–

Leedu valitsus, esindajad: K. Dieninis ja V. Kazlauskaitė-Švenčionienė,

–

Tšehhi valitsus, esindajad: M. Smolek ja J. Vláčil,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, U. Bartl, M. Hellmann, R. Kanitz, P.‑L. Krüger ja U. Kühne,

–

Hispaania valitsus, esindaja: I. Herranz Elizalde,

–

Prantsuse valitsus, esindajad: A. Daniel ja A.‑C. Drouant,

–

Ungari valitsus, esindajad: Z. Biró-Tóth ja M. Z. Fehér,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. L. Kalėda ja W. Wils,

1

Eelotsusetaotlus puudutab Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist (ELT 2012, L 201, lk 107), artikli 1 lõike 2 punkti l ja artikli 69 lõike 5 tõlgendamist.

2

Taotlus on esitatud R. J. R‑i ja Registrų centras VĮ (Leedu registrikeskus) vahelises kohtuvaidluses omandiõiguse kinnistusraamatusse kandmise üle seoses pärandvara hulka kuuluva, Leedus asuva kinnisasjaga, mille pärija on R. J. R.

3

Määruse nr 650/2012 põhjendustes 7, 8, 18, 67 ja 71 on märgitud:

[…]

[…]

[…]

4

Määruse artiklis 1 „Kohaldamisala“ on sätestatud:

„1.   Käesolevat määrust kohaldatakse pärimisele. Seda ei kohaldata maksu‑, tolli‑ ega haldusasjadele.

2.   Käesoleva määruse kohaldamisalast jäetakse välja:

[…]

5

Määruse VI peatükk „Euroopa pärimistunnistus“ sisaldab artikleid 62–73.

6

Määruse artiklis 62 „Euroopa pärimistunnistuse loomine“ on sätestatud:

„1.   Käesoleva määrusega luuakse Euroopa pärimistunnistus (edaspidi „tunnistus“), mis antakse välja kasutamiseks teises liikmesriigis ja millel on artiklis 69 määratletud õiguslik toime.

2.   Tunnistuse kasutamine ei ole kohustuslik.

3.   Tunnistus ei asenda liikmesriikides samal eesmärgil kasutatavaid siseriiklikke dokumente. Sellegipoolest on teises liikmesriigis kasutamiseks väljastatud tunnistusel artiklis 69 määratletud õiguslik toime ka liikmesriigis, mille asutus on selle käesoleva peatüki kohaselt välja andnud.“

7

Määruse nr 650/2012 artikkel 63 „Tunnistuse eesmärk“ on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Tunnistus on ette nähtud kasutamiseks pärijatele […], kes peavad teises liikmesriigis kasutama oma õiguslikku seisundit või teostama oma õigusi pärijana […].

2.   Eelkõige võib tunnistust kasutada selleks, et tõendada järgmist:

[…]“.

8

Nimetatud määruse artikli 67 „Tunnistuse väljaandmine“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Tunnistust välja andev asutus annab tunnistuse välja viivitamata vastavalt käesolevas peatükis kehtestatud korrale, kui tõendamist vajavad asjaolud on tõendatud kooskõlas õigusega, mida kohaldatakse pärimisele, või kooskõlas muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele. Asutus kasutab artikli 81 lõikes 2 osutatud nõuandemenetluse kohaselt kehtestatud vormi.“

9

Määruse artiklis 68 „Tunnistuse sisu“ on sätestatud:

„Tunnistus sisaldab järgmist teavet ulatuses, mis on vajalik tunnistuse välja andmise eesmärgi täitmiseks:

[…]

[…]“.

10

Määruse nr 650/2012 artiklis 69 „Tunnistuse õiguslik toime“ on ette nähtud:

„1.   Tunnistusel on õiguslik toime kõikides liikmesriikides ilma ühegi erimenetluseta.

2.   Eeldatakse, et tunnistusel näidatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega, või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, vastavad tegelikkusele. Isikul, kes on tunnistuses märgitud pärija […], eeldatakse olevat tunnistuses märgitud õiguslik seisund ja/või tunnistuses nimetatud õigused või volitused, ilma ühegi muu nende õiguste või volitustega seotud tingimuse ja/või piiranguta peale tunnistuses märgitute.

[…]

5.   Tunnistus on kehtiv dokument, mille alusel võib teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi asjakohasesse registrisse, ilma et see piiraks artikli 1 lõike 2 punktide k ja l kohaldamist.“

11

Komisjoni 9. detsembri 2014. aasta rakendusmääruse (EL) nr 1329/2014, millega kehtestatakse määruses nr 650/2012 nimetatud vormid (ELT 2014, L 359, lk 30), artikli 1 lõikes 5 on sätestatud:

„Määruse […] nr 650/2012 artikli 67 lõikes 1 osutatud Euroopa pärimistunnistuse vorm on esitatud V lisas (5. vorm).“

12

Rakendusmääruse V lisas toodud 5. vormil on ära toodud lisad, mida võib lisada Euroopa pärimistunnistusele. Nende lisade hulgas on IV lisa „Pärija(te) õiguslik seisund ja õigused“.

13

IV lisa punkt 9 sisaldab märget „Pärijale määratud vara(d), mille kohta tunnistust taotleti (täpsustage vara(d) ja märkige kõik olulised tunnusandmed)“.

14

Leedu Vabariigi 24. septembri 1996. aasta kinnistusraamatuseaduse nr I‑1539 (Lietuvos Respublikos nekilnojamojo turto registro įstatymas Nr. I‑1539; Žin., 1996, nr 100‑2261), mida on muudetud 23. juuni 2015. aasta seadusega nr XII‑1833 (edaspidi „kinnistusraamatuseadus“), artikli 5 lõikes 2 on sätestatud, et kinnistusraamatut pidav asutus vastutab õigusaktides sätestatud korras kinnistusraamatusse kogutud andmete õigsuse ja kaitse eest. Selle sätte kohaselt vastutab see asutus ainult selle eest, et kinnistusraamatusse kantud andmed on kooskõlas dokumentidega, mille alusel need kanded tehti.

15

Sama seaduse artikkel 22 käsitleb asjaõiguste tekkimist tõendavaid dokumente, neid õigusi mõjutavaid koormatisi ja õiguslikke asjaolusid, mille alusel need õigused kantakse kinnistusraamatusse. Selles on loetletud dokumendid, mis tõendavad kinnisvaraga seotud asjaõiguste või õiguslike asjaolude tekkimist ja mille alusel need õigused, koormatised või õiguslikud asjaolud kantakse kinnistusraamatusse, loetledes eelkõige ametiasutuste otsused, kohtuotsused, kohtumäärused ja muud kohtulahendid ning pärimistunnistused.

16

Nimetatud seaduse artikkel 23 määratleb asjaõiguste, neid õigusi mõjutavate koormatiste ja õiguslike asjaolude kandeavalduste esitamise korra. Selle lõikes 2 on ette nähtud, et avaldusele tuleb lisada dokumendid, mis tõendavad nende asjaõiguste tekkimist, mille registreerimist taotletakse, neid õigusi mõjutavaid võimalikke koormatisi ja nendega seotud õiguslikke asjaolusid. Artikli 23 lõikes 3 on täpsustatud, et dokumendid, mille alusel asjaõigusi tõendatakse, luuakse, lõpetatakse, loovutatakse või koormatakse, peavad vastama õigusaktide nõuetele ja sisaldama andmeid, mis on vajalikud kinnistusraamatusse kande tegemiseks. Nimetatud artikli 23 lõike 4 kohaselt peavad kandeavalduse aluseks olevad dokumendid olema loetavad ja sisaldama kandega seotud isikute täielikku nime ja perekonnanime, aadressi, isikukoodi ning asjaomase kinnisasja kordumatut katastritunnust, mis antakse Leedu Vabariigi maakatastri põhimääruse (Lietuvos Respublikos nekilnojamojo turto kadastro nuostatai) alusel.

17

Kinnistusraamatuseaduse artikli 29 kohaselt keeldub kinnistusraamatut pidav asutus asjaõiguse, seda mõjutava koormatise ja õigusliku asjaolu kohta kande tegemisest, kui ta leiab kandeavalduse läbivaatamise käigus, et kandeavalduse põhjenduseks esitatud dokument ei vasta selle seaduse nõuetele või et avaldus või sellele asutusele esitatud dokument ei sisalda kinnistusraamatu põhimääruses (Nekilnojamojo turto registro nuostatai) ette nähtud andmeid, mis on vajalikud kinnisasja või asjaõiguse omandaja isiku kindlaks tegemiseks.

18

Leedu Vabariigi valitsuse 23. aprilli 2014. aasta määrusega nr 379, millega kiidetakse heaks kinnistusraamatu pidamise kord (Lietuvos Respublikos vyriausybės nutarimas Nr. 379 „Dėl Nekilnojamojo turto registro nuostatų patvirtinimo“; TAR, 2014, nr 2014‑4930), on vastu võetud kinnistusraamatu põhimäärus, mille punktis 14.2.2 on täpsustatud, et kinnisasja kindlaks tegemisel asjakohased andmed on katastripiirkond, katastrikvartal, maaüksuse kordumatu katastrinumber (katastritunnus), ehitise kordumatu number (identifitseerimiskood) ja korteri või ruumi kordumatu number (identifitseerimiskood).

19

Põhikohtuasja kaebaja R. J. R. elab Saksamaal.

20

Põhikohtuasja kaebaja ema (edaspidi „surnud isik“) suri 6. detsembril 2015 ja tema surma ajal oli tema alaline elukoht samuti Saksamaal. Põhikohtuasja kaebaja, kes on ainupärija, võttis Saksamaal ilma reservatsioonideta vastu surnud isiku kogu pärandi. Ta esitas Saksamaa pädevale kohtule taotluse Euroopa pärimistunnistuse väljastamiseks, kuna pärandvara hõlmas vara nii Saksamaal kui ka Leedus.

21

Amtsgericht Bad Urach (Bad Urachi esimese astme kohus, Saksamaa) väljastas 24. septembril 2018 põhikohtuasja kaebajale esiteks pärimistunnistuse nr 1 VI 174/18, milles on märgitud, et 10. mail 2014 surnud G. R‑i ainupärija on surnud isik, ja teiseks Euroopa pärimistunnistuse nr 1 VI 175/18, milles oli märgitud, et surnud isik jättis kogu oma vara põhikohtuasja kaebajale, kes on tema ainupärija ja on pärandi ilma reservatsioonideta vastu võtnud.

22

Põhikohtuasja kaebaja esitas 15. märtsil 2019 registrikeskusele, mis on muu hulgas Leedus kinnistusraamatu ja katastri pidamise eest vastutav riigiasutus, kandeavalduse surnud isikule Leedus kuulunud kinnisasjade omandiõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks tema nimele. Oma taotluse alusena esitas ta eelmises punktis nimetatud pärimistunnistuse ja Euroopa pärimistunnistuse.

23

Registrikeskuse kinnistusregistrite haldusteenistuse kinnistusüksuse Tauragė kinnistusosakond jättis 20. märtsi 2019. aasta otsusega selle avalduse rahuldamata põhjendusel, et Euroopa pärimistunnistus ei sisalda kinnistusraamatuseaduses sätestatud kinnisasja kindlakstegemiseks vajalikku teavet, nimelt ei olnud selles märgitud põhikohtuasja kaebaja poolt päritud vara.

24

Viimane esitas selle rahuldamata jätmise otsuse peale vaide registrikeskuse keskasutuse vaidekomisjonile, kes jättis rahuldamata jätmise otsuse 9. mai 2019. aasta otsusega muutmata.

25

Põhikohtuasja kaebaja esitas nende otsuste peale kaebuse Regionų apygardos administracinio teismo Klaipėdos rūmaile (regionaalse halduskohtu Klaipeda kohtumaja, Leedu), kes 30. detsembri 2019. aasta kohtuotsusega jättis kaebuse põhjendamatuse tõttu rahuldamata.

26

Põhikohtuasja kaebaja esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse Lietuvos vyriausiasis administracinis teismasele (Leedu kõrgeim halduskohus), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus. See kohus leiab, et tema menetluses olevas vaidluses tekivad määruse nr 650/2012 tõlgendamise küsimused.

27

Kohus täheldab, et määruse nr 650/2012 artikli 69 lõike 5 kohaselt on Euroopa pärimistunnistus kehtiv dokument pärandvara kohta kande tegemiseks liikmesriigi asjaomases registris, ilma et see piiraks selle määruse artikli 1 lõike 2 punktide k ja l kohaldamist, st see tunnistus ei mõjuta artikli 1 lõike 2 punkti l kohaldamist. Nimetatud kohtu arvates tähendab viimati nimetatud säte, mis jätab määruse kohaldamisalast välja kõik kinnis‑ ja vallasasjaõiguse registrisse kandmised, et Euroopa pärimistunnistuse saamine ei muuda iseenesest kohaldamatuks kinnistusraamatusse kandmise tingimusi, mis on kehtestatud selle liikmesriigi õigusega, kus vara asub.

28

Sellega seoses rõhutab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et Leedus on asjaõiguste kinnistusraamatusse kandmise aluseks olevad dokumendid loetletud kinnistusraamatuseaduse artiklis 22 ja selle seaduse artikli 23 lõigetes 2–4 on imperatiivselt kindlaks määratud teave ja andmed, mida need dokumendid peavad tõendama. Registrikeskus tegutseb üksnes talle seadusega antud pädevuse alusel, mis ei anna talle õigust ise tuvastada omandiõiguse ulatust ega koguda andmeid ja tõendeid, mis kinnitavad teatavate faktiliste asjaolude esinemist või puudumist.

29

Eelotsusetaotluse esitanud kohus märgib, et järelikult saab kinnistusraamatu kande tegemiseks vajalikke andmeid Leedu õigusnormide kohaselt esitada üksnes kinnistusraamatuseaduse artiklis 22 loetletud dokumentidega, ja kui esitatud andmed on puudulikud, ei ole registrikeskusel õigust võtta arvesse muid andmeid, mida need dokumendid ei sisalda.

30

Nimetatud kohus lisab, et selleks, et Euroopa pärimistunnistusel oleks õiguslik toime, peab see olema koostatud rakendusmääruse nr 1329/2014 V lisas toodud 5. vormi järgi. Järelikult, kui määruse nr 650/2012 ja rakendusmääruse nr 1329/2014 kohaldatavates sätetes osutatud andmed on Euroopa pärimistunnistuses esitatud, loetakse see Leedus kehtivaks dokumendiks, mille alusel kantakse kinnisasja üleminek kinnistusraamatusse, nagu on ette nähtud määruse nr 650/2012 artikli 69 lõikes 5.

31

Eelotsusetaotluse esitanud kohus tõdeb, et põhikohtuasjas arutusel olev Euroopa pärimistunnistus on koostatud 5. vormi kasutades ja sellele on lisatud 5. vormi IV lisa, mis tõendab pärija õiguslikku seisundit ja õigusi. Ta lisab siiski, et IV lisa punktis 9 puuduvad andmed, mis võimaldaksid kindlaks teha pärijale määratud asja või vara, mille kohta tunnistust taotleti.

32

See kohus toob esile, et kaebaja poolt põhikohtuasjas esitatud argumendid ja Saksamaa kohtupraktika, millele ta osutab, viitavad sellele, et Euroopa pärimistunnistuse välja andnud asutus ei jätnud neid andmeid kogemata esitamata. Põhikohtuasja kaebaja väidab eelkõige, et Saksamaa pärimisõiguses kehtib üldise pärimisõiguse põhimõte ning et seetõttu juhul, kui on ainult üks pärija, võtab ta vastu surnud isiku kogu vara ja pärandvara ei ole võimalik kuidagi näidata või määratleda. Nii jätavad Saksamaa kohtud tema arvates väljakujunenud kohtupraktika kohaselt kohaldamata määruse nr 650/2012 artikli 68 punkti l, milles on ette nähtud, et Euroopa pärimistunnistusel märgitakse iga pärija pärandiosa ning vajaduse korral iga pärija õiguste ja/või talle kuuluva vara nimekiri.

33

Võttes arvesse Euroopa pärimistunnistuse loomise eesmärke ja eelkõige eesmärki lahendada piiriülese mõjuga pärimisasjad kiiresti, sujuvalt ja tõhusalt, soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitust, kuidas tõlgendada määruse nr 650/2012 artikli 1 lõike 2 punkti l ja artikli 69 lõiget 5, eelkõige osas, mis puudutab nende sätete suhet pärandvara asukohaliikmesriigi õigusnormidega, mis reguleerivad omandiõiguse kinnistusraamatusse kandmise tingimusi.

34

Neil asjaoludel otsustas Lietuvos vyriausiasis administracinis teismas (Leedu kõrgeim halduskohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas määruse [nr 650/2012] artikli 1 lõike 2 punkti l ja artikli 69 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus kinnisasja asukohariigi õigusnormid, mille kohaselt saab omandiõiguse Euroopa pärimistunnistuse alusel kinnistusraamatusse kanda ainult siis, kui tunnistus sisaldab kõiki kinnistusraamatu kande tegemiseks vajalikke andmeid?“

35

Käesoleval juhul, nagu nähtub eelotsusetaotlusest, jäeti põhikohtuasja kaebaja avaldus kanda Leedu kinnistusraamatusse tema omandiõigus Leedus asuvale kinnisasjale rahuldamata põhjendusel, et avalduse põhjenduseks esitatud Euroopa pärimistunnistus ei sisaldanud andmeid selle kinnisasja kohta. Neil asjaoludel tuleb esitatud küsimus eelotsusetaotluse esitanud kohtule tarviliku vastuse andmiseks ümber sõnastada nii, et see puudutaks ka määruse nr 650/2012 artiklit 68, kuna see artikkel käsitleb just nimelt tunnistuse sisu, nagu nähtub juba artikli pealkirjast. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on Euroopa Kohtu ülesanne tuletada liikmesriigi kohtu esitatud teabest ja eelkõige eelotsusetaotluse põhjendustest need liidu õiguse aspektid, mida on vaidluse eset silmas pidades vaja tõlgendada (vt selle kohta 16. novembri 2021. aasta kohtuotsus Governor of Cloverhill Prison jt, C‑479/21 PPU, EU:C:2021:929, punkt 39 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Seega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus oma küsimusega sisuliselt selgitust, kas määruse nr 650/2012 artikli 1 lõike 2 punkti l, artikli 68 punkti l ja artikli 69 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et avalduse kinnisasja kandmiseks selle liikmesriigi kinnistusraamatusse võib jätta rahuldamata, kui ainus dokument, millega avaldust põhjendatakse, on Euroopa pärimistunnistus, mis seda kinnisasja kindlaks ei määra.

37

Alustuseks tuleb märkida, et kui määruse nr 650/2012 artikli 1 lõikes 1 on kõigepealt kindlaks määratud määruse kohaldamisala, siis lõikes 2 on ammendavalt loetletud valdkonnad, mis on kohaldamisalast välja jäetud ja mille hulgas on artikli 1 lõike 2 punktis l nimetatud „kinnis‑ või vallasasjaõiguse registrisse kandmine, sealhulgas kande tegemise õiguslikud nõuded, ning õiguse registrisse kandmise või kandmata jätmise õiguslikud tagajärjed“.

38

Määruse nr 650/2012 artikli 69 lõikes 5 on sätestatud, et Euroopa pärimistunnistus on kehtiv dokument, mille alusel võib teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi asjakohasesse registrisse, ilma et see piiraks selle määruse artikli 1 lõike 2 punktide k ja l kohaldamist. Nimetatud määruse artiklis 68 on omakorda ette nähtud, et tunnistus sisaldab teatavat teavet ulatuses, mis on vajalik tunnistuse välja andmise eesmärgi täitmiseks, ning muu hulgas vastavalt artikli 68 punktile l iga pärija pärandiosa ning vajaduse korral iga pärija õiguste ja/või talle kuuluva vara nimekirja.

39

Seega selleks, et hinnata, kas määruse nr 650/2012 artikli 68 punktis l ette nähtud kohustus esitada Euroopa pärimistunnistuses asjaomasele pärijale kuuluva vara nimekiri on tunnistust välja andvale asutusele siduv mitte üksnes paljude pärijatega pärimisasjas, vaid ka pärimisasjas, milles on vaid üks ainupärija, nagu põhikohtuasjas, tuleb artikli 68 punkti l tõlgendamisel arvesse võtta selle määruse artikli 1 lõike 2 punkti l ja artikli 69 lõike 5 vahelist suhet ning nende sätete üldist raamistikku.

40

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa pärimistunnistus on liidu õiguse autonoomne instrument, mille kasutamist ja õiguslikku toimet on määruse nr 650/2012 sätetega üksikasjalikult reguleeritud. Konkreetselt on Euroopa Kohus juba täpsustanud, et selle määrusega loodud tunnistusel on iseseisev õiguslik režiim, mis on kehtestatud nimetatud määruse VI peatüki sätetega (21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Oberle, C‑20/17, EU:C:2018:485, punkt 46).

41

Määruse nr 650/2012 nende sätete tõlgendamisel, millele on viidatud käesoleva kohtuotsuse punktis 39, tuleb silmas pidada määrusega taotletavaid eesmärke, milleks on nähtuvalt määruse põhjendustest 7 ja 8 aidata kaitsta pärijate ja annakusaajate, teiste surnule lähedaste isikute ja pärandaja võlausaldajate õigusi piiriülese mõjuga pärimisasja kontekstis ning võimaldada liidu kodanikel korraldada oma pärandiga seotud küsimusi (vt selle kohta 21. juuni 2018. aasta kohtuotsus Oberle, C‑20/17, EU:C:2018:485, punkt 49).

42

Seda silmas pidades lõi liidu seadusandja määrusega nr 650/2012 Euroopa pärimistunnistuse, mille eesmärk on selle määruse põhjenduse 67 kohaselt võimaldada pärijatel tõendada hõlpsasti oma staatust ning/või õigusi ja volitusi teises liikmesriigis, et piiriülese mõjuga pärimisasi liidus kiiresti, sujuvalt ja tõhusalt lahendada.

43

Sellega seoses on määruse nr 650/2012 artikli 63 lõikes 1 täpsustatud, et Euroopa pärimistunnistus on ette nähtud kasutamiseks pärijatele, kes peavad teises liikmesriigis kasutama oma õiguslikku seisundit või teostama oma õigusi pärijana. Artikli 63 lõike 2 punktide a ja b kohaselt võib tunnistust kasutada eelkõige selleks, et tõendada iga tunnistuses märgitud pärija õiguslikku seisundit ja/või õigusi ning teatava pärandvara hulka kuuluva konkreetse eseme või vara määramist pärija(te)le.

44

Mis puudutab Euroopa pärimistunnistuse õiguslikku toimet, siis nagu nähtub määruse nr 650/2012 artikli 69 lõikest 1 ja põhjendusest 71, peaks tunnistusel olema kõikides liikmesriikides ühesugune õiguslik toime ilma ühegi erimenetluseta. Määruse artikli 69 lõike 2 kohaselt eeldatakse, et tunnistusel näidatud asjaolud, mis on kindlaks tehtud kooskõlas pärimisele kohaldatava õigusega või kooskõlas mis tahes muu õigusega, mida kohaldatakse konkreetsetele asjaoludele, vastavad tegelikkusele. Isikul, kes on tunnistuses märgitud pärija, eeldatakse olevat tunnistuses märgitud õiguslik seisund ja/või tunnistuses nimetatud õigused või volitused, ilma ühegi muu nende õiguste või volitustega seotud tingimuse ja/või piiranguta peale tunnistuses märgitute. Seega, kui surnud isiku alalise elukoha liikmesriigis antakse pärijale välja Euroopa pärimistunnistus, võib pärija seda kasutada teistes liikmesriikides, kus asub surnud isiku vara.

45

Mis puudutab konkreetselt olukorda, kus Euroopa pärimistunnistus on esitatud dokumendina, mille alusel taotletakse päritud kinnisasja registreerimist, siis tuleb rõhutada, et määruse nr 650/2012 artiklis 68 on ette nähtud minimaalsed andmed, mida tunnistus peab sisaldama. Ent tunnistuse sisu võib eri juhtudel olla erinev sõltuvalt sellest, milleks tunnistus on välja antud.

46

Sellega seoses tuleb täpsustada, et vastavalt määruse nr 650/2012 artikli 67 lõikele 1 ja nagu Euroopa Kohus on juba selgitanud, peab tunnistust välja andev asutus tunnistuse andmisel tingimata kasutama rakendusmääruse nr 1329/2014 V lisas ette nähtud 5. vormi (vt selle kohta 17. jaanuari 2019. aasta kohtuotsus Brisch, C‑102/18, EU:C:2019:34, punkt 30).

47

Samas tuleb ka märkida, et nagu nähtub käesoleva kohtuotsuse punktist 38, näeb määruse nr 650/2012 artikli 69 lõige 5 ette, et Euroopa pärimistunnistus on kehtiv dokument, mille alusel võib teha pärandvara käsitlevaid kandeid liikmesriigi asjakohasesse registrisse, ilma et see piiraks muu hulgas määruse artikli 1 lõike 2 punkti l kohaldamist, kusjuures viimati nimetatud säte näeb ette, nagu Euroopa Kohus on juba tõdenud, et kinnis‑ või vallasasjaõiguse registrisse kandmine, sealhulgas kande tegemise õiguslikud nõuded, ning õiguse registrisse kandmise või kandmata jätmise õiguslikud tagajärjed on nimetatud määruse kohaldamisalast välja jäetud (vt selle kohta 12. oktoobri 2017. aasta kohtuotsus Kubicka, C‑218/16, EU:C:2017:755, punkt 54).

48

Asjaolu, et niisuguseid seadusjärgseid nõudeid reguleerib seega liikmesriigi õigus, nähtub ka määruse nr 650/2012 põhjendusest 18, mille kohaselt kinnis‑ või vallasasjaõiguse registreerimise nõuded on selle määruse kohaldamisalast välja jäetud, mistõttu määratakse registrit pidava liikmesriigi õigusega kindlaks registreerimise viis ja tingimused ning asutused, nagu kinnistusregistrid või notarid, kes vastutavad selle kontrollimise eest, et kõik nõuded on täidetud ning et esitatud või koostatud dokumendid on piisavad ja sisaldavad vajalikku teavet.

49

Järelikult ei takista määruse nr 650/2012 sätted, millega luuakse Euroopa pärimistunnistus, täpsemalt selle määruse artikli 69 lõige 5 koostoimes määruse artikli 1 lõike 2 punktiga l, millele esimesena nimetatud sättes on viidatud, liikmesriigil kehtestada või kohaldada nõudeid, mida tuleb kinnisvaraga seotud asjaõiguste registreerimisel järgida.

50

Iga liikmesriik, kus kinnisvaraga seotud asjaõiguste registrisse kandmine on ette nähtud, võib vabalt kindlaks määrata kande tegemise tingimused ja korra, sealhulgas kehtestada nõude, et kõik selle kinnisasja kindlakstegemiseks vajalikud andmed, mille kohta kandeavaldus on esitatud, peavad olema esitatud kandeavalduses või sellele lisatud dokumentides.

51

Järelikult olukorras, kus kinnisasjaõiguste registrisse kandmise eest vastutavale asutusele esitatakse päritud kinnisasja registreerimise avaldus, ilma et see kinnisasi oleks kindlaks määratud dokumendis, mille alusel registreerimist taotletakse, sealhulgas esitatud Euroopa pärimistunnistuses, tuleneb eeltoodust, et see asutus võib jätta sellise avalduse rahuldamata.

52

Sellega seoses tuleb märkida, et Euroopa pärimistunnistuse alusel kinnisasja liikmesriigi kinnistusraamatusse kandmise avalduse rahuldamata jätmine põhjusel, et see ei sisalda kinnisasja kindlakstegemiseks vajalikke andmeid, ei sea kahtluse alla tunnistuse kehtivust kui sellist, mis puudutab muid asjaolusid, mida see tõendab, näiteks pärija õiguslikku seisundit.

53

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et määruse nr 650/2012 artikli 1 lõike 2 punkti l, artikli 68 punkti l ja artikli 69 lõiget 5 tuleb tõlgendada nii, et nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et avalduse kinnisasja kandmiseks selle liikmesriigi kinnistusraamatusse võib jätta rahuldamata, kui ainus dokument, millega avaldust põhjendatakse, on Euroopa pärimistunnistus, mis seda kinnisasja kindlaks ei määra.

54

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (viies koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2012. aasta määruse (EL) nr 650/2012, mis käsitleb kohtualluvust, kohaldatavat õigust ning otsuste tunnustamist ja täitmist, ametlike dokumentide vastuvõtmist ja täitmist pärimisasjades ning Euroopa pärimistunnistuse loomist, artikli 1 lõike 2 punkti l, artikli 68 punkti l ja artikli 69 lõiget 5

tuleb tõlgendada nii, et

nendega ei ole vastuolus liikmesriigi õigusnormid, mis näevad ette, et avalduse kinnisasja kandmiseks selle liikmesriigi kinnistusraamatusse võib jätta rahuldamata, kui ainus dokument, millega avaldust põhjendatakse, on Euroopa pärimistunnistus, mis seda kinnisasja kindlaks ei määra.