18.3.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 71/1

(1)

Pinnavee keemiline saastus kujutab veekeskkonnale ohtu, kuna selle tagajärjeks on akuutne ja krooniline toksilisus veeorganismidele, akumuleerumine ökosüsteemis ning elupaikade ja bioloogilise mitmekesisuse kadumine, ühtlasi ohustab see ka inimeste tervist. Esmajärjekorras tuleks kindlaks teha saastamise põhjused ja tegeleda heitmetega nende tekkekohas, majanduse ja keskkonna seisukohast kõige tõhusamal viisil.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsuses nr 1600/2002/EÜ, millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm (3), sätestatakse, et keskkond, tervis ja elukvaliteet on selle programmi keskkonnaalased põhiprioriteedid, ja rõhutatakse eelkõige vajadust kehtestada veepoliitika valdkonnas konkreetsemad õigusaktid.

(3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiivis 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik (4), sätestatakse strateegia vee saastamise vastu ning nõutakse täiendavaid saastekontrolli meetmeid ja keskkonnakvaliteedi standardeid. Käesoleva direktiiviga kehtestatakse keskkonnakvaliteedi standardid vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ sätetele ja eesmärkidele.

(4)

Kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artikliga 4 peaksid liikmesriigid rakendama vajalikud meetmed vastavalt nimetatud direktiivi artikli 16 lõigetele 1 ja 8, eemärgiga vähendada järk-järgult prioriteetsetest ainetest tulenevat reostust ning lõpetada või järk-järgult kõrvaldada prioriteetsete ohtlike ainete heide, keskkonda laskmine ja kaod.

(5)

2000. aastast alates on vastu võetud hulk ühenduse õigusakte, millega on sätestatud üksikute prioriteetsete ainete heidete kontrollimeetmed vastavalt direktiivi 2000/60/EÜ artiklile 16. Lisaks reguleeritakse paljusid keskkonnakaitse meetmeid ühenduse teiste õigusaktidega. Seepärast tuleks esmatähtsaks lugeda seniste õigusaktide rakendamist ja läbivaatamist, mitte uute kontrollimeetmete kehtestamist.

(6)

Punkt- ja hajusaasteallikatest pärinevate prioriteetsete ainete heidete piiramiseks, millele on viidatud direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 16, näib liikmesriikidel olevat kulutasuvam ja otstarbekam lisada vajaduse korral kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artikliga 10 sobivad kontrollimeetmed koos teiste ühenduse õigusaktide rakendamise meetmetega programmi, mis selle direktiivi artikli 11 kohaselt tuleb välja töötada kõikide valglapiirkondade jaoks.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. novembri 2001. aasta otsuses nr 2455/2001/EÜ, millega kehtestatakse veepoliitika valdkonna prioriteetsete ainete nimistu ning muudetakse direktiivi 2000/60/EÜ (5), sätestatakse esimene nimistu, kuhu kuulub 33 ainet või ainete rühma, mis on tunnistatud ühenduse tasandi meetmetega esmajärjekorras reguleerimist vajavaks. Teatavad ained nende prioriteetsete ainete hulgast on tunnistatud prioriteetseteks ohtlikeks aineteks, mille suhtes liikmesriigid peaksid võtma kasutusele vajalikud meetmed, eesmärgiga nende keskkonda laskmine, heide ja kadu lõpetada või järk-järgult lõpetada. Mõnede ainete andmed vaadati läbi ning need ained tuleks klassifitseerida. Komisjon peaks kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 16 sätestatud ajakavaga jätkama prioriteetsete ainete nimistu läbivaatamist, seades ained meetmete võtmiseks tähtsuse järjekorda kokkulepitud kriteeriumide alusel, mis näitavad nende ohtlikkust veekeskkonnale või selle kaudu, ning esitama vajaduse korral ettepanekuid.

(8)

Ühenduse huve silmas pidades ja pinnavee kaitse tõhusamaks reguleerimiseks on asjakohane kehtestada prioriteetseteks aineteks klassifitseeritud saasteainetega seotud keskkonnakvaliteedi standardid ühenduse tasandil ning jätta liikmesriikide ülesandeks sätestada vajaduse korral riigi tasandil eeskirjad ülejäänud saasteainete kohta, kohaldades asjaomaseid ühenduse eeskirju. Prioriteetsete ainete nimistusse ei võetud siiski kaheksat saasteainet, mis kuuluvad nõukogu 12. juuni 1986. aasta direktiivi 86/280/EMÜ (teatavate direktiivi 76/464/EMÜ lisa I nimistusse kuuluvate ohtlike ainete heitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta) (6) reguleerimisalasse ning mis kuuluvad selliste ainete rühma, mille suhtes liikmesriigid peaksid võtma kasutusele meetmed, eesmärgiga saavutada nende kohta 2015. aastaks head keemilised näitajad, võttes arvesse direktiivi 2000/60/EÜ artiklites 2 ja 4 sätestatut. Samas osutusid kõnealuste saasteainete suhtes kehtestatud ühised standardid otstarbekaks ning nende reguleerimist ühenduse tasandil on kohane jätkata.

(9)

Sellest tulenevalt muutuvad mittevajalikuks praeguseid keskkonnakvaliteedi eesmärke käsitlevad sätted, mis on kehtestatud nõukogu 22. märtsi 1982. aasta direktiiviga 82/176/EMÜ (kloorleeliste elektrolüüsitööstuse elavhõbedaheitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta) (7), nõukogu 26. septembri 1983. aasta direktiiviga 83/513/EMÜ (kaadmiumiheitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta) (8), nõukogu 8. märtsi 1984. aasta direktiiviga 84/156/EMÜ (muude sektorite kui kloorleeliste elektrolüüsitööstuse elavhõbedaheitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta) (9), nõukogu 9. oktoobri 1984. aasta direktiiviga 84/491/EMÜ (heksaklorotsükloheksaaniheitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta) (10) ja direktiiviga 86/280/EMÜ, ning need tuleks välja jätta.

(10)

Veekeskkonda võib mõjutada nii lühiajaline kui ka pikka aega püsiv keemiline saastus, seepärast tuleks keskkonnakvaliteedi standardite kehtestamisel aluseks võtta nii akuutset kui ka kroonilist toimet käsitlevad andmed. Et tagada veekeskkonna ja inimeste tervise piisav kaitse, tuleks aasta keskmise väärtusena väljendatud keskkonnakvaliteedi standardid kehtestada tasemel, mis on ohutu pikaajalise kokkupuute korral, ning kehtestada suurimaks lubatud kontsentratsiooniks tase, mis on ohutu lühiajalise kokkupuute korral.

(11)

Vastavalt direktiivis 2000/60/EÜ V lisa punktis 1.3.4 sätestatud eeskirjadele, kui seire toimub keskkonnakvaliteedi standardite, sealhulgas suurima lubatud kontsentratsioonina väljendatud standardite kohaselt, võivad liikmesriigid kehtestada statistilisi meetodeid, näiteks protsentiilarvutus valeandmete (keskmisest eriti suured kõrvalekaldumised) ja mõõtevigade käsitlemiseks, et tagada usaldusväärsuse ja täpsuse aktsepteeritav tase. Liikmesriikide teostatud seire võrreldavuse tagamiseks on asjakohane sätestada komiteemenetlusega vastu võetavad üksikasjalikud eeskirjad nimetatud statistiliste meetodite kehtestamiseks.

(12)

Ühenduse tasandil tuleks keskkonnakvaliteedi standardite väärtuste kehtestamisel piirduda enamiku ainete puhul praegu üksnes pinnaveega. Heksaklorobenseeni, heksaklorobutadieeni ja elavhõbeda puhul ei ole võimalik tagada kaitset kaudse toime ja teisese mürgistuse vastu ühenduse tasandil üksnes pinnavee keskkonnakvaliteedi standarditega. Seetõttu on asjakohane kehtestada nimetatud kolme aine kohta elustiku keskkonnakvaliteedi standardid ühenduse tasandil. Et liikmesriigid saaksid olenevalt oma seirestrateegiast võtta paindlikke meetmeid, peaksid nad kas suutma jälgida ja kohaldada nimetatud elustiku keskkonnakvaliteedi standardeid või kehtestama rangemad pinnavee keskkonnakvaliteedi standardid, mis pakuvad samal tasemel kaitset.

(13)

Peale selle peaksid liikmesriigid kehtestama setete ja/või elustiku keskkonnakvaliteedi standardid siseriiklikul tasandil ning kohaldama neid keskkonnakvaliteedi standardeid, mitte käesolevas direktiivis vee suhtes sätestatud keskkonnakvaliteedi standardeid. Sellised keskkonnakvaliteedi standardid tuleks kehtestada läbipaistva menetluse teel, edastades teatisi komisjonile ja teistele liikmesriikidele, et tagada kaitse, mille tase on samaväärne ühenduse tasandil kehtestatud vee keskkonnakvaliteedi standarditega. Komisjon peaks oma direktiivi 2000/60/EÜ rakendamist käsitlevates aruannetes esitama nimetatud teatistest kokkuvõtte. Kuna teatavate ainete antropogeense toime ja suundumuste pikaajalise mõju hindamiseks liikmesriikide poolt korraldatava seire puhul on setted ja elustik olnud ja on ka edaspidi tähtsad seireobjektid, siis peaksid liikmesriigid võtma direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 kohaselt meetmeid, eesmärgiga tagada, et elustiku ja setete praegune saastatuse tase oluliselt ei suureneks.

(14)

Liikmesriigid peavad täitma nõukogu 3. novembri 1998. aasta direktiivi 98/83/EÜ olmevee kvaliteedi kohta (11) ja majandama joogivee võtmiseks kasutatavaid pinnaveekogusid kooskõlas direktiivi 2000/60/EÜ artikliga 7. Seepärast tuleks käesolevat direktiivi rakendada nii, et see ei piiraks nende nõuete kohaldamist, mis võivad eeldada rangemaid standardeid.

(15)

Punktsaasteallikatest lähtuva heite läheduses on saasteainete kontsentratsioonid ümbritsevas vees esinevatest kontsentratsioonidest tavaliselt kõrgemad. Seetõttu peaks liikmesriikidel olema võimalik kasutada segunemispiirkondi, kuivõrd see ei mõjuta ülejäänud pinnaveekogu vastavust asjakohastele keskkonnakvaliteedi standarditele. Segunemispiirkonnad peaksid hõlmama üksnes aine keskkonda laskmise kohtade lähemat ümbrust ja olema proportsionaalsed.

(16)

On tarvis kontrollida keskkonnakahjuliku tegevuse lõpetamiseks või järk-järguliseks kõrvaldamiseks ja vähendamiseks direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis a määratletud eesmärkide täitmist ning muuta nende kohustuste täitmise hindamine läbipaistvaks, eelkõige seoses inimtegevusest lähtuva olulise heite, keskkonda laskmise ja kao arvestamisega. Lisaks saab lõpetamise või järk-järgulise kõrvaldamise ning vähendamise ajakava olla seotud üksnes andmikuga. Samuti peaks olema võimalik hinnata direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõigete 4 kuni 7 kohaldamist. Samavõrra on tarvis asjakohast vahendit kõikidest võimalikest allikatest pärinevate looduses harilikult esinevate või looduslike protsesside tulemusel tekkivate ainete kadude koguste kindlaksmääramiseks, millisel juhul täielik lõpetamine või järk-järguline kõrvaldamine ei ole võimalik. Nende nõuete täitmiseks peaks iga liikmesriik kehtestama heite, keskkonda laskmise ja kadude andmiku iga tema territooriumil asuva valglapiirkonna või valglapiirkonna osa kohta.

(17)

Et vältida töö dubleerimist nende andmike loomisel ning tagada kõnealuste andmike sidusus muude olemasolevate vahenditega pinnavee kaitse valdkonnas, peaksid liikmesriigid kasutama teavet, mis on kogutud direktiivi 2000/60/EÜ alusel ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. jaanuari 2006. aasta määruse (EÜ) nr 166/2006 (mis käsitleb Euroopa saasteainete heite- ja ülekanderegistri loomist) (12) alusel.

(18)

Et oma vajadusi paremini kajastada, peaks liikmesriikidel olema võimalus valida asjakohane üheaastane võrdlusperiood andmiku põhiliste kannete mõõtmiseks. Samas tuleks arvesse võtta asjaolu, et pestitsiidide kasutamisest tulenevad kaod võivad aastate lõikes suurel määral varieeruda, sest kasutatavad kogused on näiteks eri ilmastikuolude tõttu erinevad. Seepärast peaks teatavate nõukogu 15. juuli 1991. aasta direktiiviga 91/414/EMÜ (taimekaitsevahendite turuleviimise kohta) (13) hõlmatud ainete puhul andma liikmesriikidele võimaluse rakendada nimetatud ainete suhtes soovi korral kolmeaastast võrdlusperioodi.

(19)

Andmiku kasutamise optimeerimiseks on asjakohane määrata tähtaeg, mille jooksul komisjon peab kontrollima, kas heide, keskkonda laskmine ja kaod lähenevad direktiivi 2000/60/EÜ artikli 4 lõike 1 punktis a sätestatud eesmärkidele.

(20)

Mitmeid liikmesriike mõjutab saaste, mille allikas asub väljaspool nende siseriiklikku jurisdiktsiooni. Seetõttu on asjakohane kinnitada, et liikmesriik ei riku oma käesolevast direktiivist tulenevaid kohustusi, ületades keskkonnakvaliteedi standardeid piiriülese saaste tõttu, eeldusel et on täidetud teatud tingimused ning vajaduse korral on kasutatud direktiivi 2000/60/EÜ asjakohaseid sätteid.

(21)

Liikmesriikide aruannete alusel peaks komisjon vaatama läbi vajaduse täiendavate, kogu ühendust hõlmavate erimeetmete järele ning esitama vajaduse korral asjakohased ettepanekud.

(22)

Direktiivis 2000/60/EÜ nimetatud püsivate, bioakumuleeruvate ja toksiliste ning muude samavõrra problemaatiliste ainete (eriti väga püsivate ja väga bioakumuleeruvate ainete) määratlemise kriteeriumid on kehtestatud riskihindamise tehnilise juhenddokumendiga, mis toetab komisjoni 20. juuli 1993. aasta direktiivi 93/67/EMÜ (millega kehtestatakse vastavalt nõukogu direktiivile 67/548/EMÜ teatatud ainete poolt inimesele ja keskkonnale põhjustatava riski hindamise põhimõtted) (14), komisjoni 28. juuni 1994. aasta määrust (EÜ) nr 1488/94 (milles kehtestatakse registreeritud kemikaalide poolt inimesele ja keskkonnale põhjustatava ohtlikkuse hindamise põhimõtted vastavalt nõukogu määrusele (EMÜ) nr 793/93) (15) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiivi 98/8/EÜ (mis käsitleb biotsiidide turuleviimist) (16). Sidususe tagamiseks ühenduse õigusaktide vahel tuleks otsuse nr 2455/2001/EÜ kohaselt läbivaatamisel olevate ainete suhtes kohaldada üksnes neid kriteeriume ning direktiivi 2000/60/EÜ X lisa tuleks vastavalt asendada.

(23)

Direktiivi 2000/60/EÜ IX lisas loetletud direktiivides sätestatud kohustused on juba kaasatud nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ (saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta) (17) ning direktiivi 2000/60/EÜ, kusjuures keskkonnakvaliteedi standardite säilitamisel või läbivaatamisel tagatakse kaitse vähemalt samal tasemel. Et tagada pinnavee keemilise saastusega seotud lähenemisviisi järjepidevus ning muuta olemasolevad selle valdkonna ühenduse õigusaktid lihtsamaks ja selgemaks, on asjakohane tunnistada direktiivi 2000/60/EÜ kohaselt alates 22. detsembrist 2012 kehtetuks direktiivid 82/176/EMÜ, 83/513/EMÜ, 84/156/EMÜ, 84/491/EMÜ ja 86/280/EMÜ.

(24)

Direktiivis 2000/60/EÜ osutatud soovitusi, eriti toksilisuse, ökotoksilisuse ja keskkonna teaduskomitee omi, on arvestatud.

(25)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (18) punktiga 34 innustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides oma vastavustabeleid, milles on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning need tabelid avalikustama.

(26)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt põhjavee heade keemiliste näitajate saavutamist, kehtestades prioriteetsete ainete ja teatavate muude saasteainete keskkonnakvaliteedi standardid, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning pinnavee kaitse ühtlase taseme säilitamiseks kogu ühenduses on seda parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Nimetatud artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(27)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks vastu võtta vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (19).

(28)

Eelkõige tuleks komisjonile anda volitus muuta I lisa B osa punkti 3. Kuna kõnealune meede on üldmeede ja selle eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid või täiendada käesolevat direktiivi, lisades uusi vähemolulisi sätteid, tuleb see vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele,

a)

kohaldavad elavhõbeda ja selle ühendite suhtes keskkonnakvaliteedi standardeid 20 μg/kg ja/või heksaklorobenseeni suhtes keskkonnakvaliteedi standardeid 10 μg/kg ja/või heksaklorobutadieeni suhtes keskkonnakvaliteedi standardeid 55 μg/kg, nimetatud keskkonnakvaliteedi standardid kehtivad koe (märgkaal) jaoks, valides kõige sobivama indikaatori kalade, molluskite, koorikloomade ja muu elustiku hulgast;

b)

kehtestavad teatud ainetele (muu, kui punktis a nimetatud) sette ja/või elustiku keskkonnakvaliteedi standardid ja kohaldavad neid. Nimetatud keskkonnakvaliteedi standardid pakuvad vähemalt sama kaitsetaseme, kui I lisa A osas sätestatud vee keskkonnakvaliteedi standardid;

c)

määravad punktides a ja b nimetatud ainetele sette ja/või elustiku seire sageduse. Seire toimub vähemalt üks kord aastas, kui tehniliste teadmiste ja ekspertarvamuse põhjal pole õigustatud muu ajavahemik; ja

d)

teavitavad komisjoni ja teisi liikmesriike direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 21 nimetatud komitee kaudu ainetest, mille kohta on kehtestatud keskkonnakvaliteedi standardid vastavalt punktile b, selle lähenemisviisi kasutamise põhjustest ja alustest, kehtestatud alternatiivsetest keskkonnakvaliteedi standarditest, sealhulgas nende tuletamiseks kasutatud andmetest ja metoodikast, pinnavete kategooriatest, mille suhtes neid keskkonnakvaliteedi standardeid kohaldatakse, ja kavandatavast seiresagedusest koos nimetatud sageduse põhjendusega.

a)

hõlmaksid üksnes heite keskkonda laskmise kohtade lähemat ümbrust;

b)

oleksid proportsionaalsed, võttes arvesse saasteainete kontsentratsiooni keskkonda laskmise kohas ja eelnevates eeskirjades sisalduvaid saasteainete heite tingimusi, nagu direktiivi 2000/60/EÜ artikli 11 lõike 3 punktis g osutatud load või muudes asjakohastes ühenduse õigusaktides sisalduvad tingimused, vastavalt parima võimaliku tehnika kasutamisele ja direktiivi 2000/60/EÜ artiklile 10, eelkõige pärast nimetatud eelnevate eeskirjade läbivaatamist.

a)

ületamise põhjustas väljaspool tema siseriiklikku jurisdiktsiooni asuv saasteallikas;

b)

sellise piiriülese saastuse tulemusena ei suutnud ta võtta tõhusaid meetmeid asjaomase keskkonnakvaliteedi standardi täitmiseks ja

c)

ta oli piiriülese saastuse poolt mõjutatud veekogude suhtes kohaldanud direktiivi 2000/60/EÜ artiklis 3 sätestatud koordineerimismehhanisme ja vajaduse korral kasutanud nimetatud direktiivi artikli 4 lõigete 4, 5 ja 6 sätteid.

18.3.2008   

ET

Euroopa Liidu Teataja

CE 71/16

(1)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. aprilli 2006. aasta direktiiviga 2006/12/EÜ jäätmete kohta (4) kehtestatakse õiguslik raamistik jäätmete käitlemiseks ühenduses. Selles on määratletud põhimõisted nagu jäätmed, taaskasutamine ja kõrvaldamine, ning kehtestatud olulised jäätmekäitlusnõuded, eriti jäätmekäitlustoiminguid sooritavate asutuste või ettevõtjate loa- või registreerumiskohustus ja liikmesriikide kohustus koostada jäätmekavad. Samuti on selles sätestatud üldpõhimõtted nagu kohustus käidelda jäätmeid viisil, mis ei avalda kahjulikku mõju keskkonnale ega inimese tervisele, jäätmehierarhia kohaldamise soodustamine ja kooskõlas „saastaja maksab” põhimõttega nõue, mille kohaselt jäätmete kõrvaldamise kulud peab kandma jäätmevaldaja või eelmised jäätmevaldajad või selle toote tootja, millest jäätmed tekkisid.

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. juuli 2002. aasta otsuses 1600/2002/EÜ, millega võetakse vastu kuues keskkonnaalane tegevusprogramm (5), on esitatud üleskutse töötada välja või vaadata läbi jäätmealased õigusaktid, sealhulgas selgitada jäätmete ja mittejäätmete vahelisi erinevusi ning töötada välja jäätmetekke vältimise meetmed.

(3)

Komisjoni 27. mai 2003. aasta teatises „Jäätmetekke vältimise ja jäätmete ringlussevõtu temaatiline strateegia” on ära märgitud vajadus hinnata kehtivaid taaskasutamise ja kõrvaldamise määratlusi ning vajadus ringlussevõtu üldkohaldatava määratluse ja jäätmete määratlust käsitleva arutelu järele.

(4)

Oma 20. aprilli 2004. aasta resolutsioonis eespool nimetatud teatise kohta (6) kutsus Euroopa Parlament komisjoni üles kaaluma nõukogu 24. septembri 1996. aasta direktiivi 96/61/EÜ (saastuse kompleksse vältimise ja kontrolli kohta) (7) laiendamist kogu jäätmesektorile. Samuti palus Euroopa Parlament komisjonil selgelt eristada taaskasutamist ja kõrvaldamist ning selgitada jäätmete ja mittejäätmete vahelisi erinevusi.

(5)

Oma 1. juuli 2004. aasta järeldustes kutsus nõukogu komisjoni üles esitama ettepanekut direktiivi 75/442/EMÜ, mis on direktiiviga 2006/12/EÜ kehtetuks tunnistatud ja asendatud, teatavate aspektide läbivaatamiseks, et selgitada jäätmete ja mittejäätmete vahelisi erinevusi ning taaskasutamise ja kõrvaldamise vahelisi erinevusi.

(6)

Seetõttu on vaja läbi vaadata direktiiv 2006/12/EÜ, et muuta selgemaks selliste peamiste mõistete nagu jäätmed, taaskasutamine ja kõrvaldamine määratlusi, tugevdada jäätmetekke vältimiseks võetavaid meetmeid, kehtestada lähenemisviis, milles arvestatakse toodete ja materjalide kogu olelusringi ja mitte ainult jäätmeetapiga, ning keskenduda jäätmete tekitamisest ja käitlemisest tulenevate keskkonnamõjude vähendamisele, tugevdades sellega jäätmete majanduslikku väärtust. Lisaks tuleks loodusvarade kaitsmise eesmärgil edendada jäätmete taaskasutamist ja taasväärtustatud materjalide kasutamist. Selguse ja loetavuse huvides tuleks direktiiv 2006/12/EÜ kehtetuks tunnistada ja asendada uue direktiiviga.

(7)

Kuna enamik olulisi jäätmekäitlustoiminguid on nüüdseks ühenduse keskkonnaalaste õigusaktidega hõlmatud, on oluline kohandada käesolev direktiiv sellele lähenemisviisile. Rõhu asetamine EÜ asutamislepingu artiklis 174 sätestatud keskkonnaeesmärkidele võimaldaks täpsemalt keskenduda jäätmete tekitamise ja käitlemise keskkonnamõjudele ressursside kogu olelusringi jooksul. Sellepärast peaks käesoleva direktiivi õiguslik alus olema asutamislepingu artikkel 175.

(8)

Vallasvara suhtes, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama, tuleb teatavate eranditega kohaldada tõhusaid ja järjekindlaid jäätmetöötluse eeskirju.

(9)

Seda, kas jäätmetega on tegemist saastamata kaevepinnase ja muude looduslike ainete puhul, mida kasutatakse muus kui nende väljakaeve kohas, tuleks otsustada käesoleva direktiivi jäätmete määratluse ning kõrvalsaaduseid või jäätmete lakkamise staatust käsitlevate sätete kohaselt.

(10)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. oktoobri 2002. aasta määruse (EÜ) nr 1774/2002, milles sätestatakse muuks otstarbeks kui inimtoiduks ettenähtud loomsete kõrvalsaaduste sanitaareeskirjad (8), nähakse muu hulgas ette proportsionaalsed kontrollid seoses kõigi loomsete kõrvalsaaduste, sealhulgas loomset päritolu jäätmete kogumise, vedamise, töötlemise, kasutamise ja kõrvaldamisega, vältides sellega ohtu loomade ja inimeste tervisele. Seepärast on vaja selgitada seost kõnealuse määrusega ja vältida eeskirjade kattumist, jättes käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja loomsed kõrvalsaadused, kui need on mõeldud kasutamiseks eesmärgil, mida ei loeta jäätmekäitlustoiminguks.

(11)

Määruse (EÜ) nr 1774/2002 kohaldamisel saadud kogemusi silmas pidades on asjakohane selgitada jäätmeid käsitlevate õigusaktide ja nendes sisalduvate ohtlikke jäätmeid käsitlevate sätete reguleerimisala määrusega (EÜ) nr 1774/2002 reguleeritud loomsete kõrvalsaaduste osas. Kui loomsed kõrvalsaadused kujutavad endast võimalikku ohtu tervisele, on nende ohtudega tegelemiseks sobivaim õigusakt määrus (EÜ) nr 1774/2002 ning tuleks vältida tarbetut kattumist jäätmeid käsitlevate õigusaktidega.

(12)

Jäätmete liigitamine ohtlikeks jäätmeteks peaks muu hulgas põhinema kemikaale käsitlevatel ühenduse õigusaktidel, eelkõige valmististe ohtlikeks liigitamise, sealhulgas selleks kasutatud kontsentratsioonide piirväärtuste osas. Lisaks on vaja säilitada süsteem, millega jäätmed ja ohtlikud jäätmed on liigitatud viimati komisjoni otsusega 2000/532/EÜ (9) kehtestatud jäätmeliikide nimistu kohaselt, et soodustada jäätmete ühtlustatud liigitamist ja tagada ohtlike jäätmete ühtlustatud kindlaksmääramine ühenduses.

(13)

Tuleb teha vahet jäätmete kogumiseelse eelladustamise, jäätmete kogumise ning jäätmete töötlemiseelse ladustamise vahel. Asutusi ja ettevõtteid, kes tekitavad oma tegevuse käigus jäätmeid, ei tuleks käsitleda jäätmekäitlusega tegelevate asutustena, kellel on vaja luba jäätmete kogumiseelseks ladustamiseks.

(14)

Kogumise määratlusele vastavat jäätmete eelladustamist mõistetakse ladustamisena enne kogumist rajatistes, kus jäätmed maha laaditakse, et neid ette valmistada veoks mujal asuvasse taaskasutamis- või kõrvaldamiskohta. Käesoleva direktiivi eesmärki silmas pidades tuleks teha vahet selliste jäätmete vahel, mida eelladustatakse enne kogumist ja mida ladustatakse enne töötlemist, vastavalt jäätmete liigile, ladustamise kogusele, ajale ning kogumise eesmärgile. Sellist eristamist peaksid rakendama liikmesriigid. Kui jäätmeid ladustatakse enne nende taaskasutamist kolm aastat või kauem ja enne kõrvaldamist üks aasta või kauem, kohaldatakse ladustamise suhtes nõukogu 26. aprilli 1999. aasta direktiivi 1999/31/EÜ prügilate kohta (10).

(15)

Jäätmete kogumissüsteeme, mida ei rakendata majandus- või kutsetegevuse raames, ei tuleks registreerida, kuna need kujutavad väiksemat ohtu ning aitavad kaasa jäätmete liigiti kogumisele. Sellised süsteemid on näiteks apteekide ravimikogumissüsteemid, kaupluste tarbekaupade tagasivõtusüsteemid ning kogumissüsteemid koolides.

(16)

Käesolev direktiiv peaks sisaldama jäätmetekke vältimise, jäätmete korduskasutamise, nende korduskasutamiseks ettevalmistamise, töötlemise ja ringlussevõtu määratlusi, et selgitada nende mõistete ulatust.

(17)

Taaskasutamise ja kõrvaldamise määratlusi on vaja muuta, et tagada nende kahe mõiste selge eristamine lähtuvalt nende keskkonnamõju tegelikust erinevusest, mis tekib loodusressursside asendamisega majanduses, ning tunnustades jäätmete ressursina kasutamise võimalikku kasulikkust keskkonnale ja inimese tervisele. Lisaks võib välja töötada suunised, et selgitada juhtumeid, kus on raske kõnealust erinevust praktikas rakendada või kus tegevuse liigitamine taaskasutamiseks ei vasta toimingu tegelikule keskkonnamõjule.

(18)

Käesoleva direktiiviga tuleks samuti täpsustada, millal on tahkete olmejäätmete põletamine energiatõhus ja seda võib pidada taaskasutamistoiminguks.

(19)

Kõrvaldamistoiminguid, mis hõlmavad merre ja ookeani heitmist ning sealhulgas ladestamist merepõhja, reguleeritakse samuti rahvusvaheliste konventsioonidega, eelkõige 13. novembril 1972. aastal Londonis sõlmitud jäätmete ja muude ainete kaadamisest põhjustatud merereostuse vältimise konventsiooniga ning selle 1996. aastal sõlmitud protokolliga, nagu seda on muudetud 2006. aastal.

(20)

Jäätmete määratluse erinevaid aspekte ei tohiks omavahel segi ajada ning vajaduse korral tuleks kohaldada asjakohast korda ühest küljest kõrvalsaaduste suhtes, mis ei ole jäätmed, ja teisest küljest jäätmete suhtes, mis lakkavad olemast jäätmed. Selleks et täpsustada jäätmete määratluse teatavaid aspekte, tuleks direktiivis täpsustada:

(21)

Selleks et kontrollida või arvutada, kas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. detsembri 1994. aasta direktiivis 94/62/EÜ pakendite ja pakendijäätmete kohta (11), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 18. septembri 2000. aasta direktiivis 2000/53/EÜ kasutuselt kõrvaldatud sõidukite kohta, (12) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. jaanuari 2003. aasta direktiivis 2002/96/EÜ elektri- ja elektroonikaseadmete jäätmete kohta (13), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. septembri 2006. aasta direktiivis 2006/66/EÜ, mis käsitleb patareisid ja akusid ning patarei- ja akujäätmeid (14) ning muudes asjakohastes ühenduse õigusaktides kehtestatud taaskasutamise ja ringlussevõtu eesmärgid on täidetud, tuleks nende jäätmete koguseid, mis on lakanud olemast jäätmed, arvesse võtta kui taaskasutusse ja ringlusse võetud jäätmeid.

(22)

Jäätmete määratluse alusel võib komisjon selguse ja järjepidevuse tagamiseks võtta vastu suunised, et teatud juhtudel täpsustada, millal ained või esemed muutuvad jäätmeteks. Sellised suunised võib muu hulgas välja töötada elektri- ja elektroonikaseadmete ja sõidukite kohta.

(23)

On asjakohane jaotada kulud viisil, mis kajastaks jäätmete tekitamise ja käitlemise tegelikku hinda keskkonnale.

(24)

Põhimõte „saastaja maksab” on Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil juhtpõhimõte. Jäätmetekitaja ja jäätmevaldaja peaksid jäätmeid käitlema viisil, mis tagab keskkonna ja inimese tervise kõrgetasemelise kaitse.

(25)

Tootja laiendatud vastutuse kehtestamine käesolevas direktiivis on üks võimalus toetada selliste toodete kavandamist ja tootmist, mille puhul võetakse täielikult arvesse ressursside tõhusat kasutamist kogu nende olelusringi jooksul, sealhulgas nende parandamist, korduskasutamist, demonteerimist ja ringlussevõttu ning hõlbustatakse neid toiminguid, ilma et takistataks kaupade vaba liikumist siseturul.

(26)

Käesolev direktiiv peaks aitama ELil liikuda lähemale „jäätmeid ringlussevõtva ühiskonna” poole, kus püütakse vältida jäätmeteket ja kasutatakse jäätmeid ressursina. Eelkõige nõutakse ühenduse kuuendas keskkonnaalases tegevusprogrammis meetmeid, mille eesmärk on tagada sortimine tekkekohtades ning esmatähtsate jäätmevoogude kogumine ja ringlussevõtt. Kookõlas selle eesmärgiga ning ühe võimalusena jäätmete ringlussevõtu hõlbustamiseks või parandamiseks tuleks jäätmeid liigiti koguda enne selliste taaskasutamistoimingute läbiviimist, millel on parim üldine keskkonnaalane tulemus, kui see on tehniliselt, keskkonna seisukohast ja majanduslikult teostatav.

(27)

Selleks et rakendada asutamislepingu artikli 174 lõikes 2 sätestatud ettevaatusprintsiipi ja ennetusmeetmeid, tuleb ühenduses jäätmekäitluse suhtes kehtestada üldised keskkonnaalased eesmärgid. Nende põhimõtete kohaselt on ühenduse ja liikmesriikide ülesanne kehtestada raamistik, et vältida ja vähendada saastuse või häiringute allikaid ning niipalju kui võimalik, need algusest peale kõrvaldada, võttes selleks vastavaid meetmeid, näiteks meetmeid tunnustatud ohtude kõrvaldamiseks.

(28)

Jäätmehierarhia kujutab endast tavaliselt parimat üldist keskkonnaalast valikuvõimalust jäätmeid käsitlevates õigusaktides ja jäätmepoliitikas, kuid teatavate jäätmevoogude puhul võib vajalikuks osutuda sellisest hierarhiast kõrvalekaldumine, kui see on põhjendatud muu hulgas tehnilise teostatavuse, majandusliku otstarbekuse ja keskkonnakaitsega.

(29)

Selleks et ühendus tervikuna saaks muutuda jäätmete kõrvaldamises ja eramajapidamistest kogutud segaolmejäätmete taaskasutamises iseseisvaks ning et võimaldada liikmesriikidel individuaalselt selle eesmärgi suunas liikuda, on vaja ette näha jäätmekõrvaldusrajatiste ja eramajapidamistest kogutud segaolmejäätmete taaskasutamisrajatiste koostöövõrgustik, arvestades geograafilisi olusid ja vajadust spetsialiseerunud rajatiste järele seoses teatavate jäätmeliikidega.

(30)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta määruse (EÜ) nr 1013/2006 (jäätmesaadetiste kohta) (15) kohaldamisel jäävad nimetatud määruse artikli 3 lõikes 5 osutatud segaolmejäätmed segaolmejäätmeteks isegi juhul, kui nende suhtes on kasutatud jäätmetöötlustoimingut, mis ei ole oluliselt muutnud nende omadusi.

(31)

Oluline on ohtlike jäätmete märgistamine rahvusvaheliste ja ühenduse normide kohaselt. Ent kui sellised jäätmed on liigiti kogutud majapidamistest, ei tohiks sellega kaasneda nõue, et majapidamised peavad täitma nõutavad dokumendid.

(32)

Kooskõlas jäätmehierarhiaga ning eesmärgiga vähendada prügilatesse ladestatud jäätmetest tekkivate kasvuhoonegaaside heiteid on oluline hõlbustada liigiti kogumist ja biojäätmete nõuetekohast töötlemist, et toota keskkonnaohutut komposti ja teisi biojäätmete põhiseid materjale. Komisjon esitab pärast biojäätmete käitlemise hindamist vajaduse korral ettepaneku seadusandlike meetmete võtmiseks.

(33)

Direktiiviga 96/61/EÜ hõlmamata jäätmetöötlustoimingute tehnilised miinimumstandardid võib võtta vastu siis, kui on tõendeid, et see on kasulik inimese tervise kaitse ja keskkonnakaitse seisukohast ning kui koordineeritud lähenemisviis käesoleva direktiivi rakendamiseks tagaks inimese tervise kaitse ja keskkonnakaitse.

(34)

Jäätmekavade koostamise kohustuse ulatust ja sisu on vaja veelgi täpsustada ning integreerida jäätmekavade väljatöötamisse ja läbivaatamisse vajadus arvestada jäätmete tekkest ja käitlemisest keskkonnale tulenevat mõju. Samuti tuleks vajaduse korral arvesse võtta direktiivi 94/62/EÜ artiklis 14 sätestatud nõudeid seoses käitlemiskavadega, ning samuti prügilasse veetavate biolagunevate jäätmete vähendamise strateegiat, millele on osutatud direktiivi 1999/31/EÜ artiklis 5.

(35)

Liikmesriigid võivad teatavate jäätmetekitajate suhtes kohaldada keskkonnaalaste lubade süsteemi või üldisi keskkonnaalaseid eeskirju ilma siseturu nõuetekohast toimimist kahjustamata.

(36)

Määruse (EÜ) nr 1013/2006 kohaselt võivad liikmesriigid võtta vajalikke meetmeid, et vältida oma jäätmekavadele mittevastavaid jäätmesaadetisi. Erandina nimetatud määrusest peaks liikmesriikidel olema lubatud piirata sisenevaid põletusrajatistesse saadetavaid jäätmesaadetisi, mis on liigitatud taaskasutamiseks, kui on tehtud kindlaks, et siseriiklikud jäätmed tuleb kõrvaldada või et jäätmeid tuleb töödelda viisil, mis ei ole kooskõlas nende jäätmekavadega. Tunnistatakse, et teatavad liikmesriigid ei pruugi olla võimelised lõplike taaskasutamisrajatiste täielikku valikut hõlmava võrgustiku võimaldamiseks oma territooriumil.

(37)

Selleks et täiustada jäätmetekke vältimise meetmete edendamist liikmesriikides ja hõlbustada parima toimimistava levikut selles valdkonnas, on vaja tugevdada jäätmetekke vältimisega seotud sätteid ja seada liikmesriikide suhtes sisse nõue töötada välja jäätmetekke vältimise programmid, milles keskendutakse põhilistele keskkonnamõjudele ja arvestatakse toodete ja materjalide kogu olelusringi. Need meetmed peaksid olema suunatud majanduskasvu ja jäätmetekkega seotud keskkonnamõjude vahelise seose likvideerimisele. Sidusrühmadel ning üldsusel peaks vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. mai 2003. aasta direktiivile 2003/35/EÜ, milles sätestatakse üldsuse kaasamine teatavate keskkonnaga seotud kavade ja programmide koostamisse (16), olema võimalus osaleda kõnealuste programmide koostamisel ning juurdepääs nendele ka pärast koostamist.

(38)

Majandushoovad võivad omada äärmiselt olulist rolli jäätmetekke vältimise ja jäätmekäitluse eemärkide saavutamisel. Jäätmed on sageli väärtuslik ressurss ning majandushoobade edasine kasutamine võib maksimeerida keskkonnaalast kasu. Selliste vahendite kasutamist asjakohasel tasandil tuleks seetõttu ergutada, samas rõhutades, et iga liikmesriik võib otsustada nende kasutamise üle.

(39)

Teatavaid jäätmekäitlust käsitlevaid sätteid nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiivis 91/689/EMÜ ohtlike jäätmete kohta (17) tuleks muuta, et kõrvaldada aegunud sätted ja muuta tekst selgemaks. Ühenduse õigusnormide lihtsustamise huvides tuleks need sätted integreerida käesolevasse direktiivi. Selleks et selgitada segamiskeelu toimimist ning kaitsta keskkonda ja inimese tervist, peaks direktiivis 91/689/EMÜ sätestatud segamiskeelu erandite puhul täiendavalt järgima parima võimaliku tehnika kasutamist vastavalt direktiivi 96/61/EÜ määratlusele. Direktiiv 91/689/EMÜ tuleks seetõttu tunnistada kehtetuks.

(40)

Ühenduse õigusaktide lihtsustamise huvides ja keskkonnaalase kasu kajastamiseks tuleks nõukogu 16. juuni 1975. aasta direktiivi 75/439/EMÜ (vanaõli kõrvaldamise kohta) (18) asjakohased sätted lisada käesolevasse direktiivi. Direktiiv 75/439/EMÜ tuleks seetõttu tunnistada kehtetuks. Vanaõli käitlemine peaks toimuma jäätmehierarhia juhtivate põhimõtete kohaselt ning eelistada tuleks valikuvõimalusi, millel on parim üldine keskkonnaalane tulemus. Vanaõli eraldi kogumine on siiski jätkuvalt kriitilise tähtsusega sellise õli nõuetekohase käitlemise ja selle sobimatust kõrvaldamisest tuleneva keskkonnakahju vältimise suhtes.

(41)

Liikmesriigid peaksid nägema ette tõhusate, proportsionaalsete ja hoiatavate karistuste määramise jäätmekäitluse eest vastutavatele füüsilistele ja juriidilistele isikutele, näiteks jäätmete tekitajad, valdajad, vahendajad, edasimüüjad, vedajad ja kogujad ning asutused või ettevõtjad, kes tegelevad jäätmetöötlustoimingutega ja viivad ellu jäätmekavasid, juhul kui nad rikuvad käesoleva direktiivi sätteid. Liikmesriigid võivad samuti võtta meetmeid, et nõuda tagasi kohustuste täitmata jätmisest ja heastavatest meetmetest tulenevad kulud, ilma et sellega piirataks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiivi 2004/35/EÜ (keskkonnavastutusest keskkonnakahjustuste ärahoidmise ja parandamise kohta) (19) kohaldamist.

(42)

Käesoleva direktiivi rakendamiseks vajalikud meetmed tuleks võtta vastu vastavalt nõukogu 28. juuni 1999. aasta otsusele 1999/468/EÜ, millega kehtestatakse komisjoni rakendusvolituste kasutamise menetlused (20).

(43)

Eelkõige tuleks komisjonile anda volitus kehtestada mitmete küsimustega seonduvad kriteeriumid, näiteks tingimused, mille kohaselt ese loetakse kõrvalsaaduseks, jäätmete lakkamise staatus ja selliste jäätmete kindlaksmääramine, mida loetakse ohtlikeks jäätmeteks. Lisaks tuleks komisjonile anda volitus kohandada lisasid vastavalt teaduse ja tehnika arengule ning täpsustada II lisa koodis R1 esitatud põletusrajatiste valemi kohaldamist. Kuna need on üldmeetmed ja nende eesmärk on muuta käesoleva direktiivi vähemolulisi sätteid ning täiendada käesolevat direktiivi, lisades uusi vähemolulisi sätteid, tuleb need vastu võtta vastavalt otsuse 1999/468/EÜ artiklis 5a sätestatud kontrolliga regulatiivmenetlusele.

(44)

Kooskõlas paremat õigusloomet käsitleva institutsioonidevahelise kokkuleppe (21) punktiga 34 julgustatakse liikmesriike koostama nende endi jaoks ja ühenduse huvides vastavustabeleid, kus on võimalikult suures ulatuses välja toodud vastavus käesoleva direktiivi ja ülevõtmismeetmete vahel, ning tegema need üldsusele kättesaadavaks.

(45)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt keskkonna ja inimese tervise kaitset, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning seetõttu on seda direktiivi ulatuse või toime tõttu parem saavutada ühenduse tasandil, võib ühendus võtta meetmeid kooskõlas asutamislepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale,

a)

välisõhku paisatavad gaasilised heited;

b)

maa (in situ), sealhulgas välja kaevamata saastunud pinnas ja hooned, mis on püsivalt maaga ühendatud;

c)

ehitustegevuse käigus välja kaevatud saastamata pinnas ja muud looduslikud ained, kui on kindel, et materjali kasutatakse selle loomulikus olekus ehitamiseks ja selles kohas, kust see välja kaevati;

d)

radioaktiivsed jäätmed;

e)

kasutuselt kõrvaldatud lõhkeained;

f)

väljaheited, kui need ei ole hõlmatud lõike 2 punktiga b, õled ega muud loodusomased mitteohtlikud põllumajanduslikust tootmisest või metsandusest pärit olevad materjalid, mida kasutatakse põllumajanduses, metsanduses või biomassist energia tootmisel menetluste või meetoditega, mis ei kahjusta keskkonda ega ohusta inimese tervist;

a)

reovesi;

b)

loomsed kõrvalsaadused, sealhulgas määrusega (EÜ) nr 1774/2002 hõlmatud töödeldud saadused, välja arvatud saadused, mis on ette nähtud põletamiseks, ladestamiseks või kasutamiseks biogaasi või komposteerimisettevõtetes;

c)

selliste loomade korjused, kes on surnud muul viisil kui tapmise tulemusel, sealhulgas episootiliste haiguste likvideerimiseks surmatud loomad ja kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1774/2002 kõrvaldatud loomad;

d)

maavarade otsimise, kaevandamise, töötlemise ja ladustamise tulemusena tekkinud jäätmed ning karjääride tootmisjäägid, mis on hõlmatud direktiiviga 2006/21/EÜ.

1)

„jäätmed” — mis tahes ained või esemed, mille valdaja ära viskab, kavatseb ära visata või on kohustatud ära viskama;

2)

„ohtlikud jäätmed” — jäätmed, millel on üks või rohkem III lisas loetletud ohtlikest omadustest;

3)

„vanaõli” — mineraalne või sünteetiline määrdeaine või tööstuslik õli, mis ei sobi enam algselt ette nähtud kasutuseks, eelkõige sisepõlemismootorites kasutatud õli ja käigukastiõli, määrdeõli, turbiiniõli ja hüdraulikaõli;

4)

„biojäätmed” — biolagunevad aia- ja haljastusjäätmed, samuti kodumajapidamistest, restoranidest, toitlustus- ja jaemüügiettevõtetest pärinevad toidu- ja köögijäätmed ning samalaadsed toiduainetetööstuse jäätmed;

5)

„jäätmetekitaja” — igaüks, kelle tegevuse käigus tekivad jäätmed (esmane jäätmetekitaja), või igaüks, kes teeb jäätmete eeltöötlust, segab jäätmeid või sooritab jäätmetega muid toiminguid, mille tulemusel nende jäätmete laad või koostis muutub;

6)

„jäätmevaldaja” — jäätmetekitaja või füüsiline või juriidiline isik, kelle valduses on jäätmed;

7)

„edasimüüja” — iga ettevõtja, kes tegutseb printsipiaalina jäätmeid ostes ja seejärel müües, kaasa arvatud need edasimüüjad, kes jäätmeid füüsiliselt ei valda;

8)

„vahendaja” — iga ettevõtja, kes korraldab teiste nimel jäätmete taaskasutamist või kõrvaldamist, kaasa arvatud need vahendajad, kes jäätmeid füüsiliselt ei valda;

9)

„jäätmekäitlus” — jäätmete kogumine, vedu, taaskasutamine ja kõrvaldamine, sealhulgas nende toimingute järelevalve ning jäätmekõrvaldamiskohtade järelhooldus, sealhulgas vahendaja või edasimüüja tegevus;

10)

„kogumine” — jäätmete kokkukorjamine, sealhulgas jäätmete eelsortimine ja eelladustamine, eesmärgiga transportida need jäätmekäitlusettevõttesse;

11)

„vältimine” — aine, materjali või toote jäätmeteks muutumisele eelnevad meetmed, mis vähendavad:

12)

„korduskasutamine” — mis tahes toiming, millega tooteid või komponente, mis ei ole jäätmed, kasutatakse uuesti sel otstarbel, milleks nad on loodud;

13)

„töötlemine” — taaskasutamis- või kõrvaldamistoimingud, kaasaarvatud taaskasutamise või kõrvaldamise eelne ettevalmistus;

14)

„taaskasutamine” — mis tahes toimingud, mille peamiseks tulemuseks on jäätmete kasutamine kasulikul otstarbel selliselt, et nad asendavad teisi materjale, mida muidu oleks kasutatud teatava funktsiooni täitmiseks, või jäätmete ettevalmistamine selle funktsiooni täitmiseks kas tootmises või majanduses laiemalt. II lisas esitatakse taaskasutamistoimingute mitteammendav loetelu;

15)

„korduskasutamiseks ettevalmistamine” — kontrolliv, puhastav või parandav taaskasutamistoiming, millega jäätmeteks muutunud tooteid või tootekomponente valmistatakse ette kasutamiseks selliselt, et neid korduskasutatakse ilma mis tahes muu eeltöötluseta;

16)

„ringlussevõtt” — taaskasutamistoiming, mille käigus jäätmematerjalid töödeldakse ümber toodeteks, materjalideks või aineteks kasutamiseks nende esialgsel või mõnel muul eesmärgil. See hõlmab orgaaniliste ainete töötlemist, kuid ei hõlma energiakasutust ja töötlemist materjalideks, mida kasutatakse kütustena või kaeveõõnete täitmiseks;

17)

„vanaõli regenereerimine” — mis tahes ringlussevõtutoiming, mille tulemusel võib vanaõli rafineerimisel toota baasõli, eelkõige eraldades sellistes õlides sisalduvad saasteained, oksüdatsiooniproduktid ja lisandid;

18)

„kõrvaldamine” — mis tahes toiming, mis ei ole taaskasutamine, isegi kui toimingul on teisene tagajärg ainete või energia taasväärtustamise näol. I lisas esitatakse kõrvaldamistoimingute mitteammendav loetelu;

19)

„parim võimalik tehnika” — parim võimalik tehnika, nagu on määratletud direktiivi 96/61/EÜ artikli 2 lõikes 11.

a)

aine või eseme edasine kasutamine on kindel;

b)

ainet või eset võib kasutada vahetult ilma igasuguse täiendava töötlemiseta peale selle, mis antud tööstusharus üldiselt tavaks;

c)

aine või ese on toodetud tootmisprotsessi lahutamatu osana; ning

d)

edasine kasutamine on seaduslik, st aine või ese vastab konkreetse kasutamise osas kõigile asjakohastele tootele esitatavatele ning keskkonna- ja tervisekaitsenõuetele ning ei avalda lõppkokkuvõttes ebasoodsat mõju keskkonnale ega inimese tervisele.

a)

aineid või esemeid kasutatakse tavaliselt konkreetseks otstarbeks;

b)

sellise aine või eseme jaoks on olemas turg või nõudmine;

c)

aine või ese vastab punktis a nimetatud konkreetseks otstarbeks ettenähtud tehnilistele nõudmistele ning kehtivatele õigusaktidele ja toodete suhtes kohaldatavatele standarditele; ning

d)

aine või eseme kasutamine ei avalda lõppkokkuvõttes ebasoodsat mõju keskkonnale ega inimese tervisele.

a)

ei ohusta vett, õhku, pinnast, taimi ega loomi;

b)

ei põhjusta müra- ega lõhnahäiringuid; ning

c)

ei kahjusta paikkonda ega erihuvi pakkuvaid paiku.

a)

vältimine;

b)

ettevalmistus korduskasutamiseks;

c)

ringlussevõtt;

d)

muu taaskasutamine, nt energiakasutus; ning

e)

kõrvaldamine.

a)

jäätmed segab asutus või ettevõtja, kes on saanud loa vastavalt artiklile 20;

b)

täidetakse artiklis 10 sätestatud tingimusi ning ei suurendata jäätmekäitluse kahjulikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale ning

c)

jäätmete segamine on vastavuses parima võimaliku tehnikaga.

a)

vanaõli kogutakse eraldi, kui see on tehniliselt teostatav;

b)

vanaõli töödeldakse kooskõlas artiklitega 10 ja 11;

c)

kui see on tehniliselt võimalik ja majanduslikult otstarbekas, ei segata omavahel erinevate omadustega vanaõli ning vanaõli ei segata muud liiki jäätmete või ainetega, kui selline segamine takistab nende töötlemist.

a)

biojäätmete liigiti kogumist;

b)

biojäätmete sellist töötlemist, mis täidab kõrgetasemelise keskkonnakaitse nõudeid;

c)

biojäätmetest valmistatud keskkonnaohutute materjalide kasutamist.

a)

töödeldavate jäätmete liik ja kogus;

b)

iga lubatud toiminguliigi puhul antud tegevuskoha suhtes kehtivad tehnilised ja muud nõuded;

c)

milliseid ohutus- ja ettevaatusmeetmeid tuleb võtta;

d)

iga toiminguliigi puhul kasutatav meetod;

e)

sellised seire- ja kontrollitoimingud, mis võivad osutuda vajalikuks;

f)

sellised sulgemis- ja järelhooldustingimused, mis võivad osutuda vajalikuks.

a)

oma tavajäätmete kõrvaldamine jäätmete tekkekohas või;

b)

jäätmete taaskasutamine.

a)

asutustest ja ettevõtjatest, kes tegelevad jäätmete kogumise või veoga oma majandus- või kutsetegevuse raames;

b)

edasimüüjatest ja vahendajatest ning

c)

asutustest ja ettevõtjatest, kes on vastavalt artiklile 21 loanõudest vabastatud.

a)

on suunatud jäätmetöötlustoimingu peamistele keskkonnamõjudele;

b)

tagavad jäätmetöötluse vastavalt artiklile 10;

c)

võtavad arvesse parimat võimalikku tehnikat; ja

d)

vajaduse korral sisaldavad töötlemise kvaliteediga ja toimingutele esitatud nõuetega seotud elemente.

a)

territooriumil tekkivate jäätmete liik, kogus ja allikas, asjaomase riigi territooriumile toodavad või territooriumilt välja veetavad jäätmed ning hinnang jäätmevoogude arengule tulevikus;

b)

olemasolevad jäätmete kogumise süsteemid ning suuremad kõrvaldamis- ja taaskasutamisrajatised, sealhulgas vanaõli, ohtlike jäätmete ja ühenduse eraldi õigusaktidega hõlmatud jäätmevoogude suhtes kehtiv erikord;

c)

hinnang vajadusele uute kogumissüsteemide, olemasolevate jäätmerajatiste sulgemise, artikli 14 kohase täiendavate jäätmerajatiste infrastruktuuri ja vajadusel sellega seotud investeeringute järele;

d)

piisav teave asukoha kriteeriumide kohta tegevuskoha identifitseerimiseks ning vajadusel tulevaste kõrvaldamis- või peamiste taaskasutusrajatiste võimsus;

e)

üldine jäätmekäitluspoliitika, sealhulgas kavandatavad jäätmekäitlustehnoloogiad ja -meetodid või poliitika, mis käsitleb jäätmeid, mille käitlemisega on seotud erilised probleemid;

a)

jäätmekäitlusega seotud organisatsioonilised aspektid, sealhulgas kirjeldus vastutuse jaotusest jäätmekäitlusega tegelevate avalik-õiguslike ja eraõiguslike isikute vahel;

b)

hinnang majanduslike ja muude hoobade kasutamise kasulikkusele ja sobivusele mitmesuguste jäätmeprobleemide lahendamiseks, arvestades sealjuures vajadust säilitada siseturu tõrgeteta toimimine;

c)

üldsusele või konkreetsele tarbijarühmale suunatud teadvustamiskampaaniate ja teavitamise kasutamine;

d)

minevikus saastunud jäätmekõrvaldamiskohad ning meetmed nende korrastamiseks.