Euroopa Liidu Kohtu viimased väljaanded Euroopa Liidu Teatajas

(2018/C 381/01)

Viimane väljaanne

ELT C 373, 15.10.2018

Eelmised väljaanded

ELT C 364, 8.10.2018

ELT C 352, 1.10.2018

ELT C 341, 24.9.2018

ELT C 328, 17.9.2018

ELT C 319, 10.9.2018

ELT C 311, 3.9.2018

Käesolevad tekstid on kättesaadavad

EUR-Lex’is järgmisel aadressil: http://eur-lex.europa.eu

Massimo Campailla 9. aprillil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kolmas koda) 23. jaanuari 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-759/16: Campailla versus Euroopa Liit

(Kohtuasi C-256/18 P)

(2018/C 381/02)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Massimo Campailla (esindaja: advokaat F. Rollinger)

Teine menetlusosaline: Euroopa Liit, keda esindas Euroopa Liidu Kohus

Euroopa Kohus (seitsmes koda) jättis apellatsioonkaebuse 7. mai 2018. aasta määrusega rahuldamata osalise ilmselgelt põhjendamatuse ja osalise ilmselge tulemusetuse tõttu.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de Primera Instancia e Instrucción de Teruel (Hispaania) 11. juulil 2018 – XZ versus Ibercaja Banco, S.A.

(Kohtuasi C-452/18)

(2018/C 381/03)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Juzgado de Primera Instancia e Instrucción de Teruel

Põhikohtuasja pooled

Hageja: XZ

Kostja: Ibercaja Banco, S.A.

Eelotsuse küsimused

1.

Kas põhimõtet, et tühised lepingutingimused ei ole siduvad (nõukogu 5. aprilli direktiivi 93/13/EMÜ (1) artikkel 6), tuleb laiendada ka hilisematele lepingutele ja õigustehingutele, mis sõlmitakse pärast nende tingimuste ettenägemist, nagu uuendamisleping? Kuna õigustühisus algusest peale tähendab, et nimetatud lepingutingimust ei ole lepingu õiguslik-majanduslikul kehtivusajal kunagi olnud, siis võib järeldada, et seda lepingutingimust puudutavad hilisemad õigustoimingud ja nende tagajärjed nagu uuendamisleping kaovad samuti juriidilisest reaalsusest, nii et tuleb lugeda, et neid ei ole olemas ja neil puudub igasugune õigusmõju?

2.

Kas dokumente, millega muudetakse või nähakse ette lepingutingimusi, milles ei ole eraldi kokku lepitud ja mis võivad kontrolli ebaõigluse ja läbipaistvuse puudumise kohta mitte läbida, võib neid olemuselt käsitada nõukogu 5. aprilli 2013. aasta direktiivi 93/13/EMÜ artikli 3 tähenduses lepingu tüüptingimustena, mille suhtes kehtivad samad õigustühisuse alused nagu uuendatud või vaikimisi nõusoleku saanud originaaldokumentidele?

3.

Kas uuendamislepingus sätestatud kohtulikest nõuetest loobumist tuleb samuti lugeda õigustühiseks, kui lepingutes, mille kliendid sõlmisid, ei teavitatud neid sellest, et tegu on tühise lepingutingimusega, ega ka sellest, kui palju raha või kui suure summa väärtuses on neil õigus saada algselt kehtestatud „intressi alammäära klauslite“ alusel makstud intresside eest tagasi? Selliselt märgitakse, et klient kirjutab nõuetest loobumisele alla, ilma et pank oleks teda teavitanud sellest, millest ta loobub ja kui suurest rahasummast ta loobub.

4.

Kui lepingut muutva uuendamislepingu analüüsimisel Euroopa Kohtu praktika ja direktiivi [93/13] artikli 3 lõike 1 ja artikli 4 lõike 2 seisukohast on lepingus sätestatud uus intressi alammäära klausel taas läbipaistmatu, kuna pank rikub taas tema suhtes [Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus)] 9. mai 2013. aasta kohtuotsuses seatud läbipaistvuskriteeriumeid ning ei teavita klienti nimetatud klausli tõelisest maksumusest kliendi hüpoteegis, nii et klient saaks teada intressimäära (ja sellest tuleneva laenumakse suuruse), mida tal tuleb maksta, kui talle kohaldatakse uut intressi alammäära klauslit, ja intressimäära (ja sellest tuleneva laenumakse suuruse), mida tal tuleb maksta, kui intressi alammäära klauslit ei kohaldataks ja kohaldataks hüpoteeklaenus kokku lepitud intressimäära ilma alammäärata. Teisisõnu, kas juhul, kui finantsasutus sunnib sõlmima „intressi alammäära klauslite“ kohta dokumendi, mida nimetatakse uuendamiseks, peab ta olema viinud läbi direktiivi [93/13] artikli 3 lõikes 1 ja artikli 4 lõikes 2 ette nähtud läbipaistvuskontrollid ja teavitama tarbijat, kui suures summas on tarbija „intressi alammäära klauslite“ kohaldamise tõttu kahju kannatanud, ning samuti, milline intress oleks olnud kohaldatav, kui nimetatud klausleid ei oleks, ja kas juhul, kui seda ei ole tehtud, on ka need dokumendid õigustühised?

5.

Kas nõudeid käsitlevat lepingutingimust lepingut muutva uuendamislepingu tüüptingimuste hulgas võib lugeda sisu poolest ebaõiglaseks lepingutingimuseks artikli 3 lõike 1 raames koostoimes lisaga ebaõiglaste lepingutingimuste kohta ja konkreetselt selle lisa punktiga q (ebaõiglased on lepingutingimused, mille eesmärk või tagajärg on jätta tarbija ilma õigusest võtta õiguslikke meetmeid või kasutada mis tahes muud õiguskaitsevahendit või tarbija kõnealust õigust piirata), kuna need piiravad tarbijate õigust kasutada õigusi, mis võivad tekkida või ilmneda pärast lepingu sõlmimist, nagu see on võimaluse puhul nõuda makstud intresside täielikku tagastamist (Euroopa Kohtu 21. detsembri 2016. aasta kohtuotsuse (2) alusel).

---

(1)  Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

(2)  21. detsembri 2016. aasta otsus, Gutiérrez Naranjo jt (C-154/15, C-307/15 ja C-308/15, EU:C:2016:980).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de Primera Instancia Vigo (Hispaania) 11. juulil 2018 – Bondora AS versus Carlos V. C.

(Kohtuasi C-453/18)

(2018/C 381/04)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Juzgado de Primera Instancia Vigo

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Bondora AS

Kostja: Carlos V. C.

Eelotsuse küsimused

1.

Kas nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (1) artikli 7 lõiget 1 ja seda direktiivi tõlgendavat kohtupraktikat tuleb tõlgendada nii, et nimetatud direktiivi artikliga on vastuolus niisugune liikmesriigi õigusnorm nagu 7. jaanuari 2000. aasta tsiviilkohtumenetluse seaduse 1/2000 23. lõppsätte [punkt 2], mis sätestab, et Euroopa maksekäsu avaldusele ei ole vaja lisada dokumente ja et dokumentide esitamise korral neid vastu ei võeta?

2.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määruse nr 1896/2006 (2) artikli 7 lõike 2 punkti e tuleb tõlgendada nii, et nimetatud säte ei takista nõuda võlausaldajast asutuselt dokumente, mis on aluseks tema nõudele, mis tuleneb kutsetegevuse raames tarbijaga sõlmitud tarbimislaenulepingust, kui kohus peab tingimata vajalikuks seda dokumenti analüüsida, et kontrollida, kas poolte vahel sõlmitud lepingus võib esineda ebaõiglasi tingimusi, ning sel viisil täita nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiivi 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes nõudeid ja seda direktiivi tõlgendavat kohtupraktikat?

---

(1)  EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288.

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT 2006, L 399, lk 1).

HK 12. juulil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kaheksas koda) 3. mai 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-574/16: HK versus komisjon

(Kohtuasi C-460/18 P)

(2018/C 381/05)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: HK (esindajad: advokaadid A. Champetier ja S. Rodrigues)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Euroopa Liidu Nõukogu

Apellandi nõuded

—	tunnistada apellatsioonkaebus vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—	tühistada Üldkohtu 3. mai 2018. aasta otsus kohtuasjas T-574/16;

—	vaadata kohtuasi uuesti läbi ja rahuldada hageja esimeses kohtuastmes esitatud nõuded, sealhulgas nõue mõista kohtukulud välja kostjalt; või teise võimalusena

—	suunata asi tagasi Üldkohtusse lahendamiseks, mistõttu tuleb apellatsioonimenetluse kohtukulude küsimus lahendada vastavalt Euroopa Kohtu kodukorra artiklile 184.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant kaks väidet. Esimese väite kohaselt on rikutud ametnike personalieeskirjade VIII lisa artikli 17 esimest lõiku ning esitatud põhjendused on laialivalguvad, ebajärjekindlad ja vasturääkivad. Teise väite kohaselt on rikutud diskrimineerimiskeelu põhimõtet ja esitatud põhjendused on ebapiisavad.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Judecătoria Constanţa (Rumeenia) 18. juulil 2018 – R versus P

(Kohtuasi C-468/18)

(2018/C 381/06)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Judecătoria Constanţa

Põhikohtuasja pooled

Hageja: R

Kostja: P

Eelotsuse küsimused

1.

Kas juhul, kui liikmesriigi kohtule on esitatud hagi kolme nõudega, milleks on nõue lahutada alaealise lapse vanemate abielu, määrata kindlaks vanemlik vastutus alaealise suhtes ja tema ülalpidamise kohustus, võib määruse nr 4/2009 (1) artikli 3 punkte a ja d ning artiklit 5 tõlgendada nii, et lahutuse nõuet lahendav kohus, kes on samaaegselt selle riigi kohus, kus on kostja alaline elukoht, ja kohus, kuhu kostja ilmus, teha otsuse alaealisele elatise väljamõistmise nõude kohta, kuigi ta leidis, et ta ei ole pädev lahendama nõuet, mis puudutab vanemlikku vastutust selle alaealise suhtes, või võib otsuse elatise nõude kohta teha ainult kohus, kes on pädev tegema otsust nõude kohta, mis puudutab vanemlikku vastutust alaealise suhtes?

2.	Kas samas olukorras, mis puudutab riigi kohtu pädevust, jääb alaealisele elatise väljamõistmise nõue vanemlikku vastutust puudutava nõudega seotuks kõnesoleva määruse artikli 3 punkti d tähenduses?

3.

Kas juhul, kui vastus teisele küsimusele on eitav, on alaealise huvides, et pädeva liikmesriigi kohus teeb määruse (EÜ) nr 4/2009 artikli 3 punkti a alusel otsuse nõude kohta, mis puudutab vanema ülalpidamiskohustusi alaealise poja suhtes ja tuleneb abielust, mis palutakse lahutada, võttes arvesse, et see kohus tunnistas, et ta ei ole pädev tegema otsust vanemliku vastutuse küsimuses, leides jõustunud kohtuotsusega, et ei ole täidetud tingimused, mis on nähtud ette nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003 (2), mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artiklis 12?

---

(1)  Nõukogu 18. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 4/2009 kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ELT L 7, lk 1).

(2)  ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Augstākā tiesa (Läti) 23. juulil 2018 – AS PrivatBank

(Kohtuasi C-480/18)

(2018/C 381/07)

Kohtumenetluse keel: läti

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Augstākā tiesa

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: AS PrivatBank

Vastustaja: Finanšu un kapitāla tirgus komisija

Eelotsuse küsimused

1.

Kas direktiivi (1) artikli 2 lõikega 2 on kooskõlas liikmesriigi õigusnorm, mis näeb ette, et [Läti finants- ja kapitaliturgude] komisjon on pädev vaatama läbi makseteenuste kasutajate kaebusi, ka seoses makseteenustega, mis ei ole tehtud eurodes või liikmesriigi vääringus, ja järelikult hindama [makseteenuste ja elektronraha] seaduse rikkumisi ja määrama karistusi?

2.	Kas direktiivi artikli 20 lõikeid 1 ja 5 ning artikli 21 lõiget 2 tuleb tõlgendada nii, et nendega on ette nähtud võimalus, et pädev asutus teostab järelevalvet ja määrab karistusi ka seoses makseteenustega, mis ei ole tehtud eurodes või euroalasse mittekuuluva liikmesriigi vääringus?

3.

Kas pädev asutus on direktiivi artiklites 20 ja 21 ette nähtud järelevalveülesannetes või direktiivi artiklites 80 ja 82 ette nähtud kaebuste esitamise menetlustes volitatud lahendama maksja ja makseteenuse pakkuja vahelisi vaidlusi, mis tulenevad direktiivi artiklis 75 nimetatud õigussuhetest, määrates kindlaks, kes on tegemata jäetud või vigaselt tehtud tehingu eest vastutav isik?

4.	Kas pädev asutus peab direktiivi artiklites 20 ja 21 ette nähtud järelevalveülesannete täitmisel või direktiivi artiklites 80 ja 82 ette nähtud kaebuste esitamise menetlustes arvesse võtma siduvat vahekohtuotsust, millega lahendatakse makseteenuse pakkuja ja makseteenuse kasutaja vaidlus?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. novembri 2007. aasta direktiiv 2007/64/EÜ makseteenuste kohta siseturul ning direktiivide 97/7/EÜ, 2002/65/EÜ, 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ muutmise ning direktiivi 97/5/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2007, L 319, lk 1)

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Budapest Környéki Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság (Ungari) 26. juulil 2018 – Farmland Kft. versus Földművelésügyi Miniszter

(Kohtuasi C-489/18)

(2018/C 381/08)

Kohtumenetluse keel: ungari

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Budapest Környéki Közigazgatási és Munkaügyi Bíróság

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Farmland Kft.

Vastustaja: Földművelésügyi Miniszter

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Euroopa Liidu õigusega on kooskõlas Ungari põllumajandus- ja maaelu arengu ministri määruste nr 22/2010. (III.16.) FVM ja nr 34/2010. (IV.9.) FVM ning maaelu arengu ministri määruste nr 25/2011. (IV.7.) VM ja 22/2011. (III.25.) VM sellised sätted, mille alusel põllumajandustootja põllumajandustoetuse taotlus lükatakse tagasi, tuginedes liikmesriigi õigusnormides ette nähtud nn „seadusliku maakasutaja“ tingimuste süsteemile ja sellest tulenevale nn „maakasutusloa“ puudumisele, kui Euroopa Liidu põllumajandustootja vastas muudele toetuse taotlemise tingimustele või suudab tõendada, et toetusealased pindalad on tema valduses, et ta neid kasutab ja käsutab?

2.

Juhul kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis kas Euroopa Liidu õigusnormides on kehtestatud nõue, et liikmesriigi makseasutus võtaks toetuse andmise taotluse suhtes otsuse tegemise menetluses arvesse nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009/EÜ (1) artiklis 124 nimetatud nn „kasutuses olemise“ tingimuse täidetuse muid tõendeid?

3.

Juhul kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis millised õiguslikud tagajärjed sellel Euroopa Liidu õigust arvesse võttes on ehk kuidas tuleb tõlgendada või hinnata ühtse taotluse osas komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 (2) artikli 12 punktis e nimetatud „põllumajandustootja kinnitus[t] selle kohta, et ta on teadlik kõnealuste toetuskavadega seotud tingimustest“, arvestades sellist spetsiaalset liikmesriigi piiravat õigusnormi, nagu „seadusliku maakasutaja“ tingimuste süsteem?

4.

Juhul kui vastus esimesele küsimusele on eitav, siis millised õiguslikud tagajärjed sellel Euroopa Liidu õigust arvesse võttes on ehk kuidas tuleb tõlgendada või hinnata ühtses toetustaotluses liikmesriigi poolt ette nähtud deklareerimiskohustust, mis käsitleb „seadusliku maakasutaja“ tingimuste süsteemile vastavust või antud spetsiaalse liikmesriigi piirava õigusnormiga seotud haldusnõuete kehtivust?

---

(1)  Nõukogu 19. jaanuari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 73/2009, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames põllumajandustootjate suhtes kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks, muudetakse määruseid (EÜ) nr 1290/2005, (EÜ) nr 247/2006, (EÜ) nr 378/2007 ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1782/2003 (ELT 2009, L 30, lk 16).

(2)  Komisjoni 30. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1122/2009, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 73/2009 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses põllumajandustootjate otsetoetuskavade alusel makstavate toetuste nõuetele vastavusega, ümbersuunamisega ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemiga ning määruse (EÜ) nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses veinisektori toetuskavade alusel makstavate toetuste nõuetele vastavusega (ELT 2009, L 316, lk 65).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Rechtbank Amsterdam (Madalmaad) 27. juulil 2018 – Openbaar Ministerie versus TC

(Kohtuasi C-492/18)

(2018/C 381/09)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Rechtbank Amsterdam

Põhikohtuasja pooled

Taotluse esitaja: Openbaar Ministerie

Teine pool: TC

Eelotsuse küsimus

Kas nõutava isiku, kelle puhul esineb põgenemisoht, üleandmisvahistuses pidamine kauem kui 90 päeva alates selle isiku vahistamisest on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 6, kui:

—	vahistamismäärust täitev liikmesriik on raamotsuse 2002/584/JSK (1) artikli 17 üle võtnud nii, et nõutava isiku üleandmisvahistus tuleb alati peatada kohe, kui Euroopa vahistamismääruse täitmise kohta lõpliku otsuse tegemiseks antud 90-päevane tähtaeg on möödas, ja kui

—

selle liikmesriigi õigusasutused on tõlgendanud liikmesriigi õigusakte nii, et otsuse tegemise tähtaeg peatatakse kohe, kui vahistamismäärust täitev õigusasutus otsustab esitada Euroopa Kohtule eelotsusetaotluse või oodata ära vastuse teise vahistamismäärust täitva õigusasutuse esitatud eelotsusetaotlusele või veel lükata üleandmise kohta otsuse tegemise edasi, kuna vahistamismääruse teinud liikmesriigis esineb ebainimlike või alandavate tingimuste tegelik oht?

---

(1)  Nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsus 2002/584/JSK Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta (EÜT 2002, L 190, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 34).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de Primera Instancia de Barcelona (Hispaania) 27. juulil 2018 – Bondora AS versus XY

(Kohtuasi C-494/18)

(2018/C 381/10)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Juzgado de Primera Instancia de Barcelona

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Bondora AS

Kostja: XY

Eelotsuse küsimused

1.

Kas [Euroopa Liidu põhiõiguste] harta artikliga 38, [ELL] artikli 6 lõikega 1 ning direktiivi [93/13/EMÜ] (1) artikli 6 lõikega 1 ja artikli 7 lõikega 1 on kooskõlas niisugune liikmesriigi õigusnorm nagu [tsiviilkohtumenetluse seaduse] 23. lõppsätte punkt 4, millega ei ole lubatud esitada ega nõuda lepingut ega lahtikirjutatud võlasummat nõudes, milles kostja on tarbija ja on viiteid sellele, et temalt võidakse nõuda summasid, mis põhinevad ebaõiglastel lepingutingimustel?

2.

Kas määruse 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (2), artikli 7 lõike 2 punktiga d on kooskõlas see, kui seoses tarbija vastu esitatud nõuetega nõuda, et hageja kirjutaks tüüpvormi A punktis 11 lahti võla, mille tasumist ta nõuab? Kas selle õigusnormiga on samuti kooskõlas nõuda, et samas punktis 11 toodaks ära nende lepingutingimuste sisu, millel tarbijale esitatud nõuded põhinevad, lisaks lepingu põhiobjektile, et hinnata, kas see sisu on ebaõiglane?

3.

Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis palutakse Euroopa Kohtul teatada, kas määruse 1896/2006 praeguses redaktsiooni kohaselt on võimalik enne Euroopa maksekäsu väljastamist omal algatusel kontrollida, kas tarbijaleping sisaldab ebaõiglasi lepingutingimusi, ja millise õigusnormi alusel võib selle kontrolli läbi viia.

4.	Kui määruse 1896/2006 praeguse redaktsiooni kohaselt ei ole enne Euroopa maksekäsu väljastamist võimalik ebaõiglaste lepingutingimuste esinemist omal algatusel kontrollida, palutakse Euroopa Kohtul otsustada nimetatud määruse kehtivuse üle harta artikli 38 ja [ELL] artikli 6 lõike 1 seisukohast.

---

(1)  Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT 1993, L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1896/2006, millega luuakse Euroopa maksekäsumenetlus (ELT 2006, L 399, lk 1).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Fővárosi Törvényszék (Ungari) 30. juulil 2018 – HUNGEOD Közlekedésfejlesztési, Földmérési, Út- és Vasúttervezési Kft. jt versus Közbeszerzési Hatóság Közbeszerzési Döntőbizottság

(Kohtuasi C-496/18)

(2018/C 381/11)

Kohtumenetluse keel: ungari

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Fővárosi Törvényszék

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: HUNGEOD Közlekedésfejlesztési, Földmérési, Út- és Vasúttervezési Kft., SIXENSE Soldata, Budapesti Közlekedési Zrt.

Vastustaja: Közbeszerzési Hatóság Közbeszerzési Döntőbizottság

Teine menetluspool: Közbeszerzési Hatóság Elnöke

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 ja artiklit 47, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiivi 2007/66/EÜ (1), millega muudetakse nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas, põhjendusi 2, 25, 27 ja 36; nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/13/EMÜ (2) veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta artikli 1 lõikeid 1 ja 3 ning selles kontekstis õiguskindluse põhimõtet kui liidu õiguse üldpõhimõtet ja riigihankevaldkonnas hankijate otsuste tõhusaks ja kiireks vaidlustamiseks ette nähtud õiguskaitsevahendite kättesaadavuse nõuet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, millega on enne selle jõustumist sõlmitud riigihankelepingute suhtes enne selle õigusnormi jõustumist toime pandud riigihankealaste õigusrikkumiste uurimiseks üldiselt lubatud pädeval (järelevalve-) asutusel alustada pärast liikmesriigi varasemates õigusaktides kehtestatud kaebuste esitamise aegumistähtaegade möödumist omal äranägemisel selles õigusnormis sätestatud tähtaja jooksul menetlus teatava riigihankealase õigusrikkumise uurimiseks ning teha otsus sisulistes küsimustes ja selle tagajärjel tuvastada rikkumise toimepanemist, määrata riigihankevaldkonnas karistus ja kohaldada lepingu tühiseks tunnistamise tagajärgi?

2.

Kas esimeses küsimuses viidatud õigusnorme ja põhimõtteid – lisaks riigihankelepingu sõlmimisest huvitatud isikute (subjektiivse ja isikliku) kaebeõiguse tõhusale teostamisele – võib kohaldada liikmesriigi õiguskorras loodud ja avaliku huvi kaitse ülesandeid täitvate (järelevalve-)asutuste, kellel on õigus tuvastada ja uurida omal algatusel riigihankealaste õigusrikkumiste toimepanemist, õigusele vaidlustusmenetlust alustada ja läbi viia?

3.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/25/EL (3), milles käsitletakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate üksuste riigihankeid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2004/17/EÜ (4), artikli 99 lõigetest 1 ja 2 järeldub, et liikmesriik võib – riigihankevaldkonnas liidu finantshuvide kaitsmiseks – uue seaduse vastuvõtmise teel üldiselt lubada avaliku huvi kaitse ülesandeid täitvatel (järelevalve-)asutustel, kes on liikmesriigi õiguskorras volitatud tuvastama ja uurima omal algatusel riigihankealaste õigusrikkumiste toimepanemist, uurida riigihankealaseid õigusrikkumisi, mis on toime pandud enne nimetatud seaduse jõustumist, ning menetlust alustada ja läbi viia, vaatamata sellele, et aegumistähtajad on varasema õigusakti alusel on juba möödas?

4.

Kas esimeses küsimuses viidatud õigusnorme ja põhimõtteid arvesse võttes on selle hindamisel, kas esimeses ja kolmandas küsimuses kirjeldatud (järelevalve-)asutustele antud uurimisvolitused on liidu õigusega kooskõlas –, oluline, milliste õiguslike, õigustloovate või normatiivsete, tehniliste või organisatsiooniliste lünkade või muude takistuste tõttu ei uuritud riigihankealast õigusrikkumist selle toimepanemise ajal?

5.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 ja artiklit 47, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiivi 2007/66/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas, põhjendusi 2, 25, 27 ja 36; nõukogu 25. veebruari 1992. aasta direktiivi 92/13/EMÜ veevarustus-, energeetika-, transpordi- ja telekommunikatsioonisektoris tegutsevate üksuste hankemenetlusi käsitlevate ühenduse eeskirjade kohaldamisega seotud õigusnormide kooskõlastamise kohta artikli 1 lõikeid 1 ja 3 ning selles kontekstis õiguskindluse põhimõtet kui liidu õiguse üldpõhimõtet ja riigihankevaldkonnas hankijate otsuste tõhusaks ja kiireks vaidlustamiseks ette nähtud õiguskaitsevahendite kättesaadavuse nõuet, samuti proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et isegi kui liikmesriigi õiguses võib avaliku huvi kaitse ülesandeid täitvatele (järelevalve-)asutustele, kes on liikmesriigi õiguskorras volitatud tuvastama ja uurima omal algatusel riigihankealaste õigusrikkumiste toimepanemist, võimalik neid põhimõtteid arvesse võttes anda küsimustes 1-4 nimetatud volitused, võib liikmesriigi kohus hinnata õigusrikkumise toimepanemist ja varasemates õigusaktides kehtestatud kaebetähtaegade möödumise ning õigusrikkumise uurimiseks alustatud menetluse vahel möödunud ajavahemike mõistlikkust ja proportsionaalsust ning selle tagajärjel kohaldada vaidlustatud haldusakti tühiseks tunnistamist käsitlevaid või muid liikmesriigi õigusest tulenevaid tagajärgi?

---

(1)  ELT 2007, L 335, lk 31.

(2)  EÜT 1992, L 76, lk 14; ELT eriväljaanne 06/01, lk 315.

(3)  26. veebruari 2014. aasta direktiiv (ELT 2014, L 94, lk 243).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/17/EÜ, millega kooskõlastatakse vee-, energeetika-, transpordi- ja postiteenuste sektoris tegutsevate ostjate hankemenetlused (EÜT 2004, L 134, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 19).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Fővárosi Törvényszék (Ungari) 30. juulil 2018 – Budapesti Közlekedési Zrt.versus Közbeszerzési Hatóság Közbeszerzési Döntőbizottság

(Kohtuasi C-497/18)

(2018/C 381/12)

Kohtumenetluse keel: ungari

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Fővárosi Törvényszék

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Budapesti Közlekedési Zrt.

Vastustaja: Közbeszerzési Hatóság Közbeszerzési Döntőbizottság

Teine menetluspool: Közbeszerzési Hatóság Elnöke

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 ja artiklit 47, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiivi 2007/66/EÜ (1), millega muudetakse nõukogu direktiive 89/665/EMÜ (2) ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas, põhjendusi 2, 25, 27 ja 36; nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta artikli 1 lõikeid 1 ja 3 ning selles kontekstis õiguskindluse põhimõtet kui liidu õiguse üldpõhimõtet ja riigihankevaldkonnas hankijate otsuste tõhusaks ja kiireks vaidlustamiseks ette nähtud õiguskaitsevahendite kättesaadavuse nõuet tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus selline liikmesriigi õigusnorm, millega on enne selle jõustumist sõlmitud riigihankelepingute suhtes enne selle õigusnormi jõustumist toime pandud riigihankealaste õigusrikkumiste uurimiseks üldiselt lubatud pädeval (järelevalve-)asutusel alustada pärast liikmesriigi varasemates õigusaktides kehtestatud kaebuste esitamise aegumistähtaegade möödumist omal äranägemisel selles õigusnormis sätestatud tähtaja jooksul menetlus teatava riigihankealase õigusrikkumise uurimiseks ning teha otsus sisulistes küsimustes ja selle tagajärjel tuvastada rikkumise toimepanemist, määrata riigihankevaldkonnas karistus ja kohaldada lepingu tühiseks tunnistamise tagajärgi?

2.

Kas esimeses küsimuses viidatud õigusnorme ja põhimõtteid – lisaks riigihankelepingu sõlmimisest huvitatud isikute (subjektiivse ja isikliku) kaebeõiguse tõhusale teostamisele – võib kohaldada liikmesriigi õiguskorras loodud ja avaliku huvi kaitse ülesandeid täitvate (järelevalve-)asutuste, kellel on õigus tuvastada ja uurida omal algatusel riigihankealaste õigusrikkumiste toimepanemist, õigusele vaidlustusmenetlust alustada ja läbi viia?

3.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/24/EL (3) riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ (4) kehtetuks tunnistamise kohta artikli 83 lõigetest 1 ja 2 järeldub, et liikmesriik võib – riigihankevaldkonnas liidu finantshuvide kaitsmiseks – uue seaduse vastuvõtmise teel üldiselt lubada avaliku huvi kaitse ülesandeid täitvatel (järelevalve-)asutustel, kes on liikmesriigi õiguskorras volitatud tuvastama ja uurima omal algatusel riigihankealaste õigusrikkumiste toimepanemist, uurida riigihankealaseid õigusrikkumisi, mis on toime pandud enne nimetatud seaduse jõustumist, ning menetlust alustada ja läbi viia, vaatamata sellele, et aegumistähtajad on varasema õigusakti alusel on juba möödas?

4.

Kas esimeses küsimuses viidatud õigusnorme ja põhimõtteid arvesse võttes on selle hindamisel, kas esimeses ja kolmandas küsimuses nimetatud (järelevalve-)asutustele antud uurimisvolitused on liidu õigusega kooskõlas –, oluline, milliste õiguslike, õigustloovate või normatiivsete, tehniliste või organisatsiooniliste lünkade või muude takistuste tõttu ei uuritud riigihankealast õigusrikkumist selle toimepanemise ajal?

5.

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõiget 1 ja artiklit 47, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. detsembri 2007. aasta direktiivi 2007/66/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiive 89/665/EMÜ ja 92/13/EMÜ riigihankelepingute sõlmimise läbivaatamise korra tõhustamise osas, põhjendusi 2, 25, 27 ja 36; nõukogu 21. detsembri 1989. aasta direktiivi riiklike tarne- ja ehitustöölepingute sõlmimise läbivaatamise korra kohaldamisega seotud õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta lõikeid 1 ja 3 ning selles kontekstis õiguskindluse põhimõtet kui liidu õiguse üldpõhimõtet ja riigihankevaldkonnas hankijate otsuste tõhusaks ja kiireks vaidlustamiseks ette nähtud õiguskaitsevahendite kättesaadavuse nõuet, samuti proportsionaalsuse põhimõtet tuleb tõlgendada nii, et isegi kui liikmesriigi õiguses võib avaliku huvi kaitse ülesandeid täitvatele (järelevalve-)asutustele, kes on liikmesriigi õiguskorras volitatud tuvastama ja uurima omal algatusel riigihankealaste õigusrikkumiste toimepanemist, võimalik neid põhimõtteid arvestades anda küsimustes 1-4 nimetatud volitused, võib liikmesriigi kohus kaaluda õigusrikkumise toimepanemist ja varasemates õigusaktides kehtestatud kaebetähtaegade möödumise ning õigusrikkumise uurimiseks alustatud menetluse vahel möödunud ajavahemike mõistlikkust ja proportsionaalsust ning selle tagajärjel kohaldada vaidlustatud haldusakti tühiseks tunnistamist käsitlevaid või muid liikmesriigi õigusest tulenevaid tagajärgi?

---

(1)  ELT 2007, L 335, lk 31.

(2)  EÜT 1989, L 395, lk 33; ELT eriväljaanne 06/01, lk 246.

(3)  26. veebruari 2014. aasta direktiiv (ELT 2014, L 94, lk 65).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (EÜT 2004, L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132).

Bayer CropScience AG 27. juulil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene laiendatud koda) 17. mai 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-429/13: Bayer CropScience AG versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-499/18 P)

(2018/C 381/13)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Apellant: Bayer CropScience AG (esindajad: advokat K. Nordlander, avocat C. Zimmermann, advocate A. Robert ja solicitor M. Zdzieborska)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Association générale des producteurs de maïs et autres céréales cultivées de la sous-famille des panicoïdées (AGPM), The National Farmers’ Union (NFU), Association européenne pour la protection des cultures (ECPA), Rapool-Ring GmbH Qualitätsraps deutscher Züchter, European Seed Association (ESA), Agricultural Industries Confederation Ltd, Kingdom of Sweden, Union nationale de l’apiculture française (UNAF), Deutscher Berufs- und Erwerbsimkerbund eV, Österreichischer Erwerbsimkerbund, Pesticide Action Network Europe (PAN Europe), Bee Life European Beekeeping Coordination (Bee Life), Buglife – The Invertebrate Conservation Trust ja Stichting Greenpeace Council

Apellandi nõuded

Apellant palub Euroopa Kohtul:

—	tühistada Üldkohtu otsus kohtuasjas T-429/13;

—	rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ning tühistada määrus nr 485/2013 (1) osas, milles see puudutab apellanti;

—	jätta vastustaja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja apellandi kohtukulud nii esimeses kohtuastmes kui ka käesolevas menetluses.

Väited ja peamised argumendid

Apellant väidab, et Üldkohus rikkus õigusnorme järgmiselt:

Esimene väide: Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta leidis, et varasemate teaduslike teadmiste kindlusastme tõusu võib käsitada „uue“ teadusliku teadmisena määruse nr 1107/2009 (2) artikli 21 lõike 1 tähenduses.

Teine väide: Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta tõlgendas määruse nr 1107/2009 artikli 21 lõiget 3 nii, et Euroopa Toiduohutusamet ei olnud kohustatud võtma oma riskihindamise aluseks heakskiidu läbivaatamise ajal kohaldatavaid ametlikke suuniseid.

Kolmas väide: Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta kohaldas määruse nr 1107/2009 artikli 21 lõiget 3.

Neljas väide: Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta jättis kindlaks tegemata ettevaatusmeetmete kohaldamiseks nõutava teadusliku kindluse sobiva taseme seoses väidetava riski realiseerumisega.

Viies väide: Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta jättis kohaldamata enne ettevaatusmeetmete võtmist nõutava põhjaliku ja täpse riskihindamise kriteeriumid.

Kuues väide: Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta määratles vääralt enne ettevaatusmeetmete võtmist nõutava mõjuanalüüsi ulatuse ja eiras selle nõudeid.

---

(1)  Komisjoni 24. mai 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 485/2013, millega muudetakse rakendusmäärust (EL) nr 540/2011 seoses toimeainete klotianidiini, tiametoksaami ja imidaklopriidi heakskiitmise tingimustega ning keelatakse neid toimeaineid sisaldavate taimekaitsevahenditega töödeldud seemnete kasutamine ja müük (ELT 2013, L 139, lk 12).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1107/2009 taimekaitsevahendite turulelaskmise ja nõukogu direktiivide 79/117/EMÜ ja 91/414/EMÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT 2009, L 309, lk 1).

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunalul Specializat Cluj (Rumeenia) 30. juulil 2018 – AU versus Reliantco Investments LTD, Reliantco Investments LTD Limassol Sucursala Bucureşti

(Kohtuasi C-500/18)

(2018/C 381/14)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunalul Specializat Cluj

Põhikohtuasja pooled

Hageja: AU

Kostjad: Reliantco Investments LTD, Reliantco Investments LTD Limassol Sucursala Bucureşti

Eelotsuse küsimused

1.

Kas tõlgendades mõistet „mittekutseline klient“, mis on määratletud direktiivi 2004/39/[CE] (1) artikli 4 [lõike] 1 punktis 12, võib liikmesriigi kohus kasutada või peab kasutama samu tõlgenduskriteeriume, millega on määratletud direktiivi 93/13/EMÜ (2) artikli 2 punkti b tähenduses mõiste „tarbija“?

2.	Kui esimesele küsimusele vastatakse eitavalt, siis mis tingimustel saab direktiivi 2004/[39/EÜ] tähenduses „mittekutseline klient“ tugineda sellises vaidluses nagu põhikohtuasjas sellele, et ta on tarbija?

3.

Täpsemalt, kas see, et direktiivi 2004/[39/EÜ] tähenduses „mittekutseline klient“ on suhteliselt lühikese aja jooksul suures mahus kaubelnud, ning see, et ta on investeerinud suuri rahasummasid direktiivi 2004/39/[EÜ] artikli 4 [lõike 1] punktis 17 määratletud finantsinstrumentidesse, on olulised kriteeriumid selle hindamisel, kas sama direktiivi tähenduses „mittekutseline klient“ on tarbija?

4.

Kas siis, kui liikmesriigi kohus teeb kindlaks vaidluse kuulumist oma kohtualluvusse, olles kohustatud tuvastama olenevalt asjaoludest, kas kohaldada tuleb määruse (EL) nr 1215/2012 (3) artikli 17 [lõike] 1 punkti c või artikli 7 punkti 2, on sellel kohtul lubatud ja/või kohustuslik võtta arvesse materiaalõiguslikku alust – mis on puhtalt lepinguväline vastutus –, millele hageja tugineb kui vahendile lepingutingimuste vastu, mis on väidetavalt direktiivi 93/13/EMÜ tähenduses ebaõiglased, mille suhtes kohaldatavad materiaalõigusnormid määrataks kindlaks määruse (EÜ) nr 864/2007 (Rooma II määruse) (4) kohaselt, või muudab see, kui hageja peaks osutuma tarbijaks, tema hagi materiaalõigusliku aluse ebaoluliseks?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiv 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta, millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 93/22/EMÜ (ELT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 06/07, lk 263).

(2)  Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, lk 29; ELT eriväljaanne 15/02, lk 288).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrus (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (ELT L 351, lk 1).

(4)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrus (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II) (ELT L 199, lk 40).

Inge Barnetti 26. juulil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (üheksas koda) 16. mai 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-23/17: Barnett versus Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK)

(Kohtuasi C-503/18 P)

(2018/C 381/15)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Inge Barnett (esindajad: advokaadid S. Orlandi, T. Martin)

Teine menetlusosaline: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee (EMSK)

Apellandi nõuded

Esimese võimalusena:

—	tühistada Üldkohtu 16. mai 2018. aasta kohtuotsus Barnett vs. EMSK, T-23/17, EU:T:2018:271;

—	tühistada EMSK poolt 21. märtsil 201622. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Barnett vs. EMSK (F-20/14, EU:F:2015:107) täitmiseks tehtud otsus;

—	mõista kohtukulud välja EMSK-lt.

Teise võimalusena:

—	tühistada Üldkohtu 16. mai 2018. aasta kohtuotsus Barnett vs. EMSK, T-23/17, EU:T:2018:271;

—	tühistada EMSK poolt 21. märtsil 201622. septembri 2015. aasta kohtuotsuse Barnett vs. EMSK (F-20/14, EU:F:2015:107) täitmiseks tehtud otsus;

—

mõista EMSK-lt tekitatud varalise kahju eest hageja kasuks välja 207 994,14 eurot, millele lisandub viivitusintress arvutatuna alates maksmisele kuuluvate summade sissenõutavaks muutumise kuupäevast, EKP poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määras, millele on lisatud 3,5 protsendipunkti, ning 25 000 eurot tekitatud mittevaralise kahju eest;

—	mõista kohtukulud välja EMSK-lt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja väidab, et Üldkohus rikkus mitut õigusnormi, kui ta asus seisukohale, et EMSK-l oli õigus Avaliku Teenistuse Kohtu otsuse täitmiseks piirduda hageja kandidatuuri uuesti läbivaatamisega väidetavate teenistuse huvide seisukohalt, mis selgitati välja kolm aastat pärast tema kandidatuuri esmakordselt tagasi lükkamise otsuse tegemist ja mis ei olnud pooltele teada kuni 21. märtsini 2016. Neil väidetavatel teenistuse huvidel, mis on teenistuse heaks toimimiseks väidetavalt hädavajalikud ja mille tõttu hageja kandidatuur tagasi lükati, ei ole seost kohaldatavate EMSK üldiste rakendussätetega. Lisaks tugineti neile väidetavatele teenistuse huvidele ilma ühiskomiteega konsulteerimata. Ühiskomitee aga märkis 2013. aastal, et juhul, kui üks kahest isikust, kellele meedet kohaldatakse, sellest loobub, pakutakse seda hagejale, arvestades teenistuse huve.

Hageja väidab ka, et Üldkohus eiras Avaliku Teenistuse Kohtu jõustunud otsuse seadusjõudu.

Viimaseks, vaidlustatud kohtuotsuses on rikutud õigusnormi, sest Üldkohus leidis, et kuigi vaidlustatud otsuse vastuvõtmiseks vajalik õiguslik alus on kehtetuks tunnistatud, säilis EMSK-l pädevus teha otsus vastuseks hageja kandideerimisavaldusele. Seda väidet analüüsides moonutas Üldkohus muu hulgas argumente, mille hageja esitas pädevuse puudumist käsitleva väite põhjendamiseks.

Marion Le Pen’i 9. augustil 2018 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 19. juuni 2018. aasta otsuse peale kohtuasjas T-86/17: Le Pen versus Euroopa Parlament

(Kohtuasi C-525/18 P)

(2018/C 381/16)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Apellant: Marion Le Pen (esindaja: advokaat R. Bosselut)

Teised menetlusosalised: Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu

Apellandi nõuded

—	tühistada Üldkohtu (kuues koda) 19. juuni 2018. aasta otsus kohtuasjas T-86/17.

Sellest tulenevalt:

—

tühistada parlamendi peasekretäri 5. detsembri 2016. aasta otsus, mis on vastu võetud, rakendades Euroopa Parlamendi juhatuse 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsuse 2009/C 159/01 Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete (MAS) kohta artiklit 68, muudetud kujul, ja millega 298 497,87 euro suurune võlgnevus;

—

tühistada võlateade nr 2016-1560, mis on teatavaks tehtud 6. detsembril 2016 ja milles teavitatakse apellanti asjaolust, et peasekretäri 5. detsembri 2016. aasta otsuse alusel on tuvastatud, et ta võlgneb eespool nimetatud summa, mis nõutakse parlamendiliikmete assistentide kulude eest alusetult makstud summana tagasi MAS artiklite 66, 78, 79 ja 80 ning finantsmääruse artikli 80 alusel;

—

mõista vastavalt kehtivale õigusele apellandi kasuks välja hüvitis talle põhjustatud mittevaralise kahju eest, mis tekkis seetõttu, et talle esitati enne uurimise lõppu põhjendamatuid süüdistusi; samuti palub apellant hüvitada mittevaralise kahju, mis tekis tema maine kahjustamise tõttu ning eraelu ja poliitilise tegevuse häirimise tõttu vaidlustatud otsuse läbi;

—	mõista vastavalt kehtivale õigusele apellandile välja hüvitis tekkinud menetluskulude eest;

—	mõista kõik kohtukulud välja parlamendilt;

—	enne kohtuotsuse tegemist: kohustada parlamenti esitama proua CG haldustoimik; väljavõte kordade kohta, mil proua CG parlamendi Strasbourg’i ja Brüsseli peahoonetesse sisenes; anonüümkiri, mille alusel alustati vaidlusalust menetlust ja OLAFi toimik, mis puudutab apellanti ja tema assistenti.

Väited ja peamised argumendid

Esimese väite kohaselt rikkus Üldkohus liidu õigust, rikkudes õigusnorme ja menetlusnõudeid. Apellant põhjendas täielikult ära selle, miks oli kohtuistungi kestel uute faktiliste asjaolude ilmnemise tõttu tarvis esitada uusi tõendeid. Need tõendid täiendasid parlamendi peasekretärile esitatud tõendeid. Üldkohtul oli olemas täielik pädevus, mis kohustas teda neid tõendeid arvesse võtma, et hinnata, kas parlamendi assistendi tööd tehti või mitte, ja seda, kuivõrd põhjendatud või põhjendamatu oli alusetult makstud summade tagasinõudmine. Lisaks oli teatav osa neist tõenditest parlamendi valduses, ent neid oli apellandi eest varjatud.

Teine väide, mille kohaselt Üldkohus rikkus kaitseõigusi ja menetlusnorme. Asjaoluga, et parlamendi peasekretär ei kuulanud apellanti ära ja sellega, et toimikut apellandile ei edastatud, rikuti: apellandi kaitseõigusi; õigust olla enne mis tahes otsuse, sh haldusotsuse tegemist ära kuulatud; poolte võrdsuse põhimõtet ja ausa kohtumenetluse põhimõtet; õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja isikule õiguskaitsevahendi võimaldamata jätmise keeldu, mis tuleneb MASi sätetest, liidu põhiõiguste hartast ja õiguse üldpõhimõtetest. Üldkohus jättis samuti tähelepanuta asjaolu, et peasekretäri otsuses puudus põhjendus.

Kolmas väide, mille kohaselt Üldkohus rikkus liidu õigust, rikkudes õigusnorme ja kvalifitseerides faktiliste asjaolude õigusliku laadi valesti; samuti moonutas Üldkohus apellandi väitel faktilisi asjaolusid ja tõendeid ning diskrimineeris apellanti; ka esines apellandi väitel fumus persecutionis ning rikuti õiguspärase ootuse ja seaduslikkuse põhimõtteid.

Neljas väide, mille kohaselt kuritarvitati võimu, sest vaidlustatud kohtuotsuses antakse heakskiit parlamendi peasekretäri käitumisele hoolimata tõigast, et peasekretäri tegelik eesmärk oli apellandi ja apellandi erakonna kahjustamine.

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Förvaltningsrätten i Göteborg (Rootsi) 13. augustil 2018 – AA versus Migrationsverket

(Kohtuasi C-526/18)

(2018/C 381/17)

Kohtumenetluse keel: rootsi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Förvaltningsrätten i Göteborg

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: AA

Vastustaja: Migrationsverket

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Schengeni lepingu rakendamise konventsiooni või Schengeni piirieeskirjade sätetega on vastuolus sellised liikmesriigi õigusnormid nagu need, mis sisalduvad Rootsis elamisloa saamise ajutiste piirangute seaduse (2016:752) artiklis 16f, kus on sätestatud, et selles riigis viibivale kolmanda riigi kodanikule võib anda tähtajalise elamisloa õppimiseks gümnaasiumiastmes ka juhul, kui selle välismaalase isikusamasus ei ole tõsikindlalt tuvastatud ja kui see isik ei ole esitanud usutavaid andmeid oma väidetava isikusamasuse kohta?

2.

Kui leitakse, et Schengeni acquis’st tuleneb sellises olukorras nõue, et isikusamasus peab olema tõsikindlalt tuvastatud või et selle kohta peavad olema usutavad andmed, siis kas tagasisaatmisdirektiivi (1) või liidu mõne muu õigusakti sätteid saab tõlgendada nii, et need lubavad sellest isikusamasusega seotud nõudest erandi tegemist?

---

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta direktiiv 2008/115/EÜ ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel (ELT L 348, lk 98).

27. augustil 2018 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Rumeenia

(Kohtuasi C-549/18)

(2018/C 381/18)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: T. Scharf, G. von Rintelen, L. Radu Bouyon)

Kostja: Rumeenia

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Rumeenia ei ole 26. juuniks 2017 vastu võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2015. aasta direktiivi 2015/849/EL, mis käsitleb finantssüsteemi rahapesu või terrorismi rahastamise eesmärgil kasutamise tõkestamist ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL) nr 648/2012 ja tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/60/EÜ ja komisjoni direktiiv 2006/70/EÜ, (1) täitmiseks vajalikke õigus- ja haldusakte või vähemalt ei ole vastavatest meetmetest komisjonile teatanud, siis on ta rikkunud selle direktiivi artiklist 67 tulenevaid kohustusi;

—	mõista ELTL artikli 260 lõike 3 alusel Rumeenialt direktiivi 2015/849/EL ülevõtmise meetmetest teatamise kohustuse rikkumise eest välja trahv 21 974,40 eurot iga viivitatud päeva kohta alates kohtuotsuse kuulutamisest käesolevas kohtuasjas;

—

mõista ELTL artikli 260 lõike 3 alusel Rumeenialt välja põhisumma suurusega 6 016,80 eurot päevas, mis korrutatakse nende päevade arvuga, mis jäävad vahemikku alates järgmisest päevast pärast asjaomase direktiiviga määratud tähtaja möödumist kuni päevani, mil Rumeenia oma kohustused täidab, või kohustuste täitmata jätmise korral kuni Euroopa Kohtu otsuse kuulutamise päevani, tingimusel et minimaalne põhisumma on 1 887 000 eurot;

—	mõista kohtukulud välja Rumeenialt.

Väited ja peamised argumendid

1.	Direktiivi 2015/849/EL artikli 67 alusel olid liikmesriigid kohustatud jõustama selle direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusaktid 26. juuniks 2017. Kuna Rumeenia ei teatanud rakendusmeetmetest, otsustas komisjon pöörduda Euroopa Kohtu poole.

2.	Oma hagiavalduses palub komisjon Euroopa Kohtul mõista Rumeenialt ELTL artikli 260 lõike 3 alusel välja põhisumma ja trahv.

---

(1)  ELT 2015, L 141, lk 73.

30. augustil 2018 esitatud hagi – Euroopa Komisjon versus Hispaania Kuningriik

(Kohtuasi C-556/18)

(2018/C 381/19)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: E. Manhaeve ja S. Pardo Quintillán)

Kostja: Hispaania Kuningriik

Hageja nõuded

Hageja palub Euroopa Kohtul:

—

tuvastada Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 258 esimese lõigu alusel, et Hispaania Kuningriik on rikkunud kohustusi, mis tal lasuvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivi 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (1), artikli 13 lõike 7 alusel koostoimes sama artikli lõikega 1, artikliga 14 ja artikli 15 lõikega 1, kuivõrd ta ei ole lõpule viinud avalikkuse teavitamist ja avalikkusega konsulteerimist vesikonna majandamiskavade ülevaatamise ja ajakohastamise osas ning kuivõrd ta ei ole vastu võtnud, avaldanud ega komisjonile edastanud vesikonna majanduskavade ülevaatamise ja ajakohastamise meetmeid Lanzarote, Fuerteventura, Gran Canaria, Tenerife, Gomera, Palma ja Hierro valglapiirkondades;

—	mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

Väited ja peamised argumendid

Direktiiv 2000/60/EÜ jõustus vastavalt selle artiklis 25 sätestatule selle Euroopa Ühenduste Teatajas avaldamise kuupäeval, see tähendab 22. detsembril 2000. Seega tuli vesikonna majanduskavad avaldada vastavalt artikli 13 lõikele 6 hiljemalt 22. detsembril 2009 ning need tuli esimest korda üle vaadata ja ajakohastada vastavalt artikli 13 lõikele 7 hiljemalt 22. detsembril 2015.

Komisjon on seisukohal, et Hispaania Kuningriik on rikkunud kohustusi, mis tal lasuvad direktiivi 2000/60/EÜ nimetatud lõigete ja artiklite alusel, kuivõrd ta ei ole lõpule viinud avalikkuse teavitamist ja avalikkusega konsulteerimist vesikonna majandamiskavade ülevaatamise ja ajakohastamise osas ning kuivõrd ta ei ole vastu võtnud, avaldanud ega edastanud komisjonile viimase 5. oktoobri 2017. aasta põhjendatud arvamuses kehtestatud kahekuulise tähtaja jooksul vesikonna majanduskavade ülevaatamise ja ajakohastamise meetmeid Lanzarote, Fuerteventura, Gran Canaria, Tenerife, Gomera, Palma ja Hierro valglapiirkondades.

---

(1)  EÜT 2000, L 327, lk 1; ELT eriväljaanne 15/05, lk 275.

Üldkohtu 11. septembri 2018. aasta otsus – Apimab Laboratoires jt versus komisjon

(Kohtuasi T-14/16) (1)

((Tarbijakaitse - Toidulisandites sisalduvatele polütsüklilistele aromaatsetele süsivesinikele piirnormide kehtestamine - Määrus (EMÜ) nr 315/93 - Riskianalüüs - Määrus (EÜ) nr 178/2002 - Ilmne hindamisviga - Proportsionaalsus - Diskrimineerimiskeelu põhimõte))

(2018/C 381/20)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: Apimab Laboratoires (Clermont-l’Hérault, Prantsusmaa) ja seitse teist hagejat, kelle nimed on esitatud kohtuotsuse lisas (esindaja: advokaat A. de Brosses)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: K. Herbout-Borczak ja C. Valero)

Ese

ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada osaliselt komisjoni 27. oktoobri 2015. aasta määrus (EL) 2015/1933, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 1881/2006 seoses polütsükliliste aromaatsete süsivesinike piirnormidega kakaokiudude, banaanikrõpsude, toidulisandite, kuivatatud ürtide ja kuivatatud vürtside puhul (ELT 2015, L 282, p. 11).

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Jätta Apimab Laboratoires’i ja teiste hagejate, kelle nimed on esitatud lisas, kohtukulud nende endi kanda ja mõista neilt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud.

---

(1)  ELT C 90, 7.3.2016.

Üldkohtu 12. septembri 2018. aasta otsus – PH versus komisjon

(Kohtuasi T-613/16) (1)

((Avalik teenistus - Töölevõtmine - Avalik konkurss - Konkursiteade EPSO/AST-SC/03/15 - Otsus kõrvaldada kandidaat konkursilt - Perekondlikud sidemed konkursikomisjoni liikmega - Võrdne kohtlemine))

(2018/C 381/21)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: PH (esindaja: advokaat M. Cornacchia)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: G. Gattinara ja L. Radu Bouyon)

Ese

ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada 19. mai 2016. aasta otsus, millega vastuseks hageja esitatud uuesti läbivaatamise taotlusele kinnitati tema kõrvaldamine konkursilt EPSO/AST-SC/03/15.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja PH-lt.

---

(1)  ELT C 371, 10.10.2016 (kohtuasi, mis algselt registreeriti Euroopa Liidu Avaliku Teenistuse Kohtus numbriga F-43/16 ja anti üle Euroopa Liidu Üldkohtule 1.9.2016).

Üldkohtu 11. septembri 2018. aasta otsus – Foshan Lihua Ceramic versus komisjon

(Kohtuasi T-654/16) (1)

((Dumping - Hiinast pärit keraamiliste plaatide import - Määruse (EÜ) nr 1225/2009 artikli 11 lõiked 3 ja 5 ning artikkel 17 (nüüd määruse (EL) 2016/1036 artikli 11 lõiked 3 ja 5 ning artikkel 17) - Rakendusmäärusega (EL) nr 917/2011 kehtestatud lõpliku dumpinguvastase tollimaksu uuesti läbivaatamise taotluse, mis piirdub dumpinguga, osaline rahuldamata jätmine - Asjaolude püsiv muutus - Väljavõtteline uuring - Individuaalne kontrollimine - Koostöö puudumine lõplike meetmete vastuvõtmiseni viinud uurimises))

(2018/C 381/22)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Foshan Lihua Ceramic Co. Ltd (Foshan City, Hiina) (esindajad: advokaadid B. Spinoit ja D. Philippe)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: M. França, T. Maxian Rusche, N. Kuplewatzky ja A. Demeneix)

Ese

ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada komisjoni 11. juuli 2016. aasta rakendusotsus C(2016) 4259, millega lükatakse tagasi dumpinguaspektidega piirduva osalise vahepealse läbivaatamise taotlus seoses lõplike dumpinguvastaste meetmetega, mis kehtestati Hiina Rahvavabariigist pärit keraamiliste plaatide impordi suhtes nõukogu 12. septembri 2011. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 917/2011.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Foshan Lihua Ceramic Co. Ltd-lt.

---

(1)  ELT C 428, 21.11.2016.

Üldkohtu 12. septembri 2018. aasta otsus – De Geoffroy jt versus parlament

(Kohtuasi T-788/16) (1)

((Avalik teenistus - Ametnikud - Puhkused - Parlamendi uute, puhkuste haldamist käsitlevate juhiste vastuvõtmine - Uute juhiste alusel tehtud otsused tõlketeenistustes - Põhjendamiskohustus - Ilmne hindamisviga - Teenistuse huvid - Õigusvastasuse vastuväide))

(2018/C 381/23)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: Dominique De Geoffroy (Brüssel, Belgia) ja 14 teist hagejat, kelle nimed on esitatud kohtuotsuse lisas (esindajad: advokaadid N. de Montigny ja J.-N. Louis, hiljem N. de Montigny)

Kostja: Euroopa Parlament (esindajad: E. Taneva ja L. Deneys)

Ese

ELTL artikli 270 alusel esitatud nõue tühistada esiteks parlamendi 21. märtsi 2016 juhised, mis käsitlevad puhkuse haldamise sise-eeskirjade artikli 4 lõike 5 kohaldamist tõlketeenistustele, teiseks parlamendi 12. aprilli 2016. aasta otsus, millega rahuldati Françoise Joostensi puhkusetaotlus, kuid taotletud puhkusepäevad arvati 3,5-päevase kvoodi hulka, kolmandaks parlamendi 2. juuni 2016. aasta otsus Françoise Joostensile taotletud puhkuse andmisest keeldumise kohta, ja neljandaks parlamendi 13. juuni 2016. aasta otsus Stéphane Grosjeanile taotletud puhkuse andmisest keeldumise kohta.

Resolutsioon

1.	Tühistada Euroopa Parlamendi 13. juuni 2016. aasta otsus Stéphane Grosjeanile taotletud puhkuse andmisest keeldumise kohta.

2.	Jätta hagi ülejäänud osas rahuldamata.

3.	Jätta poolte kohtukulud nende endi kanda.

---

(1)  ELT C 14, 16.1.2017.

Üldkohtu 12. septembri 2018. aasta otsus – Chefaro Ireland versus EUIPO – Laboratoires M&L (NUIT PRECIEUSE)

(Kohtuasi T-905/16) (1)

((Euroopa Liidu kaubamärk - Kehtetuks tunnistamise menetlus - Euroopa Liitu nimetav rahvusvaheline registreering - Kujutismärk NUIT PRECIEUSE - Varasem siseriiklik sõnamärk EAU PRECIEUSE - Suhteline keeldumispõhjus - Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EL) nr 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkt b)))

(2018/C 381/24)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Chefaro Ireland DAC (Dublin, Iirimaa) (esindajad: advokaadid P. Maeyaert ja J. Muyldermans)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) (esindajad: A. Lukošiūtė, D. Walicka ja D. Gája)

Teine menetluspool apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus: Laboratoires M&L SA (Manosque, Prantsusmaa) (esindaja: advokaat F. Cordt)

Ese

Hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 19. oktoobri 2016. aasta otsus (asi R 2596/2015-4), mis käsitleb Chefaro Irelandi ja Laboratoires M&L-i vahelist kehtetuks tunnistamise menetlust.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Chefaro Ireland DAC-lt.

---

(1)  ELT C 53, 20.2.2017.

Üldkohtu 12. septembri 2018. aasta otsus – Healy versus komisjon

(Kohtuasi T-55/17) (1)

((Avalik teenistus - Lepingulised töötajad - Töölevõtmine - Sisekonkurss - Assistentide reservnimekirja koostamine - Konkursile lubamise tingimus, mis puudutab teenistusstaaži komisjonis - Konkursi katsetele mittelubamine))

(2018/C 381/25)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: John Morrison Healy (Celbridge, Iirimaa) (esindajad: advokaadid S. Orlandi ja T. Martin)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: G. Berscheid ja L. Radu Bouyon)

Ese

ELTL artiklil 270 põhinev nõue, milles palutakse tühistada sisekonkursi COM/02/AST/16 (AST 2) komisjoni otsus, millega hageja kandideerimisavaldus tagasi lükati.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja John Morrison Healylt.

---

(1)  ELT C 112, 10.4.2017.

Üldkohtu 12. septembri 2018. aasta otsus – Pelikan versus EUIPO – NBA Properties (NEW ORLEANS PELICANS)

(Kohtuasi T-112/17) (1)

((Euroopa Liidu kaubamärk - Vastulausemenetlus - Euroopa Liidu kujutismärgi NEW ORLEANS PELICANS taotlus - Euroopa Liidu varasem sõnamärk ja siseriiklik kujutismärk Pelikan - Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EL) nr 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkt b)))

(2018/C 381/26)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Pelikan Vertriebsgesellschaft mbH & Co. KG (Hannover, Saksamaa) (esindaja: advokaat U. Hildebrandt)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) (esindajad: D. Gája ja D. Walicka)

Teine menetluspool apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus: NBA Properties, Inc. (New York, New York, Ühendriigid) (esindajad: barrister M. Chapple, hiljem barrister T. Elias)

Ese

Hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 16. detsembri 2016. aasta otsuse (asi R 408/2016-4) peale, mis käsitleb vastulausemenetlust Pelikan Vertriebsgesellschafti ja NBA Properties’i vahel.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Pelikan Vertriebsgesellschaft mbH & Co. KG-lt.

---

(1)  ELT C 129, 24.4.2017.

Üldkohtu 12. septembri 2018. aasta otsus – Primart versus EUIPO – Bolton Cile España (PRIMART Marek Łukasiewicz)

(Kohtuasi T-584/17) (1)

((Euroopa Liidu kaubamärk - Vastulausemenetlus - Euroopa Liidu kujutismärgi PRIMART Marek Łukasiewicz taotlus - Varasem siseriiklik sõnamärk PRIMA - Suhteline keeldumispõhjus - Määruse (EÜ) nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkt b (nüüd määruse (EL) nr 2017/1001 artikli 8 lõike 1 punkt b)))

(2018/C 381/27)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Przedsiębiorstwo Produkcyjno-Handlowe „Primart“ Marek Łukasiewicz (Wołomin, Poola) (esindaja: advokaat J. Skołuda)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO) (esindaja: S. Palmero Cabezas)

Teine menetluspool apellatsioonikojas, menetlusse astuja Üldkohtus: Bolton Cile España, SA (Madrid, Hipsaania) (esindajad: advokaadid F. Celluprica, F. Fischetti ja F. De Bono)

Ese

Hagi EUIPO neljanda apellatsioonikoja 22. juuni 2017. aasta otsuse (asi R 1933/2016-4) peale, mis käsitleb vastulausemenetlust Bolton Cile España ja Przedsiębiorstwo Produkcyjno-Handlowe „Primart“ Marek Łukasiewicz’i vahel.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Mõista kohtukulud välja Przedsiębiorstwo Produkcyjno-Handlowe „Primart“ Marek Łukasiewicz-ilt.

---

(1)  ELT C 374, 6.11.2017.

Üldkohtu 19. juuli 2018. aasta määrus – Polisario Rinne versus nõukogu

(Kohtuasi T-180/14) (1)

((Tühistamishagi - Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vaheline kalandusalane partnerlusleping - Protokoll, millega määratakse kindlaks selles partnerluslepingus sätestatud kalapüügivõimalused - Lepingu sõlmimise otsus - Selle lepingu ja protokolli kohaldatavus Lääne-Sahara territooriumile ja sellega külgnevatele vetele - Kaebeõiguse puudumine - Vastuvõetamatus))

(2018/C 381/28)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Rahvarinne Saguia-el-Hamra ja Rio de Oro vabastamiseks (Polisario Rinne) esindaja: advokaat G. Devers)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: S. Kyriakopoulou, A. de Elera-San Miguel Hurtado ja A. Westerhof Löfflerová)

Kostja toetuseks menetlusse astuja: Euroopa Komisjon (esindajad: A. Bouquet, F. Castillo de la Torre ja E. Paasivirta)

Ese

Mille ese on ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue tühistada esiteks nõukogu 16. detsembri 2013. aasta otsus 2013/785/EL Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise protokolli (millega määratakse kindlaks Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelises kalandusalases partnerluslepingus sätestatud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus) Euroopa Liidu nimel sõlmimise kohta, ja teiseks komisjoni 12. märtsi 2018. aasta otsus (EL) 2018/393, millega kiidetakse Euroopa Liidu nimel heaks Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelise protokolli (millega määratakse kindlaks Euroopa Liidu ja Maroko Kuningriigi vahelises kalandusalases partnerluslepingus sätestatud kalapüügivõimalused ja rahaline toetus) muutmine.

Resolutsioon

1.	Jätta hagi rahuldamata.

2.	Jätta Le Front populaire pour la libération de la Saguia-el-Hamra et du Rio de Oro (Front Polisario) kohtukulud tema enda kanda ja mõista Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud välja temalt.

3.	Jätta Euroopa Komisjoni kohtukulud tema enda kanda.

---

(1)  ELT C 184, 6.6.2014.

Üldkohtu 27. juuli 2018. aasta määrus – Apple Distribution International versus komisjon

(Kohtuasi T-101/17) (1)

((Tühistamishagi - Riigiabi - Abi, mida Saksamaa kavatseb rakendada filmitootmise ja -levi edendamiseks - Otsus, millega tunnistatakse abi siseturuga kokkusobivaks - Isikliku puutumuse puudumine - Vastuvõetamatus))

(2018/C 381/29)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Apple Distribution International (Cork, Iirimaa) (esindajad: advokaadid S. Schwiddessen, H. Lutz, N. Niejahr ja A. Patsa)

Kostja: Euroopa Komisjon (esindajad: J. Samnadda, G. Braun ja B. Stromsky)

Ese

ELTL artikli 263 alusel esitatud nõue, millega palutakse tühistada 1. septembri 2016. aasta otsus (EL) 2016/2042 abikava SA 38418 – 2014/C (ex 2014/N) kohta, mida Saksamaa kavatseb rakendada filmitootmise ja -levi edendamiseks (ELT 2016, L 314, lk 63).

Resolutsioon

1.	Jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata.

2.	Saksamaa Liitvabariigi, Prantsuse Vabariigi ja Filmförderungsanstalt'i menetlusse astumise avalduste kohta ei ole tarvis otsust langetada.

3.	Jätta Apple Distribution Internationali kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja Euroopa Komisjoni kohtukulud, välja arvatud menetlusse astumise avaldustega seotud kohtukulud.

4.	Jätta Apple Distribution Internationali, komisjoni, Saksamaa Liitvabariigi, Prantsuse Vabariigi ja Filmförderungsanstalt'i kohtukulud, mis on seotud menetlusse astumise avaldustega, igaühe enda kanda.

---

(1)  ELT C 121, 18.4.2017.

Üldkohtu presidendi 20. augusti 2018. aasta määrus – IFSUA versus nõukogu

(Kohtuasi T-251/18 R)

((Ajutiste meetmete kohaldamine - Teatavate kalavarude püügivõimalused - Huntahvena püüki käsitlevad meetmed - Püügikeeld harrastuskalapüügi raames - Kohaldamise peatamise taotlus - Kiireloomulisuse puudumine))

(2018/C 381/30)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Hageja: International Forum for Sustainable Underwater Activities (IFSUA) (Barcelona, Hispaania) (esindaja: advokaat T. Gui Mori)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu (esindajad: F. Naert ja P. Plaza García)

Kostja toetuseks menetlusse astuja: Euroopa Komisjon (esindajad: M. Morales Puerta, F. Moro ja A. Stobiecka-Kuik)

Ese

ELTL artiklite 278 ja 279 alusel esitatud nõue peatada nõukogu 23. jaanuari 2018. aasta määruse (EL) 2018/120, millega määratakse 2018. aastaks kindlaks teatavate kalavarude ja kalavarurühmade püügi võimalused, mida kohaldatakse liidu vetes ja liidu kalalaevade suhtes teatavates vetes väljaspool liitu, ning millega muudetakse määrust (EL) 2017/127 (ELT 2018, L 27, lk 1), artikli 2 lõike 2 ning artikli 9 lõigete 4 ja 5 kohaldamine.

Resolutsioon

1.	Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

2.	Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

Üldkohtu presidendi 20. juuli 2018. aasta määrus – CdT versus EUIPO

(Kohtuasi T-417/18 R)

((Ajutiste meetmete kohaldamine - Institutsiooniõigus - EUIPO toimimiseks vajalikud tõlketeenused - Väliste teenusepakkujate kasutamine - Ajutiste meetmete kohaldamise taotlus - Kiireloomulisuse puudumine))

(2018/C 381/31)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Euroopa Liidu Asutuste Tõlkekeskus (esindajad: J. Rikkert ja M. M. Garnier)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (esindajad: N. Bambara ja D. Hanf)

Ese

ELTL artiklite 278 ja 279 alusel esitatud taotlus esiteks peatada EUIPO otsuste täitmine, mis puudutavad EUIPO toimimiseks vajalike tõlketeenuste tellimist puudutavaid vajalikke meetmeid, ja teiseks kohustada EUIPO-t avaldama Euroopa Liidu Teataja Lisas teate tõlketeenuste hankemenetluse peatamise ning selle menetluse raames lepingute sõlmimata jätmise kohta.

Resolutsioon

1.	Jätta ajutiste meetmete kohaldamise taotlus rahuldamata.

2.	Otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

9. augustil 2018 esitatud hagi – Compañia de Tranvías de la Coruña versus komisjon

(Kohtuasi T-485/18)

(2018/C 381/32)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Compañia de Tranvías de la Coruña, SA (A Coruña, Hispaania) (esindaja: advokaat J. Monrabà Bagan)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada Euroopa Komisjoni 7. juuni 2018. aasta otsus C(2018) 3780 final, mis käsitleb juurdepääsu dokumentidele;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet.

1.

Esimene väide, et vaidlustatud otsuse tegemisel ei järgitud olulisi menetlusnorme. — Otsuses ei ole piisavalt põhjendatud, miks keelata või lubada ainult osaliselt tutvuda dokumentidega, arvestades, et puudub seos Euroopa Kohtus pooleli oleva menetluse, millele tugineti (liidetud kohtuasjad C-350/17: Mobit (1) ja C-351/17: Autolinee Toscane (2)), ja dokumentidega tutvumise taotluse vahel. — Piisav põhjendus on oluline menetlusnorm ja Euroopa Komisjon on kohustatud seda alati järgima. — Piisava põhjenduse puudumine tähendab, et vaidlustatud otsus on vastuolus ELTL artikli 296 teise lõiguga ja järelikult tuleb see ELTL artikli 264 esimese lõigu alusel tühistada.

2.

Teine väide esitatakse teise võimalusena ja selle kohaselt esineb ülekaalukas üldine huvi avalikustada dokumente, millega tutvumise võimaldamisest vaidlustatud otsusega keelduti. — Dokumendid, millega tutvumist taotleti, on üldise huvi esemeks, aidates tõlgendada liidu õiguse niisuguseid olulisi norme avaliku rongi- ja maanteereisijateveo teenuse osutamise valdkonnas, mida Euroopa Komisjon on varem kohaldanud. — Seega isegi kui Euroopa Kohus otsustab, et esineb seos eespool mainitud menetluses olevate liidetud kohtuasjade C-350/17: Mobit ja C-351/17: Autolinee Toscane ning dokumentidega tutvumise taotluse vahel, lubab määruse nr 1049/2001 (3) artikli 4 lõige 2 in fine dokumentidega tutvuda, kui selleks esineb ülekaalukas üldine huvi. — Dokumentide asjakohasus, mitte ainult taotlejale vaid kõigile asutustele ja aktsionäridele, kes soovivad kohaldada liidu õigust avaliku rongi- ja maanteereisijateveo teenuse valdkonnas, on käsitatav ülekaaluka üldise huvina ja seetõttu tuleks nendega tutvumist võimaldada.

---

(1)  Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 12. juunil 2017, kohtuasi Mobit Soc.cons. a.r.l. vs. Regione Toscana (ELT 2017, C 330, lk 4).

(2)  Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 12. juunil 2017, kohtuasi Autolinee Toscane SpA vs. Mobit Soc.cons. a.r.l. (ELT 2017, C 330, lk 5).

(3)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2001. aasta määrus (EÜ) nr 1049/2001 üldsuse juurdepääsu kohta Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni dokumentidele (EÜT 2001, L 145, lk 43; ELT eriväljaanne 01/03, lk 331).

15. augustil 2018 esitatud hagi – Danske Slagtermestre versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi T-486/18)

(2018/C 381/33)

Kohtumenetluse keel: taani

Pooled

Hageja: Danske Slagtermestre (Odense, Taani) (esindaja: advokaat H. Sønderby Christensen)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada Euroopa Komisjoni 19. aprilli 2018. aasta otsus riigiabi kohta SA.37433(2017/FC), teatavaks tehtud numbri C(2018) 2259 all;

—	mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.

1.

Esimene väide, et komisjon on rikkunud audi alteram partem põhimõtet. Hageja väidab, et komisjon on rikkunud audi alteram partem põhimõtet (vt Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkt a), kuna ei andnud Danske Slagtermestrele võimalust olla ära kuulatud seoses vastaspoole väidetega, mille alusel komisjon tegi antud asjas otsuse.

2.	Teine väide, et komisjon ei olnud otsuse tegemisel erapooletu. Hageja väidab, et komisjon rikkus Danske Slagtermestre õigust erapooletule kohtlemisele.

3.	Kolmas väide on, et abimeede annab eelise.

4.	Neljas väide on, et abimeede on valikuline.

5.	Viies väide on, et abi antakse riigi poolt või riigi ressurssidest.

6.	Kuues väide on, et abimeede moonutab konkurentsi.

7.	Seitsmes väide on, et abimeede kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.

Hageja väidab kolmanda kuni seitsmenda väite põhjenduseks muu hulgas, et komisjon on rikkunud õigusnormi, kui leidis, et meede ei anna teatavatele ettevõtjatele eelist.

—	Esiteks on väidetud, et meede annab suurtele tapamajadele ilmse eelise, kuna see tagab, et väiksemad tapamajad maksaksid rohkem kui kaks korda kõrgemaid heitveetasusid ühe looma kohta, võrreldes suurte tapamajadega, kes saavad seetõttu maksta tarnijatele kõrgemaid hindu.

—	Teiseks on väidetud, et puudub objektiivne põhjendus suurtele tapamajadele heitveetasude vähendamiseks, kui makse „tegeliku kulu“ kohta on sama väikestel, keskmistel ja suurtel tapamajadel, ning meede saab põhineda „tegelikul kulul“ vaid siis, kui tasusid vähendatakse ka väikestel tapamajadel.

—

Kolmandaks on väidetud, et komisjon ei saa kohaldada turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteeriumi selle hindamisel, kas meede annab eelise, kuna ühtegi Taani ettevõtjat ei ole õigust reoveepuhastuse keskjaamast lahti ühendada ja kuna Taanis ei ole tegutsevat ega potentsiaalset reovee drenaaži turgu.

—

Neljandaks on väidetud, et isegi kui turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja kriteerium on kohaldatav, ei ole komisjon seda õigesti kohaldanud. See kriteerium saab põhineda üksnes andmetel, mis on tuvastatud seoses konkreetse kasutaja tegevusega. Nimetatud kriteeriumiga on kokkusobimatu kasutada keskmisi näitajaid, mis on saadud teistelt arvutustes osalevatelt omavalitsustelt ja lisaks jätta tähelepanuta reovee infrastruktuurile ja puhastusjaamade laiendamisele tehtavate kulutuste näol puhastusjaamade kantavad märkimisväärsed kapitalikulud ühendamaks suuri abisaavaid ettevõtjaid omavalitsusele kuuluva puhastusjaamaga.

17. augustil 2018 esitatud hagi – PO versus Euroopa välisteenistus

(Kohtuasi T-494/18)

(2018/C 381/34)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: PO (esindaja: advokaat N. de Montigny)

Kostja: Euroopa välisteenistus

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

kinnitada: — 17. oktoobri 2017. aasta üksikasjalik arvutus, mille saatis talle sama päeva meiliga Euroopa välisteenistuse personalitalitus; — 16. jaanuari 2018. aasta e-kiri, mille saatis talle Euroopa välisteenistuse personalitalitus ning milles kinnitati, et personalieeskirjade kohase ülempiiri ületamiseks tema poja ja tütre puhul ei ole õiguslikku alust; — vajalikus ulatuses 17. jaanuari 2018. aasta kaebuse rahuldamata jätmise otsus, milles teatati hagejale 17. mail 2018;

—	mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kaks väidet.

1.	Esimene väide õigusvastasuse vastuväite kohta, kuna vaidlustatud otsus, 15. aprilli 2016. aasta teade ja 22. septembri 2016. aasta teade, millel mõlemal vaidlustatud otsus põhineb, ja juhised on vastuolus Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade ja selle X lisaga.

2.

Teine väide, et käesolevas asjas vaidlustatud üksikotsus on õigusvastane järgmistel alustel: — ettevaatluspõhimõtte, õiguspärase ootuse põhimõtte, õiguskindluse põhimõtte, hea halduse põhimõtte ja nende omandatud õiguste rikkumine; — õiguse perekonnale ja haridusele rikkumine; — võrdse kohtlemise põhimõtte ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte rikkumine; — huvide kaalumata jätmine ja võetud meetme proportsionaalsuse põhimõtte järgimata jätmine.

6. septembril 2018 esitatud hagi – K.A. Schmersal Holding versus EUIPO – Tecnium (tec.nicum)

(Kohtuasi T-527/18)

(2018/C 381/35)

Hagiavalduse keel: saksa

Pooled

Hageja: K.A. Schmersal Holding GmbH & Co. KG (Wuppertal, Saksamaa) (esindaja: advokaat A. Haudan)

Kostja: Euroopa Liidu Intellektuaalomandi Amet (EUIPO)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Tecnium SA (Manresa, Hispaania)

Andmed EUIPO menetluse kohta

Vaidlusaluse kaubamärgi taotleja: hageja

Vaidlusalune kaubamärk: ELi sõnamärgi tec.nicum taotlus – ELi kaubamärk nr 13 626 791

Menetlus EUIPOs: vastulausemenetlus

Vaidlustatud otsus: EUIPO viienda apellatsioonikoja 21. juuni 2018. aasta otsus asjas R 2427/2017-5

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—	tühistada vaidlustatud otsus osas, milles sellega keelduti taotletud kaubamärki registreerimist klassi 42 kuuluvate kaupade jaoks.

—	mõista kohtukulud välja EUIPO-lt.

Väited

—	vastulause aluseks olevat kaubamärki ei ole kasutatud;

—	asjaomane avalikkus on määratletud vääralt;

—	teenused ei ole sarnased;

—	vastandatud kaubamärgid ei ole sarnased;

—	ei esine segiajamise tõenäosust.

Üldkohtu 13. juuli 2018. aasta määrus – BBY Solutions versus EUIPO – Worldwide Sales Corporation España (BEST BUY GEEK SQUAD)

(Kohtuasi T-715/15) (1)

(2018/C 381/36)

Kohtumenetluse keel: inglise

Kolmanda koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 59, 15.2.2016.

Üldkohtu 13. juuli 2018. aasta määrus – BBY Solutions versus EUIPO – Worldwide Sales Corporation España (BEST BUY)

(Kohtuasi T-773/15) (1)

(2018/C 381/37)

Kohtumenetluse keel: inglise

Kolmanda koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 78, 29.2.2016.

Üldkohtu 13. juuli 2018. aasta määrus – BBY Solutions versus EUIPO – Worldwide Sales Corporation España (BEST BUY mobile)

(Kohtuasi T-72/16) (1)

(2018/C 381/38)

Kohtumenetluse keel: inglise

Kolmanda koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 118, 4.4.2016.

Üldkohtu 13. juuli 2018. aasta määrus – Sky versus EUIPO – Parrot Drones (Parrot SKYCONTROLLER)

(Kohtuasi T-288/17) (1)

(2018/C 381/39)

Kohtumenetluse keel: inglise

Esimese koja president tegi määruse kohtuasja registrist kustutamiseks.

---

(1)  ELT C 231, 17.7.2017.