4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/1

—

Komitee kutsub Euroopa Liidu institutsioone ja riikide valitsusi üles oma poliitilist kohustust uuendama, et kaasata kõik asjaomased partnerid (Euroopa Parlament, Regioonide Komitee, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee, riikide parlamendid, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, sotsiaalpartnerid, organiseeritud kodanikuühiskond, riikide majandus- ja sotsiaalnõukogud või sarnased organid, linnad ja kõik teised kohaliku omavalitsuste vormid) strateegiasse „Euroopa 2020”.

—

Komitee võtab endale kohustuse jätkata koostööd riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude, sarnaste organite ja organiseeritud kodanikuühiskonna riiklike esindajatega, muutudes Euroopa kontaktpunktiks ning luues neile eraldi platvormi edasiseks tööks strateegia „Euroopa 2020” raames.

—

Pikaajalises perspektiivis usub komitee, et Euroopa Liidus tuleks luua pikaajaline visioon sidusrühmade kaasatuse lõppeesmärgist ning tegeleda selle järkjärgulise arendamisega.

—

Lühiajalises perspektiivis usub komitee, et väikesed muudatused võivad arengut oluliselt mõjutada. Eelkõige peavad liikmesriigid ja Euroopa Komisjon viivitamatult üle vaatama ajakava ja protsessid kõigi sidusrühmade tõelise kaasatuse ja kaasvastutuse võimaldamiseks.

2.1

18. aprillil 2012 palus tulevane eesistujariik Küpros Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteel valmistada ette arvamus teemal „Osalusprotsesside ja kohalike omavalitsuste, valitsusväliste organisatsioonide ja sotsiaalpartnerite kaasatuse suurendamine strateegia „Euroopa 2020” rakendamisel”, eesmärgiga muuta see küsimus prioriteediks nii eesistumisajal kui ka mitteametlikul tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogul (EPSCO) juulis 2012.

Kuna Euroopa poolaasta toimub nüüd juba kolmandat aastat, on sobiv aeg üle vaadata osalusprotsessid strateegias „Euroopa 2020” ning uurida, kuidas neid saaks arendada.

2.2

Komitee strateegia „Euroopa 2020” juhtkomitee ülesanne on riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ning liikmesriikide sarnaste organite töö üle vaadata ning nad kokku tuua, et jagada kogemusi strateegia „Euroopa 2020” raames osalusprotsesside parandamiseks.

2.3

Komitee rolli strateegia „Euroopa 2020” rakendamisel (1) on nüüd täies ulatuses tunnustatud ning komitee soovib jagada oma soovitusi selle kohta, kuidas strateegia „Euroopa 2020” ja Euroopa poolaasta raames osalusprotsesse parandada.

3.1

Euroopa Liit ning selle elanikkond kannatab raske majandus- ja finantskriisi all, millel on olnud tõsised tagajärjed kogu Euroopa Liidule ning selle kodanikele. Paljud liikmesriigid on läbi elanud äärmiselt keerulisi olukordi ning kõrge töötuse tase on endiselt probleem. Seetõttu arvab komitee (nagu on väljendatud mitmes arvamuses viimase kolme aasta jooksul), et strateegia „Euroopa 2020” on praegu tähtsam kui kunagi varem, sest selles sisaldub laiaulatuslik reformi tegevuskava, mille eesmärk on tagada jätkusuutlik majanduskasv ning rajada vastupidavam Euroopa Liit.

3.2

Strateegia „Euroopa 2020” arukaks, jätkusuutlikuks ja kaasavaks majanduskasvuks on kõige tähtsam kasvustrateegia põhiliste poliitikavaldkondade eesmärkide loomisel ELi ja liikmesriikide tasandil. Selle kohaldamisala on väga lai: üldine eesmärk on toetada arukat, jätkusuutlikku ning kaasavat majanduskasvu ning soodustada edusamme innovatsiooni ning teadus- ja arendustegevuse, kliimamuutuste, energeetika, töötuse, tööstuspoliitika ning sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse valdkondades, tegeleda vaesuse, ühtekuuluvuspoliitika ja paljude muude teemadega.

3.3

Strateegia „Euroopa 2020” juhtimise kaudu koondatakse Euroopa, riikide ja jagatud pädevused mitmetasandilisse süsteemi, aidates seega kaasa Euroopa integratsiooni legitiimsuse süvendamisele. Võrreldes Lissaboni strateegiaga on strateegias „Euroopa 2020” ühendatud juhtalgatused, mis seavad keskmeks ja toetavad tähtsaid teemavaldkondi, prioriteete, peamisi eesmärke ning tugevdatud ja ranget järelevalve süsteemi – arengute (või nende puudumise) kriitilise hindamise võimalusega riigi tasandil.

3.4

Võrreldes Lissaboni strateegiaga on aruandlusmehhanism teistsugune, mitte ainult seetõttu, et see on kontsentreeritum, vaid et see on nüüdsest ühtlustatud uute ja täiendatud majanduse juhtimise süsteemide protsessidega. Seega esitatakse näiteks stabiilsus- ja lähenemisprogramm ning riikide reformikavad Euroopa Komisjonile samal ajal, mis võimaldab komisjonil saada terviklikumat pilti iga liikmesriigi hetkeolukorrast ning edasistest plaanidest.

3.5

Esmakordselt rõhutati protsessi muutust strateegia „Euroopa 2020” dokumendis endas, kus selgitati, et „meil tuleb saavutada suurem isevastutus” ning „samuti tuleb rohkem kaasata riiklikke ja piirkondlikke sidusrühmasid ning tööturu osapooli”. Eriliselt rõhutati, et nii Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kui ka Regioonide Komitee peaksid olema rohkem kaasatud. Osalusprotsesside vajadust korrati mitmel puhul, eelkõige Euroopa Ülemkogu 2010. aasta märtsi järeldustes ning Euroopa Komisjoni välja antud juhendis riikide reformikavade koostamise, rakendamise ja järelevalve kohta strateegia „Euroopa 2020” raames, milles rõhutatakse, et riikide parlamentide, sotsiaalpartnerite, piirkondade ja teiste sidusrühmade suurem kaasatus on riikide reformikavade ettevalmistamisel ja strateegia isevastutuse suurendamisel oluline.

4.1

Kolm aastat pärast strateegia „Euroopa 2020” rakendama hakkamist on selge, et mitmed liikmesriigid soovivad kaasata sotsiaalpartnereid ja organiseeritud kodanikuühiskonda Euroopa poolaastasse ning on kaasanud neid partnereid juba riiklikesse protsessidesse. Kuid selle soovi rakendamine on ebaühtlane: huvi on erinev ning isegi kui huvi on olemas, erineb partnerite tegelik protsessis osalemise tase. Paljud liikmesriigid teavitavad oma partnereid ja konsulteerivad nendega, kuid tihti ei ole see protsess piisavalt kontsentreeritud ning osalejatele võib tunduda, et puudub sidusus või üldine strateegia. Komiteele ja teistele on eelkõige muret valmistanud väga lühikesed tähtajad, mis tihti ei jäta praktiliselt üldse aega korralikuks aruteluks sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna organisatsioonide või riikide parlamentidega. Muret ei tuntud mitte ainult riigi tasandil, ka Euroopa tasandil on paljud organisatsioonid küsinud, kas Euroopa poolaasta protsessi ja juhtimist ning strateegia „Euroopa 2020” raames teostavat järelevalvet saaks parandada. Euroopa Parlament on teinud poliitilisi soovitusi oma rolli ning tehtava panuse paremaks määratlemiseks (2) ning Regioonide Komitee teeb ettevalmistusi, et peagi välja anda oma suunised.

4.2

Komitees on strateegia „Euroopa 2020” juhtkomitee loomine aidanud komitee tööd suunata ning andnud komiteele rühma, millel on ülevaade kõigist strateegia „Euroopa 2020” valdkondadest ning nendega seotud ettepanekutest, mitte ainult erinevad killud sellest. Komisjoni esindajad ja teised osalejad võtavad pidevalt osa juhtkomitee koosolekutest. Selleks, et tugevdada seost riikide asutustega, kutsub juhtkomitee riikide majandus- ja sotsiaalnõukogusid ning samalaadseid organeid korrapäraselt osalema Euroopa poolaasta olulistel koosolekutel ning korraldab koostöös liikmesriikide kodanikuühiskonna osalejatega kohapeal strateegia „Euroopa 2020” üritusi. Seda tööd tuleb tõhustada ja arendada.

4.3

Komitee osa riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude kokku toomisel, mitte ainult Euroopa poolaastale ja strateegiale „Euroopa 2020” keskendudes, on olnud kasulik ka komitee ja kõnealuste nõukogude ning samalaadsete organite analüüside koostamisel, üleeuroopalistest olukordadest arusaamise kujundamisel ning nii komitee kui ka nõukogude ettepanekute parandamisel.

5.1

On selge, et Euroopa poolaasta mõju optimeerimiseks oleks strateegia „Euroopa 2020” raames osalusprotsesside parandamine ja suurendamine kasulik nii strateegiale endale kui ka lõppkokkuvõttes kodanike heaolule.

5.2

Euroopa Liit ning selle liikmesriigid viitavad sageli osalusprotsesside kasulikkusele ning organiseeritud kodanikuühiskonna kaasamisele. Tegelikult on sotsiaalpartneritel ja laiemal üldsusel sisse seatud mitmeid protsesse ja süsteeme. Seega on kasulik selgelt välja öelda, miks see on tegelikult nii oluline ja mida on võimalik võita suuremat osalust tagavast korralikult toimivast süsteemist. Sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna ennetava kaasamisega võib luua:

6.1

Kuni praeguseni Euroopa ja riigi tasandil kasutatud protsesside puhul usub komitee, et palju on vaja ära teha ning et neid protsesse saab kasutada sellise süsteemi kujundamiseks, mis loob tõelise partnerluse Euroopa Liidu institutsioonide, riikide valitsuste, sotsiaalpartnerite, kodanikuühiskonna organisatsioonide, riikide ja piirkondlike valitsuste ja teiste sidusrühmade vahel. See nõuab keskendunud ja kontsentreeritud jõupingutust ning seda ei saavutata kiiresti. Kuid komitee arvates tuleks selliseid süsteeme arendada järk-järgult strateegilise ja tervikliku mitmetasandilise partnerlusprotsessi kujundamise kaudu, samas rakendades kiiresti lihtsaid meetmeid, mis võiksid olukorda lühiajaliselt parandada.

6.2

Eelkõige kutsub komitee kõiki Euroopa institutsioone ja riikide valitsusi üles uuendama oma poliitilist kohustust regulaarsemalt ja süsteemsemalt kaasata sotsiaalpartnereid, kodanikuühiskonna organisatsioone, riikide parlamente, piirkondlikke ja kohalikke omavalitsusi ja kõiki teisi sidusrühmi, tagades, et see toimub võimalikult laiaulatuslikult strateegia „Euroopa 2020” raames toimuvates jõulistes, aktiivsetes ja jätkusuutlikes osalusprotsessides. Lissaboni lepingus rõhutatakse vajadust konsulteerida otsuste tegemise protsessis Euroopa tasandil kodanikuühiskonnaga. Kui liikmesriigid soovivad suuremat isevastutust ja kaasatust nii strateegiasse „Euroopa 2020” kui ka Euroopa protsessi, siis peaksid nad järgima sama mudelit, konsulteerides majandus- ja sotsiaalnõukogude ja sarnaste organitega nii tihti kui võimalik.

7.1

Enda rolli kohta arvab komitee, et ülioluline on jätkata strateegiale „Euroopa 2020” keskendumist ning kõigi poolte strateegilist kaasamist sellesse, et säilitada strateegia ja selle osade võimalike koostoimete täheldamise võimalus.

7.2

Komitee usub, et ta enda strateegia „Euroopa 2020” juhtkomitee tehtud tööd tuleks jätkata ja täiendada. Juhtkomitee peab jätkuvalt keskenduma strateegiale ning selle mõjule laiemale üldsusele ning jätkama komiteesisest teabevahetust nende liikmetega, kes ei osale juhtkomitee töös, tagamaks, et kõik saaksid kasu juhtkomitee ülevaadetest ja tähelepanekutest.

7.3

Komitee leiab, et juhtkomitee järk-järgult saadud tulemustel riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude (seal, kus nad on olemas) sidemete ja töö koordineerimisel on olnud väga positiivse mõju, kuid tulemusi saaks veelgi parandada. Paljudel neist organisatsioonidest ja nende liikmetel on strateegia „Euroopa 2020” raames riigi tasandil oluline ülesanne. Strateegias „Euroopa 2020” osalemise suurendamise suhtes arvab komitee, et selles valdkonnas võib märkimisväärset kasu lõigata kiiretest ja lihtsatest meetmetest. Komitee usub, et tal on suurepärased võimalused saada riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ja sarnaste organite jaoks Euroopa kontaktpunktiks, eelkõige abistades neid strateegia „Euroopa 2020” raames tehtavates töödes. Komitee on valmis selleks kohustuseks ning alustama seda protsessi, et veelgi parandada kontakte ja koostööd, kaasates riikide majandus- ja sotsiaalnõukogusid ning samalaadseid organeid esimesel võimalusel üritusesse, milles keskendutakse strateegiale „Euroopa 2020”.

8.1

Komitee toetab tuliselt eesistujariigi Küprose kavatsust keskenduda strateegia „Euroopa 2020” raames osalusprotsesside parandamisele ning pühendada osa 2012. aasta juuli mitteametlikust tööhõive, sotsiaalpoliitika, tervise- ja tarbijakaitseküsimuste nõukogust sellele tööle. Komitee toetab täies ulatuses seda esimest kindlat sammu, mis võimaldab liikmesriikidel ja Euroopa Komisjonil põhjalikult uurida, kuidas nad kumbki saaksid oma tegevust parandada.

8.2

Komitee kutsub kõiki liikmesriike üles riigi tasandil selgitama, milliste strateegia „Euroopa 2020” raames võetavate meetmete eest vastutavad millised valitsusasutused ning millised on riikide reformikavade koordineerimise või järelevalve eest vastutavate ametite ja tegeliku rakendamise eest vastutavate ametite suhted. Juba selle lihtne selgitus igas liikmesriigis võimaldaks pooltel parema tulemuse saamiseks õigete organitega suhelda.

8.3

Komitee usub, et täielik läbipaistvus igas liikmesriigis kasutatavate osalusvormide puhul ning nende protsesside ja vahendite kirjeldused, mida valitsused kavatsevad kasutada, võimaldavad olukorda kõigi jaoks selgemaks muuta (mis toimub, miks ja kuidas).

8.4

Komitee usub, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid viivitamatult läbi vaatama eri tegevuste ajakava Euroopa poolaastal. Peaaegu kõigi sidusrühmade väljatoodud püsivaim probleem olemasolevates struktuurides on see, et ajakava ei jäta piisavalt aega läbimõeldud vastuse andmiseks või korralikuks aruteluks. Liikmesriigid peaksid viivitamatult üle vaatama praegu kehtestatud tähtajad ning kaaluma, kuidas neid mõistlikumaks muuta.

8.5

Komitee julgustab aktiivselt kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi suurendama oma kaasatust strateegia „Euroopa 2020” protsessides nii riiklikus raamistikus kui ka otseselt ELi tasandil. Regioonide Komitee loodud strateegia „Euroopa 2020” järelevalveplatvorm on suurepärane näide selle eesmärgi suunas tegutsemisest. Komitee usub, et seda suuremat kaasatust peaksid toetama riikide valitsused. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tähelepanekud kohalike arengute ja võimalike rakenduste suhtes on olulise tähtsusega vajalike elementide määramisel, et strateegia „Euroopa 2020” saaks täies ulatuses toimida.

9.1

Komitee leiab, et pideva dialoogi jaoks tugevate struktuuride loomiseks on juba olemas väga kasulikke mudeleid. Komitee usub, et Euroopa Nõukogu koostatud heade tavade juhend kodanike osalemiseks otsustusprotsessis (3) pakub selleks suurepärase raamistiku ja põhimõtted, mida saab kohaldada strateegiale „Euroopa 2020”. Nende põhimõtete kasutamine võimaldab Euroopa Liidul ja liikmesriikidel juhtida arutelu järk-järgult osalemise ühelt tasemelt teisele, alates suhteliselt madalalt osalemise tasemelt, kus keskendutakse peamiselt teabe andmisele, liikudes edasi avatud konsultatsioonini, millele järgneb osalejate dialoogi parandamine, kuni lõpuks saab arendada tõelise partnerluse. Need on juhendis kirjeldatu järgi osalusprotsesside neli peamist etappi. Komitee usub, et strateegia „Euroopa 2020” protsessid peaksid hakkama järk-järgult liikuma osalemise ühelt tasemelt teisele. Juhend pakub ka mitmeid väga kasulikke vahendeid, mida võiks strateegia „Euroopa 2020” protsessidele kohaldada.

9.2

Liikmesriikide organiseeritud kodanikuühiskond peaks osalema Euroopa poolaastal kogu selle kestuse ajal. Üks peamisi protsesse programmide koostamise valdkonnas on riikide reformikavade koostamine. Koostamisprotsess liikmesriikides peaks tuginema laiaulatuslikul ja koostööaltimal dialoogil sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonnaga. Need osalised ei paku mitte ainult oma teadmisi eesmärkide seadmisel ning programmide ja strateegiate koostamisel sellistes valdkondades nagu tööhõive, haridus ja sotsiaalne kaasatus, vaid nad on ka peamised osalised nende strateegiate rakendamisel.

9.3

Teine Euroopa poolaasta oluline etapp on riigipõhiste soovituste avaldamine ja läbivaatamine. Euroopa sotsiaalpartnereid ja organiseeritud kodanikuühiskonda tuleb teavitada ja nendega tuleks konsulteerida iga liikmesriigi põhiste soovituste osas. Sellega seoses on ajastamine äärmiselt oluline, andmaks organiseeritud kodanikuühiskonnale võimaluse osaleda järgmiste tsüklite tulevikuväljavaadete sõnastamise varases etapis.

9.4

Komitee on varasemates arvamustes soovitanud kasutada võrdlusanalüüsi kui viisi, millega mõõta tehtud edusamme strateegia „Euroopa 2020”rakendamisel. Siinkohal analüüsib ja kehtestab riigi majandus- ja sotsiaalnõukogu või sarnane organisatsioon oma prioriteetsed kriteeriumid, kasutades selleks Eurostati veebilehel vabalt kättesaadavat statistikat. Mõned majandus- ja sotsiaalnõukogud juba teevad seda ja teisi majandus- ja sotsiaalnõukogusid tuleks julgustada sama tegema. Tänu võrdlusanalüüsile saavad sidusrühmad pidevalt jälgida reformide rakendamist. See annab väärtusliku panuse riikide reformikavade läbivaatamisse.

9.5

Tuleb astuda samme, et elavdada arutelu selle üle, kuidas strateegiat „Euroopa 2020” liikmesriikides rakendatakse, ja valitsused peaksid välja töötama tõhusamad protsessid, et saada tagasisidet selle kohta, millist mõju avaldab strateegiale ulatuslikum kodaniku- ja sotsiaaldialoog. Siinkohal võib eriti väärtuslik olla kodanikuühiskonna roll järelevalves. Liikmesriikides regulaarselt toimuvad konverentsid, kus osalevad kõik asjaomased sidusrühmad, oleksid kasulikud, nagu ka avatud konsultatsioonid parlamendis, kus tutvustatakse riikide reformikavasid.

9.6

Euroopa Liidu institutsioonide järjest suurem teadlikkus vajadusest konsulteerida organiseeritud kodanikuühiskonnaga on vastuolus raskustega, millega enamik riikide majandus- ja sotsiaalnõukogudest ja sarnastest organitest praegu vastamisi seisavad. Neid organisatsioone rahastatakse enamasti suures osas riigieelarvest. Paljudes liikmesriikides on nende eelarvet kärbitud. Selle tulemusel on riikide majandus- ja sotsiaalnõukogud ja sarnased organid keskendumas ainult oma riigi prioriteetidele ja vähendamas oma osalust Euroopa Liidu tasandil. Euroopa Liidu institutsioonid peaksid kaaluma, kuidas neile organisatsioonidele toetust ja abi pakkuda, vähemalt seoses osalemisega Euroopa poolaastal.

9.7

Kuna kontaktpunktist riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude ja sarnaste organite järelevalve teostamiseks võib olla palju kasu, siis võiks Euroopa Komisjon kaaluda seda, et teha komitee ülesandeks korraldada vähemalt üks kord aastas kõikide riikide majandus- ja sotsiaalnõukogude või sarnaste organite ja asutustega konverents või et ta toetaks selle korraldamist. Konverentsi tuleks hoolikalt ajastada, et see toimuks Euroopa poolaastal, et sellel saaks arutada Euroopa poolaastat, strateegiat „Euroopa 2020” ja nende nõukogude panust ja parimaid tavasid kõnealuses valdkonnas.

10.1

Komitee usub, et sidusrühmad võiksid ka ise uuendada oma võetud kohustust strateegia „Euroopa 2020” protsessides. Kuigi komitee leiab, et peamine vastutus on jätkuvalt liikmesriikidel ja nad peavad läbi vaatama partnerite kaasamise protsessid, võiksid sidusrühmad ise üksteiselt rohkem õppida ja julgeda enesekindlamalt otse Euroopa Liidu institutsioonide ja riikide valitsustega dialoogi pidada. Hoolimata sellest, et valitsused peavad kiiresti läbi vaatama protsesside ajastamise, peaksid sidusrühmad parandama ka Euroopa poolaasta etappide kavandamist.

11.1

Oma taotluses Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele rõhutas eesistujariik Küpros just vajadust saada soovitusi selle kohta, kuidas kodanikuühiskonda paremini otsuste rakendamisse ja järelmeetmetesse sellistes poliitikavaldkondades nagu vaesus ja tõrjutus kaasata. Komitee leiab, et sidusrühmade osalus struktureeritud ja korrapärases dialoogis ELi ja riigi tasandil mõjutab otsustavalt võimalusi tõhusate lahenduste leidmisel kõnealustes poliitikavaldkondades.

11.2

Oleks kasulik arendada poliitikameetmete kujundamisel, rakendamisel ja asjaomaste järelmeetmete võtmisel vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemise platvormi töödes partnerlust (inglise keeles stakeholder approach ) ja struktureeritud dialoogi kodanikuühiskonna osalejatega. Sellistes valdkondades nagu vaesus ja tõrjutus on sageli kodanikuühiskonna osalejad need, kes esimesena märkavad ühiskonna suundumusi ja arengut ning juhivad neile tähelepanu. Nende eesmärgistatud tegevus kasutajaperspektiivi ja ennetustöö rõhutamiseks, aga ka uuenduslike teenuste arendamine ja rakendamine nendele sihtrühmadele, pakub väärtuslikke teadmisi ja kogemust vaesuse ja tõrjutuse vastu võetavate strateegiliste meetmete kohta. Siinkohal soovib komitee rõhutada sotsiaalmajanduse ja valitsusväliste organisatsioonide strateegilist osatähtsust, sest nende eesmärk on vähendada vaesust, edendada uute töökohtade loomist ja selliste teenuste arendamist, mis täidavad loominguliselt ühiskonna vajadusi.

11.3

Nendes poliitikavaldkondades on oluline mainida liikmesriikide sotsiaalaruandeid (National Social Reports, NSR), mis täiendavad riikide reformikavasid ning mille koostab sotsiaalkaitsekomitee (Social Protection Committee). Nendes aruannetes, mis põhinevad avatud koordineerimismeetodil, hinnatakse strateegia „Euroopa 2020” sotsiaalset mõõdet, tehakse iga-aastase kasvustrateegia alusel kindlaks kõige pakilisemad reformid ning pakutakse välja konkreetsed meetmed. Esmatähtis on käivitada protsess, millega saaks sidusrühmi paremini liikmesriikide sotsiaalaruannete koostamisse kaasata, sest seda ei tehta veel piisavalt, ning siduda need aruanded paremini riikide reformikavadega. Avatud koordineerimismeetodit on sotsiaalkaitse küsimuses väga oluline tugevdada, võttes aluseks integreeritud riikide strateegiad ja eesmärgiks luua tugevam seos vaesuse vastu võitlemise Euroopa platvormiga.

11.4

Iga-aastastele Euroopa üritustele vaesuse ja tõrjutuse vastu võitlemisel peaks järgnema asjakohane arutelu riigi tasandil ning selleks peaks tegema koostööd avaliku sektori asutustega, vaesuses elavate inimestega, valitsusväliste organisatsioonidega, sotsiaalmajanduse organisatsioonidega, sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna teiste osalejatega. Eesmärk peaks olema analüüsida ühiselt edusamme ja puudusi kõnealustes poliitikavaldkondades ning soovitada reforme. See peaks toimuma samal ajal riikide reformikavade koostamisega.

11.5

Ka korrapäraseid kohtumisi ja konsultatsioone konkreetsetes küsimustes tuleks ajaliselt kavandada nii, et asjast huvitatud osalejad saaksid oma huvi üles näidata. Partnerluse raames tuleks hinnata ka iga-aastase majanduskasvu analüüsi sotsiaalset mõju ja tehtud edusamme.

11.6

Riikide reformikavad ja riikide eesmärkide kehtestamine on strateegia „Euroopa 2020” ja vaesuse vähendamise poliitiliste strateegiate rakendamisel esmatähtsad. On oluline, et vaesuse vastu võitlemise eesmärk oleks õigesti seatud ja et see hõlmaks vaesusest ja suurenevast tõrjutusest ohustatud rühmi, nii et strateegiad ja reformid oleksid tõhusalt neile rühmadele suunatud. Siinkohal on keskse tähtsusega kodanikuühiskonna osalejate kaasamine ja partnerlus nendega, kuna nad avastavad sageli varakult uusi riskirühmi või teevad kindlaks suureneva ohu tõrjutud rühmade jaoks.

4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/6

1.1

ELi SKPst keskmiselt 5 % moodustava pangandussektori peamine ülesanne peab olema reaalmajanduse ning eelkõige innovatiivsete ettevõtete ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kasvu rahastamine, kuna need ettevõtted on Euroopa majandust edasiviiv jõud, ning samal ajal kindlustada hoiustajate hoiuseid.

1.2

Komitee kiidab Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide püüdeid tugevdada pangandussektorit ja hoida ära uusi finantskriise riskide vähendamise ja nende mõju leevendamisega.

1.3

Komitee leiab, et hiljutistest majandus- ja finantskriisidest tuleb teha omad järeldused ning kohaldada uut käsitlusviisi riigi-, Euroopa ja rahvusvaheliste asutuste teostatavale tõhusamale järelevalvele ning anda finantsasutustele suurem vastutus.

1.4

Komitee toetab meetmeid, mille eesmärk on tugevdada pankade kapitali struktuuri ja nende suutlikkust majandust rahastada, hoiatades pangajuhte kiusatuse eest saada väga lühiajalist kasu ning turge destabiliseerivate spekulatiivsete tegevuste eest.

Pangajuhtide ja riiklike, Euroopa ja pangasiseste järelevalveorganite vastutusvaldkonnad peaksid olema selgelt ja paremini määratletud, et edendada läbipaistvatel reeglitel tuginevat eetilist käitumist.

1.5

Komitee juhib tähelepanu kontrollimeetmete kuhjumisest tulenevatele raskustele ning väljakutsetele, millega 8 000 Euroopa panka peavad Euroopa keerulises majanduslikus olukorras, kus valitseb võlakriis, mille ulatus ja tagajärg ei ole veel hoomatav, majanduse rahastamise jätkamiseks toime tulema.

1.6

Euroopa pangad on tihedas konkurentsis kolmandate riikide pankadega, millele ei kehti nende päritoluriigis samad seaduslikud ja regulatiivsed nõuded kui Euroopas.

1.7

Kapitali struktuuri tugevdamise meetmetega nähakse ette suuremaid ja parema kvaliteediga omavahendeid, paremat riskide katmist, finantsvõimenduse määra ja uue likviidsuse käsitlusviisi kehtestamist. Need meetmed võivad avaldada mõju pankade bilansile ja tuua kaasa nende tulususe märkimisväärse vähenemise.

1.8

Seetõttu kalduvad pangad oma suurust piirama, et muutuda tugevamaks, orienteeruda kõige tasuvamatele tegevustele ning piirata finantsteenuste pakkumist, et paremini kontrollida oma riskipositsiooni.

Mõned peavad vajalikuks pöörduda tagasi algse ülesande juurde: võtta vastu klientide hoiuseid, kaitsta hoiustajaid ja rahastada reaalmajandust.

1.9

Komitee leiab, et kommertspankade tegevus on soovitav taas järk-järgult äri- ja investeerimispankade tegevusest lahutada. Praegune ülemaailmne kriis näitab, et piiranguteta liberaliseerimisel põhinev globaalne finantssüsteem hõlmab riske, mis tulenevad sellest, et turud kasutavad seda vabadust halvasti.

1.10

Uutel kapitalinõuete kohustustel, sealhulgas väga hea kvaliteediga omavahendite määra tõstmisel 9 %-ni 60 süsteemselt olulise panga puhul 30. juuniks 2012. aastal ja teiste pankade puhul 2018. aasta lõpuks, võivad olla katastroofilised tagajärjed kohalike pankade ja ühistupankade jaoks, mis on VKEde ja mikroettevõtjate suhtes üldiselt vastutulelikumad. Kapitalinõuded ei tohiks olla ühegi pankade rühma suhtes diskrimineerivad.

1.11

Kui pankadel on raske kapitali kaasata, siis on ka VKEdel raskem vajalikke finantseeringuid saada. Tuleks vältida laenuraha kättesaamatumaks muutumist ja panga teenustasude suurendamist. Komitee kutsub komisjoni, Euroopa Pangandusjärelevalvet (EBA) ja riiklikke järelevalveameteid üles tagama, et väikeste pankade kapitalipuhvrid oleksid kohandatud nende majandusmudelile.

1.12

Usaldatavusnõuded põhjustavad juba praegu seda, et väikeettevõtetele, sh alustavatele, innovatiivsetele ja riskantsematele ettevõtetele antakse vähem laenu ja nendele antav laen muutub kallimaks. Euroopa ei saavuta strateegia „Euroopa 2020”, digitaalarengu tegevuskava, Euroopa aktiivse pilvandmetöötluse, energia tegevuskava 2050 ja Euroopa väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” eesmärke, kui uute usaldatavusmeetmete rakendamisel vähenevad väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele mõeldud finantseeringud.

Komitee kutsub komisjoni üles väga tähelepanelikult jälgima krediidi ja panga teenustasude arenguid ettevõtjate ja eraisikute suhtes.

1.13

Meetmetel, mille eesmärk on tagada turgude tõhusam järelevalve riiklike, Euroopa ja rahvusvaheliste asutuste poolt, on ulatuslikud tagajärjed pankade korraldusele ja sisekontrollile. See toob kaasa juhtkonna vastutuse suurendamise, kohustuse hoolikamalt hinnata omakapitali rentaablust ja parema riskide juhtimise. Pangad peavad koostama oma müügiprognoosid ning oma tootearenduse ja pangaportfellide strateegiad, võttes arvesse nende rentaablust ja hinnates omakapitali vastuvõtuvõimet. See toob kaasa struktuuride ümberkorraldamise, suurendades IT-osakondade, kontrolli ja riskide juhtimise olulisust ja tööhõivet muude traditsioonilisemate ametikohtade arvelt.

1.14

ELi pangad annavad tööd rohkem kui 3 miljonile töötajale, kellest suurem osa töötab jaepanganduses. Alates 2011. aasta algusest on kaotatud rohkem kui 150 000 töökohta ja suletud mitmeid pangakontoreid. Erinevate prognooside kohaselt kaotatakse 2012. aastal veel 100 000 töökohta. Komitee palub komisjonil toetada valdkondliku sotsiaaldialoogi parandamist ja edendada sotsiaalpartneritega kooskõlastamist algatuste puhul, mis mõjutavad selle elukutse arengut.

1.15

Komitee soovib, et uute eeskirjade rakendamisel võetakse arvesse liikmesriikide erinevust, eelkõige ELi uute liikmesriikide puhul, kus laenuturud ei ole veel saavutanud oma täit potentsiaali ning kus suurem osa pankadest kuulub suurtele Euroopa ja ülemaailmsetele pangagruppidele. Oma bilansi parandamiseks ja uutele kohustuste täitmiseks võivad need grupid hakata oma filiaalidest vahendeid üle kandma ja piirama investeeringuid, vähendades märkimisväärselt nende riikide majanduse rahastamist. Komitee tuletab siinkohal meelde Viini algatusega võetud kohustust mitte vähendada likviidsust. Tuleks kaitsta teatavaid originaalmudeleid, nt ühistupankasid Saksamaal ja Poolas. Ainuüksi Poolas kuulub sellesse sektorisse rohkem kui 300 panka. Tegemist on sektoriga, mille puhul ei ole ilma üleminekuperioodita võimalik saavutada põhjalikku reformi, millega kehtestatakse uued eeskirjad.

1.16

Ühtlustamistegevusega peaks kaasnema Euroopa Pangandusjärelevalve volituste suurendamine. Komitee tuletab meelde, et kapitali vaba liikumine tagatakse Euroopa tasandil, samas kui hoiuste turvalisus ja pankade maksevõime kuulub riigiasutuste pädevusse. Laenuturud erinevad liikmesriigiti. Liikmesriikides, kus laenuturud on liiga vähe arenenud, võib võla tasemele liiga kiire järelejõudmine põhjustada spekulatiivse mulli tekke. Kui usaldatavusnõudeid rakendatakse Euroopa Liidu tasandil ühetaoliselt, siis ei saa riigiasutused õigel ajal sekkuda. Siiski väärib kaalumist mitmete Euroopa liidrite ettepanek luua ELi pangandusliit, et luua süsteemselt oluliste pankade ELi tasandil järelevalve ja hoiuste tagatised pankroti korral.

1.17

Maailma tasandil võivad Euroopa pangad oma konkurentidega võrreldes muutuda vähem konkurentsivõimeliseks. Nende pankade jaoks, mis koguvad täiendavaid omavahendeid, on suurem osa vahenditest kättesaadavad Aasia ja Lähis-Ida riiklikest investeerimisfondidest ja pankadest. On tõsine oht, et Euroopa pangandussüsteemi omandistruktuur väljub ELi liikmesriikide kontrolli alt. Sel põhjusel palub komitee Euroopa asutustel teha rohkem jõupingutusi selleks, et samasuguseid usaldatavusnõudeid kohaldataks ka rahvusvahelisel tasandil, sest eesmärk on saavutada tõeline ülemaailmne reguleerimine.

1.18

Uued infotehnoloogiad, nagu e-pangandus, mobiilne pangandus, turvalised virtuaalsed ülekanded (elektrooniline allkiri) ja pilvandmetöötlus on põhjalikult muutmas traditsioonilisi pangateenuseid. Pankadel on raske ülesanne rahastada reaalmajandust ning samal ajal seista silmitsi uue tehnoloogia kasutuselevõtmisega kaasnenud kõrgemate rahastamiskulude ja väiksema kasumlikkusega. Komitee peab vajalikuks kõigi pangandussektoris osalejate toetamist ja abistamist selle põhjaliku muudatuse ajal.

2.1

Finantskriis ja selle tagajärjed majandusele on tekitanud valitsustes ja finantsasutustes küsimusi nende nähtuste sügavamate tagamaade kohta, mis põhjustasid meie arvates kindlalt kehtestatud, hästi reguleeritud ja tõhusalt kontrollitud finantssüsteemi kokkukukkumise.

2.2

Kõigepealt võeti kiiresti esimesed olemuselt finants- ja rahandusalased meetmed (baasmäära märkimisväärne alandamine, likviidsus, riigiabi). Pikema perspektiivi meetmete eesmärk oli tugevdada turgude struktuuri ja vältida tulevasi süsteemseid kriise – seega olid need meetmed oma olemuselt reguleerivad, järelevalvet käsitlevad või maksualased. Riigiülesed organisatsioonid – IMF, G20, Rahvusvaheliste Arvelduste Pank, komisjon – on võtnud koostööle avatud lähenemise, kuigi neil on erinevad seisukohad.

2.3

Alates 2008. aasta kriisist on EL vastu võtnud rohkem kui 50 õiguslikku meedet. 2011. aasta lõpuks oli läbi viidud 99 % reformidest, et need jõustuksid kohaldamiseks 2013. aastal, v.a esimese taseme omavahendite määr (T1), mida 60 süsteemselt olulist panka peavad hakkama alates 30. juunist 2012 järgima. Teistele peaks määr kehtima hakkama 2015.–2018. aastal.

2.4

2010. aasta novembris avaldatud Basel III kokkuleppes nõuti, et pankadel oleks rohkem parema kvaliteediga omavahendeid, et tulevastele finantskriisidele paremini vastu seista, ning eelkõige:

Lisaks kehtestatakse Basel III raames 3 %-line minimaalne finantsvõimenduse määr ja kaks kohustuslikku likviidsusnormatiivi. Lühiajalise likviidsuskatte määr näeb ette, et pangal peavad olema kõrge kvaliteediga likviidsed varad, mis kataksid täielikult 30 päeva likviidsusvajadused; pikaajalise likviidsuskatte määr peab ületama ühe aasta jooksul stabiilseks rahastamiseks nõutavat summat.

2.4.1

Euroopa Komisjon tegi ettepaneku, et 2011. aasta juulis vahetataks Basel III välja CRD IV-ga, et tugevdada Euroopa pangandussektorit, julgustades samal ajal panku majanduskasvu rahastama. Kuid komisjon ei ole teinud ühtegi konkreetset algatust, mille eesmärk oleks laenuandmist julgustada.

2.5

Eesmärk on julgustada panku hoidma oma valduses rohkem omavahendeid, et nad suudaksid kriisidele vastu seista, ning pakkuda järelevalveasutustele välja uus meede pankade jälgimiseks ja sekkumiseks riskide tuvastamise korral.

2.6

CRD IV hõlmab valdkondi, mida juhitakse kehtiva kapitalinõuete direktiiviga, kuid see tuleks üle võtta iga liikmesriigi jaoks kohandatud viisil.

2.7

Viivitustest ja vastuvõetud eeskirjade puudustest hoolimata on edu uute eeskirjade suunas liikumisel märgatav, kuid siiski on vastuseta järgmised küsimused.

3.1

Euroopa pangad seisavad praegu silmitsi järskude reguleerivate ja konjunktuuriliste muutustega, mis tekitavad kartusi seoses nende suutlikkusega täita oma rolli majanduse rahastamisel võlakriisi tõttu halvenenud majandusolukorras, mis mõjutab eriti rängalt euroala.

3.2

Baseli komitee (Basel III) sätete rakendamisega on pangad kohustatud suurendama omavahendeid, järgima kõrgemaid stabiilseid rahastamismäärasid ja looma usaldatavuskapitali.

3.3

Pankade kaheetapiline stressitestimine ei kaotanud kahtlusi mõju osas, mida põhjustab ühe või mitme euroala liikmesriigi maksete tegemata jätmine.

3.4

Rahvusvahelises finantsmaailmas on tekkinud usaldamatuse õhkkond, mis tekitab pankadevahelisel turul likviidsusprobleeme ja sunnib panku keskenduma turvalisematele investeeringutele.

3.5

Euroopa Keskpank on selles kontekstis sekkunud kahel korral ja pakkunud pangandussektorile kogu maailmas 1 000 miljardi euro suuruses laenuandmise võimet 1 % intressiga kolmeks aastaks. See on olnud väga oluline usalduse taastamiseks pankadevahelise turu vastu ja majandusele antava laenumahu säilitamiseks. Kuid märkimisväärne osa neist vahenditest tagastati keskpangale ja teist osa kasutati avaliku sektori võla ostmiseks. Komitee leiab, et keskpank peab looma mehhanismi nende vahendite kasutamise kindlaks tegemiseks.

3.6

Vajadus pankade rekapitaliseerimise järele muutub üha pakilisemaks ning Euroopa Pangandusjärelevalve hinnangul kulub selleks rohkem kui 100 miljardit eurot.

3.7

Ettevõtjate, eelkõige VKEde, omavalitsuste ja üksikisikute laenutingimused on üha karmimad. Lisaks hindavad pangad väga hoolikalt seotud riske ning selle tulemusel suurenevad rahastamiskulud. Samal ajal on ettevõtete rahastamise alternatiiv finantsturgude kaudu üha keerulisem. See olukord koos säästupoliitikaga annab hoogu prognoosidele, mille järgi on 2012. aastal kogu Euroopa Liidus mõningate eranditega väga väike majanduskasv või polegi majanduskasvu.

4.1

Siinkohal tuleb meelde tuletada kõrge riskitasemega hüpoteeklaenude kriisi, mille ettehoiatavaid märke oleksid järelevalveasutused pidanud tähele panema. Mitte keegi ei kahelnud sellise investeeringu kasumlikkuses, mis lubas kasumit pankadele ja selle klientidele. Ometi hoiatas FDIC (Federal Deposits Insurance Corporation) nende toodete ohtlikkuse eest. Kuid FDIC ei võtnud aastatel 2002–2006 mingeid meetmeid.

4.2

Lehman Brothersi krahhi oleks saanud vältida, kui järelevalveasutused oleksid õigeaegselt märganud selle asutuse tõsiseid likviidsusprobleeme. Samamoodi jäi kontrolli alt välja 100 % tagatise väärtusele vastavate hüpoteeklaenudega seotud oht, mida finantsvahendajad müüsid edasi pakettidena Uute kriiside vältimiseks tuleb kehtestada finantsasutuste juhtide isikliku vastutuse meetmed ebapiisava järelevalve eest.

4.3

Kuigi on tõsi, et kriisi kutsusid esile liiga keerulised, nn mürgised tooted, on samuti tõsi, et järelevalveasutused oleksid võinud keelata nende toodete loomise ja levitamise olemasolevate eeskirjade alusel.

Uued reeglid ei saa kindlalt tagada, et uus kriis hoitakse ära, kui järelevalveasutustele ei anta piisavalt vahendeid oma ülesannete täitmiseks ja kui sisekontroll on jätkuvalt ebatõhus.

4.4

Finantsturgude liberaliseerimist arvesse võttes peavad valitsused kinni pidama rahvusvahelisel tasandil võetud koostöökohustustest, et vältida erinevalt reguleeritud alade tekkimist.

4.5

Uued eeskirjad peaksid põhinema alljärgnevatel põhimõtetel:

4.6

Järelevalveasutuste tegevust peab regulaarselt hindama sõltumatu asutus, kuhu kuuluvad eksperdid, kellel ei ole enam ametialast vastutust finantssektoris. Hindamisel tuleb rõhutada nende otsuste mõju pankade juhtimisele.

5.1

Pangad on praegu suure surve all, kuna nad peavad uute eeskirjade tõttu uuesti määratlema oma ettevõtlusmudeli. Eeskirjade kombineeritud mõju koos raske rahandusliku ja majandusliku olukorraga on kaasa toonud

5.2

Kõik see toob kaasa

5.3

Uued eeskirjad kehtivad võrdselt nii suurtele kui ka väikestele pangandusasutustele. Need võivad osutuda mittesobivaks mõnedes riikides, nagu uutes Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikides, kus on kõrge majanduskasv.

5.4

Laenuturud erinevad liikmesriigiti. Liikmesriikides, kus laenuturud on liiga vähe arenenud, võib võla tasemele liiga kiire järelejõudmine tekitada spekulatiivse mulli. Kui usaldatavusnõudeid rakendatakse Euroopa tasandil, siis ei suuda riigiasutused piisavalt kiiresti sekkuda. Ühtlustamistegevusega peaks kaasnema Euroopa Pangandusjärelevalve volituste suurendamine.

5.5

Väga oluline on kaitsta teatavaid varasemast ajast pärit originaalmudeleid, nt ühistupankasid, mis toimivad hästi ja sõltumatult. Reformi, millega kehtestatakse uued eeskirjad, ei ole võimalik läbi viia ilma üleminekuperioodita. Ühistupankadel on väga oluline osa kohalikus arengus, tegutsedes oma (hoiustavate ja laenavate) klientide huvides: VKEd, põllumajandustootjad, kohalikud omavalitsused ja mitmed teised kohalikud osalejad.

5.6

Suurpangad otsivad madala riskiga investeeringuid, mille kasum on suurem. Lisaks sellele kardetakse suuremaid makse ja teatud kohustusi seoses riigivõla kahjudega.

5.7

Tõenäoliselt kiireneb konsolideerimisprotsess: hoiupangad ja ühistupangad saavad tugineda sõltumatutele rahastamisallikatele, kuid pangad, mis on enda rahastamiseks pöördunud turu poole, peavad omavahel ühinema, ning sellel on negatiivsed mõjud VKEdele ja tarbijatele. Teatavad pangad osteti ja müüdi edasi pärast nende kohaliku või piirkondliku võrgustiku lõhkumist. Riigi sees kontsentreerus palju panku ühistupankade, hoiu-laenuühistute või hoiupankade sektoris.

5.8

Pankade väiksem kasumlikkus, mis tuleneb muu hulgas kõrgematest rahastamiskuludest ja väga piiravatest põhimõtetest, millega reguleeritakse likviidsuse juhtimist, võib tõsta panga teenustasusid ning tähtajaliste hoiuste ja klientide erakontode intressimäärasid.

5.9

Uute eeskirjade kontekstis kiirendavad pangad oma ümberkorraldusi ja uue tehnoloogia kasutuselevõttu (internetipank, virtuaalkontorid, nutitelefonide kasutamine).

5.10

Jaotuskanalite areng toob lõpuks kaasa kontorite võrgustike ja töökohtade arvu vähenemise. CRD IV direktiivi kohaldamine toob pankades muude pangandustegevuste arvelt kaasa töökohtade arvu suurenemise IT-osakondade ja riskijuhtimise tasandil. Kõikidel tasanditel on vaja arendada korralikku sotsiaaldialoogi tööhõive ja koolitusega seotud küsimuste kohta, et praeguste arengutega paremini toime tulla.

6.1

Euroopa Parlament võttis vastu finantstehingute maksu põhimõtte ja komisjon uurib selle rakendamist; liikmesriigid ei ole selles üksmeelele jõudnud ja Ameerika Ühendriikide ametiasutused suhtuvad sellesse negatiivselt. Kavandatav madal maks ei tohiks olla pankade jaoks talumatu koormus ega halvendada nende konkurentsivõimet ülemaailmsel tasandil. Nagu rõhutatakse komitee kahes hiljuti vastuvõetud arvamuses (1), on maksu eesmärk nii luua uusi maksulaekumisi, eelkõige arenguabi rahastamiseks, kui ka muuta pankade käitumist, et soodustada majanduse rahastamist keskpikas ja pikas perspektiivis väga lühiajaliste spekulatsioonide asemel.

6.2

Volinik Michel Barnieri algatusel uuritakse jaepanganduse ning finants- ja investeerimispanganduse tegevuse üksteisest eraldamist, seades sellega kahtluse alla universaalpanga mudeli. Aruteludes on variantidena täielik eraldamine, investeerimispankade tegevuse piiramine ja oma arvel investeerimise keelamine pankades. Mõned eksperdid vaidlevad sellele ideele vastu, väites, et universaalpangad annavad turule sügavust ja likviidsust ning tagavad majanduse parema rahastamise.

6.3

Finantsmaailma ja pangandussektori arengu stsenaarium on viimase kolmekümne aasta jooksul muutunud: turgude avamine on toonud kaasa finantssektori globaliseerumise, see on omakorda aidanud kaasa maksuparadiiside ja õiguslikult vähereguleeritud tegevuse arengule ja mitmekordistumisele. Ülemaailmsel tasandil suurenenud konkurents on soodustanud finantsasutuste uute vormide ning uute toodete ja teenuste teket.

6.4

Suured pangagrupid on üles näidanud nõrkust ja kasvupiiranguid, mis välistab hea valitsemistava. Nad kalduvad oma suurust piirama, et muutuda tugevamaks ja saavutada kasumi väiksem kõikumine ja ennustatavus ning et vältida ülemääraseid boonuseid. Nad keskenduvad oma tegevuses põhiülesandele ehk hoiuste vastuvõtmisele ja laenude andmisele, piirates samal ajal muude teenuste pakkumist. Samuti piiravad nad oma rahvusvahelist laienemist ja koondavad tegevuse suurema kasvuga turgudele, mis piirab nende kasumlikkust.

6.5

Tänu uutele eeskirjadele on preemiate määramine ja tasustamistavad pankade juhtkonnas vastutustundlikum ja allutatud rangemale kontrollile.

6.6

Igat tüüpi finantsettevõtetele laiendatud pangandusjärelevalve võimaldab kontrollida pangalaadsete asutuste (varipanganduse tüüpi) tegevust.

6.7

Vaja on kehtestada siduvad eeskirjad panganduserialale juurdepääsule, et oleks võimalik valida personali, kelle oskused annavad klientidele ja investoritele kindlustunde.

6.8

Kui finantskriisi tõttu antud riigi- ja rahvusvahelise abi andmine lõpetatakse, siis areneb kogu sektor kahtlemata sõltuvalt turutingimustest ja uute tehnoloogiate arengust, kuid eelkõige järgides iga hästi juhitud ettevõtte strateegiaid. Pankadel on raske ülesanne säilitada reaalmajanduse rahastamisel oma usaldusväärsus ning samal ajal seista silmitsi kõrgemate rahastamiskulude ja väiksema kasumlikkusega.

4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/12

—

kiirendada teadmiste arendamist, tehnoloogiasiiret ja kasutuselevõttu;

—

säilitada ELi tööstuse juhtpositsioon vähese CO2-heitega energiatehnoloogia valdkonnas;

—

edendada teadustööd energiatehnoloogia muutmiseks, et saavutada 2020. aastaks seatud energia- ja kliimamuutuse eesmärgid;

—

aidata kaasa ülemaailmsele üleminekule vähese CO2-heitega majandusele 2050. aastaks.

—

Tehnoloogiaplatvormid koondavad kõiki sidusrühmi: teadusasutused ja ülikoolid, tööstus (suurettevõtjad ja VKEd), seadmete tootjad, nii mittetulundusühingud kui ka äriettevõtted, ühendused, avaliku sektori asutused ja liidud.

—

Platvormidel on sektori sees selge rollijaotus ja hierarhia. Sidusrühmadel on ühine visioon, tegevuskava ja rakenduskava.

—

Tehnoloogiaplatvormid saavad olulise panuse ja toetuse tööstuselt, mis on ELi majanduse üks keskseid alustalasid. Euroopa tehnoloogiaplatvormide tegevus põhineb tööstusel, mis tagab platvormide algatuste olulisuse tööstusele. Tehnoloogiaplatvormide panus ei puuduta mitte üksnes vajadusi tehnoloogia ja teadusuuringute järele, vaid ka tehnoloogiasiiret.

—

Tehnoloogiaplatvormidel on lihtne juhtimisstruktuur, nad on paindlikud ning jõude ja vahendeid koondavad.

—

Tehnoloogiaplatvormidega seotud tööstussektoritel on väärtusahelas keskne positsioon: paljud uuendused sõltuvad põhiprotsessidest (nt tootmine, töötlev tööstus, metsandus, robootika) ja materjalidest (kemikaalid, teras jne). Seepärast avaldavad protsessi ja materjalidega seotud uuendused ELi innovatsioonile kiirendavat mõju.

—

Euroopa tehnoloogiaplatvormid juba lahendavad ühiskonnaprobleeme. Nende kaetud alal on ühiskonnale suur mõju majanduskasvu ja lisaväärtust loovate töökohtade näol. Tehnoloogiaplatvormid annavad vastuse peamistele poliitikaküsimustele (nt biomajandus, toorained ja ressursitõhusus).

—

Mõnel Euroopa tehnoloogiaplatvormil on riiklikud ja piirkondlikud tehnoloogiaplatvormid kõigis ELi liikmesriikides.

—

Haridust käsitatakse platvormide strateegilise elemendina.

—

Olemasolevatest tehnoloogiaplatvormidest tulenevalt on juba kasutusele võetud mitmeid rakendusvahendeid (nt avaliku ja erasektori partnerlus, klastrid jne).

—

Tehnoloogiaplatvormid peaksid mõtlema strateegiliselt ning vältima kitsaks lobirühmaks muutumist ja keskse eesmärgi kaotamist. Euroopa tehnoloogiaplatvormid võivad kannatada tegevuse dubleerimise või liigse killustatuse tõttu.

—

Mõnel puhul domineerivad tehnoloogiaplatvormi tegevuses suured osalejad.

—

Lõpprakenduste ja lõplike uuenduste tunnustamine ja omistamine Euroopa tehnoloogiaplatvormidele ei ole lihtne:

—

On vaja suuremaid jõupingutusi mitut sektorit hõlmava vaatenurga loomiseks, milles ühtlustataks sidusrühmade huvid ja vastastikmõju.

—

Tehnoloogiaplatvormid peaksid parandama tulemustest teavitamist ja tulemuste levitamist.

—

Tehnoloogiaplatvormid on ELi tööstuspoliitika edendamisel võtmetähtsusega. Euroopa tehnoloogiaplatvormide seotud riiklikud ja piirkondlikud platvormid järgivad nende struktuuri liikmesriigi tasandil, parandades platvormi koordineerimist ja tõhusust. ELi, riiklike ja piirkondlike teadusuuringute ja innovatsiooniprogrammide kooskõlastamist ja ühtlustamist tuleks tõhustada koostöös Euroopa tehnoloogiaplatvormidega.

—

Euroopa tehnoloogiaplatvormide kui ühiskondlikele probleemidele lahenduste pakkuja roll muutub tähtsamaks, sest nad tegelevad lisaks teadusuuringutele ka innovatsiooniga.

—

Innovatsiooni edendamiseks avalikus ja erasfääris on sõnastatud konkreetsed prioriteedid: ressursi- ja energiatõhusus töötlevas tööstuses (SPIRE), biopõhiste tööstussektorite avaliku ja erasektori partnerlus, vett, tooraineid ja arukaid linnu puudutav Euroopa innovatsioonipartnerlus (koos SET-kava ja EMIRI-algatusega).

—

Tehnoloogiaplatvormid kutsuvad üles kasutama enam kooskõlastamise toetusmeetmeid, et innustada väärtusahela koostööd ja tõhustada lihtsustamisalaseid jõupingutusi. Tõhusam rahvusvaheline koostöö, mis meelitaks ligi ülemaailmseid tipptasemel teadmisi, et neid kasutada ja nende tulemusi turustada, võiks anda olulise panuse tehnoloogiaplatvormide töösse.

—

Tehnoloogiaplatvormid peaksid ühendama nõudlusepoolsed innovatsioonivahendid täiendamaks teadusuuringuid, et kiirendada kasutuselevõttu turgudel.

—

Tehnoloogiaplatvormid saaksid suurendada teadlikkust erinevate tööstuslike tootmisprotsesside tähtsusest heaolu säilitamiseks Euroopas.

—

Inimkeskne haridus, õpe ja koolitus tuleks Euroopa tehnoloogiaplatvormides säilitada.

—

Euroopa tehnoloogiaplatvormide sõnul puuduvad neil vahendid platvormide tegevuse rahastamiseks.

—

Tehnoloogiaplatvormid võivad kannatada ELi tööstuse mahu vähenemise tõttu. ELi tööstusharud kaotavad oma ülemaailmset juhtpositsiooni ning muu maailmaga võrreldes kannatavad nad üldiselt vähese riskivalmiduse ja ettevõtlusvaimu puudumise tõttu.

—

Euroopa Komisjoni õigusraamistiku lihtsustamisprotsessi (sealhulgas ELi projektides osalemise) tõhusam rakendamine, suuremad jõupingutused institutsiooniliste algatuste vahelise killustatuse ja konkurentsi vähendamiseks, poliitikavaldkondade tihedam kooskõlastamine ja institutsioonilise tasandi suurem nähtavus tulevikus võivad suurendada tehnoloogiaplatvormide tõhusust.

—

Üldsuse ja eriti noorte ühiskondlik huvi töötlemisprotsesside ja töötlemisega seotud teadus- ja uuendustegevuse vastu väheneb. See tuleneb ka tootmistegevuse üleviimisest väljapoole Euroopat.

—

tugevdab ELi positsiooni teaduse vallas;

—

tugevdab tööstuse juhtpositsiooni innovatsiooni valdkonnas. See hõlmab suuri investeeringuid võtmetehnoloogiatesse, suuremat juurdepääsu kapitalile ning toetust VKEdele;

—

aitab lahendada kõigi eurooplaste ühiseid olulisi mureküsimusi teemadel, nagu kliimamuutus, säästva transpordi arendamine ja liikuvus.

4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/17

1.1

Maailmas on toimumas kiired geopoliitilised muutused. Lääneriikide valitsev seisund on nii majanduslikult kui ka poliitiliselt proovile pandud. Samal ajal kui kogu Euroopa Liidus toimub riikide kaitse-eelarvete kärpimine, suurendavad Hiina, India, Brasiilia, Venemaa ja teised riigid oma kaitsekulutusi. Sellest tulenevalt kutsub Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõukogu ja komisjoni üles viima läbi üldise hindamise, et teha kindlaks ELi positsiooni ja rolli maailmas määravad aspektid ning ajakohastada mõjusalt Euroopa välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitikat.

1.2

Kaitsepoliitikat kujundavad riikide strateegilised huvid, neid ähvardavad ohud ja poliitilised eesmärgid, mida Euroopas määratletakse peamiselt riiklikust seisukohast. Iganenud lähenemisviisid suurendavad silmnähtavalt killustatust, riikidevahelist lõhet, ülemäärast võimsust ning koostalitlusvõime puudumist Euroopa kaitsevõime edendamisel. Olukorra parandamise poolt rääkivaid argumente on palju – see on poliitilise tahte küsimus. Sel teemal toimus veenev arutelu juba 1986. aastal (1). Praegu on olukord poliitiliselt, majanduslikult ja kaitsepoliitiliselt veelgi pakilisem. Komitee kutsub nõukogu üles hakkama tõsiselt tegelema ELi raketikaitsekilbi loomisega.

1.3

Julgeoleku- ja kaitsepoliitika peaksid suurendama ELi ja liikmesriikide eneseusku. See peaks tekitama kindlustunnet ühiskonnas ja laiema avalikkuse seas, korraliku varustusega sõdurites, ettevõtjates ja sektori töötajates. ELi kodanikel on õigus olla kaitstud. Järjest möödapääsmatumaks on muutunud korraliku ja töökindla Euroopa sõjalise varustuse olemasolu. Selleks on liikmesriikide praegune isoleeritud tegevus täiesti ebapiisav ning raiskab maksumaksjate raha.

1.4

USA ja maailma teiste tärkavate majandusjõudude poliitika ja praeguste tavade kohaselt ning arvestades valitsuste ainupädevust kodanike kaitsmisel ja julgeoleku tagamisel, rõhutab komitee vajadust määratleda Euroopa strateegilised huvid ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames (2). Välisasjade ja julgeoleku, kaitsepoliitika ning tööstusliku võimsuse kolmnurk on lahutamatu tervik, mis aitab kindlustada Euroopa positsiooni maailmas ning toetada Euroopa majanduslikke ja poliitilisi huvisid ja väärtusi (inimõigused, demokraatia). Euroopa välisteenistus peaks olema sellesse otseselt kaasatud.

1.5

Komitee rõhutab, et kui Euroopa soovib hoida alal elujõulist julgeoleku- ja kaitsetööstust, et luua tõhususe ja tasuvuse saavutamiseks kriitiline mass, on vaja põhjapanevat muutust hoiakutes ja poliitikas. Need peavad looma relvajõududele stabiilse ja prognoositava tuleviku ning vastama Euroopa majanduslikule ja tehnoloogilisele kaalukusele. Arvestades suuri erinevusi liikmesriikide vahel, langeb esmane vastutus selles osas suurimatele tootjaliikmesriikidele.

1.6

Komitee arvates räägivad tugevama Euroopa tasandi kavandamise ja pühendunud kooskõlastamise poolt järgmised kaalukad argumendid:

1.7

Lisaks Euroopa Kaitseagentuuri (European Defence Agency) meetmetele ning 2007. aasta kaitsemeetmete paketile (3) nõuab komitee kaitsesektori jaoks hästi kavandatud Euroopa tööstuspoliitikat, võttes arvesse valdkonna iseärasusi valitsuse nõuete ja avaliku sektori rahastamise näol. Strateegia „Euroopa 2020” raames peab selle tööstuspoliitika aluseks olema riikide ja ELi jagatud pädevus – kus Euroopa Kaitseagentuur ja komisjon tegutsevad täieõiguslike partneritena – ning konsulteerimine kaitsetööstuse ettevõtjate ja muude sidusrühmade, sealhulgas sotsiaalpartneritega, samuti hästi organiseeritud sotsiaaldialoogi vajadus.

1.8

ELi poliitika ja rahastamine peaksid ühendama ELi tasandi ja riiklikud investeeringud, et vähendada avaliku sektori kulutuste killustatust ja kattuvust ning tõhustada kvaliteeti ja koostalitlusvõimet.

1.9

Uusim teadus- ja arendustegevus on oluline hädavajaliku nn uue põlvkonna relvastuse arendamiseks. Selline teadus- ja arendustegevus ei saa kunagi olla üksnes tööstuse ülesanne. Põhivastutus langeb valitsustele. Seetõttu on see väga tundlik praeguste eelarvekärbete suhtes. Nõukogu ja sidusrühmad peaksid kiiresti määratlema ja esimesel võimalusel käivitama teadusprogrammid, mis aitaksid Euroopa tööstusel toime tulla soovimatu sõltuvusega välisjõududest. Hädavajalik on nn kahesuguse kasutusega tehnoloogia. Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevusel peaks olema toetav roll. Sellega tuleks tagada tõhus piiriülene koostöö teadus- ja arendustegevuse valdkonnas.

1.10

Euroopa kaitsesektori tehnoloogilise ja tööstusliku baasi edasine tugevdamine peaks olema kavandatud võimalikult suures ulatuses. Selleks on ELi tasandil vaja võtta piisaval hulgal meetmeid (4).

1.11

Vajalik on ulatuslikum kooskõlastamine komisjoni, Euroopa Kaitseagentuuri ja ELi teiste asjaomaste sidusrühmade vahel. Euroopa Komisjoni presidendi José Manuel Barroso (5), asepresidendi Antonio Tajani ja komisjoni voliniku Michel Barnier' taas väljendatud pühendumus ning kaitseküsimusi käsitleva töörühma loomine on väga õigeaegne. Komitee kiidab samuti heaks Euroopa Parlamendi eelmise aasta detsembris esitatud tulevikku suunatud resolutsiooni Euroopa kaitse ja ulatusliku rea muude oluliste teemade kohta (6).

1.12

Samadel kaalutlustel ning eesmärgiga võimendada Euroopa Komisjoni kaitseküsimusi käsitleva töörühma algatust nõuab komitee, et komisjon tõstataks need küsimused avalikult. Komisjon võiks samuti pakkuda vajadusel asjakohaseid lahendusi olukordadeks, mis on tingitud nii liikmesriikide erinevast tööstuslikust ja tehnoloogilisest suutlikkusest kui ka teadusuuringutesse ja kaitsetööstusesse tehtavate investeeringute taseme erinevustest üldiselt.

2.1

Euroopa Liidu lepingu artiklis 42 on sätestatud, et ühine julgeoleku- ja kaitsepoliitika on ühise välis- ja julgeolekupoliitika lahutamatu osa. Artikli 42 lõikes 3 lisatakse, et liikmesriigid annavad ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika rakendamiseks liidu käsutusse oma sõjalised võimed. Alates 2005. aastast on Euroopa Kaitseagentuur töötanud kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi tugevdamise ning sõduritele parema varustuse pakkumise nimel. Toimunud areng on siiski väga piiratud.

2.2

Praegu on esmatähtsad siseturu väljakujundamine ja rahaliste vahendite tõhus kooskõlastamine. Strateegia „Euroopa 2020” toetab kindlalt mõlemat eesmärki. See hüpe edasi peaks motiveerima astuma uusi samme ka Euroopa kaitsepoliitikas.

2.3

Kaitsesektoris ei ole aga sarnast arengut toimunud. Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi vahel 1998. aastal sõlmitud kaitsealane leping näis olevat märk uuest hoiakust ja uuest algusest. Samasugusest tihedama kaitsealase koostöö vaimust andis tunnistust ka Euroopa kaitse- ja kosmosetööstuse ettevõtte EADS (European Aeronautic Defence and Space Company) asutamine 2003. aastal. Kuid sellele ei järgnenud edasist konsolideerimist. On märkimisväärne, et eellepingu (Letter of Intent, LoI) allkirjastanud riigid (rühm suure tootmisvõimsusega riike, st Prantsusmaa, Saksamaa, Ühendkuningriik, Itaalia, Hispaania ja Rootsi) ei ole erinevalt eelnevatest kavatsustest esitanud ühtegi arvestatavat ettepanekut ratsionaliseerimiseks või konsolideerimiseks.

2.4

Arengu peatumine on kaasa toonud riiklikud lähenemisviisid ja asetanud rõhu riiklikule tootmisele. Teatud määral on toimumas taasriigistamine. Kõik Euroopas asuvad tööstusettevõtted keskenduvad eksporditurgudele. Nii riikide valitsustel kui ka tööstuspartneritel puudub ühine strateegiline käsitus.

2.5

Samal ajal avaldavad potentsiaalsetele turgudele üha suuremat mõju uued väljakutsed. Oluline väljakutse on tärkava majandusega riikide relvastuse areng. Hiina, Venemaa, India ja Brasiilia (BRIC-riigid) koos mõne väiksema riigiga on arengus tõusuteel. Aastaks 2015 on oodata Hiina riigikaitse eelarve suurenemist praeguselt 120 miljardilt eurolt 250 miljardile eurole. Venemaa on teatanud oma kaitse-eelarve olulisest suurendamisest 2015. aastaks. USA kulutused ületavad Euroopa Liidu kõigi riikide kumuleeritud kaitse-eelarvet enam kui kaks korda: 2007. aastal ulatusid USA kulutused 450 miljardi euroni, samas kui Euroopa kulutused jäid 204 miljardi euro piiresse ja vähenevad veelgi. ELi kogu teadus- ja arendustegevuse eelarve moodustab maksimaalselt 20 % Ameerika Ühendriikide asjaomasest eelarvest. Euroopa Liidu riikide kaitse-eelarvest kulub personalile 50 %, USA puhul moodustavad personalikulutused 25 %. Euroopal on suuremad relvajõud, ent nende varustus on oluliselt tagasihoidlikum. Olukord maailmas ei ole enam kunagi selline, nagu varem. Aeg ei tööta meie kasuks.

2.6

Mitmetes viimastel aastakümnetel läbi viidud uuringutes on toetatud kaitsetööstuse kohandamist maailmaturule. Kõikides uuringutes on rõhutatud püsivaid puudusi, mis tulenevad sellest, et kaitseturud osutuvad äärmiselt puudulikuks, mistõttu jätkab suurem osa riike oma n-ö sisetööstuse toetamist. Turgude parandamise püüdlustega, näiteks ELi 2007. aasta kaitsemeetmete paketi abil, üritatakse kõrvaldada mõningaid turu puudujääke ja vähendada riiklike tavade erinevusi.

2.7

Küsimuse all olevad probleemid on keerulised osalt seetõttu, et toodete kavandamise ja kasutuselevõtu vahele jääv aeg on väga pikk. Komitee on seega seisukohal, et ulatuslikum lähenemisviis, mis hõlmaks nii tehnoloogilisi, majanduslikke kui ka sotsiaalseid väljavaateid, oleks selle valdkonna probleemidega tegelemiseks sobivam, kui nende käsitlemine üksnes kaitsepoliitika seisukohast.

2.8

Peamine probleem on märkimisväärse relvatööstusega riikide strateegiliste kontseptsioonide erinevus eeskätt seoses riigi seisukohalt oluliste julgeolekuhuvide määratlemisega ning julgeoleku- ja eksporditurgude vahelise suhtega. Mõnel väiksemal riigil on suhteliselt hästi arenenud tööstus, samal ajal kui teistel riikidel tootmiskohad praktiliselt puuduvad. Ilmselgelt on kõigi riikide suhtumine erinev sõltuvalt nende vajadustest ja potentsiaalist. Selle tulemuseks on killustatud ja ebaühtlane nägemus kaitsetööstusest. Liibüa operatsiooni sarnased projektid toovad valusalt esile olemasolevate relvasüsteemide järjest suuremad erinevused. Olukorra tagajärgi tuleks selgelt tunnistada ja hinnata.

2.9

See areng puudutab nii investeeringuid kui ka tööhõivet. Kaitsetööstus on kõrgtehnoloogial põhinev sektor, mis annab otseselt tööd 600 000 kvalifitseeritud töötajale ning kaudselt veel kahele miljonile inimesele. Muret tekitab edasiste kärbete surve. Sageli on tootmiskohad tugeva piirkondliku suunitlusega ja neist võiksid kujuneda tippkeskused, kui neid ei ähvardaks finantskärbete oht. Kavandamata ja struktureerimata ümberkorraldused ja kärped tekitaksid neile ettevõtetele tõsist kahju.

2.10

Praegune tööhõive seis on muidugi ka kõikide valitsuste peamine mureküsimus. See omakorda võib takistada ühise nägemuse arengut, mis on vajalik kokkukuivava kaitsetööstuse sotsiaalsete tagajärgede, sh oskusteabe kadumise ja sellest inimkapitalile avalduva mõju asjakohaseks käsitlemiseks. Seevastu toetaks ühtne nägemus töökohtade tasakaalustatud loomist ning aitaks vältida väga spetsialiseerunud teadlaste ning juhtivate tehniliste ja teadusspetsialistide kolmandatesse riikidesse lahkumise ohtu, kuna viimane on vastuolus eesmärkidega, mille EL on endale seadnud strateegias „Euroopa 2020”.

2.11

ELi lähenemisviisid ja valitsustevaheline raamistik võiksid olla ja peaksid olema suunatud samadele tulevikuväljavaadetele. Seni kuni esikohal on riikliku suveräänsuse põhimõte, kannab igasugune ühtne raamistik vilja vaid osaliselt ning ülemäärase võimsuse, kattuvuse ja killustatuse probleemid lahenevad samuti vaid osaliselt. Riikide suveräänsuse põhimõtte ning rahanduslike, tehnoloogiliste, majanduslike ja sotsiaalsete vajaduste vastuolu on ilmne.

2.12

Seetõttu on muret tekitav, et ressursside nn ühendamise ja jagamise eesmärk, st Euroopa riikide vastastikuse sõltuvuse arendamine ei ole päädinud ühise strateegiaga. Hoolimata sellest, et rahvusvahelise konteksti arengut ulatuslikult jälgitakse, ei ole väline surve ühtsete lähenemisviiside ja lahenduste edendamiseks ilmselt veel piisavalt tugev. Seevastu on üllatav, et Euroopa riigid soovivad kaitsealaste riigihangete valdkonnas endiselt sõltuda USAst, selle asemel et osta Euroopast.

2.13

Kui Euroopa soovib säilitada kindlat julgeoleku- ja kaitsetööstust, mis suudaks arendada ja toota uuenduslikke süsteeme ning tagada seejuures sisejulgeolek, on vaja põhjapanevat muutust nii hoiakutes kui ka poliitikas. Veel pikemalt ootamine vähendaks ELi võimet kiiresti alla sellise taseme, millelt EL suudaks veel tõusta tagasi tippu olulistes valdkondades. See oleks aga keeruline, sest teadus- ja arendustegevuse eelarve kärped mõjutaksid otseselt tervet teadlaste ja kvalifitseeritud töötajate põlvkonda. Kui see Euroopal ei õnnestu, võivad tööstusettevõtted ja töökohad kaduda ning oskusteave olematuks muutuda ning Euroopa jääks muude majandusjõudude meelevalda. Need, kes hoolivad Euroopast ja Euroopa julgeolekust, peavad mõistma probleemi kiireloomulisust ja tegutsemise vajadust.

3.1

Euroopa Liidu lepingus on õigustatult rõhutatud lahutamatut seost välis-, julgeoleku- ja kaitsepoliitika vahel. Tõhus välispoliitika peab olema rajatud veenvale kaitsevõimele. Piisav kaitsevõime omakorda peab olema välja kujundatud ja arendatud ülimalt keerukas ja tundlikus rahvusvahelises kontekstis tuvastatud ohtusid ja kokkulepitud eesmärke arvesse võttes.

3.2

Põhiküsimus on ELi tulevane positsioon ja roll maailmas, võttes arvesse kiiresti muutuvat geopoliitilist olukorda, kus kerkib esile järjest enam maailma tasandi osalejaid. Sellega seoses on komitee seisukohal, et viimane aeg on Euroopas välja töötada kooskõlastatud lähenemisviis. Eelnevad ja praegused kogemused tõestavad, et traditsiooniliste lähenemisviisidega jätkamine võib kaasa tuua Euroopa ja liikmesriikide kõrvalejäämise.

3.3

Komitee nõuab Euroopa riikide relvajõududele stabiilset ja prognoositavat tulevikku, mis vastaks Euroopa praegusele majanduslikule ja tehnoloogilisele kaalukusele. Süsteemide väljatöötamisest nende elluviimiseni kuluv tohutu aeg kinnitab vajadust võtta otsused vastu juba käesoleval aastal.

3.4

Sotsiaalsest ja poliitilisest seisukohast rõhutab komitee seoses vajadusega tõhusa Euroopa kaitsevõime järele nelja olulist aspekti:

3.5

Ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika tuleviku üle on käimas arutelu, kuigi sageli mitte selle nime all. Paljud teemad, nagu lahingugruppide kasutamine, vastakad arvamused seoses operatsioonide ühtse peakorteri loomisega, ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames läbiviidavate missioonide rahastamine, neisse missioonidesse panustamine ning Euroopa julgeolekustrateegia läbivaatamise nõudmised, on seotud ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika üle peetava aruteluga, kuigi mitte nime poolest. Teema käsitlemine sellest seisukohast oleks samm edasi. Lisaks tuleks kõikidel neid tähtsaid küsimusi hõlmavatel aruteludel arvesse võtta ka otsustega (või otsuste puudumisega) kaasnevat mõju tööstusele. See tõestab ühtlasi tugevat sidet tööstusliku võimsuse ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika elluviimise vahel. Peamine vastutus lasub valitsustel.

3.6

Ülitähtsad on Atlandi-ülesed suhted ja NATO. Ameeriklased on pikka aega kritiseerinud Euroopa suhtumist oma kaitsekohustustesse NATOs. Mõlemal pool Atlandi ookeani on pidevalt päevakorras üleskutse luua NATOs nn Euroopa sammas. Praeguseni on areng kulgenud vastupidises suunas.

3.7

Korraliku Euroopa samba puudumisel on sügavad poliitilised põhjused. Euroopas jääb endiselt puudu poliitilisest tahtest määratleda Euroopa strateegilised huvid või ühine sõjaline põhivõimekus. Seevastu USA ja teised riigid kasutavad strateegiliste meetmete käsitust, mis hõlmab kõiki teadus- ja tööstusmeetmeid, millega antakse panus kodanike ulatuslikku julgeolekusse, olgu tsiviil- või sõjalises valdkonnas.

3.8

Eelöeldu taustal on komitee seisukohal, et Euroopa samba loomiseks tuleks Euroopa sõjalise võimekuse ülemäärase sõltumise asemel USAst hakata arendama tasakaalustatumaid suhteid. Lisaks hädavajalike arutelude algatamisele Euroopa strateegiliste huvide üle – ja see on valitsuste ainupädevuses – tuleks alustada niipea kui võimalik süstemaatilist kavandamist, mille raames teevad Euroopa institutsioonid, liikmesriigid ja kaitsetööstuse ettevõtted koostööd. Samuti tuleks hakata järk-järgult läbi vaatama liikmesriikide harjumust osta riiulitooteid automaatselt USAst.

3.9

USA tööstusettevõtetega tehtava võrdsema tööstusalase koostöö tingimuste parandamine toob kasu nii tööstuslikust kui ka rahalisest vaatepunktist.

4.1

Välis- ja kaitse- / julgeolekupoliitika ning kaitsetööstus on omavahel tihedalt seotud. Kuigi kaitsetööstus on suures osas erakätes, on valitsustel kaitsetööstuses siiski oluline osa kliendi, reguleerija ning ekspordilitsentside väljastajana.

4.2

Kaitsetööstusel on eksporditurgudel märkimisväärne mänguruum. Osalt tuleneb see erastamisest, osalt valitsuse ergutustaktikast: majanduskriis on teinud mõnest kaitseministrist tõelised ekspordiedendajad. Igal juhul sunnib kriis kaitsesektorit seadma ekspordi oma ärimudelis kesksele kohale. 2011. aasta oli Euroopa tööstusettevõtjate jaoks keskeltläbi väga tulus aasta. Ettevõtted on samuti üsna edukad nn kahesuguse kasutusega tehnoloogia arendamisel.

4.3

Maailma tasandi osalejatel, nagu Hiina, India ja Brasiilia, on oma välispoliitilised ambitsioonid, mille kajastuvad kasvavas kaitse-eelarves. Praegu annab see Euroopa ekspordile suurepärased võimalused. Kauaks see nii jääb? Tööstusel läheb jätkuvalt suhteliselt hästi, ent selle tulemuslikkus tugineb suures osas ligikaudu 20–25 aastat tagasi tehtud investeeringutele. Investeeringute edasisel vähendamisel või peatamisel praegusel ajahetkel oleks juba pöördumatud tagajärjed lähitulevikus.

4.4

Lisaks on täiesti reaalne, et tärkava majandusega riigid hakkavad oma tööstust üles ehitama lääneriikide tööstusest sõltumata ning seejärel takistavad nad Euroopa tulevaste konkurentidena kolmandate riikide turgudel üha enam importi lääneriikidest või seavad sellele piiranguid.

4.5

Praegu ei ole Euroopas algamas ühtegi uut suurprogrammi ning kahtlemata mõjutab see ka tulevase ekspordi edukust. Lisaks ei ole ükski suur tärkava majandusega riik pikka aega vajanud märkimisväärsel tasemel tehnosiiret või tootmise ülekandmist.

4.6

Suure tõenäosusega kasutatakse ühekordseid ekspordilepinguid lääneriikide tööstusettevõtete tehnoloogia kopeerimiseks. Alternatiivina impordi takistamisele aitaks selle vastu tootmise (ja arendustegevuse) viimine asjaomastesse riikidesse. Praegu võib üksnes oletada, millises ulatuses mõjutaks taoline areng Euroopa ettevõtteid ja tööhõivevõimalusi. Pikemas perspektiivis on tõenäoline, et tärkava majandusega suurriigid kahjustavad Euroopa tööstuse positsiooni. Tehnoloogia ja tootmise tõhustamine neis riikides mõjutab ka Euroopa (võimalikke) eksporditurge muudes kolmandates riikides. Konkurents muutub veelgi teravamaks nii toodete kui ka hindade osas.

4.7

Pika viivituse tõttu toote arendamisel ja tootmises ning tehnoloogiaalaste investeeringute ja pideva innovatsiooni tõttu vajab Euroopa sihipärast kooskõlastamist, et tagada ajakohane ja sõltumatu kaitsetööstus. Kuni turu suuruse määravad peaasjalikult riigipiirid, on tööstuse maht peaaegu automaatselt alla kriitilise massi ning seda isegi suurtes liikmesriikides. Eksport kolmandatesse riikidesse võib seda mingil määral leevendada, kuid tulevik on ebakindel ja turutingimused on sageli kõike muud kui stabiilsed.

4.8

Eelarvete jätkuv kahanemine, mis tähendab praegustes tingimustes arvestatavaid piiranguid, peaksid toimima häirekellana. Need mõjutavad investeeringute ja riigihangete eelarveid, iseäranis kui tegevus- ja ülalpidamiskulud jäävad samale tasemele või suurenevad käimasolevate sõjaliste operatsioonide (näiteks Afganistani ja Liibüa missioonid, piraatluse vastane võitlus) tõttu.

4.9

Selle tulemusena lükatakse edasi või isegi tühistatakse investeeringud, mis on tööstusele olulised selleks, et tagada tootmise ja arendusvõime säilimine ja uuendamine. Pealegi on rasketel aegadel tööstus iseenesest vähem valmis investeerima sellisesse ülalpidamisse või uutesse tegevustesse. Vajalikud investeeringud tagab vaid tihe koostöö.

4.10

Komitee pooldab kaitsesektori tarvis hästi väljatöötatud Euroopa tööstuspoliitikat alates süsteemide kavandamisest kuni nende rakendusetapini. See on eri tööstuspoliitika küsimus. Oma olemuselt vastab see avaliku sektori turule: kuna teadus- ja arendustegevus ei tooda algul kasumit ning on seotud valitsuse erinõuetega, ei piisa selle rahastamiseks ainult algkapitalist. Euroopa tugeva tootmise edendamiseks on vaja kindlaks määrata Euroopa peamine tööstusvõimsus ja investeerimispoliitika. Kuna ühelgi riigil ei ole olemas piisavaid ressursse, et rahastada n-ö uue põlvkonna relvastust, on oluline ühendada riiklikud ja Euroopa eesmärgid ning riikide ja Euroopa Liidu rahalised ja tööstuslikud ressursid. Juhtimine peaks tuginema ELi ja riikide jagatud pädevusele ning olema kooskõlas kokku lepitud strateegiaga „Euroopa 2020”. See on ka tõhus viis optimeerida Euroopa Liidu institutsioonide vahelist ja komisjonisisest kooskõlastamist, mis jääb täna tugevalt alla oma potentsiaali. Selles osas võib väärtuslikku tuge anda peagi platvormina – komisjon, Euroopa Kaitseagentuur ja Euroopa välisteenistus – tegevust alustav töörühm, mis hakkab arutama prioriteete, võimeid ja vajakajäämisi.

4.11

Teadus- ja arendustegevus on keskne teema. Kaitsetööstus on kõrgtehnoloogial põhinev teadmistemahukas tööstusharu, mis on vajalik ka täielikult väljaarendatud prototüüpide väljatöötamiseks. Teadus- ja arendustegevus ei saa peaaegu kunagi olla üksnes tööstuse ülesanne. Arendustegevus ja süsteemi elutsüklid on lihtsalt liiga pikad ning kõikide finantsriskide võtmisega kaasnev rahaline mõju on tööstuse jaoks liiga raske kanda. Ajalugu on näidanud, et kõik edukad programmid on valitsused ja tööstusettevõtted ellu viinud ühiselt.

4.12

Väga suur osa maailma kaitsealasest teadus- ja arendustööst on kas otseselt või kaudselt valitsuste tellitud. Ei ole üllatav, et toodete omaduste tõttu väldivad kaitsetööstuse ettevõtted üldiselt liiga suurte finantsriskide võtmist. Kaitsealane teadus- ja arendustegevus on eriti haavatav valitsuse eelarvekärbete suhtes.

4.13

Sellest tulenevalt on teadusuuringute, tehnoloogia ja arengu toetamiseks tööstusliku konsolideerimise kõrval vajalik liikmesriikide, komisjoni ja tööstusettevõtjate kokkulepitud piisav rahastamine ja jõuvarude ühendamine. Kaitseinvesteeringud nõuavad teadus- ja arendustöö- ning tehnoloogiaprojektide märkimisväärset rahastamist. Lisaks tuleb tagada juurdepääs otsustava tähtsusega tehnoloogiatele. Kui otsustava tähtsusega tehnoloogia ei ole teiste riikide ekspordipiirangute tõttu arendustööks ja tootmiseks enam kättesaadav, tekitab see tõsiseid probleeme Euroopa julgeolekueesmärkide saavutamisel.

4.14

Sõltumatu teaduse ja tehnoloogia arengu tõttu paljudes valdkondades on üha tähtsamaks muutumas väljaspool kaitseorganisatsioone toimuv teadus- ja arendustöö. Sageli määrab lõplik rakendamine alles arendamise viimastes etappides, kas teadus- ja arendustegevust on võimalik määratleda „kaitse-” või „tsiviilvaldkonna” teadus- ja arendustegevusena. Kahesuguse kasutusega tehnoloogia teadus- ja arendustegevus on üha suurema tähtsusega kaitseotstarbelistes rakendustes, näiteks IT-valdkonnas. Euroopa kaitsesektori tööstusliku ja tehnoloogilise baasi jaoks on seega esmatähtis edendada asjaomast kahesuguse kasutusega teadus- ja arendustegevust, iseäranis seetõttu, et see avab rahastamisvõimalused ka väljaspool kaitseringkondi.

4.15

Liikmesriigid peaksid kokku leppima teadus- ja arendustegevuse rahastamises avalikest vahenditest ELi tasandil. Seda võib teha kas eelseisva kaheksanda raamprogrammi või mõne eraldi fondi kaudu, eelistatavalt kõrgetasemeliste teadusuuringute, näiteks nanotehnoloogia ja tehisintellekti arendamiseks ette nähtud pakettide kaudu. Kaitsetööstuse ja avaliku sektori suhtele mõeldes tuleb välja töötada erimenetlused.

4.16

Euroopa Kaitseagentuuril ja komisjonil peaks vastavalt Euroopa koostööraamistikus ettenähtule olema silmapaistev roll muu hulgas selleks, et vältida igapäevast poliitilist sekkumist. Euroopa Kaitseagentuurile tuleks anda võimalus täita talle kuuluvat täielikku rolli, nagu see on sätestatud Lissaboni lepingus (7).

4.17

Kaitsevaldkonna tööstuse ning teadus- ja arendustegevusega seotud programmi jaoks on oluline asjakohaste oskustega sobiv tööjõud (8). See on järjekordne kindel argument teadus- ja arendustegevusele ning tööstusele stabiilse raamistiku loomiseks selle asemel, et neid korrapäratult ümber struktureerida. Meeles tuleks pidada seda, et kaitsevaldkonna tööjõud on tugev alus, millele ehitatakse üles tulevane kaitsevõime. Tööstusettevõtjate, teadus- ja arenguinstituutide, kõrgkoolide, sõjandusorganisatsioonide ja huvitatud ametiühingutega konsulteerimine ja nendega toimuv teabevahetus peavad aitama tagada, et nii käimasoleva ümberstruktureerimise kui ka tulevikku suunatud relvastuse tootmine Euroopas oleks asjakohaselt korraldatud.

4.18

Eelarvepiirangute tõttu on vaja vähendada kattuvust ja ebatõhusust. Kontrollitud konsolideerimine ei tähenda ilmtingimata suurte ettevõtete rajamist. See tähendab piisava kriitilise baasi loomist ning rahvusvahelistele standarditele vastavat kvaliteeti, mis tagab konkurentsivõimelise positsiooni nii siseturul kui ka kolmandates riikides. Järjest enam on vajalik projektide kavandamise koordineerimine Euroopa tasandil valitsuste, ELi asjaomaste osapoolte ja tööstusettevõtjate vahel.

4.19

Tõsiasi on see, et tööstus on oma suuruse ja tootlikkuse poolest riigiti erinev. Samuti erinevad liikmesriigid märkimisväärselt tööstusliku tähtsuse poolest. Osalevate riikide vahel sõlmitud kokkuleppe üks osa peaks olema tagada, et eellepinguid mitteallkirjastanud riikide (= põhitootjad) tööstus oleks kaasatud asjaomastesse projektidesse. See ei ole pelgalt poliitilistes huvides soovitav samm, vaid edendab ka suurte ja väiksemate ettevõtete ning teadusinstituutide vahelist viljakat koostööd. VKEd tuleks tarnijatena edukalt kaasata arukatesse eritarneahelatesse.

4.20

Suurt tähelepanu tuleks pöörata Kesk-Euroopa riikidele, kes tunnevad end geograafilise asukoha tõttu haavatavana. Selleks, et nende riikide kodanikud tunneksid end kaitstuna ja kantuna soovist kasutada täielikult ära tehnilisi teadmisi kaitsevaldkonnas, rõhutab komitee vajadust kasutada Kesk-Euroopa riikides olemasolevaid teadmisi ja pädevust nõuetekohaselt käimasolevates ja edaspidistes kaitseprojektides.

4.21

Euroopa kaitsetoodete integreeritud turg looks stabiilsema siseturu. Lisaks olemasolevate riiklike turgude ühendamisele ergutaks Euroopa turg ka eri liikmesriikide nõuete ja hanke-eeskirjade ühtlustamist või isegi standardimist. Suurem ühtlustamine või standardimine parandaks finants- ja majandustingimusi, mis suurendaks Euroopa ettevõtete konkurentsivõimet maailmaturul.

4.22

Euroopa kaitseturul oleks kriitiline mass. Eelnimetatu taustal juhib komitee tähelepanu kahjulikele tagajärgedele, mis kaasnevad sellega, kui liikmesriigid jätkavad riiulitoodete ostmist väljapoolt Euroopa Liitu, iseäranis USAst. Esiteks vähendab see Euroopa turu eeliseid tööstusettevõtjate jaoks: kui tööstusettevõtjatel takistatakse müüki kolmandate riikide turgudele, kus riikide konkurents kahtlemata suureneb, toob see nende Euroopa klientide jaoks kaasa kaitsevarustuse hinna tõusu. Teiseks maksavad USA riiulitooteid ostvad Euroopa riigid kinni asjaomaste toodete hinnas sisalduvad USA tehnoloogiakulud.

4.23

Võttes arvesse finants- ja rahvusvahelisi poliitilisi väljavaateid, on põhjapanev arutelu ja tegevusega seotud järeldused ELi tasandil möödapääsmatud. Kui kõik liikmesriigid ei soovi ühises raamistikus osaleda, peaks kehtima nn tõhustatud koostöö põhimõte. Suurem integreeritus ja Euroopas toodetud varustuse soetamise pooldamine on ainus viis saavutada hinnanguliselt USA turu suurusega võrreldav turg. Ilma tõhusa siseturuta on tõsiselt põhjust kahelda, kas Euroopa tööstusel on üldse lootust maailma tasandil konkureerida.

5.1

Eri relvajõudude – maa-, mere-, õhuväe – tööstusmaastik on riigiti väga erinev. Paljudes valdkondades ei saa ühtki riiki enam pidada võimeliseks arendama omapäi uue põlvkonna relvastust.

5.2

Maaväe varustuse sektoris suudavad vaid väga vähesed suuri süsteeme integreerivad ettevõtted arendada ja toota lahingutanke (main battle tanks) ja kergemaid militaarsõidukeid. Peamised Euroopa tootjad asuvad Prantsusmaal, Saksamaal ja Ühendkuningriigis. Allsüsteemi tootjaid ja kolmanda tasandi tarnijaid on palju, kuid Kesk-Euroopa on nende seas alaesindatud.

5.3

Paljud riigid arendavad „oma” sõjalaevatööstust ning ehitavad riigiti eri suuruses ja eri keerukusastmega laevu. Esirinnas on eellepingu allkirjastanud riigid ja Madalmaad, muu hulgas ka kontseptsiooni kavandamise ja mereväe laevastiku keerukate uurimisseadmete valdkonnas, mis erineb suuresti tsiviillaevaehituse arengust. Ka siin on palju erinevaid allsüsteemide tootjaid ja kolmanda tasandi tarnijaid.

5.4

Sõjalennukeid arendavad ja toodavad vaid vähesed riigid. Tööstus on koondunud väheste, enamjaolt rahvusvaheliste ettevõtete kätte, mis tegutsevad Euroopa tasandil ja väljaspool. Peamiselt on tööstus selliste ettevõtete nagu EADS, BEA-Systems, Dassault ja Saab-Aircraft kätes. Kõrgetasemeline aerodünaamikaalane teadustegevus piirdub üksikute riikidega.

5.5

Elektroonikasektori, sealhulgas juhtimis-, side- ja järelevalvesüsteemide tähtsus kaitsesektori seisukohalt suureneb. Olulisimad tööstusettevõtted on Thales, BAE Systems ja Finmeccanica. Euroopa suurimate elektroonikatööstuse kontsernide Philipsi ja Siemensi jaoks on kaitsetööstus vähem tähtis. Nende jaoks on eri elektroonikakomponentide, näiteks kaitsesektori integraallülituste kulutõhus masstootmine mahult igal juhul liiga väike. Kuid nende suurte tööstuskontsernide kaasamine rõhutab kahesuguse kasutuse tähtsust selles valdkonnas.

5.6

Laskemoona ja lõhkeainete tootjate arv on viimastel aastakümnetel järk-järgult vähenenud peamiselt keskkonnaalaste piirangute tõttu. Avalik julgeolek sunnib asjaomaseid ettevõtjaid kas vanemaid tootmishooneid ümber kolima või neid üldse sulgema.

5.7

Otsustava tähtsusega tehnoloogia kättesaadavus on oluline ning seda tuleks toetada ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika raames. Sama kehtib teatud materjalide kohta, nagu süsinikkiud või materjalid elektroonikakomponentide jaoks.

5.8

2007. aasta kaitsemeetmete pakett, mis võeti vastu 2009. aastal, võib pakkuda väärtuslikku tuge. Liikmesriigid oleksid pidanud asjaomased direktiivid üle võtma 2011. aasta suvel. Praegu on veel liiga vara olla positiivselt või skeptiliselt meelestatud nendega kaasneva mõju suhtes ühtse turu väljakujundamisele. Protsess ei ole veel lõpule jõudnud ning endiselt vajavad rakendamist sellised eesmärgid nagu kaitseotstarbeliste kaupade ühendusesisene vedu ja liikmesriikide tähtsate julgeolekuhuvide määratlemine.

5.9

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 346 nähakse ette erand ELi riigihanke eeskirjadest oluliste riiklike julgeolekuhuvide kaitseks. See lai sõnastus võib takistada turgude asjakohast arengut eelkõige soovitavates tarneahelates. Komitee toetab artikli 346 spetsiifilisemat tõlgendamist, mis loob piisavalt võimalusi Euroopa lahendusteks ja optimaalseteks Euroopa väärtusahelateks, edendades tarnekindlust, liikmesriikide traditsioonilisi tooteid ja tulude-kulude suhet.

5.10

Riiklik teabeturve põhjustab sarnaseid probleeme, nagu on välja toodud punktis 5.9, ja tuleb seetõttu samuti läbi vaadata. See on tähtis ja tundlik küsimus ka Euroopa tööstuse kaasamisel USA kaitseprojektidesse.

5.11

Ressursside jagamine ja ühendamine, sealhulgas ühised koolitusprogrammid, peaksid olema tulevikku suunatud. Peamine tingimus on see, et tühipaljaste sõnade asemel hakataks konkreetselt kavandama ja valitaks sihipärane lähenemisviis koos selgelt määratletud etappidega. Seni kuni puuduvad kaitsedoktriine käsitlevad kokkulepped, on siiski väga raske ressursside ühendamise ja jagamise põhimõtet edukalt rakendada.

4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/24

—

kaasata mehi aruteludesse ja teabevahetusse;

—

kaotada soolised stereotüübid, eelkõige hariduses ja karjääris;

—

soodustada akadeemilisi õpinguid, mis võivad innustada naisi idufirmasid looma;

—

tagada võrdsetel tingimustel juurdepääs rahastamisele ja vahenditele ning

—

parandada füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalset kaitset.

—

Euroopa juhendajate võrgustik naisettevõtjate toetuseks, mis loodi Poola eesistumise ajal 15. novembril 2011. See võrgustik on üks meetmetest, milleks tehti ettepanek 2011. aasta Euroopa väikeettevõtlusalgatus „Small Business Act” läbivaatamisdokumendis, ning see tugevdab ja täiendab naiste ettevõtluse edendamise, toetamise ja ergutamise meetmeid;

—

Euroopa poliitikakujundajate võrgustik naiste ettevõtluse edendamiseks (WES);

—

naiste ettevõtluse portaal (6).

—

kõrvaldada ebaseaduslik sooline diskrimineerimine ja ahistamine,

—

edendada meeste ja naiste võrdseid võimalusi.

5.1.3.1

Luua Euroopa Naiste Äriomandi büroo Euroopa Komisjonis ja liikmesriikide pädevates ministeeriumides. Eelistatavalt ei peaks see olema soolise võrdõiguslikkuse ministeeriumi alluvuses, et teha selget vahet majandustegevusel ja soolise võrdõiguslikkuse kohustustel. Bürool peaksid olema ulatuslikud volitused eesmärkide ja vahendite osas. Ettevõtluse peadirektoraadis on üksnes naiste ettevõtlusele Euroopas pühendunud praegu üks töötaja 900-st!

5.1.3.2

Nimetada naiste ettevõtluse direktor/saadik või kõrgetasemeline esindaja Euroopa Komisjonis ja liikmesriikide ettevõtlusministeeriumides, kellel oleks aga osakondadeülene roll teadlikkuse suurendamisel majanduslikust kasust, mida saadakse, julgustades üha enamaid naisi äriettevõtteid looma ja arendama. Need ametikohad peaksid olema kindla ametiajaga (4–10 aastat, olenevalt majandus- ja rahastamisstruktuurist) ja neil peaks olema väga selge töövaldkond konkreetsete eesmärkide ja aruandekohustusega. Naiste ettevõtluse direktor/saadik või kõrgetasemeline esindaja peaks vastutama ka tööstuse ja teaduse nende suundade edendamise eest, mis viiksid naiste ettevõtluse tõusuteele, näiteks uurimis- ja teadustegevuse, kõrgtehnoloogia, otsemüügi, veebipõhise süsteemi ja infotehnoloogia arendamine.

5.1.3.3

Koguda olulist teavet, mis võimaldaks mõõta ja kvantifitseerida naisettevõtjatele eraldatavaid vahendeid – see on peamine põhjus, miks naistele saab ettevõtluses osaks diskrimineerimine, eriti ettevõtte loomise staadiumis. Toetada iga-aastaste ajakohastatud poliitiliste ja teaduslike andmete esitamist naiste ettevõtete kohta kõigis Euroopa piirkondades. Suurendada valitsusasutustes ja ametites soolise statistika kogumist ja kättesaadavust. On tähtis, et ettevõtluse peadirektoraat ja liikmesriikide majandusarengu ministeeriumid viiksid läbi soolise mõju hindamise, kogudes asjakohaseid andmeid, mis sisaldavad naisettevõtjate arvu, naiste omandis olevate ettevõtete arvu, nende ettevõtete töötajate arvu, neile ettevõtetele ja ettevõtjatele eraldatavaid vahendeid. On oluline tähele panna, et sellised riigid nagu Austraalia, Kanada ja USA on niisuguse teabe kogumise ja analüüsimise abil naiste ettevõtluse taset edukalt tõstnud.

5.1.3.4

Jõustada kehtivaid õigusakte soolise võrdõiguslikkuse valdkonnas. Uusimad andmed näitavad, et kogu Euroopas on praegu naiste töötus saavutanud 23 aasta kõrgeima taseme. Rekordiline on ka selliste noorte hulk, kes pole majanduslikult aktiivsed; nende hulgas on palju kõrgharidusega naisi. Eksisteerib sooline palgalõhe, samuti on naised puudulikult esindatud otsuste tegemise protsessis kogu Euroopas. On tähtis, et EL ja liikmesriigid täidaksid oma kohustusi soolise võrdõiguslikkuse alal, liigitades teavet soolise kuuluvuse alusel, eelkõige andmete kogumisel ja vahendite eraldamisel.

5.2.1.1

Kuna kõik naiste ettevõtluse ja naiste omandis olevate ettevõtete edendamisega seotud meetmed toovad kõigile sotsiaalset ja majanduslikku kasu, tuleb mehi innustada sellest arutelust osa võtma ning tunnistama lisaväärtust, mis tekib, kui edendada naiste tegevust ettevõtjatena. Asjakohane teabevahetus, võrgustikud ja koolitus peaksid hõlmama mõlemat sugu ning ka sotsiaalne kaitse peaks tagama, et ühiskonnas saavad kõik võrdse kohtlemise osaliseks.

5.2.1.2

Kõigile tuleb võimaldada juurdepääs ettevõtlusele, tagades, et kõigil haridusastmetel kõrvaldataks ettevõtjate sooline stereotüüpimine, ning reguleerides keelekasutust ja väljendeid ettevõtjatest rääkimisel. Samas tuleb tagada, et ettevõtjatele praegu ülikoolides ja täiendõppes pakutav haridus oleks noortele naistele atraktiivne ja kasulik, kahandades erinevust oma ettevõtet asutavate noorte meeste ja noorte naiste arvus.

5.2.1.3

Igas vanuses naiste traditsioonilisi ja ebatraditsioonilisi karjäärivõimalusi tuleb soodustada soolisest aspektist neutraalsete vahenditega. Euroopas on palju kõrgharidusega kõrge kvalifikatsiooniga naisi, kellest paljud on kriisi tõttu hiljuti töötuks jäänud ja kes pole ehk kaalunudki oma ettevõtte asutamist kui üht võimalust.

5.2.1.4

Tuleb luua sihtotstarbelised naiste ettevõtluskeskused, kus pakutakse põhilist ettevõtlusalast teavet, võrgustikke, teadmiste jagamist, koolitust ja nõustamist. Mitmes ELi riigis puuduvad sellised keskused üldse või kannatavad need kogu ELi äriühenduste või kaubanduskodade alluvuses sageli finantsressursside piiratuse all. Need keskused aga, kus kohaldatakse eriotstarbelisi vahendeid, võivad naiste ettevõtluse soodustamisel siiski ülimalt tõhusad olla. Mitmeid parimate tavade näiteid võib leida Saksamaalt.

5.2.1.5

Naistele, kes soovivad asutada oma uurimis-, teadus- ja tehnoloogiaettevõtte või arendada uurimis- ja innovatsioonitegevust tuleb tagada toetus ja teabe kättesaadavus, rahalised vahendid ning ressursid.

5.2.1.6

Finantsasutused peaksid revideerima laenuteabe avaldamist seoses soolise kuuluvusega. On tehtud uuring, mis näitab, et naistele laenatakse vähe ning sageli palju kõrgema intressimääraga kui meestele (15).

5.2.1.7

Tuleb läbi vaadata kõigi ettevõtjate kohta käivad sotsiaalkindlustussätted, aga eelkõige naisettevõtjate kohta käivate sätete praktilised aspektid, mis on seotud raseduse, ning ema- või hooldajakohustustega. Komisjoni tegevuskavas Euroopa ettevõtluse programm (16) pööratakse tähelepanu vajadusele paremate sotsiaalkindlustusskeemide järele, ent ei minda asjakohaste ettepanekute tegemisel piisavalt kaugele.

5.2.1.8

Tuleb välja töötada ja rakendada kogu ELi hõlmav avalik-õigusliku ringhäälingu kokkulepe, et innustada liikmesriikide avalik-õiguslikke ringhäälinguorganisatsioone võtma endale eesmärgiks ettevõtluse sooliselt tasakaalustatud kajastamine meedias – naised tuleb ära võtta „naistelehekülgedelt” ja paigutada ärilehekülgedele! Uuringud näitavad, et meedias kajastamine võib märkimisväärselt ja positiivselt mõjutada ettekujutusi naisettevõtjatest ja hoiakuid nende suhtes. Meedia kasvanud huvil edukate naisettevõtjate kui positiivsete eeskujude vastu võib olla mõõdetav mõju ühiskonna hoiakutele naiste ettevõtluse suhtes.

4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/29

1.1

Põllumajandus- ja maapiirkondades töötavate ja/või ettevõtlusega tegelevate naiste potentsiaali tuleb analüüsida, arvestada ja väärtustada kõikides ELi poliitikameetmetes ning mitte pärssida: see on vajalik tingimus, et naised saaksid olla arengu ja innovatsiooni käimapanev jõud, aidates kogu sektoril kriisist välja tulla.

1.2

Võrdne kohtlemine, võrdsed võimalused ja naiste tingimuste tõhustamise meetmed peavad olema tagatud kõikides ELi õigusaktides ja programmides soolise võrdõiguslikkuse tõhusa süvalaiendamise kaudu, lihtsustades ressurssidele juurdepääsu menetlusi ja kontrollides perioodiliselt tulemusi.

1.3

Naised peavad olema kaasatud sektori arengukavadesse kohalikul ja piirkondlikul tasandil: see eeldab, et naistele luuakse tingimused nendes kavades osalemiseks, vajaduste ja kogemuste väljendamiseks ja projektide algatamiseks (suutlikkuse suurendamine).

1.4

Ülikoolide ja teaduskeskuste suhtlemisel asjaomaste naistega tuleb analüüsida võimalusi ja vajadusi, pakkuda õppe- ja tehnoloogiavahendeid naiste juhitavate ettevõtete arengu toetamiseks, parandada naiste töö- ja elukvaliteeti põllumajanduses.

1.5

Naisettevõtluse arendamisel ja parandamisel põllumajanduses on esmatähtis IKT (1), tingimusel, et see tehnoloogia on tõhus, territooriumil hästi jagatud, kättesaadav ja madala hinnaga (lairibaühendus). See võib luua töövõimalusi ka IKT-spetsialistidele.

1.6

Hea IKT hõlbustab naiste võrgustike asutamist, mis arendab kontakte, toetab osalemist ja soodustab suhteid ja heade tavade tutvustamist naiste seas ELis ning kandidaatriikides ja kolmandates riikides, mis tuleb kasuks rahvusvahelisele koostööle ja kaubandusele.

1.7

Õpe peab olema suunatud asjaomaste naiste vajadustele ja potentsiaalidele; naistele endile võib usaldada uuenduslikud teabelevivormid (arutelurühmad ja ise õppimine, meedia, teavitusüritused õppeasutustes jne).

1.8

Selleks, et naised organiseeruksid ja osaleksid, arendades nii oma võimalusi, on vaja tõhusaid, kättesaadavaid ja paindlikke teenuseid, mille abil õnnestub saada aega vabaks hoolekandetöödest. See kehtib tervishoiu, transpordi, krediidi, turustuse, turunduse, eakate ja laste hooldamise kohta, aga ka sotsiaalteenuste sektorite kohta, et tagada kaitse naistele, kellel see puudub. Ka sel juhul luuakse tööhõivevõimalusi juurdekuuluvate teenuste alal.

1.9

Kõik ELi liikmesriigid peaksid edendama abiliste juriidilist tunnustamist sotsiaalkindlustuses ja tervishoius. Oleks asjakohane määrata ELi tasandil kindlaks ühisettevõtluse õiguslik raamistik, arvestades võimalikult suurel määral naise staatust põllumajanduses ja maaelus.

1.10

Naised võivad kaasa aidata põllumajanduse ja territooriumi jätkusuutlikkusele, kui neil on olemas vajalikud teabe- ja tehnoloogilised vahendid (keskkonnahoidlik tehnoloogia, tõhus ressursside majandamine ja kasutamine, puhta energia tootmine). Seda tüüpi uuenduslike ja säästlike ettevõtete käivitamiseks tuleks ette näha kiirmenetlus lihtsustatud juurdepääsuks vahenditele (ühise põllumajanduspoliitika II samba laadi).

1.11

Naised võivad olla käsitöönduse, traditsiooniliste kvaliteet- ja mahetoodete elavdamise eestvedajad, ka tootjate ja tarbijate vahelise tihedama lävimise kaudu, mida tuleb uurida ja väärtustada (nagu lühikeste tarneahelate puhul).

1.12

Ühise põllumajanduspoliitika reform ja maaelu arengu poliitika peavad aitama edendada naiste tööhõivet ja aktiivsust, eelkõige naistele mõeldud temaatiliste programmide (II sammas) kaudu.

1.13

Liikmesriigid, piirkonnad, kohalikud ametiasutused ja sotsiaalpartnerid vastutavad ühiselt põllumajandus- ja maakeskkonnas elavate naiste võimaluste edendamise eest, tagades seaduslikkuse tingimused ja vastutades sellise asjakohase õigusraamistiku rakendamise eest, mille raames järgitakse võrdõiguslikkuse ja esindatuse põhimõtteid ka nende sisestruktuurides. Positiivsed näited eri liikmesriikidest peaksid pakkuma innustust selleks, et naised – nagu nõuab ka Euroopa Parlament – oleksid esindatud kõigis põllumajandussektori ja maapiirkondade poliitilistes, majanduslikes ja sotsiaalsetes organites.

2.1

Potentsiaal, mida kujutavad endast naised põllumajanduses, on alahinnatud: ühise põllumajanduspoliitika 2010. aasta aruandes (2) viidatakse naistele ainult Eurostati statistikas ja 2010. aasta maaelu arengu aruandes märgitakse põgusalt lõhet tööhõivemäärades (meestel 76 %, naistel 62 % (3)). Ka asjaomases nõukogu 20. veebruari 2006. aasta otsuses ühenduse maaelu arengu strateegiasuuniste kohta (4) on naisi nimetatud üksnes seoses vajadusega soodustada nende tööturule sisenemist.

2.2

Euroopa Parlament seevastu loetleb 2011. aasta resolutsioonis naiste rolli kohta põllumajanduses ja maapiirkondades (5) põhjalikkusega peamised naiste ees seisvad raskused ning soovitab mõningaid strateegilisi võimalusi, kuidas naisi nende tegelikus sotsiaalses ja majanduslikus olukorras toetada. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee nõustub Euroopa Parlamendi tehtud analüüsidega ja jagab nende järeldusi, meenutades ühtlasi oma arvukaid arvamusi (6).

2.3

Komitee hindab kõrgelt nii komisjoni ettepanekut võtta vastu ühissätete määrus struktuurifondide kohta kui ka sellele lisatud komisjoni talituste töödokumenti (7), samuti teatist Euroopa innovatsioonipartnerluse kohta põllumajanduses (8). Need dokumendid sisaldavad huvitavaid elemente, mis panevad lootma, et institutsioonid pööravad suuremat tähelepanu sooteemadele, ning komitee loodab, et nendele järgnevad asjakohased otsused nõukogu poolt.

2.4

Komitee tunnustab selgelt maanaiste organisatsioonide ja samalaadsete võrgustike tegevust mitmes liikmesriigis. Osad neist organisatsioonidest on iseseisvad ja osad on integreeritud põllumajandustootjate ühendustesse. Samuti on mõned maanoorte organisatsioonid äärmiselt pühendunud soolise võrdõiguslikkuse tagamisele. See võimaldab paljudel naistel omandada kvalifikatsiooni ja motiveerib neid pühenduma ka edaspidi ettevõtlus-, sotsiaalsele, kutsealasele ja poliitilisele tegevusele. Samuti on neil suur osa senistes edusammudes, nt põllumajandustootjate perede sotsiaalkaitses. Mõnes põllumajandustootjate ühenduses, kus seni on traditsiooniliselt domineerinud mehed, on naistel praegu suur mõju (9). Sellised näited peaksid olema eeskujuks kõigis liikmesriikides.

2.5

Käesoleva arvamuse eesmärk on paralleelselt viidatud dokumentidega selgitada välja mõned kriteeriumid ja meetmed, mis võiksid aidata naistel oma töötaja- ja ettevõtjapotentsiaali täiel määral ära kasutada võttes uuendusliku rolli säästva arengu ja kvaliteetse tööhõive toetamisel. Põllumajanduses ja maaelus töötavate ja ettevõtjatena tegutsevate naiste potentsiaali ja vajaduste parem väljaselgitamine võib parandada tootmist ja selle kvaliteeti, anda tootmisele strateegiline mõõde ja seda mitmekesistada ning arendada ühise põllumajanduspoliitika suuremat järjepidevust maaelu arengu ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika raames.

3.1

Ühise põllumajanduspoliitika järjestike reformide käigus on muutunud hajusaks mõisteline piir põllumajandusliku majanduse, maapiirkondade majanduse ja territooriumi haldamise/väärtustamise vahel. See muudab olustiku, mille taustal analüüsida naiste ees seisvaid probleeme, ulatuslikumaks (10), aga suurendab ka vajadust täpsete, lahtikirjutatud ja kvalitatiivsete andmete järele, mis nõuab põhjalikumat käsitlust Eurostati juba tehtud töö kohta. Euroopa Parlamendi 2011. aasta resolutsioonis eeldatakse, et „regulaarselt põllumajanduses tegevaid” inimesi on 26,7 miljonit, kellest 42 % (ehk 11,2 miljonit) on naised – kõikidel põllumajanduse ja maaelu tegevusaladel kokku, kus inimesed teevad mingit tööd (mis sageli aga ei ole nende ainus ega põhitegevus). Eurostat seevastu mõõdab tööhõivet põllumajanduses aasta tööühikute (ATÜ) arvuna, mis vähendab selles sektoris ükskõik rollis töötavate meeste ja naiste koguarvu 2010. aastal 11,1 miljonini (põllumajanduses, metsanduses, jahipidamises ja kalanduses) ning järelikult naiste arvu umbes 4,7 miljonini (11).

3.2

See viide statistikametoodikale näitab selgelt, et probleemi ei tekita mitte mängus olevad arvud, vaid põllumajanduse ja maaelu sektori strateegilisus nende vastastikuses toimes linna- ja linnalähedaste oludega ning nende säästev areng (keskkonnaalane ja sotsiaalne). Naiste tegelikku olukorda põllumajanduses ja maapiirkondades vaadeldakse seega kahest seisukohast: Euroopa põllumajanduse kõrgetasemelised tootmisstandardid ja naiste potentsiaal, mida saab ära kasutada piiratud, kuid tõhusalt ja sihipäraselt kasutatavate vahenditega. Ei tohi unustada, et valitseb veel sügav kriis, mis tekitab raskusi – aga ka võimalusi – naistele, kes elavad ja töötavad põllumajandus- ja maapiirkondades.

4.1

Hiljutised põllumajanduse ja maaelu olukorra uuringud näitavad, et pärast tootmise ja tööhõive langust tarbimise ja ekspordi vähenemise tõttu on sektor nüüd pööranud tõusuteele ning täheldatakse tulude suurenemist. Konkreetselt siseturul täheldatakse teatavat kvaliteedi ja säästlikkuse eelistamist: näiteks pooldavad tarbijad üha rohkem kohalike (nullkilomeetritega või lühikese tarneahelaga turustamine (12)) ja/või mahetoodete ostmist.

4.2

Tööhõives kadus põllumajanduses aastatel 2007–2008 ligikaudu 900 000 töökohta, samas kui aastatel 2008–2009 oli see bilanss –200 000 ATÜd (13). Tööhõive negatiivne arengusuundumus võib seega peatuda taseme juures, mis kajastab töötajate arvu loomulikku vähendamist ettevõtete ratsionaliseerimise tõttu, kusjuures kvalifitseerimata tööjõudu vähendatakse ja suuremate erialaoskustega tööjõudu suurendatakse.

4.3

Vaatamata neile lootustandvatele elementidele ei ole me kindlasti kriisist välja jõudnud ega ei ole paranenud ka naiste olukord: suurel määral kasutatakse põllumajanduslikus tootmises jätkuvalt naistööjõudu mitteametlikult, mis on juba suures halvemuses nii täistööajaga (26 % naisi võrreldes 52 % meestega) kui ka osalise tööajaga tööhõives (9,7 % mehi võrreldes 11,8 % naistega) (14). Lisaks nendele andmetele on hooajatöö (mis kujutab endast äärmiselt suurt töötajate protsenti võrreldes tähtajatu töölepinguga töötajate väikese protsendiga) ning mitteametlik ja ebaseaduslik töö ulatuslik nähtamatu reaalsus või kvantifitseerimata probleemistik, mille suhtes tuleks võtta meetmeid, mis innustaksid varjatud tööd päevavalgele tooma ja naiste tööhõivet võimalust mööda stabiilseks muutma.

4.3.1

Suurt muret tekitab (nii ELi-siseste kui ka -väliste) sisserändajate olukord, sest neil puuduvad sageli kõige elementaarsemadki õigused, näiteks makstakse neile palka hilinemisega või vähendatakse palka ebaõiglaselt ja õigustamatult. See olukord on kriisi algusest peale halvenenud ning ei ole õigustatav sellega, et väikeettevõtjatel ja töötlusettevõtjatel on raskusi laenu saada. Paljudel juhtudel on naistöötajatel tulnud päritoluriiki tagasi pöörduda, ilma et neile oleks makstud, või nad on ekspluateerijate, kurjategijate ja tööjõuga kaubitsejate meelevallas, keda pealegi ei võeta mõnes ELi riigis kriminaalvastutusele.

4.3.2

Kuna põllumajandusettevõtted asuvad hajusalt üle territooriumi ja paljud neid on väikesed, on neis keeruline kontrollida töösuhete nõuetele vastavust. Eeskirjade rikkumise ja kuritegevuse vastu võitlemise lähtepunktiks võib siiski olla kohalike ametiasutuste hoolikas haldamine koostöös sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et tagada kõigile õigused ja turvalisus.

5.1

Põllumajandustootmise kvalitatiivne mõõde on naiste töö oluline aspekt, seda nii tootjate, abiliste ja tarbijatena kui ka traditsioonide, loovuse ja algupäraste tavade kandjatena. Nende asjade väärtustamiseks on vaja teha kooskõlastatud valikuid kohapeal.

5.2

Kõrgtehnoloogiliste tootmistehnikate arendamise ja rakendamise, teadusuuringute, kutsesuunitluse ja õppe alal on vaja teaduskeskuste ja ülikoolide lävimist põllumajandus- ja maapiirkondadega, et kaasata uurimustesse naiste vajadused ja nende potentsiaali analüüs.

5.3

Sageli leitakse, et kõiki kvaliteedi parandamise ja konkurentsivõime edendamise probleeme saab lahendada mingit laadi koolituse andmisega. See võib põhjustada hulgalise, aga mitte kvaliteetse ja sihipärase koolituspakkumise, mis sageli ei vasta adekvaatselt konkreetsetele majanduslikele ja asjaomaste sotsiaalpartnerite vajadustele ega ühiselt kokku lepitud säästva arengu strateegiatele. Põllumajanduse ja maaelu arenguks on vaja ettevalmistusega naistöötajaid ja -ettevõtjaid, aga ainult väljaõpe ei paranda koheselt töö, tegevuse ja elukvaliteeti, kui puuduvad vajalikud struktuurid ja teenused ning ei looda jätkusuutlikke ja kvaliteetseid töökohti.

6.1

Igasugune koolitusalane sekkumine, teenuste pakkumine või ratsionaliseerimine peab lähtuma konkreetsete tingimuste ning põllumajandus- ja maakeskkonnas elavate ja töötavate naiste valmiduse analüüsist. See eeldab piirkonna, võimaluste ja inimeste ootuste hoolikat analüüsimist, mis tuleb läbi viia asjaomaste naiste aktiivse osalemisega. Osalemine on protsess, milles on vastutus riigiasutustel, piirkondlikel ja kohalikel omavalitsustel, aga ka ühiskondlikel ja kutseorganisatsioonidel. Piirkonna kogu potentsiaali saab suurendada, kui kasutatakse ära seal elavate naiste potentsiaal. Sihipärased ja tõhusad innovatsiooni, naisettevõtluse ja -tööhõive arendamise programmid võivad luua töökohti (sageli noortele), pidurdades ja samal ajal pöörates ümber elanike maakohtadest lahkumise tendentsi.

6.1.1

Selle potentsiaali analüüsimisel peavad koostööd tegema ülikoolid ja piirkonnad: arengukavade projekteerimisse ja hindamisse tuleb kaasata teaduskeskused. See nõuab, et ülikoolide ja naiste vahel tagatakse tõhusad sidemed kõrgetasemelise ja kättesaadava IKTga vahendusel, et teha täpseid uurimusi ja neid kohapeal katsetada (15).

6.1.2

Piirkondliku arengu kavad peaksid sisaldama spetsiaalseid naistöötajatele ja -ettevõtjatele ning abistavatele abikaasadele suunatud koolitusmeetmeid, mis väärtustavad naiste kohanemis- ja innovatsioonivõimet ning võimet teadmisi ja tavasid edasi anda. Naisi, kes on saanud väljaõppe, tuleks innustada andma teadmisi edasi teistele formaalsete (ühistud, kohalike omavalitsuste otsustes osalemise struktuurid, töörühmad maaelu arengu raames jne) ja mitteformaalsete vahendite kaudu (arutelurühmad ja iseõppimine, teavitusüritused õppeasutustes, raadio- ja telesaated, ajaleherubriigid, sotsiaalettevõtted jne). Vajalik stiimul ei ole mitte ainult rahalised vahendid, vaid ka naistele vaba aja võimaldamine tänu soodsatele tingimustele ja headele teenustele territooriumil (tasustatav puhkus, lapsehoiuvõimalused, tõhus ja tasuta transport (16), ajutine asendamine hoolekandetöös, lapsehoid maakohtades jne).

6.2

Üks eeltingimus on tõhus kiire (lairiba) ja madala hinnaga internetiühendus, arvestades, et mõnes ELi riigis on võrku ühendatud alla 60 % kodudest. IKT laialdasem kasutus võib hõlbustada ka kaugõpet, üksteisest kaugel asuvate piirkondade suhtlust ning see stimuleerib suhtlemist naistega teiste riikide põllumajandussektoris ja maakohtades, tekitades huvi ka keelte õppimise ja kogemuste jagamise vastu.

6.2.1

Ühtlasi soodustab IKT naisettevõtjate ja -töötajate ning abistavate abikaasade võrgustike loomist. Väljastpoolt ELi pärit sisserändajate olemasolu stimuleerib neid suhtlema ja lävima ka kandidaatriikide ja kolmandate riikide naistega. Sellest võib sündida kasulik kogemuste jagamine, parem arengukoostöö ja lõpuks suurem kaubandusalane lõimumine, aidates ka lahendada maailma toidunappuse probleemi.

6.3

Üks prioriteet on põllumajanduses ja maaelus tegutsevate naiste tervis. Tõhusate tervishoiuteenustega, sh telemeditsiini- ja telediagnostikastruktuuridega, ja kvaliteetse meditsiinitehnikaga tuleb tagada tervise, ohutuse ja kutsehaiguste järelevalve töökohtades, samuti võib see luua töökohti erialatöötajatele. Sellised teenused (eelkõige reproduktiivtervise ja günekoloogiliste haiguste ennetamise alal) peaksid olema tasuta; igal juhul peaksid kulud ikkagi olema perekonna tulude ja väljaminekute suhtes proportsionaalsed. Üks määrava tähtsusega aspekt on eakate naiste suur osakaal: mõnes tugevalt põllumajanduslikus ja suure maapiirkondade osakaaluga riigis on naiste oodatav eluiga palju pikem kui meestel, mistõttu on üle kuuekümneaastaste elanike seas naisi rohkem (17). Nende naiste jaoks on tingimata vaja tervishoiuteenuseid, abi ja hoolekandeteenuseid ka selleks, et mitte kohustada nooremaid naisi võtma endale perekondlikke lisakohustusi.

6.4

Abistavate abikaasade staatus on riigiti endiselt väga erinev. Ametlikult neid ei tunnustata töötajatena, kuigi nad töötavad sektoris intensiivselt, ja neil ei ole teatud liikmesriikides jätkuvalt mingit tervishoiu- ja pensionikindlustust (peale üldise põhikindlustuse, kus sotsiaaltoetuste süsteem seda ette näeb). Vaja on vahendeid, et tagada nendele naistele kaitse näiteks sotsiaalpartnerite või piirkondlike omavalitsuste asutatud spetsiaalsete pensionifondide kaudu. Samuti oleks asjakohane kindlaks määrata ühisettevõtluse eeskirjad, mis võiks toimuda põllumajanduses ja maaelus tegutsevatele naistele kohaldatava Euroopa põhikirja raames.

6.5

Naistel on pere majandajatena peamine roll ka ratsionaalses energiakasutuses ja jäätmekäitluses. Jäätmete sorteerimise ning adekvaatsed kompostimis- ja ümbertöötlemisstruktuurid (biomass) võib liigitada energiakokkuhoiu eesmärkidesse ja mõjusate põllumajandus- ja mahetootmistsüklitesse, kuna need on energia seisukohast autonoomsed. Uute keskkonnahoidlike tootmis- ja ressursikasutustehnoloogiate kättesaadavust tuleks hõlbustada ja selleks ette näha erisoodustused naisjuhtidega ettevõtete jaoks ja tegevusaladel.

6.6

Paljudes riikides on naisrühmade algatusega saadud häid kogemusi taluturismis, tihti ka ühistu laadi ettevõtetes, ja suurepäraste majandamistulemustega. Arvestades kasvavat huvi seda tüüpi turismi vastu, oleks vaja luua selle tegevuse võrgustik ja levitada parimaid tavasid.

6.7

Selleks et kaasa aidata säästvale arengule ja naiste tegevusele (mis toimub sageli väikese suurusega maatükkidel), peab jaotusvõrk olema kvaliteetne, hästi toimiv ja paindlik: kohalikud mõistlike tegevuskuludega turustusühistud võivad soodustada tüüpiliste kvaliteettoodete müüki jõukohasema hinnaga. Otstarbekad on selliste toodete näitusmüügid ja spetsiaalsed müügitoetusüritused.

6.8

Tähtis on väärtustada käsitöönduslikke ja selliseid tüüpilisi tooteid, mis on kadumas. Sihipärased teavitus- ja turunduskampaaniad võivad aidata tegevust ja töökohti alles hoida ja luua, hoides ära rahvastiku maakohtadest väljarändamist ja kvaliteedilangust massilise impordi tõttu. Seega on tingimata vaja maa- ja põllumajanduspiirkondi linnaturgudega ühendavate teenuste, tehnoloogia ja piisava transpordi tõhusat koostoimet (18).

6.9

Vaja on parandada põllumajandus- ja käsitööettevõtete ja -ühistute asutamiseks krediidi saamise võimalusi, pannes vastutuse traditsioonilistele pankadele (eelkõige maapankadele ja kohalikele hoiukassadele), aga ka arendades mikrokrediidiprogramme, esmajärjekorras naistele.

7.1

Kuni kiidetakse heaks ettepanek võtta vastu määrus ühissätetega struktuurifondide kohta (19), tuletame meelde, et EAFRD-määruses rõhutatakse vajadust kasutada selle fondi vahendeid soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja nähakse ette selle eesmärgi nimel töötavate organisatsioonide teavitamine ja osalemine (20). Uut ühismäärust võiks tõhustada, nähes selles ette kiirmenetluse naistele, kes asutavad uuendusliku ja säästliku põllumajandus- ja maaelu- või käsitööettevõtte. See annaks viidatud õigusakti artiklis 6 osutatud partnerluses osalevate kodanikuühiskonna organisatsioonide ettepanekutele suurema jõu ja võimu.

7.2

Mis puutub fonde käsitleva ühismääruse ettepanekusse, mille kohta komitee juba arvamust avaldas (21), siis tuleb siinkohal kinnitada suurt muret tagajärgede pärast, mida makromajanduslikud tingimused (artikkel 21) võivad põhjustada naistele suunatud algatuste arendamise projektidele. Komitee palub vältida spetsiaalsete normatiivsete sätete abil otseseid või kaudseid kahjulikke tagajärgi ühiskonna kõige nõrgematele, sealhulgas naistele.

7.3

Komitee loodab, et komisjon võtaks lisaks viidatud ettepanekutes juba lubatule õigel ajal arvesse muutusi ja naiste nõudmisi, vältides eelkõige põllumajanduses ja maaelus tegutsevate naiste olukorra edendamise programmide sisu ja metoodika jäigaks muutmist.

7.4

Naiste tugevam ja parem osalemine põllumajanduse ja maaelu arengus tuleks süstemaatiliselt integreerida ka Euroopa teadus- ja arendusprogrammidesse ning töötajate väljaõppe (sh Euroopa Sotsiaalfond) ja liikuvuse programmidesse lisaks sellele, et seda arvestatakse loomulikult majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuspoliitika rakendamisel.

7.5

II samba rakendamist käsitlevad normid, programmid ja projektid tuleks ühise põllumajanduspoliitika järelevalve menetluste raames perioodiliselt üle kontrollida, et teha kindlaks, kas need toimivad tõhusalt võrdsete võimaluste saavutamiseks ja vahendite sihipäraselt kasutamiseks.

7.6

Maaelu arengu poliitikas tuleb ette näha ka temaatilised allprogrammid naiste jaoks ning programmi Leader raames saadud kogemusi tuleb adekvaatselt hinnata ja levitada.

7.7

Selleks et välja arendada programmid, mis sisaldavad prioriteedina naiste potentsiaali ärakasutamist, peab piirkond – selle füüsilises, halduslikus ja sotsiaalses mõistes – olema põhiline aktiivse osalemise eestvedaja. Sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna organisatsioonid peavad olema otseselt kaasvastutavad valikutes ja nende elluviimises. Selleks peavad nad ka üles näitama suutlikkust esindada konkreetselt ja tõhusalt naiste vajadusi ning oskama neid arvesse võtta kõikidel organistioonide tasanditel, hoolitsedes ka nende spetsiifilise suutlikkuse suurendamise eest.

7.7.1

Komitee kutsub kõiki selles esindatud organisatsioone üles suunama erilise tähelepanu naistele, kes töötavad ja elavad põllumajandus- ja maakeskkonnas, ning seisma nende vajaduste ja ootuste eest ning kaasama nad süstemaatiliselt erinevatesse horisontaalsetesse ja vertikaalsetesse partnerlusstruktuuridesse.

4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/34

1.1

Võttes arvesse Euroopa Liidu ja Moldova Vabariigi ühist huvi teha tihedamat koostööd, on komitee käesolevas arvamuses ning oma 2012. aasta märtsis toimunud külaskäigu alusel otsustanud teha järgmised soovitused, eesmärgiga:

1.2

Oma soovitustes komisjonile ja Euroopa Parlamendile soovitab komitee tegutseda tasakaalustatud vabakaubanduslepingu sõlmimise nimel, kaasates kodanikuühendused selle protsessi kõikidesse etappidesse. Põhjaliku ja täieliku vabakaubanduslepingu sõlmimiseks peab komisjon tegema koostööd Euroopa välisteenistusega. Komitee kutsub:

1.3

Oma soovitustes Moldova riigiasutustele julgustab komitee Moldova valitsust ja parlamenti:

1.4

Oma soovitustes Moldova kodanikuühiskonna organisatsioonidele väljendab komitee soovi arendada Moldova kodanikuühiskonnaga suhteid idapartnerluse raames. Käesolevaga teeb komitee Moldova kodanikuühendustele järgmised ettepanekud, mida ta loodab ka tutvustada Moldovas aset leidval konverentsil, kus antakse konkreetne vorm idapartnerluse eesmärgile „inimestevahelised kontaktid” üle. Lisaks Moldova majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakomitee asutamisele soovitab komitee sotsiaalpartneritele ja kodanikuühiskonna partneritele järgmist:

2.1

Moldova kodanikuühiskond on juba olemasolevate mehhanismide kaudu seotud ELiga tihedamate sidemete loomise poliitikaga Jaanuaris 2011 asutatud 30-liikmeline nõuandev organ CNP (riiklik osalemisnõukogu) teeb koostööd valitsusega, lisaks on olemas veel üks nõuandev organ kohalikus parlamendis. Novembris 2010 asutatud ELiga integreerumise riiklik konvent koondab mitmeid organisatsioone, kelle ülesanne on teha ettepanekuid ja levitada teavet ELiga integreerumise protsessi kohta, mis võimaldab arendada vahetut ja avatud dialoogi osalejatega. Lisaks on tekkinud mitmeid üleriigilisi kodanikuühiskonna teemaplatvorme.

2.2

Moldova organisatsioonid osalevad idapartnerluse kodanikuühiskonna foorumi mitmes töörühmas: demokraatia, inimõigused, hea valitsemistava ja stabiilsus, üldsoovitused, keskkond, energia ja kliimamuutus, inimestevahelised suhted. Komitee soovib julgustada V töörühma arendamist, mille raames käsitletakse sotsiaalset dialoogi, mis hõlmab ka üldisemaid majandus- ja sotsiaalküsimusi (3).

2.3

Sotsiaalpartneritel on oluline roll ELi ja Moldaavia tihedama koostöö arendamisel. Ametiühingute sõltumatus on sätestatud põhiseadusega ning seda reguleeritakse 2000. aasta juulis vastu võetud seadusega, mis tagab ühinemisvabaduse, kollektiivläbirääkimiste õiguse ja ametiühingu vara kaitse. Viimastel aastatel on ametiühingute struktuur riigis kardinaalselt muutunud: kaks ametiühingut, CSRM ja Solidaritate moodustasid ühe keskse ühingu, Moldova ametiühingute keskliidu (CNSM). See ühines Rahvusvahelise Ametiühingute Keskliiduga ning osaleb järjest aktiivsemalt selle ettevõtmistes ja koosolekutel. Moldova ametiühingute keskliit võiks taotleda ka vaatlejastaatust Euroopa Ametiühingute Keskliidus.

2.3.1

Kõige paremini esindatud tööandjate organisatsioon on 1996. aastal asutatud 32-liikmeline Moldova tööandjate keskliit, mis on mittepoliitiline sõltumatu liit. Riiklik tööhõiveamet juhib ELi ja Moldova ühist projekti „Mobility Partnership”, et võimaldada Moldova tööturu sujuvat integreerumist. Integreerumisprotsessis osalevad ka tööandjate organisatsioonid, kes rakendavad projekti meetmeid kohalikul ja piirkondlikul tasandil.

2.3.2

Seega oleks kasulik tõhustada sotsiaalpartnerite teabepunkte põhjaliku ja täieliku vabakaubanduslepingu kohta, kes teevad koostööd oma Euroopa või ELi sõsarorganitega.

2.4

Teatavate elanikkonnarühmade olukord on halb eelkõige maapiirkondades. Sotsiaalkeskkonna halvenemine mõjub kõige rängemini naistele, kes seisavad silmitsi selliste probleemidega, nagu kõrge tööpuudus, haridusele mittevastava töö tegemine, töötasu langus, hooajatöö või siis liiga madalad sotsiaaltoetused. Naistel on küll meestega sarnased õigused, kuid nad on tööturul haavatavamad. Lisaks on vaid 14 % Moldova ettevõtjatest naised. Maaelanikkonna osakaal allpool vaesuspiiri elavate inimeste hulgas on endiselt suur (4) ning 2009. aastal täheldati vaesuses elavate maaelanike kasvu veelgi. Moldova lapsed on vastamisi mitmesuguste murettekitavate ohtudega, nagu püsiva elukoha puudumine, lapstöö, lastega kaubitsemine, prostitutsioon. Endiselt on suur osakaal nn sotsiaalsetel orbudel, st lastel, kelle perekond on andnud nad lastekodusse vaesuse tõttu.

2.5

Juba mitu aastat on näha meedia paremat toimimist. Moldova audiovisuaalse meedia koordineerimisnõukogu võttis 2010. aasta oktoobri lõpus ELi ja Euroopa Nõukogu kaasabil vastu uue meetodi poliitika kajastamise järgimiseks meedias. Lisaks tekkis 2010. aastal kaks uut telekanalit (Jurnal TV ja Publika TV) ning neli uut raadiojaama (Radio Sport, Aquarelle FM, Publika FM, Prime FM). Ajakirjanike ELi-teemaline koolitamine peaks olema esmajärguline ülesanne. Sõnavabaduse areng võimaldab teavitada kodanikke ja äriringkondi, aga ka põllumajandustootjaid, paremini ELiga tihedama koostöö tegemise protsessi väljakutsetest.

2.6

Olgugi, et kodanikuühiskond on vaieldamatult arenenud, on tal veel tõsiseid organisatoorseid raskusi. Endiselt esineb piirkondadevahelist ebavõrdsust: valitsusväline tasand on aktiivne suurasumites, nagu Chișinău, Bălți, Cahul et Ungheni, kuid riigi ülejäänud osas vähem arenenud. Ametiühingud on seevastu maapiirkondades paremini esindatud. Kestva lõhe tõttu on koostöö Dnestri jõe kahe kalda vahel veel üsna piiratud. Lisaks sõltuvad VVOd üsna palju üksikutest välismaistest abiandjatest, asjaolu, mis võib mõjutada nende sõltumatust ja elujõulisust. Eksperdivõrgustikud on küll kvaliteetsed, kuid koosnevad piiratud hulgal spetsialistidest, samuti ei ole suuremate VVOde loetelu viimastel aastatel eriti täiendust saanud.

3.1

ELi ja Moldova vaheline põhjalik ja täielik vabakaubandusleping hõlmaks kaupu, teenuseid ja investeeringuid, kuid selle põhjalik ja täielik olemus tooks kaasa ELi kaubandusalase õigustiku tõhusa ülevõtmise ja kohaldamise. See eeldab asjakohast toetust ja olulisi reforme. Moldova majandus ei põhine praegu konkurentsil. Selle põhjuseks on vilets transpordiinfrastruktuur (eriti maanteed), väikesemahuline siseturg, innovatiivse keskkonna puudumine, pidev poliitiline ebastabiilsus, keeruline juurdepääs rahalistele vahenditele ning korruptsioon. Eksport ei ole suunatud üksnes endistesse Nõukogude Liidu riikidesse. Väliskaubanduse suunamuutus Euroopa poole on silmnähtav – sinna läheb ligi pool ekspordist. Selle tulemusel on suurenenud tekstiilisektori osa ekspordis (1999. aastal 10 %, 2008. aastal 22,7 %), (5) mis tuleneb odavast kvalifitseeritud tööjõust.

3.2

Umbkaudu septembris 2012 valmib säästva arengu mõjuhinnang, mille koostamist alustati läbirääkimiste algatamisega üheaegselt ja mis peaks sisaldama teavet kaubanduse avamise heade ja halbade mõjude kohta (6). Nõustava organi üksikasjaliku kirjelduse (7) kohaselt tuleb komiteega läbirääkimiste ja üldsusega konsulteerimise üle nõu pidada. Samuti tuleb erilist tähelepanu pöörata „seisukohavõtu dokumendile”, mille komisjon peab pärast mõjuhinnangut koostama, ning tugimeetmete võtmisele.

3.3

Lepingulised riskid ELi jaoks on selged –peamiselt on need seotud tervishoiu- ja taimekaitse-eeskirjadega ning investeerimistagatistega. Ärikliima parandamine Euroopa investeeringute ligimeelitamise eesmärgil eeldab tõhusamat võitlust korruptsiooni vastu. Vastavalt 2011. aasta korruptsiooni tajumise indeksile on Moldova maailmas 112. kohal, näitajaga 2,9 punkti 10st (8). Seda ülesannet täidavad majanduskuritegude ja korruptsiooni vastu võitlemise keskus ning korruptsiooniga tegelev eriprokurör. Korruptsiooni käsitlev seadusandlus on piisav, vajaka jääb korruptsioonivastase poliitika praktilisest elluviimisest. Siin on põhjuseks poliitilise tahte puudumine, kodanike muretuvõitu suhtumine ning kodanikuühiskonna passiivsus sellele küsimusele tähelepanu juhtimisel. Korruptsiooni vastu võitlemine on rahvusvaheliste abiandjate (Euroopa Nõukogu, Euroopa Liit, Maailmapank, UNDP, USAID jne) üks suurimaid prioriteete. Sellesse on investeerinud ka mitmed VVOde ühendused (korruptsiooni analüüsimise ja ennetamise keskus, Transparency International Moldova, Anti-Corruption Alliance, uuriva ajakirjanduse keskus jne). Valitsuste sage vahetumine ei ole võimaldanud praeguseni selles valdkonnas märgatavat edu saavutada.

3.4

Põhjalik ja täielik vabakaubandusleping avaldab olulist mõju sotsiaalvaldkonnale. Seoses sellega rõhutab komitee sotsiaalse dialoogi olulisust riigi arengus. Ta soovitab võtta vastu Euroopa Nõukogu protokolli kollektiivkaebuste süsteemi kohta, parandada tööinspektsiooni ja asutada töökohtud. Moldova pädevad asutused teevad ebaseadusliku töö küsimuses koostööd ILOga, et liikuda ELi standardite poole, samuti osaletakse aktiivse vananemise ja põlvkondadevahelise solidaarsuse Euroopa aasta 2012 tegevuses. Parandada tuleks Moldovasse tagasipöördunud rändajate vastuvõttu ning edendada välismaal elavate moldovlaste õigusi. Eelistada tuleks ka tööjõu koolitamist ja ümberõpet.

3.5

Lepingu läbirääkimiste taustal on Moldova jaoks olulised valdkonnad veel põllumajandus ja põllumajanduslik toidutööstus. Kui Moldova põllumajandussektor soovib eksportida ELi turule ja tagada toodete toiduohutust, tuleks arendada päritolutõendite süsteemi, tervishoiu- ja taimekaitse-eeskirjadega vastavusse viimist ning konkurentsieeskirjade järgimist. Praeguseks on võetud küll vastu eeskirju, kuid nende täitmine on pikaldane ja kulukas, eelkõige loomsete saaduste valdkonnas (2008. aastal oli ainus ekspordikõlblik loomne saadus mesi). ELi standarditega toimetulek toob väiketootjatele kaasa suuri kulusid, mistõttu peab valitsemissektor kujundama institutsiooniliste reformide poliitikat ja toetama nii põllumajanduslikku toidu- kui ka veinitööstust. Euroopa Komisjoni „kaubandusabi” meetme raames rahastatavad projektid on taseme tõstmise seisukohast väga väärtuslikud.

3.6

Tööstussektor, mis oli pikalt varjusurmas, tundub kasutavat hästi ära hinna- ja konkurentsieelist, mida annab Euroopa turu lähedus ja millest annab tunnistust tekstiilisektori kiire areng. Kergetööstust võib arendada kõikjal Moldovas, eriti võiks seda teha ebasoodsamas olukorras olevates lõunapoolsetes piirkondades. Põhjas alustas tänu Saksa investoritele hiljuti tegevust autotööstus. Arengu seisukohast on olulised küsimused Moldova osalemine ELi Doonau piirkonna strateegias ja suurte tööstusrajatiste moderniseerimine (eriti Dnestri paremkaldal).

3.7

Et vabakaubandusleping ELiga oleks tõepoolest põhjalik ja täielik, peab see põhinema Moldova võimel võtta üle ELi õigustik. See nõue on seotud asjakohase rahalise toetusega. Siseturu laienemise kogemused on näidanud, et struktuurifondidel on oluline tähtsus sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse tagamise raames. Seega soovitab komitee näha ette asjakohased tugimeetmed, et vältida sotsiaalse ja territoriaalse ebavõrdsuse kasvu. Seepärast pöörab lepingu järelevalvekomitee erilist tähelepanu Euroopa põllumajanduse ja maaelu arengu naabrusprogrammi ENPARD elluviimisele.

3.8

Moldova keskkonna seisund annab põhjust tuleviku pärast muret tunda (pinnas, vesi, energia) ning seda tuleb võtta arvesse ka lepingus. Selles valdkonnas on eriti problemaatiline Nõukogude pärand, eelkõige mürgiste jäätmete käitlus. Viimaste aastate põuaperioodid on paljastanud Moldova majanduse haavatavuse keskkonna ja kliima halvenemise suhtes. Lisaks on rohkem kui pool põhjaveest reostunud, samas kui sellega täidetakse elanikkonnast kahe kolmandiku joogiveevajadus. Keskkonnapoliitika probleem on eraldatud rahaliste vahendite vähesus, olenemata sellest, et riik on võtnud rahvusvahelisi kohustusi, sh Rahvusvahelise Investeerimispanga ees. Lisaks oleks väga vaja tõsta kõikide ettevõtjate teadlikkust transpordi- ja ehitusasjadest, mis ei paku praegu neile veel erilist huvi. Moldova, kes on Euroopa energiaühenduse liige, on liigselt sõltuv fossiilkütuste sisseveost ning energiatõhusus on endiselt madal. Komitee pooldab energiasäästuga, ressursitõhususega ja jäätmekäitlusega tegelevate keskkonnaorganisatsioonide toetamist.

3.9

Mõjuhinnangus tuleb pöörata tähelepanu Transnistria olukorrale, et hinnata põhjaliku ja täieliku vabakaubanduslepingu mõju piiride julgeolekule, samuti majanduslikku ja sotsiaalset mõju. Leping võiks aidata ületada sisemisi erimeelsusi ning tagada territoriaalse terviklikkuse.

4.1

Selleks et suunata kodanikuühiskonda tihedama dialoogi ja mõttevahetuse poole, soovitab komitee asutada piirkonna teiste riikide eeskujul Moldova majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakomitee. Tuginedes Euroopa erinevatele kogemustele, saab Moldova leida oma tee selle protsessi raames.

4.2

Moldova majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakomitee oleks vastus kodanikuühiskonna struktureerimise vajadusele ning tugevdaks selle mõju ja elujõulisust. Praegused rohked projektipõhised struktuurid annavad küll paindliku ja katselise raamistiku, kuid nende järjepidevus on kaheldav ja toimimine habras. Sotsiaalpartnerite, eri liikumiste ja VVOde seisukohtade kirevus vähendab nende nähtavust ühiskondlikes aruteludes.

4.3

Moldova majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakomitee annaks väärtusliku panuse konsensuse leidmisse selles eri valikute ees seisvas ühiskonnas, võimaldades võtta arengumudelis arvesse eri huvisid. Arendada tuleb mõttevahetusel põhinevat koostöökultuuri, mis koondub säästva arengu kolme samba ümber. See oleks ka suur samm edasi Transnistria taasintegreerimise elujõulise strateegia kujundamisel.

4.4

Moldova majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakomitee kui erapooletu ja rahastajate poolt mittemõjutatav organ võimaldab tagada analüüside sõltumatuse, soosides samas eri arvamuste väljendamist. Oma analüüsides võiks nimetatud komitee lisaks sellele käsitleda soo, päritolu või usutunnistuse tõttu diskrimineerimise vastu võitlemist.

4.5

Moldova majandus-, sotsiaal- ja keskkonnakomitee täidaks vajaduse hinnata riiklikku poliitikat seoses ELi õigustiku ülevõtmisega. Koostöös Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega võiks nimetatud komitee korraldada kohtumisi kaubanduslepingut käsitleva ühise järelevalvekomiteega.

4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/39

4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/45

3.2.1

„Tootmispüramiidi” ümberkeeramine riikidevahelise koostööpõhise lähenemisega, mille kriitiline mass tagaks vajaliku ulatuse. Lähtudes üksik- või peretootjast, tuleb propageerida ühingute ja ühistute loomist kohapeal (maapiirkondade majanduse dünaamilisuse element) ühinemisega suurematesse struktuuridesse – piirkondlikesse võrgustikesse ja konkurentsikeskustesse –, mis lähendavad põllumajandustootjaid suurema lisaväärtusega etappidele turustusahelates. Selline ühistupõhine ülesehitus võimaldab maksimeerida tulusid ja tulla vastu nõudluse mitmekesisusele, lühendades turustusahelaid tootmis- ja tarbimissõlmede vahel (8). Ühistutesse kuulumine (9) tagab samuti suurema jälgitavuse kogu protsessis, nii kvaliteedialal kui ka hinnakujunduses, mis omakorda tähendab ressursside optimeerimist ja suuremat tõhusust.

3.2.2

Ühine sotsiaalne tulu. Ühistuvõrgus saadud tulud lähevad osalevatele ühistutele. See suurendab nende võimalusi parandada oma turujõudu tänu suuremale tööalasele konkurentsile ja üldisemale juurdepääsule põhiressurssidele tootjate ja tarbijate jaoks soodsamatel tingimustel, soodustades uues ärisuhete keskkonnas koostoime tekkimist.

3.2.3

Nõudluse koondamine  (10). Tarbijaühistute kaudu püütakse koos kodanike nõudlust koondavate tarbijavõrgustike edendamisega hõlbustada toodete kättesaadavust tarbijate jaoks soodamates hinna- ja kvaliteeditingimustes. Otsekontakt tootjatega kujundatakse kohalikest ja lähiturgudest lähtuvalt ning edasiminekut võimaldab sidusalt võrgus tehtavate äritehingute täiustamine. See käsitusviis langeb kokku peamiste Euroopa Liidu põllumajandustootjate organisatsioonide ning põllumajandusliku toidutööstuse ühistute organisatsioonide eesmärkidega: „Eesmärk on innustada/toetada põllumajandustootjate algatusi, et müüa oma tooteid otse lõpptarbijatele (näiteks otsemüük majandis, põllumajandusühistute kaudu; kohalikel turgudel, kollektiivsete platvormide või tootjate kontrolli all olevate ettevõtete kaudu) (11)”

3.2.4

Ringturumudel  (12), mis põhineb turustusahelate lühendamisel. Selleks, et peatada tarneahela nende osaliste liigne osakaal, kes ei too põllumajanduslike toidukaupade turustamise ahelasse lisaväärtust, tuleb edendada selliste turustusahelate valimist, mis lähendavad võimalikult rohkem tootmis- ja tarbimisüksusi, kelle all mõistetakse vastavalt esmatootjaid ja lõpptarbijaid (13). See soosib „turusõlmede” tekkimist, mis võimaldavad vahendeid ja kulusid sobivalt kohandada elanikkonna vajaduste ja tootmisvahendite vahel, vältides üle- või puudujääke, mis pealegi võivad tekitada kunstlikke hinnakõikumisi. Kõik see töötab toiduvarustusahela õiglasema, läbipaistvama ja tasakaalustatult toimimise kasuks, mis aitab kaotada igasugused ebaõiglased ja ebaausad võtted, mis ohustavad ausat konkurentsi.

3.2.5

Uus tehnoloogia  (14). Tehnoloogiline innovatsioon on ühistutevahelise tugevama turu kontseptsiooni nurgakivi, olgu põllumajandusliku toidutööstuse tehnoloogiate uuendamise või siis vajaliku logistika väljaarendamise kaudu, et optimeerida teabevahetusprotsesside tõhusust arukate tootmis-, turustus- ja tarbimisvõrkude elluviimise raames (organisatsioonid, mis on peamiselt isemajandavad ja paindlikud ning õppimisvõimelised, et saavutada soovitud eesmärgid). Nende vastastikune ülekanduvus, koostalitlusvõime ja ühenduvus digitaalkeskkonnas võimaldab asendada tühjad vahendustegelased. Järelikult peavad uued tehnoloogiad olema töövahendid, millega panna käima protsess kollektiivse suurema tõhususe saavutamiseks, rakendades neid toidutarneahelates ja mõjutades selle ümberkujundamisväärtust.

3.3.1

Ühenduse poliitika raames meetmete võtmine. Õigusraamistiku reformi ja asjakohaste stiimulite poliitika abil tuleb edendada meetmeid ühistute toetamiseks arenguagentuuride, krediidi jne kaudu, ühistute ühendamise ja rahvusvahelisele tasandile viimise meetmeid, ühtekuuluvusmeetmeid ja sotsiaalset innovatsiooni, ning avalike institutsioonid ja väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, ühistute, tarbijaühenduste või muude kollektiivide partnerluse tugevdamise meetmeid.

3.3.2

Riigihankelepingud ühistutega  (15). Viimastel aastatel keskkonnahoidliku riigihanke alal toimunud edasiminek ja veel hiljuti avalike haldusasutuste hankemenetlustes ka eetiliste kriteeriumide kasutuselevõtmine on oluliselt mõjutanud säästlikkuse ja ühistutegevuse sotsiaalset ja majanduslikku mõõdet. Riigihanke eeskujuks olemine, samuti selle suur ostumaht tähendab kahtlemata, et see on seatud eesmärkide jaoks tingimata vajalik edendamisvahend. Turuvoogude avalike haldusasutuste ja ühistuvõrgustike vahel liikumise stimuleerimine võib olla uue säästliku tootmis- ja tarbimismudeli jaoks määrav.

3.3.3

Kvaliteedimärgid  (16). Kvaliteedimärgid on kaudsed toetusvahendid, mis tõendavad turustatava toote päritolu, omadusi ja tunnuseid, tuues sel juhul esile ühistu toodanguga kaasneva sotsiaalse elemendi lisaväärtuse („ühistumärk”). See märgi maine suurendab tuntust ja võimaldab põllumajanduslikul ühinemisel üle minna tootmissuundumusest turusuundumuseks.

3.3.4

Läbipaistvus ja tarbijate teavitamine  (17). Läbipaistvus, mis on seotud ühistuturu raames kodanike ostuotsuste teadlikkuse suurendamise kampaaniatega, eriti seoses kvaliteedi ja jälgitavusega, on väärtusahelas tasakaalutegur. See muudab teabeaspekti sümmeetrilisemaks ning aitab tootmist ja tarbimist kooskõlastada – seda on vaja nende säästlikkusel põhineva mudeli tõhususeks –, ühendab pakkumise ja nõudluse ajas ja ruumis integreerides vastavaid turustusprotsesse. Samuti tuleb eelistada tarbijate rühmitumist, samal ajal kavandatakse meetodeid, kuidas jõuda asjakohase põllumajanduslike toidukaupade lõppnõudluse koondumiseni.

3.3.5

Haridus ja sotsiaalettevõtluse ja ühistutegevuse alane väljaõpe  (18). Kuigi see on selgelt ennetav vahend, mille mõju ei ole kohe näha, on see siiski väga oluline turul muutuste toimumiseks. Ühistupõhimõtete tundmine ja omaksvõtmine õppeasutustes kujundab varakult selle ühistutevahelise mudeli ja koostöö suhtes pooldava hoiaku ning selle praktikas toetamine kandub edasi ka vanematele, näidates neile tarbimismustreid koostoimes tegudega, mida välja pakutakse. Siinkohal on erilise tähtsusega ettevõtlusvaimu edendamine noorte hulgas, mis innustab ja motiveerib asutama ja tugevdama ühistuid nii tootmise, turustamise kui ka tarbimise etapis. Sellele kõigele aitab kahtlemata kaasa heade tavade tundmine, vahetamine ja levitamine ühistute hulgas.

3.3.6

Diferentseeritud maksustamine  (19). On tõsi, et võrdsem maksustamine võimaldab suunata tarbimist tõhusama ressursikasutuse suunas (20), et võtta paremini arvesse iga toote sotsiaalset ja keskkonnamõju ning sotsiaalset lisaväärtust ühistute koostöömudeli alusel. Konkreetses maksusüsteemis on maksusoodustused ja kompensatsioonitoetused mõned kõige otsesemad vahendid ja võivad kõige rohkem aidata seatud eesmärke saavutada. Nagu näitab varasem kogemus eri liikmesriikides, edendataks diferentseeritud maksustamisega autonoomsust ja rahalist sõltumatust, aga samamoodi nagu mõned eespool esitatud algatusettepanekud, nõuab see eelnevat mõjuanalüüsi.

3.3.7

Tehnoloogiline juurutamine. Tehnoloogia areng ja selle universaalne kättesaadavus viivad kõige paremini eesmärkide saavutamiseni. Siinkohal tuleks välja tuua järgmisi algatusi: teadus- ja uuendustegevuse rakendamine põllumajanduslikus toidutootmises, uute turustusruumide ja -kanalite loomine ning lõpuks suurem kvaliteedi sertifitseerimine, lisapunktide andmisega toiteväärtuse, tarnetagatiste ja muude avalike hüvede eest, punktide mahavõtmisega muu hulgas negatiivsete sotsiaalsete ja keskkonnaalaste välismõjude eest. Seeläbi tuleks võimaldada sellistest kriteeriumidest lähtumist, nagu tervis ja toiduohutus, ökoloogiline või sotsiaalne jalajälg, ning nende väärtustamist tarbijate seas läbi toodete hinna, tootmiskulude ja turustusahelate. Selle sertifitseerimisvahendi rakendamiseks on vaja abiks võtta taibutelefoniside, spetsiifilised arvutirakendused ja sotsiaalvõrgud.

3.4.1

Majandus: stabiilne ja kindel juurdepääs turgudele põllumajandustootjate toodangu jaoks, jätkusuutlik rahastamine, sotsiaalselt vastutustundlikud investeeringud, turu dünaamiliseks muutmine, konkurentsikaitse, tarbijaõiguste ja -huvide kaitse jne.

3.4.2

Sotsiaalvaldkond: maakasutuse planeerimine, maaelu areng ja kaasamine, kultuuripärand ning kohalik ja piirkondlik identiteet, toiduainetega varustamise kindlus ja sõltumatus, ületootmise vältimine ja toiduainete kättesaadavus, toodete sotsiaalne jälgitavus, tootmise ümberpaigutamisest hoidumine, inimväärsete töötasude tagamine, töötingimuste parandamine, sotsiaalne vastutus ja vastutustundlik tarbimine, tervishoid ja tervislikud eluviisid, kodanike otsene osalemine neid esindavate institutsioonide otsuste tegemises jne.

3.4.3

Keskkond: energiakokkuhoid, ökosüsteemide kaitse, ökoloogiline, agroökoloogiline jalajälg, ratsionaalne ja vastutustundlik tooraine ja loodusvarade kasutamine, põllumajanduslike toiduainete olelusring, keskkonnahoidlike töökohtade loomine turu laiendamise strateegiana jne.

4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/49

—

toetab vajadust standarditud ELi õigusraamistiku järele kogu lennundussektori jaoks, mis hoiab ära kontrollimatud toetustavad ja tagab võrdsed tingimused kõigile turuosalistele ka kohalikul tasandil;

—

nõustub, et üldine põhimõte on see, et erainvesteeringuid ei saa käsitleda riigiabina. Samal ajal võib riigiettevõte tegutseda erainvestorina, kui investeering on äriliselt õigustatud;

—

soovitab, et riigiabi investeeringuteks lennujaamade infrastruktuuri ja stardiabi lennuliinidele peaks olema võimalik ainuüksi rangelt määratletud juhtudel ning nende kestus ja ulatus peavad olema piiratud;

—

kinnitab vajadust lennujaamadele ja operaatoritele kättesaadava abi täielikuks avalikustamiseks, samuti on vaja avalikustada, millistel tingimustel abi osutatakse;

—

kutsub üles innustama jätkuvalt sotsiaaldialoogi ja vältima sektoris sotsiaalset dumpingut;

—

rõhutab suuniste nõuetekohase elluviimise olulisust; jõustamine on äärmiselt oluline;

—

kutsub üles rakendama piirkondlike lennujaamade arendamise valdkonnas pikaajalist poliitikat. Lennunduse suuniseid on võimalik edukalt jõustada vaid juhul, kui lepitakse kokku piirkondlike lennujaamade arendamise ühestes poliitilistes prioriteetides.

—

vajadus suuniste lihtsustamise ja läbipaistvuse suurendamise järele;

—

lennuliinidele ja lennujaamadele kehtivate riigiabi eeskirjade ulatuslikuma jõustamise toetamine;

—

uus eeskirjade kategooria, et vältida konkurentsimoonutusi samas piirkonnas asuvate lennujaamade vahel;

—

rohkem selgust ja prognoositavust eeskirjade osas, mis puudutavad investeerimisabi (finantsparameetrite selge määratlemine).

—

konkurentsi ei tohi moonutada;

—

piirkondliku lennutranspordi edasise võimaldamisega tuleb parandada piirkondade arengut ja neile juurdepääsetavust;

—

vältida tuleb mittetulusate lennujaamade dubleerimist;

—

vältida tuleb ülevõimsuse loomist ja säilitamist.

4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/54

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee soovib kõigepealt rõhutada, et ettevõte on definitsiooni järgi turgudel tegutsevate üksuste kohandamisstrateegiate keskne toimija ning seega on ettevõte restruktureerimisprotsesside keskmes.

1.2

Komitee rõhutab, kui oluline roll on olnud ja on ikka tööstuse muutuste nõuandekomisjonil platvormina konstruktiivse dialoogi ning komisjonile, nõukogule ja Euroopa Parlamendile esitatavate ideede ja ettepanekute väljatöötamisel tööstuse ümberkorraldamist puudutavates küsimustes.

1.3

Komitee kinnitab taas, et ettevõtete restruktureerimine kujutab endast üldiselt keerukaid protsesse. Muutusteks valmistumine tähendab valmistada ettevõtted ja töötajad ette tegelema uute probleemidega, minimeerides muutuste sotsiaalset mõju, maksimeerides eduvõimalusi, luues vastastikuse usalduse õhkkonna ning kaasates otsustavalt sotsiaalpartnerid ja organiseeritud kodanikuühiskonna.

1.4

ELi töötajatel ja ettevõtetel tuleb toime tulla järgmisega:

1.5

Komitee peab seega rohelise raamatu esitamist õigeaegseks ja asjakohaseks, ent loodab, et selles algatatud analüüsid ja arutelud viivad konkreetsete ja tõhusate tegudeni, järgides terviklikku käsitlusviisi kõigil tootmise, tarbimise ja teenuste tasanditel. See eeldab suhtlemist ja teabevahetust tootmis- ja turustusahela eri tasandite vahel, millega kaasneb heade tavade jagamine selles valdkonnas, ning Euroopa õigustikul ja ühistel jagatud väärtustel põhinevate suuniste, standardite ja võrdlusraamistike rakendamise täpsete tähtaegadega ajakava.

1.6

Komitee peab valmistumis- ja restruktureerimisprotsessides väga tähtsaks väärtustada sotsiaalpartnerite, organiseeritud kodanikuühiskonna ja tarbijate rolli ELi, riikide, piirkondlikul, kohalikul ja ettevõtte tasandil ning kaasata piirkondade esindajad ja teadmiste ja oskuste võrgustikud.

1.7

Komitee hinnangul ei ole sotsiaaldialoog, läbirääkimised ja osalemine mitte ainult Euroopa sotsiaalmudeli põhiväärtused, vaid ka vahendid, mis toetavad edukalt ja soodustavad sotsiaalset ühtekuuluvust, kvaliteetset tööhõivet, töökohtade loomist ning Euroopa majandussüsteemide innovatsiooni ja konkurentsivõime tugevdamist.

1.8

ELi struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika ning innovatsiooni- ja teaduspoliitika peavad komitee arvates olema orienteeritud restruktureerimiseks valmistumise ja seda toetavate mehhanismide aktiivsele toetamisele, et muuta need süsteemideks, millest töötajad ja ettevõtted võidavad.

1.9

Komitee peab väga oluliseks kaasata majanduslikke ja sotsiaalseid osalejaid suuremal määral struktuurifondide järelevalveorganitesse, et tagada Euroopa struktuuripoliitika edu.

1.10

Komitee soovitab, et struktuuripoliitika meetmed oleksid omavahel tihedalt seotud ja kooskõlastatud teadus- ja uuendustegevuse toetamise poliitikaga, toetades investeeringute ja tööstuspoliitika kaudu Euroopa üleminekut vähese CO2-heitega majandusele.

1.11

ELi haridus- ja kutseõppeprogrammid ning elukestva õppe programmid peaksid komitee arvates olema ametiasutuste ja ettevõtete eelistatud vahendid ennetavalt muutusteks valmistumiseks kõrvuti majandusosalejate, eelkõige VKEde, ja töötajate pidevate jõupingutustega.

1.12

Komitee soovitab komisjoni poliitikameetmeid ning talituste, agentuuride ja arvukate vaatluskeskuste tegevust Euroopa tasandil tihedamalt koordineerida, et ettevõtete valikuid restruktureerimisel saaks üheselt ja järjepidevalt toetada. Eelkõige peaksid VKEd ja mikroettevõtted, kellel on selgeid raskusi restruktureerimiseks valmistumisega, saama kasu sobivatest toetus- ja juhendamismehhanismidest.

1.13

Komitee kinnitab taas, et ettevõtetes, kus esineb üleilmastumisega seotud probleeme, peab tööhõive toetuseks ette nähtud riigiabi põhinema tingimustel, mis tagavad vaba ja õiglase konkurentsi.

1.14

Kokkuvõttes kutsub komitee üles tugevdama Euroopa poliitikat, millega toetada nii piirkondlike kui ka valdkondlike osaluspõhiste tulevikuanalüüside väljaarendamist, et kujundada ühine ja jagatud ettekujutus – ka tänu kohalike võimaluste suuremale väärtustamisele –, kuidas luua suuremaid ja paremaid tööhõivevõimalusi majanduslikult kindlates ja konkurentsivõimelistes ettevõtetes.

1.15

Võttes arvesse demograafilisi muutusi Euroopas, peab komitee eriti oluliseks aktiivset poliitikat rahvastiku vananemise ja nn hõbedase majanduse valdkonnas, kohandades tootmist ja teenuseid neile uutele võimalustele.

2.1

Euroopa majanduse taastumiseks on vaja aega, et välja tulla Euroopat tabanud viimaste kümnendite kõige rängemast majanduslangusest. Kriis avaldab riikide rahandusele ja valitsustele suurt survet ja sunnib ettevõtteid reaalmajanduses ratsionaliseerimisele, restruktureerimisele ja koondamistele, millel on tohutud tagajärjed töötusele.

2.2

Restruktureerimine toimub keerukate protsesside kaudu, mis esinevad mitmemõõtmelisel kujul ja eeldavad äristrateegiate muutmist ettevõtte korralduse, vormi, suuruse ja tegevusala aspektist.

2.2.1

Eelkõige valdkondlikul tasandil tuleb määratleda mitmesugused majanduslikud ja operatiivsed eesmärgid, mis on seotud olukorraga ülemaailmsetel turgudel ja sektorites, kus ettevõte tegutseb.

2.3

Selle protsessi teostamisel – võttes seejuures arvesse tarbijate huve ja käitumist – tuleb prognoosida tööhõivevõimalusi kiiresti arenevates sektorites ja pöörata erilist tähelepanu VKEdele, kes kannatavad praeguse kriisi tagajärgede all kõige rängemalt.

2.4

Muutusteks valmistumine tähendab valmistada ettevõtted ja töötajad ette tulema toime tulevaste muutustega, aga ka nägema ette selliste probleemide lahendamiseks vajalikud ümberkorraldused, minimeerides muutuste sotsiaalset mõju, tagades stabiilsuse ja vähendades kulusid, pidades seejuures silmas keskkonnakaitset ja säästvat arengut. Euroopa tehnoloogilised platvormid ja nende teostatavad uuringud võivad pakkuda konkreetseid väljavaateid nii töötajate kui ka ettevõtte jaoks.

2.5

Viimasel kahel aastakümnel oleme täheldanud üha kiirenevat ümberpositsioneerimist turgudel, tootmise mujale viimist, tootmisüksuste ümberkorraldamist ja/või sulgemist, ühinemisi, omandamisi ja/või tegevuse allhankimist. Siiski on Euroopas sellisteks protsessideks valmisoleku tugevdamise vajadus osutunud viimasel neljal aastal üha tungivamaks seoses kiirete muutuste ja pakilise vajadusega restruktureerimise järele, mida nõuab süvenev majandus- ja finants- ning turgude kriis. Ka sellised nähtused nagu tohutult kiiresti kasvav veebimüük ja piiriülene kaubandus mõjutavad eri riikide turge.

2.6

Majandus- ja finantskriis ei ole mitte ainult kiirendanud restruktureerimisprotsesse eri tasanditel, vaid ka sundinud võtma kokkuhoiumeetmeid ja vähendama avaliku sektori kulutusi, mille tagajärjel on kaotatud märkimisväärselt töökohti avalikus sektoris ja mis on paljudes riikides ka nõrgendanud mitmesuguseid töötajate, kohalike kogukondade ja ettevõtete jaoks ettenähtud puhversüsteeme.

2.7

Komisjoni eesmärk restruktureerimisel on aidata tugevdada ja levitada valmistumis- ja innovatsioonikultuuri selliselt, kuidas restruktureerimine ise läbi viiakse: ELil on liikmesriikidega jagatud vastutus, „pidades silmas Euroopa Liidu lepingu artiklis 3 määratletud eesmärkide saavutamist” (ELi toimimise lepingu artikkel 145).

2.8

Komisjon tunnistas juba oma 2005. aasta teatises ümberstruktureerimise ja tööhõive kohta probleeme seoses ümberkorraldamise sotsiaalkuludega mitte ainult töötajate endi jaoks, kelle töötingimuste ebakindlus suureneb, aga ka paljude majandussektorite jaoks.

2.9

Kui ümberkorraldusi reguleerivad peamiselt riikliku ja piirkondliku tasandi eeskirjad, siis ümberkorralduste juhtimisel, kontrollimisel, kiirendamisel on suur vastutus ELil, sest tema kohus on tagada ELi õigusliku raamistiku nõuetekohane toimimine nii töötajate teavitamise ja nendega konsulteerimise kui ka töötajate kaitse valdkonnas, (1) ja täita aktiivset rolli peamiselt strateegias „Euroopa 2020” ja aluslepingus sätestatud kohustuste põhjal.

2.10

Kui EL soovib finants- ja majanduskriisist, üleilmastumisest, kliimamuutustest, demograafilistest suundumustest ja kokkuhoiukavade sotsiaalkulude tõttu suurenevast ebavõrdsusest tingitud probleemidega edukalt toime tulla, on vaja arendada ja tugevdada restruktureerimiseks valmistumise ja selle juhtimise ennetavaid strateegiaid ühise väärtuste ja tavade raamistiku põhjal, mis oleks kooskõlas aluslepingu oluliste sotsiaalsete ja majanduslike eesmärkidega.

2.11

Strateegia „Euroopa 2020” koondsuuniste (mille nõukogu võttis vastu 22. aprillil 2010) raames peaksid EL ja liikmesriigid seega läbi viima reformid teadmistest ja innovatsioonist juhinduva aruka majanduskasvu saavutamiseks, keskendudes tarbijate vajadustele ja käitumisele, eesmärgiga:

2.12

Ettevõtete ja sektorite restruktureerimise toetamine toimub varajase hoiatuse süsteemide (vt Euroopa ümberstruktureerimise jälgimise keskus (European Restructuring Monitor – ERM) kaudu ettevõtetes. See on kõiki asjaomaseid pooli kaasavate restruktureerimisprotsesside tõhusa planeerimise eeltingimus, et võimaldada töötajatele adekvaatset kutsealast ümberõpet, aga ka selleks, et tagada valdkondlike ja valdkondadevaheliste võrgustike väljaarendamine, millega saaks muutust hallata terviklikult ja kutsesuunitluste abil, mis tagavad kõrge tööalase konkurentsivõime taseme.

2.13

Komisjon esitas 18. aprillil 2012 Strasbourgis oma uue tööhõivepaketi (mille kohta komitee koostab arvamuse), milles ta palub liikmesriikidel tugevdada riiklikku tööhõivepoliitikat ja eeldab tahet tugevdada tööhõivepoliitika kooskõlastamist ja järelevalvet.

3.1

Komisjon algatas üldsusega konsulteerimise ettevõtete restruktureerimise ja muutusteks valmistumise teemal, et „saada täpne ülevaade, mida positiivset on selles valdkonnas saavutatud”.

3.2

Rohelises raamatus on esitatud mitmeid küsimusi kriisi õppetundide, majanduse ja tööstuse võimalike kohanduste, ettevõtete ja töötajate kohanemisvõime, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli, personalijuhtimist edendava ametialase koolituse rolli ning majanduslike ja sotsiaalsete osalejate dialoogi kohta.

4.1

Komitee hinnangul tuleb rohelist raamatut käsitada jätkuna ümberstruktureerimise ja tööhõivealasele 2005. aasta teatisele, milles püüti määrata kindlaks ELi roll restruktureerimiseks valmistumisel ja selle juhtimisel, et arendada tööhõivet.

4.2

2005. aasta teatise tulemusel algas komitee arvates eri tegevuste positiivne areng ELi tasandil, et edendada Euroopa lähenemisviisi valmistumisele ja restruktureerimisele, näiteks paljud kõrgetasemelised temaatilised konverentsid ja ekspertide seminarid (restruktureerimisfoorum), Euroopa Sotsiaalfondi algatused, mitmesugused võrdlevad uuringud ning töövahendite ja suuniste väljaarendamine, mille ilmseks näiteks on rohelisele raamatule lisatud talituste töödokument „Restructuring in Europe 2011”.

4.3

Komitee märgib murega, et rohelise raamatu lähenemisviis ei hõlma meetmete ettepanekuid, mis oleksid täpse ja tiheda ajakavaga paika pandud, et reageerida praegusele tõsisele kriisile, vaid selle asemel on suunitlus avatud küsimustele, täpsustamata teostamise aega ja viisi. Samas meetmed, mis on kavandatud teiste vahendite, näiteks 2012. aasta mais alustatud tööhõivepaketi raames – mille kohta on komiteel võimalus arvamust avaldada –, on tõhusamad.

4.4

Ettevõte on definitsiooni järgi turgudel tegutsevate üksuste kohandamis- ja positsioneerimisstrateegiate ning seega nende operatiivstrateegiatest johtuvate restruktureerimisprotsesside keskne toimija. Seejuures ei saa aga arvestamata jätta järgmist:

4.5

Euroopa tasandil tuletab komitee meelde, nagu komitee on varem väljendanud, (2) et arengustrateegia loomiseks peavad sotsiaalpartnerid ja organiseeritud kodanikuühiskond tervikuna tegema tööd territoriaalse sotsiaalse vastutuse väljaarendamise nimel, et viia ellu kooskõlastatud strateegiate pakett, sealhulgas:

4.6

ELi struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika ning innovatsiooni- ja teaduspoliitika peavad komitee arvates olema orienteeritud restruktureerimiseks valmistumise ja seda toetavate mehhanismide aktiivselt toetamisele, et muuta need süsteemideks, millest töötajad ja ettevõtted võidavad. Struktuurifondidel, eriti Euroopa Sotsiaalfondil, Euroopa Regionaalarengu Fondil ja Globaliseerumisega Kohanemise Euroopa Fondil, võib olla märkimisväärne osa selles, et suurendada töötajate tööalast konkurentsivõimet ja võimalikult vähendada koondamiste sotsiaalseid tagajärgi.

4.7

Komitee peab väga oluliseks majandus- ja sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna suuremat kaasamist struktuurifondide partner- ja järelevalveorganitesse ning rõhutab, et Euroopa struktuuripoliitika edu tagamise väga oluline eeltingimus on piirkonnas tegutsevate sidusrühmade konkreetsed oskused.

4.8

Komitee peab eelkõige tähtsaks integreerida restruktureerimispoliitika ja Euroopas vähese CO2-heitega majandusele üleminekule suunatud tööstuspoliitika, mis arvestab kliima- ja keskkonnanõuetega ja võimaldab vajaliku rahastamise abil arendada uusi keskkonnahoidlikke töökohti ja kutsealasid, nagu komitee on rõhutanud varasemates arvamustes (4).

4.8.1

Ka seoses 2012. aasta kuulutamisega aktiivsena vananemise Euroopa aastaks peab komitee oluliseks professionaalsuse arendamist valitsusväliste organisatsioonide, sotsiaalmajanduse ja ettevõtete teenustes, et edendada tervena, aktiivsena ja väärikana vananemist ning arendada tooteid ja teenuseid, mis vastavad nende tarbijate vajadustele (5).

4.9

ELi haridus- ja kutseõppeprogrammid ning elukestva õppe programmid peaksid komitee arvates ühtlasi olema eelistatud vahendid ennetavalt muutusteks valmistumiseks kõrvuti ettevõtete ja töötajate pidevate jõupingutustega: nagu märgib Businesseurope, „72 % ELi ettevõtetest rõhutas nõuet oma töötajaid süstemaatiliselt koolitada ja 32 % töötajatest ELis osales 2010. aastal oma tööandjate rahastatud koolituskursustel”.

4.10

Riikide stiimulipaketid kriisi sotsiaalsete aspektidega tegelemiseks ja seni vastu võetud ettepanekud ei ole olnud piisavad. Piisavat tähelepanu ei ole pööratud töökohtade loomisele ja nõudluse suurendamiseks vajalikele meetmetele (näiteks paremini kooskõlastatud maksustiimulipaketid ja palgapoliitika).

4.10.1

Riigiabi ja struktuurifondidest ettenähtud rahastamine, millega toetatakse tööhõivet üleilmastumisest ja krediidikriisist puudutatud ettevõtetes, peab tuginema järgmistele eeldustele: peab olema tagatud, et abi ei takista vaba konkurentsi; abi kasutatakse eelkõige tööhõivemäära toetamiseks; austatakse kollektiivlepinguid. Näiteks tuleks kaaluda arengusuundi Madalamaades, kus suurepäraselt toimivad üksi tegutsevate füüsilisest isikust ettevõtjate mudelid. Selle süsteemiga antakse töötutele võimalus pakkuda oma oskusteavet ja luua endile ise töökohti.

4.11

Komitee arvates tuleb komisjoni poliitikameetmeid ja talituste tegevust Euroopa tasandil tihedamalt koordineerida, et ettevõtete valikuid restruktureerimisel üheselt ja järjepidevalt toetada.

4.12

Komitee peab väga tähtsaks väärtustada sotsiaalpartnerite ja organiseeritud kodanikuühiskonna rolli igal tasandil: sotsiaaldialoog, läbirääkimised ja osalemine ei ole mitte ainult Euroopa sotsiaalmudeli põhiväärtused, mida komitee on alati toetanud, vaid ka vahendid, mis edukalt toetavad ja soodustavad sotsiaalset ühtekuuluvust, kvaliteetset tööhõivet, töökohtade loomist ning Euroopa riikide majanduse innovatsiooni ja konkurentsivõime tugevdamist.

4.13

Komitee soovib kõnealuses kontekstis rõhutada tööstuse muutuste nõuandekomisjoni rolli konstruktiivse dialoogi ning ideede ja ettepanekute väljatöötamise eelistatud platvormina, tänu kogemustele, mis tal on õnnestunud edukalt koguda alates Euroopa Söe- ja Teraseühenduse asutamislepingu sõlmimisest.

4.14

Nagu arvukad hea tava uuringud ja analüüsid nii ELi kui ka riikide tasandil näitavad, on sotsiaalpartnerite usaldussuhted ja tõhus sotsiaalne dialoog väga olulised eeltingimused muutusteks kõige paremini valmistumiseks ja nendega toimetulemiseks.

4.15

Komitee on eelkõige seisukohal, et dialoog, kooskõlastamine ja läbirääkimised on reformide ja turvalise paindlikkuse väljakujundamise põhitingimused. Ühelt poolt tuleb luua raamtingimused, mis võimaldaksid ettevõtetel – riikide erinevates oludes – kiiresti ja paindlikult kohaneda innovatsiooniga, turgudega ja kasutajate/tarbijate nõudmistega, ning teiselt poolt on tingimata vaja toetada ja hõlbustada töötajate kohanemisvõimet ja ametialast arengut.

4.16

Pealegi, nagu komitee on varem rõhutanud, saab turvaline paindlikkus toimida üksnes juhul, kui töötajatel on asjakohane koolitus, ja tegelikult on uute oskuste ja uute töökohtade loomise vahel otsene seos. Peale selle on komitee seisukohal, et praegu peavad olema esikohal turvalisuse poolt (laiemas tähenduses) edendavad meetmed ja stabiilsed töökohad.

4.17

Komitee peab seega oluliseks, et riikide ametiasutused, haridus- ja koolitusasutused ning ettevõtted ühendaksid jõud, et parandada töö- ja koolituspakkumist, arendades välja uued laia profiiliga kutsealad ja mitmekülgsed kutseoskused, toetades kogu aktiivse elu kestvat õpet.

4.18

Komitee soovib kõnealuses kontekstis rõhutada selliste mehhanismide esmatähtsust, mis tagavad juurdepääsu haridusele ja täienduskoolitusele, mille eesmärk on vastata uute ametialaste profiilide ja uute kvalifikatsioonide nõuetele, eelkõige noorte puhul. See on kooskõlas uute oskuste ja töökohtade tegevuskavas kirjeldatud visiooniga, mille kohta Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee on avaldanud oma arvamust (6).

4.19

Komitee peab tähtsaks kohaliku tasandi eri osalejate tõhustatud koostööd, arvestades, et eriti sellel tasandil on hea sotsiaalne dialoog usaldusõhkkonnas ja muutuse suhtes positiivne hoiak olulised tegurid negatiivsete sotsiaalsete tagajärgede vältimiseks või piiramiseks.

4.20

Erilist tähelepanu väärivad komitee arvates VKEd, kelle jaoks peavad riikide ametiasutused ja erasektori asutused, näiteks tööandjate organisatsioonid, kutseliidud, kaubandus-, tööstus- ja käsitöökojad ning muud asutused ette nägema asjakohased meetmed eelkõige kohalikul ja piirkondlikul tasandil, andes eesõiguse pääseda juurde krediidi- ja koolitusvõimalustele, ning samuti sobivad sekkumismeetmed bürokraatia ja haldusformaalsuste lihtsustamiseks.

4.21

Edasised konsultatsioonid ning ettevalmistumis- ja restruktureerimispoliitika väljakujundamine peavad tuginema analüüsidele, uuringutele ja aruannetele, mis on teostatud Euroopa tasandil enam kui seitsme aasta jooksul.

4.22

Kui minevikus pöörati selgelt tähelepanu analüüsidele ja teabevahetusele heade tavade ja uuenduslike kogemuste vallas, (7) siis tulevikus peaks EL suurel määral keskenduma konkreetsetele meetmetele, st arengule ja majanduskasvule, ning edendama Euroopa õigustikul ja ühistel väärtustel põhinevate suuniste, standardite ja võrdlusraamistike rakendamist.

4.23

Lisaks rõhutab komitee inimliku aspekti tähtsust: sektorite ja ettevõtete restruktureerimise ohvriks langenud inimesed ja perekonnad kogevad sageli inimlikku tragöödiat, mida sugugi alati kohaselt arvesse ei võeta. Tagada tuleks psühholoogilise ja sotsiaalse toe meetmed, mis lähevad kaugemale sellest, mis on vajalik investeeringute ja majanduskasvu taastamiseks ning tööhõive jätkusuutlikuks arenguks.

4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/60

—

teatavat laadi stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtt vähendaks eelarvedistsipliini kohustust või kaotaks selle üldse, kuna euroala liikmesriigid koondaksid krediidiriski kõigi või teatava osa oma valitsemissektori võla puhul. Põhilise ohuna nähakse moraalset ohtu, mis tuleneb sellest, et üksikute liikmesriikide eelarvedistsipliini puudumisest tingitud krediidiriski peavad jagama kõik osalised;

—

kuna stabiilsusvõlakirjade emiteerimine võib nõrgendada turudistsipliini, tuleks euroala majandusjuhtimise raamistikus teha olulisi muudatusi, millel oleks mõju riikide iseseisvale eelarvepoliitikale;

—

selleks et stabiilsusvõlakirjad pakuksid huvi investoritele, peaksid võlakirjad olema kõrge krediidikvaliteediga;

—

kõrge krediidikvaliteedi tagamine on oluline ka selleks, et kõik euroala liikmesriigid oleksid stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtuga nõus;

stabiilsusvõlakirjade krediidireiting sõltuks peamiselt osalevate liikmesriikide krediidikvaliteedist ja aluseks olevast tagatisstruktuurist.

3.2.1.1

Lähenemisviis nr 1: riigivõlakirjade emiteerimise täielik asendamine stabiilsusvõlakirjade emiteerimisega solidaartagatise alusel.

Kõnealuse lähenemisviisi puhul kaetaks euroala liikmesriikide rahastamisvajadused täielikult stabiilsusvõlakirjade emiteerimise teel ja riigivõlakirjade emiteerimine lõpetataks. Stabiilsusvõlakirjade reitingut peaks olulisel määral mõjutama suuremate euroala liikmesriikide reiting ning seega peaksid praeguse seisuga emiteeritavad stabiilsusvõlakirjad saama kõrge krediidireitingu. See lähenemisviis oleks stabiilsusvõlakirjadest saadava kasu seisukohast kõige tulemuslikum, samas kaasneks selle lähenemisviisiga kõige suurem moraalne oht. See nõuab väga ranget raamistikku, millega tagatakse eelarvedistsipliinist kinnipidamine, majanduse konkurentsivõime edendamine ja makromajanduslike tasakaalunihete vähendamine liikmesriikide tasandil.

3.2.1.2

Lähenemisviis nr 2: riigivõlakirjade emiteerimise osaline asendamine stabiilsusvõlakirjade emiteerimisega solidaartagatise alusel

Selle lähenemisviisi puhul kohaldatakse stabiilsusvõlakirjade emiteerimisel solidaartagatist, kuid riigivõlakirjade emiteerimine asendatakse ainult osaliselt.

Stabiilsusvõlakirjade emissioonist välja jäävat osa tagaks jätkuvalt ainult asjaomane liikmesriik. Seega koosneks euroala riigivõlakirjaturg kahest erinevast osast: stabiilsusvõlakirjadest ja liikmesriikide riigivõlakirjadest. Kõnealuse lähenemisviisi võtmeküsimus on seotud konkreetsete kriteeriumidega, mille alusel määratakse stabiilsusvõlakirjade ja riigivõlakirjade emiteerimise osakaal.

3.2.1.3

Lähenemisviis nr 3: riigivõlakirjade emiteerimise osaline asendamine stabiilsusvõlakirjade emiteerimisega proportsionaalse tagatise, kuid mitte solidaartagatise alusel.

Selle lähenemisviisi puhul asendatakse riigivõlakirjade emiteerimine ainult osaliselt stabiilsusvõlakirjade emiteerimisega euroala liikmesriikide proportsionaalse tagatise alusel. Kõnealune lähenemisviis erineb lähenemisviisist nr 2 selle poolest, et liikmesriigid tagaksid stabiilsusvõlakirjade emiteerimisel oma vastava osa, samuti riigivõlakirjade emissioonid.

4.10.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 299/72

1.1

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee kinnitab taas oma vankumatut toetust Euroopa kosmosepoliitikale ja eelkõige Euroopa suurtele projektidele Galileo ja GMES, mida komitee peab Euroopa majanduse ja teaduse arengu seisukohast strateegiliseks. Kõigis koostatud arvamustes (1) on komitee kinnitanud vajadust pöörata rohkem tähelepanu ja ressursse kosmosevaldkonnale, milles EL peab jätkuvalt olema esirinnas.

1.2

Komitee on täiesti vastu komisjoni ettepanekule anda GMESi programmi arendamiseks ja lõpuleviimiseks vajaliku rahastamise ülesanne väljapoole ajutisele fondile.

1.3

Komitee leiab, et viivitamatult tuleb tagada tegevusetapis olevale programmile selle jätkumine, muidu jääb see katki. Kogu rahastamis-, haldamis- ja juhtimismehhanismide uuendamise ettepanek, milles pakutu on nii erinev ELi raames kinnistunud tavapärastest mehhanismidest, näib halva ajastusega, põhjendamata ja äärmiselt riskantsena. Uute asutuste ja rahastamismudelite loomine eeldab tegelikult pingelise ja ebakindla läbirääkimis- ja uurimisetapi alustamist. See etapp kestab kindlasti aastaid, mis näib olevat vastuolus asjaoluga, et GMESi programmi tegevust alustatakse. Lisaks näib see kasutu, arvestades seda, et komisjonil ja teistel Euroopa agentuuridel on juba olemas programmi elluviimiseks vajalikud pädevus ja volitused.

1.4

Komitee kutsub üles tooma programmi rahastamise 2014.–2020. aasta mitmeaastasesse finantsraamistikku ja korraldama juhtimist nii, et arvestatakse Euroopas praegu olemasolevaid võimeid ja välditakse nii juhtimisasutuste killustamist kui ka selliste uute asutuste loomist, mis ei ole kohased üle võtma viimase aastakümne jooksul väljakujundatud programmi juhtimist. See üleskutse esitati juba ühes varasemas arvamuses (2).

1.5

Teatis (mis avaldati käesoleva arvamuse arutamise ajal) GMESi tegevust käsitleva valitsustevahelise kokkuleppe ettepaneku rakenduslike üksikasjade kohta (3) ei muuda siin esitatud järeldusi. Vastupidi, see teatis kinnitab neid, lubades komiteel juhtida veel kord tähelepanu suurele riskile, mille toob kaasa uue katsetamata rahastamis- ja juhtimismudeli hilises etapis kasutuselevõtt väljaspool mitmeaastast finantsraamistikku ja ELis kinnistunud juhtimiskanaleid.

1.6

Komitee väljendab suurt muret reaalse ohu pärast, et GMESi programm võib jõuda tõsistesse raskustesse, lastes raisku üle 3,2 miljardi eurose investeeringu, mis juba tehtud on. Liikmesriikidevaheliste arutelude valgel näib see risk rohkem kindla tõsiasjana.

1.7

Komitee leiab, et vähem kui aasta enne kavandatud tegevuse algust (2013. aastal on kavas startida satelliidirühmade Sentinel 1, 2 ja 3 A-satelliidid) näib GMESi keerulise rahastamis- ja juhtimissüsteemi ümberstruktureerimine teatises kirjeldatud viisil äärmiselt riskantne ja põhjendamatu, arvestades ka programmi strateegilist tähtsust ELi jaoks.

1.8

Teatises puudub teostatavusuuring, mis võimaldaks hinnata uue süsteemi teostatavust tulemuslikkuse ja tõhususe seisukohast. Uue mehhanismi vajalikkuse põhjendus ei ole samuti selge.

1.9

Komitee märgib, et Euroopa kosmosepoliitika kahte juhtprogrammi – Galileo ja GMESi programmi – koheldakse erinevalt: esimene on kaasatud mitmeaastasesse finantsraamistikku ja teine on sellest välja jäetud.

1.10

Juhtimise osas on üllatav, et Euroopa Kosmoseagentuurile on selles keerukas süsteemis antud marginaalne roll. Euroopa Kosmoseagentuur on siiani kujundanud, juhtinud ja käitanud suurt osa Euroopa satelliidistruktuuridest ning lisaks on taganud koos Euroopa Komisjoniga siiani peaaegu kogu rahastamise. Kosmoseagentuuri asendamine uue asutusega või asutusega, millel on satelliitsüsteemide ja nende kogutavate andmete haldamisel vähe kogemusi, näib olevat halvasti põhjendatud.

1.11

Komitee leiab, et vähem kui aasta enne GMESi programmi rahastamismudeli kasutuselevõttu kujutab programmi pädevusvaldkondade nii radikaalne ümberjagamine, nagu teatises on pakutud, endast äärmiselt suurt riski süsteemi toimimisele.

1.12

Komitee juhib tähelepanu komisjoni esitatud juhtimisettepaneku ebakindlusele ja ebaselgusele. Pakutud mudelil on selgeid probleeme ning tehniline koordineerimine on delegeeritud asutustele, kellel puuduvad kogemused kosmosevaldkonnas ja teiste agentuuridega koos töötamisel. Lisaks on 80 % GMESi programmis kavandatud tegevustest seotud kosmosevaldkonnaga. Komitee kutsub komisjoni üles vaatama läbi esitatud mudel ja säilitama ühtne juhtimissüsteem, delegeerides vastutuse programmi tehnilise poole eest jätkuvalt Euroopa Kosmoseagentuurile komisjoni järelevalve ja kontrolli all, nagu algul ette nähtud.

2.1

Käsitletavas 30. novembri 2011. aasta teatises pakub Euroopa Komisjon lahenduse Maa seire ja julgeoleku strateegilise programmi GMESi tegevusetapi – praeguseks määratletud ja lõplikku rakendusetappi viidud vormis – rahastamiseks väljaspool 2014.–2020. aasta mitmeaastast finantsraamistikku (4). Komisjon esitab ka ettepaneku juhtimise kohta. Seega on tegemist GMESi programmi jaoks äärmiselt olulise teatisega.

2.2

Hiljutine teatis (mis avaldati käesoleva arvamuse arutamise ajal) GMESi tegevust käsitleva valitsustevahelise kokkuleppe ettepaneku mõne rakendusliku üksikasja kohta (5) ei muuda käsitletava teatise kohta koostatud arvamuses esitatavaid märkusi ega järeldusi. Eelnimetatud teatise puhul on tegemist lisaga, milles täpsustatakse kavandatavate rahaliste vahendite finantsaspekte ja luuakse uus asutus – GMESi nõukogu – mis dubleerib pädevust, mida siiani rakendati Euroopa kosmoseprogrammi juhtimisel, ning tekitab selge pädevuse konflikti ja dubleerib Euroopa otsustusprotsessi struktuure.

2.3

Ülemaailmne keskkonna- ja turvaseire programm (GMES) on üks kahest – teine on Galileo programm – ELi kosmosesektori juhtprogrammist. GMESil on oluline roll Maa seires, pakkudes vahendi kliimamuutuste mõistmiseks ja seireks, kodanikukaitseks ja julgeolekuks, säästvaks arenguks ja kriisiohjeks.

2.4

Maa seire ja julgeoleku strateegilise programmi GMESi rahastamise väljajätmine 2014.–2020. aasta mitmeaastase finantsraamistiku ettepanekust on tekitanud suurt muret reaalse ohu tõttu kaotada Euroopa strateegiline programm, kuhu on panustatud ühe aastakümme töö ja üle 3 miljardi euro investeeringuid.

2.5

Oma 2011. aasta detsembri analüüsis (6) väljendas komitee juba suurt muret selle programmi tuleviku suhtes järjepideva rahastamise puudumise tõttu.

2.6

Euroopa Parlament kinnitas 2012. aasta veebruaris oma resolutsioonis GMESi tuleviku kohta (7), et „GMESi rahastamine väljaspool mitmeaastast finantsraamistikku, võttes kasutusele sellise rahastamis- ja juhtimisstruktuuri nagu komisjon oma teatises välja pakkus, ei ole mõeldav lahendus”.

2.7

GMESi kosmosekomponent tugineb kolmele satelliidirühmale (Sentinel 1, 2 ja 3) ning teisi satelliite kasutatavatele vahenditele (Sentinel 4 ja 5). Kolme satelliidirühma esimesed satelliidid stardivad 2013. aastal. Seega tuleb viivitamatult määratleda finantsraamistik, millega kindlustataks nende lähitulevikus käivitatavate tegevuste rahastamine.

2.8

Ettepaneku puudumise tõttu kinnitas Euroopa Kosmoseagentuuri peadirektor 9. jaanuari 2012. aasta pressikonverentsil, et GMESi tegevuse rahastamise otsuse puudumisel ei kavatse Euroopa Kosmoseagentuur kavandatud starte teha (8).

2.9

Euroopa Komisjon teeb teatises ettepaneku leida kogu infrastruktuuri ülesehitamiseks ja kasutuselevõtuks vajalik raha eraldi GMESile suunatud uute fondide loomise kaudu, mis eeldab nõukogu istungil kohtuvate ELi liikmesriikide valitsuste kokkulepet.

2.10

Kõik 27 liikmesriiki paigutaksid fondi raha vastavalt oma kogurahvatulule. Teatises esitatakse kokkuleppe kavand, mida hiljem täpsustati hilisemas teatises (9).

2.11

Teatises esitatud juhtimisalane ettepanek ei ole sugugi vähem tähtis rahastamisettepanekust ja selles nimetatakse mitmed osalejad, kes peaksid võtma vastutuse GMESi programmi eri aspektide ja sektorite eest.

2.12

Uue keeruka rahastamissüsteemi ja kosmoseprogrammi uue juhtimisasutuse (GMESi nõukogu) loomine ei näi olevat õigustatud ja on hiljaks jäänud, sest esimeste satelliitide stardini on jäänud vaid aasta.

3.1

Ülemaailmne Maa ja turvaseire programm GMES ja satelliitnavigatsioonisüsteem Galileo on ELi suured strateegilised programmid, mille abil tahetakse säilitada ELi sõltumatus ja liidripositsioon kosmosesektoris.

3.2

Tugevat liidripositsiooni ja sõltumatuse säilitamist kosmosevaldkonnas peetakse Euroopa tuleviku seisukohalt strateegiliselt oluliseks kosmosesektoris arendatavate tegevuste ulatuslike ja tähtsate majanduslike, tehnoloogiliste, geopoliitiliste ja – kõige laiemas tähenduses – kultuuriliste mõjude tõttu.

3.3

GMES on Euroopa Liidu strateegiline programm, mis loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 911/2010.

3.4

Teatises kinnitatakse seda, et „toime tulla järjest suurenevate üleilmsete probleemidega, on Euroopal vaja hästi koordineeritud ja usaldusväärset maavaatlussüsteemi. GMES on selleks ideaalne.”

3.5

Teatises pakutakse välja uus rahastamismudel väljaspool ELi eelarve kinnistunud juhtimissüsteemi ja seega eeldab mudel kõigi 27 liikmesriigi sihipärast sekkumist ja heakskiitu. Tegemist oleks mehhanismiga, mis praeguses finantsolukorras (näiteks teiste hulgas Kreeka olukord ning vahendite võimalik puudumine Prantsusmaal ja Itaalias) muudab rahastamismudeli blokeerimise äärmiselt tõenäoliseks, kui mitte kindlaks, mis tähendaks GMESi programmi lõppu.

4.1

Teatises nähakse ette GMESi väljajätmine 2014.–2020. aasta mitmeaastasest finantsraamistikust.

4.2

Selle asemel tuleb programmi rahastada nõukogu istungil kohtuvate liikmesriikide valitsuste esindajate sisekokkuleppega.

4.3

Sisekokkuleppega nähakse ette, et ELi iga liikmesriigi valitsus peab esmalt täitma kokkuleppe jõustamiseks vajaliku menetluse ja teavitama sellest Euroopa Liidu Nõukogu peasekretariaati.

4.4

Lepingu jõustumiseks peavad selle ratifitseerima kõik ELi liikmesriigid.

4.5

Kokkulepe jõustub üksnes pärast seda, kui viimane liikmesriik on selle heaks kiitnud. Euroopa praeguse finantsolukorra tõttu üldiselt ja teatud konkreetsete liikmesriikide finantsolukorra tõttu näib sellest tingimusest üksi piisavat, et GMESi programm läbi kukuks.

4.6

Nõukogu kõnealuse kohtumise kokkukutsumise ajakava ja korraldus ei ole praegu kindlaks määratud, mis Sentinel 1, 2 ja 3 lähenevat startimisaega (2013) arvestades kujutab endast riski.

4.7

Seoses GMES-fondi kavandamise, juhtimise ja rakendamisega nähakse teatises ette, et nõukogu võtab komisjoni ettepanekul vastu määruse. Praegu ei ole selle määruse eelnõu saadaval.

4.8

Teatises nähakse ette, et nõukogu võtab komisjoni ettepanekul vastu GMES-fondi finantsmääruse, milles sätestatakse ressursside loomine ja rakendamine ning raamatupidamise esitamine ja auditeerimine. Praegu ei ole selle määruse eelnõu saadaval.

4.9

Siiani on programmi arendamiseks läinud 3,2 miljardit eurot, mis peaaegu kõik on tulnud Euroopa Kosmoseagentuurilt (1 890 miljonit) ja ELilt (1 300 miljonit).

4.10

Programmi käimapanek tervikuna, sh hooldus, edasiarendamine ja ajakohastamine, maksab perioodil 2014–2020 hinnanguliselt 5,8 miljardit eurot, seega 0,6 % sama perioodi ELi eelarvest, mis on 1 025 miljardit eurot, nagu ette nähtud 2014.–2020. aasta mitmeaastases finantsraamistikus. Tasub meenutada ka seda, et ELi eelarve on omakorda umbes 1 % kogurahvatulust.

4.11

Ettepanek rahastada GMESi väljaspool ELi eelarvet ei näi aga toovat mingit rahalist kasu, sest 27 liikmesriiki peaksid ikkagi tagama selle rahastamise, kuigi teistsuguse rahastamiskanali kaudu keerulise valitsustevahelise kokkuleppe alusel. Seega ei näi see olevat põhjendatud.

4.12

Kosmosekomponendi osas on Euroopa Kosmoseagentuuril eelarve kõigi kolme satelliidirühma Sentinel 1, 2 ja 3 A-satelliitide startimiseks. Sentinel 1 stardi eest on juba tasutud ning ülejäänud kahe stardi rahastamisel ei ole probleeme ette näha. 2013. aasta järgne eelarve hõlmab seega satelliidirühmade käivitamist tervikuna ettenähtud viisil, et tagada teenus, mille jaoks need kavandati.

4.13

GMESi tegevusetapi juhtimiseks nähakse teatisega ette mitmed asutused.

4.14

Poliitiline kontroll ja juhtimine jääb komisjoni ülesandeks.

4.15

Arutatava ettepaneku rakenduslikke üksikasju käsitleva hiljuti avaldatud teatise (COM(2012) 218 final, 11. mai 2012) kohaselt on GMESi programmi juhtimisorgan GMESi nõukogu, mille volitused on nii ulatuslikud, et need hõlmavad nii ELi programmide tavalise juhtimise kui ka kosmoseagentuuri tüüpilised ülesanded. Sellega dubleeritakse pädevust ja otsustamisorganeid, mis ei ole aga kooskõlas ELi juba niigi väheste ressursside tõhusa haldamisega.

4.16

Teenuste osas delegeeritakse Maa seire teenuste tehniline koordineerimine Euroopa Keskkonnaametile (EEA); hädaolukordade juhtimise teenuste tehnilise koordineerimine Euroopa hädaolukordadele reageerimise keskusele (ERC); atmosfääriteenuste tehniline koordineerimine Euroopa keskpika ilmaprognoosi keskusele (Centre for Medium-Range Weather Forecasting (ECMWF)). Kliimamuutuste, merekeskkonna seire ja julgeoleku valdkond ei ole veel määratud kellegi vastutusalasse. Muude teenuste puhul soovitatakse kaasata komisjoni talitused ja muud Euroopa üksused, nagu Euroopa Meresõiduohutuse Amet (EMSA), Euroopa Liidu Satelliidikeskus (EUSC), Euroopa Liidu liikmesriikide välispiiril tehtava operatiivkoostöö juhtimise Euroopa agentuur (FRONTEX) ja Euroopa Kaitseagentuur (EDA).

4.17

Kosmosekomponendi toimingud delegeeritakse (ajutiselt) Euroopa Kosmoseagentuurile (ESA) kõrglahutusega vaatluste puhul, mis hõlmavad maad ja sihtpiirkondi, ning Euroopa Meteoroloogiliste Satelliitide Kasutamise Organisatsioonile (EUMETSAT) atmosfääri ja ookeanide süstemaatilise ja globaalse seire puhul. Kosmosekomponendi arendustegevus on Euroopa Kosmoseagentuuri ja komisjoni pädevuses.

4.18

Nii määratletud ajutine korraldus hõlmab satelliitrühmi Sentinel 1 ja Sentinel 2 tervikuna ning Sentinel 3 maa-komponenti. On selge, et organisatoorsest ja rahalisest seisukohast on nii raskete ülesannete enda kanda võtmine ajutistel tingimustel keeruline.

4.19

Kohapealse komponendi tehniline koordineerimine soovitakse delegeerida Euroopa Keskkonnaagentuurile.

4.20

Ei ole selge, kuidas nende organite spetsiifilised oskused ja juhtimispädevus saavad vastata operatiivvajadustele sellise programmi puhul nagu GMES, mille väga oluline kosmosekomponent eeldab spetsiifilisi oskusi.

4.21

GMESi nõukogu, mille ettepanek tehti järgnenud GMESi-teemalises teatises (10), dubleerib paljusid Euroopa kosmoseprogrammi juhtimise pädevusvaldkondi, luues selge pädevuse konflikti ja dubleerides Euroopa otsustusprotsessi struktuure ning tekitades teatud moodi paralleelse kosmoseagentuuri, mis ei ole kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingus ettenähtuga.