Euroopa Liidu C 342/6. s

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/2

P9_TA(2022)0022

Katsumused linnapiirkondades COVID-19 järgsel ajastul

Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2022. aasta resolutsioon katsumuste kohta linnapiirkondades COVID-19 järgsel ajastul (2021/2075(INI))

(2022/C 342/01)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle XVIII jaotist,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. detsembri 2020. aasta määrust (EL) 2020/2221, millega muudetakse määrust (EL) nr 1303/2013 seoses lisavahendite ja rakenduskorraga, et toetada COVID-19 pandeemiaga seotud kriisi ja selle sotsiaalsete tagajärgede kõrvaldamist ning ettevalmistuste tegemist majanduse taastamiseks rohelisel, digitaalsel ja vastupidaval viisil (REACT-EU) (1),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1060, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfond+, Ühtekuuluvusfondi, Õiglase Ülemineku Fondi ja Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastu (2) suhtes kohaldatavad finantsreeglid (ühissätete määrus),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1058, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondi ja Ühtekuuluvusfondi (3),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1059, mis käsitleb Euroopa Regionaalarengu Fondist ja välistegevuse rahastutest toetatava Euroopa territoriaalse koostöö eesmärgi (Interreg) erisätteid (4),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/1056, millega luuakse Õiglase Ülemineku Fond (5),

—	võttes arvesse Amsterdami pakti, millega kehtestatakse ELi linnade tegevuskava ning milles linnaküsimuste eest vastutavad ELi ministrid leppisid kokku 30. mail 2016,

—	võttes arvesse 12. detsembril 2015. aastal Pariisis toimunud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul (COP21) vastu võetud kokkulepet (Pariisi kokkulepe),

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030, eelkõige kestliku arengu eesmärki 11 kestlike linnade ja kogukondade kohta,

—	võttes arvesse oma 9. septembri 2015. aasta resolutsiooni ELi poliitika linnamõõtme kohta (6),

—	võttes arvesse oma 13. märtsi 2018. aasta resolutsiooni ELi piirkondade ja linnade rolli kohta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul vastu võetud Pariisi kliimakokkuleppe täitmisel (7),

—	võttes arvesse oma 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni linnade rolli kohta liidu institutsioonilises raamistikus (8),

—	võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni rohelisemate linnade Euroopa aasta 2022 kohta (9),

—	võttes arvesse oma 21. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni kõigi juurdepääsu kohta korralikule ja taskukohasele eluasemele (10),

—	võttes arvesse deklaratsiooni ELi linnade tegevuskava kohta, milles territoriaalse ühtekuuluvuse ja linnaküsimuste eest vastutavad ministrid leppisid kokku 10. juunil 2015,

—	võttes arvesse nõukogu 24. juuni 2016. aasta järeldusi ELi linnade tegevuskava kohta,

—	võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640),

—	võttes arvesse komisjoni 18. juuli 2014. aasta teatist „ELi poliitika linnamõõde – ELi linnade tegevuskava põhijooned“ (COM(2014)0490),

—	võttes arvesse komisjoni 30. juuni 2021. aasta teatist „Maapiirkondade arengu pikaajaline visioon – Tugevamad, ühendatud, vastupanuvõimelised ja jõukad ELi maapiirkonnad 2040. aastaks“ (COM(2021)0345),

—	võttes arvesse komisjoni 3. märtsi 2021. aasta teatist „Võrdõiguslikkuse liit: puuetega inimeste õiguste strateegia aastateks 2021–2030“ (COM(2021)0101),

—	võttes arvesse komisjoni 7. oktoobri 2020. aasta teatist „Võrdõiguslikkuse liit: romade võrdõiguslikkust, kaasamist ja osalemist käsitlev ELi strateegiline raamistik“ (COM(2020)0620),

—	võttes arvesse komisjoni 12. novembri 2020. aasta teatist „Võrdõiguslikkuse liit: LGBTIQ-inimeste võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0698),

—	võttes arvesse 30. novembril 2020. aastal toimunud ministrite mitteametlikel kohtumistel vastu võetud dokumenti „Uus Leipzigi harta – linnade ümberkujundav jõud ühise heaolu nimel“,

—	võttes arvesse uut linnade tegevuskava, mis võeti vastu 20. oktoobril 2016. aastal Ecuadoris Quitos toimunud eluasemeküsimusi ja säästvat linnaarendust käsitleval ÜRO konverentsil (Habitat III),

—	võttes arvesse komisjoni Euroopa linnade olukorda käsitlevat aruannet 2016. aasta kohta,

—	võttes arvesse ÜRO Soolise Võrdõiguslikkuse ja Naiste Õiguste Edendamise Ameti (UN Women) ülemaailmset juhtalgatust „Safe Cities and Safe Public Spaces for Women and Girls“ (Turvalised linnad ja turvalised avalikud ruumid naiste ja tütarlaste jaoks),

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni, mis avati allkirjastamiseks Istanbulis 11. mail 2011 (edaspidi „Istanbuli konventsioon“),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi,

—	võttes arvesse regionaalarengukomisjoni raportit (A9-0352/2021),

arvestades, et linnad on jätkuvalt COVID-19 kriisi eesliinil, kus majandustegevus väheneb, nakatumismäär on kõrge, vaktsineerituse tase on madal ja vahendid sageli ebapiisavad; arvestades, et pandeemia on süvendanud ka linnapiirkondades valitsevaid puudusi ja toonud esile nende piirkondade nõrgad kohad;

arvestades, et pandeemia on suurendanud linnades ja asulates pikaajalist ebavõrdsust; arvestades, et kaitsetus olukorras olevad inimesed on muutunud veelgi kaitsetumaks; arvestades, et linnad seisavad silmitsi selliste katsumustega nagu taskukohase eluaseme kättesaadavus, kodutus, sotsiaalne tõrjutus, vaesus ning juurdepääsu puudumine avalikele, tervishoiu- ja muudele olulistele teenustele;

arvestades, et 72 % ELi elanikest elab linnades ja asulates; arvestades, et linnad ja asulad peavad olema COVID-19 pandeemiast taastumise protsessi otseselt kaasatud; arvestades, et taastumiseks tehtavate jõupingutuste kaudu tuleb tegeleda pikaajalise kaitsetusega ja mitte piirduda vaid COVID-19 tervisemõjude käsitlemisega, et võidelda püsiva ebavõrdsuse vastu;

arvestades, et pandeemial on olnud sooline mõju, mida linnad, asulad ja funktsionaalsed linnapiirkonnad peavad arvesse võtma; arvestades, et karantiinid ja sotsiaalse distantseerumise nõuded on suurendanud naistevastase soolise vägivalla ohtu, samal ajal on aga naiste juurdepääs tugivõrgustikele, sotsiaalteenustele ning seksuaal- ja reproduktiivtervishoiuasutustele vähenenud;

arvestades, et suurlinnapiirkondades esineb juurdepääsul olulistele valdkondadele, nagu tervishoid, haridus ja digiüleminek, kõige rohkem ebavõrdsust, eriti kaitsetus olukorras olevate inimeste puhul; arvestades, et eri vormis diskrimineerimise ja ebavõrdsuse vastu võitlemiseks tuleb teha järjepidavamaid jõupingutusi;

arvestades, et digilõhe on läbipõimunud ja hõlmab kõiki kategooriaid, sealhulgas soolist, põlvkondadevahelist ja sotsiaalset ebavõrdsust ning see on COVID-19 pandeemia ajal veelgi süvenenud; arvestades, et paljudel majapidamistel ja haridusasutustel puudub juurdepääs piisavatele ajakohastele digiseadmetele;

arvestades, et suurtes linnades on töökohtade kadu hinnanguliselt suurem kui mujal, mis tabab eriti raskelt madala kvalifikatsiooniga töötajaid, füüsilisest isikust ettevõtjaid ja võõrtöötajaid ning ebakindlate lepingutega töötajaid; arvestades, et töötuse oht on suurim noorte hulgas, kelle hariduse ja koolituse kulg ning isiklik areng on häiritud ja paljud ei ole leidnud õpingute lõpetamise jaoks vajalikku õppepraktika või töökohapõhise õppe kohta;

arvestades, et COVID-19 pandeemia on avaldanud märkimisväärset mõju kultuuri- ja spordisektorile, mis on toonud kaasa majanduslanguse ja töökohtade kadumise; arvestades, et linnapiirkonnad, eelkõige suurlinnapiirkonnad vajavad kultuuri- ja loomesektori jaoks küllaldasi vahendeid, et võimaldada oma elanike isiklikku arengut;

arvestades, et linnad, asulad ja funktsionaalsed linnapiirkonnad, näiteks suurlinnapiirkonnad, on üliolulised majandussambad majanduskasvu kiirendamiseks, töökohtade loomiseks ja liidu konkurentsivõime suurendamiseks üleilmastunud majanduses; arvestades, et funktsionaalsed linnapiirkonnad ja keskmise suurusega linnad võivad hoolimata linna- ja maapiirkondade pakutavate teenuste kvaliteedi suurest erinevusest olla maapiirkondade atraktiivsuse ja arengu liikumapanev jõud ning tagada ümbritsevate maapiirkondade ja rahvastikukaoga piirkondade jaoks arvukate teenuste kättesaadavuse;

arvestades, et linnapiirkondades lisanduvad olemasolevatele raskustele ka kliimahädaolukord ja demograafilised probleemid; arvestades, et katsumuste paljusus nõuab lõppkokkuvõttes reageerimist, mis põhineb integreeritud lähenemisviisil, mis hõlmab eri sektoreid ning mida järgides püütakse leida lahendusi, mis vastavad valdkondlikele vajadustele;

K.	arvestades, et füüsilise distantsi hoidmise nõuded on toonud esile sobivate parkide, rohealade ja vabas õhus asuvate puhkevõimaluste puudumise, samuti sobiva ohutu transpordi ja alternatiivse transpordi taristu puudumise funktsionaalsetes linnapiirkondades ja nende ümbruses;

arvestades, et COVID-19 kriis on teravdanud selliseid probleeme nagu toidu ja ravimite transport ning tervishoiuteenuste osutamine ning toonud esile tõsised puudujäägid meditsiinitaristus ja tervishoiutöötajate kutsealases koolituses, eelkõige seoses küsimusega kuidas reageerida pandeemiatele või muudele tervisealastele hädaolukordadele;

M.	arvestades, et eluase on universaalne õigus ja seepärast peaksid liikmesriigid töötama välja konkreetsed strateegiad ja võtma asjakohased meetmed, et ületada eluasemeõigusega seotud takistused; arvestades, et vajalik on investeerida taskukohastesse eluasemetesse;

arvestades, et linnapiirkondades tarbitakse ELis kõige rohkem elektrit ja paisatakse õhku enamik kasvuhoonegaaside heitest ning nendel piirkondadel on ülioluline roll liidu võitluses kliimamuutuste vastu; arvestades, et linnad, asulad ja funktsionaalsed linnapiirkonnad nõuavad ulatuslikku linnaehitust ja ringmajanduse loomist, et aidata vähendada kasvuhoonegaaside heidet, piirata globaalset soojenemist, vähendada ummikuid, rakendada ringlussevõttu ja tagada majanduse kestlikkus;

O.	arvestades, et ülemaailmne linnaelanike arv kasvab 2050. aastaks eeldatavalt kuni kolme miljardi inimese võrra ning kaks kolmandikku maailma elanikkonnast elab linnades, tarbib 75 % maailma loodusvaradest ning toodab 50 % ülemaailmsetest jäätmetest ja enam kui 60 % kasvuhoonegaaside heitest;

arvestades, et ühistranspordil on võitluses liikuvusvaesuse vastu täita oluline roll; arvestades, et viivitamata tuleb suurendada investeeringuid kestlikku ühistransporti ja selle kättesaadavuse parandamisse ning jalakäijate ja rattataristusse, et tagada liiklejate ja eelkõige piiratud liikumisvõime ja muude puuetega liiklejate ohutus;

Q.	arvestades, et kõik Euroopa linnad seisavad silmitsi rekordilise energiahinna tõusuga, mis ähvardab mõjutada pandeemiajärgset majanduse taastamist;

arvestades, et mitmetasandiline valitsemine, sealhulgas linnaasutuste aktiivne kaasamine, mis põhineb ELi, liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste koordineeritud meetmetel ning on kooskõlas ühissätete määruses sätestatud partnerluse põhimõttega, on olulised elemendi kõikide ELi programmide kavandamisel ja rakendamisel; arvestades, et linnaasutuste pädevuses on projektide valimine Euroopa Regionaalarengu Fondist rahastatavaks kestlikuks linnaarenguks ja uue Euroopa linnaarengu algatuse raames, mis asendab linnadega seotud uuenduslikke meetmeid uuel programmitöö perioodil ja pakub täiendavaid võimalusi uute lahenduste katsetamiseks ja lähenemisviise, sealhulgas need, millega toetatakse linnapiirkondi COVID-19 järgsel ajal;

Kaasavad linnad

tunnistab kõigi liidus asuvate linnapiirkondade sotsiaalset, majanduslikku, territoriaalset, kultuurilist ja ajaloolist mitmekesisust ning rõhutab vajadust lahendada sellised katsumused nagu segregatsioon ja vaesus;

rõhutab, et kuigi linnade asustustihedusel on kestliku eluviisiga seoses palju eeliseid, võib elanikkonna suur koondumine teatud linnapiirkondadesse tuua kaasa ka tagasilööke seoses eluaseme taskukohasusega, reostustasemega, elukvaliteediga ning diskrimineerimise, vaesuse, ebavõrdsuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohuga;

rõhutab, et COVID-19 pandeemia on toonud esile rahvastikukao suundumuse vähearenenud linnapiirkondades, kus sageli puuduvad piisavad omatulud, et pakkuda elanikele kvaliteetseid avalikke teenuseid; julgustab komisjoni esitama soovitusi ja edendama haldusterritoriaalse korralduse ja reformidega seotud parimate tavade jagamist liikmesriikide vahel;

kutsub liikmesriike üles töötama välja positiivsed meetmed, millega soodustatakse tõrjutud kogukondade, nagu puuetega inimeste, eraldatumate eakate inimeste, kodutute, rändajate ja pagulaste ja etniliste vähemuste, näiteks romade kaasamist; nõuab, et rahastamisvajadusi juhitaks kohalikul tasandil, sealhulgas linnapiirkondade, eriti suurlinnapiirkondade, samuti piirkondlikul, riigi ja ELi tasandil, et toetada neid tõrjutud kogukondi kestlikult; tuletab meelde, et lisaks piisavatele riiklikele ressurssidele on struktuurifondid üliolulised romade võrdõiguslikkust, kaasamist ja osalemist käsitlevas ELi strateegilises raamistikus määratletud poliitikameetmete edukaks rakendamiseks; rõhutab linnaasutuste rolli selle tagamisel, et need meetmed kajastaksid romade kogukondade tegelikke vajadusi;

rõhutab linnade ligipääsetavuse olulist rolli puuetega inimestele täieliku õiguse liikuvusele, õppimisele ja töötamisele tagamisel; kutsub komisjoni üles toetama täielikku kaasamist ja tegema linnaarenguks eraldatud vahendid kättesaadavaks, et tagada puuetega inimeste ligipääsetavus;

rõhutab, et linnamajanduse taastamiseks põhimõttel, et mitte kedagi ei jäeta kõrvale, tuleks investeeringute ja reformidega tagada stabiilsed ja kvaliteetsed töökohad, tugevdatud riiklik taristu ja avalikud teenused, tõhustatud sotsiaaldialoog ning ebasoodsas olukorras olevate rühmade kaasamise ja integreerimise toetamine, sealhulgas sotsiaalkaitse- ja sotsiaalhoolekandesüsteemide tugevdamise kaudu;

rõhutab vajadust ELi raamistiku järele, et toetada kodutuse vastu võitlemist käsitlevaid kohalikke ja riiklikke strateegiaid ning tagada kõigi jaoks võrdne juurdepääs korralikele eluasemetele, edendades integreeritud lähenemisviisi, mis ühendab eluasemetoetuse sotsiaalhoolekande- ja tervishoiuteenustega ning aktiivse kaasamise;

kutsub komisjoni, liikmesriike ning kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi üles töötama välja konkreetsed strateegiad ja võtma asjakohased meetmed, et ületada eluasemeõigusega seotud takistused, näiteks diskrimineerimine, liigne keskendumine finantstegevusele, spekuleerimine, turismile suunatus, kuritahtlikud laenamistavad ja sunniviisilised väljatõstmised;

rõhutab, et üldist majandushuvi pakkuvad teenused peaksid eluasemete valdkonnas lähtuma peamiselt riiklike, piirkondlike või kohalike ametiasutuste määratletud konkreetsetest nõuetest, sest neil asutustel on suutlikkus teha kindlaks ja lahendada eri rühmade eluasemevajadused ja elamistingimused, mis võivad linna- ja maapiirkondades oluliselt erineda, ning kuna neil asutustel on sihipärases otsustusprotsessis ülioluline roll; nõuab tungivalt, et komisjon kohandaks üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid käsitlevates normides sotsiaalkorterite ja riiklikult rahastatavate eluasemete sihtrühma määratlust, et võimaldada riiklikel, piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel toetada kõigi nende rühmade eluasemeid, kelle vajadust inimväärse ja taskukohase eluaseme järele ei ole võimalik kergesti turutingimustes rahuldada, tagades samas, et piisav rahastamine suunatakse kõige ebasoodsamas olukorras olevatele isikutele, eesmärgiga kõrvaldada takistused investeeringute tegemisel ja tagada taskukohane eluase, eluruumide neutraalsus ja kestliku linnaarengu edendamine ning luua sotsiaalselt mitmekesised naabruskonnad ja suurendada sotsiaalset ühtekuuluvust;

10.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama veelgi investeeringuid sotsiaaleluruumidesse, energiatõhusatesse, piisavatesse ja taskukohastesse eluruumidesse ning võitlusesse kodutuse ja eluasemega seotud tõrjutuse vastu ELis; nõuab sellega seoses, et investeeritaks Euroopa Regionaalarengu Fondi, õiglase ülemineku fondi, programmi „InvestEU“, ESF+, programmi „Euroopa horisont“ ja taasterahastu „NextGenerationEU“, eelkõige taaste- ja vastupidavusrahastu, koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatuse ja koroonaviirusele reageerimise investeerimisalgatuse+ kaudu; nõuab suuremat koostööd nende vahendite kasutamisel; peab kiiduväärseks sotsiaalsete ja taskukohaste eluasemelaenude rahastamist programmi „InvestEU“ ja Euroopa Investeerimispanga laiema portfelli kaudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles integreerima sotsiaalse progressi investeeringute prioriteedina koos rohe- ja digiüleminekuga taaste- ja vastupidavusrahastusse, et kaitsta kaitsetuid inimesi praeguse kriisi negatiivsete mõjude eest ja kaasata sotsiaalse arengu plaanid taaste- ja vastupidavuskavadesse ning tuua välja, kuidas rakendatakse Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõtteid ning kuhu suunatakse sotsiaalsed investeeringud, sealhulgas investeeringud sotsiaaleluruumidesse; palub tungivalt komisjonil tagada, et ELi ja Euroopa Investeerimispanga rahastamine muutuks kohalikele ja piirkondlikele sotsiaaleluasemete ja taskukohaste sotsiaaleluruumide pakkujatele paremini kättesaadavaks; kutsub Euroopa Investeerimispanka üles püüdma tugevdada asjakohast algatust sihipärase tehnilise abi ja tihedama koostöö kaudu finantsvahendajate ja liikmesriikidega;

11.

rõhutab märkimisväärse rändajate ja pagulaste ning muude kaitsetus olukorras inimeste osakaaluga linnakeskuste, eelkõige suurlinnapiirkondade keskuste sotsiaal-majanduslikke probleeme; tuletab meelde, et linnad täidavad selliste kaasavate, juurdepääsetavate ja külalislahkete kogukondade loomisel, kus ei jäeta kedagi kõrvale, üliolulist rolli;

12.

märgib, et rändel on linnade kaasavusele otsene mõju ning see nõuab kohandatud poliitikameetmeid; juhib tähelepanu aastateks 2021–2027 ettenähtud ELi integratsiooni ja kaasamise tegevuskava potentsiaalile kaasava ja sidusa ühiskonna ülesehitamisel ning programmide suunamisel enim puudust kannatavatele linnaosadele; märgib ka, et kogukonna juhitud kohaliku arengu strateegiad on hädavajalik vahend töökohtade loomiseks, vaesuse vähendamiseks ja teenuste kättesaadavuse suurendamiseks linnapiirkondades;

13.

toonitab, et puudust kannatavates linnapiirkondades kogevad lapsed sageli mitmeid ohutegureid, näiteks vilets eluase, diskrimineerimine, vägivald ja ebavõrdne juurdepääs teenustele, näiteks sellistele teenustele nagu lapsehoid, tervishoid ja haridus; kutsub liikmesriike üles toetama kohalikke lastegarantii kavasid, et lahendada linnapiirkondade laste vaesusega seotud konkreetsed probleemid;

14.

rõhutab linnade rolli soolise võrdõiguslikkuse poole pürgimisel ning tuletab meelde, et kooskõlas ühissätete määrusega tuleks kõikide ühtekuuluvuspoliitika raames rakendatavates meetmetes võtta nende väljatöötamise, rakendamise, järelevalve, aruandluse ja hindamise käigus juhtpõhimõttena arvesse soolist võrdõiguslikkust; rõhutab, et meetmetes, mille eesmärk on ühtekuuluvuspoliitika raames soolise ebavõrdsuse kaotamine, tuleks kasutada intersektsionaalset lähenemisviisi, mida järgides püütakse vältida diskrimineerimist usu või veendumuste, puude, vanuse või soolise sättumuse alusel ning mis põhineb soolise võrdõiguslikkuse riiklikel strateegilistel raamistikel; rõhutab lisaks, et ühtekuuluvuspoliitika programmide raames toetuse saajad ei tohiks võtta vastu diskrimineerivat poliitikat, eriti mitte sellist, mis on suunatud vähemuste, näiteks LGBTI-kogukonna vastu; julgustab lükkama tagasi potentsiaalsete toetusesaajate taotlusi, sealhulgas taotlusi piirkondlikelt ja kohalikelt ametiasutustelt, kes on rakendanud LGBTI-kogukonna liikmete suhtes diskrimineerivat poliitikat, näiteks LGBT-vabade piirkondade väljakuulutamine;

15.

rõhutab, et lisaks terviseohtudele on naised kaitsetumad COVID-19 pandeemiaga seonduvate majandusohtude suhtes; tunnistab, et pandeemiajärgses kontekstis on naiste toetamine ametlikes ja mitteametlikes sektorites ja naiste parem integreerimine piirkondliku ja linnaarengu poliitika planeerimisse, mille juures keskendutakse soolist aspekti kaasavate linnade ja kogukondade kujundamisele, linnamajanduse taastamiseks hädavajalik;

16.

rõhutab ühtekuuluvuspoliitika ja linnaplaneerimise valdkonnas esinevat laialdast soolist andmelünka ning kutsub liikmesriike üles võtma kasutusele andmekogumismeetodid, mille kohaselt kasutatakse sooliselt liigendatud andmeid;

17.

rõhutab asjaolu, et COVID-19 pandeemia on suurendanud koduvägivalla esinemist; kutsub liikmesriike üles eraldama ühtekuuluvuspoliitika vahendeid ja mobiliseerima linnaasutused, et tegeleda soolise vägivalla ülemaailmse sagenemisega; ergutab ELi linnu töötama välja, rakendama ja hindama kõikehõlmavaid lähenemisviise avalikus ruumis toimuva seksuaalse ahistamise ja soolise vägivalla ennetamiseks ning sellele reageerimiseks, järgides ÜRO üksuse UN Women ülemaailmse juhtalgatuse „Safe Cities and Safe Public Spaces for Women and Girls“ (Turvalised linnad ja turvaline avalik ruum naiste ja tütarlaste jaoks) põhimõtteid;

18.

kutsub kõiki liikmesriike üles viima kiiresti lõpule naistevastase vägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise; palub komisjonil teha ettepanek võtta vastu õigusakt, et käsitleda kõiki soolise vägivalla vorme ja võtma vajalikud meetmed, et määratleda sooline vägivald uue kuritegevuse valdkonnana, mis lisatakse ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikesse 1;

19.

tunnistab naistele kui peamistele ametlikes ja mitteametlikes keskkondades hooldajatele pandud koormust ja tunnustab selle hoolduse sotsiaalset väärtust, eriti COVID-19 kriisi ajal; juhib tähelepanu sellele, et 80 % kogu ELi hooldusteenustest osutavad (tasustamata) mitteametlikud hooldajad, kellest 75 % on naised; juhib tähelepanu Euroopa struktuurifondide asjakohasele rollile hooldusteenustesse investeerimise tagamisel; peab kiiduväärseks komisjoni kavatsust teha ettepanek Euroopa hooldusstrateegia kohta;

20.

juhib tähelepanu töötusele ja eriti noorte töötusele, mida COVID-19 pandeemia on veelgi süvendanud; kutsub liikmesriike üles kaasama linnaasutusi aktiivselt linnas elavate noorte vajadustele vastavate programmide kavandamisse ning noorte vaimsele tervisele ja heaolule keskenduvate poliitikameetmete väljatöötamisse, mis on COVID-19 järgsetes tingimustes eriti oluline;

Kestlikud linnad

21.

rõhutab kestliku linnaarengu tähtsust, sealhulgas kestlik ja taskukohane ühistransport liidu majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse ning liidu elanikkonna elukvaliteedi ning kliimaneutraalsuse eesmärkide saavutamiseks hiljemalt 2050. aastaks; tuletab meelde linnapiirkondade võimalusi, mida pakub algatus „Uus Euroopa Bauhaus“, ja selle juhtpõhimõtteid, mis hõlmavad kestlikkust, mitmetasandilist valitsemist, esteetikat ja kaasamist;

22.

tunnistab, et tuleb rakendada COVID-19 pandeemiale reageerivat sünkroniseeritud strateegiat ning toetada rohe- ja digiüleminekut, et alustada majanduse taastamisega, mis kiirendab kestlikku üleminekut;

23.

kutsub liitu ja liikmesriike üles kooskõlas Pariisi kokkuleppest tulenevate kohustustega ja ÜRO kestliku arengu eesmärkidega seadma esikohale ringmajanduse raamistikud, investeeringud taastuvenergiasse, kestliku linna- ja linnalähiliikuvuse (eelkõige jalgrattateede võrgustikud), alternatiivse transpordi taristu linnapiirkondades ja nende ümbruses, olemasoleva taristu nõuetekohase hoolduse ja kiired investeeringud rohelisse taristusse, parkidesse, välikeskkonna rohe- ja puhkerajatistesse ning olulise kahju ärahoidmise põhimõtte ja energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte järgimise ning neid toetama; märgib, et sellised algatused nagu „Uus Euroopa Bauhaus“ on linnapiirkondade võimalus tutvustada Euroopa renoveerimislainet (11) ning projekte, milles seatakse esikohale ringmajandus, kestlikkus ja elurikkus; tunneb end innustatuna, et algatus „Uus Euroopa Bauhaus“ on pühendunud kaasava ja valdkondadevahelise lähenemisviisi järgimisele elanike jaoks kestliku elukeskkonna loomisel;

24.

on veendunud, et COVID-19 kriis on toonud välja vajaduse uute linnaplaneerimis- ja liikuvuslahenduste järele, et muuta linnapiirkonnad vastupidavamaks ja liikuvusnõudlusega kohanemisvõimelisemaks ning et kriisi tuleks käsitleda võimalusena liiklusummikute ja kasvuhoonegaaside vähendamiseks; nõuab investeerimist linnaliikuvuse edendamisse keskkonnahoidlike transpordisüsteemide kaudu; rõhutab vajadust edendada ja arendada linnapiirkondade kestlikke ühistranspordisüsteeme ning kohandada ühistranspordi suutlikkus vastavalt kasvavale nõudlusele igapäevaste töösõitude järele linnakeskustesse või neist väljapoole; kutsub liikmesriike üles hindama oma investeeringud linnaliikuvusse ümber ja seadma prioriteediks digitaristu, mis toob kasu kõikidele sõitjatele, sealhulgas piiratud liikumisvõimega isikutele;

25.

tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle teha linnade ja liikmesriikidega koostööd tagamaks, et kõik üleeuroopalisse transpordivõrku (TEN-T) kaasatud suured linnad ja linnasõlmed koostaksid 2030. aastaks säästva linnalise liikumiskeskkonna kavad; kutsub sellega seoses komisjoni ja liikmesriike üles tegema piirkondade ja linnadega tihedat koostööd, eelkõige piiriüleselt, et tõhustada ja täiendada puuduvat viimase kilomeetri taristut ning mitmeliigilisi ja piiriüleseid ühendusi kogu üleeuroopalise transpordivõrgu ulatuses; juhib tähelepanu sellele, et paljud Euroopa sadamad asuvad linnakeskuste lähedal ja on üleeuroopalise transpordivõrgu olulised transpordisõlmed;

26.

on seisukohal, et komisjon peaks tagama, et juurdepääs ELi linnalise liikumiskeskkonna rahastamisprogrammidele, nagu Euroopa Regionaalarengu Fond, Ühtekuuluvusfond ja Euroopa ühendamise rahastu, sõltub säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade olemasolust või väljatöötamisest; rõhutab, et ühtekuuluvuspoliitika võib aidata ära kasutada nii tehisintellekti kui ka aruka linna mudeli potentsiaali, näiteks parandades haldussuutlikkust ja digioskusi, ning peaks julgustama üleminekut eksperimenteerimiselt aruka linna algatuste rahastamise ja sellega seotud toetuste suurendamisele; kutsub komisjoni üles kaaluma viise, kuidas toetada linnu säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade koostamisel, järgides seejuures kõrgeimaid standardeid; rõhutab, et komisjon, liikmesriigid ja piirkonnad peaksid aitama kohalikel omavalitsustel igal võimalusel saavutada seda eesmärki; tunneb lisaks heameelt Euroopa Investeerimispanga kavatsuse üle teha koostööd ametiasutustega, et toetada ambitsioonikaid investeerimisprogramme, millega edendatakse kestlikku liikuvust kohalikul ja piirkondlikul tasandil, sealhulgas säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade ja ühistranspordiprojektide kaudu;

27.

rõhutab, et liikumispiirangud ja sanitaarmeetmed on avaldanud märkimisväärset mõju liikuvusnõudlusele ja transpordiliigi valikule, sundides inimesi kasutama vähem ühistransporti; nõuab parimate tavade jagamist seoses ühtse ja mitmeliigilise piletisüsteemi rakendamisega, mis võimaldab inimestel liikuda kasutajasõbralikumal ja turvalisemal viisil ELi linnapiirkondade vahel ja sees;

28.

julgustab komisjoni edendama linnapiirkondade vahel parimate tavade jagamist, mis hõlmab kestlikku linnaarengut ja taristut, rohelist linnaplaneerimist, puhast energiat, energiatõhusust, heiteta ühistransporti, jalakäijate ja jalgratturite liikuvust, tõhusat veemajandust ning kestlikku ja ringmajandust toetavat jäätmekäitlust;

29.

nõuab, et vaadataks läbi komisjoni suunised säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade väljatöötamise ja rakendamise kohta; nõuab, et nende kavadega edendataks mitmeliigilist transporti ja tegeletaks mõningate tagasilöökidega, mis on tingitud elanikkonna liigsest koondumisest teatud linnapiirkondadesse (nagu ummikud ja kasvavad transpordikulud), näiteks tasakaalustatud sotsiaal-majandusliku korra kaudu, tagamaks, et kavad ei ole diskrimineerivad;

30.

palub komisjonil linnalise liikumiskeskkonna paketi eelseisvat muutmist silmas pidades edendada linnapiirkondades võetavate ohutus- ja kestlikkusmeetmete vahelist koordineerimist; julgustab looma parkimisvõimalusi linnapiirkondadesse sisenemisel (nt süsteemid „Pargi ja sõida“), et tagada lihtne juurdepääs ühistranspordi eri liikidele eesmärgiga vähendada oluliselt linnades ummikuid, CO2 heidet ning linnakeskuste maapealset ja maa-alust parkimist, ning taastada ja tõhustada ka linnakeskuste atraktiivsust ja tõmmata pärast pandeemiat ligi potentsiaalseid kliente toetama nõrgenenud jaemüügisektorit ja suurendada kohalikul tasandil loodavat väärtust;

31.

rõhutab, et energiahindade hüppeline tõus takistab linnade majanduse taastamist; nõuab, et energialiidu edendamiseks ja Euroopa energiaturu vastupanuvõime tugevdamiseks rakendataks asjakohaseid meetmeid; rõhutab, et kõikide jaoks odavama energia tagamine linnapiirkondades on hädavajalik; julgustab seepärast looma ulatuslikke hoonete soojustamise ja päikesepaneelide katustele paigaldamise programme; rõhutab, et kohalikele taastuvenergiakogukondadele tuleb anda volitused, et vähendada energiatarbimist ja edendada energiasüsteemide CO2 heite vähendamist ning teha võimalikuks kohaliku energiaturu sotsiaalsete hüvede kasutamine;

32.

nõuab meetmete võtmist linnaõhu kvaliteedi parandamiseks, et minimeerida ohte inimeste tervisele ning võidelda keskkonna müratasemega, mis on linnapiirkondades tõusuteel;

33.

märgib, et uued isiklikud liikuvusvahendid (sealhulgas elektritõukerattad ja elektrijalgrattad) põhjustavad linnapiirkondades arvukaid ohutusprobleeme; julgustab komisjoni esitama liikmesriikide jaoks nende ohutusküsimuste käsitlemiseks suunised;

34.

märgib, et COVID-19 pandeemiaga on kaasnenud kojukandeteenuste laienemine, mis on toonud kaasa uute platvormitöö liikide ja uute ärimudelite esilekerkimise linnapiirkondades; tunnistab, et vajatakse soovitusi kauba kohaleveoga tegelevate töötajate ohutuse ja nende kasutatavate digitaalsete tööriistade, näiteks rakenduste ja interaktiivsete platvormide alase koolituse kohta;

35.

tuletab meelde, et peaaegu 40 % kõigist liiklussurmajuhtumitest Euroopas toimub linnapiirkondades; märgib, et kiiruse ületamine on oluline tegur umbes 30 % surmaga lõppenud liiklusõnnetuste ja raskendav tegur enamiku õnnetuste puhul; kutsub komisjoni üles kasutama oma oodatavat kiirusi käsitlevat soovitust selleks, et muuta elamupiirkondades ja piirkondades, kus on palju jalakäijaid ja jalgrattureid, maksimaalseks vaikekiiruseks 30 km/h, võimalusega kehtestada peamistel magistraalteedel kõrgemad piirangud ja pakkuda kaitsetutele liiklejatele asjakohast kaitset; tunneb heameelt asjaolu üle, et EL on taaskinnitanud oma pikaajalist strateegilist eesmärki saavutada 2050. aastaks Euroopa teedel nullilähedane surmajuhtumite ja tõsiste vigastuste arv (nn nullvisioon) ning keskpika perioodi eesmärki vähendada surmade ja raskete vigastuste arvu 2030. aastaks 50 %; seepärast kutsub komisjoni üles integreerima liiklusohutuse paremini säästva linnalise liikumiskeskkonna kavade suunistesse ja kutsub kohalikke omavalitsusi üles edendama liiklusohutust teadlikkuse suurendamise algatuste, asjakohaste meetmete ja rahastamisvõimaluste kaudu;

36.

hoiatab, et linnad ja asulad on kliimamuutuste mõjude suhtes äärmiselt kaitsetud; tunneb suurt muret selle pärast, et kuumalained, mis on linnades soojussaarte mõju tõttu juba ekstreemsemad, muutuvad nii tugevamaks kui ka sagedasemaks, samas kui äärmuslikud paduvihmad ja tormipuhangud põhjustavad tõenäoliselt suuremaid üleujutusi, nagu 2021. aasta suvel Euroopas aset leidnud juhtumid, või äärmuslikke lumetorme, nagu 2020.–2021. aasta talvel, mis näitavad, et oluliselt tuleb suurendada linnade vastupidavust õnnetuste suhtes; kutsub komisjoni üles vajaduse korral tugevdama oma koostööd kohalike omavalitsustega olemasolevate struktuuride, näiteks linnapeade pakti, roheliste linnade leppe ja linnapeade Euroopa rohelise kokkuleppe liidu kaudu, et teha kindlaks kliimamuutustega seotud vajadused ja probleemid, millega linnapiirkonnad silmitsi seisavad, kavandada ühiselt lahendusi linnade rohelisemaks muutmiseks ja suunata investeeringuid kohalikesse meetmetesse; nõuab tungivalt, et riiklikud ametiasutused, piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused töötaksid lisaks oma riiklikele energia- ja kliimakavadele välja kliimamuutustega kohanemise linnastrateegiad, mis soodustaksid investeeringuid linnade muutmisesse ja kohandamisse kliimamuutustest tulenevate ohtudega;

37.

kordab, et 30 % mitmeaastasest finantsraamistikust ja 37 % taasterahastust „NextGenerationEU“ on pühendatud kliimameetmetele, samal ajal kui 20 % taasterahastust „NextGenerationEU“ on eraldatud digiüleminekule; kutsub komisjoni üles teostama järelevalvet ja esitama liikmesriikidele suuniseid ja soovitusi, et tagada kaksikülemineku saavutamise jaoks vajalike oskuste arendamine; taunib linnapiirkondade väljajätmist taasterahastu „NextGenerationEU“ raames ning nõuab seepärast linnade, asulate ja funktsionaalsete linnapiirkondade paremat kaasamist ja osalemist taaste- ja vastupidavuskavade kavandamisel ja rakendamisel;

38.

rõhutab vajadust istutada rohkem puid ja paigaldada haljaskatuseid, kuna linnade haljastamine pakub inimesele olulist puhkeväärtust ja vähendab temperatuuri, neelab liigset sademevett ning seega neutraliseerib kliimamuutuste mõju ja elurikkuse vähenemist; rõhutab, et hoonete moderniseerimine energiakasutuse vähendamiseks ning linnade ümberkujundamine rohealade suurendamiseks ning kõndimise ja rattasõidu edendamiseks tagab kokkuhoiu, loob töökohti, aitab võidelda energiaostuvõimetuse vastu ja loob kliimakasu;

39.

rõhutab, et linnapiirkondade pühendumus on kliimaneutraalsele ühiskonnale ning jõukale, õiglasele, kestlikule ja konkurentsivõimelisele majandusele üleminekul hädavajalik; märgib, et mõnel juhul puudub kohalikel omavalitsustel oskusteave, inimressursid ja juurdepääs kvaliteetsetele andmetele, mis on vajalikud meetmete võtmiseks ja edu saavutamiseks; on seepärast veendunud, et suutlikkuse suurendamist, tehnilist tuge ja rahastust tuleb kasutada täiel määral ära, nagu on kokku lepitud ühissätete määruses, et linna- ja äärelinnapiirkondade ametiasutused saavutaksid Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärgid, ning on veendunud, et linnaasutustel peab olema tulevikus ELi rahastusele otsene juurdepääs;

Innovatiivsed linnad

40.

rõhutab, et digiüleminek on aidanud lahendada mõningaid pandeemiast tulenevaid otseseid katsumusi, eriti liikumispiirangute perioodide ajal, ning et COVID-19 pandeemia kaudu ilmsiks tulnud ebavõrdsuste hulgas on digilõhe tõsine katsumus; märgib, et pandeemia on kiirendanud digiüleminekut ning tehnoloogia on muutunud kaugtöö, koduõppe, e-kaubanduse, e-tervise, e-valitsuse, digidemokraatia ja -meelelahutuse jaoks hädavajalikuks; kutsub komisjoni üles jälgima neid arengusuundumusi tähelepanelikult ja tagama täieliku kooskõla liidu õigustikuga, eelkõige seoses töötajate ja sotsiaalsete õigustega; tuletab meelde, et digiüleminek ja digitaalne ühenduvus peavad olema kohalike kogukondade taastumisalased prioriteedid; kordab, kui oluline on asjakohane konkurentsiõigus ja riigiabi raamistik, mis annab liikmesriikidele riigiabi käsitlevate normide alusel täieliku paindlikkuse, et toetada majandust koroonaviiruse puhangu ajal, eriti võttes kasutusele kiire lairiba- ja 5G taristu kõikides linnades olenemata nende suurusest; kutsub liikmesriike üles toetama ühendatust, pakkuma seadmeid ja tagama koolitatud personali olemasolu avalikes, sotsiaal- ja haridusasutustes;

41.

nõuab õiglase digiülemineku jaoks meetmeid ja poliitikat, mille peaks kasutusele võtma mitmetel tasanditel linnadest kuni ELini; nõuab e-kaasatuse tunnustamist kui kõikide põlvkondade õigust ja selgelt võetud kohustust luua linnadele universaalne internetiühendus;

42.

rõhutab, et digikirjaoskust tuleks tugevdada, et laiendada juurdepääsu uutele võimalustele; on seisukohal, et investeeringuid haridusse ja koolitusse tuleb suurendada nii avalikus kui ka erasektoris töötajate täiendus-, ümber- ja elukestva õppe ulatuslike programmide näol, mis vastavad oskuste nõudluse muutustele; nõuab naiste ja tütarlaste osaluse edendamist teaduse, tehnoloogia, inseneeria ja matemaatika (STEM) alases hariduses ja karjääris;

43.

tuletab meelde, et linnaturism on täitnud linnapoliitika väljatöötamisel olulist rolli; juhib tähelepanu sellele, et enamik ELi linnu on kannatanud pärast pandeemiat turismitrendide languse all ning nad on pidanud otsima turismi taastamiseks uusi ja kestlikumaid tegevusviise, mis on viinud uute digitehnoloogiate suurema kasutamiseni, mis on võimaldanud hallata paremini linnaruumi ja linna külastavate turistide liikumist, et vältida pandeemia tingimustes suurte rühmade kogunemist ja riskantseid olukordi;

44.

rõhutab, et raamatukogud ja kultuurikeskused soodustavad e-kaasatust ja sotsiaalset kaasatust, elukestvat õpet ning linnakogukondade ja ebasoodsas olukorras olevate rühmade tööhõivevõimalusi; juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et vajatakse täiendavaid kohti isiklikuks ja poliitiliseks mõttevahetuseks;

45.

rõhutab, et tehisintellekt võimaldab arukaid linnalahendusi, sealhulgas tõhusamat energia- ja veemajandust ning jäätmekäitlust ning vähemat reostust, müra ja liiklusummikuid; on mures, et kohalikud omavalitsused peavad tulema toime arvukate digitaalsete katsumustega, nagu andmetehnoloogia kättesaadavus ja usaldusväärsus, sõltuvus eraõiguslikest kolmandatest osapooltest ja oskuste puudumine; rõhutab, et kujunemisjärgus tehnoloogiate, nagu tehisintellekti puhul tuleb järgida eetilisi kriteeriume, et vältida olemasoleva sotsiaalse ebavõrdsuse taastootmist;

46.

on seisukohal, et linnade praeguseid esmaseid tervishoiustruktuure tuleb füüsiliselt ja rahaliselt tugevdada; märgib, et muutused tervishoiuteenuste osutamisel peaksid suurendama ka digiinnovatsiooni ja parandama hoolduse integreerimist ajakohaste teabekanalite kaudu, et osutada sihipärasemaid, personaalsemaid, tõhusamaid ja tulemuslikumaid tervishoiuteenuseid; kutsub liikmesriike üles tegema koostööd kohalike, piirkondlike ja eriti linnaasutustega, et arendada välja võrgustikud, mille abil õpetatakse inimesi kasutama digitervishoidu ja digitaalset avalikku haldust, mis võimaldaks üldist ja õiglast juurdepääsu, kaitstes samas põhjalikult tundlikke andmeid ja ennetades küberkuritegevust; rõhutab seepärast liikmesriikide otsustavat rolli linnaasutuste toetamisel nende jõupingutustes kujundada ja tagada e-kaasatust, kaitstes isikuandmeid ning tagades inimestele ja kohalikele ettevõtetele andmetele juurdepääsu;

Õppivad linnad

47.

rõhutab COVID-19 pandeemia kahjulikku mõju haridusele ning rõhutab vajadust tagada kaasatus ja juurdepääs haridusele;

48.

rõhutab vajadust toetada kultuurisektorit, kuna kultuur ja kultuuripärand on piirkondliku konkurentsivõime ja sotsiaalse ühtekuuluvuse jaoks olulised varad ning need aitavad kujundada linnade ja piirkondade identiteeti; rõhutab, et on oluline luua rohkem kultuuriobjekte ja tagada nende taastamine pärast COVID-19, ning rõhutab vajadust muuta need noortele ligitõmbavamaks;

49.

rõhutab kultuuri- ja spordisektori majanduslikku ja sotsiaalset panust ning mõju ühiskonnale; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd ning eraldama piisavaid riiklikke ja ELi rahalisi vahendeid, et luua tugev kultuuri- ja sporditaristu ning edendada haridust majandus- ja vabaajasektoris, eriti rohujuuretasandi kultuuri ja mitteprofessionaalse spordi valdkonnas linna- ja linnalähedastes piirkondades; julgustab liikmesriike töötama välja tegevuskava, et taaskäivitada need kaks sektorit ja suurendada nende kui majanduse olulise osa vastupidavusvõimet kohalikul, riigi ja ELi tasandil;

50.

rõhutab laste ja noorte õiguste kaitsmise olulisust ning vajadust luua haridus- ja koolitussüsteemid, mis on tugevad, kaasavad ja funktsionaalsed, vastavad inimeste tegelikele vajadustele nende konkreetsetes linnapiirkondades ning on mis tahes tulevaste tervisekriiside ja looduskatastroofide jaoks ette valmistatud;

51.

märgib murega, et COVID-19 kriis on avaldanud olulist mõju märkimisväärsele osale Euroopa noortest, mis avaldub eelkõige murettekitava eraldatuse, arvukate töökohtade kaotuse ja katkenud haridus- või koolitustee näol; rõhutab, et selline olukord on toonud kaasa muutusi nii NEET-noorte (noored, kes ei tööta, ei õpi ega osale koolitusel) kategooriates kui ka arvus; see on olukord, mida tuleb nõuetekohaselt hinnata ja tuvastada, et tulla toime kriisist tulenevate konkreetsete probleemidega ja aidata liikmesriikidel töötada välja tõhusaid noortele suunatud teavitusstrateegiaid; soovitab komisjonil viia läbi uuringu võimaluse kohta töötada välja Euroopa ühised vahendid selliste noorte kaardistamiseks ja jälgimiseks, kes ei osale hariduses või koolituses ega tööta, et võimaldada asjakohast poliitilist reageerimist selle eriti vähekaitstud rühma toetamiseks COVID-19 kriisi tingimustes;

52.

rõhutab vajadust mõtestada ümber linnakeskuste taaselustamisega seotud võimalused ja lahendused, kuna need on kannatanud ettevõtete ja kultuuriobjektide sulgemise, vabade töökohtade, atraktiivsuse vähenemise ja veebikaubanduse suurenemise tõttu pandeemia ajal ja pärast seda;

53.

kutsub liikmesriike ja piirkondi üles mõtestama ja kujundama haridustaristu ümber kooskõlas haridusvaldkonna uute arengusuundumustega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles eraldama küllaldasi vahendeid haridusasutuste arendamiseks ning igas vanuses õpetajate ja õpilaste koolitamiseks roheliste kutseoskuste ja digioskuste arendamisel, et valmistada neid ette tuleviku jaoks; tuletab meelde, et digiüleminek peab käima käsikäes nii internetiühenduse pakkumise kui ka interneti kasutamiseks vajalike seadmetega;

54.

on seisukohal, et mitmed uuenduslikud kontseptsioonid, eelkõige linnaruumide hübriidkasutus ja multifunktsionaalsus, õiglane maakasutus ja „15 minuti linn“, täidavad ELi linnapiirkondade uue mudeli puhul otsustavat rolli;

Spetsiaalsed poliitilised algatused

55.

rõhutab vajadust kohaneda uue reaalsusega, arvestades COVID-19 pandeemiat, ja kaaluda ELi linnapiirkondade jaoks uut mudelit, jättes rohkem ruumi loovusele, kodanikuaktiivsusele ja eksperimenteerimisele; on veendunud, et Euroopa tuleviku konverents on võimalus tuua linnad nähtavamalt ELi otsustusprotsessidesse ja anda neile oluline roll tugevama osalusdemokraatia ja elanikega peetava dialoogi loomisel, kasutades samal ajal alt üles lähenemisviisi ja mõtestades linnajuhtimise ümber; rõhutab Euroopa rohelisel kokkuleppel, Euroopa digistrateegial (12) ja ELi maapiirkondade pikaajalisel visioonil põhinevate kõikehõlmavate strateegiate väljatöötamise olulisust; tuletab meelde äärepoolseimate piirkondade eripärasid vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 349;

56.

tunnistab asjaolu, et kuigi ELil puuduvad sõnaselged linnaarengualased pädevused, mõjutavad paljud ELi algatused siiski linnu, asulaid ja funktsionaalseid linnapiirkondi; tunnistab vajadust teha linnapiirkondades ELi programmide ja poliitikameetmete osas suuremat koostööd; tunneb muret asjaolu pärast, et kuigi viimastel aastatel on mitmesugused linnaalgatused arenenud, on koordineeritus endiselt vähene ning sellega võib kaasneda dubleerimine ja jätkuvad ebamäärased mõjud;

57.

tunneb heameelt ELi linnade tegevuskava kui mitmetasandilise valitsemise uue mudeli üle; peab kahetsusväärseks, et see jääb vabatahtlikuks protsessiks ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon kohustuksid saadud soovitusi rakendama; rõhutab, et kodanikuühiskond tuleb kaasata jõulisemalt otsustusprotsessi ning tuleb edendada alt üles lähenemisviisi, et vastata kohalikele ja piirkondlikele vajadustele; rõhutab, kui oluline on kohalike väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate ning idufirmade osalemine linnade ja linnaosade arengustrateegiate ja -kavade raames;

58.

tunnistab linnapiirkondade olulist rolli ELi õigusaktidest tulenevate programmide ja projektide konkreetsel rakendamisel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama tugeva toetuse kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning nende projektijuhtimisrühmadele seoses ELi programmide ja rahastamisvõimalustega, tagades samal ajal piisavate haldusvahendite olemasolu linnades, asulates ja funktsionaalsetes linnapiirkondades, sealhulgas asjakohaselt koolitatud personali;

59.

nõuab tungivalt, et piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel oleks keskne roll ELi otsustusprotsesside kõikides etappides: planeerimisel, ettevalmistamisel ja rakendamisel; nõuab, et kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimaldataks rohkem ELi otserahastamist, et suurendada tõhusust, tagada järjepidevus ja vähendada halduskoormust; kutsub komisjoni edastama lisaks liikmesriikidele kõik vajalikud juhised ja hõlbustama juurdepääsu rahastamisele, tehes linnade ja piirkondade vahel vahet sõltuvalt nende digiülemineku tasemest;

60.

kordab vajadust asjakohaste ja otse juurdepääsetavate rahastamisvõimaluste järele linnade jaoks tulevikus, et rakendada programme kohalikul tasandil; tuletab meelde, et 400 miljonit eurot tööhõivesse ja majanduskasvu investeerimiseks mõeldud ressurssidest tuleks eraldada Euroopa linnaarengu algatusele komisjoni otsese või kaudse eelarve täitmise raames, nagu on sätestatud määruses (EL) 2021/1058; kutsub komisjoni üles analüüsima oma praeguse programmitöö perioodi vahekokkuvõttes Euroopa linnaarengu algatuse tõhusust, eelkõige selle eelarvet ja kohaldamisala, ning julgustama liikmesriike eraldama linnaarengu tegevuskava elluviimise toetamiseks suuremaid ressursse;

61.

nõuab, et Euroopa linnaarengu algatusele antaks suurem eelarve ja kohaldamisala, tagades samas, et äärepoolseimate piirkondade linnadel on sellele tõhus ja hõlbustatud juurdepääs; märgib, et see peaks toetama linnade tegevuskava elluviimist praegusel programmitöö perioodil; peab linnakogukondi riiklike taaste- ja vastupidavuskavadega hõlmatud ELi rahastatava poliitika edukal elluviimisel peamisteks osalejateks ja sidusrühmadeks; kutsub nõukogu ja liikmesriike üles eraldama kuni 15 % vahenditest innapiirkondadele, et lahendada COVID-19 järgsed probleemid;

62.

rõhutab ELi rahastamise olulisust sotsiaalse kaasatuse edendamisel kohalikul tasandil; nõuab selle mõju tugevdamist ühise juhtimis- ja aruandlusraamistiku kaudu;

63.

tunnistab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsustavat ja ainulaadset rolli COVID-19 pandeemiaga seotud probleemide lahendamisel; peab kahetsusväärseks, et praegu puudub võimalus luua komisjoni ja linnade vahel taaste- ja vastupidavusrahastut käsitlev struktureeritud dialoog, et jälgida linnaasutuste kaasamist riiklike taaste- ja vastupidavuskavade rakendamisse; kutsub komisjoni üles andma vahearuandes rahastu rakendamise kohta aru, et analüüsida funktsionaalsete linnapiirkondade võimalikku rolli ja vajaduse korral seda tugevdada, et tagada rahastu tõhus rakendamine; rõhutab, et linnaasutustele tuleks anda suutlikkuse suurendamise, teabevahetuse ja tehnilise abi kaudu vajalikku tuge riiklike taaste- ja vastupidavuskavade nõuetekohaseks rakendamiseks;

64.

on seisukohal, et ühtekuuluvuspoliitika raames peaks fondidest saadav toetus tugevdama osalemisprotsesse, et katsetada uusi kontseptsioone ja jagada kogemusi, edendades iga liiki territooriumide ja kohalike algatuste kestlikku ja integreeritud arengut; on veendunud, et linnapiirkondade osalejate suutlikkuse suurendamine on vastupidavamate ja kestlikumate linnade loomisel oluline tegur; julgustab linnu, asulaid ja funktsionaalseid linnapiirkondi toetama kodanikualgatusi; rõhutab, et linnad on kui laborid, kuna need on kohad, kus saab katsetada kestlikke tulevikukontseptsioone ja -poliitikat ning kus saab töötada välja lahendusi arukate ja kaasavate kogukondade jaoks;

65.

tuletab liikmesriikidele meelde, et nad peaksid vastavalt partnerluse käitumisjuhendile koostama partnerluslepingu, milles sätestatakse miinimumnõuded piirkondlike, kohalike, linna- ja muude avaliku sektori asutuste, majandus- ja sotsiaalpartnerite ning muude partnerite kaasamiseks, nagu on sätestatud ühissätete määruse artikli 8 lõikes 1; nõuab partnerite, sealhulgas akadeemiliste ringkondade, innovatsiooni- ja teadusvaldkonna partnerite suuremat kaasamist ELi programmide ettevalmistamisse, rakendamisse, järelevalvesse ja hindamisse, sealhulgas järelevalvekomiteedesse;

66.

kutsub liikmesriike ja piirkondi üles tagama kõikehõlmava partnerluse, sealhulgas linnaasutustega, et kaasata ja rakendada ühtekuuluvuspoliitikat ning teavitada linnaasutusi rahastamistaotluste tagasilükkamise põhjustest; palub komisjonil uurida sidusrühmade, näiteks linnaasutuste kaebusi, sealhulgas juhul kui rahastamistaotluste tagasilükkamise kohta ei ole esitatud nõuetekohast põhjendust;

67.

kutsub komisjoni üles töötama välja funktsionaalsete linnapiirkondade ja keskmise suurusega linnade strateegia, mis hõlmab rahastamisvõimalusi selliste meetmete jaoks nagu innovatsioonipartnerlused ja ühised hankekavad ELi linnade vahel ning koostöö ELi linnade ja piirkondade vahel;

o o

68.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, liikmesriikidele ja nende parlamentidele.

(1) ELT L 437, 28.12.2020, lk 30.

(2) ELT L 231, 30.6.2021, lk 159.

(3) ELT L 231, 30.6.2021, lk 60.

(4) ELT L 231, 30.6.2021, lk 94.

(5) ELT L 231, 30.6.2021, lk 1.

(6) ELT C 316, 22.9.2017, lk 124.

(7) ELT C 162, 10.5.2019, lk 31.

(8) ELT C 118, 8.4.2020, lk 2.

(9) ELT C 385, 22.9.2021, lk 167.

(10) ELT C 456, 10.11.2021, lk 145.

(11) COM(2020)0662.

(12) COM(2020)0067.

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/35

P9_TA(2022)0029

Euroopa Keskpanga 2021. aasta aruanne

Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon Euroopa Keskpanga 2021. aasta aruande kohta (2021/2063(INI))

(2022/C 342/05)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Keskpanga (EKP) 2020. aasta aruannet,

—	võttes arvesse EKP tagasisidet tähelepanekute kohta, mille Euroopa Parlament tegi oma resolutsioonis EKP 2019. aasta aruande kohta,

—	võttes arvesse EKP strateegia läbivaatamist, mis algas 23. jaanuaril 2020 ja lõppes 8. juulil 2021,

—	võttes arvesse EKP uut rahapoliitika strateegiat, mis avaldati 8. juulil 2021,

—	võttes arvesse 8. juulil 2021 avaldatud EKP tegevuskava ja teekaarti kliimamuutustega seotud kaalutluste lisamiseks EKP poliitikaraamistikku,

—	võttes arvesse Euroopa Keskpankade Süsteemi (EKPS) ja EKP põhikirja, eriti selle artikleid 2 ja 15,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 123 ja 125, artikli 127 lõikeid 1 ja 2, artiklit 130 ja artikli 284 lõiget 3,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 3 ja 13,

—	võttes arvesse 18. märtsi, 21. juuni, 27. septembri ja 15. novembri 2021. aasta rahandusalaseid dialooge EKP presidendi Christine Lagarde’iga,

—	võttes arvesse EKP töötajate 9. septembril 2021 avaldatud euroala makromajanduslikke prognoose,

—	võttes arvesse EKP 2021. aasta septembri üldtoimetisi nr 263–280 rahapoliitika strateegia läbivaatamise kohta,

—	võttes arvesse EKP 1. juunil 2021 avaldatud uuringut euroala ettevõtjate juurdepääsu kohta rahastamisele 2020. aasta oktoobrist kuni 2020. aasta märtsini (Survey on the Access to Finance of Enterprises (SAFE) in the euro area – October 2020 to March 2021),

—	võttes arvesse 2020. aasta oktoobris avaldatud EKP aruannet digieuro kohta, 2021. aasta aprillis avaldatud EKP aruannet digieurot käsitleva avaliku konsultatsiooni kohta ja 14. juulil 2021 alustatud EKP digieuro projekti,

—	võttes arvesse EKP 2017. aasta novembri üldtoimetist nr 201 kodumajapidamiste poolt sularaha kasutamise kohta euroalal („The use of cash by households in the euro area“),

—	võttes arvesse EKP 2021. aasta septembri kogu majandust hõlmavat kliimatemaatilist stressitesti,

—	võttes arvesse komisjoni 2021. aasta sügise majandusprognoosi, mis avaldati 11. novembril 2021,

—	võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni soolise tasakaalu kohta kandidaatide esitamisel ELi majandus- ja rahandusalastele ametikohtadele (1),

—	võttes arvesse oma 9. juuni 2021. aasta resolutsiooni ELi elurikkuse strateegia kohta aastani 2030 – toome looduse oma ellu tagasi (2),

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ja kestliku arengu eesmärke,

—	võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkulepet,

—	võttes arvesse valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (IPCC) eriaruandeid globaalse soojenemise kohta 1,5 oC, kliimamuutuste ja maismaa ning ookeani ja krüosfääri kohta muutuvas kliimas,

—	võttes arvesse finantssüsteemi keskkonnahoidlikumaks muutmise võrgustiku (NGFS) aruannet keskpanga tegevuse kohandamise kohta kuumema maailmaga ja valikuvõimaluste läbivaatamise kohta („Adapting central bank operations to a hotter world: Reviewing some options“), mis avaldati 24. märtsil 2021,

—	võttes arvesse kodukorra artikli 142 lõiget 1,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9-0351/2021),

arvestades, et komisjoni 2021. aasta sügise majandusprognoosi kohaselt kahanes ELi SKP 2020. aastal 5,9 % ja euroala SKP 6,4 %; arvestades, et prognooside kohaselt suureneb nii ELi kui ka euroala SKP 2021. aastal 5 % ja 2022. aastal 4,3 %, kuid märkimisväärne majanduskasvu erinevus liikmesriikide vahel püsib; arvestades, et majanduskasvu väljavaateid puudutav ebakindlus ja riskid on suured ning sõltuvad COVID-19 pandeemia arengust ja tempost, millega pakkumine kohandub nõudluse kiire muutumisega pärast majanduse taasavanemist; arvestades, et ELi majandus tervikuna saavutas taas pandeemiaeelse väljundtaseme 2021. aasta kolmandas kvartalis, kuigi taastumise tempo on riigiti ebaühtlane; arvestades, et püsivalt kõrge inflatsioonitase on endiselt üks suurimaid majanduse taastumisega seotud riske;

arvestades, et EKP töötajate 2021. aasta septembri makromajandusliku prognoosi kohaselt kasvab üleilmne reaalne SKP (euroala välja arvatud) 2021. aastal 6,3 % ning seejärel aeglustub kasv 2022. aastal 4,5 % ja 2023. aastal 3,7 %-ni; arvestades, et ülemaailmne majandustegevus ületas pandeemiaeelse taseme juba 2020. aasta lõpus;

arvestades, et Eurostati andmetel oli töötuse määr 2021. aasta septembris ELis 6,7 % ja euroalal 7,4 % ning see näitaja on ELis ja liikmesriikide siseselt jaotunud ebaühtlaselt, kusjuures noorte ja naiste töötuse määr on endiselt palju kõrgem (15,7 % ELis ja 16 % euroalal noorte osas ning 7 % ELis ja 7,7 % euroalal naiste osas); arvestades, et noorte töötuse kõrge määr on endiselt tõsine probleem, millega tuleb ELis tegeleda;

arvestades, et EKP töötajate 2021. aasta septembris koostatud makromajandusliku prognoosi kohaselt on tarbijahindade harmoneeritud indeksiga (THHI) mõõdetav euroala aastane inflatsioonimäär 2021. aastal 2,2 % ning peaks kahanema keskmiselt 1,7 %-ni 2022. aastal ja 1,5 %-ni 2023. aastal; arvestades, et inflatsiooniprognoosis esineb euroala piires suuri erinevusi; arvestades, et 2021. aasta oktoobris kiirenes inflatsioonitempo euroalal 4,1 %-ni, mis on kümne aasta kõrgeim tase; arvestades, et kõrgete inflatsioonimäärade ajutine ja üleminekuline laad on murettekitav;

arvestades, et 2020. aasta lõpuks oli eurosüsteemi bilansimaht jõudnud kõigi aegade kõrgeima taseme – 6 979 324 miljoni euroni, mis on peaaegu 50 % (2 306 233 miljonit eurot) suurem kui 2019. aasta lõpus ning tulenes suunatud pikemaajaliste refinantseerimisoperatsioonide kolmandast seeriast ning pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorralise varaostukava (PEPP) ja varaostukava alusel ostetud väärtpaberitest;

arvestades, et 2020. aastal oli EKP puhaskasum 1 643 miljonit eurot (2019. aastal 2 366 miljonit eurot); arvestades, et see vähenemine oli peamiselt tingitud välisvaluutareservi ja rahapoliitika eesmärgil hoitavate väärtpaberite väiksemast netointressitulust, eelkõige USA dollari portfelli intressitulu märkimisväärsest vähenemisest 50 % võrra, ning EKP nõukogu otsusest kanda 48 miljonit eurot üle EKP finantsriskide katteks;

G.	arvestades, et ilma et see piiraks peamist eesmärki säilitada hindade stabiilsus, peaks EKP toetama liidu üldist majanduspoliitikat, selleks et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele, nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 3;

arvestades, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) moodustavad ELi majanduse selgroo ning suurendavad majanduslikku ja sotsiaalset ühtekuuluvust, moodustades 99 % kõigist ELi ettevõtetest, andes tööd umbes 100 miljonile inimesele, luues rohkem kui poole ELi SKPst ja omades olulist rolli lisandväärtuse loomisel igas majandussektoris; arvestades, et COVID-19 pandeemiast põhjustatud majanduskriis on VKEsid rängalt tabanud; arvestades, et üldise majandusväljavaate muutumine on kahjustanud nende juurdepääsu rahastamisele; arvestades, et seetõttu vajavad VKEd lisatuge;

arvestades, et EKP on võtnud oma volituste piires kohustuse aidata kaasa Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisele; arvestades, et kliimamuutused, elurikkuse kadumine ja selle tagajärjed võivad pärssida rahapoliitika mõjusust, mõjutada majanduskasvu ning suurendada hinnakõikumisi ja makromajanduslikku ebastabiilsust; arvestades, et ilma jõuliste meetmeteta võib negatiivne mõju ELi SKP-le olla tõsine;

arvestades, et eluasemekulud moodustavad peaaegu veerandi 27-liikmelise ELi kodumajapidamiste kulutustest; arvestades, et rohkem kui kaks kolmandikku ELi elanikkonnast on oma kodu omanik; arvestades, et eluasemehinnad on viimase kümne aasta jooksul järsult tõusnud – rohkem kui 30 % – ja üür on ELis kallinenud peaaegu 15 %;

K.	arvestades, et 23. aprillil 2021 avaldatud Eurobaromeetri 2020.–2021. aasta talvises standarduuringus leiti, et avaliku sektori toetus Euroopa majandus- ja rahaliidule, millel on üks ühisraha – euro –, oli euroalal 79 %;

L.	arvestades, et ainult kaks EKP juhatuse ja EKP nõukogu liiget on naised; arvestades, et naised on EKP hierarhias jätkuvalt alaesindatud;

Üldine ülevaade

väljendab heameelt EKP rolli üle euro stabiilsuse tagamisel; rõhutab, et aluslepingutes sätestatud EKP põhikirjajärgne sõltumatus on tema volituste täitmise eeltingimus; rõhutab samuti, et seda sõltumatust ei tohiks rikkuda ning sellega peaks alati kaasnema asjakohane vastutuse tase;

väljendab heameelt EKP rahapoliitika strateegia läbivaatamise üle, mis võeti ühehäälselt vastu ja kuulutati välja 8. juulil 2021 ja milles on määratud kindlaks, kuidas saavutada esmane eesmärk säilitada hindade stabiilsus ja aidata saavutada liidu eesmärke, mis hõlmavad tasakaalustatud ja kestlikku majanduskasvu, väga konkurentsivõimelist sotsiaalset turumajandust eesmärgiga saavutada täielik tööhõive, sotsiaalne progress ja lähenemine ning kõrgetasemelist keskkonnakaitset ja keskkonna kvaliteedi parandamist, ilma et see piiraks hindade stabiilsuse säilitamise esmase eesmärgi täitmist; märgib, et see on 18 aasta jooksul esimene kord, mis strateegia läbi vaadati; väljendab heameelt EKP otsuse üle (mida väljendas ka president Christine Lagarde 27. septembril 2021 toimunud rahandusalase dialoogi käigus) hinnata korrapäraselt rahapoliitika strateegia asjakohasust, kusjuures järgmine hindamine on kavakohaselt 2025. aastal, millega suurendatakse ka üldsuse teadlikkust ja rahapoliitikasse kaasatust;

on mures COVID-19 pandeemiast põhjustatud enneolematu tervishoiu-, sotsiaal- ja majanduskriisi ja sellest tingitud piirangute pärast, mille tagajärjeks on euroala majandustegevuse järsk kokkutõmbumine, eriti juba niigi nõrgema majandusega riikides, majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse järsk suurenemine ning kiiresti halvenevad tööturutingimused; on eriti mures COVID-19 pandeemia mõju pärast VKEdele; väljendab heameelt selle üle, et EL on olukorrale reageerinud ulatuslike avaliku sektori tugimeetmetega; märgib, et euroala majandustegevus on taastumas oodatust kiiremini, kuigi taastumise kiirus, ulatus ja ühtlus on endiselt ebakindel;

rõhutab, et kestlik majanduskasv, vastupanuvõime ja hindade stabiilsus on saavutatav tervikliku tegutsemisega, mis hõlmab rahapoliitika, toetava ja kaalutlusõigusel põhineva eelarvepoliitika ning sotsiaalselt tasakaalustatud ja tootlikkust suurendavate reformide ja investeeringute kaalutletud kombineerimisega; toetab president Christine Lagarde’i üleskutset kooskõlastada COVID-19 kriisi lahendamisel täielikult eelarve- ja rahapoliitika, toonitades seejuures EKP sõltumatust;

võtab teadmiseks EKP presidendi 10. juuni 2021. aasta avalduse, et „ambitsioonikas ja kooskõlastatud eelarvepoliitika on endiselt otsustava tähtsusega, sest eelarvetoetuse enneaegne lõpetamine võib majanduse taastumist pärssida ja võimendada pikemaajalist armistavat mõju“; tunnistab ELi ja liikmesriikide eelarvepoliitika tähtsust pandeemiast kõige rängemalt mõjutatud leibkondade ja ettevõtjate abistamisel; märgib, et euroala riikide majanduse taastumise määr on erinev, mis võib pärast pandeemia lõppu viia mitmekiiruselise Euroopani; tuletab meelde, et eelarvetoetus ja rahapoliitika ei tohiks võtta stiimulit reformide ja investeeringute tegemiseks, mille eesmärk on elavdada ELi majandust, edendada kestlikku ja kaasavat majanduskasvu, hoogustada rohepööret ning tugevdada Euroopa autonoomiat ja konkurentsivõimet;

võtab teadmiseks president Christine Lagarde’i avalduse, et „keskne fiskaalvõimekus võiks aidata euroala üldist eelarvepoliitikat suunata ja tagada asjakohasema makromajanduspoliitika kombinatsiooni“ ning et „euroala riikide struktuurireformid on olulised euroala tootlikkuse ja kasvupotentsiaali suurendamiseks, struktuurse tööpuuduse vähendamiseks ja vastupanuvõime suurendamiseks“; rõhutab, kui oluline on tagada vastutsükliline stabiliseerimisfunktsioon ning hõlbustada õigeaegset ja piisavat toetust majandusšokkide korral ning rahastada rohepööret; rõhutab taaste- ja vastupidavusrahastu tähtsust COVID-19 kriisist põhjustatud majandusliku ja sotsiaalse šoki leevendamisel;

väljendab heameelt asjaolu üle, et arutelu ELi majanduse juhtimise raamistiku tuleviku üle on juba alanud;

Rahapoliitika

väljendab heameelt selle üle, et EKP reageeris oma rahapoliitikaga COVID-19 kriisile hädaolukorras kiiresti ja jõuliselt; tunnistab positiivset mõju, mida euroalale on avaldanud selline tegutsemine, mis hõlmab pandeemia majandusmõjude ohjeldamise erakorralise varaostukava (PEPP) kasutuselevõttu, kõlblikkus- ja tagatiskriteeriumide leevendamist ning kohandatud pikemaajaliste refinantseerimisoperatsioonide pakkumist, samuti pandeemiast tingitud erakorraliste pikemaajaliste refinantseerimisoperatsioonide tegemist; tuletab meelde EKP kavatsust jätkata tugimeetmetega seni, kuni pank peab seda oma volituste täitmiseks vajalikuks; väljendab ka heameelt EKP otsuse üle säilitada oma töövahendite lahutamatu osana sellised vahendid nagu eelkommunikatsioon, varaostud ja pikemaajalised refinantseerimisoperatsioonid; kutsub EKPd üles jätkuvalt tagama oma rahapoliitika meetmete vajalikkus, sobivus ja proportsionaalsus ning seda jälgima;

võtab teadmiseks EKP otsuse suurendada PEPPi mahtu esialgselt 750 miljardilt eurolt 1 850 miljardile eurole; märgib, et EKP jätkab PEPPi raames varade netoostude tegemist kuni COVID-19 kriisi etapi lõpuni ja igal juhul vähemalt 2022. aasta märtsi lõpuni; märgib, et EKP aeglustas hiljaaegu netoostude tempot PEPPi raames vastavalt EKP nõukogu seisukohale, et soodsaid rahastamistingimusi on võimalik säilitada mõõdukalt aeglasemas tempos; rõhutab president Christine Lagarde’i 10. juuni 2021. aasta avaldust, et mis tahes arutelu PEPPist väljumise üle oleks ennatlik, et praegu on liiga vara ja see toimub siis, kui selleks on õige aeg; kutsub EKPd üles jätkama oste PEPPi raames seni, kuni ta peab seda vajalikuks oma volituste täitmiseks; võtab teadmiseks EKP kavatsuse uurida varaostude edasist kohandamist; võtab samuti teadmiseks president Christine Lagarde’i avalduse, et isegi pärast pandeemiaga seotud hädaolukorra eeldatavat lõppu on endiselt oluline, et rahapoliitika, sealhulgas varaostude asjakohane kohandamine, toetaks taastumist kogu euroalal ja inflatsiooni püsivat tagasiviimist eesmärgiks seatud 2 %-ni;

10.

võtab teadmiseks EKP otsuse teha PEPPi raames paindlikke oste, et vältida rahastamistingimuste karmistamist, mis ei oleks kooskõlas pandeemia negatiivse mõjuga võitlemiseks tehtavate pingutustega, toetades samal ajal rahapoliitika sujuvat üleminekut;

11.

märgib, et varaostukava raames toimuv varade netoost jätkub igakuiselt 20 miljardi euro väärtuses; märgib samuti, et ostude tegemine varaostukava raames jätkub seni, kui on vaja baasintressimäärade toetava mõju tugevdamiseks, ning lõpeb enne, kui keskpank hakkab baasintressimäärasid tõstma; tuletab meelde, et varaostukava, mis on pandeemiaeelne programm, kasutatakse jätkuvalt stabiilses tempos;

12.

väljendab heameelt Kreeka võlakirjade lisamise üle PEPPi; märgib siiski, et vaatamata märkimisväärsetele edusammudele ei ole need võlakirjad avaliku sektori varaostukava (PSPP) jaoks ikka veel kõlblikud; kutsub EKPd üles hindama uuesti Kreeka võlakirjade kõlblikkust PSPP raames kasutamiseks ja esitama aegsasti enne PEPPi lõpetamist konkreetsed soovitused nende lisamiseks PSPPsse;

13.

võtab teadmiseks EKP otsuse jätkata PEPPi raames ostetud tähtaeguvate väärtpaberite põhisumma maksete reinvesteerimist vähemalt 2024. aasta lõpuni ning jätkata varaostukava alusel ostetud tähtaeguvate väärtpaberite põhisumma maksete täies mahus reinvesteerimist pikema aja jooksul pärast EKP baasintressimäärade tõstmist ning igal juhul nii kaua, kui see on vajalik soodsate likviidsustingimuste säilitamiseks ja piisavalt toetava rahapoliitika jätkamiseks;

14.

märgib, et eurosüsteemi refinantseerimisoperatsioonide maht suurenes 2020. aasta lõpus 1 850 miljardi euroni peamiselt sihtotstarbeliste pikemaajaliste refinantseerimisoperatsioonide kolmanda seeria tõttu; märgib ühtlasi, et eurosüsteemi tagasimaksmata refinantseerimisoperatsioonide kaalutud keskmine tähtaeg pikenes 2020. aasta lõpuks ligikaudu 2,4 aastani;

15.

väljendab heameelt EKP otsuse üle jätkata likviidsuse pakkumist oma refinantseerimisoperatsioonide kaudu; tunnistab, et sihtotstarbeliste pikemaajaliste refinantseerimisoperatsioonide kolmanda seeria kaudu saadud rahalistel vahenditel on oluline roll ettevõtetele ja kodumajapidamistele antavate pangalaenude toetamisel; rõhutab siiski, et mõnel juhul on vaid väga väike osa nendest likviidsussüstidest suurendanud pangalaenude andmist reaalmajandusele, eriti VKEdele; kutsub EKPd üles tagama, et sellised meetmed tõepoolest hõlbustaksid reaalmajanduse rahastamist;

16.

võtab teadmiseks EKP otsuse uue sümmeetrilise inflatsioonieesmärgi (2 %) kohta keskpikas perspektiivis ja kohustuse säilitada püsivalt toetav rahapoliitika, et saavutada oma inflatsioonieesmärk; on veendunud, et arvestusliku võrdlusaluse puudumine raskendab sihttasemest kõrvalekaldumiste tõlgendamist; märgib, et keskpikale perioodile keskendumine rahapoliitika strateegias võimaldab vältimatuid lühiajalisi kõrvalekaldeid inflatsioonieesmärgist; kutsub EKPd üles vajaduse korral kaaluma, kuidas inflatsiooni järsk kiirenemine võib mõjutada tema rahapoliitilist kurssi;

17.

on mures euroala inflatsioonimäära pärast, mis kerkis 2022. aasta jaanuaris kümne aasta kõrgeimale tasemele (5,1 %) ja ulatus eri liikmesriikides 3,3 %-st 12,2 %-ni, tingituna mitmetest teguritest nagu energiahindade baasmõju, tarneahela kitsaskohad ja majandustegevuse elavnemine pärast järsku majanduslangust; rõhutab, et inflatsiooni kiirenemine üle kindlaksmääratud väärtuse võib olla eriti kahjulik elanikkonna kõige vaesematele osadele ning põhjustada majandusliku ja sotsiaalse ebavõrdsuse suurenemist; tuletab meelde, et inflatsioon jäi viimasel kümnendil tunduvalt allapoole sihttasemeks seatud 2 %; kutsub EKPd üles neid suundumusi ja nende tagajärgi tähelepanelikult jälgima ning võtma vajaduse korral meetmeid hindade stabiilsuse tagamiseks; kordab president Christine Lagarde’i üleskutset, et rahapoliitika keskenduks jätkuvalt sellele, et juhtida majandus pandeemiaga seotud hädaolukorrast turvaliselt välja; märgib, et EKP kutseliste prognoosijate küsitluse kohaselt püsivad keskpika perioodi inflatsiooniootused kindlalt seatud sihttaseme juures, kuid teatavate turupõhiste meetmete puhul eeldatakse keskmise pikkusega perioodi inflatsiooniootuste suurenemist;

18.

on seisukohal, et EKP võiks uurida alternatiivseid rahapoliitika vahendeid, mis võivad soodustada avaliku ja erasektori investeeringuid;

19.

võtab teadmiseks, et EKP prognoosi kohaselt püsivad baasintressimäärad praegusel või madalamal tasemel, kuni inflatsioon jõuab tublisti enne prognoosiperioodi lõppu 2 % tasemele ja püsib sellel tasemel ülejäänud prognoosiperioodi jooksul; rõhutab, et madalad intressimäärad võivad pakkuda võimalusi tarbijatele, äriühingutele, sh VKEdele, töötajatele ja laenuvõtjatele, kes saavad kasu majanduse kasvutempo hoogustumisest, madalamast töötuse määrast ja väiksematest laenukasutuse kuludest; tunneb siiski muret madalate intressimäärade võimaliku mõju pärast elujõuetute ja suure võlakoormusega ettevõtete arvule, majanduskasvu ja kestlikkust suurendavate reformide ja investeeringute stimuleerimisele ning pensioni- ja kindlustussüsteemidele;

20.

tunneb heameelt EKP otsuse üle soovitada töötada välja tegevuskava, et lisada omanike kasutuses olevate eluasemetega seotud kulud ühtlustatud tarbijahinnaindeksisse, et paremini kajastada inflatsioonimäära, mis on kodumajapidamiste jaoks võrreldav ja asjakohane, kuna eluasemekulud on pidevalt kasvanud, ning kavandada teadlikumaid rahapoliitika operatsioone; on siiski seisukohal, et ühtlustatud tarbijahinnaindeks kajastab praeguses määratluses kodumajapidamiste poolt kaupadele ja teenustele tehtavate tegelike kulutuste muutust; on seisukohal, et metoodika, mille eesmärk on eraldada investeerimiskomponent tarbimiskomponendist, peaks tagama selle, et eluasemehinna märkimisväärse tõusu tegelik mõju tarbijakuludele oleks piisavalt arvesse võetud; tunnistab, et nende kulude lisamine on mitmeaastane projekt; rõhutab, et selline samm võib tuua kaasa hinnaindeksite tõusu ja viia inflatsiooni vähemalt ajutiselt keskpika perioodi eesmärgist kõrgemale, vähendades seega EKP manööverdamisruumi; kutsub EKPd üles sellisteks riskideks valmistuma ja neid mõjusalt käsitlema;

21.

tunnistab vajadust ühtlustatud tarbijahinnaindeksi kvaliteediga kohandamise meetodite ulatuslikuma ühtlustamise ja suurema läbipaistvuse järele seoses kvaliteedi kohandamisega liikmesriikides;

Meetmed kliimamuutustega võitlemiseks

22.

tuletab meelde, et EKP kui ELi institutsioon on seotud Pariisi kokkuleppest tulenevate ELi kohustustega; rõhutab, et kliima- ja elurikkuse-alase hädaolukorra lahendamiseks peab EKP valima integreeritud lähenemisviisi, mis peaks kajastuma kõigis tema poliitikavaldkondades, otsustes ja toimingutes, ning järgima oma volitust toetada liidu üldist majanduspoliitikat, eelkõige käesoleval juhul kliimaneutraalse majanduse saavutamist hiljemalt 2050. aastaks, nagu on sätestatud Euroopa kliimamääruses; on seisukohal, et EKP peab kasutama kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et võidelda kliimaga seotud ohtude vastu ja neid leevendada;

23.

on seisukohal, et hindade stabiilsuse säilitamine võib aidata luua Pariisi kokkuleppe rakendamiseks õiged tingimused;

24.

võtab teadmiseks EKP esimese kogu majandust hõlmava kliimamuutuste stressitesti; märgib, et tulemused viitavad sellele, et ilma jõuliste meetmeteta võib negatiivne mõju ELi SKP-le olla tõsine; väljendab seetõttu heameelt EKP võetud kohustuse üle viia läbi regulaarsed kliimastressitestid nii kogu majanduse kui ka üksikute pankade tasandil;

25.

võtab teadmiseks asjaolu, et EKP töötab välja näitajad finantseerimisasutuste portfellide kaudu tekkivate kliimaga seotud füüsiliste riskide kohta, sealhulgas CO2 jalajälje näitajad, ning makromajandusliku mudeldamise ja stsenaariumianalüüsid, et integreerida kliimariskid EKP mudelitesse ja hinnata nende mõju potentsiaalsele majanduskasvule; väljendab heameelt asjaolu üle, et EKP viib läbi üleminekupoliitika stsenaariumianalüüse;

26.

väljendab heameelt EKP uue tegevuskava ja selle üksikasjaliku kliimamuutuste vastaste meetmete teekaardi üle, millega lisatakse kliimamuutustega seotud kaalutlused EKP poliitikaraamistikku ja mudelitesse; märgib siiski, et see keskendub kliimaga seotud riskidele, ja rõhutab kahepoolse olulisuse põhimõtet, mis on ELi kestliku rahanduse raamistiku keskmes;

27.

märgib, et turuneutraalsuse mõiste on seotud vabal konkurentsil põhineva avatud turumajanduse põhimõttega; kutsub EKPd selle sõltumatust austades üles tegelema turutõrgetega ja tagama ressursside efektiivse jaotumise pikas perspektiivis, jäädes samal ajal võimalikult apoliitiliseks ning järgides uruneutraalsuse põhimõtet; märgib, et EKP on juba mitmel korral turuneutraalsusest kõrvale kaldunud;

28.

peab tervitatavaks asjaolu, et roheliste võlakirjade ostmine ja nende osakaal EKP portfellis suureneb jätkuvalt; on siiski seisukohal, et see osakaal on eriti väike, kui võtta arvesse rohepöörde vajadusi; kutsub EKPd üles kiirendama tööd roheliste võlakirjade osakaalu suurendamiseks oma portfellis; väljendab heameelt ELi roheliste võlakirjade standardi loomise ja EKP toetuse üle selles küsimuses; võtab sellega seoses teadmiseks EKP otsuse kasutada osa oma omavahendite portfellist, et investeerida eurodes nomineeritud keskpankade roheliste võlakirjade investeerimisfondi (EUR BISIP G2); kutsub EKPd samal ajal üles uurima roheliste võlakirjade võimalikku mõju hindade stabiilsusele;

29.

märgib, et võlakirju, mille kupongistruktuur on seotud teatavate eesmärgiks seatud kestlikkusnäitajatega, mis on seotud ühe või mitme ELi taksonoomiamääruses (3) sätestatud keskkonnaeesmärgiga ja/või ühe või mitme ÜRO kestliku arengu eesmärgiga seoses kliimamuutuste või keskkonnaseisundi halvenemisega, on alates 1. jaanuarist 2021 võimalik kasutada eurosüsteemi krediidioperatsioonide tagatisena ja rahapoliitika eesmärgil eurosüsteemi lõppostudeks, kui need vastavad kõigile muudele kõlblikkuskriteeriumidele;

30.

võtab teadmiseks, et EKP võtab meetmeid kliimaga seotud riskide lisamiseks oma tagatisraamistikku, kuid hoiatab viivituste eest selle rakendamisel; väljendab heameelt EKP võetud kohustuse üle uurida reitinguagentuuride metoodikat ja teabe avalikustamist ning hinnata, kuidas nad võtavad krediidireitingutes arvesse kliimamuutustega seotud riske; tunneb siiski mures asjaolu pärast, et EKP tugineb riskihindamisel liialt palju üksnes eraomanduses olevatele välistele reitinguagentuuridele; kutsub EKPd üles suurendama sisemist suutlikkust kliima ja elurikkusega seotud riskide hindamisel;

31.

märgib murega, et mõned EKP refinantseerimis- ja varaostukavad on kaudselt toetanud CO2-mahukat tegevust;

32.

väljendab heameelt asjaolu üle, et EKP on valmis viima oma ettevõtete varade ostukavad kooskõlla Pariisi kokkuleppega, et vähendada oma portfelli CO2-mahukust, kuid hoiatab viivituste eest;

33.

palub EKP-l keskpankade ja finantssüsteemi keskkonnasäästlikumaks muutmise järelevalveasutuste võrgustiku (NGFS) liikmena tugineda NGFSi poolt hinnatud üheksale keskpanga võimalusele võtta kliimaga seotud riske arvesse oma krediiditehingute, tagatiste ja varaostude tegevusraamistikus; kutsub EKPd üles tugevdama kliimamuutuste-alast koostööd ka muude rahvusvaheliste võrgustikega kui NGFS ning tõhustama dialoogi kodanikuühiskonnaga, et tugevdada ELi ülemaailmset juhtrolli kestliku rahanduse ja kliimameetmete valdkonnas;

34.

väljendab heameelt, et EKP teeb pingutusi oma keskkonnajalajälje jälgimiseks ja vähendamiseks; väljendab heameelt kliimamuutuste keskuse loomise üle, et koondada ühte kohta EKP eri osakondades kliimaküsimustega tehtav töö; ootab, et EKP tõhustaks oma tööd kliimakaalutluste tulemuslikuks kaasamiseks oma tavapärasesse tegevusse;

Muud asjaolud

35.

rõhutab mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate keskset rolli ELi majanduses, majanduslikus ja sotsiaalses lähenemises ning tööhõives; rõhutab, et COVID-19 pandeemia põhjustatud majanduskriis on mikro-, väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjaid rängalt tabanud, mis on oluliselt halvendanud nende majanduslikku käivet ja konkurentsivõimet, nende rohepöörde-alast edukust ning juurdepääsu rahastamisele; juhib tähelepanu vajadusele ergutada ELis avaliku ja erasektori investeeringuid ning kutsub seetõttu EKPd üles jätkuvalt pingutama, et hõlbustada mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate juurdepääsu rahastamisele;

36.

väljendab heameelt selle üle, et EKP on pikka aega toetanud pangandusliidu kiiret väljakujundamist, ning rõhutab tõsistest viivitustest tulenevaid riske; võtab teadmiseks EKP toetuse täiemahulise Euroopa hoiusekindlustusskeemi loomisele; tunnistab, et riskide jagamine ja vähendamine on omavahel seotud ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute kaitseskeemidel on keskne roll liikmeks olevate asutuste kaitsmisel ja stabiliseerimisel;

37.

tunneb heameelt seni tehtud edusammude üle viivislaenude vähendamisel; nõuab, et hüpoteeklaenuvõtjatele kehtestataks ELi tasandil piisav õiguskaitse sundmüügi eest;

38.

kutsub EKPd üles uurima võimalusi euro rahvusvahelise rolli tugevdamiseks; märgib, et euro kui reservvaluuta atraktiivsemaks muutmine edendab veelgi euro rahvusvahelist kasutust ja suurendab ELi võimet kujundada oma poliitilist seisukohta sõltumatult, mis on Euroopa majandusliku suveräänsuse kaitsmise põhielement; rõhutab, et hästi kavandatud Euroopa turvalise vara loomine võib hõlbustada finantsintegratsiooni ja aidata leevendada negatiivset vastasmõju riikide ja riigisiseste pangandussektorite vahel; rõhutab, et euro rolli tugevdamine eeldab Euroopa majandus- ja rahaliidu süvendamist ja väljakujundamist;

39.

väljendab heameelt asjaolu üle, et 2020. aastal vähenes euro pangatähtede võltsingute arv madalaimale tasemele alates 2003. aastast (17 ühikut miljoni kohta); kutsub EKPd üles tõhustama võltsimisvastast võitlust ja koostööd Europoli, Interpoli ja Euroopa Komisjoniga selle eesmärgi saavutamiseks; palub EKP-l, ilma et see piiraks liikmesriikide eesõigusi, luua süsteemi suurtehingute paremaks järelevalveks, et võidelda rahapesu, maksudest kõrvalehoidumise ning terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse rahastamise vastu;

40.

tunneb heameelt EKP otsuse üle käivitada digieuro projekti 24-kuuline uurimisetapp; kutsub EKPd üles reageerima tulemuslikult digieuro teemalise avaliku konsultatsiooni käigus tõstatatud ootustele ja muredele, mis hõlmavad muret eraelu puutumatuse, turvalisuse, juurdepääsetavuse, maksevõime pärast kogu euroalal, lisakulude vältimise ja off-line kasutatavuse pärast; märgib, et see uurimisetapp ei mõjuta otsust digieuro võimaliku emiteerimise kohta; kordab, et digieuro ei ole krüptovara; juhib tähelepanu sellele, et digieuro peaks edendama finantsalast kaasatust ning pakkuma tarbijatele ja ettevõtjatele täiendavat andmekaitset ja õiguskindlust; nõustub EKPga, et digieuro peaks seetõttu vastama mitmele miinimumnõudele, mis on muu hulgas stabiilsus, turvalisus, tõhusus ja eraelu puutumatuse kaitse; kutsub EKPd üles tegema Euroopa Parlamendiga tihedat koostööd ja vahetama korrapäraselt teavet uurimisetapi edenemise kohta;

41.

kordab, et tunneb tõsist muret ohtude pärast, mida erasektori stabiilsusraha põhjustab finantsstabiilsusele, rahapoliitikale ja tarbijakaitsele;

42.

tuletab meelde, et sularahamaksed on ELi kodanike jaoks väga oluline maksevahend ja digieuro ei tohiks seda ohtu seada; märgib, et ringluses olevate euro pangatähtede arv ja väärtus kasvas 2020. aastal ligikaudu 10 %; võtab teadmiseks eurosüsteemi 2030. aastani kavandatud sularahastrateegia, mille eesmärk on tagada, et kõigil euroala kodanikel ja ettevõtjatel oleks jätkuvalt hea juurdepääs sularahateenustele ning et sularaha jääks üldtunnustatud maksevahendiks, tegeledes samal ajal euro pangatähtede ökoloogilise jalajälje vähendamise ning uuenduslike ja turvaliste pangatähtede väljatöötamise küsimustega; on mures pangandusvõrgu kokkutõmbamise pärast mõnes liikmesriigis; on seisukohal, et selline tava võib viia oluliste finantsteenuste ja -toodete võrdse kättesaadavuse märkimisväärse piiramiseni;

43.

rõhutab, et finantssektoris toimuvad märkimisväärsed muutused, mis tulenevad innovatsioonist ja digiteerimisest; rõhutab, et sellised muutused suurendavad väliste häirete, näiteks finants- ja pangandussektori vastu suunatud küberrünnete ohtu; väljendab heameelt EKP jätkuvate püüdluste üle tugevdada oma reageerimis- ja taastumissuutlikkust küberrünnakute korral kooskõlas Euroopa uue küberkaitsepoliitikaga; kordab oma muret seoses teenuste katkemisega, mis mõjutas 2020. aastal tõsiselt TARGET2 süsteemi ja TARGET2 väärtpabereid; väljendab heameelt nende juhtumite sõltumatu läbivaatamise üle ja märgib, et paljude leidude tõsidust hinnati „väga suureks“; tunneb heameelt selle üle, et eurosüsteem nõustub üldiste järeldustega ja on võtnud kohustuseks läbivaatamise soovitused ellu viia; kutsub EKPd üles tagama tundliku taristu, näiteks TARGET2 süsteemi püsiv stabiilsus, veelgi rohkem pingutama küberturvalisuse valdkonnas ja jätkama finantsturutaristu kübervastupidavusvõime edendamist;

44.

võtab teadmiseks TARGET2 saldode erinevused Euroopa Keskpankade Süsteemis; märgib, et nende erinevuste tõlgendamine on vaidlusalune küsimus;

45.

palub EKP-l tagada asjakohane tasakaal finantstehnoloogia valdkonnas regulatiivse finantsinnovatsiooni lubamise ja finantsstabiilsuse tagamise vahel; kutsub EKPd ühtlasi üles tõhustama järelevalvet krüptovara valdkonnas toimuva arengu üle, et hoida ära negatiivne mõju ja sellega seotud riskid finantsstabiilsusele, rahapoliitikale ning turutaristu ja maksete toimimisele ja turvalisusele; rõhutab, et krüptovara arendamine võib tekitada lisaprobleeme seoses küberturvalisuse, rahapesu, terrorismi rahastamise ja muu kuritegevusega, mis on seotud krüptovara võimaldatava anonüümsusega; märgib, et neid riske saab maandada asjakohaste õigusaktidega, nagu tulevane krüptovaraturge käsitlev määrus; võtab teadmiseks EKP kavatsuse töötada välja ja rakendada poliitikameetmeid, et leevendada stabiilsusraha võimalikku negatiivset mõju ELi maksetele ja finantsmaastikule;

46.

tuletab meelde EKP toetust Basel III rakendamisele, kuna see vähendaks panganduskriisi ohtu ja suurendaks seega finantsstabiilsust ELis;

47.

tunneb muret teatavates liikmesriikides pangandussektori tarbijalepingutes kasutatavate ebaõiglaste klauslite ja tavade pärast ning rõhutab, et kõik liikmesriigid peavad tõhusalt ja kiiresti rakendama direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (4); kutsub EKPd üles aktiivselt sellele kaasa aitama, kasutades kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid, et tagada aus konkurents;

48.

märgib, et Bulgaaria ja Horvaatia ühinesid 2020. aastal ühtse järelevalvemehhanismiga, saades seeläbi esimesteks euroalavälisteks riikideks, kes osalevad Euroopa pangandusjärelevalves; märgib, et nende riikide pangad on EKP järelevalvenõukogus võrdselt esindatud; märgib samuti, et Bulgaaria leevi ja Horvaatia kuna liitumine vahetuskursimehhanismiga (ERM II) on üks euro kasutuselevõtu eeltingimus;

49.

väljendab heameelt EKP pingutuste üle finantsturgude stabiilsuse tagamisel kõigi Ühendkuningriigi EList väljaastumisega seotud võimalike ettenägematute asjaolude ja negatiivsete tagajärgede korral, eelkõige otsesemalt mõjutatud piirkondades ja riikides;

Läbipaistvus, aruandekohustus ja sooline võrdõiguslikkus

50.

peab tervitatavaks EKP sisulist ja detailset tagasisidet Euroopa Parlamendi resolutsiooni kohta, mis käsitles EKP 2019. aasta aruannet; kutsub EKPd üles jätkama aruandekohustuse täitmist ja avaldama ka edaspidi igal aastal kirjalikku tagasisidet EKP aastaaruannet käsitlevate parlamendi resolutsioonide kohta;

51.

rõhutab vajadust tõhustada veelgi EKP aruandekohustuse ja läbipaistvuse korda; nõuab tungivalt, et EKP võtaks kiiresti meetmeid, algatades võimalikult kiiresti läbirääkimised ametliku institutsioonidevahelise kokkuleppe üle, millega tagatakse EKP sõltumatus käsikäes aruandekohustusega; kutsub EKPd üles tihendama koostööd ja teabevahetust ning suurendama läbipaistvust parlamendi ja kodanikuühiskonna ees, avaldades aruanded kõigis ELi keeltes ja algatuse „ECB Listens“ kaudu;

52.

võtab teadmiseks kehtivad EKP personalieeskirjad töötajate võimalike huvide konfliktide kohta ja ergutab personalieeskirjade laialdast kohaldamist; tunnustab EKP meetmeid, nagu EKP kõrgete ametnike ühtse käitumisjuhendi vastuvõtmine ja otsus avaldada eetikakomitee arvamused, mis on adresseeritud juhatuse, nõukogu ja järelevalvenõukogu praegustele liikmetele ja mis on välja antud pärast ühtse käitumisjuhendi jõustumist;

53.

tunneb heameelt, et EKP avaldas varaga tagatud väärtpaberite ja pandikirjade ostukavade agregeeritud osalused amortiseeritud väärtuses ning esmastel ja järelturgudel ostetud osaluste jaotuse, samuti nende programmide koondstatistika;

54.

tunneb heameelt, et EKP on avalikustanud eurosüsteemi kogu väärtpaberituruprogrammi kaudu saadud kasumi ja kogu eurosüsteemi väärtpaberituruprogrammi osaluse emitendiriikide kaupa (Iirimaa, Kreeka, Hispaania, Itaalia ja Portugal); kutsub liikmesriike üles järgima seda eeskuju netofinantsvara lepingute puhul;

55.

kordab nõudmist, et EKP tagaks oma auditikomisjoni ja eetikakomisjoni liikmete sõltumatuse; nõuab tungivalt, et EKP vaataks läbi eetikakomitee toimimise, et vältida huvide konflikte; kutsub EKPd üles vaatama läbi ametist lahkuvate liikmete ooteaja;

56.

võtab teadmiseks asjaolu, et üle 90 % EKP nõuanderühmade liikmetest on pärit erasektorist, mis võib põhjustada erapoolikust, huvide konflikte ja õigusaktide ostmist poliitikakujundamise käigus;

57.

väljendab heameelt EKP uue sisemise rikkumisest teatamise raamistiku tõhustamise üle; kutsub EKPd üles tagama uue pangasisese vahendi terviklikkuse ja tõhususe, et hõlbustada tõeliselt lihtsat ja turvalist teatamist võimalikest ametikohustuste rikkumistest, sobimatust käitumisest või muudest rikkumistest ning rikkumisest teatajatele ja tunnistajatele tõhusa kaitse tagamist, nagu on sätestatud ELi rikkumisest teatamise direktiivis (5);

58.

tunnustab EKP jätkuvaid pingutusi parlamendiga suhtlemise parandamiseks; nõustub ka president Christine Lagarde’iga, et EKP peab ajakohastama kodanikele suunatud teabevahetust oma poliitika ja selle mõju kohta; märgib, et asjakohane Eurobaromeetri uuring näitab, et ainult 40 % euroala vastajatest pigem usaldab EKPd; kutsub EKPd üles jätkama konstruktiivset dialoogi kodanikega, et selgitada oma otsuseid ja kuulata ära kodanike mured; väljendab sellega seoses heameelt selle üle, et president Christine Lagarde teatas 27. septembril 2021 toimunud rahandusalase dialoogi käigus otsusest muuta teavitusüritused EKP ja avalikkuse vahelise suhtluse struktuurseks tunnusjooneks;

59.

võtab teadmiseks Euroopa Ombudsmani otsuse EKP presidendi ja selle otsuseid tegevate organite liikmete kaasamise kohta ühendusse Group of Thirty (G30) (juhtum 1697/2016/ANA), et tagada täielik läbipaistvus ja üldsuse usaldus EKP sõltumatuse vastu;

60.

väljendab kahetsust ja sügavat muret selle üle, et ainult kaks EKP juhatuse liiget ja EKP nõukogu 25 liikmest vaid kaks on naised; kordab, et juhatuse liikmete ametissenimetamine tuleks hoolikalt ette valmistada ja see peaks toimuma sooliselt tasakaalustatud viisil ning kooskõlas aluslepingutega täielikult läbipaistvalt ja koostöös Euroopa Parlamendiga; tuletab meelde, et Euroopa Parlamendi 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni (soolise tasakaalu kohta kandidaatide esitamisel ELi majandus- ja rahandusalastele ametikohtadele) punkti 4 kohaselt võtab Euroopa Parlament endale kohustuse mitte võtta arvesse selliseid kandidaatide nimekirju, mille puhul ei järgita soolise tasakaalu põhimõtet; julgustab EKPd tegema selles vallas rohkem edusamme; kutsub euroala liikmesriike üles kaasama soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte täielikult oma ametisse nimetamise protsessidesse ja tagama kõigile sugupooltele võrdsed võimalused oma riigi keskpanga presidendi ametikohale pürgimiseks;

61.

peab kahetsusväärseks, et sooline tasakaalustamatus püsib ka EKP organisatsioonilises struktuuris, eelkõige seoses naiste osakaaluga kõrgematel juhtivatel ametikohtadel; märgib, et 2019. aasta lõpus suurenes naiste osakaal kõigil EKP juhtivatel ametikohtadel 30,3 %-ni ja kõrgema juhtkonna ametikohtadel 30,8 %-ni; kutsub EKPd üles võtma lisameetmeid; väljendab sellega seoses heameelt EKP uue strateegia üle, mille eesmärk on veelgi parandada oma töötajaskonna soolist tasakaalu kõigil tasanditel, sealhulgas eesmärgi üle võtta tööle naisi, et täita vähemalt pool uutest täitmata ametikohtadest kõigil tasanditel, ning eesmärgi üle suurendada 2026. aastaks naiste osakaalu eri tasanditel 40–51 %-ni; kutsub EKPd üles veelgi stimuleerima naiste osalemist ja edendama aktiivselt sooliselt tasakaalustatud esindatust kõigil oma ametikohtadel organisatsiooni hierarhias;

o o

62.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 23, 21.1.2021, lk 105.

(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0277.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2020. aasta määrus (EL) 2020/852, millega kehtestatakse kestlike investeeringute hõlbustamise raamistik ja muudetakse määrust (EL) 2019/2088 (ELT L 198, 22.6.2020, lk 13).

(4) Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1937 liidu õiguse rikkumisest teatavate isikute kaitse kohta (ELT L 305, 26.11.2019, lk 17).

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/45

P9_TA(2022)0030

Rakendamisraport põllumajandusloomade heaolu kohta

Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon, mis käsitleb rakendamisraportit põllumajandusloomade heaolu kohta (2020/2085(INI))

(2022/C 342/06)

Euroopa Parlament,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 13, milles kinnitatakse, et ühendus ja liikmesriigid pööravad „täit tähelepanu loomade kui aistimisvõimeliste olendite heaolu nõuetele, respekteerides samal ajal liikmesriikide õigus- või haldusnorme ja tavasid, mis iseäranis käsitlevad riitusi, kultuuritraditsioone ja piirkondlikku pärandit“,

—

võttes arvesse oma sisepoliitika peadirektoraadi kodanike õiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna 2020. aasta novembris avaldatuid uuringut „End the Cage age: Looking for Alternatives“ (Lõpp puuriajastule: alternatiivide otsingul), 10. juuni 2021. aasta resolutsiooni Euroopa kodanikualgatuse „Lõpp puuriajastule!“ kohta (1) ja komisjoni 30. juuni 2021. aasta teatist Euroopa kodanikualgatuse „Lõpp puuriajastule“ kohta (C(2021)4747),

—	võttes arvesse nõukogu 20. juuli 1998. aasta direktiivi 98/58/EÜ, mis käsitleb põllumajandusloomade kaitset (ülddirektiiv) (2),

—	võttes arvesse nõukogu 19. juuli 1999. aasta direktiivi 1999/74/EÜ, millega sätestatakse munakanade kaitse miinimumnõuded (3),

—	võttes arvesse nõukogu 28. juuni 2007. aasta direktiivi 2007/43/EÜ, millega sätestatakse lihakanade kaitse miinimumeeskirjad (4),

—	võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/119/EÜ, milles sätestatakse vasikate kaitse miinimumnõuded (5),

—	võttes arvesse nõukogu 18. detsembri 2008. aasta direktiivi 2008/120/EÜ, milles sätestatakse sigade kaitse miinimumnõuded (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2021. aasta juunis avaldatud uuringut „Implementation of EU legislation on „on-farm“ animal welfare: potential EU added value from the introduction of animal welfare labelling requirements at EU level“ (Loomade heaolu põllumajandusettevõttes käsitlevate ELi õigusaktide rakendamine: võimalik ELi lisaväärtus, mis tuleneb loomade heaolu märgistamise nõuete kehtestamisest ELi tasandil),

—	võttes arvesse 2020. aasta oktoobris Euroopa Komisjonile koostatud uuringut loomade kaitset ja heaolu käsitleva Euroopa Liidu strateegia (2012–2015) hindamise toetamiseks,

—	võttes arvesse oma 14. märtsi 2017. aasta resolutsiooni farmiküülikute kaitse miinimumstandardite kohta (7),

—	võttes arvesse oma 25. oktoobri 2018. aasta resolutsiooni loomade heaolu, antimikroobikumide kasutamise ja broilerite tööstusliku kasvatamise keskkonnamõju kohta (8),

—	võttes arvesse oma 9. juuni 2021. aasta resolutsiooni ELi elurikkuse strateegia kohta aastani 2030: toome looduse oma ellu tagasi (9),

—	võttes arvesse nõukogu 16. detsembri 2019. aasta järeldusi loomade heaolu – säästva loomakasvatuse lahutamatu osa – kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2020. aasta järeldusi kogu ELis kehtiva loomade heaolu märgise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 14. novembril 2018 avaldatud eriaruannet nr 31 loomade heaolu kohta ELis: kuidas vähendada lõhet ambitsioonikate eesmärkide ja tegeliku rakendamise vahel,

—	võttes arvesse loomade heaolu käsitlevate Euroopa õigusaktide toimivuskontrolli, mida komisjon praegu läbi viib,

—	võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee 5. detsembri 2018. aasta arvamust ühise põllumajanduspoliitika reformi kohta (10),

—	võttes arvesse Eurobaromeetri eriuuringut nr 505 „Making our food fit for the future – Citizens’ expectations“ (Toidu tulevikukindlaks muutmine – kodanike ootused),

—	võttes arvesse Maailma Loomatervise Organisatsiooni kirjeldatud viit vabadust: olla vaba näljast, alatoitumusest ja janust, olla vaba hirmust ja stressist, kuumastressist või füüsilisest ebamugavustundest, olla vaba valudest, vigastustest ja haigustest ning vabadus loomuomaselt käituda,

—	võttes arvesse komisjoni 12. mai 2021. aasta teatist „ELi vesiviljeluse kestlikkuse ja konkurentsivõime suurendamise strateegilised suunised aastateks 2021–2030“ (COM(2021)0236),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

—	võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni arvamust,

—	võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni raportit (A9-0296/2021),

arvestades, et loomade heaolu on loomakasvatajate jaoks tähtis tegur ning eetiline ja üha tähtsamaks muutuv küsimus tarbijate ja ühiskonna jaoks üldiselt; arvestades, et tarbijate huvi ostetud toidu kvaliteedi ja loomade heaolu vastu on suurem kui kunagi varem ning ELi kodanikud soovivad teha tarbijatena teadlikumaid valikuid; arvestades, et toidukvaliteedil, mis on seotud loomade heaolu ja loomatervishoiuga, on oluline osa strateegia „Talust taldrikule“ eesmärkide saavutamisel;

arvestades, et ELi toimimise lepingu artiklis 13 tunnistatakse, et loomad on aistimisvõimelised olendid, ning sätestatakse, et liit ja selle liikmesriigid pööravad liidu põllumajandus- ja kalanduspoliitika kavandamisel ja rakendamisel täit tähelepanu loomade heaolu nõuetele, respekteerides samal ajal liikmesriikide õigus- või haldusnorme ja tavasid, mis iseäranis käsitlevad riitusi, kultuuritraditsioone ja piirkondlikku pärandit;

arvestades, et kuigi Euroopa toidutootmisnormid, sealhulgas loomade heaolu kriteeriumid, kuuluvad maailma kõige nõudlikumate hulka, nõuavad need siiski veel täiustamist; arvestades, et mitmed riigid ja piirkonnad on astunud selles suunas uusi samme, näiteks keelustanud teatavad loomade puuris pidamise vormid;

D.	arvestades, et loomade heaolu käsitlevate õigusaktide ühetaolise sõnastuse ja kohaldamise tagamine ning nende ajakohastamine vastavalt uusimatele teaduslikele teadmistele on loomade heaolu normide tõstmise ja nende täieliku järgimise tagamise eeltingimus;

arvestades, et mõningad Euroopa loomakasvatajad on viimaste aastakümnete jooksul teinud teatavaid edusamme, olles kriitiliselt hinnanud oma tavasid ning võtnud oma töös ette parandusi ja kohandusi; arvestades, et tavade parandamisel toetavad neid nõuandvad organid, teadusasutused ja mitmed valitsusvälised organisatsioonid; arvestades, et arukate põllumajandustehnoloogiate kasutuselevõtt loomatervise ja loomade heaolu jälgimiseks võib veelgi parandada loomade haiguste ennetamist ja heaolunormide rakendamist; arvestades, et Euroopa loomakasvatajad soovivad selles vallas edasi liikuda, kuid puutuvad kokku tehniliste, õiguslike ja majanduslike piirangutega; arvestades, et loomade heaolu tuleb parandada iga loomaliiki puudutavaid tervishoiuaspekte arvesse võttes ning et sellega seotud kulud ei peaks jääma ainuüksi tootjate kanda;

arvestades, et tööstuslikul loomakasvatusel on ELi põllumajanduses oluline roll; arvestades, et põllumajandussüsteemi muutmise ja intensiivistamise tulemusena on vaid veidi enam kui kümne aasta jooksul tegevuse lõpetanud mitu miljonit põllumajandusettevõtet, s.o rohkem kui kolmandik kõigist Euroopa põllumajandusettevõtetest, millest valdav enamus olid väikesed pereettevõtted;

G.	arvestades, et majanduslik volatiilsus sunnib karjakasvatajaid arvestama pikkade amortisatsiooni- ja investeerimisperioodidega, näiteks loomade heaolu suurendamiseks mõeldud loomapidamishoonete puhul;

H.	arvestades, et Euroopa põllumajandusettevõtjad võtavad praegu täiendavaid meetmeid seoses tõuaretuse ja loomapidamise arenguga, et jõuda lähemale Maailma Loomatervise Organisatsiooni „viiele vabadusele“;

I.	arvestades, et loomade heaolu sõltub loomakasvatajate heaolust ning et mõlemale tuleb eraldada piisavalt vahendeid ja rohkem praktilist toetust ELi tasandil;

J.	arvestades, et COVID-19 pandeemia on välja toonud vahetu seose loomade ja inimeste tervise ning heaolu vahel; arvestades, et loomade heaolu seostub ka keskkonnaga, mida on kõige paremini uuritud „ühtse heaolu“ (One Welfare) raames;

K.	arvestades, et Euroopa loomakasvatusettevõtetes on kokku umbes neli palgalist ja mittepalgalist töötajat, kellest 80 % elab uuemates liikmesriikides (11);

arvestades, et ELi-sisene kalakaubandus moodustab olulise osa ELi kalanduskaubandusest tervikuna, kuna 2014. aastal oli selle osakaal kogu ELi-siseses ja -välises kalakaubanduses 86 %, kusjuures müügimaht oli 5,74 miljonit tonni ja väärtus 20,6 miljardit eurot, mis oli kõrgeim näit alates 2006. aastast (12);

M.	arvestades, et loomade tervis ja heaolu on tähtsad tegurid, mis aitavad tagada toiduohutuse, toiduga varustatuse ja rahvatervise ning järgida ELi kõrged kvaliteedinõudeid;

N.	arvestades, et terved põllumajandusloomad on säästva ja vähese CO2 heitega põllumajanduse saavutamise üks põhitegureid;

O.	arvestades, et teaduse ja tehnika areng aitab paremini mõista loomade tundlikkust, käitumist ja heaolu;

P.	arvestades, et põllumajandusloomade heaolu käsitlevate õigusaktide rakendamist puudutavate andmete kogumisel tekkis suuri raskusi nii andmete kvaliteedi kui ka kättesaadavuse osas, kuna puudusid nõuded liikmesriikide seire ja andmete kogumise kohta;

Q.	arvestades, et kehtivad õigusaktid on osaliselt iganenud ning ei kajasta teadmisi loomade liigist, vanusest, suurusest ja füüsilisest seisundist tulenevate kindlate vajaduste kohta ega praegu loomakasvatustavade vallas toimuvat teaduse ja tehnika arengut;

arvestades, et kõrvuti kehtivad liikmesriikide seadused ja ELi õigusaktid, mis moodustavad kombinatsiooni eranditest, kõrvalekalletest ja ebatäpsetest nõuetest ning millega ei nähta ette konkreetset kaitset või ei tagata kaitsetaset, põhjustades seeläbi mitmeid soovimatuid tavasid, mille tulemuseks on siseturu õigusaktide killustatus ja õiguslik ebakindlus, kusjuures kõike seda võib pidada konkurentsi moonutavaks;

arvestades, et ELi loomade heaolu käsitlevate õigusaktidega sätestatakse ainult sigade, munakanade, broilerite ja vasikate liigispetsiifilised heaolu miinimumnõuded, kuna liigispetsiifilised õigusnormid puuduvad muude toidu tootmiseks kasvatatavate liikide kohta, nagu rohkem kui kuue kuu vanused piima- ja lihaveised, lambad ja kitsed, broilerite ja munakanade vanemlinnud, noorkanad, kalkunid pardid ja haned, vutid, kalad ja küülikud; arvestades, et praegu ei ole loomade heaolu käsitlevates ELi õigusaktides liigi- ja vanusepõhiseid sätteid, mis hõlmaksid kõiki tootmistsükli etappe; arvestades, et paljusid maismaal kasvatatavaid põllumajandusloomi ja tehistingimustes kasvatatavaid kalu kaitsevad praegu ainult ülddirektiivi üldsätted;

T.	arvestades, et loomakasvatustavade täiustamises on mänginud rolli ka muud tegurid kui ELi õigusaktid ja ametlik kontroll; arvestades, et paljud liikmesriigid on rakendanud omaette loomade heaolu norme, mis on rangemad kui ELi normid;

U.	arvestades, et liikmesriikidele on jäetud nõuete täpsustamiseks ja nende hindamiseks ulatuslik kaalutlusõigus; arvestades, et eri liikmesriikide lähenemine ressursside jaotamisele ja ametliku kontrolli prioriteetide seadmisele on olnud erisugune;

V.	arvestades, et õigusnormide rakendamine on liikmesriigiti väga ebaühtlane; arvestades, et selle tulenevalt on nõuetele vastavuse tasemed üksteisest erinevad ja nõudeid täitvatel põllumajandustootjatel on oht sattuda ebasoodsasse olukorda;

arvestades, et tänu munakanade, sigade (tiined emised) ja vasikate direktiividele on loomade kasvatamise viisis tehtud positiivseid struktuurseid muudatusi; arvestades, et munade, vasikaliha ja sealiha tootmises on direktiivide tulemusel tehtud olulisi muudatusi hoonetes ja seadmetes ning need on soodustanud teatud muudatusi põllumajandusettevõtete arvu ja suuruse suhtes;

arvestades, et ülddirektiivil on üldiselt olnud väiksem mõju kui liigispetsiifilistel direktiividel ning selle mõju loomade heaolu parandamisele on olnud tagasihoidlik nõuete ebamäärasuse ja laiade tõlgendamisvõimaluste tõttu ning lüpsilehmade, broilerite, aretuskanade, küülikute, lammaste ja kalkunite liigispetsiifiliste kaitsenõuete puudumise tõttu;

arvestades, et tootmissurve tõttu on peamised probleemid, mille lahendamiseks õigusnormid välja töötati, endiselt laialt levinud, sealhulgas vigastused ning ahtad ja stressitekitavad tingimused; arvestades, et emiste pidamiseks seatud eesmärke ei ole saavutatud ja sellekohaste õigusnormide rakendamine on olnud üldiselt ebaühtlane, kuna emiste pidamise tingimused on ikka veel liiga ahtad ja stressitekitavad ning piisava tegelusmaterjalita;

arvestades, et direktiiv 1999/74/EÜ (munakanade kaitse kohta) on olnud mõjus, mis puudutab selles antud häid määratlusi erinevate tootmissüsteemide kohta; arvestades, et see edu on siiski piiratud, kuna liikmesriigid kasutavad selle rakendamisel väga erinevaid lähenemisviise ning direktiivis puuduvad selged, kohustuslikud ja terviklikud sätted, mis on jätnud võimaluse ühtsel turul konkurentsi moonutada, ning arvestades, et direktiiv ei ole osutunud piisavalt edukaks, ei vasta munakanade tegelikele vajadustele ja on järk-järgult tekitanud surve muudatuste tegemiseks, mistõttu on eri liikmesriikides hakatud rohkem kasutama alternatiive kanade puuris pidamise süsteemile (13);

AA.	arvestades, et nii põllumajandustootjate kui ka tarbijate huvides on tagada siseturul võrdsed tingimused ja ka võrdsed tingimused toodete impordiks kolmandatest riikidest;

AB.	arvestades, et paranenud on munakanade ja vasikaliha tootjate, mitte aga seakasvatajate töötingimused;

AC.	arvestades, et komisjon on otsustanud 2023. aastaks lõpule viia Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) 2022. aastal ette valmistatud puuris kasvatamise keelu mõju hindamise ning loomade heaolu käsitlevate õigusaktide, sealhulgas ülddirektiivi läbivaatamise;

AD.	arvestades, et tuleks vahet teha tühistel mittevastavustel, millele pööratakse liiga palju tähelepanu, ja reegleid järgivatel põllumajandustootjate enamusel;

AE.	arvestades, et loomakasvatusmeetodid ja tootmissüsteemid on liikmesriigiti erinevad;

AF.	arvestades, et Euroopa põllumajandusdemograafias on murettekitav langus; arvestades, et ebapiisav põlvkondade vahetumine avaldab ebasoovitavat mõju loomade heaolu nõuete rakendamisele;

AG.	arvestades, et ELi põllumajandus-, keskkonna- ja rahvusvahelise kaubanduse strateegiad ja meetmed ühtsel turul võrdsete võimaluste tagamiseks peaksid olema sidusad, üksteist täiendavad ja asjakohased;

AH.

arvestades, et ühine põllumajanduspoliitika (ÜPP) on üks regulatiivsetest ja rahalistest vahenditest, mida saab kasutada stiimulina põllumajandusloomade tervise ja heaolu parandamiseks, seda eelkõige ökokavade kaudu, aga ka investeeringute toetamise kaudu, kuigi selles suunas edu saavutamiseks on lisaks ÜPP-le vaja ka muud rahastamist; arvestades, et vastavalt komisjoni hinnangule ELi uusima loomade heaolu strateegia kohta on liikmesriigid jätnud loomade heaolu tarbeks ette nähtud vahendeid täielikult ära kasutamata ning miljonite eurode ulatuses ELi maaelu arengu rahastamise vahendeid, mille abil saaks loomade heaolu parandada, on praegu kasutamata või halvasti kasutatud; arvestades, et loomakasvatus on peamine abisaaja teise samba toetusest looduslikust eripärast tingitud piirangutega aladel asuvatele põllumajandusettevõtetele, mille maad moodustavad 50 % Euroopa kasutatavast põllumajandusmaast, ning põllumajanduse keskkonnameetmetest, millega kompenseeritakse ebasoodsa asukohaga seotud lisakulud või konkreetsete õigusaktide järgimise kohustused (14);

AI.

arvestades, et erilist tähelepanu tuleks pöörata loomade parema heaolu tagamisele kogu tootmistsükli jooksul ja loomade heaolu kõrgemate nõuete edendamisele nii sise- kui ka rahvusvahelistel turgudel ning selle tagamisele, et meie poliitilised otsused ei nõrgestaks Euroopa loomakasvatussektorit ega soodustaks tootmise vähendamist, mis tooks kaasa tootmise ümberpaigutamise maailma muudesse osadesse, kus loomakasvatustingimused ja -nõuded on madalamad kui Euroopas, ning muid sellega seotud probleeme, mis kahjustavad mitte ainult loomade heaolu nõudeid, vaid ka Euroopa keskkonnaeesmärke;

AJ.

arvestades, et märgistamine saab olla tõhus ainult siis, kui see põhineb teadusel, on tarbijatele kergesti mõistetav ja võimaldab neil teha teadlikke valikuid, kui see on kavandatud integreeritud ühtse turu jaoks, kui seda kohaldatakse kõigi loomsete saaduste suhtes ning kui selle aluseks on sidus ELi kaubanduspoliitika, et hoida ära madalamate nõuete järgi valmistatud toodete turule sisenemine, ning ainult juhul, kui sellel ei ole majanduslikku lisamõju toidusektori ettevõtjatele, eelkõige põllumajandustootjatele, ning see on Euroopa tootjate jaoks tõepoolest teostatav ilma liigsete rakenduskulude või piiranguteta; arvestades, et selline märgistamine peab ka aitama tootjatele turgu avada; arvestades, et uuringud ja avaliku arutelu tulemused näitavad, et teatavad sidusrühmad, eelkõige ettevõtted ei toeta täielikult kohustusliku märgistamise ettepanekut; arvestades, et kui turul ei eristata tooteid tootmisomaduste alusel, on turul kasulik ainult vabatahtlik märgistamine; arvestades, et vähe teatakse sellest, milline on märgistamissüsteemide mõju toidukäitlemisettevõtetele ning tarbijate usaldusele ja arusaamale loomade heaolust;

AK.	arvestades, et DNA jälgitavustehnoloogiate kasutuselevõtt iga haige looma või nakatunud toidu tuvastamiseks ja jälgimiseks võib toiduohutuse tagamise ja toidupettuste ennetamisega anda tarbijatele kindlustunde;

AL.

arvestades, et olenemata sellest, mis vahendeid tarbijate teavitamiseks kasutatakse, peavad need olema kavandatud selliselt, et säiliksid võrdsed tingimused ja ühtlustatud lähenemisviis, mille eraalgatuste arvu kasv hetkel võimatuks teeb, kuna kasutatakse viiteid olematutele loomade heaolunõuetele ja väiteid eri standardite kohta; arvestades, et ELis kasvab puurivabadest, vabapidamisel ja mahepõllumajanduslikest süsteemidest pärit loomsete saaduste ning taimsete alternatiivide turg;

AM.	arvestades, et õiguslike meetmete eesmärk on õigusaktide ja standardite ühtlustamine ning parem rakendamine;

AN.	arvestades, et suurema osa loomade heaoluga seotud märgistamisskeemidest algatab erasektor ning ülejäänud on avaliku ja erasektori partnerluse tulemus või vähemal määral mõne liikmesriigi pädevate osalejate algatused;

AO.	arvestades, et ELis on loomade heaolusüsteemid vabatahtlikud; arvestades, et enamik neist hõlmab muid aspekte kui loomade heaolu, nagu jälgitavus, kestlikkus ja tervis; arvestades, et nende toimimine ja ülesehitus on väga erinevad;

AP.

arvestades, et ei ole üksmeelt kohustuslikest loomade heaolu käsitleva märgistamise reeglitest tulenevate väljavaadete asjus, peamiselt nende rakendamisest tulenevate majanduslike tagajärgede tõttu eelkõige loomakasvatajatele; arvestades, et isegi kui kohustuslike reeglitega kaotatakse teatavad kõrvalekalded Euroopa turul, mõjutaksid need ebasoodsalt eraalgatusi, mis on suunatud toodete eristamisele ja loomade heaolu kasutamisele kaubandusliku eelisena;

Järeldused ja soovitused

Õigusaktide rakendamine

tunneb heameelt selle üle, et komisjon hindab praegu loomade heaolu, sealhulgas loomade transporti ja tapmist käsitlevaid õigusakte ja vaatab need 2023. aastaks läbi, et viia need kooskõlla uusimate teaduslike tõenditega, laiendada nende kohaldamisala, teha kergemaks nende kohaldamine ja tagada lõppkokkuvõttes loomade heaolu kõrgem tase, nagu on sätestatud strateegias „Talust taldrikule“;

tunnustab paljude loomakasvatajate edusamme põllumajandusettevõtetes loomade heaolu parandamisel ja seda, et osa neist tahab ja püüab kasutada edasiviivat mõtteviisi ja olla edumeelne;

soovitab anda kõigile loomakasvatajatele liidu tasandi raamistiku kaudu vahendid edusammude tegemiseks, mis põhinevad objektiivsetel näitajatel, milles viidatakse Maailma Loomatervise Organisatsiooni sätestatud viiele põhivabadusele;

nõuab, et kõik tulevased seadusandlikud meetmed (õigusaktide läbivaatamine või koostamine), milles käsitletakse loomakasvatussüsteemi (sh pidamistingimuste) parandamist või muutmist ja põllumajandusloomade heaolu kriteeriume, põhineksid kindlatel ja hiljutistel teaduslikel andmetel või uuringutel, mis on saadud süsteemse lähenemisega teadustöödest, milles võetakse arvesse kõiki aspekte kestlikkuse ja loomade heaolu saavutamiseks; palub järgida tasakaalu ning teaduslikke nõuandeid selle kohta, kuidas tehtavad muudatused mõjutavad loomi, keskkonda ja põllumajandustootjaid, eriti väikepõllumajandustootjaid, ning pooldab liikmesriikide pädevate asutustega konsulteerimist õigusloomeprotsessi võimalikult varases järgus;

rõhutab, et enne otsuste tegemist on vaja teha mõjuhindamine, samuti tuleb kasutada liigipõhist lähenemist, et kehtestada kõigile loomakasvatusettevõtete liikidele konkreetsed nõuded;

nõuab zoonootiliste haiguste leviku tõkestamiseks veterinaarennetuse paremat korraldamist ning loomade tervishoidu ja heaolu käsitlevate rangete standardite edendamist, eriti seoses vaktsineerimisega ja antimikroobsete ainete tarbetu kasutamise ennetamisega;

on teadlik asjaolust, et Euroopa Toiduohutusamet esitas vastuseks komisjoni nõudmistele mitu arvamust loomapõhiste meetmete kasutamise kohta liikide suhtes, mida ei käsitleta eriõigusaktides (piimalehmad ja lihaveised); peab kahetsusväärseks asjaolu, et Euroopa Toiduohutusameti soovitatud loomapõhiseid meetmeid ei ole seni rakendatud; kutsub seepärast komisjoni üles tagama, et neid loomapõhiseid meetmeid ajakohastataks kõige uuemate teaduslikult põhjendatud teadmiste põhjal ja integreeritaks kehtivatesse eriõigusaktidesse;

tunnistab, et teadusasutuste andmetel on loomapõhised meetmed küll soovitud, kuid neid pole alati võimalik jõustada ega objektiivselt kontrollida; kutsub seetõttu komisjoni üles koostama loomade heaolu käsitlevate ELi õigusaktide läbivaatamise käigus väga konkreetsed kontrollitavad nõuded, milles võetakse arvesse uusimaid teaduslikke arvamusi ja liikmesriikide erinevaid tootmissüsteeme;

kutsub komisjoni üles tagama kehtivate loomade heaolu käsitlevate õigusaktide täitmist ja vajaduse korral ajakohastama reegleid, et viia need paremini kooskõlla ühiskonna nõudmistega, võttes arvesse teaduse arengut ja teadusuuringute tulemusi selles valdkonnas, laiendades samas nende reeglite kohaldamisala ja paindlikkust, et kohaneda uusimate teaduslike ja tehnoloogiliste suundumustega ning rohelise kokkuleppe eesmärkidega;

10.

tuletab meelde, et väljundipõhised mõõdetavad muudatused tuleb teha pärast asjakohast teaduslikku hindamist ning konsulteerides liikmesriikide pädevate asutuste ja sidusrühmadega, et tulla toime ühelt poolt loomakasvatajate ees seisvate probleemidega ning teiselt poolt kodanike vajaduste ja ootustega ning loomade tervise ja heaoluga, võttes nõuetekohaselt arvesse tarbijate parimaid valikuid ja nende ostujõudu; tuletab meelde, et Euroopa toidusüsteemis tuleb tagada kvaliteetsete ja taskukohaste toiduainete kättesaadavus; on seisukohal, et tootjatele tuleks tagada õiglane osa loomade heaolu käsitlevatele ELi õigusaktidele vastavate toiduainete hinnast;

11.

nõuab toitumisvaldkonna lühemaid tarneahelaid, mis tuginevad kohalikele või piirkondlikele toidukaupadele, et pakkuda tarbijatele paremat otsest juurdepääsu kohalikele toiduainetele ja toetada väikepõllumajandustootjaid;

12.

kutsub seadusandjaid võtma täielikult arvesse nimetatud arengu tagajärgi ja olema neist täielikult teadlikud; nõuab, et muudatuste hindamisel kasutataks terviklikku lähenemisviisi, mis hõlmab kestlikkuse sotsiaalseid, keskkonnaalaseid, loomade heaoluga seonduvaid ja majanduslikke komponente, aga ka põllumajandustootjate ergonoomiat ja tervishoiuaspekte, võttes eriti arvesse terviseühtsuse põhimõtet; tuletab meelde, et loomade heaolu tuleb ühendada kestliku majandusliku lähenemisviisiga;

13.

rõhutab vajadust parandada loomade heaolu ja tervist loomakasvatuses osana terviseühtsuse põhimõttest; juhib tähelepanu asjaolule, et selle eesmärgi saavutamiseks on vaja parandada loomakasvatustavasid, sest loomade suurem heaolu parandab loomade tervist, vähendades seega vajadust ravimite järele ja piirates zoonooside levikut; kutsub komisjoni üles töötama loomade heaolu käsitlevate õigusaktide läbivaatamise raames välja ka heaoluühtsuse lähenemisviisi;

14.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tõhustama kolmandatest riikidest imporditavates toodetes antibiootikumide ja muude keelatud keemiliste jääkide kontrolli osana komisjoni strateegiast, mille eesmärk on võidelda tõhusalt looma- ja mereandide kasvatuses ning vesiviljeluses kasutatavate antibiootikumide ja pestitsiidide reguleerimata kasutamisega;

15.

nõuab meetmete võtmist, et tagada põllumajandustootjate ohutus ja usaldusväärsus teatavate loomade suhtes võetavate meetmete korral;

16.

rõhutab, et kõigi muudatuste kavandamisel tuleb võtta arvesse seda, et põllumajandustootjad vajavad muudatuste tegemiseks aega, toetust ja rahastamist, samuti kaasnevad sellega majanduslikud ja bürokraatlikud tagajärjed ja kõik see võib aega võtta; rõhutab vajadust võtta eriti arvesse investeerimiskulusid, kuna on oht, et madala kasumimarginaali tõttu võtab laenu tagasimaksmine pikka aega; märgib, et põllumajandusloomade heaolu parandamiseks vajalike muudatuste tegemiseks on vaja sobivat üleminekuperioodi; tunnistab, et loomakasvatajad on niigi investeerimistsüklis hiljutiste loomade heaolu algatuste ja pika tasuvusperioodi tõttu;

17.

peab tervitatavaks Euroopa kodanikualgatust „Lõpp puuriajastule!“; juhib tähelepanu tõsiasjale, et puuridega seotud võimalike muudatuste korral tuleb täpselt kindlaks määrata puuri mõiste ja selle omadused eri liikide puhul, et tagada tõhus üleminek alternatiivsetele loomapidamissüsteemidele, mis on juba kaubanduslikult elujõulised ja kasutusel, näiteks laut, kanade vabapidamis- ja mahepõllumajandussüsteemid, pargisüsteemid, jäigast materjalist põrandaga aedikud, vabapidamis- ja mahepõllumajanduslikud süsteemid küülikutele, vabalt poegimist ja rühmas pidamist võimaldavad süsteemid emistele, lauda- ja lindlasüsteemid vuttidele või paarikaupa ja rühmadena pidamist võimaldavad süsteemid vasikatele;

18.

nõuab tungivalt, et komisjon määraks uute õigusaktide rakendamisese osana täpselt ja selgelt kindlaks eri loomaliikide kasvatamise tingimused ja selleks mõeldud rajatised, mis peaks põhinema alternatiivsete loomapidamissüsteemide heade tavade näidetel; soovitab komisjonil keskenduda oma tegevuses toiduga kindlustatuse suurendamisele ja ELi põllumajandusturu tugevamaks muutmisele; nõuab tungivalt munakanu käsitleva nõukogu direktiivi 1999/74/EÜ läbivaatamist, et kiiresti lõpetada ja keelustada puuride kasutamine ning võtta kasutusele puurivabad süsteemid kõikidele munakanadele, luua võrdsed tingimused ja parandada ELis peetavate loomade heaolu;

19.

tuletab meelde, et loomade heaolu parandamisse investeerimine toob kaasa suuremad tootmiskulud olenemata loomakasvatusviisist; märgib, et tuleb kindlaks määrata täiendav avaliku sektori abi või turu selge majanduslik tasuvus, vastasel korral takistab tootmiskulude kasv loomakasvatajaid loomade heaolusse investeerimast või teeb selle võimatuks, mis ei ole aga soovitav; on seepärast seisukohal, et loomade heaolu standardeid tuleks tõsta järk-järgult ja vastutustundlikult, rahaliste stiimulite süsteemi põhiselt, sealhulgas ÜPP eelarvest välja jäävate vahendite abil;

20.

nõuab tungivalt, et komisjon teeks otsuse asjakohase rahalise toetuse andmiseks loomakasvatajatele, et julgustada neid investeerima loomade heaolu parandamisse; nõuab komisjonilt tungivalt nende puudustega kiiret tegelemist ning põllumajandustootjate pingutuste hüvitamisel jätkusuutlike paranduste tegemisele ergutamist ja nende rakendamist; nõuab täiendavat rahalist toetust tõuaretajatele ülemineku tõttu alternatiivsele loomapidamissüsteemile seoses uute, puuride kasutamist keelustavate õigusaktide rakendamisega, kusjuures komisjon on lubanud toetuse kehtestada 2027. aastaks, mida nõudis Euroopa Parlament oma 10. juuni 2021. aasta resolutsioonis Euroopa kodanikualgatuse „Lõpp puuriajastule!“ kohta; tunnistab, et see sõltub meetmetest, millega tagatakse vajalikud lisavahendid koos õiglaste turuhindadega; märgib, et loomade heaolu ja muude reguleerimisvaldkondade standardite jätkuv paranemine, mis on küll alati teretulnud, tekitab nõudeid järgivatele põllumajandustootjatele lisakoormust; rõhutab, et esimese sammuna tuleks alati kaaluda kehtivatele standarditele vastavuse ja järjepidevuse tagamist, kindlustamaks, et enne edumeelsetele põllumajandustootjatele lisakoormuse kehtestamist jõutakse kõige vähem nõuetele vastavate põllumajandustootjateni ja nad hakkaksid järgima kehtivaid norme; rõhutab, et põllumajandustootjate sissetulekuid ja Euroopa loomakasvatajate konkurentsivõimet üleilmsel põllumajandusturul tuleb heaolu käsitlevate ELi õigusaktide tõhustamise meetmete raames vastastikkuse põhimõtte alusel arvesse võtta;

21.

on teadlik loomade heaolu käsitlevate ELi õigusaktide ja aastateks 2014–2020 kehtestatud ühise põllumajanduspoliitika piiratud üldisest sidususest, samuti konkreetsete õigusaktide vähesest integreerimisest riiklikesse maaelu arengukavadesse ja loomade heaolu tarbeks eraldatava rahastamise ebapiisavusest, kusjuures liikmesriigiti on erinevused väga suured; julgustab liikmesriike koostama oma riiklikes strateegiakavades loomade heaolu ökokavasid ning kutsub komisjoni üles tagama, et riiklikes strateegiakavades toetatakse ja suunatakse põllumajandustootjaid loomade heaolu standardite parandamisel; nõuab tungivalt, et loomakasvatajad saaksid põllumajandusettevõtte ümberkujundamise ajal, sealhulgas ajal, kui luuakse loomade füüsilisi ja käitumuslikke vajadusi rohkem arvestavad pidamistingimused, rahalist toetust tänu riiklikule poliitikale (eri vahendite sidus kombineerimine, sh ÜPP ja Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond) või turule, samuti nõuab, et tarbijatele esitatakse loomsete toodete selge ja usaldusväärse märgise abil selget ja läbipaistvat teavet loomade heaolu aspektide kohta kogu tootmistsükli jooksul, sealhulgas tootmisviisi kohta; nõuab ühtlasi kõigi loomsete saaduste puhul läbipaistva, positiivse ja stigmatiseerimiseta teabevahetusstrateegia rakendamist teatavate traditsiooniliste piirkondlike toodete eripära arvesse võttes, et suurendada teadlikkust põllumajandustootjate ja loomakasvatajate töö tähtsusest ja kvaliteedist ja nende oskustest ning uutest loomade heaolu käsitlevatest õigusaktidest tulenevast kasust;

22.

kutsub komisjoni üles teavitama paremini headest tavadest ning aitama neid nähtavamaks muuta ja toetama soodustavate meetmetega loomakasvatussektorit edusammude tegemisel, toetades rakendusvahendeid, austades seeläbi kõigi sidusrühmade jõupingutusi algatuste käivitamisel ning võttes julgustava positsiooni, mis loob stiimuli uute tavade kasutuselevõtuks;

23.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid välistaks põllumajandustootjate võimaluse saada ühise ÜPP vabatahtlikku toodanguga seotud toetust veistele, kelle lõppmüük toimub härjavõitlusega seotud tegevusteks, arvates maksetest proportsionaalselt maha kariloomade arvu;

24.

kutsub komisjoni üles investeerima kariloomadega tegelevate põllumajandustootjate heaolusse ja selle ameti atraktiivsusse eesmärgiga suurendada motivatsiooni ja tootlikkust praeguste ja tulevaste põllumajandustootjate seas ning parandada seeläbi otseselt loomade heaolu;

25.

teeb ettepaneku võimaldada loomadega tegelevate põllumajandustootjate ja valdkonna ettevõtjate oskuste arendamiseks taskukohast koolitust konkreetse esmase ja täiendõppe mooduli kaudu; nõuab komisjonilt liikmesriikide ja põllumajandustootjate pingutuste regulaarset kontrollimist, et parandada välja- ja täiendõppe kvaliteeti ning avaldada asjakohast tunnustust eriliste saavutuste eest; soovitab pidevalt koguda näiteid välja- ja täiendõppe parimate tavade kohta ja edastada need aastaaruannetes liikmesriikidele; märgib, et paljud tuvastatud loomade heaoluga seotud ohud tulenesid loomadega tegelevate inimeste ja loomaomanike tegevusest ja käitumisest; soovitab komisjonil kontrollida, kas põllumajandusettevõtjate ja loomadega tegelevate töötajate koolitamine on lisatud riiklikesse strateegiakavadesse;

26.

tuletab meelde, et heaolu toetavate tavadega võib kaasneda tootmiskulude ja põllumajandustootjate töökoormuse tõus ning seda tuleb vastava tasuga kompenseerida; rõhutab näiteks, et vabapidamise järkjärguline kasutuselevõtt poegimisüksustes nõuab pikka üleminekuperioodi, et tagada tekkinud lisakulude katmine turgudelt, ja uute hoonete ehitamist; nõuab asjaomaste asutuste koostööd ehituslubade väljastamisel ja halduskoormuse vähendamisel;

27.

rõhutab, et mõned loomade heaolu seisukohast kasulikuks peetavad meetmed võivad tegelikult olla kahjulikud ja vastuolus kestlikkuse muude aspektidega, nimelt heaolu, tervise ja ohutuse, samuti antimikroobikumiresistentsuse vastase võitluse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise seisukohast, juhul kui väljatöötatud meetmed ei ole terviklikud; märgib ära tõsiasja, et küülikute väljas pidamine võib suurendada stressi ja loomade suremust ning et küülikute ühispuurid põhjustavad emaste omavahelist agressiivset käitumist, mis põhjustab stressi, vigastusi ja jõudluse vähenemist (15); juhib tähelepanu sellele, et välitingimustes kasvatamine võib samuti vähendada kontrolli väljaheidete ja heitkoguste üle ning suurendada vajaliku sööda kogust, avaldades seeläbi potentsiaalselt suuremat CO2 mõju; märgib, et aedikute suuremate mõõtmete ja ammoniaagi suurema heitkoguse vahel on otsene seos (16), mistõttu põllumajandustootjad seisavad silmitsi loomade heaolu ja keskkonnaküsimusi käsitlevate õigusaktidega, mis on omavahel vastuolus; märgib, et emiste „täielikus vabaduses“ pidamine või puuris pidamise järsk lõpetamine võib suurendada nakkushaiguste leviku ohtu põllumajandusloomade seas ning suurendada territoriaalsest võimuvõitlusest ja rivaalitsemisest tingitud stressi; juhib tähelepanu sellele, et loomade teatava aja jooksul nõuetekohastes aedikutes pidamine aitab pidurdada loomahaiguste ja patogeensete infektsioonide levikut ning hoiab ära noorte vasikate ja põrsaste kurnatuse ja aitab vähendada suremust (17); tuletab sellega seoses meelde, et seepärast on vajalik liigipõhine lähenemine; kutsub komisjoni üles põhjalikult hindama iga ettepaneku võimalikku kahjulikku mõju loomade tervisele ja heaolule;

28.

rõhutab, et loomade heaoluga seotud suur ja mitmetahuline probleem on saba hammustamine seakasvatuses; märgib, et kogu ELis on sellist käitumist põhjustavate ohutegurite uurimisel ja põhjalike uuringute läbiviimisel tekkinud tehnilisi raskusi; märgib, et see on tähendanud, et seni ei ole leitud ühtegi töökindlat lahendust, ning seetõttu on sabade lõikamise tava laialt levinud, hoolimata komisjoni ja parlamendi märkimisväärsetest jõupingutustest levitada teavet ja parimaid tavasid lõikamata sabadega sigade pidamise kohta; peab kahetsusväärseks, et seni on ainult kaks liikmesriiki sabade lõikamise keelanud; rõhutab, et saba hammustamise probleemi saab oluliselt vähendada keskkonna asjakohase mitmekesistamisega, eelkõige tuhnimist võimaldavate materjalidega, lisaks tagades piisavalt ruumi, rakendades häid söötmistavasid ja kasutades kõva põrandat; soovitab rahastada ja läbi viia rohkem teadusuuringuid eesmärgiga kaardistada majanduslikult jätkusuutlik võimalus, mis tagab, et lõikamata sabaga sigu saab kasvatada sisetingimustes kaubanduslikul eesmärgil; on arvamusel, et kehtivate õigusaktide kohaldamisalas on vaja lahendusi, et kaitsta sigade heaolu ja vähendada antimikroobikumide kasutamist vigastatud sigade raviks; nõuab tungivalt, et komisjon tagaks, et kõik liikmesriigid järgiksid sigade sabade rutiinse lõikamise keeldu; on lisaks seisukohal, et vaja on selgust seoses karistustega sabade lõikamise korral, kui sigu on kasvatatud ühes liikmesriigis ja nad eksporditakse nuumamiseks teise liikmesriiki (18);

29.

tuletab meelde, et põllumajandusloomade heaolu suurendamiseks ning õiglaste ja võrdsete tingimuste tagamiseks siseturul on äärmiselt tähtis rakendada kehtivaid õigusakte täielikult kõigis liikmesriikides;

30.

tunnistab Euroopa seakasvatussektori jõupingutusi põrsaste kastreerimisele alternatiivide otsimisel ja rõhutab vajadust muuta seafarme käsitlevaid veterinaarnorme, et võtta arvesse põrsaste kastreerimise alternatiivide alal tehtud edusamme;

31.

kutsub komisjoni üles tagama, et eri liikmesriikides on kättesaadav ELi ühtlustatud loetelu toodetest ja protokollidest, mida saab põrsaste kastreerimisel kasutada valu vaigistamiseks ja tuimestuseks; palub, et komisjon lubaks lühiajaliselt säilitada veterinaarravimeid põllumajandusettevõtetes ja lubaks veterinaaridel neid sinna jätta kooskõlas rangete õigusraamistiku sätetega;

32.

märgib, et rasvamaksa tootmine põhineb põllumajandustoimingutel, mis on kooskõlas loomade heaolu kriteeriumidega, kuna tegemist on ulatusliku tootmisega peamiselt põllumajanduslikes pereettevõtetes, kus linnud veedavad 90 % oma elust vabas õhus ja kus nuumamisetapis, mis kestab keskmiselt 10–12 päeva kahe söögikorraga päevas, võetakse arvesse looma bioloogilisi parameetreid;

33.

kiidab komisjoni selle eest, et ta avaldas 12. mail 2021 ELi vesiviljeluse kestlikkuse ja konkurentsivõime suurendamise strateegilised suunised; rõhutab, kui oluline on edendada ELi vesiviljelussektori arengut kestlikumate meetodite suunas, mille puhul pööratakse erilist tähelepanu kalade heaolule, et käsitleda praeguse liigse impordisõltuvuse probleemi; väljendab heameelt selle üle, et Euroopa Parlamendi kalanduskomisjon koostab nende suuniste kohta algatusraportit; kutsub komisjoni üles esitama konkreetseid teaduslikult põhjendatud sätteid tehistingimustes peetavate kalade heaolu tagamiseks;

34.

kutsub komisjoni üles parandama siseturgu muudatuste kaasamise teel, mis tulenevad loomade heaolu käsitlevatest ajakohastatud ELi õigusaktidest, töötades välja ühtlustatud, tervikliku ja ühise loomade heaolu Euroopa riikides käsitleva strateegia koos asjaomaste õigusaktide ühtlustatud rakendamisega ning tagades, et loomade heaolu parandamise eesmärke ja standardeid ei alandata, jälgides samal ajal kehtivate õigusaktide nõuetekohast rakendamist ja järgimist kõigis liikmesriikides;

35.

nõuab tungivalt, et komisjon teavitaks tarbijaid ja kasvataks teadlikkust loomakasvatuse tegelikkusest ja selle tõelisest mõjust keskkonnale, elurikkusele ja kliimale ning tootmismeetodite mitmekesisusest ja päritolust, näidates ilma dogmatismi ja häbimärgistamiseta, kuidas põllumajandustootjad loomade eest hoolitsevad ja neile tähelepanu pööravad; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles märkimisväärselt parandama üldsuse teadlikkust ja arusaamist loomakasvatuse tegelikkusest ja loomade heaolust, sealhulgas koolihariduse kaudu;

36.

palub komisjonil sõnastada oma õigusraamistik loomade heaolu parandamiseks ELis ümber, muutes selle selgemaks, ulatuslikumaks, prognoositavamaks ja juurdepääsetavamaks, et muuta eesmärgid ja näitajad arusaadavamaks ning jätta nii vähem tõlgendamisruumi ning et võimaldada ja hõlbustada liikmesriikidel õigusraamistiku riigisisesesse õigusesse ühetaolist ülevõtmist, enne normide karmistamist või lisamist; soovitab ajakohastada ülddirektiivi kooskõlas kõige uuemate teaduslikult põhjendatud teadmistega, lisada sinna komisjoni eesmärgid ja kodanike ootused põllumajandusloomade heaolu vallas, süsteemsete uuringute tulemused ja töötada välja liigispetsiifilisi direktiive, võttes arvesse loomakasvatuse olemust, loomade elu eri etappe, loomakasvatusega mitteseotud tavasid, mida loomakasvatusettevõtetes kasutatakse, traditsioone ja piirkondlikke tingimusi ning mulla- ja kliimatingimuste mitmekesisust;

37.

märgib, et kehtivad loomade heaolu käsitlevad ELi õigusaktid ei ole kõikehõlmavad, ja palub komisjonil hinnata vajadust konkreetsete loomade heaolu käsitlevate õigusaktide järele ja nende mõju, võttes arvesse uusimaid teaduslikult põhjendatud teadmisi toidulooma liikide kohta, mida liigispetsiifilised õigusaktid praegu ei hõlma; võtab teadmiseks loomapõhiste heaolunäitajate puudumise ülddirektiivi, sigu käsitleva nõukogu direktiivi 2008/120/EÜ, lihakanu käsitleva nõukogu direktiivi 2007/43/EÜ ja munakanu käsitleva nõukogu direktiivi 1999/74/EÜ puhul; tunnistab lisaks, et puuduvad kvantifitseeritavad nõuded selliste keskkonnatingimuste rakendamiseks ja jälgimiseks nagu õhukvaliteet (lämmastik, CO2, tolm), valgustus (kestus, heledus) ja minimaalne müra, mis mitte ainult ei mõjuta loomade heaolu, vaid moonutab erinevate tõlgendusvõimaluste tõttu ka konkurentsi; palub, et komisjon kehtestaks jõustatavad ja kvantifitseeritavad näitajad, mis peaksid olema liigispetsiifilised ja teaduslikust seisukohast ajakohased;

38.

nõuab tungivalt, et komisjon selgitaks oma raamistikku järelevalveks liikmesriikide üle, tagaks kahjulike tavadega võitlemise ja alustaks rikkumiste korral rikkumismenetlusi; rõhutab täppisloomakasvatustehnoloogiate tähtsust, sealhulgas selliste põllumajandusloomade tervise ja heaolu jälgimise vahendite potentsiaali, mis aitavad ennetada ja paremini kontrollida haiguspuhanguid põllumajandusettevõtetes; rõhutab, et loomade heaolu käsitlevate õigusaktide rikkumise määr tuleneb paljudest teguritest, sealhulgas jõustamatud ja mittekvantifitseeritavad loomapõhised näitajad; märgib, et kontrollide sagedus liikmesriikides jääb vahemikku 1–30 %; on mures, et see väga erinev kontrollide sagedus tähendab kas kontrollimääruse (19) eiramist või toob kaasa suure surve põllumajandustootjatele; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles ühtlustama kontrollimääruse rakendamist, et ühtlustada kontrollide sagedus liikmesriikide ja loomakasvatussektorite vahel; palub, et komisjon annaks igal aastal Euroopa Parlamendile aru oma meetmete ja liikmesriikide meetmete kohta, millega parandatakse ELi põllumajandusettevõtetes peetavate loomade heaolu;

39.

palub komisjonil lisada igale otsusele teaduslik ja mõjuhinnang (sealhulgas keskkonna-, majanduslik ja sotsiaalne mõju), milles võetaks arvesse põllumajandusmeetodite mitmekesisust igas ELi sektoris ning analüüsitaks olukorda nii looma (liikide kaupa ja eri tootmisetappides) kui ka põllumajandustootja seisukohast, et võtta arvesse kodanike ootusi ja luua tõhus aretussüsteem, tagamaks, et loomad elavad heades tingimustes, austatakse loomade heaolu ja põllumajandustootjad saavad majanduslikku tulu;

40.

rõhutab, et liikmesriigid peaksid sätestama asjakohase jõustamiskorra, mida võiks liikmesriikide vahel ühtlustada, ning et liikmesriigid peavad igal ajal tagama ELi õigusaktide range jõustamise; kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile korrapäraselt aruandeid loomade heaolu käsitlevate ELi õigusaktide rakendamise ja jõustamise kohta, milles tuleks teha kindlaks lüngad ja esitada rikkumiste jaotus liikmesriikide, loomaliikide ja rikkumiste liikide kaupa;

41.

kutsub komisjoni üles parandama koostööd kõigi sidusrühmade vahel ja hõlbustama dialoogi liikmesriikide erinevate osalejate vahel, et võimaldada neil ühiselt kaaluda muutusi loomakasvatussüsteemides; ergutab jagama loomakasvatussektorite ja riikide vahel häid tavasid; soovib, et töötataks välja vahendid, et julgustada teedrajavaid loomakasvatajaid osalema arendusprojektides; nõuab, et loomakasvatajad ja loomade heaolu uurivad teadlased kaasataks Euroopa eri piirkondades tehtavate uuringute kõikidesse etappidesse; soovib, et uuringudokumendid ja heade tavade levitamise dokumendid tõlgitaks kõikidesse Euroopa Liidu keeltesse; tunnistab programmi „Euroopa horisont“ potentsiaali teadusuuringute ja innovatsiooni valdkonnas ning ootab projektide puhul asjakohast tasakaalu liikmesriikide vahel; julgustab komisjoni edendama tulemustele suunatud lähenemisviisi, mis oleks sobiv keskkond liikmesriikide esindajate, teadusasutuste, sidusrühmade, põllumajandustootjate ja valitsusväliste organisatsioonide koondamiseks ning arvamuste ja parimate tavade vahetamiseks, et tagada loomade heaolu käsitlevate õigusaktide ühetaoline rakendamine liikmesriikides kooskõlas rohelise kokkuleppe eesmärkidega;

42.

tunneb heameelt erinevate loomaliikide ja -kategooriate heaolule pühendatud ELi tugikeskuste (EURCAW) loomise üle, mis on osa ELi loomade kaitset ja heaolu käsitlevast strateegiast 2012–2015; julgustab komisjoni arendama edasi EURCAWide võrgustikku, eriti eriõigusaktidega hõlmamata liikide puhul, kuna see pakub tõhusat platvormi, mille kaudu levitada liikmesriikides järjepidevalt ja ühetaoliselt tehnilist teavet selle kohta, kuidas ELi õigusakte tuleks rakendada;

43.

juhib tähelepanu sellele, et sihipärane individuaalne majandamine mõjutab sageli oluliselt loomade heaolu; kutsub komisjoni üles võtma tulevaste projektide puhul kasutusele tulemuspõhise lähenemisviisi, mis põhineb teaduslikel tõenditel ja ekspertteadmistel ning parimate tavade vastastikusel jagamisel põllumajandustootjate vahel;

44.

rõhutab, kui oluline on korrapärane teabevahetus riiklike ja piirkondlike ametiasutuste, põllumajandustootjate ja sidusrühmade organisatsioonide, valitsusväliste organisatsioonide, kodanike ja ekspertidega heade tavade näidete ja loomade heaolu valdkonnas vajalike paranduste teemal; juhib tähelepanu sellele, et hoolimata väikestest kuludest on teadmussiire selles valdkonnas väga tõhus ja seetõttu tuleks seda sagedamini rakendada; väljendab sellega seoses heameelt asjaolu üle, et komisjon pikendas loomade heaolu käsitleva platvormi volitusi; on seisukohal, et heade tavade vahetamist ja teadmussiiret tuleks veelgi tugevdada ja hõlbustada, et aidata asjaosalistel kiirendada ja lihtsustada korrapärast teabevahetust ning säilitada ja kindlustada teabevooge; rõhutab, kui oluline on pidada sellist korrapärast teabevahetust ka nende kolmandate riikide esindajatega, kes liidust loomi impordivad;

45.

kutsub komisjoni üles oma eri strateegiaid ühendama, rakendades norme, mis on koostatud kooskõlas Euroopa rohelise kokkuleppega, strateegiaga „Talust taldrikule“, ELi elurikkuse strateegiaga aastani 2030 ning kaubanduse, kaubandustavade ja edendamisega seotud põllumajanduspoliitikaga; rõhutab, et nende strateegiate kooskõlalisus on elujõulise põllumajandussektori eeltingimus; nõuab, et loomade heaolu käsitlevad läbivaadatud õigusaktid oleksid täielikult kooskõlas rohelise kokkuleppe ja strateegia „Talust taldrikule“ prioriteetidega, laiendataks nende kohaldamisala ja suurendataks paindlikkust, et kohandada neid uusimate teaduse ja tehnoloogia arengusuundadega; kutsub komisjoni üles viima kaubanduspoliitika kooskõlla ELi loomade kaitse ja heaolu standarditega, hinnates uuesti kolmandate riikidega sõlmitud kaubanduslepinguid ja lisades vastastikkuse uutesse kahe- ja mitmepoolsetesse kaubanduslepingutesse, et luua võrdsed tingimused ja vältida oma tootjate majandusliku tulususe kahjustamist ning tagada nende vastavus ELi loomade heaolu ja toodete kvaliteedi standarditele;

46.

kutsub komisjoni üles liitma eri õigusakte, milles käsitletakse loomade heaolu loomakasvatusettevõtetes, transportimisel või hukkamisel;

Loomade heaolu märgistus

47.

peab kahetsusväärseks, et loomade heaolu tunnustamiseks vabatahtlike jõupingutustega ühinenud tootjatele toob see vaid vähesel määral majanduslikku tulu; märgib lisaks, et loomade heaolu märgistamine on edukas ainult juhul, kui kõrgemast hinnast tuleneb õiglane majanduslik tulu ning kui kulud ja tulud jaotatakse kogu toidutarneahelas õiglaselt, mis tagab põllumajandustootjatele õiglase osa kõrgemast hinnast, mida tarbija maksab ELi loomade heaolu märgistamise nõuetele vastavate toiduainete ostmisel;

48.

kutsub komisjoni üles mitmepoolsetel läbirääkimistel ja vastastikustes kokkulepetes lähtuma loomade heaolu puudutavate standardite austamisest kõigi imporditavate toodete puhul, samuti selleks, et anda tarbijatele täpset teavet;

49.

rõhutab, et loomade heaolu märgistuse kasutuselevõtt eeldab, et varases etapis kehtestatakse ühtlustatud kohustuslikud normid, mis koostatakse koostöös kõigi sidusrühmadega ja mis põhinevad selgetel teaduslikel näitajatel, lisaks on vaja laiaulatuslikke reklaamikampaaniaid ja haridusalast tegevust, et teavitada Euroopa tarbijaid;

50.

palub komisjonil tagada loomade heaolu ka ülejäänud ahelas pärast tootjat ja lisada see ühtlustatud vabatahtliku märgistamise sätetesse;

51.

kutsub komisjoni üles alustama tööd tervikliku ELi loomade märgistamise süsteemiga, et töötada välja vabatahtliku märgistamise kohustuslik ELi raamistik, mis peaks hõlmama kõiki loomakasvatusettevõtteid, kuid hõlmama ja tunnustama iga liigi eriomadusi, et piirata konkurentsi moonutamise ohtu siseturul, jättes seejuures piisavalt ruumi eraalgatustele, mis investeerivad toodete mitmekesisusse ja järgivad kõrgemaid loomade heaolu standardeid turu mõjutamise vahendina;

52.

palub, et komisjon esitaks ettepaneku ühtlustatud ja kohustusliku ELi raamistiku kohta, milles nähakse ette loomade heaolu vabatahtliku märgistamise ühised nõuded ning mis põhineb ELi normidel ja milles kutsutakse liikmesriike üles registreerima erinevaid kasutatavaid lähenemisviise; nõuab, et raamistiku kirjeldused koostataks vastavalt tehniliselt realistlikule ja teaduslikult põhjendatud lähenemisviisile, mis kajastab kogu tsükli tootmismeetodeid, ning et see raamistik peab tagama, et väärtus jagatakse ümber ja jõuab loomakasvatajateni, et võimaldada loomade heaolu turupõhiseid edusamme; rõhutab, et märgistamissüsteem peab põhinema selgetel tehnilistel etalonidel ning nende terminite ja väidete kasutus, mida võib turustamisel esitada, peab olema selgelt määratletud, et vältida tarbijate eksitamist ja loomade ainult näilist heaolu;

53.

tuletab meelde, et järjepidevuse tagamiseks võib kasutada seda märgistust ka loomset päritolu töödeldud toodete ja koostisosade puhul; soovitab kavandatavas loomade heaolu märgistamise süsteemis võtta loomade heaolu kõrval arvesse tarbijate kasvavat nõudlust teabe järele ja strateegia „Talust taldrikule“ ühtivaid eesmärke kestlikkuse, tervise ja toitumise alal;

54.

palub, et komisjon uuriks põhjalikult ühiste märgisenõuetega ELi kohustusliku raamistiku kehtestamise võimalikke tagajärgi, eelkõige loomakasvatajatele, ja hindaks põhjalikult mõju kõigile toiduainete tarneahelas osalejatele alates põllumajandustootjatest kuni tarbijateni, tuginedes eelkõige mõnedes liikmesriikides hiljuti kasutusele võetud avalike märgistussüsteemide kogemusele; kutsub komisjoni üles vältima vastuolusid võimalike tulevaste süsteemide ja olemasolevate märgistamissüsteemide vahel, eriti seoses loomade heaolu käsitlevates eridirektiivides esitatud kohustuslike nõuetega; tunneb muret komisjoni 2012. aastal korraldatud eelneva mõjuhinnangu tulemuste pärast, mille kohaselt märgistamine suurendaks tööstusharu kulusid, kuid ei pruugi suurendada tulusid;

55.

palub, et komisjon viiks ellu Euroopa loomakasvatuse kaitse poliitikat, keelustades Euroopasse sellise eluskarja või liha importimise, mis ei vasta Euroopa loomade heaolu standarditele;

o o

56.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0295.

(2) EÜT L 221, 8.8.1998, lk 23.

(3) EÜT L 203, 3.8.1999, lk 53.

(4) ELT L 182, 12.7.2007, lk 19.

(5) ELT L 10, 15.1.2009, lk 7.

(6) ELT L 47, 18.2.2009, lk 5.

(7) ELT C 263, 25.7.2018, lk 90.

(8) ELT C 345, 16.10.2020, lk 28.

(9) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0277.

(10) ELT C 86, 7.3.2019, lk 173.

(11) Euroopa Komisjonile tehtud uuring „Future of EU livestock: How to contribute to a sustainable agricultural sector?“ (ELi põllumajandusloomade tulevik: kuidas toetada kestlikku põllumajandust?)

(12) Euroopa kalandus- ja vesiviljelustoodete turu seirekeskus, The EU fish market: 2015 edition (ELi kalaturg 2015).

(13) Euroopa Parlamendi uuring „End the Cage age: Looking for Alternatives“ (Lõpp puuriajastule: alternatiivide otsingul), november 2020.

(14) Euroopa Komisjonile tehtud uuring „Future of EU livestock: How to contribute to a sustainable agricultural sector?“ (ELi põllumajandusloomade tulevik: kuidas toetada kestlikku põllumajandust?), juuni 2020.

(15) Fortun-Lamothe, L., Savietto, D., Gidenne, T., Combes, S., Le Cren, D., Davoust C., Warin, L. Démarche participative pour la conception d’un système d’élevage cunicole socialement acceptedé, Colloque Bien-être animal: des valeurs à partager [Kaasav algatus sotsiaalselt vastuvõetava küülikupidamissüsteemi kavandamiseks, sümpoosion „Loomade heaolu: ühised väärtused“], Strasbourg, 1. ja 2. juuli 2019.

(16) Guingand, N. Réduire la densité animale en engraissement: quelles conséquences sur l’émission d’odeurs et d’ammoniac?, Journées Recherche Porcine [Asustustiheduse vähendamine nuumaetapis: mõju lõhnale ja ammoniaagiheitele, Prantsusmaa seakasvatusalaste teadusuuringute päevad], 39, lk 43-48, 2007.

(17) Kollenda, E., Baldock, D., Hiller, N., Lorant, A. Assessment of environmental and socio-economic impacts of increased animal welfare standards: transitioning towards cage-free farming in the EU [Rangemate loomaheaolustandardite keskkonna- ja sotsiaal-majandusliku mõju hinnang: üleminek puurivabale loomapidamisele ELis], Euroopa Keskkonnapoliitika Instituudi poliitikaaruanne, Brüssel ja London, oktoober 2020.

(18) Vt nõukogu 5. oktoobri 2021. aasta järeldused kriisi kohta sealihasektoris ja komisjoni aruande eelnõu Taanis 9.–13. oktoobril 2017 läbi viidud auditi kohta, mille eesmärk oli hinnata liikmesriikide tegevust sigade sabade hammustamise ja sigade sabade rutiinse lõikamise vältimiseks.

(19) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. märtsi 2017. aasta määrus (EL) 2017/625, mis käsitleb ametlikku kontrolli ja muid ametlikke toiminguid, mida tehakse eesmärgiga tagada toidu- ja söödaalaste õigusnormide ning loomatervise ja loomade heaolu, taimetervise- ja taimekaitsevahendite alaste õigusnormide kohaldamine (ELT L 95, 7.4.2017, lk 1).

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/66

P9_TA(2022)0032

Avamere taastuvenergia Euroopa strateegia

Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon avamere taastuvenergia Euroopa strateegia kohta (2021/2012(INI))

(2022/C 342/08)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 194,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiivi 2014/89/EL, millega kehtestatakse mereruumi planeerimise raamistik (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/2001 taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta (3) (taastuvenergia direktiiv),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrust (EL) nr 347/2013 üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1364/2006/EÜ ning muudetakse määrusi (EÜ) nr 713/2009, (EÜ) nr 714/2009 ja (EÜ) nr 715/2009 (4) (üleeuroopalisi energiavõrkusid (TEN-E) käsitlev määrus),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2013. aasta määrust (EL) nr 1316/2013, millega luuakse Euroopa ühendamise rahastu, muudetakse määrust (EL) nr 913/2010 ja tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 680/2007 ja (EÜ) nr 67/2010 (5), mida praegu muudetakse,

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2018. aasta määrust (EL) 2018/1999, milles käsitletakse energialiidu ja kliimameetmete juhtimist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 663/2009 ja (EÜ) nr 715/2009, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/22/EÜ, 98/70/EÜ, 2009/31/EÜ, 2009/73/EÜ, 2010/31/EL, 2012/27/EL ja 2013/30/EL ning nõukogu direktiive 2009/119/EÜ ja (EL) 2015/652 ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 525/2013 (6),

—	võttes arvesse oma 6. veebruari 2018. aasta resolutsiooni puhta energia alase innovatsiooni kiirendamise kohta (7),

—	võttes arvesse oma 14. märtsi 2019. aasta resolutsiooni kliimamuutuste kohta – Euroopa pikaajaline strateegiline visioon, et jõuda jõuka, nüüdisaegse, konkurentsivõimelise ja kliimaneutraalse majanduseni kooskõlas Pariisi kokkuleppega (8),

—	võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa rohelise kokkuleppe kohta (9),

—	võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta resolutsiooni Euroopa tervikliku lähenemisviisi kohta energia salvestamisele (10),

—	võttes arvesse oma 25. novembri 2020. aasta resolutsiooni Euroopa uue tööstusstrateegia kohta (11),

—	võttes arvesse oma 19. mai 2021. aasta resolutsiooni Euroopa vesinikustrateegia kohta (12),

—	võttes arvesse oma 19. mai 2021. aasta resolutsiooni Euroopa energiasüsteemi integreerimise strateegia kohta (13),

—	võttes arvesse oma 7. juuli 2021. aasta resolutsiooni avamere tuuleparkide ja muude taastuvenergiasüsteemide mõju kohta kalandussektorile (14),

—	võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640),

—	võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „Euroopa uus tööstusstrateegia“ (COM(2020)0102),

—	võttes arvesse komisjoni 20. mai 2020. aasta teatist „ELi elurikkuse strateegia aastani 2030. Toome looduse oma ellu tagasi“ (COM(2020)0380) ja sellega seotud 9. juuni 2021. aasta resolutsiooni sama pealkirjaga (15),

—	võttes arvesse komisjoni 8. juuli 2020. aasta teatist „Kliimaneutraalse Euroopa vesinikustrateegia“ (COM(2020)0301),

—	võttes arvesse komisjoni 8. juuli 2020. aasta teatist „Kliimaneutraalse majanduse saavutamine – lõimitud energiasüsteem kliimaneutraalse Euroopa nimel“ (COM(2020)0299),

—	võttes arvesse komisjoni 17. septembri 2020. aasta teatist „Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine: investeerimine kliimaneutraalsesse tulevikku meie inimeste hüvanguks“ (COM(2020)0562),

—	võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2020. aasta aruannet „Energialiidu olukorda käsitlev 2020. aasta aruanne, mis on ette nähtud energialiidu ja kliimameetmete juhtimist käsitleva määrusega (EL) 2018/1999“ (COM(2020)0950),

—	võttes arvesse komisjoni 19. novembri 2020. aasta teatist „ELi strateegia avamere taastuvenergia potentsiaali kasutamiseks kliimaneutraalsuse saavutamise eesmärgil“ (COM(2020)0741),

—	võttes arvesse komisjoni 15. detsembri 2020. aasta ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 347/2013 (COM(2020)0824),

—

võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti 1. oktoobri 2015. aasta aruannet nr 3/2015 „Marine protected areas in Europe’s seas – an overview and perspectives for the future“ (Merekaitsealad Euroopa meredes – ülevaade ja tulevikuväljavaated) ja 6. oktoobri 2020. aasta briifingut „Management effectiveness in the EU’s Natura 2000 network of protected areas“ (ELi Natura 2000 kaitsealade võrgustiku haldamise tõhusus),

—	võttes arvesse 12. detsembril 2015. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi 21. istungjärgul Pariisis vastu võetud kokkulepet (Pariisi kokkulepe),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

—	võttes arvesse transpordi- ja turismikomisjoni ning kalanduskomisjoni arvamusi,

—	võttes arvesse tööstuse, teadusuuringute ja energeetikakomisjoni raportit (A9-0339/2021),

arvestades, et EL on ratifitseerinud Pariisi kokkuleppe, samuti Euroopa rohelise kokkuleppe ja hiljuti vastu võetud Euroopa kliimaseaduse, milles seati ELi eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks vähemalt 55 % ja saavutada kliimaneutraalsuse eesmärk hiljemalt 2050. aastaks ning lisaeesmärgid, et võidelda ülemaailmse kliimamuutuse tagajärgedega;

arvestades, et üleminek kasvuhoonegaaside netonullheitega, äärmiselt energiatõhusale ja võimalikult suurel määral taastuvenergial põhinevale majandusele nõuab kiiret üleminekut puhta energia süsteemile, mis tagab kestlikkuse, energiavarustuskindluse ja energia taskukohasuse ning vajaliku energiataristu;

arvestades, et avamere taastuvenergia hindade suur langus on muutnud selle üheks konkurentsivõimelisema hinnaga energiaallikaks (avamere tuuleenergia globaalse kaalutud keskmise tasandatud kogukulud langesid ajavahemikul 2010–2020 48 % võrra – 1 kWh kohta 0,14 eurolt 0,071-le) ja sellest tulenevalt roheülemineku ülioluliseks elemendiks, sillutades teed kaasaegsele, ressursitõhusale ja konkurentsivõimelisele majandusele, ning sellest on saanud üks ELi kliimaalaste ambitsioonide olulisimaid sambaid; arvestades, et avamere taastuvenergia puhul on võimalik kasutada ulatuslikke energiaallikaid, et kaitsta kodumajapidamisi energiaostuvõimetuse eest;

D.	arvestades, et ELi avamere taastuvenergia strateegias tuleks võtta arvesse ELi merepiirkondade geograafilisi iseärasusi, mis raskendavad kõigile ühesuguse lähenemisviisi väljatöötamist;

E.	arvestades, et ELi avamere taastuvenergia tootmissektor on tehnoloogialiider, millel on märkimisväärne potentsiaal edendada ELi majandust, toetades puhta energia tootmise kasvu Euroopas ja kogu maailmas;

arvestades, et ELi teadus- ja arendustegevuse programmidele avamere tuuleenergia valdkonnas on viimase kümne aasta jooksul eraldatud kokku 496 miljonit eurot; arvestades, et riiklikud investeeringud teadus- ja arendustegevusse tuuleenergia väärtusahelas on juba etendanud olulist rolli sektori arengu võimaldamisel; arvestades, et avamere taastuvenergia ulatuslikuks kasutuselevõtuks 2050. aastaks on vaja investeerida hinnanguliselt ligi 800 miljardit eurot, millest ligikaudu kaks kolmandikku kuluks sellega seotud võrgutaristu rahastamisele ja umbes kolmandik avamere elektritootmisele; arvestades, et taasterahastu „NextGenerationEU“ kava annab ainulaadse võimaluse lisaks erainvesteeringutele mobiliseerida märkimisväärsel hulgal avaliku sektori kapitali;

G.	arvestades, et tööjõu oskused ja kvalifikatsioonid on avamere taastuvenergia strateegia edu alus;

H.	arvestades, et ELi sadamatel on oluline roll avamere tuuleenergia kulutõhususe tagamisel ja need toimivad rannikukogukondade kohaliku arengu soodustajatena;

arvestades, et Põhjameri on praegu maailma juhtiv piirkond, kus kasutatakse avamere tuuleenergia tootmisvõimsust enim; arvestades, et muud Euroopa merepiirkonnad, nagu Atlandi ookeani, Vahemere, Läänemere ja Musta mere piirkonnad on paljutõotavad asukohad avamere tuuleenergia tootmise ja kasutuselevõtu laiendamiseks ELis; arvestades, et Atlandi ookeani naabruses asuvatel ELi läänepoolsetel liikmesriikidel on suur looduslik potentsiaal kasutada nii põhja kinnitatavat kui ka ujuvat avamere tuuleenergiat; arvestades, et Vahemere naabruses asuvatel ELi lõunapoolsetel liikmesriikidel on suur potentsiaal kasutada peamiselt ujuvat avamere tuuleenergiat; arvestades, et Läänemere naabruses asuvatel ELi liikmesriikidel on suur looduslik potentsiaal kasutada põhja kinnitatavat avamere tuuleenergiat; arvestades, et Musta mere naabruses asuvatel ELi idapoolsetel liikmesriikidel on suur potentsiaal kasutada nii põhja kinnitatavat kui ka ujuvat avamere tuuleenergiat;

J.	arvestades, et vaja on lisauuringuid erinevate avamere taastuvenergia tehnoloogiate ja taristu mõju kohta mereökosüsteemidele, mere elurikkusele ja merekaitsealadele;

arvestades, et kliimaneutraalsele majandusele üleminekuga peaks kaasnema looduse taastamine, seadmata ohtu ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 olemasolevaid looduseesmärke ega jätmata kedagi kõrvale, nagu on sätestatud Euroopa rohelises kokkuleppes; arvestades, et energiasüsteemi ümberkujundamine peaks olema õiglane ja kaasav;

arvestades, et avamere taastuvenergia projektid ja nende keskkonnamõju hindamised peavad järgima leevendamishierarhia lähenemisviisi; arvestades, et kui vältimine on võimatu või on väga keeruline, tuleks kõikides etappides alates asukoha valikust kuni kasutamise ja käitusest kõrvaldamiseni võtta vähendamismeetmeid ja neid tõhusalt rakendada; arvestades, et need leevendusmeetmed hõlmavad keskkonnamõju hindamistes esitatud veealuse müra vastaseid meetmeid;

M.	arvestades, et komisjon peaks hindama Euroopale ühist huvi pakkuva tähtsa projekti loomise teostatavust suuremahulise ujuvtuulepargi ja ühendava elektrolüüsiseadme projekti puhul;

arvestades, et on olemas võimalus saada kasu mereruumi nõuete ühituvusest, et tagada avamere taastuvenergia vastavus ELi elurikkuse strateegiale aastani 2030; arvestades, et avamere tuulepargid võivad tuua merekeskkonna elurikkusele kasu, kui need projekteeritakse ja ehitatakse säästvalt; arvestades, et avamere tuuleenergia tootmise ulatuslikuks laiendamiseks on vaja arukat lähenemisviisi, et tagada selle kooseksisteerimine mõjutatud piirkondades juba toimuva tegevusega ning kahjustada keskkonda võimalikult vähe; arvestades, et tuulepargi ehitamisest ja käitamisest, eriti aga meretranspordist tulenev mürasaaste avaldab negatiivset mõju mereökosüsteemile ja seda tuleks keskkonnaalastes õigusaktides käsitleda; arvestades, et taastuvenergia arendajate varajane protsessi kaasamine aitab kahtlemata kaasa mereruumi edukale jaotamisele; arvestades, et ruumijaotus peaks põhinema riigipiire ületaval ühise mereruumi planeerimisel ja rannikuala tervikmajandamisel; arvestades, et avamere tuuleturbiinidest saadakse rohkem elektrienergiat kui maismaaturbiinidest ja neid aktsepteerivad läheduses elavad inimesed tõenäolisemalt;

O.	arvestades, et igasugune inimtegevus, sealhulgas taastuvenergia, ei tohiks olla lubatud ELi rangelt kaitstud aladel, mis on ELi elurikkuse strateegias aastani 2030 selliseks määratud;

P.	arvestades, et strateegia eesmärk on luua pikaajaline raamistik, mis edendab avamererajatiste ja mereruumi muude kasutusviiside head kooseksisteerimist, aitab kaasa keskkonnakaitsele ja võimaldab kalapüügiga tegelevatel kogukondadel jõudsalt areneda;

Q.	arvestades, et avamere nafta- ja gaasitööstuse töötajate õiglast üleminekut avamere taastuvenergia sektorile tuleks toetada, edendades nende oskuste ja kvalifikatsioonide tunnustamist; arvestades, et kõrgeimate sotsiaalsete ja keskkonnastandardite järgimine on oluline;

arvestades, et avamere taastuvenergia kasutuselevõtu ulatus sõltub avaliku ja erasektori jõupingutustest; arvestades, et lisaks avamere taastuvenergia sektoris tegutsevatele eraettevõtjatele võib oma roll olla ka riigiettevõtetel; arvestades, et riigiabi ja riigihankeid käsitlevate normide läbivaatamine peaks võimaldama suuremat paindlikkust roheülemineku, sealhulgas avamere taastuvenergia projektide elluviimisel;

on arvamusel, et kliimamuutuste vastu võitlemine avamere taastuvenergia kasutuselevõtu abil on äärmiselt oluline, saavutamaks Pariisi kokkuleppe eesmärgid ja täitmaks ELi kohustused kasvuhoonegaaside netonullheite eesmärgi saavutamiseks hiljemalt aastaks 2050, kooskõlas uusimate teaduslike tõenditega, nagu on kinnitatud Euroopa rohelises kokkuleppes ja taasterahastu „NextGenerationEU“ kavas; rõhutab, et CO2-neutraalne majandus nõuab taastuvenergia enneolematult ulatuslikku kasutuselevõttu; rõhutab, et paljud liikmesriigid on vajaliku taastuvenergia ja taristu kasutuselevõtu osas maha jäänud; rõhutab ka, et kõik liikmesriigid peaksid tegema suuri jõupingutusi, et oma taastuvenergia potentsiaal täielikult ära kasutada; rõhutab, et EL ei suuda täita oma kliimakohustusi, kui avamere taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamiseks ei võeta lisameetmeid;

kutsub komisjoni üles seadma 2050. aastaks Euroopa energiasüsteemi põhikomponendiks avamere taastuvenergia koos muu asjakohase energiatehnoloogiaga;

rõhutab, et energiasääst, energiatõhusus ja taastuvenergia on heitevaba majanduse saavutamise peamised edasiviivad jõud; tuletab meelde liidu pühendumust energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtte järgimisele ja rõhutab selle põhimõtte rakendamise tähtsust kõigis asjakohastes õigusaktides ja algatustes;

tõstab esile, et komisjoni teatises COM(2020)0741 esitatud avamere taastuvenergia tootmise eesmärgid kõigis ELi merepiirkondades on 2030. aastaks vähemalt 60 GW ja 2050. aastaks 340 GW; tuletab meelde, et komisjoni teatisele COM(2020)0562 (16) lisatud mõjuhindamise kohaselt peaks avamere tuuleenergia ülesseatud võimsus olema 70–79 GW, et saavutada 2030. aastaks heite vähendamine 55 % võrra kulude suhtes konkurentsivõimeliselt; kutsub liikmesriike ning avalikku ja erasektorit üles ületama 2030. aastaks seatud 55 % vähendamise eesmärki; nõuab tungivalt, et komisjon vaataks läbi riigihankeid ja riigiabi käsitlevad normid, et tagada kulude suhtes konkurentsivõimeline üleminek, mida toetaks hästitoimiv turg, mis tõukaks avamere tuuleenergia kasutuselevõttu tagant; märgib, et on olemas piirkondi, kus avamere taastuvenergia potentsiaal on laialdaselt kasutamata, näiteks Atlandi ookean, Vahemeri, Läänemeri ja Must meri; rõhutab, et otsus leida 2030. aastaks ruumi selleks avamere taastuvenergia lisavõimsuseks on ülimalt tähtis, seda tuleks käsitleda prioriteedina ning see tuleks ELis määrata kindlaks enne aastat 2023/2024, et ehitamine oleks aastaks 2030 võimalik; tõstab esile, et avamere tuuleenergia ja ookeanienergia konkurentsivõime energiaallikana kasvab ning hinnad langevad kooskõlas pideva arendamise ja kasutuselevõtuga; rõhutab, et avamere taastuvenergia on elujõuline energiaallikas ning et säästev ja usaldusväärne energiasüsteem peab ühendama avamere taastuvenergia muude energiatehnoloogiatega, salvestusvõimalustega ja paindliku energiatarbimisega;

on veendunud, et avamere taastuvenergia peab olema kestlik kogu väärtusahela ulatuses ning sellel peab olema piiratud kahjulik mõju keskkonnale ning majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele; tuletab meelde Euroopa rohelise kokkuleppe lubadust, et kedagi ei tohiks kõrvale jätta; rõhutab, et inimeste heaolu peaks olema roheülemineku keskmes;

võtab teadmiseks ELi ettevõtjate ja tehnoloogiate konkurentsieelise avamere taastuvenergia sektoris; kutsub komisjoni üles tagama, et EL säilitaks tehnoloogilise juhtpositsiooni, hoiaks talente ning pakuks taskukohast, ohutut ja kestlikku energiat, võttes samas arvesse võimalikku mõju, sealhulgas kliimamuutustega seotud mõju, ja merekeskkonnale avalduvat mõju; rõhutab selle konkurentsieelise säilitamise olulisust; rõhutab sektori märkimisväärse kasvu potentsiaali ja selle panust ELi majandusse, sealhulgas tehnoloogia ja süsteemide eksporti; rõhutab, kui oluline on toetada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning tugineda innovaatilise avamere taastuvenergia tehnoloogia tööstussüsteemile piiriülese koostöö ja partnerluse kaudu programmis „Euroopa horisont“, et hõlbustada ja toetada kaksikülemineku jaoks üliolulisi tugevaid Euroopa väärtusahelaid ning tagada samal ajal selles valdkonnas välja töötatud uuenduste kiire kasutuselevõtu; rõhutab kvaliteetsete tööstustöökohtade tähtsust õiglase ülemineku hõlbustamisel;

rõhutab vajadust säilitada Euroopa Liidus puhas, konkurentsivõimeline ja kestlik avamere taastuvenergia tarneahel; rõhutab seetõttu, et tarnijad peavad kohaldama Euroopa sertifitseerimise kohaselt kõrgeimaid kvaliteedi-, tervishoiu-, ohutus- ja keskkonnastandardeid ning kõigi asjaomaste sidusrühmadega peetavas dialoogiprotsessis kindlaksmääratud standardeid; rõhutab ka vajadust minimeerida tarneahela transpordikulusid; on veendunud, et hankemenetlustes tuleks neid elemente arvesse võtta;

rõhutab, et avamere taastuvate energiaallikate kasutuselevõtt on äärepoolseimatele piirkondadele ja saartele ideaalne võimalus vähendada oma CO2-heidet ning vähendada oluliselt sõltuvust fossiilkütuste impordist; nõuab algatuse „Puhas energia ELi saarte jaoks“ hoogustamist, seades selle keskmesse eelkõige avamere taastuvad energiaallikad; tuletab meelde, et meretaseme tõus mõjutab eriti saari;

kutsub komisjoni üles viima võimalikult kiiresti läbi mõjuhindamise, et selgitada avamere taastuvenergia majanduslikku ja sotsiaal-majanduslikku mõju, pöörates erilist tähelepanu olemasolevatele töökohtadele ja töökohtade loomisele tänu 2050. aastaks 300–450 GW ulatuses avamere taastuvenergia kasutuselevõtule;

10.

nõuab, et kohalikud pädevad asutused hindaksid algatusi, mis hoogustavad kohalikku majandust, kohalikke kestlikke töökohti ja majandustegevust avamere taastuvate energiaallikate kasutuselevõtu abil; nõuab, et tehtaks kindlaks koostoime sektorite vahel, mis suudavad rohe- ja digipööret kõige paremini toetada ning aidata kaasa majanduse taastumise tulevikukindlusele, samuti koostoime arendamist meetmetega, mis võimaldavad kestlikku sinist majandust;

Taristu ja võrgud

Investeeringud taristusse

11.

rõhutab olemasoleva taristu täiustamise ja laiendamise kiireloomulisust, ilma et see piiraks ELi elurikkuse strateegia aastani 2030 ja ELi loodusalaste õigusaktide kohaldamist, et võimaldada taastuvatest energiaallikatest saadava elektri suuremat kasutamist; peab kahetsusväärseks, et mitu liikmesriiki ei ole veel saavutanud oma eesmärki, milleks on elektrivõrkude 10 % ühendatus 2020. aastaks, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama piisava taristu, näiteks ülekandeliinid avamere taastuvenergia integreerimiseks ja transportimiseks; tuletab meelde ELi 2030. aastaks seatud elektrivõrkude 15 % omavahelise ühendatuse eesmärki, mis on sätestatud määruse (EL) 2018/1999 artiklis 2; nõuab, et komisjon esitaks ettepaneku, mis kiirendaks ühendatuse eesmärgi kasutuselevõttu; on seisukohal, et liit ja selle liikmesriigid peaksid välja töötama kokkulepped, mis käsitlevad avamere energiataristut geograafiliste naaberpiirkondade vahel;

12.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama ELis piisava taristu, et kindlustada avamere taastuvenergia kulutõhus kasutuselevõtt;

13.

rõhutab avamere taastuvenergia sektori kestliku ja vastutustundliku arengu tagamise tähtsust, võttes arvesse meretranspordi ja meresadamate tähtsat rolli; rõhutab, et avamere taastuvenergia väljatöötamisel tuleks arvesse võtta vajadust ohutute meresõiduradade ja -koridoride ning laevanduse ankrukohtade järele, samuti tulevast meresõiduradade viimist sadamatesse; rõhutab tänapäevaste, kestlike ja uuenduslike meresadamate tähtsust avamere taastuvenergiaseadmete monteerimisel, tootmisel ja teenindamisel ning märkimisväärseid investeeringuid, mis on vajalikud sadamataristu, sealhulgas transporditerminalide ja aluste ajakohastamiseks, et oleks võimalik neid teenuseid osutada; juhib tähelepanu meresadamate rollile avamerel toodetud taastuvenergia ja sellega kaasneva logistika maapealsete vastuvõtupunktidena ning taastuvenergia keskustena avamere elektrivõrkude ühenduste ja piiriüleste võrkudevaheliste ühenduste jaoks;

14.

rõhutab, et juurdepääs avamere taastuvenergiale aitab muuta keskkonnahoidlikumaks ka sadamaid, sealhulgas seoses kai ääres seisvate laevade maismaalt saadava elektrivarustusega ja nende arendamisega ringtööstuse klastritena; rõhutab, et liikmesriikide mereruumi planeeringud peaksid sobima tulevaste suundumustega, sealhulgas uute liiklusvoogude, uute laevateede ja suuremate laevadega, ning tagama, et avamere energiataristu saaks eksisteerida koos meretransporditeede, kalatööstuse, liikluseraldusskeemide, ankrukohtade, meresõiduradade ja merel toimuva tegevuse ning sadamate arendamisega; usub kindlalt, et avamere taastuvenergiataristu läheduses sõitvate laevade jaoks tuleb tagada kõrgeim ohutuse tase, sealhulgas laevaliikluse juhtimise keskuste piisav ulatus ja päästelaevade pakkumine piirkonnas;

15.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle muuta üleeuroopalisi energiavõrke (TEN-E) käsitlevat määrust, et saavutada Euroopa rohelise kokkuleppe eesmärk ning tagada, et õigusaktid oleksid kooskõlas 1,5 oC eesmärgiga, ja tähelepanu üle, mida komisjon pöörab avamere taastuvenergia sektori vajadustele ja prioriteetidele; rõhutab, et säästvate ja tõhusate avamere hübriid- ja radiaaltuuleparkide arendamine tootmiseks, ühendamiseks ja ülekandmiseks nõuab tulevikku suunatud avaliku ja erasektori planeerimist ja investeeringuid; on veendunud, et õigusraamistikud peaksid hõlbustama ennetavaid investeeringuid; rõhutab vajadust tagada kooskõlastamine ja ühtlustamine maismaavõrkude ja avamerevõrkude arengukavade vahel, sealhulgas määrates kindlaks avamere- ja maismaavõrkude ühenduskohad; julgustab liikmesriike kiirendama vajaliku võrgutaristu loomist, et hõlbustada roheüleminekut, mille elektrifitseerimine on ülioluline; tunnistab, et suurte investeeringute tegemine, mida sageli rakendatakse üheaegselt, nõuab hoolikat ja täpset planeerimist;

16.

rõhutab, kui oluline on määrata ühiselt kindlaks avamere taastuvenergia tootmismaht, mida liikmesriigid peaksid aastatel 2030, 2040 ja 2050 igas merepiirkonnas kasutusele võtma, ja teha sellega seoses koostööd, et tagada investeerimiskindlus ning saavutada kliima- ja energiaeesmärgid;

17.

tunnistab avamere taastuvenergia potentsiaali kõigis Euroopa merepiirkondades ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edasi arendama peamisi tehnoloogiaid, mis seda energiat kasutavad;

18.

väljendab erilist heameelt selle üle, et komisjon võttis strateegia alal kohustuse hõlbustada dialoogi avamere taastuvenergia keskkonna-, majandusliku ja sotsiaalse kestlikkuse üle ja edendada nn praktikakogukonda, kus kõik sidusrühmad, nende hulgas tööstus, vabaühendused, kalurid ja teadlased, saaksid arvamusi vahetada, kogemusi jagada ja algusest peale ühisprojektides koostööd teha;

19.

võtab teadmiseks avamere tootmisrajatiste ja ülekandevarade pakkumismenetluses kombineerimise potentsiaalseid eelised; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima selle täiemahulisel pakkumisel põhineva lähenemise potentsiaali ja võimalikke probleeme ning hindama selle kohaldatavust erinevatele paigaldistele; rõhutab, et selles analüüsis tuleb arvesse võtta võimalikke probleeme seoses stiimulite tagamise ning avamere ja maismaa ülekandevõrkude optimaalse planeerimisega;

20.

tuletab meelde, et elektri tootmine avamere taastuvenergiast loob ka võimaluse taastuvallikatest vesiniku tootmiseks, nagu on kirjeldatud komisjoni teatistes COM(2020)0741, COM(2020)0299 ja COM(2020)0301;

21.

märgib, et erinevad taastuvenergia tehnoloogiad täiendavad üksteist ühise taristu, tarneahela koostoime ja usaldusväärsema elektrienergia kogutootmise suhtes;

22.

rõhutab taristuinvesteeringute vajadust avamere taastuvenergia sektori laiendamise toetamiseks, eriti investeeringuid sadamatesse suuremate turbiinide ja komponentide mahutamiseks, põhja kinnitatud ja avamere tuuleenergia ujuvrajatiste opereerimise ja hoolduse (sh koolituskeskuste), ning käitusest kõrvaldamise ja tootmise keskuste ehitamiseks; rõhutab, et avamere taastuvenergia muutub energiavarustuskindluse seisukohalt esmatähtsaks ning taristu kaitsmiseks küberrünnete eest tuleb võtta vajalikud meetmed;

Liikmesriikide koostöö

23.

rõhutab, et liikmesriikide koostöö on iga piirkonna eripära arvesse võttes avamere energiaressursside võimalikult tõhusaks kasutamiseks hädavajalik; rõhutab Põhjamere energiakoostöö tähtsust ning vajadust uuesti kaasata Ühendkuningriik; märgib, et praegust õigusraamistikku tuleb täiustada, et see soodustaks piisavas ulatuses sellist koostööd; on veendunud, et suutmatus tõhustada liikmesriikide ja seotud liiduväliste riikide vahelist koostööd hakkab takistama avamereenergia kasutuselevõttu; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid rakendaksid vajalikke meetmeid edasiste viivitusteta; julgustab liikmesriike viivitamata kooskõlastama ja esitama avamereenergia arendamise kavad;

24.

rõhutab, et liikmesriikide ja naaberriikide vahelist piirkondlikku koostööd merepiirkonna tasandil tuleks edendada ühise kavandamise ja regulatiivsete tõkete kõrvaldamise kaudu ning luues ka kõigile sidusrühmadele juurdepääsetavad piirkondlikud mereruumide kasutamise kaardid, mida ühise seireraamistiku abil korrapäraselt läbi vaadatakse;

25.

tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle kooskõlastada liikmesriikidega vähemalt 100 MW laine- ja tõusu-mõõnaenergia kasutuselevõttu 2025. aastaks ning vähemalt 1 GW energia kasutuselevõttu 2030. aastaks;

26.

kiidab heaks komisjoni ettepaneku võtta vastu määrus üleeuroopalise energiataristu suuniste kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 347/2013 ja toetab esmatähtsa avamere võrgukoridori jaoks ühtse kontaktpunkti rajamist, mis peaks hõlbustama liikmesriikide vahelist kooskõlastamist ja ühist huvi pakkuvate avamere taastuvenergia projektide lubade andmise menetlust;

Kaugküte ja -jahutus

27.

märgib, et avamere taastuvenergiast toodetud elekter ning otsene kütmine ja jahutamine võivad aidata kaasa elektrit, sh soojuspumpi kasutavate lõppkasutajate keskkonnasäästlikumaks muutmisele, vähendades ja lõpuks kõrvaldades kasvuhoonegaaside heite; tõstab esile võimaluse lõimida puhta elektri ja soojuspumpade abil avamere taastuvenergia kaugküttega;

28.

kutsub komisjoni üles analüüsima väljaarenenud kaugkütte- ja jahutusturgude parimaid tavasid alles arenevate turgude hüvanguks; rõhutab, et liikmesriikidel on võimalik suurendada kütte ja jahutuse salvestamise võimsust ning seeläbi soodustada suurte kõikumistega avamere taastuvenergia kasutuselevõttu; rõhutab, et andmete puudumine ja hoonete renoveerimisstrateegiate kättesaamatus omavalitsuste tasandil pärsib taastuvate energiaallikate edasist integreerimist kaugkütte ja -jahutuse turgudega;

29.

rõhutab riiklike ja kohalike ametiasutuste rolli kütte ja jahutuse strateegilises planeerimises ning piirkondlike energiaettevõtjate toetamises, vähendades investeerimisriske ja hõlbustades juurdepääsu avaliku sektori otsetoetustele;

Teadus- ja arendustegevus

30.

on veendunud, et EL ja liikmesriigid peaksid toetama mitmeotstarbeliste võrkudevaheliste ühenduste uurimist ja arendamist; rõhutab vajadust luua mitmeotstarbeliste võrkudevaheliste ühenduste jaoks pikaajaline raamistik, mis suudaks tõhusalt lõimida avamere- ja maismaaenergia turge; kutsub komisjoni üles abistama erinevate seadmete tootjaid ühise standardi väljatöötamisel, mis tagab võrkudevaheliste ühenduste ühilduvuse ja koostalitlusvõime; rõhutab, et uusi tehnoloogiaid, näiteks mitmeotstarbelisi võrkudevahelisi ühendusi tuleb turulepääsu kiirendamiseks kavandada, katsetada, demonstreerida ja vähendada nendega seotud riske; nõuab sobivate raamtingimuste loomist, et tagada nende tehnoloogiate kiire areng;

31.

nõuab tungivalt, et komisjon, liikmesriigid ja erasektor suurendaksid investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, mis on seotud avamere taastuvenergia ring- ja loodust hõlmava projekteerimisega, samuti avamere taastuvenergia jaamade ringlussevõtu ja demonteerimise tehnoloogiaga;

32.

rõhutab, et ELi avamere taastuvenergia sektor toetub tootmises ka imporditud toorainele ja komponentidele ning et nende materjalide tarneahelat tuleks kaitsta; kordab, et tarnijad peavad vastavalt Euroopa sertifitseerimisnõuetele ja standarditele kohaldama kõrgeimaid kvaliteedi-, tervishoiu-, ohutus- ja keskkonnastandardeid;

33.

on veendunud, et EL ja liikmesriigid peaksid toetama avamere tuule-, tõusu-mõõna-, laineenergia- ja olemasolevate ujuvrajatiste uurimist ja arendamist, mida saab kohandada mitmesuguste merepõhja tingimustega Euroopas; rõhutab sellega seoses ka vajadust toetada teadusuuringuid, arendustegevust, ulatuslikumat kasutuselevõttu ja turustamist, mis on seotud kogu avamere taastuvenergia väärtusahela CO2-heite vähendamisega, ning taastuvaid energiaallikaid, sh avamere tuuleenergiat teiste sektorite süsinikdioksiidiheite vähendamiseks kasutavate tehnoloogiatega, ning sektorite ühendamisega;

34.

rõhutab vajadust kasutada avamere taastuvenergiat süvameres; rõhutab, et ujuvtehnoloogia võimaldab juurdepääsu suurematele ja püsivamatele tuulekiirustele, mis võib samuti vähendada turbiini keskkonnamõju ja vähendada rannikualade planeerimisega seotud survet; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama teadusuuringuid, arendustegevust, seiret ja innovatsiooni selliste uuenduslike tehnoloogiate osas nagu ujuvplatvormid; rõhutab, et ELil on suurepärane võimalus saada üleilmseks liidriks avamere taastuvenergia tehnoloogiates, mis on CO2-heite vähendamise jaoks üliolulised;

35.

on seisukohal, et ELi kliimaeesmärkide saavutamiseks ja elanikele märkimisväärse majandusliku kasu toomiseks on oluline, et Euroopas oleksid olemas taastuvenergia väärtusahelate põhisegmendid; nõuab asjakohaseid meetmeid, et toetada kohaliku Euroopa sisu rolli taastuvenergia strateegia tarneahelas ja õigusaktides;

36.

väljendab heameelt asjaolu üle, et komisjon ja Euroopa Investeerimispank on võtnud kohustuse teha koostööd teiste finantsasutustega, et toetada InvestEU kaudu strateegilisi ja kõrgema riskiga investeeringuid avamereenergiasse ning tagada samas EL tehnoloogilise liidri positsiooni;

37.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kasutama tulemuslikumalt Euroopa rohelise kokkuleppe raames liidu vahendeid avamere taastuvenergia arendamiseks äärepoolseimatel territooriumidel ja saartel, et tõhusalt vähendada nende sõltuvust fossiilkütustest;

38.

rõhutab, et avamere taastuvenergia laiendamine nõuab arvukalt spetsialiseerunud ja kvalifitseeritud töötajaid, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vajalikke meetmeid, et ennetada oskustööliste nappust, tagades neile atraktiivsed töötingimused ja võttes arvesse tervise- ja ohutusnõudeid; toetab komisjoni eesmärki toetada pädevaid riiklikke ja piirkondlikke ametiasutusi avamere taastuvenergia teemaliste haridus- ja koolitusprogrammide loomisel ja elluviimisel ning vajadust arendada avamere taastuvenergia valdkonnas oskuste kogumit; kutsub komisjoni üles lisama avamere taastuvenergia valdkonna oma järgmisse Euroopa oskuste kavasse, et aidata üksikisikutel, rahvusvahelistel ettevõtetel ja VKEdel arendada avamere taastuvenergia sektori jaoks vajalikke oskusi; rõhutab naiste tööhõive tähtsust avameresektori äärmiselt tehnilises keskkonnas;

39.

on veendunud, et kogu projekti tsükli jooksul on ülioluline kavandada, arendada ja kasutada avamere taastuvenergiat ringlussevõttu ja taastumist soodustaval viisil; rõhutab eriti, et märkimisväärne kogus metalle ja mineraale, mida on vaja taastuvate energiaallikate tehnoloogiate kasvu toetamiseks, tuleb hankida vastutustundlikult ja ringlussevõttu arvestavalt;

40.

rõhutab märkimisväärset võimalust avamerel kasutatava taastuvallikatest toodetud vesiniku arendamiseks, mis võib aidata kaasa taastuvallikatest toodetud vesiniku turu laiemale arengule; kutsub komisjoni üles hindama, kuidas avamere taastuvenergiaallikad võiksid sillutada teed taastuvallikatest toodetud vesiniku tootmise arengule;

41.

rõhutab era- ja avaliku sektori investeeringute tähtsust avamere taastuvenergia tehnoloogiate laialdase kasutuselevõtu eesmärgil avamere taastuvenergia sektoris; kordab komisjoni üleskutset kohandada programmi „Euroopa horisont“, et arendada liidu murrangulisi tehnoloogiaid ja innovatsioone, laiendada nende levikut ja turustamist eesmärgiga ühendada innovatsioon ja turuleviimine, pakkudes varajases arengujärgus tehnoloogiale riskide finantseerimist, näidisprojekte ja arendades varaseid väärtusahelaid, et toetada teadusuuringute infrastruktuuri arengut eesmärgiga vähendada liikmesriikide vahelisi erinevusi;

42.

rõhutab, et paremad avamere taastuvenergia alased oskused ja valdkonnapõhised teadmised on vara, mida saab eksportida ELi välistesse riikidesse, edendades sellega ELi teenuste eksporti ja aidates kaasa kliimamuutuste leevendamisele kogu maailmas;

Load ja mereala ruumilised planeeringud

Lubade andmise ühtlustamine

43.

rõhutab, et 2030. ja 2050. aasta eesmärkide saavutamine nõuab avamere taastuvenergia kasutuselevõtu kiirendamist; rõhutab vajadust mereruumi ja rannikute säästvama majandamise järele, et rakendada avamere taastuvenergia potentsiaali; on veendunud, et mereala korraliku ruumilise planeerimise protsessiga peab kaasnema kindel lähenemisviis üldsuse osalemisele, et arvestataks kõigi sidusrühmade ja rannikualade kogukondade seisukohtadega; märgib, et tohutu huvi avamere taastuvenergia vastu toob kaasa järjest rohkem loataotlusi; kutsub liikmesriike üles asjaomaseid menetlusi kiiresti lihtsustama ja oma jõupingutusi kooskõlastama; julgustab liikmesriike võtma omaks ühtse kontaktpunkti põhimõtte;

44.

võtab teadmiseks praeguse pikaldase menetluse avamere taastuvenergia projektide käivitamiseks ja tungiva vajaduse seda kiirendada, et saavutada 2030. ja 2050. aasta eesmärgid; märgib, et liikmesriikide menetluste ja tehniliste standardite ühtlustamine hõlbustab kiiremat kasutuselevõttu; kutsub liikmesriike üles kehtestama lubade väljaandmiseks läbipaistvat menetlust ja kaaluma lubade andmiseks tähtaegade kehtestamist, sh vajalikke keskkonnamõju hindamisi ja uuringuid ning sidusrühmadega konsulteerimist, ning kui täielikult täidetud dokumendid on saadus, kehtestama lubade andmise tähtajad koos otsuse andmise tähtajaga; rõhutab, kui oluline on vajaduse korral menetlusi lühendada ja võtta meetmeid tähtaegadest kinnipidamiseks;

45.

rõhutab avamere arendusobjektide jaoks eelnevalt heakskiidetud lubade andmise ning ühendus- ja ülekandeliinide rajamise tähtsust ja potentsiaali. et kõrvaldada projektide ebakindlus ja lühendada tarneaegu;

46.

peab esmatähtsaks avamere taastuvenergia projektide küsimuses ulatusliku avaliku üksmeele saavutamist, kaasates selleks kohalikke osalejaid, et suurendada üldsuse heakskiitu avamere tuuleenergia ja selleks vajalike suurte infrastruktuuride suhtes; nõuab rannikukogukondade, sealhulgas äärepoolseimate piirkondade ja saarte elanike ning muude sidusrühmade läbipaistvat ja sisukat kaasamist projektidesse; rõhutab, kui oluline on suurendada laiema avalikkuse usaldust taastuvenergia võime suhtes saavutada energiasõltumatus ja tagada energiavarustus; julgustab komisjoni ja liikmesriike töötama välja ühtseid kontaktpunkte, kus pakutakse ühtlustatud teavet murranguliste tehnoloogiate avamere taastuvenergia näidisprojektide rahastamisvõimaluste kohta;

Mereala ruumiliste planeeringute ning riiklike energia- ja kliimakavade kooskõlla viimine

47.

märgib, et põhjapoolsete merede avameretuulikute võimsuse 2050. aasta eesmärkide saavutamiseks vajalik üldruum on eeldatavasti 2,8 % merealast; on veendunud, et avamere taastuvenergia arendajate varajane menetlusse kaasamine aitab kaasa mereruumi edukale jaotamisele; rõhutab, et ruumijaotus peaks põhinema riigipiire ületaval ühise mereruumi planeerimisel ja rannikuala tervikmajandamisel; nõuab läbipaistvat toimimisviisi ja ligipääsetavust piirkondlikele mereruumi planeeringutele, et võimaldada kõigi sidusrühmade jaoks varajast ja kaasavat lähenemisviisi;

48.

juhib tähelepanu programmi „Horisont 2020“ poolt rahastatud projekti soovitustele, milles uuritakse Euroopa merede mitmeotstarbelisi võimalusi ELi viies merepiirkonnas; tuletab meelde oma suuniseid, et ookeani kestlik areng ei saa enam tugineda ühe sektori majandamisele, vaid nõuab terviklikumat, integreeritumat lähenemisviisi ning et mitmeotstarbeline kasutamine ei piirdu ainult sama mereruumi jagamisega, vaid peaks hõlmama ka taristu ja muude varade ühist kasutamist ning ühistegevust;

49.

rõhutab pakilist vajadust tagada avamere taastuvenergia arendamiseks piisavalt ruumi ja on seisukohal, et mitmeotstarbelisi vajadusi tuleks avalik-õiguslike reguleerivate asutuste ja vastavate toetusprogrammide abil ennetavalt hõlbustada ja stimuleerida, kasutades enamat kui pelgalt ruumiplaneerimise lahendusi; märgib, et mereruumi planeeringute väljatöötamisel paluti liikmesriikidel otsida peale parimate kättesaadavate andmete ja üldsuse laiaulatusliku osaluse ka merendustegevuse ühispaiknemise võimalusi;

50.

märgib, et määruse (EL) 2018/1999 kohaselt pidid liikmesriigid esitama oma riiklikud energia- ja kliimakavad 31. detsembriks 2019 ning peavad iga kahe aasta tagant esitama eduaruande; märgib, et direktiivi 2014/89/EL kohaselt pidid liikmesriigid koostama mereruumi planeeringud 31. märtsiks 2021; taunib asjaolu, et kõik liikmesriigid ei ole veel oma mereala ruumilisi planeeringuid esitanud, ning nõuab tungivalt, et komisjon võtaks meetmeid; märgib, et ruumijaotuse käigus on oht, et riiklikud energia- ja kliimakavad ning mereruumi planeeringud ei sobi omavahel kokku; rõhutab, et mereruumi planeeringuid käsitlev direktiiv ning riiklikke energia- ja kliimakavasid käsitlev määrus ning muud asjakohased ELi õigusaktid on vaja viivitamata kooskõlla viia; nõuab tungivalt, et liikmesriigid viivitamata kooskõlastaksid ja esitaksid 2030. aasta ja selle järgse avamereenergia arendamise kavad;

51.

väljendab sellega seoses heameelt strateegia eesmärgi üle luua pikaajaline raamistik, mis edendab avameretaristu ja mereruumi muude kasutusviiside head kooseksisteerimist ja aitab kaitsta keskkonda;

52.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma 300 GW – 450 GW avamere taastuvenergia suutlikkuse kavandamisel ja juurutamisel aastaks 2050 kasutusele olelusringil põhineva täieliku ja tervikliku lähenemisviisi;

53.

kutsub komisjoni üles viima läbi avamererajatiste käitusest kõrvaldamise mõju analüüs ja võtma vajaduse korral vastu ELi strateegia avameretaristu kestliku käitusest kõrvaldamise kohta, et minimeerida keskkonna-, ohutus- ja majandusmõjusid; rõhutab, et selline strateegia peaks hõlmama olemasoleva taristu lammutamist ja tulevasi käitusest kõrvaldamisi; rõhutab, et kogu ELi hõlmav tulevane õigusraamistik on vajalik ainult juhul, kui analüüsi järgi on praeguses õigusraamistikus ja ELi liikmesriikide õigusaktides olulisi puudusi; nõuab tungivalt, et komisjon looks lihtsa seireraamistiku, mis tagaks läbipaistva ja tõhusa aruandluse avamere taastuvenergia kasutuselevõtu edenemisest, et hinnata, kas liikmesriigid on 2030. ja 2050. aasta GW-eesmärkide saavutamise suhtes õigel teel; on veendunud, et komisjon peaks kooskõlas taastuvenergia direktiivi kohaste aruandlusnõuetega andma Euroopa Parlamendile aru selle kohta, kas avamere taastuvenergia kasutuselevõtt kulgeb kavakohaselt;

54.

nõuab 2025. aastaks üle-euroopalise keelu kehtestamist, mis lõpetaks käitusest kõrvaldatud tuulikute labade prügilasse andmise, et tagada ringlus, minimeerida negatiivsed keskkonnamõjud mullale ja ookeanidele ning tõsta mullakaitse taset ELis;

Turukorraldus

55.

rõhutab, et avamere taastuvenergia kasutamise ulatus sõltub hästi kavandatud turureeglite piisavast rakendamisest ning stabiilsest õigusraamistikust, arvestades selliste investeeringute pikaajalisust; rõhutab, et avamere tuuleenergia hind on viimase 20 aasta jooksul märkimisväärselt langenud, ning kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles tagama turupõhise avamere tuuleenergia arengu jaoks parimad võimalikud raamtingimused; rõhutab, et ilma fossiilkütuste ja nende toetuste võimalikult kiire järkjärgulise kaotamise ja avamere tuuleenergia tootmise märkimisväärse suurendamiseta on võimatu taastuvenergia eesmärkide saavutamine ja globaalse soojenemise piiramine sajandi lõpuks alla 1,5 oC;

56.

nõuab, et avamere taastuvenergia tootmise ja edastamise kulude ja tulude jaotuse hindamine oleks jätkusuutlik ja sotsiaal-majanduslikult elujõuline, ning tagaks arendajatele sobivad stiimulid ja stabiilse õigusraamistiku; rõhutab, et ebakindlus kulude ja tulude jaotuse osas hoiab ettevõtjaid avamere taastuvenergia projektide käivitamisel tagasi; kutsub komisjoni üles kiirendama avamere hübriidprojektide kulude ja tulude jagamise kohta ELi suuniste avaldamist;

57.

rõhutab, et olemasolevad ELi rahastamisvahendid, nagu Euroopa ühendamise rahastu, võivad toetada vajalike vahendite mobiliseerimist, et edendada ELis piiriüleseid taastuvenergia lahendusi ja ühisprojekte; märgib, et Euroopa ühendamise rahastut saab kasutada kahe või enama ELi liikmesriigi vaheliste projektide potentsiaalsete avamere arenduskohtade tuvastamiseks ning vajalike uuringute ja ehitustööde rahastamiseks;

58.

kutsub komisjoni üles julgustama liikmesriike vajaduse korral lisama avamere taastuvenergia projektid oma riiklikesse taaste- ja vastupidavuskavadesse ning muudesse riiklikesse programmidesse, mida rahastatakse ELi vahenditest;

59.

nõuab ELi elektriturge reguleeriva kehtiva õigusraamistiku läbivaatamist, et hõlbustada avamere taastuvenergia kasutuselevõttu ja kõrvaldada kunstlikud kaubandustõkked, kindlaksmääratud hinnad, subsiidiumid ja muud turgu moonutavad mehhanismid, mis takistavad avamere taastuvenergia edasist edukat integreerimist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hoolikalt analüüsima võimalust luua spetsiaalsed avamere pakkumispiirkonnad ja analüüsima olemasolevaid pakkumispiirkondi, ning nende sobivust avamere taastuvenergia kasvava võimsuse integreerimiseks; kutsub komisjoni üles määrama kindlaks olemasolevad reguleerimismehhanismid, mis osana tulevikku suunatud mudelist tõhusalt edendavad avamere taastuvenergia integreerimist hästitoimiva energiaturuga, sh hübriidprojektide ja uute koostöövormide hõlbustamine; kutsub komisjoni üles uurima paremaid arengutingimusi hübriidprojektides, et tagada avamere taastuvenergia hübriidprojektide parem ja kiirem rakendamine ning paindlikumad tingimused innovatsiooni edendamiseks, sealhulgas uued varakategooriad, eelkõige kahe või enama turu võrkudevaheliste ühendustega ühendatud avamere tuuleparkide puhul; märgib, et tariifide kehtestamisel tuleks arvesse võtta riske, mis on seotud uute tehnoloogiate esmakordse tööstusliku kasutuselevõtuga;

60.

rõhutab vajadust turukorralduse järele, mis arvestaks täielikult avamere taastuvenergia eripära, sealhulgas vajadust tagada avamere taastuvenergia pakkumispiirkondade optimaalse konfiguratsioon; avamere taastuvenergia taristu ülekande osa peaks olema reguleeritud eraldamisreeglite alusel, milles on selgelt määratletud rollide ja kohustuste lahusus süsteemivastutuse, kolmanda osapoole juurdepääsu ning läbipaistvate tariifide ja tingimuste suhtes, andes nii panuse ühtsesse turgu ja energialiitu;

61.

tunnistab, et puhtale energiale üleminekul tuleb avamere taastuvenergia ja muude energiatehnoloogiate kasutuselevõtmisel arvestada kestlikkuse ja CO2-jalajäljega kogu väärtusahelas; rõhutab, et avamere hankemenetlused peaksid hõlmama kestlikkuse kriteeriume;

62.

tunnistab, et taastuvallikatest toodetud vesinikul on ELi 2050. aastaks CO2-neutraalsuse saavutamise suhtes ülioluline roll; rõhutab, et juba selle projekti tohutu ulatuse ja suure võimsuse tõttu on avamere taastuvenergia taastuvallikatest toodetud vesiniku tootmise kiirendamiseks hädavajalik; on seisukohal, et teadus- ja arendustegevust tuleb toetada, et anda tööstusele stiimulid taastuvvesiniku turule toomiseks suuremahuliste kommertsprojektide kaudu ja seeläbi luua tegelik ja kestlik nõudlus sektorites, kus on raske heitmeid vähendada;

o o

63.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 275, 25.10.2003, lk 32.

(2) ELT L 257, 28.8.2014, lk 135.

(3) ELT L 328, 21.12.2018, lk 82.

(4) ELT L 115, 25.4.2013, lk 39.

(5) ELT L 348, 20.12.2013, lk 129.

(6) ELT L 328, 21.12.2018, lk 1.

(7) ELT C 463, 21.12.2018, lk 10.

(8) ELT C 23, 21.1.2021, lk 116.

(9) ELT C 270, 7.7.2021, lk 2.

(10) ELT C 371, 15.9.2021, lk 58.

(11) ELT C 425, 20.10.2021, lk 43.

(12) ELT C 15, 12.1.2022, lk 56.

(13) ELT C 15, 12.1.2022, lk 45.

(14) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0338.

(15) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0277.

(16) SWD(2020)0176.

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/78

P9_TA(2022)0033

Hinnang ELi lepingu artikli 50 rakendamisele

Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon mis käsitleb hinnangut ELi lepingu artikli 50 rakendamisele (2020/2136(INI))

(2022/C 342/09)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping), eelkõige selle artikleid 50 ja 8,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping), eriti selle artiklit 218,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—	võttes arvesse seda, et 29. märtsil 2017 teatas Ühendkuningriik Euroopa Ülemkogule oma kavatsusest Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest välja astuda vastavalt ELi lepingu artikli 50 lõikele 2 ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingu artiklile 106a,

—

võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 29. aprilli 2017. aasta (artikkel 50) suuniseid pärast Ühendkuningriigi teatist ELi lepingu artikli 50 alusel, 15. detsembri 2017. aasta suuniseid Brexiti läbirääkimiste teise etapi kohta ja 23. märtsi 2018. aasta suuniseid ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 22. mai 2017. aasta otsust, milles nähakse ette juhised läbirääkimiste pidamiseks Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga sõlmitava lepingu üle, milles sätestatakse riigi Euroopa Liidust väljaastumise kord, ning nõukogu 29. jaanuari 2018. aasta otsust, millega täiendatakse nõukogu 22. mai 2017. aasta otsust, millega anti luba alustada Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga läbirääkimisi lepingu üle, milles sätestatakse riigi Euroopa Liidust väljaastumise kord, ja millega sätestatakse täiendavad juhised läbirääkimiste pidamiseks,

—

võttes arvesse nõukogu 25. veebruari 2020. aasta otsust (EL, Euratom) 2020/266, millega antakse luba alustada Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga läbirääkimisi uue partnerluslepingu üle (1), ning selle addendumis esitatud juhiseid läbirääkimiste pidamiseks uue partnerluse üle Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga, mis on avalikustatud,

—

võttes arvesse oma 5. aprilli 2017. aasta resolutsiooni läbirääkimiste kohta, mida alustatakse Ühendkuningriigiga tulenevalt Ühendkuningriigi teatest kavatsuse kohta Euroopa Liidust välja astuda (2), 3. oktoobri 2017. aasta resolutsiooni Ühendkuningriigiga peetavate läbirääkimiste seisu kohta (3), 13. detsembri 2017. aasta resolutsiooni Ühendkuningriigiga peetavate läbirääkimiste seisu kohta (4), 14. märtsi 2018. aasta resolutsiooni ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku kohta (5), 18. septembri 2019. aasta resolutsiooni Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise hetkeseisu kohta (6), 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni kodanike õigusi käsitlevate väljaastumislepingu sätete rakendamise ja järelevalve kohta (7) ning 12. veebruari 2020. aasta resolutsiooni Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga uue partnerluse üle peetavate läbirääkimiste kavandatud mandaadi kohta (8),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 18. juuni 2020. aasta soovitust, mis käsitleb läbirääkimisi uue partnerluse üle Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigiga (9),

—	võttes arvesse oma 29. jaanuari 2020. aasta seadusandlikku resolutsiooni nõukogu otsuse eelnõu kohta, mis käsitleb Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimist (10),

—	võttes arvesse komisjoni deklaratsiooni Euroopa Parlamendi 16. aprilli 2019. aasta täiskogu jaoks;

—

võttes arvesse Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingut (11) (edaspidi „väljaastumisleping“) ning sellele lisatud poliitilist deklaratsiooni, millega kehtestatakse Euroopa Liidu ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistik (12) (edaspidi „poliitiline deklaratsioon“),

—	võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 28. juuni 2018. aasta otsust (EL) 2018/937, millega määratakse kindlaks Euroopa Parlamendi koosseis (13),

—	võttes arvesse Euroopa Kohtu 10. detsembri 2018. aasta otsust kohtuasjas Andy Wightman jt vs Euroopa Liidust lahkumise küsimuste minister, kohtuasi C-621/18, ECLI:EU:C:2018:999,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse põhjalikku analüüsi „Article 50 TEU in practice: how the EU has applied the „exit“ clause“ (ELi lepingu artikkel 50 praktikas – väljaastumisklausli rakendamine ELis),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi kodanikuõiguste ja põhiseadusküsimuste poliitikaosakonna tellitud uuringut pealkirjaga „Interpretation and implementation of Article 50 TEU – Legal and institutional assessment“ (ELi lepingu artikli 50 tõlgendamine ja rakendamine – juriidiline ja institutsiooniline hindamine), märts 2021,

—	võttes arvesse Ühendkuningriigi valitsuse, Iiri Vabariigi valitsuse ja teiste mitmepoolsetes läbirääkimistes osalejate vahel 10. aprillil 1998. aastal sõlmitud Belfasti kokkulepet (nn suure reede kokkulepe),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

—	võttes arvesse väliskomisjoni arvamust,

—	võttes arvesse rahvusvahelise kaubanduse komisjoni kirja,

—	võttes arvesse põhiseaduskomisjoni raportit (A9-0357/2021),

A.	arvestades, et käesoleva aruande eesmärk on analüüsida, kuidas tõlgendati ja kohaldati ELi lepingu artikli 50 sätteid ning kuidas korraldati ja viidi läbi Ühendkuningriigi EList väljaastumise menetlus selle artikli alusel, sealhulgas ELi õiguse ja Euroopa Liidu toimimise kohta saadud õppetunnid;

arvestades, et ELi lepingu artikli 50 rakendamise analüüsimine aitab paremini mõista ELi põhiseadusliku identiteedi põhikomponente, Euroopa integratsiooni aluspõhimõtteid, otsuste tegemise autonoomia ja reguleerimisõiguse tähtsust, mida kõiki tuleb tulevaste aluslepingu muudatuste puhul arvesse võtta;

C.	arvestades, et ELi lepingu artiklis 50 käsitletakse varasemat ebakindlust ja ebaselgust seoses õigusega EList välja astuda, andes sõnaselgelt liikmesriikidele ühepoolse õiguse otsustada liidust välja astumise üle, ainsaks tingimuseks kooskõla oma põhiseadusest tulenevate nõuetega;

D.	arvestades, et ELi lepingu artiklis 50, milles on sõnaselgelt sätestatud EList väljaastumine, on sätestatud ainus kord, mille kohaselt võib liikmesriik EList seaduslikult välja astuda;

E.	arvestades, et ELi lepingu artiklis 50 ei käsitleta üldse või ei käsitleta piisavalt selgelt menetluse mitut aspekti, mis tulid esile Ühendkuningriigi liidust väljaastumisel;

F.	arvestades, et ELi lepingu artikliga 50 ei kehtestata liidust lahkumise kavatsusest teatamisele ega teate tähtajale või selle teate tagasivõtmisele ametlikke nõudeid; arvestades, et ELi lepingu artiklis 50 ei ole sõnaselgelt ette nähtud üleminekukorra võimalust;

G.	arvestades, et ELi lepingu artiklis 50 ei määratleta konkreetseid nõudeid ELi lepingu artikli 50 lõikes 3 sätestatud kaheaastase perioodi võimaliku pikendamise kohta, mis võimaldab läbirääkimisprotsessis paindlikkust;

H.	arvestades, et ELi lepingu artiklis 50 kinnitatakse, et ELi liikmesus on vabatahtlik, mis tähendab, et liikmesriiki ei saa sundida jääma või lahkuma; arvestades, et otsus liidust välja astuda on liikmesriigi suveräänne otsus, mis on tehtud kooskõlas väljaastuva riigi põhiseadusliku korraga;

I.	arvestades, et lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt tuleks asjaomane teade edastada kohe pärast väljaastumisotsuse tegemist;

arvestades, et oma 10. detsembri 2018. aasta otsuses kohtuasjas Andy Wightman jt vs Euroopa Liidust lahkumise küsimuste minister täpsustas Euroopa Kohus, et liikmesriik võib vabalt teate oma kavatsuse kohta EList välja astuda ühepoolselt tagasi võtta, nii et aluslepingud kehtivad selle liikmesriigi suhtes endiselt;

K.	arvestades, et ELi lepingu artiklis 50 ei sätestata selgelt ELi toimimise lepingu artikli 218 muude osade kui selle lõike 3 kohaldamist;

L.	arvestades, et Briti kodanike poolt referendumil väljendatud tahe EList lahkuda, kuigi enamik Šotimaa ja Põhja-Iirimaa kodanikke hääletas liitu jäämise poolt, austati kooskõlas ELi lepingu artiklis 2 osutatud vabaduse ja demokraatia väärtustega;

arvestades, et Ühendkuningriigi referendumiga ei kaasnenud piisaval hulgal teadlikkuse suurendamise kampaaniaid, sest kodanikele ei antud kunagi selget pilti sellest, millised suhted Ühendkuningriigil pärast EList lahkumist liiduga oleksid, ning sageli eksitati neid väljaastumise tagajärgede osas, eriti seoses Põhja-Iirimaaga, ning nii paljastusid valeteabega kaasnevad riskid ja probleemid;

N.	arvestades, et ELi lepingu artikkel 50 annab liidu institutsioonidele horisontaalse erakorralise pädevuse pidada läbirääkimisi lepingu üle, mis hõlmab kõiki liikmesriigi väljaastumise korraldamiseks vajalikke küsimusi;

O.	arvestades, et kõigi ELi institutsioonide roll väljaastumismenetluses oli ELi lepingu artikli 50 sätete tõlgendamisel ja rakendamisel ning institutsioonide toimimise häirete minimeerimisel otsustava tähtsusega, et säilitada liikmesriikide ühtsus ja tagada korrakohane väljaastumine;

P.	arvestades, et õigeks osutus kahefaasiline lähenemisviis, mille võttis vastu Euroopa Komisjoni esindav pealäbirääkija Michel Barnier;

arvestades, et ELi lepingu kohaselt esindab kodanikke liidu tasandil otseselt Euroopa Parlament; arvestades, et Euroopa Parlament on osa ELi lepingu artikli 50 kohasest otsustamismenetlusest ja teostab üldist poliitilist kontrolli, nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 14, ning seetõttu tuleks ta tihedalt kaasata väljaastumisläbirääkimistesse, et ta saaks anda oma nõusoleku ELi lepingu artikli 50 alusel;

arvestades, et ELi lepingu artiklis 50 sätestatud menetluses, nagu kõigi rahvusvaheliste lepingute puhul, mille üle peetakse läbirääkimisi vastavalt ELi lepingu artikli 218 lõikes 3 esitatud menetlusele, on parlamendil marginaalne roll, mis piirdub vaid võimaliku väljaastumislepingu heakskiitmisega; arvestades, et vaatamata nendele piirangutele on parlament osalenud väljaastumisprotsessis algusest peale aktiivselt ning võtnud endale kohustuse kaitsta ELi kodanike huve ja Euroopa Liidu terviklikkust kogu protsessi vältel;

S.	arvestades, et Euroopa Parlamendil oli selles protsessis oluline roll kõigi, nii EL 27 kui ka Ühendkuningriigi kodanike esindamisel;

T.	arvestades, et Ühendkuningriigi väljaastumine mõjutas Euroopa Ülemkogu otsuse (EL) 2018/937 artikli 3 lõike 2 sätete kohaselt Euroopa Parlamendi koosseisu;

arvestades, et väljaastumisprotsessi käigus on tekkinud ettearvamatuid olukordi ja see on olnud proovikivi mitte ainult ELile ja välja astuvale liikmesriigile, vaid samuti ja veelgi enam kodanikele ja üksustele, keda see kõige otsesemalt mõjutab; arvestades, et selle ebakindluse majanduslik ja sotsiaalne mõju on osutunud väga suureks ning muutnud pingelisemaks ka ELi ja väljaastuva liikmesriigi vahelised poliitilised suhted; arvestades, et väljaastumisprotsessi käigus oleks võimalik saavutada suurem kindlus, kui muu hulgas nõuda väljaastuvalt liikmesriigilt lisaks teatele kavatsuse kohta välja astuda ka kava selle kohta, milline on tema ettekujutus tulevastest suhetest;

arvestades, et liidu institutsioonid on teinud kõik endast oleneva, et mitte väljaastumisprotsessi politiseerida, kuid ELi lepingu artikli 50 kohane väljaastumine on siiski oma olemuselt poliitiline, kuna see tuleneb ja on mõjutatud põhimõttelistest valikutest seoses ELi liikmelisusega ja/või suhetega ELiga;

W.	arvestades, et liikmesriigi väljaastumine Euroopa Liidust toob kaasa suure poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse šoki, mille negatiivseid tagajärgi saab hoolikalt kavandatud ja läbiräägitud väljaastumiskorraga ainult osaliselt leevendada;

arvestades, et poliitilises deklaratsioonis, millega kehtestatakse Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistik, on sätestatud ambitsioonika, ulatusliku, süvendatud ja paindliku partnerluse parameetrid välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas ning laiemates koostöövaldkondades;

Y.	arvestades, et pärast väljaastumislepingu jõustumist on ainus seaduslik viis ELiga uuesti ühinemiseks teha seda ELi lepingu artikli 49 alusel;

Z.	arvestades, et ELi lepingu artiklis 8 rõhutatakse ELi privilegeeritud suhteid naabruses asuvate riikidega;

AA.	arvestades, et Euroopa Parlamendi kodukorra kohaselt vastutab põhiseaduskomisjon liidust väljaastumise institutsiooniliste tagajärgede eest;

Esmakordne menetlus

rõhutab, et ühe liikmesriigi väljaastumine on olnud Euroopa Liidu jaoks esmakordne ja äärmiselt kriitiline protsess;

tunnistab Ühendkuningriigi väljaastumist Euroopa Liidust, kuid peab seda siiski kahetsusväärseks;

rõhutab, et Ühendkuningriigi väljaastumise ajalooline tähtsus ELi liikmesuse jaoks ei kallutanud ega kalluta liitu kõrvale integratsiooniprotsessist, kuna ELi lepingu artikkel 50 tagab ELi õiguskorra ja kaitseb Euroopa integratsiooni põhieesmärke;

rõhutab, et ELi lepingu artikli 50 sätted ning viis, kuidas neid on tõlgendatud ja rakendatud, kajastavad ja toetavad liidu ühiseid alusväärtusi ja eesmärke, eriti vabadust, demokraatiat ja õigusriiki;

on veendunud, et ELi lepingu artikkel 50 on täitnud oma eesmärgi kaitsta liikmesriigi suveräänset õigust Euroopa Liidust välja astuda, kinnitades nii sõnaselgelt ELi liikmesuse vabatahtlikkust, ja eesmärgi tagada Ühendkuningriigi korrakohane väljaastumine liidust, võimaldades hiljem luua tugevdatud suhted ELi ja Ühendkuningriigi kui kolmanda riigi vahel;

ELi prioriteedid

on seisukohal, et üldjoontes saavutati ELi lepingu artikli 50 ja Ühendkuningriigiga peetud väljaastumise läbirääkimiste eesmärk tagada õiguslikult stabiilne ja minimaalselt häireid tekitav liidust eraldumine ning pakkuda kodanikele ja juriidilistele isikutele selge tulevikuvisioon, tagades korrakohase väljaastumise ning kaitstes samal ajal Euroopa Liidu, selle kodanike ja liikmesriikide terviklust ja huve;

on seisukohal, et väljaastumisprotsessi struktuuri loomise ja selle mõju leevendamise põhipunktideks oli prioriteetide kiire ja kindel kindlaksmääramine seoses Ühendkuningriigi liidust väljaastumisega ja eelkõige miljonite väljaastumisest mõjutatud Ühendkuningriigis elavate ELi kodanike ja ELis elavate Ühendkuningriigi kodanike õiguste kaitse, Iirimaa saare eriolud ja ühtne finantsarveldus; on siiski arvamusel, et läbirääkimiste ajal oleks pidanud valitsema suurem selgus seoses väljaastumislepingu rakendamisest tuleneda võivate vaidlustega, eriti mis puudutab Euroopa Liidu Kohtu rolli;

on seisukohal, et ELi ja liikmesriikide sidususe ja kooskõlalisuse säilitamisel, ELi prioriteetide ja huvide edendamisel läbirääkimistel ning liidu õiguskorra tervikluse kaitsmisel oli esmatähtis ülesannete selge jaotus institutsioonide vahel ning komisjoni ja selle pealäbirääkija pretsedenditu kaasav ja läbipaistev lähenemisviis, sealhulgas Euroopa Parlamendi suhtes;

tunnustab peamisi institutsionaalseid osalejaid selle eest, et nad tagasid ühtsuse 27 liikmesriigi vahel, samuti liidu institutsioonides ja nende vahel, kes järgisid väljaastumise kui liidu menetluse olemust;

10.

on arvamusel, et liidu huve on kaitstud tänu strateegilisele korraldusele ja menetluse eri etappide vahelisele tingimuslikkusele; tuletab eriti meelde läbirääkimiste järjekorda, mis algasid väljaastumiskorda käsitleva kokkuleppega, millel seejärel käsitleti üleminekuperioodi korda ja mis lõppesid kokkuleppega üldise arusaama kohta ELi ja Ühendkuningriigi uuest ja tihedast partnerlusest, tuginedes olulistele edusammudele kodanike õigusi, Iirimaa ja Põhja-Iirimaa küsimust, finantsarveldust ning ELi lepingu artikli 50 lõikes 3 osutatud ajavahemiku pikendamise põhjendatud ja mõttekat kohaldamist käsitlevatel läbirääkimistel;

11.

hindab seda, et Ühendkuningriigiga peetud läbirääkimistel seati esikohale kodanike õiguste teema, mis on praegu ja ka tulevikus suur probleem, ning et see väljaastumiskorra peatükk lepiti kokku üsna läbirääkimiste alguses, kuna 19. märtsi 2018. aasta väljaastumislepingu eelnõu esialgne versioon sisaldas täielikult kokkulepitud teist osa kodanike õiguste kohta ning muu hulgas käsitleti selle sätete otsest mõju ja Euroopa Liidu Kohtu pädevust asjaomaste kodanike õigusi käsitlevate sätete suhtes;

12.

rõhutab, et liit väljendas protsessi algusest peale selgelt, et Iirimaa saare eriline olukord ning vajadus kaitsta suure reede kokkulepet ja leevendada Ühendkuningriigi väljaastumise mõju Iirimaale on teemad, mis puudutavad ELi tervikuna;

13.

on seisukohal, et ajaliselt piiratud üleminekuperiood koos kehtivate ELi reguleerivate, eelarve-, järelevalve-, kohtu- ja jõustamisvahendite ja struktuuride jätkuva kohaldamisega pärast väljaastumist oli mõlema poole huvides ning hõlbustas läbirääkimisi tulevaste suhete üle ja nende loomist;

14.

tuletab meelde, et ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistik on kindlaks määratud väljaastumislepingule lisatud poliitilises deklaratsioonis, mis sisaldab selgeid sätteid mõlemalt poolelt koostöö kohta välispoliitika, julgeoleku ja kaitse valdkonnas;

15.

avaldab kahetsust, et kuna poliitiline deklaratsioon ei ole õiguslikult siduv, oli Ühendkuningriigil õiguslik alus mitte käsitleda selle sisu olulisi osi, eriti neid, mis on seotud välis- ja julgeolekupoliitikaga, mis seetõttu ei olnud läbirääkimiste osa;

Väljaastuv liikmesriik

16.

on siiski arvamusel, et väljaastumisprotsessi iseloomustas algusest peale kuni läbirääkimiste lõpuni Ühendkuningriigi pikaajaline ebakindlus, mis kajastus muu hulgas ajalises vahes referendumi ja väljaastumisest teatamise vahel vastavalt ELi lepingu artiklile 50; on arvamusel, et see ebakindlus mõjutas kodanikke ja ettevõtjaid, eriti neid, kes on Iirimaa saarel; on seisukohal, et kokkuleppeta väljaastumise võimaluse tõstatamine ohustas korrakohase väljaastumise väljavaateid;

17.

on sellega seoses seisukohal, et liidust lahkumise otsusel on märkimisväärsed poliitilised ja majanduslikud tagajärjed; on arvamusel, et Ühendkuningriik ei hinnanud neid tagajärgi enne väljaastumisotsuse tegemist tõeliselt ja täielikult, mistõttu oli menetluseks ettevalmistus puudulik; on veendunud, et Suurbritannia kodanike teadmised Euroopa Liidust olid napid ja neid ei teavitatud piisavalt liidust lahkumise otsuse kaugeleulatuvatest tagajärgedest;

18.

on seisukohal, et ELi lepingu artikli 50 sätteid ELi lepingu artikli 50 lõike 3 kohase teatamise ja ajapikenduse kohta on käsitletud piisavalt paindlikult, reageerimaks Ühendkuningriigi järjestikuste valitsuste poliitilistele kõikumistele ja vastuoludele, säilitades samal ajal väljaastumisprotsessi tervikluse ja liidu õiguskorra;

19.

tuletab meelde, et otsus välja astuda on liikmesriigi suveräänne õigus ja liit on kohustatud selle riigi kavatsust aktsepteerima; rõhutab, et kuna ELi lepingu artiklis 50 ei ole seda täpsustatud, ei seata väljaastumiskavatsusest teatamise vormile piiranguid; on sellega seoses arvamusel, et kui liikmesriik ei järgi ELi õigust ja/või väljendab oma kavatsust mitte kohaldada aluslepinguid või mitte tunnustada Euroopa Liidu Kohtu pädevust ja järgida tema otsuseid, on tegemist ELi liikmesusega seotud kohustuste selge eiramisega;

20.

juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Liidust väljaastumine on olemuselt keeruline protsess ja väljaastuva liikmesriigi poliitilised valikud, mis puudutavad tema tulevasi suhteid liiduga, võivad muuta selle veelgi keerulisemaks;

Korrakohase väljaastumise tähtsus

21.

arvab, et kuigi väljaastuva liikmesriigi ja liidu vaheline kokkulepe ei ole väljaastumise tingimuseks, näitab Ühendkuningriigi väljaastumise protsess väljaastumiskorda käsitleva lepingu sõlmimise tähtsust, eriti selleks, et kaitsta nende kodanike õigusi ja õiguspäraseid ootusi, keda väljaastumine mõjutab;

22.

on seisukohal, et ELi institutsioonid andsid endast parima ja täitsid oma kohustuse tagada lepingu sõlmimine; tunnustab lepinguta väljaastumise vältimiseks tehtud jõupingutusi; märgib sellega seoses, et kui kokkuleppele ei jõuta, jõustub väljaastumine vastavalt ELi lepingu artikli 50 lõikele 3 kaks aastat pärast nõukogu teavitamist; rõhutab, et ELi lepingus ei ole sätteid lepinguta ja kokkuleppeta väljaastumise kohta;

23.

rõhutab, et arvestades ELi ühtse turu suurt integreeritust, mõjutab liikmesriigi väljaastumine kõiki majandustegevuse valdkondi ning õigus- ja halduskohandused on vajalikud kõigil ELi, liikmesriikide ja kohalikel tasanditel; kordab, kui tähtis on töö, mida komisjon ja liikmesriigid on teinud avaliku halduse kõigil tasanditel ning teadlikkuse suurendamisel ja kodanike ja erasektori ette valmistamisel, avaldades palju konkreetseid sidusrühmade Brexitiks valmistumist käsitlevaid teateid ning võttes õigel ajal vastu ühepoolsed ja ajutised eriolukorra meetmed, et vältida lepinguta ja kokkuleppeta väljaastumise võimalust;

24.

märgib, et ELi lepingus ei ole sätestatud sisulisi nõudeid väljaastuva liikmesriigi ja liidu vaheliste tulevaste suhete raamistikule ning selle seosele väljaastumiskorraga; tuletab siiski meelde, et vastavalt ELi lepingu artikli 50 lõikele 2 tuleb väljaastumislepingus arvesse võtta väljaastuva riigi ja liidu tulevaste suhete raamistikku;

25.

märgib, et Ühendkuningriigi väljaastumise puhul on ELi lepingu artikli 50 lõikes 3 sätestatud kaheaastane tähtaeg, mille möödumisel aluslepingute kohaldamine väljaastuva liikmesriigi suhtes lõpeb ja mida hakatakse arvestama alates väljaastumisest teatamise hetkest, osutunud korrakohaseks väljaastumiseks liiga lühikeseks, kuna vajalikuks peeti selle perioodi kolme pikendamist ja sellele järgnevat üleminekuperioodi; tuletab meelde, et seda ajavahemikku saab ELi lepingu artikli 50 lõike 3 kohaselt pikendada; arvab, et selline pikendamine võimaldab läbirääkimisi jätkata, et vältida kokkuleppeta stsenaariumi; tuletab siiski meelde, et kaheaastase perioodi jooksul ja selle pikenduste ajal kogesid kodanikud, ettevõtjad, liikmesriigid ja kolmandate riikide kaubanduspartnerid enneolematult suurt ja kauakestvat õiguskindlusetust;

26.

märgib, et liikmesriigi väljaastumine on toonud ELi rahvusvaheliste kohustuste seisukohast kaasa enneolematuid õiguslikke tagajärgi, eriti seoses vajadusega pidada Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) tasandil kokku lepitud tariifikvootide üle uusi läbirääkimisi, et võtta arvesse väljaastuva liikmesriigi kasutatud kvoodiosa, mis võimaldas kolmandatel riikidel esitada uusi turulepääsutaotlusi; on seisukohal, et pärast Ühendkuningriigi väljaastumist hallati ELi tariifikvootide jaotamist üldiselt hästi, võttes kõigepealt vastu siseõigusakti, millega kehtestati ELi tariifikvootide uus jaotus (eriti määrus (EL) 2019/216) (14), ning pidades seejärel WTO tasandil kolmandate riikidega läbirääkimisi, kuigi sellel tasandil puuduvad tolliliidu lagunemist käsitlevad õigusnormid;

ELi lepingu artikli 50 kohane paindlikkus

27.

on seisukohal, et ELi lepingu artikkel 50 loob tasakaalu õiguspärase väljaastumisprotsessi kinnitamise ja konkreetsete oludega kohanemiseks vajaliku poliitilise paindlikkuse tagamise vahel; märgib siiski, et ELi lepingu artikli 50 sätted ei ole piisavalt üksikasjalikud järgmistes aspektides:

—	lahkumise kavatsusest teatamise ametlikud nõuded ja selgesõnaline võimalus see tagasi võtta;

—	asjakohane raamistik ELi lepingu artikli 50 lõikes 3 sätestatud kaheaastase perioodi pikendamiseks, võimaldades läbirääkimistel paindlikkust, kuid järgides lojaalse koostöö põhimõtet;

—	mõju, mida avaldab kohustus võtta arvesse tulevaste suhete raamistikku;

—	ELi toimimise lepingu artikli 218 sätete kohaldamine, eelkõige seoses Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu Kohtu rolliga;

—	võimalik üleminekukord;

28.

peab kahetsusväärseks, et Ühendkuningriigi väljaastumine liidust tõi kaasa ühe terve ELi kodanike kogukonna lahkumise; tuletab meelde, et Euroopa Parlament oli eriti aktiivne kodanike ja neid esindavate organisatsioonide aktiivse dialoogi toetamisel ja viis nendega läbi aktiivset dialoogi konsultatsioonide, auditite ja kohtumiste kaudu, mille korraldasid parlamendikomisjonid ja Brexiti juhtrühm, kes on püüdnud väljaastumisprotsessis kodanike muresid ja ootusi kuuldavaks teha; on siiski seisukohal, et ELi institutsioonid oleksid võinud teha rohkem, et anda kodanikele väljaastumise eri etappides teavet;

29.

on veendunud, et võttes arvesse väljaastumisprotsessi ettearvamatust, peaksid ELi lepingu väljaastumist käsitlevad sätted tagama õiguskindluse suurele hulgale ELi kodanikele ja lahkuva liikmesriigi kodanikele, keda väljaastumine mõjutab, kaitstes nende ELi õiguse alusel saadud õigusi ja tagades tõhusa jõustamissüsteemi, välistamata järelmeetmete mehhanismide ja teavituskampaaniate loomist; rõhutab vajadust teavitada mõjutatud kodanikke, eelkõige vähekaitstud kodanikke õigeaegselt ja asjakohaselt nende õigustest ja kohustustest, mis on seotud väljaastumisega;

30.

on veendunud, et arvestades liidust lahkumise otsuse olemust ja selle sügavat mõju väljaastuvate riikide kodanikele, võib lõpliku lahkumisotsuse kinnitamiseks korraldatud rahvahääletus olla oluline demokraatlik tagatis; on seisukohal, et kõnealuse lõpliku valiku kinnitamine kodanike poolt on äärmiselt tähtis ka juhul, kui väljaastumislepingu sõlmimiseks peetavad läbirääkimised peaksid ebaõnnestuma, mille tulemuseks on lepinguta väljaastumine; on seisukohal, et selle protsessi käigus tuleks teha kõik võimalik, vältimaks desinformatsiooni levimist, välissekkumist ja rahastamisreeglite eiramist;

Institutsioonide roll väljaastumisprotsessis

31.

on veendunud, et ELi institutsioonid ja liikmesriigid on ühiselt reageerinud ning järginud sidusat ja ühtset lähenemisviisi väljaastumisprotsessi aspektide õigeaegse, selge ja hästi struktureeritud määratlemise teel, sealhulgas aspektid, mida ei ole sõnaselgelt määratletud ELi lepingu artiklis 50, eelkõige läbirääkimiste eesmärgid ja üldpõhimõtted, ELi pädevus väljaastumisega seotud küsimustes, läbirääkimiste järjestamine, väljaastumislepingu kohaldamisulatus, üleminekukord ja tulevaste suhete raamistik;

32.

rõhutab, et Euroopa Parlamendil on olnud keskne roll kogu väljaastumisprotsessis ning ta on alates Ühendkuningriigi ELi liikmesust käsitleva referendumi ettevalmistamisest nõuetekohaselt põhjendatud resolutsioonidega aktiivselt kaasa aidanud strateegiate kindlaksmääramisele ning ELi ja selle kodanike huvide ja prioriteetide kaitsmisele; tuletab sellega seoses meelde, et parlamendi panus struktureeriti peamiselt Brexiti juhtrühma kaudu, mille esimeeste konverents lõi 6. aprillil 2017 parlamendi komisjonide ja esimeeste konverentsi toetusel ja tihedal osalusel;

33.

rõhutab, et parlament kaasati tervikuna ja ühtselt taganemisprotsessi jälgimisse nii poliitiliste organite kui ka komisjonide kaudu, keda kutsuti juba varakult välja selgitama Ühendkuningriigi väljaastumise mõju nende vastutusalas olevatele poliitikavaldkondadele ja õigusaktidele; kordab, kui tähtis on pidevalt läbirääkimistesse kaasata valdkondliku poliitika eest vastutavaid komisjone; tunnustab komisjonide pikka ja põhjalikku ettevalmistustööd kuulamiste, töötubade ja uuringutena, et koguda tõendeid, nõuandeid ja oskusteavet kõikides küsimustes, mis on seotud väljaastumisega või ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhetega;

34.

on seisukohal, et Euroopa Ülemkogul oli protsessis koondav ja stabiliseeriv roll, sealhulgas ELi lepingu artikli 50 lõike 2 kohaste suuniste kaudu, milles tõlgendati ja kohaldati Euroopa Liidu lepingu artikli 50 sätteid, sealhulgas seoses aspektidega, mida sätted ei käsitle, ning seades selge poliitilise suuna, mis on kooskõlas liidu huvidega läbirääkimistingimuste määratlemisel ja nimetades komisjoni liidu läbirääkijaks;

35.

tuletab meelde, et ELi lepingu artikli 50 lõike 4 kohaselt ei osale väljaastuvat liikmesriiki esindav Euroopa Ülemkogu ja nõukogu liige seda liikmesriiki puudutavatel Euroopa Ülemkogu või nõukogu aruteludel ja väljaastumisprotsessiga seotud otsuste tegemisel, samal ajal kui väljaastuvas liikmesriigis valitud Euroopa Parlamendi liikmed on jätkuvalt Euroopa Parlamendi liikmed, kellel säilivad kõik õigused ja kohustused kuni väljaastumise jõustumiseni;

36.

tunnistab, et institutsioonidevahelise koostöö ELi lepingu artikli 50 rakendamisel oli enneolematu ja läbipaistev, sealhulgas läbirääkimistel kasutatud töömeetodid ja -struktuurid, teabekanalid, läbirääkimisdokumentide avaldamine ja koosolekutel, eelkõige isiklike esindajate kohtumistel ja üldasjade nõukogu koosolekutel osalemine;

37.

kiidab heaks Euroopa Parlamendi välja pakutud ja Euroopa Ülemkogu poolt oma järjestikustes läbirääkimissuunistes esitatud ja seejärel läbirääkimistel rakendatud asjakohased aluspõhimõtted, mis on järgmised:

—	kaitsta kodanike õigusi, mis tulenevad nende staatusest ELi kodanikena;

—	tegutseda liidu huvides ning säilitada selle põhiseaduslikku terviklikkust ja otsuste tegemise sõltumatust;

—	kaitsta Euroopa Liidu Kohtu rolli;

—	säilitada liidu finantsstabiilsust;

—	kaitsta väljaastuva riigi võimalust kasutada kõiki aluslepingutest tulenevaid õigusi ja täita kõiki kohustusi, sealhulgas lojaalse koostöö põhimõtet;

—	kaitsta liikmesriikide ja kolmandate riikide staatuse selget erinevust, kuna liidust väljaastunud riigil ei saa olla samu õigusi ja kohustusi kui liikmesriigil;

38.

toetab jätkuvalt täielikult neid põhimõtteid;

39.

on seisukohal, et eespool nimetatud põhimõtted ulatuvad kaugemale ELi lepingu artikli 50 kontekstist, sest need toetavad Euroopa integratsiooni ja on saanud ELi põhiseadusliku identiteedi ja õiguskorra põhielementideks, ehkki need ei ole Euroopa Liidu lepingu osa;

40.

märgib, et sellega seoses on ELi lepingu väljaastumismenetlust käsitlev artikkel 50 ajendanud nii ELi kui ka selle liikmesriike taaskinnitama liidu põhiseaduslikku identiteeti;

ELi ja väljaastuva liikmesriigi õigused ja kohustused

41.

kordab, et väljaastumislepingu jõustumiseni või selle puudumisel kuni ELi lepingu artikli 50 lõikes 3 nimetatud kaheaastase või pikendatud ajavahemiku lõpuni jääb väljaastuv riik liikmesriigiks, tal on kõik sellest tulenevad õigused ja kõik aluslepingutest tulenevad kohustused ilma eranditeta, sealhulgas ELi lepingu artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõte ja kohustus korraldada Euroopa Parlamendi valimised, nimetada oma esindajad liidu institutsioonides ja organites, tagada kodanike õiguste täielik kaitse ja austada oma finantskohustusi;

Parlamendi kontroll

42.

rõhutab, et Euroopa Parlamendi poliitilise järelevalve roll on parlamentaarses demokraatlikus süsteemis hädavajalik ning tagab läbipaistvuse ja poliitilise vastutuse; nõuab sellega seoses, et kontrollietapiga seotud parlamentaarsed volitused oleksid tagatud ja neid tuleks kasutada piisava aja jooksul mis tahes rahvusvaheliste lepingute sõlmimisel, sealhulgas ajutiste taotluste puhul, eelkõige juhul, kui need sõlmitakse Euroopa Liidust väljaastumise kontekstis; märgib sellega seoses, kui oluline on selles osas, mis puudutab parlamendi õigusi seoses väljaastumisega, kohaldada täies ulatuses ELi toimimise lepingu artikli 218 lõiget 10, milles on sätestatud, et Euroopa Parlamenti tuleb teavitada liidu ja kolmandate riikide vahel peetavate läbirääkimiste menetluse kõigil etappidel; rõhutab, et komisjon peab parlamenti ja nõukogu teavitama võrdsel alusel;

43.

on veendunud, et nii Brexiti juhtrühm kui ka Ühendkuningriigi koordineerimisrühma struktuurid, mille Euroopa Parlament lõi Ühendkuningriigiga peetavate läbirääkimiste igas etapis, olid äärmiselt olulised järelmeetmete ja parlamendi kaasamise kindlustamisel ning läbirääkimiste läbipaistvuse tagamisel; on veendunud, et ELi lepingu artikli 50 rakendamine on hea näide institutsioonide vahelisest kollektiivsest koordineerimisest liidu huvide toetamiseks, mida tuleks kohaldada kõigil rahvusvaheliste lepingute üle peetavatel läbirääkimistel;

44.

on sellega seoses seisukohal, et parlamendi roll on Euroopa Liidu põhiseadusliku ja institutsioonilise mõjuga menetluse parlamentaarse ja demokraatliku mõõtme ja ELi kodanike õiguste kaitsmisel hädavajalik; on seisukohal, et komitee rolli poliitilises järelevalves tuleks kaitsta ja suurendada, et lisada protsessi kõikidesse asjakohastesse aspektidesse vajalik nõusolek;

45.

rõhutab sellega seoses, et kuigi ELi lepingu artikli 50 kohane protsess on lõpule viidud ja EList väljaastumine on jõustunud, on ELi liikmesuse tegelik lõpetamine ja väljaastumislepingu rakendamine pikaajaline protsess; kinnitab sellega seoses veel kord, et parlament täidab täiel määral oma osa väljaastumislepingu rakendamise järelevalves;

Aruteluteemad

46.

on seisukohal, et ELi lepingu artikkel 50 käsitleb liikmesriigi väljaastumise menetluslikku aspekti ja võimaldab seda lahendada, kuid ei lahenda liikmesriigi EList väljaastumise olulisi poliitilisi, sotsiaalseid ja majanduslikke tagajärgi ning häirivat mõju ELi liikmesriikides ja nende vahel ning rahvusvahelisel tasandil;

47.

kordab oma üleskutset juurelda põhjalikult Ühendkuningriigi Euroopa Liidust väljaastumise ja selle mõju üle ELi tulevikule; on veendunud, et selline mõtisklus peaks tagama avatud ja laiendatud dialoogi reformide üle, mida liit vajab, et tugevdada demokraatiat ning suurendada kodanike vajaduste ja ootuste täitmise suutlikkust; tuletab sellega seoses meelde liidu enneolematut arutelu oma tuleviku üle Euroopa tuleviku konverentsi raames; rõhutab, et see arutelu hõlmab kodanikuühiskonda ja kodanike õiguste organisatsioonide esindajaid;

48.

on veendunud, et liidu ja selle liikmesriikide vastutus ja roll on teha rohkem, et säilitada Euroopa integratsiooniprotsess, kaitsta Euroopa väärtusi ja põhimõtteid, sealhulgas lojaalse koostöö põhimõtet, ning vältida EList väljaastumise kordumist; peab sellega seoses kahetsusväärseks Euroopa Parlamendi ja selle komisjonide vaoshoitust ja piiratud osalemist enne Ühendkuningriigi referendumit, mis jättis Ühendkuningriigi kodanikud, kes olid tol ajal ELi kodanikud, ilma täieliku juurdepääsuta teabele ELi toimimise ja väljaastumise tagajärgede kohta; rõhutab, et tuleks kehtestada kaitsemeetmed tagamaks, et avalik arutelu, mis eelneb ELi lepingu artikli 50 käivitamisele liikmesriigi poolt, võimaldab asjaomastel kodanikel teha teadlikke otsuseid; nõuab, et liikmesriigid ja EL annaksid ELi kodanikele järjepidevalt ulatuslikku teavet Euroopa Liidu toimimise, selle tegevusvaldkondade, otsustusprotsesside, ELi kodanike õiguste ja EList lahkumise tagajärgede kohta; on sellega seoses seisukohal, et Euroopa tuleviku konverents pakub võimalust tugevdada dialoogi kodanike ja kodanikuühiskonnaga Euroopa Liidu teemal ja selle üle, kuidas see peaks arenema; ergutab komisjoni esitama ettepanekut, mis võimaldaks Euroopa tasandi erakondadel rahastada ELi lepingu või ELi toimimise lepingu rakendamisega seotud referendumikampaaniaid;

o o

49.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT L 58, 27.2.2020, lk 53.

(2) ELT C 298, 23.8.2018, lk 24.

(3) ELT C 346, 27.9.2018, lk 2.

(4) ELT C 369, 11.10.2018, lk 32.

(5) ELT C 162, 10.5.2019, lk 40.

(6) ELT C 171, 6.5.2021, lk 2.

(7) ELT C 270, 7.7.2021, lk 21.

(8) ELT C 294, 23.7.2021, lk 18.

(9) ELT C 362, 8.9.2021, lk 90.

(10) ELT C 331, 17.8.2021, lk 38.

(11) ELT L 29, 31.1.2020, lk 7.

(12) ELT C 34, 31.1.2020, lk 1.

(13) ELT L 165 I, 2.7.2018, lk 1.

(14) ELT L 38, 8.2.2019, lk 1.

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/88

P9_TA(2022)0034

Kuuenda käibemaksudirektiivi rakendamine

Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon kuuenda käibemaksudirektiivi rakendamise kohta: mis on veel puudu ELi käibemaksulõhe ületamiseks? (2020/2263(INI))

(2022/C 342/10)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 4 ja 14,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 113,

—	võttes arvesse 17. mai 1977. aasta kuuendat direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvat käibemaksu käsitlevate õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (1) (kuues käibemaksudirektiiv),

—	võttes arvesse nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (2) (käibemaksudirektiiv),

—	võttes arvesse nõukogu 5. detsembri 2017. aasta direktiivi (EL) 2017/2455, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ ja direktiivi 2009/132/EÜ seoses teatavate käibemaksukohustustega teenuste osutamise ja kaupade kaugmüügi puhul (3),

—	võttes arvesse nõukogu 4. detsembri 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/1910, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses käibemaksusüsteemi teatavate normide ühtlustamise ja lihtsustamisega liikmesriikidevahelise kaubanduse maksustamisel (4),

—	võttes arvesse nõukogu 21. novembri 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1995, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ kaupade kaugmüüki ja teatavaid omamaiseid kaubatarneid käsitlevate sätete osas (5),

—

võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2020. aasta direktiivi (EL) 2020/285, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) väikeettevõtete erikorra osas ning määrust (EL) nr 904/2010 halduskoostöö ja teabevahetuse osas, mille eesmärk on teostada järelevalvet väikeettevõtete erikorra nõuetekohase kohaldamise üle (6),

—	võttes arvesse nõukogu 18. veebruari 2020. aasta direktiivi (EL) 2020/284, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ, et kehtestada makseteenuse pakkujatele teatavad nõuded (7),

—	võttes arvesse nõukogu 15. märtsi 2011. aasta rakendusmäärust (EL) nr 282/2011, millega sätestatakse ühist käibemaksusüsteemi käsitleva direktiivi 2006/112/EÜ rakendusmeetmed (8),

—	võttes arvesse nõukogu 5. detsembri 2017. aasta määrust (EL) 2017/2454, millega muudetakse määrust (EL) nr 904/2010 halduskoostöö ning maksupettuste vastase võitluse kohta käibemaksu valdkonnas (9),

—	võttes arvesse nõukogu 5. detsembri 2017. aasta rakendusmäärust (EL) 2017/2459, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 282/2011, millega sätestatakse ühist käibemaksusüsteemi käsitleva direktiivi 2006/112/EÜ rakendusmeetmed (10),

—	võttes arvesse nõukogu 2. oktoobri 2018. aasta määrust (EL) 2018/1541, millega muudetakse määruseid (EL) nr 904/2010 ja (EL) 2017/2454 seoses meetmetega, millega tõhustatakse halduskoostööd käibemaksu valdkonnas (11),

—

võttes arvesse nõukogu 21. novembri 2019. aasta rakendusmäärust (EL) 2019/2026, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 282/2011 seoses kauba tarnimise või teenuste osutamisega, mis tehakse võimalikuks elektrooniliste liideste abil, ja erikordadega, mida kohaldatakse maksukohustuslaste suhtes, kes osutavad teenuseid mittemaksukohustuslastele, tegelevad kaupade kaugmüügiga ja teevad teatavaid omamaiseid kaubatarneid (12),

—

võttes arvesse komisjoni 12. veebruari 2020. aasta rakendusmäärust (EL) 2020/194, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EL) nr 904/2010 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses erikorraga, mida kohaldatakse maksukohustuslaste suhtes, kes osutavad teenuseid mittemaksukohustuslastele, tegelevad kaupade kaugmüügiga ja teatavate riigisiseste kaubatarnetega (13), milles käsitletakse e-kaubanduse käibemaksu paketti,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2021. aasta määrust (EL) 2021/847, millega luuakse maksustamisalase koostöö programm „Fiscalis“ ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1286/2013 (14),

—	võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ käibemaksumäärade osas (COM(2018)0020),

—	võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) väikeettevõtete erikorra osas (COM(2018)0021),

—	võttes arvesse ettepanekut võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses üksikasjalike tehniliste meetmete kehtestamisega liikmesriikidevahelise kaubanduse maksustamisel kohaldatava lõpliku käibemaksusüsteemi toimimiseks (COM(2018)0329 (15)),

—	võttes arvesse komisjoni 6. detsembri 2011. aasta teatist käibemaksu tuleviku kohta: käibemaksu tulevik ning lihtsama, töökindlama ja ökonoomsema ühtse turu jaoks kohandatud käibemaksusüsteem (COM(2011)0851),

—	võttes arvesse komisjoni 4. oktoobri 2017. aasta teatist „Käibemaksu tegevuskava järelmeetmetest – ELi ühtse käibemaksuala suunas – aeg tegutseda“ (COM(2017)0566),

—	võttes arvesse komisjoni 7. aprilli 2016. aasta tegevuskava „Ühtse ELi käibemaksuala suunas – On aeg otsustada“ (COM(2016)0148),

—

võttes arvesse oma 12. veebruari 2019. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ seoses üksikasjalike tehniliste meetmete kehtestamisega liikmesriikidevahelise kaubanduse maksustamisel kohaldatava lõpliku käibemaksusüsteemi toimimiseks (16),

—	võttes arvesse oma 10. märtsi 2021. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2011/16/EL maksustamisalase halduskoostöö kohta (17),

—

võttes arvesse oma 19. mai 2021. aasta seisukohta nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse maksustamisalase koostöö programm „Fiscalis“ ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 1286/2013 (06116/1/2021 – C9-0179/2021 – 2018/0233(COD)) (18),

—	võttes arvesse oma 13. oktoobri 2011. aasta resolutsiooni käibemaksu tuleviku kohta (19),

—	võttes arvesse oma 24. novembri 2016. aasta resolutsiooni lõpliku käibemaksusüsteemi väljatöötamise ja käibemaksupettuste vastase võitluse kohta (20),

—	võttes arvesse oma 26. märtsi 2019. aasta resolutsiooni finantskuritegude, maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise kohta (21),

—	võttes arvesse oma 20. mai 2021. aasta resolutsiooni Euroopa digituleviku kujundamise kohta: digitaalse ühtse turu toimimise tõkete kõrvaldamine ning tehisintellekti parem kasutamine Euroopa tarbijate (22) huvides,

—	võttes arvesse oma 16. septembri 2021. aasta resolutsiooni maksualast teabevahetust käsitlevate ELi nõuete täitmise kohta – edusammud, õppetunnid ja ületamist ootavad raskused (23),

—	võttes arvesse DIW ECONi 30. augusti 2021. aasta uuringut käibemaksulõhe, vähendatud käibemaksumäärade ja nende mõju kohta nõuetele vastavusega seotud kuludele ettevõtete ja tarbijate jaoks, mille avaldas parlamendi uuringuteenuste peadirektoraat,

—

võttes arvesse kontrollikoja 11. detsembri 2020. aasta arvamust nr 11/2020 (vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 287 lõikele 4 ja artikli 322 lõikele 2), mis käsitleb nõukogu määruse (EL, Euratom) eelnõu, millega muudetakse määrust (EMÜ, Euratom) nr 1553/89 käibemaksust laekuvate omavahendite kogumise kindla ühtse korra kohta,

—	võttes arvesse kontrollikoja 16. juuli 2019. aasta eriaruannet nr 12/2019 „E-kaubandus: paljud käibemaksu ja tollimaksude kogumise probleemid vajavad lahendamist“,

—	võttes arvesse avalikku konsultatsiooni, mis oli avatud vahemikus 8. veebruar 2021 kuni 3. mai 2021 (Finants- ja kindlustusteenuste käibemaksueeskirjad – läbivaatamine),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

—	võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A9-0355/2021),

arvestades, et nõukogu võttis 1977. aastal vastu kuuenda käibemaksudirektiivi, mille eesmärk oli saavutada ühtne maksubaas, mille suhtes ühtlustatud määrasid kohaldada; arvestades, et sel ajal olid kõik liikmesriigid juba vastu võtnud käibemaksusüsteemi kooskõlas nõukogu 11. aprilli 1967. aasta esimese (24) ja teise (25) direktiiviga kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta; arvestades, et liikmesriigid otsustasid selle saavutamiseks kohaldada üleminekuperioodi, mida on hiljem pikendatud;

arvestades, et käibemaksudirektiiviga sõnastatakse suurema selguse huvides ümber ja tunnistatakse kehtetuks kuues direktiiv; arvestades, et selles on sätestatud, et üleminekusätted tuleb asendada lõpliku süsteemiga, mille kohaselt maksustatakse piiriülest kaupade ja teenuste müüki päritoluliikmesriigis; arvestades, et üleminekusüsteem on keeruline, puudulik ja struktuuri poolest pettustele vastuvõtlik;

C.	arvestades, et käibemaksu kogumine on eelkõige iga liikmesriigi enda kohustus;

D.	arvestades, et 2013. aastal alustati põhjalikku läbivaatamist, et kehtestada lõplik sihtkohariigi põhimõttele tuginev süsteem, mis muudab selle pettuste suhtes vähem kaitsetuks (26); arvestades, et sihtkohariigi põhimõte tähendab, et käibemaks saadetakse liikmesriigile, kus toimub lõpptarbimine;

arvestades, et 25. mail 2018. aastal vastu võetud ettepanekus võtta vastu direktiiv sätestatakse käibemaksusüsteemi üksikasjalikud meetmed ELi-sisese ettevõtetevahelise kaubavahetuse jaoks ja sellega lõpetatakse üleminekukord (27); arvestades, et parlamendi seisukoht võeti vastu 12. veebruaril 2019; arvestades, et nõukogu ei ole veel oma seisukohta vastu võtnud; arvestades, et see lükkab edasi olulisi otsuseid käibemaksu kohandamise kohta probleemide lahendamiseks, millega seisame silmitsi ELi majanduse taastumise käigus, ning arvestades, et meetmete puudumine tähendab, et ei ole kõrvaldatud lünkasid, mis võiksid võimaldada käibemaksulõhe suurenemist;

arvestades, et käibemaksulõhe ELis vähendati 20 %-lt 2009. aastal 10 %-ni 2019. aastal ning selleaegsed esialgsed hinnangud näitavad, et lõhe võib langeda alla 130 miljardi euro; arvestades, et pandeemia ja selle sotsiaal-majandusliku mõju tõttu pöördus see suundumus 2020. aastal; arvestades, et kahju on hinnanguliselt 164 miljardit eurot, millest kolmandik langeb petturite ja organiseeritud kuritegevuse kätte; arvestades, et kõnealune kahju võib moodustada 13,7 % käibemaksulõhest; arvestades, et see stsenaarium nõuab strateegilisi poliitikavalikuid;

G.	arvestades, et komisjoni jaoks koostatud 10. septembri 2020. aasta 2020. aasta lõpparuande „Uuring ja aruanded käibemaksulõhe kohta EL 28 liikmesriikides“ kohaselt on käibemaksulõhe liikmesriikides väga erinev, ulatudes vähem kui 1 %-st rohkem kui 33 %-ni;

H.	arvestades, et see kaotus kahjustab ELi eelarvet (käibemaks on ELi teine omavahend), riikide eelarveid, ettevõtjaid ja ELis elavaid inimesi;

arvestades, et programmi „Fiscalis 2021–2027“ (eelarve 269 miljonit eurot) eesmärk on võidelda maksualase ebaõigluse vastu, aidates riiklikel maksuhalduritel paremini võidelda maksupettuste, maksudest kõrvalehoidumise ja agressiivse maksuplaneerimise vastu; arvestades, et eelmine programmi tõi ELile tulu 591 miljonit eurot;

arvestades, et liikmesriikide pettustevastase võitluse ekspertide platvormi Eurofisc, mis loodi 2010. aastal, tuleb tõhususe tagamiseks tugevdada ja varustada piisavate vahenditega ühiste riskianalüüside tegemiseks, uurimiste koordineerimiseks ja koostööks Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF), Europoli ja Euroopa Prokuratuuriga, eelkõige silmas pidades käibemaksupettuste uurimist; arvestades, et erinevate käibemaksumäärade süsteem ja nõuete täitmisega seotud suured kulud võivad suurendada pettuste arvu;

arvestades, et kontrollikoja arvamuses nr 11/2020 käsitletakse uut meetodit, mida kavandatakse, et lihtsustada käibemaksupõhiste omavahendite arvutamist; arvestades, et käesolevas arvamuses märgitakse, et ettepanek „lihtsustab märkimisväärselt liikmesriikide käibemaksupõhiste omavahendite arvutamist praeguse süsteemiga võrreldes“, kuid „varitseb oht, et kindel mitmeaastane kaalutud keskmine käibemaksumäär ei pruugi olla kõigi liikmesriikide suhtes representatiivne“;

L.	arvestades, et COVID-19 pandeemia põhjustatud sotsiaal-majanduslik kriis on nõudnud liikmesriikide valitsustelt märkimisväärseid maksu- ja eelarvealaseid jõupingutusi, sealhulgas ettevõtjatele antava abi kujul;

M.	arvestades, et käibemaksupõhised omavahendid moodustasid 2019. aastal 11 % ELi eelarvest, kokku 17,8 miljardit eurot;

arvestades, et komisjoni tegevuskava „Õiglase ja lihtsa maksustamise tegevuskava, millega toetatakse majanduse taastamise strateegiat“ on osa ELi strateegiast, et maksusüsteemi lihtsustada ja kohandada seda majanduse digiteerimise ja rohepöördega ning maksupettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastase võitlusega; arvestades, et kõnealuses tegevuskavas on seatud prioriteediks käibemaksuga seotud küsimused, keskendudes käibemaksupettuste vastasele võitlusele ja finantsteenuste käibemaksu ajakohastamisele, võttes arvesse majanduse digiteerimist;

O.	arvestades, et pärast käibemaksudirektiivi vastuvõtmist ei rakendata finantsteenustele käibemaksu mõningate eranditega, sest neile rakendatakse muid makse (nt kindlustusmaksetelt tasutavaid makse);

arvestades, et kõigi 27 liikmesriigi kogutava kaudse maksuna kogutakse käibemaksu mitme erineva riikliku korra alusel, ning arvestades, et on võimalik kindlaks määrata nende kõigi head tavad ja kohaldada neid kogu ELi hõlmava reformi suhtes; arvestades, et riiklikke näiteid tuleks käsitleda mudelitena, mida arvesse võtta, ning arvestades, et komisjon peab toimima selliste heade tavade vahetamise platvormina; arvestades, et üks selline hea näide on ühe liikmesriigi tehtud siseriiklike õigusaktide muudatused, mis motiveerivad tarbijaid taotlema arveid raskesti maksustatavates sektorites;

arvestades, et maksustamise digiteerimise üldeesmärk on peamine tegur läbipaistvuse, lihtsuse, vastutuse ja automaatse aruandluse tagamisel ning see on lõpliku, lihtsustatud ja tulevikukindla käibemaksukorra jaoks hädavajalik; arvestades, et COVID-19 pandeemia on olnud kõikide tehingute digiteerimise väljatöötamise katalüsaator; arvestades, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) on selle digiteerimise protsessi keskmes ning neid tuleks selles osas toetada uusima tehnoloogia ja oskusteabe omandamisel;

R.	arvestades, et käibemaks on ELi tasandil valdavalt ühtlustatud ja ELi eelarve omavahend ning nõuab seega ulatuslikku koostööd ELi tasandil;

S.	arvestades, et parlament austab täielikult riikide maksusuveräänsuse põhimõtet;

Käibemaksumäärad, maksubaasid ja käibemaksulõhe ELi liikmesriikides

tunneb heameelt asjaolu üle, et üldine suundumus on positiivne ning käibemaksulõhe vähenes liikmesriikides 20 %-lt 2009. aastal 10 %-ni 2019. aastal, mis viitab sellele, et käibemaksupettused ELis on vähenemas ja käibemaksutulu osakaal sisemajanduse koguproduktis kasvab;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles analüüsima ja vahetama parimaid tavasid nendes liikmesriikides, kus on õnnestunud vältida suurt käibemaksulõhet; toetab eesmärki leida uuenduslikke maksualaseid lahendusi kooskõlas uue majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaalase tegelikkusega;

märgib, et mõnede hinnangute kohaselt võiks tuluneutraalne maksureform lisaks nõuete täitmisega seotud kulude vähendamisele vähendada EL 27 riikides standardset käibemaksumäära keskmiselt seitsme protsendipunkti võrra; rõhutab asjaolu, et nende hinnangute kohaselt on vähendamise suurus ELi liikmesriikides erinev, ulatudes 2 protsendipunktist (Eesti) 13 protsendipunktini (Kreeka); märgib, et see ei ole ainus vastus vajadusele tegeleda maksusüsteemi keerukusega; märgib, et madalam standardne käibemaksumäär võib tuua kasu tarbijatele, eelkõige väikese sissetulekuga leibkondadele; märgib, et liikmesriikidel on võimalus uurida, millist kasu tooks ühtne vähendatud standardmäär ausa konkurentsi jaoks nende turul;

on seisukohal, et paljude vähendatud maksumäärade kohaldamisel on ühiskonnas õiguspärane eesmärk, eelkõige vähendada käibemaksusüsteemi regressiivsust ja aidata saavutada teatavaid riiklikke poliitilisi eesmärke, nagu juurdepääs olulistele kaupadele ja sektoritele, nagu tervishoid ja toit, kuid see süvendab ka maksusüsteemi keerukust ja läbipaistmatust, suurendab nõuete täitmisega seotud kulusid ja võib soodustada pettusi; mõistab, et vähendatud maksumäärade kohaldamine võib tarbijate jaoks kaasa tuua hinnalanguse, kuid sõltub mitmest muust tegurist; märgib seetõttu, et tuleb läbi viia põhjalik analüüs ja mõju hindamine;

võtab teadmiseks liikmesriikides kohaldatavate standardmäärade märkimisväärsed erinevused ja keerukuse, mida see süsteemis tekitab, isegi kui see on põhjendatud erinevate riiklike majandussüsteemidega; rõhutab, et seda keerukust süvendavad erinevad viisid, kuidas vähendatud maksumäärasid kohaldatakse, mis on õiguspärane sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks; tuletab meelde, et võimalus kohaldada tugevasti vähendatud maksumäära (viies liikmesriigis) või üleminekuperioodi määra (viies liikmesriigis) kujutab endast täiendavat takistust ühtsele ja täielikult koostalitlusvõimelisele ühisele süsteemile;

mõistab, et süsteem muutub üha keerulisemaks erinevate maksumäärade tõttu, kuid ka vabastuste ja möönduste tõttu, mis peavad olema erandid; tuletab meelde enne ja pärast 1992. aastat ühinenud liikmesriikide ebavõrdse kohtlemise eriolukorda, mille suhtes kohaldatakse erinevaid norme; kutsub komisjoni üles käsitlema seda küsimust tulevastes seadusandlikes ettepanekutes;

märgib, et viimase kahe kümnendi jooksul on komisjon algatanud käibemaksuga seoses peaaegu 200 rikkumismenetlust; kutsub komisjoni üles esitama kokkuvõtte nende menetluste peamistest järeldustest, mis on aluseks tulevastele seadusandlikele ettepanekutele, nimelt vähendatud maksumäärade, vabastuste ja ülevõtmata jätmiste kohta;

märgib, et COVID-19 pandeemia õigustas käibemaksuga seotud erandite norme, mis tõestab vajadust teatud paindlikkuse järele kiireloomuliste või ootamatute asjaolude korral; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks seda arvesse tulevastes käibemaksu käsitlevates seadusandlikes ettepanekutes;

tõdeb, et käibemaksulõhe kõigub vastavalt majandustsüklile ning halb maksukuulekus on mõnikord seotud kõrgete harilike käibemaksumäärade, väiksema kohtusüsteemi ja juriidilise tõhususega, nõrgemate õigusasutuste, kõrgema tajutud korruptsiooni taseme ja varimajanduse üldise osakaaluga majanduses laiemalt;

10.

märgib murega, et mõned liikmesriigid ei vabasta üldiselt mitterahalisi annetusi käibemaksust, mis viib selleni, et ettevõtjad hävitavad tarbekaupu, eelkõige tagastatud kaupu, kuigi selline vabastus on võimalik kehtiva käibemaksudirektiivi alusel; kutsub komisjoni üles andma liikmesriikidele suunised, mis selgitavad, et mitterahaliste annetuste käibemaksuvabastused on kooskõlas kehtiva ELi käibemaksuõigusega, kuni liikmesriigid võtavad vastu nõukogu ettepaneku COM(2018)0020 (artikli 98 lõige 2);

11.

peab kahetsusväärseks, et puuduvad andmed piirkondlike erinevuste kohta, mis võiks olla käibemaksulõhe mõõtmise peamine piirang; kutsub komisjoni üles kontrollima, kas piirkondliku käibemaksulõhe mõõtmiste tegemine ja avaldamine võiks olla väärtuslik vahend läbipaistvuse parandamiseks ja käibemaksulõhe vähendamiseks;

Vähendatud maksumäärade mitmekesistamise mõju ettevõtetele

12.

on seisukohal, et praegune vähendatud käibemaksumäärade mitmekesistamine tekitab ettevõtjatele täiendavat halduskoormust; märgib, et käibemaksunõuete täitmisega seotud kogukulud ulatuvad liikmesriikides 1 %-st 4 %-ni äriühingu käibest; märgib, et digiteerimine võib oluliselt kaasa aidata nõuete täitmisega seotud kulude vähendamisele ettevõtjate jaoks;

13.

tõdeb, et VKEd maksavad proportsionaalselt suuremaid nõuete täitmisega seotud kulusid, kuna need kulud on fikseeritud ega sõltu ettevõtte suurusest ning kõrged nõuete täitmisega seotud kulud on takistuseks ELi siseturule sisenemisel; on sellest tulenevalt seisukohal, et ELis erinevate käibemaksukordade esinemine võib piirata ELi-sisest kaubandust kõigi ettevõtjate, eelkõige VKEde jaoks; märgib siiski, et empiirilised tõendid on ebaselged erinevate käibemaksusüsteemide mõju kohta rahvusvahelisele kaubandusele ja selle kohta, kas need võivad luua ebavõrdseid tingimusi sellises kaubanduses, eelkõige nõuete täitmisega seotud suurte kulude, maksuvabastuste ja puudulike tagastussüsteemide tõttu;

14.

märgib, et digiteerimise abil on võimalik vähendada nõuete täitmisega seotud kulusid, kuigi see kasu avaldub sageli alles pika aja jooksul; sedastab, et digitaalne innovatsioon (28) vähendab tõenäoliselt nõuete täitmisega seotud kulusid, aitab kaubandustehinguid läbipaistvamaks muuta ja vähendada bürokraatiat; rõhutab, et tagada tuleb andmete turvalisus ning isikute ja ettevõtete konfidentsiaalsus; nõuab, et ettevõtjaid tuleb toetada täiendavalt (29) ELi programmide kaudu ning et eelkõige VKEsid ja teisi vähekaitstud ettevõtjaid tuleb toetada ELi korraldatud digiülemineku alase koolituse kaudu, et sellest kasu saada ja sellele kaasa aidata; rõhutab, et selline üldine lähenemisviis VKEde oskusteabe ja tegevuse digiteerimise kiirendamiseks kohapeal aitaks lõppkokkuvõttes kaasa käibemaksu kogumisele; tõstab esile hajusraamatu tehnoloogia potentsiaali käibemaksupettuste (nt varifirmadega seotud ühendusesisene pettus) ärahoidmiseks ning ootab seadusandlikku ettepanekut käibemaksuaruannete esitamise kohustuste ajakohastamise kohta; kutsub komisjoni lisaks üles esitama algatuse, mis keskenduks hajusraamatu tehnoloogia lihtsale rakendamisele ettevõtjate poolt ja bürokraatia vähendamisele;

15.

on arvamusel, et kaubanduse hõlbustamiseks ja õiguskindluse suurendamiseks siseturul peaks komisjon koostöös liikmesriikidega parandama Euroopa maksude elektroonilist andmebaasi „Taxes in Europe“, mis on ELi käibemaksuteabe veebiportaal ettevõtjatele; rõhutab, et portaal peaks võimaldama kiiret, ajakohast ja täpset juurdepääsu asjaomasele teabele käibemaksusüsteemi rakendamise kohta eri liikmesriikides ning eelkõige mitmesuguste kaupade ja teenuste õigete käibemaksumäärade kohta eri liikmesriikides ja käibemaksu nullmäära kohaldamise tingimuste kohta; märgib, et see portaal võiks aidata ka tegeleda praeguse käibemaksulõhega; teeb ettepaneku, et ELi ühtne kontaktpunkt tuleks lisada ELi käibemaksuteabe veebiportaali;

16.

juhib tähelepanu ELi ühtsele kontaktpunktile kui digiinnovatsiooni näitele, mis võimaldab ELi ettevõtjatel lihtsustada oma käibemaksuarveid ja seega nõuete täitmisega seotud kulusid e-kaubanduse müügi valdkonnas ELis; märgib, et nõuete täitmisega seotud kulude selline vähendamine on eriti kasulik VKEdele; võtab teadmiseks komisjoni valmisoleku teha 2022.–2023. aastaks ettepanek käibemaksudirektiivi muutmiseks, et veelgi laiendada käibemaksu ühtse kontaktpunkti kohaldamisala; kutsub komisjoni üles uurima, kuidas laiendada ühtse kontaktpunkti kohaldamisala;

17.

kutsub liikmesriike üles suurendama ja parandama omavahelist koostööd ning kohaldama põhjalikult käibemaksu tasumise andmete vahetamise norme maksupettuste avastamise hõlbustamiseks piiriüleste e-kaubanduse tehingute puhul, mis võeti vastu 2020. aasta veebruaris;

18.

märgib, et liikmesriigid kasutavad juba uusi tehnoloogiaid, et parandada siseriiklike ostude kontrollimise tõhusust maksustamise eesmärgil; mõistab, et neid riiklikke meetmeid tuleb arvesse võtta mis tahes käibemaksusüsteemi reformis kui häid tavasid, mida kaaluda; toetab sellega seoses suuremat koordineerimist liikmesriikide vahel, et hõlbustada piiriüleseid tehinguid ilma liigsete kuludeta ettevõtjate ja tarbijate jaoks; kutsub komisjoni üles esitama konkreetsed ettepanekud, et edendada kiiremat ELi-siseste käibemaksutehingute alase teabevahetuse süsteemi ja muuta see koostalitlusvõimeliseks riiklike mehhanismidega; toetab e-arvete kasutamise laiendamist ja kutsub üles kehtestama ELi e-arvete standardit, millega ühtlustatakse eelkõige e-arves sisalduvat teavet, et hõlbustada piiriülest koostalitlusvõimet, tagada õigusaktide järgimine, suurendada kaubandustehingute läbipaistvust ning seega piirata pettusi ja vigu;

19.

rõhutab piiriüleste käibemaksupettuste ja karussellpettuste vastu võitlemise kiireloomulisust tõhusa teabevahetuse mehhanismide ja piisavate (nii inim-, finants-, tehniliste kui ka tehnoloogiliste) vahendite nõuetekohase rakendamise kaudu riiklike ametiasutuste ja selliste asutuste nagu OLAF jaoks; rõhutab selliste organite nagu Eurofisc väärtuslikku panust; tuletab meelde makseteenuse pakkujate rolli ja vajadust tagada kõrged käibemaksualase aruandluse standardid; peab vajalikuks saada komisjonilt mõju-uuring, et hinnata üldise pöördmaksustamise mehhanismi kasutuselevõttu mitmes liikmesriigis pärast seda, kui rakendati nõukogu direktiiv teatavat künnist ületavate kaupade ja teenuste tarnete suhtes ajutiselt kohaldatava üldise pöördmaksustamise mehhanismi osas (30), et võidelda varifirmade ühendusesiseste pettuste vastu ja hinnata eelkõige selle mõju võitlusele igat liiki käibemaksupettuste vastu ja tagajärgi ettevõtjate nõuetele vastavusega seotud kuludele;

20.

märgib, et mitmekesised maksumäärad võivad põhjustada siseturul hinnamoonutusi, luues stiimuleid piiriülesteks ostudeks; märgib, et eriti käibemaksumäärade mitmekesistamine loob stiimuli riikidevaheliste hinnaerinevuste ärakasutamiseks, suunates tarbimise madalamate käibemaksumääradega liikmesriikidesse ja moonutades valitsuste tulude kogumist;

21.

tuletab meelde, et ettevõtjad vajavad lihtsustatud ja tsentraliseeritud juurdepääsu teabele maksumäärade, eri kaupade ja teenuste õigete käibemaksumäärade kohta erinevates liikmesriikides ning nullprotsendise käibemaksumäära tingimuste kohta, samuti selgeid ja ühemõttelisi käibemaksunorme, et julgustada piiriülest ettevõtlust ja vähendada nende halduskoormust; tunneb sellega seoses heameelt lihtsustatud ja digiteeritud meetodi üle piiriüleselt tegutsevate väikeettevõtjate käibemaksukorra registreerimiseks veebiportaali kaudu, mis vähendab kulusid ja halduskoormust; märgib, et 26 liikmesriiki 27-st kasutavad vähendatud maksumäärasid oma maksu- ja sotsiaalpoliitika lahutamatu osana; tuletab meelde, et ühine veebipõhine teabeportaal käibemaksusüsteemide rakendamise kohta eri liikmesriikides soodustaks piiriülest ettevõtlust ja vähendaks ettevõtjate halduskoormust;

22.

kiidab heaks positiivse suundumuse vähendada nõuete täitmisega seotud kulusid ettevõtete ja avaliku halduse jätkuva digitaliseerimise kaudu; märgib, et OECD riikides vähenes maksukuulekuse saavutamiseks vajalik aeg aastatel 2006–2020 230 tunnilt 162 tunnile peamiselt elektrooniliste registreerimis- ja maksesüsteemide kasutuselevõtu tõttu (31);

23.

rõhutab, et hästi kavandatud käibemaksusüsteem on neutraalne ja ei tohiks kaubandust mõjutada, kuid praktikas on seda põhimõtet ülemaailmsel tasandil keeruline kontrollida, kuna kohaldatakse käibemaksuvabastusi, tagastussüsteemides esineb puudujääke ja paljude määrade olemasolu toob kaasa nõuete täitmisega seotud kulud; tuletab meelde, et tõhus käibemaksusüsteem aitab võidelda maksudest kõrvalehoidumise ja maksude optimeerimise vastu; rõhutab, et üha suurem hulk VKEsid on valmis kauplema kogu ELis, eelkõige e-tehingute kaudu, ning et ELi käibemaksusüsteemi eesmärk peaks olema piiriülese majanduskasvu hõlbustamine;

24.

märgib, et empiiriliste tõendite kohaselt on praegune paljude käibemaksumääradega süsteem liikmesriikides regresseeruv, kui seda mõõdetakse protsendina netotulust, kuid kaldub olema enamikus liikmesriikides proportsionaalne või veidi progressiivne, kui seda mõõdetakse protsendina kulutustest; märgib lisaks, et kulutuste alusel mõõtes aitavad praegused vähendatud ja nullprotsendised käibemaksumäärad muuta käibemaksu ühtse määraga käibemaksusüsteemidega võrreldes progressiivsemaks; märgib lisaks, et tõendite kohaselt muudavad käibemaksu progressiivsemaks ainult käibemaksumäärad, mida on vähendatud eesmärgiga toetada väikese sissetulekuga leibkondi (näiteks toidu vähendatud maksumäärad); kutsub liikmesriike üles vähendatud käibemaksumäärade rakendamisel seda tegema konkreetsel eesmärgil toetada väiksema sissetulekuga leibkondi;

25.

rõhutab, et liikmesriikidel peaks olema lubatud kohaldada esmatähtsate kaupade suhtes käibemaksu nullmäära;

Vähendatud maksumäärade mõju tarbijatele ning sotsiaalsetele ja keskkonnaalastele eesmärkidele

26.

märgib, et vähendatud maksumäära kasutamine ei too tarbija jaoks kaasa süstemaatilist ja püsivat hinnaalandust ning et vähendatud maksumäära tõhusus sõltub mitmest tegurist, näiteks sellest, millises ulatuses kannavad ettevõtted vähendatud määra tarbijatele edasi, kui kaua vähendamine kestab, kui suur see on ning kui keeruline on maksumäärade süsteem; rõhutab, et vähendatud maksumäära täielik ülekandumine on seega keeruline protsess ja seda ei tohiks teha ilma usaldusväärse mõjuhinnanguta; märgib, et kuigi praegused vähendatud ja nullprotsendised käibemaksumäärad toovad ELi väikese sissetulekuga leibkondadele proportsionaalselt suuremat kasu (mõõdetuna protsendina kulutustest), on need tavaliselt absoluutväärtuses (sularaha) kasulikumad kõrgema sissetulekuga leibkondadele; märgib seetõttu, et tuleb läbi viia ulatuslikud analüüsid ja mõjuhinnangud tagamaks, et vähendamisi kohaldatakse ainult siis, kui need toovad kasu väikese sissetulekuga leibkondadele;

27.

rõhutab asjaolu, et vähendatud maksumäärade õiguspärane eesmärk on tavaliselt tagada põhikaupade kättesaadavus kõigile; rõhutab, et vähendatud käibemaksumäärad esmatarbekaupadel (nt toit) kalduvad muutma käibemaksu progressiivsemaks; rõhutab, et vähendatud maksumäärad võivad olla tõhusamad ühiskondades, kus on märkimisväärsed sissetulekute erinevused ning suur sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus; märgib, et empiirilised tõendid vähendatud käibemaksumäärade tõhususe kohta sotsiaalselt soovitavate või keskkonnakaupade edendamisel on vähesed ja mitmetähenduslikud;

28.

on sügavalt mures tarbimismaksude regressiivse iseloomu pärast; rõhutab, et käibemaksu tuleks hoida madalal tasemel, kuna see koormab väiksema sissetulekuga leibkondi ebaproportsionaalselt, süvendades ebavõrdsust rikkuse jaotuses;

29.

märgib, et vähendatud käibemaksumäärade tõhusust keskkonnahoidlike kaupade edendamisel on endiselt raske hinnata empiiriliste tõendite puudumise tõttu, kuigi teatavates juhtuuringutes ja teatavate mudelite kohaselt on võimalik mõõta positiivset mõju; rõhutab siiski, et keskkonnahoidliku tarbimise edendamiseks on esmatähtis, et liikmesriigid kaotaksid järk-järgult kõik nullprotsendised käibemaksumäärad ning vähendatud maksumäärad kahjulikele keskkonnakaupadele ja -teenustele; kutsub liikmesriike üles lõpetama 2030. aastaks järk-järgult väga saastavate kaupade ja teenuste vähendatud maksumäärad, et saavutada Euroopa rohelises kokkuleppes sätestatud ELi kliimaeesmärgid; kutsub liikmesriike üles uurima hüvitusmehhanismide rakendamist, et aidata väikese sissetulekuga leibkondadel toime tulla netotulu vähenemisega, mis tuleneb saastavate kaupade ja teenuste kõrgematest käibemaksumääradest;

30.

rõhutab sellega seoses, et vähendatud maksumäärade puhul tuleks arvesse võtta riigi rahanduse jätkusuutlikkust; märgib, et ühtse käibemaksusüsteemi saavutamiseks kavandatud ratsionaliseerimise puhul tuleks arvesse võtta vähendatud maksumäärade varasemat ja ajutist kohaldamist, kui on täidetud muud tingimused;

31.

rõhutab, et tõendite kohaselt ei ole vähendatud maksumäärad eriti tõhus vahend sotsiaalsete või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks, kuna need on valitsuse jaoks kallis meede, sest maksumäärades esineb suuri erinevusi, maksutulud vähenevad, halduse, kontrolli ja inspektsioonide kulud suurenevad, suurenevad sotsiaal- ja majandusesindajate nõuete täitmisega seotud kulud, majanduslikud moonutused või isegi maksudest kõrvalehoidmine ja sihtrühmani on keeruline jõuda;

32.

märgib, et ebastandardsete käibemaksumäärade tõhususe ja tulemuslikkuse täielikuks hindamiseks on vaja neid võrrelda alternatiivsete poliitikavahenditega; on seisukohal, et need meetmed võivad olla tõhusamad, paindlikumad, nähtavamad ja kulutõhusamad vahendid nende sotsiaalsete ja keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks, kui valitsused neid tõhusal viisil kasutavad; märgib siiski, et need vahendid on riikide maksusuveräänsuse keskmes ja kuuluvad riikide pädevusse, sest puuduvad ELi õigusaktid nende ühtlustamiseks; juhib tähelepanu sellele, et nad peavad sellele vaatamata austama ELi konkurentsipoliitikat;

33.

rõhutab, et ühtne käibemaksusüsteem koos alternatiivsete poliitikavahendite ning suure hulga sotsiaalsete reformide ja keskkonnamaksude vahenditega on kõik võimalused, mida tasub uurida tõhusa majandusliku, sotsiaalse ja rohelise tervikliku maksusüsteemi kujundamisel, kuni need ei koorma liigselt väikese sissetulekuga leibkondi; märgib, et Uus-Meremaal on ühtne kindla 15 % maksumääraga käibemaksusüsteem ja seal kohaldatakse väikese sissetulekuga leibkondadele maksusoodustust; märgib, et püüe lihtsustada või ühtlustada ELis käibemaksusüsteemi ei tooks kaasa kõrgemaid harilikke käibemaksumäärasid; juhib tähelepanu sellele, et kindlasummalised toetused ja teavituskampaaniad on endiselt üks võimalus ühiskondlikult soovitavate hüviste edendamiseks;

Järeldus

34.

tuletab meelde, et käibemaksutulu on üks kõige suuremaid avaliku sektori tuluallikaid, moodustades ELis kogu maksutulust keskmiselt umbes 21 %; märgib, et käibemaksulõhe on keskmiselt 10 % ja käibemaks on ka ELi eelarve omavahend; rõhutab, et igasugune käibemaksubaasi vähendamine toob kaasa avaliku sektori tulu vähenemise; kutsub riiklikke maksuhaldureid üles tegema algatusi käibemaksulõhe vähendamiseks, et parandada riigi rahandust, eriti COVID-19 pandeemia põhjustatud majanduslanguse valguses, ning suurendama ELi omavahendeid;

35.

tunneb sellega seoses heameelt asjaolu üle, et viimase kümnendi jooksul on liikmesriikide maksuhaldurite vahelises koostöös saavutatud märkimisväärset edu; toetab liikmesriikide edasisi arutelusid, et tugevdada halduskoostööd;

36.

viitab DIW ECONi uuringu järeldustele ja rõhutab, et 2019. aastal rakendati liikmesriigis harilikku maksumäära keskmiselt 71 %-le maksubaasist; juhib tähelepanu sellele, et erinevate käibemaksusüsteemide nõuete täitmisega seotud kulusid saab märkimisväärselt vähendada, kui jätkata ettevõtete ja haldusasutuste digiteerimist; juhib tähelepanu sellele, et tuleb hoolikalt hinnata erinevate käibemaksusüsteemide mõju ettevõtjatele, eelkõige VKEdele, moonutusi, mida need võivad siseturul ja kaubanduses põhjustada, ning nende mõju valitsustele saamata jäänud tulu tähenduses, et saavutada ELis ühtne, õiglane ja tõhus käibemaksusüsteem; märgib, et vähendatud maksumäärad esmatarbekaupadele (nt toit) kalduvad muutma käibemaksu progressiivsemaks ja väikese sissetulekuga leibkonnad saavad kasu vähendatud käibemaksumääradest, isegi kui need on vähem tõhusad vahendid tulude jaotamise või keskkonnaalaste eesmärkide saavutamiseks;

37.

märgib, et liikmesriikidevahelise käibemaksulõhe vähendamisel esinevad raskused tulenevad mitme teguri koostoimest, nagu vajadus säilitada teatavad käibemaksuvabastused, mida kohaldatakse teatavatele toodetele ja teenustele, ja sellest, et liikmesriigid soovivad säilitada vähemalt 5 % võrra vähendatud maksumäärasid; tunnistab, et liikmesriikide jaoks tuleb säilitada paindlikkus, et nad saaksid määrata kindlaks kohaldatavad käibemaksumäärad, kuna tegemist on olulise eelarvevahendiga;

38.

nõuab lihtsustatud ja ajakohastatud käibemaksusüsteemi kehtestamist koos vabastuste ja erimaksumäärade piirangutega, et edendada õiglast ja tõhusat ettevõtjate konkurentsivõimet siseturul, vähendada nõuete täitmisega seotud kulusid ja parandada vabatahtlikku nõuete täitmist; märgib, et selline lihtsustatud käibemaksusüsteem saaks endiselt kasu ühtsest kontaktpunktist, et vähendada nõuete täitmisega seotud kulusid ELi ettevõtjate jaoks ja hoogustada ELi-sisest kaubandust; võtab teadmiseks nõukogu endise eesistujariigi Portugali ja praeguse eesistujariigi Sloveenia ettepaneku kaotada järk-järgult kõik nullprotsendised käibemaksumäärad ja vähendatud maksumäärad keskkonnale kahjulike kaupade ja teenuste suhtes liikmesriigi tasandil, nagu fossiilkütused, keemilised pestitsiidid ja keemilised väetised; nõuab, et uuritaks sotsiaalmeetmete rakendamist väikese sissetulekuga leibkondade jaoks eesmärgiga hüvitada netotulu vähenemist, mis tuleneb saastavate kaupade ja teenuste kõrgematest käibemaksumääradest; nõuab tungivalt, et liikmesriigid võtaksid kiiresti vastu ettepaneku käibemaksumäärasid käsitleva läbivaadatud direktiivi kohta (32);

39.

rõhutab, et käibemaksulõhe on peamiselt tingitud mitme teguri koostoimest igas liikmesriigis, nagu õigusaktide lüngad, vahendite ja digitõhususe puudumine maksuhaldurite puhul, jõustamis- ja kontrollimeetmete, eriti maksudest kõrvalehoidumise ja maksustamise vältimise vastaste meetmete vajakajäämised, ning agressiivne maksuplaneerimine; kutsub sellega seoses liikmesriike üles parandama halduskoostööd ja tõhustama riiklike maksuhaldurite tegevust; tunneb heameelt tehinguvõrgustiku analüüsivahendi üle ja toetab tõhustatud koostöö loomist Eurofisci liikmete vahel, et kiiresti avastada karusselltüüpi pettusi; kutsub Euroopa tuleviku konverentsi üles käsitlema seda küsimust ELi finantshuvide kaitse kontekstis;

40.

peab vajalikuks uurida elektrooniliste arvete ühtlustatumat kasutuselevõttu kõigis liikmesriikides lisaks nende praegusele kohustuslikule kasutamisele riigihangetes kogu ELis, võttes arvesse, et need on osutunud tõhusaks vahendiks pettuste ja maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemisel riikides, kus need on kasutusele võetud ka muud liiki tehingute puhul, ning on kaasa toonud ka suurema lihtsustamise ja nõuete täitmisega seotud kulude vähendamise;

41.

tuletab meelde Euroopa Parlamendi algatusel loodud ELi maksuvaatluskeskuse sõltumatuse ja erapooletuse tähtsust; rõhutab, et programm „Fiscalis 2021–2027“ on oluline vahend maksuhaldurite vahelise kiire ja konstruktiivse koostöö tagamiseks;

42.

tuletab meelde, et vähendatud maksumäära tõhusust poliitilise vahendina tuleb alati hinnata teiste olemasolevate poliitiliste vahendite kontekstis; lisab, et vähendatud maksumäärad täiendavad sageli olemasolevaid sotsiaal- ja keskkonnapoliitika vahendeid ning otsesed maksusoodustused on vahendid, mis on paremini suunatud väikese sissetulekuga leibkondadele (nt maksuvaba künnis ja progresseeruvad maksumäärad) ning on üldiselt vähem kulukad, kui on täidetud muud tingimused;

43.

rõhutab vajadust minna üle lõplikule käibemaksusüsteemile, mis tugineb sihtliikmesriigis maksustamise põhimõttele; nõuab tungivalt, et nõukogu võtaks võimalikult kiiresti vastu ettepaneku võtta vastu 25. mai 2018. aasta direktiiv (COM(2018)0329), arvestades, kui suures ulatuses on praeguse korra kohaselt kaotatud riiklikke ja ELi eelarvelisi vahendeid; rõhutab sellega seoses tulevase lõpliku käibemaksusüsteemi peamisi põhimõtteid ELi-siseste kaupade piiriüleseks maksustamiseks sihtkohas ning käibemaksu sissenõudmiseks ja kogumiseks tarnija poolt sihtkohaliikmesriigis;

44.

kutsub komisjoni üles võtma kõnealuse raporti suhtes järelmeetmeid koos konkreetsete seadusandlike ettepanekutega, milles käsitletakse eespool nimetatud konkreetseid teemasid; kutsub nõukogu üles väärtustama dialoogi ja koostööd parlamendiga käibemaksusüsteemi nõuetekohase reformi elluviimisel, pidades silmas neid ettepanekuid, samuti põhivajadust tagada ELi maksupoliitika muudatuste demokraatlik iseloom;

45.

toetab kontrollikoja ettepanekut (33) kaaluda mitmeaastase kaalutud keskmise käibemaksumäära läbivaatamise mehhanismi kehtestamist mitmeaastase finantsraamistiku perioodil, et ära hoida käibemaksupõhiste osamaksete moonutused selle perioodil, kui liikmesriik otsustab muuta oma käibemaksupoliitikat;

46.

märgib, et käibemaksudirektiiv tuleb nõukogus ühehäälselt heaks kiita kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 113;

47.

tuletab meelde maksukohustuslasena registreerimise numbri eeliseid kui kasulikku vahendit maksukohustuste täitmise ja järgimise tagamiseks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles uurima kõiki maksukohustuslasena registreerimise numbri võimalusi mehhanismina, millega tagada aruandluse kõrged tõhususe standardid;

48.

toetab mõtet laiendada alates 2015. aastast kehtinud käibemaksu ühtse kontaktpunkti kohaldamisala käibemaksu deklareerimisele ja tasumisele; rõhutab vajadust seada konkreetselt eesmärgiks ühtse kontaktpunkti kohandamine laieneval e-kaubanduse turul;

49.

kutsub komisjoni üles hindama praegust raamistikku ja esitama konkreetseid seadusandlikke ettepanekuid piiriüleste tehingute kontrollimise kohta, mida tuleb käibemaksu tagamiseks tugevdada; rõhutab sellega seoses vajadust tegeleda konkreetselt võimalustega, mis tulenevad uute digitehnoloogiate kasutamisest, koos kõrgete andmekaitse ja eraelu puutumatuse standarditega, mis on maksumaksja õiguste loogilised tagajärjed;

50..

tuletab meelde, kui oluline on tagada e-kaubanduse käibemaksu paketi täielik ülevõtmine ja nõuetekohane rakendamine; kutsub komisjoni üles hindama selles osas valitsevat olukorda ja esitama konkreetsed ettepanekud normide kohandamiseks, kui see on vajalik, võttes arvesse e-kaubanduse hüppelist kasvu; märgib, et e-kaubanduse sektoris on käibemaksu kogumisel märkimisväärne lõhe; kutsub komisjoni üles uurima kontrollikoja eriaruande järeldusi selles küsimuses, et kaotada kogumise lõhe;

51.

tuletab meelde, kui oluline on käibemaksu puhul tihedam dialoog rahvusvaheliste partneritega, peamiselt kõige olulisemate kaubanduspartneritega; on seisukohal, et see koostöö peaks algama halduskoostöö põhimõttest ja põhinema sellel, et tagada tõhus teabevahetuse loogika, mis võib tõhustada võitlust pettuste või maksudest kõrvalehoidmiseni viivate skeemide vastu;

52.

võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse muuta käibemaksukomitee laadi ja eesmärke seoses tulevase komiteemenetluse komiteega; rõhutab vajadust arvestada parlamendi seisukohaga selles küsimuses; tuletab meelde vajadust tagada ELi maksustamisalase institutsioonilise raamistiku täielik austamine ja kaudse maksustamisega seotud pädevuste jaotus;

o o

53.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) EÜT L 145, 13.6.1977, lk 1.

(2) ELT L 347, 11.12.2006, lk 1.

(3) ELT L 348, 29.12.2017, lk 7.

(4) ELT L 311, 7.12.2018, lk 3.

(5) ELT L 310, 2.12.2019, lk 1.

(6) ELT L 62, 2.3.2020, lk 13.

(7) ELT L 62, 2.3.2020, lk 7.

(8) ELT L 77, 23.3.2011, lk 1.

(9) ELT L 348, 29.12.2017, lk 1.

(10) ELT L 348, 29.12.2017, lk 32.

(11) ELT L 259, 16.10.2018, lk 1.

(12) ELT L 313, 4.12.2019, lk 14.

(13) ELT L 40, 13.2.2020, lk 114.

(14) ELT L 188, 28.5.2021, lk 1.

(15) Jõustumine on lükatud edasi kuni 1. juulini 2022.

(16) ELT C 449, 23.12.2020, lk 295.

(17) ELT C 474, 24.11.2021, lk 182.

(18) ELT C 15, 12.1.2022, lk 270.

(19) ELT C 94 E, 3.4.2013, lk 5.

(20) ELT C 224, 27.6.2018, lk 107.

(21) ELT C 108, 26.3.2021, lk 8.

(22) ELT C 15, 12.1.2022, lk 204.

(23) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0392.

(24) EÜT 71, 14.4.1967, lk 1301.

(25) EÜT 71, 14.4.1967, lk 1303.

(26) Nagu seda on kirjeldatud ühtset ELi käibemaksuala käsitlevas ELi tegevuskavas.

(27) COM(2018)0329.

(28) Nagu tehisintellekt, suurandmed ja plokiahela tehnoloogia.

(29) See tähendab, et toetus tuleb kõigepealt liikmesriikidelt ja seejärel ELilt.

(30) Nõukogu 20. detsembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/2057, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ (mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi) teatavat künnist ületava kaupade tarnimise ja teenuste osutamise suhtes ajutiselt kohaldatava üldise pöördmaksustamise mehhanismi osas (ELT L 329, 27.12.2018, lk 3).

(31) PWC ja Maailmapanga Grupi 26. novembri 2019. aasta uuring „Maksude tasumine 2020. aastal: maksupoliitika ja -halduse muutuv maastik 190 majanduse lõikes“, lk 27.

(32) COM(2018)0020.

(33) Arvamus nr 11/2020.

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/99

P9_TA(2022)0037

Mänguasjade ohutust käsitleva direktiivi rakendamine

Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon mänguasjade ohutust käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/48/EÜ (mänguasjade ohutuse direktiiv) rakendamise kohta (2021/2040(INI))

(2022/C 342/11)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiivi 2009/48/EÜ mänguasjade ohutuse kohta (1) (mänguasjade ohutuse direktiiv),

—	võttes arvesse komisjoni 19. novembri 2020. aasta hinnangut Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2009/48/EÜ mänguasjade ohutuse kohta (SWD(2020)0287),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiivi 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta määrust (EÜ) nr 765/2008, millega sätestatakse akrediteerimise ja turujärelevalve nõuded seoses toodete turustamisega ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 339/93 (3),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuli 2008. aasta otsust nr 768/2008/EÜ toodete turustamise ühise raamistiku kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 93/465/EMÜ (4),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrust (EL) nr 1025/2012, mis käsitleb Euroopa standardimist ning millega muudetakse nõukogu direktiive 89/686/EMÜ ja 93/15/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 94/9/EÜ, 94/25/EÜ, 95/16/EÜ, 97/23/EÜ, 98/34/EÜ, 2004/22/EÜ, 2007/23/EÜ, 2009/23/EÜ ja 2009/105/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 87/95/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus nr 1673/2006/EÜ (5),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (6),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta määrust (EL) 2019/881, mis käsitleb ENISAt (Euroopa Liidu Küberturvalisuse Amet) ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogia küberturvalisuse sertifitseerimist ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 526/2013 (küberturvalisuse määrus) (7),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/690, millega luuakse siseturu, ettevõtjate, sealhulgas väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime, taimede, loomade, toidu ja sööda valdkonna ja Euroopa statistika programm (edaspidi „ühtse turu programm“) ning tunnistatakse kehtetuks määrused (EL) nr 99/2013, (EL) nr 1287/2013, (EL) nr 254/2014 ja (EL) nr 652/2014 (8),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrust (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ning millega asutatakse Euroopa Kemikaaliamet, muudetakse direktiivi 1999/45/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EMÜ) nr 793/93 ja komisjoni määrus (EÜ) nr 1488/94 ning samuti nõukogu direktiiv 76/769/EMÜ ja komisjoni direktiivid 91/155/EMÜ, 93/67/EMÜ, 93/105/EÜ ja 2000/21/EÜ (9),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1223/2009 kosmeetikatoodete kohta (10),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrust (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (11),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/53/EL raadioseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/5/EÜ (12),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrust (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (13),

—	võttes arvesse nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiivi 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (14) (tootevastutuse direktiiv),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiivi 2011/65/EL teatavate ohtlike ainete kasutamise piiramise kohta elektri- ja elektroonikaseadmetes (15) (RoHS direktiiv),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1223/2009 kosmeetikatoodete kohta (16) (kosmeetikatoodete määrus),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrust (EÜ) nr 1935/2004 toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete kohta, millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 80/590/EMÜ ja 89/109/EMÜ (17) (toiduga kokkupuutuvate materjalide määrus),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta direktiivi 2006/66/EÜ, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 91/157/EMÜ (18) (patareisid ja akusid käsitlev direktiiv),

—

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrust (EL) 2019/1021 püsivate orgaaniliste saasteainete kohta (20) (püsivate orgaaniliste saasteainete määrus),

—	võttes arvesse oma 25. novembri 2020. aasta resolutsiooni tooteohutuse tagamise kohta ühtsel turul (21),

—	võttes arvesse oma 25. novembri 2020. aasta resolutsiooni „Kestlikuma ühtse turu suunas äriettevõtete ja tarbijate jaoks“ (22),

—	võttes arvesse oma 12. veebruari 2020. aasta resolutsiooni automatiseeritud otsustusprotsesside, tarbijakaitse ning kaupade ja teenuste vaba liikumise tagamise kohta (23),

—	võttes arvesse oma 12. detsembri 2018. aasta resolutsiooni ühtse turu paketi kohta (24),

—	võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni Euroopa standardite kohta 21. sajandil (25),

—	võttes arvesse oma 4. juuli 2017. aasta resolutsiooni toodete kasutusea pikendamise ning sellega tarbijatele ja ettevõtetele kaasnevate eeliste kohta (26),

—	võttes arvesse oma 26. mai 2016. aasta resolutsiooni ühtse turu strateegia kohta (27),

—	võttes arvesse oma 20. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile digiteenuste õigusakti kohta ja siseturu toimimise täiustamise kohta (28),

—	võttes arvesse oma 20. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile tehisintellekti, robotitehnoloogia ja seonduva tehnoloogia eetiliste aspektide raamistiku kohta (29),

—	võttes arvesse oma 18. aprilli 2019. aasta resolutsiooni endokriinfunktsiooni kahjustavaid kemikaale käsitleva põhjaliku Euroopa Liidu raamistiku kohta (30),

—	võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta resolutsiooni kestlikkust toetava kemikaalistrateegia kohta (31),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2021. aasta aprilli ülevaadet „The EU Toy Safety Directive“ (Mänguasjade ohutust käsitlev ELi direktiiv),

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse digiteenuste ühtset turgu (digiteenuste õigusakt) ja millega muudetakse direktiivi 2000/31/EÜ (COM(2020)0825),

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega nähakse ette tehisintellekti käsitlevad ühtlustatud õigusnormid (tehisintellekti käsitlev õigusakt) ja muudetakse teatavaid liidu õigusakte (COM(2021)0206),

—	võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „Pikaajaline tegevuskava ühtse turu normide paremaks rakendamiseks ja täitmise tagamiseks“ (COM(2020)0094),

—	võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2020. aasta teatist „Kestlikkust toetav kemikaalistrateegia. Mürgivaba keskkonna loomise suunas“ (COM(2020)0667),

—	võttes arvesse komisjoni 21. aprilli 2021. aasta teatist „Tehisintellekti käsitleva Euroopa lähenemisviisi edendamine“ (COM(2021)0205),

—	võttes arvesse komisjoni 13. novembri 2020. aasta teatist „Uus tarbijakaitse tegevuskava. Tarbijate toimetulekuvõime parandamine, et edendada majanduse kestlikku taastumist“ (COM(2020)0696),

—	võttes arvesse komisjoni 24. märtsi 2021. aasta teatist „ELi lapse õiguste strateegia“ (COM(2021)0142),

—	võttes arvesse nõukogu 15. märtsi 2021. aasta järeldusi „Liidu keskkonnasäästlike kemikaalide strateegia: aeg tegutseda“,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54 ning esimeeste konverentsi 12. detsembri 2002. aasta otsuse (mis käsitleb algatusraportite koostamise loa andmise korda) artikli 1 punkti 1 alapunkti e ja 3. lisa,

—	võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A9-0349/2021),

A.	arvestades, et mänguasjade ohutuse direktiiv võeti vastu 2009. aastal, et tagada laste tervise ja ohutuse kõrge tase ning parandada mänguasjade puhul siseturu toimimist, kõrvaldades tõkked mänguasjade kaubanduselt liikmesriikide vahel;

B.	arvestades, et ELi mänguasjade ohutuse range raamistiku eesmärk on tagada lastele võimalikult ohutu mängukogemus, ning arvestades, et seda peetakse üldiselt ülemaailmseks võrdlusaluseks;

arvestades, et mängu tunnistatakse iga lapse õigusena ÜRO lapse õiguste konventsioonis, millele on alla kirjutanud kõik ELi liikmesriigid; arvestades, et mängimine aitab kaasa laste arengule, tervisele ja heaolule ning sellel on oluline osa suureks kasvamisel; arvestades, et uuringud näitavad, et mänguasjad võivad rikastada mängimist ja seetõttu mängivad lapsed kauem;

arvestades, et mänguasjade ohutuse direktiiv on maksimaalse ühtlustamise direktiiv, mis tähendab, et liikmesriigid ei tohi kehtestada selles sätestatud nõuetest teistsuguseid nõudeid; arvestades, et mänguasju käsitlevad normid ja nõuded on paljudel juhtudel rangemad kui muude toodete puhul, kuna tarbijad, kellele need on mõeldud, on kaitsetud;

E.	arvestades, et petturlike kauplejate tegevus ja nõuetele mittevastavate toodete veebimüük õõnestavad liiga sageli ELi mänguasjade ohutuse direktiivi tõhusust;

arvestades, et kuigi puuduvad põhjalikud andmed selle täieliku mõju kohta, on mänguasjade ohutuse direktiiv mänguasjade vaba liikumise tagamisel ühtsel turul endiselt suures osas tõhus, ning arvestades, et mänguasjade ohutuse direktiivi täielikust kohaldamisest alates suurenes turul tegutsevate ettevõtjate arv aastatel 2013–2017 10 %, samal ajal kui ELi mänguasjatööstuse käive on alates direktiivi jõustumisest pidevalt suurenenud; arvestades, et 99 % sektori ettevõtetest on VKEd ja enamik neist on mikroettevõtjad;

arvestades, et mänguasjade ohutuse direktiivis nõutakse, et ELi turul kättesaadavaks tehtavad mänguasjad oleksid ohutud ja tagaksid laste kõrgetasemelise kaitse mänguasjades sisalduvatest keemilistest ainetest tulenevate ohtude eest; arvestades, et erinõudeid ja -standardeid võib olla vaja kiiresti kohandada, kui teaduse ja tehnoloogia areng toob esile mänguasjadega seotud varem tundmatud riskid ja probleemid;

arvestades, et kestlikkust toetavas kemikaalistrateegias rõhutas komisjon vajadust kehtestada või tugevdada sätteid, milles võetakse arvesse kemikaalide kombineeritud mõju, muu hulgas mänguasjade puhul, ning laiendada riskijuhtimist käsitlevat üldist lähenemisviisi tagamaks, et tarbekaubad, sealhulgas mänguasjad, ei sisalda kemikaale, mis põhjustavad vähki või geenimutatsioone, mõjutavad reproduktiiv- või endokriinsüsteemi või on püsivad ja bioakumuleeruvad; arvestades, et kestlikkust toetav kemikaalistrateegia kohustab komisjoni lisaks hindama korda ja ajastust, kuidas laiendada sedasama üldist lähenemisviisi tarbekaupade puhul ka muudele kahjulikele kemikaalidele, sealhulgas immuunsust, närvi- või hingamissüsteemi mõjutavatele kemikaalidele ja konkreetsele elundile mürgistele kemikaalidele;

I.	arvestades, et suurem kestlikkus on oluline, kuid mänguasjade ohutus peaks alati olema esikohal; arvestades, et kestlikkuse parandamise nõuded ei tohiks seada ohtu ohutust;

väljendab heameelt mänguasjade ohutuse direktiivi käsitleva komisjoni hindamisaruande üle, mille eesmärk oli hinnata selle toimimist alates jõustumisest;

tunnistab mänguasjade ohutuse direktiivi lisaväärtust laste ohutuse parandamisel ja ühtselt kõrge kaitsetaseme tagamisel kogu ühtsel turul võrreldes eelmise direktiiviga ning selle rolli ettevõtjatele õiguskindluse ja võrdsete tingimuste tagamisel; peab kahetsusväärseks, et mõned ELi-välised tootjad, kes müüvad oma tooteid ühtsel turul, eelkõige internetipõhiste kauplemiskohtade kaudu, ei järgi ELi õigusakte, ning et paljud ELis müüdavad mänguasjad on lastele endiselt märkimisväärselt ohtlikud;

tunnistab standardite keskset rolli tootjate jaoks direktiivi tõhusa ja kiire rakendamise võimaldamisel ning teavitatud asutuste rolli vastavuse tagamisel, kui standardid puuduvad või neid ei rakendata; rõhutab vajadust suurendada teavitatud asutuste arvu mõnes piirkonnas; rõhutab, et liikmesriikidel peaksid olema avatud, kaasavad, kestlikud, läbipaistvad ja kõrge kvaliteediga standardid; rõhutab, et standardid peaksid olema ka tehnoloogianeutraalsed ja tulemuspõhised, tagades ettevõtjate, eelkõige VKEde vahel võrdsed konkurentsitingimused;

rõhutab vajadust töötada välja kõrged standardid kohandatavate mänguasjade jaoks, mis võimaldavad puuetega lastel nautida mänguasju ja nendega suhelda, mida nad muidu ei pruugi suuta;

märgib, et mõnel turujärelevalveasutusel on probleeme mänguasjade ohutuse direktiivi artikli 11 sätete jõustamisega, mis kohustab tootjaid märgistama mänguasjadel hoiatused selgelt nähtaval, kergesti loetaval, arusaadaval ja täpsel viisil; rõhutab, et sellised probleemid on tingitud konkreetsete nõuete ja nendega seotud standardite puudumisest; kutsub seetõttu komisjoni üles kehtestama konkreetsed nõuded mänguasjadel olevate hoiatuste nähtavuse ja loetavuse kohta, et liikmesriigid saaksid neid nõudeid ühetaoliselt jõustada;

tunnistab, et mänguasjade ohutuse direktiivi rakendamine ja ettevalmistamine nõuetekohaseks kohaldamiseks oli töömahukas protsess, mis kestis aastaid ja nõudis Euroopa mänguasjatootjatelt märkimisväärseid rahalisi investeeringuid; rõhutab õigusliku stabiilsuse tähtsust liidusiseste ettevõtete, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega pereettevõtjate stabiilseks arenguks;

märgib siiski, et endiselt on ebakõlasid, mille tõttu tuleb mänguasjade ohutuse direktiiv läbi vaadata; palub seetõttu komisjonil jätkata oma hindamisprotsessi ja viia läbi põhjalik mõjuhinnang, et kontrollida, kas ja kuidas saaks neid vastuolusid lahendada; rõhutab, et vaja on täiendavaid jõupingutusi, eelkõige õiguskaitseasutuste poolt, et tagada rangete ohutusnõuete kohaldamine kõigi ettevõtjate poolt, kes lasevad mänguasju ELi turule; rõhutab vajadust võtta arvesse probleeme, konkreetseid riske ja negatiivset mõju nõuetele vastavaid mänguasju tootvatele ettevõtetele, mis tulenevad sellest, et müüakse nõuetele mittevastavaid, ohtlikke ja võltsitud mänguasju, mis pärinevad peamiselt kolmandatest riikidest, ning vajadust tegeleda uute tehnoloogiate kasutamisest tulenevate riskidega;

Kemikaalid

tunnustab praeguse mänguasjade ohutuse direktiivi paindlikkust ja suhteliselt tulevikukindlat olemust, arvestades, et aastatel 2012–2019 muudeti direktiivi 14 korda, et kohandada seda uute teaduslike tõenditega, mis osutasid lapsi mõjutavatele senitundmatutele ohtudele, eriti kemikaalide vallas; tunneb siiski muret selle pärast, et endiselt on probleeme, mis võivad seada ohtu laste ohutuse ja mida saab rakendusaktidega lahendada ainult osaliselt;

rõhutab, et ELi turule lastavad mänguasjad peavad vastama nii mänguasjade ohutuse direktiivile kui ka kemikaale käsitlevatele asjakohastele ELi õigusaktidele, eelkõige kemikaalimäärusele REACH ja RoHS direktiivile, samuti kosmeetikatoodete määrusele, toiduga kokkupuutuvate materjalide määrusele, patareisid ja akusid käsitlevale direktiivile, CLP-määrusele ja püsivate orgaaniliste saasteainete määrusele, olenemata sellest, kus neid toodetakse;

10.

rõhutab, et nõuete jagamine mitme õigusakti vahel ja eri piirnormide kehtestamine võib osutuda koormavaks, eriti VKEde jaoks, ning tekitada mõnel juhul vajaduse ainete mõõtmise dubleerimiseks, näiteks migratsiooni ja sisalduse piirnormide puhul; kutsub seetõttu komisjoni üles kaaluma kõigi mänguasjade suhtes kohaldatavate piirnormide koondamist täiendava hindamise alusel ühtsetele väärtustele ühes õigusaktis, et ühtlustada vastavushindamist ning muuta nõuete täitmine lihtsamaks ja vähem koormavaks; kutsub lisaks komisjoni üles kaaluma teabele juurdepääsu lihtsustamist, muu hulgas veebiportaali kaudu, et selgitada, millisel juhul mida nõutakse, ning hõlbustada turujärelevalveasutuste, ettevõtjate ja tarbijate jaoks nendes erinevates õigusaktides orienteerumist;

11.

tunneb muret asjaolu pärast, et mänguasjade ohutuse direktiivis sätestatud kantserogeenideks, mutageenideks või reproduktiivtoksilisteks aineteks klassifitseeritud ainete keelust erandi tegemine lubab erijuhtudel nimetatud kemikaalide puhul kontsentratsioone, mis paistavad olevat laste kaitse tagamiseks liiga suured; kutsub komisjoni üles viima läbi mõjuhinnangu, et analüüsida, kas mänguasjade ohutuse direktiivis tuleks kantserogeensete, mutageensete või reproduktiivtoksiliste ainete üldisi piirnorme vähendada, järgides asjaomase teaduskomitee soovitusi, ning uurida, kas kooskõlas kestlikkust käsitleva kemikaalistrateegiaga tuleks välja jätta võimalus teha erand normidest, mis käsitlevad kantserogeensete, mutageensete või reproduktiivtoksiliste ainete olemasolu, millele laps mänguasjades ligi ei pääse, ning kas tuleks kehtestada asjakohased sätted, et vältida laste kokkupuudet ohtlike, mürgiste, kahjulike, söövitavate ja ärritavate ainetega; kutsub komisjoni üles võtma arvesse laste kombineeritud kokkupuudet kemikaalidega ning võimalikku väikeste annuste mõju;

12.

rõhutab, et mänguasjades, mis on ette nähtud alla 36 kuu vanustele lastele või mis on ette nähtud suhu panemiseks, riiklikul tasandil sätestatud piirnormid selliste kemikaalide kohta nagu nitrosoamiinid ja nitrosoamiine sisaldavad ained, mis on mänguasjade ohutuse direktiivis sätestatud piirnormidest madalamad, tekitavad vastuolusid isegi juhul, kui komisjon peab nimetatud piirnorme õigustatuks; märgib siiski, et kõrgetasemelist laste kaitset tuleks pakkuda kõigile ELi lastele; tunnistab, et nimetatud piirnormi ei saa muuta rakendusaktiga, vaid selle jaoks on vaja seadusandlikku menetlust; kutsub seetõttu komisjoni üles hindama, kas mänguasjade ohutuse direktiivi läbivaatamisel tuleks pärast põhjalikku mõjuhinnangut kohandada piirtaset riiklikul tasandil kehtivale rangeimale piirnormile ning näha ette paindlik mehhanism, mis võimaldab ohtlike keemiliste ainete piirnorme kiiresti kohandada ja vältida olukorda, kus riiklikul tasandil kehtestatakse erinevad piirnormid, tagades sellega siseturul võrdsed tingimused, millest saavad kasu tarbijad ja ettevõtjad; rõhutab vajadust jätkata sel eesmärgil vastu võetavate rakendusaktide põhjalikku kontrolli Euroopa Parlamendi poolt;

13.

väljendab heameelt komisjoni võetud kohustuse üle laiendada kantserogeensete, mutageensete või reproduktiivset funktsiooni kahjustavate kemikaalide üldist riskipõhist lähenemisviisi endokriinfunktsiooni kahjustavatele kemikaalidele, tuginedes Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) määratlusele, ning analüüsida mõjuhinnangus, kas kohaldada seda mänguasjade ohutuse direktiivi tulevase läbivaatamise käigus, et tagada endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalide keelustamine mänguasjades niipea, kui need on kindlaks tehtud, ning kaaluda sel eesmärgil horisontaalsete õigusaktide kehtestamist, nagu Euroopa Parlament ja nõukogu on korduvalt nõudnud, järgides kestlikkust toetavas kemikaalistrateegias sisalduvat põhimõtet „üks aine, üks hindamine“; väljendab sellega seoses heameelt võetud kohustuse üle hinnata selle lähenemisviisi laiendamist immuunsust, närvi- või hingamissüsteemi mõjutavatele kemikaalidele ning konkreetse elundi jaoks mürgistele kemikaalidele, et tagada kõrgetasemeline kaitse nende kemikaalide vastu ja tulevikukindlad reguleerivad meetmed nende kasutamise kohta mänguasjades, kooskõlas komisjoni kavatsusega seada kemikaalimääruse REACH piirangute jaoks esmatähtsaks nende kemikaalide kõik kasutusalad;

14.

väljendab muret asjaolu pärast, et alla 36 kuu vanustele lastele mõeldud mänguasjade kemikaalisisaldust käsitlevates rangemates sätetes ei võeta arvesse asjaolu, et vanemad lapsed on ohtlike ainete suhtes jätkuvalt kaitsetud; märgib, et sellise eristamise tulemusel võivad tootjad sätetest kõrvale hoida, märkides, et mänguasi on mõeldud vanematele kui 36-kuustele lastele, kuigi see ei ole ilmselgelt nii; rõhutab, et mitmed sidusrühmad, komisjon ja liikmesriigid on märkinud, et selline eristamine on selgelt ebapiisav, kuna see võib tekitada lünki ja piirata mänguasjade ohutuse direktiivi tõhusust, ning on palunud selle kaotamist; kutsub seetõttu komisjoni üles analüüsima seda küsimust mänguasjade ohutuse direktiivi läbivaatamise mõjuhinnangus ja täielikus kooskõlas uusimate teaduslike tõenditega, et otsustada, kas selline eristamine tuleks kaotada, ja kehtestama mänguasjades sisalduvatele kemikaalidele konkreetsed piirnormid; on arvamusel, et kui ilmnevad teaduslikud tõendid selle kohta, et kemikaal on lastele ohtlik, tuleks selle kasutamist mänguasjades ja kõikides lastega seotud toodetes piirata;

Turujärelevalve ja uued tehnoloogiad

15.

märgib, et mänguasjade ohutuse direktiivis on sätestatud liikmesriikide pädevate asutuste kohustus teostada turujärelevalvet, võttes nõuetekohaselt arvesse ettevaatuspõhimõtet, testida turul olevaid mänguasju ja kontrollida tootjate dokumentatsiooni, et eemaldada turult ohtlikud mänguasjad ning rakendada meetmeid sellised mänguasjad turul kättesaadavaks teinud isikute suhtes; on mures selle pärast, et mänguasjade ohutuse direktiivi kohase turujärelevalve tõhusus on piiratud, kuid see on endiselt väga oluline ohus olevate laste tervise ja ohutuse kaitsmiseks, ning see kahjustab võrdseid tingimusi ja õigusakte järgivate ettevõtjate konkurentsivõimet, seades eelisolukorda petturlikud kauplejad, kes ei kohalda ELi norme; märgib, et mõnedelt ettevõtjatelt teabe ja dokumentide hankimisel on endiselt probleeme;

16.

peab kiiduväärseks määruse (EL) 2019/1020 vastuvõtmist, mille eesmärk on parandada turujärelevalvet, tugevdades ja ühtlustades riiklike ametiasutuste kontrolli, et tagada ühtsele turule sisenevate toodete, sealhulgas mänguasjade ohutus ja normidele vastavus, ning kutsub liikmesriike üles seda kiiresti rakendama ning andma tolli- ja turujärelevalveasutustele piisavad inim-, finants- ja tehnilised ressursid, et suurendada kontrollide arvu ja tõhusust, et oleks võimalik tagada mänguasjade ohutuse direktiivi tõhus täitmine ning vältida ohtlike ja nõuetele mittevastavate mänguasjade levikut ELis;

17.

kutsub komisjoni üles hindama määruse (EL) 2019/1020 rakendamist ja kohaldamist liikmesriikides ning toetama liikmesriike aktiivselt riiklike turujärelevalvestrateegiate jõustamisel; nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu rakendusaktid, milles sätestatakse ELi tasandi ühisel riskianalüüsil põhinevad kontrollide võrdlusalused ja kontrollimisel kasutatavad töövõtted, et tagada ELi õiguse järjekindel täitmine, tugevdada kontrolli ELi turule sisenevate toodete üle ja vältida lahknevusi ning saavutada selliste kontrollide tulemuslikkus ja ühtne tase; palub komisjonil võtta kooskõlas määruse (EL) 2019/1020 artikliga 21 vastu rakendusaktid, milles täpsustatakse ELi testimisrajatiste määramise kord;

18.

kutsub komisjoni üles pidevalt uurima võimalusi kasutada uusi tehnoloogiaid, nagu e-märgistus, plokiahel ja tehisintellekt, et tuvastada ohtlikud tooted, vähendada riske ja parandada vastavust mänguasjade ohutuse direktiivile ning hõlbustada turujärelevalveasutuste tööd, pakkudes toodete ja nende jälgitavuse kohta tarneahelas kergesti kättesaadavat, ajakohast, struktureeritud ja võimaluse korral digitaalset teavet;

19.

kordab, et piiratud rahastamine ja inimressursid on viimastel aastatel vähendanud paljude turujärelevalveasutuste töö tõhusust ja haaret; peab sellega seoses tervitatavaks ühtse turu programmi vastuvõtmist ning erieesmärgi kehtestamist, millel on eraldi eelarverida ja sihtotstarbelised vahendid turujärelevalveks, mis aitab toetada liikmesriikide tegevust selle tagamisel, et ELi turule siseneksid ainult ohutud ja nõuetele vastavad mänguasjad;

20.

rõhutab, et tõhus turujärelevalve on oluline, et avastada ohtlikke mänguasju ja tagada mänguasjade ohutuse direktiivi nõuetekohane kohaldamine; kutsub seetõttu liikmesriike üles tõhustama oma turujärelevalvetegevuse kooskõlastamist, sealhulgas parimate tavade vahetamise ja oma süsteemide digiteerimise kaudu, ning tugevdama koostööd turujärelevalveasutuste ja muude asutuste, näiteks tolli-, telekommunikatsiooni- ja andmekaitseasutuste vahel; kutsub seetõttu turujärelevalve- ja tolliasutusi üles jagama aktiivselt kogemusi ning tõhustama oma tegevuse kooskõlastamist ja koostööd, kaasa arvatud piiriülesel tasandil, et võimaldada ohtlike mänguasjade kohta teabe kiiret edastamist ja ohtlike mänguasjade import tõhusalt peatada; rõhutab, et siseturule sisenevate mänguasjade pidev ja tõhus kontroll kogu ELis on jätkuvalt oluline, et tagada nende vastavus ELi nõuetele; kutsub komisjoni üles korraldama ja rahastama ühiseid turujärelevalvemeetmeid, sealhulgas koolitustegevust, et tõhustada mänguasju käsitlevate liidu õigusaktide täitmise tagamist, ning tegema koostööd kolmandate riikide pädevate asutustega, et vahetada ohtlike mänguasjade kohta teavet; kutsub lisaks liikmesriike üles kehtestama minimaalsed proovivõtumäärad või kontrollid, et täitmist parandada;

21.

rõhutab, et ohtlike mänguasjade tõhusamaks avastamiseks peaksid turujärelevalveasutused tegema korrapäraselt ja vähemalt kord aastas kontrolloste, muu hulgas internetipõhistes kauplemiskohtades, eelkõige seetõttu, et mänguasjad on tooted, millest ELi ohtlike toiduks mittekasutatavate toodete kiirhoiatussüsteemis „Safety Gate“ (RAPEX) kõige sagedamini teatatakse;

22.

väljendab muret uute haavatavuste ja ohtude pärast, mis kaasnevad nutimänguasjadega ja on seotud laste ohutuse, turvalisuse, privaatsuse ja vaimse tervisega; rõhutab, kui oluline on kaitsta nutimänguasjade kasutamisel laste eraelu puutumatust; tunneb muret selle pärast, et mõnede selliste, juba ELi turule lastud mänguasjade turvalisus on osutunud ebapiisavaks ning nende küberohtude vastased kaitsemeetmed on piiratud või puuduvad üldse; ergutab nutimänguasjade tootjaid integreerima oma mänguasjadesse sisseprojekteeritud ohutus- ja turbemehhanisme; kutsub komisjoni üles uurima erinevaid võimalusi meetmete võtmiseks seoses riskitaseme ja proportsionaalsuse põhimõttega, näiteks mänguasjade ohutuse direktiivi kohaldamisala laiendamine eraelu puutumatust ja infoturvet käsitlevatele sätetele, horisontaalsete õigusaktide vastuvõtmine nutitoodete ja nendega seotud teenuste küberturvalisuse nõuete kohta, näiteks Euroopa küberturvalisuse alast vastupanuvõimet käsitlev õigusakt, või asjaomaste horisontaalsete õigusaktide, näiteks raadioseadmete direktiivi ja isikuandmete kaitse üldmääruse tugevdamine, kaasates samal ajal oma valikute tegemisse Euroopa Parlamendi;

23.

väljendab muret, et tarbijad reageerivad toodete tagasinõudmisele halvasti ja lapsed jätkavad ohtlike mänguasjade kasutamist isegi siis, kui need on tagasi nõutud; palub seetõttu komisjonil avaldada suunised toote tagasinõudmiskorra kohta, sealhulgas konkreetsete nõuetega kontroll-leht, ja palub internetipõhistel kauplemiskohtadel luua tõhusad mehhanismid, veendumaks, et nad jõuavad oma kasutajate, ostjate ja müüjateni, et neid vajadusel toote tagasinõudmisest võimalikult kiiresti teavitada ning suurendada tarbijate arvu, kes toote tagasinõudmisest teada saavad;

E-kaubandus

24.

tunnistab e-kaubanduse positiivset rolli, sealhulgas internetipõhiste kauplemiskohtade rolli, mis on võimaldanud ELi mänguasjatootjate arengut; rõhutab sellega seoses nende ettevõtete tegevuse kasvu nii ELis kui ka väljaspool seda; rõhutab, et e-kaubanduse areng toob kasu tarbijale, kuid tekitab ühtlasi turujärelevalveasutustele probleeme internetis müüdavate toodete nõuetele vastavuse tagamisel; märgib, et paljud internetis ostetud tooted ei vasta ELi ohutusnõuetele, ning väljendab muret asjaolu pärast, et petturlikud kauplejad müüvad internetis palju ohtlikke mänguasju; peab vajalikuks kõrvaldada nõuetele mittevastavate ja ohtlike mänguasjade müük internetis;

25.

väljendab heameelt määruse (EL) 2019/1020 artikli 4 kohta vastu võetud komisjoni suuniste üle, milles selgitatakse ettevõtjate ülesandeid, eelkõige seoses toodetega, mida müüakse internetis ja lastakse ELi turule kolmandatest riikidest; rõhutab vajadust võidelda nõuetele mittevastavate toodete vastu, mida müüakse otse kolmandate riikide tarbijatele internetipõhiste kauplemiskohtade kaudu; tuletab meelde, et ettevõtjad võivad ELi turule tuua ainult ohutuid tooteid; toonitab, et ELi normide järgimine kõigi ettevõtjate poolt on oluline, et tagada laste ohutus ja ettevõtjatele võrdsed tingimused; kutsub turujärelevalve- ja tolliasutusi üles tõhustama koostööd, sealhulgas vahetama teavet mittevastavuste kohta, ning võtma jõulisi meetmeid täitmise tagamiseks, et takistada petturlikel kauplejatel ELi turgu ära kasutada;

26.

rõhutab lisaväärtust, mida pakub nn tunne oma äriklienti põhimõte internetis müüdavate mänguasjade nõuetele vastavuse ja jälgitavuse suurendamisel; juhib tähelepanu tooteohutuse deklaratsioonivabatahtlikule olemusele ja turuosaliste piiratud osalemisele selles; väljendab kahetsust, et tooteohutuse lubaduse mõju on siiani osutunud piiratuks;

27.

rõhutab, et internetipõhistel kauplemiskohtadel võib olla suur roll ohtlike mänguasjade ringluse piiramisel; on seetõttu veendunud, et nad peaksid olema kohustatud võtma suurema vastutuse oma platvormidel müüdavate mänguasjade ohutuse ja nõuetele vastavuse tagamisel, eelkõige nõuetele mittevastavate mänguasjade tuvastamisel ja eemaldamisel, kasutades ka süsteemi „Safety Gate“ ning tehes tõhusat koostööd turujärelevalveasutustega nõuetele mittevastavate mänguasjade eemaldamisel ja ohtlike mänguasjade uuesti müüki ilmumise vältimisel; rõhutab sellega seoses kindlalt, et väga oluline on tagada õigusaktide tõhus ja prognoositav täitmine ning täielik kooskõla mänguasjade ohutuse direktiivi ja mitmesuguste õigusaktide, näiteks digiteenuste õigusakti, tehisintellekti käsitleva õigusakti, üldise tooteohutuse määruse ja tulevase õigusakti vahel, millega muudetakse tootevastutuse direktiivi, et tagada kõrgeimad ohutusstandardid ja põhiõigused; nõuab lahendusi, mis võimaldaksid tarbijaorganisatsioonidel ja usaldusväärsetel teavitajatel teatada nõuetele mittevastavatest mänguasjadest;

28.

rõhutab vajadust tõhustada koostööd kolmandate riikidega, et vältida ohtlike ja nõuetele mittevastavate mänguasjade sisenemist ELi turule, tagades samal ajal ettevõtjatele võrdsed tingimused; palub komisjonil avaldada oma seiretegevuse kohta teavet;

Õiguslikud vahendid ja edasised sammud

29.

kutsub komisjoni üles kaaluma – kuna mänguasjade ohutuse direktiiv toimib de facto määrusena –, kas selle läbivaatamine võiks anda võimaluse muuta see määruseks, et suurendada selle mõjusust ja tõhusust ning vältida rakendamise osas liikmesriikide vahel vastuolusid ja turu killustatust;

30.

kutsub komisjoni üles hindama, kas eelseisval läbivaatamisel tuleks teha muudatusi rohkemates valdkondades, toetades seda põhjaliku mõjuhinnanguga, et analüüsida, kas ja kuidas saaks mänguasjade ohutuse direktiivi tulevasse läbivaatamisse lisada mehaanilised ja füüsilised nõuded, kantserogeenseid, mutageenseid või reproduktiivtoksilisi aineid käsitlevad nõuded, nitrosoamiinide ja nitroositavate ainete piirnormid ning allergeensete lõhnaainete ja ohtlike kemikaalide märgistamise sätted, et võimaldada lihtsaid ja paindlikke muudatusi;

31.

tunneb muret selle pärast, et mõned tootjad väldivad mänguasjade ohutuse direktiivi järgimist, väites, et nende tooted ei ole mänguasjad, kuigi neid kasutatakse selgelt sellel eesmärgil; rõhutab, et komisjoni juhenddokumendid aitavad selgitada, kas toode on mänguasi või mitte, ning tagada mänguasjade ohutuse direktiivi ühtlustatud rakendamine nii turujärelevalveasutuste kui ka ettevõtjate huvides; rõhutab siiski, et „hallile alale jäävaid“ tooteid on veelgi, ning palub komisjonil see probleem lahendada ja täpsustada mänguasjade ohutuse direktiivi eelseisva läbivaatamise käigus mõiste „mänguasjad“ määratlust; rõhutab, et selleks on vaja asjaomaste sidusrühmadega avatud ja konstruktiivset dialoogi;

32.

rõhutab mänguasjade olulist rolli laste arengus ja oskuste kujundamisel ning nende pakutavat pedagoogilist tuge uute ülesannete täitmiseks ning oskuste parandamiseks ja õppimiseks juba väga varases eas; kutsub komisjoni üles mänguasjadirektiivi läbi vaatama, et parandada mänguasjade ohutust, vähendades samal ajal tootjate koormust ning haldus- ja õigusabikulusid, et kindlustada kõigile Euroopa Liidu lastele takistusteta tee ohutute ja taskukohaste mänguasjade juurde;

33.

on seisukohal, et tarbijad ja väärtusahelates osalejad vajavad teavet kestlikuma käitumise edendamiseks; kutsub seetõttu komisjoni üles mõjuhinnangus analüüsima, kas mänguasjade vastupidavus ja parandatavus võivad mõjutada nende ohutust, ning kui selline mõju on tõestatud, siis analüüsima, kas märgistust käsitlevatesse sätetesse võiks proportsionaalsel ja mittepiiraval viisil lisada paremat teavet mänguasjade vastupidavuse ja parandatavuse kohta; on sellega seoses veendunud, et selle teabe tarbijatele kättesaadavaks tegemiseks võiks kasutada uuenduslikke ja digitaalseid lahendusi, tagades, et ohutusalane teave on selgelt tuvastatav, vältides samal ajal ettevõtjate liigset koormust ja minimeerides pakendimaterjale;

34.

on seisukohal, et hoiatused ja ohutusalane teave on tarbijate jaoks oluline; märgib, et täiendavad märgistamisnõuded peaksid olema minimaalsed, et vältida tähelepanu kõrvalejuhtimist; palub komisjonil hinnata võimalust esitada vastavusteavet, mis ei ole mõeldud lõpptarbijale, elektrooniliselt;

Andmed

35.

toonitab, et kogu ELi hõlmava ühtse statistika puudumine mänguasjade põhjustatud õnnetuste kohta muudab raskeks mänguasjade ohutuse direktiivi abil tagatud kaitsetaseme kvantitatiivse hindamise ja mänguasjade standardimistööst teavitamise; on veendunud, et puudulik koordineerimine ja rahastamine ELi tasandil on järjepidevate andmete puudumise algpõhjus, ning kutsub komisjoni üles seda direktiivi tulevase läbivaatamise käigus käsitlema; kutsub komisjoni üles hindama võimalust luua üleeuroopaline õnnetuste ja vigastuste andmebaas, millel on eraldi osa mänguasjade kohta, mis oleks avalik, kasutajasõbralik ning ametiasutustele, tarbijatele ja tootjatele tutvumiseks kättesaadav ning kuhu saaks sisestada ja koguda teavet ohtlike mänguasjade, sealhulgas internetis müüdavate mänguasjade põhjustatud õnnetuste ja vigastuste kohta; on lisaks seisukohal, et täiendav võimalus oleks kasutada selliseid näitajaid ja andmeid nagu turujärelevalve info- ja teavitussüsteemist, süsteemist „Safety Gate“ kogutud andmed ning ühismeetmed mänguasjade ohutuse direktiivi tõhususe hindamiseks, ning kutsub komisjoni üles hindama võimalust luua digilahendused, mis võiksid parandada jälgitavust tarneahelas ja aidata kaasa mänguasjade ohutuse kõrgemale tasemele;

36.

kutsub liikmesriike üles tõhustama mänguasjade ohutuse direktiivi kohta andmete kogumist, mis on hetkel ebaühtlane ning mis ei ole representatiivne ega täielik, ning vahetama teavet mänguasjade ohutusega seotud riskide ja nõrkade kohtade kohta; palub ettevõtetel tõhustada koostööd liikmesriikidega, jagades rohkem andmeid mänguasjadega seotud õnnetuste kohta, et parandada laste ohutust ja suurendada usaldust siseturul müüdavate mänguasjade vastu;

37.

palub komisjonil kasutada mänguasjade ohutuse direktiivi läbivaatamisega kaasnevat võimalust, et töötada välja näitajad, mille abil jälgida selle nõuetekohast rakendamist liikmesriikides ja selle üldist tõhusust; kutsub komisjoni üles parandama andmete kogumist, mida liikmesriigid, turujärelevalveasutused ja teavitatud asutused korrapäraselt esitavad; soovitab komisjonil koostada ELi tasandil üldine aruanne, mis põhineb riiklikel aruannetel, ning teha see avalikuks ja kõigile huvitatud isikutele kergesti kättesaadavaks;

o o

38.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 170, 30.6.2009, lk 1.

(2) EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4.

(3) ELT L 218, 13.8.2008, lk 30.

(4) ELT L 218, 13.8.2008, lk 82.

(5) ELT L 316, 14.11.2012, lk 12.

(6) ELT L 169, 25.6.2019, lk 1.

(7) ELT L 151, 7.6.2019, lk 15.

(8) ELT L 153, 3.5.2021, lk 1.

(9) ELT L 396, 30.12.2006, lk 1.

(10) ELT L 342, 22.12.2009, lk 59.

(11) ELT L 353, 31.12.2008, lk 1.

(12) ELT L 153, 22.5.2014, lk 62.

(13) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(14) EÜT L 210, 7.8.1985, lk 29.

(15) ELT L 174, 1.7.2011, lk 88.

(16) ELT L 342, 22.12.2009, lk 59.

(17) ELT L 338, 13.11.2004, lk 4.

(18) ELT L 266, 26.9.2006, lk 1.

(19) ELT L 353, 31.12.2008, lk 1.

(20) ELT L 169, 25.6.2019, lk 45.

(21) ELT C 425, 20.10.2021, lk 19.

(22) ELT C 425, 20.10.2021, lk 10.

(23) ELT C 294, 23.7.2021, lk 14.

(24) ELT C 388, 13.11.2020, lk 39.

(25) ELT C 334, 19.9.2018, lk 2.

(26) ELT C 334, 19.9.2018, lk 60.

(27) ELT C 76, 28.2.2018, lk 112.

(28) ELT C 404, 6.10.2021, lk 2.

(29) ELT C 404, 6.10.2021, lk 63.

(30) ELT C 158, 30.4.2021, lk 18.

(31) ELT C 371, 15.9.2021, lk 75.

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/109

P9_TA(2022)0038

Vähktõvevastase võitluse tugevdamine Euroopas

Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon vähktõvevastase võitluse tugevdamise kohta Euroopas – ulatusliku ja koordineeritud strateegia suunas (2020/2267(INI))

(2022/C 342/12)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse oma 18. juuni 2020. aasta otsust vähktõvevastase võitluse erikomisjoni moodustamise ning selle vastutusalade, liikmete arvu ja ametiaja kohta (1),

—

võttes arvesse vähktõvevastase võitluse erikomisjoni 27. oktoobri 2020. aasta töödokumenti „Inputs of the Special Committee on Beating Cancer (BECA) to influence the future Europe’s Beating Cancer Plan“ (Vähktõvevastase võitluse erikomisjoni panus tulevase Euroopa vähktõvevastase võitluse kava mõjutamiseks) (2),

—	võttes arvesse komisjoni 3. veebruari 2021. aasta teatist „Euroopa vähktõvevastase võitluse kava“ (COM(2021)0044),

—	võttes arvesse ELi teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi 2021–2027 (programm „Euroopa horisont“) (3) ja programmi „Euroopa horisont“ sihtotstarbelist vähiuuringute missiooni (4),

—	võttes arvesse komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatist „Euroopa roheline kokkulepe“ (COM(2019)0640),

—	võttes arvesse nõukogu 15. juuni 2021. aasta järeldusi, mis käsitlevad juurdepääsu ravimitele ja meditsiiniseadmetele, et luua tugevam ja vastupidav Euroopa Liit (5),

—	võttes arvesse suuniseid, mis töötati välja vähivastaste ühismeetmete (EPAAC, CANCON, iPAAC) raames, ja haruldaste vähivormide ühismeetme (JARC) raames loodud harvaesinevate vähivormide tegevuskava 2030,

—	võttes arvesse komisjoni 30. septembri 2020. aasta teatist uue Euroopa teadusruumi kohta teadusuuringute ja innovatsiooni jaoks (COM(2020)0628),

—	võttes arvesse nõukogu 2. detsembri 2003. aasta soovitust 2003/878/EÜ vähktõve sõeluuringute kohta (6),

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Vähiuurimiskeskuse (IARC) 2017. aasta mai aruannet vähktõve sõeluuringuid käsitleva nõukogu soovituse rakendamise kohta (7),

—	võttes arvesse rinna-, emakakaela- ja jämesoolevähi sõeluuringute ja diagnoosimise kvaliteedi tagamise Euroopa suuniseid,

—	võttes arvesse komisjoni 20. mai 2020. aasta teatist „Strateegia „Talust taldrikule“ õiglase, tervisliku ja keskkonnahoidliku toidusüsteemi edendamiseks“ (COM(2020)0381),

—	võttes arvesse komisjoni 28. juuni 2021. aasta teatist „ELi töötervishoiu ja tööohutuse strateegiline raamistik aastateks 2021–2027“ (COM(2021)0323),

—	võttes arvesse komisjoni 25. novembri 2020. aasta teatist „Euroopa ravimistrateegia“ (COM(2020)0761),

—	võttes arvesse komisjoni 14. oktoobri 2020. aasta teatist „Kestlikkust toetav kemikaalistrateegia. Mürgivaba keskkonna loomise suunas“ (COM(2020)0667),

—	võttes arvesse komisjoni 12. mai 2021. aasta teatist „Heas seisundis planeet kõigi jaoks. ELi tegevuskava „Õhu, vee ja pinnase nullsaaste suunas“ (COM(2021)0400),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest (kantserogeenide ja mutageenide direktiiv (8)), sealhulgas selle kolme muutmisdirektiivi ja komisjoni ettepanekut neljanda muutmisdirektiivi kohta (COM(2020)0571),

—	võttes arvesse nõukogu 7. aprilli 1998. aasta direktiivi 98/24/EÜ töötajate tervise ja ohutuse kaitse kohta keemiliste mõjuritega seotud ohtude eest tööl (9),

—

võttes arvesse vähktõvevastase võitluse erikomisjoni 19. aprilli 2021. aasta avaliku arutelu kokkuvõtet „The impact of the COVID-19 pandemic on cancer prevention, health services, cancer patients and research: lessons from a public health crisis“ (COVID-19 pandeemia mõju vähi ennetamisele, tervishoiuteenustele, vähipatsientidele ja uuringutele: rahvatervise kriisi õppetunnid),

—

võttes arvesse komisjoni 11. novembri 2020. aasta teatist „Euroopa terviseliidu loomine: ELi vastupanuvõime suurendamine piiriüleste terviseohtude suhtes“ (COM(2020)0724) ning sellega seotud komisjoni 11. novembri 2020. aasta ettepanekuid ja esialgseid kokkuleppeid võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, milles käsitletakse tõsiseid piiriüleseid terviseohtusid (COM(2020)0727) ja määrus, milles käsitletakse Euroopa Ravimiameti suuremat rolli kriisiks valmisolekus ja kriisiohjamises ravimite ja meditsiiniseadmete valdkonnas (COM(2020)0725) ning muuta määrust (EÜ) nr 851/2004, millega asutatakse haiguste ennetuse ja tõrje Euroopa keskus (COM(2020)0726),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. märtsi 2021. aasta määrust (EL) 2021/522, millega luuakse liidu tervisevaldkonna tegevusprogramm (programm „EL tervise heaks“) ajavahemikuks 2021–2027 (10),

—	võttes arvesse komisjoni ettepanekut ja kokkulepet, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust tervisetehnoloogia hindamise kohta ning millega muudetakse direktiivi 2011/24/EL (COM(2018)0051),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. aprilli 2014. aasta määrust (EL) nr 536/2014, milles käsitletakse inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilisi uuringuid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2001/20/EÜ (11) (kliiniliste uuringute määrus) ja selle määruse kohaselt loodud kliiniliste uuringute teabesüsteemi,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/694, millega luuakse programm „Digitaalne Euroopa“ (12),

—	võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti (EEA) aruannet nr 21/2019 „Tervislik keskkond, tervislik elu: kuidas keskkond mõjutab tervist ja heaolu Euroopas“ (13),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 9. juuni 2021. aasta arvamust „Euroopa vähktõvevastase võitluse kava“ (14),

—	võttes arvesse 2021. aasta juuli teaduse ja tehnoloogia tuleviku esinduskogu jaoks koostatud uuringu „The health impact of 5G“ (5G mõju tervisele) järeldusi ja soovitusi (15),

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, eriti kestliku arengu 3. eesmärki hea tervise ja heaolu tagamise kohta,

—	võttes arvesse Euroopa vähktõvevastase tegevuskava neljandat väljaannet (16),

—	võttes arvesse Euroopa vähiravi praktika juhendit (17),

—	võttes arvesse komisjoni 24. märtsi 2021. aasta teatist „ELi lapse õiguste strateegia“ (COM(2021)0142),

—	võttes arvesse komisjoni 19. juuli 2018. aasta töödokumenti HIV/AIDSi, viirushepatiidi ja tuberkuloosi vastase võitluse kohta Euroopa Liidus ja naaberriikides – hetkeseis, poliitikavahendid ja head tavad (SWD(2018)0387),

—	võttes arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) 2020. aasta aruannet „Alkohol ja vähktõbi WHO Euroopa piirkonnas: üleskutse paremaks ennetustegevuseks“ (18),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi liikmete parteideülese vähivastase huvirühma (MAC) tegevust ja järeldusi,

—	võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni Euroopa rohelise kokkuleppe kohta (19),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi 2. märtsi 2017. aasta resolutsiooni ELi võimaluste kohta parandada ravimite kättesaadavust (20),

—	võttes arvesse oma 10. juuli 2020. aasta resolutsiooni kestlikkust toetava kemikaalistrateegia kohta (21),

—	võttes arvesse oma 12. veebruari 2019. aasta resolutsiooni piiriülese tervishoiu direktiivi rakendamise kohta (22),

—	võttes arvesse oma 16. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni pestitsiididele lubade andmise ELi menetluse kohta (23),

—	võttes arvesse 10. juuli 2020. aasta resolutsiooni ELi rahvatervise strateegia kohta pärast COVID-19 kriisi (24),

—	võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni ravimite nappuse ja tekkiva probleemi lahendamise kohta (25),

—	võttes arvesse oma 15. detsembri 2016. aasta resolutsiooni pediaatrias kasutatavate ravimite määruse kohta (26) ja komisjoni esialgset mõjuhinnangut lasteravimeid ja harvikhaiguste ravimeid käsitlevate ELi õigusaktide läbivaatamise kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

—	võttes arvesse vähktõvevastase võitluse erikomisjoni raportit (A9-0001/2022),

arvestades, et Euroopa vähktõvevastase võitluse kava (edaspidi „kava“) raames tuleks tõhusalt reageerida igal aastal Euroopas vähki sureva 1,3 miljoni inimese – sealhulgas 6 000 lapse ja noore – perekondade ja tervishoiutöötajate üleskutsele teha edusamme, praegu õigeaegset diagnoosi ning tõhusat, uuenduslikku, kättesaadavat ja tasukohast ravi ning vähiravi ja vähktõvega seotud tüsistuste ja kaasuvate haiguste ravi vajavate patsientide üliolulistele vajadustele, enam kui 12 miljoni vähktõvest jagusaanu ja nende perekondade õigustatud ootustele, kes peavad toime tulema raske tagasipöördumisega tavapärase elu juurde, tulevaste põlvkondade selgele tahtele olla terviseohtude ja riskitegurite eest kaitstud ja valitsuste murele, kes seisavad silmitsi vähktõve ja sellega seotud ravimeetoditest põhjustatud majandusliku ja sotsiaalse koormusega; arvestades, et liidu meetmed vähktõvevastases võitluses peaksid olema suunatud vähipatsientide viieaastase elulemuse suurendamisele;

arvestades, et Euroopa moodustab vähem kui 10 % maailma elanikkonnast, kuid veerand kõigist vähijuhtumitest esineb Euroopas ning arvestades, et vähktõbi on Euroopas kardiovaskulaarsete haiguste järel teine surmapõhjus ning esimene haigusest tingitud surma põhjus vanemate kui üheaastaste laste puhul; arvestades, et vähihaigete laste ja noorukite erivajadused vajavad pidevat tähelepanu ja üldist toetust ning lasteonkoloogia tuleks eristada täiskasvanute vähiravist; arvestades, et kuigi suremuse määr on tänu sõeluuringukampaaniatele, paremale diagnostikale ja ravialastele uuendustele veidi vähenenud, suureneb diagnoositud juhtumite arv siiski, eelkõige pikema eeldatava eluea tõttu, mis toob kaasa elanikkonna vananemise; arvestades, et ligikaudu kolm neljandikku kõigist vähidiagnoosidest ELis esineb 60-aastastel või vanematel inimestel;

arvestades, et vähktõbi toob esile sotsiaalse ebaõigluse ja ebavõrdsuse tervishoius, kuna vähipatsientide elulemus erineb ELi liikmesriikides rohkem kui 25 %; arvestades, et ELi kodanikud seisavad ennetamise seisukohast silmitsi ebavõrdsusega ja on riskitegurite eest ebavõrdselt kaitstud, tervisliku käitumise vallas ebavõrdselt haritud ja väärinformatsiooniga võitlemiseks ebavõrdselt varustatud; arvestades, et ELi kodanikud on liikmesriigiti ja piirkonniti igas riigis ebavõrdsed õigeaegse juurdepääsu saamisel taskukohasele ja kvaliteetsele ravile ja hooldusele; arvestades, et juurdepääs täielikult valdkondadevahelistele ja mitut kutseala hõlmavatele meditsiinirühmadele on Euroopas väga erinev; arvestades, et pärast paranemist või remissiooni ajal on ELi kodanikel ebavõrdsed võimalused naasta tööle, olla rahaliselt sõltumatu ja pöörduda tagasi harmoonilise pere-, sotsiaalse ja emotsionaalse elu juurde; arvestades, et klass ja sugu on ebavõrdsuse ja ebaõigluse olulised näitajad ja põhjused haiguse kõigis staadiumides;

D.	arvestades, et enamikus liikmesriikides, kelle ülesanded, suutlikkus ja eelarve on heterogeensed, on välja töötatud konkreetne riiklik või piirkondlik vähipoliitika; arvestades, et mõned piirkonnad on muutunud vähktõvevastase võitluse keskusteks, kellel on teadmised, mida tuleks jagada kogu liidus;

arvestades, et kava eesmärk ei peaks olema ainult võitlus olulise rahvatervise probleemiga ja patsientide aitamine kauem ja paremini elamisel, vaid see peaks olema ka tervisealase ebavõrdsuse vähendamise algatamine ning haigusest põhjustatud sotsiaalse ja majandusliku koormuse vähendamine; arvestades, et komisjon peaks edendama patsiendikeskset ja kodanike õigustel põhinevat lähenemisviisi, integreerides õigluse, kestlikkuse, võrdsuse, solidaarsuse, innovatsiooni ja koostöö kaalutlused kava, sealhulgas algatuse „Vähihaigete laste abistamine“ keskmesse;

arvestades, et COVID-19 pandeemia on põhjustanud ja põhjustab endiselt vähktõve sõeluuringute programmide, ravi, uuringute ja elulemuse ning järelraviteenuste tõsiseid häireid, mis omakorda mõjutavad vähipatsiente, perekondi ja tervishoiutöötajaid; arvestades, et pandeemia on tekitanud pakilise vajaduse taastada kõigis Euroopa riikides vähiraviteenused ja tegeleda väga murettekitava mahajäämusega ennetusmeetmete, samuti varajase avastamise ja diagnoosimise valdkonnas; arvestades, et pandeemia ajal jäi Euroopas hinnanguliselt tegemata 100 miljonit sõeluuringut ja diagnoosimata miljon vähijuhtumit; arvestades, et üks viiest vähipatsiendist ei saanud õigeaegselt vajalikku kirurgilist ravi või kemoteraapiat (27); arvestades, et tervishoiutöötajad on võtnud enda kanda pandeemia koorma ja pidanud toime tulema väga pingelises töökeskkonnas;

arvestades, et terviseteadlikkus hõlmab teadmiste ja oskuste omandamist, teadlikkust õigustest ja kindlustunnet meetmete võtmisel isikliku ja kogukonna tervise parandamiseks; arvestades, et kava raames võetavad terviseteadlikkuse edendamise meetmed peaksid keskenduma patsientide ja kodanike võimestamisele tipptasemel kommunikatsioonivahendite kaudu ning oskusteabe küsimise kaudu patsiendiorganisatsioonidelt ja muudelt valitsusvälistelt organisatsioonidelt, kes on aastaid tegelenud terviseteadlikkuse levitamisega, ja nendega koostöö tegemise kaudu; arvestades, et patsientide võimestamine nõuab patsientide abistamist nende õigustest arusaamisel; arvestades, et kõigi terviseteadlikkuse, sealhulgas digikirjaoskuse suurendamiseks tehtavate jõupingutuste puhul tuleks arvestada tõrjutust kogevate ja õpiraskustega inimestega; arvestades, et tuleks võtta arvesse ebavõrdsust infotehnoloogia alaste teadmiste, selle kättesaadavuse ja kasutamise puhul ning piirkondlikke, riiklikke, sotsiaalseid ja majanduslikke erinevusi; arvestades, et vajalik teave peaks olema kättesaadav levinud kolmandate riikide keeltes, et see jõuaks sisserändajate, uute saabujate ning teiste vähekaitstud rühmade ja vähemuskogukondadeni; arvestades, et terviseteadlikkuse edendamiseks tehtavate jõupingutuste puhul peaks olema kohustuslik abistada kodanikke väärinformatsiooni tuvastamisel, tõstes esile kahjuliku mõju, mida see võib avaldada kõigile vähiravi valdkondadele, sealhulgas ennetusele, vaktsineerimisele ja ravile;

arvestades, et ligikaudu 40 % kõigist vähivormidest ELis on ennetatavad; arvestades, et ennetamine on tõhusam kui mis tahes ravi ning kõige kulutõhusam pikaajaline vähitõrje strateegia; arvestades, et kavas tuleks käsitleda kõiki peamisi vähktõve riski- ja sotsiaalseid tegureid; arvestades, et ELi tasand on vähiennetuse puhul ülioluline, sest liidul on olulised pädevused, mis mõjutavad enamikku vähktõve riskitegureid;

arvestades, et Euroopa Keskkonnaameti aruande nr 21/2019 kohaselt on vähktõbi peamine mittenakkuslik haigus, mis on seotud keskkonnaga, kusjuures 2016. aastal oli 32 suure sissetulekuga Euroopa riigis enam kui 250 000 vähktõvega seotud surmajuhtumit; arvestades, et Euroopa Keskkonnaamet on määranud kindlaks, et välisõhu saaste, kemikaalid, kütuse põletamine siseruumides ja kiirgus on keskkonnaga seotud riskitegurid, mis tekitavad vähktõbe;

J.	arvestades, et õhusaaste on üks suremuse peamiseid põhjuseid, kuna paljudest allikatest, sealhulgas energiast, transpordist, põllumajandusest ja tööstusest lähtuvad saasteained põhjustavad 400 000 enneaegset surma aastas, sealhulgas kopsuvähi, südamehaiguste ja insuldi tõttu;

arvestades, et komisjoni teatises vaktsiinennetatavate haiguste tõrje koostöö tõhustamise kohta (COM(2018)0245) soovitatakse töötada välja ELi suunised tervikliku elektrooniliste immuniseerimise infosüsteemide loomiseks, et võimaldada immuniseerimisprogrammide tõhusat seiret; arvestades, et seda tuleks teha täielikus kooskõlas andmekaitsenormidega; arvestades, et inimese papilloomiviirus (HPV) on sugulisel teel leviv nakkus, mis on seotud peaaegu 5 %-ga kõigist vähivormidest naistel ja meestel kogu maailmas, nimelt emakakaela- ja orofarüngeaalvähi, aga ka päraku-, peenise-, tupe- ja häbemevähiga; arvestades, et nii HPV-vastase vaktsineerimise ulatuse eesmärkideni jõudmine tüdrukute puhul kui ka kvaliteetsete emakakaelavähi sõeluuringute korraldamine on vajalik selleks, et saavutada WHO 2030. aasta eesmärgid emakakaelavähi kui rahvatervise probleemi kõrvaldamiseks; arvestades, et HPV-vastase vaktsineerimise määrad on liikmesriikides murettekitavalt madalad; arvestades, et kahjuks on liikmesriigiti suured erinevused vaktsineerimisega hõlmatuses, mis ulatub vähem kui 30 %-st kuni üle 70 %-ni (nõutav elanikkonna immuunsuse tase on 70 %); arvestades, et Helicobacter pylori on vähktõve peamine nakkuslik põhjus kogu maailmas, peamiselt mittekardiaalse mao adenokartsinoomi puhul;

arvestades, et teatavate endokriinsete vähktõve (näiteks kilpnäärme-, rinna- ja munandivähk) juhtumite esinemissagedus suureneb; arvestades, et hormoonsõltuvate vähivormide endokriinsel ravil võivad olla endokriinsed kõrvalmõjud; arvestades, et vähiravil võib olla pikaajaline mõju, näiteks kaasnevad endokriinsed haigused vähktõvest jagusaanute puhul; arvestades, et rasvumine on paljude vähivormide, sealhulgas endokriinsete vähivormide teadaolev riskitegur; arvestades, et kokkupuude endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalidega avaldab teadaolevalt mõju rasvumise ja vähktõve arengule; arvestades, et endokriinfunktsiooni kahjustavad kemikaalid lähevad liikmesriikidele tervishoiukulude ja kaotatud teenimisvõimaluste näol igal aastal maksma 157–270 miljardit eurot (kuni 2 % ELi SKPst) (28), mille põhjus on suuresti neuroloogilised arenguhäired ja ainevahetushäired ning vähktõved;

arvestades, et tööl ohtlike ainetega kokkupuutumine toob igal aastal kaasa ligikaudu 120 000 tööga seotud vähijuhtumit, põhjustades aastas ligikaudu 80 000 surmajuhtumit, mis moodustab 8 % kõikidest vähisurmadest (12 % vähisurmadest meeste seas ja 7 % vähisurmadest naiste seas); arvestades, et pika peiteaja tõttu võib siiski olla raske põhjuslikke seoseid kindlaks teha; arvestades, et WHO Rahvusvaheline Vähiuurimiskeskus (IARC) on määranud kindlaks 50 esmatähtsat kantserogeeni ja näidanud, et töötajad puutuvad nendega Euroopas laialdaselt kokku; arvestades, et enamik töökeskkonnas kantserogeenidest põhjustatud vähivorme tunduvad olevat ennetatavad, kui kantserogeene puudutav on vastavalt reguleeritud, kuid direktiivi 2004/37/EÜ kohaselt on tänaseni nendest ainult 27 puhul kehtestatud siduvad tööalase kokkupuute piirnormid; arvestades, et on vaja täiendavaid meetmeid nende töökeskonnaga seotud vähivormide ennetamiseks, avastamiseks ja paremaks tunnustamiseks, mis on seotud öövahetustes töötamise ja UV-kiirgusega (välitingimustes töötajate puhul);

arvestades, et muutuv tööturg koos demograafiliste arengute, uute tehnoloogiate ja uut tüüpi töökohtadega võib mõjutada töötervishoidu ja tööohutust; arvestades, et rohkem töötajaid on suundumas platvormitööle, ebatraditsioonilisele tööle või ebatüüpilisse töösuhtesse; arvestades, et selliseid tegureid nagu kiirgust, stressi, töökorraldust ja töötingimusi seostatakse kõiki tööga seotud vähiga (29); arvestades, et praegu puuduvad usaldusväärsed ja võrreldavad ELi tasandi andmed töökohas vähktõvega kokkupuutumise riskitegurite kohta (30);

arvestades, et vastupidiselt tööõnnetustele, kus vigastusi on võimalik kergemini hinnata ja hüvitist maksta, võib see võtta aastaid või aastakümneid, enne kui tööga seotud vähktõbi diagnoositakse ja põhjus nõuetekohaselt tuvastatakse; arvestades, et komisjoni soovituses kutsehaiguste kohta (31) soovitatakse liikmesriikidel lisada võimalikult kiiresti oma riigisisestesse õigus- ja haldusnormidesse sätted kutsehaiguste kohta, mille puhul tuleb maksta hüvitist eespool nimetatud soovituse I lisas toodud Euroopa kutsehaiguste nimekirja kohaselt; arvestades, et liikmesriikidevahelised erinevused kutsehaiguste tunnustamise määra puhul tähendavad, et paljude töötajate kutsehaigust ei tunnustata kunagi;

arvestades, et radoon on värvitu ja lõhnatu radioaktiivne gaas ning kui radoon õhus laguneb, eraldab see kiirgust, mis võib kahjustada kehas olevate rakkude DNA-d; arvestades, et radooni tase on eri piirkondades või isegi elamupiirkondades väga erinev ning seda võib esineda nii välis- kui ka siseõhus;

arvestades, et IARC klassifitseeris 2011. aastal raadiosageduslikud elektromagnetväljad inimestele tõenäoliselt kantserogeenseteks, tuginedes mobiiltelefonide kasutamisega seotud suurenenud glioomiriskile; arvestades, et 2015. ja 2018. aastal avaldatud uuringud näitavad glioblastoomide arvu olulist suurenemist (rohkem kui kahekordistumist) 20 aasta jooksul (1995–2015) kõigis vanuserühmades ning on uuringuid, mis näitavad, et glioblastoomiriski suurenemist seostatakse mobiiltelefonide ja juhtmeta telefonide kasutamisega 18–80-aastaste inimeste seas; arvestades, et nende seonduvate riskide kindlakstegemiseks on vaja rohkem uuringuid;

arvestades, et 24 % kõikidest uutest vähktõvediagnoosidest, sealhulgas kõigist laste vähivormidest igal aastal Euroopas, on harvaesinevad vähivormid, mis kujutavad endast iseenesest rahvatervise probleemi; arvestades, et harvaesinevate vähivormidega patsiendid seisavad silmitsi probleemidega, mis on seotud hilise või ebaõige diagnoosimise, asjakohase ravi ja oskusteabe kättesaamatuse, alusteaduse mittemõistmise, kaubandusliku teostatavuse puudumisega uute raviviiside väljatöötamisel, väheste olemasolevate koepankadega, raskustega tõhusate kliiniliste uuringute tegemisel ja ka isoleerituse tundega;

arvestades, et kava tuleks rakendada tihedas seoses IARCi soovituste ja meetmetega, ÜRO säästva arengu eesmärkidega ülemaailmse tervishoiu valdkonnas, sealhulgas eesmärgiga saavutada üldine tervisekaitse, WHO soovituste ja suunistega, rahvusvaheliste tervisealaste kokkulepetega, sealhulgas WHO tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni ja WHO ülemaailmse lapseea vähi vastase algatusega, ELi vähivastaste ühismeetmete ning ekspertide ja patsientide ühenduste soovituste ja suunistega; arvestades, et kavas tuleks esmajärjekorras tunnustada ELi solidaarsust ja partnerlust madala ja keskmise sissetulekuga riikidega, sealhulgas WHO Euroopa piirkonna riikidega laiemalt;

T.	arvestades, et Austria, Soome ja Rootsi ühinemistingimusi käsitlev akt vabastab Rootsi kogu ELi hõlmavast teatavat tüüpi suukaudseks kasutamiseks mõeldud tubaka müügi keelust;

U.	arvestades, et Vahemeremaade toitumistava tunnustatakse kui tervislikku ja tasakaalustatud toitumistava, mis täidab kaitsvat rolli peamiste krooniliste degeneratiivsete haiguste esmases ja sekundaarses ennetamises;

arvestades, et ehkki kavas pööratakse märkimisväärset tähelepanu mitmetele poliitilistele vajadustele seoses vähktõve sõeluuringutega, pakutakse vähem algatusi selliste vähivormide varajaseks avastamiseks, mida sõeluuringuprogrammid ei hõlma; arvestades, et seetõttu on vaja sihipäraseid meetmeid, suurendamaks kodanike ja tervishoiutöötajate teadlikkust vähktõve ohumärkidest;

arvestades, et vähiravimite hinnatõus on ületanud vähktõvega seotud kogukulutuste kasvu ning on leitud, et uued kõrge hinnaga turule tulevad vähiravimid on oluline vähiravikulude kasvu põhjustaja; arvestades, et WHO 2018. aasta tehnilises aruandes vähiravimite hinnakujunduse ja selle mõju kohta (32) tõdetakse, et vähiravimite hinnad on kõrgemad kui muude näidustuste puhul ning nende kulud kasvavad kiiremini, mille tulemuseks on ravi kättesaamatus paljudele patsientidele kogu maailmas ning mis takistab valitsuste suutlikkust pakkuda kõigile taskukohast juurdepääsu sellele;

arvestades, et vähktõve käsitlemist sellises terviklikus strateegias nagu komisjoni esitatud kava võiks kasutada eeskujuna muude mittenakkuslike haiguste puhul ning arvestades, et teiste krooniliste haigustega patsiendid peaksid seetõttu saama kasu ka kava saavutustest ja põhimõtetest, ja sarnased kavad tuleks välja töötada ka muude suure suremusega patoloogiate puhul;

Y.	arvestades, et vähktõve valdkonnas on edu saavutamiseks hädavajalik Euroopa riikide vaheline koordineerimine, Euroopa tasandil juhitud ühine poliitika ja teadmiste piiriülene jagamine; arvestades, et esmane vastutus tervisekaitse ja tervishoiusüsteemide eest on liikmesriikidel;

arvestades, et piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil on vaja terviklikku, valdkondadevahelist ja koordineeritud lähenemisviisi tervist mõjutavate käitumuslike, bioloogiliste, keskkonnalaste, tööga seotud, sotsiaal-majanduslike ja kaubanduslike tegurite käsitlemiseks, et toetada vähi kõiki aspekte käsitlevaid meetmeid (ennetamine, avastamine, ravi, palliatiivne ravi, järelravi ellujääjatele ja taasintegreerimine), võttes tõhusalt kasutusele sellised põhivahendid nagu piisavad ressursid ja rahastamine, õigusaktid, teadusuuringud ja teadmiste jagamine; arvestades, et patsiendikesksed lähenemisviisid ravile on osutunud patsientide elukvaliteeti ja üldist ellujäämist parandavaks; arvestades, et uutel tehnoloogiatel ja tehisintellektil on suur potentsiaal vähktõve uurimise, raviprotsesside ja hoolduse valdkonna edasiarendamisel;

AA.

arvestades, et teadusuuringud ja innovatsioon on meie ainus lootus vähktõvest ühel päeval kindlalt jagu saada; arvestades, et on vaja püsivat ja tõhusat rahastamist, et toetada kaugeleulatuvaid projekte ning vähivaldkonnas töötavate teadlaste häid ja stabiilseid töötingimusi; arvestades, et ravimitööstusettevõtjad, sealhulgas VKEd, on vähivaldkonna innovatsiooni peamised sidusrühmad;

AB.	arvestades, et lähenemisviisi „Tervis kõikides poliitikavaldkondades“ ja terviseühtsuse põhimõtet tuleks veelgi enam toetada ning vähi vastu võitlemise jõupingutused tuleks integreerida kogu ELi poliitikasse;

AC.	arvestades, et EL ja selle liikmesriigid peaksid mobiliseerima oma jõud ning pakkuma piisavaid stiimuleid ja kestlikke eelarveid, et saavutada ambitsioonikas eesmärk – vähktõvest tuleneva koormuse ja vähki suremuse alistamine Euroopas;

AD.	arvestades, et kava võiks seega olla oluliseks sammuks tõelise Euroopa terviseliidu suunas ja nende edusammude avalik tutvustamine kodanikele, mida ELi tervishoiualase koostööga on võimalik saavutada;

kiidab kava heaks ja kutsub komisjoni üles otsima uut koostoimet kava ja programmi „EL tervise heaks“, ELi ravimistrateegia, kemikaalistrateegia ja Euroopa ajakohastatud tööstusstrateegia vahel; on seisukohal, et selline terviklik vähktõvevastase võitluse raamistik aitaks kaasa vähktõve ennetamisele, varajasele avastamisele ja ravimisele; kutsub komisjoni üles töötama välja ühise vähipoliitika, mis sisaldab vajaduse korral ettepanekuid seadusandlike aktide eelnõude kohta;

A. Tegevusvaldkonnad

I. Vähiennetus Euroopa Liidu kõikides poliitikavaldkondades

usub kindlalt, et kõikehõlmavaid vähiennetusmeetmeid tuleks rakendada kõigi Euroopa poliitikavaldkondade ja rahastamisprogrammide raames meetmete abil, mis toetavad muudetavatest riskiteguritest põhjustatud kahju kõrvaldamist või vähendamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles integreerima üldsuse teadlikkuse tõstmise kampaaniad vähiennetuse kohta kõikidesse asjakohastesse poliitikavaldkondadesse; kutsub komisjoni üles ühtlustama kava eesmärke kogu asjaomases valdkondlikus poliitikas; usub kindlalt, et ennetusmeetmed peaksid olema tõenduspõhised; kutsub seetõttu komisjoni ja liikmesriike üles suurendama vähktõve põhjuste ning ennetusmeetmete tõhususe ja rakendamise alaste teadusuuringute rahastamist;

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles välja töötama ja rakendama riiklikul ja ELi tasandil tõhusaid ennetusmeetmeid, mis põhinevad sõltumatul teadusteabel, parimatel tavadel ja saadud õppetundidel ning kliinilistel juhenditel; kutsub sellega seoses eelkõige üles rakendama Euroopa vähktõvevastast tegevuskava, et vähendada kõige uuemate teaduslike tõendite alusel vähktõvega seotud riske, ning korrapäraselt ajakohastama Euroopa vähktõvevastast tegevuskava tsükli kaudu, mis põhineb pideval jälgimisel ja hindamisel;

tunnistab, et rohkem kui 40 % kõigist vähivormidest on ennetatavad tervist mõjutavaid käitumuslikke, bioloogilisi, keskkonnaalaseid, tööga seotud, sotsiaal-majanduslikke ja kaubanduslikke tegureid käsitlevate koordineeritud meetmete abil; kutsub üles pöörama rohkem tähelepanu tervisliku eluviisi säilitamisele, et ennetada vähki ja vähendada teatavate vähivormide kordumist;

toetab programmi „Euroopa horisont“ sihtotstarbelise vähiuuringute missiooni eesmärki hoida ajavahemikul 2021–2030 ära enam kui kolm miljonit täiendavat enneaegset surma, kiirendades edasiliikumist vähiennetuse ja -tõrje programmide abil, mille eesmärk on luua neile programmidele võrdsem juurdepääs; kutsub komisjoni üles eraldama selle eesmärgi saavutamiseks piisavalt rahalisi vahendeid programmi „Euroopa horisont“ sihtotstarbelisele vähiuuringute missioonile ja muudele asjakohastele programmidele (nt „Teadus ja poliitika tervisliku tuleviku nimel“ – HBM4EU);

taunib märkimisväärset tervisealast ebavõrdsust ELis vähktõve ennetamisel; rõhutab vajadust määratleda ja pöörata erilist tähelepanu vähekaitstud, marginaliseeritud, sotsiaalselt tõrjutud ja äärealadel elavatele inimestele (näiteks meditsiinikeskustest kaugel asuvad maapiirkonnad, isoleeritud või äärepoolseimad piirkonnad), et tagada neile juurdepääs vähiennetusteenustele; on sellega seoses seisukohal, et ka vähiennetust tuleb kujundada sotsiaalse õigluse kontekstis, mis toob lisaks muutustele inimeste käitumises kaasa vajaduse süsteemsete muudatuste järele kogu elanikkonda hõlmava avaliku poliitika kaudu;

tunnistab, et tubaka tarbimine on ELis ülekaalukalt suurim ennetatav vähktõve põhjus, kuna see on 15–20 % Euroopa vähijuhtumite põhjus ja peamine vähisurma riskitegur Euroopas (27 % vähisurmadest, mis võrdub ELis 700 000 vähisurmaga aastas); tuletab meelde, et kogu ELis on suuri erinevusi, kuna suitsetajate osakaal erineb riigiti rohkem kui viis korda;

toetab kindlalt tubakavaba põlvkonna eesmärki, nagu on sätestatud kavas, mille kohaselt 2040. aastaks kasutab tubakat vähem kui 5 % elanikkonnast, võrreldes tänase ligikaudu 25 %-ga; nõuab tungivalt, et komisjon kehtestaks vahe-eesmärgid, mida pidevalt jälgitakse ja edendatakse, sealhulgas riiklikul tasandil, ning mille kohta esitatakse aruandeid vähktõve ebavõrdsuse registri raames, et kõige paremal viisil suunata jõupingutusi üldise eesmärgi saavutamiseks; kutsub komisjoni üles rahastama programme, mis edendavad suitsetamisest loobumist; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriikidevahelist koostööd suitsetamise vähendamise parimate ja tõhusamate tavade vahetamisel;

tunneb heameelt komisjoni kavatsuse üle vaadata läbi tubakatoodete direktiiv (33), tubakatoodete maksustamise direktiiv (34) ja õigusraamistik eraisikute piiriülese tubakaostu kohta, ning kutsub komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid ja esitama seadusandlikke ettepanekuid, et tagada:

a)	kõigi tubakatoodete miinimumaktsiiside ja nende lõpliku turuhinna tõstmine ja ülespoole suunatud lähendamine, mis võib parandada ennetust tubakatarbimise vähendamise kaudu eriti noorte hulgas, ja takistada noortel suitsetamisega alustamist;

b)	standardkujundusega pakendi nõue ja kohustus lisada terviseohu hoiatused, sealhulgas pilthoiatused 80 %-le tubakatoote pakendi esi- ja tagaküljest; ning

c)	iseloomulike lõhna- ja maitseainete range keelustamine tubakatoodetes, et vähendada nende toodete atraktiivsust suitsetajate, mittesuitsetajate ja noorte hulgas;

10.

nõuab tubaka ja sellega seotud toodete puhul praegu kasutatavate tõrva, nikotiini ja süsinikmonooksiidi mõõtmismeetodite hindamist ja läbivaatamist sõltumatute ja hiljutiste teadusuuringute alusel;

11.

nõuab, et liikmesriigid rakendaksid täielikult ühekordsete plasttoodete direktiivist (EL) 2019/904 (35) tulenevaid kohustusi seoses tubakatoodete filtritega, mis sisaldavad plasti, et lahendada nende filtritega seotud keskkonna- ja terviseprobleeme;

12.

kutsub komisjoni üles jälgima elektrooniliste sigarettide, kuumutatud tubakatoodete ja uudsete tubakatoodetega seotud terviseriskide teaduslikku hindamist, sealhulgas hindama kõnealuste toodete kasutamisega seotud riske võrreldes muude tubakatoodete tarbimisega, ning koostama nendes toodetes sisalduvate ja nende eritatavate ainete loetelu Euroopa tasandil; on seisukohal, et elektroonilised sigaretid võiksid võimaldada mõnel suitsetajal suitsetamisest järk-järgult loobuda; on samal ajal seisukohal, et e-sigaretid ei tohiks olla alaealiste ja mittesuitsetajate jaoks ligitõmbavad; kutsub seetõttu komisjoni üles hindama tubakatoodete direktiivi raames, millised e-sigarettides sisalduvad lõhna- ja maitseained on alaealiste ja mittesuitsetajate jaoks eriti ligitõmbavad ja tegema ettepaneku nende keelustamiseks, ning lisaks tegema ettepaneku keelustada kuumutatud tubakatoodetes ja uudsetes tubakatoodetes kõik iseloomulikud lõhna- ja maitseained;

13.

nõuab WHO tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni (36) ja tubakatoodetega ebaseadusliku kauplemise tõkestamise protokolli (37) kiiret ja täielikku rakendamist, pöörates erilist tähelepanu tubaka tarbimise leviku vähendamise raamkonventsiooni artiklile 5.3 ja selle suunistele rahvatervise poliitika kaitsmise kohta tubakatööstuse huvide eest; nõuab tungivalt, et komisjon rakendaks tubakatööstusega suheldes kõigi oma ametnike ja muude teenistujate suhtes konkreetseid käitumisreegleid kooskõlas Euroopa Ombudsmani otsusega kohtuasjas 852/2014/LP (38);

14.

toetab komisjoni ettepanekut ajakohastada nõukogu 30. novembri 2009. aasta soovitust suitsuvaba keskkonna kohta (39), et laiendada selle ulatust uutele toodetele, nagu e-sigaretid ja kuumutatavad tubakatooted, ning laiendades suitsuvaba keskkonda, sealhulgas välialasid;

15.

tuletab meelde, et IARC klassifitseerib alkohoolsetes jookides sisalduva etanooli metabolismi käigus tekkiva etanooli ja atseetaldehüüdi inimestele kantserogeenseks ja et Euroopas on hinnanguliselt 10 % kõigist meeste vähijuhtudest ja 3 % kõigist naiste vähijuhtudest põhjustatud alkoholi tarvitamisest (40); rõhutab, et mida väiksem on tarbitava alkoholi kogus, seda väiksem on vähi tekkimise oht; rõhutab, et alkoholi kuritarvitamine on riskitegur paljude erinevate vähivormide puhul, nagu suuõõne-, neelu-, kõri-, söögitoru-, maksa-, kolorektaalne ja naiste rinnavähk; tuletab meelde WHO viidatud uuringut (41), milles tunnistatakse, et vähktõve ennetamisega on kõige ohutum alkoholi tarbimise tase null, ning rõhutab vajadust seda vähiennetuspoliitika kavandamisel ja rakendamisel arvesse võtta (42);

16.

kiidab heaks komisjoni eesmärgi vähendada alkoholi liigtarvitamist 2025. aastaks vähemalt 10 %; julgustab komisjoni ja liikmesriike edendama alkoholist põhjustatud kahju vähendamise ja ennetamise meetmeid ELi muudetud alkoholistrateegia (43) raames, sealhulgas alaealiste alkoholitarbimise nullmäära Euroopa strateegia raames, millele vajaduse korral lisatakse seadusandlikud ettepanekud, järgides subsidiaarsuse põhimõtet ja kehtivaid riigisiseseid õigusakte alkoholi tarbimise vanusepiirangute kohta; toetab tarbijatele parema teabe pakkumist, parandades alkohoolsete jookide märgistamist, et see sisaldaks teavet vastutustundlikust ja mõõdukast alkoholitarbimisest, ja kehtestades koostisosade loetelu ja toitumisalase teabe kohustusliku märkimise, ning kehtestades lisaks digimärgised; palub komisjonil võtta raske ja riskantse joomise vastu suunatud konkreetseid meetmeid (44); peab oluliseks kaitsta lapsi alkoholitarbimist puudutavate äriliste teadaannete, samuti tootepaigutuse ja alkoholimarkidega seotud sponsorluse eest, eriti digikeskkonnas, sest reklaam ei tohi olla suunatud konkreetselt alaealistele ega tohi julgustada alkoholi tarbima; nõuab alkoholireklaamide ja alkoholitootjate spordisponsorluse keelustamist spordiüritustel, kui neil üritustel osalevad peamiselt alaealised; nõuab muudetud audiovisuaalmeedia teenuste direktiivi (45) rakendamise ranget jälgimist; nõuab, et kavandatav digiteenuste seadus tugevdaks liikmesriikide suutlikkust säilitada ja jõustada õigusakte, mille eesmärk on kaitsta alaealisi ja teisi vähekaitstud elanikkonnarühmi alkohoolseid jooke puudutavate äriliste teadaannete eest; ergutab riiklike vahendite eraldamist riiklikele ja Euroopa tasandi teadlikkuse tõstmise kampaaniatele; toetab alkoholi maksustamist ja eraisikute piiriüleseid alkoholioste käsitlevate ELi õigusaktide kavandatud läbivaatamist ning alkoholi hinnapoliitika, sealhulgas alkohoolsete jookide maksude suurendamise kaalutlemise läbivaatamist;

17.

rõhutab, et toidul on märkimisväärne mõju inimeste tervisele ning et teaduslikud tõendid näitavad, et ebasobiva suurusega toiduportsjonite tarbimine avaldab tervisele negatiivset mõju ja võib suurendada vähi tekkimise riski; nõuab kõikehõlmavate toitumiskampaaniate väljatöötamist, mis on kooskõlas Euroopa Liidu strateegiaga „Talust taldrikule“;

18.

julgustab liikmesriike kaaluma toitumisalase nõustamise kättesaadavaks tegemist esmatasandi tervishoius;

19.

rõhutab tervisliku toitumise rolli vähi ennetamisel ja selle kordumise piiramisel ja ärahoidmisel ja piiramisel ning rõhutab, et vähktõvega seotud riske saab vähendada kestlikult toodetud taimede ja taimsete toiduainete, nagu värske puu- ja köögivili, täisterad ja kaunviljad, suurema tarbimisega; rõhutab lisaks vajadust käsitleda liha ja liigselt töödeldud toodete ning kõrge suhkru-, soola- ja rasvasisaldusega toodete ületarbimist; tunneb seetõttu heameelt ELi koolipuuvilja-, -köögivilja ja -piima kava ja ELi põllumajandustoodete edendamise poliitika läbivaatamise üle; palub komisjonil ja liikmesriikidel julgustada tarbijaid ja aidata neil teha teadlikke, tervislikke ja säästvaid valikuid toidukaupade kohta, võttes vastu ühtlustatud ja kohustusliku toitumisalase teabe esitamise pakendi esiküljel, mis on välja töötatud kindlate ja sõltumatute teaduslike tõendite alusel; kiidab heaks keskendumise tervislikule toitumisele ELi lastegarantii (46) raames ja nõuab uue laste rasvumist käsitleva ELi tegevuskava koostamist; toetab maksumeetmeid, et muuta värsked toiduained (puu- ja juurviljad, kaunviljad ja täisteratooted) riiklikul tasandil taskukohasemaks ja kättesaadavamaks, eriti madala sissetulekuga inimestele; julgustab liikmesriike kasutama hinnapoliitikat, näiteks käibemaksu diferentseerimist ja turunduskontrolli, et mõjutada nõudlust vähese küllastunud rasvhapete, transrasvhapete, soola ja suhkru sisaldusega toiduainete ja jookide järele, nende kättesaadavust ja taskukohasust; toetab liikmesriike asjakohaste sätete läbivaatamisel, et piirata magustatud jookide ja suure rasva-, soola- ja suhkrusisaldusega töödeldud toiduainete reklaami, sealhulgas reklaami sotsiaalmeedias, ning kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku ulatusliku kogu ELi hõlmava määruse kohta, millega keelatakse selline alaealistele suunatud reklaam;

20.

tunnistab, et rasvumist peetakse riskiteguriks paljude vähivormide puhul, näiteks muuhulgas jämesoole-, neeru- või rinnavähi puhul; kutsub liikmesriike üles võitlema aktiivselt rasvumise vastu, tehes kättesaadavaks tervislikud toitumisvalikud ja sportimise tava, mitte ainult harides ja julgustades kodanikke tegema õigeid valikuid, vaid ka integreeritud programmide lisamise kaudu esmatasandi tervishoidu, mis aitavad ülekaalulisuse all kannatavatel patsientidel tervislikul viisil kehakaalu kaotada; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama rasvumisega seotud teadusuuringuid ja innovatsiooni, mille eesmärk on kirjeldada geneetiliste tegurite, muu hulgas inimese mikrofloora või psühholoogilise seisundi mõju kehakaalule, ning uurida kõige tõhusamaid sekkumismeetmeid;

21.

kiidab heaks komisjoni kavatsuse võidelda kantserogeensete saasteainete sisalduse vastu toidus; tuletab komisjonile meelde parlamendi 8. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni (47), milles kutsutakse üles kehtestama ranged õiguslikud piirangud akrüülamiidi sisalduse kohta toidus, et piisavalt kaitsta tarbijaid, eriti kõige kaitsetumaid, näiteks imikuid ja lapsi; nõuab tungivalt, et komisjon esitaks kiiresti seadusandlikud ettepanekud;

22.

kutsub komisjoni üles pöörama tähelepanu parlamendi 16. jaanuari 2019. aasta resolutsioonis esitatud erinevatele üleskutsetele parandada liidu pestitsiididega seotud loamenetlust;

23.

kutsub liikmesriike, piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi, kodanikuühiskonna esindajaid ja tööandjaid üles edendama ja hõlbustama kehalist aktiivsust ja spordiga tegelemist kogu elu jooksul, kuna see teadaolevalt piirab vähi esinemissagedust ja kordumist, samuti vähendab vaimse tervise probleeme ning soodustab sotsiaalset kaasatust; rõhutab, et oluline on muuta kehaline aktiivsus ja spordiga tegelemine kättesaadavaks ja kaasavaks alates noorest east, eelkõige vähekaitstud rühmade jaoks, rahastades avalikku taristut, seadmeid ja programme; kutsub liikmesriike üles hõlbustama haiglaravil viibivate patsientide juurdepääsu kehalisele aktiivsusele, kui see on kliiniliselt soovitatav;

24.

tunneb heameelt ELi kampaania „HealthLifestyle4all“ loomise üle, mis hõlmab lisaks muudele peamistele sektoritele ka spordi, kehalise aktiivsuse ja tervisliku toitumise edendamist; soovitab koolidel lisada oma õppekavadesse terviseharidus, tagamaks, et alaealised ja noorukid õpivad tervislikke eluviise ja saavad teadlikuks Euroopa vähktõvevastasest tegevuskavast, ning nõuab, et terviseharidus oleks sotsiaalabi hariduspoliitika lahutamatu osa;

25.

juhib tähelepanu sellele, et päikesekiirgus sisaldab nähtamatut ultraviolettkiirgust (UV), mis võib põhjustada nahavähki; kutsub seetõttu komisjoni üles vaatama läbi direktiivi 2006/25/EÜ töötajate kokkupuute kohta füüsikalistest mõjuritest (tehislik optiline kiirgus) tulenevate riskidega (48) ning lisama selle reguleerimisalasse päikesekiirguse; toetab kaitse tugevdamist UV-kiirguse eest ELi tasandil, eriti välitingimustes töötajate töötervishoidu ja tööohutust käsitlevate õigusaktide kaudu; tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle uurida meetmeid muuhulgas kunstliku päevituse seadmetest lähtuva UV-kiirgusega kokkupuute kohta (49); juhib tähelepanu teabekampaaniate tähtsusele, et teadvustada inimesi liigse päikese käes viibimisega seotud ohtudest ja õpetada neile, kuidas ära tunda võimalikke ohumärke; nõuab konkreetseid meetmeid, et vähendada alaealiste ja noorukite kokkupuudet UV-kiirgusega; nõuab, et võetaks vastu õigusaktid, millega reguleeritakse rangemalt solaariumide kasutamine kosmeetilistel eesmärkidel ja keelustatakse nende kasutamine alaealistele; kutsub liikmesriike üles lisama riiklikesse vähiregistritesse teated melanoomi kohta;

26.

tunnistab, et ligikaudu 2 % Euroopa vähktõvest tulenevast koormusest võib seostada ioniseeriva kiirgusega ja et kokkupuude radooni ja selle lagunemissaadustega siseruumides on teine peamine kopsuvähi põhjus Euroopas; ootab huviga Euratomi teadus- ja koolitusprogrammi (50) tulemusi, mis parandab teadmisi radooniga kokkupuute kohta, ja kavandatud vastumeetmeid selle kogunemise vähendamiseks eluruumides; tuletab meelde, et ioniseerivat kiirgust võib esineda ka kodumajapidamistes; julgustab seetõttu komisjoni ja liikmesriike kaardistama praegused ja võimalikud kriitilised valdkonnad, et sellele ohule tõhusalt reageerida; kutsub komisjoni üles eraldama vahendeid sellise prognoosikaardi koostamiseks ja toetama avalikkusele suunatud teabekampaaniaid, et suurendada teadlikkust selles valdkonnas; julgustab liikmesriike korrapäraselt ajakohastama oma riiklikke kavasid radooniga kokkupuute vähendamiseks, nagu nõutakse radioaktiivsete kiirgusallikatega kokkupuudet käsitlevas direktiivis (51), ning ajakohastama radoonitõrje suuniseid uute ehitiste puhul; kutsub komisjoni üles hindama ioniseeriva kiirgusega kokkupuutuvate töötajate, näiteks lennukimeeskondade, tuumaelektrijaamade töötajate, asjaomastes tööstusettevõtetes töötajate ning radioloogia, kiiritusravi või tuumameditsiini sektoris töötavate tervishoiutöötajate ja veterinaararstide kaitsmiseks kehtivate meetmete rakendamist ja tõhusust, ning vaatama need meetmed läbi, kui see on vajalik ja proportsionaalne;

27.

kutsub komisjoni üles edendama valdkondadevahelisi teadusuuringuid elektromagnetväljade (sealhulgas 5G) ja vähktõve vaheliste seoste kohta, et koguda teaduslikke tõendeid elektromagnetväljade pikaajalise mõju kohta, ning teavitama üldsust õigeaegselt nende uuringute tulemustest; kutsub üles edendama teadusuuringuid sellise tehnoloogia arendamiseks, mis vähendab kokkupuudet raadiosagedusega;

28.

peab Euroopa rohelist kokkulepet Euroopas vähi ennetamist märkimisväärselt soodustavaks teguriks, mis vähendab õhu, toidu, vee ja pinnase reostust ning kemikaalidega kokkupuudet; nõuab, et poliitika mõju hindamine vähktõve esinemissagedusele integreeritaks strateegiaga „Talust taldrikule“, kestlikkust toetava kemikaalistrateegiaga ning nullsaaste ja mürgivaba keskkonna strateegiatega; kiidab heaks ELi õhukvaliteedi standardite eesseisva läbivaatamise ja palub komisjonil viia need vastavusse WHO suunistega, millele on osutatud parlamendi 25. märtsi 2021. aasta resolutsioonis välisõhu kvaliteedi direktiivide rakendamise kohta (52); kutsub komisjoni üles tagama, et ühine põllumajanduspoliitika aitaks põllumajandustootjatel pestitsiidide kasutamist vähendada; julgustab uurima, kasutama ja arendama ravimeid, mis on keskkonnale ohutumad, ning julgustab rakendama tõhusaid jäätmekäitlusmehhanisme, mis väldivad keskkonna saastamist kooskõlas Euroopa ravimistrateegia eesmärkidega;

29.

rõhutab vajadust rakendada täielikult läbivaadatud joogiveedirektiivi (53) ning rakendada ja jõustada veepoliitika raamdirektiivi (54), mis vähendab teatavate saasteainete, mis võivad soodustada vähktõve esinemist, kontsentratsiooni pinna- ja põhjavees;

30.

nõuab eelkõige kantserogeensust käsitlevate teabenõuete tugevdamist kemikaalide registreerimise, hindamise, autoriseerimise ja piiramise määruse (REACH) alusel (55), et oleks võimalik kindlaks teha kõik toodetud või imporditud kantserogeensed ained, olenemata nende mahust, kooskõlas kestlikkust toetava kemikaalistrateegiaga ning nõuab ka kemikaalide, sealhulgas endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist kemikaalimääruse REACH alusel kooskõlas IARCi ja WHO hindamistega; tunneb heameelt kestlikkust toetavas kemikaalistrateegias võetud kohustuse üle laiendada üldist lähenemisviisi riskijuhtimisele, tagamaks, et tarbekaubad ei sisalda kemikaale, mis põhjustavad vähktõbe, geenimutatsioone, mõjutavad reproduktiiv- või endokriinsüsteemi või on püsivad, bioakumuleeruvad või toksilised; kutsub komisjoni üles kiiresti rakendama kestlikkust toetavas kemikaalistrateegias kavandatud meetmeid, et vähendada kodanike kokkupuudet kantserogeensete ja endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalidega kõigi kokkupuuteviiside kaudu; kutsub komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu nendele elanikkonnarühmadele, kes on ohtlike kemikaalide suhtes eriti kaitsetud, ning võtma neid vähekaitstud elanikkonnarühmi kemikaalide riskihindamistes paremini arvesse; rõhutab, et tarbijate teavitamine kokkupuuteviisidest nende igapäevaelus on ennetamise tugevdamisel peamise tähtsusega, ning kiidab sellega seoses heaks toodetes sisalduvate probleemsete ainete andmebaasi loomise; kutsub Euroopa Keskkonnaametit üles koostama koos Euroopa Kemikaaliametiga aruande Euroopa keskkonnas esinevate kemikaalide kohta; nõuab, et aruandes hinnataks kantserogeensete ja endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalide süsteemset olemust Euroopa tootmis- ja tarbimissüsteemides, nende kasutamist toodetes, nende esinemist Euroopa keskkonnas ja inimeste tervisele tekitatud kahju, eriti seoses vähktõvega;

31.

on seisukohal, et Euroopa vähktõvevastase tegevuskava järgmise väljaande puhul tuleb võtta arvesse uusimaid teadmisi keskkonnas leiduvate kantserogeenide kohta; kutsub komisjoni üles tegema viivitamata ettepaneku vaadata läbi kemikaalimääruse REACH artikli 68 lõige 2, toiduga kokkupuutuvaid materjale käsitlev määrus (56) ja kosmeetikatooteid käsitlev määrus (57), mänguasjade ohutuse direktiiv (58) ja muud asjakohased tarbekaupade alased õigusaktid, tagamaks, et tarbekaubad ei sisalda vähki põhjustavaid kemikaale kooskõlas kestlikkust toetava kemikaalistrateegiaga; kutsub lisaks üles nimetatud õigusakte korrapäraselt läbi vaatama, et võtta arvesse uute materjalide, suundumuste ja toodete arengut; rõhutab, et endokriinfunktsiooni kahjustavad kemikaalid sisalduvad toidus, toiduga kokkupuutuvates materjalides, kosmeetikatoodetes, tarbekaupades, mänguasjades ja joogivees ning et kokkupuude võib isegi väikeste annuste korral kaasa tuua lühi- ja pikaajalisi kahjulikke mõjusid, sealhulgas vähktõve (59); rõhutab, et arvestades ELi elanikkonna laialdast kokkupuudet paljude arvatavate ja teadaolevate endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalidega ning asjaolu, et üheaegne kokkupuude mitme endokriinfunktsiooni kahjustava kemikaaliga, mis toimivad sarnastel või erinevatel viisidel, võib avaldada kumulatiivset mõju, on vaja vähendada kokkupuudet endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalidega ja muuta ELi õigusaktid sektorite lõikes järjepidevamaks; julgustab tegema täiendavaid uuringuid, et määrata kindlaks kemikaalide võime toimida endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalidena;

32.

toetab täielikult komisjoni kestlikkust toetava kemikaalistrateegia raames võetud kohustust muuta määrust kemikaalide klassifitseerimise, märgistamise ja pakendamise kohta (määrus (EÜ) nr 1272/2008 (60)), et kehtestada uued ohuklassid muu hulgas endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalide, sealhulgas arvatavate endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalide kohta, ning ajakohastada kõigis asjaomastes õigusaktides sisalduvaid teabenõudeid, et võimaldada nende tuvastamist;

33.

kutsub komisjoni üles integreerima keskkonnahoidliku kavandamise lähenemisviisi kemikaalide ja ravimite tootmisega seotud regulatiivsetesse nõuetesse, et võtta kasutusele tõeline ettevaatusprintsiip meie tervise, ühiskonna ja keskkonnaga seotud riskide vähendamiseks;

34.

tunneb heameelt ELi uue töötervishoiu ja tööohutuse strateegilise raamistiku avaldamise üle aastateks 2021–2027, eelkõige tööga seotud surmajuhtumite suhtes kohaldatava nulleesmärgi ning 2023. aastaks kavandatud töötervishoiu ja tööohutuse alase kokkuvõtliku tippkohtumise üle, et hinnata edusamme nulleesmärgi suunas; rõhutab vajadust sotsiaalpartnerite ja sidusrühmade tiheda ja korrapärase kaasamise järele kõnealusesse strateegiasse; peab siiski kahetsusväärseks, et strateegias käsitletud ainete arv on piiratud; julgustab pidevalt analüüsima ja uurima uusi aineid, mida arvatakse olevat kantserogeensed, mutageensed ja/või reproduktiivtoksilised, kehtestama tööalase kokkupuute piirnormid keemilistele mõjuritele, mille jaoks neid veel ei ole, ning neid korrapäraselt läbi vaatama, kui see on uusimate teadusandmete ja tehnika arengut silmas pidades vajalik; tunneb heameelt Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Ameti (EU-OSHA) koostatud töötajate uuringu üle kokkupuute kohta vähi riskiteguritega; rõhutab, et süstemaatilisemad inimeste bioseire programmid, mis on täielikus kooskõlas andmekaitsemeetmetega nii töökeskkonnas kui ka töövälistes tingimustes, võivad olla üks mitmest asjakohasest teabeallikast üldise kemikaalidega kokkupuute mõju ja tervisemõju kohta; kutsub seetõttu komisjoni üles suurendama võimalikult kiiresti oma ambitsiooni direktiivi 2004/37/EÜ (töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest) kaugeleulatuva ja korrapärase ajakohastamise kaudu; palub komisjonil selleks pärast konsulteerimist tööohutuse ja töötervishoiu nõuandekomiteega esitada tegevuskava, et saavutada 2024. aastaks tööalase kokkupuute piirnormid vähemalt 25 täiendava aine, ainerühma või protsessi käigus tekkiva aine jaoks; rõhutab sellega seoses vajadust, et komisjon suurendaks tööalase kokkupuute piirnormide läbivaatamise ja uute lisamise suutlikkust, sealhulgas asjaomaste üksuste ja ametiasutuste personali suurendamise kaudu; tuletab sellega seoses meelde, et käimasolevad läbirääkimised direktiivi 2004/37/EÜ neljanda läbivaatamise üle annavad võimaluse lisada 1. lisasse ka töö, mis hõlmab kokkupuudet ohtlike ravimitega, mis vastavad määruse (EÜ) nr 1272/2008 I lisas sätestatud 1.A või 1.B kategooria kantserogeenseks, mutageenseks ja/või reproduktiivtoksiliseks aineks klassifitseerimise kriteeriumidele, et tagada parimad võimalikud üldised ja individuaalsed kaitsemeetmed neid tooteid käitlevatele töötajatele; kordab oma üleskutseid luua uus sidus, läbipaistev ja riskipõhine süsteem kokkupuute piirnormide kehtestamiseks ning võtta paremini arvesse töötajate üheaegset kokkupuudet mitme ainega; tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle lisada endokriinfunktsiooni kahjustavad kemikaalid väga ohtlike ainete kategooriasse määruse (EÜ) nr 1907/2006 (kemikaalimäärus REACH) alusel ja klassifitseerida need määruse (EÜ) nr 1272/2008 alusel; rõhutab, et töötajaid tuleks kaitsta ka kokkupuute eest endokriinfunktsiooni kahjustavate kemikaalidega; tunneb heameelt komisjoni võetud kohustuse üle esitada 2022. aastal seadusandlik ettepanek, et veelgi vähendada töötajate kokkupuudet asbestiga, mis on IARCi andmetel tõestatud kantserogeen (1. rühm) ja endiselt vastutav ligikaudu poolte kõigist tööga seotud vähijuhtumite eest Euroopas; kordab sellega seoses oma 20. oktoobri 2021. aasta resolutsioonis töötajate kaitsmise kohta asbesti eest esitatud parlamendi nõudmisi (61), eelkõige üleskutset koostada Euroopa strateegia kogu asbesti eemaldamiseks ja oma ettepanekuid paremini hinnata riske, mis on seotud töövälise asbestiga kokkupuutega; palub liikmesriikidel hõlbustada tõestatud tööga seotud vähi tunnustamist ja hüvitamist ning tugevdada tööga seotud kokkupuute järelevalvet, mida teostavad tööinspektsioonid;

35.

julgustab komisjoni ja liikmesriike saavutama nakkushaiguste vastu suunatud ÜRO kestliku arengu eesmärgid, et edendada nakkushaigustega seotud vähivormide ennetamist; kiidab heaks vaktsineerimisprogrammid võitluses HPV leviku vastu; nõuab tungivalt, et liikmesriikides rakendataks sooneutraalne ja avaliku sektori rahastatav HPV vaktsineerimisprogramm, et tagada kõigi HPVga seotud vähivormide kõrvaldamine, ning nõuab 90 % tüdrukute täielikku vaktsineerimist ja poiste 15. eluaastaks HPV vaktsiiniga vaktsineerimise märkimisväärset suurendamist 2030. aastaks; nõuab tungivalt, et vähktõve ebavõrdsuse registris teatataks edusammudest, mis on tehtud Euroopa vähktõvevastase võitluse kava HPV vastase vaktsineerimise eesmärkide saavutamiseks; kutsub liikmesriike üles rakendama nõukogu 7. detsembri 2018. aasta soovitust vaktsiinennetatavate haiguste tõrje koostöö tõhustamise kohta (62), et vähendada vaktsineerimisega seotud ebavõrdsust vähekaitstud rühmade vahel ja parandada laste immuniseerimist; kiidab heaks komisjoni kavatsuse esitada nõukogu soovitus vaktsiinennetatavate vähivormide kohta; rõhutab sellega seoses vajadust kooskõlastatud meetmete järele, mis on suunatud kantserogeensete viiruste, nagu HPV ja B-hepatiidi viirus vastu, et vältida nende levikut; nõuab HPV ja B-hepatiidi vastase vaktsineerimise suuremat ühtlustamist liikmesriikide riiklikes programmides, tagades teabe pakkumise vaktsineerimise kohta ja edendades võrdset juurdepääsu vähekaitstud ja täiskasvanute riskirühmade jaoks; julgustab ELi tasandil korrapäraselt jälgima praegust HPV ja B-hepatiidi vastast vaktsineerimist, kasutades jälgimissüsteemi, mis sarnaneb Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuse (ECDC) välja töötatud COVID-19 vaktsineerituse jälgijaga, mis julgustab liikmesriike võtma kasutusele parimaid tavasid ja tempot säilitama; kutsub liikmesriike üles ühtlustama andmeid, suurendama koostalitlusvõimet ja tõhustama riiklike immuniseerimisandmete süsteemide arendamist; rõhutab, et ECDC peaks etendama peamist rolli liikmesriikide edusammude jälgimisel; toetab edasisi uuringuid vaktsiinide väljatöötamiseks teiste viiruste, näiteks C-hepatiidi viiruse ja inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) vastu; on seisukohal, et seni tuleks massiliselt kasutada ravilahendusi, et saavutada WHO eesmärk likvideerida C-hepatiit 2030. aastaks, ning kutsub komisjoni üles kasutama taaste- ja vastupidavusrahastu rahalisi vahendeid, et saavutada need eesmärgid sõeluuringute rahastamise kaudu; nõuab koostööd liikmesriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, et võidelda väärinfo mõjuga vaktsineerimisele ja tegeleda vaktsiinikõhklusega; kutsub üles kasutama sel eesmärgil programmi „EL tervise heaks“ ja muid ELi rahastamisvoogusid, sealhulgas toetama kodanike, haridusteenuse osutajate ja tervishoiutöötajate teadlikkuse suurendamise alaseid jõupingutusi ning toetama programmi „Euroopa horisont“ raames tehtavaid käitumisuuringuid; soovitab rakendada tõhusamalt ELi desinformatsiooni käsitlevat tegevusjuhendit, eelkõige vaktsiinidega seotud väärinformatsiooni puhul;

36.

juhib tähelepanu hiljutiste andmetega kinnitatud asjaolule, et kroonilise põletiku, sealhulgas reumaatiliste ja luu- ja lihaskonna haiguste all kannatavatel inimestel on suurem risk vähi ja teiste pahaloomuliste kasvajate tekkeks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hoogustama teadusuuringuid seose kohta kroonilise põletiku, vähktõve ja luu- ja lihaskonna haiguste vahel;

37.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama investeeringuid täiskasvanute ning ka laste ja noorukite vähktõve põhjuste uurimisse;

38.

rõhutab, kui oluline on eraldada piisavad rahalised vahendid teadus- ja sotsiaalteaduste alastele teadusuuringutele, et hinnata laste vähktõvega seotud hooldus- ja innovatsioonistandarditele juurdepääsu ebavõrdsust kogu Euroopas, mille tõttu erineb vähihaigete laste ellujäämismäär liikmesriigiti kuni 20 %, ning töötada välja leevendavad meetmed, et tagada võrdsed õigused ja juurdepääs ravile kõigile vähktõvega lastele ja noortele Euroopas; peab sellega seoses kahetsusväärseks erinevusi kvaliteetsete tervishoiuteenuste kättesaadavuses liikmesriikide ja ka liikmesriikide eri piirkondade vahel ning palub komisjonil tegeleda nende erinevustega asjakohaste seadusandlike meetmete abil, et tagada ELis võrdsed õigused;

39.

soovitab julgustada rinnaga toitmist, et vähendada naiste rinnavähi riski, teavitades ja harides emasid rinnaga toitmise eelistest;

40.

juhib tähelepanu sellele, et on tõestatud konkreetsete geenimutatsioonidega seotud vähktõve geneetiline eelsoodumus; rõhutab, et on olemas meetodid nende mutatsioonide avastamiseks, kas siis sünnihetkel laste teatud vähivormide varajaseks avastamiseks või kogu eluea jooksul, eriti rinna-, munasarja- ja jämesoolevähi korral, ning nende mutatsioonide avastamine võib aidata ennetada või tuvastada varajases staadiumis vähki ja suunata ravivalikuid; soovitab seetõttu liikmesriikidel toetada kõikide vanuserühmade patsientide suuremat juurdepääsu geenitestidele koos meditsiinilise nõustamise ja täiustatud sekveneerimisega, eraldades rahalisi vahendeid ja luues selged viisid kiireks ja tõhusaks hüvitamiseks, ning suurendada teadlikkust sellest, mil määral kodanikud saavad selliseid teenuseid liidus kasutada; soovitab suurendada investeeringuid taristusse ja oskustesse, mis on seotud geenide sekveneerimise platvormidega, ning spetsialiseerunud geeninõustajate koolitamisse konkreetsetes üksustes, nagu on juba olemas mõnes keskuses; kutsub komisjoni üles toetama geneetikauuringuid, et leida genotüüpe, mille puhul on suurem tõenäosus teatavate vähivormide, sealhulgas laste vähivormide tekkeks, kuna need on haigused, mille puhul välismõjuritega kokkupuude on lühiajaline;

41.

rõhutab, et sellised tehnikad nagu molekulaarepidemioloogia võivad tavapärase epidemioloogiaga võrreldes anda uusi teadmisi geenide ja keskkonna vastasmõjude kohta vähktõve puhul; juhib tähelepanu sellele, et neid teadmisi ja täiendavaid epigeneetika uuringuid saab kasutada, parandamaks arusaamist riskiteguritest, mis soodustavad vähktõve põhjuseid, ja suurendada varajast avastamist;

42.

toetab veendunult Euroopa vähktõvevastase tegevuskava kavandatud läbivaatamist, et arendada, jagada ja rakendada vähktõve ennetusprogrammide parimaid tavasid, keskendudes eelkõige ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele, ning kasutajasõbralike ELi mobiilirakenduse loomist, mis on inimestele toeks ja hõlmab vähktõve ennetust ja teadlikkust kuni ravini, nagu on kavas teatavaks tehtud; rõhutab, et lisaks kättesaadavusele mobiilirakendustes tuleks kaasavuse tagamiseks teha kogu ajakohastatud teave kättesaadavaks ka mittedigitaalsetes vormides; rõhutab, et IARC peaks Euroopa vähktõvevastast tegevuskava süstemaatiliselt hindama ja komisjon peaks hindamistegevust jätkuvalt koordineerima;

43.

julgustab komisjoni ja liikmesriike edendama terviseteadlikkust vähiriskide ja -tegurite ning sellega seotud digikirjaoskuse valdkonnas, töötama välja ennetuseks mõeldud õppevahendeid ning toetama e-õppe platvormide ja rakenduste loomist; nõuab erilise tähelepanu pööramist ebasoodsas olukorras olevatele, vähekaitstud, sotsiaalselt tõrjutud ja marginaliseeritud inimestele, ning rõhutab, et väga olulised on teadlikkuse suurendamise kampaaniad rühmade jaoks, kellel on erilised terviseteadlikkuse alased vajadused; märgib, et oluline on suurendada terviseteadlikkust kantserogeensetest ainetest töökohal, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et tööandjad pakuvad asjakohast koolitust; rõhutab, et esmatasandi tervishoiuteenuste osutajatel on oluline roll tervise edendamisel mitme elanikkonnarühma seas, kuna neil on võimalik kohandada oma terviseedenduse meetmeid patsientide vajadustega, pidades silmas patsientide digioskusi või isegi kui neil digioskused üldse puuduvad; on seisukohal, et vähi ennetamine on esimene samm Euroopa rahvatervise hariduspoliitika suunas;

44.

kutsub üles tugevdama pidevalt vähktõve teadmuskeskust, mille ülesandeks peaks olema koostada Euroopa tegevuskava laiaulatuslike ennetuskampaaniate kavandamiseks ja koordineerimiseks koostöös riiklike programmidega ning tõhusad teavituskampaaniad terviseedenduse haridusprogrammides (kahjutu käitumine, tervislik toitumine, kehaline aktiivsus, kantserogeensete viiruste levikuteed ning vaktsineerimine ja selliste nakkuste ravivõimalused jne), pöörates erilist tähelepanu noortele ja ebasoodsas olukorras olevatele rühmadele; märgib, et nende kampaaniate jaoks sõnumi väljatöötamisel on oluline teha koostööd riiklike ja kohalike kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

45.

rõhutab, et tubaka ja alkoholi kuritarvitamine, vaegtoitumine, suur kehamassiindeks, istuv eluviis ja keskkonnasaaste on teiste krooniliste haiguste ühised riskitegurid; on seetõttu seisukohal, et vähktõve ennetus- ja riskivähendusmeetmeid tuleb rakendada integreeritud krooniliste haiguste ennetamise programmi raames ning tihedas koostöös tervise edendamise, haiguste ennetamise ja mittenakkuslike haiguste ravi juhtrühmaga; kutsub üles korraldama kokkuvõtte- ja ennetamisalast tippkohtumist, mis keskenduks vähktõve ja muude krooniliste haiguste kaubanduslikult toodetud mõjuritele, kuhu tuleksid ELi institutsioonid, liikmesriigid, patsientide ühendused ja tervishoiu valdkonnas tegutsevad kodanikuühiskonna organisatsioonid;

46.

nõuab, et ennetusprogrammide rakendamine oleks kaasav, kaasates piirkondi ja kohalikke omavalitsusi, kodanikke, sotsiaalpartnereid, kodanikuühiskonda ja patsientide ühendusi otsustusprotsessi kõikidesse etappidesse, eriti Euroopa tuleviku konverentsi kaudu;

II. Kaasavad sõeluuringud ja vähktõve avastamine

47.

mõistab hukka sagedased viivitused ja vajakajäämised sümptomaatilise vähktõve õigeaegsel diagnoosimisel, mis on seotud teabe puudumise või vähktõve sõeluuringute ja avastamisprotsesside järgimisega; tunnistab vajadust pöörata erilist tähelepanu sõeluuringuprogrammide järjepidevusele ja varajasele avastamisele ja vähiravi teenustele tervisekriisi (näiteks COVID-19 kriis) ajal või olukordades, kus tervishoiusüsteemide suutlikkus väheneb; julgustab komisjoni ja liikmesriike korraldama koostöös vähktõve sidusrühmadega rahvatervise kampaaniaid, et käsitleda mis tahes viivitusi sõeluuringutes, varajasel avastamisel ja ravis, mida tervisekriis võib põhjustada; rõhutab, et olulised on kiiresti kättesaadavad ja ajakohastatud andmed vähktõve sõeluuringute programmide kohta, et võimaldada kiiret reageerimist ja järelmeetmeid häirete korral korrapärastes sõeluuringutes, eesmärgiga vähendada edasi lükatud sõeluuringute arvu absoluutse miinimumini;

48.

kahetseb liikmesriikide vahelist ebavõrdsust rinnavähi sõeluuringute kättesaadavuse suhtes, mille tulemuseks on väiksem ellujäämisvõimalus vähktõve hilise diagnoosimise tõttu, mis kujutab endast ELi kodanike vastuvõetamatut diskrimineerimist nende elukohariigi alusel; rõhutab, et rinnavähi sõeluuringute puhul erineb hõlmatus Eurostati andmetel kogu ELis vähemalt kümnekordselt; juhib tähelepanu asjaolule, et väljaandes „Health at a Glance: Europe 2018“ (Euroopa tervishoiu ülevaade 2018) märgiti, et emakakaelavähi sõeluuringute puhul on sihtrühma hõlmatuse erinevus liikmesriigiti 25–80 %; märgib, et näiteks ainult 18 liikmesriiki teatas, et neil on kehtestatud riiklikud või piirkondlikud elanikkonna rinna-, emakakaela- ja jämesoolevähi sõeluuringuprogrammid, vastavalt IARCi viimasele aruandele sõeluuringuid käsitlevate nõukogu 2003. aasta soovituste rakendamise kohta; kutsub komisjoni üles toetama projekte, näiteks programmi „EL tervise heaks“, programmi „Euroopa horisont“ sihtotstarbelise vähiuuringute missiooni või muude asjakohaste programmide kaudu, et uurida tõkkeid, mis piiravad vähktõve varajast avastamist ja varajast diagnoosimist Euroopas;

49.

kutsub liikmesriike üles tegema koostööd, eriti piirialadel ja isoleeritud aladel (sealhulgas mägipiirkondades ja sõeluuringukeskustest kaugel asuvates linnapiirkondades), et vähendada sotsiaalset ja geograafilist ebavõrdsust vähktõve sõeluuringute ja varajase diagnoosimise teenuste valdkonnas;

50.

toetab uue ELi toetatava vähktõve sõeluuringute kava loomist, nagu on teatavaks tehtud kavas, aitamaks liikmesriikidel tagada, et 2025. aastaks pakutakse sõeluuringuid 90 %-le ELi elanikkonnast, kes kvalifitseeruvad rinna-, emakakaela- ja jämesoolevähi sõeluuringutele; kutsub komisjoni üles lisama kavasse uusimate teaduslike tõendite alusel muid vähivorme koos selgete eesmärkidega iga vähiliigi jaoks; toetab uuringuid muude vähiliikide kohta, mida on võimalik tõhusalt avastada sõeluuringute abil; kutsub komisjoni üles hindama iga kahe aasta järel vähktõve sõeluuringute tulemusi sihtrühmade võrdse juurdepääsu seisukohast, jälgima liikmesriikide ja piirkondade vahelist ebavõrdsust, tegema ettepanekuid asjakohaste uute meetmete kohta ning viima sõeluuringud vastavusse viimaste vähktõve sõeluuringute tulemustega ning vajaduse korral esitama meetmed sõeluuringute ja ennetusteenuste ulatuse suurendamiseks liikmesriikides; nõuab tungivalt, et liikmesriigid ja komisjon esitaksid aruandeid ja jälgiksid sõeluuringute eesmärkide saavutamist vähktõve ebavõrdsuse registris;

51.

julgustab liikmesriike edendama rinna-, emakakaela- ja jämesoolevähi sõeluuringuid organiseeritud rahvastikupõhiste riiklike ja piirkondlike programmide raames, sealhulgas äärealadel ja äärepoolseimates piirkondades, ning pakkuma selleks piisavaid ressursse; kordab, et samal ajal tuleks kava raames pöörata rohkem tähelepanu nende vähivormide sõeluuringute, diagnoosimise ja ravi algatustele, mida ei ole võimalik ära hoida; julgustab komisjoni ja liikmesriike edendama suure riskiga rühmadele suunatud sõeluuringuid; soovitab liikmesriikidel tungivalt töötada välja tervikliku sõeluuringute poliitika, mis võimaldab pärilike omadustega vähivormide avastamise korral õigeaegseid sõeluuringuid; soovitab liikmesriikidel luua erinevate vähiliikide jaoks uurimisprogramme ja välja töötada tõhusad, täpsed, mitteinvasiivsed ja uuenduslikud varajase diagnoosimise meetodid, näiteks biomarkerid;

52.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles rakendama täielikult rinna-, emakakaela- ja jämesoolevähi sõeluuringute ja varajase avastamise teenuste kvaliteedi tagamise Euroopa suunised, et vähendada viivitusi selliste vähktõbede diagnoosimisel; soovitab tegeleda sõeluuringutega seotud ebavõrdsusega liikmesriikides, muutes võimaluse korral rangemaks ja teaduspõhisemaks vähi sõeluuringute kriteeriumid, samuti õigusraamistikud, juhtimise ja kvaliteedi tagamise struktuurid; on seisukohal, et vähktõve sõeluuringute erinevuste kõrvaldamiseks on ELi tasandil vaja ühiseid standardiseeritud sõeluuringuprotokolle, mis ulatuvad kaugemale parimate tavade suunistest, nt algoritmide kohta sõeluuringuprogrammide korraldamiseks ja sõeluuringuprogrammide kvaliteedi hindamise näitajate kohta;

53.

ergutab vähktõve sõeluuringute andmete kogumise parandamist ja ühtlustamist, et igal aastal oleks võimalik koostada kogu Euroopat hõlmav aruanne; julgustab lisaks tegema praeguste sõeluuringuprogrammide korrapärast järelevalvet ELi tasandil; rõhutab vajadust siduda sõeluuringuprogrammide vähijuhtumite andmekogumid kutsekategooriatega, mis võivad aidata kindlaks määrata asjakohased ennetusmeetmed; on seisukohal, et rahvatervise teenuste (sealhulgas rahastamine, taristu ja tervishoiutöötajate kaasamise aspektid) tõhustamine on vähktõve ennetamise, sõeluuringute ja diagnoosimise täiustamise seisukohast keskse tähtsusega; rõhutab vähktõvega kaasnevate levinud haiguste sõeluuringute ja andmete kogumise tähtsust, et nendeks paremini valmis olla; rõhutab, et teaduslikud edusammud vähiriski prognoosimisel peaksid võimaldama välja töötada riskile kohased sõeluuringuprogrammid;

54.

rõhutab vajadust hoolikalt jälgida praegusi ja endisi B- ja C-hepatiidi patsiente, et ennetada vähktõve teket;

55.

julgustab komisjoni kaaluma võimalust lihtsustada piiriülese tervishoiu direktiivi (63) raames nn teise arvamuse süsteemi kasutamist raskete või ebatüüpiliste vähijuhtumite korral ning soovitab liikmesriikidel kehtestada patsientidele õiguse nõuda, et ühe liikmesriigi spetsialistid küsiksid teise liikmesriigi spetsialistide arvamust ühe ühtse süsteemi raames;

56.

tunneb heameelt komisjoni teadusuuringute peanõunike töörühma ja teadusnõustamise mehhanismi algatatud protsessi üle nõukogu rinna-, emakakaela- ja jämesoolevähi sõeluuringuid käsitleva 2003. aasta soovituse eesseisvaks ajakohastamiseks, milles võetakse arvesse uusi sõeluuringumeetodeid ja kõige värskemaid andmeid parimate sõeluuringuprotokollide kohta (magnetresonantstomograafia, HPV testimine, riski alusel stratifitseeritud lähenemisviisid ja riskikalkulaatorid); rõhutab, et teave nende sõeluuringuprogrammide kohta tuleks edastada Teadusuuringute Ühiskeskuse vähktõve teadmuskeskusele (vanus algatamisel ja sellele järgneval kasutuselevõtul, mõju ellujäämisele, kulutasuvus jne) ning et pädevad riiklikud asutused peaksid neid korrapäraselt hindama; kutsub komisjoni üles töötama välja ELi suunised teadusuuringute edendamiseks, et hinnata uute teaduspõhiste vähktõve sõeluuringute programmide (sealhulgas kopsu-, eesnäärme-, mao- ja munasarjavähi) kaasamist ning tehisintellekti rolli osana nõukogu 2022. aasta soovituse ajakohastamisest tihedas koostöös IARCi, WHO, tervishoiutöötajate ja patsientide organisatsioonidega; nõuab, et tunnustataks tõendeid, mis tõendavad sihipäraste kopsuvähi sõeluuringute positiivset mõju suremusele; julgustab nõukogu eespool nimetatud hindamise tulemuste põhjal kaaluma kopsu- ja eesnäärmevähi sõeluuringu lisamist nõukogu 2022. aasta ajakohastatud soovitusse; nõuab, et lähtudes komisjoni teadusuuringute peanõunike töörühma arvamusest ja nõukogu 2022. aasta ajakohastatud soovitusest vähi sõeluuringute kohta, seatakse selged ja käegakatsutavad eesmärgid kõikidele uutele vähivormidele, millega on vaja võidelda;

57.

toetab riiklike sõeluuringukeskuste platvormi loomist komisjoni ja liikmesriikide poolt, tuginedes sarnaste vahetus- ja koostööplatvormide, nagu Euroopa tervisetehnoloogia hindamise võrgustik ja ravimiametite juhid, kogemustele; soovitab teha sellele platvormile ülesandeks teadmiste jagamise ja parimate tavade rakendamise, ühiste probleemide arutamise, koostöö, koolituse ja suutlikkuse suurendamise julgustamise sõeluuringuprogrammide kvaliteedi parandamiseks, tegutsedes ELi toetatavate vähktõve sõeluuringutega seotud projektide ja algatuste keskse keskusena, ning IARCi vähktõve sõeluuringute rakendamise aruande jaoks andmete pakkujate võrgu säilitamise pikemas perspektiivis;

58.

rõhutab, et tähtis on suurendada ELi elanike teadlikkust vähktõve sõeluuringute ja varajase avastamise kohta Euroopa teadlikkuse tõstmise päevade raames korraldatava üleliidulise teadlikkuse tõstmise kampaania, motivatsiooniuuringute ja praeguste teabekampaaniate parema korraldamise kaudu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama, rahastama ja rakendama täiendavaid meetmeid, mille eesmärk on suurendada teadlikkust vähktõve sõeluuringutest ja edendada otseteadete kaudu osalemist sõeluuringutes nii elanikkonna kui ka abikõlblike elanike hulgas; julgustab liikmesriike aktiivselt töötama haridusstrateegiatega esmatasandi tervishoiukeskustes; julgustab uurima käitumuslikke järgimistegureid ja takistusi, mis raskendavad vähktõve varajast avastamist ja diagnoosimist, et hoogustada osalemist sõeluuringuprogrammides, mida toetatakse ELi vahenditest, näiteks teadusprogrammi „Horisont Euroopa“ raames;

59.

nõuab koostöö tõhustamist kolmandate riikidega ja eriti laiema Euroopa piirkonnaga, et julgustada sõeluuringukampaaniate ja varajase diagnoosimise programmide korraldamist, eelkõige naiste vähivormide puhul ja eriti madalate ja keskmiste tuludega riikides ning vähemuskogukondade puhul, võttes arvesse ka naiste vähivormide eripära nendes riikides; rõhutab, et see võib tähistada ELi olulist panust vähktõvega seotud rahvusvaheliste eesmärkide saavutamisse, nagu WHO eesmärk kaotada emakakaelavähk kui rahvatervise probleem;

60.

tunnustab tervishoiuvaldkonna vahendajate, patsientide suunajate ja valitsusväliste organisatsioonide tähtsust ning kutsub üles kaasama nad otsustusprotsessidesse ja ressursside eraldamise strateegiatesse; tunnustab olulist rolli, mida nad täidavad eriti ennetus- ja vaktsineerimiskampaaniates, aidates lõhkuda tõkkeid ametiasutuste ja ühiskonna, sealhulgas vähekaitstud rühmade vahel;

61.

kutsub ELi ja liikmesriike üles tugevdama koostööd WHOga ning töötama WHO poliitiliste soovituste ja suuniste rakendamise nimel;

IIIa. Võrdne juurdepääs vähiravile: parima kvaliteediga ravi suunas

62.

taunib asjaolu, et ELi patsientidel on endiselt probleeme tervishoiuteenuste kättesaadavuse ja kliinilistes uuringutes osalemisega teistes liikmesriikides ja et ainult vähesed patsiendid ning mitte kõik tervishoiutöötajad on teadlikud patsiendi õigusest taotleda piiriüleseid tervishoiuteenuseid kahe olemasoleva raamistiku alusel: piiriülese tervishoiu direktiiv ja sotsiaalkindlustusmäärus (64); kutsub üles reformima piiriülese tervishoiu direktiivi, eelkõige selleks, et võimaldada liikuvust ning juurdepääsu väga spetsialiseeritud seadmetele ja ravile riiklike kontaktpunktide tugevdamise kaudu, andes neile rohkem eelarvelisi vahendeid, ning võimaldada välja töötada komisjoni suunised, millega kehtestatakse vastuvõetavad ja ühtlustatud läbivaatamise ja heakskiitmise tähtajad, et kiirendada ravini jõudmiseni kuluvat aega ELi sotsiaalkindlustusmääruse alusel; nõuab teavituskampaaniate, sealhulgas tervishoiutöötajatele suunatud teavituskampaaniate arvu suurendamist seoses patsientide õigustega piiriülestele tervishoiuteenustele ning ühtse kontaktpunkti väljatöötamist, et saada teavet ELi piiriüleste juurdepääsuviiside kohta; rõhutab vajadust vähendada logistika- ja keelebarjääre, millega patsiendid seisavad silmitsi tervishoiuteenustele juurdepääsul teises ELi liikmesriigis; rõhutab vajadust anda patsientidele selget teavet eelneva loa nõuete kohta, mida kohaldatakse teatavate liikmesriikide suhtes; rõhutab vajadust pakkuda erilist rahalist toetust väikese sissetulekuga vanematele, kes saadavad oma last välismaal ravi saamiseks; rõhutab vajadust hõlbustada protsessi piiriüleste tervishoiuteenuste raamistike tervikliku läbivaatamise kaudu, andes võrdse kaalu piiriülese tervishoiu direktiivile ja sotsiaalkindlustusmäärusele patsientide puhul, kes silmas pidades rahuldamata vajadusi ja võimalikku kasu reisivad välismaale kliinilisteks uuringuteks ja võivad seista silmitsi selliste probleemidega nagu ebaselgus järelprotokollide suhtes pärast koju naasmist ja nende kliinilistes uuringutes osalemisega seotud kulude katmine riiklike kindlustusasutuste poolt; rõhutab vajadust selgitada juurdepääsu piiriülestele kliinilistele uuringutele, kuna see ei ole piiriüleste tervishoiuteenuste direktiivis selge; toonitab, et kõiki raviga seotud kulusid tuleks rahastada enne ravi algust, et vältida madala sissetulekuga patsientide tõrjutust; kutsub komisjoni üles kaaluma olemasolevate raamistike järgmise läbivaatamise raames loa andmise ja hüvitamise normide ühtse kogumi loomist piiriülesele tervishoiule juurdepääsuks, sealhulgas õigust teisele arvamusele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd komisjoni e-tervise strateegia korrapäraste hindamiste läbiviimiseks alates 2018. aastast, et tagada vähipatsientidele vastastikku seotud elektroonilised terviseandmed, parem koostalitlusvõime ning parem andmete kvaliteet, eraelu puutumatus ja turvalisus piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa tasandil, tagades samas patsiendi terviseandmete eraelu puutumatuse ja turvalisuse normide range järgimise; võtab teadmiseks vähktõve ebavõrdsuse registri võimalused aruandluse ja nendes valdkondades tehtud edusammude mõõtmise vahendina;

63.

märgib, et tähtis on ravi kiire määramine ja asjakohaste meditsiiniliste uuringute tulemuste õigeaegne esitamine vähihaigetele, sest mida rohkem aega see aega võtab, seda rohkem haigus areneb, seades ohtu patsiendi ellujäämise; peab kahetsusväärseks, et teatavates liikmesriikides ei ole riiklikud vahendid piisavad õigeaegse avastamise ja ravi tagamiseks, mis muudab riiklikult pakutavast sotsiaalkindlustusest sõltuvate patsientide ellujäämisvõimalused väiksemaks, nii et neile ei jää muud võimalust kui erasektor;

64.

nõuab vähiravi alase tervisega seotud kvalifikatsiooni vastastikuse tunnustamise kaalumist kogu ELis ja kolmandate riikide ühtse tunnustamisskeemi kaalumist, nagu nõutud direktiivis 2005/36/EÜ (65), tagades, et see soodustab onkoloogiaga seotud erialasid; nõuab oskuste täiendamise programmide väljatöötamist, et võimaldada neil, kes soovivad onkoloogiasse siirduda, seda teha oma karjääri igas etapis;

65.

nõuab meditsiinilise onkoloogia ja lasteonkoloogia täielikku tunnustamist erialana, üleeuroopaliste meditsiinilise vähiravi meetodite haldamise ja järelevalve kvaliteedistandardite kehtestamist nii täiskasvanute kui ka laste puhul ning patsientide juurdepääsu hõlbustamist vähiravi spetsialistidele, et nad saaksid kasu uuendustest ja juurdepääsust varajastele kliinilistele uuringutele uute paljulubavate ravimite kohta, tervishoiutehnoloogiatele ja referentkeskustele kompleksse ravi puhul, nagu raku- ja geeniteraapia; rõhutab vajadust tagada, et asjakohased sätted hõlmaksid juurdepääsu uuendustele varastes kliinilistes uuringutes retsidiveerunud või raskesti ravitavate pahaloomuliste kasvajate puhul;

66.

nõuab kirurgiliste oskuste tugevdamist ELis, tunnustades kirurgilist onkoloogiat erialana, kehtestades vähioperatsioonide üleeuroopalised kvaliteedistandardid, hõlbustades patsientide juurdepääsu suure hulga juhtumitega tegelevatele vähikirurgia keskustele ja uuenduslikele kirurgilistele protseduuridele; nõuab kvaliteetse kirurgia tunnustamist ja rõhutab selle tähtsust varajases staadiumis tuvastatud vähivormide ravis; rõhutab vajadust edendada kirurgilise onkoloogia tuumikõppekava arendamist ning kirurgilise onkoloogia alast individuaalset erikoolitust ning kutsub üles looma programme kirurgilise onkoloogia alase hariduse ühtlustamiseks ELis; toetab kliiniliste uuringute arendamist kirurgilises onkoloogias osana kohalikust ja piirkondlikust ravist ning edendab ELi ja riiklike teadus- ja innovatsioonifondide suuremaid investeeringuid kirurgiliseonkoloogia uuringutesse; rõhutab standardiseeritud kirurgilise onkoloogiaravi tähtsust vähist jagusaanute pikaajalise elukvaliteedi parandamiseks;

67.

toetab kvaliteetse kiiritusravi täiustamist ning suuremat ja võrdset juurdepääsu sellele ELis meditsiinifüüsika ja kiiritusravi tunnustamise kaudu konkreetsete erialadena, ühiste haridus- ja koolitusstandardite edendamise, ELi rahastamise suurendamise kaudu liikmesriikidele kiiritusravi taristu laiendamiseks ning ELi ja riiklike teadus- ja innovatsioonifondide suuremate investeeringute kaudu kiiritusravi uuringutesse;

68.

nõuab geriaatrilise onkoloogia kui haru edendamist, mis väärib erilist tähelepanu ja mida tuleb rikastada teadusuuringutega, et teha kindlaks parimad ravi- ja diagnostikameetodid eakatele patsientidele; tuletab meelde, et ELis esineb üle 60 % uutest vähijuhtumitest ja üle 70 % vähisurmadest 65-aastastel ja vanematel inimestel; märgib, et see osakaal eeldatavasti suureneb, kuna elanikkond ELis vananeb, kujutades endast tervishoiusüsteemide jaoks üliolulist probleemi; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seda olukorda kiiresti konkreetsete meetmetega lahendama; palub komisjonil ja liikmesriikidel konkreetselt võtta meetmeid, et hõlbustada kliinilisi uuringuid eakatel, rakendada valdkondadevahelisi ja kõikehõlmavaid onkogeriaatrilisi ravimudeleid rutiinsete kliiniliste ravimeetodite puhul ning luua tippkeskusi geriaatrilise onkoloogia valdkonnas; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama võimalusi onkoloogiavaldkonna töötajate koolitamiseks ja oskuste täiendamiseks geriaatria põhimõtete alal;

69.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kavandama meetmeid, mis soodustavad hoolduse ja ravi kontekstis suurema tähelepanu pööramist patsientide viljakuse kaitsele, eriti laste ja noorte vähivormide puhul;

70.

tunneb heameelt uue tegevuskava üle ioniseeriva kiirguse meditsiiniliste rakenduste strateegilise kava raames (66), mis toetab radioisotoopide tootmisvõimsuste ja tarnete kindlust praeguste vananevate seadmete asendamise ja olemasolevate tehnoloogiate, eelkõige reaktorite ja osakeste kiirendite rakendamise kaudu olemasolevate rahastamisvahendite raames, väldib radioisotoopide nappust, hõlbustades piiride ületamist ja erandeid transportimisel, ja suurendab meditsiinialase kiirgustehnoloogia kvaliteeti ja ohutust, mis ei ole praegu kõikides ELi liikmesriikides võrdselt kättesaadav, radioisotoopide hindamise kaudu tervishoiutehnoloogia hindamiste, turulepääsu ühtlustamise, tuumameditsiini kui täiesti sõltumatu meditsiinieriala kinnitamise, koolitusstandardite edendamise ja tuumameditsiini teadusuuringutesse investeerimise teel;

71.

kutsub komisjoni üles edendama ja liikmesriike tugevdama perearstide, lastearstide, õdede, esmatasandi arstide ja eriarstide rolli, arvestades olulist rolli, mida nad täidavad patsientide suunamisel diagnostiliste testide ja onkoloogiaspetsialistide juurde, samuti spetsialiseerunud toitumisspetsialistide või dietoloogide, psühholoogide ja taastusravi spetsialistide roll vähiravi ja järelravi ajal, et tagada optimaalse ravimeetodi kaudu juurdepääs õigele ravile ja hooldusele õigel ajal; nõuab valdkondadevaheliste meeskondade arendamist vähipatsientide juhtimiseks kogu raviteekonna vältel ning valdkondadevahelise otsustamise väljatöötamist kooskõlastavate erikoosolekute raames (konsiilium), mis toovad kokku erinevad vähispetsialistid ja esmatasandi tervishoiutöötajad; rõhutab tervishoiutöötajate järjepideva koolituse tähtsust, et hoida neid kursis uute vähiravivõimalustega; nõuab ravi koordinaatori rolli laiemat levitamist, et tagada patsientide ravi nõuetekohane koordineerimine ning anda patsientidele lihtne juurdepääs vähidiagnoosiga seotud värskele teabele ja nõuannetele tervishoiusüsteemi kasutamise kohta;

72.

on seisukohal, et direktiivi 2005/36/EÜ reguleerimisala tuleks läbi vaadata, et võimaldada vastastikku tunnustada vähiõe haridust ja teiste raviprotsessi toetavate meditsiinitöötajate haridust;

73.

kutsub liikmesriike üles töötama oma riiklike vähitõrjeprogrammide raames välja strateegiaid, mis hõlmavad ja rakendavad ennetavaid meetmeid vähiravispetsialistide läbipõlemise ohu ärahoidmiseks; nõuab tungivalt, et komisjon ja EU-OSHA pööraksid sellele probleemile tähelepanu, ning rõhutab, et neid tuleks selles asjus pidada kava olulisteks rakenduspartneriteks;

74.

ergutab võimaluse korral ja kui see on ohutu, kasutama ambulatoorset vähiravi, et säilitada patsientide ja nende perekondade elukvaliteet; rõhutab eelkõige, et tuleks edendada laste ambulatoorset ravi, tingimusel, et asjaomased ruumid/keskkonnad ja kasutatavad meditsiiniseadmed on kavandatud nii, et need vastaksid lastest patsientide vajadustele; rõhutab proviisorite, onkoloogide ja meditsiiniõdede rolli suukaudseid vähiravimeid kasutavate patsientide valdkondadevahelises järelkontrollis; kutsub liikmesriike üles rakendama või parandama e-tervishoiu tehnoloogiaid ja telemeditsiiniteenuseid, et tagada statsionaarse ja ambulatoorse vähiravi ja kogukonnapõhise hoolduse järjepidevus; nõuab tungivalt, et komisjon kasutaks programmi „Euroopa horisont“ teadusuuringute rahastamist, et toetada telemeditsiini kasutamist ja aidata koostada tõenduspõhiseid suuniseid; nõuab meetmeid, et tagada kõigis liikmesriikides võrdne juurdepääs telemeditsiini teenustele, ning programmi „EL tervise heaks“ ja programmi „Digitaalne Euroopa“ vahendeid, et toetada patsientide ja tervishoiutöötajate digikirjaoskuse suurendamist;

75.

kutsub liikmesriike üles pakkuma vähipatsientidele terviklikku ja valdkondadevahelist palliatiivset ravi, et leevendada nende valu ja ebamugavusi, edendada mugavat hooldust ja tagada õdede või hooldajate kohalolek, säilitades patsientide väärikuse ning võttes arvesse hoolduse eelnevat planeerimist ja patsientide sõltumatust; kutsub komisjoni üles toetama ja koordineerima korrapärast teabevahetust ja parimate tavade rakendamist hospiits- ja koduse palliatiivravi valdkonnas ELi tasandil; kutsub üles arendama laste palliatiivravi, eriti liikmesriikides, kus seda liiki ravi veel laialdaselt ei pakuta; julgustab liikmesriike tegelema palliatiivraviga oma riiklikes vähitõrjeprogrammides, suurendades palliatiivsete üksuste arvu igas piirkonnas, et kohandada asjakohaselt nende arvu patsientide vajadustega, vähendada ooteaegu ning tagada jätkusuutlik rahastamine ja piisav arv hästi koolitatud töötajaid; on seisukohal, et kutsekvalifikatsioonide tunnustamist käsitlevat ELi õigusraamistikku tuleks laiendada, et võimaldada palliatiivravi alase hariduse ja tervishoiutöötajate parimate tavade standardimist; rõhutab vajadust palliatiivravi tugivõrgustike ja nende integreerimise järele vähiravi meetoditega kõigil tasanditel, nimelt erihaiglates, esmatasandi tervishoiukeskustes, hospiits- ja koduhoolduses, samuti vajadust haigla ja territooriumi integreerimise järele; rõhutab, et patsientide juurdepääsu toetavale ja palliatiivravile (sealhulgas psühhoonkoloogilistele teenustele) kogu ELis tuleks mõõta ja sellest teatada vähktõve ebavõrdsuse registri kaudu; nõuab tihedamat koostööd tervishoiusüsteemide ja sotsiaalabisüsteemide vahel kõigis liikmesriikides;

76.

julgustab komisjoni ja liikmesriike võtma vastu konkreetsed kvaliteeditagamise kriteeriumid ja kavad (sealhulgas ühised ravistandardid, piisav korraldus, taristu ja pädevused, mitmel kutsealal tegutsemine, spetsialistide täiskasvanuharidus, patsiendiharidus ja kliinilistes uuringutes osalemine) ning ühised kliinilised suunised, et tagada akrediteerimisstandardite kohaldamine vähipatsiente ravivates riiklikes ja erahaiglates, et tagada vähivormide tõhus, ohutu ja võrdne ohjamine kogu ELis; nõuab kindlalt, et need kriteeriumid peavad vastama kõrgeimatele kättesaadavatele tõenduspõhise teaduse standarditele, mis on avaldatud eelretsenseeritud teadusajakirjades; nõuab kindlalt, et nii avalikud kui ka eraasutused, mis vastavad kvaliteedi tagamise kriteeriumidele, tuleks kava osana lisada riiklikesse vähitõrjeprogrammidesse eesmärgiga pakkuda kõrgeima kvaliteediga vähiravi kõigile patsientidele kogu ELis; kutsub liikmesriike üles koostama onkoloogiliste tervisevajaduste kaardid, ühendades need olemasoleva onkoloogilise taristu realistlike kaartide ja loeteludega; on seisukohal, et selline kaardistamine võimaldab liikmesriikidel paremini kavandada juurdepääsu olemasolevale meditsiinitaristule, määrata kindlaks selged tegevusvaldkonnad ja seada prioriteediks ressursside eraldamine ning kavandada piiriülest koostööd onkoloogia referentkeskuste vahel;

77.

tunneb heameelt kavas teatavaks tehtud kavatsuse üle luua Euroopa võrgustik, mis ühendab kõikehõlmavaid vähikeskuste võrgustikke igas liikmesriigis (referentkeskused), et hõlbustada tagatud kvaliteediga diagnoosimise ja ravi kasutuselevõttu, sealhulgas koolituse, uurimistööde ja kliiniliste uuringute edendamise kaudu kogu ELis; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles toetama selliste keskuste loomist harvaesinevate ja keerulist ravi vajavate vähivormide jaoks; kutsub komisjoni üles tegema ELis kindlaks sellised olemasolevad keskused, edendama vähemalt ühe kõikehõlmava vähikeskuse loomist igas liikmesriigis ja toetama nende keskuste võrgu koordineerimist; rõhutab, et selle võrgustiku eesmärgid peaksid hõlmama ebavõrdsuse vähendamist ning siirde-, kliiniliste ja tulemusuuringute tugevdamist; rõhutab, et siirdeuuringute edendamist ja arendamist tuleks pidada ELi kõikehõlmavate vähikeskuste võrgustiku oluliseks põhieesmärgiks; märgib, et selle ELi võrgustiku arendamisel peaks komisjon kaaluma vajadust investeerida tipptasemel seadmetesse ja hästi koolitatud arstidesse ning teistesse eri spetsialiseerumisega tervishoiuspetsialistidesse ning soovitab kaasata algusest peale mitmesugused hästiarenenud vähierialad ja meditsiinierialad kavandatud ELi kõikehõlmavate vähikeskuste võrgustiku töösse, et tugevdada valdkondadevahelist koostööd, parandades seeläbi tulemusi patsientide jaoks; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama olemasoleva piiriülese koostöö jätkusuutlikkust, näiteks Euroopa tugivõrgustikke ja laste vähiga seotud võrgustikke; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike, eraldades osa ühtekuuluvus- ja piirkondlike fondide eelarvest, et toetada nende keskuste loomist, tagamaks elanikkonna täielik hõlmatus;

78.

nõuab, et igas liikmesriigis tehtaks kindlaks, tugevdataks või loodaks piisavate eesmärkide ja vahenditega riiklik vähitõrjeprogramm kooskõlas WHO suunistega riiklike vähitõrjeprogrammide kohta, mis koosneb unikaalsest struktuurist, võimalik, et ka riiklikust vähiinstituudist, ja vastutab vastavate riiklike vähitõrjeprogrammide elluviimise ja järelmeetmete eest; nõuab, et riiklike vähitõrjeprogrammide sisu viidaks kavaga võimalikult tihedalt kooskõlla, et hõlbustada nende edukat rakendamist; soovitab luua riiklikud vähitõrjeprogrammid kooskõlas vähivastaste meetmete võtmise Euroopa partnerluse (EPAAC) algatatud riiklike vähitõrjeprogrammide Euroopa suunistega ning nõuab spetsiaalse laste ja harvaesinevate vähivormide komponendi lisamist kõigisse riiklikesse vähitõrjeprogrammidesse, et tagada asjakohaste ressursside eraldamine ja piisavate rakendusprogrammide kasutuselevõtt nende patsientide erivajaduste rahuldamiseks; tunneb heameelt kõnealuste organisatsioonide võrgustiku loomise üle; rõhutab, et riiklikud vähitõrjeprogrammid peaksid sisaldama sätteid töötajate piisava suutlikkuse kohta, et tagada igas liikmesriigis piisav arv onkoloogiatöötajaid, mis on proportsionaalne rahvastiku üldarvuga;

IIIb. Võrdne juurdepääs vähiravile ja ravimitele ELis

79.

kutsub komisjoni üles tugevdama Euroopa ravimiturgu, et suurendada võrdset juurdepääsu ravile, sealhulgas uuendustele ja personaalmeditsiinile, vähendada ravimite nappust, ületada uuenduslike tehnoloogiate ja ravimeetodite kõrgete hindade probleem, soodustada geneeriliste ja sarnaste bioloogiliste ravimite kasutamist ning täiskasvanute ja laste vähiravi; kutsub komisjoni ja liikmesriikide konkurentsiasutusi üles hindama ELi ravimiturgu, keskendudes VKEde omandamisele suurte ravimiettevõtjate poolt, mis kahjustab ausat konkurentsi; julgustab paljude sidusrühmadega dialoogi ravimitele juurdepääsu ja uuenduste üle, mis põhinevad sellistel mudelitel nagu ACCELERATE (67) laste vähivormide sektoris ning millesse on kaasatud kõik asjaomased osalejad, sealhulgas teadlased, tööstus, tervishoiutöötajad ja patsientide esindajad;

80.

kutsub liikmesriike üles suurendama riiklikku ravimite ja muude tervisetoodete uurimis- ja tootmissuutlikkust, sealhulgas riiklike ravimilaborite loomise kaudu, eesmärgiga tagada võrdne juurdepääs ravile, vähendada ravimite nappust ja sõltuvust ravimitööstusest, tagada tasuta juurdepääs uuenduslikele ravimeetoditele ning parandada täiskasvanute ja laste vähiravi; kutsub liikmesriike lisaks üles tagama oma riiklike tervishoiuteenuste kaudu tasuta juurdepääs vähihaigete kasutatavatele ravimeetoditele ja ravimitele ning kaaluma ravimipoliitikat, mis tagab üle 65-aastastele kasutajatele, krooniliselt haigetele ja majanduslikku abi vajavatele peredele tasuta juurdepääsu ravimitele;

81.

kutsub komisjoni üles läbi vaatama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiivi 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (68) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta määruse (EÜ) nr 726/2004, milles sätestatakse ühenduse kord inim- ja veterinaarravimite lubade andmise ja järelevalve kohta ning millega asutatakse Euroopa ravimiamet (69), et tugevdada müügilubade raamistikku, parandada ravimite kättesaadavust ning suurendada geneeriliste ja sarnaste bioloogiliste ravimite konkurentsi;

82.

märgib, et vähipatsiente mõjutab sageli ravimite puudus ja et tõsised häired vähiravi pakkumisel on neile, nende hooldajatele ja nende perekondadele väga kahjulikud; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd, et ennetada ja ohjata kõigi ravimite ja meditsiinitoodete ja eelkõige vähiravimite nappust, sealhulgas odavate oluliste vähiravimite nappust; toetab nende vähiravimite ühise kogumi väljatöötamist, millest võib puudus olla, et tagada patsientidele pidev juurdepääs asjakohasele ravile, tuginedes läbipaistvatele ja asjakohaselt määratletud patsiendi vajadustele;

83.

nõuab ELis tarneahela, eelkõige vähiravimite tarneahela tugevdamist ja mitmekesistamist, ravimitega seotud pingete ja nende nappuse hoolikat jälgimist ning selliste ravimite, toimeainete ja toorainete strateegilise varu loomist, eriti juhul, kui tarnijate arv on piiratud; nõuab, et ELi ravimialastes õigusaktides kehtestataks ravimiettevõtjatele õiguslik kohustus esitada EMA-le teave oluliste vähiravimite piisavate kriisivarude kohta; rõhutab säästvate hanketavade tähtsust ravimite nappuse ennetamisel; nõuab tungivalt, et komisjon töötaks ELi riigihangete direktiivi (70) raames välja suunised, et toetada riigihangete tavasid vähiravimite valdkonnas, eelkõige seoses majanduslikult soodsaima pakkumise kriteeriumide rakendamisega, mille eesmärk on tagada pikaajaline jätkusuutlikkus, konkurents ja varustuskindlus ning stimuleerida investeeringuid tootmisse;

84.

juhib tähelepanu sellele, et geneerilised ja sarnased bioloogilised ravimid võimaldavad tõhusat ja ohutut vähiravi, konkurentsi suurenemist ja kokkuhoidu tervishoiusüsteemides, aidates seeläbi parandada juurdepääsu ravimitele; nõuab strateegilise eesmärgi lisamist kavasse ja riiklikesse vähitõrjeprogrammidesse, et edendada aktiivselt patentimata ravimite kasutamist, kui see on asjakohane ja patsientidele kasulik; rõhutab, et nende turule sisenemist ei tohiks takistada ega edasi lükata ning nende väljatöötamist tuleks edendada ja rahastada; kutsub komisjoni üles tagama kiiresti ausa konkurentsi intellektuaalomandi õiguste lõppemise korral, tagades sarnaste bioloogiliste ravimite kättesaadavuse esimesest päevast alates ja kõrvaldades kõik tõkked, mis takistavad juurdepääsu konkurentsile, näiteks patentidega sidumise kaudu, keelates määramata tähtajaga intellektuaalomandiõiguste tavad, mis põhjendamatult lükkavad edasi ravimitele juurdepääsu, ja võimaldades ühtset ülemaailmset arengut;

85.

on seisukohal, et liikmesriigid peaksid meditsiinitehnoloogiate hindamist ühtlustama; tunneb seetõttu heameelt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juunil 2021 saavutatud kokkuleppe üle tervisetehnoloogia hindamise määruse suhtes, et toetada ühtlustatud hindamist ja kiiremat juurdepääsu vähktõve uuenduslikule diagnostikale ja ravile ning on seisukohal, et tõhusam otsustusprotsess võiks muude meetmete hulgas aidata kaasa selle hõlbustamisele; tunneb heameelt asjaolu üle, et vähiravimid on üks esimesi ravimirühmi, mida tervisetehnoloogia hindamise määruse alusel ühiselt hinnatakse; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma täiendavaid meetmeid, et julgustada määruse alusel läbiviidavate ühiste kliiniliste hindamiste kasutuselevõttu ja kasutamist; rõhutab vahendite olemasolu, mida WHO kasutab vähiravimite lisamiseks WHO põhiravimite näidisloetelusse;

86.

tuletab meelde, et kõigil patsientidel on õigus optimaalsele ravile, olenemata nende rahalistest vahenditest, soost, vanusest või rahvusest; märgib murega, et erinevate vähiravimeetodite kättesaadavuse ja neile juurdepääsu puhul on suur erinevus, kusjuures taskukohasuse puudumine on üks peamisi põhjuseid; rõhutab seetõttu vajadust tagada ELis võrdne juurdepääs ohututele, tõhusatele ja taskukohastele ravimitele, eriti vähiravimitele; kutsub liikmesriike üles kaaluma ühiseid hinnaläbirääkimisi ravimiettevõtjatega vastavalt vastavalt Beneluxa farmaatsiapoliitika algatusele ja Valetta deklaratsioonile; kutsub komisjoni üles muutma uute raviviiside õiglase hinnakujunduse ja taskukohasuse kava ja Euroopa ravimistrateegia põhielemendiks, eelkõige tingimuste seadmisega ELi vahenditest rahastamisele (nt programmi „Euroopa horisont“ ja uuendusliku tervishoiu algatuse raames), ning tagama, et teadus- ja arendustegevusse tehtavaid riiklikke investeeringuid arvestatakse ning et riiklikult rahastatavatest teadusuuringutest tulenevad ravimid on kättesaadavad õiglase ja taskukohase hinnaga; rõhutab, et see peaks kehtima ka ravimite puhul, mis saavad kasu konkreetsest regulatiivsest või turukaitsest, näiteks harvaesinevate või laste vähivormide ravimiseks väljatöötatud ravimid; nõuab suuremat läbipaistvust kogu farmaatsiasüsteemis, eelkõige seoses hinnakomponentide, hüvitamiskriteeriumide ja ravimite tegelike (neto)hindadega eri liikmesriikides, et tagada õiglasemad hinnad ja tuua ravimisektorisse avalik vastutus;

87.

toetab kindlalt ühishankemenetluste laiendamist, eelkõige (ülimalt) harvaesinevate, laste ja uudsete vähiravimite ja -raviviiside, diagnostiliste protseduuride, kaasnevate diagnostiliste testide ja vähivastaste vaktsiinide, nagu HPV ja B-hepatiidi vaktsiinide puhul, et võidelda nappusega ning parandada taskukohasust ja juurdepääsu vähiravile ELi tasandil; märgib, et ühishankemenetlused peaksid parandama reageerimisaega ja olema läbipaistvad; rõhutab, et ühised riigihanked ei tohiks takistada patsientide juurdepääsu ega meditsiinilisi uuendusi;

88.

kutsub komisjoni üles toetama õigusraamistikku, mis tugevdaks harvaesinevate vähivormide ravi stiimuleid ELis, et tõhusalt kõrvaldada olemasolevad vajakajäämised; rõhutab, et patendisüsteemid kogu maailmas on koostatud nii, et teatava ajavahemiku jooksul – st ainult patendi kehtivusaja jooksul – on ainult leiutajal lubatud oma patenti kaubanduslikult kasutada, samas kui pärast seda saab leiutist vabalt toota igaüks; kutsub komisjoni üles töötama välja uusi sihipäraseid stiimuleid, et tagada võrdne juurdepääs vähiravimitele ka valdkondades, kus toodete arendamine ei oleks muidu jätkusuutlik;

89.

kutsub komisjoni üles esitama ettepaneku vaadata läbi nõukogu direktiiv 89/105/EMÜ ravimite hinnakujundust reguleerivate meetmete läbipaistvuse kohta (71), et tagada liikmesriikides ravimite, eelkõige vähiravimite, hinna ja hüvitamise määra kindlaksmääramiseks kasutatavate menetluste tõhus kontroll ja täielik läbipaistvus; julgustab pädevaid asutusi paluma ravimiettevõtjatel esitada enne müügilubade andmist teavet teadus- ja arendustegevuse kulude kohta, sealhulgas riiklikest vahenditest rahastamise kohta, ning saadud maksusoodustuste ja toetuste kohta; nõuab, et ravimikulude arvutamisel võetaks arvesse riiklike vahendite kasutamist; palub Euroopa Ravimiametil suurendada auditite arvu, et hinnata ravimiettevõtjate vastavust läbipaistvuse nõuetele;

90.

märgib, et suured edusammud bioloogias on näidanud, et vähktõbi on üldmõiste enam kui 200 haiguse kohta ning et täppis- või personaalmeditsiini saab teha kättesaadavaks selle kaudu, et ravimi sihtmärgiks võetakse mitmesugused mutatsioonid; on seisukohal, et täppis- või personaalmeditsiin, mis koosneb individuaalsetel kasvaja biomarkeritel põhinevast ravivalikust, mis kajastab geno- või fenotüüpe, on paljutõotav viis vähiravi parandamiseks; julgustab seetõttu liikmesriike arendama omavahelise koostöö kaudu personaalmeditsiini kogu ELis ning edendama piirkondlike molekulaargeneetikaplatvormide rakendamist ning hõlbustama patsientide võrdset ja kiiret juurdepääsu täiustatud diagnostikale ja isikupärastatud ravile, austades täielikult isikuandmete kaitset ning tagades, et patsiente teavitatakse ja et nad on nõus oma terviseandmete kasutamisega uuringutes; märgib, et vähivormide killustatus ja liigitamine konkreetsete genotüüpide alusel ei tohiks viia selleni, et neid määratletakse „tehislike harvaesinevate haigustena“ eesmärgiga suurendada rahalist hüvitist;

91.

tuletab meelde, et personaalmeditsiini kontekstis peetakse soopõhist meditsiini ja ravimeetodeid tõhusateks ravistrateegiateks vähktõve ravimiseks, võttes arvesse meeste ja naiste erinevusi bioloogilisel, geneetilisel ning luu- ja lihaskonna tasandil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles hõlbustama soopõhise vähiravi arendamist kooskõlas meditsiinitöötajate ja arstide soovitustega;

92.

tunneb heameelt projekti „Genoomika rahvatervise hüvanguks“ ja personaalse ennetamise tegevuskava koostamise üle kavas, et teha kindlaks lüngad teadusuuringutes ja innovatsioonis ning toetada lähenemisviisi, mille abil kaardistada kõik teadaolevad bioloogilised anomaaliad, mis viivad vastuvõtlikkuseni vähktõvele, sealhulgas pärilikud vähivormid; mis moodustavad 5–10 % vähijuhtudest;

93.

nõuab inimtervishoius kasutatavate ravimite kliinilisi uuringuid käsitleva 16. aprilli 2014. aasta määruse (EL) nr 536/2014 (72) täielikku ja kiiret kohaldamist; on seisukohal, et määruse kohaldamine hõlbustaks suurte kliiniliste uuringute algatamist kogu Euroopas, mis viiakse Euroopa tasandil läbi ühtlustatud, tõhusal ja kooskõlastatud viisil, et hõlbustada vähiravimite uurimist ning parandada vähipatsientide ja nende perede elukvaliteeti; on lisaks seisukohal, et määrust tuleks kõikides liikmesriikides kohaldada järjepidevalt eesmärgiga ratsionaliseerida kliiniliste uuringute läbiviimise korda; rõhutab kliiniliste katsetega seotud halduskoormuse vähendamise võimaluste uue läbivaatamise tähtsust; nõuab pikaajalist õppimist COVID-19 pandeemiast katsete alase rahvusvahelise koostöö ja teabe jagamise tulevaste vormide puhul;

94.

juhib tähelepanu asjaolule, et EMA algatatud prioriteetsete ravimite kava võib olla väga tõhus vahend uudsete ravimite väljatöötamise toetamiseks onkoloogias, et need jõuaksid kiiremini patsiendini;

95.

nõuab säästvamat keskkonda, sealhulgas rahalist toetust, vähiraviks kasutatavate ravimite muudetud otstarbeks kasutamist käsitlevate uuringute läbiviimiseks ja olemasolevate uuringute analüüsimiseks, eelkõige kaubanduslike eesmärkideta kolmandate isikute poolt, ning täiendava projekti loomiseks, mis kasutab kõrgjõudlusega andmetöötlust olemasolevate molekulide ja uute ravimikombinatsioonide kiireks testimiseks, alustades rahuldamata vajadustest, nagu halva prognoosiga vähktõve, metastaasidega vähivormide ja harvaesinevate vähivormide ravist;

96.

rõhutab, et oluline on tegeleda ravimite, sealhulgas odavate ravimite ja harvaesinevate vähivormide puhul kasutatavate ravimite ettenähtust erineva kasutamise küsimusega; kutsub komisjoni üles analüüsima praegust olukorda seoses ravimite ettenähtust erineva kasutamisega;

97.

tunnistab, et paljud tulevased tehnoloogiad nõuavad keerukaid norme (näiteks raku- ja geeniteraapiaid); on seisukohal, et liit peaks rahastama, stimuleerima ja tagama reguleerimisprotsessi, mis soodustab aktiivselt teadusuuringuid ja innovatsiooni, näeb ette uurijate vajadusi teadusasutustes, tööstuses ja kliinikutes, teavitab neid aktiivselt regulatiivsetest protsessidest ja juhendab neid sellega seoses, valmistab ette pinnase tulevaste tehnoloogiate jaoks, hindab neid tehnoloogiaid samm-sammult ning soodustab uute ohutute ja tõhusate ravimeetodite turule sisenemist;

98.

kordab, et oluline on koguda ja esitada tugevaid tõendeid ravimite tõhususe ja ohutusprofiilide kohta nii kliinilistes uuringutes kui ka turule sisenemise järgsetes järeluuringutes; toetab kliiniliste uuringute väljatöötamist uute ja taskukohaste vähiravimite kasutamise kohta täiskasvanutel ja lastel; toetab mitmes keskuses tehtavate kliiniliste uuringute arendamist kogu Euroopas, et avastada paremaid ravi- ja hooldusvorme patsientide, sealhulgas laste ja eakate patsientide jaoks; rõhutab, et ametiasutused peavad tagama läbipaistvuse, uuringu läbiviimise nõuete täitmise ning asjakohaste andmete varajase edastamise Euroopa Ravimiametile ja üldsusele;

99.

võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse võtta vastu seadusandlik ettepanek ELi tervisealasteks hädaolukordadeks valmisoleku ja neile reageerimise asutuse (HERA) loomiseks; märgib, et 2023. aastaks ja seejärel iga kahe aasta järel peaks komisjon läbi viima põhjaliku analüüsi HERA tegevuse rakendamise, sealhulgas selle struktuuri, juhtimise, rahastamise ja inimressursside kohta; märgib, et nendes analüüsides tuleb eelkõige käsitleda vajadust muuta HERA struktuuri, sealhulgas, kuid mitte ainult, võimalust arendada see eraldiseisvaks asutuseks, vaadata läbi selle volitused ja mõista selliste muudatuste finantsmõju; märgib, et komisjon peaks esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande analüüside tulemuste kohta ning need tulemused tuleks avalikustada; märgib, et kõnealuste analüüsidega peaks vajaduse korral kaasnema seadusandlik ettepanek, et käsitleda kirjeldatud küsimusi, võttes täielikult arvesse Euroopa Parlamendi rolli kaasseadusandjana; on seisukohal, et kui HERA arendatakse eraldiseisvaks asutuseks, võiks see sel hetkel olla võimeline ennetama, stimuleerima, arendama ja hõlbustama vähipatsientide kiiret, võrdset ja kestlikku juurdepääsu vähktõve uuenduslikele ravivõimalustele, sealhulgas diagnostilistele protseduuridele ja kaasnevatele diagnostilistele testidele; on seisukohal, et HERA võiks pikas perspektiivis teha tihedat koostööd avaliku ja erasektori asutustega, et kavandada, koordineerida ja ehitada era- ja avaliku sektori suutlikkuse ökosüsteemi, mis suudab pakkuda sobivaid hädaolukorra raamistikke ELi juurdepääsuks peamistele toorainetele ülemaailmsete tarnevapustuste korral;

100.

rõhutab vajadust edendada elupäästvate vähiravimeetodite innovatsiooni; kutsub seetõttu komisjoni üles looma ravimialaste õigusaktide raamistiku vähiravimite ja -ravimeetodite jaoks, mis edendavad tõelist murrangulist innovatsiooni, mitte nn „mina-kah“ ravimeid, mis on lihtsalt teine aine sama kasutusviisiga ilma oluliste eelisteta, või väga kulukaid ravimeid, mis pakuvad patsientidele vaid vähest paranemist; nõuab, et suur riigiasutuste, eraettevõtjate ja valitsusväliste organisatsioonide konsortsium, sealhulgas patsientide ja vähktõvest jagusaanute ühendused ning akadeemilised ringkonnad, töötaksid koos, et tagada keerukaid tehnoloogiaid vajavate vähiravi võimaluste kättesaadavus ja taskukohasus, näiteks keerukad ravimeetodid, nagu rakuteraapia (CAR T-rakud), geeniteraapia, adoptiivne immuunravi kasvaja genoomi ekstraktide (informatsiooni-RNA) ja kasutamise ja nanotehnoloogiate kaudu; rõhutab, et uuenduslike ravimeetodite laialdasema kasutamise hõlbustamiseks peavad EL ja liikmesriigid andma oma parima mitte üksnes olemasolevate raviviiside rahastamiseks, vaid toetama ka kulutasuvamate meetodite väljatöötamist; usub, et kõige uuenduslikumate ja tõhusamate ravimeetodite kulude vähendamine suurendab nende laialdasemat kättesaadavust patsientide hüvanguks nii ELis kui ka väljaspool; nõuab võrdse juurdepääsu tagamist uuenduslikele ravimeetoditele nii tiheasustusega linnapiirkondades kui ka väiksemates maapiirkondades või äärealadel;

IIIc. Võrdne juurdepääs valdkondadevahelisele ja kvaliteetsele vähiravile: parem reageerimine vähipatsiente mõjutavatele tervisekriiside mõjudele

101.

rõhutab, et COVID-19 kriisil on olnud ja on siiani märkimisväärne mõju vähipatsientide elulemusele ja elukvaliteedile haiguse kõigis staadiumides, mille põhjuseks on selliste ennetustegevuste nagu vaktsineerimine hilinemine, ennetusskeemide, kliiniliste uuringute, sõeluuringute, saatekirjade, diagnooside, kirurgiliste protseduuride ja ravi edasilükkamine, puudujääk ravimite ja muude meditsiinitarvetega varustamisel, spetsialiseerunud töötajate nappus, vähene suhtlemine tervishoiutöötajatega ja patsientide nakatumishirm; rõhutab, et tõendite kohaselt nägid arstid kogu Euroopas pandeemia esimesel aastal 1,5 miljonit vähem vähihaigeid ja tegid hinnanguliselt 100 miljonit vähem vähi sõeluuringuid ning seetõttu võib praegu COVID-19 pandeemia tõttu ühel miljonil ELi kodanikul vähktõbi olla jäänud diagnoosimata (73);

102.

on seisukohal, et COVID-19 pandeemia oli ELi tervishoiusüsteemide jaoks tõeline vastupidavustest; rõhutab, et peamine õppetund peaks olema vajadus investeerida rahvatervisesse ja koostada hädaolukorra strateegia, mis võimaldaks liikmesriikidel tulevaste tervisekriiside korral koordineeritud viisil reageerida; rõhutab, et vähekaitstud rühmad, sealhulgas vähipatsiendid, on tervisekriisi ajal eriti ohustatud; rõhutab, et hädaolukorra strateegia konkreetsed meetmed peaksid olema suunatud vähekaitstud rühmade, sealhulgas vähipatsientide kaitsele, kes ei saa kriisi lõpuni oodata; rõhutab, et need konkreetsed meetmed peaksid toetama toodete väljatöötamist, tootmist ja ladustamist, et kaitsta neid vähekaitstud rühmi;

103.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles koguma hoolikalt andmeid sobivate registrite kaudu, et jälgida COVID-19 vastaste vaktsiinide mõju vähekaitstud elanikkonnarühmadele, sealhulgas vähipatsientidele, ja nende hilisemaid immuunvastuseid;

104.

märgib murega, et COVID-19 pandeemia on veelgi süvendanud olemasolevat tervishoiutöötajate nappust; tunnistab pakilist vajadust tagada vähiravis piisav arv spetsialiseerunud tervishoiutöötajaid; kordab, et hädaolukorra strateegia konkreetsed meetmed peaksid olema suunatud tööjõunappuse kõrvaldamisele tervishoiutöötajate värbamise kaudu nii esmatasandi kui ka eriarstiabis ning nende ümberõppe kaudu, kui nad peaksid olema spetsialistid teistes valdkondades; teeb ettepaneku, et vähktõve ebavõrdsuse register võiks olla vahend, mille abil mõõta ja esitada aruandeid juba olemasoleva tööjõunappuse kohta; rõhutab, et on vaja uusi lähenemisviise inimkesksele tervishoiule, et tagada kõigile juurdepääs diagnostikale, ravimeetoditele ja kvaliteetsetele riiklikele tervishoiuteenustele; rõhutab vajadust töötada oskuste kogumiga, et optimeerida reageerimist personalivajadustele tervishoiusektoris; toetab sellega seoses heade tavade vahetamist liikmesriikide vahel; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma tervishoiutöötajate, näiteks hooldajate jaoks veebipõhiseid koolitusplatvorme ning looma raviprogramme, mis annavad kvalifikatsiooni ja tunnustavad nende pädevust;

105.

taunib tõsiasja, et patsientidel on endiselt palju raskusi kvaliteetsete riiklike tervishoiuteenuste kättesaadavusega, kuna paljud riiklike haiglate onkoloogiaosakonnad kannatavad tööjõunappuse ja suutlikkuse puudumise all; kutsub seetõttu üles looma kvaliteetseid kiiritusravi osakondi ja kaasaegseid onkoloogiakeskusi riiklikes haiglates, mis põhinevad Euroopa suunistel ja on kooskõlas uusimate teaduslike tõenditega;

106.

kutsub liikmesriike ja asjaomaseid asutusi üles tunnustama mitteametlike hooldajate keskset rolli, integreerima nad tervishoiu- ja hooldusmeeskondadesse ning andma neile võimaluse teha tervishoiutöötajate toel olemasolevate tugimeetmete suhtes teadlikke valikuid; tunnistab, et pandeemia on süvendanud mitteametlike hooldajate üliolulist rolli, kes pakuvad suurema osa vähipatsientide igapäevasest hooldusest ning kes seisavad silmitsi selge praktilise ja poliitilise toetuse puudumisega, sealhulgas seoses sotsiaalõiguste, koolituse, psühholoogilise abi, teabe ja tunnustamisega; juhib tähelepanu mitteametlike hooldajate suurele osakaalule ELi elanikkonna hulgas ning erinevustele seoses viisiga, kuidas neid toetatakse ja kuidas tunnustatakse liikmesriikides nende õigusi; kutsub komisjoni üles kaaluma mitteametliku hoolduse ametlikuks muutmist, mis tagaks teatud miinimumõiguste tunnustamise, eriti nende puhul, kes pakuvad pikaajalist hooldust;

107.

pooldab digitaalse tervishoiualase sidekanali arendamist, et jälgida sümptomeid eemalt ja tagada vähiravi jätkumine ambulatoorse ravi ajal; nõuab püsivat juurdepääsu meditsiinilistele konsultatsioonidele, psühhosotsiaalsetele teenustele ning kontakti patsiendi ja tervishoiutöötajate vahel ning ravi teostava tervishoiutöötaja ja patsiendi perekonna vahel, mis tuleb tagada telemeditsiini ja telehoolduse ning nende integreerimise kaudu tervishoiusüsteemidesse terviseohtudeta keskkonnas haiglates või võimaluse korral ja ohutult apteekides; kutsub üles stimuleerima ravimeetodite arengut, mis võivad toetada üleminekut koduhooldusele;

108.

palub tõhustada suhtlust tervishoiutöötajate, patsientide, vähist jagusaanute, hooldajate, vanemate ja ametiasutuste vahel tervisealaste sekkumiste, eriti vähktõve sõeluuringute, diagnoosimise ja ravi tõhususe ja ohutuse puhul, ning ennetusalase teadlikkuse tõstmise kampaaniate ulatuslikumat kasutamist kriiside ajal;

109.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vastu Euroopa ennetus- ja juhtimiskavasid osana ühtsest ja terviklikust hädaolukorra lahendamise strateegiast, et ennetada ravimite, seadmete, toodete ja töötajate nappust tervisekriiside ajal ja sellega tegeleda; rõhutab müügiloa omanike ja hulgimüüjate vastutust seoses asjakohaste ELi õigusaktidega;

IV. Tugev toetus vähipatsientidele, vähktõvest jagusaanutele ja hooldajatele

110.

rõhutab, et vähipatsiendid ei peaks oma igapäevaelus kannatama nn topeltkaristuse all; nõuab diskrimineerimisvastase direktiivi vastuvõtmist ning finantsteenuseid käsitlevate direktiivide, näiteks tarbijakrediidi direktiivi (74) õiglast ja võrdset rakendamist, diskrimineerimata vähipatsiente ja vähktõvest jagusaanuid;

111.

märgib, et on vaja keskenduda kasvava arvu krooniliste vähipatsientide elukvaliteedile, kelle haigusi ei saa ravida, kuid kelle seisund on võimalik mitmeks aastaks stabiliseerida; rõhutab ELi konkreetsete soovituste tähtsust patsientide ja vähist jagusaanute elukvaliteedi parandamiseks, sealhulgas vähiraviga integreeritud tervikliku toetava ravi kaudu, mis algab diagnoosist ja jätkub kogu haiguse vältel (sealhulgas valu leevendamine, psühholoogilised teenused, kohandatud kehaline aktiivsus, teaduslikel tõenditel põhinevad täiendavad ravimeetodid, juurdepääs haridusele, toitumisalane tugi, sotsiaalabi, mis hõlmab kõiki igapäevaseid ülesandeid, nagu abi majapidamises või lapsehoid, juurdepääs reproduktiivtervishoiule ja esteetilise terviklikkuse taastamine) ning spetsiaalsete tugikeskuste kättesaadavuse kaudu; palub liikmesriikidel tunnustada tüsistusi (füüsilised või vaimsed puuded) ning sotsiaalset diskrimineerimist, sealhulgas töökohal; palub komisjonil esitada liikmesriikidele suunised, et käsitleda kõikehõlmavate süsteemide loomise tähtsust, mis tagavad kõnealuste vajaduste rahuldamise; tunnistab, et vähktõbi on rahaliselt koormav haigus, isegi peale vähiravi; kutsub komisjoni üles looma platvormi palliatiivravi parimate tavade vahetamiseks ja palliatiivravi alaste teadusuuringute toetamiseks;

112.

kutsub komisjoni üles kaaluma ELi hoolduse ja hooldamise strateegiat, et tagada asjakohane, kättesaadav ja kvaliteetne pikaajaline hooldus;

113.

rõhutab tõsiasja, et teaduslikult tunnustatud ja tervishoiuasutuste poolt heaks kiidetud integratiivne meditsiin võib tuua patsientidele kasu seoses mitmete haiguste, näiteks vähktõve paralleelsete mõjude ja nende raviga; rõhutab, et oluline on töötada välja terviklik, integratiivne ja patsiendikeskne lähenemisviis ning julgustada vajaduse korral nende ravimeetodite täiendavat kasutamist tervishoiutöötajate järelevalve all;

114.

rõhutab, et vähiravi tulemusi võib takistada alatoitlus, mistõttu optimaalne toitumisalane hooldus on vähiravi oluline osa; kutsub liikmesriike üles töötama välja soovitused kliinilise toitumise lisamiseks vähiravi kõikidesse aspektidesse, sealhulgas ravi, toetus ja teadusuuringud; on seisukohal, et kui see on näidustatud, peab vähipatsientidele pakkuma kliinilise toitumise alast tuge dietoloog, kes tuleb kaasata valdkondadevahelisse meeskonda; tunneb seetõttu heameelt kavandatud erialadeülese toitumisabi teemalise koolituse üle ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles töötama välja miinimumstandardid valdkondadevaheliste töötajate toitumisalase hoolduse jätkukoolituse jaoks; soovitab, et toitumise juhtimine oleks vähipatsientidega seotud kõikide kliiniliste uuringute lahutamatu ja eetiline osa; soovitab peale selle lisada vähipatsientide õiguste hartasse nõuetekohane toitumisalane tugi;

115.

nõuab liikmesriikidelt tungivalt selle tagamist, et kõiki vähipatsiente oleks enne aktiivse ravi alustamist täielikult teavitatud viljakuse säilitamise protseduuride võimalusest; nõuab ELi tasandil tervishoiutöötajate jaoks suuniste väljatöötamist, määratledes vanuse, mil vähipatsiente tuleks teavitada reproduktiivtervise protseduuride kättesaadavusest; julgustab liikmesriike lisaks sätestama, et kõigile kohustuslike riiklike ravikindlustussüsteemidega hõlmatud vähipatsientidele makstakse selliste teenuste eest hüvitist riiklikest ravikindlustussüsteemidest;

116.

julgustab liikmesriike arvestama vähipatsientide perekondade ja sugulaste sagedase kurnatusega ning pakkuma neile, eriti kõige kaitsetumatele, psühholoogilist ja sotsiaal-majanduslikku abi ja töökohal puhkeperioode kogu haiguse vältel, samuti tuge leina ajal; julgustab lisaks arendama integreeritud, piisavaid ja kättesaadavaid toetuskavasid vähipatsientidele ja nende perekondadele, milles võetakse arvesse tervishoiu-, kogukonna- ja sotsiaalteenuseid;

117.

tuletab meelde, et patsientide võimestamine ja terviseteadlikkus on Euroopa vähistrateegia jaoks ülioluline ning et patsiendikesksus ja kaasav otsuste tegemine peavad olema ravi ja hoolduse arendamise protsesside keskmes; julgustab edendama hästi informeeritud patsiente, kes on aktiivselt kaasatud oma ravisse, ning nõuab hooldajate ja patsientide ravialast haridust ja nende võimestamist hooldusprogrammides; on seisukohal, et lapspatsientide koolitamiseks ja võimestamiseks tuleks kasutada spetsiaalselt kohandatud metoodikat, võttes arvesse nende eripära ja vajadusi; nõuab, et patsientidele pakutaks osalusel põhinevat otsustusprotsessi koos isikupärastatud ja arusaadava tõenduspõhise teabega riiklike vähitõrjeprogrammide lahutamatu osana, mida toetab kava; nõuab selliste algatuste ja meetmete toetamist, et võimestada vähipatsiente ELi vahendite, eelkõige programmi „EL tervise heaks“ kaudu;

118.

tunnistab patsientide ja hooldajate sõltumatute ühenduste keskset rolli seoses patsientide huvide kaitsmise ja nende toetamisega, vähipatsientidele ja hooldajatele osutatavate teenustega, terviseteadlikkuse levitamisega, teadlikkuse tõstmisega ja jätkuva toetusega nii ELi kui ka riiklikul tasandil; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma vähiga seotud poliitika ja õigusaktide väljatöötamisel arvesse nende ühenduste ametlikku osalemist ning nende taotlusi ja soovitusi ning pakkuma neile riigi tuge nii tegevustoetuste kui ka projektipõhiste toetustena, et tagada nende sõltumatus erarahastusest; kutsub komisjoni üles kehtestama selged kriteeriumid, mille alusel saab riigi rahalist toetust anda; on seisukohal, et lapspatsientidel peaks olema nii individuaalselt kui ka kollektiivselt roll tervishoiu- ja uuringumeetodite parandamisel kõigi patsientide jaoks, andes panuse oma konkreetsete kogemustega; on seetõttu seisukohal, et laste kaasamise kavandamiseks ja tagamiseks tuleks välja töötada piisavad õppe- ja haridusvahendid ning neid nõuetekohaselt rahastada;

119.

rõhutab, et tähtis on tagada töötajatele nõuetekohased hüvitisnõude esitamise võimalused tööga seotud vähktõve korral; kutsub liikmesriike üles täielikult rakendama komisjoni 19. septembri 2003. aasta soovitust kutsehaiguste kohta ja tagama, et tööga seotud vähktõve korral on töötajatele olemas nõuetekohased hüvitisnõude esitamise võimalused, mis tagaksid igale töötajale võimaluse saada pärast kokkupuudet kahjulike ainetega või tööga seotud vähktõve korral nõuetekohaselt hüvitist; kutsub komisjoni üles koostama kutsehaiguste miinimumloetelu koos kogu ELis võrreldavate tunnustamiskriteeriumidega;

120.

kutsub liikmesriike üles parandama vähktõvest jagusaanute taasintegreerumist sotsiaalsesse tegevusse ja tööturule, aidates neil minna üle uutele ametialastele rollidele juhul, kui tüsistused takistavad neil sama tööd jätkamast, ja hõlbustama vähktõvest jagusaanud laste kooli või kõrgkooli naasmist; võtab teadmiseks järelhoolduse üldise alahindamise võrreldes sama olulise vähiennetusega; tuletab meelde ühismeetmega CHRODIS+ välja töötatud soovitusi ja vahendeid, mille eesmärk on soodustada patsientide tööl hoidmist, võimet tööle naasta ja nende taasintegreerumist tööturule, ning julgustab komisjoni toetama nende soovituste ja vahendite rakendamist liikmesriikides; toetab konkreetseid ELi soovitusi vähktõvest jagusaanutele suunatud meetmete kohta, et vältida esmase vähi kordumist ja uute vähivormide teket, ning nende taastusravi meetmeid, sealhulgas konkreetseid sätteid vähktõvest jagusaanud laste pikaajalise järelravi kohta, kui nad saavad täiskasvanuks; rõhutab vajadust vähktõvest jagusaanute meditsiinilise ja psühholoogilise järelhoolduse järele;

121.

on seisukohal, et EU-OSHA-le tuleks anda volitus suurema rolli täitmiseks liikmesriikides heade tavade edendamisel seoses vähipatsientide ja vähktõvest jagusaanute töökohale integreerimise ning nende kaitsmisega diskrimineerimise eest; ootab kavas teatavaks tehtud uut uuringut vähktõvest jagusaanute tööle naasmise kohta, milles kaardistatakse riiklik tööhõive- ja sotsiaalkaitsepoliitika ning tehakse kindlaks takistused ja allesjäänud probleemid;

122.

rõhutab tööinspektsioonide olulist rolli tervishoiu- ja ohutusalaste õigusaktide täitmise tagamisel ning tööga seotud vähivormide vältimisel; kutsub liikmesriike üles tugevdama tööinspektsioone ja tagama nende piisava rahastamise; rõhutab, et järelevalve ja kontrollimine on liikuvate töötajate jaoks eriti oluline; nõuab Euroopa Tööameti (ELA) võimalikult kiiret rakendamist ja selle võimalikult kiiret töölepanekut, nõuab, et ELA tagaks piiriüleste juhtumite puhul tegelikud tööinspektsiooni volitused ja jälgiks töötervishoiu ja tööohutuse alaste õigusaktide täitmist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaasama ELA piiriülestesse olukordadesse, et tagada töötervishoiu ja tööohutuse alaste õigusaktide nõuetekohane jõustamine;

123.

nõuab tungivalt, et komisjon pööraks tähelepanu muutustele ELi tööturul ja tagaks piisava rahastamise andmete nõuetekohaseks kogumiseks; usub, et ulatuslik ja põhjalik teabe ja andmete kogumine on äärmiselt oluline ning komisjoni jaoks on see jätkuvalt esmatähtis, et reageerida vajalike õigusloomega seotud ja õigusloomega mitteseotud algatustega tööga seotud vähivormide ennetamise valdkonnas; rõhutab vajadust luua kõigi liikmesriikide jaoks terviklikud riiklikud registrid, mis võimaldaksid koguda kogu ELi hõlmavaid andmeid kantserogeensete ainetega kokkupuute kohta, ning rõhutab, et need registrid peaksid hõlmama kõiki asjaomaseid kantserogeenseid aineid; nõuab tihedat koostööd ELi institutsioonide, liikmesriikide, EU-OSHA ja asjaomaste sidusrühmade vahel, kaasates samal ajal tugevalt ka sotsiaalpartnereid; nõuab kogutud andmete kasutamist, et võtta järelmeetmeid seoses tööga seotud vähktõve vastu võitlemiseks vajalike õigusloomega seotud ja õigusloomega mitteseotud meetmetega;

124.

toetab vähktõvest jagusaanu kiipkaardi eesseisvat kasutuselevõttu, nagu teatavaks tehtud kavas, kõigi vähktõvest jagusaanute, eriti vähktõvest jagusaanud laste ja noorukite jaoks, kelle jaoks on aluseks vähktõvest jagusaanute passi mudel, milles on nende haigusloo kokkuvõte, sealhulgas patsientide enda kogemused, ja mis hõlbustab ja jälgib järelravi; rõhutab inimeste terviseandmete tundlikku iseloomu ja seega vajadust, et kiipkaart oleks täielikult kaitstud ELi isikuandmete kaitse üldmääruse alusel (75);

125.

on seisukohal, et kindlustusandjad ja pangad ei tohiks arvesse võtta vähki põdenud inimeste haiguslugu; nõuab riigisiseseid õigusakte, et tagada vähktõvest jagusaanute mittediskrimineerimine võrreldes teiste tarbijatega; võtab teadmiseks komisjoni kavatsuse suhelda ettevõtjatega käitumisjuhendi väljatöötamiseks, et tagada vähiravis toimuvate arengute ja nende suurema tõhususe kajastumine finantsteenuste pakkujate äritavades; toetab paralleelselt Prantsusmaal, Belgias, Luksemburgis ja Madalmaades tehtud edusammude edendamist, kus vähktõvest jagusaanutel on õigus olla unustatud; nõuab, et hiljemalt 2025. aastaks tagaksid kõik liikmesriigid kõigile Euroopa patsientidele õiguse olla unustatud kümme aastat pärast nende ravi lõppu ja viis aastat pärast ravi lõppu patsientidel, kellele pandi diagnoos enne 18. eluaastat; nõuab Euroopa Liidu toimimise lepingu asjaomaste tarbijakaitsepoliitika sätete alusel ühtsete normide kehtestamist õiguse kohta olla unustatud, et kõrvaldada killustatud riiklikud tavad krediidivõimelisuse hindamise valdkonnas ja tagada vähktõvest jagusaanutele võrdne juurdepääs laenudele; nõuab, et vähktõvest jagusaanute õigus olla unustatud lisataks asjakohastesse ELi õigusaktidesse, et vältida diskrimineerimist ja parandada vähktõvest jagusaanute juurdepääsu finantsteenustele;

126.

kutsub komisjoni üles toetama Euroopa vähiorganisatsiooni algatatud Euroopa vähktõvevastast tegevuskava, mis on võimestav ja informatiivne vahend, et tagada Euroopa patsientidele parima võimaliku abi pakkumine;

127.

näeb tungivat vajadust vähipatsientide õiguste Euroopa harta järele; nõuab, et selles hartas võetaks igas etapis arvesse vähktõve raviteekonda, st juurdepääs ennetusele, esialgsele diagnoosimisele ja kogu ravi vältel, ning et see kehtiks võrdselt kõigi ELi kodanike suhtes, olenemata riigist või piirkonnast, kus nad elavad;

V. Laste, noorukite ja noorte täiskasvanute vähktõvega seotud probleemid

128.

tunneb heameelt komisjoni väljakuulutatud algatuste üle, mis juhivad tähelepanu laste vähktõvele; nõuab selgeid poliitikanõudeid laste vähktõve vormide uuringuvajaduste kohta; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles hüvitama investeeringute ebavõrdne jaotus laste vähivormide vahel; on seisukohal, et laste vähivormide uuringutele ja ravile tuleks eraldada selge ja konkreetne ELi rahastamisvoog ning suunata eelarveeraldised kõigile asjakohastele ELi programmidele; rõhutab, et oluline on toetada rahvusvahelisi akadeemilisi uurimisplatvorme, mis keskenduvad laste vähivormidele, võttes arvesse teiste asjaomaste osalejate tehtud uuringuid;

129.

märgib, et praegune bürokraatlik töökoormus uuringute läbiviimiseks Euroopas on liiga koormav paljude harvaesinevate haiguste, sealhulgas laste vähivormide puhul, sest uurijate juhitud uuringud kannatavad kaubandusliku sponsorluse puudumise tõttu ja paljud mittekaubanduslikud organisatsioonid ei soovi endiselt võtta üleeuroopalisel tasandil sponsori rolli lastega läbiviidavates rahvusvahelistes uuringutes; kutsub komisjoni üles vaatama sellega seoses läbi olemasolevad õigusaktid ja hõlbustama rahvusvahelisi uuringuid laste jaoks;

130.

nõuab luuüdi annetamise edendamist liikmesriikides, et saaks päästa tuhandete leukeemia diagnoosiga inimeste elusid, see on arv, mis kasvab pidevalt ja hõlmab palju lapsi, kuna see on kõige levinum laste vähivorm; rõhutab, et paljude leukeemia ja muude verehaiguste all kannatavate inimeste jaoks on luuüdi siirdamine ainus lootus ning et kolmel patsiendil neljast ei ole sobivat pereliiget, mistõttu nad vajavad doonorit;

131.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles keskenduma sellele, et tagada vähihaigete laste jaoks võrdne ja geograafiliselt tasakaalustatud juurdepääs parimale eridiagnostikale ja valdkondadevahelisele ravile ning parandada vähiravi tulemusi kõigis liikmesriikides; on seisukohal, et lasteonkoloogi akadeemilist eriala ja kutseala tuleks tunnustada kõigis liikmesriikides; usub, et iga lapse- või noorukieas vähki põdenud patsient peaks saama pidevat arstiabi ja jälgimist isegi pärast täiskasvanuks saamist ning nõuab seetõttu meetmeid laste ja täiskasvanutega tegelevate tervishoiutöötajate vahelise koostöö paindlikumaks muutmiseks; julgustab vahetama teadmisi vähktõve kulgemise kohta lastel ja noorukitel;

132.

rõhutab vajadust terviklike elanikkonnapõhiste laste vähivormide registrite järele, mis põhinevad rahvusvaheliselt kokkulepitud laste vähivormide klassifitseerimissüsteemidel, et tagada kvaliteetsed võrreldavad andmed kogu Euroopas; kordab vajadust avaldada vähemalt kord aastas laste ja noorukite vähijuhtumite arv ELis ja igas liikmesriigis;

133.

nõuab vähihaigete noorukite ja noorte täiskasvanute tunnustamist ELi tasandil konkreetse meditsiiniliste ja psühhosotsiaalsete vajadustega rühmana ning looma neile suunatud kooliprogramme;

134.

rõhutab vajadust tegeleda tõhusalt vähihaigete laste, noorukite ja noorte täiskasvanute ja vähktõvest jagusaanute vaimse tervise probleemidega; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama kõnealusele patsientide rühmale võrdne juurdepääs asjakohastele psühhosotsiaalsetele tugimeetmetele ja nende kättesaadavus;

135.

rõhutab vajadust tugevdada vähihaigete laste, noorukite ja noorte täiskasvanute õigust piiriülesele ravile, kui nende elukohariigis ei ole parim ravi kättesaadav, ning tagada, et juurdepääs uuendustegevusele retsidiveerunud või raskesti ravitavate pahaloomuliste kasvajate kliiniliste uuringute kaudu on hõlmatud asjakohaste õigusaktidega, parandades olemasoleva piiriülese koostöö, sealhulgas Euroopa tugivõrgustike, eelkõige laste vähivormide Euroopa tugivõrgustike jätkusuutlikkust; rõhutab vajadust selgitada juurdepääsu piiriülestele kliinilistele uuringutele, kuna see ei ole piiriüleste tervishoiuteenuste direktiivis selgelt sätestatud;

136.

märgib, et nii pediaatrias kasutatavaid ravimeid käsitlev määrus (76) kui ka harva kasutatavaid ravimeid käsitlev määrus (77) on soodustanud harvaesinevate haigustega patsientide ja laste ravimite väljatöötamist ja kättesaadavust ning on suunanud era- ja avaliku sektori investeeringud varem tähelepanuta jäetud valdkondadesse; nõuab pediaatrias kasutatavaid ravimeid ja harva kasutatavaid ravimeid käsitlevate määruste ambitsioonikat läbivaatamist, et tagada uuenduslike vähiravimite väljatöötamine ja taskukohane juurdepääs neile, selgitada välja kõige olulisemad ravimid halva prognoosiga vähivormidega laste vajaduste rahuldamiseks, toetada akadeemilist uurimistööd ja VKEde kaasamist, vähendada viivitusi, et lastel oleks kiirem juurdepääs pediaatrias kasutatavatele ravimitele ning geeni- ja rakuteraapiale, stimuleerida konkurentsi, kohandades õigusraamistikku ja julgustades investeeringuid patentimata harva kasutatavatesse ravimitesse ja pediaatrias kasutatavatesse ravimitesse ja tegeleda piiratud juurdepääsuga teatud olulistele ravimitele, mille põhjuseks on raviminappus ja uuenduslike ravimite kõrge hind; soovitab suurendada olemasolevaid uusi pediaatrias kasutatavaid vähiravimeid 2027. aastaks 20 % ning suurendada personaliseeritud ravimite kättesaadavust; on sellest tulenevalt seisukohal, et selget kohustust lisada pediaatrilised uuringud tuleks pidada rahastamistaotluse tingimuseks; kutsub komisjoni üles töötama vajaduse korral dialoogis liikmesriikidega välja süsteemi, mis soodustab juurdepääsu tõeliselt murrangulistele uuendustele vähihaigete laste jaoks; kutsub komisjoni üles hõlbustama selliste ravimite muudetud otstarbeks kasutamist, mis ei toimi täiskasvanutel, kui on olemas teaduslik ja eelkliiniline põhjendus, ning pakkuma tõhusamaid ja paremini kohandatud stiimuleid, et soodustada vähiravimite väljatöötamist lastel ja uute pediaatrias kasutatavate vähivastaste ravimite väljatöötamist esmalt lastel; kutsub komisjoni üles julgustama pediaatrias kasutatavate ravimite õigeaegset väljatöötamist ja vähendama viivitusi, näiteks varajaste proportsionaalsete lisatasude abil, mida eraldatakse järk-järgult ja mitte ainult täiendava kaitse tunnistuse lõppemisel; kutsub komisjoni üles eemaldama eesseisva läbivaatamise käigus pediaatrias kasutatavate ravimite määruse artikli 11 punkt b, et lubada pediaatrias kasutatavate vähiravimite väljatöötamist juhtida teadusel ja ravimi toimemehhanismil;

137.

nõuab ELi tasandil sidusrühmade nõuanderühma loomist, mis tegeleks laste, noorukite ja noorte täiskasvanute vähivormidega ning mis võiks toetada asjakohaste meetmete eesmärgipõhist ja ühtset rakendamist kava, programmi „Euroopa horisont“, Euroopa ravimistrateegia ja programmi „EL tervise heaks“ raames;

138.

rõhutab Euroopa sotsiaalõiguste samba rakendamise ja järelevalve tähtsust ning kutsub liikmesriike üles täielikult üle võtma 20. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/1158, milles käsitletakse lapsevanemate ja hooldajate töö- ja eraelu tasakaalu (78), millega kehtestatakse hooldajate puhkus ja võimalus taotleda paindlikku tööaja korraldust, et töötajatel oleks õigus saada aastas viis tööpäeva hooldaja puhkust, et isiklikult hooldada või toetada sugulast või töötajaga samas leibkonnas elavat isikut, kes vajab märkimisväärset hooldamist või tuge tõsise terviseprobleemi tõttu nagu selle iga liikmesriik on määratlenud;

139.

tunneb heameelt komisjoni väljakuulutatud vähktõvest jagusaanud noorte ELi võrgustiku loomise üle;

140.

toetab haruldaste vähivormide ühismeetme soovitust Euroopa patsiendi kordumatu tunnuse, vähktõvest jagusaanute passi ja juhiste kasutuselevõtmiseks pikaajalise järelevalve ja ülemineku kohta lasteravilt täiskasvanutele, et tagada vähktõvest jagusaanud laste pikaajaliste tulemuste piiriülene jälgimine; rõhutab, et selle elanikkonna jaoks on vaja õigust olla unustatud;

VI. Täiskasvanute harvaesinevate vähivormid kui katsumus

141.

tunnistab, et täiskasvanute harvaesinevad vähivormid on rahvatervise probleem; tuletab meelde, et harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsiendid jagavad ühiseid probleeme, mis on seotud nende haiguse harvaesineva ja ebatavalise iseloomuga, sealhulgas pikad viivitused diagnoosi saamisel ja mõnikord ka valediagnoosid ning raskused õigeaegse ja piisava hoolduse ja ravi saamisel; märgib, et patsiendid tunnevad end sageli üksi ja isoleerituna ning kannatavad suuresti madalama elukvaliteedi all ning et nende hooldajad on samuti märkimisväärselt ja negatiivselt mõjutatud; nõuab, et vähktõve ebavõrdsuse register integreeriks teabe harvaesinevate vähivormide kohta, mis moodustavad ligikaudu 24 % uutest vähijuhtumitest kõigis vanuserühmades;

142.

toetab täiskasvanute harvaesinevaid vähivorme käsitleva spetsiaalse juhtalgatuse kasutuselevõttu kava raames, et lahendada selle patsientide kogukonna ees seisvad konkreetsed probleemid ning kasutada parimal viisil ära harvaesinevate vähivormide tegevuskavas 2030 esitatud soovitused, et edendada teadusuuringuid ja parandada ravi harvaesineva vähivormiga patsiendi teekonna igas etapis; rõhutab, et oluline on tagada täiskasvanute harvaesinevate vähivormide lisamine kõigisse kava nelja samba algatustesse;

143.

nõuab sihtotstarbelist rahastamist täiskasvanute harvaesinevate vähivormide uuringuprojektidele programmi „Euroopa Horisont“, sealhulgas vähiuuringute missiooni raames (nt UNCAN.eu – Euroopa algatus vähktõve tundmaõppimiseks), et töötada välja sihipäraseid ravimeetodeid ning toetada täiskasvanute harvaesinevate vähivormide puhul oluliste andmebaaside, registrite ja biopankade väljatöötamist;

144.

rõhutab, et täiskasvanute harvaesinevaid vähivorme on raske õigeaegsemalt diagnoosida; soovitab seetõttu lihtsamat ja kiiremat juurdepääsu molekulaaranalüüsidele, mis võivad aidata patsientidel saada täpset diagnoosi ja sihipärast ravi ning vajaduse korral isegi juurdepääsu asjakohastele kliinilistele uuringutele; rõhutab lisaks, et biomarkerite uuringud on selles valdkonnas kriitilise tähtsusega;

145.

nõuab, et suurendataks esma- ja teise tasandi tervishoiutöötajate teadlikkust täiskasvanute harvaesinevatest vähivormidest ning rakendataks asjakohaseid suunamiskirju spetsialiseerunud valdkondadevahelistesse ekspertkeskustesse nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil;

146.

julgustab liikmesriike looma täiskasvanute harvaesinevate vähivormide jaoks riiklikke võrgustikke, et optimeerida patsientide õigeaegset suunamist spetsialiseerunud keskustesse ja hõlbustada suhtlemist Euroopa tugivõrgustikega, et suurendada võimalikult palju valdkondadevaheliste teadmiste ja kvaliteetse ravi vahetust ning edendada kliinilisi uuringuid;

147.

nõuab harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsientide juurdepääsu parandamist kliinilistele uuringutele ja erilubade alusel kasutamise programmidele; peab kahetsusväärseks, et harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsientidel paljudes riikides on jätkuvalt väga raske pääseda ligi erilubade alusel kasutamise programmidele ja uuringutele välismaal; nõuab ELi kavade paremat rakendamist, et harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsiendid pääseksid juurde tervishoiuteenustele välismaal, ning on seisukohal, et riiklikud tervishoiusüsteemid peaksid hõlbustama juurdepääsu uuringutele ja erilubade alusel kasutamise programmidele harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsientide jaoks, kellel on vähe ravivõimalusi;

148.

julgustab uudseid regulatiivseid lähenemisviise, et võimaldada harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsientidel pääseda juurde uutele uuenduslikele ravimeetoditele turvalise jälgimise all, hõlbustades lisaks kliinilistes uuringutes kogutud andmetele ka pärismaailma andmete kogumist;

149.

rõhutab vajadust lisada täiskasvanute harvaesinevad vähivormid vähktõve alasesse erialaülesesse koolitusprogrammi, mis hõlmab ka õenduse erikoolitust, koos täiskasvanute harvaesinevate vähivormide Euroopa tugivõrgustikega; rõhutab vajadust toetada koos Euroopa tugivõrgustikega haridusprogramme, mis on suunatud harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsientidele, hooldajatele ja patsientide esindajatele, et suurendada terviseteadlikkust ning lõpuks aidata patsientidel ja nende peredel teha ravivõimaluste ja järelravi suhtes teadlikke valikuid;

150.

tunnistab täiskasvanute harvaesinevate vähivormide eripära vähipatsientide, vähktõvest jagusaanute ja hooldajate elukvaliteedi parandamisele suunatud programmides; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles korraldama erikoolitust muudele spetsialistidele peale tervishoiuteenuste osutajate (nt sotsiaaltöötajad, juhtumikorraldajad jne), kes hoolitsevad harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsientide eest; rõhutab, et harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsiendid peavad saama piisavat psühholoogilist tuge, taastusravi ja ravi pikaajaliste kõrvalmõjude jälgimist spetsialistidelt, kes mõistavad nende harvaesinevat haigust ja selle eripära; soovitab kõigile harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsientidele pakkuda ka vähktõvest jagusaanute hoolduskava; on seisukohal, et harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsientide hooldajatel (sageli pereliikmetel) on vaja ka juurdepääsu konkreetsele psühhosotsiaalsele toele, et tulla toime haiguse raskuse ja keerukusega ning sellega kaasneva märkimisväärse hoolduskoormusega, mille nad endale võtavad;

151.

kutsub liikmesriike üles lisama oma riiklikesse vähitõrjeprogrammidesse eraldi osa täiskasvanute harvaesinevate vähivormide haldamise kohta (koos spetsiaalse osaga vähktõve kohta lastel), nagu on soovitatud harvaesinevate vähivormide tegevuskavas 2030; on seisukohal, et neid eripärasid tuleks tunnustada kõigis riiklike vähitõrjeprogrammide eraldi osades, sealhulgas asjakohane koostoime harvaesinevate haiguste riiklike kavadega, et edendada teadusuuringuid ning parandada nende patsientide ravi juhtimist ja hooldusviise alates esmatasandi arstiabist kuni kõrgelt spetsialiseerunud valdkondadevaheliste tervishoiukeskusteni, mis on osa asjaomastest Euroopa tugivõrgustikest või nendega tihedas kontaktis; märgib, et siiani ei hõlma paljude liikmesriikide riiklikud vähitõrjeprogrammid piisavalt täiskasvanute harvaesinevaid vähivorme ja laste vähivorme;

152.

nõuab tungivalt, et asjaomased riiklikud ametiasutused kaasaksid harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsientide organisatsioonid partneritena riiklikesse vähitõrjeprogrammidesse, et väljendada harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsientide vajadusi ja ootusi ning osaleda aktiivselt täiskasvanute harvaesinevate vähivormide jaoks ettenähtud meetmete rakendamises;

B. Tegevusvahendid

I. Terviklikud teadusuuringud ja nende tagajärjed

153.

rõhutab, et kava tuleks rakendada tihedas koostöös programmi „Euroopa horisont“ vähiuuringute missiooni ja selle eesmärkidega edendada ELi investeeringuid vähiuuringutesse, riiklikku tootmisse ja innovatsiooni; tunneb heameelt selle üle, et programmist „Euroopa horisont“ rahastatakse teadusuuringute taristut, pilvandmetöötlust ja Euroopa Innovatsiooninõukogu meetmeid; kutsub komisjoni üles käsitlema laste vähivorme Euroopa partnerluse teemana programmi „Euroopa horisont“ järgmise strateegilise programmi raames; soovitab anda programmi „Euroopa horisont“ projektidele asjakohased rahalised vahendid, mis on pühendatud uutele pediaatrias kasutatavatele vähiravimitele, et täita olemasolev lünk pediaatrias kasutatavate ravimite vallas;

154.

tuletab meelde, et valdkondadevahelised vähiuuringud ja nende rakendamine igapäevases kliinilises praktikas on vähiennetuse, diagnoosimise, ravi ja vähktõvest jagusaanute järelravi jätkuva täiustamise tagamiseks ülitähtsad; tunneb seetõttu heameelt programmi „Euroopa horisont“ partnerluste algatamise üle, et muuta teadustulemused innovatsiooniks, mis jõuab patsientideni; palub komisjonil tähelepanelikult jälgida programmi „Euroopa horisont“ partnerluste tegevust ja teadusuuringute muutmist tegelikuks lisaväärtuseks praeguse meditsiinipraktika jaoks;

155.

kiidab heaks komisjoni teatise uue Euroopa teadusruumi kohta teadusuuringute ja innovatsiooni jaoks, milles sätestatakse strateegilised eesmärgid ja meetmed, mida tuleb rakendada tihedas koostöös liikmesriikidega; toetab eesmärki investeerida 3 % ELi SKPst teadus- ja arendustegevusse, mis aitab edendada tipptasemel teadusuuringuid kogu ELis ning võimaldab teadusuuringute tulemustel jõuda teaduskogukonda, ühiskonda ja reaalmajandusse; taunib märkimisväärset ebavõrdsust teadusuuringute rahastamisel kogu ELis; kutsub liikmesriike üles võtma vastu Euroopa teadusuuringute ja innovatsiooni pakti, mis hõlmab kohustust suurendada avaliku sektori kulutusi teadusuuringutele ja innovatsioonile 2030. aastaks kooskõlastatult 1,25 %-ni ELi SKPst;

156.

kutsub liikmesriike üles edendama ja tagama Euroopa teadlastele atraktiivsed teadusalased karjäärivõimalused, pöörates erilist tähelepanu naistele; kutsub liikmesriike üles looma hästi struktureeritud teadustööjõu ja -taristu ning tagama oma uurimiskeskuste pideva rahastamise; tunneb heameelt asjaolu üle, et esitatud uuendusliku tervishoiu algatus aitab luua kogu ELi hõlmava teadusuuringute ja innovatsiooni ökosüsteemi, edendades koostööd tervishoiutööstuse, akadeemiliste ringkondade ja teiste sidusrühmade vahel, et muuta teadusteadmised uuendusteks, mis käsitlevad haiguste, sealhulgas vähktõve ennetamist, diagnoosimist, ravi ja juhtimist;

157.

kordab oma üleskutset konkurentsivõimeliste Euroopa vähiuuringute kestlikuks ja piisavaks rahastamiseks; rõhutab, et selliste uuringute eesmärk peaks olema tegeleda valdkondadega, kus väga palju vajadusi on rahuldamata, ning neid tuleks läbi viia katkematult vähiravi kõikides osades, sealhulgas kõigi ravimeetodite puhul; kutsub liikmesriike üles suurendama vähemalt 20 % võrra vähktõve uuenduslikke ravi-, diagnostika- ja sõeluuringumeetodeid käsitlevate avaliku sektori teadusuuringute kasutuselevõttu, hõlmates kõiki asjaomaseid patsiendirühmi; nõuab lisaks, et programmist „Euroopa horisont“ ja riiklikest uurimisprogrammidest toetataks innovatsiooniauhinna vahendite kaudu pediaatrias ja harva kasutatavate ravimite alast uurimistööd; on seisukohal, et tuleks läbi vaadata avaliku sektori vahenditele juurdepääsu tingimused, tagades avaliku ja erasektori üksuste vahel sõlmitud lepingute läbipaistvuse ning tingimused seoses uute uuenduste kättesaadavuse ja taskukohasusega projektide edukuse korral;

158.

toetab vähiuuringute missiooni nõukogu soovitust luua uurimisprogramm, mille ülesanne on teha kindlaks tõhusad vähktõve ennetamise strateegiad ja meetodid seoses tervist mõjutavate kaubanduslike tegurite ja töökohal kantserogeenidega kokkupuutega (79); toetab soovitust luua poliitika toetusvahend, et tõhustada teadmiste jagamist ja toetada vähktõvega seotud ennetuspoliitika rakendamist ELi, riiklikul ja kohalikul tasandil;

159.

kutsub liikmesriike ja komisjoni üles looma programme, et pakkuda vajalikku tuge hiljuti konsolideeritud Euroopa rakupõhise interseptiivse meditsiini kogukonnale, mis loob ja integreerib murrangulisi raku- ja tehisintellekti tehnoloogiaid, et mõista varajasi sündmusi vähktõves ja ravivastuses, ja kasutama neid teadmisi, et parandada patsientide tulemusi; toetab rakupõhise interseptiivse meditsiini platvormi loomist, et koordineerida ja luua koostoimet teadusuuringute, innovatsiooni ja valdkondadevaheliste tegevuste vahel; rõhutab vajadust investeerida teadusuuringutesse ja uuenduslikesse lähenemisviisidesse, et luua innovatiivsed rakupõhised varase avastamise strateegiad ja isikupärastatud vähktõve ravistrateegiad;

160.

rõhutab vajadust vähktõve sõltumatute ja valdkondadevaheliste uuringute järele nn laborist ravimini põhimõttel, see tähendab laboratooriumist kuni patsientidel läbiviidavate rakendusuuringuteni, ning samuti juba turul olevate ravimite tõhususe korrapärase -ümberhindamise järele; rõhutab, et selle uurimistöö tulemused tuleb avalikustada läbipaistval ja lihtsal viisil; nõuab meetmete kehtestamist, et piirata terviseriske, mida põhjustab desinformatsioon ja väärinfo, eriti sotsiaalmeedias, pöörates erilist tähelepanu laste ja noorte kaitsmise meetmetele; nõuab teadusinfo levitamise algatuste toetamist;

161.

rõhutab, et oluline on investeerida uute, loomadega mitteseotud uurimismeetodite, näiteks in silico ja organoidide meetodi väljatöötamisse, et lühendada eelkliinilisi vaatlusperioode, suurendada teadusuuringute tõhusust ning vähendada tarbetuid ja sageli vähem usaldusväärseid loomkatseid; rõhutab, et mitteloomsed meetodid keskkonnakemikaalide kantserogeensuse analüüsimiseks, nagu analüüsistrateegiad, mis keskenduvad vähktõve tekke aluseks olevatele bioloogilistele mehhanismidele, peaksid andma asjakohasemat teavet kui praegu kemikaaliohutuse hindamiseks kasutatavad loomapõhised meetodid, võimaldades ametiasutustel võtta kiiremaid meetmeid, et piirata kokkupuudet kahjulike kemikaalidega, mis võivad põhjustada vähktõbe;

162.

kutsub liikmesriike üles pühenduma tõsiselt avaliku ja erasektori koostöö ergutamisele, lähtudes rahvatervise vajadustest, ning konkurentsivõime tõkete kõrvaldamisele kogu ELis;

163.

on seisukohal, et tehisintellekti, suurandmete algoritmanalüüsi ja muude kaasaegsete tehnoloogiate kasutamisel vähivormide diagnostikas ja otsuste tegemisel on lähiaastatel märkimisväärne potentsiaalne mõju; rõhutab, et pärismaailma andmete, matemaatilise modelleerimise, tehisintellekti ja digivahendite kombinatsioon aitab märkimisväärselt kaasa uuenduslike ravimeetodite arendamisele kulutõhusamal viisil ning võib vähendada kliiniliste uuringute jaoks vajalike patsientide arvu ja loomade kasutamist teadusuuringutes; julgustab komisjoni ja liikmesriike edendama vähibioloogia alaseid teadmisi genoomika ja informaatika taristute rakendamise kaudu; nõuab tungivalt, et kõik rakenduspartnerid oleksid alati teadlikud isikuandmete kaitse ja turvalisuse, usalduse, läbipaistvuse, patsiendikesksuse ja patsientide kaasamise põhimõtetest;

164.

rõhutab kliiniliste uuringute üliolulist tähtsust ning kutsub liikmesriike üles hõlbustama patsientide ravi ühitamist teadusuuringute ja innovatsiooni algatustega, eriti väiksemates keskustes, vähendades töökoormust ja patsientide suhtarvu tervishoiutöötaja kohta;

165.

nõuab tehisintellekti ja kaasaegsete tehnoloogiate võimaliku positiivse mõju uurimist vähktõve diagnoosimisele, seirele, otsuste tegemisele ja ravile; tunneb heameelt rahvatervise genoomika projekti loomise üle, mis annab turvalise juurdepääsu suurele hulgale genoomiandmetele, mida kasutatakse 4P-meditsiinis (ennetav, ennustav, isikupärastatud ja osalust soodustav);

166.

toetab uute digitaalsete ressursside ja platvormide loomist, nagu vähktõve piltdiagnostika Euroopa algatus, ja Euroopa vähiteabesüsteemi tugevdamist, mis võimaldab pädevatel asutustel lähiaastatel hästi kasutada suurandmete suhtes rakendatud tehisintellekti; rõhutab vajadust tagada võrdne ja läbipaistev juurdepääs nendes platvormides sisalduvale teabele;

167.

tunneb heameelt Euroopa vähktõvevastase tegevuskava raames loodud juhtalgatuse „Vähidiagnostika ja ravi kõigile“ üle, mille eesmärk on parandada juurdepääsu uuenduslikule vähidiagnostikale ja -ravile ning edendada järgmise põlvkonna sekveneerimistehnoloogia kasutamist kasvajarakkude kiireks ja tõhusaks geneetiliseks profileerimiseks, võimaldades teadlastel ja arstidel jagada vähiprofiile ja rakendada samasuguseid või sarnaseid diagnostika- ja ravimeetodeid võrreldavate vähiprofiilidega patsientide suhtes; rõhutab vajadust kaaluda isikupärastatud ravimeetodeid, mis põhinevad hästi kavandatud kliinilistel uuringutel, millel on patsientide ravi jaoks tõestatud lisaväärtus;

168.

tunneb heameelt kavandatud personaalmeditsiini partnerluse üle, mis kuulutati välja kavas ja mida rahastatakse programmist „Euroopa horisont“ ning milles määratakse kindlaks personaalmeditsiini alaste teadusuuringute ja hariduse prioriteedid, toetatakse vähktõve ennetamise, diagnoosimise ja raviga seotud uurimisprojekte ning antakse soovitusi personaalmeditsiini lähenemisviiside kasutuselevõtuks igapäevases meditsiinipraktikas; rõhutab vajadust kehtestada personaalmeditsiini jaoks täpselt määratletud, ülemaailmselt ühtne terminoloogia, mis lihtsustaks investeeringuid teadusuuringutesse ja tooks kasu patsientide terviseteadlikkusele; toetab personaalse ennetamise tegevuskava koostamist, mis võimaldab tuvastada teadusuuringute ja innovatsiooni lüngad ning kaardistada kõik teadaolevad vähktõvele vastuvõtlikkust põhjustavad bioloogilised kõrvalekalded, sealhulgas pärilikud ja keskkonnategurid ning laste raviga seotud probleemid; kutsub üles tegema need lahendused tulevikus kättesaadavaks riiklike tervishoiusüsteemide kaudu;

169.

nõuab suutlikkuse, taristu ja koostöö tõhustamist ning mittetulunduslike kliiniliste uuringute rahastamist, et täiustada ravistrateegiaid, keskendudes nii eakatele kui ka vähekaitstud ja alaesindatud patsiendirühmadele, sealhulgas naistele ja lastele; nõuab ELi toetust tervishoiusüsteemile ja ravi optimeerimise kavale;

170.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles edendama humanitaar- ja sotsiaalteadustele pühendatud uuringuid, eriti neid, mis tegelevad tervisealase ebavõrdsusega vähihaiguste eri staadiumides, samuti teadusuuringuid vähiravi korralduse optimeerimise, tervishoiuteenuste ja tervishoiuteenuste osutajate rahastamise, tervishoiuteenuste osutamise korralduse ja juhtimisasutuste toimimise kohta; nõuab, et uuringud hõlmaksid ebavõrdsust vähiravis, mis on seotud selliste teguritega nagu sugu, vanus ja sotsiaal-majanduslik seisund, pöörates erilist tähelepanu ühiskonna marginaliseerunud ja vähekaitstud rühmadele;

171.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles toetama Euroopa mitmekeskuseliste kliiniliste uuringute väljatöötamist, eelkõige väikese esinemissageduse ja/või väiksemate ravivõimalustega vähivormide puhul, ning tugevdama rahvusvahelist koostööd ja piiriüleste kliiniliste uuringute läbiviimist, tuginedes vajaduse korral olemasolevatele struktuuridele, nagu Euroopa kliiniliste uuringute nõukogu laste vähivormide sektoris, ning julgustama väiksemate riikide kaasamist; rõhutab lisaks vajadust kooskõlastada kõik ELi vähipoliitika algatused määratletud ja ühiste eesmärkide saavutamiseks;

172.

toetab kliinilisi uuringuid, et hinnata raviga mitteseotud sekkumiste teostatavust, tõhusust ja tasuvust, näiteks uuringud tervist mõjutavate tegurite (sealhulgas keskkonnategurite) ja elukvaliteedi kohta;

173.

on kindlalt veendunud, et patsiendid ja sõltumatud patsientide ühendused, samuti vanemad ja hooldajad, tuleks kaasata kliiniliste uuringute prioriteetide ja lõpptulemuste määratlemisse, tagamaks, et uuringutes tegeletaks Euroopa patsientide rahuldamata vajadustega, sealhulgas elukvaliteedi kui esmase lõpptulemusega; on seisukohal, et uuringute lõplikud tulemused tuleks osalevatele patsientidele ja avalikkusele teatavaks teha; nõuab lapspatsientide kaasamist rahuldamata vajaduste määratlemisse, et anda panus kliiniliste uuringute protokolli väljatöötamisse, parandada teabevahetust sihtrühmaga ja tõhustada tulemuste levitamise meetodeid; rõhutab, et kliiniliste uuringute määruse läbipaistvussätete järgimise ulatust tuleks jälgida ja sellest tuleks korrapäraselt aru anda;

174.

pooldab kliiniliste uuringute põhjalikumat kontrolli ja suuremat läbipaistvust vähiravi uurimise ja arendamise protsessis, sealhulgas portaali loomist, mis võimaldab patsientidel saada teavet Euroopas kättesaadavate kliiniliste uuringute kohta; nõuab läbipaistvust ELi tasandi kliiniliste uuringute andmetele juurdepääsu ja nende kasutamise asjus, sealhulgas nende puhul, millest on loobutud; rõhutab, et see peaks hõlmama ka lastele ja noortele patsientidele kohandatud teavet;

175.

soovitab, et teadusuuringud oleksid vähktõve ebavõrdsuse registri parameeter, et mõõta ja jälgida ebavõrdsust seoses juurdepääsuga kliinilistele uuringutele ning paremini mõista ja reageerida piirkondlikele ja riiklikele erinevustele uuringute tegemisel ning jälgida kava raames elluviidavate algatuste, näiteks ELi kõikehõlmavate vähikeskuste võrgustiku edusamme;

176.

rõhutab, et nii eelkliinilistes kui ka kliinilistes etappides tuleks arvesse võtta sooga seotud erinevusi vähiuuringutes, et kirjeldada erinevusi haiguse füsiopatoloogias ja sellega seotud kaasnevaid haigusi ning muu hulgas ravimi farmakokineetikas/farmakodünaamikas;

177.

kiidab heaks 2021. aasta Porto vähiuuringute deklaratsiooni, milles tuuakse esile võimalused vähktõve kõikehõlmavate siirdeuuringute tegemiseks, mis võimaldaks saavutada 2030. aastal hästi arenenud tervishoiusüsteemidega liikmesriikides diagnoositud patsientide 75 %-lise kümneaastase vähispetsiifilise elulemuse; nõuab tungivalt, et komisjon osaleks aktiivselt ja täidaks juhtrolli selle eesmärgi saavutamisel;

178.

tunneb heameelt asjaolu üle, et Marie Skłodowska-Curie meetmetega jätkatakse teadlaste harimist ja koolitamist vähktõve ennetamise, ennustamise, avastamise, diagnoosimise ja ravimeetodite valdkonnas;

II. Jagatud teadmised

179.

on seisukohal, et vähktõve alaste teadmiste parandamiseks nii tervishoiutöötajate, uurijate kui ka patsientide hulgas on vaja teadmiste, andmete, koolitusprogrammide ja suhtlusvahendite jagamist; rõhutab, et valdkondadevaheline ja piiriülene koostöö ning teadmiste jagamine on äärmiselt oluline vähiravi kvaliteedi edasiseks parandamiseks ELis; märgib, et andmete jagamine on tehisintellekti ja masinõppevahendite rakendamisel teadusuuringutes keskse tähtsusega, tingimusel, et on olemas inimjärelevalve, ning tervishoiu digiülemineku võimaldamiseks, et vähendada erinevusi vähktõve ennetamisel, diagnoosimisel ja ravimisel kogu Euroopas ning optimeerida tervishoiusüsteemide ressursside kasutamist, suurendades tõhusust ja võimaldades seeläbi onkoloogilise ravi andmete laiemat kättesaadavust, sealhulgas vähem linnastunud ja äärepoolsemates piirkondades; rõhutab terviseandmete tundlikku olemust; nõuab 27. aprilli 2016. aasta määruse (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (80) täielikku järgimist, et vältida tarbetuid piiranguid piiriülesele tervishoiule; rõhutab vajadust isikuandmete kaitse üldmääruse, sealhulgas selle põhjendusete 33 ja 157 ühtlustatud tõlgendamise ja rakendamise järele, eelkõige andmekaitseasutustes, ning selle koostoime järele kliiniliste uuringute määrusega, kui see on kohaldatav, sealhulgas selle määruse põhjenduse 29 ja artikli 28 lõikega 2, et hõlbustada teadusuuringuid kogu ELis; palub Euroopa Andmekaitsenõukogul tagada oma terviseuuringuid käsitlevate suuniste ajakohastamine eesmärgiga edendada teadusuuringuid, ning kutsub komisjoni üles esitama 2022. aasta lõpuks konkreetsed ettepanekud;

180.

palub komisjonil hinnata Euroopa tugivõrgustike toimimist, eriti nende rolli eksperditeadmiste ja parimate tavade kogumisel ja jagamisel, ratsionaliseerides seeläbi patsientide edasisuunamist harvaesinevate vähivormide ravi käigus, mis mõjutab hinnanguliselt 5,1 miljonit patsienti kogu Euroopas ja nõuab laiaulatuslikku koostööd; rõhutab Euroopa tugivõrgustike tähtsust tervisealase ebavõrdsuse vähendamisel ning ohutuma ja kvaliteetse ravi tagamisel üle ELi piiride;

181.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama Euroopa tugivõrgustike asjakohane ja püsiv pikaajaline rahastamine ning integreerima need riiklikesse tervishoiusüsteemidesse; nõuab, et rahastamine hõlmaks muu hulgas virtuaalsete konsultatsioonide hüvitamist, mestimis- ja haridusprogrammide toetamist ning patsientide reisikulude tõhusat hüvitamist kooskõlas piiriüleste tervishoiuteenuste direktiiviga, kui see on vajalik, et edendada paremaid ravistandardeid ja võrdset juurdepääsu parimatele võimalikele sekkumistele kõigile seda vajavatele patsientidele kogu Euroopas; nõuab samuti digitaristu kasutuselevõtu, ajakohastamise ja sujuva toimimise toetamist, mis lihtsustab ja hõlbustab juurdepääsu Euroopa tugivõrgustikele, ning ELi terviseandmete strateegia loomist, et parandada praeguseid harvaesinevate haiguste registreid ühises ja ühtses andmeruumis; rõhutab vajadust tagada Euroopa tugivõrgustike jätkuva toimimise rahastamine programmi „EL tervise heaks“, programmi „Euroopa horisont“, Euroopa poolaasta programmi, struktuurifondide ning finantsmääruse artikli 195 kaudu; toetab nelja olemasoleva Euroopa tugivõrgustiku (PaedCan – laste vähivormid, EURACAN – täiskasvanute harvaesinevad soliidvähi vormid, EuroBloodNet – harvaesinevad hematoloogilised haigused, sealhulgas harvaesinevad hematoloogilised pahaloomulised kasvajad ja GENTURIS – geneetilised kasvajariski sündroomid) laiendamist, et hõlmata harvaesinevad, keerulised, halvasti ravitavad vähivormid ja laste vähivormid, kuna see võiks hõlbustada patsientide, sealhulgas laste, noorukite ja noorte täiskasvanute võrdset juurdepääsu parimale kättesaadavale ravile kogu Euroopas ning parandada Euroopa tugivõrgustike toimimist ja tervisetulemusi harvaesinevate haigustega patsientide rühmades;

182.

on veendunud, et Euroopa tugivõrgustike edasine arendamine ja optimeerimine nõuab kõigi liikmesriikide osalemist olemasolevates Euroopa tugivõrgustikes, kusjuures igal liikmesriigil on igas Euroopa tugivõrgustikus ja igas Euroopa tugivõrgustiku allkliinilises valdkonnas/temaatilises võrgustikus vähemalt üks täis- või sidusliige, patsiendi individuaalse teekonna hõlbustamist riiklike kontaktpunktide tõhusa koostöö kaudu Euroopa tugivõrgustikega, Euroopa tugivõrgustike toimimise hindamist, jagades andmeid nende tulemuslikkuse ja võrgustike loomise kohta harvaesinevate vähivormide valdkonnas, tõhusate telemeditsiinivahendite kasutuselevõttu, mis võimaldab jagada juhtumitoimikuid ja piltdiagnostika tulemusi turvalisel viisil, et arutada keerukaid vähijuhtumeid, ning piisavat ja pikaajalist rahastamist nii liidu (programmi „EL tervise heaks“) kui ka riikide tasandil;

183.

kutsub liikmesriike üles pöörama piisavat tähelepanu kohalike, piirkondlike ja riiklike valitsusväliste organisatsioonide tähtsusele vähipatsientide, vähktõvest jagusaanute ja nende sugulaste ühendamisel seoses nende osalemisega teadmiste jagamise protsessis, vähktõvevastases võitluses õigusliku toetuse tähenduses ning nende organisatsioonide, eriti vähivastase võitluse programmidega seotud organisatsioonide eraldi rahastamise suhtes;

184.

julgustab liikmesriike toetama sihtotstarbelist ja kohandatud lähenemisviisi täiskasvanute harvaesinevatele vähivormidele ja laste vähivormidele, võttes arvesse ELi algatusi, ja integreerima Euroopa tugivõrgustikud täielikult oma riiklikesse tervishoiusüsteemidesse; nõuab andmete kogumist reguleerivate ühiste ja järjepidevate protokollide loomist ning ühtse määratluste kogumi loomist, mis selgitab kogutud andmeid; nõuab harvaesinevate vähivormidega patsientide organisatsioonide sidumist Euroopa tugivõrgustike ja Euroopa referentkeskusega;

185.

tuletab meelde, et Teadusuuringute Ühiskeskus on võtnud aktiivse rolli vähiregistrite tegevuse toetamisel ja andmete kasutamisel; on seisukohal, et Teadusuuringute Ühiskeskuse mandaati, rahastamist ja poliitilist toetust tuleks tugevdada, et jätkata ja kiirendada selle koordineerimisalast koostööd vähiregistritega, eelkõige patsientide tulemuste ja pärismaailma tõendite kogumise ning vähktõve klastrite kindlakstegemise suhtes, ja nende integreerimist olemasolevatesse vähiregistritesse;

186.

tunneb heameelt täielikult pediaatrilistele teadusuuringutele, sealhulgas onkoloogiale pühendatud Euroopa teadustaristu arendamise üle, mis hõlbustab baas-, eelkliinilisi ja riikidevahelisi pediaatrilisi teadusuuringuid, mis toetavad lastele suunatud kliiniliste uuringute ja ravimite kättesaadavust;

187.

tunneb heameelt vähktõve teadmuskeskuse loomise üle 2021. aastal, et aidata kaasa vähktõvega seotud teaduslike ja tehniliste algatuste vahetamisele ja koordineerimisele ELi tasandil; on seisukohal, et teadmuskeskus peaks kaasama kõik sidusrühmad (riiklike vähitõrjeprogrammide esindajad, patsientide ja hooldajate ühendused, õpiühiskonnad, asjaomased ELi asutused ja ametid, ettevõtjate esindajad jne); on veendunud, et see teadmuskeskus peaks põhinema andmete jälgimisel, Euroopa tugivõrgustike aruannetel ja vähiregistritel; on seisukohal, et selle missioon peaks olema selgelt määratletud ja hõlmama järgmist:

a)	kõigi riiklike vähitõrjeprogrammide võrgustiku koordineerimine;

b)	Euroopa tegevuskava koostamine laiaulatuslike ennetuskampaaniate ja terviseedenduse haridusprogrammide loomiseks;

c)	ühiste kvaliteedikriteeriumide kehtestamise koordineerimine, et juhtida sõeluuringuprogrammide, vähiregistrite ja vähiravikeskuste riiklikku akrediteerimist;

d)	kliinilise tava suuniste ja kvaliteedi tagamise kavade väljatöötamine uusimate teaduslike tõendite põhjal, et parandada kogu raviteekonda kõigi vähivormide ja eelkõige harvaesinevate ja laste vähivormide puhul;

e)	aastaaruannete koostamine ja raamistike loomine sõeluuringuprogrammide, vähiregistrite ja Euroopa tugivõrgustike andmete kogumise täiustamiseks ELi tasandil;

f)	uuringute esitamine ennetamise ja diagnoosimise mõju kohta, sealhulgas hinnangud majanduskulude vähenemise kohta ennetusse ja diagnoosimisse tehtavate investeeringute suurendamise tulemusel;

g)	parimate tavade ja tulemuste vahetamise koordineerimine Euroopa tugivõrgustike ja kõikehõlmavate vähikeskuste vahel;

h)	kõikehõlmava mudeli väljatöötamine kava ja programmi „Euroopa horisont“ ning patsientide ja hooldajate panuse abil, et määrata kindlaks teadusuuringute prioriteedid ning võimaldada võimaluse korral välja arendada koordineeritud ja tõhus vähiuuringute üksus Euroopas;

i)	Euroopa vähktõve pilve kogutud anonüümitud andmete jagamise hõlbustamine arstidele ja teadlastele, samuti üksustele, kes arendavad vähipatsientide jaoks tervishoiuteenuseid ja kaasaegseid tehnoloogilisi lahendusi;

j)	tervishoiutöötajate, patsientide ja hooldajate ühiste koolitusprogrammide toetamine;

k)	ajakohastatud, sertifitseeritud ja läbipaistva teabe edastamine kodanikele ja spetsialistidele vähi põhjuste, ravi ja ELi õigusaktide kohta;

l)	asjakohaste soovituste rakendamise taseme jälgimine liikmesriikide riiklikes vähitõrjeprogrammides ja selle jälgimise tulemuste korrapäraselt kättesaadavaks tegemine;

m)	mõõdetavate ja reprodutseeritavate näitajate esitamine kavas välja toodud peamiste tulemuste jaoks;

188.

tuletab meelde, et teadlased peavad tegema koostööd, et leida parim võimalik ravi eelkõige harvaesineva vähivormiga patsientidele, kuid nende ees seisavad tõsised takistused; nõuab seetõttu, et komisjon uuriks oma teadusnõustamise mehhanismi või piiriüleste vähiuuringute erisaadiku määramise kaudu süstemaatiliselt kõiki takistusi piiriülesel vähktõve uurimisel ja koostööl, sealhulgas reguleerimisel, et edendada piiriüleseid vähiuuringuid;

189.

soovitab luua vähemalt üks vähiregister igas ELi piirkonnas, sealhulgas äärealadel ja äärepoolseimates piirkondades; on seisukohal, et see on vähiregistrite sujuva toimimise tagamiseks pöördelise tähtsusega; toetab riiklike vähiregistrite suutlikkuse tugevdamist, et koguda patsientide esitatud standarditud tulemusi, kaardistada paremini ELi kodanike elustiili, sealhulgas sotsiaal-majanduslikke tingimusi, tööalast teavet, keskkonnategureid ja muid andmeid, ning tuvastada vähktõve esinemissageduse, levimuse ja elulemuse ebavõrdsuse põhjused; rõhutab, et oluline on koguda andmeid koostöiselt kõigis liikmesriikides; nõuab andmeallikate võrreldavust ning piirkondlike ja riiklike vähiregistrite koostalitlusvõimet andmete kogumise ulatuse ja kvaliteedi ühtlustamise kaudu, ning turvalist juurdepääsu nendele andmetele; nõuab, et riiklikele vähiregistritele antaks volitused analüüsida erinevusi haigestumuses ning anda riiklikele vähinõukogudele ja Teadusuuringute Ühiskeskusele soovitusi sekkumisvajaduse kohta; nõuab kaasaegsete epidemioloogiliste ja molekulaargeneetiliste meetodite kasutamist, et analüüsida vähi esinemissagedust ja teha kindlaks selle põhjused; nõuab konkreetsete vähiregistrite rakendamist laste pahaloomuliste kasvajate kohta kooskõlas rahvusvahelise lapseea vähi klassifikatsiooniga; nõuab harvaesineva vähivormiga täiskasvanud patsientide juurdepääsu parandamist kliinilistele uuringutele ja erilubade alusel kasutamisele;

190.

toetab kindlalt vähktõve ebavõrdsuse registri loomist Euroopa tasandil, mis tehti teatavaks kavas, et teha kindlaks suundumused, erinevused, ebavõrdsus liikmesriikides ja nende vahel; on veendunud, et see register aitab välja selgitada probleemid ja konkreetsed tegevusvaldkonnad, et suunata investeeringuid ja sekkumist ning hõlbustada ebavõrdsuse uurimist ELi, riiklikul ja piirkondlikul tasandil; nõuab registri üldsusele kättesaadavaks tegemist; rõhutab, et register peab hõlmama ka sotsiaalset ebavõrdsust, näiteks sotsiaalmajandusliku staatuse, ameti ja sooga seotud ebavõrdsust;

191.

kutsub komisjoni üles edendama teadustulemuste avaldamist avatud juurdepääsuga, et teha need kõigile tervishoiutöötajatele ja teadlastele kergesti kättesaadavaks;

192.

toetab komisjoni kavatsust võimaldada vähipatsientidel digitaalsetele terviselugudele turvaliselt juurde pääseda ja neid piiriüleselt jagada; on seisukohal, et komisjon võiks koostöös Euroopa e-tervise programmiga luua aluse ühtsele Euroopa terviseandmeruumile, kogudes, analüüsides ja vahetades anonüümseks muudetud meditsiinilisi (vähiregistrite, haiglate, akadeemiliste kliiniliste uuringute ja kohortide) andmeid ning bioloogilisi andmeid (vere- ja kasvajaproovid) Euroopa vähktõve pilves; rõhutab, et isikuandmete kaitse üldmääruse ühtlustatud tõlgendamine kõigis liikmesriikides on aluseks uutele andmete jagamise algatustele, nagu ühtne Euroopa terviseandmeruum; julgustab kasutama terviseandmeid mitteärilistel eesmärkidel (andmealtruism); tunneb heameelt programmi „Euroopa horisont“ vähiuuringute missiooni raames kavandatud virtuaalse Euroopa vähipatsientide digikeskuse loomise üle, et toetada standarditud lähenemisviisi selleks soovi avaldanud patsientide osalemisele nende standarditud ja ühtselt määratletud terviseandmete talletamisel ja vahetamisel; soovitab kaasata patsiendid mis tahes meetmetesse, mis on seotud terviseandmete salvestamise ja kasutamisega poliitikakujundamise ja teadusuuringute eesmärgil; tunneb heameelt Euroopa vähiteabesüsteemi kavandatud laiendamise üle enne 2022. aastat;

193.

nõuab tervishoiutöötajate hariduse ja koolituse standardite täiustamist; ergutab kasutama tervishoiutöötajate ühiseid ja valdkondadevahelisi koolitusprogramme tihedas koostöös Euroopa õpiühiskondadega; tunneb heameelt vähktõve alase erialaülese koolitusprogrammi loomise üle ravi ja hoolduse igas etapis, sealhulgas diagnoosimine, ravi, komplikatsioonid ja kaasnevad haigused, vähktõvest jagusaamine ja terminaalne hooldus;

III. Euroopa vähktõvevastase tegevuskava rahastamine

194.

rõhutab, et kava ei tohiks vaadelda üksnes poliitilise kohustusena muutuste edendamiseks, vaid ka konkreetsete ja ambitsioonikate algatuste kogumina, mis toetab, koordineerib ja täiendab liikmesriikide jõupingutusi vähktõvest põhjustatud kehaliste ja vaimsete kannatuste vähendamiseks; julgustab komisjoni optimeerima kavas esitatud algatuste ühtset rakendamist, andes liikmesriikidele selged suunised konkreetsete meetmete kohta vähktõve diagnoosimisele ja ravile ebavõrdse juurdepääsu vastu võitlemiseks ning piisava rahastuse, eelkõige selleks, et tegeleda ebavõrdse juurdepääsuga; toonitab siiski, et liikmesriikide suutlikkus tervishoiuprogrammidele eraldatud vahendeid kasutada on seni olnud erinev; kutsub komisjoni üles andma liikmesriikidele suunised ja selge ülevaate ELi sihtotstarbelistest vahenditest, konkreetselt määratletud viisidest, mis seovad kavas esitatud meetmed selles määratletud ELi rahastamismehhanismidega, ning võimalikust koostoimest ja vastastikusest täiendavusest programmi „EL tervise heaks“ ja teiste programmide vahel – näiteks programm „Digitaalne Euroopa“, programm „Euroopa horisont“, Euroopa Liidu taasterahastu/taaste- ja vastupidavusrahastu, struktuuri- ja ühtekuuluvusfondid – et parandada võrdset juurdepääsu kvaliteetsele diagnoosile ja ravile, tagada piisav investeerimine vähktõve ennetusse ja innovatsiooni ning suurendada tervishoiusüsteemide vastupanuvõimet; rõhutab ühtekuuluvusfondide tähtsust tervishoiuteenustele võrdse juurdepääsu saavutamisel, eelkõige ELi vähem arenenud piirkondades, sealhulgas maapiirkondades, investeerides tervishoiutaristusse ja töötajaskonda;

195.

kutsub liikmesriike üles tagama, et kava ja nende vastavate riiklike vähitõrjeprogrammide asjakohaseks rakendamiseks eraldatakse piisavalt vahendeid; on seisukohal, et kuni 30 % kavast tuleks eraldada riiklike vähitõrjeprogrammide rakendamiseks;

196.

tunneb heameelt nelja miljardi euro suuruse rahastamiskava üle ja võtab teadmiseks kavas endas sätestatud rahastamisallikate vastastikuse täiendavuse; märgib, et kavandatud eelarvet tuleks vaadelda esimese sammuna kõigi kavas sisalduvate meetmete elluviimise suunas; tuletab meelde, et kava rahastatakse erinevatest allikatest, nagu programmid „EL tervise heaks“, „Euroopa horisont“ ja „Digitaalne Euroopa“, ühtekuuluvuspoliitika fondid ning taaste- ja vastupidavusrahastu; tõstab esile vajaduse kaasata vähktõvevastane võitlus sidusal ja läbipaistval viisil kõigisse rahastamisallikatesse; rõhutab eriti vähiuuringute, innovatsiooni ja vähiennetuse tõhustamise tähtsust ning vajadust eraldada neile rohkem vahendeid; rõhutab vajadust kava jaoks kavandatud eelarveeraldis korrapäraselt läbi vaadata, et seda võimaluse korral suurendada; rõhutab vajadust võtta need vahendid liikmesriikides kasutusele nii, et need oleksid kooskõlas iga riigi kindlaks tehtud vajadustega ning suunatud avaliku huvi ja riiklike tervishoiuteenuste edendamisele;

o o

197.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Euroopa Regioonide Komiteele, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele ning Maailma Terviseorganisatsioonile.

(1) ELT C 362, 8.9.2021, lk 182.

(2) 27. oktoobri 2020. aasta töödokument.

(3) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. aprilli 2021. aasta määrus (EL) 2021/695, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogramm „Euroopa horisont“ ja kehtestatakse selle osalemis- ja levitamisreeglid (ELT L 170, 12.5.2021, lk 1).

(4) Vähiuuringute missiooni nõukogu vahearuanne „Conquering cancer: mission possible“ (Vähi seljatamine – võimalik missioon).

(5) ELT C 269 I, 7.7.2021, lk 3.

(6) ELT L 327, 16.12.2003, lk 34.

(7) https://ec.europa.eu/health/sites/default/files/major_chronic_diseases/docs/2017_cancerscreening_2ndreportimplementation_en.pdf

(8) ELT L 158, 30.4.2004, lk 50.

(9) ELT L 131, 5.5.1998, lk 11.

(10) ELT L 107, 26.3.2021, lk 1.

(11) ELT L 158, 27.5.2014, lk 1.

(12) ELT L 166, 11.5.2021, lk 1.

(13) https://www.eea.europa.eu/publications/healthy-environment-healthy-lives

(14) ELT C 341, 24.8.2021, lk 76.

(15) https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2021/690012/EPRS_STU(2021)690012_EN.pdf

(16) https://cancer-code-europe.iarc.fr/index.php/en/

(17) https://www.europeancancer.org/2-standard/66-european-code-of-cancer-practice

(18) https://apps.who.int/iris/bitstream/handle/10665/336595/WHO-EURO-2020-1435-41185-56004-eng.pdf?sequence=1&isAllowed=y

(19) ELT C 270, 7.7.2021, lk 2.

(20) ELT C 263, 25.7.2018, lk 4.

(21) ELT C 371, 15.9.2021, lk 75.

(22) ELT C 449, 23.12.2020, lk 71.

(23) ELT C 411, 27.11.2020, lk 48.

(24) ELT C 371, 15.9.2021, lk 102.

(25) ELT C 385, 22.9.2021, lk 83.

(26) ELT C 238, 6.7.2018, lk 128.

(27) https://www.europeancancer.org/resources/201:time-to-act.html

https://www.europeancancer.org/timetoact/impact/data-intelligence

(28) https://www.endocrine.org/news-and-advocacy/news-room/2015/estimated-costs-of-endocrine-disrupting-chemical-exposure-exceed-150-billion-annually-in-eu

(29) EU-OSHA: https://osha.europa.eu/en/themes/work-related-diseases/work-related-cancer

(30) EU-OSHA: https://osha.europa.eu/en/publications/worker-survey-exposure-cancer-risk-factors/view

(31) Komisjoni 19. septembri 2003. aasta soovitus Euroopa kutsehaiguste kava kohta (ELT L 238, 25.9.2003, lk 28).

(32) https://www.who.int/publications/m/item/technical-report-on-pricing-of-cancer-medicines-and-its-impacts

(33) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiiv 2014/40/EL tubaka- ja seonduvate toodete tootmist, esitlemist ja müüki käsitlevate liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (ELT L 127, 29.4.2014, lk 1).

(34) Nõukogu 21. juuni 2011. aasta direktiiv 2011/64/EL tubakatoodetele kohaldatava aktsiisi struktuuri ja määrade kohta (ELT L 176, 5.7.2011, lk 24).

(35) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuni 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/904 teatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamise kohta (ELT L 155, 12.6.2019, lk 1).

(36) https://fctc.who.int/who-fctc/overview

(37) https://fctc.who.int/protocol/overview

(38) https://www.ombudsman.europa.eu/en/decision/en/73774

(39) ELT C 296, 5.12.2009, lk 4.

(40) Scoccianti C., Cecchini M., Anderson A.S. jt, „European Code against Cancer 4th Edition: Alcohol drinking and cancer“ (Euroopa vähktõvevastase tegevuskava neljas väljaanne: alkoholi joomine ja vähktõbi), Cancer Epidemiol. detsember 2016; 45 lk 181–188. https://pubmed.ncbi.nlm.nih.gov/27816465/

(41) https://www.euro.who.int/en/health-topics/disease-prevention/alcohol-use/news/news/2018/09/there-is-no-safe-level-of-alcohol,-new-study-confirms

(42) https://www.thelancet.com/action/showPdf?pii=S0140-6736%2818%2931310-2

(43) Komisjoni 24. oktoobri 2006. aasta teatis ELi strateegia kohta, mis toetab liikmesriike alkoholist põhjustatud kahju vähendamisel (COM(2006)0625).

(44) https://www.thelancet.com/journals/lanonc/article/PIIS1470-2045(21)00279-5/fulltext

(45) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. novembri 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/1808, millega muudetakse direktiivi 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv), et võtta arvesse muutuvat turuolukorda (ELT L 303, 28.11.2018, lk 69).

(46) Komisjoni 24. märtsi 2021. aasta ettepanek nõukogu soovituse kohta, millega luuakse Euroopa lastegarantii (COM(2021)0137).

(47) ELT C 395, 29.9.2021, lk 32.

(48) ELT L 114, 27.4.2006, lk 38.

(49) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/35/EL teatavates pingevahemikes kasutatavate elektriseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 96, 29.3.2014, lk 357).

(50) Nõukogu 10. mai 2021. aasta määrus (Euratom) 2021/765, millega luuakse teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Euroopa horisont“ täiendav Euroopa Aatomienergiaühenduse teadus- ja koolitusprogramm aastateks 2021–2025 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (Euratom) 2018/1563 (ELT L 167 I, 12.5.2021, lk 81).

(51) Nõukogu 5. detsembri 2013. aasta direktiiv 2013/59/Euratom, millega kehtestatakse põhilised ohutusnormid kaitseks ioniseeriva kiirgusega kiiritamisest tulenevate ohtude eest ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 89/618/Euratom, 90/641/Euratom, 96/29/Euratom, 97/43/Euratom ning 2003/122/Euratom (ELT L 13, 17.1.2014, lk 1).

(52) ELT C 494, 8.12.2021, lk 64.

(53) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2020. aasta direktiiv (EL) 2020/2184 olmevee kvaliteedi kohta (ELT L 435, 23.12.2020, lk 1).

(54) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (EÜT L 327, 22.12.2000, lk 1).

(55) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1907/2006, mis käsitleb kemikaalide registreerimist, hindamist, autoriseerimist ja piiramist (REACH) ja millega asutatakse Euroopa Kemikaalide Agentuur (ELT L 396, 30.12.2006, lk 1).

(56) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. oktoobri 2004. aasta määrus (EÜ) nr 1935/2004 toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete kohta (ELT L 338, 13.11.2004, lk 4).

(57) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1223/2009 kosmeetikatoodete kohta (ELT L 342, 22.12.2009, lk 59).

(58) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuni 2009. aasta direktiiv 2009/48/EÜ mänguasjade ohutuse kohta (ELT L 170, 30.6.2009, lk 1).

(59) https://www.europarl.europa.eu/RegData/etudes/STUD/2019/608866/ IPOL_STU(2019)608866_EN.pdf

(60) ELT L 353, 31.12.2008, lk 1.

(61) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0427.

(62) ELT C 466, 28.12.2018, lk 1.

(63) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiiv 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (ELT L 88, 4.4.2011, lk 45).

(64) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta (ELT L 166, 30.4.2004, lk 1).

(65) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT L 255, 30.9.2005, lk 22).

(66) Komisjoni talituste töödokument „Strategic Agenda for Medical Ionising Radiation Applications (SAMIRA)“ (Ioniseeriva kiirguse meditsiiniliste rakenduste strateegiline kava (SAMIRA)) (SWD(2021)0014).

(67) https://www.accelerate-platform.org/

(68) EÜT L 311, 28.11.2001, lk 67.

(69) ELT L 136, 30.4.2004, lk 1.

(70) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/24/EL riigihangete kohta (ELT L 94, 28.3.2014, lk 65).

(71) Nõukogu 21. detsembri 1988. aasta direktiiv 89/105/EMÜ, mis käsitleb inimtervishoius kasutatavate ravimite hinnakujundust reguleerivate meetmete läbipaistvust ja nende hõlmamist siseriiklike tervisekindlustussüsteemidega (EÜT L 40, 11.2.1989, lk 8).

(72) ELT L 158, 27.5.2014, lk 1.

(73) Euroopa vähiorganisatsioon, „Cancer Will Not Wait for the Covid-19 Pandemic to End. It is Time to Act“ (Vähktõbi ei oota COVID-19 pandeemia lõppu. On aeg tegutseda), 11. mai 2021, vaadatud 21. detsembril 2021.

(74) ELT L 133, 22.5.2008, lk 66.

(75) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

(76) ELT L 378, 27.12.2006, lk 1.

(77) EÜT L 18, 22.1.2000, lk 1.

(78) ELT L 188, 12.7.2019, lk 79.

(79) Vähiuuringute missiooni nõukogu, „Conquering Cancer – Mission Possible“ (Vähist vabaks – võimalik missioon), Euroopa Komisjon, 2020.

(80) ELT L 119, 4.5.2016, lk 1.

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/148

P9_TA(2022)0039

Ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamist käsitlev 2021. aasta aruanne

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamist käsitleva 2021. aasta aruande kohta (2021/2182(INI))

(2022/C 342/13)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingut (ELi leping), eriti selle artikleid 21 ja 36,

—	võttes arvesse ÜRO põhikirja, ÜRO mereõiguse konventsiooni, 1. augusti 1975. aasta Helsingi lõppakti ja sellele järgnenud dokumente ning 19.–21. novembri 1990. aasta Pariisi uue Euroopa hartat,

—	võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 16. juuni 2021. aasta aruannet „CFSP Report – Our priorities in 2021“ (ÜVJP aruanne – meie prioriteedid aastal 2021) (HR(2021)0094),

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu 31. oktoobri 2000. aasta resolutsiooni 1325(2000) naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

—	võttes arvesse oma 16. septembri 2021. aasta soovitust, mis käsitleb ELi ja Venemaa poliitiliste suhete suunda (1), ning oma 16. detsembri 2021. aasta resolutsiooni olukorra kohta Ukraina piiril ja Ukraina territooriumitel, mis on Venemaa poolt okupeeritud (2),

—	võttes arvesse 10. juuli 2016. aasta ja 8. juuli 2018. aasta ühisdeklaratsioone ELi ja NATO koostöö kohta,

—

võttes arvesse oma varasemaid resolutsioone olukorra kohta Hongkongis, sealhulgas 8. juuli 2021. aasta resolutsiooni Apple Daily juhtumi kohta (3) ja 19. juuni 2020. aasta resolutsiooni Hiina Rahvavabariigi Hongkongi riikliku julgeoleku seaduse ja ELi vajaduse kohta kaitsta Hongkongi ulatuslikku autonoomiat (4),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9-0354/2021),

arvestades, et Euroopa Parlamendil on kohustus ja vastutus teostada demokraatlikku järelevalvet ja kontrolli ühise välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika üle, ning ta peaks saama ka selle rolli täielikuks ja tõhusaks täitmiseks läbipaistval viisil ja õigeaegselt nii vajaliku teabe kui ka tõhusad vahendid;

arvestades, et hiljutised rahvusvahelised arengusuunad ja mitmemõõtmelised probleemid ning kiiresti muutuv geopoliitiline keskkond on kiirendanud olemasolevaid suundumusi, mis mõjutavad ELi ÜVJP põhiaspekte, paljastanud ELi nõrgad kohad välissündmuste ja surve suhtes, rõhutanud vajadust tugevama, ambitsioonikama, usaldusväärsema, strateegilisema ja ühtsema ELi tegevuse järele maailmaareenil, ning toonud esile vajaduse, et EL saaks iseseisvalt seada oma strateegilised eesmärgid ja arendada suutlikkust nende saavutamiseks;

arvestades, et need arengusuunad ja probleemid hõlmavad Hiinast Wuhanist alguse saanud enneolematut COVID-19 pandeemiat ja selle tagajärgi; USA muutuv roll ülemaailmsel areenil, Venemaa pingutused Euroopa julgeolekustruktuuri lammutamiseks ning tema jätkuvad rünnakud Ukraina vastu ja territooriumide okupeerimine Gruusias ja Ukrainas, hübriidrünnakud ELi liikmesriikide vastu, näiteks sisserändajate instrumentaliseerimine, mille eesmärk on seada proovile meie demokraatlikud alused; rahvusvahelise õiguse pidev rikkumine Valgevene poolt; Hiina Kommunistliku Partei ja teiste autoritaarsete ja totalitaarsete režiimide kasvav enesekehtestamine; Afganistani riiklike struktuuride hiljutine kiire kokkuvarisemine ja sellele järgnenud riigi ülevõtmine Talibani poolt; pinged India ja Vaikse ookeani piirkonnas, eriti Lõuna- ja Ida-Hiina meres ning Taiwani väinas; massihävitusrelvade levik; relvakontrollilepingute kahtluse alla seadmine; kliimamuutused; finantskuriteod; piirkondlike konfliktide süvenemine, mis on põhjustanud elanikkonna ümberasustamise; konkurents loodusvaradele; energia- ja veepuudus; ebaõnnestunud riigid; terrorism; organiseeritud piiriülene kuritegevus; küberründed; ja desinformatsioonikampaaniad;

D.	arvestades, et need praegused suundumused on tingitud sellest, et üleilmne jõudude tasakaal on asendunud suurema geopoliitilise konkurentsi ja mitme jõukeskusega maailmaga, mis raskendab ülemaailmset juhtimist ja rahvusvaheliste avalike hüvede pakkumist ajal, mil neid üha enam vajatakse;

E.	arvestades, et maailm on jõudnud uude ajastusse, kus rahu asemel valitseb üha suurenev geopoliitiline ebakindlus ning esineb rohkem piirkondlikke konflikte ja suur võimukonkurents, millel on märkimisväärne mõju ELi julgeolekule;

arvestades, et Venemaa relvajõudude jätkuva sõjalise kohaloleku suurendamine Ukraina piiril ja selle ebaseaduslikult okupeeritud aladel, samuti Valgevenes ja Kaliningradi piirkonnas, kujutab endast Ukraina ja Euroopa julgeolekule tõsiseltvõetavat ja suurt ohtu; arvestades, et Venemaa Föderatsiooni igasugune edasine sõjaline tegevus ja hübriidrünnakud peaksid viima rangete majandus- ja finantssanktsioonide vastuvõtmiseni tihedas koostöös Ameerika Ühendriikide, NATO ja teiste partneritega;

G.	arvestades, et kliimamuutuste kahjulik mõju ELi julgeolekule muutub üha selgemaks;

arvestades, et 2050. aastaks moodustab enam kui poole maailma elanikkonna kasvust Aafrika elanikkonna kasv, mille arvele peaks maailma lisanduvast 2,4 miljardist inimesest jääma eeldatavasti 1,3 miljardit; arvestades, et selline kasvu koondumine mõnesse kõige vaesemasse riiki toob koos kliimamuutuste mõjuga kaasa hulgaliselt uusi probleeme, millele on väga halb mõju nii kõnealustele riikidele kui ka Euroopa Liidule, kui selle küsimusega praegu ei tegeleta; arvestades, et ÜRO kaubandus- ja arengukonverentsi 2019. aasta aruandes kaubanduse ja arengu kohta (5) on igal aastal vaja täiendavalt 2,5 triljonit USA dollarit, et täita ÜRO säästva arengu tegevuskavas 2030 sätestatud kohustusi;

arvestades, et EL peab oma liidrirolli kindlustamiseks tegutsema rahvusvahelisel areenil ühtsete ja sidusate põhimõtete järgi, tuginedes ühistele strateegilistele lähenemisviisidele, ning taaselustama ja reformima mitmepoolsuse, mis juhindub selle väärtustest nagu demokraatia ja õigusriik, sotsiaalne õiglus, põhiõigused, sealhulgas sooline võrdõiguslikkus, ning toetama üleilmset vabadust ja kestliku ja kaasava tuleviku visiooni;

J.	arvestades, et valdav enamik ELi kodanikest ja Euroopa tuleviku konverentsi digiplatvormil seni laekunud kommentaarid toetavad ELi tugevamat rolli ning ühist Euroopa lähenemisviisi välis- ja julgeolekupoliitika küsimustes ning soovivad näha ühtsemat ja tõhusamat ELi välis- ja julgeolekupoliitikat;

rõhutab, et oma globaalse liidrirolli kindlustamise strateegilise eesmärgi saavutamiseks peaks EL oma ÜVJP kujundama järgnevast kuuest meetmest lähtuvalt:

—	reeglitel põhineva rahvusvahelise korra kaitsmine, mis põhineb ÜRO hartas, Helsingi lõppaktis ja Pariisi uue Euroopa hartas sätestatud põhimõtetel ja kohustustel,

—	globaalsete prioriteetidega seotud mitmepoolsete partnerlussuhete, eelkõige ELi ja ÜRO partnerluse tugevdamises juhtrolli võtmine ning demokraatia ja inimõiguste kaitsmine ja edendamine kogu maailmas,

—	ELi nähtavuse ja otsuste tegemise tõhustamine ning ELi tugevate ja pehmete jõuinstrumentide täielik ja tõhusam ärakasutamine, sealhulgas kvalifitseeritud häälteenamust nõudva hääletuse kasutuselevõtmisega ELi välispoliitika otsuste tegemisel,

—	Euroopa suveräänsuse saavutamine, ühendades sidusalt ELi välis- ja sisetegevuse, ühendades vajaduse korral iseseisva tegutsemise võime ja valmisoleku järgida strateegilist solidaarsust samu seisukohti jagavate partneritega,

—	piirkondlike strateegiate edasiarendamine, kaasa arvatud diplomaatilise suhtluse, majandustegevuse ja julgeolekukoostöö valdkonnas,

—	demokraatliku järelevalve, kontrolli ja vastutuse ja ELi ÜVJP parlamentaarse mõõtme tugevdamine;

Juhtrolli võtmine globaalsete prioriteetidega seotud mitmepoolsete partnerlussuhete, eelkõige ELi ja ÜRO partnerluse tugevdamises ning inimõiguste kaitsmises ja edendamises kogu maailmas

väljendab heameelt ELi kasvava ambitsiooni ja initsiatiivi üle tähtsate prioriteetidega seotud globaalsetes partnerlussuhetes juhtrolli võtmisel ning oluliste institutsioonide ja organisatsioonide reformide abil reeglitel ja väärtustel põhineva mitmepoolse maailmakorra tugevdamisel, et suurendada nende tõhusust ja vastupanuvõimet ning olemasolevate mitmepoolse ülemaailmse juhtimise mehhanismide ja institutsioonide parema kasutamise kaudu; märgib, et need algatused võimaldavad rahvusvahelisel üldsusel tulla rahvusvahelise õiguse alusel tõhusalt toime ülemaailmsete probleemidega, nagu kliimamuutused, pandeemiad, energiakriis ja terrorioht, ning võidelda pahatahtlike autoritaarsete osalejate mõjuga; kordab, et ELi välis- ja julgeolekupoliitika peab tagama ÜRO 2030. aasta kestliku arengu eesmärkide rakendamise;

rõhutab vajadust arendada ELi ja ÜRO vahel välja tõeline strateegiline partnerlus kliimameetmete ja inimõiguste valdkonnas ning kriisiohjamise kontekstis; kutsub liikmesriike ja valitsusi kogu maailmas üles andma ÜRO organitele rohkem pädevusi ja ressursse ja suurendama suutlikkust võtta meetmeid; peab kahetsusväärseks asjaolu, et Hiina ja Venemaa takistavad ÜRO Julgeolekunõukogul hukka mõista rõhuvaid režiime nende tegevuse eest, takistavad ühtset rahvusvahelist reageerimist erinevatele kriisidele ja takistavad G7 otsuste rakendamist ÜRO tasandil; kinnitab oma tugevat toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule ning kutsub ELi ja liikmesriike üles toetama kohut rahaliselt piisavalt, et ta saaks oma ülesandeid täita;

rõhutab, et EL peab kaitsma ja edendama demokraatiat kogu maailmas, olles eeskujuks, sealhulgas tagades demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtete range järgimise kõigis liikmesriikides; nõuab, et ELi edendaks demokraatlike riikide liidu loomist üle kogu maailma; rõhutab vajadust koondada ressursse, vahetada parimaid tavasid, koordineerida ühismeetmeid ja töötada välja ühised strateegiad autoritaarsete riikide ja nende volitatud esindajate, vaenulike valitsusväliste osalejate ja organisatsioonide ning demokraatlike ühiskondade antidemokraatlike osalejate pahatahtliku sekkumise ja desinformatsiooni vastu võitlemiseks; usub, et selle õnnestumiseks peaksid EL ja selle liikmesriigid edendama tiheda koostöö kaudu muuhulgas NATOga kogu valitsust ja kogu ühiskonda hõlmavat lähenemisviisi, et võidelda hübriidohtude vastu, koos põhjaliku demokraatia toetuskavaga, milles keskendutakse sõnavabaduse ja meedia sõltumatuse säilitamisele ja edendamisele; väljendab sellega seoses täielikku toetust USA korraldatavatele demokraatiateemalistele tippkohtumistele, millel keskendutakse konkreetsetele meetmetele, et kaitsta universaalseid inimõigusi, ennetada demokraatia tagasilööke ja võidelda korruptsiooniga;

nõuab, et EL töötaks välja oma vahendid, et võidelda välissekkumiste, propaganda- ja mõjutusoperatsioonide vastu, hõlmates ka niisuguste uute vahendite väljatöötamist, mis võimaldavad tegude toimepanijatelt kulud sisse nõuda, ja asjakohaste struktuuride, eelkõige Euroopa välisteenistuse strateegilise kommunikatsiooni töörühmade tugevdamist; tunneb heameelt komisjoni desinformatsiooni käsitleva tegevusjuhendi käimasoleva läbivaatamise üle; rõhutab, et EL peab suurendama oma tegevuse nähtavust oma kodanike ja teiste parema ja strateegilisema välistegevusest teavitamise teel;

on sügavalt mures jätkuvate tagasilöökide pärast demokraatia ja inimõiguste valdkonnas üha enamates kolmandates riikides, sealhulgas poliitiliste õiguste ja valimiste usaldusväärsuse vastu suunatud rünnakute pärast; kinnitab veel kord, kui oluline on, et EL toetaks jätkuvalt valimisprotsesse maailmas muu hulgas valimisvaatlusmissioonide kaudu, ning tuletab sellega seoses meelde Euroopa Parlamendi olulist rolli; rõhutab, kui oluline on tagada kodumaistele valimisvaatlejatele kõrgeimal tasemel kaitse; nõuab, et EL tugevdaks veelgi oma koostööd valimiste vaatlemisel kõigi asjaomaste partneritega, nagu Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), Euroopa Nõukogu ja organisatsioonid, kes on kiitnud heaks rahvusvahelise valimisvaatluse põhimõtteid käsitleva deklaratsiooni ja rahvusvaheliste valimiste vaatlejate tegevusjuhendi;

julgustab ELi veelgi kindlustama oma juhtrolli vabaduse, demokraatia ja inimõiguste edendamisel ja kaitsel mitmepoolsetel foorumitel, eelkõige ÜROs; usub, et EL peaks tagama kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi (GHRSR, ELi Magnitski akt) läbipaistva ja tõhusa kasutamise, sealhulgas laiendades kõnealuse sanktsioonirežiimi kohaldamisala korruptsiooniga seotud kuritegudele; kordab, et EL peaks paremini jõustama oma sõlmitud rahvusvaheliste lepingute inimõigusi käsitlevaid sätteid; tuletab meelde, et kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim on olemuselt poliitiline ning see on osa ELi integreeritud ja terviklikust poliitilisest lähenemisviisist;

nõuab soolõime ja ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmanda tegevuskava täielikku rakendamist ja süstemaatilist integreerimist kogu ELi välistegevusse, kõigisse tegevustasanditesse ning kõigisse asjakohastesse tegevustesse ja kontseptsioonidesse, sealhulgas pärast tegevuskava kehtivuse lõppemist; nõuab, et EL ja liikmesriigid võtaksid juhtrolli ÜRO Julgeolekunõukogu naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva resolutsiooni 1325 (2000) rakendamisel; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus parandaks geograafilist tasakaalu, et tagada kõigi liikmesriikide kodanike nõuetekohane esindatus, mis kajastab liikmesriikide mitmekesisust, nagu on ette nähtud ELi ametnike personalieeskirjade artiklis 27 (6);

nõuab ELi 2020. aasta rahuvahenduskontseptsiooni tõhusat rakendamist, et tugevdada ELi positsiooni mõjuka ülemaailmse osalejana, kes investeerib konfliktide ennetamisse ja vahendamisse, ning juhtiva osalejana rahvusvahelisel tasandil rahu edendamisel ja tagamisel; tuletab meelde ELi suhtelist eelist konfliktide ennetamise ja lahendamise valdkonnas liikmesriikide suhtes; rõhutab, et Euroopa Parlamendil on parlamentaarse diplomaatia kaudu selles valdkonnas keskne roll; tunnistab noorteorganisatsioonide rolli rahumeelsete ühiskondade ülesehitamisel ning rahu ja sallivuse ning kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogi mõtteviisi edendamisel;

10.

kordab oma nõudmist toetada rohkem ELi merendusjulgeoleku strateegiat, kuna meresõiduvabaduse säilitamine on üha keerukam katsumus nii kogu maailmas kui ka naabruskonnas; rõhutab, et meresõiduvabadust tuleks alati austada; nõuab, et EL pööraks rohkem tähelepanu meresõiduvabaduse tagamisele ja meetmetele, milles keskendutakse merel toimuvate relvakonfliktide ja sõjaliste vahejuhtumite leevendamisele ja ennetamisele;

11.

nõuab, et koostöös peamiste partneritega koostataks kaugeleulatuv ELi tegevuskava, mis käsitleb usu- ja veendumusvabaduse toetamist väljaspool ELi ja tõstatab usu- või veendumuste tõttu tagakiusamise küsimuse; märgib, et usu- ja veendumusvabaduse toetamine aitab kaasa püsiva rahu edendamisele ja seetõttu lahendada paljusid probleeme, millega tuleb ELil ja selle partnerriikidel tegeleda; nõuab tungivalt, et komisjon nimetaks võimalikult kiiresti ametisse uue usu- ja veendumusvabaduse edendamisega tegeleva ELi erisaadiku;

12.

avaldab poolehoidu ELi pingutustele maailma liidrina kliimamuutuste vastu võitlemises ning nõuab tungivalt, et komisjon ja Euroopa välisteenistus kavandaks uusi algatusi, näiteks Euroopa rohelise kokkuleppe rahvusvahelistamist, aga ka algatusi, et reageerida kliimaga seotud julgeolekuriskidele ja tegeleda kliimamuutuste mõjuga kohalikul tasandil, eelkõige vähekaitstud elanikkonnarühmades ja tugevalt mõjutatud kogukondades; usub, et EL peaks toetama kaugeleulatuvaid CO2 vähendamise eesmärke kolmandates riikides, ja rõhutab, et kliimadiplomaatial peab olema otsustav roll; eeldab, et Euroopa rohelise kokkuleppe rakendamisel on märkimisväärsed geopoliitilised tagajärjed ning et see mõjutab ELi suhteid mõne partneriga, näiteks käsitledes ELi sõltuvust Venemaa fossiilkütuste tarnetest;

13.

väljendab heameelt ELi lähenemisviisi ja ülemaailmse juhtrolli üle COVID-19 vaktsiinide tagamisel ning pandeemia sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgedega tegelemisel COVAXi mehhanismi ja Euroopa tiimi ülemaailmse taastepaketi kaudu; nõuab, et EL esitaks tugeva globaalse tervishoiustrateegia, mis hõlmab globaalseid ja ELi-siseseid pingutusi tulevasteks kriisideks parema ülemaailmse valmisoleku ja tõhusate vastumeetmete tagamiseks ning kogu maailmas vaktsiinidele vaba, ausa, taskukohase ja õiglase ligipääsu kindlustamiseks; kordab, et EL peab muutuma tervishoiuküsimustes autonoomsemaks ja mitmekesistama oma tarneahelaid, et lõpetada sõltuvus autoritaarsetest ja totalitaarsetest režiimidest; peab kiiduväärseks ELi ja USA partnerlust seoses ülemaailmse COVID-19 vaktsineerimiskampaaniaga;

14.

tunnistab, et tehnoloogia, ühendatus ja andmevoog on ELi välissuhete ja partnerluslepingute tähtsad mõõtmed ning neil on oluline geopoliitiline mõju; nõuab tungivalt, et EL arendaks ülemaailmseid partnerlusi eesmärgiga kehtestada tehnoloogia reeglipõhiseks, eetiliseks ja inimkeskseks kasutamiseks õiglased, avatud ja väärtustest lähtuvad normid ja standardid, mille puhul austatakse üksikute kasutajate privaatsust, eriti seoses tehisintellekti ja interneti haldamisega, seades oma välistegevuse keskmesse küberdiplomaatia; rõhutab, et EL peab tagama sellega seoses demokraatiate vahelise koostöö ja koordineerimise ning tagama, et konfliktide lahendamisel austataks rahvusvahelist ja humanitaarõigust; rõhutab, et uued digitehnoloogiad võivad kujutada endast inimõiguste kaitsjatele ja teistele konkreetset ohtu nende tegevuse kontrollimise, piiramise ja kahjustamise kaudu, nagu näitasid hiljuti Pegasuse projekti paljastused; nõuab, et EL haaraks initsiatiivi, et edendada repressiivsete eesmärkidega nuhkvara tehnoloogia ekspordile moratooriumi kehtestamist ja selles valdkonnas tugeva rahvusvahelise õigusraamistiku vastuvõtmist; nõuab, et EL ja liikmesriigid tagaksid inimõigustealase hoolsuskohustuse ning Euroopa seiretehnoloogia ekspordi tehnilise abi nõuetekohase kontrollimise kooskõlas kahesuguse kasutusega kaupade määrusega (7); nõuab, et EL ja selle liikmesriigid veenaksid kolmandate riikide valitsusi kaotama repressiivsed küberturvalisuse ja terrorismivastase võitluse alased õigusaktid ja tavad; rõhutab ELi vajadust kaitsta üksikisiku õigusi; rõhutab seetõttu, et kodanikuskoori kasutamise süsteemid ei ole kooskõlas ELi põhiväärtustega; rõhutab, et selliseid poliitikameetmeid ja seirevahendeid ei tohiks mingil juhul ELis kasutusele võtta ega kasutada; rõhutab seega, et EL peab nägema vaeva, et piirata digitaalse rõhumise riikidevahelist ulatust ja selle vastu võidelda; märgib, et kaitsetehnoloogia ja relvade eksport kuulub liikmesriikide pädevusse;

15.

kordab, et EL peaks töötama välja globaalse ühendamise strateegia, mis oleks kehtiva ELi Euroopa ja Aasia ühendamise strateegia laiendus ning ka strateegiline meede, mille abil suurendada oma mõjujõudu paljudes maailma piirkondades, nagu Ladina-Ameerika, Aafrika ja Aasia, ning EL peaks seda strateegiat ka rakendama; väljendab seetõttu heameelt ambitsioonika ja mitmetahulise algatuse üle „Global Gateway“, mille komisjon esitas 1. detsembril 2021 ja mille eesmärk on investeerida muuhulgas digivõrkudesse ja kvaliteetsesse taristusse koos partneritega kogu maailmast õiglasel ja kestlikul viisil ning mis võimaldab tugevamat partnerlust ilma sõltuvusi tekitamata; rõhutab, et komisjon peaks kolmandate riikidega ühendatuse projekte ellu viima tingimusel, et järgitakse rangelt sotsiaalseid ja töötajate õigusi, läbipaistvuse nõuet, inimõigusi, hoolsuskohustust, koostalitlusvõime nõuet, head valitsemistava ja demokraatlikke standardeid ning et tehnoloogiat kasutatakse eetiliselt nii riigisiseselt kui ka välismaal; märgib sellega seoses, et komisjon peaks töötama välja strateegia, mille abil parandada oma partnerite juurdepääsu usaldusväärsele ja turvalisele tehnoloogiale; rõhutab, et ühendatusesse tehtavad investeeringud peavad toetama majanduslikku vastupanuvõimet ja Pariisi kliimakokkuleppega kooskõlas olevat majanduse CO2 heite vähendamist; nõuab suuremaid jõupingutusi ELi ühendatuspartnerluste rakendamiseks ja julgustab komisjoni arendama neid ühendatusprojekte koostöös sarnaseid seisukohti jagavate partneritega; peaks kiiduväärseks järgmisel Aafrika Liidu ja ELi tippkohtumisel ühendatuspartnerluse loomist Aafrika Liiduga (EL);

16.

pooldab G7 algatust „Build Back Better World“ (Taastame maailma paremal kujul) ja nõuab tungivalt, et EL võtaks endale aktiivsema rolli selle edasisel arendamisel, sealhulgas strateegiaga „Global Gateway“ seoseid kindlaks määraval ja vastastikku tugevdaval viisil;

ELi nähtavuse ja otsuste tegemise tõhustamine ning ELi tugeva ja pehme jõu instrumentide täielik ja tõhusam ärakasutamine, sealhulgas kvalifitseeritud häälteenamust nõudva hääletuse kasutuselevõtmisega ELi välispoliitika otsuste tegemisel

17.

kordab, et EL vajab eelkõige liikmesriikide ühtsust ning ehtsat ja tugevamat poliitilist tahet, et leppida ühiselt kokku ELi ühise välispoliitika eesmärgid ning ELi julgeoleku- ja kaitsealane koostöö, mille eesmärk on viia ellu ELi lepingu artiklis 21 sätestatud eesmärgid, väärtused, põhimõtted ja normid, ning et neid eesmärke ja koostööd ka edendada; rõhutab vajadust luua julgeoleku- ja kaitsekoostöö liit, mis oleks ühise Euroopa kaitsepoliitika rakendamise lähtepunktiks kooskõlas ELi lepingu artikli 42 lõikes 2 sätestatuga;

18.

rõhutab, et ELi välispoliitikal on vaja enda välispoliitikat, inimõigusi ning julgeolekut ja kaitset käsitlevaid vahendeid; tuletab meelde, et alaline struktureeritud koostöö (PESCO) sätestati Lissaboni lepingus, kuid saavutati alles 2017. aastal; kutsub seetõttu liikmesriike ja nõukogu üles julgelt kasutama võimalikult tõhusalt kõiki aluslepingutes sisalduvaid välispoliitikavahendeid;

19.

juhib tähelepanu, et EL peab koostöös liikmesriikidega tugevdama oma võimet tõhusalt, õigeaegselt, ennetavalt ja sõltumatult tegutseda ning kujundada vastuseid praegustele ja tulevastele probleemidele; rõhutab, et EL peab kiiresti looma mehhanismi teabe, sealhulgas jälitusteabe automaatseks vahetamiseks liikmesriikide ja ELi vahel seoses väljaspool ELi ilmnevate välis- ja julgeolekuprobleemidega, sealhulgas terrorismi kohta, mis on jätkuvalt oht Euroopa väärtustele ja julgeolekule ning nõuab mitmemõõtmelist lähenemist; kiidab heaks käimasoleva strateegilise kompassi protsessi alguspunktina edusammude tegemiseks Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostöö liidu ning ELi strateegilise suveräänsuse saavutamise suunas julgeoleku ja kaitse valdkonnas, aga ka Euroopa ühise strateegilise julgeoleku- ja kaitsekultuuri tekkeks, mis juhindub meie ühistest väärtustest ja eesmärkidest ning ühisest arusaamast ohtude kohta ning liikmesriikide konkreetsete julgeoleku- ja kaitsepoliitikameetmete austamisest; loodab, et strateegiline kompass aitab kujundada ELi julgeoleku ja kaitse ühise tulevikuvisiooni, kuidas saavutada strateegiline autonoomia; rõhutab, et tulemus peaks peegelduma 2016. aasta ELi üldise strateegia muudetud versioonis, milles võetakse arvesse peamisi ohte, katsumusi ja võimalusi ning pakutakse ELile viise, kuidas etendada kogu maailmas ennetavamat rolli; rõhutab veel, et need leiud peaksid olema aluseks muude dokumentide, näiteks 2018. aasta võimearendusplaani läbivaatamisele;

20.

rõhutab inimõiguste tähtsust ELi välispoliitiliste vahendite lahutamatu osana ja rõhutab nende vastastikust täiendavust; julgustab ELi kooskõlastama oma tegevust partnerriikidega inimõiguste kaitsmisel ja sanktsioonide kohaldamisel, et suurendada nende mõju; tuletab meelde, et piiravate meetmete sidus ja ühtne kohaldamine kõigis liikmesriikides on ELi välispoliitika usaldusväärsuse ja tõhususe eeltingimus; nõuab tungivalt, et komisjon oma rollis aluslepingute täitmise järelevalvajana ning nõukogu ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kui ELi välispoliitika ühtsuse, sidususe ja tõhususe eest vastutajad tagaksid, et liikmesriigid reageeriksid ELi võetud piiravate meetmete rikkumisele tõhusalt, proportsionaalselt ja hoiatavalt; palub ELil sellega seoses tagada reageeringuna Venemaa agressioonile Ukraina vastu ja Krimmi ebaseaduslikule annekteerimisele ELi piiravate meetmete mõjususe ja täieliku järgimise; kutsub liitu üles säilitama tiheda koordineerimise ja koostöö Ameerika Ühendriikidega sanktsioonide kasutamisel ühiste välis- ja julgeolekupoliitiliste eesmärkide saavutamiseks, vältides samal ajal võimalikke soovimatuid tagajärgi mõlema riigi huvidele;

21.

rõhutab lisaks, et strateegilisel kompassil peaks pärast nõukogus vastuvõtmist olema märkimisväärne lisaväärtus ELi ÜVJP-le ning ühisele julgeoleku- ja kaitsepoliitikale (ÜJKP) ning see peaks veelgi suurendama liikmesriikidevahelist solidaarsust; tunneb heameelt asjaolu üle, et strateegiline kompass tugineb ELi ja selle liikmesriikide ees seisvate ohtude ja probleemide ühisele analüüsile ning selles on kindlaks tehtud võimekuse praegused ja tulevased nii institutsioonilised kui ka ressursilised puudujäägid ning esitatakse selge tegevuskava nende kõrvaldamiseks; kordab Euroopa Parlamendi kavatsust selles protsessis osaleda, eelkõige kontrolliõiguse kasutamise ja korrapärase läbivaatamismenetluse kehtestamise abil; eeldab, et strateegilise kompassi ja NATO strateegilise kontseptsiooni lõplik kavand on sidusad ning kajastavad selgemat ülesannete jaotust ELi ja NATO vahel, et tagada tugevdatud koostöö ja koormuse jagamine ning leida viise ELi ja NATO koostöö tugevdamiseks; kordab ühtsete jõudude põhimõtet kutsub liikmesriike tungivalt üles saavutama pärast strateegilise kompassi valmimist ühise strateegilise kultuuri ja ambitsioonika ühise arusaamise ELi lepingu artikli 42 lõikest 7 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 222 ning nende seosest Põhja-Atlandi lepingu artikliga 5; loodab, et strateegiline kompass suudab pakkuda partnerriikidele, sealhulgas idapartnerluse riikidele, rohkem võimalusi, mis on seotud tänapäevastele julgeolekuohtudele ja -probleemidele vastupanuvõime suurendamisega; on seisukohal, et Venemaa praegune agressiivne välis- ja julgeolekupoliitika tuleks selles dokumendis määratleda Euroopa kontinenti ähvardava suure julgeolekuohuna;

22.

tuletab meelde, et aluslepingud võimaldavad ÜVJP otsustusprotsesse paremaks muuta; tuletab meelde Euroopa Liidu lepingu artikli 31 lõiget 2, mis lubab nõukogul teha ÜVJP küsimustes teatavaid otsuseid kvalifitseeritud häälteenamusega, ning ELi lepingu artikli 31 lõikes 3 sisalduvat sillaklauslit, millega nähakse ette võimalus minna järkjärguliselt üle kvalifitseeritud häälteenamusele selliste otsuste puhul ÜVJP valdkonnas, millel ei ole sõjalist ega kaitsepoliitilist tähendust, kuid mis suurendavad ELi solidaarsust ja vastastikust abi kriisiolukorras; rõhutab, et ühehäälsus segab ELi tõhusat tegutsemist, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid kasutaksid ÜVJPga seotud otsuste tegemisel kvalifitseeritud häälteenamust nõudvat hääletamist; kordab eelkõige oma üleskutset võtta kasutusele kvalifitseeritud häälteenamust nõudev hääletamine rahvusvahelisi inimõiguste küsimusi käsitlevate avalduste ja inimõigustega seotud otsuste vastuvõtmiseks, sanktsioonide kehtestamiseks ja rakendamiseks kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi raames ning kõigi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) tsiviilmissioone käsitlevate otsuste vastuvõtmiseks; rõhutab, et ELi lepingu artiklite 31 ja 44 rakendamine võib parandada ELi paindlikkust ja tegutsemisvõimet paljudes välispoliitika küsimustes;

23.

nõuab, et ELi ja NATO vahel peetaks poliitika- ja julgeolekukomitee ning Põhja-Atlandi Nõukogu tasandil põhjalikumaid konsultatsioone;

24.

kordab oma üleskutset algatada uusi koostöövorme, nagu näiteks Euroopa julgeolekunõukogu, selleks et arendada välja integreeritud lähenemisviis konfliktidele ja kriisidele; rõhutab, et tuleks kaaluda selle koostöö koosseisu ja võimalikku katkemist; tuletab meelde, et käimasolev Euroopa tuleviku konverents on hea raamistik, kus selleteemalisi uusi ettepanekuid arutada; nõuab, et konverents oleks ELi poliitika, sealhulgas julgeoleku- ja kaitsepoliitika välismõõtme suhtes kaugeleulatuvam, näiteks ELi alaliste rahvusvaheliste sõjaväeüksuste loomise ja ELi välispoliitiliste otsuste tegemisel kvalifitseeritud häälteenamuse kasutuselevõtu kaudu; märgib siiski, et uued institutsioonilised raamistikud üksi ei lahenda ÜJKP struktuurilisi ja poliitilisi probleeme; kordab oma üleskutset asutada kaitseministrite nõukogu;

25.

rõhutab, et ELi enda vahendid peaksid hõlmama Euroopa diplomaatilist akadeemiat, kus ELi diplomaate valmistatakse juba algusest peale ette vastavalt nende rollile ning kus neil kujuneb sarnane arusaam ELi ühistest väärtustest ja huvidest, liikudes tõelise ühtsustunde saavutamise suunas, mille määrab ühine Euroopa seisukohast lähtuv diplomaatiline kultuur; nõuab, et täielikult rakendataks Euroopa diplomaatilise akadeemia loomist käsitlevat katseprojekti, mis võib sillutada teed selle loomisele, ning mis peaks hõlmama Euroopa välisteenistuse ja ELi delegatsioonide liikmete valikumenetluse loomist; rõhutab, kui oluline on tugevdada ELi diplomaatilist esindatust ELi mittekuuluvates riikides ning püüelda täieõigusliku diplomaatilise esindatuse poole mitmepoolsetes organisatsioonides üldiselt ja eelkõige ÜROs; rõhutab, et ELi suurem esindatus ELi mittekuuluvates riikides ja mitmepoolsetes organisatsioonides edendaks märkimisväärselt ELi institutsioonide ja liikmesriikide vajalikku ühtsust ülemaailmsete probleemide lahendamisel ÜVJP valdkonnas;

26.

rõhutab, et terviklik lähenemisviis ÜVJP-le nõuab kõikide välistegevusega seotud kättesaadavate ELi ressursside koostoimet; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Parlamendil on ELi diplomaatias oluline roll ja suhteline eelis, eelkõige tänu parlamentidevahelistele suhetele ja tema ulatuslikule koostööle kolmandate osapooltega demokraatia toetusprogrammide kaudu üldiselt; kutsub komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles tunnustama parlamenti Euroopa tiimi lahutamatu osana ja seda ka tegevusstruktuurides peegeldama; rõhutab, et kultuurist on saanud kasulik diplomaatiline vahend ja ELi pehme jõu oluline osa; rõhutab, et kultuuril on suur potentsiaal ELi väärtuste edendamiseks;

27.

kutsub Euroopa välisteenistust ja nõukogu üles astuma samme, et üle vaadata ELi eriesindajate ja erisaadikute pädevused ja volitused ning tagada nende seisukohtade tõhususe ja lisandväärtuse läbipaistev ja põhjalik hindamine, nagu parlament nõudis oma 13. märtsi 2019. aasta soovituses (8); nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus ja nõukogu võtaksid kõiki vajalikke meetmeid Euroopa Parlamendi soovituse järgimiseks võimalikult kiiresti;

28.

kiidab heaks komisjoni pingutused ELi ettenägelikkuse arendamiseks, kaasa arvatud ÜVJP asjus, mida näitab teine iga-aastane tulevikusuundade strateegilise analüüsi aruanne „The EU’s capacity and freedom to act“ (ELi suutlikkus ja tegutsemisvabadus); teeb ettepaneku parandada ELi valmisolekut eelseisvateks katsumusteks, nagu kliimast tingitud kriis ja konflikt, integreerida tulevikuprognoosid poliitika kujundamisesse ja tugevdada tema võimet kujundada piirkondlikke ja ülemaailmseid arengusuundumusi, viies poliitilisel tasandil läbi institutsioonidevahelisi tulevikuanalüüse;

29.

rõhutab, et ELi eelarve välismõõdet tuleb asjakohaselt rahastada ja ette valmistada, et reageerida viivitamata praegustele, esilekerkivatele ja tulevastele probleemidele; rõhutab, et välistegevuse eelarve peaks keskenduma nii geograafiliselt kui ka temaatiliselt prioriteetsetele valdkondadele ning valdkondadele, kus ELi tegevus võib anda kõige rohkem lisaväärtust;

Euroopa suveräänsuse saavutamine, ühendades sidusalt ELi välis- ja sisetegevused, ühendades vajaduse korral iseseisva tegutsemise võime ja valmisoleku järgida strateegilist solidaarsust samu seisukohti jagavate partneritega

30.

kutsub ELi üles suurendama oma strateegilist suveräänsust konkreetsetes valdkondades, mis on olulised liidu jätkuvaks esirinnas püsimiseks rahvusvahelisel areenil, nagu näiteks ELi väärtuste, põhiõiguste, õiglase kaubanduse, majanduse, julgeoleku ja tehnoloogia, sotsiaalse õigluse, rohe- ja digipöörde edendamine, energia ja selle roll autoritaarsete ja totalitaarsete režiimide enesekehtestamise käsitsemisel; rõhutab vajadust ühendada sidusalt ELi välistegevus ja sisepoliitika kordab oma üleskutset luua Euroopa julgeoleku- ja kaitseliit, mis oleks lähtepunktiks Euroopa ühise kaitse elluviimisel kooskõlas EL lepingu artikli 42 lõike 2 sättega ning mis võimaldaks ELil vajaduse korral oma julgeolekuhuvide kaitsmiseks iseseisvalt tegutseda ning aitaks muuta ELi oma liitlaste, sealhulgas NATO ja USA jaoks võimekamaks ja usaldusväärsemaks strateegiliseks partneriks; nõuab kaitsekoostöö intensiivistamist ja ühtlustamist, näiteks kaitseotstarbelise varustusega seotud küsimustes;

31.

rõhutab, et ELi autonoomia julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas tähendab tõhusaks kriisiohjamiseks vajalike usaldusväärsete ja koostalitlusvõimeliste strateegiliste võimete arendamist, koordineerimist ja kiiret kasutuselevõttu; ELi ja selle kodanike kaitset; peamiste partnerite koolitamist; tõhusat koostööd, otsuste tegemist ja tööjaotust, arendus- ja tootmisvõimekust liikmesriikide vahel täielikult solidaarselt ja ELi tasandil ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu ÜRO ja NATO vahel; ning võimet otsustada ja tegutseda vajaduse korral iseseisvalt ja sõltumatult ning kooskõlas oma huvide, põhimõtete ja väärtustega, nagu on sätestatud ELi lepingu artiklis 21, eelkõige kehtestades end tõhusa ülemaailmse osalejana ja järgides täielikult rahvusvahelisi seadusi; rõhutab, et prioriteetseks tuleks pidada tugevate ja usaldusväärsete liitude, partnerluste ning mitmepoolsete kokkulepete ülesehitamist ning strateegilise solidaarsuse loomist sarnase mõtteviisiga riikidega; rõhutab, et see lähenemine peaks veelgi tugevdama koostööd partneritega, eriti NATO kontekstis; märgib, et need Euroopa täiustatud strateegilised võimed ja struktuurid peaksid olema NATOga ühilduvad ja üksteist täiendavad; väljendab sellega seoses heameelt komisjoni presidendi teadaande üle Euroopa kaitsealase tippkohtumise kohta perioodil, kui nõukogu eesistuja on Prantsusmaa; rõhutab, et EL ja NATO esitlevad 2021. aasta lõpus koostööteemalist ühisavaldust; nõuab komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitletud kiire kasutuselevõtu suutlikkuse loomist esimese sammuna ELi alaliste rahvusvaheliste sõjaväeüksuste loomise suunas; rõhutab, et selline jõud peaks looma lisaväärtust võrreldes ELi lahingugruppidega, mida pole kunagi kasutatud; palub seega nõukogul ja komisjonil hinnata võimalusi ja töötada need välja, et luua ELi alalised rahvusvahelised sõjaväeüksused, mida rahastatakse nii Euroopa rahutagamisrahastust kui ka ELi eelarvest, kasutades täielikult ära võimalusi, mida aluslepingutega praegu pakutakse;

32.

tunnustab NATOt kogu Euroopa julgeoleku ja kaitse jätkuva alustalana ning julgustab mõlemal pool Atlandit asuvaid liitlasi kinnitama veel kord oma pühendumust NATO-le kui peamisele Euro-Atlandi ala kaitsvale institutsioonile; kordab oma üleskutset liitlastele säilitada ja täita kokkulepitud koormuse jagamise nõudeid, sealhulgas kaitsekulutusi eesmärgiga 2 % SKTst, nagu lepiti kokku NATO 2014. aasta tippkohtumisel Newportis;

33.

kutsub liikmesriike üles ühtlustama oma relvaekspordipoliitikat nõukogu 8. detsembri 2008. aasta ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP sätete alusel, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad (9), ning võtma vastu kõigi kriteeriumide range kohaldamine; kordab oma üleskutset komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale seada esikohale massihävitusrelvade leviku tõkestamine, desarmeerimine ja relvastuskontroll, kuna pahatahtlikud valitsusosalised seavad kahtluse alla mõne kontrollirežiimi ja teised jäetakse suures osas tähelepanuta või kui arendatakse ja võetakse kasutusele uusi tehnoloogiaid, mida võib pidada sõjalistes küsimustes mitte ainult murranguliseks, vaid ka revolutsiooniliseks;

34.

rõhutab, et liit peab tugeva Euroopa kaitsetööstuse ja -turu edendamise kaudu edasi arendama ja tugevdama oma tehnoloogilist, operatiivset ja digitaalset suveräänsust ja asjatundlikkust, arendama Euroopa kaitsetehnoloogilise ja tööstusliku baasi, suurendama ühist sõjalist uurimis- ja arendustegevust, hankeid, väljaõpet, hooldust, ühist lähenemisviisi varustuskindlusele ja ambitsioonikamat koostööd demokraatlike liitlastega; rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu esilekerkivatele murrangulistele tehnoloogiatele, küberjulgeolekumeetmetele ja küberkaitsele, kriitilise tähtsusega taristute kaitsele ja vastupidavusele ning peamiste tehnoloogiliste komponentide, näiteks mikrojuhtide varustuskindlusele; tuletab meelde võimalusi, mida pakuvad olemasolevad vahendid ja mehhanismid, nagu PESCO, Euroopa Kaitsefond ja kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine; palub liikmesriikidel selliseid vahendeid ja mehhanisme täieulatuslikult kasutada; peab tervitatavaks esimesi konkursikutseid Euroopa Kaitsefondile, mis on oluline vahend Euroopa julgeoleku ja kaitse ning ELi strateegilise suveräänsuse tugevdamiseks;

35.

suhtub ettevaatusega ELi tehnoloogilisse sõltuvusse ELi-välistest teenusepakkujatest, eelkõige mittedemokraatlikest riikidest pärit pakkujatest; tunneb muret selle üle, et Euroopa sõltub küberjulgeoleku tagamisel liiduvälistest digivahenditest; palub ELi institutsioonidel luua kogu ELi hõlmav konsensus vajaduse kohta säilitada Euroopa sõltumatus mitmes olulises tehnoloogilises valdkonnas ning esitada pragmaatiline ja sõltumatu lähenemisviis, et vältida kriitilistes tehnoloogiasektorites sõltumist ja geopoliitilist sundi; rõhutab eelkõige 5G ja merekaablite taristu strateegilist tähtsust;

36.

toonitab, et ühine küberkaitsepoliitika ja märkimisväärne küberkaitsevõime on sügavama ja tõhusama Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostöö liidu väljakujundamise kesksed elemendid; rõhutab tungivat vajadust luua nii ühine kui ka liikmesriikide sõjaline küberkaitsevõime ja seda tugevdada; rõhutab, et kõik ELi institutsioonid ja liikmesriigid peavad küberjulgeolekustrateegia väljatöötamiseks tegema koostööd kõikidel tasanditel; palub Euroopa välisteenistusel tagada piisav küberturvalisuse tase oma vara, ruumide ja tegevuse jaoks, sealhulgas peakorter ja ELi delegatsioonid;

37.

rõhutab, et Euroopa kosmosesektor on peamine vahend ELi üleilmse sõltumatuse ning meie ühiskondade õitsengu ja julgeoleku saavutamiseks; väljendab tõsist muret selle pärast, et kosmosest on kiiresti saamas poliitiline areen, mis peegeldab geopoliitilist konkurentsi Maal, ja uus tehnoloogiline piir, ning kui ei kehtestata õigeid rahvusvahelisi õiguslikke vahendeid, võib see kiiresti muutuda sõjaliseks areeniks; toetab ELi kosmosepoliitikat toetavaid algatusi, sealhulgas ka kaugeleulatuvat uut ELi kosmoseprogrammi, mis peab püüdma kaitsta olemasolevaid ja tulevasi Euroopa kosmosevarasid; nõuab kindlalt, et EL sobitaks poliitilised ja rahalised kohustused oma kosmosevaldkonna ambitsioonidega; nõuab, et EL pühenduks rohkem kosmosealaste kõikehõlmavate rahvusvaheliste normide väljatöötamisele, et hoida ära kosmose kohandamine sõjaliseks kasutamiseks; toetab Euroopa Liidu Satelliidikeskust, mis annab otsustajatele võimalike kriiside puhul varajasi hoiatusi ja pakub üleilmset olukorrateadlikkust;

Piirkondlike strateegiate edasiarendamine, kaasa arvatud diplomaatilise suhtluse, majandustegevuse ja julgeolekukoostöö valdkonnas

38.

väljendab heameelt Sloveenia eesistumise ajal Brdo pri Kranjus toimunud Lääne-Balkani riikide tippkohtumisel tehtud järelduste üle; kordab oma toetust Lääne-Balkani riikide Euroopa-väljavaatele ja kordab seega oma nõudmist kiirendada laienemisprotsessi ja pakkuda ELiga ühineda soovivatele riikidele kätte selge suund; nõuab tungivalt, et liikmesriigid viiksid viimaks ellu oma lubadused ja rõhutab hädavajadust korraldada viivitamatult esimesed valitsustevahelised konverentsid Albaania ja Põhja-Makedooniaga ning kaotada Kosovo puhul viisanõue; rõhutab, et laienemisprotsess põhineb endiselt kindlalt sellel, et kandidaatriigid täidavad kõik Euroopa Ülemkogu poolt kindlaks määratud asjakohased kriteeriumid, keskendudes jõuliselt demokraatia, õigusriigi ning inimõiguste ja vähemuste õiguste tugevdamisele ning leppimise ja majandusliku arengu soodustamisele Lääne-Balkani piirkonnas kui kestva rahu, stabiilsuse ja heaolu eeldustele; rõhutab, et ühiste probleemide lahendamisel on vaja teha tõhustatud koostööd; rõhutab, et laienemispoliitikas tuleb kasutada ära saadud kogemusi ning suurendada nähtavust ja teha piirkonda lisainvesteeringuid, et suurendada üldsuse teadlikkust ning seeläbi ELi usaldusväärsust ja osalust; nõuab, et EL teeks Lääne-Balkani riikidega koostööd, et leida lahendused probleemidele, mis takistavad lisareformide elluviimist, sealhulgas jõustada 14 põhiprioriteeti Bosnias ja Hertsegoviinas ning tagada Bosnia ja Hertsegoviina rahukokkuleppe üldraamistiku rakendamine; rõhutab, et nende partnerriikide lõimumine Euroopa Liiduga on kogu kontinendi stabiilsuse ja julgeoleku seisukohast oluline; nõuab, et EL toetaks Lääne-Balkani piirkonnas kodanikuühiskonda Euroopa väärtuste edendamisel ja tutvustamisel; tunnustab tööd, mida teeb EUFOR Althea, mis edendab Bosnias ja Hertsegoviinas rahu, stabiliseerimist ja Euroopa integratsiooni; kordab asjaolu, et sellel operatsioonil on endiselt keskne roll Bosnia ja Hertsegoviina ning piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel; rõhutab, et võimaliku tulevase laienemise valguses tuleb tõhustada ELi tasandil otsuste vastuvõtmist; mõistab karmilt hukka Serblaste Vabariigi ametivõimude põhiseadusvastase separatistliku tegevuse, mille eesmärk on luua paralleelsed institutsioonid ravimite ja meditsiiniseadmete ning justiits-, kaitse-, julgeoleku- ja maksustamisvaldkonnas, õõnestades seeläbi Bosnia ja Hertsegoviina riigistruktuure ning kujutades eksistentsiaalset ohtu selle ühtsusele ja territoriaalsele terviklikkusele; mõistab hukka piirkondlike osalejate kahjuliku rolli ja Venemaa välissekkumise; kutsub nõukogu üles määrama Milorad Dodikile ja tema liitlastele sihipärased sanktsioonid korruptiivse tegevuse, riigi jätkuva destabiliseerimise ning Bosnia ja Hertsegoviina suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse õõnestamise eest;

39.

rõhutab, et hiljuti vastu võetud ühinemiseelse abi rahastamisvahend aastateks 2021–2027 (IPA III) peaks toetama pikaajalist investeeringut regiooni Euroopaga seotud tulevikku, ning et rahastamisvahendi parandatud eeltingimusi tuleks kasutada tõhusalt, saavutamaks konkreetseid tulemusi; väljendab heameelt asjaolu üle, et ajakohastatud ühinemiseelse abi rahastamisvahendis kasutatakse rangemat tingimuslikkust, mis on seotud demokraatia, inimõiguste ja õigusriigiga; väljendab heameelt Lääne-Balkani majandus- ja investeerimiskava üle ning nõuab selle viivitamatut rakendamist, et lihtsustada piirkonna pikaajalist taastumist, majanduskasvu ja jätkusuutlikku ühenduvust, mis toob Lääne-Balkani riigid ELi ühisturule lähemale;

40.

kinnitab veel kord oma vankumatut toetust idapartnerlusriikidele, eriti nende iseseisvust, suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust rahvusvaheliselt tunnustatud piirides puudutavates küsimustes ning selles, et austatakse rahva tahet otsustada ilma välise sekkumiseta ise oma tuleviku ja välispoliitika üle; nõuab, et Gruusia, Moldova ja Ukraina assotsieerimislepinguid ning Armeeniaga sõlmitud ulatuslikku ja laiendatud partnerluslepingut rakendataks täielikult; rõhutab, et tuleb jätkata ELi ja Aserbaidžaani vahelisi läbirääkimisi ulatusliku ja laiendatud partnerluslepingu üle kooskõlas tingimustega, mis on esitatud Euroopa Parlamendi 4. juuli 2018. aasta soovituses, mis käsitleb ELi ja Aserbaidžaani vahelise laiaulatusliku lepingu läbirääkimisi (10); julgustab idapartnerlusriike, ning eriti neid, kes on valinud demokraatia ja Euroopa integratsiooni tee, tagama põhivabaduste, inimõiguste ja õigusriigi kaitse ning jätkama vajalike sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste reformide rakendamist; kiidab heaks komisjoni 18. märtsi 2020. aasta ühisteatise „Idapartnerluse poliitika pärast 2020. aastat. Vastupanuvõime tugevdamine – idapartnerlus, mis toob kasu kõigile“ (JOIN(2020)0007); kordab, et ELi toetus lõimumise jätkamisele sõltub nende reformidega tehtud konkreetsetest edusammudest; toetab ELi tingimuslikkuse ja diferentseerimise põhimõtet, sealhulgas stiimuleid; rõhutab, et idapartnerlusriikide edu on võimalik näidata ja konsolideerida ainult ELiga lõimumise protsessi kaudu ning et see võib näidata ka Venemaa inimestele, millist sotsiaal-majanduslikku kasu Euroopa-tüüpi reformid tuua võivad; kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama eelseisvat idapartnerluse tippkohtumist selleks, et saata meie partneritele kindel toetussõnum; kutsub ELi juhte üles tagama, et viis pikaajalist eesmärki ja kümme uut eesmärki 2025. aastaks koos 2021. aasta juunis esildatud Lääne-Balkani majandus- ja investeerimiskava raames eraldatavate vahenditega annaksid tõelise panuse sotsiaalsesse ja majanduslikku taastumisse COVID-19 pandeemiast, tugevdaksid majandussidemeid ja et nendega loodaks kaubateed ELi ja partnerriikide vahel;

41.

mõistab hukka Venemaa ja muude väliste osalejate otsese ja kaudse sekkumise relvakonfliktidesse ja hübriidrünnakud, okupatsioonid ning vägede kogunemise regiooni või selle piiridele; rõhutab, et jätkuvalt meie läheduses esineva ohu tõttu on piirkonnas vaja nii ELi kui ka NATO kohalolu; toetab ELi ja idapartnerlusriikide vahelise koostöö tihendamist julgeoleku ja kaitse valdkonnas, eelkõige piirkondlike konfliktide rahumeelse lahendamise, hübriidohtude, küberrünnete, desinformatsiooni ja propagandakampaaniatega tegelemise, kolmandate osapoolte demokraatlikesse protsessidesse sekkumise lõpetamise ja ühiskonna vastupanuvõime suurendamise jaoks; tunnustab kolme assotsieerunud partneri lähenemist ÜVJPle ja toetab tõhustatud koostööd ÜJKP valdkonnas, sealhulgas osalemist PESCOs, kui tingimused on täidetud;

42.

väljendab sügavat muret Valgevenes valitseva olukorra pärast; mõistab resoluutselt hukka rahumeelsete protestijate suhtes toime pandud vägivalla ning nõuab, et viivitamatult ja tingimusteta vabastataks kõik enne ja pärast 9. augusti 2020. aasta nn presidendivalimisi kinni peetud poliitivangid ja loobutaks kõigist nende vastu esitatud süüdistustest; kordab, et ei tunnusta Aliaksandr Lukašenkat Valgevene presidendina; kutsub nõukogu üles viivitamata ja tihedas koostöös rahvusvaheliste partneritega rakendama kõige rangemaid ja laiaulatuslikumaid sanktsioone kõigi Valgevene valimispettuste, vägivalla ja repressioonide toimepanijate suhtes Valgevenes ning üksikisikute ja üksuste vastu, kes korraldavad või toetavad tegevusi, mis hõlbustavad ELi välispiiri ebaseaduslikku ületamist; kutsub nõukogu üles jätkama rahvusvahelist koordineerimist, mille eesmärk on diktaatori ja tema kehtestatud riigikorra suurem isoleerimine; mõistab teravalt hukka Aliaksandr Lukašenka režiimi hübriidrünnakud ELi vastu, sealhulgas ebaseaduslike rändajate kasutamise ELi välispiiridel ja inimeste poliitilistel eesmärkidel ärakasutamise, mis on rahvusvaheliste normide rikkumine; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid reageeriksid kiiresti esilekerkivatele ohtudele vastavalt ELi õigusele ja rahvusvahelistele kohustustele ning kohandaksid oma ÜVJP- ning rände- ja varjupaigapoliitikat uute probleemidega; väljendab solidaarsust selliste ohtudega tegelevate liikmesriikidega; väljendab muret Venemaa vägede ulatusliku siirmise pärast Valgevenesse, peab seda ohuks Euroopa julgeolekule ja Valgevene suveräänsusele ning nõuab vägede kohest väljaviimist ja nimetatud suveräänsuse austamist; rõhutab oma vankumatut toetust demokraatlikule Valgevenele ning rõhutab, et oluline on teha tihedamat koostööd Valgevene kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni esindajatega; rõhutab, kui oluline on Euroopa Parlamendi platvorm Valgevenes karistamatuse vastu võitlemiseks ning ergutab kasutama ära kõiki olemasolevaid seaduslikke vahendeid, et Aliaksandr Lukašenka ja tema režiimi liikmed vastutusele võtta;

43.

rõhutab, et EL ja liikmesriigid peavad rohkem osalema Lõuna-Kaukaasias, et tagada piirkonna stabiilsus ja õitseng ning neutraliseerida piirkondlike jõudude mõju ja sekkumist; kiidab heaks Euroopa Ülemkogu eesistuja panuse Gruusia poliitilise kriisi leevendamisel; peab seda ELi juhtrollile iseloomulikuks teoks ja nõuab sarnast lähenemist kriisi- ja konfliktiolukordadele idapartnerluse piirkonnas ja mujal; toetab Gruusia territoriaalset terviklikkust ning mõistab hukka Gruusia alade, sealhulgas Abhaasia ja Lõuna-Osseetia okupeerimise Venemaa poolt; tuletab Venemaale meelde rahvusvahelisi kohustusi, mis võeti 2008. aasta relvarahuleppega, mille sõlmimist EL Prantsusmaa eesistumise ajal vahendas; palub Venemaal käituda konstruktiivselt ning võimaldada Genfi rahvusvahelistel kõnelustel edusamme teha; palub Venemaal lõpetada inimõiguste rikkumine Gruusia okupeeritud territooriumitel ning tuletab Venemaa Föderatsioonile meelde tema kui tegeliku kontrolli teostaja seaduslikke kohustusi, nagu on märgitud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuses kohtuasjas Gruusia vs Venemaa (II) (11); mõistab hukka okupatsioonivägede provokatsioonid, sealhulgas Gruusia kodanike röövimise, tapmise ja ebaseadusliku kinnipidamise ning pideva piiristamise; kutsub ELi, selle liikmesriike ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles aktiivselt osalema püsiva lahenduse leidmisel Armeenia ja Aserbaidžaani vahel Mägi-Karabahhi küsimuses ja vältida pingete edasist eskaleerumist kõnealuses piirkonnas, eelkõige sundides Aserbaidžaani ja Armeeniat tegelema sõjajärgsete küsimustega, sealhulgas piiride demarkeerimisega ja kõigi allesjäänud sõjavangide vabastamisega; märgib, et OSCE Minski rühm on selle konflikti lahendamiseks endiselt ainus rahvusvaheliselt tunnustatud formaat, tuginedes territoriaalse terviklikkuse, jõu mittekasutamise, enesemääratlemise ja võrdsete õiguste ning konfliktide rahumeelse lahendamise põhimõtetele; nõuab, et rühm võtaks taas kiirelt vahendajarolli;

44.

kordab, et mõistab karmilt hukka Venemaa agressiivse poliitika Ukraina suhtes, eelkõige enneolematu sõjalise kohaloleku suurendamise Ukraina piiril, okupeeritud Donbassis ja ebaseaduslikult annekteeritud Krimmis, samuti Valgevenes, pideva rahalise ja sõjalise toe osutamise Donbassi ebaseaduslikele relvastatud formeeringutele, Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastopoli linna ebaseadusliku okupeerimise, Aasovi mere blokaadi ning korduvad Ukraina vastu suunatud küber- ja muud hübriidrünnakud; rõhutab, et Venemaa sõjalise kohaloleku suurendamine kujutab endast ohtu Euroopas valitsevale rahule, stabiilsusele ja julgeolekule; kutsub Venemaa valitsust üles viima oma väed Ukraina piirilt välja ja lõpetama oma naabrite ähvardamise; rõhutab, et Venemaa edasine agressioon Ukraina vastu toob kaasa karmide poliitiliste, majanduslike, rahaliste ja isiklike sanktsioonide rakendamise Venemaa Föderatsiooni, selle majanduse ja otsustajate suhtes; tunneb heameelt rahvusvahelise Krimmi platvormi loomise üle ning nõuab, et ELi institutsioonid, liikmesriigid ja kõik sarnaselt meelestatud partnerid osaleksid aktiivselt selles algatuses, mille eesmärk on Ukraina territoriaalse terviklikkuse taastamine; kordab oma toetust krimmitatarlaste Medžlisele, mis on ainus rahvusvaheliselt tunnustatud krimmitatarlaste esindusorgan ning kiidab Ukraina kodanikke, eriti krimmitatarlasi, alistamatu hoiaku eest okupeeritud Krimmis; nõuab Minski protsessi taaselustamist, et lõpetada sõjaline konflikt Ida-Ukrainas; toetab pidevaid nõudmisi osutada Ukrainale suuremat ja usaldusväärset sõjalist ja julgeolekualast abi selle julgeolekusektoris ja sõjaväereformide vallas ning kaalub Ukraina relvajõudude sõduritele sõjalise väljaõppe pakkumist; võtab teadmiseks ELi ja Ukraina vahelise küberdialoogi esimese kohtumise ning nõuab, et EL suurendaks Ukrainale antavat küberjulgeolekualast abi; kiidab heaks arutelu ELi sõjalise nõustamis- ja väljaõppemissiooni üle Ukrainas ning väljendab oma toetust sellele;

45.

mõistab karmilt hukka laialt levinud vägivallaaktid, mis pandi toime pärast 2022. aasta jaanuaris Kasahstanis toimunud rahumeelseid meeleavaldusi; kutsub Kasahstani ametivõime üles algatama rahutuste ajal toime pandud inimõiguste ja põhivabaduste rikkumiste täieliku ja sõltumatu rahvusvahelise uurimise;

46.

rõhutab, kui tähtis on Ameerika Ühendriikide, nende Euroopa liitlaste ja Venemaa vahel peetav Euroopa julgeolekut käsitlev dialoog; nõuab kindlalt, et EL peab olema nendes aruteludes lahutamatu partner, et säilitada kõigi Euroopa riikide sõltumatus, suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus, edendada usaldust suurendavaid meetmeid ja leevendada pingeid Euroopas; rõhutab samal ajal, et kui Venemaa Föderatsioon peaks tungima Ukrainasse, peab EL olema koos Ameerika Ühendriikide ja teiste liitlaste ning lähedaste partneritega valmis kehtestama Venemaale ulatuslikud sanktsioonid;

47.

kordab, et Ukrainal ja Gruusial on vastavalt ELi lepingu artiklile 49 väljavaade saada ELi liikmeks ja nad võivad taotleda liidu liikmeriigiks saamist tingimusel, et peavad kinni kõikidest Kopenhaageni kriteeriumidest ja demokraatia põhimõtetest, austavad põhivabadusi, inimõigusi ja vähemuste õigusi ning järgivad õigusriigi põhimõtet; nõuab seetõttu, et EL ja selle liikmesriigid tunnustaksid Gruusia ja Ukraina väljavaadet saada ELi liikmeks, mida peetakse riikide julgeoleku ja stabiilsuse jaoks äärmiselt tähtsaks, ning innustaksid neid jätkama sisereformide elluviimist;

48.

kiidab heaks komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 9. veebruari 2021. aasta ühisteatise uuendatud partnerluse kohta lõunapoolsete naaberriikidega (12) ning toetab piirkonnas rahu, stabiilsust, õitsengut ja demokraatlikke põhimõtteid; kutsub komisjoni üles täielikult rakendama selles ühisteatises kirjeldatud algatusi; avaldab kahetsust, et 25 aastat pärast Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse käivitamist pole endiselt saavutatud ühist jõukat, stabiilset ja vaba piirkonda koos Vahemere lõunapiirkonna riikidega; kordab siiski taas oma üleskutset terve Euroopa naabruspoliitika (EU) julgeks läbivaatamiseks ELi naaberriikidele kättesaadavaks tehtava rahastamise ja abi osas, et naabruspoliitikas osalevad partnerid liiguks reformidega edasi ning pühenduksid tihedale dialoogile ja koostööle ELiga, tagades samal ajal kohandatud poliitikameetmed;

49.

tuletab meelde ELi kohustust seoses Lähis-Ida rahuprotsessiga ja lepingu sõlmimisega kahe poole vahel, sealhulgas lõpliku staatuse lepingu küsimustes, pidades eelkõige silmas vajadust säilitada kahe riigi rahumeelsel kooseksisteerimisel põhineva lahenduse alusena 1967. aasta piirid, nii et mõlema riigi pealinnaks on Jeruusalemm ning turvaline Iisraeli riik ning iseseisev, demokraatlik, ühtne ja elujõuline Palestiina riik eksisteeriksid kõrvuti rahus ja julgeolekus, lähtudes enesemääramisõigusest ja järgides täielikult rahvusvahelist õigust; nõuab selles vaimus tõeliste rahupüüdluste jätkamist, mille eesmärk on rahvusvahelise üldsuse toel saavutada mõlema poole vahel käegakatsutavaid tulemusi; nõuab, et EL suurendaks oma panust iisraellaste ja palestiinlaste vahelise rahuprotsessi taaselustamisse, sealhulgas usaldust suurendavate meetmete, piirkondliku dialoogi ja tihedama Atlandi-ülese koostöö kaudu piirkonnas, samuti kasutades paremini ära oma mõjujõudu mõlema poole suhtes; rõhutab jätkuvat vajadust toetada elutähtsate teenuste osutamist miljonitele Palestiina pagulastele kogu Lähis-Idas; nõuab seetõttu Lähis-Idas tegutseva ÜRO Palestiina Põgenike Abi- ja Tööorganisatsiooni (UNRWA) jätkuvat poliitilist ja rahalist toetamist ELi ja rahvusvahelisel tasandil;

50.

nõuab, et lõpetataks tegevused, mis võivad õõnestada kahe riigi lahenduse elujõulisust, nagu Iisraeli asunduste ehitamine ning palestiinlaste kodude ja taristu lammutamine okupeeritud Läänekaldal, sealhulgas Ida-Jeruusalemmas; nõuab poliitilist lahendust, mis lõpetaks blokaadi ja leevendaks humanitaarkriisi Gaza sektoris koos vajalike julgeolekutagatistega, et vältida Iisraeli vastu suunatud vägivalda; mõistab karmilt hukka terrorismi; rõhutab, kui olulised on Palestiina valimised, et taastada Palestiinas demokraatlik legitiimsus ja rahva toetus poliitilistele institutsioonidele;

51.

juhib tähelepanu Aabrahami kokkuleppe esimesele aastapäevale ning rõhutab, kui oluline on see piirkonnas rahu, stabiilsuse ja koostöö seisukohast; kutsub komisjoni ja nõukogu üles toetama Iisraeli ja Araabia riikide vaheliste suhete normaliseerimist Aabrahami kokkuleppe rakendamise ja laiendamise teel, mis on oluline panus, et saavutada Lähis-Idas püsiv rahu; tunnustab USA tähtsat rolli;

52.

väljendab sügavat muret olukorra üle Liibanonis ning nõuab tungivalt, et Liibanoni valitsus tegutseks missioonipõhiselt, usaldusväärselt ja vastutustundlikult, ilma välismaiste sekkumisteta; rõhutab, et Hezbollah’ ja teised rühmitused on eriliselt vastutavad Liibanoni 2019. aasta rahvaliikumise mahasurumise ning riigi poliitilise ja majanduskriisi eest; kutsub Iraani üles hoiduma sekkumisest Liibanoni siseasjadesse ning nõuab Liibanoni suveräänsuse ja poliitilise sõltumatuse austamist; mõistab teravalt hukka asjaolu, et Hezbollah tulistab Lõuna-Liibanonist rakette tsiviilelanikkonnaga asustatud piirkondadesse Iisraelis; lükkab tagasi võimaluse, et president Bashar al-Assadil võiks sõjajärgses Süürias olla mis tahes roll, ning viitab ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioonile 2254 (2015); väljendab heameelt kriminaaluurimiste üle, mis on suunatud Bashar al-Assadi ja temaga seotud isikute vastu seoses keemiarelvade kasutamisega ning millega võetakse nad vastutusele paljude sõjakuritegude eest, ning toetab neid uurimisi; soovitab liikmesriikidel laiendada nende isikute nimekirja, kelle suhtes kohaldatakse sihipäraseid sanktsioone, et hõlmata Bashar al-Assadi režiimi tsiviil- ja sõjaväeametnikud, kes on usaldusväärsetel andmetel seotud sõjakuritegude, inimsusvastaste kuritegude ja muude tõsiste rikkumistega; kordab oma palvet, et Euroopa Komisjon esitaks karistamatuse vastase ELi tegevuskava, mis sisaldaks eraldi peatükki Süüria kohta; rõhutab, et tegevuskava eesmärk peaks olema kooskõlastada ja ühtlustada liikmesriikide tegevust ja vahendeid sõjakurjategijate vastutusele võtmiseks ELis;

53.

väljendab jätkuvalt sügavat muret Türgi valitsuse aina jõulisema välispoliitika pärast, mis seab riigi pidevalt vastuollu ELi kui terviku, konkreetsete liikmesriikide ja tema naaberriikidega; märgib, et Euroopa Komisjoni 19. oktoobri 2021. aasta aruande kohaselt, mis käsitles 2021. aasta Türgit (13), oli 2021. aasta augustis Türgi ÜVJP otsustega vastavusse viimise määr jätkuvalt väga madal, umbes 14 %; tuletab meelde Türgi demokraatiat ja inimõiguste aina halveneva olukorda; märgib, et Türgile antava ELi rahastamise suhtes tuleb kohaldada tingimuslikkuse norme, sealhulgas ÜRO harta, rahvusvahelise õiguse ning Euroopa väärtuste ja põhimõtete järgimise kohta; nõuab diplomaatilise dialoogi taasalustamist, et leida Vahemere idaosa käsitlevatele vaidlustele jätkusuutlikud lahendused; võtab teadmiseks, et Türgi on sellest hoolimata jätkuvalt ELi jaoks väga tähtis strateegiline huvi ning et suhtlemine peab muutuma ühist huvi pakkuvates valdkondades intensiivsemaks, keskendudes eelkõige teatavatele poliitikavaldkondadele, näiteks kliimamuutused, terrorismivastane võitlus, ränne, julgeolek ja majandus; väljendab sellega seoses heameelt hiljutise ja esimese kõrgetasemelise dialoogi üle rände ja julgeoleku vallas ning kordab oma tunnustust Türgile miljonite Süüria rändajate ja pagulaste vastuvõtmise eest; järeldab, et praegu on Türgi ELiga ühinemise väljavaade ebareaalne; nõuab seetõttu kindlalt, et kui praegust negatiivset suundumust kiiresti ja jäädavalt ei muudeta, peaks komisjon vastavalt 2005. aasta oktoobri läbirääkimisraamistikule soovitama Türgiga peetavate ühinemisläbirääkimiste ametlikku peatamist, et mõlemad pooled vaataksid realistlikul viisil ning struktureeritud ja kõrgetasemelise dialoogi käigus läbi praeguse raamistiku sobivuse ja toimivuse ning uurida võimalikke uusi ja alternatiivseid terviklikke mudeleid tulevaste suhete jaoks; tuletab meelde, et EL on valmis kasutama kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid ja võimalusi, et kaitsta enda ja oma liikmesriikide huvisid ning säilitada piirkondlik stabiilsus;

54.

rõhutab Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu, kaasa arvatud Iirimaa ja Põhja-Iirimaa protokolli ning kaubandus- ja koostöölepingu täieliku rakendamise tähtsust; rõhutab, kui oluline on protokoll rahu ja stabiilsuse säilitamiseks ning Euroopa ühtse turu terviklikkuse ja nõuetekohase toimimise seisukohast; kiidab heaks sammud Euroopa Parlamendi liikmetest ja Ühendkuningriigi parlamendi liikmetest koosneva parlamentaarse partnerlusassamblee loomiseks, nagu lepingus ette nähtud; on jätkuvalt avatud ELi ja Ühendkuningriigi koostööraamistiku edasiarendamise ja tugevdamise suhtes, mis võib viia kokkuleppeni välisjulgeoleku- ja kaitsepoliitika ning ühiste mureküsimuste osas; rõhutab sellega seoses ELi ja Ühendkuningriigi tiheda koostöö tähtsust rahvusvahelistel foorumitel, eelkõige ÜROs, arvestades, et meil on mitmeid ühiseid väärtusi ja huvisid ning et me asume geograafiliselt teineteise lähedal;

55.

rõhutab vajadust tugevdada ELi ja USA Atlandi-ülest koostööd võrdsete partnerluse alusel, mis põhineb ühistel väärtustel ja eesmärkidel ning partnerluse põhimõttel juhtimises ja vastutuses, austades samas teise poole autonoomsust, huve ja püüdlusi; pooldab selles kontekstis ELi ja USA 2021. aasta tippkohtumisel kõlanud mõtet „Uuendatud Atlandi-ülese partnerluse poole“, mis annab hea aluse ambitsioonikale Atlandi-ülesele tegevuskavale; pühendub koostöö edendamisele ja toetab täielikult selle raames ühiste välispoliitiliste ja julgeolekueesmärkide saavutamist, süvendades veelgi koostööd ELi ja USA Atlandi-ülese dialoogi raamistikus, et tegeleda paljude peamiste ülemaailmsete probleemidega, nagu kliimamuutused ning autoritaarsetest ja totalitaarsetest režiimidest tulenevad ohud; tunneb heameelt Atlandi-ülese kaubandus- ja tehnoloogianõukogu loomise üle; soovitab korraldada regulaarselt ELi ja USA vahelisi tippkohtumisi, et hädavajalikule Atlandi-ülesele koostööle kõige kõrgemal tasemel pidev tõuge anda; kordab, et pooldab Atlandi-ülese poliitilise nõukogu loomist, mida juhiks mõlema poole välispoliitika juhid; rõhutab, et tugevate Atlandi-üleste suhete jaoks peab EL arendama edasi oma tegutsemisvõimet; rõhutab, et EL peab kiiresti kohanema USA muutuva rolliga üleilmsel areenil, et kaitsta oma ülitähtsaid huve ja järgida välispoliitilisi eesmärke; rõhutab, et EL ja USA peavad oma terrorismi ja radikaliseerumisega võitlemise pingutusi kooskõlastama ning tagama, et tehtud pingutusi toetatakse vajalike ressurssidega; kutsub ELi ja USAd üles tegelema ühiselt püsivate ja kasvavate ohtudega kultuuripärandi kaitsele ja säilitamisele, eelkõige konfliktipiirkondades;

56.

rõhutab, et ELi suhted Aafrikaga on eluliselt tähtsad, et täita partnerriikide vajadusi ja arendada nende suurt potentsiaali ning tegutseda ühiste huvide nimel; rõhutab, et see suhe ELi naabermandriga peaks peegeldama ühist saatust ja keskenduma usaldusväärse perspektiivi loomisele, eelkõige uusimate põlvkondade jaoks; kiidab heaks komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 9. märtsi 2020. aasta ühisteatise „Tervikliku Aafrika strateegia suunas“ (14) ning kordab oma üleskutset minna kaugemale rahastaja-abisaaja suhtest ning soosida tõelist võrdsete poolte partnerlust, mille keskmes on inimareng ja loodusvarade kaitsmine; rõhutab sellega seoses vajadust kutsuda komisjoni ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles süvendama arutelu ELi Aafrika partneritega, nii üksikute riikide kui ka piirkondlike organisatsioonidega, näiteks piirkondlikud majandusmehhanismid ja majandusühendused, mis moodustavad Aafrika Liidu; rõhutab, kui oluline on toetada Aafrika Liitu ja selle piirkondlikke komponente nende pingutustes luua konfliktide ennetamiseks ja ohjeldamiseks tõhus julgeolekuarhitektuur, toetades muu hulgas ka igakülgset Aafrika valmisolekuvägede ja nende piirkondlike komponentide kasutuselevõttu; nõuab kestliku arengu eesmärkide ranget rakendamist kõigis ELi ja Aafrika suhete valdkondades; kiidab heaks AKVRO-ELi partnerluslepingu sõlmimise 2021. aasta aprillis ning sidemete tihendamise Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani piirkonna riikide organisatsiooni riikidega ning säästva arengu tegevuskava ja kliimameetmete alase tihedama koostöö mitmepoolsetel foorumitel; väljendab muret AKVRO-ELi partnerluslepingu allkirjastamise edasilükkamise pärast; võtab teadmiseks tagasivõtulepingud Aafrika riikidega;

57.

on väga mures Saheli piirkonnas kasvava ebakindluse pärast, mis mõjutab lugematute tsiviilisikute julgeolekut ja elutingimusi ning islamistlike võitlejate rünnakute arvu kasvu pärast, mis mõjutab tõsiselt piirkonna stabiilsust, eelkõige Mali ja Burkina Faso puhul; palub ELil ja G5 Saheli riikidel sekkuda, et hoida ära julgeoleku kokkuvarisemine laiemas piirkonnas; kiidab sellega seoses heaks uuendatud partnerluse NATO ja Mauritaania vahel, kes on selles piirkonnas peamine ELi liitlane ning kelle jõud võitlevad piirkonnas terrorismiga esiliinil; mõistab hukka militaar- ja turvateenuseid pakkuvate eraettevõtete, eelkõige Kremli toetusega Venemaa Wagneri grupi kohaloleku Aafrikas, kes on ebademokraatlike riikide huve kaitstes ning süütute tsiviilelanike ja sõjast räsitud Aafrika riikide julgeoleku, stabiilsuse ja jõukuse arvelt pannud toime ulatuslikke inimõiguste rikkumisi; rõhutab vajadust ajakohastada ELi-Aafrika strateegiat integreeritud lähenemisviisi kaudu, mis suudab tagada julgeoleku ja arengu, et saavutada Saheli murettekitavas olukorras stabiilsus, võttes arvesse 2021. aastal täheldatud arenguid ning sealset ebastabiilsust ja suurt mõju, mida piirkonnas toimuvad sündmused avaldavad mitte ainult Aafrikale, vaid ka ELile ja selle liikmesriikidele; rõhutab sellega seoses vajadust teha koostööd kaitse-, arengu- ja rahuloomevaldkonna strateegia väljatöötamisel, et võidelda džihadistide esilekerkimise vastu Saheli piirkonnas ja mujal Aafrikas;

58.

on sügavalt mures Venemaal toimunud arengute pärast ja kordab, et ELil on huvi hoida Euroopa maailmajaos ja kaugemalgi vabadust, stabiilsust ja rahu; usub, et EL peaks tegema NATO ja teiste partneritega tihedat koostööd ja koordineerima oma tegevust, et tõkestada Venemaa destabiliseerivat õõnestavat tegevust Euroopas, eelkõige Balti riikides ja Ida-Euroopas, sealhulgas valimistesse sekkumise, desinformatsioonikampaaniate ja paremäärmuslike parteide toetamise kaudu; rõhutab vajadust võtta Venemaa ametivõimud oma kodanike represseerimise eest vastutusele; väljendab kahetsust, et Venemaa sõjalised jõud okupeerivad jätkuvalt Ukraina ja Gruusia osi, rikkudes sellega rahvusvahelist õigust, et nad on endiselt kohal Moldova Vabariigis, ning et Venemaa destabiliseerib jätkuvalt piirkonnas rahu ja julgeolekut ning kasutab Euroopa demokraatiate vastu aktiivselt hübriidmeetmeid; tunneb muret Venemaa sekkumiste pärast Lääne-Balkani piirkonnas, mis toimub hübriidtaktikate abil, mis hõlmavad desinformatsiooni kampaaniaid, mille eesmärk on kahjustada ELi rolli ja pühendumust konkreetsete riikide Euroopa tulevikule; rõhutab, et selles kontekstis peab ELi poliitika olema üksmeelne, sealhulgas sanktsioonide jõustamise suhtes; kutsub seetõttu komisjoni üles oma Venemaa-strateegiat liikmesriikidega tihedamalt kooskõlastama, et EL oleks Venemaalt tulenevate ohtude ees ühtne; rõhutab, et parlament on soovitanud ELil koos liikmesriikidega läbi vaadata ELi poliitika Venemaa suhtes ja töötada sellega seoses välja kõikehõlmav ELi strateegia; nõuab tungivalt, et EL töötaks välja strateegia ELi tulevaste suhete kohta demokraatliku Venemaaga, mis näitaks Venemaa elanikele selgelt, millist kasu sellised suhted võivad tuua; rõhutab, et suhetes Venemaaga ei saa toimuda olulisi muutusi seni, kuni Venemaa kasutab ELi ja tema naabrite suhtes agressiivset poliitikat; kordab, et EL peab tegema selgeks, et kui Venemaa jätkab oma praegust poliitikat Valgevene suhtes, peab EL kehtestama Venemaa suhtes uued tõkestus- ja heidutussmeetmed; väljendab muret selle üle, et Venemaa on korduvalt rikkunud relvastuskontrolli lepinguid ja standardeid, mis viis keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingu lagunemiseni, ning keemiarelvade keelustamise konventsiooni, kasutades sõjaväelisi närvimürke nii riigisiseselt kui ka ELi territooriumil; rõhutab, et Venemaa Föderatsiooni tuleb survestada rahvusvahelist õigust järgima ja rahvusvahelisi lepinguid täitma; mõistab hukka, et Venemaa kasutab energiaressursse geopoliitilise survevahendina, eelkõige gaasi tarnimise liikmesriikidele Ukraina kaudu, ning nõuab energiasõltuvuse vähendamist Venemaast, soodustades energiaallikate ja -marsruutide mitmekesistamist, kaasa arvatud Nord Stream 2 projekti peatamine; nõuab tungivalt, et komisjon ja liikmesriigid tugevdaksid Euroopa energiajulgeolekut, pidades eelkõige silmas praegust gaasi- ja elektrihindade järsku tõusu; julgustab ELi tihedamalt suhtlema Venemaa inimestega, sealhulgas töötades välja selgelt määratletud suhtlemise eesmärgi, mis ei tohiks keskenduda ainult traditsioonilisele valikulisele suhtlemisele Kremliga, vaid ka strateegilisele ja dünaamilisemale suhtlusele Venemaa opositsiooni ja kodanikuühiskonnaga;

59.

rõhutab, et Arktika on ELi jaoks strateegilise ja geopoliitilise tähtsusega ning rõhutab ELi pühendumist vastutustundlikule tegutsemisele Arktikas, mille eesmärgiks on regiooni pikaajaline, kestlik ja konfliktidevaba areng; rõhutab Arktika piirkonna ees seisvate probleemide ainulaadset keerukust, mis nõuavad ELi suuremat osalust ja lahendusi, võttes arvesse ka Arktika elanike, sealhulgas põlisrahvaste teadmisi ja tahet; kiidab sellega seoses heaks komisjoni ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 13. oktoobri 2021. aasta ühisteatise „ELi aktiivsem tegevus keskkonnasäästlikuma ja rahumeelse Arktika hea käekäigu nimel“ (15); kutsub kõiki sidusrühmi üles reageerima kliimamuutuste murettekitavatele mõjudele ja tagajärgedele Arktikas; tõstab esile, et Arktika militariseerimise väljavaade toob kaasa märkimisväärseid julgeolekuriske nii seal piirkonnas kui ka mujal ning tunneb muret üleilmsete julgeolekuprobleemide võimaliku ülekandumise pärast Arktikasse ja Venemaa järkjärgulise ja olulise sõjalise ülesehituse pärast Arktikas, samuti Hiina kaugeleulatuvate arengu- ja taristualgatuste ning ambitsioonide mõju pärast piirkonnas; märgib, et Arktikal on oluline roll Euroopa kui terviku julgeolekus; rõhutab, et ELil peab olema selge visioon oma rollist Arktika julgeolekuküsimustes ja hea koostöö NATOga; rõhutab, kui oluline on kehtiva rahvusvaheliste seaduste ja kokkulepete austamine, et Arktika jääks piirkonnaks, kus on vähe pingeid; kutsub pöörama rohkem tähelepanu esimesele Arktika kiudoptilisele kaablile, mis on osa interneti närvisüsteemist ja mis on järjest enam olnud rahvusvaheliste luureoperatsioonide sihtmärgiks; julgustab Arktika Nõukogu liikmeid tegelema suurenenud militariseerimisega suurendamisega ja otsima platvorme, et lahendada see küsimus nõuetekohaselt koos nii Arktika Nõukogu liikmete kui ka nõukogusse mittekuuluvate riikidega; pooldab ELi suuremaid pingutusi vaatleja staatuse saamiseks Arktika Nõukogus, saavutamaks suuremat geopoliitilist mõju;

60.

rõhutab, et Hiina on ELi koostöö- ja läbirääkimispartner, aga ka konkurent üha enamates valdkondades ja süsteemne rivaal; kordab oma üleskutset, mida rõhutas ka 16. septembri 2021. aasta resolutsioonis uue ELi-Hiina strateegia kohta (16), et EL arendaks välja jõulisema, ulatuslikuma ja ühtsema ELi-Hiina strateegia, mis ühendab kõik liikmesriigid ja kujundab suhteid üha enesekindlama ja üha enam sekkuva Hiinaga ELi kui terviku huvides; rõhutab, et see strateegia peaks edendama reeglitepõhist mitmepoolsusel põhinevat korda, selle keskmes peaks olema ELi väärtuste ja huvide kaitsmine ja see peaks põhinema kolmel põhimõttel – teha võimaluse korral koostööd, vajaduse korral võistelda, ja astuda vastu, kui see on möödapääsmatu; nõuab suurema koostööd demokraatlike riikide vahel, et tegeleda Hiina Kommunistliku Partei kasvava enesekehtestamise ja repressiivsusega;

61.

toetab kindlalt Taiwani mõtestatud osalemist vaatlejana rahvusvaheliste organisatsioonide kohtumistel, mehhanismides ja tegevuses ning tihedamat ELi ja Taiwani vahelist koostööd, sealhulgas kahepoolset investeerimislepingut; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning komisjoni üles alustama kiiresti koos Taiwani ametivõimudega kahepoolse investeerimislepingu mõju hindamist, avalikku konsultatsiooni ja selle ulatuse määramist, et valmistuda läbirääkimisteks kahepoolsete majandussidemete süvendamise üle; märgib tõsise murega hiljutisi jõudemonstratsioone ja kasvavaid pingeid sellistes piirkondlikes kriisikolletes nagu Lõuna- ja Ida-Hiina meri ning Taiwani väin; väljendab tõsist muret Hiina jätkuvate sõjaliste manöövrite pärast Taiwani väinas, sealhulgas Taiwanile suunatud või Taiwani õhukaitse tuvastusvööndis toimuvate manöövrite pärast; palub Hiina Rahvavabariigil lõpetada sõjaline mõõgaga vehkimine, mis ohustab tõsiselt rahu ja stabiilsust kogu Taiwani väinas ning India ja Vaikse ookeani piirkonnas; kordab, et Hiina ja Taiwani vahelist suhet tuleks arendada konstruktiivselt dialoogi kaudu; rõhutab oma vastuseisu mis tahes ühepoolsele tegevusele, mis võib kahjustada Taiwani väina status quo’d; rõhutab, et väinaüleste suhete muudatusi ei tohi teha vastu Taiwani kodanike tahtmist; nõuda, et EL ja selle liikmesriigid võtaksid endale aktiivse rolli koostöös sarnaselt meelestatud rahvusvaheliste partneritega, et edendada rahu ja stabiilsust Taiwani väina piirkonnas ning kindlustada partnerlust Taiwani demokraatliku valitsusega;

62.

mõistab teravalt hukka käimasolevad inimõiguste rikkumised Hiinas, eelkõige etniliste ja usuvähemuste vastu, mis on enamasti suunatud moslemitest uiguuridele, kristlastele ja tiibetlastele, kuid mõistab hukka ka demokraatia ja vabaduste mahasurumise Aomenis ja Hongkongis, sealhulgas karmi riikliku julgeolekuseaduse kehtestamise kaudu 2020. aastal; mõistab hukka Hiina agressiivse käitumise Lõuna- ja Ida-Hiina merel, mis mõjutab meresõiduvabadust, ning Hiina revisionistliku hoiaku Ida-Aasias, mis on toonud kaasa mitmeid piirikokkupõrkeid tema naabritega;

63.

kordab veel kord, et mõistab tugevalt hukka alusetud ja arbitraarsed sanktsioonid, mida Hiina ametivõimud on rakendanud mitmele Euroopa üksikisikule ja üksusele, sh viis Euroopa Parlamendi liiget; kordab oma üleskutset, et Hiina valitsus eemaldaks need täiesti põhjendamatud piiravad meetmed;

64.

mõistab hukka Hiina Rahvavabariigi tegevuse Hongkongis ning rõhutab, et Hongkongi autonoomia käimasolev õõnestamine ei ole vastuolus mitte ainult rahvusvahelise õiguse ja kahepoolsete lepete kohaste kohustustega, vaid seab kahtluse alla ka Pekingi usaldusväärsuse partnerina; tugevdab oma pühendumust kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi raames võetavatele sihipärastele sanktsioonidele Hiina ametnike vastu, kes on seotud Hong Kongis ja Xinjiangis inimõiguste rikkumisega ning nõuab veel tungivalt, et nõukogu võtaks vastu sihipärased sanktsioonid, sealhulgas reisikeeldude rakendamine ja varade külmutamine Hongkongi ja Hiina Rahvavabariigi üksikisikute ja üksuste vastu inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse tõsiste rikkumiste eest Hongkongis; kutsub neid liikmesriike, kellel on jätkuvalt kehtivad väljaandmislepingud Hiina ja Hongkongiga, üles peatama individuaalsed väljaandmised, kui isiku väljaandmine võib tuua talle kaasa piinamise või julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise, kui see isik võib saada poliitilistel põhjustel süüdistuse, ning muudes olukordades, kus sihtmärgiks on etnilised vähemused, Hongkongi demokraatiameelse opositsiooni esindajad ja üldiselt teisitimõtlejad, ning kui see rikuks ELi kohustusi, mis tulenevad Euroopa inimõiguste konventsioonist;

65.

rõhutab, kui oluline on, et EL ühineks oma Atlandi-üleste partneritega Hiinast Wuhanist alguse saanud COVID-19 viiruse päritolu sõltumatu välisjuurdluse läbiviimisel, et otsida väga vajalikke vastuseid ja teadmisi tulevaste ülemaailmsete katastroofide võimaliku ärahoidmise kohta, mis mõjutavad otseselt välis- ja julgeolekupoliitikat;

66.

mõistab hukka Hiina Kommunistliku Partei surveavaldused Leedu ja teiste ELi liikmesriikide ning partnerite suhtes ja nõuab suuremat solidaarsust riikidega, keda Hiina Kommunistlik Partei survestab, sealhulgas tehes koostööd meie demokraatlike liitlastega meie turgude avamisel riikidele, mis kannatavad Hiina Kommunistliku Partei majandusliku surve all; tunneb heameelt komisjoni otsuse üle algatada Maailma Kaubandusorganisatsioonis Leedu kaitseks menetlus Hiina vastu;

67.

kiidab heaks komisjoni presidendi teadaande plaanidest esitada uus ühisteatis partnerluse kohta Pärsia lahe piirkonnaga; kutsub ELi üles esitama sidusa strateegia tasakaalustatud osalemiseks piirkonnas, edendades piirkondlikku julgeolekut ja koostööd kui peamist strateegilist eesmärki; märgib, et sellise tegevusega tuleks püüda luua sünergiat piirkondlike osalejatega, näiteks Bagdadi koostöö- ja partnerluskonverentsi kaudu, sealhulgas suurendades ELi toetust kahetasandilistele dialoogialgatustele, kuhu on kaasatud akadeemikud, kodanikuühiskond, usujuhid ja muud osalejad; peab julgustavaks Iraani ja Saudi Araabia vaheliste pingete deeskaleerimist ning palub mõlemal riigil viia kiiresti lõpule täielike diplomaatiliste suhete taastamise protsess; kordab, et ELi prioriteet on taaselustada ühine laiaulatuslik tegevuskava Euroopa ja piirkonna julgeoleku küsimusena; tuletab meelde, et ühine laiaulatuslik tegevuskava on ainus viis Iraani murettekitava tuumategevuse peatamiseks; kiidab komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistuse panust Iraani ja USA pingutuste vahendamisel, et taaselustada ühine laiaulatuslik tegevuskava; palub USA-l ja Iraanil pidada sisukaid läbirääkimisi, et naasta ühise laiaulatusliku tegevuskava tingimuste täitmise juurde; nõuab kindlalt, et ühise laiaulatusliku tegevuskava taaselustamise plaanis oleks hõlmatud nii Iraani täielik naasmine oma ühisest laiaulatuslikust tegevuskavast tulenevate kohustuste juurde kui ka kõigi tegevuskavaga seotud USA sanktsioonide tühistamine; märgib, et tuleb tegeleda ja astuda vastu Iraani üldisemale pahatahtlikule ja destabiliseerivale tegevusele kogu Lähis-Idas ja mujal, sealhulgas ELi liikmesriikide territooriumil; rõhutab, et mis tahes kokkulepe Iraaniga peab hõlmama piisavaid kaitsemeetmeid, nii et Iraanil ei ole võimalik tuumarelvasid hankida; väljendab tõsist muret selle pärast, et Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri sõnul puudub neil juurdepääs järelevalve- ja seireseadmetele Iraanis asuvates tuumarajatistes ja asukohtades, mis takistab oluliselt Rahvusvahelise Aatomienergiaagentuuri võimet kontrollida ja jälgida Iraani tuumaenergiaalast tegevust, ning asjaolu pärast, et kaitsemeetmete probleemid on jäänud viimase kahe aasta jooksul lahendamata; mõistab hukka selle, et Iraan rikub oma elanike inimõigusi, Iraani ballistiliste rakettide programmi ning terroritegevuse piirkonnas;

68.

rõhutab, et olukord Afganistanis on ELile ohusignaal, mistõttu tuleks uuesti hinnata rahvusvahelist lähenemisviisi riigi ülesehitamisele välismaal ja kujundada strateegiliselt ümber oma välispoliitika integreeritud lähenemisviis, suurendada oma vastutust ülemaailmse julgeoleku eest ning taotleda suuremat suveräänsust oma välis- ja julgeolekupoliitikas; on mures raske humanitaar-, poliitilise, majandusliku ja julgeolekuolukorra pärast Afganistanis, eelkõige kuna iga kolmas afgaan kannatab tõsist nälga; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles andma rohkem humanitaarabi ning kasutama kõiki olemasolevaid vahendeid, et tagada ohustatud afgaanidele juurdepääs kaitsele; rõhutab, et Talibani režiim peab vastutama inimelude ja vara kaitsmise ning julgeoleku ja tsiviilkorra ja avalike teenuste taastamise eest; kordab, et Afganistani naised ja tütarlapsed, Afganistani kodanikuühiskonnaga, inimõiguste kaitsjate, poliitiliste aktivistide, ajakirjanike, akadeemikute, kunstnike, usuliste ja etniliste vähemuste ja muude riskirühmadega seotud inimesed, nagu ka ülejäänud Afganistani rahvas, väärivad turvalist ja väärikat elu ja täielikku juurdepääsu haridusele ja avalikule elule, ning väljendab heameelt laialdase rahvusvahelise toetuse üle nende õigustele ja vabadustele; nõuab ohus olevate afgaanide, eelkõige naiskohtunike, inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike, kohalike töötajate ning teiste demokraatia ja põhivabaduste edendamise tõttu ohus olevate isikute edasist evakueerimist; kutsub ELi üles säilitama viimase 20 aasta saavutusi ja tagama, et Afganistanist ei saaks uuesti terrorirühmituste varjupaika; nõuab, et EL viiks läbi 20 aasta jooksul Afganistanis toimunud tegevuse põhjaliku kontrolli ja teeks sellest järeldused ning et Afganistani ja seda ümbritsevate riikide jaoks töötataks viivitamata välja kõikehõlmav saadud õppetundidel põhinev ELi strateegia; rõhutab ülemaailmse turvalisuse ja regionaalse stabiilsuse eesmärgil naaberriikide ja teiste regioonis asuvate riikidega koostöö tegemise tähtsust, pidades samas meeles, et mitte kõigil Afganistani naabritel ja piirkondlikel jõududel ei olnud samu eesmärke kui USA juhitud koalitsioonil; rõhutab sellega seoses mõne riigi olulist rolli Euroopa kodanike tagasitoomisel ning tõsistes raskustes olevate Afganistani kodanike evakueerimisel, mis on võimalik eelkõige tänu märkimisväärsele diplomaatilisele survele, mida need riigid avaldasid vastasseisus Talibani jõududega;

69.

pooldab ELi uuenenud pühendumist India ja Vaikse ookeani piirkonnale ja selle kasvava tähtsuse tunnustamist ELi huvide jaoks, nagu tõstatati komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoni 16. septembri 2021. aasta ühisteatises ning nõukogu järeldustes ELi koostööstrateegia kohta India ja Vaikse ookeani piirkonnas (17) ja nõukogu 19. aprilli 2021. aasta samateemalistes järeldustes; pooldab tihedamat koostööd piirkonna riikidega, eelkõige Jaapani, Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooni (ASEAN), Austraalia, Uus-Meremaa ja Koreaga; võtab teadmiseks tugeva geopoliitilise konkurentsi ja territoriaalsed vaidlused regioonis, mille ajendiks on enamasti Hiina kasvav enesekehtestamine oma naabrite suhtes; kutsub kõiki osapooli üles järgima rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, eelkõige ÜRO mereõiguse konventsiooni; rõhutab vajadust pikaajalise strateegilise osalemise järele India ja Vaikse ookeani piirkonnas ning laiaulatuslike ja strateegiliste kahe- ja mitmepoolsete dialoogimehhanismide loomise järele India ja Vaikse ookeani piirkonna riikide ja nende ühiskondadega, eelkõige sarnaselt meelestatud riikidega, näiteks muu hulgas Jaapan, Lõuna-Korea, Austraalia ja Uus-Meremaa; rõhutab India ja Vaikse ookeani piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse tähtsust ELi heaolu ja julgeoleku jaoks; võtab teadmiseks piirkonnas tekkivad uued partnerlussuhted, nagu kolmepoolse sõjalise liidu loomine Austraalia, Ühendkuningriigi ja USA vahel (AUKUS), ning väljendab kahetsust selle üle, et see partnerlus loodi halva koordineerimise teel;

70.

juhib tähelepanu India suurenevale regionaalsele ja geopoliitilisele mõjujõule; rõhutab, et ELi-India partnerluse tugevdamiseks ning kahepoolsete suhete potentsiaali realiseerimiseks on vajalik suurem poliitiline sekkumine; kordab üle vajaduse jagatud väärtustel põhineva sügavama partnerluse järele, mille raames austatakse täielikult inimõigusi; tunnistab, et India on ELi jaoks oluline partner tulenevalt tema asukohast ja juhtrollist olulistes valdkondades; rõhutab, et India naabruskond ning India ja Vaikse ookeani piirkond on üha enam muutunud ruumiks, kus Hiina, võttes arvesse tema ekspansiivset poliitikat ja auahneid eesmärke, tekitab strateegilistes, geopoliitilistes, majandus- ja kaubandusküsimustes üha suurenevaid probleeme;

71.

nõuab, et tõhustataks ja tugevdataks koostööd meie partneritega Ladina-Ameerikas; usub, et tugevam suhe Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonnaga (LAC) on ELi ülemaailmse geopoliitilise strateegia jaoks väga oluline; rõhutab, et liit peab tugevdama oma sidemeid Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonna riikidega, eriti reeglitepõhise mitmepoolsusel põhineva korra kaitsmises; kutsub ELi üles kasutama kõiki kättesaadavaid vahendeid, et muuta koostöö Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonna riikidega sügavamaks; julgustab ELi võitma tagasi oma positsioon Ladina-Ameerika riikide eelistatud partnerina, arvestades teiste geopoliitiliste jõudude suurenevat mõjujõudu regioonis, eriti COVID-19 pandeemia ja vaktsiinidiplomaatia tõttu; kutsub ELi ja liikmesriike üles rakendama jõulisemat poliitikat autoritaarsete režiimide suhtes, mis on saanud kasu oma suhetest ELiga ning on piiranud, rikkunud või otseselt alla surunud oma kodanike õigusi ja vabadusi;

Demokraatliku järelevalve, kontrolli ja vastutuse ja ELi ÜVJP parlamentaarse mõõtme tugevdamine

72.

juhib tähelepanu Euroopa Parlamendi spetsiifilisele panusele ELi välis- ja julgeolekupoliitikasse tänu oma parlamentaarsetele diplomaatilistele vahenditele, näiteks oma raportitele ja resolutsioonidele, oma alalistele parlamentidevahelistele organitele, poliitilisele dialoogile ametikandjatega kogu maailmas ja demokraatia toetamisele, vahendamisele ja valimiste vaatlemisele; viitab oma 2022. aasta jaanuaris ja veebruaris Ukrainas korraldatud teabekogumismissioonile, mis on näide parlamentaarse diplomaatia reageerimisvõimest; kinnitab, et parlament peaks liidu otsuste tegemisel rahvusvahelisel areenil täielikult ära kasutama oma järelevalve- ja eelarvevolitusi; rõhutab, kui olulised on Euroopa Parlamendi demokraatia toetamise programmid, millel on suur potentsiaal tugevdada ELi rolli kogu maailmas, kaasates peamisi poliitilisi sidusrühmi ja hõlbustades kestlikku demokraatlikku valitsemistava ELi mittekuuluvates riikides;

73.

rõhutab, et parlamentidevaheline poliitiline ja tehniline dialoog on äärmiselt oluline, ning see peab olema hästi koordineeritud täitevtegevusega; rõhutab ka, kui oluline on kogu asjakohase teabe sujuv vahetamine institutsioonide vahel ÜVJP valdkonnas, sealhulgas asjakohase konfidentsiaalse teabe vahetamine ELi välistegevuse kui terviku tõhususe ja vastutustundlikuma ÜVJP huvides;

74.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võimaldama ja tugevdama parlamentaarset järelevalvet ELi välistegevuse üle, sealhulgas jätkates korrapäraseid konsultatsioone komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja komisjoniga; toonitab, et selline järelevalve etendab Euroopa demokraatia ja üldsuse usalduse nõuetekohases toimimises olulist rolli; rõhutab, et selline järelevalve võiks olla lähtepunkt Euroopa Parlamendi tugevamale institutsioonilisele rollile ÜVJPs; nõuab, et läbirääkimised viidaks kiiresti lõpule, et 2002. aasta institutsioonidevahelise kokkuleppe (Euroopa Parlamendi juurdepääsu kohta julgeoleku- ja kaitsepoliitikat puudutavale nõukogu tundlikule teabele (18)) saaks uuega asendada; nõuab liikmesriikide julgeoleku- ja teabeteenistuste koordineerimist;

75.

rõhutab parlamentaarsete assambleede tähtsust koostöö ja institutsionaalse dialoogi kohtadena ning nende väärtuslikku panust Euroopa välistegevusse julgeolekuküsimustes, samuti vajadust edendada nende tegevust ning tagada nende nõuetekohane toimimine ja areng; kutsub üles tugevdama Euroopa Parlamendi järelevalvet ELi delegatsiooni töö üle ELi väärtuste ja põhimõtete esindamisel väljaspool liitu ning ELi huvide täitmisel, jätmata tähelepanuta inimõigustega seotud lähenemisviisi; rõhutab, et ELi delegatsioonidel peavad olemas olema kõik vajalikud ja asjakohased vahendid ning vajalik ja asjakohane võimekus, et nende ülesannete täitmisel tõhusalt tegutseda;

76.

kutsub üles täielikult ära kasutama Euroopa Parlamendi suuremat kaasatust globaalse Euroopa ja IPA III kavandamisse; väljendab heameelt kaks korda aastas toimuva kõrgetasemelise geopoliitilise dialoogi üle välisrahastamisvahendite kohta, mis on oluline vahend mitte ainult ELi välispoliitiliste prioriteetide kontrollimiseks, vaid ka aktiivseks kujundamiseks; rõhutab, et nende geopoliitiliste dialoogide eesmärk on võimaldada parlamendil anda suuniseid, strateegiliselt juhtida ja anda nõu globaalse Euroopa ja IPA III temaatiliste ning geograafiliste prioriteetide lõikes meetmete kavandamiseks ja rakendamiseks; nõuab siiski, et parlament peaks asjakohase kontrolli teostamiseks saama asjakohased ettevalmistavad dokumendid piisavalt aegsasti ja need peaksid olema piisavalt üksikasjalikud; nõuab, et rahastamisvahendeid rakendataks läbipaistvamalt ning et selleks loodaks ühine projektide ja meetmete avalik andmebaas, mis on ühtne ja läbipaistev;

77.

tuletab nõukogule meelde, et parlamendil on õigus saada teavet kõigi läbirääkimistega seotud menetluste kohta ja rahvusvaheliste lepete järelduste kohta ning et parlamendil on õigus selliste lepetega nõustuda või neist keelduda; on otsustanud neid volitusi kasutada aluslepingutes määratletud viisil, et tagada läbipaistvus ja demokraatlik järelevalve rahvusvaheliste lepingute üle, mille üle ELi nimel läbirääkimisi peetakse, ning Euroopa rahutagamisrahastu rakendamise üle, nagu välja toodud oma 28. märtsi 2019. aasta soovituses (19), sealhulgas vastastikusest täiendavusest teiste ELi rahastamisvahenditega välistegevuse valdkonnas;

78.

kordab oma seisukohta, et on viimane aeg teha ümber 2010. aasta avaldus poliitilise vastutuse kohta, et parandada seda alust Euroopa Parlamendi ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja vahelistele suhetele;

o o

79.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogu eesistujale, nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0383.

(2) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0515.

(3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0356.

(4) ELT C 362, 8.9.2021, lk 71.

(5) ÜRO kaubandus- ja arengukonverents „Trade and Development Report 2019 – Financing a Global Green Deal“ (2019. aasta aruanne kaubanduse ja arengu kohta – ülemaailmse rohelise kokkuleppe rahastamine) 2019.

(6) ELT L 56, 4.3.1968, lk 1

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2021. aasta määrus (EL) 2021/821, millega kehtestatakse liidu kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, vahendamise, tehnilise abi, transiidi ja edasitoimetamise kontrollimiseks (ELT L 206, 11.6.2021, lk 1).

(8) Euroopa Parlamendi 13. märtsi 2019. aasta soovitus nõukogule, komisjonile ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb ELi eriesindajate tegevusulatust ja volitusi (ELT C 23, 21.1.2021, lk 146).

(9) ELT L 335, 13.12.2008, lk 99.

(10) ELT C 118, 8.4.2020, lk 158.

(11) Euroopa Inimõiguste Kohtu 21. jaanuari 2021. aasta otsus, Gruusia vs Venemaa (II).

(12) JOIN(2021)0002.

(13) SWD(2021)0290.

(14) JOIN(2020)0004.

(15) JOIN(2021)0027.

(16) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0382.

(17) JOIN(2021)0024.

(18) ELT C 298, 30.11.2002, lk 1.

(19) Euroopa Parlamendi 28. märtsi 2019. aasta soovitus nõukogule ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, mis käsitleb liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja komisjoni toetusel tehtud ettepanekut nõukogule võtta vastu nõukogu otsus, millega luuakse Euroopa rahutagamisrahastu (ELT C 108, 26.3.2021, lk 141).

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/167

P9_TA(2022)0040

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitlev 2021. aasta aruanne

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitleva 2021. aasta aruande kohta (2021/2183(INI))

(2022/C 342/14)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut (ELi toimimise leping),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) V jaotist,

—	võttes arvesse oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsiooni relvastatud droonide kasutamise kohta (1),

—	võttes arvesse oma 11. detsembri 2018. aasta resolutsiooni sõjaväelise liikuvuse kohta (2),

—	võttes arvesse oma 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni autonoomsete relvasüsteemide kohta,

—

võttes arvesse oma 26. novembri 2019. aasta seisukohta ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi, ja direktiivi 2008/118/EÜ, mis käsitleb aktsiisi üldist korda, seoses liidu raamistikus elluviidava kaitsetegevusega (3),

—	võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitleva aastaaruande kohta (4),

—	võttes arvesse oma 15. jaanuari 2020. aasta resolutsiooni ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamist käsitleva aastaaruande kohta (5),

—	võttes arvesse oma 17. septembri 2020. aasta resolutsiooni relvaekspordi kohta: ühise seisukoha 2008/944/ÜVJP rakendamine (6),

—	võttes arvesse oma 23. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi välis- ja julgeolekupoliitikas (7),

—	võttes arvesse oma 25. märtsi 2021. aasta resolutsiooni kaitse- ja julgeolekualaseid riigihankeid käsitleva direktiivi 2009/81/EÜ ning kaitseotstarbeliste toodete vedu käsitleva direktiivi 2009/43/EÜ rakendamise kohta (8),

—

võttes arvesse oma 28. aprilli 2021. aasta seisukohta, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning teiselt poolt Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise kaubandus- ja koostöölepingu ja Euroopa Liidu ning Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi vahelise salastatud teabe vahetamise ja kaitse julgeolekukorda käsitleva lepingu liidu nimel sõlmimise kohta (9),

—	võttes arvesse oma 7. juuli 2021. aasta resolutsiooni ELi ja NATO koostöö kohta Atlandi-üleste suhete valdkonnas (10),

—	võttes arvesse oma 7. oktoobri 2021. aasta resolutsiooni ELi küberkaitsevõime olukorra kohta (11),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2021. aasta määrust (EL) 2021/697, millega luuakse Euroopa Kaitsefond ja tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) 2018/1092 (12),

—

võttes arvesse Euroopa parlamendi ja nõukogu 9. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/947, millega luuakse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“, muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsust nr 466/2014/EL ja tunnistatakse see kehtetuks ning tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2017/1601 ja nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 480/2009 (13),

—

võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja poolt 14. novembril 2016. aastal nõukogule esitatud dokumenti „Julgeoleku- ja kaitseküsimuste rakenduskava“ ning nõukogu 14. novembri 2016. aasta järeldusi ELi üldise strateegia rakendamise kohta julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas, milles on sätestatud ELi uued ambitsioonid julgeoleku ja kaitse valdkonnas,

—	võttes arvesse nõukogu ja nõukogus 19. novembril 2018 kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldusi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) tsiviiltegevust käsitleva kokkuleppe sõlmimise kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 10. detsembri 2018. aasta järeldusi naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 7. juuni 2018. aasta järeldusi noorte, rahu ja julgeoleku kohta ning nõukogu 5. juuni 2020. aasta järeldusi noorte kohta välistegevuses,

—	võttes arvesse nõukogu 20. novembri 2020. aasta järeldusi, milles käsitletakse alalise struktureeritud koostöö (PESCO) 2020. aasta strateegilist läbivaatamist,

—	võttes arvesse Euroopa Ülemkogu liikmete 26. veebruari 2021. aasta avaldust julgeoleku ja kaitse kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 16. aprilli 2021. aasta järeldusi teemal „Uuendatud partnerlus lõunapoolsete naaberriikidega. Vahemere piirkonna uus tegevuskava“,

—	võttes arvesse Euroopa Ülemkogu 16. aprilli 2021. aasta järeldusi Sahelit käsitleva Euroopa Liidu integreeritud strateegia kohta,

—

võttes arvesse nõukogu 25. novembri 2013. aasta, 18. novembri 2014. aasta, 18. mai 2015. aasta, 27. juuni 2016. aasta, 14. novembri 2016. aasta, 18. mai 2017. aasta, 17. juuli 2017. aasta, 25. juuni 2018. aasta, 17. juuni 2019. aasta, 10. detsembri 2019. aasta, 17. juuni 2020. aasta, 12. oktoobri 2020. aasta, 20. novembri 2020. aasta, 7. detsembri 2020. aasta ja 10. mai 2021. aasta järeldusi ÜJKP kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 18. oktoobri 2021. aasta järeldusi operatsiooni EUFOR Althea kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 22. oktoobri 2021. aasta järeldusi Valgevene režiimi poolt algatatud rändajaid ärakasutavate hübriidrünnakute kohta,

—	võttes arvesse strateegilist tegevuskava 2019–2024, mille Euroopa Ülemkogu võttis vastu 20. juunil 2019,

—	võttes arvesse Euroopa Ülemkogu liikmete ja G5 Saheli liikmesriikide 28. aprilli 2020. aasta ühisdeklaratsiooni,

—	võttes arvesse nõukogu 5. oktoobril 2021. aastal vastu võetud kliimamuutuste ja julgeoleku integreeritud lähenemisviisi kontseptsiooni,

—	võttes arvesse nõukogu 9. novembri 2020. aasta kliimamuutuste ja kaitse tegevuskava,

—	võttes arvesse Euroopa Kaitseagentuuri kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise aruannet, mis esitati nõukogule 20. novembri 2020. aasta istungil,

—	võttes arvesse nõukogu 17. mai 2019. aasta otsust (ÜVJP) 2019/797 piiravate meetmete kohta, millega takistada liitu või selle liikmesriike ähvardavaid küberründeid (14),

—	võttes arvesse nõukogu 11. detsembri 2017. aasta otsust (ÜVJP) 2017/2315, millega luuakse alaline struktureeritud koostöö ning määratakse kindlaks selles osalevate liikmesriikide nimekiri (15),

—	võttes arvesse nõukogu 22. märtsi 2021. aasta otsust (ÜVJP) 2021/509, millega luuakse Euroopa rahutagamisrahastu ja tunnistatakse kehtetuks otsus (ÜVJP) 2015/528 (16),

—	võttes arvesse nõukogu 6. mai 2021. aasta otsuseid (ÜVJP) 2021/748, (ÜVJO) 2021/749, (ÜVJP) 2021/750, mis käsitlevad Kanada, Norra Kuningriigi ja Ameerika Ühendriikide osalemist PESCO sõjaväelise liikuvuse projektis,

—	võttes arvesse nõukogu 12. juuli 2021. aasta otsust (ÜVJP) 2021/1143, mis käsitleb Euroopa Liidu sõjalist väljaõppemissiooni Mosambiigis,

—	võttes arvesse dokumenti „Ühtne visioon, ühine tegevus: tugevam Euroopa. Euroopa Liidu üldine välis- ja julgeolekupoliitika strateegia“, mida komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja esitles 28. juunil 2016. aastal,

—	võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 6. märtsi 2014. aasta ühisteatist „Avatud ja turvaline ülemaailmne merendusvaldkond: Euroopa Liidu meresõidu turvalisuse strateegia elemendid“ (JOIN(2014)0009),

—	võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 7. juuni 2017. aasta ühisteatist „Vastupanuvõime strateegiline käsitlus ELi välistegevuses“ (JOIN(2017)0021),

—	võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 16. detsembri 2020. aasta ühisteatist „ELi küberturvalisuse strateegia digikümnendi jaoks“ (JOIN(2020)0018),

—	võttes arvesse president Ursula von der Leyeni 2020. ja 2021. aasta Euroopa Liidu olukorda käsitlevaid kõnesid ja nendega kaasnevaid kavatsusavaldusi,

—	võttes arvesse Euroopa Kaitsefondi 2021. aasta tööprogrammi, mille komisjon võttis vastu 30. juunil 2021,

—	võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 12. septembri 2019. aasta ülevaadet nr 09/2019 Euroopa kaitse kohta,

—	võttes arvesse Põhja-Atlandi lepingut,

—	võttes arvesse 8. juulil 2014. aastal ja 10. juulil 2018. aastal allkirjastatud kahte ühisdeklaratsiooni ELi ja NATO koostöö kohta,

—	võttes arvesse 17. mai 2021. aasta kuuendat eduaruannet ELi nõukogu ja NATO nõukogu poolt 6. detsembril 2016. aastal ja 5. detsembril 2017. aastal heaks kiidetud ühiste ettepanekute rakendamise kohta,

—	võttes arvesse 74 ühist ettepanekut Varssavi ühisdeklaratsiooni rakendamiseks, mille ELi nõukogu ja NATO nõukogu kiitsid heaks 6. detsembril 2016. aastal ja 5. detsembril 2017. aastal,

—	võttes arvesse 15. juuni 2021. aasta ELi-USA tippkohtumise avaldust „Suund uuendatud Atlandi-ülesele partnerlusele“,

—	võttes arvesse Venemaa ebaseaduslikku sissetungi Krimmi ja Krimmi annekteerimist Venemaa poolt,

—	võttes arvesse asjaolu, et Venemaa on rikkunud liikmesriikide õhuruumi ja merepiire,

—	võttes arvesse Hiina suurenevat majanduslikku ja sõjalist kohalolekut Vahemere maades ja Aafrika riikides,

—	võttes arvesse sise- ja välisterrorismi ohtu, mis tuleneb eelkõige sellistest rühmitustest nagu ISIS,

—	võttes arvesse uusi tehnoloogiaid, nagu tehisintellekt, kosmosesuutlikkus ja kvantandmetöötlus, mis annavad inimkonnale uusi võimalusi, kuid tekitavad ka uusi kaitse- ja välispoliitikaprobleeme, mille lahendamiseks on vaja selget strateegiat ja liitlaste konsensust,

—	võttes arvesse ÜRO põhikirja ning Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni 1975. aasta Helsingi lõppakti,

—	võttes arvesse ÜRO mereõiguse konventsiooni,

—	võttes arvesse Lääne-Aafrika riikide majandusühenduse (ECOWAS) 8. septembril 2021 toimunud erakorralise tippkohtumise viimast kommünikeed,

—	võttes arvesse ÜRO kestliku arengu eesmärke, eeskätt eesmärki nr 16: toetada rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi, et saavutada kestlik areng,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

—	võttes arvesse põhiseaduskomisjoni arvamust,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9-0358/2021),

arvestades, et 2020. aastal on COVID-19 pandeemia suunanud tähelepanu ülemaailmsete ohtude suurenemisele ja liidu nõrkadele kohtadele, mis tulenevad välissõltuvustest; arvestades, et pandeemia on laiendanud julgeoleku ja strateegilise autonoomia mõistet nii, et see hõlmab ka tervise-, tehnoloogia- ja majandusprobleeme;

arvestades, et Euroopa seisab silmitsi oma strateegilise keskkonna kiire ja püsiva halvenemisega; arvestades, et terrorism on endiselt üks peamisi ohte; arvestades, et riigid väljendavad oma võimuambitsioone ja järgivad laienemisstrateegiat, mis eeldab relvajõudude kasutamist; arvestades, et see strateegia toob kaasa mere, kosmose, Arktika ja küberruumi militariseerumise ohu ning võidurelvastumise taaskäivitamise;

arvestades, et COVID-19 kriisi aegne strateegiliste infrastruktuuride vastu suunatud küberrünnete levik või veelgi hiljutisem Pegasuse nuhkvara skandaal on näited, mis õigustavad kaitsemeetmete kiiret väljatöötamist küberohtude uusimate vormide ja kõige arenenumate spionaažitehnikate vastu; arvestades, et EL on lubanud investeerida 1,6 miljardit eurot reageerimisvõimesse ning avaliku halduse, ettevõtete ja üksikisikute jaoks küberturvalisuse vahendite kasutuselevõtmisse, samuti arendada selles valdkonnas koostööd avaliku ja erasektori vahel;

D.	arvestades, et parlament kui Euroopa demokraatia väljenduskoht on sihtmärk; arvestades, et COVID-19 pandeemia aegse kaugtööga kaasnenud digitehnoloogiale üleminek on ainult suurendanud meie kokkupuudet praeguste ohtudega;

E.	arvestades, et ELi liikmesriikide sõjaliste võimete kogueelarve on 395 miljardit eurot, mis asetab ELi maailmas teisele kohale; arvestades, et Euroopa võimed on killustunud ja kannatavad liiasuste, lõhede ning koostalitlusvõime puudumise tõttu;

arvestades, et ohtude kasvav keerukus on seotud tehnoloogia arengu, ühiskonna digiülemineku ja eri rahvusvahelise majanduste omavahel lõimumisega; arvestades, et selle tulemusena mitmekordistuvad hübriidohud, kombineerides sõjalisi ja/või mittesõjalisi vahendeid, nagu desinformatsioon, rände kasutamine väljapressimiseks, küberründed või majanduslik surve, mis on vastuolus Euroopa huvide ja väärtustega ning kujutavad endast kasvavat ohtu ELi, selle ettevõtete, avalike teenuste ja kodanike julgeolekule;

arvestades, et selleks, et tegeleda liidu piiridel või liidule huvipakkuvates piirkondades kriiside tekkimise ohtudega, mis mitmekordistuvad, on liikmesriigid võtnud kohustuse olla võimelised kiirreageerima kooskõlas ELi peaeesmärkidega, eelkõige lahingugruppidega; arvestades, et neil on mitmeid poliitilisi, korralduslikke või rahalisi piiranguid; arvestades, et selle tulemusena ei ole neid kunagi kasutusele võetud;

H.	arvestades, et Venemaa sõjalise kohaloleku enneolematu suurendamine Ukrainas ja selle ümber, mis on seotud Kremli esitatud nõudmistega, võib tuua kaasa mõjusfääride taastumise Euroopas ja teha lõpu ELi idapartnerite, näiteks Ukraina ja Gruusia püüetele NATOga ühineda;

arvestades, et rahvusvaheline üldsus ja just EL on võtnud endale Saheli piirkonnas ning eelkõige Malis kohustused; arvestades, et Mali hunta on tunnustanud ja kasutab juba nn Wagneri grupiga seotud Venemaa sõjalisi instruktoreid ja palgasõdureid Malis sõjalises; arvestades, et see eraturvafirma on toime pannud vägivalda kõikjal, kus ta on sekkunud;

arvestades, et vägede väljaviimine Afganistanist ja Talibani võimule naasmine suurendavad terrorismiohtu selles piirkonnas ja ka väljaspool seda; arvestades, et EL lähetas aastatel 2007–2016 ÜJKP missiooni, Euroopa Liidu politseimissiooni (EUPOL Afghanistan) ning on eraldanud Afganistanile 17 miljardit eurot; arvestades, et liikmesriigid sõltusid vägede väljaviimise ajal USAst, kes saatis Kabuli lennujaama turvamiseks väga lühikese aja jooksul 6 000 sõdurit, mis võimaldas evakueerida nii Euroopa kodanikke kui ka ohus olevaid Afganistani kodanikke; arvestades, et EL ei olnud selles olukorras võimeline korraldama õhutransporti ega koordineerima oma evakueerimist; arvestades, et kui liit peaks läbi viima Kabuli evakueerimisega sarnase operatsiooni, ei saaks ta praegusel kujul kiiresti otsuseid vastu võtta, vägesid lähetada, evakuatsioone ega õhutransporti tõhusalt ja ennetavalt läbi viia; arvestades, et seetõttu peavad liit ja selle liikmesriigid kiiresti kõigist Afganistani kriisis saadud õppetundidest õppima, et tugevdada liidu suutlikkust sarnases olukorras iseseisvalt tegutseda; arvestades, et strateegiline kompass peaks võimaldama määrata liidu ambitsioonide taseme, eelkõige seoses Afganistanis ebaõnnestumisest saadud õppetundidega;

ELi varustamine strateegilisel kompassil põhineva julgeoleku- ja kaitsedoktriiniga, et suurendada strateegilist autonoomiat

rõhutab, et Euroopa Liit seisab silmitsi

—

nii mitmepooluselise maailma riiklikest kui ka valitsusvälistest osalejatest tulenevate uute ja arenevate ohtudega, nagu terrorism, autoritaarsuse tõus, hübriidsõja vahenditega tekitatavate hübriidsete ohtudega, nagu küberründed ning rände instrumentaliseerimine, desinformatsioon ja välissekkumised, mis on hägustanud piiri sõja ja rahu vahel, suurenevate ohtudega loodusvaradele, energiajulgeolekule ning kliimamuutustega;

—

maailma suurema militariseerimisega koos korduva ülemaailmse võimukonkurentsiga, millel on kasvav sõjaline mõõde ja mille tõttu kasvavad geopoliitilised pinged, nn rahutu ajastuga, mida iseloomustab vaenulik konkurents, vähenenud desarmeerimisalased pingutused ja rahvusvahelised relvastuskontrolli režiimid, massihävitusrelvadega, sealhulgas tuumarelvade leviku ja keemiarelvade kasutamisega;

—	endiselt ebastabiilsete naabritega nii idas kui ka lõunas;

on seisukohal, et ebastabiilsus ja ettearvamatus liidu piiridel ja selle lähinaabruses (Põhja-Aafrika, Lähis-Ida, Kaukaasia, Balkani riigid, Vahemere idaosa jne), aga ka laiemas naabruses (Sahel, Aafrika Sarv jne), koos Venemaa agressiooniga Ukraina ja Gruusia vastu kujutavad endast nii otsest kui ka kaudset ohtu maailmajao julgeolekule; rõhutab, et sise- ja välisjulgeolek on lahutamatult seotud; tunnistab, et aktiivne tegevus naabruskonnas on Euroopa Liidu huvides; rõhutab Lääne-Balkani riikide stabiilsuse tähtsust; võtab murelikult teadmiseks Krimmi poolsaare suureneva militariseerimise ja Venemaa Föderatsiooni katsed destabiliseerida Musta mere piirkonda;

mõistab teravalt hukka Venemaa sõjalise kohaloleku suurendamise Ukrainas ja selle ümber ning Kremli nõudmise peatada NATO edasine laienemine ja kujundada Euroopa julgeolekustruktuur ümber „mõjusfääride“ aegunud ideest lähtudes; rõhutab asjaolu, et igal demokraatlikul riigil on vabadus valida endale liite, ning toetab sellega seoses kindlalt Ukraina ja Gruusia läänesuunalisi püüdeid, sealhulgas NATO liikmeks saamist ja tulevast ELiga ühinemist;

märgib, et aastat 2020 iseloomustas COVID-19 pandeemia ja palju liidu välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikaga seotud probleeme, mis tõid esile meie ebapiisava koordineerimise ja sõltuvuse ülejäänud maailmast; tuletab meelde, et Euroopa Liit peab sellest õppima, et eelkõige tugevdada digitaalset ja tehnoloogilist suveräänsust ning üldist strateegilist autonoomiat rahvusvahelise osalejana ning oma suutlikkust ja valmisolekut otsustada ja tegutseda vajaduse korral välis-, julgeoleku- ja kaitseküsimustes iseseisvalt ning hinnata ümber oma sõltuvus osalejatest, kes ei jaga samu väärtusi; kordab liidu vajadust tugevdada ka oma tervishoiualast autonoomsust;

tunneb heameelt töö alustamise üle strateegilise kompassi kallal, mis tähendab enneolematuid strateegilisi mõttetalguid ning mis peaks valmima märtsis 2022; rõhutab, et strateegilise kompassi väljatöötamine on lähtepunktiks Euroopa ühise kaitse rakendamiseks kooskõlas ELi lepingu artikli 42 lõike 2 sätetega ja ÜJKP määratlemiseks ning et see on oluline samm tõelise Euroopa kaitsekoostöö liidu suunas, mis võtab arvesse liikmesriikide konkreetset põhiseaduslikku olukorda; leiab, et strateegilise kompassiga tuleks julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas arendada suuremat ühtekuuluvust; rõhutab, et väga multipolaarses maailmas, kus suurriikide vaheline konkurents on suurenenud, võib liidu ühine pingutus aidata kaasa ELi liikmesriikide julgeoleku tagamisele ning et ELi tugevat kaitsepoliitikat on vaja selleks, et ELil oleks vahendid tõhusaks tööks rahu, inimeste julgeoleku, demokraatia ja kestliku arengu nimel; rõhutab, et Euroopa kaitsekoostöö liit oleks osa ELi seatud eesmärgist saavutada strateegiline autonoomia; märgib, et sellega seoses seisneb vastus liidu ja selle liikmesriikide välisjulgeolekuga seotud väljakutsetele eelkõige suutlikkuse kinnitamises ja praktilises rakendamises kriisiolukordade paremaks hindamiseks, kiiremaks otsustamiseks ja jõulisemaks tegutsemiseks, kui asjaolud seda nõuavad, tehes seda vajaduse korral iseseisvalt, et kaitsta oma huve ja väärtusi, austades samas liite ja partnerlussuhteid; märgib, et see arendaks julgeoleku- ja kaitsevaldkonnas liidu suuremat sidusust; on veendunud, et on hädavajalik arendada välja tõeline Euroopa julgeoleku- ja kaitsekoostöö liit, mis hõlmab kõiki sõjalisi ja tsiviiljulgeoleku aspekte, vahendeid, eelarveid ja võimeid ning kogu konfliktitsüklit alates ennetamisest kuni konfliktijärgse stabiliseerimiseni ning mis põhineb kaasaegsel, progressiivsel ja tugeval inimeste julgeoleku kontseptsioonil, mis vastab ELi kodanike ja kohaliku elanikkonna julgeolekunõuetele ning riigiasutuste julgeolekule ja stabiilsusele; nõuab tungivalt, et EL suurendaks oma institutsioonilist suutlikkust konfliktide ennetamise ja vahendamise, dialoogi ja pingete leevendamise valdkonnas;

toonitab, kui oluline on seda kõikehõlmava ohuanalüüsiga täiendada; rõhutab, et strateegiline kompass peab olema liidu ambitsioonikas vastus sellele analüüsile, mille tulemusi tuleb regulaarselt ja realistlikult uuesti hinnata, et töötada välja mehhanism pideva ohuhindamise ja parlamendiga konsulteerimise jaoks;

rõhutab, et strateegiline kompass peaks võimaldama tugevdada liidu suutlikkust tegutseda üha usaldusväärsema strateegilise partnerina ja ülemaailmse osalejana rahu tagamisel, mis tugevdab ja kaitseb reeglitel põhinevat rahvusvahelist süsteemi ja mitmepoolset koostööd, ning vajaduse korral iseseisvalt tegutseda; toonitab asjaolu, et seda tuleb regulaarselt ajakohastada ja see peab kehtestama ambitsioonika kursi, mille eesmärk on olla realistlik ja toimiv, ning sisaldama otsuste rakendamise ning järelevalvemehhanismide ajakava; rõhutab, et see peab võimaldama liidul teha järjepidevaid ja tõhusaid edusamme ühtse kaitsepoliitika, ühise strateegilise kultuuri, ELi strateegiliste väljakutsete ühise mõistmise ja ohuennustuse suutlikkuse suunas ning tagada kiire ja koordineeritud reageerimise, tulevased sekkumisstsenaariumid ja iseseisva vastupanuvõime, et EL oleks suuteline ühtsel viisil ja kooskõlas aluslepingutega koondama ressursse, kui liikmesriiki ähvardatakse ning kui rahvusvaheline rahu, julgeolek ja stabiilsus väljaspool ELi on ohus, ning et lõpuks tagada Euroopa kodanike, huvide ja väärtuste kaitse; tuletab meelde, et nõukogu 14. novembri 2016. aasta järeldustes esitatud ELi praegused julgeoleku- ja kaitsealased ambitsioonid hõlmavad reageerimist väliskonfliktidele ja -kriisidele, partnerite suutlikkuse suurendamist ning liidu ja selle kodanike kaitsmist; rõhutab integreeritud lähenemisviisi tähtsust ELi reageerimise alusena konfliktidele ja kriisidele;

rõhutab, kui oluline on, et Euroopa Parlament, eelkõige selle julgeoleku ja kaitse allkomisjon, saaks pärast strateegilise kompassi heakskiitmist 2022. aasta märtsis Euroopa välisteenistuselt korrapäraselt ajakohastatud teavet ja aruandeid strateegilise kompassi rakendamise kohta;

ÜJKP missioonid ja operatsioonid aastal 2020 – hindamine ja soovitused

tuletab meelde, et liidul on praegu käsil üksteist tsiviilmissiooni ning seitse sõjalist missiooni ja operatsiooni; tuletab meelde, et nende hulgas on ainult kolm täidesaatva mandaadiga operatsiooni: Euroopa Liidu juhitavate merevägede (EUNAVFOR) operatsioon Atalanta Somaalias, Euroopa Liidu sõjaline operatsioon Vahemerel (EUNAVFOR MED IRINI) ning Euroopa Liidu sõjaline operatsioon Bosnias ja Hertsegoviinas (EUFOR Althea); tuletab meelde ELi üldist tegevust Saheli ja Aafrika Sarve piirkonnas kuue tsiviilmissiooni (Euroopa Liidu ÜJKP missioon Malis (EUCAP Sahel Mali), EUCAP Sahel Niger, EUCAP Somalia) ja kuue sõjalise missiooni (Mali relvajõudude väljaõppe toetamiseks läbiviidav Euroopa Liidu sõjaline missioon (EUTM Mali), EUTM Somalia, EUNAVFOR Somalia, EUNAVFOR MED IRINI) kaudu; märgib, et need missioonid ja operatsioonid ei kasuta veel täielikult oma potentsiaali ära ja neid mõjutab COVID-19 pandeemia, mis on mõjutanud nende tegevust ja vähendanud nende tõhusust; soovitab hinnata ELi ÜJKP missioonide ja operatsioonide eelarvet, planeerimist ja varustust COVID-19 õppetundide kontekstis ning kaalub seetõttu tulemuste läbivaatamist ja võimaluse korral volituste kohandamist missiooni tavapärase strateegilise läbivaatamise raames;

rõhutab, kui oluline on liidu jaoks naabruskonna kestlik stabiilsus, inimeste julgeolek ja heaolu; tõdeb, et ÜJKP sõjaliste missioonidega keskendutakse nüüd peaaegu eranditult relvajõudude väljaõppele, ilma täidesaatva mõõtmeta ja piiratud toetusega; on seisukohal, et nende volitusi tuleks tugevdada, ilma et see mõjutaks nende missioonide täitevvolituste puudumist, rõhudes koolitusele, et võimaldada Euroopa nõustajatel piirkonnas võimalikult täpselt kontrollida, kas väljaõppe programmi on nõuetekohaselt rakendatud ja kas see on kooskõlas kohalike relvajõudude operatiivvajadustega;

10.

rõhutab, et Euroopa rahutagamisrahastu raames toimuvate relvatarnete puhul tuleks täielikult järgida ELi ühist seisukohta relvaekspordi kohta, rahvusvahelist inimõigustealast õigust ja humanitaarõigust ning need peaksid sisaldama tõhusaid läbipaistvust käsitlevaid sätteid;

11.

mõistab hukka riigipöörde juhtide tegevuse Malis; on sügavalt mures selle pärast, et Mali territooriumil ja Sahelis üldiselt ei pakuta olulisi riigiteenuseid piisaval määral; väljendab sügavat muret piirkonna julgeolekuolukorra halvenemise pärast; on sügavalt mures ÜRO peasekretäri aruannete pärast, milles loetletakse tõsiseid varasemaid ja jätkuvaid inimõiguste rikkumisi ja rahvusvahelise humanitaarõiguse tõsiseid rikkumisi, sealhulgas väidetavaid sõjakuritegusid, mida on toime pannud relvastatud rühmitused, sealhulgas terrorirühmitused, Mali relvajõud ja teised G5 Saheli relvajõud; mõistab sellega seoses sügavalt hukka karistamatuse ja rõhutab, et sellised jätkuvad kuriteod kahjustavad ka Euroopa ja rahvusvahelisi pingutusi turvalise ja ohutu keskkonna loomisel ning relvastatud rühmituste ja terroristide vastu võitlemisel; rõhutab vaenulike osalejate kasvavat osalemist piirkonnas, mis on meie julgeoleku jaoks eluliselt tähtis, mis võib ohustada ELi ja Mali ühist inimeste julgeoleku, rahu, stabiilsuse ja kestliku arengu tagamise eesmärki riigis, kus teised osalejad, kes ei pruugi jagada samu eetilisi põhimõtteid kui EL ja selle liikmesriigid, on valmis täitma võimekuse puudujääke, hoolimata õigusriigi alaste rahvusvaheliste standardite või sõjaõiguse järgimisest; väljendab sügavat muret välismaiste sõjaliste eraettevõtete kasvava mõju pärast ja Mali valitsuse võimalike plaanide pärast alustada oma relvajõudude koolitamiseks koostööd Venemaa sõjalise eraettevõtte, Kremli esindaja Wagneri grupiga; juhib tähelepanu sellele, et selline koostöö on vastuolus ELi julgeoleku- ja kaitsekoostööga, eelkõige EUTM Maliga, ning nõuab seetõttu, et EL hindaks uuesti oma tegevust Malis; nõuab tungivalt, et Mali praegused ametivõimud hoiduksid Wagneri grupiga lepingute sõlmimisest ja selle töötajate lubamisest Mali territooriumile; rõhutab üldisemalt vajadust jälgida tähelepanelikult eraõiguslike sõjaväeliste ja turvafirmade tegevust, mis suurendavad oma globaalset jalajälge vähekaitstud piirkondades, sealhulgas Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja Ida-Euroopas, ning tuletab meelde, kui oluline on hoida Euroopa Parlamenti selle küsimusega kursis;

12.

võtab teadmiseks Saheli piirkonnas Prantsuse sõjalise tegevuse ümberkujundamise koostöös ja konsulteerides meie rahvusvaheliste ja Aafrika partneritega; rõhutab, et see muutus peaks aset leidma tihedas koostöös kõigi Sahelis viibivate rahvusvaheliste ja eelkõige Euroopa partneritega; tunneb heameelt selle üle, et EL ja liikmesriigid on jätkuvalt pühendunud G5 Saheli riikide stabiliseerimisele, eelkõige G5 Saheli ühendjõudude toetamise kaudu, tugevdades ELi ÜJKP missioone ja Euroopa liikmesriikide relvajõudude kasvavat osalemist Takuba rakkerühmas;

13.

tunneb heameelt, et EUTM Malile on kohandatud uus laiendatud mandaat; nõuab struktuurse koostöö ja täitevvolitusteta toetuse tugevdamist relvajõududele ning piirkondadeks jaotamise protsessi kiirendamist, mis võimaldab missioonil pakkuda sõjalist abi G5 riikide relvajõududele ning eelkõige Burkina Fasole ja Nigerile, mis mõjutab rahvusvahelisi, Euroopa ja Aafrika partnereid; rõhutab Euroopa rahutagamisrahastu loodud võimalusi Mali relvajõudude väljaõppeks mõeldud varustuse tarnimisel, mis on Euroopa tegevuse tugevdamiseks ja tõhustamiseks oluline; on veendunud, et EL peab kiiresti ja tõhusalt suurendama oma võimeid varustuse pakkumisel, et EUCAPi ja EUTMi missioonid ei kaotaks kohalike ametiasutuste silmis oma usaldusväärsust, tingimusel et need julgeolekujõud järgivad rahvusvahelist humanitaarõigust ja rahvusvahelisi inimõigusi käsitlevaid õigusakte ning on demokraatliku kontrolli all;

14.

kutsub liikmesriike üles EUTM Mali nõustamistegevuses aktiivselt osalema ja saatma sinna töötajaid, kes suudavad sellesse panustada; tuletab meelde, et Sahelis tuleb ÜJKP piirkondadeks jaotamise protsessiga jätkata koostöö ja koordineerimise tugevdamist rahvusvaheliste sidusrühmadega ning piirkonnas tegutsevate ELi liikmesriikidega selliste käimasolevate algatuste kaudu nagu Saheli piirkonna julgeoleku- ja stabiilsuspartnerlus; rõhutab, et EL toetab selle raamistiku abil jõuliselt ka G5 Saheli ühendvägede ja nendega seotud politseikomponendi kasutuselevõtmist; kiidab heaks ELi uue Saheli integreeritud strateegia, mis hõlmab laiemat lähenemisviisi, keskendudes valitsustava tugevdamisele ning rõhutab, kui oluline on selle piirkonna riikides tõhustada riigi esindatust ja avalike teenuste olemasolu; rõhutab EUCAP Sahel Mali pingutusi, et toetada Mali julgeolekujõudude lähetamist Mali keskossa; rõhutab EUCAP Sahel Nigeri pingutusi Nigeri abistamiseks riikliku kaitse- ja julgeolekupoliitika väljatöötamisel; tuletab meelde, et ÜJKP meetmete võtmine piirkondade kaupa toetab ELi integreeritud lähenemisviisi Saheli piirkonnale ja sellisena peab piirkondliku nõuande- ja koordineerimisüksuse tegevus jätkuma; on seisukohal, et ÜJKP piirkondadeks jaotamisel põhinev lähenemisviis Saheli piirkonnas on asjakohane, kuid nõuab selgemat korraldust ja koordineerimist praeguste ÜJKP tsiviil- ja sõjaliste missioonide, kohalike osalejate ja teiste rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu ÜRO rahuvalvemissiooni – ÜRO mitmemõõtmeline integreeritud stabiliseerimismissioon Malis (MINUSMA) – ja Prantsusmaa vägede juhitud operatsioonide vahel; nõuab kindlalt, et Burkina Faso abistamiseks on vaja teha olulisi pingutusi, arvestades ohtude intensiivsust, millega see piiratud suutlikkusega riik silmitsi seisab; tuletab meelde, et selleks, et sõjalised ja julgeolekumeetmed oleksid püsivalt tõhusad, peavad nendega kaasnema konkreetsed ja nähtavad meetmed elanikkonna jaoks oluliste teenuste osutamiseks; rõhutab, kui oluline on aktiivsemalt toetada Guinea lahega piirnevaid riike, et nad saaksid võidelda kasvava terroriohuga, millega nad silmitsi seisavad; rõhutab vajadust pöörata erilist tähelepanu süvenevale ebastabiilsusele Sahelis, Lääne-Aafrikas ja Aafrika Sarvel ning olulistele mõjudele, mida nende piirkondade muutuv olukord avaldab mitte ainult Aafrika mandrile, vaid ka Euroopa Liidule;

15.

tunneb heameelt käimasolevate arutelude üle Mosambiigi ja India osalemise üle Aafrikas läbiviidavatel ÜJKP operatsioonidel ja missioonidel; tunneb heameelt Gruusia aktiivse osaluse üle ÜJKP tegevuses ja eelkõige tema osaluse üle väljaõppemissioonidel Kesk-Aafrika Vabariigis ja Malis;

16.

tuletab meelde, et julgeolekuolukord Somaalias on väga murettekitav ja see on ebastabiilsuse algallikaks kogu Aafrika Sarve piirkonnas tervikuna; rõhutab, et Al-Shabab on endiselt üks võimsamatest Al Qaedaga seotud terroriorganisatsioone ning et see peaks julgustama liikmesriike kaaluma ulatuslikumat osalemist Euroopa missioonidel ja operatsioonidel selles strateegilises piirkonnas ning selleks vajalike vahendite eraldamist; rõhutab, et EUTM Somalia tugevdamine juhtimisstruktuuride nõuandefunktsiooniga võimaldab avaldada märkimisväärset mõju operatsioonide läbiviimisele mitmepoolse sõjalise abi raamistikus; rõhutab, et operatsioon Atalanta, EUCAP ja EUTM Somalia moodustavad ühtse terviku, mis toetab Aafrika Sarve jaoks kavandatud ELi strateegilist raamistikku; tunneb heameelt operatsiooni Atalanta määrava rolli üle piraatluse ja inimkaubanduse vastases võitluses Aafrika Sarvel, kaitstes seeläbi edukalt maailma programmi laevu, ning ka EUCAP Somalia määrava rolli üle Puntlandi ning Somaalimaa föderaal- ja piirkondlike ametiasutuste nõustamisel seoses rannikuvalve tegevuse ja merepolitsei arendamisega; rõhutab, et ELi tegevus Aafrika Sarve piirkonnas on Somaalia julgeolekujõudude võimekuse suurendamiseks jätkuvalt asjakohane ning märgib ka vajadust parandada nende tõhusust; tervitab ja julgustab osalema sarnaseid seisukohti jagavaid partnereid, et tagada Adeni lahes ja India ookeanis ohutud veeteed; nõuab integreeritud lähenemisviisi piraatlust põhjustavate arengu- ja juhtimisprobleemidega tegelemiseks;

17.

märgib murelikult, et Kesk-Aafrika Vabariigi poliitiline ja julgeolekuolukord on halvenenud; nõuab kaasava dialoogi taastamist valitsuse, demokraatliku opositsiooni ja kodanikuühiskonna vahel ning rahulepingu taastamist; taunib asjaolu, et alates 2018. aastast on Kesk-Aafrika Vabariigi president pöördunud sõjalise eraettevõtte ja Venemaa esindaja Wagneri grupi poole, kes vastutab Kesk-Aafrika Vabariigis sõjakuritegude ja inimõiguste raskete rikkumiste eest; tunneb muret selle otsuse mõju pärast Kesk-Aafrika vägede väljaõppemissiooni elujõulisusele ning tõhususele; mõistab hukka ähvarduste ja vaenulike vahejuhtumite sagenemise, mida panevad ÜRO mitmemõõtmelise integreeritud stabiliseerimismissiooni Kesk-Aafrika Vabariigis (MINUSCA) vastu toime teatavad kohalikud ja välisriikide relvajõud, sealhulgas välisriikide julgeolekuettevõtted, ning liidu tegevuse vastu suunatud desinformatsioonikampaaniad; tunneb heameelt Euroopa Liidu ÜJKP nõuandemissiooni loomise üle Kesk-Aafrika Vabariigis ja toetab seda täielikult; tunneb heameelt ELi väljaõppemissiooni tegevuse üle, eelkõige Kesk-Aafrika relvajõudude (FACA) ohvitseride ja allohvitseride väljaõppe ning panuse üle julgeolekusektori reformi üldisesse protsessi, mida koordineerib MINUSCA, ning annab sellele kogu oma toetuse; rõhutab vajadust teavitada elanikkonda missiooni eesmärkidest ja edenemisest; rõhutab, kui oluline on 2022. aasta esimeses pooles toimuva strateegilise läbivaatamise raames hinnata ELi tegelikku suutlikkust FACA varustusvajadustele vastata; rõhutab, et ELi väljaõppemissiooni moodustatud üksuste toetamine Euroopa rahutagamisrahastu raames peab sõltuma sellest, kas Kesk-Aafrika Vabariigi ametivõimud edendavad poliitilise, riigisisese ja piirkondliku olukorra positiivseid muutusi;

18.

tuletab meelde Mosambiigi väina strateegilist tähtsust; tunneb heameelt liikmesriikide ja komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kaasatuse üle süvenevale terroriohule reageerimisel Cabo Delgados ning tunneb muret selle pärast, et kõnealune oht piirkonnas levib; väljendab heameelt nõukogu otsuse üle alustada Euroopa Liidu sõjalist väljaõppemissiooni Mosambiigis; võtab teadmiseks Euroopa rahutagamisrahastu kasutamise, et katta Euroopa Liidu sõjalise väljaõppemissiooni Mosambiigis ühised kulud ja pakkuda sõjavarustust; kutsub nõukogu ja Euroopa välisteenistust üles kasutama Euroopa rahutagamisrahastut parimal viisil ja kasutama neid kogemusi Euroopa rahutagamisrahastu täiustamiseks ja laiendamiseks tulevikus; märgib, et ELi väljaõppemissioon täidab konkreetset eesmärki, nimelt erivägede üksuste väljaõpetamist, et võidelda islamistlike mässuliste vastu Cabo Delgado piirkonnas, sealhulgas džihaadiliikumise Ansar al-Sunna vastu; nõuab selle lähetamist olukorda arvesse võttes nii kiiresti kui võimalik; nõuab tungivalt, et liikmesriigid panustaksid missiooni jaoks vajalike vägede moodustamisse võrdsemalt; rõhutab Mosambiigi puhul vajadust tervikliku pikaajalise sidusa strateegia järele, mis peab konfliktile kestliku lahenduse leidmiseks sobima ka islamistlike mässuliste vastu võitlemiseks, et tegeleda valitsemise puudujääkide ja arenguvajadustega; rõhutab vajadust tagada, et valitsusväed järgiksid rahvusvahelist humanitaarõigust ning et kohtuväliste hukkamiste, piinamiste, rüüstamiste ja muude rikkumiste toimepanijad antaks kohtu alla;

19.

tunneb heameelt nõukogu 18. oktoobri 2021. aasta järeldustes väljendatud sõnaselge pühendumise üle operatsioonile EUFOR Althea, ja operatsiooni Althea uuendamise üle 2020. aastal ning selle mandaadi ümbersuunamise üle Bosnia ja Hertsegoviina ametivõimude toetamiseks ohutu ja turvalise keskkonna säilitamisel, samuti operatsiooni kolmanda strateegilise läbivaatamise üle, mis esitati 2021. aasta juunis; tuletab meelde, et see missioon sillutas teed rahule, stabiliseerimisele ning Bosnia ja Hertsegoviina Euroopa integratsioonile ning et sellel missioonil on endiselt keskne roll Bosnia ja Hertsegoviina ning piirkonna julgeoleku ja stabiilsuse tagamisel; tuletab meelde, et selle missiooni käigus saadud kogemused ja õppetunnid on märkimisväärse väärtusega kõigi praeguste ja tulevaste ÜJKP sõjaliste ning tsiviilmissioonide ja -operatsioonide jaoks; on mures Bosnia ja Hertsegoviina presidentuuri serblasest liikme Milorad Dodiku võimalike põhiseadusvastaste ja separatistlike tegude pärast, mis kahjustavad Daytoni rahulepingut ning seetõttu ka julgeolekut ja rahu kogu piirkonnas; rõhutab, et tuleb säilitada piisav horisontaalne toetusvõime, et julgeolekuolukorra halvenemise korral oleks võimalik kiiresti reageerida; märgib, et seda missiooni saaks tõhustada turvaliste teabe- ja sidekanalite loomisega liikmesriikide pealinnadesse ning parandades luureandmete avalikest allikatest kogumise ja analüüsimise võimet; rõhutab teisese demineerimistegevuse ning Bosnia ja Hertsegoviina relvajõudude kollektiivse väljaõppe jätkamise tähtsust; kutsub liikmesriike tungivalt üles täitma oma kohustusi seoses Althea jaoks vajalike vägede loomisega; ootab huviga Ukraina osalemist Althea missioonis; tunnustab ELi ja NATO olulist koostööd Lääne-Balkani riikides, eelkõige EUFOR Althea missiooni kaudu, mille peakorter asub tänu Berliin-pluss-kokkulepetele NATO Euroopa vägede kõrgemas peakorteris;

20.

tunnustab rahuloluga Euroopa Liidu vaatlusmissiooni Gruusias (EUMM Georgia) tulemusi; kiidab heaks selle pikendamise kahe aasta võrra; rõhutab vajadust jätkata selles piirkonnas ÜJKP kohustustele mõtlemist; mõistab teravalt hukka Gruusias asuvate Abhaasia ja Lõuna-Osseetia piirkondade ebaseadusliku okupeerimise ja militariseerimise Venemaa poolt, mis on vastuolus rahvusvahelise õigusega ja kujutab endast tõsist ohtu idapartnerluse piirkonnale ja Euroopale tervikuna; on mures Gruusia okupeeritud alade julgeolekuolukorra halvenemise pärast ja Venemaa Föderatsiooni tegevuse pärast, mis destabiliseerib idapartnerluse piirkonnas rahu ja julgeolekut; nõuab tungivalt, et EL nõuaks ka edaspidi Venemaalt konstruktiivset osalemist Genfi rahvusvahelistel kõnelustel ja oma kohustuste täitmist, mis tulenevad ELi vahendatud 12. augusti 2008. aasta relvarahukokkuleppest, eelkõige viies kõik oma sõjalised jõud Gruusia okupeeritud aladelt välja ja võimaldades ELi järelevalvemissioonile takistamatut juurdepääsu kogu Gruusia territooriumile; mõistab hukka Gruusia kodanike ebaseaduslikud kinnipidamised ja röövid ning suurema nn piiristamistegevuse halduspiiril; on mures missiooni EUMM Georgia vastu suunatud desinformatsioonikampaaniate pärast ning kutsub üles tugevdama selle järelevalve-, analüüsi- ja strateegilise teabevahetuse suutlikkust; kinnitab veel kord oma vankumatut toetust idapartnerlusriikidele, eriti nende iseseisvusele, suveräänsusele ja territoriaalsele terviklikkusele rahvusvaheliselt tunnustatud piirides; julgustab ELi tugevdama oma osalust konfliktide rahumeelses lahendamises kogu idapartnerluse piirkonnas; kordab oma üleskutset ELile tagada, et idapartnerluse riikide julgeolekumõõde kajastuks nõuetekohaselt strateegilises kompassis, ning kaaluda Gruusia, Moldova ja Ukrainaga kui assotsieerunud riikidega julgeolekukokkulepete sõlmimist, mis on raamistik suuremate investeeringute ja abi andmiseks julgeoleku-, sõjalise, luure- ja küberkoostöö valdkonnas, et tugevdada nende vastupanuvõimet ja julgeolekut;

21.

võtab teadmiseks Iraagi julgeolekusektori reformi toetava Euroopa Liidu nõuandemissiooni (EUAM) tugevdamise, mis hõlmab tugikomponendi lisamist sisejulgeolekusektori reformi elluviimiseks, riiklike strateegiate rakendamiseks, et võidelda terrorismi vastu ja seda ennetada (sealhulgas võitlus vägivaldse ekstremismi vastu) ning võidelda organiseeritud kuritegevuse vastu, viidates eelkõige piirihaldusele, finantskuritegevusele, iseäranis korruptsioonile, rahapesule ja kultuuripärandi varadega kaubitsemisele;

22.

kutsub ELi üles tegelema püsivate ja kasvavate ohtudega kultuuripärandi kaitsele ja säilitamisele ning tõkestama kultuuriväärtuste salakaubavedu eelkõige konfliktipiirkondades; märgib, et Iraagis on mõnede kogukondade ilmajätmine nende kultuuripärandist ja ajaloolistest juurtest muutnud nad radikaliseerumise suhtes kaitsetumaks; tuletab meelde, et Euroopa Liidu nõuandemissioon Iraagis on ainus ÜJKP missioon või operatsioon, mille volituste hulka kuulub kultuuripärandi kaitse komponent, et pakkuda kohalikele partneritele abi ja haridust kultuuripärandi säilitamise ja kaitsmisega seotud julgeolekuprobleemide lahendamisel; kutsub nõukogu ja Euroopa välisteenistust üles lisama sarnase komponendi teistesse missioonidesse ja operatsioonidesse;

23.

julgustab Euroopa Liidu integreeritud piirihalduse abimissiooni Liibüas (EUBAM Libya) liikmete lähetamist Tripolisse, kus see viib läbi oma tegevust; teeb ettepaneku, et see missioon, mille eesmärk on toetada Liibüa ametivõime rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise, inimkaubanduse ja terrorismiga seotud organiseeritud kuritegelike võrgustike lammutamisel piirihalduse valdkonnas, jätkaks piirkondliku strateegia raames võimaluste uurimist, kuidas ELi juhtimisel seoses ÜJKP missioonidega Sahelis (eelkõige EUCAP Sahel Niger) Saheli riikide piirivõimekust arendada; väljendab oma muret rändajate, varjupaigataotlejate ja pagulaste olukorra pärast Liibüas; nõuab, et Liibüa ametivõimud ja relvastatud rühmitused sulgeksid rändajate kinnipidamisasutused;

24.

tunneb heameelt ÜJKP operatsiooni EUNAVFOR MED IRINI käivitamise üle Vahemerel ja selle pikendamise üle kuni 31. märtsini 2023; rõhutab selle olulist rolli Liibüa relvaembargo rakendamisel kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga 2526 (2020); juhib tähelepanu, et suutlikkuse suurendamine tõkestab inim- ja relvakaubandust; peab kahetsusväärseks asjaolu, et 2020. aastal kogeti EUNAVFOR MED IRINI raames korduvaid inspekteerimisest keeldumisi, isegi Türgi laevadel; nõuab sellega seoses Euroopa välisteenistuse läbipaistvat suhtlemist; märgib, et siiani on operatsioonil EUNAVFOR MED väga vähe väärtust, mis piirab märkimisväärselt selle võimekust; on mures selle pärast, et piirkonnas operatsiooni Sea Guardian raames tegutsev NATO ei tee tõhusat koostööd suurema koostöö sidususe või teabe ja ressursside jagamise näol; rõhutab avalikkuse teavitamise strateegilist tähtsust missiooni, laevade peatamiste, sõbraliku lähenemise ja läbivaatuste, sealhulgas keeldumiste kohta; rõhutab merel hädasolijate otsingute ja päästmisega seonduvate rahvusvaheliste kohustuste täitmisel täielikku kooskõla mereõigusega; nõuab, et EL võtaks Vahemere piirkonnas olulise rolli, sest temast on saanud osaleja, kes on suuteline piirkonna stabiilsust tagama; tunneb heameelt ELi kontakt- ja planeerimisüksuse tulemuste üle julgeoleku-, luure- ja planeerimisalaste teadmiste jagamisel nii ELi sidusrühmadega Brüsselis, kohapeal kui ka merel (ELi delegatsioon, EUBAM, EUNAVFOR MED) ning ÜRO Liibüa toetusmissiooniga (UNSMIL);

25.

peab kahetsusväärseks Türgi üldist destabiliseerivat rolli paljudes ELi ja selle naaberriikide murettekitavates piirkondades, mis ohustab piirkondlikku rahu, julgeolekut ja stabiilsust; on äärmiselt mures Türgi poolt Vahemere idaosas ELi liikmesriikide, eelkõige Kreeka ja Küprose vastu suunatud ebaseadusliku tegevuse ja sõjalise tegevuse ähvarduste ning Küprose ja Kreeka merevööndites äsja teatatud ebaseaduslike tegevuste pärast ning mõistab need teravalt hukka; võtab teadmiseks pingutused pingete leevendamiseks, kuid avaldab kahetsust provokatiivse tegevuse ja Türgi sõjalaevade poolt operatsiooni EUNAVFOR MED IRINI vastu suunatud agressiooniga ähvardamise üle, millega rikutakse rahvusvahelist õigust ja ELi liikmesriikide suveräänseid õigusi; kordab liidu valmidust kasutada kõiki oma käsutuses olevaid vahendeid ja valikuid, sealhulgas ELi lepingu artikli 29 ja ELi toimimise lepingu artikli 215 kohaseid, et kaitsta enda ja oma liikmesriikide huve ning säilitada piirkondlik stabiilsus;

26.

tunnustab tööd, mida on teinud Euroopa Liidu nõuandemissioon Ukraina tsiviiljulgeoleku sektori reformiks (EUAM Ukraine) tööd; võtab teadmiseks Euroopa välisteenistuse vajaduste hindamise aruande Ukraina sõjalise kutsehariduse sektori kohta, ning väljendab heameelt käimasoleva töö üle, mille eesmärk on määratleda selle põhjal ELi võimalikku osalust Ukrainas, mis täiendab Ukraina ja tema rahvusvaheliste partnerite pingutusi sõjalise kutsehariduse reformimisel;

27.

nõuab ÜJKP tsiviiltegevuse taaselustamist, rakendades ÜJKP tsiviiltegevust käsitleva kokkuleppe 22 kohustust; rõhutab, et strateegilises kompassis tuleb seada ambitsioon uuendada ÜJKP tsiviiltegevust käsitlevat kokkulepet, ning et kokkuleppe uus versioon tuleb vastu võtta õigeaegselt; toetab ideed, et kompass peaks nägema ette ÜJKP tsiviiltegevuse põhiaspektid, sealhulgas tsiviilvõimete arendamise pärast 2023. aastat; toetab ideed, et ÜJKP tsiviiltegevuse strateegilised prioriteedid peaksid olema seotud kokkuleppe iga-aastase läbivaatamisprotsessiga; rõhutab vajadust tugevama seose järele ÜJKP, justiits- ja siseküsimuste ning komisjoni juhitava tegevuse vahel, kui see on asjakohane ja võttes nõuetekohaselt arvesse mõlema poliitika erinevaid ülesandeid ja menetlusi, mis on ette nähtud aluslepinguga, ning teiste kriisijuhtimise valdkonnas pädevate osalejate vahel, et tugevdada ÜJKP panust liidu reageerimisel julgeolekuprobleemidele; kutsub ELi üles mõtlema missioonide lähetamise praeguse korra üle ja võtma meetmeid, et muuta otsustusprotsess kiiremaks ja tõhusamaks. on veendunud, et EL peaks jätkama EUCAP Sahel Mali, EUCAP Sahel Nigeri, EUCAP Somalia ja EUAM RCA tsiviilmissioonide põhjaliku hindamisega ning vaatama läbi nende volitused, eelarve ja inimressursid, tagades, et need vastavad tegelikele vajadustele, et edendada nende tegevusvõimet ja tõhusust;

28.

tunnistab ÜJKP missioonide ja operatsioonide panust rahu, julgeoleku ja stabiilsuse tagamisse, kuid juhib tähelepanu ÜJKP tsiviil- ja sõjaliste missioonide ja operatsioonide püsivale struktuurilisele nõrkusele ja aeganõudvale otsustusprotsessile; rõhutab, kui tähtis on anda sõjalistele missioonidele paindlikumad ja tugevamad volitused, mis on kohandatud kohapealsele olukorrale sobivaks; nõuab ÜJKP struktuurides ja menetlustes muudatuste tegemist, et missioone saaks kiiremini, paindlikumalt ja sidusamalt rakendada; rõhutab tungivat vajadust tihedama kooskõlastamise järele praeguste Euroopa ad hoc operatsioonide ning ÜJKP sõjaliste missioonide või operatsioonide vahel, eriti kui tegemist on kiireloomulise kriisi lahendamisega või kui tagatakse juurdepääs vaidlusalustele strateegilistele piirkondadele; rõhutab, et tulevastel volitustel peab olema selge ja terviklik väljumisstrateegia koos selleks vajalike ressursside loeteluga; rõhutab, et kõigil missioonidel ja eelkõige sõjalistel missioonidel tuleb teha koostööd kohalike elanikega, et suurendada suutlikkust mõistliku aja jooksul, et seejärel võimaldada kestlikku väljumist;

29.

rõhutab vajadust hinnata asjakohaste strateegiliste ja toimimiskriteeriumide alusel korrapäraselt, süstemaatiliselt ja läbipaistvalt kõiki ÜJKP missioone ja operatsioone; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles käivitama protsessi, et õppida varasematest ja käimasolevatest missioonidest, operatsioonidest ja tegevustest ning keskenduda sellele, milliseid poliitilisi, institutsioonilisi, kuid ka sotsiaal-majanduslikke tingimusi tuleb julgeoleku- ja kaitsemeetmete puhul tõhusalt täita, et toetada kestvat rahuloomet ning kestlike ja demokraatlike juhtimisstruktuuride tugevdamist; peab vajalikuks delegeerida rohkem operatiivkohustusi missioonide ja operatsioonide läbiviimisel ning juhtimisel nende sõjaväelisele juhtkonnale; nõuab üldisemalt, et Euroopa Liidu sõjalised struktuurid kaasataks süstemaatiliselt kõikidesse poliitikavaldkondadesse ja vahenditesse, mis mõjutavad Euroopa relvajõudude operatiivset tegevust, ning eelkõige Euroopa Kaitsefondi programmikomitee töösse;

30.

tunneb suurt muret operatsioonidest ja missioonidest osa võtvate vägede vähesuse pärast ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid tegeleksid sellega võimalikult kiiresti; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid annaksid ÜJKP missioonidele ja operatsioonidele vajaliku personali, väljaõppe ja võimekuse, et täita oma volitusi ning muutuda vähem soodsates tingimustes valvsamaks ja vastupidavamaks; rõhutab sellega seoses praegu arutlusel olevat PESCO projekti „Crisis Response Operation Core“ (Kriisidele reageerimise operatsioonide tuumik), mille eesmärk on parandada vägede moodustamise protsessi; peab samal ajal kahetsusväärseks, et seni osaleb selles PESCO projektis ainult kuus liikmesriiki; kutsub nõukogu ja komisjoni üles kasutama täiel määral ära Euroopa rahutagamisrahastut ja aluslepingutega ette nähtud rahastamisvõimalusi liidu eelarvest, et hõlbustada nii vägede moodustamist kui ka sõjaliste jõudude lähetamist; toetab kolmandate riikide osalemist ÜJKP operatsioonides ja missioonides, kui see on kooskõlas Euroopa huvide ja väärtustega; on veendunud, et sellist osalemist tuleks vajaduse korral laiendada;

31.

tunneb muret sageneva teabega manipuleerimise, desinformatsiooni ja hübriidohtude pärast, mis pärinevad eelkõige Venemaalt ja Hiinast, kuid ka teistelt osalejatelt, ja mõjutavad otseselt paljusid stsenaariume ning ÜJKP missioone ja operatsioone, destabiliseerides terveid piirkondi ja delegitimeerides ELi välismissioone; nõuab nende ohtude taustal kiiremas korras ÜJKP missioonide ja operatsioonide reageerimise struktureerimist; rõhutab sellega seoses vajadust ELi, liikmesriikide ja partnerriikide ühiste pingutuste järele, sealhulgas hübriidohtude, küberrünnete ning keemiliste, bioloogiliste, radioloogiliste ja tuumaohtude (KBRT) ennetamiseks; tunneb heameelt kriisidele reageerimise suutlikkuse reservi loomise üle KBRT-juhtumite jaoks; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus pakuks strateegilise kommunikatsiooni kaudu konkreetset toetust ÜJKP missioonidele ja operatsioonidele;

32.

nõuab liidu juhtimisstruktuuride, eelkõige sõjalise staabi (ELSS) ning sõjaliste missioonide plaanimise ja juhtimise teenistuse (MPCC) tugevdamist, kuna need tuleb võimalikult kiiresti varustada vajalike töötajate, vajaliku varustuse ja vahenditega ning need peavad suutma turvalisel viisil vahetada salastatud teavet, sealhulgas liikmesriikide ja missioonide või operatsioonidega; peab sellega seoses kahetsusväärseks, et üleminekut MPCC 2. etapile on edasi lükatud, ja kutsub liikmesriike üles täielikult täitma oma kohustusi, et seda võimaldada; rõhutab, kui oluline on muuta MPCC võimalikult kiiresti tõeliseks täieõiguslikuks juhtimis- ja kontrollistruktuuriks (peakorteriks), mis on suuteline tagama tulevikku suunatud ja strateegilise ennetamise funktsiooni, juhtima operatsioone ja Euroopa missioone strateegilisest kontekstist tuleneva vajaliku reageerimisvõime ja paindlikkusega ning tugevdama eurooplaste strateegilist tegevusautonoomiat;

33.

rõhutab, et naiste osalemine ÜJKP missioonidel aitab missiooni tulemuslikkusele kaasa ning suurendab ELi usaldusväärsust naiste ja meeste võrdsete õiguste edendajana kogu maailmas; nõuab naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 ning noori, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2250 süstemaatilisemat rakendamist, samuti ELi naiste, rahu ja julgeoleku tegevuskava ning noorte, rahu ja julgeoleku tegevuskava tugevdamist; nõuab soolise aspekti arvestamist ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika kujundamisel, eelkõige parema soolise tasakaalu saavutamise kaudu ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika missioonide ja operatsioonide isikkoosseisus ja juhtkonnas ning lähetatud isikkooseisu erikoolituse abil; kutsub üles võtma meetmeid, et tagada seksuaalsest ja soolisest ahistamisest vaba töökeskkond; kordab oma üleskutset lisada sooline analüüs uutesse ÜJKP vahenditesse, sealhulgas Euroopa Kaitsefondi ja Euroopa rahutagamisrahastusse; väljendab rahulolu asjaolu üle, et kõik ÜJKP tsiviilmissioonid on nüüdseks nimetanud ametisse soolise võrdõiguslikkuse nõustajad, ning kutsub ÜJKP sõjalisi missioone üles tegema sama; julgustab ELi liikmesriike nimetama olemasolevate vabade ametikohtade jaoks naiskandidaate; peab kahetsusväärseks, et ÜJKP missioonidel ja eelkõige sõjalistel operatsioonidel töötavate naiste arv on endiselt väga väike; nõuab tungivalt, et Euroopa välisteenistus edendaks konkreetset eesmärki suurendada naiste arvu ELi kriisiohjemissioonides ja -operatsioonides; nõuab tungivalt, et liikmesriigid otsiksid võimalusi töötajate värbamis- ja hoidmispoliitika tugevdamiseks ning naiste osaluse edendamiseks rahu kindlustamise ja rahuvalvemissioonidel; rõhutab vajadust lisada ELi eelarvesse uus rida, millest rahastataks soolise võrdõiguslikkuse nõunike ametikohti ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika sõjalistel missioonidel;

34.

ootab ühisteatist strateegiliste lähenemisviiside kohta endiste võitlejate desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise toetamiseks, mis kuulutati välja Euroopa Liidu olukorda käsitleva 2020. aasta kõne kavatsusavalduses ja mis kujutab endast desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise (DDR) 2006. aasta ELi toetuskontseptsiooni õigeaegset läbivaatamist; rõhutab julgeolekusektori reformide esikohale seadmise olulisust, eelkõige meie ÜJKP missioonide jaoks; kutsub seetõttu komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles laiendama tulevast ühisteatist desarmeerimise, demobiliseerimise ja taasintegreerimise kohta julgeolekusektori reformile ning suutlikkuse suurendamisele julgeoleku ja arengu toetamiseks, et saavutada kolmandatele riikidele antava julgeolekuabi jaoks järjekindel, sidus ja põhjalikult uuendatud liidu lähenemisviis; nõuab järjepidevust ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika instrumentide ja ELi arenguabi vahel;

Kriiside ennetamine ja juhtimine

35.

tunneb heameelt Euroopa armeede koostöövõime üle kodanike aitamisel pandeemiavastases võitluses 2020. aastal; on seisukohal, et relvajõudude väärtuslik panus COVID-19 pandeemia ajal on näidanud liikmesriikide sõjaliste vahendite ja võimete kasutamise olulisust liidu elanikkonnakaitse mehhanismi toetamisel; julgustab liitu ja liikmesriike tõsiselt kaaluma ja ära kasutama ELi lepingu artikli 44 rakendamise täpseid üksikasju, et võimaldada liidul kiiresti, tõhusalt ja vajaliku paindlikkusega reageerida julgeolekukriisidele tugeva kollektiivse ELi mõõtmega, sealhulgas võimaldades liikmesriikide rühma poolt juba läbiviidavale ad hoc operatsioonile hilisemat ELi ex post mandaati; tunneb heameelt relvajõudude positiivse koondamise ja koordineerimise tegevuse üle COVID-19 pandeemia ajal, eelkõige patsientide transpordiga ravi eesmärgil ja varustuse tarnimisega liikmesriikide vahel, ning ka NATO liitlaste taristute ja vahenditega loodud koostoime üle, seoses õhutranspordi ja vajalike seadmete transpordiga; tunneb heameelt eelkõige Euroopa lennutranspordi juhtimissüsteemi rolli üle pandeemia ajal patsientide evakueerimisel, üleviimisel ja meditsiinitarvete tarnimisel; julgustab Euroopas üldiselt sõjalise õhuliikluse, sealhulgas transpordi, lennuaegse tankimise ja lennundusmeditsiinilise evakueerimise kasutamist, mis tagab Euroopas sõjalise õhutranspordi pingutuste tõhususe ning tulemuslikkuse; kutsub sellega seoses liikmesriike üles kaaluma selle strateegilise kaitsevarustuse ühist arendamist ja julgustab looma ELi erakorralist sõjalist üksust, mille eesmärk on hõlbustada sõjaliste logistiliste vahendite piiriülest kasutamist hädaolukordades, et võimaldada tsiviiloperatsioonide toetamisel suuremat koordineerimist, koostoimet ja solidaarsust;

36.

toetab komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja propageeritud eesmärki luua nn kiire sisenemisjõud, mis peaks hõlmama umbes 5 000-liikmelist hargmaist maismaabrigaadi ning õhu-, mere- ja erioperatsioonijõudude komponente, mida saaks mobiliseerida julgeolekualases hädaolukorras; tuletab meelde, et ELil puudub praegu maa-, mere- ja õhualane oskusteave ning esmaste sisenemisoperatsioonide läbiviimiseks vajalik võimekus kohapealse turvalisuse taastamiseks; peab realistlikuks ja vajalikuks, et esimese sammuna lepivad liikmesriigid strateegilise kompassi raames kokku asjaoludes, mis tingivad sellise väe mobiliseerimise, ning lepivad kokku ühes või mitmes operatsioonistsenaariumis, tehes seda sealjuures äärmiselt lühikese aja jooksul; tuletab siiski meelde, et ELi lahingugruppe ei ole nende enam kui 15 aasta olemasolu jooksul kordagi kasutatud, eelkõige liikmesriikide vahelise poliitilise üksmeele puudumise ning rakendamise ja rahastamise keerukuse tõttu, kuigi neid on korduvalt olnud võimalik kasutusele võtta; tuletab meelde vajadust muuta need toimivaks regulaarsete väliõppuste läbiviimisega; taunib liikmesriikide nõrka seotust lahingugruppidega nii poliitilises kui ka praktilises mõttes; peab kahetsusväärseks, et 2021. aastal toimis ainult üks lahingugrupp, mida juhtis Itaalia; tunneb muret 2022. ja 2023. aasta strateegilise planeerimise nõrkuse pärast ja nõuab selle läbivaatamist; nõuab, et liikmesriigid suurendaksid oma pühendumust ELi sõjalisele suutlikkusele; märgib, et kiirreageerimisjõudude kontseptsioon peab andma lisaväärtust võrreldes ELi lahingugruppidega; kutsub seetõttu nõukogu ja komisjoni üles põhjalikult hindama, uurima ja välja töötama võimalusi alaliselt paigutatud ja ühiselt treeniva alalise üksuse loomiseks; on veendunud, et uus nn kiire sisenemisjõud peaks olema kas lahingugruppide põhjaliku reformi tulemus või need täielikult asendama, et vältida edasist ELi ÜJKP võimekuse dubleerimist; jagab komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja seatud ambitsioone seoses ELi sõjaliste vahendite, eelkõige seoses ad hoc vahendite tugevusega; kutsub nõukogu ja Euroopa välisteenistust üles uurima, kuidas ELi lahingugruppide või uue nn kiire sisenemisjõu lähetamist, ELi lepingu artikli 44 rakendamist ja PESCO endiselt kasutamata tegevuskomponenti kõige paremini korraldada; loodab, et nende elementide sõnastamine peab võimaldama ELil ja selle liikmesriikidel kiiresti ja tõhusalt reageerida sõjaliste vahenditega kriisidele oma naabruskonnas ning täita ELi lepingu artikli 43 lõikes 1 sätestatud ülesandeid, mida tuntakse ka Petersbergis määratletud ülesannetena;

37.

rõhutab täpsete ja õigeaegsete luureandmete tähtsust otsuste tegemise toetamisel ning turvaliste missioonide ja operatsioonide tagamisel ning nende vastu suunatud mõjutamis- ja desinformatsioonikampaaniate paremal tõrjumisel; kutsub Euroopa välisteenistust üles looma operatsioonide toimumiskohtades luurevõimekust, luues kõigis ÜJKP missioonides ja operatsioonides luureüksused, mis jagaksid reaalajas luureandmeid ELi luure- ja situatsioonikeskusele (EU INTCEN), Euroopa Liidu sõjalisele staabile (EUMS) ja tsiviilmissioonide plaanimise ja juhtimise teenistusele (CPCC), et toetada otsuste tegemist; rõhutab üldisemalt, et ELi luure- ja situatsioonikeskuse ning luuredirektoraadi (EUMS INT) töö sõltub liikmesriikide valmisolekust teavet jagada, ning kutsub üles suurendama EU INTCENi rahalisi ja tehnilisi vahendeid; nõustub komisjoni presidendi 2021. aasta Euroopa Liidu olukorda käsitlevas kõnes esitatud analüüsiga, et EL peab parandama luurealast koostööd; rõhutab olukorrateadlikkuse ja riiklike luureteenistuste vahelise kooskõlastamise olulisust ning väljendab heameelt komisjoni presidendi üleskutse üle luua olukorrateadlikkuse ELi ühiskeskus, mis on oluline vahend tulevikusuundade strateegilise analüüsi ja ELi strateegilise autonoomia parandamiseks;

38.

tunneb heameelt Euroopa rahutagamisrahastu loomise üle 2020. aastal; tuletab meelde, et Euroopa rahutagamisrahastu suudab anda liidule võime reageerida kiiresti ja tõhusalt praegustele julgeolekuprobleemidele, mistõttu nõuab selle kiiret rakendamist; nõuab operatsiooni toimumiskohtades vajaliku varustuse tarnimist, sealhulgas surmava varustuse tarnimist, kui see on asjakohane ja vajalik, ning koolitust, võttes arvesse üksuse geograafiliselt tasakaalustatud olemust, järgides täielikult ühise seisukoha 944 kaheksat kriteeriumit, inimõigusi ja humanitaarõigust, rakendades laiaulatuslikku riskide eelhindamist ja alalist jälgimist ELi tasandil seoses kolmandate riikide osalejate sõjalise tehnoloogiaga varustamise tasemega ning kehtestades tõhusad läbipaistvust käsitlevaid sätted; rõhutab, et Euroopa välisteenistus peab Euroopa rahutagamisrahastu raames tähelepanelikult jälgima ja tagama meie partneritele edastatud materjalide jälgitavuse ja nõuetekohase kasutamise, pidades silmas Euroopa rahutagamisrahastu kõikehõlmavat lähenemist; juhib tähelepanu sellele, et Euroopa rahutagamisrahastu ei käsitle üksnes varustuse tarnimist partneritele, vaid toimib ka ÜJKP sõjaliste operatsioonide ühiste kulude rahastamisvõimalusena, mida tuleks vajalikul määral kasutada; võtab kohustuse tagada järjekindlus ja täiendavus ÜJKP missioonide ja operatsioonide, naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ ja Euroopa rahutagamisrahastu vahel; kordab oma palvet luua Euroopa välisteenistuses uus haldusüksus selle uue vahendi haldamiseks; rõhutab vajadust kasutada strateegilist kompassi, et töötada välja selge visioon sellest, kuidas liikmesriigid soovivad kasutada Euroopa rahutagamisrahastut lühikeses, keskpikas ja pikas perspektiivis;

39.

tunneb heameelt Euroopa välisteenistuse 2020. aasta novembris vastu võetud kliimamuutuste ja kaitse tegevuskava üle, mis hõlmab konkreetseid meetmeid üha olulisemaks muutuva kliima ja julgeoleku vahelise seose käsitlemiseks; rõhutab looduskatastroofide, ülemaailmsete pandeemiate või inimtegevusest tingitud katastroofide ühe sagedasemat esinemist, mis sarnaselt küber- ja hübriidohtudega suurendavad praeguseid julgeolekuprobleeme ja vajavad seetõttu täiendavaid vahendeid; julgustab liitu ja selle liikmesriike arendama oma suutlikkust nende uute probleemide lahendamiseks; rõhutab, et selliste uute julgeolekuprobleemidega tegelemine ei tohiks suunata ressursse kõrvale traditsioonilisest, tavapärasest kaitse- ja julgeolekualasest suutlikkusest;

40.

on seisukohal, et rändevoogude instrumentaliseerimine ELi idapoolsete välispiiride kaudu koos desinformatsioonikampaaniatega on kombineeritud hübriidsõja vorm, mille eesmärk on ELi hirmutamine ja destabiliseerimine; kutsub liitu üles töötama välja asjakohased õigusaktid, millega nähakse ette vajalikud kaitsemeetmed, et tõhusalt reageerida rände ärakasutamisele poliitilistel eesmärkidel kolmandate riikide poolt, tagada ELi välispiiride tõhus kaitse ning inimõiguste ja inimväärikuse kaitse ning võtta meetmeid ebaseadusliku piiriületuse vältimiseks; kordab oma solidaarsust Läti, Leedu ja Poolaga seoses sellega, et Aljaksandr Lukašenka režiim kasutab rännet ELi destabiliseerimiseks;

Vastupidavam liit: juurdepääsu tagamine vaidlusalustele strateegilistele aladele ning vastastikuse abi ja julgeoleku suurendamine liikmesriikide vahel

Liikumisvabaduse kaitsmine merel

41.

tuletab meelde, et praeguste merendusvaldkonna geopoliitiliste pingete taustal peab liit kaitsma universaalseid väärtusi ja põhimõtteid, ÜRO põhikirja, rahvusvahelist õigust, nagu ÜRO mereõiguse konventsioon (UNCLOS), mitmepoolsust ja rahvusvahelist koostööd ning kaitsma oma huve, tagades meresõiduvabaduse, meresideliinide ja avamere taristu turvalisuse; tuletab meelde, et liidu merendushuvid on tihedalt seotud tema elanike heaolu, jõukuse ja turvalisusega ning et ligikaudu 90 % liidu väliskaubandusest ja 40 % sisekaubandusest toimub meretranspordi kaudu; rõhutab Euroopa Liidu vastupanuvõimega seotud pädevusvaldkondi ja volitusi, eelkõige norme loovaid;

42.

kordab vajadust tugevdada liidu rolli rahvusvahelise meresõiduohutuse tagajana; kutsub liitu üles toetama ja arendama oma ÜJKP mereoperatsioone, et neil oleks rahvusvahelisel tasandil kindel platvorm püsivama operatiivse kaasamise poole püüdlemiseks; kutsub üles uurima võimalust korraldada regulaarseid mereväe õppusi, milles peaksid võimaluse korral olema kombineeritud mehitatud ja mehitamata varad, et parandada koostalitlusvõimet; peab väga oluliseks, et liit säilitaks teda ümbritsevatel meredel stabiilse ja turvalise keskkonna; märgib murelikult, et kaitseküsimuste iga-aastases kooskõlastatud läbivaatamises on tunnistatud, et merenduse juhtimis- ja kontrollivõimalustes, luuretegevuses, seires ja vaatluses on märkimisväärsed puudujäägid; tervitab kuut alalise struktureeritud koostöö projekti, mis keskenduvad merendusalaste võimete arendamisele, ja samuti mereväe ühiseid võimearendusprogramme; rõhutab, et Euroopa Liit ja NATO peavad tegema tihedat koostööd, et võtta vastu tõhus ühine lähenemisviis selliste meresõidu turvalisuse ohtude käsitlemiseks nagu piiriülene ja organiseeritud kuritegevus, sealhulgas inim-, relva- ja uimastikaubanduse, ebaseadusliku üle piiri toimetamise ja ebaseadusliku kalapüügiga tegelevad organiseeritud kuritegelikud võrgustikud;

43.

tunneb sellega seoses heameelt koordineeritud merelise kohaloleku kontseptsiooni ja katseprojekti käivitamise üle Guinea lahes; nõuab, et seda kontseptsiooni, mis põhineb vajaduste analüüsil, mis hõlmab võimalust aidata kaasa piirkondlike pingete leevendamisele, laiendataks teistele huvipakkuvatele piirkondadele, eelkõige India ja Vaikse ookeani piirkonnas, et tagada ja kaitsta Euroopa rahvusvahelist seisukohta ja väärtusi; nõuab selle kontseptsiooni ja asjaomaste käimasolevate missioonide hindamist ja arutamist Euroopa Parlamendis; kutsub samuti komisjoni üles pöörama erilist tähelepanu julgeoleku- ja kaitseaspektidele järgmises 2022. aasta ajakohastatud teatises rahvusvahelise ookeanide majandamise kohta; kutsub merendusega tegelevaid liikmesriike üles tugevdama oma sõjalist merevõimekust, et tegeleda nii asümmeetriliste kui ka konventsionaalsete ohtudega meresõiduohutusele, meresõiduvabadusele ja ELi sinisele majandusele; kutsub ELi üles oma meresõiduohutuse strateegiat aastaks 2022 ajakohastama; tunneb heameelt Hormuzi väinas teostatava merel olukorrateadlikkust käsitleva Euroopa missiooni (EMASOH) käivitamise üle 2020. aasta alguses ja toetab selle kahte eesmärki: tagada turvaline navigatsioonikeskkond ning leevendada praeguseid piirkondlikke pingeid; tunneb heameelt operatsioonide EUNAVFOR Atalanta, EUTM Somalia ja EUCAP Somalia tervikliku ja kooskõlastatud strateegilise läbivaatamise ja nende pikendamise üle, eesmärgiga kaasata kõiki julgeolekuaspekte;

Võitlus hübriidohtudega

44.

mõistab hukka liikmesriikide vastu toime pandud pahatahtlikud teod, näiteks hübriidrünnakud, mis instrumentaliseerivad rännet; kutsub liitu ja liikmesriike üles parandama oma võimekust küberohtude tuvastamisel; nõuab, et EL ja liikmesriigid reageeriksid kindlalt ning koordineeritult igasugusele uuele pahatahtlikule, ebaseaduslikule ja destabiliseerivale kübertegevusele, kasutades ELi käsutuses olevaid vahendeid täies ulatuses ja kooskõlas oma partneritega; kutsub liikmesriike üles parandama riigi küberkaitsevõimet; kutsub ELi üles töötama selle nimel, et luua õiguslik vahend hübriidohtudele reageerimiseks ja varustada end üldise kübervõimekusega, mis hõlmab turvalisi võrgustikke, sideteenuseid ja teabevahetust, koolitusi ja õppusi, sealhulgas alalise struktureeritud koostöö projektide kaudu, ning kasutama ära ELi küberdiplomaatia vahendeid; nõuab küberkaitsepoliitika raamistiku kiiret läbivaatamist, et EL ning selle liikmesriigid suurendaksid oma ennetus-, omistus-, heidutus- ja reageerimisvõimet, tugevdades oma positsiooni, olukorrateadlikkust, vahendeid ja protsesse; rõhutab, et on vajalik, et kõik ELi institutsioonid ja ELi liikmesriigid teeksid kõikidel tasanditel rohkem koostööd, et luua küberturvalisuse strateegia, mille peamine eesmärk peaks olema suurendada veelgi vastupanuvõimet ning saavutada ühine, ning ka parem riiklik tugev kübervõimekus nii tsiviil- kui ka militaarvaldkonnas ja koostöö, et reageerida püsivatele julgeolekuprobleemidele; tunneb seepärast heameelt Euroopa Liidu olukorda käsitleva 2021. aasta kõnes esitatud teate üle Euroopa küberkaitsepoliitika kohta; tunneb heameelt liikmesriikide suurenenud küberkaitse valdkonna koostöö üle alalise struktureeritud koostöö raames, sealhulgas küberturbe kiirreageerimisrühmade üle; tuletab meelde, et ELi missioonide ja operatsioonide edukas elluviimine sõltub üha enam pidevast juurdepääsust turvalisele küberruumile, mistõttu on selleks vaja tugevat ja vastupidavat tegutsemisvalmidust küberruumis ning asjakohast reageerimist sõjaväerajatiste, missioonide ja operatsioonide suhtes toime pandud rünnakutele; tunnistab, et küberkaitse on mõnevõrra tulemuslikum, kui see hõlmab ka mõningaid ründevahendeid ja -meetmeid, tingimusel et nende kasutamine on kooskõlas rahvusvahelise õigusega; tunneb muret ELi ja selle üle, et liikmesriigid sõltuvad oma küberturvalisuse tagamisel välisriikide vahenditest; rõhutab vajadust edendada Euroopa avalik-õiguslikes ja eraõiguslikes üksustes küberturvalisuse kultuuri, sealhulgas spetsiaalsete kursuste ja õppekavade kehtestamise kaudu; märgib Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledži olulist koolitustööd küberkaitse valdkonnas ning peab sellega seoses kiiduväärseks kübervaldkonna õppe-, koolitus-, hindamis- ja harjutusplatvormi loomist; rõhutab, et Euroopa Julgeoleku- ja Kaitsekolledž peaks saama vahendeid liidu struktuurifondidest, et kolledžil oleks võimalik suurendada oma panust ELi küberkaitseoskuste edendamisse, eriti arvestades suurenenud vajadust tipptasemel küberekspertide järele; tunnistab küber- ja automatiseeritud luurevõime kasvavat tähtsust; rõhutab, et need on ohuks kõigile liikmesriikidele ja ELi institutsioonidele; nõuab tungivalt, et kõik ELi institutsioonid ja liikmesriigid jätkaksid oma küber- ja automatiseeritud tehnoloogia täiustamist, ning julgustab veelgi koostööd nende tehnoloogiliste edusammude vallas; soovitab uurida võimalusi meie partnerite kübervõimekuse suurendamise toetamiseks, näiteks ELi väljaõppemissioonide volituste laiendamist nii, et need hõlmaksid ka küberkaitse küsimusi, või kübervaldkonna tsiviilmissioonide käivitamist; tunneb heameelt sanktsioonide kehtestamise üle Venemaa, Hiina ja Põhja-Korea küberrünnete, sealhulgas küberrünnete WannaCry, NotPetya ja Operation Cloud Hopperi toimepanijate suhtes;

45.

kutsub Euroopa välisteenistust üles looma kooskõlas Euroopa demokraatia tegevuskavaga ELi vahendid, mille eesmärk ei ole mitte ainult keskenduda liikmesriikide ja sidusrühmade vastupanuvõime suurendamisele desinformatsiooni suhtes, vaid ka kehtestada sotsiaalplatvormidele kohustuslikud nõuded ja võimaldada kodanikel teha teadlikke otsuseid, ning samuti parandada ELi suutlikkust tugevdada võitlust desinformatsiooni ja pahatahtliku käitumise vastu, et tuvastada nende atribuute, neid heidutada, tõrjuda ja sanktsoneerida;

46.

rõhutab selle ohu arengut ja ELi institutsioonide vajalikku kohandamist arvesse võttes, et ELi institutsioonides, sealhulgas parlamendis, tuleks võtta meetmeid institutsioonisisese suutlikkuse tugevdamiseks; rõhutab ELi institutsioonide ja ametite infoturbeintsidentidega tegeleva rühma (CERT-EU) loodud institutsioonidevahelise koordineerimise tähtsust; kutsub ELi institutsioone, eelkõige komisjoni, üles tegema kättesaadavaks ELi institutsioonide ja ametite infoturbeintsidentidega tegeleva rühma toetamiseks vajalikud inimressursid; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja/või liikmesriigid suurendaksid rahalisi ja tööjõuressursse, et tugevdada ELi suutlikkust end küberrünnete eest kaitsta;

47.

julgustab vastastikuse operatiivabi tõhustamist liikmesriikide vahel; rõhutab kriisijuhtimise stsenaariumitel põhinevate lisaõppuste korraldamise olulisust; kutsub liikmesriike tungivalt üles jõudma pärast strateegilise kompassi valmimist kaugelevaatavale ühisele arusaamisele ELi lepingu artikli 42 lõike 7 ja ELi toimimise lepingu artikli 222 kohta, sealhulgas ELi toimimise lepingu artikli 222 ja ELi lepingu artikli 42 lõike 7 aktiveerimise kohta võimaliku küberrünnaku stsenaariumi korral; rõhutab sellega seoses, et ELi lepingu artikli 42 lõike 7 aktiveerimise tingimusi ja antava abi üksikasju ei ole kunagi selgelt määratletud, ning nõuab selle vahendi tõhusamat rakendamist;

Liidu suveräänsuse säilitamine kosmoses ja õhus

48.

kutsub liitu üles võtma vastu kosmose kaitsestrateegia, et säilitada igal ajal ELi ja selle liikmesriikide autonoomne ja häireteta juurdepääs kosmosevaradele; rõhutab vajadust soodustada Euroopa ühise kosmose kaitse- ja julgeoleku strateegilise kultuuri teket, vähendada strateegilist sõltuvust ja parandada Euroopa kosmoseprogrammide operatiivjuhtimist, seades lõpuks eesmärgiks strateegilise autonoomia kõikides teistes valdkondades; toetab algatusi, mille eesmärk on edendada ELi kosmosepoliitikat, sealhulgas ambitsioonikat uut ELi kosmoseprogrammi, mis peab püüdma kaitsta praeguseid ja varasemaid Euroopa kosmosevarasid; julgustab ELi suurendama olukorrateadlikkust ja geoluure toetust, tugevdades liidu ja liikmesriikide suutlikkust Euroopa Liidu Satelliidikeskuse (Satcen) kaudu, et tagada ÜJKP ja ELi kosmoseprogrammi seotus Galileo (eelkõige selle avaliku reguleeritud teenuse) ja Copernicuse kaudu, kasutama ära investeerimisvõimalusi (eelkõige seoses Euroopa Kaitsefondi ja programmiga „Euroopa Horisont“) ning avastama muid võimalikke koostoimeid kosmose ja kaitsesektori vahel (sealhulgas võimekuse valdkonnas); rõhutab, kui tähtis on liidu jaoks autonoomne juurdepääs kosmosele ja oma kanderakettide olemasolu; nõuab kindlalt, et liit näitaks teed rahvusvahelise kosmoseõiguse tugevdamise suunas, sest see on üha enam vaidlusi tekitav valdkond; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles edendama aktiivselt rahvusvahelisi algatusi desarmeerimiseks kosmoses;

49.

hoiatab, et õigete rahvusvaheliste õigusvahendite kehtestamata jätmise korral võib avakosmosest saada kiiresti sõjaline areen; nõuab kindlalt, et liit näitaks teed rahvusvahelise kosmoseõiguse tugevdamise suunas, püüaks ennetada kosmosesse relvade paigutamist, töötades välja tervikliku rahvusvahelise õigusvahendi, ning edendaks selles valdkonnas liite, rahvusvahelist koostööd ja mitmepoolseid lahendusi;

50.

tunneb heameelt uue Euroopa turvalise ühenduse projekti ettepaneku üle, mis hõlmab ka kvantsatelliite; nõuab selle projekti kiiret lõpuleviimist, et parandada liidu telekommunikatsioonivõrkude julgeoleku taset; rõhutab suurenevat Euroopa satelliitidele ja liikmesriikidele korraldatavate küber- ja füüsiliste rünnakute ohtu; rõhutab rünnakute ennetamise ja nende vastu kaitsemehhanismide loomise vajalikkust;

51.

on mures kosmoseprügi koguse jätkuva suurenemise pärast, eriti maalähedasel orbiidil, mis ohustab meie satelliidialast võimekust, ning mikrosatelliitide arvu pärast; rõhutab, et uued ülisuured satelliitide kogumid suurendavad kokkupõrkeohtu veelgi; tunneb heameelt kosmoseliikluse korraldamise Euroopa poliitika väljatöötamise üle ning nõuab läbirääkimiste intensiivistamist selle kohta rahvusvahelise tagasiside saamiseks; usub, et sellise poliitika konkreetsed väljundid peaksid viima kosmosejäätmete seirevõime parandamiseni; teeb ettepaneku teha Satcenile ülesandeks analüüsida ja koostada aruanne ELi ja liikmesriikide satelliitide ohutuse ja/või kaitsetuse kohta kosmosejäätmete, küberrünnete ja otseste raketirünnakute suhtes;

52.

võtab teadmiseks Euroopa Liidu Satelliidikeskuse tehtud olulise töö; peab kahetsusväärseks, et Satceni missioone ei saa pikaajaliselt Euroopa Liidu eelarvest rahastada ja rõhutab, et Euroopa Liidu Satelliidikeskus peaks saama osa liidu struktuurifondidest, et säilitada oma panus liidu tegevusse, eelkõige selleks, et pakkuda ÜJKP missioonide ja operatsioonide jaoks kõrge resolutsiooniga satelliitfotosid; leiab, et Euroopa Kaitsefondi tööprogrammis tuleks arvesse võtta Satceni vajadust tehnoloogilise arengu järele; soovitab alalise struktureeritud koostöö raames luua ruumiandmete analüüsi kogukonna; usub, et Satcenil peab selles olema keskne roll; teeb ettepaneku, et Euroopa Parlament ja Satcen sõlmiksid lepingu, mis võimaldaks Euroopa Parlamendile juurdepääsu keskuse fotodele ja analüüsiteenustele, mida ta peab kasulikuks teabe saamiseks ning oma seisukohtade ja otsuste kujundamiseks, austades täielikult Satceni konfidentsiaalsus- ja julgeolekutoiminguid;

53.

nõuab lennuliikluse vabaduse austamist; kutsub liitu üles kaitsma end igasuguste tsiviillennundust ähvardavate või õhuruumi mittejärgimisest põhjustatud ohtude eest ning kaitsma rahvusvahelist lennuohutust koostöös NATO õhuturbemissiooni ja ELi partneritega; kutsub asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat üles alustama tööd, et hinnata, kas koordineeritud merelise kohaloleku kontseptsiooni on soovitatav laiendada õhukeskkonnale;

Strateegiliste taristute kaitsmine

54.

juhib tähelepanu Euroopa ees seisvatele uutele ohtudele, mille hulgas on majanduslik sund, desinformatsioonikampaaniad, valimistesse sekkumine ja intellektuaalomandi vargused; märgib, et need ohud ei käivita seni Põhja-Atlandi lepingu artiklit 5 ega ELi lepingu artikli 42 lõiget 7, kuid neile tuleks reageerida ühiselt; nõuab suuremat Euroopa tasandi koordineerimist, et hinnata, analüüsida ja vältida edasisi hübriidrünnakuid mõnede rahvusvaheliste osalejate poolt; nõuab praeguste ELi vahendite kasutuselevõtmist, et need aitaksid rohkem ära hoida ja tõrjuda hübriidohte ning kaitsta elutähtsat taristut ning liidu demokraatlike institutsioonide toimimist ja tagada meie tarneahelad, võttes samal ajal arvesse praeguseid struktuure ja uut võimalust rakendada laiemate hübriidohtude vastaste töövahendite osana ühiseid vastumeetmeid; rõhutab tungivat vajadust, et Euroopa institutsioonid, ametid ja muud asutused arendaksid oma strateegilise kommunikatsiooni suutlikkust, varustaksid end turvaliste kommunikatsioonisüsteemidega ja kiire rünnakutele reageerimise võimekusega ning suurendaksid oluliselt oma vastupanuvõimet;

55.

kutsub liitu üles rakendama ELi lepingu artikli 42 lõike 7 stsenaariumitel põhinevatest harjutustest saadud õppetunde ning töötama välja paindlikku ja mittesiduvat analüüsi selle aktiveerimiseks, et tugevdada vastastikust abi ja solidaarsust liikmesriikide vahel;

56.

rõhutab, et kiudoptilised kaablid on meie digitaalmajanduse selgroog ülemaailmses internetis, mille kaudu liigub 97 % kogu internetiliiklusest; rõhutab, et kuigi need kaablid on ELi kriitilise tähtsusega taristu keskne ja lahutamatu osa ning kätkevad endas seega suurt geopoliitilist olulisust, on need viimasel ajal olnud sabotaaži või välisluureoperatsioonide sihtmärgiks; on seisukohal, et EL peaks seadma nende kaablite turvalisuse ja kaitsmise esmatähtsale kohale; nõuab, et EL kehtestaks ELi kiudoptilise kaabli turvaprogrammi, mis hõlmaks teadusuuringuid, kooskõlastamist, poliitika väljatöötamist, vahejuhtumitest teatamist, nende uurimist ja järelvalvet ning rannavalve koolitust; juhib tähelepanu sellele, et meie nüüdisaegne majandus üldiselt, aga ka kaitse- ja julgeolekutööstus sõltuvad eriti tugevalt pooljuhtidest; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni presidendi avalduse üle, et tuleks lahendada pooljuhtide nappuse probleem, tugevdades Euroopa kiipide õigusakti kaudu teadusuuringuid, projekteerimist ja tootmist ELis; rõhutab sellega seoses tugevalt Euroopa kaitse- ja julgeolekutööstuse rolli ELis, kuna see pakub vahendeid Euroopa kodanike turvalisuse ja liidu kestliku majandusarengu tagamiseks; peab kiiduväärseks ELi jõupingutusi nende eesmärkide saavutamiseks ja Euroopa tooraineliidu loomist;

Tsiviil- ja sõjaliste võimete arendamine, protsesside ja arengu parandamine ning nende sidususe tagamine

57.

tõdeb, et pandeemia on paljastanud meie kaitsetuse, nõrkused ja pidevad probleemid; märgib, et ELil ei olnud täielikku suutlikkust ega võimekust tagada Kabuli rahvusvahelise lennujaama kaootilise sõjalise evakueerimise ajal oma kodanike ohutu ja kooskõlastatud evakueerimine Afganistanist; nõuab seetõttu põhjalikku hindamist; nõuab poliitilist valmisolekut tegutseda ka hädaolukordade ja kriiside ajal kiiresti, tõhusalt ja selgelt ning Euroopa strateegilise sõltuvuse vähendamist, sealhulgas siis, kui see mõjutab Euroopa sõjalist võimekust; tuletab meelde eesmärki tugevdada Euroopa Liidu strateegilist autonoomiat, et ta saaks olla usaldusväärne strateegiline partner, kes on nõudlik ja suuteline oma huve ja väärtusi kaitsma; tunneb sellega seoses heameelt komisjoni tehtud töö ja algatuste ning Euroopa välisteenistuse tegevuse üle;

58.

tunneb heameelt edusammude üle, mis on tehtud uue Euroopa sõjaliste võimete arendamise võimaldamiseks Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi ja liidu kaitsealaste teadusuuringute ettevalmistava meetme raames, tugevdades Euroopa kaitsetööstuslikku ja tehnoloogilist baasi, mis on strateegilise autonoomia saavutamiseks ülioluline; rõhutab tugeva, konkurentsivõimelise ja uuendusliku Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi tähtsust koos ELi kaitsevarustuse turu tekkimisega, mis järgib täielikult siseturu reegleid, ning ELi ühist seisukohta relvaekspordi kohta; kutsub komisjoni üles õppima nende vahenditega seotud konkreetsetest õppetundidest Euroopa Kaitsefondi jaoks, mille eesmärk on saavutada tegevustulemusi; tunneb heameelt Euroopa Kaitsefondi määruse vastuvõtmise ja selles sisalduvate selgete normide üle; tuletab meelde kaitsevaldkonna teadusuuringute äärmiselt tundlikku ja strateegilist olemust nii tööstuse konkurentsivõime kui ka ELi strateegilise autonoomia seisukohast; on seisukohal, et Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi konkurentsivõime säilitamiseks on oluline toetada selle ettevõtete juurdepääsu pangapoolsele ning pangavälisele rahastamisele; rõhutab, et kaitsevarustuse tootmine on oma olemuselt suures osas kahepoolne ja teenib tsiviilvaldkonda; kutsub komisjoni üles tagama, et Euroopa ökomärgis, mis julgustab tööstust keskkonnasõbralikumaks muutuma, säilitaks Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõime, eriti kuna see mängib olulist rolli ELi strateegilise autonoomia seisukohast;

59.

julgustab komisjoni ja liikmesriike hõlmava tõhusa juhtimise kehtestamist projektijuhtimiseks nii riigi kui ka tööstuse tasandil; soovitab komisjonil uurida võimalusi leevendada bürokraatlikku koormust, et hõlbustada ettevõtete, eelkõige VKEde osalemist Euroopa Kaitsefondi projektides; julgustab hõlbustama VKEde kaasamist selliste algatustega nagu Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programm, alaline struktureeritud koostöö ja Euroopa Kaitsefond, suurendades pingutusi, et toetada ettevõtlusinkubaatoreid ja kapitali investeerimist; soovitab luua ühise mehhanismi Euroopa kaitsevaldkonna tööstusliku arendamise programmi ja Euroopa Kaitsefondi raames arendatud võimete kohapealseks katsetamiseks, et hõlbustada nende võimete integreerimist riikide sõjavägedesse; tervitab kaitsealaste riigihangete direktiivi (direktiiv 2009/81/EÜ) sätteid, mille eesmärk on edendada koostööd kaitsehangete valdkonnas, ning kutsub liikmesriike üles kasutama täiel määral ära Euroopa Kaitsefondi raames tehtud arendustegevuse alaseid pingutusi ning tagama piisava mastaabisäästu saavutamise;

60.

sunnib komisjoni jätkama pingutusi võitlemaks ELi kaitsetoodete siseturu jätkuva killustatusega, mis viib endiselt tarbetu dubleerimiseni ja ebatõhususe mitmekordistumiseni liikmesriikide kaitsekulutustes;

61.

taunib mitmeaastases finantsraamistikus Euroopa Kaitsefondile ja sõjavälisele liikuvusele eraldatud summade vähendamist, mis muudab liidu kaitsealgatuste (PESCO, kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine, Euroopa Kaitsefond ja Euroopa ühendamise rahastu) ühtsuse veelgi vajalikumaks; rõhutab sellega seoses Euroopa Kaitseagentuuri rolli; tuletab meelde esimese kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise järeldusi ja eelkõige seda, kui oluline on suurendada kooskõla Euroopa võimete prioriseerimise algatuste ja riiklike kavandamisprotsesside vahel, eriti pikas perspektiivis, et relvajõudude vajadusi tõeliselt rahuldada; kutsub nõukogu ja komisjoni üles integreerima kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise soovitusi veelgi enam tulevastesse Euroopa Kaitsefondi tööprogrammidesse ja alalise struktureeritud koostöö projektidesse, et parandada nende vahendite vahelist sidusust; tuletab seoses sellega meelde liikmesriikide ülimat kohustust saavutada Euroopa võimete kontekstis ühtsus, eelkõige ELi kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise aruandes tuvastatud valdkondades; tuletab ühtlasi meelde liikmesriikide erinevates raamistikes võetud kohustuste olulisust säilitada jätkusuutlik kaitseinvesteeringute kiirus ja rakendada Euroopa Kaitsefondi võimalusi uute investeeringute stimuleerimiseks; rõhutab, et piisavad rahalised vahendid, isikkoosseis ja varad on hädavajalikud tagamaks, et liit oleks tugev ning suudaks edendada rahu ja julgeolekut liidu piirides ja kogu maailmas; nõuab Euroopa Kaitsefondi eelarve suurendamist pärast 2027. aastat;

62.

võtab teadmiseks NATO kujunemisjärgus ja murranguliste tehnoloogiate innovatsioonifondi käivitamise, mille allkirjastasid 16 ELi liikmesriiki ja Ühendkuningriik; rõhutab, et see fond käsitleb ka Euroopa Kaitsefondi raames käsitletud teemasid, ning kutsub seepärast kõiki osalevaid ELi liikmesriike üles tagama täiendavuse Euroopa Kaitsefondi suhtes, et vältida tarbetut dubleerimist; rõhutab sellega seoses julgeoleku- ja kaitseküsimustes vajadust tiheda koostöö järele ELi ja Ühendkuningriigi vahel;

63.

nõuab, et NATOsse kuuluvad ELi liikmesriigid võtaksid eesmärgiks tagada, et nende riigikaitse eelarve moodustaks vähemalt 2 % nende SKPst;

64.

rõhutab, et alaline struktureeritud koostöö ja Euroopa Kaitsefond on eelkõige liidu ja selle liikmesriikide teenistuses olevad vahendid; rõhutab, et alaline struktureeritud koostöö ja Euroopa Kaitsefond peavad võimaldama tugevdada liikmesriikidevahelist kaitsekoostööd, millel on suur Euroopa lisaväärtus; tuletab seega meelde liidu strateegilise autonoomia tugevdamise, Euroopa vägede operatiivsuse ja kaitsesüsteemide koostalitlusvõime suurendamise, võimete erinevuse ja nende algatuste jaoks Euroopa kaitseturu killustatuse vähendamise, Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi konkurentsivõime toetamise, strateegilise autonoomia tugevdamise, tehnoloogilise suveräänsuse, operatiivvõimekuse parandamise ja Euroopa kaitseturu killustatuse vähendamise eesmärke;

65.

peab kahetsusväärseks viivitust alalise struktureeritud koostöö juhtimisega seotud otsuse läbivaatamisel; tuletab meelde vajadust töötada välja rahalised stiimulid; tuletab meelde, et kolmandate riikide osalemist individuaalsetes alalise struktureeritud koostöö projektides tuleks otsustada iga juhtumi puhul eraldi, kui selline osalemine on liidu strateegilistes huvides, eelkõige tehnilise oskusteabe või täiendava võimekuse pakkumiseks, ning see peab toimuma väga tingimuslikult ning väljakujunenud ja tõhusa vastastikkuse alusel; nõuab, et ta kaasataks täielikult otsuse tegemisse, millega avatakse mis tahes PESCO projekt kolmandatele isikutele; tunneb heameelt sõjaväelise liikuvuse projekti esimeste etappide üle ja nõuab järgmiste etappide kiiret rakendamist; peab kiiduväärseks USA, Norra ja Kanada osalemist sõjaväelise liikuvuse projektis; tunneb heameelt kahepoolsete partnerlussuhete üle julgeoleku- ning kaitsealases dialoogis, eelkõige Kanada ja Norraga, kes on kaks olulist ÜJKP missioonidesse ja operatsioonidesse panustajat;

66.

rõhutab, et Euroopa Kaitsefond peab edendama Euroopa tööstussektorite ja Euroopa tööstustšempionide ülesehitust ja tugevdamist, ning edendama VKEde konkurentsivõimet mitmeaastaste programmide loogika abil, mis hõlmab tehnoloogiliste ja võimekuse tegevuskavade väljatöötamist, et tagada vajalik prognoositavus, mis on keerukate pikaajaliste projektide puhul hädavajalik, ning et ära kasutada tsiviil- ja kaitsealast koostoimet; rõhutab seetõttu vajadust luua koostoime erinevate liidu poliitikavaldkondadega, eelkõige programmiga „Euroopa Horisont“ ja Euroopa kosmoseprogrammiga, et võimaldada Euroopa Kaitsefondi vahendite tõhusat suunamist sõjaliste küsimuste lahendamiseks kitsamas tähenduses; tunneb heameelt komisjoni tegevuskava üle tsiviil-, kaitse- ja kosmosetööstuse vahelise koostoime loomiseks, mis väärtustab kahesuguse kasutusega kaupade innovatsiooni; kutsub liitu ja komisjoni üles võtma oma kõigis poliitikavaldkondades süstemaatiliselt arvesse Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi panust liidu strateegilisse autonoomsusse; kutsub ühtlasi komisjoni üles esitama Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi jaoks konkreetse tööstusstrateegia;

67.

tunneb heameelt asjaolu üle, et alalise struktureeritud koostöö strateegiline läbivaatamine on toonud kaasa projektide arvu vähenemise, projektid on sihipärasemad, ja selle poliitilise järelevalve suurenemise; tuletab liikmesriikidele meelde nende kohustuste täitmise olulisust selles raamistikus, et muuta projektid tõhusamaks ja saavutada ettenähtud ajaks (ja kindlasti enne 2025. aastat) täielik tegevussuutlikkus; eeldab seetõttu, et järgmine strateegiline läbivaatamine hõlmaks ka põhjalikku hindamist, mis peab viima alalise struktureeritud koostöö projektide tulemuste saavutamiseni;

68.

toetab komisjoni ettepanekut anda käibemaksuvabastus ELis kavandatud ja arendatud kaitsevarustusele, mis on positiivne meede tavade ühtlustamiseks ülemaailmsel tasandil ja Euroopa strateegilise autonoomsuse suurendamiseks;

69.

on seisukohal, et strateegilise kompassi võimete eesmärgid peaksid olema järgmised:

—	määratleda selged prioriteedid võimearendusplaani ja põhieesmärkide (st peaeesmärkide) järgmiste tsüklite läbivaatamiseks;

—

tõhustada planeerimise ja võimearendusprotsesse (võimearendusplaan, peaeesmärgid / suure mõjuga võimealased eesmärgid, alaline struktureeritud koostöö, ELi kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine) ning säilitada tulemuste ühtsus asjakohaste NATO protsessidega, sealhulgas NATO kaitseplaneerimisega;

—	integreerida liidu sõjaliste võimete arendamise protsessid, kaitseplaneerimise protsessid ning kasutada alalise struktureeritud koostöö ja ELi kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise kaudu tõhusalt ELi kaitsealgatusi;

—	keskenduda vähestele projektidele, mis on kooskõlas ÜJKP eesmärkidega, mis on vajalikud ELi ambitsioonitaseme saavutamiseks, mis tugevdavad liikmesriikide võimekust ja millel on tegevuseesmärk ning mis pakuvad Euroopa lisaväärtust;

70.

rõhutab, et digitehnoloogia on täis võimalusi, aga ka märkimisväärseid ohte kuritahtlikeks tegevusteks meie julgeoleku ja demokraatia vastu nii riiklike kui ka valitsusväliste osalejate poolt, muutes tühiseks sõjaõiguses määratletud piirid ning samuti ei tunne see sektor riigipiire; usub, et on vaja minna kaugemale, et tagada eurooplaste juurdepääs sellele praegu vaidlustatud sektorile ning arendada eurooplaste vahel julgeoleku- ja solidaarsuse kultuuri ning tõhusaid vahendeid selle saavutamiseks; nõuab erilise tähelepanu pööramist kujunemisjärgus tehnoloogiate mõjule, et tagada nende rakendamine ja kasutamine kogu liidus, hõlbustada teadusuuringuid ja innovatsiooni ning suurendada liidu vastupanuvõimet, pidades meeles, et neid tuleb osata kasutada väga heal tasemel, ning eelkõige

—	analüüsida tehisintellekti mõju julgeolekule ja kaitsele, sealhulgas seda liiki tehnoloogia pahatahtliku kasutamise ja liikmesriikide poolt kõnealuste ähvardavate ohtude vastu tehisintellekti kasutamise küsimusega;

—	rõhutada innovaatilise ja konkurentsivõimelise Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi olulisust (mis on vahend liikmesriikide ja ELi määratletud vajadustele vastamiseks) ning tuvastada tugevused ja nõrkused;

—	tagada tarneahelate turvalisus (nii ELis kui ka väljaspool), sealhulgas toorainete, kriitilise tähtsusega komponentide ja tehnoloogiate valdkonnas;

—	jagada operatiivkeskuste ühendamise kaudu reaalajas hoiatusi, teavet ja ohte;

71.

nõuab seetõttu, et EL võtaks juhtpositsiooni ülemaailmsetes pingutustes luua kõikehõlmav õigusraamistik, mis käsitleb tehisintellektitoega relvade arendamist ja kasutamist; kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat, liikmesriike ja Euroopa Ülemkogu võtma vastu ühise seisukoha autonoomsete relvasüsteemide kohta, millega tagataks tegelik inimkontroll relvasüsteemide otsustava tähtsusega funktsioonide üle; nõuab rahvusvaheliste läbirääkimiste alustamist täisautonoomsete relvade keelustamist käsitleva õiguslikult siduva lepingu üle; toetab autonoomse surmava relvasüsteemiga seonduvat tööd teatavate tavarelvade kasutamist käsitleva konventsiooni raames, mis on praegu ainus rahvusvaheline foorum, kus neid küsimusi arutatakse;

72.

väljendab heameelt, et liikmesriigid on uuendanud oma pühendumist nõukogu otsusega (ÜVJP) 2019/1560 muudetud ühise seisukoha järgimisele, ning rõhutab, kui oluline on tehnoloogia ja sõjavarustuse ekspordiloa taotluste põhjalik hindamine kooskõlas selles sätestatud kriteeriumidega; juhib tähelepanu sellele, et nõukogu 16. septembri 2019. aasta otsus (ÜVJP) 2019/1560 koos vastavate järeldustega kajastab liikmesriikide üha kasvavat teadlikkust vajadusest suurema läbipaistvuse ja lähenemise järele riiklikul ja Euroopa tasandil seoses relvaekspordiga; kiidab heaks pingutused relvaekspordi läbipaistvuse ning riikliku ja parlamentaarse kontrolli suurendamiseks; nõuab ühiseid pingutusi riskihindamise, lõppkasutajate kontrolli ja tehingujärgse kontrolli parandamiseks;

73.

on kindlal seisukohal, et kuna EL on kaitseküsimustes üha ambitsioonikam, on vaja liikmesriikide relvaekspordipoliitika suuremat ühtlust ja kooskõla; kutsub liikmesriike üles järgima täiel määral ühist seisukohta 2008/944/ÜVJP, millega määratletakse sõjatehnoloogia ja -varustuse ekspordi kontrolli reguleerivad ühiseeskirjad ning mida on muudetud nõukogu otsusega (ÜVJP) 2019/1560, ning rakendama rangelt neljandat kriteeriumi piirkondliku stabiilsuse kohta; nõuab konsultatsioonimehhanismi loomist liikmesriikide vahel, et hinnata ühise seisukoha järgimist;

74.

võtab teadmiseks mõne liikmesriigi ühised pingutused oluliste tulevaste võimete arendamiseks väljaspool ELi raamistikku, eelkõige tuleviku õhuvõitlussüsteemi ja peamist maapealset lahingusüsteemi; rõhutab, et need projektid on olulised, et tugevdada Euroopa sõjalist võimet üldiselt; rõhutab, et esimese kaitseküsimuste iga-aastase kooskõlastatud läbivaatamise tulemustes määratleti koostöö keskse valdkonnana peamiste lahingutankisüsteemide ajakohastamine ja omandamine; soovitab asjaomastel liikmesriikidel uurida Euroopa tasandil täiendavaid koostöö- ja rahastamisvõimalusi, eelkõige Euroopa Kaitsefondi kaudu, et kasutada täielikult ära Euroopa kaitsetööstuse innovatsioonipotentsiaal ja saavutada suurem mastaabisääst; on sellega seoses seisukohal, et Ühendkuningriigi juhitav projekt TEMPEST, milles osalevad ka ELi liikmesriigid, on tuleviku õhuvõitlussüsteemi tarbetu dubleerimine ning julgustab seepärast mõlemas projektis osalevaid riike projekte ühendama, et saavutada mastaabisääst ning tagada ELi ja Ühendkuningriigi vahel koostalitlusvõime; rõhutab sellega seoses julgeoleku- ja kaitseküsimustes vajadust tiheda koostöö järele ELi ja Ühendkuningriigi vahel, et luua tugevamaid kaitsepartnerlusi ja toetada partnerriikide autonoomiat;

Kaitsepartnerluste tugevdamine ja partnerriikide suveräänsuse toetamine

Mitmepoolsuse kaitsmine relvastuskontrolli, desarmeerimise ja leviku tõkestamise puhul

75.

nõuab toetust relvastuskontrolli ülesehituse tugevdamisele ja säilitamisele Euroopas seoses järkjärgulise nõrgenemisega, mida iseloomustab Venemaa ja Ameerika Ühendriikide taandumine avatud taeva lepingust; nõuab desarmeerimisrežiimide ja -foorumite aktiivset toetamist ning tugevdamist kõigis aspektides: universaalsus, rakendustoetus, poliitiline ja institutsiooniline tugi ning rahaline toetus; kutsub liitu üles pöörama koostöös Keemiarelvade Keelustamise Organisatsiooniga erilist tähelepanu KBRT-riskile, pidades ennekõike silmas keelurežiimi ja keemiarelvade keelustamise konventsioonis sätestatud kohustusi ning võitlust karistamatuse vastu;

76.

tunneb heameelt uue strateegilise relvastuse vähendamise lepingu (uus START leping) pikendamise üle ja peab kahetsusväärseks keskmaa-tuumajõudude piiramise lepingu lõppu; juhib tähelepanu ülehelikiirusega rakettide levikule; on veendunud, et Euroopa Liit peaks aitama kaasa ülehelikiirusega rakettidega seotud rahvusvahelise võidurelvastumise vältimisele; kinnitab veel kord, et toetab täielikult ELi ja selle liikmesriikide tuumarelvade leviku tõkestamise lepinguga (NPT) võetud kohustust, kuna see on tuumarelvade leviku tõkestamise ja desarmeerimise korra nurgakivi; kordab oma üleskutset võtta tuumarelva leviku tõkestamise lepingu 10. läbivaatamiskonverentsil vastu konkreetsed ja tõhusad meetmed; nõuab kindlalt, et tagada tuleb ELi tugev ja konstruktiivne roll ülemaailmsetel normidel põhineva massihävitusrelvade leviku tõkestamise, relvastuskontrolli ja desarmeerimise struktuuri arendamisel ja tugevdamisel;

77.

kordab oma jätkuvat toetust ühisele laiaulatuslikule tegevuskavale, mis on parim võimalik vahend saada tagatis relvade leviku tõkestamiseks Iraanis; väljendab heameelt läbirääkimiste taasalustamise üle ja kutsub kõiki osalisi üles hakkama taas täies ulatuses oma kohustusi täitma; kutsub liitu üles tagama, et kõik osalised täidavad keemiarelvade keelustamise konventsioonist tulenevaid kohustusi, ning võitlema karistamatuse vastu; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid püüdleksid selle poole, et sõlmitaks bioloogiliste relvade konventsiooni protokoll, millega kehtestatakse kontrollimehhanismid;

Dialoogi, partnerlussuhete ja koostöö edendamine julgeoleku ning kaitse valdkonnas

78.

nõuab, et liit võtaks oma vastastikku kasulikes partnerlussuhetes strateegilise lähenemisviisi, mis põhineb eelkõige ühistel väärtustel ja põhimõtetel oma huvide kaitsmisel ja eesmärgil saavutada strateegiline autonoomia; rõhutab, et liidu huvides on tegutseda koos partneritega, austades täielikult liite; seejuures on strateegiline autonoomia osa mitmepoolsest raamistikust;

79.

nõuab veelgi tihedamat koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega ja iseäranis ÜROga, eelkõige ÜJKP missioonide ning rahuvalveoperatsioonide vahel, eriti ühiste tandrite puhul; rõhutab julgeolekualase koostöö tähtsust Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooniga (OSCE);

80.

rõhutab vajadust tugevdada ELi ja USA Atlandi-ülest koostööd võrdse partnerluse alusel, mis põhineb ühistel väärtustel ja eesmärkidel, austades samal ajal teise poole autonoomiat, huve ja püüdlusi; tunneb heameelt julgeoleku- ning kaitseteemalise strateegilise dialoogi alustamise üle ELi ja USA vahel, eesmärgiga panustada vastastikku kasulike ja tasakaalustatud transatlantiliste suhete edendamisse; peab eriti kiiduväärseks käimasolevaid või tulevasi ELi ja USA dialooge Hiina, Venemaa ning India ja Vaikse ookeani piirkonna küsimustes; rõhutab partnerluse operatiivmõõdet, tagades liidu strateegilise autonoomia säilimise, eriti seoses USA rahvusvahelise relvakaubanduse määrustega; tunneb heameelt, et see formaat on hübriidohtudega tegelemise puhul asjakohane; tunneb sellega seoses heameelt selle üle, et kolmandad riigid saavad halduslepingute kaudu Euroopa Kaitseagentuuriga ühineda, tingimusel et sellega kaasnevad quid pro quo ja õiguslikult siduvad tagatised, mis võimaldavad säilitada liidu ning selle liikmesriikide kaitse- ja julgeolekuhuve; peab kahetsusväärseks, et Afganistanist lahkumise ja AUKUSe kolmepoolse julgeolekupakti puhul oli ELi liitlastega konsulteerimine ja nende teavitamine ebapiisav; rõhutab, et see peaks tuletama ELile veel kord meelde tungivat vajadust saavutada ELi kaitsevaldkonnas tulemusi, et tagada ELi võime olla rahu saavutamisel ülemaailmne osaleja;

81.

juhib tähelepanu sellele, et Põhja-Atlandi lepingu artikli 42 lõikes 2 kajastatud vajalik koostöö NATOga peab toimuma, võttes nõuetekohaselt arvesse NATO ja ELi eripära ja rolli, austades täielikult mõlema organisatsiooni autonoomiat otsuste tegemisel; nõuab tugevdatud NATOt, mis põhineks tugevdatud Euroopa Liidul (Euroopa sammas NATOs), ja soovib, et ELi ja NATO partnerlus areneks väga konkreetselt, eriti seoses ohu järjest rohkem hübriidseks muutumisega, ning et see hõlmaks ka parameetreid, mis ei ole rahuaegses strateegilises võidujooksus otseselt sõjalised; tunnistab, et seoses uute ohtudega Euroopa pinnal, nagu desinformatsioon, intellektuaalomandi vargus, majanduslik sund või kübersabotaaž, tugevdab Euroopa Liit oma võimekust, et muutuda julgeoleku tagajaks; rõhutab, et praegune strateegiline olukord nõuab NATO selget toetust Euroopa kaitsevaldkonna algatustele, sealhulgas kaitsevõimele, austades samal ajal iga institutsiooni eesõigusi; tuletab meelde nn Berliin-pluss-kokkulepete täieliku rakendamise ja salastatud dokumentide mõlema organisatsiooni vahel edastamise võimaldamise olulisust; on seisukohal, et töö, mida tehakse paralleelselt nii ELi strateegilise kompassiga kui ka NATO strateegilise kontseptsiooni kavandatavaks ajakohastamiseks, on ainulaadne võimalus määrata kindlaks selged prioriteedid ja luua ühtsus ning teha kindlaks lisasünergia Atlandi-ülese sideme tugevdamiseks ning ELi ja NATO koostöö edendamiseks; nõuab sellega seoses, et NATO uus strateegiline kontseptsioon sõnastatakse liidu strateegilise kompassiga sidusalt ning võtab seda arvesse; tunnistab NATO rolli kollektiivse julgeoleku nurgakivina nende liikmesriikide jaoks, kes on ka NATO liikmed; märgib siiski murega, et suured ja püsivad lahkarvamused ühe ELi- ja NATO-välise liitlasega takistavad kahe organisatsiooni vahelist koostööd ja õõnestavad liikmesriikidevahelist solidaarsust, eelkõige Vahemere idaosa strateegilises piirkonnas; ootab huviga uut ELi ja NATO ühisdeklaratsiooni;

82.

märgib äärmuslaste põhjustatud ohtude võimalikku eksponentsiaalset suurenemist pärast NATO lahkumist ja sellele järgnenud Talibani võimuletulekut Afganistanis; nõuab Afganistanist saadud kogemuste põhjalikku läbimõtlemist ja aktiivset strateegiat piirkonnas, et leevendada mõju, mis tuleneb sellest, et Afganistan on uus turvaline kasvukoht äärmuslusele ja terrorismile; kinnitab veel kord, et tuleb teha kõik endast olenev, et tagada afgaanide julgeolek ja inimõigused ning kaitsta neid vägivalla, tagakiusamise ja tapmise eest; rõhutab vajadust jätkata evakueerimist, eelkõige ELi heaks töötanud isikute puhul; märgib, et Afganistanist lahkumine on toonud esile vajaduse, et EL suurendaks oma vastutust üleilmses julgeolekus ning aitaks sisuliselt kaasa oma võimekuse ja suutlikkuse tugevdamisele;

83.

nõuab suhete tugevdamist demokraatlike riikidega India ja Vaikse ookeani piirkonnas ning konkreetsetes temaatilistes sektorites (küberturvalisus, hübriidohud, merendus, relvastuskontroll jne), Kagu-Aasia Maade Assotsiatsiooniga (ASEAN) ja Ladina-Ameerika partneritega; juhib tähelepanu julgeolekuprobleemidele India ja Vaikse ookeani piirkonnas, mis pakub ELile suurt huvi; võtab kasvava murega teadmiseks Hiina pidevalt suureneva relvastumise ja sõjalise positsiooni, eelkõige teatatud ülehelikiirusega raketi katsetamise ja Taiwani õhukaitse tuvastusvööndi sagenevad rikkumised; nõuab, et kõik asjaosalised lahendaksid oma erimeelsused rahumeelsete vahenditega ning leevendaksid pingeid ja hoiduksid ühepoolsest tegevusest status quo muutmiseks; kutsub kõiki osalisi üles järgima rahvusvahelise õiguse põhimõtteid, eelkõige Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni mereõiguse konventsiooni; rõhutab India ja Vaikse ookeani piirkonnast pärineva desinformatsiooni kasvavat tähtsust, mis ähvardab kahjustada ELi tegevust selles piirkonnas, ning kutsub seepärast nõukogu ja komisjoni üles tegelema selle probleemiga sarnaselt ELi idaservalt pärineva desinformatsiooniga; märgib tõsise murega hiljutisi jõudemonstratsioone ja kasvavaid pingeid sellistes piirkondlikes kriisikolletes nagu Lõuna- ja Ida-Hiina meri ning Taiwani väin; rõhutab, et rahu ja stabiilsus India ja Vaikse ookeani piirkonnas on ELi ja selle liikmesriikide jaoks väga olulised; väljendab tõsist muret Hiina jätkuvate sõjaliste manöövrite pärast Taiwani väinas, sealhulgas Taiwanile suunatud või Taiwani õhukaitse tuvastusvööndis toimuvate manöövrite pärast; kutsub Hiina Rahvavabariiki üles loobuma sellisest sõjaliste relvadega vibutamisest, mis kujutab endast tõsist ohtu rahule ja stabiilsusele Taiwani väinas ning India ja Vaikse ookeani piirkonnas; kordab vajadust dialoogi järele, ilma et kumbki pool kasutaks sundimist või destabiliseerivat taktikat; rõhutab vastuseisu igasugusele ühepoolsele tegevusele, mis võib kahjustada Taiwani väina senist olukorda, ning seda, et väinaüleste suhete muudatusi ei tohi teha Taiwani kodanike tahte vastaselt; rõhutab, et Hiina üha sõjakam suhtumine teatavatesse riikidesse ja territooriumidesse on murettekitav; rõhutab, et EL peaks hindama piirkondliku konflikti võimalikke tagajärgi ELi julgeolekule ning kaaluma, kuidas EL peaks reageerima julgeolekuolukorra halvenemisele India ja Vaikse ookeani piirkonnas ja mujal; tunneb heameelt praegu toimuva arutelu üle, mis käsitleb Jaapani osalemist missioonides EUTM Mali ja EUTM Mozambique ning India osalemist Aafrika ÜJKP operatsioonides ja missioonides;

84.

väljendab heameelt Kreeka ja Prantsusmaa vahelise sõjalise ja kaitsealase strateegilise koostöö lepingu allkirjastamise üle, mis on positiivne samm Euroopa strateegilise autonoomia ning tõelise ja toimiva Euroopa kaitsekoostöö liidu loomise suunas; nõuab tõhustatud koostööd Vahemere piirkonna partnerriikidega, et võidelda äärmusluse, terrorismi, ebaseadusliku relvakaubanduse ja inimkaubanduse vastu;

85.

rõhutab liidu geopoliitilist olulisust peamise vastutuse võtmisel oma piirkondliku stabiilsuse, julgeoleku ja jõukuse eest ning destabiliseerivate protsesside ärahoidmisel ELi naabruses ida- ja lõunapoolsetes piirkondades ning Arktikas; tunnistab Arktika piirkonna kasvavat poliitilist, majanduslikku, keskkonnaalast, julgeolekualast ja strateegilist väärtust; nõuab tungivalt, et liikmesriigid jätkaksid koostööd Arktika Nõukoguga kõigis ELile huvi pakkuvates küsimustes ning töötaksid välja piirkonna jaoks tervikliku strateegia; võtab teadmiseks Arktikas esile kerkinud julgeolekuprobleemid, mis on tingitud keskkonna muutumisest ja kasvavast geopoliitilisest huvist piirkonna vastu; rõhutab vajadust lisada ELi Arktika-poliitika ÜJKPsse; rõhutab, et ELil peab olema selge visioon oma rollist Arktika julgeolekuküsimustes ja ta peab tegema tõhusat koostööd NATOga; rõhutab, et Arktika peab jääma rahumeelse koostöö piirkonnaks, ja hoiatab piirkonna suurema militariseerimise eest;

86.

tunnistab, et ÜJKP seotus idanaabrusega on oluline; toetab sõjalise ja julgeolekukoostöö süvendamist idapartnerlusriikidega, et säilitada stabiilsus liidu piiridel; kordab oma nõudmist arendada ELi aktiivsemat rolli piirkonnas jätkuvate konfliktide rahumeelsel lahendamisel ja tulevaste konfliktide ennetamisel; nõuab idapartnerlusriikide toetamist ja huvitatud idapartnerlusriikide kaasamist Euroopa Hübriidohutõrje Oivakeskuse tegevusse; nõuab ELi strateegilise kommunikatsiooni idapartnerluse koostööplatvormi loomist, et tegeleda idapartnerlusriikide vastupanuvõime parandamise eesmärgil desinformatsiooni vastu võitlemist puudutavate küsimustega;

87.

tunnustab Gruusia, Moldova Vabariigi ja Ukraina panust ÜJKP missioonidesse ja operatsioonidesse; toetab tihedamat kaitse- ja julgeolekukoostööd nende hinnatud partneritega;

88.

kordab, et mõistab karmilt hukka Venemaa agressiivse käitumise Ukraina suhtes, eelkõige tegeliku sõjalise kohaloleku suurendamise Ukraina piiril ja Donbassis, okupeeritud Krimmi poolsaarel ja Valgevenes, pideva rahalise ja sõjalise toe andmise Donbassi relvastatud rühmitustele, Krimmi Autonoomse Vabariigi ja Sevastopoli linna ebaseadusliku okupeerimise, Aasovi mere blokaadi ning korduvad Ukraina vastu suunatud küber- ja muud hübriidrünnakud; rõhutab, et Venemaa sõjalise kohaloleku suurendamine ja korduvad relvarahu rikkumised kujutavad endast ohtu Euroopa rahule, stabiilsusele ja julgeolekule; kutsub Venemaa valitsust üles viima oma väed Ukraina piirilt välja ja lõpetama naabrite ähvardamise; tuletab meelde, et Normandia formaat ning Minski I ja II kokkulepe on ainsad diplomaatilised algatused, millega püütakse lõpetada vaenutegevus Ukraina ning Venemaa toetatud separatistide vahel Donetskis ja Luganskis, ning nõuab, et toetataks pingutusi Normandia formaadi läbirääkimiste taasalustamiseks ja tulemuste saavutamiseks; tunnustab olukorda silmas pidades märkimisväärseid pingutusi tiheda koostöö säilitamiseks ELi, selle liikmesriikide ja Ameerika Ühendriikide vahel ning liikmesriikide endi vahel; nõuab, et Ukrainale antaks vastavalt tema vajadustele suuremat ja usaldusväärset sõjalist ja julgeolekualast abi, sealhulgas Euroopa rahutagamisrahastu rakendamise kaudu; kutsub liikmesriike üles suurendama kahepoolset sõjalist ja julgeolekualast abi Ukrainale; võtab teadmiseks ELi ja Ukraina vahelise küberdialoogi esimese kohtumise ning on valmis vajaduse korral toetama ELi küberjulgeolekualase abi suurendamist Ukrainale; tunneb heameelt ELi ja Ukraina vahelise küberturvalisust käsitleva dialoogi käivitamise üle ja julgustab tegema samasugust koostööd teiste huvitatud idapartnerlusriikidega;

89.

peab kahetsusväärseks, et Ühendkuningriigi ja ELi vahel puudub julgeoleku- ja kaitsekoostöö partnerlus, kuna Ühendkuningriigi valitsus ei ilmutanud selle vastu huvi, hoolimata kinnitustest, mis anti poliitilises deklaratsioonis, millega kehtestatakse Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistik; rõhutab vajadust sõlmida ELi ja Ühendkuningriigi välispoliitika ja julgeolekukoostöö kohta kokkulepe, et ühiste ülemaailmsete julgeolekuprobleemidega oleks võimalik paremini toime tulla; kutsub Ühendkuningriigi valitsust üles alustama läbirääkimisi tugeva koostöö loomiseks välispoliitika, julgeoleku, kaitse ja võimearenduse valdkonnas; nõuab tihedamat koostööd ja partnerluse tugevdamist asjaomaste Aafrika organisatsioonidega, nagu Aafrika Liit, Lääne-Aafrika riikide majandusühendus (ECOWAS), Lõuna-Aafrika Arenguühendus, G5 Sahel, Üleaafrikaline Parlament, edendades suuremat parlamentaarset rolli Aafrikas; kutsub lisaks ELi üles täitma neljandal ELi ja Aafrika tippkohtumisel võetud kohustusi, et toetada majanduslikku ja poliitilist stabiilsust ning toetada veelgi Aafrika valmisolekuvägede suutlikkust; rõhutab, et arvestades piirkonna konfliktide tsüklilist iseloomu, on vaja ELi toetatavate valitsuste suuremat poliitilist kaasamist, et tagada suurem läbipaistvus, võidelda korruptsiooni vastu, edendada kaasavust ja suhelda kodanikega eesmärgiga ohjeldada relva- ja etniliste konfliktide plahvatuslikku levikut Aafrikas;

90.

nõuab koolituste ja sõjalise suutlikkuse suurendamise teemal koostööd partnerriikidega, mida on nõrgendanud konfliktid või piirkondlikud ohud või mis on sattunud pahatahtlike välissekkumiste sihtmärgiks;

91.

tunnistab ebaseaduslike rahaliste vahendite suurema voo rolli maksuparadiisides ja ohtu, mida see kujutab endast seoses suurenenud militariseerimise, terroristliku tegevuse rahastamise ja ülemaailmse ebastabiilsuse süvenemisega; nõuab rohkem meetmeid rahapesu tõkestamiseks ja partnerite, eriti Aafrika ja Ladina-Ameerika partnerite mõjuvõimu suurendamiseks mehhanismide abil, millega tõkestatakse maksuparadiisides tegutsevate ametiasutuste kahtlaseid finantstehinguid;

ÜJKP Euroopa juhtimise parandamine

92.

tunneb heameelt, et kaitsetööstuse ja kosmose peadirektoraat (DG DEFIS) on alustanud tegevust; tunneb heameelt teate üle, et 2022. aasta alguses toimub Euroopa kaitsealane tippkohtumine, samuti asjaolu üle, et Euroopa Ülemkogu eesistuja kuulutas 2022. aasta Euroopa kaitseaastaks; loodab, et mõlemad algatused annavad uue tõuke Euroopa kaitsekoostöö liidu edasiseks arendamiseks; kutsub kodanikke, akadeemilisi ringkondi, kodanikuühiskonna organisatsioone ja erasektorit üles väljendama Euroopa tuleviku konverentsi raames oma ootusi ÜJKP ülesehitusele, rahule, kaitsele, julgeoleku tegevuskavale, strateegilisele kompassile ning ELi rollile maailmas; kutsub ELi institutsioone üles võtma selliseid ootusi arvesse, kujundades need konkreetseteks ettepanekuteks ja meetmeteks; rõhutab, kui oluline on täiustada kodanikuühiskonna käsutuses olevaid vahendeid, et tagada kodanikuühiskonna asjakohane osalemine kaitsepoliitika kujundamisel ja selle järelevalves; nõuab Euroopa Parlamendis täieõigusliku julgeoleku- ja kaitsekomisjoni loomist ning ELi kaitseministrite nõukogu ametlikku vormistamist;

93.

tuletab meelde komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja rolli; kutsub liikmesriike üles hindama ELi lepingu artiklis 31 sätestatud otsustusprotsessi reformi, millega laiendatakse ÜJKPga seotud valdkondades kvalifitseeritud häälteenamusega otsustamist ELi välis- ja julgeolekupoliitikale, ning uurima nn sillaklauslite täielikku kasutamist ja selliste artiklite kohaldamisala, mis suurendavad ELi solidaarsust ja vastastikust abi kriiside korral;

94.

tuletab meelde, et ÜJKP missioonide kavandamise, muutmise ja lõpetamise võimaluste teemal tuleks Euroopa Parlamendiga enne konsulteerida ja parlamenti tuleks sellest nõuetekohaselt teavitada; rõhutab, et Euroopa Parlament peab olema ÜJKP missioonide ja operatsioonide hindamisse aktiivselt kaasatud, et suurendada nende läbipaistvust ning poliitilist ja avalikku toetust; leiab, et tema soovitusi tuleks nõuetekohaselt arvesse võtta; on kindlalt otsustanud teha täielikku järelevalvet instrumendi „Globaalne Euroopa“ ning iseäranis selle rahu ja julgeoleku mõõtme, samuti Euroopa Kaitsefondi rakendamise üle;

95.

rõhutab, et riikide parlamentidega on vaja ühise ÜJKP küsimustes teha üha tihedamat koostööd, et tõhustada vastutust ja kontrolli ning tugevdada kaitsevaldkonna diplomaatiat;

96.

rõhutab, et parlamenti tuleks regulaarselt alalise struktureeritud koostöö rakendamisest teavitada ja parlamendiga tuleks sellel teemal konsulteerida, arvestades selle vajalikku seotust ÜJKP mitmesuguste rahastamisvahenditega, eelkõige Euroopa Kaitsefondiga, mida Euroopa Parlament kontrollib;

97.

rõhutab ELi eri juhtimisstruktuuride (komisjon, Euroopa välisteenistus, Euroopa Kaitseagentuur jne) tõhusa seotuse tähtsust ning vajadust edendada häid suhteid Euroopa Parlamendiga kui ainsa liidu kodanikke esindava organiga, vastavalt aluslepingute asjakohastele sätetele;

98.

jälgib eriti hoolikalt, et Euroopa Liidu õiguses võetaks sõjaliste küsimuste eripära rohkem arvesse; tuletab sellega seoses meelde, et Euroopa Parlament pooldab seda, et säilitataks sõjaväelase staatus, mis vastab kõnealuse sõjaväelise kutseala väga spetsiifilistele nõudmistele ja on tõestus iga liikmesriigi relvajõudude tõhususest; nõuab luureteenistuste sekkumisvõimekuse säilitamist, sest need teenistused ei saa täita oma ülesannet kaitsta riiklikku julgeolekut ilma juurdepääsuta ühendusandmetele, mis ennetava meetmena ning riiklike kohtude järelevalve all ja Euroopa inimõiguste konventsiooni kohaselt tehakse täies mahus kättesaadavaks piisavalt pika ajavahemiku jooksul; võtab teadmiseks nõukogu poolt vastu võetud üldise lähenemisviisi ühtse Euroopa taeva paketi suhtes; tuletab meelde vajadust kaitsta liikmesriikide suveräänsust ja Euroopa relvajõudude tegutsemisvabadust; tuletab teenuste osutamisega seoses meelde andmetele juurdepääsu, nende usaldusväärsuse ja terviklusega seotud riikliku julgeoleku vajadusi ning rõhutab, et sõjaliste kaitseklauslite ELi määrustesse lisamine peaks võimaldama kõnealuse kaksikväljakutsega toime tulla;

o o

99.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon Euroopa Ülemkogule, nõukogule, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, Euroopa Komisjoni presidendile ja pädevatele volinikele, nagu siseturuvolinik, ÜRO peasekretärile, NATO peasekretärile, ELi kosmose-, julgeoleku- ja kaitsevaldkonnaga tegelevatele ametitele ning liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.

(1) ELT C 285, 29.8.2017, lk 110.

(2) ELT C 388, 13.11.2020, lk 22.

(3) ELT C 232, 16.6.2021, lk 71.

(4) ELT C 270, 7.7.2021, lk 54.

(5) ELT C 270, 7.7.2021, lk 41.

(6) ELT C 385, 22.9.2021, lk 47.

(7) ELT C 404, 6.10.2021, lk 202.

(8) ELT C 494, 8.12.2021, lk 54.

(9) ELT C 506, 15.12.2021, lk 159.

(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0346.

(11) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0412.

(12) ELT L 170, 12.5.2021, lk 149.

(13) ELT L 209, 14.6.2021, lk 1.

(14) ELT L 129 I, 17.5.2019, lk 13.

(15) ELT L 331, 14.12.2017, lk 57.

(16) ELT L 102, 24.3.2021, lk 14.

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/191

P9_TA(2022)0041

Inimõigusi ja demokraatiat maailmas käsitlev 2021. aasta aruanne

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2021. aasta aruande kohta (2021/2181(INI))

(2022/C 342/15)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—	võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikleid 2, 3, 8, 21 ja 23,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikleid 17 ja 207,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO muid inimõigustealaseid lepinguid ja dokumente,

—	võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—	võttes arvesse ÜRO 1948. aasta genotsiidi vältimise ja selle eest karistamise konventsiooni ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu 22. juuni 2020. aasta resolutsiooni 43/29 genotsiidi vältimise kohta,

—	võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1979. aasta konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta,

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 25. novembri 1981. aasta resolutsiooniga 36/55 välja kuulutatud deklaratsiooni igasuguse usul ja veendumustel põhineva sallimatuse ja diskrimineerimise kaotamise kohta,

—	võttes arvesse ÜRO 18. detsembri 1992. aastal vastu võetud rahvus- või etnilistesse, usu- või keelevähemustesse kuuluvate isikute õiguste deklaratsiooni,

—	võttes arvesse 10. detsembril 1998. aastal konsensuse alusel vastuvõetud ÜRO inimõiguste kaitsjate deklaratsiooni,

—	võttes arvesse ÜRO 20. novembri 1989. aasta lapse õiguste konventsiooni ja selle kahte 25. mail 2000. aastal vastu võetud fakultatiivprotokolli,

—	võttes arvesse ÜRO relvakaubanduslepingu ekspordi ja ekspordi hindamise osa ning Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhendit,

—	võttes arvesse 1995. aasta septembri Pekingi deklaratsiooni,

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu 4. aprilli 1997. aasta inimõiguste ja biomeditsiini konventsiooni (CETS nr 164) ja selle protokolle, Euroopa Nõukogu 16. mai 2005. aasta inimkaubanduse vastu võitlemise konventsiooni (CETS nr 197) ning Euroopa Nõukogu 25. oktoobri 2007. aasta konventsiooni laste kaitse kohta seksuaalse ärakasutamise ja kuritarvitamise eest (CETS nr 201),

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu 11. mai 2011. aasta naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (edaspidi „Istanbuli konventsioon“), mida kõik liikmesriigid ei ole ratifitseerinud,

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 6 surmanuhtluse kaotamise kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2020. aasta määrust (EL) 2020/1998, mis käsitleb inimõiguste raske rikkumise vastu suunatud piiravaid meetmeid (1),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2021. aasta määrust (EL) 2021/821, millega kehtestatakse liidu kord kahesuguse kasutusega kaupade ekspordi, vahendamise, tehnilise abi, transiidi ja edasitoimetamise kontrollimiseks (2),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. juuni 2021. aasta määrust (EL) 2021/947, millega luuakse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrument „Globaalne Euroopa“ (3),

—	võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2020–2024), mille nõukogu võttis vastu 18. novembril 2020. aastal,

—	võttes arvesse ÜRO peasekretäri üleskutset tegutseda inimõiguste nimel,

—	võttes arvesse nõukogu 16. novembri 2015. aasta järeldusi ELi toetuse kohta üleminekuperioodi õigusemõistmisele,

—	võttes arvesse nõukogu 17. veebruari 2020. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel 2020. aastal ning nõukogu 22. veebruari 2021. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜRO inimõigusi käsitlevatel foorumitel 2021. aastal,

—	võttes arvesse nõukogu 13. juuli 2020. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜROs ja ÜRO Peaassamblee 75. istungjärgul, september 2020 – september 2021 ning nõukogu 12. juuli 2021. aasta järeldusi ELi prioriteetide kohta ÜROs ÜRO Peaassamblee 76. istungjärgul, september 2021 – september 2022,

—	võttes arvesse 25. septembril 2015. aastal vastu võetud kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 ning eelkõige selle eesmärke nr 1, 4, 5, 8 ja 10,

—	võttes arvesse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioone 1325, 1820, 1888, 1889, 1960, 2106, 2122 ja 2242 naiste, rahu ja julgeoleku kohta,

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 28. mai 2019. aasta resolutsiooni, millega kuulutati välja rahvusvaheline usutunnistusest või veendumustest tingitud vägivalla ohvrite mälestuspäev, ja 19. detsembri 2017. aasta resolutsiooni, millega kuulutati välja rahvusvaheline terrorismiohvrite mälestamise ja austamise päev,

—	võttes arvesse ÜRO rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabaduse õigusega tegeleva eriraportööri 17. mai 2019. aasta aruannet nende õiguste kasutamise kohta digiajastul,

—	võttes arvesse ÜRO rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabaduse õigusega tegeleva eriraportööri märgukirja üldsuse osalemise ning kogunemise ja ühinemisvabaduse õiguse vastaste strateegiliste hagide kohta,

—	võttes arvesse ÜRO arvamus- ja väljendusvabaduse õiguse edendamise ja kaitsmisega tegeleva eriraportööri 28. mai 2019. aasta aruannet jälgimise negatiivse mõju kohta väljendusvabadusele,

—	võttes arvesse ELi tegevuskava soolise võrdõiguslikkuse ja naiste mõjuvõimu suurendamise kohta välissuhetes aastateks 2021–2025 (GAP III),

—	võttes arvesse lapse õigusi käsitlevat ELi strateegiat (2021–2024),

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu inimõiguste voliniku 27. oktoobril 2020. aastal avaldatud inimõigustealast artiklit „Time to take action against SLAPPs“ (Aeg võtta meetmed üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide vastu),

—	võttes arvesse 16. septembril 2019. aastal vastu võetud nõukogu ajakohastatud suuniseid kolmandatele riikidele suunatud ELi poliitika kohta, mis käsitleb piinamist ning muud julma, ebainimlikku ja inimväärikust alandavat kohtlemist või karistamist,

—	võttes arvesse 24. juunil 2013. aastal vastu võetud ELi suuniseid usu- ja veendumusvabaduse edendamise ja kaitse kohta,

—	võttes arvesse komisjoni 12. septembri 2012. aasta teatist „Demokraatia ja säästva arengu juured: Euroopa koostöö kodanikuühiskonnaga välissuhete valdkonnas“ (COM(2012)0492),

—	võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 8. aprilli 2020. aasta ühisteatist ELi üleilmse tegevuse kohta seoses COVID-19-ga (JOIN(2020)0011),

—	võttes arvesse komisjoni 23. septembri 2020. aasta teatist „Uus rände- ja varjupaigalepe“ (COM(2020)0609),

—	võttes arvesse komisjoni 12. novembri 2020. aasta teatist „Võrdõiguslikkuse liit: LGBTIQ-inimeste võrdõiguslikkuse strateegia 2020–2025“ (COM(2020)0698),

—	võttes arvesse komisjoni ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 17. veebruari 2021. aasta ühisteatist „ELi panus reeglitel põhineva mitmepoolsuse tugevdamiseks“ (JOIN(2021)0003),

—	võttes arvesse ELi aastaaruannet inimõiguste ja demokraatia kohta maailmas 2020. aastal,

—	võttes arvesse oma 3. juuli 2018. aasta resolutsiooni maailma põlisrahvaste õiguste rikkumise, sealhulgas maa hõivamise kohta (4),

—	võttes arvesse oma 15. jaanuari 2019. aasta resolutsiooni usu- ja veendumusvabaduse edendamist kolmandates riikides käsitlevate ELi suuniste ning ELi erisaadiku asjaomaste volituste kohta (5),

—	võttes arvesse oma 23. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni soolise võrdõiguslikkuse kohta ELi välis- ja julgeolekupoliitikas (6),

—	võttes arvesse oma 20. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2019. aasta aruande kohta (7) ning oma eelmisi resolutsioone varasemate aruannete kohta,

—	võttes arvesse oma 10. märtsi 2021. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile äriühingu hoolsuskohustuse ja vastutuse kohta (8),

—	võttes arvesse oma 19. mai 2021. aasta resolutsiooni kliimamuutuste mõju kohta inimõigustele ja keskkonnakaitsjate rolli kohta selles küsimuses (9),

—	võttes arvesse oma 16. septembri 2021. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile seoses soolise vägivalla määratlemisega ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 nimetatava uue kuriteoliigina (10),

—	võttes arvesse kõiki oma 2020. ja 2021. aastal kooskõlas kodukorra artikliga 144 vastu võetud resolutsioone inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi põhimõtte rikkumise juhtumite kohta (nn kiireloomulised resolutsioonid),

—	võttes arvesse oma Sahharovi auhinda mõttevabaduse eest, mis anti 2020. aastal Valgevene demokraatlikule opositsioonile ning 2021. aastal Aleksei Navalnõile,

—	võttes arvesse kodanikuühiskonna organisatsiooni määratlust ELi õigusaktide kokkuvõtete nimistus,

—	võttes arvesse ELi poliitikaraamistikku üleminekuperioodi õigusemõistmise toetamise kohta,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

—	võttes arvesse naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse komisjoni arvamust,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9-0353/2021),

arvestades, et Euroopa Liit rajaneb ELi lepingu artikli 2 kohaselt sellistel väärtustel nagu inimväärikuse austamine, vabadus, demokraatia, võrdsus, õigusriik ja inimõiguste austamine; arvestades, et kedagi ei tohi ühelgi viisil taga kiusata ega ahistada tema osalemise tõttu tegevustes, mille eesmärk on kaitsta ja edendada inimõigusi või demokraatiat; arvestades, et teisitimõtlejate vaigistamine ning üldsuse osalemise ja teabele juurdepääsu piiramine mõjutavad otseselt inimõigusi ja demokraatiat;

arvestades, et praegu märgatavad mitmepoolsust ja rahvusvahelist õigust mõjutavad ohud on nii tõsised, et EL peab kogu maailmas inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel võtma endale veelgi pühendunuma rolli; arvestades, et ELi inimõigustega seotud poliitika ja meetmed peaksid viima jõulisemate, otsustavamate ja tõhusamate tegevusteni, kasutades selleks kõiki liidu käsutuses olevaid vahendeid; arvestades, et EL peaks pidevalt otsima viise tõhusaks tegutsemiseks, rakendades selleks kõige sobivamaid vahendeid, et võidelda inimõiguste rikkumisega kogu maailmas, ning peaks sellega seoses regulaarselt hindama oma inimõiguste vahendeid;

C.	arvestades, et Euroopa Parlamendil on oluline roll olla inimõiguste ja põhivabaduste kaitsmisel häälekas ELi institutsioon ning tulihingeline kõikjalt maailmast pärit inimõiguste kaitsjate toetaja;

D.	arvestades, et ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2020–2024 on ELi prioriteetide tegevuskava inimõiguste valdkonnas, mis peaks olema kogu ELi välispoliitika keskmes; arvestades, et inimõiguste tõhusaks edendamiseks maailmas peab EL tagama oma sise- ja välispoliitika sidususe;

Üldised probleemid ja poliitikavahendid

on äärmiselt mures inimõiguste ja demokraatia ees seisvate probleemide pärast, mille tagajärjel nõrgeneb demokraatliku valitsemistava, institutsioonide ja universaalsete inimõiguste kaitse ning aheneb kodanikuühiskonna tegutsemisruum, mida täheldatakse kõikjal maailmas; rõhutab seost õigusriigi põhimõtte, demokraatia ja inimõiguste rikkumiste vahel; nõuab, et EL ja liikmesriigid teeksid kogu maailmas inimõigustega seotud probleemide lahendamiseks rohkem kooskõlastatud pingutusi nii individuaalselt kui ka koostöös sarnaselt meelestatud rahvusvaheliste partneritega, sealhulgas ÜROs; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles olema eeskujuks ja tegutsema tõelise ülemaailmse liidrina inimõiguste, soolise võrdõiguslikkuse ja õigusriigi edendamisel ja kaitsmisel ning võitlema jõuliselt rünnakutega inimõiguste universaalsuse, võõrandamatuse, jagamatuse, omavahelise seotuse ja vastastikuse sõltuvuse põhimõtte vastu;

rõhutab nii uue naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ kui ka ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava (2020–2024) olulisust selle eesmärgi saavutamisel; tuletab meelde, et nõukogus inimõiguste küsimustes kvalifitseeritud häälteenamuse kasutamine tooks kaasa tulemuslikuma ja ennetavama ELi välis- ja julgeolekupoliitika ning tugevdaks koostööd peamistes ELi jaoks strateegiliselt olulistes küsimustes, peegeldades samal ajal selle põhiväärtusi; rõhutab vajadust saavutada liikmesriikide seas ühised seisukohad ja konsensus; rõhutab, kui oluline on, et liikmesriigid võtaksid endale vastutuse ELi tegevuskava eest ja annaksid selle strateegilise dokumendi alusel oma tegevusest avalikult aru; julgustab riiklikke ja piirkondlikke parlamente, riiklikke inimõiguste kaitse asutusi ja kohalikke kodanikuühiskonna organisatsioone tegema liikmesriikide tasandil oma ametiasutustega koostööd, et aidata kaasa ELi inimõigustealase välispoliitika elluviimisele;

on sügavalt mures üha suurema arvu mitteliberaalsete demokraatiate ja autokraatsete režiimide pärast, mis on esmakordselt 20 aasta jooksul maailmas enamuses ja mille eesmärk on suruda alla oma rahvast ning nõrgendada vabadust, demokraatlikku valitsemistava ja rahvusvahelisi norme; nõuab, et EL ja liikmesriigid kasutaksid täielikult ära nende käsutuses olevaid vahendeid, sealhulgas nende majanduslikku mõjujõudu vastastikustes kaubandussuhetes, et arendada ulatuslikku toetust vabadusele, heale valitsemistavale, õigusriigile ja demokraatlikele institutsioonidele ning aidata ka tagada kodanikuühiskonna tegutsemisruum kogu maailmas;

kutsub ELi üles jätkama koostöö tugevdamist Ameerika Ühendriikide ja teiste sarnaselt meelestatud demokraatlike partneritega, et toetada kogu maailmas vabadust ja demokraatiat ning võidelda autoritaarsete ja totalitaarsete režiimide vastu; nõuab uute rahvusvaheliste vahendite ja instrumentide väljatöötamist, et kaitsta demokraatiat; kutsub komisjoni üles vaatama läbi, ajakohastama ja edasi arendama ELi riigi ülesehitamise programme, et suurendada nende tõhusust ja täiustada saavutatud tulemuste kestlikkust;

rõhutab, et ELi inimõiguste välispoliitika kaugeleulatuv pühendumus ja retoorika nõuab, et see oleks järjepidev ja näitaks eeskuju, et vältida ülemaailmse demokraatliku langusega võitlemisel oma usaldatavuse õõnestamist; kutsub sellega seoses ELi üles kandma erilist hoolt selle eest, et hinnata ja ennetada rikkumisi, mis tulenevad tema enda poliitikast, projektidest ja kolmandate riikide rahastamisest ning säilitama nende läbipaistvuse, et vältida mittejärjepidevat lähenemist võrdväärsetele inimiõiguste olukordadele kogu maailmas ning luua kaebuste mehhanism neile, kelle õigusi ELi tegevus võib olla rikkunud;

rõhutab, kui oluline on ELi toetus vahendus- ja valimisprotsessidele kohalike vaatlejate abistamise ja valimisvaatlusmissioonide kaudu, milles Euroopa Parlament täidab aktiivset rolli; rõhutab, kui oluline on pakkuda kohalikele valimisvaatlejatele võimalikult kõrgetasemelist kaitset, ja kutsub üles avaldama selles valdkonnas veelgi enam toetust; rõhutab, et nende missioonide aruannete ja soovituste jaoks on vaja tõhusaid järelmeetmeid, et tugevdada demokraatlikke standardeid ja hõlbustada asjaomastes riikides tulevast rahumeelset demokraatiale üleminekut ning arengut; tuletab meelde Euroopa Parlamendi poliitilisi vahendusvahendeid, mida võiks selle üldise lähenemisviisi aitamiseks edasi arendada; rõhutab, kui oluline on, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning Euroopa välisteenistus edastavad jätkuvalt Euroopa Parlamendile õigel ajal ja kokkulepitud vormis tutvumismissioonide koostatud aruanded;

kutsub ELi üles tegema tihedat koostööd riiklike ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooniga (OSCE), Euroopa Nõukoguga ning organisatsioonidega, kes on tunnustanud rahvusvahelise valimisvaatluse põhimõtteid käsitlevat deklaratsiooni, et tõhusalt tuvastada mis tahes kandidaadi valimiskampaaniat segavaid takistusi, valimispettust, rikkumisi hääletamisel ja vaba meedia tagakiusamist valimistulemuste kajastamise tõttu;

rõhutab, et Euroopa Parlament peaks püüdlema inimõiguste kaitsmise teemal tõhusama suhtluse poole, sealhulgas tõlkima oma kiireloomulisi resolutsioone inimõiguste rikkumiste kohta asjaomaste riikide kohalikesse keeltesse ning neid avaldama ja levitama;

Inimõiguste ja demokraatia valdkondlik programm

tuletab meelde, et inimõiguste, demokraatia ja õigusriigi austamine on kogu naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ läbiv eesmärk, nagu on sätestatud määruse artiklis 3 (eesmärgid); rõhutab naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ raames vastu võetud inimõiguste ja demokraatia valdkondliku programmi olulisust inimõiguste kaitse ning vabaduse ja demokraatia edendamise jaoks kogu maailmas;

10.

kordab, et naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ raames on oluline kodanikuühiskonna osalejate rahastamiskokkuleppeid ja mehhanisme mitmekesistada ja maksimeerida ning seda tuleks toetada, võttes arvesse nende osalejate eripärasid ja tagades, et nende tegutsemisvaldkond ning võimalike kontaktisikute arv ei ole piiratud, jätkates samas tööd kodanikuühiskonna suurema autonoomia suunas, mis on kooskõlas poliitikavaldkondade arengusidususe põhimõttega; nõuab naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ inimõigusi ja demokraatiat käsitleva temaatilise programmi raames kodanikuühiskonnale ja inimõiguste kaitsjatele, sealhulgas veebisaidile ProtectDefenders.eu ja Euroopa demokraatia rahastule antava rahastamise puhul, et seda eraldataks piisaval tasemel ja paindlikult, et kajastada tänapäeva mitteliberaalse tagasilöögi tõsidust ja kodanikuühiskonna ruumi kahanemist kogu maailmas;

11.

nõuab rohkemat läbipaistvust naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ raames sõlmitud rahastamislepingute inimõigustega seotud sätete vallas ning mehhanismide ja kriteeriumide täpsustamist, mille alusel sellised lepingud inimõiguste, demokraatlike ja õigusriigi põhimõtete rikkumise või tõsiste korruptsioonijuhtumite korral peatatakse; kutsub komisjoni üles rangelt vältima eelarvetoetuse tegevustoetusena välja maksmist kolmandate riikide valitsustele, et anda abi riikides, kus leiavad aset laialdased inimõiguste rikkumised ning inimõiguste kaitsjate represseerimine;

12.

peab kiiduväärseks komisjoni ja Euroopa Parlamendi vahelist strateegilist dialoogi naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi kõikide osade üle ning kutsub komisjoni üles võtma täiel määral arvesse Euroopa Parlamendi inimõiguste prioriteetidega seotud panust nii valdkondlikus programmis kui ka kõikides geograafilistes programmides; rõhutab, et instrumendi täielikku mõju on võimalik saavutada ainult siis, kui inimõiguste tegevuskava on kaasatud kõikidesse ELi välispoliitika meetmetesse ja programmidesse, kui see on sidus liidu sisepoliitikaga ja kui ELi peetakse usaldusväärseks rahvusvaheliseks osalejaks, kes on pühendunud inimõiguste kaitsmisele ja edendamisele;

13.

tunnustab Euroopa demokraatia rahastu tööd kodanikuühiskonna ja vaba meedia toetamisel kogu ELi lõuna- ja idanaabruses ning Lääne-Balkani riikides; kutsub komisjoni üles ELi demokraatia toetamise programmide raames toetuste ümberjaotamise mehhanisme laiendama, et tugevdada sel viisil demokraatia toetamise alt üles lähenemisviise ja tagada, et ka väiksemad algatused piirkondlikul või kohalikul tasandil võivad samuti saada ELi toetust;

14.

kordab oma toetust Euroopa poliitiliste sihtasutuste tegevusele, et toetada järgmise põlvkonna poliitilisi liidreid ELi naabruses ja mujal ning suurendada nende mõjuvõimu;

Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja

15.

tunneb heameelt Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja panuse üle inimõiguste kaitsmisse ja edendamisse maailmas; rõhutab, kui olulist rolli täidab ELi eriesindaja ELi inimõigustepoliitika tõhususe suurendamisel, suheldes kolmandate riikidega, tehes inimõiguste tegevuskava edendamiseks koostööd sarnaselt mõtlevate partneritega ja suurendades asjaomases valdkonnas ELi poliitikavaldkondade sisemist ja välist sidusust; kordab, et Euroopa Liidu inimõiguste eriesindaja ametisse nimetamisele peaks eelnema kuulamine Euroopa Parlamendis;

16.

märgib, et ELi eriesindaja mandaati ja tema rolli nähtavust tuleks suurendada, et sellel oleks inimõigustele oluline mõju; rõhutab, et ELi eriesindajal on paindlikud volitused, mida saaks kohandada muutuvate olude järgi; arvab, et ELi eriesindaja positsiooni saaks muuta kommunikatsioonitegevuse tõhustamise ja avalike suhete arendamise kaudu tulemuslikumaks, muu hulgas tehes avalikke avaldusi, millega toetatakse ohus olevaid inimõiguste kaitsjaid, sealhulgas Sahharovi auhinna laureaate ja finaliste, ning pikaks ajaks vangistatud inimõiguste kaitsjaid, aidates seeläbi kaitsta nende kehalist puutumatust ja üliolulist tööd, mida nad teevad; rõhutab ELi eriesindaja olulist rolli selleks, et teha tihedat koostööd teiste ELi riikide ja piirkondade eriesindajatega eesmärgiga kaasata inimõigused ELi regionaalpoliitikasse;

17.

soovitab, et ELi eriesindaja pööraks erilist tähelepanu parlamendi igakuistes inimõiguste rikkumisi puudutavates kiireloomulistes resolutsioonides ära toodud riikidele ja teemadele ning mis tahes inimõiguste rikkumistele, eriti sellistele, mis on toime pandud autoritaarsete režiimide all;

18.

kutsub komisjoni, komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ning liikmesriike üles tagama, et ELi eriesindajal ja tema meeskonnal oleks poliitiline tugi ning piisavalt inim- ja finantsressursse;

19.

julgustab ELi eriesindajat jätkama diplomaatilisi pingutusi, et suurendada ELi toetust rahvusvahelisele humanitaarõigusele ja rahvusvahelisele õigusemõistmisele; kordab oma üleskutset nimetada selle küsimusega seoses ametisse spetsiaalne ELi eriesindaja;

ELi inimõigusdialoogid

20.

tunnistab, et ELi inimõigusdialoogid võivad aidata edendada inimõigusi ja demokraatiat kahepoolsetes suhetes kolmandate riikidega, kuid rõhutab, et tulemuslikkuse saavutamiseks tuleb neid jätkata tulemustele suunatud viisil ja lähtudes selgetest võrdlusalustest, et hinnata nende tulemusi; peab kahetsusväärseks, et ELi muudetud suunistes partner- ja kolmandate riikidega peetavate inimõigusdialoogide kohta kehtestatakse küll konkreetsed eesmärgid, kuid ei määrata kindlaks näitajaid, mis võimaldaksid viia läbi nõuetekohase hindamise; nõuab, et Euroopa välisteenistus teeks kooskõlas ELi suunistega selliseid hindamisi iga dialoogi puhul, sealhulgas järelmeetmed üksikjuhtumite puhul, mis on tõstatatud nii inimõigusdialoogide raames kui ka Euroopa Parlamendi poolt; on arvamusel, et kui inimõigusdialoogides kolmandate riikidega ei suudeta saavutada konkreetseid tulemusi, on vaja täiendavalt hinnata, kuidas kahepoolseid suhteid korraldada;

21.

kordab inimõiguste kaitsjaid käsitlevates ELi suunistes võetud kohustust tõsta partnerriikide/kolmandate riikidega peetavate ELi inimõigusdialoogide käigus esile ohtu sattunud inimõiguste kaitsjate üksikjuhtumeid ning rõhutab, et selliste juhtumite tõstatamisel nimetatud olukordades tuleb olla järjepidev; ootab, et Euroopa välisteenistus pööraks erilist tähelepanu üksikjuhtumitele, mille parlament on esile tõstnud, eriti oma kiireloomulistes resolutsioonides, samuti Sahharovi auhinna ohustatud laureaatidele ja finalistidele ning annaks aru selliste juhtumite suhtes võetud meetmetest;

22.

rõhutab, et dialoogid peaksid olema üks ELi igakülgse inimõigustealase tegevuse vahenditest ning et neid ei tohiks käsitada kui asendust kõrgetasemelistel foorumitel kõigi asjaomaste osalejatega, eelkõige ELi strateegiliste partneritega peetavatele inimõigustega seotud aruteludele; kutsub Euroopa välisteenistust üles jagama Euroopa Parlamendi väliskomisjoni ja inimõiguste allkomisjoni ning kodanikuühiskonna organisatsioonidega piisavalt aegsasti teavet kavandatud dialoogide kohta nii kahepoolsetel kui ka rahvusvahelistel foorumitel;

23.

rõhutab, et kõikidel kodanikuühiskonna osalejatel, sealhulgas sõltumatutel kodanikuühiskonna organisatsioonidel, usupõhistel organisatsioonidel, ametiühingutel, kogukonna juhitud organisatsioonidel ja inimõiguste kaitsjatel, on dialoogides täita oluline roll, mis aitab kaasa nii dialoogidele kui ka nende tulemuste hindamisele; rõhutab, et EL ja selle liikmesriigid peaksid tagama selliste organisatsioonidega tõelise, kättesaadava ja kaasava konsulteerimise ja nende tõelise osalemise ametlike ja mitteametlike dialoogide ning, kui võimalik ja asjakohane, ka selgitavate kõneluste raames; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles parandama kodanikuühiskonnaga seotud suhtlemist ja läbipaistvust; kutsub sellega seoses Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles tugevdama ja suurendama inimõiguste kontaktpunktide nähtavust oma peakorterite geograafilistes osakondades ning tugevdama toetust kodanikuühiskonnale, sealhulgas tehnilist toetust, eelkõige riikides, kus rõhuvad režiimid püüavad takistada kodanikuühiskonna tööd;

24.

rõhutab, et inimõigusdialoogid on kavandatud ELi välispoliitika vahendite keskseks osaks ning ei saa seetõttu olla eesmärk omaette; kordab, et ELi lepingu artikli 21 alusel peavad liidu rajamise aluseks olnud väärtused juhtima ka kõiki selle välispoliitika aspekte; kutsub seepärast Euroopa välisteenistust ja nõukogu üles saavutama diplomaatia, huvide ja väärtuste vahel tasakaalu, mis oleks paremini kooskõlas ELi välistegevust põhjendavate inimõigustealaste eesmärkidega ning mille juures keskendutaks rohkem pikaajalisele perspektiivile; kordab sellega seoses, et inimõiguste austamine peab olema ELi-poolse kolmandate riikide toetuse oluline tingimus;

Mitmepoolsus ja rahvusvaheline õigusemõistmine

25.

märgib, et 2020. aastal tähistati ÜRO – rahu ja julgeoleku, kestliku arengu ning inimõiguste ja rahvusvahelise õiguse austamise rahvusvahelise konsensuse saavutamiseks olulise universaalse foorumi – 75. aastapäeva; nõuab, et EL ja liikmesriigid säilitaksid oma olulise toetuse ÜROle ning jätkaksid pingutusi, et kõneleda ÜROs ja muudel mitmepoolsetel foorumitel ühel häälel; juhib tähelepanu inimõiguste üldise teostamise probleemidele ning rõhutab, et vaja on kaasavamat ning tõhusamat mitmepoolsust ning rahvusvahelist koostööd; rõhutab ÜRO organite olulist rolli rahu edendamise, konfliktide lahendamise ja inimõiguste kaitsmise foorumina ning nõuab selles vallas rohkem meetmeid ja ressursse; tervitab ÜRO peasekretäri üleskutset tegutseda inimõiguste nimel,

26.

väljendab kahetsust, et teatud riigid kasutavad inimõiguste käsitlemisel maailmas jätkuvalt topeltstandardeid; mõistab hukka sagenenud katsed kahjustada ÜRO organite, eelkõige Inimõiguste Nõukogu toimimist, seades kahtluse alla inimõiguste universaalsuse ja takistades reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda; tunneb kahetsust tõsiasja üle, et riigid, mis on olnud koduks autokraatlikele režiimidele ning kus on esinenud korduvalt inimõiguste rikkumisi, on Inimõiguste Nõukoguga liitunud, ja taunib nende jämedat inimõigustega seotud kohustuste eiramist ning taunitavat ajalugu koostöö tegemisel Inimõiguste Nõukogu kaudu loodud ÜRO mehhanismidega; nõuab sellega seoses Inimõiguste Nõukogu põhjalikku reformi, sealhulgas selle liikmetele selgete kriteeriumide kehtestamist; palub eelkõige Euroopa välisteenistusel algatada ja suunata pingutusi selle nimel, et saavutada ELi ja liikmesriikide kooskõlastatud seisukoht ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesuse suhtes, mis edendaks valimisprotsessi suuremat läbipaistvust, eelkõige avalikustades liikmesriikide hääled ja esitades nende häälte põhjendused; rõhutab lisaks vajadust tõelise konkurentsiprotsessi järele, tagades et kolmes piirkondlikus blokis, kus liikmesriigid on esindatud, pakutakse rohkem kandidaate kui kohti ning täiustades kandidaatide vastutust, analüüsides põhjalikult nende vabatahtlikke lubadusi ning Inimõiguste Nõukoguga, ÜRO lepingute järelevalveorganitega ning erimenetlustega koostöö tegemise ajalugu;

27.

mõistab tugevalt hukka kõik rünnakud ÜRO erimenetluste mandaadihoidjate ning nende mandaatide sõltumatuse ja erapooletuse vastu; rõhutab, et riigi suveräänsust ei saa kasutada ettekäändena, et vältida rahvusvahelise üldsuse järelevalvet inimõiguste üle, sest ÜRO põhikirja ja ÜRO Peaassamblee resolutsiooni 60/251 kohaselt on kõikidel riikidel, olenemata nende poliitilistest, majanduslikest ja kultuurilistest süsteemidest kohustus ja vastutus edendada ja kaitsta kõiki inimõigusi ja põhivabadusi kõigi jaoks ning Inimõiguste Nõukogu peaks tegelema inimõiguste rikkumistega;

28.

kutsub liikmesriike ja ELi demokraatlikke partnereid üles astuma neile katsetele otsustavalt vastu ja tugevdama oma reageerimist rahvusvaheliste inimõiguste rasketele rikkumistele; kutsub nõukogu ja liikmesriike üles viima läbi mitmepoolsete institutsioonide reformid, et muuta need vastupanuvõimselisemaks ja suutlikuks tegema otsuseid, mis on järjepidevamad ja kohaldatavamad;

29.

rõhutab, et kõigile ÜRO inimõiguste organitele, eelkõige lepingute järelevalveorganitele ja erimenetlusteks tuleb tagada piisav rahastus; kutsub sellega seoses ÜRO peasekretäri üles eraldama ÜRO eelarvest piisavalt vahendeid ning nõuab, et ELi liikmesriigid suurendaksid oma vabatahtlikku panust;

30.

rõhutab vajadust, et valitsusvälised organisatsioonid vaataksid erapooletult, ausalt ja läbipaistvalt läbi ÜRO Majandus- ja Sotsiaalnõukogus konsultatiivse staatuse saamiseks tehtud avaldused; toetab ELi nõuet saada teatavate usaldusväärsete valitsusväliste organisatsioonide heakskiit taotlustele, mille menetlemine on pikalt viibinud;

31.

mõistab hukka umbes 240 kodanikuühiskonna üksikliikme, inimõiguste kaitsja ja ajakirjaniku vastu suunatud survemeetmed ja nende hirmutamise 45 riigis selle eest, et nad on teinud viimase aasta jooksul ÜROga koostööd, nagu teatas ÜRO peasekretär; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegutsema jõuliselt selliste survemeetmete vastu, sealhulgas üleilmse demarši teel asjaomaste riikide suhtes, ning võtma kõik võimalikud meetmed, et aidata luua turvalisi ja avatud ruume, mis võimaldaksid üksikisikutel ja kodanikuühiskonna organisatsioonidel suhelda ÜRO, selle esindajate ja mehhanismidega;

32.

kordab oma tugevat toetust Rahvusvahelisele Kriminaalkohtule kui ainsale rahvusvahelisele institutsioonile, millel on võimalik esitada süüdistusi mõnede maailma kõige kohutavamate kuritegude eest ja tagada nende ohvritele õiglus; rõhutab Rahvusvahelise Kriminaalkohtu iseseisvust ja erapooletust; kutsub ELi ja liikmesriike üles pakkuma piisavat rahalist toetust, et võimaldada Rahvusvahelisel Kriminaalkohtul oma ülesandeid täita; toetab Rooma statuudi universaalsust ja nõuab, et EL lisaks kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse konkreetse punkti selle ratifitseerimise ja juurdepääsu kohta; nõuab, et EL tõhustaks tegelemist riikidega, kes ei ole veel Rooma statuudiga ühinenud; mõistab teravalt hukka igasugused rünnakud Rahvusvahelise Kriminaalkohtu personali või sõltumatuse vastu; arvab, et katsed õõnestada Rahvusvahelise Kriminaalkohtu usaldusväärsust ja olulist rolli kujutavad endast rünnakuid mitmepoolsuse vastu ning EL ja liikmesriigid peaksid sellele vastu seisma, sealhulgas kui need algatused pärinevad lähedastest partnerriikidest; rõhutab, et Rahvusvaheline Kriminaalkohus vajab oma ülesannete täitmiseks täielikku juurdepääsu riikidele, kelle tegevust ta uurib; rõhutab muude uuenduslike vahendite potentsiaali rahvusvaheliste kuritegude toimepanijate vastutusele võtmisel, sealhulgas universaalset kohtualluvust riigi tasandi kohtusüsteemides; rõhutab sellega seoses ÜRO rahvusvahelise õiguse komisjonis käimasolevaid arutelusid riigiametnike puutumatuse üle ja nõuab nende suhtes järelmeetmete võtmist; nõuab, et EL tugevdaks jätkuvalt kolmandates riikides suutlikkuse suurendamist riigi tasandil, toetades samal ajal rahvusvahelisi kriminaalkohtuid ja -mehhanisme, samuti karistamatuse vastasele võitlusele pühendatud platvorme ja organisatsioone, nagu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu koalitsioon;

33.

kordab oma üleskutset võidelda karistamatuse vastu ning edendada vastutust konfliktidest mõjutatud piirkondades ja riikides; märgib, et parlament ja nõukogu võtsid vastu karistamatuse vastu võitlemise Euroopa vaatluskeskuse katseprojekti; kutsub sellega seoses komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles vastu võtma sarnased vahendid, et ohvreid võimestada ja toetada, pakkudes selleks õiguskaitsevahendeid ja heastamist, sealhulgas korruptsiooniga seotud juhtumite puhul;

Konkreetsed inimõigustega seotud probleemid

COVID-19

34.

rõhutab, et COVID-19 on tugevdanud märkimisväärselt hiljutisi suundumusi, kus mitteliberaalsed demokraatiad ja autokraatlikud režiimid nõrgendavad demokraatiat; peab kahetsusväärseks epidemioloogilise kriisi ärakasutamist nende režiimide poolt, et piirata väljendus-, kogunemis-, usu- ja veendumusvabadust veelgi enam, takistades selleks demokraatlike institutsioonide tegutsemist ning ahistades teisitimõtlejaid, piirates sealhulgas meediavabadust nii veebis kui mujal ning rünnates kriitikuid ja rikkumistest teatajaid laimukampaaniatega; mõistab samuti hukka tõsiasja, et need režiimid on tõrjutud elanikkonda, näiteks põlisrahvaid ja teisi vähemusi diskrimineerinud, kasutanud hulgaliselt jälgimisvahendeid, desinformatsioonikampaaniaid, piiranud ligipääsu teabele, eelkõige mitmekesisele ja iseseisvale meediale, kasutades selleks üldist interneti väljalülitamist, ribalaiuse piiramist ja sisu piiramist, võtnud erakorralisi meetmeid ilma selgete tühistamise tingimusteta, piiranud demokraatlike valimiste teostamist ning kasutanud teatud elanikkonna rühmade diskrimineerimiseks valikulist ligipääsu tervishoiuteenustele;

35.

tunnistab, et COVID-19-le reageerimisel on olnud oluline roll inimõiguste kaitsjatel, kes on võtnud lisaks igapäevasele inimõigustealasele tööle palju uusi rolle, sealhulgas ka märkimisväärseid ja ebaproportsionaalseid riske, millega nad tegelema on pidanud; märgib murelikult, et valitsused kogu maailmas on kasutanud pandeemiat võimalusena astuda konkreetselt vastu inimõiguste kaitsjatele, keeldudes neid vanglast vabastamast, pikendades nende suhtlemisvõimaluseta kinnipidamist, piirates vanglakülastusi ja mõistes neid kinniste uste taga peetavatel istungitel valesüüdistuste alusel vangistusse;

36.

rõhutab, et COVID-19 pandeemia on negatiivselt mõjutanud majanduslikke ja sotsiaalseid õigusi enamikus maailma riikides, samas kui tervishoiu- ja sellele järgnenud majanduskriis põhjustasid ebavõrdsuse kasvu riikide sees ja nende vahel; mõistab hukka ametivõimude jätkuvad püüded hoida rahvusvaheliste uurijate eest varjul olulist infot COVID-19 lähte ja leviku kohta; rõhutab, et COVID-19 ülimalt negatiivne mõju on ebaproportsionaalselt kahjustanud kaitsetus olukorras olevaid rühmi, sealhulgas naisi, LGBTIQ kogukonna liikmeid, vaeseid, lapsi, puuetega inimesi, rändajaid, pagulasi, varjupaigataotlejaid, usu- ja teisi vähemusi, mitteametlikke töötajaid ning vange ja kinnipeetavaid; rõhutab, et kaitsetus olukorras olevaid rühmi mõjutavad suuremal määral ka pandeemia negatiivsed majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, samuti tervishoiule ja haridusele juurdepääsemise piirangud; märgib murega, et teatavates kaitsetus olukorras rühmade, eriti vähemusrühmade suhtes on kasvanud sallimatus, diskrimineerimine ja vaenu õhutamine ning põhivabaduste piiramine;

37.

rõhutab, et EL peaks suurendama oma toetust, et võidelda COVID-19 negatiivsete tagajärgedega, eriti kaitsetus olukorras olevate rühmade puhul; nõuab seepärast, et EL teeks kiiresti suuremaid pingutusi, et kõrvaldada vaktsiinide ülemaailmse levitamise murettekitav tasakaalustamatus, täites nii oma varasemat kohustust toetada COVID-19 vaktsiini kui ülemaailmset avalikku hüve muu hulgas tehnoloogilise siirde ja kohaliku tootmise hoogustamise, sealhulgas COVID-19 tehnoloogiale juurdepääsu ühisreservi (C-TAP) kaudu; et tagada, et vaktsiinid on saadaval, kättesaadavad ja taskukohased võimalikult paljude inimeste jaoks; rõhutab, kui oluline on toetada haridus- ja tervishoiusüsteemide tugevdamist, et muuta need tulevaste ohtude suhtes vastupidavamaks; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid rahastust põhiliste avalike tervishoiuteenuste osutamiseks; rõhutab sellega seoses sotsiaalse kaitse tähtsust; nõuab uuenduslike tehnoloogiate suuremat toetamist ja tunnustab Euroopa tiimi reageeringut; tunnistab õigust füüsilisele ja vaimsele tervisele, mille suhtes esineb paljudes riikides endiselt häbimärgistamist ja diskrimineerimist, ning rõhutab, kuidas COVID-19 pandeemia on toonud esile tohutu tegematajätmise vaimse tervishoiu teenuste osutamisel;

Inimõiguste kaitsjad

38.

kiidab olulist tööd, mida on teinud kõik inimõiguste kaitsjad kogu maailmas, tehes seda mõnikord kõrgeimate kuludega, ning kasutab kõnealust võimalust tunnustada kõigi inimõiguste kaitsjate panust inimõiguste liikumisse; kordab, et inimõiguste kaitsjad on sageli ainsad koostööpartnerid, kes suudavad teostada kohapealset järelevalvet ja inimõiguste kaitset näiteks okupeeritud või annekteeritud territooriumidel, eriti teatavate külmutatud konfliktide piirkondades, kus nii rahvusvahelisel üldsusel kui ka ELil on piiratud osalemisvõimalused;

39.

on tõsiselt mures inimõiguste kaitsjate ebakindla olukorra pärast ja taunib asjaolu, et nad on üha suureneva vägivalla, sealhulgas sihipäraste tapmiste ohvrid; juhib tähelepanu sellele, et mõnes riigis inimõiguste kaitsjate tagakiusamise, ahistamise, hirmutamise, inimröövide ja kohtuväliste tapmistega seoses toimunud sündmused on eriti murettekitavad; rõhutab naiste, töötajate, keskkonnaalaste ja põlisrahvaste inimõiguste kaitsjate eriti rasket olukorda, mida COVID-19 on veelgi halvendanud; mõistab hukka selle, et üha rohkem kasutatakse selliseid meetodeid nagu ahistamine, kriminaliseerimine ja laimukampaaniad, meelevaldsed vahistamised ja piiramatu kinnipidamine ebainimlikes tingimustes, mille eesmärk on inimõiguste kaitsjate vaigistamine ning mis sageli toimub ebamääraste terrorismisüüdistuste alusel; kordab oma üleskutset kolmandates riikides asuvatele ELi delegatsioonidele ja liikmesriikide saatkondadele uurida muutusi ja probleeme seoses õigusega edendada ja kaitsta inimõigusi, otsida ja saada teavet ning reageerida teabele inimõiguste kaitsjate olukorra kohta, külastada neid vanglas regulaarselt, jälgida nende kohtuprotsesse ning toetada nende juurdepääsu õigusemõistmisele ja kaitsele; kutsub lisaks ELi ja selle liikmesriike üles töötama välja ELi kaugeleulatuvaid meetmeid käsitleva strateegia, et tegeleda üha sagenevate rünnakutega inimõiguste kaitsjate vastu;

40.

nõuab kiiresti üleeuroopalise lühiajaliste viisade väljastamise süsteemi loomist inimõiguste kaitsjate ajutiseks ümberpaigutamiseks, eriti ELi viisakäsiraamatusse juhiste lisamise ja viisadealase õigusakti, eelkõige viisaeeskirja muutmise teel; peab kahetsusväärseks, et viimasel aastal tehti selles valdkonnas väga vähe edusamme ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid vaataksid seoses inimõiguste kaitsjatele erakorraliste viisade väljastamisega asjakohaselt üle rohkem kooskõlastatud ELi poliitika;

41.

nõuab, et Euroopa Parlamendile antaks suurem järelevalve ELi delegatsioonide tegevuse üle seoses inimõiguste rikkumiste ja kuritarvitustega kolmandates riikides ning et võetaks konkreetseid ja jõulisi meetmeid, kui need riigid ei suuda oma kohustusi täita; rõhutab vajadust tagada, et ELi delegatsioonidel on kõik vajalikud ja asjakohased vahendid ning suutlikkus, et kolmandates riikides ilmneda võivate inimõiguste küsimustega tulemuslikult tegutseda;

42.

mõistab jõuliselt hukka inimõiguste kaitsjate tapmise kogu maailmas ja nõuab nende rünnakute tagajärjena õiglust ning vastutust otsuste tegemise kõrgeimal tasandil; rõhutab, et enamik neist inimõiguste kaitsjatest tegeles oma maa ja keskkonna kaitsmisega ning põlisrahvaste õiguste kaitsmisega; kordab oma üleskutset tagada vaba, eelneva ja teadliku nõusoleku põhimõtte täielik järgimine kooskõlas Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooniga nr 169 põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta; rõhutab vajadust parandada juurdepääsu õiguskaitsele kogu maailmas, et võidelda selliste tapmiste toimepanijate laialdase karistamatuse vastu; märgib siiski, et on vaja teha suuremaid pingutusi nii heastamise ja õiguskaitse puhul kui ka ennetustegevuses, muu hulgas tugevdades riiklikke kavasid inimõiguste kaitsjate kaitsmiseks kolmandates riikides;

Väljendus-, rahumeelse kogunemise ja ühinemisvabadus

43.

rõhutab, et hiljutistest paljastustest, näiteks NSO Pegasuse skandaal, ilmneb, et muu hulgas on inimõiguste kaitsjate ja ajakirjanike vastane spionaaž äärmiselt murettekitav asjaolu ning näib kinnitavat ohtu, mida põhjustab jälgimistehnoloogia väärkasutamine inimõiguste õõnestamiseks; kutsub üles edendama turvalist ja avatud ruumi ning andma rohkem võimalusi kodanikuühiskonna organisatsioonidele, inimõiguste kaitsjatele, ajakirjanikele ja teistele asjaomastele isikutele, et kaitsta neid küberjälgimise ja sekkumise eest; rõhutab selle valdkonna vajadust tugevamate riiklike ja rahvusvaheliste õigusaktide järele;

44.

väljendab oma tõsist muret konkreetsete piirangute üle, mis kehtivad väljendus-, rahuliku kogunemise ja ühinemisvabadusele ning rõhutab vajadust neid õiguseid tagada ja austada; toob taas esile konkreetsed probleemid, mis on seotud arvamus- ja väljendusvabadusega ning nende seosega teabevabadusega, sealhulgas juurdepääsuga sõltumatule ja usaldusväärsele teabele nii internetis kui mujal;

45.

märgib, et sõltumatu ajakirjandus ja usaldusväärsete meediakanalite olemasolu ei ole kunagi olnud ohutute, heas tervislikus seisukorras ja korrektselt toimivate inimühiskondade säilitamisel nii olulised kui praegu ja rõhutab sõltumatu ajakirjanduse suurema avaliku toetamise vajadust kogu maailmas; mõistab hukka õigusliku ahistamise ja piiravate õigusaktide sagedama kasutamise kriitiliste häälte vaigistamiseks, näiteks üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide ning veebis ja mujal avaldatava laimu kriminaliseerimise abil, mida kasutatakse ajakirjanike, rikkumistest teavitajate ja inimõiguste kaitsjate hirmutamiseks, et nad lõpetaksid korruptsiooni ning teiste paljudes riikides avalikkuse huvi pälvivate aspektide uurimise ja avaldamise; tuletab meelde vajadust tagada, et meedia, sealhulgas aktsionäride omandiõigus oleks läbipaistev, arvestades selle rolli meedia mitmekesisuse kindlustamisel;

46.

kordab ühinemisvabadusega seotud konkreetseid probleeme, mis tulenevad piiravate õigusaktide (nt terrorismivastased, ekstremismivastased ja korruptsioonivastased õigusaktid) kasutamisest kodanikuühiskonna organisatsioonide vastu, ning sellest tulenevaid riske, mis on tingitud koormavatest registreerimis-, rahastamis- ja aruandlusnõuetest riikliku kontrolli vormina ning ka teistest meetmetest, näiteks meeleavalduste mahasurumisest jõu kasutamise, ahistamise ja meelevaldse kinnipidamise abil; mõistab hukka sellise seadusandlike, politsei- või julgeolekumeetmete kuritarvitamise protestiõiguse piiramise eesmärgil; rõhutab, et 2020. ja 2021. aastal suruti alla kümneid meeleavaldusi, mõrvati meeleavaldajaid ning sajad rahumeelsed meeleavaldajad peeti meelevaldselt kinni, kellest paljud pidid taluma piinamist ja väärkohtlemist ning keda sunniti maksma suuri trahve kohtuistungitel, kus polnud tagatud minimaalsed protseduuristandardid; mõistab hukka kollektiivläbirääkimiste, konsulteerimise ning töötajate liitudes ja ametiühingutes osalemise õiguse rikkumised;

47.

väljendab tõsist muret kogu maailmas toimuva akadeemilise vabaduse piiramise ning teadlaste tsenseerimise ja vangistamise sagenemise pärast, mis mõjutab oluliselt õigust saada haridust; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid suurendaksid oma diplomaatilisi pingutusi kahe- ja mitmepoolse kaasamise kaudu seoses ohtude või rünnakutega, mida riiklikud ja valitsusvälised osalejad suunavad akadeemilise vabaduse vastu; kutsub Euroopa välisteenistust ja komisjoni üles vaatama uuesti läbi inimõiguste kaitsjate olemasolevad tugi- ja kaitsemehhanismid, et arendada akadeemilise vabaduse vastaste rünnakute korral suutlikkust abi, sealhulgas hädaabi ja toe kindlaksmääramiseks ja osutamiseks; kutsub komisjoni üles tagama pideva kõrgetasemelise toetuse Euroopa Ülikoolidevahelisele Inimõiguste ja Demokraatia Keskusele ning võrgustikule Global Campus for Human Rights, mis on ELi üleilmse inimõigustealase hariduse toetamise lipulaev;

48.

mõistab hukka autoritaarsete riikide üha sageneva tava võõrustada suuri spordi- ja kultuuriüritusi, et suurendada oma rahvusvahelist legitiimsust, piirates samas veelgi eriarvamuse avaldamist oma riigis; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegema koostööd riiklike spordialaliitude, ettevõtjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega nende sellistel üritustel, sealhulgas 2022. aasta Pekingi taliolümpiamängudel, osalemise tingimuste suhtes; nõuab ELi spordi ja inimõiguste poliitikaraamistiku väljatöötamist;

Õigus turvalisele ja tervislikule keskkonnale

49.

tunnistab, et kliimamuutused on üks suurimaid ohte meie ja tulevaste põlvkondade inimõigustele, ohustades eriti tõsiselt üksikisikute ja kogukondade põhiõigust elule, tervisele, toidule, majutusele ja piisavale elatustasemele; rõhutab, et valitsustel lasuvad inimõiguste ja jätkusuutliku arenguga seotud kohustused; on kursis inimõiguste, heas seisukorras keskkonna ning kliimamuutuste vastu võitlemise vaheliste tihedate seostega ning kiidab ÜRO üleskutset tunnustada ülemaailmselt õigust turvalisele, puhtale, tervislikule ja kestlikule keskkonnale; rõhutab keskkonna ja inimõiguste kaitsjate ning kohalike ja põlisrahvaste üliolulist rolli sellise keskkonna säilitamisel, hoolimata vägivallaohtudest, millega nad keskkonda kahjustavate tavade eest vastutavate ja neist kasu saavate isikute tõttu sageli toime peavad tulema; julgustab ELi ja selle liikmesriike Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi alusel edendama ökotsiidi tunnistamist rahvusvaheliseks kuriteoks ning palub komisjonil uurida ökotsiidi asjakohasust ELi õiguse ja ELi diplomaatia seisukohast; kutsub ELi ja liikmesriike üles looma julgeid algatusi, et võidelda üleilmsel tasandil keskkonnakuritegude sooritamise eest karistuseta jäämise vastu;

50.

rõhutab riikide ja teiste kohustuste kandjate, sealhulgas ettevõtete kohustusi ja vastutust leevendada kliimamuutuste mõju, ennetada selle negatiivset mõju inimõigustele ning bioloogilise mitmekesisuse vähenemisele ja kadumisele ning edendada asjakohast poliitikat, mis on piisavalt ambitsioonikas ja mittediskrimineeriv ning millega pakutakse kodanikele osalemist ja juurdepääsu tõhusatele õiguskaitsevahenditele ja mis on inimõigustest tulenevate kohustustega võrreldes sama ulatusega; nõuab tungivalt, et EL püüaks leevendada ülemaailmse kliimakriisi mõju, võttes muu hulgas kasutusele tõhusad ja kestlikud poliitikameetmed ning järgides Pariisi kokkuleppe eesmärke; kordab oma üleskutset ELile ja selle liikmesriikidele tugevdada seost inimõiguste ja keskkonna vahel kogu oma välistegevuses ning pakkuda tõhusat tuge inim- ja keskkonnaalaste õiguste kaitsjatele;

51.

juhib erilist tähelepanu ressursside ärakasutamise ning konfliktide, sõdade ja vägivalla rahastamise vahelisele seosele ja tunnistab, et kliimamuutustest tingitud keskkonnamõju võivad süvendada rändamist ja sundrännet;

52.

rõhutab, et põlisrahvad on sageli olnud esimesed raadamise ohvrid, kuna see ohustab muu hulgas nende õigust maale ja juurdepääsu hädavajalikele ressurssidele; rõhutab sellega seoses õigust määratleda ja seada prioriteedid ning strateegiad nende enesearenguks ning maade, territooriumide ja muude ressursside kasutamiseks; tuletab meelde, et karistamatus põlisrahvaste õiguste rikkumiste eest on raadamise oluline edasiviiv jõud, ja peab seetõttu väga vajalikuks, et nende rikkumiste eest võetakse vastutusele;

Naiste õigused, naiste mõjuvõimu suurendamine ja sooline võrdõiguslikkus

53.

rõhutab naiste õiguste edendamise otsustavat tähtsust ja tervitab ELi soolise võrdõiguslikkuse kolmandat tegevuskava aastateks 2021–2025 (GAP III) kui märki ELi selles valdkonnas võetud kohustusest; tunnustab naissoost poliitiliste liidrite ja kodanikuaktivistide olulist rolli poliitilistes, sotsiaalsetes ja keskkonnaliikumistes ning peab kahetsusväärseks asjaolu, et naistest saavad sageli nii oma soo kui ka tegevuse tõttu vägivalla sihtmärgid, kes maksavad selle eest isegi oma eluga;

54.

tuletab meelde, et Istanbuli konventsiooni kui esimese universaalselt siduva lepinguga, mis on loodud naiste ja tütarlaste vastase vägivalla ning perevägivalla vastu võitlemiseks, seatakse võrdlusalus rahvusvahelistele standarditele, mida tuleb edasi ratifitseerida ja rakendada;

55.

tunnistab pandeemia ebaproportsionaalset mõju naistele, eriti soolise vägivalla sagenemist liikumispiirangute tõttu; peab kahetsusväärseks asjaolu, et naised, ka ELis, moodustavad jätkuvalt enamiku soolise vägivalla, näiteks perevägivalla ning seksuaalvägivalla ja kuritarvitamise, sealhulgas naiste suguelundite moonutamise ohvritest ning nad peavad tulema toime diskrimineerimisega poliitilises ja tööelus, samuti juurdepääsus haridusele ja tervishoiule; rõhutab, et hoole, kaitse ja õiguskaitse kättesaadavuse pakkumine soopõhise vägivalla ja inimkaubanduse ohvritele on pandeemia tõttu oluliselt vähenenud; kutsub ELi üles edendama erakorralise toetuse plaanide ja protokollide arendamist nii ÜROs kui partnerriikides, eesmärgiga kohandada toetusprogrammid pandeemia oludega, sellele järgneva ajaga ja tulevaste kriisidega vastavaks; tunnustab ELi ja ÜRO ühiseid pingutusi ning investeeringuid algatuse „Spotlight“ käivitamisel, mille eesmärk on kaotada kõik naiste- ja tütarlaste vastase vägivalla vormid;

56.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et üldised edusammud naiste õiguste alal jäävad oluliselt maha 1995. aastal Pekingi konverentsil võetud ÜRO riikide kohustustest ning tunneb muret tagasilöökide pärast saavutatud edus; on äärmiselt mures asjaolu pärast, et halveneb iga inimese õigus omada täielikku kontrolli oma seksuaalsusega seotud küsimuste, samuti seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste üle ilma sundimise ja diskrimineerimiseta, eelkõige seoses ohutu ja tasuta juurdepääsuga seaduslikule abordile; mõistab hukka kõik katsed võtta tagasi kehtivad õigused ja kaitsemeetmed seksuaal- ja reproduktiivtervise ning seonduvate õiguste vallas ning seadusandluse, poliitika ja tavad, mis paljudes riikides üle maailma endiselt neid õigusi keelavad või piiravad; rõhutab, et ligipääs seksuaal- ja reproduktiivtervisele ja õigus haridusele, teabele, pereplaneerimisele, moodsatele rasestumisvastastele vahenditele, ohutule ja seaduslikule abordile ning emaduseaegsele, sünnituseelsele ja sünnitusjärgsele tervishoiule peab olema tagatud kõigi inimeste jaoks; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles kinnitama taas naiste võõrandamatuid õigusi kehalisele puutumatusele, väärikusele ja iseseisvale otsustusõigusele, toetama kõigi inimõiguste universaalsust ja jagamatust kõikides kontekstides ning edendama rahvusvaheliste kohustuste raames ja kooskõlas kestliku arengu eesmärkidega seksuaal- ja reproduktiivtervise õiguseid;

57.

väljendab sügavat muret selle pärast, et seksuaalset ja soolist vägivalda kasutatakse sõjarelvana; tuletab meelde, et seksuaalkuriteod ja sooline vägivald liigitatakse Rooma statuudis sõjakuritegudeks, inimsusvastasteks kuritegudeks või genotsiidi või piinamise koostisosadeks; kutsub üles kooskõlastatud tegevusele, lõpetamaks seksuaalse vägivalla kasutamine sõjarelvana; nõuab, et EL võitleks seksuaal- ja reproduktiivõiguste rikkumiste karistamatuse vastu konfliktiolukordades ning toetab naiste ja tütarlaste õigusi tõele, tõhusatele õiguskaitsevahenditele ja hüvitistele nende õiguste rikkumise eest;

58.

rõhutab, et Maailma Terviseorganisatsiooni avaldatud hinnangutest selgub, et ligikaudu iga kolmas naine (30 %) kogu maailmas on langenud kas füüsilise ja/või seksuaalse lähisuhtevägivalla ohvriks või lähisuhtevälise seksuaalvägivalla ohvriks; rõhutab, et suurem osa sellest vägivallast on lähisuhtevägivald; rõhutab tõsiasja, et iga päev tapetakse omaenda pereliikme poolt 137 naist; nõuab, et EL ja üleilmsed osalejad mõistaksid lähisuhtevägivalla karmilt hukka ning kasutaksid kõiki olemasolevaid vahendeid, et ennetada lähisuhtevägivalda, kaitsta ohvreid ja võtta vägivalla toimepanijad vastutusele; mõistab hukka kuriteod, mis on tüdrukute ja naiste vastu perekonnas toime pandud seoses ebasobivaks peetava käitumisega, et taastada perekonna oletatav maine;

59.

märgib, et 2020. aastal oli võimalik täheldada inimkaubanduse ohvrite, kellest suurem osa on naised, olukorra märkimisväärset halvenemist, sest COVID-19 pandeemia jättis nad veelgi kaitsetumasse olukorda; tunneb heameelt ELi inimkaubanduse vastu võitlemise strateegia (2021–2025) käivitamise üle; rõhutab konkreetset vajadust tugevdada võitlust inimkaubanduse ja sellega seotud organiseeritud kuritegevuse rühmituste vastu; rõhutab, et inimkaubanduse ohvrite tuvastamine on COVID-19 pandeemia ajal muutunud veelgi keerukamaks; nõuab seepärast, et EL ja liikmesriigid suurendaksid pingutusi rahvusvahelises õigusalases ja õiguskaitsekoostöös, et hoida ära inimkaubandust ja tuvastada ohvreid, vältides samal ajal nende kriminaliseerimist, ning pakkuda neile vajalikku tervislikku ja psühholoogilist tuge, tehes tihedat koostööd ÜRO narkootikumide ja kuritegevuse bürooga, valitsusväliste organisatsioonide ja ohvrite kaitsele pühendunud kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

60.

mõistab hukka üleilmselt levinud ärilise surrogaatemaduse, mis seab naised kogu maailmas ärakasutamise ja inimkaubanduse ohtu ning on suunatud eelkõige majanduslikult ja sotsiaalselt vähekaitstud naistele; rõhutab selle tõsist mõju naistele, naiste õigustele, naiste tervisele ja soolisele võrdõiguslikkusele ning toonitab selle piiriüleseid tagajärgi; nõuab Euroopa õigusraamistiku loomist, et tegeleda ärilise surrogaatemaduse negatiivsete tagajärgedega;

Lapse õigused

61.

tuletab meelde, et lapse õigustel ei ole piire, ning nõuab süstemaatilist ja sidusat lähenemisviisi laste õiguste edendamiseks ja kaitsmiseks nii Euroopas kui mujal kooskõlas ÜRO lapse õiguste konventsiooni ja kestliku arengu tegevuskavaga aastani 2030;

62.

kordab oma üleskutset ELile ja liikmesriikidele tõhustada pingutusi igasuguse lastevastase väärkohtlemise kaotamiseks; tunneb heameelt, et äsja võeti vastu ELi lapse õiguste strateegia (2021–2024); rõhutab aga, et lapsed on jätkuvalt vägivalla, varajaste ja sundabielude, sunniviisilise usule pööramise, prostitutsiooni, lapsporno ja pedofiilia, seksuaalse väärkohtlemise, sealhulgas suguelundite moonutamise, inimkaubanduse, vanematest sunniviisilise eraldamise, lapstööjõuna kasutamise ja lapssõduriteks värbamise ohvrid ning et neil puudub jätkuvalt juurdepääs haridusele ja tervishoiule ning nad kannatavad alatoitumuse ja vaesuse tõttu, eriti humanitaarkriiside ja relvakonfliktide korral; rõhutab, et 2021. aasta on rahvusvaheline lapstööjõu kasutamise kaotamise aasta; kutsub üles integreerima laste õigused ning ÜRO laste ja relvastatud konfliktide tegevuskava ELi välispoliitikasse; nõuab tungivalt, et EL tagaks oma kaubandus- ja arengupoliitika täieliku sidususe, et kaotada lapstööjõud; rõhutab sellega seoses kestliku kakao teemalist mitmeid sidusrühmi hõlmavat katsedialoogi; kutsub liikmesriike üles täitma oma kohustusi seoses välisvõitlejate ELi kodanikest laste kaitsega;

63.

kutsub ELi üles integreerima laste õigused ja kaitse ELi välispoliitikasse, sealhulgas inimõiguste dialoogide, rahvusvaheliste ja kaubanduslepingute, ühinemiseelse abi rahastamisvahendi ning naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ kontekstis; rõhutab vajadust jälgida kõiki lastega seotud ELi sekkumisi ning tagada, et laste õiguste suhtes kasutatakse täiel määral mittekahjustavat lähenemisviisi;

Inimkaubandus ja sunniviisiline töö

64.

mõistab hukka kõik inimkaubanduse, sunniviisilise töö ja kaasaegse orjuse vormid väga erinevates rühmades, kuhu kuuluvad ka naised, lapsed, sisserändajad ja oskustöölised; tuletab liikmesriikidele meelde vajadust selliseid tegevusi nii päritoluriikides kui ka rahvusvaheliselt liikuvate rühmituste puhul uurida ja need hukka mõista; rõhutab vajadust kontrollida ja auditeerida põhjalikult inim- ja tööõiguste järgimist toetusmaksete puhul, mis tehakse vajalike teenuste katmiseks kolmandates riikides, kes neid vajavad, et vältida nende teenuste osutamist ebakindlates tingimustes ja inimõigusi rikkudes; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles täitma rahvusvahelistel foorumitel juhtrolli meetmete puhul kõigi inimkaubanduse, sunniviisilise töö ja kaasaegse orjuse vormide kaotamiseks, mis on kohutavad kuriteod ja allikas ebakindlates tingimustes rändevoogudele, mis põhjustavad väga kaitsetuid olukordi ja kannatusi; nõuab, et EL, arvestades nende rikkumiste raskust, lisaks nii kehtivatesse lepingutesse kui ka kolmandate riikidega sõlmitavatesse lepingutesse eriklausli, mis käsitleb mitmesuguseid rühmi, sealhulgas naisi, sisserändajaid ja oskustöölisi hõlmava inimkaubanduse, sunniviisilise töö ja kaasaegse orjuse kõigi vormide hukkamõistmist ja kokkusobimatust;

Sallimatus ja diskrimineerimine

65.

väljendab veel kord jõulist hukkamõistu diskrimineerimise, ksenofoobia, sallimatuse, tagakiusamise ja tapmiste suhtes, mis on seotud rassi, etnilise kuuluvuse, rahvuse, sotsiaalse klassi, puude, kasti, usu, veendumuste, vanuse, seksuaalse sättumuse ja sooidentiteediga, mis on paljudes riikides jätkuvalt suur probleem; rõhutab, kui ebaproportsionaalselt on COVID-19 pandeemia mõjutanud rassilist ja etnilist diskrimineerimist, ksenofoobiat ja sellega seotud sallimatust; tunneb heameelt, et käivitatud on ELi rassismivastane tegevuskava 2020–2025, milles tunnistatakse nii selle nähtuse individuaalset ja sotsiaalset mõõdet kui ka struktuurilist olemust; rõhutab, et vaatamata 20-aastasele tööle alates Durbani deklaratsiooni ja tegevuskava vastuvõtmisest 2001. aastal on rassism, diskrimineerimine, ksenofoobia ja sellega seotud sallimatus paljudes riikides üle maailma jätkuvalt probleem, ning nõuab nende ilmingute suhtes täisleppimatust; kutsub valitsusi, piirkondlikke organisatsioone, kodanikuühiskonda ja muid sidusrühmi kahekordistama oma pingutusi deklaratsiooni tõhusaks rakendamiseks ning töötama välja ja rakendama tegevuskavasid rassismi, rassilise diskrimineerimise, ksenofoobia ja sellega seotud sallimatuse vastu võitlemiseks; kutsub ELi üles korraldama koostöös sarnaselt mõtlevate partnerite ja rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu OSCE, ÜRO, Aafrika Liit, Ameerika Riikide Organisatsioon ja Euroopa Nõukogu, ülemaailmse rassismi ja diskrimineerimise vastu võitlemise alast ülemaailmset rassismivastast tippkohtumist;

66.

väljendab kahetsust asjaolu üle, et põlisrahvad seisavad jätkuvalt kogu maailmas silmitsi laialtlevinud ja süstemaatilise diskrimineerimise ja tagakiusamisega, sealhulgas sundrände, meelevaldsete vahistamiste ja inimõiguste ning maa kaitsjate tapmisega; kordab oma nõuet, et EL, selle liikmesriigid ja nende rahvusvahelise kogukonna partnerid võtaksid kõik vajalikud meetmed põlisrahvaste õiguste, kaasa arvatud nende keele, maa, territooriumide ja ressurssidega seotud õiguste tunnustamiseks, kaitseks ja edendamiseks ning looks kaebuste esitamise mehhanismi, et esitada kaebuseid seoses rikkumiste ja väärkohtlemisega; väljendab heameelt töö üle, mida kodanikuühiskond ja valitsusvälised organisatsioonid nendes küsimustes teevad; juhib tähelepanu, et Euroopa Parlament määras oma koosseisu alalise raportööri, kelle eesmärk on jälgida põlisrahvaste inimõiguste olukorda; julgustab riike ratifitseerima ILO konventsiooni nr 169 (põlisrahvaste ja hõimurahvaste kohta) sätted; soovitab, et EL ja selle liikmesriigid kaasaks hoolsuskohustuse alastes asjakohastes ja loodavates raamistikes viiteid põlisrahvastele ja ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsiooni kuuluvatele õigustele;

67.

võtab suure murega teadmiseks kastihierarhia ulatuse ja tagajärjed, kastikuuluvuse alusel diskrimineerimise ning kastikuuluvuse alusel toimuvate inimõiguste rikkumiste põlistamise, k.a õigussüsteemile või tööle juurdepääsu keelamine, jätkuv segregatsioon, vaesus ja häbimärgistamine ning kastikuuluvusest põhjustatud tõkked põhiliste inimõiguste kasutamisel ja inimarengu hõlbustamisel; kordab oma nõudmist ELile ja selle liikmesriikidele suurendada pingutusi ning toetada ÜRO tasandil ja asjaomastes kolmandates riikides algatusi kastipõhise diskrimineerimise kõrvaldamiseks;

LGBTIQ kogukonna liikmete õigused

68.

mõistab tugevalt hukka lesbide, geide, biseksuaalide, transsooliste, mittebinaarsete, intersooliste ja queer-inimeste (LGBTIQ) inimõiguste rikkumise, diskrimineerimise, tagakiusamise ja ähvardamise kogu maailmas, mis on veelgi tugevnenud seetõttu, et COVID-19 pandeemiat kasutatakse LGBTIQ kaitsjate vastu meetmete võtmise, homofoobse ja transfoobse laimu levitamise ettekäändena; kutsub ELi üles võtma rahvusvahelistel foorumitel juhtrolli LGBTIQ kogukonna liikmete õiguste kaitsmisel, sealhulgas töötama seksuaalse sättumuse, soolise identiteedi, sooväljenduse ja sootunnuste dekriminaliseerimise suunas ning sugudevahelise suguelundite moonutamise, nn konversiooniteraapia ja trans-inimeste sundsteriliseerimise kaotamise nimel; tunneb heameelt asjaolu üle, et LGBTIQ kogukonna liikmete võrdõiguslikkuse strateegia aastateks 2020–2025 sisaldab ELi võetud kohustust kaasata LGBTIQ-teemad oma välispoliitikasse, sealhulgas toetusesse naabruspiirkonna, arengu- ja rahvusvahelise koostöö instrumendi „Globaalne Euroopa“ ning ühinemiseelse abi rahastamisvahendi raames; kutsub ELi ja liikmesriike üles rakendama oma välispoliitikas põhjalikult ja järjekindlalt LGBTIQ kogukonna liikmete inimõiguste edendamist ja kaitset käsitlevaid ELi suuniseid;

Õigus mõtte-, südametunnistuse-, usu- ja veendumusvabadusele

69.

toetab täiel määral õigust mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabadusele, õigust uskuda või mitte uskuda, õigust väljendada või muuta oma usku või veendumusi või neist taganeda, kartmata vägivalda, tagakiusamist või diskrimineerimist; rõhutab, kui oluline on usu või veendumuste põhjal tagakiusamise vastu võitlemine ning mõistab hukka kogu maailmas neil põhjustel aset leidva vähemuste tagakiusamise; kutsub liikmesriike ja Euroopa välisteenistust üles neid juhtumeid eriliselt tähele panema ja neile vastavalt reageerima; mõistab hukka jumalateotuse seaduste kuritarvitamise diskrimineerimise põlistamiseks ning taunib usu ja religioossete institutsioonide kasutamist inimõiguste kahjustamiseks veendumus- või usuvähemuste ja kogukondade, naiste, LGBTIQ kogukonna liikmete ja teiste kaitsetus olukorras olevate inimeste tagakiusamise kaudu, sealhulgas juriidiliste vahendite abil; mõistab veelkord hukka kõik ametivõimude või valitsuste katsed eitada usujuhtide valikut või sekkuda sellesse; rõhutab, et riikidel on kohustus edendada ja kaitsta veendumus- või usuvähemuste hulka kuuluvate inimeste inimõiguseid; rõhutab, kui olulised on sellega seoses kodanikuühiskonna algatused;

70.

kutsub komisjoni ja nõukogu üles rakendama maailmas usu- ja veendumusvabaduste kaitsmiseks ambitsioonikaid programme, sealhulgas julgustama ja toetama rahvusvahelisi püüdeid koguda tõendeid jõhkrate kuritegude kohta, tuua toimepanijad kohtu ette, muuta kriminaalkaristused tõhusateks ning pakkuda ohvritele kahjuhüvitist; kutsub nõukogu, komisjoni, Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles töötama koos kolmandate riikidega, et võtta meetmeid vaenukuritegude ennetamiseks ja nende vastu võitlemiseks;

71.

märgib, et usu- ja veendumusvabaduse edendamisega väljaspool ELi tegeleva ELi erisaadiku ametikoht on kokku olnud täitmata juba üle aasta; kordab oma üleskutset nõukogule ja komisjonile viia niipea kui võimalik läbi läbipaistev ja üksikasjalik erisaadiku ametikoha tõhususe ja lisandväärtuse hindamine, võimaldada erisaadikule piisavalt ressursse ja toetada asjakohaselt tema institutsioonilist mandaati, võimekust ja ülesandeid;

Rahvus-, etnilised ja keelelised vähemused

72.

tuletab meelde riikide kohustust kaitsta oma rahvus-, etniliste, kultuuri-, usu- ja keeleliste vähemuste õigusi oma territooriumil; kutsub komisjoni üles toetama vähemuste hulka kuuluvate isikute õiguste kaitset kogu maailmas, sealhulgas oma inimõiguste ja demokraatia teemaprogrammi raames;

73.

nõuab, et ELi partnerriikide valitsused austaksid kultuuride ja mitmekesisuse säilitamiseks rahvus-, etniliste ja keeleliste vähemuste põhilisi inimõigusi, sealhulgas nende kultuuri, keelt, religiooni, traditsioone ja ajalugu; kordab, et need valitsused peavad täitma kohustusi, mille nad on võtnud rahvusvaheliste lepingute alusel; mõistab hukka kõik püüded eirata etniliste ja keelevähemuste põhi- ja inimõiguseid, püüdes neid sunniviisiliselt assimileerida;

Õigus osaleda vabadel ja ausatel valimistel

74.

rõhutab, et õigus osaleda avalike asjade korraldamises, eriti kui peale selle, et valimistel osalemine on inimõigus, on see olemuslikult seotud paljude teiste inimõigustega, mille kasutamine on mõtteka valimisprotsessi jaoks äärmiselt tähtis, ning need on demokraatlike valitsuste tuum;

75.

mõistab tugevalt hukka demokraatlike väärtuste õõnestamise mitmes kolmandas riigis ning probleemid seoses valimiste aususe, valimisvägivalla, valitsevate parteide poolt haldusressursside väärkasutamise, poliitiliste oponentide mahasurumise, sõltumatu meedia tsenseerimise ja ähvardamise ning desinformatsiooni sagenemisega; nõuab tungivalt, et EL tegeleks selle äärmiselt murettekitava olukorraga ja lahendaks selle ning esitaks konkreetsed ja tõhusad ettepanekud, kinnitades veel kord oma valmisolekut võtta juhtroll demokraatlike väärtuste ning vabade ja ausate valimiste edendamisel kolmandates riikides;

76.

peab kahetsusväärseks asjaolu, et demokraatiavastased režiimid kalduvad kõrvale väljakujunenud demokraatia, universaalsete inimõiguste ja demokraatlike standardite teelt, luues vale mulje legitiimsusest võltsvalimisprotsesside abil, mis ei ole vabad, õiglased ega läbipaistvad; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tõhustama liidu demokraatliku vastupanuvõime edendamist kolmandates riikides, kasutades selleks kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid;

77.

nõuab demokraatlike ja valimisprotsesside kui peamiste ülemaailmsete inimõigusküsimuste kaitse loomist ning tõhusa raamistiku väljatöötamist, et reageerida igasugusele valimisprotsessi sekkumisele, tihedas koostöös selliste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu OSCE;

Korruptsioon ja inimõigused

78.

on seisukohal, et korruptsioon hõlbustab, säilitab ja institutsionaliseerib inimõiguste rikkumisi ning mõjutab ebaproportsionaalselt kõige kaitsetumaid ja tõrjutumaid üksikisikuid ja ühiskonnarühmi; nõuab, et EL ja liikmesriigid peavad oma välistegevuses sellise korruptsiooniga võitlema, rakendades kolmandatele riikidele suunatud rahastuse suhtes kõrgeimaid läbipaistvusnõudeid ning toetades korruptsioonivastaseid kodanikuühiskonna organisatsioone, ajakirjanikke ja rikkumistest teatajaid, edendades samal ajal tõhusate korruptsioonivastaste institutsioonide loomist ja tugeva õigusraamistiku vastuvõtmist ning tegeledes pangasaladusega kaitstud jurisdiktsioonide ja maksuparadiisidega;

79.

kutsub ELi üles võtma kasutusele vahendeid autoritaarsete liidrite ja nende rahaliste toetajate, sealhulgas valimispettustega seotud isikute vastu võitlemiseks, et tuvastada ja külmutada ebaseaduslikud varad ja edendada universaalsete õigusaktide kohaldamist tõsiste inimõiguste rikkumiste korral;

80.

on teadlik asjaolust, et Euroopa Liit ei saa olla hea näide võitluses korruptsiooni ja inimõiguste rikkumiste vastu seni, kuni mõnel liikmesriigil ja mõnel ELis asuval osalejal on selles valdkonnas taunitav ajalugu; ootab, et komisjon ja liikmesriigid võitleksid nendes valdkondades konkreetsete meetmetega ametiseisundi kuritarvitamise vastu; soovitab, et parlament, komisjon ja liikmesriigid toetaksid oluliselt korruptsioonivastaseid kodanikuühiskonna organisatsioone, ajakirjanikke ja rikkumistest teavitajaid;

81.

rõhutab vajadust töötada välja põhimõtted ja teha tööd selle nimel, et anda laialdasele korruptsioonile, sealhulgas selle süsteemsele olemusele, riiklikus ja rahvusvahelises õiguses rahvusvaheliselt tunnustatud õiguslik määratlus kuriteona;

82.

nõuab, et laialdase korruptsiooni karistamatuse juhtumitega tuleks tegeleda korruptsioonivastaste seaduste jõustamise abil, et tagada laialdaste korruptsiooniskeemide toimepanijate vastutusele võtmine; kutsub üles uurima terviklikke lähenemisviise, sealhulgas rahvusvaheliste õigusinstitutsioonide reforme, näiteks Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamist;

Kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim

83.

tunneb heameelt, et vastu on võetud kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim kui oluline täiendus ELi inimõiguste ja välispoliitika vahenditele, mis tugevdab ELi rolli inimõiguste valdkonna ülemaailmse osalejana, võimaldades tal võtta piiravaid meetmeid juriidiliste ja füüsiliste isikute vastu, kes on seotud inimõiguste raskete rikkumistega kogu maailmas; kiidab nõukogu selle režiimi raames esimeste sihipäraste sanktsioonide vastuvõtmise eest ning kutsub nõukogu üles võtma vajaduse korral täiendavaid meetmeid; võtab arvesse, et kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim ei takista ega välista muude ELi inimõiguste kaitseks mõeldud vahendite vastuvõtmist, mida saab kombineerida ja täiendada; mõistab hukka kõik ELi või muude üksuste vastased meelevaldsed või põhjendamatud piiravad survemeetmed, mis on kehtestatud vastusena ELi otsustele kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi raames; peab kahetsusväärseks asjaolu, et nõukogu on otsustanud rakendada ühehäälsust ja kordab oma üleskutset võtta inimõiguste küsimustes sanktsioonide vastuvõtmisel kasutusele kvalifitseeritud häälteenamus;

84.

kordab oma palvet laiendada kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi kohaldamisala, et kaasata ka korruptsioonitegevus, mille eesmärk oleks tagada, et inimõiguste rikkujate majanduslikud ja rahalised toetajad võetakse tõhusalt sihikule; tõstab esile komisjoni alternatiivset võimalust esitada seadusandlik ettepanek, et võtta vastu uus temaatiline sanktsioonirežiim, et võidelda ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni alusel määratletud tõsiste korruptsioonitegudega; rõhutab, et vaja on kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi pideva tulemusliku rakendamise strateegiat, mis oleks kooskõlas nii ELi muu välispoliitikaga, eelkõige inimõigustealase poliitikaga, kui ka kehtivate sanktsioone käsitlevate rahvusvaheliste raamistikega; rõhutab, et kogu maailmas rakendatav inimõiguste rikkujate vastane ELi sanktsioonirežiim peab austama põhimõtet, et kooskõlas rahvusvahelise kriminaalõiguse ja humanitaarõigusega ei tohi sihikule võetud riigis negatiivselt mõjutada üldist elanikkonda; tuletab meelde, et piiravate meetmete sidus ja ühtne kohaldamine kõigis liikmesriikides on ELi välistegevuse usaldusväärsuse ja tõhususe eeltingimus; tunneb heameelt komisjoni teadaande üle, et 2021. aasta lõpuks vaatab ta läbi sanktsioone kahjustavad tavad ning liikmesriikide kehtivad kohustused anda sanktsioonide rakendamisest ja jõustamisest aru; nõuab tungivalt, et komisjon oma rollis aluslepingute täitmise järelevalvajana ja komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja kui ELi välispoliitika ühtsuse, sidususe ja tõhususe eest vastutav isik tagaksid, et liikmesriigid reageerivad ELi võetud piiravate meetmete mittejärgimisele tõhusalt, proportsionaalselt ja hoiatavalt;

Ränne ja varjupaik

85.

kinnitab veel kord rändajate, pagulaste ja sunniviisiliselt ümberasustatud isikute võõrandamatuid inimõigusi ning nõuab, et EL ja liikmesriigid kaitseksid ja kaasaksid neid oma koostöös kolmandate riikidega täiel määral, seda nii kõrgetasemeliste õigusnormide kehtestamise kui ka samavõrd olulisena nende ellurakendamise suhtes, et tagada tegelikkuses nende õiguste tulemuslik kaitse; tuletab meelde, et oma välis- ja ekstraterritoriaalse tegevuse, kokkulepete ja koostöö raames rände-, piiride ja varjupaigavaldkonnas peavad EL ja selle liikmesriigid austama ja kaitsma inimõigusi, eelkõige neid, mis on sätestatud põhiõiguste hartas, sealhulgas õigust elule, vabadusele ja varjupaigale, eelkõige varjupaigataotluste individuaalsele hindamisele;

86.

kordab oma üleskutset komisjonile vaadata üle kolmandate riikidega tehtava rändealase koostöö mõju inimõigustele, sealhulgas järelevalvemehhanismide eelhindamine ja hinnang, ning viia läbi ELi ja kolmandate riikide ametliku, mitteametliku ja finantsalase koostöö tõttu rändajate, põgenike ja sunniviisiliselt ümberasustatud inimeste õigusi mõjutavate riskide läbipaistev eelhindamine; nõuab selles valdkonnas lisaks suuremat läbipaistvust ning piisavat parlamentaarset kontrolli ja demokraatlikku järelevalvet oma tegevuse üle; rõhutab riske, mis on seotud mitteametliku tagasisaatmis- ja tagasivõtmiskorraga, mis ei allu kohtulikule kontrollile ega võimalda seetõttu sisserändajate ja varjupaigataotlejate inimõiguste rikkumiste puhul tulemuslikku õiguskaitset; kordab seega ELile esitatud nõuet tagada, et kõik ELi-väliste riikidega sõlmitud rändealased koostöö- ja tagasivõtulepingud oleksid rangelt kooskõlas inimõigusi, pagulasi ja mereõigust käsitlevate rahvusvaheliste õigusaktidega, eelkõige pagulasseisundi konventsiooniga; rõhutab, et inimõigusi tuleb tähtsustada ja jälgida kõigis Frontexi ja Euroopa Varjupaigaküsimuste Tugiameti toimingutes;

87.

kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tegelema rände algpõhjustega ning toetama ja edendama arendustööd, investeerima haridusse ja pakkuma otsest abi eluvõimaluste parandamiseks, mis võib aidata kaasa stabiilsemate ja jätkusuutlikumate kogukondade tekkele; kutsub sellega seoses komisjoni üles uurima parimaid meetodeid kolmandate riikidega suhtlemiseks; nõuab, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid pagulaste ja varjupaigataotlejate õigust naasta oma kodumaale, kui nende ümberasustamist põhjustanud tagakiusamine või vägivald on lõppenud, järgides samal ajal tagasi- ja väljasaatmise lubamatuse põhimõtet;

88.

kutsub komisjoni üles ette valmistama õigusaktide ettepanekuid, et anda liikmesriikidele vajalik kaitse kolmandate riikide poolt poliitilistel eesmärkidel rände kasutamisele tõhusaks vastamiseks; kutsub partnerriike ja rahvusvahelisi organisatsioone üles tagama, et õigusraamistikke rakendatakse, ning kahekordistama jõupingutusi tugevdatud koostöö saavutamiseks rändajate ebaseadusliku üle piiri toimetamise probleemi puhul, tagades rändajate kaitse ja hoides ära nende ärakasutamise;

89.

mõistab hukka rändeteedel aset leidvate surmade arvu ja kordab oma üleskutset kehtestada kooskõlastatud Euroopa lähenemisviis, et aidata kiiresti ja tõhusalt tuvastada ELi suunas teel olnud hukkunute isikud; peab kahetsusväärseks, et mõned võimalikest varjupaigataotlejatest on saadetud tagasi piiri juurde või kohtadesse, kus nende elud olid ohus, rikkudes rahvusvahelist õigust ja eelkõige varjupaigaõigust; mõistab hukka rändajaid abistavate valitsusväliste organisatsioonide ründamise; kutsub ELi ja liikmesriike üles tagama kolmandatele riikidele rändealaseks koostööks eraldatud vahendite täieliku läbipaistvuse ja tagama, et sellest koostööst ei saa otseselt ega kaudselt kasu inimõiguste rikkumisega seotud ametiüksused; rõhutab vajadust määratleda raamistik rändajate kaitsmiseks, eelkõige rändajatele turvaliste ja seaduslike rändeteede avamise ja humanitaarviisadele ligipääsu täiustamise kaudu, ning vajadust parandada nende rakendamist; nõuab, et Euroopa Parlament jälgiks rändekokkuleppeid;

Rahvusvaheline humanitaarõigus

90.

rõhutab, et rahvusvahelise humanitaarõiguse ja rahvusvahelise inimõigustealase õiguse üldine austamine on ülioluline, ning nõuab, et maailmas toimuvate relvakonfliktide osalised tagaksid humanitaarabi asutustele täieliku, õigeaegse ja takistamatu juurdepääsu vähekaitstud elanikkonnarühmadele ja piirkondadele ning kaitseksid neid tsiviilelanikke, eriti naisi ja lapsi, samuti humanitaar- ja meditsiinitöötajaid, nagu on tagatud Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollidega; rõhutab, kui oluline on aidata kaasa humanitaarkoridoride loomisele hädaolukordade jaoks, sealhulgas nende jaoks, mille puhul esineb oht või vahetu oht laieneda ulatuslikeks ja suurteks inimõiguste rikkumisteks;

91.

kordab, et EL ja liikmesriigid peaksid toetama aktiivselt ÜRO peasekretäri ja ÜRO Julgeolekunõukogu üleskutset ülemaailmsele relvarahule, sealhulgas tõhusate meetmetega ebaseadusliku relvakaubanduse vastu ning liikmesriikide relvaekspordi läbipaistvuse ja aruandekohustuse suurendamise teel; peab kahetsusväärseks asjaolu, et COVID-19 pandeemia ja selle tagajärjed on suurendanud poliitilist vägivalda, tugevdanud konkurentsi relvastatud gruppide vahel ja süvendanud kaua hõõgunud pingeid, jättes ohvrid kaitsetumaks; väljendab tõsist muret konfliktidega seotud seksuaalvägivalla sagenemise pärast sellistes oludes, hoolimata sellest, et 2020. aastal tähistati naisi, rahu ja julgeolekut käsitleva ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1325 vastuvõtmise 20. aastapäeva;

92.

tuletab meelde oma 27. veebruari 2014. aasta resolutsooni relvastatud droonide kasutamise kohta (11) ning väljendab jätkuvat muret nende kasutamise pärast väljaspool rahvusvahelist õigusraamistikku; kordab oma üleskutset ELile töötada kiiresti välja siduv raamistik relvastatud droonide kasutamise kohta, tagamaks et liikmesriigid ei paneks oma õiguslikke kohustusi järgides toime ebaseaduslikke sihipäraseid tapmisi ega lihtsustaks selliseid tapmisi muude riikide jaoks; kutsub lisaks komisjoni üles Euroopa Parlamenti korrakohaselt teavitama ELi vahendite kasutamisest droonide ehitamisega seotud teadus- ja arendusprojektides; nõuab, et tulevaste droonide arendamise projektide puhul viiakse läbi nende mõju hinnang inimõigustele; tuletab meelde oma 12. septembri 2018. aasta resolutsiooni autonoomsete relvasüsteemide kohta (12) ning nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriigid keelaksid täielikult selliste autonoomsete relvade arendamise, tootmise ja kasutamise, millel puudub inimlik kontroll oluliste funktsioonide, nagu sihtmärkide valimise ja ründamise üle; nõuab rahvusvaheliste läbirääkimiste algatamist õiguslikult siduva vahendi üle, mis keelaks ilma sisulise inimkontrollita surmavad autonoomsed relvad; nõuab tungivalt, et komisjoni asepresident ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ning liikmesriigid võtaksid selle kohta rahvusvaheliste läbirääkimiste jaoks vastu ühise seisukoha;

Sõdade ja konfliktide olemasolu kogu maailmas ning nende mõju inimõigustele

93.

rõhutab inimõiguste teostamist mõjutavat mitmekülgset ohtu, mis on tingitud kaasaegsetest relvakonfliktidest, mis lisaks riikidele hõlmavad sageli mitteriiklikke jõude ja terroriorganisatsioone ja millel on inimeste jaoks katastroofilised tagajärjed; rõhutab inimõiguste rikkumisi, mille on toime pannud sõjalised eraettevõtted ja eraturvafirmad; rõhutab, et inimõiguste rikkumiste ohvritel on väga piiratud juurdepääs õiguskaitsele sellistes piirkondades, näiteks okupeeritud või annekteeritud territooriumitel ja külmutatud konfliktipiirkondades, kus inimõiguste kaitseks välja töötatud õiguslikud ja institutsioonilised struktuurid kas puuduvad või on puudulikud; kordab oma üleskutset ELile tugevdada koostöös partnerriikide ja piirkondlike organisatsioonidega oma reageerimist konfliktidele, mille jaoks peaks see täielikult välja töötama oma vahendid ja suutma rakendada neid iseseisvalt, sealhulgas keskendudes jõuliselt humanitaarabile, konfliktide ennetamisele, üleminekuperioodi õigusemõistmisele, vahendamisele ja heade teenete püüdlustele, samuti lepitamisele, tegeldes konfliktide algpõhjustega ning pakkudes vajalikku toetust rahvusvahelistele rahuloome- ja rahuvalvemissioonidele, samuti ELi missioonidele ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames ning konfliktijärgsele ülesehitustegevusele, toetades ja rakendades inimõiguste kindlat integreerimist ja kontrolli ning jõulist sooperspektiivi;

94.

tunneb heameelt ELi rahuvahendamise uue mõiste üle, millega laiendatakse ELi kriisiohjevahendid laiemale eesmärgile – konfliktide ümberkujundamisele –, ning julgustab arendama selles valdkonnas täiendavaid dialoogivahendeid ja suutlikkust; kordab oma üleskutset liikmesriikidele aidata ohjeldada relvakonflikte ja inimõiguste või rahvusvahelise humanitaarõiguse raskeid rikkumisi, järgides rangelt ÜRO relvakaubanduslepingu artiklit 7 ekspordi ja ekspordi hindamise kohta ning Euroopa Liidu relvaekspordi toimimisjuhendit, sealhulgas juhtudel, kui tegu on relvade ja seireseadmete üleandmisega, mis tooks kaasa riski, et importiv riik või valitsusvälised osalejad võivad toime panna või hõlbustada inimõiguste või rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi; kordab oma üleskutset muuta ELi relvaekspordi ELi-ülene kontroll rangemaks, parandada eksporditud relvade lõppotstarbe kontrolli ning koordineerida paremini relvaekspordiga seotud rahvusvahelisi otsuseid;

95.

kutsub komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat ja nõukogu pöörama erilist tähelepanu inimõiguste olukorrale okupeeritud või annekteeritud territooriumitel ning võtma tõhusaid meetmeid, et ennetada seal rasket inimõiguste rikkumist; rõhutab, kui oluline on tagada, et ELi poliitika seoses territooriumi okupeerimist või annekteerimist puudutavate olukordadega on sidus; tuletab meelde, et rahvusvaheline humanitaarõigus peaks juhtima ELi poliitikat kõigis sellistes olukordades, sealhulgas pikaajalise okupeerimise korral; rõhutab ELis asuvate ettevõtete vastutust rakendada kõige rangemat hoolsuskohustuspoliitikat mis tahes majandus- või finantstegevuse suhtes nendel territooriumidel või koos nendega, ning tagada rahvusvahelise õiguse ja ELi sanktsioonipoliitika range järgimine, kui see on nende olukordade suhtes kohaldatav;

Üleminekuperioodi õigusemõistmine

96.

nõuab selliste üleminekuperioodi õigusemõistmisprotsesside edendamist, mis annavad rohkem mõjuvõimu kodanikuühiskonnale, ohvritele, tõrjututele ja vähekaitstud elanikkondadele, naistele, lastele, noortele ning maa- ja linnaelanikele; julgustab looma sidemeid selliste püsistruktuuride vahel nagu riiklikud kohtusüsteemid, riiklikud institutsioonid, hirmukuritegude ennetamise võrgustikud ning üleminekuajaõiguse algatused; rõhutab vajadust pakkuda ohvritele ja mõjutatud kogukondadele abivahendeid, ruumi ja ligipääsu teabele;

Hoolsuskohustus ja ettevõtja sotsiaalne vastutus

97.

rõhutab, et ELil on ainulaadne võimalus rakendada ettevõtete suhtes mõjujõudu, et kaitsta inimõigusi ülemaailmsel tasandil tulevaste siduvate ELi õigusaktidega, milles käsitletakse ettevõtete hoolsuskohustust ja ettevõtja sotsiaalset vastutust, kohustades ettevõtteid tuvastama ja ennetama võimalikku ja/või tegelikku kahjulikku mõju inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale kogu selle väärtusahelates, sellest teatama, seda arvesse võtma ja tõhusalt heastama ning pakkuma ohvritele tsiviilvastutust ja juurdepääsu õigusabile ning tagama vastutusele võtmise; nõuab, et õigusakte kohaldataks kõikide liidu territooriumil asutatud või siseturul tegutsevate suurettevõtjate suhtes, mille puhul kohaldatakse liikmesriigi õigust, samuti avalikult noteeritud väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) ning suure riskiga sektorites tegutsevate VKEde suhtes, pidades samal ajal silmas proportsionaalsuse põhimõtet; rõhutab vajadust kehtestada ja jõustada halduskontroll ning sanktsioonid, et muuta õigusaktid tulemuslikuks ning tagada ettevõtjatele võrdsed tingimused; peab vajalikuks, et ettevõtete hoolsuskohustuse strateegiad määratletakse ja kohaldatakse sidusrühmadega peetavate sisukate ja regulaarsete konsultatsioonide abil ning tehakse kättesaadavaks avalikkusele; tunneb heameelt selle üle, et 2020. aastal jõustus täielikult ELi taksonoomiamäärus (13) ja 2021. aastal ELi konfliktimineraalide määrus (14), mis on selles valdkonnas edasiviivad sammud;

98.

kordab, et hinnanguliselt kaks kolmandikku inimõiguste kaitsjatest, kes üle maailma eelmisel aastal tapeti, tegelesid oma maa ja keskkonna kaitsmisega ning põlisrahvaste õiguste kaitsmisega, tihti ärilises kontekstis; rõhutab ülimalt suurt vajadust kehtestada ettevõtete jaoks kohustuslikud inimõiguste hoolsusmeetmete õigusaktid, mida on väljendanud ka inimõiguste kaitsjad;

99.

kordab oma üleskutset võidelda ning kaotada sunnitöö ning teised tarneahelates esinevad inimõiguste rikkumise vormid, sealhulgas keskkonnaalaste, põlisrahvaste ja töötajate õiguste rikkumised ja inimõiguste kaitsjate vastu suunatud ähvardused ja rünnakud; kutsub ELi institutsioone üles olema eeskujuks ning viima läbi põhjalikke väljastpoolt ELi pärit pakkujate, sealhulgas alltöövõtjate hoolsuskohustuse hinnanguid; kutsub komisjoni ja nõukogu üles keelustama võrdsetel alustel kõigi selliste kaupade impordi, mis on toodetud ränkade inimõiguste rikkumiste tulemusena, sealhulgas sunniviisilise tööga; kutsub Euroopa ettevõtteid üles austama ettevõtja sotsiaalset vastutust ning viima läbi oma tarnaeahelate põhjalikku ülevaatusi, et tagada, et nad ei ole seotud inimõiguste rikkumistega;

100.

märgib, et 2021. aasta on ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtete 10. aastapäev; see on tõeline raamistik, mille suunised, eriti kolmanda samba suunised, milles keskendutakse sellele, et inimõiguste kaitsjatel oleks juurdepääs kaitsemeetmetele ja austamisele, pakuvad olulise struktuuri koostööks kolmandate riikidega ennetustegevuses, samuti seoses ohvrite juurdepääsuga kohtulike ja kohtuväliste kaebuste esitamise ja õiguskaitsemehhanismidele; rõhutab, et kõigile riikidele on oluline täielikult rakendada ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted, ning kutsub neid ELi liikmesriike, kes ei ole veel vastu võtnud ettevõtjate õiguste alaseid riiklikke tegevuskavasid, tegema seda võimalikult kiiresti; rõhutab vajadust luua rahvusvaheline siduv instrument, et reguleerida rahvusvahelises inimõigustealases õiguses rahvusvaheliste korporatsioonide ja teiste ettevõtete tegevust; ergutab ELi ja liikmesriike osalema konstruktiivselt ÜRO valitsustevahelises töörühmas, mis käsitleb rahvusvahelisi korporatsioone ja teisi äriettevõtteid seoses inimõigustega; on seisukohal, et see on inimõiguste edendamisel ja kaitsmisel vajalik samm edasi;

Tugevate inimõiguste klauslite olulisus rahvusvahelistes lepingutes

101.

kordab veel kord üleskutset lisada kohaldatavad inimõiguste klauslid süstemaatiliselt kõikidesse ELi ja ELi-väliste riikide vahel sõlmitavatesse rahvusvahelistesse lepingutesse, sealhulgas vabakaubanduslepingutesse, assotsieerimislepingutesse ja eraldiseisvate investeeringute kaitse lepingutesse; nõuab nende klauslite kasutamise täiustamist, sealhulgas spetsiaalsete järelevalve- ja probleemilahendusmehhanismide loomise teel; nõuab, et need klauslid jõustataks selgete võrdlusaluste kaudu ja neid jälgitaks, kaasates Euroopa Parlamendi, kodanikuühiskonna ja asjaomased rahvusvahelised organisatsioonid; rõhutab, et konkreetsete võrdlusaluste kehtestamisest tingituna võib EL uurida võimalusi viia nõuetele vastamata jätmise korral rakendatavatesse sanktsioonidesse sisse proportsionaalsus; rõhutab, et lepingute rikkumine peaks tooma kaasa selged tagajärjed, sealhulgas viimase abinõuna lepingu peatamise või kõige raskemate või järjekindlamate inimõiguste rikkumiste puhul ELi taganemise lepingust; soovitab lisada kõigisse kaubandus- ja välisinvesteeringute lepingutesse inimõiguste järelevalvemehhanismid, samuti kaebuste esitamise mehhanismid, et tagada mõjutatud kodanikele ja kohalikele sidusrühmadele võimalus kasutada tulemuslikke õiguskaitsevahendeid;

Kaubandus ja üldiste tariifsete soodustuste kava

102.

rõhutab tugevat seost kaubanduse ja inimõiguste vahel ning kaubandusele juurdepääsu motiveerivat rolli inimõiguste tingimuslikkuse kaitsmisel kolmandates riikides; võtab teadmiseks komisjoni hiljutise ettepaneku läbivaadatud üldiste tariifsete soodustuste kava (GSP) määruse kohta (15), mis on võimalus seda seost veelgi tugevdada; rõhutab, et GSP panust on lisaks muudele poliitikameetmetele vaja ka rohelise kokkuleppe eesmärkide saavutamiseks ja soovitab uurida võimalusi pakkuda keskkonnasäästlikele kaupadele soodustusi; rõhutab, et juurdepääs GSP+ staatusele sõltub rahvusvaheliste konventsioonide austamisest ja inimõiguste valdkonnas tehtud edusammudest ja nõuab, et partnerriikide suhtes kohaldataks rangelt tingimuslikkust, sealhulgas õigustatud juhtudel GSP+ staatuse tühistamist; kutsub komisjoni üles kasutama GSP+ kohustuste täitmise hindamisel selgeid ja läbipaistvaid võrdlusaluseid;

103.

rõhutab vajadust jätkata ELi ja kõigi toetust saavates riikides asuvate sidusrühmade, eelkõige kodanikuühiskonna organisatsioonide ja ametiühingute vahelist kaasamist ja dialoogi, samuti parandada läbipaistvust ja järelevalvet veelgi, et tagada GSP-kava säästva arengu eesmärgi saavutamine ja hea valitsemistava;

Digitehnoloogiad

104.

rõhutab digitehnoloogiate olulist rolli, eriti COVID-19 pandeemia ajal; rõhutab, et neid tehnoloogiaid rakendatakse pandeemiajärgsel ajal jätkuvalt kogu maailmas ja et neid tuleks asjakohaselt reguleerida, et võimendada nende jõudu, vältides samal ajal mis tahes negatiivset mõju inimõigustele; rõhutab eelkõige tõhusate kaitsemeetmete olulisust seoses eraelu puutumatuse ja andmekaitsega tervisega seotud massijärelevalve süsteemides ning nende proportsionaalset kasutamist, mis peaks olema ka ajaliselt piiratud; rõhutab inimõiguste kaitsjate, ajakirjanike, kodanikuühiskonna esindajate ja teiste isikute vastu vääralt kasutatavate tehnoloogiate ilmseid riske, eriti kuna sellised tehnoloogiad on tõsiseks takistuseks inimõiguste kaitsmisel, seavad ohtu eraelu puutumatuse ja sõnavabaduse ning ohustavad tõsiselt demokraatlikke institutsioone; kutsub ELi üles looma selles valdkonnas kiiremas korras tugevat õigusraamistikku, et tagada, et nende tehnoloogiate kasutamine on kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste standarditega; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles tagama inimõigustega seotud hoolsuskohustuse täieliku täitmise ning kontrollima nõuetekohaselt Euroopa jälgimistehnoloogia ja tehnilise abi eksporti; kutsub ELi ja selle liikmesriike üles veenma kolmandate riikide valitsusi kaotama repressiivsed küberjulgeoleku ja terrorismivastase võitluse alased tavad; kutsub ELi üles võtma initsiatiivi, et propageerida viivitamatut ülemaailmset moratooriumi nuhkvara müümisele, edasimüümisele ja kasutamisele;

105.

võtab teadmiseks tehisintellekti laialdasema kasutamise kasu, kuid rõhutab, et tehnoloogiad tuleb välja töötada, kasutusele võtta ja neid kasutada mõtestatud inimjärelevalve all, täielikult läbipaistvalt ning tagades vastutuse ja mittediskrimineerimise, eelkõige selleks, et vältida nii automatiseeritud otsuste erapoolikust kui ka andmekaitserikkumisi;

106.

rõhutab sotsiaalsete platvormide üliolulist rolli väljendus- ja organiseerumisvabaduse edendamisel, kuid rõhutab vajadust asjakohaste kaitsemeetmete järele, et vältida kasutajate sisuga manipuleerimist, põhjendamatut piiramist või kureerimist, sealhulgas ühelt poolt automaatset tsenseerimist ja teiselt poolt vaenu õhutamise, valeuudiste, desinformatsiooni ja tahtlikult kahjustava sisu levikut; kutsub ELi üles pakkuma välja viise, kuidas hõlbustada inimõiguste kaitsjate töötamist internetis, ning edendama toetust tõsiasjale, et inimõigusi käsitlevat arutelu tuleks kõigis olukordades edendada ja kaitsta; peab kiiduväärseks, et vastu on võetud uued ELi normid kahesuguse kasutusega tehnoloogia ekspordi, vahendamise, sellega seotud tehnilise abi, transiidi ja edasitoimetamise kontrollimiseks;

107.

rõhutab, et demokraatiat ähvardavad üha suuremad ohud varjatud välisrahastamise, desinformatsiooni ja muu veebipõhise sekkumise kaudu ning rõhutab tõsiasja, et autoritaarsetes riikides on internet ja küberruum tihti ainsad, mida riik ei kontrolli ja kus ei tsenseerita inimõiguste kaitsjaid, vaba meediat ja demokraatiameelset opositsiooni; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tugevdama ELi reageerimist ja töötama rahvusvaheliste kaitsemeetmete loomise suunas desinformatsiooni, küberrünnete ja muude hübriidohtude vastu, mis lähtuvad pahatahtlikest välisosalistest, kes soovivad õõnestada ühiskonna vastupanuvõimet ja demokraatlikke protsesse kogu ELis, meie naabruses ja mujal; rõhutab vajadust suurema avaliku toetuse järele, et uurida uusi viise valeuudiste levikuga võitlemiseks;

Surmanuhtlus, piinamine ja muud väärkohtlemise vormid

108.

kordab oma tugevat vastuseisu surmanuhtlusele selle julmuse ja pöördumatuse tõttu ning nõuab, et EL teeks selle üldise kaotamise toetamiseks suuremaid pingutusi; rõhutab, et 2020. aastal kerkis esile positiivne liikumine hukkamiste moratooriumi kehtestamise poole, eesmärgiga kaotada surmanuhtlus täielikult; seejuures hääletasid 123 riiki selles küsimuses ÜRO Peaassamblee resolutsiooni poolt; on siiski äärmiselt mures hukkamiste arvu järsu suurenemise pärast teatavates riikides; nõuab tungivalt, et EL ja selle liikmesriigid toetaksid surmanuhtluse kaotamist kõigil rahvusvahelistel foorumitel ja taotleksid sellele seisukohale võimalikult laialdast toetust;

109.

peab kahetsusväärseks, et piinamine ja ebainimlik või alandav kohtlemine on paljudes riikides jätkuvalt laialt levinud, ning nõuab, et EL teeks suuremaid pingutusi nende tavade kaotamiseks, toetades samal ajal ohvreid ja edendades mehhanisme kurjategijate vastutusele võtmiseks; palub kõigil riikidel, kes seda veel ei ole teinud, ühineda ÜRO piinamise ning muu julma, ebainimliku või inimväärikust alandava kohtlemise ja karistamise vastase konventsiooni ning selle fakultatiivprotokolliga; tunnustab kodanikuühiskonna organisatsioonide ja inimõiguste kaitsjate tähtsust võitluses piinamise ja muude väärkohtlemise vormide vastu; mõistab rangemail viiisil hukka inimõiguste rikkumised, mille toimepanekust kinnipidamisasutustes on teada antud, ning kutsub üles kõiki väidetavaid rikkumisi süstemaatiliselt uurima;

o o

110.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale, ELi inimõiguste eriesindajale, liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele, ÜRO Julgeolekunõukogule, ÜRO peasekretärile, ÜRO Peaassamblee 76. istungjärgu presidendile, ÜRO Inimõiguste Nõukogu presidendile, ÜRO inimõiguste ülemvolinikule ning ELi delegatsioonide juhtidele.

(1) ELT L 410 I, 7.12.2020, lk 1.

(2) ELT L 206, 11.6.2021, lk 1.

(3) ELT L 209, 14.6.2021, lk 1.

(4) ELT C 118, 8.4.2020, lk 15.

(5) ELT C 411, 27.11.2020, lk 30.

(6) ELT C 404, 6.10.2021, lk 202.

(7) ELT C 456, 10.11.2021, lk 94.

(8) ELT C 474, 24.11.2021, lk 11.

(9) ELT C 15, 12.1.2022, lk 111.

(10) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0388.

(11) ELT C 285, 29.8.2017, lk 110.

(12) ELT C 433, 23.12.2019, lk 86.

(13) ELT L 198, 22.6.2020, lk 13.

(14) ELT L 130, 19.5.2017, lk 1.

(15) Komisjoni ettepanek võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, mis käsitleb üldiste tariifsete soodustuste kava kohaldamist ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EL) nr 978/2012 (COM(2021)0579).

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/212

P9_TA(2022)0043

Mittetariifsete ja maksuväliste tõkete kõrvaldamine ühtsel turul

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon mittetariifsete ja maksuväliste tõkete kõrvaldamise kohta ühtsel turul (2021/2043(INI))

(2022/C 342/16)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „Ühtse turu tõkete tuvastamine ja kõrvaldamine“ (COM(2020)0093),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 3,

—	võttes arvesse komisjoni 10. märtsi 2020. aasta teatist „Pikaajaline tegevuskava ühtse turu normide paremaks rakendamiseks ja täitmise tagamiseks“ (COM(2020)0094),

—	võttes arvesse komisjoni 13. novembri 2020. aasta teatist „Uus tarbijakaitse tegevuskava. Tarbijate toimetulekuvõime parandamine, et edendada majanduse kestlikku taastumist“ (COM(2020)0696),

—	võttes arvesse komisjoni teatist pealkirjaga „2020. aasta uue tööstusstrateegia ajakohastamine: ehitame üles tugevama ühtse turu, et Euroopa saaks taastuda“ (COM(2021)0350),

—	võttes arvesse komisjoni 17. märtsi 2021. aasta teatist „Ühiselt kestliku ja ohutu taasavamise poole“ (COM(2021)0129),

—	võttes arvesse oma 20. jaanuari 2021. aasta resolutsiooni ühtse turu tugevdamise ja teenuste vaba liikumise tuleviku kohta (1) ning tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni arvamust sellel teemal,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2. oktoobri 2018. aasta määrust (EL) 2018/1724, millega luuakse ühtne digivärav teabele ja menetlustele ning abi- ja probleemilahendamisteenustele juurdepääsu pakkumiseks ning millega muudetakse määrust (EL) nr 1024/2012 (2) (ühtse digivärava määrus),

—	võttes arvesse Euroopa Regioonide Komitee arvamust „Ühtse turu tõkete aruanne ja ühtse turu rakendamise tegevuskava“ (COR 2020/02355),

—

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust a) komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Pikaajaline tegevuskava ühtse turu normide paremaks rakendamiseks ja täitmise tagamiseks“ (COM(2020)0094) ja b) komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Ühtse turu tõkete tuvastamine ja kõrvaldamine“ (COM(2020)0093) (EESC 2020/01412),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 10. märtsi 2020. aasta töödokumenti „Business Journey on the Single Market: Practical Obstacles and Barriers“ (Ettevõtluse teekond ühtsel turul: praktilised takistused ja tõkked), (SWD(2020)0054),

—	võttes arvesse komisjoni talituste 8. septembri 2020. aasta töödokumenti „Evaluation of the Vertical Block Exemption Regulation“ (Vertikaalsete kokkulepete grupierandi määruse hindamine) (SWD(2020)0172),

—	võttes arvesse Euroopa Komisjoni siseturu, tööstuse, ettevõtluse ja VKEde peadirektoraadi 2020. aasta juuli uuringut „Territorial supply constraints in the EU retail sector“ (Territoriaalsed tarnepiirangud ELi jaemüügisektoris),

—	võttes arvesse Beneluxi Majandusliidu 2018. aasta veebruari uuringut „Territorial Supply Constraints in the Retail Trade in Belgium, The Netherlands and Luxembourg“ (Territoriaalsed tarnepiirangud jaekaubanduses Belgias, Madalmaades ja Luksemburgis),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitika osakonna 2020. aasta novembri uuringut „Legal Obstacles in Member States to Single Market rules“ (Ühtse turu normide rakendamise õiguslikud takistused liikmesriikides),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi majanduse juhtimise tugiüksuse 2020. aasta oktoobri uuringut „Background Reader on the European Semester Autumn edition 2020 – The European Semester from a Parliamentary perspective“ (taustateave Euroopa poolaasta 2020. aasta sügise väljaande kohta – Euroopa poolaasta parlamendi perspektiivist),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitika osakonna 2021. aasta veebruari uuringut „The impact of COVID-19 on the Internal Market“ (COVID-19 mõju ühtsele turule),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi majandus-, teadus- ja elukvaliteedi poliitika osakonna 2019. aasta veebruari uuringut „Contribution to Growth: The Single Market for Services – Delivering economic benefits for citizens and businesses“ (Panus majanduskasvu: teenuste ühtne turg – kodanikele ja ettevõtjatele majandusliku kasu toomine),

—	võttes arvesse Euroopa Kontrollikoja 14. märtsi 2016. aasta eriaruannet nr 05/2016 „Kas komisjon on taganud teenuste direktiivi mõjusa rakendamise?“,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi uuringuteenistuse 2019. aasta aprilli uuringut „Mapping the Cost of Non-Europe“ (Euroopa mõõtme puudumisest tulenevate kulude kaardistamine),

—	võttes arvesse oma 12. detsembri 2018. aasta resolutsiooni ühtse turu paketi kohta (3),

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 54,

—	võttes arvesse põllumajanduse ja maaelu arengu komisjoni arvamust,

—	võttes arvesse siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni raportit (A9-0336/2021),

A.	arvestades, et ühtsel turul on Euroopas 56 miljonit töökohta ja see toodab 25 % ELi SKPst; arvestades, et põllumajanduslik toidutööstus on töökohtade ja lisandväärtuse poolest ELi suurim tootmissektor;

B.	arvestades, et kestlik areng ning kõrged sotsiaalsed ja keskkonnastandardid on eeltingimus, et tootmine oleks kooskõlas ÜRO 2030. aasta tegevuskava kestliku arengu eesmärkidega ning et 2050. aastaks oleks võimalik saavutada kliimaneutraalsus;

arvestades, et hästi toimiva, õiglase, kaasava ja kestliku ühtse turu loomiseks, mis võimaldab pakkuda kvaliteetseid kaupu ja teenuseid, on vältimatult vaja kaitsta ja edendada sotsiaalõigusi, töötajate õigusi ja ametiühingute õigusi, sealhulgas kollektiivläbirääkimisi, õiglast töötasu ja häid töötingimusi; arvestades, et majanduslik vabadus pakkuda kaupu ja teenuseid ei tohi olla tähtsam kui põhiõigused, sealhulgas sotsiaalõigused, töötajate õigused ja organiseerumisõigused, ega neid õõnestada;

D.	arvestades, et ühtse turu mittetariifsete tõkete kaotamiseks (eriti põllumajandus- ja toiduainesektoris) võiks anda tõuke nende tõkete põhjalik hindamine;

arvestades, et ühtse turu tõkete mis tahes hindamine peaks põhinema muu hulgas nende ettevõtjate ja tarbijate kogemustel ja arusaamadel, kes tegelevad mingil määral ühtse turuga iga päev, ning samuti ühtse turu normide eesmärkidel; arvestades, et olemasolevad ühtse turu tõkked mõjutavad ebaproportsionaalselt või isegi karistavad VKEsid ja mikroettevõtjaid ning takistavad nende piiriülest tegevust;

F.	arvestades, et ühtse turu toimimise, kehtivate ELi õigusaktide tõhusa rakendamise ja tõkete kaotamise eest vastutavad nii komisjon kui ka liikmesriigid;

arvestades, et paljud ühtset turgu mõjutavad tõkked tulenevad sellest, et ELi õigusakte ei kohaldata õigesti ega täielikult, ELi õigust ei võeta riiklikesse õigusraamistikesse nõuetekohaselt üle, puuduvad vajalikud ELi õiguse meetmed olemasolevate tõkete kõrvaldamiseks, juurdepääs vajalikule teabele on takistatud ning liikmesriigid võtavad ühepoolseid poliitikameetmeid; arvestades, et ühtset turgu võib kahjustada ka tarbetu regulatiivne sekkumine ELi tasandil, luues selliseid tõkkeid nagu kõrged nõuete täitmisega seotud kulud või õiguskindlusetus üksiktarbijate jaoks;

arvestades, et killustatusel, piiravatel liikmesriikide normidel, ebapiisaval või ebaõigel rakendamisel, bürokraatial ja ülereguleerimisel, samuti ebapiisaval jõustamisel või ELi õiguslike meetmete puudumisel tõkete kõrvaldamiseks võivad olla negatiivsed tagajärjed nii ELi kui ka riiklikul tasandil, jättes kodanikke ilma töökohtadest, tarbijaid valikutest ja võimalustest;

arvestades, et mittetariifsed tõkked on ebaproportsionaalne või diskrimineeriv reguleeriv meede, mis toob kaasa kohustuse või kulu, mille peab kandma turule siseneda sooviv äriühing ning mida ei kanna juba turul olevad äriühingud, või kulu, mis tekib välismaistel äriühingutel ja mida ei kanna riigisisesed äriühingud, ilma et see piiraks liikmesriikide reguleerimisõigust ja õiguspäraste avaliku poliitika eesmärkide järgimist näiteks seoses keskkonnakaitse ning tarbija- või tööalaste õiguste kaitsmisega; arvestades, et Euroopa Parlament käsitles mittetariifseid tõkkeid oma 26. mai 2016. aasta resolutsioonis (4);

arvestades, et ülereguleerimine on tegevus, mille tulemusena liikmesriigid kehtestavad täiendavaid põhjendamatuid haldusnõudeid, mis ei ole seotud õigusaktide eesmärkidega ja mis võivad kahjustada siseturu sujuvat toimimist; arvestades, et ülereguleerimist tuleks siiski eristada kõrgemate standardite kehtestamisest, mis on rangemad kui kogu ELi hõlmavad keskkonna- ja tarbijakaitse, tervishoiu ja toiduohutuse miinimumstandardid;

arvestades, et praegune komisjon ei ole veel esitanud terviklikku õigusaktide paketti, mis käsitleks ühtse turu põhivabaduste kasutamisel ka muid puudusi peale jõustamise, välja arvatud digitaalsed algatused; arvestades, et komisjon on seadnud prioriteediks olemasolevate ühtset turgu käsitlevate õigusaktide parema jõustamise koos mitmete digitaalsete ja roheliste algatustega, sillutades teed kaksiküleminekule;

L.	arvestades, et siseturgu käsitlevate õigusaktide väljatöötamine ja rakendamine peab alati tagama sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonide nõuetekohase kaasamise;

M.	arvestades, et Euroopa Parlament ja nõukogu lükkasid mõned 2016. aasta teenuste paketi ettepanekud tagasi;

N.	arvestades, et selge enamik ettevõtjaid leiab, et ühtne turg ei ole piisavalt integreeritud; arvestades, et piiriülese kaubanduse normide killustatus mõjutab tugevalt ettevõtjaid ja tarbijaid kogu siseturul;

O.	arvestades, et vaatamata mitmete programmide ja rakenduste kaudu tehtud pingutustele on kauplejatel sageli endiselt raske leida teavet piiriülese teenuste osutamise ning kaupade müügi normide ja menetluste kohta;

arvestades, et 71 % VKEdest, kes proovisid praegust ühtlustamata kaupade vastastikuse tunnustamise süsteemi, said turule juurdepääsu keelava otsuse, ning arvestades, et seda süsteemi käsitleva määruse hiljutise läbivaatamise eesmärk oli lihtsustada selle kohaldamist ettevõtjate jaoks, pakkudes paremat raamistikku riiklike otsuste tegemiseks;

Q.	arvestades, et kutsekvalifikatsioonide direktiiv (5) on oluline vahend ühtse turu nõuetekohase toimimise tagamiseks, kuid kuna puudub vahend kvalifikatsioonide ja oskuste automaatseks tunnustamiseks liikmesriikide vahel, on spetsialistide liikuvus raskendatud, mis loob põhjendamatuid takistusi;

R.	arvestades, et ELi ühtne turg ei saa kunagi lõplikult valmis ning ühiskonna ja tehnoloogia kiire areng võib luua ühtsele turule uusi tõkkeid, mis takistavad selle täielikku elluviimist;

arvestades, et digiüleminek ning tehisintellekti ja uute tehnoloogiate kasutamine võivad anda ühtsele turule märkimisväärset lisaväärtust, aidates vähendada olemasolevaid takistusi ja koormust ning võimaldada uusi ärivõimalusi ja digitaalse ühtse turu täielikku toimimist tarbijate ja ettevõtjate hüvanguks; arvestades, et uute tehnoloogiate ja tehisintellekti kasutamine võib aidata mõnesid digitaalse ühtse turu tõkkeid ületada;

T.	arvestades, et ühtlustamise puudumine ja ebapiisav minimaalne standardimine toovad kaasa lisakulusid ning vähendavad toodete ohutust ühtsel turul, vähendades samal ajal Euroopa konkurentsivõimet rahvusvahelistel turgudel;

U.	arvestades, et ühtse turu raamistiku jaoks on äärmiselt oluline õigesti tasakaalustada majanduslikke vabadusi, sotsiaalseid õigusi, tarbijate, töötajate ja ettevõtjate huve ning üldisi huve;

V.	arvestades, et hiljuti esitati Euroopa Parlamendi petitsioonikomisjonile (PETI) mitu mittetariifsete tõketega seotud petitsiooni, näiteks petitsioonid nr 0179/2021 ja nr 0940/2020;

arvestades, et COVID-19 kriis on olnud šokk nii tootmisele kui ka tarbimisele ning on kujundanud ümber riigisisese ja piiriülese tegevuse, mõjutades tarbijaid, ettevõtjaid, töötajaid ja teenusepakkujaid; arvestades, et osa neist mõjudest võivad olla ajutised, kuid teistel on püsivad tagajärjed ühtse turu kujundamisele ja vajadustele; arvestades, et pandeemiale reageerimine on kiirendanud üleminekut digiteenustele; arvestades, et kriis on näidanud, kui tähtis on Euroopa integratsioon, tugevad institutsioonid ja reguleerimime; arvestades, et COVID-19 pandeemia ajal rakendatud meelevaldsed riigihanketavad on siseturgu tugevasti mõjutanud ja tõsiselt ohustanud läbipaistvust; arvestades, et praegune keeruline olukord nõuab mitte ainult COVID-19-ga seotud piirangute kaotamist, vaid ka siseturul aastaid püsinud põhjendamata tõkete kõrvaldamist, et parandada ja süvendada ühtset turgu, mis on üks kriisist väljumise viisidest;

Ühtse turu olukord ja selle poliitilised eesmärgid

väljendab heameelt 2020. aasta märtsis vastu võetud ühtse turu juhtimise paketi üle, mille eesmärk on parandada Euroopa õigusaktide rakendamist ja nende täitmise tagamist, esitades kõigepealt ülevaate olemasolevatest ja tulevastest algatustest; on lisaks seisukohal, et endiselt on õiguslikke ja õiguskaitsealaseid puudusi, mis takistavad ühtse turu nõuetekohast toimimist; leiab eelkõige, et puuduvad algatused teenuste ühtse turu parandamiseks;

toetab komisjoni teatist pikaajalise tegevuskava kohta ühtse turu normide paremaks rakendamiseks ja täitmise tagamiseks ning eelkõige ettepanekuid tugevdada siseturu probleemide lahendamise võrgustikku kui vahendit ühtse turu vaidluste lahendamiseks, suurendada komisjoni rolli liikmesriikide abistamisel ELi õiguse korrektsel, täielikul ja õigeaegsel ülevõtmisel, et tagada ühtlustatud tõlgendamine ja vältida ülereguleerimist, luua ühtse digivärava raames ühtse turu takistusi käsitlev vahend, võimaldada kodanikel ja ettevõtjatel anonüümselt teatada regulatiivsetest takistustest, millega nad on oma siseturu õiguste kasutamisel kokku puutunud;

juhib tähelepanu sellele, et ebapiisava rakendamise eest maksavad nii ettevõtjad kui ka tarbijad, ning julgustab komisjoni seadma prioriteediks asjakohased jõustamismeetmed;

tõstab esile püüdlusi, mille eesmärk on tagada, et ühtse turu nõuetekohane toimimine käiks käsikäes jõupingutustega saavutada ELi põhieesmärgid seoses säästva arengu ja sotsiaalse turumajandusega ning kõrgetasemelise keskkonnakaitse ja keskkonna kvaliteedi parandamisega;

rõhutab, et ühtne turg on endiselt üks Euroopa Liidu suurimaid saavutusi; nõuab seetõttu tungivalt, et komisjon suunaks vahendid ümber ühtse turu probleemidele, eelkõige mittetariifsetele tõketele, mis piiravad jätkuvalt tarbijate ja ettevõtjate võimalusi, luues kaupade ja teenuste vabale liikumisele tarbetuid lisatõkkeid;

tunnistab, et tõenäoliselt on vaja tugevamat järelevalvet ka liikmesriikide poolt, õigusloomealast ettenägelikkust, ELi kehtiva õigusraamistiku lihtsamat kohaldamist ja ühtse turu suuremat poliitilist tähtsustamist, et sellised tõkked tulemuslikult kaotada ning ühtse turu integratsiooni veelgi süvendada;

tunnistab, et tarbijakaitsepoliitika on ülimalt tähtis tegur, mis tugevdab ühtset turgu ja aitab kaasa selle integreerimisele;

kutsub komisjoni üles kasutama ühtse turu programmi vahendeid, et tugevdada ühtse turu juhtimist ja parandada selle toimimist, eelkõige seoses mittetariifsete tõketega;

kutsub liikmesriike üles austama ühtse turu terviklikkust, selleks tuleks parandada teabe vahetamist ELi õiguse rakendamise kohta ja selle koordineerimist ning komisjon peaks seda hõlbustama; kui vähegi võimalik, tuleks hoiduda kõrvalekalduvate riigisiseste normide kehtestamisest ja otsida lahendusi Euroopa tasandil, kohaldada parema õigusloome suuniseid riigisiseste normide kehtestamiseks, esitada nõuetekohaseid mõjuhinnanguid ja toetada sidusrühmi, et nad saaksid otsustusprotsessis nõuetekohaselt osaleda, ning kohaldada kõiki norme põhjendatud, proportsionaalsel ja mittediskrimineerival viisil;

10.

rõhutab, et rohelise kokkuleppe ja Euroopa digitaalarengu tegevuskava eesmärkide saavutamine sõltub peamiselt ühtse turu tõhusast toimimisest ja sobivast avalikust poliitikast, mis on peamine turu tõhususe ja innovatsiooni võimaldaja ning üks paljudest Euroopa majanduse moderniseerimise vahenditest; on seetõttu veendunud, et ühtse turu puudused väärivad sama suurt tähelepanu kui roheline kokkulepe ja digitaalarengu tegevuskava; rõhutab, et muudes Euroopa poliitikavaldkondades tuleks arvesse võtta ühtse turu norme ja järgida selle põhimõtteid; kinnitab veel kord oma pühendumust tugeva ning kestliku tarbija-, töötaja- ja ettevõtlussõbraliku ühtse turu arendamisele ja kaitsmisele;

11.

peab kahetsusväärseks, et paljud mittetariifsed tõkked võivad kahjustada ELi tööstusstrateegia eesmärke, eelkõige tootmise tagasitoomist ja Euroopa majanduse vastupanuvõime tugevdamist; rõhutab, et kindel integreeritud ühtne turg, kus kaotatakse mittetariifsed tõkked, on ELi tööstusstrateegia eesmärkide saavutamise eeltingimus;

12.

nõuab tungivalt, et liikmesriigid tagaksid, et nad toimivad proportsionaalselt ja rangelt kooskõlas õiguspäraste avaliku poliitika eesmärkidega, nagu rahvatervise, keskkonna, avalike teenuste ja üldiste huvide kaitse; peab siiski kahetsusväärseks, et mõned liikmesriigid õigustavad oma siseturu isoleerimist ikka veel avaliku huviga; rõhutab lisaks, et sellised nõuded nagu põhjendamatud territoriaalsed piirangud, tarbetud keelenõuded ja majandusvajaduste testid loovad ühtsel turul põhjendamatuid tõkkeid, ning kutsub komisjoni üles parandama sellega seoses liikmesriikide järelevalvet, sealhulgas seadusejärgse teatamiskohustuse osas;

13.

taunib asjaolu, et Euroopa Parlamendi uuringu kohaselt on ühtse turu valdkonnas liikmesriikide vastu algatatud rikkumismenetluste arv aastatel 2017–2019 kasvanud, jõudes 2019. aastal 800-ni, mis on kõrgeim tase alates 2014. aastast;

Kaupade ja teenuste vaba liikumise takistused

14.

juhib tähelepanu sellele, et komisjon ja sidusrühmad on kindlaks teinud piiriülese tegevuse peamised põhjendamatud takistused, sealhulgas:

regulatiivsed erinevused ja liidu õiguse ebajärjekindel rakendamine, mis raskendab piiriülest tegevust ja sunnib ettevõtjaid kasutama oma ressursse selleks, et analüüsida ELi õigussätteid, mis on väga töömahukas ning suunab investeeringud eemale tegevustest, mis loovad töökohti või toetavad majanduskasvu;

b)	ELi õigusaktide ebapiisav jõustamine ning pikad ja keerulised menetlused ELi õiguse rikkumiste lahendamiseks;

koormavad ja vahel keerulised haldusnõuded või tavad, nagu korduvad pidevad kontrollid ja rikkumise suhtes ebaproportsionaalsed karistused, ligipääsmatu või puuduv teave ja piiratud suhtluskanalid avaliku halduse asutustega, mis piiravad ka uute või konkureerivate teenuste võimalusi uutes asukohtades, mis annaksid tarbijatele rohkem valikuvõimalusi;

d)	territoriaalsed tarnepiirangud, mis takistavad ilmselgelt ühtse turu arengut ja selle võimalikku kasu tarbijatele;

e)	riiklikul tasandil vastu võetud täiendavad tehnilised nõuded, mis tekitavad liigset ja põhjendamatut halduskoormust, mis võib kahjustada siseturu sujuvat toimimist;

f)	puuduvad tõhusad vahendid ja mehhanismid, millega jagada teavet olemasolevate kohustuste kohta, ning puuduvad ühtlustatud tehnilised standardid, mis suurendab piiriüleselt tegutsevate äriühingute kulusid nõuete täitmiseks;

g)	läbipaistvuse ja teabe puudumine ning keerukad menetlusnõuded, mis raskendavad juurdepääsu piiriülestele hangetele, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate (VKEd) jaoks;

h)	ebapiisavad piiriülese e-kaubanduse normid;

i)	raskused kaubandus- ja haldusvaidluste õigeaegsel lahendamisel;

15.

märgib, et siseturul tegutsevad ELi ettevõtjad on juba teatanud konkreetsetest näidetest eespool nimetatud tõkete kohta, sealhulgas näiteks välismaiste teenuseosutajate nõue registreerida äriühing vastuvõtva liikmesriigi äriregistris ja ettevõtete registris, isegi kui nad saadavad töötajaid vastuvõtva liikmesriigi territooriumile ajutiselt ja neil puudub seal infrastruktuur, mille kaudu nad tegutseksid tavapärasel, stabiilsel ja pideval viisil;

16.

rõhutab, et kõige tõhusam viis ühtse turu killustatuse vähendamiseks on võimalikult palju ühtlustada; rõhutab, et selline ühtlustamine ei tohiks siiski tuua ettevõtetele kaasa suuremat regulatiivset koormust;

17.

rõhutab, et õigusriigi järgimine tugevdab ühtse turu terviklikkust, ja tuletab liikmesriikidele meelde nende seadusejärgset teatamiskohustust;

18.

rõhutab, et mittetariifsed tõkked mõjutavad muude tegurite hulgas tõsiselt teenustesektorit ja seega ka teisi teenustesektori toetatavaid majandussektoreid; rõhutab lisaks, et komisjon on teinud kindlaks 24 konkreetset piirangut 13 sektoris, mis rikuvad teenuste direktiiviga (6) kehtestatud norme, sealhulgas mõned, mis on diskrimineerivad või mis on seotud asutamis- või kodakondsusnõuetega; märgib, et hindamise eesmärk oli dokumenteerida piirangute olemasolu või puudumist ning et piirangute proportsionaalsust selle käigus ei hinnatud, samuti ei hinnatud, kas asjaomane piirang oli põhjendatud või proportsionaalne;

19.

tunnistab, et aruandest ilmneb, et takistused on peaaegu kõigis hinnatud sektorites veidi vähenenud, mistõttu on vaja, et komisjon jätkaks hindamist; rõhutab siiski, et komisjoni kaardistamise põhjal on tõkete vähenemine eri teenindussektorites olnud pärast teenuste direktiivi rakendamist 2006.–2017. aastal aeglane ning et jaemüügisektoris on kaardistatud tõkked aastatel 2011–2017 isegi suurenenud, mis teeb edusammud olematuks;

20.

peab kahetsusväärseks, et mõned teenuste direktiivi alusel kindlaks tehtud piirangud tulenevad õiguslikust ebakindlusest, mida direktiiv on alates jõustumisest seoses kohaldamisalaga tekitanud, eelkõige turismisektori VKEdele;

21.

märgib, et avalikel teenustel on siseturu reeglitega seoses erikaitse, kuna nad täidavad üldist huvi pakkuvaid ülesandeid, ning seepärast ei kujuta riigiasutuste poolt nende nõuetekohaseks toimimiseks kehtestatud reeglid endast mittetariifseid tõkkeid; märgib sellega seoses, et sotsiaal- ja tervishoiuteenuste suhtes ei kohaldata teenuste direktiivi;

22.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama pingutusi jaekaubanduse tõkete kõrvaldamiseks ning uute tõkete tuvastamisel kiiresti tegutsema; palub komisjonil koostada suunised jaemüügilubade andmise menetluste proportsionaalsuse kohta, et suurendada jaemüügi õiguskindlust ja prognoositavust, ning esitada 2022. aasta keskpaigaks Euroopa jaemüügisektori uus tegevuskava;

23.

tuletab meelde, et märkimisväärne hulk teenuste piiriülese osutamisega seotud probleeme tuleneb haldustavadest, mitte vastuolust liidu õigusega;

24.

palub, et komisjon jätkaks suuniste väljatöötamist ebatõhusate õigusaktidega tegelemiseks; juhib tähelepanu sellele, et kui töötajate vaba liikumist hõlbustavaid ELi õigusakte ei tõlgendata ühtselt, siis võib jääda vajaka õigusselgusest ning see võib tuua kaasa bürokraatiat ettevõtjatele ja töötajatele, kes osutavad teenuseid eri liikmesriikides; kutsub komisjoni üles toetama liikmesriike ülevõtmisprotsessis, et tagada ühtlustatum lähenemisviis;

25.

peab kahetsusväärseks, et teenuste direktiivis ja tehniliste eeskirjade infosüsteemis (7) sätestatud teatamise korda ei kasutata piisavalt; rõhutab, et see vähendab komisjoni võimet tagada, et uued teenuseid käsitlevad õigusaktid on teenuste direktiiviga kooskõlas; kutsub liikmesriike üles täitma teenuste direktiivi kohast teatamiskohustust; kutsub komisjoni üles esitama 2022. aasta keskpaigaks tegevuskava praeguse raamistiku parandamiseks; märgib sellega seoses, et komisjon kavatseb ajakohastada teenuste direktiivi rakendamise käsiraamatut, et lisada sellesse hiljutisest kohtupraktikast tulenevad andmed ja parandada direktiivi täitmise tagamist;

26.

rõhutab, et takistusi võib tekitada ka see, et riikide ametiasutused ei suuda kuigivõrd pakkuda teenuseid teistes keeltes, samuti oskuste ja taristu nappus; palub liikmesriikidel hoolitseda selle eest, et turulepääsuga seotud teave ja dokumendid oleksid kättesaadavad mitte ainult liikmesriigi ametlikus keeles, vaid ka inglise või mõnes muus keeles, mida kohalikus majanduses kõige rohkem kasutatakse;

27.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma riiklike ametiasutuste jaoks vastu käepärased, kokkuvõtlikud ja kasutusvalmis vahendid, mis võimaldaksid reageerida väärtavadele ja rikkumistele ning jõustada siseturgu käsitlevaid norme;

28.

tuletab meelde, et liikmesriik saab avaliku korra, rahvatervise või avaliku julgeoleku põhjendusele tugineda üksnes juhul, kui ta suudab tõendada, et tekkinud on tõeline ja piisavalt tõsine oht, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi; peab seetõttu vastuvõetamatuks mis tahes vormis diskrimineerimist, mida riik toetab, näiteks puuetega inimeste suhtes või majandusliku olukorra, rahvuse, vanuse, rassilise või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, elukutse, soo või seksuaalse sättumuse (sealhulgas LGBTIQ-foobia) alusel; on seisukohal, et selline diskrimineerimine võib piirata siseturu vabadusi ja luua seega mittetariifse tõkke, mis mõjutab kaupade ja teenuste vaba liikumist, kuna takistab kaupade tootjaid ja teenuseosutajaid tarnimast samu kaupu ja teenuseid võrdselt kogu ELis ning ei lase tarbijatel ühtse turu saavutustest kasu saada;

29.

väljendab heameelt selle üle, et viimastel aastatel on kaupade vaba liikumine märkimisväärselt paranenud tänu määrustele nagu määrus (EL) 2018/302 (8) (asukohapõhist piiramist käsitlev määrus), määrus (EL) 2019/1020 (9) (turujärelevalve ja toodete nõuetele vastavuse määrus) ning eelkõige tänu määrusele (EL) 2019/515 (10) (kaupade vastastikuse tunnustamise määrus); tuletab meelde, et vastastikuse tunnustamise põhimõtet kohaldatakse ainult ühtlustamata kaupade suhtes, ning rõhutab ülalt alla ühtlustamise tähtsust tooteohutuse ja tarbijakaitse kõrge taseme tagamiseks; on veendunud, et vastastikuse tunnustamise põhimõtte ja määruses (EL) 2019/515 defineeritud vahendite põhjalik kohaldamine edendaks tõhusalt ühtse turu tegevuskava, eriti valdkondades, kus püsivad probleemid;

30.

on seisukohal, et asukohapõhist tõkestust käsitleva määruse vastuvõtmine ja kohaldamine on tarbijatele piiriüleste ostude tegemisel kasulik olnud; tuletab siiski meelde, et teatavad takistused püsivad, eelkõige audiovisuaalteenuste ja -sisu pakkumisel, ning see vähendab tarbijate usaldust piiriülese netikaubanduse vastu; kutsub komisjoni üles 2022. aastaks kavandatud hindamisaruandes esitama põhjendamatu ja ebatõhusa asukohapõhise tõkestuse kõrvaldamise viise ning seadma eesmärgiks harmoneeritud digitaalse ühtse turu loomise;

31.

juhib tähelepanu diskrimineerivatele ja konkurentsivastastele tavadele, nagu territoriaalsed tarnepiirangud, mis takistavad ühtse turu arengut ja vähendavad selle võimalikku kasu tarbijatele; kutsub komisjoni üles võtma asjakohaseid meetmeid, et kaotada territoriaalsed tarnepiirangud ja seeläbi vähendada tõkkeid piiriülesele kaubandusele, et saavutada täielikult toimiv ühtne turg;

32.

väljendab heameelt asjaolu üle, et kvalifikatsiooni ühtlustamine vastastikuse tunnustamise kaudu on juba mitme kutseala puhul aidanud ühtse turu kujunemist soodustada; peab aga kahetsusväärseks, et edasiliikumist takistavad tõsiselt liikmesriikide kehtestatud haldustõkked; rõhutab, et diplomite, kvalifikatsiooni, oskuste ja pädevuse vastastikune tunnustamine liikmesriikide vahel tugevdaks töötajate ja teenuste vaba liikumist, ning nõuab tungivalt, et liikmesriigid laiendaksid vastastikust tunnustamist kõigile haridus- ja koolitustasanditele ning parandaksid selleks vajalikke menetlusi või kehtestaksid need nii kiiresti kui võimalik;

33.

tuletab meelde reguleeritud kutsealade eristaatust ühtsel turul ja nende rolli avalike huvide kaitsmisel, kuid rõhutab samuti, et seda eristaatust ei tohiks kasutada ühtset turgu killustavate põhjendamatute tõkete säilitamiseks;

34.

õhutab komisjoni kaotama põhjendamatud kutsekvalifikatsiooni piirangud ja valvsalt jätkama rikkumismenetlusi, kui liikmesriigid ei järgi kvalifikatsiooni tunnustamist käsitlevaid ELi õigusakte;

35.

tuletab meelde, et kutsekvalifikatsiooni tunnustamise direktiiv lähtub võrdse kohtlemise põhimõttest ja kodakondsuse alusel diskrimineerimise keelust;

36.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles jätkama ja laiendama ettevõtjate teavitamist, kes ei pruugi olla kursis vastastikuse tunnustamise ja muude piiriülest tegevust hõlbustavate normidega;

37.

nõuab, et edendataks Euroopa kvalifikatsiooniraamistikku ja lihtsustataks selle kohaldamist kogu ELis, et sellest saaks laialdaselt heakskiidetud tunnustamisvahend;

38.

peab kahetsusväärseks puudulikku juurdepääsu teabele, mis puudutab tööjõu liikuvust teenustesektoris, ning tunneb muret selle pärast, et mõnes liikmesriigis kehtivad oluliste dokumentide hankimisel keerulised menetlused ja et kodanikel on endiselt probleeme A1-vormi õigeaegse kättesaamisega; rõhutab, et kui see on kohaldatav ja asjakohane, tuleks parandada juurdepääsu teabele, näiteks riiklikele kollektiivlepingutele, nagu nõutakse direktiivis 2014/67/EL (11), et hõlbustada ettevõtjatel nõuete täitmist ning töötajatel teabe saamist; rõhutab, et see teave peaks olema kättesaadav ühtse digivärava kaudu; kutsub Euroopa Komisjoni ja Euroopa Tööjõuametit üles parandama juurdepääsu teabele;

39.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks kavakohaselt 2022. aasta esimeses kvartalis kasutusele digitaalse vormi töötajate lähetamise deklareerimiseks, nagu on kirjeldatud komisjoni 2020. aasta uues tööstusstrateegias, luues lihtsa, kasutajasõbraliku ja koostalitlusvõimelise digitaalse vormi, mis vastab Euroopa ettevõtete ja eelkõige VKEde vajadustele;

40.

tuletab meelde, et juurdepääs teabele on esmatähtis ja see tuleks kasutajatele võimalikult lihtsaks teha; peab kiiduväärseks kaupade paketi raames võetud meetmeid, mille eesmärk on parandada juurdepääsu kohaldatavaid norme ja ettevõtjate kohustusi puudutavale teabele, sest see hõlbustab piiriülest kaubandust, säilitades samas kõrgetasemelise tarbijakaitse; nõuab ühtsete kontaktpunktide loomiseks piisavat rahastust;

41.

võtab teadmiseks, et nii era- kui ka tarbesõidukitele kohaldatakse üha arvukamaid linnasõidukite juurdepääsu käsitlevaid norme; palub komisjonil hinnata, kas on vaja ELi tasandil kooskõlastamist;

42.

rõhutab, et ühtse turu nõuetekohane toimimine on otsustavalt tähtis, et tagada taskukohaste ja kvaliteetsete toodete, sealhulgas põllumajanduslike toiduainetega varustamine kogu ELis;

43.

rõhutab, kui oluline on suurendada ELi tarnesüsteemide dünaamilisust ja vastupanuvõimet nii piirkondlikul kui ka kohalikul tasandil ning tugevdada lühikesi, arukaid ja integreeritud tarneahelaid, et tagada kogu liidus kestlikud tarneahelad;

44.

rõhutab, et siseturul tuleb ELi ühtse lähenemisviisi abil tagada võimalikult ühtne märgistamine, mis kõrvaldaks ühtse turu toimimise takistused ja tagaks tarbijatele antava teabe selguse, läbipaistvuse, jälgitavuse ja arusaadavuse;

45.

väljendab heameelt muudetud ebaausate kaubandustavade direktiivi (12) vastuvõtmise ja komisjoni sellega seotud algatuste üle ning toetab Teadusuuringute Ühiskeskuse tööd ja järeldusi, mille eesmärk on lahendada kahetise kvaliteedi probleem;

Digiüleminek ja tehisintellekti kasutamine ühtse turu tõkete kõrvaldamisel

46.

rõhutab, kui oluline on täielikult toimiv digitaalne ühtne turg, millest on kasu nii tarbijatel kui ettevõtjatel, ning nõuab VKEde toetamist, et nad digiüleminekul tekkivate takistuste ja raskustega toime tuleksid;

47.

on veendunud, et digiteerimine ja kujunemisjärgus tehnoloogia, nagu tehisintellekt, võivad aidata ELi eesmärke saavutada ja siseturgu süvendada; rõhutab, et kui sellist tehnoloogiat kasutatakse õigesti, võib see olla positiivne ja ümberkujundav ning lahendada palju ühtse turu takistuste kõrvaldamisega seotud probleeme;

48.

kutsub komisjoni üles täiendavalt hindama selliste digilahenduste kasutamise lubamist ja soodustamist, mis võivad aidata esitada kohustuslikku teavet toote või pakendi kohta, ilma et oleks vaja muuta pakendi suurust või ümber pakendada;

49.

väljendab heameelt digiteenuste õigusakti (COM(2020)0825) ja digiturgude õigusakti (COM(2020)0842) ettepanekute üle ning palub Euroopa Komisjonil ja liikmesriikidel vastu võtta raamistikud, mis on kooskõlas siseturu ja ELi muude poliitikameetmetega; on seisukohal, et ettevõtete ning eelkõige VKEde ja tarbijate jaoks on äärmiselt oluline, et neil oleksid selged, ühtlustatud ja kindlad normid;

50.

väljendab heameelt komisjoni kava üle luua toiduks mittekasutatavate toodete kontrolliasutustele ühtne Euroopa kontaktpunkt;

51.

kutsub ELi ja riiklikke asutusi üles võtma asjakohaseid meetmeid, mille eesmärk on töötada välja ühtne vorm ametlike riiklike veebisaitide jaoks ja muuta need ühtse digiväravaga ühilduvaks, et parandada liikmesriikides juurdepääsu teabele;

52.

tunnistab, et haldusasutuste vähene suutlikkus piiriüleses keskkonnas kvaliteetseid teenuseid pakkuda tekitab arvukalt takistusi; on veendunud, et avalike teenuste digiüleminek ja täieulatuslik e-valitsussuutlikkus on endiselt olulised, et kaotada mõned kahjulikud mittetariifsed tõkked; õhutab komisjoni edendama digivahendite kasutamist ja nõuab tungivalt, et liikmesriigid täielikult pühenduksid avalike teenuste digiteerimisele; rõhutab, kui tähtis on välja töötada ja kasutusele võtta koostalitlusvõimelised ja avatud lähtekoodiga e-valitsusvahendid, et soodustada riigiti ühilduvate veebipõhiste haldusmenetluste arendamist; tuletab sellega seoses meelde, et ühtse digivärava põhisätted pidid olema kõigis liikmesriikides jõustunud 12. detsembriks 2020; rõhutab, kui tähtsad on vaikimisi digitaalsuse ja ühekordsuse põhimõte, kuna need säästavad kodanike ja ettevõtjate aega ja raha, eriti kui nende kasutus laieneb; väljendab heameelt ettepaneku üle lisada ühtsele digiväravale ühtse turu tõkete kõrvaldamise vahend;

53.

peab kahetsusväärseks, et ühtse digivärava rakendamine edeneb aeglaselt; kutsub liikmesriike üles eraldama piisavalt vahendeid ühtse digivärava kiireks rakendamiseks VKE-sõbralikul viisil, andes kasutajakeskset teavet ühtse turu normide ja haldusmenetluste kohta, et muuta see võimalikult suures ulatuses virtuaalseks ühtseks kontaktpunktiks; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles laiendama ühtse digivärava kohaldamisala kõigile ettevõtlusega seotud haldusmenetlustele;

54.

rõhutab, et SOLVITil on suur potentsiaal saada peamiseks mitteametlikuks ettevõtjate ja tarbijate probleemide lahendamise vahendiks ELi õiguse väärkohaldamise korral; väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle muuta SOLVIT ühtse turu vaidluste lahendamise vaikevahendiks; on seisukohal, et see eeldab laiemat teavitamist nende vaidluste lahendamise vahendite olemasolust;

55.

märgib, et vaatamata komisjoni ja liikmesriikide teavitustegevusele on SOLVIT paljudele kodanikele ja ettevõtjatele ikka veel tundmatu; rõhutab, et komisjon ja liikmesriigid peaksid võtma täiendavaid meetmeid SOLVITi tuntuse suurendamiseks;

56.

märgib, et SOLVIT põhineb pigem soovitusel kui seadusel ega saa teha õiguslikult siduvaid otsuseid; rõhutab, et SOLVITi tegevust on võimalik oluliselt parandada;

57.

märgib, et paljudel SOLVITi keskustel on endiselt liiga vähe töötajaid ning napib raha ja võimalusi töötajate koolitamiseks, mistõttu puuduvad ka vajalikud teadmised; palub komisjonil ja liikmesriikidel tagada, et SOLVITi keskustel oleksid komisjoni teatises (COM(2017)0255) nõutud tegevuseks piisavad ressursid;

58.

juhib tähelepanu asjaolule, et põhjendamatud, ebaproportsionaalsed ja diskrimineerivad kontrollimeetmed, mida liikmesriigid kohaldavad, sealhulgas ülemäärased trahvid ja juurdepääs konkureerivate ettevõtete andmetele, kujutavad endast samuti siseturu tõkkeid; märgib, et Euroopa ettevõtted teatavad regulaarselt sellistest tavadest kas SOLVITi, petitsioonikomisjonile esitatud petitsioonide või Euroopa Komisjonile saadetud kaebuste kaudu;

59.

rõhutab, et Euroopa kodanikele, ettevõtjatele ja nende esindajatele on vaja kättesaadavat ja ligipääsetavat kontaktpunkti, et teatada liikmesriikide võetud meetmetest, mis takistavad Euroopa ühtset turgu; rõhutab, et neile kaebustele tuleb sujuvalt reageerida, et põhjendamatud tõkked ühtselt turult võimalikult kiiresti kõrvaldada;

60.

tuletab meelde, et rahvusvahelise autoveo sektori suhtes kehtivad mittetariifsed tõkked, mis piiravad juurdepääsu riigisisestele turgudele, vähendades sektori konkurentsivõimet;

61.

rõhutab, kui tähtis on siseturu jaoks standardite ühtlustamine ning sidusrühmade ja ettevõtjate põhjalikum kaasamine, et vältida ELi ühtsele turule juurdepääsu asjatut piiramist;

Nõuete täitmise tagamine ja järelevalve nende täitmise üle

62.

kiidab põhimõtteliselt heaks ühtse turu normide täitmise tagamise rakkerühma, mille eesmärk on hinnata riiklike õigusaktide vastavust ühtse turu normidele ja seada esikohale kõige segavamad tõkked, lahendada ülereguleerimise probleem ja arutada horisontaalse jõustamise küsimusi; juhib tähelepanu sellele, et ühtse turu normide täitmise tagamise rakkerühm peaks lisaks probleemide tuvastamisele pakkuma ka võimalikke lahendusi; palub, et komisjon ja liikmesriigid tagaksid sidusrühmade laiema kaasamise ühtse turu normide täitmise tagamise rakkerühma töösse;

63.

tuletab meelde, et komisjoni kava tõhustada liidu õiguse täitmise tagamist ühtse turu normide täitmise tagamise rakkerühma abil, mille esimene kohtumine toimus 2020. aasta aprillis, on seni andnud vaid piiratud tulemusi; peab kahetsusväärseks, et ühtse turu normide täitmise tagamise rakkerühma töömeetodid ei ole läbipaistvad; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles suurendama ühtse turu normide täitmise tagamise rakkerühma läbipaistvust ja kutsuma sidusrühmade esindajad oma koosolekutele, samuti tagama, et rakkerühm avaldab komisjoni veebisaidil oma koosolekutel osalejate nimekirjad, päevakorrad ja koosolekute protokollid; kutsub komisjoni üles esitama 2022. aasta lõpuks rakkerühma töö konkreetsed tulemused ning esitama need Euroopa Parlamendi siseturu- ja tarbijakaitsekomisjonile ning konkurentsivõime nõukogule kooskõlas oma 10. märtsi 2020. aasta teatisega „Pikaajaline tegevuskava ühtse turu normide paremaks rakendamiseks ja täitmise tagamiseks“ (COM(2020)0094);

64.

palub komisjonil esitada korrapäraselt vähemalt iga kolme aasta järel aruanne mittetariifsete tõkete kohta, läbipaistval viisil laiendada ühtse turu tulemustabelit ning koostada nimekiri rikkumismenetlustest ja riiklikest õigusaktidest, mille puhul kahtlustatakse, et need on vastuolus ELi õigusega;

65.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles järjepidevalt, kiiresti ja rangelt hindama, kas riigisisesed normid takistavad siseturgu, ning kui jah, siis kas need on vajalikud, mittediskrimineerivad, proportsionaalsed ja põhjendatud, nagu on sätestatud direktiivides (EL) 2015/1535 tehniliste eeskirjade ja (EL) 2018/958 (13) reguleeritud kutsealadele juurdepääsu kohta; märgib, et puuduvad nõuetekohased mõjuhinnangud ja korralikud põhjendused, eelkõige riigisisested tooteid ja teenuseid käsitlevate normide kohta; kutsub komisjoni üles otsustama kaebuste üle kiiresti, tagamaks, et lõppkasutaja seisukohast olulisi probleeme käsitletakse viivitamata ja need lahendatakse tõhusalt;

66.

tuletab meelde, et liikmesriigid ja komisjon peavad kogu õigusloometsükli vältel jagama kohustust tagada, et järgitakse ühtse turu norme, võttes arvesse ka Pariisi kokkulepet ja Euroopa sotsiaalõiguste sammast, ning et täidetakse kodanike, sealhulgas töötajate ja tarbijate õigusi; rõhutab, et Euroopa tasandil tuleks välja töötada ühtlustatud normid kontrollimise ja muu turujärelevalvetegevuse sageduse ja kvaliteedi kohta, eelkõige seoses tooteohutusega, ning edendada riiklike ametiasutuste teabevahetusvahendeid, et tugevdada valdkondlikku koostööd;

67.

palub kõigil liikmesriikidel tagada, et kõigil nende jurisdiktsiooni alla kuuluvatel pädevatel asutustel oleksid vajalikud minimaalsed volitused ning eelarve ja personal, et tagada siseturu õigustiku nõuetekohane kohaldamine;

68.

juhib tähelepanu sellele, kui oluline on asjaomastel ametiasutustel ettevõtjaid proportsionaalselt jälgida ja kontrollida ning õigusaktide mittejärgimise korral karistada, olenemata sellest, millises liikmesriigis nad asuvad; rõhutab, et väga oluline on kasutada riiklike ametiasutuste ja Euroopa Komisjoni turujärelevalve koostöö vahendeid ning töötada välja uusi vahendeid, et õigeaegselt hoiatada tarbijate turvalisust ohustavate nõuetele mittevastavuse probleemide eest, tehes seda eelkõige Euroopa tasandi järelevalve tõhustamise kaudu;

69.

rõhutab, kui oluline on suurem ühtlustamine, mis hõlmab tulemuslikku ja tõhusat jõustamiskoostööd pädevate asutuste vahel, et rikkumisi tuvastada ja uurida ning nõuda nende lõpetamist või need keelustada;

70.

rõhutab järelevalve tähtsust ja tunneb seetõttu heameelt ühtse turu tulemustabeli kui tulemuslikkuse jälgimise vahendi üle; rõhutab, et tulemustabeli tulemusi on vaja kõrgeimal poliitilisel tasandil korrapäraselt arutada, tagades poliitilise pühendumise takistuste kõrvaldamisele mitte ainult ettevõtluse seisukohast, vaid ka seoses töötajate, tarbijate ja kodanike ees seisvate probleemidega, võttes nõuetekohaselt arvesse sotsiaal- ja keskkonnapoliitilisi kaalutlusi;

71.

väljendab heameelt riiklike haldusasutuste, riigihankespetsialistide, kohtunike ja muude õiguspraktikute suutlikkuse suurendamise üle, mida on võimalik rahastada reformide tugiprogrammi raames;

Ühtse turu tõkked, mis tulenevad COVID-19-le reageerimisest

72.

tuletab meelde, et liikmesriikide ja komisjoni algses reageeringus pandeemiale ei võetud arvesse ühtse turu vajadusi, ning tuletab meelde, et sellel on olnud tõsine mõju kaupade, inimeste ja teenuste vabale piiriülesele liikumisele; on veendunud, et COVID-19 kriisist järelduste tegemiseks on vaja täiendavalt hinnata pandeemia mõju ühtsele turule;

73.

kutsub liikmesriike üles pandeemiaolukorra halvenemise korral täielikult rakendama komisjoni suuniseid töötajate vaba liikumise kohta COVID-19 pandeemia ajal ning komisjoni teatist „Etapiviisiline ja kooskõlastatud tegevus liikumisvabaduse taastamiseks ja sisepiiridel tehtava kontrolli kaotamiseks“ (C(2020)3250), et võimaldada töötajatel, eelkõige transpordi-, piiriala-, lähetatud ja hooajatöötajatel ning teenuseosutajatel ületada piire ja pääseda takistusteta oma töökohtadele;

74.

kiidab heaks taasterahastu „NextGenerationEU“, ELi suunised piirihalduse kohta, rohelised transpordikoridorid, ELi digitaalse COVID-tõendi vaba liikumise hõlbustamiseks ning täiendavad meetmed, mille eesmärk on võimaldada ühtse turu normaalset toimimist;

75.

peab kahetsusväärseks, et mõned liikmesriigid on kehtestanud täiendavad reisipiirangud, näiteks karantiininõude mõnedele ELi digitaalse COVID-tõendi omanikele; märgib, et need piirangud on eriti koormavad piiriüleste ja lähetatud töötajate ning veokijuhtide jaoks;

76.

tuletab meelde, kui oluline on tagada, et COVID-19 meetmed ei mõjutaks toodete, eriti toiduainete voogu ELis, sealhulgas mandri-Euroopast eraldatud territooriumide puhul;

77.

märgib, et COVID-19 pandeemia on lisaks hotelli-, restorani- ja toitlustussektori langusele kaasa toonud teatavate piirangute kehtestamise liikmesriikide vahel ja sees, ning sellel on laastav mõju toiduainete tootmisele;

78.

on seisukohal, et kestlik areng, õiglane üleminek, sotsiaalne kaasamine ja kvaliteetsete töökohtade loomine peavad aitama majandust taastada;

79.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle esitada ühtse turu erakorraliste meetmete pakett; kutsub komisjoni üles arendama seda õiguslikult siduva struktuurilise vahendina, et tagada isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumine tulevaste kriiside korral;

80.

kutsub komisjoni ja liikmesriike üles saadud kogemusi ennetavalt kasutama ja välja töötama hädaolukordadele reageerimise kava, mille eesmärk peaks olema ühiselt reageerida ja võimalikult suures ulatuses kaitsta teenuste, kaupade ja inimeste, eelkõige piiriüleste töötajate vaba liikumist; tuletab meelde, et liikmesriigid peavad viivitamata teatama riiklikest meetmetest, mis piiravad kaupade ja teenuste vaba liikumist;

81.

väljendab heameelt komisjoni ettepaneku üle võtta vastu määrus tõsiste piiriüleste terviseohtude kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks otsus nr 1082/2013/EL (COM(2020)0727), eelkõige komisjoni ettepaneku üle luua mehhanism meditsiiniseadmete ekspordipiirangute kontrollimiseks siseturul;

82.

rõhutab tungivat vajadust laiendada juurdepääsu digiteenustele ja -tehnoloogiale, mis on hädaolukorras äärmiselt vajalik, et ühtne turg sujuvalt toimiks ning kodanikud ja ettevõtjad saaksid avalikke teenuseid kasutada e-valitsuse lahenduste kaudu; möönab, et digitaalne tõrjutus ja internetiühenduse puudumine on Euroopa ühtse turu digiülemineku kõige olulisemad mittetariifsed tõkked;

o o

83.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT C 456, 10.11.2021, lk 14.

(2) ELT L 295, 21.11.2018, lk 1.

(3) ELT C 388, 13.11.2020, lk 39.

(4) ELT C 76, 28.2.2018, lk 105.

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT L 255, 30.9.2005, lk 22).

(6) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36).

(7) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. septembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/1535, millega nähakse ette tehnilistest eeskirjadest ning infoühiskonna teenuste eeskirjadest teatamise kord (ELT L 241, 17.9.2015, lk 1).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2018. aasta määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel (ELT L 60 I, 2.3.2018, lk 1).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta (ELT L 169, 25.6.2019, lk 1).

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. märtsi 2019. aasta määrus (EL) 2019/515, mis käsitleb teises liikmesriigis seaduslikult turustatavate kaupade vastastikust tunnustamist (ELT L 91, 29.3.2019, lk 1).

(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/67/EL, mis käsitleb direktiivi 96/71/EÜ (töötajate lähetamise kohta seoses teenuste osutamisega) jõustamist (ELT L 159, 28.5.2014, lk 11).

(12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

(13) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. juuni 2018. aasta direktiiv (EL) 2018/958, milles käsitletakse uute kutsealasid reguleerivate õigusnormide vastuvõtmisele eelnevat proportsionaalsuse kontrolli (ELT L 173, 9.7.2018, lk 25).

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/225

P9_TA(2022)0044

Euroopa piiriüleste mittetulundusühingute ja mittetulundusorganisatsioonide põhikiri

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile Euroopa piiriüleste mittetulundusühingute ja mittetulunduslike organisatsioonide põhikirja kohta (2020/2026(INL))

(2022/C 342/17)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklit 225,

—	võttes arvesse ELi toimimise lepingu artikleid 114 ja 352,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 11,

—	võttes arvesse põhiõiguste hartat, eriti selle artiklit 12,

—	võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 11,

—	võttes arvesse oma arvamust (1) Euroopa Komisjoni ettepaneku kohta võtta vastu määrus Euroopa mittetulundusühingu põhikirja kohta (2),

—	võttes arvesse oma 13. märtsi 1987. aasta resolutsiooni mittetulunduslike organisatsioonide kohta Euroopa ühendustes (3),

—	võttes arvesse oma 7. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni ELi demokraatia, õigusriigi ja põhiõiguste mehhanismi loomise kohta (4),

—	võttes arvesse oma 10. märtsi 2011. aasta deklaratsiooni Euroopa vastastikuste ühingute, liitude ja sihtasutuste põhikirja loomise kohta (5),

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust „Euroopa filantroopia kasutamata potentsiaal (ettevalmistav arvamus eesistujariigi Rumeenia taotlusel)“,

—	võttes arvesse ühinemisvabaduse ühissuuniseid (CDL-AD(2014)046), mille on vastu võtnud Euroopa Nõukogu komisjon „Demokraatia õiguse kaudu“ (Veneetsia komisjon) ja OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR),

—	võttes arvesse kodukorra artikleid 47 ja 54,

—	võttes arvesse kultuuri- ja hariduskomisjoni ning kodanikuvabaduste, justiits- ja siseasjade komisjoni arvamust,

—	võttes arvesse õiguskomisjoni raportit (A9-0007/2022),

arvestades, et ELi toimimise lepingu artikkel 63 koos Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklitega 7, 8 ja 12 sätestab ühinemisvabaduse kõigil tasandeil ja kaitseb mittetulunduslikke organisatsioone kõigi diskrimineerivate, ebavajalike ja põhjendamatute piirangute eest nende tegevuse rahastamisel;

arvestades, et käesolevas resolutsioonis tuleks mõistet „mittetulunduslik organisatsioon“ mõista nii, et see kajastab mittetulundusliku organisatsiooni vormide rohkust liidus, nii neid, millel on liikmed, kui ka liikmeteta, näiteks mittetulundusühingud, heategevuslikud organisatsioonid, organisatsioonid, mille vara kasutatakse teatava eesmärgi saavutamiseks, nagu sihtasutused, ning muud sarnased organisatsioonid;

arvestades, et Euroopa Inimõiguste Kohus on tunnistanud, et riigil on positiivne kohustus tagada ühinemisvabaduse kasutamine, ning on oma 21. oktoobri 2005. aasta otsuses kohtuasjas Ouranio Toxo jt vs. Kreeka (6) leidnud, et ühinemisvabaduse tõelist ja tõhusat austamist ei saa taandada pelgalt riigi kohustusele mitte sekkuda; arvestades, et kohtuasjas C-78/18 tehtud otsuses (7) leidis Euroopa Liidu Kohus, et ühinemisvabadus ei hõlma mitte ainult ühingute asutamise ja lõpetamise õigust, vaid ka võimalust, et ühing saaks vahepealsel ajal toimida;

arvestades, et mittetulunduslikud organisatsioonid on esmatähtsad kodanike ja kodanikuühiskonna huvide esindajad, pakkudes muu hulgas sageli teenuseid sotsiaalsektori mittetasuvates valdkondades, julgustades osalema ühiskondlikus elus ja kaitstes vähemuste õigusi; arvestades, et lisaks prognoosivad ja lahendavad nad koos riigi valitsuse, piirkondliku ja kohaliku omavalitsusega sotsiaal-majanduslikke probleeme ning täidavad teenuste valdkonnas ja majandustegevuses esinevaid lünki;

E.	arvestades, et mittetulunduslikud organisatsioonid kasutavad ja edendavad sageli sõnavabadust, eelkõige siis, kui nad edendavad avalikku huvi, toetavad aktiivset osalemist demokraatlikus elus ja toimivad demokraatia koolina;

arvestades, et COVID-19 kriis on toonud esile mittetulunduslike organisatsioonide hädavajaliku rolli inimeste abistamisel paljude raskustega toimetulekul, tagades seeläbi sotsiaalse ühtekuuluvuse; arvestades, et COVID-19 kriis on nende positsiooni siiski kahjustanud, eelkõige seetõttu, et see katkestas nende tegevuse ning tekitas samas uusi vajadusi ja ülesandeid;

arvestades, et Euroopa demokraatia sõltub kodanikuühiskonna ja esindusorganisatsioonide võimest tegutseda vabalt ja piiriüleselt; arvestades, et kodanikuühiskonna ja esindusorganisatsioonide olulist rolli demokraatiale kaasaaitamisel peetakse üheks liidu põhiväärtuseks, mida tunnustatakse eelkõige Euroopa Liidu lepingu artiklis 11, ning see nõuab avatud, läbipaistvat ja struktureeritud dialoogi;

H.	arvestades, et mittetulunduslikud organisatsioonid on liidu kodanikuühiskonna lahutamatu osa ja nende hulka kuuluvad heategevuslikud organisatsioonid, näiteks sihtasutused, mis aitavad kaasa üksikisikute tööle ja hõlbustavad seda, ning avalikke huve esindavad mittetulunduslikud organisatsioonid;

I.	arvestades, et usaldusväärset statistilist teavet mittetulunduslike organisatsioonide kohta on vähe või see ei ole kergesti kättesaadav;

J.	arvestades, et Euroopa äriühingute, Euroopa ühistute või Euroopa tasandi erakondade põhikiri ei võimalda mittetulunduslikel organisatsioonidel piiriülest koostööd teha;

K.	arvestades, et ettevõtetel, äriühingutel ja majandushuviühingutel on võimalus asutada Euroopa majandushuviühing;

L.	arvestades, et avalik-õiguslikud asutused võivad luua Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse;

M.	arvestades, et Euroopa mittetulundusühingu põhikiri peaks olema avatud organisatsioonidele ja isikutele, kes soovivad osaleda piiriülestes vahetustes ja vastastikuses õppes;

N.	arvestades, et Euroopa Parlamendi nõue sotsiaalmajanduses osalejate riiklike statistiliste registrite kohta ei hõlma sotsiaalmajanduse väliseid organisatsioone;

arvestades, et paljud mittetulunduslikud organisatsioonid osalevad majanduses ja siseturu arengus täiel määral, tegeledes korrapäraselt mõne majandustegevusega; arvestades, et mittetulundusühingute või mittetulunduslike organisatsioonide vaheliste piiriüleste rahavoogude maht on viimasel kümnendil märkimisväärselt suurenenud;

arvestades, et tänapäeval on tõusnud poliitikakujundajate ja kodanikuühiskonna teadlikkus mittetulunduslike organisatsioonide potentsiaalist teenuste osutamisel, kodanike kaasamisel ja sotsiaalses uuendustegevuses; arvestades, et see potentsiaal on tõenäoliselt veel kasutamata paljudes valdkondades, nagu haridus, kultuur, tervishoid, sotsiaalteenused, teadusuuringud, arenguabi, humanitaarabi ja suurõnnetusteks valmisolek;

Q.	arvestades mittetulunduslike organisatsioonide Euroopa Liidus pidevalt kasvavat sotsiaal-majanduslikku potentsiaali, mis loob paljudes sektorites tööhõivevõimalusi;

R.	arvestades, et mittetulunduslikud organisatsioonid toetavad olulisel määral üksikisikuid aktiivsel osalemisel demokraatlikus elus;

S.	arvestades, et enamik mittetulunduslike organisatsioonide tegevusest toimub riiklikul tasandil, kuigi üha rohkem neist tegutseb piiriüleselt, tugevdades seeläbi liikmesriikide sotsiaalset ühtekuuluvust ühiskondlikul tasandil, eriti piirialadel, mis moodustavad peaaegu 40 % liidu territooriumist;

arvestades, et eelkõige piiriülesed mittetulunduslikud organisatsioonid aitavad suurel määral kaasa liidu eesmärkide saavutamisele ning viivad läbi palju erinevaid rahvusvahelise tähtsusega üldhuvi pakkuvaid tegevusi, mis on eri valdkondade üldistes huvides; arvestades, et see hõlmab muu hulgas põhiõiguste ja -väärtuste kaitset ja edendamist, keskkonnakaitset, haridust, kultuuri, sotsiaaltööd ja arenguabi;

U.	arvestades, et vaatamata piiriüleste mittetulunduslike organisatsioonide arvu kasvule Euroopa Liidus puudub ühtlustatud üleeuroopaline õigusraamistik, mis võimaldaks neil nõuetekohaselt piiriüleselt tegutseda ja organiseeruda;

V.	arvestades, et praegu iseloomustavad mittetulunduslike organisatsioonide piiriülest tegevust siseriiklikust õigusest tulenevad kultuurilised, õiguslikud ja poliitilised erinevused, sest puudub neid organisatsioone käsitlev liidu õigusakt;

W.	arvestades, et Euroopa Parlament rõhutas juba 1987. aastal oma 13. märtsi 1987. aasta resolutsioonis mittetulunduslike organisatsioonide kohta Euroopa ühendustes vajadust koostada Euroopa mittetulunduslikke organisatsioone käsitlev asjakohane Euroopa määrus;

X.	arvestades, et iga organisatsioon, millele kehtivad Euroopa põhikiri või Euroopa ühised miinimumstandardid, peaks tegutsema aluslepingutes ja hartas sätestatud liidu ühiste väärtuste ja eesmärkide edendamise ja rakendamise nimel;

Praegune olukord

märgib, et mittetulunduslikel organisatsioonidel puudub liidu tasandil õiguslik vorm, mis seaks kodanikuühiskonna huvide esindatuse võrdsele alusele selliste äriühingute ja majandushuviühingute esindatusega, kelle õiguslik vorm on liidu tasandil juba ammu kehtestatud;

märgib, et liikmesriikide vahel esinevad õiguslikud, kultuurilised, poliitilised ja majanduslikud erinevused muudavad mittetulunduslike organisatsioonide piiriülese tegevuse jätkuvalt väga keeruliseks ning et nende organisatsioonide piiriülese tegevuse praegune haldus- ja maksukäsitlus toob kaasa suuremad tehingukulud kui riiklikul tasandil;

rõhutab, et praegune õigusraamistik liidu ja riiklikul tasandil ei ole piisav, et luua ja toetada tugevat üleeuroopalist kodanikuühiskonda, mille olemasolu on demokraatia jaoks vajalik; peab seega vajalikuks kehtestada uus õiguslik vorm, nimelt Euroopa mittetulundusühing, ning selle asutamist, läbipaistvust, aruandekohustust ja juhtimist käsitlevad reeglid;

rõhutab, kui oluline on tagada Euroopa mittetulundusühingu asjus koordineerimine liidu tasandil, vältida killustatust ja toetada kogu liidus ühtlustatud lähenemisviisi ning teha seda spetsiaalse Euroopa mittetulundusühingute nõukogu kaudu; kutsub sellega seoses komisjoni üles uurima erinevaid võimalusi ja esitama ettepaneku sellise Euroopa mittetulundusühingute nõukogu kõige sobivama vormi ja staatuse kohta, kus on esindatud kõik liikmesriigid ja millel on selgelt määratletud otsustusõigus;

on veendunud, et liidu õigusaktid, mis toetavad mittetulunduslikke organisatsioone, on vajalikud ka siseturu väljakujundamiseks;

rõhutab, et kuigi liikumis- ja asutamisvabadus on aluslepingutes sätestatud, ei toetata ega edendata eri liikmesriikide jurisdiktsioonides endiselt täielikult ühinemise põhivabadust, sest puuduvad asjakohased organisatsioonilised vormid ja olemasolevaid vorme ei kohelda kogu liidus võrdselt, mis ühest küljest takistab riikidevahelisi meetmeid ja projekte, riikidevaheliste ülesannete täitmist ja kodanikuühiskonna liikuvust ning teisest küljest põhjustab õiguslikku ebakindlust;

peab kahetsusväärseks, et puudub vahend, mis eelkõige õiguslike ja haldustõkete kõrvaldamise kaudu veelgi hõlbustaks mittetulunduslike organisatsioonide liikumisvabadust, olenemata sellest, millises liikmesriigis nad on asutatud või kus elavad nende liikmed;

rõhutab, et tavade ühtlustamise puudumise tõttu seisavad kogu liidus tegutsevad mittetulunduslikud organisatsioonid sageli silmitsi põhjendamatute piirangutega, nagu lõivud, formaalsused ning haldus- ja muud takistused, mis seab ohtu nende igapäevase tegevuse ja hoiab selliseid organisatsioone laiendamast oma ülesannete täitmist üle piiride; rõhutab, et sellised takistused toovad kaasa ka töökoormuse märkimisväärse suurenemise, sest tuleb järgida mitut erinevat halduskorda rohkem kui ühes liikmesriigis;

taunib asjaolu, et mitmes liikmesriigis jäeti mittetulunduslikud organisatsioonid pandeemiale reageerimise leevenduskavadest välja;

10.

rõhutab, et tavade ühtlustamise puudumine toob kaasa ka ebavõrdsed tingimused, mis tulenevad erinevatest turutingimustest ja muudest takistustest, millega mittetulunduslikud organisatsioonid eri liikmesriikides kokku puutuvad, näiteks pangakontode avamisel, välismaiste vahendite hankimisel ja nende üle arvestuse pidamisel, avalikes huvides võetavate meetmete ja kavade kasutamisel, teatavast rahalisest või maksualasest kohtlemisest kasu saamisel või töötajate värbamisel, eelkõige piiriülesel töölevõtmisel, mida tuleks hõlbustada kooskõlas töötajate vaba liikumise põhimõttega;

11.

kutsub komisjoni üles uurima mittetulunduslike organisatsioonide liikmesriikides tegutsemise eri vorme ja koostama võrdlevat analüüsi;

12.

juhib tähelepanu sellele, et mittetulunduslikud organisatsioonid aitavad kaasa innovatsioonile, teadusuuringutele, majandusarengule ja töökohtade loomisele eelkõige sotsiaal-, ettevõtlus-, tehnoloogia- ja kultuurisektoris;

13.

tunnustab mittetulunduslike organisatsioonide panust liidu teatavatesse strateegilistesse eesmärkidesse, nagu võitlus kliimakriisi vastu, digiüleminekuga tegelemine ja COVID-19 pandeemiast taastumine; rõhutab, et nende eesmärkide saavutamine on võimatu ilma kodanikuühiskonna panuseta, kes edendab neid küsimusi kogu Euroopas, eelkõige seoses vajalike poliitikameetmete rakendamisega kohalikul, riiklikul ja Euroopa tasandil, austades samal ajal mõjutatud isikute huve ja õigusi;

14.

peab kahetsusväärseks, et andmed on napid või aegunud; palub liikmesriikidel korrapäraselt esitada liigitatud andmed ja komisjonil luua usaldusväärsed ja sageli ajakohastatavad statistilised vahendid, mis põhinevad kehtestatud metoodikal, mis tagab läbipaistvuse ja võrreldavuse, ning muuta võimalikuks selliste piiriülese tegevuse ja panuste kohta käivate andmete lisamine Eurostati andmekogusse; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tellitud 2017. aasta uuringu „Recent evolutions of the social economy in the European Union“ (Sotsiaalmajanduse hiljutised arengud Euroopa Liidus) kohaselt oli Euroopa Liidus asuvate ühistute, vastastikuste ühingute, mittetulundusühingute, sihtasutuste ja sarnaste üksuste kokku 13,6 miljonist tasustatud ametikohast 9 miljonit mittetulundusühingutes ja sihtasutustes, seega on need nimetatud sektori peamised tööhõiveallikad; rõhutab asjaolu, et sellest nähtub ka, kui oluline on teha kättesaadavaks rohkem andmeid, mis puudutavad sotsiaalmajandusest laiemat valdkonda;

15.

peab kahetsusväärseks, et komisjon ja liikmesriigid ei ole esitanud õigusakte, mille eesmärk oleks tagada soodne keskkond, kus mittetulunduslikel organisatsioonidel on võimalik aidata kaasa siseturu toimimisele, ning tagada kapitali vaba piiriülene liikumine, ning et hoolimata mitmest katsest ning kodanikuühiskonna ja Euroopa Parlamendi arvukatest üleskutsetest ei ole kehtestatud Euroopa mittetulundusühingu põhikirja;

16.

väljendab heameelt tulevase sotsiaalmajanduse tegevuskava üle ja on seisukohal, et kuna sotsiaalmajanduses tegutsevad ainult teatavad mittetulunduslikud organisatsioonid, peab tegevuskava sisaldama soovitusi selle kohta, kuidas ületada piiriüleseid tõkkeid, ning seda tuleb täiendada eraldiseisvate seadusandlike algatustega, mille eesmärk on toetada mittetulunduslikke organisatsioone;

17.

on seisukohal, et kavandatavad õigusaktid ei tohi oma eripära tõttu mõjutada erakondade reguleerimist; tuletab ka meelde, et liit austab riigisisese õiguse alusel antud kirikute, usuorganisatsioonide ja -kogukondade ning filosoofiliste ja mitteusuliste organisatsioonide staatust; rõhutab, et see ei takista organisatsioonidel, mille väärtused ja eesmärgid tulenevad usulistest, filosoofilistest või mitteusulistest veendumustest, näiteks usupõhised heategevuslikud mittetulunduslikud organisatsioonid, kuuluda nende õigusaktiettepanekute kohaldamisalasse; juhib tähelepanu sellele, et mitme liikmesriigi ametiühingutele on antud soodne eristaatus ja seetõttu tuleks ametiühingud kavandatavatest õigusaktidest välja jätta; juhib tähelepanu sellele, et isikud, kes soovivad asutada mittetulundusühingu, võivad kasutada kavandatava määruse sätteid ja tegutseda Euroopa mittetulundusühingu vormis; märgib, et ette pandud miinimumstandardeid käsitlevat direktiivi hakatakse kohaldama kõigi liidu mittetulunduslike organisatsioonide suhtes;

Kodanikuühiskonna ja ühinemisvabaduse kaitsmine

18.

väljendab muret takistuste pärast, millega mittetulunduslikud organisatsioonid kogu liidus silmitsi seisavad, ning erinevuste pärast, mis tulenevad riigisisestest õigusnormidest või haldustavadest või -poliitikast; juhib tähelepanu asjaolule, et see võib negatiivselt mõjutada kodanikuühiskonda, põhjendamatult piirata põhiõigusi, eelkõige ühinemis-, väljendus- ja teabevabadust, ning veenda mittetulunduslikke organisatsioone loobuma oma tegevuse laiendamisest piiriüleselt;

19.

arvestab nõuetekohaselt võimalustega, mida ühinemisvabaduse õiguse hõlpsamaks kasutamiseks pakuvad digitaliseerimine ja internet, mis muudavad näiteks mittetulunduslike organisatsioonide registreerimise ja asutamise lihtsamaks ja internetis hõlpsamini kättesaadavaks;

20.

rõhutab, et mittetulunduslikud organisatsioonid on demokraatia ja poliitika kujundamise jaoks olulised kõigil tasanditel: nad edendavad avalikke huve ja tegutsevad neis huvides, nad on osa õigusriigi jaoks vajalikust kontrolli- ja tasakaalustussüsteemist ning kodanikuosaluse liikumapanev jõud; väljendab heameelt kodanikuühiskonna osalemise üle avalike huvide kaitsmisel, aktivismis ja aktiivses ühiskondlikus elus;

21.

kordab, et mittetulunduslikel organisatsioonidel on vabadus osaleda poliitilistes või avalikes aruteludes oma eesmärkide või tegevuse kaudu; mõistab hukka katsed kitsendada kodanikuühiskonna tegutsemisruumi poliitilistel põhjustel ning keeldumise anda mittetulunduslikele organisatsioonidele avalikes huvides tegutseva organisatsiooni staatus, põhjendades seda tajutava või tegeliku poliitilise tegevusega, või sellise staatuse eitamise või vaidlustamise, kui nende organisatsioonide tegevuse eesmärk ei ole tuua kasu ühelegi konkreetsele erakonnale või asendada erakonnapoliitikat; on seisukohal, et sellised juhtumid ohustavad Euroopa demokraatiat;

22.

rõhutab mittetulunduslike organisatsioonide sõltumatuse tähtsust ja vajadust tagada neile soodne keskkond, austades nende mitmekesisust ja mõistes, et avalikes huvides tegutsevad organisatsioonid aitavad kaasa nii teenuste osutamisele kohapeal kui ka avalike hüvede eest seismisele ja avaliku poliitika järelevalvele;

23.

tuletab meelde sõltumatu, erapooletu, professionaalse ja vastutustundliku ajakirjanduse tähtsust mittetulunduslike organisatsioonide tegevusest teavitamisel nii era- kui ka avalikus meedias ning mitmekesisele teabele juurdepääsu tähtsust, mis on mõlemad demokraatia alustalad; tunneb muret laimukampaaniate ning kohtuvaidluste kuritarvitamise pärast, mida üldsuse osalemisega tegelejate, sealhulgas mittetulunduslike organisatsioonide vastu kasutavad valitud ametiisikud, avalik-õiguslikud asutused või riigi kontrolli all olevad üksused ning samuti eraisikud ja eraõiguslikud üksused mitmes liikmesriigis; rõhutab asjaolu, et Euroopa Parlament võttis 11. novembril 2021 vastu resolutsiooni üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide kohta (8);

24.

on seisukohal, et õigusraamistiku kehtestamine toob Euroopa kodanikuühiskonnale kasu ainult siis, kui mittetulunduslikud organisatsioonid saavad nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil kasutada piisavat ja kergesti kättesaadavat rahastamist; juhib tähelepanu sellele, et mittetulunduslike organisatsioonide riiklik rahastamine, nagu ka erakapitali kaasamine, on oluline, kuna nende võimalused saada tulu kasumlikust tegevusest on väiksemad; rõhutab sellega seoses kodanike, võrdõiguslikkuse, õiguste ja väärtuste programmi olemasolu, mis on muu hulgas mõeldud mittetulunduslikele organisatsioonidele; juhib tähelepanu asjaolule, et Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) 2018/1046 (9) kohaselt peavad liidu toetused hõlmama kaasrahastamist, mis võib toimuda omavahendite, meetme või tööprogrammi raames saadava tulu või kolmandate isikute rahalise või mitterahalise osaluse vormis; on seisukohal, et eelkõige väga piiratud rahaliste vahenditega mittetulunduslike organisatsioonide puhul tuleks kaaluda nõutud omavahendite piiramist ja võtta omavahenditena arvesse mitterahalist osalust, tingimusel et selline kohtlemine ei moonutaks konkurentsi rahastamisele juurdepääsul; märgib, et sageli nõuavad mittetulunduslikele organisatsioonidele kättesaadavad liidu vahendid kaasrahastamist, mis omakorda tähendab, et toetusesaaja peab hankima osa nõutavatest vahenditest muudest allikatest; juhib tähelepanu sellele, et liiga suure omavahendite osakaalu nõudmine kahjustaks mittetulunduslikke organisatsioone, sest neil ei pruugi olla võimalik selliseid vahendeid hankida, mistõttu mõned organisatsioonid jäävad kõrvale; on seetõttu veendunud, et tuleks kaaluda kaasrahastamise osakaalu piiramist ja et arvesse tuleb võtta erinevaid vahendeid, mida saab rahas väljendada, nagu vabatahtlike tööaeg või mitterahaline osalus;

25.

juhib tähelepanu sellele, et mittetulunduslike organisatsioonide üldsusele antav asjakohane teave on oluline; juhib lisaks tähelepanu asjaolule, et rahastamise läbipaistvust tuleb pidada avalikuks huviks, kus mittetulunduslikel organisatsioonidel on märkimisväärne mõju ühiskondlikule elule ja avalikule mõttevahetusele;

26.

on seisukohal, et Euroopa mittetulundusühingute staatuse kehtestamine annab riiklikele ja kohalikele organisatsioonidele võimaluse teha tihedamat koostööd Euroopa küsimustes, osaleda vastastikuses õppes ja piiriülestes vahetustes ning see toetab nende ühingute juurdepääsu ELi tasandi rahastamisele; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema kodanikuühiskonna osalejatele kättesaadavaks piisavad rahalised vahendid, suurendama vahendite kättesaadavust ja veelgi lihtsustama menetlusi, et hõlbustada kodanikuühiskonna osalejate, sealhulgas väikeste ja kohalike organisatsioonide juurdepääsu rahalistele vahenditele;

27.

on lisaks seisukohal, et kavandatavaid õigusakte tuleb täiendada meetmetega, millega toetatakse korrapärast, sisulist ja struktureeritud dialoogi kodanikuühiskonna ja esindusorganisatsioonidega kooskõlas ELi lepingu artikliga 11; kutsub sellega seoses komisjoni üles hindama võimalust töötada välja avalikes huvides tegutsevate organisatsioonide osalusstaatus liidu tasandil;

28.

rõhutab, et meelevaldne ja poliitiliselt motiveeritud diskrimineerimine mittetulunduslike organisatsioonide eesmärkide ja tegevuse ning rahastamisallikate alusel takistab ühinemisvabadust ja ohustab seetõttu väljendusvabadust;

Mittetulundusühingute, mittetulunduslike organisatsioonide ja avalikes huvides tegutsemise tunnustamine kogu liidus

29.

tunnistab, et riiklikes õigusaktides ja liikmesriikide õigustraditsioonides on liikmesusel põhinevate ja liikmesusel mittepõhinevate mittetulunduslike organisatsioonide määratlemiseks või tunnustamiseks ning avalikes huvides tegutsemise staatuse määratlemiseks, tunnustamiseks ja andmiseks erinevad põhimõtted; rõhutab, et sellistest erinevustest hoolimata valitseb ühine arusaam, et vaja on Euroopa miinimumstandardeid ja mittetulunduslikele organisatsioonidele tuleb anda võimalus saada juriidilise isiku staatus;

30.

kutsub komisjoni üles tunnustama ja edendama mittetulunduslike organisatsioonide avalikes huvides toimuvat tegevust, ühtlustades avalikes huvides tegutsemise staatuse liidus; rõhutab, et mittetulunduslikke organisatsioone ja nende asutamist, registreerimist, tegevust, rahastamist, finants- ja maksukohtlemist või maksusoodustusi ning piiriülest tegevust reguleerivad siseriiklikud õigusaktid ja haldustavad ei tohiks olla diskrimineerivad organisatsiooni asukoha alusel või mis tahes rühma või üksikisiku suhtes mis tahes alusel;

31.

kutsub komisjoni üles kaaluma sellise ettepaneku vastuvõtmist, millega hõlbustatakse avalikes huvides tegutsevate maksuvabade organisatsioonide, sealhulgas heategevuslike organisatsioonide vastastikust tunnustamist igas liikmesriigis, kui üks liikmesriik tunnustab neid avalikes huvides tegutseva maksuvaba organisatsioonina;

32.

rõhutab asjaolu, et mittetulunduslike organisatsioonide põhikirja ja miinimumnõuete reguleerimine liidu tasandil võib aidata luua võrdseid võimalusi, hõlbustades seeläbi siseturu väljakujundamist;

33.

nõuab tungivalt, et komisjon töötaks välja sihtotstarbelise ja tervikliku strateegia kodanikuühiskonna tugevdamiseks liidus, võttes muu hulgas meetmeid, et hõlbustada mittetulundusühenduste tegevust kõigil tasanditel;

34.

palub komisjonil esitada ELi toimimise lepingu artikli 352 alusel ettepaneku võtta vastu määrus Euroopa mittetulundusühingu põhikirja kohta, järgides käesolevas resolutsioonis ja selle lisa I osas esitatud soovitusi;

35.

palub komisjonil esitada ELi toimimise lepingu artikli 114 alusel ettepaneku võtta vastu direktiiv mittetulunduslike organisatsioonide ühiste miinimumstandardite kohta liidus, eesmärgiga luua mittetulunduslikele organisatsioonidele miinimumstandardite kehtestamisega võrdsed tingimused, võimaldada kodanikuühiskonnal kasutada vabadusi ja põhiõigusi ning aidata kaasa Euroopa demokraatia tugevdamisele, järgides käesolevas resolutsioonis ja selle lisa II osas esitatud soovitusi;

36.

palub, et komisjon kasutaks lõike 11 kohaselt läbi viidud võrdleva analüüsi tulemusi nõuetekohaselt käesoleva dokumendi lisa I osas esitatud määruse ettepaneku ja lisa II osas esitatud direktiivi ettepaneku lisana, koos selliste riiklike organisatsioonide vormide loeteluga, mida tuleks käsitada hõlmatuna vastavalt lisa I osas esitatud ettepaneku artikli 3 lõikele 2 ja lisa II osas esitatud ettepaneku artiklile 1;

o o

37.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon ja lisas toodud soovitused komisjonile ja nõukogule.

(1) Seadusandlik resolutsioon, mis sisaldab Euroopa Parlamendi arvamust komisjoni ettepaneku kohta võtta vastu nõukogu määrus (EMÜ) Euroopa mittetulundusühingu põhikirja kohta (EÜT C 42, 15.2.1993, lk 89).

(2) Komisjoni ettepanek võtta vastu nõukogu määrus (EMÜ) Euroopa mittetulundusühingu põhikirja kohta (COM(1991)0273 – SYN 386).

(3) EÜT C 99, 13.4.1987, lk 205.

(4) ELT C 395, 29.9.2021, lk 2.

(5) ELT C 199 E, 7.7.2012, lk 187.

(6) Kohtuotsus, Euroopa Inimõiguste Kohus, 21. oktoober 2005, Ouranio Toxo jt vs. Kreeka, nr 74989/01, ECLI:CE:ECHR:2005:1020JUD007498901.

(7) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 18. juuni 2020, komisjon vs. Ungari, C-78/18, ECLI:EU:C:2020:476, punkt 113.

(8) Euroopa Parlamendi 11. novembri 2021. aasta resolutsioon demokraatia ning massiteabevahendite vabaduse ja mitmekesisuse tugevdamise kohta ELis: tsiviil- ja kriminaalõiguse kohaste meetmete lubamatu kasutamine ajakirjanike, valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna vaikima sundimiseks (2021/2036(INI)).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. juuli 2018. aasta määrus (EL, Euratom) 2018/1046, mis käsitleb liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantsreegleid ja millega muudetakse määrusi (EL) nr 1296/2013, (EL) nr 1301/2013, (EL) nr 1303/2013, (EL) nr 1304/2013, (EL) nr 1309/2013, (EL) nr 1316/2013, (EL) nr 223/2014 ja (EL) nr 283/2014 ja otsust nr 541/2014/EL ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL, Euratom) nr 966/2012 (ELT L 193, 30.7.2018, lk 1).

RESOLUTSIOONI LISA:

SOOVITUSED TAOTLETAVA ETTEPANEKU SISU KOHTA

I OSA

Ettepanek:

NÕUKOGU MÄÄRUS

Euroopa mittetulundusühingu põhikirja kohta

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 352,

ning arvestades järgmist:

(1)

Piiriülesed projektid ja muud koostöövormid, millesse on kaasatud eelkõige kodanikuühiskond, aitavad otsustaval viisil kaasa liidu eesmärkide saavutamisele, sealhulgas liidu väärtuste edendamisele, ning paljude erinevate riikidevahelise tähtsusega tegevuste arendamisele, mis teenivad paljudes valdkondades üldist huvi.

(2)	Euroopa piiriülene koostöö kodanike ja esindusühingute vahel on oluline selleks, et luua üleüldine Euroopa kodanikuühiskond, mis on vastavalt Euroopa Liidu lepingu artiklitele 11 ja 15 Euroopa demokraatia ja Euroopa integratsiooni oluline osa.

(3)	Oma eesmärkide täitmisel etendavad paljud mittetulundusühingud majanduses ja siseturu arengus olulist rolli, osaledes korrapäraselt majandustegevuses.

(4)	Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi …/… (miinimumstandardite direktiiv) eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigusakte, et tagada miinimumstandardid ja soodne keskkond, mis hõlbustab mittetulunduslike organisatsioonide tööd.

(5)

Mittetulundusühingud seisavad hea ühiskonna koos hoidmise eest. Neil on oluline roll üksikisikute abistamisel, julgustamisel ja võimestamisel, et inimesed – eelkõige tõrjutust ja diskrimineerimist kogevad isikud – osaleksid aktiivselt liidu demokraatlikus ja ühiskondlikus elus, ning need ühingud võivad etendada võtmerolli liidu poliitikasuundade väljatöötamise protsessis.

(6)	Liit peaks andma mittetulundusühingutele, mis on kõikides liikmesriikides üldtunnustatud organisatsioonivorm, asjakohase õigusliku vahendi, mille abil nad saaksid oma riikidevahelist ja piiriülest tegevust edendada ning mis aitaks kaasa kodanikuühiskonna dialoogile liidu tasandil.

(7)	Organisatsioonivormi kehtestamine liidu tasandil muudaks piiriüleste eesmärkide saavutamise ja siseturul tegutsemise kõikidele mittetulundusühingutele hõlpsamaks.

(8)

Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikkel 63 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklid 7, 8 ja 12 kaitsevad mittetulunduslikke organisatsioone diskrimineerivate või põhjendamatute piirangute eest ressurssidele juurdepääsul ja kapitali vabal liikumisel liidus. See puudutab ka suutlikkust taotleda, kindlustada ja kasutada nii kodumaiseid kui välismaiseid ressursse, mis on iga juriidilise isiku olemasoluks ja toimimiseks hädavajalik. Kooskõlas Euroopa Liidu Kohtu poolt kohtuasjas C-78/18 (Euroopa Komisjon vs. Ungari) 18. juunil 2020. aastal tehtud otsusega (1) võib piiranguid kehtestada üksnes õiguspärastel eesmärkidel, näiteks riigi julgeoleku, avaliku turvalisuse või avaliku korra huvides, ning need peaksid olema proportsionaalsed selliste huvide kaitsmise eesmärgiga ja kõige vähem sekkuvad vahendid soovitud eesmärgi saavutamiseks. See puudutab muu hulgas piiranguid, mis tulenevad rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse reeglitest, mida kohaldatakse kooskõlas vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, võttes eelkõige arvesse riskihindamiskohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest ja liidu õigusest. Seetõttu ei saa liikmesriigid kohaldada ebamõistlikke, ülemäära sekkuvaid või häirivaid meetmeid, sealhulgas aruandlusnõudeid, mis panevad organisatsioonidele ülemäärase või kuluka koormuse.

(9)

Füüsilised ja juriidilised isikud võivad asutada Euroopa äriühinguid nõukogu määruse (EÜ) nr 2157/2001 (2) alusel, Euroopa ühistuid nõukogu määruse (EÜ) nr 1435/2003 (3) alusel ning Euroopa tasandi erakondi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 1141/2014 (4) alusel. Üheski neist õigusaktidest ei ole siiski ette nähtud, et ühingud saaksid teha piiriülest koostööd.

(10)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EÜ) nr 1082/2006 (5) sätestatakse Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) asutamine. Selliseid rühmitusi moodustavad peamiselt riik või kohalikud omavalitsused või muud avalik-õiguslikud üksused. Seega ei hõlma see valitsusväliseid kodanikuühiskonna osalejaid ja kodanikke.

(11)	Määrusega (EMÜ) nr 2137/85 (6) loodud Euroopa majandushuviühing (EMHÜ) võimaldab siiski viia mõnda tegevust ellu ühiselt, säilitades samas liikmete sõltumatuse. Euroopa majandushuviühing ei vasta siiski kodanikuühiskonna ühenduste erivajadustele.

(12)	Seepärast on vaja liidu tasandil kehtestada asjakohane ühtlustatud õigusraamistik ja reeglid, mis võimaldavad luua Euroopa mittetulundusühinguid, millel on oma juriidilise isiku staatus, ning reguleerivad selliste ühingute piiriülest moodustamist ja tegevust.

(13)

Käesoleva määruse kohaldamisalast tuleks jätta välja erakonnad ja ametiühingud, samuti kirikud ja muud usukogukonnad ning filosoofilised ja mitteusulised organisatsioonid, sest liidul puudub pädevus nende staatuse reguleerimiseks ja neil on liikmesriigi õiguse kohaselt eristaatus. Seetõttu tuleks neid kohelda erinevalt teistest ühingutest, millel selline staatus puudub, näiteks usupõhistest heategevuslikest mittetulunduslikest organisatsioonidest või organisatsioonidest, mis võitlevad diskrimineerimise vastu, muu hulgas tööturul.

(14)

Käesolev määrus ei tohiks piirata töötajate ega ametiühingute õigusi, sealhulgas õigusi ja kaitset, mis kehtivad maksejõuetus- ja restruktureerimismenetluste, ettevõtete ühinemise ja ülemineku ning teabe ja palkade kontekstis. Tööandjad peaksid täitma oma kohustusi olenemata sellest, milline on nende tegevusvorm.

(15)

Oluline on tagada koordineerimine liidu tasandil, et vältida killustatust ja toetada käesoleva määruse kohaldamisel kogu liidus ühtlustatud lähenemisviisi. Sellega seoses tuleks käesoleva määrusega ette näha Euroopa mittetulundusühingute nõukogu ametisse määramine komisjonis ja/või asjaomastes liidu institutsioonides, organites ja asutustes, või nendega seotuna.

(16)	Euroopa mittetulundusühingute nõukogu peaks kooskõlas nõukogu määruse (EÜ) nr 168/2007 (7) artikliga 2 kutsuma oma koosolekutele Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti esindaja, kui koosolekul käsitletakse ühinemisvabadust või väljendusvabadust.

(17)

Käesoleva määrusega tuleks kehtestada konkreetsed haldusmenetluse tähtajad, sealhulgas registreerimise ja avalikes huvides tegutsemise staatuse andmise korral. Selle määruse rakendamise ja kohaldamise hindamisel peaks komisjon eelkõige tähelepanu pöörama sellele, kuidas selliseid tähtaegu praktikas kohaldatakse.

(18)

Artiklis 6 sätestatud nõuete täitmise kontrollimiseks võivad riiklikud mittetulundusühingute ametid küsida asutajaliikmete nimesid ja aadresse. Mittetulunduslike organisatsioonide füüsilistest isikutest asutajate ja liikmete identiteet võib olla tundlik teave, mistõttu liikmesriigid peaksid tagama, et mis tahes nõuded, mis viivad selliste isikuandmete töötlemiseni, ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (8) (isikuandmete kaitse üldmäärus) ja eelkõige selle artikli 9 kohaldamist.

(19)

Euroopa mittetulundusühing võib soovida eristada liikmete eri kategooriaid, et anda hääleõigus ainult täisliikmetele, tunnustades samal ajal assotsieerunud liikmeid, kes, olles hääleõiguseta, toetavad mittetulundusühingu eesmärki, ja/või auliikmeid, kes on vabastatud liikmemaksu maksmise kohustusest, kuid kellel on hääleõigus. Liikmete kategooriatesse jagamine ei tohiks viia põhjendamatu diskrimineerimiseni, eelkõige kodakondsuse alusel.

(20)	Kuna käesoleva määruse kohaldamisala piirdub mittetulundusühingutega, ei ole ELi toimimise lepingus sätestatud muud õiguslikku alust kui see, mis on sätestatud artiklis 352.

(21)

Kuna käesoleva määruse eesmärki luua Euroopa mittetulundusühing ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda eespool toodud põhjustel paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:

I peatükk

Reguleerimisese ja üldsätted

Artikkel 1

Reguleerimisese

1. Käesolevas määruses sätestatakse juriidiliste isikute Euroopa mittetulundusühingu vormis asutamise, juhtimise, registreerimise ja reguleerimise tingimused ja kord.

2. Euroopa mittetulundusühing on sõltumatu ja autonoomne piiriülene üksus, mis on alaliselt asutatud liidu territooriumil füüsiliste või juriidiliste isikute vabatahtliku kokkuleppe alusel ühisel mittetulunduslikul eesmärgil.

3. Euroopa mittetulundusühing võib vabalt määrata kindlaks oma eesmärgid ja nende saavutamiseks vajalikud tegevused.

4. Euroopa mittetulundusühingu eesmärkidega järgitakse ja toetatakse eesmärkide ja väärtuste edendamist, millel liit rajaneb ja mis on sätestatud Euroopa Liidu lepingu artiklites 2 ja 3.

5. Euroopa mittetulundusühingul on liikmed ja ta võib oma liikmeskonna koosseisu üle vabalt otsustada. See võib hõlmata liikmetele erinõuete kehtestamist, mis põhineb mõistlikel ja objektiivsetel kriteeriumidel ning mittediskrimineerimise põhimõttel.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

„mittetulunduslik“ – peamine eesmärk ei ole kasumi teenimine, kuigi majandustegevus võib toimuda. Kasumi teenimise korral investeerib mittetulunduslik organisatsioon selle organisatsiooni eesmärkide saavutamiseks ning seda ei jaotata liikmete, asutajate ega muude eraõiguslike isikute vahel. Avalikes huvides tegutsemise staatuse andmine vastavalt artiklile 21 ei ole vajalik tingimus selleks, et pidada ühingut olemuselt mittetulunduslikuks. Kui avalikes huvides tegutsemise staatus siiski antakse, käsitatakse organisatsiooni eesmärki mittetulunduslikuna;

„sõltumatu“ – mittetulundusühing on vaba riigi põhjendamatust sekkumisest ning ei ole osa valitsusest ega haldusstruktuurist. Riigipoolne rahastamine ega valitsuse nõuandeorganis osalemine ei tähenda seda, et mittetulundusühingut ei saa enam käsitada sõltumatuna, kui selline rahastamine või osalemine ei mõjuta ühingu toimimise ja otsuste tegemise sõltumatust;

c)	„autonoomne“ – mittetulundusühingul on institutsiooniline struktuur, mis võimaldab tal täita kõiki organisatsioonisiseseid ja -väliseid ülesandeid ning teha olulisi otsuseid, mida viiakse ellu sõltumatult;

d)	„avalikes huvides tegutsemine“ – ühiskonna või selle osa heaolu parandamine, mis on seega kasulik ühiskonna üldistes huvides;

„piiriülene“ – mittetulundusühing taotleb liidus riikidevahelise koostöö või piiriülese koostöö eesmärki või ühingu asutajaliikmed on pärit vähemalt kahest liikmesriigist, mis füüsiliste isikute puhul tähendab seda, et nad on liikmesriigi kodanikud või residendid, ning juriidiliste isikute puhul, et nende registrijärgne asukoht on liikmesriigis;

„liige“ – füüsiline või juriidiline isik, kes vabatahtlikult ja sihilikult taotles mittetulundusühingusse astumist, et toetada selle eesmärke ja tegevust, ning kes võeti ühingu liikmeks selle põhikirja alusel. Kui mittetulundusühing asutatakse ümberkujundamise või ühinemise tulemusena, võib eeldada, et liikmeskond seda soovib.

Artikkel 3

Euroopa mittetulundusühingute suhtes kohaldatavad eeskirjad

1. Euroopa mittetulundusühingute tegevust reguleeritakse käesoleva määruse ja ühingu põhikirjaga. Küsimustes, mida käesolevas määruses ei käsitleta, reguleeritakse Euroopa mittetulundusühingu tegevust selle liikmesriigi õigusega, kus on Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht.

2. Selleks et teha kindlaks kohaldatav õigus vastavalt lõikele 1 viisil, mis on kooskõlas käesoleva määruse sätete ja eesmärkidega, määravad liikmesriigid juriidilise isiku või juriidiliste isikute kategooria, kellega Euroopa mittetulundusühingut peetakse võrreldavaks.

Artikkel 4

Riiklik mittetulundusühingute amet

1. Liikmesriigid määravad sõltumatu avaliku sektori asutuse (edaspidi „riiklik mittetulundusühingute amet“) ning teavitavad sellest artiklis 5 osutatud Euroopa mittetulundusühingute nõukogu ja komisjoni. Riiklik mittetulundusühingute amet vastutab Euroopa mittetulundusühingute registreerimise eest kooskõlas artikliga 10 ning käesoleva määruse kohaldamise järelevalve eest täielikus kooskõlas Euroopa mittetulundusühingute põhiõiguste ja -vabadustega, mis on sätestatud aluslepingutes ja hartas.

2. Riiklikud mittetulundusühingute ametid aitavad tagada käesoleva määruse järjepidevat kohaldamist kogu liidus. Sel eesmärgil teevad ametid koostööd, sealhulgas Euroopa mittetulundusühingute nõukogu raames vastavalt artiklitele 5 ja 22.

Artikkel 5

Euroopa mittetulundusühingute nõukogu

1. Käesolevaga määratakse Euroopa mittetulundusühingute nõukogu.

2. Euroopa mittetulundusühingute nõukogu abistab sekretariaat.

3. Euroopa mittetulundusühingute nõukogus on igast riiklikust mittetulundusühingute ametist üks esindaja ja kolm Euroopa Komisjoni esindajat.

4. Euroopa mittetulundusühingute nõukogu tegutseb oma ülesannete täitmisel ja volituste kasutamisel sõltumatult.

5. Selleks et tagada käesoleva määruse järjepidev kohaldamine, Euroopa mittetulundusühingute nõukogu

a)	töötab koostöös komisjoni ja riiklike mittetulundusühingute ametitega välja ühised vormid või muud vahendid, et toetada Euroopa mittetulundusühingute elektroonilist registreerimist kooskõlas artikliga 10;

b)	loob liidu tasandil Euroopa mittetulundusühingute digitaalse andmebaasi kui vahendi teabe- ja statistilisteks eesmärkideks ning liidu küsimustes kodanikuühiskonnaga peetava struktureeritud dialoogi toetamiseks ning haldab seda;

c)	menetleb Euroopa mittetulundusühinguid käsitlevaid registreerimis- ja tegevuse lõpetamise teateid ning muid asjakohaseid otsuseid, et avaldada need Euroopa Liidu Teatajas, nagu on ette nähtud käesoleva määrusega;

d)	hindab, kas võrreldavate juriidiliste isikute kindlaks määramine liikmesriikide poolt vastavalt artikli 3 lõikele 2 on asjakohane;

e)	võtab vastu kaebusi käesoleva määruse kohaldamise kohta, vaatab need läbi ja võtab nende suhtes järelmeetmeid, ilma et see piiraks riiklike mittetulundusühingute ametite ülesandeid;

f)	teeb otsuseid vaiete kohta, asjakohasel juhul oma apellatsioonikomitee kaudu kooskõlas artiklitega 10 ja 11;

g)	vaatab läbi kõik käesoleva määruse kohaldamisega seotud küsimused ning konsulteerib omal algatusel või ühe oma liikme või Euroopa Komisjoni taotlusel asjaomaste osaliste, sidusrühmade ja ekspertidega;

h)	annab riiklikele mittetulundusühingute ametitele ja Euroopa mittetulundusühingutele suuniseid ning soovitusi ja tuvastab parimaid tavasid, et tagada käesoleva määruse järjepidev kohaldamine;

i)	esitab omal algatusel või mõne oma liikme või Euroopa Komisjoni taotlusel ja asjaomaste isikute, sidusrühmade ja ekspertidega konsulteerides komisjonile arvamusi ja soovitusi mis tahes küsimuses, mis on seotud Euroopa mittetulundusühingutega või miinimumnõuete direktiivist tulenevate meetmetega;

esitab komisjonile arvamusi ja soovitusi kodanikuühiskonna rahastamisele, kodanikuühiskonnaga peetava dialoogi korraldamisele ning ELi lepingus ja ELi toimimise lepingus ja hartas sätestatud liidu õiguste ja väärtuste kaitsmisele ja edendamisele suunatud struktuuri- ja rakendusfondide küsimustes, toetades ja edendades avatud, õiguspõhiste, demokraatlike, võrdsete ja kaasavate ning õigusriigil põhinevate ühiskondade arengut;

k)	edendab koostööd ning tõhusat kahe- ja mitmepoolset teabe ja parimate tavade vahetamist riiklike mittetulundusühingute ametitega ja nende vahel;

l)	edendab ühiseid koolitusprogramme ja hõlbustab töötajate vahetust riiklike mittetulundusühingute ametite vahel.

6. Euroopa mittetulundusühingute nõukogu vastutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu ees ning annab igal aastal oma tegevusest aru Euroopa Parlamendile, nõukogule ja komisjonile.

7. Juurdepääsu Euroopa mittetulundusühingute nõukogu ja selle liikmete aruteludele reguleeritakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1049/2001 (9).

8. Euroopa mittetulundusühingute nõukogu võtab vastu oma töökorra ja paneb paika oma töökorralduse.

9. Euroopa mittetulundusühingute nõukogu võib kutsuda oma koosolekutele asjaomaste Euroopa ametite esindajaid ja sõltumatuid eksperte, eelkõige akadeemilistest ringkondadest ja kodanikuühiskonnast, ning võib nendega korrapäraselt konsulteerida.

II peatükk

Asutamine ja registreerimine

Artikkel 6

Asutamine

1. Euroopa mittetulundusühing asutatakse:

a)	vähemalt kolme asutajaliikme kokkuleppel; asutajaliikmed peavad olema pärit vähemalt kahest liikmesriigist, mis füüsiliste isikute puhul tähendab seda, et nad on liikmesriigi kodanikud või residendid, ning juriidiliste isikute puhul, et nende registrijärgne asukoht on liikmesriigis; või

b)	sellise olemasoleva juriidilise isiku Euroopa mittetulundusühinguks ümberkujundamise tulemusena, mis on asutatud liikmesriigi õiguse alusel, mis vastab punktis a esitatud tingimustele ja mille registrijärgne asukoht on liidus; või

c)	vähemalt kahe olemasoleva Euroopa mittetulundusühingu ühinemise tulemusena; või

d)	vähemalt ühe olemasoleva Euroopa mittetulundusühingu ja vähemalt ühe artikli 3 lõike 2 kohaselt määratud kategooriatesse kuuluva juriidilise isiku ühinemise tulemusena; või

e)	vähemalt kahe artikli 3 lõike 2 kohaselt määratud juriidilise isiku, mis on asutatud liikmesriikide õiguse alusel ja mille registrijärgne asukoht on liidus, ühinemise tulemusena, tingimusel et neil on kokku vähemalt kolm liiget ja need liikmed on pärit vähemalt kahest eri liikmesriigist.

2. Liikmesriik võib sätestada, et juriidiline isik, sealhulgas selline, mis on määratud artikli 3 lõike 2 kohaselt ja mille registrijärgne asukoht ei asu liidus, võib osaleda Euroopa mittetulundusühingu asutamises juhul, kui selline juriidiline isik on asutatud mõne liikmesriigi õiguse kohaselt, tema registrijärgne asukoht on selles liikmesriigis ning tal on selle liikmesriigiga tõendatav ja pidev majanduslik, sotsiaalne või kultuuriline side.

3. Euroopa mittetulundusühingu asutamine toimub kõigi asutajaliikmete kirjaliku kokkuleppe alusel või kõigi asutajaliikmete allkirjastatud, asutamiskoosolekut tõendava kirjaliku protokolli alusel, mida on nõuetekohaselt kontrollitud, kui selline kontroll on ühingute moodustamise korral siseriikliku õigusega ette nähtud.

4. Asutajaliikme lahkumine Euroopa mittetulundusühingust ei too automaatselt kaasa Euroopa mittetulundusühingu lõpetamist või laialisaatmist, kui ta jätkab oma tegevust kokkuleppe alusel, mille on sõlminud vähemalt lõike 1 punktis a osutatud arv isikuid.

5. Euroopa mittetulundusühingu loomist ega restruktureerimist ei tohi kasutada töötajate või ametiühingute õiguste ega töötingimuste kahjustamiseks. Kooskõlas kohaldatavate kollektiivlepingute ning siseriikliku ja liidu õigusega jätkatakse töötajate ja võlausaldajatega seotud kohustuste täitmist ning töötajaid, vabatahtlikke, ametiühinguid ja töötajate esindajaid teavitatakse ja nendega konsulteeritakse nõuetekohaselt. Vajadusel järgitakse ja säilitatakse kollektiivlepinguid ning austatakse ja säilitatakse töötajate juhatuse tasandil esindamise õigusi.

Artikkel 7

Liikmesus

Euroopa mittetulundusühingutel on vabadus eristada täisliikmeid ja muid liikmete kategooriaid. Igasse kategooriasse kuuluvate liikmete õigused ja kohustused, eelkõige seoses nende hääleõigusega, määratakse kindlaks Euroopa mittetulundusühingu põhikirjas.

Artikkel 8

Põhikiri

1. Asutajaliikmed koostavad ja allkirjastavad Euroopa mittetulundusühingu asutamisel või avakoosolekul ühingu põhikirja.

2. Põhikiri sisaldab Euroopa mittetulundusühingu kohta vähemalt järgmist teavet:

a)	ühingu nimi, millele peab eelnema või järgnema lühend „EA“;

b)	ühingu eesmärkide ja mittetulundusliku olemuse täpne kirjeldus ning vajaduse korral ühingu avalikes huvides tegutsemise kirjeldus;

c)	registrijärgse asukoha aadress;

d)	ühingu varad asutamise ajal;

e)	juriidilisest isikust asutajaliikmete nimed ja registrijärgse asukoha aadressid;

f)	liikmete vastuvõtmise, väljaarvamise ja väljaastumise tingimused ja kord;

g)	liikmete õigused ja kohustused ning võimalikud liikmete kategooriaid, samuti iga kategooria liikmete õigused ja kohustused;

sätted, mis reguleerivad juhatuse liikmete arvu, juhatuse koosseisu, juhatuse liikmete ametisse nimetamist ja ametist vabastamist, Euroopa mittetulundusühingu nimel juhatuse liikmete vastu menetluse algatamise tingimusi, samuti sätted, mis reguleerivad juhatuse toimimist, volitusi ja kohustusi, sealhulgas esindusvolitusi suhetes kolmandate isikutega;

i)	artiklis 16 osutatud üldkogu toimimist, volitusi ja kohustusi reguleerivad sätted, sealhulgas häälteenamuse ja kvoorumi nõuded;

j)	sätted, mis käsitlevad liikmete õigusi ja kohustusi, sealhulgas hääleõigust ja õigust esitada ettepanekuid;

k)	tegevuse vabatahtliku lõpetamise alused ja menetlused;

l)	ühingu selgesõnaline kohustus austada liidu väärtusi, mis on sätestatud ELi lepingu artiklis 2;

m)	kas ühingu käsutuses on asutamiskapitali, ja kui on, siis selle kapitali suurus;

n)	üldkogu kokkukutsumise sagedus ning

o)	põhikirja vastuvõtmise kuupäev ja selle muutmise kord.

Artikkel 9

Registrijärgne asukoht

1. Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht on liidu territooriumil põhikirjas kindlaksmääratud kohas. Registrijärgne asukoht on liidus Euroopa mittetulundusühingu juhatuse asukohas või peamises tegevuskohas.

2. Kui Euroopa mittetulundusühing asutatakse ümberkujundamise teel vastavalt artikli 6 lõike 1 punktile b, otsustavad liikmed, kas Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht jääb liikmesriiki, kus algne üksus registreeriti, või viiakse see teise liikmesriiki.

3. Kui Euroopa mittetulundusühing asutatakse ühinemise teel vastavalt artikli 6 lõike 1 punktidele c, d või e, otsustavad liikmed, millises nendest liikmesriikidest, kus ühinevad üksused on registreeritud, hakkab olema Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht.

Artikkel 10

Registreerimine

1. Euroopa mittetulundusühingu asutajaliikmed esitavad 30 päeva jooksul alates artikli 6 lõikes 3 sätestatud Euroopa mittetulundusühingu asutamise kuupäevast registreerimistaotluse riiklikule mittetulundusühingute ametile.

2. Riiklik mittetulundusühingute amet teeb 30 päeva jooksul alates taotluse saamisest otsuse Euroopa mittetulundusühingu registreerimise kohta pärast seda, kui ta on kontrollinud, kas taotleja vastab käesolevas määruses sätestatud nõuetele.

3. Liikmesriik ei kehtesta muid registreerimisnõudeid kui need, mis on sätestatud käesolevas määruses.

4. Kui riiklik mittetulundusühingute amet on taotluse vastu võtnud, registreerib ta Euroopa mittetulundusühingu asjakohases riiklikus registris ja edastab oma otsuse 15 päeva jooksul Euroopa mittetulundusühingute nõukogule, kes lisab selle Euroopa mittetulundusühingu artikli 5 lõike 5 punkti b kohaselt loodud Euroopa mittetulundusühingute digitaalsesse andmebaasi. Samas ajavahemikus edastab riiklik mittetulundusühingute amet oma otsuse ka Euroopa Liidu Väljaannete Talitusele, kes tagab teabe viivitamatu avaldamise Euroopa Liidu Teatajas.

5. Kui 30 päeva jooksul pärast registreerimistaotluse esitamist on taotlus tagasi lükatud või selle kohta ei ole otsust tehtud, võib taotleja 15 päeva jooksul pärast tagasilükkamisotsuse kättesaamist või 30-päevase otsuse tegemise tähtaja möödumist esitada kaebuse artikli 11 alusel moodustatud apellatsioonikomiteele.

Apellatsioonikomitee teeb registreerimistaotluse kohta otsuse 30 päeva jooksul pärast kaebuse esitamist.

Kui apellatsioonikomitee kiidab registreerimistaotluse heaks või ei tee otsust 30 päeva jooksul, jätkab riiklik mittetulundusühingute amet registreerimist 15 päeva jooksul alates sellise otsuse tegemisest või tegemata jätmisest.

Igast registreerimistaotluse tagasilükkamise otsusest teatatakse taotlejatele ja see peab sisaldama nõuetekohaselt põhjendatud tagasilükkamise põhjuseid.

6. Euroopa mittetulundusühingu registreerimine jõustub kogu liidus pärast mittetulundusühingu kandmist asjaomasesse riiklikku registrisse vastavalt lõikele 4.

7. Registreerimine toimub ühiste registreerimisvormide või muude artiklis 5 osutatud vahendite abil. Registreerimismenetlus on elektrooniline, kättesaadav ning võimaldab taotlejatel kasutada selle liikmesriigi ametlikku keelt või ühte ametlikest keeltest, kus on Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht. Registreerimistasud ei tohi olla suuremad kui artikli 3 lõikes 2 osutatud üksuste suhtes kohaldatavad tasud ning need ei tohi ületada halduskulusid ega kujutada endast põhjendamatut rahalist koormust, võttes arvesse proportsionaalsuse põhimõtet. Riiklikud ühingute järelevalve asutused annavad võimaluse registreerida mitteelektrooniliselt.

8. Pärast seda kui riiklik ühingute järelevalve asutus on Euroopa mittetulundusühingult saanud taotluse avalikes huvides tegutsemise staatuse saamiseks, hindab ta taotlust vastavalt käesolevas määruses sätestatud nõuetele. Riiklik ühingute järelevalve asutus ei kehtesta muid nõudeid kui need, mis on sätestatud käesolevas määruses.

9. Riiklik mittetulundusühingute amet võtab 15 kalendripäeva jooksul pärast avalikes huvides tegutsemise staatuse taotluse saamist selle kohta vastu siduva otsuse. Nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel võib seda tähtaega pikendada 15 päeva võrra, kui taotlusele hinnangu andmine eeldab põhjalikumat uurimist või Euroopa mittetulundusühingute arvamust. Riiklik mittetulundusühingute amet teavitab Euroopa mittetulundusühingut viivitamata esialgse 15-päevase tähtaja pikendamise kestusest ja põhjustest.

10. Kui riiklik mittetulundusühingute amet on avalikes huvides tegutsemise staatuse taotluse vastu võtnud, registreerib ta selle otsuse asjaomases riiklikus registris ja edastab oma otsuse 15 päeva jooksul Euroopa mittetulundusühingute nõukogule, kes lisab Euroopa mittetulundusühingu avalikes huvides tegutsemise staatuse artikli 5 lõike 5 punkti b kohaselt loodud Euroopa mittetulundusühingute digitaalsesse andmebaasi. Sama aja jooksul edastab riiklik mittetulundusühingute amet oma otsuse ka Euroopa Liidu Väljaannete Talitusele, kes tagab, et teave avaldatakse viivitamata Euroopa Liidu Teatajas.

11. Kui otsus avalikes huvides tegutsemise staatuse kohta on vastavalt lõikele 10 kantud asjaomasesse riiklikku registrisse, jõustub see kogu liidus.

12. Kui avalikes huvides tegutsemise staatuse taotlus on tagasi lükatud või selle kohta ei ole lõikes 9 osutatud aja jooksul otsust tehtud, võib taotleja 15 päeva jooksul alates tagasilükkamise otsuse kättesaamisest esitada kaebuse artikli 11 alusel loodud apellatsioonikomiteele või otsuse tegemise tähtaja möödumisel suunata taotluse samale apellatsioonikomiteele.

Apellatsioonikomitee teeb otsuse 15 päeva jooksul alates kaebuse esitamisest või taotluse üleandmisest või nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel 30 päeva jooksul.

Kui apellatsioonikomitee kiidab avalikes huvides tegutsemise staatuse taotluse heaks või ei tee otsust esimeses lõigus sätestatud tähtaja jooksul, annab riiklik mittetulundusühingute amet 15 päeva jooksul pärast sellise otsuse tegemist või tegemata jätmist avalikes huvides tegutsemise staatuse.

Taotlejat teavitatakse registreerimistaotluse tagasilükkamise otsusest, mis peab sisaldama nõuetekohaseid tagasilükkamise põhjuseid.

13. Euroopa mittetulundusühingu asutajaliikmed võivad otsustada esitada samaaegselt registreerimistaotluse ja avalikes huvides tegutsemise staatuse taotluse ning sel juhul käsitletakse mõlemat otsust ühe otsusena ja kohaldatakse pikemaid ajavahemikke.

Artikkel 11

Apellatsioonikomitee

1. … [… kuud pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva, saavas käändes] moodustab Euroopa mittetulundusühingute nõukogu apellatsioonikomitee, kuhu kuulub üks esindaja igast liikmesriigist ja üks Euroopa Komisjoni esindaja. Komisjoni esindaja on apellatsioonikomitee esimees.

2. Komisjon tagab Euroopa mittetulundusühingute nõukogule sekretariaaditeenused.

3. Apellatsioonikomitee kutsub kokku selle esimees ja komitee otsused võetakse vastu komitee liikmete absoluutse häälteenamusega.

Artikkel 12

Registrijärgse asukoha üleviimine

1. Euroopa mittetulundusühingu registrijärgse asukoha võib käesoleva artikli kohaselt üle viia teise liikmesriiki. Liikmesriigid tagavad registrijärgset asukohta üleviiva Euroopa mittetulundusühingu vara ja dokumentide takistusteta üleviimise. Üleviimise tagajärjel ei toimu Euroopa mittetulundusühingu põhikirjas muid muudatusi kui need, mis on sätestatud käesolevas artiklis, samuti ei lõpetata selle mittetulundusühingu tegevust ega asutata uut juriidilist isikut ning üleviimine ei mõjuta enne üleviimist kehtinud õigusi ja kohustusi, välja arvatud need, mis on olemuslikult seotud üleviimisega.

2. Üleviimisettepaneku koostab Euroopa mittetulundusühingu juhatus ja see avaldatakse mittetulundusühingu registrijärgse asukoha liikmesriigi reeglite kohaselt.

3. Lõike 2 kohaselt koostatud üleviimisettepanek sisaldab järgmisi detaile:

a)	kavandatav registrijärgne asukoht ja kavandatav nimi sihtliikmesriigis;

b)	nimi ja aadress päritoluliikmesriigis;

c)	kavandatav muudetud põhikiri, sealhulgas vajaduse korral Euroopa mittetulundusühingu uus nimi;

d)	üleviimise ajakava ning

e)	üleviimise eeldatavad õiguslikud ja majanduslikud tagajärjed.

4. Üleviimisotsust ei tehta enne kahe kuu möödumist ettepaneku avaldamisest. Üleviimisotsusele kohaldatakse Euroopa mittetulundusühingu põhikirja muutmise kohta sätestatud tingimusi.

5. Euroopa mittetulundusühingu võlausaldajatel ja muude õiguste omajatel, mis olid olemas enne üleviimisettepaneku avaldamist, on õigus nõuda, et Euroopa mittetulundusühing annaks neile asjakohased tagatised. Selliste tagatiste andmisele kohaldatakse selle liikmesriigi õigust, kus oli Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht enne üleviimist. Liikmesriigid võivad käesoleva sätte kohaldamist laiendada, et see hõlmaks võlgu, mille Euroopa mittetulundusühing on enne üleviimise kuupäeva võtnud avalik-õiguslikelt üksustelt.

6. Tõendi selle kohta, et enne üleviimist nõutavad toimingud ja formaalsused on nõuetekohaselt täidetud, väljastab pädev asutus liikmesriigis, kus on Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht.

7. Uut registrisse kandmist ei tehta enne, kui lõikes 8 sätestatud tõend on esitatud. Euroopa mittetulundusühingu registrijärgse asukoha üleviimine ja sellega kaasnev põhikirja muutus jõustuvad kuupäeval, mil üleviimine artikli 10 kohaselt uue asukoha registrisse kantakse.

8. Liikmesriik võib Euroopa mittetulundusühingute puhul, mille registrijärgne asukoht on tema territooriumil, keelduda registrijärgse asukoha üleviimisest, kui määratud pädev asutus esitab lõikes 6 sätestatud kahe kuu jooksul ametliku vastuväite. Sellise vastuväite võib esitada üksnes avaliku julgeoleku kaalutlustel ning see edastatakse sihtliikmesriigi riiklikule mittetulundusühingute ametile ja Euroopa mittetulundusühingute nõukogule.

9. Kui registrijärgse asukoha üleviimisest lõike 8 kohaselt keeldutakse, võib Euroopa mittetulundusühing 15 päeva jooksul alates tagasilükkamise otsuse kättesaamisest esitada kaebuse artikli 11 alusel loodud apellatsioonikomiteele. Apellatsioonikomitee teeb otsuse 15 päeva jooksul või nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel 30 päeva jooksul, kui taotlusele hinnangu andmine eeldab põhjalikumat uurimist.

10. Kui apellatsioonikomitee kiidab üleandmise heaks või ei tee seda lõikes 11 sätestatud tähtaja jooksul, kiidab pädeva liikmesriigi riiklik mittetulundusühingute amet üleviimise heaks 15 päeva jooksul alates sellise otsuse tegemisest või tegemata jätmisest.

Taotlejat teavitatakse üleviimisest keeldumise otsusest ja koos sellega esitatakse otsuse kohta nõuetekohased põhjendused.

11. Kui registrijärgse asukoha üleviimine on muutunud lõplikuks, edastab selle liikmesriigi riiklik mittetulundusühingute amet, kus oli enne üleviimist Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht, selle teabe 15 päeva jooksul selle liikmesriigi riiklikule mittetulundusühingute ametile, kuhu Euroopa mittetulundusühing kavatseb oma registrijärgse asukoha üle viia, ja Euroopa mittetulundusühingute nõukogule. Hiljemalt 15 päeva pärast selle teabe saamist lisab sihtliikmesriigi riiklik mittetulundusühingute amet Euroopa mittetulundusühingu asjaomasesse riiklikku registrisse. Euroopa mittetulundusühingute nõukogu tagab, et üleviimise üksikasjad avaldatakse Euroopa mittetulundusühingute digitaalses andmebaasis ja Euroopa Liidu Teatajas hiljemalt 15 päeva pärast teate saamist sellelt liikmesriigilt, kus oli Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht enne üleviimist. Euroopa mittetulundusühingu registrijärgse asukoha üleviimine jõustub ja võib kolmandate isikute suhtes kehtima hakata alates kuupäevast, mil Euroopa mittetulundusühing kantakse uue registrijärgse asukoha liikmesriigi riiklikku registrisse.

12. Euroopa mittetulundusühing, mille suhtes kohaldatakse lõpetamist, likvideerimist, maksejõuetust, maksete peatamist või muid sedalaadi menetlusi, ei saa oma registrijärgset asukohta üle viia.

Artikkel 13

Juriidilise isiku staatus

1. Euroopa mittetulundusühing saab juriidilise isiku staatuse kõigis liikmesriikides, kui ta registreeritakse asjaomases riiklikus registris Euroopa mittetulundusühinguna.

2. Pärast registreerimisest teatamist, kuid enne asjaomasesse riiklikku registrisse kandmist võib Euroopa mittetulundusühing kasutada juriidilise isiku õigusi juhul, kui ta kasutab oma nimetuse osana sõnastust „asutamisjärgus Euroopa mittetulundusühing“, ja kooskõlas riigisiseste ennetavat kontrolli käsitlevate õigusnormidega, mida kohaldatakse kodumaiste ühingute suhtes liikmesriigis, kus on asutamise ajal Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht. Kui Euroopa mittetulundusühingu nimel on meetmeid võetud enne juriidilise isiku staatuse saamist ja Euroopa mittetulundusühing ei täida nendest meetmetest tulenevaid kohustusi, on neid meetmeid võtvad füüsilised ja juriidilised isikud nende eest solidaarselt vastutavad, välja arvatud juhul, kui on sätestatud teisiti selle liikmesriigi kohaldatavates riigisisestes õigusnormides, kus on asutamise ajal Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht.

3. Alates … [käesoleva määruse jõustumise kuupäev] võivad juriidilise isiku staatuse saamisel oma nimele lisada nimetuse „Euroopa mittetulundusühing“ ainult käesoleva määruse kohaselt asutatud ja registreeritud Euroopa mittetulundusühingud. Neil on lubatud seda teha, kui nad on artikli 10 lõike 4 kohaselt kantud asjaomasesse riiklikku registrisse.

4. Juriidiliste isikutena on Euroopa mittetulundusühingutel õigus kasutada enda nimel oma eesmärkide saavutamiseks volitusi, õigusi ja kohustusi samadel tingimustel nagu juriidiline isik, kes on kindlaks määratud artikli 3 lõike 2 kohaselt ja asutatud kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, kus on Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht.

5. Juriidilise isiku staatuse omandamisest tulenevalt omandab Euroopa mittetulundusühing järgmised õigused:

a)	sõlmida lepinguid ja teha muid õigustoiminguid, sealhulgas omandada vallas- ja kinnisvara,

b)	koguda rahalisi vahendeid oma mittetulundusliku tegevuse toetamiseks;

c)	võtta vastu annetusi ja annakuid,

d)	võtta inimesi tööle,

e)	olla kohtus menetlusosaline ja

f)	omada juurdepääsu finantsteenustele.

Artikkel 14

Juhtimine ja organid

1. Euroopa mittetulundusühingul on õigus määrata oma sisemised juhtimisstruktuurid ja juhtimine kindlaks oma põhikirjas, järgides käesoleva määruse sätted. Need struktuurid ja juhtimine peavad igal juhul olema kooskõlas liidu demokraatlike põhimõtete ja põhiväärtustega.

2. Euroopa mittetulundusühingul on vähemalt kaks juhtorganit: juhatus ja üldkogu.

3. Juhatus ja üldkogu võivad käesolevas määruses ja Euroopa mittetulundusühingu põhikirjas sätestatud tingimustel ja korras moodustada ka muid juhtorganeid.

Artikkel 15

Juhatus

1. Juhatus juhib Euroopa mittetulundusühingut Euroopa mittetulundusühingu huvides ja eesmärkide täitmiseks, nagu on sätestatud Euroopa mittetulundusühingu põhikirjas.

2. Juhatuse nimetab üldkogu vastavalt põhikirjale. Teave juhatuse koosseisu kohta tehakse riiklikule mittetulundusühingute ametile kättesaadavaks kuue kuu jooksul pärast selle valimise kuupäeva. Riiklik mittetulundusühingute amet teavitab sellest Euroopa mittetulundusühingute nõukogu. Kõik kooseisu muudatused tehakse kättesaadavaks samal viisil. Selle teabe teeb Euroopa mittetulundusühing avalikult kättesaadavaks.

3. Isik ei või saada juhatuse liikmeks ega omada juhatuse liikmetele antud volitusi ning talle ei või määrata allpool toodud lõike 6 kohaseid juhtimis- ega esindusülesandeid, kui tal on keelatud tegutseda juriidilise isiku juhatuses või muus samalaadses juhtimis- või järelevalveorganis järgmistel põhjustel:

a)	selle isiku suhtes kohaldatav liidu või liikmesriigi õigus,

b)	liidu või liikmesriigi õigus, mida kohaldataks artikli 3 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud juriidiliste isikute suhtes liikmesriigis, kus on Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht, või

c)	liikmesriigis vastu võetud või tunnustatud kohtu- või haldusotsus.

4. Kõigil juhatuse liikmetel on käesoleva määruse ja Euroopa mittetulundusühingu põhikirjaga neile määratud ülesannete raames samad õigused ja kohustused.

5. Juhatus võib delegeerida juhtimisvolitusi või -kohustusi komisjonidele, mis koosnevad ühest või mitmest Euroopa mittetulundusühingu liikmest. Niisuguse delegeerimise tingimused võetakse vastu põhikirjas või üldkogu poolt.

6. Juhatus võib pidada korralisi ja erakorralisi koosolekuid. Juhatus tuleb korralisteks koosolekuteks kokku Euroopa mittetulundusühingu põhikirjas sätestatud ajavahemike järel, kuid vähemalt kaks korda aastas, et arutada Euroopa mittetulundusühingu projektide raamatupidamise, tegevuse ja eeldatavate väljavaadetega seotud küsimusi.

7. Juhatus koostab kord aastas aruande Euroopa mittetulundusühingu raamatupidamise ja tegevuse kohta ning edastab selle riiklikule mittetulundusühingute ametile ja Euroopa mittetulundusühingute nõukogule. Euroopa mittetulundusühing teeb selle iga-aastase aruande ka avalikult kättesaadavaks.

8. Ilma et see piiraks artikli 22 lõike 2 kohaldamist ja sel määral, kui seda kohaldatakse artikli 3 lõikes 2 osutatud üksuste suhtes, koostab juhatus kord aastas Euroopa mittetulundusühingu finantsaruande, mis sisaldab andmeid majandustegevusest saadud tulu ning selliste vahendite kohta nagu krediidid ja pangalaenud, annetused või hüvitamata raha või vara laekumised eelmisel kalendriaastal, samuti järgmise eelarveaasta eelarveprognoosi. Kooskõlas liikmesriigi õigusega võivad liikmesriigid nõuda, et juhatus avalikustaks finantsaruande pädevale asutusele ja mittetulundusühingu liikmetele. Sellisel juhul võivad liikmed paluda juhatusel esitada lisateavet, sealhulgas rahastamisallikate kohta. Liikmed võivad seda teha üksnes juhul, kui see on pärast finantsaruande läbivaatamist vajalik läbipaistvuse ja vastutuse tagamiseks ning tingimusel, et see on proportsionaalne. Selleks peab Euroopa mittetulundusühing kõigi finantstehingute kohta pidama täielikku ja täpset arvestust, nagu on nimetatud artikli 23 lõikes 1.

9. Juhatuse liikmetel on õigus esindada Euroopa mittetulundusühingut selle põhikirjas sätestatud piirides ja tingimustel suhetes kolmandate isikutega ja kohtumenetlustes. Kui õigus esindada Euroopa mittetulundusühingut suhetes kolmandate isikutega on antud kahele või enamale liikmele, kasutavad need isikud seda õigust ühiselt.

10. Mis tahes toimingud, mida juhatuse liikmed teevad Euroopa mittetulundusühingu nimel, on Euroopa mittetulundusühingu jaoks kolmandate isikute ees siduvad, tingimusel et need ei ületa juhatusele kohaldatava õigusega ega õiguspäraselt Euroopa mittetulundusühingu põhikirjaga antud volitusi.

Artikkel 16

Üldkogu

1. Euroopa mittetulundusühingu üldkoosolekut, millest võtavad osa kõik liikmed, nimetatakse üldkoguks.

2. Üldkogu kutsub vastavalt Euroopa mittetulundusühingu põhikirjale kokku juhatus.

3. Liikmeid teavitatakse üldkogu kokkukutsumisest hiljemalt 15 päeva enne üldkogu toimumise kuupäeva.

4. Juhatus võib üldkogu kokku kutsuda igal ajal kas omal algatusel või vähemalt ühe neljandiku liikmete taotluse alusel. Põhikirjas võib sätestada madalama lävendi.

5. Üldkogu võib pidada liikmete füüsilise kohalolekuga, kaugosalusega või mõlemat vormi kombineerides, ilma et see mõjutaks üldkogu kehtivust või üldkogul vastuvõetud otsuste kehtivust. Otsuse selle kohta, millist neist kolmest vormist konkreetse üldkogu puhul kasutatakse, teeb juhatus, välja arvatud juhul, kui mittetulundusühingu liikmete enamus teeb ettepaneku kasutada muud vormi.

6. Üldkogu korraldamise taotluses esitatakse üldkogu kokkukutsumise põhjused ja päevakorda võetavad punktid.

7. Igal liikmel on põhikirjas sätestatud reeglite kohaselt õigus saada enne igat üldkogu teavet ja juurdepääs dokumentidele.

8. Igal liikmel on õigus üldkogul osaleda, sõna võtta ja ettepanekuid esitada.

9. Liikmete õigust üldkogul hääletada ja ettepanekuid esitada järgitakse vastaval Euroopa mittetulundusühingu põhikirjale, kooskõlas artikli 8 lõike 2 punktiga j

10. Liige võib vastavalt Euroopa mittetulundusühingu põhikirjas sätestatavale korrale enne üldkogu nimetada teise liikme end üldkogul esindama. Üks liige ei või esindada rohkem kui kahte teist liiget.

11. Üldkogu otsused, mis puudutavad tavaküsimusi, võetakse vastu kohalolevate või esindatud liikmete häälteenamusega, kui ei ole sätestatud teisiti. Hääled antakse kooskõlas Euroopa mittetulundusühingu põhikirjas sätestatud reeglitega.

Artikkel 17

Mittetulundusühingu harud ja juhtivad liikmed

1. Euroopa mittetulundusühingul võivad olla piirkondlikud harud. Harusid ei peeta eraldiseisvalt juriidilise isiku staatust omavateks üksusteks, kuid need võivad põhikirjas sätestatud nõuete kohaselt ühingu nimel tegevust korraldada ja juhtida.

2. Euroopa mittetulundusühingu juhatus võib nimetada harusid või liikmeid, kes on juriidilised isikud, Euroopa mittetulundusühingu projektide elluviimises ja rakendamises juhtivateks osalejateks. Liikmesriigid lubavad nende jurisdiktsiooni alla kuuluvaid projekte juhtivate osalejatena rakendada Euroopa mittetulundusühingu harudel või liikmetel.

Artikkel 18

Põhikirja muutmine

1. Kõiki Euroopa mittetulundusühingu põhikirja muudatusettepanekuid arutatakse selleks kokku kutsutud üldkogul.

2. Liikmeid teavitatakse üldkogudest, mille eesmärk on arutada Euroopa mittetulundusühingu põhikirja muutmiseks esitatud ettepanekuid ja teha nende kohta otsus, vähemalt 30 kalendripäeva enne üldkogu toimumise kuupäeva. Teadaanne peaks sisaldama kõnealuseid ettepanekuid.

3. Üldkogul on õigus põhikirja muuta, kui kohal või esindatud on vähemalt pool Euroopa mittetulundusühingu liikmetest ja lisaks üks liige.

4. Euroopa mittetulundusühingu põhikirja muutmiseks esitatud ettepanekud võetakse vastu, kui nende poolt hääletab vähemalt kaks kolmandikku üldkogu kohalolevatest või esindatud liikmetest.

5. Euroopa mittetulundusühingu kirjeldatud eesmärgi muutmiseks esitatud ettepanekud võetakse vastu, kui nende poolt hääletab vähemalt kolm neljandikku üldkogu kohalolevatest või esindatud liikmetest.

6. Vastuvõetud põhikirja tekst tehakse kuue kuu jooksul alates selle vastuvõtmise kuupäevast kättesaadavaks riiklikule mittetulundusühingute ametile, kes teavitab sellest Euroopa mittetulundusühingute nõukogu. Euroopa mittetulundusühing teeb selle teabe avalikult kättesaadavaks ja see edastatakse Euroopa mittetulundusühingute nõukogule lisamiseks artikli 5 lõike 5 punktis b osutatud Euroopa andmebaasi.

III peatükk

Sätted Euroopa mittetulundusühingute kohtlemise kohta liikmesriikides

Artikkel 19

Diskrimineerimiskeelu põhimõte

1. Euroopa mittetulundusühingute mis tahes diskrimineeriv kohtlemine on keelatud.

2. Euroopa mittetulundusühingut koheldakse samamoodi nagu samaväärseid liikmesriigi üksusi, mis on kindlaks määratud kooskõlas artikli 3 lõikega 2.

Artikkel 20

Avalikes huvides tegutsemise staatus

1. Euroopa mittetulundusühingule võib anda avalikes huvides tegutsemise staatuse, kui on täidetud järgmised kumulatiivsed tingimused:

organisatsiooni eesmärk ja tegevus on suunatud avalikes huvides tegutsemise eesmärgile, mis soodustab ühiskonna või selle osa heaolu ning on seega kasulik avalikele hüvedele, välja arvatud juhul, kui see eesmärk ja tegevus on süsteemselt ja otse suunatud teatava erakonna struktuuride toetamiseks. Avalikes huvides tegutsemisele vastavaks peetakse muu hulgas järgmisi eesmärke:

i)	kunst, kultuur või muinsuskaitse,

ii)	keskkonnakaitse ja kliimamuutused,

iii)	põhiõiguste ja liidu väärtuste edendamine ja kaitsmine, sealhulgas demokraatia, õigusriik, igasuguse soo, rassi, etnilise päritolu, usutunnistuse, puude, seksuaalse sättumuse või muul alusel toimuva diskrimineerimise kaotamine,

iv)	sotsiaalne õiglus, sotsiaalne kaasatus ning vaesuse ennetamine või leevendamine;

v)	mitmesugune humanitaarabi, sealhulgas katastroofiabi,

vi)	arenguabi ja arengukoostöö,

vii)	vähemkaitstud elanikkonnarühmade, sealhulgas laste, eakate, puuetega inimeste, rahvusvahelist kaitset taotlevate või saavate isikute ning kodutute kaitse, abistamine ja toetamine,

viii)

loomakaitse,

ix)	teadus, teadusuuringud ja innovatsioon,

x)	haridus ja koolitus ning noorte kaasamine;

xi)	tervise ja heaolu edendamine ja kaitse, sealhulgas arstiabi andmine,

xii)	tarbijakaitse ja

xiii)

harrastussport ja selle edendamine.

b)	organisatsiooni majanduslikust või muust sissetulekut teenivast tegevusest saadud ülejääki kasutatakse üksnes organisatsiooni avalikes huvides tegutsemise eesmärkide edendamiseks;

c)	organisatsiooni tegevuse lõpetamise korral tagatakse põhikirja kohaste kaitsemeetmetega, et kogu vara kasutatakse jätkuvalt avalikes huvides tegutsemise eesmärkide saavutamiseks;

d)	organisatsiooni juhtimisstruktuuride liikmetel, kes ei ole tööle võetud isikkoosseisu, ei ole õigust saada muud tasu kui asjakohast kuluhüvitist.

2. Euroopa mittetulundusühingul on õigus taotleda selle liikmesriigi mittetulundusühingute ametilt, kus on tema registrijärgne asukoht, tunnustamist avalikes huvides tegutseva ühinguna vastavalt lõikes 1 sätestatud nõuetele.

3. Riiklik mittetulundusühingute amet teeb otsuse avalikes huvides tegutsemise staatuse taotluse kohta artikli 10 lõigetes 8 ja 9 sätestatud korras.

4. Liikmesriigid kohtlevad Euroopa mittetulundusühingut, kellele on antud avalikes huvides tegutsemise staatus, samamoodi nagu juriidilisi isikuid, kellele on antud sama staatus nende enda jurisdiktsioonis.

Artikkel 21

Võrdse kohtlemise põhimõte

Euroopa mittetulundusühingu suhtes kehtivad sätted, mida kohaldatakse artikli 3 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud juriidiliste isikute suhtes liikmesriigis, kus on tema registrijärgne asukoht.

Artikkel 22

Meelevaldse kohtlemise keelu põhimõte

Liikmesriigid ei kohtle Euroopa mittetulundusühinguid teistest erinevalt üksnes nende eesmärgi, tegevusvaldkonna või rahastamisallikate poliitilise soovitavuse alusel.

IV peatükk

Rahastamine ja aruandlus

Artikkel 23

Rahaliste vahendite kogumine ja varade vaba kasutamine

1. Euroopa mittetulundusühingud saavad hankida, vastu võtta, paigutada või annetada mis tahes vahendeid, sealhulgas rahalisi, mitterahalisi ja materiaalseid vahendeid, ning värvata ja vastu võtta inimressursse mis tahes allikast ja allikasse ja allikale, olgu need siis avaliku sektori asutused, eraisikud või eraõiguslikud organisatsioonid, mis tahes liikmesriigis ja kolmandates riikides.

2. Euroopa mittetulundusühingute suhtes kehtivad liidu ja kohaldatavad liikmesriigi õiguse sätted, mis käsitlevad maksustamist, tolli, välisvaluutat, rahapesu ja terrorismi rahastamist, ning valimiste ja erakondade rahastamist reguleerivad normid, mida kohaldatakse artikli 3 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud juriidiliste isikute suhtes liikmesriigis, kus on nende registrijärgne asukoht.

3. Euroopa mittetulundusühingute suhtes kohaldatakse aruandlus- ja avalikustamiskohustusi kooskõlas liikmesriigi õigusega, sealhulgas seoses direktorite nõukogu koosseisu, põhikirja, rahastamist ja finantsaruandeid käsitlevate sätetega, kui sellised kohustused vastavad üldhuvi eesmärgile tagada, et Euroopa mittetulundusühingud tegutsevad läbipaistvalt ja vastutustundlikult ning tingimusel, et sellised kohustused on vajalikud ja proportsionaalsed.

Esimeses lõigus osutatud kohustuste täitmine ei tohi viia selleni, et Euroopa mittetulundusühingute suhtes kohaldatakse rangemaid eeskirju kui need, mida kohaldatakse artikli 3 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud samalaadsete liikmesriigi üksuste ja kasumit taotlevate üksuste suhtes. Sellised aruandlus- ja avalikustamiskohustused ei tohi põhjustada Euroopa mittetulundusühingu õiguste ja kohustuste teistsugust kohtlemist ega piiramist, olenemata selle eesmärgi või rahastamisallikate soovitavusest.

Artikkel 24

Raamatupidamine ja auditeerimine

1. Euroopa mittetulundusühing peab kõigi finantstehingute kohta täielikku ja täpset arvestust.

2. Euroopa mittetulundusühingud koostavad vähemalt kord aastas

a)	finantsaruande,

b)	vajadusel konsolideeritud finantsaruande,

c)	järgmise eelarveaasta eelarveprognoosi ning

d)	iga-aastase tegevusaruande.

Juhatus edastab iga-aastase tegevusaruande ja finantsaruande artikli 14 lõigete 7 ja 8 kohaselt riiklikule mittetulundusühingute ametile.

3. Iga-aastane tegevusaruanne sisaldab vähemalt järgmist:

a)	teave Euroopa mittetulundusühingu tegevuse kohta;

b)	võimaluse korral teave eeldatavate väljavaadete kohta; ning

c)	kirjeldus selle kohta, kuidas avalikes huvides tegutsemise eesmärki eelmisel aastal edendati – juhul kui Euroopa mittetulundusühingule anti sellekohane staatus.

4. Euroopa mittetulundusühingu finantsaruandeid ja vajadusel konsolideeritud finantsaruandeid auditeeritakse nõuete kohaselt, mida kohaldatakse artikli 3 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud juriidiliste isikute suhtes liikmesriigis, kus on asjaomase Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht. Audit tehakse vähemalt kord nelja aasta jooksul, kuid mitte tihemini kui kord kahe aasta jooksul.

5. Lõikes 4 osutatud auditi tulemusel koostatav aruanne avalikustatakse viisil, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusega, kus on Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht.

6. Liikmesriikide ametiasutused ei nõua, et Euroopa mittetulundusühingud annaksid juurdepääsu teabele oma füüsilistest isikutest liikmete kohta, välja arvatud juhul, kui see on vajalik kuritegude avalikuks uurimiseks, mis on seotud kuritegudega, mille eest on määratud maksimaalne vabadusekaotus, mille maksimaalne pikkus on vähemalt üks aasta, ja pärast sõltumatu kohtu otsust.

7. Riiklik mittetulundusühingute amet esitab kaks korda aastas asjakohase teabega ülevaate kõigi lõikes 4 osutatud auditite kohta Euroopa mittetulundusühingute nõukogule, kes tagab aruande avaldamise Euroopa Liidu Teatajas ja oma veebisaidil.

8. Euroopa mittetulundusühingute suhtes kehtivad raamatupidamis- ja auditeerimisreeglid ei tohi olla vähem soodsad kui need, mida kohaldatakse ettevõtjate suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ (10) ja 2013/34/EL (11) alusel.

9. Käesolevat artiklit kohaldatakse, ilma et see piiraks registrijärgse asukohaliikmesriigi vastavate soodsamate siseriiklike sätete kohaldamist.

V peatükk

Koostöö liikmesriikidega ja vastutus

Artikkel 25

Koostöö liikmesriikidega

1. Registreeriva liikmesriigi riiklik mittetulundusühingute amet konsulteerib õigeaegselt teiste liikmesriikide mittetulundusühingute ametitega kõigis olulistes küsimustes, mis on seotud asjaomase Euroopa mittetulundusühingu seaduslikkuse ja vastutusega, ning teavitab sellest Euroopa mittetulundusühingute nõukogu.

2. Kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti, edastavad riiklikud mittetulundusühingute ametid igal aastal ülevaate kogu asjakohasest teabest seoses otsustega, mis puudutavad Euroopa mittetulundusühinguid tema liikmesriigi territooriumil. See ülevaade sisaldab loetelu juhtumitest, mille puhul algatati Euroopa mittetulundusühingu suhtes kriminaaluurimine, sealhulgas juhtumid, mille puhul taotleti vastavalt artikli 24 lõikele 6 teabe avaldamist liikmete kohta.

3. Kui Euroopa mittetulundusühingute nõukogu leiab, et riiklik mittetulundusühingute amet ei ole käesolevat määrust täitnud, esitab ta komisjonile kogu asjakohase teabe. Komisjon hindab seda teavet ja võtab vajaduse korral meetmeid.

4. Euroopa mittetulundusühingud saavad riikliku mittetulundusühingute ameti neid puudutavate otsuste vaidlustamiseks kasutada mõjusaid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas võimalust lasta selliseid otsuseid kohtulikult kontrollida.

Artikkel 26

Euroopa mittetulundusühingu ja selle juhatuse liikmete vastutus

1. Euroopa mittetulundusühingu vastutus on reguleeritud nõuetega, mida kohaldatakse artikli 3 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud juriidiliste isikute suhtes liikmesriigis, kus on Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht.

2. Euroopa mittetulundusühingu juhatuse liikmed vastutavad solidaarselt kahju ja kahjustuste eest, mis on Euroopa mittetulundusühingule tekitatud nende ülesannete täitmisega seotud kohustuste rikkumise tagajärjel. Solidaarselt ei vastutata aga Euroopa mittetulundusühingule tekitatud kahju ja kahjustuste eest juhul, kui teatavate kohustuste rikkumine on tõendatult seotud üksnes ühe kindla liikme ülesannetega.

3. Euroopa mittetulundusühingu nimel juhatuse liikmete vastu menetluse algatamise tingimused sätestatakse põhikirjas.

VI peatükk

Tegevuse lõpetamine, maksejõuetus, likvideerimine

Artikkel 27

Tegevuse vabatahtlik lõpetamine

1. Euroopa mittetulundusühingu tegevuse võib vabatahtlikult lõpetada

a)	juhatuse otsuse alusel vastavalt Euroopa mittetulundusühingu põhikirja sätetele ja üldkogu nõusolekul või

b)	üldkogu otsuse alusel; üldkogu võib sellise otsuse tagasi võtta enne, kui Euroopa mittetulundusühingu tegevuse lõpetamine või likvideerimine ametlikult jõustub.

2. Euroopa mittetulundusühing teavitab riiklikku mittetulundusühingute ametit otsusest oma tegevus lõike 1 kohaselt vabatahtlikult lõpetada hiljemalt 15 päeva jooksul pärast sellise otsuse tegemist.

3. Riiklik mittetulundusühingute amet kustutab Euroopa mittetulundusühingu viivitamata asjaomasest riiklikust registrist ning teavitab Euroopa mittetulundusühingute nõukogu ja Euroopa Liidu Väljaannete Talitust lõike 1 kohasest Euroopa mittetulundusühingu tegevuse lõpetamisest hiljemalt 15 päeva jooksul pärast seda, kui ta on tegevuse lõpetamise kohta teate saanud. Kohe pärast sellist teatamist avaldab Euroopa mittetulundusühingute amet Euroopa Liidu Teatajas teate Euroopa mittetulundusühingu tegevuse lõpetamise kohta ja eemaldab Euroopa mittetulundusühingu liidu digitaalsest andmebaasist ning Väljaannete Talitus avaldab teate Euroopa assotsiatsiooni tegevuse lõpetamise kohta Euroopa Liidu Teatajas.

4. Euroopa mittetulundusühingu tegevuse lõpetamine jõustub kogu liidus alates kuupäevast, mil ühendus kustutatakse asjaomasest riiklikust registrist.

Artikkel 28

Tegevuse mittevabatahtlik lõpetamine

1. Euroopa mittetulundusühingu tegevuse võib lõpetada vaid selle liikmesriigi kohtu lõpliku otsusega, kus on või kus viimati oli Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht, kui

a)	Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht viiakse üle või on üle viidud väljapoole liidu territooriumi,

b)	käesolevas määruses sätestatud Euroopa mittetulundusühingu asutamise tingimused ei ole enam täidetud või

c)	Euroopa mittetulundusühingu tegevus ei ole enam kooskõlas liidu eesmärkide ja väärtustega või kujutab endast tõsist ohtu avalikule julgeolekule.

2. Kui tegevuse lõpetamise otsus tehakse lõike 1 punkti a või b alusel, jätab Euroopa mittetulundusühingute amet Euroopa mittetulundusühingule mõistliku aja, et enne otsuse jõustumist oma olukord nõuetega kooskõlla viia.

3. Taotlejatel on juurdepääs tõhusatele õiguskaitsevahenditele, et vaidlustada lõpetamise otsus pädevates apellatsioonikohtutes.

4. Riiklik mittetulundusühingute amet kustutab Euroopa mittetulundusühingu viivitamata asjaomasest riiklikust registrist ning teavitab Euroopa mittetulundusühingute nõukogu ja Euroopa Liidu Väljaannete Talitust Euroopa assotsiatsiooni mittevabatahtlikust lõpetamisest hiljemalt 15 päeva jooksul pärast lõpliku otsuse jõustumist. Kohe pärast sellist teavitamist eemaldab Euroopa mittetulundusühingute nõukogu Euroopa mittetulundusühingu liidu digitaalsest andmebaasist ning Väljaannete Talitus avaldab teate Euroopa mittetulundusühingu tegevuse lõpetamise kohta Euroopa Liidu Teatajas.

5. Euroopa mittetulundusühingu tegevuse lõpetamine jõustub kogu liidus alates kuupäevast, mil ühendus kustutatakse asjaomasest riiklikust registrist.

Artikkel 29

Likvideerimine ja maksejõuetus

1. Euroopa mittetulundusühingu tegevuse lõpetamisega kaasneb selle likvideerimine. Niisugune likvideerimine on reguleeritud õigusega, mida kohaldatakse artikli 3 lõike 2 kohaselt kindlaks määratud juriidiliste isikute suhtes liikmesriigis, kus on Euroopa mittetulundusühingu registrijärgne asukoht.

2. Euroopa mittetulundusühingu õigus- ja teovõime artikli 13 tähenduses säilib tema likvideerimise lõpuleviimiseni.

Artikkel 30

Läbivaatamine ja hindamine

Hiljemalt … [viis aastat pärast käesoleva määruse jõustumise kuupäeva] edastab komisjon nõukogule ja Euroopa Parlamendile aruande määruse rakendamise kohta ja vajaduse korral muutmisettepanekud.

VII peatükk

Artikkel 31

Lõppsätted

Käesolev määrus jõustub […] päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

II OSA

Ettepanek võtta vastu

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV

mittetulunduslike organisatsioonide ühiste miinimumstandardite kohta liidus (miinimumstandardite direktiiv)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt

ning arvestades järgmist:

(1)

Ühinemisvabadus on põhiõigus, mis on tunnustatud Euroopa Liidu lepingus (ELi leping) ja Euroopa Liidu toimimise lepingus (ELi toimimise leping), Euroopa Liidu põhiõiguste hartas (edaspidi „harta“) ja liikmesriikide põhiseadustes, ning see on demokraatia toimimiseks hädavajalik, kuna kujutab endast olulist tingimust, mis võimaldab üksikisikutel kasutada muid põhiõigusi, sealhulgas õigust väljendusvabadusele.

(2)	Mittetulunduslikke organisatsioone kui selliseid kaitsevad teatavad õigused, sealhulgas põhiõigused, lähtuvalt Euroopa Liidu Kohtu (Euroopa Kohus) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu asjakohasest kohtupraktikast.

(3)	Mittetulunduslikud organisatsioonid annavad olulise panuse avalikes huvides olevate eesmärkide saavutamisse ja liidu eesmärkide saavutamisse, sealhulgas edendades aktiivset osalemist meie ühiskonna majandus-, demokraatlikus ja sotsiaalses elus.

(4)	Tänapäeval osalevad mittetulunduslikud organisatsioonid oma eesmärkide poole püüeldes täiel määral ka majanduses ja siseturu arendamises, olles muu hulgas kaasatud mitmesugusesse nii riikliku kui ka riikidevahelise tähtsusega tegevusse ning korrapäraselt ka majandustegevusse.

(5)

Mittetulunduslikud organisatsioonid moodustavad eelkõige hinnanguliselt 13 % kogu Euroopa tööjõust hõlmava kolmanda sektori arengu peamise tõukejõu. Need andmed põhinevad tulemustel, mis on saadud projekti käigus, mis korraldati 2014.–2017. aastal Oslo sotsiaaluuringute instituudi (ISF) koordineerimisel ja milles käsitleti kolmanda sektori panust Euroopa sotsiaal-majanduslikku arengusse (12).

(6)	Mittetulunduslikud organisatsioonid on siseturgu toetavate liidu poliitikameetmete väljatöötamisel ja rakendamisel olulised osalejad, mida näitab nende kaasatus mitmesugustesse eksperdirühmadesse, näiteks toiduainete tarneahela toimimise parandamist käsitlevasse kõrgetasemelisse foorumisse.

(7)

Muu hulgas Euroopa Liidu Põhiõiguste Ameti aruannetes on juhitud tähelepanu arvukatele mittetulunduslike organisatsioonide asutamist, registreerimist, toimimist, rahastamist ja piiriülest tegevust reguleerivatest riigisisestest õigusnormidest ja haldustavadest tingitud takistustele, mis mõjutavad juriidiliste või füüsiliste isikute või selliste isikute rühmade võimalusi, olenemata nende kodakondsusest, asutada ja registreerida kogu liidus mittetulunduslikke organisatsioone või sellise organisatsioonina tegutseda.

(8)

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on kutsunud liikmesriike üles looma heategevusele soodsat keskkonda, mis on kooskõlas liidu vabaduste ja põhiõigustega ning soodustab heategevust ja kodanikutegevust, eraviisilist avalike hüvede toetamist ja heategevusorganisatsioonide loomist (13). Avaliku sektori asutuste ja heategevuslike organisatsioonide töö vastastikuse täiendavuse tugevdamine ning selle tagamine, et riiklikud õigusaktid ja liidu poliitika hõlbustaksid erasektori vahendite annetamist ühise heaolu nimel kapitali vaba liikumise kaudu, järgides mittediskrimineerimise ja Euroopa heategevusorganisatsioonide võrdse maksukohtlemise põhimõtet, on seetõttu oluline piiriüleste annetuste ja investeeringute potentsiaali kasutuselevõtmiseks ühise heaolu nimel.

(9)	Kuigi piiriüleste ühingute ja mittetulunduslike organisatsioonide arv liidus kasvab, puudub praegu ühtlustatud üleeuroopaline õigusraamistik, mis võimaldaks neil piiriüleselt tegutseda ja end nõuetekohaselt organiseerida;

(10)	Mittetulunduslike organisatsioonide tähtsust arvesse võttes on väga oluline, et nende asutamist ja tegevust liikmesriikide õigusaktidega tõhusalt hõlbustataks ja kaitstaks.

(11)

Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovituses CM/Rec(2007)14 valitsusväliste organisatsioonide õigusliku staatuse kohta Euroopas on liikmesriigid juba tunnustanud mittetulunduslike organisatsioonide ja eelkõige valitsusväliste organisatsioonide rolli, mis seisneb olulises osaluses kodanikuühiskonna tegevuses, millega suurendatakse demokraatliku valitsemistava läbipaistvust ja vastutust, ning on sätestanud miinimumstandardid, mida tuleb selliste organisatsioonide asutamisel, juhtimisel ja nende üldises tegevuses järgida.

(12)

Euroopa Nõukogu komisjoni „Demokraatia õiguse kaudu“ (Veneetsia komisjon) ja OSCE demokraatlike institutsioonide ja inimõiguste büroo (ODIHR) poolt vastu võetud ühinemisvabaduse ühissuunistes (CDL-AD(2014)046) on seadusandjatele esitatud juhised selle kohta, kuidas ühinemisvabaduse õigust käsitlevad rahvusvahelised inimõiguste standardid riigisisesesse õigusse üle võtta.

(13)

Liidu tasandil tuleb tugineda mittetulunduslike organisatsioonide kohta kehtivatele standarditele, mis on kooskõlas ühinemisvabaduse ja kapitali vaba liikumisega ja mille eesmärk on tagada kõigile liidus asutatud mittetulunduslikele organisatsioonidele ühetaoline kaitsetase ja võrdsed tingimused, et tagada soodne keskkond, kus need organisatsioonid saavad siseturu toimimisele takistusteta kaasa aidata.

(14)	Käesolev direktiiv peaks ühtlustama liikmesriikide õigusakte mittetulunduslike organisatsioonide asutamise, registreerimise, toimimise, rahastamise, aruandluse ja piiriülese tegevuse teatavate aspektide osas.

(15)

Käesolev direktiiv ei peaks mõjutama liikmesriikide norme, mis käsitlevad nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevate mittetulunduslike organisatsioonide maksustamist. Selle sätete ülevõtmisel peaksid liikmesriigid olema tähelepanelikud, et nad ei kehtestaks ega kohaldaks maksuõiguse valdkonda puudutavaid sätteid, mis mõjutavad mittetulunduslike organisatsioonide registreerimist, toimimist, rahastamist ja piiriülest liikumist viisil, millega hoitakse kõrvale käesolevas direktiivis sätestatud reeglite sõnastusest või mõttest.

(16)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada liikmesriikide kriminaalõigust. Selle sätete ülevõtmisel peaksid liikmesriigid olema tähelepanelikud, et nad ei kehtestaks ega kohaldaks kriminaalõigust puudutavaid sätteid, millega konkreetselt reguleeritakse või mis mõjutavad mittetulunduslike organisatsioonide registreerimist, toimimist, rahastamist ja piiriülest liikumist viisil, millega hoitakse kõrvale käesolevas direktiivis sätestatud reeglite sõnastusest või mõttest.

(17)

Käesolevat direktiivi tuleks kohaldada liidus asutatud mittetulunduslike organisatsioonide suhtes, mis on ette nähtud füüsiliste või juriidiliste isikute vabatahtlike ühendustena, samuti organisatsioonide suhtes, mis ei põhine liikmesusel ja mille varad on eraldatud konkreetse eesmärgi saavutamiseks, näiteks sihtasutused, mis on loodud määramata ajaks, mille esmane eesmärk ei ole kasumi teenimine ning mis on sõltumatud ja autonoomsed. Asjaolu, et organisatsioonile ei anta juriidilise isiku staatust, ei tohiks teda käesolevas direktiivis sätestatud kaitsest ilma jätta.

(18)	Käesoleva direktiivi alusel organisatsiooni mittetulundusliku iseloomu kindlaksmääramisel ei tuleks käsitada eraõiguslike isikutena selliste organisatsioonide otseseid kasusaajaid, mille eesmärk on osutada hooldusteenuseid sotsiaalsete või tervisealaste erivajadustega isikutele.

(19)	Erakonnad tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta, kui nende tegevus ei ole seotud üksnes ühiste huvide, tegevuse või eesmärkidega, vaid nad püüavad ühiselt saavutada ja kasutada poliitilist võimu.

(20)

Ametiühingud ja ametiühingute liidud tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jätta. Liikmesriigid ei tohiks seda väljajätmist kasutada selleks, et õigustada riigisiseses, liidu või rahvusvahelises õiguses või inimõigusi käsitlevates õigusaktides, eelkõige Euroopa Nõukogu Euroopa sotsiaalhartas ja Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni asjakohastes konventsioonides ja soovitustes ning nendega seotud kohtupraktikas tunnustatud ametiühingute eelisõiguste ja muude õiguste piiramist.

(21)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide pädevust ELi toimimise lepingu artiklis 17 osutatud usuliste, filosoofiliste ja mitteusuliste organisatsioonide staatuse valdkonnas. Sellega seoses peaksid organisatsioonid, millel on peamiselt usuline, filosoofiline ja mitteusuline eesmärk, jääma käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja. Liikmesriigid ei tohiks seda aga kasutada selleks, et jätta käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja muud organisatsioonid, mille väärtused ja eesmärgid lähtuvad usulistest, filosoofilistest või mitteusulistest veendumustest, näiteks usul põhinevad heategevuslikud mittetulunduslikud organisatsioonid.

(22)

Tuleks eeldada õigustatud huvi omada ligipääsu kaebuste esitamise mehhanismile ning haldus- ja õiguskaitsevahenditele isikute puhul, kes on mittetulundusliku organisatsiooniga otseselt seotud või olid sellega otseselt seotud, näiteks nende asutajad, direktorid, töötajad, aga ka kõigi isikute puhul, kellel on kaebeõigus mittetulundusliku organisatsiooni tegevust puudutavates menetlustes. See eeldus peaks kehtima ka mittetulundusliku organisatsiooni tegevusest kasu saajate suhtes, kusjuures sellised kasusaajad ei pruugi olla liikmed, kuid nad saavad või on saanud teenuseid või on organisatsioon teinud nende igapäevast elu mõjutavaid otsuseid, näiteks patsiendid või mittetulunduslike organisatsioonide hallatavate rajatiste või varjupaikade elanikud või heategevuslike annetuste, näiteks toidu või rõivaste saajad.

(23)

Riiklikud inimõiguste asutused on sõltumatud institutsioonid, mis on loodud seaduse alusel ja kooskõlas ÜRO Peaassamblee poolt 1993. aastal vastu võetud Pariisi põhimõtetega, ning neil on volitused kaitsta ja edendada inimõigusi riigi tasandil kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste normide ja standarditega.

(24)

Mittetulunduslike organisatsioonide vabadus määrata kindlaks oma eesmärgid ja tegevus tuleneb rahvusvahelistest ja piirkondlikest inimõiguste standarditest. See tähendab ka selliste organisatsioonide vabadust määrata kindlaks oma toimingute ulatus, olgu see siis kohalik, piirkondlik, riiklik või rahvusvaheline, ning saada teiste organisatsioonide ning organisatsioonide liitude ja keskliitude liikmeks.

(25)

Teave mittetulunduslike organisatsioonide füüsilisest isikust asutajate ja liikmete kohta võib olla tundlik teave. Seetõttu peaksid liikmesriigid tagama, et mis tahes nõuded, mis viivad selliste isikuandmete töötlemiseni, ei piira Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/679 (14) (isikuandmete kaitse üldmäärus) ja eelkõige selle artikli 9 kohaldamist.

(26)

Igal isikul peaks olema vabadus otsustada, kas hakata või jääda mittetulundusliku organisatsiooni liikmeks või mitte, ning organisatsioonidel peaks olema vabadus kehtestada ise oma liikmesust käsitlevad reeglid, olles kohustatud järgima vaid diskrimineerimiskeelu põhimõtet. Mittetulundusliku organisatsiooni liikmesus ei tohiks anda alust karistuste või piiravate meetmete kohaldamiseks, välja arvatud juhul, kui seda tehakse kriminaalõiguse jõustamise tagajärjel.

(27)

Mittetulunduslikke organisatsioone käsitlevad reeglid peaksid olema kooskõlas diskrimineerimiskeelu põhimõttega. See hõlmab liikmesriigi kohustust tagada, et mis tahes isikut või isikute rühma, kes soovib asutada ühingu, ei seataks teise isiku või isikute rühmaga võrreldes põhjendamatult soodsamasse või ebasoodsamasse olukorda.

(28)

Mittetulunduslikke organisatsioone käsitlevaid reegleid peaksid rakendama reguleerivad asutused, kes tegutsevad erapooletult, sõltumatult ja õigeaegselt kooskõlas õigusega heale haldusele. Otsuseid ja tegusid, mis mõjutavad mittetulunduslike organisatsioonide õiguste ja kohustuste teostamist, peaks saama sõltumatult läbi vaadata, sealhulgas kohtus.

(29)

Selleks et tagada soodne keskkond mittetulunduslike organisatsioonide tegevusele kogu liidus ning suurendada kõnealuses sektoris läbipaistvust ja usaldust, tuleb lihtsustada ja leevendada bürokraatiat ja regulatiivseid nõudeid, austada mittetulunduslike organisatsioonide autonoomset iseloomu, tagada, et need nõuded ei ole põhjendamatult koormavad, ühtlustada asutamis-, registreerimis- ja registrist kustutamise reegleid ning ajakohastada seotud menetlusi ja süsteeme. Selleks tuleks käesolevas direktiivis kehtestada üldised kohustused haldusnormide lihtsustamiseks ning erikohustused reguleeriva raamistiku teatavate aspektide kohta.

(30)	Avalikes huvides tegutsevatel mittetulunduslikel organisatsioonidel on eriti tähtis roll ning seetõttu tuleks neid kohelda kõigis liikmesriikides samadel tingimustel soodsamalt.

(31)	Kooskõlas ühinemisõiguse piirangute vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõttega tuleks mittetulunduslike organisatsioonide keelustamist ja nende tegevuse lõpetamist kasutada alati viimase abinõuna ning seda ei tohiks teha väiksemate rikkumiste tõttu, mida on võimalik korrigeerida või heastada.

(32)	Selleks et hõlbustada kogu liidus mittetulunduslike organisatsioonide liikuvust, tuleks kehtestada mittetulunduslike organisatsioonide võrdse kohtlemise ning piiriüleste ümberkujundamiste ja ühinemiste reeglite kogum.

(33)	Ühinemisvabadus on põhiõigus ning kuigi liikmesriikide õigusaktides ei pruugi tunnustada ametlikult asutamata ühinguid, ei tohiks see mõjutada selliste ühingute õigust nende territooriumil eksisteerida ja tegutseda.

(34)	Mittetulunduslikel organisatsioonidel on õigus eksisteerida ja tegutseda kooskõlas Euroopa inimõiguste konventsiooni ja hartaga, isegi kui nende asukohaliikmesriigi ametiasutused on nende registreerimisest meelevaldselt keeldunud.

(35)

Mittetulunduslikel organisatsioonidel peaks olema vabadus oma tegevuse tarbeks hankida, vastu võtta ja kasutada rahalisi ja materiaalseid vahendeid ning inimressursse, olgu need kodumaist, välismaist või rahvusvahelist päritolu. Kogu liidus on mittetulunduslikud organisatsioonid teatanud sellest, et üha raskem on ligi pääseda ressurssidele, sealhulgas riiklikest vahenditest rahastamisele, ning üha rohkemates liikmesriikides ollakse mures mittetulunduslike organisatsioonide välisrahastusele ligipääsu kohta vastu võetavate rangete reeglite proportsionaalsuse pärast. Peale selle on heategevuslikud organisatsioonid teatanud raskustest annetuste või toetuste andmisel. Seepärast tuleb kehtestada mittetulunduslike organisatsioonide rahastamise põhimõtted ja standardid, milles käsitletakse ka erasektori vahendite ja riiklikest vahenditest rahastamise kasutamist ja nendele juurdepääsu, majandustegevusega tegelemist ning kohustust mitte põhjendamatult piirata piiriülest rahastamist kooskõlas kapitali vaba liikumist käsitlevate reeglitega, mis on sätestatud aluslepingutes.

(36)

ELi toimimise lepingu artikkel 63 ning harta artiklid 7, 8 ja 12 kaitsevad mittetulunduslikke organisatsioone diskrimineerivate, tarbetute ja põhjendamatute piirangute eest ressurssidele juurdepääsul ja kapitali vabal liikumisel liidus. See puudutab ka suutlikkust hankida, kindlustada ja kasutada nii kodu- kui ka välismaiseid ressursse, mis on iga juriidilise isiku olemasoluks ja toimimiseks hädavajalik. Kooskõlas Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas C-78/18 (Euroopa Komisjon vs. Ungari) 18. juunil 2020. aastal tehtud otsusega (15) võib piiranguid kehtestada üksnes avaliku poliitika või avaliku julgeoleku huvides, ning need peaksid olema proportsionaalsed selliste huvide kaitsmise eesmärgiga ja kõige vähem sekkuvad vahendid soovitud eesmärgi saavutamiseks. See puudutab muu hulgas piiranguid, mis tulenevad rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse reeglitest, mida kohaldatakse kooskõlas vajalikkuse ja proportsionaalsuse põhimõtetega, võttes eelkõige arvesse riskihindamiskohustusi, mis tulenevad rahvusvahelisest ja liidu õigusest. Seetõttu ei tohiks liikmesriigid kohaldada põhjendamatuid, ülemäära sekkuvaid ega häirivaid meetmeid, sealhulgas aruandlusnõudeid, mis panevad organisatsioonidele ülemäärase või kuluka koormuse. Selleks et reageerida avalikule huvile tagada läbipaistvus, eelkõige organisatsioonide puhul, mis mõjutavad avalikku elu ja avalikku arutelu, tuleks mittetulunduslike organisatsioonide suhtes kohaldada aruandlus- ja avalikustamiskohustust seoses nende esindajate ja haldusorganite liikmete, nende põhikirja sätete ja rahastamisega. Selline aruandlus- ja avalikustamiskohustus ei tohiks mingil viisil piirata organisatsioonide õigusi ja kohustusi.

(37)

Euroopa Kohus on oma praktikas tunnustanud kapitali vaba liikumise kohaldamist avalikes huvides olevate eesmärkide suhtes ning tõlgendanud põhivabaduste tagatust ELi lepingu ja ELi toimimise lepinguga nii, et see eeldab, et ELi annetajate ja avalikes huvides tegutsevate organisatsioonide suhtes kohaldatakse diskrimineerimiskeelu põhimõtet, sealhulgas seoses avalikes huvides tegutsevate üksuste ja nende annetajate maksustamisega (16). Seega, kui riiklikud õigusaktid on jätkuvalt diskrimineerivad või kohaldavad riigiülestele organisatsioonidele kulukaid ja koormavaid menetlusi, on need ELi õigusega vastuolus.

(38)

Mittetulunduslikel organisatsioonidel ja nende liikmetel peaks olema täielik õigus eraelu puutumatusele ja konfidentsiaalsusele. Kuigi mittetulunduslike organisatsioonide suhtes kohaldatakse juba isikuandmete töötlemist käsitlevate liidu ja riigisiseste reeglitega ette nähtud kaitset, tuleks kehtestada miinimumtagatised eelkõige mittetulunduslike organisatsioonide liikmesuse konfidentsiaalsuse ning konfidentsiaalse ja tundliku teabe avalikustamise valdkonnas. Liikmesriigid peaksid keelama mittetulunduslike organisatsioonide mis tahes vormis jälgimise väljaspool kriminaalõiguse raamistikku.

(39)

Mittetulunduslike organisatsioonidega tuleks nende tegevust mõjutavate õigusaktide, poliitikameetmete ja tavade kehtestamise, läbivaatamise ja rakendamise teemal õigel ajal, läbipaistvalt ja sisuliselt konsulteerida, sealhulgas seoses käesoleva direktiivi sätete ülevõtmise ja rakendamisega. Selleks tuleks kõigil valitsustasanditel sisse seada korrapärane ja läbipaistev dialoog.

(40)	Käesolev direktiiv ei piira töötajate õigusi, sealhulgas kehtivaid õigusi seoses maksejõuetuse ja palkadega. Tööandjad peavad täitma oma kohustusi olenemata sellest, milline on nende tegevusvorm.

(41)

Käesolevas direktiivis sätestatakse miinimumstandardid ning liikmesriikidel peaks olema võimalik kehtestada või säilitada mittetulunduslike organisatsioonide jaoks soodsamaid sätteid, tingimusel, et sellised sätted ei ole vastuolus käesolevast direktiivist tulenevate kohustustega. Käesoleva direktiivi ülevõtmine ei tohiks mingil juhul anda alust vähendada mittetulunduslikele organisatsioonidele riigisisese õigusega juba antud kaitse taset valdkondades, mille suhtes direktiivi kohaldatakse.

(42)

Vastavalt ELi toimimise lepingu artikli 26 lõikele 2 hõlmab siseturg sisepiirideta ala, mille ulatuses tagatakse kaupade ja teenuste vaba liikumine. Mittetulunduslikud organisatsioonid aitavad üha enam kaasa siseturu arengule, osaledes muu hulgas piiriüleses ja riikidevahelises tegevuses. Seega on ELi toimimise lepingu artikkel 114 sobiv õiguslik alus siseturu loomiseks ja toimimiseks vajalike meetmete võtmiseks.

(43)

Käesolevas direktiivis austatakse, edendatakse ja kaitstakse vastavalt ELi lepingu artiklile 6 liidule ja selle liikmesriikidele siduvaid põhiõigusi ja põhimõtteid, mida on tunnustatud eelkõige hartas. Käesoleva direktiiviga tahetakse konkreetselt rakendada harta artiklit 12, mis käsitleb õigust ühinemisvabadusele, ning harta artiklit 11, mis käsitleb õigust sõna- ja teabevabadusele, ning neid tuleb lugeda Euroopa inimõiguste konventsiooni asjakohaste sätete valguses. Seetõttu on oluline, et käesoleva direktiivi sätteid rakendatakse ja kohaldatakse kooskõlas kohustusega mitte põhjendamatult piirata, vaid hõlbustada ühinemisvabaduse ning sõna- ja teabevabaduse õiguse kasutamist ning tagada muude põhiõiguste ja põhimõtete täielik austamine, kaasa arvatud õigus isikuandmete kaitsele, ettevõtlusvabadus, diskrimineerimiskeeld, õigus heale haldusele, õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja kaitseõigus.

(44)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt näha liidus asutatud mittetulunduslikele organisatsioonidele ette miinimumstandardid, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda käesoleva direktiivi ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

I peatükk

Üldsätted

Artikkel 1

Eesmärk

Käesoleva direktiivi eesmärk on näha liidus asutatud mittetulunduslikele organisatsioonidele ette ühised meetmed, et luua soodne keskkond, milles sellised organisatsioonid saavad kaasa aidata siseturu toimimisele. Direktiiviga püütakse ühtlustada liikmesriikide õigus- ja haldusnorme mittetulunduslike organisatsioonide eesmärkide ja tegevuse, registreerimise, toimimise, rahastamise, aruandluse ning piiriülese tegevuse teatavate aspektide osas.

Artikkel 2

Kohaldamisala

1. Käesolevat direktiivi kohaldatakse liidus asutatud mittetulunduslike organisatsioonide suhtes.

2. Käesoleva direktiivi kohaselt tähendab mõiste „mittetulunduslik organisatsioon“ füüsiliste või juriidiliste isikute vabatahtlikku ja alalist ühendust, millel on ühine huvi, tegevus või eesmärk, samuti organisatsiooni, mis ei põhine liikmesusel ja mille varad on eraldatud konkreetse eesmärgi saavutamiseks, näiteks sihtasutus, mis, olenemata selle ühenduse või organisatsiooni asutamise vormist:

a)	taotleb muud peamist eesmärki kui tulu saamine, mis tähendab, et kui organisatsiooni tegevusest saadakse tulu, ei või seda jaotada liikmete, asutajate või muude eraõiguslike isikute vahel, vaid see tuleb investeerida organisatsiooni eesmärkide saavutamisse;

on sõltumatu selles mõttes, et organisatsioon ei ole valitsuse ega haldusstruktuuri osa ning on vaba riigi või kommertshuvide igasugusest põhjendamatust sekkumisest. Riigipoolne rahastamine ei takista organisatsiooni käsitamist sõltumatuna, kui see ei mõjuta organisatsiooni toimimise ja otsuste tegemise sõltumatust;

c)	on autonoomne selles mõttes, et organisatsioonil on institutsiooniline struktuur, mis võimaldab tal täielikult täita oma organisatsioonisiseseid ja -väliseid ülesandeid ning teha olulisi otsuseid sõltumatult ja ilma riigi või muude väliste osalejate põhjendamatu sekkumiseta.

3. Käesolevat direktiivi kohaldatakse lõikes 2 sätestatud kriteeriumidele vastavate mittetulunduslike organisatsioonide suhtes olenemata sellest, kas nad põhinevad liikmesusel või mitte ning kas nad on registreeritud või kas neil on juriidilise isiku staatus selle liikmesriigi õiguse alusel, kus nad asuvad.

4. Erakonnad ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse.

5. Ametiühingud ja ametiühingute liidud ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse.

6. Organisatsioonid, millel on peamiselt usuline, filosoofiline ja mitteusuline eesmärk, ei kuulu käesoleva direktiivi kohaldamisalasse. Seda erandit ei kohaldata siiski muude organisatsioonide suhtes, millel ei ole sellist konkreetset eesmärki, vaid mis lähtuvad usulistest, filosoofilistest või mitteusulistest veendumustest.

Artikkel 3

Seos liidu muude õigusaktidega

1. Liikmesriigid kohaldavad käesolevat direktiivi kooskõlas aluslepingute sätetega, mis käsitlevad asutamisõigust ja teenuste vaba liikumist, ning selliste õiguste kasutamist reguleerivate asjakohaste liidu õigusaktidega, sealhulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2006/123/EÜ (17) teenuste kohta siseturul.

2. Käesolev direktiiv ei piira isikuandmete kaitset käsitleva liidu ja liikmesriigi õiguse, eelkõige määruse (EL) 2016/679, ega liikmesriikide vastavate õigusnormide kohaldamist.

II peatükk

Üldised kohustused

Artikkel 4

Miinimumstandardid

1. Liikmesriigid tagavad, et liidus asutatud mittetulunduslikel organisatsioonidel on käesolevas direktiivis sätestatud miinimumtagatised.

2. Käesolevas direktiivis ette nähtud miinimumtagatistele võib seada piiranguid üksnes juhul, kui need on liidu õiguses tunnustatud üldist huvi pakkuvatele eesmärkide saavutamise või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitsmise seisukohast vajalikud ja proportsionaalsed.

3. Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust kehtestada või säilitada mittetulunduslike organisatsioonide jaoks soodsamaid sätteid, tingimusel et sellised sätted ei ole vastuolus käesolevast direktiivist tulenevate kohustustega.

Artikkel 5

Diskrimineerimiskeeld

1. Liikmesriigid tagavad, et nende õigusaktid ja haldustavad, mis reguleerivad mittetulundusühinguid, sealhulgas seoses nende asutamise, registreerimise, tegevuse, rahastamise, finants- ja maksukohtlemise või maksusoodustuste ja piiriülese tegevusega, ei diskrimineeri mittetulundusühingut selle asutamiskoha alusel.

2. Liikmesriigid tagavad, et mittetulunduslikke organisatsioone, sealhulgas nende asutamist, registreerimist, toimimist, rahastamist ja piiriülest tegevust reguleerivate siseriiklike õigusnormide ja haldustavadega ei diskrimineerita ühtegi rühma ega üksikisikut ühelgi sellisel põhjusel nagu vanus, sünnipära, nahavärv, sugu, seksuaalne sättumus, sooidentiteet, tervislik seisund, sisserändaja- või elanikustaatus, keel, rahvuslik, etniline või sotsiaalne päritolu, poliitilised või muud seisukohad, füüsiline või vaimne puue, varaline seisund, rass, usutunnistus või veendumus või muu seisund.

Artikkel 6

Haldusnormide lihtsustamine

1. Liikmesriigid lihtsustavad niipalju kui võimalik mittetulunduslike organisatsioonide asutamist, registreerimist, toimimist, rahastamist, aruandluskohustusi ja piiriülest tegevust reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme ja haldustavasid, et tagada ühinemisvabaduse kaitse kõigil tasanditel ning kaotada mis tahes takistused ja põhjendamatu diskrimineerimine, mis mõjutavad juriidiliste või füüsiliste isikute või selliste isikute rühmade võimalusi asutada ja registreerida liikmesriigi territooriumil mittetulunduslikke organisatsioone või sellise organisatsioonina tegutseda, olenemata nende kodakondsusest, sealhulgas näiteks võimaldades juurdepääsu pangandus- ja finantsteenustele, samuti tagades turvalised ja kindlad kanalid piiriülesteks heategevuslikeks annetusteks ja varade jaotamiseks nii ELis kui ka väljaspool seda.

2. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevatel mittetulunduslikel organisatsioonidel on haldustoimingute tegemiseks juurdepääs e-identimise süsteemidele kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 (18) (eIDASe määrus) asjakohaste sätetega.

Artikkel 7

Õigus heale haldusele

1. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevate mittetulunduslike organisatsioonide asutamist, registreerimist, toimimist, rahastamist, aruandekohustust ja piiriülest tegevust reguleerivate riigisiseste õigusnormide või haldustavade kohaldamisega tegeleb selleks määratud reguleeriv asutus, kelle volitused ja ülesanded on seaduses selgelt kindlaks määratud ja kes teostab neid kooskõlas õigusega heale haldusele, kaasa arvatud õigus sellele, et küsimusi käsitletakse erapooletult, õiglaselt ja mõistliku aja jooksul.

2. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et mittetulunduslikku organisatsiooni, kes rikub mittetulunduslike organisatsioonide asutamist, registreerimist, toimimist, rahastamist, aruandekohustusi ja piiriülest tegevust reguleerivaid riigisiseseid õigusnorme või haldustavasid, teavitatakse nõuetekohaselt väidetavast rikkumisest ja talle antakse piisavalt võimalusi haldusrikkumise heastamiseks.

3. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et mittetulunduslike organisatsioonide kontrolli ja järelevalvet käsitlevad õigusnormid ja tavad on seadusega ette nähtud ning proportsionaalsed nende õiguspäraste eesmärkidega. Seejuures tuleb tagada, et sellised õigusnormid ja tavad ei oleks reeglina rangemad kui eraettevõtjate suhtes kohaldatavad normid ja nende rakendamine ei mõjutaks mittetulunduslike organisatsioonide sisemist korraldust ega tooks asjaomastele organisatsioonidele kaasa põhjendamatut haldus- või finantskoormust.

4. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et mittetulunduslike organisatsioonide järelevalve ja registreerimisega tegelevad määratud järelevalveasutused, kelle volitused ja ülesanded on seaduses selgelt kindlaks määratud ja kes tegutsevad sõltumatult kooskõlas õigusega heale haldusele, sealhulgas seoses võimalike kontrollide ja auditite aluse, menetluste, kontrollide ja auditite kestuse ja ulatuse ning kontrolli- ja auditiametnike volitustega.

5. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et üldsusele on kättesaadav põhjalik ning kergesti ligipääsetav ja mõistetav teave nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevate mittetulunduslike organisatsioonide asutamist, registreerimist, toimimist, rahastamist, aruandekohustust ja piiriülest tegevust reguleerivate riigisiseste õigusnormide või haldustavade ning pädevate reguleerivate ja järelevalveasutuste pädevuse, menetluste ja toimimise kohta.

Artikkel 8

Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile

1. Liikmesriigid tagavad, et kõigil isikutel, kellel on õigustatud huvi seoses liikmesriigi territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevate mittetulunduslike organisatsioonide asutamise, registreerimise, tegevuse, rahastamise, aruandluskohustuste ja piiriülese tegevusega, on juurdepääs tõhusatele kaebuste esitamise mehhanismidele pädevas sõltumatus asutuses, näiteks ombudsman või riiklik inimõiguste asutus, et taotleda abi oma õiguste kaitsmisel, ning et neil on juurdepääs tõhusale haldus- ja õiguskaitsevahendile, et taotleda oma õiguste teostamist ja kohustuste täitmist mõjutavate aktide või otsuste läbivaatamist. Selliste isikute hulka kuuluvad mittetulunduslikud organisatsioonid, nende asutajad, direktorid, töötajad ja mittetulunduslike organisatsioonide tegevusest kasusaajad.

2. Liikmesriigid tagavad, et mittetulundusliku organisatsiooni keelustamist või likvideerimist, tegevuse peatamist või varade külmutamist käsitleva otsuse edasikaebamisel või vaidlustamisel on üldjuhul sellisele otsusele peatav toime, välja arvatud juhul, kui selline peatav toime takistab kriminaalõiguse sätete jõustamist.

3. Liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed tagamaks, et juriidilise isiku staatusega mittetulunduslikele organisatsioonidele antakse kaebeõigus liikmesriigi kohtutes, sealhulgas vajaduse korral õigus kolmanda poole tunnistuste esitamiseks kohtumenetluses.

4. Liikmesriigid tagavad, et mittetulunduslikke organisatsioone, mis ei ole juriidilised isikud, võivad liikmesriigi pädevates asutustes ja kohtutes esindada selleks määratud isikud, et kasutada käesolevas artiklis osutatud õiguskaitsevahendeid.

III peatükk

Õigusraamistik

Artikkel 9

Eesmärgid ja tegevus

1. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil tegutsevate mittetulundusühingute vabadust määrata kindlaks oma eesmärgid ja nende eesmärkide saavutamiseks tegutseda saab piirata üksnes avaliku julgeolekuga seotud erandlikel põhjustel. Nad kõrvaldavad kõik takistused ja piirangud, mis mõjutavad mittetulunduslike organisatsioonide suutlikkust selliseid eesmärke taotleda ja sellisel viisil tegutseda.

2. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asuvatel mittetulunduslikel organisatsioonidel on vabadus määrata kindlaks oma tegevuse ulatus, olgu see siis kohalik, piirkondlik, üleriigiline või rahvusvaheline.

3. Liikmesriigid tagavad, et mis tahes formaalsused, mis on seotud mittetulunduslike organisatsioonide asutamise ja tegevusega nende territooriumil, nagu on sätestatud riigisisestes õigusnormides ja haldustavades, ei tekitaks põhjendamatut finants- ja halduskoormust. See hõlmab organisatsioonide puhul, mis ei põhine liikmesusel, võimalust asutada selliseid organisatsioone seaduslikult kingituse või annaku vormis.

4. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asuvad mittetulunduslikud organisatsioonid võivad saada mõne teise nende territooriumil või teise liikmesriigi territooriumil asutatud või registreeritud mittetulundusliku organisatsiooni, liidu või keskliidu liikmeks, ning tagavad, et selline liikmesus ei sea asjaomast organisatsiooni ebasoodsasse olukorda.

Artikkel 10

Liikmed

1. Liikmesriigid tagavad, et iga füüsiline või juriidiline isik võib, kui see on õigusliku vormi alusel kohaldatav, taotleda liikmesust nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevas mittetulunduslikus organisatsioonis vastavalt selle organisatsiooni põhikirjale ning kasutada vabalt liikmeõigusi vastavalt organisatsiooni põhikirjajärgsetele tingimustele ja õiguslikele piirangutele.

2. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil siseriiklike õigusnormide või haldustavade kohaselt asutatud, registreeritud või tegutseva mittetulundusliku organisatsiooni liikmesuse tõttu ei kohaldata mingeid karistusi ega piiravaid meetmeid, välja arvatud juhul, kui need tulenevad kriminaalõiguse sätete jõustamisest.

3. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevad mittetulunduslikud organisatsioonid võivad vabalt otsustada oma liikmeskonna koosseisu üle. See võib hõlmata liikmetele erinõuete kehtestamist, mis põhineb mõistlikel ja objektiivsetel kriteeriumidel.

Artikkel 11

Põhikiri

1. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevad mittetulunduslikud organisatsioonid on vabad vastu võtma oma põhikirja ja normid, sealhulgas reeglid, millega määratakse kindlaks nende sisemine juhtimisstruktuur ning mille kohaselt nimetatakse juhatus ja esindajad.

2. Liikmesriigid tagavad, et mittetulunduslike organisatsioonide põhikirja käsitlevates riigisiseste õigusnormide või haldustavadega ei nõuta, et mittetulundusühingud esitaksid oma põhikirjas muud teavet kui

a)	organisatsiooni nimi ja aadress (registrijärgne asukoht);

b)	organisatsiooni eesmärgid ja tegevus;

c)	organisatsiooni juhtimise reeglid, juhtorganite volitused ja asjakohasel juhul organisatsiooni nimel tegutseva(te) isiku(te) määramine;

d)	organisatsiooni liikmete õigused ja kohustused;

e)	põhikirja vastuvõtmise kuupäev ning asutajaliikmete nimi ja aadress, kui nad on juriidilised isikud;

f)	põhikirja muutmise kord ja

g)	kord, mida kohaldatakse organisatsiooni tegevuse lõpetamisele või selle ühinemisele mõne teise mittetulundusliku organisatsiooniga.

3. Mittetulunduslikke organisatsioone võidakse kohustada avaldama oma põhikirjas või iga-aastase aruandluse kaudu lisateavet oma tegevuse, toimimise, juhtorganite liikmete, esindajate ja rahastamise kohta niivõrd, kui see vastab üldist huvi pakkuvale eesmärgile seoses organisatsiooni eesmärkide ja tegevusega.

Artikkel 12

Juriidilise isiku staatus

1. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asuv mittetulunduslik organisatsioon võib vabalt otsustada, kas omandada juriidilise isiku staatus, mõjutamata asjaolu, et liikmesriigid võivad sätestada, millistel organisatsioonivormidel on juriidilise isiku staatus.

2. Kui mittetulunduslik organisatsioon on saanud juriidilise isiku staatuse, tagavad liikmesriigid, et organisatsiooni juriidilise isiku staatus on selgelt eristatav selle liikmete, asutajate või muude selle organisatsiooniga seotud juriidilise isikute staatusest.

3. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et registreerimine, kui see on nõutav, või asutamisakti lõplik vormistamine on mittetulunduslikele organisatsioonidele juriidilise isiku staatuse saamiseks piisav.

4. Liikmesriigid tagavad, et eelnev luba ei ole kunagi mittetulundusliku organisatsiooni juriidilise isiku staatuse saamise ning vastava õigus- ja teovõime teostamise eeltingimus.

5. Liikmesriigid tagavad, et füüsiliste või juriidiliste isikute rühmitusi, kes teevad koostööd ja kes ei ole soovinud saada juriidilise isiku staatust, ei käsitata juriidilise isiku staatusega mittetulundusliku organisatsioonina, kui selle ainus eesmärk on kohaldada nende suhtes riigisiseseid õigusnorme või haldustavasid ning sel viisil reguleerida või mõjutada nende tegevust, rahastamist ja piiriülest tegevust, välja arvatud juhul, kui on alust väita, et mittetulunduslik organisatsioon on riigisisese õiguse kohaselt kuritegelik organisatsioon.

Artikkel 13

Registreerimine

1. Liikmesriigid tagavad, et ametlik registreerimine ei ole nende territooriumil asutatud või tegutsevate mittetulunduslike organisatsioonide asutamise või tegevuse eeltingimus ega takistus.

2. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asuvate mittetulunduslike organisatsioonide registreerimistoimingud on juurdepääsetavad, kasutajasõbralikud ja läbipaistvad.

3. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil vastavalt riigisisestele õigusnormidele ja haldustavadele asutatud mittetulunduslike organisatsioonide registreerimisele kohaldatavad formaalsused ei tekita põhjendamatut halduskoormust. See tähendab, et nähakse ette vaikimisi heakskiitmise mehhanism, mida kohaldatakse 30 päeva jooksul alates registreerimistaotluse esitamisest, ning loobutakse korduva registreerimise ja pikendamise nõuete kehtestamisest.

4. Liikmesriigid tagavad, et mittetulunduslike organisatsioonide registreerimisele kohaldatavad tasud ei ületa nende halduskulusid ega kujuta endast mingil juhul põhjendamatut rahalist koormust proportsionaalsuse põhimõttest lähtuvalt.

5. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid selleks, et nende territooriumil asutatud mittetulunduslikke organisatsioone oleks võimalik registreerida elektrooniliselt, tagades samas, et registreerimine on võimalik ka mitteelektroonilisi vahendeid kasutades.

6. Liikmesriigid tagavad, et isiklik ilmumine kohtusse või muusse pädevasse riigiasutusse mittetulundusliku organisatsiooni registreerimiseks on nõutav üksnes juhul, kui see on vajalik taotleja isiku kindlakstegemiseks.

7. Liikmesriigid tagavad, et taotlejad, kelle elukoht või registrijärgne asukoht on teises liikmesriigis ja kes peavad mittetulundusliku organisatsiooni registreerimiseks ilmuma kohtu või muu pädeva riigiasutuse ette, võivad teha seda oma elukohaliikmesriigi pädevas kohtus või muus pädevas asutuses ning sellist ilmumist peab registreeriv liikmesriik registreerimise eesmärgil piisavaks.

8. Liikmesriigid peavad avalikkusele kättesaadavat registreeritud mittetulunduslike organisatsioonide andmebaasi, mis sisaldab statistilist teavet vastuvõetud ja tagasilükatud taotluste arvu kohta, võttes nõuetekohaselt arvesse andmekaitse põhimõtteid ja õigust eraelu puutumatusele.

Artikkel 14

Avalikes huvides tegutsemise staatus

1. Liikmesriigid tagavad, et liidu liikmesriigis asutatud või registreeritud mittetulunduslik organisatsioon saab taotleda tunnustamist avalikes huvides tegutseva organisatsioonina ja talle vastava staatuse andmist, nagu on ette nähtud riigisiseste õigusnormide ja haldustavadega, ning teha seda üksnes deklareeritud või tegeliku eesmärgi, struktuuri ja tegevuse alusel, mis on seotud staatust andva liikmesriigi territooriumiga.

2. Liikmesriigid võtavad vastu riigisisesed õigusnormid ja haldustavad, mis on vajalikud, et võimaldada tunnustada mittetulunduslikke organisatsioone üldsuse huvides tegutsevatena ja anda neile vastav staatus, kui on täidetud järgmised kumulatiivsed tingimused:

organisatsiooni eesmärk ja tegelik tegevus on suunatud avalikes huvides tegutsemise eesmärgile, mis soodustab ühiskonna või selle osa heaolu ning on seega kasulik avalikele hüvedele, välja arvatud juhul, kui selline tegevus on suunatud süsteemselt ja otseselt teatava erakonna struktuuride toetamisele. Avalikes huvides tegutsemisele vastavaks peetakse muu hulgas järgmisi eesmärke:

i)	kunst, kultuur või muinsuskaitse;

ii)	keskkonnakaitse ja kliimamuutused;

iii)	põhiõiguste ja liidu väärtuste edendamine ja kaitsmine, sealhulgas demokraatia ja õigusriik ning igasuguse soo, rassi, etnilise päritolu, usutunnistuse, puude, seksuaalse sättumuse või muul alusel toimuva diskrimineerimise kaotamine,

iv)	sotsiaalne õiglus, sotsiaalne kaasatus, sealhulgas vaesuse ennetamine või leevendamine;

v)	mitmesugune humanitaarabi, sealhulgas katastroofiabi;

vi)	arenguabi ja arengukoostöö;

vii)	haavatavate elanikkonnarühmade, sealhulgas laste, eakate, puuetega inimeste, rahvusvahelist kaitset taotlevate või saavate isikute ning kodutute kaitse, abistamine ja toetamine;

viii)

loomakaitse;

ix)	teadus, teadusuuringud ja innovatsioon;

x)	haridus ja koolitus ning noorte kaasamine;

xi)	tervise ja heaolu edendamine ja kaitse, sealhulgas arstiabi andmine;

xii)	tarbijakaitse;

xiii)

harrastussport ja selle edendamine.

b)	mittetulundusliku organisatsiooni majanduslikust või muust sissetulekut teenivast tegevusest saadud ülejääki kasutatakse üksnes organisatsiooni avalikes huvides tegutsemise eesmärkide edendamiseks;

c)	mittetulundusliku organisatsiooni tegevuse lõpetamise korral tagatakse põhikirjajärgsete kaitsemeetmetega, et kogu selle vara kasutatakse jätkuvalt avalikes huvides tegutsemise eesmärkide saavutamiseks;

d)	organisatsiooni mittekoosseisuliste juhtimisstruktuuride liikmetel ei ole õigust saada muud tasu kui asjakohaseid kuluhüvitisi.

3. Liikmesriigid tagavad, et mittetulunduslikult organisatsioonilt, mis on tunnistatud avalikes huvides tegutsevaks ja millele on riigisiseste õigusnormide ja haldustavade kohaselt antud vastav staatus, võib selle staatuse ära võtta üksnes juhul, kui pädev reguleeriv asutus esitab piisavad tõendid selle kohta, et mittetulunduslik organisatsioon ei vasta enam lõikes 2 sätestatud tingimustele.

Artikkel 15

Lõpetamine, keelustamine ja likvideerimine

1. Liikmesriigid tagavad, et mittetulundusliku organisatsiooni tegevuse võib lõpetada üksnes selle liikmete otsuse või kohtuotsusega.

2. Liikmesriigid tagavad, et mittetulundusliku organisatsiooni tahtevastane lõpetamine, keelustamine või likvideerimine võib toimuda üksnes sellise riigisisese õiguse rikkumise tagajärjel, mida ei ole võimalik parandada ega heastada.

3. Liikmesriigid tagavad, et mittetulundusliku organisatsiooni tahtevastane lõpetamine, keelustamine ja likvideerimine võib olla üksnes pankroti, pikaajalise tegevusetuse või raske üleastumise tagajärg, mis on vastuolus avaliku julgeolekuga, nagu seda on tunnustatud liidu õiguses.

4. Liikmesriigid tagavad, et kui asutajad, direktorid, töötajad või mittetulunduslike organisatsioonide liikmed ei tegutse organisatsiooni nimel, ei too nende isiklikud väärteod üldjuhul kaasa organisatsiooni tahtevastast lõpetamist, keelustamist ega likvideerimist.

5. Käesolevas artiklis sätestatud kaitset kohaldatakse ka mittetulundusliku organisatsiooni tegevuse peatamise suhtes, kui see võib kaasa tuua tegevuse seiskumise, mis on samaväärne organisatsiooni likvideerimisega.

IV peatükk

Võrdne kohtlemine ja liikuvus

Artikkel 16

Võrdne kohtlemine

1. Liikmesriigid tagavad, et nende jurisdiktsioonis tegutsevaid teises liikmesriigis asutatud või registreeritud mittetulunduslikke organisatsioone koheldakse samamoodi nagu nende enda jurisdiktsioonis asutatud või registreeritud mittetulunduslikke organisatsioone, sealhulgas juurdepääsu osas sellistele teenustele nagu pangandusteenused, lubade andmine ning asjakohasel juhul finants- ja maksukohtlemine vastavalt kohaldatavatele riigisisestele õigusnormidele ja haldustavadele ning juurdepääsu osas rahastamisele tegevuse puhul, mis toimub liikmesriigi jurisdiktsioonis või toob kasu avalikele huvidele selles liikmesriigis.

2. Lõike 1 kohaldamisel ei nõua liikmesriigid, et teises liikmesriigis asutatud või registreeritud, kuid nende jurisdiktsioonis tegutsev mittetulunduslik organisatsioon esitaks muid tõendeid peale selle, et ta on asutatud või registreeritud teises liikmesriigis.

Artikkel 17

Erapooletu kohtlemise põhimõte

Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevaid mittetulunduslikke organisatsioone reguleerivad riigisisesed õigusnormid ei too kaasa põhjendamatut diskrimineerimist üksnes organisatsiooni eesmärgi, tegevusvaldkonna või rahastamisallikate poliitilise sobivuse alusel.

Artikkel 18

Piiriülene liikuvus ja järjepidevus

1. Liikmesriigid kaotavad kõik takistused, mis mõjutavad teises liikmesriigis asutatud või registreeritud mittetulunduslike organisatsioonide asutamisvabaduse ning teenuste ja kapitali vaba liikumise õiguse kasutamist nende territooriumil. See ei piira liikmesriikide õigust nõuda mittetulunduslikule organisatsioonile ametliku staatuse andmiseks, et organisatsioon oleks omandanud juriidilise isiku staatuse või kantud riiklikku registrisse kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, kus ta on asutatud ja/või kavatseb tegutseda.

2. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et teises liikmesriigis registreeritud mittetulunduslikul organisatsioonil on õigus

a)	viia oma registrijärgne asukoht üle nende territooriumile, ilma et oleks vaja asutada või moodustada uut juriidilist isikut;

b)	kasutada lihtsustatud registreerimismenetlust, millega tunnustatakse mittetulundusliku organisatsiooni poolt juba registreerimise ajal teisele liikmesriigile esitatud teavet ja dokumente.

Artikkel 19

Piiriülene ümberkujundamine ja ühinemine

1. Liikmesriigid tagavad, et nende jurisdiktsioonis asutatud või registreeritud mittetulunduslik organisatsioon võib end teiseks mittetulunduslikuks organisatsiooniks ümber kujundada või temaga ühineda, ilma et selline ühinemine või ümberkujundamine tooks kaasa organisatsiooni tahtevastase lõpetamise, keelustamise või likvideerimise või selle tegevuse peatamise.

2. Liikmesriigid tagavad, et lõikes 1 osutatud ümberkujundamise või ühinemise korral on ümberkujundataval või ühineval mittetulunduslikul organisatsioonil õigus avada sihtliikmesriigis oma büroo või alustada seal tegevust.

3. Liikmesriigid kehtestavad ümberkujundatud või ühinenud organisatsiooni õigusliku vormi võrdväärsuse põhimõtte alusel.

4. Liikmesriigid tagavad, et kui lõikes 1 osutatud ümberkujundamise või ühinemise tulemusena tekkinud mittetulunduslik organisatsioon ei täida vastuvõtva liikmesriigi õigusnormides ja haldustavades sätestatud tingimusi ja nõudeid, antakse mittetulunduslikule organisatsioonile mõistlik tähtaeg, et võtta vajalikke meetmeid oma olukorra seadustamiseks.

5. Liikmesriigid tagavad, et piiriülene ümberkujundamine ega ühinemine ei kahjusta töötajate ja ametiühingute õigusi ega töötingimusi. Nad tagavad, et kooskõlas kohaldatavate kollektiivlepingute ning liidu ja riigisisese õigusega jätkatakse töötajate ja võlausaldajatega seotud kohustuste täitmist ning töötajaid, vabatahtlikke, ametiühinguid ja töötajate esindajaid teavitatakse ja nendega konsulteeritakse nõuetekohaselt. Vajadusel järgitakse ja säilitatakse kollektiivlepinguid ning austatakse ja säilitatakse töötajate juhatuse tasandil esindamise õigusi.

V peatükk

Rahastamine

Artikkel 20

Rahaliste vahendite kogumine ja varade vaba kasutamine

1. Liikmesriigid kõrvaldavad kõik takistused, mis mõjutavad nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevate mittetulunduslike organisatsioonide võimalusi taotleda, vastu võtta, käsutada või annetada vahendeid, sealhulgas rahalisi, mitterahalisi ja materiaalseid vahendeid, ning otsida või vastu võtta inimressursse mis tahes allikast või allikale, sealhulgas riigisisestelt, välismaistelt või rahvusvahelistelt üksustelt, olgu need siis avaliku sektori asutused, eraisikud või eraõiguslikud organisatsioonid.

2. Liikmesriigid tagavad, et riigisisesed õigusnormid ja haldustavad ei põhjusta mittetulunduslike organisatsioonide erisugust kohtlemist nende rahastamisallikate või rahastamise sihtotstarbe alusel.

3. Liikmesriigid tagavad, et mittetulunduslikel organisatsioonidel oleks õigus omada ja vabalt käsutada vara, mille suhtes kohaldatakse nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate sarnaste üksuste suhtes kohaldatavaid riigisiseseid õigusakte.

4. Liikmesriigid minimeerivad varade piiriülese jaotamisega seotud halduskoormust ja võimaldavad mittetulunduslikel organisatsioonidel teenida kasumit heategevusprojektidesse reinvesteerimiseks.

Artikkel 21

Rahastamine riiklikest vahenditest.

1. Liikmesriigid tagavad, et riiklikest vahenditest rahastamine tehakse kättesaadavaks ja seda eraldatakse mittetulunduslikele organisatsioonidele selges, läbipaistvas ja mittediskrimineerivas korras.

2. Lõiget 1 kohaldatakse ka liidu vahendite suhtes, mida liikmesriigid maksavad välja jagatud eelarve täitmise raames, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/1060 (19) sätetest ei tulene teisiti.

Artikkel 22

Piiriülene rahastamine

1. Liikmesriigid tagavad kooskõlas kapitali vaba liikumist käsitlevate liidu õigusnormidega, et nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevad mittetulunduslikud organisatsioonid ei satu ebasoodsasse olukorda, kui nad taotlevad või saavad rahalisi vahendeid füüsilistelt või juriidilistelt isikutelt, kes elavad või on asutatud liidus või Euroopa Majanduspiirkonnas, kuid väljaspool nende territooriumi.

2. Kooskõlas kapitali vaba liikumist käsitlevate liidu õigusnormidega tagavad liikmesriigid, et füüsilised või juriidilised isikud ei satu väljaspool nende territooriumi asutatud, registreeritud või tegutsevate mittetulunduslike organisatsioonide rahastamise tagajärjel ebasoodsasse olukorda.

Artikkel 23

Majandustegevus

Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevad mittetulunduslikud organisatsioonid võivad vabalt tegelda mis tahes seadusliku majandus-, äri- või kaubandustegevusega, tingimusel et selline tegevus toetab otseselt või kaudselt nende mittetulunduslikke eesmärke, järgides asjaomase tegevuse suhtes üldiselt kohaldatavaid litsentsimis- või regulatiivseid nõudeid vastavalt riigisisestele õigusnormidele ja haldustavadele.

Artikkel 24

Aruandlus ja rahastamise läbipaistvus

1. Liikmesriigid tagavad, et riigisiseste õigusnormide ja haldustavade kohaselt mittetulunduslike organisatsioonide suhtes kohaldatavad aruandlus- ja läbipaistvuskohustused ei ole tarbetult koormavad ning on proportsionaalsed organisatsiooni suuruse ja tegevuse ulatusega, võttes arvesse selle vara ja tulude väärtust.

2. Lõike 1 kohaldamisel võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid tagamaks, et aruandlus- ja läbipaistvuskohustused, mida kohaldatakse mittetulunduslikele organisatsioonidele vastavalt rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitlevatele riigisisestele õigusnormidele ja haldustavadele, sealhulgas nendele, millega täidetakse liidu ja rahvusvahelisi kohustusi, põhinevad sektori ja asjaomaste organisatsioonide sihipärasel ja ajakohasel riskipõhisel hindamisel ning ei too kaasa ebaproportsionaalseid nõudmisi ega piira põhjendamatult mittetulunduslike organisatsioonide juurdepääsu finantsteenustele.

3. Vastavalt artikli 11 lõikele 3 annavad mittetulunduslikud organisatsioonid igal aastal aru oma raamatupidamise kohta ja avalikustavad need aruanded. Aastaaruanne sisaldab teavet eelmisel kalendriaastal saadud rahaliste vahendite, rahastamise päritolu ja väärtuse, krediidi, pangalaenude ja annetuste, sularaha või vara kompenseerimata laekumise kohta.

4. Liikmesriigid tagavad, et riigisiseste õigusnormide ja haldustavade kohaselt mittetulunduslike organisatsioonide suhtes kohaldatavad aruandlus- ja läbipaistvuskohustused ei põhjusta erinevat kohtlemist ega organisatsiooni õiguste või kohustuste piiranguid, mis põhinevad organisatsiooni rahastamisallikatel, eesmärkidel või tegevusel.

VI peatükk

Konfidentsiaalsus

Artikkel 25

Liikmeid käsitleva teabe konfidentsiaalsus

1. Kui mittetulunduslik organisatsioon põhineb liikmesusel, võtavad liikmesriigid vajalikke meetmeid, et tagada liikmeid käsitleva teabe konfidentsiaalsus.

2. Liikmesriigid tagavad, et mittetulunduslike organisatsioonide liikmeid käsitlevale teabele, mis on seotud füüsilistest isikutest liikmetega, võib saada juurdepääsu ainult pädev asutus juhul, kui selline juurdepääs on vajalik avaliku kriminaaluurimise eesmärgil seoses kuritegudega, mille eest karistatakse vähemalt aastase vabadusekaotusega ja kui see toimub sõltumatu kohtu otsuse alusel.

Artikkel 26

Konfidentsiaalne ja tundlik teave

1. Liikmesriigid tagavad, et riigisiseste õigusnormide ja haldustavadega ei nõuta nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevatelt mittetulunduslikelt organisatsioonidelt konfidentsiaalse ja tundliku teabe, näiteks organisatsiooni töötajate, vabatahtlike, liikmete, asutajate või rahastajate isikuandmete avalikustamist.

2. Liikmesriigid tagavad, et nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevatel mittetulunduslikel organisatsioonidel on juurdepääs tõhusale õiguskaitsevahendile, et vältida nende konfidentsiaalse või tundliku teabe ebaseaduslikku omandamist, kasutamist või avalikustamist, samuti saada selle eest hüvitist.

3. Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid tagamaks, et käesoleva artikli kohast kaitset mittetulunduslike organisatsioonide konfidentsiaalse või tundliku teabe ebaseadusliku omandamise, kasutamise või avalikustamise eest kohaldatakse pädevate asutuste tehtavate kontrollide, auditite ja muu järelevalvetegevuse suhtes.

Artikkel 27

Järelevalve

Liikmesriigid tagavad, et mittetulunduslike organisatsioonide suhtes ei kohaldata põhjendamatut ja ebaproportsionaalset järelevalvet, eelkõige nende tegevuse ja teabevahetuse suhtes, samuti mitte organisatsiooni asutajate, juhtimisstruktuuride liikmete, muude liikmete, töötajate, vabatahtlike, rahastajate või muude sellega seotud eraõiguslike isikute tegevuse ja teabevahetuse suhtes, välja arvatud juhul, kui see on avaliku julgeoleku huvides põhjendatud.

VII peatükk

Lõppsätted

Artikkel 28

Soodsam kohtlemine ja kaitsetaseme säilitamine

1. Liikmesriigid võivad kehtestada või jätta alles sätted, millega tagatakse nende territooriumil asutatud, registreeritud või tegutsevate mittetulunduslike organisatsioonide soodsam kohtlemine kui käesolevas direktiivis sätestatud.

2. Käesoleva direktiivi rakendamine ei anna alust vähendada käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvates valdkondades riigisisese, liidu või rahvusvahelise õigusega juba võimaldatud kaitse taset, sealhulgas põhiõiguste osas.

Artikkel 29

Ülevõtmine

1. Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud meetmed vastu ja avaldavad need hiljemalt … [aasta pärast käesoleva direktiivi jõustumist]. Nad teatavad nendest viivitamata komisjonile.

2. Liikmesriigid konsulteerivad nende territooriumil juba asutatud, registreeritud või tegutsevate mittetulunduslike organisatsioonidega aegsasti, läbipaistvalt ja sisuliselt käesoleva direktiivi sätete ülevõtmise ja rakendamise üle.

Artikkel 30

Aruandlus, hindamine ja läbivaatamine

1. Liikmesriigid esitavad komisjonile kogu asjakohase teabe käesoleva direktiivi rakendamise ja kohaldamise kohta. Esitatud teabe põhjal esitab komisjon hiljemalt kolme aasta möödumisel ülevõtmise kuupäevast Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise ja kohaldamise kohta.

2. Võttes arvesse lõike 1 kohaselt esitatud aruannet, esitab komisjon hiljemalt kolme aasta möödumisel ülevõtmise kuupäevast Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesolevat direktiivi üle võtvate riigisiseste õigusaktide mõju kohta. Aruandes hinnatakse direktiivi toimimist ja kaalutakse vajadust täiendavate meetmete, sealhulgas vajaduse korral selliste muudatuste järele, mille eesmärk on veelgi ühtlustada mittetulunduslikele organisatsioonidele kohaldatavat riigisisest õigust.

3. Komisjon avalikustab lõigetes 1 ja 2 osutatud aruanded ning teeb need lihtsalt kättesaadavaks.

Artikkel 31

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

(1) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 18. juuni 2020, Euroopa Komisjon vs. Ungari, C-78/18, ECLI:EU:C:2020:476.

(2) Nõukogu 8. oktoobri 2001. aasta määrus (EÜ) nr 2157/2001 Euroopa äriühingu (SE) põhikirja kohta (EÜT L 294, 10.11.2001, lk 1).

(3) Nõukogu 22. juuli 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1435/2003 Euroopa ühistu (SCE) põhikirja kohta (ELT L 207, 18.8.2003, lk 1).

(4) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määrus (EL, Euratom) nr 1141/2014, mis käsitleb Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste põhikirja ning rahastamist (ELT L 317, 4.11.2014, lk 1).

(5) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1082/2006 Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (ETKR) kohta (ELT L 210, 31.7.2006, lk 19).

(6) Nõukogu 25. juuli 1985. aasta määrus (EMÜ) nr 2137/85 Euroopa majandushuvigrupi kohta (EÜT L 199, 31.7.1985, lk 1).

(7) Nõukogu 15. veebruari 2007. aasta määrus (EÜ) nr 168/2007, millega asutatakse Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (ELT L 53, 22.2.2007, lk 1).

(8) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(9) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT L 145, 31.5.2001, lk 43).

(10) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. mai 2006. aasta direktiiv 2006/43/EÜ, mis käsitleb raamatupidamise aastaaruannete ja konsolideeritud aruannete kohustuslikku auditit ning millega muudetakse nõukogu direktiive 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 84/253/EMÜ (ELT L 157, 9.6.2006, lk 87).

(11) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. juuni 2013. aasta direktiiv 2013/34/EL teatavat liiki ettevõtjate aruandeaasta finantsaruannete, konsolideeritud finantsaruannete ja nendega seotud aruannete kohta ja millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/43/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiivid 78/660/EMÜ ja 83/349/EMÜ (ELT L 182, 29.6.2013, lk 19).

(12) https://cordis.europa.eu/project/id/613034/reporting

(13) Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus „Euroopa filantroopia kasutamata potentsiaal.“, SOC/611.

(14) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(15) Kohtuotsus, Euroopa Kohus, 18. juuni 2020, Euroopa Komisjon vs. Ungari, C-78/18, ECLI:EU:C:2020:476.

(16) Stauffer: kohtuasi C-386/04, Centro di Musicologia Walter Stauffer vs. Finanzamt München für Körperschaften, EKL 2006, lk I-8203; Hein-Persche: kohtuasi C-318/07, Hein Persche vs. Finanzamt Lüdenscheid, EKL 2009, lk I-359, ja Missionswerk: kohtuasi C-25/10, Missionswerk WernerHeukelbach eV vs. Belgia, 2 C.M.L.R. 2011, lk 35.

(17) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36).

(18) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta määrus (EL) nr 910/2014 e-identimise ja e-tehingute jaoks vajalike usaldusteenuste kohta siseturul ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/93/EÜ (ELT L 257, 28.8.2014, lk 73).

(19) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. juuni 2021. aasta määrus (EL) 2021/1060, millega kehtestatakse ühissätted Euroopa Regionaalarengu Fondi, Euroopa Sotsiaalfond+, Ühtekuuluvusfondi, Õiglase Ülemineku Fondi ning Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi kohta ning nende ja Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi, Sisejulgeolekufondi ning piirihalduse ja viisapoliitika rahastu suhtes kohaldatavad finantsreeglid (ELT L 231, 30.6.2021, lk 159).

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/265

P9_TA(2022)0045

Euroopa noorte võimestamine: pandeemiajärgne tööhõive ja sotsiaalne taaste

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon Euroopa noorte võimestamise kohta: pandeemiajärgne tööhõive ja sotsiaalne taaste (2021/2952(RSP))

(2022/C 342/18)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 2 ja 3 ning artikli 5 lõiget 3,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 166,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 14, 15, 32 ja 34,

—	võttes arvesse Euroopa sotsiaalõiguste sammast, eriti selle 1., 3. ja 4. põhimõtet,

—

võttes arvesse ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni ja selle jõustumist 21. jaanuaril 2011 kooskõlas nõukogu 26. novembri 2009. aasta otsusega 2010/48/EÜ Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni puuetega inimeste õiguste konventsiooni sõlmimise kohta Euroopa Ühenduse nimel (1), mille allkirjastasid ja ratifitseerisid EL ja kõik liikmesriigid, ja eriti selle artiklit 27 töö ja tööhõive kohta,

—	võttes arvesse oma 17. aprilli 2020. aasta resolutsiooni ELi kooskõlastatud meetmete kohta COVID-19 pandeemia ja selle tagajärgedega võitlemiseks (2),

—	võttes arvesse oma 8. oktoobri 2020. aasta resolutsiooni noortegarantii kohta (3),

—	võttes arvesse oma 10. veebruari 2021. aasta resolutsiooni COVID-19 mõju kohta noortele ja spordile (4),

—	võttes arvesse oma 20. mai 2021. aasta resolutsiooni Euroopa Parlamendi õiguse kohta saada teavet riiklike taaste- ja vastupidavuskavade käimasoleva hindamise kohta (5),

—	võttes arvesse oma 17. detsembri 2020. aasta resolutsiooni tugeva sotsiaalse Euroopa kohta õiglaste üleminekute jaoks,

—	võttes arvesse oma 10. oktoobri 2019. aasta resolutsiooni 2021.–2027. aasta finantsraamistiku ja omavahendite kohta: aeg täita kodanike ootused (6),

—	võttes arvesse oma 10. juuni 2021. aasta resolutsiooni parlamendi vaadete kohta seoses riiklike taaste- ja vastupidavuskavade käimasoleva hindamisega komisjonis ja nõukogus (7),

—	võttes arvesse oma 29. aprilli 2021. aasta resolutsiooni Euroopa lastegarantii kohta (8),

—	võttes arvesse oma 8. juuni 2021. aasta seisukohta nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega luuakse Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) (9),

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. veebruari 2021. aasta määrust (EL) 2021/241, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu (10),

—	võttes arvesse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 21. oktoobri 2021. aasta aruannet „Youth Employment in Times of COVID-19“ (Tööhõive COVID-19 ajal),

—	võttes arvesse 2021. aasta Euroopa noorteürituse noorte ideede aruannet Euroopa tuleviku konverentsi jaoks,

—	võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust Euroopa noorteaasta 2022 kohta,

—	võttes arvesse Eurofoundi 9. novembri 2021. aasta aruannet „COVID-19 mõju ELi noortele“,

—	võttes arvesse Euroopa Noortefoorumi 17. juuni 2021. aasta aruannet „Beyond Lockdown: the „pandemic scar“ on young people“ (Pärast liikumispiiranguid – pandeemia armid noortel) (11),

—	võttes arvesse Euroopa Liidu Nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate resolutsiooni noortevaldkonnas tehtava Euroopa koostöö raamistiku kohta: Euroopa Liidu noortestrateegia 2019–2027 (12), eelkõige Euroopa noortevaldkonna eesmärke käsitlevat osa,

—

võttes arvesse komisjoni 12. oktoobri 2021. aasta aruannet tööhõive ja sotsiaalse arengu kohta Euroopas pealkirjaga „Towards a strong social Europe in the aftermath of the COVID-19 crisis: Reducing disparities and addressing distributional impacts“ (Teel tugeva sotsiaalse Euroopa poole COVID-19 kriisi järgsel perioodil: ebavõrdsuse vähendamine ja jaotusliku mõjuga tegelemine),

—	võttes arvesse nõukogu 30. oktoobri 2020. aasta soovitust „Töösild – noorte tööhõive tugevdamine“ (13),

—	võttes arvesse oma 20. oktoobri 2021. aasta resolutsiooni kunstnike olukorra ja ELi kultuurielu taastumise kohta (14),

—

võttes arvesse oma 11. veebruari 2021. aasta resolutsiooni komisjoni teatise kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele jätkusuutlikku konkurentsivõimet, sotsiaalset õiglust ja vastupanuvõimet toetava Euroopa oskuste tegevuskava kohta (15),

—	võttes arvesse oma 16. septembri 2021. aasta resolutsiooni platvormitöötajate õiglaste töötingimuste, õiguste ja sotsiaalkaitse kohta – digitaalarenguga seotud tööhõive uued vormid (16),

—	võttes arvesse Euroopa noorteürituse 2021 aruannet, milles esitati noorte ideed Euroopa tuleviku konverentsi jaoks,

—	võttes arvesse nõukogule ja komisjonile esitatud küsimusi Euroopa noorte võimestamise kohta: pandeemiajärgne tööhõive ja sotsiaalne taaste (O-000075 – B9-0002/2022 ja O-000077 – B9-0003/2022),

—	võttes arvesse kodukorra artikli 136 lõiget 5 ja artikli 132 lõiget 2,

—	võttes arvesse tööhõive- ja sotsiaalkomisjoni resolutsiooni ettepanekut,

arvestades, et COVID-19 pandeemial on olnud Euroopas laastav mõju noorte tööhõivele ja sotsiaalsele olukorrale, isikliku arengu võimalused on kahanenud või ajutiselt peatunud, tööhõive määr on langenud ning selliste noorte arv, kes ei tööta, ei õpi ega osale koolitusel (NEET-noored), seetõttu suureneb; arvestades, et noorte isiklik sissetulek on märkimisväärselt vähenenud ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse oht on kasvanud; arvestades, et nende võimalused tulevikus tööturul osaleda on ohus; arvestades, et noorte tuleviku ja heaolu kindlustamiseks on vaja kiiresti võtta meetmeid; arvestades, et noorte töötuse määr on 15,9 %, st 2,5 korda kõrgem kui üldine töötuse määr;

arvestades, et COVID-19 pandeemia ühe tagajärjena prognoositakse vaesuse määra tõusu; arvestades, et 2007.–2008. aasta finantskriisi ajal eriti rängalt kannatanud riikides suurenes noorte töötus taas keskmisest rohkem; arvestades, et see seab suuremasse ohtu naised, noored, eakad, puuetega inimesed ja suured perekonnad; arvestades, et komisjoni 2022. aasta sügise majandusprognoosis paistab paljulubavaid näitajaid, mille kohaselt peaks töötuse ja tööturgude kahanemine 2022. aastal taastuma pandeemiaeelsele tasemele; arvestades, et kriis mõjutab jätkuvalt eelkõige noori; arvestades, et võrreldes 2021. aasta esimese kvartaliga noorte töötajate arv vähenes ning arvestades, et 2022. ja 2023. aastal luuakse eeldatavasti 3,4 miljonit töökohta (17) ning oluline on tagada, et noored saaksid nendest uutest töövõimalustest osa; arvestades, et üha rohkem noori sõltub nüüd oma vanemate kodus elamisest, et kaitsta end vaesuse eest; arvestades, et 29 % kolme põlvkonnaga leibkondadest on vaesuse ohus ja 13 % on tõsiselt puudustkannatavad;

C.	arvestades, et COVID-19 eelsed riikide rühmad püsivad laialdaselt, ka NEET-noorte lõikes;

arvestades, et 2020. aastal oli naiste seas NEET-noorte osakaal keskmiselt 1,3 korda suurem kui NEET-noorte meeste määr; arvestades, et see naiste ja meeste seas on NEET-noorte osakaal perekondlike kohustuste tõttu eriti suur Ida-Euroopa riikides; arvestades, et NEET-nooreks saamise tõenäosus väheneb endiselt haridustaseme tõusuga; arvestades, et lõunapoolsetes riikides ja Vahemere maades on pikaajaliste töötute ja heitunud töötajate osakaal NEET-noorte rühmas suurem;

arvestades, et noored on Euroopa kestliku majandusliku ja sotsiaalse heaolu alus ning ELi peamine prioriteet, nagu on kinnitatud ELi noortestrateegias ja tugevdatud Euroopa noortegarantiis, ning seetõttu tuleb nende toetamiseks, kaitseks, suunamiseks, kaasamiseks ja neile võimaluste loomiseks võtta esmatähtsaid meetmeid;

arvestades, et COVID-19 pandeemia tõttu kaotati eriti naiste hulgas 15–24-aastaste hulgas rohkem töökohti kui vanuserühmas 25–29; arvestades, et noori mõjutas eelkõige asjaolu, et töötundide arv vähenes rohkem kui tööhõive tervikuna; arvestades, et töötuse määr kajastab vaid väikest osa COVID-19 kriisi ajal kaotatud töökohtadest, kuna paljudel tööta jäänud noortel polnud õigust töötushüvitistele või muule sissetulekutoetusele;

G.	arvestades, et noorte kodanikuosaluse parandamine on Euroopa noortestrateegia (2019–2027) üks eesmärke;

H.	arvestades, et mittestandardse töö määr on noorte seas väga kõrge, kusjuures 43,8 % noortest ELis töötab ajutiselt;

arvestades, et 2021. aasta septembris tegi president Ursula von der Leyen ettepaneku nimetada 2022. aasta Euroopa noorteaastaks, et arutada noorte väljavaateid Euroopas ning keskenduda Euroopa, riiklikule, piirkondlikule ja kohalikule poliitikale ning seadusandlikele ettepanekutele, mis loovad noortele võimalusi kogu ELis; arvestades, et kõnealune ettepanek peaks andma tõelise ja tõhusa tõuke noorte töötingimuste parandamiseks ELis;

arvestades, et noorte vaimne tervis on pandeemia ajal oluliselt halvenenud ning vaimse tervisega seotud probleemid on mitmes riigis võrreldes kriisieelse tasemega kahekordistunud; arvestades, et 64 % 18–34-aastastest noortest oli 2021. aasta kevadel osaliselt tööhõive-, finants- ja haridusalaste väljavaadete puudumise tõttu pikemas perspektiivis ning üksinduse ja sotsiaalse eraldatuse tõttu depressiooniohus; arvestades, et üheksa miljonit Euroopa noorukit (10–19-aastased) elavad vaimse tervise häiretega, kusjuures üle poolte juhtude puhul on tegemist ärevuse ja depressiooniga; arvestades, et vaimse tervise halvenemise põhjuseks võib olla ka vaimse tervise teenuste kättesaadavuse katkemine ja suurem töökoormus, ning tööturu kriis, mis mõjutas ebaproportsionaalselt noori; arvestades, et 19 % Euroopa 15–19-aastastest poistest kannatab vaimse tervise häirete all, samuti üle 16 % samaealistest tüdrukutest; arvestades, et enesetapp on Euroopa noorte seas teine peamine surmapõhjus;

arvestades, et tõenäolisemalt kogevad vaesust ja sotsiaalset tõrjutust lapsed, kes kasvavad vahendite nappuse ja ebakindlate perekondlike olude tingimustes, ning sellel on kaugeleulatuv mõju nende arengule ja hiljem täiskasvanueale, neil puudub võimalus omandada piisavaid oskusi ja nende tööhõivevõimalused on piiratud, mis soodustab põlvkondadevahelise vaesuse nõiaringi tekkimist; arvestades, et liidul võib olla keskne roll üldises võitluses laste vaesuse ja laste sotsiaalse tõrjutuse vastu; arvestades, et Euroopa lastegarantii eesmärk on ennetada vaesust ja sotsiaalset tõrjutust ning nende vastu võidelda, tagades abivajavatele lastele tasuta ja tõhusa juurdepääsu sellistele põhiteenustele nagu alusharidus ja lapsehoid, haridus- ja koolipõhised tegevused, tervishoid, tervislik toitumine ning vähemalt üks tervislik toidukord koolipäevas, ja asjakohasele eluasemele;

arvestades, et 2021. aasta septembris avaldatud ja Bathi ülikooli juhtimisel kümnes riigis korraldatud ülduuringust selgub, et peaaegu 60 % noortest ütles, et nad tunnevad väga suurt või äärmiselt suurt muret kliimaprobleemide pärast, arvestades, et üle 45 % küsitletutest ütles, et nende tunded kliima küsimustes mõjutavad nende igapäevaelu, ning kolm neljandikku neist ütles, et tulevik on hirmutav; arvestades, et 83 % nõustusid sellega, et me ei ole planeedi eest hoolt kandnud, ja 65 % usub, et valitsused jätavad noori hätta;

M.	arvestades, et kodanikuosalus pakub tõestatud kasu inimese heaolule, kuna laiendab tema sotsiaalvõrgustikku, pakub rohkem võimalusi olla majanduslikult, sotsiaalselt ja füüsiliselt aktiivne ning vähendab vaimse tervise häirete tekkimise ohtu;

arvestades, et pandeemia tagajärgi silmas pidades on tervel noorte kunstnike ja kultuuritöötajate põlvkonnal raske leida meie ühiskonnas oma kohta; arvestades, et kunstnikel ning kultuuri- ja loometöötajatel on tavaliselt ebatüüpiline töökorraldus ja sageli puudub neil nõuetekohane sotsiaalkindlustuskaitse, eriti piiriüleses kontekstis, mis toob sageli kaasa nende väljajätmise pensionist, tervishoiust ja töötushüvitistest; arvestades, et kuna füüsilisest isikust ettevõtjatest kunstnike ning kultuuri- ja loometöötajate nimel kollektiivläbirääkimisi ei peeta, on nende positsioon tööturul veel nõrgem ja sotsiaalkaitse seetõttu ebapiisav;

arvestades, et vähemusrühmadesse kuuluvad kunstnikud ja kultuuritöötajad, sealhulgas naised, noored, rassi-, etniliste ja geograafiliste vähemuste esindajad, ebakindla sotsiaal-majandusliku taustaga inimesed, puuetega inimesed ja LGBTIQ+ kogukonna liikmed pääsevad halvemini ligi kunsti- ja kultuurivaldkonna töökohtadele ning pandeemia tagajärjed mõjutavad neid kõige rängemalt;

arvestades, et Euroopa Sotsiaalfond+ (ESF+) on peamine Euroopa fond, mille eesmärk on parandada noorte tööhõivevõimalusi, edendada võrdset juurdepääsu kvaliteetsele ja kaasavale haridusele ning koolitusele üld- ja kutsehariduse ja -koolituse abil kolmanda taseme hariduseni, sealhulgas edendada elukestvat õpet ja hõlbustada õpirännet, ning edendada vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus olevate noorte, sealhulgas enim puudust kannatavate noorte sotsiaalset integratsiooni;

arvestades, et taasterahastu „NextGenerationEU“ keskne element taaste- ja vastupidavusrahastu on ELi ajaloolise tähtsusega vahend, mis aitab liikmesriikidel leevendada COVID-19 majanduslikku ja sotsiaalset mõju reformide ja investeeringutega kuues sambas, millest üks on pühendatud reformidele ja investeeringutele lastesse ja noortesse;

arvestades, et noorte tööalane ja sotsiaalne kaasatus tähendab, et nendele on teistega võrdselt kättesaadav(ad) kvaliteetne, stabiilne ja hästi tasustatud töö, inimväärne ja taskukohane eluase ning piisav toit, kvaliteetsed tervishoiu- ja ennetusteenused, sealhulgas vaimse tervise kaitse, ja digitaalse taristu miinimumstandardid; arvestades, et hariduse ja oskuste arendamise algatused, vabatahtlik tegevus, kvaliteetne praktika ja elukestva õppe programmid on olulised võrdsete võimaluste ja tööturule pääsu tagamiseks, võimaldades samal ajal noortel alustada oma täiskasvanuelu enesekindlalt;

arvestades, et eelmine finantskriis näitas, et kui noortele ei pakuta kvaliteetseid praktika- ja töökohti, mis põhinevad kirjalikel lepingutel ja inimväärsetel töötingimustel, sealhulgas äraelamist võimaldav töötasu, karjäärinõustamine ja juhendamine ning täiendõpe, on taas suur oht, et nad on sunnitud vastu võtma ebakindlaid töökohti, lahkuma töö leidmise eesmärgil oma riigist või korduvalt registreerima end haridus- või koolitusasutuses, kuigi nad otsivad täistööajaga alalist töökohta;

arvestades, et noortesse tehtavatel investeeringutel, eelkõige sotsiaalse mõjuga investeeringutel, on teadaolevalt positiivne mõju noorte tööhõivele ja osalemisele ühiskonnas ning need annavad investeeritud vahenditelt mõõdetavat sotsiaalset ja rahalist tulu, soodustades majandusarengut ja saavutades samal ajal sotsiaalseid tulemusi; arvestades, et tuleb rakendada olemasolevaid vahendeid ja mehhanisme kui ka kaaluda uusi vahendeid;

arvestades, et noorte tööjõudu ja sotsiaalset kaasatust käsitlev kapselduv poliitika võib kaasa tuua topeltkulutused, kui liikmesriikide ja asjaomaste sidusrühmade vaheline koordineerimine on alles algusfaasis ning puuduvad alalised struktuurid, mis suudaksid koordineerida eri osalejaid, maksimeerida mõju, tagada lünkadeta katvuse ja edendada innovatsiooni;

arvestades, et olemasolevad algatused ja poliitikameetmed, nagu tugevdatud noortegarantii, Euroopa noortedialoog, liidu haridus-, koolitus-, noorte- ja spordiprogramm „Erasmus+“ ja Euroopa solidaarsuskorpus, ning uued ettepanekud, nagu ALMA (ingl Aim, Learn, Master, Achieve – eesmärk, õpingud, oskused, edu), peavad 2022. aastal jõudma noorteni ja aitama lahendada nende probleeme – näiteks noorte töötust; arvestades, et need algatused ja poliitikameetmed peaksid hõlmama aktiivset ja passiivset tööturupoliitikat, toimivat juurdepääsu sotsiaalse kaasamise meetmetele ning noortele mõeldud sotsiaal-, tervishoiu- ja eluasemeteenuseid; arvestades, et Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus on järeldanud, et mitte kõik õpipoisiõppe- ja koolitusvõimalused ei ole kvaliteetsed ning kõigil praktikantidel ei ole õigust tööhõivele või sotsiaalkaitsele; arvestades, et Euroopa Parlament väljendas oma 8. oktoobri 2020. aasta resolutsioonis muret tugevdatud noortegarantii raames kättesaadavate pakkumiste kvaliteedi pärast ning rõhutas, et uute ja olemasolevate programmide ja algatuste raames pakutavad praktika- ja töövõimalused peavad olema tasustatud ning nende pikkus ja arv peab olema piiratud, et noored ei jääks lõputu korduva praktika lõksu ja et neid kasutataks odava või isegi tasuta tööjõuna, kellel puudub sotsiaalkaitse ja pensioniõigused; arvestades, et uuringud näitavad, et praegune noorte põlvkond leiab oma esimese tõelise töökoha kolmekümnendate eluaastate alguses;

arvestades, et uute horisontaalsete oskuste, näiteks digioskuste jätkuv arendamine noorte seas ning väga suure majandusliku potentsiaaliga oskuste, näiteks roheliste või ettevõtlusoskuste arendamine on kaasava ja tulevikku suunatud Euroopa tööturu hea seisundi jaoks väga oluline ning peaks looma kõigile noortele eurooplastele juurdepääsu kvaliteetsele tööhõivele; arvestades, et sama kehtib kutsehariduse, kaubandusalaste oskuste ja eluks vajalike oskuste kohta; arvestades, et 40 % tööandjatest ei leia vabade töökohtade täitmiseks õigete oskustega inimesi; arvestades, et EL peab oma inimkapitali tõhusaks kasutamiseks ületama kõik oskuste nõudlusele mittevastavuse vormid; arvestades, et noorte töötus on paljudes ELi riikides muutunud tõsiseks majanduslikuks ja ühiskondlikuks probleemiks (18); arvestades, et nõuetekohasele digitaristule ja digioskuste alasele koolitusele peaks olema juurdepääs kõigil, et kaotada noorte vahel digikirjaoskuse valdkonnas valitsev lõhe ning tagada kõigile võrdsed võimalused haridussüsteemis ja tööturul; arvestades, et nn pehmed oskused, nagu kriitiline mõtlemine, meeskonnatöö ja kultuuridevaheline suhtlus on noorte tervisliku elu ning töö- ja eraelu tasakaalu loomise jaoks sama olulised;

arvestades, et noorte osalemine noorsootöös, sotsiaalsetes liikumistes, noorteorganisatsioonides ja sotsiaalses ettevõtluses on uute lahenduste loomisel keskse tähtsusega; arvestades, et hariduse omandamiselt tööturule ülemineku parandamiseks ning noortele jätkuvaks täiendus- ja ümberõppe ning elukestva õppe võimaldamiseks on vaja kaasata erasektori osalejad, äriühingud ja ettevõtlussektor;

arvestades, et noorte diskrimineerimine on ELis endiselt probleem, sest noored naised ja vähekaitstud rühmadesse kuuluvad noored kogevad sageli diskrimineerimist soo, etnilise tausta (näiteks romad), seksuaalse sättumuse ja sooidentiteedi, puude või ebasoodsa sotsiaal-majandusliku tausta tõttu, olles samas palju suuremas töötuse, palgavaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse ohus;

arvestades, et Euroopa noored ning nende esindajad ja organisatsioonid, seahulgas ametiühingud, tegelevad aktiivselt noorte sisulise osalemise korraldamisega ja poliitiliste soovituste koostamisega, pakkudes lahendusi tööalase ja sotsiaalse kaasatuse parandamiseks, sealhulgas osaledes Euroopa tuleviku konverentsil; arvestades, et neid tuleb käsitada oluliste partneritena nii Euroopa noorteaasta koosloomisel, elluviimisel ja hindamisel kui ka pärast seda;

AA.	arvestades, et paljude eespool nimetatud rühmade, eelkõige puuetega noorte ja romade hulka või rändkogukondadesse kuuluvate noorte töövõimalusi piiravad tõsiselt raskused saada kvaliteetset haridust, mida nad vajavad, et olla tänapäevase tööturu jaoks piisavalt ette valmistatud;

AB.	arvestades, et noored on oluline vara kõigi ELi piirkondade, eelkõige äärepoolseimate piirkondade taastumiseks ja arenguks; arvestades, et Mayotte’is on pool elanikkonnast alla 18-aastased ning Prantsuse Guajaanas üks elanik kahest alla 25-aastane;

AC.	arvestades, et 2016. aastal oli kolmandik ELi põllumajandusettevõtete juhtidest 65-aastased või vanemad ning ainult 11 % ELi põllumajandusettevõtete juhtidest olid alla 40-aastased noored põllumajandustootjad;

AD.	arvestades, et ELi põllumajandussektor ja põllumajandusettevõtted moodustavad meie majanduse selgroo; arvestades, et selleks, et tagada toiduga kindlustatus ja aidata kaasa rohepöördele, on väga oluline meelitada noori põllumajandusse;

AE.	arvestades, et maapiirkondade rahvastikukadu ja noorte väljaränne linnapiirkondadesse näitavad, et peame leidma lahendusi ja kaaluma lühiajalisi, keskpikki ja pikaajalisi strateegiaid noorte hoidmiseks maapiirkonnas;

AF.	arvestades, et liiga paljudele puuetega noortele pakutakse tööd ainult kaitstud töökohal, samas ei pakuta mõnes liikmesriigis neile samu töötajate või palgaga seotud õigusi kui avatud tööturul;

AG.

arvestades, et 2021. aasta Euroopa noorteürituse noorte ideede aruandes Euroopa tuleviku konverentsi jaoks jõuti järgmistele järeldustele:

—	noored nõuavad toetust vaimse tervise ekspertide koolitamiseks ja nende võimestamiseks koolides;

—

noorte töötus peaks olema ELi prioriteet ning tasustamata praktika tuleb lõpetada igasuguse haridustaustaga ja sotsiaalse staatusega inimeste jaoks; noorteorganisatsioonid ja tööandjad peaksid tegema koostööd, et jõuda võimalike koolist väljalangejateni ja harida neid nende võimaluste kohta; abi tuleks anda ka liikmesriikidele, et nad saaksid luua praktikavõimalusi varjupaigataotlejatele;

—	kedagi ei tohiks digimaailmas kõrvale jätta ja kõiki põlvkondi tuleb harida, et nad kasutaksid oma digitaalset kohalolekut hoolikalt; digikirjaoskus tuleks integreerida koolide õppekavadesse;

—	EL peaks eraldama rohkem rahalisi vahendeid, et võimaldada kõigil noortel eurooplastel osaleda mitteformaalses hariduses ning luua platvorm, et viia kokku kooliõpetajad ja teenuseosutajad, kes saavad pakkuda eksperditeadmisi nüüdisaegse eluga seotud teemadel;

väljendab rahulolu selle üle, et president Ursula von der Leyen nimetas 2022. aasta Euroopa noorteaastaks; on seisukohal, et 2022. aasta peaks andma uue tõuke Euroopa noortestrateegia asjakohaseks ja täielikuks rakendamiseks ambitsioonikate meetmete kaudu, et lahendada noorte probleeme, võttes eelkõige arvesse praeguse COVID-19 pandeemia negatiivset mõju, samuti muude olemasolevate vahendite – nagu tugevdatud noortegarantii COVID-19 töötuse ja sotsiaalsete tagajärgede vastu võitlemiseks – konkreetse rakendamise kaudu; kutsub komisjoni ja nõukogu üles tagama selle, et kõik noortele suunatud poliitikameetmed oleksid omavahel seostatud, ning võtma arvesse noorte mitmekesisust kogu Euroopas ja nende ees seisvaid probleeme; on seisukohal, et Euroopa noorteaasta peaks aitama kaasa Euroopa sotsiaalõiguste samba 1. ja 3. põhimõtte rakendamisele;

rõhutab, et COVID-19 kriis on juba jätnud tööta paljud inimesed, eriti noored, kelle töösuhe osutub sagedamini ebakindlaks, kes töötavad suurema tõenäosusega ajutiste lepingute või osalise tööajaga ning kellel ei ole sääste; väljendab sellega seoses rahulolu komisjoni kavade üle tugevdada noortegarantiid ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles seadma noorte töötuse vähendamise prioriteediks;

märgib murelikult, et mitmes liikmesriigis on noorte töötuse määr kõrge ja noorte töötajate töölepingud on ebakindlad, eelkõige sektorites, mida COVID-19 tõsiselt mõjutab; nõuab noortegarantii tugevdamist eesmärgiga vähendada pikaajalist töötust ja noorte töötust 2030. aastaks vähemalt 50 % ning nõuab sellesse ka kvaliteetsete töökohtade loomise kriteeriumide lisamist kooskõlas ÜRO kestliku arengu tegevuskava (aastani 2030) 8. eesmärgiga; on veendunud, et on aeg muuta tugevdatud noortegarantii kõigile liikmesriikidele siduvaks ja kaasavaks, kaasa arvatud aktiivsed kaasamismeetmed pikaajaliste NEET-noorte ja ebasoodsa sotsiaal-majandusliku taustaga noorte, näiteks puuetega noorte, LGBTIQ+ noorte ja noorte romade jaoks;

märgib tunnustavalt, et Euroopa noorteaasta noortevaldkonna täpsustatud eesmärkide hulka on ühe prioriteedina lisatud vaimne tervis, ning kutsub komisjoni üles seadma vaimse tervise prioriteediks ka tulevases ELi hooldusstrateegias; rõhutab, et tuleb silmas pidada seost selliste sotsiaal-majanduslike tegurite vahel nagu töötus, eluasemega seotud ebakindlus, vaimne tervis ja heaolu, et tagada ELi tasandil terviklik ja kõikehõlmav lähenemisviis vaimsele tervisele; rõhutab, et ebakindlus tuleviku suhtes, sealhulgas kliimamuutuste mõju suhtes, avaldab noorte vaimsele tervisele kahjulikku mõju; palub seetõttu liikmesriikidel käsitada vaimset tervist ELi sotsiaal-majandusliku pandeemiast taastumise lahutamatu osana ja seada see töötervishoiu prioriteediks, eelkõige haridus- ja töökeskkonnas; nõuab, et vaimse tervisehoiu teenused tehtaks kättesaadavaks ja hinnalt vastuvõetavaks kõigile vanuserühmadele, eelkõige noortele ja lastele, ning et ebasoodsas olukorras noorterühmadele võimaldataks tervishoiualase ebavõrdsuse kõrvaldamiseks piisavalt toetust; kutsub komisjoni üles viima läbi põhjaliku uuringu Euroopa noorte psüühiliste vaevuste mitmesuguste põhjuste kohta;

rõhutab noorte olulist rolli tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kujundamisel Euroopas; tunnustab ELi noortedialoogi, noorsootööd ja noorteorganisatsioone, mis aitavad ELi noortele lähemale tuua, eeldusel et noorte osalemise protsessidele järgnevad otsustajate konkreetsed algatused; soovitab noortepoliitika väljatöötamisel edendada kaasjuhtimise põhimõtet, nii et noored ja noorte esindajad oleksid väljatöötamisprotsessi kaasatud; kutsub komisjoni üles tunnustama kolmanda sektori, sealhulgas noorteorganisatsioonide positiivset mõju ning mitteformaalse ja informaalse õppe võimalusi, mida need pakuvad näiteks vabatahtliku tegevuse ja noorte osaluse kaudu, ning ametlikult tunnustama teadmisi ja oskusi, mille noored on omandanud kolmand sektori kaudu, et aidata tugevdada noorte väljavaateid tööturul; kutsub üles tunnustama töötajate värbamisel kodanikuosalust kui väärtuslikku töökogemust; kutsub komisjoni üles kaaluma Euroopa noorteaasta jätkuna Euroopa noortepealinnade projekti toetamist; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma kõigis poliitikavaldkondades uute algatuste esitamisel noorteklauslit, millega hinnatakse algatuse mõju noortele;

rõhutab, et liikmesriikidel tuleb jätkata piisavate ESF+ vahendite investeerimist noorte tööhõivet toetavatesse meetmetesse; rõhutab, et liikmesriigid peaksid seetõttu vähemalt 15 % oma jagatud eelarve täitmise alla kuuluvatest ESF+ vahenditest eraldama sihipärastele meetmetele ja struktuurireformidele, et toetada kvaliteetset noorte tööhõivet; tuletab meelde vajadust siduva, tulemuslikuma ja kaasavama noortegarantii järele selges kvaliteedikriteeriumide raamistikus, mis võimaldaks tasustatavat praktikat, õpipoisiõpet ja praktikat kõigile NEET-noortele;

Investeerimine noorte põlvkonda

kutsub komisjoni ja nõukogu üles kasutama täielikult ja optimaalselt ära 2021.–2027. aasta mitmeaastase finantsraamistiku raames kättesaadavad rahalised vahendid, ilma et see piiraks ESF+ raames juba olemasolevaid programme, võttes arvesse noorte töötuse ja vaesusega seotud struktuuriprobleeme; tuletab meelde, et need probleemid mõjutavad eriti äärepoolseimaid piirkondi, mis seetõttu vajavad erilist toetust; väljendab sellega seoses rahulolu, et taaste- ja vastupidavusrahastu kaudu on kättesaadavad vahendid lastele ja noortele suunatud meetmete tarbeks ning loodab, et see loob Euroopa noortele märkimisväärseid võimalusi; nõuab, et liikmesriikide riiklike taaste- ja vastupidavuskavade järelevalvesse ja hindamisse kaasataks sotsiaalpartnerid ja noorteorganisatsioonid; kutsub liikmesriike üles tagama, et õiglase ülemineku fond ja ESF+ toetaksid kohalikul tasandil integreeritud kavasid, et aidata eelkõige üleminekust mõjutatud kõige kaitsetumate rühmade oskuste täiendamist ja ümberõpet;

kutsub liikmesriike üles tagama, et taaste- ja vastupidavusrahastu meetmed, muud ELi programmid, nagu tugevdatud Euroopa noortegarantii ja Euroopa lastegarantii, ja riikide investeeringud ning meetmed oskuste, hariduse, koolituse ja tööturule integreerimise edendamiseks täiendaksid üksteist vastastikku kooskõlas liikmesriikide endi vajaduste ja konkreetsete tingimustega; kutsub komisjoni üles jätkama taasterahastu „NextGenerationEU“, taaste- ja vastupidavusrahastu ja ESF+ raames noorte prioriteetide jaoks tehtavate investeeringute ja kulutuste järelevalvet ja kaasama sellesse tihedalt Euroopa Parlamendi; tuletab meelde fondi InvestEU sotsiaalsete investeeringute ja oskuste vahendi kaudu pakutavat võimalust luua sotsiaalse mõjuga investeeringuid; võtab teadmiseks, et üha suuremat tähelepanu pööratakse noortele suunatud sotsiaalsete võlakirjade ja sotsiaalsete tulemuste põhiste lepingute kontseptsioonile ning samas kaasatakse nende väljatöötamisse ja rakendamisse ka erasektorit;

väljendab rahulolu selle üle, et järgmises ühises põllumajanduspoliitikas suurendatakse toetust noortele põllumajandustootjatele;

10.

väljendab rahulolu tugevdatud noortegarantii laiendatud kohaldamisala üle, mis hõlmab 15–29-aastaste vanuserühma; tuletab meelde, et tugevdatud noortegarantii peaks tagama reaalsed töövõimalused, mitte kehva kvaliteediga praktikakohad või lõputu koolituse;

Noorte integreerimine tööturule

11.

märgib murega, et noortegarantii ei ole oma eesmärke seni täielikult saavutanud, ning nõuab meetmete tugevdamist, sealhulgas ESF+ pakutavate võimaluste täielikku kasutamist, et edendada tööhõivet aktiivse tööturule integreerimise ja kestlike algtaseme töökohtade loomise kaudu, mis tagavad noortele sotsiaalkindlustuse ja õiglase töötasu; kutsub komisjoni üles nõudma, et liikmesriigid esitaksid ajakohastatud tugevdatud noortegarantii kavad ja võtaksid kasutusele selgete ja siduvate kvaliteedistandarditega raamistiku algatuste raames avanevatele pakkumistele, et soodustada noorte jaoks positiivseid ja kestlikke tulemusi ning edukat üleminekut tööturule; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles ärgitama ettevõtteid tugevdatud noortegarantiis aktiivselt osalema; tuletab meelde, et ESF+ üks eesmärke on edendada tööturul sooliselt tasakaalustatud osalemist meetmete kaudu, mille eesmärk on tagada muu hulgas võrdsed töötingimused, parem töö- ja eraelu tasakaal ning lapsehoiu, sealhulgas alushariduse kättesaadavus; tuletab veel meelde, et ESF+ peaks aitama tagada ka tervisliku ja hästi kohandatud töökeskkonna, et tulla toime terviseriskidega, mis on seotud muutuvate töövormidega, ja vananeva tööjõu vajadustega;

12.

tuletab meelde, et partnerlused sidusrühmadega on tugevdatud noortegarantii üks põhielemente, kuid praegu puudub ELi tasandil ametlik organ või mehhanism nende osalemiseks noortegarantii kavade järelevalves ja rakendamises; kutsub komisjoni üles jälgima tugevdatud noortegarantii kavade rakendamist tööhõivekomitee kaudu ning andma tööhõivekomiteele korrapäraselt aru noortegarantii kavade rakendamise ja tulemuste kohta ning hoidma samal ajal kursis Euroopa Parlamenti; kutsub komisjoni üles looma töörühma tugevdatud noortegarantii rakendamiseks töörühma, millega kaasataks asjaomaseid sidusrühmi, sealhulgas kodanikuühiskonna partnereid, noorteorganisatsioone ja sotsiaalpartnereid tööhõivekomitee töösse, et hõlbustada koordineerimist ja parimate tavade vahetamist ELi ja liikmesriikide ametiasutuste vahel, samuti kodanikuühiskonna partnerite ja noorteorganisatsioonidega, ning hindama korrapäraselt selle mõju ja esitama parandussoovitusi;

13.

kutsub liikmesriike üles tagama, et avalikud tööturuasutused teeksid Euroopa tööturuasutuste võrgustiku kaudu koostööd kohalike omavalitsuste, haridussektori, noorteorganisatsioonide ja erasektoriga, et edendada kvaliteetset, stabiilset ja hästi tasustatud tööhõivet ning suurendada noorte vajadustele kohandatud toetust koolitusele, tööotsimisele ja nõustamisele, ning kutsub liikmesriike üles andma avalikele tööturuasutustele piisavalt vahendeid ja koolitust vaimse tervise säilitamiseks, hoolimata ebakindlast majanduskliimast ja seniks, kuni tööotsimisega seotud probleemid kestavad;

14.

soovitab suurendada vaimse tervise kaitse süsteemide keskendumist tööhõivele, rõhutades eelkõige seda positiivset mõju, mida kvaliteetne töö võib vaimse tervise taastumisele avaldada;

15.

kutsub liikmesriike üles hõlbustama tasustatud, kvaliteetse ja kaasava praktika ja õpipoisiõppe kättesaadavust noortele; nõuab järelevalvesüsteemide tugevdamist, et tagada noortele piisavad ja kvaliteetsed esimesed töökogemused, võimalused oskusi täiustada ning uusi kvalifikatsioone omandada; mõistab hukka tasustamata praktika, mis kujutab endast noorte töötajate ärakasutamist ja nende õiguste rikkumist, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostöös Euroopa Parlamendiga ja subsidiaarsuse põhimõtet järgides ettepaneku ühise õigusraamistiku kehtestamiseks, et tagada praktika ja õpipoisiõppe õiglane tasustamine, mis hoiaks ära ekspluateerivad tavad; mõistab hukka nulltunnilepingute kasutamise ning kutsub liikmesriike üles toetama tööandjaid, kes pakuvad praktika- ja õpipoisikohti puuetega noortele;

16.

palub komisjonil läbi vaadata olemasolevad Euroopa vahendid, nagu praktika kvaliteediraamistik ning kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistik, ning lisada noortele tehtavate pakkumiste kvaliteedikriteeriumid, sealhulgas praktikantide õiglase tasustamise põhimõte, sotsiaalkaitse kättesaadavus, kestlik tööhõive ja sotsiaalsed õigused;

Tööjõu liikuvus ja tulevikuks vajalikud oskused

17.

kutsub komisjoni üles tagama, et uus algatus ALMA aitaks noortel, eelkõige sellistel noortel, kes ei tööta, ei õpi ega osale koolitusel (NEET-noored) leida ajutist kvaliteetset töökogemust teises liikmesriigis; rõhutab, et ALMA programm peab vastama kvaliteedistandarditele, mis toetavad noorte töötajate õigusi, nagu inimväärne töötasu, head töötingimused ja sotsiaalkaitse kättesaadavus;

18.

rõhutab, et digioskused on 21. sajandil noorte ja kõigi tööstusharude jaoks väga olulised, ning kutsub komisjoni ja liikmesriike üles kaaluma koostöös avaliku sektori asutuste ja eraettevõtjatega noorte jaoks alalise, sertifitseeritud ja tasuta pääsu väljatöötamist digioskuste ja -kirjaoskuse kursustele nii veebis kui ka väljaspool seda ja kõigis ELi keeltes; nõuab, et loodaks kohad mõttevahetusteks e-õppe ja e-õpetamise teemadel; nõuab, et EL ja liikmesriigid töötaksid välja rohkem selliseid programme nagu eTwinning ja Euroopa täiskasvanuõppe elektrooniline platvorm; märgib, et paljudes liikmesriikides tuleb ületada tõsised piirangud, mis pärsivad riistvara, seadmete, nõuetele vastavate koolitajate ja asjakohase digitaristu saamist; tuletab seetõttu meelde vajadust siduda pääs veebipõhistele kursustele tugevdatud algatustega, et tegeleda interneti ja digivahendite ebapiisava kättesaadavuse probleemiga, et kedagi ei jäetaks kõrvale, ning rõhutab, et kursused tuleks üles ehitada kergesti ligipääsetaval viisil, et vältida puuetega noorte kõrvalejätmist;

19.

rõhutab, kui oluline on keskkonnahoidlike oskuste arendamine ja kvaliteetsed töövõimalused kliimaneutraalses, energiatõhusas ja ringmajanduses, eelkõige piirkondades, mida üleminek keskkonnahoidlikule majandusele kõige rohkem mõjutab, näiteks nendes, mis sõltuvad suurel määral põllumajandussektorist ning nendes, mis on haaratud kliimamuutuste vastasesse tegevusse, taastuvatest energiaallikatest energia tootmisse, CO2 heite vähendamisse, energiatõhususe suurendamisse, jäätmekäitlusse ja veemajandusesse, õhukvaliteedi parandamisse ning elurikkuse taastamisse ja säilitamisse; kutsub tööandjaid üles tagama oma tööjõu täiend- ja/või ümberõppe ning parandama tõhusama õpipoisiõppe pakkumist kooskõlas kvaliteetse ja tõhusa õpipoisiõppe Euroopa raamistikuga;

20.

kutsub komisjoni üles 2022. aastal sotsiaalmajanduse tegevuskavas välja pakkuma uusi vahendeid ja algatusi noorte ettevõtluse ja sotsiaalsete investeeringute arendamiseks;

21.

peab taunitavaks, et puudub piisav seos ühelt poolt reformide ning haridusse ja koolitusse tehtavate investeeringute ning teiselt poolt meetmete vahel, millega tagatakse noorte, eelkõige NEET-noorte integreerimine tööturule; kutsub üles edendama noortele, noorsootöötajatele, koolitajatele ja spetsialistidele mõeldud paindlikke, kaasavaid, kättesaadavaid ja avatud õppevõimalusi individuaalsete õppekontode ja mikrokvalifikatsioonitunnistuste kaudu, sealhulgas mitteformaalse hariduse ja informaalse õppimise käigus omandatud oskuste ja pädevuste kaudu; rõhutab, et karjäärinõustamise tugevdamine juba varases eas ning õpilastele ja täiskasvanud õppijatele teabe ja nõustamise võrdse kättesaadavuse toetamine võib aidata noortel valida sobivaid haridus- ja kutseõppevõimalusi, mis viivad neile sobivate töövõimalusteni;

22.

kordab oma üleskutset komisjonile ja nõukogule: soodustada veelgi kutseõppe arendamist ning edendada paremini kaubandusalaseid oskusi, tegutsedes selle nimel, et hoida ära mitmes liikmesriigis levinud negatiivset suhtumist mitteformaalsesse haridusse, ning tõsta samal ajal kutseõppe atraktiivsust teavitus- ja teadlikkuse suurendamise kampaaniate, õppekavade, noorte kutsepädevuskeskuste, kohalike kogukondade kutseõppe eriökosüsteemide, duaalsete koolitussüsteemide ja praktikantide pikaajalise liikuvuse kaudu; tunnustab sellega seoses Euroopa kutsehariduse tipptaseme keskuste algatust, mille eesmärk on pakkuda kvaliteetseid kutseoskusi ja toetada ettevõtlust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles looma eraldi kutsehariduse ja -koolituse valdkonna ning Euroopa töökohapõhise õppija põhikirja; kordab, et praktika peaks olema haridusliku ja ametialase arengu osa ja seetõttu peaks sellel olema pedagoogiline mõõde; rõhutab, kui oluline on parandada oskuste ja kvalifikatsioonide piiriülese tunnustamise mehhanisme, ning nõuab selliste tavade nagu põlvkondadevaheline solidaarsus ja mentorlus edendamist ja toetamist, et vähendada ebavõrdsust ja tagada noorte toetamine;

23.

soovitab arvata kodanikuosalusega seotud tegevus tegevuste hulka, mida töökohad peavad töötajate, eriti noorte töötajate isiklikule ja ametialasele arengule kasulikuks;

24.

rõhutab, et miinimumpalga kaitse on palgavaesuse vastu võitlemisel osutunud tõhusaks vahendiks; rõhutab, et mõnes liikmesriigis saavad noored töötajad praeguste erinevuste tõttu tegelikult seadusjärgsest miinimumpalgast väiksemat töötasu, mis põlistab struktuurset diskrimineerimist vanuse alusel; kutsub liikmesriike üles tagama tööturul noorte võrdse kohtlemise, sealhulgas seadusjärgse miinimumpalga, nagu nähakse ette direktiivi ettepanekus piisava miinimumpalga kohta Euroopa Liidus (COM(2020)0682);

25.

rõhutab, et miinimumsissetuleku tagamise kavad ei ole noortele täielikult kättesaadavad ja noored on paljudes liikmesriikides nendest täielikult kõrvale jäetud vanusepõhiste kõlblikkuskriteeriumide tõttu; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles võtma tulevases nõukogu soovituses miinimumsissetuleku kohta meetmeid, et hõlbustada nende kavade kättesaadavust noorte jaoks;

Võitlus noorte tõrjutuse vastu ja kadunud põlvkonna vältimine

26.

kutsub komisjoni üles koostama soovituse, millega tagatakse, et praktikat, õpipoisiõpet ja töölesuunamist võetaks arvesse töökogemusena ning et sellest tulenevalt annaks see võimaluse saada sotsiaaltoetust; nõuab sotsiaaltoetuste saamiseks vajaliku minimaalse makseperioodi lühendamist; tunnustab komisjoni algatust luua kõrgetasemeline eksperdirühm, et uurida heaoluühiskonna tulevikku ja peamisi probleeme, millega noored sotsiaalkaitse saamisel kokku puutuvad;

27.

kutsub komisjoni üles uurima võimalust ühendada olemasolevad Euroopa Noorteportaali, Europassi ja EURESe platvormid ühtsesse digikeskkonda, et pakkuda igale noorele eurooplasele teavet ja võimalusi koolituse, töökohtade, praktikakohtade, kutsehariduse ja -koolituse pakkumiste, rahalise abi, liikuvusprogrammide, ettevõtte asutamise alase nõustamise, mentorlusprogrammide, vabatahtliku tegevuse kavade, Euroopa kodakondsusega seotud õiguste, kultuuri kättesaadavuse jm kohta; soovitab, et ühtne platvorm koondaks mitmesuguste pakkumiste ja programmide rakendusi ning annaks viiteid kõigile võimalustele, mida EL pakub noortele eurooplastele vastavalt nende isiklikule olukorrale; tunnustab ühtsete kontaktpunktide loomist mitmes liikmesriigis ja toetab veebiväliste teenuste koondamist, mis on väga oluline toetusesaajateni jõudmiseks ning neile suuniste ja abi pakkumiseks, ning toetab nende loomist kõigis liikmesriikides ja eri linnades, et jõuda kõige kaitsetumate noorterühmadeni;

28.

kutsub komisjoni üles tagama, et uus algatus ALMA aitaks noori, eelkõige NEET-noori oma koduriigis sotsiaalselt kaasata ja tööturule pääseda sellega, et nad saavad mõnes teises liikmesriigis kvaliteetse ajutise töö ja oskuste omandamise kogemuse vastavuses kvaliteedistandarditega, millega kaitstakse nende tööõigusi, nagu õiglane töötasu ja juurdepääs sotsiaalkaitsele; rõhutab, et väga oluline on noorte toetamine ja juhendamine enne programmis osalemist, selle ajal ja pärast seda; rõhutab, et ALMA peab aitama edendada kõigi osalejate, sealhulgas puuetega noorte või ebasoodsatest oludest pärit noorte tegelikku liikuvust ja kvaliteetsete oskuste arendamise programme, kutseõpet või tööhõivet ning see peab sisaldama kaasamisstrateegiat, mis on välja töötatud koos kodanikuühiskonna organisatsioonide ja sotsiaalpartneritega, et tagada võrdsed võimalused, vältida diskrimineerimist ja kõrvaldada võimalikud tõkked, ning rõhutab, et ALMA ei tohi muutuda noorte jaoks ebakindlate töötingimuste loomise vahendiks; märgib, et koostöös era- ja avaliku sektori partneritega tuleks toetada riiklikke tööturuasutusi selle rakendamiseks ESF+ eelarverealt, arendades samal ajal koostoimet Euroopa haridusruumiga; nõuab, et komisjon tagaks lisaks programmi „Erasmus+“ ja Euroopa solidaarsuskorpuse raames olemasolevatele võimalustele ALMA lisaväärtuse ning kindlustaks, et ESF+ raames jääksid virtuaalõpe ja -koostöö kombineerituks füüsilise liikuvusega; palub komisjonil hinnata, kas ALMA võiks võtta tugevdatud noortegarantii üheks liikuvuskomponendiks;

29.

on seisukohal, et noorte heaolu eest vastutavad ühiselt nii avaliku kui ka erasektori osalejad; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tegema koostööd Euroopa ja riiklike tööandjatega, et rakendada ettevõtja sotsiaalse vastutuse soovitusi, et aidata vähemkaitstud noori ja lisada tulevastesse ettevõtja sotsiaalse vastutusega seotud algatustesse noori käsitlevad sätted;

30.

tuletab meelde asjaolu, et noortel naistel on suurem töökohal diskrimineerimise oht (19), mida süvendavad mitmene ebavõrdsus, töötus ning asjaolu, et nad on suurema tõenäosusega üksikvanemad või pikaajalised mitteametlikud hooldajad, mis jätab nad sageli tööturult kõrvale või võib nad jätta allapoole vaesuspiiri; palub nõukogul ja komisjonil kaaluda alates 2022. aastast noorte- ja tööhõivealgatustes soovituslike miinimumeesmärkide seadmist seoses toetus- ja kohandatud abiprogrammidega riskirühma kuuluvatele noortele naistele; kutsub komisjoni üles tegema liikmesriikidega koostööd, et lisada tööturule integreerimise meetmetele riiklikud lastegarantii tegevuskavad, mille eesmärk on riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil toetada noori üksikvanemaid;

31.

kordab, kui oluline on eriti ebasoodsas olukorras olevate noorte, sealhulgas puuetega noorte ja suurest perest pärit noorte jaoks inimväärse ja vastuvõetava hinnaga eluaseme ning individualiseeritud sotsiaalteenuste kättesaadavus; palub komisjonil teha liikmesriikidega koostööd noorteprogrammide raames, mis seavad esikohale eluaseme ja mida täiendavad tööhõive-, sotsiaal- ja tervishoiuteenused; rõhutab, kui olulised on era- ja avaliku sektori investeeringud noortele mõeldud sotsiaalsesse taristusse; tunnustab komisjoni algatatud kodutuse vastu võitlemise Euroopa platvormi, selle lõppeesmärki kaotada 2030. aastaks kodutus ning selle võimalusi noorte jaoks; kutsub liikmesriike ja komisjoni üles võtma meetmeid ja rakendama programme nende noorte jaoks, kes saavad 18-aastaseks ja on kodutuks jäämise ohus, eelkõige pidades silmas kaitsetumate rühmade, nagu LGBTIQ+ kogukonna liikmete kodutust; kutsub komisjoni ja liikmesriike üles tagama, et tugevdatud noortegarantii aitaks võidelda noorte kodutuse vastu, mis paljudes ELi riikides kasvab;

32.

kutsub komisjoni üles kõrvaldama peamised tõkked, mis takistavad noortel põllumajandustootjana tööd alustamast, nagu maa, rahastamise, teadmiste ja innovatsiooni kättesaamatus;

33.

märgib murega, et tingimused halvenevad paljude noorte jaoks üldiselt ja eriti vähemkaitstud noorte jaoks, kes juba kannatavad pikaajalise töötuse ja sotsiaalse tõrjutuse all, nagu noored romad, puuetega noored, noored LGBTIQ+ kogukonna liikmed ja noored migrandid, ning nõuab kooskõlastatud lähenemist neile sotsiaalse kaasatuse võimaluste loomisel ja pakkumisel tugevdatud noortegarantii, ESF+ ning taaste- ja vastupidavusrahastu raames;

34.

kutsub ELi institutsioone ja liikmesriike üles tagama kõigi noortele suunatud poliitikameetmete mittediskrimineerivuse, võttes arvesse noorte mitmekesisust kogu Euroopas ja nende ees seisvaid probleeme;

o o

35.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule ja komisjonile.

(1) ELT L 23, 27.1.2010, lk 35.

(2) ELT C 316, 6.8.2021, lk 2.

(3) ELT C 395, 29.9.2021, lk 101.

(4) ELT C 465, 17.11.2021, lk 82.

(5) ELT C 15, 12.1.2022, lk 184.

(6) ELT C 202, 28.5.2021, lk 31.

(7) ELT C 67, 8.2.2022, lk 90.

(8) ELT C 506, 15.12.2021, lk 94.

(9) ELT C 67, 8.2.2022, lk 186.

(10) ELT L 57, 18.2.2021, lk 17.

(11) Moxon, D., Bacalso, C ja Șerban, A. M., Beyond the pandemic: The impact of COVID-19 on young people in Europe, European Youth Forum, Brüssel, 2021.

(12) ELT C 456, 18.12.2018, lk 1.

(13) ELT C 372, 4.11.2020, lk 1.

(14) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0430.

(15) ELT C 465, 17.11.2021, lk 110.

(16) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0385.

(17) Majandusküsimuste ja konkurentsivõime peadirektoraat, European Economic Forecast – Autumn 2021 (Euroopa majandusprognoos – sügis 2021), Euroopa Komisjon, 2021.

(18) Eichhorst, W., Hinte H. ja Rinne, U., „IZA Policy Paper No. 65: Youth Unemployment in Europe: What to Do about It?“ (Noorte töötus Euroopas: mida selle leevendamiseks ette võtta?) Intereconomics, 2013, 48 (4), lk 230–235.

(19) Baptista, I., Marlier, E. jt, Social protection and inclusion policy responses to the COVID-19 crisis – An analysis of policies in 35 countries (Sotsiaalkaitse ja kaasamispoliitika vastus COVID-19 kriisile – 35 riigi poliitika analüüs), Euroopa sotsiaalpoliitika võrgustik, Brüssel, 2021.

6.9.2022

Euroopa Liidu Teataja

C 342/295

P9_TA(2022)0042

Korruptsioon ja inimõigused

Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta soovitus nõukogule ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale korruptsiooni ja inimõiguste kohta (2021/2066(INI))

(2022/C 342/23)

Euroopa Parlament,

—	võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni korruptsioonivastast konventsiooni, mis jõustus 14. detsembril 2005,

—	võttes arvesse inimõiguste ülddeklaratsiooni ja ÜRO deklaratsiooni inimõiguste kaitsjate kohta,

—	võttes arvesse ÜRO põhikirja,

—	võttes arvesse kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelist pakti ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste rahvusvahelist pakti,

—	võttes arvesse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu põhiõiguste hartat,

—

võttes arvesse rahvusvahelistes äritehingutes välisriigi ametnikele antava altkäemaksu vastu võitlemist käsitlevat Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) konventsiooni ja nõukogu 2009. aasta soovitust täiendava altkäemaksuvastase võitluse kohta, 1996. aasta soovitust välisriigi ametnikele antud altkäemaksude maksustatavast tulust mahaarvamise kohta ja muid seonduvaid dokumente,

—	võttes arvesse OECD 2010. aasta aruannet „Post-Public Employment: Good Practices for Preventing Conflict of Interest“ (Head tavad huvide konfliktide ärahoidmiseks pärast avalikus sektoris töötamist),

—	võttes arvesse Euroopa ühenduste ametnike või Euroopa Liidu liikmesriikide ametnikega seotud korruptsiooni vastast võitlust käsitlevat 1997. aasta konventsiooni (1),

—	võttes arvesse ELi inimõiguste ja demokraatia tegevuskava aastateks 2020–2024, mille Euroopa Liidu Nõukogu võttis vastu 18. novembril 2020,

—	võttes arvesse inimõiguste kaitsjaid käsitlevaid ELi suuniseid, mis võeti vastu üldasjade nõukogu 2914. istungil 8. detsembril 2008. aastal,

—	võttes arvesse ÜRO 25. septembri 2015. aasta resolutsiooni „Kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 „Muudame oma maailma““, sealhulgas kestliku arengu eesmärki nr 16 korruptsioonivastase võitluse kohta,

—	võttes arvesse Euroopa Investeerimispanga (EIP) 8. novembril 2013 vastu võetud aruannet „Euroopa Investeerimispanga tegevuses keelatud käitumise ennetamise ja tõkestamise poliitika“ (EIP pettusevastane poliitika),

—	võttes arvesse dokumenti „Guiding Principles on Business and Human Rights: Implementing the United Nations „Protect, Respect and Remedy“ Framework“ (Äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted: ÜRO raamistiku „Kaitsta, austada ja heastada“ elluviimine),

—	võttes arvesse OECD suuniseid hargmaistele ettevõtetele (2011. aasta väljaanne) ja korruptsiooni vastu võitlemiseks välja töötatud standardeid,

—	võttes arvesse nõukogu 20. juuni 2016. aasta järeldusi äritegevuse ja inimõiguste kohta,

—	võttes arvesse nõukogu 7. detsembri 2020. aasta määrust (EL) 2020/1998, mis käsitleb inimõiguste raske rikkumise vastu suunatud piiravaid meetmeid (2),

—	võttes arvesse oma 8. juuli 2021. aasta resolutsiooni kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi (ELi Magnitski akt) kohta (3),

—

võttes arvesse Ühendkuningriigi norme „Global Anti-Corruption Sanctions Regulations 2021“ (Globaalseid korruptsioonivastaseid sanktsioone käsitlevad normid 2021. aastaks) ja üldpõhimõtteid „General principles to compensate overseas victims (including affected States) in bribery, corruption and economic crime cases“ (Üldpõhimõtted hüvitiste maksmise kohta ülemeremaade ohvritele (sealhulgas mõjutatud riikides) altkäemaksu, korruptsiooni ja majanduskuritegude juhtumite korral),

—	võttes arvesse, et Prantsusmaa parlament võttis vastu uued siduvad sätted konfiskeeritud varastatud vara tagastamise kohta päritoluriikide elanikele,

—	võttes arvesse oma 10. märtsi 2021. aasta resolutsiooni soovitustega komisjonile äriühingu hoolsuskohustuse ja vastutuse kohta (4),

—	võttes arvesse oma 17. detsembri 2020. aasta resolutsiooni äriühingu kestliku üldjuhtimise kohta (5),

—	võttes arvesse oma 19. mai 2021. aasta resolutsiooni kliimamuutuste mõju kohta inimõigustele ja keskkonnakaitsjate rolli kohta selles küsimuses (6),

—	võttes arvesse oma 25. novembri 2020. aasta resolutsiooni COVID-19 puhangu välispoliitiliste tagajärgede kohta (7),

—	võttes arvesse oma 13. septembri 2017. aasta resolutsiooni korruptsiooni ja inimõiguste kohta kolmandates riikides (8),

—	võttes arvesse oma 25. oktoobri 2016. aasta resolutsiooni juriidilise isiku vastutuse kohta inimõiguste raskete rikkumiste puhul kolmandates riikides (9),

—	võttes arvesse oma 8. juuli 2015. aasta resolutsiooni maksustamise vältimise ja maksudest kõrvalehoidumise kui arenguriikide valitsemist, sotsiaalkaitset ja arengut takistavate probleemide kohta (10),

—	võttes arvesse oma 8. oktoobri 2013. aasta resolutsiooni avaliku ja erasektori korruptsiooni mõju kohta inimõigustele kolmandates riikides (11),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta direktiivi (EL) 2018/843, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist (12) ning Euroopa Komisjoni 20. juulil 2021. aastal avaldatud seadusandlikest ettepanekutest koosnevat paketti, mille eesmärk on tugevdada ELi rahapesu ja terrorismi rahastamise vastast võitlust käsitlevaid norme,

—	võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 83 lõiget 1 piiriülese mõõtmega kuritegude, sealhulgas korruptsiooni kohta, mille suhtes EL võib direktiivide abil kehtestada ühiseeskirjad,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. aprilli 2014. aasta direktiivi 2014/42/EL kuriteovahendite ja kriminaaltulu arestimise ja konfiskeerimise kohta Euroopa Liidus (13),

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta direktiivi (EL) 2019/1153, millega kehtestatakse normid finants- ja muu teabe kasutamise hõlbustamiseks teatavate kuritegude tõkestamisel, avastamisel, uurimisel ja nende eest vastutusele võtmisel ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu otsus 2000/642/JSK (14),

—

võttes arvesse Euroopa Nõukogu korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsiooni ja korruptsiooni tsiviilõiguslike aspektide konventsiooni ning Euroopa Nõukogu organite poolt selles küsimuses vastu võetud muid õigusakte ja poliitilisi soovitusi, sealhulgas soovitust liikmesriikidele ühiste korruptsioonivastaste õigusnormide kohta erakondade ja valimiskampaaniate rahastamisel, ja resolutsioone (98) 7 ja (99) 5, mille Euroopa Nõukogu ministrite komitee võttis vastu vastavalt 5. mail 1998 ja 1. mail 1999 ning millega moodustatakse riikide korruptsioonivastane ühendus (GRECO),

—	võttes arvesse Euroopa Nõukogu ministrite komitee 6. novembri 1997. aasta resolutsiooni (97) 24 korruptsioonivastase võitluse kahekümne peamise põhimõtte kohta,

—	võttes arvesse GRECO 15. aprilli 2020. aasta avaldust korruptsiooniohtude ja kasulike õiguslike viidete kohta COVID-19 kontekstis,

—	võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta määrust (EL, Euratom) nr 1141/2014, mis käsitleb Euroopa tasandi erakondade ja Euroopa tasandi poliitiliste sihtasutuste põhikirja ning rahastamist (15),

—

võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 2. juunil 2021 korruptsioonivastase erakorralise istungi ajal vastu võetud poliitilist deklaratsiooni „Our common commitment to effectively addressing challenges and implementing measures to prevent and combat corruption and strengthen international cooperation“ (Meie ühine kohustus tõhusalt tegeleda probleemidega ja rakendada meetmeid korruptsiooni ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks ning rahvusvahelise koostöö tugevdamiseks) ning ELi panust ÜRO Peaassamblee 17. detsembri 2019. aasta erakorralise istungi lõppdokumendile,

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ja rahvusvaheliste korporatsioonide ning muude äriettevõtete töörühma 17. juuni 2020. aasta aruannet „Connecting the business and human rights and the anti-corruption agendas“ (Äritegevuse ja inimõiguste ning korruptsioonivastaste tegevuskavade ühendamine),

—	võttes arvesse ÜRO Peaassamblee 17. detsembri 2015. aasta resolutsiooni inimõiguste edendamise ja kaitse eest vastutavate riigiasutuste kohta ning Inimõiguste Nõukogu 29. septembri 2016. aasta resolutsiooni inimõiguste edendamise ja kaitse eest vastutavate riigiasutuste kohta,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo 21. aprilli 2020. aasta aruannet riikide kogetavate probleemide ja parimate tavade kohta inimõiguste integreerimisel korruptsioonivastase võitluse riiklikesse strateegiatesse ja poliitikameetmetesse, sealhulgas nendesse, mis käsitlevad valitsusväliseid osalejaid, näiteks erasektorit,

—

võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku 15. aprilli 2016. aasta aruannet parimate tavade kohta võitlemaks korruptsiooni negatiivse mõjuga kõigi inimõiguste tagamisele ning ÜRO Inimõiguste Nõukogu nõuandekomitee 5. jaanuari 2015. aasta lõpparuannet korruptsiooni negatiivse mõju kohta inimõigustele,

—	võttes arvesse ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo suuniste eelnõu „Guidelines on a Human Rights Framework for Asset Recovery“ (Inimõiguste raamistik vara sissenõudmise kohta),

—	võttes arvesse ÜRO ülemaailmse kokkuleppe algatust võtta strateegiate ja meetmete puhul aluseks inimõiguste, tööhõive, keskkonna ja korruptsiooni vastu võitlemise universaalsed põhimõtted,

—	võttes arvesse rahapesuvastase töökonna soovitusi,

—	võttes arvesse Transparency Internationali korruptsiooni tajumise iga-aastast indeksit,

—	võttes arvesse kodukorra artiklit 118,

—	võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A9-0012/2022),

arvestades, et korruptsioon soodustab, põlistab ja institutsionaliseerib inimõiguste rikkumist ning takistab inimõiguste järgimist ja rakendamist; arvestades, et korruptsioon on ELi toimimise lepingu artikli 83 lõikes 1 loetletud kuritegu, mille puhul on selle eriti tõsise olemuse ja piiriülese mõõtme tõttu vaja ühist määratlust ja lähenemisviisi;

arvestades, et korruptsioon mõjutab ebaproportsionaalselt kõige kaitsetumaid ning tõrjutumaid inimesi ja ühiskonnarühmi, rikkudes õigust mittediskrimineerimisele ning takistades nende, eelkõige naiste, võrdset juurdepääsu poliitikas osalemisele, põhi- ja avalikele teenustele, õigusemõistmisele, loodusvaradele, töökohtadele, haridusele, tervishoiule ja eluasemele; arvestades, et korruptsioon süvendab vaesust ja ebavõrdsust, mille käigus omastatakse rikkust ja avalikke hüvesid, kahjustades samal ajal looduskeskkonna säilitamist ja keskkonnasäästlikkust;

arvestades, et korruptsioon on keeruline ja üleilmne nähtus, mis esineb kõigis maailma riikides, olenemata nende majanduslikust ja poliitilisest süsteemist; arvestades, et korruptsioonivastane võitlus nõuab rahvusvahelist koostööd ja on lahutamatu osa rahvusvahelistest kohustustest järgida inimõigusi, kaitsta planeeti ja tagada, et kõik inimesed saaksid aastaks 2030 nautida rahu ja jõukust ÜRO kestliku arengu eesmärkide, eriti 16. eesmärgi raames, millega soovitakse edendada õiglaseid, rahumeelseid ja kaasavaid ühiskondi ja mis muu hulgas kohustab rahvusvahelist üldsust märkimisväärselt suurendama varastatud varade tagastamist;

arvestades, et korruptsioon hõlmab tavaliselt muu hulgas võimu kuritarvitamist, vastutuse puudumist, õigusemõistmise takistamist, sobimatu mõju kasutamist, diskrimineerimise institutsionaliseerimist, klientelismi, riigi kaaperdamist, onupojapoliitikat, kleptokraatia püsimist ja turumehhanismide moonutamist, olles sageli seotud organiseeritud kuritegevusega, ning seda soodustab ebapiisav läbipaistvus ja teabele juurdepääs; arvestades, et kasvav autoritaarsus ja ebademokraatlike režiimide tekkimine loob viljaka pinnase korruptsioonile, mille vastu võitlemine nõuab rahvusvahelist koostööd sarnaselt meelestatud demokraatlike riikidega; arvestades, et korruptsioon muudab riigid pahatahtlike välismaiste mõjude suhtes kaitsetuks ja kahjustab veelgi demokraatlikke institutsioone;

arvestades, et korruptsiooni ohvriks võivad langeda riigid, kogukonnad, ettevõtted või üksikisikud, eriti need, kes on seotud korruptsiooni uurimise, sellest teatamise, süüdistuse esitamise ja kohtu alla andmisega ning on suuremas ohus ja vajavad tõhusat kaitset; arvestades, et korruptsioonist teatamine on ajakirjanike mõrvamise peamine põhjus ning 2021. aastal oli ajakirjanike kaitse komitee andmetel oktoobriks tapetud viis korruptsiooni uurimisega tegelenud ajakirjanikku; arvestades, et rikkumisest teatajate kaitsmine survemeetmete eest ning neile tõhusa õiguskaitse ja turvalise teatamise korra tagamine avalikus ja erasektoris on korruptsioonivastase võitluse lahutamatu osa; arvestades, et kõik korruptsioonivastased meetmed peavad vastama inimõiguste standarditele;

arvestades, et korruptsioon õõnestab valitsemist ja avalike teenuste kvaliteeti, kahjustab demokraatlike institutsioonide tõhusust ja tulemuslikkust, äriühingute juhtimist, kontrolli- ja tasakaalustussüsteemi ning demokraatlikke põhimõtteid, nõrgestab õigusriiki, õõnestab üldsuse usaldust ja takistab kestlikku arengut, põhjustades kurjategijate karistamatust, võimulolijate ebaseaduslikku rikastumist ja süüdistustest pääsemiseks võimuhaaramist; arvestades, et sõltumatu kohtusüsteemi puudumine kahjustab õigusriigi järgimist; arvestades, et korruptsioon on konfliktide peamine katalüsaator ja tegur, eriti arengumaades, ning see destabiliseerib rahu kindlustamise jõupingutusi, põhjustades massilisi inimõiguste rikkumisi ja mõnel juhul inimohvreid; arvestades, et ebaseaduslikke rahavooge arengumaadest hõlbustavad ja soodustavad kaitstud jurisdiktsioonid ja maksuparadiisid, samuti finantsjuhtimises osalejad ja juriidilised isikud, kellest mitmed asuvad Euroopa Liidus; arvestades, et selliste kuritegude uurimine ja nende eest kohtu alla andmine on endiselt piiratud;

arvestades, et korruptiivne tegevus poliitikas, nagu valimispettused, poliitiliste kampaaniate ja erakondade ebaseaduslik rahastamine ning semupoliitika õõnestavad kodaniku- ja poliitilisi õigusi osaleda ühiskondliku elu korraldamises, hääletada ja olla valitud avalikule ametikohale ning vähendavad usaldust erakondade, valitud esindajate, demokraatlike protsesside ja valitsuste vastu, õõnestades seeläbi demokraatlikku legitiimsust ja üldsuse usaldust poliitika vastu; arvestades, et tõhusa reguleerimise puudumisel on poliitiliste kampaaniate ja parteide rahastamine eriti avatud korruptsiooniga seotud ohtudele ning seda kasutavad kogu maailmas eelkõige erasektori osalejad ja välisriigid, et mõjutada valimisi, referendumikampaaniaid ja ühiskondlikke arutelusid ja sekkuda nendesse; arvestades, et mõned välisriigid ja valitsusvälised osalejad kasutavad korruptsiooni välispoliitika vahendina, et takistada arengut toimiva demokraatia suunas, ning rakendavad üha enam eliidi kaaperdamise ja ametnike värbamise strateegiaid nii ELis kui ka maailmas, et edendada nende huve õigusloome- ja poliitilistes protsessides;

arvestades, et mõnes riigis on praegune COVID-19 kriis süvendanud korruptsiooniga seotud inimõiguste rikkumisi, kuna kõrgema korruptsioonitasemega riikides esineb rohkem COVID-19-ga seotud surmajuhtumeid ja vähimkaitstud kogukonnad kannatavad ebaproportsionaalselt palju; arvestades, et korruptsioon piirab inimõiguste, põhivabaduste ja rahuldava elatustaseme kasutamist, kuna see halvendab riikide suutlikkust pakkuda ja õiglaselt jaotada riiklikke tervishoiuteenuseid või vaktsiine; arvestades, et ravimid ja meditsiiniseadmed on korruptsiooni suhtes eriti kaitsetud; arvestades, et paljud valitsused on kuritarvitanud COVID-19-ga seotud erakorralisi volitusi, et koondada võimu ja tõhustada ajakirjanike, rikkumisest teatajate ja korruptsiooni paljastamisega tegelevate kodanikuühiskonna organisatsioonide tegevust piiravate meetmete võtmist;

arvestades, et ELi väline usaldusväärsus sõltub ka tõhusatest korruptsioonivastastest meetmetest selle liikmesriikides ja ELi tasandil; arvestades, et mitu ELi liikmesriiki on kõrgel kohal Tax Justice Networki (õiglase maksustamise võrgustik) 2020. aasta finantssaladuse indeksis, mis reastab jurisdiktsioonid vastavalt nende salastatuse tasemele ja offshore-tegevuse ulatusele; arvestades, et OECD maksualase läbipaistvuse ja teabevahetuse ülemaailmse foorumi ning rahapesuvastase töökonna ülevaadetes dokumenteeriti puudusi liikmesriikides; arvestades, et ELi liikmesriigid peaksid suurendama meediaomandi läbipaistvust;

arvestades, et mõnes liikmesriigis kehtivaid investoritele kodakondsuse ja elamisloa andmise kavasid väärkasutatakse rahapesuks või korruptiivsest tegevusest saadud rahaliste vahendite varjamiseks; arvestades, et paljudes liikmesriikides on olemas normid seadusandjate ja ametiisikute lubamatu mõju ja korruptsiooni vältimiseks, sealhulgas endiste avaliku sektori töötajate jaoks, kellel on oluline roll korruptiivse tegevuse ennetamisel, avastamisel ja jälgimisel, kuid neid norme täidetakse vaid osaliselt, samas kui ELi tasandi ühtlustatud normid on ebapiisavad ja vajavad tugevdamist;

arvestades, et ÜRO Peaassamblee tunnistas oma 2. juuni 2021. aasta poliitilises deklaratsioonis kohustust ja vajadust võtta kiiresti meetmeid korruptsiooni vastu ning kohustus kahekordistama ennetavaid jõupingutusi ja järgima mitmepoolset lähenemisviisi korruptsioonile, eriti arvestades COVID-19 pandeemiat;

L.	arvestades, et EL toetab kolmandaid riike nende korruptsioonivastases võitluses peale tehnilise abi, diplomaatilise tegevuse ja rahalise toetuse ka mitmepoolsete foorumite kaudu ning ELi välistegevuse õigusaktide ja standardite kehtestamise, suuniste ja raamistike kaudu;

arvestades, et nõukogu on võtnud ELi inimõiguste tegevuskavas aastateks 2020–2024 kohustuse võidelda korruptsiooni vastu ulatusliku abi pakkumise teel, toetades avaliku halduse reformi, tõhusaid korruptsioonivastaseid strateegiaid ja õigusraamistikke, sealhulgas rikkumisest teatajate ja tunnistajate kaitset, spetsialiseeritud organeid, parlamente, sõltumatu meedia ja kodanikuühiskonna organisatsioone, samuti toetades ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni ratifitseerimist ja rakendamist; arvestades, et ELi väline usaldusväärsus sõltub ka tõhusatest korruptsioonivastastest meetmetest selle liikmesriikides;

arvestades, et erasektoril ja äriettevõtetel, eelkõige hargmaistel ettevõtetel ja pangandusüksustel, võib olla oluline roll ülemaailmses korruptsioonivastases võitluses ja inimõigustele avalduva mõju vähendamisel; arvestades, et pangandusüksused võivad märkimisväärselt kaasa aidata rahapesu, terrorismi rahastamise ja muu korruptsiooniga seotud ebaseadusliku tegevuse avastamisele, rõhutades seega, kui oluline on luua riigiasutuste ja erasektori vahelised viljakad koostöösuhted;

arvestades, et kohustuslikku ettevõtete hoolsuskohustust käsitlevad õigusnormid on hädavajalikud vahendid inimõiguste ja keskkonnarikkumiste ennetamiseks, nendega tegelemiseks ja nende tulemuslikuks heastamiseks kogu tarneahelas kogu maailmas ning need ei tohiks avaldada negatiivset mõju väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele (VKEd); arvestades, et ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni sätted peaksid moodustama osa komisjoni eelseisvas kõnealust küsimust käsitlevas ettepanekus ettenähtud hoolsuskohustusest;

arvestades, et ELi riigipõhised sanktsioonirežiimid võimaldavad juba praegu võtta sihipäraseid meetmeid isikute ja üksuste vastu, kes vastutavad demokraatia ja õigusriigi õõnestamise eest, sealhulgas tõsise finantsrikkumise eest seoses avaliku sektori rahaliste vahenditega niivõrd, kui need teod on hõlmatud ÜRO korruptsioonivastase konventsiooniga; arvestades, et kogu maailmas rakendatava inimõiguste rikkujate vastase ELi sanktsioonirežiimi (ELi Magnitski akt) vastuvõtmine on ELi meetmete kogumi oluline täiendus; arvestades, et parlament on korduvalt nõudnud selle kohaldamisala laiendamist, et see hõlmaks selgesõnaliselt korruptiivseid tegusid, et tõhusalt võidelda kõigi inimõiguste rikkumiste vastu, olenemata kuriteo olemusest, ning luua täiendav režiim juhuks, kui praegune režiim ei hõlma korruptiivseid tegusid; arvestades, et USA, Kanada ja Ühendkuningriik on samuti heaks kiitnud samalaadsed korruptsioonivastased sanktsioonirežiimid;

Soovitab nõukogul ja komisjoni asepresidendil ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgel esindajal:

ELi kogu maailmas rakendatava korruptsioonivastase strateegia väljatöötamisel

tunnistada, et korruptsiooni ja inimõiguste vahel on seos ning et korruptsioon takistab märkimisväärselt kõigi inimõiguste kasutamist; võtta seetõttu vastu inimõigustel põhineva korruptsioonivastase strateegia, seades selle strateegia keskmesse korruptsiooniohvrid, ning seada korruptsioonivastase võitluse ELi jõupingutustes ja poliitikas esiplaanile, et toetada inimõigusi, demokraatiat ja õigusriiki kogu maailmas; tegeleda korruptsiooni kui ülemaailmse nähtusega, mis nõuab tõhusaid korruptsioonivastaseid asutusi, ennetusmehhanisme ja rahvusvahelist õigusraamistikku, samuti kriminaaltulu jälitamist ja kriminaalvastutusele võtmist ELis; alustada tööd rahvusvaheliselt tunnustatud korruptsiooni määratlusega, juhindudes ÜRO korruptsioonivastasest konventsioonist; tunnistada, et korruptsioonivastane võitlus nõuab ülemaailmset kooskõlastatud tegevust ning tihedamat koostööd korruptsioonivastase võitluse ekspertide ja inimõiguste ekspertide vahel; edendada koostööd ELi, selle liikmesriikide ja kolmandate riikide vahel, eelkõige seoses õigusalase ja õiguskaitsealase koostööga, samuti edendada teabevahetust, et vahetada parimaid tavasid ja tõhusaid vahendeid korruptsioonivastases võitluses;

tunnistada, et mis tahes korruptsioonivastase strateegia aluseks on läbipaistvus; nõuda seetõttu ülemääraste konfidentsiaalsusnormide kaotamist asjaomastes sektorites, eelkõige finantssektoris, ning automaatset teabevahetust maksupettuste ja maksustamise vältimise kohta, samuti hargmaiste ettevõtete avalikku riigipõhist aruandlust ja ettevõtete tegelike tulusaajate avalikke registreid; võtta vastu täisleppimatuse poliitika maksuparadiiside suhtes, kuna need võimaldavad kergesti varjata ebaseaduslikke rahavooge;

tunnistada praegust suundumust demokraatia vähenemise ja kleptokraatia üha laialdasema leviku suunas kogu maailmas, samuti olemuslikku seost nende vahel, mis on tingitud ka oligarhide rollist mõnes riigis; võtta juhtiv roll mitmepoolsetel foorumitel, et luua demokraatlike riikide koalitsioon võitluseks kleptokraatia ja autoritaarsuse globaalse ohu vastu;

sõnastada terviklik, sidus ja tõhus ELi ülemaailmne korruptsioonivastane strateegia, võttes arvesse olemasolevaid korruptsioonivastaseid vahendeid ja häid tavasid ELi meetmepaketis, tuvastada lüngad, suurendada rahastamist ja laiendada toetust kodanikuühiskonna korruptsioonivastastele organisatsioonidele, nagu parlament on juba palunud oma 13. septembri 2017. aasta resolutsioonis korruptsiooni ja inimõiguste kohta kolmandates riikides; seada korruptsioonivastases võitluses prioriteediks ennetusmeetmed, poliitika ja tavad, sealhulgas teadlikkuse suurendamise kampaaniad ning koolitus avalikus ja erasektoris;

e)	luua korruptsioonivastaste küsimuste ettevalmistustööde jaoks spetsiaalne töörühm (sarnane nagu inimõiguste töörühm või selle eeskujul), et anda nõukogule teavet toimuvate arutelude kohta;

tugevdada parlamendi rolli korruptsioonivastase poliitika järelevalves; võtta teadmiseks parlamendi otsus koostada parlamendi iga koosseisu ametiajal korrapäraselt ajakohastatud aruanne korruptsiooni ja inimõiguste kohta; koostada iga-aastased hinnangud nendes aruannetes esitatud soovituste täitmisel tehtud edusammude kohta;

nõuda, et täielikult rakendataks ja jõustataks olemasolevad riiklikud ja rahvusvahelised korruptsioonivastased vahendid, nagu ÜRO korruptsioonivastane konventsioon, OECD välisriigi ametnikele altkäemaksu andmise vastu võitlemise konventsioon, Euroopa Nõukogu korruptsioonivastased standardid ja soovitused, ÜRO äritegevuse ja inimõiguste juhtpõhimõtted ning Euroopa Nõukogu korruptsiooni kriminaalõigusliku reguleerimise konventsioon ja korruptsiooni tsiviilõiguslike aspektide konventsioon; julgustada kõiki riike, kes ei ole veel korruptsioonivastaseid õigusakte ratifitseerinud, neid kiiremas korras ratifitseerima; rakendada viivitamata kaasavat ja terviklikku protsessi, et vaadata läbi ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni rakendamine ELis, ning kehtestada kiiresti ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni läbivaatamise järelmeetmete protsess;

Sise- ja välispoliitika sidusus

suurendada ELi välise korruptsioonivastase tegevuse usaldusväärsust, võideldes tõhusamalt korruptsiooni, maksudest kõrvalehoidumise, ebaseadusliku kaubanduse, pangasaladuse ja rahapesu vastu; tunnistada ELis asuvate üksikisikute ja üksuste rolli ning vastutust kolmandates riikides aset leidva korruptsiooni algatajate, soodustajate ja sellest kasusaajate suhtes; tunnistada, et ÜRO korruptsioonivastasele konventsioonile allakirjutanud riikidena on kõik ELi liikmesriigid võtnud kohustuse tunnistada riigiametnikele ja välisriikide ametiisikutele altkäemaksu andmine kuriteoks; tunnistada, et süsteemne korruptsioon ja suutmatus esitada mõnes ELi liikmesriigis seaduslikult välisriigist pärit korruptsiooni eest süüdistusi kahjustab korruptsioonivastaseid jõupingutusi kolmandates riikides, ning võtta meetmeid nende puuduste kõrvaldamiseks; tunnistada, et sihikindlate meetmete puudumine, viivitused ja lüngad korruptsioonivastaste normide rakendamisel ELis julgustavad väljaspool ELi tegutsevaid korrumpeerunud osalejaid; tagada suurte korruptsiooniskeemide toimepanijate vastutusele võtmine ning võtta vastu ühised läbipaistvuse, kontrolli ja investeeringute järelevalve standardid, et vähendada nn kuldsete viisaprogrammidega kaasnevaid korruptsiooni- ja rahapesuriske;

i)	paluda komisjonil tugevdada ELi korruptsioonivastast raamistikku ja esitada ELi toimimise lepingu artikli 83 alusel ELi korruptsioonivastane direktiiv, millega kehtestatakse ühised ELi normid kriminaalkaristuse kohaldamiseks korruptsiooni eest;

tunnistada, et EL on selliste seadusevastaselt omastatud rahaliste vahendite ja varade sihtkoht, millest enamikku ei konfiskeerita ega tagastata, et varastatud vara tagastamise õigusraamistik on endiselt väga killustatud ning et ebaseaduslikult omastatud vara tagastamine on moraalne kohustus nii õigluse ja vastutuse kui ka ELi demokraatia toetamise poliitika usaldusväärsuse seisukohast; tugevdada kõigis ELi liikmesriikides jõupingutusi konfiskeeritud vara külmutamiseks ja korruptsioonist saadud tulu arestimiseks oma jurisdiktsioonis kooskõlas ÜRO korruptsioonivastase konventsiooniga, ning tagastada need läbipaistval ja vastutustundlikul viisil oma päritoluriiki ja ohvritele, parandada seejuures märkimisväärselt läbipaistvust ja juurdepääsu ELis säilitatavale välisvara käsitlevale teabele ning kaasata sisulisse tegevusse kodanikuühiskonna organisatsioone; täita viivitamata ÜRO Peaassamblee 2021. aasta eriistungjärgul võetud kriminaaltulu tagasivõitmise kohustused, sealhulgas need, mis on seotud korruptsioonist saadud tulu konfiskeerimisega, konfiskeerimise ja sissenõudmisega kohtuvälise vahenduse raames ning vara tagasivõitmist käsitleva teabe kogumise ja avaldamisega; kavandada meetmete õige järjestus (sanktsioonid, tsiviil- ja kuritegeliku vara konfiskeerimine, kohtu alla andmine, vara tagastamise mehhanismid), mis viivad lõpuks varastatud vara ümberpaigutamiseni korruptsiooni ohvrite kasuks; seada selles küsimuses sisse tõhus liikmesriikidevaheline koostöö; koostada teatis, milles kirjeldatakse võimalikke algatusi liidu ja rahvusvahelisel tasandil, et kindlustada ebaseaduslikult omandatud varade kiire ja tõhus tagasinõudmine pärast demokraatiale ülemineku protsessi ning tagada, et sellistele varadele ei ole turvalist varjupaika; kehtestada liidu tasandil ühised normid varastatud vara tagastamiseks, mis nõuaks, et kui hageja koostab esialgse toimiku, peab kostjaks olev üksus või isik riigisiseses õiguses määratletud tõsise rikkumise korral tõendama, et ta on täitnud oma õiguslikud ja rahalised kohustused, eelkõige seoses rahaliste vahendite või muu vara seadusliku päritoluga; vastutusele võtta vastutavad isikud, tagada ohvritele piisav juurdepääs õiguskaitsele ja toetada parlamentide suutlikkust teostada tõhusat eelarvekontrolli;

jälgida tähelepanelikult välissekkumist ja kehtestada ELi rahastamisreeglid erakondadele ja sihtasutustele, valitsusvälistele organisatsioonidele ja meediale ning tagada nende range kohaldamine, eelkõige juhul, kui rahalised vahendid pärinevad ebademokraatlikest riikidest ja valitsusvälistelt osalejatelt, et vältida „eliidi püüdmist“, pahatahtlikku mõju ja sekkumist demokraatlikesse protsessidesse ning avalikesse suhetesse ELis ja partnerriikides; edendada meediaomandi läbipaistvust kui demokraatia olulist osa; edendada programme, mis on ette nähtud erakondade rahastamiseks ja valimistega seotud kulutusteks ELi välistegevuse raames, mis on omakorda seotud demokraatia toetamisega nende riikides; võtta vastu ranged standardid valitud ametiisikute ja kõrgemate ametiisikute avalikus teenistuses töötamise kohta, vältida pöördukse efekti juhtumeid ning tagada ELi tasandil ühtlustatud normid ja nende jõustamine tugeva järelevalvesüsteemi kaudu;

Inimõigused ja korruptsioonivastane võitlus: ELi töövahendite mitmekesistamine ja rakendamine

tugevdada õigustel põhineva korruptsioonivastase mõõtme integreerimist liidu välistegevuse rahastamisvahenditesse, sealhulgas naabruspoliitika, arengu- ja rahvusvahelise koostöö rahastamisvahendisse, ühinemiseelse abi rahastamisvahendisse (IPA) ja ELi usaldusfondidesse; seada esikohale siduvad korruptsioonivastased kohustused koos eesmärkide ja ajakavadega; keskenduda partnerriikide sisetulu suurendamisele, toetades maksudest kõrvalehoidumise vastast võitlust ja tugevdades head valitsemistava; tagada tugevam järelevalve ja jõustamine, et vältida olukorda, kus valitsused kasutavad ELi vahendeid ebaseaduslikuks tegevuseks; kaasata kodanikuühiskond ELi vahendite kasutamise järelevalvesse ja suurendada Euroopa Parlamendi rolli selles valdkonnas; parandada teabevahetust ELi spetsialiseeritud asutuste ja kohapealsete partnerite vahel; investeerida digitaalsetesse ja andmepõhistesse korruptsioonivastastesse meetoditesse, eelkõige õiguskaitseasutuste tehnoloogilistesse võimalustesse korruptsiooni uurimiseks; edendada tõhustatud koostööd Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) ja Euroopa Prokuratuuri vahel; tagada järjepidev, terviklik, ligipääsetav andmebaas ELi rahaliste vahendite lõplike kasusaajate kohta kogu hankeprotsessi vältel;

tõhustada ELi välistegevuse rahastamisvahendite alla kuuluvaid programme, et toetada korruptsioonivastase võitluse suutlikkuse suurendamist, tuginedes läbipaistvuse, vastutuse, mittediskrimineerimise ja sidusrühmade sisulise osalemise põhimõtetele ning kooskõlas neid vahendeid käsitlevate asjakohaste määrustega; suurendada ELi kulutuste tõhusust, lisada selged programmi eesmärgid ja ajakavad; suurendada oma ametliku arenguabi läbipaistvust ja aruandluskohustust, et täita rahvusvaheliselt kokkulepitud arengu tõhususe põhimõtetes sätestatud standardeid; töötada välja terviklik riskijuhtimissüsteem, et vältida ELi rahaliste vahenditega korruptsioonile kaasaaitamist, näiteks sidudes eelarvetoetuse korruptsioonivastase võitluse eesmärkidega ja pöörates erilist tähelepanu rakendamise järelevalvele; kontrollida rangelt ELi rahastatavaid projekte kolmandates riikides ja tagada, et neid ei kasutaks ebaseadusliku tegevuse rahastamisvahenditena; kehtestada auditid, et kontrollida, kas neid vahendeid kasutatakse kooskõlas iga rahastamisvahendi puhul määrustes sätestatud eesmärkidega; peatada eelarvetoetuse andmine riikides, kus korruptsioon on laialt levinud ja kus ametiasutused ilmselgelt ei võta tõsiseltvõetavaid meetmeid, ent tagada samal ajal, et abi jõuab tsiviilelanikkonnani muude kanalite kaudu; pöörata ELi rahastamise puhul erilist tähelepanu kolmandate riikide avaliku sektori varade usaldusväärsele haldamisele kooskõlas ELi finantsmäärusega ning toetada OECD jõupingutusi riigiettevõtete üldjuhtimise parandamiseks; uurida võimalust luua piisavate volituste, eksperditeadmiste ja vahenditega ELi korruptsioonivastane rakkerühm, et viia kolmandates riikides läbi uurimisi ja hindamisi ning anda tehnilist ja operatiivabi, sealhulgas koostada kohandatud reformikavasid riikidele, kes saavad ELi rahalisi vahendeid, kellel puudub piisav suutlikkus korruptsiooniga võitlemiseks ja kes soovivad tugevdada koostööd ELiga; julgustada ELi delegatsioone ja liikmesriikide saatkondi andma korrapäraselt aru korruptsioonist ja pakkuma ELi delegatsiooni töötajatele tehnilist koolitust, et nad suudaksid lahendada selle valdkonna probleeme ja pakkuda lahendusi konkreetse riigi kontekstis;

tagada, et ELi rahastamisel rakendataks kõrgeimaid eetilisi ja läbipaistvuse standardeid, sh Euroopa Investeerimispanga poolt rahastatavate projektide ja laenude puhul, et kodanikuühiskonna organisatsioonid ja sõltumatud osalejad oleksid täielikult kaasatud nende vahendite järelevalvesse ning kaebuste esitamise mehhanismid oleks kättesaadavad ja tagaksid vastutusele võtmise rahaliste vahendite võimaliku väärkasutuse eest; tagada, et kõik ELi organid ja asutused kindlustaksid tasuta, kiire ja lihtsa juurdepääsu teabele, sealhulgas vahendite jaotamist, raha lõppsaajat ja rahaliste vahendite kasutamist puudutavale teabele;

o)	seada ühinemiseelsete läbirääkimiste ja kriteeriumide puhul esikohale korruptsioonivastane võitlus; keskenduda suutlikkuse suurendamisele, näiteks spetsialiseeritud korruptsioonivastased organid;

lisada kõikidesse liidu ja kolmandate riikide vahelistesse kaubandus- ja investeerimislepingutesse tugev ja kohustuslik inimõiguste tingimuslikkuse raamistik, mis sisaldab läbipaistvussätteid ning siduvaid ja jõustatavaid inimõiguste ja korruptsioonivastaseid klausleid; kehtestada viimase abinõuna sanktsioone või peatada kokkulepped tõsiste korruptsioonijuhtumite ja inimõiguste raskete rikkumiste korral; tagada, et kaubandusläbirääkimised oleksid kaasavad ja läbipaistvad ning et nende üle teostataks sisukat avalikku järelevalvet ja et nende puhul oldaks teadlikud strateegiatest ja prioriteetidest;

tugevdada inimõigustealases dialoogis ja rahvusvahelises diplomaatias korruptsioonivastasele võitlusele keskendumist, edendades avatud dialoogi riikide ja kodanikuühiskonna esindajate vahel probleemide ja võimalike lahenduste üle ning tehes aktiivselt koostööd korruptsioonivastasesse tegevusse kaasatud inimõiguste kaitsjate ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

jälgida korruptsiooniriske, mis on seotud suurte ehitus- ja investeerimisprojektidega, mida viivad ellu autoritaarsed kolmandad riigid kogu maailmas, aga ka liikmesriikides, sealhulgas energia- ja kaevandustööstuses, taristu-, kaitse- ja tervishoiusektoris; pöörata erilist tähelepanu nende projektide läbipaistvusele, mis tekitavad sageli muret läbipaistvuse puudumise või eelarveriskide tõttu; jätkata kiiresti 12. juulil 2021 nõukogus ülemaailmse ühendatud Euroopa kohta heaks kiidetud liidu tegevuskava „Globally connected Europe“ rakendamist, mis võib aidata kaasa selle probleemi lahendamisele, edendades ELi väärtusi ja huve majandus-, arengu- ja julgeolekupoliitikas;

Kodanikuühiskonna, ajakirjanike ja inimõiguste kaitsjate toetamine

tunnustada kodanikuühiskonna organisatsioonide, inimõiguste kaitsjate, korruptsioonivastaste aktivistide, rikkumisest teatajate ja sõltumatute uurivate ajakirjanike olulist rolli sõltumatute osalejatena korruptsioonivastases võitluses, ühiskondlike normide väljatöötamises, karistamatuse vastases võitluses, teabe kogumises ning korruptsioonivastaste meetmete rakendamise ja jõustamise parandamises; töötada selle nimel, et luua turvaline ja soodne keskkond korruptsiooni ennetamiseks ja selle vastu võitlemiseks, sealhulgas rikkumisest teatajatele ja ajakirjanikele ning tunnistajatele; toetada korruptsiooni ohvreid – üksikisikuid ja kogukondi –, et neid oleks võimalik tuvastada ja teavitada, nad saaksid osaleda kohtumenetlustes ning taotleda ja saada hüvitist tekitatud kahju eest; edendada jõupingutusi, et liikmesriigid saaksid ELi rikkumisest teatajaid käsitleva direktiivi kiiresti üle võtta ja rakendada; teha koostööd kolmandate riikidega rikkumisest teatajate kaitse valdkonnas, sealhulgas võttes kohustuse tagada nende kaitse kõrged standardid kõigi ELi kaubandus- ja investeerimislepingute puhul kooskõlas rahvusvaheliste inimõiguste standarditega; toetada jõupingutusi kurjategijate vastutusele võtmiseks;

töötada välja programmid, et anda suuremat rahalist toetust kodanikuühiskonna organisatsioonidele, sõltumatule meediale, rikkumisest teatajatele, uurivatele ajakirjanikele ja inimõiguste kaitsjatele, kes töötavad korruptsiooni ennetamisel ja hukkamõistmisel ning läbipaistvuse ja vastutuse edendamisel, sealhulgas toetades neid avalike arutelude vastastes strateegilistes kohtuasjades; parandada väiksemate kodanikuühiskonna organisatsioonide juurdepääsu ELi rahastamisele; nõuda ambitsioonika ja tõhusa ELi direktiivi kehtestamist üldsuse osalemise vastaste strateegiliste hagide menetluste vastu, sealhulgas seoses võimaliku kohtuliku ahistamisega ametiasutuste, ettevõtete või muude üksuste poolt väljaspool ELi;

tugevdada vajaduse korral tunnistajate, rikkumisest teatajate, uurivate ajakirjanike ning korruptsioonivastaste inimõiguste kaitsjate ja nende sugulaste kaitset, sealhulgas anda välja eriviisasid ja pakkuda ajutist peavarju ELi liikmesriikides, ning eraldada ELi delegatsioonidele ja liikmesriikide esindustele sihtotstarbelisi vahendeid; nõuda uurivate ajakirjanike, inimõiguste kaitsjate ja teiste korruptsioonivastaste aktivistide vastase vägivalla ja tapmiste põhjalikku uurimist ja õigluse kehtestamist;

Avaliku sektori asutuste läbipaistvus ja vastutus

edendada koos sõltumatute järelevalveasutustega rangeid õigusakte, mis käsitlevad juurdepääsu teabele ning asjakohaste, terviklike, õigeaegsete, otsingut võimaldavate ja digiteeritud valitsusandmete tasuta esitamist, samuti riigihangete ja huvide kaitsmise läbipaistvust; julgustada riike hankima teenuseid ettevõtjatelt, kes on täitnud inimõigustealaste hoolsuskohustuste ja sealhulgas ka korruptsioonivastaseid sätteid;

w)	viia ellu programme, millega toetatakse parlamendi suutlikkust teostada eelarvekontrolli ja muud järelevalvetegevust;

toetada ja tugevdada sõltumatuid, erapooletuid, hästi varustatud, hästi koolitatud personaliga ja tõhusaid justiits-, prokuratuuri- ja õiguskaitseorganeid, et korruptsioonikuritegusid edukalt uurida, nende eest süüdistus esitada ning neid lahendada; toetada kolmandates riikides riiklike korruptsioonivastaste organite asutamist ja professionaalsemaks muutmist;

jätkata vabade ja õiglaste valimisprotsesside toetamist ning edendada vastutust valijate ees, pöörates erilist tähelepanu valimispettustele ja häälte ostmisele; edendada läbipaistvuse- ja erapooletuse norme, et võidelda ebaseadusliku poliitilise rahastamise vastu; tagada rahvusvaheliste vaatlusmissioonide soovituste süstemaatilisem jälgimine;

Korruptsioonivastane võitlus mitmepoolsetel foorumitel

võtta juhtroll demokraatiate koalitsiooni loomisel, et võidelda kleptokraatia üha suurema esiletõusu vastu maailmas; nõuda korruptsioonivastase võitluse lisamist eelseisvate rahvusvaheliste tippkohtumiste, näiteks G7 päevakorda, ning nõuda USA demokraatia tippkohtumisel vastu võetud korruptsioonivastase tegevuskava täielikku rakendamist; jätkata ennetavat panustamist rahvusvaheliste ja piirkondlike foorumite töösse, et võidelda korruptsiooni vastu ja edendada inimõigusi;

aa)

kiita heaks ÜRO Peaassamblee poolt vastu võetud pöördeline poliitiline korruptsioonivastane deklaratsioon ning kasutada võimalust, et järgida selle soovitusi ja tugevdada koostööd selliste ÜRO organitega nagu ÜRO inimõiguste ülemvoliniku büroo ning ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo (UNODC); rõhutada kodanikuühiskonna süstemaatilise osalemise tähtsust ÜRO tasandi aruteludes ja korruptsiooni jälgimise mehhanismides;

ab)

julgustada tõsisemate rahvusvahelisi kohustuste võtmist ja täitmist, et korruptsioonivastane võitlus oleks kestliku arengu eesmärkide keskmes, et võidelda üleilmse vaesuse vastu ning täita majanduslikke, sotsiaalseid ja kultuurilisi õigusi, pöörates erilist tähelepanu õigusele saada haridust ja poliitilisele osalusele; tunnistada, et korruptsioon on takistuseks hariduse paljudele aspektidele, mille tagajärjeks on andekate inimeste ande raiskamine ja negatiivne mõju majandusele; rõhutada, et haridus ja teave on peamised korruptsioonivastase võitluse vahendid; seada seetõttu prioriteediks võitlus korruptsiooniga hariduses ning julgustada ELi töötama välja ja rakendama konkreetseid programme, mille eesmärk on suurendada teadlikkust korruptsioonist, selle kuludest ühiskonnale ja selle vastu võitlemise vahenditest;

ac)

nõuda, et ametisse nimetataks ÜRO finantskuritegude, korruptsioonivastase võitluse ja inimõiguste eriraportöör, kellel oleksid laialdased volitused, mis hõlmaksid ka eesmärgipärast kava ja riikide võetud korruptsioonivastaste meetmete korrapärast hindamist; võtta juhtrolli ÜRO Inimõiguste Nõukogu liikmesriikide toetuse mobiliseerimisel ja esitada ühiselt kavandatava volitusega seotud resolutsioon; sätestada seejuures üksikasjalikult nõuded, millele kandidaadid peavad oma ülesannete nõuetekohaseks täitmiseks vastama, ning täpsustada läbipaistvus- ja rakendamisprotsessid, mida edukas kandidaat peab enne ametisse asumist järgima;

ad)	algatada menetlus, et EL saaks GRECO täieõiguslikuks liikmeks, kus ELil on alates 2019. aastast vaatleja staatus; nõuda ELi liikmesriikidelt GRECO soovituste avalikustamist ja nende järgimist;

ae)

edendada arutelusid rahvusvahelise taristu – sealhulgas rahvusvahelised uurimismehhanismid, prokurörid ja kohtud – üle, et lahendada ulatuslikes korruptsioonijuhtumites osalevate mõjukate isikute karistamatust; uurida terviklikke lähenemisviise, mis võiksid reformida rahvusvahelisi kohtuasutusi, nagu Rahvusvahelise Kriminaalkohtu pädevuse laiendamine, üldise jurisdiktsiooni kasutamine kõrgetasemeliste korruptsioonijuhtumite menetlemiseks või rahvusvahelise korruptsioonivastase kohtu võimalik loomine; tunnistada läbipaistvuse ning rahvusvaheliste organisatsioonide ja kõrgemate ametnike vastutuse tagamise tähtsust;

af)

edendada teistel rahvusvahelistel foorumitel Euroopa standardeid, sealhulgas rahapesuvastaseid standardeid, kasusaavate omanikega seotud läbipaistvust ja rikkumisest teatajate kaitset käsitlevaid standardeid ning toetada nende standardite vastuvõtmist kolmandate riikide poolt; toetada tegelikult kasusaavaid omanikke käsitlevate õigusaktide reformi, millega tuleks tagada registrite ajakohasus ja kättesaadavus nii ELis kui ka kogu maailmas, et tagada asjaomaste juriidiliste isikute, sealhulgas usaldusfondide ja varifirmade nõuetekohane läbipaistvus, et võimaldada korruptsiooniohvritel ning õiguskaitse- ja maksuhalduritel teha kindlaks selliste üksuste tegelikud omanikud;

ag)	edendada valitsusväliste sidusrühmade, sealhulgas akadeemiliste ringkondade ja kodanikuühiskonna organisatsioonide kaasamist vaatlejatena ÜRO korruptsioonivastase konventsiooni osalisriikide konverentsi ja muude mitmepoolsete korruptsioonivastaste mehhanismide allasutustesse;

Äritegevus, korruptsioon ja inimõigused

ah)

kehtestada kiiresti ELi kohustuslikud inimõigusi ja keskkonnaalast hoolsuskohustust käsitlevad õigusaktid, mida kohaldatakse kõigile üksustele ja ärisuhetele ettevõtte kogu väärtusahelas ning millega nõutakse, et ettevõtjad, sealhulgas finantstooteid ja -teenuseid pakkuvad ettevõtjad tagaksid oma äritegevuse ja tarneahelate poolt inimõigustele, keskkonnale ja heale valitsemistavale avalduva kahjuliku mõju kindlakstegemise, hindamise, leevendamise, ennetamise, lõpetamise, sellest aru andmise ja sellest teatamise ning mis hõlmavad kõrgeimaid standardeid, rangeid korruptsioonivastaseid sätteid, kohustuslikke kaebuste esitamise mehhanisme ja vastutuskorda, mis võimaldavad ohvritel ettevõtteid vastutusele võtta ja taotleda õiguskaitsevahendit; tagada, et välisriigi ametiisikutele altkäemaksu andmise suhtes kas otse või vahendajate kaudu kohaldatakse hoolsuskohustust; rõhutab sellega seoses, et tulevased hoolsuskohustust käsitlevad õigusaktid peaksid vähendama ettevõtete, eelkõige VKEde halduskoormust;

ai)

edendada jõupingutusi korruptsiooni ennetamiseks, raamatupidamis- ja auditeerimisstandardite tõhustamiseks erasektoris kooskõlas ÜRO korruptsioonivastase konventsiooniga ning tõhusalt jõustada korporatsioonide suhtes karistusi korruptsiooni eest; soovitada, et kõik suured ja börsil noteeritud äriühingud annaksid aru oma tegevusest ning korruptsiooni- ja altkäemaksuvastase võitluse rakendamisest; kehtestada sätted ja koostada suunised ettevõtetele, et tagada turvaline ja konfidentsiaalne teatamine korruptsioonivastaste normide rikkumistest ning kaitsta neid, kes sellist teavet esitavad; ergutada kolmandaid riike eraldama riiklikele kontaktpunktidele piisavaid ressursse ja looma muid kohtuväliseid kaebuste esitamise mehhanisme, et pakkuda õiguskaitsevahendeid üksikisikutele ja kogukondadele, kes on korruptiivse äritegevuse ohvrid;

aj)

töötada välja tegevuskava inimõiguste ja keskkonnaalase hoolsuskohustuse tugevdamiseks sellistes sektorites nagu rahandus, raamatupidamine või kinnisvara, mis pakuvad sageli üleilmset korruptsiooni soodustavat struktuuri, pakkudes võimalusi korruptsiooni teel saadud tulude jõudmiseks legitiimsesse majandusse;

ak)

kinnitada uuesti ÜRO ettevõtluse ja inimõiguste juhtpõhimõtete tähtsust, tagades, et kõik liikmesriigid, kes ei ole veel riiklikke tegevuskavasid vastu võtnud, teeksid seda niipea kui võimalik, ning edendada tegevuskavade ja äriühingu hoolsuskohustust käsitlevate õigusaktide vastuvõtmist kolmandate riikide poolt; osaleda konstruktiivselt ja aktiivselt läbirääkimistel ÜRO äri- ja inimõigustealase siduva lepingu üle;

Korruptsiooni sanktsioneerimine ELi Magnitski akti kaudu

al)

esitada kiiresti seadusandlik ettepanek, et tõhusalt suunata ja kehtestada sanktsioonid inimõiguste rikkujate majanduslikele ja rahalistele võimaldajatele, pidades kinni ELis asuvad varad ja kinnistud, kooskõlas Euroopa Parlamendi korduvate nõudmistega muuta praegust kogu maailmas rakendatavat inimõiguste rikkujate vastast ELi sanktsioonirežiimi, laiendades selle kohaldamisala korruptsiooniaktidele, või esitada teise võimalusena seadusandlik ettepanek võtta vastu uus temaatiliste sanktsioonide kord raskete korruptsiooniaktide vastu võitlemiseks ning kehtestada kvalifitseeritud häälteenamusega hääletamine sanktsioonide vastuvõtmiseks selle sanktsioonirežiimi raames; tagada Euroopa Parlamendile selles proaktiivne roll; teha tihedat koostööd Ühendkuningriigiga, kes on võtnud vastu uue korruptsioonivastaste sanktsioonide korra, ja teiste sarnaselt meelestatud demokraatlike riikidega; panna tähele ohtu, et korrumpeerunud osalejad viivad oma varad ELi, kuna üha enam riike võtab kasutusele rangemad raamistikud; nõuda seetõttu, et liikmesriigid sanktsioonid kiiresti vastu võtaksid ja neid nõuetekohaselt rakendaksid, eelkõige mis puudutab sisenemiskeelde, varade tuvastamist ja külmutamist, et vältida ELi muutumist rahapesukeskuseks, ning võtta meetmeid nende liikmesriikide suhtes, kes ei täida oma kohustusi;

COVID-19 mõju

am)	tagada korruptsioonivastaste meetmete süvalaiendamine COVID-19 kriisile reageerimisse, et pakkuda ja õiglaselt jaotada rahvatervise teenuseid ja juurdepääsu vaktsiinidele, sealhulgas tugevdades riigiasutusi ning tagades meetmete ja rahastamise täieliku läbipaistvuse;

an)	tagada, et ELi pandeemiaga seotud rahaline toetus kolmandatele riikidele oleks seotud kindla panustamisega korruptsioonivastastesse jõupingutustesse;

ao)	pakkuda sihipärast tuge korruptsiooni paljastamisega tegelevatele ajakirjanikele ja kodanikuühiskonna organisatsioonidele, kes on pandeemia hädaolukorra seaduste kuritarvitamise tõttu intensiivsete tegevust piiravat meetmete ohvrid;

Korruptsioon, kliimamuutused ja inimõigused

ap)

tunnistada seoseid keskkonna seisukorra halvenemise ja keskkonna hävitamise kui inimõiguste kasutamist takistava olukorra ning korruptsiooni, altkäemaksu või organiseeritud kuritegevuse aluseks olevate võrgustike vahel; kaasata ELi ülemaailmsetesse kliima- ja keskkonnameetmetesse korruptsioonivastane võitlus, edendades läbipaistvust ja head valitsemistava seoses loodusvaradega ning võideldes maa hõivamise vastu ning keskendudes korruptsioonist enim ohustatud sektoritele, näiteks kaevandustööstusele;

aq)	kaitsta keskkonnaalaste inimõiguste ja maaga seotud õiguste kaitsjaid, eriti naissoost ja põlisrahva hulka kuuluvaid inimõiguste kaitsjaid, keda ähvardab kõige suurem ahistamise, hirmutamise, vägivalla ja mõrvaoht, sealhulgas andes eriviisasid ja ajutist varjupaika ELi liikmesriikides;

Korruptsiooni sooline mõju

ar)

panna tähele, et korruptsioon suurendab soolist ebavõrdsust ning mõjutab naiste õiguste tagamise ja kaitsmise ulatust; edendada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist ja mitmekesisust korruptsioonivastastes meetmetes, nagu on soovitanud ÜRO uimastite ja kuritegevuse vastu võitlemise büroo, ning hinnata korruptsiooni soolisi aspekte ja selle diferentseeritud mõju; käsitleda korruptsiooni mõju naiste õigustele ning tagada naiste teadlikkus oma õigustest, et vähendada nende kaitsetust korruptsiooni suhtes; võtta arvesse seoseid inimkaubanduse ja korruptsiooni vahel;

as)	võtta arvesse asjaolu, et korruptsioon mõjutab ja süvendab ebavõrdsust ka teiste vähekaitstud rühmade puhul, nagu lapsed, puuetega inimesed, eakad, majanduslikult ebakindlas olukorras olevad inimesed või vähemuste hulka kuuluvad inimesed;

at)

tunnistada, et seksuaalne väljapressimine on korruptsiooni vorm; kavandada programme seksuaalse väljapressimise – eriti äärmuslik soospetsiifiline korruptsioonivorm, mis hõlmab inimkeha pidamist korruptsiooni valuutaks – ohvrite abistamiseks; koguda andmeid seksuaalse väljapressimise esinemissageduse mõõtmiseks, võtta vastu õigusraamistikud ja vahendid seksuaalse väljapressimise juhtumite asjakohaseks käsitlemiseks ja nende eest karistamiseks ning edendada neid meetmeid mitmepoolsetel foorumitel;

o o

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev soovitus nõukogule ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale.

(1) EÜT C 195, 25.6.1997, lk 2.

(2) ELT L 410 I, 7.12.2020, lk 1.

(3) Vastuvõetud tekstid, P9_TA(2021)0349.

(4) ELT C 474, 24.11.2021, lk 11.

(5) ELT C 445, 29.10.2021, lk 94.

(6) ELT C 15, 12.1.2022, lk 111.

(7) ELT C 425, 20.10.2021, lk 63.

(8) ELT C 337, 20.9.2018, lk 82.

(9) ELT C 215, 19.6.2018, lk 125.

(10) ELT C 265, 11.8.2017, lk 59.

(11) ELT C 181, 19.5.2016, lk 2.

(12) ELT L 156, 19.6.2018, lk 43.

(13) ELT L 127, 29.4.2014, lk 39.

(14) ELT L 186, 11.7.2019, lk 122.

(15) ELT L 317, 4.11.2014, lk 1.

		ISSN 1977-0898
Euroopa Liidu Teataja		C 342

Eestikeelne väljaanne	Teave ja teatised	65. aastakäik 6. september 2022

	II Teatised
	EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDE, ORGANITE JA ASUTUSTE TEATISED
	Euroopa Parlament
	Teisipäev, 15. veebruar 2022
2022/C 342/24	Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2022. aasta otsus Elena Yoncheva puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2019/2155(IMM))	307
2022/C 342/25	Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2022. aasta otsus Mario Borghezio eesõiguste ja puutumatuse kaitsmise taotluse kohta (2021/2159(IMM))	310
2022/C 342/26	Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2022. aasta otsus Jörg Meutheni puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2021/2160(IMM))	311
2022/C 342/27	Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2022. aasta otsus Álvaro Amaro puutumatuse äravõtmise taotluse kohta (2021/2082(IMM))	313

	III Ettevalmistavad aktid
	Euroopa Parlament
	Teisipäev, 15. veebruar 2022
2022/C 342/28	Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2022. aasta seadusandlik resolutsioon, mis käsitleb nõukogu otsuse eelnõu Euroopa Liidu ühinemise kohta Vaikse ookeani põhjaosa avamere kalavarude kaitse ja majandamise konventsiooniga (12617/2021 – C9-0420/2021 – 2021/0184(NLE))	315
2022/C 342/29	Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2022. aasta otsus parlamentidevaheliste delegatsioonide liikmete arvu kohta (2022/2547(RSO))	316
2022/C 342/30	Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2022. aasta resolutsioon komisjoni 5. novembri 2021. aasta delegeeritud määruse kohta, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) 2021/1139 Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfondi kohta seoses toetustaotluste vastuvõetamatuse ajavahemike ja kuupäevadega (C(2021)7701 – 2021/2961(DEA))	319
	Kolmapäev, 16. veebruar 2022
2022/C 342/31	Euroopa Parlamendi 16. veebruaril 2022. aastal vastu võetud muudatusettepanekud ettepanekule võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega kehtestatakse hariliku tuuni (Thunnus thynnus) püügi dokumenteerimise programm ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EL) nr 640/2010 (COM(2020)0670 – C9-0336/2020 – 2020/0302(COD))	320
2022/C 342/32	Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon, mis käsitleb ettepanekut võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus koondatud töötajate toetuseks loodud Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondi kasutuselevõtmise kohta (Prantsusmaa taotlus – EGF/2021/005 FR/Airbus) (COM(2021)0698 – C9-0011/2022 – 2021/0363(BUD))	324
2022/C 342/33	P9_TA(2022)0035 Raudteetaristu kasutustasude ajutiste meetmete pikendamine – COVID-19 ***I Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus, millega muudetakse määrust (EL) 2020/1429 seoses vaatlusperioodi kestusega raudteetaristu kasutustasude määramist käsitlevate ajutiste meetmete kohaldamisel (COM(2021)0832 – C9-0001/2022 – 2021/0437(COD)) P9_TC1-COD(2021)0437 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 16. veebruaril 2022. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2022/…, millega muudetakse määrust (EL) 2020/1429 seoses vaatlusperioodi kestusega raudteetaristu kasutustasude määramist käsitlevate ajutiste meetmete kohaldamisel	328
2022/C 342/34	P9_TA(2022)0036 Ukrainale makromajandusliku abi andmine ***I Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus makromajandusliku finantsabi andmise kohta Ukrainale (COM(2022)0037 – C9-0028/2022 – 2022/0026(COD)) P9_TC1-COD(2022)0026 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 16. veebruaril 2022. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus (EL) 2022/…, makromajandusliku finantsabi andmise kohta Ukrainale	329
	Neljapäev, 17. veebruar 2022
2022/C 342/35	P9_TA(2022)0046 Töötajate kaitse tööl kantserogeenide, mutageenide ja reproduktiivtoksiliste ainetega kokkupuutest tulenevate ohtude eest ***I Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest (COM(2020)0571 – C9-0301/2020 – 2020/0262(COD)) P9_TC1-COD(2020)0262 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 17. veebruaril 2022. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2022/…, millega muudetakse direktiivi 2004/37/EÜ töötajate kaitse kohta tööl kantserogeenide ja mutageenidega kokkupuutest tulenevate ohtude eest	330
2022/C 342/36	Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta seadusandlik resolutsioon nõukogu esimese lugemise seisukoha kohta eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiive 1999/62/EÜ, 1999/37/EÜ ja (EL) 2019/520 seoses sõidukite maksustamisega teatavate taristute kasutamise eest (10542/1/2021 – C9-0423/2021 – 2017/0114(COD))	332

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
6. Kinnitatud BCD sisaldab vajaduse korral ICCATi soovituse [18-13] 1. lisas sätestatud teavet. Püügidokumendi väljastamise, nummerdamise, täitmise ja kinnitamise juhised on esitatud ICCATi soovituse [18-13] 3. lisas.	6. Kinnitatud BCD sisaldab vajaduse korral käesoleva määruse lisa punktis 2 osutatud teavet. Püügidokumendi väljastamise, nummerdamise, täitmise ja kinnitamise juhised on esitatud käesoleva määruse lisa punktis 3.

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
3. Kinnitatud BFTRC sisaldab ICCATi soovituse [18-13] 4. ja 5 . lisas sätestatud teavet.	3. Kinnitatud BFTRC sisaldab käesoleva määruse lisa punktides 4 ja 5 osutatud teavet.

Sisukord		Lehekülg

	EUROOPA PARLAMENT ISTUNGJÄRK 2021–2022 14.–17. veebruari 2022. aasta istungid VASTUVÕETUD TEKSTID	1

	I Resolutsioonid, soovitused ja arvamused
	RESOLUTSIOONID
	Euroopa Parlament
	Teisipäev, 15. veebruar 2022
2022/C 342/01	Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2022. aasta resolutsioon katsumuste kohta linnapiirkondades COVID-19 järgsel ajastul (2021/2075(INI))	2
2022/C 342/02	Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2022. aasta resolutsioon riikide maksureformide mõju kohta ELi majandusele (2021/2074(INI))	14
2022/C 342/03	Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2022. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega lubatakse lasta turule geneetiliselt muundatud sojauba GMB151 (BCS-GM151-6) sisaldavaid, sellest koosnevaid või sellest toodetud tooteid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 (D075506/01 – 2021/2947(RSP))	22
2022/C 342/04	Euroopa Parlamendi 15. veebruari 2022. aasta resolutsioon komisjoni rakendusotsuse eelnõu kohta, millega pikendatakse geneetiliselt muundatud puuvilla GHB614 (BCS-GHØØ2-5) sisaldavate, sellest koosnevate või sellest valmistatud toodete turule laskmise loa kehtivust vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 1829/2003 (D076839/01 – 2021/3006(RSP))	29
	Kolmapäev, 16. veebruar 2022
2022/C 342/05	Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon Euroopa Keskpanga 2021. aasta aruande kohta (2021/2063(INI))	35
2022/C 342/06	Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon, mis käsitleb rakendamisraportit põllumajandusloomade heaolu kohta (2020/2085(INI))	45
2022/C 342/07	Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon Euroopa Ombudsmani 2020. aasta tegevust käsitleva aastaaruande kohta (2021/2167(INI))	58
2022/C 342/08	Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon avamere taastuvenergia Euroopa strateegia kohta (2021/2012(INI))	66
2022/C 342/09	Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon mis käsitleb hinnangut ELi lepingu artikli 50 rakendamisele (2020/2136(INI))	78
2022/C 342/10	Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon kuuenda käibemaksudirektiivi rakendamise kohta: mis on veel puudu ELi käibemaksulõhe ületamiseks? (2020/2263(INI))	88
2022/C 342/11	Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon mänguasjade ohutust käsitleva Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/48/EÜ (mänguasjade ohutuse direktiiv) rakendamise kohta (2021/2040(INI))	99
2022/C 342/12	Euroopa Parlamendi 16. veebruari 2022. aasta resolutsioon vähktõvevastase võitluse tugevdamise kohta Euroopas – ulatusliku ja koordineeritud strateegia suunas (2020/2267(INI))	109
	Neljapäev, 17. veebruar 2022
2022/C 342/13	Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamist käsitleva 2021. aasta aruande kohta (2021/2182(INI))	148
2022/C 342/14	Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamist käsitleva 2021. aasta aruande kohta (2021/2183(INI))	167
2022/C 342/15	Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon inimõigusi ja demokraatiat maailmas ning Euroopa Liidu poliitikat selles valdkonnas käsitleva 2021. aasta aruande kohta (2021/2181(INI))	191
2022/C 342/16	Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon mittetariifsete ja maksuväliste tõkete kõrvaldamise kohta ühtsel turul (2021/2043(INI))	212
2022/C 342/17	Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon soovitustega komisjonile Euroopa piiriüleste mittetulundusühingute ja mittetulunduslike organisatsioonide põhikirja kohta (2020/2026(INL))	225
2022/C 342/18	Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon Euroopa noorte võimestamise kohta: pandeemiajärgne tööhõive ja sotsiaalne taaste (2021/2952(RSP))	265
2022/C 342/19	Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon ELi prioriteetide kohta ÜRO naiste staatuse komisjoni 66. istungjärguks (2022/2536(RSP))	276
2022/C 342/20	Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon hiljutiste inimõigustealaste arengute kohta Filipiinidel (2022/2540(RSP))	281
2022/C 342/21	Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon surmanuhtluse kohta Iraanis (2022/2541(RSP))	286
2022/C 342/22	Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta resolutsioon poliitilise kriisi kohta Burkina Fasos (2022/2542(RSP))	290
	SOOVITUSED
	Euroopa Parlament
	Neljapäev, 17. veebruar 2022
2022/C 342/23	Euroopa Parlamendi 17. veebruari 2022. aasta soovitus nõukogule ja komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale korruptsiooni ja inimõiguste kohta (2021/2066(INI))	295

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
1. Liikmesriigid esitavad komisjonile iga aasta 15. augustiks aruande, mis sisaldab ICCATi soovituse [18-13] 6. lisas kirjeldatud teavet ajavahemiku kohta eelmise aasta 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini.	1. Liikmesriigid esitavad komisjonile iga aasta 15. augustiks aruande, mis sisaldab käesoleva määruse lisa punktis 7 osutatud teavet ajavahemiku kohta eelmise aasta 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini.

Komisjoni ettepanek	Muudatusettepanek
2. eBCD-süsteemist saadud aruandeid kasutatakse iga-aastase aruandluse nõuete täitmiseks. Liikmesriigid esitavad oma aastaaruandes ICCATi soovituse [18-13] 6. lisas kirjeldatud elemendid, mida ei saa koostada eBCD-süsteemist.	2. eBCD-süsteemist saadud aruandeid kasutatakse iga-aastase aruandluse nõuete täitmiseks. Liikmesriigid esitavad oma aastaaruandes käesoleva määruse lisa punktis 7 osutatud elemendid, mida ei saa koostada eBCD-süsteemist.