksa toiduseaduse paragrahviga 40. Selle sätte kohaselt olid kõik pädevad ametiasutused kohustatud korraldama vajalikku kontrolli ja võtma proove.

(74)

Pärast määruse (EÜ) nr 178/2002 jõustumist nähakse liidu õigusega ette toidukäitlejate vahetult kohaldatav kohustus toota ja lasta turule ohutut toitu ja liikmesriikide vahetult kohaldatavat kohustust korraldada ametlikku kontrolli. Saksa toidu- ja söödaseadus sisaldab nende kohustuste selgitusi, sealhulgas eeskirjad pädevuse jagunemise kohta föderaalse ja piirkondliku tasandi vahel ning ametlike kontrollikavade koostamine ja rakendamine. Toidukäitlejate (sealhulgas meiereide) enesekontrolli kulud peavad tasuma ettevõtted ise. Ametliku kontrolli, sealhulgas saasteainete seire kulud tasub riik.

(75)

Saasteainete seiret loetakse rangelt võttes toiduohutuse ametliku kontrolli täienduseks. Saasteainete seire on toidu- ja söödaseaduse paragrahvidega 50 ja 51 ette nähtud kontrollitegevus. Toiduohutuse ametliku kontrolli ja saasteainete seire täpset vahekorda kirjeldatakse Saksamaa läkituses (vt põhjendused 18–34). Põhijooned võib kokku võtta järgmiselt.

(76)

Saasteainete seire on olemuselt ennetav. Seire põhieesmärk ei ole uurida, kas kehtivaid piirnorme järgitakse (kuna see on toiduohutuse ametliku kontrolli eesmärk), vaid uurida arengut saasteainete sisalduse korral kehtivate piirnormide piires ja tuvastada tavapärasest kõrgemaid väärtusi, mis võib anda varajase hoiatuse või märguande võimaliku ohu kohta.

(77)

Saasteainete seire parameetrid (täpsed kontrollitavad saasteained, ajakava, piirkonnad) pakuvad välja liidumaade pädevate toiduohutuse asutuste määratud eriorganid. Need parameetrid määratakse riskihindamise põhjal ajutiselt. Parameetrid kiidavad heaks liidumaade pädevad toiduohutusasutused. Saasteainete seiret korraldavad liidumaade pädevate toiduohutusasutuste määratud organid. Saasteainete seiret korraldama määratud organeid juhivad saasteainete seire teostamisel liidumaad.

(78)

Toiduohutuse ametlikku kontrolli täiendav saasteainete seire aitab ametlikule kontrollile kaasa järgmisel moel – saasteainete kontrolli tulemusi kasutatakse vajaduse korral ametlike kontrollikavade kohandamisel ja muutmisel ning täiendavate ennetusmeetmete võtmisel, nagu näiteks sellised, mille abil on võimalik terviseriske varakult tuvastada, üldsuse teavitamisel tervise- ja keskkonnariskidest, andmebaasi loomisel ja kättesaadavate andmete analüüsimisel ning õigusloomega seotud muudatusettepanekute esitamisel.

(79)

Seetõttu võib kokkuvõtteks öelda, et:

(80)

Saasteainete seire olemuse kohta tehtud järelduste alusel tuleb analüüsida, kas see annab piimatootmisettevõtjatele eelise.

(81)

Mis tahes liiki meetmed, mis leevendavad ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuvat kohustust ning millel seetõttu on toetustega sarnane olemus ja tagajärjed, ehkki tegemist ei ole toetustega sõna kitsas tähenduses, annavad sellele ettevõtjale eelise (27). Seepärast on vaja uurida, kas riigi rahastatav saasteainete seire vabastab meiereid nende eelarvet tavaliselt koormavast kohustusest.

(82)

Ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuva kohustuse (kulu) mõiste hõlmab selle ettevõtja majandustegevusele omaseid kulusid ning täiendavaid kulusid, mis ettevõtjatel tekivad majandustegevuse suhtes kohaldatavatest õigusnormidest tulenevate kohustuste tõttu (28).

(83)

Piimandussektoris on sellised piimatootmisettevõtjate majandustegevusele omased kulud, sealhulgas õigusnormidest tulenevad kulud, näiteks järgmised:

(84)

Saasteainete seire kulud ei ole seevastu piima tootmisele, töötlemisele ega turule laskmisele omased kulud ega lisakulud, mis tekivad ettevõtjatele õigusnormidest tulenevate kohustuste alusel.

(85)

Saasteainete seire ei ole seotud üksikute piimatootmisettevõtetega, vaid seda korraldatakse juhuslikult piima kogumise etapis ja on seega anonüümne (vt põhjendused 20 ja 28). Pealegi ei hõlma see kogu toodetud, transporditud ega turule lastud piima kogust, vaid murdosa sellest, ning kontrolli sagedus ja asukoht määratakse riskihindamise alusel; seega ei ole kontroll rutiinne (vt põhjendused 20 ja 21).

(86)

Pealegi ei ole saasteainete seire eesmärk määrata, kas mitmesuguste ohtlike ainete kohta kehtivaid piirnorme on järgitud. Esiteks korraldavad piimatootmisettevõtted selleks ise kontrolli (vt põhjenduse 83 teine taane) ja teiseks on saasteainete seire eesmärk riske varakult avastada, analüüsida väärtusi, mis on kehtivate piirnormide piires, kuid piirkonnale tavaliselt omastest kõrgemad (vt põhjendused 26, 27, 29).

(87)

Meiereid ei saa kasutada saasteainete seiret ja selle tulemusi oma piima kvaliteedi määramiseks. Saasteainete seire ei ole ka hädavajalik tingimus kogutud piima töötlemiseks ega piimatoodete turule laskmiseks. Vaid siis, kui saasteainete seire raames tuvastatakse seaduslike väärtuste ületamine, võtab pädev toiduohutusasutus eraldi menetluse käigus vastu meetmed, millel on konkreetsele meiereile negatiivsed tagajärjed (vt põhjendus 30).

(88)

Saasteainete seire kulud ei ole lisakulud, mida ettevõtjad peavad kandma piimatootmise suhtes kohaldatavatest õigusnormidest tulenevate kohustuste tõttu (vt põhjendused 32, 33, 34). Meiereidel on kohustus korraldada ettevõtte sees oma toiduohutuskontrolli, et täita kohustust toota ja lasta turule inimestele tarbimiseks ohutut piima ja piimatooteid, sealhulgas järgida saasteainete ja jääkide kehtivaid piirnorme (vt põhjenduse 83 teine taane). Saasteainete seire ei vabasta meiereisid nende seaduslike kohustuste täitmiseks korraldatavast enesekontrollist (vt põhjendus 34).

(89)

Saasteainete seire on seotud ametliku toiduohutuse kontrolliga, mille eest vastutavad avaliku sektori asutused ja mida rahastab riik (vt põhjendused 32, 63, 67, 72 ja põhjenduse 79 punkt 2), vabastamata piimatootmisettevõtjaid neile liidu ja riikliku õigusega kehtestatud toiduohutuse enesekontrolli kohustusest.

(90)

Hiljutises kohtupraktikas, täpsemalt Üldkohtu otsuses kohtuasjas T-538/11: Belgia Kuningriik vs. Euroopa Komisjon (30) korrati, et „ettevõtja eelarvel tavaliselt lasuva kohustuse mõiste hõlmab siiski ka eeskätt täiendavaid kulusid, mis ettevõtjatel tekivad majandustegevuse suhtes kohaldatavatest õigus- või haldusnormidest või lepingutest tulenevate kohustuste tõttu“ (vt otsuse punkt 76). Sel juhul kehtestati asjaomastele ettevõtetele seadusega selgelt kohustus teha veiste spongioosse entsefalopaatia sõeluuringuid.

(91)

Praegusel juhul seevastu ei ole saasteainete seire meiereidele kehtestatud majandustegevuse suhtes kohaldatavate õigus- ega haldusnormide ega lepingutega. Majandustegevuse suhtes kohaldatavate õigus- või haldusnormide või lepingutega meiereidele kehtestatud kontrolli kirjeldatakse eespool põhjenduse 63 punktis 1, põhjenduse 67 punktis 3 ja põhjenduse 83 teises taandes. Kõnealust kontrolli on meiereidele vaja tõendamaks, et nad järgivad saasteainete õigusaktidega ette nähtud kehtivaid piirnorme.

(92)

Saasteainete seire aga ei ole kõnealuste kehtivate piirnormide järgimise tõendamise vahend. Saasteainete seire eesmärk on teha kindlaks saasteainete allapoole kehtivaid piirnorme jäävad väärtused eespool kirjeldatud ennetavatel eesmärkidel ning kontrolli korraldatakse juhuslikult ja ebaregulaarselt (vt põhjendus 76). Saasteainete seire ei ole osa kontrollist, mida on meiereidele vaja tõendamaks, et nad järgivad saasteainete õigusaktidega ette nähtud kehtivaid piirnorme. Seepärast ei saa kohtuasja T-538/11, mis käsitles eelise andmist kohustuslike veiste spongioosse entsefalopaatia testidega seotud ettevõtetele, kohaldada praeguse saasteainete seire suhtes.

(93)

Seega ei ole saasteainete seire kulud meiereide majandustegevusele omased kulud ega lisakulud, mida nad peavad kandma majandustegevuse suhtes kohaldatavatest õigusnormidest tulenevate kohustuste tõttu.

(94)

Seepärast ei vabasta saasteainete seire meiereisid nende eelarvel tavaliselt lasuvatest kuludest ega leevenda nende eelarvel tavaliselt lasuvat kohustust; seega ei anna saasteainete seire neile eelist.

(95)

Seega, kuna üks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimustest – täpsemalt eelise olemasolu – ei ole täidetud, on komisjon seisukohal, et saasteainete seire ei kujuta endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses,