62005CJ0411

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

16. oktoober 2007 ( *1 )

„Direktiiv 2000/78/EÜ — Võrdne kohtlemine töö saamisel ja kutsealale pääsemisel — Ulatus — Kollektiivleping, mis näeb ette töösuhte automaatse lõppemise juhul, kui töötaja on saanud 65-aastaseks ning tal on õigus saada vanaduspensioni — Vanuseline diskrimineerimine — Õigustus”

Kohtuasjas C-411/05,

mille esemeks on EÜ artikli 234 alusel Juzgado de lo Social no 33 de Madridi (Hispaania) 14. novembri 2005. aasta otsusega esitatud eelotsusetaotlus, mis saabus Euroopa Kohtusse 22. novembril 2005, menetluses

Félix Palacios de la Villa

versus

Cortefiel Servicios SA,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed P. Jann, C. W. A. Timmermans, A. Rosas, K. Lenaerts ja A. Tizzano, kohtunikud R. Schintgen (ettekandja), J. N. Cunha Rodrigues, R. Silva de Lapuerta, M. Ilešič, P. Lindh, J.-C. Bonichot ja T. von Danwitz,

kohtujurist: J. Mazák,

kohtusekretär: vanemametnik M. Ferreira,

arvestades kirjalikus menetluses ja 21. novembril 2006 toimunud kohtuistungil esitatut,

arvestades kirjalikke märkusi, mille esitasid:

—	F. Palacios de la Villa, esindaja: abogado P. Bernal de Pablo Blanco,

—	Cortefiel Servicios SA, esindaja: abogado D. López González,

—	Hispaania valitsus, esindaja: M. Muñoz Pérez,

—	Iirimaa, esindaja: D. J. O’Hagan, keda abistasid N. Travers ja F. O’Dubhghaill, BL, ning solicitor M. McLaughlin ja solicitor N. McCutcheon,

—	Madalmaade valitsus, esindajad: H. G. Sevenster ja M. de Mol ning P. P. J. van Ginneken,

—	Ühendkuningriigi valitsus, esindaja: R. Caudwell, keda abistas barrister A. Dashwood,

—	Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: J. Enegren ja R. Vidal Puig,

olles 15. veebruari 2007. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1	Eelotsusetaotlus puudutab EÜ artikli 13 ja nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivi 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel (EÜT L 303, lk 16; ELT eriväljaanne 05/04, lk 79), artikli 2 lõike 1 ja artikli 6 tõlgendamist.

See taotlus esitati F. Palacios de la Villa ja tema tööandja Cortefiel Servicios SA (edaspidi „Cortefiel”) vahelises kohtuvaidluses seoses töötaja töölepingu automaatse lõppemisega põhjusel, et ta oli jõudnud vanusesse, mil töötaja võib kohustuslikus korras pensionile saata ja milleks siseriikliku õiguse kohaselt on 65 aastat.

Õiguslik raamistik

Ühenduse õigusnormid

Direktiiv 2000/78 võeti vastu EÜ artikli 13 alusel. Direktiivi põhjendused 4, 6, 8, 9, 11–14, 25 ja 36 sätestavad:

„(4)

Kõikide võrdsus seaduse ees ja kaitse diskrimineerimise eest on inimõigus, mida tunnustatakse inimõiguste ülddeklaratsioonis, ÜRO konventsioonis naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta, ÜRO paktides kodaniku- ja poliitiliste õiguste ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste kohta ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse Euroopa konventsioonis, millele kõik liikmesriigid on alla kirjutanud. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooniga nr 111 keelatakse diskrimineerimine töö saamise ja kutsealale pääsemise valdkonnas.

[…]

(6)	Ühenduse töötajate sotsiaalsete põhiõiguste harta tunnistab igasuguse diskrimineerimise vastu võitlemise tähtsust, sealhulgas vajadust võtta asjakohaseid meetmeid vanurite ja puuetega inimeste sotsiaalseks ja majanduslikuks integreerimiseks.

[…]

(8)

Euroopa Ülemkogu Helsingi kohtumisel 10. ja 11. detsembril 1999 heakskiidetud 2000. aasta tööhõivesuunistes rõhutatakse vajadust edendada sotsiaalset integratsiooni soodustavat tööturgu, sätestades ühtse meetmete kogumi, mille eesmärgiks on võidelda teatavate rühmade, näiteks puuetega inimeste diskrimineerimise vastu. Suunistes rõhutatakse ka vajadust pöörata erilist tähelepanu vanemate töötajate toetamisele, et suurendada nende osalemist tööjõu hulgas.

(9)	Töö saamine ja kutsealale pääsemine on kõikidele võrdsete võimaluste tagamisel otsustava tähtsusega, mis aitab oluliselt kaasa kodanike täielikule osalemisele majandus-, kultuuri- ja ühiskondlikus elus ning nende võimete rakendamisele.

[…]

(11)

Usutunnistusest või veendumustest, puudest, vanusest või seksuaalsest sättumusest tingitud diskrimineerimine võib saada takistuseks EÜ asutamislepingu eesmärkide, eelkõige tööhõive ja sotsiaalkaitse kõrge taseme, elatustaseme ja elu kvaliteedi parandamise, majandusliku ja sotsiaalse ühtekuuluvuse, solidaarsuse ning isikute vaba liikumise saavutamisel.

(12)	Seetõttu tuleks kogu ühenduses keelata käesoleva direktiivi reguleerimisalasse kuuluv mis tahes otsene või kaudne diskrimineerimine usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel. […]

(13)

Käesolevat direktiivi ei kohaldata sotsiaalkindlustuse ja sotsiaalkaitse kavade suhtes, millega antavaid soodustusi ei loeta tuluks selles tähenduses, mis mõistele on antud EÜ asutamislepingu artikli 141 kohaldamisel, ega ühegi riigi poolt eraldatud summa suhtes, mille eesmärk on tööle pääsemise võimaldamine või tööhõive säilitamine.

(14)	Käesolev direktiiv ei piira pensioniiga sätestavaid siseriiklikke õigusnorme.

[…]

(25)

Vanuselise diskrimineerimise keelamisel on oluline osa tööhõivesuunistes kehtestatud eesmärkide täitmisel ja tööjõu mitmekesisuse soodustamisel. Teatavatel asjaoludel võib vanusega seotud eriline kohtlemine siiski olla õigustatud ja seetõttu on vaja erisätteid, mis vastavalt olukorrale liikmesriikides võivad erineda. On oluline vahet teha erilisel kohtlemisel, mis on põhjendatud eelkõige tööhõivepoliitika ning tööturu ja kutseõppe õigustatud eesmärkidega, või diskrimineerimisega, mis tuleb keelata.

[…]

(36)	Liikmesriigid võivad käesoleva direktiivi rakendamise kollektiivlepinguid käsitlevate sätete osas usaldada tööturu osapooltele nende ühise taotluse põhjal, kui liikmesriigid võtavad kõik vajalikud meetmed, et igal juhul tagada käesoleva direktiiviga nõutud tulemused.”

Direktiivi 2000/78 artikli 1 kohaselt on selle direktiivi „eesmärk kehtestada üldine raamistik, et võidelda usutunnistuse või veendumuste, puude, vanuse või seksuaalse sättumuse alusel diskrimineerimise vastu töö saamisel ja kutsealale pääsemisel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine”.

Direktiivi 2000/78 artikkel 2 pealkirjaga „Diskrimineerimise mõiste” sätestab lõikes 1 ja lõike 2 punktis a:

„1. Käesoleva direktiivi kohaldamisel tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte”, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel.

2. Lõike 1 kohaldamisel:

a)	peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist inimest samalaadses olukorras.”

Nimetatud direktiivi artikkel 3 pealkirjaga „Reguleerimisala” sätestab lõikes 1:

„Ühendusele antud pädevuse piires kohaldatakse käesolevat direktiivi kõikide isikute suhtes nii avalikus kui ka erasektoris, sealhulgas avalik-õiguslike isikute suhtes, kui kõne all on:

[…]

c)	töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu;

[…]”

Sama direktiivi artikkel 6 pealkirjaga „Vanuse alusel erineva kohtlemise õigustatus” sätestab:

„1. Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et erinevat kohtlemist vanuse alusel ei peeta diskrimineerimiseks, kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud.

Selline erinev kohtlemine võib muu hulgas seisneda järgmises:

a)	tööle ja kutseõppele pääsemise, töö saamise ja kutsealale pääsemise ning töölt vabastamise ja palga eritingimuste kehtestamine noortele, vanematele töötajatele ja hooldamiskohustusi täitvatele isikutele, et edendada nende kutsealast integreerimist või tagada nende kaitse;

b)	vanuse, töökogemuse või teenistusalase vanemusega seotud tööle pääsemise või teatavate töösoodustuste miinimumtingimuste kehtestamine;

c)	tööle võtmise vanuse ülempiiri kehtestamine kõnealuse ametikoha koolitusnõuete alusel või selleks, et pensionile jäämisele eelneks mõistlik tööstaaž.

2. Olenemata artikli 2 lõikest 2 võivad liikmesriigid ette näha, et vanusepiiride kehtestamist kutsealaste sotsiaalkindlustuskavade pensioni- või invaliidsushüvitiste saamiseks, sealhulgas töötajatele või töötajate rühmadele või kategooriatele eri vanusepiiride kehtestamist nende kavade raames, ning vanusekategooriate kasutamist kindlustusstatistikas ei peeta vanuseliseks diskrimineerimiseks, kui sellest ei tulene soolist diskrimineerimist.”

Direktiivi 2000/78 artiklis 8 pealkirjaga „Miinimumnõuded” on sätestatud:

„1. Liikmesriigid võivad kehtestada või säilitada käesoleva direktiivi sätetest soodsamad võrdse kohtlemise põhimõtet kaitsvad sätted.

2. Käesoleva direktiivi rakendamine ei õigusta mingil juhul selle diskrimineerimisvastase kaitstuse taseme alandamist, mis käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas oli liikmesriikides juba varem olemas.”

Nimetatud direktiivi artikkel 16 pealkirjaga „Vastavus” näeb ette:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada:

a)	kõikide võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevate õigusnormide tühistamine;

lepingutes või kollektiivlepingutes, ettevõtete sisekorraeeskirjades või vabakutseliste ning töötajate ja tööandjate organisatsioonide tegevust reguleerivates eeskirjades sisalduvate võrdse kohtlemise põhimõttega vastuolus olevate sätete kehtetuks tunnistamine või luba need kehtetuks tunnistada või neid muuta.”

Direktiivi 2000/78 artikli 18 esimese lõigu kohaselt peavad liikmesriigid käesoleva direktiivi järgimiseks vastu võtma vajalikud õigusnormid hiljemalt 2. detsembriks 2003 või võivad käesoleva direktiivi rakendamise selle kollektiivlepinguid käsitlevas osas usaldada tööturu osapooltele. Sel juhul peab liikmesriik siiski tagama, et hiljemalt 2. detsembriks 2003 on tööturu osapooled kokkuleppel kehtestanud vajalikud meetmed, kusjuures liikmesriigid peavad olema võtnud kõik vajalikud meetmed, mis võimaldavad neil igal ajal tagada käesoleva direktiiviga nõutud tulemused. Lisaks teatavad liikmesriigid nimetatud meetmetest viivitamata Euroopa Ühenduste Komisjonile.

Siseriiklik õigus

11	Aastatel 1980–2001 kasutas Hispaania seadusandja teatavasse vanusesse jõudnud töötajate kohustuslikus korras pensionile saatmise mehhanismi töötuse kaotamise eesmärgil.

Nii sätestab 10. märtsi 1980. aasta seaduse 8/1980 töötajate põhimääruse kohta (Ley 8/1980 del Estatuto de los Trabajadores) viies lisasäte:

„Töövõime ning töölepingute lõppemine sõltuvad vanuse ülempiirist, mille kehtestab valitsus, arvestades sotsiaalkindlustussüsteemi vahendite ja tööturu vajadustega. Igal juhul on selleks ülempiiriks 69 aastat, ilma et see piiraks vanaduspensioni saamiseks vajaliku kvalifikatsiooniperioodi täitmise võimalust.

Pensioniea võib vabalt kokku leppida kollektiivläbirääkimiste raames, ilma et see piiraks pensioni osas kehtivaid sotsiaalkindlustusalaseid sätteid.”

24. märtsi 1995. aasta kuningliku dekreetseadusega 1/1995 (BOE nr 75, 29.3.1995, lk 9654) kinnitati seaduse 8/1980 konsolideeritud tekst, mille kümnes lisasäte (edaspidi „kümnes lisasäte”) sisuliselt kordas nimetatud seaduse viiendat lisasätet, mis lubas kasutada kohustuslikus korras pensionile saatmist tööhõivepoliitika vahendina.

14	2. märtsi 2001. aasta dekreetseadus 5/2001 tööturu reformimiseks ette nähtud kiireloomuliste meetmete kohta tööhõive suurendamiseks ning selle kvaliteedi parandamiseks, mis kinnitati 9. juuli 2001. aasta seadusega 12/2001, tühistas kümnenda lisasätte alates 11. juulist 2001.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus selgitab siinkohal, et kuna majanduslik olukord oli paranenud, ei käsitanud Hispaania seadusandja kohustuslikus korras pensionile saatmist enam kui tööhõivepoliitikat soodustavat vahendit, vaid pidas seda edaspidi sotsiaalkindlustussüsteemi koormavaks meetmeks, mistõttu ta otsustas asendada kohustuslikus korras pensionile saatmist propageeriva poliitika meetmetega, mille eesmärk on soodustada paindliku pensionilemineku süsteemi kasutuselevõttu.

Seaduse 8/1980, mida on muudetud 30. detsembri 2003. aasta seadusega 62/2003 maksu-, haldus- ja sotsiaalmeetmete kohta (BOE nr 313, 31.12.2003, lk 46874; edaspidi „töötajate põhimäärus”), millega võetakse Hispaania õigusesse üle direktiiv 2000/78 ja mis jõustus 1. jaanuaril 2004, artiklid 4 ja 17 käsitlevad eelkõige vanuse alusel mittediskrimineerimise põhimõtet.

Töötajate põhimääruse artikli 4 lõige 2 on sõnastatud järgmiselt:

„Töötajatel on tööga seoses õigus:

[…]

mitte olla töölevõtmisel või töötamise ajal otseselt või kaudselt diskrimineeritud soo, perekonnaseisu, käesoleva seadusega kehtestatud vanusepiiri, rassilise või etnilise päritolu, ühiskondliku seisundi, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste vaadete, seksuaalse sättumuse, ametiühingusse kuuluvuse või mittekuuluvuse ega keele alusel Hispaania territooriumil. Töötajaid ei tohi diskrimineerida nende võimetuse tõttu, kui nad on võimelised tegema kõnealust tööd.

[…]”

18	Töötajate põhimääruse artikli 17 lõige 1 sätestab: „Õigusnormid, kollektiivlepingu punktid, individuaalsed lepingud ja tööandja ühepoolsed otsused, mis diskrimineerivad otseselt või kaudselt vanuse alusel, on tühised […]”.

19	Eelotsusetaotluse esitanud kohtu väitel põhjustas töötajate põhimääruse kümnenda lisasätte tühistamine arvukaid kohtuvaidlusi, mis puudutasid töötajate kohustuslikus korras pensionile saatmist reguleerivate kollektiivlepingute sätete kehtivust.

Järgnevalt võttis Hispaania seadusandja vastu 1. juuli 2005. aasta seaduse 14/2005 üldist pensioniiga reguleerivate sätete kohta kollektiivlepingutes (Ley 14/2005 sobre las cláusulas de los convenios colectivos referidas al cumplimiento de la edad ordinaria de jubilación) (BOE nr 157, 2.7.2005, lk 23634), mis jõustus 3. juulil 2005.

21	Viimase seadusega kehtestati uuesti kohustuslikus korras pensionile saatmise mehhanism, nähes sealjuures ette erinevad tingimused sõltuvalt sellest, kas tegemist on selle seaduse lõpliku või üleminekukorraga.

Seega kehtestas selle ainus artikkel pärast nimetatud seaduse jõustumist sõlmitud kollektiivlepingute osas taas kümnenda lisasätte järgmises sõnastuses:

„Kollektiivlepingud võivad sisaldada punkte, mis võimaldavad lõpetada töölepingu juhul, kui töötaja on jõudnud sotsiaalkindlusalastes õigusaktides sätestatud üldisesse pensioniikka ning kui on täidetud järgmised tingimused:

a)	see meede peab olema seotud kollektiivlepingus nimetatud ja tööhõivepoliitikale vastavate eesmärkidega, nagu tööhõive stabiilsuse suurendamine, tähtajaliste lepingute muutmine tähtajatuteks, tööhõive soodustamine, uute töötajate töölevõtmine või muud eesmärgid tööhõive kvaliteedi parandamiseks;

töötaja, kelle tööleping lõpetatakse, peab olema täitnud minimaalse sissemaksete perioodi või sellest pikema perioodi, kui see on kollektiivlepinguga ette nähtud, samuti peavad olema täidetud sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides sätestatud muud tingimused, mille alusel on isikul õigus saada sissemaksetest sõltuvat vanaduspensioni.”

23	Enne seaduse 14/2005 jõustumist sõlmitud kollektiivlepingute osas nõuab aga selle seaduse ainus üleminekusäte (edaspidi „ainus üleminekusäte”) eelmises punktis tsiteeritud sättes nimetatud kahest tingimusest üksnes viimase täitmist ega sisalda ühtegi viidet tööhõivepoliitikaga seotud eesmärkidele.

Ainus üleminekusäte on sõnastatud järgmiselt:

„Enne selle seaduse jõustumist sõlmitud kollektiivlepingute punktid, milles nähakse ette töölepingu lõppemine töötaja üldisesse pensioniikka jõudmisega, kehtivad tingimusel, et on tagatud, et asjaomane töötaja on täitnud minimaalse sissemaksete perioodi ning et on täidetud sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides sätestatud muud tingimused, mille alusel on isikul õigus saada sissemaksetest sõltuvat vanaduspensioni.

Eelmist lõiku ei kohaldata õiguslikele olukordadele, mis on saanud lõpliku lahenduse enne seaduse jõustumist.”

25	Põhikohtuasja poolte vahelisi suhteid reguleerib Madridi autonoomse piirkonna tekstiilikaubanduse valdkonna kollektiivleping (edaspidi „kollektiivleping”).

26	Kollektiivleping sõlmiti 10. märtsil 2005 ja avaldati 26. mail 2005. Kollektiivlepingu artikli 3 kohaselt kehtib see leping 31. detsembrini 2005. Kuna see kollektiivleping sõlmiti enne seaduse 14/2005 jõustumist, siis kohaldatakse sellele ainsat üleminekusätet.

Ka kollektiivlepingu artikli 19 kolmas lõik sätestab:

„Tööhõive soodustamise eesmärgil lepitakse kokku, et pensioniiga saabub 65-aastaselt, välja arvatud juhul, kui asjaomane töötaja pole täitnud vanaduspensioni saamiseks vajalikku kvalifikatsiooniperioodi; sel juhul võib ta töötada kuni kvalifikatsiooniperioodi täitumiseni.”

Vaidlus põhikohtuasjas ja eelotsuse küsimused

28	Eelotsusetaotluse esitanud kohtu poolt Euroopa Kohtule esitatud toimikust nähtub, et 3. veebruaril 1940 sündinud F. Palacios de la Villa töötas Cortefielis alates 17. augustist 1981 haldusdirektorina.

18. juuli 2005. aasta kirjaga teatas Cortefiel talle, et töösuhe temaga on lõpetatud põhjusel, et ta on jõudnud vanusesse, mil töötaja võib kollektiivlepingu artikli 19 kolmanda lõigu kohaselt kohustuslikus korras pensionile saata, ning et 2. juulil 2005 avaldati seadus 14/2005, mille ainsa üleminekusätte esimene lõik lubab sellise meetme kasutamist.

Asjas on tuvastatud, et päeval, mil Cortefiel teatas F. Palacios de la Villale tema töölepingu lõpetamisest, oli viimane töötanud vajaliku perioodi selleks, et tal tekiks õigus sotsiaalkindlustussüsteemist makstavale vanaduspensionile suuruses 100 protsenti tema sissemakse baasmäärast suurusega 2347,78 eurot, ilma et see piiraks siseriiklike õigusnormidega kehtestatud ülempiiride kohaldamist.

F. Palacios de la Villa leidis, et nimetatud teatamine võrdub töölt vallandamisega ning esitas selle peale 9. augustil 2005 hagi Juzgado de lo Social no 33 de Madridile. Oma hagis palub ta tema vastu suunatud meetme tühistamist põhjusel, et see rikub tema põhiõigusi ning eriti tema õigust vanuselisele mittediskrimineerimisele, kuna nimetatud meetme aluseks on üksnes asjaolu, et ta oli saanud 65-aastaseks.

32	Cortefiel väidab seevastu, et F. Palacios de la Villa töölepingu lõpetamine on kollektiivlepingu artikli 19 kolmanda lõiguga ja ainsa üleminekusättega kooskõlas ning vastab ka ühenduse õiguse nõuetele.

Eelotsusetaotluse esitanud kohtul on tõsiseid kahtlusi ainsa üleminekusätte esimese lõigu kooskõla osas ühenduse õigusega, kuna see lõik lubab kollektiivlepingute nende punktide kehtima jäämist, mis olid olemas seaduse 14/2005 jõustumise hetkel ning mille kohaselt võib töötaja kohustuslikus korras pensionile saata, kui ta on jõudnud pensioniikka ja täidab siseriiklikes sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides ette nähtud muud tingimused, mis on sissemaksetest sõltuva vanaduspensioni saamise õiguse aluseks. See säte ei nõua, et töösuhte lõpetamine pensioniikka jõudmise tõttu oleks põhjendatud asjaomase liikmesriigi tööhõivepoliitikaga, samas kui pärast nimetatud seaduse jõustumist sõlmitud lepingud võivad sisaldada punkte kohustuslikus korras pensionile saatmise kohta vaid juhul, kui lisaks asjaomaste töötajate vanaduspensioni saamise õiguse tingimusele taotletakse selle meetmega kollektiivlepingus nimetatud eesmärke, mis seonduvad siseriikliku tööhõivepoliitikaga, nagu tööhõive stabiilsuse suurendamine, tähtajaliste lepingute muutmine tähtajatuteks, tööhõive soodustamine, uute töötajate töölevõtmine või tööhõive kvaliteedi parandamine.

Seega koheldakse sama seaduse alusel ja samasugustel majanduslikel tingimustel 65-aastaseks saanud töötajaid erinevalt, sõltuvalt ainuüksi sellest, kas neile kohaldatav kollektiivleping hakkas kehtima enne või pärast seaduse 14/2005 avaldamise kuupäeva, st 2. juulit 2005, sest juhul, kui see kollektiivleping jõustus enne seda kuupäeva, siis tööhõivepoliitika nõuetega ei arvestata, kuigi sellised nõuded on kehtestatud direktiiviga 2000/78, mille ülevõtmise tähtaeg möödus 2. detsembril 2003.

On tõsi, et direktiivi 2000/78 artikli 6 lõige 1 lubab teha erandi mittediskrimineerimise põhimõttest vanuse alusel teatavatel õiguspärastel eesmärkidel, kui nende eesmärkide saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud, ning nagu väidab eelotsusetaotluse esitanud kohus, kuulub kümnendas lisasättes ette nähtud lõplik kord kahtlemata nimetatud artikli 6 lõike 1 reguleerimisalasse, kuna sellega nõutakse konkreetse seose olemasolu töötaja pensionile saatmise ja tööhõivepoliitikaga seotud õiguspäraste eesmärkide vahel.

Ainsa üleminekusätte esimene lõik seevastu taolise seose olemasolu ei nõua, mistõttu näib, et see ei vasta direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 tingimustele. Pealegi on tööturu areng alates 2001. aastast olnud ilmselgelt positiivne ning Hispaania seadusandja ülalmainitud üleminekusätte kehtestamise otsuse – mida mõjutasid tööturu osapooled – ainus eesmärk oli Tribunal Supremo kohtupraktika muutmine. Tribunal Constitucional pole pealegi iial väitnud, et kollektiivläbirääkimised saaks iseenesest olla objektiivseks ja mõistlikuks õigustuseks teatavasse vanusesse jõudnud töötaja kohustuslikus korras pensionile saatmisele.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus lisab, et EÜ artikkel 13 ja direktiivi 2000/78 artikli 2 lõige 1 kehtestavad täpsed ja tingimusteta eeskirjad, mis kohustavad siseriiklikku kohut ühenduse õiguse ülimuslikkuse põhimõttest lähtuvalt keelduma ühenduse õigusega vastuolus oleva siseriikliku õiguse kohaldamisest, nagu käesolevas asjas ainsa üleminekusätte puhul.

Euroopa Kohus tunnistas 15. jaanuari 1998. aasta otsuses kohtuasjas C-15/96: Schöning-Kougebetopoulou (EKL 1998, lk I-47) ühenduse õigusega vastuolus olevaks kollektiivlepingu punkti põhjendusel, et see on diskrimineeriv, ning asus seisukohale, et siseriiklikul kohtul on seega kohustus kohaldada diskrimineerimise tõttu halvemas olukorras olevale isikute grupile sama korda kui teistele töötajatele, ilma et ta peaks nõudma või ära ootama asjaomase punkti tühistamist kollektiivläbirääkimiste või muu menetluse teel.

39	Sellest järeldub, et kui ühenduse õigust tuleks tõlgendada nii, et sellega on vastuolus ainsa üleminekusätte esimese lõigu kohaldamine käesolevas asjas, siis puuduks kollektiivlepingu artikli 19 kolmandal lõigul õiguslik alus ning seega ei saaks seda põhikohtuasjas kohaldada.

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Social no 33 de Madrid menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

„1.

Kas EÜ artiklis 13 ja direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega, mis keelab igasuguse diskrimineerimise vanuse alusel, on vastuolus siseriiklik seadus (käesoleval juhul […] ainsa üleminekusätte esimene lõik), mille alusel loetakse õiguspäraseks kohustuslikus korras pensionile saatmist käsitlevad kollektiivlepingute punktid, milles ainsa tingimusena on nõutud see, et töötaja on jõudnud üldisesse pensioniikka ja vastab Hispaania sotsiaalkindlustusalastes õigusaktides kehtestatud muudele tingimustele, mille alusel on isikul õigus saada sissemaksetest sõltuvat vanaduspensioni?

Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis:

2.	kas EÜ artiklis 13 ja direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikes 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõte, mis keelab igasuguse diskrimineerimise vanuse alusel, kohustab siseriiklikku kohut jätma käesolevas asjas kohaldamata […] ülalviidatud ainsa üleminekusätte?”

Eelotsuse küsimused

Esimene küsimus

Sellele küsimusele tarviliku vastuse andmiseks tuleb kõigepealt kindlaks teha, kas direktiiv 2000/78 on sellises olukorras nagu põhikohtuasja esemeks olevas olukorras kohaldatav ja teiseks hinnata vajaduse korral, kas ja mil määral võib asjaomane direktiiv olla takistuseks sellistele õigusnormidele, millele viitab eelotsusetaotluse esitanud kohus.

Direktiivi 2000/78 kohaldatavus

Direktiivi 2000/78 pealkirjast, preambulist, sisust ning eesmärgist tuleneb, et selle direktiiviga soovitakse luua üldine kord, mis tagaks kõigile isikutele „töö saamisel ja kutsealale pääsemisel” võrdse kohtlemise, pakkudes neile tõhusat kaitset diskrimineerimise vastu direktiivi artiklis 1 nimetatud alustel, sealhulgas vanuse alusel.

43	Direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punktist c tuleneb täpsemalt, et seda kohaldatakse ühendusele antud pädevuse raames „kõikide isikute suhtes […], kui kõne all on töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamine ja töötasu”.

On tõsi, et direktiivi 2000/78 põhjenduse 14 kohaselt ei piira see direktiiv pensioniiga sätestavaid siseriiklikke õigusnorme. Samas on selles põhjenduses vaid täpsustatud, et nimetatud direktiiv ei puuduta liikmesriikide pädevust määrata kindlaks pensioniiga ning et see ei piira sugugi selle direktiivi kohaldamist siseriiklikele meetmetele, millega sätestatakse töölepingu lõppemise tingimused juhuks, kui isik on jõudnud kindlaksmääratud pensioniikka.

45	Põhikohtuasjas vaidluse all olevad sätted, mis lubavad töötaja ja tööandja vahelise töösuhte automaatset lõppemist töötaja 65-aastaseks saamisel, puudutavad seega pooltevahelise töösuhte kestust ning üldisemalt asjaomase töötaja kutsetegevust, takistades tema edasist osalemist tööelus.

46	Järelikult tuleb sellist laadi sätteid pidada õigusnormideks, mis sätestavad „töö saamise ja töö tingimused, kaasa arvatud töölt vabastamise ja töötasu” direktiivi 2000/78 artikli 3 lõike 1 punkti c tähenduses.

47	Neil tingimustel tuleb kõnealust direktiivi kohaldada sellistele asjaoludele nagu eelotsusetaotluse esitanud kohtu menetluses olevas kohtuasjas.

Direktiivi 2000/78 artiklite 2 ja 6 tõlgendamine

Esimese eelotsuse küsimusega tahab eelotsusetaotluse esitanud kohus teada sisuliselt seda, kas igasugust vanuse alusel diskrimineerimise keeldu töö saamise ja töö tingimuste osas tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas kõne all olevad, mille alusel loetakse õiguspäraseks kohustuslikus korras pensionile saatmist käsitlevad kollektiivlepingute punktid, milles on ainsa tingimusena nõutud see, et töötaja on saanud 65-aastaseks ja jõudnud seega siseriiklikus õiguses sätestatud pensioniikka ning vastab muudele sotsiaalkindlustusalastele tingimustele sissemaksetest sõltuva vanaduspensioni saamiseks.

49	Sellega seoses on kõigepealt oluline meenutada, et vastavalt direktiivi 2000/78 artiklile 1 on selle direktiivi eesmärk võidelda töö saamisel ja kutsealale pääsemisel igasuguse diskrimineerimise vastu vanuse alusel ning tagada liikmesriikides võrdse kohtlemise põhimõtte rakendamine.

Direktiivi 2000/78 artikli 2 lõike 1 sõnastuse kohaselt tähendab „võrdse kohtlemise põhimõte” selle direktiivi kohaldamisel, et ei esine otsest ega kaudset diskrimineerimist ühelgi artiklis 1 nimetatud põhjusel. Sama direktiivi artikli 2 lõike 2 punkt a täpsustab, et kui on vaja kohaldada artiklit 1, siis peetakse otseseks diskrimineerimiseks seda, kui ükskõik millisel artiklis 1 nimetatud põhjusel koheldakse ühte inimest halvemini, kui on koheldud teist inimest samalaadses olukorras.

Selliseid siseriiklikke õigusnorme, nagu on põhikohtuasjas vaidluse all ja mille kohaselt nendes normides ette nähtud pensioniikka jõudmine tähendab töötaja jaoks töölepingu lõppemist, tuleb pidada sellesse vanusesse jõudnud töötajate otseselt halvemaks kohtlemiseks võrreldes teiste töötavate isikutega. Sellised õigusnormid põhjustavad seega otseselt vanuse alusel erineva kohtlemise, mis on sätestatud direktiivi 2000/78 artikli 2 lõikes 1 ja lõike 2 punktis a.

Mis puudutab täpsemalt vanuse alusel erinevat kohtlemist, siis sama direktiivi artikli 6 lõike 1 esimesest lõigust tuleneb, et sellist erinevat kohtlemist ei peeta keelatud diskrimineerimiseks artikli 2 tähenduses, „kui sellel on siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud, tööhõivepoliitikat, tööturgu ja kutseõpet hõlmav õigustatud eesmärk ning kui selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud”. Sama lõike teine lõik loetleb mitmeid erineva kohtlemise näiteid, mis on oma loomult sarnased esimeses lõigus nimetatutega ning mis vastavad ühenduse õiguse nõuetele.

Antud juhul on oluline märkida, et nagu kohtujurist on oma ettepaneku punktis 71 sedastanud, kehtestati ainus üleminekusäte, mis lubab kollektiivlepingutesse lisada punkte kohustuslikus korras pensionile saatmise kohta, tööturu osapoolte algatusel põlvkondadevahelise tööhõive soodustamist käsitleva riikliku poliitika raames.

54	Eelotsusetaotluse esitanud kohus on küll rõhutanud, et kõnealune säte ei viita otsesõnu seda laadi eesmärgile.

55	Ainult see asjaolu pole aga määrav.

56	Direktiivi 2000/78 artikli 6 lõikest 1 ei saa järeldada, et taotletava eesmärgi osas täpsemate siseriiklike sätete puudumine välistaks automaatselt selle, et nimetatud artikkel saaks selliseid sätteid õigustada.

Sellise täpsustuse puudumisel on siiski oluline, et teised asjaomase meetme üldisest kontekstist tulenevad elemendid võimaldaksid tuvastada selle meetme aluseks olevat eesmärki, et saaks kohtulikult kontrollida selle meetme õiguspärasust ning samuti nende meetmete sobivust ja vajalikkust selle eesmärgi saavutamiseks.

Antud juhul ilmneb eelotsusetaotluse esitanud kohtu selgitustest, et esiteks viidi teatavasse vanusesse jõudnud töötajate kohustuslikus korras pensionile saatmine Hispaania õigusesse sisse 1980. aastal majanduslikus olukorras, mida iseloomustas töötuse kõrge tase, eesmärgiga pakkuda riikliku tööhõivepoliitika raames tööotsijatele võimalusi tööturul.

59	Teiseks oli selline eesmärk sõnaselgelt sätestatud kümnendas lisasättes.

Kolmandaks, pärast seda, kui see lisasäte oli 2001. aastal kehtetuks tunnistatud ning kui Hispaania valitsus, tööandjate ühendused ning ametiühingud olid allkirjastanud „2004. aasta sotsiaalse dialoogi deklaratsiooni konkurentsivõimelisuse, stabiilse tööhõive ja sotsiaalse ühtekuuluvuse kohta”, kehtestas Hispaania seadusandja seadusega 14/2005 uuesti kohustuslikus korras pensionile saatmise mehhanismi. Selle seaduse enda eesmärk on pakkuda tööotsijatele võimalusi tööturul. Selle ainus artikkel näeb ette võimaluse seada kollektiivlepingu punkt, mille kohaselt võib töölepingu pensioniikka jõudmisel lõpetada, sõltuvusse tingimusest, et see meede oleks „seotud kollektiivlepingus nimetatud eesmärkidega, mis on kooskõlas tööhõivepoliitikaga”, nagu „tähtajaliste lepingute muutmine tähtajatuteks, tööhõive soodustamine [või] uute töötajate töölevõtmine”.

Neil asjaoludel ning arvestades arvukaid kohtuvaidlusi selle üle, kuidas käsitleda pärast kümnenda lisasätte tühistamist neid kohustuslikus korras pensionile saatmise punkte kollektiivlepingutes, mis sõlmiti seaduse 8/1980 – nii selle esialgses versioonis kui ka kuningliku dekreetseadusega 1/1995 kehtestatud versioonis – kehtivuse ajal, ning arvestades sellest tulenevat õiguslikku ebakindlust tööturu osapoolte jaoks, kinnitati ainsa üleminekusättega võimalust määrata kindlaks vanusepiir pensionile saatmiseks nimetatud kollektiivlepingute alusel.

62	Seega on selles kontekstis ainsa üleminekusätte eesmärk siseriikliku tööturu reguleerimine eelkõige töötuse vältimiseks.

63	Seda hinnangut toetab ka asjaolu, et antud juhul mainib kollektiivlepingu artikli 19 kolmas lõik sõnaselgelt selles sättes toodud meetme eesmärgina „tööhõive soodustamist”.

Sellise üldise huvi eesmärgi õiguspärasust ei saa põhjendatult kahtluse alla seada, kuna tööhõivepoliitika ning olukord tööturul kuuluvad nende eesmärkide hulka, mis on sõnaselgelt nimetatud direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus ning vastavalt EL artikli 2 esimese lõigu esimesele taandele ning EÜ artiklile 2 kuulub tööhõive kõrge taseme edendamine nende eesmärkide hulka, mida taotlevad nii Euroopa Liit kui ka ühendus.

Lisaks sellele on Euroopa Kohus juba otsustanud, et tööhõive edendamine kujutab endast kahtlemata liikmesriigi sotsiaal- või tööhõivepoliitika õiguspärast eesmärki (vt eelkõige 11. jaanuari 2007. aasta otsus kohtuasjas C-208/05: ITC, EKL 2007, lk I-181, punkt 39) ning et see hinnang peab ilmselgelt kehtima siseriikliku tööturupoliitika meetmete kohta, mille eesmärk on parandada teatud kategooria töötajate võimalusi tööelus osaleda.

Seega tuleb sellist eesmärki nagu põhikohtuasjas vaidluse all olevatel õigusnormidel pidada sisuliselt „siseriikliku õigusega objektiivselt ja mõistlikult” põhjendatud õigustuseks liikmesriikide poolt sätestatud vanuse alusel erinevaks kohtlemiseks vastavalt direktiivi 2000/78 artikli 6 lõike 1 esimesele lõigule.

67	Järgmisena tuleb selle sätte sõnastusest lähtuvalt kontrollida, kas sellise õiguspärase eesmärgi saavutamise vahendid on „asjakohased ja vajalikud”.

Siinkohal tuleb meenutada, et kehtiva ühenduse õiguse kohaselt on liikmesriikidel ning vastavalt asjaoludele ka tööturu osapooltel siseriiklikul tasandil laiaulatuslik kaalutlusõigus mitte ainult selles osas, millist eesmärki tööhõive- ja sotsiaalpoliitika vallas nad peaksid järgima, vaid ka selle eesmärgi saavutamise vahendite valikul (vt selle kohta 22. novembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C-144/04: Mangold, EKL 2005, lk I-9981, punkt 63).

Nagu tuleneb direktiivi 2000/78 põhjenduses 25 toodud sõnastusest „erisätteid, mis vastavalt olukorrale liikmesriikides võivad erineda”, kehtib see eelkõige valiku puhul, mille asjaomased siseriiklikud asutused võivad olla sunnitud poliitilistest, majanduslikest, sotsiaalsetest, demograafilistest ja/või eelarvelistest kaalutlustest lähtudes ning konkreetse liikmesriigi tööturu olukorda arvestades tegema – kas pikendada töötajate tööelus osalemist või näha vastupidi ette nende varasem pensionile jäämine.

Pealegi peab riiklikel, piirkondlikel või valdkondlikel pädevatel asutustel olema võimalus muuta üldise huvi õiguspärase eesmärgi saavutamiseks vahendeid, mugandades neid näiteks vastavalt tööhõive olukorrale asjaomases liikmesriigis. Käesoleval juhul ei oma seega tähtsust asjaolu, et Hispaanias kehtestati kohustuslikus korras pensionile saatmine uuesti pärast seda, kui see polnud aastaid kehtinud.

Liikmesriikide pädevate asutuste ülesanne on seega leida õige tasakaal erinevate asjassepuutuvate huvide vahel. Samas on siiski oluline järgida seda, et siinkohal ette nähtud siseriiklikud meetmed ei ületaks seda, mis on asjakohane ja vajalik asjaomase liikmesriigi poolt taotletava eesmärgi saavutamiseks.

Ei tundu ebamõistlik, kui liikmesriigi asutused leiavad, et selline meede nagu põhikohtuasjas vaidluse all olev võib olla asjakohane ja vajalik selleks, et saavutada riikliku tööhõivepoliitika raames kehtestatud õiguspärane eesmärk, milleks on täieliku tööhõive saavutamine tööturule pääsemise soodustamise abil.

Peale selle ei saa nimetatud meedet pidada nende töötajate õigustatud ootuste ülemääraseks riiveks, kes saadetakse kohustuslikus korras pensionile sel alusel, et nad on jõudnud määratud vanusesse, kuna asjaomased õigusnormid ei lähtu mitte üksnes konkreetsest vanusest, vaid arvestavad ka asjaolu, et asjaomane isik saaks oma karjääri lõppedes sarnaselt põhikohtuasjas vaidluse all olevale siseriiklikule korrale rahalist kompensatsiooni vanaduspensioni näol, mille suurust ei saa pidada ebamõistlikuks.

Lisaks annavad asjaomased siseriiklikud sätted tööturu osapooltele võimaluse kollektiivlepingute alusel – ja seega märkimisväärse paindlikkusega – kohaldada kohustuslikus korras pensionile saatmise mehhanismi, nii et oleks võimalik nõuetekohaselt arvesse võtta mitte ainult asjaomase tööturu üldist olukorda, vaid ka kõnealuse töösuhte konkreetseid asjaolusid.

75	Eeltoodut arvestades ei saa asuda seisukohale, et sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas vaidluse all olevad on direktiivi 2000/78 nõuetega vastuolus.

76	Lähtudes direktiivi 2000/78 eespool toodud tõlgendusest, ei pea Euroopa Kohus enam käsitlema EÜ artiklit 13, mida mainiti samuti esimese eelotsuse küsimuse raames ja mille alusel võeti vastu käesolev direktiiv.

Arvestades eelpool toodud kaalutlusi, tuleb esimesele eelotsuse küsimusele vastata nii, et igasugust vanuse alusel diskrimineerimise keeldu, nagu on sätestatud direktiivis 2000/78, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas vaidluse all olevad, mille alusel loetakse õiguspäraseks kohustuslikus korras pensionile saatmist käsitlevad kollektiivlepingute punktid, milles on ainsa tingimusena nõutud see, et töötaja on saanud 65-aastaseks ja jõudnud seega siseriiklikus õiguses sätestatud pensioniikka ning vastab muudele sotsiaalkindlustusalastele tingimustele sissemaksetest sõltuva vanaduspensioni saamiseks, kui

—	see meede, isegi kui see lähtub vanusest, on siseriiklikus õiguses objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud õiguspärase eesmärgiga, mis on seotud tööhõivepoliitikaga ja tööturuga, ning

—	selle üldise huvi eesmärgi saavutamiseks kasutatavad meetmed pole asjakohatud ega kasutud.

Teine küsimus

78	Arvestades eelotsusetaotluse esitanud kohtu esimesele küsimusele antud vastust, ei ole teisele eelotsuse küsimusele vaja vastata.

Kohtukulud

79	Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtuvalt Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

Igasugust vanuse alusel diskrimineerimise keeldu, nagu on sätestatud nõukogu 27. novembri 2000. aasta direktiivis 2000/78/EÜ, millega kehtestatakse üldine raamistik võrdseks kohtlemiseks töö saamisel ja kutsealale pääsemisel, tuleb tõlgendada nii, et sellega ei ole vastuolus sellised siseriiklikud õigusnormid nagu põhikohtuasjas vaidluse all olevad, mille alusel loetakse õiguspäraseks kohustuslikus korras pensionile saatmist käsitlevad kollektiivlepingute punktid, milles on ainsa tingimusena nõutud see, et töötaja on saanud 65-aastaseks ja jõudnud seega siseriiklikus õiguses sätestatud pensioniikka ning vastab muudele sotsiaalkindlustusalastele tingimustele sissemaksetest sõltuva vanaduspensioni saamiseks, kui

—	see meede, isegi kui see lähtub vanusest, on siseriiklikus õiguses objektiivselt ja mõistlikult põhjendatud õiguspärase eesmärgiga, mis on seotud tööhõivepoliitikaga ja tööturuga, ning

—	selle üldise huvi eesmärgi saavutamiseks kasutatavad meetmed pole asjakohatud ega kasutud.

Allkirjad

( *1 ) Kohtumenetluse keel: hispaania.