(1)

Nõukogu direktiivi 98/83/EÜ (4) on korduvalt oluliselt muudetud (5). Kuna kõnealusesse direktiivi on vaja teha uusi muudatusi, tuleks see selguse huvides uuesti sõnastada.

(2)

Direktiivis 98/83/EÜ sätestati õigusraamistik, millega kaitstakse inimeste tervist olmevee saastatusest tuleneva kahjuliku mõju eest, tagades olmevee tervislikkuse ja puhtuse. Käesoleva direktiivi eesmärk peaks olema sama ning sellega tuleks parandada kõigi inimeste juurdepääsu sellisele veele kogu liidus. Selleks on tarvis sätestada liidu tasandil miinimumnõuded, millele selleks eesmärgiks mõeldud vesi peaks vastama. Liikmesriigid peaksid võtma vajalikud meetmed tagamaks, et olmevees ei esineks mikroorganisme ja parasiite ega aineid sellisel arvul või sellises koguses, mis teatud juhtudel kujutavad võimalikku ohtu inimeste tervisele, ning et vesi vastaks kõnealustele miinimumnõuetele.

(3)

Käesoleva direktiivi kohaldamisalast on tarvis välja jätta looduslik mineraalvesi ja raviotstarbeline vesi, kuna looduslik mineraalvesi on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/54/EÜ (6) ja raviotstarbeline vesi on reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/83/EÜ (7). Direktiivis 2009/54/EÜ käsitletakse nii looduslikku mineraalvett kui ka allikavett, kuid käesoleva direktiivi kohaldamisalast tuleks välja jätta üksnes looduslik mineraalvesi. Direktiivi 2009/54/EÜ artikli 9 lõike 4 kolmanda lõigu kohaselt peaks allikavesi vastama käesolevale direktiivile ning mikrobioloogiliste nõuete osalt peaks allikavesi vastama direktiivile 2009/54/EÜ. Pudelitesse või mahutitesse villitud ja müümiseks mõeldud või toidu tootmiseks, valmistamiseks või töötlemiseks kasutatav olmevesi peaks reeglina vastama käesoleva direktiivi nõuetele kuni nõuetele vastavuse hindamise kohani, nimelt kraanini, ning pärast nimetatud kohta tuleks seda käsitleda toiduna vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 178/2002, (8) kui see on mõeldud inimestele tarvitamiseks või kui on mõistlik eeldada, et seda tarvitavad inimesed.

Lisaks peaks olema võimalik välistada käesoleva direktiivi kohaldamine toidukäitlejatele, kellel on oma veeallikas ja kes kasutavad seda spetsiifilistel ärilistel eesmärkidel, kui nad järgivad asjaomaseid, eelkõige ohuanalüüsiga seotud kohustusi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtet ning asjaomaste liidu toidualaste õigusaktide kohaseid parandusmeetmeid. Toidukäitlejad, kellel on oma veeallikas ning kes tegutsevad veekäitlejatena, peaksid järgima käesolevat direktiivi samamoodi nagu teised veekäitlejad.

(4)

Õigust veele käsitleva Euroopa kodanikualgatuse (edaspidi „Right2Water-algatus“) järeldustest lähtuvalt korraldas komisjon kogu liitu hõlmava avaliku konsultatsiooni ning õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi (REFIT) raames direktiivi 98/83/EÜ hindamise. Selle tulemusena selgus, et nimetatud direktiivi teatavaid sätteid on vaja ajakohastada. Kindlaks määrati neli täiustamist vajavat valdkonda, nimelt kvaliteedipõhiste parameetrite väärtuste loetelu, riskipõhise käsitluse vähene kasutamine, tarbijate teavitamist käsitlevad ebatäpsed sätted ning olmeveega kokku puutuvate materjalide heakskiitmise süsteemide lahknevused ja mõju, mida see võib avaldada inimeste tervisele. Lisaks määratleti Right2Water-algatuse raames selge probleemina asjaolu, et osal elanikkonnast, eelkõige tõrjutud rühmadel, puudub juurdepääs olmeveele ja selle tagamine on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kestliku arengu tegevuskava 2030 kestliku arengu eesmärkide 6. eesmärgist tulenev kohustus.

Samuti ilmnes, et ei olda kuigivõrd teadlikud veeleketest, mis tulenevad alainvesteeringutest veetaristu hooldamisse ja uuendamisse – asjaolu, millele juhiti tähelepanu ka Euroopa Kontrollikoja 5. juuli 2017. aasta eriaruandes nr 12/2017 „Joogiveedirektiivi rakendamine: vee kvaliteet ja kättesaadavus Bulgaarias, Ungaris ja Rumeenias on paranenud, kuid vajadus investeeringute järele on endiselt märkimisväärne“.

(5)

2017. aastal korraldas Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) Euroopa piirkondlik büroo direktiiviga 98/83/EÜ kehtestatud parameetrite ja parameetrite väärtuste loetelu üksikasjaliku läbivaatamise, et teha kindlaks, kas loetelu on vaja kohandada tehnika ja teaduse arenguga. Läbivaatamise tulemuste kohaselt tuleks kontrollida soolestiku patogeene ja Legionellat ning lisada tuleks kuus keemilist parameetrit või parameetrirühma. Nelja uue parameetri või parameetrirühma puhul kuuest tuleks muudest viimastest teaduslikest arvamustest ja ettevaatusprintsiibist lähtudes kehtestada WHO ettepanekuga võrreldes rangemad parameetrite väärtused, mille järgimine on siiski teostatav. Ühe uue parameetri puhul tuleks vähendada esindavate ainete arvu ning kohandada parameetri väärtust. WHO tegeleb endiselt kroomisisalduse piirnormi läbivaatamisega ning seetõttu tuleks enne väärtuse rangemaks muutmist kohaldada 15-aastast üleminekuperioodi. Lisaks soovitas WHO kaaluda endokriinfunktsiooni kahjustava kolme esindusliku ühendi puhul võrdlusaluste kehtestamist, et hinnata endokriinfunktsiooni kahjustavate ühendite esinemissagedust ja vajadusel nende töötlemise tõhusust, kasutades bisfenool A puhul väärtust 0,1 μg/l, nonüülfenooli puhul 0,3 μg/l ning beeta-östriadooli puhul 1 ng/l.

Euroopa Toiduohutusamet 2015. aasta arvamusele tuginedes otsustati siiski, et üks neist kolmest ühendist, bisfenool A, tuleks lisada käesolevasse direktiivi tervisepõhise parameetri väärtusega 2,5 μg/l. Lisaks tuleks nonüülfenool ja beeta-östriadool kanda jälgimisnimekirja, mille komisjon käesoleva direktiivi alusel koostab.

(6)

Plii puhul soovitas WHO jääda kehtiva parameetri väärtuse juurde, kuid märkis, et pliisisaldus peaks olema võimalikult väike. Seepärast peaks olema võimalik säilitada praegune väärtus 10 μg/l veel 15 aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva. Hiljemalt üleminekuperioodi lõpuks tuleks plii parameetri väärtuseks kehtestada 5 μg/l. Kuna majades ja muudes hoonetes olevad torud on jätkuvalt probleemiks ning nende väljavahetamise nõudmiseks ei pruugi liikmesriikidel olla alati vajalikke volitusi, peaks lisaks eeltoodule jääma väärtus 5 μg/l soovituslikuks tarbimiskoha jaotussüsteemidega seotud kohustuste puhul. See-eest tuleks käesoleva direktiivi kohaselt lubatud kõigi olmeveega kokku puutuvate uute materjalide puhul kehtestada väärtuseks kraanist väljumisel 5 μg/l sõltumata sellest, kas neid kasutatakse veevarustussüsteemis või tarbimiskoha jaotussüsteemis.

(7)

Selleks et võtta arvesse üldsuse kasvavat muret seoses olmevees ilmnevate ühendite, näiteks endokriinfunktsiooni kahjustavad ühendite, ravimite ja mikroplasti mõjuga inimeste tervisele olmevee kaudu ning tegeleda veevarustusahelas ilmnevate uute ühenditega, tuleks käesolevasse direktiivi lisada jälgimisnimekirja mehhanism. Jälgimisnimekirjade mehhanism võimaldab kasvavatele muredele dünaamiliselt ja paindlikult reageerida. Samuti võimaldab see võtta järelmeetmeid juhul, kui saadakse uusi teadmisi kõnealuste ilmnevate ühendite mõju kohta inimeste tervisele ning kõige asjakohasemate seireviiside ja -meetodite kohta. Olmevee jälgimisnimekirjade mehhanism on osa reageeringust erinevatele asjakohastele liidu valdkondlikele poliitikasuundadele, mis on paika pandud komisjoni 11. märtsi 2019. aasta teatises „Euroopa Liidu strateegiline lähenemisviis ravimitele keskkonnas“, komisjoni 7. novembri 2018. aasta teatises „Endokriinfunktsiooni kahjustavaid kemikaale käsitlev põhjalik Euroopa Liidu raamistik“ ja nõukogu 26. juuni 2019. aasta järeldustes „Liidu keskkonnasäästlike kemikaalide poliitika strateegia“.

(8)

Samuti soovitas WHO kolme parameetri väärtust leevendada ja viis parameetrit direktiiviga 98/83/EÜ kehtestatud parameetrite ja parameetrite väärtuste loetelust välja jätta. Kõiki kõnealuseid muudatusi ei peeta siiski vajalikuks, sest komisjoni direktiiviga (EL) 2015/1787 (9) kehtestatud riskipõhine käsitlus võimaldab veekäitlejatel jätta teatavatel tingimustel parameeter seiratavate parameetrite loetelust välja. Töötlemismeetodid kõnealuste parameetrite väärtuste saavutamiseks on juba kasutusele võetud.

(9)

Käesoleva direktiiviga kehtestatud parameetrite väärtused põhinevad olemasolevatel teaduslikel andmetel ja ettevaatusprintsiibil ning kõnealused väärtused on valitud tagamaks, et olmevett oleks võimalik ohutult tarbida kogu elu jooksul, ning et seega oleks tagatud tervisekaitse kõrge tase.

(10)

Tuleks saavutada tasakaal nii mikrobioloogiliste kui keemiliste riskide vältimises; sel eesmärgil ning parameetrite väärtuste edaspidist muutmist silmas pidades tuleks olmevee suhtes kohaldatavate parameetrite väärtuse kehtestamisel tugineda tervisekaitsenõuetele ning riskianalüüsi meetodile.

(11)

Indikaatorparameetritel ei ole otsest mõju rahvatervisele. Need on siiski olulised vahendina, mille abil teha kindlaks, kuidas toimivad olmevee tootmise ja jaotamise rajatised, ning hinnata vee kvaliteeti. Need parameetrid võivad aidata tuvastada veetöötlemise puudusi ning neil on oluline roll tarbijate usalduse suurendamisel ja säilitamisel kvaliteetse vee vastu. Seepärast peaksid liikmesriigid tagama selliste parameetrite seire.

(12)

Kui see on vajalik inimeste tervise kaitsmiseks oma territooriumil, tuleks seada liikmesriikidele kohustus kehtestada ettevaatusprintsiibist lähtuvalt I lisas nimetamata täiendavate parameetrite väärtused.

(13)

Ohutu olmevesi ei tähenda mitte üksnes seda, et selles puuduvad kahjulikud mikroorganismid ja ained, vaid ka seda, et see sisaldab teatavas koguses looduslikke mineraale ja keemilisi elemente, pidades silmas, et demineraliseeritud vee või sellise vee, mis sisaldab väga vähe selliseid keemilisi elemente nagu kaltsium ja magneesium, pikaajaline tarbimine võib inimeste tervist kahjustada. Teatav kogus nimetatud mineraale on hädavajalik ka tagamaks, et olmevesi ei oleks agressiivne ega söövitav, ning selleks, et parandada sellise vee maitset. Kaaluda võiks nimetatud mineraalide miinimumsisaldust pehmendatud või demineraliseeritud vees, võttes arvesse kohalikke tingimusi.

(14)

Direktiivis 98/83/EÜ on ennetavaid ohutuse kavandamise ja riskipõhise käsitluse elemente võetud arvesse piiratud määral. Riskipõhise käsitluse esimesed elemendid võeti kasutusele 2015. aastal direktiiviga (EL) 2015/1787, et võimaldada liikmesriikidele erandite tegemist kehtestatud seireprogrammidest, tingimusel et korraldatakse usaldusväärne riskide hindamine, mis põhineks Maailma Terviseorganisatsiooni suunistel joogivee kvaliteedi kohta (edaspidi „WHO suunised“). WHO suunised, millega kehtestatakse veeohutuskavadel põhinev lähenemisviis, sealhulgas väikestele kogukondadele, koos standardiga EN 15975-2, milles käsitletakse joogiveevarustuse kindlust, on rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtted, millel olmevee tootmine ja varustus ning sellise vee seire ja parameetrite analüüs põhineb. Kõnealused põhimõtted tuleks käesolevas direktiivis säilitada.

(15)

Selle tagamiseks, et direktiiviga (EL) 2015/1787 kehtestatud riskipõhise käsitluse elemendid ei piirduks seirega, et kasutada aega ja ressursse oluliste riskidega tegelemisele ning kulutõhusate meetmete võtmisele seoses reostusallikaga ja vältida asjasse mittepuutuvate probleemidega seotud analüüse ja jõupingutusi, on asjakohane võtta kasutusele veeohutuse täielik riskipõhine käsitlus, mis hõlmab kogu veevarustusahelat, alates valgalast, veevõtust, töötlemisest, säilitamisest, jaotamisest kuni nõuetele vastavuse hindamise kohani. Kõnealune käsitlus peaks põhinema omandatud teadmistel ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/60/EÜ (10) alusel võetud meetmetel ning võtma konstruktiivsemalt arvesse kliimamuutuste mõju veevarudele. Riskipõhine käsitlus peaks koosnema kolmest osast. Esiteks veevõtukohtade valgaladega seotud riskide hindamisest (edaspidi „olmevee veevõtukohtade valgalade riskihindamine ja riskijuhtimine“) vastavalt WHO suunistele ja veeohutuskavasid käsitlevale käsiraamatule. Teiseks veekäitleja võimalusest kohandada seiret vastavalt peamistele riskidele ja võtta vajalikke meetmeid veevarustusahelas alates veevõtust, vee töötlemisest, säilitamisest kuni jaotamiseni kindlaks tehtud riskide juhtimiseks (edaspidi „veevarustussüsteemi riskihindamine ja riskijuhtimine“). Kolmandaks hindamisest, milles käsitletakse tarbimiskoha jaotussüsteemidest tulenevaid selliseid võimalikke riske nagu Legionella või plii (edaspidi „tarbimiskoha jaotussüsteemi riskihindamine“), keskendudes eelkõige prioriteetsetele tarbimiskohtadele. Hindamisprotsessid tuleks regulaarselt läbi vaadata muu hulgas sellistele ohtudele reageerimiseks, mis tulenevad kliimaga seotud äärmuslikest ilmastikunähtustest, teadaolevatest inimtegevuse muutustest veevõtupiirkonnas ja veeallikaga seotud juhtumitest. Riskipõhine käsitlus peaks tagama pideva teabevahetuse pädevate asutuste ja veekäitlejate vahel.

(16)

Selleks et vähendada selliste veekäitlejate halduskoormust, kes tarnivad ööpäevas keskmiselt 10 m3 kuni 100 m3 vett või teenindavad 50 kuni 500 inimest, peaks liikmesriikidel olema võimalus vabastada need veekäitlejad veevarustussüsteemi riskihindamise läbiviimisest tingimusel, et toimub käesoleva direktiivi kohane korrapärane seire. Reisijaid vedavate vett magestavate merelaevade puhul tuleks viia riskipõhist käsitlust ellu vastavalt nendega seotud piirangutele. Liidu lipu all sõitvad merelaevad järgivad rahvusvahelistes vetes sõitmisel rahvusvahelist õigusraamistikku. Tuleks tagada, et eelistatakse kehtivaid rahvusvahelisi norme või rahvusvahelistes vetes viibivate laevade suhtes kohaldatavaid üksikasjalikumaid ja rangemaid rahvusvaheliselt tunnustatud standardeid, näiteks Ameerika Ühendriikide tervishoiuteenistuse väljatöötatud laevade sanitaarprogrammi.

(17)

Veevõtukohtade valgalade riskihindamisel ja riskijuhtimisel tuleks riskihindamist viia läbi terviklikult ning eelkõige peaks pöörama tähelepanu olmevee tootmiseks vajaliku töötlemistaseme vähendamisele, näiteks olmeveevõtuks kasutatavate veekogumite saastumist või saastumisohtu põhjustavate survetegurite vähendamise abil. Selleks peaksid liikmesriigid kirjeldama veevõtukohtade valgalasid ning tegema kindlaks ohud ja ohtlikud olukorrad, mis võivad vee kvaliteeti halvendada, näiteks kõnealuste valgaladega seotud võimalikud saasteallikad.

Kui see on vajalik ohtude kindlaks tegemiseks, peaksid liikmesriigid tegema selliste saasteainete seiret, mida nad peavad oluliseks, näiteks nitraadid, pestitsiidid või ravimid, mis on kindlaks määratud vastavalt direktiivile 2000/60/EÜ, või mida on tarvis seirata nende loodusliku esinemise tõttu veevõtupiirkonnas, nagu arseeni puhul, või veekäitlejatelt saadud teabe põhjal, näiteks toorvee konkreetse parameetri kontsentratsiooni äkilisel suurenemisel. Kui olmeveeks kasutatakse pinnavett, peaksid liikmesriigid pöörama riskihindamisel erilist tähelepanu mikroplastile ja endokriinfunktsiooni kahjustavatele ainetele, näiteks nonüülfenoolile ja beeta-östradioolile, ning vajaduse korral nõudma, et veekäitlejad jälgiksid neid ning teisi jälgimisnimekirja kantud parameetreid, kui neid peetakse inimeste tervisele ohtlikuks, ning vajaduse korral töötleksid neid vastavalt. Tuginedes veevõtukohtade valgalade riskihindamisele, tuleks olmevee kvaliteedi kaitsmiseks võtta haldusmeetmeid, et ennetada ja kontrollida kindlaks tehtud riske. Kui liikmesriik leiab ohu ja ohtlike olukordade kindlaks tegemisel, et parameeter ei esine veevõtukohtade valgaladel näiteks seetõttu, et aine ei esine põhjaveekogumites või pinnaveekogumites, peaks see liikmesriik teavitama asjaomaseid veekäitlejaid ning tal peaks olema võimalik lubada neil selle parameetri seiresagedust vähendada või eemaldada see parameeter kontrollitavate parameetrite loetelust ilma veevarustussüsteemi riskihindamist tegemata.

(18)

Direktiivi 2000/60/EÜ kohaselt on nõutav, et liikmesriigid määraksid kindlaks olmeveevõtuks kasutatavad veekogumid, seiraksid neid ning võtaksid vajalikud meetmed hoidmaks ära nende kvaliteedi halvenemist, et vähendada olmeveeks sobiva vee tootmiseks vajalike puhastustoimingute ulatust. Kohustuste dubleerimise ärahoidmiseks peaksid liikmesriigid ohtude ja ohtlike olukordade kindlaks tegemisel kasutama direktiivi 2000/60/EÜ artiklite 7 ja 8 või muude asjakohaste liidu õigusaktide kohaseid olemasolevaid seiretulemusi, mis kajastavad valgalade olukorda. Kui aga seiretulemusi ei ole, tuleks sisse seada asjakohaste parameetrite, ainete või saasteainete seire, et aidata kirjeldada valgalasid ja hinnata võimalikke riske. Seire tuleks sisse seada kohalikku olukorda ja saasteallikaid arvesse võttes.

(19)

Käesoleva direktiiviga olmevee kvaliteedi hindamiseks kehtestatud parameetrite väärtused peavad olema täidetud kohas, kus vesi väljub kraanist, mida tavaliselt kasutatakse olmevee jaoks. Samas võib olmevee kvaliteeti mõjutada tarbimiskoha jaotussüsteem. WHO märgib, et liidus põhjustab kõigist veega levivatest patogeenidest suurimat tervisekahju Legionella. See kandub edasi soojaveesüsteemide kaudu ja levib sissehingamisel, näiteks duši all pesemise käigus. Seega on bakteri levik selgelt seotud tarbimiskoha jaotussüsteemiga. Ühepoolse kohustuse kehtestamine kõigi avalike ja eravalduste hõlmamiseks kõnealuse patogeeni seirega oleks ebamõistlikult kulukas ja seepärast on probleemiga tegelemiseks sobivam kinnistusisese jaotussüsteemi riskihindamine. Lisaks võiks selle raames hinnata võimalikke riske, mis tulenevad olmeveega kokku puutuvatest toodetest ja materjalidest. Seega peaks tarbimiskoha jaotussüsteemi riskihindamine hõlmama muu hulgas seire fokuseerimist liikmesriikide poolt kindlaks määratud prioriteetsetele tarbimiskohtadele, näiteks haiglad, tervishoiuasutused, vanadekodud, lastehoiuasutused, koolid, haridusasutused, majutusasutused, restoranid, baarid, spordi- ja kaubanduskeskused, vaba aja veetmise, meelelahutus- ja näitusekeskused, karistusasutused ja kämpingud, ning tarbimiskoha jaotussüsteemist ja sellega seotud toodetest ja materjalidest tulenevate riskide hindamist. Kõnealusest riskihindamisest lähtudes peaksid liikmesriigid võtma kõik vajalikud meetmed tagamaks muu hulgas, et rakendatakse asjakohaseid kontrolli- ja haldusmeetmeid näiteks haiguspuhangute korral, mis on kooskõlas WHO suunistega, ning et nende ainete migratsioon ehitustoodetest, mis võivad olla kahjulikud, ei ohusta inimeste tervist.

(20)

Töötlemise, seadmete ja materjalide kvaliteedi tagamist käsitlevate direktiivi 98/83/EÜ sätetega ei suudetud luua olmeveega kokku puutuvate toodete ühtseid hügieeninõudeid. Seega kiidetakse tooteid heaks riigi tasandil ning igas liikmesriigis kohaldatakse erinevaid nõudeid. Sellest tulenevalt on tootjatel keeruline ja kulukas turustada oma tooteid kogu liidus ning see on kulukas ka liikmesriikidele. Seetõttu on tarbijatel ja veekäitlejatel raske teada, kas tooted vastavad tervishoiunõuetele. Käesoleva direktiiviga ühtlustatud miinimumnõuete kehtestamine olmeveega kokku puutuvatele materjalidele aitab saavutada tervisekaitse ühtlase taseme kogu liidus ning aitab kaasa siseturu paremale toimimisele. Lisaks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) 2019/1020 (11) sätestatud üldine kogu liitu hõlmav toodete turujärelevalve mehhanism, mille eesmärk on tagada, et liidu turul tehakse kättesaadavaks üksnes nõuetele vastavad tooted, mis tagavad selliste avalike huvide kõrgetasemelise kaitse nagu üldine tervis ja ohutus, töötervishoid ja tööohutus, tarbijakaitse, keskkonnakaitse ja avalik julgeolek. Kõnealuses määruses on sätestatud, et kui võetakse vastu uued liidu ühtlustamisõigusaktid, siis täpsustatakse nendes, kas määrust (EL) 2019/1020 kohaldatakse ka nende õigusaktide suhtes. Selleks et tagada võimalus võtta nõuetekohaseid turujärelevalvemeetmeid toodete suhtes, mis ei ole juba hõlmatud määrusega (EL) 2019/1020, kuid mida käesolev direktiiv mõjutaks, oleks asjakohane näha ette selle määruse kohaldamine nende toodete suhtes.

(21)

Olmeveega kokku puutuvad materjalid võivad vee kvaliteeti mõjutada sellega, et ained, mis võivad olla kahjulikud, satuvad vette, soodustades mikroobide teket või mõjutades vee lõhna, värvi või maitset. Direktiivi 98/83/EÜ hindamise tulemusel selgus, et töötlemise, seadmete ja materjalide kvaliteedi tagamist käsitlevad sätted lubasid liigset õiguslikku paindlikkust, mille tagajärjel kujunesid kogu liidus välja erinevad riiklikud süsteemid olmeveega kokku puutuvate materjalide heakskiitmiseks. Seetõttu tuleks kehtestada konkreetsemad minimaalsed hügieeninõuded materjalidele, mis on mõeldud kasutamiseks olmevee võtmisel, töötlemisel, säilitamisel või jaotamisel uutes rajatistes või olemasolevates rajatistes, mida remonditakse või ehitatakse ümber, või tagamaks, et need ei seaks otse ega kaudselt ohtu inimeste tervist, ei kahjustaks vee värvi, lõhna ega maitset, ei soodustaks mikroobide teket vees ega leostaks vette saasteaineid koguses, mis on kavandatud eesmärki silmas pidades vajalikust suurem. Sel eesmärgil tuleks käesolevas direktiivis sätestada spetsiifilised minimaalsed hügieeninõuded materjalidele, kehtestades lähteainete, koostiste ja koostisosade katse- ja heakskiitmismetoodika, lubatud lähteainete, koostiste ja koostisosade Euroopa nimekirjad, meetodid ja menetlused lähteainete, koostiste ja koostisosade lisamiseks lubatud lähteainete, koostiste ja koostisosade Euroopa nimekirjadesse ja lähteainete, koostiste ja koostisosade nimekirja lisamise läbivaatamiseks, ning Euroopa nimekirjades olevate lubatud lähteainete, koostiste või koostisosade kombinatsioonidest valmistatud tootes kasutatud valmismaterjalide katse- ja heakskiitmismenetlused ja meetodid.

Et mitte pärssida innovatsiooni, peaks komisjon tagama, et kõnealused menetlused on proportsionaalsed ning nendega ei koormataks põhjendamatult ettevõtjaid, eelkõige väikeseid ja keskmise suurusega ettevõtjad. Sellised menetlused tuleks võimalikult suures ulatuses viia kooskõlla kehtivate tooteid käsitlevate liidu õigusaktidega, et vältida topeltkoormust, mis kohustaks ettevõtjaid viima sama toote puhul läbi eri vastavushindamisi.

(22)

Lubatud ainete Euroopa nimekirjad on lähteainete, koostiste ja koostisosade nimekirjad, mis on koostatud materjalitüübi – orgaanilised materjalid, sideained, metallmaterjalid, emailid ning keraamilised või muud anorgaanilised materjalid – alusel, mida on lubatud kasutada materjalide tootmiseks ja kõnealused nimekirjad peaksid hõlmama, kui see on asjakohane, kõnealuste lähteainete, koostiste ja koostisosade kasutustingimusi ja migratsiooni piirnorme. Lähteaine, koostise või koostisosa lisamiseks lubatud ainete Euroopa nimekirja tuleks teha lähteaine koostise või koostisosa, asjakohaste lisandite ja eeldatavate reaktsioonisaaduste ja ettenähtud kasutamise korral tekkivate lagunemissaaduste riskihindamine. Taotleja või riigi ametiasutuse tehtaval riskihindamisel tuleks käsitleda terviseriske, mida võimalik migratsioon halvimates eeldatavates kasutustingimustes ja toksilisus võivad põhjustada. Olmeveega kokku puutuvas tootes kasutatava valmismaterjali ohutuse tagamiseks tuleks lubatud ainete Euroopa nimekirjas sätestada asjakohasel juhul riskihindamise alusel lähteaine, koostise või koostisosade spetsifikatsioonid ning lähteaine, võimalike lisandite ja reaktsioonisaaduste või komponentide kasutuspiirangud, koguselised piirangud ja migratsiooni piirnormid.

Esimeste lubatud ainete Euroopa nimekirjade, riiklike lubatud lähteainete, koostiste ja koostisosade nimekirjade ja muude liikmesriigi sätete kehtestamiseks tuleks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 (12) alusel asutatud Euroopa Kemikaaliametile teha kättesaadavaks meetodid, mille alusel kõnealused riiklikud nimekirjad ja sätted kehtestati, ning kaasnevad riskihinnangud iga lähteaine, koostise ja koostisosa kohta. Euroopa Kemikaaliamet peaks selle põhjal esitama komisjonile soovituse koondnimekirjade kohta. Selleks et komisjon saaks nimekirjad 15 aasta jooksul pärast vastuvõtmist läbi vaadata, peaks Euroopa Kemikaaliamet esimestesse lubatud ainete Euroopa nimekirjadesse kuuluvad ained, koostised ja koostisosad aegsasti läbi vaatama ja esitama nende kohta arvamuse. Lubatud ainete Euroopa nimekirjade ajakohastamiseks peaks Euroopa Kemikaaliamet esitama arvamusi lähteainete, koostiste ja koostisosade lisamise ja väljajätmise kohta.

(23)

Selleks et aidata kaasa toodete ühetaolisele katsetamisele käesoleva direktiivi nõuetele vastavuse kontrollimiseks, peaks komisjon taotlema Euroopa Standardikomiteelt olmeveega kokku puutuvate toodete ühtlustatud katse- ja hindamisstandardite koostamist. Lubatud ainete Euroopa nimekirjade koostamisel ja ajakohastamisel peaks komisjon tagama, et kõik õigusaktid ja standardimisvolitused, mille ta võtab vastu muude liidu õigusaktide kohaselt, on kooskõlas käesoleva direktiiviga.

(24)

Lisaks tuleks hiljemalt üheksa aastat pärast käesoleva direktiivi ülevõtmise tähtpäeva käesoleva direktiiviga kehtestatud süsteemi toimimine läbi vaadata, et hinnata, kas inimeste tervis on kogu liidus kaitstud ja kas olmeveega kokku puutuvate heakskiidetud materjalist koosnevate toodete osas on siseturu toimimine nõuetekohaselt tagatud. Lisaks tuleks hinnata, kas sellel teemal oleks tarvilik esitada veel mõni seadusandlik ettepanek, võttes eelkõige arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EÜ) nr 1935/2004 (13) ja (EL) nr 305/2011 (14) hindamiste tulemust.

(25)

Olmeveega kokku puutuvad tooted peaksid koosnema käesoleva direktiivi kohaselt heakskiidetud materjalist või materjalide kombinatsioonist. Käesolevas direktiivis käsitletakse siiski üksnes toodetes kasutatavate materjalide ja ainete tervise- ja hügieeniaspekte seoses nende mõjuga olmevee kvaliteedile ning lõpptoodete vastavuskontrolli ja kvaliteedikontrollinorme. Käesolevas direktiivis ei sätestata muid nõudeid, näiteks reegleid selle kohta, kuidas väljendada toote tulemusnäitajaid või struktuurse ohutuse reegleid, mida võidakse reguleerida või mis tulenevad liidu ühtlustamisõigusaktidest, näiteks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustest (EL) nr 305/2011 või (EL) 2016/426 (15). Käesoleva direktiiviga ühtlustatud tervise- ja hügieeniriskide aspektide ning liidu ühtlustamisõigusaktides käsitletud ohutus- või muude riskiaspektide kooseksisteerimine ei põhjusta vastuolusid juhul, kui käesoleva direktiiviga ja liidu ühtlustamisõigusaktidega hõlmatud riskid ei kattu. Määruse (EL) nr 305/2011 ja käesoleva direktiivi vahel on võimalik vastuolu, kuna määruse (EL) nr 305/2011 I lisas on ehitustööde ühe põhinõudena loetletud „ohtlike ainete ja joogiveele muul viisil negatiivset mõju avaldavate ainete eraldumise“ vältimine. Sellist kattumist ei teki aga juhul, kui määruse (EL) nr 305/2011 alusel ei anta standardimisvolitust olmeveega kokku puutuvate toodete tervishoiu- ja hügieeniaspektide kohta.

(26)

Olmeveega kokku puutuvate materjalidega seoses on vaja tagada käesoleva direktiivi tehniliste, teaduslike ja halduslike aspektide puhul tõhus liidu tasandi otsuste tegemine, koordineerimine ja juhtimine. Euroopa Kemikaaliamet peaks täitma olmeveega kokku puutuvate materjalide lähteainete ja koostiste hindamisega seotud käesolevas direktiivis kindlaksmääratud ülesandeid. Seega peaks määruse (EÜ) nr 1907/2006 artikli 76 lõike 1 punkti c kohaselt loodud Euroopa Kemikaaliameti riskihindamise komitee hõlbustama arvamuste esitamise abil Euroopa Kemikaaliametile käesoleva direktiiviga antud teatavate ülesannete täitmist.

(27)

Selleks et saavutada vee kõlblikkus olmeveeks, võib toorvee töötlemisel kasutada veepuhastuskemikaale ja filtreerimisvahendeid. Kuid veepuhastuskemikaalid ja filtreerimisvahendid võivad mõjutada olmevee ohutust. Seega peaksid olmevee töötlemise ja desinfitseerimise protseduurid tagama tõhusate, turvaliste ja nõuetekohaselt käideldud veepuhastuskemikaalide ja filtreerimisvahendite kasutamise, et hoida ära kahjustav mõju tarbijate tervisele. Veepuhastuskemikaale ja filtreerimisvahendeid on vaja seetõttu hinnata nende omaduste, hügieeninõuete ja puhtuse alusel ning neid ei tohiks kasutada rohkem kui see on hädavajalik, et hoida ära ohtu inimeste tervisele. Veepuhastuskemikaalid ja filtreerimisvahendid ei tohiks soodustada mikroobide teket, välja arvatud kavatsuslikult, näiteks mikroobse denitrifikatsiooni soodustamiseks.

Liikmesriigid peaksid kindlustama veepuhastuskemikaalide ja filtreerimisvahendite kvaliteedi tagamise, piiramata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 528/2012 (16) kohaldamist, ning kasutama olemasolu korral Euroopa standardeid. On äärmiselt oluline tagada, et iga olmeveega kokku puutuv toode, samuti keemiliste reaktiivide ja filtreerimisvahendite konteinerid, kannaksid turule laskmisel selgelt loetavat ja kustumiskindlat märgistust, mis teavitab tarbijaid, veekäitlejaid, paigaldajaid, ametiasutusi ja reguleerivaid asutusi, et toodet tohib kasutada kokkupuutes olmeveega. Lisaks lubatakse liikmesriikidel kooskõlas määrusega (EL) nr 528/2012 piirata või keelata biotsiidide kasutamist elanikkonna joogiveega varustamisel, sealhulgas isikliku veevarustuse puhul.

(28)

Selleks et vähendada olmevee võimalikku pliisisaldust, võib tarbimiskoha jaotussüsteemi pliist valmistatud osad alati välja vahetada, eelkõige kui remonditakse või ehitatakse ümber olemasolevaid rajatisi. Pliist osad tuleks asendada materjalidega, mis vastavad olmeveega kokku puutuvate materjalide miinimumnõuetele, mis on sätestatud käesolevas direktiivis. Liikmesriigid peaksid asendamise kiirendamiseks kaaluma ja vajaduse korral võtma meetmeid olemasolevates tarbimiskoha jaotussüsteemides pliist valmistatud osade väljavahetamiseks, kui see on majanduslikult ja tehniliselt teostatav.

(29)

Iga liikmesriik peaks tagama seireprogrammide koostamise, et kontrollida olmevee vastavust käesoleva direktiivi nõuetele. Suurema osa käesoleva direktiivi kohasest seirest teevad veekäitlejad. Veekäitlejatele tuleks võimaldada teatavat paindlikkust seoses parameetritega, mille üle nad veevarustussüsteemi riskihindamise ja riskijuhtimise jaoks seiret teostavad. Kui parameetrit ei tuvastata, peaks veekäitlejatel olema võimalik vähendada seiresagedust või loobuda parameetri seirest täielikult. Veevarustussüsteemi riskihindamist ja riskijuhtimist tuleks teha enamiku parameetrite puhul. Siiski tuleks rea põhiparameetrite suhtes alati kohaldada spetsiifilist miinimumsagedusega seiret. Käesolevas direktiivis sätestatakse seiresagedus eelkõige vastavuskontrolli eesmärgil ja operatiivseiret käsitlevaid sätteid on vähe. Vee nõuetekohase töötlemise tagamiseks võib osutuda vajalikuks täiendav operatiivseire. Täiendav operatiivseire peaks toimuma veekäitlejate äranägemisel. Sellega seoses võiksid veekäitlejad juhinduda WHO suunistest ja veeohutuskavasid käsitlevast käsiraamatust.

(30)

Riskipõhise käsitluse peaksid kasutusele võtma kõik veekäitlejad, sealhulgas väikesed veekäitlejad, arvestades seda, et direktiivi 98/83/EÜ hindamise tulemusena selgus, et just väikestel veekäitlejatel esines riskipõhise käsitluse rakendamisel puudusi, mis olid kohati seotud tarbetute seiretoimingute kulukusega. Riskipõhise käsitluse rakendamisel tuleks arvesse võtta turvalisusega seotud probleeme.

(31)

Käesoleva direktiiviga kehtestatud nõuete mittevastavuse korral peaks asjaomane liikmesriik viivitamata välja uurima selle põhjuse ning võtma niipea kui võimalik vajalikke parandusmeetmeid tarnitud vee kvaliteedi taastamiseks. Kui veevarustus kujutab endast võimalikku ohtu inimeste tervisele, tuleks veega varustamine keelata või selle kasutamist piirata. Lisaks peaksid liikmesriigid mikrobioloogiliste ja keemiliste parameetritega seotud väärtuste miinimumnõuete täitmata jätmise korral käsitama seda kui võimalikku ohtu inimeste tervisele, välja arvatud juhul, kui täitmata jätmist peetakse tühiseks. Kui olmevee kvaliteedi taastamiseks on vajalikud parandusmeetmed, eelistatakse vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 191 lõikele 2 meedet, mis likvideerib probleemi põhjuse selle tekkimise kohas.

(32)

Liikmesriikidel tuleks lubada teatud tingimustel ja piisavalt põhjendatud asjaoludel jätkata käesolevast direktiivist erandite tegemist ning selleks on vaja kehtestada erandite tegemiseks sobilik raamistik, tingimusel, et need erandid ei kujuta endast võimalikku ohtu inimeste tervisele ning asjassepuutuva piirkonna olmeveevarustust ei ole võimalik muude mõistlike vahenditega säilitada. Erandid peaksid piirduma erijuhtudega. Direktiivi 98/83/EÜ kohaselt liikmesriikide poolt tehtud erandeid, mis käesoleva direktiivi ülevõtmise tähtajal endiselt kehtivad, tuleks kohaldada kuni erandi kehtivuse lõpuni ja pikendada vastavalt käesolevale direktiivile üksnes siis, kui teist erandit ei ole veel tehtud.

(33)

Vastavalt WHO soovitustele kutsus komisjon oma 19. märtsi 2014. aasta teatises „Euroopa kodanikualgatus „Vesi ja kanalisatsioon on inimõigus! Vesi on avalik hüve, mitte kaup!“ liikmesriike üles tagama kõigile elanikele juurdepääs minimaalsele veevarustusele. Samuti kohustus komisjon parandama „keskkonnapoliitika kaudu jätkuvalt kogu elanikkonna juurdepääsu puhtale joogiveele“. See on kooskõlas kestliku arengu 6. eesmärgiga ja sellega seotud sihiga „tagada kõikidele inimestele üldine ja õiglane juurdepääs ohutule ja taskukohasele joogiveele“. Nende vee kvaliteedi ja kättesaadavusega seotud juurdepääsuaspektide käsitlemiseks ja osana vastusest Right2Water-algatusele ning selleks, et aidata rakendada Euroopa sotsiaalõiguste samba 20. põhimõtet, mille kohaselt „igaühel on õigus saada juurdepääs kvaliteetsetele esmatähtsatele teenustele, sealhulgas veele“, peaksid liikmesriigid tegelema veele juurdepääsuga seotud probleemidega riigi tasandil, kuid samas tuleks neile jätta teatav kaalutlusruum otsustada, milliseid meetmeid täpselt rakendatakse. Seda tuleks teha meetmete kaudu, mille eesmärk on parandada kõigi inimeste juurdepääsu olmeveele, eelkõige paigaldades avalikesse kohtadesse väli- ja sisetingimustes kasutatavad seadmed, kui see on tehniliselt teostatav, ning seda võiks teha ka meetmete kaudu, mille eesmärk on propageerida kraanivee tarbimist, näiteks julgustades tasuta olmevee pakkumist haldusasutustes ja üldkasutatavates hoonetes või siis tasuta või odava olmevee pakkumist restoranide, sööklate ja toitlustusteenuste klientidele.

(34)

Liit ja liikmesriigid on oma pädevuste piires võtnud endale kohustuse saavutada kestliku arengu eesmärgid, tunnistades samas, et kohustus jälgida nende eesmärkide saavutamise suunas tehtud edusamme riiklikul, piirkondlikul ja ülemaailmsel tasandil ja need läbi vaadata, lasub eelkõige liikmesriikidel. Mõned kestliku arengu eesmärgid ning õigus veele ei kuulu liidu keskkonnapoliitika ega ka liidu sotsiaalpoliitika alla, mis on oma olemuselt piiratud ja täiendav. Pidades küll silmas liidu pädevuse piire, on siiski asjakohane tagada, et liikmesriikide jätkuv pühendumus tagada õigus veele on kooskõlas käesoleva direktiiviga, järgides samas subsidiaarsuse põhimõtet. Seoses sellega teevad liikmesriigid praegu märkimisväärseid jõupingutusi, et parandada juurdepääsu olmeveele. Lisaks on inimeste tervise kaitsmise veemajanduse parandamise ja veega seotud haiguste vähendamise kaudu seadnud eesmärgiks nii ÜRO Euroopa Majanduskomisjon kui ka WHO piirkondlik büroo, mis on loodud Euroopa 1992. aasta piiriveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ning kasutamise konventsiooni vee ja tervise protokolli tarbeks, mille osalised mitmed liikmesriigid on. Liikmesriigid võivad toetuda nimetatud protokolli raames koostatud juhenddokumentidele, et hinnata poliitilist tausta ja olemasolevat olukorda seoses juurdepääsuga veele ning määrata kindlaks vajalikud meetmed, et parandada kõigi võrdset juurdepääsu olmeveele.

(35)

Euroopa Parlament nõudis oma 8. septembri 2015. aasta resolutsioonis Euroopa kodanikualgatuse „Right2Water“ järelmeetmete kohta, (17) et „liikmesriigid peaksid pöörama erilist tähelepanu ühiskonna haavatavate rühmade vajadustele“. Samuti teadvustati komisjoni 2. aprilli 2014. aasta teatises „Aruanne romasid käsitlevate riiklike integratsioonistrateegiate ELi raamistiku rakendamise kohta“ ja nõukogu 9. detsembri 2013. aasta soovituses romade tõhusaks integratsiooniks liikmesriikides võetavate meetmete kohta selliste vähemuskultuuride nagu romade ja traveller’ide eriolukorda, sõltumata sellest, kas nad on paiksed või mitte, eelkõige nende puudulikku juurdepääsu olmeveele. Üldist konteksti silmas pidades on asjakohane, et liikmesriigid pööravad erilist tähelepanu haavatavatele ja tõrjutud rühmadele, võttes vajalikke meetmeid, et nende rühmade juurdepääsu olmeveele parandada. Ilma et see piiraks liikmesriikide õigust kõnealuseid rühmi kindlaks määrata, oleks oluline, et need rühmad hõlmaksid põgenikke, rändrahvaste kogukondi, kodutuid ja selliseid vähemuskultuure nagu romad ja traveller’id, sõltumata sellest, kas nad on paiksed või mitte. Kõnealused juurdepääsu parandamise meetmed, mille üle otsustavad liikmesriigid ise, võivad hõlmata näiteks alternatiivsete veevarustussüsteemide (näiteks individuaalsete veetöötlemisseadmete) pakkumist, vee pakkumist mahutist (näiteks veokid ja tsisternid) ning laagritele vajaliku taristu loomist.

(36)

Et suurendada tarbijate teadlikkust vee tarbimise mõjust, tuleks esitada neile teave hõlpsasti kättesaadaval kujul, näiteks arvetel või nutirakenduste kaudu, kus näidatakse aastas tarbitud veekogus, tarbimiskõikumised ja võrdlus keskmise leibkonna tarbimisega, kui selline teave on veekäitleja käsutuses, ning olmevee liitrihind, mis võimaldaks võrrelda selle hinda pudelivee hinnaga.

(37)

Seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis aastani 2020 „Hea elu maakera võimaluste piires“ (18) nõutakse, et üldsusele oleks riigi tasandil kättesaadav selge keskkonnateave. Direktiiviga 98/83/EÜ oli ette nähtud üksnes passiivne juurdepääs teabele, mis tähendab, et liikmesriigid pidid tagama ainult teabe kättesaadavuse. Need sätted tuleks seega asendada, et tagada tarbijatele ajakohastatud teabe kättesaadavus internetis kasutajasõbralikul ja kohandatud viisil. Samuti peaks tarbijatel olema võimalik taotleda juurdepääsu kõnealusele teabele muul viisil, kui see on põhjendatud.

(38)

Ajakohane teave, mida tuleb käesoleva direktiivi kohaselt anda, peaks sisaldama seireprogrammide tulemusi, teavet kasutatud veetöötlemis- ja desinfitseerimisviiside kohta, teavet inimtervise seisukohalt oluliste parameetrite ületamise kohta, asjakohast teavet veevarustussüsteemi riskihindamise ja riskijuhtimise kohta, nõuandeid, kuidas vähendada veetarbimist ja kuidas hoida ära seisvast veest tingitud terviseriske, ning samuti täiendavat teavet, mis võib üldsusele kasulik olla, näiteks teave selliste näitajate kohta nagu rauasisaldus, vee karedus ja mineraalide sisaldus, millest sageli sõltub tarbijate hinnang kraaniveele. Tarbijate huvile veega seotud küsimuste vastu tuleks reageerida ka andes neile taotluse korral juurdepääs kättesaadavatele varasematele seiretulemuste ja parameetrite ületamisega seotud andmetele.

(39)

Veekäitlejate kohta, kes tarnivad vähemalt 10 000 m3 ööpäevas või teenindavad vähemalt 50 000 inimest, peaks tarbijatele olema internetis kättesaadav ka lisateave muu hulgas toimivuse tõhususe, lekkemäärade, omandistruktuuri ja tariifistruktuuri kohta.

(40)

Tarbijate parem teadlikkus olulisest teabest ja suurem läbipaistvus aitab tõsta elanike usaldust neile tarnitava vee ja osutatavate veeteenuste vastu, ning sellega peaks kaasnema kraanivee laialdasem kasutamine joogiveena, mis võiks aidata vähendada plasti kasutamist ja plastprügi kogust ning kasvuhoonegaaside heidet, ja avaldada positiivset mõju kliimamuutuste leevendamisele ja keskkonnale üldiselt.

(41)

Tänu seiremeetodite paranemisele on lekkemäärad muutunud üha nähtavamaks. Veetaristu tõhususe parandamiseks, sealhulgas selleks, et vältida olmevee nappide ressursside ülekasutamist, peaksid kõik liikmesriigid hindama veelekete taset ja neid teatava künnise ületamisel vähendama.

(42)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/4/EÜ (19) eesmärk on tagada liikmesriikides juurdepääsuõigus keskkonnateabele vastavalt keskkonnainfo kättesaadavuse, keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise 1998. aasta Århusi konventsioonile (20) (edaspidi „Århusi konventsioon“). Århusi konventsioon hõlmab ulatuslikke kohustusi, mis on seotud nii keskkonnateabe taotluspõhise kättesaadavaks tegemisega kui ka keskkonnateabe aktiivse levitamisega. Ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/2/EÜ (21) kohaldamisala on lai ja hõlmab ruumiandmete, sealhulgas mitmesuguste keskkonnaküsimustega seotud andmestike jagamist. On oluline, et käesoleva direktiivi sätted, mis on seotud teabe kättesaadavuse ja andmevahetusalaste kokkulepetega, täiendaksid eelnimetatud direktiive ega looks eraldiseisvat õiguslikku süsteemi. Seega ei tohiks käesoleva direktiivi sätted, mis käsitlevad üldsuse teavitamist ja rakendamise seirega seotud teavet, piirata direktiivide 2003/4/EÜ ja 2007/2/EÜ kohaldamist.

(43)

Direktiivis 98/83/EÜ ei sätestatud väikeste veekäitlejate aruandluskohustusi. Selle probleemi lahendamiseks ning pidades silmas vajadust rakendamist ja nõuetele vastavust käsitleva teabe järele, tuleks võtta käesoleva direktiiviga kasutusele uus süsteem, mille kohaselt liikmesriigid peavad koostama, ajakohastama ning komisjonile ja Euroopa Keskkonnaametile kättesaadavaks tegema üksnes asjakohaseid andmestikud, näiteks parameetrite väärtuste ületamise ja teatava tähtsusastmega juhtumite kohta. See peaks tagama, et halduskoormus jääb kõigi üksuste jaoks võimalikult väikeseks. Tagamaks, et eksisteeriks üldsuse juurdepääsu, aruandluse ja ametiasutuste vahelise andmevahetuse taristu, peaksid liikmesriigid andmekirjelduste kehtestamisel lähtuma direktiivist 2007/2/EÜ ja selle rakendusaktidest.

(44)

Liikmesriikide esitatud andmed on lisaks vastavuskontrollile hädavajalikud ka selleks, et komisjon saaks jälgida ja hinnata käesolevat direktiivi seoses püstitatud eesmärkide saavutamisega, mis on aluseks käesoleva direktiivi edaspidisele hindamisele vastavalt 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe (22) punktile 22. Seda konteksti silmas pidades on vaja asjakohaseid andmeid, mis võimaldaks paremini hinnata käesoleva direktiivi tõhusust, mõjusust, asjakohasust ja liidu lisaväärtust, mistõttu on vaja tagada sobivad aruandlusmehhanismid, mida saaks samuti kasutada direktiivi tulevastel hindamistel.

(45)

Institutsioonidevahelise parema õigusloome kokkuleppe punkti 22 kohaselt peaks komisjon käesolevat direktiivi hindama teatava ajavahemiku jooksul pärast selle ülevõtmiseks kehtestatud tähtpäeva. Hindamine peaks põhinema saadud kogemustel ja käesoleva direktiivi rakendamise käigus kogutud andmetel, kõigil olemasolevatel WHO soovitustel ning asjaomastel teadus-, analüütilistel ja epidemioloogilistel andmetel.

(46)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Eelkõige on käesoleva direktiivi eesmärk edendada tervishoiu, üldist majandushuvi pakkuvate teenuste kättesaadavuse, keskkonnakaitse ja tarbijakaitsega seotud põhimõtteid.

(47)

Käesoleva direktiivi tõhusus ja selle eesmärk kaitsta inimeste tervist liidu keskkonnapoliitika kontekstis eeldavad, et füüsilised ja juriidilised isikud ning asjakohasel juhul nende poolt nõuetekohaselt loodud organisatsioonid saaksid kohtumenetluses käesolevale direktiivile tugineda ning et liikmesriikide kohtud saaksid võtta käesolevat direktiivi arvesse liidu õiguse osana, muu hulgas selleks, et vaadata vajaduse korral läbi liikmesriigi ametiasutuse otsused. Lisaks tuleneb Euroopa Kohtu väljakujunenud kohtupraktika kohaselt Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artikli 4 lõikes 3 sätestatud lojaalse koostöö põhimõttest, et isikute liidu õigusest tulenevate õiguste kohtulik kaitse on liikmesriikide kohtute ülesanne. Lisaks kohustab ELi lepingu artikli 19 lõige 1 liikmesriike nägema ette tulemusliku õiguskaitse tagamist liidu õigusega hõlmatud valdkondades.

Eriti kehtib see direktiivi puhul, mille eesmärk on kaitsta inimeste tervist olmevee saastatuse kahjuliku mõju eest. Lisaks eeltoodule peaks üldsusel olema vastavalt Århusi konventsioonile juurdepääs õiguskaitsele, et aidata kaitsta iga inimese õigust elada keskkonnas, kus on tagatud inimese tervis ja heaolu. Nõukogu otsusega (EL) 2018/881 (23) taotleti komisjonilt 30. septembriks 2019 uuringu läbiviimist ning kui see on uuringu tulemuste põhjal asjakohane, 30. septembriks 2020 Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1367/2006 (24) muutmise ettepaneku esitamist, et käsitleda Århusi konventsiooni nõuetele vastavuse komitee järeldusi asjas ACCC/C/2008/32. Komisjon esitas uuringu nimetatud tähtajaks ja märkis oma 11. detsembri 2019. aasta teatises Euroopa rohelise kokkuleppe kohta, et ta „kaalub Århusi määruse läbivaatamist, et parandada keskkonda mõjutavate otsuste õiguspärasuse pärast muret tundvate kodanike ja valitsusväliste organisatsioonide juurdepääsu ELi tasandi haldus- ja kohtulikule kontrollile“. On oluline, et komisjon võtaks meetmeid ka selleks, et parandada kõigi liikmesriikide kodanike ja valitsusväliste organisatsioonide juurdepääsu õiguskaitsele liikmesriikide kohtutes.

(48)

Käesoleva direktiivi kohandamiseks teaduse ja tehnika arenguga peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et kehtestada lekete jaoks künnised, määrata kindlaks vastavushindamismenetlus olmeveega kokku puutuvate toodete jaoks, kehtestada menetlus lähteainete, koostiste ja koostisosade lubatatud ainete Euroopa nimekirjadesse lisamise ja sealt eemaldamise taotluste esitamiseks Euroopa Kemikaaliametile, kehtestada veega kokku puutuvate toodete märgistus, kehtestada mikroplasti mõõtmise metoodika, muuta III lisa ning muuta I lisa B osas bisfenool A parameetri väärtust. On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega. Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist. Lisaks on direktiivi 98/83/EÜ I lisa C osa märkuses 10 sätestatud radioaktiivsete ainete seiresageduse ja -meetodite kehtestamise nõue muutunud nõukogu direktiivi 2013/51/Euratom (25) vastuvõtmise tõttu sisutühjaks ning tuleks seega välja jätta. Direktiivi 98/83/EÜ III lisa A osa teises lõigus sätestatud kõnealuse direktiivi muutmist käsitlev volitus ei ole enam vajalik ja tuleks seega välja jätta.

(49)

Selleks et tagada käesoleva direktiivi ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et kehtestada lähteainete, koostiste ja koostisosade katse- ja heakskiitmismetoodika, lubatud lähteainete, koostiste ja koostisosade Euroopa nimekirjad, ning nendest lähteainetest, koostistest ja koostisosadest valmistatud valmismaterjalide katse- ja heakskiitmismenetlused ja -meetodid. Samuti tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et kehtestada käesoleva direktiivi rakendamist käsitleva liikmesriikide poolt esitatava ja Euroopa Keskkonnaameti poolt koondatava teabe vorm ja esitamise üksikasjad, ning luua jälgimisnimekirjad ja neid ajakohastada. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (26).

(50)

Ilma et see piiraks Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/99/EÜ (27) kohaldamist, peaksid liikmesriigid kehtestama õigusnormid karistuste kohta, mida kohaldatakse käesoleva direktiivi alusel vastu võetud riigisiseste sätete rikkumise korral, ja peaksid võtma kõik vajalikud meetmed nende rakendamise tagamiseks. Karistused peaksid olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

(51)

Selleks et veekäitlejatel oleks veevarustussüsteemi riskihindamist ja riskijuhtimist läbiviies olemas kogu teave, tuleks uute parameetrite puhul kohaldada kolmeaastast üleminekuperioodi. See võimaldab liikmesriikidel kolme aasta jooksul pärast käesoleva direktiivi ülevõtmise lõppkuupäeva teha kindlaks ohud ja ohtlikud olukorrad ning edastada veekäitlejatele teavet uute parameetrite kohta ning hoida sellega ära veekäitlejate poolse ebavajaliku seire, kui kõnealuse esmase ohtude ja ohtlike olukordade kindlakstegemise käigus leitakse, et parameetrit ei ole vaja rohkem jälgida. Veekäitlejad peaksid siiski nende esimese kolme aasta jooksul viima läbi veevarustussüsteemi riskihindamise või kasutama juba olemasolevaid direktiivi (EL) 2015/1787 kohaselt läbi viidud riskihindamisi nende parameetrite suhtes, mis olid sätestatud direktiivi 98/83/EÜ I lisas, võttes arvesse, et andmed nende parameetrite kohta on käesoleva direktiivi jõustumisel juba saadaval.

(52)

Direktiivis 2013/51/Euratom on sätestatud olmevees sisalduvate radioaktiivsete ainete seire erikord. Seega ei peaks käesolevas direktiivis sätestama radioaktiivsusega seotud parameetrite väärtusi.

(53)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on inimeste tervise kaitse ja olmeveele juurdepääsu parandamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetmete ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas ELi lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(54)

Kohustus võtta käesolev direktiiv liikmesriigi õigusesse üle piirdub sätetega, mida on võrreldes varasemate direktiividega oluliselt muudetud. Muutmata sätete ülevõtmise kohustus tuleneb varasematest direktiividest.

(55)

Käesolev direktiiv ei mõjuta liikmesriikide kohustusi, mis on seotud VI lisa B osas osutatud direktiivide liikmesriigi õigusesse ülevõtmise tähtpäevadega,