19.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 325/1

—

on kindlal seisukohal, et globaalne terrorismioht kujutab endast suurt ohtu demokraatiale, inimõigustele ning majandus- ja sotsiaalarengule kogu rahvusvahelises kogukonnas;

—

rõhutab, et ELi terrorismivastase strateegia rakendamisel on kesksel kohal piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, kes vastutavad eelkõige ennetamise samba elluviimise ning tulevaste terrorismi- ja radikaliseerumisvastaste algatuste eest liikmesriikides;

—

tunnustab ELi radikaliseerumisvastast strateegiat, mida rakendatakse koos ELi terrorismivastase strateegiaga, aga rõhutab, et neid tuleb kohalikul kogemusel ja mõistmisel põhinedes rakendada ka kohalikul tasandil, arendades kogukonna teabe selgeid raamistikke ja tagades kohalikele omavalitsustele vajadusel toetuse ja ressursid vägivaldse radikaliseerumise vastaste projektide elluviimiseks; rõhutab, et piirkondliku ja kohaliku tasandi avaliku halduse rolli terrorismi ja vägivaldse radikaliseerumise ennetamises tuleks juhtida koostöös ELi ja liikmesriikide valitsustega;

—

soovitab, et liikmesriikides korraldataks kohalikul tasandil avalik konsulteerimine, et saavutada mitmekülgne arusaam terrorismi ja ekstremismi poole tõmbavate põhjuste kohaliku tasandi kogemustest ja kontseptsioonidest. Liikmesriigid peaksid tagama, et ka neil, kes harilikult kohaliku demokraatia protsessides ei osale, oleks võimalus konsulteerimises osaleda ja oma panus anda;

—

tervitab teist vastastikust eksperdihinnangut kriisijuhtimise kavade kohta, mida Euroopa Komisjon praegu ellu viib; kutsub Euroopa Komisjoni siiski üles tagama, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oleks nimetatud hinnangus ulatuslik ja aktiivne roll;

—

kutsub Euroopa Liitu üles tagama, et terrorismivastases võitluses võetaks otseselt arvesse võrdõiguslikkust ja inimõigusi ning tagataks, et sekkumine ei tooks mõne kogukonna jaoks kaasa negatiivseid kogemusi, mis tekitaks võõrandumist ning põhjusi ekstremismi poole kaldumiseks.

Raportöör

:

Graham TOPE (UK/ALDE), Londoni Suttoni linnaosavalitsuse ja Londoni politseiameti liige

1.

on kindlal seisukohal, et globaalne terrorismioht kujutab endast suurt ohtu demokraatiale, inimõigustele ning majandus- ja sotsiaalarengule kogu rahvusvahelises kogukonnas;

2.

tunnistab, et paratamatult keskendub tähelepanu Al Qaedast inspireeritud terrorismile ja vägivaldsesse ekstremismi kaldumisele meie kogukondades; komitee meenutab siiski, et mitmed hiljutised terrorismiaktid on sooritanud inimesed, kes on sündinud ja kasvanud riigis, kus nad akti toime panid, või mujal ELis, tihti vastureaktsiooniks selle riigi siseolukorrale, kus akt toime pandi, ning religioon ei pruukinud olla peamine põhjus. Regioonide Komitee tunnistab siiski, et Al Qaedast inspireeritud terrorism on peamine julgeolekuprobleem, millega ELi täna vastamisi seisab;

3.

leiab, et ELi terrorismivastane töö peaks olema suunatud kahele järgmisele aspektile: otsene võitlus terrorismiga ning ennetustegevus. Mida varem on võimalik purustada terroriteoni viiv põhjuste ahel, seda parem. Antud juhul võib olla suureks abiks teadusuuringute tõhustamine nende põhjuste ja ajendite kohta, mis sunnivad inimesi terroritegusid toetama, rahastama või neis osalema;

4.

tunnistab, et terrorismi puhul ei saa ignoreerida usuga seonduvaid aspekte. Sõnumit, et terroritegusid pole võimalik millegagi õigustada, tuleb veelgi enam levitada;

5.

on seepärast seisukohal, et EL peab algatama ja toetama tegevust, mille eesmärk on vähendada terrorismi usulise ja kultuuridialoogi abil;

6.

leiab, et terrorismi ennetamisel on eriti oluline ELi koostöö teiste riikidega. Tuleb tugevdada tõhustatud strateegiaid kõnealuse koostöö tarvis nii teabevahetuse kui ka politsei- ja tollikoostöö valdkonnas;

7.

rõhutab, et ELi terrorismivastase strateegia rakendamisel on kesksel kohal piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused, kes vastutavad koos inimeste ja vara kaitse valdkonnas pädevust omavate riigi ja piirkondlike õiguskaitsepartneritega eelkõige ennetamise samba elluviimise ning tulevaste terrorismi- ja radikaliseerumisvastaste algatuste eest liikmesriikides;

8.

juhib tähelepanu märkimisväärsetele edusammudele kolme ülejäänud samba (kaitsmine, jälitamine ja reageerimine) rakendamisel liikmesriikides pärast 2002. aasta raamotsust. Lisaks tervitab komitee käesoleva terrorismivastase võitluse tõhustamise algatuse raames tehtud ettepanekuid luua õiguslik alus terrorismivastase strateegia aspektidele, sh tunnistada kuriteoks terroristide koolitamine ja värbamine ning avalik õhutamine terroriakti toimepanemisele, püüda ära hoida lõhkeainete kasutamist terroristide poolt, kasutada õiguskaitse valdkonna uuringutes lennuettevõtjate teavet reisijate kohta, ennetada ja karistada terrorismi rahastamist ning tunnistada vajadust tehnoloogiaalase uurimis- ja arendustegevuse järele, et toetada kogu ELi territooriumil politseinike jõupingutusi, mis on suunatud kodanike kaitsmisele terrorirünnakute eest;

9.

märgib siiski, et EL peaks terrorismivastase võitluse tõhustamises suurendama investeeringuid ennetuse sambasse koos liikmesriikide, õiguskaitseametite ning piirkondlike ja kohalike omavalitsustega ning neist sõltuvate julgeolekuüksustega. Terrorismi ja vägivaldse ekstremismi ennetamist ei ole võimalik saavutada ainuüksi õigusaktide ja õiguskaitsega. Pealegi ei ole karistusmeetmed üksi tõhusad ning jõupingutused peavad keskenduma heade tulevikuväljavaadete loomisele ja ühiskonnas oma koha andmisele neile inimestele, kes on radikaliseerumise ja terroriaktide läbiviimiseks värbamise suhtes eriti vastuvõtlikud;

10.

leiab, et terrorismi vastu võitlemisel on oluline ennetustöö, mis põhineb nende teguritega tegelemisel, mis on tihedalt seotud radikaliseerumisega ja soodustavad seda ning võivad viia terroriaktideni;

11.

tunnistab, et terrorism on oma loomult ja tekkelt tihti ülemaailmne. Komitee märgib siiski, et kodanikud ja kogukonnad tajuvad terrorismi mõju otseselt ning reaalsel ja individuaalsel viisil. Vägivaldse ekstremismi akti kavandajad ja toetajad elavad ning tegutsevad vabalt Euroopa kodanike ja residentidena meie kogukondades ning kasutavad kohalikke teenuseid, osalevad kohalikus demokraatias ja suhtlevad kohalike inimestega. ELi kogemusele tuginedes tunnistavad liikmesriigid seega vajadust analüüsida põhjalikult põhjuseid ja protsessi, mis lükkab Euroopa kodanikke vägivaldse ekstremismi ja Al Qaeda rühmituse poole, et seda nähtust mõista ja selle vastu võidelda;

12.

leiab, et võitluseks vägivaldse radikaliseerumisega on vaja tegutseda sihipäraselt kohalikul tasandil. Kaitsetutele rühmadele lähemal seisvatel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on eriti oluline roll ELi elanike võimalikult suure sotsiaalse kaasatuse tagamisel, mille puhul kedagi ei diskrimineerita ning luuakse rahumeelne ja demokraatlik õhkkond;

13.

tuletab meelde, et 2003. aastal anti Euroopa Nõukogu kongressil konkreetsed soovitused kohalike omavalitsuste rolli kohta võitluses terrorismiga;

14.

tervitab Euroopa Komisjoni pingutusi suunata tähelepanu terrorismivastase strateegia ennetamise sambale ja tervitab samuti kavatsust avaldada 2008. aastal teatis vägivaldse radikaliseerumisega võitlemise kohta. Komitee märgib siiski, et ennetamine kujutab endast märkimisväärset muutust terrorismivastaste ametite töös ja et see nõuab teadmisi, kogemusi ning koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega;

15.

toetab Euroopa Liidu algatust kuulutada 2008. aasta Euroopa kultuuridevahelise dialoogi aastaks, kuna see on suurepärane võimalus edendada tõhusat dialoogi, sallivust ning mõistmist eri kultuuride, ühiskondade ja religioonide vahel;

16.

rõhutab, et piirkondliku ja kohaliku tasandi avaliku halduse rolli terrorismi ja vägivaldse radikaliseerumise ennetamises tuleks juhtida koostöös ELi ja liikmesriikide valitsustega. Seega soovitab komitee, et igas liikmesriigis loodaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võrgustikud koostöös riiklike valitsuste, politsei ja kohalike omavalitsustega (koos piirkondlike üksustega, kellel on inimeste ja vara kaitse valdkonnas ainupädevus), et soodustada parimate tavade vastastikust tutvustamist sotsiaalse kaasatuse valdkonnas ning kujundada professionaalne teemakäsitlus selle kohta, kuidas kohalikul tasandil tekkivat vägivaldset ekstremismi ära tunda ja seda nähtust mõista;

17.

soovitab, et liikmesriikides korraldataks kohalikul tasandil avalik konsulteerimine, et saavutada mitmekülgne arusaam terrorismi ja ekstremismi poole tõmbavate põhjuste kohaliku tasandi kogemustest ja kontseptsioonidest. Liikmesriigid peaksid tagama, et ka neil, kes harilikult kohaliku demokraatia protsessides ei osale, oleks võimalus konsulteerimises osaleda ja oma panus anda;

18.

kavatseb käesolevat arvamust täiendada, aidates Euroopa Komisjonil ja terrorismivastase võitluse koordinaatoril koostada praktilised juhised, kus on kirjas nende piirkondade head tavad, kus viiakse ellu osalus- ja partnerlusprojekte radikaliseerumise vastu võitlemiseks;

19.

teeb ettepaneku, et Regioonide Komitee korraldaks igal aastal toimuva ürituse, et lihtsustada üleeuroopalise tasandi strateegilist õppimist kogemuste vahetamise kaudu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel ning toetada kohalike terrorismi ja vägivaldse ekstremismi ennetamise algatuste arengut;

20.

tunnustab ELi radikaliseerumisvastast strateegiat, mida rakendatakse koos ELi terrorismivastase strateegiaga, aga rõhutab, et neid tuleb kohalikul kogemusel ja mõistmisel põhinedes rakendada ka kohalikul tasandil, arendades kogukonna teabe selgeid raamistikke ja tagades kohalikele omavalitsustele vajadusel toetuse ja ressursid vägivaldse radikaliseerumise vastaste projektide elluviimiseks;

21.

soovitab võtta vastu Prümi lepingu, mis käsitleb piiriülest koostööd terrorismivastases võitluses;

22.

kutsub liikmesriike ja politseid üles arendama selgeid ja turvalisi süsteeme, et vahetada teavet kohalike ja piirkondlike partnerite (sh kohalikud ja piirkondlikud politseiüksused) ning terrorismivastase võitluse ja vägivaldse radikaliseerumise ennetamise üksuste vahel;

23.

rõhutab, et kogukonna teabe kogumise praeguste süsteemide puhul tuleb kindlasti arvestada turvalisuse suurendamist, kodanike põhiõigusi ning kohalike partnerite ja politsei vahetatava teabega seotud andmekaitset. Kodanikele tuleb anda võimalus anonüümselt teavitada kohalikke ametiasutusi ja politseid võimalikest terrorirünnakutest;

24.

peab samuti oluliseks, et kogukonna teabega seoses oleksid selged piirid politsei, politseiametite ja kohalike omavalitsuste vahel; et loodaks süsteemid, mis tagavad kohalikele ja piirkondlikele partneritele kindlustunde, et osalemine ei too kaasa kahjulikke mõjusid kogukonna suhetele; et teabeallikad oleksid kaitstud ja partnerid, kes ei ole politsei, oleksid vabatahtlikus täiendavas rollis;

25.

teeb Euroopa Liidule ettepaneku koostada suunised toetamaks teabevahetuse arengut ja tagamaks, et süsteemid oleksid tugevad, õiglased ja turvalised;

26.

kutsub liikmesriike üles aitama kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel luua tihedamaid töösuhteid politsei (nii riigi kui ka piirkonna tasandil) ja kriminaalõigusametitega, et viia ellu radikaliseerumisvastase võitluse projekte ning et projektide loomine ja suunamine põhineks põhjalikel teadmistel, kasutades politseiteavet ning kohalikke ja piirkondlikke teadmisi ja kogemusi;

27.

soovitab toetada kultuuridevahelist dialoogi ja sotsiaalse kaasatuse kava elluviimist kohalikul tasandil, et vältida radikaliseerumist ja vägivalda;

28.

tunnistab, et liikmesriikide eraldatavad vahendid sõltuvad olemasolevast teabest. Komitee rõhutab siiski, et kogukondade pidev pühendumus on jätkuvalt vajalik, et uurida käimasolevate projektide tõhusust, luua terrorismivastase võitluse osas kodanike, õiguskaitseametite ja valitsuste vahel pikaajaline suhe ning võtta arvesse muutuvaid seisukohti ja demograafilisi muutusi. Vastavalt tuleks kohandada allikate ja projektide fookust;

29.

soovitab, et liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused arendaksid projekte kogukondadega, et õõnestada vägivaldse ekstremismi ideoloogiat ja toetada ühiskonnas üldiselt tunnustatavaid vaateid. Selliseid projekte peaks toetama tugev professionaalne juhtimine ja tõhususe hindamiseks tuleks neid eraldi analüüsida. Seega teeb Regioonide Komitee ettepaneku, et liikmesriigid ning kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused määraksid ühisel kokkuleppel kohalikul tasandil juhtfiguurid, kes esindavad ühiskonna üldisi tõekspidamisi, et muuta vägivaldsed radikaalid ebausaldusväärseks ja pakkuda kõnealuste ekstremistide sõnumite asemel veenvat alternatiivi;

30.

märgib, et üks terrorismi tuntud põhjustest on rahulolematus ühiskonnaga ning võimetuse ja tõrjutuse tunne. Hästi toimivas demokraatlikus ühiskonnas väheneb oht, et terrorismiideed ja terrorivõrgustik kinnistuvad ning levima hakkavad. Regioonide Komitee leiab seetõttu, et terrorismivastases võitluses on eriti oluline demokraatia tõhustamiseks tehtav töö ning kodaniku- ja poliitiliste õiguste järgimine;

31.

tunnistab, et terminoloogia on keeruline ja tundlik küsimus ning nõuab radikaliseerumisvastaste algatuste juhtidelt märkimisväärseid teadmisi ja uurimist;

32.

soovitab, et liikmesriigid ja piirkondlikud omavalitsused toetaksid haavatavaid kohalikke institutsioone, nagu koolid, täienduskoolituskeskused, ülikoolid, mošeed ja religioossed institutsioonid, et teha kindlaks vägivaldse radikaliseerumise tegevus nimetatud asutustes. Siis saaks radikaliseerujaid lõhestada ja toetada vägivaldsele radikaliseerumisele vastuvõtlikke inimesi, pakkudes ekstremistide häältele vastukaaluks positiivseid ja paeluvaid alternatiive;

33.

soovitab, et liikmesriigid teeksid tihedat koostööd vanglate ning tingimisi karistatutele ja rehabiliteeritutele teenuseid osutavate asutustega, et määrata kindlaks, takistada ja heidutada kinnipeetud vägivaldseid radikaale;

34.

on seisukohal, et selliste projektide elluviimine peaks olema piirkondlikult kooskõlastatud politsei ja politseiametitega ning selle üle peaksid järelevalvet teostama kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused või samaväärsed asutused, kes esitavad keskvalitsusele arengu hindamise aruandeid;

35.

peab oluliseks, et Euroopa Liit, liikmesriigid ja politsei arendaksid kõnealuste projektide toetamiseks ELi võrgustikke (mis hõlmaksid piirkondlikke politseiüksusi, kelle pädevuses on inimeste ja vara kaitse, või terrorismivastase võitluse üksusi), et luua head tavad, suunised, toetus ja koolitus kohapealse rakendamise eest vastutavatele isikutele;

36.

tunnistab, et liikmesriikides terrorismi ennetamise strateegiate elluviimisel on otsustava tähtsusega kohalike ja piirkondlike omavalitsuste juhi roll;

37.

soovitab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused suurendaksid tugeva juhtimise tagamisega kogukonna suutlikkust vägivaldsetele ekstremistidele vastu seista. Seepärast soovitab komitee, et omavalitsused peaksid püüdma:

38.

on seisukohal, et läbipaistev ja vastutust kandev politseiamet on alus usalduse ja usaldusväärsuse loomisel terrorismi vastu võitlemisel ning terrorismivastaste operatsioonide toetuseks avaliku toetuse loomisel ning riiklikul ja kohalikul tasandil vägivaldse ekstremismiga tegelemisel. Seega teeb Regioonide Komitee ettepaneku, et nii liikmesriigid kui ka piirkondlikud omavalitsused, kelle pädevuses on inimeste ja vara turvalisus ja kaitse ning kellel on terrorismivastase võitluse üksused, kaaluksid viise, kuidas tugevdada kohalikul tasandil politsei vastutust, otsides vajadusel tuge Euroopa tasandi ja rahvusvahelistelt partneritelt ning neilt õppides;

39.

kutsub Euroopa Komisjoni üles pakkuma viise, kuidas ta saaks aidata liikmesriikidel kaaluda terrorismivastase võitluse läbivaks muutmist kogu politseiametis, lihtsustades vajadusel õppimist liikmesriikide ja vastavate jõudude vahel;

40.

tunnistab sellise politseiameti olulisust, mis peegeldab rahvastiku mitmekülgsust, sest see loob usaldust ja usaldusväärsust ning avab positiivsed teabevahetuskanalid politsei ja avalikkuse vahel. Regioonide Komitee on seega seisukohal, et liikmesriikide kohalikul tasandil tuleks lihtsustada positiivset arutelu politsei mitmekülgsuse ja võrdsete võimaluste edendamise üle;

41.

tervitab teist vastastikust eksperdihinnangut kriisijuhtimise kavade kohta, mida Euroopa Komisjon praegu ellu viib;

42.

kutsub Euroopa Komisjoni siiski üles tagama, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel oleks nimetatud hinnangus ulatuslik ja aktiivne roll. Õppides 2005. aasta juuli Londoni pommirünnakutest, tuleks tagada, et kiiremas korras loodaks selge vastutuse jagunemine ja käsuahel erinevate ametite ja asutuste vahel, kes peavad kriisikavasid ette valmistama ja tagama hädaabiteenused;

43.

toetab kindlalt selliste liitude võrgustike loomist, mis tagavad terrorismirünnakute ohvrite toetamise, ja tunnistab Regioonide Komitee rolli liikmesriikide vahelise õppimise lihtsustamises;

44.

tervitab kavasid tagada tehniliste lahenduste uurimise ja arendamise toetamine, et aidata politseijõududel kogu Euroopa Liidus kodanikke terroriaktide eest kaitsta; kutsub Euroopa Liitu üles toetama tehnoloogilisi lahendusi kõigis neljas sambas, sh Interneti muutmine ekstremistidele vaenulikuks kohaks, laiendades võitluse levikut õiguskaitse valdkonnast väljapoole. Seepärast kutsub Regioonid Komitee liikmesriike üles tagama selliste arenguprojektide jaoks vajalikud ressursid;

45.

kutsub liikmesriike üles looma koostöömehhanisme vastavalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste julgeolekualasele pädevusele, nii et nad saaksid oma pädevuse raames tagada avaliku julgeoleku ülerahvastatud kohtades, eriti seoses terrorismiohu lisamisega kavandamise protsessidesse;

46.

kutsub Euroopa Liitu üles tagama, et terrorismivastases võitluses võetaks otseselt arvesse võrdõiguslikkust ja inimõigusi ning tagataks, et sekkumine ei tooks mõne kogukonna jaoks kaasa negatiivseid kogemusi, mis tekitaks võõrandumist ning põhjusi ekstremismi poole kaldumiseks.

19.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 325/6

—

peab vajalikuks suurendada energiatõhusust tehnoloogilise uuendustegevuse ja keskkonnasõbralike transpordivõimaluste loomise teel; transport tuleks väliskulude arvesse võtmise teel juhtida iga transpordivajaduse jaoks kõige keskkonnasõbralikuma ja energiatõhusama transpordiliigi suunas;

—

leiab, et Euroopa Liidus tuleks kehtestada üks ühine raudteeliikluse juhtimise keel;

—

on seisukohal, et kuna raudtee kaubavedude jaoks kasutatakse suures ulatuses samu rööpaid kui reisijateveo jaoks, võib see mõnikord pärssida mõlema süsteemi tõhusust ja usaldusväärsust nii tiheda asustusega piirkondades kui ka piirkondadevahelises liikluses. Euroopa Liit peaks tegema liikmesriikidega selliste kitsaskohtade tuvastamisel koostööd ja aitama kaasa nende kõrvaldamisele, püüdes praeguseid ja tulevasi raudteeinfrastruktuure maksimaalselt ära kasutada. Pikemas perspektiivis peaksid Euroopa Liit ja liikmesriigid aitama kaasa eraldi raudteevõrgustiku ehitamisele kauba- ja reisijateveo jaoks (eeldusel, et takistuseks ei saa vajaliku maa puudumine), eelkõige võrgu kõige rohkem koormatud osades;

—

leiab, et linnatranspordi kavandamine, eelkõige seoses kaubaveosüsteemidega, eeldab kohalikelt omavalitsustelt erilist toetust. Kohalikud omavalitsused peavad püüdma vedusid linnapiirkondades nii keskkondlikust kui ka majanduslikust seisukohast tõhusamalt korraldada;

—

on seisukohal, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võib olla oluline roll jätkusuutliku kaubaveopoliitika elluviimisel, kui nad arendavad ja täiustavad siseveesadamaid, sh mitmeliigilise transpordi rajatisi;

—

märgib, et raudteede ja mereteede vahel on vaja paremaid ühendusi, mis praegu on mõnes kohas veel ebatõhusad; ning toetab logistiliste lahenduste väljatöötamist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt sisemaa piirkondades, käivitades logistikaplatvorme ja luues nn kuivi sadamaid, mis on põhivahendid, millega parandada globaalse kaubaveo süsteemi ning edendada sisemaa piirkondade arengut ja ühtekuuluvust.

Raportöör

:

José CORREIA (EPP/PT), Tavira linnapea

1.

Komisjoni teatised kaubaveo kohta on välja antud 2001. aasta transpordipoliitika valges raamatus ja selle 2006. aasta vahekokkuvõttes käsitletud poliitiliste mureküsimuste kontekstis. Asjaomase töö raames toimus 13 seminari ja konverentsi ja üle 30 välissündmuse ning saadi 160 kirjalikku esildist. Lisaks saadeti komisjonile üle 500 aruande logistika probleemide kohta.

2.

Valges raamatus kirjeldatakse olukorra arengut alates 2001. aastast: tootmise üha kiirenev globaliseerumine, ebakindlus energiavarude osas, kliima kiirem soojenemine ning Euroopa Liidu laienemine Kesk- ja Ida-Euroopa riikide arvelt. Kõnealuste arengute valguses on soovitatav laiendada transpordivaldkonna poliitilist ulatust ja vahendeid, et uute väljakutsetega toime tulla. Eelkõige rõhutatakse vahekokkuvõttes, et eri transpordiliikide kasutamine on vaja muuta tõhusamaks nii eraldiseisvalt kui ka kombineeritult (ühendveod).

3.

eespool nimetatud uurimuste suundumustest nähtub selgelt, et mitmed poliitilised meetmed vajavad veel edasi arendamist, muu hulgas tuleks

4.

samuti

5.

ning

6.

on seisukohal, et pikemas perspektiivis tuleb luua piisava veomahuga usaldusväärne raudteetranspordi infrastruktuur, mille puhul kaubavedu ei lähe vastuollu teiste eesmärkidega transpordi sektoris ega muude sotsiaalsete huvidega ning mis looks tingimused energiatõhusa ja keskkonnasõbraliku transpordi pakkumiseks;

7.

on arvamusel, et lühemas perspektiivis on esmatähtis määratleda ning kõrvaldada süsteemi kitsaskohad ja läbilaskevõimega seonduvad puudused;

8.

leiab, et ehkki kaubavedu toimub mööda peamisi riiklikke ja rahvusvahelisi koridore, ei saaks see toimida ilma toetuseta kohalikelt ja piirkondlikelt omavalitsustelt, kelle alasid transpordiliinid läbivad;

9.

on arvamusel, et kaubaveo planeerimine linnades ja piirkondades on energiasäästlike ja keskkonnasõbralike kaubaveovoogude loomisel äärmiselt oluline. Seega peab iga uus transpordipoliitika tuginema kõigi osapoolte aktiivsele toetusele, et anda kasulik panus poliitika tõhususse. Eriti oluline on rohujuure tasand, kuna just sellel tasandil on võimalik probleeme lokaalselt lahendada;

10.

leiab, et energiasäästlikku ja keskkonnasõbralikku kaubavedu on võimalik eriti hästi teostada siseveetransporti kasutades (seal, kus see on võimalik). Nii saaks vähendada ka liiklusummikuid sadamate ja sisemaa ühendusteedel;

11.

leiab, et mitmeliigilises transpordisüsteemis on terminalid, ümberlaadimisjaamad ja sadamad olulised infrastruktuuri osad. Nende planeerimine ja asukoha määramine kuulub kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusvaldkonda. Väga oluline on, et linnad kaasavad need rajatised linnaplaneermisse juba algusjärgus, mis eeldab pikaajaliste ja stabiilsete eelduste loomist linnaplaneerimise valdkonnas Euroopa Liidu ja liikmesriikide tasandil;

12.

märgib, et kuna umbes 40 % Euroopa Liidu sõidukitest kasutatakse teenuste osutamiseks ning kaupade vedamiseks ja tarnimiseks ning kuna enamik tarbijaid asub linnades, siis tuleb juhtida linnades tekkivaid suuri liiklusvooge. Tuleks kavandada kaupade linnatranspordi poliitika heade tavade levitamist;

13.

märgib, et piirkondlike või linnatranspordi asutuste loomine eri liikmesriikides pakub väärtuslikku tuge eri soovide, nõudmiste ja tulemuste kokkuviimisel. Komitee rõhutab, et see peab toimuma kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega;

14.

juhib tähelepanu sellele, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on eriti soodsal positsioonil, et arendada dialoogi tootjate ja kaubaveoklientide vahel;

15.

leiab, et linnades tuleb pöörata kaupade veole ja teenuste osutamisele erilist tähelepanu, sest linnalogistika asjatundlik planeerimine on linnalise liikumiskeskkonna üks põhitegur;

16.

leiab, et tulevikus nõuab terminalide, logistikakeskuste ja kaupluste paiknemise kavandamine kohalike omavalitsuste üha suuremat osalust;

17.

rõhutab, et piirkondliku tasandi logistika on uus poliitikavaldkond, mis tulevikus kiiresti areneb. Määravalt oluliseks muutub liiklusühenduste haldamise usaldamine kohalikele omavalitsustele, peamisi rahvusvahelisi koridore puudutavad otsused jääksid aga liikmesriikide pädevusse;

18.

on seisukohal, et kui kohalikud omavalitsused rakendavad korralikku linnapiirkondade poliitikat, võivad nad märkimisväärselt aidata raudteetranspordi arengut edendada. Selline panus oleks hindamatu;

19.

märgib, et täiendavatele raudteeteenustele, eeskätt terminalidele ja sorteerimisjaamadele, tuleb struktuurifondidest vahendite eraldamisel erilist tähelepanu pöörata;

20.

leiab, et linnatranspordi kavandamine, eelkõige seoses kaubaveosüsteemidega, vajab kohalike omavalitsuste erilist toetust. Kohalikud omavalitsused peavad püüdma vedusid linnapiirkondades nii keskkonna kui ka majanduse seisukohast tõhusamalt korraldada. Selleks tuleb seada eesmärgiks parandada transpordivahendite keskkonnasäästlikkust ja suurendada nende täituvust, mis võimaldab piirata reiside arvu transporditava veose üldmahtu vähendamata;

21.

on seisukohal, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel võib olla oluline roll jätkusuutliku kaubaveopoliitika elluviimisel, kui nad arendavad ja täiustavad siseveesadamaid, sh mitmeliigilise transpordi rajatisi;

22.

leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad ruumilise planeerimise poliitika rakendamise abil, eelkõige ärimaade asukohtade valiku kaudu, stimuleerida veetransporti. Lisaks peaksid veele orienteeritud ettevõtete territooriumidele, veeteedele ja siseveetranspordi sadamatele pakkuma suurt toetust struktuurifondid;

23.

rõhutab asjaolu, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on logistikastrateegiate koostamisel üha suurem roll, et tagada tõhus ja sobiv planeerimine, infrastruktuur ning kooskõlastamine;

24.

märgib, et suur osa kaubatranspordist toimub Kesk-Euroopa transpordivõrkude kaudu, isegi kui sihtkoht ei asu seal. Kesk-Euroopa transpordivõrkude läbilaskevõimega seonduvaid probleeme silmas pidades on seetõttu väga oluline, et Euroopa Liit toetaks nende transpordilülide ja transpordikoridoride väljaehitamist, mis ei koorma kõnealuseid võrke või mis aitaks kaasa nende koormuse vähendamisele. Ida-lääne vahelised transpordikoridorid Põhja-Euroopas on hea näide selliste ühenduste kohta, mis samaaegselt annavad panuse kõnealuste piirkondade arengusse. Läänemere strateegias, mis on praegu väljatöötamisel, tõstetakse esile hästi toimivate transpordivõrkude ja mitmeliigiliste lahenduste tähtsust jätkusuutliku ja konkurentsivõimelise piirkonna loomisel. Kõige olulisem on see, et Euroopa Liit ka edaspidi eraldaks vahendeid seda laadi meetmeteks, näiteks struktuurifondi ja sektoripõhiste programmide raames;

25.

on arvamusel, et tooraineid tootvate piirkondade jaoks on kauba meretranspordil suur tähtsus. Töötlev tööstus sõltub aastaringselt transpordivõrkude usaldusväärsest toimimisest. Selleks et meretransport talvel toimiks, peaks jäälõhkumine olema üks prioriteetne valdkond TEN-T raames;

26.

leiab, et Euroopa Liidul peaks olema terviklik ülevaade infrastruktuuride planeerimise kohta Euroopa Liidus ja ELi ning naaberriikide ja -piirkondade vahel. Euroopa Liidu meetmepakett kaubaveo jaoks tuleks seega kujundada välja kooskõlas teiste ELi poolt juba esile toodud ja heaks kiidetud transpordi- ja infrastruktuurikavadega, nagu TEN-T ja riikidevaheliste transpordikoridoride kava;

27.

tuletab meelde, et viimastel aastatel on mitmetes piirkondades loodud vastavaid strateegiaid, et prognoosida transpordi mahtu lähitulevikus ning teha sellest asjakohaseid järeldusi. See eeldab Euroopa logistikaprojektides üha tihedamat piiriülest ja rahvusvahelist koostööd. Üheks selliseks näiteks on Euroopa keemiatööstuspiirkondade logistiline võrgustik, mille eesmärk on edendada kooskõlastatud strateegia abil Kesk- ja Ida-Euroopas paiknevate keemiatööstuste tootmistingimusi pikas perspektiivis. Teine näide on kava ehitada Läänemerd, Põhjamerd, Vahemerd ja Musta merd ühendav raudteekoridor (EU4SeaRail). Botnia koridor ja põhjatelg on teised olulised Põhja-Euroopa transpordikoridoride näited. Piirkondade roll on olnud oluline ka selliste logistiliste alade loomisel, mis võimaldavad transpordiliikide vastastikust täiendavust ja üleminekut ühelt transpordiliigilt teisele eelkõige kaubaveo puhul, optimeerides nii iga transpordiliigi kasutust. Siinkohal on head näited Aragoni logistiline platvorm PLAZA ja selle seosed teiste platvormidega (nt Eurocentre Toulouse'is) ning Pürenee poolsaare eri sadamad;

28.

leiab, et tõhus transport Euroopa riikide vahel annab olulise panuse majanduskasvu. Sellest tulenevalt kutsub komitee komisjoni üles arvestama esitatud kaalutlustega TEN-direktiivide läbivaatamisel 2009–2010. aastal, soodustades eelkõige viivitamatult juba heakskiidetud ja kõnealuse võrgu prioriteetideks nimetatud projektide rakendamist, eriti seoses nende teelõikudega, mis raskendavad tõhusat kaubavedu, nagu piire või mägipiirkondi ületavad teelõigud;

29.

tervitab tehtud jõupingutusi arengu tagamiseks kõnealuses valdkonnas ning tõstab eriti esile eesistujariikide Soome ja Saksamaa panust;

30.

toetab üldiselt raudteetranspordi paketi teatistes esitatud analüüsi ja meetmeid;

31.

soovitab sellegipoolest võtta arvesse vajadust hoida häid sidemeid kohalike ja piirkondlike omavalitsustega, nagu on välja toodud ka eelmises punktis;

32.

on teadlik sellest, et ükski uus ja tõhus kaubaveopoliitika ei saa toimida ilma asjaomaste kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kindla toetuseta. Seepärast kutsub komitee üles looma kõnealuseid sidemeid ning aitab omalt poolt sellele igati kaasa;

33.

soovitab teha täiendavaid jõupingutusi, et teavitada kõnealusest küsimusest kõiki poliitilisi ametivõime, võttes arvesse kaubaveo sektori märkimisväärset tähtsust SKT-s ning selle otsest ja kaudset mõju majandusele üldiselt;

34.

leiab, et direktiivi 96/53 läbivaatamine ei ole asjakohane. Vaja oleks edaspidigi rakendada sellist lähenemisviisi, mille puhul otsitakse keskkonnasõbralikumaid lahendusi. See tähendab, et kasutataks rohkem ronge, mitte tingimata veoautosid;

35.

põhiosa transporditava kauba sihtkohaks on suured linnapiirkonnad. Linnade ja piirkondade kaubatarnete planeerimine on väga oluline energiasäästliku ja keskkonnasõbraliku kaubaveo seisukohast. Ümberlaadimisjaamade paiknemine peamise kaubaveovõrgustiku suhtes on siinkohal väga oluline. Seetõttu peaks valitsema hea kooskõla kohaliku ja piirkondliku tasandi ning ELi üldise transpordilogistika poliitika vahel. Komitee on seisukohal, et kaubaveopoliitikat tuleks kooskõlastada linnatranspordi tegevuskavaga;

36.

märgib seoses energiakuludega, et uuendustegevus biokütuste valdkonnas on äärmiselt oluline, ehkki selle käigus tuleb arvestada maailma põllumajanduse üldist tasakaalu, ning sellest tulenevalt ärgitab komisjoni kõnealuses valdkonnas uurimusi hoogustama;

37.

toetab kogu raudteetranspordi liberaliseerimist, mis peab aga põhinema sellistel koordineerimiseeskirjadel, milles võetakse arvesse üldsuse huvisid;

38.

soovib näha maksimaalseid edusamme raudteekaubaveo valdkonnas;

39.

leiab, et transpordivõrgustikud tuleks senisest enam integreerida logistikapoliitikasse, mille kujundamisel osalevad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, ning et arendada tuleks nn kuivade sadamate kontseptsiooni, võttes arvesse ilmseid keskkonnamuresid;

40.

märgib, et raudteede ja mereteede vahel on vaja paremaid ühendusi, mis praegu on mõnes kohas veel ebatõhusad. Komitee toetab logistiliste lahenduste väljatöötamist kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt sisemaa piirkondades, käivitades logistikaplatvorme ja luues nn kuivi sadamaid, mis on põhivahendid, millega parandada globaalse kaubaveo süsteemi ning edendada sisemaa piirkondade arengut ja ühtekuuluvust;

41.

rõhutab vajadust ühtlustada tulevikus tehnoloogilised vahendid ja tehnoloogiastandardid, nii et raudteevedude puhul ületataks kiiresti takistused, mida praegu tekitavad erinevad elektrivarustussüsteemid ja erinev rööpavahe;

42.

on veendunud, et Kyoto protokoll ja sellest transpordisektori jaoks tulenevad kohustused avaldavad olulist mõju kaubaveo logistikale;

43.

leiab, et ideaalis peaksid kiirrongid tulevikus sõitma kogu Euroopas, nii et Lissabonist alates oleks ühendus kogu Vahemere ja Läänemere piirkonna riikide ning Euroopa Liidu uute välispiiridega;

44.

soovitab viia läbi üksikasjalikumaid uurimusi, et välja selgitada praeguse infrastruktuuri ja õigusaktide kitsaskohad ning võtta seejärel vajalikke meetmeid. Komitee leiab, et nimetatud probleemide kiiremaks tuvastamiseks ja lahenduste leidmiseks on soovitav luua kohalikul ja piirkondlikul tasandil teadmiste ja heade tavade vastastikuse tutvustamise võrgustikke logistikale ja mitmeliigilisele transpordile spetsialiseerunud keskuste jaoks;

45.

täheldab, et koostada tuleks pikema perspektiiviga strateegiaid ja tegevuskavu Euroopa transpordikoridoride laiendamiseks;

46.

toetab meetmeid, millega tagatakse liikmesriikide vahel võrdsed konkurentsitingimused;

47.

toetab eeskirjade ja määruste ühtlustamist ja lihtsustamist, eelkõige järgmistes küsimustes: kaalu ja mõõtmeid käsitlevad normid; koorma kinnitamise ohutusnõuded ja poolte vastutus; võrdsus seaduse ees olenemata vedaja registrijärgsest asukohariigist; liikluskorralduse ühine keel ning import Euroopa Liitu mittekuuluvatest riikidest;

48.

leiab, et haldustakistused tuleks ületada, suurendades vastavalt võimalusele dokumentide elektroonilist edastamist;

49.

soovitab suurendada transpordi tõhusust kõigi transpordiliikide arendamisel ning nende veomahu tõstmisel; samuti soovitab komitee arendada ja toetada mitmeliigilist transporti;

50.

soovitab suurendada transpordisüsteemide tõhusust, täiustades selleks sadamate ja terminalide logistikapoliitikat;

51.

märgib, et sadamate olukorra ja kohalike tingimuste kohta peaks olema võimalik leida teavet Internetist.

19.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 325/12

—

soovib tagada, et toetuskavad oleksid avatud taastuvenergia tootjatele nende võimsusest sõltumata, ka väikekäitistele, ning on arvamusel, et järjekindluse tagamiseks peaks taastuvenergia toetamisega kaasnema toetuste kaotamine fossiilkütuste tootmiseks ja kasutamiseks (välja arvatud soojus- ja elektrienergia koostootmise süsteemide võimalik toetamine seoses avalike kaugküttesüsteemidega), samuti tuumaenergia tootmiseks ja kasutamiseks. Erandina tuleb käsitleda ka juhtumeid, kus süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist kasutatakse fossiilkütuste kasutamisest eralduva süsinikdioksiidi koguse vähendamiseks;

—

soovitab komitee jälgida seda, et Euroopa peamised õigusaktid nimetatud valdkondades oleksid omavahel hästi kooskõlastatud. Kõnealused dokumendid on ehitiste energiatõhususe direktiiv, energiatõhususe direktiiv ja energiateenuste direktiiv, energiaturu liberaliseerimist käsitlev kolmas energiapakett ning energiat ja kliimat käsitleva paketi eri osad, sh eelkõige taastuvenergia direktiiv;

—

seepärast soovitab komitee komisjonil muuta artiklit 4, sätestades nõude, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleb kaasata riiklike tegevuskavade väljatöötamisse ning võtta seda asjaolu arvesse riiklike tegevuskavade hindamisel;

—

tõdeb, et eesmärk tõsta transpordis kasutatavate biokütuste osa 10 %-le saab vaid siis positiivseid tagajärgi tuua, kui kõnealuste biokütuste tootmine ei kahjusta looduse ökoloogilist tasakaalu, toiduainetega isevarustamist, turu majanduslikku tasakaalu ega sotsiaalset tasakaalu.

Raportöör

:

Paula BAKER (UK/ALDE), Basingstoke'i ja Deane'i volikogu liige

1.

tervitab taastuvenergia direktiivi, sest arvab, et taastuvenergia tootmine võib aidata vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid, parandada energiavarustatuse kindlust, edendada tehnoloogia arengut, suurendada töövõimalusi ja anda panuse piirkondade arengusse;

2.

rõhutab, et direktiivi eesmärkide saavutamiseks on oluline, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused looksid strateegilise liidu alt üles suunatud lähenemisviisi rakendamiseks taastuvenergiaallikate kasutuselevõtul;

3.

soovitab, et õiguslik raamistik tagaks investeerimisotsuste pikaajalise stabiilsuse, nii et uuenduslikud taastuvenergia projektid, mis kasutavad mitmesuguseid olemasolevaid tehnoloogiaid, oleksid konkurentsivõimelised tavapäraste tehnoloogiate suhtes;

4.

tervitab siduvate eesmärkide vastuvõtmist taastuvenergia valdkonnas. Samas rõhutab komitee, et kiire rakendamise ja lõplike eesmärkide saavutamise tagamiseks peaksid siduvad olema ka direktiivi ettepaneku I lisa B osas esitatud vahe-eesmärgid, ning kutsub üles kaasama riiklike tegevuskavade ettevalmistamisel kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi aruteludesse liikmesriikidega, et tagada piisav ülevaade vahe-eesmärkide saavutamise üle ja et vastuvõetavad rakendusmeetmed määratletaks kindlaks kohalikul tasandil;

5.

toetab täielikult komisjoni ettepanekut liikmesriikidele arendada välja võrgusüsteemi infrastruktuur, et võimaldada taastuvatest energiaallikatest pärit elektri tootmise edasine areng ja selle eelistatud pääs võrgusüsteemi, kuid rõhutab, et juurdepääs tuleb tagada õiglase ja konkurentsivõimelise hinnaga kas soodustariifmaksete abil või muul viisil;

6.

rõhutab samuti vajadust arendada välja võrgusüsteemi infrastruktuur gaasi, taastuvatest energiaallikatest toodetud soojuse ja heitsoojuse jaoks ja tagama sellist liiki energiale õigustatud juurdepääsu vastavasse võrgusüsteemi;

7.

leiab, et võrgusüsteemi ettevõtjad peaksid tegema mõistlikke kohandusi juurdepääsu loomiseks taastuvatele energiaallikatele ning kandma kohandustega seotud kulud. Nimetatud kulusid ei tuleks jaotada kõigi energiatarbijate vahel;

8.

toetab Euroopa Komisjoni riiklikele võimuorganitele ning kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele suunatud kutset edendada madala ja passiivse energiakuluga hoonete ehitamist. Kuigi nimetatud poliitika nõuab eraldiseisvat käsitlemist, on see äärmiselt tähtis, vajalik ja asjakohane taastuvenergia direktiivi eesmärkide saavutamiseks. Komitee soovitab, et taastuvenergia direktiivi ettepaneku sellekohased sätteid võetaks asjakohaselt arvesse ehitiste energiatõhususe direktiivi peatsel ümbervaatamisel. Üldiselt soovitab komitee jälgida seda, et Euroopa peamised õigusaktid nimetatud valdkondades oleksid omavahel hästi kooskõlastatud. Kõnealused dokumendid on ehitiste energiatõhususe direktiiv, energiatõhususe direktiiv ja energiateenuste direktiiv, energiaturu liberaliseerimist käsitlev kolmas energiapakett ning energiat ja kliimat käsitleva paketi eri osad, sh eelkõige taastuvenergia direktiiv. Eriti just siduvate riiklike eesmärkide saavutamiseks tuleb suurimat tähelepanu pöörata taastuvenergia direktiivi riiklikule rakendamisele;

9.

arvab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on kogemus ja juurdunud pädevus mõjutada energia infrastruktuuri ja -poliitikat oma piirkonnas. Paljud Euroopa piirkonnad juba näitavad üles poliitilist vastutust taastuvenergia edendamisel oma piirkonnas; nad on selles valdkonnas püstitanud konkreetsed eesmärgid ja püüdlevad aktiivselt nende poole. Nad juba mõjutavad energia infrastruktuuri ja -poliitikat oma tegevusega ruumilise planeerimise ja regionaalarengu vallas, mõjutades üksikisikute tegevust; lisaks edendavad nad taastuvenergia (geotermiline, päikese-, biomassi-, vee- ja tuuleenergia) uuenduslikku rakendamist ehituses ja transpordis ning muudes sfäärides;

10.

märgib, et üleminek taastumatutelt energiaallikatelt taastuvatele tähendab suhteliselt väiksemahulise kohaliku energia tootmise kasvu, mis vähendab suurtest vahemaadest tulenevaid ülekandevõrgu kadusid ning kaasab kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi ja mõjutab nende tegevust;

11.

tunnustab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste järgmist tegevust, millega nad võivad anda oma panuse direktiivi eesmärkide saavutamisse:

12.

kutsub komisjoni üles seisma vastu survele nõuda liikmesriikidelt ühe keskse haldusorgani loomist taastuvaid energiaallikaid kasutavate uute seadmete rakendamiseks ja nende toetamiseks;

13.

hoiatab energia ülejäägi normide tagasiulatuva kohaldamise eest avalikele hoonetele;

14.

meenutab taas riiklike energiatõhususe tegevuskavadest saadud kogemust ja kutsub komisjoni üles eraldama vajalikke vahendeid (sh inimressursse) ja võtma kasutusele kõik vajalikud meetmed (sh kohtumenetlus ja trahvide kohaldamine), tagamaks seda, et liikmesriigid esitavad õigeaegselt taastuvaid energiaallikaid käsitlevad kõrgekvaliteedilised riiklikud tegevuskavad, mis võimaldavad saavutada direktiivis seatud eesmärgid;

15.

märgib lisaks, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kontrollivad suuremahulist eelarvet energiat tarbivate toodete ja teenuste osas riigihangete korraldamiseks ja lepingute sõlmimiseks; rõhutab, et esimestel üleminekuetappidel taastuvenergiat palju rohkem kasutava Euroopa suunas tuleks tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste olulist rolli taastuvenergiasektori määratlemisel, uuendamisel ja sellega läbirääkimiste pidamisel;

16.

avaldab tunnustust kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevusele energianõudluse vähendamisel, mis kajastub energiatõhususe parandamise meetmetes, andes olulise panuse taastuvenergia direktiivi eesmärkide saavutamisse;

17.

on arvamusel, et paljud riikliku tegevuskava meetmetest (vt nt artikkel 12) jäävad kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rakendada. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on juba astunud märkimisväärseid samme ning nende kogemus riiklike tegevuskavade koostamisel, elluviimisel ja nende üle teostatavas järelevalves tuleks täielikult ära kasutada;

18.

seepärast soovitab komitee komisjonil muuta artiklit 4, sätestades nõude, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleb kaasata riiklike tegevuskavade väljatöötamisse ning võtta seda asjaolu arvesse riiklike tegevuskavade hindamisel;

19.

meenutab riiklikest energiatõhususe tegevuskavadest saadud kogemust ja kutsub komisjoni üles avaldama õigeaegselt suuniseid riiklike energiatõhususe tegevuskavade koostamiseks, sh avaldama tegevuskava alusraamistiku. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine taastuvaid energiaallikaid käsitlevate riiklike tegevuskavade väljatöötamisse on selgelt üks ettevalmistusprotsessi olulisimaid faktoreid kõigis alusraamistikes, üldsuunitluses või teistes Euroopa Komisjoni avaldatud riiklikke tegevuskavasid käsitlevates soovitustes;

20.

nõuab, et komisjon astuks samme, innustades tegevusi olemasolevate taastuvenergia toetuskavade raames, nagu struktuurifondid, juurdepääs Euroopa Investeerimispanga laenudele, konkurentsivõime ja innovatsiooniprogrammiga (CIP) seotud Euroopa aruka energeetika algatus, teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi raamesse kuuluvad erinevad programmid ja algatused ning kavad, mis on sätestatud komisjoni teatises „Euroopa energiatehnoloogia strateegiline kava” KOM (2007) 723 lõplik;

21.

soovib tagada, et toetuskavad oleksid avatud taastuvenergia tootjatele nende võimsusest sõltumata, ka väikekäitistele, ning on arvamusel, et järjekindluse tagamiseks peaks taastuvenergia toetamisega kaasnema toetuste kaotamine fossiilkütuste tootmiseks ja kasutamiseks (välja arvatud soojus- ja elektrienergia koostootmise süsteemide võimalik toetamine seoses avalike kaugküttesüsteemidega), samuti tuumaenergia tootmiseks ja kasutamiseks. Erandina tuleb käsitleda ka juhtumeid, kus süsinikdioksiidi kogumist ja säilitamist kasutatakse fossiilkütuste kasutamisest eralduva süsinikdioksiidi koguse vähendamiseks;

22.

soovib, et komisjon avaldaks tunnustust teadus- ja arendustegevusele ja tagaks sellele piisava toetuse, et innustada selliste puhaste, taastuvate mereenergialiikide nagu tuule-, laine-, loodete ja ookeanihoovuste energia kasutamist. Meenutab, et riiklikud ja piirkondlikud abiprogrammid, mis pakuvad riiklikele, piirkondlikele või kohalikele olukordadele kohandatud lahendusi, on tõestanud oma suutlikkust taastuvenergiat edukalt edendada. Kuigi Euroopa Liidult saadav lisatoetus on soovitatav, peavad riiklikud ja piirkondlikud abiprogrammid jääma peamisteks kõnealuse energia edendamise vahenditeks. Vältida tuleks abiprogrammide tingimuste standardimist Euroopa tasandil;

23.

märgib, et komisjon ettepanek sätestada üleeuroopaline elektri-, soojus- ja jahutusenergia päritolutagatiste süsteem on kooskõlas Regioonide Komitee arvamusega ülemaailmse kliimamuutuse piiramise teemal (1), milles kutsuti üles võtma tarvitusele rohelise energia sertifikaat;

24.

arvab, et päritolutagatiste kasutamine ka kaubavahetuses ja raamatupidamises on liigkeerukas ja soovitab komisjonil see ettepanek uuesti läbi mõelda ja seda selgitada eesmärgiga tagada süsteemi parem läbipaistvus ja õiguskindlus. Komitee soovitab komisjonil samal ajal ka jälgida seda, et päritolutagatistega kauplemise ja nende turustamise süsteem ei kujutaks endast ohtu riiklike ja piirkondlike abiprogrammide elluviimisele, ja kaaluda erisertifikaadi sisseviimist vabatahtlikes kaubandussuhetes;

25.

on seisukohal, et arvesse tuleb võtta ka mikrotootmise panus, eesmärgiga kohaselt tunnustada ja toetada kõnealust tegurit iga liikmesriigi üldises energiapaketis;

26.

märgib, et energia tootmine, jaotamine ja kasutamine muutub kiirelt ning lähiaastatel toimuvad muutused veelgi kiiremini, seepärast tuleb tegeleda laialdase teavitamise ja koolitusega, et energia tootjad, paigaldajad ja tarbijad tunneksid uusi tehnoloogiaid piisavalt, võimaldades muutusi tõhusalt ja õiglaselt läbi viia;

27.

toetab komisjoni ettepanekut, et liikmesriigid peavad tagama kohaste teavitus-, koolitus- ja akrediteerimissüsteemide loomise;

28.

rõhutab, et kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on hariduse ja koolituse vallas oluline roll ning kodanikud nõuavad üha enam olemasoleva teabe kvaliteedi parandamist; nad kaasatakse ka otseselt uute hoonete planeerimise kontrolli ja standardeid reguleerivate suuniste rakendamisse. Seepärast nõuab komitee, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tuleb täielikult kaasata teavitus-, teadlikkuse tõstmise, juhtimis-, haridus- ja koolituskavade väljatöötamisse ja ellurakendamisse;

29.

märgib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on edendanud biokütuste kasutamist, kogudes näiteks kasutatud toiduõli, et toota sellest omavalitsuse sõidukite tarbeks biodiislit. Lisaks toodetakse nende sõidukite tarbeks reoveest ja muudest biojäätmetest biogaasi. Kohalikust biomassist toodetud puidugraanuli varud, mida kasutatakse peamiselt sooja tootmiseks, kuid ka seoses koostootmisekavadega, on saadud kohalikus halduses olevatest metsadest ja puidujäätmetest. Toetada tuleb ka algatusi biokütuste võrgustike loomiseks erinevates Euroopa piirkondades. Nimetatud struktuuride eesmärk on kooskõlastada biokütuste tootmise ja tarbimise kooskõlastamist piirkondlikul tasandil. Eeldusel, et biokütuseid toodetakse jätkusuutlikul viisil, st kõiki majanduslikke, keskkonnaalaseid ja sotsiaalseid aspekte arvestades, võib sellega kaasneda panus piirkondliku majanduse arengusse;

30.

leiab, et taastuvenergia 10 % osakaalu eesmärki on transpordis kõige parem saavutada taastuvatest energiaallikatest toodetud energial töötavate elektrisõidukite suurema kasutamisega;

31.

väidab, et jäätmetest, kõrvalsaadustest ja jääkidest toodetud biokütused on kliimamuutuste seisukohalt kasulikud kahel viisil: väheneb transpordist tulenev heide ja piiratakse jäätmevoogude mahtu ning nii saavutatakse selliste varude nagu biomass arukas kokkuhoid. Samuti ei konkureeri need toiduainete tootmisega;

32.

tõdeb, et biokütuste suurem kasutamine transpordis saab vaid siis positiivseid tagajärgi tuua, kui kõnealuste biokütuste tootmine ei kahjusta looduse ökoloogilist tasakaalu, toiduainetega isevarustamist, turu majanduslikku tasakaalu ega sotsiaalset tasakaalu;

33.

märgib, et biokütuste kasutamisest transpordis tulenevate inimeste tervist kahjustavate õhusaasteainete heited erinevad sõltuvalt biokütuse allikast. Seetõttu on biokütustel võimalik anda panus õhukvaliteedi paranemisse või halvenemisse ning õhukvaliteedi juhtimisel on võtmeroll kohalikul omavalitsusel;

34.

kutsub seetõttu üles viima läbi ulatuslikke uuringuid eri biokütuste heitgaaside kohta ning terviklikul viisil arvestama kõrvuti säästvuse hindamisega ka mõju õhukvaliteedile;

35.

soovitab riiklikesse tegevuskavadesse, mille koostamises osalevad ka kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, lisada üksikasjalikud sätted biokütuste tootmiseks kasutatavate toorainete kohta. Kõnealuste tegevuskavade koostamisel tuleb arvesse võtta eri liikmesriikide loodusressursse ning põllumajanduse ja metsanduse potentsiaali;

36.

nõuab, et toetada tuleks neid biokütuseid, mis pakuvad märkimisväärset kasvuhoonegaaside heitkoguste vähenemist;

37.

mõistab, et tselluloosi biomassi (2) ja vetikaid saab koguda toiduainetetööstust vähem segades ning maad vähem kurnates, tingimusel et see sobib kokku teiste merega seotud tegevustega. Kuigi tootmismeetodid on alles väljatöötamisel, väidetakse, et kasvuhoonegaaside heitkogused vähenevad kuni 90 % (3). Lisaks saab sõidukikütusena kasutatavat biogaasi toota jäätmetest anaeroobse kääritamise teel, millega kasvuhoonegaaside heitkogused vähenevad samaväärses ulatuses;

38.

kutsub Euroopa Komisjoni üles veelgi enam arendama direktiivi artiklis 15 sätestatud biokütuste keskkonnasäästlikkuse kriteeriume. Nimetatud kriteeriumid peavad muu hulgas pakkuma lahendusi järgmistele küsimustele, mis on biokütuste üldise säästlikkuse seisukohalt olulise tähtsusega:

Võttes arvesse eelnevalt nimetatud piirkondlikke võrgustikke, kustub komitee komisjoni üles võtma asjakohaselt arvesse piirkondlike tootmis- ja tarbimisahelate potentsiaali;

39.

nõuab, et biokütuse säästlikkuse hindamine peab olema range ja pidama sammu tehnoloogiliste muutustega ning kasvuhoonegaaside vähendamise miinimumi tuleb muuta vastavalt tehnoloogia arengule;

40.

on arvamusel, et säästlikkuse kriteeriumeid peaks olema võimalik rakendada nii ELis kui ka väljaspool ELi toodetud biokütustele, pakkudes üldsusele kindlustunde ostuotsuste tegemisel ja kõigi kavade suhtes, mida kohalikud omavalitsused rakendavad;

41.

leiab, et biokütuseid tuleb toota keskkonda säästvalt ja võimalikult vähe kliimat mõjutades. Mitte mingil juhul ei tohi püsivalt metsastatud aladel metsa langetada, et teha ruumi energiakultuuridele, mis tegelikult seovad süsihappegaasi vähem.

19.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 325/19

—

kutsub komisjoni üles võtma kiiremini vastu õigusakt, millega lisatakse heitkogustega kauplemise süsteemi õhutransport, ja lisama nimetatud süsteemi võimalikult kiiresti ka meretransport;

—

väljendab muret, et direktiiv ei innusta vähendama kasvuhoonegaaside heiteid jäätmekäitlussektoris, mis on ometi nii heitkoguste kui ka maakasutuse planeerimise vaatenurgast väga oluline sektor;

—

soovitab, et liikmesriigid peaksid vähemalt 30 % saastekvootide oksjoni käigus saadud tulust eraldama kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele, et edendada taastuvenergiaallikate kasutamist ja energiatõhusust lõppkasutuses, saavutamaks ühenduse eesmärk, mille kohaselt on taastuvenergia osakaal 2020. aastaks 20 % ja energiatõhusust suurendatakse 2020. aastaks 20 % võrra, ning selleks et edendada meetmeid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks sektorites, mis ei ole hõlmatud ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga, eelkõige transpordi- ja jäätmekäitlussektoris;

—

soovitab võtta meetmeid teatavate energiamahukate tööstusharude toetamiseks süsinikdioksiidi lekke korral;

—

hiljemalt pool aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist peab komisjon pärast nõupidamist kõigi asjaomaste sotsiaalpartnerite ning Regioonide Komiteega esitama konkreetsed ettepanekud, kuidas vältida süsinikdioksiidi leket energiamahukates sektorites ja alasektorites.

Raportöör

:

Pietro MARRAZZO (IT/PES, Lazio piirkonna maavanem

1.

tuletab meelde, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused annavad Euroopa algatuste õnnestumisse väga suure panuse ning neil on oluline ülesanne keskkonna-, tööstus- ja energeetikapoliitika rakendamisel;

2.

toetab „saastaja maksab” põhimõtte tegelikku kohaldamist kõigis keskkonnakaitse ja kliimaga seotud ELi poliitikates. Kaupade ja teenuste keskkonnakuludega arvestamine moodustab olulise osa asjaomasest riiklikust poliitikast, mis juhindub säästva, tasakaalustatud ja keskkonnasäästliku majandusarengu põhimõtetest;

3.

hindab seetõttu Euroopa Komisjoni seni tehtud pingutusi, et luua tõhus süsinikdioksiidi turg, mis suudaks vaba kauplemise süsteemis määrata täpselt ühe tonni süsinikdioksiidi tekitatud saastatuse hinna;

4.

kiidab heaks heitkogustega kauplemise süsteemi kohandamise ja ajakohastamise ettepaneku vastavuses seni saavutatud tulemustega ning süsteemi toimimise esimese perioodi jooksul (2005–2007) tekkinud probleemsete valdkondadega;

5.

leiab, et hoolimata tehtud edusammudest tuleb jätkuvalt parandada heitkogustega kauplemise süsteemi läbipaistvust ja pikaajalist usaldusväärsust ning pöörata tähelepanu pakutud meetmete sotsiaalsetele ja keskkonnamõjudele, eriti kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

6.

tuletab meelde, et komisjoni pakutud lihtsustamine, mis sisaldab võimalust jätta välja kõige väiksemad käitised ning selgitada põletuskäitiste kontseptsiooni, suurendab süsinikdioksiidi turu kui terviku usaldusväärsust, tõhusust ja läbipaistvust;

7.

palub komisjonil mitte piirduda siiski ainult üldise viitega võimalike maksupoliitika meetmete kohta (süsinikdioksiidi maks) ja täpsustada, milliseid samaväärseid meetmeid võiksid võtta liikmesriigid, et väikestes käitistes heitkoguseid vähendada;

8.

märgib, et seoses saastekvootidega kauplemisega tuleks täielikust tasuta jagamise etapist minna üle järkjärgulisele eraldamisele avalikel oksjonitel; toetab igati vajadust kaitsta vaesemaid kasutajaterühmi tööstustoodete ja teiste energiaallikate, eelkõige elektri, hinna võimaliku tõusu puhul ning aidata neil suurendada kodude energiatõhusust;

9.

nõustub komisjoni ettepanekuga muuta senist lähenemist, mille kohaselt võetakse igas liikmesriigis vastu riiklik saastekvootide eraldamise kava, ja avaldab poolehoidu otsusele määratleda ELi ühised eesmärgid osana ühtsest ja solidaarsest lähenemisest Euroopa Liidule kui tervikule;

10.

nõustub komisjoni ettepanekuga kaasata heitkogustega kauplemise süsteemi kasvuhoonegaaside kogumine, transport ja geoloogiline ladustamine ning loodab sellega seoses, et asjaomaste tehnoloogiate uuringuid toetatakse piisavalt, sest neid on vaja veel arendada ja uurida. Sealjuures tuleb alati arvestada mõjuga, mida süsinikdioksiidi ladustamine võib avaldada ladustamiskoha ökosüsteemile;

11.

tuletab meelde, et energeetika ja keskkonna valdkonna uurimistegevus võib olla väga oluline heitkoguste vähendamises ja muutuste tegemises, ning loodab, et direktiivist saab tõhus vahend uurimistegevusele kindla rahastamise tagamiseks;

12.

rõhutab, et uute sektorite ja tegevuste kaasamist heitkogustega kauplemise süsteemi ei tuleks hinnata mitte üksnes lähtuvalt Euroopa tööstuse konkurentsivõime võimalikust nõrgenemisest rahvusvahelistel turgudel, vaid silmas tuleks pidada ka kõnealuse sektori poolt põhjustatud tegelikku reostust, võimalusi teha sektorites tehnoloogilisi edusamme ning uurida, mil määral saab lisakulusid üle kanda lõpptarbijatele;

13.

kutsub seetõttu komisjoni üles võtma kiiremini vastu õigusakt, millega lisatakse heitkogustega kauplemise süsteemi õhutransport, ja lisama nimetatud süsteemi võimalikult kiiresti ka meretransport (vt Regioonide Komitee arvamus CdR 22/2008, punkt 65);

14.

kiidab heaks heitkogustega kauplemise uues süsteemis sätestatud koostöö ja solidaarsuse põhimõtte tehnoloogiliselt rohkem arenenud riikide (kelle tööstussektorid on energiatõhusamad) ja vähem arenenud riikide (kelle tööstuse energiakasutus on kõrgem ja kes peavad oma majanduskasvu tõstma) vahel;

15.

hindab Euroopa Liidu seniseid pingutusi rahvusvahelistel läbirääkimistel (viimati Balis toimunud konverentsil) Kyoto protokolli rakendamise üle ning püüet määratleda ühised maailma tasandi strateegiad, eelkõige selleks, et hajutada tegevusi rikaste ja arenguriikide vahel; loodab seetõttu, et seni saavutatud tulemusi parandatakse ja arendatakse edasi kokkulepetega järgmistel, Poznanis ja Kopenhaagenis toimuvatel konverentsidel;

16.

kutsub üles võtma kliimamuutuste vastu võitlemiseks lisameetmeid ja laiendama heitkogustega kauplemise süsteemi jaoks kehtestatud eesmärke, et ühildada neid asjaomastes rahvusvahelistes lepingutes sätestatud eesmärgiga vähendada heitkoguseid kokku 30 % võrra;

17.

rõhutab vajadust, et soovitud rahvusvaheline kokkulepe tooks endaga kaasa asjaomaste sektorite ülemaailmse võrdse kohtlemise. Seepärast tuleks kehtestada miinimumnõuded, millele kokkulepe peaks vastama, et see võiks olla rahvusvaheline kokkulepe direktiivi mõistes;

18.

rõhutab vajadust analüüsida põhjalikult heitkogustega kauplemise süsteemi uute tootvate sektorite lisamise kulutasuvust, et vältida kasvuhoonegaaside vähendamise tagajärjel tekkivaid konkurentsimoonutusi erinevate tööstussektorite vahel;

19.

väljendab muret, et direktiiv ei innusta vähendama kasvuhoonegaaside heiteid jäätmekäitlussektoris, mis on ometi nii heitkoguste kui ka maakasutuse planeerimise vaatenurgast väga oluline sektor;

20.

soovib meenutada, et paralleelselt saastekvootide süsteemiga on vajalik teha suuri jõupingutusi selleks, et hakata kasutama eelkõige keskkonnasõbralikke transpordiliike. Riiklikud valitsused peavad siinkohal võtma vastutuse raudteede ja veeteede infrastruktuuri väljaehitamise ning intermodaalsete transpordiliikide üldise tõhustamise eest;

21.

märgib, et komisjon ei ole veel piisavalt hinnanud tööstussektorite konkurentsivõime langemise ohtu ning uues direktiivis ei pakuta veel asjakohaseid toetus- ja kaitsemeetmeid Euroopa majanduse jaoks; rõhutab selles osas stabiilse ja investeeringuid ligitõmbava keskkonna olulisust ning kiiret vajadust seista vastu ohtudele, mis tekivad, kui heitkoguseid kantakse üle vähem siduvate keskkonnastandardite ja väiksemate kuludega riikidesse (carbon leakage); kutsub komisjoni üles esitama Euroopa Parlamendile ja nõukogule esimesel võimalusel ettepanekud tasuta kvootide eraldamist käsitlevate kogu ühendust hõlmavate ja täielikult ühtlustatud eeskirjade kohta. Seejuures tuleks arvestada energiamahukate sektorite ja allsektorite olukorda, kus on märkimisväärne süsinikuheidete ülekandmise oht;

22.

kutsub üles tegema vajalikke pingutusi, et kliimamuutuste vastu võitlemisel jagataks vastutus asjaomaste tööstusettevõtjate ja lõpptarbijate vahel õiglaselt, tagades, et viimased ei pea teatud tootmissektorites vastu võetud strateegiatega kaasnevaid lisakulusid üksi kandma;

23.

märgib, et komisjoni ettepanekus ei pöörata piisavat tähelepanu vajadusele ennetada negatiivset mõju vaesematele ühiskonnakihtidele, eelkõige seetõttu, et direktiiv võib tuua kaasa elektrihinna tõusu; palub seega komisjonil turgusid lähemalt jälgida, et suurendada tarbijate usaldust ja vähendada turuga manipuleerimise ohtu;

24.

on selle poolt, et tunnustada kvootide tasuta eraldamisel teatud ettevõtteid juba saavutatud heitkoguste vähendamise eest. Seejuures võiks eraldada 100 % kvoote tasuta neile rajatistele, mis oma tootmisharus paiskavad ühe tootmisühiku kohta õhku kõige väiksema kasvuhoonegaaside heitkoguse ja mis oleksid nii teistele sihttasemeks;

25.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on esimesed, kes kliimamuutuste tagajärgedega silmitsi seisavad, ning seetõttu tuleb nad kliimamuutuste vastu võitlemise ja kohandamise strateegiate vastuvõtmisse korralikult kaasata;

26.

pöörab Euroopa Komisjoni tähelepanu vajadusele pidada heitkogustega kauplemise süsteemi läbivaatamisel silmas nii kavandatud meetmete mõju konkurentsivõimele riiklikul või rahvusvahelisel tasandil kui ka ohtu konkurentsivõimele ja investeeringute ligitõmbavusele Euroopa Liidu eri piirkondades;

27.

soovitab seega võtta täielikult arvesse regionaalarengu poliitika nõudeid ning märgib, et läbipaistvama ja paremini toimiva süsinikdioksiidi turu edendamiseks tuleks mõningaid käitisi põhjalikult restruktureerida, et kõrvaldada tootmissüsteemist kõige ebatõhusamad või juba praegu kriisis olevad käitised; soovitab sellega seoses toetada tööstuse uuendamise protsessi ja asjaomaste töötajate koolitamist;

28.

tunnistab, et heitkogustega kauplemise süsteemi tugevdamisel ja kohandamisel on vaja parandada meetmete üldist sidusust ja seada ambitsioonikamad eesmärgid, milleks on vastavalt arutlusel olevatele rahvusvahelistele lepingutele kasvuhoonegaaside vähendamine 2020. aastaks 30 % võrra;

29.

leiab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste abil kliimamuutuste vastu võitlemiseks võetud Euroopa Liidu meetmete puhul tuleks rohkem arvestada avaliku arvamusega; teadlikkuse tõstmisel peaks püüdma edendada inimeste vastutustundlikku käitumist ning selgitama avalikkusele peamisi tööstuslikke ja tehnoloogilisi küsimusi, mis on tihti vastuvõetud strateegiate aluseks;

30.

näeb vajadust tugevdada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevust nende lõppkasutajate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete koolitamisel ja teavitamisel, kelle suhtes heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi kohaldatakse.

—

anda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele roll kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks võetavates meetmetes ja tagada neile selleks vajalikud vahendid;

—

anda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele eriülesanne edendada taastuvate energiaallikate kasutamist ja energiatõhusust;

—

rahastada kohalikul ja piirkondlikul tasandil algatusi, mille eesmärk on kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamine sektorites, mis jäävad välja ELi heitkogustega kauplemise süsteemi käsitleva direktiivi reguleerimisalast, nagu jäätmekäitlus- ja transpordisektor;

—

rahastada nii kodanikele kui ka neile tööstuses osalejatele suunatud koolitusi ja teavitustegevust, kes on hõlmatud ELi heitkogustega kauplemise süsteemi käsitleva direktiivi reguleerimisalaga.

19.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 325/28

—

väljendab muret rahastamisvahendite ebapiisavuse üle maaelu arengu valdkonnas ning leiab, et edasised investeeringud uutesse väljakutsetesse ei tohiks toimuda ainult esimese samba vahendite arvelt, samuti kutsub üles siduma seda küsimust ka teiste ELi poliitikavaldkondadega, eelkõige ühtekuuluvuspoliitikaga;

—

soovitab tungivalt toetada koostoimet maaelu arengu poliitika ja teiste ELi poliitikate, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika vahel;

—

toetab pidevalt kasvavat üleskutset investeerida põllumajandusalastesse teadusuuringutesse ja rakendada uurimistulemusi ning tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut püüda saavutada koostoimet teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi raames;

—

leiab, et Euroopa ees seisvate uute väljakutsetega toime tulemiseks peab Euroopa üritama saavutada suletud ringlusega majanduse;

—

leiab, et kliimamuutuste vastu võitlemise eesmärgil tuleks julgustada ühtsete toidustrateegiate väljatöötamist;

—

leiab, et seal, kus see tugevdab ökoloogilist tasakaalu, tuleks piirkondi julgustada arendama ja edendama kohalikult toodetud toiduaineid ja toiduainetega seotud tooteid;

—

soovitab, et piimakvoote tõstetaks 2 % aastas, ning leiab, et komisjon peaks kaitsma haavatavates piirkondades tegutsevate põllumajandustootjate olukorda, kui piimakvootide suurendamine peaks seda halvendama;

—

leiab, et ELil on sotsiaalne vastutus selle eest, et kõiki vahendeid rakendades püüda kaasata People, Planet and Profit (sotsiaalsed, keskkonnaalased ja majanduslikud) põhimõtteid WTO käimasolevate ja tulevaste läbirääkimiste tulemustesse;

—

konstateerib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on enamikus liikmesriikides omandanud palju kogemusi ning teadmisi maaelu arengu valdkonnas, ning nad tervitaksid võimalust võtta endale suurem vastutus ELi põllumajanduse ja maaelu arengu poliitika rakendamisel ja kavandamisel.

Raportöör

:

Lenie DWARSHUIS-VAN DE BEEK (NL/ALDE), Lõuna-Hollandi provintsivalitsuse liige

1.

käsitleb põllumajanduse ning põllumajandus- ja toiduainetetööstuse strateegilist tähtsust Euroopa jaoks ning ettevõtete äärmiselt rahvusvahelise iseloomuga tegevust, toetab kvaliteetset põllumajandustootmist kõigis piirkondades ning nõustub Euroopa Komisjoniga selles, et ühine põllumajanduspoliitika on eriti oluline;

2.

nõustub sellega, et niisuguse süsteemi toimimiseks, mis tagaks Euroopa elanikkonnale toiduainetega omavarustatuse teatud taseme, tuleb vajadusel rakendada kriisiohjamise meetmeid, ning märgib, et toiduainetootmise osas ei ole turul alati võimalik põllumajandustootja sissetulekut avaliku nõudlusega ühitada ning seetõttu ongi vaja ühist põllumajanduspoliitikat;

3.

seoses õigusaktide ettepanekutesse juba inkorporeeritud soovitustega rõhutab komitee, et paljud soovitused, mis esitati perspektiivarvamuses „Ühise põllumajanduspoliitika praeguse olukorra hindamine” (CdR 197/2007), on jätkuvalt asjakohased. Lisaks juba esitatud õigusaktide ettepanekutele on siiski tarvis edasisi lihtsustusi, selleks et saavutada ühise põllumajanduspoliitika elluviimise eest vastutavate piirkondlike ametiasutuste ning ka põllumajandustootjate jaoks halduskoorma tõeline vähenemine. Eriti vajalikud on suuremad lihtsustused nõuetele vastavuse alal. Selles seoses ei tohi ka III lisas esitatud tingimuste laiendamine kaasa tuua halduskoormuse suurenemist. Üksikmeetmete rakendamisel seoses III lisas esitatud üksikute standarditega tuleb arvestada ka osalt väga erinevaid piirkondlikke ja looduslikke tingimusi. Arvesse tuleb võtta ka juba kehtivaid õigusnorme;

4.

vastupidiselt perspektiivarvamuses esitatule kutsub üles kombineerima maa tootmisest kõrvalejätmise kohustuse kaotamist vabatahtlike keskkonnakaitse meetmetega teatud maa-alade suhtes teise samba raames;

5.

soovitab praegu piimaturul valitseva olukorra taustal uuesti järele mõelda ettepanekute üle suurendada kvoote ettevalmistusena kvoodisüsteemi lõppemisele. Tuleks valida sobivad meetmed ja näha nendeks vajadusel ette rahalised vahendid, et takistada kvootide kaotamisega osalt üliraskete tagajärgede tekkimist mõnes ebasoodsate konkurentsi- ja looduslike tingimustega piirkonnas;

6.

leiab, et ühise põllumajanduspoliitika olukorra hindamine ei saa piirduda vaid 2003. aasta reformi jätkuks olemisega, vaid selle raames tuleb tegeleda uue rahvusvahelise olukorraga toiduainete valdkonnas. Komitee manitseb ettevaatlikkusele, et kõnealuse hindamise käigus ei kaotataks pöördumatult juba olemasolevaid turumeetmeid (välja arvatud kohustuslik maa tootmisest kõrvalejätmine). Ettevaatlikkus maailma toiduaineteturgude praeguse kõikuvuse olukorras nõuab, et kuigi kõnealuseid turumeetmeid praegu ei kasutata, võib neid vajaduse korral taaskäivitada;

7.

nõustub, et uued väljakutsed on olulised ning kõigis liikmesriikides on vaja suurt stiimulit uute väljakutsetega edukaks toimetulemiseks;

8.

samas juhib tähelepanu asjaolule, et komisjoni väljapakutud toetuste ümbersuunamise viis tähendab üldiselt põllumajandustootjate sissetulekute märkimisväärset vähenemist sõltuvalt piirkonnast;

9.

leiab, et komisjon ei tohiks alahinnata 2013. aastani kokku lepitud ühise põllumajanduspoliitika finantsraamistiku usaldusväärsuse olulisust;

10.

soovitab osa vabanenud ressurssidest investeerida ka muudesse kui uute väljakutsetega toimetulemiseks loodud meetmesse, nagu uued esimese samba meetmed, millega toetatakse ühenduse lamba- ja kitsekasvatust, mis on sotsiaalsest, majanduslikust ja keskkonna vaatepunktist väga oluline majandusvaldkond ning mida praegu ähvardab Euroopa kariloomade arvu drastilise vähenemise oht; olemasolevad põllumajandusettevõtetega seotud teise samba meetmed; mitmed uued teise samba meetmed, mille eesmärk on aidata põllumajandusettevõtjatel kohaneda esimese samba uue olukorraga; muud uued teise samba meetmed, mille eesmärk on katta multifunktsionaalse põllumajanduse mitmete eri meetmete tõttu üldsusele tekkivad kulud;

11.

leiab, et eesmärkide ja meetmete tasakaal võiks olla erinev piirkondade puhul, mis praeguseks on juba rakendanud mitmeid uute väljakutsetega toimetulemise meetmeid või mis on oma ressursse juba suurel määral kasutanud vastavalt uutele väljakutsetele;

12.

leiab, et selleks, et Euroopa põllumajanduspoliitika vastaks Euroopa poliitika põhialustele, peab toetuste ümbersuunamise rakendamine põhinema eeskätt tootmistingimustel ning alles seejärel tuleks kaaluda globaalse konkurentsi kriteeriume;

13.

leiab, et parim tasand toetuste ümbersuunamist käsitlevate otsuste tegemiseks on asjakohane detsentraliseeritud tasand, et paremini peegeldada kohalike ja piirkondlike vajaduste mitmekesisust. Liikmesriikidel ja piirkondadel peaks olema võimalus suunata rahalisi vahendeid teise samba meetmetesse vastavalt oma tegelikele vajadustele;

14.

väljendab käesolevas õigusaktide ettepanekuid käsitlevas arvamuses muret rahastamisvahendite ebapiisavuse üle maaelu arengu valdkonnas üldiselt ja eelkõige uute väljakutsete jaoks. Seetõttu on komitee kindlal veendumusel, et edasised investeeringud uutesse väljakutsetesse ei tohiks lähitulevikus toimuda ainult esimese samba vahendite arvelt, ning kutsub üles siduma seda küsimust ka teiste ELi poliitikavaldkondadega, eelkõige ühtekuuluvuspoliitikaga;

15.

keskendub arvamuses maaelu arengut käsitleva määruse (EÜ) nr 1698/2005 ettepanekute reguleerimisala küsimusele, et saavutada parimad tulemused uute väljakutsetega toimetulemisel;

16.

võtab käesolevas arvamuses seisukoha tulevase ühise põllumajanduspoliitika kohta üleilmsest perspektiivist vaadatuna, käsitledes sealhulgas selliseid Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO) seonduvaid teemasid nagu intellektuaalne omand ning kvaliteeti ja energia tarbimist puudutav ELi märgistus;

17.

kutsub selles arvamuses komisjoni üles kutsuma Regioonide Komiteed osalema edasistes aruteludes ja poliitikaloome protsessis ning teeb teatavaks komitee uued algatused, nagu huvirühmade konverentsi korraldamine ja strateegilise kava koostamine põllumajanduse ja maaelu arengu kohta Euroopas, keskendudes piirkondliku otsustusprotsessi mõjule ning edasisele tööle keskkonnatingimuste parandamiseks põllumajandussektoris;

18.

rõhutab Euroopa omamaise põllumajandus- ja toiduainetetööstuse olulisust ning toiduohutuse ja -turvalisuse suurt tähtsust ajal, mil EL on praegu suurim põllumajandustoodete importija maailmas;

19.

leiab, et sujuva ülemineku tagamiseks 2015. aastal, mil piimakvoodisüsteem kehtivuse kaotab, on vaja tagada pehme maandumine. Sel eesmärgil toetab komitee piimakvootide suurendamist minimaalselt 2 % aastas, vähemalt suure tootmispotentsiaaliga piirkondadele ja riikidele. Mahtude ja hindade praeguse väga suure kõikumise tõttu tuleks turukorraldusmehhanismid alles jätta kuni kvoodisüsteemi kehtivuse kaotamiseni;

20.

leiab, et ühine põllumajanduspoliitika on praegu väga oluline, ning näib, et see võib jääda oluliseks ka lähitulevikus, sest ühise põllumajanduspoliitika tõhususe üle toimuv arutelu jätkub seoses pidevalt kasvava üleilmse nõudlusega toitainete, sööda, fossiilkütuste ja kiudude järele;

21.

leiab, et Euroopa põllumajandus ei saa järjest enam globaliseeruvas maailmas hakkama ilma turu reguleerimise mehhanismideta ja ELi tugeva ühise poliitikata, mis Euroopa piirkondade geograafilist, sotsiaalset ja majanduslikku mitmekesisust arvesse võttes keskendub strateegilistele eesmärkidele ja tarbijate nõudmisele, pakub piirkondadele uusi väljavaateid ja osalemisvõimalusi, eelkõige uute väljakutsete valdkonnas, ning on jätkusuutlik nii majanduslikust, sotsiaalsest kui ka keskkonnaalasest aspektist, aidates kaasa maaelu elavdamisele;

22.

jagab Euroopa Komisjoni seisukohta, et kliimamuutused, bioenergia, veemajandus ja bioloogiline mitmekesisus on tulevikus olulised väljakutsed — ka põllumajanduse jaoks. Sellega seoses tuleb uurida, millise panuse võib anda ühine põllumajanduspoliitika, et aidata vajalikud kohandused positiivselt läbi viia. Komitee nõuab, et liikmesriikide ja piirkondade sellekohaseid eelnevaid panuseid arvestataks piisavalt;

23.

väljendab muret komisjoni ettepanekute üle jätkata ELi sekkumismeetmete kaotamist turgude ebastabiilsuse olukorras; leiab, et tuleb säilitada olemasolevad turule sekkumise vahendid, mida rahastatakse ELi vahenditest;

24.

soovib jätkata oma tööd tagamaks, et ühise põllumajanduspoliitika vajalik läbivaatamine ei tooks endaga kaasa selle poliitika tagasiviimist liikmesriikide tasandile, pidades siinjuures silmas seda, et isegi kui poliitika rakendamine ja kaasrahastamine võib toimuda piirkondade ja liikmesriikide tasandil, siis ühist põllumajanduspoliitikat, sealhulgas strateegiat ja eelarvet, tuleb teostada ELi tasandil. Komitee pooldab seda, et ELi finantsraamistikus 2007–2013 ühisele põllumajanduspoliitikale kehtestatud rahastamise ülemmäärad kehtiksid muutmatult kuni finantsperioodi lõpuni;

25.

soovitab Euroopa Komisjonil, arvestades praegust majanduslikku olukorda ja Euroopa riike mõjutavat tõsist kriisi, mis avaldab eriti halba mõju maapiirkondadele, mitte võtta meetmeid, mis tooksid kaasa töötuse suurenemise ja majandustegevuse vähenemise;

26.

leiab, et otsetoetused tuleb siduda põllumajandustegevuse säilitamisega, kuigi need võib lahti siduda konkreetsest toodangust. Selles mõttes ei tohiks ühise põllumajanduspoliitika olukorra hindamine tuua kaasa uusi samme otsetoetuste lahtisidumisel;

27.

pooldab seda, et nii ajalooline kui ka piirkondlik mudel areneksid järk-järgult ühtse, tööühikul põhineva ELi tasandi toetuse poole, mida muudetakse vastavalt multifunktsionaalse põllumajandusmudeli raames ühiskonnale pakutavatele toodetele ja teenustele;

28.

märgib, et komisjoni ettepanek kehtestada ümbersuunamise künnis, millest väiksema summa puhul toetusi ei vähendata, võib sotsiaalses mõttes muutuda regressiivseks meetmeks ning piirkondlikku mitmekesisust arvestades võib sellel olla suur sotsiaalne mõju paljudele piirkondadele. Seepärast peab komitee vajalikuks määratleda lihtsustamismeetmed iga liikmesriigi puhul eraldi;

29.

arvestades komisjoni ettepanekut esitada enne 30. juunit 2011 aruanne piimakvoodisüsteemi sujuva järkjärgulise kaotamise tingimuste kohta, leiab komitee, et igasugune otsustamine kvoodisüsteemi tuleviku kohta tuleb lükata edasi nimetatud kuupäevani;

30.

märgib, et komisjon ise tunnistab, et kvoodisüsteemi kaotamine või lihtsalt kvootide järkjärguline suurendamine võib lõpuks kaasa tuua madalamad hinnad;

31.

soovitab kõnealuse hindamise raames ja ka pärast piimakvootide süsteemi kaotamist jätta alles sobivad turukorraldusmehhanismid, et suuta turvaabinõude abil reageerida mahtude ja hindade väga suurele kõikumisele;

32.

soovitab alles jätta ka piima ja piimatoodete turumeetmete võimaluse niikaua, kui seda peetakse vajalikuks, sh ka pärast 2015. aastat;

33.

kutsub komisjoni üles looma ELi tasandil eelarve erivahendid, mida vajaduse korral täiendada riiklike vahenditega ja mille eesmärk on parandada nende põllumajandusettevõtete elujõulisust, mis asuvad vähem konkurentsivõimelistes ja/või looduslikult ebasoodsates piirkondades või tingimustes;

34.

soovitab, et liikmesriikidel lubataks toetada kõnealuseid põllumajandusettevõtteid mitmel viisil, näiteks nimetades taas vähem soodsad piirkonnad, pakkudes välja teise samba meetmeid ja/või kohaldades artiklit 68, tagades sel viisil turvaabinõud;

35.

manitseb ettevaatlikkusele, et kõnealuse hindamise käigus ei kaotataks pöördumatult piima ja piimatoodete turumeetmeid, ning leiab, et praegu olemasolevad meetmed tuleb säilitada;

36.

leiab, et põllumajanduse mõju keskkonnale on suur väljakutse ning EL peab seadma prioriteediks põllumajanduse keskkonnasäästlikumaks muutmise. Seepärast soovib komitee rõhutada, kui oluline on edasine arutelu põllumajandussektori keskkonnatingimuste teemal;

37.

tunneb siiski muret, et püüdlused viia üha suuremat hulka küsimusi „maaelu arendamise” nimetuse alla võib osutuda problemaatiliseks, ja sooviks igal juhul analüüsida, kas maaelu arendamise programmid on parim raamistik kõigi kõnealuste väljakutsete käsitlemiseks;

38.

leiab, et lõhe teise samba raames olemasolevate vahendite ja eesmärkide mõju vahel, sealhulgas nii uute kui ka praeguste väljakutsete valdkonnas, mis seonduvad maapiirkondade majandusliku, sotsiaalse ja keskkonnaarenguga, kasvab pidevalt ning sellega tuleb tegeleda;

39.

on seisukohal, et ühine põllumajanduspoliitika on eelkõige suunatud põllumajandusele ning seda ei tuleks muuta ühtekuuluvuspoliitika üheks osaks. Kui ühises põllumajanduspoliitikas võetakse piisavalt arvesse piirkondlikke eripärasid ja erinevaid tootmissüsteeme, siis annab see ka panuse territoriaalsesse ühtekuuluvusse. Igasugune ettepanek muutuseks ühise põllumajanduspoliitika olukorra hindamise tulemusena peaks piisavalt arvestama Euroopa Liidus eksisteerivaid mitmesuguseid piirkondlikke eripärasid ja tootmissüsteeme;

40.

tervitab ettepanekut muuta määruse (EÜ) nr 1782/2003 artikkel 69 paindlikumaks, kuid samas peab seda ebapiisavaks, et korvata komisjoni kavandatavat turumehhanismide kaotamist ning eelkõige piimakvootide kaotamise tagajärgi;

41.

rõhutab seisukohta, et maapiirkondade arendamine tõhusama uuendustegevuse, jätkusuutlikkuse ja teenuste kvaliteedi eesmärgil kõigi elanike ja majanduslike sidusrühmade jaoks ulatub palju kaugemale kui üksnes põllumajanduse arendamine;

42.

toetab pidevalt kasvavat üleskutset investeerida põllumajandusalastesse teadusuuringutesse ja rakendada uurimistulemusi ning tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekut püüda saavutada koostoimet teadusuuringute seitsmenda raamprogrammi raames;

43.

kutsub komisjoni üles tagama seda, et põllumajandus- ja toiduainetetööstusettevõtete innovatsiooni ja moderniseerimise tõhustamist, mis tuleneb vajadusest tegeleda uue konkurentsivõime loomisega seonduvate väljakutsetega, ei takistaks riigiabi poliitika;

44.

soovitab tungivalt toetada koostoimet maaelu arengu poliitika ja teiste ELi poliitikate, eelkõige ühtekuuluvuspoliitika vahel ja tervitab kõiki võimalusi panustada arutelude kohta algavatesse konsultatsioonidesse, mille eesmärk on analüüsida kõnealust koostoimet;

45.

rõhutab, et ühise põllumajanduspoliitika kõigi meetmete rakendamisel on kohalik mõju, ning toonitab, et piirkondlikul tasandil on võimalik kõige paremini saavutada maksimaalseid tulemusi ühise poliitika rakendamisel. Samas ei tohi see põhjustada konkurentsimoonutusi liikmesriikide ega piirkondade vahel;

46.

konstateerib, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on enamikus liikmesriikides omandanud palju kogemusi ning teadmisi maaelu arengu valdkonnas, sealhulgas PRODERi ja LEADERi programmide rakendamisel viimase kümne aasta jooksul, ning nad tervitaksid võimalust võtta endale suurem vastutus ELi põllumajanduse ja maaelu arengu poliitika rakendamisel ja kavandamisel;

47.

märgib, et piirkondlik tasand on sobivaim, et võtta meetmeid ühise põllumajanduspoliitika halduskulude vähendamiseks. Komitee leiab, et nende põllumajandustootjate vabastamine kohustuslikust ümbersuunamisest, kes saavad toetust teatud kindlaksmääratud summast vähem, tähendaks teatud piirkondades nimetatud kulude märkimisväärset vähenemist;

48.

rõhutab, et komisjoni toetatav üleminek ajalooliselt toetussüsteemilt piirkondlikule toetussüsteemile toob esile vajaduse kohaldada kriteeriumeid, mille koostamisel on enam arvestatud geograafiliselt määratletud kriteeriumidega, ning käsitleda kohaliku ja piirkondliku taseme pädevusi, nagu veemajandus, energiavarustus ja ruumiline planeerimine;

49.

leiab, et maaelu arengu poliitika rakendamist tuleb tõhustada suurema tehnilise ja haridusalase toetuse abil;

50.

toonitab vajadust tõhustada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil nii tootjatele kui tarbijatele suunatud igakülgset põllumajandusalast teavitustööd, suurendamaks erinevate ühiskonnagruppide teadlikkust ja vastutustunnet seoses põllumajanduse tähtsusega meie igapäevasele toimetulekule ning selle mõjuga majanduslikule, sotsiaalsele ja looduskeskkonna arengule eile, täna ja homme;

51.

soovitab, et ettevõtete liigitamisel toetuste ümbersuunamise künnise alla tuleb määratleda ja sisse viia täiendav kriteerium, mille abil oleks võimalik eristada suuri, keskselt hallatavaid ettevõtteid kohalikult, koostöö raames hallatavatest ettevõtetest ning võimaldada liikmesriikidel rakendada toetusmeetmeid, et tagada kõnealustele ühistutele pehme maandumine;

52.

märgib, et oluliselt suurenenud nõudmine põllumajandustoodete ja toiduainete järele, mille põhjuseks on maailma rahvastiku äärmiselt kiire kasv ning jõukuse ja ostujõu suurenemine, jätkub ka lähitulevikus ning edaspidigi;

53.

märgib, et rahvastiku ning ostujõu kasv toovad endaga kaasa ka oluliselt suurenenud nõudmise kvaliteetsete toiduainete, töödeldud toiduainete, liha ja piimatoodete järele, mis toob omakorda kaasa põllukultuuride, sealhulgas teravilja, kiudude ning teiste põllumajanduslike söödavarude ja toorainete suureneva nappuse;

54.

väljendab muret, et ettepanek tõsta piimakvoote 1 % aastas (2009–2013) ei ole piisav, ning soovitab, et piimakvoote tõstetaks 2 % aastas. Samuti leiab komitee, et komisjon peaks kaitsma haavatavates piirkondades tegutsevate põllumajandustootjate olukorda, kui piimakvootide suurendamine peaks seda halvendama;

55.

peab vajalikuks, et ELi õigusaktid võimaldaksid tootmisharudevahelisi suhteid ambitsioonikamalt ümber kujundada, võimaldades muu hulgas seda, et piirkondlikul või riiklikul tasandil saaks kehtestada meetmeid, millega reguleerida toiduainete ahelate iga lüli kasumimarginaali, ilma et seda peetaks konkurentsireeglite muutmiseks;

56.

leiab, et ühises põllumajanduspoliitikas tuleb jätkata jõupingutusi eesmärkide saavutamiseks, milleks on ELi kodanikele mõistlike hindadega kvaliteetsete toiduainete pakkumine piisavas koguses ja tervishoiualaste garantiidega, elujõuliste põllumajandusettevõtete loomine, maapiirkondade kultuuripärandi säilitamine ja maakeskkonna kaitsmine. Samuti leiab komitee, et ühine põllumajanduspoliitika on edasi arenenud, et vastata väljakutsetele ja muutuvatele vajadustele, luues samas võrdsed konkurentsitingimused, mis võimaldavad Euroopa põllumajandusel säilitada arvestatav koht maailmakaubanduses;

57.

soovitab tungivalt, et ülemaailmsete võrdsete tingimuste loomise eesmärgil kohaldataks ühtseid fütosanitaar-, veterinaar- ja keskkonnaalaseid norme ELis tarbitavatele toiduainetele, olgu need siis toodetud ELis või kolmandates riikides; nõuab ka, et piirikontrolliasutustele, Veterinaar- ja Toiduametile ning Euroopa Toiduohutusametile oleksid tagatud vajalikud vahendid;

58.

tõdeb, et põllumajanduse keskmeks ja peamiseks ülesandeks jääb toiduainete tootmine, ning märgib, et energiakultuuride kasvatamine annab täiendava panuse ühenduse energia- ja kliimapoliitiliste eesmärkide saavutamisse ning kujutab endast väärtuse loomise potentsiaali põllumajanduse ja maapiirkondade jaoks. Samuti soovitab komitee kõnealust teemat uute väljakutsete raames uuesti käsitleda;

59.

leiab, et ELil on sotsiaalne vastutus selle eest, et kõiki vahendeid rakendades püüda kaasata People, Planet and Profit (sotsiaalsed, keskkonnaalased ja majanduslikud) põhimõtteid WTO käimasolevate ja tulevaste läbirääkimiste tulemustesse;

60.

teeb ettepaneku, et komisjon peaks saavutama geograafilisi tähistusi katva kokkuleppe intellektuaalse omandi küsimuses (tunnustatud piirkondlikud tooted) enne WTO lepingu allkirjastamist põllumajanduse valdkonnas;

61.

teeb ettepaneku, et komisjon peaks määratlema eelnimetatud kriteeriumidel põhineva Euroopa toiduainete tähise;

62.

rõhutab, et ühise põllumajanduspoliitika uusi väljakutseid ei saa käsitleda ainuüksi ühise põllumajanduspoliitika raames, vaid nendega tuleb tegeleda kõigi ELi poliitikavaldkondade ühistööna;

63.

leiab, et kliimamuutuste vastu võitlemise eesmärgil tuleks julgustada ühtsete toidustrateegiate väljatöötamist, vähendades seega toiduainete veokaugust, mis mõjutab omakorda jäätme- ning energiamajandust, ning võttes kasutusele märgistamissüsteemi, mis põhineb päritolu, kvaliteedi ja jätkusuutlikkuse kriteeriumidel ning näitab ära selle aja jooksul tarbitud koguenergia, mil toode jõuab tarbijani;

64.

leiab, et seal, kus see tugevdab ökoloogilist tasakaalu, tuleks piirkondi julgustada arendama ja edendama kohalikult toodetud toiduaineid ja toiduainetega seotud tooteid;

65.

on teadlik sellest, et EÜ asutamislepingu artiklitega 28 ja 29 keelatakse liikmesriikidevahelised koguselised impordi-, ekspordi või transiidipiirangud ning kõik samaväärse toimega meetmed, ent leiab, et lubada võiks käesoleva arvamuse punktides 60 ja 61 nimetatud meetmeid, teades, et Euroopa Kohus lubab meetmeid, mis on üldsuse huvides, nagu kliimamuutuste vastu võitlemise meetmed; seetõttu kutsub komitee üles kõnealuseid võimalusi kaaluma;

66.

soovib lisada, et teatava piirkondliku sõltumatuse saavutamine mõnede toodetega varustamisel ei takista importi teistest riikidest;

67.

selles suhtes kutsub üles eraldama ekspordisubsiidiume vaid juhul, kui see on vajalik kodumaiste turgude koormuse vähendamiseks ning ei kahjusta turgude rajamist arengumaades;

68.

rõhutab Euroopa oma põllumajandus- ja toiduainetetööstuse olulisust, toiduohutuse ja -turvalisuse suurt tähtsust ning teadus- ja arendustegevuse suutlikkust töötada välja säästvuskriteeriumidele vastav tehnoloogia ajal, mil EL on praegu esimene põllumajandustoodete importija maailmas;

69.

leiab, et Euroopa põllumajandus võib väga hästi ühendada Lissaboni eesmärgid (teadmised, teadus- ja uuendustegevus) Göteborgi eesmärkidega (säästvus) ning olla eeskujuks maailma tasandil;

70.

leiab, et ühise põllumajanduspoliitikaga ja selle kohandatud teise sambaga peab jõudma sellise maaelu arenguni, mis on suunatud järgmistele aspektidele: kogu majandustegevus maapiirkonnas; uued põllumajandustootmise tingimused; kõiki ELi maapiirkondi hõlmav ulatuslikum maaelu areng; kõige tundlikumad piirkonnad, nagu ebasoodsate looduslike tingimustega alad (hõredalt asustatud alad, mille asukoht aeglustab nende arengut, mäestikualad, saared, äärepoolseimad piirkonnad); kõige dünaamilisemad alad, nagu linnalähedased piirkonnad, mis toidavad enamiku ELi kodanikest; teadmiste arengu väljakutse; nende alade integreerimine ELi peamistesse geograafilistesse piirkondadesse;

71.

märgib, et uuemad tõendid näitavad, et suurem osa maailma rahvastikust elab linnastatud piirkondades ja linna piires, ning et see elanikkond sõltub oma toiduainetega ja joogiveega varustamisel põllumajandusmaa tõhusast kasutamisest, ning märgib, et linnastatud piirkonnad vajavad olulisel määral looduskaitsealasid ning atraktiivseid ja ligipääsetavaid maastikke. Seepärast on nende alade jätkusuutlikuks säilitamiseks vaja tagada neid harivate põllumajandustootjate sissetulekute piisav toetamine, et vaatamata ELi eeskirjadega kehtestatud suuremate kohustuste täitmisele suudaksid nad olla konkurentsivõimelised ja säilitada oma ettevõtete elujõulisuse;

72.

rõhutab, et ELi multifunktsionaalne põllumajandusmudel peab aitama kliimamuutustega võidelda ja hõlmama selliseid põhimõtteid nagu jätkusuutlikkus, konkurentsivõime, mitmekesisus, omavarustatus toiduainetega, reageerimine ühiskonnale, tarbijatele ja avalikele hüvedele; see mudel ühendab endas head põllumajandusliku tootmise tavad, keskkonnakaitse ja loomade heaolu. Põllumajanduse nimetatud panused on üldsuse huvides ning kujutavad endast rahalist väärtust, mida tasub edendada, kui lisakulusid ei hüvitata õiglaste hindadega vaba turu tingimustes. Antud kontekstis tuleks pöörata erilist tähelepanu ka sellele, et põllumajandusega tegelev rahvastikuosa saaks osa majanduslikest ja sotsiaalsetest edusammudest;

73.

palub jätta välja artikli 13 lõige 2, millega kehtestatakse kohustus, et „liikmesriigid annavad eelisseisundi põllumajandustootjatele, kes saavad rohkem kui 15 000 eurot otsetoetusi aastas” seoses põllumajandusettevõtete nõustamise süsteemis osalemise tingimustega;

74.

märgib, et kliimamuutused nõuavad veemajanduse meetmete tõhustamist, sh sellised meetmed nagu vee varumine, veetaseme kontrollimine, üleujutuste ärahoidmine, veepuuduse vältimine ja mageveevarude majandamine;

75.

leiab, et Euroopa peaks innustama ja toetama tõelise taastuvenergia tootmist ja kasutamist põllumajanduses, keskendudes seejuures mitte üksnes (teise põlvkonna) biokultuuridele ja biokütustele, vaid ka päikeseenergiale, tuuleenergiale, vee-energiale, geotermilisele energiale ja koostootmisele;

76.

leiab, et Euroopa ees seisvate uute väljakutsetega toime tulemiseks peab Euroopa üritama saavutada suletud ringlusega majanduse. Selleks on vaja innustada ja toetada uuenduslikku põllumajandust tervikuna, toetudes sealjuures mitte üksnes teadmisasutustele, vaid edendades ka uuendustegevust süsteemide, võrgustike ja ahelate tasandil ning kõigi nende ettevõtete moderniseerimist, mis kuuluvad toiduainete tootmise, töötlemis-, jäätmekäitlus-, transpordi- ja tarneahelasse;

77.

leiab, et tuleb tagada professionaalne maakasutus viljaka põllumajandusmaa säilitamiseks heades tingimustes, et tagada jätkusuutlik toiduainete tootmine nii siseturu kui välisturu jaoks;

78.

leiab, et teatud põllumajanduspiirkonnad on eriti olulised bioloogilise mitmekesisuse ja loodusrikkuste säilitamisel ja taastamisel ning et neil avalikel huvidel on rahaline väärtus ja nad võivad olla abikõlblikud;

79.

leiab, et teatud põllumajanduspiirkonnad on eriti olulised vaba aja veetmise võimaluste pakkumisel ning et neil avalikel huvidel on rahaline väärtus ja nad võivad olla abikõlblikud;

80.

leiab, et teatud põllumajanduspiirkonnad on eriti olulised veemajanduse seisukohast ning et sel avalikul huvil on rahaline väärtus ja see võib olla abikõlblik.

81.

ehkki ühist põllumajanduspoliitikat on selle loomisest alates edukalt kohandatud erinevatele väljakutsetele, leiab komitee, et komisjon ja selle esindajad peavad edasi töötama selle nimel, et kodanikke paremini teavitada ühise põllumajanduspoliitika eesmärkidest, saavutustest ja prioriteetidest ja neid sellesse kaasata. Komitee arvates peaks see olema komisjoni edasise teabevahetuse prioriteet.

19.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 325/44

—

tervitab Euroopa Komisjoni teatist, kuna see pakub piisava esialgse sissejuhatuse kommertskasutusele eelnevate hangete põhialuste ning rakendamisviiside kohta. Samas tuleb märkida, et kavandatud menetluse rakendamise käsitluses esineb teatud vajakajäämisi;

—

rõhutab, et kui kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused valivad kommertskasutusele eelneva hanke eesmärgiga edendada innovatsiooni kui võimalust leida lahendus konkreetsetele probleemidele, mida nad kommertskasutusele eelneva hanke tulemustega üritavad mõjutada, siis seisavad nad silmitsi paljude väljakutsetega, mida komisjoni teatises ei ole asjakohaselt analüüsitud;

—

leiab lisaks, et suuniste ja juhiste jagamine on tingimata vajalik, võttes arvesse asjaolu, et kommertskasutusele eelnevad hanked tõstatavad olulisi intellektuaal- ja tööstusomandiõiguse küsimusi, millega seni ei ole tegelenud isegi keskvalitsuste õigusteenistused;

—

ärgitab liikmesriike ja Euroopa Komisjoni looma tugistruktuure, millele kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid toetuda, kui nad otsustavad kommertskasutusele eelnevaid uurimis- ja arendustegevuse hankeid kasutada. Tugistruktuurid peaksid pakkuma selget ja praktilist teavet ning reaalset tuge, eelkõige seoses riskide ja tulude sobiva jaotusega tellija ja pakkumiskutses osalejate või lõplike töövõtjate vahel.

Raportöör

:

Dimitrios TSIGKOUNIS (EL/EVP)

1.

soovitab edaspidi sel teemal peetavate arutelude käigus uurida kohalike ja piirkondlike omavalitsuste rolli oluliste sotsiaalsete probleemide lahendamisel, sh selliste taskukohaste ja kvaliteetsete tervishoiuteenuste pakkumisel, mis oleksid kohandatud vastavalt elanikkonna vananemisele, kliimamuutustega kohanemisele, energiatõhususe parandamisele, parema kvaliteediga ja lihtsamini ligipääsetava hariduse pakkumisele ning julgeolekuohtude tõhusamale lahendamisele;

2.

tõdeb, et nende probleemide lahendamiseks vajatakse tõenäoliselt uusi ja innovaatilisi lahendusi, mis ei ole tehnoloogiliste nõudmiste tõttu veel turustatavad, või juhul, kui need on juba kommertskasutuses, ei vasta veel piisaval määral esitatud nõudmistele, mistõttu nõuavad need lahendused vältimatult veel teadus- ja arendustegevust. Seepärast teeb komitee ettepaneku anda kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimalus aktiivselt osaleda kommertskasutusele eelnevaid hankeid käsitleva uue raamistiku koostamisel ning tugevdada nende olemasolevaid võimalusi nimetatud uut tüüpi hangete haldamiseks ja rakendamiseks;

3.

toetab seisukohta, et teadus- ja arendustegevuse integreerimine hangetesse uuenduslike lahenduste edendamise huvides annab kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimaluse juba varases etapis mõjutada hangete abil pakutavate lahenduste kasumlikkust ja tõhusust keskpikas ja pikas perspektiivis ning edendada uuendustegevuse kaudu Euroopa tööstuse konkurentsivõimet;

4.

leiab, et kuna suur osa hangeteks eraldatud summadest pärineb kohalikelt ja piirkondlikelt omavalitsustelt, siis peavad omavalitsused olema täiel määral valmis võtma kandva rolli uurimis- ja arendustegevuse edendamisel Euroopas;

5.

kutsub Euroopa Komisjoni üles arvestama komitee poliitiliste prioriteetidega aastateks 2008–2010. Prioriteetide seas on muu hulgas majanduskasvu ja tööhõivet käsitleva Lissaboni strateegia elluviimine; kliimamuutustest tulenevatele väljakutsetele vastamine; energiaallikate mitmekesistamine ja säästev kasutamine; kodanike elukvaliteedi parandamine, sh piiriülene koostöö kvaliteetsete tervishoiuteenuste tagamiseks; kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tegevus solidaarsuse ning kultuuride- ja religioonidevahelise dialoogi edendamiseks ning igal kujul kohaliku kultuuri ja traditsioonide toetamiseks; osalemine ühist sisserände- ja varjupaigapoliitikat käsitlevas arutelus, eelkõige integratsiooni puudutavate heade tavade tutvustamisel ning ajakohase ühisturu asetamisel prioriteediks, nii et strateegiliseks eesmärgiks seatakse avalike teenuste kvaliteedi parandamine just nendes kohalike ja piirkondlike omavalitsuste jaoks olulistes valdkondades, mille puhul on riigihangete läbiviimine info- ja sidetehnoloogia valdkonna uurimis- ja arendustegevuse edendamiseks eriti paljulubav. Seepärast on need valdkonnad prioriteetsed kommertskasutusele eelnevate hangete valikul;

6.

tervitab Euroopa Komisjoni teatist KOM(2007) 799 lõplik, kuna see pakub piisava esialgse sissejuhatuse kommertskasutusele eelnevate hangete põhialuste ning rakendamisviiside kohta. Samas tuleb märkida, et kavandatud menetluse rakendamise käsitluses esineb teatud vajakajäämisi;

7.

rõhutab, et kui kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused valivad kommertskasutusele eelneva hanke eesmärgiga edendada innovatsiooni kui võimalust leida lahendus konkreetsetele probleemidele, mida nad kommertskasutusele eelneva hanke tulemustega üritavad mõjutada, siis seisavad nad silmitsi paljude väljakutsetega, mida komisjoni teatises KOM(2007) 799 ei ole asjakohaselt analüüsitud;

8.

on seisukohal, et riigihankeid käsitlevad kehtivad õigusaktid on juba praegu üsna keerulised ning paljudel kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on märkimisväärseid raskusi nende õige rakendamisega. Seetõttu leiab komitee, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused pigem ei toeta hangete süsteemi ja menetluse veel keerulisemaks muutmist viisil, nagu see on kavandatud Euroopa Komisjoni teatises. Seetõttu nõuab komitee riigihankeid reguleerivate õigusnormide kohaldamisest loobumist kommertskasutusele eelnevate hangete puhul;

9.

teeb komisjonile ettepaneku uurida võimalust muuta hankedirektiivi nii, et uuendusi saaks teha näiteks partnerlusprojektide raames. Jäik hankemenetlus on uuendustele märkimisväärne takistus. EÜ asutamislepingust tulenev õiglase ja mittediskrimineeriva kohtlemise nõuet ei tohiks tõlgendada nii, et see takistaks ettevõtetel ja hanke esitanud üksustel ettevõtete teadus- ja arendustegevusest praktikas kasu saada;

10.

on veendunud, et innovatsiooni edendamisele suunatud pakkumiskutsete tehniliste osade kujundamine ja koostamine nõuab eriteadmisi ja -pädevusi, mida kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel üldjuhul ei ole, eriti võttes arvesse, et isegi paljude liikmesriikide keskvalitsustes on selliste teadmiste ja kvalifikatsiooniga personal olemas ainult vähestes osakondades;

11.

leiab, et kommertskasutusele eelnevate uurimis- ja arendustegevuse hangete eri etapid nõuavad tehnilisi teadmisi ja kõnealuse valdkonna tundmist sellisel tasemel, mis kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel üldjuhul puudub;

12.

rõhutab, et isegi kui kommertskasutusele eelnevat uurimis- ja arendustegevuse hanget saadab lõpuks edu, on kodanike mobiliseerimine ja poliitiline pühendumus kohalikul ja piirkondlikul tasandil sellegipoolest raskesti saavutatav. Asjaolu, mis kohalike ja piirkondlike omavalitsuste otsuseid oluliselt mõjutab, seisneb kommertskasutusele eelnevate hangetega kaasnevates suurtes avalikes kuludes, mis koormavad käimasoleva aasta eelarvet, ent millest saadav kasu ilmneb üldiselt alles pikas perspektiivis. Lisaks on kodanikel hangetest saadava kasu mõistmiseks vaja aega ning see aeg on tavaliselt pikem kui kohalikul ja piirkondlikul tasandil korraldatavate järjestikuste valimiste vaheline aeg;

13.

on mures, et kui kommertskasutusele eelneva uurimis- ja arendustegevuse hanke pakkumiskutse avaldamine osutub poliitiliselt vastuoluliseks — mis on tõenäoline pärast valimisi, kui uus kohalik või piirkondlik omavalitsus moodustatakse parteidest, kes eelnevalt on vastavale hankele vastu seisnud — siis tekib kahtlusi, kas hankemenetlust juba kommertskasutuses oleva toote puhul jätkatakse. Sel juhul kaotataks need märkimisväärsed eelised, mida tellija taotles kommertskasutusele eelneva uurimis- ja arendustegevuse hanke pakkumiskutse avaldamisel;

14.

leiab, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tasandil võib tekkida tõsine poliitiline probleem juhul, kui kommertskasutusele eelneva uurimis- ja arendustegevuse hanke lõplik töövõtja ei ole registreeritud samas piirkonnas kui hanke tellinud kohalik või piirkondlik omavalitsus või asub koguni teises liikmesriigis;

15.

märgib, et kui kommertskasutusele eelnev uurimis- ja arendustegevuse hange ei osutu tulemuslikuks — võimalus, mida ei saa välistada eelkõige uurimis- ja arendustegevuse teatud valdkondades, kus tulemuslikkus on veel üsna madal — siis võib kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel olla eriti keeruline kodanikele selgeks teha, et ka selline lõpptulemus on parem kui investeerimine juba olemasolevatesse ja kommertskasutuses järeleproovitud tehnoloogiatesse;

16.

teeb kohalike ja piirkondlike omavalitsuste eespool kirjeldatud kommertskasutusele eelnevate uurimis- ja arendustegevuse riigihangetega seotud probleemidest tulenevalt ettepaneku, et Euroopa Komisjon ja liikmesriigid koostaksid ja rakendaksid teatud hulga vajalikke meetmeid, mis tagaksid kommertskasutusele eelnevate uurimis- ja arendustegevuse hangete eesmärgi täitmise kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Kohaliku ja piirkondliku tasandi tegevusel on märkimisväärne mõju Euroopa Liidu üldisele konkurentsivõimele uurimis- ja arendustegevuse valdkonnas võrreldes rahvusvaheliste konkurentidega;

17.

rõhutab, et ei tasu unustada, et kui kommertskasutusele eelnevate uurimis- ja arendustegevuse hangetega seotud menetluste sujuv ja toimiv kasutuselevõtt kohalikul ja piirkondlikul tasandil peaks ebaõnnestuma, siis võivad uurimis- ja arendustegevusele Euroopa Liidu tasandil eraldatud toetused väheneda;

18.

on seisukohal, et Euroopa Komisjon peab pakkuma kohalikest ja piirkondlikest omavalitsustest tellijatele selgeid ja üksikasjalikke suuniseid ning koolitusvõimalusi selle kohta, kuidas kommertskasutusele eelnevaid uurimis- ja arendustegevuse hankeid kasutada Euroopa õigust rikkumata;

19.

leiab lisaks, et suuniste ja juhiste jagamine on tingimata vajalik, võttes arvesse asjaolu, et kommertskasutusele eelnevad hanked tõstatavad olulisi intellektuaal- ja tööstusomandiõiguse küsimusi, millega seni ei ole tegelenud isegi keskvalitsuste õigusteenistused;

20.

ärgitab liikmesriike ja Euroopa Komisjoni looma tugistruktuure, millele kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saaksid toetuda, kui nad otsustavad kommertskasutusele eelnevaid uurimis- ja arendustegevuse hankeid kasutada. Tugistruktuurid peaksid pakkuma selget ja praktilist teavet ning reaalset tuge, eelkõige seoses riskide ja tulude sobiva jaotusega tellija ja pakkumiskutses osalejate või lõplike töövõtjate vahel;

21.

rõhutab, et kommertskasutusele eelnevate uurimis- ja arendustegevuse hangetega kaasneb tellijaks oleva kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse jaoks selgesti määratletavaid lühiajalisi riske, samas kui raskesti määratletavad ning hajusad eelised ilmnevad alles pikas perspektiivis. Seetõttu on kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused tihti põhjendatult mures. Komitee rõhutab, et liikmesriigid ja Euroopa Komisjon peaksid kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi eri tasanditel toetama ja selgitama kõigile asjaosalistele, et võimalik ebaõnnestumine moodustab lahutamatu osa protsessist, mille abil üritatakse leida uuenduslikke lahendusi Euroopa ettevõtete vanadele või uutele probleemidele;

22.

täheldab, et kuna kommertskasutusele eelnevate uurimis- ja arendustegevuse hangete pakkumiskutsed on avatud osalejatele kõigist liikmesriikidest, siis võivad ühe liikmesriigi piirkonna tegevuse toetuseks eraldatavad vahendid paratamatult (vähemalt osaliselt) liikuda mõne teise liikmesriigi piirkonda. Ehkki selline nähtus ei too ilmselt kaasa probleeme Euroopa Liidu tasandil, siis kohalikul või piirkondlikul tasandil on tegemist asjaoluga, mis võib oluliselt takistada kommertskasutusele eelnevate uurimis- ja arendustegevuse hangete rahastamist;

23.

kutsub Euroopa Komisjoni üles näitlikustama, et kommertskasutusele eelnevad hanked on pakkumiskutse avaldanud piirkonnale kasulikud isegi juhul, kui kutses osalevad kandidaadid ei tegutse samas piirkonnas;

24.

ärgitab Euroopa Komisjoni edendama ja toetama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste suurte rühmituste moodustamist ühiste kommertskasutusele eelnevate hangete korraldamiseks, et vähendada riske, mis kaasneksid taolise hankega sel juhul, kui selle viiks eraldi läbi ühe liikmesriigi kohalik või piirkondlik omavalitsus;

25.

tõdeb, et üksnes üleeuroopaliste võrgustike loomine ja tihedad kontaktid eri liikmesriikides asuvate sarnaste vajadustega kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel võivad olla määravaks siduvaks teguriks kommertskasutusele eelnevaid uurimis- ja arendustegevuse hankeid käsitleva valitsustevahelise/piirkondadevahelise koostöö ja kooskõlastamise arendamisel;

26.

toetab kohalikul ja piirkondlikul tasandil kommertskasutusele eelnevate uurimis- ja arendustegevuse hangete arendamiseks ja tugevdamiseks võetud meetmete rahastamist Euroopa Liidu vahendite eraldamise kaudu, nt ühise põllumajanduspoliitika läbivaatamise teel;

27.

leiab, et Euroopa teadusruumi saaks muuta ja tugevdada, kui olemasolevasse riigihankemenetlusse kaasataks ka kommertskasutusele eelnevad uurimis- ja arendustegevuse hanked;

28.

on seisukohal, et kommertskasutusele eelnevate uurimis- ja arendustegevuse hangete strateegiat saaks oluliselt arendada, kasutades selleks teadmismahukaid ja tehnoloogiliselt uuenduslikke kohalikke ja piirkondlikke ülikoole, teaduskeskusi ning eelkõige väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtteid, mis oleksid vastava liikmesriigi kohaliku või piirkondliku omavalitsusega sõlmitava raamkokkuleppe osapooleks ning kelle kaudu loodaks võrgustik eri liikmesriikides paiknevate teiste kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning samalaadsete ülikoolide, teadusasutuste ning VKEdega;

29.

rõhutab, et luues kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes infopunkte ja andmebaase, mis on mõeldud kohalikul või piirkondlikul tasandil andmete kogumiseks uuenduslikke lahendusi nõudvate prioriteetsete probleemide kohta ning teabe levitamiseks uurimis- ja arendustegevuse pakutavate kohalike võimaluste kohta, on võimalik omavahel lähendada samade probleemide all kannatavaid piirkondi ning uurimiskeskusi ja ettevõtteid, kes võivad koostöö abil leida probleemidele uuenduslikke täiendavaid või lisalahendusi;

30.

teeb ettepaneku, et Euroopa Regionaalarengu Fondist, Ühtekuuluvusfondist ja Sotsiaalfondist eraldataks vahendeid selliste meetmete toetuseks, mis on rahastatavas sektoris seotud kommertskasutusele eelnevate uurimis- ja arendustegevuse hangetega.

19.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 325/48

—

nõustub, et ELis valitseb üksmeelne seisukoht, et Euroopa kutseharidust ja -koolitust on vaja ajakohastada ja parandada. Kvaliteedi tagamine kutsehariduses ja -koolituses on võti selle eesmärgi saavutamiseks;

—

arvab, et raskused eri liikmesriikide õpitulemuste tunnustamisel pidurdavad liikuvust ELis ja takistavad tõeliselt elukestvas õppes osalemise kogemist;

—

rõhutab, et paljudes liikmesriikides vastutab kutsehariduse ja -koolituse eest kohalik ja piirkondlik tasand;

—

tervitab komisjoni mõlemat soovitust, kuna nende eesmärk on pakkuda lahendusi globaliseerumise ja meid ümbritseva teadmistepõhise majanduse sotsiaalsetele ja majanduslikele probleemidele. Nende eesmärk on muu hulgas suurendada liikuvust Euroopa Liidus ja innustada oskuste edasiandmist. Seepärast on komitee arvates vältimatu arendada valdkondi, mis on kodanikele olulised, ning tegevusi, mille eest vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

—

on arvamusel, et Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistiku (EQAF) peamised kasutajad on riigi- ning kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse asutused, kes vastutavad kvaliteedi tagamise ning hariduse ja koolituse parandamise eest;

—

palub, et riiklike/piirkondlike kvalifikatsiooniraamistike sidumisse ECVETiga tuleb kaasata pädevad kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused;

—

toonitab aga, et süsteemi praktiline elluviimine ja kasutamine on selle tegeliku edu mõõdupuu. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste näol oleks tegu kasulike partneritega, kes avaldaksid toetust oma võrgustike kaudu ja tagaksid ECVETi usaldusväärsuse ja kasutatavuse.

Raportöör

:

Kent JOHANSSON (SV/ALDE), Västra Götalandi piirkonnanõukogu liige

1.

märgib, et kutseharidus ja -koolitus on Lissaboni strateegia majanduskasvu, konkurentsivõime ja sotsiaalse kaasamise eesmärkide saavutamisel väga olulised. Haridus, koolitus, oskused ja elukestev õpe on Regioonide Komitee poliitilised prioriteedid;

2.

arvab, et raskused eri liikmesriikide õpitulemuste tunnustamisel pidurdavad liikuvust ELis ja takistavad tõeliselt elukestvas õppes osalemise kogemist;

3.

nõustub, et ELis valitseb üksmeelne seisukoht, et Euroopa kutseharidust ja -koolitust on vaja ajakohastada ja parandada. Kvaliteedi tagamine kutsehariduses ja -koolituses on võti selle eesmärgi saavutamiseks;

4.

rõhutab, et paljudes liikmesriikides vastutab kutsehariduse ja -koolituse eest kohalik ja piirkondlik tasand. Kutseharidust rahastatakse mitmetest allikatest, ehkki enamikes liikmesriikides teeb seda valitsus nii riigi kui ka piirkondlikul tasandil, kusjuures kohalike ja piirkondlike vahendite osa on küllaltki märkimisväärne;

5.

avaldab arvamust kahe ettepaneku kohta, mille mõlema koostamisse suhtub komitee heakskiiduga. Neist esimese ettepaneku osas, mis käsitleb Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteemi, on konsultatsioonid kestnud juba kaua, samas teine ettepanek Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistiku kohta on alles varases staadiumis. Seetõttu on konsultatsioonide jätkumine tähtis ja seda tuleb tervitada;

6.

tervitab komisjoni mõlemat soovitust, kuna nende eesmärk on pakkuda lahendusi globaliseerumise ja meid ümbritseva teadmistepõhise majanduse sotsiaalsetele ja majanduslikele probleemidele. Nende eesmärk on muu hulgas suurendada liikuvust Euroopa Liidus ja innustada oskuste edasiandmist. Seepärast on komitee arvates vältimatu arendada valdkondi, mis on kodanikele olulised, ning tegevusi, mille eest vastutavad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

7.

märgib, et Euroopa kutsehariduse ja -koolituse ainepunktide süsteemi (ECVET) saab kasutada kvalifikatsiooni kirjeldamiseks õpitulemuste ühikutena ja ühikutega seotud ainepunktidena, eesmärgiga tulemusi üle kanda ja koguda. Eesmärk on luua metoodiline raamistik, mis aitab lihtsustada ühe kvalifikatsioonisüsteemi või õpikeskkonna ainepunktide ülekandmist teise;

8.

on arvamusel, et Euroopa kvaliteeditagamise võrdlusraamistiku (EQAF) peamised kasutajad on riigi- ning kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse asutused, kes vastutavad kvaliteedi tagamise ning hariduse ja koolituse parandamise eest. Vastandina ECVETile on raamistiku eesmärk suurendada läbipaistvust ja kooskõla kutsehariduse ja -koolituse valdkonna poliitikaga;

9.

nõustub, et ECVETi ja EQAFi elluviimine peaks olema vabatahtlik, kuid rõhutab, et süsteemi kohaseks haldamiseks on vaja luua juhised ja raamtingimused. Kasutajarühmades (ECVETi kasutajarühm ja ENQAVET) peab samuti olema otsemandaadiga esindajaid kohalikult ja piirkondlikult tasandilt. Samamoodi peavad olema esindatud eraõiguslikud ja sotsiaalpartnerid;

10.

rõhutab, et sõltumata sellest, kas riik otsustab osaleda ECVETi ja/või EQAFi elluviimises või mitte, tuleb neile piirkondadele, kellel lasub põhiseaduslik vastutus haridussüsteemi eest, tagada otsene juurdepääs ühisfoorumitele, mis tegelevad süsteemi väljatöötamisega;

11.

rõhutab, et peatse väljatöötamisetapi kriitiliselt oluline moment on saavutada sobiv tasakaal ühelt poolt püüdluste vahel suurendada ülekantava ainepunktidesüsteemi ja meetmete kvaliteedi parandamise kaudu kodanike liikuvust ning teiselt poolt vajaduse vahel edendada liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vastutuses oleva haridussüsteemi mitmekesisust;

12.

rõhutab, et ECVET ja EQAF kuuluvad ühte ritta mitmete Euroopa algatustega, sh Euroopa kõrghariduse ainepunktide ülekande süsteem (European Credit Transfer and Accumulation System — ECTS), Europass, liikuvust käsitlev Euroopa kvaliteediharta (European Quality Charter for Mobility — EQCM), Euroopa mitteformaalse õppe määratlemise ja valideerimise põhimõtted ning Euroopa kvalifikatsiooniraamistik elukestva õppe valdkonnas (European Qualification Framework for lifelong learning — EQF);

13.

on varasemates arvamustes juhtinud tähelepanu sellele, et pidevalt täienevad töötajatele esitatavad nõuded, mis kätkevad uusi töösüsteeme ja kohanemist uute tehnoloogiatega, tingivad vajaduse tööjõu pideva koolitamise järele. Kutseharidus võib elukestva õppe seisukohalt osutuda tähtsaks vahendiks selle kujundamisel, moodustades säästva majandusliku ja sotsiaalse arengu olulise osa (1). Eelkõige demograafiliste arengute valguses tuleb olemasolevat tööjõudu tõhusamalt kasutada;

14.

rõhutab, et süsteemide katsetamiseks ja edasiseks täiustamiseks on vaja spetsiaalseid rahalisi vahendeid;

15.

märgib, et õppimis- ja tööalane liikuvus üle riigipiiride on Euroopas väga pikaajalise traditsiooniga. Sellel on olnud tohutu suur tähtsus käsitöö, tööstustegevuse, kaubavahetuse ja ettevõtluse jaoks, pannes aluse heaolu arengule kohalikul, piirkondlikul ja riiklikul tasandil;

16.

arvab, et piiriülene õppimine ja tööelu osutuvad tugevalt globaliseerunud majanduses ülitähtsaks. Kõnealuse õppimis- ja tööalase liikuvuse toetuseks on vaja ajakohaseid meetmeid. Komitee arvates sobib selleks ECVET;

17.

toonitab, et pädevusvajadusi on üha enam vaja määratleda piirkonna tasandil. Komitee on rõhutanud, et kohalik ja piirkondlik areng toimub teatavasti erinevates tingimustes ja erinevatest lähtepositsioonidest sõltuvalt. Siiski ei tohi seda mingil juhul käsitleda ümbritsevast maailmast lahus. Piirkonnad ja kohalikud kogukonnad vajavad töökohti uutes tootmissektorites paralleelselt vanade töökohtade kadumisega, vältimaks stagnatsiooni, sotsiaalset tõrjutust töötuse näol jms ning haiguslehel viibivate ja tööturult enneaegselt lahkuvate inimeste suurt osakaalu (2).

18.

toonitab, et Euroopa tööelu peaks iseloomustama laiaulatuslik paindlikkus koos usaldusväärse sotsiaalkaitsega, nagu märgitud Euroopa Komisjoni dokumendis „Paindlikkuse ja turvalisuse ühised põhimõtted” (3);

19.

on juba varem olnud Euroopa Komisjoniga ühel meelel, et riiklikud ja üleeuroopalised kutsekvalifikatsioonide raamistikud hõlbustavad õppimise tunnustamist igas mõttes (4);

20.

on tervitanud Euroopa Komisjoni pakutud kvalifikatsiooniraamistikku (EQF) ning toetanud selle kahte eesmärki — kvalifikatsioonide läbipaistvuse parandamist ning liikuvuse edendamist Euroopa Liidus;

21.

palub sarnaselt seoses EQFiga esitatud taotlusele, et riiklike/piirkondlike kvalifikatsiooniraamistike sidumisse ECVETiga tuleb kaasata pädevad kohalikud ja piirkondlikud ametiasutused;

22.

avaldab toetust Euroopa Komisjonile, et see tunnustab vajadust kohandada ECVETi kultuuriliselt ja tehniliselt riikide, piirkondade ja sektorite eripäradele vastavaks ning meenutab, et piirkondlikel omavalitsustel on sageli võtmeroll kvalifikatsioonisüsteemide ja elukestva õppe määratlemisel, kujundamisel ja elluviimisel formaalse, mitteformaalse ja informaalse õppe käigus;

23.

rõhutab, et elukestva õppe perspektiivis toimub suur osa kutseharidusest teadmistepõhistes ettevõtetes või ettevõtete võrgustikes ning üha sagedamini tegutsetakse piiriüleselt;

24.

märgib, et juba praegu leidub häid näiteid eri riikide valdkondlike organisatsioonide ja piirkondade vahelisest kutseharidusalasest koostööst, mis hõlmab muu hulgas ühisprojekte ja vastastikust tunnustamist (5). Niisuguseid algatusi tuleb toetada ja arvesse võtta;

25.

rõhutab, et tunnustamise süsteemi tuleb kaasata eri osapooli, mitte ainult avalik-õiguslikke, vaid ka eraõiguslikke tegijaid, ettevõtteid ja sotsiaalpartnereid;

26.

tervitab protsesse ajakohastava ja koordineeriva ECVETi kasutajate rühma loomist. Ent komitee nõuab, et kasutajate rühma kaasataks nii kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused kui ka kohalikud ettevõtted, ja sotsiaalparterid, tagades neile otsese juurdepääsu ECVETile, samas võttes arvesse riiklikke eeskirju ja määruseid;

27.

rõhutab, et just kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused suudavad sageli sätestada tõhusaid tegevusmeetmeid kutsehariduse ja -koolituse valdkonnas;

28.

märgib, et ECVET on ühikupõhine ainepunktide süsteem, mis pakub õpitud teadmiste mõõtmise ja võrdlemise ning nende ülekandmise võimalust ühest asutusest teise;

29.

tervitab asjaolu, et see sobib kõikide kvalifikatsioonisüsteemidega, eriti Euroopa ainepunktide ülekande süsteemiga, mis toetab ja hõlbustab üliõpilaste liikuvust Euroopas ja kaugemalgi;

30.

toonitab aga, et süsteemi praktiline elluviimine ja kasutamine on selle tegeliku edu mõõdupuu. Kohalike ja piirkondlike omavalitsuste näol oleks tegu kasulike partneritega, kes avaldaksid toetust oma võrgustike kaudu ja tagaksid ECVETi usaldusväärsuse ja kasutatavuse;

31.

arvab, et ECVETi hea kasutamise tagamiseks on vaja konkreetseid näiteid, kuidas süsteem pärast selle käivitamist tegelikult toimib. See annab tõuke laiemas plaanis, tagades ECVETi pakutavate võimaluste parima ärakasutamise;

32.

märgib, et kutsehariduse ja -koolituse suurem tõhusus sotsiaalmajanduslikust seisukohast saavutatakse siis, kui on tagatud kutsehariduse ja -koolitus parem vastavus teadmisteühiskonna tööturu pidevalt muutuvatele nõudmistele, edendades eelkõige kõrge kvalifikatsiooniga tööjõudu, kes on võimeline tulema toime globaliseerumise väljakutsetega;

33.

rõhutab, et haridus- ja koolitussüsteeme ei tohi (nagu mõnikord on kombeks) arendada eraldiseisvalt kohaliku või piirkondliku tasandi ettevõtlus- ja sotsiaalsest keskkonnast ning uuendustegevusest, sest konkreetse piirkonna majanduskasv, konkurentsivõime ja tööhõivevõimalused sõltuvad üha enam selle praeguse ja tulevase tööjõu oskustest ning ka sellest, kuidas kutseharidus ja -koolitus ning ümberõpe aitavad kaasa nende oskuste jätkusuutlikule täiendamisele ja edasiarendamisele;

34.

rõhutab seetõttu, et on oluline siduda EQAF kohaliku tööturu vajadustega ning kutsub üles, et kõnealuse protsessi osana akrediteeritaks kutsehariduse ja -koolituse keskused;

35.

tunnistab lisaväärtust, mida EQAF pakub haridus- ja koolituspoliitika edendamisel kogu ELis, kannustades eelkõige vastastikust õppimist, liikuvust ja parimate tavade edastamist;

36.

tervitab EQAFi põhimõttelist korraldust parandamise tsükli vormis ja rõhutab, et kvaliteedinäitajaid ei tule vaadelda mitte juhistena vaid võrdluspunktidena, mida saab erineval viisil jätkuvalt täiustada näiteks kahepoolses ja mitmepoolses kontekstis;

37.

rõhutab, et EQAFi ei tohiks sellega kitsendada ja muuta seda statistikasüsteemiks või omistada sellele mingit järelevalvefunktsiooni, vaid see peaks olema toimiv vahend kvaliteedi jätkuval parandamisel erinevatel tasanditel ning erinevate asjaomaste isikute ja sidusrühmade juures;

38.

märgib, et „omandiõigus” võrdlusraamistiku üle ei tohi lasuda riiklikul tasandil, vaid sarnaseid protsesse tuleb innustada ka kohalikul ja piirkondlikul tasandil. Sarnaseid võimalusi tuleks edasise parandamise ja arendamise eesmärgil pakkuda ka õppesüsteemidele, mis ei kuulu formaalsesse haridussüsteemi;

39.

on arvamusel, et tuleb arutada, kuidas võrdlusraamistik koostada ja kui üksikasjalik peaks see seatud eesmärkideni jõudmiseks olema. Komitee märgib, et näitajad ei tohi olla nii üksikasjalikult koostatud, et võrdlusraamistiku rakendamine ja selle järelmeetmed tooksid kaasa haridussüsteemi kaudse juhtimise;

40.

rõhutab, et komisjoni poolt pakutud võrdlusnäitajaid

Seetõttu oleks positiivne, kui eri kasutajad saavad valida näitajaid, mis näivad nende kvaliteeditagamise süsteemi vajaduste seisukohalt kõige olulisemad;

41.

rõhutab, et kohalikku ja piirkondlikku mõõdet tuleb tugevdada, toetades eelkõige kohalikke ja piirkondlikke võrgustikke kõnealuses valdkonnas, ning avaldab kahetsust, et soovituses ei tunnustata piisavalt selgesõnaliselt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamise tähtsust;

42.

nõuab kohaliku ja piirkondliku tasandi ulatuslikumat otsest kaasamist ENQAVETi, Euroopa kutsehariduse ja -koolituse kvaliteeditagamise võrgustikku. Tuleks innustada ja toetada EQAFi ümber koonduvate eri piirkondade ja ettevõtete võrgustike loomist;

43.

soovitab kvaliteedimärgistuse kasutamist kutsehariduse ja -koolituse asutuste puhul sarnaselt olemasolevale kõrgharidusasutuste liigitusele;

44.

märgib, et kutsehariduse ja -koolituse täiustamine tuleb tohutult kasuks nii üksikisikutele kui ka ühiskonnale. Oskuste tasemete üldine tõstmine aitab parandada majandusnäitajaid, nagu tootlikkus ja töötus, ning sotsiaalnäitajaid, nagu kodanikuosalus, kuritegevus ja tervishoiukulud;

45.

arvab, et kutsekoolitusel on võime edendada selliste tööturul ebasoodsas olukorras olevate rühmade sotsiaalset kaasamist nagu sisserändajad ja eakad ning kooli pooleli jätnud;

46.

rõhutab, et keskenduda ei tohiks üksnes nendele rühmadele, kellel on juurdepääs haridusele, vaid arvesse tuleks võtta ka isikuid, kellel puudub süsteemile juurdepääs või kelle jaoks on juurdepääs raskendatud või kes langevad süsteemist välja.

19.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 325/52

—

rõhutab algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” olulisust, kuna see asetab Vahemere küsimused Euroopa tegevuskava prioriteetide hulka ning innustab arutelu ja mõttevahetust asjakohaste väljakutsete üle;

—

on veendunud, et Vahemere riikide sellised algatused, mis on keskendunud üksnes diplomaatilisele lähenemisele, ei ole jätkusuutlikud lahendused seni, kuni arutelu keskmesse ei ole asetatud kohaliku tasandi demokraatia, seda nii demokraatia tugevdamise kui ka Vahemere riikide piirkondade ja linnade koostöö seisukohalt algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” raames;

—

tuletab meelde, et territoriaalne tasand on valitsustasand, mis võib koostöös teiste institutsionaalsete tasanditega välja töötada lahendusi, mis aitavad nii globaliseerumisega kaasnevate väljakutsetega kohaneda kui ka neile vastata. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on eelkõige Euroopas ennast üha enam tõestanud olulise lülina nimetatud lahenduste väljatöötamisel;

—

nõuab sellest tulenevalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tunnustamist oluliste partneritena Barcelona protsessis ning Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide koostöös;

—

otsustab tõhustada sellise Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM) loomist, kuhu kuuluks teatud arv Regioonide Komitee liikmeid, kes esindavad Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide koostöös Euroopa ja rahvusvahelisi ühendusi, ning sama arv Vahemere piirkonna lõuna- ja idapoolsete riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajaid. Assamblee peaks olema dialoogi, kogemuste vahetamise ja koostöö alaline platvorm ning kutsuma üles tunnustama ennast algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” tulevase juhtimise raames nõuandeorganina, vastavalt Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide parlamentaarse assamblee eeskujule riikide parlamentide osas.

Pearaportöör

:

Isidoro GOTTARDO, Sacile'i linnavolikogu liige

1.

rõhutab algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” olulisust, kuna see asetab Vahemere küsimused Euroopa tegevuskava prioriteetide hulka ning innustab arutelu ja mõttevahetust asjakohaste väljakutsete üle; tervitab eesistujariigi Prantsusmaa algatatud ning 16 Vahemere lõuna- ja idapoolse riigi toetuse saanud projekti pragmaatilist mõõdet ja poliitilist visiooni;

2.

avaldab heameelt selle üle, et osa Barcelona protsessi raames seni läbi viidud meetmetest ja algatustest on olnud edukad; sellegipoolest avaldab kahetsust, et seni ei ole tehtud märkimisväärseid edusamme rahu, julgeoleku ning inim- ja sotsiaalarengu valdkonnas; samuti märgib, et siiani ei ole kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused olnud piisavalt kaasatud;

3.

rõhutab, et algatus „Barcelona protsess: Vahemere Liit” peaks uuel kujul võimaldama üleminekut puhtalt valitsustevaheliselt koostöösüsteemilt Vahemere äärsete riikide kodanike dialoogile ning pannes seejuures eelkõige aluse koostööle Vahemere lõunapoolsete ja idapoolsete riikide vahel, rakendades konkreetseid ja üksmeelseid projekte kodanike vajadustel ja solidaarsusel põhineva üldise strateegia raames;

4.

leiab, et Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide koostöös edu ning algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” kaudu partnerluse tugevdamise ühe tingimusena tuleb leida uued stimuleerivad teemad, et muuta konkreetsed eelised kodanikele arusaadavaks, muutes üldised deklaratsioonid nähtavateks meetmeteks, mis eeldab kohaliku ja piirkondliku tasandi valitud esindajate tugevat kaasamist ning läbipaistvat ja selget teabevahetust;

5.

märgib, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning kodanikuühiskonna suuremat aktiivsust riiklikus poliitikas piirab tihti kohaliku demokraatia nõrkus ning tõelise detsentraliseerimisprotsessi puudumine lõuna- ja idapoolsetes Vahemere riikides;

6.

täheldab, et detsentraliseerimine ja osalemine kohaliku tasandi valitsemises ei käi alati käsikäes. Mõnes riigis nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool seda on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel ühine ülesanne suurendada valimisaktiivsust, edendada kodanike osalust ning kaasata ühendused strateegiate väljatöötamisse ja suurte linna- või piirkonnaprojektide ettevalmistamisse;

7.

on veendunud, et Vahemere riikide sellised algatused, mis on keskendunud üksnes diplomaatilisele lähenemisele, ei ole jätkusuutlikud lahendused seni, kuni arutelu keskmesse ei ole asetatud kohaliku tasandi demokraatia, seda nii demokraatia tugevdamise kui ka Vahemere riikide piirkondade ja linnade koostöö seisukohalt algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” raames;

8.

leiab siiski, et ühele tasandile ei tohiks asetada demokraatlikku õiguspärasust omavaid (kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused) ja mitteomavaid (kodanikuühiskond ja erasektor) üksusi;

9.

tervitab nimetatud kontekstis Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide riigipeade ja valitsusjuhtide 13. juuli 2008 Pariisis vastu võetud deklaratsiooni, milles rõhutati kodanikuühiskonna, kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning erasektori aktiivse osalemise olulisust algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” elluviimisel;

10.

jagab Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide riigipeade ja valitsusjuhtide seisukohta, mille kohaselt tuleb protsessis vastutust senisest enam jagada, asetada valitsemine kõikide osapoolte vahel võrdsetele alustele ning viia protsessi ellu konkreetsete ja kodanikele arusaadavamate projektide kaudu, mis võimaldab muuta Vahemere riikide suhted konkreetsemaks ja nähtavamaks tänu piirkondlikele ja allpiirkondlikele lisaprojektidele, mis toovad kasu piirkonna elanikele;

11.

märgib kohalike ja piirkondlike omavalitsuste valmisolekut ja pühendumust algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” rikastamiseks kohaliku tasandi demokraatia ja detsentraliseeritud koostöö edendamise kaudu;

12.

tuletab meelde kogemusi Euroopa poliitikate elluviimisest, mille puhul eeldab poliitika rakendamine enamasti kohalike omavalitsuste kaasatust, ressursse ja tegevust; samuti rõhutab kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ulatuslikke kogemusi ja asjatundlikkust selliste linna- ja maaelu arengut käsitlevate küsimuste käsitlemisel ja haldamisel, mis on seotud keskkonna, energia, transpordi, tsiviilkaitse, rände, majandusarengu ning paljude teiste Barcelona protsessi prioriteetidega, nagu näiteks kultuuridevaheline dialoog, haridus, inim- ja sotsiaalmõõde; samas avaldab nördimust, et Pariisi tippkohtumise järelduste lisas esitatud arenguprojektide osas ei peetud eelnevalt nõu kohalike ja piirkondlike omavalitsustega vaatamata nende vajalikule kaasatusele rakendamise järgmises faasis, ning rõhutab vajadust tulevikus sellist puhtalt valitsustevahelist lähenemist muuta, kaasates otsustamisprotsessi kõik asjaomased valitsustasandid;

13.

tervitab programmi CIUDAD kohest käivitamist olemasoleva Euroopa naabruspoliitika ja partnerluse rahastamisvahendi raames, mille abil püütakse edendada linnaarengu alast koostööd ja dialoogi Vahemere piirkonnas; nõustub asjaoluga, et prioriteetsete valdkondade hulka kuuluvad keskkonnasäästlikkus, energiatõhusus, säästev majandusareng ja sotsiaalsete erinevuste vähendamine. Need on valdkonnad, kus kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on ulatuslikud ja otsesed pädevused ning kus Euroopa kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused saavad pakkuda suuri kogemusi ja oskusteadmisi;

14.

toonitab samuti nagu eelnevates teemakohastes arvamustes, et oluline on kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused mitte ainult rakendamise faasi, vaid kogu koostööprotsessi alates strateegiate koostamisest ja rakendamisest kuni seire ja tulemuste hindamiseni. See kehtib eriti valdkondade puhul, kus kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel on ulatuslik ja otsene pädevus, näiteks linna- ja ruumiline planeerimine, veemajandus, jäätmekäitlus ja -töötlus, kliimamuutuste keskkonnaalane ja kohalik mõju, kohalik majandusareng, kultuuri- ja ajaloopärandi juhtimine ja väärtustamine, kohalik turismiarendus, üldine rahvatervis, rändepoliitika ja sotsiaalne ühtekuuluvus;

15.

märgib, et algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” rahalised aspektid on seni määratlemata ning et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused võivad osaleda partneritena nii poliitilises kui ka tehnilises ja rahalises mõttes selliste strateegiate ja projektide koostamisel ja rakendamisel, mis vastavad ühelt poolt kodanike tegelikele vajadustele ning teiselt poolt algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” eesmärkidele. Komitee märgib samuti, et algatus „Barcelona protsess: Vahemere Liit” ei too endaga kaasa mingeid muudatusi neis programmides ega eelarvevahendites, mis seonduvad ELi naabruspoliitika Vahemere mõõtmega;

16.

tuletab meelde, et territoriaalne tasand on valitsustasand, mis võib koostöös teiste institutsionaalsete tasanditega välja töötada lahendusi, mis aitavad nii globaliseerumisega kaasnevate väljakutsetega kohaneda kui ka neile vastata. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on eelkõige Euroopas ennast üha enam tõestanud olulise lülina nimetatud lahenduste väljatöötamisel;

17.

nõuab sellest tulenevalt kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tunnustamist oluliste partneritena Barcelona protsessis ning Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide koostöös;

18.

tunnustab Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide detsentraliseeritud koostöös osalevate kohalike ja piirkondlike, Euroopa ning rahvusvaheliste võrgustike ja ühenduste rolli ja kogemusi ning nende oskusteavet ja asjatundlikkust (1). Sellest tulenevalt on vaja detsentraliseeritud koostöö projektide jõupingutusi ning eesmärke senisest enam jagada ning ühtlustada Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide partnerluse jõupingutuste ja eesmärkidega, et saavutada optimaalseid tulemusi;

19.

kinnitab veelkord oma toetust Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide esindajate deklaratsioonile, mis võeti vastu 23. juunil 2008 Marseille's Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste foorumil;

20.

jagab antud kontekstis kohalike ja piirkondlike valitud esindajate ning nende esindusühenduste soovi luua institutsiooniline vahend, mis tagaks nende püsiva poliitilise esindatuse ja aktiivse osalemise algatuses „Barcelona protsess: Vahemere Liit”, st mõjuvõimsa territorialiseerimise vahendi, korrates nii Regioonide Komitee teemakohastes arvamustes juba varem esitatud soovitust;

21.

on sellest tulenevalt seadnud eesmärgi luua Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee (ARLEM), mis koosneks võrdsest arvust ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste valitud esindajatest ning Vahemere riikide valitud esindajatest, vastavalt parlamentaarset mõõdet esindava Euroopa ja Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee eeskujule;

22.

kutsub algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” juhtorganeid üles mitte üksnes tagama kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poliitilist tunnustamist, vaid kaasama neid ametlikult ja tõhusalt koostööprotsessi ja algatusse „Barcelona protsess: Vahemere Liit”;

23.

kutsub seega üles määratlema uutes töödokumentides kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi kui taaskäivitatud algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” raames toimuva koostööprotsessi täieõiguslikke partnereid;

24.

rõhutab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peaksid keskvalitsuste kõrval osalema Euroopa Liidu ja Vahemere piirkonna lõuna- ja idapoolsete partnerriikide vahel sõlmitud kahepoolsete assotsiatsioonilepingute, strateegiliste dokumentide ja tegevuskavade väljatöötamisel võimalikult varajasest faasist alates, eelkõige Euroopa naabruspoliitika raames;

25.

kutsub sel põhjusel Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide valitsusi üles looma struktureeritud riikliku dialoogi ja konsultatsiooni mehhanisme riigi tasandist allpool olevate (kohalike ja piirkondlike) osalejate, sotsiaalpartnerite ning kodanikuühiskonnaga, kaasates kohalike ja piirkondlike omavalitsuste võrgustikke ja ühendusi;

26.

otsustab tõhustada sellise Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste assamblee loomist, kuhu kuuluks teatud arv Regioonide Komitee liikmeid, kes esindavad Euroopa ja Vahemere piirkonna koostöös Euroopa ja rahvusvahelisi ühendusi, ning sama arv Vahemere piirkonna lõuna- ja idapoolsete riikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajaid. Assamblee peaks olema dialoogi, kogemuste vahetamise ja koostöö alaline platvorm ning kutsuma üles tunnustama ennast algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” tulevase juhtimise raames nõuandeorganina, vastavalt Euroopa ja Vahemere piirkonna parlamentaarse assamblee eeskujule riikide parlamentide osas;

27.

kutsub Euroopa Komisjoni üles ühtlustama, kooskõlastama ja selgelt väljendama uut lähenemisviisi erinevate ELi programmide, projektide ja vahendite (2) osas ning olemasolevate Euroopa ja Vahemere piirkonna riikide koostöövormide (3) osas, et kasutada ära kogemusi, vältida tegevuste kordamist ja suurendada edusamme;

28.

teeb ettepaneku viia läbi teostatavusuuring olemasolevate toetusvahendite Vahemere piirkonnale kohandamise kohta. Uuring hõlmaks majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitikat, mille abil ELi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ja Vahemere piirkonna riikide koostöö põhineks piirkondlikul mõõtmel;

29.

kutsub algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” juhtorganeid üles kasutama kõnealuse protsessi taaskäivitamisega avanevat võimalust teha edusamme kohaliku valitsemise ja detsentraliseerimise reformimiseks Vahemere piirkonna teatud lõuna- ja idapoolsetes riikides ning detsentraliseerimisprotsessi algatamiseks teistes riikides;

30.

teeb ettepaneku pidada kohalike ja piirkondlike omavalitsuste institutsioonilise tugevdamise strateegiat prioriteediks, luua programme administratsiooni kaasajastamiseks ning projekte kohaliku ja piirkondliku tasandi personali koolitamiseks;

31.

leiab, et suurema vastutuse andmine kohaliku ja piirkondliku tasandi valitud esindajatele aitaks kaasa sellise mitmetasandilise valitsemise tekkele, mis ühendaks erinevaid institutsionaalseid tasandeid otsustamis-, ettevalmistus- ja rakendamisprotsessis ning riikliku avaliku ja arengupoliitika hindamisel;

32.

teeb ettepaneku kaasata kohaliku tasandi inim-, tehnilised ja akadeemilised ressursid projektide rakendamisse ning suurendada avalikkuse osalemist, et kodanikud tunneksid end koostööprotsessi ja sellest tulenevate projektide eest vastutavatena;

33.

lõpetuseks leiab, et algatuse „Barcelona protsess: Vahemere Liit” dünaamiline areng võib pakkuda kõigile eri tasandi osalejatele õppimisvõimalusi, uusi suhteid ja vastastikuse tunnustamise vorme, aidates samal ajal eri osalejatel (tsentraliseeritud ja detsentraliseeritud haldusasutused, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, kodanikuühiskond jne) omandada uut lähenemisviisi kohaliku arengu ja demokraatia küsimuses;

34.

teeb komitee presidendile ülesandeks esitada käesolev arvamus ELi eesistujariigile Prantsusmaale, Vahemere Liidu kaaseesistujatele, Euroopa Komisjonile, Euroopa Parlamendile, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele, Euroopa — Vahemere piirkonna parlamentaarsele assambleele ning Vahemere lõuna- ja idakaldal asuvate riikide riigipeadele;

19.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 325/56

—

kutsub üles mitte käsitlema kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi partnerluse kontekstis samas kategoorias kodanikuühiskonna ning majandus- ja sotsiaalpartneritega;

—

juhib tähelepanu sellele, et puudub üldine Euroopa metoodika selliste partnerluste algatamiseks, mis puudutavad ruumilise planeerimise valdkonna programm- ja kavandamisdokumentide ettevalmistamist, rakendamist, seiret ja hindamist. Sellest lähtuvalt on võimatu faktiliselt hinnata, kas partnerluse põhimõtet on järgitud tõeliselt, mitte vaid vormi täiteks, ning hinnata selle tegelikku mõju;

—

soovitab, et Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon hindaksid võimalusi kasutada liikmesriikide valitsuste ja/või piirkondlike omavalitsuste suutlikkust jälgida tegevuskavade rakendamist ning struktuurifondi ja ühtekuuluvusfondi kasutamist kulutuste ja saavutatud tulemuste kontrollimiseks. See aitaks nii lihtsustada menetlusi kui ka vähendada kulusid;

—

on veendumusel, et komiteele tuleks anda suurem roll ELi poliitika ettevalmistamisel, elluviimisel ja seirel, aktiivselt kaasates komitee liikmed kui kohalike ja piirkondlike omavalitsuste huvide esindajad kohaliku ja piirkondliku tasandi dialoogi avalike ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega;

—

võtab endale kohustuse kavandada ja ellu viia algatusi, tutvustamaks häid tavasid partnerluse kasutamisel kohaliku, piirkondliku, riikliku ja riigiülese poliitika prioriteetide seadmisel liikmesriikides.

Raportöör

:

Vladimir KISSIOV (BG/EPP), Sofia linnavolikogu liige

1.

toetab täiel määral algatust uurida ja analüüsida partnerlust seoses riikliku, piirkondliku, kohaliku tasandi valitsemisega ja projektide kavandamisega regionaalpoliitika valdkonnas territoriaalse arengu programm- ja kavandamisdokumentide ettevalmistamisel ja rakendamisel;

2.

tervitab liikmesriikide ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste jõupingutusi luua ja järjekindlalt kasutusele võtta riigi-, piirkondlike ja kohalike asutuste ning kodanikuühiskonna esindajate partnerlust, samuti sotsiaalpartnerite ja äriringkondade partnerlust piirkonnaplaneerimise ja piirkondliku arengu poliitika programmdokumentide ettevalmistamisel ja rakendamisel;

3.

tervitab eriti seda, et liikmesriikide valitsused teevad jõupingutusi dialoogi edendamiseks kohalike ja piirkondlike omavalitsustega territoriaalse arengu eesmärkide, prioriteetide ja vahendite ning nende rakendamise määratlemisel Euroopa ja liikmesriikide poliitika kontekstis;

4.

rõhutab linnade ja piirkondade juhtivat rolli strateegiadokumentide ettevalmistamisel, programmi rakendamisel ja seires ning ELi poliitika rakendamisel;

5.

kutsub jätkuvalt üles mitte käsitlema kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi partnerluse kontekstis samas kategoorias kodanikuühiskonna ning majandus- ja sotsiaalpartneritega. Kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused on valitud organid, kes vastutavad otseselt ELi kodanike ees. Ka partnerlus liikmesriikide ametiasutuste, Euroopa institutsioonide ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste vahel on kvaliteedi poolest teisel tasandil kui muude vormide partnerlused. Kodanike poolt valitud ja riiklikke ülesandeid täitma volitatud kohalike ja piirkondlike omavalitsuste roll peaks seega olema selgelt väljendatud määrustes ja ülddokumentides;

6.

on veendunud, et hea valitsemistava põhimõtteid saab ellu rakendada kohalikus ja piirkondlikus poliitikas kodanikuühiskonna ja tööandjate majandus- ja sotsiaalpartnerite esindajate suurema kaasamisega;

7.

toetab ühtset lähenemist struktuuripoliitika valitsemistavade küsimusse Euroopa Liidu mitmetasandilises süsteemis;

8.

leiab, et regionaalpoliitika heade valitsemistavade jaoks on määrava tähtsusega integreeritud lähenemine poliitikavahenditele, kõigi asjaomaste osalejate aktiivne osalemine, selge suundumus poliitikate rakendamise tulemuslikkusele ja tõhususele, mis põhineb erinevate vahendite horisontaalsel ja vertikaalsel integreerimisel ning annab selged ja mõõdetavad tulemused;

9.

tunnustab Euroopa struktuuripoliitika rolli halduse detsentraliseerimise protsessi tõhusa toetusmeetmena eri liikmesriikide piirkondlike planeerimis- ja näitajapõhiste juhtimisprotsesside juures, mis on etendanud tähtsat rolli kohalikult ja piirkondlikult tasandilt lähtuvate avalike sekkumiste parandamisel;

10.

näeb struktuuripoliitika praeguses mudelis head alust struktuuripoliitika edasiseks suunitlemiseks;

11.

juhib tähelepanu sellele, et puudub üldine Euroopa metoodika selliste partnerluste algatamiseks, mis puudutavad ruumilise planeerimise valdkonna programm- ja kavandamisdokumentide ettevalmistamist, rakendamist, seiret ja hindamist. Sellest lähtuvalt on võimatu faktiliselt hinnata, kas partnerluse põhimõtet on järgitud tõeliselt, mitte vaid vormil täiteks, ning hinnata selle tegelikku mõju;

12.

peab õnnestunuks samme laiendada partnerlust eesmärgiga viia ellu jätkusuutlikumat poliitikat, et integreerida valitsemistava ja partnerlus lähemalt ja tugevamalt, nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

13.

peab demokraatlikeks saavutusteks uute liikmesriikide valitsuste püüdeid võtta hea valitsemistava põhimõtted kasutusse programmidokumentide koostamisel ja ellurakendamisel;

14.

leiab, et riiklikud ja piirkondlikud ametiasutused ja valitsusorganid peavad välja töötama ja vastu võtma metoodika partnerluse loomiseks regionaalpoliitika valdkonnas seoses programm- ja kavandamisdokumentidega, millega määratletakse selgelt partnerluse toimimine ja minimaalne kohaldamisala selle kõigis etappides (ettevalmistamine, rakendamine, seire ja hindamine). Seejuures tuleb arvestada partnerluse kahte eri kvaliteediga taset:

Osalevad partnerid erinevad sekkumisvaldkonna, eriala, pädevuse ja tegeliku panuse poolest. Lisaks tuleks arvestada, et detsentraliseerumine toimub ELi liikmesriikides eri tasanditel. Uurida tuleks, kas teatavate tegevusprogrammide juhtimine kuulub kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse. Uurida tuleks, kas teatavate tegevusprogrammide juhtimine kuulub kohalike ja piirkondlike omavalitsuste pädevusse;

15.

leiab, et ELi vanad, eelkõige äärmiselt detsentraliseeritud liikmesriigid on heade valitsemistavadega aidanud oluliselt kaasa partnerlussüsteemi parandamisele riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil ning projektide kavandamisel regionaalpoliitika valdkonnas ning nad võivad jagada teistele riikidele heade tavade kogemusi;

16.

väidab, et partnerite võrgustike kaasamine piirkondliku arengu poliitika kavandamisse ja ellurakendamisse pakub eri asjaosalistele ja protsessis osalejatele märkimisväärseid võimalusi väljendada oma huve ning suurendab inimeste usaldust valitsuse suhtes. Siiski tuleb jälgida, et asjaomastel partneritel, kellel on sekkumiseks vajalikud volitused, pädevus ja nõutud võimekus ning kelle osalemine annaks tõelise panuse, oleksid piisavad rahalised vahendid, et arutelus täielikul määral osaleda. Need rahalised ressursid võiksid moodustada osa tehnilisest abist ning peaksid sisaldama tõeliselt õigustatud uuringute ja teadusuuringute kulusid, mis on teostatud Euroopa, riiklikul ja kohalikul tasandil;

17.

kutsub Euroopa Komisjoni üles julgustama kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, nende riiklikke ja riigiüleseid liitusid ja teisi asjaomaseid partnereid kasutama käesoleva kavandamisperioodi raames tehnilise abi jaoks eraldatud vahendeid (kuna paljud tegevusprogrammid neid ei hõlma) ning andma selleks luba; nimetatud osalejad võiksid seega korraldada kohalikul, piirkondlikul ja Euroopa tasandil uuringuid ja analüüse, mis võimaldavad määratleda uue ühtekuuluvuspoliitika vajadused ja prioriteedid;

18.

on veendunud, et on üha olulisem tugevdada valitsemistava ja projektide kavandamisega seotud partnerlust ELi kohaliku ja piirkondliku arengu poliitika kujundamise kõigis etappides: ettevalmistamisel, rakendamisel ja seirel ning hindamisel;

19.

leiab, et ELi territoriaalse arengu poliitika ettevalmistamise, rakendamise, seire ja hindamisega seotud valitsemisele ja partnerlusele tuleb anda üha olulisem koht ELi teabevahetusstrateegias;

20.

kutsub Euroopa Parlamenti ja Euroopa Komisjoni üles ELi poliitika väljatöötamisel laiaulatuslikumalt kasutama partnerlust, valitsemistavasid ja avatud kooskõlastamismeetodit ning kaasama võimalikult arvukalt sidusrühmi, eelkõige kohalikke ja piirkondlikke omavalitsusi, sest tähelepanuväärne osa liidu poliitikast viiakse ellu just nendel tasanditel. Seepärast kutsub komitee komisjoni üles edendama nende kohalike või piirkondlike omavalitsuste määramist rakenduskavasid korraldavateks asutusteks, kes seda soovivad ja kellel on Euroopa piirkondliku arengu programmide juhtimiseks vajalikud pädevused;

21.

rõhutab, et lisaks riiklike, piirkondlike ja kohalike strateegia- ja programmdokumentide ettevalmistamisega seotud riikliku ja piirkondliku tasandi valitsemist ja partnerlust käsitlevatele küsimustele tuleb välja töötada ja käivitada algatusi, mis aitavad näiteks vastata sellistele väljakutsetele nagu kliimamuutused, linnatransport, bioteaduste ja biotehnoloogia edendamine, teadus- ja uurimistegevus ning innovatsioon ELis ja teistes piirkondades;

22.

leiab, et uue majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse poliitika ettevalmistamise valguses, pidades silmas eelkõige piirkondi, kus valitsevad rasked ja püsivad ebasoodsad looduslikud või demograafilised tingimused, on eriliselt oluline tagada, et eelkõige kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, aga ka majandus- ja sotsiaalpartnerid ning kodanikuühiskond kaasataks riiklike seisukohtade ja prioriteetide ning dokumentide väljatöötamisse võimalikult varakult ja et nende arvamust võetaks kohaselt arvesse;

23.

leiab, et on asjakohane jätkata liikmesriikide tavade ja kogemuste põhjalikku uurimist partnerluse kasutamisel prioriteetide seadmiseks kohaliku, piirkondliku, riikliku ja piiriülese arengu jaoks. Niisugused hindamised toetavad lihtsamate ja tõhusamate teabevahetuse vormide rakendamist partnerite vahel kohalikul ja piirkondlikul tasandil;

24.

leiab, et seoses liikmesriikide valitsemistavade erineva detsentraliseerituse astmega esineb erinevusi ka konsultatsiooniprotsessides ja projektide kavandamise juhtimisel;

25.

tunnistab liikmesriikides riiklikul ja piirkondlikul tasandil valitsemises ja partnerluses osalejate vajadust olla ELi järgmisel kavandamisperioodil valmis tegevuses osalema partnerite ja kodanikuühiskonna osapoolte konsulteerimises järeleproovitud ja tõhusaks osutunud meetodite kaudu. Nimetatud meetodid on näiteks heade tavade käsiraamatud, avaliku ja erasektori partnerlus ning koostöö kodanikuühiskonna osapooltega tulevase kohaliku ja piirkondliku arengu konsultatsioonide puhul;

26.

soovitab kooskõlas Lissaboni strateegias seatud teadmistepõhise majanduse arendamise eesmärgiga võtta kasutusele sihipäraseid meetmeid ülikoolide, erinevate uurimis- ning teadusasutuste ja tehnoloogiakeskuste kaasamiseks liikmesriikide seisukohtade ja uue kavandamisperioodi dokumentide ettevalmistamisse mitte üksnes riiklikul, vaid ka piirkondlikul ja kohalikul tasandil;

27.

leiab, et haldussuutlikkuse suurendamiseks tehtavate jõupingutuste raames on hädavajalik võtta sihipäraseid meetmeid noorte kaasamiseks territoriaalse arengu poliitika ettevalmistamise, arutamise ja kavandamise võimalikult varases etapis; sellel oleks sügav ja kauakestev mõju ELi poliitika rakendamisele, samuti julgustaks see noori kodanikuühiskonnas aktiivselt osalema;

28.

tunnistab vajadust jätkata aktiivset partnerlust (kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning valitsusväliste organisatsioonide initsiatiivil) valitsemisprotsessis. Komitee on arvamusel, et liikmesriigid peavad võtma konkreetsete riiklike asjaoludega kohandatud meetmeid ja julgustama oma partnereid organiseeruma, et suurendada kodanikuühiskonna sidusrühmade kaasatust, vastutust ja huvi;

29.

soovitab, et Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon hindaksid võimalusi kasutada liikmesriikide valitsuste ja/või piirkondlike omavalitsuste suutlikkust jälgida tegevuskavade rakendamist ning struktuurifondi ja ühtekuuluvusfondi kasutamist kulutuste ja saavutatud tulemuste kontrollimiseks. See aitaks nii lihtsustada menetlusi kui ka vähendada kulusid;

30.

leiab, et horisontaalse ja vertikaalse lähenemise rakendamise hõlbustamiseks on vaja arendada institutsioonilisi vahendeid. Nimetatud vahendid võivad olla näiteks platvormid, poliitika juhtimine piirkondlikul tasandil ja ümarlauad, mis hõlbustavad teabevahetust sektoripõhistes võrgustikes poliitilisel ja haldustasandil;

31.

leiab, et tuleb arvestada ja edendada Euroopa territoriaalse koostöö rühmituste rolli regionaalpoliitika juhtimise valdkonnas. Need uued rühmitused ei ole ainult ühenduse vahendite haldamise mehhanism, vaid eelkõige mehhanism, millega edendada naaberpiirkondade kodanikuühiskonna osalemist ühises valdkonnaüleses tegevuses;

32.

on seisukohal, et valitsemise ja partnerluse hindamisel ja projektide koostamisel tuleb järjest enam rõhku panna pigem kvalitatiivsetele kui kvantitatiivsetele näitajatele. Seetõttu on tähtis, et keskvalitsuse ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste partnereid ei hinnataks valitsemisprotsessis ühel ja samal alusel, vaid et nad liigitataks nende suutlikkuse ja võimaliku panuse järgi;

33.

leiab, et kuna piirkondlike poliitikameetmete mõju avalikkusele on keerukas tagada, on äärmiselt oluline, et eri tasanditel, kus poliitika puutub kokku eri sektoritega, arendataks välja vajalikud liidesed;

34.

üks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ning keskvalitsuste ülesandeid peab olema haldussuutlikkuse suurendamine ja pidev parandamine. Seetõttu ei saa iga-aastane haldussuutlikkuse hindamine jääda pelgalt formaalsuseks, vaid peab analüüsima saavutusi, mis tuleks seejärel avaldada ja võtta lähtekohaks suutlikkuse arendamisele tulevikus;

35.

Regioonide Komitee on veendumusel, et komiteele tuleks anda suurem roll ELi poliitika ettevalmistamisel, elluviimisel ja seirel, aktiivselt kaasates komitee liikmed kui kohalike ja piirkondlike omavalitsuste huvide esindajad kohaliku ja piirkondliku tasandi dialoogi avalike ja kodanikuühiskonna organisatsioonidega. See on territoriaalse arengu eduka planeerimise ning kohaliku ja piirkondliku tasandi haldus- ja teabevahetussuutlikkuse arendamise ja laiendamise eeltingimus. Nii on võimalik välja tulla vähesest haldussuutlikkusest, mida ELi dokumentides sageli arengut takistava tegurina esile tuuakse;

36.

koostab kohaliku ja piirkondliku tasandi partnerluse tõhustamiseks iga-aastaseid soovitusi, mis lisatakse automaatselt iga-aastastesse kõrgetasemelistesse aruteludesse;

37.

toetab liikmesriikide, Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni algatusi partnerluse arendamiseks kohalike ja piirkondlike omavalitsustega mitte üksnes poliitika rakendamise seire etapis, vaid eelkõige selle kavandamisel;

38.

leiab, et partnerlusi valitsusväliste organisatsioonide ja tööandjatega juhtimise madalamatel tasanditel tuleb toetada, edendada ja arendada erinevate algatuste abil, eelkõige kavandamise etapis ja erimeetmete rakendamise ajal;

39.

võtab endale kohustuse kavandada ja ellu viia algatusi, tutvustamaks häid tavasid partnerluse kasutamisel kohaliku, piirkondliku, riikliku ja riigiülese poliitika prioriteetide seadmisel liikmesriikides. Kohalikud omavalitsused tuleb kaasata teabevahetusse, sest neil on parim positsioon selgitamaks Euroopa Liidu tähendust inimeste igapäevaelus;

40.

võtab kõik vajalikud meetmed, et võimalikult hästi ära kasutada Euroopa Liidu, liikmesriikide ja piirkondliku poliitika kooskõlastamis- ja rakendamismehhanisme Euroopa territoriaalse koostöö rühmituse (European Grouping of Territorial Cooperation, EGTC) vahendusel, mis võimaldab rahvusvahelise detsentraliseeritud koostöö vahendina valitsemisse kaasata ka eri partnerite rühmad.

19.12.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 325/60

—

rõhutab, et tööstusheidete vähendamine on kõige olulisem õhusaaste puhul; tööstusheidete direktiiv on oluline Euroopa tasandi meede, mis võimaldab liikmesriikidel saavutada 2020. aastaks seatud heitkoguste eesmärgid;

—

leiab, et õhusaaste osas ei ole direktiiv piisavalt ambitsioonikas; on pettunud, et suurte põletusseadmete heite piirväärtus on madal (vt I lisa); juhib tähelepanu ka sellele, et ettepanekus esitatud heite piirväärtused ja vastavas suurte põletusseadmete BREF-dokumendis (viitedokumendid parima võimaliku tehnika kohta) esitatud heite piirväärtused on märkimisväärselt erinevad; kõnealused väärtused tuleks viia omavahel kooskõlla ning muuta karmimaks;

—

soovitab tungivalt lisada praktiline läbivaatamissüsteem, mis võimaldab direktiivi osalist läbivaatamist (nt tehnilised peatükid ning heitepiirväärtused) kaasotsustamismenetluse teel; tunneb muret ka õigusaktide edaspidiste muudatuste pärast, mida menetletakse vastavalt Sevilla protsessile (vt I lisa); kõnealune õiguslik menetlus ei ole aga asutamislepingus ette nähtud ning sellele ei kohaldata demokraatlikku järelevalvet;

—

on kindlalt vastu komisjoni ettepanekule kehtestada komiteemenetluse raames selliste erandite tegemise kriteeriumid, mis põhinevad kohalikel tingimustel;

Raportöör

:

Cor LAMERS (NL/EPP), Houteni linnapea

1.

märgib, et eri liikmesriikide kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused etendavad olulist rolli keskkonna- ja tööstuspoliitika rakendamisel ning neil on laialdased teadmised ennetustegevusest ning saastuse kontrolli rakendamisest;

2.

avaldab jõuliselt toetust saastuse vältimisele ja põhimõttele „saastaja maksab” ning tunnustab seepärast tööstusheidete direktiivi kõnealust eesmärki;

3.

rõhutab põhjustest lähtuvate meetmete tähtsust. Oluline on teha kindlaks saaste põhjused ja tegeleda heidetega nende tekkekohas kõige ökonoomsemal ja keskkonnasäästlikumal viisil;

4.

märgib, et nii linna- kui ka maapiirkondades mõjutab õhu-, vee- ja pinnase kvaliteet otseselt kodanike igapäevaelu. Suured tööstuskäitised moodustavad Euroopa Liidus endiselt olulise osa peamiste saasteainete koguheitest;

5.

märgib, et puhta õhu ja vee poliitikal on piiriülene mõõde ja seepärast tuleb meetmeid võtta Euroopa Liidu tasandil. Seetõttu tervitab komitee tööstusheidete direktiivi, kuna see on vahend, millega saab vähendada tööstusheiteid nende tekkekohas;

6.

on kindlal seisukohal, et ettepanek sisaldab vajalikke meetmeid, mis võivad suure tõenäosusega saavutada keskkonnaalast kasu. Selles kontekstis tunnustab komitee BREF-dokumentide (viitedokumendid parima võimaliku tehnika kohta, vt I lisa) paremat kasutamist, nagu direktiivis välja pakuti, kuna see suurendab keskkonnaalast kasu;

7.

rõhutab, et tööstusheidete vähendamine on oluline enamasti õhusaaste puhul. Tööstusheidete direktiiv on oluline Euroopa tasandi meede, mis võimaldab liikmesriikidel saavutada 2020. aastaks seatud heitkoguste eesmärgid. Suurte põletusseadmete madalama kategooria — 20–50 megavatti (MW) — kaasamine on seega uue direktiivi oluline aspekt;

8.

leiab, et õhusaaste osas ei ole direktiiv piisavalt ambitsioonikas:

9.

juhib seetõttu tähelepanu asjaolule, et direktiiv võib kasu tuua peamiselt lühiajalises perspektiivis, ning tunneb suurt muret, et pikaajaline kasu võib olla piiratud (vt punkt 17);

10.

rõhutab, et IPPC-load (IPPC — saastuse kompleksne vältimine ja kontroll; vt I lisa) peaks jätkuvalt põhinema ühtsel lähenemisel, milles võetakse arvesse keskkonda, tootmist, tehnilist teostatavust, kulutõhusust ning samavõrra ka kohalikke tingimusi;

11.

nõustub Euroopa Komisjoniga, et IPPC-direktiivi ei kohaldata praegu kõikides liikmesriikides korrektselt. IPPC-direktiivi on olnud üsna raske kohaldada ning BREF-dokumente ei ole alati kasutatud, muuhulgas nende üsna tehnilise ja keerulise iseloomu tõttu;

12.

on märganud, et saasteload kajastavad rohkem tsentraliseeritud ja homogeenseid norme ja nõudeid. Kuigi see näib olevat positiivne, on seetõttu järjest raskem lubade alusel kindlaks teha, millised ettevõtted teevad, toodavad, käitlevad või optimeerivad;

13.

leiab, et tööstusheidete direktiiv (mis sisaldab ka IPPC-direktiivi läbivaatamist) esitati ainult paar nädalat pärast kehtiva IPPC-õigusakti rakendamise tähtaega, mis oli 31. oktoober 2007. Seega toimub läbivaatamine enne, kui IPPC-õigusakt on saanud võimaluse tõestada oma toimimist ja tõhusust, ning eelkõige enne, kui selle mõju heitkoguste vähendamisele on jõutud igakülgselt hinnata;

14.

leiab, et seitsme direktiivi koondamine üheks direktiiviks on väga ambitsioonikas lähenemisviis ning et eelistatum oleks olnud järkjärguline lähenemisviis või raamdirektiiv ja selle tütardirektiivid. Raamdirektiiv annaks võimaluse kaasata ka teised otseselt seotud direktiivid, nagu asula reovee direktiiv, seadmata ohtu raamdirektiivi läbivaatamise tulevikus;

15.

pooldab parema õigusliku reguleerimise põhimõtet. Komisjoni ettepanek koondada ühte seitse direktiivi tundub olevat kõnealuse põhimõttega kooskõlas. Uus direktiiv lihtsustab loamenetlust teatud määral. Komitee leiab siiski, et direktiivi eri osad ei ole täielikult koondatud ning kuna direktiivi ja BREF-dokumentide vahel on märkimisväärsed erinevused, ei ole kõik praktilised probleemid lahendatud;

16.

seab küsimuse alla, kas määratluste praegused ebajärjepidevused ja ebaselgused on kõnealuse ettepanekuga lahendatud. Näiteks on ebaselge, milline on PVT uue määratluse (parima võimaliku tehnoloogia asemel parim võimalik tehnika) mõju. Tehnoloogia laiema perspektiivi arvestamine vaid ühe tehnika asemel seondub paremini äriinvesteeringutega, aitab kaasa võrdsete võimaluste loomisele ning viib seega loovamate lahendusteni keskkonnaküsimustega tegelemisel;

17.

tunneb tõsist muret selle üle, kuidas konsolideerimine võib mõjutada edaspidiseid läbivaatamisi. Ettepanek sisaldab nüüd mitut erinevat tehniliste ekspertteadmiste valdkonda. Direktiivi pikkus ja eriti selle keerukus muudavad väga raskeks, isegi võimatuks direktiivi edaspidise läbivaatamise ning õigusaktide kohandamise tulevastele vajadustele ja tehnoloogilistele arengutele rangemate toimimisnõuete, nt heite piirväärtuste seadmise teel;

18.

mõistab, et komisjon teeb ettepaneku tegeleda edaspidiste läbivaatamiste keerukuse probleemiga direktiivi ja BREF-dokumentide seostamise kaudu. Direktiivis sätestatakse miinimumstandardid, millele peab vastama, ning BREF-dokumendid, mida on lihtne läbi vaadata, tagavad, et süsteem oleks ajakohastatud vastavalt tehnoloogilistele arengutele ning rangematele heite piirväärtustele (PVTga seotud heitkogused, vt I lisa). Komitee tunneb tõsist muret võimalike tulevaste erinevuste pärast PVTga seotud heitkoguste (mis on esitatud BREF-dokumentides, mida on võimalik läbi vaadata) ja heite piirväärtuste (mis on esitatud direktiivis) vahel. On suur oht, et süsteem aegub ning selle panus tulevastesse keskkonnaalastesse arengutesse on seetõttu väike;

19.

soovitab tungivalt lisada praktiline läbivaatamissüsteem, mis võimaldab direktiivi osalist läbivaatamist (nt tehnilised peatükid ning heitepiirväärtused) kaasotsustamismenetluse teel. Komitee tunneb muret ka õigusaktide edaspidiste muudatuste pärast, mida menetletakse vastavalt Sevilla protsessile (vt I lisa). Kõnealune õiguslik menetlus ei ole aga asutamislepingus ette nähtud ning sellele ei kohaldata demokraatlikku järelevalvet;

20.

on rahul hiljutiste parandustega BREF-dokumentides ning hindab neid kui kasulikke viitedokumente. BREF-dokumentide põhiosa on kättesaadaval siiski ainult inglise keeles, mis võib põhjustada raskusi kohalikele ja piirkondlikele järelevalvet teostavatele ja lube väljastavatele asutustele. Seetõttu palub komitee, et BREF-dokumentide olulised peatükid (nt peatükid, milles sätestatakse mingi konkreetse tööstusharu parim võimalik tehnika (PVT, vt I lisa)) tõlgitaks kõikidesse ELi keeltesse;

21.

leiab, et on õigustamatu, et BREF-dokumente ei kasutata ELis sagedamini, ning soovitab neid rohkem kasutada. Seetõttu nõustume BREF-dokumentide uue staatusega ning edasise kohustusega kasutada neid loamenetluses. Komitee tõlgendab BREF-dokumentide uut staatust siduvamana, kuna kõnealused dokumendid (mis on praegu ainult viitedokumendid, millega tuleb konsulteerida, kuid mitte kohustuslikud) muutuvad praktikas kohustuslikeks;

22.

leiab, et BREF-dokumente on võimalik parandada. Mõnikord puuduvad neist andmed tootmisprotsesse puudutavate uuenduste ja paranduste kohta. Näiteks kasutatakse praegu proovides esinevate erinevuste seiret ettevõtete karistamiseks, samas kui seda võiks kasutada ka tehnikate parandamiseks. Teise näitena võib nimetada vastuolu direktiivi lenduvaid orgaanilisi ühendeid käsitleva peatüki ja vastava BREF-dokumendi vahel. Selle tulemusena kardetakse, et puhtaimat lähenemisviisi ei pruugita alati esmatähtsaks pidada. Kohalikud omavalitsused peaksid võimaluse korral alati edendama uuendusi kohaliku keskkonna parandamiseks ning BREF-dokumentide kvaliteet peaks olema piisav selleks, et pakkuda abi pädevatele ametiasutustele;

23.

leiab, et BREF-dokumentide uus staatus edendab poliitika järjepidevust saastelubade väljastamise osas ning aitab omakorda luua konkureerivatele Euroopa ettevõtetele võrdseid võimalusi;

24.

leiab, et Sevilla protsess (vt I lisa) on vajalik ja hästi käima läinud protsess. BREF-dokumendid koostatakse ja ajakohastatakse Sevillas koosolekute käigus, kus osalevad Euroopa Komisjoni ametnikud ning eksperdid liikmesriikidest, tööstusharudest ja valitsusvälistest organisatsioonidest. Kõnealuste osapoolte koostöö on oluline, et luua uut parimat võimalikku tehnikat ning koostada uusi või läbivaadatud BREF-dokumente. Seetõttu tuleks kõnealust protsessi käsitleda direktiivis laiemalt, kui seda praegu tehtud on;

25.

tõdeb, et kohalike ja piirkondlike omavalitsuste esindajad ei ole Sevilla protsessi osa, ning palub, et kõnealused esindajad kutsutaks osalema Sevilla protsessis. Järelevalve eest vastutavate lube väljastavate asutustena ja/või organitena on kohalikel ja piirkondlikel omavalitsustel olulised ekspertteadmised parimate võimalike tehnikate kohta ning Sevilla protsessi saab seega kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamisega paremaks muuta;

26.

soovib märkida, et BREF-dokumentide uus staatus võib Sevilla protsessi (vt I lisa) negatiivselt mõjutada. BREF-dokumentide uue olemuse tõttu muutub üksmeele saavutamine parima võimaliku tehnika suhtes keerulisemaks, kuna liikmesriigid, tööstusharud ja valitsusvälised organisatsioonid võivad BREFi määramisel käituda strateegilisemalt. Tootmiskulude tõttu oleks tööstusharude jaoks kasulikum lisada BREF-dokumentidesse vähem uuenduslikud normid. Sellisel juhul võib Sevilla protsess muutuda parimate tehniliste lahenduste otsimise asemel aeglaseks ja raskesti mõistetavaks protsessiks;

27.

leiab, et kõnealuse olukorra tõttu võivad dokumendid muutuda nõrgemaks. Selle tulemusena jääb meile üks aegunud ja nõrk vahend, mis ei stimuleeri uuendustegevust ega paranda keskkonna kvaliteeti, vaid hoopis nõrgestab uue tööstusheidete direktiivi rakendamist;

28.

nõustub uue tööstusheidete direktiivi eesmärgiga parandada saastelubade väljastamise korra sidusust;