EUROOPA KOHTU OTSUS (neljas koda)

10. mai 2007 ( *1 )

„Liikmesriigi kohustuste rikkumine — Direktiiv 92/43/EMÜ — Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse — Ülevõtmismeetmed”

Kohtuasjas C-508/04,

mille esemeks on EÜ artikli 226 alusel 8. detsembril 2004 esitatud liikmesriigi kohustuse rikkumise hagi,

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: M. van Beek ja B. Schima, keda abistas Rechtsanwalt M. Lang, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

hageja,

versus

Austria Vabariik, esindajad: E. Riedl ja H. Dossi, kohtudokumentide kättetoimetamise aadress Luxembourgis,

kostja,

EUROOPA KOHUS (neljas koda),

koosseisus: koja esimees K. Lenaerts, kohtunikud R. Silva de Lapuerta (ettekandja), G. Arestis, J. Malenovský ja T. von Danwitz,

kohtujurist: J. Kokott,

kohtusekretär: R. Grass,

arvestades kirjalikku menetlust,

olles 11. jaanuari 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku

on teinud järgmise

otsuse

1

Euroopa Ühenduste Komisjon palub oma hagiavalduses Euroopa Kohtul tuvastada, et Austria Vabariik on rikkunud kohustusi, mis tulenevad nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206, lk 7; ELT eriväljaanne 15/02, lk 102) artiklist 1, artikli 6 lõigetest 1–4 ning artiklitest 7, 11, 12, 13, 15, artikli 16 lõikest 1 ja artikli 22 punktist b.

Õiguslik raamistik

Ühenduse õigusnormid

2

Direktiivi artiklis 1 on ära toodud mitmete mõistete määratlused, mille hulgas on ka järgnevad definitsioonid:

„e)

loodusliku elupaiga kaitsestaatus – looduslikku elupaika ja selle tüüpilisi liike mõjutavate tegurite summa, mis võib mõjutada selle pikaajalist looduslikku levikut, struktuuri ja funktsioone ning selle tüüpiliste liikide pikaajalist säilimist artiklis 2 nimetatud territooriumil.

Loodusliku elupaiga kaitsestaatust loetakse soodsaks, kui:

—

selle looduslik levila ja alad, mida see levila piires katab, on muutumatud või laienemas,

—

selle pikaajaliseks säilimiseks vajalik eriomane struktuur ja funktsioonid on praegu ja tõenäoliselt ka lähitulevikus olemas ja

—

selle tüüpiliste liikide kaitsestaatus on soodne punkti i määratluse kohaselt;

[…]

g)

ühenduse tähtsusega liigid – liigid, mis artiklis 2 nimetatud territooriumil on:

i)

ohustatud, välja arvatud need liigid, mille looduslik levila on sellel territooriumil marginaalne ja mis ei ole ohustatud või ohualdis lääne palearktilises piirkonnas;

ii)

ohualtid, st arvatakse, et tõenäoliselt liigub see lähemal ajal ohustatud liikide kategooriasse, kui põhjuslikud tegurid toimivad edasi;

iii)

harvad, st väikeste populatsioonidega, mis praegu ei ole ohustatud või ohualtid, kuid võivad sellisteks muutuda. Need liigid asuvad piiratud geograafilisel alal või on hõredalt levinud laiemal looduslikul levilal; või

iv)

endeemsed ja nõuavad erilist tähelepanu nende elupaiga erilaadi ja/või nende elupaiga kasutamise võimalike tagajärgede tõttu, mis nende kasutamisel võib olla nende kaitsestaatusele.

Need liigid on loetletud või neid võib loetleda II lisas ja/või IV või V lisas;

h)

esmatähtsad liigid – punkti g alapunktis i nimetatud liigid, mille kaitsmine on ühenduse eriline ülesanne seoses nende tähtsusega artiklis 2 nimetatud territooriumil; II lisas on need esmatähtsad liigid tähistatud tärniga (*);

i)

liigi kaitsestaatus – asjaomast liiki mõjutavate tegurite summa, mis pikema aja jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni arvukust artiklis 2 nimetatud territooriumil.

Kaitsestaatust loetakse soodsaks, kui:

—

asjaomase liigi populatsiooni dünaamika andmed näitavad, et liik on oma looduslikus elupaigas elujõuline püsinud pikema aja jooksul ja

—

liigi looduslik levila ei ole vähenemas ega ei vähene ka lähitulevikus ning

—

selle liigi populatsiooni pikaajaliseks säilimiseks on olemas piisavalt suur elupaik, mis tõenäoliselt ka tulevikus ei vähene;

[…]

l)

erikaitseala – ühenduse tähtsusega ala, mille liikmesriik on määranud õigus- ja haldusaktide ja/või lepingu alusel ning kus kohaldatakse vajalikke kaitsemeetmeid, et säilitada või taastada nende looduslike elupaikade ja/või liikide populatsioonide soodsat kaitsestaatust, mille jaoks ala on määratud”.

3

Direktiivi artikli 6 lõike 1 kohaselt kehtestavad liikmesriigid „erikaitsealade suhtes vajalikud kaitsemeetmed, mille hulka kuuluvad vajaduse korral asjakohased kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse, ning asjakohased õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed, mis vastavad aladel esinevate I lisa looduslike elupaigatüüpide ja II lisa liikide ökoloogilistele vajadustele.”

4

Direktiivi artikli 6 lõige 2 sätestab: „Liikmesriigid võtavad vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist ning selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib oluliselt mõjutada käesoleva direktiivi eesmärkide täitmist.”

5

Direktiivi artikli 16 lõige 1 näeb ette, et

„Kui muud rahuldavat alternatiivset lahendust ei ole ja erand ei kahjusta kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamist nende looduslikul levilal, võivad liikmesriigid teha artiklite 12, 13 ja 14 ning artikli 15 punktide a ja b sätetest erandi:

a)

loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitsmiseks ja looduslike elupaikade säilitamiseks;

b)

eriti oluliste saagi-, karja-, metsa-, kalamajandus-, veemajanduskahjude ja muud liiki omandiga seotud kahjude ärahoidmiseks;

c)

rahva tervise ja elanikkonna ohutuse huvides või muude üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel, sealhulgas sotsiaalsed ja majanduslikud põhjused ning kasu, mida keskkond saab erandite andmisest;

d)

kasvatustööks ja nende liikide teaduslikuks uurimiseks, taastamiseks ja taasasustamiseks ning selle jaoks vajalikuks paljundamiseks, sealhulgas taimede kunstlikuks paljundamiseks;

e)

range järelevalve all valikuliselt ja piiratud ulatuses IV lisas loetletud liikide teatavate isendite võtmise või pidamise lubamiseks pädevate siseriiklike asutuste määratletud kogustes.”

6

Direktiivi artikli 22 punkt b sätestab, et liikmesriigid „tagavad, et kõikide liikide tahtlik asustamine nende territooriumile, kus need liigid on võõrliigid, oleks reguleeritud, nii et see ei kahjustaks looduslikke elupaiku nende looduslikul levilal ega kohalikku looduslikku loomastikku ja taimestikku, ja keelavad niisuguse taasasustamise, kui nad peavad seda vajalikuks.”

Erinevate Austria liidumaade õigusnormid, mille vastavus direktiivi sätetele on vaidlustatud

Alam-Austria liidumaa

7

Kõne all on järgmised sätted: Alam-Austria jahiseaduse (Niederösterreichisches Jagdgesetz 1974, LGBl. (Niederösterreich) nr 76/74) § 95 ning Alam-Austria looduskaitseseaduse (Niederösterreichisches Naturschutzgesetz 2000, LGBl. (Niederösterreich) nr 87/00) § 9 lõige 5, § 17 lõige 5, § 20 lõige 4, § 21 ja § 22.

8

Alam-Austria jahiseaduse § 95 sätestab:

„1.   Kõik mitteselektiivsed jahipidamisviisid on keelatud; eelkõige keelatud on

[…]

3)

pidada jahti öösel, s.t ajavahemikul 90 minutit pärast päikese loojumist kuni 90 minutit enne päikese tõusu; selle keelu kohaldamisalasse ei kuulu metssea-, kiskjate, metsise-, tedre-, hane-, pardi- ja kurvitsaliste jaht;

4)

kasutada jahiulukite püüdmiseks või surmamiseks vahendeid sihtmärkide valgustamiseks, kunstlikke valgusallikaid nagu infrapunakiirguse aparaate, elektroonilisi sihikuid, pimedas sihtimiseks ettenähtud seadmeid, millel on elektrooniline võimendus või kujutise muundur, nagu jääkvalguse võimendajad;

[…]

8)

pimedate või vigastatud lindude kasutamine elava peibutisena, uimastatud peibutiste kasutamine; surmavate või kurdistavate magnetofonide, elektri- või elektrooniliste seadmete kasutamine; peeglite või muude pimestamisvahendite kasutamine, lõhkeainete või mitteselektiivsete võrkude kasutamine; väljagaasitamine või -suitsutamine;

9)

pidada lindudele jahti liimi, konksude, võrkude või püüniste abil;

10)

pidada jahti õhusõidukitelt, liikuvatelt mootorsõidukitelt või kiiremini kui 5 kilomeetrit tunnis liikuvalt veesõidukilt.

[…]”

9

Alam-Austria looduskaitseseaduse § 9 näeb ette:

„[…]

2.   […] mõisted:

[…]

6)

loodusliku elupaiga kaitsestaatus: looduslikku elupaika ja selle tüüpilisi liike mõjutavate tegurite summa, mis võib mõjutada selle pikaajalist looduslikku levikut, struktuuri ja funktsioone ning selle tüüpiliste liikide pikaajalist säilimist;

7)

esmatähtsad liigid: loodusliku loomastiku ja taimestiku liigid, mille kaitsmine on ühenduse eriline ülesanne ja mis on loodusdirektiivi II lisas tähistatud tärniga (*);

8)

liigi kaitsestaatus: asjaomast liiki mõjutavate tegurite summa, mis pikema aja jooksul võib mõjutada liigi levikut ja populatsiooni arvukust;

9)

kaitse-eesmärgid: nende loodusdirektiivi I lisas loetletud looduslike elupaikade ja II lisas loetletud looma- ja taimeliikide soodsa kaitsestaatuse säilitamine või taastamine, mis esinevad ühenduse tähtsusega alal, ning nende linnudirektiivi I lisas loetletud ja sama direktiivi artikli 4 lõikes 2 nimetatud linnuliikide ja nende elupaikade soodsa kaitsestaatuse säilitamine ja taastamine, kes elavad Euroopa linnukaitsealadel.

3.   Liidumaa valitsus nimetab lõikes 1 loetletud alad määrusega erikaitsealadeks nimetusega „Euroopa kaitsealad”. Euroopa kaitsealaks võib eelkõige nimetada juba olemasolevaid loodus- ja maastikukaitsealasid.

4.   Lõike 3 alusel kehtestatud määruses sätestatakse kaitseala piirid, kaitstav objekt, eriti esmatähtsad looduslikud elupaigatüübid ja esmatähtsad liigid, kaitse-eesmärgid ja vajadusel soodsa kaitsestaatuse saavutamiseks vajalikud kohustused ja keelud. Määrusega keelatakse eelkõige meetmed, mis võivad viia kaitseala või selle osade hävimiseni või oluliselt kahjustada seda ala või selle osi. Käesoleva seadusega sätestatud rangem kaitse jääb kehtima.

5.   Euroopa kaitsealadel rakendatakse vajaduse korral kohaseid era- või avalik-õiguslikke hooldus-, arendus- ja kaitsemeetmeid (kaitsekorralduskava), mis vastavad nendel aladel esinevate loodusdirektiivi I lisa looduslike elupaikade ja II lisa liikide ning linnudirektiivi I lisa linnuliikide ökoloogilistele vajadustele.

Kui need meetmed mõjutavad planeerimis- ja ehitustegevust, esitatakse need, v.a Euroopa kaitsealade haldamisega seotud meetmed, planeerimiskomiteele konsulteerimiseks.

6.   Liidumaa valitsus seirab ja dokumenteerib looduslike elupaikade ja looduslike loomade ja taimede kaitsestaatust. Erilist tähelepanu tuleb seejuures pöörata esmatähtsatele elupaikadele ja esmatähtsatele liikidele.”

10

Alam-Austria looduskaitseseaduse § 17 sätestab:

„[…]

5)   Selliste taimede kasvatamiseks, mida kohapeal ei esine ja mis ei sobi konkreetsesse keskkonda, ja selliste loomade, mida kohapeal ei esine, keskkonda viimiseks ja kasvatamiseks avatud keskkonnas on vajalik föderaalvalitsuse luba. Loa andmisest keeldutakse, kui selline tegevus mõjutab püsivalt pärismaiseid populatsioone, pärismaiste looma- ja taimeliikide looduslikke (geneetilisi) tunnuseid või maastiku ilu või iseloomulikke jooni.”

11

Alam-Austria looduskaitseseaduse § 20 sätestab:

„[…]

4)   Liidumaa valitsus võib erandeid teha eelkõige teaduslikel või pedagoogilistel eesmärkidel […], kui ei ole alust karta, et see võib kahjustada kaitsealust looduslikku taimestikku või loomastikku. Luba peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid:

1.

liigid, mille suhtes erandeid kohaldatakse,

2.

püüdmiseks või tapmiseks lubatud vahendid, seadised või viisid,

3.

järelevalve teostamine.”

12

Alam-Austria looduskaitseseaduse § 21 sätestab:

„1.   Ilma et see piiraks käesoleva seaduse või selle rakendamiseks kehtestatud määruste või muude haldusaktide sätete kohaldamist, jäävad maa äriotstarbelise kasutusega seotud meetmed kehtima […]. Seda erandsätet ei kohaldata, kui tahtlikult kahjustatakse kaitsealuseid taimi või loomi või elupaiku või kui need meetmed puudutavad väljasuremisohus taimi või loomi.

2.   Ilma et see piiraks käesoleva seaduse või selle rakendamiseks kehtestatud määruste või muude haldusaktide sätete kohaldamist, maa moodsa ja säästva põllu- või metsamajandusliku kasutusega põllu- või metsamajandusettevõtluse raames seotud meetmed jäävad kehtima […]. Seda erandsätet ei kohaldata, kui tahtlikult kahjustatakse kaitsealuseid taimi või loomi või elupaiku või kui need meetmed puudutavad väljasuremisohus taimi või loomi.

3.   Põllu- või metsamajanduslik kasutus on moodne ja säästev, kui põllu- või metsamajandusettevõtte tegevuse eesmärk on toota või saada taimseid või loomseid tooteid ning need tegevused on korraldatud selles piirkonnas mingil hetkel tavaliste viiside kohaselt või lähtuvalt edastatud kogemustest, ning kui see kasutus, mis on kohandatud looduslike tingimustega, kindlustab toimivas süsteemis jätkusuutliku tulemuse, ilma et seejuures ammendataks tootmisbaasi ja kurnataks liigselt loodust või maastikku.”

13

Alam-Austria looduskaitseseaduse § 22 sätestab:

„1.   Avaliku võimu poolse looduskaitsehuvide kaitsmise asemel või lisaks sellele võib Alam-Austria liidumaa sõlmida eraõiguslikke lepinguid, et saavutada looduskaitse eesmärkide saavutamine, eelkõige seoses looduskaitseliselt või maastikukaitseliselt väärtuslike alade säilitamise, hoolduse, kaitsmise ja arendamisega. Selliste lepingute eesmärk on eelkõige looduskaitseliselt väärtuslike väikeste looduslike või poollooduslike seisuveekogude, niiskete ja kuivade rohumaade, väljaspool metsi asuvate metsatukkade ja hekkide säilitamine ja hooldamine sobivatel tingimustel. Muud abimeetmed on:

—

hüvitis muude looduskaitseliselt väärtuslike alade ja üksikobjektide loomise, kaitsmise või parendamisega seotud meetmete eest;

—

ökoloogiliselt või maastikukaitseliselt olulistel aladel looduskaitse huvidele vastava maakasutuse või majandamisviiside edendamine;

—

oluliste maastikuökoloogiliste funktsioonide parendamisele suunatud abi (nt elupaikade võrgustik, ekstensiivistamine, üleminek mahepõllumajandusele ja säästvale metsamajandusele).

[…]”

Ülem-Austria liidumaa

14

Käsitluse all on Ülem-Austria loodus- ja maastikukaitseseaduse (Öberösterreichisches Natur- und Landschaftsschutzgesetz 2001, LGBl. (Oberösterreich) nr 129/2001) § 15 lõige 2.

15

Nimetatud säte näeb ette:

„Liidumaa valitsus võib maastikukaitsealade […], kaitstavate maastiku osade […], Euroopa kaitsealade […] või looduskaitsealade […] kohta kehtestada maastikuhoolduskava, milles nähakse ette meetmed, mis vastavalt lõikele 1 on vajalikud avalikes huvides ja mis ei häiri oluliselt asjaomastel maadel lubatud majandustegevust.

Kui seaduse või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti, katab nende kavade elluviimisega seotud kulutused liidumaa eraõiguslike õiguste kandjana.

Maaomanik ei ole õigust takistada nende meetmete elluviimist.”

Salzburgi liidumaa

16

Käsitluse all on järgmised sätted: Salzburgi looduskaitseseaduse (Salzburger Naturschutzgesetz 1999, LGBl. (Salzburg) nr 73/1999) § 3a, § 5 punktid 8–10, § 22a, § 22b, § 29 ja § 34 ning Salzburgi jahiseaduse (Salzburger Jagdgesetz 1993, LGBl. (Salzburg) nr 100/1993) § 104 lõige 4.

17

Salzburgi looduskaitseseaduse § 3a sätestab:

„1.   Käesoleva seaduse ja selle alusel kehtestatud määruste rakendamisel tuleb lähtuda põhimõttest, et üldise huvi kaitsta loodust võib seada kõrgemale teistest huvidest.

2.   Meetmed, mis teenivad vahetult eriti olulisi üldisi huve, võetakse arvesse või lubatakse, tagades sealjuures looduskaitsehuvide võimalikult laiaulatusliku kaitse […], kui:

1)

konkreetse juhtumi puhul on muud huvid looduskaitsehuvide suhtes ülimuslikud ja kui

2)

on tuvastatud, et ei eksisteeri muud sobivat lahendust, mis vähem kahjustaks looduskaitsehuve.

3.   Kui võib ette näha, et lõikes 2 nimetatud meetmed mõjutavad § 5 punkti 10 alapunkti a ja c mõistes Euroopa kaitsealadel oluliselt esmatähtsaid elupaiku […] või esmatähtsaid liike […], võib huvide kaalumisel arvestad üksnes järgmiste üldiste huvidega seotud kaalutlusi:

1)

inimeste elu ja tervis;

2)

avalik julgeolek;

4)

keskkonna jaoks olulise soodsad tagajärjed.

Teiste huvide arvestamiseks huvide kaalumisel tuleb eelnevalt saada komisjoni arvamus […]. Otsus peab seda arvamust arvesse võtma.

4.   Kui lõigete 2 või 3 alusel toimunud huvide kaalumise tulemusena selgub, et looduskaitsehuvid ei jää ülimuslikuks, siis tuleb selle tegevuse elluviimisest etteaimatavalt tulenev kahju – välja arvatud lõikes 6 nimetatud juhtudel – hüvitada sobivate asendusmeetmetega. Hüvitis määratakse haldusotsusega. Kui tegevus puudutab erilisi elupaiku ja looma- või linnupopulatsioone, seisneb asendusmeede eelkõige uute elupaikade loomises. Need uued elupaigad luuakse tegevuse elluviimise kohale võimalikult lähedal. Kui uusi elupaiku ei ole võimalik luua, siis kohustatakse taotlejat haldusotsusega tasuma rahasumma, mis vastab ligikaudselt sobiva asendussoorituse maksumusele. Kui uusi elupaiku on võimalik luua ainult puudulikus ulatuses, siis vähendatakse vastavalt tasumisele kuuluvat summat.

5.   Lõikes 4 nimetatud juhul tagab liidumaa valitsus seoses Euroopa kaitsealadega Euroopa ökoloogilise võrgustiku „Natura 2000” sidususe. Sellega seotud meetmetest teavitatakse komisjoni […].

6.   Asendussooritusi ei ole vaja määrata meetmete kompenseerimiseks, mis:

1)

on vältimatult vajalikud tulenevalt ohust inimeste elule või tervisele või selleks, et takistada riigi majandusele olulise kahju põhjustamist ja mis

2)

ei puuduta Euroopa kaitsealasid.”

18

Salzburgi looduskaitseseaduse § 5 sätestab:

„Mõisted:

[…]

8)

tegevus kaitsealal või kaitstaval loodusobjektil: ajutised või alalised meetmed, mis võivad kas üksi või koosmõjus muude meetmetega tuua kaitsealal või loodusobjektil või kaitse-eesmärki arvestades kaasa märgatavaid tagajärgi või mille puhul on ette näha, et selliseid tagajärgi võib kaasa tuua selle tegevuse kordamine või kuhjumine. Tegevusega on tegemist ka olukorras, kus meetmed võetakse väljaspool kaitseala või kaitstavat loodusobjekti.

9)

Euroopa kaitseala kaitse-eesmärgid:

a)

loodusdirektiivi I lisas nimetatud looduslike elupaikade või selle direktiivi II lisasse kantud looma- ja taimeliikide;

b)

linnudirektiivi I lisas nimetatud linnuliikide ja reeglipäraselt esinevate rändlindude (selle direktiivi artikli 4 lõige 2) ja nende elupaikade ning eriti rahvusvahelise tähtsusega märgalade soodsa kaitsestaatuse säilitamine või taastamine.

10)

Euroopa kaitsealad:

a)

ühenduse tähtsusega alad, mis on kantud loodusdirektiivi artikli 4 lõikes 2 ettenähtud nimekirja;

b)

alad, mis on kantud loodusdirektiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt koostatud nimekirja ning mis ootavad punktis a nimetatud nimekirja kandmist;

c)

linnudirektiivi artikli 4 lõigetele 1 ja 2 vastav linnukaitseala.

[…]”

19

Salzburgi looduskaitseseaduse § 22a sätestab:

„[…]

2.   Liidumaa valitsus kehtestab määrusega Euroopa kaitsealade kaitset reguleerivad sätted, mis sisaldavad kõikide kaitsealade kohta kaitse-eesmärki ja vajalikke kohustusi ja piiranguid. Selle määrusega kehtestatakse ka mainitud ala piirid. Kaitse-eesmärgina on nimetatud konkreetse kaitseala kaitse-eemärgid (§ 5 punkt 9). […]

3.   Euroopa kaitsealade määrusega võib seada keeldusid või kohustusi, anda üldise loa teatud tegevuste jaoks või lubada neid liidumaa valitsuse antava eriloa alusel. Kohustuste, keeldude ja lubade kaudu tagatakse, et asjaomased looduslike elupaikade seisund ei halvene ja et ei häirita oluliselt neid looma- ja taimeliike, mille soodne kaitsestaatus tuleb kaitse-eesmärgi kohaselt säilitada või taastada.

4.   Liidumaa valitsus hindab enne eriloa andmist, kas tegevus võib kaitse-eesmärki arvestades oluliselt mõjutada Euroopa kaitseala olulisi osi (§ 5 punkt 9) (mõjude hindamine). Luba väljastatakse üksnes siis, kui olulist kahju ei ole võimalik ette näha.

5.   Lõigete 2 ja 3 alusel määruse kehtestamine ei ole vajalik, kui ala on piisavalt kaitstud ja selle kaitse-eesmärk saavutatud muude meetmetega. Rangemat kaitset kehtestavad sätted jäävad kehtima.

6.   Vajaduse korral koostatakse Euroopa kaitsealade kohta ja viiakse ellu maastikuhoolduskavad ja üksikasjalikud kavad […], mis võtavad arvesse linnudirektiivi artikli 4 lõikeid 1 ja 2 ja loodusdirektiivi artikli 6 lõiget 1. Liidumaa valitsus teostab korrapäraselt Euroopa kaitsealade ning eelisjärjekorras esmatähtsate looduslike elupaikade ja liikide kaitsestaatuse seiret.

20

Salzburgi looduskaitseseaduse § 22b sätestab:

„1.   Kuni piisavate kaitsemeetmete kehtestamiseni […], võib maade kasutamine toimuda üksnes eelnevalt õiguspäraselt toimunud korras, […].

2.   Kõigi meetmete jaoks, mis on ulatuslikumad kui lõikes 1 sätestatu ja mis võivad oluliselt mõjutada looduslikke elupaiku või looma- ja taimeliike, mille soodne kaitsestaatus tuleb linnu- või loodusdirektiivi kohaselt säilitada või taastada.

3.   Luba antakse, kui meede ei kahjusta lõikes 2 nimetatud elupaiku ega häiri oluliselt lõikes 2 nimetatud liike ning ei ole vastuolus nende elupaikade või liikide kaitse-eesmärgiga või soodsa kaitsestaatuse saavutamise eesmärgiga.

4.   Rangemat kaitset kehtestavad sätted jäävad kehtima.”

21

Salzburgi looduskaitseseaduse § 29 sätestab:

„1.   Liidumaa valitsuse määrusega võib võtta täielikult või osaliselt kaitse alla looduses vabalt kasvavaid taimi, mille arvukus on üldiselt ohus või ohus konkreetsetel aladel ning mida tuleb kaitsta lähtuvalt looduskaitse üldistest huvidest, ning taimi, mis on vajalikud ökosüsteemi tasakaalu hoidmiseks ja eriti teiste taime- ja loomaliikide populatsiooni säilitamiseks. Kaitsekord võib olla ajaliselt ja ruumiliselt piiratud.

2.   Taimede kaitsekord laieneb kõikidele taime maapealsetele ja maa-alustele osadele. See hõlmab keeldu taime kahjustada, hävitada, kõrvaldada tema kasvukohast või teostada asjaomase taime kasvukohas tegevusi, mis ohustab või välistab selle taime säilimise, samuti keeldu loodusest võetud taimi omada, transportida, tasuta või tasu eest omandada või võõrandada. Keeld omada, transportida, tasuta või tasu eest omandada või võõrandada laieneb ka kõikidele taimest valmistatud toodetele ja kõigile muudele kaupadele, mille dokumentatsioonist, pakendist, etiketist või millega seotud muust asjaolust nähtub, et tegemist on asjaomase taime osadega või taimest valmistatud toodetega.”

22

Salzburgi looduskaitseseaduse § 34 sätestab:

„1.   Looduskaitsevaldkonna pädevad ametiasutused võivad taotluse esitamisel teha erandeid keeldudest, mis on ette nähtud [muu hulgas] § 29 lõigetes 2 ja 3 […]. Loa võib anda üksnes meetmetele, mille eesmärk on:

1)

rahvatervis, eelkõige ravimite tootmine;

2)

jookide tootmine;

3)

avalik julgeolek;

4)

lennundusohutus;

5)

loodusliku taimestiku ja loomastiku ja nende elupaikade säilitamine; teadus- või õppetöö;

7)

populatsioonide taastamine või ümberasustamine;

8)

põllu- ja metsakultuuridele, produktiiv- või koduloomadele, kalapüügipiirkondadele või veekogudele põhjustatava kahju ärahoidmine;

9)

rajatiste ehitamine;

10)

muud olulised avalikud huvid.

2.   Lõike 1 punkte 9 ja 10 ei kohaldata lindudele. Lõike 1 punkte 2 ja 9 ei kohaldata loodusdirektiivi IV lisasse kantud liikidele.

3.   Lõikes 1 nimetatud luba antakse, kui asjaomase meetme eesmärki ei ole rahuldavalt võimalik saavutada muude vahenditega ja kui tegevusega ei kahjustata alal esinevate looma- või taimeliikide populatsioone.

4.   Lõike 1 alusel esitatud loataotlused peavad olema põhjendatud ja sisaldama järgmisi andmeid:

[…]

6.   Luba ei anta järgmistele isikutele:

[…]

7.   Luba peab sisaldama lõikes 4 nimetatud andmeid ja täpsustama, et see ei asenda asjaomaseid maid kasutavatele isikutele kuuluvat eraõigusliku luba.

Teaduslikel eesmärkidel antud lubade puhul peab ametiasutus seadma kohustuse säilitada tõendavaid dokumente tunnustatud teadusasutuse nõusolekul.

[…]”

23

Salzburgi jahiseaduse § 22a sätestab:

„[…]

4.   Ametiasutus võib teha muid erandeid […] keeldudest, kui see ei sea ohtu asjaomase loodusliku liigi populatsiooni ning juhul, kui taotletava eesmärgi saavutamiseks ei ole muud rahuldavata viisi. Erandeid võib lubada üksnes järgmistel eesmärkidel:

a)

teiste looduslike loomade või taimede ja nende looduslike elupaikade kaitsmiseks;

b)

põllumajanduskultuuridele, kariloomadele, metsadele, kalapüügipiirkondadele ning ulukite puhul ka muule varale põhjustatava kahju ärahoidmiseks;

c)

rahvatervise ja avaliku julgeoleku kaitseks ja ulukite puhul lisaks muude oluliste üldiste huvide tõttu nagu sotsiaalsed või majanduslikud või keskkonnale positiivsete tagajärgedega seotud põhjused;

d)

teadus- ja õppetööks;

e)

nende liikide populatsiooni suurendamiseks või nende ümberasustamiseks või kasvatamiseks sellel eesmärgil;

f)

vähese arvu nende metslindude (või nende osade või nendest tehtud toodete) turustamiseks, kelle püüdmine või surmamine on lubatud […]”

Tirooli liidumaa

24

Käsitluse all on järgmised sätted: Tirooli looduskaitseseaduse (Tiroler Naturschutzgesetz 1997, LGBl. (Tirol) nr 33/1997) § 1 lõige 1, § 2 lõige 2, §-id 5–9, §-id 22–24 ja § 28 lõige 3 ning Tirooli looduskaitsemääruse (Tiroler Naturschutzverordnung 1997, LGBl. (Tirol) no 95/1997) § 1 lõige 1 ja lõike 2 punktid a ja b, § 3 ja § 6 lõike 1 esimene lause ja lõige 2.

25

Tirooli looduskaitseseaduse § 1 lõige 1 sätestab:

„Käesoleva seaduse eesmärk on kaitsta ja hooldada loodust kui inimese elukeskkonda nii, et säiliksid või taastuksid looduse:

a)

mitmekesisus, iseloomulikud tunnused ja ilu,

b)

puhkeväärtus,

c)

pärismaiste looma- ja taimeliikide arvukus nende looduslikes elupaikades ja

d)

võimalikult puutumatu ja toimiv tasakaal.

Looduse kaitsmine ja hooldamine hõlmab kõiki tema vorme, eelkõige maastikke, hoolimata sellest, kas need esinevad oma algsel kujul või on tekkinud inimtegevuse tulemusena.

Mahepõllundus ja looduslähedane metsamajandus on selle saavutamisel olulise tähtsusega.

Loodust ei tohi kasutada viisil, mis kahandab selle väärtust tulevaste põlvkondade jaoks.”

26

Tirooli looduskaitseseaduse § 2 lõige 2 sätestab:

„Käesoleva seaduse alusel ei ole luba vaja traditsiooniliste põllu- ja metsamajandusmeetmete jaoks.

[…]”See ei kehti meetmete kohta, mis puudutavad lammimetsasid, […] märgalasid, […] looduskaitsealasid ja erikaitsealasid, […]”

27

Tirooli looduskaitseseaduse § 5 sätestab:

„Liidumaa territooriumil on keelatud:

a)

sisepõlemismootoriga sõidukite võistluste korraldamine v.a maa-aladel, kus see on lubatud […];

b)

helikopterite kasutamine turistide transpordiks, v.a lennujaamade vahel;

c)

sisepõlemismootoriga veesõidukite kasutamine looduslikel veekogudel, v.a selliste projektide elluviimiseks, millele on kooskõlas looduskaitsealaste õigusaktidega antud vastav luba, ning ulatuses, mis on selle projekti teostamiseks vajalik;

d)

liustikele ja nende valgaladele püsivate kahjustuste tekitamine, v.a olemasolevate rajatiste ja nende ümberehituste kasutamine, hooldamine ja ajakohastamine […]”

28

Tirooli looduskaitseseaduse § 22 sätestab:

„1.   Liidumaa valitsus võtab määrusega kaitse alla looduslikud taimeliigid, mille populatsioon on ohustatud üldiselt või teatud piirkondades ning mille kaitsmine on vajalik artikli 1 lõikes 1 määratletud looduskaitsehuvide kaitsmiseks.

2.   Kui see on teatud taimeliikide populatsioonide kaitsmiseks vajalik, võib liidumaa valitsus lõike 1 alusel vastuvõetavates määrustes keelata:

[…]”

29

Tirooli looduskaitseseaduse § 23 sätestab:

„1.   Liidumaa valitsus võtab määrusega kaitse alla looduslikud loomaliigid, millele ei või jahti pidada ning mille populatsioon on ohustatud üldiselt või teatud piirkondades ning mille kaitsmine on vajalik § 1 lõikes 1 määratletud looduskaitsehuvide kaitsmiseks.

2.   Kui see on teatud loomaliikide populatsioonide kaitsmiseks vajalik, võib liidumaa valitsus lõike 1 alusel vastuvõetavates määrustes keelata:

a)

kaitstavate loomaliikide isendite häirimise, jälitamise, püüdmise, pidamise, hoidmise elava või surnuna, transportimise, müügiks pakkumise, müümise, omandamise või surmamise;

b)

kaitstavate loomaliikide arengujärgus isendite (nt munad, vastsed ja nukud) looduslikust elukeskkonnast eemaldamise, hävitamise, omamise, transportimise, müügiks pakkumise, müümise või omandamise;

c)

kaitstavate loomaliikide isendite osade (nt sulgede või nahkade) omamise, transportimise, müügiks pakkumise, müümise või omandamise;

d)

kaitstavate loomaliikide paljunemiskohtade ja pesade loodusest eemaldamise või hävitamise;

e)

kaitstavate loomaliikide […] elupaikades sellised tegevused, mis muudavad võimatuks selle liigi säilimise antud elupaigas.

Punktides a–d nimetatud keeldude kehtivuse võib piirata kindlaksmääratud hulgale loomadele ja loomade arengujärkudele, teatud arengujärkudele ja ajavahemikele ning aladele; punktis e nimetatud keelu kehtivus võib olla piiratud teatud ajavahemike ja aladega.

3.   Isik, kes väidab, et kaitstavate loomaliikide isendid, mida ta transpordib, omab, kasutab või pakub kutsetegevuse raames müügiks, on kasvatatud Tiroolis või imporditud mõnest muust liidumaast või välisriigist, peab ametiasutuste nõudmisel esitama seda kinnitavad tõendid.

4.   Loomade, mis ei kuulu jahi- või kalandusalaste õigusaktide kohaldamisalasse ning ega pärismaiste liikide isendite hulka, loodusesse laskmiseks on vajalik pädevate looduskaitseasutuste luba. Selle loa võib anda, kui ei ole võimalik ette näha olulisi muudatusi olemasolevas flooras või faunas ega kahju põhjustamist looduskaitsehuvidele nagu need on määratletud § 1 lõikes 1.

5.   Liidumaa valitsus võib lõike 1 alusel vastuvõetavates määrustega kehtestada sätteid kaitstavate looduslike loomaliikide isendite, s.h nende arengujärkude, püüdmise ja loodusest eemaldamise kohta, et kindlustada nende toimingute läbiviimise kohasel viisil. Selle raames võib keelata teatud püüdmisviisid ja püügivahendid.”

30

Tirooli looduskaitseseaduse § 24 sätestab:

„Keelatud on nende looduslike loomaliikide isendite, kellele ei või jahti pidada ning kes ei kuulu kaitstavate liikide hulka, tahtlik häirimine ja kahjustamine, põhjendamatu püüdmine, loodusest eemaldamine või nende paljunemiskohtade, pesade või arengujärkude põhjendamatu hävitamine.”

Kohtueelne menetlus

31

Pärast seda, kui komisjon oli uurinud erinevaid seadusi ja määrusi, mis Austria Vabariik oli esitanud direktiivi ülevõtmise kohta, saatis komisjon sellele liikmesriigile 13. aprillil 2000 märgukirja, milles ta märkis, et Austria Vabariik ei ole direktiivi teatud sätteid täielikult või õigesti üle võtnud.

32

Austria Vabariik esitas komisjonile oma märkused selle kohta 27. juuli 2000. aasta kirjas. Eelkõige andis ta teada teatud siseriiklike sätete muutmisest. Teiste direktiivi ülevõtmist käsitlevate aspektide kohta esitas ta aga komisjoni omast erineva argumentatsiooni.

33

17. oktoobri 2003. aasta kirjaga esitas komisjon põhjendatud arvamuse, milles ta leidis, et kuna Austria Vabariik ei ole direktiivi sätteid täielikult või õigesti üle võtnud, siis on ta rikkunud sellest tulenevaid kohustusi.

34

23. detsembri 2003. aasta vastuses sellele põhjendatud arvamusele esitas Austria Vabariik umbes samad argumendid mis märgukirjale saadetud vastuses.

35

Neil asjaolude otsustas komisjon esitada käesoleva hagi.

Menetlus Euroopa Kohtus

36

Hagiavalduses heitis komisjon kostjale ette 27 rikkumist.

37

Kostja vastuses tunnistas Austria Vabariik 17 rikkumise põhjendatust ning jäi ülejäänute osas oma seisukoha juurde.

38

Repliigis loobus komisjon kahele rikkumisele tuginemisest.

39

Pärast seda, kui Euroopa Kohus oli nõudnud kodukorra artikli 54a alusel hagi esemeks olevate siseriiklike õigusaktide kohta täiendavat informatsiooni, loobus komisjon oma hagist ka osas, mis puudutas direktiivi artikli 6 lõigete 3 ja 4 ning artiklite 7, 11, ja 15 rikkumist.

40

Sellest tulenevalt käsitleb hagi lõpp-versioon 14 rikkumist, mis puudutavad direktiivi artikli 1, artikli 6 lõigete 1 ja 2, artiklite 12 ja 13, artikli 16 lõike 1 ja artikli 22 punkti b ülevõtmist.

41

Austria Vabariik ei vaidlusta seda, et põhjendatud arvamuses antud tähtaja möödumisel kehtinud Austria õigus ei ole seitsme rikkumise puhul direktiivi nõuetega teatud punktides kooskõlas.

Hagi

Rikkumised, mille üle ei ole vaidlust

Komisjoni argumendid

– Direktiivi artikli 12 rikkumine Steiermargi ja Tirooli liidumaades

42

Komisjon märgib, et Steiermargi looduskaitseseaduse (Steiermärkisches Naturschutzgesetz) § 13d lõige 1 näeb ette, et liidumaa valitsus võtab direktiivi artikli 12 üle selleks kehtestatava määrusega. Steiermargi looduskaitsemääruse (Steiermärkische Naturschutzverordnung) § 4, milles on esitatud aastaringselt kaitstavate loomade nimekiri, ei ole aga direktiivi artiklit 12 täielikult üle võtnud, kuna see ei sisalda kõiki direktiivi IV lisa punkti a alusel kaitstavaid liike.

43

Komisjon märgib, et Tirooli looduskaitseseaduse § 23 lõike 1 punkti a kohaselt peab Tirooli liidumaa valitsus võtma direktiivi IV lisa punktis a loetletud liigid määrusega kaitse alla. Tirooli looduskaitsemääruse sätted aga ei sisalda kõiki nimetatud liike.

– Direktiivi artikli 13 rikkumine Kärnteni, Steiermargi ja Tirooli liidumaades

44

Komisjon leiab, et Kärnteni liidumaa taimekaitsemääruse (Kärntner Pflanzenartenschutzverordnung) § 1 käsitlev lisa 1 ei taga kõigi direktiivi IV lisa punktis b loetletud taimeliikide kohast kaitset.

45

Komisjon väidab, et vastavalt Steiermargi looduskaitseseaduse § 13c lõikele 1 peab Steiermargi liidumaa valitsus vastu võtma määruse, mis tagab direktiivi artikli 13 ülevõtmise. Niisugust määrust ei ole aga vastu võetud. Lisaks ei taga Steiermargi looduskaitsemääruse §-id 1 ja 2, mis määratlevad osaliselt või täielikult kaitstavad taimeliigid, direktiivi täielikku ülevõtmist, kuivõrd need ei sisalda kõiki selle IV lisa punktis b nimetatud kaitstavaid liike.

46

Komisjon märgib, et Tirooli looduskaitseseaduse § 22 lõike 1 punkti a kohaselt peab Tirooli liidumaa valitsus võtma direktiivi IV lisa punktis b loetletud liigid määrusega kaitse alla. Tirooli looduskaitsemäärus aga ei kehtesta kaitsekorda kõigi selle lisa nimetatud punktis loetletud liikide suhtes..

– Direktiivi artikli 16 rikkumine Steiermargi ja Tirooli liidumaades

47

Komisjon toob esile, et Steiermargi jahiseaduse (Steiermärkisches Jagdgesetz) § 62 lõige 2 ei võta arvesse tõsiasja, et erandsätted on lubatud üksnes siis, kui on tagatud, et säilib kaitstavate liikide populatsioonide „soodne kaitsestaatus”.

48

Komisjon väidab, et Tirooli looduskaitseseaduse §-is 3 sätestatud keeld ei arvesta esmatähtsate looduslike elupaikade puhul „soodsa kaitsestaatuse” nõudega. Sama kehtib ka Tirooli looduskaitsemääruse § 1 lõike 2 punktis b nimetatud taimeliikide ja sama määruse § 6 lõike 2 punktis e nimetatud loomaliikide kohta.

49

Austria valitsus juhib tähelepanu asjaolule, et osad ülevõtmismeetmed on vastavate liidumaade pädevates ametiasutustes väljatöötamisel. Nende eesmärk on viia kõik asjaomased siseriiklikud õigusaktid direktiivi sätetega kooskõlla.

Euroopa Kohtu hinnang

50

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata liikmesriigi põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel ning Euroopa Kohus ei saa arvestada hiljem õigusaktidesse tehtud muudatusi (vt eelkõige 30. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas C-323/01: komisjon vs. Itaalia, EKL 2002, lk I-4711, punkt 8, ja 27. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-23/05: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2005, lk I-9535, punkt 9).

51

Kuna põhjendatud arvamus tehti Austria Vabariigile teatavaks 17. oktoobril 2003, siis arvestades selles arvamuses antud tähtaega oli kuupäev, milleks kostja pidi tagama siseriikliku õiguse sätete vastavuse direktiivi eeskirjadele, 17. detsember 2003.

52

Eespool loetletud rikkumiste kohta antud informatsiooni kohaselt ei vaidle Austria valitsus vastu sellele, et meetmeid, mis tagaksid direktiivi ülevõtmise kõigis asjaomastes küsimustes, ei olnud põhjendatud arvamuses antud tähtaja jooksul vastu võetud.

53

Järelikult tuleb sedastada, et hagi on põhjendatud nimetatud rikkumiste osas, mis puudutavad direktiivi artikli 12 ülevõtmist Steiermargi ja Tirooli liidumaades, direktiivi artikli 13 ülevõtmist Kärnteni, Steiermargi ja Tirooli liidumaades ja direktiivi artikli 16 lõike 1 ülevõtmist Steiermargi ja Tirooli liidumaades.

Vaidlustatud rikkumised

Direktiivi artikli 1 rikkumine Salzburgi liidumaal

– Poolte argumendid

54

Komisjon märgib, et Salzburgi looduskaitseseaduse §-is 5 on esitatud määratlused, mis ei võta õigesti üle direktiivi artikli 1 punktides e, g, i ja l sätestatud määratlusi, mis puudutavad mõisteid „loodusliku elupaiga kaitsestaatus”, „ühenduse tähtsusega liigid”, „liigi kaitsestaatus” ja „erikaitseala”.

55

Komisjon lisab, et Salzburgi looduskaitseseaduse § 5 punkt 9 viitab küll „soodsa kaitsestaatuse säilitamisele või taastamisele”, kuid ei seleta seda lahti. Direktiivi artiklit 1 ei võta õigesti üle ka ei Salzburgi looduskaitseseaduse § 3a, mis piirdub huvide kaalumise sätestamisega, ega ka §-id 22a, 22b ja 29, mis käsitlevad teatud täiendavaid kaitsemeetmeid.

56

Austria valitsus leiab, et direktiivi artikli 1 ülevõtmine Salzburgi liidumaa õigusesse on kooskõlas ühenduse õigusega. Kõik selle sätte osad on kohaldatavasse seadusesse üle võetud tänu mõiste „kahju” kasutamisele koosmõjus kaitse-eesmärkidega. See puudutab järgmisi direktiivi mõisteid ja siseriikliku õiguse sätteid:

—

„loodusliku elupaiga kaitsestaatus”: direktiivi artikli 1 punkt e; Salzburgi looduskaitseseaduse § 5 punktid 8 ja 9 ning § 22a lõiked 3 ja 4;

—

„ühenduse tähtsusega liigid”: direktiivi artikli 1 punkt g; „liigi kaitsestaatus”: direktiivi artikli 1 punkt i; Salzburgi looduskaitseseaduse §-id 3a, 22a, 22b ja 29;

—

„erikaitseala”: direktiivi artikli 1 punkt l; Salzburgi looduskaitseseaduse § 5 punktid 9 ja 10 ning § 22a.

– Euroopa Kohtu hinnang

57

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, nagu nähtub direktiivi neljandast ja üheteistkümnendast põhjendusest, et ohustatud elupaigad ja liigid moodustavad osa ühenduse looduspärandist ja neid ähvardavad ohud on tihti piiriülest laadi, mistõttu on kaitsemeetmete vastuvõtmine kõikide liikmesriikide ühine ülesanne.

58

Euroopa Kohus on antud valdkonnas rõhutanud, et ülevõtmise täpsus on erakordselt oluline käesolevale juhule sarnasel juhul, kus ühise pärandi haldamine on liikmesriikide territooriumil usaldatud vastavatele liikmesriikidele (20. oktoobri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-6/04: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2005, lk I-9017, punkt 15, ja 10. jaanuari 2006. aasta otsus kohtuasjas C-98/03: komisjon vs. Austria, EKL 2006, lk I-53, punkt 59).

59

Direktiivi artiklis 1 sätestatud mõistete kohta on Euroopa Kohus sedastanud, et vastavad mõisted tuleb liikmesriikide õiguskordadesse üle võtta (vt.24 juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C-72/02: komisjon vs. Portugal, EKL 2003, lk I-6597, punkt 17).

60

Esiteks tuleb märkida direktiivi artikli 1 punktides e ja i defineeritud mõistete („loodusliku elupaiga kaitsestaatus” ja „liigi kaitsestaatus”) kohta, et kuigi Salzburgi looduskaitseseaduse § 5 punkt 9 kasutab väljendit „soodne kaitsestaatus”, ei hõlma vaidlusaluste siseriikliku õiguse sätete sõnastus siiski kõiki direktiivi artikli 1 ülalnimetatud punktides esitatud tunnuseid.

61

Selline seadusandlik tehnika ei taga, et direktiivi rakendamisel võetaks arvesse kõiki kõnesoleva määratluse osi, samas kui need osad on asjaomaste elupaikade ja liikide kaitse tähenduse ja ulatuse puhul määrava tähtsusega.

62

Sellest tulenevalt ei saa direktiivi artikli 1 punkte e ja i lugeda Salzburgi looduskaitseseaduse § 5 punktidega 8 ja 9 ning §-idega 3a, 22a, 22b ja 29 õiguslikult piisavalt üle võetuks.

63

Teiseks, direktiivi artikli 1 punkti g kohta tuleb nentida, et ka see säte sisaldab hulgaliselt parameetreid, mille kaudu on määratletud mõiste „ühenduse tähtsusega liik”.

64

Salzburgi looduskaitseseaduse §-id 3a, 22a, 22b ja 29 käsitlevad vaid huvide kaalumist, Euroopa kaitsealasid puudutavaid täiendavaid kaitsemeetmeid, seadusega sätestatud keeldudest erandite tegemiseks erilubade andmise korda ja looduslike taimede kaitset. Ühenduse tähtsusega liigi mõistet neis sätteis ei mainita.

65

Direktiivi artikli 1 punkti g nende sätetega seega üle võetud ei ole.

66

Kolmandaks tuleb direktiivi artikli 1 punkti l kohta tõdeda, et Salzburgi looduskaitseseaduse § 5 punkt 10, mida tuleb lugeda koosmõjus sama paragrahvi punktiga 9, mis sõnastab eesmärgina soodsa kaitsestaatuse säilitamise ja taastamise, kasutab väljendi „erikaitseala” asemel sõnastust „Euroopa kaitseala”. Selles punktis on mõeldud alasid, mille komisjon on kandnud direktiivi artikli 4 lõike 2 alusel ühenduse tähtsusega alade loetellu, samuti alasid, mille Salzburgi liidumaa on vastavalt direktiivi artikli 4 lõikele 1 esitanud sellesse loetellu kandmiseks.

67

Tuleb lisada, et Salzburgi looduskaitseseaduse § 22a lõiked 2–4 nimetavad täpselt need meetmed, mis tuleb võtta „Euroopa kaitsealade” kaitse-eesmärkide saavutamiseks.

68

Eelnevast johtub, et Salzburgi looduskaitseseaduse § 5 punktid 9 ja 10 ning § 22a kajastavad õiguslikult piisavalt täpselt nende alade mõistet, mis on hõlmatud direktiivi artikli 1 punkti l mõistega „erikaitseala”.

69

Järelikult on see säte Salzburgi liidumaa õigusesse õigesti üle võetud.

70

Sellest järeldub, et komisjoni käesolev väide on põhjendatud üksnes direktiivi artikli 1 punktide e, g ja i kohta.

Direktiivi artikli 6 lõike 1 rikkumine Alam-Austria liidumaal

– Poolte argumendid

71

Komisjon toob esile, et Alam-Austria looduskaitseseaduse § 9 lõige 5 näeb üksnes ette kohustuse võtta „vajadusel” sobivaid hooldus-, arendus- ja kaitsemeetmeid. Direktiivi artikli 6 lõikest 1 tuleneb aga, et „vajalikud kaitsemeetmed” tuleb kehtestada igal juhul, mitte „vajadusel”. „Vajaduse korral” käib selles sättes vaid kaitsekorralduskavade kohta ning seda ei saa mõista kui üldist kitsendust kohustusele kehtestada vajalikud õiguslikud, halduslikud või lepingulised meetmed.

72

Austria valitsus väidab, et direktiivi artikli 6 lõikes 1 ei ole sätestatud mitte kohustus kehtestada igal juhul kaitsemeetmed, vaid üksnes „vajalikud” kaitsemeetmed. Kui sellised meetmed on ulatuslikumad, kui need, mis tuleb kehtestada Alam-Austria looduskaitseseaduse § 9 lõike 4 alusel, siis kehtestavad need soodsa kaitsestaatuse saavutamiseks liidumaa pädevad ametiasutused.

– Euroopa Kohtu hinnang

73

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et direktiiv sätestab keskkonnaõiguse valdkonnas keerulised ja tehnilised eeskirjad, mistõttu peavad liikmesriigid spetsiaalselt tagama, et kõnesolevat direktiivi ülevõttev õigusakt oleks selge ja täpne (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 26).

74

Komisjoni esitatud väite kohta tuleb esile tuua, et nii direktiivi artikli 6 lõige 1 kui ka Alam-Austria looduskaitseseaduse § 9 lõige 5 kasutavad väljendit „vajaduse korral”. Siseriikliku õiguse sättes viitab see väljend üldiselt kõigile kaitsemeetmeile, mis tähendab, et selle sätte kohaselt ei ole niisuguste meetmete rakendamine kohustuslik.

75

Seevastu direktiivi artikli 6 lõikes 1 on sama väljend kasutusel üksnes üksikute erijuhtumite kohta, s.t kaitsekorralduse viiside või tehniliste valikute kohta, mis on määratletud kui „kaitsekorralduskavad, mis on eraldi välja töötatud või lisatud muudesse arengukavadesse”.

76

Direktiiv kohustab seega vastu võtma vajalikke kaitsemeetmeid, mis välistab liikmesriikide igasuguse kaalutlusõiguse ja kitsendab liikmesriikide ametiasustuste määrusandliku- ja otsustuspädevuse üksnes nende meetmete raames rakendatavatele meetmetele ja tehnilistele valikutele.

77

Sellest järeldub, et Alam-Austria looduskaitseseaduse § 9 lõige 5 ei võta täielikult üle kohustust kehtestada erikaitsealade kohta igal juhul vajalikud kaitsemeetmed.

78

Nõustuda ei saa Austria valitsuse argumendiga, mille kohaselt tõlgendatakse siseriikliku õiguse sätet siis, kui kaitsemeetmed on vajalikud, igal juhul kooskõlaliselt direktiiviga.

79

Niisugune liikmesriigi õiguse sätete kooskõlaline tõlgendamine ei saa üksinda tagada selgust ja täpsust, mida nõuab õiguskindlus (vt selle kohta 19. septembri 1996. aasta otsus kohtuasjas C-236/95: komisjon vs. Kreeka, EKL 1996, lk I-4459, punkt 13, ja 10. mai 2001. aasta otsus kohtuasjas C-144/99: komisjon vs. Madalmaad, EKL 2001, lk I-3541, punkt 21).

80

Lisaks ei saa lihtsat halduspraktikat, mis võib sõltuda ametiasutuse suvast ning mida ei ole piisavalt avalikustatud, pidada nende kohustuste täitmiseks, mis lasuvad liikmesriigil seoses direktiivide ülevõtmisega (vt13. märtsi 1997. aasta otsus kohtuasjas C-197/96: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1997, lk I-1489, punkt 14; 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-145/99: komisjon vs. Itaalia, EKL 2002, lk I-2235, punkt 30, ja 10. märtsi 2005. aasta otsus kohtuasjas C-30/33: komisjon vs. Ühendkuningriik, EKL 2005, lk I-1865, punkt 25).

81

Järelikult tuleb sedastada, et Alam-Austria õigusaktid ei ole kooskõlas direktiivi artikli 6 lõikega 1.

82

Hagi on seega antud küsimuses põhjendatud.

Direktiivi artikli 6 lõike 1 rikkumine Ülem-Austria liidumaal

– Poolte argumendid

83

Komisjon märgib, et Ülem-Austria looduskaitseseaduse § 15 lõige 2 näeb ette võimaluse kehtestada maastikuhoolduskavu. Selline võimalus ei ole aga direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks piisav.

84

Peale selle toob komisjon esile, et vastavalt samale sättele võib liidumaa valitsus kehtestada kaitsealade kohta maastikuhoolduskavu, milles nähakse ette meetmed, mis on „vajalikud üldistes huvides ja mis ei häiri oluliselt asjaomastel maadel lubatud majandustegevust”. „Majandustegevust” puudutav lisatingimus on aga mõistetav kui maastikuhoolduskavade koostamise kohustuse piirang.

85

Austria valitsus väidab, et direktiivi artikli 6 lõige 1 annab liikmesriikidele vabaduse otsustada, milliseid kaitsemeetmeid kehtestada.

86

Lisaks väidab see valitsus, et Ülem-Austria looduskaitseseaduse § 15 lõige 2 on direktiiviga kooskõlas, kuna „majandustegevuse” all ei saab üksnes mõista tegevust, mille puhul järgitakse kaitsealadel kehtivat kaitsekorda. Pädevad haldusasutused ei saaks seega lubada tegevust, mis on vastuolus direktiivi artikli 6 lõikes 1 sätestatud kaitse-eesmärkidega.

– Euroopa Kohtu hinnang

87

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et direktiivi artikli 6 lõike 1 sõnastuse kohaselt soovis ühenduse seadusandja panna liikmesriikidele kohustuse võtta vajalikud kaitsemeetmed, mis vastavad direktiivi I ja II lisas nimetatud looduslike elupaigatüüpide ja liikide ökoloogilistele vajadustele.

88

Tuleb tõdeda, et Ülem-Austria looduskaitseseaduse § 15 lõige 2, mille kohaselt võib „Euroopa kaitsealade” ja „looduskaitsealade” kohta koostada maastikuhoolduskavu, annab liidumaa valitsusele hindamisruumi küsimuses, kas „vajalikku kaitsemeedet” tuleb kehtestada.

89

Nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 76, ei kuulu sellise hinnangu andmine aga liikmesriikide pädevusse. Ainuüksi sel põhjusel ei ole Ülem-Austria looduskaitseseaduse § 15 lõikega 2 direktiivi artikli 6 lõiget 1 õigesti üle võetud.

90

Oluline on ka lisada, et kõnesolev Ülem-Austria looduskaitseseaduse § 15 lõige 2 ei täpsusta „lubatud majandustegevuse” mõiste ulatust, mistõttu on mõeldav, et niisugused tegevused võivad takistada vajalike kaitsemeetmete võtmist. Antud säte on järelikult ka seetõttu vastuolus direktiivi artikli 6 lõikega 1.

91

Eelnevast järeldub, et Ülem-Austria liidumaa õigusaktid ei ole direktiivi selle sättega kooskõlas.

92

Järelikult on komisjoni hagi selles küsimuses põhjendatud.

Direktiivi artikli 6 lõike 2 rikkumine Tirooli liidumaal

– Poolte argumendid

93

Komisjon väidab, et ei Tirooli looduskaitseseaduse §-id 1 ja 2 ega ka §-id 5 või 14 võimalda asuda seisukohale, et direktiivi artikli 6 lõige 2 on ülevõtmine on toimunud kooskõlas ühenduse õigusega. Tirooli looduskaitseseaduse §-id 22, 23, ja 24 käsitlevad taime-, looma- ja linnuliikide kaitset ning kaitsemeetmeid, mis puudutavad kaitse alla võtmata liike, kuid neis sätteis ei ole kehtestatud keeldu kahjustada erikaitsealasid.

94

Austria valitsus väidab, et direktiivi artikli 6 lõikes 2 sätestatud kohustus on Tirooli looduskaitseseaduse neis paragrahvides arvesse võetud.

95

Kuigi see valitsus tunnistab, et kõnesolevad sätted ei sisalda konkreetset keeldu kahjustada erikaitsealasid, leiab ta siiski, et selle kohustuse ülevõtmine ei nõua tingimata direktiivi artikli 6 lõike 2 teksti sõnasõnalist ülevõtmist. Liidumaa seadusandja kindlustab selle kaitsekohustuse nõuetekohase arvestamise nii, et ei kahjustata looduslikke elupaiku ja liikide elupaiku ega häirita liike, kelle huvides need alad on kaitse alla võetud.

96

Austria valitsus lisab, et Tirooli looduskaitseseaduse §-i 14 tehtud muudatused on igal juhul viinud selle seaduse direktiiviga kooskõlla.

– Euroopa Kohtu hinnang

97

Kõigepealt tuleb märkida, et Tirooli looduskaitseseaduse § 14 kehtestati alles pärast põhjendatud arvamuses antud tähtaja möödumist. Vastavalt käesoleva kohtuotsuse punktis 50 osundatud Euroopa Kohtu praktikale ei oma see muudatus antud rikkumise hindamisel järelikult tähendust.

98

Mis puudutab direktiivi artikli 6 lõikes 2 sätestatud esimest kohustust, mille kohaselt peavad liikmesriigid võtma vajalikke meetmeid, et vältida erikaitsealadel looduslike elupaikade ja liikide elupaikade halvenemist, ning arvestades Austria valitsuse argumente direktiivi artikli 6 lõike 2 ülevõtmise üksikasjade kohta, siis tuleb toonitada, et Tirooli liidumaa õigus sellisena, nagu ta kehtis põhjendatud arvamuses antud tähtaja möödumisel, ei sisaldanud õiguslikult piisavalt täpset sätet, mis oleks pannud pädevatele ametiasutustele kohustuse vältida nende elupaikade halvenemist (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 37).

99

Neil asjaoludel ei saa nõustuda argumendiga, mille kohaselt Tirooli liidumaal kehtivast õigusest tulenev üldine õiguslik raamistik vastab ülalnimetatud nõetele.

100

Mis puudutab direktiivi artikli 6 lõikes 2 sätestatud teist kohustust, mille kohaselt peavad liikmesriigid võtma vajalikke meetmeid, et vältida selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, siis tuleb nentida, et Tirooli looduskaitseseaduse §-id 22–24 ei võta seda kohustust üle, kuna need ei puuduta liike, mille kaitseks tuleb mainitud alasid kaitse alla võtta ehk liike, mis on kantud direktiivi II lisasse, vaid puudutab liike, mis on loetletud selle IV lisa punktis a ning mille kaitset reguleerib direktiivi artikkel 12.

101

Selliste liikide kaitse, mille kaitseks alad on määratud, peab aga olema tagatud täies ulatuses (vt 13. veebruari 2003. aasta otsus kohtuasjas C-75/01: komisjon vs. Luksemburg, EKL 2003, lk I-1585, punkt 43).

102

Sellest tulenevalt ei ole Tirooli liidumaa õigusaktid kooskõlas direktiivi artikli 6 lõikega 2.

103

Järelikult on komisjoni hagi antud küsimuses põhjendatud.

Direktiivi artikli 16 lõike 1 rikkumine Alam-Austria ja Salzburgi liidumaades

– Väide, mis käsitleb Alam-Austria liidumaa õigusnorme

– Poolte argumendid

104

Komisjon väidab, et Alam-Austria looduskaitseseaduse §-id 20, 21 ja 22 ei kasuta „soodsa kaitsestaatuse säilitamise” kriteeriumit ega loetle vastuolus direktiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatuga ammendavalt tingimusi ja kriteeriume, mis peavad olema täidetud, et võiks teha erandi direktiivis ette nähtud kaitsekorrast.

105

Komisjon lisab, et Alam-Austria jahiseaduse §-is 95 sätestatud keelud käsitlevad üksnes looduslikult elavaid loomaliike ning järelikult ei kohaldata neid teistele loomaliikidele.

106

Austria valitsus leiab, et tulenevalt valitud seadusandlikust tehnikast tagab direktiivis nõutud kaitse Alam-Austria looduskaitseseaduse § 20 lõige 4. Pädevad ametiasutused peavad ühelt poolt tegutsema kooskõlas direktiiviga ja teiselt poolt järgima jahindust reguleerivais õigusaktides sätestatud keeldusid. Praktikas antakse erilubasid üksnes väga piiratud juhtudel ehk vaid siis, kui ei ole karta mingit märkimisväärset ohtu kaitstavatele taime- ja loomaliikidele.

107

See valitsus väidab niisamuti, et sama säte tagab ka õiguskindluse põhimõtte järgimise, kuna see kohustab pädevaid ametiasutusi sõnaselgelt määratlema püügiks ja surmamiseks lubatud vahendid, rajatised ja viisid.

108

Kõnesolev valitsus selgitab viimaseks, et Alam-Austria looduskaitseseaduse § 21 lõigetes 1 ja 2 ettenähtud erandeid ei saa kunagi kohaldada kaitstavate taimede, loomade või elupaikade tahtliku kahjustamise korral.

– Euroopa Kohtu hinnang

109

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et direktiivi artiklid 12–14 ja artikli 15 punktid a ja b moodustavad sidusa sätete kogumi, mis kohustavad liikmesriike kehtestama vastavate looma- ja taimeliikide kaitseks range kaitsekorra (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 112).

110

Lisaks tuleb märkida, et direktiivi artikkel 16, mis määratleb täpselt tingimused, mil liikmesriigid võivad teha erandeid selle artiklites 12-15 ette nähtud keeldudest, kujutab endast erandsätet direktiivis ette nähtud kaitsekorrast. Sellest tulenevalt peab nimetatud artiklit tõlgendama kitsalt (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Ühendkuningriik, punkt 111).

111

Siinkohal tuleb lisada, et vastavalt direktiivi artikli 16 lõikele 1 võib liikmesriigi tasandil võtta meetmeid, millega tehakse erand direktiivis sätestatud keeldudest, üksnes siis, kui ei ole muud rahuldavat alternatiivset lahendust.

112

Sellest johtuvalt on siseriiklikud sätted, mis ei sea direktiivi artikleis 12–14 ja artikli 15 punktides a ja b sätestatud keeldudest erandite tegemist sõltuvusse mitte kõigist selle artiklis 16 ette nähtud kriteeriumeist ja tingimustest, vaid puudulikult üksnes mõnedest neist, viimatinimetatud artikliga vastuolus.

113

Peale selle, nagu tuletati meelde käesoleva kohtuotsuse punktis 80, ei piisa direktiiviga kooskõlas olevast halduspraktikast ühenduse õiguse õigeks ülevõtmiseks.

114

Alam-Austria looduskaitseseaduse § 20 lõike 4 kohta tuleb esiteks märkida, et kuigi selles on ette nähtud, et erandeid võib teha, kui ei ole alust karta, et see võib kahjustada looduslikku taimestikku või loomastikku, ei välista see siiski selliste erandite tegemist juhtudel, kui asjaomaste liikide populatsioonide kaitsestaatus ei ole soodus.

115

Direktiivi artikli 16 lõike 1 kohaselt on kõnealuste liikide populatsioonide soodsa kaitsetaseme säilitamine nende looduslikul levilal selles sätestatud erandite tegemise vältimatult vajalik eeltingimus.

116

Neil asjaoludel on Alam-Austria looduskaitseseaduse § 20 lõiget 4 iseloomustav ebamäärasus vastuolus direktiivi artikli 16 lõike 1 täpse ja selge ülevõtmise nõudega (vt analoogiline 23. märtsi 2003. aasta otsus kohtuasjas C-365/93: komisjon vs. Kreeka, EKL 1995, lk I-499, punkt 9).

117

Teiseks tuleb tõdeda erandi tegemise aluste kohta, et Alam-Austria looduskaitseseaduse § 20 lõige 4 nimetab näitlikena erandeid teaduslikel või pedagoogilistel eesmärkidel.

118

Samas kuigi on tõsi, et niisugused erandid võivad kuuluda direktiivi artikli 16 lõike 1 punkti d alla, ei välista liikmesriigi õiguse vastava sätte sõnastus, et erandeid võiks teha ka muudel põhjustel kui need, mis on ammendavalt loetletud direktiivi artikli 16 lõike 1 punktides a–d.

119

Kolmandaks tuleb esile tuua, et Alam-Austria looduskaitseseaduse § 20 lõige 4 ei võta üle ka direktiivi artikli 16 lõike 1 punktis e esinevaid erandi tegemise tingimusi ehk nõuet, et kõik erandlikud meetmed peavad olema seotud range järelevalvega ning olema valikulised ja kehtima piiratud ulatuses.

120

Alam-Austria looduskaitseseaduse § 21 kohta tuleb meelde tuletada, et direktiivi artikli 16 lõige 1 ei näe ette erandi tegemist seoses põllu- või metsamajandusliku maakasutusega.

121

Mis puudutab Austria valitsuse jahindust reguleerivail õigusaktidel põhinevaid argumente, siis tuleb märkida, et Alam-Austria looduskaitseseaduse § 20 lõige 4 võib direktiivi artikleid 12–15 rikkuda väljaspool jahindusvaldkonda. Isegi kui pädevad ametiasutused järgivad jahindust puudutavaid looduskaitsealaseid siseriiklikke sätteid, ei sätesta selline kord õiguslikku raamistikku, mis on kooskõlas ühenduse sättega, milles on ammendavalt loetletud kõik erandi tegemise alused. Alam-Austria jahiseaduse § 95 ei sisalda niisugust loetelu, vaid keelustab üksnes teatud jahipidamisviiside kasutamise teatud loomaliikide puhul.

122

Eelnevaist kaalutlusist järeldub, et Alam-Austria liidumaa õigusaktid ei ole kooskõlas direktiivi artikli 16 lõikega 1.

123

Järelikult on komisjoni hagi selles küsimuses põhjendatud.

– Väide, mis käsitleb Salzburgi liidumaa õigusnorme

– Poolte argumendid

124

Komisjon toob esile, et Salzburgi looduskaitseseaduse § 34 ja Salzburgi jahiseaduse § 104 lõige 4 ei võta üle direktiivi artikli 16 lõikes 1 sätestatud „soodsa kaitsestaatuse säilitamise” kriteeriumit. Lisaks ei ole Salzburgi looduskaitseseaduse § 34 lõike 1 punktides 2 ja 9 nimetatud erandi tegemise alused, mis puudutavad jookide tootmist ja rajatiste ehitamist, seotud ühegi direktiivi artikli 16 lõikes 1 nimetatud erandi tegemise alusega.

125

Austria valitsus väidab, et kuna direktiivi artikli 16 lõige 1 lubab direktiiviga sätestatud keeldudest erandeid teha, siis oleks nõnda kehtestatud kaitsekorra sisemise loogikaga vastuolus, kui oleks olemas kohustus tagada soodne kaitsestaatus erilubade andmist võimaldava sätte raames. Lisaks on Salzburgi looduskaitseseaduse § 34 lõige 3 rangem kui direktiivi artikli 16 lõige 1, kuivõrd kõik erandmeetmed peavad vältima asjaomasel alal esinevate looma- või taimeliikide populatsioonide kahjustamist.

– Euroopa Kohtu hinnang

126

Tuleb märkida, et direktiivi artikli 16 lõikes 1 esinev väljend „soodsa kaitsestaatuse säilitamine” puudutab olukorda, mis on määratletud direktiivi artikli 1 punktis i ning mis hõlmab esiteks selle punkti esimeses lõigus nimetatud üldisi asjaolusid ja teiseks teatud kumulatiivseid kriteeriume. Nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 59, peavad liikmesriigid need mõisted oma õigusesse üle võtma õiguslikult piisavalt täpselt.

127

Salzburgi jahiseaduse § 104 lõige 4 näeb aga ette, et erandeid võib teha, „kui see ei sea ohtu asjaomase loodusliku liigi populatsiooni”. See säte erineb direktiivis ette nähtud kaitsekorrast, kuna võimaldab erandeid põhimõttelistest keeldudest, ilma et nende andmisel tuleks järgida kohustust säilitada asjaomaste liikide populatsioonide soodne kaitsestaatus.

128

Salzburgi looduskaitseseaduse § 34 lõike 1 kohta tuleb märkida, et jookide tootmise ja rajatiste ehitamisega seotud põhjendused ei kuulu ühegi direktiivi artikli 16 lõikes 1 ammendavalt loetletud põhjenduse alla.

129

Väidetav rikkumine on järelikult leidnud tõendamist.

Direktiivi artikli 22 punkti b rikkumine Alam-Austria liidumaal

– Poolte argumendid

130

Komisjon märgib, et Alam-Austria looduskaitseseaduse § 17 lõige 5 seab võõrliikide asustamisele loa andmise sõltuvusse kriteeriumist, mida direktiivis ette ei ole nähtud ehk asjaolust, et võimalik kahju ei ole „püsiv”. Lisaks ei keelusta see säte võõrliikide asustamisega looduslike elupaikade nende looduslikul levialal ja pärismaiste looma- ja taimeliikide kõikvõimalikku kahjustamist.

131

Austria valitsus leiab, et Alam-Austria looduskaitseseaduse § 17 lõike 5 tõlgendamisel kooskõlas direktiiviga keeldutakse võõrliigi või kohalike tingimuste jaoks sobimatu liigi loodusesse asustamiseks loa andmisest alati, kui selline tegevus kahjustab pärismaist loomastikku või taimestikku.

– Euroopa Kohtu hinnang

132

Tuleb märkida, et Alam-Austria looduskaitseseaduse § 17 lõige 5 võimaldab võõrliikide tahtlikku loodusesse asustamist tingimusel, et see ei mõjuta püsivalt looduslikke elupaiku ega looduslikku pärismaist loomastikku ja taimestikku.

133

Niisuguse korraga ei ole aga direktiiviga kehtestatud kaitsesüsteem õigesti üle võetud. See kord nõuab, et kõik erandlikud meetmed arvestaksid direktiivi artikli 22 punktis b kehtestatud tingimusi ja eelkõige seda, mille kohaselt võib loa anda, kui see ei kahjusta looduslikke elupaiku.

134

Selle kohta tuleb esile tuua, et väljend „ei kahjustataks” on täiesti ühemõtteline nõue, mis on ulatuslikum Alam-Austria looduskaitseseaduse § 17 lõikes 5 sätestatust.

135

Väidetav rikkumine tuleb seega lugeda tõendatuks.

136

Eelnevaist kaalutlusist tuleneb, et Austria Vabariik on rikkunud direktiivi artiklist 1, artikli 6 lõigetest 1 ja 2, artiklitest 12 ja 13, artikli 16 lõikest 1 ning artikli 22 punktist b tulenevaid kohustusi.

Kohtukulud

137

Kodukorra artikli 69 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna komisjon on kohtukulude hüvitamist Austria Vabariigilt nõudnud ja põhiosa tema väidetest, mis on veel kohtuasja esemeks, on ümber lükatud, tuleb kohtukulud temalt välja mõista.

138

Nende hagis esitatud liikmesriigi kohustuste rikkumiste kohta, millele tuginemisest komisjon menetluse hilisemas staadiumis loobus, tuleb sedastada, et vastavatest väidetest loobumine toimus pärast liikmesriigi vaidlusaluste õigusaktide muutmist. Kuna siseriikliku õiguse sätted kohandati ühenduse õigusega hilinenult, on loobumine seega tingitud kostjast. Kodukorra artikli 69 lõikest 5 tulenevalt tuleb seega käesoleva astme kohtukulud tervikuna välja mõista Austria Vabariigilt.
 

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:
 

1.

Austria Vabariik on rikkunud nõukogu 21. mai 1992. aasta direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 1 punktidest e, g ja i, artikli 6 lõigetest 1 ja 2, artiklitest 12 ja 13, artikli 16 lõikest 1 ning artikli 22 punktist b tulenevaid kohustusi.

 

2.

Jätta ülejäänud osas hagi rahuldamata.

 

3.

Mõista kohtukulud välja Austria Vabariigilt.

 

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: saksa.