20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/1

1.

Euroopa Parlamendi 16. jaanuari 2008. aasta resolutsiooni täiskasvanuhariduse kohta „Kunagi ei ole hilja õppida”, milles soovitatakse liikmesriikidel edendada teadmiste omandamist ning töötada välja elukestva õppe kultuur, eelkõige viies ellu sellist sooliselt neutraalset poliitikat, mille eesmärk on muuta täiskasvanuharidus atraktiivsemaks, kättesaadavamaks ja tõhusamaks;

2.

nõukogu 2008. aasta mai järeldusi (2) täiskasvanuhariduse kohta, milles kehtestatakse esmakordselt rida ühiseid prioriteete täiskasvanuhariduse sektori jaoks, sillutatakse teed tihedamaks koostööks Euroopas eri sidusrühmade vahel ning kavandatakse rida konkreetseid meetmeid aastateks 2008–2010 (edaspidi „tegevuskava”), mille eesmärk on osaluse suurendamine ja täiskasvanuhariduse kvaliteedi parandamine;

3.

nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 21. novembri 2008. aasta resolutsiooni „Elukestva nõustamise parem integreerimine elukestva õppe strateegiatesse”, milles rõhutatakse nõustamise tähtsust jätkuva protsessina, mis aitab inimestel sõltumata nende vanusest ja eluetapist määrata kindlaks oma võimed, oskused ja huvid, langetada õpingute, koolituse ja töötamisega seotud otsuseid ning kujundada oma elu hariduse, koolituse, töö ja muus vallas;

4.

nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, (3) milles kehtestatakse strateegiline raamistik üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal („ET 2020”), mis on täielikult kooskõlas Euroopa 2020. aasta strateegiaga ning mille neli eesmärki, mis on seotud elukestva õppe ja liikuvuse, kvaliteedi ja tõhususe, võrdsuse, sotsiaalse ühtekuuluvuse ja kodanikuaktiivsuse, samuti loovuse ja innovatsiooniga, on täiskasvanuhariduse seisukohalt võrdselt olulised;

5.

nõukogu ja komisjoni 2010. aasta ühist eduaruannet töökava „Haridus ja koolitus 2010” rakendamise kohta, (4) milles rõhutatakse, et täiskasvanuhariduses on samuti oluline hõlmata kõik võtmepädevused, ning märgitakse, et eriti keeruline ülesanne on tagada, et kõik õppijad, sealhulgas täiskasvanuhariduses osalejad, saaksid kasu innovatiivsetest õppemeetoditest;

6.

Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatusi:

7.

nõukogu 11. mai 2010. aasta järeldusi hariduse ja koolituse sotsiaalse mõõtme kohta, (5) milles märgitakse, et juurdepääsu laiendamine täiskasvanuharidusele võib luua uusi aktiivse kaasamise ja tugevdatud sotsiaalse osaluse võimalusi;

8.

nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsust liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta, (6) milles püütakse edendada tõhusaid stiimuleid nii töökohta omavate kui töötute isikute elukestvaks õppeks, „tagades sellega igale täiskasvanule võimaluse ümberõppeks või oma kvalifikatsiooni tõstmiseks”;

9.

nõukogu 18.–19. novembri 2010. aasta järeldusi Euroopa tõhustatud koostöö prioriteetide kohta kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas, (7) milles innustatakse aktiivselt suurendama individuaalset osalemist kutsehariduse ja -koolituse jätkamisel, suurendama investeeringuid inimressursside arendamisse, ettevõttesisesesse koolitusse ja töökohal pakutavasse väljaõppesse ning koolitusasutusi ja tööandjaid tihedamat koostööd tegema, eelkõige madala kvalifikatsiooniga töötajate koolitamisel;

—

täiskasvanuhariduse reformid on üha enam seotud hariduse ja koolituse üldise arenguga, eelkõige riiklike kvalifikatsiooniraamistike ja elukestva õppe strateegiate väljatöötamisega;

—

kvaliteedi tagamine on tõusnud täiskasvanuhariduses oluliseks küsimuseks ning jõupingutusi tehakse täiskasvanuharidusele spetsialiseerunud õpetajate ametiprofiili väljatöötamiseks ja nende koolitamiseks, täiskasvanuhariduse pakkujate akrediteerimiseks ning täiskasvanute nõustamise teenuste parandamiseks;

—

teavitustegevus ja õppimisvõimalused on üha enam suunatud kõige madalama kvalifikatsiooniga isikutele, andes neile seega paremad võimalused tööellu ja ühiskonda integreerumiseks;

—

mitteformaalset ja informaalset õpet, mida kasutatakse palju täiskasvanuhariduse puhul, tunnustatakse ja valideeritakse üha sagedamini, kuid valideerimisvõimaluste kasutamine on veel sageli liiga aeglane;

—

alustatud on täiskasvanuhariduse sektori järelevalve parandamist;

i)

suurendada täiskasvanute võimalusi (olenemata nende soost ning isiklikest ja perekondlikest asjaoludest) juurdepääsuks kvaliteetsetele õppimisvõimalustele kogu nende eluea jooksul, et edendada nende isiklikku ja tööalast arengut, suurendada mõjuvõimu, kohanemisvõimet, tööalast konkurentsivõimet ja aktiivset osalemist ühiskonnaelus;

ii)

arendada välja uus lähenemisviis täiskasvanuharidusele ja -koolitusele, milles keskendutakse õpitulemustele ja iseseisvusele;

iii)

suurendada täiskasvanute teadlikkust, et õppimine on elukestev tegevus, mida nad peaksid korrapäraselt jätkama kogu elu jooksul ning eelkõige töötu oleku või karjääriga seotud üleminekute ajal;

iv)

soodustada tõhusate elukestva nõustamise süsteemide, samuti mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimiseks ettenähtud integreeritud süsteemide väljatöötamist;

v)

tagada täiskasvanute jaoks laiaulatuslik kvaliteetne formaalne ja mitteformaalne haridus ja koolitus, mis on suunatud põhioskuste omandamisele või annab võimaluse kvalifikatsiooni saamiseks Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku kõigil tasanditel ning mida toetavad kodanikuühiskond ja sotsiaalpartnerid, samuti kohalikud omavalitsused;

vi)

tagada täiskasvanute erinevatele koolitusvajadustele kohandatud paindlik õppekorraldus, sealhulgas ettevõttesisene koolitus ja väljaõpe töökohal;

vii)

edendada tööandjate seas suuremat teadlikkust sellest, et täiskasvanuharidus annab panuse tööviljakuse, konkurentsivõime, loovuse, innovatiivsuse ja ettevõtlikkuse suurendamisse ning on oluline tegur, mis parandab nende töötajate tööalast konkurentsivõimet ja liikuvust tööjõuturul;

viii)

innustada kõrgkoole kaasama mitte nii tavapäraseid õppijate rühmi, näiteks täiskasvanud õppureid, et väljendada sotsiaalset vastutustunnet ja suuremat avatust ühiskonnale tervikuna ning reageerida demograafilistele probleemidele ja vananeva ühiskonna vajadustele;

ix)

edendada sotsiaalpartnerite ja kodanikuühiskonna rolli koolitusvajaduste kindlaksmääramisel ja täiskasvanute õppimisvõimaluste arendamisel ning parandada kesk-, piirkondlike ja kohalike asutuste kaasatust;

x)

edendada haridus- ja koolitusressursside tasakaalustatud jaotamist kogu elutsükli jooksul, tuginedes jagatud vastutusele ning tugeva avaliku kohustuse kaudu, eelkõige seoses uute võimalustega ja põhioskuste arendamisega;

xi)

kaasata sotsiaalpartnerid ning suurendada nende teadlikkust ka nende jaoks soodsatest võimalustest õppida töökohal ning omandada sealhulgas põhioskusi;

xii)

aktiivsena, iseseisvana ja tervena vananemise edendamiseks luua eakatele hästi välja töötatud õppimisvõimalusi, milles kasutataks nende teadmisi, kogemusi ning sotsiaalset ja kultuurilist kapitali kogu ühiskonna heaks;

xiii)

anda kindel panus täiskasvanuhariduse edendamisse, mis on vahend solidaarsuse arendamiseks erinevate vanuserühmade (näiteks nn põlvkondadevahelise pakti abil) ning eri kultuuride ja erineva taustaga inimeste vahel;

1.

suunama oma jõupingutused 2012.–2014. aastal käesoleva dokumendi lisas nimetatud prioriteetsetele valdkondadele, aidates seega rakendada strateegilise raamistiku „ET 2020” nelja prioriteeti kooskõlas riikide tausta ja siseriiklike õigusaktidega;

2.

tagama tõhusa koostöö asjaomaste ministeeriumide ja sidusrühmade, sotsiaalpartnerite, ettevõtjate, asjaomaste valitsusväliste organisatsioonide ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega, et parandada täiskasvanuharidust käsitleva ja laiema sotsiaal-majandusliku poliitika ühtsust;

3.

tegema aktiivset koostööd ELi tasandil, et toetada eespool nimetatud prioriteetsete valdkondade edukat rakendamist, eelkõige järgmiselt:

i)

tagades täiendavuse ja ühtsuse käesoleva resolutsiooni alusel käivitatud poliitiliste algatuste ning muude strateegilise raamistiku „ET 2020” raames välja töötatud asjakohaste poliitiliste protsesside, Kopenhaageni protsessi, Bologna protsessi, ELi kõrghariduse ajakohastamise tegevuskava ja selliste algatuste vahel, mis käsitlevad kirjaoskust ja varakult haridussüsteemist lahkumist ja mis nõuavad kooliharidust ja täiskasvanuharidust hõlmavat kooskõlastatud lähenemist, ning edendades täiskasvanuhariduse mõõdet nende raames;

ii)

luues tihedad sidemed liikmesriikide ja teiste osalevate riikide riiklike koordinaatoritega;

iii)

võimaldades liikmesriikidel ja täiskasvanuharidust toetavatel organisatsioonidel jagada teavet oma poliitika ja tavade kohta ning nende mõlema hindamise kohta, kasutades selleks vastastikust õpet ja hindamist, konverentse, õpikodasid ja muid asjakohaseid vahendeid ning parandades olemasolevate vahendite piires andmete kogumist täiskasvanuhariduse kohta 2013. aastaks seatud näitajate ja sihttasemete ajakohastatud ühtse raamistiku osana;

iv)

tugevdades Euroopas pakutavat täiskasvanuharidust käsitlevat teadmiste baasi, tellides uuringuid ja suurendades täiskasvanuhariduse küsimustega tegelevate olemasolevate uurimisstruktuuride suutlikkust, sealhulgas tihendades koostööd Eurydice ja Cedefopi ja teiste asjaomaste institutsioonidega, ning kasutades täielikult ära nende teabe- ja uurimisalast suutlikkust;

v)

jätkates ja intensiivistades koostööd asjaomaste rahvusvaheliste organisatsioonidega, nagu OECD (eelkõige kasutades täiskasvanute pädevuste hindamise programmi (Programme for the International Assessment of Adult Competences – PIAAC) tulemusi), ÜRO (eelkõige UNESCO) ja Euroopa Nõukogu, samuti teiste asjaomaste piirkondlike ja ülemaailmsete algatustega, nagu Euroopa ja Aasia elukestva õppe keskus (ASEM);

vi)

rakendades Euroopa tasandil kättesaadavaid vahendeid kõnealuse täiskasvanuharidust käsitleva tegevuskava rakendamise toetamiseks;

vii)

esitades „ET 2020” ühise eduaruande osana aruande nimetatud tegevuskava rakendamise kohta.

20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/7

1)

nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 4. detsembri 2000. aasta järeldusi dopinguvastase võitluse kohta (1);

2)

nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 18. novembri 2010. aasta järeldusi ELi rolli kohta rahvusvahelises dopinguvastases võitluses (2);

1)

Euroopa Liit ja selle liikmesriigid peaksid saama rakendada oma pädevusi ja täita oma rolli Maailma Antidopingu Agentuuris (edaspidi „WADA”), muu hulgas selle eeskirjade, standardite ja suuniste ettevalmistamisel, läbirääkimisel ja vastuvõtmisel;

2)

tuleb sätestada praktilised juhised Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide osalemiseks WADA töös ning ka seisukohtade kooskõlastamiseks enne WADA kohtumisi;

3)

kogu Euroopa seisukoht kooskõlastatakse enne WADA kohtumisi Euroopa Nõukogus, võttes nõuetekohaselt arvesse kohaldatavaid ELi õigusakte;

4)

eksisteerib tungiv vajadus ELi liikmesriikide järjepideva esindatuse järele WADA asutamisnõukogus, mida toetatakse poliitilise mandaadi ja piisavate erialateadmistega;

1)

ELi liikmesriikide esindajad WADA asutamisnõukogus valitakse ministrite tasandilt ning liikmekohad jaotuvad järgmiselt:

2)

asjakohastel puhkudel võivad liikmesriikide esindajaid saata eksperdid eesistujariigist ja/või komisjonist;

3)

I lisas esitatud kord ELi liikmesriikide esindamise kohta WADA asutamisnõukogus jõustub 1. jaanuaril 2013;

4)

kohaldatakse nõukogu, liikmesriikide ja komisjoni käitumisjuhendit WADA kohtumisteks ettevalmistuste tegemise kohta, mis on esitatud II lisas;

5)

nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajad vaatavad 31. detsembriks 2015 läbi käesoleva resolutsiooni kohaldamisel saadud kogemused ning kaaluvad, kas resolutsiooniga kehtestatud korda on vaja kohandada.

20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/10

1.

Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklis 165 on sätestatud, et Euroopa Liidu tegevusega püütakse soodustada noorsoovahetust ja juhendajate vahetust sotsiaalhariduse alal ning ergutada noori osalema Euroopa demokraatias;

2.

Euroopa Liidu toimimise leping on võimaldanud ELil tugevdada oma välispoliitika elluviimist; naaberriikidega tehtavat koostööd saab nüüd laiendada, et see hõlmaks integreeritult ja tõhusamalt kõiki küsimusi;

3.

liikuvus on oluline vastastikuse mõistmise ja majandusliku arengu edendamisel, suurendades samas teadlikkust erinevatest ellusuhtumistest ja noorte erinevast olukorrast kogu Euroopas. Muude eeliste hulgas on liikuvus hädavajalik ideede vahetamiseks, uuenduste levitamiseks, tööhõive- ja sotsiaalprobleemide lahendamiseks, tugevate inimestevaheliste suhete loomiseks, isikliku arengu soodustamiseks, käitumis- ja suhtlemisoskuste omandamise ergutamiseks, kultuuridevaheliste pädevuste edendamiseks ja eelarvamustega võitlemiseks; muude teemade kõrval on see võti noorte kogu potentsiaali vallandamiseks ja Euroopa 2020. aasta strateegia eesmärkide saavutamiseks;

4.

liikuvuse üldise suurenemisega, mis toob kaasa erineva kodakondsuse, kultuuritausta, usutunnistuse ja veendumustega inimeste tiheda suhtlemise, suureneb rahvusvahelisel tasandil Euroopa Liidu roll demokraatia, vabaduse, võrdsuse ja inimõiguste tunnustamise ning kultuuridevahelise dialoogi asjakohaste standardite edendamisel;

5.

„osalemine” ning „noored ja maailm” on lisatud kahe prioriteetse tegevusvaldkonnana Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistikku (2010–2018);

6.

ELi noortekonverents toimus 5.–7. septembrini 2011 Poolas, Varssavis ja sellel rõhutati, et eelkõige on vaja:

7.

Euroopa Liidu laienemine 1. mail 2004 põhjustas liidu jaoks ajaloolisi poliitilisi, geograafilisi ja majanduslikke muutusi, suurendades veelgi vajadust koostööks ELi ja tema naabrite vahel, sealhulgas Ida-Euroopa riikidega (1);

8.

Euroopa Liidu Euroopa naabruspoliitikas, (2) mida hiljuti hinnati ja mis paigutati uude raamistikku teatisega „Uus vastus muutunud naabrusele”, püstitatakse julged eesmärgid, mille aluseks on pühendumine ühistele väärtustele ning poliitiliste, majanduslike ja institutsiooniliste reformide tõhus rakendamine; Euroopa Liidu lähimate ida- ja lõunanaabrite juures toimuvad demokraatlikud arengud ja üleminekud on samuti suurendanud Euroopa naabruspoliitika ning kodanikuühiskonda tugevdavate meetmete strateegilist tähtsust ning parandanud vahetuste ja inimestevaheliste kontaktide võimalusi, pöörates erilist tähelepanu noortele;

9.

sellega seoses on idapartnerlus (3) algatus, millel on strateegiline tähtsus nii Euroopa naabruspoliitika raames osalevate Ida-Euroopa riikide kui kogu ELi stabiilsuse ja julgeoleku jaoks. Selle tähtis eesmärk on tugevdada kodanikuühiskonda, mis on tõhusa demokraatliku riigi üks aluseid. Sellel koostöövaldkonnal, mis hõlmab noorte osalust ja koostööd, peaks olema idapartnerluses veelgi tähtsam roll;

10.

inimestevaheliste kontaktide hõlbustamine ning kodanikuühiskonnaga dialoogi tõhustamine on määratletud kui ELi ja Venemaa moderniseerimispartnerluse olulised elemendid (4);

11.

Euroopa Liit on juba teinud jõupingutusi, et anda eri-elamisload kolmandate riikide kodanikele, kes taotlevad liikmesriigi territooriumile lubamist vabatahtliku tegevuse eesmärgil, (5) ja see on oluline edasiminek;

12.

Euroopa Ülemkogu rõhutas hiljuti vajadust luua Lõuna- ja Ida-Euroopa riikidega liikuvuspartnerlusi (6). Nimetatud partnerluste tulevaseks kujundamiseks on vaja võtta arvesse noorte õppimisega seotud liikuvuse suurendamist, sealhulgas teises riigis mitteformaalse õppimise eesmärgil, mis võib toimuda noorsootöö, sealhulgas noortevahetuse ja vabatahtliku tegevuse vormis;

13.

noortevahetuse programmid on hea vahend eriti sellistele noortele, kellel on vähem võimalusi saada kultuuridevahelisi kogemusi ning arendada isiklikke oskusi ja keeleoskust;

14.

Euroopa Liidu ja Ida-Euroopa riikide noorte, noorsootöötajate ja noortejuhtide rahvusvahelise koostöö arendamine on piirkonnas usalduse suurendamise mehhanismi tähtis element, mis kujundab tulevasi suhteid Euroopas olukorras, kus võib tekkida raskusi;

15.

Euroopa naabruspoliitika hõlmab Euroopa Liidu ja liikmesriikide tegevust seoses 16 Euroopa Liidu naaberriigiga. Sellega seoses ning arvestades nende võimalikku panust praegustesse demokratiseerimisprotsessidesse võiks kavandada käesolevas dokumendis esitatud algatustega sarnaste algatuste rakendamist suhetes Vahemere lõunapiirkonna riikidega;

16.

toetada rahvusvahelist noortevaldkonna koostööd, ELi ja Ida-Euroopa riikide noorte, noorsootöötajate ja noortejuhtide dialoogi ja vastastikust mõistmist kui tähtsat vahendit Euroopa kodakondsuse ja demokratiseerimisprotsesside edendamiseks;

17.

hõlbustada noorte juurdepääsu õppimisega seotud liikuvusele, sealhulgas Ida-Euroopa riikidest Euroopa Liitu reisivate noorte, noorsootöötajate ja noortejuhtide ning mõnda Ida-Euroopa riiki reisivate noorte Euroopa Liidu kodanike osas;

18.

julgustada liikmesriikide, noorteorganisatsioonide ja noorte vahel vastastikust õppimist kolmandate riikide, eelkõige Ida-Euroopa riikidega tehtava koostöö valdkonnas, suurendades noortepoliitika alast teadlikkust ning parandades liikuvusvõimalusi ja osalemist käsitleva teabe kvaliteeti;

19.

ELi ja Ida-Euroopa riikide noorte, noorsootöötajate ja noortejuhtide kahesuunalise liikuvuse ja mitteformaalses õppetegevuses suurema osalemise toetamisel on mitmeid eeliseid:

20.

noorte aktiivse ühiskonnas osalemise, piiriülese liikuvuse ja inimestevaheliste kontaktide toetamine toetab ideede vahetamist, uuenduste levitamist ja partnerluste loomist ning võib sellega hõlbustada pikaajalisi muutusi, vähendades ühiskondade sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust;

21.

kvaliteetsete teabevahendite loomise toetamine, ELi ja Ida-Euroopa riikide vaheline heade tavade vahetamine ning usaldusväärseid partnerorganisatsioone käsitlevale teabele juurdepääsu tagamine aitaks tugevdada võrgustike loomist, süvendada koostööd ELi ja Ida-Euroopa riikide noorteorganisatsioonide vahel ning tagada nimetatud koostöös osalejate ohutust. SALTO (kaasaegsete õppe- ja koolitusvõimaluste toetamine – Support for Advanced Learning and Training Opportunities) ressursikeskused ja Eurodesk on selles suhtes olnud oluline toetusvõrgustik;

22.

vabatahtliku tegevuse, noortetöö ja ettevõtluse täiendava arendamise ja edendamisega on võimalik positiivselt mõjutada noorte tööalast konkurentsivõimet ning hõlbustada nende aktiivset kaasamist ühiskonda;

23.

kuna geograafiline kaugus võib mõnel juhul takistada koostööd ja liikuvust, tuleks täiendavalt arendada virtuaalse liikuvuse potentsiaali, et tagada juurdepääs teabele noorte osaluse ja noorte tööalase konkurentsivõime kohta ning sellise teabe vahetamine;

24.

suurem liikuvus ja koostöö sõltub paljuski huvist ja teadmistest partnerriigi, eelkõige selle noortekultuuri kohta tervikuna; huvi äratamiseks ja teadmiste taseme tõstmiseks on eriti tähtis kultuuri tutvustada ja edendada, et motiveerida noori omavahel koostööd tegema;

25.

noored võivad leida, et puudulik keeleoskus takistab oluliselt suhtlemist. Tuleks toetada Euroopa haridus- ja noorteprogrammide rolli, mis on üks paljudest viisidest noorte keeleoskuse parandamiseks ja võõrkeelte õppimise edendamiseks;

26.

väljastpoolt ELi, eelkõige Ida-Euroopa riikidest pärit noorte jaoks on võimalik lihtsustada viisade saamist näiteks viisalihtsustuslepingutega, mis on üks kõige tõhusamaid vahendeid üldiseks liikuvuse suurendamiseks;

27.

Euroopa Nõukogu kogemused ja teadmised koostööst Ida-Euroopa riikidega teevad temast olulise partneri Ida-Euroopast pärit noori kaasavate meetmete rakendamisel, ning Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu noortepartnerlus on olnud väärtuslik vahend Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu tegevuse koosmõju tugevdamisel selles valdkonnas;

28.

olemasolevaid programme ja vahendeid, millega toetatakse peamiselt Euroopa Liidus toimuvat liikuvust, võiks tugevdada ja laiendada nendele noortele, vabatahtlikele, noorsootöötajatele ja teistele inimestele, kes töötavad Ida-Euroopa riikidest pärit noortega või soovivad teha koostööd nende riikidega. See käib eriti programmi „Aktiivsed noored”, elukestva õppe programmi, ELi ja Euroopa Nõukogu noortepartnerluse, sealhulgas Euroopa noortepoliitika alaste teadmiste keskuse, SALTO (kaasaegsete õppe- ja koolitusvõimaluste toetamine) ressursikeskuste võrgustiku, Eurodeski ja Euroopa noorteportaali kohta;

29.

Euroopa noortefoorum ja kõigi tasandite noorteorganisatsioonid saavad oma tegevuses samuti mängida otsustavat rolli noorte vajaduste ja huvide esindamisel ja kaitsmisel seoses ELi riikide noorte ja nende Ida-Euroopa riikide eakaaslaste vahelise koostööga;

30.

tuleks kasutada kogemusi, mis on saadud koostööst teiste naaberpiirkondadega, et kujundada vahendeid noortevaldkonna koostööks Ida-Euroopa riikidega;

31.

edendama ELis ja naaberriikides, eelkõige Ida-Euroopa riikides noortevahetust ning noorte ja noorteorganisatsioonide, sealhulgas vabatahtlike, noorsootöötajate, teadlaste ning noortega töötavate inimeste liikuvusprogramme, jagades selleks noortevaldkonnas tegutsevate organisatsioonide häid koostöötavasid, et igal noorel oleks liikumise ja osalemise võimalus Euroopas;

32.

vähendama liikuvuse ja osaluse takistusi, muu hulgas võõrkeelte õpetamise edendamise abil, toetades selles valdkonnas kvaliteetse teabe andmist;

33.

andma 2012. aasta noortearuandes ja järgnevates ELi noortearuannetes aru tegevusvaldkonna „noored ja maailm” kohta;

34.

analüüsima 2012. aastal lõpule viidava noorte osalemist Euroopa demokraatlikus elus käsitleva uuringu tulemusi, keskendudes eriti selle võimalikele mõjudele ELi ja Ida-Euroopa riikide noorte seas ning vastastikku jagama noori ja nende osalemist käsitlevate uuringute tulemusi, et suurendada noortealaseid teadmisi;

35.

kaaluma Ida-Euroopa riikide ja ELi riikide vahel noortepoliitika valdkonna heade tavade vahetamise jätkuvat korraldamist koostöös Euroopa Nõukoguga ning teiste rahvusvaheliste organisatsioonidega, et edendada noorte osalust ja liikuvust;

36.

aktiivselt osalema idapartnerluse mitmepoolsetes platvormides, eelkõige platvormis 4 „inimestevahelised kontaktid”, mille raames saaks toetada noortele suunatud algatuste arendamist;

37.

tugevdama erinevate poliitikavaldkondade vahelist koostööd ja vastavaid ametkondi, et jätkuvalt tegeleda Euroopa naabruspoliitikaga hõlmatud riikide noorte kahesuunalise liikuvuse takistustega, näiteks leidma võimalusi, et asjakohastel juhtudel hõlbustada viisade väljastamist Ida-Euroopa riikide noortele;

38.

kasutama ära koostööd selliste noorte teavitusstruktuuridega, nagu Eurodesk ja Euroopa Noorte Informatsiooni ja Nõustamisagentuur (ERYICA), ning kasutama Euroopa noortepoliitika alaste teadmiste keskust (EKCYP), et edendada osaluse ja liikuvuse võimalusi;

39.

säilitama ja tõhustama idamõõdet tulevastes ELi noorteprogrammides, ilma et see piiraks läbirääkimisi mitmeaastase finantsraamistiku üle;

40.

jätkuvalt tugevdama idapartnerluse noorteprogrammi raames ELi ja idapartnerluse riikide vahelist noortevaldkonna koostööd;

41.

kohandama Euroopa noorteportaali, et teha see kasulikuks ja juurdepääsetavaks kogu Euroopa, sealhulgas Ida-Euroopa riikide kõikidele noortele;

42.

kaaluma noorte liikuvuse Euroopa kaardi algatuse arendamist oma pädevuse piires, et hõlmata noored kogu Euroopast, sealhulgas Ida-Euroopa riikidest.

20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/15

—

komisjoni aruannet Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele selle kohta, kuidas kohaldatakse nõukogu 24. septembri 1998. aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse kohta (1) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 2006. aasta soovitust alaealiste ja inimväärikuse kaitse ning vastulause esitamise õiguse kohta seoses Euroopa audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste sektori konkurentsivõimega (2) – LASTE KAITSE DIGITAALMAAILMAS, (3) ning eelkõige asjaolu, et aruandes käsitletakse aktuaalseid probleeme seoses alaealiste kaitsega uues online- ja digitaalmeedias;

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepaneku Euroopa Ühendamise Rahastu moodustamiseks (4);

1.

audiovisuaalmeedia ja interneti võimaluste maksimaalseks ärakasutamiseks on oluline alaealiste jaoks ohutu meediakeskkond, mis peaks põhinema inimväärikusel, ohutusel ja eraelu puutumatusel;

2.

meediapädevuse ja teadlikkuse suurendamine on olulised vahendid, mille abil on võimalik märgatavalt parandada laste, vanemate ja õpetajate digitaaloskusi ning arendada nende kriitilist suhtumist audiovisuaal- ja online-teabe infosisusse; võttes arvesse kiireid muutusi digitaalkeskkonnas on aga oluline sellesuunalisi jõupingutusi suurendada;

3.

online-teabe ebaseadusliku infosisuga, näiteks lapspornoga võitlemise meetmete puhul kasutatakse teistsugust lähenemist kui meetmete puhul, mille eesmärk on ära hoida alaealiste kokkupuude online-teabe kahjuliku infosisuga;

4.

on oluline, et liikmesriigid, audiovisuaaltööstus ja online-teenuste osutajad oleksid teadlikud nii uutest probleemidest alaealiste kaitsmisel ja nende abistamisest seoses audiovisuaalsete ja online-teabe teenuste valdkonna arenguga, kui ka olemasolevatest vahenditest nende probleemidega tegelemiseks;

5.

kuigi liikmesriigid on edendanud mitmesuguseid alaealiste paremale kaitsmisele ja abistamisele suunatud meetmeid, valmistab jätkuvalt muret asjaolu, et saavutatud kaitse ja meediapädevuse tase on üldiselt ebapiisav ja mitme sellise meetme puhul puudub järjepidevus.

1.

kuigi meedia sõltumatust tuleb austada, on meediatööstusel tähtis roll teadlikkuse suurendamisel ning alaealiste kaitsel ja abistamisel digitaalmaailmas;

2.

liikmesriigid kasutavad erinevaid lähenemisviise alaealiste kaitsmiseks ning heade tavade ja standardite arendamise edendamiseks meedias, kus iseregulatsioon ja kaasregulatsioon on kaks lahendust paljudest võimalikest;

3.

tehniliste süsteemide (näiteks filtreerimine, vanusekontrolli mehhanismid, vanemliku kontrolli vahendid) kasutamine, mis iseenesest ei ole lahenduseks, võib tõhusa rakendamise korral olla sobiv vahend selleks, et pakkuda alaealistele juurdepääsu vaid nende eale sobivale infosisule;

4.

teadlikkuse suurendamine ja meediapädevus on osutunud olulisteks vahenditeks, mille abil parandada laste oskust toime tulla võimalike ohtudega digitaalmaailmas;

5.

turvalisema interneti programm ja sellest rahastatavad projektid, näiteks „EU Kids Online” (5) ja INSAFE (6) on osutunud väärtuslikuks meediapädevuse, teadlikkuse suurendamise ja teadustegevuse seisukohast;

6.

suhtlusportaalid on alaealiste seas üha populaarsemad ja sisaldavad eraelu ja hariduse kontekstis suurepäraseid võimalusi, kuid võivad kaasa tuua ka ohte;

7.

võetud on meetmeid ebaseadusliku infosisu keelustamiseks ja kahjuliku infosisuga tegelemiseks, eeskätt infosisu ja teenusepakkujate vabatahtlikult võetud kohustuste kaudu, ning need on osutunud edukaks viisiks alaealiste kaitse parandamisel digitaalmaailmas;

8.

kontaktpunktid võrgukeskkonnas leiduvast ebaseaduslikust infosisust teatamiseks (vihjeliinid (7)) võivad toetada ebaseadusliku infosisu tuvastamist ja sellega tegelemist ning anda kasutajatele võimaluse teatada ebaseaduslikust infosisust internetis;

9.

audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv sisaldab sätteid, mis käsitlevad alaealiste kaitset nii lineaarsete kui ka mittelineaarsete audiovisuaalmeedia teenuste osas.

1.

jätkama alaealiste kaitsel tehtavat tööd, edendades teadlikkuse tõstmise kampaaniate laialdast kasutamist selleks, et jõuda laste, vanemate, õpetajate ja teiste lastega töötavate isikuteni, ning edendades turvalise internetikasutuse ja meediapädevuse õpetamise ühtlustamist koolides ning koolieelsetes haridus- ja lastehoiuasutustes;

2.

innustama online-meedia infosisu pakkujaid, internetiteenuste osutajaid, suhtlusportaale ja interneti-foorumeid oma teenuste väljatöötamisel täiel määral arvesse võtma alaealiste kaitset, ning välja töötama ja täitma vastavaid tegevusjuhiseid;

3.

innustama alaealistele sobiva, kvaliteetse infosisu arendamist ja märgistamist ning nende juurdepääsu sellele;

4.

innustama kasutama sobivaid tehnilisi vahendeid (näiteks otsimootorid, vanemliku kontrolli vahendid) ning tagama, et sellised vahendid on laialdaselt kättesaadavad ja tarbijasõbralikud;

5.

jälgima olemasolevaid meetmeid ebaseadusliku ja kahjuliku infosisu vastu võitlemiseks, et tagada nende tõhusus;

6.

innustama laialdasemalt ja sagedamini rakendama võrgus ja väljaspool võrku kasutatavatele videomängudele eneseregulatsiooniga piirangusüsteeme (näiteks PEGI ja PEGI Online) ning paremini rakendama vanusepiiranguid jaemüügiturul, et takistada võrgus ja väljaspool võrku kasutatavate videomängude müümist liiga noortele kasutajatele;

7.

parandama koostööd teistest ELi liikmesriikidest ja väljastpoolt ELi pärit ebaseadusliku ja kahjuliku internetisisu osas, näiteks sõlmides ebaseadusliku infosisu osas kokkuleppeid kolmandate riikidega ning vahetades kahjuliku infosisu osas parimaid tavasid;

8.

aastaks 2013 täiendavalt rakendama vihjeliine võrgukeskkonnas leiduvast ebaseaduslikust infosisust teatamiseks, (8) parandama nende tõhusust, näiteks vahetades parimaid tavasid koostoime kohta õiguskaitseasutustega, parandama nende tuntust ja kättesaadavust internetikasutajate seas, ning vihjeliine tähelepanelikult jälgima.

1.

veelgi enam kaasama kasutajaid ja vajadusel ametiasutusi audiovisuaaltööstuse ja internetiteenuse pakkujate eneseregulatsioonimeetmete (tegevusjuhiste) koostamise või muutmise protsessi ning jälgima selliste meetmete rakendamist;

2.

järgima ELi turvalisemate suhtlusvõrkude põhimõtteid ja teisi sarnaseid suuniseid, neid järjekindlalt rakendama ja nende rakendamist jälgima, ning tagama eraelu puutumatuse vaikimisi tagamise (privacy by default) seadete laialdasemat kasutamist suhtlusportaaliga liitunud laste puhul;

3.

arendama edasi ja rakendama eneseregulatsioonisüsteeme, milles nad oma teenuste väljatöötamisel ja kasutajatele kättesaadavaks tehtud vahendite osas võtavad täiel määral arvesse alaealiste kaitset, ning välja töötama, täitma ja rakendama alaealiste kaitseks mõeldud tegevusjuhiseid;

4.

töötama välja alaealistele videomängude müümise üleeuroopalise tegevusjuhendi, austades täiel määral riikide sellealaseid eeskirju.

1.

kasutama peamiselt turvalisema interneti programmi raames toimuvat valdkonna jätkuvat rahastamist ja võetavaid meetmeid selleks, et luua Euroopa tasandil sobiv infrastruktuur ja teenused selliste ressursside ja vahendite ühiseks kasutamiseks, mis on mõeldud alaealiste kaitsmiseks ning laste, vanemate, õpetajate ja muude hooldajate aitamiseks, et nad kasutaksid internetti ja uusi tehnoloogiaid turvaliselt ja vastutustundlikult;

2.

kaaluma koostöös liikmesriikidega dialoogi alustamist sidusrühmadega selle üle, kuidas võtta järelmeetmeid seoses komisjoni aruandega, milles käsitletakse 1998. ja 2006. aasta soovitusi selles valdkonnas;

3.

kasutama seoses kavandatavate algatustega alaealiste kaitseks, eelkõige online-meedias, ära 1998. ja 2006. aasta soovituste rakendamist käsitleva komisjoni aruande tulemusi;

1.

toetama õiguskaitseasutusi lapspornot sisaldavate või levitavate veebilehtede tuvastamise, neist teatamise ja nende kõrvaldamise menetluste parandamisel, eraldades vajadusel piisavalt rahalisi vahendeid ja inimressursse ja koolitades töötajaid (9);

2.

püüdma uuringute ja teadustegevuse abil paremini mõista online- ja digitaalmeedia, sealhulgas videomängude kasutamise positiivset ja negatiivset mõju lastele;

3.

edendama teadlikkuse suurendamist ning turvalise internetikasutuse õpetamist koolides ning koolieelsetes haridus- ja lastehoiuasutustes;

4.

edendama meediapädevust ja elukestva õppe võtmepädevust, nn digitaalpädevust (10) nii koolis kui ka väljaspool kooli;

5.

ajakohastama tehtavat tööd ja tõhustama võrgukeskkonnas leiduva alaealistele mõeldud kvaliteetse infosisu teemaliste suuniste rakendamist avaliku ja erasektori partnerluse raames ning edendades meediapädevuse alast tegevust;

6.

innustama Euroopa piires paremini ühtlustama liikmesriikide poolt kasutatavaid vanusepiirangute määramise ja infosisu klassifitseerimise süsteeme, samas võttes arvesse liikmesriikidevahelisi kultuurilisi erinevusi.

20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/19

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust võtmepädevuste kohta elukestvas õppes (1);

—

nõukogu 22. mai 2008. aasta järeldusi kultuuridevaheliste pädevuste kohta (2);

—

nõukogu 27. novembri 2009. aasta järeldusi loomepõlvkonna kujundamise edendamise kohta – laste ja noorte loovuse ning innovatsioonivõime arendamine kultuurilise eneseväljenduse ja kultuurile juurdepääsu tagamise kaudu (3);

—

nõukogu 21. oktoobri 2010. aasta otsust liikmesriikide tööhõivepoliitika suuniste kohta (4) ja eelkõige 8. suunist;

—

nõukogu järeldusi Euroopa 2020. aasta strateegia juhtalgatuse „Innovatiivne liit” kohta: Euroopa ümberkujundamise hoogustamine innovatsiooni abil kiiresti muutuvas maailmas (5);

—

nõukogu 2010. aasta soovitust varakult haridussüsteemist lahkumise vähendamise poliitika kohta (6);

—

nõukogu 2011. aasta järeldusi kultuuri panuse kohta Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisse (7);

—

käesolevate järelduste I lisas esitatud täiendavat poliitilist tausta ning parimaid tavasid ja tõendeid, mida esitati kultuuripädevusi käsitleval konverentsil (Varssavi, 18.–20. juuli 2011) (8);

—

kultuuri- ja loomepädevused hõlmavad võimet kultuuri omandada, kasutada ja muuta ning on seetõttu üliolulised, et tagada mitmekesiste Euroopa kultuuride õitseng ning nende rikkuse säilimine ja kaitsmine;

—

kultuuriteadlikkuse ja kultuurilise eneseväljenduse võtmepädevusel on oluline elukestva õppe mõõde ning tähtsa valdkonnaülese pädevusena on see ülioluline, et omandada elukestva õppe teisi võtmepädevusi;

—

kultuuri- ja loomepädevusi toetavad liikmesriikides mitmed programmid ja algatused, mis aitavad saavutada erinevate poliitikate eesmärke;

—

valdkondadevahelise koostöö tõhustamiseks on siiski vaja luua soodsamad raamtingimused üha tulemuslikumate loomepartnerluste arenguks (11);

—

intellektuaalse kapitali arendamist, (12) mida üha enam peetakse Euroopa konkurentsivõime ja majanduskasvu uueks allikaks;

—

innovatsiooni kõiki vorme, peamiselt mittetehnoloogilist ja sotsiaalset innovatsiooni, (13) toimides mõju kaudu, mida need avaldavad tootmisele ja nõudlusele ning innovatiivsete toodete ja teenuste kujundamisele, väljatöötamisele ja müügiedule;

—

kultuuri- ja loomemajanduse arengut ja ülekandumise maksimeerimist, kuna need sisalduvad kunstnike ja loojate ning publiku ja tarbijate pädevustes;

—

haridust, koolitust ja inimeste ettevalmistamist asuda tööle, sealhulgas kõrget kvalifikatsiooni ja sotsiaalseid oskusi nõudvatele töökohtadele, millega tagatakse tööalane konkurentsivõime elu kõigil asjaomastel etappidel ning millega toetatakse äriühingute tulemuslikku toimimist ja arengut;

—

haridusalaste saavutuste parandamist, varakult haridussüsteemist lahkumise vähendamist ja sotsiaalse kaasamise võimaluste suurendamist, kuna need omavad olulist motiveerivat ja sotsialiseerivat mõju ning võimaldavad õpilastel oma andeid avastada ja arendada;

—

suurendama riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil poliitikakujundajate, kultuuri- ja haridusasutuste, ettevõtete ja valitsusväliste organisatsioonide teadlikkust sellest, millist rolli võib etendada kultuuri- ja loomepädevuste ning eelkõige kultuuriteadlikkuse ja kultuurilise eneseväljenduse võtmepädevuse arendamine, suurendama asjaomaste meetmete tunnustamist nende poolt ja levitama nende seas sellekohaseid parimaid tavasid ning tegema seda eelkõige selleks, et

—

võtma kõige asjakohasemal tasandil meetmeid, mille eesmärk on luua loomepartnerlused, mille eesmärk on arendada kultuuri- ja loomepädevusi;

—

käsitlema sotsiaalse arengu ja majandusarengu küsimusi, parandades selliste meetodite analüüsi, mida kasutatakse kultuuri- ja haridusasutuste ning valitsusväliste organisatsioonide loodud pikaajalistes programmides, sealhulgas sellistes haridusalastes katseraamistikes, mille eesmärk on suurendada koolide külgetõmbejõudu ja õpilaste motivatsiooni;

—

toetada loomepartnerlusi, mille eesmärk on suurendada kultuuri- ja loomepädevusi;

—

võtta arvesse kultuuri- ja loomealaste väike- ja mikroettevõtete, eelkõige vastasutatud ja noorte ettevõtjate juhitud ettevõtete toetamise konkreetseid vajadusi ning sellise toetuse tähtsust;

—

suurendada toetust kultuuritöötajate, õpetajate, noorsootöötajate, noortejuhtide ja vabatahtlike liikuvusele ja piiriülesele koolitusele (ja koolitajate koolitamisele) kultuuri ja hariduse koostöö arendamise valdkonnas;

—

esitada korrapäraselt teavet teadusuuringute ja analüüside kohta, mis on Euroopa kultuurikoostöö osas asjakohased ning mis on teostatud ELi teadus- ja innovatsiooniprogrammide raames;

—

võtta juhtalgatuse „Innovatiivne liit” ja sealhulgas tulevikku suunatud tegevust käsitleva Euroopa foorumi („European Forum on Forward Looking Activities”) elluviimisel arvesse kultuuri- ja loomepädevusi kui tegurit, mis iseloomustab praeguseid sotsiaalseid väljakutseid, Euroopa intellektuaalse kapitali arendamist ja sotsiaalset innovatsiooni;

—

tegema liikmesriikidega koostööd, et uurida, kuidas parandada kehtivaid haridusnäitajaid, pöörates samas erilist tähelepanu loovuse, innovaatilisuse ja ettevõtlikkuse küsimustele (15);

—

tõhustama kultuuriteadlikkuse ja kultuurilise eneseväljenduse potentsiaali kaasamist elukestvasse õppesse, noortepoliitikatesse ja -programmidesse ning selle potentsiaali tunnustamist nendes, sealhulgas tõhustama tööd, et parandada mitteformaalse ja informaalse õppe tulemusel omandatud pädevuste tunnustamist;

—

omistama kolmandate riikidega tehtavas koostöös suuremat tähtsust kultuuridevahelisele õppele ning loomepartnerlustele, eelkõige noorteprogrammide raames;

—

kasutama täielikult ära olemasolevaid teabevõrgustikke, et paremini edastada teavet edukate tegevuste kohta, mille abil arendatakse noorte kultuuri- ja loomepädevusi;

—

hõlmama kultuuri- ja loomepädevuste antavat panust kui jätkusuutliku tööhõive ja sotsiaalse innovatsioon alust, et täielikult kasutada ära võimalused, mida pakuvad juhtalgatus „Innovatiivne liit” ja Euroopa Sotsiaalfond;

—

vajaduse korral täiendavalt tugevdama kultuuri infrastruktuuri, (16) tehes sinna investeeringuid, sealhulgas ka Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu;

—

suurendama selliste teadusuuringute arvu, millega analüüsitakse kultuuri- ja loomepädevuste potentsiaali ja tegelikku mõju poliitikaküsimustele, millele on osutatud lõigu „kutsub liikmesriike üles” esimeses punktis;

—

tagama, et kultuuri- ja haridusvaldkonna ja teised eksperdirühmad, sealhulgas avatud koordinatsiooni meetodi eksperdirühmad, võtavad käesolevate järelduste II lisas osutatud meetmeid;

—

toetama ELi 2012. aasta noortearuande raames avatud koordinatsiooni meetodi arenguaruande koostamist, milles hinnatakse ELi noortestrateegia esimest kolmeaastast töötsüklit, ning järgnevate aruannete koostamist tegevusvaldkonnas „Loovus ja kultuur”;

—

vahetama teavet nõukogu käesolevate järelduste tegeliku mõju kohta, sealhulgas lõpparuande raames, milles käsitletakse 2011.–2014. aasta kultuurivaldkonna töökava tulemusi.

20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/24

—

nõukogu ning nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 5. mai 2003. aasta deklaratsiooni spordi sotsiaalse väärtuse kohta noorte jaoks (1);

—

nõukogu 27. novembri 2009. aasta otsust 2010/37/EÜ kodanikuaktiivsust edendava vabatahtliku tegevuse Euroopa aasta (2011) kohta, (2) milles rõhutatakse järgmisi eesmärke:

—

nõukogu 18. novembri 2010. aasta järeldusi spordi rolli kohta aktiivse sotsiaalse kaasamise aluse ja edasiviijana (3);

—

komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Euroopa mõõtme arendamine spordis”, (4) ning 2010. aasta uuringut „Volunteering in the European Union” („Vabatahtlik tegevus Euroopa Liidus”), mis annavad tunnistust, kui mitmekesine on spordi vallas toimuv vabatahtlik tegevus kogu ELis, ning keskenduvad õiguslikule korrale ja rahastamisallikatele nimetatud valdkonnas, juhtides samuti tähelepanu vabatahtlike koolitamise vajadusele;

—

komisjoni teatist Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele, mis käsitleb ELi poliitikat ja vabatahtlikku tegevust: „Piiriülese vabatahtliku tegevuse tunnustamine ja edendamine ELis” (5);

—

nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 20. mai 2011. aasta resolutsiooni Euroopa Liidu spordialase töökava (2011–2014) kohta (6);

—

nõukogu 3. oktoobri 2011. aasta järeldusi vabatahtliku tegevuse rolli kohta sotsiaalpoliitikas (7);

—

Poolas Varssavis 13.–14. septembril 2011. aastal toimunud ekspertide konverentsi „Vabatahtlikust tegevusest spordielu juhtimiseni”, kus pöörati erilist tähelepanu järgmistele küsimustele:

1.

võttes nõuetekohaselt arvesse iga liikmesriigi olukorra eripära ning vabatahtliku tegevuse kõiki vorme, tähendab mõiste „vabatahtlik tegevus” igasugust vabatahtlikku tegevust, nii formaalset, mitteformaalset kui ka informaalset, mida isik teeb omast vabast tahtest, valikust ja motivatsioonist juhindudes, pidamata silmas rahalise kasu saamist. See toob kasu vabatahtlikule endale, kogukondadele ja kogu ühiskonnale. Ühtlasi võimaldab see üksikisikutel ja ühendustel käsitleda inimlikke, sotsiaalseid, põlvkondadevahelisi ja keskkonnaalaseid vajadusi ja probleeme ning sageli tehakse seda mittetulundusühingute või kodanikualgatuste toetuseks (8);

2.

vabatahtlikku tegevust on vaja selgelt eristada tasustatud tööst, samuti ei tohiks vabatahtlik tegevus seda asendada (9). Vabatahtlik tegevus ei tohiks süvendada soolist ebavõrdsust tasustataval ja mittetasustataval tööl ning see ei tohiks soodustada töötajate tööaja lühendamist või töötajate tööturult lahkumist;

3.

vabatahtlik tegevus ei saa asendada riigi üldist vastutust majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste tagamisel;

4.

selleks et tagada täielik kinnipidamine õigusriigi põhimõttest ning isikupuutumatusest, tuleb vabatahtliku tegevuse suhtes kohaldada kehtivaid õigusakte ning selline tegevus peab täielikult järgima üldisi põhiõigusi ja -vabadusi;

1.

sport on suurim kodanikuühiskonna liikumine ELis. Vabatahtlikul tegevusel tuginevad mittetulunduslikud tegevused ja struktuurid on põhiline tingimus sporditegevuse pakkumisele enamikus liikmesriikides;

2.

spordialane vabatahtlik tegevus on üks atraktiivsemaid ja populaarsemaid sotsiaalse tegevuse vorme Euroopas ning osa spordi sotsiaalsest pärandist. Spordiürituste, sealhulgas professionaalsete ja äritegevuse eesmärgil tegutsevate spordiasutuste poolt läbiviidavate ürituste korraldamine, ning samuti igapäevane spordialane tegevus paljudes liikmesriikides tugineb vabatahtlikele ja nende vabatahtlikule tegevusele;

3.

vabatahtlik tegevus arendab kodanikuaktiivsust ning erineva taustaga kodanike integreerumist, parandades üksteisemõistmist ja suurendades austust spordi kui universaalse väljendusviisi kaudu ning aidates kaasa Euroopa Liidu selliste põhiväärtuste ja põhimõtete rakendamisele nagu solidaarsus, säästev areng, inimväärikus, võrdõiguslikkus ja subsidiaarsus, edendades seega Euroopa identiteeti;

4.

spordialane vabatahtlik tegevus annab kodanikele uusi oskusi, panustades seega positiivselt muu hulgas nende tööalasesse konkurentsivõimesse ja tugevdades nende ühiskondliku kuuluvuse tunnet, ning võib olla sotsiaalsete muutuste käivitajaks;

5.

spordialane vabatahtlik tegevus võib aidata kaasa sotsiaalse kapitali kasvule ja tugevdamisele usaldusel ja koostööl rajaneva sotsiaalse võrgustiku arendamise kaudu;

6.

spordialane vabatahtlik tegevus arendab positiivseid sotsiaalseid hoiakuid, mis tuginevad sellistele spordi abil arendatavatele väärtustele nagu

7.

spordisektor koos spordialase vabatahtliku tegevusega moodustab liikmesriikide majanduse osana mõõdetava ja olulise majandusliku ja sotsiaalse väärtuse, millel on potentsiaali ergutada majanduskasvu ja tööhõivemäära kogu Euroopa Liidus;

8.

spordialase vabatahtliku tegevuse arendamise edendamine aitab saavutada vabatahtliku tegevuse Euroopa aasta (2011) eesmärke ning jätkab vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemise Euroopa aasta (2010) eesmärkide täitmist ning aitab kaasa Euroopa aktiivsena vananemise aasta (2012) eesmärkide saavutamisele;

9.

spordialane vabatahtlik tegevus võib anda tõuke füüsilise tegevuse arendamiseks ja edendamiseks kõigil tasanditel, parandades kodanike heaolu ja vähendades eluviisist tingitud haiguste esinemist;

10.

spordialane vabatahtlik tegevus on oluline tegur, mis aitab suurendada kodanike liikuvust selliste meetmete abil nagu võimaluste loomine pädevuste omandamiseks ja kogemuste süvendamiseks spordiga seotud tegevuste vallas teistes liikmesriikides ning Euroopa identiteedi arendamine ja ELi väärtuste edendamine väljaspool ELi piire;

11.

spordialane vabatahtlik tegevus saab aidata saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia üldeesmärke, suurendades liikuvust ning panustades neisse tegevuse kaudu, mis tugevdab tööalast konkurentsivõimet, parandab rahvatervist, edendab sotsiaalset kaasatust, haridust ning aktiivsena vananemist;

1.

edendada soodsaid tingimusi spordialase vabatahtliku tegevuse arendamiseks, tuginedes eelkõige

2.

aidata kaasa positiivse kuvandi loomisele spordi valdkonnas tegutsevatest vabatahtlikest ja spordialasest vabatahtlikust tegevusest;

3.

kaaluda spordialast vabatahtliku tegevust kui olulist pädevuste ja oskuste suurendamise vahendit. Selleks tuleb teha järgmist:

4.

julgustada koostööd valitsusasutuste ja spordiorganisatsioonide vahel kohalikul, siseriiklikul ja Euroopa tasandil, et luua võrgustikke vabatahtliku tegevuse alaste ühiste probleemide lahendamiseks;

5.

edendada spordialast vabatahtlikku tegevust kui mitteametliku ja informaalse hariduse vormi, mille eesmärgiks on uute oskuste ja pädevuste omandamine ning mis on koos ametliku haridusega sportlaste topeltkarjääri osaks;

6.

edendada spordialast vabatahtlikku tegevust, algatades näiteks teavituskampaaniaid avalikkuse teadlikkuse suurendamiseks ja positiivse hoiaku edendamiseks vabatahtlike suhtes;

7.

rakendada spordiürituste korraldamisse kaasatud vabatahtlike potentsiaali pikaajalistes tegevustes kõigil spordi tasanditel;

8.

uurida, milline võimalik lisaväärtus oleks preemiasüsteemil kõige uuenduslikemate spordi valdkonna vabatahtlike projektide tunnustamiseks;

1.

püüdma kõrvaldada liigseid takistusi, sealhulgas tarbetut halduskoormust spordialase vabatahtliku tegevuse arendamiselt;

2.

analüüsima spordi arengut, tuginedes vabatahtlikule tegevusele Euroopa Liidus, sealhulgas uurimustele selle majandusliku mõju kohta;

3.

vahetama teadmisi, kogemusi ja parimaid tavasid spordialase vabatahtliku tegevuse kohta;

4.

edendama spordialase vabatahtliku tegevuse arendamist riiklikes ning Euroopa tasandil sporti ja sotsiaalpoliitikat, haridust ja tööhõivet käsitlevates poliitikates ja strateegiates;

5.

uurima võimalusi, kuidas spordialane vabatahtlik tegevus saaks panustada projektidesse, mida toetatakse ELi fondidest, ja töötada välja mehhanismid, mis võimaldaksid spordialase vabatahtliku tegevuse asjakohast hindamist;

6.

lisama vajaduse korral spordialase vabatahtliku tegevuse aspektid ELi spordialase töökava kohaselt loodud eri eksperdirühmade tegevusse;

7.

julgustama spordialase vabatahtliku tegevuse arendamist valdkondadevahelise koostöö kaudu avaliku ning erasektori üksuste ja kodanikuühiskonna organisatsioonide vahel spordi, tervishoiu, kultuuri, hariduse, noorte ja sotsiaalpoliitika valdkonnas kohalikul, riiklikul ja Euroopa tasandil;

1.

pöörama erilist tähelepanu vabatahtlikule tegevusele ja sellele, et mittetulunduslikud spordiorganisatsioonid saaksid juurdepääsu järgmise põlvkonna ELi programmidele, ilma et see mõjutaks läbirääkimisi mitmeaastase finantsraamistiku üle;

2.

tegema kindlaks edutegurid, head tavad ja valdkonnad, mis vajavad ELi tasandil tihedamat koostööd, sealhulgas olemasolevad takistused spordialase vabatahtliku tegevuse arendamiseks;

3.

ELi uute õigusaktide kavandamisel hindama nende võimalikku mõju spordialasele vabatahtlikule tegevusele.

20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/27

1.

Barcelonas 15.–16. märtsil 2002. aastal toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumise järeldusi, milles kutsuti üles võtma täiendavaid meetmeid põhioskuste taseme parandamiseks, eelkõige vähemalt kahe võõrkeele õpetamise kaudu juba väga varases eas (1);

2.

nõukogu 19. mai 2006. aasta järeldusi Euroopa keeleoskuse näitaja kohta, (2) milles kinnitati taas, et võõrkeelteoskus ning kaasaaitamine rahvaste vastastikuse üksteisemõistmise edendamisele on mobiilse tööjõu ja Euroopa Liidu majanduse konkurentsivõime soodustamise eeltingimus;

3.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust võtmepädevuste kohta elukestvas õppes, (3) milles lisatakse võõrkeelteoskus võtmepädevuste hulka, mis on vajalikud eneseteostuseks, kodanikuaktiivsuseks, sotsiaalseks ühtekuuluvuseks ja töö leidmiseks teadmusühiskonnas;

4.

nõukogu 25. mai 2007. aasta järeldusi näitajate ja sihttasemete sidusa raamistiku kohta, mille alusel hinnatakse Lissaboni eesmärkide elluviimisel saavutatut hariduse ja koolituse valdkonnas (4) ning milles kutsutakse komisjoni üles uurima täiendavalt võimalusi keeleoskuse näitajate väljaarendamiseks;

5.

nõukogu 20. novembri 2008. aasta soovitust noorte vabatahtlike liikuvuse kohta Euroopa Liidus, (5) milles soovitati liikmesriikidel parandada noorte teadlikkust kultuuridevaheliste pädevuste ja keeleõppe vallas, et vähendada takistusi noorte piiriüleselt liikuvuselt;

6.

nõukogu 21. novembri 2008. aasta resolutsiooni mitmekeelsust edendava Euroopa strateegia kohta, (6) milles kutsutakse liikmesriike üles edendama mitmekeelsust, et tugevdada sotsiaalset ühtekuuluvust, kultuuridevahelist dialoogi, Euroopa ülesehitust ja Euroopa majanduse konkurentsivõimet, suurendada inimeste liikuvust ja tööalast konkurentsivõimet ning edendada ELi keeli kogu maailmas;

7.

nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal „ET 2020”, (7) milles määrati ajavahemiku 2009–2011 prioriteetideks muuta kodanikud võimeliseks suhtlema peale oma emakeele veel kahes keeles, edendada vajaduse korral keeleõpet kutsehariduses ja -koolituses ning täiskasvanuõppes ning anda sisserännanutele võimalused õppida oma vastuvõtjamaa keelt;

8.

nõukogu ja komisjoni 2010. aasta ühist eduaruannet töökava „Haridus ja koolitus 2010” (8) rakendamise kohta, milles märgiti, et on vaja toetada võtmepädevuste omandamist kutsehariduses ja -koolituses ning täiskasvanuõppes ning et eelkõige tuleks nendes valdkondades rohkem tähelepanu pöörata võõrkeeles suhtlemisele;

9.

Euroopa Ülemkogu 17. juuni 2010. aasta kohtumisel vastu võetud Euroopa 2020. aasta strateegiat (9) ja selle kahte juhtalgatust: „Uute oskuste ja töökohtade tegevuskava”, (10) milles tunnistati, et keeleoskus aitab muuta tööturgu toimivamaks, ning „Noorte liikuvus”, (11) milles rõhutati, et liikuvuse võimaldamiseks ja väärtustamiseks on tingimata vajalik parem keeleoskus;

10.

nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovitust õppimisega seotud liikuvuse edendamise kohta noorte seas, (12) milles tunnustatakse keeleõppe ja kultuuridevaheliste pädevuste omandamise tähtsust hariduse varastest etappidest alates, soodustades kvaliteetset keelelist ja kultuurilist ettevalmistust liikuvuseks nii üld- kui kutsehariduses;

—

liikmesriikide poolt avatud koordinatsiooni meetodi raames tehtud töö, mida toetas komisjon ja mille eesmärk on suurendada keeleõppe panust noorte tööalase konkurentsivõime soodustamiseks tööturul, kus võõrkeelte oskus võib anda ilmse eelise;

—

komisjoni loodud ettevõtluse mitmekeelsusplatvormi meetmed, mille eesmärk on edendada keeleoskuse paremat kasutamist ELi ettevõtjate, eelkõige väikese ja keskmise suurusega ettevõtjate konkurentsivõime parandamiseks;

—

mitmekeelsust käsitleva kodanikuühiskonna platvormi tulemused kõigile elukestva õppe võimaluste tagamise kohta, mille eesmärk on tõhustada ebasoodsa taustaga kodanike sotsiaalset kaasamist ning edendada keelelist mitmekesisust ja kultuuridevahelist dialoogi;

—

komisjoni aruannet mitmekeelsust edendavat Euroopa strateegiat käsitleva nõukogu 21. novembri 2008. aasta resolutsiooni rakendamisest, milles kirjeldatakse üksikasjalikult tehtud algatusi ning keeleõppe ja keelelise mitmekesisuse edendamisel tehtud edusamme;

—

mitmekeelsuse valdkonnas võetavate ühenduse meetmete läbivaatamise ajakohastamist 2011. aastal, milles kaardistatakse erinevates komisjoni teenistustes viimase kolme aasta jooksul selles valdkonnas võetud meetmed ja milles rõhutatakse jõuliselt, et mitmekeelsuse poliitika parandab ELi kodanike tööalast konkurentsivõimet ja ELi ettevõtjate konkurentsivõimet;

—

poliitikaalast käsiraamatut „Koolieelsetes lasteasutustes keeleõppe tõhusamaks ja jätkusuutlikumaks muutmine”, mis on edasiminek teadlikkuse suurendamisel väga varajases eas keelte õppimise tähtsusest;

—

„ET 2020” raames loodud temaatilise töörühma „Keeled ja tööhõive” töö tulemusena aruande „Suhtlemisoskuste andmine tööturu jaoks” avaldamist;

1.

õppimisega seotud liikuvus – st riikidevaheline liikuvus uute teadmiste, oskuste ja pädevuste omandamise eesmärgil – on üks olulisi vahendeid, mille abil kodanikud saavad parandada oma tööalast konkurentsivõimet ning edendada kultuuridevahelist teadlikkust, loovust ja enesetäiendamist ning samuti osaleda aktiivselt ühiskonnaelus;

2.

hea võõrkeelteoskus on võtmepädevus, mis on vajalik tänapäeva maailmas ja tööturul toime tulemiseks. Mitmekeelsus ei ole üksnes osa Euroopa pärandist, vaid ka võimaluse luua ühiskond, mis on avatud, austab kultuurilist mitmekesisust ja on koostööaldis;

3.

õppimisega seotud ja tööalase liikuvuse edendamisel täidab kasulikku rolli keeleõpet nii formaalse kui ka mitteformaalse hariduse kaudu toetavate Euroopa vahendite ja programmide, säilitamine ja arendamine olemasolevate ressursside piires;

4.

kuigi üldised keeleprogrammid aitavad arendada olulisi igapäevaseid suhtlemisoskusi, võivad töötajate liikuvuse ja tööalase konkurentsivõime edendamisel erakordselt tõhusaks osutuda sellised metoodikad nagu üldhariduses ning ka kutsehariduses ja -koolituses kasutatav võõrkeelne aineõpe (CLIL);

5.

võõrkeelse aineõppe edendamiseks tuleks õpetajaid ja koolitajad, eriti kutsehariduses ja -koolituses, ergutada omandama kõrgetasemelist keeleoskust ning neil peaks olema juurdepääs kvaliteetsetele õpiressurssidele;

6.

elukestva õppe perspektiivis tuleks kõikidel haridustasemetel võimaluse ja vajaduse korral pakkuda suuremat keelevalikut, sealhulgas vähemkasutatud keeli ja naaberriikide keeli, ning asjakohaste keele- ja kultuuriinstituutide vahendusel tuleks teha kättesaadavaks rohkem teavet ja suuniseid nende kohta;

7.

keeleoskuse arendamine, eriti lastel ning sotsiaalmajanduslikult ebasoodsas olukorras olevatel, sisserändaja või roma taustaga või hariduslike erivajadustega inimestel saab aidata tagada paremat sotsiaalset kaasatust ja edasist tööalast arengut;

8.

kõrgekvaliteediline keeleõpe (näiteks konkreetse, tööga seotud keele õpe) on vajalik kõrgharidusasutuste rahvusvahelistumiseks ja lõpetajate tööalase konkurentsivõime edendamiseks;

9.

samuti on oluline tagada elukestev keeleõpe, sealhulgas eakate keeleõpe, pidades silmas demograafilisi suundumusi ja vajadust tagada võrdsed võimalused üha arvukamate eakate ELi kodanike jaoks;

1.

tugevdama jõupingutusi Barcelona eesmärgi saavutamiseks, näiteks edendama keeleõpet ning selle kvaliteeti ja asjakohasust üldhariduses, kutsehariduses ja -koolituses ja kõrghariduses ning samuti elukestva õppe raames;

2.

tunnustama keeleõpetuse ja -õppimise tulemuslikkuse hindamist, mis on oluline kvaliteeditagamise aspekt;

3.

parandama keeleõpetajate esialgset ettevalmistust ja täienduskoolitust ning teiste õppeainete õpetajate keelealast ettevalmistust ning edendama ja hõlbustama nende liikuvust, kõrvaldades võimalikult suurel määral haldusalased takistused;

4.

julgustama keeleõpetuses ja -õppimises üleeuroopalise koostöö innovaatilisi vorme, katsetusi ja uusi lähenemisviise, nagu võõrkeelset aineõpet (sealhulgas kakskeelsetes koolides), võimalusi liikuvuseks keelekümbluse eesmärgil ning vajaduse korral ulatuslikumat info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutamist samuti loovas keeleõppekeskkonnas;

5.

kui see on võimalik ja asjakohane, laiendama hariduses ja koolituses pakutavate keelte valikut, edendama vähemkasutatud keelte ja (eriti piirialadel) naaberriikide keelte õpet, et hõlbustada kultuurivahetust ning sotsiaal- ja majandussuhteid;

6.

kaaluma vajaduse korral keeleõppekavadele kultuurimõõtme lisamist, mis oleks tulevase haridus- ja tööalase liikuvuse tähtis element;

7.

edendama meetmeid, mille eesmärk on aidata sisserändaja või roma taustaga lastel ja täiskasvanutel õppida vastuvõtjamaa ametlikku keelt (või ametlikke keeli) ning ka õpetamisel kasutatavat keelt, kui see on erinev; lisaks kaaluma võimalusi, kuidas sellise taustaga lapsed saaksid säilitada oma emakeele ja selle oskust arendada;

8.

uurima võimalusi sisserändaja taustaga laste ja täiskasvanute emakeeleoskuse tunnustamiseks ja kinnitamiseks;

9.

julgustama koole, kutse- ja kõrgharidusasutusi võtma kasutusele integreeritud lähenemisviise keeleõpetuse ja -õppimise suhtes;

10.

edendama haridus- ja tööelu vahelist dialoogi, võttes paremini arvesse tööturu keelevajadusi, pakkudes õpilastele ja tudengitele korrapärast nõustamist kogu nende haridusteel ja toetades keeleõpet töökohtades;

11.

uurima avaliku ja erasektori vaheliste partnerluste võimalusi aidata omandada tööturule sobiv keeleoskus, eelkõige selleks, et valmistuda liikuvuseks ja töölesuunamiseks välismaale;

12.

ergutama keeleõppealgatuste ja keeleõpet soodustava keskkonna edendamist;

1.

toetama liikmesriikide püüdlusi keeleõpetuse ja -õppimise vallas, kasutades täielikult ELi programme ning Euroopa vahendeid hariduseks ja koolituseks;

2.

laiendama tööd keelepoliitikaga, mis algatati „ET 2020”esimesel tööetapil varajase keeleõppe temaatilises töörühmas, et hõlmata teised haridustasemed (alg-, keskkool jne), pöörates samas erilist tähelepanu ka kutseõppele ja -koolitusele ning täiskasvanuõppele;

3.

keeleõppe pideva parandamise eesmärgil kaaluma ettepaneku esitamist keeleoskuse võimaliku sihttaseme kohta, tuginedes 2012. aastal avaldatavatele Euroopa keeleoskuse uuringu tulemustele ning tegutsedes olemasolevate vahendite piires;

4.

algatama ja tutvustama üleeuroopalisi uuringuid keeleõppe metoodika ja vahendite kohta, pidades silmas kvalitatiivseid aspekte ning vältides täiendavat halduskoormust ja lisakulusid, ning avaldama uuringute tulemused praktikutele ja riiklikele otsustajatele;

5.

toetama ja hõlbustama teabevahetust kättesaadavate keeleõpperessursside kohta ning julgustama liikmesriike rakendama ELi keelepoliitika raames väljatöötatud juhiseid ja vahendeid praktikas;

6.

jätkama ettevõtluse mitmekeelsusplatvormi ja sidusrühmade sama laadi algatuste toetamist;

1.

toetama liikuvust keeleõppe eesmärgil, et aidata õppijatel ületada esialgne keelebarjäär, ning motiveerima neid omandama vähemalt kahe võõrkeele oskust;

2.

vahetama kogemusi ja parimaid tavasid, et parandada keeleõppe tõhusust, andes noortele asjakohase kombinatsiooni keeleoskusest ja võimest omandada uusi oskusi vastavalt tulevastele vajadustele ja huvidele, edendades keeli õpetajate ja koolitajate olemasolevate ja tulevaste platvormide ja võrgustike kaudu;

3.

tõstma eelkõige kutsehariduses ja -koolituses ning kõrghariduses esile vajadust kutsealasteks eesmärkideks mõeldud konkreetse keelesisu järele, mis oleks vahendiks liikuvuse ja tööalase konkurentsivõime edendamiseks;

4.

arendama edasi vahendeid edusammude jälgimiseks keeleõppe valdkonnas ning koguma kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid andmeid kõige tõhusamate tavade ja parandamist vajavate valdkondade väljaselgitamiseks, tegutsedes olemasolevate vahendite piires ja minimeerides halduskoormust;

5.

olemasolevaid häid tavasid arvesse võttes uurima viise, kuidas edendada informaalse ja mitteformaalse hariduse raames omandatud keeleoskuse tunnustamist ja valideerimist;

6.

kaaluma Euroopa Nõukogu ühtse Euroopa keeleõppe raamdokumendi kasutamist, et:

7.

looma ühenduslüli kutsehariduses ja -koolituses omandatava keeleoskust sisaldava kvalifikatsiooni ning Euroopa keeleõppe raamdokumendi vahel, kasutades sel eesmärgil kõikide asjakohaste Euroopa institutsioonide ja sidusrühmade, eelkõige Euroopa Nõukogu ja selle Euroopa Kaasaegsete Keelte Keskuse vahendeid ja kogemusi;

8.

jätkama ELi haridus-, koolitus- ja noorteprogrammide kaudu toimuva haridusasutuste vahelise koostöö ning õpilaste ja tudengite vahetusprogrammide toetamist, sealhulgas kutsehariduses- ja koolituses, et aidata neil parandada oma keeleoskust;

9.

toetama vajaduse korral nii riiklikul tasandil kui ka Euroopa koostöö kaudu vähemkasutatud keelte õpetamis- ja õppematerjalide väljatöötamist;

10.

ilma et see mõjutaks eelseisvaid läbirääkimisi, kaaluma keeleõppe prioriteediks seadmist ELi järgmise põlvkonna haridus- ja koolitusprogrammides.

20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/31

—

nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 14. detsembri 2000. aasta resolutsiooni liikuvuse tegevuskava kohta (1);

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. juuli 2001. aasta soovitust tudengite, praktikantide, vabatahtlike, õpetajate ja koolitajate liikuvuse kohta ühenduse piirides (2);

—

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. detsembri 2006. aasta soovitust hariduse ja koolitusega seotud riikidevahelise liikuvuse kohta ühenduse piires: liikuvust käsitlev Euroopa kvaliteediharta (3);

—

nõukogu 25. mai 2007. aasta järeldusi näitajate ja sihttasemete sidusa raamistiku kohta, mille alusel hinnatakse Lissaboni eesmärkide elluviimisel saavutatut hariduse ja koolituse valdkonnas (4);

—

nõukogu 20. novembri 2008. aasta soovitust noorte vabatahtlike liikuvuse kohta Euroopa Liidus (5);

—

nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 21. novembri 2008. aasta järeldusi noorte liikuvuse kohta (6);

—

nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldusi, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal („ET 2020”) (7);

—

nõukogu 27. novembri 2009. aasta resolutsiooni Euroopa noortevaldkonnas tehtava koostöö uuendatud raamistiku (2010–2018) kohta (8);

—

nõukogu 16. märtsi 2010. aasta järeldusi Euroopa 2020. aasta strateegia kohta (9);

—

nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate 18. novembri 2010. aasta järeldusi Euroopa tõhustatud koostöö prioriteetide kohta kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas ajavahemikul 2011–2020 (10);

—

nõukogu 19. novembri 2010. aasta järeldusi algatuse „Noorte liikuvus” kohta – integreeritud lähenemisviis reageerimiseks noorte ees seisvatele väljakutsetele (11);

—

nõukogu 14. veebruari 2011. aasta järeldusi hariduse ja koolituse rolli kohta Euroopa 2020. aasta strateegia rakendamisel (12);

—

nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovitust, mis käsitleb juhtalgatust „Noorte liikuvus” – õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seas (13);

—

nõukogu 28. novembri 2011. aasta järeldusi noorte osaluse ja liikuvuse idamõõtme kohta;

—

Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele 7. juulil 2011. aastal esitatud komisjoni aruannet „Elukestva õppe programmi vahearuanne” (14);

—

liikuvust käsitleva Euroopa kvaliteediharta teemalise 2006. aasta soovituse kohaselt komisjoni poolt nõukogule esitatud üleskutse parandada või töötada välja tihedas koostöös asjaomaste asutustega hariduse ja koolitusega seotud liikuvust käsitlev statistiliste andmete kogu, mis keskendub soolisele mõõtmele (15);

—

liikuvusalase kõrgetasemelise eksperdikogu 2008. aasta juunis esitatud aruande ja ettepaneku, et õppimisega seotud liikuvus peaks olema võimalus, mis on tagatud kõikidele Euroopa noortele;

—

õppimisega seotud liikuvust käsitleva eesmärgi kõrghariduses, mis kehtestati Bologna protsessi raames Leuvenis/Louvain-la-Neuve’is 2009. aasta aprillis;

—

komisjoni 2009. aasta juuli rohelise raamatu „Õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seas” (16);

—

2010. aasta detsembri Brugge kommünikee ning nõukogu ja nõukogus kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldused Euroopa tõhustatud koostöö prioriteetide kohta kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas ajavahemikul 2011–2020, (17) milles sätestatakse, et Euroopa kutsehariduse ja -koolituse süsteemid peaksid 2020. aastaks tagama märkimisväärselt rohkem võimalusi riikidevaheliseks liikuvuseks;

—

komisjoni talituste 24. mai 2011. aasta töödokumendi, mis käsitleb haridusega seotud sihttasemete väljatöötamist tööalase konkurentsivõime ja õppimisega seotud liikuvuse vallas (18);

—

nõukogu 28.–29. novembri 2011. aasta järeldused, mis käsitlevad keeleoskust liikuvuse edendamiseks;

—

õppimisega seotud liikuvus aitab kaasa noorte isiklikule ja ametialasele arengule ning parandab nende tööalast konkurentsivõimet, nagu on tõendatud nii ELi programmidega hariduse, koolituse ja noorte valdkonnas kui ka õppimisega seotud liikuvust käsitlevate arvukate rahvusvaheliste kvalitatiivsete uuringutega;

—

õppimisega seotud liikuvuse Euroopa sihttase (19) ja asjakohased näitajad (20) aitaksid edendada ja jälgida liikmesriikides toimuvat arengut suurema liikuvuse vallas juba kokkulepitud eesmärgi (21) suunas, tuvastada näiteid headest tavadest ning toetada vastastikuse õppimise algatuste väljatöötamist;

—

kättesaadavate ressursside piires tuleks koguda andmeid, et mõõta edasiliikumist õppimisega seotud liikuvuse sihttaseme suunas;

—

erinevate hariduskeskkondade arvesse võtmiseks tuleks sellise sihttaseme raames eristada kahte peamist valdkonda: kõrgharidus ning esialgne kutseharidus ja -koolitus;

—

samuti on oluline võtta koos sihttasemega kasutusele ka näitaja, mis hõlmab noorte liikuvuse mis tahes erinevaid vorme, muu hulgas liikuvust formaalse ja mitteformaalse õppimise kontekstis;

1)

võtma nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovituse (õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seas) sätteid arvesse võttes vastu nii riigi kui Euroopa tasandi meetmeid, mille eesmärk on suurendada õppimisega seotud liikuvust ja saavutada käesoleva dokumendi lisas kirjeldatud Euroopa sihttase;

2)

parandama kättesaadavatele allikatele ja vahenditele tuginedes ning halduskoormust ja kulusid vähendades andmete kogumist õppimisega seotud liikuvuse kohta kõrghariduse ning esialgse kutsehariduse ja -koolituse kõikide tsüklite raames ning seoses noorte liikuvusega üldiselt, et mõõta edusamme lisas kirjeldatud sihttaseme ja näitaja poole püüdlemisel;

3)

edendama õppimisega seotud liikuvuse ja elukestva õppe toetamiseks väljatöötatud ELi programmide ja vahendite (sh Europass, noortepass, Euroopa kvalifikatsiooniraamistik, Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise süsteem ning Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteem) rakendamist ja kasutamist;

1)

teha liikmesriikidega 2020. aastani kestval ajavahemikul koostööd ja neid toetada, et parandada asjakohaste näitajate ja vastava statistika kättesaadavust. Seda tehes tuleks parimal võimalikul moel kasutada kättesaadavaid statistilisi andmeid ja leibkondade uuringuid, eesmärgiga vähendada halduskoormust ja kulusid;

2)

analüüsida eelkõige korrapäraste eduaruannete abil seda, mil määral on jõutud lähemale ET 2020 raamistiku kohaselt kehtestatud liikuvusalastele eesmärkidele;

3)

anda nõukogule 2015. aasta lõpuks olukorra kohta aru, eesmärgiga vaadata läbi ja vajaduse korral muuta lisas esitatud sihttaset õppimisega seotud liikuvuse valdkonnas;

1)

jälgima edusammude ja tegevuse tulemuslikkust õppimisega seotud piiriülese liikuvuse valdkonnas nii riigi kui ka Euroopa tasandil, kogudes muu hulgas kvalitatiivset teavet heade tavade näidete kohta, pannes nii aluse tõenditel põhineva poliitika kujundamisele;

2)

parandama kõrghariduses aset leidva ja õppimisega seotud liikuvuse osas, kättesaadavate ressursside piires toimides ja koostoimes Bologna protsessiga, andmete kogumist tudengite liikuvuse kohta (hõlmates ka ainepunktide omandamise ja kraadiõppega seotud liikuvust) kõikide tsüklite puhul, kasutades selleks nii haldus- kui muid allikaid, eelkõige lõpetamise ajal, et mõõta edusamme lisas (I osa punkt 1) esitatud liikuvuse sihttaseme suunas;

3)

kasutama esialgses kutsehariduses ja -koolituses toimuva ja õppimisega seotud liikuvuse osas parimal moel olemasolevaid leibkondade uuringuid, et koguda selliseid õppimisega seotud liikuvust käsitlevaid andmeid, mida on vaja lisas kirjeldatud sihttaseme (I osa punkt 2) toetamiseks;

4)

kasutama õppimisega seotud üldise noorte liikuvuse puhul parimal moel olemasolevaid leibkondade uuringuid, et koguda selliseid andmeid, mida on vaja formaalse ja mitteformaalse õppimisega seotud koguliikuvust käsitleva näitaja väljatöötamiseks, hõlmates ka mitteformaalse õppimisega seotud liikuvuse eri vorme, eesmärgiga täiendada noori puudutavate ELi näitajate tulemustabelit, (22) ning võimaluse korral laiendada kunagi tulevikus õppimisega seotud liikuvust käsitlevat sihttaset nii, et see hõlmaks ka noorte liikuvust üldiselt (lisa II osa);

5)

uurima võimalust kasutada olemasolevaid uuringuid kõikidel haridustasemetel tegutsevate õpetajate kohta, et töötada välja näitajad õpetajate liikuvuse kohta ning võimaluse korral laiendada kunagi tulevikus õppimisega seotud liikuvuse sihttaset nii, et see hõlmaks ka õpetajate liikuvust (23).

20.12.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 372/36

1.

kõrgharidus mängib keskset rolli teadmiste loomises, mis on inim- ja ühiskonna arengu ning kodanikuaktiivsuse edendamise alus;

2.

Euroopa 2020. aasta aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegias, mis võeti vastu 2010. aasta juunis, (1) seati konkreetne eesmärk parandada haridustasemeid, eelkõige suurendades kolmanda taseme või samaväärse hariduse omandanud noorte osakaalu 2020. aastaks vähemalt 40 protsendile;

3.

19. juuni 1999. aasta Bologna deklaratsiooniga algatati valitsustevaheline protsess, mille eesmärk oli luua Euroopa kõrgharidusruum ning mida toetab aktiivselt Euroopa Liit. Protsessis osalevate riikide kõrghariduse eest vastutavad ministrid, kes kohtusid 28. ja 29. aprillil 2009 Leuvenis ja Louvain-la-Neuve’is, kutsusid kõrgharidusasutusi (2) üles jätkama oma tegevuse ajakohastamist 2020. aastani;

4.

nõukogu 13. detsembri 2004. aasta direktiivis 2004/114/EÜ määrati kindlaks tingimused ja eeskirjad kolmandate riikide kodanike lubamiseks liikmesriikide territooriumile õpingute, õpilasvahetuse, tasustamata praktika või vabatahtliku teenistuse eesmärgil pikemaks ajavahemikuks kui kolm kuud (3);

5.

nõukogu 12. oktoobri 2005. aasta direktiiv 2005/71/EÜ sätestas kauemaks kui kolmeks kuuks liikmesriikidesse lubamise tingimused, mida kohaldatakse kolmandate riikide kodanike suhtes, kes teevad teadusasutusega sõlmitud võõrustamislepingu raames uurimisprojekti (4);

6.

nõukogu 23. novembri 2007. aasta resolutsioonis ülikoolide moderniseerimise kohta Euroopa konkurentsivõime nimel ülemaailmses teadmistepõhises majanduses (5) kutsuti liikmesriike üles edendama kõrgharidusasutuste rahvusvahelistumist, innustades selleks kvaliteedi tagamist sõltumatu hindamise ja ülikoolide vastastikuse hindamise abil, soodustades liikuvust, edendades ühis- ja topeltkraadide kasutamist ning hõlbustades kvalifikatsioonide ja õppeperioodide vastastikust tunnustamist;

7.

nõukogu 12. mai 2009. aasta järeldustes, mis käsitlevad strateegilist raamistikku üleeuroopaliseks koostööks hariduse ja koolituse alal, (6) märgiti, et liikmesriikide jõupingutuste toetamiseks kõrghariduse ajakohastamisel ja Euroopa kõrghariduspiirkonna väljaarendamisel tuleks sihiks seada ka tihe sünergia Bologna protsessiga, eelkõige seoses kvaliteedi tagamise, tunnustamise, liikuvuse ja läbipaistvuse vahenditega;

8.

nõukogu ja nõukogus 26. novembril 2009. aastal kokku tulnud liikmesriikide valitsuste esindajate järeldustes hariduse rolli arendamise kohta täielikult toimivas teadmiste kolmnurgas (7) rõhutati vajadust täiendavalt reformida ülikoolide juhtimis- ja rahastamisstruktuure, võimaldades suuremat autonoomiat ja vastutust, et hõlbustada tuluvoogude mitmekesisemaks muutmist ja tõhusamat koostööd ettevõtlussektoriga ning võimaldada ülikoolidel osaleda teadmiste kolmnurgas globaalsel tasandil;

9.

nõukogu 11. mai 2010. aasta järeldustes kõrghariduse rahvusvahelistumise kohta (8) kutsuti komisjoni üles töötama välja ELi rahvusvahelise kõrghariduse strateegia, mille eesmärk oleks parandada käimasolevate rahvusvahelise koostöö algatuste sidusust ja vastastikust täiendavust nii ELi kui ka riiklikul tasandil ning mis ELi välistegevuse raames jätkaks Euroopa kõrghariduse, teaduse ja innovatsiooni atraktiivsuse edendamist;

10.

nõukogu 7. juuni 2010. aasta järeldustes teemal „Uute töökohtade jaoks uued oskused: edasised sammud” (9) rõhutati vajadust edendada kaasavat majanduskasvu ning aidata igas vanuses inimestel muutusi ette näha ja nendega toime tulla, tagades neile vajalikud oskused ja pädevused;

11.

nõukogu 19. novembri 2010. aasta järeldustes algatuse „Noorte liikuvus” kohta (10) kutsuti üles parandama hariduse kvaliteeti ja suurendama hariduse atraktiivsust kõigil tasanditel, eelkõige seoses kõrgharidusega;

12.

nõukogu 26. novembri 2010. aasta järeldustes Euroopa innovaatilise liidu kohta (11) rõhutati, kui oluline on seada esikohale investeeringud haridusse, koolitusse ja teadusuuringutesse ning kasutada täies ulatuses ära Euroopa intellektuaalset kapitali, et tagada pikaajaline konkurentsivõime ja majanduskasv;

13.

Euroopa Ülemkogu 4. veebruari 2011. aasta järeldustes kutsuti üles rakendama strateegilist ja ühtset lähenemisviisi, et hoogustada innovatsiooni ja kasutada täiel määral Euroopa intellektuaalset kapitali, mis tooks kasu kodanikele, ettevõtetele – eelkõige VKEdele – ja teadlastele (12);

14.

nõukogu 14. veebruari 2011. aasta järeldustes hariduse ja koolituse rolli kohta Euroopa 2020. aasta strateegia (13) rakendamisel rõhutati, et kõrgharidusasutused peaksid püüdma parandada oma kursuste kvaliteeti ja asjakohasust, et julgustada suuremal hulgal kodanikke omandama kõrgharidust, ning et tuleks edendada tõhustatud koostööd kõrgharidusasutuste, uurimisinstituutide ja ettevõtete vahel eesmärgiga tugevdada teadmiste kolmnurka kui uuendusmeelsema ja loovama majanduse alust;

15.

nõukogu 19. mai 2011. aasta järeldustes „Romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistik aastani 2020” (14) kutsuti liikmesriike üles seadma eesmärgid või jätkama tööd nende eesmärkide täitmise suunas, mis võiksid keskenduda kvaliteetsele haridusele, sealhulgas kõrgharidusele võrdse juurdepääsu tegelikule tagamisele;

16.

nõukogu 31. mai 2011. aasta järeldustes Euroopa teadusruumi arendamise kohta Euroopa teadusruumiga seotud rühmade kaudu (15) märgiti, et Euroopa teadusruumi rakendamisel saavutatud märkimisväärse edu tulemusena tuleks jätkata ulatuslikku ja strateegilist lähenemisviisi, et kasutada täies ulatuses ära Euroopa intellektuaalset kapitali;

17.

nõukogu 28. juuni 2011. aasta soovituses, mis käsitleb juhtalgatust „Noorte liikuvus” – õppega seotud liikuvuse edendamine noorte seas, (16) märgiti, et õppega seotud liikuvus võib muuta haridus- ja koolitussüsteemid ning -asutused avatumaks, euroopalikumaks ja rahvusvahelisemaks, kergemini juurdepääsetavamaks ja tõhusamaks. Õppega seotud liikuvuse abil saab parandada ka Euroopa konkurentsivõimet, aidates ehitada teadmistepõhist ühiskonda;

18.

nõukogu 28. novembri 2011. aasta järelduste (õppimisega seotud liikuvuse sihttaseme kohta) eesmärk on suurendada õppimisega seotud liikuvust üliõpilaste seas ja määrata kindlaks kvalitatiivsed ja kvantitatiivsed piirmäärad, et mõõta kõrgharidusega seotud õppimis- või koolituskogemuse kestust välismaal;

19.

Euroopa Liidul on pikaajalised traditsioonid koostöö alal kolmandate riikidega, mille aluseks on sellised poliitikad ja vahendid, milles kõrghariduse roll üha kasvab. Kõrgharidusalasel koostööl on oluline koht ka sellistes mitmepoolse koostöö raamistikes nagu idapartnerlus, Vahemere Liit ja põhjamõõde ning koostöös Lääne-Balkani riikidega;

1.

esimest Euroopa teadusruumi ministrite konverentsi teemal „Intellektuaalne kapital – mõju loomingule”, mis peeti 20. juulil 2011 Sopotis ning kus rõhutati ülikoolide rolli globaliseerunud maailmas teadmiste ja uuendusliku mõtlemise oluliste allikatena, eelkõige seoses tänapäeva probleemidele suunatud strateegiliste uurimisvaldkondadega;

2.

eesistujariigi konverentsi teemal „Kõrghariduse moderniseerimine”, mis peeti 24. ja 25. oktoobril 2011 Sopotis ning kus rõhutati kõrgharidussüsteemide ajakohastamise vajadust, eriti seoses selliste praeguste probleemidega nagu ülemaailmne konkurents ja demograafilised suundumised;

1.

praegustes majandusoludes on kõrgharidusel (sealhulgas kolmanda taseme kutseharidusel ja -koolitusel) tänu selle seostele teadusuuringute ja innovatsiooniga peamine roll kõrge kvalifikatsiooniga töötajate tagamisel ning oluliste teadusuuringute edendamisel, mida Euroopa vajab oma püüdlustes kindlate töökohtade, majanduskasvu ja õitsengu poole;

2.

kõrgkooli lõpetanute kvalifikatsioon ei vasta alati tööturu ja ühiskonna vajadustele. Avaliku ja erasektori tööandjad osutavad üha enam mittevastavusele ja raskustele sobivate töötajate leidmisel, kes vastaks teadmistepõhise majanduse muutuvatele vajadustele;

3.

Euroopa vajab tunduvalt rohkem koolitatud teadlasi ja teadlasi, kellel on kogemusi väljastpoolt akadeemilist keskkonda, sealhulgas erasektorist, et muuta oma majandus teadusmahukamaks ning edendada seeläbi innovatsiooni ja konkurentsivõimet;

4.

kõrghariduses osalemise laiendamine nõuab suurema tähelepanu pööramist kvaliteedi ja mitmekesisusega seotud probleemidele;

5.

Euroopa kõrgharidusasutuste tugevus seisneb nende mitmekesisuses, hea kvaliteediga, jätkusuutliku ja asjakohase hariduse ja teadustegevuse tagamises ning institutsioonilise autonoomia, kõigi sidusrühmade ees vastutamise ning muutuvate oludega kohanemise võime omavahelises seotuses. Lisaks kõrgharidusasutuste kahele traditsioonilisele ülesandele, milleks on õpetamine ja teadustöö, on üha olulisem ka kolmas, institutsioonide ja ettevõtlussektori sidumise ülesanne, sealhulgas piirkondlikul tasandil, ning sotsiaalse vastutuse hõlmamine;

6.

Euroopa kõrgharidusasutuste potentsiaali ühiskonda mõjutada ja heaolu Euroopas suurendada ei ole siiski veel täiel määral ära kasutatud: Euroopa jääb maha teadmiste ja andekate inimeste hulgas valitsevas ülemaailmses konkurentsis, samal ajal kui tärkava turumajandusega riigid üha suurendavad kõrgharidusse tehtavaid investeeringuid;

7.

samal ajal püüavad kõrgharidusasutused liiga sageli konkureerida liiga paljudes valdkondades, kuigi üksnes mõned neist saavutavad mõnes tugeva ülemaailmse konkurentsiga valdkonnas tipptaseme;

8.

seetõttu on kõrgharidusasutustel vaja jätkata sisereformide läbiviimist, valides oma ülesanded vastavalt nende poolt esindatava intellektuaalse kapitali liikidele ning võimalustele end määratleda teiste riiklike asutuste suhtes;

9.

institutsiooniline autonoomia on vajalik, et edendada riikide kõrgharidussüsteemides institutsioonilist mitmekesisust: on vaja mitmekesistada institutsioonilisi rolle ja ülesandeid, et edendada kõrgharidusasutustes tipptaset;

1.

kõrghariduse reformimise põhivastutus ja toetamine lasub liikmesriikidel ning haridusasutustel enestel. Bologna protsess ja sellest tulenev Euroopa kõrghariduspiirkonna edasiarendamine, ELi kõrgharidussüsteemide ajakohastamise tegevuskava ja Euroopa teadusruumi loomine näitavad siiski, et haridusalased probleemid ning nõutavad poliitilised lahendused ületavad riigipiire ning et Euroopa koostöö annab väärtusliku panuse rahastamise toetamise, tõenditepõhise poliitikaanalüüsi ja parimate tavade vahetamise jaoks;

2.

kõrghariduse kvaliteet ja asjakohasus on Euroopa intellektuaalse kapitali täiel määral ära kasutamise peamine tingimus;

3.

hariduse ja teadusuuringute kvaliteet on Euroopa kõrgharidussüsteemide eduka ajakohastamise võtmetegur;

4.

hariduse, teaduse ja innovatsiooni vahelise teadmiste kolmnurga tugevdamine on peamine tingimus, et võimaldada kõrgharidusel aidata kaasa töökohtade loomisele ja majanduskasvule, reformida juhtimis- ja rahastamisstruktuure ning tugevdada kõrghariduse rahvusvahelist atraktiivsust;

5.

Euroopa teadusruumi väljaarendamine suurendab riiklike süsteemide omavahelist täiendavust, et suurendada teadusinvesteeringute kulutõhusust ning tugevdada teadmiste kolmnurka kuuluvate asutuste vahelist vahetust ja koostööd;

6.

üliõpilaste, teadlaste ja muu personali rahvusvaheline liikuvus, mida on tugevdatud pärast Euroopa kõrgharidusruumi käivitamist, mõjub kvaliteedile positiivselt ning mõjutab kõiki reformi põhivaldkondi. Samas võib liikuvus tekitada probleeme mõnes haridussüsteemis, kus üliõpilaste juurdevool on märkimisväärne, või nendes riikides, mida ohustab „ajude väljavool”, mille tulemusena võivad paljud andekad inimesed otsustada suunduda õppima välismaale ja sinna jääda;

7.

parimate üliõpilaste, akadeemikute ja teadlaste ligimeelitamine väljastpoolt ELi ning piiriülese koostöö uute vormide väljatöötamine on peamised tegurid, et muuta Euroopa kõrgharidusruum ja Euroopa teadusruum atraktiivseteks sihtkohtadeks teadmiste ja andekate inimeste hulgas valitsevas ülemaailmses konkurentsis;

8.

tööandjate ja muude sidusrühmade kaasamine õppekavade väljatöötamisse ja elluviimisse on oluline kõrghariduse kvaliteedi ja asjakohasuse parandamisel;

9.

riiklik investeering, mida toetatakse täiendavate rahastamisallikate kaudu, peab jääma jätkusuutliku kõrghariduse alustalaks, eelkõige pidades silmas praegust finantskriisi Euroopas;

1.

kiirendada jõupingutusi kõrghariduse omandanute arvu suurendamiseks, et saavutada Euroopa 2020. aasta strateegia peamine eesmärk suurendada ELis 40 protsendini nende 30–34-aastaste inimeste osakaalu, kes on omandanud kolmanda taseme või sellega samaväärse hariduse, arvestades, et 2020. aastaks eeldatakse 35 % ELi töökohtade puhul kõrghariduse olemasolu (18);

2.

töötada välja selgepiirilised edasiliikumisvõimalused kutse- ja muud tüüpi haridusest ning mehhanismid väljaspool formaalset haridust ja koolitust omandatud varasemate teadmiste ja kogemuste tunnustamiseks, tegeledes eelkõige nende probleemidega, mis on seotud Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga seotud riiklike kvalifikatsiooniraamistike rakendamise ja kasutamisega;

3.

edendada tõhusate strateegiate süstemaatilist väljatöötamist eesmärgiga tagada juurdepääs ebasoodsas olukorras olevatele ja alaesindatud rühmadele, parandades eelkõige nende teavitamist ning esitades haridusvõimaluste ja tulemuste kohta läbipaistvamat teavet ning andes õigete õppevalikute tegemiseks paremaid juhiseid;

4.

suurendada jõupingutusi, et minimeerida kõrgkooli pooleli jätnute arvu, parandades kursuste kvaliteeti, asjakohasust ja muutes need atraktiivsemaks, eelkõige üliõpilaskeskse õppimise ja sisseastumisjärgse toetuse, juhendamise ja nõustamise tagamise kaudu;

5.

tagada sihtotstarbelise finantsabi jõudmine võimalike madalama sissetulekuga üliõpilasteni;

6.

julgustada oskuste ja majanduskasvu prognooside ning kõrgkooli lõpetanute tööhõiveandmete (sh lõpetanute tööhõivetulemuste) kasutamist õppekavade koostamiseks, elluviimiseks ja hindamiseks ning innustada paindlikuma lähenemisviisi kasutamist õppekavade, sealhulgas interdistsiplinaarsete õppekavade koostamisel eesmärgiga tugevdada kõrgkooli lõpetanute tööalast konkurentsivõimet;

7.

julgustada üliõpilaskesksete lähenemisviiside omaksvõttu õpetamise ja õppimise valdkonnas, võttes arvesse mitmekesise õpilaskonna vajadusi ning edendades eri õppeviiside kasutuselevõttu, muu hulgas info- ja kommunikatsioonitehnoloogiat tõhusalt ära kasutades;

8.

julgustada kõrgharidusasutusi investeerima oma töötajate pidevasse ametialasesse arengusse ning tunnustada tipptasemel õpetamist;

9.

võidelda stereotüüpse lähenemise vastu ja kõrvaldada tõkked, mis jätkuvalt takistavad naisi jõudmast kõrgemale tasemele kraadiõppes ja teaduses, eelkõige teatavatel erialadel ja juhtivatel kohtadel, eesmärgiga leida veel seni avastamata andeid;

10.

siduda, kui see on vajalik ja asjakohane, doktoriõppeprogrammide riiklik rahastamine innovatiivset doktoriõpet käsitlevate põhimõtete (19) rakendamisega ning toetada teadlaste karjäärivõimaluste arendamist;

11.

stimuleerida ettevõtlus-, loovus- ja innovatsioonialaste oskuste arengut kõikidel erialadel ja kõigi õppetsüklite jooksul ning edendada innovatsiooni kõrghariduses interaktiivsema õpikeskkonna ja teadmussiiret soodustava infrastruktuuri kaudu;

12.

soodustada võimaluse korral kõrgharidusasutustes interdistsiplinaarsetele teadusuuringutele olulisema rolli andmist ning tõhustada kõrghariduse ja teadusuuringute vahelisi seoseid eesmärgiga tõhustada teadmiste kolmnurga toimimist;

13.

innustada lisaks kõrghariduse haridus- ja teadustööalasele missioonile kolmandate tegevuste edasiarendamist, nagu teadmiste jagamine ja innovatsioon, kogukonna kaasamine, elukestev õpe ning olulisus piirkondliku ja kohaliku arengu seisukohalt;

14.

innustada partnerlust ja koostööd ettevõtetega, luues näiteks tunnustamissüsteeme, praktikavõimalusi ja töölesuunamisi ning multidistsiplinaarse ja organisatsioonidevahelise koostöö stiimuleid ning vähendades õiguslikke ja haldustõkkeid kõrgharidusasutuste ning muude avaliku ja erasektori sidusrühmade vahelise koostöö teelt. Teadmiste tõhusamat ülekandmist ettevõtlusse ning sellega seoses baas- ja rakendusuuringute vahelist järjepidevust on võimalik saavutada, rakendades riiklikku poliitikat, mis tugevdab paljude üksuste vahelist koostööd;

15.

tugevdada kõrgharidusasutuste, tööandjate ja tööturuasutuste vahelisi sidemeid, et pöörata õppekavades suuremat tähelepanu tööturu vajadustele, parandada oskuste vastavust töökohtade nõudmistele ning arendada aktiivset tööturupoliitikat, mille eesmärk on edendada kõrgkooli lõpetanute tööhõivet;

16.

parandada kvaliteeti liikuvuse ja piiriülese koostöö kaudu, sealhulgas:

17.

julgustada kõrgharidusasutustes paindlikumaid juhtimis- ja rahastamissüsteeme, sealhulgas tulemuste ja konkurentsivõimega seotud mehhanisme, ning edendada sisemise halduspoliitika professionaalseks muutmist;

18.

hõlbustada juurdepääsu alternatiivsetele rahastamisallikatele, kasutades muu hulgas võimaluse korral riiklikku rahastamist avaliku ja erasektori investeeringute võimendamiseks;

1.

toetada liikmesriike kõrgharidussüsteemide reformimise alastes jõupingutustes, kasutades selleks täiel määral ELi haridus- ja koolitusalaseid programme ning faktiliste andmete parandamist, üksikasjalikku analüüsi ja suuremat läbipaistvust, sealhulgas:

2.

hõlbustada õppimisega seotud liikuvuse suurendamist, tugevdades Euroopa ainepunktide kogumise ja ülekandmise süsteemi ja kvaliteedi tagamise mehhanisme, eesmärgiga parandada kvalifikatsioonide tunnustamist;

3.

teha ettepanek, ilma et see mõjutaks eelseisvaid läbirääkimisi ELi tulevase haridus-, koolitus- ja noorsoopoliitika programmi üle, luua Erasmuse magistriõppe liikuvusprogramm (Erasmus Masters Degree Mobility Scheme), et edendada liikuvust ja tippteadmiste omandamist ning tagada mõnes muus liikmesriigis magistriõpet läbivatele üliõpilastele juurdepääs jõukohasele rahastamisele, sõltumata nende sotsiaalsest taustast;

4.

toetada liikuvusvoogude ja frantsiisilepingu alusel antava hariduse arengusuundade analüüsimist;

5.

edendada koos liikmesriikidega Euroopa teadusruumi ja Euroopa kõrgharidusruumi ühtset arendamist ning anda oma panus, et suurendada ELi ja Bologna protsessi vahelist sünergiat, sealhulgas kasutades 2013. aasta järgset haridus- ja koolitusalast programmi, eesmärgiga aidata kaasa Bologna protsessi raames seatud ja ELi liikuvuseesmärgi (20 %) saavutamisele;

6.

jätkata Euroopa Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudi (EIT) arendamist, võttes vastu ettepaneku uue strateegilise innovatsioonikava kohta, milles on määratletud nägemus EIT tulevikust, selle prioriteedid ning ettepanekud käivitatavate teadmis- ja innovaatikakogukondade kohta, eesmärgiga suurendada koostöös ettevõtetega eelkõige kõrgharidusasutuste innovatsioonipotentsiaali;

7.

toetada avatud ja läbipaistvate töölevõtmismenetluste rakendamist ning elavdada teadlaste piiriülest ja sektoritevahelist liikuvust, edendades teadlaskarjääri käsitlevat Euroopa raamistikku ja Euroopa algatust „EURAXESS – Researchers in Motion” (20);

8.

tugevdada Marie Curie’ nimeliste meetmete raames doktorantidele mõeldud liikuvuse kavasid, sealhulgas taasintegreerumise toetamist, ning edendada ELi doktoriõpet tööstusvaldkonnas, et toetada rakendusuuringuid;

9.

koostada ettepanek ametipraktika kvaliteediraamistiku kohta, et võimaldada üliõpilastel ja ülikoolilõpetajatel omandada tööks vajalikke praktilisi kogemusi ning luua rohkem ja kvaliteetsemaid praktikakohti;

10.

tutvustada Euroopa Liitu õppe ja teaduse sihtkohana kogu maailma tipptalentidele, võttes seejuures arvesse kõrgharidusasutuste mitmekesisust, ning arendada kõrgharidusalaseid suhteid partneritega väljaspool ELi, et tugevdada liikmesriikide kõrgharidussüsteeme, poliitilist dialoogi, liikuvust ja akadeemilist tunnustamist, sealhulgas laienemisstrateegia, Euroopa naabruspoliitika, idapartnerluse, Euroopa – Vahemere piirkonna partnerluse, Lääne-Balkani riikidega tehtava koostöö, rände suhtes võetud üldise lähenemisviisi ning Bologna protsessi poliitilise foorumi kaudu;

11.

töötada eespool nimetatud eesmärkide paremaks saavutamiseks välja ELi rahvusvahelise kõrghariduse strateegia, suurendades rahvusvahelist haaret ja nähtavust ning tehes koostööd partneritega suhete parandamiseks ja tõhustades suutlikkuse suurendamist kõrgharidussektoris;

12.

suurendada ELi rahastamisvahendite pikaajalist mõju kõrghariduse moderniseerimisele, parandades eri rahastamisvahendite vahelist vastastikust täiendavust, eelkõige ELi tulevase haridus-, koolitus- ja noorsoopoliitika programmi, teadusuuringute ja innovatsiooni raamprogrammi „Horizon 2020” ja Euroopa ühtekuuluvuspoliitika vahendite vahel.