20.5.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 120/103

1.1

Komisjon avaldas Rohelise Raamatu avaliku ja erasektori koostöö (PPP) kohta 30. aprillil 2004. Tema eesmärk oli algatada arutelu ühenduse kontsessioonide ja PPP alase õiguse rakendamise üle.

1.2

EMSK on juba andnud soovitusi 2000. aasta oktoobris (1) valminud omaalgatuslikus arvamuses ja need on endiselt päevakajalised. PPP on nähtus, mis võtab järjest suuremat ulatust ning see on jäänud strateegiliseks küsimuseks laienenud Euroopa jaoks ka peale uute direktiivide (2) vastuvõtmist 30. aprillil 2004.

1.3

Nüüdseks omavad mitmed liikmesriigid kogemusi PPP projektidega. Need kogemused on erinevat laadi. Seetõttu oleks soovitatav teostada kogemuste erinevate näitajate nagu kulude, teenuste ligipääsetavus, teenuste kvaliteedi, mõju tööhõive jne süstemaatiline analüüs. Eelkõige tuleks välja uurida, kas ja kuidas võivad PPP-d kaasa aidata Euroopa konkurentsivõime säilitamisele ülejäänud maailma suhtes ning millised on nende eelised ja puudujäägid võrreldes kõnealuste teenuste tavakohaste osutamisvormidega.

2.1

Kõik Euroopa riigid on kasutanud või kasutavad praegu PPP ja kontsessioonide süsteemi. Ent sellele vaatamata ei ole komisjonil õnnestunud tänaseni sellest ülevaadet koostada. EIPi käsutuses on osaline statistika sajakonna projekti kohta. Ei tohiks unustada, et “esimene Euroopa” — Vana-Rooma riik, kasutas kontsessioonide süsteemi juba kaks tuhat aastat tagasi. 19. sajandil ehitati Euroopa raudteede võrgustik üles kontsessioonilepingute abil. Need lepingud olid laialdaselt levinud mitte ainult raudteede, vaid ka munitsipaalteenuste valdkonnas: vesi, gaas, elekter, olmejäätmete vedu, telefon jne.

2.2

Juba pikka aega on kõikehõlmavad lepingud võimaldanud kogu maailmas finantseerida, välja töötada, teostada ja hallata mitte ainult autoteid ja parkalid, vaid ka veevõrgustikke, muuseume, lennujaamu, trammi- ja metrooliine, linnaplaneeringuid, koolide ja haiglate ümberehitusi jne.

2.3.1.1

Ehitus- ja halduskontsessioon määratletakse 1994. aasta raamseaduses (loi Merloni). Seda kontsessiooni vormi iseloomustab asjaolu, et kontsessionnäär teostab töö oma vahenditest, saades kulutatud kapitali tagasi läbi teostatud projekti ökonoomse majandamise (seadus 109/94, artikkel 19 lõige 2). (3)

Infrastruktuuride uuendamise programmi eesmärgiks on 220 strateegilise tähtsusega projekti realiseerimine:

Seadusega loodi kohandatud juriidiline raamistik ning sellega määratletakse mõisted: peatöövõtja, kontsessionäär, rendileping ja arendaja.

Tööde üleandmise hilinemise vältimiseks ja ehituse efektiivsuse suurendamiseks, näeb uus seadus 2001. aastast ette “peatöövõtja”, kes annab objekti lõplikult üle ja teostab hooldustöid. Peatöövõtja peab ka tagama projekti eelfinantseerimise.

—

kolme ja poole aasta jooksul (jaanuar 2000—juuni 2003) esitati 1163 projekti:

—

millest 660 pärines arendajatelt (erainitsiatiivil kontsessioonid, neist ainuüksi 302 esitati 2003 aastal!) ja

—

503 kontsessiooni esitati avaliku sektori algatusel.

2.3.2.1

Hispaanias reguleerib avalike hangete kontsessioonilepinguid seadus nr 13/2003, 23. mai 2003. See seadus muutis riigiasutuste lepinguseadust, konsolideeritud seadus on kinnitatud kuningliku dekreediga nr 2/2000 16. juuni 2000, mis lisab seadusse uue, erinevat tüüpi riigiasutuste lepinguid käsitleva alalõigu (“riigihangete kontsessioonileping”), mis määrab kindlaks nimetatud seaduse juriidilise staatuse ning mida iseloomustab Hispaania õiguse traditsioonide ja lähenemisega arvestamine.

2.3.2.2 Kontsessioonilepingu uus definitsioon ühendab neli elementi: “riigihanked”, “kontsessiooni risk”,

“kontsessiooni majanduslik tasakaal” ja “rahastamise diferentseerimine”.

2.3.3.1

Aastatel 1993—1994 alustas valitsus ulatusliku programmi “Private Finance Initiative” (PFI), mille eesmärgiks oli avalike teenuste ja tööde osutamise delegeerimine. Selle mehhanismiga antakse eraettevõttele teatud avalike teenuste leping, mis sisaldab projekti väljatöötamist — finantseerimist — ehitamist — haldamist — hooldamist. Alates PFI sisseviimisest:

2.3.3.2

Briti rahandusministeerium rõhutas kaht määravat aspekti, mis õigustavad PFI tähtsust: esiteks peas erasektor peab ka reaalsuses riski enda kandma võtma ja teiseks peab avalik sektor saama teenuseid soodsaima hinnaga, rakendades põhimõtet “Best Value for Money”. Sellega püütakse optimeerida ehitatud hoonete kasutuskulusid, sest kuna ehitaja peab hoonet ise ekspluateerivad, on ta huvitatud kvaliteetse, väiksemate hoolduskulude ja pikema elueaga hoone ehitamisest.

2.3.3.3

Momendil on vastavaid lepinguid sõlmitud kõigis valdkondades: vesi, prügivedu, ühistransport, sõjavägi, haiglad, koolid, avalikud rajatised, teed ja kiirteed jne.

2.3.3.4

PPP alaste projektide paljuse tõttu on Suurbritannias laialdaselt kogemusi, millele saab samas aga anda ka üsna erineva hinnangu. Läbi tuleks viia nende kogemuste süstemaatiline analüüs ja hindamine ning nende tulemusi tuleks rakendada edaspidistes arendamistegevustes.

2.3.4.1

Kasutajapoolse finantseerimisega kontsessioonilepingute sõlmimise õigus on reguleeritud 29. jaanuari 1993. aasta nn Sapini seadusega ja neid lepinguid kasutatakse väga laialdaselt:

2.3.4.2

Prantsusmaal sõlmitakse järjest enam riigi poolt finantseeritud PPP lepinguid.

2.3.4.2.1

Alates 5. jaanuari 1988. aasta seaduse jõustumisest on Prantsusmaal kasutusel pikaajalised riigi poolt finantseeritud rendilepingud, nn “baux emphytéotiques administratifs”. Neid lepinguid kasutatakse avalike rajatiste (eelkõige koolide) puhul kui üht liisingu vormi, mida Prantsuse riik samuti kasutab. (4) Lisaks on hoonete ja infrastruktuuride puhul riigi käsutuses nüüdseks ka ostuvõimalusega rendilepingud (29. augusti 2002 politseiseadus ja 2003. aaasta alguse sõjaväeseadus).

2.3.4.2.2

Lõpuks sätestati 2. juuli 2003. aasta seadusega määruse vastuvõtmine pikaajaliste lepingute kohta, mis hõlmavad väljatöötamist, ehitamist, rahastamist ja haldamist riigipoolse finantseerimisega. Esimene määrus haiglasektori kohta avaldati 2003. aasta septembris ja teine, koostöölepinguid käsitlev määrus, mis võeti vastu 17. juunil 2004 (5) puudutas Prantsuse riiki ja kohalikke omavalitsusi.

2.3.5.1

Saksamaal, nagu teisteski liikmesriikides on olemas üksikasjalik riigihankeseadus riiklike tellimuste (ehituslepingute) kohta, millele võivad võrdsetel alustel kandideerida avalikud ja eraettevõtted, samuti ka PPPd.

2.3.5.2

Oluline on teha põhimõtteline vahe selle seadusandluse ja üldhuviteenuste tagamise menetluse vahel. Saksamaa kohalikud omavalitsused valivad paljudel juhtudel avaliku ja erasektori koostöö (PPP) tagamaks üldist majandushuvi pakkuvate teenuste (ÜMPT) osutamist, see puudutab näiteks elektri- ja veevarustust, kanalisatsiooni ja jäätmete kõrvaldamist. Selleks sõlmitakse eri liiki lepinguid. Lisaks laialdaselt levinud teenusekontsessioonidele eksisteerivad ka riigihankelepingud (nt elektrienergiaga varustamise kohta) ja PPPd, mis on institutsioneeritud kohalikes omavalitsustes. Need PPPd aitavad kaasa regiooni tööhõivele ja regiooni majanduse arengule.

2.3.5.3

Sedalaadi PPPd põhinevad põhiseadusega kohalikele omavalitsustele tagatud õigusel otsustada oma haldusalas vabalt ÜMPT kontsessioonide üle. Neil on vabadus asutada oma ettevõtteid, luua sobivate partneritega PPPsid või tellida ÜMPTd eraettevõtetelt. Sedalaadi PPPde suhtes ei ole riigihankeseadus kohaldatav.

2.4.1

Arendajalepingu süsteem pärineb Euroopa kontsessioonilepingute sõlmimise traditsioonist ja see leiab Euroopas üha laiemat kasutust. See tõstab esile küsimuse, kas oleks vajalik luua süsteemile ühtne raamistik ning fikseerida see üheduse õiguses.

2.4.2

Prantsusmaa ja Hispaania võtsid selles lepinguvormi osas eeskuju Itaaliast, kus vastavasisuline seadusandlus on kaugele arenenud. Itaalias korraldab omavalitsus riigihanke tuginedes seejuures arendaja eelnevale projektile (mida ta on vajadusel kohandanud) ja tema finantsplaanile (pakutud kestus, soovitud tariif jne).

2.4.3

Pärast läbirääkimisi annab kohalik omavalitsus kontsessiooni kas arendajale või riigihankel parima pakkumise esitajale. Nii arendaja kui pakkujad peavad tasuma tagatissumma, mille suurus on 2,5 % koguinvesteeringu väärtusest.

2.4.4

Kui omavalitsus ei anna arendajale kontsessioonilepingut, siis tasub kontsessiooni saanud ettevõtja arendajale tagatissumma. See summa on mõeldud arendaja kulude katmiseks, k.a. intellektuaalse omandi eest. Kui lepingut pakutakse arendajale, jagatakse tema poolt tasutud tagatissumma kahe parima pakkumise teinud ettevõtja vahel (60 % parima pakkumise esitanule ja 40 % paremuselt teisele pakkujale).

2.4.5

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 31. märtsi 2004. aasta direktiivi 2004/18/EÜ (tööde, hangete ja teenuste riigihangete läbiviimise protseduuri kooskõlastamise kohta) artikkel 19 sätestab, et liikmesriigid võivad hoida osa riiklike lepinguid organisatsioonidele, kus suurem osa töötajaist on puuetega. EMSK on seisukohal, et nimetatud artikli eeskujul peaks ka antud PPP vormi rakendamisel teatud sotsiaalsete kriteeriumite arvestamine arendaja või siis ühe lepingupoole poolt tulema neile kasuks.

2.5.1.1

Belgias määratletakse kontsessioonilepingud 24. detsembril 1993 vastu võetud seaduse artiklites 24 ja 25 ning 8. jaanuaril 1996 vastu võetud kuningliku määruse artiklites 123 jj. (6) Lisaks tööde teostamisele ja planeerimisele näevad need artiklid ette ehitise käitamist kontsessionnääri poolt. Lepingu sõlmimine arendajaga on aga Belgia õigussüsteemis väga vähe esindatud.

2.5.1.2

Arendajalepingut (7) iseloomustab see, et arendaja vastutusel on ehitise finantseerimine, teostamine ja mõnikord ka planeerimine ning hanke korraldav asutus hakkab hiljem valmivat ehitist kasutama ning maksab selle eest üür. (8)

2.5.2.1

Portugal on oma teedevõrgustiku parandamiseks viinud sisse SCUT lepingu, mille näol on tegu delegeerimissüsteemiga, mis võimaldab eraettevõtjast ehitajal saada riigimaksu. SCUT on inspiratsiooni saanud briti teedel kehtestatud “shadow toll” või “virtuaalse teemaksu” süsteemist. SCUT lepingute kohta toimusid enampakkumised aastal 1997. Praegu näivad nad olevat vähem kasutusel.

2.5.3.1

Ei ole spetsiaalset seadust PPP projektide reguleerimiseks, siiski on riigi finantskohustuste reeglid määratletud määruses nr 2098/9003 (V29).

2.5.3.2

Aastal 1997 algatas riik koostöös erasektoriga programmi tööstustegevuse parkide arendamise kohta, mille arv ulatus 2004. aasta alguses 165-ni.

3.1

Euroopa õigussüsteemil ei ole õnnestunud anda PPPde ja kontsessioonide realistlikke ja kasulikke definitsioone. PPP ja avalike tööde ja teenuste kontsessiooni mõiste on Euroopa õiguses olematu või kritiseeritav. Praeguse määratluse kriitika puudutab:

3.1.1.1

Kontsessioonide küsimuse baasiks on ühenduse õiguses ühelt poolt asutamislepingu põhimõtted ja reeglid, ja teiselt poolt direktiivid, mis neid põhimõtteid ellu rakendavad.

3.1.1.2

Liidu väljatöötatud direktiivide eesmärgiks on tagada läbipaistev konkurents kogu riigihangete valdkonnas ja nende rakendamisväli on mõnikord segane, kui tegemist on keerukate kontsessiooni või avaliku ja erasektori koostöö lepingutega.

3.1.1.3

Ainult direktiiv 93/37, (9) millega kooskõlastati riigihangete läbiviimise korda, määratles kontsessioonilepingu avalike tööde tegemiseks, andes selle definitsiooni artiklis 1 lõige d. Kahjuks tegi ta seda lihtsa riigihankelepingu kaudu. (10) Direktiiv 92/50  (11) teenuste riigihangete kohta ei sisaldanud kontsessiooni määratlust. Ja lõpuks direktiiv 93/38, (12) mis ei käsitlenud kontsessioonilepingute sõlmimise või määratlemise teemat, aga reguleeris kõigi kontsessionääride poolt läbi viidud riigihangete toimumist nn spetsiaalsetes sektorites, asendades niimoodi teised direktiivid. EMSK kahetseb selle lakoonilise ja ebareaalse lähenemise pärast, mis on kahjuks säilinud ka direktiivides 2004/17 ja 2004/18. (13)

3.1.1.4

Komisjon, teadlikuna PPPde kasvavast kasutamisest, avaldas komisjoni tõlgendusliku teatise kontsessioonide kohta ühenduse riigihangete alases õiguses aprillis aastal 2000. (14) Selle teatise eesmärgiks oli väljuda põhimõttelisest juriidilisest ebamäärasusest, mis on seotud korrektse kontsessioonide ja PPPde määratluse puudumisega riigihangete direktiivides. Tuleb meenutada, et praegusel hetkel käsitlevad siseriiklikud õigused kontsessioone ja PPPsid väga erineval moel.

3.1.1.5

EMSK hinnangul puuduvad definitsioonid kontsessioonide ja PPP lepingute või delegeerimise kohta, mis kinnitaks selgelt nende sisu ja ulatust. Ja tõesti, kontsessioon ja laiemalt delegeerimine ei ole kokkuvõetavad üheainsa kriteeriumiga: risk või maksmine, nagu käsitles seda direktiiv 93/37 ja seejärel tõlgenduslik teatis, vaid on määratletav läbi terve hulga elementide.

3.1.1.6.1

Leping või ühepoolne akt, millega üks riigiasutus annab selle asutuse välisele organisatsioonile spetsiaalsed õigused pikaks ja kindlaksmääratud perioodiks, et “välja töötada, ehitada, finantseerida, hooldada ja hallata” infrastruktuuri või teenust:

3.1.1.6.2

Neist definitsioonidest saab tuletada kaks nende lepingutüüpidega seotud kriteeriumi:

3.1.1.6.3

EMSK hinnangul ei ole vaja piirduda, nagu seda teeb 2000. aasta aprilli tõlgenduslik teatis, tähelepanekuga, et (kontsessiooni-)lepingu võib kokku võtta käitamise riski võtmisega, see oleks liiga osaline ja piiratud nägemus seda tüüpi lepingutest.

3.1.2.1

Euroopa Komisjoni poolt novembris 1996 avaldatud Rohelise Raamatu (15) tulemusena võttis EMSK vastu arvamuse 28. mail 1997, (16) milles palus komisjonil üle vaadata oma lähenemine kontsessioonide osas, et muuta nad autonoomsemaks riigihangete määratluse suhtes: “Kontsessioonide küsimus peaks olema süvendatud uurimise objektiks, arvestades, et nende omistamine peab olema läbipaistev ja põhinema objektiivsetel kriteeriumitel. Kontsessiooni ja riigihanke vahel on põhimõttelised erinevused: alus, kestus, rahastamistingimused, haldamisviis, vastutuse ulatus. Euroopa Komisjon võiks, nende lepingute arengu soodustamiseks, uurida kohaseid juriidilisi vahendeid nende täitmiskorra kohta.” (17)

3.1.2.2

EMSK hinnangul on lepingute olemuse ja nende liigituse määratlemisel vajalik pidada silmas nende eesmärke.

3.1.2.3

Kontsessiooni- või PPP lepingut ei saa kokku võtta kestust mainimata käitamisriski üleandmisega, kui tegelikult on tegemist eelkõige rajatise planeerimise, ehitamise, finantseerimise ja halduse/hoolduse üleandmisega väljavalitud kandidaadile.

3.1.3

Juba mainitud arendajalepingute osas on paljud riigid loonud spetsiaalse õiguse, mis tunnustab eraettevõtjate võimalust pakkuda vastutavatele riigiasutustele välja projekt. See praeguseks Itaalias väga levinud praktika peaks saama laieneda teistele liikmesriikidele, kus praegu sarnaseid protseduure ei ole.

3.2.1

Arusaam riigiosalusega lepingutest ei ole praegu Euroopa ühtsuse allikaks, nii peetakse näiteks ühes riigis üht lepingut riigihankeks, aga teises riigis kontsessiooniks. Samal lepingul on niisiis kaks sõlmimismoodust, sõltuvalt riigist, kus see toimub. Ühendkuningriik, kes on vähem tundlik lepingute liigituse suhtes kui ladina traditsiooniga ja haldusõigusega maad, on alati pidanud PPP-d lihtsaks riigihankelepinguks, samas kui võiks arvata, et tegemist on avalike tööde teostamise kontsessioonilepinguga.

3.2.2

Spetsiaalse PPPde alase õiguse tekkimine paljudes riikides annab tunnistust selle lepingutüübi eripärast, mis asub haldusjuhtimise ja lepingu kokkupuutekohal, mis muudab igasuguse korraldamise a priori keeruliseks.

3.3.1

Direktiivide ulatus ületab märgatavalt avalike lepingute sõlmimise ühtlustamise. Nende poolt kasutatud definitsioonid on täielikult kasutusel paljudes siseriiklikes seadustes, tuues kaasa ühtsete lepingualaste mõistete sisseviimise paljudes Euroopa riikides.

3.3.2

Kuid direktiivid 2004/17 ja 2004/18 jätavad riiklike lepingute juriidilise süsteemi siseriiklikele seadustele, kes korraldavat õigust oma täideviimismoel. Niisiis kerkib küsimus erasektorile avalikus halduses antud koha üle.

3.4.1

EMSK kinnitab veelkord:

3.4.2

Samal ajal kui pädevad ametiasutused peavad oma eesmärgi, avatud turumajanduse, saavutamiseks järgima subsidiaarsuse põhimõtet, peavad nad ka silmas pidama konkurentsi võimalusi ja tegema otsuse kõige sobivama lahenduse kasuks.

3.4.3

Iga lepinguline lahendus, mis annab üle avaliku juhtimise, põhineb vastava riigi sotsiaalsete kohustuste rakendamisel ja lepingutingimuste järgmisel. Sotsiaalse klausli või lepingutingimuste mittetäitmise korral tuleb rakendada lepingu ülesütlemise klausleid.

4.1

Et luua ühtlustatud raamistik Euroopa tasandil, on EMSK hinnangul soovitav saata lepingute arengut ühe või mitme tõlgendusliku teatisega, mis järgiks pigem selle nähtuse mitmekülgsust ja keerukust ajas, mitte luua kohe uut direktiivi, mis võiks kiiresti mittekohaseks osutuda.

4.2

Teiselt poolt kutsub EMSK komisjoni käsitlema PPPde teemat globaalselt ja, oma teatiste raames, koondama (peale küsitlust liikmesriikides) kriteeriumide nimekiri, mida riigiorganid peaks arvesse võtma sotsiaalsetest ja keskkonnaaspektidest. Nii saaksid need riigiorganid, täiendades olemasolevat seadusandlust nende kriteeriumidega, teha neist lepingute täitmistingimused.

4.3

EMSK arvab et:

4.4

Direktiiv 2004/18 reguleerib mitut olulist küsimust avalik-õiguslike lepingute sõlmimise osas, mida võib kohaldada PPPdele ja kontsessioonidele, nimelt: kriteeriumid, avatud läbirääkimistega menetlus ja pakkumiste konfidentsiaalsus. Näib vajalik täpsustada järgmisi punkte:

4.4.1.1

Direktiivi 2004/18 redaktsiooni avatud lähenemisviisi tuleb säilitada seda enam, et liikmesriigid ei kasuta kõik kontsessioonilepingu protseduure.

4.4.2.1

On vaja ühtlustada nende kahe lepingu määratlust liikmesriikides. Eespool toodud EMSK pakutud definitsioon (vt punkt 3.1.1.6) võib kinnitada erilist kohta, mis neil lepingutel hangete ja avaliku halduse mõistete valguses on..

4.4.3.1

Ühenduse määrustik avalike tööde kontsessioonilepingute kohta ei pane kontsedendile kohustust avalike tööde kontsessiooni väljakuulutamisel täpsustada, kas ta nõustub uuenduslike lahendustega.

4.4.3.2

EMSK peab soovitavaks selliste lepingutüüpide arutamisel võetaks vastu igat laadi variante, eelistades uuenduslikke.

4.4.3.3

Tõepoolest, kontsessioonile pakkumise teinud kandidaadi vastus võib olla originaalse iseloomuga, sisaldades suuri ja olulisi uuendusi tehniliste, finantsiliste või kaubanduslike aspektide osas ja võimaldades nende uuenduste kasutamist vastavate tarbijate ja töötajate sotsiaalsete ja majanduslike elamis- ja töötingimuste parandamiseks.

4.4.3.4

See kandidaatide ärgitamine kulukale intellektuaalsele investeeringule selliste uuenduste võimaldamiseks on vastavuses Lissaboni strateegiaga. Samuti tuleb vältida, et selle kandidaadi originaalsete sätete intellektuaalne omand ei satuks teiste konkurentide käsutusse. See on eetika ja uuendusele ärgitamise küsimus, mis tuleks vastavalt uuele menetlusele, nn PPPga seotud “avatud läbirääkimistega dialoogile” üle võtta liikmesriikide seadusandlusesse.

4.4.4.1

Kontsessioonilepingu ettepanek peab alluma teenistuseesmärgile, mis peab olema määratletud kontsedendi poolt, kuid tal peab olema maksimaalselt vabadust selle eesmärgini jõudmise viisi osas: ehitise planeerimine, tööde faasid, tehniliste riskide võtmine jne. Peale ühe või mitme kandidaadi ettepanekute üleandmist soovib EMSK, et tekiks dialoog kontsedendi ja võimalike kontsessionääride vahel, eesmärgiga töötada lõplikult välja kontsessiooni- või PPP leping, vastavalt väljapakutud valikutele ja ametiasutuse vajadustele. Endine direktiiv 94/37 jättis läbirääkimistega menetluse erandjuhtudeks. Nüüdsest on avatud läbirääkimistega menetlus kasutusel nn keeruliste lepingute puhul.

4.4.4.2

Kord heaks kiidetud avatud läbirääkimistega menetlus peaks niisiis:

4.4.4.3

Lõpuks tuleb meenutada, et lepingu sõlmimine kontsedendist riigiasutuse ja lepingu kontsessionääri vahel on kohustuslik, määrates asjaomaste riikide seadusandluse alusel kindlaks kõigi poolte vastutuse.

4.4.5.1

Kontsessioonidele ja PPPdele kohandatud juriidilise raamistiku tähtsus peab selginema eelkõige kontsessiooni- ja PPP-lepingute täideviimist puudutavate põhimõtete vastuvõtmise kaudu.

4.4.5.2

Võimalus sõlmida koostööleppeid sõltub peamiselt võimalusest saavutada lepinguline tasakaal ja seda läbi aja järgida.

4.4.5.3

EMSK soovitab, et komisjon soodustaks tõlgenduslikus teatises riskide tasakaalustatud jaotust kontsedendi ja kontsessionääri vahel, jättes igale riigile võimaluse kindlaks määrata vahendid, mis võivad ajas muutuda. Sel eesmärgil peaks sellise teatise põhimõtete hulgas esinema järgmised ideed:

4.4.5.4

Kontsessioonide süsteemi edukas tutvustamine, mis kujutavad endast tõhusat partnerlust erahalduse ja -rahastamise ning riiklike investeeringutel vahel üldhuviteenuste osutamiseks, nõuab vastavat juriidilist ja aruandlust puudutavat struktuuri, mis sobituks kontsessioonide spetsiifilise iseloomuga. Eraettevõtluse poolt tegevuse algusaastatel enda kanda võetud olulised investeeringud ja kulutused infrastruktuuri loomiseks ja teenuse käivitamiseks peavad jaotuma kogu kontsessiooniperioodile. Euroopa raamatupidamisseaduste ühtlustamise ettepanek oma praegusel kujul muudab kontsessiooniprotseduuri võimatuks. Hispaania raamatupidamisseadus ja viis, kuidas seal käsitletakse uusi kontsessioone, võiks olla hea näide, juhul kui me soovime saavutada Euroopa Liidu ehitus- ja/või teenuste projektide PPP- sid.

5.1

Segaühingutele omistatakse sageli otse kontsessioone või spetsiaalseid või ainuõigusi, mille läbi võivad nad teatud juhtudel laiendada oma tegevusvälja väljapoole algset tegevusala lihtsa staatuse muudatusega. Antud juhul peab neil olema eraldi raamatupidamine, nii et on võimalik kontrollida, et nad ei tegele ristsubsideerimisega, mis moonutaks konkurentsi.

5.2.1

Enne segaüksuse loomist peab pädev ametkond arvestama turu konkurentsivõimalustega ning otsustama, milline on kõige otstarbekam lahendus.

5.2.2

Läbipaistvuse ja efektiivsuse eesmärgil tuleb segaüksuste loomisest teatada enne hankekonkursi väljakuulutamist ja erasektorist konkurente tuleb selgelt kutsuda osalema poolriiklike äriühingute loomises. Ja lõpuks, uue teenuse konkurentsi määramine riigiasutuse poolt ühele kohalikule segaüksusele peab toimuma:

—

lasta PPP erinevatel vormidel mitme aasta jooksul areneda,

—

saada liikmesriikidelt pidevalt teavet erinevate PPP vormide ja esinenud raskuste kohta (eelised ja halvemused võrreldes traditsiooniliste PPP vormidega),

—

luua koostöös liikmesriikide, komisjoni ja kodanikeühenduste — nende hulgas EMSK — esindajatega PPP arengu seireüksus (hinnates kogemusi lähtuvalt erinevatest kriteeriumitest, nt kulud, juurdepääs teenustele, mõju tööhõivele, konkurentsivõime, keskkond jne),

—

rõhutada, et PPPde ja kontsessioonide jaoks rakendatakse üleeuroopalistele riigihangetele kehtivaid piirmäärasid (tööd, teenused); neist piirmääradest allpool rakendab iga liikmesriik oma reegleid, et vältida ülemäärast administratiivset keerukust,

—

avaldada enne aastat 2007 teatis, mis selgitab:

“Avalike rajatiste erafinantseerimise meetodid arenevad paljudes riikides. Tegemist on pikaajaliste lepingutega, mis sisaldavad erafinantseeringute toomist, mis eristab neid selgelt riigihangetest”.

“MSK soovib, et kontsessioonide jaoks loodaks spetsiaalne režiim, eelkõige üleeuroopalise võrkude jaoks”.

“MSK soovitab, et Euroopa Komisjon soodustaks uute lepinguviiside tutvustamist, mis põhineks riiklike infrastruktuuride finantseerimisel erasektori poolt”.