ISSN 1977-0898

doi:10.3000/19770898.C_2013.207.est

Euroopa Liidu

Teataja

C 207
European flag  

Eestikeelne väljaanne

Teave ja teatised

56. köide
20. juuli 2013

Teatis nr

Sisukord

Lehekülg

 

IV   Teave

 

TEAVE EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDELT, ORGANITELT JA ASUTUSTELT

 

Euroopa Liidu Kohus

2013/C 207/01

Euroopa Liidu Kohtu viimane väljaanne Euroopa Liidu Teatajas ELT C 189, 29.6.2013

1

 

V   Teated

 

KOHTUMENETLUSED

 

Euroopa Kohus

2013/C 207/02

Kohtuasi C-145/13 P: Ghezzo Giovanni & C. Snc di Ghezzo Maurizio & C. 22. märtsil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 22. jaanuari 2013. aasta määruse peale kohtuasjas T-218/00: Cooperativa Mare Azzurro Socialpesca Soc. coop. arl, varem Cooperativa Mare Azzurro Soc. coop. rl, Cooperativa vongolari Sottomarina Lido Soc. coop. rl versus Euroopa Komisjon

2

2013/C 207/03

Kohtuasi C-165/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzhof (Saksamaa) 3. aprillil 2013 — Stanislav Gross versus Hauptzollamt Braunschweig

3

2013/C 207/04

Kohtuasi C-172/13: 5. aprillil 2013 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik

3

2013/C 207/05

Kohtuasi C-174/13 P: Axitea SpA, varem La Vigile San Marco SpA 9. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 22. jaanuari 2013. aasta määruse peale kohtuasjas T-262/00: La Vigile San Marco SpA versus Euroopa Komisjon

4

2013/C 207/06

Kohtuasi C-177/13: Marek Marszałkowski 9. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 4. veebruari 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-177/13: Marszałkowski versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) — Mar-Ko Fleischwaren GmbH & Co. KG

4

2013/C 207/07

Kohtuasi C-180/13 P: Vetrai 28 srl, varem Barovier & Toso Vetrerie Artistiche Riunite srl jt. 12. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 29. jaanuari 2013. aasta määruse peale kohtuasjas T-272/00, Barbini jt. versus Euroopa Komisjon

5

2013/C 207/08

Kohtuasi C-181/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Commissione tributaria provinciale di Latina (Itaalia) 12. aprillil 2013 — Francesco Acanfora versus Equitalia Sud SpA ja Agenzia delle Entrate

6

2013/C 207/09

Kohtuasi C-184/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 12. aprillil 2013 — Anonima Petroli Italiana SpA (API) versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

6

2013/C 207/10

Kohtuasi C-185/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 12. aprillil 2013 — ANCC-Coop Associazione Nazionale Cooperative di Consumatori jt versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti jt

6

2013/C 207/11

Kohtuasi C-186/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale Per il Lazio (Itaalia) 12. aprillil 2013 — Air Liquide Italia Spa jt versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

7

2013/C 207/12

Kohtuasi C-187/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale Per il Lazio (Itaalia) 12. aprillil 2013 — Confederazione Generale Italiana dei Trasporti e della Logistica (Confetra) jt versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti jt

7

2013/C 207/13

Kohtuasi C-191/13 P: Confindustria Venezia, varem Unione degli Industriali della Provincia di Venezia (Unindustria) jt. 15. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 29. jaanuari 2013. aasta määruse peale kohtuasjas T-273/00 Unindustria jt. versus Euroopa Komisjon

8

2013/C 207/14

Kohtuasi C-194/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 15. aprillil 2013 — Esso Italiana srl versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

8

2013/C 207/15

Kohtuasi C-195/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 15. aprillil 2013 — Confederazione generale dell’industria italiana (Confindustria) jt versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

9

2013/C 207/16

Kohtuasi C-196/13: 16. aprillil 2013 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Itaalia Vabariik

9

2013/C 207/17

Kohtuasi C-206/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per la Sicilia (Itaalia) 18. aprillil 2013 — Cruciano Siragusa versus Regione Sicilia — Soprintendenza Beni Culturali e Ambientali di Palermo

10

2013/C 207/18

Kohtuasi C-208/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 15. aprillil 2013 — Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

10

2013/C 207/19

Kohtuasi C-212/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariik) 19. aprillil 2013 — František Ryneš versus Úřad pro ochranu osobních údajů

11

2013/C 207/20

Kohtuasi C-213/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 23. aprillil 2013 — Impresa Pizzarotti & C. Spa versus Commune di Bari

11

2013/C 207/21

Kohtuasi C-221/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale ordinario di Trento (Itaalia) 25. aprillil 2013 — Teresa Mascellani versus Ministero della Giustizia

11

2013/C 207/22

Kohtuasi C-222/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Teleklagenævnet (Taani) 25. aprillil 2013 — TDC A/S versus Erhvervsstyrelsen

12

2013/C 207/23

Kohtuasi C-224/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Cagliari (Itaalia) 26. aprillil 2013 — kriminaalmenetlus Sergio Alfonso Lorrai vastu

13

2013/C 207/24

Kohtuasi C-225/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d'État (Belgia) 29. aprillil 2013 — Ville d'Ottignies-Louvain-la-Neuve, Michel Tillieut, Willy Gregoire, Marc Lacroix versus Région wallonne

13

2013/C 207/25

Kohtuasi C-227/13 P: Albergo Quattro Fontane Snc 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

13

2013/C 207/26

Kohtuasi C-228/13 P: Hotel Gabrielli srl, varem Hotel Gabrielli Sandwirth SpA 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

14

2013/C 207/27

Kohtuasi C-229/13 P: GE.AL.VE. Srl 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20 veebruari 2013. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-278/00, T-280/00, T-286/00, T-288/00 ja T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt versus komisjon

15

2013/C 207/28

Kohtuasi C-230/13 P: Metropolitan SpA, varem Metropolitan srl 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

16

2013/C 207/29

Kohtuasi C-231/13 P: Hotel Concordia srl, varem Hotel Concordia Snc 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

17

2013/C 207/30

Kohtuasi C-232/13 P: SPLIA 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

18

2013/C 207/31

Kohtuasi C-233/13 P: Principessa (likvideerimisel) 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

19

2013/C 207/32

Kohtuasi C-234/13 P: Albergo Saturnia Internazionale Spa 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt versus komisjon

19

2013/C 207/33

Kohtuasi C-235/13 P: Savoia e Jolanda Srl 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

20

2013/C 207/34

Kohtuasi C-236/13 P: Biasutti Hotels srl, varem Hotels Biasutti Snc 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

21

2013/C 207/35

Kohtuasi C-237/13 P: Ge.A.P. Srl 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

22

2013/C 207/36

Kohtuasi C-238/13 P: Rialto Inn Srl 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

23

2013/C 207/37

Kohtuasi C-239/13 P: Bonvecchiati Srl 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20 veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

24

2013/C 207/38

Kohtuasi C-242/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 29. aprillil 2013 — Commerz Nederland NV, muu menetlusosaline: Havenbedrijf Rotterdam NV

24

2013/C 207/39

Kohtuasi C-246/13 P: Manutencoop Soc. coop., vaerm Manutencoop Soc. coop. arl ja Astrocoop Universale Pulizie, Manutenzioni e Trasporti Soc. coop. rl 2. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

25

2013/C 207/40

Kohtuasi C-252/13: 7. mail 2013 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Madalmaade Kuningriik

25

2013/C 207/41

Kohtuasi C-254/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Brussel (Belgia) 8. mail 2013 — Orgacom BVBA versus Vlaamse Landmaatschappij

26

2013/C 207/42

Kohtuasi C-256/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Antwerpen (Belgia) 10. mail 2013 — Provincie Antwerpen versus NV van publiek recht

26

2013/C 207/43

Kohtuasi C-257/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal des affaires de sécurité sociale des Bouches du Rhône (Prantsusmaa) 13. mail 2013 — Anouthani Mlalali versus CAF des Bouches-du-Rhône

27

2013/C 207/44

Kohtuasi C-261/13 P: Peter Schönbergeri 8. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 7. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-186/11: Peter Schönberger versus Euroopa Parlament

27

2013/C 207/45

Kohtuasi C-263/13 P: Hispaania Kuningriigi 14. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 26. veebruari 2013. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-65/10, T-113/10 ja T-138/10: Hispaania versus komisjon

28

2013/C 207/46

Kohtuasi C-264/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Antwerpen (Belgia) 15. mail 2013 — Provincie Antwerpen versus Mobistar NV

28

2013/C 207/47

Kohtuasi C-265/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Social no 2 de Terrassa (Hispaania) 15. mail 2013 — Emiliano Torralbo Marcos versus Korota S.A., Fondo de Garantía Salarial

29

2013/C 207/48

Kohtuasi C-266/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 15. mail 2013 — L. Kik, teine menetlusosaline: Staatssecretaris van Financiën

29

2013/C 207/49

Kohtuasi C-267/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 15. mail 2013 — Nutricia NV, teine menetlusosaline Staatssecretaris van Finaciën

30

2013/C 207/50

Kohtuasi C-268/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunalul Sibiu (Rumeenia) 16. mail 2013 — Elena Petru versus Casa Județeană de Asigurări de Sănătate Sibiu, Casa Națională de Asigurări de Sănătate

30

2013/C 207/51

Kohtuasi C-270/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 17. mail 2013 — Iraklis Haralambidis versus Calogero Casilli

30

2013/C 207/52

Kohtuasi C-271/13 P: Rousse Industry AD 16. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-489/11: Rousse Industry AD versus Euroopa Komisjon

31

2013/C 207/53

Kohtuasi C-272/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Commissione Tributaria Regionale per la Toscana (Itaalia) 21. mail 2013 — Equoland Soc. coop. arl versus Agenzia delle Dogane

32

2013/C 207/54

Kohtuasi C-276/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Mercantil de Pontevedra (Hispaania) 21. mail 2013 — Pablo Acosta Padín versus Hijos de J. Barreras S.A.

32

2013/C 207/55

Kohtuasi C-279/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Högsta domstolen (Rootsi) 22. mail 2013 — C More Entertainment versus Linus Sandberg

33

2013/C 207/56

Kohtuasi C-291/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Eparchiako Dikastirio Lefkosias (Küpros) 27. mail 2013 — Sotiris Papasavvas versus O Fileleftheros Dimosia Etaireia Ltd, Takis Kounnafi ja Giorgos Sertis

33

2013/C 207/57

Kohtuasi C-301/13 P: 30. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-571/11: El Corte Inglés versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Chez Gerard (CLUB GOURMET)

34

2013/C 207/58

Kohtuasi C-305/13: Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa) 4. juunil 2013. aastal — Haeger & Schmidt GmbH versus Mutuelles du Mans assurances Iard SA (MMA Iard), Jacques Lorio, Dominique Miquel kui osaühingu Safram intercontinental SARL likvideerija, Ace Insurance SA NV, Va Tech JST SA, Axa Corporate Solutions SA

35

 

Üldkohus

2013/C 207/59

Kohtuasi T-168/13: 18. märtsil 2013 esitatud hagi — EPAW versus komisjon

36

2013/C 207/60

Kohtuasi T-213/13: 8. aprillil 2013 esitatud hagi — Square versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Caisse régionale de crédit agricole mutuel Pyrénées Gascogne (SQUARE)

36

2013/C 207/61

Kohtuasi T-239/13: 23. aprillil 2013 esitatud hagi — Atmeh versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Fretier (MONTALE MTL MONTALE Dezign)

37

2013/C 207/62

Kohtuasi T-240/13: 25. aprillil 2013 esitatud hagi — Aldi Einkauf versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Alifoods (Alifoods)

37

2013/C 207/63

Kohtuasi T-241/13: 25. aprillil 2013 esitatud hagi — Kreeka Vabariik versus komisjon

38

2013/C 207/64

Kohtuasi T-242/13: 29. aprillil 2013 esitatud hagi — Castell Macía versus Siseturu Ühtlustamise Amet — PJ Hungary (PEPE CASTELL)

38

2013/C 207/65

Kohtuasi T-249/13: 2. mail 2013 esitatud hagi — MHCS versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Ambra (DORATO)

39

2013/C 207/66

Kohtuasi T-250/13: 2. mail 2013 esitatud hagi — Naazneen Investments versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Energy Brands (SMART WATER)

39

2013/C 207/67

Kohtuasi T-253/13: 6. mail 2013 esitatud hagi — Orthogen versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Arthrex Medizinische Instrumente (IRAP)

40

2013/C 207/68

Kohtuasi T-254/13: 6. mail 2013 esitatud hagi — Stayer Ibérica versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Korporaciya Masternet (STAYER)

40

2013/C 207/69

Kohtuasi T-257/13: 8. mail 2013 esitatud hagi — Poola Vabariik versus komisjon

41

2013/C 207/70

Kohtuasi T-258/13: 3. mail 2013 esitatud hagi — Matratzen Concord versus Siseturu Ühtlustamise Amet — KBT (ARKTIS)

42

2013/C 207/71

Kohtuasi T-259/13: 7. mail 2013 esitatud hagi — Prantsusmaa versus komisjon

42

2013/C 207/72

Kohtuasi T-262/13: 15. mail 2013 esitatud hagi — Skysoft Computersysteme versus Siseturu Ühtlustamise Amet — British Sky Broadcasting ja Sky IP International (SKYSOFT)

43

2013/C 207/73

Kohtuasi T-263/13: 8. mail 2013 esitatud hagi — Lausitzer Früchteverarbeitung versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Rivella International (holzmichel)

43

2013/C 207/74

Kohtuasi T-265/13: 20. mail 2013 esitatud hagi — Polo/Lauren versus Siseturu Ühtlustamise Amet — FreshSide (jalgrattal istuva vasarat hoidva poisi kujutis)

44

2013/C 207/75

Kohtuasi T-268/13: 21. mail 2013 esitatud hagi — Itaalia versus komisjon

44

2013/C 207/76

Kohtuasi T-269/13 P: Markus Brune 19. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 21. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas F-94/11: Brune versus komisjon

45

2013/C 207/77

Kohtuasi T-270/13: 21. mail 2013 esitatud hagi — SACBO versus komisjon ja TEN-T EA

46

2013/C 207/78

Kohtuasi T-272/13: 21. mail 2013 esitatud hagi — Max Mara Fashion Group versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Mackays Stores (M&Co.)

47

2013/C 207/79

Kohtuasi T-273/13: 17. mail 2013 esitatud hagi — Sarafraz versus nõukogu

48

2013/C 207/80

Kohtuasi T-274/13: 17. mail 2013 esitatud hagi — Emadi versus nõukogu

48

2013/C 207/81

Kohtuasi T-275/13: 23. mail 2013 esitatud hagi — Itaalia versus komisjon

49

2013/C 207/82

Kohtuasi T-278/13: 15. mail 2013 esitatud hagi — Now Wireless versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Starbucks (HK) (now)

50

2013/C 207/83

Kohtuasi T-279/13: 24. mai 2013. esitatud hagi — Ezz jt versus nõukogu

51

2013/C 207/84

Kohtuasi T-282/13: 22. mail 2013 esitatud hagi — Iglotex versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Iglo Foods Group (IGLOTEX)

52

2013/C 207/85

Kohtuasi T-283/13 P: Luigi Marcuccio 22. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 11. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas F-131/12: Marcuccio versus komisjon

52

2013/C 207/86

Kohtuasi T-284/13 P: Luigi Marcuccio 22. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 11. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas F-17/12: Marcuccio versus komisjon

52

2013/C 207/87

Kohtuasi T-287/13: 24. mail 2013 esitatud hagi — Husky CZ versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Husky of Tostock (HUSKY)

53

2013/C 207/88

Kohtuasi T-295/13: 30. mail 2013 esitatud hagi — Itaalia versus komisjon

53

2013/C 207/89

Kohtuasi T-305/13: 3. juunil 2013 esitatud hagi — SACE ja SACE BT versus komisjon

53

2013/C 207/90

Kohtuasi T-307/13: 4. juunil 2013 esitatud hagi — Capella versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Oribay Mirror Buttons (ORIBAY)

54

 

Avaliku Teenistuse Kohus

2013/C 207/91

Kohtuasi F-24/13: 21. märtsil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

56

2013/C 207/92

Kohtuasi F-26/13: 27. märtsil 2013 esitatud hagi — ZZ versus Siseturu Ühtlustamise Amet

56

2013/C 207/93

Kohtuasi F-27/13: 27. märtsil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

56

2013/C 207/94

Kohtuasi F-28/13: 27. märtsil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

57

2013/C 207/95

Kohtuasi F-29/13: 28. märtsil 2013 esitatud hagi — ZZ versus EMA

57

2013/C 207/96

Kohtuasi F-32/13: 8. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

58

2013/C 207/97

Kohtuasi F-34/13: 16. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

58

2013/C 207/98

Kohtuasi F-35/13: 16. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

58

2013/C 207/99

Kohtuasi F-36/13: 18. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus EACEA

58

2013/C 207/00

Kohtuasi F-37/13: 26. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

59

2013/C 207/01

Kohtuasi F-38/13: 26. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

59

2013/C 207/02

Kohtuasi F-39/13: 29. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

60

2013/C 207/03

Kohtuasi F-40/13: 7. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

60

2013/C 207/04

Kohtuasi F-41/13: 8. mail 2013 esitatud hagi — ZZ jt versus EIB

60

2013/C 207/05

Kohtuasi F-42/13: 8. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus EMSK

61

2013/C 207/06

Kohtuasi F-43/13: 8. mail 2013 esitatud hagi — ZZ jt versus EIP

61

2013/C 207/07

Kohtuasi F-44/13: 8. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

61

2013/C 207/08

Kohtuasi F-45/13: 15. mail 2013 esitatud hagi — ZZ jt. versus EIP

62

2013/C 207/09

Kohtuasi F-46/13: 16. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

62

2013/C 207/10

Kohtuasi F-47/13: 17. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus nõukogu

63

2013/C 207/11

Kohtuasi F-48/13: 21. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus parlament

63

2013/C 207/12

Kohtuasi F-50/13: 22. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

63

2013/C 207/13

Kohtuasi F-54/13: 31. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus EMSK

64

ET

 

IV Teave

TEAVE EUROOPA LIIDU INSTITUTSIOONIDELT, ORGANITELT JA ASUTUSTELT

Euroopa Liidu Kohus

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/1

(2013/C 207/01)

Euroopa Liidu Kohtu viimane väljaanne Euroopa Liidu Teatajas

ELT C 189, 29.6.2013

Eelmised väljaanded

ELT C 178, 22.6.2013

ELT C 171, 15.6.2013

ELT C 164, 8.6.2013

ELT C 156, 1.6.2013

ELT C 147, 25.5.2013

ELT C 141, 18.5.2013

Käesolevad tekstid on kättesaadavad:

EUR-Lex: http://eur-lex.europa.eu

V Teated

KOHTUMENETLUSED

Euroopa Kohus

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/2

Ghezzo Giovanni & C. Snc di Ghezzo Maurizio & C. 22. märtsil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 22. jaanuari 2013. aasta määruse peale kohtuasjas T-218/00: Cooperativa Mare Azzurro Socialpesca Soc. coop. arl, varem Cooperativa Mare Azzurro Soc. coop. rl, Cooperativa vongolari Sottomarina Lido Soc. coop. rl versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-145/13 P)

(2013/C 207/02)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Ghezzo Giovanni & C. Snc di Ghezzo Maurizio & C. (esindajad: advokaadid R. Volpe ja C. Montagner)

Teised menetlusosalised: Cooperativa Mare Azzurro Socialpesca Soc. coop. r.l., varem Cooperativa Mare Azzurro Soc. coop. r.l., Cooperativa vongolari Sottomarina Lido Soc. coop. r.l., Euroopa Komisjon

Apellantide nõuded

—

rahuldada käesolev apellatsioonkaebus;

—

sellest tulenevalt tühistada Üldkohtu (neljas koda) 23. jaanuari 2013. aasta määrus (mis tehti teatavaks 24. jaanuaril 2013) kohtuasjas T-218/00 ja tühistada komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus 2000/394/EÜ ning

—

teise võimalusena, tühistada selle otsuse artikkel 5 niivõrd, kuivõrd sellega sätestati kohustus nõuda tagasi summa, mille võrra kõnealust sotsiaalmaksu vähendati ning nähti ette intressi lisamine asjaomase perioodi eest;

—

mõista mõlema kohtuastme kulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Üldkohus tunnistas 23. jaanuari 2013. aasta määrusega (edaspidi „vaidlustatud kohtumäärus”) osaliselt ilmselgelt vastuvõetamatuks ja osaliselt ilmselgelt õiguslikult põhjendamatuks Ghezzo Giovanni & C. s.n.c. esitatud hagi nõudega tühistada komisjoni otsus 2000/394/EÜ sotsiaalmaksuvähenduste kohta.

Apellatsioonkaebuse esimese väite kohaselt ei põhjendanud Üldkohus hagi vastuvõetamatuks tunnistamist ja et seetõttu rikub vaidlustatud kohtumääruse punkt 58 üldpõhimõtet, et akte tuleb põhjendada ning konkreetsemalt rikub see Üldkohtu kodukorra artiklit 81.

Apellandi teise väite kohaselt ei ole EÜ artikli 87 lõiget 1 (nüüd ELTL artikli 107 lõige 1) tõlgendatud adekvaatselt ja ammendavalt.

Samuti väidetakse, et rikuti EÜ artikli 87 lõiget 1, kuna on rikutud võrdse kohtlemise ja diskrimineerimiskeelu põhimõtteid, sest 22 ettevõtjat on vabastatud neile antud abi tagasimaksmisest alusel, et nende esitatud põhjendusi peeti ammendavaiks, ent apellandi põhjendusi ammendavaiks ei peetud.

Lisaks rikub vaidlustatud kohtumäärus diskrimineerimiskeelu põhimõtet, sest sellega tunnistatakse õiguspäraseks komisjoni otsus, millega abi tagasinõudmine EÜ artikli 87 lõike 1 alusel välistati munitsipaalettevõtete osas, kusjuures komisjon lubas otsust rakendades nende osas esitada antud abi õiguspärasuse hindamiseks vajalikku teavet, samas kui apellandilt ei palutud enne abi tagasinõudmise algatamist mingit täiendavat teavet.

Et täiendavalt põhjendada väidet, et rikutud on EÜ artikli 87 lõiget 1, on apellatsioonkaebuses veel täpsustatud, et vaidlustatud kohtumääruses ei ole esitatud ühtegi põhjendust selle kohta, miks leiti, et apellandile antud abi avaldas mõju ühendusesisesele kaubandusele. Esiteks komisjon ja seejärel Üldkohus tunnistasid kõnealused maksuvähendused õigusvastaseks, leides — asjaomast turgu mingilgi viisil uurimata ja ilma igasuguste põhjendusteta —, et kalandussektori ettevõtjate toetuseks võetud meetmed toovad olemuslikult kaasa ühendusesisesed konkurentsimoonutused.

Vaidlustatud kohtumäärus rikub EÜ artikli 87 lõike 1 punkti a (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt a), sest selles ei hinnatud kõnealuse erandi kohaldatavuse tingimusi apellandi juhtumil. Konkreetsemalt on Chioggia’s elatustase väga madal ja seal valitseb erakordselt suur vaegtööhõive.

Analoogselt rikub vaidlustatud kohtumäärus EÜ artikli 87 lõike 1 punkti c (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c), kuna tunnistatakse, et kõnesolev erand ei ole apellandi suhtes kohaldatav, ehkki selle kohta ei ole esitatud ühtegi põhjendust; samuti rikub see EÜ artikli 87 lõike 1 punkti d (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt d), kuna selles leitakse, vastuolus diskrimineerimiskeelu põhimõttega, et apellandi olukorras ei ole kohaldatav erand, mida diskrimineerimiskeelu põhimõtet rikkudes kohaldati teiste Veneetsia ettevõtjate suhtes.

Viimaseks väidetakse, et Üldkohus on vääralt tõlgendanud „olemasoleva abi” puudumist, rikkudes määruse nr 659/1999 (1) artikleid 1, 14 ja 15. Ei ole võimalik eitada, et kehtivad normid paigutuvad aastakümnete jooksul toimunud maksuvähenduste konteksti.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/3

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Bundesfinanzhof (Saksamaa) 3. aprillil 2013 — Stanislav Gross versus Hauptzollamt Braunschweig

(Kohtuasi C-165/13)

(2013/C 207/03)

Kohtumenetluse keel: saksa

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Bundesfinanzhof

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Stanislav Gross

Vastustaja: Hauptzollamt Braunschweig

Eelotsuse küsimus

Kas nõukogu direktiivi 92/12/EMÜ aktsiisiga maksustatava kauba üldise korralduse ja selle kauba valdamise, liikumise ning järelevalve kohta (1) artikli 9 lõike 1 teise lõiguga on olenemata selle süstemaatilisest seosest direktiivi 92/12/EMÜ artikli 7 lõikega 3 vastuolus siseriiklik õigusnorm, mille kohaselt ei ole isik, kes hoiab aktsiisiga maksustatavat ning ühes liikmesriigis juba tarbimiseks ringlusse lubatud kaupa kaubanduslikul eesmärgil teises liikmesriigis, maksu tasumise eest vastutav, kui ta on saanud asjaomase kauba teiselt isikult alles pärast kauba toomise lõpuleviimist?

(1)  EÜT L 76, lk 1; ELT eriväljaanne 09/01 lk 179.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/3

5. aprillil 2013 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik

(Kohtuasi C-172/13)

(2013/C 207/04)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: W. Roels, R. Lyal)

Kostja: Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kehtestades kontsernidele sellise kahjumi piiriülese mahaarvamise korra, mis muudab mahaarvamise õiguse saamise praktikas sisuliselt võimatuks, ning piirates selle mahaarvamise 1. aprillil 2006 järgneva ajavahemikuga, on Ühendkuningriik rikkunud kohustusi, mis tulenevad Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklist 49 ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklist 31;

—

mõista kohtukulud välja Ühendkuningriigilt.

Väited ja peamised argumendid

Pärast 13. detsembri 2005. aasta otsust kohtuasjas C-446/03: Marks & Spencer (EKL 2005, lk I-10837) muutis Ühendkuningriik neid õigusakte, mis reguleerivad kontserni kuuluvate äriühingute kahjumi ülekandmist ja kasutamist samasse kontserni kuuluva teise äriühingu poolt oma maksukohustuse alandamiseks (kontserni maksusoodustus). Mitteresidentidest äriühingute kahjumit reguleerivad õigusnormid sisalduvad nüüd seaduse Corporation Tax Act 2010 5. osas.

Käesoleval ajal kehtiva Ühendkuningriigi õiguse kohaselt võib kontserni kuuluv äriühing saada maksusoodustuse kontserni kuuluva mitteresidendist äriühingu kahjumi arvelt üksnes siis, kui viimasel pole asukohaliikmesriigis õigust maksusoodustusele. Tulevikus saadava maksusoodustuse võimaluse osas muudab Ühendkuningriigi õigus peaaegu võimatuks tõendada nimetatud tingimuse täitmist, kuna see võimalus tuleb tuvastada kahjumliku majandusaasta „lõppedes otsekohe”. Seda tingimust on praktilistel põhjustel võimatu täita. Järelikult välistavad õigusnormid mis tahes soodustuse mitteresidendist tütarettevõtja kahjumi osas, mis on vastuolus asutamisvabadusega, nii nagu seda on tõlgendatud eespool viidatud kohtuotsuses C-446/03: Marks & Spencer.

Teiseks kohalduvad uued kontserni maksusoodustuse eeskirjad üksnes kahjumile, mis on tekkinud pärast 1. aprilli 2006, mis on nende eeskirjade jõustumiskuupäev. See ajaline piirang (st nende õigusnormidega enne seda kuupäeva tekkinud kahjumi osas soodustuse välistamine) on vastuolus asutamisvabadusega.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/4

Axitea SpA, varem La Vigile San Marco SpA 9. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 22. jaanuari 2013. aasta määruse peale kohtuasjas T-262/00: La Vigile San Marco SpA versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-174/13 P)

(2013/C 207/05)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Axitea SpA, varem La Vigile San Marco SpA (Veneetsia, Itaalia) (esindajad: advokaadid A. Vianello, A. Bortoluzzi ja A. Veronese)

Teine menetlusosaline: Itaalia Vabariik, Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—

tühistada Üldkohtu (neljas koda) määrus kohtuasjas T-262/00 ja/või muuta seda kohtumäärust ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant väidab oma apellatsioonkaebuse põhjenduseks, et Euroopa Kohtu otsuses Comitato „Venezia vuole vivere” sõnastatud põhimõtete kohaldamisel rikuti õigusnormi: esiteks seoses riigiabi käsitlevate komisjoni otsuste põhjendamiskohustusega ja teiseks tõendamiskoormise jaotuse osas seoses ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimustega.

Üldkohus ei juhindunud käesoleva apellatsioonkaebusega edasi kaevatud kohtumääruses Euroopa Kohtu sedastustest 9. juuni 2011. aasta kohtuotsuses, kus on kinnitatud, et komisjoni „otsuses endas peavad sisalduma kõik olulised asjaolud, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada”. Ehkki otsus ei sisaldanud olulisi asjaolusid, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada, ei tuvastanud Üldkohus ühtegi puudujääki meetodis, mida komisjon vaidlusaluses otsuses kasutas ja seega rikkus Üldkohus õigusnormi.

Tuginedes põhimõtetele, mille Euroopa Kohus sõnastas kohtuasjas Comitato „Venezia vuole vivere” tuleb abi tagasinõudmise korral tõendada liikmesriigil — ja seega mitte üksikul abisaajal — juhtumipõhiselt, et on täidetud ELTL artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimused. Kõnesoleval juhul jättis komisjon vaidlusaluses otsuses selgitamata sellega seonduva kontrolli „korra”; sellest tuleneb, et kuna abi tagasinõudmise hetkel ei olnud teada olulised asjaolud selle kindlaksmääramiseks, kas soodustused kujutasid nende saajatele antud riigiabi, otsustas Itaalia Vabariik 24. detsembri 2012. aasta seadusega nr 228 (artikli 1 lõige 351 jj) tõendamiskoormise ümber pöörata, minnes vastuollu ühenduse kohtute praktikas sedastatuga. Konkreetsemalt ei tule Itaalia seadusandja arvates seda, et kõnealused soodustused ei moonuta konkurentsi ega mõjuta liikmesriikide vahelist kaubandust, tõendada mitte riigil, vaid maksuvähenduste vormis abi saanud üksikettevõtjatel; tõendamata jätmise korral eeldatakse, et antud soodustused moonutavad konkurentsi ja mõjutavad liikmesriikide vahelist kaubandust. Kõik see on ilmselgelt vastuolus põhimõtetega, mille Euroopa Kohus sõnastas kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere”.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/4

Marek Marszałkowski 9. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (esimene koda) 4. veebruari 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-177/13: Marszałkowski versus Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) — Mar-Ko Fleischwaren GmbH & Co. KG

(Kohtuasi C-177/13)

(2013/C 207/06)

Kohtumenetluse keel: poola

Pooled

Apellant: Marek Marszałkowski (esindaja: advokaat (radca prawny) C. Sadkowski)

Teine menetlusosaline: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused), Mar-Ko Fleischwaren GmbH & Co. KG

Apellandi nõuded

—

tühistada vaidlustatud Üldkohtu otsus täies ulatuses, tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 11. jaanuari 2011. aasta otsus (asi R 760/2010-4), kohustada Siseturu Ühtlustamise Ametit registreerima apellandi nimele registreeritud tähis „Marko Walichnowy” apellatsioonkaebuses nimetatud kaupadele ja mõista teiselt menetlusosaliselt välja käesoleva menetluse ja Üldkohtus toimunud menetluse kulud;

—

teise võimalusena tühistada vaidlustatud Üldkohtu otsus täies ulatuses ja saata kohtuasi Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 lõike 1 teise lause alusel tagasi Üldkohtule uue otsuse tegemiseks.

Väited ja peamised argumendid

Apellant leiab, et Üldkohus on rikkunud määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b ja Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõiget 2.

Apellant märgib seoses määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumisega, et Üldkohus

—

on rikkunud antud normi, kuna ta ei ole nõuetekohaselt hinnanud küsimust, kas vaidlustatud kaubamärkide all kuuluvad kaubad on üksteisega sarnased;

—

pani määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b valesti kohaldades toime õigusrikkumise, kuna ta tuvastas, et vaidlustatud tähised on sarnased;

—

rikkus õigusnormi tuvastades, et kaubamärgi „Walichnowy Marko” domineeriv koostisosa on sõna MARKO;

—

rikkus õigusnormi sellega, et ei määratlenud asjaomast avalikkust, kelle puhul võib segiajamise tõenäosus kõne alla tulla, ja sellega, et ta asus seisukohale, et segiajamise tõenäosus on olema keskmise Poola tarbija puhul;

—

rikkus õigusnormi sellega, et jättis tähelepanuta kaubamärgi „Walichnowy Marko” maine ja asjaolu, et alates 1995. aastast on see Poolas tuntuim kaubamärk;

—

rikkus õigusnormi sellega, et jättis vaidlusaluste kaubamärkidega tähistatud kaupade puhul tähelepanuta keskmise tarbija tähelepanelikkuse astme ja selle, kas niisugune tähelepanelikkuse aste võib vähendada segiajamise tõenäosust.

Üldkohtu kodukorra artikli 48 lõike 2 rikkumisega seoses märgib apellant, et Üldkohus leidis vaidlustatud otsuse punktis 26 ekslikult nagu oleks apellant alles kohtuistungil viidanud asjaolule, et taotletav kaubamärk on Poolas registreeritud alates 1995. aastast.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/5

Vetrai 28 srl, varem Barovier & Toso Vetrerie Artistiche Riunite srl jt. 12. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 29. jaanuari 2013. aasta määruse peale kohtuasjas T-272/00, Barbini jt. versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-180/13 P)

(2013/C 207/07)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellandid: Vetrai 28 srl, varem Barovier & Toso Vetrerie Artistiche Riunite srl jt. (esindajad: advokaadid A. Vianello, A. Bortoluzzi ja A. Veronese)

Teised menetlusosalised: Alfredo Barbini srl jt., Itaalia Vabariik ja Euroopa Komisjon

Apellantide nõuded

—

Tühistada Üldkohtu (neljas koda) 29. jaanuari 2013. aasta määrus kohtuasjas T-272/00 ja/või muuta seda ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Oma apellatsioonkaebuse toetuseks viitavad apellandid õigusnormide rikkumisele Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere” sedastatud põhimõtete kohaldamisel esiteks seoses komisjoni riigiabi valdkonnas tehtud otsuste põhjendamiskohustusega ning teiseks seoses tõendamiskoormise jaotumisega ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud tingimusi puudutavas.

Apellandid on seisukohal, et käesoleva apellatsioonkaebusega vaidlustatud määruses ei järginud Üldkohus järeldusi, mille Euroopa Kohus tegi 9. juuni 2011. aasta otsuses Comitato „Venezia vuole vivere”, kus ta kinnitab, et komisjoni otsuses „endas peavad sisalduma kõik olulised asjaolud, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada”. Ehkki otsus ei sisalda olulisi asjaolusid selle rakendamiseks siseriiklike ametiasutuste poolt, ei täheldanud Üldkohus ühtegi puudust seoses meetodiga, mida komisjon vaidlusaluses otsuses järgis; sellest tulenevalt rikkus ta õigusnorme.

Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere” sedastatud põhimõtete kohaselt on abi tagasinõudmise etapis liikmesriik — ja seega mitte üksik abisaaja — see, kes peab igal konkreetsel juhul eraldi tõendama, et on täidetud ELTL artikli 107 lõikes 1 ettenähtud tingimused. Käesolevas kohtuasjas jättis komisjon aga apellantide väitel vaidlustatud otsuses selgitamata sellise kontrollimise „viisi”; seetõttu, kuna tema käsutuses ei olnud olulisi asjaolusid tagasinõudmise etapis selle tõendamiseks, kas antud soodustused kujutasid endast abisaajate puhul riigiabi, otsustas Itaalia Vabariik 24. detsembri 2012. aasta seadusega nr 228 (artikli 1 punkt 351 jj) apellantide väitel tõendamiskoormise ümber pöörata vastupidiselt ühenduse kohtupraktikas sedastatule. Itaalia seadusandja on apellantide väitel eeskätt seisukohal, et mitte riigi, vaid üksikute maksusoodustuse vormis antud abi saanud ettevõtjate ülesanne on tõendada, et kõnealused soodustused ei moonuta konkurentsi ega kahjusta liikmesriikidevahelist kaubandust; tõendite esitamata jätmise korral eeldatakse, et antud soodustus moonutab konkurentsi ja kahjustab ühenduse kaubandust. Kõik see on apellantide arvates ilmselgelt vastuolus põhimõtetega, mille Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere”.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/6

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Commissione tributaria provinciale di Latina (Itaalia) 12. aprillil 2013 — Francesco Acanfora versus Equitalia Sud SpA ja Agenzia delle Entrate

(Kohtuasi C-181/13)

(2013/C 207/08)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Commissione tributaria provinciale di Latina

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Francesco Acanfora

Vastustajad: Equitalia Sud SpA — Agente di Riscossione Latina, Agenzia delle Entrate — Ufficio di Latina

Eelotsuse küsimus

Kas (seadusandliku dekreedi nr 112/1999 enne muudatusi kehtinud redaktsiooni artiklis 17 sätestatud) 9 % suurune sissenõudmistasu on riigiabi, mis on maksude sissenõudmise eest makstavate tasude valdkonnas ühtse turuga kokkusobimatu ja ühenduse õigusega ELTL artikli 107 kohaselt vastuolus?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/6

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 12. aprillil 2013 — Anonima Petroli Italiana SpA (API) versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

(Kohtuasi C-184/13)

(2013/C 207/09)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Anonima Petroli Italiana SpA (API)

Vastustaja: Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

Eelotsuse küsimused

1.

Kas konkurentsivabaduse, ettevõtjate vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kaitsega (mida käsitlevad Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3, ELTL artikkel 101 ja ELTL artiklid 49, 56 ja 96) on kooskõlas — ja mis määral — liidu liikmesriikide õigusnormid, mis näevad autovedude valdkonnas ette minimaalsed tegevuskulud, millest tuleneb ühe teenustasu moodustava teguri ja seega lepinguhinna kehtestamine ametiasutuse poolt?

2.

Kas ja mis tingimustel on eespool viidatud piirangud õigustatavad avaliku huvi, nimelt liiklusohutuse kaitse vajadusega ja kas minimaalsete tegevuskulude kehtestamist, nagu see on sätestatud dekreetseaduse nr 112/2008 hiljem muudetud ja täiendatud redaktsiooni artikliga 83-bis, saab selle eesmärgi perspektiivist põhjendada?

3.

Kas eelnimetatud eesmärgil võib juhul, kui seadusandlikul tasandil on kriteeriumid eelnevalt kindlaks määramata, jätta minimaalsed tegevuskulud asjassepuutuvate ettevõtjate kutseliitude vabatahtlike kokkulepete määrata ja teise võimalusena asutuste otsustada, mille koosseisu eripäraks on selle valdkonna eraettevõtjate esindusisikute suur osakaal?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/6

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 12. aprillil 2013 — ANCC-Coop Associazione Nazionale Cooperative di Consumatori jt versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti jt

(Kohtuasi C-185/13)

(2013/C 207/10)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: ANCC-Coop Associazione Nazionale Cooperative di Consumatori, ANCD Associazione Nazionale Cooperative Dettaglianti, Sviluppo Discount SpA, Centrale Adriatica Soc coop, Coop Consorzio Nord Ovest Società Consortile arl, Coop Italia Consorzio Nazionale non Alimentari Società Cooperativa, Coop Centro Italia Società Cooperativa, Tirreno Logistica srl, Unicoop Firenze Società Cooperativa, CONAD — Consorzio Nazionale Dettaglianti — Soc. Coop., Conad Centro Nord Soc. Coop, Commercianti Indipendenti Asoociati Soc. Coop, Conad del Tirreno Soc. Coop, Pac2000A Soc. Coop, Conad Adriatico Soc. Coop, Conad Sicilia Soc. Coop, Sicilconad Mercurio Soc. Coop

Vastustajad: Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico, Consulta generale per l'autotrasporto e la logistica, Osservatorio sulle attività di autotrasporto, Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato-Antitrust

Eelotsuse küsimused

1.

Kas konkurentsivabaduse, ettevõtjate vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kaitsega (mida käsitlevad Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3, ELTL artikkel 101 ja ELTL artiklid 49, 56 ja 96) on kooskõlas — ja mis määral — liidu liikmesriikide õigusnormid, mis näevad autovedude valdkonnas ette minimaalsed tegevuskulud, millest tuleneb ühe teenustasu moodustava teguri ja seega lepinguhinna kehtestamine ametiasutuse poolt?

2.

Kas ja mis tingimustel on eespool viidatud piirangud õigustatavad avaliku huvi, nimelt liiklusohutuse kaitse vajadusega ja kas minimaalsete tegevuskulude kehtestamist, nagu see on sätestatud dekreetseaduse nr 112/2008 hiljem muudetud ja täiendatud redaktsiooni artikliga 83-bis, saab selle eesmärgi perspektiivist põhjendada?

3.

Kas eelnimetatud eesmärgil võib juhul, kui seadusandlikul tasandil on kriteeriumid eelnevalt kindlaks määramata, jätta minimaalsed tegevuskulud asjassepuutuvate ettevõtjate kutseliitude vabatahtlike kokkulepete määrata ja teise võimalusena asutuste otsustada, mille koosseisu eripäraks on selle valdkonna eraettevõtjate esindusisikute suur osakaal?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/7

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale Per il Lazio (Itaalia) 12. aprillil 2013 — Air Liquide Italia Spa jt versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

(Kohtuasi C-186/13)

(2013/C 207/11)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale Amministrativo Regionale Per il Lazio

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: Air Liquide Italia Spa jt

Vastustaja: Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

Eelotsuse küsimused

1.

Kas konkurentsivabaduse, ettevõtjate vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kaitsega (mida käsitlevad Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3, ELTL artikkel 101 ja ELTL artiklid 49, 56 ja 96) on kooskõlas — ja mis määral — liidu liikmesriikide õigusnormid, mis näevad autovedude valdkonnas ette minimaalsed tegevuskulud, millest tuleneb ühe teenustasu moodustava teguri ja seega lepinguhinna kehtestamine ametiasutuse poolt?

2.

Kas ja mis tingimustel on eespool viidatud piirangud õigustatavad avaliku huvi, nimelt liiklusohutuse kaitse vajadusega ja kas minimaalsete tegevuskulude kehtestamist, nagu see on sätestatud dekreetseaduse nr 112/2008 hiljem muudetud ja täiendatud redaktsiooni artikliga 83-bis, saab selle eesmärgi perspektiivist põhjendada

3.

Kas eelnimetatud eesmärgil võib juhul, kui seadusandlikul tasandil on kriteeriumid eelnevalt kindlaks määramata, jätta minimaalsed tegevuskulud asjassepuutuvate ettevõtjate kutseliitude vabatahtlike kokkulepete määrata ja teise võimalusena asutuste otsustada, mille koosseisu eripäraks on selle valdkonna eraettevõtjate esindusisikute suur osakaal?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/7

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale Per il Lazio (Itaalia) 12. aprillil 2013 — Confederazione Generale Italiana dei Trasporti e della Logistica (Confetra) jt versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti jt

(Kohtuasi C-187/13)

(2013/C 207/12)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale Amministrativo Regionale Per il Lazio

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: Confederazione Generale Italiana dei Trasporti e della Logistica (Confetra) jt

Vastustajad: Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti jt

Eelotsuse küsimused

1.

Kas konkurentsivabaduse, ettevõtjate vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kaitsega (mida käsitlevad Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3, ELTL artikkel 101 ja ELTL artiklid 49, 56 ja 96) on kooskõlas — ja mis määral — liidu liikmesriikide õigusnormid, mis näevad autovedude valdkonnas ette minimaalsed tegevuskulud, millest tuleneb ühe teenustasu moodustava teguri ja seega lepinguhinna kehtestamine ametiasutuse poolt?

2.

Kas ja mis tingimustel on eespool viidatud piirangud õigustatavad avaliku huvi, nimelt liiklusohutuse kaitse vajadusega ja kas minimaalsete tegevuskulude kehtestamist, nagu see on sätestatud dekreetseaduse nr 112/2008 hiljem muudetud ja täiendatud redaktsiooni artikliga 83-bis, saab selle eesmärgi perspektiivist põhjendada?

3.

Kas eelnimetatud eesmärgil võib juhul, kui seadusandlikul tasandil on kriteeriumid eelnevalt kindlaks määramata, jätta minimaalsed tegevuskulud asjassepuutuvate ettevõtjate kutseliitude vabatahtlike kokkulepete määrata ja teise võimalusena asutuste otsustada, mille koosseisu eripäraks on selle valdkonna eraettevõtjate esindusisikute suur osakaal?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/8

Confindustria Venezia, varem Unione degli Industriali della Provincia di Venezia (Unindustria) jt. 15. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 29. jaanuari 2013. aasta määruse peale kohtuasjas T-273/00 Unindustria jt. versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-191/13 P)

(2013/C 207/13)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellandid: Confindustria Venezia, varem Unione degli Industriali della Provincia di Venezia (Unindustria) jt. (esindajad: advokaadid A. Vianello, A. Bortoluzzi ja A. Veronese)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Siram SpA, Bortoli Ettore Srl, Arsenale Venezia SpA ja Itaalia Vabariik

Apellantide nõuded

—

Tühistada Üldkohtu (neljas koda) määrus kohtuasjas T-273/00 ja/või muuta seda ning mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Oma apellatsioonkaebuse toetuseks viitavad apellandid õigusnormide rikkumisele Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere” sedastatud põhimõtete kohaldamisel esiteks seoses komisjoni riigiabi valdkonnas tehtud otsuste põhjendamiskohustusega ning teiseks seoses tõendamiskoormise jaotumisega ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud tingimusi puudutavas.

Apellandid on seisukohal, et käesoleva apellatsioonkaebusega vaidlustatud määruses ei järginud Üldkohus järeldusi, mille Euroopa Kohus tegi 9. juuni 2011. aasta otsuses Comitato „Venezia vuole vivere”, kus ta kinnitab, et komisjoni otsuses „endas peavad sisalduma kõik olulised asjaolud, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada”. Ehkki otsus ei sisalda olulisi asjaolusid selle rakendamiseks siseriiklike ametiasutuste poolt, ei täheldanud Üldkohus ühtegi puudust seoses meetodiga, mida komisjon vaidlusaluses otsuses järgis; sellest tulenevalt rikkus ta õigusnorme.

Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere” sedastatud põhimõtete kohaselt on abi tagasinõudmise etapis liikmesriik — ja seega mitte üksik abisaaja — see, kes peab igal konkreetsel juhul eraldi tõendama, et on täidetud ELTL artikli 107 lõikes 1 ettenähtud tingimused. Käesolevas kohtuasjas jättis komisjon aga apellantide väitel vaidlustatud otsuses selgitamata sellise kontrollimise „viisi”; seetõttu, kuna tema käsutuses ei olnud olulisi asjaolusid tagasinõudmise etapis selle tõendamiseks, kas antud soodustused kujutasid endast abisaajate puhul riigiabi, otsustas Itaalia Vabariik 24. detsembri 2012. aasta seadusega nr 228 (artikli 1 punkt 351 jj) apellantide väitel tõendamiskoormise ümber pöörata vastupidiselt ühenduse kohtupraktikas sedastatule. Itaalia seadusandja on apellantide väitel eeskätt seisukohal, et mitte riigi, vaid üksikute maksusoodustuse vormis antud abi saanud ettevõtjate ülesanne on tõendada, et kõnealused soodustused ei moonuta konkurentsi ega kahjusta liikmesriikidevahelist kaubandust; tõendite esitamata jätmise korral eeldatakse, et antud soodustus moonutab konkurentsi ja kahjustab ühenduse kaubandust. Kõik see on apellantide arvates ilmselgelt vastuolus põhimõtetega, mille Euroopa Kohus sedastas kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere”.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/8

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 15. aprillil 2013 — Esso Italiana srl versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

(Kohtuasi C-194/13)

(2013/C 207/14)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Esso Italiana srl

Vastustajad: Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

Eelotsuse küsimused

1.

Kas konkurentsivabaduse, ettevõtjate vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kaitsega (mida käsitlevad Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3, ELTL artikkel 101 ja ELTL artiklid 49, 56 ja 96) on kooskõlas — ja mis määral — liidu liikmesriikide õigusnormid, mis näevad autovedude valdkonnas ette minimaalsed tegevuskulud, millest tuleneb ühe teenustasu moodustava teguri ja seega lepinguhinna kehtestamine ametiasutuse poolt?

2.

Kas ja mis tingimustel on eespool viidatud piirangud õigustatavad avaliku huvi, nimelt liiklusohutuse kaitse vajadusega ja kas minimaalsete tegevuskulude kehtestamist, nagu see on sätestatud dekreetseaduse nr 112/2008 hiljem muudetud ja täiendatud redaktsiooni artikliga 83-bis, saab selle eesmärgi perspektiivist põhjendada?

3.

Kas eelnimetatud eesmärgil võib juhul, kui seadusandlikul tasandil on kriteeriumid eelnevalt kindlaks määramata, jätta minimaalsed tegevuskulud asjassepuutuvate ettevõtjate kutseliitude vabatahtlike kokkulepete määrata ja teise võimalusena asutuste otsustada, mille koosseisu eripäraks on selle valdkonna eraettevõtjate esindusisikute suur osakaal?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/9

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 15. aprillil 2013 — Confederazione generale dell’industria italiana (Confindustria) jt versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

(Kohtuasi C-195/13)

(2013/C 207/15)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: Confederazione generale dell’industria italiana (Confindustria) jt

Vastustajad: Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

Eelotsuse küsimused

1.

Kas konkurentsivabaduse, ettevõtjate vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kaitsega (mida käsitlevad Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3, ELTL artikkel 101 ja ELTL artiklid 49, 56 ja 96) on kooskõlas — ja mis määral — liidu liikmesriikide õigusnormid, mis näevad autovedude valdkonnas ette minimaalsed tegevuskulud, millest tuleneb ühe teenustasu moodustava teguri ja seega lepinguhinna kehtestamine ametiasutuse poolt?

2.

Kas ja mis tingimustel on eespool viidatud piirangud õigustatavad avaliku huvi, nimelt liiklusohutuse kaitse vajadusega ja kas minimaalsete tegevuskulude kehtestamist, nagu see on sätestatud dekreetseaduse nr 112/2008 hiljem muudetud ja täiendatud redaktsiooni artikliga 83-bis, saab selle eesmärgi perspektiivist põhjendada?

3.

Kas eelnimetatud eesmärgil võib juhul, kui seadusandlikul tasandil on kriteeriumid eelnevalt kindlaks määramata, jätta minimaalsed tegevuskulud asjassepuutuvate ettevõtjate kutseliitude vabatahtlike kokkulepete määrata ja teise võimalusena asutuste otsustada, mille koosseisu eripäraks on selle valdkonna eraettevõtjate esindusisikute suur osakaal?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/9

16. aprillil 2013 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Itaalia Vabariik

(Kohtuasi C-196/13)

(2013/C 207/16)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hagejad: Euroopa Komisjon (esindajad: A. Alcover San Pedro ja D. Recchia)

Kostja: Itaalia Vabariik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Itaalia Vabariik ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et täita Euroopa Ühenduste Kohtu 26. aprilli 2007. aasta otsust kohtuasjas C-135/05, milles sedastati, et Itaalia Vabariik rikkus kohustusi, mis tulenesid talle direktiivi 75/442/EMÜ (1), muudetud direktiiviga 91/156/EMÜ (2), artiklitest 4, 8 ja 9; nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivi 91/689/EMÜ (3) (ohtlike jäätmete kohta) artikli 2 lõikest 1 ning nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ (4) (prügilate kohta) artikli 14 punktidest a-c, siis on Itaalia Vabariik rikkunud talle ELTL artikli 260 lõikest 1 tulenevaid kohustusi;

—

kohustada Itaalia Vabariiki tasuma komisjonile kohtuasjas C-135/05 langetatud otsuse täitmisega hilinemise eest karistusmakse 256 819,2 eurot päevas, alates käesolevas kohtuasjas otsuse langetamisest kuni päevani, mil kohtuasjas C-135/05 langetatud otsus täidetakse;

—

kohustada Itaalia Vabariiki tasuma komisjonile põhisumma, mis saadakse 28 089,6 euro suuruse päevasumma korrutamisel nende päevade arvuga, mille jooksul rikkumine kestab, alates käesolevas kohtuasjas otsuse langetamisest kuni päevani, mil kohtuasjas C-135/05 langetatud otsus täidetakse;

—

mõista kohtukulud välja Itaalia Vabariigilt.

Väited ja peamised argumendid

Mis puudutab direktiivi 75/442/EMÜ, muudetud direktiiviga 91/156/EMÜ, artiklite 4, 8 ja 9 rikkumist ning direktiivi 91/689/EMÜ (ohtlike jäätmete kohta) artikli 2 lõike 1 rikkumist, siis eksisteerib Itaalia ametiasutuste edastatud teabe kohaselt Itaalia territooriumil, eri maakondades, veel vähemalt 218 ebaseaduslikku prügilat. Seega ei ole 218 prügila puhul nende õigusvastase laadi tõttu täidetud eespool nimetatud sätted.

Mis puudutab direktiivi 1999/31/EÜ (prügilate kohta) artikli 14 punktide a-c rikkumist, siis eksisteerib Itaalia ametiasutuste edastatud teabe kohaselt veel 5 prügilat, mille kohta ei ole esitatud või heaks kiidetud prügila vastavusse viimise kava, ent mida pädevad asutused sellest hoolimata ei ole sulgenud, rikkudes eespool nimetatud normis sätestatut.

Taotletud sanktsioon (karistusmakse ja põhisumma) on proportsionaalne rikkumise kestusega ning arvestab ka vajadust tagada sanktsiooni hoiatav mõju.

(1)  Nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiiv 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23).

(2)  Nõukogu 18. märtsi 1991. aasta direktiiv 91/156/EMÜ, millega muudetakse direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta (EÜT L 78, lk 32; ELT eriväljaanne 15/02, lk 3).

(3)  Nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta (EÜT L 377, lk 20, ELT eriväljaanne 15/02, lk 78).

(4)  Nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiiv 1999/31/EÜ prügilate kohta (EÜT L 182, lk 1; ELT eriväljaanne 15/04, lk 228).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/10

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per la Sicilia (Itaalia) 18. aprillil 2013 — Cruciano Siragusa versus Regione Sicilia — Soprintendenza Beni Culturali e Ambientali di Palermo

(Kohtuasi C-206/13)

(2013/C 207/17)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale Amministrativo Regionale per la Sicilia

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Cruciano Siragusa

Vastustaja: Regione Sicilia- Soprintendenza Beni Culturali e Ambientali di Palermo

Eelotsuse küsimus

Kas Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 17 ja proportsionaalsuse põhimõtte kui Euroopa Liidu õiguse üldpõhimõttega on vastuolus siseriikliku õigusnormi kohaldamine, mis nagu 2004. aasta dekreetseaduse nr 42 artikli 167 lõike 4 punkt a välistab maastikukaitsealase loa tagantjärele väljastamise võimaluse mis tahes inimtegevuse seadustamiseks, millega suurendatakse pinda ja mahtu, sõltumata sellest, kas konkreetselt on kontrollitud tegevuse kokkusobivust asjassepuutuva koha maastikukaitse väärtustega?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/10

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale Amministrativo Regionale per il Lazio (Itaalia) 15. aprillil 2013 — Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato versus Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

(Kohtuasi C-208/13)

(2013/C 207/18)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale Amministrativo Regionale Per il Lazio

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Autorità Garante della Concorrenza e del Mercato

Vastustajad: Ministero delle Infrastrutture e dei Trasporti, Ministero dello Sviluppo Economico

Eelotsuse küsimused

1.

Kas konkurentsivabaduse, ettevõtjate vaba liikumise, asutamisvabaduse ja teenuste osutamise vabaduse kaitsega (mida käsitlevad Euroopa Liidu lepingu artikli 4 lõige 3, ELTL artikkel 101 ja ELTL artiklid 49, 56 ja 96) on kooskõlas — ja mis määral — liidu liikmesriikide õigusnormid, mis näevad autovedude valdkonnas ette minimaalsed tegevuskulud, millest tuleneb ühe teenustasu moodustava teguri ja seega lepinguhinna kehtestamine ametiasutuse poolt?

2.

Kas ja mis tingimustel on eespool viidatud piirangud õigustatavad avaliku huvi, nimelt liiklusohutuse kaitse vajadusega ja kas minimaalsete tegevuskulude kehtestamist, nagu see on sätestatud dekreetseaduse nr 112/2008 hiljem muudetud ja täiendatud redaktsiooni artikliga 83-bis, saab selle eesmärgi perspektiivist põhjendada?

3.

Kas eelnimetatud eesmärgil võib juhul, kui seadusandlikul tasandil on kriteeriumid eelnevalt kindlaks määramata, jätta minimaalsed tegevuskulud asjassepuutuvate ettevõtjate kutseliitude vabatahtlike kokkulepete määrata ja teise võimalusena asutuste otsustada, mille koosseisu eripäraks on selle valdkonna eraettevõtjate esindusisikute suur osakaal?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/11

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Nejvyšší správní soud (Tšehhi Vabariik) 19. aprillil 2013 — František Ryneš versus Úřad pro ochranu osobních údajů

(Kohtuasi C-212/13)

(2013/C 207/19)

Kohtumenetluse keel: tšehhi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Nejvyšší správní soud

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: František Ryneš

Vastustaja: Úřad pro ochranu osobních údajů

Eelotsuse küsimus

Kas perekonna eluasemeks oleva hoone külge omanike vara, tervise ja elu kaitseks paigaldatud kaamerasüsteemi kasutamise saab liigitada isikuandmete töötlemiseks, mida „teeb füüsiline isik isiklikel või kodustel eesmärkidel” Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. aasta direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (1) artikli 3 lõike 2 tähenduses, kuigi selline süsteem jälgib ka avalikku ruumi?

(1)  EÜT 1995 L 281, lk 31; ELT eriväljaanne 13/15, lk 355.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/11

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 23. aprillil 2013 — Impresa Pizzarotti & C. Spa versus Commune di Bari

(Kohtuasi C-213/13)

(2013/C 207/20)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Consiglio di Stato

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Impresa Pizzarotti & C. Spa

Vastustaja: Commune di Bari

Eelotsuse küsimused

1.

Kas tulevikus ehitatava hoone kohta tulevikus sõlmitav üürileping, isegi kui see väljendub kõige viimase ettepaneku kohaselt vormistatud üürilevõtmise kohustuse võtmises, on samastatav ehitustööde hankega — vaatamata sellele, et sel on mõned üürilepingule omased tunnused — ega saa seega olla üheks nendest lepingutest, mis on jäetud välja hankemenetluse korra kohaldamisalast vastavalt direktiivi 2004/18/EÜ (1) artiklile 16?

2.

Kas juhul, kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, võib liikmesriigi kohus ja täpsemalt eelotsusetaotluse esitanud kohus lugeda tühiseks jõustunud kohtuotsuse, mis võib olla tehtud asjaomase kohtuvaidluse suhtes ning mida on kirjeldatud eelotsusetaotluse kirjeldavas osas, sest see võimaldas kujuneda sellisel õiguslikul olukorral, mis on vastuolus riigihankeid reguleeriva ühenduse õigusega, ning seetõttu, kas on võimalik nõuda sellise jõustunud kohtuotsuse täitmist, mis on vastuolus ühenduse õigusega?

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiiv 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (ELT L 134, lk 114; ELT eriväljaanne 06/07, lk 132).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/11

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale ordinario di Trento (Itaalia) 25. aprillil 2013 — Teresa Mascellani versus Ministero della Giustizia

(Kohtuasi C-221/13)

(2013/C 207/21)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale ordinario di Trento

Põhikohtuasja pooled

Kaebaja: Teresa Mascellani

Vastustaja: Ministero della Giustizia

Eelotsuse küsimused

1.

Kas direktiivis 97/81/EÜ (1) ära toodud 6. juuni 1997. aasta kokkuleppe klausli 5 punkti 2 (milles on sätestatud, et „(t)öötaja keeldumine üleminekust täistööajaga töölt osalisele tööajale või vastupidi ei tohiks iseenesest olla mõjuv põhjus töösuhte lõpetamiseks, ilma et see piiraks töösuhte lõpetamist vastavalt siseriiklikule seadusele, kollektiivlepingule või tavale muudel põhjustel, mis võivad tuleneda asjassepuutuva ettevõtte tootmisnõuetest”) tuleb tõlgendada nii, et see ei võimalda näha liikmesriikide õigusaktides ette tööandja võimalust muuta osalise tööajaga töösuhe täistööajaga töösuhteks isegi vastu töötaja tahtmist?

2.

Kas seesama direktiiv ei võimalda kehtestada niisugust siseriiklikku õigusnormi nagu Itaalia 4. novembri 2010. aasta seaduse nr 183 artikkel 16, mis näeb ette tööandja võimaluse muuta osalise tööajaga töösuhe täistööajaga töösuhteks isegi vastu töötaja tahtmist?

(1)  Nõukogu 15. detsembri 1997. aasta direktiiv 97/81/EÜ Euroopa Tööandjate Föderatsiooni, Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse ja Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni poolt sõlmitud osalist tööaega käsitleva raamkokkuleppe kohta (EÜT L 14, lk 9; ELT eriväljaanne 05/03, lk 267).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/12

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Teleklagenævnet (Taani) 25. aprillil 2013 — TDC A/S versus Erhvervsstyrelsen

(Kohtuasi C-222/13)

(2013/C 207/22)

Kohtumenetluse keel: taani

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Teleklagenævnet

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: TDC A/S

Vastustaja: Erhvervsstyrelsen

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (1), sh selle artikkel 32 takistab liikmesriiki kehtestamast õigusnorme, millega ei lubata ettevõtjal esitada nõuet liikmesriigi vastu selle direktiivi II peatüki kohaldamisalast välja jäävate kohustuslike lisateenuste osutamise netokulu eraldi katmiseks, juhul kui äriühingu tulu selle direktiivi II peatükis ettenähtud universaalteenuse kohustuse raames osutatud teiste teenuste eest on suurem kui kohustuslike lisateenuste osutamisega kaasnenud kahjud?

2.

Kas universaalteenuse direktiiv takistab liikmesriiki kehtestamast õigusnorme, mis lubavad ettevõtjal esitada nõude liikmesriigi vastu selle direktiivi II peatüki kohaldamisalast välja jäävate kohustuslike lisateenuste osutamise netokulu eraldi katmiseks üksnes siis, kui netokulu on ettevõtja jaoks põhjendamatult koormav?

3.

Kui vastus 2. küsimusele on eitav, siis kas liikmesriik võib otsustada, et selle direktiivi II peatüki kohaldamisalast välja jäävate kohustuslike lisateenuste osutamine ei ole põhjendamatult koormav, juhul kui ettevõtja kui tervik on saanud kasumit kõigi nende teenuste osutamisest, mille puhul ettevõtjal on universaalteenuse kohustus, sh nende teenuste osutamisest, mida ettevõtja oleks osutanud ka ilma universaalteenuse kohustuseta?

4.

Kas universaalteenuse direktiiv takistab liikmesriiki kehtestamast õigusnorme, mille järgi tuleb määratud ettevõtjate netokulu, mis on seotud selle direktiivi II peatüki alusel osutatud universaalteenusega, arvutada lähtudes kõnealuse teenuse osutamisega seotud kogutulust ja kogukulust, sh sellest tulust ja kulust, mis ettevõtjal oleks tekkinud ka ilma universaalteenuse kohustuseta?

5.

Kas 1.-4. küsimuse vastuseid mõjutab see, kui kohustuslikku lisateenust tuleb osutada Gröönimaal, mis on ELTL II lisa järgi ülemeremaa või -territoorium, juhul kui Taani ametiasutused panevad Taanis asutatud ettevõtjale sellise kohustuse ja ettevõtjal ei ole Gröönimaal muid tegevusi?

6.

Kuidas mõjutavad 1.-5. küsimuse vastuseid ELTL artikli 107 lõige 1, artikli 108 lõige 3 ja komisjoni 20. detsembri 2011. aasta otsus Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi suhtes (2)?

7.

Kuidas mõjutab 1.-5. küsimuse vastuseid konkurentsi vähima moonutamise põhimõte, mis sisaldub muu hulgas universaalteenuse direktiivi artikli 1 lõikes 2, artikli 3 lõikes 2 ja põhjendustes 4, 18, 23 ja 26 ning IV lisa B osas?

8.

Kas juhul kui 1, 2 ja 4. küsimuses viidatud siseriiklikud õigusnormid on vastuolus universaalteenuse direktiivi sätetega, siis kas neil sätetel või välistustel on vahetu õigusmõju?

(1)  EÜT L 108, lk 51; ELT eriväljaanne 13/29, lk 367.

(2)  ELT 2012, L 7, lk 3.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/13

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunale di Cagliari (Itaalia) 26. aprillil 2013 — kriminaalmenetlus Sergio Alfonso Lorrai vastu

(Kohtuasi C-224/13)

(2013/C 207/23)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunale di Cagliari

Süüdistatav põhikohtuasjas

Sergio Alfonso Lorrai

Eelotsuse küsimused

1.

Kas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõigu tõlgendusega on vastuolus Codice di procedura (kriminaalmenetluse seadustik) artiklid 70, 71 ja 72, sest need näevad ette kohustuse peatada määramata ajaks menetlus juhul, kui on tuvastatud, et süüdistatav ei ole võimeline teadlikult menetluses osalema pöördumatu ja paranemislootuseta haiguse tõttu, nähes samas ette haige seisundi perioodilise kontrollimise eksperdi poolt?

2.

Kas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikli 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 teise lõigu tõlgendusega on vastuolus Codice di procedura artikli 159 esimese lõigu punkt 3, mis näeb ette aegumistähtaja määramata ajaks peatamise (seda pikendatakse järk-järgult 6 kuu kaupa Codice di procedura civile artikli 72 alusel) juhul, kui süüdistatav ei ole võimeline teadlikult menetluses osalema pöördumatu ja paranemislootuseta haiguse tõttu?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/13

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Conseil d'État (Belgia) 29. aprillil 2013 — Ville d'Ottignies-Louvain-la-Neuve, Michel Tillieut, Willy Gregoire, Marc Lacroix versus Région wallonne

(Kohtuasi C-225/13)

(2013/C 207/24)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Conseil d'État

Põhikohtuasja pooled

Kaebajad: Ville d'Ottignies-Louvain-la-Neuve, Michel Tillieut, Willy Gregoire, Marc Lacroix

Vastustaja: Région wallonne

Eelotsuse küsimused

1.

Kas direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete (1) kohta artiklit 7 tuleb tõlgendada nii, et see võimaldab kvalifitseerida jäätmekavaks õigusnormi, milles on sätestatud, et erandina normist, mille kohaselt ei või luba anda ühelegi jäätmekäitluskeskusele peale jäätmekavas ette nähtud jäätmekäitluskeskuste, võib enne selle jäätmekava jõustumist loa saanud jäätmekäitluskeskustele pärast jõustumist uue loa anda maatükkide osas, mille kohta oli antud enne jäätmekava jõustumist antud varasem luba?

2.

Kas direktiivi 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju (2) hindamise kohta artikli 2 punkti a tuleb tõlgendada nii, et väljend „kava ja programm” hõlmab õigusnormi, milles on sätestatud, et erandina normist, mille kohaselt ei või luba anda ühelegi jäätmekäitluskeskusele peale direktiivi 75/442/EMÜ jäätmete kohta artikli 7 kohaselt nõutavas jäätmekavas ette nähtud jäätmekäitluskeskuste, võib enne selle jäätmekava jõustumist loa saanud jäätmekäitluskeskustele pärast jõustumist uue loa anda maatükkide osas, mille kohta oli antud enne jäätmekava jõustumist antud varasem luba?

3.

Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kas 27. juuni 1996. aasta jäätmedekreedi (muudetud 16. oktoobri 2003. aasta dekreediga) artikli 70 teine lõik vastab direktiivis 2001/42/EÜ sätestatud keskkonnamõju hindamise nõuetele?

(1)  Nõukogu 15. juuli 1975. aasta direktiiv jäätmete kohta (EÜT L 194, lk 39; ELT eriväljaanne 15/01, lk 23).

(2)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. juuni 2001. aasta direktiiv 2001/42/EÜ teatavate kavade ja programmide keskkonnamõju hindamise kohta (EÜT L 197, lk 30; ELT eriväljaanne 15/06, lk 157).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/13

Albergo Quattro Fontane Snc 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

(Kohtuasi C-227/13 P)

(2013/C 207/25)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Albergo Quattro Fontane Snc (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Comitato „Venezia vuole vivere” ja Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—

Tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada põhjendatud ulatuses ning apellandi huvide piires Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus nr 2000/394/EÜ sotsiaalmaksukoormuse vähendamist ettenägevate seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995 Veneetsia ja Chioggia territooriumidel asuvate ettevõtjate kasuks rakendatud abimeetmete kohta;

—

teise võimalusena tühistada eespool nimetatud otsus osas, milles sellega antakse korraldus nõuda tagasi antud soodustused ning nähakse ette tagasinõudmisele kuuluvate väidetavate soodustuste summa suurendamine intresside võrra kohtuotsuses käsitletud ajavahemike eest;

—

mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitati üheksa väidet.

Esimene väide: määrus on ekslik, sest ei asutud seisukohale, et kõnealused meetmed ei soodustanud nende hüvituslikust laadist tulenevalt kuidagi vastavaid abisaajaid.

Teine väide: määrus on ekslik, sest ei välistatud võimalust, et kõnealused meetmed kahjustavad konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust või vähemalt ei antud sellega seoses hinnangut.

Kolmas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b) ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) kohased erandid.

Neljas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) kohane erand.

Viies väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 3 punktide d ja e (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punktid d ja e) kohased erandid.

Kuues väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõige 2) kohane erand.

Seitsmes väide: määrus on ekslik, sest välistati võimalus, et tegemist on olemasoleva abiga, millest tulenevalt rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses tagasinõudmise korraldusega.

Üheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses intresside nõudmisega.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/14

Hotel Gabrielli srl, varem Hotel Gabrielli Sandwirth SpA 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

(Kohtuasi C-228/13 P)

(2013/C 207/26)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Hotel Gabrielli srl, varem Hotel Gabrielli Sandwirth SpA (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon ja Comitato „Venezia vuole vivere”

Apellandi nõuded

—

Tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada põhjendatud ulatuses ning apellandi huvide piires Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus nr 2000/394/EÜ sotsiaalmaksukoormuse vähendamist ettenägevate seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995 Veneetsia ja Chioggia territooriumidel asuvate ettevõtjate kasuks rakendatud abimeetmete kohta;

—

teise võimalusena tühistada eespool nimetatud otsus osas, milles sellega antakse korraldus nõuda tagasi antud soodustused ning nähakse ette tagasinõudmisele kuuluvate väidetavate soodustuste summa suurendamine intresside võrra kohtuotsuses käsitletud ajavahemike eest;

—

mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitati üheksa väidet.

Esimene väide: määrus on ekslik, sest ei asutud seisukohale, et kõnealused meetmed ei soodustanud nende hüvituslikust laadist tulenevalt kuidagi vastavaid abisaajaid.

Teine väide: määrus on ekslik, sest ei välistatud võimalust, et kõnealused meetmed kahjustavad konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust või vähemalt ei antud sellega seoses hinnangut.

Kolmas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b) ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) kohased erandid.

Neljas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) kohane erand.

Viies väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 3 punktide d ja e (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punktid d ja e) kohased erandid.

Kuues väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõige 2) kohane erand.

Seitsmes väide: määrus on ekslik, sest välistati võimalus, et tegemist on olemasoleva abiga, millest tulenevalt rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses tagasinõudmise korraldusega.

Üheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses intresside nõudmisega.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/15

GE.AL.VE. Srl 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20 veebruari 2013. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-278/00, T-280/00, T-286/00, T-288/00 ja T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt versus komisjon

(Kohtuasi C-229/13 P)

(2013/C 207/27)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: GE.AL.VE. Srl (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, komitee „Venezia vuole vivere”

Apellandi nõuded

—

tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada — vajaduse korral ja niivõrd, kuivõrd see on apellandi huvides — Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus 2000/394/EÜ, Veneetsia ja Chioggia territooriumil asuvate ettevõtjate kasuks võetud abimeetmete kohta, mis on sätestatud seadustes nr 30/97 ja nr 206/1995, millega kehtestatakse sotsiaalmaksuvähendused;

—

teise võimalusena, tühistada see otsus osas, milles sellega kohustatakse nõudma antud sotsiaalmaksuvähendused tagasi koos intressiga kohtuotsuses nimetatud ajavahemike eest;

—

mõista mõlema kohtuastme kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitatakse üheksa väidet.

Esimene väide: kohtumäärus on vigane, sest sellega ei tunnistatud, et oma hüvitusliku laadi tõttu ei andnud kõnesolevad meetmed nendega soodustatud isikutele mingeid eeliseid.

Teine väide: kohtumäärus on vigane, sest sellega ei välistatud (või vähemasti ei hinnatud) kõnesolevate meetmete võimet mõjutada konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust.

Kolmas väide: kohtumäärus on vigane, sest sellega välistati EÜ artikli 87 lõike 2 punktis b (praegu ELTL artikli 107 lõike 2 punktis b) ning EÜ artikli 87 lõike 3 punktis b (praegu ELTL artikli 107 lõike 3 punktis b) sätestatud erandite kohaldatavus.

Neljas väide: kohtumäärus on vigane, sest sellega välistati EÜ artikli 87 lõike 3 punktis c (praegu ELTL artikli 107 lõike 3 punktis c) sätestatud erandi kohaldatavus.

Viies väide: kohtumäärus on vigane, sest sellega välistati EÜ artikli 87 lõike 3 punktides d ja e (praegu ELTL artikli 107 lõike 3 punktides d ja e) sätestatud erandite kohaldatavus.

Kuues väide: kohtumäärus on vigane, sest sellega välistati EÜ artikli 86 lõikes 2 (praegu ELTL artikli 106 lõikes 2) sätestatud erandi kohaldatavus.

Seitsmes väide: kohtumäärus on vigane, sest sellega välistati, et tegemist oli olemasoleva abiga, rikkudes nii EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: kohtumäärus on vigane, sest sellega välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldatavus tagasinõudmise korra suhtes.

Üheksas väide: kohtumäärus on vigane, sest sellega välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldatavus intresside kohaldamise suhtes.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/16

Metropolitan SpA, varem Metropolitan srl 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

(Kohtuasi C-230/13 P)

(2013/C 207/28)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Metropolitan SpA, varem Metropolitan srl (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon ja Comitato „Venezia vuole vivere”

Apellandi nõuded

—

Tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada põhjendatud ulatuses ning apellandi huvide piires Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus nr 2000/394/EÜ sotsiaalmaksukoormuse vähendamist ettenägevate seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995 Veneetsia ja Chioggia territooriumidel asuvate ettevõtjate kasuks rakendatud abimeetmete kohta;

—

teise võimalusena tühistada eespool nimetatud otsus osas, milles sellega antakse korraldus nõuda tagasi antud soodustused ning nähakse ette tagasinõudmisele kuuluvate väidetavate soodustuste summa suurendamine intresside võrra kohtuotsuses käsitletud ajavahemike eest;

—

mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitati üheksa väidet.

Esimene väide: määrus on ekslik, sest ei asutud seisukohale, et kõnealused meetmed ei soodustanud nende hüvituslikust laadist tulenevalt kuidagi vastavaid abisaajaid.

Teine väide: määrus on ekslik, sest ei välistatud võimalust, et kõnealused meetmed kahjustavad konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust või vähemalt ei antud sellega seoses hinnangut.

Kolmas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b) ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) kohased erandid.

Neljas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) kohane erand.

Viies väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 3 punktide d ja e (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punktid d ja e) kohased erandid.

Kuues väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõige 2) kohane erand.

Seitsmes väide: määrus on ekslik, sest välistati võimalus, et tegemist on olemasoleva abiga, millest tulenevalt rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses tagasinõudmise korraldusega.

Üheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses intresside nõudmisega.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/17

Hotel Concordia srl, varem Hotel Concordia Snc 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

(Kohtuasi C-231/13 P)

(2013/C 207/29)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Hotel Concordia srl, varem Hotel Concordia Snc (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon ja Comitato „Venezia vuole vivere”

Apellandi nõuded

—

Tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada põhjendatud ulatuses ning apellandi huvide piires Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus nr 2000/394/EÜ sotsiaalmaksukoormuse vähendamist ettenägevate seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995 Veneetsia ja Chioggia territooriumidel asuvate ettevõtjate kasuks rakendatud abimeetmete kohta;

—

teise võimalusena tühistada eespool nimetatud otsus osas, milles sellega antakse korraldus nõuda tagasi antud soodustused ning nähakse ette tagasinõudmisele kuuluvate väidetavate soodustuste summa suurendamine intresside võrra kohtuotsuses käsitletud ajavahemike eest;

—

mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitati üheksa väidet.

Esimene väide: määrus on ekslik, sest ei asutud seisukohale, et kõnealused meetmed ei soodustanud nende hüvituslikust laadist tulenevalt kuidagi vastavaid abisaajaid.

Teine väide: määrus on ekslik, sest ei välistatud võimalust, et kõnealused meetmed kahjustavad konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust või vähemalt ei antud sellega seoses hinnangut.

Kolmas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b) ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) kohased erandid.

Neljas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) kohane erand.

Viies väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 3 punktide d ja e (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punktid d ja e) kohased erandid.

Kuues väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõige 2) kohane erand.

Seitsmes väide: määrus on ekslik, sest välistati võimalus, et tegemist on olemasoleva abiga, millest tulenevalt rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses tagasinõudmise korraldusega.

Üheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses intresside nõudmisega.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/18

SPLIA 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

(Kohtuasi C-232/13 P)

(2013/C 207/30)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Società per l’industria alberghiera (SPLIA) (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon ja Comitato „Venezia vuole vivere”

Apellandi nõuded

—

Tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada põhjendatud ulatuses ning apellandi huvide piires Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus nr 2000/394/EÜ sotsiaalmaksukoormuse vähendamist ettenägevate seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995 Veneetsia ja Chioggia territooriumidel asuvate ettevõtjate kasuks rakendatud abimeetmete kohta;

—

teise võimalusena tühistada eespool nimetatud otsus osas, milles sellega antakse korraldus nõuda tagasi antud soodustused ning nähakse ette tagasinõudmisele kuuluvate väidetavate soodustuste summa suurendamine intresside võrra kohtuotsuses käsitletud ajavahemike eest;

—

mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitati üheksa väidet.

Esimene väide: määrus on ekslik, sest ei asutud seisukohale, et kõnealused meetmed ei soodustanud nende hüvituslikust laadist tulenevalt kuidagi vastavaid abisaajaid.

Teine väide: määrus on ekslik, sest ei välistatud võimalust, et kõnealused meetmed kahjustavad konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust või vähemalt ei antud sellega seoses hinnangut.

Kolmas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b) ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) kohased erandid.

Neljas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) kohane erand.

Viies väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 3 punktide d ja e (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punktid d ja e) kohased erandid.

Kuues väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõige 2) kohane erand.

Seitsmes väide: määrus on ekslik, sest välistati võimalus, et tegemist on olemasoleva abiga, millest tulenevalt rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses tagasinõudmise korraldusega.

Üheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses intresside nõudmisega.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/19

Principessa (likvideerimisel) 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

(Kohtuasi C-233/13 P)

(2013/C 207/31)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Principessa (likvideerimisel) (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon ja Comitato „Venezia vuole vivere”

Apellandi nõuded

—

Tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada põhjendatud ulatuses ning apellandi huvide piires Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus nr 2000/394/EÜ sotsiaalmaksukoormuse vähendamist ettenägevate seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995 Veneetsia ja Chioggia territooriumidel asuvate ettevõtjate kasuks rakendatud abimeetmete kohta;

—

teise võimalusena tühistada eespool nimetatud otsus osas, milles sellega antakse korraldus nõuda tagasi antud soodustused ning nähakse ette tagasinõudmisele kuuluvate väidetavate soodustuste summa suurendamine intresside võrra kohtuotsuses käsitletud ajavahemike eest;

—

mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitati üheksa väidet.

Esimene väide: määrus on ekslik, sest ei asutud seisukohale, et kõnealused meetmed ei soodustanud nende hüvituslikust laadist tulenevalt kuidagi vastavaid abisaajaid.

Teine väide: määrus on ekslik, sest ei välistatud võimalust, et kõnealused meetmed kahjustavad konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust või vähemalt ei antud sellega seoses hinnangut.

Kolmas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b) ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) kohased erandid.

Neljas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) kohane erand.

Viies väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 3 punktide d ja e (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punktid d ja e) kohased erandid.

Kuues väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõige 2) kohane erand.

Seitsmes väide: määrus on ekslik, sest välistati võimalus, et tegemist on olemasoleva abiga, millest tulenevalt rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses tagasinõudmise korraldusega.

Üheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses intresside nõudmisega.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/19

Albergo Saturnia Internazionale Spa 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt versus komisjon

(Kohtuasi C-234/13 P)

(2013/C 207/32)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Albergo Saturnia Internazionale Spa (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon ja Comitato „Venezia vuole vivere”

Apellandi nõuded

—

Tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada põhjendatud ulatuses ning apellandi huvide piires Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus nr 2000/394/EÜ sotsiaalmaksukoormuse vähendamist ettenägevate seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995 Veneetsia ja Chioggia territooriumidel asuvate ettevõtjate kasuks rakendatud abimeetmete kohta;

—

teise võimalusena tühistada eespool nimetatud otsus osas, milles sellega antakse korraldus nõuda tagasi antud soodustused ning nähakse ette tagasinõudmisele kuuluvate väidetavate soodustuste summa suurendamine intresside võrra kohtuotsuses käsitletud ajavahemike eest;

—

mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitati üheksa väidet.

Esimene väide: määrus on ekslik, sest ei asutud seisukohale, et kõnealused meetmed ei soodustanud nende hüvituslikust laadist tulenevalt kuidagi vastavaid abisaajaid.

Teine väide: määrus on ekslik, sest ei välistatud võimalust, et kõnealused meetmed kahjustavad konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust või vähemalt ei antud sellega seoses hinnangut.

Kolmas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b) ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) kohased erandid.

Neljas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) kohane erand.

Viies väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 3 punktide d ja e (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punktid d ja e) kohased erandid.

Kuues väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõige 2) kohane erand.

Seitsmes väide: määrus on ekslik, sest välistati võimalus, et tegemist on olemasoleva abiga, millest tulenevalt rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses tagasinõudmise korraldusega.

Üheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses intresside nõudmisega.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/20

Savoia e Jolanda Srl 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

(Kohtuasi C-235/13 P)

(2013/C 207/33)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Savoia e Jolanda Srl (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon ja Comitato „Venezia vuole vivere”

Apellandi nõuded

—

Tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada põhjendatud ulatuses ning apellandi huvide piires Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus nr 2000/394/EÜ sotsiaalmaksukoormuse vähendamist ettenägevate seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995 Veneetsia ja Chioggia territooriumidel asuvate ettevõtjate kasuks rakendatud abimeetmete kohta;

—

teise võimalusena tühistada eespool nimetatud otsus osas, milles sellega antakse korraldus nõuda tagasi antud soodustused ning nähakse ette tagasinõudmisele kuuluvate väidetavate soodustuste summa suurendamine intresside võrra kohtuotsuses käsitletud ajavahemike eest;

—

mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitati üheksa väidet.

Esimene väide: määrus on ekslik, sest ei asutud seisukohale, et kõnealused meetmed ei soodustanud nende hüvituslikust laadist tulenevalt kuidagi vastavaid abisaajaid.

Teine väide: määrus on ekslik, sest ei välistatud võimalust, et kõnealused meetmed kahjustavad konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust või vähemalt ei antud sellega seoses hinnangut.

Kolmas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b) ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) kohased erandid.

Neljas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) kohane erand.

Viies väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 3 punktide d ja e (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punktid d ja e) kohased erandid.

Kuues väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõige 2) kohane erand.

Seitsmes väide: määrus on ekslik, sest välistati võimalus, et tegemist on olemasoleva abiga, millest tulenevalt rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses tagasinõudmise korraldusega.

Üheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses intresside nõudmisega.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/21

Biasutti Hotels srl, varem Hotels Biasutti Snc 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

(Kohtuasi C-236/13 P)

(2013/C 207/34)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Biasutti Hotels srl, varem Hotels Biasutti Snc (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon, Comitato „Venezia vuole vivere”

Apellandi nõuded

—

Tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada põhjendatud ulatuses ning apellandi huvide piires Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus nr 2000/394/EÜ sotsiaalmaksukoormuse vähendamist ettenägevate seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995 Veneetsia ja Chioggia territooriumidel asuvate ettevõtjate kasuks rakendatud abimeetmete kohta;

—

teise võimalusena tühistada eespool nimetatud otsus osas, milles sellega antakse korraldus nõuda tagasi antud soodustused ning nähakse ette tagasinõudmisele kuuluvate väidetavate soodustuste summa suurendamine intresside võrra kohtuotsuses käsitletud ajavahemike eest;

—

mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitati üheksa väidet.

Esimene väide: määrus on ekslik, sest ei asutud seisukohale, et kõnealused meetmed ei soodustanud nende hüvituslikust laadist tulenevalt kuidagi vastavaid abisaajaid.

Teine väide: määrus on ekslik, sest ei välistatud võimalust, et kõnealused meetmed kahjustavad konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust või vähemalt ei antud sellega seoses hinnangut.

Kolmas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b) ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) kohased erandid.

Neljas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) kohane erand.

Viies väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 3 punktide d ja e (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punktid d ja e) kohased erandid.

Kuues väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõige 2) kohane erand.

Seitsmes väide: määrus on ekslik, sest välistati võimalus, et tegemist on olemasoleva abiga, millest tulenevalt rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses tagasinõudmise korraldusega.

Üheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses intresside nõudmisega.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/22

Ge.A.P. Srl 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

(Kohtuasi C-237/13 P)

(2013/C 207/35)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Ge.A.P. Srl (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon ja Comitato „Venezia vuole vivere”

Apellandi nõuded

—

Tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada põhjendatud ulatuses ning apellandi huvide piires Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus nr 2000/394/EÜ sotsiaalmaksukoormuse vähendamist ettenägevate seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995 Veneetsia ja Chioggia territooriumidel asuvate ettevõtjate kasuks rakendatud abimeetmete kohta;

—

teise võimalusena tühistada eespool nimetatud otsus osas, milles sellega antakse korraldus nõuda tagasi antud soodustused ning nähakse ette tagasinõudmisele kuuluvate väidetavate soodustuste summa suurendamine intresside võrra kohtuotsuses käsitletud ajavahemike eest;

—

mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitati üheksa väidet.

Esimene väide: määrus on ekslik, sest ei asutud seisukohale, et kõnealused meetmed ei soodustanud nende hüvituslikust laadist tulenevalt kuidagi vastavaid abisaajaid.

Teine väide: määrus on ekslik, sest ei välistatud võimalust, et kõnealused meetmed kahjustavad konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust või vähemalt ei antud sellega seoses hinnangut.

Kolmas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b) ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) kohased erandid.

Neljas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) kohane erand.

Viies väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 3 punktide d ja e (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punktid d ja e) kohased erandid.

Kuues väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõige 2) kohane erand.

Seitsmes väide: määrus on ekslik, sest välistati võimalus, et tegemist on olemasoleva abiga, millest tulenevalt rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses tagasinõudmise korraldusega.

Üheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses intresside nõudmisega.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/23

Rialto Inn Srl 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

(Kohtuasi C-238/13 P)

(2013/C 207/36)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Rialto Inn Srl (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Comitato „Venezia vuole vivere” ja Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—

Tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada põhjendatud ulatuses ning apellandi huvide piires Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus nr 2000/394/EÜ sotsiaalmaksukoormuse vähendamist ettenägevate seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995 Veneetsia ja Chioggia territooriumidel asuvate ettevõtjate kasuks rakendatud abimeetmete kohta;

—

teise võimalusena tühistada eespool nimetatud otsus osas, milles sellega antakse korraldus nõuda tagasi antud soodustused ning nähakse ette tagasinõudmisele kuuluvate väidetavate soodustuste summa suurendamine intresside võrra kohtuotsuses käsitletud ajavahemike eest;

—

mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitati üheksa väidet.

Esimene väide: määrus on ekslik, sest ei asutud seisukohale, et kõnealused meetmed ei soodustanud nende hüvituslikust laadist tulenevalt kuidagi vastavaid abisaajaid.

Teine väide: määrus on ekslik, sest ei välistatud võimalust, et kõnealused meetmed kahjustavad konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust või vähemalt ei antud sellega seoses hinnangut.

Kolmas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b) ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) kohased erandid.

Neljas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) kohane erand.

Viies väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 3 punktide d ja e (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punktid d ja e) kohased erandid.

Kuues väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõige 2) kohane erand.

Seitsmes väide: määrus on ekslik, sest välistati võimalus, et tegemist on olemasoleva abiga, millest tulenevalt rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses tagasinõudmise korraldusega.

Üheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses intresside nõudmisega.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/24

Bonvecchiati Srl 29. aprillil 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20 veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

(Kohtuasi C-239/13 P)

(2013/C 207/37)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellant: Bonvecchiati Srl (esindajad: advokaadid A. Bianchini ja F. Busetto)

Teised menetlusosalised: Comitato „Venezia vuole vivere” ja Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—

Tühistada vaidlustatud Üldkohtu määrus;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud nõuded ja sellest tulenevalt:

—

tühistada põhjendatud ulatuses ning apellandi huvide piires Euroopa Komisjoni 25. novembri 1999. aasta otsus nr 2000/394/EÜ sotsiaalmaksukoormuse vähendamist ettenägevate seadustega nr 30/1997 ja nr 206/1995 Veneetsia ja Chioggia territooriumidel asuvate ettevõtjate kasuks rakendatud abimeetmete kohta;

—

teise võimalusena tühistada eespool nimetatud otsus osas, milles sellega antakse korraldus nõuda tagasi antud soodustused ning nähakse ette tagasinõudmisele kuuluvate väidetavate soodustuste summa suurendamine intresside võrra kohtuotsuses käsitletud ajavahemike eest;

—

mõista komisjonilt välja mõlema kohtuastme kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks esitati üheksa väidet.

Esimene väide: määrus on ekslik, sest ei asutud seisukohale, et kõnealused meetmed ei soodustanud nende hüvituslikust laadist tulenevalt kuidagi vastavaid abisaajaid.

Teine väide: määrus on ekslik, sest ei välistatud võimalust, et kõnealused meetmed kahjustavad konkurentsi ja ühendusesisest kaubandust või vähemalt ei antud sellega seoses hinnangut.

Kolmas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 2 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 2 punkt b) ja EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt b) kohased erandid.

Neljas väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 87 lõike 3 punkti b (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punkt c) kohane erand.

Viies väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatavad EÜ artikli 87 lõike 3 punktide d ja e (nüüd ELTL artikli 107 lõike 3 punktid d ja e) kohased erandid.

Kuues väide: määrus on ekslik, sest selles sedastati, et ei ole kohaldatav EÜ artikli 86 lõike 2 (nüüd ELTL artikli 106 lõige 2) kohane erand.

Seitsmes väide: määrus on ekslik, sest välistati võimalus, et tegemist on olemasoleva abiga, millest tulenevalt rikuti EÜ artikli 88 lõiget 3 (nüüd ELTL artikli 108 lõige 3) ja määruse nr 659/1999 (1) artiklit 15.

Kaheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses tagasinõudmise korraldusega.

Üheksas väide: määrus on ekslik, sest välistati määruse nr 659/1999 artikli 14 lõike 1 kohaldamine seoses intresside nõudmisega.

(1)  Nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määrus (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks (EÜT L 83, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 339).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/24

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 29. aprillil 2013 — Commerz Nederland NV, muu menetlusosaline: Havenbedrijf Rotterdam NV

(Kohtuasi C-242/13)

(2013/C 207/38)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Hoge Raad der Nederlanden

Põhikohtuasja pooled

Kassatsioonkaebuse esitaja: Commerz Nederland NV

Vastustaja kassatsioonimenetluses: Havenbedrijf Rotterdam NV

Eelotsuse küsimused

1.

Kas avalik-õigusliku ettevõtja garantii andmise omistamist avalik-õiguslikele asutustele — mis on vajalik abi kvalifitseerimiseks riigiabina ELTL artiklite 107 ja 108 tähenduses — takistab kindlasti asjaolu, et sellise garantii, nagu on kõne all käesolevas asjas, andis avalik-õigusliku ettevõtja (ainu)tegevjuht, kellel oli selleks küll tsiviilõiguslik pädevus, kuid kes tegutses omavoliliselt, hoidis garantii andmist teadlikult salajas ja eiras järelevalvenõukogu nõusoleku taotlemata jätmisega avalik-õigusliku ettevõtja põhikirja sätteid, ning lisaks tuleb lähtuda sellest, et garantii anti asjaomase avalik-õigusliku asutuse (käesoleval juhul omavalitsusüksus) tahte vastaselt?

2.

Kas kõnealused asjaolud, juhul kui need asutustele omistamist kindlasti ei takista, on küsimusele, kas garantii andmist võib omistada asutustele, vastamise seisukohast tähtsusetud või peab kohus hindamisel võtma arvesse muid kaudseid tõendeid, mis räägivad asutustele omistamise kasuks või kahjuks?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/25

Manutencoop Soc. coop., vaerm Manutencoop Soc. coop. arl ja Astrocoop Universale Pulizie, Manutenzioni e Trasporti Soc. coop. rl 2. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta määruse peale liidetud kohtuasjades T-278/00–T-280/00, T-282/00–T-286/00 ja T-288/00–T-295/00: Albergo Quattro Fontane jt. versus komisjon

(Kohtuasi C-246/13 P)

(2013/C 207/39)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellandid: Manutencoop Soc. coop., varem Manutencoop Soc. coop. r.l. ja Astrocoop Universale Pulizie, Manutenzioni e Trasporti Soc. coop. r.l. (esindajad: advokaadid A. Vianello, A. Bortoluzzi ja A. Veronese)

Teised menetlusosalised: Euroopa Komisjon ja Comitato „Venezia vuole vivere”

Apellantide nõuded

—

Tühistada Üldkohtu (neljas koda) 20. veebruari 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-280/00 ja T-285/00, mis tehti teatavaks 25. veebruaril 2013, ja/või muuta seda;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjendamiseks on esitatud kaks väidet.

Esiteks on apellantide väitel määruses rikutud õigusnorme Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere” sedastatud põhimõtete kohaldamisel seoses komisjoni riigiabi valdkonnas tehtud otsuste põhjendamiskohustusega. Eeskätt ei järginud Üldkohus apellantide väitel järeldusi, mille Euroopa Kohus tegi ja millega ta kinnitab, et komisjoni otsuses „endas peavad sisalduma kõik olulised asjaolud, et siseriiklikud ametiasutused saaksid seda rakendada”. Ehkki vaidlustatud otsuses puuduvad olulised asjaolud selle rakendamiseks siseriiklike ametiasutuste poolt, ei täheldanud Üldkohus ühtegi puudust seoses meetodiga, mida komisjon vaidlusaluses otsuses järgis; sellest tulenevalt rikkus ta õigusnorme.

Teiseks on apellantide väitel määruses rikutud õigusnorme Euroopa Kohtu poolt kohtuotsuses Comitato „Venezia vuole vivere” sedastatud põhimõtete kohaldamisel seoses tõendamiskoormise jaotumisega ELTL artikli 107 lõikes 1 ette nähtud tingimusi puudutavas. Euroopa Kohtu poolt sedastatud põhimõtete kohaselt on abi tagasinõudmise etapis liikmesriik — ja seega mitte üksik abisaaja — see, kes peab igal konkreetsel juhul eraldi tõendama, et on täidetud ELTL artikli 107 lõikes 1 ettenähtud tingimused. Käesolevas kohtuasjas jättis komisjon aga apellantide väitel vaidlustatud otsuses selgitamata sellise kontrollimise „viisi”. Seetõttu, kuna tema käsutuses ei olnud olulisi asjaolusid tagasinõudmise etapis selle tõendamiseks, kas antud soodustused kujutasid endast abisaajate puhul riigiabi, pööras Itaalia Vabariik apellantide väitel tõendamiskoormise ümber, nõudes üksikutelt maksusoodustuse vormis antud abi saanud ettevõtjatelt selle tõendamist, et kõnealused soodustused ei moonuta konkurentsi ega kahjusta liikmesriikidevahelist kaubandust; tõendite esitamata jätmise korral eeldatakse, et antud soodustus moonutab konkurentsi ja kahjustab ühenduse kaubandust.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/25

7. mail 2013 esitatud hagi — Euroopa Komisjon versus Madalmaade Kuningriik

(Kohtuasi C-252/13)

(2013/C 207/40)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Pooled

Hageja: Euroopa Komisjon (esindajad: D. Martin ja M. van Beek)

Kostja: Madalmaade Kuningriik

Hageja nõuded

—

tuvastada, et kuna Madalmaade Kuningriik on jätnud jõusse Madalmaade õigusnormid, mis on vastuolus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta direktiiviga 2006/54/EÜ meeste ja naiste võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamise kohta tööhõive ja elukutse küsimustes (uuestisõnastamine) (1), siis on Madalmaade Kuningriik rikkunud selles direktiivist tulenevaid kohustusi;

—

mõista kohtukulud välja Madalmaade Kuningriigilt.

Väited ja peamised argumendid

Komisjon leiab, et Madalmaade tööõigusest ei tulene piisavalt selgelt, et kui naissoost töötajad peavad pärast rasedus- ja sünnituspuhkust tööle naasmisel leppima ebasoodsamate töötingimustega, siis on see vastuolus raseduse, sünnituse ja emaduse alusel diskrimineerimise keeluga.

Selle keelu kehtestamiseks ei piisa pelgast asjaolust, et tööandja, kes muudab ühepoolselt töölepingus kokkulepitud töö sisu ja töötingimusi, ei täida omakohustusi.

Argument, et kui isikul on seadusest tulenev õigus saada puhkust, siis tähendab see automaatselt, et iga ebasoodsam kohtlemine on õigusvastane, ei pea paika. Direktiivi sätete piisavalt selgeks ja täpseks ülevõtmiseks ei piisa ka võimalusest tugineda Burgerlijk Wetboekis (tsiviilseadustik) sisalduvale üldisele diskrimineerimiskeelule ja hea tööandja põhimõttele. Need Madalmaade õiguse üldpõhimõtted ei kujuta endast direktiivi sätete piisavalt selget ülevõtmist.

Sellises olukorras ei ole täidetud Euroopa Kohtu kehtestatud läbipaistvuse ja õiguskindluse nõuded direktiivi ülevõtmisele siseriiklikkusse õiguskorda.

(1)  ELT L 204, lk 23.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/26

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Brussel (Belgia) 8. mail 2013 — Orgacom BVBA versus Vlaamse Landmaatschappij

(Kohtuasi C-254/13)

(2013/C 207/41)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Hof van beroep te Brussel

Põhikohtuasja pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Orgacom BVBA

Vastustaja apellatsioonimenetluses: Vlaamse Landmaatschappij

Eelotsuse küsimused

1.

Kas 23. jaanuari 1991. aasta dekreedi keskkonna kaitsmise kohta väetistest lähtuva reostuse eest artikli 21 §-s 5 kirjeldatud impordimaksu, mida tuleb tasuda üksnes teistest liikmesriikidest Flandria piirkonda imporditavalt loomsete ja teiste väetiste ülejäägilt, olenemata sellest, (kas) väetise ülejääki töödeldakse edasi või tuuakse see Flandria piirkonna territooriumil turule, ja mille kohaselt peab väetise ülejäägi impordilt sissenõutava maksu tasuma importija, samal ajal kui Flandria piirkonnas toodetud väetise ülejäägi puhul nõutakse maks sisse tootjalt, tuleb käsitada ELTL artiklis 30 nimetatud imporditollimaksuga samaväärse toimega maksuna, kuigi liikmesriik, kust väetise ülejääk eksporditi, näeb selle ekspordil teistesse liikmesriikidesse ise ette maksu vähendamise?

2.

Kui 23. jaanuari 1991. aasta dekreedi keskkonna kaitsmise kohta väetistest lähtuva reostuse eest artikli 21 §-s 5 kirjeldatud impordimaksu, mida tuleb tasuda üksnes teistest liikmesriikidest Flandria piirkonda imporditavalt loomsete ja teiste väetiste ülejäägilt, ei tule käsitada imporditollimaksuga samaväärse toimega maksuna: kas nimetatud impordimaksu tuleb sellisel juhul käsitada ELTL artiklis 110 nimetatud diskrimineeriva maksuna, mis kehtestatakse teiste liikmesriikide kaupadele, kuna Flandria piirkonnas toodetud loomsetelt väetistelt tuleb tasuda põhimaks, mis on ette nähtud siseriiklike õigusnormidega ja mille määr on olenevalt tootmismeetodist erinev, samal ajal kui imporditud väetiste ülejäägilt sissenõutava maksu määr on olenemata tootmismeetodist (sh loomsest päritolust või P2O5N sisaldusest) ühtne, olles kõrgem kui Flandria piirkonnas toodetud loomsete väetiste põhimaksu madalaim määr 0,00 eurot, kuigi liikmesriik, kust väetise ülejääk eksporditakse, näeb selle ekspordil teistesse liikmesriikidesse ise ette maksu vähendamise?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/26

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Antwerpen (Belgia) 10. mail 2013 — Provincie Antwerpen versus NV van publiek recht

(Kohtuasi C-256/13)

(2013/C 207/42)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Hof van beroep te Antwerpen

Põhikohtuasja pooled

Appelant: Provincie Antwerpen

Vastustaja apellatsioonimenetluses: Belgacom NV van publiek recht

Eelotsuse küsimus

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) artiklit 6 ja/või 13 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt ei tohi liikmesriigi ametiasutusele anda eelarvest tulenevatel või muude põhjustel luba maksustada sideoperaatorite majandustegevust, mida võimaldab selle jaoks liikmesriigi territooriumil või selle osal selliste GSM-i tugipostide, mastide või antennide kasutamine, mis on paigaldatud avalikule või eraomandile?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/27

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunal des affaires de sécurité sociale des Bouches du Rhône (Prantsusmaa) 13. mail 2013 — Anouthani Mlalali versus CAF des Bouches-du-Rhône

(Kohtuasi C-257/13)

(2013/C 207/43)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunal des affaires de sécurité sociale des Bouches du Rhône

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Anouthani Mlalali

Vastustaja: CAF des Bouches-du-Rhône

Eelotsuse küsimused

Kas (Prantsuse) sotsiaalkindlustusseadustiku artiklites L.512-2 ja D.512-2 sätestatud tingimused on kooskõlas 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ (1) artikliga 11?

(1)  Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/27

Peter Schönbergeri 8. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (kuues koda) 7. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-186/11: Peter Schönberger versus Euroopa Parlament

(Kohtuasi C-261/13 P)

(2013/C 207/44)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellant: Peter Schönberger (esindaja: advokaat O. Mader)

Teine menetlusosaline: Euroopa Parlament

Apellandi nõuded

—

Tühistada Üldkohtu 7. märtsi 2013. aasta otsus kohtuasjas T-186/11;

—

rahuldada esimeses kohtuastmes esitatud hageja taotlus. Tühistada hagejale 25. jaanuari 2011. aasta kirjaga teatatud kostja otsus lõpetada tema petitsiooni nr 1188/2010 menetlemine, ilma et petitsiooni sisu oleks hinnanud petitsioonikomisjon;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Üldkohus jättis asjaolude kirjelduses märkimata, et petitsioonikomisjoni esimees teatas täpsemaid põhjendusi esitamata, et petitsioon on küll vastuvõetav, kuid petitsioonikomisjon ei saa uurida selle sisu. Järelikult moonutas Üldkohus asjaolusid, andes mõista, nagu oleks petitsioonile antud sisuline hinnang.

Üldkohus jättis tähelepanuta petitsiooni esitamise põhiõiguse kaitseala ulatuse, leides õigusvastaselt, et see kaitse piirdub üksnes petitsiooni vastuvõetavuse kontrollimisega. Kaitse hõlmab aga ka õigust petitsiooni sisulisele hindamisele ja sisulisele otsusele, kui petitsioon on vastuvõetav (õigus nõuda sisulist hindamist).

Üldkohus leidis ebaloogiliselt, et vastuvõetava petitsiooni uurimata jätmisel parlamendi poolt ei ole — vastupidi vastuvõetamatu petitsiooni uurimata jätmisele — mingisuguseid õiguslikke tagajärgi.

Üldkohtu otsus on vastuolus tema enda kohtupraktikaga kohtuasjas T-308/07: Tegebauer (1). Üldkohus leidis nimetatud otsuses, et petitsiooniõiguse sisu võib olla riivatud, kui petitsiooni ei ole sisuliselt uuritud.

Üldkohus jättis tähelepanuta õigusnormi rikkumise, mis seisneb selles, et parlament ei ole enda otsust piisavalt põhjendanud. Selle asemel asendas Üldkohus petitsiooni uurimata jätmise puuduva põhjenduse enda põhjendustega.

Üldkohus unustas hinnata asjaolu, et apellandile ei antud võimalust esitada petitsioonikomisjonile enda taotlus moonutamata kujul.

(1)  Üldkohtu 14. septembri 2011. aasta otsus (kohtulahendite kogumikus veel avaldamata).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/28

Hispaania Kuningriigi 14. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (teine koda) 26. veebruari 2013. aasta otsuse peale liidetud kohtuasjades T-65/10, T-113/10 ja T-138/10: Hispaania versus komisjon

(Kohtuasi C-263/13 P)

(2013/C 207/45)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: Hispaania Kuningriik (esindaja: A. Rubio González)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—

Rahuldada käesolev apellatsioonkaebus ja tühistada Üldkohtu 26. veebruari 2013. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-65/10, T-113/10 ja T-138/10: Hispaania versus komisjon;

—

tühistada komisjoni 30. novembri 2009. aasta otsus K(2009) 9270, 23. detsembri 2009. aasta otsus K(2009) 10678 ja 28. jaanuari 2010. aasta otsus K(2010) 337, millega vähendatakse Euroopa Regionaalarengu Fondi (ERF) rahalist abi, mis määrati vastavalt eesmärgi 1 (1994–1999) alla kuuluvale rakenduskavale „Andaluusia”9. detsembri 1994. aasta otsuse K(1994) 3456 alusel, vastavalt eesmärgi 2 (1997–1999) alla kuuluvale rakenduskavale „Baskimaa”5. veebruari 1998. aasta otsuse K(1998) 121 alusel, ja vastavalt eesmärgi 1 (1994–1999) alla kuuluvale rakenduskavale „Valencia kommuun”25. novembri 1994. aasta otsuse K(1994) 3043/6 alusel;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Õigusnormi rikkumine seoses määruse nr 4253/88 (1) artikli 24 lõike 2 õigusliku alusena arvestamisega, et kohaldada ekstrapoleerimisel põhinevaid finantskorrektsioone. See säte ei ole õiguslik alus, et kohaldada ekstrapoleerimise teel finantskorrektsioone eeskirjade süstemaatilise eiramise korral, sest seda valikuvabadust ei ole komisjonile antud.

Õigusnormi rikkumine seoses komisjoni kasutatava ekstrapoleerimise usaldusväärsuse, ühtsuse, asjakohasuse ja sobivuse kontrollimisega. Üldkohus ei juhindunud ekstrapoleerimise teel finantskorrektsioonide kohaldamiseks kasutatud elementide esindatuse kontrollimisel kohtuotsusest Tetra Laval (2) tulenevatest nõuetest.

(1)  Nõukogu 19. detsembri 1988. aasta määrus (EMÜ) nr 4253/88, milles nähakse ette sätted määruse (EMÜ) nr 2052/88 rakendamiseks seoses struktuurifondide tegevuse kooskõlastamisega teiste struktuurifondidega ning Euroopa Investeerimispanga ja muude olemasolevate rahastamisvahendite tegevusega (EÜT L 374, lk 1).

(2)  Euroopa Kohtu 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-12/03 P: komisjon vs. Tetra Laval (EKL 2005, lk I-987, punkt 39).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/28

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hof van beroep te Antwerpen (Belgia) 15. mail 2013 — Provincie Antwerpen versus Mobistar NV

(Kohtuasi C-264/13)

(2013/C 207/46)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Hof van beroep te Antwerpen

Põhikohtuasja pooled

Apellant: Provincie Antwerpen

Vastustaja apellatsioonimenetluses: Mobistar NV

Eelotsuse küsimus

Kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiivi 2002/20/EÜ elektrooniliste sidevõrkude ja teenustega seotud lubade andmise kohta (loadirektiiv) artiklit 6 ja/või 13 tuleb tõlgendada nii, et selle kohaselt ei tohi liikmesriigi ametiasutusele anda eelarvest tulenevatel või muude põhjustel luba maksustada sideoperaatorite majandustegevust, mida võimaldab selle jaoks liikmesriigi territooriumil või selle osal selliste GSM-i tugipostide, mastide või antennide kasutamine, mis on paigaldatud avalikule või eraomandile?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/29

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Social no 2 de Terrassa (Hispaania) 15. mail 2013 — Emiliano Torralbo Marcos versus Korota S.A., Fondo de Garantía Salarial

(Kohtuasi C-265/13)

(2013/C 207/47)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Juzgado de lo Social no 2 de Terrassa

Põhikohtuasja pooled

Vaidlustuse esitaja: Emiliano Torralbo Marcos

Teised menetlusosalised: Korota S.A. ja Fondo de Garantía Salarial

Eelotsuse küsimused

1.

Kas 20. novembri 2012. aasta seaduse 10/2012, millega reguleeritakse teatavaid lõive õigusemõistmise ja Riikliku Toksikoloogia ja Kohtumeditsiini Instituudi puhul, artikkel 1, artikli 2 punkt f, artikli 3 lõige 1, artikli 4 lõike 2 punkt a, artikli 4 lõige 3, artikli 5 lõige 3, artiklid 6 ja 7, artikli 8 lõiked 1 ja 2 on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta (1) artikliga 47, sest need ei võimalda siseriiklikul kohtul a) lõivuvabastuse kohaldamise eesmärgil lõivu suurust kohandada ega hinnata selle proportsionaalsust (seoses küsimusega, kas riik on õigustatud lõivu tasumist nõudma ning kas kehtestatud lõivumäärad takistavad õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kasutamist); b) võtta arvesse liidu õiguse sätete tõhusa kohaldamise põhimõtet ja c) hinnata menetluse olulisust poolte jaoks asjaoludega arvestades; kusjuures lõivu tasumata jätmise korral ei võeta esitatud määruskaebust või apellatsioonkaebust menetlusse?

2.

Kas 20. novembri 2012. aasta seaduse 10/2012, millega reguleeritakse teatavaid lõive õigusemõistmise ja Riikliku Toksikoloogia ja Kohtumeditsiini Instituudi puhul, artikkel 1, artikli 2 punkt f, artikli 3 lõige 1, artikli 4 lõike 2 punkt a, artikli 4 lõige 3, artikli 5 lõige 3, artiklid 6 ja 7, artikli 8 lõiked 1 ja 2 on vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47, sest tegemist on sellise erimenetluse kohaldamisega, nagu seda on kohtumenetlus sotsiaalasjades, kus tavaliselt kohaldatakse liidu õigust kui ühenduse tasakaalustatud majandusliku ja sotsiaalse arengu põhielementi?

3.

Ja eelmiste küsimustega arvestades: kas selline kohus, nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus, võib jätta kohaldamata sellised õigusnormid, nagu on nimetatud eelotsuseküsimustes ja mis ei võimalda siseriiklikul kohtul: a) lõivuvabastuse kohaldamise eesmärgil lõivu suurust kohandada ega hinnata selle proportsionaalsust (seoses küsimusega, kas riik on õigustatud lõivu tasumist nõudma ning kas kehtestatud lõivumäärad takistavad õiguse tõhusale õiguskaitsevahendile kasutamist); b) võtta arvesse liidu õiguse sätete tõhusa kohaldamise põhimõtet ja c) hinnata menetluse olulisust poolte jaoks asjaoludega arvestades; kusjuures lõivu tasumata jätmise korral ei võeta esitatud määruskaebust või apellatsioonkaebust menetlusse?

(1)  EÜT 2000, C 364, lk 1.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/29

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 15. mail 2013 — L. Kik, teine menetlusosaline: Staatssecretaris van Financiën

(Kohtuasi C-266/13)

(2013/C 207/48)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Hoge Raad der Nederlanden

Põhikohtuasja pooled

Kassatsioonkaebuse esitaja: L. Kik

Vastustaja kassatsioonimenetluses: Staatssecretaris van Financiën

Eelotsuse küsimused

1.

a)

Kas määruse (EMÜ) nr 1408/71 (1) isikulist kohaldamisala puudutavaid norme ja määruse II jaotises sisalduvaid kohaldatava õiguse territoriaalse kohaldamisala kindlaksmääramise norme tuleb tõlgendada nii, et kõnealused kohaldatava õiguse kindlaksmääramise normid on kohaldatavad sellises asjas nagu käesolev, milles on tegemist a) Madalmaades elava töötajaga, kes b) on Madalmaade kodanik, c) oli vähemasti varem kaetud Madalmaade kohustusliku sotsiaalkindlustusega, d) on meremehena Šveitsis asuva tööandja teenistuses, e) täidab oma töökohustusi Panama lipu all sõitva torupaigalduslaeva pardal, ja f) täitis kõnealuseid töökohustusi alguses väljaspool liidu territooriumi (ligikaudu kolm nädalat Ameerika Ühendriikide mandrilava kohal ja ligikaudu kaks nädalat rahvusvahelistes vetes) ja seejärel Madalmaade mandrilava kohal (ühe kuu ja hiljem veel ligikaudu ühe nädala) ning Ühendkuningriigi mandrilava kohal (ligikaudu ühe nädala), samal ajal kui g) selle tööga teenitud tulu maksustatakse Madalmaade tulumaksuga?

b)

Kui vastus on jaatav, siis kas sellisel juhul on määrus (EMÜ) nr 1408/71 kohaldatav vaid päevade osas, mil asjaomane isik töötas liidu liikmesriigi mandrilava kohal, või ka nendele päevadele eelnenud ajavahemiku osas, mil asjaomane isik töötas väljaspool liidu territooriumi?

2.

Kui määrus (EMÜ) nr 1408/71 on esimese küsimuse punktis a viidatud töötajale kohaldatav, siis millise õiguskorra või milliste õiguskordade kohaldamist näeb määrus sellisel juhul tema suhtes ette?

(1)  Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/30

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Hoge Raad der Nederlanden (Madalmaad) 15. mail 2013 — Nutricia NV, teine menetlusosaline Staatssecretaris van Finaciën

(Kohtuasi C-267/13)

(2013/C 207/49)

Kohtumenetluse keel: hollandi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Hoge Raad der Nederlanden

Põhikohtuasja pooled

Kassatsioonkaebuse esitaja: Nutricia NV

Vastustaja kassatsioonimenetluses: Staatssecretaris van Finaciën

Eelotsuse küsimused

1.

Kas mõistet „ravim” KN-i rubriigi 3004 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et selle hulka kuuluvad ka sellised toitaineid sisaldavad preparaadid nagu põhikohtuasjas käsitletavad tooted, mis on mõeldud ainult selleks, et arstliku järelevalve all manustada neid enteraalselt (maosondiga) isikutele, keda haiguse või terviserikke tõttu ravitakse ja kellele antakse neid tooteid selle haiguse või terviserikke vastu võitlemise raames alatoitumuse raviks või ennetamiseks?

2.

Kas mõistet „joogid” KN-i rubriigi 2202 tähenduses tuleb tõlgendada nii, et selle alla kuuluvad ka sellised vedelad toitained nagu põhikohtuasjas käsitletavad tooted, mis ei ole mõeldud joomiseks, vaid manustamiseks enteraalselt (maosondiga)?

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/30

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Tribunalul Sibiu (Rumeenia) 16. mail 2013 — Elena Petru versus Casa Județeană de Asigurări de Sănătate Sibiu, Casa Națională de Asigurări de Sănătate

(Kohtuasi C-268/13)

(2013/C 207/50)

Kohtumenetluse keel: rumeenia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Tribunalul Sibiu

Põhikohtuasja pooled

Apellant: Elena Petru

Vastustaja: Casa Județeană de Asigurări de Sănătate Sibiu, Casa Națională de Asigurări de Sănătate

Eelotsuse küsimus

Kas määruse (EMÜ) nr 1408/71 (1) artikli 22 lõike 2 teise lõigu tähenduses (kindlustatud isiku) võimaluse puudumist saada ravi liikmesriigi territooriumil, kus ta elab, tuleb tõlgendada absoluutsena või mõistlikult? Teisisõnu, kas olukord, kus operatsiooni saab teostada kindlustatud isik elukohajärgses liikmesriigis õigel ajal ja tehnilisest aspektist rahuldavalt, kuna seal on olemas vajalikud spetsialistid, kellel on samal tasemel teaduslikud oskusteadmised, kuid kus puuduvad esmavajadusi rahuldavad ravimid ja meditsiinitehnika, on võrdsustatav olukorraga, kus vajalik ravi ei ole selle sätte mõttes tagatud?

(1)  Nõukogu 14. juuni 1971. aasta määrus (EMÜ) nr 1408/71 sotsiaalkindlustusskeemide kohaldamise kohta ühenduse piires liikuvate töötajate ja nende pereliikmete suhtes (EÜT L 149, lk 2; ELT eriväljaanne 05/01, lk 35).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/30

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Consiglio di Stato (Itaalia) 17. mail 2013 — Iraklis Haralambidis versus Calogero Casilli

(Kohtuasi C-270/13)

(2013/C 207/51)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Consiglio di Stato

Põhikohtuasja pooled

Apellant: Iraklis Haralambidis

Vastustaja: Calogero Casilli

Eelotsuse küsimused

1.

Arvestades, et kõnealusel juhul (– kus teise Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik on määratud ühe sadamaameti, st avalik-õigusliku isikuna käsitatava juriidilise isiku esimeheks –) on ELTL artikli 45 lõikes 4 sätestatud erand nähtavasti asjakohatu, kuna see puudutab (…) avalikku teenistust (millega käesoleval juhul (…) ei ole tegemist), ja et sadamaameti esimehele usaldatud ametikohustuste täitmist saab siiski käsitada kui „tööd” selle laias tähenduses (…), kas siis säte, mis lubab neid kohustusi täita ainult Itaalia kodanikel, kujutab endast kodakondsuse alusel diskrimineerimist, mis on sellesama artikliga 45 keelatud, või mitte?

2.

Kas see, kui ühe Itaalia sadamaameti esimehe ametikohustusi täidab teise Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, võib — teise võimalusena — kuuluda ELTL artiklis 49 jj sätestatud asutamisvabaduse alla ning kas see, et isikul, kes ei ole Itaalia kodanik, on keelatud neid ametikohustusi täita, kujutab endast sel juhul kodakondsuse alusel diskrimineerimist või mitte, või kas seda asjaolu võib pidada ELTL artikliga 51 välistatuks?

3.

Kas see, kui ühe Itaalia sadamaameti esimehe ametikohustusi täidab teise Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, võib — järgmise võimalusena — olla „teenuse” osutamine direktiivi 2006/123/EÜ (1) tähenduses ja kas selle direktiivi kohaldamise välistatus sadamateenuste suhtes puutub ka käesoleval juhul asjasse või mitte ning — kui see nii ei ole — kas nende ametikohustuste täitmise keeld liikmesriigi õiguses on diskrimineerimine kodakondsuse alusel või mitte?

4.

Viimase võimalusena (…): kas juhul, kui leitakse, et selle suhtes, kui ühe Itaalia sadamaameti esimehe ametikohustusi täidab teise Euroopa Liidu liikmesriigi kodanik, ei saa eespool viidatud sätteid kohaldada, võib selliste ametikohustuste täitmist — siiski — käsitada Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 15 kohaselt üldisemalt õigusena, mida hõlmab ühenduse kodaniku õigus „töötada, teostada asutamisõigust ning pakkuda teenuseid kõikides liikmesriikides”, ka hoolimata konkreetsetest „valdkondlikest” õigusnormidest, mis on sätestatud ELTL artiklites 45 ja 49 jj ja direktiivis 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul, ja kas seega on liikmesriigi õiguses kehtestatud keeld neid ametikohustusi täita vastuolus — või mitte — kodakondsuse alusel diskrimineerimise keeluga, mis on sama üldine ja sätestatud eespool viidatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 21 lõikes 2?

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturu (ELT L 376, lk 36).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/31

Rousse Industry AD 16. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-489/11: Rousse Industry AD versus Euroopa Komisjon

(Kohtuasi C-271/13 P)

(2013/C 207/52)

Kohtumenetluse keel: bulgaaria

Pooled

Apellant: Rousse Industry AD (esindajad: advokaadid Al. Angelov ja Sv. Panov)

Teine menetlusosaline: Euroopa Komisjon

Apellandi nõuded

—

tühistada Üldkohtu 20. märtsi 2013. aasta otsus kohtuasjas T-489/11;

—

teha asjas lõplik otsus ja tühistada Euroopa Komisjoni 13. juuli 2011. aasta otsuse Bulgaaria Rousse Industry’le antud abi kohta (riigiabi C 12/2010 ja N 389/2009) artiklid 2, 3, 4 ja 5;

—

teise võimalusena saata kohtuasi tagasi Üldkohtusse asja uueks läbivaatamiseks;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Apellant põhjendab oma apellatsioonkaebust järgmiste väidetega:

1.

Esimene väide: on rikutud menetluseeskirju ja see kahjustab apellandi huve

i)

Üldkohus ei käsitlenud oma otsuse põhjendavas osas põhjalikumalt menetlust korraldava meetmega pooltele esitatud olulisi küsimusi asjaolude ja nendega seotud seisukohtade kohta.

ii)

Antud rikkumine kujutab endast olulist menetlusviga, mis kuulub Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 kohaldamisalasse, kuna Üldkohtul on kohustus analüüsida poolte kõiki nõudeid, kaebusi ja argumente.

2.

Teine väide: Üldkohus on rikkunud liidu õigust

i)

Üldkohus on kohaldanud õigusvastaselt ELTL artikli 107 lõiget 1 koostoimes nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks, (1) artikli 1 punktiga c, kuna ta lähtus sellest, et Rousse Industry AD-le on antud uut abi.

ii)

Üldkohus on oma otsust tehes rikkunud ELTL artikli 107 lõiget 1, kuna ta on ekslikult eeldanud, et abi oli liidu siseturuga kokkusobimatu, et see kahjustas konkurentsi ja et asjaolu, et riik ei nõudnud oma võlgu tagasi, kujutas endast ühiskonna jaoks eelist.

iii)

Üldkohtu otsus ei ole kooskõlas ELTL artikli 107 lõikega 1 ja ELTL artikliga 296, kuna Üldkohtu koda kohaldas otsust tehes õiguslikust seisukohast ekslikult Euroopa Komisjoni eraõiguslike võlausaldajate jaoks valitud kriteeriumeid. Euroopa Komisjon ei toonud oma otsuses välja seoses eraõigusliku võlausaldaja kriteeriumiga tehtud järeldusi koos analüüsi ning majanduslike põhjendustega; seetõttu ei sobinud Üldkohtul võtta seda oma otsuses lähtealuseks ja nõustuda komisjoni argumentidega.

iv)

Üldkohus tõlgendas ja kohaldas ekslikult määruse (EÜ) nr 659/1999 artiklit 14 ja ELTL artiklit 296, kuna Euroopa Komisjon peab otsuses teada andma tagasimaksmisele kuuluva abi summa koos intressidega ja seejuures peavad intressid olema kindlaks määratud vastavalt Euroopa Komisjoni ette nähtud õiglasele määrale — seda aga ei tehtud, s.t et Euroopa Komisjoni õigusakt ei ole põhjendatud.

(1)  ELT L 83, lk 1.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/32

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Commissione Tributaria Regionale per la Toscana (Itaalia) 21. mail 2013 — Equoland Soc. coop. arl versus Agenzia delle Dogane

(Kohtuasi C-272/13)

(2013/C 207/53)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Commissione Tributaria Regionale per la Toscana

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: Equoland Soc. coop. arl

Vastustaja: Agenzia delle Dogane — Ufficio delle Dogane di Livorno

Eelotsuse küsimused

1.

Kas nõukogu 17. mai 1977. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ (1) artikli 16 ja direktiivi 2006/112/EÜ (2) artiklite 154 ja 157 kohaselt piisab sellest, kui imporditav kaup suunatakse mõnele muule ladustamisprotseduurile kui tolliprotseduur, st käibemaksulattu, et kohaldada impordikäibemaksust vabastamist ka siis, kui kaup viiakse lattu ainult dokumentide põhjal ja mitte füüsiliselt?

2.

Kas kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ ja direktiiviga 2006/112/EÜ on vastuolus praktika, mille kohaselt nõuab liikmesriik impordikäibemaksu sisse hoolimata sellest, et see on tasutud — ekslikult või õigusliku aluseta — reverse charge’i mehhanismis sisearve väljastamise ning samaaegse müükide ja ostude registris registreerimise teel?

3.

Kas käibemaksu neutraalsuse põhimõttega on vastuolus liikmesriigi nõue, et makstaks käibemaks, mis on juba tasutud reverse charge’i mehhanismis sisearve väljastamise ning samaaegse müükide ja ostude registris registreerimise teel?

(1)  Nõukogu 17. mai 1977. aasta kuues direktiiv, kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta — ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas (EÜT L 145, lk 1; ELT eriväljaanne 01/01, lk 99)

(2)  Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, lk 1)

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/32

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Juzgado de lo Mercantil de Pontevedra (Hispaania) 21. mail 2013 — Pablo Acosta Padín versus Hijos de J. Barreras S.A.

(Kohtuasi C-276/13)

(2013/C 207/54)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Juzgado de lo Mercantil de Pontevedra

Põhikohtuasja pooled

Võlausaldaja: Pablo Acosta Padín

Võlgnik: Hijos de J. Barreras S.A.

Eelotsuse küsimused

1.

Kas ELTL artikliga 101 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 81 koostoimes EÜ asutamislepingu artikliga 10) ja ELL artikli 4 lõikega 3 on vastuolus sellised õigusnormid, nagu on ette nähtud määruses, mis reguleerib procurador de los tribunales’ide tasumäärasid — nimelt kuninga 7. novembri 2003. aasta dekreedis 1373/2003 —, mille kohaselt kohaldatakse procurador de los tribunales’ide tasu suhtes miinimummäärasid, mida võib suurendada või vähendada üksnes 12 % ulatuses, kusjuures liikmesriigi ametiasutused, sealhulgas kohtud, ei saa tasumäärades ette nähtud miinimummääradest tegelikult erandlikel asjaoludel kõrvale kalduda?

2.

Kas viidatud tasumäärade kohaldamise ja selles ette nähtud miinimummäärade kohaldamata jätmisega seoses saab pidada erandlikeks asjaoludeks seda, kui suhe tegelikult osutatud teenuste ja tasumäärade kohaldamisest tuleneva tasu vahel on äärmiselt ebaproportsionaalne?

3.

Kas ELTL artikliga 56 (endine EÜ artikkel 49) on kooskõlas määrus, mis reguleerib procurador de los tribunales’ide tasumäärasid, nimelt kuninga 7. novembri 2003. aasta dekreet 1373/2003?

4.

Kas nimetatud regulatsiooni puhul on täidetud direktiivi 2006/123/EÜ (1) artikli 15 lõikes 3 sätestatud vajalikkuse ja proportsionaalsuse tingimused?

5.

Kas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikkel 6, mis näeb ette õiguse õiglasele kohtumenetlusele, hõlmab õigust end tõhusal moel kaitsta procurador’i tasu sellise kindlaksmääramise vastu, mille tulemusel tasu osutub ebaproportsionaalselt kõrgeks ja ei vasta tegelikult tehtud tööle?

6.

Kui vastus on jaatav, siis kas Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artikliga 6 on kooskõlas Hispaania tsiviilkohtumenetluse seaduse sätted, mis takistavad poolel, kes on kohustatud kandma kohtukulud, vaidlustada procurador’i tasu, kui ta peab seda ülemäära suureks ja tegelikult tehtud tööle mittevastavaks?

(1)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, lk 36).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/33

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Högsta domstolen (Rootsi) 22. mail 2013 — C More Entertainment versus Linus Sandberg

(Kohtuasi C-279/13)

(2013/C 207/55)

Kohtumenetluse keel: rootsi

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Högsta domstolen

Põhikohtuasja pooled

Kaebuse esitaja: C More Entertainment AB

Vastustaja: Linus Sandberg

Eelotsuse küsimused

1.

Kas üldsusele edastamise mõiste direktiivi 2001/29/EÜ (1) artikli 3 lõike 1 tähenduses hõlmab tegevust, mille puhul pakutakse kõigile kättesaadaval veebilehel kikitavat linki teosele, mida levitab sellele autoriõigust omav isik?

2.

Kas linkimise viis mõjutab vastust esimesele küsimusele?

3.

Kas lingitud teosele juurdepääsu mingil viisil piiramine on asjaolu, millega tuleb arvestada?

4.

Kas liikmesriikidel on õigus ette näha laiema ulatusega autori ainuõigus, sätestades, et üldsusele edastamine hõlmab lisaks direktiivi artikli 3 lõikes 1 sätestatule ka muud tegevust?

5.

Kas liikmesriikidel on õigus ette näha laiema ulatusega autori ainuõigus, sätestades, et üldsusele edastamine hõlmab lisaks direktiivi artikli 3 lõikes 2 sätestatule ka muud tegevust?

(1)  Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 22. mai 2001. aasta direktiiv 2001/29/EÜ autoriõiguse ja sellega kaasnevate õiguste teatavate aspektide ühtlustamise kohta infoühiskonnas (EÜT L 167, lk 10; ELT eriväljaanne 17/01, lk 230).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/33

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Eparchiako Dikastirio Lefkosias (Küpros) 27. mail 2013 — Sotiris Papasavvas versus O Fileleftheros Dimosia Etaireia Ltd, Takis Kounnafi ja Giorgos Sertis

(Kohtuasi C-291/13)

(2013/C 207/56)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Eparchiako Dikastirio Lefkosias

Põhikohtuasja pooled

Hageja: Sotiris Papasavvas

Kostjad: O Fileleftheros Dimosia Etaireia Ltd, Takis Kounnafi ja Giorgos Sertis

Eelotsuse küsimused

1.

Kuivõrd liikmesriikide õigusnormid au teotamise valdkonnas mõjutavad infoühiskonna teenuste elektroonilisel teel osutamise suutlikkust nii liikmesriigi tasandil kui ka EL-i siseselt, siis kas neid norme võib pidada direktiivi 2000/31/EÜ rakendamise mõttes infoühiskonna teenuste osutamise piiranguks?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas direktiivi 2000/31/EÜ artiklid 12, 13 ja 14, mis reguleerivad vastutust, on kohaldatavad ka eraõiguslike isikute vahelistes tsiviilõiguslikes küsimustes nagu tsiviilvastuse kohaldamine au teotamise korral või on need piiratud tsiviilvastutusega äritehingute/tarbijalepingute valdkonnas?

3.

Arvestades direktiivi 2000/31/EÜ artikleid 12, 13 ja 14, mis reguleerivad infoühiskonna teenuse osutajate vastutust ning võttes arvesse asjaolu, et paljudes liikmesriikides on kohtumenetluse alustamine selle eelduseks, et esialgse õiguskaitse määrusega saaks kehtestada keelumeetme, mis jääb kehtima kuni menetluse lõpuni, siis millises ulatuses tuleneb neist sätetest individuaalseid õigusi, millele saab enese kaitseks tugineda tsiviilasjas esitatud hagi kontekstis või siis — kas need kujutavad endast seaduslikke takistusi niisuguse hagi esitamise teel?

4.

Kas direktiivi 2000/31/EÜ artiklis 2 ja direktiivi 98/34/EÜ (muudetud direktiiviga 98/48/EÜ) artikli 1 lõikes 2 sisalduvad mõisted „infoühiskonna teenus” ja „(infoühiskonna teenuse) osutaja” on kohaldatavad on-line teabeteenusele, mille eest ei tasu mitte otse teenuse saaja, vaid mille eest tasutakse kaudselt, veebisaidil ilmuva ärilise eesmärgiga reklaami kaudu?

5.

Arvestades direktiivi 2000/31/EÜ artiklis 2 ja direktiivi 98/34/EÜ (muudetud direktiiviga 98/48/EÜ) artikli 1 lõikes 2 sisalduva mõiste „(infoühiskonna teenuse) osutaja” määratlust, siis millises ulatuses on võimalik leida, et allpool loetletud juhtumid hõlmavad „pelka edastamist” või „vahemällu salvestamist” või siis „teabe talletamist” direktiivi 2000/31/EÜ artiklite 12, 13 ja 14 mõttes:

a)

ajaleht, millel on tasuta ligipääsetav veebisait, millel avaldatakse trükitud ajalehe elektrooniline väljaanne kõigi seal ilmunud artiklite ja reklaamiga kas PDF-vormingus või muus analoogses elektroonilises vormingus;

b)

vabalt ligipääsetav on-line ajaleht, mille pakkuja saab tasu tänu veebisaidil ilmuvale reklaamile. On-line ajalehes avaldatud teave pärineb ajalehe töötajatelt ja/või sõltumatutelt ajakirjanikelt;

c)

tasuline veebisait, mis pakub üht eelmistes punktides a ja b mainitud teenustest.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/34

30. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Üldkohtu (neljas koda) 20. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas T-571/11: El Corte Inglés versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Chez Gerard (CLUB GOURMET)

(Kohtuasi C-301/13 P)

(2013/C 207/57)

Kohtumenetluse keel: hispaania

Pooled

Apellant: El Corte Inglés, S.A. (esindajad: advokaadid J.L. Rivas Zurdo ja E. Seijo Veiguela)

Teine menetlusosaline: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Apellandi nõuded

—

Tühistada Üldkohtu 20. märtsi 2013. aasta otsus kohtuasjas T-571/11 tervikuna;

—

mõista kohtukulud välja poolelt või pooltelt, kes vaidlevad käesolevale apellatsioonkaebusele vastu.

Väited ja peamised argumendid

1.   Õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumine

Õiguskindluse põhimõte nõuab „sõnastust, mis on üheselt mõistetav ja lubab asjaomastel isikutel oma õigusi ja kohustusi selgelt ja täpselt teada”. See põhimõte on seotud õiguspärase ootuse põhimõttega, rõhutades vajadust põhjendada haldusotsuseid, mis erinevad varasematest otsustest, kui need võivad tekitada nende adressaatides õiguspärase ootuse.

Praktika, mida Hispaania kohtud on järginud seoses Hispaania reklaamlause-kaubamärkidega (registreeritud 1997. aasta juhise kehtivusajal) on selges vastuolus ühenduse haldusaktidega vastulausemenetlustest B 877 714 ja R 571/11 ning samuti Euroopa Liidu Kohtu 20. märtsi 2013. aasta otsusega: kuna vastulausete osakonnal oli kahtlus seoses varasema kaubamärgiga, oleks ta pidanud seda hajutama, paludes selle kohta selgitust Hispaania patendi- ja kaubamärgiametilt või paludes käesoleva asja poolel esitada seisukohad enda kaitseks.

2.   Vaidluse tausta ilmselgelt väär hindamine

Kohtuotsus loeb tõendatuks vaidlusaluse kaubamärgi registreerimise klassis 35, et kaitsta reklaamfraasi teenuseid, mida kasutatakse reklaamlausena kaupade klassides 29, 30, 31, 32, 33 ja 42 turustamisel, kasutamisel või käitamisel, ning asjaolu, et Siseturu Ühtlustamise Amet oli teadlik oma enda 17. juuli 2006. aasta otsusest, milles ühtlustamisamet võttis arvesse Hispaania patendi- ja kaubamärgiameti 11. novembri 1997. aasta juhiseid reklaamlause-kaubamärkide kohta (lisa 4) ja Hispaania Tribunal Supremo 25. veebruari 2004. aasta ning 30. mai 2008. aasta otsuseid.

Nõue, et pool väidaks ja tõendaks, et tema varasema kaubamärgi õiguskaitse laienes samadele kaupadele, mis on toodud avalduses, kujutab endast ilmselgelt väära hindamist, sest see võrduks kohaldamisala identsuse nõudega. Seega jätab tõendite ja asjaolude ekslik hindamine vastuseta peamise küsimuse: määruse nr 207/2009 (1) artikli 8 lõike 1 punkt b.

3.   Vaidlustatud kohtuotsuse põhjenduste puudumine

Kuna vaidlustatud kohtuotsuses tunnustatakse (punkt 3(9)) kohtuotsuse Atomic (2) tähtsust, on see kohaldatav juhul, kui Siseturu Ühtlustamise Ametil on juba andmeid siseriikliku õiguse kohta (punkt 41), mis on oma mõttelt aga vastupidine, sest see ei kohaldu iseenesest.

Punktis 45 on leitud, et Siseturu Ühtlustamise Ametis ei saa tugineda argumentidele, mis on esitatud teistes ühtlustamisameti menetlustes, jättes aga täpsustamata, miks see nii on.

Kuna kaubamärkide võrdlevat analüüsi ei ole tehtud, jätab tegelik väide (kohtuotsuse punkt 55) apellandi ilma võimalusest end kaitsta.

4.   Segiajamise tõenäosus

Üldkohus rikkus kaitseõigusi, kui jättis võtmata seisukoha määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punktis b sätestatud segiajamise tõenäosuse kohta. Punktides 19–22 esitatud väidete hulgas on peamine väide see, et segiajamise tõenäosust on vääralt hinnatud. Kohtupraktika kohaselt tuleb avalikkuse silmis segiajamise tõenäosust hinnata üldiselt, võttes arvesse kõiki olulisi asjaolusid.

(1)  Nõukogu 26. veebruari 2009. aasta määrus (EÜ) nr 207/2009 ühenduse kaubamärgi kohta (ELT L 78, lk 1).

(2)  Üldkohtu 20. aprilli 2005. aasta otsus kohtuasjas T-318/03: Atomic Austria vs. Siseturu Ühtlustamise Amet — Fábricas Agrupadas de Muñecas de Onil (ATOMIC BLITZ), EKL 2005, lk II-1319.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/35

Eelotsusetaotlus, mille on esitanud Cour de cassation (Prantsusmaa) 4. juunil 2013. aastal — Haeger & Schmidt GmbH versus Mutuelles du Mans assurances Iard SA (MMA Iard), Jacques Lorio, Dominique Miquel kui osaühingu Safram intercontinental SARL likvideerija, Ace Insurance SA NV, Va Tech JST SA, Axa Corporate Solutions SA

(Kohtuasi C-305/13)

(2013/C 207/58)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Eelotsusetaotluse esitanud kohus

Cour de cassation

Põhikohtuasja pooled

Kassatsioonkaebuse esitaja: Haeger & Schmidt GmbH

Vastustajad: Mutuelles du Mans assurances Iard SA (MMA Iard), Jacques Lorio, Dominique Miquel kui osaühingu Safram intercontinental SARL likvideerija, Ace Insurance SA NV, Va Tech JST SA, Axa Corporate Solutions SA

Eelotsuse küsimused

1.

Kas komisjonitasu ette nägeva veolepingu puhul, millega käsundiandja usaldab ekspediitorile, kes tegutseb oma nimel ja vastutusel, kaubaveo korraldamise ning viimane laseb selle teostada ühel või mitmel vedajal käsundiandja huvides, võib ja missugustel tingimustel võib selle lepingu esemeks olla peamiselt kaubavedu 19. juuni 1980. aasta lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse Rooma konventsiooni (1) artikli 4 lõike 4 viimase lause tähenduses?

2.

Kui komisjonitasu ette nägevat veolepingut saab pidada kaubaveolepinguks eespool viidatud artikli 4 lõike 4 tähenduses, aga selles õigusnormis ette nähtud kohaldatava õiguse eripresumptsiooni ei kohaldata, siis kas selles ette nähtud kokkulangevuse puudumise korral tuleb selle esimest lauset, mille järgi ei kohaldata kaubaveolepingu suhtes lõikes 2 ette nähtud üldist presumptsiooni, tõlgendada nii, et kohus peab sel juhul kohaldatava õiguse kindlaks tegema mitte selle presumptsiooni põhjal, mis jäetakse lõplikult kõrvale, vaid artikli 4 lõikes 1 sätestatud kindlaksmääramise üldpõhimõtte alusel, st tehes kindlaks riigi, millega leping on kõige tihedamalt seotud, võtmata eelkõige arvesse selle poole asukohariiki, kes osutab lepingule tüüpilist teenust?

3.

Kas eeldusel, et komisjonitasu ette nägeva veolepingu suhtes kohaldatakse artikli 4 lõikes 2 ette nähtud üldist presumptsiooni, võib juhul, kui algne käsundiandja on sõlminud lepingu esimese ekspediitoriga, kes on seejärel sõlminud lepingu teisega, nõustuda sellega, et käsundiandja ja selle teise ekspediitori vaheliste lepinguliste suhete suhtes kohaldatav õigus määratakse kindlaks esimese ekspediitori asukohariigi põhjal, kusjuures nii valitud riigi õigust peetakse üldiselt kohaldatavaks kogu komisjonitasu ette nägeva veotehingu suhtes?

(1)  19. juunil 1980. aastal Roomas allakirjutamiseks avatud lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse konventsioon (EÜT L 266, lk 1; ELT C 169, lk 10).

Üldkohus

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/36

18. märtsil 2013 esitatud hagi — EPAW versus komisjon

(Kohtuasi T-168/13)

(2013/C 207/59)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: European Platform Against Windfarms (EPAW) (Kingscourt, Iirimaa) (esindaja: advokaat C. Kiss)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Taastuvenergia, Euroopa energiaturu oluline osaline” COM(2012)271;

—

tühistada Euroopa Komisjoni keskkonna peadirektoraadi 21. jaanuari 2013. aasta vastus, mille ta andis EPAW-i esitatud vaidele (nr AG/ss ener.c.l(2012)1664829)

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

1.

Esimene väide, et komisjoni teatis COM(2012)271 on ebaseaduslik.

—

vastupidi sellele, mida näeb ette Århusi konventsioon, ei ole komisjoni teatise COM(2012)271 puhul taastuvenergiastrateegia osas üldsust kaasatud.

2.

Teine väide, et komisjoni teatis COM(2012)271 on ebaseaduslik.

—

Komisjoni teatise COM(2012)271 puhul ei ole järgitud Århusi määrust (määrus (EÜ) nr 1367/2006).

3.

Kolmas väide, et komisjoni kiri nr AG/ss ener.c.l(2012)1664829 on ebaseaduslik.

—

Komisjoni kirjas on õigusnormi rikkudes sedastatud, et haldusakti suhtes vaide esitamiseks vastavalt määrusele (EÜ) nr 1367/2006 on nõutav, et akt on üksikakt ning selle on vastu võtnud liidu institutsioon ja sellel on õiguslikult siduvad tagajärjed.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/36

8. aprillil 2013 esitatud hagi — Square versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Caisse régionale de crédit agricole mutuel Pyrénées Gascogne (SQUARE)

(Kohtuasi T-213/13)

(2013/C 207/60)

Hagiavalduse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Square, Inc. (San Francisco, Ühendriigid) (esindaja: advokaat M. Graf)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Caisse régionale de crédit agricole mutuel Pyrénées Gascogne (Serres-Castet, Prantsusmaa)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apelatsioonikoja 31. jaanuari 2013 otsus menetluses R 775/2012-1;

—

mõista menetluskulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: hageja

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnamärgi SQUARE rahvusvaheline registreering, mille kehtivuspiirkonnana on määratletud Euroopa Liit, kaupadele ja teenustele klassides 9, 35 ja 38 — rahvusvaheline kaubamärk nr W 1 032 395, mille kehtivuspiirkonnana on määratletud Euroopa Liit

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: Caisse régionale de crédit agricole mutuel Pyrénées Gascogne

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: siseriiklik sõnamärk SQUARE-énergie kaupadele ja teenustele klassides 31, 35, 36, 38, 41, 42 ja 44

Vastulausete osakonna otsus: rahuldada vastulause

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus rahuldamata

Väited: määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/37

23. aprillil 2013 esitatud hagi — Atmeh versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Fretier (MONTALE MTL MONTALE Dezign)

(Kohtuasi T-239/13)

(2013/C 207/61)

Hagiavalduse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Ammar Atmeh (Diera-Duba, Araabia Ühendemiraadid) (esindaja: advokaat A. Berthet)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused).

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Sylvie Fretier (Pariis, Prantsusmaa)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tunnistada käesolev hagi vastuvõetavaks;

—

muuta Siseturu Ühtlustamise Ameti neljanda apellatsioonikoja 14. veebruari 2013 otsus liidetud asjades R 1482/2011-4 ja R 1571/2011-4 ning peatada 16. juunil 2004 Ammar Atmehi registreeritud ühenduse kaubamärgi MONTALE MTL MONTALE Dezign nr 003 874 807 tühistamise menetlus ajani, mil tehakse lõplik otsus S. Fretier’ kaubamärkide tühistamise ja kehtetuks tunnistamise hagi suhtes, mis on Tribunal de Grande Instance de Paris’ menetluses;

—

mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Kehtetuks tunnistamise taotluse esemeks olev registreeritud ühenduse kaubamärk: sõnalist osa „MONTALE MTL MONTALE Dezign” sisaldav kujutismärk kaupadele ja teenustele klassis 3 — ühenduse kaubamärk nr 3 874 807

Ühenduse kaubamärgi omanik: hageja

Ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist taotlev pool: Sylvie Fretier

Kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendus: sõnalist osa „PIERRE MONTALE MONTALE M” sisaldav siseriiklik kujutismärk ning sõnalist osa „MTL MONTALE” sisaldav siseriiklik kujutismärk ja rahvusvaheline registreering kaupadele klassis 3

Tühistamisosakonna otsus: rahuldada kehtetuks tunnistamise taotlus

Apellatsioonikoja otsus: jätta hageja kaebus rahuldamata ja tunnistada Sylvie Fretier’ kaebus vastuvõetamatuks

Väited: määruse (EÜ) nr 2868/95 eeskirja 20 ja hea õigusemõistmise põhimõtte rikkumine

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/37

25. aprillil 2013 esitatud hagi — Aldi Einkauf versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Alifoods (Alifoods)

(Kohtuasi T-240/13)

(2013/C 207/62)

Hagiavalduse keel: saksa

Pooled

Hageja: Aldi Einkauf GmbH & Co. OHG (Essen, Saksamaa) (esindajad: advokaadid N. Lützenrath, U. Rademacher, L. Kolks ja C. Fürsen)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Alifoods, SA (Alicante, Hispaania)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 25. veebruari 2013. aasta (asi R 407/2012-4) otsus;

—

mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: Alifoods, SA.

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnalist elementi „Alifoods” sisaldav kujutismärk kaupadele ja teenustele klassides 9, 32 ja 35 — ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlus nr B 1 825 002.

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: hageja.

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: rahvusvaheline ja ühenduse sõnamärk „ALDI” kaupadele ja teenustele klassides 3, 4, 9, 16, 24, 25, 29, 30, 31, 32, 33, 34, 35, 36, 38, 40, 41 ja 42.

Vastulausete osakonna otsus: jätta vastulause rahuldamata.

Apellatsioonikoja otsus: jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Väited: määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/38

25. aprillil 2013 esitatud hagi — Kreeka Vabariik versus komisjon

(Kohtuasi T-241/13)

(2013/C 207/63)

Kohtumenetluse keel: kreeka

Pooled

Hageja: Kreeka Vabariik (esindajad: Ι. Chalkias, S. Papaïoannou ja A. Vassilopoulou)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

hagi rahuldada;

—

tühistada Kreeka Vabariiki puudutavas osas komisjoni 26. veebruari 2013. aasta rakendusotsus, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (teatavaks tehtud numbri C(2013) 981 all ja avaldatud ELT L 67, lk 20);

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Seoses finantskorrektsiooniga, mis kehtestatakse vaidlustatud komisjoni 26. veebruari 2013. aasta rakendusotsusega 2013/123/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, teatavaks tehtud numbri C(2013) 981 all ja avaldatud ELT L 67, lk 20, osas, mis puudutab Kreeka Vabariigi finantskorrektsioone, mida kohaldatakse veise- ja vasikaliha, lamba- ja kitseliha ning tubaka sektoris turustusaastatel 2006 ja 2007 antavale abile määruse nr 1782/2003 artikli 69 alusel, esitab Kreeka Vabariik oma tühistamisnõude põhjendamiseks järgmised väited:

 

Esimeses tühistamisväites märgib Kreeka Vabariik, et seoses määruse nr 1782/2003 (1) artikli 69 rakendamise puudustega kehtestatud korrektsioon ei ole õiguspärane ning tuleb tühistada, sest: a) see rikub määruse nr 1782/2003 artiklit 69, mille rakendamine liikmesriikide poolt on vabatahtlik ning mis jätab väga laia hindamisruumi lisamakse saajate kindlaksmääramise, toetuskõlblikkuse kriteeriumide ning lisamakse tegemise korra ja eritingimuste osas; ja b) määruse nr 1782/2003 artikli 69 kohaldamata jätmine ei tekita fondidele kahju, mida finantskorrektsiooni õiguspäraseks määramiseks nõuab määruse nr 1290/2005 (2) artikkel 31.

 

Teises tühistamisväites väidab Kreeka Vabariik, et korrektsioon, mis kehtestati võtmekontrollide puudulikkuse tõttu tubakasektoris, ei ole õiguspärane ja tuleb tühistada, sest: a) komisjoni hinnangus, mille kohaselt kohapealsed kontrollid ei olnud kooskõlas määruse nr 796/2004 (3) nõuetega, tuginetakse selle määruse artikli 23 väärale tõlgendusele ja kohaldamisele, faktidele antud väärale hinnangule ning põhjendusele, mis on puudulik ja vastuoluline, ja b) komisjoni hinnang, mille kohaselt ei teostatud töötlemisettevõtetes võtmekontrolle, põhineb vääradel faktidel.

(1)  Nõukogu 29. septembri 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1782/2003, millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks ning muudetakse määruseid (EMÜ) nr 2019/93, (EÜ) nr 1452/2001, (EÜ) nr 1453/2001, (EÜ) nr 1454/2001, (EÜ) nr 1868/94, (EÜ) nr 1251/1999, (EÜ) nr 1254/1999, (EÜ) nr 1673/2000, (EMÜ) nr 2358/71 ja (EÜ) nr 2529/2001.

(2)  Nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1290/2005, ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta.

(3)  Komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 796/2004, millega kehtestatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) ette nähtud nõuetele vastavuse, toetuse ümbersuunamise ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi rakendamise üksikasjalikud reeglid.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/38

29. aprillil 2013 esitatud hagi — Castell Macía versus Siseturu Ühtlustamise Amet — PJ Hungary (PEPE CASTELL)

(Kohtuasi T-242/13)

(2013/C 207/64)

Hagiavalduse keel: hispaania

Pooled

Hageja: José Castell Macía (Elche, Hispaania) (esindajad: G. Marín Raigal, P. López Ronda, H. Mosback ja G. Macias Bonilla)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: PJ Hungary Szolgáltató kft (PJ Hungary kft) (Budapest, Ungari)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 7. veebruari 2013. aasta asjas R 1401/2012-1, nii et esitatud vastulause jäetaks rahuldamata, rahuldataks ühenduse kaubamärgi „PEPE CASTELL” taotlus nr 6 798 862 ning mõlema astme menetluskulud mõistetaks välja vastulause esitajalt;

—

jätta Siseturu Ühtlustamise Ameti kui kostja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud seoses käesoleva hagi esitamisega;

—

jätta menetlusse astuja kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hageja kohtukulud käesolevas menetluses.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: hageja

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnamärk „PEPE CASTELL” kaupadele ja teenustele klassides 16, 25 ja 39 — Ühenduse kaubamärgi taotlus nr 6 798 862

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: PJ Hungary Szolgáltató kft

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: sõnalisi osi „Pepe Jeans FOOTWEAR” sisaldav kujutismärk kaupadele klassis 25

Vastulausete osakonna otsus: rahuldada vastulause

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus rahuldamata

Väited: määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/39

2. mail 2013 esitatud hagi — MHCS versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Ambra (DORATO)

(Kohtuasi T-249/13)

(2013/C 207/65)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: MHCS (Epernay, Prantsusmaa) (esindajad: advokaadid P. Boutron, N. Moya Fernández ja L-E. Balleydier)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused).

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Ambra S.A. (Varssavi, Poola)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tunnistada kaebus koos selle lisadega vastuvõetavaks;

—

tühistada teise apellatsioonikoja otsus;

—

mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt ja menetlusse astujalt.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: teine menetluspool apellatsioonikojas

Asjaomane ühenduse kaubamärk: pudelikaelaetiketi kuju ja sõnalist osa DORATO sisaldav kujutismärk kaupadele klassis 33 — ühenduse kaubamärk nr 9 131 228

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: hageja

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: pudelikaelaetiketi kuju sisaldav kujutismärk kaupadele klassis 33

Vastulausete osakonna otsus: lükata vastulause tagasi

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus rahuldamata

Väited: nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/39

2. mail 2013 esitatud hagi — Naazneen Investments versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Energy Brands (SMART WATER)

(Kohtuasi T-250/13)

(2013/C 207/66)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Naazneen Investments Ltd (Limassol, Küpros) (esindajad: advokaadid P. Goldenbaum, I. Rohr ja T. Melchert)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Energy Brands, Inc. (New York, Ameerika Ühendriigid)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada teise apellatsioonikoja otsus asjas R 1101/2011-2;

—

jätta kostja kohtukulud tema enda kanda ning mõista temalt välja hageja kohtukulud.

Väited ja peamised argumendid

Tühistamistaotluse esemeks olev registreeritud ühenduse kaubamärk: sõnamärk SMART WATER ‒ ühenduse kaubamärgiregistreering nr 781 153

Ühenduse kaubamärgi omanik: hageja

Ühenduse kaubamärgi tühistamist taotlev pool: teine menetluspool apellatsioonikojas

Tühistamisosakonna otsus: tühistada ühenduse kaubamärgist tulenevad õigused

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus rahuldamata

Väited: nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/40

6. mail 2013 esitatud hagi — Orthogen versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Arthrex Medizinische Instrumente (IRAP)

(Kohtuasi T-253/13)

(2013/C 207/67)

Hagiavalduse keel: saksa

Pooled

Hageja: Orthogen AG (Düsseldorf, Saksamaa) (esindajad: advokaadid M. Finger ja S. Krüger)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Arthrex Medizinische Instrumente GmbH (Karlsfeld, Saksamaa)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 21. veebruari 2013. aasta otsus (asi R 382/2012-1);

—

mõista kohtukulud, sh apellatsioonikojas toimunud menetluse kulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Kehtetuks tunnistamise taotluse esemeks olev registreeritud ühenduse kaubamärk: sõnamärk „IRAP” kaupadele ja teenustele klassides 1, 5, 10, 42 ja 44 — ühenduse kaubamärk nr 3 609 121.

Ühenduse kaubamärgi omanik: hageja.

Ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist taotlev pool: Arthrex Medizinische Instrumente GmbH.

Kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendus: absoluutne keeldusmispõhjus; „IRAP” on levinud lühend teatud proteiini kohta, millel on oluline roll meditsiinilises või veterinaarmeditsiinilises ravis.

Tühistamisosakonna otsus: rahuldada kehtetuks tunnistamise taotlus.

Apellatsioonikoja otsus: jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Väited:

 

määruse nr 207/2009 artikli 52 lõike 1 punkti a rikkumine.

 

määruse nr 207/2009 artikli 7 lõike 1 punkti b rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/40

6. mail 2013 esitatud hagi — Stayer Ibérica versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Korporaciya „Masternet” (STAYER)

(Kohtuasi T-254/13)

(2013/C 207/68)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Stayer Ibérica, SA (Pinto, Hispaania) (esindaja: advokaat S. Rizzo)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: ZAO Korporaciya „Masternet” (Moskva, Venemaa)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada vaidlustatud otsus niivõrd, kuivõrd sellega jäeti kaebus osaliselt rahuldamata ja tunnistati ühenduse kaubamärk nr 4 675 881 kehtetuks järgmistele kaupadele:

—

klass 7: varustus ja tööriistad; teemantlõikurite ja –lihvimismasinate osad; lõiketerad ja soonimiskettad järgmistele tööstusharudele; marmor, graniit, kivi, savi, tahvlid, plaadid and tellised, ja üldiselt lõikurid kui varustuse osad klassis 7.

—

klass 8: käeshoitavad abrasiivesemed (abrasiiv– ja lihvkettad).

—

mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Kehtetuks tunnistamise taotluse esemeks olev registreeritud ühenduse kaubamärk: kujutismärk „STAYER” — ühenduse kaubamärk nr 4 675 881

Ühenduse kaubamärgi omanik: hageja

Ühenduse kaubamärgi kehtetuks tunnistamist taotlev pool: teine menetluspool apellatsioonikojas

Kehtetuks tunnistamise taotluse põhjendus: kehtetuks tunnistamise taotluse alus on nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 53 lõike 1 punkt a koostoimes artikli 8 lõike 1 punktiga b

Tühistamisosakonna otsus: jätta kehtetuks tunnistamise taotlus tervikuna rahuldamata

Apellatsioonikoja otsus: rahuldada kaebus osaliselt.

Väited: nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 76 lõike 2, artikli 15 ja artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/41

8. mail 2013 esitatud hagi — Poola Vabariik versus komisjon

(Kohtuasi T-257/13)

(2013/C 207/69)

Kohtumenetluse keel: poola

Pooled

Hageja: Poola Vabariik (esindaja: B. Majczyna)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada komisjoni 26. veebruari 2013. aasta rakendusotsus 2013/123/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondi (EAGGF) tagatisrahastu, Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondi (EAGF) ja Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames (teatavaks tehtud numbri C(2013) 981 all) (ELT L 67, lk 20), osas, milles see jätab rahastamise alt välja 28 763 238,60 euro ja 5 688 440,96 euro suurused kulutused, mille on teinud Poola Vabariigi akrediteeritud makseasutus;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimene väide, et rikutud on määruse (EÜ) nr 1258/1999 (1) artikli 7 lõike 4 esimest lõiku ja määruse (EÜ) nr 1290/2005 (2) artikli 31 lõiget 1, sest finantskorrektsioon on tehtud valede faktiliste asjaolude alusel ja õigusnorme valesti tõlgendades

—

Komisjon tegi — valede faktiliste asjaolude alusel ja õigusnorme valesti tõlgendades — finantskorrektsiooni, kuigi Poola ametiasutuste kulutused olid tehtud kooskõlas ühenduse eeskirjadega. Poola Vabariik vaidlustab komisjoni poolse õigusnormide tõlgenduse ja tema tuvastatud faktilised asjaolud väidetavate puudujääkide osas meetme „ennetähtaegselt pensionile jäämine” haldamise süsteemis, need puudujäägid olid esiteks seotud nõudega, et isik peab olema enne ettevõtte üleandmist seoses ennetähtaegse vanaduspensioni saamisega eelnevalt töötanud, teiseks Poola ametiasutuste poolt aktsepteeritud avalduse vormis esitatud töövõime tõendi vigasusega ning kolmandaks sanktsioonide puudumisega ettevõtete omandajatele, kui need ei täida kohustust tegeleda vähemalt viis aastat põllumajandusega.

2.

Teine väide, et rikutud on määruse (EÜ) nr 1258/1999 artikli 7 lõike 4 neljandat lõiku ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1290/2005 artikli 31 lõiget 2 ning proportsionaalsuse põhimõtet, sest kindlasummaline korrektsioon on võrreldes ühenduse eelarvele tekkida võiva rahalise kahju ohuga äärmiselt ülepaisutatud

—

Ükski etteheidetud puudujääkidest ei toonud ühendusele kaasa rahalist kahju ega saa seda ka kaasa tuua, igal juhul aga oli taolise rahalise kahju oht täiesti marginaalne.

3.

Kolmas väide, et rikutud on ELTL artikli 296 teist lõiku, sest vaidlustatud otsus ei ole piisavalt põhjendatud

—

Komisjon ei ole kolme põllumajandusettevõtte kontrollimisest tehtud järelduste toetuseks esitanud mingeid tõendeid ega ole viidanud mingitele tuvastatud faktilistele ja õiguslikele asjaoludele.

4.

Kolmas väide, et rikutud on subsidiaarsuse põhimõtet

—

Komisjon on jämedalt rikkunud maaelu arendamise poliitikas kehtestatud subsidiaarsuse põhimõtet. Maaelu arendamise programmdokumendi tõlgendamisega ja programmi rakendamise viisile tegelikult esitatud nõuetega on komisjon sekkunud liikmesriikide kaalutlusõigusesse programmdokumendi eesmärkide elluviimise vahendite osas.

(1)  Nõukogu 17. mai 1999. aasta määrus (EÜ) nr 1258/1999 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (EÜT L 160, lk 103; ELT eriväljaanne 03/25, lk 414).

(2)  Nõukogu 21. juuni 2005. aasta määrus (EÜ) nr 1290/2005 ühise põllumajanduspoliitika rahastamise kohta (ELT L 209, lk 1).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/42

3. mail 2013 esitatud hagi — Matratzen Concord versus Siseturu Ühtlustamise Amet — KBT (ARKTIS)

(Kohtuasi T-258/13)

(2013/C 207/70)

Hagiavalduse keel: saksa

Pooled

Hageja: Matratzen Concord GmbH (Köln, Saksamaa) (esindaja: advokaat I. Selting)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: KBT & Co. Ernst Kruchen agenzia commerciale sociétá in accomandita (Locarno, Šveits)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 4. märtsi 2013. aasta (asi R 2133/2011-4) otsus;

—

mõista kohtukulud, sh apellatsioonikojas toimunud menetluse kulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Tühistamistaotluse esemeks olev registreeritud ühenduse kaubamärk: sõnamärk „ARKTIS” kaupadele klassides 20 ja 24 — ühenduse kaubamärk nr 2 818 680.

Ühenduse kaubamärgi omanik: KBT & Co. Ernst Kruchen agenzia commerciale sociétá in accomandita

Ühenduse kaubamärgi tühistamist taotlev pool: hageja.

Tühistamisosakonna otsus: rahuldada taotlus osaliselt.

Apellatsioonikoja otsus: jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Väited: määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/42

7. mail 2013 esitatud hagi — Prantsusmaa versus komisjon

(Kohtuasi T-259/13)

(2013/C 207/71)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: Prantsuse Vabariik (esindajad: E. Belliard, D. Colas ja C. Candat)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada osaliselt komisjoni 26. veebruari 2013. aasta otsus nr 2013/123/EL, mille kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata teatavaid kulutusi, mida liikmesriigid on teinud Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) raames, kuivõrd sellega ei kaeta Prantsuse Vabariigi tehtud kulutusi vähem soodsate piirkondade hüvitiste maaelu kuusnurkse arengu abikavale 2007–2013 eelarveaastate2008 ja 2009 jooksul;

—

teise võimalusena tühistada osaliselt otsus 2013/123/EL esiteks niivõrd, kuivõrd selle kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata osa kulutusi, mida Prantsuse Vabariik tegi vähem soodsate piirkondade hüvitiste abikava raames seoses lammastega, kes ei olnud lammastena deklareeritud, ja teiseks, kuivõrd selle kohaselt Euroopa Liidu rahastamine ei kata osa kulutusi, mida Prantsuse Vabariik tegi vähem soodsate piirkondade hüvitiste abikava raames seoses veistega, kes pidid läbima kohapealse kontrolli vastavalt loomade identifitseerimise või veisekasvatuse lisatasude kontrollile;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja kolm väidet.

1.

Esimene väide, et rikuti määruse nr 1975/2006 (1) artikli 10 lõikeid 2 ja 4 ja artikli 14 lõiget 2, kuna komisjon järeldas, et Prantsusmaa valitsus oli rikkunud oma kontrollikohustusi, kuna ta ei olnud veiste ja lammaste, kellele taotleti lisatasu ute kohta, osas vähem soodsate piirkondade hüvitiste abikava alusel kohapealsete kontrollide käigus läbi viinud nende loomade loendamist. See väide jaguneb kaheks haruks, mille raames hageja väidab, et:

—

kohustus vähem soodsate piirkondade hüvitiste abikava alusel kohapealsete kontrollide käigus loomi loendada on vastuolus loomkoormuse kriteeriumi jätkuvusega ja võrdse kohtlemise põhimõttega, ja

—

komisjon tõlgendas vääralt määruse nr 1975/2006 artikli 10 lõikeid 2 ja 4 ja artikli 14 lõiget 2, kui ta järeldas, et Prantsusmaa kontrollisüsteem ei olnud loomkoormuse kriteeriumile vastavuse kontrollimiseks asjakohane.

2.

Teine väide, et rikuti määruse nr 1082/2003 (2) artikli 2 lõiget 2 ja määruse nr 796/2004 (3) artikli 26 lõike 2 punkti b, mis puudutab kontrolli üksikasju veiste identifitseerimise või veisekasvatuse lisatasude raames, kuna komisjon järeldas, et määruse nr 1975/2006 artikli 10 lõiked 2 ja 4 ja artikli 14 lõige 2 sätestavad loomade loendamise kohustuse loomkoormuse kriteeriumi kontrollimiseks läbi viidud kohapealse kontrollimise käigus.

3.

Kolmas väide, et teise võimalusena laiendas komisjon ebaseaduslikult kindlasummalise korrektsiooni kohaldamist lambamajanditele, kes ei olnud kõlbulikud saama lisatasu ute kohta ja veisemajanditele, mida oli kontrollitud veiste identifitseerimise või veisekasvatuse lisatasude raames.

(1)  Komisjoni 7. detsembri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1975/2006, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad kontrollimenetluse rakendamise ja maaelu arengu toetusmeetmete nõuetele vastavuse kohta (ELT L 368, lk 74).

(2)  Komisjoni 23. juuni 2003. aasta määrus (EÜ) nr 1082/2003, millega sätestatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1760/2000 üksikasjalikud rakenduseeskirjad veiste identifitseerimise ja registreerimise süsteemi raames läbiviidava kontrolli miinimumtaseme kohta (ELT L 156, lk 9).

(3)  Komisjoni 21. aprilli 2004. aasta määrus (EÜ) nr 796/2004, millega kehtestatakse nõukogu määruses (EÜ) nr 1782/2003 (millega kehtestatakse ühise põllumajanduspoliitika raames kohaldatavate otsetoetuskavade ühiseeskirjad ja teatavad toetuskavad põllumajandustootjate jaoks) ette nähtud nõuetele vastavuse, toetuse ümbersuunamise ning ühtse haldus- ja kontrollisüsteemi rakendamise üksikasjalikud reeglid (ELT L 141, lk 18).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/43

15. mail 2013 esitatud hagi — Skysoft Computersysteme versus Siseturu Ühtlustamise Amet — British Sky Broadcasting ja Sky IP International (SKYSOFT)

(Kohtuasi T-262/13)

(2013/C 207/72)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Skysoft Computersysteme GmbH (Kleinmachnow, Saksamaa) (esindajad: advokaadid P. Ehrlinger ja T. Hagen)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused).

Teised menetlusosalised apellatsioonikojas: British Sky Broadcasting Group plc ja Sky IP International Ltd (Isleworth, Ühendkuningriik)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti 20. märtsi 2013. aasta neljanda apellatsioonikoja otsus, milles sellega jäeti rahuldamata hageja kaebus Siseturu Ühtlustamise Ameti vastulausete osakonna 30. septembri 2011. aasta otsuse peale ning ei jäetud rahuldamata menetlusse astuja vastulauset;

—

mõista menetluskulud, sealhulgas apellatsioonikoja menetluses kantud kulud, välja menetlusse astujalt;

—

kohustada kostjat esitama lisad, mis menetlusse astuja ja hageja esitasid vastulause menetlemise käigus.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: hageja

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnamärk „SKYSOFT” — ühenduse kaubamärgitaotlus nr 4 782 645 kaupadele ja teenustele klassides 9, 35, 37, 38 ja 42

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: teised menetlusosalised apellatsioonikojas

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: sõnamärk „SKY” kaupadele ja teenustele klassides 9, 16, 18, 25, 28, 35, 38, 41 ja 42

Vastulausete osakonna otsus: rahuldada vastulause kõikide vaidlustatud kaupade ja teenuste osas

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus rahuldamata

Väited: määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/43

8. mail 2013 esitatud hagi — Lausitzer Früchteverarbeitung versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Rivella International (holzmichel)

(Kohtuasi T-263/13)

(2013/C 207/73)

Hagiavalduse keel: saksa

Pooled

Hageja: Lausitzer Früchteverarbeitung (Sohland, Saksamaa) (esindaja: advokaat A. Weiβ)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Rivella International AG (Rothrist, Šveits)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) esimese apellatsioonikoja 21. veebruari 2013. aasta otsus (asi R 1968/2011-1);

—

muuta vaidlustatud otsus nii, et vastulause esitaja vastulause lükatakse tagasi;

—

mõista mõista menetluskulud, sh apellatsioonikojas toimunud menetluse kulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt või teiselt menetluspoolelt apellatsioonikojas.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: hageja.

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnalist elementi „holzmichel” sisaldav kujutismärk kaupadele ja teenustele klassides 21, 24, 32, 33 ja 38 — ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlus nr 8 904 278.

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: Rivella International AG.

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: sõnalisi elemente „Michel” ja „Michel POWER” sisaldavate kujutismärkide rahvusvahelised registreeringud kaupadele klassides 29, 30, 32 ja 33.

Vastulausete osakonna otsus: jätta vastulause rahuldamata.

Apellatsioonikoja otsus: rahuldada apellatsioonkaebus ja jätta registreerimistaotlus rahudlamata.

Väited: määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/44

20. mail 2013 esitatud hagi — Polo/Lauren versus Siseturu Ühtlustamise Amet — FreshSide (jalgrattal istuva vasarat hoidva poisi kujutis)

(Kohtuasi T-265/13)

(2013/C 207/74)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: The Polo/Lauren Company, LP (New York, Ameerika Ühendriigid) (esindajad: Solicitor S. Davies, Barrister J. Hill ja Solicitor R. Black)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: FreshSide Ltd (London, Ühendkuningriik)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada teise apellatsioonikoja 1. märtsi 2013. aasta otsus asjas R 15/2012-2;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: teine menetluspool apellatsioonikojas

Asjaomane ühenduse kaubamärk: kujutismärk, millel on kujutatud jalgrattal istuv vasarat hoidev poiss, kaupadele klassides 18, 25 ja 28 — Ühenduse kaubamärgitaotlus nr 8 766 917

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: hageja

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: kujutismärk, millel on kujutatud hobusel istuv vasarat hoidev polomängija, kaupadele klassides 9, 18, 20, 21, 24 ja 25

Vastulausete osakonna otsus: lükata vastulause tagasi

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus rahuldamata

Väited: nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b ja artikli 8 lõike 5 rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/44

21. mail 2013 esitatud hagi — Itaalia versus komisjon

(Kohtuasi T-268/13)

(2013/C 207/75)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Itaalia Vabariik (esindajad: avvocato dello Stato S. Fiorentino ja G. Palmieri)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada hagi kolmes väites osutatud põhjustel komisjoni 7. märtsi 2013. aasta otsus K(2013) 1264 lõplik, mis tehti hagejale teatavaks sama aasta 11. märtsil;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesoleva hagiga vaidlustab Itaalia valitsus Euroopa Komisjoni 7. märtsi 2013. aasta otsuse K(2013) 1264 lõplik, mis tehti hagejale teatavaks sama aasta 11. märtsil ning millega komisjon nõudis Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsuse kohtuasjas C-496/09 alusel Itaalia Vabariigilt 16 533 000 euro suuruse trahvi tasumist.

Nimetatud kohtuotsusega oli Euroopa Kohus kohustanud muu hulgas Itaalia Vabariiki maksma Euroopa Komisjoni „Euroopa Liidu omavahendite” kontole trahvi, mis saadakse 30 miljoni euro suuruse alussumma korrutamisel ühisturuga kokkusobimatu ebaseadusliku riigiabi protsentuaalse osakaaluga kogusummast, mida kohtuotsuse kuulutamise kuupäevaks ei ole veel tagasi nõutud, ja seda iga 6 kuu eest, mille võrra hilinetakse selliste meetmete rakendamisega, mis on vajalikud 1. aprilli 2004. aasta otsuse kohtuasjas C-99/03: komisjon vs. Itaalia täitmiseks.

Oma hagi põhjendamiseks esitab hageja kolm väidet:

 

Esimene väide, et on rikutud ELTL artikli 260 lõiget 1 ja lõike 3 teist lõiku: täidetava kohtuotsuse (Euroopa Kohtu 17. novembri 2011. aasta otsus kohtuasjas C-496/09: komisjon vs. Itaalia) rikkumine, sest on vääralt tõlgendatud nimetatud kohtuotsuse seda punkti, kus trahvi arvutamist puudutavas võetakse aluseks „(summa), mida (…) kohtuotsuse kuulutamise kuupäevaks ei ole veel tagasi nõutud”.

 

Itaalia Vabariik on seisukohal, et täidetava kohtuotsuse nimetatud punkti tuleb tõlgendada nii, et lähtepunktiks ei tule võtta mitte kohtuotsuse kuulutamise kuupäev, vaid kuupäev, mil kohtumenetluses lõpetati tõendite kogumise faas, st hetk, mil määrati kindlaks menetluse aluseks olev faktiline olukord, mille alusel Euroopa Kohus kohtuasja lahendas. Itaalia valitsus on nimelt seisukohal, et tuleb võtta arvesse abi, mille ta nõudis tagasi menetluse vältel, kuid pärast tõendite kogumise faasi lõpetamist, et vähendada iga 6 kuu eest tasutava trahvi summat.

 

Teine väide, et on rikutud ELTL artikli 260 lõiget 1 ja lõike 3 teist lõiku: täidetava kohtuotsuse rikkumine, sest on vääralt tõlgendatud nimetatud kohtuotsuse seda punkti, kus nähakse ette, et iga 6 kuu eest tasumisele kuuluva trahvi arvutamisel ei tule arvesse võtta neid abisummasid, „mida käsitletava perioodi lõpuks ei ole veel tagasi nõutud või mille tagasinõudmist ei ole tõendatud”.

 

Itaalia valitsus on seisukohal, et täidetava kohtuotsuse nimetatud punkti tuleb tõlgendada nii, et sellise hinnangu puhul tuleb lähtuda asjaomase 6 kuu kohta koostatud tõenditest, ilma et tähtsust omaks see, kas asjaomased tõendid on ka komisjonile esitatud selle sama 6 kuulise ajavahemiku jooksul. Itaalia valitsus leiab nimelt, et Euroopa Komisjoni vastupidine tõlgendus, mille kohaselt lasub Itaalia Vabariigil kohustus esitada iga 6 kuu eest tasumisele kuuluva trahvi arvutamiseks vajalikud tõendid hiljemalt asjaomase 6 kuulise ajavahemiku viimasel päeval, mistõttu trahvi arvutamisel ei arvestata summasid, mis nõuti küll tagasi asjaomase ajavahemiku jooksul, kuid millest komisjoni teavitati alles hiljem, on vastuolus lojaalse koostöö põhimõttega ning seda ei õigusta Euroopa Kohtu korraldus, kuivõrd selle tulemuseks on tegelikult see, et lühendatakse lubamatult ajavahemikku, mis on Itaalia ametiasutustel nimetatud korralduse täitmiseks ja sel moel 6 kuu eest tasumisele kuuluva trahvi summa vähendamiseks.

 

Kolmas väide, et on rikutud ELTL artikli 260 lõiget 1 ja lõike 3 teist lõiku: täidetava kohtuotsuse rikkumine seoses võlanõuetega selliste ettevõtjate vastu, kelle puhul on sõlmitud „ennetav võlausaldajate kokkulepe” või kelle suhtes on käimas „saneerimismenetlus”.

 

Otsuses ei ole nimelt asjaomase 6 kuulise ajavahemiku lõppemisel tagasinõudmata abist maha arvatud võlanõudeid eespool nimetatud ettevõtjate vastu, mis on kantud vastavate maksejõuetusmenetluste raames pankrotivaral lasuvate nõuete hulka, ehkki Itaalia valitsuse arvates on tegemist võlanõuetega, mille tagasinõudmisel on liikmesriik toiminud kogu vajaliku hoolsusega ning mis tuleb seetõttu maha arvata tagasinõudmata abi summast vastavalt täidetavas kohtuotsuses sätestatule.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/45

Markus Brune 19. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 21. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas F-94/11: Brune versus komisjon

(Kohtuasi T-269/13 P)

(2013/C 207/76)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Markus Brune (Brüssel, Belgia) (esindaja: advokaat H. Mannes)

Teine menetluspool: Euroopa Komisjon

Nõuded

Jäädes esimeses astmes esitatud nõuete juurde, palub apellatsioonkaebuse esitaja Üldkohtul:

—

tühistada Avaliku Teenistuse Kohtu 21. märtsi 2013. aasta otsus kohtuasjas F-94/11;

teise võimalusena, saata kohtuasi tagasi Avaliku Teenistuse Kohtule lahendamiseks;

—

mõista apellatsioonimenetluse ja esimese astme menetluse kulud välja vastustajalt ja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Apellatsioonkaebuse põhjenduseks esitab apellant eelkõige järgmised väited.

1.

Korduseksami kohustuse kontrollimisel oli kohtulik hinnang puudulik

—

Vaidlustatud otsuses ei mõisteta, et suulise eksami kordamine selleks, et rakendada Avaliku Teenistuse Kohtu 29. septembri 2010. aasta otsust kohtuasjas F-5/08: Brune vs. komisjon (edaspidi „kohtuotsus Brune”), rikub võrdse kohtlemise ja objektiivse hindamise põhimõtteid ning ELTL artiklit 266;

—

otsuse põhjendus sisaldab ebaõigeid õiguslikke hinnanguid ning asjaolude väära, kohati vastuolulist hinnangut, eelkõige ELTL artikli 266 tingimusi, diskrimineerimiskeeldu ja ühetaoliste hindamiskriteeriumide nõuet arvestades.

2.

Alternatiivsed lahendused jäeti vääralt arvest võtmata

—

Vaidlustatud otsuses lükatakse õiguslikult väära põhjendusega tagasi alternatiivsed lahendused kohtuotsuse Brune rakendamiseks, mida väljakujunenud kohtupraktika käesolevas asjas nõuab;

—

alternatiivsete lahenduste kontrollimisel on otsuses aluseks võetud võrdse kohtlemise põhimõtte ja objektiivse hindamise põhimõtte, personalieeskirjade artikli 27 ja konkursiteate ebaõige tõlgendus.

3.

Teise võimalusena: korduseksami ettevalmistamisel aset leidnud menetlusnormide rikkumiste väär hinnang

—

Otsuse sedastused, mis puudutavad õigeaegset kutset ning nõuetekohast teavet eksamikomisjoni koosseisu kohta ja teavet kohaldatava õiguse kohta, sisaldavad olulisi vigu asjaolude hindamisel ja kostja organiseerimiskohustuste rikkumise hindamisel;

—

otsuses ei ole hinnatud apellandi ebavõrdset kohtlemist, mis tuleneb teisele kandidaadile lisateabe andmisest paralleelses menetluses;

—

eksamikomisjoni erapoolikuse vastuväite osas piirdutakse otsuses sellega, et kontrollitakse apellandi diskrimineerimise puudulikku tõendatust põhikohtuasjas, jättes käsitlemata erapoolikuse kahtluse korduseksamil.

4.

Apellandi kolmanda, neljanda ja viienda nõude alusetu läbivaatamata jätmine vastuvõetamatuse tõttu

—

Otsuses ei ole kasutatud võimalust teha üldiseid sedastusi, panemata EL institutsioonidele konkreetseid kohustusi;

—

otsuses tõlgendatakse tekkinud ebasoodsama olukorra kompenseerimise nõuet nii, et kahju hüvitamise nõuet ei ole esitatud, kuigi suulises menetluses nõuti seda sõnaselgelt;

—

otsuses on jäetud tähelepanuta ELTL artiklist 266 tulenev kohustus kompenseerida tekkinud ebasoodsam olukord omal algatusel ilma sõnaselge taotluseta.

5.

Diskrimineeriv kulude jaotamise otsus

Vaidlustatud otsus diskrimineerib apellanti võrreldes menetlusega kohtuasjas F-42/11: Honnefelder vs. komisjon, kuna käesoleval juhul ei kontrollitud apellandi kasuks toona kaalutlemisel oluliseks peetud asjaolu kodukorra artikli 87 lõike 2 tähenduses.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/46

21. mail 2013 esitatud hagi — SACBO versus komisjon ja TEN-T EA

(Kohtuasi T-270/13)

(2013/C 207/77)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Società per l'aeroporto civile di Bergamo Orio al Serio SpA (SACBO SpA) (Grassobbio (BG), Itaalia) (esindajad: advokaat M. Muscardini, advokaat G. Greco)

Kostjad: Üleeuroopalise transpordivõrgu rakendusamet, Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

Tühistada vaidlustatud otsus osas, milles tuvastatakse, et teatud väliskulud ei kuulu hüvitamisele ja vähendatakse nii kaasrahastatavat summat, millele tal oli õigus, ning nõutakse 158 517,54 euro tagasimaksmist koos sellele kaasnevate seadusejärgsete tagajärgedega.

—

Mõista kohtukulud välja kostjatelt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev hagi on esitatud üleeuroopalise transpordivõrgu rakendusameti (TEN-T EA) 18. märtsi 2013. aasta otsuse „Hanke nr 2009-IT-91407-S- „BERGAMO-ORIO AL SERIO LENNUVÄLJA MULTIMODAALSE ARENGU UURING” lõpetamine — komisjoni otsus C(2010) 4456” (1) peale osas, milles tunnistatakse hüvitamisele mittekuuluvaks kulud, mis tehti seoses lõpule viidud töödega 1, 2.1, 4, 5, 6 ja 7 ja milles nõutakse 158 517,54 euro tagasimaksmist.

Hagi põhjenduseks esitab hageja viis väidet.

1.

Esimene väide puudutab Euroopa parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2007. aasta määruse EÜ nr 680/2007 artikli 13 lõike 1 rikkumist ning komisjoni 24. juuni 2010. aasta otsuse (2010) 4456 artiklite III.4.2.2 ja III.4.2.3 rikkumist.

—

Ta väidab, et välja jäeti kuulutamata „kaebuste” menetlus vastavalt rahastamisotsuse artiklile III.4.2.3.

2.

Teine väide puudutab Euroopa parlamendi ja nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/17/EÜ artikli 17 lõigete 2 ja 6 rikkumist, ELTL artikli 296 lõike 2 rikkumist, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c rikkumist ning komisjoni 24. juuni 2010. aasta otsuse (2010) 4456 artikli II.2.3 rikkumist.

Hageja väidab selle kohta, et:

—

otsuse põhjendus on vastuoluline osas, milles kinnitatakse ühelt poolt, et toimunud on „põhjendamatu erinevateks lepinguteks jagamine”, kuid samas teiselt poolt, et „lepingute eesmärk” oli „niivõrd seotud”, et need pidid olema ühe hankemenetluse ese;

—

tehtud on väär järeldus seoses ühe hanke mitmeks lepinguks jagamisega, sest see on vastuolus komisjoni 24. juuni 2010. aasta otsuse (2010) 4456 sisuga;

—

aset ei ole leidnud lepingute „splitting up” ega „projektide osadeks jaotamine”;

—

direktiiv 2004/17/EÜ ei olnud lepingutele kohaldatav, kuna need ei ületanud kehtestatud piirmäärasid piiriüleste huvide puudumise tõttu.

3.

Kolmas väide puudutab komisjoni 24. juuni 2010. aasta otsuse (2010) 4456 artikli I.3.1 rikkumist ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 lõike 2 punkti c, Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 296 ja õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumist.

Hageja väidab selle kohta, et:

—

otsuse põhjendused on vastuolulised, sest need ei olnud kooskõlas TEN-T EA poolt SAP ja ASR suhtes juba tunnustatule ja heakskiidetule;

—

SACBO tegevus oli kooskõlas tegevusega, mida kaasrahastati.

4.

Neljas väide puudutab direktiivi 2004/17/EÜ artikli 40 lõike 2 punktide b, c ja d rikkumist.

Hageja väidab selle kohta, et:

—

direktiiv 2004/17/EÜ ei ole kohaldatav lepingutele, mille ese on „uurimuste” ja „uuringute” kaasrahastamine;

—

kaasrahastamise otsuses ette nähtud tähtaegade tõttu ei olnud võimalik läbi viia avatud pakkumismenetlust.

5.

Viies väide puudutab proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist.

Hageja väidab, et kostja ei ole järginud proportsionaalsuse põhimõtet kohaldades väidetavale rikkumisele palju rangemaid kriteeriume võrreldes nendega, mis on kaasrahastamise tühistamise asjadele ette nähtud.

(1)  „Closure of Action no 2009-IT-91407-S- „STUDY FOR BERGAMO-ORIO AL SERIO AIRPORT DEVELOPMENT INTERMODALITY” — Commission Decision C(2010) 4456”

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/47

21. mail 2013 esitatud hagi — Max Mara Fashion Group versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Mackays Stores (M&Co.)

(Kohtuasi T-272/13)

(2013/C 207/78)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Max Mara Fashion Group Srl (Torino, Itaalia) (esindaja: advokaat F. Terrano)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused).

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Mackays Stores Ltd (Renfrew, Ühendkuningriik)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada teise apellatsioonikoja 7. märtsi 2013. aasta otsus asjas R 1199/2012-2;

—

mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: teine menetluspool apellatsioonikojas

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnalist elementi „M&Co.” sisaldav kujutismärk kaupadele ja teenustele klassides 25 ja 35 — Ühenduse kaubamärgi registreerimise taotlus nr 9 128 679

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: hageja

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: sõnalist elementi „MAX&Co.” sisaldav kujutismärk kaupadele ja teenustele klassides 18, 24, 25, 35, 42

Vastulausete osakonna otsus: jätta vastulause rahuldamata

Apellatsioonikoja otsus: jätta apellatsioonkaebus rahuldamata

Väited: nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/48

17. mail 2013 esitatud hagi — Sarafraz versus nõukogu

(Kohtuasi T-273/13)

(2013/C 207/79)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Mohammad Sarafraz (Teheran, Iraan) (esindaja: advokaat T. Walter)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Mohammad Sarafrazi puudutavas osas nõukogu 11. märtsi 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 206/2013, millega rakendatakse määruse (EL) nr 359/2011 (mis käsitleb teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravaid meetmeid seoses olukorraga Iraanis) artikli 12 lõiget 1;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimene väide: hageja kaitseõiguse rikkumine

—

nõukogu on rikkunud hageja õigust tõhusale õiguskaitsele ja eelkõige põhjendamise nõuet, sest ta ei ole piisavalt põhjendanud hageja kandmist vaidlustatud rakendusmääruse lisasse;

—

nõukogu on rikkunud hageja õigust olla ära kuulatud, sest ta ei andnud hagejale määruse (EL) nr 359/2011 (1) artikli 12 lõikes 2 ette nähtud võimalust esitada sanktsioonide loetellu kandmise kohta oma märkused ja algatada sel teel juhtumi läbivaatamine nõukogu poolt.

2.

Teine väide: hageja kandmiseks sanktsioonide loetellu puudub alus

—

nõukogu esitatud põhjendustest hageja sanktsioonide loetellu kandmisele ei nähtu, millisele õiguslikule alusele nõukogu siinjuures täpselt tugineb;

—

kandes hageja vaidlustatud rakendusmääruse lisasse, on nõukogu asjaolusid ilmselgelt vääralt hinnanud;

—

eelkõige ei saa sanktsioonide loetelus nõukogu poolt välja toodud üksainus konkreetne põhjendus õigustada hageja kandmist sanktsioonide loetellu.

3.

Kolmas väide: ne bis in idem põhimõtte rikkumine

—

hageja sanktsioonide loetellu kandmisele nõukogu poolt esitatud üheainsa konkreetse põhjendusega seoses on Briti meediasektori järelevalve eest vastutav asutus juba sanktsiooni kehtestanud;

—

nõukogu ei väida, et hoolimata sellest sanktsioonist või pärast seda sanktsiooni on toimunud veel õigusrikkumisi, mis õigustaksid sanktsioonide loetellu kandmist.

4.

Neljas väide: meediavabaduse ja sõnavabadusega, liikumisvabadusega ja omandiõigusega seotud hageja põhiõiguste rikkumine

—

hageja kandmine sanktsioonide loetellu kujutab endast põhjendamatut ja ebaproportsionaalset sekkumist hageja meedia- ja sõnavabadusse, selle eesmärk on eelkõige takistada hagejat või tema juhitavat ringhäälinguettevõtjat edastamast uudiseid Euroopast ja Euroopasse;

—

hageja kandmine sanktsioonide loetellu kujutab endast põhjendamatut ja ebaproportsionaalset sekkumist ka teistesse kaitstavatesse põhiõigustesse (omandiõigus, kutsevabadus, liikumisvabadus).

(1)  Nõukogu 12. aprilli 2011. aasta määrus (EL) nr 359/2011, mis käsitleb teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravaid meetmeid seoses olukorraga Iraanis (ELT L 100, lk 1).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/48

17. mail 2013 esitatud hagi — Emadi versus nõukogu

(Kohtuasi T-274/13)

(2013/C 207/80)

Kohtumenetluse keel: saksa

Pooled

Hageja: Hamid Reza Emadi (Teheran, Iraan) (esindaja: advokaat T. Walter)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Hamid Reza Emadi puudutavas osas nõukogu 11. märtsi 2013. aasta rakendusmäärus (EL) nr 206/2013, millega rakendatakse määruse (EL) nr 359/2011 (mis käsitleb teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravaid meetmeid seoses olukorraga Iraanis) artikli 12 lõiget 1;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hagi põhjenduseks esitab hageja neli väidet.

1.

Esimene väide: hageja kaitseõiguse rikkumine

—

nõukogu on rikkunud hageja õigust tõhusale õiguskaitsele ja eelkõige põhjendamise nõuet, sest ta ei ole piisavalt põhjendanud hageja kandmist vaidlustatud rakendusmääruse lisasse;

—

nõukogu on rikkunud hageja õigust olla ära kuulatud, sest ta ei andnud hagejale määruse (EL) nr 359/2011 (1) artikli 12 lõikes 2 ette nähtud võimalust esitada sanktsioonide loetellu kandmise kohta oma märkused ja algatada sel teel juhtumi läbivaatamine nõukogu poolt.

2.

Teine väide: hageja kandmiseks sanktsioonide loetellu puudub alus

—

nõukogu esitatud põhjendustest hageja sanktsioonide loetellu kandmisele ei nähtu, millisele õiguslikule alusele nõukogu siinjuures täpselt tugineb;

—

kandes hageja vaidlustatud rakendusmääruse lisasse, on nõukogu asjaolusid ilmselgelt vääralt hinnanud;

—

eelkõige ei saa sanktsioonide loetelus nõukogu poolt välja toodud üksainus konkreetne põhjendus õigustada hageja kandmist sanktsioonide loetellu.

3.

Kolmas väide: ne bis in idem põhimõtte rikkumine

—

hageja sanktsioonide loetellu kandmisele nõukogu poolt esitatud üheainsa konkreetse põhjendusega seoses on Briti meediasektori järelevalve eest vastutav asutus juba sanktsiooni kehtestanud;

—

nõukogu ei väida, et hoolimata sellest sanktsioonist või pärast seda sanktsiooni on toimunud veel õigusrikkumisi, mis õigustaksid sanktsioonide loetellu kandmist.

4.

Neljas väide: meediavabaduse ja sõnavabadusega, liikumisvabadusega ja omandiõigusega seotud hageja põhiõiguste rikkumine

—

hageja kandmine sanktsioonide loetellu kujutab endast põhjendamatut ja ebaproportsionaalset sekkumist hageja meedia- ja sõnavabadusse, selle eesmärk on eelkõige takistada hagejat või ringhäälinguettevõtjat, kelle heaks ta töötab, edastamast uudiseid Euroopast ja Euroopasse;

—

hageja kandmine sanktsioonide loetellu kujutab endast põhjendamatut ja ebaproportsionaalset sekkumist ka teistesse kaitstavatesse põhiõigustesse (omandiõigus, kutsevabadus, liikumisvabadus).

(1)  Nõukogu 12. aprilli 2011. aasta määrus (EL) nr 359/2011, mis käsitleb teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravaid meetmeid seoses olukorraga Iraanis (ELT L 100, lk 1).

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/49

23. mail 2013 esitatud hagi — Itaalia versus komisjon

(Kohtuasi T-275/13)

(2013/C 207/81)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Itaalia Vabariik (esindajad: advokaat P. Gentili, avvocato dello Stato G. Palmieri)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

Tühistada teade avaliku konkursi korraldamise kohta EPSO/AD/249/13 kahe reservnimekirja koostamiseks, et täita 37 ja 27 vaba administraatori (AD 7) kohta makromajanduse ja finantsmajanduse valdkonnas.

—

Mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Käesolev hagi on esitatud teate avaliku konkursi korraldamise kohta EPSO/AD/249/13 peale kahe reservnimekirja koostamiseks, et täita 37 ja 27 vaba administraatori (AD 7) kohta makromajanduse ja finantsmajanduse valdkonnas.

Hagi põhjenduseks esitab hageja seitse väidet.

1.

Esimene väide puudutab ELTL artiklite 263, 264 ja 266 rikkumist.

—

Komisjon on rikkunud Euroopa Kohtu poolt kohtuasjas C-566/10 P tehtud otsuse seadusjõudu, kuna see otsus tunnistab ebaseaduslikuks konkursiteated, mis kohustavad liidu avaliku konkursi kandidaate valima teise keelena ainult prantsuse, inglise või saksa keele.

2.

Teine väide puudutab ELTL artikli 342 ja määruse 1/58 artiklite 1 ja 6 rikkumist.

—

Ta väidab selle kohta, et lubades liidu avaliku konkursi kandidaatidel teise keelena valida vaid kolme keele vahel on komisjon tegelikult kehtestanud institutsioonide uue keeltekasutuse korra, sekkudes nii nõukogu ainupädevusse selles valdkonnas.

3.

Kolmas väide puudutab EÜ artikli 12, nüüd ELTL artikli 18 rikkumist, liidu põhiõiguste harta artikli 22 rikkumist, EL artikli 6 lõike 3 rikkumist, ametnike personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõigete 2 ja 3 rikkumist, määruse 1/58 artiklite 1 ja 6 rikkumist, ametnike personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6, artikli 27 lõike 2 ja artikli 28 punkti f rikkumist.

—

Ta väidab, et komisjoni kehtestatud keeleline piirang on diskrimineeriv, sest viidatud õigusnormid keelavad Euroopa kodanikele ja ka institutsioonide ametnikele niisuguste keeleliste piirangute seadmise, mida ei ole vastavalt määruse 1/58 artiklile 6 ette nähtud üldkohaldatavatena ja objektiivsetena institutsiooni töökordades — mida ei ole seni vastu võetud — ning need keelavad ka niisuguste piirangute kehtestamise, kui puudub eriline ja põhjendatud teenistushuvi.

4.

Neljas väide puudutab EL artikli 6 lõike 3 rikkumist, kuivõrd selles sätestatakse õiguspärase ootuse kaitse põhimõte kui liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest tulenev põhiõigus.

—

Ta väidab, et komisjon on rikkunud kodanike ootust, et nad saavad valida teise keelena ükskõik millise liidu keele, nagu tehti järjepidevalt kuni 2007. aastani ja mida selgelt kinnitab Euroopa Kohtu otsus kohtuasjas C-566/10 P.

5.

Viies väide puudutab võimu kuritarvitamist ja konkursiteadete laadi ja eesmärki reguleerivate põhiliste õigusnormide rikkumist.

—

Ta väidab, et määrates ette ja üldiselt kindlaks, et teise keelena saab valida ühe kolmest keelest, on komisjon tegelikult ette rutates juba teate faasis ja kandideerimise tingimusena kontrollinud kandidaatide keeleoskust, mida tuleks aga teha alles konkursi raames. Nii muutuvad keeleteadmised erialateadmiste suhtes määravaks.

6.

Kuues väide puudutab ELTL artikli 18 ja artikli 24 lõike 4 rikkumist, Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 22 rikkumist, määruse 1/58 artikli 2 rikkumist ja ametnike personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6.

—

Ta väidab, et nähes ette, et kandideerimistaotlused tuleb kindlasti esitada ainult inglise, prantsuse või saksa keeles ja et samas keeles saadab EPSO kandidaatidele teavet konkursi käigu kohta, rikuti Euroopa kandidaatide õigust suhelda institutsioonidega nende endi keeles ning lisaks diskrimineeriti neid, kes neid kolme keelt põhjalikult ei tunne.

7.

Seitsmes väide puudutab määruse 1/58 artiklite 1 ja 6 rikkumist, ametnike personalieeskirjade artikli 1d lõigete 1 ja 6 ning artikli 28 punkti f rikkumist, ametnike personalieeskirjade III lisa artikli 1 lõike 1 punkti f rikkumist ning ELTL artikli 296 lõike 2 (põhjenduse puudumine) ja proportsionaalsuse põhimõtte rikkumist. Faktide moonutamine.

—

Ta väidab, et komisjon põhjendas kolme keele piirangut nõudega, et uued ametnikud peavad olema kohe suutelised institutsioonisiseselt suhtlema. See nõue moonutab fakte, sest millestki ei nähtu, et institutsiooni sees kasutatakse neid kolme keelt eri keelegruppide vahelises suhtluses kõige rohkem; samuti on see nõue ebaproportsionaalne sellise põhiõiguse piirangu suhtes, nagu keelelise diskrimineerimise keeld.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/50

15. mail 2013 esitatud hagi — Now Wireless versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Starbucks (HK) (now)

(Kohtuasi T-278/13)

(2013/C 207/82)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Now Wireless Ltd (Guildford, Ühendkuningriik) (esindaja: barrister T. Alkin)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Starbucks (HK) Ltd (Hong Kong, Hiina)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada vaidlustatud otsus; ja

—

tunnistada ühenduse kaubamärgiregistreeringust nr 1 421 700 tulenevad õigused tühistatuks kasutamata jätmise põhjusel;

—

mõista hageja kohtukulud välja registrijärgselt omanikult.

Väited ja peamised argumendid

Tühistamistaotluse esemeks olev registreeritud ühenduse kaubamärk: sõnalist osa „now” sisaldav kujutismärk teenustele klassides 35, 41 ja 42 — ühenduse kaubamärk nr 1 421 700

Ühenduse kaubamärgi omanik: teine menetluspool apellatsioonikojas

Ühenduse kaubamärgi tühistamist taotlev pool: hageja

Tühistamisosakonna otsus: tunnistada ühenduse kaubamärgi registreering osaliselt tühistatuks

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus rahuldamata

Väited: nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a ja lõike 2 rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/51

24. mai 2013. esitatud hagi — Ezz jt versus nõukogu

(Kohtuasi T-279/13)

(2013/C 207/83)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hagejad: Ahmed Abdelaziz Ezz (Giza, Egiptus), Abla Mohammed Fawzi Ali Ahmed Salama (Kairo, Egiptus), Khadiga Ahmed Ahmed Kamel Yassin (London, Ühendkuningriik), Shahinaz Abdel Azizabdel Wahab Al Naggar (Giza, Egiptus) (esindajad: Queen's Counsel J. Lewis, Barrister B. Kennelly ja Solicitor J. Binns)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada hagejaid puudutavas osas nõukogu 21. märtsi 2013. aasta otsus 2013/144/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/172/ÜVJP teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Egiptuses (ELT L 82, lk 54) ning nõukogu 21. märtsi 2011. aasta määrus (EL) nr 270/2011 teatavate isikute, üksuste ja asutuste vastu suunatud piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Egiptuses (ELT L 76, lk 4), nagu seda vastavalt nõukogu 21. märtsi 2013. aasta otsusele kohaldatakse; ning

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

Väited ja peamised argumendid

Hageja esitab ELTL artikli 263 alusel esitatud hagi põhjenduseks kuus väidet.

1.

Esimene väide, et a) nõukogu otsusel 2013/144/ÜVJP puudub sobiv õiguslik alus, kuna see ei vasta EÜ asutamislepingu artiklis 29 sätestatud nõudele; ning b) nõukogu määrust (EL) nr 270/2011 ei saa kohaldada tulenevalt asjaolust, et see ei vasta väidetavalt selle puhul nõutavatele õigusliku aluse nõuetele: ELTL artikli 215 lõige 2.

2.

Teine väide, et kriteerium, mis lubaks võtta selliseid piiravaid meetmeid, nagu on sätestatud nõukogu otsuse 2011/172/ÜVJP artiklis 1 ja nõukogu määruse (EL) nr 270/2011 artiklis 2, ei ole täidetud. Lisaks väidavad hagejad, et põhjendused, mille kostja esitas nende suhtes piiravate meetmete kohaldamiseks, on ebatäpsed, ebakonkreetsed, kinnitamata, põhjendamatud ja selliste meetmete kohaldamise õigustamiseks ebapiisavad.

3.

Kolmas väide, et kostja on rikkunud hagejate kaitseõigusi ja nende õigust kohtulikult kaitsele, kuna a) piiravad meetmed ei sisalda mingit menetlust, millele vastavalt hagejaid tõenditest, millel otsus nende varad külmutada põhines, teavitatakse või mis võimaldaks neil nende tõendite kohta olulisel viisil seisukohti esitada; b) esitatud põhjendused sisaldavad kohtumenetluse algatamise kohta üksnes üldiseid, kinnitamata ja ebatäpseid väiteid; ning c) kostja ei ole esitanud piisavat teavet, mis võimaldaks hagejatel tegelikult oma seisukohti esitada, mis omakorda ei võimalda kohtul hinnata, kas nõukogu otsus ja hinnangud on piisavalt põhjendatud ja põhinevad vaidlustamatutel tõenditel.

4.

Neljas väide, et kostja ei ole hagejatele esitanud piisavaid põhjendusi, mis õigustavad nende kandmist vaidlustatud õigusaktides sisalduvatesse loeteludesse, rikkudes sellega oma kohustust osutada selgelt tegelikele ja konkreetsetele põhjustele, mis õigustavad tema otsuse võtmist, sealhulgas konkreetsed ja individuaalsed põhjused, mille alusel ta järeldas, et hagejad vastutavad Egiptuse avalik-õiguslike vahendite väärkasutamise eest.

5.

Viies väide, et kostja on rikkunud õigustamatult või ebaproportsionaalselt hagejate omandiõigust ja mainet.

6.

Kuues väide, et kostja poolt hagejate kandmine isikute loetellu, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse, põhineb ilmselgelt hindamisveal.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/52

22. mail 2013 esitatud hagi — Iglotex versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Iglo Foods Group (IGLOTEX)

(Kohtuasi T-282/13)

(2013/C 207/84)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Iglotex S.A. (Skórcz, Poola) (esindajad: advokaadid I. Helbig, P. Hanmersmann ja S. Renghausen)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Iglo Foods Group Ltd (Feltham, Ühendkuningriik)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada vaidlustatud otsus;

—

tühistada vastulausete osakonna otsus;

—

mõista kohtukulud välja ühtlustamisametilt.

Väited ja peamised argumendid

Ühenduse kaubamärgi taotleja: hageja.

Asjaomane ühenduse kaubamärk: sõnalist elementi „IGLOTEX” sisaldav kujutismärk kaupadele klassides 29 ja 30 — ühenduse kaubamärk nr 9 283 367.

Vastulause aluseks oleva kaubamärgi või tähise omanik: teine menetluspool apellatsioonikojas.

Vastulause aluseks olev kaubamärk või tähis: sõnamärk „IGLO” kaupadele klassides 29 ja 30 — ühenduse kaubamärgi registreerimistaotlus nr 5 740 238.

Vastulausete osakonna otsus: rahuldada vastulause kõigi vaidlusaluste kaupade osas.

Apellatsioonikoja otsus: rahuldada vastulause.

Väited: määruse nr 207/2009 artikli 8 lõike 1 punkti b rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/52

Luigi Marcuccio 22. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 11. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas F-131/12: Marcuccio versus komisjon

(Kohtuasi T-283/13 P)

(2013/C 207/85)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Luigi Marcuccio (Tricase, Itaalia) (esindaja: adavokaat G. Cipressa)

Teine menetluspool: Euroopa Komisjon

Nõuded

Apellatsioonkaebuse esitaja palub Üldkohtul:

—

tühistada vaidlustatud kohtumäärus tervikuna ja eranditult;

—

saata kohtuasi Avaliku Teenistuse Kohtule uueks arutamiseks.

Väited ja peamised argumendid

Väited ja peamised argumendid on samad, mis esitati kohtuasjas T-203/13 P: Marcuccio vs. komisjon.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/52

Luigi Marcuccio 22. mail 2013 esitatud apellatsioonkaebus Avaliku Teenistuse Kohtu 11. märtsi 2013. aasta otsuse peale kohtuasjas F-17/12: Marcuccio versus komisjon

(Kohtuasi T-284/13 P)

(2013/C 207/86)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Apellatsioonkaebuse esitaja: Luigi Marcuccio (Tricase, Itaalia) (esindaja: adavokaat G. Cipressa)

Teine menetluspool: Euroopa Komisjon

Nõuded

Apellatsioonkaebuse esitaja palub Üldkohtul:

—

tühistada vaidlustatud kohtumäärus tervikuna ja eranditult;

—

saata kohtuasi Avaliku Teenistuse Kohtule uueks arutamiseks.

Väited ja peamised argumendid

Väited ja peamised argumendid on samad, mis esitati kohtuasjas T-203/13 P: Marcuccio vs. komisjon.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/53

24. mail 2013 esitatud hagi — Husky CZ versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Husky of Tostock (HUSKY)

(Kohtuasi T-287/13)

(2013/C 207/87)

Hagiavalduse keel: inglise

Pooled

Hageja: Husky CZ s.r.o. (Praha, Tšehhi Vabariik) (esindaja: advokaat L. Lorenc)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Husky of Tostock Ltd (Woodbridge, Ühendkuningriik)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise ameti esimese apellatsioonikoja 14. märtsi 2013. aasta vaidlustatud otsus;

—

mõista kõik menetluskulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt and Husky of Tostock Ltd-lt.

Väited ja peamised argumendid

Tühistamistaotluse esemeks olev registreeritud ühenduse kaubamärk: sõnamärk „HUSKY” kaupadele klassides 3, 9, 14, 16, 18 ja 25 — ühenduse kaubamärk nr 152 546

Ühenduse kaubamärgi omanik: teine menetluspool apellatsioonikojas

Ühenduse kaubamärgi tühistamist taotlev pool: hageja

Tühistamisosakonna otsus: tunnistada ühenduse kaubamärgi registreering osaliselt tühistatuks

Apellatsioonikoja otsus: jätta kaebus rahuldamata

Väited: nõukogu määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a rikkumine.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/53

30. mail 2013 esitatud hagi — Itaalia versus komisjon

(Kohtuasi T-295/13)

(2013/C 207/88)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: Itaalia Vabariik (esindajad: G. Palmieri ja avvocato dello Stato P. Gentili)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada teate avaliku konkursi korraldamise kohta — EPSO/AD/177/10 –parandus, teate avaliku konkursi korraldamise kohta — EPSO/AD/178/10 –parandus ja teate avaliku konkursi korraldamise kohta — EPSO/AD/179/10 –parandus, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas C 82 A, 21. märts 2013.

—

sellest tulenevalt tühistada parandatud teated;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

Väited ja peamised argumendid

Väited ja peamised argumendid on samad, mis esitati kohtuasjas T-275/13: Itaalia Vabariik vs. komisjon.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/53

3. juunil 2013 esitatud hagi — SACE ja SACE BT versus komisjon

(Kohtuasi T-305/13)

(2013/C 207/89)

Kohtumenetluse keel: itaalia

Pooled

Hageja: SACE SpA (Rooma, Itaalia), SACE BT SpA (Rooma, Itaalia) (esindajad: advokaadid M. Siragusa ja G. Rizza)

Kostja: Euroopa Komisjon

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada otsus tervikuna või — teise võimalusena — osaliselt;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt;

—

rakendada kõiki meetmeid, kaasa arvatud menetlustoimingute tegemine, mida kohus vajalikuks peab.

Väited ja peamised argumendid

Hagejad esitavad hagi põhjenduseks kolm väidet.

Käesolev hagi on esitatud komisjoni 20. märtsi 2013. aasta otsuse K(2013) 1501 (lõplik) peale, millega kohustati osaliselt tagastama lühiajalist ekspordikrediidikindlustust pakkuvale äriühingule SACE BT antud abi. Täpsemalt on tegemist riigi osalusega emaettevõtja (SACE SpA) sissemaksetega omakapitali 2009. aastal ja SACE BT-le antud edasikindlustuskattega. Komisjon leiab, et mõlemal juhul jättis SACE arvesse võtmata investeeringute riskiprofiili ega tegutsenud seega nii, nagu käitub investor turumajanduse tingimustes.

1.

Esimene väide: vaidlusalused meetmed ei ole omistatavad Itaalia riigile.

—

Selles osas väidetakse, et SACE SpA juhatus ei võtnud vaidlusaluseid meetmeid riigi ametiasutuste juhiste põhjal või nende nõuete täitmiseks, vaid tegi seda oma täieliku ärilise ja strateegilise sõltumatuse teostamise käigus täielikus kooskõlas turuloogikaga nii, nagu ta ikka on teinud oma ettevõtlusotsused, mis jäävad välja kontrolli-, järelevalve, loa andmise või juhtimissuhetest sel ajal ainsa aktsionäri — majandus- ja rahandusministeeriumiga.

2.

Teine väide: teisena nimetatud meede andis SACE BT-le eelise.

—

Selles osas väidetakse, et SACE SpA otsus pakkuda edasikindlustust, kasutades võimalusi, mis avanesid majandustsükli sel etapil, mil kindlustusmaksed olid suured, on vastu võetud vähimagi kavatsuseta anta SACE BT-le abi või toetust. Peale selle sai edasikindlustussuhtest majanduslikku kasu ainult emaettevõtja. Lisaks ei kinnita komisjoni seisukohti positiivse seose kohta võetud riski suuruse ja nõutud määrade vahel ei viidatud teoreetiline materjal ega turupraktika isegi mitte selles osas, mis puudutab konkreetselt just SACE BT-d. Lõpuks ei ole veenev komisjoni katse „eksportida” teistsugusesse konteksti ja rakendada erinevate meetmete suhtes väidetavalt empiirilist põhimõtet, mida ta üksikasjalikku põhjendust esitamata kohaldas Portugali lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse süsteemi juhtumil, et tõendada, et SACE SpA-le makstud komisjonitasu oleks pidanud olema vähemalt üle 10 % suurem komisjonitasust, mida maksavad eraõiguslikud edasikindlustusandjad väiksema edasikindlustuse mahu ja riski võtmise korral.

3.

Kolmas väide: kolmas ja neljas meede ei andnud SACE BT-le eeliseid.

—

Kahe kapitalisüsti tegemisel ettevõttesse 2009. aastal, kuigi puudusid prognoosid SACE BT tulevaste rahavoogude kohta, mis oleks kinnitanud väljavaadet piisavale kasumlikkusele vähemalt pikaajalises perspektiivis, säilitas SACE SpA vaevalt viis aastat varem äriühingu asutamise ajal tehtud mahuka investeeringu väärtust. Lisaks leidis SACE SpA, et tütarettevõtja likvideerimine oleks kogu SACE kontserni seadnud ohtu, et väärtuse kaotuse või maksevõime kahjustamise läbi võib tekkida kahju, mis on palju suurem 2009. aasta lõpul hinnanguliselt laekumata põhisummast. Komisjon ei võtnud arvesse avalik-õigusliku investori ulatuslikku kaalutlusruumi, asendades SACE SpA hinnangu omaenda hinnanguga, mille ainsaks aluseks on ekslik teoreetiline konstruktsioon valiku kohta, mille oleks samadel tingimustel teinud väljamõeldud ettevaatlik ja mõistlik erainvestor.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/54

4. juunil 2013 esitatud hagi — Capella versus Siseturu Ühtlustamise Amet — Oribay Mirror Buttons (ORIBAY)

(Kohtuasi T-307/13)

(2013/C 207/90)

Hagiavalduse keel: saksa

Pooled

Hageja: Capella EOOD (Sofia, Bulgaaria) (esindaja: advokaat M. Holtorf)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Teine menetluspool apellatsioonikojas: Oribay Mirror Buttons, SL (San Sebastián, Hispaania)

Nõuded

Hageja palub Üldkohtul:

—

tühistada Siseturu Ühtlustamise Ameti (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused) neljanda apellatsioonikoja 22. märtsi 2013. aasta (asi R 164/2012-4) otsus;

—

tühistada ühenduse kaubamärk nr 3 611 282„ORIBAY ORIginal Buttons for Automotive Yndustry” alljaärgnevatele kaupadele ja teenustele:

—

klass 12: „sõidukid ja sõiduki lisavarustus, mis ei kuulu teistesse klassidesse, välja arvatud sõidukiakende detailid ja tuuleklaasid”; ja

—

klass 37: „remont, korrashoid, hooldus”;

—

mõista apellatsioonikojas toimunud menetluse kulud ja kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

Väited ja peamised argumendid

Tühistamistaotluse esemeks olev registreeritud ühenduse kaubamärk: sõnalist elementi „ORIBAY ORIginal Buttons for Automotive Yndustry” sisaldav kujutismärk kaupadele ja teenustele klassides 12, 37 ja 40 — ühenduse kaubamärk nr 3 611 282.

Ühenduse kaubamärgi omanik: Oribay Mirror Buttons, SL.

Ühenduse kaubamärgi tühistamist taotlev pool: hageja.

Tühistamisosakonna otsus: rahuldada kehtetuks tunnistamise taotlus osaliselt.

Apellatsioonikoja otsus: rahuldada apellatsioonkaebus ja lükata kehtetuks tunnistamise taotlus tervikuna tagasi.

Väited: rikutud on määruse nr 207/2009 artikli 51 lõike 1 punkti a, määruse nr 207/2009 artiklit 56 koosmõjus määruse nr 2868/95 eeskirja 37 punkti a alapunktiga iii, ning määruse nr 207/2009 artikli 57 lõiget 2.

Avaliku Teenistuse Kohus

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/56

21. märtsil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-24/13)

(2013/C 207/91)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindajad: advokaadid S. Orlandi, A. Coolen, J.-N. Louis, E. Marchal ja D. Abreu Caldas)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada hageja sellise taotluse rahuldamata jätmine, millega ta palus hüvitada kahju komisjoni vigade eest, mida viimane tegi lõpetamata töölevõtmise menetluse raames.

Hageja nõuded

—

tühistada ametisse nimetava asutuse 5. juuni 2012 ja 7. detsembri 2012 otsused, millega hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamata jäeti;

—

kohustada komisjoni taastama hageja teenistuskäik;

—

mõista komisjonilt välja 14 911,07 eurot lisaks pensioniskeemi sissemaksetele alates 2011. aasta oktoobrist ning 2 500 eurot tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest, mida võib kohtumenetluse käigus suurendada või vähendada; nendele summade lisandub viivitusintress, mida arvutatakse maksmise kuuluvate summade maksetähtpäevast EKP poolt põhilistele refinantseerimistehingutele kehtestatud määras, mida on suurendatud kahe protsendipunkti võrra;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/56

27. märtsil 2013 esitatud hagi — ZZ versus Siseturu Ühtlustamise Amet

(Kohtuasi F-26/13)

(2013/C 207/92)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: ZZ (esindaja: advokaat H. Tettenborn)

Kostja: Siseturu Ühtlustamise Amet (kaubamärgid ja tööstusdisainilahendused)

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada hageja ajavahemiku 1. oktoober 2010 — 30. september 2011 hindamisaruanne ning nõue hüvitada kahju.

Hageja nõuded

—

Tühistada hageja ajavahemiku 1. oktoober 2010 — 30. september 2011 hindamisaruanne;

—

mõista Siseturu Ühtlustamise Ametilt hageja kasuks välja piisav hüvitis kohtu äranägemisel, kuid mitte alla 500 euro, vaidlustatud hindamisaruande tulemusel hagejale tekitatud mittevaralise kahju eest;

—

mõista kohtukulud välja Siseturu Ühtlustamise Ametilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/56

27. märtsil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-27/13)

(2013/C 207/93)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindaja: advokaat É. Boigelot)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsused viia hageja personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõike 1 punkti f alusel madalamale, AD8 palgaastmele ning mõista välja hüvitis väidetavalt tekkinud mittevaralise ja varalise kahju eest.

Hageja nõuded

—

tühistada kolmepoolse ametisse nimetava asutuse 5. juunil 2012 vastuvõetud otsus (toimik MS 08/058), mille kohaselt „määratakse (hagejale) personalieeskirjade IX lisa artikli 9 lõike 1 punktis f ettenähtud madalamale, AD8 palgaastmele viimise karistus” ja mis „jõustub selle allkirjastamisele järgnevast kuust”;

—

tühistada 18. detsembril 2012 teatavaks tehtud 17. detsembri 2012. aasta otsus, millega jättis ametisse nimetav asutus rahuldamata hageja 10. oktoobril 2012 esitatud kaebuse viitenumbriga R/566/12;

—

mõista kostjalt mittevaralise ja varalise kahju ning hageja teenistuskäigule tekitatud kahju eest välja hüvitis, mis esialgsel hinnangul vastab ühe euro suurusele summale ja mille lõplikuks summaks on 20 000 eurot, mida võib menetluse käigus suurendada või vähendada;

—

igal juhul mõista Avaliku Teenistuse Kohtu kodukorra artikli 87 lõike 1 alusel kõik kohtukulud välja kostjalt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/57

27. märtsil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-28/13)

(2013/C 207/94)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindaja: advokaat E. Boigelot)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsused teha hageja 2012. aasta juuni, juuli, augusti, septembri ja oktoobri töötasult mitmeid mahaarvamisi.

Hageja nõuded

—

Tühistada 6. juuli 2012. aasta teatis, millega PMO (individuaalsete maksete haldamise ja maksmise amet) teavitab hagejat oma otsusest järgida OLAF-i 30. märtsi 2012. aasta soovitust ja täpsustab, et: (i) ta on nõudnud hageja 2012. aasta juuni töötasust tagasi 5 530 eurot (alusetud toetussummad); (ii) hageja 2012. juuli töötasust arvatakse maha 3 822,80 eurot (viivis alusetult makstud summadelt) ning (iii) hageja 2012. aasta augusti töötasust arvatakse maha 2 372 eurot (ravikulude hüvitis) ja 699,20 eurot (viivis);

—

tühistada hageja 2012. aasta juuni, augusti, septembri ja oktoobri töötasust tehtud kõik mahaarvamised ja vajadusel muud mahaarvamised, mis vaidlustatud otsuse alusel tehakse;

—

tühistada 10. juuli 2012. aasta teatis, millega hagejat teavitati 3 071,20 euro mahaarvamisest tema 2012. aasta augusti töötasult ühekordse maksena või juhul, kui võlasumma osutub ühekordse mahaarvamise jaoks liiga suureks, siis mitme kuu peale jaotatud osamaksetena;

—

tühistada 20. juuli 2012. aasta teatis, millega hagejat teavitati sellest, et tema osakond ei saanud arvestada viivisele vastava 3 822,8 euro tagasinõudmisega hageja juulikuu töötasust ning et see summa nõutakse täies ulatuses tagasi hageja 2012. aasta oktoobri töötasust, 2012. augusti ja septembri tagasinõuete järel;

—

tühistada 17. detsembril 2012 vastu võetud ja samal päeval teatavaks tehtud otsus osas, milles sellega jäetakse rahuldamata hageja kaebus seoses vaidlusaluste päevarahade ja viivistega;

—

mõista komisjonilt välja intress alates 2012. aasta juunist 5 530 euro pealt, 2012. aasta augustist 1 535,60 euro pealt, 2012. aasta septembrist täiendava 1 535,60 euro pealt, 2012. aasta oktoobrist 3 822,80 euro pealt ja seda kuni hetkeni, mil need summad on hagejale tagasi makstud, arvestades, et 2013. aasta jaanuari töötasuga koos tagasi makstud 3 071,20 euro suuruse hüvitise pealt ei ole enam tarvis intressi tasuda;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/57

28. märtsil 2013 esitatud hagi — ZZ versus EMA

(Kohtuasi F-29/13)

(2013/C 207/95)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindajad: advokaadid S. Orlandi, J.-N. Louis, D. Abreu Caldas)

Kostja: Euroopa Ravimiamet

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsus mitte pikendada hageja ajutise teenistuja lepingut ja kahju hüvitamise nõue.

Hageja nõuded

—

tühistada 30. augusti 2012. aasta otsus, mille kohaselt ei pikendatud hageja lepingut, nähti tema töösuhte lõpetamise kuupäevaks ette 30. aprill 2013 ja saadeti ta puhkusele;

—

tühistada 26. veebruari 2013. aasta otsus, millega jäeti lepingu pikendamise taotlus rahuldamata;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt, kellel tuleb tasuda hagejale 25 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/58

8. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-32/13)

(2013/C 207/96)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindaja: advokaat F. Moyse)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsus jätta rahuldamata kaebus sellise summa väljamaksmiseks, mille komisjon oleks hagejale pidanud maksma lahkumistoetusena.

Hageja nõuded

—

tühistada komisjoni 9. jaanuari 2013. aasta otsus, millega ta jättis rahuldamata hageja nõude ja kaebuse maksta välja summa, mille komisjon oleks pidanud talle tasuma, kuna ta oli ametist lahkunud. Vajaduse korral on menetluse esemeks ka komisjoni 13. aprilli 2012. aasta kirja tühistamine, millega komisjon võttis esimest korda seisukoha hageja nõude osas arvutada ümber summa, mille komisjon hagejale peab maksma.

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/58

16. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-34/13)

(2013/C 207/97)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindaja: advokaat R. Duta)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada konkursi EPSO/AD/231/12 komisjoni otsus mitte lubada hagejat selle konkursi katsetele.

Hageja nõuded

—

tühistada 31. jaanuari 2013. aasta otsus, mis tehti hageja 25. septembri 2012. aasta kaebuse kohta;

—

tühistada 28. juuni 2012. aasta otsus ja 16. juuli 2012. aasta otsus, mille alusel teavitati hagejat keeldumisest lubada teda eelvaliku nn „Hindamiskeskuse” etappi konkursil EPSO/AD/230-231/12, kus hageja osales;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/58

16. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-35/13)

(2013/C 207/98)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindajad: advokaadid S. Orlandi, J.-N. Louis ja D. Abreu Caldas)

Kostja: komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsus enne komisjoni teenistuse asumist hageja omandatud pensiõiguste staažilisa arvutamise kohta 3. märtsi 2011. aasta personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 uute üldiste rakendussätete alusel.

Hageja nõuded

—

Tunnistada õigusvastaseks personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldiste rakendussätete artikkel 9;

—

tühistada 28. septembri ja 4. oktoobri 2012. aasta otsused enne komisjoni teenistuse asumist hageja omandatud pensiõiguste staažilisa arvutamise kohta nende õiguste Euroopa Liidu institutsioonide pensioniskeemi ülekandmise raames 3. märtsi 2011. aasta personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldiste rakendussätete alusel;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/58

18. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus EACEA

(Kohtuasi F-36/13)

(2013/C 207/99)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindaja: advokaat S. Pappas)

Kostja: Hariduse, Audiovisuaalvaldkonna ja Kultuuri Täitevasutus

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsus lõpetada hageja teenistusleping muude teenistujate teenistustingimuste artikli 47 punkti c alapunkti i alusel.

Hageja nõuded

—

tühistada asutuse 24. juuli 2012 otsus;

—

sellest tulenevalt:

—

ennistada hageja alates 25. oktoobrist 2012 tagasi teenistusse ja mõista asutuselt hageja kasuks tagasiulatuvalt välja tema teenistustasu;

—

eemaldada vaidlustatud otsus ja kõik käesoleva menetlusega seotud dokumendid hageja isiklikust toimikust;

—

mõista asutuselt tema kasuks välja 10 000 eurot mittevaralise kahju hüvitamiseks;

—

mõista kohtukulud välja asutuselt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/59

26. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-37/13)

(2013/C 207/100)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindajad: advokaadid S. Rodrigues ja A. Blot)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada OLAF-i otsus jätta rahuldamata hageja lepingu pikendamise taotlus pärast seda, kui Avaliku Teenistuse Kohus oli selle otsuse tühistanud, ja nõue mõista välja hüvitis väidetavalt tekitatud mittevaralise ja varalise kahju eest.

Hageja nõuded

—

tühistada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 8. augusti 2012. aasta otsus jätta hageja lepingu pikendamise taotlus rahuldamata;

—

vajadusel tühistada 12. augusti 2010. aasta otsus jätta hageja lepingu pikendamise taotlus vaikimisi rahuldamata, juhul kui selle otsuse tühistamine vaidlustatakse apellatsioonimenetluses Üldkohtus;

—

vajadusel tühistada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 17. jaanuari 2013. aasta otsus jätta hageja 21. septembri 2012. aasta kaebus rahuldamata;

—

mõista hageja kasuks varalise kahju hüvitisena välja summa, mis vastab töötasu, mida ta oleks võinud saada, kui tema ajutise teenistuja lepingut OLAF-is oleks pikendatud veel 4 aastaks, ja töötasu, mida ta on saanud alates 2011. aasta maist, vahele;

—

mõista hageja kasuks välja hüvitis varalise kahju eest, mis talle tekitati tähtajatu lepingu sõlmimise võimaluse kaotamise tõttu, hinnatuna esialgu ex aequo et bono250 000 eurole;

—

mõista tekitatud mittevaralise kahju eest välja esialgu ex aequo et bono10 000 euro suuruseks hinnatud hüvitis;

—

mõista kõik kohtukulud välja komisjonilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/59

26. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-38/13)

(2013/C 207/101)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindajad: advokaadid S. Orlandi, J.-N. Louis ja D. Abreu Caldas)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsus enne teenistuse asumist omandatud pensioniõiguste staažilisa arvutamise kohta uute üldiste rakendussätete alusel.

Hageja nõuded

—

tunnistada personalieeskirjade VIII lisa artikli 1 lõike 2 üldiste rakendussätete artikkel 9 õigusvastaseks;

—

tühistada 18. juuni 2012. aasta otsus nende pensioniõiguste staažilisa kohta, mille hageja omandas enne teenistusse asumist seoses pensioniõiguste ülekandmisega Euroopa Liidu institutsioonide pensioniskeemidesse 3. märtsi 2011. aasta personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 alusel;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/60

29. aprillil 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-39/13)

(2013/C 207/102)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindajad: advokaadid D. Abreu Caldas, A. Coolen, J.-N. Louis, É. Marchal ja S. Orlandi)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsus, millega määrati kindlaks pensioniõigusliku staaži lisa pensioniõiguste eest, mis oli omandatud enne komisjoni teenistusse asumist vastavalt 3. märtsi 2011. aasta personalieeskirjade VIII lisa uute üldiste rakenduseeskirjade (edaspidi „uued üldised rakenduseeskirjad”) artikli 11 lõikele 2, ja otsus kaebuse rahuldamata jätmise kohta.

Hageja nõuded

—

tühistada otsus jätta rahuldamata hageja 24. jaanuari 2013. aasta kaebus, milles ta nõudis pensioniõiguste ülekandmise ajal kehtinud DGE ja kindlustusmatemaatilise määra kohaldamist;

—

tühistada Individuaalsete maksete haldamise ja maksmise ameti (PMO) 4. juuli 2012. aasta otsus, millega kohaldati uute üldiste rakenduseeskirjadega kehtestatud kindlustusmatemaatilist määra;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/60

7. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-40/13)

(2013/C 207/103)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindajad: advokaadid S. Orlandi, A. Coolen, J.-N. Louis, E. Marchal ja D. Abreu Caldas)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsus, mis käsitleb hageja pensioniõiguste ülekandmist liidu pensioniskeemi ja milles kohaldatakse ametnike personalieeskirjade VIII lisa artiklite 11 ja 12 uusi üldisi rakendussätteid.

Hageja nõuded

—

tunnistada ametnike personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldiste rakendussätete artikkel 9 õigusvastaseks;

—

tühistada 11. oktoobri 2012. aasta otsus kohaldada hageja pensioniõiguste ülekandmisele personalieeskirjade VIII lisa artikli 11 lõike 2 üldistes rakendussätetes, mis võeti vastu 3. märtsil 2011, sätestatud parameetreid;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/60

8. mail 2013 esitatud hagi — ZZ jt versus EIB

(Kohtuasi F-41/13)

(2013/C 207/104)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: ZZ (esindaja: advokaat L. Levi)

Kostja: Euroopa Investeerimispank

Hagi ese ja sisu

Esiteks nõue tühistada 2013. aasta veebruari palgatõendites sisalduvad otsused, millega määrati 2013. aastaks iga-aastane kohandamismäär 1,8 %, teatised, mille kostja edastas hagejatele 5. veebruaril 2013 ja 15. veebruaril 2013 ning nõue tühistada hilisemad palgatõendid. Teiseks nõue mõista institutsioonilt välja hüvitis väidetavalt kantud varalise ja mittevaralise kahju eest.

Hagejate nõuded

—

Tühistada hagejate 2013. aasta veebruari palgatõendites sisalduv otsus, millega määrati 2013. aastaks iga-aastane kohandamismäär 1,8 %, ja sellest tulenevalt tühistada hilisemates palgatõendites sisalduvad sarnased otsused ning vajadusel tühistada kaks teatist, mille kostja edastas hagejatele 5. veebruaril 2013 ja 15. veebruaril 2013;

—

mõista kostjalt iga hageja kasuks välja hüvitis varalise kahju eest: (i) maksmata töötasu, mis vastab 2013. aasta iga-aastase kohandamismäära kohaldamisele ehk töötasu tõus 1,8 % ajavahemiku eest 1. jaanuar 2013 kuni 31. detsember 2013; (ii) maksmata töötasu, mis vastab 2013. aasta 1,8 % iga-aastase kohandamismäära kohaldamise teel saadud summale töötasude osas, mida makstakse alates jaanuarist 2014; (iii) viivitusintress maksmata töötasu eest kuni tasumisele kuuluvate summade täieliku tasumiseni intressimääraga, mis tuleb arvutada Euroopa Keskpanga poolt kindlaks määratud põhiliste refinantseerimistoimingute puhul kohaldatava baasintressi alusel, mida on suurendatud kolme protsendipunkti võrra ja (iv) hüvitis ostujõu langemisest tekkinud kahju eest, mis on iga hageja puhul kokku esialgu hinnanguliselt 30 000 eurot;

—

mõista kostjalt iga hageja kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest summas 1 000 eurot;

—

mõista kohtukulud välja EIB-lt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/61

8. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus EMSK

(Kohtuasi F-42/13)

(2013/C 207/105)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindajad: advokaadid L. Levi ja A. Blot)

Kostja: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsus lõpetada hageja tööleping ning nõue hüvitada hageja poolt väidetavalt kantud varaline ja mittevaraline kahju.

Hageja nõuded

—

tühistada Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee peasekretäri kui lepingute sõlmimise volitusega asutuse 16. oktoobri 2012. aasta otsus lõpetada hageja tööleping;

—

vajadusel tühistada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 31. jaanuari 2013. aasta otsus, millega kinnitatakse hageja lepingu lõpetamine, ning teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 24. aprilli 2013. aasta otsus, millega jäetakse sõnaselgelt hageja vaie rahuldamata;

—

hüvitada hagejale tekitatud varaline kahju;

—

maksta hagejale ex aequo et bono kindlaks määratud summa ja mittevaralise kahju eest ajutiselt 15 000 eurot;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteelt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/61

8. mail 2013 esitatud hagi — ZZ jt versus EIP

(Kohtuasi F-43/13)

(2013/C 207/106)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: ZZ jt (esindaja: advokaat L. Levi)

Kostja: Euroopa Investeerimispank

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsused, mis sisaldusid 2013. aasta veebruari palgatõendil ja millega määrati kindlaks töötasude iga–aastase kohandamise piir 1,8 % aastaks 2013, ja tühistada hilisemad palgatõendid. Teiseks järgnev nõue mõista sellelt institutsioonilt välja hüvitis väidetavalt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju eest.

Hageja nõuded

—

tühistada otsus, mis sisaldus hagejate 2013. aasta veebruari palgatõendil ja millega määrati kindlaks töötasude iga–aastase kohandamise piir 1,8 % aastaks 2013, ja sellest tulenevalt tühistada sarnased otsused, mis sisalduvad hilisemates palgatõendites, ja vajadusel tühistada kaks teatist, mis kostja saatis hagejatele 5. veebruaril 2013 ja 15. veebruaril 2013;

—

mõista iga hageja kasuks välja varalise kahju hüvitisena (i) palgajääk, mis vastab iga–aastasele kohandamisele 2013. aasta eest, ehk 1,8 % võrra suurendamine 1. jaanuarist31. detsembrini 2013; (ii) palgajääk, mis vastab 1,8 % võrra iga–aastasele kohandamisele 2013. aasta eest palgasummadele, mida hakatakse maksma alates jaanuarist 2014; (iii) viivised palgajäägilt, kuni võlgnetavate summade täieliku tasumiseni, kohaldatav intressimäär arvutatakse välja Euroopa Keskpanga poolt peamiste refinantseerimistoimingute jaoks kehtestatud määra alusel, mis kehtis kõnealusel perioodil, ning millele on lisatud kolm punkti, ja (iv) kahjuhüvitis ostujõu vähenemise eest; tervikuna hinnatakse varalise kahju esialgseks suuruseks iga hageja kohta 30 000 eurot;

—

mõista kostjalt iga hageja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 1 000 eurot;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Investeerimispangalt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/61

8. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-44/13)

(2013/C 207/107)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindaja: advokaat C. Mourato)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Niisuguste komisjoni otsuste tühistamine, mis käsitlevad hüvitise saamist varalise kahju eest, mida hageja kandis elamistingimuste eest makstava toetuse õigusvastase arvutamise tõttu.

Hageja nõuded

—

Tühistada komisjoni 25. jaanuari 2013. aasta otsus, mille hageja sai kätte 28. jaanuaril 2013 ning mis puudutab PMO.1 30. märtsi 2012. aasta otsuse osalist tühistamist osas, milles see piirab 1. märtsiga 2007 viimati nimetatu nõude hüvitada elamistingimuste eest makstava toetuse, mille saamise õigus on hagejal alates 22. septembrist 2002, õigusvastase arvutamise tõttu kantud varaline kahju, ja osas, milles see võtab nimetatud hüvitise arvutamisel arvesse hageja tütre toitjakaotuspensioni 1. märtsist 2007 kuni 31. augustini 2008;

—

tühistada komisjoni 4. veebruari 2013. aasta otsus, mille hageja sai kätte 5. veebruaril 2013, ning hageja 2013. aasta veebruari palgatõend, mis puudutab 1. märtsil 2007 otsustatud paranduskoodi RRV seoses eespool viidatud kahju hüvitamisega, säilitades siiski selle palgatõendi tagajärjed kuni uue palgatõendi vastuvõtmiseni, milles kohaldatakse nõuetekohaselt personalieeskirjade lisa 10 artiklit 10 alates 31. detsembrist 2011 kuni 22. septembrini 2001;

—

kohustada komisjoni maksma esialgne täiendav summa 11 000 000 eurot kahju eest, mida hageja kandis 22. septembrist 2002 kuni 31. augustini 2008 elamistingimuste eest makstava toetusega seoses, ning samuti maksma intressi, mis tuleb arvutada kogu kantud kahju pealt ajavahemikul 22. septembrist 2001 kuni 31. detsembrini 2011 alates nende hüvitiste sissenõutavaks muutumisest kuni nende tegeliku maksmiseni ja Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele asjaomasel ajavahemikul kohaldatava intressimäära alusel, millele lisanduvad kaks protsendipunkti;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/62

15. mail 2013 esitatud hagi — ZZ jt. versus EIP

(Kohtuasi F-45/13)

(2013/C 207/108)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hagejad: ZZ jt. (esindaja: L. Levi)

Kostja: Euroopa Investeerimispank

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada töötasu teatistes sisalduvad otsused kohaldada Euroopa Investeerimispanga üldotsust, millega määratakse kogu personali töötasu tõusu määraks 2,3 %, ning otsus teeneteskaala kindlaksmääramise kohta, mis toob kaasa 1-3 % töötasu kaotuse ning sellest tulenev nõue mõista institutsioonilt välja töötasu vahe ning kahjuhüvitis.

Hagejate nõuded

—

Tühistada otsused kohaldada hagejatele EIP haldusnõukogu 18. detsembri 2012. aasta otsust, millega määratakse töötasu tõusu määraks 2,3 % ning EIP halduskomitee 29. jaanuari 2013. aasta otsust teeneteskaala kindlaksmääramise kohta, mis toob kaasa 1-3 % töötasu kaotuse (need otsused sisalduvad 2013. aasta aprilli töötasu teatistes) ning samas osas tühistada kõik järgnevates töötasu teatistes sisalduvad otsused ning vajaduse korral tühistada teabekiri, mille kostja saatis hagejatele 5. veebruaril 2013;

—

mõista kostjalt välja töötasu vahe, mis tuleneb EIP haldusnõukogu 18. detsembri 2012. aasta otsusest ning EIP halduskomitee 29. jaanuari 2013. aasta otsusest võrreldes teeneteskaala „4-3-2-1-0” ja nn „noorte” astmestiku „5-4-3-1-0” kohaldamisega, või teise võimalusena mõista kostjalt välja hagejate puhul, kes said teatise A, töötasu vahe võrreldes teeneteskaala 3-2-1-0-0 kohaldamisega ja nn „noorte” astmestikku kuuluvate hagejate puhul töötasu vahe võrreldes nn „noorte” astmestikuga „4-3-2-0-0”; sellele töötasu vahele tuleb lisada viivitusintress EKP määras, mida on suurendatud kolme punkti võrra, alates 12. aprillist 2013 ning seejärel iga kuu 12. kuupäevani kuni täieliku tasumiseni;

—

mõista kostjalt välja hüvitis kahju eest, mis tekkis ostujõu kaotusest ning mida esialgu hinnatakse ex aequo et bono 1,5 %-le iga hageja igakuisest töötasust;

—

mõista kohtukulud välja EIP-lt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/62

16. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-46/13)

(2013/C 207/109)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindajad: advokaadid S. Rodrigues ja A. Blot)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsus, millega jäeti rahuldamata arengu ja koostöö peadirektoraadi EuropeAid taotlus võtta hageja teenistusse II tegevusüksuse lepingulise töötajana ning nõue hüvitada talle tekitatud materiaalne kahju

Hageja nõuded

—

tühistada komisjoni (kui teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse) 4. oktoobri 2012. aasta otsus mitte võtta hagejat II tegevusüksuse teenistusse lepingulise abiteenistujana;

—

vajadusel tühistada teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse 7. veebruari 2013. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata hageja 19. oktoobri 2012. aasta kaebus;

—

hüvitada hagejale tekitatud materiaalne kahju;

—

määrata ex aequo et bono mittevaralise kahju esialgseks suuruseks 50 000 eurot;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/63

17. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus nõukogu

(Kohtuasi F-47/13)

(2013/C 207/110)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindaja: advokaat M. Velardo)

Kostja: Euroopa Liidu Nõukogu

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada otsus mitte kanda hagejat 2012. aasta edutamise raames palgaastmele AD edutatud ametnike nimekirja.

Hageja nõuded

—

tühistada nõukogu peasekretariaadi 20. juuli 2012. aasta otsus nr 63/12, mis käsitleb 2012. aasta edutamise raames edutatud ametnike nimekirja, milles hageja nime ei ole, ja nõue tühistada edutamiseks pädeva asutuse 11. veebruari 2011. aasta otsus;

—

mõista kostjalt välja viivitusintress ja tasandusintress määraga 6,75 % tekitatud mittevaralise ja varalise kahju eest;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/63

21. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus parlament

(Kohtuasi F-48/13)

(2013/C 207/111)

Kohtumenetluse keel: inglise

Pooled

Hageja: ZZ (esindaja: advokaat C. Bernard-Glanz)

Kostja: Euroopa Parlament

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada hageja 2011. aasta hindamisaruanne.

Hageja nõuded

—

tühistada hageja 2011. aasta hindamisaruanne, mida viimistleti ja muudeti ametisse nimetava asutuse 18. juuli 2012. aasta ja 29. jaanuari 2013. aasta otsustega;

—

tühistada ametisse nimetava asutuse 29. jaanuari 2013. aasta otsus, millega jäeti rahuldamata personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitaud kaebus;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/63

22. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus komisjon

(Kohtuasi F-50/13)

(2013/C 207/112)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindajad: advokaadid B. Cambier ja A. Paternostre)

Kostja: Euroopa Komisjon

Hagi ese ja sisu

Tühistada komisjoni otsus täiendava hüvitise taotluse üle, mille hageja esitas personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel varalise ja mittevaralise kahju eest täieliku hüvituse saamiseks, mis tal olevat tekkinud tema kutsehaiguse ja personalieeskirjade artikli 73 kohaselt tema taotluse läbivaatamisel toime pandud arvukate rikkumiste tõttu.

Hageja nõuded

—

tühistada komisjoni 7. augusti 2012. aasta otsus hageja taotluse kohta, mille ta esitas personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel 18. aprillil 2012 täiendava hüvitise saamiseks üldnormide ja personalieeskirjade asjassepuutuvate artiklite järgi;

—

tühistada komisjoni 14. veebruari 2013. aasta otsus, millega komisjon jättis rahuldamata personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 alusel esitatud kaebuse;

—

mõistja hagejale välja kutsehaiguse tõttu tekkinud varalise ja mittevaralise kahju eest 1 798 650 euro suurune summa, mis on üldnormidest tuleneva täieliku hüvitamise põhimõtte kohaselt hüvitatav ja millest on maha arvatud personalieeskirjade artikli 73 alusel makstav hüvitis, mida kohus võib vajadusel muuta menetluses oleva kohtuasja F-142/12 raames;

—

mõista hagejale välja 145 850 euro suurune summa mittevaralise kahju hüvitamiseks, mille tekitasid komisjoni tehtud vead;

—

mõista hagejale välja õigusabikulud ja väljamaksed ning viivisintress ja muud intressid, mida Euroopa Kohus peab õiglaseks ja sobivaks, alates 2004. aasta detsembrist ehk sellest ajast, millal oleks talle tekitatud kahju saanud välja arvestada ja hüvitada;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.

20.7.2013   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 207/64

31. mail 2013 esitatud hagi — ZZ versus EMSK

(Kohtuasi F-54/13)

(2013/C 207/113)

Kohtumenetluse keel: prantsuse

Pooled

Hageja: ZZ (esindajad: advokaadid T. Bontinck ja A. Guillerme)

Kostja: Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee

Hagi ese ja sisu

Nõue tühistada EMSK otsus jätta rahuldamata hageja poolt personalieeskirjade artikli 90 lõike 1 alusel esitatud taotlus hüvitise saamiseks kahju eest, mis talle on väidetavalt tekitatud haldusliku kiusamise või ahistamisega.

Hageja nõuded

—

tühistada EMSK peasekretäri 3. oktoobri 2012. aasta otsus osas, milles sellega jäetakse rahuldamata hageja 5. juuni 2012. aasta taotlus mõista välja kohane ja mõistlik hüvitis mittevaralise kahju, tema maine ja tervise kahjustamise ja tema teenistuskäigu ohustamise eest, mida hageja 24. oktoobri 2012. aasta kaebuse alusel on kinnitatud 22. veebruari 2013. aasta otsusega;

—

mõista hageja kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju ning tema maine ja tervise kahjustamise eest, hinnatuna 12 000 euro suurusele summale, mida võib menetluse käigus suurendada või vähendada;

—

mõista hageja kasuks välja hüvitis selle eest, et tema karjääri on kahjustatud toimunud juurdluste ja menetluste tõttu hilinemisega edutamise läbi, taastades tema teenistuskäigu palgaastmel AST 5, mida võib menetluse käigus muutuda, ja teise võimalusena mõistes välja kohase hüvitise, mille suuruseks on hinnanguliselt 41 403,09 eurot, kuid mida võib menetluse käigus suurendada;

—

mõista kohtukulud välja EMSK-lt.