Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/68/EÜ,

16. detsember 1997,

väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite heitgaaside ja tahkete heitmete vähendamise meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eelkõige selle artiklit 100a,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut, [1]

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust, [2]

toimides asutamislepingu artiklis 189b sätestatud korras, [3]pidades silmas lepituskomitees 11. novembril 1997 heakskiidetud ühisteksti

ning arvestades, et:

1) ühenduse keskkonnakaitse ja säästva arengu põhimõtteid ning meetmeid käsitlevas programmis [4] tõdetakse põhialusena, et kõiki inimesi tuleb efektiivselt kaitsta õhusaastest tingitud teadaolevate ohtude eest tervisele ning et see eeldab eelkõige lämmastikdioksiidi (NO2), tahkete osakeste (PT) – tahma ja teiste õhku saastavate ainete nagu näiteks süsinikoksiidi (CO) heitmete kontrolli all hoidmist; troposfääris on takistatud osooni (O3) moodustumine ja sellega kaasneb mõju tervisele ja keskkonnale, tuleb vähendada seda nähtust põhjustavate lämmastikoksiidide (NOx) ja süsivesinike (HC) heitmeid; NOx- ja HC-heitmete vähendamist nõuavad muu hulgas ka hapestumisest tingitud keskkonnakahjustused;

2) ühendus kirjutas aprillis 1992 alla lenduvate orgaaniliste ühendite (VOC) vähendamist käsitlevale ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni protokollile ja ühines detsembris 1993 NOx-heitmete vähendamist käsitleva protokolliga, mis mõlemad on seotud juulis 1982 vastuvõetud riigist riiki kanduvate õhusaasteainete kauglevikut käsitleva 1979. aasta konventsiooniga;

3) liikmesriigid eraldi ei suuda piisavalt täita väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate mootorite saastavate heitmete taseme vähendamise eesmärki ega tagada mootorite ja masinate siseturu toimimist; neid eesmärke on seega võimalik paremini saavutada, ühtlustades liikmesriikide õigusakte, mis käsitlevad väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate mootorite poolt põhjustatud õhusaaste vältimise meetmeid;

4) uuemad komisjoni poolt teostatud uurimused näitavad, et väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate mootorite heitmed moodustavad olulise osa inimese poolt põhjustatud teatavate atmosfäärile kahjulike saasteainete koguheitmetest; võrreldes eelkõige teeliiklusest tingitud õhusaastega, põhjustab käesoleva direktiiviga reguleeritavate diiselmootorite klass märkimisväärse osa NOx ja PT poolt tingitud õhusaastest;

5) peamiseks probleemiks selles valdkonnas on diiselmootoritega varustatud, maapinnal töötavate liikurmasinate heitmed, eriti NOx- ja PT heitmed; seejuures tuleks esmajärjekorras reguleerida neid heitmeallikaid; seejuures edaspidi on vajalik laiendada käesoleva direktiivi kohaldamisala, hõlmates teiste väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate, kaasa arvatud teisaldatavate generaatorseadmete ja eriti bensiinimootorite heitmete kontrolli all hoidmise, lähtudes nõuetele vastavatest katsetsüklitest; CO- ja HC-heitmeid on võimalik tunduvalt vähendada, kui teostatakse käesoleva direktiivi kavandatud laiendamine nii, et direktiiv käsitleb ka bensiinimootoreid;

6) võimalikult kiiresti tuleks kasutusele võtta põllutöö- ja metsatraktorite mootorite heitmete kontrolli all hoidmist käsitlevad õigusaktid, mis tagavad käesoleva direktiiviga ettenähtud tasemele vastava tasemega keskkonnakaitse, üheskoos käesoleva direktiiviga täielikult ühilduvate standardite ning nõuetega;

7) sertifitseerimismenetluseks on valitud tüübikinnitusmenetlus, mis Euroopas kasutusel oleva meetodina on aja jooksul osutunud sobilikuks maanteesõidukite ja nende detailide nõuetele vastavuse kinnitamise menetluseks; uudse elemendina on kehtestatud tüübikinnituse andmine ühesugustest osadest ja samasuguste konstruktsioonipõhimõtete alusel toodetud mootorite rühma (mootoritüüpkonna) põhimootorile;

8) mootorid, mis on toodetud käesoleva direktiivi nõudeid järgides, tuleb vastavalt märgistada ja sellest tuleb teatada tüübikinnituste eest vastutavale ametiasutusele; selleks et mitte suurendada administratiivse töö koormust, ei ole ette nähtud otsest järelevalvet ametiasutuste poolt mootorite tootmiskuupäevade üle, mis on seotud karmistatud nõuetega; kõnealuse tootjatele jäetud vabadusega kaasneb nõue, et tootjad lihtsustaksid pisteliste kontrollimiste teostamist ametiasutuste poolt ja teeksid regulaarselt kättesaadavaks asjakohase teabe tootmise planeerimise kohta; kõnealuse teavitamise korra tingimusteta järgimine ei ole kohustuslik, kuid selle ulatuslik järgimine hõlbustaks tüübikinnituste eest vastutavatel ametiasutustel hindamismenetluste kavandamist ja aitaks kaasa usalduse suurenemisele tootjate ja tüübikinnituse eest vastutavate ametiasutuste vahel;

9) kooskõlas direktiiviga 88/77/EMÜ [5] ja ÜRO Euroopa majanduskomisjoni eeskirja nr 49 seeriaga 02, mis on toodud direktiivi 92/53/EMÜ [6] IV lisa 2. liites, antud tüübikinnitused loetakse võrdväärseiks käesoleva direktiivi esimeses etapis nõutavate tüübikinnitustega;

10) liikmesriikides peab olema lubatud käesoleva direktiivi nõudeid järgivate ja selle kohaldamisalasse kuuluvate mootorite turule toomine; nimetatud mootoritele ei tohi kohaldada mistahes muid siseriiklikke, heitmeid käsitlevaid nõudeid; tüübikinnitusi andev liikmesriik võtab kontrollimiseks vajalikud meetmed;

11) uute katsemenetluste ja piirväärtuste kehtestamisel tuleb võtta arvesse vastavate mootoritüüpide spetsiifilisi kasutusviise;

12) uute nimetatud standardite kasutuselevõtul on asjakohane järgida läbiproovitud kaheetapilist lähenemisviisi;

13) suure võimsusega mootorite heitmeid olulisel määral vähendada on ilmselt lihtsam, sest nende korral on võimalik kasutusele võtta maanteesõidukite mootorite jaoks väljatöötatud olemasolevat tehnoloogiat; eespool nimetatut arvesse võttes nähakse ette nõuete järkjärguline rakendamine alustades I etapil kolme võimsusklassi hulgast kõige kõrgemast; nimetatud põhimõtet järgitakse ka II etapil selle erinevusega, et kaasatud on uus, neljas võimsusklass, mis ei kuulunud I etappi;

14) pärast käesoleva direktiivi jõustumist võib oodata heitmete tunduvat vähenemist kõnealuses väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate valdkonnas, mida nüüd reguleeritakse ja mis on võrrelduna maanteeliikluse heitmetega kõige tähtsam valdkond lisaks põllutöötraktoritele; seejuures, kuna diiselmootorite tehnilised karakteristikud on CO ja HC heitmete suhtes üldiselt väga head, on edusamm heitmete koguhulga vähenemise osas väga väike;

15) selleks, et arvesse võtta erandlikke tehnilisi või majanduslikke olukordi, on ette nähtud menetlused, millega on võimalik tootjat käesolevast direktiivist tulenevate kohustuste täitmisest vabastada;

16) toodangu nõuetele vastavuse (COP) tagamiseks peavad tootjad tegema vastavad korraldused kohe, kui mootorile on antud tüübikinnitus; selleks juhuks, kui avastatakse nõuetele mittevastavus, on sätestatud menetlused, millega kehtestatakse teavitamise kord, mittevastavuse kõrvaldamise meetmed ja koostöömeetmed, mis võimaldavad lahendada võimalikke eriarvamusi liikmesriikide vahel seoses mootorite vastavusega tüübikinnitusele;

17) käesolev direktiiv ei avalda mõju liikmesriikide õigusele kehtestada nõudeid, millega tagatakse töötajate turvalisus väljaspool teid kasutatavate liikurmasinate kasutamisel;

18) käesoleva direktiivi vastavates lisades olevaid tehnilisi sätteid tuleks komitee korrast lähtuvalt täiendada ja vajadusel tehnilise arenguga kohandada;

19) tuleks kehtestada sätted, mis tagavad, et mootoreid katsetatakse laboratoorse töö häid tavasid järgides;

20) selles valdkonnas on vajalik edendada ülemaailmset kaubandust, ühtlustades heitmeid käsitlevaid standardeid seoses kolmandates riikides kohaldatavate või kavandatavate standarditega niipalju, kui see on võimalik;

21) seepärast on vaja näha ette võimalust hinnata olukorda ümber uue tehnoloogia kättesaadavuse ja majandusliku tasuvuse alusel ning arvestada teise etapi rakendamisel saavutatud arengut;

22) 20. detsembril 1994 jõuti kokkuleppele Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni omavahelise modus vivendi osas, mis käsitleb asutamislepingu artiklis 189b sätestatud korras vastuvõetud õigusaktide rakendamise meetmeid [7],

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

Artikkel 1

Eesmärgid

Käesoleva direktiivi eesmärgiks on ühtlustada liikmesriikide standardeid ja tüübikinnitusmenetlusi, mis on seotud väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate mootorite heitmetega. Käesolev direktiiv aitab kaasa siseturu tõrgeteta funktsioneerimisele, kaitstes ühtlasi inimeste tervist ja keskkonda.

Artikkel 2

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

- väljaspool teid kasutatav liikurmasin: mis tahes liikuv masin, teisaldatav tootmistehniline kerega või ilma kereta seade või sõiduk, mis ei ole ette nähtud reisijate ega kauba veoks maanteedel, ja millele on paigaldatud I lisa punktis 1 nimetatud sisepõlemismootor,

- tüübikinnitus: menetlus, millega liikmesriik tunnistab, et sisepõlemismootori tüüp või mootoritüüpkond vastab mootori või mootorite gaasiliste heitmete ja tahkete osakeste heitmete suhtes käesoleva direktiivi vastavatele tehnilistele nõuetele,

- mootoritüüp: mootorite klass, millesse kuuluvad mootorid ei erine üksteisest II lisa 1. liites määratletud põhiliste töökarakteristikute poolest,

- mootoritüüpkond: tootja poolt määratletud mootorite rühm, millel nende konstruktsioonist tulenevalt on eeldatavalt ühesugused heitgaaside näitajad ja mis järgivad käesoleva direktiivi nõudeid,

- põhimootor: mootor, mis on valitud mootoritüüpkonnast selliselt, et mootor vastab I lisa punktides 6 ja 7 sätestatud nõuetele,

- mootori efektiivvõimsus: kasulik võimsus, nagu on vastavalt määratletud I lisa punktis 2.4,

- mootori tootmiskuupäev: kuupäev, millal mootor pärast tootmisliinilt tulekut läbib viimase kontrollimise. Sellel etapil on mootor valmis tarnimiseks või ladustamiseks,

- turuleviimine: käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluva toote vastava tasu eest või tasuta ühenduse turul kättesaadavaks muutmine ühenduses turustamiseks ja/või kasutamiseks,

- tootja: isik või organisatsioon, kes vastutab tüübikinnitusasutuse ees tüübikinnitusmenetluse kõigi aspektide eest ja tagab toodangu nõuetele vastavuse. Ei ole oluline, et nimetatud isik või organisatsioon oleks mootori konstrueerimise kõigi etappidega otseselt seotud,

- tüübikinnitusasutus: liikmesriigi pädev ametiasutus või -asutused, mis vastutavad mootorile või mootori tüüpkonnale tüübikinnituse andmise kõigi aspektide eest, tüübikinnitustunnistuse väljastamise ja tüübikinnituse tühistamise eest, suhtlemise eest teiste liikmesriikide ametiasutustega kontaktasutusena ning tootja tootmiskorralduse nõuetele vastavuse kontrollimise eest,

- tehniline teenistus: organisatsioon(id) või asutus(ed), mis on määratud katselaboriks, kus liikmesriigi tüübikinnitusasutuse nimel teostatakse katseid või kontrollimisi. Seda funktsiooni võib täita ka tüübikinnitusasutus ise,

- teatis: II lisas sätestatud dokument, millega nähakse ette taotleja poolt esitatav teave,

- teatmik: taotleja poolt tehnilisele teenistusele või tüübikinnitusasutusele teatises ette nähtud korras esitatavate andmete, jooniste, fotode jne kaust või toimik,

- infopakett: teatmik koos katseprotokollidega või muude dokumentidega, mille on tööülesannete käigus teatmikule lisanud tehniline teenistus või tüübikinnitusasutus,

- infopaketi sisukord: dokument, milles on loetletud infopaketi sisu ja mis on vastavalt nummerdatud või muul viisil tähistatud, võimaldades kõiki lehekülgi selgelt eristada.

Artikkel 3

Tüübikinnituse taotlemine

1. Tootja esitab mootori või mootoritüüpkonna tüübikinnitustaotluse liikmesriigi tüübikinnitusasutusele. Taotlusele lisatakse teatmik, mille sisu on sätestatud II lisas esitatud teatises. Tüübikinnituskatsete teostamise eest vastutavale tehnilisele teenistusele esitatakse mootor, mille mootoritüübi töökarakteristikud vastavad II lisa 1. liites kirjeldatud töökarakteristikutele.

2. Juhul kui esitatakse mootoritüüpkonna tüübikinnitustaotlus ja kui tüübikinnitusasutus määrab kindlaks, et valitud põhimootori osas ei esinda esitatud taotlus täielikult direktiivi II lisa 2. liites kirjeldatud mootoritüüpkonda, esitatakse 1. lõikest lähtuvalt tüübikinnituseks teine põhimootor ja vajaduse korral tüübikinnitusasutuse poolt määratud täiendav põhimootor.

3. Ühte mootoritüüpi või mootoritüüpkonda käsitlevat taotlust ei tohi esitada rohkem kui ühele liikmesriigile. Igale mootoritüübi või mootoritüüpkonna kohta, millele taotletakse tüübikinnitust, esitatakse eraldi taotlus.

Artikkel 4

Tüübikinnitusmenetlus

1. Taotlust vastuvõttev liikmesriik annab tüübikinnituse kõigile mootoritüüpidele või mootoritüüpkondadele, mis vastavad teatmikus esitatud andmetele ja käesoleva direktiivi nõuetele.

2. Liikmesriik täidab tüübikinnitustunnistuse, mille näidis on toodud VI lisas, kõik vastavad punktid iga mootoritüübi või mootoritüüpkonna kohta, millele liikmesriik annab tüübikinnituse, ja koostab või kinnitab infopaketi sisukorra. Tüübikinnitustunnistused nummerdatakse vastavalt VII lisas kirjeldatud viisile. Täidetud tüübikinnitustunnistus ja selle lisatud dokumendid antakse üle taotlejale.

3. Kui mootor, millele antakse tüübikinnitus, täidab oma funktsiooni või omab teatud spetsiifilist iseärasust ainult siis, kui mootorit kasutatakse koos väljaspool teid kasutatava liikurmasina muude osadega ja seetõttu on selle vastavust nõuetele võimalik kontrollida ainult selliselt, et mootorit, millele antakse tüübikinnitus, kasutatakse koos muude, kas reaalsete või simuleeritud masinaosadega, tuleb mootori(te) tüübikinnituse kohaldamisala vastavalt piirata. Mootoritüübi või mootoritüüpkonna tüübikinnitustunnistus sisaldab sellisel juhul võimalikke kasutuspiiranguid ning osutatakse selle võimalikele paigaldustingimustele.

4. Iga liikmesriigi tüübikinnitusasutus:

a) saadab kord kuus teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustele nimekirja (mis sisaldab VIII lisas nimetatud andmeid) mootorite ja mootoritüüpide kohta, millele see on antud kuu jooksul andnud tüübikinnituse või millele see on keeldunud tüübikinnitust andmast või mille tüübikinnituse see on tühistanud;

b) saadab teise liikmesriigi tüübikinnitusasutusest vastava nõude saamisel sellele viivitamatult:

- iga mootoritüübi või -tüüpkonna kohta, millele see on andnud tüübikinnituse või millele see on tüübikinnituse andmisest keeldunud või mille tüübikinnituse see on tühistanud, koopia mootori või mootoritüüpkonna tüübikinnitustunnistusest kas koos infopaketiga või ilma selleta, ja/või

- IX lisas nimetatud andmeid sisaldava nimekirja mootorite kohta, mis on toodetud vastavalt artikli 6 lõike 3 kohaselt antud tüübikinnitustele, ja/või

- artikli 6 lõikes 4 kirjeldatud teatise koopia.

5. Iga liikmesriigi tüübikinnitusasutus saadab kord aastas, või ka vastava taotluse saamise korral, komisjonile koopia X lisas näidatud tehniliste andmete lehest, mis on seotud mootoritega, millele on antud tüübikinnitus pärast viimase teatise saatmist.

Artikkel 5

Tüübikinnituse muudatused

1. Tüübikinnituse andnud liikmesriik peab võtma vajalikud meetmed tagamaks, et talle teatatakse kõigist infopaketi andmetesse tehtud muudatustest.

2. Taotlus tüübikinnituse muutmiseks või laiendamiseks esitatakse ainult selle liikmesriigi tüübikinnitusasutusele, mis andis välja esialgse tüübikinnituse.

3. Kui infopaketis sisalduvatesse andmetesse on tehtud muudatusi, peab asjaomase liikmesriigi tüübikinnitusasutus:

- vajaduse korral välja andma infopaketi parandatud lehekülje(d), märkides igale muudetud leheküljele selgelt muudatuse laadi ja taas-väljaande kuupäeva. Muudetud lehekülgede väljaandmisel muudetakse ka infopaketi sisukorda (mis lisatakse infopaketile), millest selguvad muudetud lehekülgede uuendatud kuupäevad, ja

- välja andma muudetud tüübikinnitustunnistuse (mis tähistatakse laiendamisnumbriga), kui mistahes selles (välja arvatud sellele lisatud dokumentides) sisalduv teave on muutunud või kui käesoleva direktiivi standardeid on pärast tüübikinnituse andmise kuupäeva muudetud. Muudetud tunnistusest peab täpselt selguma muutmise põhjus ja uue väljaandmise kuupäev.

Kui vastava liikmesriigi tüübikinnitusasutus leiab, et infopaketi muutmine eeldab uusi katseid või kontrollimisi, teavitab asutus sellest tootjat ja annab välja eespool nimetatud dokumendid alles pärast uute katsete või kontrollimiste edukat teostamist.

Artikkel 6

Nõuetele vastavus

1. Tootja kinnitab igale tüübikinnitusele vastavalt toodetavale tootele I lisa punktis 3 määratletud märgistused, kaasa arvatud tüübikinnituse numbri.

2. Kui tüübikinnitus sisaldab artikli 4 lõikele 3 vastavaid kasutuspiiranguid, peab tootja koos iga toodetud tootega esitama täpsed andmed nimetatud piirangute kohta ning osutama toote võimalikele paigaldamistingimustele. Kui ühele masinatehasele tarnitakse mootoritüüpe seeriana, on piisav, kui tehasele esitatakse ainult üks nimetatud teatis hiljemalt esimese mootori tarnekuupäeval, kui teatisel on täiendavalt vastavate mootorite identifitseerimisnumbrite nimekiri.

3. Hiljemalt 45 päeva pärast iga kalendriaasta lõppu ja viivitamatult pärast iga kohaldamiskuupäeva, kui käesoleva direktiivi nõuded muutuvad ning viivitamatult pärast võimalikku ametiasutuste poolt kehtestatud tähtaega saadab tootja vastava nõude korral tüübikinnitusasutusele nimekirja, mis sisaldab kõigi nende mootoritüüpide identifitseerimisnumbreid, mis on toodetud vastavalt käesoleva direktiivi nõuetele pärast viimati esitatud teatist või pärast seda, kui käesoleva direktiivi nõudeid esimest korda kohaldati. Nimetatud nimekirjas tuleb ära näidata, millised identifitseerimisnumbrid mingile mootoritüübile või mootoritüüpkonnale ja tüübikinnitusnumbrile vastavad, kui see ei selgu mootori kodeerimissüsteemist. Lisaks peab nimetatud nimekiri sisaldama vastavasisulist teavet, kui tootja lõpetab mootoritüübi või mootoritüüpkonna tootmise, millele on antud tüübikinnitus. Kui nimetatud nimekirja ei ole nõutud regulaarselt saata tüübikinnitusasutusele, peab tootja nimetatud andmed säilitama vähemalt 20 aastat.

4. Tootja saadab tüübikinnituse andnud asutusele hiljemalt 45 päeva pärast iga kalendriaasta lõppu ja igal artiklis 9 määratud kohaldamiskuupäeval teatise, milles on nimetatud need mootoritüübid ja mootoritüüpkonnad, koos vastavate mootori identifitseerimisnumbritega, mida tootja kavatseb alates sellest kuupäevast toota.

Artikkel 7

Võrdväärsete tüübikinnituste heakskiitmine

1. Euroopa Parlament ja nõukogu võivad komisjoni ettepanekul ühenduse ja kolmandate riikide mitmepoolsete või rahvusvaheliste lepingute raames tunnustada võrdväärsust käesoleva direktiiviga kehtestatud tingimuste ja sätete, mis on seotud mootorite tüübikinnituse andmisega, ning rahvusvaheliste või kolmandate riikide eeskirjadega sätestatud menetluste vahel.

2. Direktiivist 88/77/EMÜ lähtuvad tüübikinnitused, mis järgivad direktiivi 91/542/EMÜ [8] artiklis 2 ja I lisa punktis 6.2.1 sätestatud etappe A või B, ja vastavad tüübikinnitusmärgid, kui neid kohaldatakse, kiidetakse heaks I etapil, mis on sätestatud käesoleva direktiivi artikli 9 lõikes 2. Kehtivus lõpeb käesoleva direktiivi artikli 9 lõikes 3 sätestatud II etapi kohustusliku rakendamise hetkest.

Artikkel 8

Registreerimine ja turuleviimine

1. Liikmesriigid ei tohi keelduda uute mootorite registreerimisest, kui see on kohaldatav, või turulelaskmisest, kui mootorid vastavad käesoleva direktiivi nõuetele, sõltumata sellest, kas mootorid on juba masinatele paigaldatud või mitte.

2. Liikmesriigid lubavad ainult käesoleva direktiivi nõuetele vastavate uute mootorite registreerimist, kui see on kohaldatav, või turulelaskmist, sõltumata sellest, kas mootorid on juba masinatele paigaldatud või mitte.

3. Liikmesriigi tüübikinnitusasutus võtab vajalikud tüübikinnitusega seotud meetmed, et registreerida ja kontrollida, vajaduse korral koostöös teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustega, käesoleva direktiivi nõuetega vastavuses toodetud mootorite identifitseerimisnumbreid.

4. Identifitseerimisnumbreid võib täiendavalt kontrollida seoses toodangu nõuetele vastavuse kontrollimisega, nagu on kirjeldatud artiklis 11.

5. Identifitseerimisnumbrite kontrollimise suhtes esitab tootja või ühenduses ametis olev tootja esindaja vastava nõudmise korral viivitamatult tüübikinnitusasutusele kõik vajalikud ostjatega seotud andmed koos aruande järgi kooskõlas artikli 6 lõikega 3 toodetud mootorite identifitseerimisnumbritega. Kui mootorid müüakse masinatehasele, ei ole täiendava teabe esitamine vajalik.

6. Kui tootja ei ole tüübikinnitusasutuse vastava nõude korral võimeline tõestama artiklis 6 sätestatud nõuete, eriti mis on seotud nimetatud artikli lõikega 5, täitmist, võib vastavale mootoritüübile või mootoritüüpkonnale käesoleva direktiivi kohaselt antud tüübikinnituse tühistada. Sellisel juhul toimub teavitamine nii, nagu on kirjeldatud artikli 12 lõikes 4.

Artikkel 9

Ajakava

1. TÜÜBIKINNITUSE ANDMINE

2. TÜÜBIKINNITUSE I ETAPP

(MOOTORITE KATEGOORIAD A/B/C)

Liikmesriigid keelduvad mootoritüübile või mootoritüüpkonnale tüübikinnituse andmisest ja VI lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning väljaspool teid kasutatavatele mootoriga liikurmasinatele mistahes muude tüübikinnituste andmisest:

pärast 30. juunit 1998 mootoritele, mille võimsus on:

—A: | 130 kW ≤ P ≤ 560 kW, |

—B: | 75 kW ≤ P < 130 kW, |

—C: | 37 kW ≤ P < 75 kW, |

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori poolt põhjustatud gaasilised heitmed ja tahkete osakeste heitmed ei vasta I lisa punktis 4.2.1 esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

3. TÜÜBIKINNITUSE II ETAPP

(MOOTORITE KATEGOORIAD: D, E, F, G)

Liikmesriigid keelduvad mootoritüübile või mootoritüüpkonnale tüübikinnituse andmisest ja VI lisas kirjeldatud dokumendi väljastamisest ning väljaspool teid kasutatavatele mootoriga liikurmasinatele mistahes muude tüübikinnituste andmisest:

—D: | pärast 31. detsembrit 1999 mootoritele mille võimsus on: 18 kW ≤ P < 37 kW, |

—E: | pärast 31. detsembrit 2000 mootoritele mille võimsus on: 130 kW ≤ P ≤ 560 kW, |

—F: | pärast 31. detsembrit 2001 mootoritele mille võimsus on: 75 kW ≤ P < 130 kW, |

—G: | pärast 31. detsembrit 2002 mootoritele mille võimsus on: 37 kW ≤ P < 75 kW, |

kui mootor ei vasta käesolevas direktiivis esitatud nõuetele ja kui mootori poolt põhjustatud gaasilised heitmed ja tahkete osakeste heitmed ei vasta I lisa punktis 4.2.3. esitatud tabelis sätestatud piirväärtustele.

4. REGISTREERIMINE JA TURULEVIIMINE: MOOTORITE TOOTMISKUUPÄEVAD

I etapp

- Kategooria A: 31. detsember 1998,

- kategooria B: 31. detsember 1998,

- kategooria C: 31. märts 1999.

II etapp

- Kategooria D: 31. detsember 2000,

- kategooria E: 31. detsember 2001,

- kategooria F: 31. detsember 2002,

- kategooria G: 31. detsember 2003.

Artikkel 10

Vabastused ja alternatiivsed menetlused

1. Artikli 8 lõigete 1 ja 2 ning artikli 9 lõike 4 nõudeid ei kohaldata:

- relvajõududes kasutatavatele mootoritele,

- mootoritele, millele on vabastus ette nähtud vastavalt lõikele 2.

2. Iga liikmesriik võib tootja palvel vabastada veel laos olevad tootmisseeria viimased mootorid või väljaspool teid kasutatavad ladustatud liikurmasinad nende mootorite osas artikli 9 lõikes 4 sätestatud turuleviimise ajapiirangust (ajapiirangutest) järgmistel tingimustel:

- tootja peab enne ajapiirangu (ajapiirangute) jõustumist esitama taotluse selle liikmesriigi tüübikinnitusasutusele, mis on andnud tüübikinnituse vastavale mootoritüübile (mootoritüüpidele) või mootoritüüpkonnale (mootoritüüpkondadele),

- tootja taotlus peab sisaldama nende artikli 6 lõikes 3 määratletud uute mootorite nimekirja, milliseid ei saadeta turule enne ettenähtud ajapiirangut (ajapiiranguid); kui tegemist on mootoritega, mis kuuluvad esimest korda käesoleva direktiivi kohaldamisalasse, peab taotluse esitama selle liikmesriigi tüübikinnitusasutusele, kus mootorid on ladustatud,

- taotluses tuleb näidata ära tehnilised ja/või majanduslikud põhjused, millel taotlus põhineb,

- mootorid peavad vastama sellisele tüübile või tüüpkonnale, mille tüübikinnitus enam ei kehti või mis varem tüübikinnitust ei vajanud, kuid mis on toodetud vastavalt ajapiirangule (ajapiirangutele),

- mootorid peavad enne ajapiirangu (ajapiirangute) kehtivust olema reaalselt olnud ladustatud ühenduse territooriumil,

- nimetatud vabastuse alusel igas liikmesriigis turule saadetud ühte või mitut tüüpi uute mootorite maksimaalne hulk ei tohi moodustada rohkem kui 10 % eelmisel aastal vastavas liikmesriigis turule saadetud kõikidesse vastavatesse tüüpidesse kuuluvate mootorite hulgast,

- kui liikmesriik aktsepteerib taotlust, peab liikmesriik ühe kuu jooksul teatama teiste riikide tüübikinnitusasutustele vastavale tootjale antud vabastuste üksikasjad ja põhjused,

- vastavalt käesolevale artiklile vabastusi andev liikmesriik vastutab selle eest, et tootja täidab kõiki vastavaid kohustusi,

- tüübikinnitusasutus väljastab igale kõnealusele mootorile vastavustunnistuse, millesse on tehtud spetsiaalne sissekanne. Kohaldamise korral võib kasutada koonddokumenti, mis sisaldab kõiki kõne all olevate mootorite identifitseerimisnumbreid,

- igal aastal saadavad liikmesriigid komisjonile nimekirja antud vabastuste kohta, täpsustades vabastuste põhjused.

Kirjeldatud võimalust piiratakse 12 kuuga alates kuupäevast, mil mootoritele esimest korda kehtestati mootorite turulesaatmise ajapiirang (ajapiirangud).

Artikkel 11

Tootmiskorralduse vastavus nõuetele

1. Tüübikinnitust andev liikmesriik, vajadusel koostöös teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustega, võtab enne tüübikinnituse andmist vajalikud meetmed, võttes arvesse I lisa punktis 5 toodud piiranguid, et kontrollida, et toodangu nõuetele vastavuse efektiivseks kontrollimiseks on võetud piisavad meetmed.

2. Tüübikinnituse andnud liikmesriik, vajadusel koostöös teiste liikmesriikide tüübikinnitusasutustega, võtab vajalikud meetmed, võttes arvesse I lisa punktis 5 toodud piiranguid, et kontrollida, et 1. lõikes osutatud meetmed on piisavad ka edaspidi ja et iga käesoleva direktiivi kohaselt tüübikinnitusnumbrit kandev tootmises olev mootor vastab endiselt kinnituse saanud mootoritüübi või mootoritüüpkonna kirjeldusele, mis on esitatud tüübikinnitustunnistuses ja selle lisades.

Artikkel 12

Mittevastavus kinnituse saanud tüübile või tüüpkonnale

1. Seade ei vasta mootoritüübile või mootoritüüpkonnale, millele on antud tüübikinnitus, kui tehakse kindlaks kõrvalekaldumised tüübikinnitustunnistuse ja/või infopaketi andmete suhtes ja kui tüübikinnituse andnud liikmesriik ei ole lubanud nimetatud kõrvalekaldeid vastavalt artikli 5 lõikele 3.

2. Kui tüübikinnituse andnud liikmesriik leiab, et vastavustunnistust omavad või tüübikinnitusmärki kandvad mootorid ei vasta tema poolt kinnitatud tüübile või tüüpkonnale, võtab nimetatud liikmesriik vajalikud meetmed tagamaks, et toodetavad mootorid vastaksid taas kinnitatud tüübile või tüüpkonnale. Kõnealuse liikmesriigi tüübikinnitusasutused informeerivad teiste liikmesriikide vastavaid asutusi võetud meetmetest, mis vajaduse korral võivad viia tüübikinnituse tühistamiseni.

3. Kui liikmesriik tõendab, et mootorid, millel on tüübikinnitusnumber, ei vasta tüübikinnitust omava tüübi või tüüpkonna nõuetele, võib liikmesriik nõuda, et tüübikinnituse andnud liikmesriik kontrolliks, kas toodetavad mootorid vastavad tüübikinnitust omava tüübi või tüüpkonna nõuetele. Selleks vajalikud meetmed tuleb võtta hiljemalt kuue kuu jooksul pärast taotluse esitamist.

4. Liikmesriikide tüübikinnitusasutused teavitavad üksteist ühe kuu jooksul igast tüübikinnituse tühistamisest ja sellise meetme võtmise põhjustest.

5. Kui tüübikinnituse andnud liikmesriik vaidlustab nõuetest kõrvalekaldumise teate, peavad asjassepuutuvad liikmesriigid püüdma vaidluse lahendada. Komisjoni informeeritakse pidevalt ning vajadusel korraldatakse vaidluse lahendamiseks vastavasisulisi konsultatsioone.

Artikkel 13

Töötajate ohutusnõuded

Käesoleva direktiivi sätted ei mõjuta asutuslepingu järgimisest tulenevat liikmesriikide õigust sätestada selliseid nõudeid, mida liikmesriigid loevad vajalikuks käesoleva direktiiviga reguleeritavaid masinaid kasutavate töötajate ohutuse tagamiseks, eeldusel, et see ei mõjuta kõnealuste mootorite turuleviimist.

Artikkel 14

Kohandamine tehnika arenguga

Mistahes muudatused, mis on vajalikud käesoleva direktiivi lisade kohandamiseks, et võtta arvesse tehnika arengut, välja arvatud I lisa punktides 1, 2.1 – 2.8 ja 4 määratletud nõudeid, võtab vastu komisjon, mida abistab vastavalt direktiivi 92/53/EMÜ artiklile 13 ja käesoleva direktiivi artiklile 15 loodud komitee.

Artikkel 15

Komiteemenetlus

1. Komisjoni esindaja esitab komiteele võetavate meetmete eelnõu. Tähtaja jooksul, mille vastavalt küsimuse kiireloomulisusele võib määrata eesistuja, esitab komitee eelnõu kohta oma arvamuse. Arvamus võetakse vastu asutamislepingu artikli 148 lõikes 2 komisjoni ettepanekul nõukogu poolt vastuvõtmisele kuuluvate otsuste punktiks sätestatud häälteenamusega. Liikmesriikide esindajate hääli komitees arvestatakse nimetatud artiklis sätestatud viisil. Eesistuja ei hääleta.

2. a) Komisjon võtab meetmed vastu ning neid kohaldatakse viivitamatult.

b) Kui meetmed ei ole komitee arvamusega kooskõlas, teatab komisjon sellest viivitamatult nõukogule. Sellisel juhul:

- lükkab komisjon abinõude, mida ta on otsustanud rakendada, kohaldamise edasi mitte enamaks kui kolmeks kuuks teatamise kuupäevast arvates,

- võib nõukogu esimeses taandes nimetatud tähtaja jooksul kvalifitseeritud häälteenamusega võtta vastu teistsuguse otsuse.

Artikkel 16

Tüübikinnitusasutused ja tehnilised teenistused

Liikmesriigid teatavad komisjonile ja teistele liikmesriikidele käesoleva direktiivi kohaldamise eest vastutavate tüübikinnitusasutuste ja tehniliste teenistuste nimed ja aadressid. Teavitatud asutused peavad vastama direktiivi 92/53/EMÜ artikli 14 nõuetele.

Artikkel 17

Siseriiklikku õigusesse ülevõtmine

1. Liikmesriigid jõustavad käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid hiljemalt 30. juuniks 1998. Liikmesriigid teatavad sellest viivitamatult komisjonile.

Kui liikmesriigid võtavad nimetatud meetmed, lisavad nad nendesse meetmetesse või nende meetmete ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2. Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastuvõetud siseriiklike õigusnormide tekstid.

Artikkel 18

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub 20. päeval pärast selle avaldamist Euroopa Ühenduste Teatajas.

Artikkel 19

Heitmete piirväärtuste edasine vähendamine

Euroopa Parlament ja nõukogu võtavad 2000. aasta lõpuks vastu otsuse ettepaneku kohta, mille komisjon esitab enne 1999. aasta lõppu heitmete piirväärtuste edasise vähendamise suhtes, võttes arvesse diiselmootorite õhku saastavate heitmete piiramiseks kasutada olevate seadmete ülemaailmset kättesaadavust ja õhukvaliteedi olukorda.

Artikkel 20

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

Brüssel, 16. detsember 1997

Euroopa Parlamendi nimel

president

J. M. Gil-Robles

Nõukogu nimel

eesistuja

J. Lahure

[1] EÜT C 328, 7.12.1995, lk 1.

[2] EÜT C 153, 28.3.1996, lk 2.

[3] Euroopa Parlamendi 25. oktoobri 1995. aasta arvamus (EÜT C 308, 20.11.1995, lk 29), nõukogu 20. jaanuari 1997. aasta ühine seisukoht (EÜT C 123, 21.4.1997, lk 1) ja Euroopa Parlamendi 13. mai 1997. aasta otsus (EÜT C 167, 2.7.1997, lk 22). Nõukogu 4. detsembri 1997. aasta otsus ja Euroopa Parlamendi 16. detsembri 1997. aasta otsus.

[4] Nõukogu koosolekul vastuvõetud nõukogu ja liikmesriikide esindajate resolutsioon 1. veebruarist 1993 (EÜT C 138, 17.5.1993, lk 1).

[5] Nõukogu 3. detsembri 1987. aasta direktiiv 88/77/EMÜ sõidukite diiselmootoritest paisatavate heitgaaside tekitatud õhusaaste vastu võetavaid meetmeid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 36, 9.2.1988, lk 33). Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 96/1/EÜ (EÜT L 40, 17.2.1996, lk 1).

[6] Nõukogu 18. juuni 1992. aasta direktiiv 92/53/EMÜ, millega parandatakse direktiivi 70/156/EMÜ mootorsõidukite ja nende haagiste tüübikinnitust käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 225, 10.8.1992, lk 1).

[7] EÜT C 102, 4.4.1996, lk 1.

[8] EÜT L 295, 25.10.1991, lk 1.

--------------------------------------------------

I LISA

KOHALDAMISALA, MÕISTED, TÄHISED JA LÜHENDID, MOOTORI MÄRGISTUSED, TEHNILISED ANDMED JA KATSED, TOODANGU VASTAVUSE HINDAMISE SPETSIFIKATSIOON, MOOTORITÜÜPKONDA MÄÄRATLEVAD KARAKTERISTIKUD, PÕHIMOOTORI VALIMINE

1. KOHALDAMISALA

Käesolevat direktiivi kohaldatakse mootoritele, mis paigaldatakse väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele.

Käesolevat direktiivi ei kohaldata mootoritele, mida kasutatakse järgmiste masinate käitamiseks:

- direktiivis 70/156/EMÜ [1] ja direktiivis 92/61/EMÜ [2] määratletud sõidukid,

- direktiivis 74/150/EMÜ määratletud põllutöötraktorid. [3]

Lisaks peavad käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuulumiseks olema mootorid paigaldatud masinatele, mis vastavad järgmistele spetsiifilistele nõuetele:

A. Masinad, mis on ette nähtud ja on sobilikud liikumiseks või liigutamiseks maapinnal, kas teedel või väljaspool teid, millel on diiselmootor, mille punktiga 2.4 kooskõlas olev kasulik võimsus ületab 18 kW, kuid ei ole üle 560 Kw [4], ja mida kasutatakse pigem vahelduval, mitte ühtlasel kiirusel.

Masinateks, mille mootorid kuuluvad selle määratluse alla, on muu hulgas:

- tööstuslikud puurseadmed, kompressorid jne,

- ehitusseadmed, kaasa arvatud rataslaadurid, buldooserid, roomiktraktorid, roomiklaadurid, autotõstuki tüüpi laadurid, väljaspool maanteid kasutatavad veoautod, hüdraulilised ekskavaatorid jne,

- põllutööseadmed, pinnasefreesid,

- metsandusmasinad,

- iseliikuvad põllutöömasinad (välja arvatud eespool määratletud traktorid),

- materjalide käsitsemise seadmed,

- kahveltõstukid,

- teehooldusmasinad (teehöövlid, teerullid, asfaldihooldusmasinad),

- lumekoristusmasinad,

- lennuvälja alasid hooldavad masinad,

- tõstukid,

- liikurkraanad.

Käesolevat direktiivi ei kohaldata järgmiste masinate suhtes:

B. laevad;

C. vedurid;

D. õhusõidukid;

E. generaatorseadmed.

2. MÕISTED, TÄHISED JA LÜHENDID

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmiseid mõisteid:

2.1. diiselmootor – mootor, mis töötab kompressioonsüüte põhimõttel;

2.2. gaasilised saasteained – süsinikoksiid, süsivesinikud (väljendatuna suhtega C1:H1,85) ja lämmastikoksiidid, kusjuures viimatinimetatuid väljendatakse lämmastikdioksiidi (NO2) ekvivalentidena;

2.3. tahkete osakeste heitmed – aine, mis kogutakse ettenähtud filtrisse pärast diiselmootori heitgaasi lahjendamist puhta filtreeritud õhuga nii, et temperatuur ei tõuse üle 325 K (52 °C);

2.4. kasulik võimsus – võimsus, mida väljendatakse "EMÜ kilovattides" ja mida mõõdetakse katsepingil väntvõlli või sellega võrdväärse detaili otsal vastavalt direktiiviga 80/1269/EMÜ [5] sätestatud EMÜ maanteesõidukite sisepõlemismootorite võimsuse mõõtmismeetodile, arvestades siiski maha jahutusventilaatorile kuluva võimsuse [6] ning kasutades käesolevas direktiivis määratletud katsetingimusi ja etalonkütust;

2.5. nimipöörlemissagedus – tootja poolt määratletav, regulaatoriga maksimaalselt lubatav pöörlemissagedus täiskoormusel;

2.6. koormusprotsent – mootori teataval pöörlemissagedusel saavutatav protsentuaalne osa maksimaalsest võimalikust pöördemomendist;

2.7. pöörlemissagedus maksimaalsel pöördemomendil – tootja poolt määratletav mootori pöörlemissagedus, mille korral saavutatakse mootori maksimaalne pöördemoment;

2.8. vahepöörlemissagedus – mootori pöörlemissagedus, mis vastab mõnele järgmistest tingimustest:

- mootoritel, mis on konstrueeritud töötama teatavas pöörlemissageduse vahemikus täiskoormuse pöördemomendikõveral, võrdub vahepöörlemissagedus teatatud maksimaalsele pöördemomendile vastava pöörlemissagedusega, kui see on 60 % ja 75 % vahel nimipöörlemissagedusest,

- kui teatatud pöörlemissagedus maksimaalsel pöördemomendil moodustab nimipöörlemissagedusest vähem kui 60 %, on vahepöörlemissageduseks 60 % nimipöörlemissagedusest,

- kui teatatud pöörlemissagedus maksimaalsel pöördemomendil moodustab nimipöörlemissagedusest üle 75 %, on vahepöörlemissageduseks 75 % nimipöörlemissagedusest.

2.9. Tähised ja lühendid

2.9.1. Katsekarakteristikute tähised

Tähis | Ühik | Mõiste |

AP | m2 | Isokineetilise valikproovi ristlõikepindala |

AT | m2 | Väljalasketoru ristlõikepindala |

aver | | Kaalutud keskmised järgmistele näitajatele: |

m3/h | —mahtkulu |

kg/h | —masskulu |

C1 | — | Süsiniku üheekvivalentne süsivesinik |

conc | osa miljoni kohta, mahuprotsentides | Kontsentratsioon (koos komponendile osutava järelliitega) |

concc | osa miljoni kohta, mahuprotsentides | Taustkorrigeeritud kontsentratsioon |

concd | osa miljoni kohta, mahuprotsentides | Lahjendusõhu kontsentratsioon |

DF | — | Lahjendusaste |

fa | — | Laboratoorne õhutegur |

FFH | — | Kütusest sõltuv tegur, mida kasutatakse kuivrikastuse vesiniku ja süsiniku suhte ümberarvutamiseks märgrikastuseks |

GAIRW | kg/h | Niiske siseneva õhu masskulu |

GAIRD | kg/h | Kuiva siseneva õhu masskulu |

GDILW | kg/h | Niiske lahjendusõhu masskulu |

GEDFW | kg/h | Niiske ekvivalentse lahjendatud heitgaasi masskulu |

GEXHW | kg/h | Niiske heitgaasi masskulu |

GFUEL | kg/h | Kütuse masskulu |

GTOTW | kg/h | Niiske lahjendatud heitgaasi masskulu |

HREF | g/kg | Absoluutse niiskuse baasväärtus 10,71 g/kg NOx ja osakeste niiskuse parandustegurite arvutamiseks |

Ha | g/kg | Siseneva õhu absoluutne niiskus |

Hd | g/kg | Lahjendusõhu absoluutne niiskus |

i | — | Kindlat režiimi tähistav alaindeks |

KH | — | NOx niiskuse parandustegur |

KP | — | Tahkete osakeste niiskuse parandustegur |

KW,a | — | Siseneva õhu niiskust arvestav parandustegur |

KW,d | — | Lahjendusõhu niiskust arvestav parandustegur |

KW,e | — | Lahjendatud heitgaasi niiskust arvestav parandustegur |

KW,r | — | Toore heitgaasi niiskust arvestav parandustegur |

L | % | Pöördemomendi protsentuaalne osakaal katselise pöörlemissageduse korral oleva pöördemomendi suhtes |

mass | g/h | Heitmete masskulu tähistav alaindeks |

MDIL | kg | Tahkete osakeste proovivõtufiltreid läbinud lahjendusõhu proovi mass |

MSAM | kg | Osakeste proovivõtufiltreid läbinud lahjendatud heitgaasi proovi mass |

Md | mg | Kogutud lahjendusõhu tahkete osakeste proovi mass |

Mf | mg | Kogutud tahkete osakeste proovi mass |

Pa | kPa | Mootorisse siseneva õhu küllastunud auru rõhk (ISO 3046: psy = PSY ümbritseva keskkonna katsetingimustel) |

pB | kPa | Baromeetriline kogurõhk (ISO 3046: Px = PX kasutuskoha ümbritseva keskkonna kogurõhk Py = PY katsetingimustel ümbritseva keskkonna kogurõhk) |

pd | kPa | Lahjendusõhu küllastunud auru rõhk |

ps | kPa | Kuiva õhu rõhk |

P | kW | Võimsus, pidur korrigeerimata |

PAE | kW | Määratletud koguvõimsus katsetamiseks paigaldatud abiseadmetel, mida ei ole nõutud käesoleva lisa lõikes 2.4 |

PM | kW | Katsetingimustes ja katselisel pöörlemissagedusel mõõdetud maksimaalne võimsus (vt VI lisa 1. liide) |

Pm | kW | Erinevatel katserežiimidel mõõdetud võimsus |

q | — | Lahjendusaste |

r | — | Isokineetilise proovi ja väljalasketoru ristlõikepindalade suhe |

Ra | % | Siseneva õhu suhteline niiskus |

Rd | % | Lahjendusõhu suhteline niiskus |

Rf | — | Leekionisatsioondetektori kalibreerimistegur |

S | kW | Dünamomeetri seadistus |

Ta | K | Siseneva õhu absoluutne temperatuur |

TD | K | Kastepunkti absoluutne temperatuur |

Tref | K | Võrdlustemperatuur (põlemisõhul: 298 K) |

VAIRD | m3/h | Kuiva siseneva õhu mahtkulu |

VAIRW | m3/h | Niiske siseneva õhu mahtkulu |

VDIL | m3 | Tahkete osakeste proovivõtufiltreid läbinud lahjendusõhu proovi maht |

VDILW | m3/h | Niiske lahjendusõhu mahtkulu |

VEDFW | m3/h | Niiske lahjendatud heitgaasi ekvivalentne mahtkulu |

VEXHD | m3/h | Kuiva heitgaasi mahtkulu |

VEXHW | m3/h | Niiske heitgaasi mahtkulu |

VSAM | m3 | Tahkete osakeste proovivõtufiltreid läbinud proovi maht |

VTOTW | m3/h | Niiske lahjendatud heitgaasi mahtkulu |

WF | — | Kaalutegur |

WFE | — | Efektiivne kaalutegur |

2.9.2. Keemiliste ühendite tähised

CO | Süsinikoksiid |

CO2 | Süsinikdioksiid |

HC | Süsivesinikud |

NOx | Lämmastikoksiidid |

NO | Lämmastikoksiid |

NO2 | Lämmastikdioksiid |

O2 | Hapnik |

C2H6 | Etaan |

PT | Tahked osakesed |

DOP | Dioktüülftalaat |

CH4 | Metaan |

C3H8 | Propaan |

H2O | Vesi |

PTFE | Polütetrafluoroeteen |

2.9.3. Lühendid

FID | Leekionisatsioondetektor |

HFID | Kuumleekionisatsioondetektor |

NDIR | Mittedispergeeriv infrapunaanalüsaator |

CLD | Kemoluminestsentsdetektor |

HCLD | Kuumkemoluminestsentsdetektor |

PDP | Mahtpump |

CFV | Kriitilise voolamise Venturi toru |

3. MOOTORI MÄRGISTUS

3.1. Iseseisva seadmena kinnituse saanud mootorile peab olema märgitud:

3.1.1. mootori tootja kaubamärk või kaubanimetus;

3.1.2. mootoritüüp, vajaduse korral mootoritüüpkond ning mootori unikaalne identifitseerimisnumber;

3.1.3. EÜ tüübikinnitusnumber vastavalt VII lisas esitatud kirjeldusele.

3.2. Need märgistused peavad olema selgesti loetavad ja püsima nähtavad mootori kogu kasutusaja jooksul. Kui kasutatakse silte või plaate, tuleb need kinnitada sellisel viisil, et need püsiksid paigal mootori kogu kasutusaja vältel ja et silte/plaate ei saaks eemaldada ilma neid purustamata või rikkumata.

3.3. Nimetatud märgistused tuleb kinnitada mootori sellisele osale, mis on vajalik mootori tavapäraseks toimimiseks ja mis mootori kasutusaja jooksul ei vaja tavaliselt väljavahetamist.

3.3.1. Märgistused tuleb paigutada selliselt, et pärast mootori töötamiseks vajalike abiseadmete paigaldamist on märgistused keskmist kasvu inimesele kergesti nähtavad.

3.3.2. Igal mootoril peab olema täiendav, eemaldatav, tugevast materjalist plaat, millele peavad olema kantud kõik punktis 3.1. nimetatud andmed ja mis tuleb vajadusel kinnitada sellisesse kohta, et punktis 3.1. nimetatud märgistused on keskmist kasvu inimesele kergesti nähtavad ja ligipääsetavad, kui mootor on paigaldatud masinale.

3.4. Mootori markeerimine identifitseerimisnumbritega peab toimuma sellisel viisil, et see võimaldaks ühemõtteliselt välja selgitada tooteseeria.

3.5. Enne tootmisliinilt eemaldamist peavad mootoritel olema kõik märgistused.

3.6. Mootori märgistuste täpset asukohta on kirjeldatud VI lisa punktis 1.

4. MÄÄRATLUSED JA KATSED

4.1. Üldsätted

Komponendid, mis võivad mõjutada gaasilisi heitmeid ja tahkete osakeste heitmeid, peavad olema projekteeritud, toodetud ja paigaldatud nii, et normaaltingimustes kasutatav mootor vastab sõltumata sellele mõjuda võivale vibratsioonile käesoleva direktiivi sätetele.

Tootja poolt võetavad tehnilised meetmed peavad tagama, et nimetatud heitmeid piiratakse tõhusalt käesoleva direktiivi kohaselt kogu mootori normaalse kasutusaja jooksul ja kasutamisel normaaltingimustes. Need sätted loetakse täidetuiks, kui on järgitud punktidele 4.2.1, 4.2.3 ja 5.3.2.1 vastavaid nõudeid.

Kui kasutatakse katalüsaatorit ja/või tahkete osakeste filtrit, peab tootja vastupidavuskatsega, mida ta võib heast inseneritavast lähtudes ise korraldada, ja katseandmete vastavale registreerimisele tuginedes tõestama, et nimetatud järelkäsitlusseadmetelt on kogu mootori kasutusaja jooksul oodata häireteta töötamist. Katseandmete registreerimisel tuleb järgida punktis 5.2 ja eriti punktis 5.2.3 esitatud nõudeid. Kliendile tuleb anda vastav garantii. Seadet on lubatud pärast mootori teatavat kasutusperioodi süstemaatiliselt välja vahetada. Igasuguseid mootoridetailide või mootorisüsteemide reguleerimisi, remonte, lahtimonteerimistöid, puhastamist või väljavahetamist, mida perioodiliselt teostatakse järelkäsitlusseadmete kasutamisest tingitud mootori tööhäirete vältimiseks, tehakse ainult sellises ulatuses, mis on tehniliselt vajalik, et tagada heitmepiiramissüsteemi nõuetele vastav töötamine. Kasutusjuhend peab sisaldama vastava graafikuga seotud hooldusnõudeid, mis tuleb kinnitada enne tüübikinnituse andmist, ning nendele peavad laienema eespool nimetatud garantiitingimused. Käesoleva direktiivi II lisa kohasele teatisele tuleb lisada vastav väljavõte kasutusjuhendist, milles on toodud andmed järelkäsitlusseadme(te) hoolduse/väljavahetamise ja garantiitingimuste kohta.

4.2. Saasteainete heitmeid käsitlevad spetsifikatsioonid

Katsetamiseks esitatud mootorist eralduvaid gaasilisi heitmeid ja tahkete osakeste heitmeid mõõdetakse V lisas kirjeldatud meetoditel.

On lubatud ka teistsugused süsteemid või analüsaatorid, kui nende abil saadakse järgmiste võrdlussüsteemidega võrdväärsed tulemused:

- V lisa joonisel 2 kujutatud süsteem gaasiliste heitmete mõõtmiseks toores heitgaasis,

- V lisa joonisel 3 kujutatud süsteem gaasiliste heitmete mõõtmiseks täisvoolu lahjendussüsteemi abil lahjendatud heitgaasis,

- tahkete osakeste heitmete korral kasutatav täisvoolu lahjendussüsteem, milles kasutatakse kas iga mõõtmisrežiimil eraldi filtrit või V lisa joonisel 13 kujutatud ühefiltrimeetodit.

Süsteemide võrdväärsuse määramine põhineb seitsme (või rohkema) katsetsükliga korrelatsioonuuringul, milles katsetatavat süsteemi võrreldakse ühe või mitme eespool nimetatud võrdlussüsteemiga.

Võrdväärsuse kriteerium on täidetud, kui tsükli heitmete väärtuste kaalutud keskmiste keskmine kõrvalekalle on maksimaalselt ± 5 %. Kasutatav tsükkel peab vastama III lisa punktis 3.6.1 kirjeldatule.

Uue süsteemi lisamisel direktiivi kohaldusalasse lähtutakse võrdväärsuse määramisel korratavuse ja korduvteostatavuse arvutustel, nagu on kirjeldatud standardis ISO 5725.

4.2.1. Katsetel mõõdetud süsinikoksiidi heitmed, süsivesinike heitmed, lämmastikoksiidide heitmed ja tahkete osakeste heitmed ei tohi I etapi jooksul ületada alljärgnevas tabelis toodud koguseid:

Kasulik võimsus (P) (kW) | Süsinikoksiid (CO) (g/kWh) | Süsivesinikud (HC) (g/kWh) | Lämmastikoksiidid (NOx) (g/kWh) | Tahked osakesed (PT) (g/kWh) |

130 ≤ P ≤ 560 | 5,0 | 1,3 | 9,2 | 0,54 |

75 ≤ P < 130 | 5,0 | 1,3 | 9,2 | 0,70 |

37 ≤ P < 75 | 6,5 | 1,3 | 9,2 | 0,85 |

4.2.2. Eespool punktis 4.2.1 esitatud heitmete piirväärtused kujutavad endast mootorist väljuvaid heitmeid ja need piirväärtused peavad olema saavutatud enne, kui heitgaasid läbivad mistahes järelkäsitlusseadmeid.

4.2.3. Katsetel mõõdetud süsinikoksiidi heitmed, süsivesinike heitmed, lämmastikoksiidide heitmed ja tahkete osakeste heitmed ei tohi II etapi jooksul ületada alljärgnevas tabelis toodud koguseid:

Kasulik võimsus (P) (kW) | Süsinikoksiid (CO) (g/kWh) | Süsivesinikud (HC) (g/kWh) | Lämmastikoksiidid (NOx) (g/kWh) | Tahked osakesed (PT) (g/kWh) |

130 ≤ P ≤ 560 | 3,5 | 1,0 | 6,0 | 0,2 |

75 ≤ P < 130 | 5,0 | 1,0 | 6,0 | 0,3 |

37 ≤ P < 75 | 5,0 | 1,3 | 7,0 | 0,4 |

18 ≤ P < 37 | 5,5 | 1,5 | 8,0 | 0,8 |

4.2.4. Kui ühte vastavalt punktile 6 ja seoses II lisa 2. liitega määratletud mootoritüüpkonda kuulub rohkem kui üks võimsusklass, peavad põhimootori (millele antakse tüübikinnitus) ja kõigi samasse tüüpkonda kuuluvate mootoritüüpide (millele kehtib toodangu nõuetele vastavus) heitmete väärtused vastama kõrgema võimsusklassi rangematele nõuetele. Taotlejal on vaba valik piirneda mootoritüüpkonna määratlemisel üheainsa võimsusklassiga ja taotleda kinnitust vastavalt sellele.

4.3. Paigaldamine liikurmasinatele

Mootori paigaldamisel liikurmasinatele tuleb järgida tüübikinnituse kohaldamisala suhtes sätestatud piiranguid. Mootorite tüübikinnituse suhtes peavad alati olema täiendavalt täidetud järgmised nõuded:

4.3.1. sisselaske alarõhk ei tohi ületada II lisa vastavalt 1. või 3. liites tüübikinnitusega mootoritele ettenähtud rõhku;

4.3.2. väljalaskesüsteemi vasturõhk ei tohi ületada II lisa vastavalt 1. või 3. liites tüübikinnitusega mootoritele ettenähtud rõhku.

5. TOODANGU NÕUETELE VASTAVUSE HINDAMISE SPETSIFIKATSION

5.1. Selleks et kinnitada, et enne tüübikinnituse andmist on olemas toodangu nõuetele vastavuse efektiivse järelevalve teostamiseks vajalikud rahuldavad meetmed ja menetlused, peab tüübikinnitusasutus kinnitama, et tootja on kantud ühtlustatud standardi EN 29002 (mille kohaldamisalasse kuuluvad kõnealused mootorid) registrisse või samaväärse akrediteeritud standardi registrisse, olles vastavuses selle nõuetega. Tootja peab esitama registreerimise kohta täpsed andmed ja kohustuma teatama tüübikinnitusasutusele kõigist registreerimise kehtivuse või kohaldamisalaga seotud muudatustest. Veendumaks, et punkti 4.2 nõuded on pidevalt täidetud, tuleb teostada tootmise asjakohast kontrollimist.

5.2. Tüübikinnituse omanik peab eelkõige:

5.2.1. tagama toodangu kvaliteedi tõhusate kontrollimismenetluste olemasolu;

5.2.2. omama juurdepääsu seadmetele, mis on vajalikud iga kinnitatud tüübi nõuetele vastavuse kontrollimiseks;

5.2.3. tagama katsetulemuste registreerimise ning lisatud dokumentide kättesaadavuse ajavahemiku jooksul, mis määratakse kindlaks kooskõlas tüübikinnitusasutusega;

5.2.4. analüüsima iga tootetüübi katsetulemusi, et kontrollida ja tagada mootori tehniliste karakteristikute püsivus, võttes arvesse tööstustoodangu korral lubatud kõrvalekaldeid;

5.2.5. tagama, et kui kõnealust liiki katses ilmneb mistahes mootori või komponendi näidise mittevastavus nõuetele, valitakse uued näidised ja katset korratakse. Tuleb võtta kõik vajalikud meetmed, et taastada vastava toodangu vastavus nõuetele.

5.3. Tüübikinnituse andnud pädev asutus võib igal ajal kontrollida igas tootmisüksuses kohaldatavaid nõuetele vastavuse kontrollimise meetodeid.

5.3.1. Igal kontrollimisel esitatakse väliskontrollijale katsearuanded ja toodangu kontrollimise protokollid.

5.3.2. Kui kvaliteeditase osutub mitterahuldavaks või tundub olevat vajalik kontrollida punkti 4.2 kohaselt esitatud andmete kehtivust, tuleb järgida järgmist menetlust:

5.3.2.1. seeriast valitakse mootor ja sellega teostatakse III lisas kirjeldatud katse. Katsetamisel saadud süsinikoksiidi heitmete mass, süsivesinike heitmete mass, lämmastikoksiidide heitmete mass ja tahkete osakeste heitmete mass ei tohi ületada vastavalt punktis 4.2.1 toodud tabelis esitatud koguseid, mis sõltuvad punkti 4.2.2 nõuetest, või punktis 4.2.3 toodud tabelis esitatud koguseid;

5.3.2.2. kui seeriast võetud mootor ei vasta punkti 5.3.2.1 nõuetele, võib tootja taotleda mõõtmiste teostamist sellest seeriast võetud samasuguste tehniliste andmetega mootoritest koosneval näidisseerial, mille hulka kuulub ka esialgselt valitud mootor. Tootja määrab kokkuleppel tehnilise teenistusega kindlaks näidiste arvu n. Katsetatakse teisi mootoreid, esialgselt valitud mootorit ei katsetata. Seejärel määratakse igale saasteainele näidise katsetamisel saadud tulemuste alusel aritmeetiline keskmine (

x

). Seeria toodang tunnistatakse nõuetele vastavaks, kui on täidetud järgmised tingimused:

[7]

kus:

L on iga vastava saasteaine punktis 4.2.1/4.2.3 sätestatud piirväärtus,

k on statistiline tegur, mis sõltub valimi suurusest n ning on esitatud järgmises tabelis:

n | 2 | 3 | 4 | 5 | 6 | 7 | 8 | 9 | 10 |

k | 0,973 | 0,613 | 0,489 | 0,421 | 0,376 | 0,342 | 0,317 | 0,296 | 0,279 |

N | 11 | 12 | 13 | 14 | 15 | 16 | 17 | 18 | 19 |

k | 0,265 | 0,253 | 0,242 | 0,233 | 0,224 | 0,216 | 0,210 | 0,203 | 0,198 |

k =

0,8602n

5.3.3. Toodangu nõuetele vastavuse kontrollimise eest vastutav tüübikinnitusasutus või tehniline teenistus katsetab mootoreid, mis on tootja eeskirjade kohaselt osaliselt või täielikult sisse sõidetud.

5.3.4. Kontrollimiste tavapärane, pädeva asutuse poolt kinnitatud sagedus on üks kord aastas. Kui punktis 5.3.2 esitatud nõuded ei ole täidetud, tagab pädev asutus, et võetakse kõik vajalikud meetmed toodangu vastavuse võimalikult kiireks taastamiseks.

6. MOOTORITÜÜPKONDA MÄÄRATLEVAD KARAKTERISTIKUD

Mootoritüüpkonda võib määratleda peamiste tehniliste karakteristikute alusel, mis peavad olema ühised kõigil tüüpkonna mootoritel. Mõnel juhul võivad karakteristikud olla omavahel seotud. Neid mõjusid peab samuti arvesse võtma tagamaks, et ühte mootoritüüpkonda kuuluvad ainult samalaadsete heitgaasinäitajatega mootorid.

Mootorite ühte ja samasse tüüpkonda kuulumist peavad näitama järgmised ühised põhikarakteristikud:

6.1. Töötsükkel:

- kahetaktiline

- neljataktiline

6.2. Jahutusagent:

- õhk

- vesi

- õli

6.3. Ühe silindri töömaht:

- mootorid, mille ühe silindri töömaht ei erine ettenähtud väärtusest rohkem kui 15 %

- järelkäsitlusseadmega mootorite silindrite arv

6.4. Õhu sisselaskeviis:

- loomulik

- rõhu all

6.5. Põlemiskambri tüüp/ehitus:

- eelkamber

- keeriskamber

- jaotamata kamber

6.6. Klapp ning sisse- ja väljalaskeaknad – paigutus, suurus ja arv:

- plokikaas

- silindrisein

- karter

6.7. Toitesüsteem:

- pump-toru-pihusti

- reaspump

- jaoturpump

- üksikpump

- pump-pihusti

6.8. Muud omadused:

- heitgaasitagastus

- vee pihustamine/emulsioon

- õhu sissepuhe

- õhu vahejahuti

6.9. Heitgaaside järelkäsitlus

- oksüdatsioonikatalüsaator

- reduktsioonikatalüsaator

- termoneutralisaator

- tahkete osakeste püüdur

7. PÕHIMOOTORI VALIMINE

7.1. Tüüpkonna põhimootori valimisel kasutatakse esmase kriteeriumina suurimat kütuseetteannet töötsükli kohta pöörlemissagedusel, mis vastab maksimaalsele pöördemomendile. Kui kaks või enam mootorit vastavad sellele esmasele kriteeriumile, kasutatakse põhimootori valimisel teisese kriteeriumina suurimat kütuseetteannet töötsükli kohta nimipöörlemissagedusel. Teatavatel asjaoludel võib tüübikinnitusasutus otsustada, et tüüpkonna kõrgeima heitmetaseme väljaselgitamiseks on parim viis katsetada teist mootorit. Seega võib tüübikinnitusasutus valida katseteks veel ühe mootori selliste tunnuste põhjal, mis viitavad mootori võimalikule kõrgeimatele heitmete tasemetele tüüpkonna mootorite hulgas.

7.2. Kui tüüpkonna mootoritel on muid muutuvaid tunnuseid, mida võiks pidada heitgaase mõjutavaiks, tuleb need tunnused tuvastada ja võtta neid arvesse põhimootori valimisel.

[1] EÜT L 42, 23.2.1970, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 93/81/EMÜ (EÜT L 264, 23.10.1993, lk 49).

[2] EÜT L 225, 10.8.1992, lk 72.

[3] EÜT L 84, 28.3.1974, lk 10. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 88/297/EMÜ (EÜT L 126, 20.5.1988, lk 52).

[4] Euroopa Majanduskomisjoni (muudatuste seeria 02, parandus 1/2) eeskirja nr 49 kohaselt käsitatakse antud tüübikinnitust võrdväärsena direktiivi 88/77/EMÜ (vt direktiivi 92/53/EMÜ, IV lisa, II punkt) alusel antud tüübikinnitusega.

[5] EÜT L 375, 31.12.1980, lk 46. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 89/491/EMÜ (EÜT L 238, 15.8.1989, lk 43.).

[6] See tähendab, et vastupidiselt direktiivi 80/1269/EMÜ I lisa punkti 5.1.1.1. nõuetele ei tohi mootori kasuliku võimsuse katsetamisel mootori jahutusventilaator olla mootorile paigaldatud; kui tootja teostab katse siiski mootorile paigaldatud ventilaatoriga, tuleb ventilaatori poolt tarbitud võimsus mõõdetud võimsusele juurde liita.

[7] St2 = ∑ x − x-2n − 1kus x on mistahes üksiktulemus, mis on saadud näidise n katsetamisel.

--------------------------------------------------

II LISA

TEATIS nr…

mis puudutab tüübikinnituse andmist ja viitab väljaspool teid kasutatavatele liikurmasinatele paigaldatavate sisepõlemismootorite gaasiliste heitmete ja tahkete ainete heitmete ärahoidmise meetmetele

(Direktiiv 97/68/EÜ, viimati muudetud direktiiviga../…/EÜ)

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------

III LISA

KATSEMENETLUS

1. SISSEJUHATUS

1.1. Käesolevas lisas on kirjeldatud katsetatavate mootorite gaasiliste heitmete ja tahkete osakeste heitmete koguse määramise meetodit.

1.2. Katse teostatakse katsestendile paigaldatud ning dünamomeetriga ühendatud mootoriga.

2. KATSETINGIMUSED

2.1. Üldnõuded

Kõik mahtude ja mahtkulu väärtused esitatakse temperatuuril 273 K (0 °C) ja rõhul 101,3 kPa.

2.2. Mootori katsetingimused

2.2.1. Mõõdetakse mootori sisselaskeõhu absoluutne temperatuur Ta kelvinites ning kuiv atmosfäärirõhk ps, mida väljendatakse kilopaskalites (kPa), ning määratakse karakteristik fa järgmiselt:

Ülelaadeta ja mehaanilise ülelaadega mootorid:

f

=

p

sT2980,7

Turboülelaaduriga mootor sisselaskeõhu jahutusega või ilma:

f

=

p

×

T2981,5

2.2.2. Katse kehtivus

Katse kehtivaks tunnistamiseks peab karakteristik fa vastama järgmisele tingimusele:

0,98 ≤ f

≤ 1,02

2.2.3. Õhu ülelaadimisega mootorid

Tuleb registreerida jahutusagendi ja kokkusurutud õhu temperatuur.

2.3. Mootori õhu sisselaskesüsteem

Katsetatav mootor peab olema varustatud sellise õhu sisselaskesüsteemiga, millel on tootja poolt määratletud mootori töötingimuste korral õhufiltrile tootja poolt ettenähtud maksimaalsel piirväärtusel õhusisselaske piirang, mis tagab maksimaalse õhuvoolu.

Katsestendi süsteemi võib kasutada juhul, kui see vastab mootori tegelikele töötingimustele.

2.4. Mootori väljalaskesüsteem

Katsetatav mootor peab olema varustatud sellise väljalaskesüsteemiga, mille korral esinev vasturõhk tootja poolt ettenähtud maksimaalse piirväärtuse korral mootori kasutustingimustel tagab määratletud maksimaalse võimsuse.

2.5. Jahutussüsteem

Kasutatakse mootori jahutussüsteemi, mis on piisava mahuga, et säilitada mootori tootja poolt ettenähtud normaalsed töötemperatuurid.

2.6. Määrdeõli

Andmed katsel kasutatud määrdeõli kohta tuleb üles märkida ja esitada koos katsetulemustega.

2.7. Katsel kasutatav kütus

Kütusena kasutatakse IV lisas määratletud etalonkütust.

Katsel kasutatava etalonkütuse tsetaaniarv ja väävlisisaldus tuleb üles märkida VI lisa 1. liite vastavalt punktides 1.1.1 ja 1.1.2 ettenähtud kohtadesse.

Kütuse temperatuur pritsepumba sisselaskeava juures peab olema vahemikus 306–316 K (33–43 °C).

2.8. Dünamomeetri seadistuste määramine

Punktde 2.3 ja 2.4 kohaselt reguleeritakse õhu sisselaskepiirang ja väljalasketorustiku vasturõhk tootja poolt määratletud maksimaalsele piirväärtusele.

Katsete läbiviimiseks ettenähtud pöörlemissagedustele vastavad maksimaalsed pöördemomentide väärtused määratakse kindlaks katseliselt, et arvutada ettenähtud katserežiimidele vastavad pöördemomentide väärtused. Mootoritel, mis ei ole kavandatud töötama teatavas pöörlemissageduse vahemikus täiskoormuse pöördemomendikõveral, määrab katsetamisel kasutatavatele pöörlemissagedustele vastava maksimaalse pöördemomendi kindlaks tootja.

Iga katserežiimi korral arvutatakse dünamomeetri seadistus järgmise valemiga:

S =

P

+ P

L

100

− P

AE

Kui suhe on

P

P

≥ 0,03

võib PAE väärtust kontrollida tüübikinnitust andev tehniline asutus.

3. KATSE TEOSTAMINE

3.1. Proovivõtufiltrite ettevalmistamine

Vähemalt üks tund enne katset paigutatakse iga filter (filtrite paar) suletud, kuid tihenduseta Petri tassi ning asetatakse stabiliseerimiseks kaalukambrisse. Stabiliseerimisperioodi lõpus kaalutakse iga filter (filtrite paar) ning registreeritakse omakaal. Seejärel hoitakse filtrit (filtrite paari) suletud Petri tassis või filtrialusel kuni katses kasutamiseni. Kui filtrit (filtrite paari) ei kasutata kaheksa tunni jooksul pärast kaalukambrist väljavõtmist, tuleb see enne kasutamist uuesti kaaluda.

3.2. Mõõteseadmete paigaldamine

Mõõteseadmed ja proovivõtturid tuleb nõuetekohaselt paigaldada. Kui heitgaasi lahjendamiseks kasutatakse täisvoolu lahjendussüsteemi, tuleb süsteemiga ühendada tõmbetoru.

3.3. Lahjendussüsteemi ja mootori käivitamine

Lahjendussüsteem ja mootor käivitatakse ja soojendatakse, kuni kõik temperatuurid ja rõhud on stabiliseerunud täiskoormusel ja nimipöörlemissagedusel (punkt 3.6.2).

3.4. Lahjendusastme reguleerimine

Käivitatakse tahkete osakeste proovivõtusüsteem ja hoitakse ühefiltrimeetodi korral töös möödaviiguna (mitmefiltrimeetodi korral on see lahendus valikuline). Lahjendusõhu tahkete osakeste fooni taseme saab määrata lahjendusõhu juhtimisega läbi tahkete osakeste filtrite. Filtreeritud lahjendusõhu kasutamise korral võib teostada ühe mõõtmise ükskõik millal enne katset, katse ajal või pärast katset. Kui lahjendusõhku ei filtreerita, on nõutavad vähemalt kolm mõõtmist: pärast käivitamist, enne seiskamist ja tsükli keskkoha lähedal. Seejärel tuleb arvutada väärtuste keskmine.

Lahjendusõhk reguleeritakse selliselt, et filtrisisendi maksimaalne temperatuur on iga katserežiimi korral 325 K (52 °C) või madalam. Summaarne lahjendusaste peab olema vähemalt 4.

Ühefiltrimeetodi korral hoitakse täisvoolusüsteemides filtrit läbiva näidise masskulu kõigis katserežiimides konstantses vahekorras lahjendatud heitgaasi masskuluga. Massisuhe peab olema ± 5 % piirides, välja arvatud iga režiimi esimese 10 sekundi jooksul selliste süsteemide korral, milles ei ole möödaviiguvõimalust. Osavoolu lahjendussüsteemides peab ühefiltrimeetodi korral filtrit läbiv masskulu kõigi katserežiimide jooksul olema konstantne ± 5 % piirides, välja arvatud iga režiimi esimese 10 sekundi jooksul selliste süsteemide korral, milles ei ole möödaviiguvõimalust.

Süsteemide korral, milles CO2 või NOx kontsentratsiooni reguleeritakse, tuleb lahjendusõhu CO2 või NOx sisaldust mõõta iga katse alguses ja lõpus. Lahjendusõhu CO2 ja NOx taustkontsentratsiooni enne ja pärast katset tehtud mõõtmiste erinevus võib olla vahemikus vastavalt 100 osa miljoni kohta või 5 osa miljoni kohta.

Kui kasutatakse lahjendatud heitgaasi analüüsisüsteemi, võetakse vastava taustkontsentratsiooni määramiseks lahjendusõhu proove proovivõtukotti kogu katseseeria jooksul.

Püsiva taustkontsentratsiooni (ilma kotita) mõõtmisi teostatakse vähemalt kolm: alguses, lõpus ja tsükli keskkoha lähedal, ning arvutatakse nende väärtuste keskmine. Tootja nõudmise korral võib taustkontsentratsiooni mõõtmised ära jätta.

3.5. Analüsaatorite kontrollimine

Heitgaasianalüsaatorid nullitakse ja kalibreeritakse.

3.6. Katsetsükkel

3.6.1. Seadmete tehnilised andmed vastavalt I lisa 1 punktile:

3.6.1.1. Katsetatava mootoriga teostatakse dünamomeetril järgmine 8 režiimiga katsetsükkel: [1]

Katserežiimi number | Mootori pöörlemissagedus | Koormus (%) | Kaalutegur |

1 | Nimipöörlemissagedus | 100 | 0,15 |

2 | Nimipöörlemissagedus | 75 | 0,15 |

3 | Nimipöörlemissagedus | 50 | 0,15 |

4 | Nimipöörlemissagedus | 10 | 0,1 |

5 | Vahepöörlemissagedus | 100 | 0,1 |

6 | Vahepöörlemissagedus | 75 | 0,1 |

7 | Vahepöörlemissagedus | 50 | 0,1 |

8 | Tühikäigu pöörlemissagedus | — | 0,15 |

3.6.2. Mootori reguleerimine

Mootorit ja süsteemi soojendatakse maksimaalsel pöörlemissagedusel ja pöördemomendil, et stabiliseerida mootori karakteristikud tootja soovituse kohaselt.

Märkus:

Reguleerimine peaks ka ära hoidma varasematest katsetest väljalaskesüsteemi jäänud sadestiste mõju. Katserežiimide vahel on lisaks ette nähtud stabiliseerumisperiood, mida rakendatakse vastastikuste mõjude vähendamiseks üleminekul ühest režiimist teise.

3.6.3. Katseseeria

Katseseeria käivitatakse. Katse teostatakse vastavalt eespool katsetsüklile määratud katserežiimi numbrite järjekorras.

Pärast esialgset üleminekuperioodi hoitakse etteantud pöörlemissagedus katsetsükli iga režiimi jooksul ± 1 % piirides nimipöörlemissagedusest või piirides ± 3 min-1, sõltuvalt sellest, kumb on suurem; välja arvatud madala tühikäigu pöörlemissageduse korral, kui pöörlemissagedus peab olema tootja poolt määratud tolerantsi piires. Ettenähtud pöördemoment hoitakse selline, et pöördemomendi keskmine väärtus püsib mõõtmiste ajal piirides ± 2 % katsetamisel kasutatavale pöörlemissagedusele vastavast maksimaalsest pöördemomendist.

Iga mõõtmisetapp peab kestma vähemalt 10 minutit. Kui mootori katsetamisel vajatakse tahkete osakeste piisava massi saamiseks pikemat proovivõtuaega, võib katserežiimi kestust vajaduse korral pikendada.

Katserežiimi kestus registreeritakse ja märgitakse protokolli.

Katserežiimi viimase kolme minuti jooksul mõõdetakse ja registreeritakse heitgaaside kontsentratsioonid.

Tahkete osakeste proovivõttu ja gaasiliste heitmete mõõtmist ei tohiks alustada enne, kui mootor on vastavalt tootja poolt esitatud andmetele stabiliseerunud, ja need tuleb lõpetada üheaegselt.

Kütuse temperatuuri mõõdetakse kütuse pritsepumba imipoolel või tootja poolt ettenähtud viisil ja mõõtekoht märgitakse protokolli.

3.6.4. Analüsaatori tundlikkus

Analüsaatorite väljund salvestatakse lintkirjutiga või mõõdetakse seda samaväärse andmesalvestussüsteemi abil, kusjuures heitgaas liigub läbi analüsaatorite vähemalt iga katserežiimi viimase kolme minuti jooksul. Kui lahjendatud CO ja CO2 mõõtmiseks kasutatakse proovivõtukotti (vt 1. liite punkt 1.4.4), täidetakse kott prooviga iga katserežiimi viimase kolme minuti jooksul, analüüsitakse kotti kogutud proovi ja registreeritakse tulemused.

3.6.5. Tahkete osakeste proovi võtmine

Tahkete osakeste proove võib võtta kas ühe- või mitmefiltrimeetodil (1. liide, punkt 1.5). Et erinevate meetoditega saadavad tulemused võivad teineteisest mõnevõrra erineda, tuleb koos tulemustega teatada ka kasutatud meetod.

Ühefiltrimeetodi kasutamisel võetakse arvesse katsetsüklile ettenähtud kaalutegureid, reguleerides vastavalt proovi vooluhulka ja/või proovivõtuaega.

Proovivõtt peab igas katserežiimis toimuma võimalikult katserežiimi lõpus. Proovivõtuaeg peab ühefiltrimeetodi korral olema vähemalt 20 sekundit ja mitmefiltrimeetodi korral vähemalt 60 sekundit. Möödaviiguvõimaluseta süsteemidel peab proovivõtuaeg nii ühe- kui mitmefiltrimeetodi korral olema igas katserežiimis vähemalt 60 sekundit.

3.6.6. Mootoriga seotud tingimused

Kui mootori töötamine on stabiliseerunud, mõõdetakse igas katserežiimis mootori pöörlemissagedust ja koormust, sisselaskeõhu temperatuuri, kütusekulu ja õhu või heitgaasi vooluhulka.

Kui heitgaasi vooluhulga või põlemisõhu kulu ja kütusekulu mõõtmine ei ole võimalik, võib nende näitajate väljaarvutamiseks kasutada süsiniku ja hapniku tasakaalu meetodit (vt 1. liide, punkt 1.2.3).

Tuleb registreerida kõik arvutamiseks vajalikud lisaandmed (vt 3. liite punktid 1.1 ja 1.2).

3.7. Analüsaatorite ülekontrollimine

Pärast heitmekoguste määramise katset toimuval teistkordsel kontrollimisel kasutatakse nullgaasi ja sama võrdlusgaasi. Katsed võib lugeda rahuldavateks, kui kahe katse tulemuste erinevus on alla 2 %.

[1] Samaväärne standardi eelnõu ISO 8178-4 projekti tsükliga C1.

--------------------------------------------------

IV LISA

TÜÜBIKINNITUSKATSETEKS JA TOODANGU VASTAVUSE TÕENDAMISEKS ETTENÄHTUD ETALONKÜTUSE TEHNILISED KARAKTERISTIKUD

LIIKURMASINATE ETALONKÜTUS1

Märkus:

Esile on tõstetud mootori töötamist ja heitgaaside heitmeid iseloomustavad põhikarakteristikud.

Märkus 1:

Kui on vaja välja arvutada mootori või sõiduki soojuslikku kasutegurit, võib kütuse kütteväärtuse arvutada järgmise valemiga:

Erienergia

MJ/kg =

×

+ 9,42 · s − 2,499 · x

kus:

d = tihedus temperatuuril 288 K (15 °C)

x = vee massi suhtarv (%/100)

y = tuha massi suhtarv (%/100)

s = väävli massi suhtarv (%/100).

Märkus 2:

Tehnilistes andmetes esitatud väärtused on "tegelikud väärtused". Nende piirväärtuste kindlaksmääramisel on kasutatud dokumendis ASTM D 3244 "Baasi määratlemine naftaproduktide kvaliteeti käsitlevate vaidlusküsimuste lahendamiseks" sisalduvaid tingimusi ning miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on arvesse võetud 2R minimaalset erinevust üle nulli; maksimum- ja miinimumväärtuse kindlaksmääramisel on minimaalne erinevus 4R (R = korduvteostatavus).

Olenemata kõnealusest meetmest, mis on vajalik statistilistel põhjustel, tuleks kütusetootjal püüda saavutada nullväärust, kui maksimumiks on kehtestatud 2R, ja keskmist väärtust, kui on kehtestatud miinimum ja maksimum. Kui tekib vajadus selgitada välja kütuse vastavus tehniliste andmete nõuetele, tuleks kohaldada ASTM D 3244 tingimusi.

Märkus 3:

Esitatud arvud väljendavad aurustunud koguseid (regenereerimise protsent + kadude protsent).

Märkus 4:

Tsetaani diapasoon ei vasta 4R miinimumdiapasooni nõuetele. Kui siiski peaks tekkima vaidlusi kütuse tarnija ning kasutaja vahel, võib vaidluste lahendamisel kasutada ASTM D 3244 tingimusi, kui vajaliku täpsuse saavutamisel ei piirduta ühekordse määramisega, vaid tehakse nõutava täpsuse saavutamiseks piisaval hulgal korduvaid mõõtmisi.

Märkus 5:

Ehkki oksüdatsioonikindlust kontrollitakse, on säilivusaeg tõenäoliselt piiratud. Ladustamistingimuste ja -aja suhtes tuleks tarnijaga konsulteerida.

Märkus 6:

Kõnealune kütus peaks põhinema ainult süsivesinike otsedestillatsiooni ja krakitud destillatsiooni komponentidel; desulfeerimine on lubatud. Kütus ei tohi sisaldada metallilisandeid ega tsetaaniarvu parendavaid lisandeid.

Märkus 7:

Lubatud on madalamad väärtused. Sellisel juhul märgitakse katseprotokollis ära kasutatud etalonkütuse tsetaaniarv.

Märkus 8:

Lubatud on kõrgemad väärtused. Sellisel juhul märgitakse katseprotokollis ära kasutatud etalonkütuse väävlisisaldus.

Märkus 9:

Tuleb turusuundumustest tulenevalt pidevalt üle vaadata. Heitgaasi järelkäsitlusseadmeta mootori esmase tüübikinnituse saamiseks on lubatud väävlisisaldus taotleja vastava taotluse korral 0,050 massiprotsenti. Sellisel juhul tuleb tahkete osakeste mõõdetud nivood korrigeerida ülespoole keskmise väärtuseni, mis on kehtestatud kütuse väävlisisalduse nimiväärtusena (0,150 massiprotsenti) vastavalt järgmisele valemile:

PT

= PT +

SFC × 0,0917 × NSLF − FSF

kus:

PTadj = korrigeeritud PT väärtus (g/kWh)

PT = mõõdetud kaalutud eriheitmete väärtus tahkete osakeste heitmetele (g/kWh)

SFC = kütuse kaalutud erikulu (g/kWh), mis on arvutatud vastavalt järgmisele valemile

NSLF = väävlisisalduse massiosa keskmine nimiväärtus (st 0,15 %/100)

FSF = kütuse väävlisisalduse massiosa (%/100)

Kütuse kaalutud erikulu arvutamise valem:

SFC =

∑

G

× WF

∑

P

× WF

i

kus:

Pi = Pm,i + PAE,i

Toodangu nõuetele vastavuse hindamisel vastavalt I lisa punktile 5.3.2, peavad nõuded olema täidetud etalonkütuse kasutamisel, mille väävlisisaldus vastab minimaalsele/maksimaalsele tasemele, mis on vastavalt 0,1/0,2 massiprotsenti.

Märkus 10:

On lubatud kõrgemad väärtused kuni 855 kg/m3,mille korral tuleb katseprotokollis ära märkida kasutatud etalonkütuse tihedus. Toodangu nõuetele vastavuse hindamisel vastavalt I lisa punktile 5.3.2, peavad nõuded olema täidetud etalonkütuse kasutamisel, mis vastab minimaalsele/maksimaalsele tasemele, mis on vastavalt 835/845 kg/m3.

Märkus 11:

Kütuse kõik karakteristikud ja piirväärtused tuleb sõltuvalt turusuundumustest üle vaadata.

Märkus 12:

Asendatakse standardiga EN/ISO 6245 selle jõustumiskuupäeval.

| Piirväärtused ja ühikud2 | Katsemeetod |

Tsetaaniarv4 | minimaalselt 457 maksimaalselt 50 | ISO 5165 |

Tihedus temperatuuril 15 °C | minimaalselt 835 kg/m3 maksimaalselt 845 kg/m3 10 | ISO 3675, ASTM D 4052 |

Destillatsioon3 – 95 % punkt | Maksimaalselt 370 °C | ISO 3405 |

Viskoossus temperatuuril 40 °C | Minimaalselt 2,5 mm2/s Maksimaalselt 3,5 mm2/s | ISO 3104 |

Väävlisisaldus | Minimaalselt 0,1 % massist9 Maksimaalselt 0,2 % massist8 | ISO 8754, EN 24260 |

Leekpunkt | Minimaalselt 55 °C | ISO 2719 |

CFPP | Minimaalselt — Maksimaalselt + 5 °C | EN 116 |

Vase korrosioon | Maksimaalselt 1 | ISO 2160 |

Conradsoni koksijääk (10 % DR) | Maksimaalselt 0,3 % massi alusel | ISO 10370 |

Tuhasisaldus | Maksimaalselt 0,01 % massi alusel | ASTM D 482 12 |

Veesisaldus | Maksimaalselt 0,05 % massi alusel | ASTM D 95, D 1744 |

Neutralisatsiooniarv (kontsentreeritud hape) | Minimaalselt 0,20 mg KOH/g | |

Oksüdatsioonikindlus5 | Maksimaalselt 2,5 mg/100 ml | ASTM D 2274 |

Lisandid6 | | |

--------------------------------------------------

V LISA

1. ANALÜÜSI- JA PROOVIVÕTUSÜSTEEM

GAASILISTE HEITMETE JA TAHKETE OSAKESTE HEITMETE PROOVIVÕTUSÜSTEEMID

Joonis | Kirjeldus |

2 | Toore heitgaasi analüüsisüsteem |

3 | Lahjendatud heitgaasi analüüsisüsteem |

4 | Osavool, isokineetiline vool, imiventilaatori juhtimine, osaline proovivõtt |

5 | Osavool, isokineetiline vool, suruventilaatori juhtimine, osaline proovivõtt |

6 | Osavool, CO2 või NOx juhtimine, osaline proovivõtt |

7 | Osavool, CO2 ja süsiniku tasakaalustus, täielik proovivõtt |

8 | Osavool, ühekordne Venturi toru ja kontsentratsiooni mõõtmine, osaline proovivõtt |

9 | Osavool, kahekordne Venturi toru või ava ja kontsentratsiooni mõõtmine, osaline proovivõtt |

10 | Osavool, mitmetorujaotus ja kontsentratsiooni mõõtmine, osaline proovivõtt |

11 | Osavool, voolamise kontrollimine, täielik proovivõtt |

12 | Osavool, voolamise kontrollimine, osaline proovivõtt |

13 | Täisvool, mahtpump või kriitilise voolu Venturi toru, osaline proovivõtt |

14 | Tahkete osakeste proovivõtusüsteem |

15 | Täisvoolusüsteemi lahjendussüsteem |

1.1. Gaasiliste heitmete määramine

Punktis 1.1.1 ning joonistel 2 ja 3 on esitatud soovitatavate proovivõtu- ja analüüsisüsteemide üksikasjalik kirjeldus. Erinevad konfiguratsioonid annavad samaväärseid tulemusi ning seetõttu ei ole täpne vastavus kõnealustele joonistele vajalik. Lisateabe saamiseks ja koostesüsteemide töötamise kooskõlastamiseks on lubatud kasutada selliseid lisaseadmeid nagu mõõteriistad, ventiilid, solenoidid, pumbad ja lülitid. Teatavate süsteemide täpsuse säilitamiseks mittevajalikud komponendid võib ära jätta, kui see vastab heale inseneritavale.

1.1.1. Gaasiliste heitmete komponendid CO, CO2, HC, NOx

Toore või lahjendatud heitgaasi gaasiliste heitmete määramise analüüsisüsteemi kirjeldus põhineb järgmiste seadmete kasutamisel:

- HFID analüsaator süsivesinike mõõtmiseks,

- NDIR analüsaatorid süsinikoksiidi ja süsinikdioksiidi mõõtmiseks,

- HCLD või samaväärne analüsaator lämmastikoksiidi mõõtmiseks.

Toore heitgaasi korral (vt joonis 2) saab kõigi koostisosade proovi võtta ühe või kahe teineteise lähedal asetseva proovivõtturiga, mille näidud jaotatakse süsteemisiseselt erinevate analüsaatorite vahel. Tuleb hoolikalt jälgida, et analüüsisüsteemi üheski punktis ei esineks heitgaasi koostisosade (kaasa arvatud vee ja väävelhappe) kondenseerumist.

Lahjendatud heitgaasi korral (vt joonis 3) võetakse süsivesinike proov teise proovivõtturiga kui teistel komponentidel. Tuleb hoolikalt jälgida, et analüüsisüsteemi üheski punktis ei esineks heitgaasi koostisosade (kaasa arvatud vee ja väävelhappe) kondenseerumist.

+++++ TIFF +++++

Joonis 2Analüüsisüsteemi skeem CO, NOX ja HC määramiseks heitgaasis

+++++ TIFF +++++

Joonis 3Analüüsisüsteemi skeem CO, CO2, NOX ja HC määramiseks lahjendatud heitgaasis

Kirjeldused – joonised 2 ja 3

Üldnõue:

Kõik gaasi proovivõtuteel olevad osad tuleb hoida vastava süsteemi punktiks ettenähtud temperatuuril.

- SP1 toore heitgaasi proovivõttur (ainult joonis 2)

Soovitatav on sirge, roostevabast terasest, otsast suletud, mitme avaga proovivõttur. Siseläbimõõt ei tohi olla suurem proovivõtutoru siseläbimõõdust. Proovivõtturi seinte paksus ei tohi olla suurem kui 1 mm. Avasid peab olema vähemalt kolm kolmel erineval radiaalpinnal ja nende suurus peab olema selline, et proove võetakse ligikaudu samast voolust. Proovivõttur peab katma vähemalt 80 % väljalasketoru läbimõõdust.

- SP2 lahjendatud heitgaasi HC proovivõttur (ainult joonis 3)

Proovivõttur:

- peab moodustama süsivesiniku kogumisliini HSL3 esimese 254–762 mm pikkuse osa,

- peab olema vähemalt 5 mm siseläbimõõduga,

- tuleb paigaldada lahjendustunneli DT (punkt 1.2.1.2) punkti, kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud (ligikaudu tunneli kümnekordse läbimõõdu kaugusele heitgaasi lahjendustunnelisse sisenemise punktist allavoolu),

- peab asetsema piisavalt kaugel (radiaalselt) muudest proovivõtturitest ja tunneli seinast, et seda ei mõjutaks pöörisvoolud või keerised,

- tuleb kuumutada nii, et gaasivoo temperatuur tõuseks 463 K (190 °C) ± 10 K proovivõtturi väljalaskeava juures.

- SP3 lahjendatud heitgaasi CO, CO2, NOx proovivõttur (ainult joonis 3)

Proovivõttur:

- peab asetsema samas tasapinnas kus SP2,

- peab asetsema piisavalt kaugel (radiaalselt) muudest proovivõtturitest ja tunneli seinast, et seda ei mõjutaks pöörisvoolud või keerised,

- peab olema kuumutatav ja isoleeritud kogu pikkuses, et miinimumtemperatuur oleks vee kondenseerumise vältimiseks 328 K (55 °C).

- HSL1 kuumutatav proovivõtutorustik

Proovivõtutorustikust võetakse proovigaas ühe proovivõtturi abil jaotuspunktini (jaotuspunktideni) ja HC analüsaatorini.

Proovivõtutorustik:

- peab olema minimaalselt 5 mm ja maksimaalselt 13,5 mm siseläbimõõduga,

- peab olema valmistatud roostevabast terasest või PTFEst,

- tuleb hoida nii, et seina temperatuur on 463 K (190 °C) ±10 K, mõõdetuna igas eraldi reguleeritavas kuumutatavas osas, kui heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures on 463 K (190 °C) või sellest madalam,

- tuleb hoida nii, et seina temperatuur on üle 453 K (180 °C), kui heitgaasi temperatuur proovivõtturi juures on üle 463 K (190 °C),

- tuleb hoida nii, et vahetult kuumutatud filtri F2 ja anduri HFID ees on gaasitemperatuur 463 K (190 °C) ±10 K.

- HSL2 kuumutatav NOx proovivõtutorustik

Proovivõtutorustik:

- tuleb hoida nii, et seina temperatuur on vahemikus 328–473 K (55–200 °C) kuni konverterini, kui kasutatakse jahutuspaaki, ning kuni analüsaatorini sellisel juhul, kui jahutuspaaki ei kasutata,

- peab olema valmistatud roostevabast terasest või PTFEst.

Proovivõtutorustikku tuleb kuumutada ainult vee ja väävelhappe kondenseerumise vältimiseks ning seetõttu sõltub proovivõtutorustiku temperatuur kütuse väävlisisaldusest.

- SL proovivõtutorustik CO (CO2) proovide võtmiseks

Torustik peab olema valmistatud PTFEst või roostevabast terasest. See võib olla kuumutatav või mittekuumutatav.

- BK taustgaasikott (valikuline; ainult joonis 3)

Taustkontsentratsioonide mõõtmiseks.

- BG proovivõtukott (valikuline; ainult joonis 3, CO ja CO2)

Proovide kontsentratsioonide mõõtmiseks.

- F1 kuumutatav eelfilter (valikuline)

Temperatuur on samasugune kui HSL1 korral.

- F2 kuumutatav filter

Filter eraldab enne analüsaatorit proovigaasist kõik tahked osakesed. Temperatuur on samasugune kui HSL1 korral. Filtrit vahetatakse vastavalt vajadusele.

- P kuumutatav proovivõtupump

Pumpa kuumutatakse HSL1 temperatuurini.

- HC

Kuumleek-ionisatsioondetektor (HFID) süsivesinike määramiseks. Temperatuur hoitakse vahemikus 453–473 K (180–200 °C).

- CO, CO2

NDIR analüsaatorid süsinikoksiidi ja süsinikdioksiidi mõõtmiseks.

- NO2

(H)CLD analüsaator lämmastikoksiidide mõõtmiseks. Analüsaatori HCLD kasutamisel tuleb selle temperatuur hoida vahemikus 328–473 K (55–200 °C).

- C konverter

Konverterit kasutatakse NO2 katalüütiliseks redutseerimiseks NO-ks enne analüüsi CLD või HCLD analüsaatorites.

- B jahutusvann

Heitgaasiproovi vee jahutamiseks ja kondenseerimiseks. Vanni temperatuur tuleb jääga või jahutussüsteemi abil hoida vahemikus 273–277 K (0–4 °C). Vann ei ole kohustuslik juhul, kui analüsaator on vaba veeauru interferentsist, nagu on määratletud III lisa 3. liite punktides 1.9.1 ja 1.9.2.

Vee eemaldamiseks proovigaasist ei ole lubatud kasutada keemilisi kuivatusaineid.

- T1, T2, T3 temperatuuriandur

Gaasivoo temperatuuri jälgimiseks.

- T4 temperatuuriandur

NO2-NO konverteri temperatuur.

- T5 temperatuuriandur

Jahutusvanni temperatuuri jälgimiseks.

- G1, G2, G3 manomeeter

Rõhu mõõtmiseks proovivõtutorustikus.

- R1, R2 rõhuregulaator

HFID analüsaatori õhu ja kütuse rõhu reguleerimiseks.

- R3, R4, R5 rõhuregulaator

Proovivõtutorustiku rõhu ning analüsaatoritesse juhitava voolu reguleerimiseks.

- FL1, FL2, FL3 kulumõõtur

Gaasiproovi möödavoolu jälgimiseks.

- FL4–FL7 kulumõõtur (valikuline)

Analüsaatoreid läbiva voolu mõõtmiseks.

- V1–V6 valikuklapp

Proovigaasi-, võrdlusgaasi- või nullgaasivoolu analüsaatori jaoks valimise ventiil.

- V7, V8 solenoidklapp

NO2–NO konverterist möödavoolu tagamiseks.

- V9 nõelklapp

NO2–NO konverterit ja möödavooluseadet läbiva voolu tasakaalustamiseks.

- V10, V11 nõelklapp

Analüsaatoritesse suunduvate voolude reguleerimiseks.

- V12, V13 hoobklapp

Kondensaadi eemaldamiseks vannist B.

- V14 valikuklapp

Proovivõtukoti või taustakoti valimiseks.

1.2. Tahkete osakeste määramine

Punktides 1.2.1 ja 1.2.2 ning joonistel 4–15 esitatakse soovitatavate lahjendus- ja proovivõtusüsteemide üksikasjalik kirjeldus. Erinevad konfiguratsioonid võivad anda võrdväärseid tulemusi ning seetõttu ei ole täpne vastavus kõnealustele joonistele vajalik. Lisateabe saamiseks ja koostesüsteemide töötamise kooskõlastamiseks on lubatud kasutada selliseid lisaseadmeid nagu mõõteriistad, ventiil, solenoidid, pumbad ja lülitid. Teatavate süsteemide täpsuse säilitamiseks mittevajalikud komponendid võib ära jätta, kui see vastab heale inseneritavale.

1.2.1. Lahjendussüsteem

1.2.1.1. Osavoolu lahjendussüsteem (joonised 4–12)

Heitgaasivoo ühe osa lahjendamisel põhineva lahjendussüsteemi kirjeldus. Heitgaasivoo jaotamise ja sellele järgneva lahjendusprotsessi võib teostada erinevat tüüpi lahjendussüsteemide abil. Tahkete osakeste kogumiseks võib kogu lahjendatud heitgaasi või ainult osa lahjendatud heitgaasist juhtida tahkete osakeste kogumissüsteemi (punkt 1.2.2, joonis 14). Esimest meetodit nimetatakse täielikuks proovivõtuks ja teist meetodit osaliseks proovivõtuks.

Lahjendusastme arvutamine sõltub kasutatud süsteemi tüübist.

Soovitatavad on järgmised tüübid:

- isokineetilised süsteemid (joonised 4 ja 5)

Kõnealustes süsteemides seatakse ülekandetorusse voolava gaasivoo kiirus ja/või rõhk vastavusse heitgaasi põhivoolu vastavalt kiiruse ja/või rõhuga ning seetõttu peab heitgaasivool proovivõtturi juures olema häireteta ja ühtlane. Selle saavutamiseks kasutatakse tavaliselt resonaatorit ning proovivõtupunktist ülesvoolu asetatud sirget juurdevoolutoru. Jaotussuhe arvutatakse seejärel kergesti mõõdetavate väärtuste põhjal, milleks on näiteks torude läbimõõdud. Tuleb märkida, et isokineesi kasutatakse ainult voolutingimuste kohandamisel, mitte suuruste järgi jaotamise kohandamisel. Viimane ei ole tavaliselt vajalik, sest tahked osakesed on küllalt väikesed, et gaasivooluga ühineda,

- reguleeritava vooluga süsteemid koos kontsentratsiooni mõõtmisega (joonised 6–10)

Kõnealustes süsteemides võetakse proov heitgaasi põhivoost lahjendusõhu voo ja kogu lahjendatud heitgaasivoo reguleerimise teel. Lahjendusaste määratakse märgistusgaaside, näiteks mootori heitgaasis tavaliselt sisalduvate CO2 või NOx kontsentratsioonide alusel. Mõõdetakse kontsentratsioonid lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus, kusjuures kontsentratsiooni toores heitgaasis võib mõõta kas otse või määrata kütusevoolust süsiniku tasakaalu võrrandi abil, kui kütuse koostis on teada. Süsteeme saab reguleerida arvutatud lahjendusastme abil (joonised 6 ja 7) või ülekandetorusse siseneva voolu abil (joonised 8, 9 ja 10).

- reguleeritava vooluga süsteemid koos kulumõõtmisega (joonised 11 ja 12)

Kõnealustes süsteemides võetakse proov heitgaasi põhivoost lahjendusõhu voolu ja kogu lahjendatud heitgaasivoolu reguleerimise teel. Lahjendusaste määratakse kahe kulu erinevuse põhjal. Kulumõõturid peavad olema üksteise suhtes täpselt kalibreeritud, sest kahe kulu suhteline suurus võib suurte lahjendusastmete korral (joonis 9 ja eelnevad) põhjustada märkimisväärseid vigu. Voolu saab kergesti reguleerida, kui lahjendatud heitgaasi kulu hoitakse konstantsena ning vajaduse korral muudetakse lahjendusõhu kulu.

Osavoolu lahjendussüsteemide eeliste ärakasutamiseks tuleb pöörata tähelepanu võimalikele probleemidele seoses tahkete osakeste kaoga ülekandetorus, et tagada mootori heitgaasist võetava proovi esindavus, ning jaotussuhte kindlaksmääramisele.

Kirjeldatud süsteemide korral pööratakse tähelepanu kõnealustele kriitilistele valdkondadele.

+++++ TIFF +++++

Joonis 4Osavoolu lahjendussüsteem isokineetilise proovivõtturiga ja osaline proovivõtt (SB-juhtimine)

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT ülekandetoru TT kaudu isokineetilise proovivõtturi ISP abil. Heitgaasitoru ja proovivõtturi sisselaskeava vahelist heitgaasi rõhkude vahet mõõdetakse rõhuanduri DPT abil. Saadud signaal edastatakse vooluregulaatorisse FC1, millega reguleeritakse imiventilaatorit SB nii, et rõhkude erinevus proovivõtturi otsa juures püsib null. Kõnealustes tingimustes on heitgaasi kiirused väljalasketorus EP ja proovivõtturis ISP identsed ning väljalasketoru ISP ja ülekandetoru TT läbib püsiva suurusega (jaotatud) heitgaasivoolu osa. Jaotustegur määratakse EP ja ISP ristlõikepindalade põhjal. Lahjendusõhu kulu mõõdetakse kulumõõturiga FM1. Lahjendusaste arvutatakse lahjendusõhu kulu ja jaotusastme põhjal.

+++++ TIFF +++++

Joonis 5Osavoolu lahjendussüsteem isokineetilise proovivõtturiga ja osaline proovivõtt (PB-juhtimine)

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT ülekandetoru TT kaudu isokineetilise proovivõtturi ISP abil. Heitgaasitoru ja proovivõtturi sisselaskeava vahelist heitgaasi rõhkude vahet mõõdetakse rõhuanduri DPT abil. Saadud signaal edastatakse vooluregulaatorisse FC1, millega reguleeritakse suruventilaatorit PB nii, et rõhkude erinevus proovivõtturi otsa juures püsib null. Selleks võetakse väike osa lahjendusõhust, mille kulu on juba kindlaks määratud kulumõõturi FM1 abil, ning juhitakse pneumaatilise ava kaudu ülekandetorusse TT. Kõnealustes tingimustes on heitgaasi kiirused väljalasketorus EP ja proovivõtturis ISP identsed ning väljalasketoru ISP ja ülekandetoru TT läbib püsiva suurusega (jaotatud) heitgaasivoolu osa. Jaotustegur määratakse EP ja ISP ristlõikepindalade kaudu. Lahjendusõhk imetakse läbi DT imiventilaatoriga SB ning FM1 abil mõõdetakse kulu DT sisselaskeava juures. Lahjendusaste arvutatakse lahjendusõhu kulu ja jaotusastme alusel.

+++++ TIFF +++++

Joonis 6Osavoolu lahjendussüsteem CO2 või NOx kontsentratsiooni mõõtmisega ning osalise proovivõtuga

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT. Märgistusgaasi (CO2 või NOx) kontsentratsioonid mõõdetakse nii toores ja lahjendatud heitgaasis kui ka lahjendusõhus heitgaasianalüsaatoriga (-analüsaatoritega) EGA. Signaalid kantakse üle vooluregulaatorisse FC2, mis reguleerib kas suruventilaatorit PB või imiventilaatorit SB, et säiliks soovitud heitgaasi jaotus ja lahjendusaste lahjendustunnelis DT. Lahjendusaste arvutatakse märgistusgaasi kontsentratsioonide alusel toores heitgaasis, lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus.

+++++ TIFF +++++

Joonis 7Osavoolu lahjendussüsteem, CO2 kontsentratsiooni mõõtmine, süsiniku tasakaal ja täielik proovivõtt

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT. CO2 kontsentratsioonid mõõdetakse lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus heitgaasianalüsaatoriga (heitgaasianalüsaatoritega) EGA. CO2 ja kütusevoolu GFUEL signaalid kantakse üle kas tahkete osakeste proovivõtusüsteemi vooluregulaatorisse FC2 või regulaatorisse FC3 (vt joonis 14). FC2 reguleerib suruventilaatorit PB, samal ajal kui FC3 reguleerib tahkete osakeste proovivõtusüsteemi (vt joonis 14), korrigeerides süsteemi sisse- ja väljavoolu nii, et säiliks soovitud heitgaasijaotus ja lahjendusaste lahjendustunnelis DT. Lahjendusaste arvutatakse CO2 kontsentratsioonide ja GFUEL väärtuste alusel süsiniku tasakaalu meetodil.

+++++ TIFF +++++

Joonis 8Osavoolu lahjendussüsteem ühe Venturi toruga, kontsentratsiooni mõõtmine ja osaline proovivõtt

Toores heitgaas juhitakse Venturi toru VN poolt lahjendustunnelis DT tekitatud negatiivse rõhu tõttu proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT kaudu väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT. Gaasi vooluhulk ülekandetorus TT oleneb impulsivahetusest Venturi toru piirkonnas ning on seetõttu mõjutatud gaasi absoluutsest temperatuurist ülekandetoru TT väljalaskeava juures. Sellest tulenevalt ei ole heitgaasi jaotus antud kulu korral konstantne ning lahjendusaste madalamal koormusel on veidi väiksem kui suurel koormusel. Märgistusgaasi kontsentratsioone (CO2 või NOx) mõõdetakse toores heitgaasis, lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus heitgaasianalüsaatoriga (-analüsaatoritega) EGA ning lahjendusaste arvutatakse sellisel viisil mõõdetud väärtustest.

+++++ TIFF +++++

Joonis 9Osavoolu lahjendussüsteem kahe Venturi toruga või kahe avaga, kontsentratsiooni mõõtmine ja osaline proovivõtt

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT kaudu avade või Venturi torude kogumit sisaldava voolujaoturiga. Esimene (FD1) asetseb väljalasketorus EP, teine (FD2) asetseb ülekandetorus TT. Peale selle on vaja kahte rõhureguleerimisventiili (PCV1 ja PCV2), mis väljalasketorus EP oleva vasturõhu ja lahjendustunnelis DT oleva rõhu reguleerimise teel säilitavad konstantse heitgaasijaotuse. PCV1 paikneb väljalasketorus EP proovivõtturist SP allavoolu, PCV2 asub suruventilaatori PB ja lahjendustunneli DT vahel. Märgistusgaasi (CO2 või NOx) kontsentratsioone mõõdetakse toores heitgaasis, lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus heitgaasianalüsaatoriga (-analüsaatoritega) EGA. Need on vajalikud heitgaasipunktituse kontrollimiseks ning neid saab kasutada reguleerimisventiilide PCV1 ja PCV2 reguleerimiseks, et kontrollida jaotamise täpsust. Lahjendusaste arvutatakse märgistusgaasi kontsentratsioonide alusel.

+++++ TIFF +++++

Joonis 10Osavoolu lahjendussüsteem mitme jaotustoruga, kontsentratsiooni mõõtmine ja osaline proovivõtt

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT ülekandetoru TT kaudu voolujaoturiga FD3, mis koosneb mitmest väljalasketorusse EP paigaldatud samade mõõtmetega (läbimõõt, pikkus ja käänderaadius) torust. Ühte kõnealustest torudest läbiv heitgaas juhitakse lahjendustunnelisse DT ning ülejäänud torusid läbiv heitgaas voolab läbi niisutuskambri DC. Seega määrab heitgaasi jaotuse torude üldarv. Jaotuse pidevaks reguleerimiseks on vaja, et rõhkude erinevus niisutuskambri DC ja ülekandetoru TT väljalaskeava vahel võrduks nulliga, ning seda mõõdetakse rõhkude erinevus anduriga DPT. Nulliga võrduv rõhkude erinevus saavutatakse värske õhu sissepritsega lahjendustunnelisse DT ülekandetoru TT väljalaskeava juures. Märgistusgaasi (CO2 või NOx) kontsentratsioone mõõdetakse toores heitgaasis, lahjendatud heitgaasis ja lahjendusõhus heitgaasianalüsaatoriga (-analüsaatoritega) EGA. Heitgaasianalüsaatorid on vajalikud heitgaasijaotuse kontrollimiseks ning neid saab jaotamise täpsuse eesmärgil kasutada sissevoolava õhu kulu reguleerimiseks. Lahjendusaste arvutatakse märgistusgaasi kontsentratsioonide põhjal.

+++++ TIFF +++++

Joonis 11Voolu reguleerimisega ja täieliku proovivõtuga osavoolu lahjendussüsteem

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT. Tunnelit läbiva voolu koguhulka reguleeritakse vooluregulaatoriga FC3 ning tahkete osakeste proovivõtupumbaga P (vt joonis 16). Lahjendusõhu voolu reguleeritakse vooluregulaatoriga FC2, mis võib käsusignaalidena kasutada väärtuseid GEXHW, GAIRW või GFUEL soovitud heitgaasijaotuse saamiseks. Proovigaasi vool lahjendustunnelisse DT on täisvoolu ja lahjendusõhu voolu vahe. Lahjendusõhu kulu mõõdetakse kulumõõturiga FM1, kogukulu tahkete osakeste süsteemi kulumõõturiga FM3 (vt joonis 14). Lahjendusaste arvutatakse nende kahe kõnealuse kulu põhjal.

+++++ TIFF +++++

Joonis 12Osavoolu lahjendussüsteem voolu reguleerimisega ja osalise proovivõtuga

Toores heitgaas juhitakse väljalasketorust EP lahjendustunnelisse DT läbi proovivõtturi SP ja ülekandetoru TT. Heitgaasivoolu jaotamist ja lahjendustunnelisse DT suunduvat voolu reguleeritakse vooluregulaatoriga FC2, mis korrigeerib vastavalt suruventilaatori PB ja imiventilaatori SB voolusid (või kiirusi). See on võimalik, sest tahkete osakeste proovivõtusüsteemiga võetud proov juhitakse tagasi lahjendustunnelisse DT. Käsusignaalidena võib vooluregulaatori FC2 korral kasutada GEXHW, GAIRW või GFUEL väärtusi. Lahjendusõhu kulu mõõdetakse kulumõõturiga FM1, täisvoolukiirust kulumõõturiga FM2. Lahjendusaste arvutatakse nende kahe kõnealuse kulu põhjal.

Kirjeldus – joonised 4–12

- EP väljalasketoru

Väljalasketoru võib olla isoleeritud. Väljalasketoru termilise inertsi vähendamiseks peaks toru paksuse ja läbimõõdu suhe olema soovitatavalt kuni 0,015. Elastsete osade kasutamist piiratakse pikkuse ja läbimõõdu suhteni 12 või alla selle. Inertsi kogunemise vältimiseks tohib kõverusi olla võimalikult vähe. Kui süsteemi kuulub katseseadme summuti, võib ka selle isoleerida.

Isokineetilise süsteemi väljalasketorul ei tohi olla põlvi, kõverusi ega järske läbimõõdu muutusi vähemalt toru kuuekordsele läbimõõdule vastavas pikkuses ülesvoolu ning toru kolmekordsele läbimõõdule vastavas pikkuses allavoolu, mõõdetuna proovivõtturi otsast. Gaasivoolu kiirus proovivõtupiirkonnas peab olema üle 10 m/sek, välja arvatud tühikäigu režiimis. Heitgaasi rõhuvõngete keskmine hälve ei tohi olla üle ± 500 Pa. Igasugune rõhuvõngete vähendamine muul viisil kui šassiitüüpi heitgaasisüsteemi (kaasa arvatud summuti ja järelkäsitlusseadme) kasutamisega, ei tohi muuta mootori jõudlust ega põhjustada tahkete osakeste ladestumist.

Isokineetilise proovivõtturita süsteemides soovitatakse kasutada sirget toru, mille pikkus ülesvoolu võrdub toru kuuekordse läbimõõduga ning pikkus allavoolu vastab toru kolmekordsele läbimõõdule, mõõdetuna proovivõtturi otsast.

- SP proovivõttur (joonised 6–12)

Siseläbimõõt peab olema vähemalt 4 mm. Väljalasketoru ja proovivõtturi läbimõõtude suhe peab olema vähemalt 4. Proovivõttur on avatud toru, mis asetseb väljalasketoru keskteljel suunaga ülesvoolu, või mitme avaga proovivõttur vastavalt SP1 kirjeldusele punktis 1.1.1.

- ISP isokineetiline proovivõttur (joonised 4 ja 5)

Isokineetiline proovivõttur peab olema paigaldatud väljalasketoru keskteljele suunaga ülesvoolu, kus valitsevad punktis EP ettenähtud voolutingimused, ning selle ehitus peab võimaldama võtta proportsionaalset proovi toorest heitgaasist. Proovivõtturi siseläbimõõt peab olema vähemalt 12 mm.

Heitgaasi isokineetilisel jaotamisel on vajalik reguleerimissüsteem, mis säilitab nulliga võrduva rõhkude erinevuse väljalasketoru EP ja proovivõtturi ISP vahel. Kõnealustes tingimustes on heitgaasi kiirused väljalasketorus EP ja proovivõtturis ISP identsed ning proovivõtturit ISP läbiv masskulu on heitgaasivoolu püsiva suurusega osa. Proovivõttur ISP tuleb ühendada diferentsiaalrõhuanduriga. Väljalasketoru EP ja proovivõtturi ISP nulliga võrduva rõhkude erinevuse saavutamiseks vajalikku reguleerimist teostatakse ventilaatori kiiruse seadistamise või vooluregulaatoriga.

- FD1, FD2 voolujaotur (joonis 9)

Toore heitgaasi proportsionaalse katseproovi saamiseks paigaldatakse väljalasketorusse EP ja ülekandetorusse TT vastavalt Venturi torude või avade kogum. Proportsionaalse jaotamisega rõhkude reguleerimiseks on väljalasketorus EP ja lahjendustunnelis DT vaja reguleerimissüsteemi, mis koosneb kahest rõhureguleerimisventiilist PCV1 ja PCV 2.

- FD3 voolujaotur (joonis 10)

Proportsionaalse proovi saamiseks toorest heitgaasist paigaldatakse väljalasketorusse EP torustik (mitmetoruline seadmestik). Üks torudest juhib heitgaasi lahjendustunnelisse DT, kusjuures teiste torude kaudu väljub heitgaas niisutuskambrisse DC. Torud peavad olema ühesuguste mõõtmetega (sama läbimõõt, pikkus, käänderaadius), nii et heitgaasi jagunemisaeg sõltub torude üldarvust. Proportsionaalseks jagunemiseks on vaja reguleerimissüsteemi, mis säilitab nulliga võrduva rõhkude erinevuse torude seadmestiku niisutuskambrisse DC avaneva klapi ja ülekandetoru TT väljalaskeava vahel. Kõnealustes tingimustes on heitgaasi kiirused väljalasketorus EP ja voolujaoturis FD3 võrdelised ning ülekandetoru TT läbiv vool on heitgaasivoolu püsiva suurusega osaks. Kõnealused kaks punkti peavad olema ühendatud rõhkude erinevuse anduriga DPT. Nulliga võrduva rõhkude erinevuse saavutamiseks teostatakse reguleerimist vooluregulaatoriga FC1.

- EGA heitgaasianalüsaator (joonised 6–10)

Kasutada võib CO2 või NOx analüsaatoreid (süsiniku tasakaalu meetodil kasutatakse ainult CO2 analüsaatorit). Analüsaatorid kalibreeritakse sarnaselt gaasiliste heitmete mõõtmiseks ettenähtud analüsaatoritega. Kontsentratsioonierinevuste määramisel võib kasutada ühte või mitut analüsaatorit.

Täpsuselt peavad mõõtesüsteemid olema sellised, et GEDFW,i või VEDFW,i oleks vahemikus ± 4 %.

- TT ülekandetoru (joonised 4–12)

Tahkete osakeste proovi ülekandetoru peab olema:

- võimalikult lühike, mitte pikem kui 5 meetrit,

- proovivõtturi läbimõõduga võrdse või sellest suurema, kuid mitte üle 25 mm läbimõõduga,

- väljalaskeavaga lahjendustunneli keskteljel ning suunatud allavoolu.

Ühe meetri pikkune või lühem toru tuleb isoleerida materjaliga, mille maksimaalne soojusjuhtivus on 0,05 W/(m · K) ning isolatsioonikihi paksus vastab proovivõtturi läbimõõdule. Torud pikkusega üle ühe meetri tuleb isoleerida ja kuumutada, kuni toruseina temperatuur on vähemalt 523 K (250 °C).

Alternatiivselt võib ülekandetoru seina nõutavaid temperatuure määrata soojusülekande standardsete arvutustega.

- DPT rõhkude erinevuse andur (joonised 4, 5 ja 10)

Rõhkude erinevuse anduri mõõteulatus peab olema ± 500 Pa või väiksem.

- FC1 vooluregulaator (joonised 4, 5 ja 10)

Isokineetilistes süsteemides (joonised 4 ja 5) on vooluregulaator vajalik nulliga võrduva rõhkude erinevuse säilitamiseks väljalasketoru EP ja proovivõtturi ISP vahel. Reguleerimine võib toimuda järgmiselt:

a) reguleeritakse imiventilaatori (SB) kiirust või voolu ning hoitakse suruventilaatori (PB) kiirus või vool konstantsena kõigis katserežiimides (joonis 4);

või

b) imiventilaator (SB) seatakse lahjendatud heitgaasi konstantsele masskulule ning reguleeritakse suruventilaatori (PB) voolu ning seega heitgaasiproovi voolu ülekandetoru (TT) otsapiirkonnas (joonis 5).

Rõhu reguleerimisega süsteemi korral ei tohi allesjääv viga reguleerimispiirkonnas olla üle ± 3 Pa. Rõhuvõnked lahjendustunnelis ei tohi ületada keskmiselt ± 250 Pa.

Mitmetorulises seadmes (joonis 10) vajatakse vooluregulaatorit heitgaasi proportsionaalseks punktitamiseks, et hoida rõhk torustiku väljalaskeava ja TT väljalaskeava vahel nullis. Reguleerida võib lahjendustunnelisse DT suunatava õhu vooluhulka, kontrollides seda ülekandetoru TT väljalaskeava juures.

- PCV1, PCV2 rõhureguleerimisventiil (joonis 9)

Kahe Venturi toruga/kahe avaga süsteemis vajatakse voolu proportsionaalseks jaotamiseks kahte rõhureguleerimisventiili, reguleerides väljalasketoru EP vasturõhku ja rõhku lahjendustunnelis DT. Ventiilid peavad paiknema väljalasketorus EP oleva proovivõtturi SP suhtes allavoolu ning suruventilaatori PB ja lahjendustunneli DT vahel.

- DC niisutuskamber (joonis 10)

Niisutuskamber paigaldatakse torustiku väljalaskeava juurde rõhuvõngete vähendamiseks väljalasketorus EP.

- VN Venturi toru (joonis 8)

Venturi toru paigaldatakse lahjendustunnelisse DT negatiivse rõhu tekitamiseks ülekandetoru TT väljalaskeava piirkonnas. Ülekandetoru TT läbiva gaasi kulu määratakse impulsivahetuse teel Venturi toru piirkonnas, ning see on põhimõtteliselt proportsionaalne suruventilaatori PB voolukiirusega, mis annab konstantse lahjendusastme. Impulsivahetusele avaldavad mõju temperatuur ülekandetoru TT väljalaskeava juures ja rõhkude erinevus väljalasketoru EP ja lahjendustunneli DT vahel ning seetõttu on tegelik lahjendusaste madalal koormusel veidi väiksem kui suure koormuse korral.

- FC2 vooluregulaator (joonised 6, 7, 11 ja 12; valikuline)

Vooluregulaatorit võib kasutada suruventilaatori PB ja/või imiventilaatori SB voolu reguleerimiseks. Vooluregulaator võib olla ühendatud heitgaasi või kütuse vooluhulga signaaliga ja/või CO2 või NOx diferentsiaalsignaaliga.

Rõhu all oleva õhu juurdevoolu korral (joonis 11) reguleerib FC2 otseselt õhuvoolu.

- FM1 kulumõõtur (joonised 6, 7, 11 ja 12)

Gaasimõõtur või muu voolumõõtur lahjendusõhuvoolu mõõtmiseks. FM1 on valikuline juhul, kui suruventilaator PB on kalibreeritud voolu mõõtmiseks.

- FM2 kulumõõtur (joonis 12)

Gaasimõõtur või muu voolumõõtur lahjendatud heitgaasivoolu mõõtmiseks. FM2 on valikuline juhul, kui imiventilaator SB on kalibreeritud voolu mõõtmiseks.

- PB suruventilaator (joonised 4, 5, 6, 7, 8, 9 ja 12)

Lahjendusõhu voolu reguleerimiseks võib suruventilaator PB olla ühendatud vooluregulaatoritega FC1 või FC2. PB ei ole vajalik tiibsulguri kasutamise korral. Kui suruventilaator PB on kalibreeritud, võib seda kasutada lahjendusõhu voolu mõõtmisel.

- SB imiventilaator (joonised 4, 5, 6, 9, 10 ja 12)

Ainult osavooproovivõtusüsteemides. Kui imiventilaator SB on kalibreeritud, võib seda kasutada lahjendatud heitgaasivoolu mõõtmisel.

- DAF lahjendusõhu filter (joonised 4–12)

Taustsüsivesinike elimineerimiseks soovitatakse lahjendusõhk filtreerida ja juhtida läbi puusöekihi. Lahjendusõhu temperatuur peab olema 298 K (25 °C) ±5 K.

Tootja nõudmise korral võetakse heade inseneritavade kohaselt lahjendusõhu proov taustosakeste nivoo määramiseks, mis seejärel lahutatakse lahjendatud heitgaasis mõõdetud väärtustest.

- PSP tahkete osakeste proovivõttur (joonised 4, 5, 6, 8, 9, 10 ja 12)

Proovivõttur moodustab tahkete osakeste ülekandetoru PTT eesmise osa ning

- see paigaldatakse avaga ülesvoolu lahjendustunneli DT keskteljel asuvasse punkti, milles lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud, ligikaudu tunneli kümnekordse läbimõõdu kaugusele heitgaasi lahjendustunnelisse sisenemise punktist allavoolu,

- selle siseläbimõõt peab olema vähemalt 12 mm,

- selle võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini 325 K (52 °C) tingimusel, et õhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei tõuse üle 325 K (52 °C),

- seda võib isoleerida.

- DT lahjendustunnel (joonised 4–12)

Lahjendustunnel:

- peab olema piisava pikkusega, et heitgaas ja lahjendusõhk saaksid turbulentse voolu korral täielikult seguneda,

- peab olema valmistatud roostevabast terasest ning selle

- paksuse ja läbimõõdu suhe peab suurema siseläbimõõduga kui 75 mm lahjendustunnelitel olema 0,025 või väiksem,

- seina nimipaksus lahjendustunnelitel, mille siseläbimõõt on 75 mm või sellest väiksem, ei ole väiksem kui 1,5 mm,

- läbimõõt osaproovivõtusüsteemi korral peab olema vähemalt 75 mm,

- läbimõõt täisproovivõtusüsteemi korral peab soovitatavalt olema vähemalt 25 mm.

Seda võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini 325 K (52 °C) tingimusel, et õhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei tõuse üle 325 K (52 °C).

Seda võib isoleerida.

Mootori heitgaas peab olema täielikult lahjendusõhuga segatud. Osaproovivõtusüsteemides kontrollitakse segamiskvaliteeti pärast kasutuselevõtmist tunneli CO2-profiili abil, kusjuures mootor töötab (vähemalt neli võrdsete vahedega mõõtepunkti). Vajaduse korral võib kasutada segamisotsikut.

Märkus:

Kui lahjendustunnelit DT ümbritseva õhu temperatuur on alla 293 K (20 °C), tuleb tarvitusele võtta ettevaatusabinõud, vältimaks tahkete osakeste kadusid lahjendustunneli jahedate seinte tõttu. Seetõttu soovitatakse tunnelit eespool nimetatud piirides soojendada ja/või isoleerida.

Mootori suure koormuse korral võivad tunnelit jahutada sellised mitteagressiivsed vahendid nagu ringlusventilaator, kuni jahutusagendi temperatuur ei lange alla 293 K (20 °C).

- HE soojusvaheti (joonised 9 ja 10)

Soojusvaheti peab olema piisava võimsusega, et imiventilaatori SB sisselaskeava juures püsiks katse keskmisele töötemperatuurile vastav temperatuur täpsusega ± 11 K.

1.2.1.2. Täisvoolu lahjendussüsteem (joonis 13)

Kirjeldatud on lahjendussüsteemi, mis põhineb heitgaasi täisvoolu lahjendamisel, rakendades püsimahuproovi (Constant Volume Sampling, CVS) põhimõtet. Tuleb mõõta heitgaasi ja lahjendusõhu segu üldmahtu. Võib kasutada kas PDP või CFV süsteemi.

Tahkete osakeste kogumiseks viiakse lahjendatud heitgaasiproov tahkete osakeste proovivõtusüsteemi (punkt 1.2.2, joonised 14 ja 15). Kui seda teostatakse otse, nimetatakse lahjendust ühekordseks lahjenduseks. Kui proov lahjendatakse veelkord teise astme lahjendustunnelis, nimetatakse lahjendust kahekordseks lahjenduseks. See on kasulik juhul, kui filtri pinna temperatuurinõudeid ei ole võimalik ühekordse lahjenduse korral täita. Kahekordset lahjendussüsteemi, mis on vaid osaliselt lahjendussüsteem, kirjeldatakse punkti 1.2.2 joonisel 15 tahkete osakeste proovivõtusüsteemi modifikatsioonina, sest enamik selle koostisosadest on samad kui tavalises tahkete osakeste proovivõtusüsteemis.

Gaasilisi heitmeid võib samuti määrata täisvoolu-lahjendussüsteemi lahjendustunnelis. Seetõttu on kujutatud gaasiliste komponentide katseproove joonisel 13, kuid nimekirjas ei ole need välja toodud. Vastavaid nõudeid kirjeldatakse punktis 1.1.1.

Kirjeldused – joonis 13

- EP väljalasketoru

Väljalasketoru pikkus mootori väljalasketorustiku otsast, turboülelaaduri väljundist või järelkäsitlusseadmest kuni lahjendustunnelini ei tohi ületada 10 m. Kui süsteemi pikkus ületab 4 m, tuleb kõik üle 4 meetri pikkused torud isoleerida, välja arvatud torustikusisene tahmamõõtur, kui seda kasutatakse. Isolatsiooni radiaalsuunaline paksus peab olema vähemalt 25 mm. Isolatsioonimaterjali soojusjuhtivus ei tohi olla suurem kui 0,1 W/(m · K), mida on mõõdetud temperatuuril 673 K (400 °C). Väljalasketoru termilise inertsi vähendamiseks peaks toru paksuse ja läbimõõdu suhe olema soovitatavalt kuni 0,015. Elastsete osade kasutamist piiratakse pikkuse ja läbimõõdu suhteni 12 või alla selle.

+++++ TIFF +++++

Joonis 13Täisvoolu lahjendussüsteem

Toore heitgaasi koguhulk segatakse lahjendustunnelis DT lahjendusõhuga.

Lahjendatud heitgaasi kulu mõõdetakse kas mahtpumba PDP või kriitilise vooluga Venturi toru CFV abil. Tahkete osakeste proportsionaalse proovi võtmisel ja voolu kindlaksmääramisel võib kasutada soojusvahetit HE või elektroonilist voolu kompenseerimise süsteemi EFC. Tahkete osakeste massi määramine toimub kogu lahjendatud heitgaasivoolu põhjal ning seepärast ei ole lahjendusastet vaja arvutada.

- PDP mahtpump

Mahtpump PDP mõõdab lahjendatud heitgaasivoolu koguhulka pumba pöörete arvu ja väljasurve põhjal. Heitgaasisüsteemi vasturõhku ei tohi mahtpumba PDP või lahjendusõhu sisselaskesüsteemi abil kunstlikult alandada. Sisselülitatud CFV-süsteemiga töötamisel mõõdetud heitgaasisüsteemi staatiline vasturõhk peab vastama väljalülitatud CFV-süsteemiga töötamisel mõõdetud staatilisele rõhule täpsusega ± 1,5 kPa mootori pöörlemissageduse ja koormuse sama väärtuse korral.

Vahetult mahtpumba PDP ees mõõdetud gaasisegu temperatuur võib katse keskmisest töötemperatuurist erineda ± 6 K juhul, kui ei kasutata voolu kompenseerimist.

Voolu kompenseerimist võib kasutada ainult juhul, kui temperatuur mahtpumba PDP sisselaskeava juures ei ole üle 323 K (50 °C).

- CFV kriitilise voolu Venturi toru

Venturi toru CFV mõõdab summaarset lahjendatud heitgaasivoolu voolukiiruse tõkestamise abil (kriitiline vool). Sisselülitatud CFV-süsteemiga töötamisel peab mõõdetud heitgaasisüsteemi staatiline vasturõhk vastama väljalülitatud CFV-süsteemiga töötamisel mõõdetud staatilisele rõhule täpsusega ± 1,5 kPa mootori pöörlemissageduse ja koormuse sama väärtuse korral. Vahetult Venturi toru CFV ees mõõdetud gaasisegu temperatuur võib katse keskmisest töötemperatuurist erineda ± 11 K juhul, kui ei kasutata voolu kompenseerimist.

- HE soojusvaheti (valikuline EFC kasutamise korral)

Soojusvaheti peab olema piisava jõudlusega, et hoida temperatuuri eespool nimetatud piirides.

- EFC elektrooniline voolu kompenseerimise süsteem (valikuline soojusvaheti HE kasutamise korral)

Kui temperatuur mahtpumba PDP või Venturi toru CFV sissevooluava juures ei püsi eespool nimetatud piirides, tuleb kasutusele võtta voolu kompenseerimise süsteem voolukiiruse pidevaks mõõtmiseks ning proportsionaalse proovivõtu reguleerimiseks tahkete osakeste süsteemis.

Sellel otstarbel kasutatakse pidevalt mõõdetava voolukiiruse signaale, et vastavalt korrigeerida proovigaasi voolu läbi tahkete osakeste proovivõtusüsteemi tahkete osakeste filtrite (vt vastavaid joonised 14 ja 15).

- DT lahjendustunnel

Lahjendustunnel:

- peab olema piisavalt väikese läbimõõduga, et tekiks turbulentne vool (Reynoldsi arv üle 4000) ning piisava pikkusega, et heitgaas ja lahjendusõhk täielikult seguneksid. Võib kasutada segamisotsikut,

- peab olema vähemalt 75 mm läbimõõduga,

- võib olla isoleeritud.

Mootori heitgaas juhitakse allavoolu lahjendustunnelisse ning segatakse põhjalikult.

Ühekordse lahjenduse korral viiakse lahjendustunnelist võetud proov tahkete osakeste proovivõtusüsteemi (vt punkt 1.2.2, joonis 14). Mahtpump PDP või Venturi toru CFV peavad olema piisava mahuga, et lahjendatud heitgaasi temperatuur vahetult tahkete osakeste põhifiltri ees ei tõuseks üle 325 K (52 °C).

Kahekordse lahjenduse korral viiakse lahjendustunnelist võetud proov teise astme lahjendustunnelisse, kus seda veelgi lahjendatakse ning juhitakse seejärel läbi proovivõtufiltrite (punkt 1.2.2, joonis 15).

Mahtpumba PDP või Venturi toru CFV maht peab olema piisav, et lahjendatud heitgaasivoo temperatuur lahjendustunnelis DT ei tõuseks proovivõtupiirkonnas üle 464 K (191 °C). Teise astme lahjendussüsteem peab andma piisavalt teise astme lahjendusõhku, et kahekordselt lahjendatud heitgaasivoo temperatuur vahetult enne tahkete osakeste põhifiltrit ei tõuseks üle 325 K (52 °C) või oleks sellega võrdne.

- DAF lahjendusõhu filter

Taustsüsivesinike elimineerimiseks soovitatakse lahjendusõhk filtreerida ja juhtida läbi puusöekihi. Lahjendusõhu temperatuur peab olema 298 K (25 °C) ±5 K. Mootoritootjate taotluse korral võetakse heade inseneritavade kohaselt lahjendusõhu proov taustosakeste nivoo määramiseks, mis seejärel lahutatakse lahjendatud heitgaasis mõõdetud väärtustest.

- PSP tahkete osakeste proovivõttur

Proovivõttur moodustab tahkete osakeste ülekandetoru PTT eesmise osa ning:

- see paigaldatakse avaga ülesvoolu lahjendustunneli DT keskteljel asuvasse punkti, milles lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud, ligikaudu tunneli kümnekordse läbimõõdu kaugusele heitgaasi lahjendustunnelisse sisenemise punktist allavoolu,

- see peab olema vähemalt 12 mm siseläbimõõduga,

- seda võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini 325 K (52 °C) tingimusel, et õhutemperatuur ei tõuse enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse üle 325 K (52 °C),

- seda võib isoleerida.

1.2.2. Tahkete osakeste proovivõtusüsteem (joonised 14 ja 15)

Tahkete osakeste proovivõtusüsteem on vajalik tahkete osakeste kogumiseks tahkete osakeste filtrile. Osavoolu lahjendusest täisproovi võtmisel, mille korral juhitakse kogu lahjendatud heitgaasiproov läbi filtrite, moodustavad lahjendussüsteem (punkt 1.2.1.1, joonised 7 ja 11) ja proovivõtusüsteem tavaliselt ühtse seadmestiku. Osavoolu lahjendusest osa- või täisproovi võtmisel, mille korral juhitakse vaid teatav osa lahjendatud heitgaasiproovist läbi filtrite, on lahjendussüsteem (punkt 1.2.1.1, joonised 4, 5, 6, 8, 9, 10 ja 12 ning punkt 1.2.1.2, joonis 13) ja proovivõtusüsteem tavaliselt erinev seadmestik.

Käesolevas direktiivis käsitletakse täisvoolu lahjendussüsteemi kaheastmelist lahjendussüsteemi DDS (joonis 15) tavapärase tahkete osakeste proovivõtusüsteemi (nagu on kujutatud joonisel 14) modifikatsioonina. Kaheastmelises lahjendussüsteemis on olemas kõik tahkete osakeste proovivõtusüsteemi osad nagu filtripesad ja proovivõtupump ning lisaks mõned lahjendamisega seotud osad nagu lahjendusõhu-toiteseade ja teise astme lahjendustunnel.

Proovivõtupump soovitatakse hoida kogu katse ajal sisselülitatuna, et vältida juhtimisahela mõjutamisi. Ühefiltrimeetodi korral tuleb proovivoolu juhtimiseks kasutada soovitud aegadel läbi proovivõtufiltrite möödavoolusüsteemi. Ümberlülitustest tulenevaid häired juhtimisahelates tuleb võimalikult vähendada.

Kirjeldused – joonised 14 ja 15

- PSP tahkete osakeste proovivõttur (joonised 14 ja 15)

Tahkete osakeste proovivõttur, mida on kujutatud joonistel, on tahkete osakeste ülekandetoru PTT osa.

Proovivõttur:

- paigaldatakse avaga ülesvoolu lahjendustunneli DT keskteljel asuvasse punkti (vt punkt 1.2.1), kus lahjendusõhk ja heitgaas on hästi segunenud, ligikaudu tunneli kümnekordse läbimõõdu kaugusele heitgaasi lahjendustunnelisse sisenemise punktist allavoolu,

- peab olema vähemalt 12 mm siseläbimõõduga,

- seda võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini 325 K (52 °C) tingimusel, et õhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei tõuse üle 325 K (52 °C),

- võib olla isoleeritud.

+++++ TIFF +++++

Joonis 14Tahkete osakeste proovivõtusüsteem

Osa- või täisvoolu lahjendussüsteemi lahjendustunnelist DT võetud lahjendatud heitgaasiproov juhitakse läbi tahkete osakeste proovivõtturi PSP ja tahkete osakeste ülekandetoru PTT proovivõtupumba P abil. Proovigaas läbib filtripesa (filtripesad) FH, milles on tahkete osakeste proovivõtufiltrid. Proovigaasi kulu reguleeritakse vooluregulaatori FC3 abil. Elektroonilise voolukompenseerimise süsteemi EFC olemasolu korral (vt joonis 13) kasutatakse lahjendatud heitgaasivoolu käsusignaalina FC3-le.

+++++ TIFF +++++

Joonis 15Lahjendussüsteem (ainult täisvoolusüsteem)

Täisvoolu lahjendussüsteemi lahjendustunnelist DT võetud lahjendatud heitgaasiproov viiakse läbi tahkete osakeste proovivõtturi PSP ja tahkete osakeste ülekandetoru PTT teise astme lahjendustunnelisse SDT, kus see veelkord lahjendatakse. Seejärel juhitakse gaasiproov läbi tahkete osakeste proovivõtufiltreid sisaldava(te) filtripesa(de) FH. Lahjendusõhu kulu on tavaliselt konstantne, samal ajal kui proovigaasi kulu reguleerib vooluregulaator FC3. Voolu kompenseerimise elektroonilise süsteemi EFC (vt joonis 13) olemasolu korral kasutatakse kogu lahjendatud heitgaasivoolu käsusignaalina FC3-le.

- PTT tahkete osakeste ülekandetoru (joonised 14 ja 15)

Tahkete osakeste ülekandetoru maksimaalne pikkus võib olla 1020 mm, kuid see peab olema nii lühike kui võimalik.

Need mõõtmed kehtivad:

- osalise proovivõtuga osavoolu lahjendussüsteemi ja täisvoolu ühekordse lahjendussüsteemi korral proovivõtturi tipust filtripesani,

- täieliku proovivõtuga osavoolu lahjendussüsteemi korral lahjendustunneli lõpust filtripesani,

- täisvoolu kaheastmelise lahjendussüsteemi korral proovivõtturi tipust teise astme lahjendustunnelini.

Ülekandetoru:

- võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini 325 K (52 °C) tingimusel, et õhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei tõuse üle 325 K (52 °C),

- võib isoleerida.

- SDT teise astme lahjendustunnel (joonis 15)

Teise astme lahjendustunneli minimaalne läbimõõt peaks olema 75 mm ning selle pikkus peaks võimaldama vähemalt 0,25 sekundilist viibeaega kahekordse lahjendusega proovi korral. Põhifiltri pesa FH kaugus teise astme lahjendustunneli SDT väljalaskeavast ei tohi ületada 300 mm.

Teise astme lahjendustunnelit:

- võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini 325 K (52 °C) tingimusel, et õhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei tõuse üle 325 K (52 °C),

- võib isoleerida.

- FH filtripesa(d) (joonised 14 ja15)

Põhi- ja järelfiltrite korral võib kasutada kas ühte filtripesa või eraldi pesasid. III lisa 1. liite punktis 1.5.1.3 ettenähtud nõuded peavad olema täidetud.

Filtripesa(d):

- võib otsese kuumutamise või lahjendusõhu eelkuumutamise teel kuumutada seina temperatuurini 325 K (52 °C) tingimusel, et õhu temperatuur enne heitgaasi juhtimist lahjendustunnelisse ei tõuse üle 325 K (52 °C),

- võib isoleerida.

- P proovivõtupump (joonised 14 ja 15)

Tahkete osakeste proovivõtupump peab asetsema tunnelist piisavalt kaugel, et sissevoolava gaasi temperatuur püsiks konstantsena (± 3K), kui voolu ei korrigeerita FC3 abil.

- DP lahjendusõhu pump (joonis 15) (ainult täisvoolu kahekordse lahjenduse korral)

Lahjendusõhu pump tuleb paigutada nii, et teise astme lahjendusõhku sisestatakse temperatuuril 298 K (25 °C) ±5 K.

- FC3 vooluregulaator (joonised 14 ja 15)

Vooluregulaatorit kasutatakse tahkete osakeste proovi voolukiiruse kompenseerimiseks proovivõturaja siseste temperatuuri ja vasturõhu kõikumiste korral, kui muud vahendid ei ole kättesaadavad. Vooluregulaator on vajalik voolu kompenseerimise elektroonilise süsteemi EFC (vt joonis 13) kasutamise korral.

- FM3 kulumõõtur (joonised 14 ja 15 (tahkete osakeste proovi vool)

Tahkete osakeste gaasimõõturid või kulumõõtjad peavad asetsema piisavalt kaugel proovivõtupumbast, et sissevoolava gaasi temperatuur püsib konstantsena (± 3K), kui voolu ei korrigeerita FC3 abil.

- FM4 kulumõõtja (joonis 15) (lahjendusõhk, ainult täisvoolu kaheastmelise lahjenduse korral)

Gaasimõõtur või kulumõõtja tuleb paigutada nii, et sisselastava gaasi temperatuur püsib väärtusel 298 K (25 °C) ±5 K.

- BV kuulventiil (valikuline)

Kuulventiili läbimõõt ei tohi olla väiksem kui tahkete osakeste proovivõtutoru siseläbimõõt ning selle lülitusaeg peab olema alla 0,5 sekundi.

Märkus:

Kui PSP, PTT, SDT ja FH ümbritseva õhu temperatuur on alla 293 K (20 °C), tuleks rakendada ettevaatusabinõusid, et vältida tahkete osakeste kadusid kõnealuste osade jahedate seinte tõttu. Seetõttu soovitatakse kõnealuseid osi vastavates kirjeldustes soovitatud piirides kuumutada ja/või need isoleerida. Ühtlasi on soovitatav, et filtri pinnatemperatuur proovivõtu ajal ei oleks alla 293 K (20 °C).

Mootori suure koormuse korral võivad eespool mainitud osi jahutada sellised mitteagressiivsed vahendid nagu ringlusventilaator, kuni jahutusagendi temperatuur ei lange alla 293 K (20 °C).

--------------------------------------------------

VI LISA

+++++ TIFF +++++

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------

VII LISA

TÜÜBIKINNITUSTUNNISTUSE NUMERATSIOONISÜSTEEM

(vt artikli 4 lõige 2)

1. Number koosneb viiest osast, mis on eraldatud sümboliga "*".

Osa 1 1 – Saksamaa,

2 – Prantsusmaa,

3 – Itaalia,

4 – Madalmaad,

5 – Rootsi,

6 – Belgia,

9 – Hispaania,

11 – Ühendkuningriik,

12 – Austria,

13 – Luksemburg,

17 – Soome,

18 – Taani,

21 – Portugal,

23 – Kreeka,

IRL – Iirimaa.

Osa 2 käesoleva direktiivi number. Direktiiv on seotud erinevate jõustumiskuupäevadega ja käsitleb erinevaid tehnilisi standardeid ning seetõttu lisatakse numbrile kaks tähte. Need tähed annavad teavet erineva rangusega nõudeid sisaldavate etappide kohaldamiskuupäevade kohta ja mootori kasutamise kohta erinevate tehniliste andmetega liikurmasinatel, mille alusel tüübikinnitus on antud. Esimene täht on määratletud artiklis 9. Teine täht on määratletud I lisa punktis 1 ja on seotud III lisa punktis 3.6 kirjeldatud katserežiimiga.

Osa 3 tüübikinnituse suhtes kohaldatava viimase muutva direktiivi number. Vajadusel lisatakse kaks täiendavat tähte sõltuvalt punktis 2 kirjeldatud tingimustest, ehkki uute karakteristikute tõttu tuli muuta ainult ühte tähte. Kui neid tähti ei ole vaja muuta, tuleb need ära jätta.

Osa 4 neljakohaline järjekorranumber (vajadusel alustatakse nullidega), mis tähistab baaskinnitusnumbrit. Jada algab numbrist 0001.

Osa 5 kahekohaline järjekorranumber (vajadusel alustatakse nulliga), mis tähistab laiendust. Jada algab numbrist 01 iga baaskinnitusnumbri korral.

2. Näide kolmandast Ühendkuningriigis välja antud tüübikinnitusest (esialgu ilma laienduseta), mis vastab kohaldamiskuupäevale A (I etapp, kõrgem võimsusklass) ja mootori kasutamisele tehnilistele tingimustele A vastavatel liikurmasinatel:

e 11*98/…AA*00/000XX*0003*00

3. Näide neljanda Saksamaal välja antud tüübikinnituse teisest laiendusest, mis vastab kohaldamiskuupäevale E (II etapp, keskmine võimsusklass) ja mootori kasutamisele samadele tehnilistele tingimustele (A) vastavatel masinatel:

e 1*01/…EA*00/000XX*0004*02

--------------------------------------------------

VIII LISA

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------

IX LISA

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------

X LISA

+++++ TIFF +++++

--------------------------------------------------