31.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 199/1

(1)

Ühendus on seadnud eesmärgiks säilitada ning arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks peab ühendus muu hulgas võtma piiriülese mõjuga tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas meetmeid, mis on vajalikud siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

(2)

Vastavalt asutamislepingu artikli 65 punktile c peavad need meetmed muu hulgas hõlmama takistuste kõrvaldamist tsiviilkohtumenetluse tõrgeteta sujumiseks, vajaduse korral edendades liikmesriikides kohaldatavate tsiviilkohtumenetluse normide kokkusobivust.

(3)

Sellest lähtudes on ühenduse tasandil muude meetmete hulgas vastu võetud nõukogu 29. mai 2000. aasta määrus (EÜ) nr 1348/2000 (tsiviil- ja kaubandusasjade kohtu- ja kohtuväliste dokumentide Euroopa Liidu liikmesriikides kätteandmise kohta), (3) nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrus (EÜ) nr 44/2001 (kohtupädevuse ja kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades), (4) nõukogu 28. mai 2001. aasta otsus nr 2001/470/EÜ (millega luuakse tsiviil- ja kaubandusasju käsitlev Euroopa kohtute võrk), (5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 805/2004 (millega luuakse Euroopa täitekorraldus vaidlustamata nõuete kohta) (6) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1896/2006 (millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus) (7).

(4)

Euroopa Ülemkogu 15. ja 16. oktoobri 1999. aasta Tampere kohtumisel kutsuti nõukogu ja komisjoni üles kehtestama ühised menetlusnormid tarbijaid või kaubandusalaseid nõudeid käsitlevate väiksemate piiriüleste kohtuvaidluste lihtsustamiseks ja kiirendamiseks.

(5)

Nõukogu võttis 30. novembril 2000. aastal vastu komisjoni ja nõukogu ühisprogrammi, milles käsitletakse meetmeid tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamiseks (8). Programmis viidatakse piiriüleste väiksemate kohtuvaidluste lahendamise lihtsustamisele ja kiirendamisele. Seda arendati edasi 5. novembri 2004. aasta Euroopa Ülemkogul vastu võetud Haagi programmis, (9) milles kutsutakse üles jätkama aktiivselt tööd väiksemate kohtuvaidlustega.

(6)

Komisjon võttis 20. detsembril 2002 vastu rohelise raamatu, mis käsitleb Euroopa maksekorralduse menetlust ja meetmeid väiksemate kohtuvaidluste menetlemise lihtsustamiseks ja kiirendamiseks. Roheline raamat käivitas konsultatsioonid seoses väiksemate kohtuvaidluste menetluse lihtsustamiseks ja kiirendamiseks võetavate meetmetega.

(7)

Mitmed liikmesriigid kohaldavad väiksemate kohtuvaidluste lahendamisel lihtsustatud tsiviilkohtumenetlust, sest menetluse kulud, menetlusele kuluv aeg ja asjaajamise keerukus ei kahane alati proportsionaalselt nõude väärtuse kahanemisega. Takistused kiire ja odava kohtumenetluse läbiviimiseks on piiriüleste juhtumite puhul suuremad. Seepärast on vaja luua Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus. Sellise menetluse eesmärk peaks olema soodustada õiguskaitse kättesaadavust. Erinevate liikmesriikide õigusaktid annavad võlausaldajate käsutusse erineva tõhususega menetlused, tuues seeläbi kaasa konkurentsi moonutamise siseturul, mis annab tunnistust vajadusest ühenduse õiguse järele, mis tagaks võlausaldajatele ja võlgnikele ühtsed reeglid kogu Euroopa Liidu territooriumil. Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse raames nõude käsitlemise kulude kehtestamisel oleks vaja arvesse võtta lihtsuse, kiiruse ja proportsionaalsuse põhimõtteid. On asjakohane, et tasumisele kuuluvate kulude üksikasjad oleksid avalikustatud ning et selliste kulude kehtestamine oleks läbipaistev.

(8)

Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus peaks lihtsustama ja kiirendama väiksemate kohtuvaidluste menetlemist piiriüleste juhtumite puhul ja vähendama menetluskulusid, pakkudes lisavõimalust liikmesriigi õiguses olevatele võimalustele, viimaseid muutmata. Käesolev määrus peaks samuti lihtsustama Euroopa väiksemate kohtuvaidluse menetluse raames mõnes muus liikmesriigis tehtud kohtuotsuse tunnustamist.

(9)

Käesolevas määruses püütakse soodustada põhiõigusi ja võetakse arvesse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tunnustatud põhimõtteid. Kohus peaks kinni pidama õigusest õiglasele kohtumõistmisele ning järgima võistlevuse põhimõtet, eriti otsustades kohtuistungi vajalikkuse või tõendamisvahendite ja tõendamise ulatuse üle.

(10)

Nõude väärtuse arvutamisel ei arvestata hõlbustamise eesmärgil intressi, kulusid ja muid kõrvalnõudeid. See ei tohiks mõjutada ei kohtu pädevust neid kohtuotsuses välja mõista ega liikmesriigi õigusnorme intressi arvutamisel.

(11)

Et lihtsustada Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluse alustamist, peaks avaldaja tegema avalduse, täites standardse nõudevormi, ning esitama selle kohtule. Standardne nõudevorm tuleks esitada vaid vajaliku pädevusega kohtule.

(12)

Nõudevormile tuleb lisada vajadusel kõik asjakohased tõendavad dokumendid. Siiski ei takista see avaldajat esitama vajadusel menetluse jooksul täiendavaid tõendeid. Sama põhimõtet tuleks kohaldada vastaspoole vastuse suhtes.

(13)

Mõisted „selgelt põhjendamatu” nõude rahuldamata jätmise kontekstis ja „lubamatu” avalduse tagasilükkamise kontekstis tuleks määratleda kooskõlas liikmesriigi õigusega.

(14)

Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlus peaks olema kirjalik, välja arvatud juhul, kui kohus peab vajalikuks kohtuistungi läbiviimist või kui üks pooltest seda taotleb. Kohus võib sellise taotluse tagasi lükata. Sellist tagasilükkamist ei või eraldi vaidlustada.

(15)

Poolte esindamine advokaadi või mõne muu õigusala esindaja poolt ei peaks olema kohustuslik.

(16)

Mõistet „vastunõue” tuleks tõlgendada määruse (EÜ) nr 44/2001 artikli 6 lõike 3 tähenduses selliselt, et selle aluseks on sama leping või samad asjaolud nagu algsel nõudel algset nõuet menetlevas kohtus. Artikleid 2 ja 4, artikli 5 lõikeid 3, 4 ja 5 tuleks mutatis mutandis kohaldada vastunõuete suhtes.

(17)

Juhtudel, kui vastaspool kasutab menetluse käigus õigust tasaarvestusele, ei tohiks nimetatud nõue kujutada endast vastunõuet käesoleva määruse tähenduses. Seetõttu ei peaks kaitsja olema kohustatud kasutama selliste õiguste kasutamisel I lisas esitatud tüüpvormi A.

(18)

Adressaatliikmesriik artikli 6 kohaldamise eesmärgil on liikmesriik, kus toimub dokumendi kätteandmine või kuhu dokument toimetatakse. Kulude vähendamiseks ja tähtaegade lühendamiseks tuleks dokumendid pooltele kätte toimetada peamiselt posti teel, mida tõendab kättetoimetamise kuupäevaga vastuvõtuteatis.

(19)

Pooled võivad keelduda kätteantava dokumendi vastuvõtmisest kätteandmise hetkel või selle ühe nädala jooksul tagasi saata, kui dokument ei ole kirjutatud kas adressaatliikmesriigi ametlikus keeles (või kui selles liikmesriigis on mitu ametlikku keelt, siis dokumendi kätteandmiskoha või edastamiskoha ametlikus keeles või ühes ametlikest keeltest) või keeles, millest adressaat aru saab, või kui dokumendiga ei ole kaasas tõlget sellesse keelde.

(20)

Kohtuistungi pidamisel ja tõendite kogumisel peaksid liikmesriigid soodustama kaasaegse sidetehnoloogia kasutamist vastavalt kohtu asukoha liikmesriigi õigusele. Kohus peaks tõendite kogumisel kasutama lihtsaimaid ja kõige vähem kulukaid meetodeid.

(21)

Pooltele osutatav abi peaks hõlmama tehnilist teavet nõudevormide kättesaadavuse ja täitmise kohta.

(22)

Menetlust puudutavates küsimustes võib informatsiooni anda ka kohtupersonal kooskõlas siseriikliku õigusega.

(23)

Kuna käesoleva määruse eesmärk on lihtsustada ja kiirendada piiriüleste väiksemate kohtuvaidluste menetlemist, peaks kohus tegutsema võimalikult kiiresti isegi siis, kui käesolevas määruses ei ole menetluse teatud etapi jaoks tähtaega ette nähtud.

(24)

Käesolevas määruses esitatud tähtaegade arvutamisel kohaldatakse nõukogu 3. juuni 1971. aasta määrust (EMÜ, Euratom) nr 1182/71, millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad (10).

(25)

Väikese väärtusega nõuete sissenõudmise kiirendamiseks peaks kohtuotsus olema vaatamata võimalikule edasikaebamisele viivitamata täidetav ja tagatise esitamise kohustuseta, välja arvatud käesolevas määruses sätestatud juhtudel.

(26)

Kõik käesolevas määruses esinevad viited edasikaebamisele peaksid hõlmama kõiki siseriiklikus õiguses sätestatud edasikaebamise võimalusi.

(27)

Kohtu koosseisus peab olema isik, kellel on siseriikliku õiguse kohane kohtuniku kvalifikatsioon.

(28)

Kui kohus peab kehtestama tähtpäeva, tuleks asjaomast poolt teavitada tähtpäevast kinnipidamata jätmise tagajärgedest.

(29)

Menetluse kulud kannab kaotanud pool. Menetluse kulud tuleks määrata kooskõlas liikmesriigi õigusega. Pidades silmas lihtsuse ja tasuvuse eesmärke, peaks kohus otsustama, et kaotaja pool on kohustatud kandma üksnes menetluse kulud, sealhulgas näiteks kulud, mis tulenevad asjaolust, et teist poolt esindas advokaat või mõni muu õigusala esindaja, või kulud, mis tekivad dokumentide kätteandmisel või tõlkimisel, tingimusel et need on proportsionaalsed nõude väärtusega või tekkisid põhjendatult.

(30)

Kohtuotsuse tunnustamise ja täitmise lihtsustamiseks tuleks ühes liikmesriigis Euroopa väiksema kohtuvaidluse menetluse tulemusena tehtud kohtuotsust tunnustada ja täita teises liikmesriigis ilma täidetavaks tunnistamise otsuse vajaduseta ning ilma võimaluseta selle tunnustamist vaidlustada.

(31)

Juhtudel, kui vastaspool ei saanud nõuet vaidlustada, peaksid kehtima miinimumnormid otsuse läbivaatamiseks.

(32)

Pidades silmas lihtsuse ja kulutasuvuse eesmärke, ei tohi täitmist taotlevalt poolelt nõuda kohtuotsust täitvas liikmesriigis volitatud esindaja ega postiaadressi olemasolu, välja arvatud täitemenetluses pädevate isikute kasutamist vastavalt liikmesriigi õigusele.

(33)

Käesoleva määruse III peatükki tuleks samuti kohaldada käesolevas määruses sätestatud menetluses tehtud kohtuotsuse alusel kulude kindlaksmääramisele kohtuametnike poolt.

(34)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ (millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused) (11).

(35)

Komisjonile tuleks anda volitus vastu võtta käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed, mis käsitlevad lisades esitatud vormide ajakohastamist või tehnilisi muudatusi. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on käesoleva määruse vähemolulisi sätteid muuta ja/või välja jätta, tuleks need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(36)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt lihtsustada ja kiirendada piiriüleste väiksemate kohtuvaidluste menetlemist ning vähendada kulusid, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning määruse mõju ja ulatuse tõttu on neid parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(37)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt on Ühendkuningriik ja Iirimaa teatanud oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(38)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ja seega see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

a)

füüsiliste isikute seisundi või õigus- või teovõime suhtes;

b)

abielusuhtest, testamendist või pärimisest ning ülalpidamiskohustustest tulenevate varaliste õiguste suhtes;

c)

pankrotimenetluste, maksejõuetute äriühingute või teiste juriidiliste isikute likvideerimismenetluste, kohtulike kokkulepete, kompromisside ja muude sarnaste menetluste suhtes;

d)

sotsiaalkindlustuse suhtes;

e)

vahekohtumenetluse suhtes;

f)

tööõiguse suhtes;

g)

kinnisvara üürimise või rentimise suhtes, välja arvatud rahaliste nõuetega seotud hagid; või

h)

eraelu puutumatuse ja isikuõiguste rikkumise, sealhulgas au teotamise suhtes.

a)

adressaatliikmesriigi ametlik keel või, kui nimetatud liikmesriigis on mitu ametlikku keelt, kättetoimetamiskoha või edastamiskoha ametlik keel või üks selle ametlikest keeltest, või

b)

keel, millest adressaat aru saab,

a)

nõuab pooltelt määratud, kuni 30päevase tähtaja jooksul nõude kohta lisateabe esitamist;

b)

kogub tõendeid kooskõlas artikliga 9 või

c)

kutsub pooled kohtuistungile, mis tuleb pidada 30 päeva jooksul arvates kutse esitamisest.

a)

või

b)

vastaspoolt takistasid nõude vaidlustamisel vääramatu jõud või temast sõltumatud erakorralised asjaolud,

a)

kohtuotsuse ärakirja, mis vastab selle ehtsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele ning

b)

artikli 20 lõikes 2 osutatud kinnituse ärakirja ja vajadusel selle tõlke kohtuotsust täitva liikmesriigi ametlikku keelde või, kui kõnealuses liikmesriigis on mitu ametlikku keelt, selle koha, kus kohtuotsuse täitmist taotletakse, kohtu või menetlustoimingute ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest vastavalt asjaomase liikmesriigi õigusele, või muusse keelde, mille aktsepteerimisest kohtuotsust täitev liikmesriik on teatanud. Iga liikmesriik võib teatavaks teha Euroopa Liidu institutsioonide selle ametliku keele või need ametlikud keeled, mis ei ole tema ametlikud keeled, kuid mille kasutamist Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetlemisel ta võib aktsepteerida. Vormi D sisu tõlgib isik, kes on kvalifitseeritud tegema tõlkeid ühes liikmesriikidest.

a)

volitatud esindajat või

b)

postiaadressi

a)

varasem otsus käsitles samu asjaolusid ning pooli;

b)

varasem kohtuotsus tehti liikmesriigis, kus kohtuotsust täidetakse, või vastab tunnustamiseks vajalikele tingimustele liikmesriigis, kus kohtuotsust täidetakse, ning

c)

vastuolu ei esitatud ega olnud võimalik esitada vastuväitena kohtumenetluse käigus liikmesriigis, kus tehti kohtuotsus Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluses.

a)

piirata täitemenetlus tagavate meetmetega;

b)

määrata täitmise tingimuseks kindla suurusega tagatise andmine või

c)

erandlikel asjaoludel täitemenetluse peatada.

a)

missugused kohtud on pädevad tegema otsuseid Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluses;

b)

millised sidevahendid on vastavalt artikli 4 lõikele 1 Euroopa väiksemate kohtuvaidluste menetluses lubatud ja kohtutele kättesaadavad;

c)

kas nende menetlusõigus võimaldab vastavalt artiklile 17 kaebamist ning millisele kohtule saab kaebust esitada;

d)

millised on artikli 21 lõike 2 punkti b kohaselt aktsepteeritud keeled ning

e)

milliste ametiasutuste pädevusse kuulub täitmine ning millistel ametiasutustel on pädevus artikli 23 kohaldamise eesmärgil.

31.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 199/23

(1)

Justiits- ja siseministrite nõukogu 28.–29. mai 2001. aasta järeldustes oldi ühise analüüsi ning rände ja varjupaigastatistika paranenud vahetamise põhjal seisukohal, et statistika parandamiseks on vajadus ühtse ja tervikliku raamistiku järele.

(2)

2003. aasta aprillis avaldas komisjon teatise nõukogule ja Euroopa Parlamendile, kus sätestatakse rändevaldkonna ühenduse statistika kogumise ja analüüsi tegevuskava. See hõlmas mitmeid olulisi muutusi, mille abil parandada statistika terviklikkust ja ühtlustatust. Tegevuskava kohaselt oli komisjoni eesmärk teha ettepanek õigusaktiks ühenduse rände- ja varjupaigastatistika kohta.

(3)

19. ja 20. juunil 2003. aastal Thessaloníkis toimunud Euroopa Ülemkogu istungil jõuti järeldusele, et Euroopa Liidu rände ja varjupaiga valdkonda hõlmava teabe kogumiseks ja analüüsiks on vaja märksa tõhusamaid vahendeid.

(4)

Euroopa Parlament juhtis oma 6. novembri 2003. aasta resolutsioonis (3) eespool nimetatud komisjoni teatise kohta tähelepanu, et on vaja õigusakte tagamaks igakülgse statistika koostamine õiglase ja tõhusa ühenduse rändepoliitika edendamiseks. Resolutsiooniga toetatakse komisjoni kavatsust teha ettepanek õigusaktiks rände- ja varjupaigastatistika kohta.

(5)

Euroopa Liidu laienemine on toonud geograafilise ja poliitilise lisamõõtme rändega seotud nähtuste skaalale. See on loonud ka täiendava vajaduse täpse, ajakohase ja ühtlustatud statistilise teabe järele. Lisaks on olemas kasvav vajadus statistilise teabe järele, mis hõlmaks migrantide kutseala, haridust, oskusi ja tegevusvaldkonda.

(6)

Ühtlustatud ja võrreldav ühenduse rände- ja varjupaigastatistika on ülimalt oluline ühenduse rännet ja varjupaika ning isikute vaba liikumist käsitleva õiguskorra ja poliitika arendamiseks ja järelevalveks.

(7)

Varjupaika ja rännet käsitlevat statistilise teabe vahetust ning ühenduse statistika kogumist ja väljaandmist on vaja tõhustada, sest siiani on see toimunud suuliste kokkulepete alusel.

(8)

On ülimalt oluline, et ühenduse õigusaktide ja poliitika arengu järelevalveks ja rakendamiseks on olemas teave kogu Euroopa Liidus. Kehtiv tava ei taga kõikidel juhtudel piisavalt ühtsete andmete regulaarset, õigeaegset ja kiiret esitamist ja levitamist.

(9)

Käesolev määrus ei hõlma hinnanguid liikmesriikides ebaseaduslikult elavate isikute arvu kohta. Liikmesriigid ei peaks esitama komisjonile (Eurostat) selliseid hinnanguid või andmeid selliste inimeste kohta, kuigi kõnealused isikud võib kaasata rahvastiku olukorra uuringutesse.

(10)

Võimaluse korral on käesolevas määruses kasutatud määratlused võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni soovitustest rahvusvahelise rände statistika kohta, Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni soovitustest rahva- ja eluasemeloenduse kohta ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni piirkonnas või EÜ õigusaktidest, ning neid tuleks asjakohaste menetluste järgi ajakohastada.

(11)

Ühenduse uute vajaduste tõttu rände ja varjupaiga valdkonna statistika osas on aegunud nõukogu 9. veebruari 1976. aasta määrus (EMÜ) nr 311/76 võõrtöötajaid käsitleva statistika koostamise kohta (4).

(12)

Seepärast tuleks määrus (EMÜ) nr 311/76 kehtetuks tunnistada.

(13)

Kuna liikmesriigid ei saa käesoleva määruse eesmärki, milleks on üldiste statistiliste standardite loomine rännet ja rahvusvahelist kaitset käsitleva võrreldava statistika koostamiseks, piisaval määral saavutada ja see on meetme ulatuse tõttu paremini saavutatav ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid vastavalt asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttele. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(14)

Nõukogu 17. veebruari 1997. aasta määrus (EÜ) nr 322/97 ühenduse statistika kohta (5) on käesoleva määruse sätete raamistikuks. Eelkõige nõuab ühenduse statistika koostamine vastavust erapooletuse, usaldusväärsuse, objektiivsuse, teadusliku sõltumatuse, tasuvuse ja andmete konfidentsiaalsuse standarditele.

(15)

Käesoleva määruse rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (6).

(16)

Eelkõige tuleks komisjonile anda volitus määratlusi ajakohastada, otsustada andmete rühmitamise ja täiendavate jaotuste üle ning kehtestada täpsuse ja kvaliteedi standardite eeskirjad. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva määruse vähemolulisi sätteid ja täiendada käesolevat määrust, lisades uusi vähemolulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(17)

Statistikaprogrammi komiteega, mis on loodud nõukogu 19. juuni 1989. aasta otsusega 89/382/EMÜ, Euratom (millega luuakse Euroopa ühenduste statistikaprogrammi komitee), (7) on nimetatud otsuse artikli 3 kohaselt konsulteeritud,

a)

sisseränne liikmesriikide territooriumile ja väljaränne liikmesriikide territooriumilt, kaasa arvatud liikumine ühe liikmesriigi territooriumilt teise liikmesriigi territooriumile ning liikumine liikmesriigi ja kolmanda riigi territooriumi vahel;

b)

tavaliselt liikmesriigi territooriumil elava isiku kodakondsus ja sünniriik;

c)

sisserändega seotud liikmesriikide haldus- ja kohtumenetlused: elamisloa andmine, kodakondsus, varjupaik ja muud rahvusvahelise kaitse vormid ning ebaseadusliku sisserände ennetamine.

a)

„alaline elukoht” — koht, kus isik tavaliselt veedab oma igapäevast puhkeaega, välja arvatud ajutised äraolekud vaba aja sisustamiseks, puhkuseks, sõprade ja sugulaste külastamiseks, äritegevuseks, raviks või religioosseks palverännakuks, või selle puudumisel seaduslik või registreeritud elukoht;

b)

„sisseränne” — tegevus, mille käigus isik asub alaliselt elama liikmesriigi territooriumile perioodiks, mis on, või on eeldatavalt, vähemalt kaksteist kuud, olles eelnevalt alaliselt elanud teises liikmesriigis või kolmandas riigis;

c)

„väljaränne” — tegevus, mille käigus isik, kes on eelnevalt alaliselt elanud liikmesriigi territooriumil, lõpetab alalise elamise liikmesriigis perioodiks mis on, või on eeldatavalt, vähemalt kaksteist kuud;

d)

„kodakondsus” — eriline õiguslik side üksikisiku ja tema riigi vahel, mis on omandatud sünnijärgselt või naturalisatsiooni korras kas avalduse või valiku alusel, abielludes või mõnel muul viisil vastavalt siseriiklikele õigusaktidele;

e)

„sünniriik” — ema elukohariik (võimaluse korral praegustes piirides) sünni ajal või selle puudumisel riik (võimaluse korral praegustes piirides), kus sünd toimus;

f)

„sisserändaja” — isik, kes rändab sisse;

g)

„väljarändaja” — isik, kes rändab välja;

h)

„pikaajaline elanik” — pikaajaline elanik nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (8) artikli 2 punkti b tähenduses;

i)

„kolmanda riigi kodanik” — iga isik, kes ei ole ühenduse kodanik asutamislepingu artikli 17 lõike 1 tähenduses, kaasa arvatud kodakondsuseta isikud;

j)

„rahvusvahelise kaitse taotlus” — rahvusvahelise kaitse taotlus nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/83/EÜ miinimumnõuete kohta, mida kolmandate riikide kodanikud ja kodakondsuseta isikud peavad täitma, et saada pagulase või muul põhjusel rahvusvahelist kaitset vajava isiku staatus, ja antava kaitse sisu kohta (9) artikli 2 punkti g tähenduses;

k)

„pagulasseisund” — pagulasseisund direktiivi 2004/83/EÜ artikli 2 punkti d tähenduses;

l)

„täiendava kaitse seisund” — täiendava kaitse seisund direktiivi 2004/83/EÜ artikli 2 punkti f tähenduses;

m)

„pereliikmed” — pereliikmed nõukogu 18. veebruari 2003. aasta määruse (EÜ) nr 343/2003, millega kehtestatakse kriteeriumid ja mehhanismid selle liikmesriigi määramiseks, kes vastutab mõnes liikmesriigis kolmanda riigi kodaniku esitatud varjupaigataotluse läbivaatamise eest (10) artikli 2 punkti i tähenduses;

n)

„ajutine kaitse” — ajutine kaitse nõukogu 20. juuli 2001. aasta direktiivi 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel (11) artikli 2 punkti a tähenduses;

o)

„saatjata alaealine” — saatjata alaealine direktiivi 2004/83/EÜ artikli 2 punkti i tähenduses;

p)

„välispiirid” — välispiirid Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 562/2006, millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad) (12) artikli 2 punkti 2 tähenduses;

q)

„kolmandate riikide kodanikud, kellel keelatakse territooriumile siseneda” — kolmandate riikide kodanikud, kellel keelatakse välispiiril territooriumile siseneda, sest nad ei vasta kõigile määruse (EÜ) nr 562/2006 artikli 5 lõikes 1 sätestatud territooriumile sisenemise nõuetele ega kuulu kõnealuse määruse artikli 5 lõikes 4 osutatud isikute kategooriatesse;

r)

„kolmandate riikide kodanikud, kes leiti ebaseaduslikult territooriumil viibimas” — kolmandate riikide kodanikud, kes leitakse ametlikult liikmesriigi territooriumil ja kes ei vasta või enam ei vasta selles liikmesriigis viibimise või elamise tingimustele;

s)

„ümberasumine” — kolmanda riigi kodaniku või kodakondsuseta isiku üleviimine tema rahvusvahelise kaitse ja püsiva lahenduse vajaduste hindamise põhjal liikmesriiki, kus tal lubatakse elada kindla õigusliku staatusega.

a)

liikmesriigi territooriumile saabuvad sisserändajad liigitatuna järgmiselt:

b)

liikmesriigi territooriumilt lahkuvad väljarändajad liigitatuna järgmiselt:

c)

isikud, kelle alaline elukoht võrdlusperioodi lõpus on liikmesriigis, liigitatuna järgmiselt:

d)

isikud, kelle alaline elukoht on liikmesriigi territooriumil ja kes on omandanud võrdlusaasta jooksul liikmesriigi kodakondsuse, kuid on omanud enne muu liikmesriigi või kolmanda riigi kodakondsust või on olnud kodakondsuseta, liigitatuna vanuse ja soo kaupa ning vastavalt asjaomase isiku eelnevale kodakondsusele või kodakondsuseta olemisele.

a)

isikud, kes on võrdlusperioodi jooksul esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse või on taotlusse hõlmatud pereliikmetena;

b)

isikud, kelle kohta on võrdlusperioodi lõpuks esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus, mida vaatab läbi asjaomane riiklik ametiasutus;

c)

võrdlusperioodi jooksul tagasivõetud rahvusvahelise kaitse taotlused.

a)

isikud, keda hõlmavad esimese astme otsused, millega lükatakse tagasi rahvusvahelise kaitse taotlused, nagu otsused, millega loetakse taotlused vastuvõetamatuks või põhjendamatuks, ning prioriteetselt ja kiirendatud korras tehtud otsused, mille haldus- või kohtuasutused on teinud võrdlusperioodi jooksul;

b)

isikud, keda hõlmavad esimese astme otsused pagulasseisundi andmise või äravõtmise kohta, mille haldus- või kohtuasutused on teinud võrdlusperioodi jooksul;

c)

isikud, keda hõlmavad esimese astme otsused täiendava kaitse seisundi andmise või äravõtmise kohta, mille haldus- või kohtuasutused on teinud võrdlusperioodi jooksul;

d)

isikud, keda hõlmavad esimese astme otsused ajutise kaitse andmise või äravõtmise kohta, mille haldus- või kohtuasutused on teinud võrdlusperioodi jooksul;

e)

isikud, keda hõlmavad muud esimese astme otsused, millega antakse või tühistatakse riigis viibimise luba siseriikliku rahvusvahelise kaitse alase õiguse alusel humanitaarsetel põhjustel ja mille haldus- või kohtuasutused on teinud võrdlusperioodi jooksul.

a)

rahvusvahelise kaitse taotlejad, keda pädev siseriiklik ametiasutus peab võrdlusperioodi jooksul saatjata alaealisteks;

b)

isikud, keda hõlmavad lõplikud otsused, mis lükkavad tagasi rahvusvahelise kaitse taotlused, nagu otsused, millega loetakse taotlused vastuvõetamatuks või põhjendamatuks, ning prioriteetselt ja kiirendatud korras tehtud otsused, mille haldus- või kohtuasutused on teinud edasikaebamise või läbivaatamise käigus võrdlusperioodi jooksul;

c)

isikud, keda hõlmavad lõplikud otsused pagulasseisundi andmise või äravõtmise kohta, mille haldus- või kohtuasutused on teinud edasikaebamise või läbivaatamise käigus võrdlusperioodi jooksul;

d)

isikud, keda hõlmavad lõplikud otsused täiendava kaitse andmise või äravõtmise kohta, mille haldus- või kohtuasutused on teinud edasikaebamise või läbivaatamise käigus võrdlusperioodi jooksul;

e)

isikud, keda hõlmavad lõplikud otsused ajutise kaitse andmise või äravõtmise kohta, mille haldus- või kohtuasutused on teinud edasikaebamise või läbivaatamise käigus võrdlusperioodi jooksul;

f)

isikud, keda hõlmavad muud lõplikud otsused, mille haldus- või kohtuasutused on teinud edasikaebamise või läbivaatamise käigus võrdlusperioodi jooksul, et anda või tühistada riigis viibimise luba humanitaarsetel põhjustel siseriikliku rahvusvahelise kaitse alase õiguse alusel;

g)

isikud, kellele on antud võrdlusperioodi jooksul luba elada liikmesriigis siseriikliku või ühenduse ümberasumiskava raamistikus, kui sellist kava kõnealuses liikmesriigis kohaldatakse.

a)

varjupaigataotleja tagasivõtmis- või vastuvõtmistaotluste arv;

b)

sätted, millel punktis a nimetatud taotlused põhinevad;

c)

punktis a nimetatud taotlustele vastuseks tehtud otsused;

d)

punktis c nimetatud otsustega kaasnenud üleandmiste arv;

e)

teabe saamiseks esitatud palvete arv.

a)

kolmandate riikide kodanikud, kellele keelati liikmesriiki siseneda ühenduse välispiiril;

b)

kolmandate riikide kodanikud, kes leiti siseriiklike sisserände seaduste alusel ebaseaduslikult viibimas liikmesriigi territooriumil.

a)

kolmandate riikide kodanikele väljastatud elamislubade arv liigitatuna järgmiselt:

b)

pikaajaliste elanike arv võrdlusperioodi lõpus liigitatuna kodakondsuse alusel.

a)

nende kolmandate riikide kodanike arv, kes leiti ebaseaduslikult liikmesriigi territooriumil viibimas ja kelle kohta on olemas haldus- või kohtuotsus või akt, mis konstateerib või deklareerib nende ebaseaduslikku riigis viibimist ja millega kohustatakse neid liikmesriigi territooriumilt lahkuma, liigitatuna asjaomaste isikute kodakondsuse kaupa;

b)

nende kolmandate riikide kodanike arv, kes on liikmesriigi territooriumilt pärast punktis a osutatud haldus- või kohtuotsust või akti tegelikult lahkunud, liigitatuna tagasi saadetud isikute kodakondsuse kaupa.

a)

kogu artiklis 4 nõutud statistika järgmine jaotus:

b)

artikli 4 lõikes 4 nõutud statistika järgmine jaotus:

c)

artikli 5 lõike 1 punktis a nõutud statistika järgmine jaotus:

d)

artikli 5 lõike 1 punktis b nõutud statistika järgmine jaotus:

e)

artiklis 6 nõutud statistika järgmine jaotus:

f)

artiklis 7 nõutud statistika järgmine jaotus:

a)

haldus- ja õigusmeetmete dokumendid;

b)

haldusmeetmete registrid;

c)

isikute või mõnede alarühmade registrid;

d)

loendused;

e)

valikuuringud;

f)

muud asjaomased allikad.

a)

artikli 2 lõikes 1 sätestatud määratluste ajakohastamine;

b)

artikli 3 lõikes 1 sätestatud sünniriigi rühmade, eelmise või järgmise alalise elukohariigi rühmade ja kodakondsuse rühmade kategooriate määratlemine;

c)

artikli 6 lõike 1 punktis a sätestatud loa andmise põhjuste kategooriate määratlemine;

d)

artiklis 8 sätestatud muutujatele kohaldatavate täiendavate jaotuste ja jaotustasemete määratlemine;

e)

täpsuse ja kvaliteedi standardite eeskirjade kehtestamine.

31.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 199/30

(1)

Nõukogu võttis 26. oktoobril 2004 vastu määruse (EÜ) nr 2007/2004 Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuuri asutamise kohta (2) („agentuur”).

(2)

Ilma et see piiraks asutamislepingu artikli 64 lõike 2 ning määruse (EÜ) nr 2007/2004 artiklite 7 ja 8 kohaldamist, võib liikmesriik, kes vajab oma välispiiril täiendavat tehnilist ja operatiivabi, taotleda agentuurilt abi koordinatsiooniküsimustes, kui olukord on seotud mitme liikmesriigiga.

(3)

Välispiiri tõhus haldamine piiril toimuva kontrolli ning patrull- ja vaatlustegevuse kaudu aitab võidelda ebaseadusliku sisserände ja inimkaubandusega ning vältida ohtu liikmesriikide sisejulgeolekule, avalikule korrale, rahvatervisele ja rahvusvahelistele suhetele. Piirivalve ei ole üksnes nende liikmesriikide huvides, kelle välispiiril seda teostatakse, vaid kõigi sisepiiridel piirivalve kaotanud liikmesriikide huvides.

(4)

Välispiiri kontrolli eest vastutavad liikmesriigid. Võttes arvesse surveolukordi, mida liikmesriikidel tuleb oma välispiiridel aeg-ajalt lahendada, eelkõige seoses välispiiridele massiliselt saabuvate kolmandate riikide kodanikega, kes üritavad ebaseaduslikult liikmesriikide territooriumile siseneda, võib osutuda vajalikuks abistada liikmesriike, andes neile asjakohaseid ja piisavaid vahendeid, eelkõige personali.

(5)

Praegusi võimalusi anda Euroopa tasandil tõhusat praktilist abi seoses isikute kontrollimisega välispiiril ning välispiiril toimuva patrull- ja vaatlustegevusega peetakse ebapiisavaks, eelkõige juhul, kui liikmesriigid on sattunud olukorda, kus massiliselt saabub kolmandate riikide kodanikke, kes üritavad ebaseaduslikult liikmesriikide territooriumile siseneda.

(6)

Seetõttu peaks liikmesriigil olema võimalus oma piirivalveteenistuse aitamiseks taotleda agentuuri raames teiste liikmesriikide asjaomase väljaõppega ekspertidest koosnevate piirivalve kiirreageerimisrühmade ajutist lähetamist oma territooriumile. Piirivalve kiirreageerimisrühmade lähetamine aitab suurendada liikmesriikide vahelist solidaarsust ja vastastikust abistamist.

(7)

Piiratud aja jooksul abi osutavate piirivalve kiirreageerimisrühmade lähetamine peaks toimuma erakorralistes ja kiireloomulistes olukordades. Sellised olukorrad võivad tekkida siis, kui liikmesriiki ähvardab riigi territooriumile ebaseaduslikult siseneda üritavate kolmandate riikide kodanike massiline sissevool, mis nõuab viivitamatuid meetmeid ning mille puhul piirivalve kiirreageerimisrühmade lähetamine aitaks olukorrale tulemuslikult reageerida. Piirivalve kiirreageerimisrühmad ei ole kavandatud osutama pikaajalist abi.

(8)

Piirivalve kiirreageerimisrühmad sõltuvad kavandatud ülesannetest, kättesaadavusest ja lähetuste sagedusest. Tõhusa toimimise tagamiseks peaksid liikmesriigid tegema kättesaadavaks kohase arvu piirivalvureid („kiirreageerimisreservi”), mis peegeldab eelkõige nende enda piirivalveorganisatsioonide spetsialiseerumist ja suurust. Seetõttu peaksid liikmesriigid määruse kohaldamise tõhususe suurendamiseks looma siseriiklikud ekspertide kiirreageerimisreservid. Agentuur peaks arvesse võtma liikmesriikide erinevat suurust ja nende piirivalveorganisatsioonide tehnilist spetsialiseerumist.

(9)

Paljude liikmesriikide parimad tavad näitavad, et kättesaadavaks tehtud piirivalvurite profiilide (oskused ja kvalifikatsioonid) teadmine enne lähetamist aitab märkimisväärselt kaasa operatsioonide kavandamise ja läbiviimise tõhususele. Agentuur peaks seetõttu määrama kindlaks piirivalve kiirreageerimisrühmade kasutusse antavate piirivalvurite profiili ja koguarvu.

(10)

Piirivalve kiirreageerimisrühmade loomiseks tuleks luua mehhanism, mis annab nii agentuurile kui liikmesriikidele piisava paindlikkuse ning tagab, et operatsioonid viiakse läbi tõhususe ja tulemuslikkuse kõrgel tasemel.

(11)

Agentuur peaks muu hulgas koordineerima piirivalve kiirreageerimisrühmade koosseisu, koolitust ja lähetamist. Seetõttu on määrusesse (EÜ) nr 2007/2004 vaja lisada uued sätted, mis käsitlevad agentuuri rolli seoses nende rühmadega.

(12)

Kui liikmesriiki ähvardab riigi territooriumile ebaseaduslikult siseneda üritavate kolmandate riikide kodanike massiline sissevool või seal on muu siseriiklike ülesannete täitmist oluliselt mõjutav erakorraline olukord, võib ta loobuda piirivalvurite tegemisest lähetamise eesmärgil kättesaadavaks.

(13)

Tõhusaks koostööks liikmesriikide piirivalvuritega peaksid rühmade liikmed taotluse esitanud liikmesriigi territooriumil lähetuses viibimise ajal olema võimelised täitma välispiiril toimuva isikute kontrollimise ning patrull- ja vaatlustegevusega seotud ülesandeid.

(14)

Lisaks sellele tuleks tõhustada agentuuri koordineeritavaid ühisoperatsioone, võimaldades teiste liikmesriikide külalisametnikel täita ajutiselt välispiiril toimuva isikute kontrollimise ning patrull- ja vaatlustegevusega seotud ülesandeid.

(15)

Seepärast on määrusesse (EÜ) nr 2007/2004 vaja lisada uued sätted, mis käsitlevad liikmesriigi taotlusel selle territooriumile agentuuri raames lähetatavate külalisametnike ülesandeid ja volitusi.

(16)

Käesolev määrus aitab kaasa Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määruse (EÜ) nr 562/2006 (millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad)) (3) korrektsele kohaldamisele. Sellega seoses ei tohiks rühmade liikmed ja külalisametnikud piiril toimuva kontrolli ning patrull- ja vaatlustegevuse puhul diskrimineerida kedagi soo, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel. Kõik meetmed, mis nad oma ülesannete täitmisel ja volituste kasutamisel võtavad, peaksid olema proportsionaalsed asjaomaste meetmete eesmärkidega.

(17)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse põhimõtteid, mida tunnustatakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas. Määrust tuleks kohaldada kooskõlas rahvusvahelise kaitse ning mitteväljasaatmise põhimõttest tulenevate liikmesriikide kohustustega

(18)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada, järgides täielikult rahvusvahelisest mereõigusest tulenevaid kohustusi, eelkõige seoses otsingu- ja päästetegevusega.

(19)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (4) kohaldatakse käesoleva määruse kohaldamisel liikmesriikides toimuva isikuandmete töötlemise suhtes.

(20)

Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev määrus endast Schengeni acquis’ selliste sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu, Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis’ sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) (5) tähenduses, mis kuuluvad nimetatud lepingu teatavaid rakenduseeskirju käsitleva nõukogu otsuse 1999/437/EÜ (6) artikli 1 punktis A osutatud valdkonda.

(21)

Šveitsi puhul kujutab käesolev määrus endast Schengeni acquis’ selliste sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepingu (Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis’ rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis A (koostoimes nõukogu otsuste 2004/849/EÜ (7) ja 2004/860/EÜ (8) artikli 4 lõikega 1) osutatud valdkonda.

(22)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel, mistõttu see ei ole talle siduv ega tema suhtes kohaldatav. Kuna käesolev määrus arendab edasi Schengeni acquis’ d Euroopa Ühenduse asutamislepingu kolmanda osa IV jaotise alusel, peaks Taani otsustama kõnealuse protokolli artikli 5 kohaselt kuue kuu jooksul alates käesoleva määruse vastuvõtmise kuupäevast, kas ta võtab selle oma siseriiklikku õigusesse üle või mitte.

(23)

Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis’ sätete edasiarendamist, milles Ühendkuningriik vastavalt nõukogu 29. mai 2000. aasta otsusele 2000/365/EÜ (Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis’ sätetes) (9) ei osale. Seetõttu ei osale Ühendkuningriik määruse vastuvõtmises ning see ei ole temale siduv ega tema suhtes kohaldatav.

(24)

Käesolev määrus kujutab endast Schengeni acquis’ selliste sätete edasiarendamist, milles Iirimaa vastavalt nõukogu 28. veebruari 2002. aasta otsusele 2002/192/EÜ (Iirimaa taotluse kohta osaleda teatavates Schengeni acquis’ sätetes) (10) ei osale. Seetõttu ei osale Iirimaa määruse vastuvõtmises ning see ei ole temale siduv ega tema suhtes kohaldatav.

(25)

Käesoleva määruse artikli 6 lõigete 8 ja 9 sätted, mis viitavad Schengeni infosüsteemile antavale juurdepääsule, põhinevad Schengeni acquis’ l või on sellega seotud mõnel muul viisil 2003. aasta ühinemisakti artikli 3 lõike 2 ja 2005. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 2 tähenduses,

1)

„agentuur” — Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiridel tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur;

2)

„rühmade liikmed” — muude liikmesriikide kui vastuvõtva liikmesriigi piirivalvurid, kes teenivad piirivalve kiirreageerimisrühmades;

3)

„taotluse esitanud liikmesriik” — liikmesriik, kelle pädevad asutused esitavad agentuurile taotluse piirivalve kiirreageerimisrühma lähetamiseks oma territooriumile;

4)

„vastuvõttev liikmesriik” — liikmesriik, kelle territooriumil toimub piirivalve kiirreageerimisrühma lähetus;

5)

„päritoluliikmesriik” — liikmesriik, kelle piirivalvur on kiirreageerimisrühma liige.

a)

nimi ja kodakondsus;

b)

auaste ja

c)

hiljuti tehtud digitaalfoto.

1.

Artikli 1 lõige 4 jäetakse välja.

2.

Lisatakse järgmine artikkel:

„Artikkel 1a

Mõisted

Käesoleva määruse kohaldamisel kasutatakse järgmisi mõisteid:

3.

Artikli 2 lõikesse 1 lisatakse järgmine punkt:

4.

Artikli 8 lõige 3 asendatakse järgmisega:

„3.   Agentuur võib omandada välispiiri kontrolliks ja valveks vajalikke tehnilisi seadmeid, mida selle eksperdid piirivalve kiirreageerimisrühmade raames lähetuse ajal kasutavad.”

5.

Lisatakse järgmised artiklid:

„Artikkel 8a

Piirivalve kiirreageerimisrühmad

Sellise liikmesriigi taotlusel, kes on sattunud kiireloomulisse ja erakorralisse surveolukorda eelkõige seoses välispiirile massiliselt saabuvate kolmandate riikide kodanikega, kes üritavad ebaseaduslikult liikmesriigi territooriumile siseneda, võib agentuur vastavalt määruse (EÜ) nr 863/2007 artiklile 4 lähetada piiratud aja jooksul taotluse esitanud liikmesriigi territooriumile asjakohaseks ajavahemikuks ühe või mitu piirivalve kiirreageerimisrühma (edaspidi „rühm(ad)”).

Artikkel 8b

Piirivalve kiirreageerimisrühmade koosseis

1.   Artiklis 8a kirjeldatud olukorras teatavad liikmesriigid agentuuri taotlusel viivitamata nende piirivalveametnike arvu, nimed ja profiilid, kelle nad saavad teha viie päeva jooksul rühma liikmetena kättesaadavaks. Liikmesriigid teevad agentuuri taotluse korral piirivalvurid lähetamiseks kättesaadavaks, välja arvatud juhul, kui liikmesriigis on siseriiklike ülesannete täitmist oluliselt mõjutav erakorraline olukord.

2.   Lähetusse saadetava rühma koosseisu määramisel võtab tegevdirektor arvesse taotluse esitanud liikmesriigis esinevaid konkreetseid asjaolusid. Rühm moodustatakse kooskõlas artiklis 8e osutatud operatiivkavaga.

Artikkel 8c

Koolitus ja õppused

Agentuur pakub määruse (EÜ) nr 863/2007 artikli 4 lõikes 2 osutatud kiirreageerimisreservi kuuluvatele piirivalvuritele nende ülesannete ja volituste jaoks asjakohast koolitust ja korraldab kõnealustele piirivalvuritele korralisi õppusi vastavalt agentuuri iga-aastases töökavas osutatud täiendkoolituse ja õppuste ajakavale.

Artikkel 8d

Rühmade lähetamise menetlus

1.   Taotlus rühma lähetamiseks vastavalt artiklile 8a sisaldab olukorra kirjeldust ning lähetuse võimalikke eesmärke ja eeldatavaid vajadusi. Vajadusel võib tegevdirektor saata agentuuri eksperte taotluse esitanud liikmesriigi välispiirile olukorda hindama.

2.   Tegevdirektor teavitab viivitamata haldusnõukogu liikmesriigi taotlusest rühmade lähetamiseks.

3.   Otsuse tegemisel liikmesriigi taotluse kohta võtab tegevdirektor arvesse agentuuri riskianalüüsi tulemusi ja taotluse esitanud liikmesriigi või mõne muu liikmesriigi edastatud muud asjakohast teavet.

4.   Tegevdirektor teeb otsuse rühmade lähetamise kohta võimalikult kiiresti ja hiljemalt viie tööpäeva jooksul alates taotluse saamisest. Tegevdirektor teavitab samaaegselt taotluse esitanud liikmesriiki ja haldusnõukogu sellest otsusest kirjalikult. Otsuses esitatakse peamised põhjused, millel see põhineb.

5.   Kui tegevdirektor otsustab lähetada ühe või mitu rühma, koostavad agentuur ja taotluse esitanud liikmesriik viivitamata operatiivkava kooskõlas artikliga 8e.

6.   Niipea kui operatiivkava on kokku lepitud, teatab tegevdirektor liikmesriikidele rühmadesse lähetatavate piirivalvurite nõutava arvu ja profiilid. See teave esitatakse kirjalikult artikli 8f kohaselt määratud riiklikele kontaktpunktidele ning selles märgitakse lähetamise kuupäev. Lisatakse ka operatiivkava koopia.

7.   Kui tegevdirektor puudub või ei saa agentuuri töös osaleda, võtab rühmade lähetamise otsuseid vastu tegevdirektori asetäitja.

8.   Liikmesriigid teevad agentuuri taotluse korral piirivalvurid lähetamiseks kättesaadavaks, välja arvatud juhul, kui liikmesriigis on siseriiklike ülesannete täitmist oluliselt mõjutav erakorraline olukord.

9.   Rühmade lähetamine toimub hiljemalt viie tööpäeva jooksul alates operatiivkava kokkuleppimisest tegevdirektori ja taotluse esitanud liikmesriigi vahel.

Artikkel 8e

Operatiivkava

1.   Tegevdirektor ja taotluse esitanud liikmesriik lepivad kokku operatiivkava, milles määratakse kindlaks rühmade lähetamise täpsed tingimused. Operatiivkava sisaldab järgmist:

2.   Operatiivkavas mis tahes muudatuste või kohanduste tegemiseks on vaja nii tegevdirektori kui taotluse esitanud liikmesriigi nõusolekut. Agentuur saadab muudetud või kohandatud operatiivkava koopia viivitamata osalevatele liikmesriikidele.

Artikkel 8f

Riiklik kontaktpunkt

Liikmesriigid määravad riikliku kontaktpunkti agentuuriga suhtlemiseks kõigis rühmi käsitlevates küsimustes. Riikliku kontaktpunktiga on võimalik igal ajal ühendust võtta.

Artikkel 8g

Kontaktametnik

1.   Tegevdirektor määrab agentuuri töötajate seast ühe või mitu eksperti, kes lähetatakse kontaktametnikuks. Tegevdirektor teavitab vastuvõtvat liikmesriiki kontaktametniku määramisest.

2.   Kontaktametnik tegutseb rühmade lähetuse kõigis aspektides agentuuri nimel. Eelkõige teeb kontaktametnik järgmist:

3.   Kooskõlas artikli 25 lõike 3 punktiga f võib agentuuri tegevdirektor volitada agentuuri kontaktametnikku osutama abi operatiivkava täitmise ja rühmade lähetamise küsimustes mis tahes lahkarvamusele lahenduse leidmisel.

4.   Oma ülesannete täitmisel järgib kontaktametnik ainult agentuuri korraldusi.

Artikkel 8h

Kulud

1.   Agentuur katab täielikult järgmised kulud, mille liikmesriigid on kandnud seoses oma piirivalvurite kättesaadavaks tegemisega artiklites 8a ja 8c osutatud eesmärkidel:

2.   Haldusnõukogu kehtestab üksikasjalikud eeskirjad rühmade liikmetele päevarahade maksmise kohta.”

6.

Artikkel 10 asendatakse järgmisega:

„Artikkel 10

Külalisametnike volitused ja ülesanded

1.   Külalisametnikel on pädevus täita kõiki ülesandeid ja kasutada kõiki volitusi kontrolli või valve teostamiseks piiril kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2006. aasta määrusega (EÜ) nr 562/2006 (millega kehtestatakse isikute üle piiri liikumist reguleerivad ühenduse eeskirjad (Schengeni piirieeskirjad)) (12) ning mis on vajalikud selle määruse eesmärkide täitmiseks.

2.   Oma ülesannete täitmisel ja volituste kasutamisel järgivad külalisametnikud ühenduse õigust ja vastuvõtva liikmesriigi õigusakte.

3.   Külalisametnikud võivad oma ülesandeid täita ja volitusi kasutada üksnes vastuvõtva liikmesriigi piirivalvurite korralduste alusel ning üldreeglina nende juuresolekul.

4.   Külalisametnikud kannavad oma ülesannete täitmisel ja volituste kasutamisel oma vormiriietust. Nad kannavad vormiriietusel sinist Euroopa Liidu ja agentuuri sümboolikaga käesidet, mis näitab nende osalemist ühisoperatsioonis või katseprojektis. Et vastuvõtva liikmesriigi asutustel ja kodanikel oleks külalisametnikke võimalik tuvastada, kannavad nad igal ajal endaga kaasas artiklis 10a ettenähtud akrediteerimisdokumenti, mille nad nõudmise korral esitavad.

5.   Erandina lõikest 2 võivad külalisametnikud oma ülesannete täitmisel ja volituste kasutamisel kanda päritoluliikmesriigi õigusaktide kohaselt lubatud teenistusrelvi, laskemoona ja varustust. Vastuvõttev liikmesriik võib siiski keelata teatud teenistusrelvade, laskemoona ja varustuse kandmise, eeldusel et selle liikmesriigi õigusaktide kohaselt kohaldatakse sama keeldu liikmesriigi enda piirivalvurite suhtes. Vastuvõttev liikmesriik teatab enne külalisametnike lähetamist agentuurile, millised teenistusrelvad, laskemoon ja varustus on lubatud ning millised on nende kasutamise tingimused. Agentuur teeb kõnealuse teabe liikmesriikidele kättesaadavaks.

6.   Erandina lõikest 2 võivad külalisametnikud oma ülesannete täitmisel ja volituste kasutamisel tarvitada jõudu, sealhulgas teenistusrelvi, laskemoona ja varustust, päritoluliikmesriigi ja vastuvõtva liikmesriigi nõusolekul, vastuvõtva liikmesriigi piirivalvurite juuresolekul ning kooskõlas vastuvõtva liikmesriigi õigusaktidega.

7.   Erandina lõikest 6 võib teenistusrelvi, laskemoona ja varustust kasutada õigustatud enesekaitseks ning külalisametnike või teiste isikute õigustatud kaitseks kooskõlas vastuvõtva liikmesriigi õigusaktidega.

8.   Käesoleva määruse kohaldamiseks võib vastuvõttev liikmesriik anda külalisametnikele loa kasutada oma siseriiklikke ja üleeuroopalisi andmebaase, mis on vajalikud kontrolli või valve teostamiseks piiril. Külalisametnikud kasutavad üksnes sellist teavet, mis on nende ülesannete täitmiseks ja volituste kasutamiseks vajalik. Vastuvõttev liikmesriik teatab enne külalisametnike lähetamist agentuurile, milliseid siseriiklikke ja üleeuroopalisi andmebaase võib kasutada. Agentuur teeb selle teabe kättesaadavaks kõikidele lähetuses osalevatele liikmesriikidele.

9.   Lõikes 8 osutatud konsulteerimine viiakse läbi kooskõlas ühenduse õiguse ja vastuvõtva liikmesriigi andmekaitsealaste õigusaktidega.

10.   Määruse (EÜ) nr 562/2006 artikli 13 kohaseid otsuseid sisenemiskeelu kohta teevad üksnes vastuvõtva liikmesriigi piirivalvurid.

Artikkel 10a

Akrediteerimisdokument

1.   Agentuur väljastab koostöös vastuvõtva liikmesriigiga külalisametnikele dokumendi, mis on koostatud vastuvõtva liikmesriigi ametlikus keeles ja mõnes teises Euroopa Liidu institutsioonide ametlikus keeles ning mis võimaldab tuvastada külalisametnike isikut ning tõendab selle omaniku õigust täita artikli 10 lõikes 1 osutatud ülesandeid ja volitusi. Dokument sisaldab järgmisi andmeid külalisametniku kohta:

2.   Ühisoperatsiooni või katseprojekti lõppemisel tagastatakse dokument agentuurile.

Artikkel 10b

Tsiviilvastutus

1.   Kui külalisametnikud tegutsevad vastuvõtvas liikmesriigis, vastutab see liikmesriik vastavalt oma õigusaktidele nende poolt ametiülesannete täitmisel põhjustatud kahju eest.

2.   Kui selline kahju on põhjustatud raskest hooletusest või tahtlikust kuritarvitusest, võib vastuvõttev liikmesriik pöörduda päritoluliikmesriigi poole, et lasta päritoluliikmesriigil hüvitada summad, mis ta on maksnud ohvritele või nende asjaomastele õigustatud isikutele.

3.   Ilma et see piiraks liikmesriikide õiguste kasutamist kolmandate isikute suhtes, loobub iga liikmesriik kõigist nõuetest vastuvõtva liikmesriigi või muu liikmesriigi suhtes tema poolt kantud kahju eest, välja arvatud juhtudel, kui kahju põhjustati kas raske hooletuse või tahtliku kuritarvituse tulemusel.

4.   Iga liikmesriikide vaheline lõigete 2 ja 3 kohaldamisega seotud vaidlus, mida ei ole võimalik lahendada nendevaheliste läbirääkimistega, esitatakse lahendamiseks Euroopa Ühenduste Kohtule vastavalt asutamislepingu artiklile 239.

5.   Ilma et see piiraks liikmesriikide õiguste kasutamist kolmandate isikute suhtes, kannab agentuur selle varustusele lähetuse ajal põhjustatud kahjuga seotud kulud, välja arvatud juhtudel, kui kahju põhjustati kas raske hooletuse või tahtliku kuritarvituse tulemusel.

Artikkel 10c

Kriminaalvastutus

Ühisoperatsiooni või katseprojekti lähetuste ajal käsitatakse külalisametnikke samaväärselt vastuvõtva liikmesriigi ametnikega seoses kuritegudega, mis nad võivad sooritada või mis võidakse sooritada nende vastu.

31.7.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 199/40

(1)

Ühendus on seadnud eesmärgiks vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala säilitamise ja arendamise. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks peaks ühendus piiriülese toimega tsiviilasjade osas tehtava õigusalase koostöö raames võtma vajalikke meetmeid sel määral, mil see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

(2)

Asutamislepingu artikli 65 punkti b kohaselt hõlmavad need meetmed selliseid meetmeid, mis edendavad liikmesriikides seaduste ja kohtualluvuse konflikti suhtes kohaldatavate eeskirjade kokkusobivust.

(3)

Euroopa Ülemkogu 15.–16. oktoobri 1999 Tampere kohtumisel kinnitati kohtuotsuste ja õigusasutuste muude otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtet kui tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakivi ning kutsuti nõukogu ja komisjoni võtma vastu meetmete programmi vastastikuse tunnustamise põhimõtte elluviimiseks.

(4)

Nõukogu võttis 30. novembril 2000. aastal vastu komisjoni ja nõukogu ühisprogrammi, mis käsitleb meetmeid tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamiseks (3). Programmis määratletakse kollisiooninormide harmoneerimisega seotud meetmed kui meetmed, mis hõlbustavad kohtuotsuste vastastikust tunnustamist.

(5)

Euroopa Ülemkogu poolt 5. novembril 2004 vastu võetud Haagi programmis (4) kutsuti lepinguväliste võlasuhetega seotud kollisiooninormide („Rooma II”) osas aktiivselt tööd jätkama.

(6)

Selleks et muuta kohtuvaidluste tulemused prognoositavaks, parandada õiguskindlust ja kohtuotsuste vaba liikumist, loob siseturu nõuetekohane toimimine vajaduse selle järele, et liikmesriikide kollisiooninormid sisaldaksid samu pidemeid kohaldatava õiguse kindlaksmääramiseks, olenemata sellest, millises riigis on kohtule hagi esitatud.

(7)

Käesoleva määruse reguleerimisala ja sätted peaksid olema kooskõlas nõukogu 22. detsembri 2000. aasta määrusega (EÜ) nr 44/2001 kohtualluvuse ja kohtuotsuste täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (5) („Brüsseli I määrus”) ning lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatavat õigust reguleerivate õigusaktidega.

(8)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada igat liiki kohtus.

(9)

Acta iure imperii tõttu tekkivad nõuded peaksid hõlmama nõudeid riigi nimel tegutsevate ametiisikute vastu ning ametivõimude, sealhulgas avalikult ametisse nimetatud ametnike vastutust. Seetõttu tuleks need küsimused käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta.

(10)

Perekondlikud suhted peaksid hõlmama abielu- ja hõimlussuhteid ning otse- ja külgjoones sugulust. Artikli 1 lõikes 2 osutatud abielu ja teiste perekondlike suhetega samalaadset mõju omavate suhete mõistet tuleks tõlgendada kooskõlas juhtumiga tegeleva kohtu liikmesriigi õigusega.

(11)

Lepinguväliste võlasuhete mõiste erineb liikmesriigiti. Seetõttu tuleks käesolevas määruses lepinguväliseid võlasuhteid käsitada iseseisva mõistena. Käesolevas määruses sätestatud kollisiooninormid peaksid hõlmama ka riskivastutusel põhinevaid lepinguväliseid võlasuhteid.

(12)

Kohaldatav õigus peaks samuti hõlmama lepinguvälise kahjuga seotud vastutusvõimet.

(13)

Ühtsete normidega, mida kohaldatakse olenemata sellest, millisele õigusele nad viitavad, võib vältida ühenduse vaidluspoolte vahelise konkurentsi moonutamise ohtu.

(14)

Õiguskindluse nõue ja üksikjuhtumite õiglase kohtlemise vajadus on õiguse valdkonna olulised osad. Käesoleva määrusega sätestatakse pidemed, mis on nimetatud eesmärkide saavutamiseks kõige kohasemad. Seetõttu nähakse käesolevas määruses ette nii üldnorm kui ka erinormid ja teatud sätetes nn vabastusklausel, mis võimaldab erandit nimetatud normidest, kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et kahju õigusvastane tekitamine on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne teise riigiga. See normide kogum loob seega kollisiooninormide paindliku raamistiku. Ühtlasi võimaldab see juhtumiga tegeleval kohtul käsitleda üksikjuhtumeid asjakohasel viisil.

(15)

Lex loci delicti commissi on peaaegu kõigis liikmesriikides lepinguväliste võlasuhetega seotud kollisiooninormide lahendamise aluspõhimõtteks, kuid kui juhtumi asjaolud jagunevad mitme riigi vahel, kohaldatakse põhimõtet praktikas erinevalt. Selline olukord tekitab õiguskindlusetust.

(16)

Ühtsed normid peaksid suurendama kohtuotsuste prognoositavust ning tagama mõistliku tasakaalu väidetavalt vastutava isiku ja kahju kannatanud isiku huvide vahel. Seos riigiga, kus tekkis otsene kahju (lex loci damni), tasakaalustab väidetavalt vastutava isiku ja kahju kannatanud isiku huve ning kajastab samuti kaasaegset lähenemisviisi tsiviilvastutusele ja riskivastutuse süsteemide arendamisele.

(17)

Kohaldatav õigus tuleks määrata kindlaks lähtuvalt kahju tekkimise kohast, olenemata sellest, millises riigis või riikides võivad ilmneda kaudsed tagajärjed. Näiteks isikukahju ja varakahju puhul peaks kahju tekkimise riigiks olema riik, kus isikukahju tekkis või kus vara kahjustati.

(18)

Käesoleva määruse üldnormiks peaks olema artikli 4 lõikes 1 sätestatud lex loci damni. Artikli 4 lõiget 2 tuleks käsitada erandina nimetatud üldpõhimõttest, millega luuakse eriseos juhuks, kui poolte harilik viibimiskoht on samas riigis. Artikli 4 lõiget 3 tuleks käsitada vabastusklauslina artikli 4 lõigetest 1 ja 2, kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et kahju õigusvastane tekitamine on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne teise riigiga.

(19)

Erinormid tuleks sätestada juhul, kui erilist laadi kahju õigusvastase tekitamise puhul ei ole üldnormiga võimalik saavutada erinevate huvide vahelist mõistlikku tasakaalu.

(20)

Tootja vastutusega seoses peaks kollisiooninorm täitma kaasaegse kõrgtehnoloogilise ühiskonnaga seotud ohtude õiglase hajutamise, tarbijate tervise kaitsmise, innovatsiooni stimuleerimise, moonutusteta konkurentsi tagamise ja kaubanduse hõlbustamise eesmärke. Nimetatud eesmärke silmas pidades on tasakaalustatud lahenduseks pidemete kaskaadsüsteemi loomine koos prognoositavust käsitleva klausliga. Esmajärjekorras võetakse arvesse selle riigi õigust, kus kahju tekkimise ajal on kahju kannatanud isiku harilik viibimiskoht, tingimusel et asjaomast toodet turustati kõnealuses riigis. Kaskaadsüsteemi teisi elemente kasutatakse juhul, kui toodet kõnealuses riigis ei turustatud, ilma et see piiraks artikli 4 lõike 2 kohaldamist, ning juhul, kui esineb ilmselgelt tihedam seos mõne teise riigiga.

(21)

Artiklis 6 sisalduv erinorm ei ole artikli 4 lõikes 1 sätestatud üldnormi erand, vaid pigem selle täpsustus. Kõlvatu konkurentsi küsimustes peaks kollisiooninorm kaitsma konkurente, tarbijaid ja avalikkust ning tagama turumajanduse nõuetekohase toimimise. Neid eesmärke täidab üldiselt seos selle riigi õigusega, kus kõlvatu konkurents mõjutab või tõenäoliselt mõjutab konkurentsisuhteid või tarbijate ühishuve.

(22)

Artikli 6 lõikes 3 sätestatud konkurentsi piiravast tegevusest tulenevad lepinguvälised võlasuhted peaksid hõlmama nii liikmesriikide kui ka ühenduse konkurentsiõiguse rikkumist. Selliste lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatakse selle riigi õigust, kus turgu mõjutatakse või tõenäoliselt mõjutatakse. Kui turgu mõjutatakse või tõenäoliselt mõjutatakse enam kui ühes liikmesriigis, peaks kahju kompenseerimist taotleval isikul olema võimalus teatud asjaolude korral valida, et nõue põhineb juhtumiga tegeleva kohtu asukohariigi õigusel.

(23)

Käesolevas määruses peaks kõlvatute äritavade mõiste hõlmama näiteks selliste ettevõtjatevaheliste kokkulepete, ettevõtjate ühenduste otsuste ja kooskõlastatud tegevuse keelustamist, mille eesmärgiks või tagajärjeks on liikmesriigis või siseturu piires konkurentsi takistamine, piiramine või moonutamine, ning samuti liikmesriigi turul või siseturul valitseva seisundi kuritarvitamise keelamist, kui sellised kokkulepped, otsused, kooskõlastatud tegevus või kuritarvitamine on keelatud EÜ asutamislepingu artiklitega 81 ja 82 või liikmesriigi õigusega.

(24)

„Keskkonnakahjustuse” mõiste peaks hõlmama loodusvarade, nagu vee, pinnase või õhu kahjulikku muutust, kõnealuse loodusvara poolt mõne muu loodusvara või üldsuse heaks täidetava funktsiooni kahjustamist või elusorganismide mitmekesisuse halvenemist.

(25)

Keskkonnakahjustusega seoses sätestatakse asutamislepingu artikliga 174, et kaitstus peaks olema kõrgetasemeline ning rajanema ettevaatusprintsiibil ja põhimõtetel, mille järgi tuleks võtta ennetusmeetmeid, heastada keskkonnakahjustusi eeskätt kahjustuse kohas ning põhimõttel, mille kohaselt saastaja peab maksma, ning see õigustab täielikult põhimõtte kasutamist, mille kohaselt soositakse kahju kannatanud isikut. See, millal kahjuhüvitist taotlev isik saab kohaldatava õiguse osas valiku teha, tuleks määrata kindlaks kooskõlas juhtumiga tegeleva kohtu liikmesriigi õigusega.

(26)

Intellektuaalomandi õiguste rikkumisega seoses tuleks säilitada üldtunnustatud lex loci protectionis põhimõte. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks „intellektuaalomandi õigustena” mõista näiteks autoriõigust ja sellega kaasnevaid õigusi, andmebaaside kaitse sui generis õigust ja tööstusomandi õigusi.

(27)

Töövõitluse, nagu näiteks streigi või töösulu täpne mõiste on liikmesriigiti erinev ning töövõitlus on reguleeritud iga liikmesriigi siseriiklike eeskirjadega. Seetõttu lähtutakse töötajate ja tööandjate õiguste ja kohustuste kaitsmise eesmärgil käesolevas määruses üldpõhimõttest, mille kohaselt tuleks kohaldada selle riigi õigust, kus töövõitlus toimus.

(28)

Artiklis 9 sisalduv töövõitlust käsitlev erinorm ei piira siseriikliku õiguse kohaseid töövõitluse menetlustingimusi ning liikmesriigi õigusega ettenähtud töötajaid esindavate organisatsioonide või ametiühingute õiguslikku seisundit.

(29)

Tuleks näha ette sätted erinormide kehtestamiseks juhuks, kui kahju pole tekitatud õigusvastaselt, vaid selle on põhjustanud näiteks alusetu rikastumine, käsundita asjaajamine ja culpa in contrahendo.

(30)

Käesolevas määruses on culpa in contrahendo iseseisev mõiste ja seda ei tuleks tingimata tõlgendada siseriikliku õiguse tähenduses. See peaks hõlmama avalikustamiskohustuse rikkumist ja lepingu sõlmimiseks peetud läbirääkimiste katkestamist. Artikkel 12 hõlmab üksnes neid lepinguväliseid võlasuhteid, millel on otsene seos lepingu sõlmimisele eelnenud toimingutega. See tähendab, et kui isik kannatab läbirääkimiste käigus isikukahju, peaks kohaldama artiklit 4 või määruse teisi asjakohaseid sätteid.

(31)

Poolte autonoomia põhimõtte austamise ja õiguskindluse tagamise eesmärgil peaks pooltel olema lubatud otsustada, millist õigust kohaldada lepinguvälisele võlasuhtele. Valik peaks olema väljendatud või nähtuma selgesti juhtumi asjaoludest. Kokkuleppe olemasolu kindlakstegemisel peab kohus austama poolte kavatsusi. Nõrgema poole kaitsmise eesmärgil tuleks seada valikule teatud tingimusi.

(32)

Üldsuse huvidest lähtuvatel kaalutlustel võimaldatakse liikmesriikide kohtutel kohaldada erandjuhtudel avalikul korral ja imperatiivsetel sätetel põhinevaid erandeid. Eelkõige võib käesoleva määrusega kindlaksmääratud õiguse sellise sätte kohaldamist, millega kaasneks ülemääraselt suure hoiatava või karistava iseloomuga kahjutasu määramine, sõltuvalt juhtumi asjaoludest ja juhtumiga tegeleva kohtu liikmesriigi õiguskorrast lugeda kohtu asukohariigi avaliku korraga vastuolus olevaks.

(33)

Vastavalt liiklusõnnetuses kannatanutele kahjuhüvitise määramist käsitlevatele kehtivatele siseriiklikele eeskirjadele peaks juhtumiga tegelev kohus, kui õnnetus toimub muus riigis kui kannatanu hariliku viibimiskoha riik, võtma isikukahju hüvitismäära üle otsustamisel arvesse kannatanu tegelikku olukorda, sealhulgas eelkõige tegelikult kantud kahju ning järelravi ja arstiabi kulusid.

(34)

Pooltevahelise mõistliku tasakaalu saavutamiseks tuleb niivõrd, kui see on asjakohane, pöörata tähelepanu selle riigi ohutus- ja käitumiseeskirjadele, kus kahju põhjustanud tegu toime pandi, ning seda ka juhul, kui lepinguvälise võlasuhte suhtes kohaldatakse teise riigi õigust. Mõistet „ohutus- ja käitumiseeskirjad” tuleks tõlgendada nii, et see hõlmaks kõiki eeskirju, millel on mingi seos ohutuse ja käitumisega, hõlmates näiteks õnnetuse korral kasutatavaid liikluseeskirju.

(35)

Vältida tuleks kollisiooninormide hajutamist mitme õigusakti vahel ning nende normide vahelisi erinevusi. Käesoleva määrusega ei välistata siiski võimalust kehtestada konkreetseid valdkondi käsitlevates ühenduse õigusnormides lepinguvälistele võlasuhetele kollisiooninorme.

Käesolev määrus ei tohiks siiski piirata teiste õigusaktide kohaldamist, millega kehtestatakse siseturu nõuetekohast toimimist toetavad sätted, kui neid ei saa kohaldada koostoimes õigusega, mis on määratud käesoleva määruse sätetega. Käesoleva määruse eeskirjadega kindlaksmääratud kohaldatava õiguse sätete kohaldamine ei tohiks takistada kaupade ja teenuste vaba liikumist vastavalt ühenduse õigusaktidele, nagu Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (6).

(36)

Austus liikmesriikide poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste vastu tingib selle, et käesolev määrus ei tohiks mõjutada rahvusvahelisi konventsioone, mille osaliseks käesoleva määruse vastu võtmise ajal on üks liikmesriik või mitu liikmesriiki. Eeskirjade parema kättesaadavuse huvides peaks komisjon avaldama liikmesriikide saadetud teabe alusel asjakohaste konventsioonide loetelu Euroopa Liidu Teatajas.

(37)

Komisjon teeb Euroopa Parlamendile ja nõukogule ettepaneku korra ja tingimuste kohta, mille kohaselt võivad liikmesriigid erandjuhtudel ja valdkondlikes küsimustes pidada kolmandate riikidega enda nimel läbirääkimisi ja sõlmida nendega enda nimel lepinguid, mis sisaldavad sätteid lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta.

(38)

Kuna käesoleva määruse eesmärki ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda määruse ulatuse ja mõju tõttu parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(39)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukohta käsitleva protokolli artikli 3 kohaselt osalevad Ühendkuningriik ja Iirimaa käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.

(40)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Ühenduse asutamislepingule lisatud Taani seisukohta käsitleva protokolli artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole talle siduv ega tema suhtes kohaldatav,

a)

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad perekonnasuhtest või suhtest, mis on kohaldatava õiguse kohaselt perekonnasuhtele sarnase toimega, sealhulgas ülalpidamiskohustused;

b)

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad abikaasade varasuhtest või varasuhtest, mis on kohaldatava õiguse kohaselt abielule sarnase toimega, ning testamentidest ja pärimisasjadest tulenevad lepinguvälised võlasuhted;

c)

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad vekslitest, tšekkidest ja võlakirjadest ning muudest vabalt kaubeldavatest väärtpaberitest sellisel määral, mil kohustused tekivad selliste muude vabalt kaubeldavate väärtpaberite kaubeldavusest;

d)

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad äriühinguid ja muid juriidilisi isikuid või organiseeritud ühendusi käsitlevast õigusest, nagu näiteks äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste asutamine registreerimise teel või muul moel, nende õigus- ja teovõime, sisemine struktuur või lõpetamine, aktsionäride, osanike ja juhtide isiklik vastutus äriühingu või ühenduse kohustuste eest ning audiitori isiklik vastutus äriühingu või selle aktsionäride ja osanike ees raamatupidamisdokumentide kohustusliku auditi käigus;

e)

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad vabatahtlikult asutatud sihtfondi asutajate, usaldusisikute ja kasusaajate vahelistest suhetest;

f)

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad tuumakahjustusest;

g)

lepinguvälised võlasuhted, mis tulenevad eraelu puutumatuse ja isiklike õiguste rikkumisest, sealhulgas laimust.

a)

kahju põhjustanud sündmusele hõlmab kahju põhjustavaid sündmusi, mis võivad tõenäoliselt aset leida, ning

b)

kahjule hõlmab kahju, mis võib tõenäoliselt tekkida.

a)

selle riigi õigust, kus kahju tekkimise ajal oli kannatanu harilik viibimiskoht, kui asjaomast toodet turustati kõnealuses riigis; või nimetatud asjaolude puudumisel,

b)

selle riigi õigust, kus toode omandati, kui asjaomast toodet turustati kõnealuses riigis; või nimetatud asjaolude puudumisel,

c)

selle riigi õigust, kus kahju tekkis, kui asjaomast toodet turustati kõnealuses riigis.

3.

a)

selle riigi õigust, kus kahju tekib, olenemata sellest, millises riigis kahju põhjustanud sündmus aset leidis, ning olenemata sellest, millises riigis või millistes riikides ilmnevad nimetatud sündmuse kaudsed tagajärjed, või

b)

selle riigi õigust, kus kahju põhjustanud sündmuse toimumise ajal on mõlema poole harilik viibimiskoht, või

c)

muu asjaomase riigi õigust, kui juhtumi kõikidest asjaoludest ilmneb, et lepingueelsetest läbirääkimistest tulenev lepinguväline võlasuhe on ilmselgelt tihedamalt seotud mõne muu riigiga kui punktides a ja b osutatud riik.

a)

kokkuleppega, mis on sõlmitud pärast kahju põhjustanud sündmuse toimumist,

või

b)

kui kõik pooled tegelevad äritegevusega, samuti enne kahju põhjustanud sündmuse toimumist sõlmitud vabalt läbiräägitud kokkuleppega.

a)

vastutuse alus ja ulatus, sealhulgas selliste isikute kindlaksmääramine, keda nende poolt toime pandud tegude eest võib vastutusele võtta;

b)

vastutusest vabastamise alused ning vastutuse mis tahes piiramise ja jagamise alused;

c)

kahjude või taotletavate kahjuhüvitisnõuete olemasolu, laad ja hinnang nende suuruse kohta;

d)

meetmed, mida kohus võib menetlusõiguse alusel antud volituste raames võtta kahju ennetamiseks, lõpetamiseks või hüvitamiseks;

e)

kahjuhüvitisnõuete esitamise õiguse ülemineku võimalus, sealhulgas pärimise teel;

f)

isikud, kellel on õigus saada hüvitist isiklikult kantud kahjude eest;

g)

vastutus teise isiku tegude eest;

h)

kohustuse lõppemise, aegumise ja tähtaja möödumisest tulenevate õiguste kaotamise tingimused, sealhulgas tähtaja kulgemise alguse, katkemise ja peatumise tingimused.

i)

lõikes 1 osutatud konventsioonide loetelu;

ii)

lõikes 1 osutatud konventsioonide denonsseerimised.

i)

uuringut erinevates jurisdiktsioonides välisriigi õiguse käsitlemise viiside mõjude kohta ja selle kohta, mil määral liikmesriikide kohtud vastavalt käesolevale määrusele välisriigi õigust praktikas kohaldavad;

ii)

uuringut käesoleva määruse artikli 28 mõjude kohta, pidades silmas 4. mai 1971. aasta Haagi konventsiooni liiklusõnnetustele kohaldatava õiguse kohta.