Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse tarbijavaidluste kohtuvälist lahendamist ja millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv)”

COM(2011) 793 final – 2011/0373 (COD)

2012/C 181/17

Raportöör: Jorge PEGADO LIZ

13. novembril 2011 otsustas Euroopa Parlament ja 14. novembril 2011 otsustas nõukogu vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklile 114 konsulteerida Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteega järgmises küsimuses:

„Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, milles käsitletakse tarbijavaidluste kohtuvälist lahendamist ja millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja direktiivi 2009/22/EÜ (tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise direktiiv)”

COM(2011) 793 final – 2011/0373 (COD).

Asjaomase töö ettevalmistamise eest vastutav ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon võttis arvamuse vastu 9. märtsil 2012.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee võttis täiskogu 479. istungjärgul 28.–29. märtsil 2012 (28. märtsi istungil) vastu järgmise arvamuse. Poolt hääletas 121, vastu hääletas 11, erapooletuks jäi 8.

1.   Järeldused ja soovitused

1.1   Komiteel on heameel, et pärast Euroopa tarbijaorganisatsioonide lugematuid üleskutseid ja komitee mitmeid asjaomaseid arvamusi on komisjon lõpuks andud oma soovitustele 98/257 ja 2001/310 sidusa õigusliku kuju.

1.2   Siiski on komitee seisukohal, et lisaks artiklile 114 moodustaks kõige kohasema õigusliku aluse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 169 lõike 2 punkt b ja lõige 4, samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 38 ja 47.

1.3   Komitee soovitab ühistele struktuuripõhimõtetele tuginedes luua Euroopa vastavusmärgise, mis antakse mitte ainult ettepaneku tingimustele vastavate vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismidele, vaid mille abil tuvastatakse ühtlustatud viisil ja kauplejale kulusid tekitamata ka neid mehhanisme järgivad kauplejad.

1.4   Komitee võtab teadmiseks võimaluse kaasata vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusse ka kollektiivsed vaidlused. Tegemist on esimese sammuga ELi kollektiivse õiguskaitse mehhanismi suunas, kuid soovitab direktiivis selle võimaluse selgelt sätestada ja süsteemi asjakohaselt määratleda.

1.5   Komitee soovib siiski veel kord väljendada oma arvamust, et ELil on kiiremas korras vaja kooskõlastatud õiguslikku vahendit ühishagiks liidu tasandil. Seda ei saa mingil juhul asendada kohtuvälise lahendamise süsteemide laiendamisega kollektiivsetele vaidlustele.

1.6   Komitee nõustub direktiivi ettepaneku artiklites 7, 8 ja 9 väljendatud põhimõtetega, kuid soovitab selguse huvides ja kindluse mõttes säilitada soovitustes esitatud määratlused võistlevuse ja esindatuse põhimõtte kohta, tagades asjaomastele pooltele selgesõnaliselt võimaluse, et neid esindaks advokaat või kolmas pool, eelkõige mõni tarbijaliit.

1.7   Komitee ei soovita asendada sõltumatuse põhimõtet ebamäärase „erapooletuse põhimõttega”, millel on teine, vähem konkreetne tähendus ja teistsugune iseloom.

1.8   Komitee ei näe hea meelega, et need mehhanismid laieneksid ka kauplejate esitatud kaebustele tarbijate vastu. Kuid väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” sätteid silmas pidades peaks mikro- ja väikeettevõtetel olema võimalik lahendada tarbijavaidlusi kohtuvälise lahendamise menetluste abil konkreetsetel juhtudel, mille tingimused tuleks kindlaks määrata.

1.9   Komitee soovib rõhutada, et ettepanek ei tohi kunagi õõnestada liikmesriikide kohustusliku iseloomuga süsteeme, mis nad on loodud või loovad oma riigi õigustavadele tuginedes.

Üksnes juhul kui on sõnaselge tagatis, et pooltel ei takistata hagi esitamist pädevatele tavakohtutele, nõustub komitee kavatsusega, et otsused vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ei oleks poolte suhtes siduvad.

1.10   Komitee soovitab lisada ettepanekusse samasuguse sõnastusega teksti, nagu on vaidluste veebipõhist lahendamist käsitlevas määruses, milles sätestatakse sõnaselgelt õigus kohtusse pöörduda ja mille kohaselt vaidluste kohtuväline lahendamine ei asenda kohtute rolli ega paku sellele tõelist alternatiivi, vaid mille näol on tegu väärtusliku ja täiendava vaidluste lahendamise vahendiga.

1.11   Komitee soovitab nende süsteemide rahastamise küsimust selgelt ja otse käsitleda, kuna tarbijaliidud ja mõned liikmesriigid ei saa endale lubada nende rajamisega seotud suuri kulusid, lisaks on sellel küsimusel otsustav tähtsus süsteemi erapooletuse ja sõltumatuse tagamisel.

1.12   Komitee on seisukohal, et mõne nõude sõnastust tuleks muuta ja saaks parandada, et nad oleksid selgemad, ühemõttelised ja nende sätted tõhusamad, ning soovitab komisjonil arvestada komitee konkreetsete märkustega.

2.   Ettepaneku kokkuvõte

2.1   Arvestades asjaolu, et suur osa Euroopa tarbijaid seisab siseturul kaupu ja teenuseid ostes probleemidega silmitsi, aga need probleemid jäävad sageli lahenduseta;

arvestades asjaolu, et soovituste 98/257/EÜ (1) ja 2001/310/EÜ (2) rakendamine ei ole olnud tõhus: ikka veel esinevad lüngad pädevusulatuses, tarbijate ja ettevõtete teadlikkus on vähene ning vaidluste kohtuvälise lahendamise menetluste kvaliteet on ebaühtlane;

võttes arvesse viimastel aastatel läbi viidud paljude asjaomaste uuringute sisu ja järeldusi;

võttes arvesse uusima, 2011. aasta jaanuaris käivitatud avaliku arutelu ja 29. novembri 2011. aasta mõju hindamise tulemusi (SEC(2011) 1408 final)

kavatseb komisjon käesoleva direktiivi ettepanekuga järgmist:

2.2   Seda silmas pidades teeb komisjon ettepaneku muuta eelmainitud soovitused direktiiviks, millega nende sätted muutuvad siduvaks, ja võtta ainsaks õiguslikuks aluseks Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114 (siseturu väljakujundamine).

2.3   Direktiiviga ei kirjutata siiski ette, et kauplejad oleksid kohustatud osalema vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustes või et selliste menetluste tulemus oleks kauplejate jaoks siduv.

2.4   Kavandatud direktiiv on ülimuslik kõigi ELi õigusaktide suhtes, mis sisaldavad sätteid vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste loomise kohta. Erandiks on vaid sellised õigusaktid, mis tagavad vähemalt samaväärsel tasemel tarbijakaitse.

2.5   Direktiiv peaks kehtima kõikide püsivalt loodud üksuste suhtes, mis pakuvad vaidluse lahendamiseks vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlust, sh ametlike vahekohtumenetluste suhtes, mis ei ole konkreetseks olukorraks loodud.

3.   Üldised märkused

3.1   Aastate jooksul on komitee mitmetes arvamustes korduvalt kutsunud üles muutma soovitused 98/257/EÜ ja 2001/310/EÜ siduvateks õigusaktideks ning võiks seetõttu komisjoni algatusest rõõmu tunda, kuid, nagu järgnevad märkused osutavad, juhtub see komitee arvates liiga hilja. Samuti võiks tõstatada küsimuse, kas ei võiks/peaks suurema kindluse saavutamiseks valima pigem määruse kui direktiivi.

3.2   Rääkides veel kord õiguslikust alusest, märgib komitee, et lisaks siseturu väljakujundamisele on siin tegemist ka tarbijakaitse vahendiga, ning juhul kui Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklit 81 ei kohaldata, oleksid seega õiguslikuks aluseks lisaks artiklile 114 kõige sobivamad Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 169 lõike 2 punkt b ja lõige 4, samuti Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklid 38 ja 47.

3.3   Komitee tervitab asjaolu, et välja jäetakse menetlused, mida eksitavalt nimetatakse rahumeelseteks tarbijavaidluste lahendamise menetlusteks, kuigi nende puhul ei ole tegu millegi muu kui turustamistrikiga, sest vastutavate üksuste tööandja ja palgamaksja on kaupleja, mistõttu ei saa tagada nende erapooletust ega sõltumatust. Komitee teeb ettepaneku, et igasuguste kahtluste kõrvaldamiseks luuakse Euroopa vastavusmärgis, mis antakse mitte ainult ettepaneku nõuetele vastavatele vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismidele (sarnaselt Hispaanias kasutatavale „usaldusmärgile”), vaid mille abil tuvastatakse ühtlustatud viisil ja kauplejale kulusid tekitamata ka neid mehhanisme järgivad kauplejad, tagades sel viisil tarbijate usalduse nende vastu.

3.4   Komitee tervitab tarbija mõiste laiendamist kooskõlas uue direktiiviga tarbija õiguste kohta (3), nii et see hõlmaks kahesuguse eesmärgiga lepingud, mille puhul kaubanduslik eesmärk ei oleks lepingu üldises kontekstis domineeriv, kuid sooviks, et see mõiste esitatakse direktiivi tekstis sõnaselgelt.

3.5   Komitee märgib rahuloluga valmisolekut laiendada süsteemi piiriüleste vaidluste lahendamisele ja loodab, et komisjon püüab selle poole, et vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlustele oleksid loodud tingimused selliste juhtude edukaks käsitlemiseks, esmajoones tarbijavaidluste veebipõhise lahendamise teel ja liikmesriikidevahelise halduskoostöö hoogustamisega (4). Komitee teeb lisaks ettepaneku, et komisjon võiks – sarnaselt vaidluste veebipõhise lahendamise määruse artikli 6 lõikes 4 sätestatule – kutsuda vähemalt kord aastas kokku direktiivi ettepaneku artiklis 15 nimetatud riiklike pädevate asutuste koosoleku, et jagada häid tavasid ning arutada võimalikke probleeme seoses vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemi toimimisega.

3.6   Komitee toetab võimalust kaasata vaidluste kohtuvälise lahendamise menetlusse ka kollektiivsed vaidlused. Tegemist on esimese sammuga ELi kollektiivse õiguskaitse mehhanismi suunas, kuid sooviks, et see võimalus oleks direktiivis selgelt sätestatud ja süsteem asjakohaselt määratletud, jätmata seda liikmesriikide otsustada. Sellega seoses soovib komitee korrata paljude aastate jooksul mitmetes arvamustes esitatud üleskutset, et ELil on kiiremas korras vaja kooskõlastatud õiguslikku vahendit ühishagiks liidu tasandil. Seda ei saa mingil juhul asendada kohtuvälise lahendamise süsteemide laiendamisega kollektiivsetele vaidlustele.

3.7   Komitee tõdeb vajadust tagada, et vaidluste kohtuvälise lahendamise juhtimise ja käsitlemise eest vastutavatel isikutel, sh personalil, vahendajatel ja vahekohtunikel, oleksid vajalikud teadmised, oskused, kogemused, isikuomadused ja ametialane kvalifikatsioon oma ülesannete pädevaks ja erapooletuks täitmiseks ning et neile oleksid tagatud tingimused oma töö erapooletuks ja sõltumatuks teostamiseks. Komitee näeks meelsasti nimetatud tingimuste selget ja üksikasjalikku määratlemist ettepaneku tekstis, tagamaks ühtlustatud standardid kogu ELis.

3.8   Komitee nõustub direktiivi ettepaneku artiklites 7, 8 ja 9 väljendatud vaidluste kohtuvälise lahendamise tööpõhimõtetega, milles korratakse osasid tekstis juba eelnevalt nimetatud soovitustes sisalduvaid põhimõtteid. Küsitav on siiski, miks on jäetud välja nimetatud soovitustes sisalduvad aluspõhimõtted, näiteks õiguspärasus ja vabadus.

Komitee teeb ettepaneku säilitada selguse huvides ja kindluse mõttes võistlevuse ja esindatuse põhimõtte sõltumatu määratluse, viidates selgelt asjaomaste poolte võimalusele olla esindatud advokaadi või kolmanda poole, eelkõige mõne tarbijaliidu poolt (selle asemel, et käsitleda seda küsimust varjatumalt artikli 8 punktis a ja artikli 9 lõike 1 punktis a).

Samuti ei ole komitee nõus asendama sõltumatuse põhimõtet ebamäärase „erapooletuse põhimõttega”, millel on teine, vähem konkreetne tähendus ja teistsugune iseloom.

3.9   Komitee ei just heal meelel nõus sellega, et need mehhanismid peaksid hõlmama ka kauplejate esitatud kaebusi tarbijate vastu ja seda mitte ainult põhjusel, et see on vastuolus enamike liikmesriikide olemasolevates süsteemides kehtivate tavadega ning aastate jooksul komisjonis ja Euroopa Parlamendis sel teemal väljendatud seisukohtade üldise suunitlusega. Komitee mittenõustumise peamine põhjus seisneb selles, et niimoodi muutuvad vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismid maksmata jätmisega seotud vaidluste lahendamise kogudeks, hiilitakse kõrvale ELis väiksemate vaidluste lahendamiseks loodud süsteemist ja põhjustatakse vaidluste kohtuvälise lahendamise süsteemi mattumine juhtumite tulva alla, halvates piisava reageerimisvõimeta süsteemid.

Kuid väikeettevõtlusalgatuse „Small Business Act” sätteid silmas pidades peaks mikro- ja väikeettevõtetel olema kindlaks määratavatel ja täpsustatavatel tingimustel võimalik lahendada kohtuvälise lahendamise menetluste abil vaidlusi tarbijatega, juhul kui ei tulda tellimusele järele, ei tulda parandatud asjale järele või jäetakse broneeringu korral kohale ilmumata.

3.10   Komitee on veendunud, et ettepanek ei tohiks mingil juhul õõnestada kohustusliku iseloomuga süsteeme, mis on liikmesriikides loodud või luuakse asjaomase riigi õigustavadele tuginedes.

3.11   Komitee võib nõustuda ettepanekuga, et otsused vaidluste kohtuvälise lahendamise kohta ei peaks olema poolte suhtes siduvad, kuid üksnes juhul, kui sõnaselgelt on tagatud oluline põhimõte, et tarbijatel või kauplejatel on võimalik esitada hagi pädevatele tavakohtutele. Kui nii ei ole, jätab see ühest küljest vaidluste kohtuvälise lahendamise ilma kogu tema poolt usaldusväärsuse ja tõhususe näol pakutavast lisaväärtusest, ja teisest küljest on raske mõista väidet, et loodav süsteem hõlmab ka ametlike vahekohtumenetluste või muude sarnaste mehhanismide langetatud otsuseid, mis on õigupoolest kohtuotsused.

3.12   Komitee on pettunud, et komisjon ei ole ettepanekus asunud samale seisukohale kui vaidluste veebipõhist lahendamist käsitlevas määruses, milles sätestatakse sõnaselgelt õigus kohtusse pöörduda ja mille kohaselt vaidluste kohtuväline lahendamine ei asenda kohtute rolli ega paku sellele tõelist alternatiivi, vaid mille näol on tegu väärtusliku täiendava vaidluste lahendamise vahendiga (5).

3.13   Komitee väljendab imestust, et nende süsteemide rahastamise küsimust ei ole käsitletud selgelt ja otsesõnu ettepaneku seletuskirjas ega 2014.–2020. aasta programmis, ehkki toimunud konsultatsioonide käigus pidasid tarbijaid esindavad liidud seda väga oluliseks. Mõned liikmesriigid ei saa endale lubada suuri kulutusi seoses uute asutuste rajamise, vahendajate ja muu abipersonali koolitamise, tarbijate teavitamise ja abistamise, eksperdiaruannete koostamise ja uute administratiivsete ametikohtadega. Üldiselt leiti, et sel küsimusel süsteemi erapooletuse ja sõltumatuse tagamisel otsustav tähtsus (6).

3.14   Seetõttu soovitab komitee, et komisjon annaks hinnangu, juhul kui ta seda veel teinud ei ole, liikmesriikide peamistele regulatiivsetele lähenemisviisidele tsiviil- ja kaubandusasjade vahendusmenetlust käsitleva direktiivi 2008/52/EÜ (artikkel 12) rakendamisel (7), nagu seda soovitab Euroopa Parlament (8).

4.   Konkreetsed märkused

4.1   Artikli 2 lõike 2 punkt a

Fraas „on vaid kaupleja palgatud” on ebamäärane ja selle tähendus on kahemõtteline. See tuleks asendada järgmisega: „on praegu või on viimase kolme aasta jooksul olnud tööalases majanduslikult sõltuvas suhtes või muus suhtes, mis võib nende sõltumatust mõjutada”.

4.2   Artikli 4 punkt e

Määratlus on liiga ebamäärane ega ole piisavalt konkreetne. Tuleb esitada selge viide, et üksus austab põhimõtteid, millest ta oma tegevuses peaks juhinduma, samuti kinnitus, et ta kuulub tunnustatud üksuste võrgustikku.

4.3   Artikli 5 lõige 3

Komitee ei mõista selle sätte täpset ulatust, kuid avaldab kartust, et selle mõju on soovitust väiksem. Selle asemel, et edendada nõutud ühtlustamist, integreerides selleks kõigi vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismide toimimise Euroopa ja liikmesriigi tasandil ning rakendades samasugust lähenemist ühistele ja identsetele süsteemidele, lubaks see tegelikult liikmesriikidel säilitada olemasolevad struktuurid ja luua puhtformaalse täiendava mehhanismi. Tegelikkuses ei lahendaks see tänaseid geograafilisi ega valdkondlikke probleeme.

4.4   Artikkel 6

Komitee sooviks, et oskuste ja erapooletuse kohta käivate nõuete koostamisel ja kontrollimisel oleks tagatud ettevõtjate ja tarbijaliitude aktiivne kaasamine eelkõige menetlustesse, mille käigus valitakse ja määratakse vaidluste lahendamise eest vastutavad isikud. Seda ülesannet ei tohi usaldada bürokraatidele ega liikmesriikide ametiasutuste ametnikele.

4.5   Artikkel 7

Lisaks vahenditele esitatavate nõuete kehtestamisele peaks ettepanekus samuti sätestama tulemustele esitatavad nõuded, tagamaks, et nende mehhanismide kasutamine annab mõõdetavaid tulemusi nii sektorites, milles esitatakse enim vaidlusi, kui ka kauplejate pakutavate teenuste kvaliteedi kohta, kujundades aktiivselt usaldust nende kasutamise vastu.

Väga oluline on ka see, et liikmesriigid kindlustaksid, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksused avaldaksid teavet enda poolt pakutavate teenuste (see puudutab eelkõige teavet, vahendamist, lepitus- ja vahekohtumenetlust), finantstulemuste (tagades sellega nende mehhanismide vajaliku läbipaistvuse ja suurendades tarbijate usaldust) ja nende üksustega rahulolu kohta kasutajate hulgas.

Komitee soovib seoses asjaomase artikli lõikega 2, et lisaks tegevuse aastaaruannetele peaksid need üksused avaldama tavapäraseid suhtluskanaleid kasutades oma aastaeelarve ja kokkuvõtte nende tehtud vahekohtuotsustest. See ei kahjustaks direktiiviga 95/46/EÜ riiklikesse õigusaktidesse ülevõetavaid isikuandmete töötlemise kohta käivaid eeskirju.

4.6   Artikkel 9

Ehkki komitee tunnistab õigluse põhimõtte tähtsust, seab ta kahtluse alla asjaolu, et välja on jäetud komisjoni 30. märtsi 1998. aasta soovituses (9) sätestatud õiguspärasuse põhimõte. Nimetatud sätte puudumine direktiivi ettepanekust võib kahjustada tarbijaid, kellel on piiriülesed kaubandussuhted, eriti juhul, kui tarbija koduriigi seadused tagavad suurema kaitse kui selle liikmesriigi seadused, kus on vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse asukoht. Komitee meenutab taas vajadust lisada õiguspärasuse põhimõte kõnealuse direktiivi reguleerimisalasse, tagamaks, et vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuste tehtud otsused ei jäta tarbijaid ilma asjaomaste õigusaktidega tagatud kaitse tasemest.

4.7   Artikkel 10

Komitee väljendab muret selle artikli ebaselguse üle, mis võib panna tarbijad uskuma, et vaidlused saab lahendada vaidluste kohtuvälise lahendamise üksuse kaudu, ehkki tegelikult on kauplejad kohustatud vaid esitama teavet nende mehhanismide olemasolu kohta ega pruugi neist ühtegi kasutada.

Seepärast kutsub komitee komisjoni üles tagama ettepanekuga, et liikmesriigid kindlasti nõuaksid kauplejatelt kõnealuse teabe esitamist vahetult enne lepingu allakirjutamist, mis aitaks tarbijal langetada teadliku ja asjatundliku otsuse, teades juba ette, kas kaupleja kasutab vaidluste kohtuvälise lahendamise üksust või mitte.

Komitee on samuti seisukohal, et kui lõikes 2 sätestatud kohustusi ei täideta või täidetakse vaid osaliselt, tuleb seda käsitada ebaausa kaubandustavana ja lisada direktiivile 2005/29/EÜ lisatud loetelule; seda vaatamata ettepaneku artiklis 18 sätestatud sanktsioonidele.

4.8   Artiklid 15 kuni 17

Komitee arvates ei ole need sätted piisavad, tagamaks, et asjaomased organid nõudeid täielikult täidaksid, sest need lähtuvad kriteeriumitest, mis põhinevad nende enese hindamisel. Seepärast on vaja, et komisjon innustaks kodanikuühiskonda osalema asjaomase sektori asjakohaste esindusorganisatsioonide kaudu otse nende mehhanismide järelevalves (10).

(1)  EÜT L 115, 17.4.1998, lk 31.

(2)  EÜT L 109, 19.4.2001, lk 56.

(3)  Direktiiv 2011/83/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64), EMSK arvamus: ELT C 317, 23.12.2009, lk 54.

(4)  Siseriiklike asutuste vahelise koostöö määruse nr 2006/2004 kohta vt täpsemalt EMSK arvamus, ELT C 218, 23.7.2011, lk 69.

(5)  Vaidluste veebipõhist lahendamist käsitleva määruse ettepanekus on sätestatud järgmist; „Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele on põhiõigused, mis on tagatud Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikliga 47. Veebipõhine vaidluste lahendamise menetlus ei ole kavandatud asendama kohtumenetlust ning ei võta tarbijatelt või kauplejatelt õigust pöörduda õiguskaitse saamiseks kohtu poole. Ühtegi käesoleva määruse sätet ei tohiks seepärast tõlgendada selliselt, et see takistaks pooltel kohtusüsteemi poole pöörduda”.

(6)  Vt EMSK pooleliolev arvamus (INT/608).

(7)  ELT L 136, 24.5.2008, lk 3, EMSK arvamus: ELT C 286, 17.11.2005, lk 1.

(8)  Raport A7-0275/2011 vahendusmenetluse direktiivi rakendamise kohta liikmesriikides, raportöör: Arlene McCarthy.

(9)  Seal on selgelt kirjas, et piiriüleste vaidluste korral ei tohi üksuse tehtud otsused põhjustada tarbija ilmajätmist kaitsest, mis on talle Rooma konventsiooni artiklis 5 sätestatud juhtudel ette nähtud selle liikmesriigi õiguse kohustuslike sätetega, kus on tema peamine elukoht.

(10)  Sarnaselt Itaalia energiasektori korraldusega: ehkki selles riigis on riiklik vaidluste kohtuvälise lahendamise üksus, teostavad tarbijate ja energiaettevõtete esindajad selle üle järelevalvet ja neist esimesed osalevad aktiivselt selles üksuses töötavate ekspertide koolituses.