1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/1

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/2

—

tuvastada, et kuna Belgia Kuningriik on jõus hoidnud õigusnormid, mille kohaselt on direktiivi 85/611/EMÜ (1) kohaselt luba mitteomavate avatud investeerimisfondide aktsiate tagasiostmisel teenitud kapitalikasum maksust vabastatud siis, kui nende fondide asukoht on Belgias, samal ajal kui Norras või Islandil asuvate selliste fondide aktsiate tagasiostmisel teenitud kasumit maksustatakse, siis on Belgia Kuningriik rikkunud Euroopa Majanduspiirkonna lepingu artiklitest 36 ja 40 tulenevaid kohustusi;

—

mõista kohtukulud välja Belgia Kuningriigilt.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/2

1.

Kas asjaolu, et bingomängijad maksavad piletihinnas võidusummadele vastava osa, kujutab endast kauba või teenuse tegelikku tarbimist selleks, et arvestada see käibemaksuga maksustatava summa sisse?

2.

Kas kuuenda direktiivi (1) artikli 11 A osa lõike 1 punkti a koostoimes artikli 17 lõikega 5 ja artikli 19 lõikega 1 tuleb tõlgendada nii, et nendega on õigusnormid, mis reguleerivad mahaarvatava osa protsendi arvutamise nimetajat, ühtlustatud sel määral, et see ei luba kohaldada eri liikmesriikides õigusloome või kohtupraktika tasandil erinevaid lahendusi seoses piletihinnas sisalduva selle osa, mis on mõeldud võidusummade väljamaksmiseks, arvestamisega käibemaksubaasi sisse?

3.

Kas kuuenda direktiivi artikli 11 A osa lõike 1 punkti a koostoimes artikli 17 lõikega 5 ja artikli 19 lõikega 1 tuleb mahaarvatava osa protsendi arvutamise nimetaja kindlaksmääramiseks tõlgendada nii, et nendega on vastuolus siseriiklik kohtupraktika, mille kohaselt bingomängu puhul arvatakse võidusummadeks mõeldud summad, mille maksavad sisse eri mängijad piletite ostmisel, käibemaksubaasi sisse?

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/3

1.

Kas seda, kui krediidiasutus pakub kliendile, kellega ta on eelnevalt sõlminud hüpoteeklaenu lepingu, selle tehingu intressimäärade muutumise riski katteks intressimäära vahetuslepingut (intressi-swap), tuleb käsitada investeerimisnõustamise teenusena vastavalt finantsinstrumentide turgude direktiivi (1) artikli 4 lõike 1 punktis 1 antud määratlusele?

2.

Kas kõnealuse direktiivi artikli 19 lõikes 4 ettenähtud sobivustesti tegemata jätmisega mittekutselise investori puhul kaasneb investori ja nõustava krediidiasutuse vahel sõlmitud intressimäära vahetuslepingu täielik õigustühisus?

3.

Kas juhul, kui kirjeldatud tingimustel osutatud teenust ei käsitata investeerimisnõustamisena, kaasneb üksnes asjaoluga, et selline keerukas finantsinstrument nagu intressimäära vahetusleping (intressi-swap) ostetakse investeerimisasutuse süü tõttu ilma finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 19 lõikes 5 ettenähtud asjakohasustesti tegemata, selle krediidiasutuse endaga sõlmitud ostulepingu täielik õigustühisus?

4.

Kas vastavalt finantsinstrumentide turgude direktiivi artikli 19 lõikele 9 on pelgalt asjaolu, et krediidiasutus pakub hüpoteeklaenuga seotud keerukat finantsinstrumenti, piisav selleks, et jätta kõnealuses artiklis 19 ettenähtud sobivustesti ja asjakohasustesti — mille investeerimisasutus peab mittekutselise investori puhul tegema — tegemise kohustus kohaldamata?

5.

Kas selleks, et saaks välistada finantsinstrumentide turgude direktiivi artiklis 19 kehtestatud kohustuste kohaldamise, on vaja, et finantstoote suhtes, millega pakutav finantsinstrument on seotud, kehtiksid samasugused seaduses sätestatud investorikaitsestandardid, mida nõuab kõnealune direktiiv?

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/3

1.

Kas vanaduspension, nagu on ette nähtud sissemaksete tasandil Hispaania sotsiaalkindlustussüsteemis, mis põhineb töötaja poolt ja tema jaoks kogu tööelu jooksul tehtud sissemaksetel, kuulub direktiivi 97/81 klauslis 4 sätestatud diskrimineerimiskeelus silmas peetud mõiste „töötingimus” alla?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav ja leitakse, et selline vanaduspension, nagu on ette nähtud Hispaania sotsiaalkindlustussüsteemis sissemaksete tasandil, kuulub direktiivi 97/81 (1) klauslis 4 osutatud „töötingimuse” mõiste alla, kas siis tuleb kõnealuses klauslis käsitletud diskrimineerimiskeeldu tõlgendada nii, et sellega ei ole lubatud või sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis — pro rata temporis põhimõtte topeltkohaldamise tagajärjel — nõuab osalise tööajaga töötajatelt võrreldes täistööajaga töötajatega selleks, et saada sissemaksetel põhinevat vanaduspensioni nende tööaja osalisusega proportsionaalselt väiksemas summas, proportsionaalselt pikemat sissemakseperioodi?

3.

Eelmistele küsimustele täiendava küsimusena: kas sellist regulatsiooni nagu Hispaania sotsiaalkindlustuse sissemaksete, vanaduspensioni saamise ja arvutamise süsteemi (LGSSi lisasättes 7) osalise tööajaga töötajate puhul võib käsitada ühena „tasustamise aspektidest ja tingimustest”, mille suhtes kehtib direktiivi 2006/54 (2) artiklis 4 ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versiooni artiklis 157 (endine EÜ artikkel 141) sätestatud diskrimineerimiskeeld?

4.

Eelmistele küsimustele alternatiivse küsimusena, juhul kui Hispaania vanaduspensioni ei käsitata „töötingimuse” ega „tasuna”: kas otsese või kaudse soolise diskrimineerimise keeldu, mis on ette nähtud direktiivi 79/7 (3) artiklis 4, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole lubatud või sellega on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis — pro rata temporis põhimõtte topeltkohaldamise tagajärjel — nõuab osalise tööajaga töötajatelt (enamjaolt naised) võrreldes täistööajaga töötajatega selleks, et saada sissemaksetel põhinevat vanaduspensioni, mis on nende tööaja osalisusega proportsionaalselt väiksemas summas, proportsionaalselt pikemat sissemakseperioodi?

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/4

—

tühistada Euroopa Liidu Üldkohtu 12. mai 2011. aasta otsus liidetud kohtuasjades T-267/08 ja T-279/08;

—

rahuldada Région Nord-Pas-de-Calais poolt esimese astme kohtus esitatud nõuded;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/5

1.

Kas direktiiv 2008/94/EÜ (1) kohaldub hagejate olukorrale, arvestades direktiivi artikli 1 lõiget 1 ja seda, et hagejate väidetav pensionihüvitiste kahju ei ole Iirimaa õiguse kohaselt tööandja võlg, mida tunnustataks hagejate tööandja saneerimisel või hagejate tööandja tegevuse lõpetamisel, ega loo ka muul viisil õiguslikku alust tööandja vastu nõude esitamiseks käesoleva kohtuasja asjaoludel?

2.

Kas hinnangu andmisel sellele, kas riik on täitnud artiklist 8 tulenevaid kohustusi või mitte, on siseriiklikul kohtul õigus arvesse võtta osamakselist riiklikku pensioni, mida hagejad saavad (ja mille saamine ei ole seotud tööandja pensioniskeemiga), ning võrrelda a) kogusummat, mille moodustavad riiklik pension ja selle pensioni väärtus, mille hagejad tegelikult saavad või tõenäoliselt tegelikult saavad vastavast tööandja pensioniskeemist, b) kogusummaga, mille moodustavad osamakseline riiklik pension ning igale hagejale kogunenud pensionihüvitiste väärtus pensioniskeemi lõpetamise kuupäeval, kui hagejate nõutavate pensionihüvitiste taseme kindlaksmääramisel on arvesse võetud riiklikku pensioni?

3.

Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, siis kas summad, mida hagejad tegelikult saavad, on samaväärsed riigipoolsete artiklist 8 tulenevate kohustuste täitmisega?

4.

Kas selleks, et kohaldada direktiivi artiklit 8, on vaja tõendada põhjuslik seos hagejate pensionihüvitiste kahju ja nende tööandja maksejõuetuse vahel, kui arvestada, et 1) tööandja maksejõuetuks jäämise kuupäeval oli pensioniskeem alarahastatud ja 2) tööandja maksejõuetus tähendab, et tööandjal ei ole ressursse, et maksta pensioniskeemi piisavalt raha liikmete pensionihüvitiste täieliku väljamaksmise võimaldamiseks (kusjuures tööandjal ei ole kohustust seda teha, kui pensionikeem lõpetatakse)?

5.

Kas Iirimaa kehtestatud meetmed, millele on viidatud eespool, täidavad direktiiviga kehtestatud nõuded, arvestades sotsiaalseid, kaubanduslikke ja majanduslikke tegureid, mida Iirimaa pärast kohtuotsust Robins pensionikaitse ülevaatamisel silmas pidas, ja eeskätt arvestades „tasakaalustatud majandusliku ja sotsiaalse arengu vajadust”, millele on osutatud direktiivi põhjenduses 3?

6.

Kas majandusolukord saab olla piisavalt erandlik, et õigustada hagejate huvide kaitset madalamal tasemel kui see, mis oleks muidu nõutav, ja kui vastus on jaatav, siis milline on see madalamal tasemel kaitse?

7.

Kui vastus teisele küsimusele on eitav, siis kas see, et riigi poolt pärast kohtuotsust Robins võetud meetmed ei ole taganud seda, et hagejad saaksid kätte rohkem kui 49 % neile pensioniskeemi alusel tekkinud pensionihüvitiste väärtusest, kujutab ise endast selget riigi kohustuste rikkumist, mis annab hagejatele õiguse kahjuhüvitisele (s.t. juhul, kui ei ole eraldi tõendatud, et riigi tegevus pärast Robinsi kohtuotsust kujutas endast selget ja rasket hoolimatust direktiivi artiklist 8 tulenevate kohustuste suhtes)?

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/5

1.

Kas raamotsuse 2002/584/JSK (1) artikli 4a lõiget 1 selle raamotsusega 2009/299/JSK (2) muudetud kehtivas redaktsioonis tuleb tõlgendada nii, et see ei luba siseriiklikel kohtutel seada samas sättes täpsustatud juhtudel Euroopa vahistamismääruse täitmise tingimuseks nõuet, et kõnealust süüdimõistmist peab saama teista, et tagada tagaotsitava kaitseõigused?

2.

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, kas raamotsuse 2002/584/JSK artikli 4a lõige 1 on kooskõlas nõuetega, mis tulenevad Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ette nähtud õigusest tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele ning artikli 48 lõikes 2 tagatud kaitseõigustest?

3.

Kui vastus teisele küsimusele on jaatav, kas põhiõiguste harta artikkel 53, tõlgendatuna süstemaatiliselt koostoimes selle harta artiklites 47 ja 48 tunnustatud õigustega, võimaldab liikmesriigil seada tagaselja süüdi mõistetud inimese üleandmise tingimuseks nõuet, et taotlevas riigis peab süüdimõistmist saama teista, tagades nii nendele õigustele suurema kaitse taseme kui tuleneb Euroopa Liidu õigusest, et vältida selle liikmesriigi põhiseaduses tunnustatud põhiõigust kitsendavat või kahjustavat tõlgendamist?

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/6

—

tunnistada, et Hispaania Kuningriik on rikkunud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik, (1) artikli 13 lõikeid 1, 2, 3 ja 6 (välja arvatud Kataloonia vesikonna osas); artikli 14 lõike 1 punkti c (välja arvatud Kataloonia, Baleaaride, Tenerife, Guadiana, Guadalquivir’i, Vahemere Andaluusia, Tinto-Odiel-Piedras’e, Guadalete-Barbate, Galiitsia ranniku, Miño-Sil’i, Duero, Lääne-Kantaabria ja Ida-Kantaabria vesikondade osas); ja artikli 15 lõiget 1 (välja arvatud Kataloonia vesikonna osas);

—

mõista kohtukulud välja Hispaania Kuningriigilt.

Tuginedes raamdirektiivi artikli 14 lõike 1 punktile c koostoimes sama direktiivi artikli 13 lõikega 6, leiab komisjon, et avalikkuse teavitamise ja konsulteerimise menetlus seoses vesikondade majandamiskavade projektidega (välja arvatud osas, kus see viidi läbi „Kataloonia vesikonna” valgalapiirkonna osas, mille majandamiskava on juba vastu võetud) on algatatud ülejäänud kaheteistkümnes valgalapiirkonnas: Baleaarid, Tenerife, Guadiana, Guadalquivir, Vahemere-Andaluusia, Tinto-Odiel-Piedras, Guadalete-Barbate, Galiitsia rannik, Miño-Sil, Duero, Lääne-Kantaabria ja Ida-Kantaabria.

Komisjon järeldab, et (välja arvatud viidatud kolmeteistkümne vesikonna osas) on Hispaania rikkunud direktiivi artikli 14 lõike 1 punkti c.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/6

a)

tühistada Üldkohtu 24. mai 2011. aasta otsus kohtuasjas T-176/09;

b)

tunnistada Gibraltari valitsuse hagiavaldus kohtuasjas T-176/09 vastuvõetavaks;

c)

saata asi Üldkohtule Gibraltari valitsuse hagiavalduse sisuliseks läbivaatamiseks tagasi;

d)

teise võimalusena punktidele b ja c, saata asi Üldkohtule tagasi ülejäänud vastuvõetavuse küsimuste läbivaatamiseks samaaegselt sisulise otsuse tegemisega;

e)

mõista Gibraltari valitsuse kohtukulud Euroopa Kohtu ja eelnevas Üldkohtu menetluses välja komisjonilt ja Hispaanialt.

1.

Üldkohus rikkus liidu õigust, kuna kohaldas/kohaldas vääralt käesoleva kohtuasja asjaoludel osalise tühistamise ja jagamise kohta käivaid õigusnorme osas, milles käesolev kohtuasi puudutab territooriumi ulatust puudutava registrikande parandamist ning mitte selle tegelikku osalist kustutamist või osadeks jagamist; on selge, et teatud ala ES6120032 osad määrati kindlaks ekslikult või põhinesid selgelt Hispaania poolt esitatud ekslikule teabele. Piirkonnas paiknev ala tuleb korrigeerida kohaselt ja proportsionaalse tühistamise kaudu.

2.

Üldkohus rikkus liidu õigust, kuna leidis, et otsuse 2009/95 (1) osaline tühistamine, nagu Gibraltari valitsus on seda palunud, kohustab Üldkohut geograafilise ala ES6120032 piirid uuesti kindlaks määrama ning muutma täielikult ala ES6120032, mis muudaks seega otsuse 2009/95 sisu ning see ei oleks ilmselgelt ülejäänud otsusest 2009/95 lahutatav.

3.

Üldkohus rikkus liidu õigust, kuna leidis, et miski ei viita sellistele ala ES6120032 uutele piiridele nagu seda on nõudnud Gibraltari valitsus, mis vastaks elupaikade direktiivi III lisas määratletud ühenduse tähtsusega alaks kvalifitseerimise kriteeriumidele, kuigi esineb mitmeid õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis tõendavad, et see ala võiks selleks kvalifitseeruda ning ükski osapool ei ole kunagi vastupidist väitnud nii, et Üldkohtus moonutas järeldusele jõudmisel tõendeid ja/või kvalifitseeris asjaolusid õiguslikult vääralt ning seeläbi tugines vääradele õiguslikele järeldusetele ja/või eksis ilmselgelt faktiliste asjaoludel hindamisel ning samuti kohaldas valesid õiguslikke kriteeriume ning võttis käesoleva kohtuasja asjaoludel kasutusele ebasobivad menetlused.

4.

lisaks või teise võimalusena, Üldkohus rikkus menetlust, mis kahjustas Gibraltari valitsuse huve, rikkudes tema kaitseõigusi selles osas, et ta ei andnud valitsusele võimalust teiste menetluspoolte esitatud dokumentide kohta märkusi esitada ning ei saatnud talle Hispaania Kuningriigi poolt esitatud dokumenti, millel oli oluline tähtsus küsimuse puhul, millele tuginedes Üldkohus oma otsuse tegi ning käesoleva asja asjaoludel ebasobivad menetlused kasutusele võttis.

5.

lisaks ning kolmanda võimalusena, Üldkohus rikkus menetlust, mis kahjustas Gibraltari valitsuse huve, kuna ta ei põhjendanud oma seisukohta, et miski ei viidanud, et ala ES6120032 piiride uuesti kindlaks määramine selliselt, nagu Gibraltari valitsus seda taotles, vastaks elupaikade direktiivi III lisas määratletud ühenduse tähtsusega alaks kvalifitseerimise kriteeriumidele ning/või ei võtnud arvesse ega ei lükanud tagasi vastupidist väitvaid tõendeid.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/7

1.

Kas rahvusvahelise õhuveo nõuete ühtlustamist käsitleva Montréali konventsiooni artikli 22 lõikes 2 vedaja vastutuse suhtes pagasi hävimise, kaotsimineku või kahjustumise eest kehtestatud piirmäära 1 000 Rahvusvahelise Valuutafondi arvestusühikut reisija kohta koostoimes sama konventsiooni artikli 3 lõikega 3 tuleb tõlgendada nii, et see on maksimaalne piirmäär iga reisija kohta, juhul kui mitu reisijat reisib ja registreerib ühise pagasi koos, olenemata sellest, et nende poolt registreeritud pagasiühikute arv on tegelikult reisijate arvust väiksem?

2.

Või kas selles sättes sisalduvat kõnealust hüvitise piirmäära tuleb tõlgendada hoopis nii, et iga registreeritud pagasiühiku kohta võib olla õigus nõuda hüvitist ainult ühel reisijal ja järelikult võib kohaldada ainult ühe reisija kohta kehtestatud maksimaalset piirmäära, kuigi on tõendatud, et kaotsiläinud pagas, mille kohta on väljastatud ainult üks pagasikviitung, on registreeritud rohkem kui ühe reisija kohta?

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/9

—

tuvastada, et komisjoni 27. aprilli 2011. aasta otsus 2011/278/EL, millega määratakse kindlaks kogu liitu hõlmavad üleminekueeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ artikli 10a kohaste tasuta saastekvootide ühtlustatud eraldamiseks (teatavaks tehtud numbri K(2011) 2772 all) (ELT L 130, 17.5.2011, lk 1) on täies ulatuses tühine;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.

Esimene väide:

2.

Teine väide:

3.

Kolmas väide:

4.

Neljas väide:

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/9

—

tühistada nõukogu 23. mai 2001. aasta otsus 2010/299/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, hagejat puudutavas osas;

—

võtta Üldkohtu kodukorra artikli 64 alusel menetlust korraldav meede, millega kohustada nõukogu esitama vaidlustatud otsusega seotud kõik dokumendid hagejat puudutavas osas;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide: rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõigusi

Hageja leiab, et rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „põhiõiguste harta” tagatud põhiõigusi. Põhiõiguste harta artiklis 16 tunnustatakse Euroopa Liidus ettevõtlusvabadust ning artiklis 17 õigust seaduslikul teel saadud omandit Euroopa Liidus kasutada ja iseäranis käsutada. Põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21 tagavad hagejale võrdsuse seaduse ees ning diskrimineerimiskeelu.

Vaidlustatud otsusega välistati hagejal majandustegevusega tegelemine Euroopa Liidus. Sellega seati ohtu tema majanduslik olemasolu. Hageja sõltub nimelt Euroopa Liidust pärinevatest tarnetest.

Puudub avalik huvi piirata hageja ettevõtlusvabadust, õigust omandile, võrdset kohtlemist ning diskrimineerimiskeeldu. Iseäranis puuduvad asjaolud, mis piisavalt põhjendaksid nõukogu otsust ning riivet hageja põhiõigustele. Hageja ei osale nimelt tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast ohtlikus tuumaenergiaalases tegevuses ega tuumarelva kandesüsteemide väljatöötamisel.

2.

Teine väide: ilmselt on valesti hinnatud otsuse aluseks olnud asjaolusid

Ilmselt valesti on hinnatud asjaolusid, millele otsus tugineb. Hageja ei osale tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast ohtlikus tuumaenergiaalases tegevuses ega tuumarelva kandesüsteemide väljatöötamisel.

3.

Kolmas väide: proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

Nõukogu ei ole oma otsuses järginud proportsionaalsuse põhimõtet. Hageja ei saa küll välistada, et mõni tema klientide hulka kuuluv energiatarnija müüs tema teadmata ja rikkudes oma lepingulisi kohustusi transformaatoreid Iraani aatomienergiaorganisatsioonile. Iraani aatomienergiaorganisatsioon oleks siiski võinud sellist liiki transformaatoreid lihtsalt osta ülemaailmselt turult või Euroopa Liidu turult. Vaidlusaluseid keskpinge transformaatoreid toodavad kõik nimekad generaatoritootjad ning neid müüakse kogu maailmas, sealhulgas Iraan. Lisaks müüakse suures mahus ülemaailmsel tasandil kasutatud transformaatoreid, mis võimsuselt vastavad hageja toodetud transformaatoritele.

4.

Neljas väide: rikutud on kaitseõigusi

Rikutud on kaitseõigusi. Vaidlustatud otsuse I lisa punktis 16 asuv põhjendus ei ole hagejale arusaadav ning nõukogu ei ole hagejale ka arusaadavat põhjendust esitanud, mistõttu on rikutud hageja kaitseõigusi ning tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/10

—

tühistada Avaliku Teenistuse Kohtu 10. mai 2011. aasta määrus kohtuasjas F-59/10: Barthel jt vs. Euroopa Kohus, millega apellantide hagi vastuvõetamatuks tunnistati;

—

tunnistada hagi vastuvõetavaks;

—

saata kohtuasi Avaliku Teenistuse Kohtule asja sisuliseks lahendamiseks seaduse kohaselt;

—

otsustada kohtukulude kandmine edaspidi.

1.

Esimene väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust osas, milles Avaliku Teenistuse Kohus rikkus apellantide hagi rahuldamata jätmisega ELTL artiklit 296, Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 36 esimest lauset ja I lisa artikli 7 lõiget 1, kuna ta ei kontrollinud kõiki väidetavaid rikkumisi ega andnud apellantidele võimalust teada saada põhjuseid, miks kohus lükkas tagasi nende väited, et Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjade artikli 90 lõike 2 vastupidine tõlgendamine võrreldes personalieeskirjade artikliga 91 on õigusvastane, ja õiguse esitada Euroopa Kohtule kaebuse teda kahjustava otsuse peale kolme kuu jooksul alates päevast, mil talle see otsus on teatavaks tehtud vastavalt kõnealuse sätte teisele taandele. Kuna Avaliku Teenistuse Kohus ei ole kõiki apellantide tühistamishagis esitatud väiteid ja argumente käsitlenud, on kohus sellega rikkunud kohtumääruse põhjendamise kohustust.

2.

Teise väide kohaselt rikkus Avaliku Teenistuse Kohus õigusnorme osas, milles ta leidis, et 26. oktoobri 2009.aasta otsus, millega apellantide nõue rahuldamata jäeti, on puhtalt vastamata jätmist kinnitav otsus, mis on sisuliselt vaikiv tagasilükkamise otsus, kuigi vastusega hilinemise põhjuseks oli Euroopa Kohtu ühelt talituselt asutusesisese arvamuse äraootamine, et ta saaks kontrollida, kas apellandid vastavad vahetustega töö eest makstava hüvitise saamise nõuetele vastavalt Euroopa Liidu personalieeskirjade artiklile 56a.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/11

—

tühistada nõukogu 23. mai 2001. aasta otsus 2010/299/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/413/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, hagejat puudutavas osas;

—

võtta Üldkohtu kodukorra artikli 64 alusel menetlust korraldav meede, millega kohustada nõukogu esitama vaidlustatud otsusega seotud kõik dokumendid hagejat puudutavas osas;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide: rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga tagatud põhiõigusi

Hageja leiab, et rikutud on Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga (edaspidi „põhiõiguste harta” tagatud põhiõigusi. Põhiõiguste harta artiklis 16 tunnustatakse Euroopa Liidus ettevõtlusvabadust ning artiklis 17 õigust seaduslikul teel saadud omandit Euroopa Liidus kasutada ja iseäranis käsutada. Põhiõiguste harta artiklid 20 ja 21 tagavad hagejale võrdsuse seaduse ees ning diskrimineerimiskeelu.

Vaidlustatud otsusega välistati hagejal majandustegevusega tegelemine Euroopa Liidus. Sellega seati ohtu tema majanduslik olemasolu. Hageja sõltub nimelt Euroopa Liidust pärinevatest tarnetest.

Puudub avalik huvi piirata hageja ettevõtlusvabadust, õigust omandile, võrdset kohtlemist ning diskrimineerimiskeeldu. Iseäranis puuduvad asjaolud, mis piisavalt põhjendaksid nõukogu otsust ning riivet hageja põhiõigustele. Hageja ei osale nimelt tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast ohtlikus tuumaenergiaalases tegevuses ega tuumarelva kandesüsteemide väljatöötamisel.

Lisaks on tegemist isikute segiajamisega. Ettevõtja SATAK, keda on nimetatud vaidlustatud otsuses, ei ole hagejaga sama ettevõtja. Tegemist on kolmanda ettevõtjaga, kes on hagejale võõras. Hageja oskab asjaolu, et ta on kantud otsuse 2010/413/ÜVJP II lisa nimekirja, mis puudutab Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, üksnes tema segiajamisega teise ettevõtjaga, kes kannab nime „SATAK” või sellega sarnast nime.

2.

Teine väide: ilmselt on valesti hinnatud otsuse aluseks olnud asjaolusid

Ilmselt valesti on hinnatud asjaolusid, millele otsus tugineb. Hageja ei osale tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast ohtlikus tuumaenergiaalases tegevuses ega tuumarelva või muu relva kandesüsteemide turustamises ja/või väljatöötamisel.

3.

Kolmas väide: proportsionaalsuse põhimõtte rikkumine

Nõukogu ei ole oma otsuses järginud proportsionaalsuse põhimõtet. Hageja võib internetis märksõnadega „SATAK” ja „Iraani tuumaprogramm” tehtud päringute alusel vaid oletada, et otsuse 2010/413/ÜVJP I lisa A osa punktis 31 viidatud tarne võib puudutada kuut nõukogude tüüpi tiibraketti KH-55(SM), mille Iraan ostis Ukrainalt 2001. või 2002. aastal.

Hagejal puuduvad kaubandussuhted Ukraina riigiettevõtte UkrSpetzExport’iga, samuti ei impordi ta nõukogude tüüpi tiibrakette KH-55(SM) ega muid relvi või relvakandesüsteeme.

Hageja ei ole ettevõtja „SATAK”, keda on nimetatud vaidlustatud otsuse I lisa B osa punktis 31.

4.

Neljas väide: rikutud on kaitseõigusi

Rikutud on kaitseõigusi. Vaidlustatud otsuse I lisa A osa punktis 31 asuv põhjendus ei ole hagejale arusaadav ning nõukogu ei ole hagejale ka arusaadavat põhjendust esitanud, mistõttu on rikutud hageja kaitseõigusi ning tema õigust tõhusale õiguskaitsevahendile.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/12

—

tühistada nõukogu 23. mai 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 503/2011 (1) ja nõukogu 23. mai 2011. aasta otsus 2011/299/ÜVJP (2) hagejat puudutavas osas;

—

mõista kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimese väite kohaselt on kostja teinud ilmse vea, kui leidis, et hagejad vastavad loendisse kandmise kriteeriumidele, kuna

2.

Teise väite kohaselt rikuvad vaidlustatud meetmed hagejate õigust õiglasele menetlusele ja tõhusale kohtulikule kaitsele, kuna

3.

Kolmanda väite kohaselt ei ole kostja piisavalt põhjendanud seda, miks hagejad kanti vaidlustatud meetmete loendisse, ning ta on seeläbi rikkunud kohustust anda konkreetseid selgitusi oma otsuse aluseks olevate tegelike ja konkreetsete põhjuste kohta.

4.

Neljanda väite kohaselt kujutavad vaidlustatud meetmed hagejate omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse põhjendamatut ja ebaproportsionaalset piirangut, kuna

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/13

—

tühistada Euroopa Liidu Väljaannete Talituse 22. juuli 2011 otsus, millega lükati tagasi hageja pakkumused, mille ta esitas pakkumismenetluses nr AO 10340 „Arvutiteenused — tarkvara arendamine ja hooldus ning infotehnoloogiliste rakenduste alane nõustamine ja abi” (ELT 2011/S 66-106099); ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, mille kohaselt eiras kostja olulist vorminõuet, kuna vaidlustatud otsuses ei ole toodud põhjendusi, mida lepingu sõlminud asutus arvesse võttis selle järelduse tegemisel, et hageja pakkumus on ebatavaliselt madal.

2.

Teine väide, mille kohaselt rikkus kostja kohaldatavat, komisjoni määruses (EÜ, Euratom) nr 2342 (1) sätestatud menetluskorda.

3.

Kolmas väide, mille kohaselt kostja rikkus menetlusnorme või võttis otsuse vastu ilma kohase õigusliku aluseta või vähemalt eksis selle otsuse põhjendamisel, kuna hageja selgitustest ei saadud aru ja neile ei vastatud.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/13

—

tunnistada hageja hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

tühistada nõukogu 9. mai 2011. aasta otsus 2011/273/ÜVJP ning selle rakendusaktid, mis jätavad hageja nende isikute ja üksuste loetellu, kelle suhtes kohaldatakse piiravaid meetmeid, ning nõukogu 9. mai 2011. aasta määrus (EL) nr 442/2011 ja selle rakendusaktid osas, milles need puudutavad hagejat;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.

1.

Esimese väite kohaselt on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „Euroopa inimõiguste konventsioon”) artiklites 6 ja 13 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 41 ja 47 ettenähtud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

2.

Teise väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust: hageja heidab nõukogule ette, et põhjendus ei vasta nõuetele, mille täitmiseks on Euroopa Liidu institutsioonid kohustatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6, ELTL artikli 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 alusel.

3.

Kolmandas väites leitakse, et vaidlustatud meetmed piiravad põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt hageja põhiõigusi, iseäranis tema omandiõigust, mis on ette nähtud Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artiklis 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17, tema õigust au ja maine austamisele, mis on tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitega 8 ja 10, ning viimaseks süütuse presumptsiooni, mis on ette nähtud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 48.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/14

—

tunnistada hageja hagi vastuvõetavaks ja põhjendatuks;

—

nõue tühistada nõukogu 9. mai 2011. aasta otsus 2011/273/ÜVJP ja sellele otsusele järgnevad rakendusaktid (ning täpsemalt nõukogu 23. mai 2011. aasta rakendusotsus 2011/302/ÜVJP, mis näeb ette hageja taaskandmise nende isikute loetellu, kelle suhtes kohaldatakse otsuses 2011/273/ÜVJP ettenähtud piiravaid meetmeid, ning nõue tühistada nõukogu 9. mai 2011. aasta määrus (EL) nr 442/2011 ja selle rakendusaktid (täpsemalt nõukogu 23. mai 2011. aasta rakendusmäärus (EL) nr 504/2011 ja selle parandus niivõrd, kui need puudutavad hagejat;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Liidu Nõukogult.

1.

Esimese väite kohaselt on rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „Euroopa inimõiguste konventsioon”) artiklites 6 ja 13 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklites 41 ja 47 ettenähtud kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele.

2.

Teise väite kohaselt on rikutud põhjendamiskohustust: hageja heidab nõukogule ette, et põhjendus ei vasta nõuetele, mille täitmiseks on Euroopa Liidu institutsioonid kohustatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6, ELTL artikli 296 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 41 alusel.

3.

Kolmandas väites leitakse, et vaidlustatud meetmed piiravad põhjendamatult ja ebaproportsionaalselt hageja põhiõigusi, iseäranis tema omandiõigust, mis on ette nähtud Euroopa inimõiguste konventsiooni lisaprotokolli nr 1 artiklis 1 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17, tema õigust au ja maine austamisele, mis on tagatud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklitega 8 ja 10, tema vabadust tegeleda ettevõtlusega ja kaubandusega, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklitega 15 ja 16, ning viimaseks süütuse presumptsiooni, mis on ette nähtud Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis6 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 48.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/14

—

tühistada nõukogu 23. mai 2011. aasta rakendusotsuse 2011/300/ÜVJP, millega rakendatakse otsust 2011/137/ÜVJP piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Liibüas (ELT L 136, 24. mai 2011, lk 85) II lisa täies ulatuses;

—

mõista kõik kohtukulud välja nõukogult.

1.

Esimene väide, et otsuse vastuvõtmisel on rikutud menetlusnorme. Hageja sõnul ei ole vaidlustatud otsuse vastuvõtmisel järgitud nõukogu 28. veebruari 2011. aasta otsuse 2011/137/ÜVJP piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Liibüas (ELT L 58, lk 53) artikli 1 lõikes 2 ja ELTL artikli 296 kolmandas lõigus ette nähtud menetlusnorme.

2.

Teine väide, et otsuse põhjendus ei ole piisav. Hageja heidab komisjonile ette stereotüüpse põhjenduse esitamist, mis ei võimalda otsuse adressaadil mõista otsuse vastuvõtmise põhjuseid ega Üldkohtul teostada kohtulikku kontrolli akti õiguspärasuse üle. Põhjendus, mille kohaselt hageja on Libyan African Investment Portfolio — kelle suhtes on võetud piiravad meetmed — tütarettevõtja ja omanik, ei ole piisav.

3.

Kolmas väide, et on rikutud kaitseõigusi, kuna ei ole tõendatud, et kaitseõigusi oleks järgitud ning hagejale oleks antud võimalus enne tema nimekirja kandmist oma õigusi kaitsta.

4.

Neljas väide, et on rikutud ELL artiklit 27. Hageja väidab, et nõukogu 23. märts 2011. aasta otsuse 2011/178/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2011/137/ÜVJP piiravate meetmete kohta seoses olukorraga Liibüas (ELT L 78, lk 24) punktis 2 viidatud otsus 2011/137/ÜVJP on vastu võetud ELL artikli 27 lõiget 1 rikkudes.

5.

Viies väide, et on tegemist ilmse hindamisveaga, kuna hageja on tsiviillennunduse ettevõtja, kelle tegevuse eesmärk on reisijate ja kauba vedu; vaidlustatud otsusega külmutatakse aga hageja ressursid vaid selle põhjendusega, et investeerimisfondide kaudu kuulub see ettevõtja Liibüa riigile.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/15

—

tühistada nõukogu 20. juuni 2011. aasta määrus (EL) nr 588/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 765/2006, mis käsitleb president Lukašenko ja teatavate Valgevene ametnike vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2011 L 161, lk 1), hagejat puudutavas osas;

—

tühistada nõukogu 20. juuni 2011. aasta otsus 2011/357/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/639/ÜVJP teatavate Valgevene ametnike vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT 2011 L 161, lk 25), hagejat puudutavas osas, ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostja ei täitnud kohustust nõuetekohaselt põhjendada hageja lisamist nende isikute nimekirja, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse.

2.

Teine väide, et kostja rikkus kaitseõigusi ja õigust õiglasele kohtupidamisele, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13, kuna:

3.

Kolmas väide, et kostja tegi ilmseid hindamisvigu, kui ta vaidlustatud meetmetes järeldas, et hageja on Valgevene suurim kaitsetööstuse toodete eksportija/importija, mistõttu on ta kuidagi seotud rahvusvaheliste valimisstandardite rikkumises või Valgevene kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni vastu suunatud ebaseaduslikus käitumises.

4.

Neljas väide, et kostja rikkus õigust omandile, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni 1. protokolli artiklis 1, tehes seda põhjendamatul ja ebaproportsionaalsel viisil ja ümberlükkamatuid tõendeid esitamata.

5.

Viies väide, et kostja rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta kehtestas ebaproportsionaalse piirangu hageja põhiõigustele, esitamata nõuetekohaseid menetluslikke tagatisi ja ümberlükkamatuid tõendeid.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/15

—

tühistada nõukogu 20. juuni 2011. aasta määrus (EL) nr 588/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 765/2006, mis käsitleb president Lukašenko ja teatavate Valgevene ametnike vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2011 L 161, lk 1), hagejat puudutavas osas;

—

tühistada nõukogu 20. juuni 2011. aasta otsus 2011/357/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/639/ÜVJP teatavate Valgevene ametnike vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT 2011 L 161, lk 25), hagejat puudutavas osas, ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostja ei täitnud kohustust nõuetekohaselt põhjendada hageja lisamist nende isikute nimekirja, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse.

2.

Teine väide, et kostja rikkus kaitseõigusi ja õigust õiglasele kohtupidamisele, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13, kuna:

3.

Kolmas väide, et kostja rikkus õigust omandile, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni 1. protokolli artiklis 1, tehes seda põhjendamatul ja ebaproportsionaalsel viisil ja ümberlükkamatuid tõendeid esitamata.

4.

Neljas väide, et kostja rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta kehtestas ebaproportsionaalse piirangu hageja põhiõigustele, esitamata nõuetekohaseid menetluslikke tagatisi ja ümberlükkamatuid tõendeid.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/16

—

tühistada nõukogu 20. juuni 2011. aasta määrus (EL) nr 588/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 765/2006, mis käsitleb president Lukašenko ja teatavate Valgevene ametnike vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2011 L 161, lk 1), hagejat puudutavas osas;

—

tühistada nõukogu 20. juuni 2011. aasta otsus 2011/357/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/639/ÜVJP teatavate Valgevene ametnike vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT 2011 L 161, lk 25), hagejat puudutavas osas, ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostja ei täitnud kohustust nõuetekohaselt põhjendada hageja lisamist nende isikute nimekirja, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse.

2.

Teine väide, et kostja rikkus kaitseõigusi ja õigust õiglasele kohtupidamisele, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13, kuna:

3.

Kolmas väide, et kostja tegi ilmseid hindamisvigu, kui ta vaidlustatud meetmetes järeldas, et hageja on kuidagi seotud Lukašenko režiimi rahastamisega, või mingil moel osales rahvusvaheliste valimisstandardite rikkumises või kodanikuühiskonna ja demokraatliku opositsiooni vastu suunatud ebaseaduslikus käitumises või vahendite, mida võidakse kasutada siserepressioonideks, importimises Valgevenesse.

4.

Neljas väide, et kostja rikkus õigust omandile, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni 1. protokolli artiklis 1, tehes seda põhjendamatul ja ebaproportsionaalsel viisil ja ümberlükkamatuid tõendeid esitamata.

5.

Viies väide, et kostja rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta kehtestas ebaproportsionaalse piirangu hageja põhiõigustele, esitamata nõuetekohaseid menetluslikke tagatisi ja ümberlükkamatuid tõendeid.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/17

—

tühistada nõukogu 20. juuni 2011. aasta määrus (EL) nr 588/2011, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 765/2006, mis käsitleb president Lukašenko ja teatavate Valgevene ametnike vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT 2011 L 161, lk 1), hagejat puudutavas osas;

—

tühistada nõukogu 20. juuni 2011. aasta otsus 2011/357/ÜVJP, millega muudetakse otsust 2010/639/ÜVJP teatavate Valgevene ametnike vastu suunatud piiravate meetmete kohta (ELT 2011 L 161, lk 25), hagejat puudutavas osas, ja

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et kostja ei täitnud kohustust nõuetekohaselt põhjendada hageja lisamist nende isikute nimekirja, kelle suhtes piiravaid meetmeid kohaldatakse.

2.

Teine väide, et kostja rikkus kaitseõigusi ja õigust õiglasele kohtupidamisele, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 47 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklites 6 ja 13, kuna

3.

Kolmas väide, et kostja tegi ilmseid hindamisvigu, kui ta väitis, et hageja on kuidagi seotud President Lukašenko ja tema perekonnaga, et ta on President Lukašenko peamine majandusnõunik, et ta on Lukašenko režiimi võtmerahastaja, ning et BelTechExport on ettevõte, mida juhib hageja ning mis on Valgevene suurim kaitsetööstuse toodete eksportija/importija.

4.

Neljas väide, et kostja rikkus õigust omandile, mis on ette nähtud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 17 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni 1. protokolli artiklis 1, tehes seda põhjendamatul ja ebaproportsionaalsel viisil ja ümberlükkamatuid tõendeid esitamata.

5.

Viies väide, et kostja rikkus proportsionaalsuse põhimõtet, kuna ta kehtestas ebaproportsionaalse piirangu hageja põhiõigustele, esitamata nõuetekohaseid menetluslikke tagatisi ja ümberlükkamatuid tõendeid.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/17

—

tühistada komisjoni 27. mai 2011. aasta otsus jätta võtmata hüvitamismeetmed pärast seda, kui Euroopa ombudsman otsustas, et komisjoni poolt 2006. aasta novembris tehtud otsus taha valik kolmanda ettevõtja kaupade ja teenuste kasuks ei ole kooskõlas vastavate liidu hanke-alaste õigusaktidega;

—

mõista komisjonilt hageja kasuks välja kahjuhüvitis 2006. aasta novembri otsuse mõju neutraliseerimiseks;

—

mõista komisjonilt hageja kasuks välja 1 miljon eurot, et hüvitada võimaluse minetamine osaleda pakkumismenetluses, mille komisjon otsustas tühistada;

—

mõista komisjonilt hageja kasuks välja 1 miljon eurot intellektuaalomandi õiguste lubatud kasutamise eest;

—

mõista komisjonilt hageja kasuks välja 10 miljonit eurot hüvitisena mitterahalise kahju eest, mis seisnes maine ja usaldusväärsuse kahjustamises;

—

kohustada komisjoni avaldama avaliku teadaande, milles teavitatakse turge ja kõiki CIRCA-st (IT-programm, mis võimaldab eri kohtades asuvate töötajate või isikute gruppide elektronilise koostöö) huvitatud kasutajaid, et see ei ole vananenud süsteem, et Alfresco Software Ltd väljatöötatud süsteem ei ole eelistatud ja et kasutajatel on vabadus valida, kas asendada CIRCA enda valitud süsteemiga; ja

—

mõista hageja kohtu- ja muud käesoleva hagiga seotud kulud välja komisjonilt isegi siis, kui käesolev hagi jäetakse rahuldamata.

1.

Esimese õigusväite kohaselt on komisjon rikkunud finantsmääruse (1) artiklitest 27, 88, 89 ja 91 ning rakendusmääruse (2) artiklitest 116, 122 ja 124 tulenevat kohustust kuulutada välja avatud või piiratud pakkumismenetlus.

2.

Teise õigusväite kohaselt on komisjon rikkunud diskrimineerimise keelu põhimõtet ja võrdse kohtlemise põhimõtet.

3.

Kolmanda õigusväite kohaselt on komisjon rikkunud hea halduse põhimõtet ja põhjendamiskohustust.

4.

Neljanda õigusväite kohaselt on komisjon võimu kuritarvitanud.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/18

—

esiteks tunnistada komisjoni 27. juuni 2011. aasta määrus (EL) nr 627/2011 kehtetuks;

—

teiseks tuvastada komisjonipoolne rikkumine, kuna ta ei näinud ette piisavat tähtaega komisjoni 27. juuni 2011. aasta määruse (EL) nr 627/2011 avaldamise ja jõustumise vahel, ning mõista hagejatest äriühingute kasuks hüvitisena välja järgmised summad:

—

alternatiivse võimalusena tuvastada komisjoni mittesüüline vastutus, kuna ta ei näinud ette piisavat tähtaega komisjoni 27. juuni 2011. aasta määruse (EL) nr 627/2011 avaldamise ja jõustumise vahel, ning mõista hagejatest äriühingute kasuks hüvitisena välja järgmised summad:

—

igal juhul mõista Euroopa Komisjonilt välja kohtukulud ja 10 000 euro suurune summa hagejatest äriühingute õigusabikulude katmiseks.

1.

Esimese väite kohaselt esineb olulisi puudusi järeldustes, millele komisjon jõudis enne otsuse tegemist: nende puuduste tõttu muutusid aluseks võetud faktilised asjaolud ebatäpseks.

2.

Teise väite kohaselt on rikutud õiguspärase ootuse põhimõtet, kuna vaidlustatud määruse kohese jõustumise tõttu ei saanud hagejad oma tegevust sellega kohandada.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/19

—

tühistada vaidlustatud otsus ja teha asjas sisuline otsus, kuivõrd Avaliku Teenistuse Kohus

—

mõista esimese astme ja apellatsioonimenetluse kulud välja A. Kalmárilt.

1.

Esimene väide, et rikutud on keeldu otsustada ne ultra petita ja kaitseõigusi. Apellandi arvates hindas Avaliku Teenistuse Kohus väiteid, mida A. Kalmár ei olnud esitanud.

2.

Teine väide, et vaidlustatud otsuste seaduspärasuse hindamisel on lähtutud väärast õiguslikust arusaamast. Avaliku Teenistuse Kohus on vääralt kohaldanud eelkõige hoolitsus- ja põhjendamiskohustust.

3.

Kolmas väide, et Avaliku Teenistuse Kohus on tühistamistaotluse eseme osas lähtunud väärast õiguslikust arusaamast. Avaliku Teenistuse Kohus oleks pidanud 18. juuli 2009. aasta otsuse kvalifitseerima ebasoodsaks otsuseks, mis on samuti allutatud kohtulikule kontrollile.

4.

Neljas väide, et Avaliku Teenistuse Kohus tegi mitmeid vigu, leides, et Europol „ei arvestanud” või „ei arvestanud vajalikul määral” teatavaid „olulisi faktilisi asjaolusid, mida ei saa jätta tähelepanuta”.

5.

Viies väide, et vaidlustatud otsust ei ole piisavalt põhjendatud.

6.

Kuues väide, et kahju hüvitis on alusetult määratud.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/20

—

Tühistada otsused, millega määrati kindlaks palgaastmetele AD13 ja AD14 edutamise künnised 2010. ja 2011. aasta edutamise raames ning mis avaldati haldusteatajates nr 3-2010, 65-2010 ja 76-2010;

—

tühistada 2010. aasta edutamise raames palgaastmetele AD13 ja AD14 edutatud ametnike nimekiri, mis avaldati haldusteatajas nr 65-2010, osas milles see nimekiri põhines õigusvastastel edutamiskünnistel, ning tühistada komisjoni vaikimisi tehtud otsus keelduda edutamast rohkem teisi ametnikke palgaastmetele AD12 või AD13;

—

tühistada vajalikus osas otsused, millega jäeti hagejate kaebused rahuldamata;

—

mõista kohtukulud välja Euroopa Komisjonilt.

1.10.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 290/20

—

tühistada komisjoni teenistuslepingute sõlmimise pädevusega asutuse otsus, millega öeldi üles hageja tähtajatu tööleping ning vajalikus osas tühistada kaebuse rahuldamata jätmise otsus;

—

mõista kohtukulud välja komisjonilt.