62022CJ0087

EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

13. juuli 2023 ( *1 )

Eelotsusetaotlus – Kohtualluvus vanemliku vastutusega seotud asjades – Määrus (EÜ) nr 2201/2003 – Artiklid 10 ja 15 – Kohtualluvuse üleandmine kohtule, kus on asja arutamiseks paremad võimalused – Tingimused – Selle liikmesriigi kohus, kuhu laps on õigusvastaselt ära viidud – 1980. aasta Haagi konventsioon – Lapse parimad huvid

Kohtuasjas C‑87/22,

mille ese on ELTL artikli 267 alusel Landesgericht Korneuburgi (liidumaa kohus Korneuburgis, Austria) 4. jaanuari 2022. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 9. veebruaril 2022, menetluses

versus

AK,

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja president C. Lycourgos, Euroopa Kohtu president K. Lenaerts neljanda koja kohtuniku ülesannetes, kohtunikud L. S. Rossi (ettekandja), J.‑C. Bonichot ja O. Spineanu-Matei,

kohtujurist: P. Pikamäe,

kohtusekretär: osakonnajuhataja D. Dittert,

arvestades kirjalikku menetlust ja 12. jaanuari 2023. aasta kohtuistungil esitatut,

arvestades seisukohti, mille esitasid:

–	TT, esindajad: advokátky Z. Gáliková ja M. Hrabovská ning Rechtsanwälte P. Hajek ja P. Rosenich,

–	AK, esindajad: Rechtsanwälte S. Lenzhofer ja L. Stelzer Páleníková,

–	Slovaki valitsus, esindajad: S. Ondrášiková ja B. Ricziová,

–	Euroopa Komisjon, esindajad: H. Leupold ja W. Wils,

olles 23. märtsi 2023. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

Eelotsusetaotlus puudutab nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000 (ELT 2003, L 338, lk 1; ELT eriväljaanne 19/06, lk 243), artikli 15 tõlgendamist.

2	Taotlus on esitatud Austrias elava Slovakkia kodaniku TT ja Slovakkia kodaniku AK vahelises kohtuvaidluses nende koos AKga Slovakkias elava kahe ühise lapse hooldusõiguse üle.

Õiguslik raamistik

1980. aasta Haagi konventsioon

3	25. oktoobril 1980 Haagis sõlmitud rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni (edaspidi „1980. aasta Haagi konventsioon“) artiklis 6 on sätestatud: „Lepinguosaline riik määrab keskasutuse, et täita konventsiooniga sellistele asutustele pandud kohustusi.“

Konventsiooni artikli 8 esimeses lõigus ja kolmanda lõigu punktis f on sätestatud:

„Isik, asutus või muu organ, kes teatab, et laps on ära viidud või teda hoitakse kinni hooldusõigust rikkudes, võib taotleda lapse hariliku viibimiskoha järgselt keskasutuselt või muu lepinguosalise riigi keskasutuselt abi lapse tagastamise saavutamiseks.

[…]

Avaldusele võib lisada:

[…]

f)	keskasutuse, lapse hariliku viibimiskoha riigi muu pädeva asutuse või pädeva isiku tõendi või kirjaliku tunnistuse lapse hariliku viibimiskoha riigi asjaomase õiguse kohta;“.

Konventsiooni artiklis 16 on ette nähtud:

„Kui selle riigi kohus või haldusorgan, kuhu laps on viidud või kus teda kinni hoitakse, saab teate lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise kohta artikli 3 tähenduses, ei tohi ta teha sisulist otsust lapse hooldusõiguse kohta senikaua, kuni on otsustatud, et last ei tagastata konventsiooni alusel või juhul, kui konventsioonikohast avaldust pole esitatud mõistliku aja jooksul pärast teate kättesaamist.“

Määrus nr 2201/2003

Määruse nr 2201/2003 põhjendused 12, 13, 17 ja 33 on sõnastatud järgmiselt:

„(12)

Käesoleva määrusega kehtestatud kohtualluvuse alused vanemliku vastutuse küsimustes kujundatakse lapse huve silmas pidades, eeskätt läheduskriteeriumi põhjal. See tähendab, et jurisdiktsioon peaks esimeses järjekorras olema lapse alalise elukoha [mõiste „alaline elukoht“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „harilik viibimiskoht“] liikmesriigil, välja arvatud teatavatel lapse [viibimiskoha] vahetamise juhtudel või vastavalt kokkuleppele vanemliku vastutuse kandjate vahel.

(13)	Lapse huvides võimaldab käesolev määrus erandina ja teatavatel tingimustel pädeval kohtul anda asi edasi teise liikmesriigi kohtule, kui sellel kohtul on asja arutamiseks paremad võimalused. Sel juhul ei tohiks teisel kohtul lubada anda asja edasi kolmandale kohtule.

[…]

(17)

Lapse ebaseadusliku äraviimise või kinnipidamise [mõiste „kinnipidamine“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „kinnihoidmine“] korral tuleks viivitamatult saavutada lapse tagastamine ja sel eesmärgil kohaldatakse jätkuvalt […] 1980. aasta Haagi konventsiooni, mida täiendavad käesoleva määruse sätted, eriti artikkel 11. Kohtud liikmesriigis, kuhu laps on ebaseaduslikult ära viidud või kus teda ebaseaduslikult kinni peetakse, peaksid saama konkreetsetel nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel tema tagastamist vastustada. Sellise otsuse võiks asendada selle liikmesriigi kohtu hilisema otsusega, kus oli lapse [harilik viibimiskoht] enne tema ebaseaduslikku äraviimist või [kinnihoidmist]. Kui see otsus sisaldab lapse tagasitoomist, peaks tagasitoomine toimuma, ilma et liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni peetakse, oleks otsuse tunnustamiseks ja täitmisele pööramiseks vaja erimenetlust.

[…]

(33)	Käesolevas määruses tunnustatakse põhiõigusi ja peetakse kinni Euroopa Liidu põhiõiguste harta põhimõtetest. Eeskätt püütakse sellega tagada lapse põhiõiguste austamist, mis on sätestatud […] põhiõiguste harta artiklis 24;“.

Määruse artiklis 2 „Mõisted“ on ette nähtud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

mõiste „vanemlik vastutus“ tähendab kõiki lapse isiku või varaga seotud õigusi ja kohustusi, mis antakse füüsilisele või juriidilisele isikule kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal. See mõiste hõlmab eestkosteõigust [mõiste „eestkosteõigus“ asemel on edaspidi kasutatud täpsemat vastet „isikuhooldusõigus“] ja suhtlusõigust;

[…]

9)	mõiste „[isikuhooldusõigus]“ hõlmab lapse isiku eest hoolitsemisega seotud õigusi ja kohustusi, eeskätt õigust määrata lapse [viibimiskoht];

[…]

11)

mõiste „ebaseaduslik äraviimine või [kinnihoidmine]“ tähendab lapse äraviimist või [kinnihoidmist] juhul, kui:

a)	sellega rikutakse kohtuotsusega, seaduse alusel või õigusliku toimega kokkuleppe põhjal saadud [isikuhooldusõigust] liikmesriigi seaduse alusel, kus laps [harilikult viibis] vahetult enne äraviimist või [kinnihoidmist]; ja

seda [isikuhooldusõigust] teostati tegelikult äraviimise või [kinnihoidmise] ajal üksi või ühiselt või seda oleks teostatud, kui äraviimist või [kinnihoidmist] ei oleks toimunud. [Isikuhooldusõigust] loetakse ühiselt teostatavaks, kui vastavalt kohtuotsusele või seaduse alusel ei saa üks vanemliku vastutuse kandja ilma teise vanemliku vastutuse kandja nõusolekuta otsustada lapse [viibimiskohta].“

8	Määruse nr 2201/2003 II peatüki „Kohtualluvus“ 2. jagu „Vanemlik vastutus“ sisaldab artikleid 8–15.

9	Määruse artiklis 8 „Üldine kohtualluvus“ on ette nähtud: „1. Liikmesriigi kohtutel on vanemliku vastutuse asjus pädevus lapse suhtes, kelle [harilik viibimiskoht] on hagi esitamise ajal selles liikmesriigis. 2. Lõiget 1 kohaldatakse, kui artiklitest 9, 10 ja 12 ei tulene teisiti.“

Sama määruse artiklis 10 „Kohtualluvus lapseröövi korral“ on sätestatud:

„Lapse ebaseadusliku äraviimise või [kinnihoidmise] korral säilitavad selle liikmesriigi kohtud, kus oli lapse [harilik viibimiskoht] vahetult enne äraviimist või [kinnihoidmist], oma pädevuse, kuni laps on saanud [hariliku viibimiskoha] teises liikmesriigis ja

a)	iga isik, institutsioon või muu organ, kellel on [isikuhooldusõigus], on nõustunud äraviimise või [kinnihoidmisega]; või

laps on [viibinud] kõnealuses teises liikmesriigis vähemalt ühe aasta pärast seda, kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on [isikuhooldusõigus], on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha ning laps on oma uues keskkonnas kohanenud ja vähemalt üks järgmistest tingimustest on täidetud:

i)	ühe aasta jooksul pärast seda, kui [isikuhooldusõiguse] kasutaja on saanud või peaks olema saanud teada lapse asukoha, ei ole esitatud tagasitoomise taotlust pädevatele asutustele liikmesriigis, kuhu laps on ära viidud või kus teda kinni [hoitakse];

ii)	[isikuhooldusõiguse] kasutaja esitatud tagasitoomistaotlus on tühistatud ja alapunktis i sätestatud ajavahemiku jooksul ei ole esitatud uut taotlust;

iii)	läbivaatamisel olev kohtuasi liikmesriigis, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või [kinnihoidmist harilikult viibis], on lõpetatud vastavalt artikli 11 lõikele 7;

iv)	selle liikmesriigi kohtutes, kus laps [harilikult viibis] vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või [kinnihoidmist], on tehtud [isikuhooldusõigust] käsitlev kohtuotsus, mis ei hõlma lapse tagasitoomist.“

Määruse nr 2201/2003 artikli 11 „Lapse tagasitoomine“ lõigetes 1–3 on sätestatud:

„1. Kui isik, institutsioon või muu organ, kellel on [isikuhooldusõigus], taotleb liikmesriigi pädevatelt asutustelt kohtuotsuse tegemist [1980. aasta Haagi konventsiooni] alusel, et saavutada lapse tagasitoomist, kes on ebaseaduslikult ära viidud või kinni [hoitud] liikmesriigis, mis ei ole see liikmesriik, kus laps vahetult enne ebaseaduslikku äraviimist või [kinnihoidmist harilikult viibis], kohaldatakse lõikeid 2–8.

2. 1980. aasta Haagi konventsiooni artiklite 12 ja 13 kohaldamisel tagatakse, et lapsele antakse menetluse käigus võimalus saada ära kuulatud, kui see ei osutu lapse vanust või küpsusastet arvestades sobimatuks.

3. Kohus, kellele on esitatud lõikes 1 nimetatud lapse tagasitoomise taotlus, tegutseb taotluse menetlemisel kiiresti, kasutades kõige kiiremat siseriiklikus õiguses sätestatud korda.

Ilma et see piiraks esimese lõigu kohaldamist, teeb kohus otsuse hiljemalt kuus nädalat pärast taotluse esitamist, kui see ei ole erandlike asjaolude tõttu võimatu.“

12	Määruse artikkel 12 „Lepinguline kohtualluvus“ annab teatud tingimustel kohtualluvuse kõigis vanemlikku vastutust käsitlevates küsimustes selle liikmesriigi kohtule, kes kasutab oma pädevust lahutuse, lahuselu või abielu kehtetuks tunnistamise taotluse suhtes.

Määruse artiklis 15 „Kohtuasja üleviimine kohtusse, kus on asja arutamiseks paremad võimalused“ on ette nähtud:

„1. Erandina võivad selle liikmesriigi kohtud, kelle kohtualluvuses on asja sisuline arutamine, kui nad leiavad, et teise liikmesriigi kohtus, millega lapsel on eriline side, oleks asja või selle konkreetse osa arutamiseks paremad võimalused ja kui see on lapse parimates huvides:

a)	peatada kõnealuse menetluse või selle osa ja kutsuda osapooli esitama taotlust kõnealuse teise liikmesriigi kohtule vastavalt lõikele 4; või

b)	taotleda, et teise liikmesriigi kohus saaks pädevuse vastavalt lõikele 5.

2. Lõiget 1 kohaldatakse:

a)	ühe osapoole taotluse alusel või

b)	kohtu omal algatusel või

c)	teise liikmesriigi kohtu taotluse põhjal, millega lapsel on eriline side vastavalt lõikele 3.

Kohtu omal algatusel või teise liikmesriigi kohtu taotluse põhjal toimunud üleviimisega peab nõustuma vähemalt üks osapool.

3. Lapsel loetakse olevat lõikes 1 nimetatud eriline side liikmesriigiga, kui see liikmesriik:

a)	on saanud lapse [harilikuks viibimiskohaks] pärast lõikes 1 nimetatud kohtusse pöördumist või

b)	on lapse varasem [harilik viibimiskoht] või

c)	on andnud lapsele kodakondsuse või

d)	on vanemliku vastutuse kandja [harilik viibimiskoht] või

e)	on koht, kus asub lapse vara, kui kohtuasi käsitleb lapse kaitseks võetavaid meetmeid, mis on seotud tema vara haldamise, säilitamise või käsutamisega.

4. Asja sisuliseks arutamiseks pädev liikmesriigi kohus kehtestab tähtaja, mille jooksul tuleb vastavalt lõikele 1 pöörduda kõnealuse teise liikmesriigi kohtutesse.

Kui selleks ajaks ei ole kohtutesse pöördutud, jätkab kohus, kuhu pöörduti, pädevuse teostamist vastavalt artiklitele 8–14.

5. Juhul, kui see on kohtuasja konkreetsete asjaolude tõttu lapse parimates huvides, võivad kõnealuse teise liikmesriigi kohtud võtta pädevuse kuue nädala jooksul pärast nende poole pöördumist vastavalt lõike 1 punktile a või b. Sel juhul loobub kohus, kuhu esimesena pöörduti, pädevusest. Muul juhul jätkab kohus, kuhu esimesena pöörduti, pädevuse teostamist vastavalt artiklitele 8–14.

6. Käesoleva artikli eesmärgil teevad kohtud koostööd kas otseselt või siis vastavalt artiklile 53 määratud keskasutuste kaudu.“

Määruse artiklis 20 „Ajutised meetmed, sealhulgas kaitsemeetmed“ on sätestatud:

„1. Edasilükkamatutel juhtudel ei takista käesoleva määruse sätted liikmesriigi kohtuid võtmast selles riigis viibivate isikute ja seal asuva vara suhtes selliseid ajutisi meetmeid, sealhulgas kaitsemeetmed, mis on ette nähtud selle liikmesriigi õigusaktidega, isegi kui käesoleva määruse alusel on [teise liikmesriigi kohtul kohtualluvus asja sisuliseks arutamiseks]. [täpsustatud sõnastus]

2. Lõikes 1 osutatud meetmeid ei kohaldata enam, kui liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on vastavalt käesolevale määrusele asja sisuline arutamine, on võtnud meetmed, mida ta sobivaks peab.“

15	Sama määruse artiklis 60 on sätestatud: „Liikmesriikide vahelistes suhetes on käesolev määrus ülimuslik järgmiste konventsioonide suhtes, niivõrd kui need käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi: […] e) […] 1980. aasta Haagi konventsioon.“

Põhikohtuasi ja eelotsuse küsimused

16	Põhikohtuasja hageja TT ja põhikohtuasja kostja AK, kes on mõlemad Slovakkia kodanikud, on 2012. aastal Slovakkias väljaspool abielu sündinud V ja M‑i vanemad. Slovakkia õiguse kohaselt on laste hooldusõigus ühine.

Perekond asus 2014. aastal elama Austriasse, kus lapsed käisid lastesõimes ja seejärel koolis. 2017. aastal jätkasid lapsed küll Austrias elamist, kuid käisid koolis Slovakkias, minnes iga päev oma Austrias asuvast elukohast oma uude kooli ja tagasi. Mõlema vanema ning vanavanematega suhtlevad lapsed slovaki keeles ning oskavad saksa keeles vaid üksikuid sõnu.

18	TT ja AK läksid 2020. aasta alguses lahku. 2020. aasta juulis viis AK ilma TT nõusolekuta lapsed elama enda juurde Slovakkiasse.

19	TT esitas vastavalt 1980. aasta Haagi konventsioonile selle konventsiooni artikli 8 esimese lõigu ja kolmanda lõigu punkti f alusel taotluse laste tagastamiseks, mida asus läbi vaatama Okresný súd Bratislava I (Bratislava I piirkondlik kohus, Slovakkia).

Samal ajal esitas TT Bezirksgericht Bruck an der Leithale (Bruck an der Leitha esimese astme kohus, Austria) taotluse peamiselt selleks, et saada mõlema lapse ainuhooldusõigus. Ta väitis eelkõige, et kuna AK viis lapsed õigusvastaselt Austriast Slovakkiasse, kahjustas ta nende heaolu ja takistas lastel oma isaga suhelda.

21	AK vaidles sellele taotlusele vastu, leides, et asja arutaval kohtul puudub rahvusvaheline pädevus, sest laste harilik viibimiskoht oli kogu aeg olnud Slovakkias ning perekonna elamiskohas Austrias ei olnud lapsed sotsiaalselt integreerunud.

22	See kohus jättis 4. jaanuari 2021. aasta otsusega TT taotluse rahuldamata ja nõustus AK esitatud väitega rahvusvahelise pädevuse puudumise kohta.

TT esitas apellatsioonkaebuse Landesgericht Korneuburgile (liidumaa kohus Korneuburgis, Austria), kes muutis 23. veebruari 2021. aasta otsusega esimese astme kohtu otsust ning lükkas tagasi ema esitatud väite rahvusvahelise pädevuse puudumise kohta. Erakorralise kassatsioonkaebuse alusel jättis Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) 23. juuni 2021. aasta kohtumäärusega selle otsuse muutmata.

AK palus 23. septembril 2021 Bezirksgericht Bruck an der Leithal (Bruck an der Leitha esimese astme kohus) taotleda, et mõni Slovaki Vabariigi kohus tunnistaks ennast laste isikuhooldusõiguse küsimuses pädevaks kooskõlas määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 punktiga b, lõike 2 punktiga a ja lõikega 5. Seejuures väitis AK esiteks, et lisaks Okresný súd Bratislava I‑s (Bratislava I piirkondlik kohus) 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel algatatud lapse tagastamise menetlusele on mitu kummagi vanema algatatud menetlust pooleli Okresný súd Bratislava V‑s (Bratislava V piirkondlik kohus, Slovakkia), ning teiseks on Slovakkia kohtutel paremad võimalused vanemliku vastutuse küsimuse lahendamiseks mõlema lapse puhul, võttes arvesse suurt hulka selliselt kogutud tõendeid.

TT vaidles sellele taotlusele vastu, väites peamiselt, et määruse nr 2201/2003 artiklis 15 ette nähtud kohtualluvust ei saa üle anda, kui teise liikmesriigi kohtutele, kellel palutakse asi võtta enda kohtualluvusse, on 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel esitatud lapse tagastamise taotlus, millele on viidatud selle määruse artiklis 11.

Bezirksgericht Bruck an der Leitha (Bruck an der Leitha esimese astme kohus) rahuldas AK taotluse. See kohus leidis, et Okresný súd Bratislava V‑l (Bratislava V piirkondlik kohus), kes oli juba teinud mitu TT ja laste vahelist suhtlusõigust puudutavat otsust, on parimad võimalused vanemlikku vastutust ja suhtlusõigust käsitlevate küsimuste arutamiseks seoses mõlema lapsega, kuna viimased elavad alates 2020. aasta juulist koos oma emaga Slovakkias ning ei ole Austrias sotsiaalselt integreerunud. Lisaks sellele muudaks menetluse toimumise Austria kohtus keerukamaks vajadus kaasata vandetõlk kõigi Austria laste- ja noortekaitseorganite menetluses toimuvate vestluste ja kontrollitoimingute juurde ning näha selline tõlk ette määratavatele lapsepsühholoogia ekspertidele.

27	TT esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Landesgericht Korneuburgile (liidumaa kohus Korneuburgis).

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib esiteks, et Euroopa Kohus ei ole veel lahendanud küsimust, mis puudutab määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 ja artikli 10 omavahelist suhet. Sellega seoses küsib ta, kas liikmesriigi kohus, kellel on pädevus teha sisuline otsus lapse isikuhooldusõiguse küsimuses, võib selle pädevuse määruse artikli 15 lõike 1 punkti b alusel üle anda selle liikmesriigi kohtule, mis on lapse õigusvastase äraviimise järel vahepeal muutunud tema harilikuks viibimiskohaks. Teiseks, juhul kui Euroopa Kohus vastab sellele küsimusele jaatavalt, palub eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitada, kas määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 1 loetletud tingimused on ammendavad või võib arvesse võtta muid asjaolusid, pidades silmas õigusvastase äraviimise eripära.

Neil asjaoludel otsustas Landesgericht Korneuburg (liidumaa kohus Korneuburgis) menetluse peatada ja taotleda Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes küsimustes:

„1.

Kas [määruse nr 2201/2003] artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et asja sisuliseks arutamiseks pädev liikmesrii[gi kohus] võib ka taotleda, et lapsega erilist sidet omava teise liikmesriigi kohus, kellel on tema arvates asja või selle konkreetse osa arutamiseks paremad võimalused, võtaks asja enda alluvusse, isegi kui teine liikmesriik on liikmesriik, mis on lapse õigusvastase äraviimise järel muutunud lapse harilikuks viibimiskohaks?

Kas [määruse nr 2201/2003] artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et seal on kohtualluvuse üleandmise kriteeriumid sätestatud ammendavalt ning [1980. aasta Haagi konventsiooni] artikli 8 [esimese lõigu ja kolmanda lõigu] punkti f alusel algatatud menetlust silmas pidades ei ole muude kriteeriumidega arvestamine nõutav?“

Eelotsuse küsimuste analüüs

Esimene küsimus

Esimese küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 2201/2003 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kellel on selle määruse artikli 10 alusel pädevus vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks, võib taotleda vastavalt määruse artikli 15 lõike 1 punktile b kohtuasja üleandmist selle liikmesriigi kohtule, kuhu üks vanematest on lapse õigusvastaselt ära viinud.

Kõigepealt tuleb märkida, et see küsimus põhineb kahel eeldusel: esiteks, kuna AK viis lapsed Austriast Slovakkiasse ära TT nõusolekuta, kujutab see endast „õigusvastast äraviimist“ määruse nr 2201/2003 artikli 2 punkti 11 alapunkti a tähenduses, ja teiseks on eelotsusetaotluse esitanud kohtul kui selle liikmesriigi kohtul, mille territooriumil oli laste harilik viibimiskoht vahetult enne nende õigusvastast äraviimist, määruse artikli 10 kohaselt pädevus nende laste suhtes vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks.

32	Seda arvestades väärib meeldetuletamist, et määruse nr 2201/2003 II peatüki 2. jaos on ette nähtud kohtualluvuse reeglid vanemliku vastutuse valdkonnas, täpsemalt seoses isikuhooldusõigusega.

Nagu nähtub määruse põhjendusest 12, töötati kohtualluvuse reeglid välja lapse parimaid huve silmas pidades ja seetõttu eelistavad need läheduskriteeriumi. Määruse artikli 8 lõikes 1 on seda eesmärki väljendatud seeläbi, et on kehtestatud üldise kohtualluvuse reegel, mille kohaselt on pädevus selle liikmesriigi kohtutel, kus on lapse harilik viibimiskoht kohtusse pöördumise ajal. Geograafilise läheduse tõttu on nendel kohtutel üldjuhul nimelt parimad võimalused selle hindamiseks, milliseid meetmeid lapse huvides võtta (vt selle kohta 27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus CM (mujale kolinud lapse külastusõigus), C‑372/22, EU:C:2023:364, punktid 21 ja 22 ning seal viidatud kohtupraktika).

34	Vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõikele 2 kohaldatakse artikli 8 lõikes 1 sätestatud kohtualluvuse reeglit siiski juhul, kui muu hulgas määruse artiklist 10 ei tulene teisiti.

35	Artikli 10 kohaselt on vanemliku vastutuse valdkonnas pädevus üldjuhul selle liikmesriigi kohtutel, kus oli lapse harilik viibimiskoht vahetult enne tema õigusvastast äraviimist või kinnihoidmist.

Selle sättega rakendatakse ühte määruse nr 2201/2003 eesmärkidest, milleks on hoida ära laste õigusvastast äraviimist ühest liikmesriigist teise ja õigusvastast kinnihoidmist (vt selle kohta 23. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Detiček, C‑403/09 PPU, EU:C:2009:810, punkt 49). Selle eesmärk on niiviisi neutraliseerida tagajärg, mille määruse artikli 8 lõikes 1 sätestatud üldise kohtualluvuse reegli kohaldamine tooks kaasa asjaomase lapse õigusvastase äraviimise korral, st kohtualluvuse üleandmine liikmesriigile, mis on lapse õigusvastase äraviimise või kinnihoidmise järel muutunud tema uueks harilikuks viibimiskohaks. Kuna selline kohtualluvuse üleandmine võib anda õigusvastase teo toimepanijale menetlusliku eelise, on määruse artiklis 10 ette nähtud, et vahetult enne õigusvastast äraviimist või kinnihoidmist lapse harilikuks viibimiskohaks olnud liikmesriigi kohtutele jääb pädevus asja sisuliseks arutamiseks (vt selle kohta 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Povse, C‑211/10 PPU, EU:C:2010:400, punktid 41 ja 44, ning 24. märtsi 2021. aasta kohtuotsus MCP, C‑603/20 PPU, EU:C:2021:231, punkt 45).

Määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 punktis b on omakorda ette nähtud, et liikmesriigi kohtul, kellel on pädevus vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks, on võimalus erandkorras taotleda asja või selle konkreetse osa üleandmist sellise teise liikmesriigi kohtule, millega lapsel on eriline side, kui viimati nimetatud kohtul on asja arutamiseks paremad võimalused ja kui see on lapse parimates huvides.

Esimesele eelotsuse küsimusele vastamiseks tuleb seega kindlaks teha, kas määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 punktiga b erandkorras tunnustatud võimalust taotleda üleandmist võib kasutada, kui liikmesriigi kohtul on määruse artikli 10 alusel pädevus vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks ja asi antaks üle selle liikmesriigi kohtule, kuhu üks vanematest on lapse õigusvastaselt ära viinud.

Sellega seoses väärib meeldetuletamist, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liidu õigusenormi tõlgendamisel arvestada nii selle sõnastust kui ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (vt selle kohta 1. oktoobri 2014. aasta kohtuotsus E., C‑436/13, EU:C:2014:2246, punkt 37 ja seal viidatud kohtupraktika).

Mis puudutab esimesena määruse nr 2201/2003 artikli 15 sõnastust ja konteksti, siis tuleb esiteks märkida, et see artikkel täiendab määruse artiklites 8–14 sätestatud kohtualluvuse reegleid koostöömehhanismiga, mis võimaldab liikmesriigi kohtul, kellel on nendest reeglitest mõne kohaselt pädevus asja arutada, anda asja erandkorras üle teise liikmesriigi kohtule (vt selle kohta 19. novembri 2015. aasta kohtuotsus P, C‑455/15 PPU, EU:C:2015:763, punkt 44).

Teiseks on määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõigetes 2–6 täpsustatud sellise üleandmise korda. Lõike 5 kohaselt jätkab liikmesriigi kohus, kelle pädevuses on asja sisuline arutamine, oma pädevuse teostamist vastavalt selle määruse artiklitele 8–14, kui teise liikmesriigi kohtud ei ole ennast pädevaks tunnistanud kuue nädala jooksul alates kuupäevast, mil kohtusse pöörduti.

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 59 sisuliselt märkis, nägi Euroopa Liidu seadusandja seda tehes ise ette, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 punktiga b kehtestatud võimalust taotleda asja üleandmist võib kasutada liikmesriigi kohus, kelle pädevus põhineb selle määruse artiklil 10 (vt analoogia alusel 27. aprilli 2023. aasta kohtuotsus CM (mujale kolinud lapse külastusõigus), C‑372/22, EU:C:2023:364, punkt 38).

Kolmandaks ei nähtu ka määruse nr 2201/2003 artikli 15 sõnastusest ega kontekstist, et liikmesriigi kohus, kellel on määruse artikli 10 alusel pädevus vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks peaks loobuma võimalusest taotleda määruse artikli 15 lõike 1 punktis b ette nähtud üleandmist, kui asi palutakse sel juhul enda alluvusse võtta selle liikmesriigi kohtul, kuhu üks vanematest on lapse õigusvastaselt ära viinud.

Vastupidi, tuleb rõhutada, et kui kohtul on vanemlikku vastutust puudutava asja sisulise arutamise pädevus tulenevalt määruse nr 2201/2003 artiklist 10, on teise liikmesriigi kohus, mille puhul võidakse leida, et tal on selle asja arutamiseks määruse artikli 15 tähenduses paremad võimalused, üldjuhul selle liikmesriigi kohus, kuhu laps on õigusvastaselt ära viidud. Järelikult, kui välistada, et artikkel 15 on kohaldatav sellisele olukorrale, nagu on kirjeldatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis, jätaks see suurest osast tõhususest ilma õiguse, mis kohtul, kellel on määruse artikli 10 alusel pädevus asja sisuliseks arutamiseks, on sama määruse artikli 15 lõike 1 punkti b alusel ja mille kohaselt võib viimane taotleda kohtuasja üleandmist teise liikmesriigi kohtule, kellel on asja arutamiseks paremad võimalused.

Mis puudutab teisena määruse nr 2201/2003 eesmärke, siis on oluline meelde tuletada, et sellega kehtestatud kohtualluvuse reeglite väljatöötamisel peeti silmas lapse parimaid huve, mis on esmatähtis kaalutlus (vt selle kohta 12. novembri 2014. aasta kohtuotsus L, C‑656/13, EU:C:2014:2364, punkt 48, ning 1. augusti 2022. aasta kohtuotsus MPA (harilik viibimiskoht – kolmas riik), C‑501/20, EU:C:2022:619, punkt 71 ja seal viidatud kohtupraktika). Lisaks, nagu on rõhutatud määruse põhjenduses 33, tunnustab see määrus põhiõigusi ja peab kinni põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtetest, pöörates erilist tähelepanu harta artiklis 24 sätestatud lapse põhiõiguste austamisele.

Peale selle nähtub Euroopa Kohtu praktikast, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 1 ette nähtud nõue, mille kohaselt peab kohtuasja üleandmine teise liikmesriigi kohtule olema lapse parimates huvides, väljendab juhtpõhimõtet, millest liidu seadusandja määruse koostamisel juhindus ja mis peab struktureerima määruse rakendamist selle kohaldamisalasse kuuluvates vanemliku vastutuse asjades (vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D., C‑428/15, EU:C:2016:819, punktid 43 ja 63).

47	See nõue tähendab tingimata, et arvesse tuleb võtta põhiõiguste harta artikli 24 lõikega 3 tunnustatud lapse põhiõigust säilitada regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga (vt selle kohta 23. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Detiček, C‑403/09 PPU, EU:C:2009:810, punkt 56).

Vastab tõele, et lapse õigusvastane äraviimine ühe vanema ühepoolse otsuse tagajärjel võtab enamasti lapselt võimaluse säilitada teise vanemaga regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt (vt selle kohta 1. juuli 2010. aasta kohtuotsus Povse, C‑211/10 PPU, EU:C:2010:400, punkt 64 ja seal viidatud kohtupraktika).

See asjaolu ei tähenda siiski, et kohtul, kellel on pädevus määruse nr 2201/2003 artikli 10 alusel, ei võiks õnnestuda lapse parimaid huve silmas pidades ümber lükata tugevat eeldust, mille kohaselt tuleb säilitada tema enda pädevus, mis tuleneb sellest määrusest (vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D., C‑428/15, EU:C:2016:819, punkt 49), ja ta peaks süstemaatiliselt loobuma kasutamast võimalust taotleda määruse artikli 15 lõike 1 punktis b ette nähtud üleandmist, kui ta kavatseb asja üle anda selle liikmesriigi kohtule, kuhu üks vanematest on lapse õigusvastaselt ära viinud.

See tähendab seevastu, et kohus, kellel on määruse nr 2201/2003 artikli 10 alusel pädevus asja sisuliseks arutamiseks, peab kindlaks tegema, et kohtuasja konkreetseid asjaolusid arvestades ei esine ohtu, et kavandataval asja üleandmisel on negatiivne mõju lapse lähedus-, perekondlikele ja sotsiaalsetele suhetele või lapse sisulisele olukorrale (vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D., C‑428/15, EU:C:2016:819, punktid 58 ja 59), ning lapse parimates huvides tasakaalustatult ja mõistlikult kaaluma kõiki asjasse puutuvaid huve, tuginedes lapse isiku ja tema sotsiaalse keskkonnaga seotud objektiivsetele kaalutlustele (vt selle kohta 23. detsembri 2009. aasta kohtuotsus Detiček, C‑403/09 PPU, EU:C:2009:810, punkt 60). Seega, kui see kohus jõuab järeldusele, et kohtuasja üleandmine teise liikmesriigi kohtule on vastuolus lapse parimate huvidega, peab niisugune üleandmine olema välistatud.

Järelikult ei ole see määruse nr 2201/2003 eesmärkidega vastuolus, kui kohus, kellel on määruse artikli 10 alusel pädevus vanemliku vastutuse valdkonnas, võib erandkorras ja pärast seda, kui ta on nõuetekohaselt tasakaalustatult ja mõistlikult arvesse võtnud lapse parimaid huve, taotleda tema menetluses oleva kohtuasja üleandmist selle liikmesriigi kohtule, kuhu üks vanematest on lapse õigusvastaselt ära viinud.

Kolmandana ja ühtlasi viimasena tuleb märkida, et siinkohal ei ole tähtsust asjaolul, et kohus, kellele asi kavatsetakse üle anda, on määruse nr 2201/2003 artikli 20 alusel võtnud kiireloomulisi ajutisi meetmeid seoses lapse isa suhtlusõigusega, nagu väitsid põhikohtuasja pooled Euroopa Kohtu kohtuistungil Okresný súd Bratislava V (Bratislava V piirkondlik kohus) tehtud otsuste kohta.

Nimelt väärib meeldetuletamist, et artiklit 20 ei saa pidada sätteks, mis annab pädevuse vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks (vt selle kohta 15. juuli 2010. aasta kohtuotsus Purrucker, C‑256/09, EU:C:2010:437, punktid 61 ja 62, ning 9. novembri 2010. aasta kohtuotsus Purrucker, C‑296/10, EU:C:2010:665, punktid 69 ja 70).

Järelikult, isegi kui eeldada, et Okresný súd Bratislava V (Bratislava V piirkondlik kohus) otsused tehti määruse nr 2201/2003 artikli 20 alusel, on see olukord siiski erinev olukorrast, mille kohta tehti 4. oktoobri 2018. aasta kohtuotsus IQ (C‑478/17, EU:C:2018:812). Nimelt oli selle kohtuotsuse aluseks olnud kohtuasjas mõlema liikmesriigi kohtutel, kelle poole oli pöördutud, pädevus vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks ühelt poolt määruse nr 2201/2003 artikli 8 lõike 1 ja teiselt poolt artikli 12 alusel, mistõttu välistas Euroopa Kohus võimaluse nende kohtute vahel kasutada määruse artikliga 15 kehtestatud võimalust üleandmise taotlemiseks.

Eespool toodut silmas pidades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 2201/2003 artiklit 15 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi kohus, kellel on selle määruse artikli 10 alusel pädevus vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks, võib erandjuhul taotleda vastavalt määruse artikli 15 lõike 1 punktile b kohtuasja üleandmist selle liikmesriigi kohtule, kuhu üks vanematest on lapse õigusvastaselt ära viinud.

Teine küsimus

Teise küsimusega palub eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt selgitada, kas määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ainsad tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et liikmesriigi kohtul, kellel on pädevus vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks, oleks võimalik taotleda kohtuasja üleandmist teise liikmesriigi kohtule, on sõnaselgelt kehtestatud selle sättega või peab see kohus arvesse võtma ka muid asjaolusid, nagu lapse tagastamise menetlus, mis on algatatud 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 8 esimese lõigu ja kolmanda lõigu punkti f alusel ning milles ei ole veel lõplikku otsust tehtud.

Nagu nähtub määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 sõnastusest, võib liikmesriigi kohus taotleda, et teise liikmesriigi kohus teostaks oma pädevust üksnes juhul, kui on täidetud kolm kumulatiivset tingimust, mis on selles sättes ammendavalt loetletud, nimelt kui lapse ja teise liikmesriigi vahel on „eriline side“, asja sisuliseks arutamiseks pädev kohus leiab, et teise liikmesriigi kohtus on asja arutamiseks „paremad võimalused“, ja asja üleandmine on lapse parimates huvides, ilma et tekiks oht, et lapse olukorda võidakse kahjustada (vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D., C‑428/15, EU:C:2016:819, punktid 50, 56 ja 58, ning 10. juuli 2019. aasta kohtumäärus EP (vanemlik vastutus ja kohus, kus on asja arutamiseks paremad võimalused), C‑530/18, EU:C:2019:583, punkt 31).

Mis puudutab 1980. aasta Haagi konventsiooni sätetel põhineva tagastamise taotluse võimalikku arvessevõtmist selles kontekstis, siis tuleb märkida, et kuigi need sätted ei prevaleeri määruse nr 2201/2003 artikli 60 kohaselt liikmesriikidevahelistes suhetes määrusega reguleeritud valdkondades selle määruse normide üle, esineb nende sätete ja normide vahel tihe seos, mistõttu võivad konventsiooni sätted mõjutada määruses sisalduvate normide tähendust, reguleerimisala ja tõhusust (vt selle kohta 14. oktoobri 2014. aasta arvamus 1/13 (kolmandate riikide ühinemine Haagi konventsiooniga), EU:C:2014:2303, punktid 85 ja 87, ning 16. veebruari 2023. aasta kohtuotsus Rzecznik Praw Dziecka jt (tagasitoomisotsuse peatamine), C‑638/22 PPU, EU:C:2023:103, punkt 63).

Eespool toodust tuleneb, et 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel esitatud tagastamise taotlus, mille kohta ei ole tehtud lõplikku otsust liikmesriigis, kuhu üks vanematest on lapse õigusvastaselt ära viinud, ei saa see iseenesest takistada määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 punktis b ette nähtud üleandmise taotlemise õiguse kasutamist. Pädev kohus peab seda asjaolu siiski arvesse võtma, et teha kindlaks, kas selle sätte kohaselt nõutavad kolm tingimust asja teise liikmesriigi kohtule üleandmiseks on täidetud.

60	Mis puudutab selle asjaolu konkreetset arvessevõtmist nende kolme tingimuse hindamisel kohtu poolt, kellel on pädevus asja sisuliseks arutamiseks, siis tuleb esitada järgmised täpsustused.

Esimesena on tingimuse kohta, et lapsel peab olema „eriline side“ liikmesriigiga, mille kohtule kavatsetakse asi üle anda, oluline meenutada, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 3 punktides a–e on ammendavalt ette nähtud viis alternatiivset kriteeriumi, mis võimaldavad asuda seisukohale, et see tingimus on täidetud (vt selle kohta 10. juuli 2019. aasta kohtumäärus EP (vanemlik vastutus ja kohus, kus on asja arutamiseks paremad võimalused), C‑530/18, EU:C:2019:583, punktid 27 ja 28 ning seal viidatud kohtupraktika). Nende kriteeriumide hulgas on aga selle sätte punktis c sätestatud kriteerium, mille kohaselt on laps selle liikmesriigi kodanik.

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtu käsutuses oleva toimiku materjalidest, et põhikohtuasjas kõne all olevad lapsed on Slovakkia kodanikud, mistõttu tuleb vastavalt määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 3 punktile c asuda seisukohale, et neil on Slovakkiaga määruse artikli 15 lõike 1 tähenduses eriline side, sõltumata sellest, et nende isa on 1980. aasta Haagi konventsiooni alusel algatanud laste tagastamise menetluse.

Teisena väärib tingimuse kohta, et kohtul, kellele kavatsetakse asi üle anda, peavad olema „paremad võimalused“ asja arutamiseks, esiteks meeldetuletamist, et kohus, kes kavatseb asja üle anda, peab kindlaks tegema, kas kohtuasja teise kohtusse üleandmine võib kaasa tuua last puudutava otsuse tegemiseks tegeliku ja konkreetse lisaväärtuse võrreldes olukorraga, kus asi jääb tema enda menetlusse. Sellega seoses võib ta muude asjaolude hulgas arvesse võtta teise liikmesriigi menetlusnorme, nagu asja läbivaatamiseks vajalike tõendite kogumisele kohaldatavad normid. Pädev kohus ei tohiks aga võtta sellise hinnangu andmisel arvesse teise liikmesriigi materiaalõigust, mida kohaldab viimati nimetatud liikmesriigi kohus juhul, kui asi antakse talle üle. Selline arvessevõtmine oleks nimelt vastuolus määruse nr 2201/2003 aluseks olevate liikmesriikidevahelise vastastikuse usalduse põhimõtte ning kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõttega (vt selle kohta 27. oktoobri 2016. aasta kohtuotsus D., C‑428/15, EU:C:2016:819, punktid 57 ja 61).

Teiseks, kui määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 punktis b ette nähtud üleandmine võib ilmselgelt võtta lapse tagastamist taotlevalt vanemalt võimaluse esitada oma argumendid tõhusalt kohtus, kellele asi kavatsetakse üle anda, takistab see oht järeldust, et sellel kohtul on „paremad võimalused“ asja arutamiseks selle sätte tähenduses.

65	Käesoleval juhul tuleb märkida, et miski Euroopa Kohtu toimikus ei näi viitavat sellele, et asja Okresný súd Bratislava V‑le (Bratislava V piirkondlik kohus) üleandmise korral võetaks TT‑lt võimalus oma argumendid tõhusalt esitada, kuid seda peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Kolmandaks, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 80, võib asja üleandmine kaasa tuua last puudutava otsuse tegemiseks tegeliku ja konkreetse lisaväärtuse, kui kohus, kellele asi kavatsetakse üle anda, on põhikohtuasja poolte taotlusel ja kohaldatavate menetlusnormide alusel võtnud hulga kiireloomulisi ajutisi meetmeid, mis põhinevad eelkõige määruse nr 2201/2003 artiklil 20. Nagu on meenutatud käesoleva kohtuotsuse punktis 53, ei anna viimati nimetatud säte pädevust vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks. Siiski ei saa välistada, et sellel kohtul on asjaomaste isikute poolt talle teatavaks tehtud asjaolusid arvestades paremad võimalused mõista kõiki asjaomase lapse elu ja vajadustega seotud faktilisi asjaolusid ning teha läheduskriteeriumi arvestades tema suhtes sobivad otsused.

Neljandaks, kui 1980. aasta Haagi konventsiooni sätetel põhinev tagastamise taotlus on esitatud selle liikmesriigi pädevatele asutustele, kuhu laps on õigusvastaselt ära viidud, ei saa selle liikmesriigi ühtegi kohut pidada kohtuks, millel on määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõike 1 tähenduses „parimad võimalused“ asja arutamiseks, enne kui on möödunud selle konventsiooni artiklis 11 ja selle määruse artiklis 11 ette nähtud kuuenädalane tähtaeg. Lisaks võib oluline viivitus tagastamise taotluse lahendamisel selle liikmesriigi kohtute poolt kujutada endast asjaolu, mis räägib selle järelduse kahjuks, et nendel kohtutel on paremad võimalused isikuhooldusõiguse küsimuse sisuliseks lahendamiseks.

Nagu tuleneb konventsiooni artiklist 16, ei saa selle osalisriigi kohtud, kelle territooriumile laps viidi, pärast seda, kui neid on teavitatud lapse õigusvastasest äraviimisest, teha sisulist otsust isikuhooldusõiguse küsimuses seni, kuni on kindlaks tehtud, et muu hulgas ei ole täidetud tingimused lapse tagastamiseks. Seega peab eelotsusetaotluse esitanud kohus seda asjaolu määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõikes 1 sätestatud teise tingimuse hindamisel eriti arvesse võtma.

Kolmandana kehtib sama ka lapse parimaid huve puudutava tingimuse hindamise kohta, mille puhul ei saa 1980. aasta Haagi konventsiooni artiklit 16 arvestades jätta tähelepanuta, et selle liikmesriigi kohtutel, kuhu üks vanematest on lapse õigusvastaselt ära viinud, ei ole ajutiselt võimalik teha selle huviga kooskõlas olevat sisulist otsust isikuhooldusõiguse kohta enne, kui selle liikmesriigi kohus, kellele on esitatud lapse tagastamise taotlus, on vähemalt selle taotluse kohta otsuse teinud.

Eespool toodud kaalutlusi silmas pidades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et ainsad tingimused, mis peavad olema täidetud, et liikmesriigi kohtul, kellel on pädevus vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks, oleks võimalik taotleda kohtuasja üleandmist teise liikmesriigi kohtule, on sõnaselgelt kehtestatud selle sättega. Nende tingimuste analüüsimisel, millest üks puudutab viimati nimetatud liikmesriigis sellise kohtu olemasolu, kellel on paremad võimalused asja arutamiseks, ja teine lapse parimaid huve, peab esimese liikmesriigi kohus arvesse võtma lapse tagastamise menetlust, mis on algatatud 1980. aasta Haagi konventsiooni artikli 8 esimese lõigu ja kolmanda lõigu punkti f alusel ning milles ei ole veel lõplikku otsust tehtud liikmesriigis, kuhu üks vanematest on lapse õigusvastaselt ära viinud.

Kohtukulud

71	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 27. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2201/2003, mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1347/2000, artiklit 15

tuleb tõlgendada nii, et

liikmesriigi kohus, kellel on selle määruse artikli 10 alusel pädevus vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks, võib erandjuhul taotleda vastavalt määruse artikli 15 lõike 1 punktile b kohtuasja üleandmist selle liikmesriigi kohtule, kuhu üks vanematest on lapse õigusvastaselt ära viinud.

Määruse nr 2201/2003 artikli 15 lõiget 1

tuleb tõlgendada nii, et

ainsad tingimused, mis peavad olema täidetud, et liikmesriigi kohtul, kellel on pädevus vanemlikku vastutust puudutava asja sisuliseks arutamiseks, oleks võimalik taotleda kohtuasja üleandmist teise liikmesriigi kohtule, on sõnaselgelt kehtestatud selle sättega. Nende tingimuste analüüsimisel, millest üks puudutab viimati nimetatud liikmesriigis sellise kohtu olemasolu, kellel on paremad võimalused asja arutamiseks, ja teine lapse parimaid huve, peab esimese liikmesriigi kohus arvesse võtma lapse tagastamise menetlust, mis on algatatud 25. oktoobril 1980 Haagis sõlmitud rahvusvahelise lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise konventsiooni artikli 8 esimese lõigu ja kolmanda lõigu punkti f alusel ning milles ei ole veel lõplikku otsust tehtud liikmesriigis, kuhu üks vanematest on lapse õigusvastaselt ära viinud.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.