23.2.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 54/34

—

kutsub üles Rio+20 konverentsil sõnaselgelt tunnistama, et üks peamine esilekerkiv probleem, millega maailmas tuleb tegeleda, on linnastumine; samuti kutsub üles kogemuste jagamisele ja teadmussiirdele säästva linnaarengu valdkonnas riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste vahel kogu maailmas

—

kutsub üles võtma Rio+20 konverentsil vastu rohelise majanduse tegevuskava, mis peaks aga hõlmama eraldi peatükki kohaliku tasandi rohelise majanduse kohta, milles tunnistatakse riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste olulist rolli üleminekul rohelisele majandusele ning milles eelkõige edendatakse rahvusvahelist linnapeade ja piirkondade pakti ning toetatakse detsentraliseeritud arengukoostööd. Võimalik suutlikkuse arendamise kava peaks sisaldama nõuet, et abisaajariigid kaasaksid aktiivselt sellesse protsessi oma riigist madalamaid tasandeid;

—

leiab, et riigist madalama tasandi valitsustel ja kohalikel omavalitsustel peab riigivalitsuste ja ÜRO asutuste kõrval olema koht säästva arengu institutsioonilises raamistikus asjakohaste, täielikult tunnustatud valitsussektori osalejatena. Rio+20 konverentsil tuleks kohandada nn põhigruppide olemasolevaid struktuure, näiteks uue, kaasava kategooria „valitsussektori osalejad” loomisega, samuti tuleks anda tulevasele Maailma Keskkonnaorganisatsioonile (või ÜRO Keskkonnaprogrammile) või tulevasele Säästva Arengu Nõukogule volitused luua riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste alaline komitee;

—

kutsub üles määratlema Rio+20 konverentsil tulevased juhtimisraamistikud, mis on vajalikud Agenda 21 kohaliku programmi edasiarendamiseks, ning toetama keskkonnademokraatia üleilmset edendamist, näiteks toetades ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni Århusi konventsiooni sarnaste teiste piirkondlike konventsioonide kehtestamist või algatades läbirääkimisi üleilmse konventsiooni üle Rio deklaratsiooni 10. põhimõtte alusel.

Raportöör

Ilmar REEPALU (SE/PES), Malmö linnavolikogu liige

Viitedokument

Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele „Rio+20: rohelise majanduse ja juhtimise parandamise suunas”

KOM(2011) 363 lõplik

1.

tervitab ÜRO Peaassamblee otsust kutsuda 2012. aasta juunis Rio de Janeiros kokku kõrgetasemeline ÜRO säästva arengu konverents (Rio+20 konverents), et tagada uue poliitilise vastutuse võtmine säästva arengu toetamiseks, hinnata eelmiste säästva arengu tippkohtumiste tulemuste elluviimisel seni saavutatud edu ja vajakajäämisi ning tegeleda uute esilekerkivate probleemidega. Seda tehakse kahe konkreetse teema raames: keskkonnahoidlik majandus säästva arengu ja vaesuse kaotamise kontekstis ning säästva arengu institutsiooniline raamistik;

2.

kutsub kõiki Rio+20 konverentsil ja selle järelmeetmetes osalejaid tegema kõik endast oleneva, et tagada konverentsi õnnestumine ja saavutada tõelist edu säästva arengu heaks;

3.

on mitmel puhul rõhutanud, kui oluline on võtta meetmeid ja teha muudatusi, et toetada ja edendada säästva arengu vallas tehtavat tööd. Komitee on seisukohal, et kõik – nii maailma, Euroopa Liidu kui ka riikliku, riigist madalama tasandi ja kohaliku tasandi osalejad – peavad ühiselt vastutama olemasolevaid loodusvarasid mõistlikult kasutava jätkusuutliku ühiskonna loomise eest. Komitee liikmetel, linnadel ja riigist madalama tasandi valitsustel on selles tähtis osa ning suuresti just nemad on säästva arengu saavutamise töös edasiviiv jõud, eelkõige seepärast, et nad asuvad lähedal ELi kodanikele;

4.

kutsub seega viitama kõigis Rio+20 konverentsi puudutavates aruteludes sõnaselgelt riigist madalama tasandi valitsustele ja kohalikele omavalitsustele  (1) ning andma neile suuremad volitused. Nimetatud valitsused peavad aktiivselt osalema nii konverentsi ettevalmistamises, selle läbiviimises kui ka järelmeetmetes ja tulemuste elluviimises. Liikmesriike julgustatakse looma Rio+20 konverentsi ettevalmistamiseks riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsustega ühiseid foorumeid;

5.

kutsub Euroopa Ülemkogu ja Euroopa Komisjoni üles töötama välja ELi selge ja ühtse seisukoha ÜRO konverentsi jaoks ning tagama, et Rio de Janeiros sõlmitavatele poliitilistele kokkulepetele järgneksid ka konkreetsed meetmed. Sellega seoses rõhutab komitee, et riigist madalama ja kohaliku tasandi kaasatus, pädevus ja volitused on jätkusuutliku ühiskonna peamine eeltingimus. Selle toetuseks tuleb subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtteid järgida ja edendada kõigil valitsustasanditel alates maailma tasandist ning Euroopa Liidu planeerimis- ja otsustusprotsessidest kuni riikliku ja riigist madalama tasandini. Riigist madalama tasandi valitsusi ja kohalikke omavalitsusi tuleb pidada säästva arengu poole liikumise püüdlustes võrdseteks partneriteks ja kõige sobivamaks valitsemistasandiks nii ÜRO konverentsi ettevalmistamisel kui ka selle tulemuste ellurakendamisel;

6.

kutsub üles Rio+20 konverentsil sõnaselgelt tunnistama, et üks peamine esilekerkiv probleem, millega maailmas tuleb tegeleda, on linnastumine. Linnastumine on eriti aktuaalne riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste jaoks, sest esmajärjekorras peavad just nemad tegelema sellest tulenevate probleemide ja võimalustega. Käesoleva sajandi alguse seisuga elab suurem osa maailma 7-miljardilisest elanikkonnast linnades. Maailma elanike arv võib tõusta 2050. aastaks praeguselt 7 miljardilt 9 miljardile ning mõne stsenaariumi järgi ennustatakse, et 2030. aastaks elab linnades 60 % elanikkonnast. See suundumus on eriti selge arenguriikides ja kiire ülemineku etapis olevates riikides. Säästev linnaareng vajab terviklikku ja integreeritud lähenemisviisi majandusliku, keskkonnaalase ja sotsiaal-kultuurilise arengumõõtme käsitlemiseks ruumilises ja füüsilises raamistikus. Komitee soovitab teha suuremaid jõupingutusi säästva linnaarengu edendamiseks ja toetamiseks;

7.

rõhutab, et säästev areng põhineb sotsiaalsete, ökoloogiliste ja majanduslike tegurite kooskõlal ning seetõttu peab Rio+20 konverentsil käsitletavate põhiküsimuste hulka kuuluma ka vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastane võitlus sarnaselt ressursside säästmisele, kliimamuutuste vastasele võitlusele ja teistele keskkonnapoliitilistele eesmärkidele;

8.

sooviks näha suuremaid jõupingutusi säästva linnaarengu heade tavade kujundamisel, hindamisel, esitlemisel ja levitamisel. Eksisteerib suur nõudlus kogemuste jagamise ja teadmussiirde järele nii institutsiooniliste teguritega seoses kui ka tervikliku ja integreeritud süsteemse lähenemisviisi osas planeerimis- ja otsustusprotsessides. Hea linnajuhtimine, ruumiline planeerimine, maa majandamise süsteemid, õigusaktid ja meetmed, rahastamine, avaliku ja erasektori koostöö, üldsuse kaasamine, haridus, koolitus ja teabevahetus on valdkonnad, kus on kogu maailmas vaja jagada riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste vahel palju kogemusi ja vahetada teadmisi;

9.

toonitab, kui oluline on arendada partnerluse erisuguseid viise ja suhteid linnade ja neid ümbritsevate piirkondade vahel. Kasvav linnaelanike arv tekitab suurt nõudlust kaupade, näiteks toiduainete tootmise ja tarnimise järele ning samuti sellega kaasneva jäätmekäitluse järele. Üks konkreetne näide vajadusest suurema koostöö järele linnade ja ümbruskonna vahel on bioloogiliste jäätmete käitlemine, mille puhul on vaja hästi töötavaid süsteeme, et tagastada taimedele vajalikud toitained põllumaale ja tagada seeläbi eluringluse toimimine suletud tsüklina;

10.

leiab, et üldsuse teadlikkuse tõstmiseks on ülimalt tähtsad haridus, koolitus ja teabevahetus. Õppeprogrammide arendamine on eriti oluline vajalikuks üleminekuetapiks ning see ei peaks hõlmama mitte ainult tehnilisi teadmisi konkreetsete asjade kohta, vaid ka tervikliku ja integreeritud süsteemse lähenemisviisi kohta;

11.

märgib, et paljusid probleeme ja konkreetseid meetmeid, mis seisavad rahvusvahelise kogukonna ees säästva arengu saavutamisel, ei ole võimalik lahendada vaid uute tehnoloogialahenduste ja suuremate finantsinvesteeringute abil. Meetmeid on vaja ka teadmiste kogumiseks, et kohandada ja muuta inimeste käitumist, tarbimisharjumusi jms;

12.

rõhutab, et nii traditsiooniline kui ka sotsiaalmeedia on selles mõttes eriti olulised. Tuleb võtta meetmeid toetamaks nende arengut teabevahetuse, inimeste kaasamise, algatuste omavahelise sidumise ja kriitilise suhtumisega üldsuse kujundamise ning seega jätkusuutliku ühiskonna edendamise tööriistana;

13.

toob esile, et üks vahend, mida kasutatakse jätkusuutliku ühiskonna saavutamiseks, on sõpruslinnade liikumine. Paljud sõpruslinnade projektid on riigist madalamal ja kohalikul tasandil kahe- või mitmepoolsel temaatilisel alusel juba töös või loomisel. Sellesse on kaasatud paljud osalejad nii riigi, riigist madalamal kui ka kohalikul tasandil nii Euroopa Liidus kui ka rahvusvaheliselt. Sõpruslinnade liikumine on eriti tõhus siis, kui liikumises keskendutakse konkreetsele teemale, selle eesmärk on jätkusuutlikkus ning selles ei osale mitte ainult riigivalitsused ja kohalikud omavalitsused, vaid ka kodanikuühiskonna organisatsioonid, mis on sõpruslinnade liikumise edu seisukohast veelgi olulisem.

14.

rõhutab, et riigist madalama tasandi rahvusvahelistel, piirkondlikel või riiklikel ühendustel on samuti oluline roll vahetuste tõhustamisel ning riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste seisukohtade tutvustamisel globaalses kontekstis. Komitee ise on selles kontekstis oluline institutsiooniline osaleja ELis ning leiab, et on vaja täiendavaid jõupingutusi, et kooskõlastada olemasolevaid struktuure ja võrgustikke ning parandada uuenduslike projektide hindamist ja parimate tavade levitamist;

15.

märgib, et kolmemõõtmeline (majandus, keskkond ja ühiskond) säästev areng on majanduskasvu, rohkemate töövõimaluste, rohelise majanduse, suurema jõukuse ning puhtama ja tervislikuma keskkonna alus;

16.

nendib, et praeguse majandussüsteemi puhul ületatakse loodusvarasid kasutades planeedi jätkusuutlikkust ning Euroopa Liit impordib üha rohkem fossiilseid energiaallikaid ja tooraineid, mille hulgas on ka selliseid liidu jaoks nii praegu kui ka edaspidi strateegiliselt vajalikke tooraineid, millest võib eelseisvatel aastakümnetel puudus tulla. Selline tõdemus sunnib arendama majandust suurema säästvuse ja loodusvarade mõistlikuma kasutuse suunas;

17.

rõhutab tungivalt, et üleminek säästvamale arengumudelile ei kujuta endast mitte üksnes probleemi, vaid pakub hoopis rea võimalusi, eriti kui näha keskkonnaseisundi parandamise ning majandusliku ja sotsiaalse lisaväärtuse loomise võimalikku koosmõju. Sellega peavad kaasnema sobivad meetmed majanduspoliitika, hariduse ja ühiskondlike muutuste vallas, et võimalusi saaks ka ära kasutada;

18.

on seisukohal, et ka praegu Euroopa Liidus ja kogu maailmas valitsevaid finantstingimusi arvestades tuleks püüelda säästva majandamise ja jätkusuutlike tööhõivetingimuste poole;

19.

nõuab tähelepanu keskkonnahoidlike töökohtade olulisusele ja nende edendamist, sest nad aitavad liikuda edasi sotsiaalse ühtekuuluvuse poole. Selliste töökohtade all mõistetakse inimväärset tööd neis (nii tärkavates kui ka traditsioonilistes) majandusharudes, milles arvestatakse säästvusega. Seepärast tuleb nende oluliste sektorite täieliku väljaarendamise soodustamiseks pidada oluliseks teguriks kõigil tasanditel toimuvat säästvuse alast harimist ja koolitamist;

20.

soovitab töötada Rio+20 konverentsil välja uue alternatiivse mudeli, mille alusel saaks mõõta majanduskasvu ja heaolu SKP-d täiendavate näitajate abil. See on vajalik, et anda uus suund meetmete üle peetavale arutelule ja saavutada põhimõtteline muudatus edu mõistmisel. Vaja on näitajaid, mis arvestavad kliimamuutusi, bioloogilist mitmekesisust, ressursitõhusust ja sotsiaalset kaasatust;

21.

on veendunud, et EL saab ÜRO konverentsil etendada olulist osa eriti siis, kui ta ise annab head eeskuju. Tema positsioon läbirääkimistel tugevneks, kui ta seaks endale ambitsioonikad eesmärgid teel keskkonnahoidliku majanduse poole, nt ELi 2020. aasta strateegia juhtalgatusega „Ressursitõhus Euroopa” hõlmatud valdkondades;

22.

toetab Euroopa Komisjoni ettepanekut, et Rio+20 konverentsil tuleks võtta vastu rohelise majanduse tegevuskava, milles seatakse eesmärke ja kehtestatakse asjakohaseid näitajaid, sõnastatakse nii otsene rahvusvaheline tegevus kui ka selge raamistik üleilmseteks, piirkondlikeks (k.a ELi tasandi), riiklikeks ja riigist madalama tasandi algatusteks ning nimetatakse nende elluviimise tähtajad;

23.

toetab antud kontekstis ka ELi taotlust luua Rio+20 konverentsil suutlikkuse arendamise kava, et nõustada kõiki huvitatud riike suunatult ja riigipõhiselt üleminekul rohelisele majandusele ning juurdepääsul olemasolevatele rahastamisallikatele. Komitee rõhutab, et selline kava peaks sisaldama nõuet, et riigid kaasaksid aktiivselt sellesse protsessi oma riigist madalamaid tasandeid;

24.

leiab, et kõnealune tegevuskava peaks sisaldama eraldi peatükki kohaliku tasandi rohelise majanduse kohta, milles tunnistatakse riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste olulist rolli üleminekul rohelisele majandusele. Selles peatükis tuleks eelkõige käsitleda linnastumise ja rohelise linnamajanduse suuri probleeme, edendada rahvusvahelist linnapeade ja piirkondade pakti ning toetada riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste detsentraliseeritud arengukoostööd;

25.

soovib, et riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste paljud edulood rohelise majanduse edendamise vallas lisataks Rio+20 rohelise majanduse kogumisse, mis Euroopa Komisjonil on kavas koostada;

26.

tuletab meelde riigist madalama ja kohaliku tasandi olulist osa ja arvukaid meetmeid arenguabi andmise ning detsentraliseeritud koostöö valdkonnas komitee, selle liikmete ja Euroopa Komisjoni tihedas koostöös, nt Regioonide Komitee koostatud detsentraliseeritud koostöö atlas, internetiportaal ja detsentraliseeritud koostöö konverentsid;

27.

sooviks näha üleilmseid meetmeid toetamaks keskkonda arvestavat ettevõtlust, mida on võimalik saavutada järgmiselt:

28.

tunnistab vajadust töötada välja uued era- ja avaliku sektori (majandus- ja sotsiaalvaldkonna sidusrühmade) koostöö mehhanismid ja vahendid, et kujundada ja ellu viia rohelise majanduse poliitikameetmeid, asetades rõhu mitmepoolsete partnerluste edendamisele ja tugevdamisele;

29.

kordab, et tänapäeval on üks põhiülesanne vähendada radikaalselt meie kliimamõju nii üleilmsel kui ka kohalikul tasandil, tagades samal ajal energiavarustuse ja jõukuse. Selles protsessis on suur osa kohalikel omavalitsustel ja riigist madalama tasandi valitsustel. Euroopa Liidus vastutavad nad paljude eripalgeliste algatuste eest, mille eesmärk on vähendada kliimamõju, tagada energiavarustus ja kohaneda kliimamuutustega. 2010. aasta detsembris sõlmitud Cancúni kokkulepetes käsitatakse kohalikke omavalitsusi valitsuse sidusrühmadena ning antakse linnadele juurdepääs rahvusvahelistele rahastamismehhanismidele. Riigist madalama tasandi valitsused ja kohalikud omavalitsused peavad aktiivselt osalema riigi kliimaalastes tegevuskavades ning neil peab olema võimalik taotleda rahalist toetust;

30.

rõhutab, et tuleb võtta meetmeid oluliste ressursside, materjalide ja looduskapitali kaitsmiseks, tagamiseks ja taasarendamiseks. Eelkõige soovib komitee, et Rio+20 konverentsil pöörataks erilist tähelepanu veele. Vee ebapiisav kättesaadavus on kiirelt kasvav probleem ja oluline väljakutse, eelkõige suurtes linnades. Seepärast pooldab komitee rahvusvahelise veealase partnerluse loomist, et selle probleemiga tegeleda, ning viitab sellega seoses oma soovitustele riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste rolli kohta säästva veemajandamise edendamisel (arvamus CdR 5/2011 fin);

31.

rõhutab, et on vaja parandada merekeskkonna ja ookeanide haldamist ja kaitset ning kaaluda selle valdkonna muutmist Rio raamistiku üheks alussambaks koos kliima ja bioloogilise mitmekesisusega;

32.

tõstab esile komisjoni öeldut, et „rohelise majanduse nurgakiviks on maa säästev kasutus ja säästev põllumajandus”, ning väljendab sellest johtuvalt arvamust, et säästva linnaarengu ja ruumilise planeerimise käigus tuleks nii vähe kui võimalik ehitada viljakale põllumajandusmaale, mida vastasel korral edaspidi enam harida ei saaks;

33.

on seisukohal, et üleilmselt rohelisele majandusele ülemineku võimaldamiseks tuleb mobiliseerida suuremahulised finantsvahendid. Maksustamine ja hinnakujundus peab olema paremini kooskõlas keskkonnakulude ja -tuludega. Komitee kordab oma üleskutset võtta laiemalt kasutusele „saastaja maksab” põhimõte ja tootja laiendatud vastutus ning samuti kulude katmise võimalused loodusvarade haldamisel. Rohelise majanduse tegevuskavaga tuleks käivitada uued avaliku ja erasektori rahastamisalgatused ja partnerlused;

34.

teeb ettepaneku näha tegevuskavas ette ka mitu konkreetset ja ajaliselt piiratud meedet kõigi keskkonnakahjulike toetuste kaotamiseks 2020. aastaks. Selle tulemusel vabaneksid rahalised vahendid, mida saaks kasutada teisteks meetmeteks. Lisaks sellele tuleks ELis teatavate toodete ja protsesside jaoks väljatöötatud kokkuhoiueesmärke ja tõhususstandardeid kohaldada ka rahvusvahelisel tasandil;

35.

soovitab kujundada ÜRO Keskkonnaprogrammist (UNEP) Maailma Keskkonnaorganisatsiooni (WEO). ÜRO Keskkonnaprogrammi muutmine ÜRO spetsialiseeritud asutuseks looks üleilmse mitmepoolse keskkonnaorganisatsiooni, mis oleks kõige paljutõotavam viis rahvusvahelise keskkonnajuhtimise edasiseks parandamiseks. Tal peaksid olema uuendatud ja suuremad volitused ning ta peaks tegutsema võrdväärsetel alustel ÜRO teiste spetsialiseeritud asutustega. Lisaks peaks sellel olema rakenduslik pool, mis on detsentraliseeritud piirkondlikul või riiklikul tasandil ning mille eesmärk on anda riikidele, riigist madalama tasandi valitsustele ja kohalikele omavalitsustele otsesemat toetust mitmepoolsete keskkonnakokkulepete tõhusaks rakendamiseks, näiteks kliimamuutuste või bioloogilise mitmekesisuse vallas;

36.

teeb samuti ettepaneku luua olemasoleva Säästva Arengu Komisjoni asemel Säästva Arengu Nõukogu. Selle eesmärk on saavutada säästva arengu alases töös kõigil tasanditel parem juhtimine, ühine lähenemisviis ja koordineeritus;

37.

toetab säästva arengu eesmärkide – ja eelkõige pikaajaliste eesmärkide – väljatöötamist aastatuhande arengueesmärkide eeskujul. Laiapõhjaline poliitilise vastutuse võtmine, mis toetub ühistele eesmärkidele, tuleks seejärel panna kirja konkreetsete erieesmärkidena ja nende mõõtmise viisidena;

38.

nõuab, et Rio+20 konverentsil tunnistataks, et juhtimisse tuleb kaasata kõik valitsustasandid alates kohalikust ja riigist madalamast tasandist kuni riigi, piirkonna ja maailma tasandini. Rio+20 konverentsil tuleb võtta sellest tulenevalt kasutusele mitmetasandilise valitsemise mudel, mis toetub kõigi valitsustasandite omavahelisele suhtlusele, koosmõjule ja täiendavusele;

39.

juhib tähelepanu asjaolule, et Rio konventsioonide raames on viimasel ajal rohkem tunnustatud riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste eristaatust valitsusasutustena, muu hulgas on neid näiteks tunnustatud valitsuse sidusrühmadena Cancúni kokkuleppes ning bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni osaliste kümnendal konverentsil vastu võetud otsuses X/22 „Linnade ning kohalike ja piirkondlike omavalitsuste bioloogilise mitmekesisuse tegevuskava”. Nimetatud muutusi toetas aktiivselt ka komitee;

40.

leiab, et riigist madalama tasandi valitsustel ja kohalikel omavalitsustel peab riigivalitsuste ja ÜRO asutuste kõrval olema koht säästva arengu institutsioonilises raamistikus asjakohaste, täielikult tunnustatud valitsussektori osalejatena. Rio+20 konverentsil tuleks kasutada võimalust kohandada nn põhigruppide olemasolevaid struktuure, et võtta arvesse alates 1992. aastast toimunud arengut – eelkõige kohalike omavalitsuste ja riigist madalama tasandi valitsuste rollis – näiteks uue, kaasava kategooria „valitsussektori osalejad” loomisega. Komitee väljendab kahetsust selle üle, et praeguses rahvusvahelises juhtimisstruktuuris seab riigist madalama tasandi valitsuste esindatus ÜRO organites nad hoolimata nende erilisest ja üha kasvavast rollist valitsemises samale pulgale kodanikuühiskonna, ettevõtete või teiste rühmadega, mida määratletakse pigem sotsiaal-majanduslike kriteeriumide alusel kui lähtuvalt nende rollist valitsemissüsteemis;

41.

soovitab anda sellega seoses Rio+20 konverentsil ÜRO Keskkonnaprogrammile (või tulevasele Maailma Keskkonnaorganisatsioonile) või Säästva Arengu Nõukogule volitused luua uue struktuurina riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste alaline komitee, mis võtab asjakohaselt arvesse mitmetasandilist valitsemist ning on alaliseks mehhanismiks kogu maailma riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsustega konsulteerimiseks ja koostöö tegemiseks. Seejuures võiks eeskujuks olla Regioonide Komitee;

42.

tunnistab, et riigist madalama ja kohaliku tasandi ülesanded ja rollid on väga erinevad nii Euroopa Liidu siseselt kui ka üleilmselt ning riigist madalama tasandi valitsemine ja kohalik omavalitsemine arenevad pidevalt edasi. Seepärast on vaja riigist madalama tasandi valitsuste ja kohalike omavalitsuste võimalikult ulatuslikul kaasamisel jätkusuutliku ühiskonna kujundamisse neid erinevusi meeles pidada;

43.

rõhutab, kui oluline on luua säästva arengu alases töös üleilmselt ühtset lähenemisviisi ja koordineeritust. Selles protsessis on linnad ja riigist madalama tasandi valitsused peamised osalejad. Ühed olulised kooskõlastamise ja kogemuste vahetamise platvormid on linnapeade pakt, Agenda 21 tegevuskavad ja säästva arengu strateegiad;

44.

rõhutab, et Euroopa Komisjoni keskendumine erasektorile ei tohiks juhtida tähelepanu kõrvale vajaduselt, et Rio+20 konverents, EL ja liikmesriigid edendaksid säästva arengu juhtimist riigist madalama tasandi asutuste ja kohalike ametiasutuste tasandil, sealhulgas kodanike mõjuvõimu suurendamist;

45.

rõhutab, kui oluline on seada kodanikud jätkusuutliku ühiskonna suunas liikumisel esmatähtsaks. Seega peavad selle protsessi eesmärgid ja meetmed olema kohandatud erinevate kohalike oludega. Nii füüsiliste ja finantsmeetmete kui ka tarbimise ja käitumise muutmise üle peetav dialoog peab lähtuma riigist madalama ja kohaliku tasandi konkreetsetest oludest. Vaja on meetmeid toetamaks kodanike otsest osalemist jätkusuutliku ühiskonna poole püüdlemise töös, näiteks:

46.

sooviks näha, et Rio+20 konverentsil toetataks keskkonnademokraatia üleilmset edendamist. Seda võiksid teha Århusi konventsiooni osapooled, korrates Rio+20 konverentsil oma tahet avada konventsioon kogu maailmale, kuid seda võiks teha ka muul viisil – näiteks toetades Århusi konventsiooni sarnaste teiste piirkondlike konventsioonide kehtestamist või algatades läbirääkimisi üleilmse konventsiooni üle Rio deklaratsiooni 10. põhimõtte alusel (2);

47.

soovib näha Agenda 21 programmi edasiarendamist ja taaselustamist. Rio+20 konverentsil tuleks määratleda tulevased juhtimisraamistikud, mis on vajalikud Agenda 21 kohaliku programmi edasiarendamiseks. Agenda 21 kohalik programm, mis sai alguse pärast 1992. aasta Rio konverentsi, on hea näide kohaliku tasandi protsessist, mis on andnud häid ja püsivaid tulemusi nii konkreetsete meetmete näol kui ka ühiskonnaliikmete suurema teadlikkuse näol säästvuse küsimustest ning samuti nende ulatuslikuma osalemise näol kõnealuses valdkonnas. Kodanike teadlikkus ja osalemine on Agenda 21 kohaliku programmi alus. Paljudel juhtudel on Agenda 21 kohalik programm aidanud luua uusi keskkonnahoidlikke töökohti;

48.

soovib eelkõige näha suuremat toetust teadmistele riigist madalamal ja kohalikul tasandil. Selleks et jätkusuutliku ühiskonna poole püüdlemise töö oleks tõhus, vajavad kõik osalejad lihtsalt kasutatavat planeerimise ja otsuste tegemise lähtealust. See on oluline ka jätkusuutliku ühiskonna poole püüdlemise töös saadud tulemuste ja kogemuste järelmeetmete, hindamise ja tagasiside jaoks;

49.

loodab, et Euroopa Komisjon edendab ja tugevdab oma jätkuvas Rio+20 konverentsi ettevalmistamise töös dialoogi Regioonide Komitee ja selle liikmetega. Komitee loodab, et Rio+20 konverentsi ELi delegatsiooni koosseisu arvatakse ka sobiv arv Regioonide Komitee esindajaid.