Nõukogu otsus,

24. juuli 1995,

millega sõlmitakse ühenduse nimel piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsioon

(95/308/EÜ)

EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Ühenduse asutamislepingut, eriti selle artikli 130s lõiget 1 koos artikli 2 esimese lause ja artikli 228 lõike 3 esimese lõiguga,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut [1],

võttes arvesse Euroopa Parlamendi arvamust [2],

võttes arvesse majandus- ja sotsiaalkomitee arvamust [3]

ning arvestades, et:

komisjon on ühenduse nimel osa võtnud läbirääkimistest ja ajutise töörühma tööst piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooni ettevalmistamisel;

kõnealusele konventsioonile kirjutati ühenduse nimel alla 18. märtsil 1992 Helsingis;

konventsiooni peamine eesmärk on käivitada kahe- või mitmepoolne koostöö, et vältida ja kontrollida piiriüleste vooluveekogude reostamist ja tagada veevarude ratsionaalne kasutamine Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Euroopa Majanduskomisjoni liikmesriikides;

ühendus on vastu võtnud meetmeid konventsiooniga hõlmatud valdkonnas; ühendusel on kohustus võtta endale sellistes küsimustes rahvusvaheline vastutus;

ühenduse keskkonnapoliitika aitab kaasa keskkonna kvaliteedi säilitamisele, kaitsele ja parandamisele, inimese tervise kaitsmisele ning loodusressursside kaalutletud ja mõistlikule kasutamisele, pidades silmas säästvat arengut;

tervikuna püütakse ühenduse keskkonnapoliitikaga tugevdada rahvusvahelist koostööd saavutamaks keskkonnakaitse kõrget taset; see rajaneb ettevaatuspõhimõttel ja põhimõtetel, mille järgi tuleb võtta ennetusmeetmeid ja tekitatud keskkonnakahjustus tuleks heastada esmajärjekorras kahjustuse kohas ja saastaja peaks maksma;

oma pädevuse piires teevad ühendus ja liikmesriigid koostööd teiste riikide ja pädevate rahvusvaheliste organisatsioonidega;

konventsiooni sõlmimine ühenduse poolt aitab saavutada Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklis 130r püstitatud eesmärke,

ON VASTU VÕTNUD JÄRGMISE OTSUSE:

Artikkel 1

Euroopa Ühenduse nimel kiidetakse heaks piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsioon.

Konventsiooni tekst on lisatud I lisas.

Artikkel 2

Nõukogu eesistuja volitatakse nimetama isiku või isikud, kes saavad volituse anda heakskiitmiskirja hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretariaati vastavalt kõnealuse konventsiooni artiklile 25.

See isik või need isikud annavad samaaegselt hoiule ka II lisas esitatud pädevust tõendava deklaratsiooni.

Brüssel, 24. juuli 1995

Nõukogu nimel

eesistuja

P. Solbes Mira

[1] EÜT C 212, 5.8.1993, lk 60.

[2] EÜT C 128, 9.5.1994.

[3] EÜT C 34, 2.2.1994, lk 1.

--------------------------------------------------

I LISA

Piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise

Konventsioon

Helsingi, 17. märts 1992

Ühinenud Rahvaste Organisatsioon

1992

Piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsioon

PREAMBUL

KÄESOLEVA KONVENTSIOONI OSALISED,

OLLES TEADLIKUD, et piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamine on oluline ja pakiline ülesanne, mille tõhusat täitmist saab tagada üksnes tihendatud koostööga,

OLLES MURES, et piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede seisukorra muutumine mõjutab või võib mõjutada kahjulikult nii lühi- kui ka pikaajaliselt Euroopa Majanduskomisjoni (EMK) liikmesriikide keskkonda, majandust ja heaolu,

RÕHUTADES riiklike ja rahvusvaheliste meetmete tugevdamise vajadust, et vältida, kontrollida ja vähendada ohtlike ainete sattumist veekeskkonda ning vähendada eutrofeerumist ja hapestumist, ja samuti merekeskkonna, eriti rannaalade maismaalt lähtuvat reostumist,

TUNNUSTADES jõupingutusi, mida EMK valitsused on juba teinud koostöö tugevdamiseks nii kahe- kui ka mitmepoolsel tasandil, et vältida, kontrollida ja vähendada piiriülest reostust, tagada säästev veemajandamine ning kaitsta veevarusid ja keskkonda,

MEENUTADES Stockholmi elukeskkonna konverentsi deklaratsiooni asjakohaseid sätteid ja põhimõtteid, Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverentsi (CSCE) lõppakti, CSCE osalevate riikide esindajate Madridi ja Viini kohtumiste lõppdokumente ning EMK liikmesriikide keskkonnakaitse ja loodusressursside mõistliku kasutamise regionaalset strateegiat aastani 2000 ja edaspidi,

OLLES TEADLIKUD Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Majanduskomisjoni osast rahvusvahelise koostöö edendajana Euroopa piiriülese veereostuse vältimiseks, kontrolliks ja vähendamiseks ning piiriüleste vete säästvaks kasutamiseks ning meenutades sellega seoses EMK veereostuse vältimise ja kontrollipoliitika deklaratsiooni, kaasa arvatud piiriülene reostus, EMK vee mõistliku kasutamise deklaratsiooni, EMK koostööpõhimõtteid piiriüleste vete valdkonnas, EMK põhjavee majandamise hartat ning toimimisjuhendit piiriüleste sisevete juhusliku reostuse puhul,

VIIDATES Euroopa Majanduskomisjoni 42. ja 44. istungi vastavalt I (42) ja I (44) otsusele ning CSCE keskkonnakaitsealase kohtumise (16. oktoober – 3. november 1989 Sofias, Bulgaarias) tulemusele,

RÕHUTADES, et liikmesriikide koostööd piiriüleste vete kaitsmisel ja kasutamisel tuleb teha eelkõige ühiseid veekogusid ümbritsevate riikide vahel sõlmitavate lepingute väljatöötamise kaudu, eriti seal, kus selliseid lepinguid veel ei ole sõlmitud,

ON KOKKU LEPPINUD JÄRGMISES:

Artikkel 1

Mõisted

Käesolevas konventsioonis kasutatakse järgmisi mõisteid.

1. Piiriülesed veed – mis tahes pinna- või põhjavesi, mis märgistab või ületab kahe või mitme riigi piiri või asub kahe või mitme riigi piiril; kui piiriülesed veed suubuvad otse merre, lõpevad nad sirgjoonel, mis ühendab vastava suudme madalaima veetaseme kaldapunkte.

2. Piiriülene mõju – mis tahes halb mõju keskkonnale, mis tuleneb inimtegevusest põhjustatud piiriüleste vete seisundi muutumisest, mille allikas asub kas täielikult või osaliselt teise konventsiooniosalise jurisdiktsiooni piires. Selliste mõjude hulka kuulub mõju inimeste tervisele ja ohutusele, taimestikule, loomastikule, mullastikule, õhule, veele, kliimale, maastikule ja ajaloomälestistele või muudele objektidele, või keskkonnategurite koostoime; see hõlmab ka mõju, mida nende tegurite muutumine avaldab kultuuripärandile või sotsiaal-majanduslikule olukorrale.

3. Konventsiooniosaline – käesoleva konventsiooni osaline, kui tekstist ei tulene teisiti.

4. Kaldariigid – konventsiooniosalised sama piiriülese veekogu ääres.

5. Ühisorgan – kahe- või mitmepoolne komisjon või muu asjakohane kaldariikide organisatsiooniline koostöövorm.

6. Ohtlik aine – aine, mis on mürgine, kantserogeenne, mutageenne, teratogeenne või bioakumuleeruv, eriti juhul, kui see on püsiv ühend.

7. Parim olemasolev tehnoloogia – (definitsioon on käesoleva konventsiooni I lisas).

I OSA

KÕIKI KONVENTSIOONIOSALISI HÕLMAVAD SÄTTED

Artikkel 2

Üldsätted

1. Konventsiooniosalised võtavad kõik asjakohased meetmed piiriülese mõju vältimiseks, kontrollimiseks ja vähendamiseks.

2. Konventsiooniosalised peavad võtma eelkõige kõik asjakohased meetmed selleks, et:

a) vältida, kontrollida ja vähendada veereostust, mis põhjustab või võib põhjustada piiriülest mõju;

b) tagada piiriüleste vete kasutamine eesmärgiga luua ökoloogiliselt tõhus ja mõistlik veemajandamine, säilitada veeressursse ja kaitsta keskkonda;

c) tagada piiriüleste vete mõistlik ja tasakaalustatud kasutamine, võttes eelkõige arvesse nende piiriülest iseloomu tegevuste puhul, mis põhjustavad või võivad põhjustada piiriülest mõju;

d) tagada ökosüsteemide kaitse ja vajadusel taastamine.

3. Veereostuse vältimise, kontrolli ja vähendamise meetmeid tuleb võimaluse korral võtta tekkekohas.

4. Meetmed ei tohi ei otseselt ega kaudselt kaasa tuua teise keskkonna reostumise.

5. Käesoleva artikli lõikes 1 ja 2 nimetatud meetmeid võttes peavad konventsiooniosalised juhinduma järgmistest põhimõtetest:

a) ettevaatuspõhimõte, mille alusel ohtlike ainete keskkonda sattumise võimaliku piiriülese mõju vältimist ei lükata edasi põhjusel, et teadusuuringud ei ole veel täielikult tuvastanud põhjuslikku seost nende ainete ja võimaliku piiriülese mõju vahel;

b) põhimõte, et reostaja maksab, mis tähendab, et reostuse vältimise, kontrolli ja vähendamise kulud kannab reostaja;

c) veeressursse majandatakse nii, et praeguse põlvkonna vajadused oleksid kaetud, ilma et see ohustaks tulevaste põlvkondade vajaduste rahuldamist.

6. Kaldariigid teevad koostööd võrdõiguslikkuse ja vastastikkuse alusel, eriti kahe- ja mitmepoolsete lepingute kaudu, töötades välja ühtlustatud poliitika, programmid ja strateegiad, mis hõlmavad asjakohaseid valgalasid või nende osi, eesmärgiga vältida, kontrollida ja vähendada piiriülest mõju ning kaitsta piiriüleste vete keskkonda või sellistest vetest mõjutatud keskkonda, kaasa arvatud merekeskkond.

7. Käesoleva konventsiooni kohaldamine ei tohi halvendada keskkonnatingimusi ega tuua kaasa piiriülese mõju suurenemist.

8. Käesoleva konventsiooni sätted ei mõjuta konventsiooniosaliste õigust kas üksikult või ühiselt võtta vastu ja rakendada rangemaid meetmeid, kui on sätestatud käesolevas konventsioonis.

Artikkel 3

Vältimine, kontroll ja vähendamine

1. Piiriülese mõju vältimiseks, kontrollimiseks ja vähendamiseks töötavad konventsiooniosalised välja, võtavad vastu, rakendavad ja võimaluse korral ühtlustavad asjakohaseid õiguslikke, haldus-, majandus-, finants- ja tehnilisi meetmeid, tagamaks muu hulgas, et:

a) reoainete keskkonda heitmine oleks välditud, kontrollitud ja vähendatud tekkekohas nii jäätmevaese kui ka jäätmevaba tehnoloogia rakendamise kaudu;

b) piiriülesed veed oleksid kaitstud punktreostusallikatest pärinevate reoainete eest eellubade abil, mille siseriiklikud pädevad asutused annavad reovee keskkonda heitmiseks, ja et loa saanud reovett jälgitakse ja kontrollitakse;

c) lubades märgitud reoveeheidete piirnormid rajaneksid parimal olemasoleval ohtlike ainete keskkonda heitmise tehnoloogial;

d) kehtestatakse rangemaid, üksikjuhtudel keeldudeni ulatuvaid nõudeid, kui seda tingib suublavee kvaliteet või ökosüsteem;

e) olmereovee puhul rakendataks vähemalt bioloogilist töötlemist või võrdväärset menetlust, kui on vajalik järkjärguline lähenemine;

f) võetakse asjakohaseid meetmeid, nagu parima olemasoleva tehnoloogia kasutamine, et vähendada tööstuslikest ja olmeallikatest lähtuvaid toiteelementide heiteid;

g) töötatakse välja ja rakendatakse asjakohaseid meetmeid ja parimaid keskkonnatavasid toiteelementide heidete ja ohtlike ainete vähendamiseks hajareostusallikatest eriti seal, kus põhireostusallikad on põllumajanduslikud (parimate keskkonnatavade väljatöötamise juhised on esitatud käesoleva konventsiooni II lisas);

h) kohaldataks keskkonnamõju hindamist ja muid hindamisviise;

i) soodustatakse säästvat veeressursside majandamist, sealhulgas ökosüsteemse lähenemise kohaldamist;

j) töötatakse välja erakorralisi tegevuskavu;

k) võetakse täiendavaid erimeetmeid põhjavee reostuse vältimiseks;

l) minimeeritakse juhusliku reostuse riski.

2. Selleks kehtestab iga konventsiooniosaline parimal olemasoleval tehnoloogial põhinevad punktreostusallikatest lähtuvate heidete pinnavetesse laskmise piirnormid, mida kohaldatakse eelkõige tööstussektorites või -valdkondades, kust ohtlikud ained pärinevad. Käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud asjakohased meetmed, mida võetakse ohtlike ainete punkt- ja hajareostusallikatest vette sattumise vältimiseks, kontrollimiseks ja vähendamiseks, võivad muu hulgas hõlmata nii nende ainete tootmise kui ka kasutamise täielikku või osalist keelustamist. Arvesse võetakse sellised tööstussektorite või tööstusvaldkondade või ohtlike ainete nimekirjad, mis on koostatud käesoleva konventsiooniga hõlmatud valdkonnas kohaldatavate rahvusvaheliste konventsioonide või määruste raames.

3. Lisaks sellele määratleb iga konventsiooniosaline asjakohased vee kvaliteedi alased eesmärgid ja võtab vastu vee kvaliteedikriteeriumid, et vältida, kontrollida ja vähendada piiriülest mõju. Üldjuhised selliste eesmärkide ja kriteeriumide väljatöötamiseks on esitatud käesoleva konventsiooni III lisas. Vajaduse korral ajakohastavad konventsiooniosalised nimetatud lisa.

Artikkel 4

Seire

Konventsiooniosalised käivitavad piiriüleste vete seisundi seireprogramme.

Artikkel 5

Uurimis- ja arendustegevus

Konventsiooniosalised teevad koostööd, et uurida ja arendada tõhusaid võtteid piiriülese mõju vältimiseks, kontrollimiseks ja vähendamiseks. Selleks püüavad konventsiooniosalised nii kahe- kui ka mitmepoolsetel alustel ja asjakohaste rahvusvaheliste foorumite teadusuuringuid arvestades algatada uurimisalaseid eriprogramme, mis oleks vajaduse korral muu hulgas suunatud:

a) ohtlike ainete mürgisuse ja reoainete kahjulikkuse hindamismeetoditele;

b) teadmiste parandamisele reoainete esinemisest, levimisest ja keskkonnamõjust ning nendega seotud protsessidest;

c) keskkonnaohutute tehnoloogiate, tootmismallide ja tarbimisharjumuste väljatöötamisele ja rakendamisele;

d) piiriülest mõju osutada võivate ainete järkjärgulisele väljatõrjumisele ja/või asendamisele;

e) ohtlike ainete keskkonnaohutule kõrvaldamisele;

f) piiriüleste vete seisundi parandamise erimeetoditele;

g) keskkonnaohutute veerajatiste ja veereguleerimisviiside väljatöötamisele;

h) piiriülesest mõjust tuleneva kahju materiaalsele ja majanduslikule hindamisele.

Konventsiooniosalised vahetavad nende teadusprogrammide tulemusi kooskõlas käesoleva konventsiooni artikliga 6.

Artikkel 6

Teabevahetus

Konventsiooniosalised tagavad võimalikult aegsasti võimalikult laialdase teabevahetuse käesoleva konventsiooniga hõlmatud küsimustes.

Artikkel 7

Vastutus

Konventsiooniosalised toetavad asjakohaseid rahvusvahelisi jõupingutusi, mis on suunatud vastutust käsitlevate eeskirjade, kriteeriumide ja menetluste väljatöötamisele.

Artikkel 8

Teabekaitse

Käesoleva konventsiooni sätted ei mõjuta konventsiooniosaliste õigusi ega kohustusi vastavalt nende siseriiklike õigussüsteemidele ja riigiülestele määrustele kaitsta tööstus- ja ärisaladustega seotud teavet, kaasa arvatud intellektuaalomand, ja riigi julgeolekut.

II OSA

KALDARIIKE HÕLMAVAD SÄTTED

Artikkel 9

Kahe- ja mitmepoolne koostöö

1. Kaldariigid sõlmivad võrdõiguslikkusel ja vastastikkusel põhinevaid kahe- või mitmepoolseid lepinguid või kokkuleppeid, kui neid veel ei ole, või kohandavad vajadusel olemasolevaid, et kaotada vastuolud käesoleva konventsiooni aluspõhimõtetega ning määratleda nendevahelised suhted ja tegevus seoses piiriülese mõju vältimise, kontrollimise ja vähendamisega. Kaldariigid määratlevad valgala või selle osa(d) vastavalt koostööle. Need lepingud või kokkulepped käsitlevad käesoleva konventsiooniga hõlmatud asjakohaseid küsimusi ning samuti muid küsimusi, milles kaldariigid peavad vajalikuks teha koostööd.

2. Käesoleva artikli lõikes 1 nimetatud lepingud ja kokkulepped on aluseks ühisorganite loomisele. Nende ühisorganite ülesanded on muu hulgas ja piiramata olemasolevate asjakohasete lepingute ja kokkulepete kohaldamist järgmised:

a) koguda, koostada ja hinnata andmeid, et teha kindlaks reostusallikad, mis võivad põhjustada piiriülest mõju;

b) töötada välja ühiseid vee kvaliteedi ja hulga seireprogramme;

c) koostada loetelusid ja vahetada teavet käesoleva artikli lõike 2 punktis a nimetatud reostusallikate kohta;

d) töötada välja reovete heitkoguste norme ja hinnata kontrolliprogrammide tõhusust;

e) töötada välja ühiseid vee kvaliteedi alaseid eesmärke ja kriteeriume, arvestades käesoleva konventsiooni artikli 3 lõiget 3, ja teha ettepanekuid asjakohaste meetmete kohta, et säilitada ja vajaduse korral parandada vee olemasolevat kvaliteeti;

f) arendada kooskõlastatud tegevusprogramme, et vähendada reostuskoormust nii punktreostusallikatest (nt olme- ja tööstuslikud allikad) kui ka hajareostusallikatest (eelkõige põllumajandusest);

g) kehtestada hoiatus- ja häiremenetlusi;

h) olla teabevahetuse kohaks olemasoleva ja kavandatud veekasutuse ja sellega seotud rajatiste kohta, mis võivad põhjustada piiriülest mõju;

i) edendada koostööd ja teabevahetust parima olemasoleva tehnoloogia kohta kooskõlas käesoleva konventsiooni artikliga 13 ja samuti soodustada koostööd teaduslike uurimisprogrammide vallas;

j) osaleda keskkonnamõju hindamise kohaldamisel piiriülestele vetele vastavalt asjakohastele rahvusvahelistele määrustele.

3. Kui käesoleva konventsiooni osaliseks olev rannikuriik on otseselt ja oluliselt mõjutatud piiriülesest mõjust, võivad kaldariigid, kui nad kõik nii kokku lepivad, kutsuda selle rannikuriigi kohasel viisil osalema piiriüleste vete kaldariikide asutatud mitmepoolse ühisorgani tegevuses.

4. Ühisorganid, mis on seda käesoleva konventsiooni tähenduses, kutsuvad rannikuriikide piiriülese mõju all oleva merekeskkonna kaitseks asutatud ühisorganeid koostööle, et ühtlustada oma tööd ja vältida, kontrollida ja vähendada piiriülest mõju.

5. Kui samal valgalal on kaks või mitu ühisorganit, peavad nad püüdma oma tegevust kooskõlastada, et tugevdada piiriülese mõju vältimist, kontrollimist ja vähendamist sellel valgalal.

Artikkel 10

Konsultatsioonid

Mis tahes kaldariigi taotlusel peavad kaldariigid konsultatsioone vastastikkuse, hea usu ja heanaaberlikkuse vaimus. Selliste konsultatsioonide eesmärgiks on koostöö käesoleva konventsiooniga hõlmatud küsimuste vallas. Kõik sellised konsultatsioonid viiakse läbi käesoleva konventsiooni artikli 9 kohaselt asutatud ühisorgani abil, kui see on loodud.

Artikkel 11

Ühisseire ja -hindamine

1. Kaldariigid kehtestavad ja rakendavad käesoleva konventsiooni artiklis 9 nimetatud üldise koostöö raames või erikorra alusel ühisprogramme piiriüleste vete seisundi, kaasa arvatud üleujutused ja ajujää, ning samuti piiriülese mõju seireks.

2. Kaldariigid lepivad kokku reostuse parameetrites ja reoainetes, mille heiteid ja kontsentratsiooni tuleb piiriülestes vetes regulaarselt kontrollida.

3. Kaldariigid hindavad korrapäraste ajavahemike järel ühiselt või kooskõlastatult piiriüleste vete seisundit ja piiriülese mõju vältimiseks, kontrolliks ja vähendamiseks võetud meetmete tõhusust. Nende hinnangute tulemused tehakse üldsusele kättesaadavaks kooskõlas käesoleva konventsiooni artikliga 16.

4. Selleks ühtlustavad kaldariigid seireprogrammide käivitamise ja elluviimise eeskirjad, mõõtmissüsteemid, seadmed, analüüsimeetodid, andmete töötlemise ja hindamise menetlused ning keskkonda heidetud reoainete registreerimise meetodid.

Artikkel 12

Ühine uurimis- ja arendustegevus

Kaldariigid tegelevad käesoleva konventsiooni artiklis 9 nimetatud üldise koostöö raames või erikorra alusel konkreetse uurimis- ja arendustegevusega, et saavutada ja säilitada vee kvaliteedi alaseid eesmärke ja kriteeriume, mida nad on kokkulepitult otsustanud seada ja vastu võtta.

Artikkel 13

Kaldariikide teabevahetus

1. Kaldariigid vahetavad asjakohaste lepingute või muude käesoleva konventsiooni artiklile 9 vastavate kokkulepete raames mõistlikul määral kättesaadavat teavet, mis käsitleb muu hulgas järgmist:

a) piiriüleste vete keskkonnaseisund;

b) parima olemasoleva tehnoloogia rakendamisel ja toimimisel saadud kogemused ning uurimis- ja arendustegevuse tulemused;

c) heite- ja seireandmed;

d) võetud ja kavandatavad meetmed piiriülese mõju vältimiseks, kontrolliks ja vähendamiseks;

e) pädevate asutuste või muu asjakohase organi väljastatud load või määrused reovee keskkonda heitmise kohta.

2. Heitenormide ühtlustamiseks vahetavad kaldariigid teavet oma siseriiklike määruste kohta.

3. Kui kaldariik taotleb teiselt kaldariigilt kättesaamatut teavet, püüab viimane taotluse rahuldada, kuid võib seada tingimuseks, et taotluse esitanud kaldariik maksab sellise teabe kogumise ja vajaduse korral selle töötlemise eest mõistliku tasu.

4. Käesoleva konventsiooni rakendamiseks hõlbustavad kaldariigid parima olemasoleva tehnoloogia vahetamist, edendades eelkõige olemasoleva tehnoloogia tasulist vahetamist, otsekontakte ja koostööd tööstuse valdkonnas, kaasa arvatud ühisettevõtted, teabe ja kogemuste vahetamist ning tehnilise abi osutamist. Kaldariigid käivitavad ka ühiseid koolitusprogramme ning korraldavad asjakohaseid seminare ja kohtumisi.

Artikkel 14

Hoiatus- ja häiresüsteemid

Kaldariigid teavitavad üksteist viivitamata igast kriitilisest olukorrast, millel võib olla piiriülene mõju. Vajaduse korral loovad ja kasutavad kaldariigid kooskõlastatud või ühiseid side-, hoiatus- ja häiresüsteeme, et hankida ja edastada teavet. Nende süsteemide puhul kasutatakse ühitatavaid andmeedastus- ja -töötlusmenetlusi ja -seadmeid, milles kaldariigid on kokku leppinud. Kaldariigid teavitavad üksteist selleks määratud pädevatest asutustest või kontaktpunktidest.

Artikkel 15

Vastastikune abi

1. Kriitilise olukorra tekkimisel osutavad kaldariigid taotluse korral vastastikust abi, järgides menetlusi, mis kehtestatakse vastavalt käesoleva artikli lõikele 2.

2. Kaldariigid töötavad välja ja lepivad kokku vastastikuse abistamise korra, mis käsitleb muu hulgas järgmist:

a) abi suunamine, kontroll, kooskõlastamine ja järelevalve;

b) kohalikud vahendid ja teenused, mida osutab abi taotlev riik, sealhulgas vajaduse korral ka piiriületusformaalsuste lihtsustamine;

c) kokkulepped, millega tagatakse abi osutava riigi ja/või selle personali vastutus ja/või hüvitiste saamine, ning samuti vajaduse korral kolmandate riikide kaudu kulgeva transiidi korraldamine;

d) abistamise kulude hüvitamise meetodid.

Artikkel 16

Avalik teave

1. Kaldariigid tagavad, et piiriüleste vete seisundit, piiriülese mõju vältimiseks, kontrolliks ja vähendamiseks võetud või kavandatavaid meetmeid ning nende meetmete tõhusust käsitlev teave tehakse üldsusele kättesaadavaks. Selleks tagavad kaldariigid, et üldsusele tehtaks kättesaadavaks järgmine teave:

a) vee kvaliteedi alased eesmärgid;

b) väljastatud load ja täitmisele kuuluvad tingimused;

c) seire ja hindamise eesmärgil võetud vee- ja heitveeproovide tulemused ja samuti vee kvaliteedi alaste eesmärkide või lubade väljastamistingimuste täitmise kontrolli tulemused.

2. Kaldariigid tagavad, et see teave oleks üldsusele kättesaadav mõistlikel kellaaegadel ja tasuta, ning tagavad üldsusele piisavad vahendid, et kaldariikidelt oleks võimalik saada mõõduka tasu eest sellest teabest koopiaid.

III OSA

INSTITUTSIOONILISED JA LÕPPSÄTTED

Artikkel 17

Konventsiooniosaliste kohtumised

1. Konventsiooniosaliste esimene koosolek kutsutakse kokku hiljemalt ühe aasta jooksul pärast käesoleva konventsiooni jõustumist. Seejärel peetakse korralisi koosolekuid iga kolme aasta tagant või lühemate vaheaegade järel vastavalt kehtestatud töökorrale. Konventsiooniosalised peavad erakorralisi koosolekuid, kui nii on otsustatud korralisel koosolekul või kui mis tahes konventsiooniosaline seda kirjalikult taotleb, kui kuus kuud pärast nimetatud taotluse kõigile konventsiooniosalistele teatavakstegemist toetab seda vähemalt üks kolmandik konventsiooniosalistest.

2. Oma koosolekutel kontrollivad konventsiooniosalised pidevalt käesoleva konventsiooni rakendamist ning seda eesmärki silmas pidades:

a) vaatavad läbi konventsiooniosaliste piiriüleste vete kaitse ja kasutamise metodoloogilised lähenemisviisid eesmärgiga parandada ka edaspidi piiriüleste vete kaitset ja kasutamist;

b) vahetavad teavet kogemuste kohta, mis on saadud piiriüleste vete kaitset ja kasutamist käsitlevate selliste kahe- ja mitmepoolsete lepingute ja muude kokkulepete sõlmimisel ja rakendamisel, milles osaleb üks või mitu käesoleva konventsiooni osalist;

c) püüavad vajaduse korral kasutada asjakohaste Euroopa Majanduskomisjoni organite ja samuti rahvusvaheliste organite ja erikomiteede teenuseid kõigi käesoleva konventsiooni eesmärkide saavutamiseks oluliste aspektide puhul;

d) arutavad ja võtavad oma esimesel koosolekul konsensuse alusel vastu koosolekute töökorra;

e) arutavad ja võtavad vastu käesoleva konventsiooni muudatusettepanekud;

f) arutavad ja võtavad ette muid tegevusi, mis võivad olla vajalikud käesoleva konventsiooni eesmärkide saavutamiseks.

Artikkel 18

Hääleõigus

1. Igal konventsiooniosalisel on üks hääl, välja arvatud käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud juhul.

2. Piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonidel on oma pädevusse kuuluvates küsimustes nii palju hääli, kui palju nende liikmesriike on käesoleva konventsiooniga ühinenud. Sellised organisatsioonid ei kasuta oma hääleõigust, kui nende liikmesriigid seda õigust kasutavad, ning vastupidi.

Artikkel 19

Sekretariaat

Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretär täidab järgmisi ülesandeid:

a) konventsiooniosaliste koosolekute kokkukutsumine ja ettevalmistus;

b) aruannete ja muu käesoleva konventsiooni kohaselt laekunud teabe edastamine konventsiooniosalistele;

c) konventsiooniosaliste poolt antud muude ülesannete täitmine.

Artikkel 20

Lisad

Käesoleva konventsiooni lisad on selle lahutamatu osa.

Artikkel 21

Konventsiooni muudatused

1. Iga konventsiooniosaline võib teha ettepanekuid käesoleva konventsiooni muutmiseks.

2. Käesoleva konventsiooni muudatusi arutatakse konventsiooniosaliste koosolekul.

3. Käesoleva konventsiooni muudatusettepaneku tekst esitatakse kirjalikult Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretärile, kes edastab selle kõigile konventsiooniosalistele vähemalt 90 päeva enne muudatuse vastuvõtmiseks kavandatud koosolekut.

4. Käesoleva konventsiooni muudatus võetakse vastu konventsiooniosaliste konsensuse alusel, kes viibivad konventsiooniosaliste koosolekul, ja see jõustub 90. päeval pärast kuupäeva, mil kaks kolmandikku nendest konventsiooniosalistest on andnud muudatuse vastuvõtmiskirja hoiule hoiulevõtjale. Muudatus jõustub mis tahes muu konventsiooniosalise suhtes 90. päeval pärast kuupäeva, mil see konventsiooniosaline annab muudatuse vastuvõtmiskirja hoiule.

Artikkel 22

Vaidluste lahendamine

1. Kui kahe või enama konventsiooniosalise vahel tekib vaidlus käesoleva konventsiooni tõlgendamise või kohaldamise osas, püüavad nad leida lahendust läbirääkimiste teel või mis tahes muul vaidluste lahendamise viisil, mis on vaidluspooltele vastuvõetav.

2. Käesolevat konventsiooni allkirjastades, ratifitseerides, vastu võttes, heaks kiites või sellega ühinedes või mis tahes ajal pärast seda võib iga konventsiooniosaline kirjalikult hoiulevõtjale teatada, et vaidluse suhtes, mida ei ole lahendatud käesoleva artikli lõike 1 kohaselt, kiidab see konventsiooniosaline heaks ühe või mitu vaidluste lahendamise kohustuslikku viisi teise konventsiooniosalise suhtes, kes võtab endale sama kohustuse:

a) vaidluse saatmine Rahvusvahelisse Kohtusse;

b) vahekohus IV lisas sätestatud korras.

3. Kui vaidluspooled on heaks kiitnud mõlemad käesoleva artikli lõikes 2 nimetatud vaidluste lahendamise viisid, võib vaidluse saata üksnes Rahvusvahelisse Kohtusse, kui vaidluspooled ei lepi kokku teisiti.

Artikkel 23

Allkirjastamine

Käesolev konventsioon on allakirjutamiseks avatud Helsingis 17. maist kuni 18. maini 1992 (kaasa arvatud) ning seejärel Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peakorteris New Yorgis kuni 18. septembrini 1992 Euroopa Majanduskomisjoni liikmesriikidele ja riikidele, kellel on vastavalt majandus- ja sotsiaalnõukogu 28. märtsi 1947. aasta resolutsiooni 36 (IV) lõikele 8 Euroopa Majanduskomisjoni juures nõuandev staatus, ning Euroopa Majanduskomisjoni suveräänsetest liikmesriikidest moodustatud piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonidele, kellele nende liikmesriigid on andnud pädevuse käesoleva konventsiooniga reguleeritud küsimustes, sealhulgas pädevuse sõlmida nende küsimustega seotud lepinguid.

Artikkel 24

Hoiulevõtja

Käesoleva konventsiooni hoiulevõtjaks on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretär.

Artikkel 25

Ratifitseerimine, vastuvõtmine, heakskiitmine ja ühinemine

1. Käesolev konventsioon tuleb allakirjutanud riikide või piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonide poolt ratifitseerida, vastu võtta või heaks kiita.

2. Käesolev konventsioon on avatud ühinemiseks artiklis 23 nimetatud riikidele ja organisatsioonidele.

3. Kõigile artiklis 23 nimetatud piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonidele, kes on käesoleva konventsiooni osalised, ilma et nende liikmesriigid oleksid selle osalised, on käesoleva konventsiooni kohustused siduvad. Kui mõni sellise organisatsiooni liikmesriikidest on käesoleva konventsiooni osaline, võtavad organisatsioon ja selle liikmesriigid käesolevast protokollist tulenevate kohustuste täitmiseks vastu vastavaid kohustusi käsitlevad otsused. Sellisel juhul ei ole nimetatud organisatsioonil ja selle liikmesriikidel õigust käesolevast konventsioonist tulenevaid õigusi samaaegselt teostada.

4. Ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirjades teatavad artiklis 23 nimetatud piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsioonid oma pädevuse ulatuse käesoleva konventsiooniga reguleeritavates küsimustes. Need organisatsioonid teatavad hoiulevõtjale ka kõikidest olulistest muudatustest oma pädevuse ulatuses.

Artikkel 26

Jõustumine

1. Konventsioon jõustub 90. päeval pärast seda, kui antakse hoiule 16. ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskiri.

2. Käesoleva artikli lõike 1 kohaldamisel ei arvestata piirkondliku majandusintegratsiooni organisatsiooni hoiuleantud kirju lisana sellise organisatsiooni liikmesriikide esitatud kirjadele.

3. Iga artiklis 23 nimetatud riigi või organisatsiooni suhtes, kes ratifitseerib, võtab vastu või kiidab heaks käesoleva konventsiooni või ühineb sellega pärast 16. ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmist, jõustub konventsioon 90. päeval pärast selle riigi või organisatsiooni ratifitseerimis-, vastuvõtmis-, heakskiitmis- või ühinemiskirja hoiuleandmise kuupäeva.

Artikkel 27

Konventsioonist taganemine

Pärast kolme aasta möödumist kuupäevast, mil konventsioon osalise suhtes on jõustunud, võib see osaline konventsioonist alati taganeda, esitades hoiulevõtjale kirjaliku teate. Taganemine jõustub 90. päeval pärast seda, kui hoiulevõtja on kirjaliku teate kätte saanud.

Artikkel 28

Autentsed tekstid

Käesoleva konventsiooni originaal, mille inglis-, prantsus- ja venekeelsed tekstid on võrdselt autentsed, antakse hoiule Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peasekretärile.

SELLE KINNITUSEKS on täievolilised esindajad konventsioonile alla kirjutanud.

KOOSTATUD seitsmeteistkümnendal märtsil tuhande üheksasaja üheksakümne teisel aastal Londonis.

I lisa

PARIMA OLEMASOLEVA TEHNOLOOGIA MÄÄRATLUS

1. Parim olemasolev tehnoloogia – protsesside, seadmete või töömeetodite viimast arenguastet, mis näitab teatava heite- ja jäätmenormide piiramise meetme praktilist sobivust. Hinnates protsesside, seadmete ja töömeetodite kogumi sobivust igal üld- või üksikjuhul, võetakse eelkõige arvesse järgmist:

a) võrreldavad protsessid, seadmed ja töömeetodid, mida on hiljuti katsetatud;

b) tehnoloogilised uuendused ning teaduse ja teadmiste areng;

c) sellise tehnoloogia majanduslik teostatavus;

d) nii uute kui ka olemasolevate käitiste seadmestamise tähtajad;

e) heidete ja heitvete liigid ja maht;

f) jäätmevaene ja jäätmevaba tehnoloogia.

2. Järelikult muutub parim olemasolev tehnoloogia teatava protsessi puhul aja jooksul seoses tehnoloogilise arengu, majanduslike ja sotsiaalsete tegurite ning samuti teaduse ja teadmiste muutumisega.

II lisa

PARIMATE KESKKONNATAVADE VÄLJATÖÖTAMISE JUHISED

1. Igal üksikjuhul parimaid keskkonnatavasid arvestava kõige asjakohasema meetmete kombinatsiooni valimisel tuleks arvesse võtta järgmisi järkjärgulisi meetmeid:

a) üldsuse ja kasutajate teavitamine ja selgitustöö teatavate tegevuste ja toodete valikuga, nende kasutamisega ja hilisema kõrvaldamisega kaasnevatest keskkonda mõjutavatest tagajärgedest;

b) toote tööea kõiki aspekte hõlmavate heade keskkonnatavade väljatöötamine ja kohaldamine;

c) etiketid, mis teavitavad kasutajaid toodete, nende kasutamise ja kõrvaldamisega seotud keskkonnariskidest;

d) üldsusele kättesaadavad jäätmekogumise ja -kõrvaldamise süsteemid;

e) ringlussevõtt, taas- ja korduvkasutus;

f) majandushoobade kasutamine tegevuste, toodete ja tooterühmade puhul;

g) litsentsisüsteem, mis hõlmab piiranguid või keeldu.

2. Määratledes, millised meetmete kombinatsioonid on keskkonna seisukohalt nii üld- kui ka üksikjuhtudel parimad, võetakse eelkõige arvesse järgmist:

a) keskkonnaohtlikkus, mille põhjustab:

i) toode;

ii) toote valmistamine;

iii) toote kasutamine ja

iv) toote kõrvaldamine;

b) protsesside või ainete asendamine vähemreostatavate protsesside või ainetega;

c) kasutuse ulatus;

d) asendusmaterjalide või -tegevuste võimalikud keskkonnaalased eelised või kahju;

e) teaduse ja teadmiste areng ja muutused;

f) rakendamise tähtajad;

g) sotsiaalne ja majanduslik mõju.

3. Järelikult muutub parim keskkonnatava teatava allika puhul aja jooksul seoses tehnoloogilise arengu, majanduslike ja sotsiaalsete tegurite ning samuti teaduse ja teadmiste muutumisega.

III lisa

VEE KVALITEEDI ALASTE EESMÄRKIDE JA KRITEERIUMIDE VÄLJATÖÖTAMISE JUHISED

Vee kvaliteedi alaste eesmärkide ja kriteeriumide puhul:

a) võetakse arvesse vee kvaliteedi säilitamist ja vajaduse korral selle parandamist;

b) püütakse vähendada keskmist reostuskoormust (eelkõige ohtlikud ained) teatud määrani teatava aja jooksul;

c) võetakse arvesse konkreetseid vee kvaliteedinõudeid (toorvesi joogi- ja niisutusveena jne);

d) võetakse arvesse konkreetseid nõudeid seoses tundlike ja erikaitset vajavate vetega ja nende keskkonnaga, näiteks järved ja põhjaveevarud;

e) kasutatakse ökoloogilisi liigitamismeetodeid ja keemilisi näitajaid vee kvaliteedi säilitamise ja parandamise uurimiseks keskmise või pika aja vältel;

f) võetakse arvesse, millisel määral on eesmärgid täidetud, ja täiendavaid kaitsemeetmeid, võttes aluseks üksikjuhtudel vajalikud heitenormid.

IV LISA

VAHEKOHUS

1. Kui vaidlus esitatakse vahekohtule vastavalt käesoleva konventsiooni artikli 22 lõikele 2, teatab vaidluspool või teatavad vaidluspooled sekretariaadile vaidlusküsimuse ja osutavad eelkõige käesoleva konventsiooni artiklitele, mille tõlgendamine või kohaldamine on vaidluse aluseks. Sekretariaat edastab saadud teabe kõigile konventsiooniosalistele.

2. Vahekohus koosneb kolmest liikmest. Nii taotluse esitanud osaline või osalised kui ka teine vaidluspool või -pooled määravad vahekohtuniku ning kaks sel viisil määratud vahekohtunikku nimetavad vastastikusel kokkuleppel kolmanda vahekohtuniku, kes saab vahekohtu eesistujaks. Viimane ei tohi olla kummagi vaidluspooleks oleva riigi kodanik, elada alaliselt vaidluspooleks oleva riigi territooriumil, olla kummagi vaidluspoole teenistuses ega olla tegelnud sama juhtumiga seoses muude ülesannetega.

3. Kui vahekohtu eesistujat ei ole ametisse määratud kaks kuud pärast teise vahekohtuniku nimetamist, määrab Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretär ühe vaidluspoole taotlusel vahekohtu eesistuja kahe järgneva kuu jooksul.

4. Kui üks vaidluspool ei määra vahekohtunikku kaks kuud pärast taotluse saamist, võib teine vaidluspool teavitada sellest Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretäri, kes määrab vahekohtu eesistuja järgneva kahe kuu jooksul. Vahekohtuniku ametisse määramise järel taotleb vahekohtu eesistuja vaidluspoolelt, kes ei ole vahekohtunikku määranud, et see teeks seda kahe kuu jooksul. Kui nimetatud vaidluspool ei tee seda määratud ajavahemiku jooksul, teatab eesistuja sellest Euroopa Majanduskomisjoni täitevsekretärile, kes määrab vahekohtuniku järgneva kahe kuu jooksul.

5. Vahekohus teeb oma otsuse kooskõlas rahvusvahelise õiguse ja käesoleva konventsiooni sätetega.

6. Iga vahekohus, mis on moodustatud vastavalt käesolevale lisale, võtab vastu oma töökorra.

7. Vahekohtu otsused, mis käsitlevad nii menetlust kui ka vaidluse sisu, võetakse vastu selle liikmete häälteenamusega.

8. Vahekohus võib võtta kõik asjakohased meetmed asjaolude selgitamiseks.

9. Vaidluspooled hõlbustavad vahekohtu tööd ja eelkõige, kasutades kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid:

a) edastavad vahekohtule kõik asjakohased dokumendid, vahendid ja teabe;

b) võimaldavad vahekohtul kutsuda vajaduse korral tunnistajaid või eksperte ütlusi andma.

10. Vaidluspooled ja vahekohtunikud kaitsevad vahekohtumenetluse käigus konfidentsiaalsena saadud teabe konfidentsiaalsust.

11. Vahekohus võib ühe poole taotlusel soovitada ajutisi kaitsemeetmeid.

12. Kui üks vaidluspool ei ilmu vahekohtu ette või ei suuda esitada põhjendusi, võib teine pool taotleda vahekohtult menetluse jätkamist ja lõpliku otsuse tegemist. Vaidluspoole puudumine või suutmatus esitada põhjendusi ei takista menetluse jätkamist.

13. Vahekohus võib kuulata ja lahendada vastunõudeid, mis on otseselt vaidlusküsimusega seotud.

14. Kui vahekohus ei otsusta teisiti juhtumist tuleneva eriolukorra tõttu, kannavad vahekohtu kulud, sealhulgas selle liikmete töötasu, vaidluspooled võrdselt. Vahekohus peab kulude kohta arvestust ja esitab selle lõpparuande vaidluspooltele.

15. Iga konventsiooniosaline, kellel on huvi vaidlusküsimuse õigusliku olemuse vastu ja keda otsus võib mõjutada, võib vahekohtu loal menetlusse sekkuda.

16. Vahekohus teeb otsuse viie kuu jooksul pärast ametisse määramist, kui ta ei pea vajalikuks nimetatud tähtaega pikendada, mis ei tohi ületada viit kuud.

17. Vahekohtu otsusele tuleb lisada põhjendav osa. Vahekohtu otsus on lõplik ja vaidluspooltele siduv. Vahekohus saadab otsuse vaidluspooltele ja sekretariaadile. Sekretariaat edastab saadud teabe kõigile konventsiooniosalistele.

18. Iga vaidluspool võib esitada otsuse tõlgendamise ja täitmisega seoses tekkinud lahkarvamuse kõnealuse otsuse teinud vahekohtule lahendamiseks või kui viimast ei saa sellesse kaasata, siis teisele vahekohtule, mis asutatakse selleks samal viisil nagu esimene.

--------------------------------------------------

II LISA

Ühenduse deklaratsioon vastavalt piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooni artikli 25 lõikele 4

Võttes arvesse piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooni artikli 25 lõiget 4 ning selles lõikes nimetatud organisatsioonide pädevust,

kooskõlas Euroopa Ühenduse asutamislepinguga ning piiriüleste vooluveekogude ja rahvusvaheliste järvede kaitse ja kasutamise konventsiooni valdkonda käsitlevate ühenduse õigusaktidega ning eelkõige allpool loetletud õigusaktidega, on ühendus rahvusvahelistes küsimustes pädev. Euroopa Ühenduse liikmesriikidel on samuti rahvusvaheline pädevus, mis on võrdselt kohaldatav käesoleva konventsiooniga hõlmatud küsimustele.

Eespool nimetatud õigusaktid on järgmised:

- nõukogu 16. juuni 1975. aasta direktiiv 75/440/EMÜ liikmesriikides joogivee võtmiseks mõeldud pinnavee nõutava kvaliteedi kohta [1],

- nõukogu 8. detsembri 1975. aasta direktiiv 76/160/EMÜ suplusvee kvaliteedi kohta [2],

- nõukogu 4. mai 1976. aasta direktiiv 74/464/EMÜ teatavate ühenduse veekeskkonda lastavate ohtlike ainete põhjustatava reostuse kohta [3],

- nõukogu 20. veebruari 1978. aasta direktiiv 78/176/EMÜ titaandioksiiditööstuse jäätmete kohta [4],

- nõukogu 18. juuli 1978. aasta direktiiv 78/659/EMÜ kalade elu tagamiseks kaitset ja parandamist vajava magevee kvaliteedi kohta [5],

- nõukogu 9. oktoobri 1979. aasta direktiiv 79/869/EMÜ liikmesriikides joogivee võtmiseks mõeldud pinnavee mõõtmismeetodite ning proovide ja analüüside tegemise sageduse kohta [6],

- nõukogu 17. detsembri 1979. aasta direktiiv 80/68/EMÜ põhjavee kaitse kohta teatavatest ohtlikest ainetest lähtuva reostuse eest [7],

- nõukogu 15. juuli 1980. aasta direktiiv 80/778/EMÜ inimeste joogivee kvaliteedi kohta [8],

- nõukogu 22. märtsi 1982. aasta direktiiv 82/176/EMÜ kloorleeliste elektrolüüsitööstuse elavhõbedaheitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta [9],

- nõukogu 3. detsembri 1982. aasta direktiiv 82/883/EMÜ titaandioksiiditööstuse jäätmetest mõjutatavate keskkondade seirekorra kohta [10],

- nõukogu 26. septembri 1983. aasta direktiiv 83/513/EMÜ kaadmiumiheitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta [11],

- nõukogu 8. märtsi 1984. aasta direktiiv 84/156/EMÜ muude sektorite kui kloorleeliste elektrolüüsitööstuse elavhõbedaheitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta [12],

- nõukogu 9. oktoobri 1984. aasta direktiiv 84/491/EMÜ heksaklorotsükloheksaaniheitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta [13],

- nõukogu 12. juuni 1986. aasta direktiiv 86/280/EMÜ teatavate direktiivi 76/464/EMÜ lisa I nimistusse kuuluvate ohtlike ainete heitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta [14],

- nõukogu 16. juuni 1988. aasta direktiiv 88/347/EMÜ, millega muudetakse II lisa direktiivis 86/280/EMÜ teatavate direktiivi 76/464/EMÜ lisa I nimistusse kuuluvate ohtlike ainete heitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta [15],

- nõukogu 27. juuli 1990. aasta direktiiv 90/415/EMÜ, millega muudetakse II lisa direktiivis 86/280/EMÜ teatavate direktiivi 76/464/EMÜ lisa I nimistusse kuuluvate ohtlike ainete heitmete piirväärtuste ja kvaliteedieesmärkide kohta [16],

- nõukogu 21. mai 1991. aasta direktiiv 91/271/EMÜ asulareovee puhastamise kohta [17],

- nõukogu 12. detsembri 1991. aasta direktiiv 91/676/EMÜ veekogude kaitsmise kohta põllumajandusest lähtuva nitraadireostuse eest [18].

Ühenduse keskkonnapoliitika järgimine tähendab, et see loetelu võib muutuda olemasolevate tekstide muutmise või kehtetuks tunnistamise või uute tekstide vastuvõtmise tõttu.

[1] EÜT C 212, 5.8.1993, lk 60.

[2] EÜT C 128, 9.5.1994.

[3] EÜT C 34, 2.2.1994, lk 1.

[4] EÜT L 54, 25.2.1978, lk 19.

[5] EÜT L 222, 14.8.1978, lk 1.

[6] EÜT L 271, 29.10.1979, lk 44

[7] EÜT L 20, 26.1.1980, lk 43.

[8] EÜT L 229, 30.8.1980, lk 11.

[9] EÜT L 81, 27.3.1982, lk 29.

[10] EÜT L 378, 31.12.1982, lk 1.

[11] EÜT L 291, 24.10.1983, lk 1.

[12] EÜT L 74, 17.3.1984, lk 49.

[13] EÜT L 274, 17.10.1984, lk 11.

[14] EÜT L 181, 4.7.1986, lk 16.

[15] EÜT L 158, 25.6.1988, lk 35.

[16] EÜT L 219, 14.8.1990, lk 49.

[17] EÜT L 135, 30.5.1991, lk 40.

[18] EÜT L 375, 31.12.1991, lk 1.

--------------------------------------------------