12.11.2004   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 336/38


NÕUKOGU OTSUS,

2. november 2004,

millega lubatakse Austrial kohaldada meedet, mis kaldub kõrvale direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta, artiklist 21

(2004/758/EÜ)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut,

võttes arvesse 17. mai 1977. aasta kuuendat nõukogu direktiivi 77/388/EMÜ kumuleeruvate käibemaksudega seotud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta – ühine käibemaksusüsteem: ühtne maksubaas, (1) eriti selle artikli 27 lõiget 1,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut,

ning arvestades järgmist:

(1)

Komisjonile esitatud kirjas, mis saabus komisjoni peasekretariaati 3. märtsil 2004, palus Austria valitsus luba kohaldada kolme direktiivi 77/388/EMÜ artikli 21 lõike 1 punktist a kõrvale kalduvat meedet.

(2)

Austria poolt palutud erandi eesmärk on muuta kolmel konkreetsel juhul käibemaksu tasumise eest vastutavaks kauba saaja. Esiteks, käibemaksukohustuslase poolt teisele isikule tagatiseks antud kauba võõrandamisel tagatise realiseerimise käigus; teiseks, kauba võõrandamisel pärast kolmandale isikule omandireservatsiooni loovutamist kolmanda isiku poolt selle õiguse kasutamise käigus ning kolmandaks, kinnisvara sundvõõrandamisel teisele isikule võlgniku poolt kohtuotsuse alusel. Taotletavaid meetmeid tuleb käsitleda meetmetena, mis hoiavad ära teatud liiki käibemaksupettusi või käibemaksu tasumise vältimist.

(3)

Kui käibemaksukohustuslane võõrandab tagatise saajale tagatiseks antud kauba ehk tagatise realiseerimise käigus, peegeldab see tavaliselt olukorda, kus tagatise andjal, kes kauba üle annab, on piiratud võimalused oma võlgade, sealhulgas maksuvõlgade tasumiseks. Kui kauba saanud tagatise saaja kasutab oma õigust ning müüb tagatise kolmandale isikule, tekitab selline müük ka tarne tagatise andjalt tagatise saajale. Paljudel sellistel juhtudel jäi käibemaks saamata, kuna tagatise saajalt ei saanud võtta sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ja tagatise andjat ei saanud vastutama panna, kuna ta oli muutunud maksejõuetuks või kadunud. Austria maksuameti ees seisvate raskuste ulatus tingis nende lahendamise õiguslike meetmetega. Sarnast erandit on juba lubatud kohaldada Saksamaal (otsus 2002/439/EÜ. (2)

(4)

Juhtudel, kus kauba ostja võimalused ostu eest tasumiseks on piiratud, võib kauba müüja reserveerida endale kaupade omandiõiguse ning loovutada omandireservatsiooni kasutamise õiguse ja ostuhinna nõudeõiguse kolmandale isikule, kelleks harilikult on pank, panga poolt ostjale antud laenu tagatiseks. Kui ostja katkestab laenu tagasimaksmise, kasutab pank omandireservatsiooni õigust. See tähendab kauba võõrandamist esialgselt ostjalt pangale. Sellisel juhul ei maksa pank tavaliselt esialgsele ostjale tarne puhul makstavat käibemaksu, vaid kasutab seda esialgse ostja laenuvõla kustutamiseks, mille tulemusena ei saa maksuhaldurid esialgselt ostjalt käibemaksu sisse nõuda, kuna see on maksejõuetu või kaob enne, kui maksuamet suudab ta kindlaks teha ja käibemaksu sisse nõuda. Seetõttu sarnaneb käesolev juhtum eespool kirjeldatud tagatise realiseerimise juhtumiga.

(5)

Käibemaks jääb laekumata ka kinnisvara maksustatava võõrandamise juhtudel, kui see müüakse sundvõõrandamise korras võlgniku poolt täitemenetluses teisele isikule. See on eriti seotud juhtudega kui müüja on valinud käibemaksukohustuse, olgugi, et võõrandamise ajal pole tema finantsseisund selline, mis võimaldaks tal maksta maksuametile maksu, mida ta ostjale esitatud arves näidatud summa pealt peaks maksma. Ostja võib tavaliselt kasutada sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust ja müüja ei maksa maksuhaldurile käibemaksu. Austria valitsusasutuste ees seisvate raskuste ulatus tingis nende lahendamise õiguslike meetmetega. Kinnisvara on kõrge väärtusega kaup ja seega on maksustatavad summad ja laekumata käibemaksust tulenevad kahjumid – isegi kui on tegu ühe tehinguga – eriti suured. Tavaliselt hõlmab kinnisvara väärtus varjatult ka käibemaksu ning valikuõiguse säilitamine on vajalik käibemaksusüsteemi hoidmiseks neutraalsena. Eeltoodu taustal ilmneb, et antud olukorras, kus tegu on eriti suurte riskidega, on ostja planeeritud vastutus käibemaksu tasumisel kõige kohasem lahendus. Tänu taotletavale erandile välditakse käibemaksu laekumata jäämist, kuna maksuhaldurid ei tagasta ühelegi asjaomasele ettevõtjale käibemaksu. Sellise lahendusega välditakse ka võõrandaja ja saaja topeltvastutust maksu tasumise eest, mis võib kujutada suuremat riski saajale, ning maksuameteid ei koormata käibemaksu vaevalise sissenõudmise menetlusega, mille käigus nad saavad pöörduda ainult saaja poole, kuna käibemaksu tagasinõudmine võõrandajalt osutub võimatuks. Lahendusega välditakse kolmanda isiku, näiteks notari maksualast vastutust, mis omakorda tähendaks suuremaid kulutusi võõrandajale ja ostjale. Sarnast erandit on juba lubatud kohaldada Saksamaal (otsused 2002/439/EÜ ning 2004/290/EÜ. (3)

(6)

Kõnealune erand ei mõjuta lõpptarbimise etapis tasumisele kuuluvat käibemaksu summat ega käibemaksust laekuvaid Euroopa ühenduste omavahendeid,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Erandina direktiivi 77/388/EMÜ artikli 21 lõike 1 punktist a, mida on muudetud direktiivi artikliga 28g, lubatakse Austria Vabariigil käesolevaga panna käibemaksu tasumise kohustus otsuse artiklis 2 nimetatud kauba saajale.

Artikkel 2

Käibemaksu tasumise kohustuse võib panna kauba saajale järgmistel juhtudel:

1.

käibemaksukohustuslase poolt teisele isikule tagatiseks antud kauba võõrandamisel tagatise realiseerimise käigus;

2.

kauba võõrandamisel pärast kolmandale isikule omandireservatsiooni loovutamist kolmanda isiku poolt selle õiguse kasutamise käigus;

3.

kinnisvara sundvõõrandamisel teisele isikule võlgniku poolt täitemenetluses.

Artikkel 3

Käesolev otsus kehtib kuni 31. detsembrini 2008.

Artikkel 4

Käesolev otsus on adresseeritud Austria Vabariigile.

Brüssel, 2. november 2004

Nõukogu nimel

eesistuja

B. R. BOT


(1)  EÜT L 145, 13.6.1977, lk 1. Direktiivi on viimati muudetud direktiiviga 2004/66/EÜ (ELT L 168, 1.5.2004, lk 35).

(2)  EÜT L 151, 11.6.2002, lk 12.

(3)  ELT L 94, 31.3.2004, lk 59.