29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/1

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/2

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/2

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (1) (edaspidi „direktiiv 2004/18/EÜ”) artikli 48 lõiget 3 koosmõjus artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et kui selles on sätestatud, et ettevõtja võib „vajadusel” kasutada teiste üksuste võimalusi, on sellega mõeldud iga juhtumit, mil asjaomasel ettevõtjal puudub hankija nõutud kvalifikatsioon ja ta tahaks kasutada teiste üksuste võimalusi? Või kas viidet, et ettevõtja võib ainult „vajadusel” kasutada teiste üksuste võimalusi, tuleb lugeda piiranguks, nii et selline viide on seoses ettevõtjate kvalifikatsiooni tõendamisega riigihankelepingu sõlmimise menetluses lubatud üksnes erandjuhul ja mitte reeglina?

2.

Kas direktiivi 2004/18/EÜ artikli 48 lõiget 3 koosmõjus artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et teiste üksuste võimaluste kasutamine ettevõtja poolt „olenemata nendevaheliste sidemete õiguslikust laadist” ning nende üksuste „vahendite käsutamine” tähendavad, et ettevõtjal võivad hankelepingu täitmisel puududa sidemed nende üksustega või need võivad olla üksnes väga lahtised ja määratlemata, st et ta saab lepingu täita iseseisvalt (ilma mõne teise üksuse osalemiseta), või et selline osalemine võib seisneda „nõustamises”, „konsultatsioonis”, „koolituses” jms? Või kas tuleb direktiivi 2004/18/EÜ artikli 48 lõiget 3 tõlgendada nii, et üksus, kelle võimalusi ettevõtja kasutab, peab hankelepingu tegelikult ja isiklikult täitma selles ulatuses, mis on tema võimaluste kohta teatatud?

3.

Kas direktiivi 2004/18/EÜ artikli 48 lõiget 3 koosmõjus artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et ettevõtja, kellel on küll oma kogemused, kuid siiski väiksemas ulatuses kui ta tahaks hankijale näidata (nt mitte piisavad selleks, et esitada pakkumus kogu lepingu täitmiseks), võib kasutada lisaks teiste üksuste võimalusi, et parandada oma väljavaateid riigihankelepingu sõlmimise menetluses?

4.

Kas direktiivi 2004/18/EÜ artikli 48 lõiget 3 koosmõjus artikliga 2 tuleb tõlgendada nii, et hankija võib määrata (või isegi peab määrama) hanketeates või hankedokumentides põhimõtted, mille kohaselt võib ettevõtja kasutada teiste üksuste võimalusi, nt kuidas peab teine üksus hankelepingu täitmisel osalema, kuidas saab ühendada ettevõtja ja teise üksuse suutlikkust, kas teine üksus vastutab koos ettevõtjaga lepingu nõuetekohase täitmise eest solidaarselt samas ulatuses, milles ettevõtja kasutab teise üksuse võimalusi?

5.

Kas direktiivi 2004/18/EÜ artiklis 2 sätestatud ettevõtjate võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaselt on lubatud kasutada teise üksuse võimalusi vastavalt direktiivi artikli 48 lõikele 3, mille raames liidetakse kahe või rohkema üksuse võimalused, kellel ei ole oskuste ja kogemuste osas selliseid võimalusi, mida nõuab hankija?

6.

Kas direktiivi 2004/18/EÜ artiklis 2 sätestatud ettevõtjate võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaselt on lubatud seega direktiivi 2004/18/EÜ artiklit 44 ja artikli 48 lõiget 3 tõlgendada nii, et hankija poolt riigihankelepingu sõlmimise menetluses osalemiseks seatud tingimused võivad ettevõtja tegelikust kvalifikatsioonist sõltumata olla hankemenetluses osalemise eesmärgil üksnes formaalselt täidetud?

7.

Kas direktiivi 2004/18/EÜ artiklis 2 sätestatud ettevõtjate võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte kohaselt on lubatud, et juhul, kui on lubatud pakkumuse esitamine hankelepingu ühele osale, teatab ettevõtja pärast pakkumuste esitamist, näiteks dokumentide täiendamise või selgitamise raames, millist hankelepingu osa puudutavad tema poolt hankemenetluses osalemise tingimustele vastamise tõendamiseks kirjeldatud võimalused?

8.

Kas direktiivi 2004/18/EÜ artiklis 2 sätestatud ettevõtjate võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte ning läbipaistvuse põhimõtte kohaselt on lubatud, et korraldatud oksjon tunnistatakse kehtetuks ja elektroonilist oksjonit korratakse juhul, kui seda ei viidud olulises osas läbi nõuetekohaselt, näiteks kui ei kutsutud osalema kõiki ettevõtjaid, kes esitasid lubatud pakkumused?

9.

Kas direktiivi 2004/18/EÜ artiklis 2 sätestatud ettevõtjate võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtte ning läbipaistvuse põhimõtte kohaselt on lubatud, et hankeleping sõlmitakse ettevõtjaga, kelle pakkumus tunnistati sellisel oksjonil ilma oksjonit kordamata edukaks, kui ei ole võimalik kindlaks teha, kas arvesse võtmata jäetud ettevõtja osalemine oleks oksjoni tulemust muutnud?

10.

Kas direktiivi 2004/18/EÜ sätete tõlgendamisel võib tõlgendamisjuhisena kaasata Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiivi 2014/24/EL riigihangete kohta ja direktiivi 2004/18/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta, sätteid ning põhjendusi – kuigi selle direktiivi ülevõtmise tähtaeg ei ole veel lõppenud, – niivõrd kui see direktiiv heidab valgust liidu seadusandja teatavatele arvamustele ja kavatsustele ning ei ole vastuolus direktiivi 2004/18/EÜ sätetega?

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/4

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/4

1.

„Kas liidu ühist veiniturukorraldust käsitlevaid liidu õigusnorme, iseäranis määrust nr 1308/2013 (1) on õige tõlgendada nii, et liikmesriik võib õiguspäraselt välja kuulutada siseriikliku õigusakti, millega nähakse ette veini minimaalne müügihind, mis on seotud alkoholi kogusega müüdavas tootes, ja mis seega kaldub kõrvale muidu veinituru aluseks olevast hindade vabast kujunemisest turujõudude toimel?”

2.

„Kas seoses õigustusega, mida püütakse esitada ELTL artikli 36 alusel, kui:

on – ja kui on, siis millistel tingimustel – liidu õiguses lubatav see, et liikmesriik jätab niisugused fiskaalsed tarbijahinna suurendamise viisid kõrvale ja kasutab nende asemel seadusandlikke meetmeid, millega määratakse kindlaks minimaalsed jaehinnad, mis moonutavad liidusisest kaubandust ja konkurentsi?”

3.

„Kas liikmesriigi kohus, millel tuleb otsustada, kas seadusandlik akt, mis kujutab endast ELTL artikliga 34 vastuolus olevat koguselist kaubanduspiirangut, võib siiski olla ELTL artikli 36 kohaselt õigustatud inimeste tervise kaitsega, peab piirduma üksnes niisuguse teabe, tõendite või muude materjalide uurimisega, mida seadusandja sai vastava õigusakti väljakuulutamise ajal kasutada ja arvestas? Kui vastus sellele küsimusele on eitav: millised muud piirangud võivad kohalduda siseriikliku kohtu võimele kaaluda kõiki materjale või tõendeid, mis on saadaval ja mida pooled pakuvad siseriikliku kohtu otsuse tegemise ajal?”

4.

„Mil määral on siseriiklikul kohtul – kui ta on kohustatud liidu õigust tõlgendades ja kohaldades uurima siseriiklike asutuste väidet, et meede, mis muidu kujutab endast ELTL artikli 34 kohaldamisalasse kuuluvat koguselist piirangut, on ELTL artikli 36 alusel inimeste tervise kaitse huvides õigustatud – kohustus või õigus võtta tema käsutuses olevate materjalide põhjal objektiivne seisukoht seoses selle meetme tõhususega väidetava eesmärgi saavutamiseks; vähemalt samaväärsete alternatiivsete meetmete kasutamise võimalusega, mis kahjustavad vähem liidusisest konkurentsi; ja meetme üldise proportsionaalsusega?”

5.

„Kas kaaludes (seoses vaidlusega selle üle, kas meede on ELTL artikli 36 alusel inimeste tervise kaitse huvides õigustatud) alternatiivse meetme võimalikkust, mis ei kahjusta või vähemalt kahjustab vähem liidusisest kaubandust ja konkurentsi, võib selle meetme õiguspäraselt tagasi lükata selle alusel, et alternatiivse meetme mõju ei pruugi olla täpselt sama mis ELTL artikli 34 alusel vaidlustatud meetmel, kuid see võib tuua lisakasu ja vastata laiemale, üldisele eesmärgile?”

6.

„Mil määral võib kohus hinnangu andmisel selle kohta, kas ELTL artikli 34 tähenduses koguseliseks piiranguks tunnistatud või loetud siseriiklik meede, mida soovitakse õigustada ELTL artikli 36 kohaselt, ja eeskätt hinnates selle meetme proportsionaalsust, arvesse võtta oma hinnangut selle kohta, mil viisil ja mil määral on see meede koguselise piiranguna vastuolus artikliga 34?”

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/5

1.

Kas sellised hooldusasutused, nagu need on määratletud Vallooni piirkonna 5. juuni 1997. aasta dekreedis vanematele kui 60-aastastele isikutele mõeldud vanadekodude, hooldusasutuste ja vanurite päevakodude kohta, mis annavad tasu eest isikute käsutusse ühele või kahele inimesele mõeldud eluruumi, mis koosneb sisustatud köögist, elutoast, magamistoast ja sisustatud vannitoast ja mis võimaldab neil isikutel igapäevaeluga iseseisvalt toime tulla, ning tulu saamise eesmärgil täiendavad valikulised teenused, mille eest tuleb tasuda eraldi ja mis ei ole mõeldud vaid hooldeasutuste elanikele (restoran-baar, juuksur ja ilusalong, füsioterapeudi kabinet, tegevusteraapia, pesumaja, dispanser ja vereloovutamise kabinet ning arstikabinet), on heategevuslikud organisatsioonid, mis osutavad otseselt hoolekande ja sotsiaalkindlustusega seotud teenuseid nõukogu 17. mai 1977. aasta direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas  (1) artikli 13 A osa lõike 1 punkti g mõttes (nüüd nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (2), artikli 132 lõike 1 punkt g).

2.

Kas eelmisele küsimusele antavat vastust mõjutab see, kui kõnealune hooldusasutus saab vastavate teenuste osutamise eest riigi toetust või muid riiklikke soodustusi või rahalist abi?

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/6

1 a)

Kas ELTL artiklit 56 tuleb tõlgendada nii, et õiguskaitseasutused ei või määrata karistust selle eest, kui ilma Saksamaal väljastatud loata vahendatakse spordikihlvedusid teistes liikmesriikides väljastatud litsentsi omavatele kihlveokorraldajatele, kui vahendamine eeldab, et korraldajal oleks ka Saksamaal väljastatud luba, kuid siseriiklikel asutustel on liidu õigusega vastuolus oleva õigusliku olukorra tõttu (spordikihlvedude korraldamise monopol) keelatud anda luba eraõiguslikele korraldajatele?

1 b)

Kas esimese küsimuse punktile a tuleb vastata teisiti, kui ühel Saksamaa 15 liidumaast, kes on ühiselt kehtestanud riikliku spordikihlvedude monopoli ja rakendavad seda ühiselt, väidavad riigiasutused loa väljastamisest keeldumise menetluses või kriminaalmenetluses, et seadusest tulenev keeld anda luba eraõiguslikele korraldajatele ei ole juhul, kui esitatakse taotlus kihlvedude korraldamise või vahendamise loa saamiseks, sellel liidumaal kohaldatav?

1 c)

Kas liidu õiguse põhimõtteid, eelkõige teenuste osutamise vabadust, ja Euroopa Kohtu otsust kohtuasjas C-186/11 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus alaline ja „ennetavana” käsitatud keeld vahendada piiriüleselt spordikihlvedusid või määrata selle eest karistusi, kui selle põhjenduseks märgitakse, et loa väljastamisest keeldunud asutusele ei olnud otsuse tegemise ajal „ilmselgelt, st ilma täiendava uurimiseta” arusaadav, et vahendustegevus vastab kõigile materiaalõiguslikele loa andmise tingimustele – välja arvatud avalik-õiguslik monopol?

2)

Kas direktiivi 98/34/EÜ (1) tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus karistuse määramine selle eest, kui ilma Saksamaal väljastatud loata vahendatakse totalisaatori kaudu spordikihlvedusid teises liikmesriigis väljastatud litsentsi omavale kihlveokorraldajale, kui riiklik sekkumine põhineb üheainsa liidumaa seadusel, millest ei ole Euroopa Komisjonile teatatud ja mis käsitleb liidumaade kokkulepet hasartmängude valdkonnas (Glücksspielstaatsvertrag, edaspidi „GlüStV”), mis on vahepeal kehtetuks tunnistatud?

3)

Kas ELTL artiklit 56, läbipaistvuse nõuet, võrdse kohtlemise põhimõtet ja liidu õiguses sätestatud soosimise keeldu tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus karistuse määramine selle eest, et ilma Saksamaal väljastatud loata vahendatakse spordikihlvedusid teises liikmesriigis väljastatud litsentsi omavale kihlveokorraldajale, juhul kui on kohaldatav „eksperimenteerimisklauslit spordikihlvedude kohta” sisaldav üheksaks aastaks kehtestatud Glücksspieländerungsstaatsvertrag (liidumaade kokkulepe, millega muudetakse hasartmängude korraldamist käsitlevat kokkulepet, edaspidi „GlüÄndStV”), mis näeb seitsmeks aastaks ette teoreetilise võimaluse anda maksimaalselt 20 luba ka eraõiguslikele kihlveokorraldajatele, millel on legaliseeriv mõju kõigile Saksamaa liidumaadele kui vajalik eeltingimus vahendusloa saamiseks, kui

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/8

1.

Kas nõukogu 18. detsembri 1986. aasta direktiivi 86/653/EMÜ (1) (füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate kaubandusagentide tegevust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) artiklit 17 tuleb tõlgendada nii, et see lubab siseriiklikul seadusandjal sätestada, et pärast lepingu lõpetamist on kaubandusagendil õigus saada klientuurihüvitist, mille summa ei saa ületada ühe aasta töötasu summat, ning kui selle hüvitise summa ei kata tegelikult tekkinud kahju täies ulatuses, kahjuhüvitist, mis vastab tegelikult tekkinud kahjusumma ja esimesena nimetatud hüvitise summa vahele?

2.

Täpsemalt, kas direktiivi artikli 17 lõike 2 punkti c tuleb tõlgendada nii, et see seab klientuurihüvitisele lisanduva kahjuhüvitise saamise tingimuseks lepingu rikkumise või lepinguvälise kahju tekitamise käsundiandja poolt, millel oleks põhjuslik seos nõutud kahjuhüvitisega; ning kindlasummalise klientuurihüvitisega hüvitatud kahjust eraldiseisva kahju olemasolu?

3.

Juhul, kui vastus viimasele küsimusele on jaatav, siis kas rikkumine peab olema erinev lepingu ühepoolsest lõpetamisest, näiteks ebapiisava etteteatamisajaga teate kättetoimetamine, ebapiisavate etteteatamistähtaja järgimata jätmise hüvitise ja klientuurihüvitise andmine, käsundiandja poolse tõsise süü olemasolu, lepingu lõpetamise õiguse kuritarvitamine või kõik teised rikkumised, eelkõige kaubandustavade rikkumine?

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/8

1.

Kas põhikohtuasjas kõne all olev Amsterdami siseveeteedel lahtise paadiga toimuv reisijatevedu, mille eesmärk on pakkuda tasu eest ekskursioone ja peoteenust, on teenus, mille suhtes on kohaldatavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, lk 36) sätted, võttes arvesse sama direktiivi artikli 2 lõike 2 punktis d transpordivaldkonna suhtes ettenähtud erandit?

2.

Juhul kui esimesele küsimusele vastatakse jaatavalt: Kas direktiivi 2006/123 III peatükk on kohaldatav puhtalt siseriiklikus olukorras või tuleb kõnealuse peatüki kohaldatavuse hindamisel lähtuda asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust reguleerivaid asutamislepingu sätteid puhtalt siseriiklikus olukorras käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast?

3.

Juhul kui teisele küsimusele vastatakse nii, et direktiivi 2006/123 III peatüki kohaldatavuse hindamisel tuleb lähtuda asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust reguleerivaid asutamislepingu sätteid puhtalt siseriiklikus olukorras käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast:

4.

Kas direktiivi 2006/123 artikli 11 lõike 1 punkti b põhjal saab teha järelduse, et kui tegevuslubade arv on piiratud olulise avaliku huviga seotud põhjuse tõttu, siis tuleb tegevuslubade kehtivusaega, võttes arvesse ka viidatud direktiivi eesmärki tagada vaba juurdepääs teenuste turule, samuti piirata, või võib liikmesriigi pädev asutus kasutada selles küsimuses oma kaalutlusõigust?

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/9

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiivi 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, lk 36) III peatükk on kohaldatav puhtalt siseriiklikus olukorras või tuleb kõnealuse peatüki kohaldatavuse hindamisel lähtuda asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust reguleerivaid asutamislepingu sätteid puhtalt siseriiklikus olukorras käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast?

2.

Kui esimesele küsimusele vastatakse nii, et direktiivi 2006/123 III peatüki kohaldatavuse hindamisel tuleb lähtuda asutamisvabadust ja teenuste osutamise vabadust reguleerivaid asutamislepingu sätteid puhtalt siseriiklikus olukorras käsitlevast Euroopa Kohtu praktikast:

3.

Juhul kui teenuseosutaja võib tugineda direktiivi 2006/123 III peatüki sätetele: Kas viidatud direktiivi artikli 10 lõike 2 punktiga c on vastuolus käesolevas asjas vaidlustatud tingimus, mille kohaselt võib aknabordellide omanik tube tunni kaupa välja üürida ainult prostituutidele, kes suudavad bordelli käitajaga suhelda viimase jaoks arusaadavas keeles?

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/10

1.

Kas käesolevas asjas vaidlusalused aminohapete segud (RM0630 või RM0789), millest valmistatakse (koos süsivesikute ja rasvadega) toiduaineid, millega asendatakse põhimõtteliselt elutähtis, normaalse toitumise puhul kasutatav, kuid üksikutel juhtudel allergiat tekitav aine, ja seeläbi võimaldatakse vältida allergiast tingitud tervisekahjustusi ning leevendada või isegi ravida juba tekkinud kahjustusi, on ravis või profülaktikas kasutatavad kahest või enamast komponendist kokkusegatud ravimid kombineeritud nomenklatuuri (1) rubriigi 3003 tähenduses?

Kui esimesele küsimusele tuleb vastata eitavalt, siis:

2.

Kas aminohapete segud kuuluvad kombineeritud nomenklatuuri rubriigi 2106 selliste toiduvalmististe hulka, mis kombineeritud nomenklatuuri grupi 30 märkuse 1 punkti a kohaselt ei kuulu sellesse gruppi, sest neil ei ole toiduainete manustamise mõjust kaugemale ulatuvat ravivat või profülaktilist mõju?

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/11

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/11

1.

Kas Hispaania seaduse nr 27/99 ühistute kohta artiklis 80 ja seaduse nr 8/2003 Valencia autonoomse piirkonna ühistute kohta artiklis 89 reguleeritud tööühistu töötaja-liikme suhe, mida – olgugi et seda siseriiklikus õiguses ja kohtupraktikas käsitatakse „liikmesusena” – võiks ühenduse õiguse kohaselt pidada „töölepinguks”, kuulub „vanemapuhkuse muudetud raamkokkulepet” käsitleva direktiivi 2010/18 (1) kohaldamisalasse, nagu see on määratletud kõnealuse kokkuleppe klausli 1 lõikes 2?

Juhul, kui vastus esimesele küsimusele on eitav, tõusetub teine, teise võimalusena esitatav küsimus.

2.

Kas „vanemapuhkust käsitleva muudetud raamkokkuleppe” (direktiiv 2010/18) klausli 8 lõiget 2 ja konkreetsemalt sätet, mille kohaselt „[k]äesoleva kokkuleppe sätete rakendamine ei ole piisav alus, et alandada töötajatele käesoleva kokkuleppe raames võimaldatava üldise kaitstuse taset”, tuleb tõlgendada nii, et kui liikmesriik ei ole direktiivi 2010/18 sõnaselgelt üle võtnud, ei tohi vähendada kaitse taset, mille liikmesriik direktiivi 96/34 (2) üle võttes ise kindlaks määras?

Üksnes juhul, kui vastus vähemalt ühele neist kahest küsimusest on jaatav, pidades direktiivi 2010/18 kohaldatavaks sellisele töötaja-liikme suhtele nagu hagejal, on toodud põhjendustel õigustatud esitada järgmised küsimused.

3.

Kas direktiivi 2010/18 lisatud uue „vanemapuhkust käsitleva muudetud raamkokkuleppe” klauslit 6 tuleb tõlgendada nii, et siseriiklik rakendusnorm või –kokkulepe peab sisaldama ja selgelt sätestama tööandjate kohustused „kaaluda” vanemapuhkuselt naasvate töötajate „tööaja ja/või töökorralduse muutmise” taotlusi ja neile „vastata”, võttes arvesse nii enda kui ka töötajate vajadusi, ja et ülevõtmiskohustust ei saa pidada täidetuks siseriikliku õigusnormi või ühingu eeskirjaga, mis seab sellise õiguse tõhususe sõltuvaks üksnes tööandja pelgast diskretsioonist kõnealuseid taotlusi rahuldada või mitte?

4.

Kas tuleb asuda seisukohale, et „vanemapuhkust käsitleva muudetud raamkokkuleppe” klauslil 6, arvestades direktiivi [2010/18] artiklit 3 ja kokkuleppe klauslit 8 „Lõppsätted”, on üle võtmata jätmise korral ühenduse miinimumstandardina „vahetu horisontaalne õigusmõju”?

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/12

1.

Kas töötajate põhimääruse – 24. märtsi 1995. aasta kuninga seadusandlik dekreet nr 1/1995 – artikkel 56, 6. juuli 2012. aasta seaduse nr 3/2012 tööturu reformimiseks võetavate kiireloomuliste meetmete kohta viies üleminekusäte ning 10. oktoobri 2011. aasta seaduse nr 36/2011, mis reguleerib sotsiaalkohtuid (Ley Reguladora de la Jurisdicción Social), artiklid 123 ja 124 (mis viitavad eespool nimetatud sätetele) on vastuolus Euroopa Liidu [toimimise] lepingu konsolideeritud versiooni artiklitega 107 ja 108, kuna need sisuliselt suurendavad hüvitisi, mis on heaks kiidetud Euroopa Komisjoni otsusega menetluses „State aid SA.35253 (2012/N) Spain. Restructuring and Recapitalisation of the BFA Group”?

2.

Kas eespool nimetatud liidu õigusnormide ja Euroopa Komisjoni otsusega menetluses „State aid SA.35253 (2012/N) Spain. Restructuring and Recapitalisation of the BFA Group” on vastuolus kõnealuste sätete selline tõlgendus, mis lubab siseriiklikul kohtul juhul, kui töölepingu lõpetamine tunnistatakse põhjendatuks, hüvitisi vähendada kuni siseriiklikes õigusnormides ette nähtud miinimumini?

3.

Kas eespool nimetatud liidu õigusnormide ja Euroopa Komisjoni otsusega menetluses „State aid SA.35253 (2012/N) Spain. Restructuring and Recapitalisation of the BFA Group” on vastuolus kõnealuste sätete selline tõlgendus, mis lubab siseriiklikul kohtul juhul, kui töölepingu lõpetamine tunnistatakse alusetuks, hüvitisi muuta vastavalt konsultatsioonide käigus kokku lepitud summadele, tingimusel, et need on suuremad kui seadusest tulenev alammäär, kuid väiksemad kui seadusest tulenev ülemmäär?

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/13

1.

Kas töötajate põhimääruse – 24. märtsi 1995. aasta kuninga seadusandlik dekreet nr 1/1995 – artikkel 56, 6. juuli 2012. aasta seaduse nr 3/2012 tööturu reformimiseks võetavate kiireloomuliste meetmete kohta viies üleminekusäte ning 10. oktoobri 2011. aasta seaduse nr 36/2011, mis reguleerib sotsiaalkohtuid (Ley Reguladora de la Jurisdicción Social), artiklid 123 ja 124 (mis viitavad eespool nimetatud sätetele) on vastuolus Euroopa Liidu [toimimise] lepingu konsolideeritud versiooni artiklitega 107 ja 108, kuna need sisuliselt suurendavad hüvitisi, mis on heaks kiidetud Euroopa Komisjoni otsusega menetluses „State aid SA.35253 (2012/N) Spain. Restructuring and Recapitalisation of the BFA Group”?

2.

Kas eespool nimetatud liidu õigusnormide ja Euroopa Komisjoni otsusega menetluses „State aid SA.35253 (2012/N) Spain. Restructuring and Recapitalisation of the BFA Group” on vastuolus kõnealuste sätete selline tõlgendus, mis lubab siseriiklikul kohtul juhul, kui töölepingu lõpetamine tunnistatakse põhjendatuks, hüvitisi vähendada kuni siseriiklikes õigusnormides ette nähtud miinimumini?

3.

Kas eespool nimetatud liidu õigusnormide ja Euroopa Komisjoni otsusega menetluses „State aid SA.35253 (2012/N) Spain. Restructuring and Recapitalisation of the BFA Group” on vastuolus kõnealuste sätete selline tõlgendus, mis lubab siseriiklikul kohtul juhul, kui töölepingu lõpetamine tunnistatakse alusetuks, hüvitisi muuta vastavalt konsultatsioonide käigus kokku lepitud summadele, tingimusel, et need on suuremad kui seadusest tulenev alammäär, kuid väiksemad kui seadusest tulenev ülemmäär?

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/14

—

tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu (seitsmes koda) 13. mai 2014. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-458/10–T-467/10 ja T-471/10: Peter McBride jt vs. Euroopa Komisjon;

—

jätta tühistamishagi rahuldamata, igal juhul lükata tagasi esimene väide;

—

teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Euroopa Liidu Üldkohtusse, et see kohus teeks lahendi nende väidete osas, mis esitati Üldkohtu menetluses ja mille kohta Euroopa Kohus otsust ei teinud; ning

—

mõista apellatsioonimenetluse kulud ja Üldkohtu menetluse kulud välja esimese kohtuastme hagejatelt.

Esiteks tõlgendas ja kohaldas Üldkohus valesti Euroopa Liidu toimimise lepingu („ELTL” või „EL toimimise leping”) artiklit 266 ja ELTL artiklit 263, tõhususe põhimõtet, pädevuse andmise põhimõtet, õiguskindluse põhimõtet, õiguskorra järjepidevuse põhimõtet, õigusnormide ajalist kohaldamist, õiguspäraste ootuste põhimõtet ja õigusnormide ajalist kehtivust reguleerivaid põhimõtteid, kuna Üldkohus tühistas komisjoni teatavad otsused, mille eesmärk oli täita komisjoni kohustusi, mis tulenevad liidetud kohtuasjast T-218/03-T-241/03: Boyle jt vs. komisjon ning liidetud kohtuasjast C-373/06 P, C-379/06 P ja C-382/06 P: Flaherty jt vs. komisjon. Vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt on komisjonil kohustus võtta vajalikud meetmed nimetatud kohtuotsuste täitmiseks, kuid et tal ei ole pädevust seda teha.

Teiseks ei põhjendanud Üldkohus nõuetekohaselt oma otsust ega käsitlenud komisjoni peamist argumenti (ega ka vastuvõetavuse küsimust ühes kohtuasjas). Seega rikkus ta Euroopa Kohtu põhikirja artiklit 36 ja Üldkohtu kodukorra artiklit 81.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/14

1.

Kas erakorraline asjaolu määruse (1) artikli 5 lõike 3 tähenduses peab olema vahetult seotud broneeritud lennuga?

2.

Juhul kui vastus 1. küsimusele on eitav: Mitu kavandatud lennul kasutatava lennuki eelnevat lendu on erakorralise asjaolu jaoks olulised? Kas eelnenud lendudega seotud erakorraliste asjaolude arvessevõtmine on ajaliselt piiratud? Kui see on nii, siis kuidas tuleb seda mõõta?

3.

Juhul kui hilisema lennu jaoks on olulised ka eelnenud lendudel aset leidnud erakorralised asjaolud, siis kas vajalikud meetmed, mida tegutsev lennuettevõtja peab määruse artikli 5 lõike 3 kohaselt võtma, peavad olema seotud üksnes erakorralise asjaolu takistamisega või ka pikema hilinemise vältimisega?

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/15

—

tühistada Üldkohtu 21. mai 2014. aasta otsus kohtuasjas T-519/09: Toshiba Corporation vs. Euroopa Komisjon osas, milles jäeti rahuldamata Toshiba nõue tühistada Euroopa Komisjoni otsuse asjas COMP/39.129 – Jõutrafod, artiklid 1 ja 2, ning tühistada see komisjoni otsus;

—

teise võimalusena saata asi tagasi Üldkohtusse otsuse tegemiseks vastavalt Euroopa Kohtu otsuses toodud õiguslikule hinnangule, ja igal juhul

—

mõista Toshiba kohtukulud, sealhulgas Üldkohtu menetluse kohtukulud välja kostjalt.

—

Esimene väide: Toshiba väidab, et Üldkohus kohaldas vale õiguslikku kriteeriumi, kui ta järeldas, et Jaapani jõutrafode tootjad on potentsiaalsed konkurendid EMP turul (1) kuna EMP turulepääsemise piirangud ei ole ületamatud ja (2) kuna on tehtud suuline kokkulepe, siis oleks ta selle asemel pidanud kontrollima, kas Jaapani tootjatel oli tegelik konkreetne võimalus pääseda EMP turule ning kas selle turulepääsemise puhul oli tegemist elujõulise majandusstrateegiaga. Jaapani ja Euroopa tootjate vahel potentsiaalse konkurentsi puudumisel ei oleks suuline kokkulepe rikkunud EÜ artiklit 81 ja komisjonil oleks kohtuasja algatamiseks puudunud pädevus. Vaidlustatud kohtuotsus ja vaidlustatud otsus tuleks seega tühistada Toshibat puudutavas osas.

—

Teine väide: Toshiba väidab, et Üldkohus moonutas selle kirja sisu, milles teine menetlusosaline väitis, et ta ei vaidlusta komisjoni järeldusi. Komisjon leidis, et see kiri asendab selle poole varasemaid ütlusi, mis kinnitasid, et ta ei ole EMP-s müügiga tegelenud. Sellegipoolest tugineb Üldkohus tõendite moonutamisele, järeldades, et EMP turulepääsemise piirangud ei olnud ületamatud. Toshiba seetõttu väidab, et vaidlustatud kohtuotsus ja vaidlustatud otsus tuleb tühistada.

—

Kolmas väide: Toshiba väidab, et Üldkohus andis vastuolulisi põhjendusi, kohaldas avalikult mitteseotuks lugemisel vale õiguslikku kriteeriumi ja rikkus individuaalse vastutuse põhimõtet, kui ta järeldas, et Toshiba argument 2003. aasta Zürichi kohtumisel mitteosalemise kohta oli „ebatõhus”. Vaidlustatud kohtuotsus ja vaidlustatud otsus tuleks seetõttu tühistada osas, milles järeldatakse, et Toshiba jätkas suulises kokkuleppes osalemist kuni 2003. aasta maini.

—

Neljas väide: Toshiba väidab, et Üldkohus tõlgendas vääralt trahvisuuniste artiklit 18, kui ta kohaldas maailma turuosasid indikaatorina poolte osakaalu hindamisel rikkumises. Vaidlustatud kohtuotsus ja vaidlustatud otsus tuleb seetõttu tühistada osas, milles Toshiba trahv arvutatakse Toshiba üleilmse turuosa alusel, ja Toshiba trahvi tuleks vastavalt vähendada.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/17

1)

Otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

2)

Jätta hageja ja menetlusse astuja kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt kummaltki välja pool kostja kohtukuludest.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/17

1)

Vajadus hagi üle otsustada on ära langenud.

2)

Mõista kostja kohtukulud välja hagejalt, kes ühtlasi kannab enda kohtukulud.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/18

1.

Otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

2.

Jätta hageja ja menetlusse astuja kohtukulud nende endi kanda ning mõista neilt kummaltki välja pool kostja kohtukuludest.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/19

1.

Otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

2.

Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja kostja ja menetlusse astuja kohtukulud.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/19

1.

Otsuse tegemise vajadus on ära langenud.

2.

Jätta hageja kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja kostja ja menetlusse astuja kohtukulud.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/20

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) viienda apellatsioonikoja 30. aprilli 2014. aasta otsus (liidetud asjad R 240/2013-5 ja R 303/2013-5);

—

mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/21

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 19. mai 2014. aasta otsus asjas R 1911/2013-4, osas, kus see on õigusvastane ja rikub ühenduse kaubamärgi kohta kehtivaid õigusnorme; teha otsus vastavalt hagis esitatud nõuetele, tuginedes siis kas taotletud kolmemõõtmelise kaubamärgi omasele eristusvõimele või siis kasutuse käigus omandatud eristusvõimele, rahuldades käesoleva hagi ja kohustades registreerima ühenduse kolmemõõtmelise kaubamärgi taotluse nr 11747987 rahvusvahelise klassifikatsiooni klassi 30, kuna see on õiguspärane ja vastuvõetav;

—

kui käesolev hagi on rahuldatud ning kõnealune kaubamärk registreeritud, mõista sellele nõudele vastustanud poolelt välja kohtukulud ja Siseturu Ühtlustamise Ametis kaebuse esitamisega seotud kulud.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/21

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) teise apellatsioonikoja 13. mai 2014. aasta (asi R 1859/2013-2) otsus, mis käsitleb Euroopa Liitu märkivat rahvusvahelist registreeringut nr 962191, ja muuta seda nii, et kaebus tunnistatakse põhjendatuks ja kehtetuks tunnistamise taotlus rahuldatakse;

—

mõista menetluskulud, kaasa arvatud apellatsioonikoja menetluse kulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt ja teiselt menetluspoolelt apellatsioonikojas.

—

Väited: rikutud on määruse (EÜ) nr 207/2009 artiklit 158 koosmõjus artikli 52 lõike 1 punktiga a ja artikli 7 lõike 1 punktiga c

—

rikutud on määruse (EÜ) nr 207/2009 artiklit 158 koosmõjus artikli 52 lõike 1 punktiga a ja artikli 7 lõike 1 punktiga b

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/22

—

muuta Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda 19. mai 2014. aasta otsust (asi R 1128/2013-4) nii, et vastulause jäetakse rahuldamata;

—

teise võimalusena, tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda 19. mai 2014. aasta otsus (asi R 1128/2013-4);

—

mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

—

määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine

—

rikutud on artiklit 63 koostoimes määruse nr 2868/95 eeskirja 20 lõike 7 punktiga c

—

määruse nr 207/2009 artikli 63 lõike 2 ning artiklite 75 ja 76 rikkumine

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/23

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 2. juuni 2014. aasta otsus R 303/2014-4;

—

mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused).

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/24

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti 23.aprilli 2014.aasta otsuse asjas R 1553/2013-1, millega jäeti rahuldamata hageja kaebus ja kinnitati vastulausete osakonna otsust rahuldata vastulause ja jätta osaliselt registreerimata ühenduse kaubamärk nr 1 0 1 81  154„MESSI” (kujutismärk);

—

mõista kohtukulud välja vastaspoolelt või –pooltelt.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/25

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 15. mai 2014. aasta otsus asjas R 941/2013-1;

—

mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) ja Brauerei S. Riegele, Inh. Riegele KG-lt.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/26

—

tuvastada, et komisjon on jätnud õigusvastaselt alates 1. augustist 2014 algatamata Euroopa Toiduohutusameti poolt hinnangu andmise botaanilisi aineid käsitlevatele tervisealastele väidetele vastavalt määruse (EÜ) nr 1924/2006 (1) artikli 13 lõikele 3, ning

—

teise võimalusena tühistada komisjoni 29. juuni 2014. aasta kirjas väidetavalt sisalduv otsus mitte algatada botaanilisi aineid käsitlevate tervisealaste väidete hindamist Euroopa Toiduohutusameti poolt artiklis 13 sätestatud menetluse kohaselt enne 1. augustit 2014.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/27

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) teise apellatsioonikoja 19. mai 2014. aasta otsus asjas R 1118/2013-2, osas, millega kinnitati, et kasutamata jätmise tõttu on tühistatud ühenduse kaubamärk „ZARA” järgmistele klassi 39 kuuluvatele teenustele: „transporditeenused, kaupade, eelkõige rõivaste, jalanõude ja aksessuaaride, parfümeeria- ja kosmeetikatoodete kohaletoimetamine (kättetoimetamine), pakendamine ja ladustamine”, kuna apellatsioonikoda on rikkunud määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a, olles toime pannud järgmised rikkumised:

—

apellatsioonikoda on õigusnormi rikkunud, leides, et Inditexi frantsiisivõtjad on lahutamatu osa äriühingu sisemisest ülesehitusest, ehkki tegelikult on tegu Inditexist sõltumatute juriidiliste isikutega;

—

apellatsioonikoda on eksinud tõendite hindamisel, heites hagejale ette, et viimane ei ole esitanud tõendit käibe mahu kohta, mis tekkis transporditeenuseid osutades, et tõendada kaubamärgi välist kasutamist, ehkki menetluse käigus see tõend esitati;

—

mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt ja vajaduse korral teistele apellatsioonikoja menetluspooltelt.

29.9.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 339/27

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 7. mai 2014. aasta otsus asjas R 1735/2012-1 ja seetõttu jätta rahuldamata Aucar Trailer S.L. esitatud vastulause ning tunnistada, et jätkuks registreerimismenetlus seoses ühenduse kaubamärgitaotlusega nr 9 6 90  314„Polycart A Whole Cart Full of Benefits” kaupadele, mis olid märgitud 16. novembri 2012. aasta piirangutaotluses, ning jättes rahuldamata selle vastu esitatud vastulause;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.