22.12.2005   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 338/1

(1)

Toidualaste õigusnormide üks põhieesmärke on rahvatervise kaitse, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määruses (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (2). Toiduainete mikrobioloogilised ohuallikad on inimestel toidupõhiste haiguste üks peamisi põhjusi.

(2)

Toiduained ei tohi sisaldada mikroorganisme, nende toksiine või metaboliite koguses, mis seab ohtu inimeste tervise.

(3)

Määrusega (EÜ) nr 178/2002 sätestatakse toiduohutuse üldnõuded, mille kohaselt ei tohi ohtlikku toitu turule viia. Toidukäitlejate kohustus on ohtlik toit turult kõrvaldada. Rahvatervise kaitseks ja erinevate tõlgenduste vältimiseks on vaja kehtestada toidu vastuvõetavuse ühtlustatud ohutuskriteeriumid, eriti teatavate patogeensete mikroorganismide esinemise suhtes.

(4)

Mikrobioloogilised kriteeriumid määravad toiduainete vastuvõetavuse ning nende valmistamise, käitlemise ja jaotamise korra. Mikrobioloogiliste kriteeriumide kasutamine peab muutuma ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide (HACCP) põhimõtetel põhineva korra ning teiste hügieenikontrollimeetmete rakendamise lahutamatuks osaks.

(5)

Toiduohutus tagatakse peamiselt ennetava tegevusega, näiteks hea hügieenitava rakendamise ning ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide (HACCP) põhimõtetel põhineva korra kohaldamisega. Mikrobioloogilisi kriteeriume võib kasutada HACCP põhimõtetel põhineva korra ning teiste hügieenikontrollimeetmete jõustamisel ja kontrollimisel. Seepärast on vaja kehtestada mikrobioloogilised kriteeriumid, millega määratletakse protsesside vastuvõetavus, ning samuti toiduohutuse mikrobioloogilised kriteeriumid, millega määratakse kindlaks piirmäär, mille ületamisel tuleks toitu pidada mikroorganismidega, mille osas kriteeriumid on kehtestatud, lubamatul määral saastunuks.

(6)

Määruse (EÜ) nr 852/2004 artikli 4 kohaselt peavad toidukäitlejad mikrobioloogilistest kriteeriumidest kinni pidama. See peaks hõlmama kriteeriumide jaoks kindlaksmääratud väärtustele vastavuse kontrolli, mida teostatakse kooskõlas toidualaste õigusnormidega ja pädeva asutuse juhistega proovide võtmise, analüüside tegemise ja parandusmeetmete rakendamise kaudu. Seepärast on vaja kehtestada rakendusmeetmed analüüsimeetoditele, mis hõlmavad vajaduse korral mõõtemääramatust, proovivõtukava, mikrobioloogilisi piirmäärasid ning kõnealustele piirmääradele vastavate analüüside arvu. Lisaks on asjakohane kehtestada rakendusmeetmed toiduainetele, mille suhtes kriteeriumi kohaldatakse, ja toiduahelapunktidele, milles kriteeriumi kohaldatakse, ning samuti võetavad meetmed juhul, kui kriteeriumi ei täideta. Toidukäitlejad võtavad protsessi vastuvõetavust määratlevatele kriteeriumidele vastavuse tagamiseks meetmeid, mis võivad muuhulgas hõlmata toormaterjalide, hügieeni, temperatuuri ja toote kõlblikkusaja kontrolli.

(7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2004. aasta määruses (EÜ) nr 882/2004 ametlike kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks, (3) nõutakse liikmesriikidelt kontrollide korrapärast, riskipõhist ja vajaliku sagedusega läbiviimist. Kontrollimine peab toimuma toiduainete tootmise, töötlemise ja jaotamise sobivatel etappidel, tagamaks, et toidukäitlejad järgiksid käesolevas määruses sätestatud kriteeriume.

(8)

Komisjoni teatises ühenduse strateegia kohta toiduainete mikrobioloogiliste kriteeriumide kehtestamisel (4) kirjeldatakse kriteeriumide kehtestamist ja muutmist ühenduse õigusaktides ning kriteeriumide väljatöötamise ja kohaldamise põhimõtteid. Kõnealust strateegiat tuleb kohaldada pärast mikrobioloogiliste kriteeriumide kehtestamist.

(9)

Rahvatervisega seotud veterinaarmeetmete teaduskomitee (SCVPH) esitas 23. septembril 1999 seisukoha mikrobioloogiliste kriteeriumide hindamise kohta inimtoiduks mõeldud loomse päritoluga toiduainetes. Komitee toonitas, kuivõrd tähtis on, et mikrobioloogilised kriteeriumid põhineksid ohu ametlikul hindamisel ja rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetel. Seisukohas rõhutatakse, et mikrobioloogilised kriteeriumid peavad olema tarbija tervisekaitse seisukohalt asjakohased ja tõhusad. SCVPH soovitas kuni ohu ametliku hindamiseni kasutada ajutiste meetmetena teatavaid muudetud kriteeriume.

(10)

Samal ajal esitas SCVPH seisukoha Listeria monocytogenes’e kohta. Selles soovitati hoida Listeria monocytogenes’e kontsentratsioon toidus alla 100 cfu/g. Toidu teaduskomitee (SCF) nõustus nende soovitustega oma 22. juuni 2000. aasta arvamuses.

(11)

SCVPH võttis 19. ja 20. septembril 2001 vastu seisukoha Vibrio vulnificus’e ja Vibrio parahaemolyticus’e kohta. SCVPH jõudis järeldusele, et käesoleval ajal teadaolevad teadusandmed ei toeta mereandide osas erikriteeriumide kehtestamist patogeensele V. vulnificus’ele ja parahaemolyticus’ele. SCVPH soovitas siiski, et hea hügieenitava kohaldamiseks tuleks kehtestada tegevusjuhised.

(12)

SCVPH esitas seisukoha Norwalk-tüüpi viiruste (NLVd, noroviirused) kohta 30. ja 31. jaanuaril 2002. Selles seisukohas jõudis SCVPH järeldusele, et tavalised fekaalnäitajad ei ole NLVde olemasolu või puudumise määramisel usaldusväärsed ning koorikloomakarpide puhastusaja kindlaksmääramisel on ohtlik usaldada fekaalbakterite vähenemise näitajat. SCVPH soovitas bakterindikaatorite kohaldamisel kasutada pigem E. coli baktereid kui fekaalseid kolibaktereid, et näidata fekaalset saastumist karpide kogumisalal.

(13)

27. veebruaril 2002 võttis toidu teaduskomitee vastu arvamuse tarbijatervishoiu kohta želatiini spetsifikatsioonide puhul. Komitee jõudis järeldusele, et mikrobioloogilised kriteeriumid, mis kehtestati nõukogu 17. detsembri 1992. aasta direktiivi 92/118/EMÜ (millega sätestatakse selliste toodete ühendusesisest kaubandust ja ühendusse importimist reguleerivad loomade ja inimeste tervishoiunõuded, mille suhtes ei kohaldata direktiivi 89/662/EMÜ A lisa I peatükis ja patogeenide puhul direktiivis 90/425/EMÜ (5) osutatud ühenduse erieeskirjades sätestatud nõudeid) II lisa 4. peatükis, olid tarbijatervishoiu osas üleliigsed, ning leidis, et on piisav kohaldada kohustuslikke mikrobioloogilisi kriteeriume üksnes salmonellale.

(14)

SCVPH esitas 21. ja 22. jaanuaril 2003 seisukoha verotoksiini produtseeriva E. coli kohta (VTEC) toiduainetes. SCVPH jõudis oma seisukohas järeldusele, et lõpptoote mikrobioloogiliste standardite kehtestamine VTEC O157 puhul ei vähenda tõenäoliselt ohtu tarbijale. Siiski võib mikrobioloogiliste suunistega, mille eesmärk on vähendada fekaalset saastumist toiduahelas, kaasa aidata rahvatervise ohtude, sealhulgas VTEC vähenemisele. SCVPH määras kindlaks järgmised toidu liigid, mille puhul VTEC rahvatervist ohustab: toores või pooltoores veiseliha ja võib-olla teiste mäletsejaliste liha, hakkliha ja fermenteeritud veiseliha ning nendest valmistatud tooted, toorpiim ja toorpiimasaadused, värsked saadused, eelkõige idandatud seemned, pastöriseerimata puuvilja- ja köögiviljamahlad.

(15)

26. ja 27. märtsil 2003 võttis SCVPH vastu seisukoha stafülokoksete enterotoksiinide kohta piimasaadustes, eelkõige juustus. SCVPH soovitas muuta kriteeriume, mis käsitlevad koagulaaspositiivseid stafülokokke juustus, töötlemiseks ettenähtud toorpiimas ja piimapulbris. Lisaks tuleb kehtestada juustu ja piimapulbri stafülokoksete enterotoksiinide kriteeriumid.

(16)

SCVPH võttis 14. ja 15. aprillil 2003 vastu seisukoha salmonella esinemise kohta toiduainetes. Seisukoha kohaselt võivad rahvatervisele väga ohtlikud toiduained olla toores liha ja mõned toorelt söödavad tooted, toores ja pooltoores kodulinnuliha, munad ja toorest muna sisaldavad tooted, pastöriseerimata piim ning mõned sellest valmistatud tooted. Murettekitavad on samuti idandatud seemned ja pastöriseerimata puuviljamahlad. SCVPH soovitas mikrobioloogiliste kriteeriumide vajalikkust käsitleva otsuse võtta vastu selle põhjal, kas otsus aitab kaitsta tarbijat ning kas otsuse kohaldamine on teostatav.

(17)

Euroopa Toiduohutusameti (EFSA) bioloogiliste ohtude teaduskomisjon (BIOHAZ) esitas 9. septembril 2004 seisukoha mikrobioloogiliste ohtude kohta imikute piimasegudes ja jätkupiimasegudes. Jõuti järeldusele, et kõige rohkem muret tekitab mikroorganismide Salmonella ja Enterobacter sakazakii esinemine imikute piimasegudes, meditsiinilise eriotstarbega segudes ja jätkupiimasegudes. Nimetatud patogeenid on arvestatavaks ohuks, kui kasutamiskõlblikuks muutmise järgsed tingimused võimaldavad nende paljunemist. Sagedamini leiduvaid enterobaktereid võib kasutada riskinäitajana. Enterobakterite seiret ja kontrollimist soovitas Euroopa Toiduohutusamet korraldada nii tootmiskeskkonnas kui ka valmistoodete puhul. Enterobakterite sugukond hõlmab patogeensete liikide kõrval ka keskkonnaliike, mis esinevad sageli toidu tootmiskeskkonnas ega kujuta ohtu tervisele. Seepärast võib enterobakterite sugukonda kasutada korraliseks seireks ning nende esinemisel võib alustada eripatogeenide kontrollimist.

(18)

Paljude toiduainete kohta ei ole mikrobioloogiliste kriteeriumide rahvusvahelisi juhiseid veel koostatud. Komisjon on mikrobioloogiliste kriteeriumide kehtestamisel järginud Codex Alimentarius’e juhendit “Toitude mikrobioloogiliste kriteeriumide kehtestamise ja rakendamise põhimõtted CAC/GL 21 – 1997” ning rahvatervisega seotud veterinaarmeetmete teaduskomitee ja toidu teaduskomitee nõuandeid. Arvesse on võetud koodeksi erisusi kuivpiimatoodete, imiku- ja lastetoitude ning teatavate kalade ja kalatoodete histamiinikriteeriumi kohta. Ühenduse kriteeriumide vastuvõtmine peaks toiduainete ühtlustatud mikrobioloogiliste nõuete kehtestamise ja siseriiklike kriteeriumide asendamise kaudu soodustama kaubandust.

(19)

Teatavatele loomset päritolu toiduainetele kehtestatud mikrobioloogilised kriteeriumid, mis tunnistati kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. aprilli 2004. aasta direktiiviga 2004/41/EÜ, millega tunnistatakse kehtetuks teatavad direktiivid, mis käsitlevad teatavate inimtoiduks ettenähtud loomse päritoluga toodete tootmise ja turuleviimise toiduhügieeni ning tervishoiunõudeid, ja muudetakse nõukogu direktiive 89/662/EMÜ ja 92/118/EMÜ ning nõukogu otsust 95/408/EÜ, (6) tuleks läbi vaadata ning teaduslike soovituste põhjal tuleks kehtestada teatavad uued kriteeriumid.

(20)

Mikrobioloogilised kriteeriumid, mis on sätestatud komisjoni 15. detsembri 1992. aasta otsuses 93/51/EÜ keedetud koorikloomade ja limuste tootmise suhtes kohaldatavate mikrobioloogiliste kriteeriumide kohta, (7) on inkorporeeritud käesolevasse määrusse. Seepärast on asjakohane kõnealune otsus kehtetuks tunnistada. Käesolevasse määrusesse tuleks inkorporeerida rümpade osas kehtestatud mikrobioloogilised kriteeriumid, sest alates 1. jaanuarist 2006 tunnistatakse kehtetuks komisjoni 8. juuni 2001. aasta otsus 2001/471/EÜ, milles sätestatakse vastavalt direktiivile 64/433/EMÜ (värske liha tootmise ja turustamise tervishoiunõuete kohta) ja direktiivile 71/118/EMÜ (värske linnuliha tootmist ja turuleviimist mõjutavate tervishoiuprobleemide kohta) ettevõtjate poolt ettevõtetes läbiviidava üldise hügieeni regulaarse kontrolli eeskirjad (8).

(21)

Toiduaine tootja või valmistaja peab otsustama, kas toote ohutuse ja mikrobioloogilistele kriteeriumidele vastavuse tagamise seisukohalt on toode tarbimiskõlbulik sellisena, nagu ta on, s.t ilma kuumtöötlemise või muu töötlemiseta. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. märtsi 2000. aasta direktiivi 2000/13/EÜ (toidu märgistamist, esitlemist ja reklaami käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta) (9) artikli 3 kohaselt on toiduaine märgistamisel kasutusjuhised kohustuslikud, kui selliste juhiste puudumisel on toiduaine asjakohane kasutamine võimatu. Toidukäitlejad peavad järgima kõnealuseid juhiseid otsuse langetamisel mikrobioloogiliste kriteeriumide kontrollimiseks vajalike proovide võtmise sageduse üle.

(22)

Toiduainetes esinevate patogeensete mikroorganismide väljaselgitamisel ja vältimisel võib osutuda kasulikuks võtta proove tootmis- ja töötlemiskeskkonnast.

(23)

Toidukäitlejad peavad ise otsustama proovide võtmise ja kontrollimise sageduse üle, mis on osa ohuanalüüsil ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel ning teistel hügieenikontrollimeetmetel põhinevast korrast. Teatavatel juhtudel võib osutuda vajalikuks määrata proovide võtmise sagedus ühenduse tasandil, seda eelkõige ühenduses ühesuguse tasemega kontrolli tagamiseks.

(24)

Kontrolli tulemused sõltuvad analüüsimeetodist ja seepärast tuleb iga mikrobioloogilise kriteeriumiga ühendada teatav standardmeetod. Toidukäitlejatel peab siiski olema võimalus kasutada muid analüüsimeetodeid kui standardmeetodeid, eelkõige kiiremaid meetodeid, kui need annavad samaväärseid tulemusi. Lisaks tuleb iga kriteeriumi jaoks kindlaks määrata proovivõtukava, et tagada ühtlustatud rakendamine. Sellest olenemata on vajalik lubada teiste proovivõtu- ja kontrollkavade kasutamist, sealhulgas alternatiivsete indikaatororganismide kasutamist, tingimusel et need kavad tagavad samaväärse toiduohutuse.

(25)

Kontrolli tulemuste suundumusi tuleb analüüsida, sest need võivad esile tuua tootmisprotsessi soovimatud arengud, mis võimaldab toidukäitlejal võtta parandusmeetmeid enne, kui protsess väljub kontrolli alt.

(26)

Käesoleva määrusega kehtestatud mikrobioloogilisi kriteeriume peab olema võimalik läbi vaadata ning vajadusel tuleb neid muuta või täiendada, et võtta arvesse toiduohutuse ja toidumikrobioloogia valdkonna arengut. See hõlmab teaduse, tehnoloogia ja metoodika arengut, muutusi leviku- ja saastetasandil, tundliku tarbijaskonna muutusi ning ohu hindamise võimalikke tulemusi.

(27)

Pärast analüüsimeetodite piisavat väljaarendamist tuleb eelkõige kehtestada patogeensete viiruste kriteeriumid elusate kahepoolmeliste karploomade puhul. Usaldusväärsed meetodid on vaja välja töötada ka teiste mikroobsete ohtude, näiteks Vibrio parahaemolyticus’e jaoks.

(28)

On tõestatud, et kontrollprogrammide rakendamine võib märgatavalt aidata kaasa salmonella levimuse vähenemisele produktiivloomades ja nendest valmistatud toodetes. Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. novembri 2003. aasta määruse (EÜ) nr 2160/2003 (salmonella ja teiste konkreetsete toidupõhiste zoonootilise toimega mõjurite kontrolli kohta) (10) eesmärk on tagada, et salmonella tõrjeks toiduahela asjaomastes etappides võetaks nõuetekohaseid ja tõhusaid meetmeid. Liha ja lihatoodete kriteeriumide puhul tuleks arvesse võtta salmonella esinemise oodatavat vähenemist esmatootmise etapis.

(29)

Teatavate toiduohutuskriteeriumide puhul on asjakohane teha liikmesriikidele ajutine erand, mis võimaldab neil järgida leebemaid kriteeriume, kuid tingimusel, et selliseid toiduaineid turustatakse ainult riigisiseselt. Liikmesriigid peavad teavitama komisjoni ja teisi liikmesriike, kui nad kasutavad kõnealust ajutist erandit.

(30)

Käesoleva määrusega ettenähtud meetmed on kooskõlas toiduahela ja loomatervishoiu alalise komitee arvamusega,

a)

mikroorganismid – bakterid, viirused, pärmseened, hallitusseened, vetikad, parasiitalgloomad, mikroskoopilised parasitaarussnugilised ning nende toksiinid ja metaboliidid;

b)

mikrobioloogiline kriteerium – kriteerium, millega määratakse kindlaks toote, toiduainepartii või protsessi vastuvõetavus, mis põhineb mikroorganismide puudumisel, olemasolul või arvul, nende toksiinide või metaboliitide kogusel massi-, mahu-, pindala- või partiiühiku kohta;

c)

toiduohutuskriteerium – kriteerium, millega määratakse kindlaks toote või toiduainepartii vastuvõetavus ja mida kohaldatakse turuleviidud toodete suhtes;

d)

protsessi hügieenikriteerium – kriteerium, millega määratakse kindlaks tootmisprotsessi vastuvõetav toimimine. Kõnealust kriteeriumi ei kohaldata turuleviidud toodete puhul. Sellega kehtestatakse näitlik saastumisväärtus, mille ületamisel on vaja võtta parandusmeetmeid protsessi hügieeni säilitamiseks kooskõlas toidualaste õigusnormidega;

e)

partii – kindlakstehtud toodete rühm või kogum, mis on saadud teatava protsessi tulemusel peaaegu identsetel asjaoludel ja toodetud teatavas kohas ühe kindlaksmääratud tootmisperioodi jooksul;

f)

kõlblikkusaeg – kas ajavahemik kuni tarvitamise lõppkuupäevani või minimaalse säilimisaja tähtaeg, nagu on määratletud direktiivi 2000/13/EÜ artiklites 9 ja 10;

g)

valmistoit – toit, mida tootja või valmistaja on kavandanud otsetarbimiseks ja mis ei vaja kuumtöötlemist või muul viisil töötlemist asjaomaste mikroorganismide tõhusaks kõrvaldamiseks või nende taseme vähendamiseks vastuvõetava piirini;

h)

lastetoit – komisjoni direktiivis 91/321/EMÜ (14) määratletud lastele ette nähtud toit;

i)

meditsiiniliseks eriotstarbeks ettenähtud toit – komisjoni direktiivis 1999/21/EÜ (15) määratletud teatavaks meditsiiniliseks eriotstarbeks ettenähtud dieettoit;

j)

proov – kogum, mis koosneb ühest või mitmest ühikust või teatavast kogusest, mis on valitud erinevatel viisidel üldkogumist või aine olulisest kogusest ning mille eesmärk on anda teavet uuritava üldkogumi või aine teatavate omaduste kohta ning mille alusel saab teha otsuse asjaomase üldkogumi või aine kohta või protsessi kohta, mille tulemusel üldkogum või aine saadi;

k)

representatiivne proov – proov, milles on säilinud selle partii omadused, millest proov on võetud. Eelkõige on tegemist lihtsa juhusliku valimiga, mille korral partii igal eri osal on sama tõenäosus valimit moodustada;

l)

vastavus mikrobioloogilistele kriteeriumidele – I lisas esitatud rahuldavate või vastuvõetavate tulemuste saamine kriteeriumide jaoks kindlaksmääratud väärtustele vastavuse kontrollimisel, mida teostatakse kooskõlas toidualaste õigusnormidega ja pädeva asutuse juhistega proovide võtmise, analüüside tegemise ja parandusmeetmete rakendamise kaudu.

a)

toorainet ja toiduaineid tarnitakse, käideldakse ning töödeldakse toidukäitlejate juhtimisel protsessi hügieenikriteeriumide kohaselt;

b)

toodete kõlblikkusaja jooksul kohaldatavaid toiduohutuskriteeriume on võimalik põhjendatult eeldatavatel jaotamis-, ladustamis- ja kasutustingimustel täita.

a)

tagab, et tal on märgistamisvõimalus, eritähis ja muud asjakohased vahendid, mida ei saa segamini ajada määruse (EÜ) nr 853/2004 II lisa 1. jaos kehtestatud eraldusmärgistusega ning seega kindlustab, et erandit kohaldatakse üksnes asjaomaste toodete puhul nende siseturule viimisel, ning tagab samuti, et ühendusesisesesse kaubandusse lähetatud toodete puhul järgitakse I lisas sätestatud kriteeriume;

b)

näeb ette, et tooted, millele ajutist erandit kohaldatakse, varustatakse arusaadava märgisega, milles on välja toodud vajadus neid enne tarbimist põhjalikult kuumtöödelda;

c)

tagab, et artikli 4 kohasel Salmonella-kriteeriumile vastavuse kontrollimisel ei ole positiivne rohkem kui üks viiest prooviühikust, et tulemus oleks ajutise erandi raames vastuvõetav.