5.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 164/1

1)

Üleujutuste riski juhtimine on Euroopa piirkondade ja omavalitsuste jaoks oluline küsimus. Paljud piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused peavad tegelema jõgedest või merest tulenevate üleujutuste ohuga, et kaitsta ja säilitada oma kodanike elukvaliteeti.

2)

Piirkondlike eripärade tõttu saab eristada üleujutuste erinevaid liike. Üleujutuste tõenäosuse ja mõju vähendamiseks on vaja mitmekesiseid meetmeid. Seetõttu on vajalik piirkondlik lähenemine üleujutuste riski juhtimisele.

3)

Jõed ega mered ei hooli piiridest. Seetõttu on vaja püüelda piiriülese koostöö poole rannikualade ja jõgede valglate piirkondade elanike ja haldustöötajate vahel. On oluline luua solidaarsus üleujutustest ohustatud kallasaladel või rannikutel elavate inimeste ja nende inimeste vahel, keda üleujutused otseselt ei ohusta,

1.1

tervitab komisjoni teatise põhijooni ja eriti üleujutuste eest kaitsmise alast kooskõlastatud tegevusprogrammi ja rõhutab, et mered ja jõed on dünaamilised süsteemid, mida ei saa kontrollida lihtsate või sektorisiseste meetmetega;

1.2

hindab, et üleujutuste eest kaitsmise meetmed ühes piirkonnas võivad mõjutada üleujutusi teistes ülem- või alamjooksu piirkondades. Seetõttu on tähtis, et meetmete mõju määratakse kindlaks kogu vesikonna suhtes. Selline lähenemine ei tohiks siiski viia ettenähtud mudelite, standardplaanide või muu bürokraatia kasutamiseni, kuna piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused teavad, et neid seob mitmekesisus, mitte ühetaolisus;

1.3

mõistab siiski, et meetmete mõju määratlemine kogu vesikonnas eeldab miinimumarvu standardnäitajate olemasolu. Need näitajad võimaldavad täpsustada ja kooskõlastada tegevusi rahvusvahelisel, riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Paindlikkuse tagamiseks peaks olema võimalik muuta standardnäitajate arvu sõltuvalt asjaoludest;

1.4

rõhutab, et kodanikke tuleb teavitada ennetusmeetmete võtmise tähtsusest tajutava ohu puudumise korral. Kodanike pühendumus on väga tähtis, kuna kodanikud on solidaarsuspõhimõtte tegelikud standardsed edasikandjad. See on eriti oluline nende kodanike jaoks, kes elavad nende vesikondade piirkondades, millel ei ole otsest või võimalikku üleujutuse ohtu, kuid mille osad võivad eriti olla tundlikud äravoolu tekitamise suhtes;

1.5

hindab, et nõukogu tegi 14. oktoobril 2004 järelduse, et ELi veemajanduse juhtide korraliste koosolekute raames tuleks koostöös teiste sidusrühmade ja asjakohaste osapooltega ette valmistada üleujutuste eest kaitsmise alane tegevusprogramm, ja rõhutab, et kõnealuses ettevalmistustöös peaksid osalema Euroopa piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused;

1.6

toetab ja sooviks aktiivselt osaleda piirkondlike ja kohalike omavalitsuste stimuleerimises, et töötada enne 2007. aastat välja plaanid, mis sobivad juba ette ELi uute finantseerimisvõimalustega, võttes arvesse, et ELi finantsabi kasutamine nõuab riiklikku, piirkondlikku ja kohalikku finantsosalust.

2.1

on arvamusel, et üleujutuste oht on ühiskondlik probleem ja sellega tuleb tegelda kogu vesikonna valgla tasandil. Üldine eesmärk peaks olema ühise vastutuse ja solidaarsuse tekitamine vesikonna piirkonnas, nii et tõhusate meetmete otsimisel vesikonna väikese piirkonna üleujutuste ohu vastu võitlemiseks võetakse arvesse kogu piirkonda;

2.2

on arvamusel, et oluline on kõigi sidusrühmade teadlikkuse tõstmine vesikonnas ja kindlasti ülemjooksu piirkondades, kus üleujutusi ei esine või esineb vähemal määral, kuid kes annavad maakasutuse kaudu oma panuse äravoolude loomisele, ja soovitab, et aktiivne osalemine ennetusmeetmete planeerimisprotsessis peaks olema kõigile vesikonna piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele kohustuslik;

2.3

toetab integreeritud töömeetodina vesikonnapõhist lähenemist ilma mingite sektoriliste eranditeta. Kõnealust meetodit tuleb kasutada solidaarsuspõhimõtte kohaldamisel, mida ta samuti toetab;

2.4

usub, et Euroopa Komisjoni kodanikukaitse järelevalve- ja teabekeskusel võiks lisaks riiklike, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste teavitamisele olla oluline roll. Regioonide komitee soovitab, et kõnealune keskus tutvustaks nii üldsusele kui tööstusettevõtetele meetmeid, mille eesmärk on teadlikkuse tõstmine ka sidusrühmade hulgas. Vesikonna laiaulatusliku solidaarsuse edendamiseks soovitab ta kõnealusel keskusel luua üleujutustealaste partnerluste algatusi;

2.5

usub, et pikemas perspektiivis viiks soovitud toime saavutamisele ainult laiaulatuslik integreeritud lähenemine, mis hõlmab mitmeid poliitikasektoreid, ja seetõttu soovitab ta, et üleujutuste eest kaitsmise alane tegevusprogramm peaks aktiivselt tegelema teadusalade vahelise ulatusega pinnasepoliitikaga;

2.6

rõhutab solidaarsuspõhimõtte rakendamise tähtsust kolmeastmelise strateegia kaudu (s.o vee säilitamine, varumine ja ärajuhtimine). Nõuetekohase maakasutuse ja veemajanduse süsteem võib vähendada üleujutusi suurte ja eriti väikeste jõgede puhul. Üks näide on kasutada pinnase vee akumuleerimise võimet, väikesi veesüsteeme ja väikesi vesikondi, kuna vihmavee varumine nendesse elementidesse võib vähendada tippvooluhulka jõgedes;

2.7

soovitab komisjonil sätestada üleujutuste mõju või tõenäosuse vähendamiseks nõutavad meetmed tegevusprogrammis, mis hõlmab koostööd kõikide asjaomaste haldustasandite vahel. Liikmesriikide mitte millekski kohustav suhtumine ei tohiks takistada üleujutuste riski juhtimise plaanide väljatöötamist;

2.8

soovitab, et üleujutuste eest kaitsmise meetmete kavandamisel ja täpsustamisel tuleks kasutada veepoliitika raamdirektiivi meetodeid ja põhimõtteid, püüdmata kõnealust direktiivi muuta;

2.9

usub, et pikemas perspektiivis peaks üleujutuste eest kaitsmise alane tegevusprogramm võtma arvesse kõiki meetmeid, mis tulenevad veepoliitika raamdirektiivist;

2.10

võtab positiivse seisukoha lühi- ja pikaajaliste eesmärkidega üleujutuste eest kaitsmise alase tegevusprogrammi suhtes. Lühiajalises perspektiivis on täiesti hädavajalik, et jätkataks olemasolevaid algatusi (eriti neid, mille eesmärk on struktuurimeetmete rakendamine). Piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused peavad tegevusprogrammi oodates igati püüdma ellu viia konkreetseid üleujutuste vältimise meetmeid;

2.11

võtab seisukoha, et üleujutuste eest kaitsmise alase tegevusprogrammi edu on tihedalt seotud rahuldava finantseerimisega. Kõnealune seisukoht kajastub kavandatavates finantsperspektiivides ajavahemikuks 2007–2013 ning regionaalarengu fondi, ELi sotsiaalfondi ja ELi ühtekuuluvusfondi ettepanekutes;

2.12

toetab jõuliselt komisjoni esitatud meetodit heade tavade väljaselgitamiseks, levitamiseks ja soodustamiseks. Lisaks liikmesriikidele tuleb sellesse protsessi kaasata kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused ning erinevate piirkondade muud sidusrühmad, kes võiksid anda kasuliku panuse.

5.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 164/4

1.1.1

toetab komisjoni ettepanekuid, mis vastavad laienenud, 27 liikmesriigiga Euroopa Liidu, mis hõlmab Bulgaariat ja Rumeeniat, vajadustele ja väljakutsetele kooskõlas Lissaboni ja Göteborgi jätkusuutliku majanduskasvu ja keskkonna säästva arengu strateegiate täiendavate eesmärkidega, milles leppisid kokku liikmesriikide valitsused vastamaks ühtse turu praegustele ja tulevastele nõudmistele;

1.1.2

juhib tähelepanu sellele, et Euroopa Liit jääb alates 1995. aastast maha oma peamistest majanduslikest konkurentidest (5);

1.1.3

märgib, et alates laienemisest 1. mail 2004 on EL maailma suurim majandus- ja kaubandusblokk, kus asuvad mitmed maailma kõige tootlikumatest ja uuenduslikumatest linnadest ja piirkondadest, ent samas jääb ELi kasvumäär märgatavalt üleilmsest keskmisest allapoole;

1.1.4

toonitab, et kui Euroopa majandus ei kohandu struktuurimuutustega, mida üleilmastumine peale surub, siis kahaneb Euroopa majandus ajavahemikul 2007–2013 veelgi, ohustades meie linnade ja piirkondade jõukust, stabiilsust ja turvalisust;

1.1.5

tunnistab, et Euroopa majanduskasvul, konkurentsivõimel ja solidaarsusel baseeruva sotsiaalse mudeli kaitsmiseks ja säilitamiseks on nii kasvava avaliku kahtluse tõttu selle tõhususe suhtes kui ka üleilmse ebastabiilsuse tõttu vaja kooskõlastatud meetmeid kõigil haldustasanditel;

1.1.6

juhib tähelepanu ka sellele, et Euroopa taasühendamine laienemise abil peab jätkuvalt viima uuenenud solidaarsuse ja mitmekesisuseni, mis täiendab Euroopa Liidu potentsiaali. Samaaegselt on laienemise tagajärjel tekkinud uued ja suuremad majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused linnades ja piirkondades. Kui nende vastu ei võidelda, ohustavad need ühtekuuluvust ja ühtse turu õnnestumist ning ühiste lepinguliste eesmärkide saavutamist. Seepärast on Euroopa solidaarsuse vaimu kindlustamine ja tugevdamine eduka ühtekuuluvuspoliitika ja Euroopa sotsiaalmudeli edendamise vajalik eeltingimus;

1.1.7

tunnustab komisjoni seisukohta, et tuleb suurendada rahalisi pingutusi tasandamaks laienemise ebasümmeetrilist mõju ühenduse eelarvele, ületades lõhe poliitiliste ambitsioonide vahel ja asudes lahendama praegusi probleeme, et jõuda eesmärgile;

1.1.8

toetab komisjoni ettepanekuid finantsperspektiiviks, mis vastab kaasaegse halduse nõuetele ja kaasab kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

1.1.9

on seisukohal, et see nõuab mitmetasandilise osaluse tunnustamist, kooskõlastatud ühismeetmeid ja vastutust kõigis liikmesriikides, et maksimeerida tõhusust ja muuta kodanikele nähtavaks ELi lisaväärtus ning mitmekordistada igast riiklikest vahenditest kulutatud eurost saadavat potentsiaalset tulu;

1.2.1

tervitab komisjoni ettepanekuid arvestamaks olemasolevate poliitiliste kohustustega ja viimaks piiratud rahalised vahendid vastavusse realistliku hinnanguga sellele, mis on ELi eesmärkide saavutamisel vajalik ja finantseeritav;

1.2.2

toonitab, et laienemisega on ühenduse sisemajanduse kogutoodang (SKT) kasvanud 5 % võrreldes 20 % elanikkonna kasvuga;

1.2.3

juhib tähelepanu sellele, et 25-liikmelise ELi keskmine SKT inimese kohta kahanes 12,5 %, mis peegeldab fakti, et laienemisega on kahekordistunud erinevused sissetulekus ja üldine vaesumine on oluliselt suurenenud;

1.2.4

märgib, et kuigi komisjon teeb ettepaneku suurendada assigneeringuid makseteks keskmiselt 1,14 %ni rahvamajanduse kogutulust, ulatuksid kulukohustuste assigneeringud kõnealusel perioodil keskmiselt 1,22 %ni. 2007–2013 finantsperspektiivis säilitatakse omavahendite ülempiirina 1,24 % rahvamajanduse kogutulust — sama tase nagu ajavahemikul 2000–2006 (6);

1.2.5

juhib tähelepanu ka sellele, et see on vastuolus ELi omavahendite ülempiiri tõusuga esimese kahe finantsperspektiivi jooksul (ei kehti praeguse finantsperspektiivi kohta).

1.2.6

toonitab, et laienemine tekitas vajaduse poliitikate ümberkujundamiseks Euroopa Komisjoni poolt, mis (koos teiste väliste mõjudega) peegeldub kulukohustuste assigneeringutes. Kasvanud on ühtekuuluvuse ja konkurentsivõimega seotud kohustused (jätkusuutlik majanduskasv), vähenenud on põllumajandustegevustega seotud kohustused (säästev põllumajandus) ja kasvanud on põllumajandustegevuste väliste kohustused (maaelu areng).

1.2.7

juhib tähelepanu siiski sellele, et laienemise vältimatud kulud tuleb katta, vähendades vahemikku maksete assigneeringute ja omavahendite ülempiiri vahel, mis oli kasutada eelnevates finantsperspektiivides ettenägematute kulutuste jaoks;

1.2.8

märgib, et maksete assigneeringud ulatuses 1,14 % rahvamajanduse kogutulust ajavahemikuks 2007–2013 hõlmavad Euroopa Arengufondi ja solidaarsusfondi. 1,14 % rahvamajanduse kogutulust võrdub seega ligikaudu 1,10 %ga rahvamajanduse kogutulust maksete assigneeringute kujul ajavahemikuks 2000–2006.

1.2.9

tunnistab, et komisjoni ettepanekud on põhjustanud mõningasi lahkarvamusi ja mõned netomaksjatest riigid on nõudnud rangemat kulutuste piiramist tasemeni, et kulukohustuste assigneeringud ei ületaks 1 % rahvamajanduse kogutulust (kaasa arvatud eelnevalt määratletud kohustused, nagu näiteks põllumajanduskulutused) (7);

1.2.10

tunneb muret, et kõnealuse seisukoha tulemuseks oleksid maksed ulatuses 0,9 % rahvamajanduse kogutulust ja aasta keskmine näitaja perioodiks 2007–2013 oleks järelikult märkimisväärselt madalam kui 2006. aastaks kokkulepitud maksete näitaja, mis on 1,09 % rahvamajanduse kogutulust;

1.2.11

juhib tähelepanu asjaolule, et see tähendaks eelarvemahu piiramist, mis võiks negatiivselt mõjutada poliitikavaldkondi, millel on spetsiifiline asutamislepingus fikseeritud staatus ja neid, millel on oluline mitmekordne mõju ja mis avaldaksid mõju ka uute liikmesriikide ootustele;

1.2.12

usub, et komisjoni ettepanekud on loogiliseks vastuseks eelarveprobleemidele liikmesriikides, kus olukord omavahendite alal praegu halveneb kogu Euroopa madala majanduskasvu tõttu; seega asub komitee samale seisukohale Euroopa Investeerimispangaga, toetades vahendite ümberjaotamist vastavalt tulevastele väljakutsetele;

1.2.13

märgib, et 1,24 %lise rahvamajanduse kogutulu määra juures moodustab ELi eelarve vaid ligikaudu 2,5 % kõigist avalikest kulutustest Euroopa Liidus;

1.2.14

nõustub komisjoniga, et on ebarealistlik oodata rohkem Euroopat vähema raha eest — uued Euroopa tasandi poliitikavaldkonnad toovad kaasa uusi rahalisi nõudmisi;

1.2.15

märgib, et kuna finantsperspektiivi ei saa koostada kokkuleppeta Euroopa Parlamendi ja nõukogu vahel, sest kehtiv asutamisleping ei näe ette kohustust koostada finantsperspektiivi ja sätestab vaid iga-aastase eelarve, siis tuleb liikmesriikide vahelised lahkarvamused finantsperspektiivi suhtes kiiresti lahendada. Ei ole soovitav korrata viivitusi, mis tekkisid Agenda 2000 vastuvõtmisel. Pikalevenivate läbirääkimiste tagajärjeks oleks tulevaste struktuurifondide programmide katkemine;

1.2.16

usub, et 2007–2013 finantsperspektiivi seitsmeaastane ajavahemik on loogiline, arvestades asjassepuutuvaid suuremaid struktuurilisi väljakutseid. Lisaks pakub see võimalust kasutuskõlblike mehhanismide ja vahendite loomiseks edasiste ajaperioodide tarbeks. Garanteeritud rahastamine Euroopa tasandil seitsme aasta kestel, võrrelduna lühiajalise rahastamisega, mis kaasneb sageli 4–5 aastaste riiklike ametiaegadega, pakub linnadele ja piirkondadele vajalikku planeerimiskindlust pikaajaliste strateegiliste lähenemiste väljatöötamiseks jätkusuutlikule majandusele ja sotsiaalsele arengule;

1.2.17

märgib, et ettepanekud tulevasteks viieaastasteks perioodideks võiksid kokku langeda parlamendi ja komisjoni ametiajaga ja seega anda finantsperspektiividele suurema demokraatliku õiguspärasuse;

1.3.1

on seisukohal, et komisjoni teatises visandatud finantsperspektiivi 2007–2013 kolm peamist prioriteeti on asjakohased. Need on:

1.3.2

on arvamusel, et finantsperspektiivis 2007–2013 tuleks tunnistada vajadust üleeuroopalise konsensuse laiendamiseks seal nimetatud ühiste poliitiliste väljakutsete osas, tuues selgelt välja nende küsimuste Euroopa mõõtme, toonitades samaaegselt ELi tasandi meetmete lisaväärtust, ent samuti, kooskõlas subsidiaarsusprintsiibiga, iga haldustasandi — kohaliku, piirkondliku ja riikliku — olulist panust;

1.3.3

tervitab komisjoni kaalutlusi ELi tasandi meetmete lisaväärtuse kohta ja parema haldamise küsimuses ELi poliitikate rakendamisel iga finantsperspektiivi 2007–2013 eelarverea raames, mis on ära toodud komisjoni hiljutises teatises;

1.3.4

nõustub komisjoni sellekohase eesmärgiga, et finantsperspektiivi 2007–2013 raames ei peaks eesmärgina iseenesest rahalisi vahendeid ELi tasandile üle kandma;

1.3.5

toetab komisjoni seisukohta, et järgmiste finantsperspektiivide kuludega tuleks tagada, et ELi meetmeid iseloomustaks:

1.3.6

usub, et ELi mudelis on saavutatud tasakaal indiviidi ja ühiskonna, riigi ja detsentraliseeritud asutuste, majanduskasu ja õigusnormide vahel. Komisjon järjestab finantsperspektiivis poliitikavaldkonnad vastavalt nende prioriteetsusele ja avab sellega võimaluse 50 aasta vältel Euroopas stabiilsust ja majanduskasvu loonud mudeli jätkusuutlikuks kasvuks tulevikus;

1.3.7

leiab, et komisjon on valinud ühtekuuluvuspoliitika jaoks tasakaalustatud strateegia kõigi poliitikavaldkondade lõikes, rõhutades eriti uute liikmesriikide vajadusi, leides sobiva tasakaalu majanduslike, sotsiaalsete ja territoriaalsete erinevuste vahel kogu Euroopa Liidus;

1.3.8

on seisukohal, et nende poliitikavaldkondade hulgas on olulisi näiteid ELi mudeli abil saadud lisaväärtusest. Euroopa Liidu investeeringud teadus- ja arendustegevusse, piiriülesesse vahetusse ja infrastruktuuriprojektidesse seotakse Lissaboni ja Göteborgi eesmärkidega partnerlusel põhineva lähenemisviisi kaudu, mis võib võimendada majanduskasvu, vastastikust lähenemist, konkurentsivõimet ja pikaajalist jätkusuutlikkust. Euroopa teadus- ja arendustegevuse alal kasutatav partnerlusel põhinev lähenemisviis kätkeb endas ka geograafiliselt hajutatud hariduse ja teaduse infrastruktuuri, mis teeb võimalikuks Euroopa rahvastiku kõrge haridustaseme ja kasvupotentsiaali täieliku kasutamise. Turupõhised lahendused üksi ei paku jätkusuutlikku tulevikku, mille poole Euroopa püüdleb;

1.3.9

tunnistab, et hinna vastuvõetavus ja eelarvedistsipliin on läbirääkimiste protsessi mootoriks; sealjuures on kaks lähenemisviisi finantsperspektiivi koostamise metodoloogiale:

1.3.10

võtab teadmiseks, et komisjon toetab esimest, alt üles perspektiivist lähenemist, mis luuakse altpoolt lähtuvate vajaduste hindamise põhjal;

1.3.11

ei pea õigeks käsitlust, et teine lähenemisviis võiks olla jätkusuutlikuks lahenduseks ELi majanduslikele, sotsiaalsetele ja demokraatlikele probleemidele;

—

(1a)

majanduskasvu ja tööhõivet soodustav konkurentsivõime;

—

(1b)

majanduskasvu ja tööhõivet soodustav ühtekuuluvus;

—

(2)

loodusvarade säästev majandamine ja kaitse;

—

(3)

kodakondsus, vabadus, turvalisus ja õigus;

—

(4)

Euroopa Liit kui globaalne partner.

—

tunnustab majanduslikku ühtekuuluvust ja poliitilist loogikat säästva arengu kasutamisel eelarvemootorina kolme üksteist täiendava prioriteetse sihtala jaoks: vastastikune lähenemine, konkurentsivõime ja tööhõive ning territoriaalne koostöö;

—

tervitab ettepanekut struktuuri- ja ühtekuuluvuspoliitika 336,2 miljardi euro suuruse eelarve kohta aastateks 2007–2013 võrreldes struktuuri- ja ühtekuuluvusfondide 213 miljardi euro suuruse eelarvega aastateks 2000–2006. Sealjuures märgib komitee, et 78 % (262,3 miljardit eurot) eraldatakse vähemarenenud piirkondadele vastastikuse lähenemise sihtala raames, 18 % (68,5 miljardit eurot) piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive sihtala raames ning 4 % (13,5 miljardit eurot) piiriülesteks ja piirkondadevahelisteks arengumeetmeteks territoriaalse koostöö sihtala raames (8);

—

märgib, et vastastikuse lähenemise sihtalale on eraldatud 262,3 miljardi euro suurune eelarverida, mis on mõeldud piirkondadele, mille rahvamajanduse kogutulu inimese kohta on vähem kui 75 % 25-liikmelise ELi keskmisest; 22 miljardit eurot on eraldatud ühtekuuluvusfondi toetust saavatele 15-liikmelise ELi riikidele. Kõnealused riigid on praegu abikõlblikud, kuid ei vasta edaspidi kõnealusele kriteeriumile üksnes statistilistel põhjustel (järk-järgult vähendatavate toetustega piirkonnad). See moodustab 66 % summast, mille kõnealused riigid oleksid saanud täieõiguslike vastastikuse lähenemise sihtala piirkondadena ajavahemikus 2007–2013;

—

märgib, et 336,2 miljardi euro suurune eelarverida vastab 0,41 %le rahvamajanduse kogutulust (koos solidaarsusfondi halduskulude ja muude meetmetega vastab 344,9 miljardit eurot 0,46 %le rahvamajanduse kogutulust);

—

rõhutab, et jätkusuutlikule majanduskasvule häälestatud tugeva makromajandusliku keskkonna saavutamiseks tuleb asjaomased programmid suunata otseselt Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide saavutamisele;

—

märgib, et Lissaboni strateegia loodi jätkusuutliku majanduskasvu edendamiseks ning sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamiseks. Strateegia eesmärgid on:

—

märgib, et komisjoni täiendav teatis tunnistab, et me ei ole suutnud saavutada erinevuste vähendamise ja majanduskasvu eesmärke, millele toetub Lissaboni ja Göteborgi strateegia. Osaliselt tuleneb see survest reageerida üleilmsele konkurentsile, tootlikkuse probleemidele, rahvastiku vananemisele ja kasvavatele ootustele tervishoiu osas koos vastava survega avalikele kuludele;

—

usub, et Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide täitmise jälgimiseks ja täideviimiseks tuleb välja selgitada otsustava tähtsusega edufaktorid ja neid hinnata. Samuti tuleb määratleda viisid kodanikuühiskonna, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ning juhtivate ettevõtjate (st kõigi Lissaboni strateegia õnnestumisel olulist rolli mängivate osapoolte) mobiliseerimiseks;

—

tõdeb, et kui finantsperspektiivis vähendatakse kulutusi allapoole komisjoni pakutud maksete assigneeringute määra, milleks on 1,14 % rahvamajanduse kogutulust, kaovad programmid, mida käsitletakse majanduskasvu ja tööhõivet soodustava ühtekuuluvuse eelarverea alamrea (1b) “Piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive toetamine väljaspool vaesemaid piirkondi” raames. See teravdaks piirkondlike erinevuste probleemi. Sellest tulenevalt ei oleks kõigil piirkondadel võimalik võrdselt osaleda Euroopa Liidu kui terviku konkurentsivõime, majanduskasvu ning tööhõive parandamisel;

—

on järjekindlalt toetanud konkurentsivõimet ja tööhõivet soodustavate meetmete rakendamist tagamaks, et kõik ELi piirkonnad kaasataks täielikult Lissaboni ja Göteborgi strateegiasse, ent peab küsitavaks, millises ulatuses saavutatakse asjaomaste programmidega Lissaboni ja Göteborgi eesmärgid, kui piirkonna jõukuse puudumine on rahastamise ainukeseks indikaatoriks;

—

mõistab, nagu on tunnistatud kolmandas ühtekuuluvuse aruandes, et SKT-l on peamise indikaatorina mõned puudused. Korduvalt on näidatud, et piirkonnasisesed lahknevused, nagu eriti selgesti ilmneb suurtes ja keskmistes linnades (9), on tihtipeale suuremad piirkondade vahelistest lahknevustest;

—

avaldab seetõttu kahetsust, et kõnealust piirkondade sisest ja vahelist probleemi suurendab uuele sihtalale 2 eraldatud eelarvemahu vähendamine võrreldes eelnevate programmitöö perioodidega: 18 % eelarvemahust aastateks 2007–2013 võrrelduna 23,8 %ga aastateks 2000–2006 (10);

—

tervitab peamiste linnapiirkondade potentsiaali tunnustamist majanduskasvu mootoritena, ent usub, et iga siseriikliku raamistiku jaoks kavandatud määrused peaksid sisaldama selget viidet säästvale linnaarengule peegeldamaks linnastute rolli Euroopa majanduse mootorina;

—

avaldab kahetsust, et sellal kui Lissaboni strateegia raames asjakohaselt tunnistatakse vananeva rahvastiku mõju kahanevatele kasvumääradele ja vähenevale SKT-le — ja meetmete vajalikkust nende mõjude vastu võitlemiseks –, ei tunnustata samal moel noorte potentsiaali konkurentsivõime ja kasvualase tegevuskava teostamisel;

—

tunnistab vajadust anda uus tõuge Euroopa tööstuspoliitikale ettevõttesõbraliku keskkonna loomise abil;

—

toonitab vajadust rakendada ja edendada väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete sektori arengupotentsiaali ühtse turu arendamise baasina, tunnustades, et väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted esindavad ühtse turu võib-olla suurimat seni kasutamata jäänud potentsiaali;

—

täheldab, et ühtse turu eeskirjade kohaldamisel ühtekuuluvuspoliitikale stimuleerimaks väikeettevõtlust lisandub tänu vähemarenenud piirkondade ja ülejäänud ELi vahelise ühendusesisese kaubanduse kasvule mõõdetav lisaväärtus, kuna ligikaudu neljandik konkurentsivõimel põhineva ühtekuuluvuspoliitika kuludest jõuab ekspordikasvu kujul tagasi ülejäänud Euroopa Liitu;

—

leiab, et riigiabi eeskirjade reformimisel on tarvis horisontaalseid erandeid teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise toetamiseks ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtetele;

—

usub, et kui riigiabi paremaks suunamiseks võetakse kasutusele mõjuhindamine — mis võimaldaks riiklikele, piirkondlikele ning kohalikele ametivõimudele suuremat paindlikkust meetmete kasutuselevõtmisel, millel on ELi tasandil piiratud mõju konkurentsile ja kaubandusele, ent mis võitlevad tõeliste turu puudujääkidega –, aitab see kaasa mahajäänud alade arengule ja edendab ettevõtlust;

—

on seisukohal, et kui EL peab muutuma dünaamiliseks teadmistepõhiseks majanduseks, siis on tarvis rida meetmeid ja rahalise toetuse korda — eelkõige kompetentsikeskuste loomist Euroopa laiaulatusliku hariduse ja teaduse infrastruktuuri põhjal, millel oleks positiivne mõju piirkondlikele majandustele, mis levitaks pädevust ja suurendaks konkurentsivõimet kogu ELis;

—

nõustub komisjoniga, et Euroopa Liidu teadusuuringute ja tehnoloogia arendamise alaste püüdluste tugevdamine on laienenud Euroopa Liidu tähtsamaid eesmärke, kuid seejuures peab säilima sobiv tasakaal riikliku ja erarahastamise vahel (11);

—

toetab seetõttu Barcelona Euroopa Ülemkogu otsust suurendada 2010. aastaks kulutusi uurimis- ja arendustegevusele 3 %ni Euroopa Liidu SKTst;

—

nõustub Euroopa Komisjoni ettepanekuga suurendada üleeuroopaliste võrgustike arendamisega seotud rahalisi vahendeid. Prioriteetseks tuleks kuulutada piiriülesed projektid, mis ergutavad transpordiliikide ühitamist ja säästvate transpordiliikide kasutamist, eelkõige meremagistraalide kontseptsiooni, eeldusel, et need sobituvad üldisesse säästva transpordi skeemi;

—

toonitab, et üleeuroopalistel transpordivõrkudel (TEN-T), eriti meremagistraalidel, võib saarte puhul olla oluline roll raskuste ületamisel, et ebasoodsate looduslike ja demograafiliste tingimustega piirkonnad saaksid siseturule siseneda võrdsetel tingimustel;

—

tunnistab liikmesriikide piiratud suutlikust suurendada nõutavaid infrastruktuuriinvesteeringute summasid ajal, mil riigid püüavad stabiilsuse ja kasvu pakti järgimiseks kärpida riiklikke kulusid;

—

rõhutab, et üleeuroopaliste transpordivõrkude rahastamine kohalike ja piirkondlike omavalitsuste poolt saab olla vaid marginaalne, arvestades kohustusi seoses teiste infrastruktuuriinvesteeringutega, mis on tihti eluliselt tähtsad transpordivõrkude tõrgeteta kasutamiseks ja kohaliku majanduse ning sotsiaalsete infrastruktuuride toimimiseks;

—

täheldab, et konkurentsivõimele kaasaaitamine soodustab linnade ja piirkondade vahelise olulise vastastikuse sõltuvuse tunnustamist, mis võib omakorda moodustada kriitilise massi käivitamaks ulatusliku majanduskasvu aladel, mida linnal või piirkonnal üksi ei ole võimalik ligitõmbavaks muuta või esile tõsta. Euroopa strateegilised linnavõrgud, nagu URBACT, on heaks näiteks ja neid tuleks soodustada Euroopa tasandil, et tagada parimate tavade ja asjakohaste teadmiste vahetamine piirkondade vahel ja vajalikud investeeringud Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide elluviimiseks;

—

rõhutab, et inimkapitali kujundamine ja koolitus kohalikul ja piirkondlikul tasandil on elulise tähtsusega Euroopa ühtse turu arenguks ja Lissaboni strateegia rakendamiseks. Kogu Euroopa Liidus võetud meetmetel liikuvuse toetamiseks on reaalne mõju majandusele. Eraldivõetuna ja tervikuna näitavad kõnealused meetmed äärmiselt head kulude-tulude suhet. Neist tulenevaid täiendavaid kulusid eelarvele tuleks käsitada olulistena integreeritud tööturu ja ühise Euroopa õpiruumi tõrgeteta toimimise jaoks;

—

kiidab heaks komisjoni seisukoha, et ettevõtete ja töötajate jaoks on tarvis sobivat õigusraamistikku, millega kehtestada sotsiaalsed standardid ja põhiõigused;

—

tunnistab, et ühenduse lisaväärtust ei looda ainuüksi rahastamise teel, vaid ühenduse meetodiga, mis kujundab piirkondlikke strateegiaid arvestavaid ja rakendavaid programme. Ainult Euroopa institutsionaalne raamistik suudab tagada valdkondlike poliitikate ja finantsvahendite täiendavuse, mille abil jõutakse ühenduse majandusliku, sotsiaalse ja territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärkideni;

—

tunnistab vajadust muuta laienemise raames prioriteetseks “vastastikuse lähenemise” sihtala. See näitab solidaarsust uute liikmesriikidega ja vanade liikmesriikide vähimarenenud piirkondadega ning tagab vahendite suunamise kõige enam mahajäänud piirkondadesse ja linnadesse;

—

juhib tähelepanu sellele, et komisjoni ettepanek ELi struktuurifondide rahastamiseks järgmisel rahastamisperioodil on õiglane kompromiss ka endise 15-liikmelise ELi piirkondade suhtes. Ettepaneku järgi pannakse 109,8 miljardit eurot kõrvale uue sihtala 1 jaoks ja 56,6 miljardit eurot antakse ühenduse kasutusse uue sihtala 2 jaoks vanades liikmesriikides (võrdluseks vastavalt 154 miljardit eurot ning 46,6 miljardit eurot jooksval rahastamisperioodil);

—

hoiatab partnerluse ja solidaarsuse põhimõtete õõnestamise eest, mis võib osaks saada liikmesriikidele, mis ei ole enam Ühtekuuluvusfondi toetuse saamiseks abikõlblikud tulenevalt laienemise statistilisest efektist;

—

nõustub põhjendustega, miks kõigi liikmesriikide jaoks eraldatavate toetusrahade suuruse piirmääraks kehtestatakse 4 % riigi SKTst ERDF, ESF ja Ühtekuuluvusfondi vahendite eraldamisel, sh ülekantud vahendid maaelu arengu ja kalandussektori ümberstruktureerimise raames (12). Majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamine peab jääma Euroopa Liidu üheks peaprioriteediks ning kõnealused vahendid on vajalikud, et aidata järele jõuda oma majanduslikus ja sotsiaalses arengus maha jäänud piirkondadel ja liikmesriikidel;

—

nõustub, et “Berliini valemi” põhimõte — mida vähem arenenud piirkond, seda suuremat toetust peaks see saama — on hästi põhjendatud ja selle kasutamist tuleks jätkata tulevikus. Seega tuleb uurida hälbeid, mis tekivad, kui kohaldatakse toetusrahade suuruse piirmäärana 4 % riigi SKTst liikmesriigi tasandil;

—

hoiatab siiski, et igasugune üldiste maksete assigneeringute kohandamine jääb 4 % piirist väljapoole ja seepärast — kuigi uutes liikmesriikides on tagatud ühtekuuluvuse rahastamine — õõnestab see tõsiselt põhimõtet, et Lissaboni ja Göteborgi agenda on kõigi jaoks;

—

peab tähtsaks detsentraliseeritud ametivõimude suutlikkuse suurendamist liikmesriikides ja uutes naaberriikides. Märkimisväärseid edusamme on võimalik teha piiriüleses ja piirkondadevahelises koostöös, vahetades teadmisi ja oskusi kohalike ja piirkondlike omavalitsuste ekspertide vahel;

—

põllumajandussektori konkurentsivõime suurendamine restruktureerimise toetamise teel,

—

keskkonna- ja maastiku seisundi parandamine maa majandamise toetamise teel,

—

elukvaliteedi tõstmine maapiirkondades,

—

majandustegevuse mitmekesistamise soodustamine;

—

rannikualade säästvat arengut,

—

kalalaevastike, akvakultuuri ja kalatööstussektorite kohandamist;

2.1.1

nõuab, et partnerluspõhimõte ja kohalike, piirkondlike, siseriiklike ning riikidevaheliste haldustasandite kooskõlastatud poliitiline tegevus moodustaksid komisjoni kõiki ettepanekuid läbiva juhtlõnga. Seda põhimõtet peavad tunnistama ja rakendama võimalikult kiiresti nii Euroopa Komisjon kui ministrite nõukogu ning seda tuleb liikmesriikides ja meedias järjepidevalt edendada, et tuleks esile ELi lisaväärtus;

2.1.2

kutsub üles partnerluspõhimõtte järjekindlale rakendamisele kõigis tulevastes komisjoni poolt esitatavates üksikasjalikes määrustes kõigi finantsperspektiivi 2007–2013 raames nimetatud poliitikavaldkondade suhtes;

2.1.3

nõuab tungivalt, et partnerluspõhimõtet rakendataks programme käsitlevates uutes määrustes täiel määral, eriti üleeuroopalist koostööd puudutavates küsimustes, ning seejuures võetaks arvesse kohalike ja piirkondlike omavalitsuste teadmisi ja kogemusi;

2.2.1

rõhutab, kui oluline on viia ühtekuuluvuspoliitika paremini kooskõlla ELi valdkonnaspetsiifilise, eelkõige põllumajandus-, teadus- ja konkurentsi, keskkonna- ja transpordisektori poliitikaga, võimaldamaks valdkonnapõhiseid lähenemisviise. Kõrvuti partnerluspõhimõtte rakendamisega peavad uued programmid demonstreerima nii komisjoni kui ka ministrite nõukogu püüdlusi kooskõlastatud poliitiliseks tegevuseks kõigil haldustasanditel — kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja Euroopa Liidu tasandil;

2.3.1

soovitab laiendada kolmepoolsete ja muude kokkulepete kohaldamist, et anda perioodi 2007–2013 finantsperspektiivides sisu avalikule haldusele ning et kõnealuste kokkulepetega kaasataks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste valitud liikmed väljapakutud rakendusplaani, seda eelkõige raamprogrammide territoriaalse mõõtme tarvis, mis on vajalik ühtekuuluvuse eesmärgi teostamiseks nii liikmesriikide vahel kui liikmesriikide siseselt;

2.3.2

arvab, et kuna piirkondlikud strateegiad on osa riiklikust strateegiast, siis tagaks kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kaasamine rakendusplaani protsessi mitte ainult suurema kooskõlastatuse jätkusuutliku majanduskasvu programmi elluviimisel, vaid ka Euroopa ühtekuuluvuspoliitika parema nähtavuse ja ressursside jagamise tähtsuse järgi;

2.3.3

rõhutab, et kõnealuseid kokkuleppeid on võimalik sõlmida ilma, et õõnestataks tungivat vajadust lihtsustada ja tõhustada konkurentsivõime ja ühtekuuluvuspoliitika programmide kujundamist ning rakendamist;

2.3.4

soovitab viia läbi institutsioonidevahelise kriitilise mõjude hindamise, mis annaks hinnangu sellele, mis on tehtud ja mis toimib liikmesriikides erineva riikliku poliitika raames. Selline hindamine aitaks kindlaks teha, kas praegu täidetakse strateegilisi eesmärke — vastavalt Lissaboni ja Göteborgi strateegiale — küsimuses, kas ressursse eraldatakse tähtsuse järgi sinna, kus neid on kõige rohkem vaja;

2.4.1

rõhutab taas tugevat sidet tõhusa üleeuroopalise regionaalpoliitika ning Lissaboni ja Göteborgi programmi elluviimise vahel. ELi tulevast majanduskasvu ja konkurentsivõimet viib edasi pigem ELi ühtekuuluvuspoliitika jätkamine, kui kõnealuse poliitika toomine taas riiklikule tasandile, kinnitades ELi regionaalpoliitika senist positiivset mõju ühenduse sotsiaalse, majandusliku ja territoriaalse ühtekuuluvuse tugevdamisele;

2.4.2

nõuab tungivalt, et kõik liikmesriikide ja Euroopa Komisjoni koostatud riiklikud majanduskasvu ja tööhõivet soodustavad tegevuskavad kajastaksid konsulteerimist kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ja nende kaasatust. Linnade ja piirkondade strateegilised plaanid peavad olema aluseks riiklikes tegevuskavades esitatud kohustustele ja eesmärkidele;

2.4.3

soovitab välja töötada mehhanismi, mis lihtsustaks programmide koostamist võimaldamaks kahe või enama piirkonna osalemist tegevustes, mis aitaksid tõhusalt kaasa piirkondliku konkurentsivõime suurendamisele;

2.4.4

rõhutab, et majanduskasvu ja tööhõive alase konkurentsivõime sammas finantsperspektiivis 2007–2013 ei saa olla kohandamismuutujaks läbirääkimistel maksete assigneeringute üle järgmiseks raamistikuperioodiks. Kuigi regioonide komitee nõustub, et ühtekuuluvuse raames peaks olema prioriteetne vastastikuse lähenemise sihtala, arvab komitee siiski, et EL peaks toetama konkurentsivõime sihtala, et ennetada ja edendada muutust, mis on vajalik uue Lissaboni strateegia eesmärkideni jõudmiseks;

2.4.5

soovitab tungivalt, et ühtekuuluvuspoliitika finantseerimismääraks on vähemalt 0,41 % ELi rahvamajanduse kogutulust, et tagada ühtekuuluvuspoliitika eesmärkide täielik saavutamine 25-liikmelises ELis;

2.4.6

on nõus, et on vaja kooskõla toetusrahade piirmäära 4 % riigi SKTst liikmesriigi tasandil rakendamise ning Berliini valemi mõju vahel vähemarenenud piirkondadele;

2.4.7

nõuab, et jätkusuutliku maaelu arengu programmid oleksid tihedalt seotud ühtekuuluvuspoliitika programmidega ning need ei tohiks muutuda põllumajandusprogrammide asendajaks omavahendite nappuse tõttu;

2.4.8

kutsub üles summade eraldamisel piirkondadele majanduskasvu ja tööhõive alase konkurentsivõime samba raames moodustama kriteeriumi korraga mitme näitaja alusel, mis peegeldavad piirkondlikke ja kohalikke vajadusi, juurdepääsetavust ja võimalusi ning suudavad hinnata piirkonnasiseseid erinevusi;

2.4.9

nõuab, et linnade poolt pakutavaid võimalusi sotsiaal- ja majandusarenguks kogu ELis tunnustataks ja neid kaasataks strateegilisse planeerimisse riiklikul tasemel;

2.4.10

soovitab tungivalt konsulteerida aktiivselt regioonide komiteega kevadise Euroopa Ülemkogu kohtumise iga-aastase konkurentsivõime ja ühtekuuluvuse tegevuskavade ülevaatamise raames. See pakuks kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele võimalusi teemade ja heade tavade esiletoomiseks, mis on vajalikud avatud kooskõlastusmeetodi paremaks toimimiseks Lissaboni ja Göteborgi agendade rakendamisel;

2.5.1

kutsub üles kasutama ühtsemat lähenemist makromajanduslike, tööhõive- ja sotsiaalpoliitiliste meetmete ning keskkonnaalaste ja teadusalgatuste osas strateegia taaselavdamiseks ning liikmesriikide riiklike tegevuskavade suunamiseks;

2.5.2

kutsub üles põhjalikult parandama Lissaboni ja Göteborgi strateegia juhtimist, et see oleks tõhusam ja paremini mõistetav;

2.5.3

kutsub seetõttu üles lisama Lissaboni strateegia vahearuandesse nii kriitilist hinnangut juhtimise rakendumise suhtes kui ka analüüsi, kuidas juhtimise detsentraliseerimine mõjutab Lissaboni strateegia ellurakendamise tõhusust;

2.5.4

rõhutab, et Lissaboni strateegia rakendamise üldpilt on küll nukker ja pessimistlik, kuid mõned liikmesriigid on siiski saavutanud rahuldavaid eesmärke paljudes poliitikavaldkondades. Regioonide komitee on seisukohal, et kõnealuseid tulemusi tingivaid tegureid tuleb senisest hoolikamalt analüüsida ja avatud kooskõlastusmeetodi rakendamisel järgida;

2.5.5

nõuab, et just kohalikul ja piirkondlikul tasemel tuvastataks olulised edutegurid ja et neid hinnataks ELi lõikes ja lülitataks need Wim Koki juhtimisel valminud aruandes (14) esitatud neljateistkümne näitaja ja eesmärgi hulka, mida tuleb kasutada hea tulemuslikkuse ja halva tulemuslikkuse väljaselgitamiseks liikmesriigi tasandil;

2.5.6

rõhutab, et majandusliku konkurentsivõime saavutamine on sotsiaalse ühtekuuluvuse ja keskkonda säästva arengu jaoks keskse tähtsusega;

2.5.7

soovitab tungivalt anda kohalikule ja piirkondlikule omavalitsusele suurem roll teadmiste, innovatsiooni ja ettevõtlikkuse levitamisel, mis on vajalik Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide edukaks teostamiseks, andes seega strateegiale suuremat poliitilist kaalu;

2.5.8

soovitab samuti, et Lissaboni strateegia eesmärkide täitmise vahekokkuvõtte raames koostataks Euroopa noorsoopakt, mis pööraks erilist tähelepanu töötuse, sotsiaalse ja erialalise integratsiooni probleemidele ja täiendaks Lissaboni ja Göteborgi strateegias ettenähtud rahvastiku vananemise mõjudega seotud meetmeid;

2.5.9

soovitab tungivalt, et Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide saavutamise käigus tehtud edusammude kohta koostataks nii riiklikul kui ELi tasandil aastaaruanded, mille osas taotletaks regioonide komitee seisukohta. Need aruanded võimaldaksid Euroopa Ülemkogu kevadisel kohtumisel keskenduda põhiküsimustele, et jätkuks edasiminek Lissaboni ja Göteborgi eesmärkide saavutamisel;

2.5.10

kutsub ELi üles kuulutama pärast laienemist, ühisraha kasutuselevõtmist ja ühtse turu loomist majanduskasvu ja tööhõive suurendamise oma järgmiseks suurprojektiks, pannes Lissaboni ja Göteborgi agendale taas rohkem rõhku;

2.6.1

nõuab teadusraamprogrammi regionaalpoliitilise mõõtme tunnustamist teadusuuringuid ja tehnoloogia arendust käsitlevates määrustes — valdkonnas, milles on tehtud ettepanek märgatavaks finantsvahendite eralduste suurendamiseks;

2.6.2

nõuab, et riiklikud ja piirkondlikud teadusuuringute programmid ja poliitika oleksid kooskõlastatud nii, et luuakse Euroopa teadusruum, mis suudab soodustada konkurentsivõime ja majanduskasvu eesmärkide täitmist;

2.6.3

kutsub üles arendama ühise õppimise platvorme ja innovatsioonikeskusi eesmärgiga luua ja säilitada piirkondlikke teadusuuringute strateegiaid ja piirkondlikke teadmiste arendamise mudeleid, mis soodustaksid ülikoolide kaasamist kohalikku majandusse. Need platvormid ja võrgustikud peaksid hõlbustama uute ideede ja toodete kiiret rakendamist, soodustama alus- ja rakendusteadusuuringutest saadavat lisakasu ja lühendama innovatsiooni ja selle rakenduse vahelist ajavahemikku;

2.6.4

soovitab tungivalt, et liikmesriigid annaksid riiklikes tegevuskavades üldpildi nendest meetmetest, mis võetakse kasutusele selleks, et tõsta uurimis- ja arendustegevusesse tehtavate investeeringute osakaal umbes 3 %ni SKT suhtes;

2.7.1

tervitab ettepanekuid Erasmuse programmi üliõpilaste arvu kolmekordistamiseks ja kooliõpilaste vahetusprogrammide ning kutseõppealaste meetmete tugevdamiseks;

2.8.1

tervitab ettepanekuid tugevdada partnerlust ja viia sisse lihtsustatud otsustamismenetlused kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja ELi tasandil — kõigil haldustasanditel vertikaalselt ja horisontaalselt ja kutsub üles rakendama kõnealuseid meetmeid suhteliselt kiiresti;

2.8.2

soovitab, et Euroopa Komisjon annaks seoses Lissaboni ja Göteborgi strateegia eesmärkide saavutamisega iga-aastaselt hinnangu riiklike tegevuskavade täitmisele, kaasates territoriaalsete aspektide hindamisse kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused;

2.8.3

soovitab samuti, et Euroopa Komisjon teeks igal aastal avalduse, milles ta teavitaks edusammudest finantsperspektiivis 2007–2013 seatud poliitiliste eesmärkide täitmisel ning erinevate haldustasandite, st kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi panusest neisse. Avaldus peaks vajaduse korral andma tõuke majanduslikele reformidele ning suurendama kohaliku, piirkondliku ja riikliku tasandi kõikide asjaomaste ametiasutuste kaasatust ja vastutust;

2.9.1

rõhutab, et lisaks komisjoni ettepanekutele ressursside suurendamiseks kodakondsuse, vabaduse, turvalisuse ja õigusega seotud meetmete jaoks tuleb täielikult tunnustada, et arvestades subsidiaarsuspõhimõttega kohalikul ja piirkondlikul haldustasandil, ei ole töö justiits- ja siseküsimuste vallas ainult Brüsseli ja liikmesriikide vaheliste läbirääkimiste asi. Selles suhtes tuleks erilist tähelepanu pöörata uute liikmesriikide kohalike ja piirkondlike omavalitsuste tunnustamisele;

2.9.2

nõuab, et kohaliku ja piirkondliku omavalitsuse tasandil tuleb suurendada läbipaistvust mehhanismides, mis näitavad ELi programmide lisaväärtust, et tõsta avalikkuse teadlikkust ja toetust Euroopa Liidu poliitikale, mida viiakse ellu kohalikul tasemel;

2.10.1

kinnitab oma nõusolekut, et 2007–2013 finantsperspektiivi jaoks on omavahendite ülempiir eelarves 1,24 % rahvamajanduse kogutulust, sest see piir peegeldab vajadust eelarvedistsipliini ja ühenduse lisaväärtuse järgi ning on ainuke võimalus jõuda ühtekuuluvuse, konkurentsivõimelisuse ja ühtse turu saavutamise ning asutamislepingust tulenevate ühiste kohustuste täitmiseni;

2.10.2

hoiatab võimalike ohtude eest, mis võivad tekkida kompromisseelarve tõttu;

2.10.3

toetab Euroopa Parlamenti, kes peab praegust finantsperspektiivi osaks üldisest institutsioonidevahelisest kokkuleppest, mida võib uuendada ainult institutsioonide vastastikkuse usalduse õhkkonnas ja toetudes ühtsele kokkuleppele kahe eelarvepädeva institutsiooniga;

2.10.4

rõhutab, et need, kes soovivad kulukohustuste assigneeringute vähendamist, keskenduvad tõenäoliselt struktuurifondide programmidele, mis on seotud piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõivega ja kuuluvad alamrea “majanduskasvu ja tööhõivet soodustav ühtekuuluvuse” (1b) alla. Ebaproportsionaalsed eelarvekärped kõnealuses valdkonnas viiksid enamiku endise 15-liikmelise ELi liikmesriikide jaoks regionaalpoliitika koheselt taas riiklikule tasandile;

2.10.5

nõuab, et selgelt tuleb vastu seista kulukohustuste assigneeringute alamridadele tekkivale survele majanduskasvu ja tööhõive alase konkurentsivõime samba raames seoses teadusuuringute ja tehnoloogia arenduse algatustega, et täita liikmesriikide kohustust Barcelona eesmärkide suhtes ja tõsta uurimis- ja arendustegevusesse tehtavate investeeringute osakaalu 2010. aastaks 3 %ni SKT suhtes;

2.10.6

hoiatab, et viivitamine programmiperioodi alustamisega pikaleveninud läbirääkimiste tõttu viib finantsprobleemide ja ebastabiilsuseni ELi kohalikes ja piirkondlikes omavalitsustes;

2.10.7

soovitab tungivalt pidada kinni solidaarsuspõhimõttest, millest ELi poliitika on juhindunud alates struktuuripoliitika kasutuselevõtmisest aastatel 1973–1975 ja mille järgi toetab EL kõiki abivajavaid piirkondi, ükskõik, kas need on rikkamates või vaesemates riikides;

2.10.8

kutsub liikmesriike üles tegema koostööd linnade ja piirkondadega, et leida poliitiline lahendus liikmesriikidele, mis laienemise statistilisest efektist tulenevalt ei ole tulevikus enam abikõlblikud Ühtekuuluvusfondi toetuse saamiseks;

2.11.1

tervitab liikumist selle suunas, et iga poliitikavaldkonna jaoks on üks rahastu, sealhulgas ühtekuuluvuspoliitika, maaelu arengu, keskkonnaprogrammide ja kalandussektori restruktureerimise jaoks. Selline lähenemisviis ühtlustab kõnealuste meetmete rakendamiseks vajalikke haldusnõudeid ja lihtsustab nende rakendamist;

2.12.1

kutsub Euroopa Komisjoni üles kehtestama riigiabi eeskirjades ja määrustes territoriaalse diferentseerimise raamistikku võimaldamaks territoriaalse ühtekuuluvuse eesmärgi huvides sihipäraseid avaliku sektori investeeringuid turuhälvete likvideerimiseks, tehes seda ilma konkurentsitingimusi moonutamata või pakkudes eelkõige väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele ulatuslikumat tuge teadusuuringute ja innovatsiooni vallas;

2.12.2

nõuab uut riigiabi käsitlevat määrust, mis arvestab ühtekuuluvus- ja regionaalpoliitika uute sätetega ja lubab liikmesriikidel sõltuvalt probleemide kaalukusest anda riigiabi neile aladele, mis ei ole enam ühtekuuluvuse rahastamisel abikõlblikud;

2.12.3

kutsub komisjoni üles selgitama, milline on artikli 87 lõike 3 punkti c kohaselt regionaalabi tulevik seoses piirkondade eristamisega, mis on abikõlblikud piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive sihtala raames ja mida ei loeta vähemjõukateks piirkondadeks vastastikuse lähenemise sihtala raames;

2.12.4

on seisukohal, et jätkusuutlikkus on samuti oluline teema ja et riigiabi kaudu teostatavad avalikud investeeringud peaksid suures ulatuses vastama jätkusuutlikkuse põhimõtetele;

2.13.1

tervitab komisjoni ettepanekut arutelu avamiseks ELi praeguse rahastamissüsteemi puudujääkide üle;

2.13.2

toetab komisjoni ettepanekut uue õiglasema korrektsioonimehhanismi loomiseks;

2.14.1

on arvamusel, et kuna stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamine ei ole olnud piisavalt järjekindel ja usaldusväärne, siis on paktis tungivalt vaja arvesse võtta praegust majanduslikku olukorda ELis, muutes reaalsemaks stabiilsuse ja kasvu pakti majandusliku mõõtme. Tuleb tugevdada riiklike ja ELi protsesside kooskõlalisust ning riigiasutused tuleb rohkem kaasata majanduspoliitika mitmepoolsesse järelevalvesse ja fiskaal- ja rahanduspoliitika kooskõlalisuse tagamisse;

2.14.2

toonitab, et liikmesriikidel tuleb hakkama saada suurte eelarveprobleemidega, mis tulenevad Euroopa riikide praegusest aeglasest majanduskasvust, millega kaasneb kõrge tööpuuduse määr ja jätkuvad sotsiaalsed raskused paljudes piirkondades ja paikkondades. Sellele vastu tegutsemiseks peaks komisjon esmajärjekorras vaatama uuesti üle stabiilsuse ja kasvu pakti rakendamise, et tagada majanduspoliitika jätkusuutlikkus. EL ei saavuta vajalikku majanduskasvu, tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse taset enne, kui Euroopa makromajanduslik keskkond on kooskõlas Lissaboni strateegiaga ja on paranenud ühenduse vahendite koordineerimine.

5.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 164/18

1.1.

Euroopa Liidu (EL) maapiirkondi iseloomustab mitmekülgsus. Maapiirkondade poliitika peab sellele vastama ja mitmekülgsust, millest on mõjutatud ka ühiskondlik struktuur ja keskkond, tulevikuks kindlustama. Elujõulised maapiirkonnad ei tule kasuks mitte ainult maapiirkondade elanikele, vaid kogu ühiskonnale.

1.2.

ELis areneb aegamisi maapiirkondade poliitika, mis on midagi enamat kui põllumajanduspoliitika jätk. Sest toiduainete tootmise kõrval vajavad maapiirkonnad silmas pidades põllumajanduse kahanevat majanduslikku tähtsust paljudes piirkondades veel täiendavaid majanduslikke tugesid. Ainult nii on võimalik tagada Euroopa maapiirkondade keskkonna-alane, majanduslik ja sotsiaalne elujõulisus. Seega ei ole eesmärgiks mitte ainult elanikkonnale pikaajaliste tulevikuperspektiivide avamine, suurendades töökohtade arvu, parandades infrastruktuuri ning laiendades tööhõivevõimalusi, vaid ka see, et põllumajandustooted muutuksid tarbijakekseksemaks, ega oleks enam nii tootjakesksed, samuti toidukvaliteedi parandamine ning tõhusam looduse ja maastiku, keskkonna ja vee kvaliteedi säilitamine või parandamine.

1.3.

Seejuures on oluline reaalne lähenemisviis. See tähendab, et ollakse teadlik Euroopa põllumajanduse olulisest ülesandest piirkondade säilitamisel. Samuti tuleb olla teadlik ka selle tagajärgedest, kui Euroopa põllumajandus ei suuda enam täita kõnealust rolli ning põllumajanduse ja metsamajanduse suhtes kohaldatakse vaid majanduslikke kriteeriume. Maaelu arengu poliitika ei suuda pakkuda lahendusi kõigile probleemidele, millega ELi maapiirkonnad on sunnitud võitlema. Mõnedes neist piirkondadest laieneb temaatika väljapoole määruse reguleerimisala ning on vajalik erinevate fondide koostöö. Maapiirkondade poliitika ja regionaalpoliitika (2) kooskõlastamine regionaalsel tasandil on siinjuures oluline faktor. Siiski soovib RK täiendavaid ettepanekuid teiste Euroopa ja riiklike poliitikavaldkondade kontrollimiseks, et tagada suuremat vastastikust täiendavust El-i ja riiklike maaelu arengu poliitikatega. Samuti tuleks kontrollida Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi teiste poliitikate suhtes, kindlustamaks nende eesmärkide vastastikku kasulikku toimet.

1.4.

Salzburgi konverentsil (2003) sai maaelu poliitika uue tugeva tõuke. Regioonide komitee tervitab seda, et suur osa Salzburgi konverentsi lõppjäreldustest kaasati määrusesse. Poliitika rakendamine kõigis ELi regioonides ning korraldamise ja rahastamise lihtsustamine on olulised positiivsed punktid. Lisaks toetab komitee partnerlust, nagu see on defineeritud määruse artiklis 6. On väga oluline, et kohalikud ja regionaalsed omavalitsused oleks kaasatud maapiirkondade poliitika igasse etappi. See on parim võimalus tagada asjaosalistes regioonides meetmete kasutamine, mis toob kaasa nii regioonisisese kui -vahelise suurema sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse.

1.5.

Vastavalt sellele teeb komitee määruse kohta järgnevad märkused. Maapiirkondade arengu poliitika rakendamine on siinjuures oluline prioriteet.

2.1.

Regioonide komitee kiidab heaks, et komisjon eraldab vastavalt EÜ asutamislepingu artiklile 159 Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondist (EAFRD) märkimisväärse osa sihtala “lähenemine” alla kuuluvatele piirkondadele.

2.2.

Komitee tervitab maapiirkondade poliitika uusi seadusandlikke meetmeid, kuid kahetseb siiski, et poliitikat nähakse esmajoones turu- ja palgapoliitika täienduse ning järelkontrollina, selle asemel et tunnustada selle iseseisvat rolli. Sellega seoses tekib küsimus, kas on olemas piisavalt eelarvevahendeid maapiirkondade ambitsioonika poliitika eesmärkide saavutamiseks.

2.3.

Komitee kinnitab maaelu arengu strateegilise kontseptsiooni vajalikkust. Tähtis on vältida vahendite nö tilkhaaval eraldamist. Komitee kahtleb, kas Euroopa strateegiast tuleneb lisakasu. Lissaboni ja Göteborgi strateegia ning Salzburgi konverentsi lõppjäreldused pakuvad sobivat raamistikku ühenduse tasandil. Liikmesriikide, piirkondlike ja kohalike omavalitsuste pädevuses on kindlaks määrata, mida tähendab selline raamistik maapiirkondadele ja maaelu poliitikale. Ainult nii on võimalik vältida pingeid, mis tulenevad sellest, et ühel pool on soov strateegilise lähenemise järgi maapiirkondade poliitikas ELi tasandil ning teisel pool piisava paindlikkuse säilitamine riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil.

2.4.

Komitee tervitab ettepanekut, mis tagab selle, et liikmesriigid peavad nõu pidama piirkondlike ja kohalike omavalitsustega. Kuid regioonide komitee arvates on liikmesriikidel liiga vähe aega, et välja töötada riiklik strateegia ja maapiirkondade arengu siseriiklikud programmid. Komiteel on kahju, et strateegia peab olema valmis enne kui programm esitatakse komisjonile, sest nad sõltuvad teineteisest. Regioonide komitee teeb ettepaneku kasutada sama meetodit nagu regionaalpoliitikas, kus liikmesriigid võivad strateegilise raamistiku esitada koos rakendusprogrammiga (soovitus 1).

2.5.

Pikemas perspektiivis võiks rajada regionaalfondi, millega kaoks vahe maaelu arengu fondi ja regionaalpoliitika fondi vahel. Iga regiooni puhul on eesmärgiks käsitleda kogu regiooni võimalusi ja probleeme ühtse strateegia alusel, mis hõlmab selle regiooni terve ala.

2.6.

Maapiirkondade poliitika areneb teatud piirkonna arengu ühe või mitme programmi raames. Neis programmides otsustatakse regiooni ja/või liikmesriigi tugevate ja nõrkade külgede analüüsi põhjal vajalike meetmete rakendamine. Rakendamine võib kahjustada määruse artiklis 16 ette nähtud ELi miinimumosalust põhisuundades (15 % I ja III põhisuuna ja 25 % II põhisuuna puhul). Ka komitee on seisukohal, et kulutused maapiirkondade poliitikale peavad olema kaalutletud. Selle järgi on oluline kindlaks määrata eelkõige kolmanda põhisuuna — maapiirkondade majanduse mitmekesistamise — miinimumväärtus. Sest maapiirkondade erinevate programmide hindamisest aastateks 2000–2006 selgus, et just see valdkond maapiirkondade poliitikas pole eriti kaugele arenenud. Siiski peab ressursside jagamine toimuma erinevate suundade vahel vastavalt programmis läbi viidud tugevate ja nõrkade külgede analüüsile. Seetõttu rõhutab komitee, et on vaja võimaldada kõrvale kalduda artiklis 16 esitatud protsendimääradest, juhul kui see on piisaval määral põhjendatud ülalnimetatud analüüsiga (soovitus 3).

2.7.

Ressursside jagamine ei tohi takistada ka projekte, mis haaravad rohkem kui ühe põhisuuna sisu, kuid kuuluvad siiski määruse rakendusalasse. Vastavalt artikli 71 lõikele 6, mille kohaselt saab iga toimingut rahastada vaid üheainsa põhisuuna raames, tundub et see ei ole võimalik, mistõttu regioonide komitee teeb ettepaneku artiklit selles osas muuta (soovitus 19).

2.8.

Vahel tundub, et määruse detailsus on tähelepanuväärne, eriti võrreldes regionaalpoliitika määrustega. Teatud teemad peaks jääma maaelu programmi koostamise eest vastutajate pädevusse. Siia kuuluvad parendus- ja töötlemistoetuste ning väike- ja pisiettevõtete turustamise toetuste piiramine, artikli 50 säte, mille kohaselt piirdub diversifikatsiooni toetus ühe lapsega, või lisas I toodud ELi abi ülemmäärad.

2.9.

Salzburgi konverentsi lõppjärelduste kohaselt on elujõuline maapiirkond põllumajanduse jaoks vältimatu, samuti nagu põllumajandus on vältimatu elujõulise maapiirkonna jaoks. On väga oluline, et maapiirkondade arenguprogrammide raames pöörataks piisavalt tähelepanu noortalunike toetamisele. Hetkel puudub terviklik noortalunike poliitika. Üks näide sellisest terviklikust poliitikast on stardipakett, milles on ühte projekti kaasatud kõik, mis on seotud tootmise ülevõtmise ja uue talupidamise käivitamisega.

2.10.

Komitee võtab teadmiseks ettepaneku loobuda sotsiaal-majanduslike kriteeriumide kasutamisest, kui määratletakse teisi ebasoodsaid piirkondi peale mägipiirkondade, ja samas kasutada hüvitiste maksmisel samu arvestuslikke aluseid kui põllumajanduse ja keskkonna valdkonda kuuluvate programmide raames. Euroopa Komisjoni sellekohane põhjendus on ühene; komitee on siiski mures mõju pärast, mida selline kriteeriumide muutmine avaldab kõnealuste piirkondade põllumajandusettevõtetele. Kui muudatus toob endaga kaasa ulatuslikke sotsiaal-majanduslikke tagajärgi, peaks neid saama leevendada teiste poliitikate abil. Minimaalse abinõuna tuleks igal juhul kaaluda üleminekuperioodi talunike toetuste järk-järgulisel vähendamisel piirkondades, mis edaspidi toetusesaajana arvesse ei tule.

2.11.

Komitee tervitab asjaolu, et nüüd on ka teistel põllupidajatel lisaks talunikele võimalik osaleda põllumajanduskeskkonna meetmetes. Need võivad osutuda puudolevaks ühendlüliks saavutamaks üldist (põllumajanduslikku) maaviljelust. Seetõttu teeb komitee ettepaneku võtta kasutusele teised hüvitamise alused põllumajanduskeskkonna meetmete jaoks, kuna praegune alus — mis koosneb lisakuludest ja endale võetud kohustuste arvelt saamata jäänud tulust — ei ole alati rakendatav. Selleks võiks olla näiteks kompensatsioon, mis põhineb tegelikul toodangul ja sellega seotud tulul (soovitus 8).

2.12.

Stiimul põllumajanduskeskkonna meetmetes osalemiseks, nimelt võimalus kompensatsiooni 20 %-liseks suurenemiseks, määruse kohaselt edaspidi puudub. See ei ole nende meetmete kasu ja huve maapiirkondade majandamise kontekstis silmas pidades soovitav, mistõttu komitee soovitab kõnealuse stiimuli uuesti määrusesse lisada (soovitus 8).

2.13.

Hästiarenenud ja vähem hästi arenenud metsandussektoriga riikide vahel on märkimisväärsed erinevused. Komisjoni ettepanekud ei ole piisavalt paindlikud, soodustamaks hõredalt metsastatud riikide metsastamist. Kui kõnealuseid erinevusi ei arvestata, seatakse ohtu selliste riikide arenev metsatööstus ja keskkonnale soodsad arengud.

2.14.

Igal aastal otsivad paljud talunikud tegevust väljaspool põllumajandussektorit. Seeläbi võib teatud regioonides suureneda rahvaarvu vähenemise probleem. Lisaks uute töökohtade loomisele tuleb pöörata tähelepanu talunike ümberõppele, samuti tuleb võimaldada põllumajanduses osalise tööajaga töötamist. Maaelu arenguprogramm, eelkõige regioonides, mis saavad struktuurifondide (s.t Euroopa Sotsiaalfondi) kasutamisest väiksemat tulu, peab pakkuma võimalusi selleks ümberõppeks ja/või samaaegselt mitmel töökohal töötamise võimalust, ka seoses tegevusega väljaspool põllumajandussektorit. Suuremas ulatuses ESFi toetusi saavate regioonide vastavates programmides peab selgesõnaliselt sisalduma talunikele pakutav võimalus ümberõppeks ja mitmel kohal töötamiseks.

2.15.

ELi maapiirkonnad võivad pakkuda väärtuslikku loodus- ja kultuuripärandit, mis võib mängida olulist rolli maapiirkondade majanduse mitmekesistamisel. Kohalik turismisektor pole aga siiski tihti seoses puuduliku teeninduse ja/või asjakohase tootearenduse puudumisega suuteline kasutama kõnealuseid hüvesid säästval viisil ega suuda pakkuda turistidele suurepäraseid elamusi. Seepärast tuleb määruse artiklis 52 ilmtingimata turismi edendamise meetmete all mainida kutseõpet (soovitus 12).

2.16.

Naised etendavad maapiirkondade majanduse mitmekesistamisel olulist rolli, kuid peavad sageli kokku puutuma spetsiifiliste probleemidega, nagu näiteks piiratud juurdepääs ettevõtte algkapitalile. Komitee arvates peaks määrus aitama kaasa naiste kaasamisele maapiirkondade majandusse (soovitus 11). Ka internet on maapiirkondade majanduse mitmekesistamisel hindamatu väärtusega. Ent paljude maapiirkondade juurdepääs internetile on veel väga piiratud. Komitee tervitab seetõttu komisjoni ettepanekut kasutada EAFRD-d selleks, et oleks võimalik maapiirkondi IKTga varustada. Sellega antakse oluline panus digitaalse lõhe ületamiseks; selle tagajärjel suureneks nende piirkondade atraktiivsus uutele ettevõtetele ja ligipääs uutele turgudele juba olemasolevate ettevõtete jaoks. Täiendavad meetmed oleksid võimalikud maapiirkondade majanduse mitmekesistamise prioriteedi raames EAFRD poolt.

3.1.

Komitee usub, et lokaalsete ja regionaalsete organite kaasamine maaelu arenguprogrammide väljatöötamisse on oluline ja leiab, et seda rolli tuleks rohkem rõhutada. (soovitus 13). Regioonide komitee nõuab, et liikmesriikide strateegiad jätaksid piisavalt tegutsemisruumi spetsiaalselt piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele kohandatud meetmetele (vt ka punkti 2.2). Komitee on arvamusel, et on oluline, et strateegiad arvestavad tasakaalus ruumilise arengu vajadust iga regiooni terves ulatuses. Jälgitava strateegia kohta kehtivate eeskirjade üleküllus ELi või riiklikul tasandil võib osutuda takistavaks teguriks kohalike võimaluste ja probleemide lahendamiseks ellukutsutud regionaalsete algatuste teostamisel

3.2.

Vajalikud on programmi planeerimise, finantseerimise ja kontrolliga seotud meetmed, mis on täpselt kohandatud tegelikele vajadustele. Seetõttu on imekspandav, et liikmesriigid peavad koostama oma maaelu arengu programmid määrusest tulenevalt kas liikmesriigi või regiooni tasandil. Parem oleks anda selles punktis rohkem tegutsemisvabadust, võimaldades sealjuures kombinatsioone regionaalsetest ja riiklikest programmidest. Lisaks sellele on käimasoleva toetusperioodi jooksul just föderaalse haldussüsteemiga liimesriikides end õigustanud riiklike raammääruste heakskiitmise võimalus, mida on seejärel võimalik rakendada piirkondlikes programmides. (soovitus 2)

3.3.

Komitee toetab ettepanekut, et kolmas põhisuund realiseeritakse kohalike arengustrateegiate põhjal. Uued majanduslikud tegevused on maapiirkondade jaoks kahtlemata eluliselt vajalikud. Tegevused on täienduseks põllumajanduslikule tegevusele. Sellegipoolest peab uute tegevuste lisamine toimuma läbikaalutult, et see ei kahjustataks maapiirkondade kvaliteeti. Komitee ühineb selles punktis Euroopa majandus- ja sotsiaalkomitee arvamusega (3), et tuleb vältida “rurbaniseerisimist”, st samade meetmete kasutamist linna- ja maaregioonides. See kehtib kindlasti linnade ümbruses asuvate maapiirkondade kohta, kus maapiirkonna spetsiifiliste omaduste säilitamine on oluline linnade elukvaliteedile. Probleemid neis piirkondades, sh põllumajanduslikult kasutatavates piirkondades, vajavad täiesti teistsugust lähenemist võrreldes perifeersete maapiirkondadega. Määrus peab pakkuma selleks piisavalt tegutsemisvabadust.

4.1

Komitee omistab suurt tähtsust LEADERile ja väljendab seetõttu kahetsust LEADERi ebaselge rolli üle määruses. Ühelt poolt kirjeldatakse LEADERit artiklis 62 neljanda põhisuunana, teiselt poolt metoodikana esimese kolme põhisuuna ellu viimisel vajalike meetmete loomiseks. Regioonide komitee rõhutab, et LEADERile võimaldataks õiglane koht — eraldi põhisuunana, mis on võrreldav INTERREGi rolliga regionaalpoliitikas. LEADERi süstemaatiline kaasamine kõikides valdkondades kätkeb endas kõnealuse kontseptsiooni ainulaadsuse ja lisakasu kaotsimineku ohtu. Komitee palub komisjonil määrust LEADERi tulevase rolli suhtes täpsustada ja muuta LEADER eraldi põhisuunaks.

4.2

Artikli 63 lõikest 1 nähtub, et lokaalse arengustrateegia elluviimiseks peab strateegia täitma kõiki nelja põhisuuna jaoks püstitatud eesmärke. See on vastuolus artikli 62 punktiga a, mille kohaselt saab LEADERi abil realiseerida ühe või mitme põhisuuna eesmärke. Komitee teeb ettepaneku kõrvaldada määruses kõnealune vastuolu (soovitus 6).

4.3

Komitee toetab ettepanekut selle kohta, et olulise osa ühe liikmesriigi käsutuses olevatest eelarvevahenditest eraldatakse LEADER'ile vastavalt antud alade vajadustele. Regioonide komitee tervitab samuti ettepanekut rajada esimesel võimalusel Euroopa võrgustik. Komitee hoiatab siiski kordamast lubamatuid viivitusi, nagu see juhtus ELi maapiirkondade vaatlusorgani rajamisega (LEADER+), Euroopa vaatlusvõrgustiku (LEADER II) ja paljude riiklike LEADER-võrgustikega. Euroopa Komisjon ja liikmesriigid peaksid seadma nende organite rajamise esmatähtsaks juba programmi alguses. Seejuures võib toetuda kogemustele, mis saadi liikmesriikide LEADER-võrgustiku rajamisel Kohalikel organitel on suured kogemused LEADER-programmiga töötamisel, mida liikmesriigid peaksid LEADER-programmi rakendamise raamtingimuste loomisel ära kasutama.

4.4

Komitee ei poolda ettepanekut eraldada eelarvevahenditest märkimisväärne summa neile liikmesriikidele, kelle LEADER-programmid töötavad kõige efektiivsemalt. See viiks oletatavasti selleni, et lühiajalisi “lihtsaid” projekte hakatakse eelistama keskmise- ja pikaajalistele. Usaldusväärse kavandamise tarvis peab olema kindel, millise liikmesriigi käsutuses on millised vahendid. (soovitused 15 ja 18).

5.1

Komitee peab oluliseks, et üleminek programmiperioodilt 2000–2006 perioodile 2007–2013 toimuks nii, et ei ohustataks toimingute ja meetmete järjepidevust. Nii tuleb tagada, et kohustuste kehtivusaja lõpuni finantseeritaks veel eelmisel perioodil eraldatud mitmeaastaseid meetmeid, nagu põllumajanduskeskkonna meetmed, ning peetaks kinni lubatud ühenduse osaluse määrast (kaasfinantseerimise määr). Kindlustamaks EL-i tõhusa maaelupoliitika olemasolu ka uuel etapil, toetab komitee komisjoni ettepanekut 88,75 billioni euro suuruse eelarveks (jättes välja toetuste muutmise süsteemi), et rahastada EL-i maaelu arengu poliitikat. RK lükkab otsustavalt tagasi kõnealuse poliitika või kõnealuse poliitika osade tagasiviimise riiklikule tasandile.

5.2

Komitee võtab teadmiseks, et määruse ettepaneku kohaselt on lisaks eelkontrollile, vahe- ja järelhindamisele ette nähtud ka iga-aastane jooksev hindamine; ent tõstatab siiski küsimuse iga-aastase jooksva hindamise lisandväärtuse kohta.

5.3

Määruse üheks eesmärgiks on õigusaktide lihtsustamine. Selle hindamiseks on tarvis olla kursis rakendusmäärustega. Regioonide komitee sooviks — võttes arvesse regioonide komitee liikmete kogemusi poliitiliste meetmete elluviimisel –, et ka nende määruste kohta palutaks arvamust.

5.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 164/31

1)

Ühises kalanduspoliitikas tuleks näha ette vee-elusressursside ja akvakultuuri säästev kasutamine säästva arengu kontekstis, võttes tasakaalustatult arvesse keskkonnaalaseid, majanduslikke ja sotsiaalseid aspekte ja pöörates erilist tähelepanu Euroopa Liidu piirkondade tingimustele.

2)

Ühise kalanduspoliitika säästva arengu komponent on lülitatud struktuurifonde reguleerivatesse eeskirjadesse alates 1993. aastast. Selle rakendamist tuleks järgida säästva arengu kontekstis Euroopa Kalandusfondi kaudu.

3)

Ühise kalanduspoliitika reguleerimisalasse kuuluvad vee-elusressursside ja akvakultuuri kaitse, majandamine ja kasutamine ning kala- ja akvakultuuritoodete töötlemine ja turustamine liikmesriikide territooriumil, ühenduse vetes või ühenduse kalalaevade või liikmesriikide kodanike poolt.

4)

Euroopa Kalandusfondil saab olema piirkondadele oluline mõju, mistõttu on tähtis kaasata Euroopa Kalandusfondi määruses pakutud meetmete rakendamisse piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused,

1.1

tervitab Euroopa Komisjoni ettepanekuid Euroopa Kalandusfondi määruse vastuvõtmiseks säästva kalandussektori toetamiseks. Kalandusfond on oluline, sest kohalike kalandusega tegelevate kogukondade jaoks on eluliselt tähtis, et nad saaksid praeguse radikaalsete muutuste protsessi käigus maksimaalselt toetada kalandust, alternatiivset majandusarengut ja keskkonnaalaseid algatusi;

1.2

on seisukohal, et Euroopa Kalandusfondi umbes 700 miljoni euro suurune aastaeelarve vastab ELi praeguses finantsperspektiivis ligikaudu Kalanduse Arendusrahastu eelarvele. Regioonide komitee usub, et kõnealune eelarve maht on ettepanekus esitatud eesmärkide saavutamiseks minimaalne, mida ei tohiks läbirääkimistes ELi teiste institutsioonidega mitte mingil juhul vähendada. Tuleb arvestada, et eelarve maht on lõplik, et sellest jagatakse senisest suuremale arvule osalejatele ning et tulenevalt ühtekuuluvuse põhimõtte rakendamisest saavad uued liikmesriigid lähenemise sihtala rahastamise raames rohkem kasu kui vanad. Vanade liikmesriikide rahandusalaseks väljakutseks on tulevikus kulutada väiksemaid summasid võimalikult efektiivselt;

1.3

rõhutab, et regioonidel peaks olema selgesti määratletud roll Euroopa Kalandusfondi igas valdkonnas, mis mõjutab vahetult piirkondlikku ja kohalikku tasandit. Tuleks ette näha sätted, mis võimaldaksid programmide piirkondlikku haldamist; näiteks restruktureerimine on piirkondlik küsimus ja kohalikud struktuurid peaksid võimaldama tõlgendamises paindlikkust kohalikke olusid arvestades. Piirkondlik struktuur peaks võimaldama ka mitmekesistamise paindlikku tõlgendamist, et see vastaks kohalikele oludele;

1.4

tervitab jõupingutusi selektiivsemate ja keskkonnasõbralikumate kalastamisviiside kasutuselevõtmiseks. Vette tagasi lastud saagi ja kaaspüügiga, eriti vaalaliste kaaspüügiga seotud probleemid on muutunud Euroopa Liidu paljudes piirkondades viimastel aastatel üha tõsisemaks probleemiks. Selle probleemi lahendamisel on oluline arvesse võtta kohalikke tingimusi;

1.5

nõustub struktuuriabi seisukohalt, et kalandusfond peaks keskenduma rohkem kaitsele ja keskkonnaalastele algatustele, ohutusele, toodete kvaliteedi parandamisele ja mitmekesistamisele ning vähem investeerimismeetmetele tootmisvõimsuse suurendamiseks;

1.6

nõuab, et laiendataks määratlust “väikesemahuline rannapüük”, mis piirdub hetkel laevadega, mille kogupikkus ei ületa 12 meetrit ja mis ei kasuta veetavaid püüniseid, nii et siia alla kuuluksid ka väiksemahulised, valitud, keskkonnasõbralikud püügitavad, mis ei ole tingimata seotud laeva mõõtmetega;

1.7

arvab, et on vaja selgitada, kas projekte lubatakse rahastada mitmelt prioriteetselt suunalt, et tegevusi projekti tasandil integreerida;

1.8

kutsub üles uuesti kaaluma ühisettevõtete mehhanismi ja töötamise lõpetavate laevade planeeritud kasutuse laiendamist, nii et need oleks võimalik muuta majandusedu saavutamise vahenditeks arengumaades;

1.9

on seisukohal, et Euroopa Kalandusfondist ja struktuurifondidest rahastamine peaksid olema rakendamisel ühitatavad, et liikmesriikidel ja partneritel oleks võimalik määrata kindlaks kohalike oludega kõige sobivam rahastamisvahend. See seos on tähtis, sest vastupidiselt varasemale ei ole paljudel Euroopa Regionaalarengu Fondi konkurentsivõime programmidel kalapüügist sõltuvate piirkondade tarbeks moodustatud standardreservi, mistõttu võivad kalandusfondi- või struktuurifondide rahastusvõimaluse puudumisel mõnede rannikualade kogukondade toetamisele suunatud tegevused toetustest ilma jääda;

1.10

soovib selgitust otsuse kohta, millega moodustatakse ühise kalanduspoliitika raames piirkondlikud nõuandekomisjonid, ning piirkondlike nõuandekomisjonide seose kohta Euroopa Kalandusfondi juhtimisega. 2002. aasta detsembris läbi viidud ühise kalanduspoliitika reformiga nähti piirkondlikud nõuandekomisjonid ette ühise kalanduspoliitika juhtimise parandamiseks ning täpsustati, et piirkondlike nõuandekomisjonide moodustamise otsustab nõukogu. Piirkondlikud nõuandekomisjonid võimaldavad sidusrühmadel osaleda aktiivsemalt ühise kalanduspoliitika väljatöötamisel;

1.11

arvab, et on vaja selgitada, kas piirkondlikud nõuandekomisjonid kaasatakse vahetult Euroopa Kalandusfondi protsessi. Kuna piirkondlikud nõuandekomisjonid eeldatavasti suurendavad sidusrühmade kaasatust ELi kalanduspoliitika formuleerimisse ja rakendamisse eelolevatel aastatel, on selle aspekti kohta vaja rohkem teavet;

1.12

toetab kalatööstuses meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamisele pööratud tähelepanu ning jõupingutusi noorte inimeste toomiseks kalandussektorisse ja sektori praktiliste töömeetodite ja tingimuste parandamiseks; teeb ettepaneku, et komisjonil oleks kasulik koostada kogemuste ja heade tavade tutvustamiseks eri liikmesriikidest saadud näidete põhjal juhtumianalüüside kogum;

1.13

tunnistab, et uute erandite lisamine N+2 reegli rakendamisel suurendab paindlikkust ja aitab piirkondadel, eelkõige uutes liikmesriikides, struktuurifondidest õigeaegselt ja korrapäraselt vahendeid vastu võtta; nõustub ettepanekuga ühekordse ettemakse tegemiseks (artikkel 78); arvab, et oleks kasulik, kui praeguse süsteemi protsesside kontrollimine lõpetataks õigeaegselt, et anda kasulik panus ja häid juhtumianalüüse järgmise programmi kavandamisse;

1.14

on seisukohal, et järelevalve peaks olema lihtsustatud ja minimaalne, kuid siiski piisav tõendamaks, et programme on rakendatud eeskirjade kohaselt, ning näidata, milline tegevus on olnud tulemuslik. Lisaks sellele tuleks lihtsustada ja täpsustada kontrollinõudeid ning regioonide komitee soovitab, et ettepanekutes säiliks ametlikult tunnustatud organisatsioonide määratlus vastavalt määrusele 3759/92;

1.15

soovitab, et fond loeks prioriteetseks projekte, millega kavatsetakse saada rohkem raha püütud kala ühiku kohta, nt kvaliteediskeemid, turustusahela lülide parendamine ning turu ja samuti laevade ja töötlejate parem tundmaõppimine. See võiks hõlmata ka projekte, mille eesmärk on leida kalatööstuse infrastruktuurile alternatiivseid ja täiendavaid kasutusvõimalusi, et laevade arvu vähenemisel infrastruktuur ei kaoks, vaid saaks täiendava kliendi- ja/või kasutajabaasi;

1.16

tervitab jõupingutusi Euroopa Kalandusfondile selgema raamistiku ja kalanduspoliitikale üldiselt strateegilisema lähenemisviisi loomiseks. Eelkõige tervitab regioonide komitee “partnerluse” lähenemisviisi (artikkel 8), mis kavatsetakse sisse seada komisjoni, liikmesriikide ja pädevate kohalike ja piirkondlike asutuste vahel. See tagab sobiva kaasrahastamise leidmise, et tagada kalandusfondist rahalise toetuse saamine kalapüügist sõltuvate alade restruktureerimiseks ja majandusarenguks;

1.17

taotleb, et komisjon konsulteeriks regioonide komiteega tema seisukohtade osas ühenduse strateegiliste suuniste sisu kehtestamisel (artikkel 14), sest see tagaks panuse sellelt valitsemistasandilt, mis on kõige lähemal neile, keda teema kõige rohkem puudutab;

1.18

soovitab tungivalt lisada iga liikmesriigi strateegilisse aruandesse (artikkel 17) viite liikmesriigi partneritele ja sellele, millist koostööd on liikmesriik partneritega teinud;

1.19

kutsub komisjoni üles täpsustama kalapüügipiirkondade “majandusliku ja sotsiaalse heaolu” saavutamiseks neljandalt, säästva arengu prioriteedi suunalt antava abi ulatust (artikkel 42);

1.20

soovitab täpsustada ja uurida lähemalt artikli 42 lõikes 3 mainitud alade määratlust. Võib-olla peaks selles kontekstis järgima delegeeritud juhtimises sama liini nagu LEADERi programmi puhul, mis võimaldaks teatavat koordineerimist Euroopa Maaelu Arengu Põllumajandusfondi (EAFRD) kogukondlike algatustega ja neilt õppimist;

1.21

taotleb praktilisema teabe esitamist artiklis 44 neljanda prioriteetse suuna raames pakutud rannategevusgruppide kohta. Tuleks ka selgitada, kuidas rannategevusgrupid kavatsetakse paigutada piirkondade ja kohaliku tasandi valitsemisstruktuuridesse, ning esitada andmed nende suuruse ja koosseisu, haldus- ja finantsalase suutlikkuse kohta. Samuti on vaja selgitada, kuidas kavatsetakse määratleda artikli 44 lõikes 2 erasektori vastutus;

1.22

kutsub üles selgitama, milliseid partnereid hõlmab artikli 45 alapunkt c;

1.23

arvab, et oleks kasulik, kui komisjon määratleks juba nüüd varakult paremini, mida loetakse kalandusfondi raames “vääramatuks jõuks”, et artikkel 90 oleks arusaadavam; arvab, et komisjon peaks esmalt arvestama kahju, mida on põhjustatud poliitilised rahutused, vaenutegevus, sõjaoht ja terroristide tegevus, ning jätma arvestamata kahjud, mida on põhjustanud streigid, töövaidlused, sadamate sulgemine või ilmastikutingimused;

1.24

leiab, et akvakultuuri probleemid oleks sobivam paigutada artiklist 32 artikli 90 üheks aspektiks.

5.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 164/48

—

“Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus Euroopa Sotsiaalfondi kohta” ja teemal:

—

“Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsus, millega kehtestatakse ühenduse tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse programm PROGRESS”

1.1

rõhutab, et käesolev määrus on osa struktuurifondi määruste paketist, mille Euroopa Komisjon esitas koos teiste seadusettepanekutega 14. juulil 2004. a. Selles määruses kehtestatakse Euroopa Sotsiaalfondi haldamise üldsätted (järgnevalt “fond” või “ESF”) ning määratletakse tegevused, mida rahastatakse sihtalade “Lähenemine” ja “Piirkondade konkurentsivõime ja tööhõive” raames. Lisaks on ette nähtud valdkonnaülesed tingimused fondi poolt väljapakutud tegevuste raames;

1.2

toonitab, et fondil oli siiani oluline rahaline roll tööhõivepoliitikas ning ta käivitas töökohtade loomise pideva protsessi. Lisaks on fond taganud märkimisväärsed aktiivsed tööhõivepoliitika meetmed riiklikul, piirkondlikul ja kohalikul tasandil. ESFi ja Euroopa tööhõivestrateegia vaheline koostöö on käimasoleval programmitöö perioodil andnud mõningaid väga viljakaid tulemusi. Komitee on kindel, et ühinemine Lissaboni strateegiaga kujuneb samuti positiivseks;

1.3

rõhutab, et Euroopa Sotsiaalfondi põhiülesanne on majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse tugevdamine liikmesriikide poliitilisi meetmeid toetades, et saavutada järgnevad eesmärgid: täielik tööhõive, töökvaliteedi ja –viljakuse parandamine, sotsiaalse integratsiooni edendamine ja piirkondliku sotsiaalse lõhe vähendamine lähtuvalt Euroopa tööhõivestrateegia suunistest ja soovitustest. Viimane vaadati 2003. a uuesti läbi, et see kohaldada Lissaboni strateegiale ning kooskõlastada veel enam majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse poliitikaga;

1.4

märgib, et praegune määruse ettepanek ei ole piisavalt täpne ja konkreetne. Mõnes osas tuleks luua seos teiste õigusinstrumentidega, mis ei ole käesoleva arvamuse teemaks, et selgitada määruse tegelikku kehtivusala. See puudutab näiteks määruses toodud või kavandatud partnerlussuhete raames läbiviidavate tegevuste rahastamist. Määruse reguleerimisala oleks seega laiem;

1.5

tunneb muret rolli pärast, mis anti liikmesriikidele ja haldusasutustele fondi eesmärkide jälgimisel, ilma et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused oleks haaratud nende partnerlussuhete arendamisse; meenutab vajadust kaasata piirkonnad ja kohalikud omavalitsused üha enam fondi meetmete kehtestamisse, programmeerimisse ja rakendamisse vastavalt subsidiaarsuse põhimõttele ning arvestades vastava liikmesriigi institutsioonilist süsteemi;

1.6

võtab teadmiseks tõdemused, mida käsitletakse kolmandas majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse aruandes Euroopa rahvastiku vananemise probleemi kohta, ja kõnealuse situatsiooni mõjudest tööjõuturule. Vastavalt nimetatud dokumendile ning viimastele prognoosidele tuleb lähtuda sellest, et aastaks 2025 väheneb 15-64-aastaste elanike arv ELis 10 % võrra. Seega tõuseb üle 65-aastaste elanike arv. Lühidalt öeldes, ELi rahvastiku vananemine toob endaga aegamisi kaasa töötava elanikkonna osa vähenemise. Nimetatud prognoosidest nähtub ELi jätkuva majanduskasvu, tööhõivemäära tõstmise ning samaaegselt ennetähtaegsele vanaduspensionile siirduvate isikute arvu vähendamise olulisus. Sellega seoses viidatakse regioonide komitee 56. täiskogu istungi 29. septembri 2004. aasta arvamusele komisjoni teatise “Vanema elanikkonna tööhõivemäära ning vanaduspensionile siirdumise ea tõstmine” (3) kohta.

1.7

on arvamusel, et tulevane ESFi määrus peab ühendama nii naistele kui meestele suunatud poliitika, et säilitada töötajate konkurentsivõime tööea lõpuni ning pöörata tähelepanu üle 40-aastaste töötajate ümberõppele koos noorte tööturule sisenemise toetamisega, mis ei nähtu määruse ettepanekust. Aktiivse vananemise ja järk-järgulise pensionile siirdumise toetamise puhul tuleks rakendada jätkusuutlikkuse kriteeriume;

1.8

peab mõttekaks arvestada määruses erilisi sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme, millega tänapäeval puutuvad kokku vähemarenenud piirkondade linnad võrreldes teiste Euroopa mandri enam arenenud aladega. Nimetatud probleemid võivad raskendada kodanike juurdepääsu tööturuasutustele; on seisukohal, et tuleb arvestada Euroopa linnade sotsiaalsete probleemide ning erinevate vajaduste mitmekesisusega;

1.9

tervitab ühenduse tööhõive ja sotsiaalse solidaarsuse edendamise programmi PROGRESS avaldamist, seda enam, et määruse ettepanek ei sisalda ühtegi viidet ühenduse algatusele; soovitab kaaluda võimalust lisada viide nimetatud programmile Euroopa Sotsiaalfondi määruse ettepanekusse;

1.10

võtab teadmiseks otsuse ettepanekus programmi PROGRESS kohta sisalduvat seostatuse ja vastastikuse täiendavuse sätet. On vajalik, et kõik struktuurifondide ja eriti Euroopa Sotsiaalfondi poolt rahastatud tegevused vastaksid seostatuse, vastastikuse täiendavuse ja keskendumise põhimõttele;

1.11

juhib tähelepanu sellele, et komisjon võttis 2001. a juulis vastu valge raamatu “Euroopa avalik haldus”, millega peaks algama Euroopa Liidu poliitiliste meetmete väljatöötamine; juhib lisaks tähelepanu selle, et nimetatud protsessi arendamisse ja elluviimisse on tarvis kaasata suurem arv isikuid ja organisatsioone, suurendades niimoodi läbipaistvust ning kandes üle rohkem vastutust kõigile asjaosalistele. Piirkondlike ja kohalike omavalitsuste suurem kaasamine Euroopa Liidu poliitilistesse meetmetesse näitab, et eelmainitud osalejad mängivad mõningates liikmesriikides olulist rolli poliitiliste meetmete väljatöötamisel, mis annab tunnistust nende kasvavast vastutusest ja kodanike ning kohapealsete organisatsioonide ulatuslikumast kaasamisest kohaliku demokraatia protsessidesse; on seisukohal, et seda on vaja arvestada struktuurifondide ja eriti Euroopa Sotsiaalfondi õigussätete kehtestamisel;

1.12

võtab rõõmuga teadmiseks, et määruse ettepaneku sätestavas osas viidatakse selgesõnaliselt uuendusele, kuna see vastab täpselt Lissaboni strateegia põhimõttele, mille eesmärgiks on Euroopa teadus- ja innovatsiooniruumi loomine;

1.13

peab oluliseks seost määruse ettepaneku, Euroopa tööhõivestrateegia ja Lissaboni strateegia vahel, mis tõstab Euroopa Liidu õigus- ja finantsinstrumentide tõhusust; väljendab muret määruse ettepaneku mõningate artiklite ebatäpsuse pärast sisulistes ja rahalistes küsimustes, millele viidatakse käesolevas arvamuses; on lõpuks seisukohal, et tulevasele määrusele tooks kasu konkreetsemad sätted.

2.1

soovib, et ESFi ülesannete kindlaksmääramisel artikli 2 lõikes 1 lisataks juurde selgesõnaline viide poliitiliste meetmete toetamise kohta, mida liikmesriigid kasutavad soolise võrdõiguslikkuse põhimõtte rakendamisel, võttes arvesse kõnealusele põhimõttele omistatavat tähendust EÜ asutamislepingu artiklis 2 ja Euroopa põhiseaduse lepingu artiklites I-2 ja I-3; samuti diskrimineerimisvastases võitluses kasutatavate meetmete toetamise kohta, nagu see on defineeritud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 21, kuivõrd määruse ettepanek seesugust viidet ei sisalda; tuletab meelde, et tulevane programm PROGRESS hõlmab tegevusvaldkonda, mis on selgelt pühendatud diskrimineerimisvastase võitluse põhimõtte ellurakendamisele, mistõttu soovitab komitee selle määrusesse lisada;

2.2

soovitab lisaks viitele Euroopa tööhõivestrateegia kohta lisada määruse ettepaneku olulisse sätestavasse ossa ka viite Lissaboni strateegiale, kuna selle dokumendiga seadis Euroopa Liit endale strateegilise eesmärgi muutuda kõige konkurentsivõimelisemaks ja dünaamilisemaks teadmistepõhiseks majandusruumiks maailmas, kus on tagatud jätkusuutlik areng, töökohtade arvu kasv ja töö kvaliteedi tõus ning suurem sotsiaalne ühtekuuluvus; on seisukohal, et fondide poolt toetatavad tegevused peavad aitama kaasa selle eesmärgi saavutamisele;

2.3

leiab, et kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused peavad osalema iga-aastaste tööhõivepoliitika alaste suuniste väljatöötamisel ja ellurakendamisel. Kuna kõnealuste suuniste põhjal määratakse kindlaks fondi kasutamise prioriteedid ja raamistik, tuleb teha koostööd kohalike ja piirkondlike omavalitsustega ning kaasata nad täiel määral prioriteetide seadmise protsessi. Tegemist on eesmärgiga, mida komitee nimetas juba oma arvamuses “Ettepanek: nõukogu määrus Euroopa Sotsiaalfondi kohta”, mis võeti vastu 26. täiskogu istungil 18.-19. novembril 1988 ja millest ei saa uuel programmitöö perioodil 2007-2013 loobuda;

2.4

soovitab täpsemalt määratleda peaasjalikult “Lähenemise” sihtala osaks olevad väljaõppe ja haridusega seotud tegevused ning laiendada need “Piirkondliku konkurentsivõime ja tööhõive” sihtalale; soovitab lülitada elukestva õppe eraldi tegevusena väljaõppe valdkonda;

2.5

soovitab artiklis 3 lisaks ettepanekus juba nimetatud gruppidele — madala kvalifikatsiooniga ja vanemaealised töövõtjad, tööotsijad ja tööturult eemale jäänud inimesed, võõrtöötajad ja ebasoodsas olukorras olevad inimesed — viidata ka järgmistele gruppidele: noored, kuna noorte töötuse määr on eurotsoonis pea kaks korda suurem üldisest töötusemäärast, ja üle 40-aastased töötud (mehed ja naised), keda spetsiifilistest omadustest tulenevalt ähvardab tööturult väljatõrjumise oht; tervitab ennetavat lähenemist tööhõive probleemidele ja töötuse vältimisele;

2.6

soovib rõhutada artiklis 3 loetletud toetatavate eesmärkide meetmeid, mis on suunatud täiendõppele, elukestvale õppele ja väljaõppele uute tehnoloogiate valdkonnas “Informatsioon ja kommunikatsioon”; tervitab inimkapitali tehtavate investeeringute suurendamise ja toetamise käsitlemist ühe põhieesmärgina, võttes arvesse kõnealuste toimingute mõju tööturule; Kõik nimetatud eesmärgid haakuvad sobivalt Lissaboni strateegiaga; tõstab esile tööhõivetalituste moderniseerimise ja keeleõppega seonduvad meetmed ning viite sotsiaalmajanduslikule tegevusele; soovitab lisada artiklisse tööhõivetalituste kohustuse töö koordineerimiseks kohalike omavalitsustega; teeb lisaks ettepaneku rakendada eritoiminguid, et julgustada naisi vastutusrikastele kohtadele asumisel;

2.7

soovitab ESFi määruse artikli 3 lõikes 4 nimetatud ESFi rahastatava sotsiaalse hõlvamise (prioriteet c) meetmete ülemmäära suurendamist 10 protsendini kohaldada ka töö saamise võimaluste parandamise (prioriteet b) meetmete puhul;

2.8

soovitab üldiselt parandada määruse ettepaneku artikli 3 terminoloogiat ja sõnastust, kuna selle keeleline tõlgendamine võib osutuda problemaatiliseks, eriti praegu, kus on liitunud 10 uut riiki ning toimub nende keelte lülitamine ühenduse õigustikku. Nimetatud mõttekäigu võib laiendada määruse ettepaneku kogu sätestavale osale;

2.9

tõdeb, et Euroopa Sotsiaalfondi puudutava määruse ettepaneku raskuskese lasub liikmesriikidel ja haldusasutustel, kes peavad tagama fondi poolt toetatavate tegevuste kooskõla Euroopa tööhõivestrateegiaga; peab seetõttu vajalikuks selgitada täpsemalt piirkondlike ja kohalike omavalitsuste rolli, kes peavad samuti aitama kaasa fondi poolt rahastatavate tegevuste kooskõlastatusele, eriti kui nimetatud tegevusi rakendatakse piirkondlikul ja kohalikul tasandil; on seisukohal, et määruse ettepaneku artiklis 4 tunnustatud kooskõlastatuse ja kontsentratsiooni nõude osas tuleb arvestada selle tagajärgedega sotsiaalsele ühtekuuluvusele;

2.10

tervitab loetelu piirkondadest, millele tuleb keskendada fondi tegevused ja viitab piirkondade ja kohalike omavalitsuste suurimatele probleemidele, kaasaarvatud raskustes olevad linnapiirkonnad ja taandarenevad maapiirkonnad või kalandusest sõltuvad piirkonnad; teeb ettepaneku mainida artiklis 4 selgesõnaliselt ka “kriisis olevaid tööstuspiirkondi”, kuna siin võivad fondi poolt rahastatavad tegevused rahva ja eriti naiste jaoks äärmiselt raskel ajal aidata kaasa parema sotsiaalse ühtekuuluvuse saavutamisele;

2.11

tervitab viidet piirkondlikele ja kohalikele omavalitsustele head haldustava ja partnerlust puudutavates aspektides; on siiski arvamusel, et vastava liikmesriigi institutsioonilistest eripäradest lähtuvalt tuleb fondi poolt rahastatavate tegevuste planeerimisel arvestada piirkondlike ja kohalike omavalitsustega. Sest nagu komitee oma 36. täiskogu istungil 16. detsembril 2000. a vastuvõetud arvamuses “Uued Euroopa haldusstruktuurid: Euroopa kodanikualgatuse raamistik” tõdes, ei ole võimalik teatud küsimusi nagu töökohtade loomine või ühiskonda integreerumine ühel tasandil edukalt lahendada. See nõuab kõikide tasandite kaasamist vastavalt kodanikuläheduse ja proportsionaalsuse põhimõttele; on arvamusel, et mõningaid fondi raames läbiviidavatest tegevustest oleks mõttekas hallata piirkondlikul või kohalikul tasandil. See aitaks kaasa artiklis nimetatud eesmärkide saavutamisele;

2.12

tervitab viidet vajadusele kaasata erinevad sotsiaalpartnerid ja asjaomased valitsusvälised organisatsioonid sobival piirkondlikul tasandil fondi poolt rahastatavate tegevuste programmi koostamisse, rakendamisse ja järelevalvesse; märgib siiski, et määruse ettepanek ei ole piisavalt põhjalik, mistõttu komitee nõuab paranduste sisseviimist artikli 5 kõnealusesse lõikesse; soovitab konsulteerimiseks täpsustada nii kaasatavate liitude tüüpi (näiteks töötajate ja tööandjate liidud) kui konsultatsiooni tasandit ja ulatust; on mures, et kõnealuse artikli vähene konkreetsus võib muuta selle mitterakendatavaks; juhib tähelepanu komisjoni 19. detsembril 2003 avaldatud teatisele “Omavalitsusliitude dialoog Euroopa Liidu poliitika kujundamisel”, mille põhieesmärgiks oli anda ka territoriaalsetele osalejatele liitude kaudu võimalus avaldada oma arvamust ja aidata kaasa Euroopa poliitika ellurakendamisele;

2.13

tervitab soolist võrdõiguslikkust puudutavate valdkonnaüleste aspektide kaasamist määruse ettepaneku sätestavasse ossa. Liikmesriigid ja haldusasutused peavad tagama, et rakenduskavad sisaldavad kirjeldust selle kohta, kuidas toetatakse soolist võrdõiguslikkust programmi koostamise, rakendamise, järelevalve ja hindamise käigus; on arvamusel, et piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused võiksid anda oma panuse programmitöö perioodil 2000-2006 saadud kogemuste põhjal, mistõttu soovitab komitee viidata artiklis 6 neile omavalitsustele;

2.14

on seisukohal, et ESFi poolt rahastatavad tegevused peaksid aktiivselt kaasa aitama Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiivi 2002/73 rakendamisele, mis käsitleb meeste ja naiste võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamist seoses töö saamise, kutseõppe ja edutamise ning töötingimustega; tervitab seda, et sooline võrdõiguslikkus kuulub tulevase programmi PROGRESS tegevusvaldkondade hulka;

2.15

soovitab täpsustada määruse ettepaneku artiklis 6 kasutatud terminit “kirjeldus”, kuna peab otstarbekaks, et määrus ei sisalda vaid kirjeldust selle kohta, kuidas soolist võrdõiguslikkust toetatakse, vaid ka suuniseid selle mõistlikuks rakendamiseks; soovitab seetõttu kõnealuse sätte täpsemalt sõnastada;

2.16

on mures, kuna artiklis 7 puudub igasugune viide piirkondlikule ja kohalikule tasandile, võttes arvesse, et neil tasanditel on artiklis mainitud vajadus uuenduste järele kergemini määratletav. Vastava lähtesituatsiooni iseärasuste tundmine tuleb kasuks teadus- ja uuendustegevusele. Kohalikud omavalitsused puutuvad lähedusest tulenevalt kokku uuendustegevustega, võivad neid kõigi nende käsutuses olevate vahenditega toetada ja tagavad seeläbi tõhusate teadus- ja uuendustegevuste suurema arengu piirkondlikul ja riiklikul tasandil;

2.17

on mures, et “innovatiivsed meetmed” kustutati, kuigi need aitasid ellu viia väga väärtuslikke pilootprojekte, millel oli oluline mõju tööturgudele, tööhõivele ja kutseõppele; peab otstarbekaks säilitada uuendusinstument, mis ei haju fondi üldises tegevusvaldkonnas ja mis tagab tänu ühenduse toetusele ja impulssidele ühtse tegevuse ka tulevikus, mis omakorda võimaldab katsetada uusi lähenemisviise tööhõive, töötajate (mehed ja naised), sotsiaalse hõlvamise ja territoriaalse erinevuse valdkonnas;

2.18

annab positiivse hinnangu sellele, et määruse ettepaneku artikkel 8 sisaldab eraldi lõiget riikidevahelise koostöö kohta, mis on märk piirkondade rolli senisest suuremast tunnustamisest; soovitab erinevate territoriaalse koostöö instrumentide abil toetada linnade võrgustike loomist ja tugevdada kohalike ja/või piirkondlike omavalitsuste vahelist koostööd, millele juhtis komitee tähelepanu juba oma 55. täiskogu istungil 16. juunil 2004. a vastuvõetud arvamuses teatise “Kolmas aruanne majanduslikust ja sotsiaalsest ühtekuuluvusest” kohta;

2.19

väljendab muret seoses asjaoluga, et riikidevahelisele koostööle pühendatud artiklis 8 puudub igasugune viide piirkondlikule ja kohalikule tasandile, eriti kui võtta arvesse kogemused, mis saadi käimasoleval programmitöö perioodil ühenduse initsiatiivi INTERREG raames, mida haldasid piirkondades iseseisvad, riiklikest ametkondadest erinevad haldusasutused; soovitab täpsustada nimetatud artiklit, sealhulgas sekkumistingimusi, tegevuste rahastamist ja piirkondlike ja kohalike omavalitsuste erilist rolli;

2.20

tõdeb heameelega, et määruse ettepanekusse on lisatud säte, mille kohaselt toetab komisjon kogemuste vahetust, meetmeid teadlikkuse tõstmiseks, seminare, võrgustike loomist heade tavade leidmiseks ja levitamiseks ning vastastikuse teadmistevahetuse tõhustamist, et seeläbi suurendada ESFi panust ühenduse tööhõive ja sotsiaalse hõlvamise alaste eesmärkide saavutamisel; väljendab kahetsust, et määruse ettepanek ei sisalda täpsemat teavet tehnilise abi rahastamise ja selle koordineerimise kohta kõigi järgmisel programmitöö perioodil rakendatavate programmidega; nõuab seetõttu kõnealuse artikli täpsustamist;

2.21

tervitab aasta- ja lõpparuannete sisu täpsustava artikli lisamist; on arvamusel, et aruannetes tuleb välja tuua ka tööturu osapoolte, ühiskondliku heaolu nimel tegutsevate valitsusväliste ühenduste ja valitsusväliste organisatsioonide kaasamise ja ärakuulamise vorm;

2.22

väljendab muret seoses sellega, et kulutuste abikõlblikkust puudutava artikli mõningad lõiked on ebatäpsed. Kasutatakse terminit projekti “kaudsed kulud”, mis võivad vastavalt teatud faktoritele, mida ei selgitata, moodustada kuni 20 % otsestest kuludest; soovitab täpsustada antud sätte lõplikku versiooni tervikuna, kuna ebatäpsused sellistes küsimustes raskendavad haldamist ja viivad ebaefektiivsete kulutusteni, mis on vastuolus usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõttega, mida Euroopa Komisjon pidevalt meelde tuletab.

5.7.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 164/53

1.1

Valge raamat annab ülevaate komisjoni tegevusest aastani 2006. Tihedas koostöös piirkondlike ja kohalike omavalitsustega andis regioonide komitee omalt poolt märkimisväärse panuse valge raamatu koostamisele eelnenud laiapõhjalisse avalikku arutellu.

1.2

leiab, et valge raamat annab võimaluse jätkata arutelu raamatus käsitletavate strateegiate, ettepanekute ja kohustuste üle. Ametivõimud ja eelkõige piirkondlikud ja kohalikud omavalitsused ning sotsiaalpartnerid peaksid andma oma panuse järgmistes punktides:

1.3

tervitab valges raamatus järgmiseid aspekte:

1.4

rõhutab, et üldhuviteenused on osa väärtussüsteemist, mis toetab elu Euroopa Liidus ja liikmesriikides, keda iseloomustab majandusliku ja sotsiaalse progressi tugev vastastikune mõju, mille tulemusel tekib sotsiaalne turumajandus ning mis aitab kaasa kodanike võimalikult suurele kaasatusele Euroopa majanduslikus ja ühiskondlikus elus;

1.5

märgib, et üldhuviteenuste korraldamine aitab kaasa majanduslikule, sotsiaalsele ja territoriaalsele ühtekuuluvusele, lähimuspoliitikale, kogukonda kuulumise tundele, kodanike üldhuvidele ja jätkusuutlikule arengule mitte ainult meile endale, vaid ka järeltulevatele põlvedele;

1.6

avaldab heameelt selle üle, et komisjon võtab seisukoha üldhuviteenuste suhtes Euroopa tasandil. See ehitab silla praeguse olukorra, mis asutamislepingutel ja Euroopa Kohtu pretsedendiõigusel rajanedes asetab konkurentsipoliitika teistest ettepoole, ja uue olukorra vahel, mis tuleneb põhiseaduse lepingust;

1.7

väljendab rahulolu, et komisjon on järginud lähimuspõhimõtet oma seisukohas, et “üldhuviteenuste määratlemine, organiseerimine, rahastamine ja nende suhtes järelevalve rakendamine on esmajärgus vastavate riigivõimude ning piirkondlike ja kohalike omavalitsuste ülesanne”, lisaks sellele soovib komitee juhtida tähelepanu asjaolule, et siseriiklikel, piirkondlikel ja kohalikel ametiasutustel on võimalus töötada välja ja rakendada eeskirju, mis annavad kodanikele suurema valikuvabaduse, nii et nad otsustavad ise, kes vastavat teenust osutab.