27.7.2012   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 201/107

(1)

Liit on seadnud eesmärgiks säilitada ning arendada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, kus on tagatud isikute vaba liikumine. Sellise ala järkjärguliseks loomiseks peab liit piiriülese toimega tsiviilasjade osas tehtava õigusalase koostöö raames võtma meetmeid, eelkõige kui see on vajalik siseturu nõuetekohaseks toimimiseks.

(2)

Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 81 lõike 2 punkti c kohaselt võivad nimetatud meetmed hõlmata meetmeid, mille eesmärk on tagada liikmesriigis kohaldatavate rahvusvahelise eraõiguse normide ja kohtualluvust reguleerivate normide kokkusobivus.

(3)

15. ja 16. oktoobril 1999. aastal Tamperes toimunud Euroopa Ülemkogu kohtumisel kinnitati, et kohtuotsuste ja õigusasutuste muude otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõte on tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakivi, ning kutsuti nõukogu ja komisjoni üles võtma vastu meetmete programmi nimetatud põhimõtte rakendamiseks.

(4)

30. novembril 2000 võtsid komisjon ja nõukogu vastu ühise meetmeprogrammi kohtuotsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (3). Selles programmis määratakse kindlaks kollisiooninormide ühtlustamisega seotud meetmed kui meetmed, mis hõlbustavad otsuste vastastikust tunnustamist, ning nähakse ette testamente ja pärimisasju käsitleva õigusakti vastuvõtmine.

(5)

Brüsselis 4.-5. novembril 2004 kokku tulnud Euroopa Ülemkogu võttis vastu uue programmi pealkirjaga „Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus” (4). Selles programmis rõhutatakse vajadust võtta vastu pärimisasju käsitlev õigusakt, milles käsitletakse eelkõige kollisiooninorme, kohtualluvust, vastastikust tunnustamist ja kohtuotsuste täitmist pärimisõiguse valdkonnas ning Euroopa pärimistunnistust.

(6)

Euroopa Ülemkogu võttis 10.-11. detsembril 2009 Brüsselis toimunud kohtumisel vastu uue mitmeaastase programmi „Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel” (5). Selles programmis leidis Euroopa Ülemkogu, et vastastikust tunnustamist tuleks laiendada valdkondadele, mida see veel ei hõlma, kuid mis on igapäevaelus äärmiselt olulised, nagu näiteks pärimisküsimused ja testamendid, võttes samas arvesse liikmesriikide õigussüsteeme, sealhulgas avalikku korda (ordre public), ning traditsioone kõnealuses valdkonnas.

(7)

Tuleks edendada siseturu nõuetekohast toimimist, kaotades isikute vaba liikumist piiravad takistused, millega puutuvad praegu kokku inimesed, kes soovivad teostada oma õigusi piiriülese mõjuga pärimisasjade puhul. Euroopa õigusruumis peavad kodanikud saama aegsasti korraldada oma pärandiga seotud küsimusi. Pärijate ja annakusaajate, teiste surnule lähedaste isikute ning pärandaja võlausaldajate õigusi tuleb kaitsta tõhusal viisil.

(8)

Nende eesmärkide saavutamiseks peaks käesolev määrus ühendama sätted, mis käsitlevad kohtualluvust, kohaldatavat õigust, otsuste, ametlike dokumentide ning kohtulike kokkulepete tunnustamist (või, olenevalt juhtumist, vastuvõtmist), täidetavaks tunnistamist ja täitmist ning Euroopa pärimistunnistuse loomist.

(9)

Käesoleva määruse kohaldamisalasse peaksid kuuluma kõik tsiviilõiguslikud pärimisega seotud aspektid, st varaesemete, õiguste ja kohustuste mis tahes vormis üleminek surma korral, olenemata sellest, kas tegemist on üleminekuga surma puhuks tehtud korralduse alusel või üleminekuga seadusjärgse pärimise teel.

(10)

Käesolevat määrust ei peaks kohaldama maksuasjadele ega avalik-õiguslikele haldusasjadele. Seepärast tuleks siseriikliku õigusega määrata kindlaks näiteks see, kuidas arvestatakse ja makstakse makse ning arvestatakse ja täidetakse muid avalik-õiguslikke kohustusi, olgu need siis maksud, mis jäid surnul tasumata surma hetkel, või pärandiga seotud maksud, mida tuleb tasuda pärandist või soodustatud isikutel. Siseriikliku õigusega tuleks samuti määrata kindlaks, kas käesoleva määruse kohase pärandvara ülemineku puhul soodustatud isikutele või pärandvara registreerimise suhtes võib kohaldada maksustamist.

(11)

Käesolevat määrust ei peaks kohaldama muudele tsiviilõiguse valdkondadele peale pärimise. Selguse huvides tuleks mitmed küsimused, mida võib seostada pärimisega, sõnaselgelt käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta.

(12)

Seega ei tuleks käesolevat määrust kohaldada abikaasade varasuhtega seotud küsimustele, sealhulgas mõnes õigussüsteemis tuntud abieluvaralepingutele, ulatuses, milles sellised kokkulepped ei käsitle pärimisasju, ning selliste suhetega seotud varasuhetele, millel on abieluga sarnane toime. Käesoleva määruse kohaselt konkreetse pärimisasjaga tegelevad asutused peaksid sellele vaatamata võtma surnud isiku pärandi ja soodustatud isikute vastavate pärandiosade kindlaksmääramisel olukorrast sõltuvalt arvesse surnu ja tema abikaasa varasuhte või samalaadse varasuhte lõpetamist.

(13)

Käesoleva määruse kohaldamisalast peaksid samuti jääma välja usaldusfondi (trust) loomise, tegevuse ja lõpetamisega seotud küsimused. See ei tähenda, et usaldusfondid jäetakse üldiselt kohaldamisalast välja. Kui usaldusfond luuakse testamendiga või seadusjärgse pärimisega seotud põhikirja alusel, tuleks varaesemete pärimise käigu ja soodustatud isikute kindlaksmääramisel kohaldada käesoleva määruse kohaselt pärimisele kohaldatavat õigust.

(14)

Käesoleva määruse kohaldamisalast tuleks välja jätta õigused ja varaesemed, mis tekivad või lähevad üle muul viisil kui pärimise teel, näiteks kinke teel. See, kas kinget või muud elavate isikute vahelist tehingut, millel on surmale eelnevalt asjaõiguslik mõju, tuleks pärandiosade suurendamisel või vähendamisel või soodustatud isikute pärandiosade kindlaksmääramisel arvesse võtta, tuleks kindlaks määrata käesoleva määruse alusel kindlaks määratud pärimisele kohaldatava õiguse alusel.

(15)

Käesolev määrus peaks võimaldama luua kinnisasja- või vallasasjaõiguse või sellise õiguse ülemineku pärimise teel pärimisele kohaldatava õiguse kohaselt. See ei tohiks siiski mõjutada mõne liikmesriigi õiguses tuntud piiratud hulga asjaõiguste loetelu (numerus clausus). Liikmesriigilt ei tuleks nõuda selles liikmesriigis asuva varaga seotud asjaõiguse tunnustamist, kui selle riigi õiguses sellist asjaõigust ei tunta.

(16)

Selleks aga, et võimaldada soodustatud isikutel kasutada teises liikmesriigis õigusi, mis on neile pärimise käigus tekkinud või üle läinud, peaks käesolev määrus nägema ette vastavas liikmesriigis mitte tuntud asjaõiguse kohandamise vastavalt selle liikmesriigi õiguses ette nähtud kõige lähemale samaväärsele asjaõigusele. Sellise kohandamise puhul tuleks arvesse võtta vastava asjaõigusega taotletavaid eesmärke ja huvisid ning sellega seotud mõjusid. Riigi kõige lähema samaväärse asjaõiguse kindlakstegemiseks võib võtta ühendust selle riigi asutuse või pädeva isikuga, kelle õigus oli pärimisele kohaldatav, et saada täiendavat teavet konkreetse asjaõiguse olemuse ja toime kohta. Selleks võiks kasutada tsiviil- ja kaubandusasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas olemasolevaid võrgustikke ning muid kättesaadavaid vahendeid, mis aitavad välisriigi õigusest aru saada.

(17)

Käesoleva määrusega sõnaselgelt ette nähtud tundmatute asjaõiguste kohandamine ei tohiks välistada käesoleva määruse kohaldamisel muid kohandamise vorme.

(18)

Kinnis- või vallasasjaõiguse registreerimise nõuded tuleks käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta. Seega määratakse registrit pidava liikmesriigi õigusega (kinnisvara puhul asukohariigi õigusega) kindlaks registreerimise viis ja tingimused ning asutused, nagu kinnistusregistrid või notarid, kes vastutavad selle kontrollimise eest, et kõik nõuded on täidetud ning et esitatud või koostatud dokumendid on piisavad ja sisaldavad vajalikku teavet. Eelkõige võivad asutused kontrollida, kas surnud isiku õigus registreerimiseks esitatud dokumendis nimetatud pärandvarale on õigus, mis on sellisena registrisse kantud või muul viisil näidatud kooskõlas selle liikmesriigi õigusega, kus registrit peetakse. Dokumentide dubleerimise vältimiseks peaksid registreerivad asutused aktsepteerima selliseid teise liikmesriigi pädevate asutuste koostatud dokumente, mille kasutamine on käesolevas määruses sätestatud. Eelkõige kehtib käesoleva määruse alusel välja antud Euroopa pärimistunnistus dokumendina, mille alusel saab teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi registrisse. See ei tohiks välistada registreerimisega seotud asutuste jaoks võimalust paluda registreerimist taotleval isikul esitada sellist täiendavat teavet või selliseid täiendavaid dokumente, mis on nõutavad registrit pidava liikmesriigi õigusaktide alusel, näiteks tulude maksmisega seotud teave või dokumendid. Pädev asutus võib registreerimist taotlevat isikut teavitada sellest, kuidas puuduolevat teavet või dokumente saab esitada.

(19)

Õiguse registrisse kandmise mõju tuleks samuti käesoleva määruse kohaldamisalast välja jätta. Seega tuleks registrit pidava liikmesriigi õigusega kindlaks määrata eelkõige see, kas registreerimisel on näiteks deklaratiivne või konstitutiivne tagajärg. Seetõttu, kui näiteks kinnisasjaõiguse omandamiseks tuleb teha registreerimine registrit pidava liikmesriigi õiguse kohaselt, et tagada registrite erga omnes mõju või kaitsta kohtulikku kokkulepet, reguleeritakse sellise omandamise hetke kõnealuse liikmesriigi õigusega.

(20)

Käesolevas määruses tuleks arvestada liikmesriikides pärimisega seotud küsimuste lahendamisel kasutatavaid erinevaid süsteeme. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks mõistet „kohus” käsitada laias tähenduses, hõlmates mitte üksnes õiguslikke funktsioone täitvad kohtud ranges mõttes, vaid ka teatavate liikmesriikide notarid ja registribürood, kellel on teatud pärimisasjades kohtutega sarnased õiguslikud funktsioonid, ning notarid ja õigusala töötajad, kes mõnes liikmesriigis täidavad asjaomases pärimisasjas õiguslikke funktsioone neile kohtu poolt delegeeritud volituste alusel. Kõigi käesolevas määruses kehtestatud määratlusele vastavate kohtute suhtes peaks olema kohaldatavad selles määruses sätestatud kohtualluvuseeskirjad. Samas ei peaks mõiste „kohus” hõlmama neid liikmesriigi asutusi, mis ei ole õigusasutused, millel on siseriikliku õiguse kohaselt pädevus menetleda pärimisasju, näiteks enamikus liikmesriikides notarid, kes tavapäraselt ei täida õiguslikke funktsioone.

(21)

Käesolev määrus peaks võimaldama kõigil notaritel, kellel on pädevus menetleda liikmesriikides pärimisasju, seda pädevust rakendada. See, kas käesolevas määruses sätestatud kohtualluvuse eeskirjad on asjaomase liikmesriigi notarite jaoks siduvad või mitte, peaks sõltuma sellest, kas nad vastavad määruses määratletud mõistele „kohus”.

(22)

Liikmesriikide notarite pärimisasjades väljastatud dokumendid peaksid ringlema käesoleva määruse kohaselt. Kui notarid täidavad õiguslikke funktsioone, mille täitmine on neile kohtualluvuse eeskirjade kohaselt siduv, tuleks nende otsuste suhtes kohaldada tunnustamist, täidetavaks tunnistamist ja täitmist käsitlevaid sätteid. Kui notarid ei täida selliseid õiguslikke funktsioone, mille täitmine on neile kohtualluvuse eeskirjade kohaselt siduv, peaks nende väljastatavatele ametlikele dokumentidele kohaldatama ametlikke dokumente käsitlevaid sätteid.

(23)

Arvestades ELi kodanike suurenevat liikuvust ning liidus nõuetekohase õigusemõistmise tagamiseks ning selleks, et tagada tegelike ühendavate tegurite olemasolu pärimise ja selle liikmesriigi vahel, mille õigust kohaldatakse, tuleks käesolevas määruses kehtestada, et nii kohtualluvuse kui ka kohaldatava õiguse kindlaksmääramise eesmärgil sätestatud üldiseks ühendavaks teguriks on surnu alaline elukoht tema surma hetkel. Alalise elukoha kindlaksmääramiseks peaks pärimisasja menetlev asutus igakülgselt hindama kõiki surnu eluga nii tema surmaeelsetel aastatel kui tema surma hetkel seotud tegureid, võttes arvesse kõiki asjakohaseid faktilisi asjaolusid, eelkõige surnu asjaomases riigis viibimise kestust ja õiguspärasust ning sellise viibimise tingimusi ja põhjuseid. Selliselt kindlaks määratud alaline elukoht peaks käesoleva määruse erieesmärke arvesse võttes tõendama tema tihedat ja kindlat seotust asjaomase riigiga.

(24)

Teatud juhtudel võib surnu alalise elukoha kindlaksmääramine osutuda keeruliseks. Eelkõige võib selline olukord tekkida siis, kui surnu oli tööalastel või majanduslikel põhjustel asunud elama teise riiki seal töötamise eesmärgil, vahel ka pikaks ajaks, kuid säilitas päritoluriigiga tihedad ja stabiilsed sidemed. Sellisel juhul võib sõltuvalt juhtumi asjaoludest lugeda, et surnu alaline elukoht oli ikka veel tema päritoluriik, kus paiknes tema pere- ja ühiskondliku elu keskpunkt. Teised keerulised olukorrad võivad ilmneda, kui surnu elas vaheldumisi mitmes riigis või reisis ühest riigist teise ega asunud alaliselt elama ühtegi riiki. Kui surnu oli ühe sellise riigi kodanik või kui kogu tema põhiline vara oli ühes neist riikidest, võiks kodakondsus või vara asukoht olla eriline tegur kõigi faktiliste asjaolude üldisel hindamisel.

(25)

Pärimisele kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel võib pärimisasjaga tegelev asutus erandjuhtudel, näiteks kui surnu oli asunud elama oma alaliseks elukohaks olnud riiki üsna hiljuti enne oma surma ning kõik asjaolud osutavad sellele, et ta oli ilmselgelt olnud tihedamalt seotud teise riigiga, jõuda järeldusele, et pärimisele kohaldatav õigus ei peaks olema surnu alaliseks elukohaks olnud riigi õigus, vaid pigem selle riigi õigus, millega surnu oli ilmselgelt olnud tihedamalt seotud. Seda ilmselgelt tihedamat seost ei tohiks siiski kasutada täiendava ühendava tegurina, kui osutub keeruliseks teha kindlaks isiku alaline elukoht tema surma hetkel.

(26)

Miski käesolevas määruses ei tohiks takistada kohtul kohaldada mehhanisme, mis on mõeldud tegelemiseks seadusest kõrvalehoidumisega, nagu õiguserikkumine rahvusvahelise eraõiguse raames.

(27)

Käesoleva määruse eeskirjade eesmärk on tagada, et pärimisega tegelev asutus kohaldab enamikul juhtudest oma liikmesriigi õigust. Seetõttu nähakse käesoleva määrusega ette erinevad mehhanismid juhtudeks, kui surnu on valinud tema pärandile kohaldatavaks õiguseks selle liikmesriigi õiguse, mille kodanik ta oli.

(28)

Üks selline mehhanism peaks võimaldama pooltel sõlmida asja menetlemiseks pädeva kohtu valimise kokkuleppe selle liikmesriigi kohtute kasuks, mille õiguse surnu on valinud. Iga üksikjuhtumi korral tuleks eelkõige kohtu valimise kokkuleppe küsimusest sõltuvalt määrata eraldi kindlaks, kas kokkulepe sõlmitakse kõigi pärimisega seotud poolte vahel või kas mõned neist võivad leppida kokku pöörduda valitud kohtusse olukorras, kus selle kohtu otsus vastavas küsimuses ei mõjutaks pärimisasjaga seotud teiste poolte õigusi.

(29)

Kui kohus on algatanud pärimismenetluse omal algatusel, nagu tehakse teatavates liikmesriikides, peaks nimetatud kohus menetluse lõpetama, kui pooled lepivad kokku lahendada pärimisasi vastastikusel kokkuleppel kohtuväliselt liikmesriigis, mille õiguse surnu oli valinud. Kui kohus ei ole algatanud pärimismenetlust omal algatusel, ei peaks käesolev määrus takistama pooltel lahendada pärimisasja vastastikusel kokkuleppel kohtuväliselt, näiteks notari juures, nende valitud liikmesriigis, kui see on selle liikmesriigi õiguse kohaselt võimalik. See peaks olema võimalik ka juhul, kui selle liikmesriigi õigus ei ole pärimisele kohaldatav.

(30)

Selleks et tagada, et kõigi liikmesriikide kohtud võivad samadel alustel rakendada oma pädevust sellise isiku pärimisasjas, kelle alaline elukoht surma hetkel ei olnud liikmesriigis, tuleks käesoleva määrusega kehtestada ammendav hierarhiline loetelu muudel juhtudel kohtualluvuse teostamise alustest.

(31)

Et parandada olukorda eelkõige kohtuliku arutamise mittevõimaldamise puhul, tuleks käesoleva määrusega ette näha forum necessitatis, mis võimaldab liikmesriigi kohtul erandjuhul teha otsuse pärimisasjas, mis on tihedalt seotud mõne kolmanda riigiga. Sellise erandjuhtumiga võib olla tegemist siis, kui menetluse läbiviimine osutub asjaomases kolmandas riigis võimatuks, näiteks kodusõja tõttu, või kui õigustatud isikult ei saa mõistlikel põhjustel oodata, et ta selles riigis menetluse algataks või seda järgiks. Forum necessitatis’e põhimõttel rajanevat pädevust peaks saama teostada üksnes siis, kui vaidlus on piisavalt seotud selle liikmesriigiga, mille kohtusse pöörduti.

(32)

Et hõlbustada asjaajamist pärijate ja annakusaajate jaoks, kelle alaline elukoht on muus liikmesriigis kui see, kus pärimisasja menetletakse või hakatakse menetlema, peaks käesolev määrus võimaldama igal pärimisele kohaldatava õiguse kohaselt õigust omaval isikul teha pärandi, annaku või sundosa vastuvõtmise või sellest loobumise avaldus või avaldus pärandist tulenevate võlgade suhtes vastutuse piiramise kohta oma alaliseks elukohaks oleva liikmesriigi õigusega ette nähtud vormis selle liikmesriigi kohtus. See ei tohiks välistada, et niisuguseid avaldusi esitatakse teistele selle liikmesriigi asutustele, mis on siseriikliku õiguse kohaselt pädevad avaldusi vastu võtma. Oma alalise elukoha liikmesriigis avalduse esitamise võimalust kasutada soovivad isikud peaksid ise teavitama kohut või asutust, mis menetleb või hakkab menetlema pärimisasja, sellise avalduse olemasolust pärimisele kohaldatava õiguse alusel seatud tähtaja jooksul.

(33)

Isikul, kes soovib piirata oma vastutust seoses pärandist tulenevate võlgadega, ei peaks olema võimalik seda teha üksnes sellekohase avalduse esitamisega tema alaliseks elukohaks oleva liikmesriigi kohtule või muule pädevale asutusele, kui pärimisele kohaldatava õiguse kohaselt on nõutav, et pädevas kohtus algatatakse asjaomane õiguslik menetlus, näiteks pärandvara inventuur. Sellises olukorras isiku poolt tema alaliseks elukohaks oleva liikmesriigi õiguses ette nähtud vormis tehtud avaldus ei peaks seega olema käesoleva määruse kohaldamisel ametlikult kehtiv. Samuti ei tuleks käesoleva määruse kohaldamisel käsitada avaldustena dokumente, millega algatatakse kohtumenetlus.

(34)

Sujuva õigusemõistmise huvides tuleks vältida vastandlike otsuste tegemist eri liikmesriikides. Selle tagamiseks peaks käesolevas määruses sätestama üldise menetluskorra, mis sarnaneb tsiviilasjades tehtavat koostööd käsitlevates muudes liidu õigusaktides kehtestatud korraga.

(35)

Üks selline menetlusreegel on lis pendens’it käsitlev reegel, mida kohaldatakse, kui samas pärimisasjas pöördutakse eri liikmesriikide kohtutesse. Selle reegli alusel määratakse kindlaks, milline kohus peaks pärimisasja menetlema hakkama.

(36)

Võttes arvesse, et mõnes liikmesriigis võivad pärimisasju menetleda kohtuvälised asutused, nagu notarid, kellele ei ole käesoleva määruse kohased kohtualluvuseeskirjad siduvad, ei saa välistada, et eri liikmesriikides algatatakse paralleelselt samas pärimisasjas kohtuväline kokkuleppemenetlus ja kohtumenetlus või kaks kohtuvälist kokkuleppemenetlust. Sellises olukorras peaksid asjaomased pooled paralleelsetest menetlustest teada saades leppima omavahel kokku, kuidas küsimusega edasi tegeleda. Kui nad ei suuda omavahel kokku leppida, peaksid pärimisasja menetlema ja selles otsuse tegema kohtud, kes on käesoleva määruse kohaselt pädevad.

(37)

Et kodanikud saaksid kasutada siseturu eeliseid täielikus õiguskindluses, peaks käesolev määrus võimaldama neil ette kindlaks teha, millist õigust nende pärimisasjadele kohaldatakse. Kehtestada tuleks ühtlustatud kollisiooninormid, et hoida ära vastandlikke lahendusi. Põhireegel peaks tagama, et pärimisele kohaldatav õigus on etteaimatav, sest on pärimisega kõige tihedamalt seotud. Õiguskindluse huvides ning pärimisasja killustamise vältimiseks peaks kõnealune õigus olema kohaldatav kogu pärimisasjale, st kõikidele pärandvarasse kuuluvatele esemetele, olenemata varaeseme olemusest, ja sõltumata sellest, kas varaesemed asuvad teises liikmesriigis või kolmandas riigis.

(38)

Käesolev määrus peaks võimaldama kodanikel korraldada oma pärandiga seotud küsimusi aegsasti, valides oma pärandile kohaldatava õiguse. Nimetatud valik peaks piirduma nende kodakondsusjärgse liikmesriigi õigusega, et tagada seos surnud isiku ja valitud õiguse vahel ning vältida õiguse valimist kavatsusega petta pärandi sundosale õigust omavate isikute õigustatud ootusi.

(39)

Õiguse valik tuleks selgesõnaliselt määratleda surma puhuks tehtud korralduse vormis esitatud avalduses või see peaks nähtuma nimetatud korralduse tingimustest. Õiguse valikut võiks käsitada surma puhuks tehtud korraldusest nähtuvana, kui näiteks surnu viitas korralduses oma kodakondsuse riigi õiguse konkreetsetele sätetele või nimetas muul viisil seda õigust.

(40)

Käesoleva määruse alusel tehtud kohaldatava õiguse valik peaks olema kehtiv isegi siis, kui valitud õigus ei näe ette võimalust pärimisasjades õigust valida. Siiski tuleks valitud õigusega määrata kindlaks valiku tegemise toimingu sisuline kehtivus, st kas valikut tegev isik sai oma teost aru ja see vastas tema tahtele. Sama peaks kehtima õiguse valiku muutmise või tühistamise puhul.

(41)

Käesoleva määruse kohaldamise eesmärgil tuleks kõigepealt teha kindlaks isiku kodakondsus või mitmekordne kodakondsus. Isiku riigi kodanikuna käsitamise küsimus ei kuulu käesoleva määruse kohaldamisalasse ning sellele kohaldatakse riiklikku õigust, seejuures vajaduse korral rahvusvahelisi konventsioone, järgides täielikult Euroopa Liidu üldpõhimõtteid.

(42)

Pärimisele kohaldatava õigusena kindlaks määratud õigus peaks reguleerima pärimise käiku algusest lõpuni, alates pärandi avanemisest kuni pärandvarasse kuuluvate esemete üleminekuni soodustatud isikutele, nagu on määratud kindlaks kõnealuses õiguses. Pärimisele kohaldatav õigus peaks hõlmama pärandvara valitsemisega seotud küsimusi ja vastutust pärandvaral lasuvate võlgade eest. Pärandvaral lasuvate võlgade tasumise puhul võib eelkõige pärimisele kohaldatavast õigusest sõltuvalt võtta arvesse võlausaldajate spetsiifilist järjestust.

(43)

Käesoleva määrusega kehtestatud kohtualluvuseeskirjad võivad teatud juhtudel viia olukorrani, kus kohus, kel on käesoleva määruse kohaselt pädevus lahendada pärimisasju, ei kohalda oma õigust. Kui selline olukord juhtub liikmesriigis, mille õigusega nähakse ette pärandi hooldaja kohustuslik määramine, peaks käesolev määrus võimaldama selle liikmesriigi kohtutel määrata nende poole pöördumisel üks või mitu niisugust hooldajat vastavalt oma õigusele. See ei tohiks piirata poolte valikuid pärimisasja vastastikusel kokkuleppel kohtuvälisel lahendamisel teises liikmesriigis, kui see on selle liikmesriigi õiguse kohaselt võimalik. Selleks et tagada pärandile kohaldatava õiguse ja määrava kohtu liikmesriigi õiguse takistamatu koordineerimine, peaks kohtud määrama sellise(d) isiku(d), kel oleks õigus hooldada pärandit sellele kohaldatava õiguse alusel, nagu näiteks surnu testamenditäitja või pärijad ise või, kui see on nõutav pärimisele kohaldatava õiguse kohaselt, pärandi kolmandast isikust hooldaja. Kohtud võivad siiski määrata erijuhtudel, kui seda nõuab nende õigus, hooldajaks kolmanda isiku, isegi kui see ei ole ette nähtud pärandile kohaldatava õigusega. Kui surnu oli määranud testamenditäitja, ei tohi seda isikut volitustest ilma jätta, välja arvatud juhul, kui pärandile kohaldatav õigus võimaldab tema volituse lõpetada.

(44)

Hooldajate volitused selles liikmesriigis, kus pöörduti kohtusse, peaksid olema volitused pärandvara valitseda, mida nad võivad kasutada pärandile kohaldatava õiguse alusel. Seega, kui hooldajaks määratakse näiteks pärija, peaks tal olema sellised volitused pärandi valitsemiseks, mis pärijal on kohaldatava õiguse alusel. Kui pärandvara valitsemise volitustest, mida võib kasutada pärimisele kohaldatava õiguse alusel, ei piisa selleks, et säilitada pärandvara või kaitsta võlausaldajate või muude surnu võlakohustusi taganud isikute õigusi, võib/võivad selle liikmesriigi poolt määratud hooldaja(d), kus pöörduti kohtusse, kasutada täiendavalt sel eesmärgil nimetatud liikmesriigi õigusaktidega ette nähtud muid pärandvara valitsemise volitusi. Sellised täiendavad volitused võivad näiteks hõlmata varade ning pärandist tulenevate võlgade loetelu koostamist, võlausaldajate teavitamist pärandi avanemisest ja neile esitatud palvet teha nõuded teatavaks ning mis tahes ajutiste meetmete, sealhulgas kaitsemeetmete võtmist, mille eesmärk on pärandvara säilitamine. Täiendavate volituste alusel tegutsev hooldaja peaks oma toimingutes järgima pärimisele kohaldatavat õigust seoses pärandvara omandiõiguse üleminekuga, sealhulgas seoses kõigi soodustatud isikute tehingutega, mis tehti enne hooldaja määramist, vastutusega pärandist tulenevate võlgade eest ning soodustatud isikute õigustega, sealhulgas vajaduse korral õigusega pärand vastu võtta või pärandist keelduda. Sellised toimingud võiksid näiteks piirduda varade võõrandamise või võlgade tasumisega, kui see on lubatud pärimisele kohaldatava õigusega. Kui pärimisele kohaldatava õiguse alusel kolmandast isikust hooldaja määramine muudab pärijate vastutust, tuleks niisugust vastutuse muutust järgida.

(45)

Käesolev määrus ei tohiks takistada võlausaldajatel võtta näiteks esindaja kaudu selliseid täiendavaid meetmeid, mis on võimaldatud siseriikliku õigusega vastavalt asjakohastele liidu õigusaktidele, et vajaduse korral kaitsta oma õigusi.

(46)

Käesolev määrus peaks võimaldama teavitada pärandi avanemisest võimalikke võlausaldajaid teistes liikmesriikides, kus varad asuvad. Käesoleva määruse kohaldamisel tuleks seepärast kaaluda võimalust kehtestada mehhanism, vajaduse korral e-õiguskeskkonna portaali kaudu, et võimaldada võimalikele teistes liikmesriikides asuvatele võlausaldajatele juurdepääs asjakohasele teabele ja teha oma nõuded teatavaks.

(47)

Pärimisele kohaldatav õigus peaks määrama iga pärimisasja puhul kindlaks, kes on soodustatud isikud. Enamiku riikide õiguse kohaselt hõlmab mõiste „soodustatud isikud” pärijaid ja annakusaajaid ning isikuid, kellel on õigus pärandi sundosale, kuigi annakusaajate seisund ei ole kõigi riikide õiguses kehtestatud ühtmoodi. Mõne riigi õiguse kohaselt võib annakusaaja saada otseselt pärandiosa, samas võib teiste riikide õiguse kohaselt annakusaaja omandada üksnes nõude pärijate vastu.

(48)

Selleks et tagada õiguskindlus oma pärandiküsimusi aegsasti kavandada soovivatele isikutele, tuleks käesolevas määruses sätestada konkreetsed kollisiooninormid, mis käsitlevad surma puhuks tehtud korralduste nõuetekohasust ja sisulist kehtivust. Nimetatud kollisiooninormide ühtse kohaldamise tagamiseks tuleks käesolevas määruses loetleda elemendid, mida tuleks käsitada sisulise kehtivuse põhielementidena. Surma puhuks tehtud korralduse sisulise kehtivuse kontrollimine võib viia järelduseni, et surma puhuks tehtud korraldus ei ole õiguslikult kehtiv.

(49)

Pärimisleping on surma puhuks tehtud korralduse üks vorm, mille nõuetekohasus ja vastuvõtmine on liikmesriigiti erinev. Selleks et muuta lihtsamaks pärimislepingu tulemusena omandatud pärimisõiguste heakskiitmine liikmesriikides, tuleks käesolevas määruses kindlaks määrata, milline õigus reguleerib niisuguste lepingute nõuetekohasust, sisulist kehtivust ning siduvust lepinguosalistele, sealhulgas lepingute lõpetamise tingimusi.

(50)

Õigus, mis käesoleva määruse alusel reguleerib surma puhuks tehtud korralduse nõuetekohasust ja sisulist kehtivust ning pärimislepingute puhul siduvust lepinguosalistele, ei tohiks mõjutada ühegi isiku õigust, kellel on pärimisele kohaldatava õiguse kohaselt õigus sundosale või muu õigus, millest ei saa teda ilma jätta isik, kelle pärandiga on tegemist.

(51)

Kui käesolevas määruses viidatakse õigusele, mida oleks kohaldatud surma puhuks korralduse teinud isiku pärandi suhtes, kui ta oleks surnud päeval, mil, olenevalt juhtumist, korraldus kas tehti, seda muudeti või see tühistati, tuleks niisugust viidet käsitleda viitena selle riigi õigusele, kus sel päeval oli isiku alaline elukoht, või kui ta oli valinud kohaldatava õiguse käesoleva määruse alusel, siis selle riigi õigusele, mille kodanik ta sel päeval oli.

(52)

Käesoleva määrusega tuleks reguleerida 5. oktoobri 1961. aasta testamendi vormile kohaldatava õiguse Haagi konventsiooniga kooskõlas olevate reeglite kohaselt surma puhuks tehtud kõigi kirjalike korralduste vormilist kehtivust. Kui määratakse kindlaks, kas asjaomane surma puhuks tehtud korraldus on käesoleva määruse aluselt vormiliselt kehtiv, peaks pädev asutus jätma arvestamata pettuse teel loodud rahvusvahelise ulatusega asjaolu, mille eesmärk oli hoida kõrvale vormilise kehtivuse alaste eeskirjade täitmisest.

(53)

Käesoleva määruse kohaldamisel käsitatakse mis tahes sätet, millega piiratakse surma puhuks tehtud korralduse lubatud vorme, viidates teatavatele korraldust tegeva isikuga seotud omadustele, nagu tema vanus, vormiküsimusi käsitleva sättena. Seda ei tuleks tõlgendada nii, nagu peaks käesoleva määruse alusel surma puhuks tehtud korralduse vormilisele kehtivusele kohaldatav õigus määrama kindlaks, kas alaealisel on surma puhuks tehtava korralduse tegemise võime või mitte. Kõnealune õigus peaks määrama kindlaks üksnes selle, kas isikuga seotud omadus, näiteks alaealisus, peaks takistama isikul teha teatavas vormis surma puhuks tehtavat korraldust.

(54)

Teatavat liiki kinnisvarale, teatavatele äriühingutele ja muudele teatavat liiki varaesemetele kohaldatakse nende asukohaliikmesriigis erieeskirju majanduslikel, perekondlikel või ühiskondlikel kaalutlustel, kehtestades piirangud kõnealuste varade pärimisele või mõjutades selliste varade pärimist. Käesolev määrus peaks tagama niisuguste erieeskirjade kohaldamise. Kõnealust erandit pärimisele kohaldatava õiguse kohaldamisest tuleb aga tõlgendada väga kitsalt, et säiliks selle kooskõla käesoleva määruse üldeesmärgiga. Seetõttu ei saa erisäteteks, millega kehtestatakse piirangud teatud liiki vara pärimisele või mis mõjutavad teatud liiki vara pärimist, pidada ei kollisiooninorme, mille kohaselt kinnisvarale kohaldatakse muud õigust kui vallasvarale, ega ka sätteid, millega nähakse ette suurem pärandi sundosa kui see, mis nähakse ette käesoleva määruse alusel pärimisele kohaldatava õigusega.

(55)

Selleks et tagada ühtne toimimine olukorras, kus ei ole kindel, millises järjekorras on surnud kaks või enam isikut, kelle pärimisasja reguleeritaks eri õigustega, tuleks käesoleva määrusega näha ette eeskiri, mis sätestab, et ühelgi surnud isikul ei tohiks olla õigusi teise isiku või teiste isikute pärimisasjas.

(56)

Mõnes olukorras võivad pärijad puududa. Eri õigustes reguleeritakse niisuguseid olukordi erinevalt. Mõne õiguse alusel on näiteks riigil õigus esitada pärijana nõue vabale pärandvarale, olenemata vara asukohast. Mõne õiguse alusel aga on riigil õigus omandada üksnes oma territooriumil asuvaid varasid. Seetõttu tuleks käesoleva määrusega näha ette eeskiri, milles sätestatakse, et pärimisele kohaldatava õiguse kohaldamine ei tohiks välistada seda, et liikmesriik võib omandada siseriikliku õiguse alusel oma territooriumil asuvaid varasid. Tagamaks seda, et kõnealune eeskiri ei kahjusta pärandaja võlausaldajaid, tuleks siiski lisada tingimus, mille alusel oleks pärandaja võlausaldajatel õigus taotleda oma nõuete rahuldamist kogu pärandvarast, olenemata selle asukohast.

(57)

Käesolevas määruses sätestatud kollisiooninormid võivad viia kolmanda riigi õiguse kohaldamiseni. Sellistel juhtudel tuleks võtta arvese selle riigi rahvusvahelise eraõiguse norme. Kui nende normidega nähakse ette tagasisaade ja edasiviide kas liikmesriigi õigusele või kolmanda riigi õigusele, mis kohaldab oma siseriiklikku pärimisele kohaldatavat õigust, tuleb niisugune tagasisaade ja edasiviide heaks kiita, et tagada rahvusvahelise õiguse ühtsus. Tagasisaade ja edasiviide tuleks siiski välistada olukordades, kus surnud isik oli valinud kolmanda riigi õiguse.

(58)

Avaliku huviga seotud kaalutlustel peaks liikmesriikide kohtutel ja teistel pärimisasjadega tegelevatel pädevatel asutustel olema õigus erandkorras eirata välisriigi õiguse teatavaid sätteid, kui vastaval konkreetsel juhul oleks nende sätete kohaldamine ilmselgelt vastuolus asjaomase liikmesriigi avaliku korraga (ordre public). Siiski ei tohiks kohtud ega teised pädevad asutused kohaldada avaliku korra kaalutlustel põhinevat erandit selleks, et vältida teise liikmesriigi õiguse kohaldamist või keelduda tunnustamast või, olenevalt juhtumist, vastu võtmast, või täitmast teises liikmesriigis tehtud otsust, ametlikku dokumenti või kohtulikku kokkulepet, kui see keeldumine oleks vastuolus Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ning eriti selle artikliga 21, mis keelab diskrimineerimise kõik vormid.

(59)

Arvestades, et käesoleva määruse üldeesmärgiks on liikmesriikides pärimisasjades tehtud otsuste vastastikune tunnustamine, olenemata sellest, kas need otsused tehti õigusvaidlust hõlmavate või mittehõlmavate menetluste käigus, tuleks määrusega ette näha otsuste tunnustamist, täidetavaks tunnistamist ja täitmist käsitlevad eeskirjad, mis sarnanevad tsiviilasjades tehtava õigusalase koostöö valdkonnas kehtestatud liidu õigusaktides sätestatud eeskirjadega.

(60)

Käesoleva määrusega tuleks tagada pärimisasjades ametlike dokumentide vastuvõtmine ja täidetavus kõigis liikmesriikides, et võtta arvesse liikmesriikide erinevusi pärimisega seotud küsimuste lahendamise süsteemides.

(61)

Ametlikul dokumendil peaks olema teises liikmesriigis sama tõendusjõud nagu dokumendi päritoluliikmesriigis või võimalikult samalaadne toime. Ametliku dokumendi tõendusjõu kindlaksmääramisel teises liikmesriigis või võimalikult samalaadse toime kindlaksmääramisel tuleks lähtuda sellest, milline on kõnealuse ametliku dokumendi tõendusjõu laad ja ulatus selle päritoluliikmesriigis. Seega sõltub ametliku dokumendi tõendusjõud teises liikmesriigis päritoluliikmesriigi õigusest.

(62)

Ametliku dokumendi „autentsus” peaks olema autonoomne mõiste, mis hõlmab selliseid küsimusi nagu dokumendi ehtsus, dokumendi suhtes kehtivad vorminõuded, dokumenti koostanud asutuse volitused ning menetlus, mille kohaselt dokument koostatakse. Autentsus peaks hõlmama samuti asjaomase asutuse poolt ametlikus dokumendis kajastatud faktilisi asjaolusid, näiteks asjaolu, et osutatud pooled ilmusid osutatud kuupäeval nimetatud asutusse ja tegid osutatud avaldused. Pool, kes soovib vaidlustada ametliku dokumendi autentsust, peaks pöörduma ametliku dokumendi päritoluliikmesriigi pädevasse kohtusse päritoluliikmesriigi õiguse alusel.

(63)

Mõistet „ametlikus dokumendis kajastatud õigustoimingud või õigussuhted” tuleks tõlgendada viitena ametlikus dokumendis sisalduvatele sisulistele aspektidele. Ametlikus dokumendis kajastuv õigustoiming võib olla näiteks pooltevaheline kokkulepe pärandi jagamise kohta või testament, pärimisleping või muu tahteavaldus. Õigussuhteks võib olla näiteks pärimisele kohaldatava õiguse alusel pärijate ja teiste soodustatud isikute, nende vastavate pärandiosade ja pärandi sundosa kindlaksmääramine või mõne muu pärimisele kohaldatava õiguse kohaselt kindlaks tehtud asjaolu. Pool, kes soovib vaidlustada ametlikus dokumendis kajastatud õigustoimingut või õigussuhet, peaks pöörduma kohtutesse, millel on pädevus vastavalt käesolevale määrusele ning kes peaksid tegema otsuse vaidlustamise kohta kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega.

(64)

Kui liikmesriigi kohtus toimuvas menetluses tõstatatakse ametlikus dokumendis kajastatud õigustoimingute või õigussuhetega seotud küsimus eelküsimusena, peaks sellel kohtul olema pädevus kõnealuses küsimuses.

(65)

Vaidlustatud ametlikul dokumendil ei tohiks olla tõendusjõudu muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriigis seni, kuni vaidlustamist menetletakse. Kui vaidlustamine puudutab üksnes ametlikus dokumendis kajastatud õigustoimingute või õigussuhetega seotud konkreetset küsimust, ei tohiks vaidlustatud ametlikul dokumendil olla tõendusjõudu muus liikmesriigis kui päritoluliikmesriik seoses vaidlustatud küsimusega niikaua, kuni vaidlustamist menetletakse. Ametlik dokument, mis on tunnistatud vaidlustamise tõttu kehtetuks, kaotab igasuguse tõendusjõu.

(66)

Asutus, kellele käesoleva määruse rakendamise kontekstis esitatakse kaks omavahel vastuolus olevat ametlikku dokumenti, peaks hindama, kumba ametlikku dokumenti tuleks eelistada, või ei peaks eelistama kumbagi, võttes arvesse konkreetse juhtumi asjaolusid. Kui nendest asjaoludest lähtudes ei ole selge, kumba ametlikku dokumenti peaks eelistama, või ei peaks eelistama kumbagi, peaksid küsimuse lahendama käesoleva määruse kohaselt pädevad kohtud, või kui küsimus tõstatatakse käimasoleva menetluse käigus eelküsimusena, peaks küsimuse lahendama kohus, kuhu vastavas asjas on pöördutud. Kui esineb vastuolu ametliku dokumendi ja otsuse vahel, tuleks arvesse võtta käesoleva määruse kohaseid otsuste tunnustamata jätmise aluseid.

(67)

Piiriülese mõjuga pärimisasja kiireks, sujuvaks ja tõhusaks lahendamiseks liidus peavad pärijad, annakusaajad, testamenditäitjad ja pärandi hooldajad saama hõlpsasti tõendada oma staatust ja/või õigusi ja volitusi muus liikmesriigis, näiteks pärandvara asukohaliikmesriigis. Et võimaldada neil seda teha, tuleks käesoleva määrusega ette näha, et luuakse ühtne tunnistus – Euroopa pärimistunnistus (edaspidi „tunnistus”) –, mis väljastatakse kasutamiseks teises liikmesriigis. Subsidiaarsuse põhimõtte järgimise tagamiseks ei peaks nimetatud tunnistus asendama siseriiklikke dokumente, mis võivad liikmesriikides samalaadsel eesmärgil olemas olla.

(68)

Tunnistust välja andev asutus peaks järgima vorminõudeid, mida nõutakse kinnisvara registreerimisel registrit pidavas liikmesriigis. Seepärast tuleks käesoleva määrusega näha ette liikmesriikide vahel vorminõuetealane teabevahetus.

(69)

Tunnistuse kasutamine ei peaks olema kohustuslik. See tähendab, et isikutel, kellel on õigus tunnistust taotleda, ei peaks olema kohustust seda teha, vaid nad võivad kasutada ka käesoleva määrusega võimaldatavaid muid vahendeid (otsuseid, ametlikke dokumente ja kohtulikke kokkuleppeid). Siiski ei tohiks ühelgi asutusel või isikul, kellele esitatakse teises liikmesriigis välja antud tunnistus, olla õigust nõuda, et tunnistuse asemel esitataks otsus, ametlik dokument või kohtulik kokkulepe.

(70)

Tunnistus tuleks väljastada selles liikmesriigis, mille kohtud on käesoleva määruse alusel pädevad. Iga liikmesriik peaks määrama oma siseriiklikes õigusaktides kindlaks, millistel asutustel on pädevus tunnistust välja anda, kusjuures sellisteks asutusteks võivad olla käesolevas määruses määratletud kohtud või muud pärimisasjades pädevad asutused, nagu näiteks notarid. Samuti peaks iga liikmesriik saama oma õiguses määrata, kas tunnistust välja andev asutus võib tunnistuse andmise menetluse käigus kaasata teisi pädevaid asutusi, näiteks asutusi, kes on pädevad vastu võtma vande asemel esitatavaid kinnitavaid avaldusi. Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile asjakohase teabe oma tunnistusi välja andvate asutuste kohta, et selle teabe saaks üldsusele kättesaadavaks teha.

(71)

Tunnistusel peaks olema kõigis liikmesriikides sama õiguslik toime. Tunnistus ei peaks ise olema täitedokument, kuid sellel peaks olema tõendusjõud, ning tuleks eeldada, et tunnistusel kajastatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, näiteks surma puhuks tehtud korralduste sisuline kehtivus, vastavad tegelikkusele. Tunnistuse tõendusjõud ei tohiks laieneda elementidele, mida ei reguleerita käesoleva määrusega, nagu näiteks sugulusküsimus või küsimus, kas teatav varaese kuulus surnule. Iga isiku suhtes, kes teeb makseid või annab pärandvara üle isikule, kellel on tunnistuse kohaselt õigus makseid või vara pärija või annakusaajana saada, peaks kehtima nõuetekohased kaitsesätted, eeldusel et ta tegutses heas usus, tuginedes tunnistusega tõendatud teabe õigsusele. Samasugune kaitse tuleks tagada ka isikutele, kes tunnistusega tõendatud teabe õigsusele tuginedes ostavad või saavad pärandvara isikult, kellel tõendi kohaselt on õigus seda vara käsutada. Kaitse tuleks tagada kehtiva tõestatud koopia esitamisel. Käesolev määrus ei peaks ette nägema seda, kas kõnealune vara omandamine kolmanda isiku poolt kehtib või mitte.

(72)

Pädev asutus peaks väljastama tunnistuse taotluse põhjal. Tunnistuse originaal peaks jääma tunnistusi välja andvale asutusele, kes peaks väljastama taotlejale ja õigustatud huvi omavale isikule ühe või mitu tõestatud koopiat. See ei tohiks välistada seda, et liikmesriik võib lubada tunnistuse koopiate väljaandmist elanikele kooskõlas siseriiklike eeskirjadega, mis käsitlevad üldsuse juurdepääsu dokumentidele. Käesoleva määrusega tuleks ette näha väljaandva asutuse otsuste vaidlustamine, sealhulgas otsused tunnistuse väljaandmisest keeldumise kohta. Kui tunnistust parandatakse, muudetakse või see võetakse tagasi, peaks väljaandev asutus teavitama isikuid, kellele on väljastatud tunnistuse tõestatud koopiad, et vältida koopiate väärkasutamist.

(73)

Austus liikmesriikide poolt võetud rahvusvaheliste kohustuste vastu tingib selle, et käesolev määrus ei tohiks mõjutada rahvusvaheliste konventsioonide kohaldamist, mille osaliseks üks või mitu liikmesriiki on käesoleva määruse vastuvõtmise ajal. Eelkõige peaks Haagi 5. oktoobri 1961. aasta testamendi vormile kohaldatava õiguse konventsiooni osalisteks olevatel liikmesriikidel olema võimalik kohaldada testamendi ja vastastikuse testamendi vormilisele kehtivusele käesoleva määruse sätete asemel jätkuvalt kõnealuse konventsiooni sätteid. Käesoleva määruse üldeesmärke silmas pidades on määrus liikmesriikidevahelistes suhetes ülimuslik konventsioonide suhtes, mis on sõlmitud üksnes kahe või enama liikmesriigi vahel, kui konventsioonid käsitlevad käesoleva määrusega reguleeritud küsimusi.

(74)

Käesolev määrus ei tohiks takistada Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taani vahelise 19. novembri 1934. aasta konventsiooni, mis sisaldab rahvusvahelise eraõiguse sätteid pärimise, testamentide ja pärandvara valitsemise kohta, osalisteks olevatel liikmesriikidel kohaldada jätkuvalt nimetatud konventsiooni teatavaid sätteid, nagu seda on muudetud konventsiooni osaliste riikide valitsuste vahel sõlmitud lepinguga.

(75)

Käesoleva määruse kohaldamise hõlbustamiseks peaksid liikmesriigid olema kohustatud edastama teavet oma riigi pärimisega seotud õigusaktide ja menetluste kohta nõukogu otsusega 2001/470/EÜ (6) loodud tsiviil- ja kaubandusasju käsitleva Euroopa kohtute võrgu raames. Selleks et Euroopa Liidu Teatajas oleks võimalik õigeaegselt avaldada kogu käesoleva määruse praktiliseks kohaldamiseks asjakohane teave enne selle kohaldamist, peaksid liikmesriigid esitama niisuguse teabe ka komisjonile enne selle määruse kohaldamise alguskuupäeva.

(76)

Selleks et hõlbustada käesoleva määruse kohaldamist ja võimaldada kaasaegse sidetehnoloogia kasutamist, tuleks näha ette standardvormid tõendite jaoks, mis esitatakse koos otsust, ametlikku dokumenti või kohtulikku kokkulepet käsitleva täidetavaks tunnistamise taotlusega, samuti Euroopa pärimistunnistuse taotluse ja tunnistuse enda jaoks.

(77)

Käesolevas määruses sätestatud ajavahemike ja tähtaegade arvutamisel tuleks kohaldada nõukogu 3. juuni 1971. aasta määrust (EMÜ, Euratom) nr 1182/71 (millega määratakse kindlaks ajavahemike, kuupäevade ja tähtaegade suhtes kohaldatavad eeskirjad) (7).

(78)

Selleks et tagada käesoleva määruse rakendamiseks ühetaolised tingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused otsuste, kohtulike kokkulepete ja ametlike dokumentide täidetavaks tunnistamisega ja Euroopa pärimistunnistusega seonduvate tõendite ja vormide kehtestamiseks ja muutmiseks. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrusega (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (8).

(79)

Käesoleva määrusega ette nähtud tõendite ja vormide koostamiseks ja hilisemaks muutmiseks mõeldud rakendusaktide vastuvõtmiseks tuleks kasutada nõuandemenetlust kooskõlas määruse (EL) nr 182/2011 artiklis 4 sätestatud menetlusega.

(80)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt isikute vaba liikumine, liidu kodanike võimalus korraldada aegsasti oma pärandiga seotud küsimusi ning pärijate, annakusaajate ning teiste surnuga lähedaste isikute ja pärandaja võlausaldajate õiguste kaitse, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada ning käesoleva määruse ulatuse ja toime tõttu on neid parem saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(81)

Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Liikmesriikide kohtud ja muud pädevad asutused peavad käesolevat määrust kohaldama nimetatud õigusi ja põhimõtteid järgides.

(82)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale kõnealused liikmesriigid käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav. See ei piira siiski Ühendkuningriigi ja Iirimaa võimalust teatada oma kavatsusest nõustuda käesoleva määrusega pärast selle vastuvõtmist vastavalt nimetatud protokolli artiklile 4.

(83)

Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli nr 22 (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav,

a)

perekonnaseis, perekonnasuhted ja suhted, millel on kõnealusele suhtele kohaldatava õiguse kohaselt perekonnasuhetega samalaadne toime;

b)

füüsilise isiku õigus- ja teovõime, ilma et see piiraks artikli 23 lõike 2 punkti c ning artikli 26 kohaldamist;

c)

küsimused, mis on seotud füüsilise isiku teadmata kadumise, eemaloleku või oletatava surmaga;

d)

küsimused, mis on seotud abikaasade varasuhtega ja sellistest suhetest tulenevate varasuhetega, millel on kõnealusele suhtele kohaldatava õiguse kohaselt abieluga sarnane toime;

e)

muud kui surmast tulenevad ülalpidamiskohustused;

f)

surma puhuks tehtud suuliste korralduste vormiline kehtivus;

g)

õigused ja varaesemed, mis tekivad või lähevad üle muul viisil kui pärimise teel, näiteks kinkimine, ühine vara, mis läheb üle üleelanud isikule, pensioniskeemid ning kindlustus- ja muud samalaadsed lepingud, ilma et see piiraks artikli 23 lõike 2 punkti i kohaldamist;

h)

küsimused, millele kohaldatakse äriühingutele ja muudele juriidilistele isikutele või organiseeritud ühendustele kohaldatavat õigust, näiteks äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste asutamislepingute ja põhikirjade sätted, mis reguleerivad osaluse või liikmelisuse üleminekut osaniku, aktsionäri või liikme surma korral;

i)

äriühingute ja muude juriidiliste isikute või organiseeritud ühenduste lõpetamine, lõppemine ja ühinemine;

j)

usaldusfondi (trust) loomine, tegevus ja lõpetamine;

k)

asjaõiguste olemus ning

l)

kinnis- või vallasasjaõiguse registrisse kandmine, sealhulgas kande tegemise õiguslikud nõuded, ning õiguse registrisse kandmise või kandmata jätmise õiguslikud tagajärjed.

a)

otsuse võib kohtuasutusele edasi kaevata või läbivaatamiseks esitada ning

b)

otsusel on samas küsimuses tehtud kohtuasutuse otsusega võrreldav õigusjõud ja -mõju.

a)

kui ta leiab menetlusosalise taotluse alusel, et arvestades pärimisasja asjaolusid, näiteks poolte alalist elukohta ja vara asukohta, on pärimisasja lahendamiseks sobivamad selle liikmesriigi kohtud, mille õigus valiti, või

b)

kui menetlusosalised on kooskõlas artikliga 5 leppinud kokku selle liikmesriigi kohtu või kohtute pädevuses, mille õigus oli valitud.

a)

kohus, kuhu eelnevalt pöörduti, on samas asjas vastavalt artiklile 6 asja arutamisest keeldunud;

b)

menetlusosalised on kooskõlas artikliga 5 leppinud kokku pädevuse üleandmises kõnealuse liikmesriigi kohtule või kohtutele või

c)

menetlusosalised on sõnaselgelt tunnustanud menetleva kohtu pädevust.

a)

surnu oli surma hetkel selle liikmesriigi kodanik või

b)

selles liikmesriigis asus surnu eelmine alaline elukoht ning kohtusse pöördumise ajaks ei ole alalise elukoha muutmisest möödunud rohkem kui viis aastat.

a)

ajal, mil kohtule esitatakse menetluse algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokument kostjale kätte toimetada;

b)

kui dokument tuleb kätte toimetada enne kohtule esitamist, siis ajal, mil kättetoimetamise eest vastutav asutus selle kätte saab, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud sammud, et dokument kohtule esitada, või

c)

kui kohus algatab menetluse omal algatusel, siis ajal, mil kohus teeb otsuse algatada menetlus, või juhul, kui sellist otsust ei nõuta, siis ajal, mil asi kohtus registreeritakse.

a)

pärandi avanemise põhjused, aeg ja koht;

b)

soodustatud isikute kindlaksmääramine, nende pärandiosade ja kohustuste kindlaksmääramine, mille pärandaja on neile võinud määrata, ning muude pärandiga seotud õiguste, sealhulgas üleelanud abikaasa või partneri pärimisõiguse kindlaksmääramine;

c)

pärimisvõime;

d)

pärandist ilmajätmine ja pärimiskõlbmatus;

e)

pärandvara hulka kuuluvate esemete, õiguste ja kohustuste üleminek pärijatele ja olemasolu korral annakusaajatele, sealhulgas pärandi või annaku vastuvõtmise või sellest loobumise tingimused ja tagajärjed;

f)

pärijate, testamenditäitjate ja muude pärandi hooldajate volitused eelkõige seoses vara müügi ning võlausaldajate nõuete rahuldamisega, ilma et see piiraks artikli 29 lõigetes 2 ja 3 osutatud volitusi;

g)

vastutus pärandvarasse kuuluvate võlgade eest;

h)

pärandvara vabalt käsutatav osa, sundosa ja muud testeerimisvabaduse piirangud ning nõuded, mida surnu lähedased võivad esitada pärandi või pärijate vastu;

i)

kohustus tagastada tasuta saadu või võtta seda arvesse soodustatud isikute pärandiosade kindlaksmääramisel ja

j)

pärandvara jagamine.

a)

surma puhuks korraldust tegeva isiku võimet teha sellist korraldust;

b)

konkreetseid põhjuseid, mis takistavad korraldust tegeval isikul teha korraldust teatud isikute kasuks või mis takistavad isikul pärida korraldust tegevalt isikult;

c)

surma puhuks tehtud korralduse tegemise lubatavust esindaja kaudu;

d)

korralduse tõlgendamist;

e)

pettust, ähvardust, eksimust ja muud korraldust tegeva isiku tahte või kavatsusega seonduvat.

a)

kus korraldus tehti või pärimisleping sõlmiti;

b)

mille kodakondsus oli testaatoril või vähemalt ühel isikul, kelle pärandi kohta on sõlmitud pärimisleping, kas korralduse tegemise või lepingu sõlmimise ajal või surma hetkel;

c)

kus oli testaatori või vähemalt ühe sellise isiku, kelle pärandi kohta on sõlmitud pärimisleping, peamine elukoht kas korralduse tegemise või lepingu sõlmimise ajal või surma hetkel;

d)

kus oli testaatori või vähemalt ühe sellise isiku, kelle pärandi kohta on sõlmitud pärimisleping, alaline elukoht kas korralduse tegemise või lepingu sõlmimise ajal või surma hetkel, või

e)

kus – kinnisvara korral – kinnisvara asub.

a)

pärimisele vastavalt artiklile 21 või 22 kohaldatavas õiguses või

b)

avaldaja alalise elukoha riigi õiguses.

a)

liikmesriigi õigusele või

b)

teise kolmanda riigi õigusele, kes kohaldaks oma õigust.

a)

surnu alalisele elukohale viitavate sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, kus oli isiku alaline elukoht tema surma hetkel;

b)

surnu kodakondsusele viitavate sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, millega surnu oli kõige lähemalt seotud;

c)

muudele ühendavateks teguriteks olevatele asjaoludele viitavate mis tahes muude sätete kohaselt kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel viiteid lõikes 1 osutatud riigi õigusele viidetena selle territoriaalüksuse õigusnormidele, millega asjaomane asjaolu on seotud.

a)

tunnustamine oleks ilmselgelt vastuolus selle liikmesriigi avaliku korraga (ordre public), kus tunnustamist taotletakse;

b)

otsus on tehtud tagaselja ning kostjale ei olnud menetluse algatamist käsitlevat dokumenti või võrdväärset dokumenti kätte toimetatud piisavalt aegsasti ja sellisel viisil, et ta oleks saanud korraldada enda kaitset, välja arvatud juhul, kui kostja ei kaevanud otsust edasi siis, kui tal oli selleks võimalus;

c)

tunnustamine on vastuolus menetluse tulemusel tehtud kohtuotsusega, mis on tehtud samade poolte vahelises asjas liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse;

d)

tunnustamine on vastuolus kohtuotsusega, mis on varem tehtud samade poolte vahelises, sama eseme ja sama alusega menetluses teises liikmesriigis või kolmandas riigis, kui varasem otsus vastab tunnustamise tingimustele liikmesriigis, kus tunnustamist taotletakse.

a)

otsuse koopia, mis vastab selle õigsuse kindlakstegemiseks vajalikele tingimustele;

b)

tõend, mille on väljastanud päritoluliikmesriigi kohus või pädev asutus, kasutades artikli 81 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi, ilma et see piiraks artikli 47 kohaldamist.

a)

tunnistuses märgitud iga pärija või, kui see on asjakohane, annakusaaja õiguslik seisund ja/või õigused ning nende pärandiosad;

b)

teatava pärandvara hulka kuuluva eseme määramine tunnistuses märgitud pärija(te)le või olemasolu korral annakusaaja(te)le;

c)

tunnistuses märgitud isiku volitused testamenti täita või pärandit hooldada.

a)

artikli 3 lõikes 2 määratletud kohus või

b)

muu asutus, millel on siseriikliku õiguse kohaselt pädevus pärimisasju menetleda.

a)

andmed surnud isiku kohta: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), sugu, sünnikuupäev ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus, isikukood (kui see on asjakohane), aadress surma hetkel, surmakuupäev ja -koht;

b)

andmed taotleja kohta: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), sugu, sünnikuupäev ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus, isikukood (kui see on asjakohane), aadress ning olemasolu korral sugulus- või hõimlussuhe surnud isikuga;

c)

kui see on asjakohane, taotleja esindaja andmed: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), aadress ja esindaja pädevus;

d)

surnud isiku abikaasa või partneri ning, kui see on asjakohane, endis(t)e abikaasa(de) või endis(t)e partneri(te) andmed: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), sugu, sünnikuupäev ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus, isikukood (kui see on asjakohane) ja aadress;

e)

teiste võimalike surma puhuks tehtud korralduse kohaste ja/või seadusjärgsete soodustatud isikute andmed: perekonnanimi ja eesnimi (eesnimed) või organisatsiooni nimi, isikukood (kui see on asjakohane) ja aadress;

f)

tunnistuse kavandatav eesmärk kooskõlas artikliga 63;

g)

pärimisasja lahendava või selle lahendanud kohtu või muu pädeva asutuse kontaktandmed, kui see on asjakohane;

h)

asjaolud, mis on aluseks taotleja nõudele saada pärandvara suhtes soodustatud isiku õigused ja/või õigusele täita surnud isiku testamenti ja/või õigusele hooldada surnud isiku pärandit;

i)

teave selle kohta, kas surnud isik oli teinud surma puhuks korraldusi; kui dokumendi originaali või koopiat ei ole lisatud, siis teave originaali asukoha kohta;

j)

teave selle kohta, kas surnud isik oli sõlminud abieluvaralepingu või lepingu seoses sellise suhtega, millel võib olla abieluga sarnane toime; kui sellise lepingu originaali või koopiat ei ole lisatud, siis teave originaali asukoha kohta;

k)

teave selle kohta, kas mõni soodustatud isik on teinud avalduse seoses pärandi vastuvõtmisega või sellest loobumisega;

l)

avaldus, milles kinnitatakse, et taotlejale teadaolevalt ei ole tunnistuses kinnitatavate asjaoludega seoses pooleli kohtuvaidlust;

m)

muu teave, mida taotleja peab tunnistuse väljaandmiseks vajalikuks.

a)

kinnitatavad asjaolud on vaidlustatud või

b)

tunnistus ei vastaks samu asjaolusid käsitlevale kohtuotsusele.

a)

tunnistuse välja andnud asutuse nimi ja aadress;

b)

toimiku viitenumber;

c)

asjaolud, mille alusel tunnistuse välja andnud asutus loeb ennast pädevaks tunnistust välja andma;

d)

väljaandmise kuupäev;

e)

andmed taotleja kohta: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), sugu, sünnikuupäev ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus, isikukood (kui see on asjakohane), aadress ning olemasolu korral sugulus- või hõimlussuhe surnud isikuga;

f)

andmed surnud isiku kohta: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed), sugu, sünnikuupäev ja -koht, perekonnaseis, kodakondsus, isikukood (kui see on asjakohane), aadress surma hetkel, surmakuupäev ja -koht;

g)

andmed soodustatud isikute kohta: perekonnanimi (sünninimi, kui see on asjakohane), eesnimi (eesnimed) ja isikukood (kui see on asjakohane);

h)

teave surnud isiku poolt sõlmitud abieluvaralepingu kohta või vajaduse korral lepingu kohta, mille surnud isik sõlmis seoses sellise suhtega, millel on kohaldatava õiguse kohaselt abieluga sarnane toime, ning teave abikaasade varasuhte või võrdväärse varasuhte kohta;

i)

pärimisele kohaldatav õigus ning kõnealuse õiguse kindlakstegemise aluseks olnud asjaolud;

j)

teave selle kohta, kas pärimine on seadusjärgne või toimub pärimine surma puhuks tehtud korralduse alusel, sealhulgas teave asjaolude kohta, millel põhinevad pärijate, annakusaajate, testamenditäitjate või pärandi hooldajate õigused ja/või volitused;

k)

vajaduse korral andmed iga soodustatud isiku tahteavalduse kohta seoses pärandi vastuvõtmisega või sellest loobumisega;

l)

iga pärija pärandiosa ning vajaduse korral iga pärija õiguste ja/või talle kuuluva vara nimekiri;

m)

iga annakusaaja õiguste ja/või talle kuuluva vara nimekiri;

n)

pärija(te) ja vajaduse korral annakusaaja(te) õiguste piirangud, mis tulenevad pärimisele kohaldatavast õigusest ja/või surma puhuks tehtud korraldusest;

o)

testamenditäitja ja/või pärandi hooldaja volitused ning volituste piirangud, kooskõlas pärimisele kohaldatava õiguse ja/või surma puhuks tehtud korraldusega.

a)

tunnistuse välja andnud asutus, tegutsedes õigustatud huvi omava isiku taotlusel, kuni tunnistuse artikli 71 kohase muutmise või tagasivõtmiseni, või

b)

kohtuasutus, tegutsedes selle isiku taotlusel, kellel on õigus vaidlustada tunnistust välja andva asutuse poolt vastavalt artiklile 72 tehtud otsus, kui selline vaidlustamine on menetlemisel.

a)

pärandvara valitsemise (nagu see on määratletud nimetatud konventsioonis) menetluslikke aspekte ja konventsiooniga ühinenud riikide asutuste poolt sellega seotud abi andmist käsitlevad eeskirjad, ning

b)

lihtsustatud ja kiirendatud menetlused pärimisasju käsitlevate kohtuotsuste tunnustamiseks ja täitmiseks.

a)

selliste kohtute ja asutuste nimed ja kontaktandmed, kes on pädevad menetlema kohtuotsuse täidetavaks tunnistamise taotlusi vastavalt artikli 45 lõikele 1 ja selliste taotluste kohta tehtud otsuste edasikaebusi vastavalt artikli 50 lõikele 2;

b)

artiklis 51 osutatud edasikaebuse kohta tehtud otsuse vaidlustamise menetlused;

c)

asjakohase teabe asutuste kohta, kes on pädevad välja andma tunnistust vastavalt artiklile 64, ning

d)

artiklis 72 osutatud vaidlustamismenetlused.