02019L2162 — ET — 09.01.2024 — 001.001

Käesolev tekst on üksnes dokumenteerimisvahend ning sel ei ole mingit õiguslikku mõju. Liidu institutsioonid ei vastuta selle teksti sisu eest. Asjakohaste õigusaktide autentsed versioonid, sealhulgas nende preambulid, on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas ning on kättesaadavad EUR-Lexi veebisaidil. Need ametlikud tekstid on vahetult kättesaadavad käesolevasse dokumenti lisatud linkide kaudu

►B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2019/2162,

27. november 2019,

mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL

(EMPs kohaldatav tekst)

(ELT L 328 18.12.2019, lk 29)

Muudetud:

 

 

Euroopa Liidu Teataja

  nr

lehekülg

kuupäev

►M1

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2023/2864,  13. detsember 2023,

  L 

1

20.12.2023



▼B

EUROOPA PARLAMENDI JA NÕUKOGU DIREKTIIV (EL) 2019/2162,

27. november 2019,

mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL

(EMPs kohaldatav tekst)



I JAOTIS

REGULEERIMISESE, KOHALDAMISALA JA MÕISTED

Artikkel 1

Reguleerimisese

Käesolevas direktiivis sätestatakse investorite kaitseks õigusnormid, mis käsitlevad järgmist:

1) 

pandikirjade emiteerimise nõuded;

2) 

pandikirjade struktuursed tunnused;

3) 

pandikirjade avalik järelevalve;

4) 

pandikirjadega seotud avalikustamisnõuded.

Artikkel 2

Kohaldamisala

Käesolevat direktiivi kohaldatakse selliste krediidiasutuste emiteeritud pandikirjade suhtes, mille asukoht on liidus.

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1) 

„pandikiri“ – vastavalt käesoleva direktiivi kohustuslike nõuete ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestele õigusnormidele krediidiasutuse emiteeritud võlakohustus, mis on tagatud tagatisvaraga, millele pandikirjainvestoritel kui eelisõigusega võlausaldajatel on vahetu nõudeõigus;

2) 

„pandikirjade programm“ – pandikirjade emissiooni struktuursed tunnused, mis on määratud kindlaks õigusnormide ja lepingutingimustega kooskõlas pandikirju emiteerivale krediidiasutusele antud loaga;

3) 

„tagatiste kogum“ – selgelt piiritletud varade kogum, millega tagatakse pandikirjadest tulenevad maksekohustused ja mis on eraldatud pandikirju emiteeriva krediidiasutuse muust varast;

4) 

„tagatisvara“– tagatiste kogumisse kuuluv vara;

5) 

„kattevara“ – tagatisvara tagatiseks olev vara, mis koosneb kehalistest esemetest ja nõuetest;

6) 

„eraldamine“ – pandikirju emiteeriva krediidiasutuse meetmed, millega määratakse kindlaks tagatisvara ja tehakse see õiguslikult kättesaamatuks muudele võlausaldajatele kui pandikirjainvestorid ja tuletislepingute vastaspooled;

7) 

„krediidiasutus“ – määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 1 määratletud krediidiasutus;

8) 

„hüpoteegikrediidipank“ – krediidiasutus, mis rahastab laene üksnes või peamiselt pandikirjade emiteerimisega ja millel on seadusega lubatud anda ainult hüpoteek- ja avaliku sektori laene ning millel ei ole lubatud võtta hoiuseid, kuid mis võtab avalikkuselt vastu muid tagasimakstavaid vahendeid;

9) 

„nõuete täitmise tähtpäeva saabunuks lugemine“ – olukord, kus pandikiri muutub emitendi maksejõuetuse või kriisilahenduse korral automaatselt viivitamata sissenõutavaks ja tasumisele kuuluvaks ning kus pandikirjainvestoritel on täitmisele pööratav õigus nõuda tagasimaksete tegemist algsest lunastamistähtpäevast varem;

10) 

„turuväärtus“ – kinnisvara puhul määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 76 määratletud turuväärus;

11) 

„hüpoteekimisväärtus“ – kinnisvara puhul määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 74 määratletud hüpoteekimisväärtus;

12) 

„esmastagatised“ – kõige suurema osa moodustav tagatisvara, mis määrab tagatiste kogumi laadi;

13) 

„asendustagatised“ – esmastagatiste kõrval tagatuse nõuete täitmiseks kasutatav tagatisvara;

14) 

„ületagatus“ – seaduse või lepingu järgi nõutav või vabatahtlik tagatise tase kokku, mis ületab artiklis 15 sätestatud tagatuse nõuet;

15) 

„maksetähtaegade sobitamise nõuded“ – reeglid, millega nõutakse, et kohustuste ja saabuva tähtajaga varade vahelisi rahavooge tuleb selliselt sobitada, et lepingutingimustega on tagatud laenuvõtjate ning tuletislepingute vastaspoolte maksete laekumine enne pandikirjainvestoritele ja tuletislepingute vastaspooltele maksete tegemist ja see, et saadud summad on vähemalt samaväärsed pandikirjainvestoritele ja tuletislepingute vastaspooltele tehtavate maksete väärtusega, ning et laenuvõtjatelt ja tuletislepingute vastaspooltelt saadud summad sisalduvad tagatiste kogumis vastavalt artikli 16 lõikele 3, kuni tuleb teha maksed pandikirjainvestoritele ja tuletislepingute vastaspooltele;

16) 

„likviidsete vahendite netoväljavool“ – kõik ühele päevale langevad väljaminevad maksed, sealhulgas põhi- ja intressimaksed ning pandikirjade programmi tuletislepingute raames tehtavad maksed, millest arvatakse maha kõik samale päevale langevad tagatisvaraga seotud nõuete alusel laekuvad maksed;

17) 

„lunastamistähtaja pikendamist võimaldav struktuur“ – mehhanism, millega konkreetse käivitaja esinemisel nähakse ette võimalus pikendada pandikirjade ettenähtud lunastamistähtaega eelnevalt kindlaks määratud perioodiks;

18) 

„pandikirjade avalik järelevalve“ – pandikirjade programmide järelevalve, millega tagatakse pandikirjade emiteerimise suhtes kohaldatavate nõuete täitmine;

19) 

„tagatisvara haldur“ – isik või üksus, kes on määratud haldama pandikirjade programmi selle programmi raames pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse korral või juhul, kui selline krediidiasutus arvatakse olevat maksejõuetusohus või tõenäoliselt maksejõuetuks jääv vastavalt direktiivi 2014/59/EL artikli 32 lõikele 1, või erandlike asjaolude korral, kui asjaomane pädev asutus otsustab, et asjaomase krediidiasutuse nõuetekohane toimimine on tõsises ohus;

20) 

„kriisilahendus“ – direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punktis 1 määratletud kriisilahendus;

21) 

„konsolideerimisgrupp“ – määruse (EL) nr 575/2013 artikli 4 lõike 1 punktis 138 määratletud konsolideerimisgrupp;

22) 

„riigi osalusega äriühingud“ – komisjoni direktiivi 2006/111/EÜ artikli 2 punktis b määratletud riigi osalusega äriühingud.

II JAOTIS

PANDIKIRJADE STRUKTUURSED TUNNUSED

1. PEATÜKK

2. Kahetasandiline nõudeõigus ja pankrotivarast väljajätmine

Artikkel 4

Kahetasandiline nõudeõigus

1.  

Liikmesriigid kehtestavad õigusnormid, millega antakse pandikirjainvestoritele ja artiklile 11 vastavatele tuletislepingute vastaspooltele järgmised nõudeõigused:

a) 

nõudeõigus pandikirju emiteeriva krediidiasutuse vastu;

b) 

pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral eelisnõudeõigus põhisummale ning tagatisvaralt kogunenud ja tulevastele intressidele;

c) 

pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse korral ja juhul, kui punktis b osutatud eelisnõuet ei ole võimalik täielikult rahuldada, selline nõudeõigus kõnealuse krediidiasutuse pankrotivarale, mis kuulub samasse nõudeõiguse järku kui krediidiasutuse tavaliste tagamata nõuetega võlausaldajate nõuded, nagu on kindlaks määratud liikmesriigi õiguse kohaste nõuete rahuldamise järkudega tavalises maksejõuetusmenetluses.

2.  
Lõikes 1 osutatud nõudeõigused piirduvad pandikirjadega seotud täielike maksekohustustega.
3.  
Käesoleva artikli lõike 1 punkti c kohaldamisel võivad liikmesriigid kehtestada hüpoteegikrediidipanga maksejõuetuse korral reeglid, mille kohaselt tekib pandikirjainvestoritel ja artiklile 11 vastavatel tuletislepingute vastaspooltel nõue, mis kuulub kõrgemasse nõudeõiguse järku kui selle hüpoteegikrediidipanga tavaliste tagamata nõuetega võlausaldajate nõuded, nagu on kindlaks määratud liikmesriigi õiguse kohaste võlausaldajate nõuete rahuldamise järkudega tavalises maksejõuetusmenetluses, kuid madalamasse järku kui teiste eelisõigusega võlausaldajate nõuded.

Artikkel 5

Pandikirjade väljajätmine pankrotivarast

Liikmesriigid tagavad, et pandikirjadega seotud maksekohustuste suhtes ei kohaldata pandikirju emiteeriva krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral nõuete täitmise tähtpäeva saabunuks lugemist.

2. PEATÜKK

Tagatiste kogum ja tagatus

I jagu

Kõlblik vara

Artikkel 6

Kõlblik tagatisvara

1.  

Liikmesriigid nõuavad, et pandikirjad oleksid alati tagatud

a) 

varaga, mis on kõlblik määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõike 1 kohaselt, kui pandikirju emiteeriv krediidiasutus vastab kõnealuse määruse artikli 129 lõigete 1a–3 nõuetele;

b) 

väga kvaliteetse tagatisvaraga, millega tagatakse, et pandikirju emiteerival krediidiasutusel on lõikes 2 sätestatud maksenõue, mis on tagatud lõikes 3 sätestatud kattevaraga, või

c) 

laenude kujul oleva varaga, mis on antud riigi osalusega äriühingutele või on nende tagatud, kui käesoleva artikli lõikest 4 ei tulene teisiti.

2.  

Lõike 1 punktis b osutatud maksenõue peab vastama järgmistele õiguslikele nõuetele:

a) 

vara puhul on tegemist maksenõudega, mille minimaalset väärtust on alati võimalik kindlaks määrata, mis on õiguslikult kehtiv ja täitmisele pööratav, mille suhtes ei kohaldata muid tingimusi kui tingimus, et nõude täitmise tähtpäev saabub tulevikus, ning mis on tagatud hüpoteegi, koormatise, pandiõiguse või muu tagatisega;

b) 

hüpoteek, koormatis, pandiõigus või muu maksenõude tagatis on täitmisele pööratav;

c) 

kõik õiguslikud nõuded hüpoteegi, koormatise, pandiõiguse või maksenõude tagatise tekkimiseks on täidetud;

d) 

hüpoteek, koormatis, pandiõigus või maksenõude tagatis võimaldab pandikirju emiteerival krediidiasutusel põhjendamatu viivituseta nõude sisse nõuda.

Liikmesriigid nõuavad, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused hindaksid maksenõuete täitmisele pööratavust ja kattevara realiseeritavust enne nende arvamist tagatiste kogumisse.

3.  

Lõike 1 punktis b osutatud tagatisvara peab vastama ühele järgmistest nõuetest:

a) 

füüsilise kattevara puhul, mis koosneb kehalistest esemetest, on olemas hindamisstandardid, mis on ekspertide hulgas üldtunnustatud ja mis sobivad asjaomase füüsilise kattevara hindamiseks, ning on olemas avalik register, kus on registreeritud sellise füüsilise kattevara omandiõigus ja nõuded sellele füüsilisele kattevarale, või

b) 

nõuete kujul oleva vara puhul määratakse nõude vastaspoole turvalisus ja usaldusväärsus maksude kogumise võime põhjal või selle alusel, et toimub pidev avalik järelevalve vastaspoole tegevuse usaldusväärsuse ja finantsstabiilsuse üle.

Käesoleva lõike esimese lõigu punktis a osutatud füüsiline kattevara aitab katta pandikirjadega seotud kohustused kuni ulatuses, mis vastab kas pandiõiguste põhisummale koos kõikide eelisõigust omavate pandiõigustega või 70 %-le selle füüsilise kattevara väärtusest, olenevalt sellest, kumb neist on väiksem. Käesoleva lõike esimese lõigu punktis a osutatud füüsilise kattevara puhul, millega tagatakse lõike 1 punktis a osutatud vara, ei pea järgima 70 % piirmäära ega määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõikes 1 sätestatud piirmäärasid.

Kui konkreetse füüsilise kattevara kohta puudub käesoleva lõike esimese lõigu punkti a kohaldamisel avalik register, võivad liikmesriigid ette näha sellise füüsilise kattevara omandiõiguse ja selle suhtes esitatavate nõuete kohta tunnistuste andmise alternatiivse viisi, niivõrd kui see on võrreldav avaliku registri antava kaitsega selles mõttes, et kooskõlas asjaomase liikmesriigi õigusega lubatakse huvitatud kolmandatele isikutele juurdepääs teabele, mis on seotud koormatud füüsilise kattevara kindlaksmääramise, omandiõiguse omistamise, dokumentatsiooni ning koormatiste seadmise ja tagatisega seotud huvide täitmisele pööratavusega.

4.  

Lõike 1 punkti c kohaldamisel nõutakse pandikirjade puhul, mille esmastagatised on riigi osalusega äriühingutele antud või nende poolt tagatud laenud, vähemalt 10 % ulatuses ületagatust ning järgmiste tingimuste täitmist:

a) 

riigi osalusega äriühingud osutavad olulisi avalikke teenuseid litsentsi, kontsessioonilepingu või riigiasutuse antud muu volituse alusel;

b) 

riigi osalusega äriühingute suhtes kohaldatakse avalikku järelevalvet;

c) 

riigi osalusega äriühingutel on piisavad tuluallikad, mis on tagatud sellega, et riigi osalusega äriühingud

i) 

omavad piisavat paindlikkust koguda ja suurendada osutatavate teenuste eest võetavaid tasusid ja esitatavaid nõudeid, et tagada finantsseisundi usaldusväärsus ja maksevõime;

ii) 

saavad oluliste avalike teenuste osutamise eest seadusjärgselt piisavaid toetusi, et tagada finantsseisundi usaldusväärsus ja maksevõime, või

iii) 

on sõlminud avaliku sektori asutusega kasumi ja kahjumi ülekandmise lepingu.

5.  

Liikmesriigid kehtestavad reeglid lõike 1 punktides a ja b osutatud vara tagava füüsilise kattevara hindamise meetodite ja protsessi kohta. Nende reeglitega tagatakse vähemalt järgmine:

a) 

füüsilise kattevara puhul on tagatisvara tagatiste kogumisse lisamise ajal olemas ajakohane hinnang, mis näitab füüsilise kattevara turuväärtust või hüpoteekimisväärtust või neist väiksemat väärtust;

b) 

hindamise teeb vajaliku kvalifikatsiooni, oskuste ja kogemustega hindaja ning

c) 

hindaja on laenuandmise otsustusprotsessist sõltumatu, ta ei võta füüsilise kattevara väärtuse hindamisel arvesse spekulatiivseid elemente ning kirjeldab füüsilise kattevara väärtust läbipaistvalt ja selgelt.

6.  
Liikmesriigid nõuavad, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused kehtestaksid korra, mille alusel jälgida, kas käesoleva artikli lõike 1 punktides a ja b osutatud vara tagav füüsiline kattevara on kahju tekkimise riski vastu piisavalt kindlustatud ning kas kindlustusnõue on eraldatud vastavalt artiklile 12.
7.  
Liikmesriigid nõuavad, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused kirjeldaksid lõike 1 punktides a ja b osutatud tagatisvara ja oma laenupoliitika vastavust käesoleva artikli ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestele õigusnormidele.
8.  
Liikmesriigid kehtestavad reeglid, millega tagatakse riskide hajutamine tagatiste kogumis sellise vara granulaarsuse ja olulise kontsentreerumise seisukohast, mis ei ole lõike 1 punkti a kohaselt kõlblik vara.

Artikkel 7

Väljaspool liitu asuv kattevara

1.  
Kui lõikest 2 ei tulene teisiti, võivad liikmesriigid lubada pandikirju emiteerivatel krediidiasutustel võtta tagatiste kogumisse väljaspool liitu asuva kattevaraga tagatud vara.
2.  
Kui liikmesriigid lubavad lõikes 1 osutatud vara tagatisvarasse võtmist, tagavad nad investorite kaitse, nõudes, et krediidiasutused kontrolliksid, kas see kattevara vastab kõigile artiklis 6 sätestatud nõuetele. Liikmesriigid tagavad, et nimetatud kattevara annab samasuguse kindluse nagu liidus asuv kattevara ja et nimetatud kattevara realiseerimine on õiguslikult täitmisele pööratav viisil, mis on samaväärne liidus asuva kattevara realiseerimisega.

Artikkel 8

Grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuurid

Liikmesriigid võivad kehtestada grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride kasutamise reeglid, mille kohaselt kasutatakse konsolideerimisgruppi kuuluva krediidiasutuse emiteeritud pandikirju („grupisiseselt emiteeritud pandikirjad“) tagatisvarana teise samasse konsolideerimisgruppi kuuluva krediidiasutuse poolt pandikirjade väljapoole emiteerimisel („väljapoole emiteeritud pandikirjad“). Need reeglid sisaldavad vähemalt järgmisi nõudeid:

a) 

grupisiseselt emiteeritud pandikirju müüakse krediidiasutusele, kes emiteerib pandikirju väljapoole;

b) 

grupisiseselt emiteeritud pandikirju kasutatakse tagatisvarana väljapoole emiteeritud pandikirjade tagatiste kogumis ning kajastatakse väljapoole pandikirju emiteerinud krediidiasutuse bilansis;

c) 

väljapoole emiteeritud pandikirjade tagatiste kogum sisaldab ainult ühe konsolideerimisgruppi kuuluva krediidiasutuse grupisiseselt emiteeritud pandikirju;

d) 

pandikirju väljapoole emiteeriv krediidiasutus kavatseb need müüa konsolideerimisgrupivälistele pandikirjainvestoritele;

e) 

nii grupisiseselt kui ka väljapoole emiteeritud pandikirjad liigituvad emissiooni ajal määruse (EL) nr 575/2013 III osa II jaotise 2. peatükis osutatud krediidikvaliteedi astmele 1 ning on tagatud käesoleva direktiivi artiklis 6 osutatud kõlbliku tagatisvaraga;

f) 

piiriüleste grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride puhul vastab grupisiseselt emiteeritud pandikirjade tagatisvara väljapoole emiteeritud pandikirjade kõlblikkuse ja tagatuse nõuetele.

Käesoleva artikli esimese lõigu punkti e kohaldamiseks võivad artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused lubada pandikirju, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 2, kui nende krediidikvaliteedi astet on alandatud, et võimaldada neil jääda grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuri osaks, eeldusel et kõnealused pädevad asutused on jõudnud järeldusele, et krediidikvaliteedi astme muutus ei ole tingitud loa saamise nõuete rikkumisest, nagu on sätestatud artikli 19 lõike 2 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides. Artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teavitavad EBAt kõikidest käesoleva lõigu kohastest otsustest.

Artikkel 9

Ühine rahastamine

1.  
Liikmesriigid lubavad kasutada pandikirjade emiteerimisel tagatisvarana kõlblikku tagatisvara, mille algatajaks oli krediidiasutus ja mille on ostnud pandikirju emiteeriv krediidiasutus.

Liikmesriigid reguleerivad selliseid oste, et tagada artiklites 6 ja 12 sätestatud nõuete täitmine.

2.  
Piiramata käesoleva artikli lõike 1 teises lõigus sätestatud nõuet võivad liikmesriigid lubada direktiivi 2002/47/EÜ kohast üleandmist finantstagatiskokkuleppe alusel.
3.  
Piiramata lõike 1 teises lõigus sätestatud nõuet võivad liikmesriigid samuti lubada kasutada tagatisvarana vara, mille algatajaks oli ettevõtja, kes ei ole krediidiasutus. Kui liikmesriigid kasutavad seda võimalust, peavad nad nõudma, et pandikirju emiteeriv krediidiasutus kas hindaks selle ettevõtja laenuandmisstandardeid, kes tagatisvara algatas, või hindaks ise põhjalikult laenuvõtja krediidivõimelisust.

Artikkel 10

Tagatiste kogumi koosseis

Liikmesriigid tagavad investorite kaitse, kehtestades reeglid tagatiste kogumite koosseisu kohta. Nende reeglitega kehtestatakse kohasel juhul pandikirju emiteerivatele krediidiasutustele tingimused, mille kohaselt nad võivad võtta tagatisvarasse struktuuri, kasutusaja või riskiprofiili poolest erinevate omadustega esmastagatisi.

Artikkel 11

Tagatiste kogumisse kuuluvad tuletislepingud

1.  

Liikmesriigid lubavad investorite kaitse tagamiseks arvata tagatiste kogumisse tuletislepinguid ainult juhul, kui on täidetud vähemalt järgmised nõuded:

a) 

tuletislepinguid võetakse tagatiste kogumisse üksnes riskide maandamise eesmärgil, nende mahtu korrigeeritakse maandatava riski vähenemise korral ning need arvatakse kogumist välja, kui maandatav risk lakkab olemast;

b) 

tuletislepingud on piisavalt dokumenteeritud;

c) 

tuletislepingud on artikli 12 kohaselt eraldatud;

d) 

tuletislepinguid ei saa lõpetada pandikirjad emiteerinud krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral;

e) 

tuletislepingud vastavad lõike 2 kohaselt kehtestatud reeglitele.

2.  

Selleks et tagada lõikes 1 loetletud nõuete täitmine, kehtestavad liikmesriigid tagatiste kogumisse kuuluvaid tuletislepinguid käsitlevad reeglid. Nende reeglitega täpsustatakse järgmist:

a) 

riskimaandamise vastaspoolte aktsepteeritavuse kriteeriumid;

b) 

tuletislepingute kohta nõutavad dokumendid.

Artikkel 12

Tagatisvara eraldamine

1.  

Liikmesriigid kehtestavad reeglid, mis reguleerivad tagatisvara eraldamist. Need reeglid sisaldavad vähemalt järgmisi nõudeid:

a) 

pandikirju emiteeriv krediidiasutus suudab kogu tagatisvara alati kindlaks teha;

b) 

pandikirju emiteeriv krediidiasutus peab kogu tagatisvara õiguslikult siduvalt ja täitmisele pööratavalt eraldama;

c) 

kogu tagatisvara on kaitstud kolmandate isikute nõuete eest ega kuulu pandikirju emiteeriva krediidiasutuse pankrotivara hulka enne, kui on rahuldatud artikli 4 lõike 1 punktis b osutatud eelisnõue.

Esimese lõigu kohaldamisel hõlmab tagatisvara seoses tuletisinstrumendi positsioonidega saadud tagatisi.

2.  
Lõike 1 kohane tagatisvara eraldamine kohaldub ka pandikirjad emiteerinud krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral.

Artikkel 13

Tagatiste kogumi kontrollija

1.  
Liikmesriigid võivad nõuda, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused määraksid isiku, kes teeb tagatiste kogumi seiret, pidades silmas artiklites 6–12 ja artiklites 14–17 sätestatud nõudeid.
2.  

Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 sätestatud võimalust, kehtestavad nad reeglid vähemalt järgmiste aspektide kohta:

a) 

tagatiste kogumi kontrollija määramine ja ametist vabastamine;

b) 

tagatiste kogumi kontrollija sobivuskriteeriumid;

c) 

tagatiste kogumi kontrollija roll ja ülesanded, sealhulgas pandikirjad emiteerinud krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral;

d) 

kohustus teavitada artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevaid asutusi;

e) 

tagatiste kogumi kontrollija ülesannete täitmiseks vajalikule teabele juurdepääsu õigus.

3.  
Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 sätestatud võimalust, peab tagatiste kogumi kontrollija olema pandikirju emiteerivast krediidiasutusest ja selle audiitorist eraldiseisev ja sõltumatu.

Liikmesriigid võivad lubada, et tagatiste kogumi kontrollija ei ole krediidiasutusest eraldiseisev („krediidiasutusesisene tagatiste kogumi kontrollija“), kui

a) 

krediidiasutusesisene tagatiste kogumi kontrollija on pandikirju emiteeriva krediidiasutuse laenuandmise otsustusprotsessist sõltumatu;

b) 

ilma et see piiraks lõike 2 punkti a kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et krediidiasutusesisest tagatiste kogumi kontrollijat ei vabastata tema ülesannete täitmisest, ilma et selle oleks eelnevalt heaks kiitnud pandikirju emiteeriva krediidiasutuse järelevalvefunktsiooni täitev juhtorgan, ning

c) 

krediidiasutusesisesel tagatiste kogumi kontrollijal on vajaduse korral otsene juurdepääs järelevalvefunktsiooni täitvale juhtorganile.

4.  
Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 sätestatud võimalust, teatavad nad sellest EBA-le.

Artikkel 14

Investorile esitatav teave

1.  
Liikmesriigid tagavad, et pandikirju emiteeriv krediidiasutus annab pandikirjade programmide kohta piisavalt üksikasjalikku teavet, et investorid saaksid hinnata kõnealuse programmi profiili ja riske ning täita hoolsuskohustust.
2.  

Lõike 1 kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et teave esitatakse investoritele vähemalt kord kvartalis ja portfelli kohta esitatakse vähemalt järgmist teavet:

a) 

tagatiste kogumi ja lunastamata pandikirjade väärtus;

b) 

kõigi asjaomase programmi raames emiteeritud selliste pandikirjade rahvusvaheliste väärtpaberite identifitseerimisnumbrite (ISIN-koodide) loend, millele on antud ISIN-kood;

c) 

tagatisvara geograafiline jaotus ja liik, nende laenude suurus ja hindamismeetod;

d) 

andmed tururiski, sealhulgas intressimäärariski ja valuutariski ning krediidi- ja likviidsusriskide kohta;

e) 

tagatisvara ja pandikirjade lunastamistähtaegade struktuurid, sealhulgas asjakohasel juhul ülevaade lunastamistähtaja pikendamise käivitajatest;

f) 

nõutud ja kättesaadava tagatuse ning seadusjärgse, lepingulise ja vabatahtliku ületagatuse tase;

g) 

selliste laenude osakaal, mille puhul leitakse, et makseviivitus on tekkinud vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artiklile 178, ja igal juhul, kui laenude tasumise tähtpäeva on ületatud rohkem kui 90 päeva.

Liikmesriigid tagavad, et artiklis 8 osutatud grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuride alusel väljapoole emiteeritud pandikirjade puhul esitatakse käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud teave või link selle juurde investoritele kõigi grupisiseselt emiteeritud pandikirjade osas. Liikmesriigid tagavad, et teave esitatakse investoritele vähemalt koondteabena.

3.  
Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused avaldaksid oma veebisaidil lõigete 1 ja 2 kohaselt investoritele kättesaadavaks tehtava teabe. Liikmesriigid ei või nõuda, et nimetatud krediidiasutused avaldaksid selle teabe paberil.

II jagu

Tagatuse ja likviidsuse nõuded

Artikkel 15

Tagatuse nõuded

1.  
Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et pandikirjade programmid vastaksid igal ajal vähemalt lõigetes 2–8 osutatud tagatuse nõuetele.
2.  
Pandikirjadega seotud kõik kohustused peavad olema tagatud tagatisvaraga seotud maksenõuetega.
3.  

Lõikes 2 osutatud kohustused sisaldavad järgmist:

a) 

kohustus tasuda lunastamata pandikirjade põhisumma;

b) 

kohustus tasuda lunastamata pandikirjade pealt intresse;

c) 

artikli 11 kohaselt hoitavate tuletislepingutega seotud maksekohustused ning

d) 

haldamise ja hoolduse eeldatavad kulud pandikirjade programmi likvideerimise korral.

Esimese lõigu punkti d kohaldamisel võivad liikmesriigid lubada teha arvutuse kindla summana.

4.  

Tagatuse nõude täitmisel arvestatakse järgmist tagatisvara:

a) 

esmastagatised;

b) 

asendustagatised;

c) 

artikli 16 kohaselt hoitav likviidne vara ning

d) 

artikli 11 kohaselt hoitavate tuletislepingutega seotud maksenõuded.

Tagatuse hulka ei arvestata tagamata nõudeid, mille puhul leitakse, et on tekkinud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 kohane makseviivitus.

5.  
Lõike 3 esimese lõigu punkti c ja lõike 4 esimese lõigu punkti d kohaldamisel kehtestavad liikmesriigid tuletislepingute hindamise reeglid.
6.  
Nõutava tagatuse arvutamisega tagatakse, et kogu tagatisvara põhisumma kokku on vähemalt sama suur kui lunastamata pandikirjade põhisumma kokku või sellest suurem („nimiväärtuse printsiip“).

Liikmesriigid võivad lubada muid arvutuskäike, mille tulemusel ei saada kõrgemat kattekordajat kui nimiväärtuse printsiibi kohaselt arvutades.

Liikmesriigid kehtestavad reeglid lunastamata pandikirjadega seotud maksmisele kuuluvate intresside ja tagatisvaralt saadavate intresside arvutamiseks, mis kajastavad usaldatavuspõhimõtteid kooskõlas kohaldatavate raamatupidamisstandarditega.

7.  

Erandina lõike 6 esimesest lõigust võivad liikmesriigid usaldatavuspõhimõtteid järgides ja kooskõlas kohaldatavate raamatupidamisstandarditega võtta arvesse tagatisvara pealt saadavaid tulevasi intresse, millest on maha arvatud asjaomase pandikirja eest tasumisele kuuluvad tulevased intressid, et tasakaalustada kõik puudujäägid pandikirjaga seotud põhimaksekohustuse tagamisel, kui on olemas määruse (EL) nr 575/2013 artikli 33 lõike 4 alusel vastu võetud kohaldatavas delegeeritud määruses määratletud tihe seos, kui on täidetud järgmised tingimused:

a) 

tagatisvara kasutusaja jooksul saadud maksed, mis on vajalikud asjaomase pandikirjaga seotud maksekohustuse tagamiseks, eraldatakse artikli 12 kohaselt või võetakse tagatiste kogumisse artiklis 6 osutatud tagatisvara kujul kuni maksete tasumise tähtpäevani ning

b) 

tagatisvara ennetähtaegne makse on võimalik ainult määruse (EL) nr 575/2013 artikli 33 lõike 4 alusel vastu võetud kohaldatavas delegeeritud määruses määratletud ülekandevõimaluse kasutamise korral või kui pandikirju emiteerival krediidiasutusel on õigus võlakirjad nimiväärtusega tagasi osta, kui tagatisvara laenuks võtja ostab pandikirja tagasi vähemalt nimiväärtuses.

8.  
Liikmesriigid tagavad, et tagatisvara arvutamine ja kohustuste arvutamine põhinevad samal metoodikal. Liikmesriigid võivad ühelt poolt tagatisvara ja teiselt poolt kohustuste arvutamiseks lubada erinevaid arvutusmeetodeid, kui eri meetodite tulemusel ei ole kattekordaja suurem kui sama metoodika kohaselt tagatisvara ja kohustuste tarvis arvutatud kordaja.

Artikkel 16

Tagatiste kogumi likviidsusvaru nõue

1.  
Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et tagatiste kogum sisaldaks alati likviidsusvaru, mis koosneks likviidsetest varadest, millest saab katta pandikirjade programmi likviidsete vahendite netoväljavoolu.
2.  
Tagatiste kogumi likviidsusvaru peab katma kõige suuremat võimalikku järgmise 180 päeva likviidsete vahendite netoväljavoolu.
3.  

Liikmesriigid tagavad, et käesoleva artikli lõikes 1 osutatud tagatiste kogumi likviidsusvaru koosneb järgmist liiki varadest, mis on eraldatud vastavalt käesoleva direktiivi artiklile 12:

a) 

määruse (EL) nr 575/2013 artikli 460 alusel vastu võetud kohaldatava delegeeritud määruse kohaselt 1. tasandi, 2A tasandi või 2B tasandi varaks liigituvad varad, mida hinnatakse kõnealuse delegeeritud määruse kohaselt ning mida ei ole emiteerinud pandikirju emiteerinud krediidiasutus ise, tema emaettevõtja (välja arvatud avaliku sektori asutus, mis ei ole krediidiasutus), tema tütarettevõtja või tema emaettevõtja teine tütarettevõtja või väärtpaberistamise eriotstarbeline ettevõtja, kellega krediidiasutusel on märkimisväärne seos;

b) 

krediidiasutuste suhtes võetud lühiajalised riskipositsioonid, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 1 või 2, või krediidiasutustele antud lühiajalised hoiused, mis vastavad krediidikvaliteedi astmele 1, 2 või 3, vastavalt määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõike 1 punktile c.

Liikmesriigid võivad piirata esimese lõigu punktide a ja b kohaldamisel kasutatavate likviidsete varade liike.

Liikmesriigid tagavad, et tagatiste kogumi likviidsusvarusse ei saa arvata tagamata nõudeid, mille puhul leitakse, et on tekkinud määruse (EL) nr 575/2013 artikli 178 kohane makseviivitus.

4.  
Kui pandikirju emiteeriva krediidiasutuse suhtes kohaldatakse muudes liidu õigusaktides sätestatud likviidsusnõudeid, mis kattuvad tagatiste kogumi likviidsusvaru nõuetega, võivad liikmesriigid otsustada mitte kohaldada nendes liidu õigusaktides ette nähtud ajavahemike jooksul lõigete 1, 2 ja 3 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme. Liikmesriigid võivad seda võimalust kasutada ainult kuni kuupäevani, mil hakatakse kohaldama selliste liidu õigusaktide muudatust, millega nõuete kattuvus kaotatakse, ning nad teavitavad selle võimaluse kasutamisest komisjoni ja EBAt.
5.  
Liikmesriigid võivad lubada, et lunastamistähtaja pikendamist võimaldavate struktuuride puhul arvutatakse põhisumma pandikirja tingimustes seatud lunastamistähtpäevast.
6.  
Liikmesriigid võivad näha ette, et lõikes 1 sätestatud nõudeid ei kohaldata selliste pandikirjade suhtes, mille suhtes kohaldatakse maksetähtaegade sobitamise nõudeid.

Artikkel 17

Lunastamistähtaja pikendamist võimaldavate struktuuride tingimused

1.  

Liikmesriigid võivad lubada emiteerida pandikirju, mille struktuur võimaldab lunastamistähtaja pikendamist, kui investorite kaitse on tagatud vähemalt järgmise viisil:

a) 

lunastamistähtaega võib pikendada üksnes liikmesriigi õiguses täpsustatud objektiivsete käivitajate alusel ja mitte pandikirja emiteerinud krediidiasutuse äranägemisel;

b) 

lunastamistähtaja pikendamise käivitajad on kindlaks määratud pandikirja tingimustes;

c) 

investorile esitatav teave lunastamistähtaja struktuuri kohta on piisav, et võimaldada kindlaks määrata pandikirja riske, ning sisaldab üksikasjalikku teavet järgmise kohta:

i) 

lunastamistähtaja pikendamiste käivitajad;

ii) 

pandikirja emiteerinud krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse tagajärjed lunastamistähtaja pikendamisele;

iii) 

artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutuste ja vajaduse korral tagatisvara halduri roll seoses lunastamistähtaja pikendamisega;

d) 

pandikirja lunastamistähtpäev on alati kindaks määratav;

e) 

pandikirja emiteerinud krediidiasutuse maksejõuetuse või kriisilahenduse korral ei mõjuta lunastamistähtaja pikendamine pandikirjainvestorite nõudeõiguste järke ega muuda pandikirjade programmi esialgses lunastamistähtaja graafikus kindlaks määratud järjekorda;

f) 

lunastamistähtaja pikendamine ei muuda pandikirja struktuurseid tunnuseid artiklis 4 osutatud kahetasandilise nõudeõiguse ega artiklis 5 osutatud pankrotivarast väljajätmise jaoks.

2.  
Liikmesriigid, kes lubavad emiteerida pandikirju, mille struktuur võimaldab lunastamistähtaja pikendamist, teavitavad sellest EBAt.

III JAOTIS

PANDIKIRJADE AVALIK JÄRELEVALVE

Artikkel 18

Pandikirjade avalik järelevalve

1.  
Liikmesriigid näevad investorite kaitse tagamiseks ette, et pandikirjade emiteerimise suhtes kohaldatakse pandikirjade avalikku järelevalvet.
2.  
Liikmesriigid määravad lõikes 1 osutatud pandikirjade avaliku järelevalve jaoks ühe või mitu pädevat asutust. Nad teavitavad neist määratud asutustest komisjoni ja EBAt, teatades ühtlasi ülesannete ja kohustuste jagunemise.
3.  
Liikmesriigid tagavad, et lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused jälgivad pandikirjade emiteerimist, et hinnata vastavust käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuetele.
4.  
Liikmesriigid tagavad, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused registreerivad kõik pandikirjade programmiga seotud tehingud ning seavad sisse piisavad ja asjakohased dokumenteerimissüsteemid ja -protsessid.
5.  
Lisaks tagavad liikmesriigid asjakohaste meetmete olemasolu, et käesoleva artikli lõike 2 kohaselt määratud pädevatel asutustel oleks võimalik saada teavet, mida on vaja käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuete täitmise hindamiseks, kõnealuste nõuete võimaliku rikkumise uurimiseks ning halduskaristuste ja muude haldusmeetmete kehtestamiseks kooskõlas artikli 23 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormidega.
6.  
Liikmesriigid tagavad, et lõike 2 kohaselt määratud pädevatel asutustel on pädevus, vahendid, tegevusvõime, volitused ja sõltumatus, mida on vaja pandikirjade avaliku järelevalvega seotud ülesannete täitmiseks.

Artikkel 19

Pandikirja programmide luba

1.  
Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et pandikirjade programmi luba tuleb hankida enne selle programmi raames pandikirjade emiteerimist. Liikmesriigid annavad sellise loa andmise õiguse artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele.
2.  

Liikmesriigid sätestavad lõikes 1 osutatud loa saamise nõuded, sealhulgas vähemalt järgmised nõuded:

a) 

asjakohane tegevuskava, milles on paika pandud pandikirjade emiteerimine;

b) 

piisavad investorikaitse põhimõtted, protsessid ja metoodikad, mida rakendada tagatiste kogumisse kuuluvate laenude heakskiitmisel, muutmisel, uuendamisel ja refinantseerimisel;

c) 

juhtkonnal ja pandikirjade programmiga tegelevatel töötajatel on piisav kvalifikatsioon ja piisavad teadmised pandikirjade emiteerimise ja pandikirjade programmi haldamise kohta;

d) 

tagatiste kogumi halduskorraldus ja seire vastab käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuetele.

Artikkel 20

Pandikirjade avalik järelevalve maksejõuetuse või kriisilahenduse korral

1.  
Artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad pandikirju emiteerinud krediidiasutuse kriisilahenduse korral koostööd asjaomase kriisilahendusasutusega, et tagada pandikirjainvestorite õiguste ja huvide kaitse, kontrollides sealhulgas kriisilahenduse korral vähemalt pandikirjade programmi pidevat ja usaldusväärset valitsemist.
2.  
Liikmesriigid võivad ette näha tagatisvara halduri määramise, et tagada pandikirjainvestorite õiguste ja huvide kaitse, sealhulgas seeläbi, et vajalikul ajavahemikul kontrollitakse vähemalt pandikirjade programmi pidevat ja usaldusväärset valitsemist.

Kui liikmesriigid seda võimalust kasutavad, võivad nad nõuda, et nende artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused kiidaksid tagatisvara halduri määramise ja ametist vabastamise heaks. Seda võimalust kasutavad liikmesriigid nõuavad vähemalt, et tagatisvara halduri määramisel ja ametist vabastamisel konsulteeritaks pädevate asutustega.

3.  

Kui liikmesriigid näevad lõike 2 kohaselt ette tagatisvara halduri määramise, võtavad nad vastu reeglid, milles sätestatakse kõnealuse tagatisvara halduri ülesanded ja vastutus vähemalt seoses järgmisega:

a) 

pandikirjadega seotud kohustuste täitmine;

b) 

tagatisvara valitsemine ja realiseerimine, sealhulgas nende ülekandmine koos pandikirjadega seotud kohustustega mõnele teisele pandikirju emiteerivale krediidiasutusele;

c) 

selliste tehingute tegemine, mida on vaja tagatiste kogumi nõuetekohaseks valitsemiseks, pandikirjadega seotud kohustuste tagatuse pidevaks seireks, menetluste algatamiseks, et võita vara tagasi tagatiste kogumisse ja kanda pärast pandikirjaga seotud kõigi kohustuste täitmist ülejäänud vara pandikirja emiteerinud krediidiasutuse pankrotivara hulka.

Esimese lõigu punkti c kohaldamiseks võivad liikmesriigid lubada tagatisvara halduril tegutseda pandikirju emiteerinud krediidiasutuse maksejõuetuse korral kõnealuse krediidiasutuse tegevusloa alusel, kohaldades samu tegevusnõudeid.

4.  
Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused, määramise korral ka tagatisvara haldur, ja kriisilahenduse korral kriisilahendusasutus kooskõlastavad oma tegevust maksevõimetus- või kriisilahendusmenetluses ja vahetavad teavet.

Artikkel 21

Aruandlus pädevale asutusele

1.  
Liikmesriigid nõuavad investorite kaitse tagamiseks, et pandikirju emiteerivad krediidiasutused esitaksid artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele pandikirjade programmide kohta lõikes 2 sätestatud teavet. Aruandeid esitatakse korrapäraselt, samuti nimetatud pädevate asutuste taotluse korral. Liikmesriigid kehtestavad korrapärase aruandluse sageduse eraldi reeglitega.
2.  

Lõike 1 kohaselt kehtestatavate aruandluskohustustega nõutakse, et esitatav teave sisaldaks vähemalt järgmisi andmeid:

a) 

vara kõlblikkus ja tagatiste kogumi nõuded artiklite 6–11 kohaselt;

b) 

tagatisvara eraldamine artikli 12 kohaselt;

c) 

kohasel juhul tagatiste kogumi kontrollija tegevus artikli 13 kohaselt;

d) 

tagatuse nõuded artikli 15 kohaselt;

e) 

tagatiste kogumi likviidsusvaru artikli 16 kohaselt;

f) 

kohasel juhul lunastamistähtaja pikendamist võimaldavate struktuuride tingimused artikli 17 kohaselt.

3.  
Liikmesriigid kehtestavad reeglid pandikirju emiteerinud krediidiasutuse poolt tema maksejõuetuse või kriisilahenduse korral artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele vastavalt lõikele 2 teabe esitamise kohta.

Artikkel 22

Pädevate asutuste volitused pandikirjade avaliku järelevalve tegemisel

1.  
Liikmesriigid annavad investorite kaitse tagamiseks artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele kõik järelevalve-, uurimis- ja karistuste määramise volitused, mida on vaja pandikirjade avalikuks järelevalveks.
2.  

Lõike 1 kohased volitused peavad hõlmama vähemalt järgmist:

a) 

artikli 19 kohaste lubade andmise või nende andmisest keeldumise volitus;

b) 

käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide täitmise hindamiseks pandikirjade programmi korrapärase läbivaatamise volitus;

c) 

kohapealsete kontrollide ja kaugkontrollide korraldamise volitus;

d) 

halduskaristuste määramise ja muude haldusmeetmete võtmise volitus kooskõlas artikli 23 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormidega;

e) 

pandikirjade emiteerimisega seonduvate järelevalvesuuniste vastuvõtmise ja rakendamise volitus.

Artikkel 23

Halduskaristused ja muud haldusmeetmed

1.  

Ilma et see piiraks liikmesriikide õigust sätestada kriminaalkaristusi, näevad liikmesriigid ette reeglid, millega kehtestatakse vähemalt järgmistes olukordades kohaldatavad asjakohased halduskaristused ja muud haldusmeetmed:

a) 

krediidiasutus on saanud pandikirjade programmi loa valeandmeid esitades või muul ebaseadusliku viisil;

b) 

krediidiasutus ei vasta enam pandikirjade programmi loa andmise tingimustele;

c) 

krediidiasutus emiteerib pandikirju ilma artikli 19 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide kohast luba hankimata;

d) 

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 4 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõudeid;

e) 

krediidiasutus emiteerib pandikirju, mis ei vasta artikli 5 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuetele;

f) 

krediidiasutus emiteerib pandikirju, mis ei ole artikli 6 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide kohaselt tagatud;

g) 

krediidiasutus emiteerib pandikirju, mis on tagatud väljaspool liitu asuvate varadega, rikkudes artikli 7 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõudeid;

h) 

krediidiasutus kasutab pandikirjade tagamiseks grupisiseselt kogumisse arvatud pandikirjade struktuuri, rikkudes artikli 8 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõudeid;

i) 

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 9 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud ühise rahastamise tingimusi;

j) 

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 10 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud tagatiste kogumi koosseisu tingimusi;

k) 

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 11 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud tuletislepingute tagatiste kogumisse arvamise nõudeid;

l) 

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 12 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud tagatisvara eraldamise nõudeid;

m) 

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei esita teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet, rikkudes artikli 14 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme;

n) 

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei hoia korduvalt või püsivalt tagatiste kogumi likviidsusvaru, rikkudes artikli 16 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme;

o) 

lunastamistähtaja pikendamist võimaldava struktuuriga pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei täida artikli 17 ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud lunastamistähtaja pikendamist võimaldavate struktuuride tingimusi;

p) 

pandikirju emiteeriv krediidiasutus ei esita oma kohustuste kohta teavet või esitab puudulikku või ebaõiget teavet, rikkudes artikli 21 lõike 2 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseseid õigusnorme.

Liikmesriigid võivad otsustada mitte näha ette halduskaristusi või muid haldusmeetmeid õigusrikkumiste eest, mille puhul liikmesriigi õiguses kohaldatakse kriminaalkaristusi. Sellisel juhul teavitavad liikmesriigid komisjoni asjakohastest kriminaalõiguse sätetest.

2.  

Lõikes 1 osutatud karistused ja meetmed peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad ning hõlmama vähemalt järgmist:

a) 

pandikirjade programmi loa kehtetuks tunnistamine;

b) 

avalik teadaanne, milles on märgitud füüsilise või juriidilise isiku nimi ja õigusrikkumise laad kooskõlas artikliga 24;

c) 

ettekirjutus, millega nõutakse, et füüsiline või juriidiline isik lõpetaks sellise tegevuse ja hoiduks selle tegevuse kordamisest;

d) 

rahalised halduskaristused.

3.  
Liikmesriigid tagavad ka, et lõikes 1 osutatud karistusi ja meetmeid rakendatakse tõhusalt.
4.  

Liikmesriigid tagavad, et halduskaristuste või muude haldusmeetmete laadi ja rahaliste halduskaristuste suuruse kindlaksmääramisel võtavad artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused, kui see on kohane, arvesse kõiki järgmisi asjaolusid:

a) 

õigusrikkumise raskus ja kestus;

b) 

õigusrikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku vastutuse ulatus;

c) 

õigusrikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku finantsseisund, nimetades sealhulgas juriidilise isiku kogukäibe või füüsilise isiku aastase sissetuleku;

d) 

õigusrikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku poolt õigusrikkumisega saadud kasu või ära hoitud kahju suurus, kui kasu või kahju saab kindlaks teha;

e) 

õigusrikkumisega kolmandatele isikutele tekitatud kahju, kui kahju saab kindlaks teha;

f) 

kuivõrd õigusrikkumise toime pannud füüsiline või juriidiline isik tegi artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutustega koostööd;

g) 

õigusrikkumise toime pannud füüsilise või juriidilise isiku varasemad õigusrikkumised;

h) 

õigusrikkumise tegelikud või võimalikud süsteemsed tagajärjed.

5.  
Kui lõikes 1 osutatud sätteid kohaldatakse juriidiliste isikute suhtes, tagavad liikmesriigid ka, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused kohaldavad käesoleva artikli lõikes 2 sätestatud halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid juhtorgani liikmete ja teiste liikmesriigi õiguse kohaselt õigusrikkumise eest vastutavate isikute suhtes.
6.  
Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused annavad enne lõikes 2 sätestatud halduskaristuste määramist või muude haldusmeetmete võtmist käsitleva otsuse tegemist asjaomasele füüsilisele või juriidilisele isikule võimaluse esitada oma seisukohad. Haldusmeetmete võtmisel võib kohaldada erandeid õigusest esitada oma seisukohad, kui on vaja võtta kiireid meetmeid kolmandatele isikutele tekkiva suure kahju ärahoidmiseks või selleks, et hoida ära suur kahju finantssüsteemile. Sellisel juhul antakse asjaomasele isikule võimalus esitada oma seisukohad võimalikult kiiresti pärast kõnealuse haldusmeetme võtmist ja vajaduse korral seda meedet muudetakse.
7.  
Liikmesriigid tagavad, et iga otsus, millega määratakse lõikes 2 sätestatud halduskaristused või võetakse muud haldusmeetmed, on nõuetekohaselt põhjendatud ja et selle võib edasi kaevata.

Artikkel 24

Halduskaristuste ja muude haldusmeetmete avaldamine

1.  
Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisesed õigusnormid sisaldavad nõuet, et teave halduskaristuste ja muude haldusmeetmete kohta avaldatakse põhjendamatu viivituseta artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutuste ametlikul veebisaidil. Samu kohustusi kohaldatakse juhul, kui liikmesriik otsustab näha ette kriminaalkaristused vastavalt artikli 23 lõike 1 teisele lõigule.
2.  
Lõike 1 kohaselt vastu võetud õigusnormidega nõutakse vähemalt nende otsuste avaldamist, mida ei ole vaidlustatud või mida ei saa enam edasi kaevata ja mis on tehtud käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide rikkumise eest.
3.  
Liikmesriigid tagavad, et selline avalikustamine sisaldab teavet õigusrikkumise liigi ja laadi ning füüsilise või juriidilise isiku identiteedi kohta, kellele karistus või meede on määratud. Kui lõikest 4 ei tulene teisiti, tagavad liikmesriigid ühtlasi põhjendamatu viivituseta sellise teabe avaldamise pärast adressaadi teavitamist kõnealusest karistusest või meetmest ning kui artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused on avaldanud oma ametlikel veebisaitidel kõnealuse karistuse määramise või meetme võtmise otsuse.
4.  
Kui liikmesriigid lubavad avaldada karistuse määramise või muu meetme võtmise otsuse, mille kohta esitatud kaebus on menetlemisel, avaldavad artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused põhjendamatu viivituseta oma ametlikul veebisaidil ka teabe kaebuse seisu ja tulemuse kohta.
5.  

Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused avaldavad karistuste määramise või meetmete võtmise otsuse anonüümselt ja kooskõlas liikmesriigi õigusega, kui

a) 

karistust või meedet kohaldatakse füüsilise isiku suhtes ja isikuandmete avaldamist peetakse ebaproportsionaalseks;

b) 

avalikustamine ohustaks finantsturgude stabiilsust või käimasolevat kriminaaluurimist;

c) 

avalikustamine põhjustaks asjaomastele krediidiasutustele või füüsilistele isikutele ebaproportsionaalset kahju, kui seda on võimalik kindlaks teha.

6.  
Kui liikmesriik avaldab karistuse või meetme määramise otsuse anonüümselt, võib liikmesriik lubada asjaomaste andmete avaldamise edasi lükata.
7.  
Liikmesriigid tagavad, et avaldatakse ka kõik lõplikud kohtuotsused, millega tühistatakse karistuse määramise või meetme võtmise otsus.
8.  
Liikmesriigid tagavad, et lõigetes 2–6 osutatud avaldatav teave jääb artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutuste ametlikule veebisaidile pärast avaldamise kuupäeva vähemalt viieks aastaks. Avaldatud isikuandmeid hoitakse ametlikul veebisaidil ainult nii kaua, kui see on kohaldatavate isikuandmete kaitse reeglite kohaselt vajalik. Hoidmisaja kindlaks määramisel võetakse arvesse asjaomaste liikmesriikide õigusaktides sätestatud aegumistähtaegu, kuid see ei tohi mingil juhul olla pikem kui kümme aastat.
9.  
Artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teavitavad EBAt kõigist määratud halduskaristustest ja muudest haldusmeetmetest, sealhulgas vajaduse korral kõikidest seonduvatest kaebustest ja selliste kaebuste tulemustest. Liikmesriigid tagavad, et pädevaid asutusi teavitatakse lõplikust otsusest määrata kriminaalkaristus ja sellise otsuse üksikasjadest ning pädevad asutused esitavad kõnealuse teabe ka EBA-le.
10.  
EBA haldab talle teatatud halduskaristusi ja muid haldusmeetmeid kajastavat keskset andmebaasi. Sellele andmebaasile pääsevad ligi ainult artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused ja seda ajakohastatakse käesoleva artikli lõike 9 kohaselt pädevate asutuste esitatud teabe põhjal.

Artikkel 25

Koostöökohustus

1.  
Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad tihedat koostööd krediidiasutuste üldist järelevalvet tegevate pädevate asutustega kooskõlas nende krediidiasutuste suhtes kohaldatava asjaomase liidu õigusega ning pandikirju emiteerinud krediidiasutuse kriisilahenduse korral kriisilahendusasutusega.
2.  
Lisaks tagavad liikmesriigid, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad üksteisega tihedat koostööd. Kõnealune koostöö hõlmab ka üksteisele teabe andmist, kui see on asjakohane muude asutuste järelevalveülesannete täitmiseks käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide kohaselt.
3.  

Käesoleva artikli lõike 2 teise lause kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused edastavad

a) 

artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud teise pädeva asutuse nõudmisel kogu asjakohase teabe ja

b) 

teistele artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevatele asutustele teistes liikmesriikides omal algatusel igasuguse olulise teabe.

4.  
Samuti tagavad liikmesriigid, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused teevad käesoleva direktiivi kohaldamisel koostööd EBAga või kohasel juhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1095/2010 ( 1 ) asutatud Euroopa Järelevalveasutusega (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve).
5.  
Käesoleva artikli kohaldamisel loetakse teave oluliseks, kui see võib oluliselt mõjutada teises liikmesriigis pandikirjade emiteerimise hindamist.

Artikkel 26

Avalikustamisnõuded

1.  

Liikmesriigid tagavad, et artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused avaldavad oma ametlikul veebisaidil järgmise teabe:

a) 

pandikirjade emiteerimise kohta vastu võetud liikmesriikide õigus- ja haldusnormide ning üldiste suuniste tekst;

b) 

nende krediidiasutuste loetelu, kellel on lubatud pandikirju emiteerida;

c) 

nende pandikirjade loetelu, mille puhul võib kasutada märgist „Euroopa pandikiri“, ja nende pandikirjade loetelu, mille puhul võib kasutada märgist „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“.

2.  
Lõike 1 kohaselt avaldatud teave peab olema piisav, et võimaldada eri liikmesriikide artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevate asutuste kasutatavaid meetodeid asjakohaselt võrrelda. Seda teavet ajakohastatakse, kui on vaja võtta arvesse muutusi.
3.  
Lõike 1 punktide b ja c kohaldamisel teavitavad artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused igal aastal EBAt lõike 1 punktis b osutatud krediidiasutuste ja lõike 1 punktis c osutatud pandikirjade loeteludest.

▼M1

Artikkel 26a

Juurdepääs teabele Euroopa ühtse juurdepääsupunkti kaudu

1.  
Alates 10. jaanuarist 2030 tagavad liikmesriigid, et käesoleva direktiivi artiklis 14 osutatud teabe avalikustamisel esitavad krediidiasutused, kellel on lubatud pandikirju emiteerida, selle teabe samal ajal käesoleva artikli lõikes 3 osutatud asjakohasele kogumisasutusele, et teha see teave juurdepääsetavaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2023/2859 ( 2 ) alusel loodud Euroopa ühtse juurdepääsupunkti (ESAP) kaudu.

Liikmesriigid tagavad, et teave vastab järgmistele nõuetele:

a) 

see esitatakse määruse (EL) 2023/2859 artikli 2 punktis 3 määratletud, andmete väljavõttu võimaldavas vormingus või, kui see on liidu õigusega nõutav, masinloetavas vormingus kõnealuse määruse artikli 2 punkti 4 määratluse kohaselt;

b) 

sellele lisatakse järgmised metaandmed:

i) 

kõik selle pandikirjade emiteerimise loaga krediidiasutuse nimed, millega teave on seotud;

ii) 

pandikirjade emiteerimise loaga krediidiasutuse juriidilise isiku tunnus, mis on kindlaks määratud vastavalt määruse (EL) 2023/2859 artikli 7 lõike 4 punktile b;

iii) 

pandikirjade emiteerimise loaga krediidiasutuse suurus kategooriate kaupa, mis on kindlaks määratud vastavalt kõnealuse määruse artikli 7 lõike 4 punktile d;

iv) 

teabe liik vastavalt kõnealuse määruse artikli 7 lõike 4 punktile c;

v) 

märge selle kohta, kas teave sisaldab isikuandmeid.

2.  
Lõike 1 punkti b alapunkti ii kohaldamisel tagavad liikmesriigid, et krediidiasutused, kellel on lubatud pandikirju emiteerida, omandavad juriidilise isiku tunnuse.
3.  
Hiljemalt 9. jaanuariks 2030 määravad liikmesriigid selleks, et teha käesoleva artikli lõikes 1 osutatud teave ESAPi kaudu juurdepääsetavaks, vähemalt ühe määruse (EL) 2023/2859 artikli 2 punktis 2 määratletud kogumisasutuse ja teavitavad sellest ESMAt.
4.  
Alates 10. jaanuarist 2030 tagavad liikmesriigid, et käesoleva direktiivi artiklis 24 ning artikli 26 lõike 1 punktides b ja c osutatud teave tehakse ESAPi kaudu juurdepääsetavaks. Seejuures on määruse (EL) 2023/2859 artikli 2 punktis 2 määratletud kogumisasutus pädev asutus.

Liikmesriigid tagavad, et teave vastab järgmistele nõuetele:

a) 

see esitatakse määruse (EL) 2023/2859 artikli 2 punktis 3 määratletud, andmete väljavõttu võimaldavas vormingus;

b) 

see esitatakse koos järgmiste metaandmetega:

i) 

kõik selle pandikirjade emiteerimise loaga krediidiasutuse nimed, millega teave on seotud;

ii) 

kui see on olemas, pandikirjade emiteerimise loaga krediidiasutuse juriidilise isiku tunnus, mis on kindlaks määratud vastavalt määruse (EL) 2023/2859 artikli 7 lõike 4 punktile b;

iii) 

teabe liik vastavalt kõnealuse määruse artikli 7 lõike 4 punktile c;

iv) 

märge selle kohta, kas teave sisaldab isikuandmeid.

5.  

Lõike 1 kohaselt esitatud teabe tõhusa kogumise ja haldamise tagamiseks töötab EBA välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu, et täpsustada järgmist:

a) 

mis tahes muud teabele lisatavad metaandmed;

b) 

andmete struktureerimine teabes;

c) 

millise teabe puhul on nõutav masinloetav vorming ja millist masinloetavat vormingut tuleb sellistel juhtudel kasutada.

Punkti c kohaldamisel hindab EBA eri masinloetavate vormingute eeliseid ja puudusi ning teeb asjakohased kohapealsed testid.

EBA esitab kõnealuse rakenduslike tehniliste standardite eelnõu komisjonile.

Komisjonile antakse õigus võtta vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1093/2010 artikliga 15.

6.  
Vajaduse korral võtab EBA vastu suunised, et tagada lõike 5 esimese lõigu punkti a kohaselt esitatud metaandmete õigsus.

▼B

IV JAOTIS

MÄRGISTAMINE

Artikkel 27

Märgistamine

1.  
Liikmesriigid tagavad, et märgist „Euroopa pandikiri“ ja selle ametlikku tõlget kõigisse liidu ametlikesse keeltesse kasutatakse ainult pandikirjade puhul, mis vastavad käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuetele.
2.  
Liikmesriigid tagavad, et märgist „Eriti kvaliteetne Euroopa pandikiri“ ja selle ametlikku tõlget kõigisse liidu ametlikesse keeltesse kasutatakse ainult pandikirjade puhul, mis vastavad käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud riigisisestes õigusnormides sätestatud nõuetele ja määruse (EL) nr 575/2013 (mida on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2019/2160) ( 3 ) artiklis 129 sätestatud nõuetele.

V JAOTIS

MUUDE DIREKTIIVIDE MUUTMINE

Artikkel 28

Direktiivi 2009/65/EÜ muutmine

Direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõiget 4 muudetakse järgmiselt:

1) 

esimene lõik asendatakse järgmisega:

„4. 

Liikmesriigid võivad lõike 1 esimese lõiguga ettenähtud 5 % piirmäära suurendada kuni 25 %-ni, kui võlakirjad emiteeriti enne 8. juulit 2022 ja need vastavad käesolevas lõikes sätestatud nõuetele, mis kehtisid nende emiteerimise kuupäeval, või kui võlakirjad vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/2162 artikli 3 punkti 1 kohasele pandikirjade määratlusele ( *1 ).

2) 

kolmas lõik jäetakse välja.

Artikkel 29

Direktiivi 2014/59/EL muutmine

Direktiivi 2014/59/EL artikli 2 lõike 1 punkt 96 asendatakse järgmisega:

„96) 

„pandikiri“ – Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2019/2162 ( *2 ) artikli 3 punktis 1 määratletud pandikiri või enne 8. juulit 2022 emiteeritud instrumentide puhul Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2009/65/EÜ ( *3 ) artikli 52 lõikes 4 osutatud võlakiri, vastavalt sellele, mis kehtis nende emiteerimise kuupäeval;

VI JAOTIS

LÕPPSÄTTED

Artikkel 30

Üleminekumeetmed

1.  
Liikmesriigid tagavad, et enne 8. juulit 2022 emiteeritud ja emiteerimise kuupäeval kehtinud direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 sätestatud nõuetele vastavate pandikirjade suhtes ei kohaldata käesoleva direktiivi artiklites 5–12 ning artiklites 15, 16, 17 ja 19 sätestatud nõudeid, kuid neile võib kuni nende lunastamistähtaja saabumiseni osutada käesoleva direktiiviga kooskõlas kui pandikirjadele.

Liikmesriigid tagavad, et käesoleva direktiivi artikli 18 lõike 2 kohaselt määratud pädevad asutused jälgivad enne 8. juulit 2022 emiteeritud pandikirjade vastavust direktiivi 2009/65/EÜ artikli 52 lõikes 4 sätestatud nõuetele, mis kehtisid nende emiteerimise kuupäeval, ning käesoleva direktiivi nõuetele, niivõrd kui neid kohaldatakse vastavalt käesoleva lõike esimesele lõigule.

2.  

Liikmesriigid võivad lõiget 1 kohaldada enne 8. juulit 2022 avatud ISIN-koode kasutades toimunud pandikirjade jätkuemissioonide suhtes kuni 24 kuu jooksul kõnealusest kuupäevast, kui need emissioonid vastavad kõigile järgmistele nõuetele:

a) 

pandikirja lunastamistähtaeg on enne 8. juulit 2027;

b) 

pärast 8. juulit 2022 toimunud jätkuemissioonide kogumaht ei ületa üle kahe korra kõnealuse kuupäeva seisuga lunastamata pandikirjade emissiooni kogumahtu;

c) 

pandikirjade emissiooni kogumaht ei ületa lunastamistähtajal 6 000 000 000 eurot või samaväärset summat omavääringus;

d) 

kattevara asub selles liikmesriigis, kes kohaldab lõiget 1 pandikirjade jätkuemissioonide suhtes.

Artikkel 31

Läbivaatamine ja aruanded

1.  
Komisjon esitab tihedas koostöös EBAga hiljemalt 8. juuliks 2024 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande selle kohta, kas pandikirju emiteerivate kolmandate riikide krediidiasutuste ja pandikirjainvestorite jaoks võiks kehtestada samaväärsuskorra ja kuidas seda teha ning, kui see on asjakohane, ka seadusandliku ettepaneku, võttes arvesse rahvusvahelisi arengusuundi pandikirjade valdkonnas, eelkõige kolmandate riikide õigusraamistiku muutumist.
2.  

Komisjon esitab tihedas koostöös EBAga hiljemalt 8. juuliks 2025 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta seoses investorikaitse taseme ja liidus pandikirjade emiteerimises toimunud muutustega ja soovitused edasise tegevuse kohta. Aruanne sisaldab järgmist teavet:

a) 

muutused pandikirjade emiteerimise lubade arvus;

b) 

muutused käesoleva direktiivi ja määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 ülevõtmiseks vastu võetud riigisiseste õigusnormide kohaselt emiteeritud pandikirjade arvus;

c) 

muutused pandikirjade emiteerimist tagavates varades;

d) 

muutused ületagatuse tasemes;

e) 

piiriülesed investeeringud pandikirjadesse, sealhulgas investeeringud kolmandatest riikidest ja kolmandatesse riikidesse;

f) 

lunastamistähtaja pikendamist võimaldava struktuuriga pandikirjadega seotud muutused;

g) 

muutused määruse (EL) nr 575/2013 artikli 129 lõikes 1 osutatud riskipositsioonide kasutamise riskides ja eelistes;

h) 

pandikirjaturgude toimimine.

3.  
Liikmesriigid edastavad lõikes 2 loetletud küsimusi käsitleva teabe komisjonile hiljemalt 8. juuliks 2024.
4.  
Olles tellinud ja saanud kätte uuringu lunastamistähtaja pikendamist võimaldava struktuuriga pandikirjade riskide ja eeliste hinnanguga ning olles konsulteerinud EBAga, võtab komisjon hiljemalt 8. juuliks 2024 vastu aruande ning edastab nimetatud uuringu ja aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule koos seadusandliku ettepanekuga, kui see on asjakohane.
5.  
Komisjon võtab hiljemalt 8. juuliks 2024 vastu aruande võimaluse kohta võtta kasutusele kahetasandilise nõudeõigusega instrument nimetusega „Euroopa tagatud võlakirjad“. Komisjon esitab selle aruande Euroopa Parlamendile ja nõukogule koos seadusandliku ettepanekuga, kui see on asjakohane.

Artikkel 32

Ülevõtmine

1.  
Liikmesriigid võtavad käesoleva direktiivi täitmiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu ja avaldavad need hiljemalt 8. juuliks 2021. Liikmesriigid edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Nad kohaldavad kõnealuseid norme hiljemalt alates 8. juulist 2022.

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nende ametlikul avaldamisel nendesse või nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.  
Liikmesriigid edastavad komisjonile käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas nende poolt vastu võetud põhiliste õigusnormide teksti.

Artikkel 33

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 34

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.


( 1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1095/2010, millega asutatakse Euroopa Järelevalveasutus (Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve), muudetakse otsust nr 716/2009/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni otsus 2009/77/EÜ (ELT L 331, 15.12.2010, lk 84).

( 2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. detsembri 2023. aasta määrus (EL) 2023/2859, millega luuakse Euroopa ühtne juurdepääsupunkt, mis tagab keskse juurdepääsu finantsteenuste, kapitaliturgude ja kestlikkusega seotud avalikult kättesaadavale teabele (ELT L, 2023/2859, 20.12.2023, ELI: http://data.europa.eu/eli/reg/2023/2859/oj).

( 3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta määrus (EL) 2019/2160, millega muudetakse määrust (EL) nr 575/2013 pandikirjadest tulenevate riskipositsioonide osas (vt käesoleva Euroopa Liidu Teataja lk …).

( *1 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2162, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL (ELT L 328, 18.12.2019, lk 1).“;

( *2 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2162, mis käsitleb pandikirjade emiteerimist ja pandikirjade avalikku järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2009/65/EÜ ja 2014/59/EL (ELT L 328, 18.12.2019, lk 1).

( *3 ) Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).“