–

Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs Frankfurt am Main eV, esindaja: Rechtsanwalt C. Rohnke,

–

Prime Champ Deutschland Pilzkulturen GmbH, esindaja: Rechtsanwalt C. Filippitsch,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: T. Henze, D. Klebs ja R. Kanitz, hiljem D. Klebs ja R. Kanitz,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A.‑L. Desjonquères, D. Colas ja S. Horrenberger,

–

Itaalia valitsus, esindaja: G. Palmieri, keda abistas avvocato dello Stato A. Collabolletta,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: B. Hofstötter, C. Hödlmayr ja K. Herbout‑Borczak,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada põllumajanduspoliitikat käsitlevaid sätteid, tolliseadustiku sätteid, mis käsitlevad toodete päritolu, ja sätteid, mis käsitlevad toidualase teabe esitamist tarbijatele.

2

Taotlus on esitatud Zentrale zur Bekämpfung unlauteren Wettbewerbs Frankfurt am Main eV (Frankfurdi kõlvatu konkurentsi vastase võitluse assotsiatsioon, edaspidi „Zentrale“) ja Prime Champ Pilzkulturen GmbH (edaspidi „Prime“) vahelises kohtuvaidluses, seoses hagiga, milles nõutakse, et viimati nimetatud äriühing lõpetaks kultuurseente turustamise märgistusega „Päritolu: Saksamaa“ ilma muude selgitavate märgeteta.

3

Nõukogu 22. oktoobri 2007. aasta määruse (EÜ) nr 1234/2007, millega kehtestatakse põllumajandusturgude ühine korraldus ning mis käsitleb teatavate põllumajandustoodete erisätteid (ELT 2007, L 299, lk 1), mida on muudetud nõukogu 14. aprilli 2008. aasta määrusega (EÜ) nr 361/2008 (ELT 2008, L 121, lk 1) (edaspidi määrus nr 1234/2007), põhjendus 49 on sõnastatud järgmiselt:

„Põllumajandustoodete turustamisstandardite kohaldamine võib kaasa aidata nende toodete majanduslike tootmis- ja turustustingimuste, samuti nende kvaliteedi parandamisele. Seetõttu on niisuguste standardite kohaldamine tootjate, kauplejate ja tarbijate huvides. […]“.

4

Määruse nr 1234/2007 artikli 113a „Lisanõuded puu- ja köögiviljasektori toodete turustamiseks“ lõikes 1 on ette nähtud:

„1. Puu- ja köögiviljasektori tooteid, mis on mõeldud tarbijale värskelt müümiseks, võib turustada üksnes siis, kui need on veatu ja standardse turustuskvaliteediga ning kui on näidatud nende päritoluriik.“

5

Vastavalt komisjoni 7. juuni 2011. aasta rakendusmääruse (EL) nr 543/2011, millega kehtestatakse määruse nr 1234/2007 üksikasjalikud rakenduseeskirjad seoses puu- ja köögiviljasektori ning töödeldud puu- ja köögivilja sektoriga (ELT 2011, L 157, lk 1) – mis kehtib alates 22. juunist 2011 –, artikli 3 lõikele 1 on määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõike 1 nõuded üldine turustamisstandard, mille üksikasjad on esitatud rakendusmääruse nr 543/2011 I lisa A osas.

6

Rakendusmääruse I lisa A osa toote päritolu märkimist käsitlevas punktis 4 on sätestatud:

„Päritoluriigi täisnimi. Liikmesriikidest pärit toodete puhul märgitakse see päritoluriigi keeles või mis tahes muus keeles, mis on arusaadav sihtriigi tarbijatele. Muude toodete puhul märgitakse see mis tahes keeles, mis on arusaadav sihtriigi tarbijatele.“

7

Määrus nr 1234/2007 asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. detsembri 2013. aasta määrusega (EL) nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ) nr 1037/2001 ja nr 1234/2007 (ELT 2013, L 347, lk 671).

8

Määruse nr 1308/2013 põhjendus 74 on sõnastatud järgmiselt:

„Puu- ja köögiviljasektori tooteid, mis on mõeldud tarbijale värskelt müümiseks, tuleks turustada üksnes siis, kui need on veatud ja turustatava kvaliteediga ning kui on näidatud nende päritoluriik. Selle nõude nõuetekohase kohaldamise tagamiseks ja teatavate eriolukordade arvesse võtmiseks peaks komisjonil olema õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse spetsiifilisi erandeid kõnealusest nõudest.“

9

Määruse nr 1308/2013 artiklis 75 on sätestatud:

„1.   Turustamisstandardeid võib kohaldada ühe või mitme allpool loetletud sektori ja toote suhtes:

[…]

[…]

6.   Selleks et võtta arvesse tarbijate ootusi ja vajadust parandada põllumajandustoodete tootmise ja turustamise kvaliteeti ja sellega seotud majandustingimusi, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 227 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta lõikes 1 osutatud sektorite loetelu. Sellised delegeeritud õigusaktid piirduvad rangelt tarbijate muutuvast nõudlusest, tehnilisest arengust või tootearendusest tulenevate tõendatud vajadustega ning nende õigusaktide kohta koostatakse komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja nõukogule, milles hinnatakse eelkõige tarbijate vajadusi, ettevõtjate kulusid ja halduskoormust, sealhulgas mõju siseturule ja rahvusvahelisele kaubandusele, ning tootjatele ja lõpptarbijatele pakutavaid soodustusi.“

10

Määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõiked 1 ja 4 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Peale selle, kui see on artiklis 75 osutatud kohaldatavate turustusstandardite seisukohast asjakohane, võib puu- ja köögiviljasektori tooteid, mis on mõeldud tarbijale värskelt müümiseks, turustada üksnes siis, kui need on veatud ja turustatava kvaliteediga ning kui on näidatud nende päritoluriik.

[…]

4.   Selleks et tagada käesoleva artikli lõikes 1 sätestatud nõude nõuetekohane kohaldamine ja võtta arvesse teatud eriolukordi, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 227 vastu delegeeritud õigusakte, milles käsitletakse teatavaid erandeid käesolevast artiklist, mis on vajalikud selle nõuetekohaseks kohaldamiseks.“

11

Nõukogu 12. oktoobri 1992. aasta määruse (EMÜ) nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik (EÜT 1992, L 302, lk 1; ELT eriväljaanne 02/04, lk 307; edaspidi „ühenduse tolliseadustik“), artiklis 23 on sätestatud:

„1.   Täielikult ühes riigis saadud või toodetud kaupa käsitatakse sellest riigist pärinevana.

2.   Täielikult ühes riigis saadud või toodetud kauba all mõeldakse:

[…]“.

12

Tolliseadustiku artiklis 24 on sätestatud:

„Kaupa, mille tootmine on toimunud rohkem kui ühes riigis, loetakse pärinevaks riigist, kus toimus selle viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming selleks seadmestatud ettevõttes, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp.“

13

Ühenduse tolliseadustik asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. oktoobri 2013. aasta määrusega (EL) nr 952/2013, millega kehtestatakse liidu tolliseadustik (ELT 2013, L 269, lk 1, edaspidi „liidu tolliseadustik“).

14

Liidu tolliseadustiku artikkel 59 näeb reguleerimisala määratledes ette:

„Artiklites 60 ja 61 nähakse ette reeglid kauba mittesooduspäritolu määramiseks, eesmärgiga kohaldada:

15

Liidu tolliseadustiku artikkel 60 „Päritolu määramine“ sätestab:

„1.   Kaup, mis on täielikult saadud ühes riigis või ühel territooriumil, loetakse kõnealusest riigist või kõnealuselt territooriumilt pärinevaks kaubaks.

2.   Kaup, mille tootmisega on seotud rohkem kui üks riik või territoorium, loetakse pärinevaks sellest riigist või sellelt territooriumilt, kus selleks seadmestatud ettevõttes toimus selle kauba viimane oluline majanduslikult põhjendatud töötlemine või toiming, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp.“

16

Komisjoni 28. juuli 2015. aasta delegeeritud määruse (EL) 2015/2446, millega täiendatakse määrust nr 952/2013 (ELT 2015, L 343, lk 1), artiklis 31 on sätestatud:

„Ühes riigis või ühel territooriumil täielikult saadud kaubana käsitatakse järgmisi kaupu:

[…]“.

17

Määruse artiklis 32 on sätestatud:

„Lisas 22-011 loetletud kaup loetakse läbinuks oma viimase olulise töötlemise või toimingu, mille tulemusena valmis uus toode või mis oli tähtis valmistamisetapp, selles riigis või sellel territooriumil, kus on täidetud kõnealuses lisas sätestatud nõuded või mida identifitseeritakse nende nõuete alusel.“

18

Delegeeritud määruse 2015/2446 lisa 22-01 pealkiri on „Sissejuhatavad märkused ja mittesooduspäritolu andvate oluliste töötlemistoimingute või tööde loetelu“. Lisas ei ole erisätet kultuurseente päritolu kindlaksmääramise kohta.

19

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT 2000, L 109, lk 29; ELT eriväljaanne 15/05, lk 75) artikli 2 lõike 1 punkt a sätestab:

„Märgistus ja selle meetodid ei tohi:

20

Direktiivi 2000/13 artikli 3 lõike 1 punktis 8 on ette nähtud:

„Toidu märgistamisel artiklite 4–17 kohaselt, kui nendes sisalduvate erandite alusel ei ole sätestatud teisiti, on kohustuslik esitada ainult järgmised üksikasjalikud andmed: […]

21

Direktiiv 2000/13 asendati Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrusega (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, direktiiv 2000/13, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (ELT 2011, L 304, lk 18).

22

Määruse nr 1169/2011 põhjendustes 29 ja 33 on märgitud:

[…]

23

Määruse nr 1169/2011 artikli 1 lõigetes 1 ja 4 on sätestatud:

„1.   Käesoleva määrusega luuakse alus kõrgetasemelise tarbijakaitse tagamiseks toidualase teabe valdkonnas, võttes arvesse tarbijate seisukohtade ja teabevajaduse erinevusi ning tagades samas siseturu sujuva toimimise.

[…]

4.   Käesolevat määrust kohaldatakse, ilma et see piiraks teatava toidu suhtes liidu erisätetega ette nähtud märgistamisalaste nõuete kohaldamist.“

24

Määruse artikli 2 lõikes 3 on ette nähtud:

„Käesoleva määruse mõistes osutab toidu päritoluriik toidu päritolule vastavalt päritolu määratlusele määruse (EMÜ) nr 2913/92 artiklites 23 kuni 26.“

25

Määruse artikli 7 lõike 1 punkt a on sõnastatud järgmiselt:

„Toidualane teave ei tohi olla eksitav, eelkõige:

26

Määruse nr 1169/2011 artikli 8 lõikes 1 on sätestatud:

„Toidualase teabe esitamise eest vastutab toidukäitleja, kelle nime või ärinime all toitu turustatakse, või kui nimetatud käitleja ei ole asutatud liidus, siis liidu turule importija.“

27

Määruse artiklis 26 „Päritoluriik või lähtekoht“ on sätestatud:

„[…]

2.   Päritoluriigi või lähtekoha märkimine on kohustuslik:

3.   Kui toidu päritoluriik või lähtekoht on märgitud ning see ei ole sama mis toidu põhilis(t)e koostisosa(de) oma:

Käesolevat lõiget kohaldatakse pärast lõikes 8 osutatud rakendusaktide vastuvõtmist.

[…]

5.   Komisjon esitab hiljemalt 13. detsembriks 2014 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles käsitletakse päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist järgmise toidu puhul:

6.   Komisjon esitab hiljemalt 13. detsembriks 2013 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles käsitletakse päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist koostisosana kasutatava liha puhul.

7.   Lõigetes 5 ja 6 nimetatud aruannetes võetakse arvesse tarbija teavitamise vajadust, toidu päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise teostatavust, selliste meetmete võtmise kulude ja tulude analüüsi, sealhulgas siseturu õiguslikke aspekte ja mõju rahvusvahelisele kaubandusele.

Komisjon võib aruandele lisada ettepanekud asjaomaste liidu sätete muutmiseks.

8.   Hiljemalt 13. detsembriks 2013 võtab komisjon vastu käesoleva artikli lõike 2 punkti b ja käesoleva artikli lõike 3 kohaldamist käsitlevad rakendusaktid. Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artikli 48 lõikes 2 osutatud kontrollimenetlusega.

[…]“.

28

Määruse nr 1169/2011 artikkel 39 näeb liikmesriikidele ette võimaluse täiendavaid kohustuslikke andmeid reguleerivate meetmete vastuvõtmiseks ja tingimused nende meetmete vastuvõtmiseks.

29

Komisjoni võttis vastu 13. detsembri 2013. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1337/2013, milles sätestatakse eeskirjad määruse nr 1169/2011 kohaldamiseks seoses värske, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha päritoluriigi või lähtekoha tähisega (ELT 2013, L 335, lk 19). Selles määruses sätestatakse eeskirjad, milles käsitletakse värske, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba- või kitseliha ning kodulinnuliha päritoluriigi või lähtekoha tähist.

30

Määruse põhjenduse 3 viimases lauses on märgitud:

„Mõistet „päritolu“ tuleks kasutada sellise liha puhul, mis on saadud loomadelt, kes on sündinud, kasvatatud ja tapetud ning seega täielikult saadud ühes liikmesriigis või kolmandas riigis.“

31

Komisjon võttis vastu ka 28. mai 2018. aasta rakendusmääruse (EL) 2018/775, millega nähakse ette määruse nr 1169/2011 (milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele) artikli 26 lõike 3 kohaldamise eeskirjad seoses toidu põhilise koostisosa päritoluriigi või lähtekoha märkimise eeskirjadega (ELT 2018, L 131, lk 8).

32

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) märgib, et 2013. aastal oli vastavalt Lebensmittel-, Bedarfsgegenstände- und Futtermittelgesetzbuchi (seadustik toiduainete, laiatarbekaupade ja loomasööda kohta, edaspidi „LFGB“; BGBl 2005 I, lk 2618) § 11 lõike 1 esimesele lausele ja teise lause punktile 1 – redaktsioonis, mis kehtis enne põhikohtuasja asjaolude toimumise kuupäeva – keelatud toiduainete turule laskmine ja nende reklaamimine eksitava nimetuse, märgistuse või esitlusega, eelkõige esitades väiteid, mis eksitavad tarbijat seoses nende päritoluga. Nimetatud sätte alus liidu õiguses oli direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkt i.

33

Vastavalt LFGB alates 13. detsembrist 2014 kehtinud – ja 3. juunil 2013 avaldatud (BGBl I, lk 1426) redaktsiooni § 11 lõike 1 punktile 1 on vastutaval toidukäitlejal või importijal määruse nr 1169/2011 artikli 8 lõike 1 tähenduses keelatud lasta turule sellise teabega märgistatud toitu või seda reklaamida, mis ei vasta määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõikes 1 koostoimes selle artikli lõikega 4 sätestatud nõuetele. Vastavalt määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõike 1 punktile a ei või toidualane teave olla tarbija jaoks eksitav, eelkõige toidu selliste iseloomulike tunnuste osas nagu päritoluriik või lähtekoht.

34

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) järeldab, et nende sätete kohaselt on võimalik nii vastavalt LFGB selle redaktsiooni § 11 lõike 1 esimesele lausele ja teise lause punktile 1 mis eelnes põhikohtuasja asjaolude toimumise ajale, kui ka vastavalt LFGB § 11 lõike 1 punktile 1 koostoimes määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõike 1 punktiga a eeldada, et tegemist on eksitava kaubaga.

35

Põhikohtuasja hageja Zentrale heidab Prime Champile ette, et see toodab ja turustab kultuurseeni märgistusega „Päritoluriik: Saksamaa“, kuigi täiendavate andmete puudumise tõttu on selline päritoluriigi märgistus eksitav.

36

Eelotsusetaotluse esitanud kohus kirjeldab põhikohtuasjas käsitletavate kultuurseente kasvatamise protsessi järgmiselt. Esmalt segatakse komposti koostisained kokku ja lastakse seista seitse kuni 11 päeva Belgias ja Madalmaades. Teine valmistamisetapp on pastöriseerimine ja komposti valmistamine, mis toimub viie kuni kuue päeva jooksul Madalmaades. Kolmas tootmisetapp seisneb komposti inokuleerimises mütseeliga (seeneeosed) 15 päeva jooksul. Neljandas etapis algatatakse Madalmaades viljakehade moodustumine turba- ja lubjakihil kasvatuskastides, kusjuures seened võivad 10 kuni 11 päevaga kasvada kuni 3 mm pikkuseks. Umbes 15 päeva pärast transporditakse kasvatuskastid Saksamaale, kus tehakse Prime Champi ettevõttes ühe kuni viie päeva pärast esimene korje ja umbes 10 kuni 15 päeva pärast teine korje.

37

Kohtueelses menetluses saatis Zentrale 2013. aasta detsembris Prime Champile märgukirja. Seejärel esitas ta Landgerichtile (esimese astme kohus, Saksamaa) hagi taotlusega, et Prime Champi kohustataks sunnivahendite rakendamise hoiatusel hoiduma äritegevuses pakkumast ja/või kasutamast kultuurseeni märgistusega „päritoluriik: Saksamaa“, kuna tähtsad tootmis- ja kasvatusetapid ei leidnud aset Saksamaal.

38

Landgericht jättis hagi rahuldamata ja samuti jäeti rahuldamata apellatsioonkaebus. Zentrale esitas kassatsioonkaebuse Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus).

39

Eelotsusetaotluse esitanud kohus täpsustab, et apellatsioonikohtu poolt tuvastatu kohaselt võib Prime Champi kasutatud märge „Päritoluriik Saksamaa“ tarbijat eksitada, sest asjaomane avalikkus järeldab sellest, et mitte ainult saagikoristus, vaid ka kogu tootmisprotsess toimus Saksamaal. Bundesgerichtshofile (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) kui kassatsioonikohtule on need tuvastatud asjaolud siduvad.

40

Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) täpsustab samuti, et arvestades seda, et Zentrale tugineb tegevuse lõpetamise nõude esitamisel rikkumise kordumise ohule (kõlvatu konkurentsi vastase seaduse (Gesetz gegen den unlauteren Wettbewerb) § 8 lõike 1 esimene lause), on nõue põhjendatud ainult siis, kui Prime Champile etteheidetav tegevus oli ebaseaduslik nii selle toimumise ajal 2013. aastal kui ka kassatsiooniastmes otsuse tegemise ajal. Lisaks oleneb sama seaduse § 12 lõike 1 teises lauses ette nähtud hoiatamisega seotud kulu hüvitamine õiguslikust olukorrast märgukirja tegemise kuupäeval 2013. aasta detsembris.

41

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul nähtub tollivaldkonna määruste analüüsist, et seente päritoluriik peaks olema Saksamaa. Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on siiski tekkinud küsimus, kuidas suhestuvad omavahel erinevad liidu õigusaktid, mis käsitlevad tarbijale värskelt müümiseks mõeldud puu- ja köögivilja päritoluriiki ja mis on vastu võetud tolli, põllumajanduse ja tarbijakaitse valdkonnas, et välja selgitada, kas märgistusealased erinormid – nagu need, mis on põllumajanduse valdkonnas sätestatud rakendusmääruses nr 543/2011 –, on ülimuslikud määruse nr 1169/2011 normide suhtes, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele.

42

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib samuti teada saada, kas selleks, et vältida lõpetamiseks kohustava ettekirjutuse väljastamist päritoluriigi märke eksitava olemuse kohta, võib tootja päritoluriigi märget täiendada märkusega teistes liikmesriikides aset leidnud tootmisetappide kohta.

43

Neil asjaoludel otsustas Bundesgerichtshof (Saksamaa Liitvabariigi kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

44

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõiget 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendes põllumajandusvaldkonna sätetes kasutatud mõiste „päritoluriik“ määratlemiseks tuleb viidata ühenduse tolliseadustiku artiklis 23 ja järgmistes artiklites ning liidu tolliseadustiku artiklis 60 esitatud määratlustele.

45

Zentrale arvates ei loo EL toimimise lepingu põllumajandust käsitlevad sätted tihedat seost nende alusel vastu võetud teisese õiguse ning tollialaste õigusaktide vahel. Ta väidab siiski, et määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõikes 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõikes 1 osutatud mõiste „päritoluriik“ tõlgendamisel tuleb arvesse võtta nende sätete mõtet ja eesmärki. Õigupoolest tuleb kaitsta tarbijaid ja anda neile võimalus teha teadlik ostuotsus. Zentrale toob näite loomsete saaduste kohta, mille puhul rakendusmääruses nr 1337/2013 on ette nähtud märgistuse erinevate tähiste esitamine, et teavitada tarbijaid piisavalt nende toodete päritolust.

46

Tuleb tõdeda, et määrustes nr 1234/2007 ja nr 1308/2013 ei ole antud „päritoluriigi“ määratlust nende määruste sätete tähenduses. Siiski on tollialastes õigusaktides loodud otsesõnu seos nende põllumajandusvaldkonna sätetega, mida eelotsusetaotluse esitanud kohus mainib. Vastavalt liidu tolliseadustiku artikli 59 punktile c on selle seadustiku artiklites 60 ja 61 ette nähtud eeskirjad, mis käsitlevad kaupade mittesooduspäritolu kindlaksmääramist, kohaldatavad teiste kauba päritoluga seotud liidu meetmete suhtes nagu määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõige 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõige 1.

47

On tõsi, et liidu tolliseadustiku artikli 59 punktile c vastavat sätet ühenduse tolliseadustikus ei olnud. Ühenduse tolliseadustik ei sisaldanud aga ka sätet, mis oleks olnud vastuolus nende köögiviljade sooduspäritolu kindlaksmääramist puudutavate normide kohaldamisega, mis on seotud määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõike 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõikega 1.

48

Peale selle on nii määruses nr 1234/2007 kui ka määruses nr 1308/2013 ja eelkõige nende I lisas, mis käsitleb nende määrustega hõlmatud tooteid, viidatud kombineeritud nomenklatuurile. Lisaks tuleb määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõike 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõike 1 sätteid, mis näevad ette päritolu tähistamise vajaduse identses sõnastuses, vastupidisele osutavate tõendite puudumisel tõlgendada ühtemoodi.

49

Niisugust tõlgendust kinnitab ka määrus nr 1169/2011, mille eesmärk on tagada tarbijakaitse kõrge tase toidualase teabe valdkonnas ja mille artikli 2 lõikes 3 viidatakse toidu päritoluriigi kindlaksmääramiseks mittesooduspäritolu kindlaksmääramise eeskirjadele ehk ühenduse tolliseadustiku artiklitele 23–26. Määruse nr 1169/2011 põhjenduses 33 on liidu seadusandja seda otsust põhjendatud asjaoluga, et need eeskirjad on „toidukäitlejatele ja haldusasutustele hästi teada ning see peaks nende eeskirjade rakendamist lihtsustama“.

50

Põhjenduses 33 esitatu kehtib ka määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõike 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõike 1 kohta. Päritoluriigi kohustuslik märkimine peab nii tolli-, põllumajandus-, kui ka tarbijakaitse valdkonna vastavatele sätetele täieliku soovitava toime andmiseks ja sidususe huvides tuginema samadele mõistetele.

51

Seega tuleb esimesele küsimusele vastata, et määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõiget 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et nendes põllumajandusvaldkonna sätetes kasutatud mõiste „päritoluriik“ määratlemiseks tuleb lähtuda tollivaldkonna määrustest, mis käsitlevad kaupade mittesooduspäritolu kindlaksmääramist, st ühenduse tolliseadustiku artiklist 23 ja järgmistest artiklitest ning liidu tolliseadustiku artiklist 60.

52

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas kultuurseened, mis on korjatud riigi territooriumil, loetakse vastavalt ühenduse tolliseadustiku artiklile 23 ja liidu tolliseadustiku artikli 60 lõikele 1 sellest „riigist“ pärinevaks kaubaks, kui olulised tootmisetapid toimuvad liidu muudes liikmesriikides ja kultuurseened on selle riigi territooriumile toodud alles kolm päeva või vähem kui kolm päeva enne esimest korjet.

53

Zentrale väidab, et ühenduse tolliseadustiku artikli 23 kohaldamine sõltub sellest, kas asjaomane kaup on täielikult saadud ühes riigis. Ta märgib ka, et selle seadustiku artikkel 24 käsitleb olukorda, kus kauba tootmine on toimunud mitmes riigis. Ta leiab, et seadusandja lähtus põhimõttest, et taimelt saab saaki „koristada“ üksnes riigis, kuhu see on istutatud ja mille pinnasega see on seotud. See eeldus ei kehti aga põhikohtuasjas kõne all olevate seente puhul, sest seened paigutati ühes riigis mullaga täidetud teisaldatavasse konteinerisse ning nad võeti sellest mullast välja teises riigis.

54

Vastupidi sellele, mida väidab Zentrale, ei ole kohaldatavad ühenduse tolliseadustiku artiklis 24 ja liidu tolliseadustiku artikli 60 lõikes 2 ette nähtud eeskirjad – koostoimes delegeeritud määruse 2015/2446 artikliga 32 –, mis käsitlevad sellise kauba päritolu, mille tootmisega on seotud rohkem kui üks riik või territoorium.

55

Ühenduse tolliseadustiku artikli 23 lõike 1 ja liidu tolliseadustiku artikli 60 lõike 1 kohaselt loetakse täielikult riigis saadud kaup sellest riigist pärinevaks. Vastavalt ühenduse tolliseadustiku artikli 23 lõike 2 punktile b peetakse täielikult ühes riigis saadud või toodetud kauba all silmas „seal koristatud taimekasvatussaadusi“. Samuti on delegeeritud määruse 2015/2446 artikli 31 punktis b ette nähtud, et „seal koristatud taimekasvatussaadused“ on kaubad, mis on täielikult saadud ühes või samas riigis või territooriumil.

56

Nagu märgib komisjon, ei sisalda osundatud tollivaldkonna määrustes mõiste „koristatud“ määratlust, mis oleks seotud taimekasvatussaadustega. Selle mõiste määratlemisel tuleb arvesse võtta asjaolu, et nimelt kuupäeval, mil kultuurseened eraldatakse substraadist, saab neist „värske köögivili“ nõukogu 23. juuli 1987. aasta määruse (EMÜ) nr 2658/87 tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühise tollitariifistiku kohta (EÜT 1987, L 256, lk 1; ELT eriväljaanne 02/02, lk 382), mida on muudetud 4. oktoobri 2013. aasta rakendusmäärusega (EL) nr 1001/2013 (ELT 2013, L 290, lk 1), I lisas esitatud kombineeritud nomenklatuuri tariifirubriigi 0709 tähenduses. Tariifirubriigis 0709 on nimetatud „muu köögivili, värske või jahutatud“, mida on mainitud määruse nr 1234/2007 I lisa IX osas ning määruse nr 1308/2013 I lisa IX osas ja see sisaldab alamrubriiki 070951„seened“.

57

Kuigi rakendusmääruses nr 1337/2013, mis põhineb määruse nr 1169/2011 artikli 26 lõike 2 punktil b, on ette nähtud erinevate märgistamisandmete esitamine, et teavitada tarbijaid piisavalt värske, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha päritolu kohta, tuleb tõdeda, et ükski rakendusmäärus ei näe seente päritoluriigi kohta ette sarnaseid eeskirju, mille puhul oleks saanud tugineda selle määruse artikli 26 lõike 2 punktile a.

58

Seega tuleb teisele küsimusele vastata, et ühenduse tolliseadustiku artikli 23 lõiget 1 ja lõike 2 punkti b ning liidu tolliseadustiku artikli 60 lõiget 1 koostoimes delegeeritud määruse 2015/2446 artikli 31 punktiga b tuleb tõlgendada nii, et kultuurseente päritoluriik on nende sätete tähenduses riik, kus seeni korjatakse, hoolimata asjaolust, et olulised tootmisetapid toimuvad liidu muudes liikmesriikides ja et kultuurseened transporditakse saagikoristuse territooriumile alles kolm päeva või vähem kui kolm päeva enne esimest korjet.

59

Kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kuidas ühildada direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i ja määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõike 1 punkti a, mis sätestavad tarbija eksitamise keelu, kohaldamine määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõike 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõike 1, mis käsitlevad päritoluriigi märkimist, kohaldamisega.

60

Nagu eelotsusetaotluse esitanud kohus märkis, on sellele küsimusele vastamiseks vaja tõlgendada määruse nr 1169/2011 artikli 1 lõiget 4, mille kohaselt ei piira selle määruse kohaldamine teatavate toiduainete suhtes kohaldatavate liidu erisätetega ette nähtud märgistusnõuete kohaldamist. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas väljend „ilma et see piiraks“ tähendab seda, et märgistamist käsitlevad erisätted on ülimuslikud, mille tõttu ei ole eelkõige kohaldatav määruse nr 1169/2011 artiklis 7 sätestatud üldine eksitamiskeeld, või kas asjaomased eeskirjad on kohaldatavad koos.

61

Nagu nähtub esimesele küsimusele antud vastusest, põhineb värskete köögiviljade päritolu kindlaksmääramine põllumajanduseeskirjade tähenduses, nimelt määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõike 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõike 1 tähenduses, tollivaldkonna määruste sätetel, nimelt ühenduse tolliseadustiku artiklil 23 ja järgmistel artiklitel ning liidu tolliseadustiku artiklil 60.

62

Samuti näeb määruse nr 1169/2011 artikli 2 lõige 3 ette, et selle määruse kohaldamisel viitab toidu päritoluriik toidu päritolule, nagu see on määratletud ühenduse tolliseadustiku artiklites 23–26.

63

Mitmed sätted võimaldavad komisjonil vastu võtta erinorme. Põllumajandusstandardite kohta tuleneb eelkõige määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõikest 4, et komisjonil on õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada lisanõudeid toodete turustamiseks puu- ja köögiviljasektoris. Siiski tunnistas komisjon kohtuistungil, et kultuurseentega seotud teabe kohta ei ole ühtegi delegeeritud õigusakti vastu võetud.

64

Määruse nr 1169/2011 artikkel 26 näeb ette ka võimaluse võtta vastu erieeskirjad konkreetse toidu päritolu- või lähteriigi märgistuse kohta. Nii võttis komisjon vastu rakendusmääruse nr 1337/2013 liha kohta ja rakendusmääruse 2018/775 toidu põhilise koostisosa kohta. Siiski tunnistas komisjon, et ta ei ole vastu võtnud erieeskirja seente päritolu kohta.

65

Komisjon väidab, et ta lähtub määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõike 1 punkti a ühise ja täiendava kohaldamise põhimõttest nii, et see säte on põllumajandus- ja tollivaldkonna eeskirjade suhtes ülimuslik. Kuigi põllumajandusvaldkonna õigusnormides on samuti pööratud tähelepanu tarbijakaitsele, on just määruse nr 1169/2011 eesmärk tarbijaid paremini teavitada ja kaitsta. Komisjon väidab, et määruses nr 1169/2011 ette nähtud tarbija eksitamise keelu täiendav kohaldamine on järelikult vajalik, et täita liidu esmases õiguses ette nähtud kõrgetasemelise tarbijakaitse eesmärki, mis on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklis 38. Komisjon on seisukohal, et kui tegemist on tarbija eksitamisega, võib üksnes liikmesriigi kohus kindlaks määrata, millised tootja tehtavad täiendavad või parandavad märked on vajalikud ja sobivad eksitamise kõrvaldamiseks.

66

Esiteks tuleb märkida, et määrusega nr 1169/2011 – nagu ka direktiiviga 2000/13, mille määrus kehtetuks tunnistas – loodi tarbijate teavitamiseks toidualase teabe valdkonnas alus; nii nähtub ka sama määruse artikli 1 lõikest 1. Selle kohta olid määruse III peatükis muu hulgas ette nähtud selle valdkonna „üldnõuded“, nagu on märgitud selle peatüki pealkirjas, mille hulka kuulub nõue, et „[t]oidualane teave ei tohi olla eksitav, eelkõige […] päritolurii[gi] kohta“.

67

Määruse nr 1169/2011 IV peatükis on kehtestatud täpsemad eeskirjad, mis sätestavad teatud teabe esitamise kohustuse. Nagu nähtub selle määruse artikli 9 lõike 1 punktist i, on selle teabe hulgas päritoluriik, „kui see on [selle määruse] artiklis 26 ette nähtud“. Artikli 26 kohaselt on päritoluriigi märkimine kohustuslik „kui selle märkimata jätmine võib tarbijaid toidu […] päritoluriigi […] määramisel eksitada“.

68

Teiseks on liidu seadusandja määruse nr 1169/2011 artikli 1 lõikes 4 sõnaselgelt sätestanud reservatsiooni, mille kohaselt kohaldatakse seda alusteksti, ilma et see piiraks teiste liidu toidu märgistamisega seotud erieeskirjade kohaldamist. Selle määruse artiklis 26 on samuti selles ette nähtud märgistuse erikohustuste puhul üle korratud määruse artikli 1 lõikes 4 esitatud üldreservatsioon, mille kohaselt määrus ei piira liidu erisätetega ette nähtud märgistamisalaste nõuete kohaldamist.

69

Määruse nr 1169/2011 artikli 1 lõiget 4 tuleb tõlgendada nii, et tekst „ilma et see piiraks teatava toidu suhtes liidu erisätetega ette nähtud märgistamisalaste nõuete kohaldamist“, viitab liidu seadusandja või komisjoni poolt vastu võetud ühtsetele sätetele nagu tolli- ja põllumajandusvaldkonna õigusnormid. Sellised õigusnormid ei kuulu selle määruse artikli 7 lõike 1 punkti a kohaldamisalasse.

70

Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 75 märkis, tuleb direktiivi 2000/13 tõlgendada samamoodi nagu määrust nr 1169/2011.

71

Kuigi on tõsi, et see direktiiv ei viita toiduainete päritolu kindlaksmääramiseks tollieeskirjadele, ei muuda see tõsiasja, et vastavalt õigusnormidele, mida kohaldatakse muu hulgas ka puu- ja köögiviljade suhtes ning eelkõige määruse nr 1234/2007 artiklile 113a, võib neid tooteid turustada üksnes juhul, kui päritoluriik on ära märgitud; nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 51, on päritoluriik määratletud viitega tollialastele õigusaktidele.

72

Kui päritoluriigi märkimisel tollieeskirjadest lähtudes on aga lubatud asjaomast toodet turustada, ei saa samal ajal järeldada, et niisugune märge võib iseenesest olla ostjat eksitav direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a tähenduses.

73

Järelikult tuleb kolmandale küsimusele vastata, et üldine keeld eksitada tarbijat toiduainete päritolu osas, mis on sätestatud direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunktis i ja määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõike 1 punktis a, ei ole värske puu- ja köögivilja puhul kohaldatav määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõikes 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõikes 1 ette nähtud päritolu märkele.

74

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõikes 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõikes 1 ette nähtud päritolu märkele võib vastavalt keelule, mis on sätestatud direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunktis i ja määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõike 1 punktis a, tarbija eksitamise vältimiseks, lisada selgitavaid märkusi.

75

Nagu nähtub eelotsusetaotlusest ning põhikohtuasja poolte, Saksamaa valitsuse ja komisjoni seisukohtadest, puudutab neljas küsimus võimalust panna tootjatele ebaausaid kaubandustavasid käsitlevate eeskirjade alusel eriline teavitamiskohustus, kui ühenduse tolliseadustiku artiklis 23 ja liidu tolliseadustiku artiklis 60 määratletud päritoluriigi märgistust võib pidada tarbija jaoks eksitavaks.

76

Sellega seoses tuleb tõdeda, nagu ka kohtujurist on märkinud oma ettepaneku punktis 82, et määruse nr 1169/2011 artikli 2 lõikes 3 on liidu seadusandja toidu päritoluriigi selgelt ja täpselt kindlaks määranud viitega ühenduse tolliseadustiku artiklitele 23–26. Taimekasvatussaaduste, sealhulgas seente puhul on seadusandja niisiis kehtestanud, et nende toodete päritoluriik on nende saagikoristusriik vaatamata nende tootmiskohale.

77

Kõigist eelnevatest kaalutlustest järeldub, et lisaks määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõikes 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõikes 1 ette nähtud päritoluriigi märkele ei või täiendavalt kehtestada selgitavate märgete tegemise kohustust, mille kehtestamisega soovitaks vältida tarbijate eksitamist vastavalt keelule, mis on sätestatud määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõike 1 punktis a. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 87 märkis, tuleb direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunkti i tõlgendada samal viisil.

78

Seega tuleb neljandale küsimusele vastata, et liidu õigust tuleb tõlgendada nii, et lisaks määruse nr 1234/2007 artikli 113a lõikes 1 ja määruse nr 1308/2013 artikli 76 lõikes 1 ette nähtud päritoluriigi märkele ei või täiendavalt kehtestada selgitavate märgete tegemise kohustust, mille kehtestamisega soovitaks vältida tarbijate eksitamist vastavalt keelule, mis on sätestatud direktiivi 2000/13 artikli 2 lõike 1 punkti a alapunktis i ja määruse nr 1169/2011 artikli 7 lõike 1 punktis a.

79

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (esimene koda) otsustab: